48 HARIDUS 7–8/2006

OHAKALIND JA KOIDUTÄHTMichel Sittow’ga, ühe kuulsaima kohalikukunstnikuga läbi aegade, algab “Eestikunstiajaloo” (Tallinn, 2005) teine köide (vtJuhan Maiste artikkel “Michel Sittow – Tal-linna mees”). Michel Sittow oli mitmes mõt-tes piiripealne mees: ta tegutses Lääne jaIda, vana ja uue aja, gooti kunsti ja renes-sansi piiri peal.

Madonna ohakal innugaSittow’ maali “Madonna lapsega” (ka: “Ma-donna ohakalinnuga”; 1515–1516) iseloo-mustab väga minimalistlik kujutuslaad:ema, laps, ohakalind ja vaip neitsi Maarja/lapse käe all. Ei midagi liigset. Väheste va-henditega on märgistatud kogu lugu: Ini-mese Poja sünd, kannatuslugu ja ülestõus-mine, seda lähtuvalt saabuvale renessansi-ajale iseloomulikust harmoonia- ja iluideaa-litaotlusest.

Michel Sittow õppis Brugges Hans Mem-lingi (u 1430–1494), Itaalia renessansistmõjustatud Madalmaade meistri juures.“Sellise Maarja kujutamise viisi, mida Sit-tow jätkas, oli Memling võtnud kasutuselejuba pool sajandit varem, tuginedes vanEycki eelsele, nn poolpöördes madonnapil-di traditsioonile,” kirjutab Juhan Maiste. “Jasiiski astus Sittow nii õpetaja kui ka paljudeteistega võrreldes sammu edasi. Tema“Madonna” Berliini Gemäldegaleries erinebvarasematest nii oma tähenduselt kui kakunstiliselt tasemelt. /- - -/ Kunstniku paletton ülimalt nüansirikas, tumedal taustal esilekerkiv Maarja õrn, langetatud laugudeganägu on valgustatud ülalt laubale ja põselelaskuva valgusvihuga; sulnis vaikusehetkseostub meditatsiooniga, mis kasvab ülespirituaalseks elamuseks.”

Sittow’ pildil äratavad tähelepanu kakssümbolit: ohakalind lapse käes ja oktagoonvaibal. Kummalegi motiivile leidub paral-leele kuulsate kunstnike loomingust.

Kannatus ja ü lestõusmineOhakalind viitab Kristuse eelseisvatelekannatustele, oktagoon ülestõusmisele.Ohakalinnu punane pale usuti tuletunud ve-retilgast, mis langes tema peale okas-

kroonitud Kristuse laubast okast välja tõm-mates.

Sittow on ohakalindu käsitlenud teatuderipäraga, vt ja vrd näiteks Raffaeli “Ma-donna ohakalinnuga”, 1506–1507. Isegiohakalinnu pale pole tal veel punane – eksolnud ka veretilga kukkumine Kristuse lau-bast alles tuleviku asi. Kui Raffaeli maalilpaitab lapsuke ohakalindu ning “nendeva-helist suhet võib tõepoolest armastuseksnimetada” (Sarah Carr-Gromm. Kunstisüm-bolid. Illustreeritud teejuht lääne maalikunstija skulptuuri maailma. Tallinn, 2002; lk 150),siis Sittow’ maalil on laps haaranud saatuseltiivust, so võtnud saatuse enda kätte.

Alates SumeristSittow’l toetub lapse küünarnukk koidutähesümbolile. Kaheksaharuline täht (oktagoon,kaheksakand, Muhu mänd) on koidutähemärk. Koidutäht tähistab Kristust kui kirku-se kuningat, maailma valgust, igavesepäästepäeva tunnustähte. Koidutäht kuulu-tab uue päeva tulekut, sümboliseerides niiajalikku kui ka ajatut valgust. Vanadel ae-gadel kujutati teda ette nii nais- kui kameessoolisena, vrd ka Koit ja Eha eestimütoloogias.

Kaheksakand on Koidutähe märk olnudalates muistsest Mesopotaamiast ja levi-nud üle Euroopa, nii sakraalsesse kui kaprofaansesse kunsti. See on sumeri Inannaja akkadi Ishtari märk; Jeesus Kristuse jaläti koidutähe Auseklise märk (vt Väikemärgiatlas, Haridus 6–7, 2005). Kui Inannaja Ishtar laskuvad allmaailma, kaob maapealt armastus ja elu; sealt elusalt naasteskuulutab koidutäht järelikult ette uue päevatulekut (vrd ka Muhu mänd pruudipõllel ja -pärjal ).

KaheksakandKaheksakand on eesti rahvakunstis, ka vai-padel (ja eriti just vaipadel; vaip on vägavana sõna, esineb kujul waypa juba “Hen-riku Liivimaa kroonikas”) väga laialt levinud.Koidutähte kohtame Saaremaal Karja kirikulaemaalingutel: ida poole altariruumi lakke,s.o sümboolsele taevalaele on seal maali-tud kahekordsest lehekroonist, viinapuu- javäidetavasti pirnipuulehtedest ümbritsetud

Väike märgiatlasK a r l K e l l o

Raffael, “Madonnaohakalinnuga”, 1506–1507.

