Carlos Castaneda (Kolmas raamat)Teekond IXTLANIInglise keelest tõlkinud MARKUS ja ENN VETEMAAAS MANDALA Pärnu 1999Originaali tiitel:Journey to Ixtlan[The lesson of Don Juan]New York 1974Kujundanud RAIVO HAAB

SISUKORDSissejuhatus..................................................................... 5Esimene osa MAAILMA PEATAMINE............................... 11Uued tõendused meid ümbritsevast maailmast........... 13Eluloo kustutamine...................................................... 21Enesetähtsuse kaotamine........................................... 29Surm nõuandjaks........................................................ 36Vastutuse enda peale võtmine.................................... 45Jahimeheks saamine................................................... 55Olla kättesaamatu....................................................... 65Elurutiini murdmine...................................................... 76Viimane võitlus maa peal............................................ 83Jõule kättesaadavaks muutumine............................... 92Sõjamehe-meeleolu...................................................... 107Võitlusjõu pärast........................................................ 121Sõjamehe viimane peatus............................................ 136Jõu-kõnnak.................................................................. 757'Mittetegemine.............................................................. 174Jõu piirkond................................................................. 191Vääriline vastane......................................................... 202Teineosa TEEKOND IXTLANI........................................ 215Nõiajõupiirkond........................................................... 217Maailma peatamine...................................................... 228Teekond Ixtlani............................................................ 237SISSEJUHATUSLaupäeval, 22. mail 1971. aastal läksin Sonorasse, Mehhikosse, vaatama Yaqui indiaanlasest nõida don Juan Matust, kellega olen seotud alates 1961. aastast. Arvasin algul, et see külaskäik ei erine sugugi teistest samalaadsetest nende kümne aasta jooksul, mil olen olnud tema õpilane. Siiski kujunesid neil päevil aset leidnud sündmused minu jaoks tähtsateks. Selle korraga lõppes minu õpipoisipõlv. See ei olnud mitte omavoliline minupoolne katkestus, vaid ühe elujärgu lõpp.Olen tutvustanud oma õpilasaega kahes varasemas raamatus: «Don Juani õpetused» ja «Eraldi olev reaalsus».Minu peamine seisukoht neis raamatuis on olnud see, et nõiaks õppimise kõige olemuslikumaks tuumaks on ebatavalise reaalsuse tajumise seisund, mis on esile kutsutud hallutsiogeensete taimede söömise abil.Don Juan oli ekspert kolme sellise taime kasutamise alal: Da-tura inoxia, kohalikus keeles tuntud kui «kuradi umbrohi», Lophophora Williamsii, tuntud peamiselt peyote nime all, ning üks hallutsinogeenne seen perekonnast Psilocybe.Minu maailmatajumine hallutsinatsioone tekitavate taimede toimel oli sedavõrd veider ja muljeterikas, et olin sunnitud pidama saavutatud seisundit ainsaks teeks omandamaks seda, mida don Juan püüdis mulle õpetada.See arusaam oli ekslik.Et kõike seda, mida ma don Juani juures olen läbi elanud, ei mõistetaks valesti, tahak

sin selgitada mõningaid asju.Siiani ei ole ma teinud ühtegi katset paigutada don Juani mingisse kultuurikeskkonda. Fakt, et ta peab end ise Yaqui indiaanlaseks, ei tähenda sugugi, et tema teadmised oleksid Yaqui indiaanlaste poolt üldiselt teatud või praktiseeritud.Kogu meie vestlus minu õpipoisiaja kestel toimus hispaania keeles ja ainult tänu tema heale keeleoskusele olin ma võimeline mõistma kompleksseid selgitusi tema uskumuste süsteemi kohta.Olen nimetanud seda süsteemi nõiduseks ja don Juani nõiaks, sest ta ise kasutas neid väljendeid.Kuna mul oli võimalik üles kirjutada enamik sellest, mida ta rääkis minu õpiaja alguses, ning kõik see, millest kõneles hiljem, siis kogunes mul hulgaliselt märkmeid. Et muuta need loetavaks, ilma et kaoks midagi don Juani õpetuse terviklikkusest, tuli neid toimetada. Kuid see, mille olen välja jätnud, ei oma minu arvates küsitletavate küsimuste suhtes olulist tähtsust.Olen püüdnud oma töös vaadelda don Juani kui nõida ja osa saada tema teadmistest. Oma vaatenurga kaitsmiseks tuleb mul kõigepealt selgitada nõiakunsti põhilist eeldust - nii nagu don Juan seda mulle esitas. Ta ütles, et nõia jaoks ei ole meie igapäevase elu maailm mitte reaalne ega asu seal, kus me usume selle olevat. Nõia jaoks on reaalsus maailm, mida me kõik tunneme, pelgalt kirjeldus.Kinnitamaks seda eeldust, keskendas don Juan oma jõupingutused minu veenmisele, et see, mis minu arvates moodustas ümbritseva maailma, on tegelikult vaid maailma kirjeldus, mis on minusse sisendatud alates mu sünnimomendist.Ta ütles, et igaüks, kes puutub lapsega kokku, on õpetaja, kes lakkamatult kirjeldab maailma. Ja nõnda tolle hetkeni, mil laps ongi kord võimeline tajuma maailma sellisena, nagu kõik teda kirjeldavad. Don Juani järgi ei mäleta me seda protsessi lihtsalt sellepärast, et meil polnud varases lapseeas võrdlusmomenti. Ent alates nimetatud hetkest on laps liige. Teisisõnu, ta teab nüüd maailma kirjeldust ning on muutunud sellest mängust või kokkuleppest täieõiguslikuks osavõtjaks.Seega koosneb don Juani arvates meie igapäevase elu reaalsus taju tõlgendamise lõputust voost, mida meie kui ühe kollektiivi liikmed oleme õppinud tegema ühtemoodi.Maailma moodustavad tajumise tõlgendused voogavad pidevalt. Harva - kui üldse kunagi - muutuvad nad küsitavaks. Tegelikult peetakse meile tuntud maailma reaalsust sedavõrd kindlaks, et nõiakunsti põhilist eeldust, mis väidab, et meie reaalsus on vaid üks paljudest kirjeldustest, ei võeta enamasti üldse tõsiselt.