Upload
keelekorraldus
View
1.234
Download
5
Embed Size (px)
Citation preview
Reeglipärased võõrnimed
Jaanika MastikKrifiti Känd
Eesti võõrnimekirjutuse kujunemine jaguneb kuueks ajajärguks
• Korrapäratu kirjaviisi ajajärk• Vana kirjaviisi ajajärk• Uue kirjaviisi algus• XX sajandi algus• 1940. – 1950. aastad• 1970. aastad
Korrapäratu kirjaviisi ajajärkG. Müller, H. Stahl
• Vanimate teadaolevate eestikeelsete tekstide kirjutajad kasutasid kohanimede kirjutamisel harjumuspärast viisi.
• Kujunes kirjutamata reegel, et võõrkohanimi on nime täiendosana alati omastavas käändes.
• Algust tehti ka nimede mugandamisega.• Esindatud oli nimede tõlkimine.
Vana kirjaviisi ajajärk IB. G. Forselius, J. Hornung, A. Virginius
• Forselius ja Hornung algatasid rahvapärase kirjaviisi, mida tänapäeval tuntakse vana kirjaviisina.
• Virginiuse tõlkest sai alguse tava asendada nime alguses nõrgad klusiilid(g, b, d) tugevatega(k, p, t).
• Vana kirjaviis pääses lõplikult võidule 1739. aasta piiblitõlkega.
Vana kirjaviisi ajajärk IIA. T. Helle, O. W. Masing
• Piiblitõlkest sai alguse võõrnimede mugandatud kirjutusviis ja piibli nimed olid pikka aega peaaegu ainsad, mida eestikeelses kirjavaras tunti.
• Masingu tegevusega algas uus ajajärk kirjakeele arengus.
• Masingu kirjutised ei levinud kuigi laialt ja naasti võõrnimekirjutuse täieliku mugandamise juurde.
Vana kirjaviisi ajajärk IIIM. G. Kauzmann, E. W. W. Schultz
• Kauzmann ja Schultz koostasid esimese eestikeelse maailmaatlase ,,Maa Kaardi-Ramat’’ (1859).
• Isikunimesid kirjutati samade reeglite põhjal nagu kohanimesid.
Uue kirjaviisi algus I: isikunimede reeglipärastamineF. R. Kreutzwald, J. Hurt
• Tekkisid taotlused parandada võõrnimede kirjutamist.
• Hakkas tekkima lahknevus koha- ja isikunimede kirjutamises.
• Uue kirjaviisi aluseid selgitas Hurt oma teoses ,,Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi’’ (1864).
Uue kirjaviisi algus II: isikunimede reeglipärastamineC. R. Jakobson
• Uue kirjaviisi kohase nimede kirjutamise eeskuju andis Jakobson oma geograafiaõpikuga ,,Veikene Geograafia ehk Maade teaduse käsiraamat’’ (1868).
• Jakobson võttis põhimõtteks kirjutada kõiki nimesid häälduse järgi.
• Jakobson pani aluse hääldusstandardile ja kinnistas paljude nimede õige häälduse.
XX sajandi algus: kohanimede reeglipärastamineK. A. Hermann
• Hermanni arvates oli see vale, et piiblist kaotati ära võõrtähed ja nimed tuleks kirjutada algupärasel kujul nagu soome piiblis.
• 1911. aastal kinnistati võõrnimede ortograafia ühtsel kujul.
• Kohanimede ortograafiat hakkas kinnistama E. Muugi ,,Väike õigekeelsus-sõnaraamat’’.
• 1930. aastate lõpuks oli võõrnimede ortograafia stabiliseerunud.
1940. – 1950. aastad
• Uuesti hakkas levima nimede mugandatud kirjutusviis.
• Karl Aben esitas üliõpilaste koosolekus üleskutse häälduspärastada kõik võõrnimed ning töötada välja transkribeerimisreeglid kõigi tähtsamate ladinakirjaliste keelte jaoks. Enamik osalenuist oli Abeni soovituse vastu.
• 1950. aastate lõpuks panid ENE toimetajad esikohale venepärase nimekuju.
1970. aastad
• Mati Hint nõudis, et ortograafiareeglil peab olema selge rakendusvaldkond ja rakendusviis. Enamik tunnistas Hindi argumentide põhjendatust.
• Nimeteemaliste arutelude tulemusena võttis VÕK vastu otsuse maade ja pealinnade nimede ja riiginimetuste tõlgete kohta.
Olulisi võõrnimekirjutuse teoseid
• Võõrnimekirjutuse põhimõtteid avas kõige põhjalikumalt ,,Nimekirjutusraamat’’ (1993).
• Emakeele Seltsi keeletoimkonna arutelu tulemusena ilmus ÕS 1999 lisas uus ja põhjalikum kohanimevalimik.
• Samade põhimõtete alusel ilmus sõnastik ,,Maailma kohanimed’’ (Päll 1999).
Täname tähelepanu eest!