Väike-Ameerika Hääl nr3

Viiding ja Uus MaailmJuhan Viidingul oli Uue Maailmaga eriline klapp. Rein Ruutsoo räägib, kuidas elu siinkandis kihama lõi, kui Juhan külla saabus.

lk 6-7

Tegu & nägu Pelgupaik raamatusõltlastele

lk 2-3

Essee Kuidas teha nii, et võõrast saaks oma?

lk 5

Toimub Uus Maailmrattarikkaks

lk 8

Toit Suu- ja suurepäranerestoran Riis

lk 10

Toimub Teeme ise Uue Maailma

lk 9

VÄIKE-AMEERIKA HÄÄLnr. 4. Mai 2009

Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm Uus Maailm

2Tegu & nägu

Koidu tänav on täis põnevad maju ja tegelasi. Kohe seltsimaja kõrval on kirjanike liidu maja, kus avatakse peatselt väike raamatulokaal. Merit Kask rääkis Mihkel Kaevatsiga toimuvast.

Koidu tänaval asub 1930ndatel ehitatud Tallinna tüüpi maja – Eesti kirjanike liidu maja.

Mida see tähendab? Maja, kus kümmekond korterit, kuulub kirjanike liidule ning järge ja jõudumööda on siinsetesse korteritesse asunud elama liidu liikmed. Peatselt on võimalik tolle majaga tutvust teha mitte ainult neil, kes siin elavad või sõpradel külas käivad, vaid kõigil, kes raamatute vastu sõnuseletamatut kiindumust tunnevad.

Mitte et nüüd kohe Tarmo Tederile või Jaan Pehkile külla peaks minema. Võib-olla nad ei tahagi väga külalisi vastu võtta. Küll aga on külalised oodatud maja keldrikorrusele väikesesse raamatutoakesse, kus võimalik kohapeal raamatuid lugemas käia ja raamatuid koju laenutada.

Asja veab Uue Maailma seltsi ja kirjanike liidu liige,

luuletaja ja tõlkija Mihkel Kaevats. Koidu tänava poole avaneva uksega keldris, kus keldri kohta võrdlemisi suured aknad, oli 20. sajandi esimesel poolel vürtspood, nõuka ajal seadis üks majaelanik endale siia sisse puutöötoa.

Sel talvel kolis kadunud töökoja omaniku abikaasa uude kohta ning ruum jäi vabaks. Õigemini – ilma omanikuta. Vabaks seda pinda esialgu küll pidada ei saanud, sest ruum oli paksult täis kõikvõimalikke rohkem või vähem uskumatuid asju. Maast laeni täistuubitud asjade seast ja alt tulid välja näiteks väike hullu häälestusega klaver, terve kollektsioon nõuka-aja kohta kahtlaselt peeneid daami-aksessuaare, täis Moldaavia veinipudelid ja 70ndatest

pärit hernekonservid. Mis kõige olulisem – välja tuli ka uhke poolrõduga trepp, mis lisab ruumile iseloomu ja võimalusi.

Mihkel on sõpruskonna toeka abiga toimetanud korrastustöödega, praegu käib riiulite ehitus ja raamatute valimine. 16. mail, kui Tallinnas toimub 12. – 19. maini rahvsuvaheline kirjandusfestival, tahaks lugemissaali/raamatutoakese uksed lahti teha.

Armastus raamatute vastu

“Millega me siin tegeleme, on ju armastus raamatute vastu,” räägib Mihkel, “nii et siin peaks olema hästi palju riiuleid, nii et mahuks hästi palju raamatuid. Ja vähemalt kaks tugitooli, et oleks mõnus.”

“Meil mingi suunitlus ikkagi raamatute valikuga on ja seda suunda võiks nimetada kirjanduslik-intellektuaalseks. Tuleb

Merit [email protected]

Pelgupaikraamatusõltlastele Koidu tänaval kirjanike maja keldris

foto: MARTIN SOOKAEL

Raamatukeldri Kapsad avamine16. mai - Koidu 84, Tallinn, Uus Maailm.

14:00 - lastetund. Jutte loeb ja räägib Peeter Sauter21:00 - Luuleprõmm kohaliku kirjandusrahvaga

VÄIKE-AMEERIKA HÄÄL nr. 4. Mai 2009


3 Tegu & nägu

valik eriti humanitaaralade erialasest kirjandusest,” räägib Mihkel. Leiduda võiks nii filmi-, teatri- ja kirjandusteaduse kui ka näiteks arhitektuuri- ja rahvusvaheliste suhete alast kirjandust – teemade ring ei ole piiratud muuga, kui

väikese ruumi mahutavusega. Aga oluline rõhk on ka heal ilukirjandusel.

Raamatute valik tuleb seejuures läbini subjektiivne – valik koostatakse erinevate valdkondade asjatundjate ja erinevate ilukirjanduse sõprade soovitatud raamatutest. Iga soovitaja saab oma riiulivahe, milles on tema jaoks kõige olulisemad raamatud – mida tema meelest kõik huvitatud võiks lugeda. Lugeja, kellele ühe soovitaja maitse jääb kaugeks, leiab endale oma mõne teise riiulivahest.

Raamatukogukese seisu-kohalt ei ole oluline, kas raamat on vana või uus. Oluline on, et ta oleks hea. Kalli sisseostmise kõrval – rahast on heal tahtel põhineval ettevõtmisel siiski tubli puudus, kuigi ega väga palju vaja ei olegi – on veel teinegi moodus, kuidas raamatud siia jõuavad: inimesed annavad. Ruumi on siin vähe, annetatud raamatutest tehakse valik, nii et riiulitele jõuab vaid see, mis siin tõesti olema peab.

“Ma arvan, et siin hakkavad toimuma ka väiksemad kirjanduse ja kirjanike liiduga seotud üritused,” seletab Mihkel, “seltsika kõrvale tekib veidi teistsuguse õhkkonnaga koht ja n-ö konkurents ei ole üldse mingi küsimus.”

Mingit majanduslikku imet Mihkel sellest kohast ei looda. “Vahet ei ole, kas keegi hakkab siin käima või ei. Mina ega sina ei istu siin nagu pangateller, kes ootab

järgmist klienti. Kui see ruum juba mugav on, siis nagunii teed siin oma asju,” räägib Mihkel

Oma asjad

Üks oma asi, millega Mihkel praegu tegeleb, on oma uue, kolmanda luulekogu trükiks ettevalmistamine. Kogu nimeks saab “Eile hommikul ja täna” ning ilmub see tõenäoliselt alles septembriks. Kogul on kaks autorit, sest Mihkliga võrdväärne on ka kunstnik Madis Katsi roll.

Käsikiri on Mihklil olnud valmis juba tükk aega. Luuletusi on neljast viimasest aastast, kogusse pääseb vaid 26, nii et sõel on väga tihe. “Üritasin seda kirjutada nii, et see ei oleks väga isiklik, aga lõppkokkuvõttes ikkagi on isiklik. See kogu on minu otsingud luules. Kogu pakub välja mitmeid erilaadilisi luuletusi, oluline on, et kõike ei oleks liiga palju, “ selgitab Mihkel.

Teine asi, mis Mihklil käsil on, on Hunter S. Thompsoni kultusteose “Fear and Loathing in Las Vegas” eesti keelde tõlkimine. “Jumala hästi läheb praegu,” on Mihkel rahul. Raamatu annab välja Eesti Päevalehe kirjastus ja ilmumisega läheb ikka veel aega.

Mihkli meelest on see maja kirjutamiseks nagu loodud: “Selle maja hingus on kirjutamiseks sobiv. Siin on hea tööd teha, sõpradega pikki õhtuid istuda, kohvi juua, lihtsalt olla.”

Väärt maja

Esimest korda käis Mihkel siin koos Jürgen Roostega, kes ka mõned aastad tagasi siin elas. “Käisin siin paar aastat enne, kui ma siia kolimisest isegi unistada oleks osanud. Muuhulgas külas ka Ivar Sillal, kelle „salongi“ ma hiljem põhjalikult ümber kujundasin ja siia ise elama asusin,” räägib Mihkel.

