125VEKŠINID VENEMAAL, EESTIS JA AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES

VEKŠINID VENEMAAL, EESTIS JA AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES1

MURAT TIMUROVITŠ VALIJEVKarl May kooli sõprade ühingu projektijuht

mvaliev@mail.ru

Tallinna lennusadamas Eesti lennundusele ja laevandusele pühendatud näituse infostendidel on kaks korda mainitud Vekšini perekonna liik-meid: lennunduse ekspositsioonis Grigori Vekšinit ja mere ekspositsioo-nis Nikolai Vekšinit. Juba ainuüksi selle fakti tõttu väärib see perekond suuremat tähelepanu. Vekšinid olid 19. sajandi lõpust alates tihedalt seo-tud Eestiga, nende järeltulijad veedavad ka praegu palju aega Haapsalus Vekšinite kodumajas.

Kolm venda, Nikolai, Vladimir ja Grigori Vekšin õppisid kuulsas Peterburi Karl May gümnaasiumis, mille ajalugu ka siinkirjutaja juba aas-taid on uurinud. Huvitav on märkida, et Haapsaluga on seotud ka teised Karl May kooli kasvandikud, nagu Deppid, Zaitsevskid, Bormanid, Roerichid – imeline seos väikese Eesti linna ja tsaaririigi pealinna gümnaasiumi vahel.

Käesoleva artikli eesmärk on tutvustada Vekšini perekonna seotust Eestiga. Varasemates trükistes on üsna detailselt käsitletud Nikolai2 ja Grigori Vekšini3 saatust, kuid terviklikku perekonnasaagat seni esitatud pole.

Vekšinite suguvõsa juured on Siberis. Peterburi haru perekonna-pea Aleksei Lvovitš Vekšin (12.02.1847–12.06.1921)4 sündis Tomski oblas-tis Nagornõi Ištani külas põlise aukodaniku Lev Prokopjevitš Vekšini (?–26.10.1903) ja Haritina Nikititšna Vekšina (1821–91) pojana. Imekombel on tema kodukohas säilinud esivanemate hauad. Lev Prokopjevitši esimesest abielust sündisid Aleksei ja Jelena, teisest abielust Grigori (1893–?).

1 Artikli on vene keelest tõlkinud Marje Jõeste.2 Мурат Валиев, „Жизнь под парусом“, Катера и яхты, 3 (255) (Май-июнь 2015),

106–109.3 Мурат Валиев, „Полеты „майского жука“ прервала Первая мировая война“,

С.-Петербургские ведомости, 83 (13.05.2016), 4.4 Kõik kuupäevad enne 26. jaanuari 1918 on antud vana kalendri järgi.

126 127MURAT TIMUROVITŠ VALIJEV VEKŠINID VENEMAAL, EESTIS JA AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES

varahoidja. Vekšinite vahenditest ehitati ka mitu õigeusu kirikut Peterburis, Eestimaa kubermangus, Kaasani kubermangus ja Tjumenis. 5. detsembril 1911 valiti Aleksei Lvovitš Peterburi Karl May gümnaasiumi ja reaalkooli vahendite hankimise ühingu (Общества для доставления средств Санкт-Петербургской Гимназии и Реальному училищу К. Мая) auliikmeks. Paljude ametite seas väärib märkimist veel vanglate hoolekande ühingu Haapsalu osakonna direktori ametikoht, kuhu keiser Nikolai II kinnitas Aleksei Lvovitši 27. aprillil 1895.7

17. oktoobril 1888 ja 29. aprillil 1891 annetas Aleksei Lvovitš Eestimaa kubermangu Haapsalu Maarja-Magdaleena kirikule: a) tellimustööna val-mistatud 13 kunstipärast küpressipuidule õlivärvidega maalitud ikooni (suurusega 6 × 5 verssokit8) ja ühe ikooni (suurus 24 × 20 verssokit), mis kujutas põhifoonil kõiki pühakuid, kelle nime kannavad suursuguseima perekonna liikmed; aga nende kohal õhus Imepärase Lunastaja ikooni ees palvetavaid pühakuid, keda kirik aus-tab 17. oktoobril; b) mainitud ikooni-dele koori kaks suurt kullatud ikooni-kappi, mille kõrgus oli neli arssinat ja 12 verssokit; c) ikoonikappidele kaks suurt hõbetatud metallküünlajalga maksumusega üle 1000 rubla.9 Selle sündmuse truualamlikule ettekande-le kirjutas Tema Keiserlik Majesteet isiklikult oma käega: Südamlik tänu kõigile.10

2. detsembril 1892 valis Haap-salu õigeusu kirikukooli hoolekogu Aleksei Lvovitši oma auliikmeks, väljendades sellega suurt tänulikkust kiriku ja kihelkonna heaks tehtu eest. Riia õpperingkonna hoolekogu 6. juu-li 1901 ettepanekul kinnitati Aleksei

7 RGIA, 1349.1.619.8 1 verssok = 4,445 cm (toim).9 RGIA, 796.436.1194, l. 2p–3 (1896. a).10 Samas.

Jelena Lvovna (abielunimi Levitskaja) veetis kogu elu Siberis, suri Barnaulis ja maeti Nagornoje kalmistule, mis on aga hävitatud ja muudetud pargiks. Grigori Lvovitš Vekšin võitles valgekaartlaste ar-mees ja läks admiral Aleksandr Koltšaki väe riismetega Hiinasse. Tema edasisest saatusest teateid pole.

Aleksei Lvovitš lõpetas 1860. aastal Jelabuga kreiskooli. 27. april-lil 1880 abiellus Tara (linn Omski oblastis) teise gildi kaupmees Aleksei Lvovitš Vekšin tuntud Siberi kullatöösturi tütre Vassa Pavlovna Šešukovaga (13.10.1862–25.01.1928).5 Pruudi rikkalik kaasavara tagas pe-rele ainelise heaolu.

Säilinud teenistuslehtede6 järgi oli Aleksei Lvovitš kaupmees, kuid oma põhitegevuseks valis ta heate-gevuse ning teenistuse Oldenburgi printsi Peteri (Pjotr Georgijevitši) varjupaiga (1846–1918 tegutsenud õppe- ja kasvatusasutus Peterburis) hoolekande nõukogus, oli selle te-gevliige (1893–1917) ja varjupaiga

5 Peterburi riiklik ajaloo keskarhiiv (Цент-ральный Государственный истори-ческий архив С.-Петербурга, edaspidi TsGIA SPb), 14.3.58266 (1911. a).