Õnneks ei tundnud don Juan minu õpipoisipõlve jooksul üldse muret, kas ma suudan tema ideid tõsiselt võtta või mitte, ning jätkas oma põhimõtete selgitamist - vaatamata minu vastuseisule, uskumustele ja võimetusele aru saada sellest, millest ta rääkis. Nii püüdis don Juan kui nõiakunsti õpetaja seletada mullemaailma meie esimesest kohtumisest alates. Minu raskused tema juhtmõtete ja meetodite mõistmisel tulenesid sellest, et tema kirjelduste algmõisted olid minu omadest erinevad.Ta väitis, et õpetab mind «nägema», selle asemel, et ainult «vaadata». Esimene samm nägemise snas pidi olema «maailma peatamine». Aastaid olin ma käsitanud «maailma peatamise» ideed häguse metafoorina, mis tegelikult midagi ei tähenda. Alles sundimatu vestluse käigus, mis leidis aset veidi enne minu õpiaja lõppu, sai selle kui don Juani õpetuste ühe põhiidee ulatus ja tähtsus mulle selgeks.Don Juan ja mina olime vestelnud vabalt paljudest asjadest. Rääkisin talle oma sõbrast ning tema probleemidest üheksa-aastase pojaga. Laps oli elanud viimased neli aastat ema juures ja viibis nüüd minu sõbra kodus. Probleemiks oli poisiga hakkamasaamine. Laps oli koolis edutu, ta ei suutnud keskenduda ega tundnud õieti millegi vastu huvi. Oli veel ka pidevalt halvas tujus ja pani aegajalt kodunt plehku.«Su sõbral on raskesti lahendatav küsimus» ütles don Juan naeratades. Tahtsin juba jätkata hirmsate tegude loetelu, mida see laps kõik oli korda saatnud, kuid ta katkestas mind.«Ei ole tarvidust öelda midagi enamat selle väikese poisi kohta,» lausus ta. «Ei sul ega mul ole vajadust vaadelda tema tegusid nii- või naamoodi.»Ta kõneles järsult ja kindla tooniga, seejärel aga naeratas taas.«Mida saab mu sõber teha?» pärisin ma.«Halvim oleks sundida last endaga nõustuma,» ütles don Juan.«Mida te sellega öelda tahate?»

«Ma tahan öelda, et last ei tohiks karistada või hirmutada, kui ta ei käitu nii, nagu isa soovib.»«Kuidas saab isa siis last kasvatada?»«Sinu sõber peaks laskma kellelgi teisel last karistada.»«Ent ei või ju lasta kellelgi teisel omaenese last puutuda!» hüüdsin ma jahmunult.Don Juan näis minu reaktsiooni nautivat ja kihistas naerda.«Sinu sõber ei ole sõjamees,» ütles ta. «Kui ta oleks, siis ta teaks - halvim, mida keegi üldse teha võib, on inimesele tuimalt vastu seista.»«Mida siis sõjamees teeks?»«Temal on alati plaan.»«Mitte ei mõika...»«Ma tahan öelda, et kui sõber oleks sõjamees, siis ta aitaks oma pojal maailma peatada.»«Ja mis see siis veel on? ...»«Su sõbral oleks vaja isiklikku väge. Ta peaks nõid olema.»«Aga ta ju pole.»«Ega siis pea ta tavalisi vahendeid kasutama. Ja ta peab aitama oma poisil muuta ettekujutust maailmast. See pole küll maailma peatamine, aga selle mõju on peaaegu sama.»Palusin tal asja lähemalt selgitada.«Kui mina oleksin see mees,» ütles don Juan, «alustaksin sellest, et palkaksin kellegi, kes poissi karistaks. Ma otsiksin allakäinud inimeste hulgast ühe eriti sünge tüübi.«Et last hirmutada või?»«Mitte hirmutamiseks, tobu! Meie pisike sõbrake tuleb peatada, aga isa peks ei tee seda. Kui tahetakse kedagi peatada, siis tuleb selle soovijal endal jääda väljaspoole ringi. Nii saab juhtida survet.»See pöörane mõte millegipärast meeldis mulle. Don Juan toetas lõua vasakule peopesale; kuigi ta silmad olid suletud, näisid silmamunad liikuvat. Tundsin, et ta vaatleb mind läbi laugude. See mõte kohutas mind.«Mida mu sõber peaks täpsemalt ette võtma?»«Ütle talle, et ta läheks allakäinud inimeste juurde ning valiks hoolikalt välja kõige vastikuma inimjätise,» jätkas ta. «Las ta valib mõne noorepoolsema. Selle, kelles on veel mingi jõuraasuke.»Seejärel kirjeldas don Juan veidrat sõjakavalust. Mu sõber pidi tol mehel laskma oodata mõnes sellises kohas, kuhu ta plaanis koos pojaga minna. Ja iga kord, kui poiss halvasti käitub, peab too pätt kokkulepitud märguande peale välja hüppama, poisi kinni võtma ja teda töötlema senikaua, kuni laps oimetu on ja kas või meelemärkuse kaotab.«Kui mees on asjaga toime tulnud, tuleb su sõbral oma poega kenasti toibutada. Ma kinnitan sulle, et kui selline lugu on kolm-neli korda juhtunud, siis hakkab laps kõigele teise pilguga vaatama. Ta arusaamine maailmast muutub otsemaid.»«Aga niisugune hirmutamine võib poisile kahjulik olla?»«Ei hirm tee kellelegi viga. Inimese vaimu haavab hoopis see, kui kogu aeg on selja taga keegi, kes peksab ja ütleb, mida teha või mida mitte.8Kui poiss on nendest asjadest toibunud, siis tuleb su sõbral tema heaks veel midagi teha: ta peab leidma võimaluse mõnele surnud lapsele ligipääsemiseks. Näiteks haiglas. Seejärel peab mees laskma pojal laipa vasaku käega ükskõik kust kohast, välja arvatud kõht, puudutada. Pärast seda muutub poiss täielikult. Maailm ei ole tema jaoks enam endine.»Jõudsin arusaamisele, et kõigi nende aastate jooksul, mil olin olnud ühenduses don Juaniga, oli ta kasutanud minu suhtes põhimõtteliselt samasugust tehnikat. Küsisin temalt selle kohta selgitust. Ta väitis, et oli kogu aeg püüdnud mulle õpetada, kuidas peatada maailma.«Sa ei ole seda veel teinud,» ütles ta naeratades. «Miski ei laabu, sest sa oled väga kangekaelne. Kui sa oleksid vähem kangekaelne, siis oleksid ammu maailma peatanud, kasutades mõnd võtet, mida olen sulle õpetanud.»«Milliste võtetega, don Juan?»«Kõik, mida ma olen lasknud sul teha, on olnud võtted maailma peatamiseks.»Paar kuud pärast meie vestlust viis don Juan oma kavatsused ellu. Ta õpetas mulle, kuidas peatada maailma.See suurejooneline sündmus minu elus sundis üksikasjaliselt läbi vaatama oma kümne aasta töö. Ilmnes, et minu esialgne oletus psühhotroopsete taimede osatähtsusest oli ekslik.

