Vanem rauaaeg

Kauri Kaldaru, Victoria Mägi, Miriam Piron, Anett Aidma

Rauaaja algusVanem rauaaeg on rauaaja varaseim peaperiood.

Rauaaeg jaguneb eelrooma rauaajaks ja rooma rauaajaks.

Eelrooma rauaaeg on vanema rauaaja ja ühtlasi kogu rauaaja varaseim periood Põhja-Euroopas. Eelrooma rauaaja sees võib omakorda eristada varast ja hilist ajajärku.

Rooma rauaaeg on vanema rauaaja hilisem periood Põhja-Euroopas.

Rauaaeg algas Lähis-Idas, Indias ja Kreekas Kristluse-eelse 2. aastatuhande teisel poolel (1200 eKr- 600 eKr).

Rauaaeg eestisUmbes 500. aasta paiku eKr jõudsid Eestisse naaberaladelt esimesed rauast

esemed.

Mitu sajandit hiljem õpiti rauda sulatama.

Rauasulatamise äraõppimiseks pidi Eestisse tulema keegi, kellel olid selleks vastavad oskused ja teadmised ja kes seda teistele edasi andis.

Lihtrahva hulgas ja igapäevases elus kasutati nii ehete kui tarberiistade valmistamiseks endiselt pronksi või veelgi lihtsamaid materjale.

Rauast tööriistad ja relvad olid tugevamad, teravamad ja vastupidavamad.

Esialgu suudeti raudesemeid vähem hankida, sest need olid kallid.

1.-5.saj hakati Eesti soodest saadavast rauamaagist rauda tootma.

Rauda tootmisega sai hoogu juurde maaharimine, sõlmiti kaubanduslikke sidemeid lõunapoolsete maadega.

Erinevalt pronksi toormest, oli rauamaaki külluses ning selle metalli kohapeal tootmise võimalus muutis oluliselt inimeste elu.

Raud muutus odavamaks, häid tööriistu saadi juurde ning maa harimine lihtsustus.

Rauda sisaldav soomaak ja sellest valmistatud riistad

Põlispõldude levimine eestis rauaajalMaaviljelus oli selleks ajaks saanud eestlaste kõige peamiseks elatusallikaks.

Ranniku-Eesti tasasel maastikul olid juba ammu välja kujunenud põlispõllud.

Põllumaa puudus sundis inimesi otsima hõlpsamini haritavaid ja kiiret saaki tõotavaid maalappe, kuna aga sellised paigad algelise maaharimisega kiiresti välja kurnati, jäi asustus seal sageli lühiajaliseks.

Rooma rauaajal hakkasid põlispõllud levima ka seni metsadega kaetud viljakatel kõrgustikele Ida- ning Lõuna-Eestis, sisemaa asustustihedus suurenes ja sealgi tekkis võistlus põllumaa pärast.

Põllumaade väljakurnamise tõttu võis osa rahvast sealt lahkuda sisemaale või Edela-Soome, kus on ajaarvamise vahetuse paiku märgata Eesti-poolse arheoloogilise materjali lisandumist.

Au sees oli igasugust viljakust tagav maagia.

Selle ajastu Eesti arvukaima muistiseliigi moodustavad lohukivid, mida on teada ligi kaks tuhat.

Arvatakse, et lohkude tegemine võis olla seotud viljakuskultusega.

Rauaaja alguses tekkis Eestis ka uus kalmevorm – tarandkalme.

Varased tarandkalmed kandsid edasi kivikirstkalmete pärandit ja matustes tõsteti esile kesksetesse kivikirstudesse maetud üksikuid surnuid.

Pronksist ehtenõel, väikeselohuline kultusekivi ja rauast mõõgatera

Rauaaegsed leiudEestist on leitud kaks eelrooma rauaajast pärinevat mõõka, millised olid samal

ajal laialt levinud ka Kesk-Euroopas ning Skandinaavias.

Üks suuremaid keskmise rauaaja aardeid on leitud Tartumaalt Kardlast.

6. sajandil oli sinna varem rajatud kivikalmesse maetud 3 hõbesõlge, 11 hõbedat kaelavõru ja 5 hõbedast käevõru.

Leitud on raudesemete kogumeid, mis sisaldavad peamiselt odaotsi, üksikuid mõõgafragmente, võitlusnuge ja vahel isegi tööriistu.

sõled rooma rauaajast

Aitäh kuulamast!