6 Venemaa riiklik ajalooarhiiv Peterburis (Российский Государственный исто-рический архив, edaspidi RGIA), 796.436.1194; 1349.1.619, l. 11, 11p–12, 21p–22.

JOONIS 2. Aleksei Lvovitš Vekšin ja Vassa Pavlovna Vekšina (sündinud Šešukova) (Vekšinite perekonnaarhiiv).

JOONIS 1. Lev Prokopjevitš Vekšini kalm Nagornõi Ištanis Tomski oblastis. Autori foto.

JOONIS 3. Haapsalu kreeka apostliku õigeusu kirik. Foto: N. Vekšin, 1890 (SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, HM 1525:11).

128 129MURAT TIMUROVITŠ VALIJEV VEKŠINID VENEMAAL, EESTIS JA AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES

Lvovitš Haapsalu linnakooli auülevaatajaks, selles ametis oli ta viis korda kolm aastat (kuni 1917. aastani). 5. veebruaril 1901 valiti Aleksei Lvovitš Peterburi Slaavi heategevusühingu eluaegseks liikmeks.

30. mail 1901 sai Aleksei Lvovitš Tema Kõrguselt Oldenburgi printsilt Aleksandr Petrovitšilt tänukirja: Aleksei Lvovitš! Kohe Teie asumisel minu jumalas hingava isa Oldenburgi printsi Pjotr Georgijevitši varjupaiga hoole-kande nõukogu liikmeks äratasite Te tähelepanu selle asutuse innuka ja hoo-litseva edendajana. Teie tegevus hoogustus veelgi pärast Teie määramist 1893. aastal varjupaiga varahoidjaks. Asutuse märkimisväärsete summade hoidmisel paistsite Te silma laitmatu täpsusega, püüdes samal ajal kasvatusasutuse mate-riaalseid vahendeid järjekindlalt ja väsimatult suurendada, millega olete ära tee-ninud õiguse erilisele tänulikkusele. Väljendades seetõttu siirast tänu varjupaiga heaks tehtu üle, olen kindel, et ka tulevikus ei lakka Te jõukohaselt mulle armsa õppe-kasvatusasutuse edule kaasa aitamast.

Teises tänukirjas 20. jaanuaril 1909 kirjutab Tema Kõrgus Oldenburgi prints Aleksandr Petrovitš: Aleksei Lvovitš! Tema Majesteedi keisri reskriptis, mis on antud mulle 3. novembril 1908 mulle usaldatud Ühingu 50 aasta tegut-semise puhul, on järgmised sõnad: „Teie Kõrgus! Ärge jätke edasi andmast minu tänu kõigile Ühingu väärikatele tegelastele.“ Selle kõrgeima tahte täitmiseks on mul hea meel Teile üle anda Tema Majesteedi tänu. Koos sellega palun Teid vastu võtta ühingu poole sajandi aastapäeva tähistav märk.11

Hoolekande nõukogus tegutses Aleksei Lvovitš tasuta. Eriliste tööde ja tegude eest heategevuses pälvis ta põlise aukodaniku tiitli (11.06.1892) ja tõelise riiginõuniku kõrge auastme (21.05.1891), teda on autasustatud Püha Stanislavi esimese (1910) ja teise järgu (1893), Püha Vladimiri kolmanda (1907) ja neljanda (1899) järgu ning Püha Anna teise (1896) ja kolmanda järgu (1892) ordeniga, keiser Aleksander III valitsemise mälestamise hõbemedaliga Aleksandri lindil (1896), Romanovite dünastia 300-aastase valitsemise mälestuse heleda pronksmedaliga (1913), Oldenburgi hertsogi Peter Friedrich Ludwigi II klassi teeneteordeni kavaleri ristiga (1896), esi-mese üldise rahvaloenduse läbiviimise eest 1897. aastal tumedast pronksist medaliga rahvusvärvide lindil (1897). Saadud auastmed ja autasud andsid Aleksei Lvovitšile vaieldamatu õiguse arvata ta aadliseisusse, kuid min-geid dokumente, mis seda fakti kinnitaksid, tänini leitud pole.

11 RGIA, 1349.1.619.

JOONIS 4. Peterburi õigeusu Eesti vennaskonna tänukiri Aleksei Lvovitš Vekšinile (Vekšinite perekonnaarhiiv).

130 131MURAT TIMUROVITŠ VALIJEV VEKŠINID VENEMAAL, EESTIS JA AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES

Aleksei Lvovitši enda soeta-tud vara hulgas on maja Haapsalus Eestimaa kubermangus.12 Perekon-na arhiivis on säilinud Vekšinite Haapsalu maja notariaalse kinnis-vara ostu-müügilepingu originaal. Selle 29. oktoobri 1898 dokumen-diga müüb Haapsalu väikekodanik(мещанин) Voldemar Karlovitš Walt-fischer (Валтфишер) põlisele auko-danikule Aleksei Lvovitš Vekšinile Haapsalus Vee tänaval nr 3113 kin-nisvara kõigi hoonetega 5500 rubla eest, suurus 1066 ruutsülda.14 Võib kindlalt öelda, et Vekšinid elasid su-viti Haapsalus ka enne 1898. aastat. Seda kinnitab ka Nikolai Vekšini sünd Haapsalus 1887. ja Vladimir Vekšini oma 1890. aastal.

Aleksei Lvovitš Vekšin suri 12. juunil 1921 77-aastaselt pagendu-ses Barnaulis.15 Ta maeti Nagornoje kalmistule, tema haud ei ole säili-nud. Vassa Pavlovna Vekšina suri Haapsalus 25. jaanuaril 1928 ja ta maeti samas Aleksander Nevski kal-mistule.

Aleksei ja Vassa abielust sün-disid lapsed Aleksei Aleksejevitš

12 TsGIA SPb, 394.1.226, l. 126. 13 Tänapäeval Vee 7 (toim).14 TsGIA SPb, 394.1.226, l. 126. 1 ruutsüld

= 4,55 m2 (toim).15 Väljakirjutus Altai kubermangu täitev-

komitee perekonnaseisuameti (ЗАГС Алтайского Губисполкома) 1921. aas-ta surmade registrist, nr 575 (lk 139).