Need ei olnud siiski mitte nõia maailmakirjelduse põhielemendid, vaid ainult sillad, vahendid selleks, et neid elemente omavahel ühendada. Teisiti ei oleks ma suutnud kõike seda omandada, sest kangekaelne klammerdumine standardsete arusaamade külge reaalsusest muutis mu peaaegu pimedaks ja kurdiks. Järelikult oli taimede kasutamine põhjustatud vaid minu tundlikkuse puudumisest.Uurides oma märkmeid, avastasin, et tegelikult oli don Juan andnud mulle uue kirjelduse osiseid juba meie kohtumise algusest peale. Olin need seigad, mis puudutasid maailma peatamist, alguses kõrvale jätnud, kuna kõik see ei olnud psühhotroopsete taimede kasutamisega kuidagi seotud. Nüüd olen need don Juani õpetustesse sisse toonud ning nad moodustavad selle raamatu esimesed seitseteist peatükki. Kolm viimast peatükki on märkmed sündmuste kohta, mis olid kulminatsiooniks minu maailma peatamises.Kokkuvõttes võin öelda, et siis, kui ma alustasin oma õpipoisipõlve, oli teine reaalsus olemas; see tähendab - eksis-9teeris nõiakunstile omane maailmakirjeldus, mis oli minule tundmatu.Don Juan kui nõid ja õpetaja õpetas mulle seda kirjeldust. Kümneaastane õpipoisiaeg, mille ma olin läbi teinud, seisnes tundmatu reaalsuse ülesehitamises, selle kirjelduse avardamises ning raskemate üksikasjade lisamises vastavalt sellele, kuidas ma edasi jõudsin. Õpipõlve lõpp tähendas seda, et olin selgeks õppinud uue kirjelduse ja seega suuteline tajuma maailma teistmoodi, nii nagu see oli kooskõlas uue kirjeldusega. Teiste sõnadega - ma olin liikmeks saanud.Don Juan väitis, et nägemiseni jõudmiseks tuli kõigepealt peatada maailm. Maailma peatamine oli tegelikult teatud veendumuste katkirebimine, mille tagajärjel igapäevase maailma rariteet muutus, kuna tavaliselt segamatu tõlgenduste voo olid peatanud olukorrad, mis sellest voost erinesid. Minu puhul oli selliseks olukorraks nõiakunstile vastava maailmakirjelduse omaksvõtmine. Don Juani eeltingimus maailma peatamiseks seisnes selles, et seda uut kirjeldust tuli täielikult tunnetada - eesmärgiga see vanale vastu seada. Nõnda sai purustada meile kõigile omast dogmaatilist kindlust, et meie tajumise õigsus või maailma reaalsus on kaheldamatu.Järgmine samm maailma peatamise järel oli nägemine. Siin pidas don Juan silmas midagi seesugust, mida ma väljendaksin kui reageerimist maailma tajumisele, mis asub väljaspool kirjeldust, mida me oleme õppinud pidama reaalsuseks.Ma pean kõiki neid astmeid arusaadavaks ainult selle kirjelduse raamides, kuhu nad kuuluvad, ja kuna see oligi kirjeldus, mida ta oli püüdnud mulle anda algusest saadik, tuleb mul tema sõnu võtta ainsa allikana sellesse õpetusse sisenemiseks.CC. 1972Esimene osaMAAILMA PEATAMINE1.UUED TÕENDUSED MEID ÜMBRITSEVAST MAAILMAST«Nagu ma aru saan, teate te palju taimedest, sir,» ütlesin ma minu ees seisvale vanale indiaanlasele.Üks mu sõpru oli meid kokku viinud ja kohe seejärel ruumist lahkunud, kui olime tuttavaks saanud. Vanamees oli mulle öelnud, et ta nimi on Juan Matus.«Kas teie sõber ütles seda?» küsis ta.«Jah, tema.»«Ma korjan taimi, või õigemini lasevad nad ise mul end korjata,» lausus ta pehmelt.Me viibisime ühe bussijaama ooteruumis Arizonas. Pärisin temalt, kas ta lubaks end küsitleda. Ütlesin: «Kas härra (caballe-ro) lubaks mul esitada mõned küsimused?» See oli üsnagi formaalne hispaania keel, mida ma kasutasin. «Caballero», mis tuleneb sõnast «caballo» (hobune), tähendab tegelikult hobusemeest või aadlikku hobuse seljas.Ta vaatas mulle uudishimulikult otsa. «Olen hobusemees ilma hobuseta,» sõnas ta laia naeru saatel ning lisas siis: «Ütlesin ju, et mu nimi on Juan Matus.»Mulle meeldis ta naeratus. Järeldasin, et küllap ta on mees, kes hindab avameelsust, ja otsustasin julgelt peale hakata.Rääkisin talle, et olen huvitatud ravimtaimede kogumisest ja uurimisest ning et minu eriliseks huviobjektiks on hallutsinogeense kaktuse peyote kasutamine, mida olen pikemat aega uurinud Los Angelese ülikoolis.Pidasin oma pakkumist väga tõsiseks. Mulle näis, et mu jutt kõlas väga usaldusväärselt, ja ma olin endaga rahul. Vana mees raputas aeglaselt pead. Julgustatuna tema vaikimise