“Selle maja ja selle korteri spartalik luksus vaimustavad mind aina uuesti,” kiidab Mihkel maja, kus ühetoaliste korterite vetsud on koridoris ja mitmes korteris, sealhulgas Mihkli elamises, sooja vett ei ole.

“Kui ma tulen kas jala või rattaga kesklinna poolt, on mul, mida hilisem ja vaiksem on, ikka mõnikord tunne, et ma saabun maale

– mis on Vabaduse väljakust 10-minutise jalutuskäigu kaugusel,” räägib Mihkel.

Ent Mihkel väärtustab ka linnalikkust. “Samas on ta ikka põhimõtteliselt traditsioonidega linnaosa – ma ei kujuta ette, miks selliseid maju vahel maha võetakse ja uuemaid-suuremaid tehakse (õigustada saab seda ehk mingite kasumiridadega).” Väärtust lisab majale ka suur ja seni üsna vähe kasutatud aed.

“Kõige selle tõttu on mu korteris elanud katalaan-lased, belglased, korealased ja kes veel olnud sellest kohast vaimustuses,” ütleb Mihkel.

Mistõttu võiks tervest majast aja jooksul saada

palju kirjandusekesksem koht – siin elavate kirjanike ja kirjanduseluga; külaliskorteritega, kus

välismaa kirjanikud-kunstnikud saaksid mõneks kuuks endale töötoa; aiaga, kus saab ka avalikke üritusi teha. Kirjanike liidul ei ole vahendeid, et maja korda teha – järelikult

Raamatute valik tuleb seejuures

läbini subjektiivne. Iga soovitaja saab oma riiulivahe, milles on tema

jaoks kõige olulisemad raamatud.

„Niiöelda kirjanike kommunaalelust

on kirjutatud raamatuid ja jääb ainult loota, et siia majja tuleb veelgi kirjandustegelasi.“


Sellel pildil on Mihkel Kaevats.

tuleb leida mingeid muid, orgaanilisemaid lahendusi. Heanaaberlus on hea algus.

Naabrimeesteks on Mihklile Jaan Pehk (kellele on pärandunud ikka päris omanäoline korter), Tarmo Teder ja Marko Martinson, kes teevad Mihkli meelest sellest majast aeg-ajalt päris värvika pesa. “Käime üksteise juures külas, jutukest puhumas ja õllekest libistamas.

Kui Rooste siia satub, korraldab ta ikka korraliku jõmina. Niiöelda kirjanike kommunaalelust on kirjutatud raamatuid ja jääb ainult loota, et siia majja tuleb veelgi kirjandustegelasi. „Maja uued elanikud on Peeter Sauter ja Indrek Hirv,“ rõõmustab Mihkel. U



4Toimetuse veerg ja muud uudised

Kogukonnad on tulevikMillest seekordses Väike-Ameerika Hääles siis lugeda saab? Lugu kirjanike liidu ma-jast ja seal avatavast raamatutoakesest ning Rein Ruutsoo mälestused oma sõbrast Ju-han Viidingust avavad meie piirkonna seost eesti kirjanduseluga. Juttu on otsapidi Uues Maailma toimuvast Rattarikkaks projektist, kohalikust toidukohast Riis, linnaplanee-rimisest ja kunstiakadeemia töödest Uues Maailmas, säästvast renoveerimisest ja elekt-rijuhtmetest.

Päris kirju valik? Ometi puudutab iga artik-kel väga konkreetselt elu Uues Maailmas. Seda, mis võimalusi pakub meie kodukant. Ühe piirkonna või ehk ka kogukonna elu-olu, mis ongi oma eluavaldustelt ütlemata kirju.

Kasutasin siin sõna kogukond, mida Uue Maailmaga seoses tihti kasutatakse. Kui jätta kõrvale arutelud emotsionaalsest üht-sustundest, mis ettekujutust kogukonnast vormivad, siis ühel väga selgel tasandil me siiki, tahame või ei taha, kogukonna moo-dustame – me kuulune ühte piirkonda. Me jagame elukeskkonda ja mis toimub siin, puudutab paratamatult meid kõiki. Parem oleks, kui see ühine, mis meid puudutab, oleks meie elu rikastav ja mõnusamaks muutev. See, kui hea või halb see ühine on, on meie enda teha.

Kogukonnas on jõud ja hetkel täiesti era-kordaseid muutusi läbielavas maailmas on võib olla meile kõigile soodsam, kui see jõud kasvaks. Mis sest head võib sündida, räägib Helsingis tegutsev Demos Helsingi. Tegu on sotsiaalteadlate ja linnaplaneerija-te rühmitusega, kelle sihiks on demokraa-tia arendamine suunas, mis vastaks kaasaja inimese vajadustele ja võimalustele. Nende käsitluste A ja O on kogukond.

Demos Helsingi seltskond ütleb, et kõikvõi-malike praaeguste globaalsete jamade lahen-damiseks, nagu kliimamuutused ja ener-giakriis, on vajalik üksikinimeste oluliselt suurem osalus, kui meie praegune demo-kraatia seda võimaldab. “Kõik muutused saavad alguse üksikinimesest ning kasvavad edasi kogukonnas,” ütlevad nad oma tut-vustuses. On selge, et kaasaegseid tehnilisi võimalusi rakendades selline kogukonna kaasatus oleks ka täiesti teostatav.

Kogukonnapõhine elamine on väga mitmes plaanis kõige jätkusuutlikum viis elamiseks. On hulk probleeme, mille lahendamine kogukonna tasemel oleks kordades orgaani-lisem ja mõistlikum, kui kaugete võimust-ruktuuride kaudu.

Kui nüüd tulla tagasi Eestisse, siis oli ka tänavuse Minu Eesti Mõttetalgute projekti üheks õnnestumiseks justnimelt kogukond-liku energia vallandamine. Tõenäoliselt pole võimalik saada ülevaadet, kui mitu päris tegu sai tehtud tänavustel mõttetalgutel. Esimene samm selleks, et asjad toimuma hakkaks, on inimesed kokku tuua. Siit edasi tulevad juba iseenesest lahendused sellistele küsimustele nagu “kuidas korraldada koha-likku lastehoidu”, “kuidas luua võimalused naabritele omavaheliseks suhtluseks” jne. Nii siin kui seal Eesti eri paigus tuli teemaks ka seltsimajade laadsete kogunemiskohta-de loomine, sest see on üks asi, mis selgelt hoiab kogukonda koos.

See kõik on meil siin Uues Maailma juba toimumas. Koos tegutsedes on kogukond suuteline oma elu veel palju suuremalt mää-ral mõjutama, kui me seni seda näinud ole-me. Loodetavasti annab meie kogukonnaks põimumisele oma panuse ka Väike-Ameeri-ka Hääl, mille seekordne number meie piir-konna kõikidesse postkastidesse jõuab U

Mis toimub Uues Maailmas? 16. maiRattarikkaks Rattalaat Uue Maailma seltsimajas - Koidu 82

Raamatukeldri Kapsad avamine Kirjanike maja keldris - Koidu 84

Päev algab kell 12. Päeva jooksul toimub Paul Udu ja Tartu Sensatsioonilise ke-vadbändi kontserdid, loeng rattaga liiklemisest, mille järel politsei õpetab lastele turvalisi rattasõidu nippe, tänavamale, vestlusring „Ohutu ning efektiivne rattasõit linnas“. Avatud on Uue Maailma velokuuri rattatöökoda.

6.mai - 18.juuni Vaike Vahteri näitus vanadest tapeetidest

22.mai Kunstiakadeemia linnamaastiku magistrantide tööde kaits-mine - Uue Maailma seltsimajas, Koidu 82

19.juuni - 22.juuli Lili-Krõõt Repnau näitus blogide maailmast

31. august – 6. septemberUue Maailma linnaruumi nädal

5. – 6. september Uue Maailma tänavafestival

foto: JAAN KLÕSHEIKO

Minu Eesti mõttetalgute raames peeti 1. mail omad talgud maha ka Uues Maailmas. Koos istuti kirjanike maja aias.

foto: ANNIKA HAAS



5 Essee

Kuidas teha nii, et võõrast saaks oma?