(18.10.1881, suri sündimisel), Vera (29.08.1883–3.08.1936), Jelena (16.05.1885–?),Nikolai (10.05.1887–15.01.1951), Vladimir (13.07.1890–28.03.1958), Grigori (23.07.1893–1915) (Vladimir ja Grigori sündisid Eestis) ja Pavel (9.12.1895–17.05.1899). Pavel suri 17. mail 1899 kolmeaastasena sarlakitesse.16

Vanim vendadest, Nikolai Aleksejevitš Vekšin sündis 10. mail 1887 Peterburis.17 Huvitav on, et oma hilisemates dokumentides18 on ta märkinud sünnikohaks Haapsalu. Võib-olla on see seotud Eesti kodakondsuse taotle-misega pärast 1918. aastat. Igal juhul oli tal põhjust pidada Haapsalu oma teiseks koduks ja mere lähedus oli kindlasti oluline ka tema purjespordi-harrastuses. Keskhariduse sai Nikolai kuulsas Peterburi Karl May gümnaa-siumis19, mille täieliku kursuse lõpetas ta 1906. aastal keskmise hindega 4,1 ja eeskujuliku tunnistusega: käitumine üldiselt eeskujulik, tunnis käimise ja õppetükkide ettevalmistamise usinus täiesti küllaldane, hoolsus täiel määral küllaldane, teadmisjanu kõigi ainete vastu piisav.20

16 TsGIA SPb, 394.1.226, l. 85.17 TsGIA SPb, 492.2.9069. 18 Tallinna linnarhiiv (edaspidi TLA), 1357.1.523. 19 TsGIA SPb, 144.2.129, l. 64.20 TsGIA SPb, 492.2.9069.

JOONIS 5. Vassa Pavlovna Vekšina kalm Haapsalus. Autori foto.

JOONIS 6. Nikolai Aleksejevitš Vekšin Peterburis 1906. aastal (Vekšinite perekonnaarhiiv).

JOONIS 7. Haapsalu jahtklubi 20. sajandi alguse postkaardil (SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, HM 8958:2 ArPk 9).

132 133MURAT TIMUROVITŠ VALIJEV VEKŠINID VENEMAAL, EESTIS JA AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES

Peaaegu samal ajal käisid Karl May koolis ka tema kaks nooremat venda. Vladimir ja Grigori Vekšin on end jäädvustanud kooli ajalukku kui aktiivsed lennuspordi armastajate ühingu lennundusringi loojad.21 Nähtavasti oli spordi- ja riskijanu vendade üks peretraditsioone.

Nikolai tegeles mõnda aega ka lennundusega, kuid lõpuks otsustas mere kasuks. Juba 1905. aastal hakkas ta avaldama artikleid ajakirjas Rulevoi ja jätkas seda 1914. aastani. Ta oli 1912. aasta Stockholmi olümpia-mängudel Venemaa purjespordimeeskonna varuvõistleja. Samal aastal sai temast Peterburi üliõpilaste jahtklubi kommodoor (esimees).

Kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist astus Nikolai Peterburi Nikolai Itehnoloogiainstituudi mehaanikaosakonda22, mille lõpetas 1916. aastal. Kümneaastaseks veninud õppeaja põhjuseid oli kolm: purjespordiharras-tus, abiellumine Alida Akselevna Serkiga (1887–1942)23 ja poja Nikolai sünd (10.03.1914–23.02.1973). Poja järeltulijad elavad siiani Peterburis.

Pärast 1917. aasta revolutsiooni jäi Nikolai Eestisse. 1925–41 töötas ta tehnoloogiainsenerina firmas Baltic ning Põhja paberi- ja puupapivabrikus. Peamine tegevusala oli aga purjesport. Ta valmistus võistlusteks ja osales regattidel. Vabriku peaaktsionär ja juhatuse esimees Emil Fahle oli ka ise kogenud purjetaja ja Eestimaa merejahtklubi suurimaid sponsoreid. 1927. aastaks oli Nikolai Vekšin saanud võistlustel 26 auhinda, neist 14 esimese koha eest. Purjespordiharrastuse tunnistaja on ka meeskonnakaaslaste foto pühendusega: Kallile Nikolai Aleksejevitšile (Isale) 1922.–1923. a Walhallal Lääne- ja Põhjamerel koossõitmise mälestuseks.

Nikolai Aleksejevitš Vekšin oli koos meeskonnakaaslastega esimesi Eesti purjesportlasi, kes sai rahvusvahelise tunnustuse 1928. aastal IX suveolümpiamängudel Amsterdamis, esinedes iseseisva Eesti lipu all. Ajalehe Postimees kirjelduse järgi koosnesid olümpiavõistlused neljast eel- ja kolmest finaalsõidust. Kuigi eelsõitude ajal oli ilm halb, jõudis Vekšini meeskond 12 pretendendi hulgast finaali kolmandana. Esimeses sõidus tuli jaht Tutti V esimeseks, kuid üldarvestuses oli Norra jaht kroonprints Olavi

21 С.-Петербургская Гимназия и Реальное училище К. Мая в 1911–1912 учебном году (CПб, 1913); Н. В. Благово, Школа на Васильевском острове, 1 (СПб.: Наука, 2005).

22 TsGIA SPb, 492.2.9069. 23 Н. Г. Грабовецкая, „Род Серков в Санкт-Петербурге и их потомки сегодня“, Выходцы

из Германии и их российские потомки: конференция посвящ. памяти проф. Э. Амбургера. РНБ, РГО, Ген. Консульство ФРГ в СПб (СПб.: Президентская библ., 2015), 173–187.