st, lisasin, et meile mõlemale oleks kahtlemata kasulik kokku saada ning peyotest rääkida.13Sel momendil tõstis ta pea ja vaatas mulle otse silma. See oli hirmus vaade. Siiski polnud see ähvardav ega mingil kombel hirmuäratav. See oli pilk, mis läks minust läbi. Mu keel jäi otsekui kurgulakke kinni ning muidugi ei suutnud ma jätkata kiidulaulu iseenda kohta. See oli meie tookordse kohtumise lõpp. Siiski jättis ta mulle pisikese lootusesädeme, öeldes, et võib-olla saaksin ma teda mõnikord külastada.Oleks raske hinnata don Juani pilgu kogu mõju, teadmata minu kogemustepagasi rikkalikkust. Kui ma asusin antropoloogiat õppima ja kohtasin don Juani, olin ma elus juba mõndagi näinud. Olin lahkunud kodust aastaid tagasi ning see tähendas minu arvates seda, et olin võimeline enda eest hoolitsema. Alati, kui olin kelleltki saanud eitava vastuse, suutsin ma eesmärgile jõuda kas meelitamise või järeleandmise abil. Ma tavatsesin vaielda ja ärrituda, ning kui midagi välja ei tulnud, siis iriseda ja süüdistada - alati teadsin, mida teha erinevates olukordades, ning mitte kunagi veel ei olnud ükski inimolend mind nii kiirelt ja kindlalt peatanud, nagu oli seda teinud don Juan tollel õhtupoolikul. Veelgi enam, asi polnud vaid selles, et olin vaikima sunnitud. Oli olnud juhtumeid, mil ma ei saanud öelda oma partnerile sõnagi mingi kaasasündinud austuse tõttu - ent neil puhkudel väljendas mu viha nurjumise pärast vähemalt mõtetes. Don Juani pilk aga viis mu sellisesse kangestusse, et ma ei suutnud isegi mõtteid seostada.Mul tekkis nii suur huvi selle hämmastava pilgu vastu, et otsustasin mehe üles otsida. Kuue kuu vältel pärast meie esimest kohtumist valmistasin end korralikult ette, lugedes kõike, mis puudutas peyote kasutamist Ameerika indiaanlaste juures. Eriti huvitas mind tasandike indiaanlaste peyote-kultus. Tutvusin kõigi kättesaadavate allikatega ja läksin tagasi Arizonasse alles siis, kui tundsin end valmis olevat.Laupäev, 17. detsember 1960Leidsin ta maja pärast pikki ja kujukaid uurimisi kohalike indiaanlaste hulgas. Oli varajane õhtupoolik kui kohale jõudsin ja auto tema maja ette parkisin. Nägin teda istumas puust piimakastil. Ta paistis mind ära tundvat ja tervitas, kui ma autost väljusin.14Mõne aja vahetasime lihtsalt kombekohaseid viisakusi ning seejärel tunnistasin üles, et olin olnud meie esimesel kohtumisel väga ebaaus. Olin kiidelnud, et tean palju peyote kohta, samal ajal kui ma tegelikult midagi ei teadnud. Ta vaatas mulle otsa. Tal olid väga lahked silmad.Seejärel hakkas ta naerma. Paistis, et minu ülestunnistuses oli midagi, mis tundus talle naljakana. Et ta naeris minu üle, siis tundsin end pisut solvatuna ja olin jahmunud.Don Juan märkas mu ebamugavust ning kinnitas, et headele kavatsustele vaatamata ei olnud mul tegelikult kuidagi võimalik end meie kohtumiseks ette valmistada.Ma kaalusin, kui sobiv oleks küsida, kas see viimane lause sisaldas ka mingit peidetud mõtet, kuid ei teinud seda ometi; siiski näis ta minu tundeid lugevat ning jätkas.Ta ütles, et minu vaevanägemine meenutas talle üht juttu inimestest, keda üks teatud kuningas oli kunagi jälitanud ja tapnud. Selles loos võis jälitatavaid eristada jälitajaist sellega, et esimestel oli kombeks hääldada mõningaid sõnu ainult neile omasel viisil. See oligi asi, mis neid ära andis. Kuningas seadis teedele valvepostid ning ametnikud küsisid igalt möödujalt vastavat sõna. Need, kes suutsid seda hääldada nii nagu kuningas, jäeti ellu. Teised seevastu tapeti kohe. Jutu tuum oli selles, et kord otsustas üks noormees end valvepostide läbimiseks ette valmistada ning õppis uuritavat sõna just niiviisi hääldama, nagu see kuningale meeldis.Don Juan ütles laialt naeratades, et tegelikult võttis õige hääldamise õppimine mehel kuus kuud aega. Seejärel tuli suure eksami päev. Noormees läks väga enesekindlalt valveposti juurde ja jäi ootama, et ametnik laseks tal saatuslikku sõna hääldada.Don Juan tegi jutustamises dramaatilise pausi ja vaatas mulle otsa. See paus oli väga välja peetud ning tekitas minus ebamugavustunde, ent ma kannatasin selle välja. Olin varemgi kuulnud samateemalist jutustust. See oli Saksamaa juudist ning viisist, kuidas eristada juute sakslastest teatavate sõnade hääldamise järgi. Ka puänt oli mulle teada: noormees võeti kinni, sest ametnikul ei tulnud vajalik sõna kohe meelde ja ta lasi hääldada teist sellesarnast, mida noormees ei olnud õppinud õigesti hääldama.