“Kogukonnad on toredad, ma ei vahetaks seda mingi muu elu vastu. Aga teiste inimestega lähestikku elamine ei ole kerge.”

Nii ütles mõnusas keskeas, kõhukas ja heasüdamlik eluaegne ökokogukonna liige kogukondadest rääkivas dokumentaalfilms “The Making of Utopia”.

Algavas essees ei tule juttu ökokogu-kondadest, kuid lähestikku elamisest küll. Olgugi, et eestlaste ajaloolises mütoloogias on külakogukonnas elamine olulisel kohal, tundub, et “uuel ajal” ja linnas elades eelistatakse pigem individuaalset eluviisi, kus koduukse taga algab võõras ja passiivne vaenulik avalik ruum. Selline muutus (olgu see tegelik või siis mõtteviisi muutus) on seda üllatavam-imelikum, et peale pikka okupeeritud olemist saavad eestimaalased ise demokraatlikult oma väikese Läänemere-äärse maalapikese eest hoolt kanda.

Uue Maailma seltsi loomise taga oli mõte, et oma koduümbruse avalik ruum võiks olla sõbralikum ja mõtestatum, kui lihtsalt ühest kohast teise saamiseks vajalik pindala. Seda kolme suure tänavaga piiratud ajaloohõngulist linnaosa (mis pealegi asub kesklinnale nii lähedal) on kuidagi kurb võõraks või vaenulikuks pidada. Miks ei võiks see hoopis muutuda oma ruumiks, kus “oma” ei tähistaks mitte ainult “minu”, vaid oleks mõistetav ka “meie” tähenduses? Selline avalik ruum seoks elanikke kogukonnaks, pakkudes pinnast erinevate suhete tekkimiseks.

Mis võiks olla põhjuseks, mille pärast pigem loobutakse selliste suhete tekkimisest ning suletakse oma koduõu aiaga? Miks kaob “oma” tunnetus majadevahelisest pargist ning see vajub troostitult rääma? Üks seletus võib olla see, et avalikus ruumis liiguvad ringi ebameeldivad “igasugused”. Nad võivad olla nii lärmakad noored kui närudes viinaninad, kuid ka “minu” ruumi tunginud naaber võib muutuda privaatsust härivaks “igasuguseks”. Oluline on siin just see, et mitte inimene ei ole iseenesest “igasugune”, vaid ta muutub selliseks piiride tõmbamise läbi. Teiselt poolt - väljaspool “minu” ruumiosa ringi luusivad inimesed kuuluvad võõra ja vaenulikuga kokku.

Võõrastus ruumi vastu tekitab võõrastust inimeste vastu.

Mismoodi võiks “minu/meie” ruumi laiendamine välja näha ja mis head saab sellest sündida?

Võõrastuse ja kerge hirmu võitmiseks “igasuguste” eest on võimalik nendega hoopis dialoogi astuda. Kui järele mõelda, siis mis tekitab noortel kraagedel või eakamatel tänavalonkuritel tugevamat tunnet, et nende tegemist jälgitakse: kas see, kui nende käimist piirab traataed või see, kui pingile istudes kõlab avanenud aknast: “Tere-tere! Kena päev, kas pole! Kui ära lähete, võtke oma prügi kaasa!” Kumb suhtlusviis teeb suurema tõenäosusega “igasugustest” mõistlikud omainimesed?

Ning tegelikult - kõik “igasugused” ei olegi ebameeldivad või vaenulikud. Aknaaluse pingi peale võib päikese kätte istuma tulla hoopis vanahärra kõrvaltmajast, kes - tuleb välja - on töötanud teiega samas ettevõttes või jagab sümpaatiat ajalooliste romaanide vastu. Last kiigutama tulnud vanemaga Aasa tänavalt võib tekkida mõte, et räämas pargi võiks veidi korralikumaks kõpitseda ja sinna keskele laste mänguväljaku ehitada. Hiljem on hea teada, et oma laps on ka Aasa tänavale mängima minnes enam-vähem mõistlike inimeste silma- või kõrvaulatuses.

Selline aktiivse ruumi tekkimine on Uue Maailma ja paljude teiste sarnaste seltside tegevuse eesmärk üle Eesti. Tahame, et avalik ruum oleks “oma” ja turvaline ning soodustab ideede ja suhete tekkimist. Nagu ütleb üks Uue Maailma seltsi motosid: “Ütle naabrile tere!”

Sama põhimõtte järgi toimib ka Uue Maailma seltsimaja, pakkudes pinda kõikvõimalikeks üritusteks. Esimese sammu tegime ka hooviruumi avamisel, lõigates äsja augu Kirjanike liidu maja ja seltsimaja vahelisse planku. Selline püüd oma privaatruumi laiendada ei pruugi alati minna kergelt, kuna harjumuspärasest omast kinni hoidmine püsib ka muidu avatud mõtlemisega inimestel.

Individualistliku heaolu poole pürgimine on loomulik ja vajalik, sest ilma selle saavutamiseta ei ole mõtet ka ühist heaolu looma hakata. Kuid millel võib öelda, et heaolu on nii piisavalt, et võib mõelda sellele, kuidas toimib minu elu koduuksest kaugemal - oma kodukandis? Juba praegu on näha, et ühistegevusest sünnib palju head. Mõelda võib kasvõi majaühistute või naabrivalve peale. Milleks peatuda siin? Koos elamine võib olla esialgu keeruline, kuid see-eest mõnus. Pealegi - meid on siin nii vähe! Uues Maailmas veelgi vähem. Saagem siis igasugustega tuttavaks. U

Meid on siin nii vähe! Uues

Maailmas veelgi

vähem. Saagem siis iga-

sugustega tuttavaks

Võõrastus ruumi vastu

tekitab võõrastust inimeste

vastu.

Peeter Vihma,Uue Maailma seltsi juhatuse liige

Madle Lippus,Uue Maailma seltsi juhatuse liige



6

Luuletaja Juhan Vii-ding oli oma eluajal sage külaline Uue Maailma piirkonnas. Viidingu hea sõber Rein Ruutsoo Väike-Ameerika tänavalt ehk kunagiselt Kiire uulitsalt meenutab toonaseid külaskäike

Juhan Viiding armastas Väike-Ameerika elumaailma. Juhani ja Riina Viidingu rajatud kodud olid Õismäel ja Mustamäel, aga nagu kogu tema olemus kiskus ajaloo koormaga paikadesse ja esemete juurde, nii kiskus teda ka siia.

Läheduses elasid mitmed tema sõbrad - Ott Arder, Tõnis Rätsep jt. Nii polnud Juhan mitte ainult ligi 30 aastat meie alatine sünnapäevakülaline, vaid sõber, kes võis sisse astuda igal hetkel, südaöösel või pühapäeva hommikul. Nii see ka sageli juhtus.

70-80ndatel oli inimestel hoopis rohkem aega, nii sõprade kui ka enda jaoks. Paljude Juhani luuletuste esmaesitus oli just siin. Ka näidendi „Olevused” ettelugemine Tõnis Rätsepaga

algas keldrikamina ääres. Tihti, eriti teatrietenduste lõppemise järel, tõi ta kaasa teatrikaaslasi ja jäi ka ööbima.

Suuresti keerles toonane salongilik elu Väike-Ameerika 28 majas just Juhani ümber. Jaan Tamm, David Vseviov, Jaak Olep jt moodutasid külaliste põhituumiku, kuid kõik tema sõbrad olid teretulnud. 1912 ehitatud eramaja oli turvaline koht, kus võis ilma naabreid häirimata laulda, tantsida, muusikat kuulata või niisama lõbutseda läbi öö.

Sumedatel suveöödel põles aias lõke varahommikuni. Koduveini varud panid ka siis vastu, kui poes midagi saada polnud. „40 kirja” Jaan Kaplinski kirjutatud algteksti tõi Juhan just siia, turvalisse aiaga varjatud majja, kus see Andres Tarandi, Ülo Kaevatsi ja Tõnis Rätsepa nõul arenes välja avalikuks ühispöördumiseks.