(hilisema Norra kuninga Olav V) juhtimisel siiski temast ees. Teises sõidus üllatas Taani, kes möödus Eestist üldarvestuses. Postimehe järgi ebaõnnes-tus eestlastel teine finaalsõit tugevnenud tuule tõttu ning võistlustel saadi pronksmedal. Huvitav on see, et tolleaegsete olümpiamängude seaduste järgi said olümpiamedali mitte ainult Tutti V meeskonna liikmed, vaid ka jahi omanik ja suursponsor Emil Fahle.24 Fahle oli ostnud jahi 1928. aastal ja nimetanud selle oma tütre Gertrudi auks Tutti V (Tutti on Gertrudi hellitusnimi). Pärast jahi ostmist komplekteeris Fahle jahtklubi liikmetest meeskonna ja kattis kõik olümpiamängudel osalemise kulud. 2011. aastal andis Saksamaal elav Emili lapselaps Sven Fahle oma vanaisa olümpiame-dali pidulikult üle Eesti jahtklubide liidule.25

24 „Fahle, Emil“, Eesti entsüklopeedia, http://entsyklopeedia.ee/artikkel/fahle_emil (16.05.2017).

25 „Eestisse naases 1928. aasta olümpia pronksmedal“, Eesti Olümpiakomitee, http://www.eok.ee/eestisse-naases-1928-aasta-ol%C3%BCmpia-pronksmedal (16.05.2017).

JOONIS 8. Meeskonnakaaslaste pühendusega foto Nikolai Aleksejevitš Vekšinile 1922.–23. a koossõitmise mälestuseks (Peterburi Karl May kooli ajaloo muuseum).

134 135MURAT TIMUROVITŠ VALIJEV VEKŠINID VENEMAAL, EESTIS JA AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES

Kuni 1940. aastani oli Nikolai Vekšin Eestimaa merejahtklubi juhatuse liige.26 Ta osales rohkem kui 400 võistlusel, tema autasude loetelu ei mahu ühele lehele. Eesti meremuuseumis on teda mainitud paljudes vitriinides. Temast on avaldatud artikleid „Eesti spordi biograafilises leksikonis“ ja Eesti koduloomuuseumide väljaannetes.

1924. aastal purunes Nikolai abielu Nõukogude Venemaale jäänud Alida Serkiga. Nikolai truuks kaaslaseks ja abiliseks sai Vanda Meister (8.03.1903–1972), nende abielust sündis kaks tütart: Kira-Vivian (1932) ja Elisabeth-Viktoria (1933).27

Vekšinid elasid Tallinna kesklinnas, kuulsa Kiek in de Köki kõrval. 1944. aasta märtsipommitamisel nende maja hävis ja pere kolis majja Franz Krulli masinatehase juures, kus Nikolai Teise maailmasõja ajal töötas.28

Pärast sõja lõppu jätkas Nikolai sporditegemist ja sai 1945. aastal Nõukogude Liidu meistrivõistlustel purjespordis hõbemedali ja seejärel NSVL-i meistersportlase nimetuse. Ta tegutses ka purjetamis- ja jääpur-jetamiskohtunikuna.

26 Eesti spordi biograafiline leksikon (Tallinn, 2001), 754. 27 Tänu soodsate asjaolude kokkulangemisele oli autoril võimalus kohtuda Nikolai

tütardega, kes pärast pikka kohtuprotsessi said tagasi oma Haapsalu kodumaja ja kes jagasid oma hindamatuid mälestusi ning näitasid perekonnaarhiivi dokumente.

28 TLA, 1357.1.523.

Elisabeth Vekšina-Tatuntsi sõnul sõitis Nikolai 1949. aastal Moskvasse üleliidulisesse purjespordi presiidiumisse ja arreteeriti seal. Ühe versiooni järgi kui endine valgekaartlaste armee ohvitser, teise kohaselt oli ta keel-dunud osalemast 1948. aasta Londoni regatil jahil, mis oli selle seadusli-kult omanikult eksproprieeritud.

Ühingu Memoriaal Krasnojarski osakonnale saadetud järelepärimi-sele tuli vastuseks väljavõte Norillagi29 arvestuskaardilt: Vekšin, Nikolai Aleksejevitš, sündinud 1887, sünnikoht Haapsalu, ENSV; teenistuja; rahvus venelane; kodakondsus NSVL; kõrgharidus; parteitu; arreteerimise hetkel elu-koht Moskva, hotell Baltšug, tuba 41; elukutselt tehnoloogiainsener; mõistetud süüdi NSVL riikliku julgeoleku ministeeriumi 11.06.49 erinõupidamise otsuse paragrahvi 58-10 järgi 10 aastaks; karistusaja algus 30.11.48; Norilskisse saabus 22.07.49 Moskvast […]. Nikolai Vekšin suri Norilski vangilaagris 15. jaanuaril 1951. Nikolai perekond tõsteti välja tehase korterist. Inglise keele õpetajana töötanud abikaasa Vanda suri 1972. aastal infarkti.

Nikolai ja Vanda Vekšini vanem tütar Kira-Vivian sündis Tallinnas 25. oktoobril 1932. Esimesed kaheksa eluaastat möödusid õnnelikul rahuajal. Muretu ja aineliselt kindlustatud elu katkestas traagiliste sündmuste jada: Nõukogude ja Saksa okupatsioon, maailmasõda, Eesti iseseisvuse kaotus, isa arreteerimine ja hukk. Raskest ajast hoolimata sai Vivian kõrgema hari-duse, astus 1951 Leningradi ülikooli, pärast kolmandat kursust tuli 1954. aastal üle Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda ja lõpetas 1957 ülikooli bioloogina. Töötas seejärel Eesti Maaparandusprojektis. Läks 1987 pensionile. Abielust Jaan Tederiga sündis 27. juunil 1966 tütar Urve.

Nikolai ja Vanda teine tütar Elisabeth-Viktoria sündis 17. detsembril 1933 Tallinnas. 1951. aastal, kohe pärast Tallinna 7. keskkooli (praegu ing-lise kolledž) lõpetamist andis ta avalduse Tartu ülikooli arstiteaduskonda astumiseks. Kuid selle kõrgkooli uksed jäid talle suletuks – Teise maail-masõja ajal oli Vekšinite pere elanud sakslaste okupeeritud Eestis, ja see tähendas automaatselt kuulumist „potentsiaalsete rahvavaenlaste hulka“. Vapper 18-aastane neiu võttis kaasa vene-eesti sõnaraamatu ja sõitis sis-seastumiseksamitele Leningradi meditsiiniinstituuti. Kindlused alistuvad julgetele – Elisabethist sai Leningradi kõrgkooli tudeng. Pärast radioloogi

29 Norilski parandusliku töö laager oli Krasnojarski krais asunud GULAG-i süsteemi kuulunud kinnipidamisasutus (toim).

JOONIS 9. Eesti purjetajate meeskond 1928. aasta olümpiamängudel, paremalt teine Nikolai Vekšin (Käsmu meremuuseum).