Don Juan näis ootavat, et ma küsiksin, mis tolle noormehega juhtus, ja ma tegingi seda. Püüdsin seda teha hästi naiivselt:«Ja ütle don Juan, mis temaga siis juhtus?»«See noormees oli tõeline kavalpea,» ütles don Juan. «Ta sai15aru, et ametnik oli uuritava sõna unustanud, ning enne kui too jõudis midagi öelda, tunnistas üles, et oli end kuus kuud ette valmistanud.»Ta tegi uue pausi, vaatas mulle otsa; ta silmis oli pilkav sära.Olukord oli pöördunud minu kahjuks: noormehe ülestunnistus oli uus asi ning mä-ei teadnud enam, kuidas see jutt lõppeda võis.«Ja mis edasi sai?» küsisin juba tõsise huviga.Loomulikult tapeti noormees kohemaid,» lausus ta naerma pahvatades. Mulle meeldis see viis, kuidas don Juan oli minus huvi äratanud; ta oli kogu loo mingil moel minu endaga siduda mõistnud. Minu üle tehti nalja peenel, kunskopi kombel. Pidin minagi kaasa naerma.Ütlesin talle hiljem, et ükskõik kui rumal mu jutt ka paista võis, taimedest olin ma siiski tõsiselt huvitatud ja tahtsin nende kohta midagi uut teada saada.«Armastan väga jalutuskäike,» kõlas ta ootamatu vastus. Mulle näis, et ta muutis tahtlikult teemat, et pääseda vajadusest mulle vastata. Mina aga ei tahtnud enam peale käia ja seeläbi temaga vastuollu minna. Seepeale küsis ta, kas ma ei tahaks temaga minna väikesele retkele kõrbesse. Innukalt teatasin ma, et tahaksin väga kõrbes jalutada.«See ei ole mingi piknik,» sõnas ta hoiatavalt. Ütlesin, et tahaksin tõega temaga koos töötada, sest vajasin ükskõik millist infot ravimtaimede kasutamise kohta ning et oleksin nõus tasuma tema aja ja vaeva eest.«Palju te mulle maksate?»Mulle näis, et tabasin ta hääles ahnuse noodikese.«Nii palju, kui te peate vajalikuks.»«Makske mulle minu aja eest... oma ajaga!» lausus ta.Leidsin don Juani olevat kõige kummalisema mehe. Ütlesin, et ma ei saa temast aru. Ta vastas, et kuna tal taimede kohta pole tõesti midagi olulist öelda, siis ei saa ta ju mult raha võtta.Taas sain ma tema läbitungiva pilgu osaliseks.«Mida te seal taskus õieti toimetate?» küsis ta kulmu kortsutades. Ta oli märganud, et üritan tuulepluusi hiigeltaskutes märkmeid teha. See ajas ta päris südamlikult naerma. Selgitasin, et mul on piinlik teda oma kirjutamisega häirida.«Kirjutage aga kirjutage, kui himu on,» oli vastus. «Mind te sellega küll ei sega.»16Liikusime kõrbes kuni pimedani. Mitte mingeid taimi ta mulle ei näidanud - koguni juttu ei teinud neist. Kui me lõpuks peatusime, et üksikute suurte põõsaste varjus pisut puhata, lausus ta siiski, et taimed olevat väga omapärased asjad, kuna nad on elus ja tunnevad.just sel hetkel puhus järsk tuulehoog läbi kõrbe. Põõsad kahisesid karedalt.«Noh, kas kuulsite?» päris ta, pannes samal ajal käe kõrva juurde otsekui kuulmise parandamiseks. «Lehed ja tuul on minuga nõus.»Ma naersin. Sõber, kes meid oli kokku viinud, soovitas mul olla ettevaatlik, sest vanamees pidi olema väga veider. Ju see lehtede nõusolek oli siis üks tema veidrusi.Kõndisime edasi. Ikka veel ei näidanud ta mulle mitte mingisuguseid taimi ega korjanud neist ka ise ühtki. Don Juan lihtsalt nagu libistas end läbi põõsastiku, puudutades õrnalt oksi.Lõpuks ta peatus, istus kaljuservale ning käskis ka mul puhata ja ringi vaadata. Käisin talle taas peale, et ta ometi midagi räägiks. Veel kord teatasin, kui väga olen huvitatud taimedest, ja eriti just peyotest. Pakkusin talle taas teabe eest tasu.«Teil ei tarvitse mulle maksta,» ütles ta. «Võite mult küsida, mida iganes soovite. Mida ma tean, seda ma ka ütlen. Ja teie tehke sellega, mida ma teile ütlen, mis aga tahate.»Seejärel küsis ta, kas olen sellise asjade käiguga päri. Muidugi ma olin. Ent siis lisas ta looritatud lause:«Võib-olla ei olegi taimede kohta midagi uut teada saada, sest nende kohta polegi ju midagi öelda.»Ma ei taibanud, mida oli sellega silmas peetud.Kolm korda kordas don Juan oma lauset ning äkki vappus kogu ümbrus madalalt lendava