Jalutuskäikudel kunagisse eeslinna võttis Juhan tihti kaasa ka Elo, kellel, nagu tean, on sellest paigast palju mälestusi. Meie sõpruskonna lastele korraldatud jõulupidudel oli Juhani rolliks olla jõuluvana. Kuid tegelikult oli ta aastaringne jõuluvana, kes jagas oma „vaimukinke” heldelt, tegemata vahet lastel, kultuuri-inimestel või lihtalt kaasteelistel.

Siinkohal mõned väljavõtted minu päevikust. U

Rein [email protected]

Lugusid Juhan Viidingu külaskäikudest Väike-Ameerika salongi

Katked Rein Ruutsoo päevikust

Uue Maailma ajalugu

6. mai 1983

Söreni sünnipäev /…/ . Eile käis ka Juhan Eloga.Väga ilus päev oli - viisime lastele laua aeda ja ōhtul tegime lōket. /.../ Rääkisime palju, nii palju on ka südame pealt ära rääkida. /.../

Jälle ja jälle tuli ta tagasi selle teema juurde, kui kaua nii ebamoraalne ühiskond, kui iga teine on otsapidi “seal”, kus kõik üksteist kardavad või vaenavad, kus pole naer-

atavaid nägusid, võiks kesta.

Rääkis, et Paul-Eerikut süüdistakse selles, et too organiseeris meeleavaldust - kutsus üles demonstrat-sioonile - Underi maja juurde (asus Luise ja Koidu nurgal) lilli viima. Tegelikult pääst-nud Paul-Eerik Kirjanike Liidu piinlikust olukorrast - Underi sünnikodu oleks muidu tema 100. sünniaa-stapäeval ära unustatud. Ju-han on terane väitleja.

fotod: 2 x JAAN KLÕSHEIKO

Juhan Viiding koos oma tütre Eloga

Juhan Viiding KUKU klubis



7 Uue Maailma ajalugu

13. mai 1983

/.../ Õhtul tuli meile veel Juhan, kes rääkis oma esinemistest Vasalemma vanglas - 4 tunnisest kohtumisest. Väljas oli olnud ka stend Underi 100. juubeli puhul (K. teadis, et sel kevadel oli seal mingi mäss.) Juhan oli vaimukas ja tore nagu ikka. Ta on siiski väga andekas näitleja.

Sören vaatas suu ammuli, kuni Sirje ta magama ajas. Mis talle sellest kōigest meelde jääb? Mis Juhanit sinna vangimajja kohtuma ajab, kas see on inimarmastus, kaastunne või uudishimu, piirsituatsiooniliste kogemuste vajadus, sellest ei saa-nudki selgust.

27. juuni 1983

Minu sünnipäev - 36. Täna pean, seltskond seesama, kes tavaliselt. /.../. Esimesena tuli Juhan Viiding. Kipun unustama, et see päev on tema isa surmapäev. Jaan Tamm + Jaak (Olep) + Jack (Karolin) + Kostel (Gerndorf ) + Kaur (Alttoa) + David (Vseviov). Ongi kõik.

Tegelikult algab ōhtu alles siis, kui saabub Juhan, keda kōik vaikselt ootavad. Ema ütles alati, et ülik-oolisõbrad jäävad, nii ongi põhiliselt. Rõõmupeoks pole põhjust, üldine meeleolu on küllalt sünge, mille üle siis rõõmustada. Ainult suvi on soe ja ilus, ühiskond aga kisub üha enam kiiva. Luuletada saab igal ajal (nagu ütles P.-E. Rummo), aga filosofeeri-da? Kõige kurvameelsem on Kostel, tema on majandusmees, seal on aga kõik juba täiesti nässus, filosofeerida pole midagi.

Kōike muidu parodeeriv Juhangi on sel korral tōsine. Juhan ja Jaak (Olep) läksid vastu hommikut aias lõkkeääres teravalt kokku. Juhan ise on oma hinnangutes inimestele ja asjadele küllalt halastamatu, aga avalik küünilisus ajab ta marru. Lõpuks läks lihtsalt teineteisele ärat-egemiseks. Juhanil on kuldne süda, aga raudsed lõuad, nagu Panso juba kuskil märkis.

30. jaanuar 1984

Juhan meil Kiire uulitsas. Juhanile meeldisid viimaselt näituselt väga Olavi pastelsed-pruunid sügismaas-tikud. Käisime koos (Olav) Marani ateljees Komeedi uulitsas Riinale sünnipäevaks pilti ostmas.

Lõpuks saime ka üsna ilusa, mille isegi oleksin ostnud, kui vaid raha oleks olnud (guash, sügismaastik). Maran küsis 80, Juhan maksis 100. Suurejooneline nagu ta kogu oma

vaese lapsepõlve ja alalise nappuse kiuste on. Oma viimase luulekogu-ga oli ta ise väga rahul, ütles, et tun-neb end kui debütant (1984. aastal pälvis Viiding oma luulekoguga “Tänan ja palun” J. Smuuli nime-lise kirjandusliku aastapreemia - toim.). /.../.

28. märts 1984

Smuuli jt. preemiate jagamine. Pärast ametlikku osa kogu seltskond - Juhan, Riina, Tõnis, Juhan Saar jt.- meil Kiire tänaval. Tantsime ja joome veini. Tõeline pidu katku ajal. Juhanil pole vaja end süüdistada. Kōige tähtsam on just see, et kuidas nad ka ei tahaks, nad lihtsalt ei saa Juhanist mööda, see on kōige suurem tunnustus.

12. oktoober 1984

Õhtul käisime vaatamas Rätsepa monoetendust. /.../ Pärast etend-ust Arvo Valton ja Juhan meil. Ju-haniga läksid nad vaidlema Soome sõidu pärast - Juhan tahaks vägisi demonstratiivselt mitte sõita - kui saaks. Riina aga toetab sõitmist. /.../ “Tahaks kaine peaga Helsingit näha”.

Juhan pidi esinema vana Andreseni juubeli tähistamisel, mis ei jõud-nudki kaugemale kui Raamatuüh-ingus. Ka Juhan ei läinud. Ta pol-evat üldse pärast seda “40 kirja” Andreseni juures külas käinud. Tal jäänud Andresenilt seoses allkirja palumisega halb mälestus (An-dresen keeldus allkirja andmast) ja suuremat asja luuletaja polevat ta ka. /.../.

12. oktoober 1985

Juhan ja Riina üle väga pika aja meil külas. Juhan on elevil veel oma Soome luuleõhtu konferansjee rollist. Lennart (Meri) võttis kõik vastutuse ōnnestumise ja Juhani eest enda kanda. Oli pärast Tam-mistule kiitnud Juhanit ja visanud nalja, et teda võiks mõne ordeniga autasustada. Juhan ise oli ka oma osaga Tartus väga rahul - ta oli ol-nud väga heas vormis./.../.

Lennart (Meri) oli talle oma diplomaadivõimetega eeskujuks, kuid Juhan pole mänguritüüp, ta ei saa ainult “sisse elada”. Ta peab päriselt ümber kehastuma. Innus-tunult rääkis ta “Godot’ oodates” lavastamisest. Ütles, et pärast selle tegemisest võib ta öelda, et teatrit on tehtud. Majanduslikult toob see küll kahjumit, kuid selles näeb ta kogu oma tegevuse, vaimuelu gen-eraatorit tulevikuks. U

“Kapsad”soovitatud raamatud

Koidu 84, Uus Maailm www.uusmaailm.ee/kapsad

Juhan Viiding ehk Jüri ÜdiJuhan Viiding (01.06.1948 - 21.02.1995) oli tegev nii luuletaja, näitleja kui lavastajana. Ta oli abielus Riina Viidinguga ning nende tütar on Elo Viiding.

Tema luuletused on ilmunud kogudes “Närvitrükk” (1971), “Aast-alaat” (1971), “Detsember” (1971), “Käekäik” (1973), “Selges eesti keeles” (1974), “Armastuskirjad” (1975), “Ma olin Jüri Üdi” (1978), “Elulootus” (1980), “Tänan ja palun” (1983), “Osa” (1991). Aastal 1998 ilmus mahukas kogumik „Kogutud luuletused”. Aastal 2004 il-mus viiest CD-st koosnev Viidingu luuletuste ja laulude kogumik.