136 137MURAT TIMUROVITŠ VALIJEV VEKŠINID VENEMAAL, EESTIS JA AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES

diplomi kaitsmist naasis ta Eestisse ja hakkas tööle röntgenoloogina Türi raud-teehaiglas. Valitud erialale jäi ta truuks rohkem kui pooleks sajandiks ja läks pen-sionile alles 77-aastaselt. Abielust Arnold Tatuntsiga sündisid tütar Karin (11.11.1964) ja poeg Arnold (26.05.1968).

Tänu Elisabethi ja Viviani jõupingu-tustele tagastas Eesti valitsus 1996. aastal Vekšinitele nende Haapsalu kodumaja.

Aleksei Lvovitš Vekšini teine poeg Vladimir sündis Haapsalus 13. juulil 1890. Ka tema õppis Karl May koolis. Pärast täie-liku gümnaasiumikursuse lõpetamist 1908. aastal astus ta Peterburi ülikooli õigustea-duskonda.30 Patriootilistest meeleoludest tiivustatuna astus ta 1915. aastal esimese

järgu teenistuslaste määramisnimekirja alusel Nikolai ratsaväekooli.31 26. oktoobril 1915 andis vande, 15. septembril 1916 sai allohvitseri auastme. Lõpetas kiirendatud õppekursuse ning Tema Keiserliku Majesteedi paaži-korpuse sõjaväeõppeasutustele antud käskkirjaga 1. oktoobrist 1916 ülen-dati kornetiks ja saadeti Tema Kõrguse keisrinna Maria Fjodorovna teise ihukaardiväe Pihkva tragunipolku. 5. novembrist 1916 kuni 12. novembrini 1917 võitles Vladimir maailmasõja rindel, oli sõjakäigul Austria-Ungari vastu. Sai 1917 oktoobris armee ja laevastiku käskkirjaga porutšikuks ja saadeti 1917 novembris Petrogradi õhulaevastiku valitsuse käsutusse. Ta lähetati 3. varumisosakonda. 1918. aastal arvati Vladimir Aleksejevitš Vekšin sõjaväeametkonna käskkirjaga nr 113 reservide koosseisu vähenda-mise tõttu tähtajatult erru sõjaväearvele võtmata. 1918. aasta veebruaris otsustas ta jätkata õpinguid Petrogradi ülikoolis ja taastas end õigustea-duskonna vabakuulajaks, augustis arvati ta üliõpilaseks.32

30 Peterburi riiklik keskarhiiv (Центральный Государственный архив С.-Петербурга, edaspidi TsGA SPb), 7240.2.582, l. 1.

31 Venemaa riiklik sõjaajaloo arhiiv (Российский Государственный военно-историче-ский архив, edaspidi RGVIA), 409.328–030 (1917. a).

32 TsGA SPb, 7240.2.582, l. 42, 43.

1918. aasta lõpus jättis Vladimir õpingud pooleli, osales valge-kaartlaste liikumises ja sattus koos Judenitši Loodearmee riismetega Eestisse. Ta teenis lühikest aega ka Eesti sõjaväes, kuid 1924. aasta mais kustutati ta Eesti Vabariigi otsusega33 relvajõudude ohvitseri-de nimekirjast kui riigikeele mit-tevaldaja. Vladimir naasis koju Haapsallu, kasvatas oma õueaia-maal lilli ja puuvilju. Pärast ema surma 1928. aastal läks Tallinna ja avas reklaamiagentuuri. 30. jaanuaril 1936 laulatati Vladimir ja Ljudmila Pavlovna Minajeva (7.08.1909–24.12.1992) Tallinna Aleksander Nevski katedraalis.

33 Rahvusarhiiv (edaspidi RA), ERA.31.3.15658.

Foto 10. Elisabeth Tatunts (sündinud Vekšina) (Vekšinite perekonnaarhiiv).

JOONIS 11. Vladimir Aleksejevitš Vekšin.Petrograd, u 1917 (Vekšinite perekonnaarhiiv).

JOONIS 12. Vladimir ja Ljudmila Vekšin. Tallinn, 1936 (Vekšinite perekonnaarhiiv).

138 139MURAT TIMUROVITŠ VALIJEV VEKŠINID VENEMAAL, EESTIS JA AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES

Vladimiril ja Ljudmilal oli poeg Mihhail (23.04.1937–24.04.1937, suri vastsündinuna) ja kolm tütart: Irina (7.11.1938), Tatjana (23.06.1943–25.05.2014) ja Tamara (23.08.1945–18.01.2012). Irina ja Tatjana sündisid Tallinnas, Tamara aga Schleswig-Holsteinis Saksamaal, kuhu Vladimiri pere põgenes 1944. aastal kommunismiohu eest. 1947. aastal olid Vekšinid Eutinis eestlaste ümberasujatelaagris, Vladimir töötas Saksamaa Suurbritannia tsooni administratsioonis. 1951. aasta jaanuaris emigree-rus pere Ameerika Ühendriikidesse ja asus elama Massachusettsi osariiki Springfieldi.

Tütar Irina lõpetas 1957. aastal klassikalise kooli ja astus New Yorgi rahvusvahelisse kolledžisse. 1970 juunis lõpetas ta Hunteri kolledži, sai 1975 raamatukoguteaduse magistrikraadi Queensi kolledžist ja 1979 kuns-timagistri kraadi Hunteri kolledžist. Töötas New Yorgi avalikus raama-tukogus 1970–80 raamatukoguhoidjana, 1980–94 Raadio Vaba Euroopa / Vabadusraadio teatmekogu direktorina. Tema mees Vsevolod Dutikov (17.10.1929–3.09.2015) õnnistati 1989. aastal Vene õigeusu kirikus välismaal

vaimuliku ja 1991. aastal preestri ametisse ning ta teenis kuni surmani New Yorgis Astorias Vene õigeusu kiriku Püha Kolmainsuse koguduses.