reaktiivlennuki mürinast.«Näete, maailm on minuga nõus!» hüüdis ta ja pani käe kõrva juurde.Olukord oli lõbus ja don Juani naer nakkav.«Kas te olete pärit Arizonast?» küsisin ma, soovides hoida vestlust raamides ning saada mingit teavet.Don Juan vaatas mind ja noogutas. Ta silmad olid äkki väsinud.«Kas te sündisite seal?» jätkasin ma küsitlemist.17Mu vestluskaaslane noogutas taas sõnatult pead. See oli justkui nõusolev liigutus, kuid midagi oli selles ka närvilist ning kärsitut. Ta nagu ei soovinud sellest kõigest pikemalt rääkida.«Ja kes te olete?» päris ta seejärel.«Ma olen Lõuna-Ameerikast,» vastasin.«See on suur koht. Ja kohe kõikjalt korraga?»Ta pilk oli taas läbitungiv.Hakkasin selgitama oma sünniga seoses olevaid üksikasju, kuid mees katkestas mind.Selles küsimuses oleme sarnased,» ütles ta. «Ma elan küll praegu siin, aga tegelikult olen ma Yaqui Sonarast.»«Kas tõesti? Mina pärinen...»Ta ei lasknud mul lõpetada. Ma tean, ma tean. Olete kes olete, ükskõik kust te tulete, nii nagu mina olen Yaqui Sonarast.»Don Juani silmad olid väga säravad ja ta naer tekitas minus segadust, justkui oleks mind valelt tabatud. Kogesin kummalist süütunnet. Mul oli mulje, nagu teaks see mees koguni midagi sellist, mida ma ise ei taha öelda.Minu iselaadne kimbatus suurenes. Don Juan pidi seda märkama, sest tõusis püsti ja uuris, kas ma ei tahaks minna linna restorani sööma.Jalutuskäik tema koju ning autosõit linna tegi enesetunde paremaks, ent siiski ei tundnud ma end täiesti lõõgastatuna. Tundsin, justkui ähvardaks mind miski, et ma ei suuda jõuda põhjuseni.Restoranis tahtsin talle õlut osta, ent don Juan ütles, et ta ei ole mitte kunagi joonud, isegi õlut mitte. Naersin endamisi. Ma ei uskunud teda: sõber, kes meid kokku oli viinud, teadis öelda, «et vanamees pole enamiku ajast mõistusel.» Ma ei pannud talle sugugi pahaks, kui ta mind tüssas selle joomise suhtes. Don Juan meeldis mulle; midagi väga rahustavat oli tema isikus.Ilmselt oli mul näos siiski kahtlev ilme, sest ta seletas, et oli nooruses küll joonud, kuid siis ühel heal päeval jätnud selle lihtsalt maha.«Inimesed mõistavad haruharva, et me võime mida iganes ja ükskõik millal oma elust välja lõigata. Vaat nii!» Ta naksutas sõrmi.«Kas te tõesti arvate, et on võimalik suitsetamist või joomist nii lihtsalt maha jätta?» küsisin ma.«Aga muidugi!» lausus ta täiesti veendunult. «Suitsetamine ja18joomine pole tegelikult midagi! Tühiasi, kui ainult soovime neid maha jätta.»Sel hetkel tekitas kohvimasinas vulksuv vesi valju paugatuse.«Kuulake vaid!» hüüatas don Juan säravsilmil. «Keev vesi nõustus minuga.»Pärast lühikest pausi lisas ta: «Inimene võib saada kõikjalt enda ümber nõusoleku märke.»Ja samal hetkel kostis kohvimasinast veider luksuv heli.Don Juan vaatas kohvimasina poole ning lausus pehmelt: «Tänan sind!» Noogutas siis peaga ja puhkes hoopis ootamatult möirates naerma.Olin rabatud. Tema naer oli küll pisut liiga vali, ent siiski lõbustas see kõik kokku mind väga.Veidi hiljem oligi minu kohtumine oma «informeerijaga» lõppenud. Restorani ukse taga hüvasti jättes rääkisin talle, et mul seisavad ees kohtumised mitmete sõpradega, kuid soovisin temaga peatselt kohtuda.«Millal te kodus olete?»Ta vaatas mulle uurivalt otsa ja vastas: «Siis, kui te tulete.»«Ent ma ei tea veel täpselt, millal ma tulen...»«Lihtsalt tulge ja ärge muretsege.»«Ent mis siis, kui teid pole kodus?»«Ma olen,» ütles ta ja sammus minema.

Jooksin talle järele ning uurisin, kas võiksin kaasa võtta fotoaparaadi ja teha mõned pildid temast ja majast.«See ei tule kõne allagi,» vastas don Juan kulmu kortsutsdes.«Ent kuidas oleks magnetofoniga? Olete te selle vastu?»«Ma kardan, et ka selleks ei ole võimalust.»See pahandas mind ning ma ärritusin. Ütlesin, et ma ei näe mingit loogilist põhjust keeldumiseks.«Unustage see,» lausus ta jõuliselt. «Ning juhul kui soovite mind veel näha, ärge tuletage seda enam kunagi meelde.»Tegin veel ühe nõrga ja ädise katse. Ütlesin, et fotod ja lindistused on minu töös hädavajalikud. Ent don Juan teatas, et on vaid üks asi, mis on kõigis meie tegemistes hädavajalik. Ta nimetas seda «vaimuks»*.Ingl. k. «spirit» (tõik.)19«Ilma vaimuta ei saa kuidagi hakkama,» väitis ta. «Ning tei! ei ole seda. Muretsege vaimu, mitte piltide pärast.»«Mis te...?»Ta katkestas mind käeviipega ning taganes paar sammu. «Tulge kindlalt tagasi,» ütles ta siis pehmelt ning lehvitas hüvastijätuks.2.ELULOO KUSTUTAMINENeljapäev, 22. detsember 1960Don Juan istus oma maja põrandal ukse juures, selg vastu seina. Ta pööras tühja puust piimakasti kummuli ja soovitas mul istet võtta ning tunda end justkui kodus. Pakkusin talle paki sigarette, Olin toonud selle tema jaoks kaasa, ent mees ütles, et ei suitseta. Siiski võttis ta kingi vastu. Vestlesime külmadest kõrbeöödest ja muust sellisest tühjast-tähjast.Ma uurisin, kas segan tema tavalisi harjumusi. Don Juan takseeris mind kulmu kortsutades ja ütles siis, et tal ei ole harjumusi ning ma võin tema juures veeta kogu õhtupooliku, kui ma seda soovin.Olin kaasa toonud ühe sugupuude ja perekonnasidemete uurimuse, mida tahtsin tema abiga lõpule viia. Samuti olin etnograafilise kirjanduse alusel koostanud pika nimekirja kultuurilistest tunnustest, mida peeti omaseks selle piirkonna indiaanlastele. Plaanisin, et vaataksime selle üheskoos läbi ning et võiksin kõik selle, mis temale tuttav, üles tähendada.Alustasin perekonnasidemete uurimisega.