Pärast EMA lavakunsti osakonna lõpetamist 1972. aastal suundus ta tööle Eesti Draamateatrisse, kus ta töötas elu lõpuni. Viimase küm-nekonna aasta jooksul tegutses ta üha enam lavastajana ning tema lem-mikautorite sekka kuulusid näiteks Beckett ja Ionesco.



8

Eesti linnad rattarikkaks!ehk jalgratast leiutamata Euroopaasse

Kogutakse vanu rattaid

Uues Maailmas toimub

Sel kevadel käivitus koostöös Uue Maail-ma seltsiga kampaa-nia Eesti Rattarik-kaks. Algatuse ees-märgiks on innusta-da linnaelanikke ka-sutama jalgratast iga-päevase sõiduvahen- dina. Rattarikkaks Tallinna koordinaa-tor Mari Jüssi räägib, mis teoksil.

Tavaline varakevadine argi-päevahommik Kopenhaage-nis näeb välja nii – inime-sed kiirustavad tööle, kooli või lasteaeda. Pintsakutes,

Kui sul on kasutuna vedelamas mõni jalg-ratas, ratta osa või on üle mõni remontimi-se tööriist, siis anna neile uus võimalus.

Eesti Rattarikkaks algatuse raames kogutakse annetus-tena kasutatud rattavara. Ka-sutatud rattaid remonditakse Tallinnas Uue Maailma velo-kuuris ja Tartus Pärmivabri-ku töökojas. Seejärel pan-nake rattad mõõduka hinna eest müüki rattalaatadel Tal-linnas ja Tartus.

Rattaid saab tuua:

Tallinnas: Uue Maailma velokuuri www.uusmaailm.ee/velokuur Koidu 82 - tel 601 25 22 T & N 16:00 - 19:00 L 10:00 - 15:00

Uuskasutuskeskusesse www.uuskasutus.ee Paide 7 & Tööstuse 83 E - R 11:00 - 19:00 L 11:00 - 16:00

Tartus: Pärmivabriku töökoda www.praak.ee Pika ja Pärna tn nurk. E & K 14:00 - 18:00 N 16:00 - 19:00 Tartu taaskasutuskeskus www.taaskasutuskeskus.ee Puiestee 114 E - R 10:00 - 18:00 L 10:00 - 15:00

kontskingades, lastega ja ilma. Miniseelikutes, so-liidsetes kootud pontšodes, koerte ja potililledega kaen-las. Seda kõike jalgratastel - 300 000 kopenhaagenlast päevast päeva!

Mõtlemises kinni

Miks pole Eesti linnades nii? Muidugi võib öelda, et seal-ne kliima on pisut leebem, ent ka meist põhja pool Ou-lus sõidetakse palju rattaga ja seda aastaringselt.

Kui rääkida veel Kopen-haagenist, siis sealne jalg-rattakultuur on sada aastat vana. See on nii kujunenud ja seda on viimased 30 aas-tat ka teadlikult kujundatud. Järele pole antud linnaruumi hävitavale autostumisele ja tagatud on nii liikumisruum jalgrattale kui olemisruum inimestele.

Eestis on viimase 20 aasta-ga ühistranspordiga, rattaga ja jalgsi liikumine oluliselt vähenenud. Tallinn on juba rohkem autostunud kui naa-berpealinnad Stockholm ja

Helsingi. Teid ja ristmikke planeeritakse vaid autodele. Euroopast eraldatakse tee-ehitusprojektidele miljardeid ja valitsuse säästueelarve kär-bib kergliiklusteede rahasta-mist mõnekümne miljoni-ni. Inimeste liikumisviisid võivad 10-20 aasta jooksul kardinaalselt muutuda ja just selles suunas, millesse riik ja linnad investeerivad.

Muidugi on olukordi, kus autost ei pääse. Kuid see ei tähenda, et autosõit on täies-ti asendamatu. Ka ei tähenda rattarikas Eesti autosõidu keelustamist, vaid liikumis-vabadust jalgsi ja rattaga liikujatele, paremat elukesk-konda ja vähem ummikuid.

Väide, et eestlane on juba nii paadunud autokasutaja, et ühistranspordiga ja jalg-si töölkäijad moodustavad marginaalse osa töötajatest, on müüt. Näiteks Tallinnas puudub pooltel peredel isik-lik auto, iga päev tehakse Tal-linnas sama palju liikumisi jalgsi ja ühistranspordiga kui autodega. Ligikaudu pooled autodega tehtavatest sõitu-

dest on alla 5 km pikad ja pa-rema planeerimise tulemusel asendatavad ühistranspordi, kõndimise või jalgrattasõi-duga.

Rattarikkad väikelinnad

Mõned Eesti väikelinnad on juba praegu üsna rattarikkad. Paljud lapsed käivad rattaga koolis ja täiskasvanud poes ning tööl. Tallinnal annab veel oma rattarikkust otsida.

Praegusele liikluskultuurile ja autostumisele vaatamata on tänavapildis jalgrattaga tööle ja kooli sõitvaid tallinlasi ja tartlasi järjest rohkem. Igas töökohas seisab nurgas mõne töötaja jalgratas ja on firma-sid, mis on soetanud töötaja-tele ka ametirattaid.

Rattaga linnas liiklemine va-jab harjutamist ja kogemusi nagu ka autoga liiklemine – tuleb leida endale mugavad ja turvalised marsruudid piki kõrvaltänavaid. Rattasõbra-likke lahendusi ei pea jääma linnavalitsuselt ootama, sest väga palju annab oma iga-päevaste valikutega ära teha

– istuda ratta selga ja hakata linnas lühemaid otsi sõitma.

Eesti Rattarikkaks algatusega püüab Eesti Roheline Liiku-mine koos teiste organisat-sioonidega näidata, kui liht-ne on rattaliiklust edendada. Selle kevade jooksul kogume häid rattalugusid Eesti linna-dest ja asutustest, valime koos jalgrattaklubi Vänta Aga, Tal-linn 2011 ja teiste organisat-sioonidega rattarikka linna, valla, asutuse ja kõrgkooli.

Vabatahtlike abiga püüame kaardistada ohutumaid ja mõ-nusamaid jalgrattamarsruute, mida tihti tunnevadki ainult kohalikud ja kogenumad rat-turid. Pärmivabriku töökoda Tartus ja Uue Maailma selts Tallinnas koguvad kasutatud jalgrattaid ja korraldavad jalgrattaremondi õpitubasid. Tegemisi on veelgi, ent üksi me Eestit rattarikkaks ei see, sestap ootame vabatahtlikke meie tegemistes kaasa lööma. Kus ja mida teha saab, sellest saab lugeda lähemalt U

www.rattarikkaks.ee

Mari JüssiEesti Rattarikkaks Tallinna koordinaator

Rattarikkaks Uues Maailmas

16. mail peetakse seltsimajas Koidu 82 jalgrattalaata. Avatud velokuur.

foto: INTERNET



9

Kohalikud teavad ise, mi l l ine l inn on hea

Uues Maailmas toimub

Maastikuarhitekt Karin Bachmann selgitab, mis võimalu-sed on kohalikul ela-nikul oma linna ku-junemisel kaasa rää-kida ning tutvustab Eesti Kunstiakadee-mia tudengite töid ja tegemisi seoses Uue Maailma piirkonna-ga.

Edward Relph on kirjutanud kohatutest kohtadest ja nen-de tekkepõhjusest. Üheks olulisemaks põhjuseks, miks tekivad kohatud kohad, on see, kui kohti hakkavad ko-halike asemel kujundama-looma väljastpoolt sissetul-nud.

Ja mitte tulijad, kes jäävad, vaid need, kelle side kohaga on ajutist laadi – kinnisva-raarendajad, suurärimehed, võõramaa investorid. Nende jaoks on see rahapaigutus ja seetõttu on olulisim kasumi suurus, mitte mingid muud kvaliteedid või pehmed väär-tused.

