Võõrnimede kirjutamine

Reeglipärased võõrnimed

Jaanika MastikKrifiti Känd

Eesti võõrnimekirjutuse kujunemine jaguneb kuueks ajajärguks

• Korrapäratu kirjaviisi ajajärk• Vana kirjaviisi ajajärk• Uue kirjaviisi algus• XX sajandi algus• 1940. – 1950. aastad• 1970. aastad

Korrapäratu kirjaviisi ajajärkG. Müller, H. Stahl

• Vanimate teadaolevate eestikeelsete tekstide kirjutajad kasutasid kohanimede kirjutamisel harjumuspärast viisi.

• Kujunes kirjutamata reegel, et võõrkohanimi on nime täiendosana alati omastavas käändes.

• Algust tehti ka nimede mugandamisega.• Esindatud oli nimede tõlkimine.

Vana kirjaviisi ajajärk IB. G. Forselius, J. Hornung, A. Virginius

• Forselius ja Hornung algatasid rahvapärase kirjaviisi, mida tänapäeval tuntakse vana kirjaviisina.

• Virginiuse tõlkest sai alguse tava asendada nime alguses nõrgad klusiilid(g, b, d) tugevatega(k, p, t).

• Vana kirjaviis pääses lõplikult võidule 1739. aasta piiblitõlkega.

Vana kirjaviisi ajajärk IIA. T. Helle, O. W. Masing

• Piiblitõlkest sai alguse võõrnimede mugandatud kirjutusviis ja piibli nimed olid pikka aega peaaegu ainsad, mida eestikeelses kirjavaras tunti.

• Masingu tegevusega algas uus ajajärk kirjakeele arengus.

• Masingu kirjutised ei levinud kuigi laialt ja naasti võõrnimekirjutuse täieliku mugandamise juurde.

Vana kirjaviisi ajajärk IIIM. G. Kauzmann, E. W. W. Schultz

• Kauzmann ja Schultz koostasid esimese eestikeelse maailmaatlase ,,Maa Kaardi-Ramat’’ (1859).

• Isikunimesid kirjutati samade reeglite põhjal nagu kohanimesid.

Uue kirjaviisi algus I: isikunimede reeglipärastamineF. R. Kreutzwald, J. Hurt

• Tekkisid taotlused parandada võõrnimede kirjutamist.

• Hakkas tekkima lahknevus koha- ja isikunimede kirjutamises.

• Uue kirjaviisi aluseid selgitas Hurt oma teoses ,,Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi’’ (1864).

Uue kirjaviisi algus II: isikunimede reeglipärastamineC. R. Jakobson

• Uue kirjaviisi kohase nimede kirjutamise eeskuju andis Jakobson oma geograafiaõpikuga ,,Veikene Geograafia ehk Maade teaduse käsiraamat’’ (1868).

• Jakobson võttis põhimõtteks kirjutada kõiki nimesid häälduse järgi.

• Jakobson pani aluse hääldusstandardile ja kinnistas paljude nimede õige häälduse.

XX sajandi algus: kohanimede reeglipärastamineK. A. Hermann

• Hermanni arvates oli see vale, et piiblist kaotati ära võõrtähed ja nimed tuleks kirjutada algupärasel kujul nagu soome piiblis.

• 1911. aastal kinnistati võõrnimede ortograafia ühtsel kujul.

• Kohanimede ortograafiat hakkas kinnistama E. Muugi ,,Väike õigekeelsus-sõnaraamat’’.

• 1930. aastate lõpuks oli võõrnimede ortograafia stabiliseerunud.

1940. – 1950. aastad

• Uuesti hakkas levima nimede mugandatud kirjutusviis.

• Karl Aben esitas üliõpilaste koosolekus üleskutse häälduspärastada kõik võõrnimed ning töötada välja transkribeerimisreeglid kõigi tähtsamate ladinakirjaliste keelte jaoks. Enamik osalenuist oli Abeni soovituse vastu.

• 1950. aastate lõpuks panid ENE toimetajad esikohale venepärase nimekuju.

1970. aastad

• Mati Hint nõudis, et ortograafiareeglil peab olema selge rakendusvaldkond ja rakendusviis. Enamik tunnistas Hindi argumentide põhjendatust.

• Nimeteemaliste arutelude tulemusena võttis VÕK vastu otsuse maade ja pealinnade nimede ja riiginimetuste tõlgete kohta.

Olulisi võõrnimekirjutuse teoseid

• Võõrnimekirjutuse põhimõtteid avas kõige põhjalikumalt ,,Nimekirjutusraamat’’ (1993).

• Emakeele Seltsi keeletoimkonna arutelu tulemusena ilmus ÕS 1999 lisas uus ja põhjalikum kohanimevalimik.

• Samade põhimõtete alusel ilmus sõnastik ,,Maailma kohanimed’’ (Päll 1999).

Täname tähelepanu eest!