Tatjana Vekšina kasvas aastani 1951 sõjast laastatud Saksamaal. Pärast Ameerika Ühendriikidesse asumist lõpetas ta 1962 klassikalise gümnaasiumi, seejärel Beckeri kolledži ning läks New Yorki. 1965 abiel-lus Harry Pierce’iga (17.07.1939–24.07.2016) ja nad kolisid Floridasse West Palm Beachi. Pärast lahkuminekut lõi Tatjana oma vanavaraäri. Ta läks 2012 pensionile ja suri 70-aastasena 25. mail 2014.

Tamara Vekšina lõpetas nagu õedki 1963. aastal Springfieldis klas-sikalise kooli. 12. veebruaril 1966 abiellus ta Vene emigrantide järeltulija Valentin Fetissoviga (snd 19.06.1932) ja läks koos temaga Saksamaale, kus töötas Ameerika Ühendriikide administratiivasutustes. Hiljem pöördu-sid nad Ameerikasse tagasi ja seadsid oma kodu sisse Virginia osariiki Annandale’i. Tamara suri 18. jaanuaril 2012 vähki ja on maetud oma tütre kõrvale.

Vladimir Vekšin suri 67-aastasena 28. märtsil 1958 kõhunäärme-vähki ja on maetud Springfieldi Oak Grove’i kalmistule.34 Tema naine Ljudmila Pavlovna Vekšina elas pärast Vladimiri surma mõnda aega koos tütre Tatjanaga West Palm Beachis, seejärel sõitis Tamara tütre juurde Virginiasse, kus suri 24. detsembril 1992.

Aleksei Lvovitš Vekšini poeg Grigori, kolmest vennast noorim, sündis 23. juulil 1893 Narva-Jõesuus.35 Ta läks 1903. aastal Peterburi Karl May gümnaasiumi esimesse klassi. Samas koolis õppisid juba tema vanemad vennad Nikolai ja Vladimir. Grigori lõpetas gümnaasiumi täieliku kursuse 1911 küllalt kõrge keskmise hindega – 4,08.36 1910.–13. aasta lennud olid Karl May kooli lennundusringi ajaloos kõige „saagirikkamad“. Peaaegu ühel ajal õppisid koolis tulevased lennundustegelased Gavriil Kulebjakin (1892–1962), Grigori Vekšin (1893–1915), Pavel Depp (1894–1918), Viktor Kerber (1894–1970), Andrei Apuhtin (1893–1947), Nikolai Faussek (1894–1938), vennad Igor (1892–1979) ja Oleg Zaitsevski (1894–1981).

34 Новое русское слово. Нью-Йорк, nr 6348 (01.04.1958); Часовой. Орган связи российского национального движения. Париж, Брюссель, 389 (7) (июль 1958), 19.

35 RGVIA, 409.2.16626; 292.496.551. 36 TsGIA SPb, 14.3.58266.

JOONIS 13. Vladimir ja Ljudmila (istuvad); Tatjana, Irina ja Tamara (seisavad vasakult paremale). Springfield, Massachusetts, 1953 (Vekšinite perekonnaarhiiv).

140 141MURAT TIMUROVITŠ VALIJEV VEKŠINID VENEMAAL, EESTIS JA AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES

Karl May koolis teati Grigori Vekšini edukaid eksperimente hästi. Koos vendadega süvendas ta oma klassikaaslastes huvi len-nunduse vastu, mille tulemusena loodi 24. jaanuaril 1912 lennuspordi armastajate ühingu lennundus-ring. Selle loomist toetas innukalt kooli direktor A. L. Lipovski (1867–1942).37 Tõenäoliselt oli see esi-mene Venemaa koolilennundusring. Grigori huvid ei piirdunud aga len-nundusteooria õppimise ja lennun-dusettekannetega. Kohe pärast kooli lõpetamist andis Grigori avalduse Peterburi ülikooli matemaatikatea-duskonda.38 Vekšinid elasid tollal oma majas Zabalkanski prospektil, kuid suved veetsid Eestis, arm-sas Haapsalus, kuhu isa oli suure krundi ostnud. Just siin Haapsalus toimusid sündmused, mis jäädvus-tasid Grigori nime Eesti ja Venemaa õhusõidu ajalukku.

Ajakirjas Ogonjok 1910. aastal39 ilmunud artiklis „Lendurist gümnasist“ on fotol pikas sinelis noor kohmakas gümnasist, kes omavalmistatud hapral purilennukil südilt lendu sooritab. Pildil on allkiri:

Lennundus haaras nii vanu kui ka noori. Peterburi Karl May eragüm-naasiumi õpilane, 15-aastane G. Vekšin ehitas koos sõprade I. Feldgupi ja G. Serkiga Voisini tüüpi purilennuki, millega tegi mitu edukat lendu. Aparaadi kandepind on 15 ruutmeetrit, tiibade vahel on neli vahetuge, igaüks 1½ meetrit. Saba koosneb kahest pinnast, horisontaalne üks ruutmeeter ja vertikaalne kaks

37 С.-Петербургская Гимназия и Реальное училище К. Мая, 48. 38 TsGIA SPb, 14.3.58266. 39 „Гимназист-авиатор“, Огонёк, 34 (1910).

ruutmeetrit. Lendur on erilises trapetsis, mida liigutatakse köite abil. Lennuk tõuseb täiesti siledalt maapinnalt kergesti üles ja kerkib kiiresti õhku, seda vea-vad pika köie otsas 10–15 inimest. Kolm abilist hoiavad plaanerit tasakaalus kolme köiega, mis on kinnitatud tiibade otstesse ja sabale. Kõige õnnestunum lend tõstis G. Vekšini koos kaaslasega 65 meetri kõrgusele. Gümnasistist lendur püsis õhus 4 minutit 36 sekundit.