Ka kohalik omavalitsus käi-tub tihtipeale samasuguse distantseerujana, sest paraku ei ole kõik piirkonnad linnas siiski võrdselt tähtsustatud ja vahel kaalub hetkeline kasu-milubadus kohalikele hoopis

paremad pikema perspektiivi arengud üles. Kahjuks juh-tub, et linn ei suuda käituda heaperemehelikult. Just see-pärast tuleb ise osata ja tahta end kaitsta.

Igaühe arvamus loeb

Eesti planeerimissüsteemi alused on üle võetud Skan-dinaaviast, kus avalikkuse osalemisel protsessis on hästi oluline kaal. Meie planee-rimisseadus püüab Eesti ühiskonda samamoodi sel-les suunas liigutada, kuigi väga palju on veel minna. Idee osalusest on üllas ja hea, kuid praktikas kukub tihti-peale veel halvasti välja.

Eestis on nelja liiki planee-ringuid. Üleriigilise planee-ringuga sätitakse paika riik-likult olulised arengusuunad ja objektid.

Maakonnaplaneering läheb täpsemaks maakonna mas-taabis. Sellele järgneb täpsu-seastmelt üldplaneering, mis koostatakse valdadele, küla-dele, linnadele.

Neljas liik on detailplanee-ring ning selle planeeringu koostamisprotsesside suhtes tasub kohalikel elanikel eriti tähelepanelik olla, kuna siin paika pandu puudutab piir-konna iga kodanikku isikli-kult.

Detailplaneeringu peamis-teks ülesanneteks on pla-neeritaval alal ehitusõiguse, teede, tehnovõrkude ja hal-jastuse paiknemise määrami-

ne, kaitsealade täpsustamine jpm. Krundi ehitusõigusega määratakse krundi kasuta-mise sihtotstarve, hoonete suurim lubatud arv krundil, hoonete suurim lubatud ehi-tusalune pindala, hoonete suurim lubatud kõrgus. De-tailplaneeringus määratakse ka arhitektuursed tingimu-sed hoonetele, mis töötatakse välja vastavalt piirkonna ehi-tustavadele.

Kogu planeerimisprotsess on avalik algusest peale. Tavali-selt teavitatakse juba planee-ringu algatamisel ala otseseid naabreid või muid asjast hu-vitatud isikuid. Avalikud aru-telud planeeringulahenduse tutvustamiseks ja üksteise ärakuulamiseks toimuvad eskiisistaadiumis ja hiljem, kui planeering on juba koha-liku omavalitsuse poolt heaks kiidetud. Mida varem saab planeerija hakata kohalikega koostööd tegema, seda pa-rem. Siis jäävad ära hilisemad valestimõistmised ja tülid.

Avalikel aruteludel on võima-lik juba varakult jälile saada, mida kuhu kavandatakse ja vastavaid ettepanekuid teha. Ühtsuses peitub jõud ja seega on alati parem, kui üksikisiku selja taga on ka teisi – näiteks Uue Maailma seltsi taoline asutus.

Tartus tegutsev Supilinna selts on läbi planeeringute enda piirkonda palju kaitsta suutnud ja võidelnud välja ka näiteks sobiliku ning põneva-ma lahendusega tänavakat-ted. Tänu seltsi tegevusele on

praeguseks paljud sobimatud hooned ehitamata jäänud või saanud majad väiksemad ja kohatundlikumad.

Kes siis veel peaks oma kodu-koha eest seisma, kui mitte kohalik? Sest kodu ei ole ju ainult korter või vahetu hoov, vaid ka tänavad, kus lapsed mängivad ja jalutatakse, ja kohalik park, kus saab juttu puhuda ning ka nurgapealne kauplus – hirmus kahju, kui see ära kaoks. Aga kõige sel-le eest saab seista, tuleb vaid huvi tunda ja hoolida.

EKA tudengite tööd

Sel kevadsemestril on Eesti Kunstiakadeemia linnamaas-tike õppetool maastikupro-jekti tunni raames koostöös Uue Maailma seltsiga püüd-nud leida omamoodi vaate-nurki Uue Maailma piirkon-na kodutänavatele.

Kogu projekti üks põhilisi eesmärke oli õppetöö käigus selgeks saada, et kui arhitekt/maastikuarhitekt kuhugi mi-dagi tegema hakkab, siis peab see asi olema kohatundlik. Aga koha tundmine eeldab sealsete inimestega suhtle-mist, arvamuste teadasaamist ja kuulamist. Arhitekte ja maastikuarhitekte süüdis-tatakse (paljudel juhtudel

õigustatult) professionaalses egoismis – tullakse „kunsti“ tegema vaevumata mõtlema, kuidas need, kes siin iga päev elavad, sellega pärast hiilguse tuhmumist koos edasi pea-vad olema. Tahtsime seekord teisiti teha.

Iga üliõpilane või grupp koostab projekti teemal, mis teda enim paelub. Tudengid on palju kohapeal viibinud ja seltsimajas õhtusöökigi pakkunud. Paljude kohalike-ga on tekkinud hea kontakt ning võib loota, et sellevõrra tulevad projektid Uue Maa-ilma piirkonda hästi sobitu-vad.

Koht iseenesest on sotsiaalne konstruktsioon ja see tähen-dab, et kõik, mis temas on, tuleb inimestelt, kes teda kasutavad ja seeläbi taastoo-davad. Head (ka väljapoole) kohad on need, millest ini-mesed hoolivad, millel on „omanikud“. EKA tudengid oma projektidega tahavad näidata, kuidas nemad on läbi omade kogemuste ja teie piirkonna inimeste kuula-mise suutnud Uut Maailma mõtestada ja läbi originaal-projekti ka vaatajani tõlkida. Tulemused jäävad teie hinna-ta ja otsustada – maikuus on nende avalik tutvustamine. Jälgige kuulutusi postidel! U

Karin [email protected]

foto: ANNIKA HAAS

Ka meie naabritädi Elvi Koidu tänavalt võib osaleda linnaplaneerimises, kui ta seda tahab.

22. mai Uue Maailma seltsimajasKunstiakadeemia linnamaastiku magistrantide tööde kaitsmine Uue Maailma seltsimajas, Koidu 82



10

Asjaarmastuse võidukäik Uue Maailma toit

Kui Uue Maailma Seltsimaja kogukon-na köök eelmise aas-ta septembris oma uksed avas, oli res-toran Riis juba pea aasta aega olemas ol-nud. Võttis veel pool aastat aega, enne kui Martin Sookael sin-na kohale jõudis.

Käes on aprillitolmune ke-vad. Keldris ei ole üldse kevad, aga on kuidagi teist-moodi - hämar ja hubane. Ja ma olen täitsa nõus tunnike-se sellest kevadpäevast selle hubasuse vastu vahetama.

Restorani menüü töötab päevaprae rezhiimil - igal päeval on saadaval mida-gi uut. Mina võtan mingi aasiapärase nimega kana, nagu päevamenüü soovitab ja lõunakaaslane ütleb kohe, et tema tahab seda asja lõhe ja sinihallitusjuustuga, mis päevamenüüs number nelja all on. Raha nõutakse 200 krooni. Mõtlen, et kas hak-kan kohe jonnima või hiljem kurtma, aga siis saan aru, et see on ju arve meie mõlema eest. 100 krooni eest süüa ei ole kaugeltki mitte jonnimist väärt.

Kõik on viisakas nagu kesk-linnapiiril asuvas restoranis ikka, aga seina sees on auk, augu taga teine ruum. Kü-sime, et miks see auk seal on? Daamid vastavad, et seal saab ka istuda. Aga jalatsid peab jalast ära võtma. Miks ka mitte. Võtame jalast ära ja lähme seina sisse.

“Siis Sinu suu on kogu külm, on kogu kuum...”

Jajah. Plaadimängijas män-gib ansambel Jäääär.

Pehme vaip on põrandal, selle pärast pidigi jalatsid ära võtma. Seinas on kuldmust tapeet ja lagi on pehmeks ja ilusaks tehtud.

“Kuule siin on täitsa vahva ja miks ma midagi ei teadnud sellest kohast?” küsib lõuna-kaasalne.