Ristija Johannes ja Jeesus(paremal).

Michel Sittow, “Madonnalapsega”, 1515–1516.

48-49 margiatlas.qxd 4.08.2006 16:46 Page 2

49HARIDUS 7–8/2006

kaheksanurkne täht (vt sisukord). Kuivõrdpuu on kasvamise, suremise ja taastärka-mise võrdkuju, võib selles küllaltki keeruli-ses kujundis tõenäoliselt näha Kristuselihakssaamise ja ülestõusmise kajastustning ilmselt ka viidet Tema teisele tulemise-le: igavesti elav Kristus tõuseb koiduna?

KoidutähevaipKaheksakand näib teatud kunstnikel ja pe-rioodil, gootika üleminekul renessansiks,olevat kujunenud madonna-lapsega-stsee-ni atribuudiks. Koidutähe motiiv leiab kuju-tamist põrandamosaiigis, aga põhiliseltvaibal madonna lapsega jalge all (Jan vanEycki mitmel madonnamaalil (vt näiteks“Kantsler Rolini madonna” põrandamosaiik,1434; vt ka Hans Memling, “Triptühhon Ris-tija Johannese ja evangelist Johannesega”,1474–1479, ja sarnase kompositsioonigamaal 1488–1490).

Koidutähe motiiv esineb juba Maarjakuulutuse stseenis (Rogier van der Wey-den, “Maarja kuulutus”, 1435–1440). Koi-dutähevaip võib olla isegi n-ö ootel, visatudhooletult mingi barjääri peale (vt CarloCrivelli, “Maarja kuulutus Püha Emidiase-ga”, 1486). Koidutähe sümbolit vaipadel onkasutanud ka teised kunstnikud, näiteksPiero della Francesca, 1472–1474, ja PühaAegidiuse meister, ca 1500.

Sittow, toonud selle hilisgooti motiivi re-nessansi kunsti, ühendab koidutähevaibaohakalinnumotiiviga, s.o ühendab Kristusetulevase kannatusloo ületõusmisega.

El l ipsr ist imot i ivMadonna ja lapse jalgealuse vaiba temaa-tika tundub ülimalt oluline olevat. Nagu või-sime tõdeda, pole vaibamuster kindlasti ju-huslik. Jan van Eyckil esineb muidki motii-ve, näiteks vaip, millel kujunduselemendiksellipsitest koosnevad ristid (“Madonna Luc-ca”, 1437).

Ka ellipsristi motiivi kohtame SaaremaalKarja kiriku laemärkide seas, seal on leid-nud kujutamist koguni kaks ellipsristi liiliate-ga. Valge liilia on lisaks kõigele muule (puh-tusele, süütusele, neitsilikkusele) ka väga

vana ja üleilmselt levinud valguse sümbol.Millegipärast peavad kunstiajaloolasedneid ellipsriste teiste Karja kiriku laemärki-dega võrreldes vähem olulisteks (samutikui kolmjala ja nn peajala motiivi), mis väl-jenduvat ka nende kujutamises väiksemaltja tähenduse kordumises paariti (vt Kuns-titeaduslikke Uurimusi, 4/2005; lk 43). Neidellipsitest moodustunud riste peetaksepühadeks kosmilise alatooniga märkideksja seostatakse eluristiga, kuid ellipsristidviitavad siiski pigem jumalikule mõisteta-matusele, s.o Jumala käsitamatusele – te-gemist peaks seega olema taas kordigavesti elava Kristuse tähistusega. Miksaga on Teda kujutatud kahekordselt? Kaksellipsristi kui Kristuse kahe loomuse kajas-tus: tõeline Jumal, tõeline inimene. Jeesu-se kahetine olemus on inimlikule mõistuse-le tõepoolest käsitamatu.

Koidutähe kokkuvõtteksOktagoon Maarja kuulutuse ja madonnalapsega stseenis märgitseb Kristuse üles-tõusmist. Michel Sittow’l näib koidutähe ku-jund omavat suuremat tähendust kui temakuulsatel eelkäijatel. Tundub, et Sittow ontemaatikat põhjalikumalt läbi tunnetanud.

Koidutähevaiba probleem kunstis vääribtõenäoliselt tõsist uurimist. Võimalik siiski,et siinkirjutaja murrab sisse lahtisest uk-sest: äkki on kunstiloolased selle probleemiammu teadvustanud ja põhjalikult läbigiuurinud?

Hans Memling, “Madonnalapsega”, 1488–1490 (detail).

Carlo Crivelli, “Maarja kuulutus PühaEmidiasega”, 1486. Paabulind on pimedust

võitva valguse sümbol ja surematuse võrdkuju.

Jan van Eyck, “KantslerRolini madonna”, 1434.

Ellipsristid Karja kiriku laes Saaremaal. Jan van Eyck, “Madonna Lucca”, 1437 (detail).

48-49 margiatlas.qxd 4.08.2006 16:46 Page 3