Artiklis tekitab kahtlust kõrgus 65 meetrit (selle lennu maksimaalne kõrgus võis olla 16 meetrit). Tõenäoliselt on jutt lennu pikkusest, mida kin-nitab ka järgmine tsitaat: Purilendur ise õppis aga Peterburi gümnaasiumis ja veetis koolivaheajad Haapsalus, kus ta 1910. aasta suvel koos Tartu gümnasisti Fr. von Grewinkiga oma esimese purilennuki valmistas. Sellel sooritas ta sama aasta augustis Haapsalus Aafrika rannas mitu lendu, tõustes 16 m kõrgusele ja lennates kuni 65 m kaugusele. Kõrgeim lend olevat ulatunud 28 meetrini. [...] G[rigori] W[ekschin] oli esimene purilendur maailmas, kes söandas kaasreisi-jaga (kellegi 11-aastase poisikesega) õhku tõusta. Järgmisel aastal püstitas GW Venemaa rekordi, püsides õhus 4 minutit 36 sekundit.40

40 Põhjakotkad: Eesti lendurid ja lendurvaatlejad tsaariajast kuni 1940. aastani, koost Toivo Kitvel, Toomas Türk, Arvo Lennart Vercamer (Tallinn: Külim, 2011), 21–23.

JOONIS 14. Grigori Vekšin. Peterburi, 1911 (TsGIA SPb, 14.3.58266, l. 1).

JOONIS 15. Grigori Vekšini lend omavalmistatud purilennukil (fotod ajakirjast Ogonjok, 21. august 1910).

142 143MURAT TIMUROVITŠ VALIJEV VEKŠINID VENEMAAL, EESTIS JA AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES

Samasugune teave avaldati ka ajalehes Revelskije Izvestija pealkir-jaga „Õhusõidu katsed Haapsalus“, mida vahendas omakorda Päevaleht 24. augustil 1910: „Rev. Isv“ teatab, et Haapsalu 16-aastane gümnasiumi õpilane Grigori Wekschin omale Voisini sistemi järele männalaudest aeroplani ehitanud. Mootori puudumisel tarvitatakse lennumasina edasivedamiseks hobusejõudu, rakendatakse hobune pika köie ette, mille otsa aeroplan on kinnitatud. [...] Niipea kui sõiduriist õhku tõusma hakkab, hüppab õhusõitja oma paiga peale ja tõuseb õhku, kuna seltsimehed maas köitega laeva juhtides edasi sibavad. Hea tuulega oli võimalik kuni 8 sülda41 kõrgele tõusta ja õhus kuni 20 sülda edasi sõita. Pikemat sõitu teha ruum ei võimaldanud. Lennukatsed meelitasivad palju rah-vast pealt vaata. Nendest katsetest on päevapiltlikud ülesvõtted tehtud, millest näha on, et peale õhusõitja seltsimeeste ka palju teisi, isegi vanu mehi katsete juures abis olivad.42

1911. aastal, kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist andis Grigori aval-duse keiserliku Peterburi ülikooli matemaatikateaduskonda astumiseks.43 Sel ajal elas Vekšini pere Peterburis Zabalkanski prospektil majas nr 35, korter 4, kuid vastuvõtuavalduses märkis Grigori oma elukohaks: Haapsalu (Eestimaa kubermang) Vee tänava maja 7.44

Pärast esimest kursust palus Grigori end üle viia Vladimiri sõjakooli.45 Huvitav on Vekšini isiklikus toimikus olev iseloomustus: Laagri lõpuko-gunemise põhjal iseloomustaksin junkur Vekšinit järgmiselt: ilus, tark, rohkem arenenud ja paremini kasvatatud kui suurem osa tema kaaslastest, samal ajal inimene, kellele on võõras igasugune tahte ja vaimu orjastamine. Temas pole seda, mis hämmastab mõne kursuse parima junkru puhul, nimelt vastuvaidle-matu juhtkonnale kuuletumine ja ehtne sõjaväeteenistuse truudus. Koos sädele-va ande ja erakordsete võimetega ilmneb selgesti tema iseloomu sõltumatus, tal puudub hirm vastutuse ees. Ta on distsiplineeritud, kuid tunnistab distsipliini ainult vajaduse korral kui midagi vältimatut, tema iseloomule täiesti võõrast. Temas on teatud südikust, uljust, kuid seni on see väljendunud ainult koos teis-tega koolipoisitempe tehes. Võttes arvesse junkur Vekšini mõistust, võimeid ja

41 1 Vene süld = u 2,13 m (toim).42 Tsiteeritud: Toivo Kitvel, Johannes Tilk, Eesti lennukroonika: tekste ja pilte aastani 1940

(Tallinn: OÜ Aviopol, 2003), 28–29.43 TsGIA SPb, 14.3.58266.44 Samas.45 RGVIA, 409.2.16626, 49.

teisi iseloomuomadusi, tuleb „paratamatult“ tunnistada, et kõik need omadu-sed näitavad tema loomuomast andekust. (Omaette küsimus on, kuivõrd need omadused on sobivad kõrgema juhtkonna tahte elluviimiseks. Vekšin võib olla suurepärane või halb ohvitser, kõik sõltub tema juhendamisest. Midagi halba tema juures küll märgata pole.).

12. juulil 1914, nädal enne Esimese maailmasõja algust määrati Grigori ihukaardiväe grenaderipolku alamporutšikuks.

Veidi pikemalt peatume junkur Vekšini fotol näha olevatel autasudel ja teenetemärkidel. Paremal rinnal on hästi eristatav märk „Eeskujuliku laskmise eest“, vasakul medal „Romanovite dünastia 300 aasta valitsemise mälestuseks“ ja seni identifitseerimata valge rist. Kolmandat teenetemärki pidasime algul lendurvaatleja märgiks, kuid tähelepaneliku uurimise tule-musel jõudsime ootamatule ja meile meelepärasele järeldusele – see on Karl May gümnaasiumi lõpetanu märk – kuulus Maipõrnikas!

JOONIS 16. Grigori Aleksejevitš Vekšin Vladimiri sõjakooli junkruna. Peterburi, 1913 (Vekšinite perekonnaarhiiv).