Restroranitöötaja Kadri tu-leb ja hakkab kaminasse tuld tegema, kuigi meie oleme ai-nukesed kliendid sel kellaajal. Ma küsin, et “kas siis kohe nii uhkesti?” ja tema vastab, et no et kui te siin juba olete, et siis olgu ikka täie raha eest restoranikogemust.

Kadri laotab halud ilusas-ti üksteise vastu kaminasse (selgub, et me oleme kami-naruumis). Võtab pikkade tikkudega tikkutoosi, tõm-bab tuld ja küsib:

“Kas te tahate oma toitu vürtsikalt, või keskmiselt vürtsikalt?”

Üritan meenutada, millal mul viimati oli mõnes resto-ranis tunne, nagu ma päriselt ka oleksin seal oodatud küla-line. Sest praegu on.

Me vastame, et väga vürtsi-kalt ei taha. Kadri naeratab ja seletab, et kui neile uued töötajad tulevad, siis nemad ka alguses kunagi ei mõista, et kuidas nii vürtsikat toitu on võimalik süüa, aga lõpuks kallavad kõik ühte moodi chillit oma toidule. Lubab, et paneb meile vürtsi kastmena kõrvale, siis saame ise valida, kui palju me seda paneme.

“Kuuvalgus minu kõrval täidab toa ja Sina tema kõr-val...”

Istume kahekesi pehmel vai-bal väga madala laua taga ja toetume seljaga vastu seina. Mõtlen, et lõuna missugune. Askeetlikkuse nautlejad saa-vad loomulikult ka normaal-se laua taga istuda.

“Kaminas läks tuli põlema, jah?” pistab Kadri pea ukse vahelt sisse.

Lõunakaaslane ütleb, et vaa-ta - tapeedimustri sisse on peidetud pisikene käpajälg. Kuldset värvi ja raskesti märgatav, sest sein on must ja kuldsete lilledega. Saladu-sed on toredad. Kui nad on sellised ulakad ja salajased ja üldsegi mitte kuritahtlikud. Mulle on kogu aeg tundu-nud, et selleks, et miski koht tekitaks natukenegi hubase tunde, peab sinna väga palju hubasust olema sisse peide-tud. Ja praegu on meil tun-

ne, nagu me istuksime min-gis hubases salakoopas, kus nurgas põleb kamin.

“Ükskord aeg saab otsa, istuma jääda siis sa ei tohi, ei tohi...”

Ma olen väga kärsitu inime-ne tegelikult. Näiteks olen ma hästi kärsitu, kui ma pean kusagil järjekorras seisma. Või restoranis toitu ootama. Aga praegu ei ole ma üldse kärsi-tu. Istun rahulikult omal ko-hal ja ootan rahulikult oma toitu. Väga huvitav on ooda-ta. Isegi olen imestunud.

Vaatan, kuidas kunagi klaust-rofoobne ruum on muudetud kõige kaunimaks ja hubase-maks kaminasaaliks. Oma salajaseks nurgataguseks. Mõtlen, et mul ei ole õrna aimugi, kui kaua see koht siin eksisteerinud on - kas 2 päeva või 2 aastat.

Kadri toob toidu lauale. Vaa-tan portsjoneid ja mõtlen et no küll on alles vähe. Kadri toob riisi ka. Vaatan, et nüüd on seda kõike kokku kole palju. Ja see kõik paistab maru hea. Ma olen tihti mõ-telnud selle peale, et 8 aastat tagasi maitses hiina toit kohe hoopis paremini, kui ta nüüd maitseb nendes samades koh-tades. Et kas hiina söögikohad on alla käinud või on minu maitsemeel paremaks läinud. Igastahes - siin seda muret ei ole. Toit maitseb imeliselt. Kui ma oleks toidukriitik, siis ma ilmselt ütleks, et “Aa-sia köök, mis sobib hästi eesti maitsemeelega”.

“Ja puud ja puud, ja puud ja puud on punased...”

Mõtlen, et tegelikult on prae-gu ju kevad.

Kõigepealt tuleb juhtida tä-helepanu ühele ilmselgele valele - kiirtoidurestoraniga ilmselt küll tegemist ei ole. Või kui on, siis ainult lõuna-tundidel.

Aga siin tagaruumis võiks vabalt tunde vedeleda. See ei ole päevavalguslampide kiiritusest kollaste seintega mäkdoonalds. Ma arvan, et see “kiir-” seal “kiirtoidures-toranis” on kirjutatud sinna selle pärast, et “restoran” kõ-lab veel pretensioonikamalt kui “kiirtoidurestoran”.

Mõtlen, et siin on isegi siis vahva olla, kui teisi külasta-jaid ei ole. Tavaliselt ei ole nii, sest siis viitsitakse sinuga ka kõvasti vähem tegeleda. Mõtlen, et äkki ei peakski sellest kohast kirjutama, sest äkki siis hakkab siin palju rohkem inimesi olema ja siis ei olegi enam nii hubane. Et ei ole enam salakoht.

Igal juhul oleks mul ilus mil-legi kallal kiruda ka, et siis oleks rohkem nagu päris aja-kirjanduse moodi, aga esime-se hooga ei tule nagu mitte midagi kirumisväärset pähe. See-eest võin öelda, et minu sõber Mihkel ütles, et talle

see koht eriti sügavat muljet ei jätnud. Nii, nüüd on mit-me inimese arvamus lausa artiklis sees. Võib-olla ehk natukene liiga must-valgelt, aga ma arvan, et see ongi see koht, kuhu tuleb tulla ja ise välja mõtelda, et kas see koht sulle meeldib või mitte. Ega ilma teada ei saa.

“Soovin et Su paljaid õlgu ka-taks valge kohev lumi...”

Et miks on artikli pealkirjas äramainitud asjaarmastuse võidukäiku? Sest see restoran nagu ei olekski päris resto-ran. Sest päris restoranis ei ole kunagi nii palju inimlik-ku sõbralikkust. Kohtades, kus on nii palju inimlikku sõbralikkust, ei ole toidud ta-valiselt nii maitsvad. Või ma ei ole sinna ise sattunud. Või siis tõenäoliselt on kõik väga palju kallim.

Heidan pilgu sellele lauale, mille taga me istume. See on puust tehtud, aga kindlasti mitte mõnes Euroopas asu-vas puusepatöökojas. Selle jaoks on ta natukene liiga ise-loomukas. Sellist lauda raha eest ei saa. Sellist lauda saab ainult armastuse eest. Või as-jaarmastuse. Või mille iganes eest (kiirtoidu)restoran Riis endale sellise laua sai. U

Martin [email protected]

(Kiirtoidu)restoran RiisLõunamenüü 11:00 - 16:00A’la Carte 16:00 - 19:00

Pärnu mnt. 62A, TallinnTel. 6427025 [email protected]



11

Kas teie maja elektrisüsteem on korras?

Kodumajandus

Uue Maailma elekt-rik Toomas Reinart OÜ Reinerist selgi-tab, miks on paljudel meie linnaosa ela-nikel vaja kriitilise pilguga üle vaadata oma kodused elekt-risüsteemid.

Uue Maailma piirkonnas on enamus maju vanuses 50 ja rohkem aastat. Sama vanad on tavaliselt ka nende majade elektrijuhtmestikud.

50 ja rohkem aastat tagasi oli

põhiliseks elektriseadmeks valgusti ja ka elektrijuht-mestik projekteeriti põhili-selt vaid valgustuse tarbeks. Polnud selliseid tarbijaid, mida kasutame täna: elekt-riradiaator, boiler, soojapu-hur, pesumasin, elektripliit, kohvimasin, veekeetja, teler, arvuti, tolmuimeja jne. Palju on maju, kus on halva iso-latsiooniga alumiiniumjuht-med, mis on ühendatud veel vanemate vaskjuhtmetega. Selline ühendus aga on eba-kindel ja seetõttu ohtlik.

Kui nüüd kasutada vana, väikese võimsuse jaoks ar-vestatud juhtmestikku suure koormuse jaoks, nagu seda on soojendusseadmed, pe-sumasinad, elektripliidid, tolmuimejad, siis koormame

juhtmed üle. Selle tagajärjel kuumenevad kas elektrijuht-med või halva kontaktiga pistikupesad. Tagajärjeks on tulekahjuoht.