«Kuidas te kutsusite oma isa?» pärisin.«Ma kutsusin teda papaks,» ütles don Juan väga tõsise ilmega.Tundsin end pisut häirituna, ent jätkasin siiski, oletades, et ta polnud mind mõistnud. Näitasin talle perekonna skeemi ja selgitasin, et üks lahter oli mõeldud ema ja teine isa nime jaoks. TÖin näiteks igasuguseid inglise ja hispaania nimesid.Mulle näis, et oleksin vist pidanud alustama emast.«Kuidas te kutsusite oma ema?»«Kutsusin teda mammaks,» vastas ta naiivse tooniga. «Milliseid nimesid te veel kasutasite oma ema ja isa puhul? Kuidas teneid hüüdsite?» pärisin ma edasi, püüdes olla rahulik ja viisakas.Ta sügas kukalt ja vaatas mulle juhmi näoga otsa.«Pagan küll!» lausus ta. «Nüüd olen teil peos. Las ma mõtlen.» Hetkelise kõhkluse järel näis tu midagi meenuvat ja ma valmistusin üles kirjutama.«Hüva,» lausus ta, otsekui oleks olnud sügavas mõtiskelus. «Kuidasmoodi ma oleks veel saanud neid kutsuda? Hüüdsin neile «tere, papa!» ja «tere, mamma!»Naersin, kuigi mul polnud erilist naerutuju. Tema ilme oli tõesti koomiline ja sel hetkel ei osanud ma öelda, kas mul oli tegu pöörase vanamehega, kes mind aina ninapidi vedas, või oli ta tõesti lihtsameelne. Kogu oma rahulikkust kokku võttes selgitasin don Juanile, et need on väga tõsised küsimused ning et minu töö jaoks on tõesti oluline täita need tabelid. Püüdsin talle selgeks teha genealoogia ja sugupuu mõisteid.«Kuidas ikkagi olid teie ema ja isa nimed?» küsisin siis.Don Juan vaatas mulle otsa sõbralike ja selgete silmadega.«Ärge raisake oma aega kogu selle rämpsuga,» ütles ta pehmelt, kuid siiski ootamatult tungivalt.

Ma ei leidnud sõnu; tundus, nagu oleks keegi teine öelnud selle lause. Hetk tagasi oli don Juan olnud vaid juhmakas, pead sügav indiaanlane - ja siis olid äkki rollid vahetunud. Mina olin see rumal ning tema vaatas mind kirjeldamatu pilguga, milles polnud märkigi ülbusest ega väljakutsest, vihkamisest ega põlgusest. Ta silmad olid head, selged ja läbitungivad.«Mul ei ole mingisugust elulugu,» ütles don Juan pärast pikka vaikust. «Ühel päeval märkasin, elulugu ei ole mulle enam vajalik, ja ma jätsin ta maha nagu joomisegi.»Ma ei mõistnud, mis ta sellega mõtles. Tundsin end äkki ebamugavalt ja hirmutatult. Tuletasin mehele meelde, et ta oli ju lubanud endale küsimusi esitada. Don Juan kordas, et tal ei ole midagi selle vastu.«Mul ei ole enam elulugu,» lausus ta ja vaatas mind uurivalt. «Ma loobusin sellest päeval, mil tundsin, et see pole mulle enam tarvilik».Põrnitsesin talle otsa, üritades taibata nende sõnade peidetud tähendust.«Kuidas saab oma elulugu maha jätta?» küsisin seejäel vaidlushimuliselt.22«Esiteks peab olema soov seda maha jätta,» vastas don Juan. «Ning seejärel tuleb seda järk-järgult ja vähehaaval maha lõhkuda.»«Miks peaks küll keegi seda soovima» küsisin naerdes. Ma omistasin omaenda eluloole väga suurt tähtsust. Minu perekonna juured ulatusid kaugele; tundsin selgelt, et ilma nendeta ei oleks mu elul järjepidevust ega eesmärki.«Võib-olla te siiski selgitaksite mulle, mida te õieti mõtlete eluloo mahajätmise all?»«Lõpetada selle asjaga, seda ma mõtlen,» vastas ta küllaltki järsku.Ma andsin mõista, et vaatamata kõigele ei ole ma siiski veel aru saanud.«Võtame näiteks teid ennast,» alustasin. «Te olete Yaqui indiaanlane. Seda on võimatu muuta.«Olen või?» küsis ta naeratades. «Kust te seda teate?»«Õige! Ma ei saa seda kindlalt teada. Aga teie ju teate, ja see ongi see, mis loeb. Just see teebki selle elulooks.»Tundsin, et olen pannud kõva pirni.«Tõsiasi, et ma ise tean, kas olen Yaqui indiaanlane või mitte, ei muuda seda veel elulooks,» vastas don Juan. «Alles siis, kui keegi teine seda teab, muutub see elulooks. Ning ma kinnitan, et keegi ei või seda kunagi täpselt teada.»Olin kohmakalt üles kritseldanud iga sõna. Peatusin nüüd ja vaatasin vestluskaaslase otsa. Ma ei saanud temast aru. Lasin mõtteist läbi oma muljeid sellest mehest: müstiline ja ainulaadne viis, kuidas ta mulle silma vaatas meie esimesel kohtumisel, vaimustus, millega ta võttis vastu nõusoleku märke kõikjalt enda ümber, tülikas huumor ning erksus, samas täiesti totter ilme mõnel puhul - näiteks siis, kui küsisin andmeid vanemate kohta, ja lõpuks veel see avalduste ootamatu jõulisus, mis olin pannud mind alailma tagasi põrkama.