144 145MURAT TIMUROVITŠ VALIJEV VEKŠINID VENEMAAL, EESTIS JA AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES

Ihukaardiväe grenaderipolk osales sõja algusest alates aktiivselt lahingutegevuses, juba 26.–27. augustil 1914 paistis polk silma Tarnavka lahingus. Kahe päeva kaotused olid katastroofilised – 50 ohvitseri ja 2500 sõdurit. Lahingu lõpus oli rivis ainult seitse ohvitseri! Lahingu eest auta-sustati Grigorit Püha Anna IV järgu ordeniga vapruse eest. 1914. aasta septembri alguses läks polk üle Sani jõe Austria Galiitsiasse, kus osaleti oktoobris ja novembris lahingutes. 1914. aasta detsembris ja 1915. aasta jaanuaris oli polk reservis ja pärast raskeid kaotusi täiendas oma isikkoos-seisu. Veebruaris 1915 naasti rindele. 1915. aasta juulis ja augusti alguses osaleti lahingutes praeguse Lublini vojevoodkonna alal Poolas46, ühes neist sai Grigori surmavalt haavata. Porutšik Vekšin toodi Petrogradi ja maeti Volkovi õigeusu kalmistule Vekšinite perekonnaplatsile.47 Pärast pikki otsinguid õnnestus meil tema matmispaik üles leida. Praegu käivad läbi-rääkimised kalmistu juhtkonnaga kangelase kalmu taastamiseks.

46 9 Лейб-гвардии Гренадерский полк. Боевые походы, http://www.regiment.ru/reg/I/A/6/2.htm (13.10.2014).

47 TsGIA SPb, 643.1.51, l. 33p (informatsiooni hankis Venemaa TA Peterburi ajalooinstituudi aspirant N. V. Rodin).

Nikolai, Vladimiri ja Grigori õdedest on teada järgmist. Vera Aleksejevna Vekšina (29.08.1883–3.08.1936) abiellus 11. novembril 1907. aastal 91. Dvina jalaväepolgu porutšiku Ivan Platonovitš Vassiljeviga (?–24.06.1951). Ta on maetud Moskvas Püha Daniili kloostrisse. Jelena Aleksejevna Vekšina (16.05.1885–?) abiellus Aleksandr Tsaregorodtseviga, abielust sündisid tütar Valentina (1909–?) ja poeg Boriss (suri sündimisel). Jelena Aleksejevna elas Leningradis, hiljem kolis Moskvasse ja töötas 587. koolis õpetajana.

Meil õnnestus luua sidemed vendade Vekšinite järeltulijatega Ameerika Ühendriikides, Eestis ja Peterburis. Kohtumisel Nikolai Vekšini tütarde ja tütretütrega Haapsalus nägime oma silmaga Vekšinite suguvõsa kodu, kuulsat Aafrika randa, kus toimusid Grigori Vekšini esimesed lennud, jahtklubi sadamat, kus randus Nikolai Vekšini jaht, Vekšinite pere rahaga ehitatud õigeusu kirikut. Säilinud on Vassa Pavlovna Vekšina haud. Kuid

JOONIS 17. Vekšinite perekonna matmispaik Peterburi Volkovi õigeusu kalmistul. Autori foto.

JOONIS 18. Vekšinite kodumaja Haapsalus, 2013. Autori foto.

146 147MURAT TIMUROVITŠ VALIJEV VEKŠINID VENEMAAL, EESTIS JA AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES

suurimaks väärtuseks peame kohtumisi ja kirjavahetust kuulsa perekonna järeltulijatega. Siiras tänu siinjuures ühingu Memoriaal Krasnojarski osa-konna liikmele Aleksei Babile ja meie Eesti kolleegidele: väsimatule abili-sele Natalja Latšinovale, Käsmu meremuuseumi juhatuse liikmele proua Triin Saksale, Eesti jahtklubide liidu tehnilise komisjoni esimehele Arvet Tetsmannile ja SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid kaastöötajatele.

VEKSHINS’ FAMILY – RUSSIA, ESTONIA, UNITED STATES

M. T. Valiev

Summary

The present article is devoted to the family history of the Vekshins, whose fate is closely connected with Estonia.

The head of the family, Alexey Lvovich Vekshin (1847–1921), belonged to the well-known Siberian family of businessmen and philanthropists, his wife Vassa Pavlovna Sheshukova (1862–1928) was the daughter of an owner of the large Siberian gold mines. However, Alexey Lvovich chose philan-thropy as the main field of his activities. Vekshins financed the building of several Orthodox churches in St. Petersburg, Estonia, Kazan Province and Tyumen. Among the employment entries of Alexey Lvovich, there are such positions as the director of the Haapsalu branch of the Society of Patronage of Prisons and the Honorary Inspector of the Haapsalu Municipal School. Numerous donations of Alexey Lvovich to the Church of Mary Magdalene in Haapsalu, in Estonian Province, were recorded.

In 1898, the Vekshins acquired a house in Haapsalu. Two of the four sons of Alexey Vekshin – Vladimir and Grigory – were born in Estonia. Three older brothers got secondary education in the famous St. Petersburg K. May Gymnasium.

The eldest son, Nikolay, was fond of yachting, he was a commodore of the St. Petersburg Student Yacht Club. After 1917, he lived in Estonia and continued successful yachting sport activities – became a bronze medallist of the IX Olympic Games of 1928, until 1940 he was a member of the board of the Estonian Maritime Yacht Club. After the end of the Second World War he became a silver medallist of the USSR championship. In 1949, he was arrested on the false charge. He died in the prison camp on January 15, 1951.

Vladimir Vekshin was born in Haapsalu. After graduation from the gymnasium, he entered the university, but after the outbreak of the First World War he moved to the Nikolayev Cavalry School, fought on the fronts

148 MURAT TIMUROVITŠ VALIJEV

of the First World War, participated in the White movement. After the defeat of the White Army, he returned home to Estonia. He was engaged in the cultivation of flowers and fruits on a private plot in Haapsalu, and opened an advertising agency in Tallinn. In 1944, he fled from the com-munist threat to Germany. Later he emigrated to the United States, died in 1958 in the city of Springfield, Massachusetts.

The youngest of the brothers, Grigory Vekshin, was since the child-hood carried away by aviation. In 1910, during the summer holidays in Haapsalu, he built by himself a glider and made several flights, set several records of Russia in terms of flight time and flying range. Several writings in the press were devoted to these events. In 1911, after graduating from the gymnasium, he applied for the university admission. After the first year, he moved to the Vladimir Military School, and finished it one month before the outbreak of the First World War. He fought in the Life Guards of Grenadier Regiment, was awarded the Order of St. Anne of IV degree for bravery. He died in August 1915 during the heavy fighting near Lublin.

The article tells in details about the fate of descendants of Vladimir and Nikolay Vekshin in Estonia, the US and Russia.