On ka vanu puitmaju, kus mõnes korteris on uus oma-nik, kes on teinud remondi ja vahetanud ka kogu juht-mestiku oma korteris. Õi-gustatult arvab ta, et võib rahulikult kasutada erinevaid elektriseadmeid. Kuid kui maja trepikoja juhtmestik on vana, siis on see nõrgimaks elektrisüsteemi kohaks. Teie korteris on küll kõik korras, kuid suure koormuse tõttu võib tulekahju tekkida trepi-kojas.

Kuna siinses elurajoonis on enamik maju vana elekt-

risüsteemiga, kus puudub nulljuhtme maandus, siis on paljudes korterites uuenda-tud elektrisüsteeme valesti: korteris on üks faasijuhtme-test maandatud, kuid majja sisenevas juhtmestikus on kasutusel vana süsteem. See tekitab olukorra, kus paljude elektriseadmete korpus võib

Allan Kokkota Eesti Rohelisest liikumi-sest annab nõu sääst-va renoveerimise hu-vilistele ning märgib, et vanade materjali-de uuskasutusega ei tasu liiale minna.

Uue Maailma linnaosa kuu-lub Tallinna miljööväär-tuslikku piirkonda. Siin on mitmeid vanu ja väärikaid

hooneid, nii puitmaju kui stalinistlikke ehitisi, mille ajaloohõngulist ilu on sobi-vaid vahendeid valides või-malik säilitada ja välja tuua.

Säästva renoveerimise põ-himõteteks on maja algu-pära säilitamine ja terviklik lähenemine hoone kaasajas-tamisele. Tsiteerides Säästva Renoveerimise Infokeskuse juhatajat Tarmo Andre El-vistot: “Vana maja ei olegi tarvis alati totaalselt muuta, vaid kõrvaldada tuleb ajaga ilmnenud selged puudused, parandada hooldamatuse ja kulumise läbi tekkinud vead

ja võttagi vana maja kui teist-moodi ja unikaalset keskkon-da, mida tasub väärtustada.”

Alustades vana maja renovee-rimisega, tuleks kohe arvesta-da sellega, et mõnikord võib remontimisel ilmneda asja-olusid, mida tegevuse plaani-misel on võimatu ette näha. Näiteks võib tulla puhasta-misel või seinte lahtivõtmisel ilmneda pehastunud konst-ruktsioone või osutub pui-tukse värvist puhastamisel, et keegi eelmistest omanikest on seda kipsplaadiga paiga-nud.

Vanade majade renoveerimi-sel läheb vaja nii loovust kui kannatlikkust karikate kaupa. Korteris või majas remonti tehes peaks kindlasti lähtuma materjalide keskkonnasõbra-likkuse ja lihtsuse vaatepunk-tist, sest sellised materjalid ei erita mürgiseid aineid ja so-bivad kokku vanemates ma-jades juba kasutusel olevate materjalide ja stiiliga.

Mittesoovitatavateks mater-jalideks on kunstmaterialist vaibad, puitkiudplaat, mida tuntakse laiemalt OSB nime all, ja teised liime sisaldavad materjalid, millest eraldub

formaldehüüde. Viimased hakkavad pikema ajaperioodi ja suuremate pindade puhul tervist mõjutama.

Vanade materjalide uuska-sutusega ei tasu liiale minna – see kehtib vee- ja kanalisat-sioonisüsteemide puhul. Kui mõned materjalid on oma et-tenähtud eluea ületanud, siis tuleb need uutega asendada ja võtta seda kui loodussea-duslikku paratamatust. Vana malmtoru võiks viia vaname-talli. Sama põhimõte kehtib ome eluea ületanud elektri-juhtmete suhtes. U

Allan KokkotaEesti Roheline liikumine

Toomas ReinartOÜ Reiner


Veel häid töömehiMihkel Kaevats soovitab:.

Dmitri on maaler-krohvija. Teeb kellu- ja kinnaskrohvi, valmistab looduslikke värve. Teeb turnimistöid - seina-vuukide täitmine, garniisid ja katused (hoiab tõstukiraha kokku). Tegeleb akende ja fassaadide säästva renoveerim-isega. Tel. 55 637646

Eduard teeb kõiki töid põrandast katuseni. Kes on tal tööd teha lasknud, kiidavad, et on õnnega koos, tel. 5275708

Vana maja ilu peitub unikaalsuses ja käsitöös

jääda pinge alla ja inimene võib saada elektrilöögi. Sel juhul on mõistlik uuendada kogu maja süsteem korraga.

Kui on küsimusi või on vaja abi, võib pöörduda meie ette-võtte poole - [email protected] või telefonil 50 82497



12

Kuu tänavalt ta päikse tõusul lahkus,tal oli Kiire tänavale rutt.Jäi hinge sõbra imeline lahkus,jäi meelde köögis aetud teatrijutt. Ja Krauklis kõndis väljasurnud tsoonis –ta värvis mõttes majalogusid.Tal oli taskus veider tushijoonisja oma vanu luulekogusid.

Kas Krauklis teab, mispärast sünnib luule;miks kaunid kunstid elu sidusid?Ja Krauklis mõtleb, mõtleb kasepuulening tunneb endas uusi idusid.

Jaa, varsti valet variseb kui loogu,vaid igavik jääb meelde mühama.Paar pikka õhtut. Üksindusehoogu.ja Krauklisele ilmub püha maa.

Hommikune Krauklis

Juhan Viiding

Kunstipärane külg

ToimetusMeie väikesesse toimetuskonda kuuluvadMerit Kask, kes toimetabPeeter Vihma, kes levitab ja majandabMartin Sookael, kes kujundabMadle Lippus jaKati Lumiste, kes kirjutavadJa kõik teised, kes selleks huvi üles näitavad.

Esikaas: Jaan Klõsheiko seni avaldamata foto Juhan Viidingust.

Suur tänu Jaan Klõsheikole, Rein Ruutsoole, Riina Viidingule, Elo Viidingule, Mari Jüssile, Karin Bachmannile, Allan Kokko-tale, Toomas Reinartile, Annika Haasile, Mall Kaevatsile, Erko Valgule.

Selle ajalehe tegemisel haavati võimalikult väheseid päris ajakirjanikke.

[email protected]/ajaleht

Väike-Ameerika Hääl on Uue Maailma seltsi ajaleht, mille ilmumist toetab Vabaüh-enduste fond, mis on rahastatud Islandi, Liechtensteini ja Norra poolt EMP finantsmehhanismi ning Norra finantsmehhanismi vahendusel. Toetust koordineerib Avatud Eesti Fond.

MTÜ Uue Maailma selts, registrikood 80246548Koidu 68B, Tallinn [email protected] pank, arve 333003840002 maja fondi arve 333905530009

MTÜ Uue Maailma Selts on loodud Uue Maailma piirkonna elanike ühendamiseks ning siinse elu edendamiseks arvestades piirkonna ajalugu ning arhitektuurset olemust. Samuti on Seltsi eesmärgiks keskkonnasääst-liku mõtteviisi propageerimine ning kodukandist omanäolise elukeskkonna arendamine.

Selgituseks: Juhan Viiding on kirjutanud peotäie luuletusi Krauklise ni-melisest tegelasest. Käesolevas luuletuses seikleb too Krauklis ringi Uue Maailma tänavatel. Kesk-Ameerika kandis toona nime Kuu ning Väike-Ameerika nimeks oli Kiire.

16. mai 200912.00Raamatukeldri Kapsad avamine Kirjanike maja keldris - Koidu 84Paul Udu ja Tartu Sensatsioonilise kevadbändi kontserdid, Rattarikkaks Rattalaat - Koidu 82Avatud on Uue Maailma velokuuri rattatöökoda.

14:00 Lastetund. Jutte loeb ja räägib Peeter Sauter.Toimub loeng rattaga liiklemisest.

21:00 - Luuleprõmm koos kohaliku kirjandusrahvaga

Meie lemmiktrükikoda:

Documents

Väike-Ameerika Hääl nr3