«Teie ei tea, kes ma õieti olen, eks ju?» küsis ta otsekui mu mõtteid lugedes. «Te ei saa iialgi teada, kes või mis ma olen, sest mul pole elulugu.»Seejärel päris ta, kas mul on isa. Saanud jaatava vastuse, ütles ta, et minu isa on näiteks selle kohta, mida ta oli tahtnud öelda. Ta palus meelde tuletada, mida isa minust mõtleb.«Isa teab teist kõike, sõnas ta. «Nõnda olete temal kogu aeg23lihtsalt silme ees. Ta teab, kes te olete ja mida teete, ning ei ole maa peal sellist võimu, mis suudaks teda panna muutma oma seisukohti.»Don Juan märkis, et kõigil, kes mind tunnevad, on minust mingi arvamus, mida ma pidevalt toidan kogu oma tegevusega. «Kas te siis ei näe,» päris ta dramaatiliselt, «et peate aina täiendama oma elulugu, rääkides vanematele ja sõpradele kõigest, mida te iganes teete? Teisest küljest - kui ei ole elulugu, pole mingeid selgitusi vaja; keegi ei vihastu ega kaota illusioone teie tegevuse tagajärjel. Ning peale selle ei pane teid keegi paika oma mõtetega.»Äkki sai see mulle arusaadavaks. Olin seda vist isegi teadnud, siiski polnud ma sellesse ideesse tõsiselt süüvinud. Eluloo mitteomamine on põnev mõte, vähemalt intellektuaalsel tasemel; siiski toob see endaga kaasa teatava üksindustunde, pisut kibeda ja ähvardavagi. Tahtsin arutada temaga oma tundeid, kuid peatusin siis. Kujunenud olukorras oli midagi võõrastavat. Näis naeruväärsena astuda filosoofilisse mõttevahetusse vana indiaanlasega, kes ilmselt ei osanud üliõpilase kombel targutada. Niisiis oli ta mind ikkagi kõrvale juhtinud esialgsest plaanist teha suguvõsaga asjad klaariks.

«Ma ei taipa, kuidas me õieti jõudsime kõige selleni. Tahtsin ju vaid paari nime oma tabeli jaoks,» sõnasin ma, üritades vestlust tagasi tuua mind huvitava teema juurde.«See on hirmus lihtne,» vastas don Juan. «Me jõudsime selleni nii, et ma ütlesin, et küsimuste esitamine kellegi mineviku kohta on hunnik rämpsu.»See oli kindel jutt. Taipasin, et ei suuda nõnda midagi ära teha, ja vahetasin taktikat.«On eluloo omamine midagi niisugust, mida teevad Yaqui indiaanlased?»«See on midagi niisugust, mida mina teen.»«Kust te selle peale tulite?»«Jõudsin selleni oma elu jooksul.»«Kas teie isa õpetas seda?»«Ei. Öelgem nii, et ma õppisin seda omal käel ja annan nüüd selle saladuse teile edasi. Nõnda ei pea te siit täna tühjade kätega ära minema.»Ta tasandas oma hääle dramaatiliseks sosinaks. Naersin don24Juani esinemisoskuse üle ja möönsin, et ta on suurepärane. Mul oli tunne, nagu räägiksin sündinud näitlejaga.«Kirjutage aga üles,» ütles ta üleolevalt. «Miks mitte? Kirjutades te näite end tundvat väga h.»Ma jõllitasin talle otsa. Küllap peegeldus mu silmades hämmastus, sest ta lõi endale käega vastu pükse ja naeris suurest rõõmust.«Kõige parem on kustutada kogu elulugu,» dikteeris ta aeglaselt, justkui jättes mulle aega kõik kirja panna. «See vabastab meid kaasinimeste koormavatest mõtetest.»Ma ei suutnud uskuda, et ta seda tegelikult ütles - hetke jooksul olin täiesti segaduses. Don Juan luges minu näost kõike ning kasutas aega viitmata ära.«Võtame näiteks teid,» läks ta edasi. «Te olete praegu omadega sassis. Ja kõik sellepärast, eta olen kustutanud oma eluloo. Olen vähehaaval loonud udu iseenda ja oma elu ümber ning praegu ei tea mitte keegi kindlalt, kes ma olen või mida teen.»«Aga teie ise ju teate, kes te olete, eks ole?» hüüatasin ma kannatamatult.«Kujutlege vaid... ma ei tea seda!» hüüdis ta ning veeretas end põrandal, naerdes meeletult minu hämmingu üle.Ta oli pidanud nimme pika pausi, nõnda et ma olin endamisi jaatavas vastuses juba veenduda jõudnud. See, mis järgnes, raputas mu seega kenasti läbi. Läksin tõega hirmu täis.«See on üks väike saladus, mille ma teile täna avaldan: keegi ei tunne mu elulugu. Mitte keegi ei tea, kes ma olen ja mida teen. Isegi mitte mina ise,» ütles don Juan iselaadse madala häälega.Mees minu vastas kõõritas silmi. Ta ei vaadanud mulle otsa, vaid kuhugi üle mu parema õla. Ta istus sirge seljaga jalad ristis, ning ometi näis ta olevat täiesti lõdvestunud. Sel silmapilgul oli ta metsikuse võrdkuju. Ta tundus mulle äkki tõelise indiaanipealikuna, punanahkse sõjamehena kõnnumaa-lugudest, mida mäletasin lapsepõlvest. Sentimentaalsus haaras mind täielikult enesesse ja ma tundsin sisimas suurt austusetunnet. Oleksin võinud vanduda, et see mees meeldis mulle väga, ja ometi tundsin ma tema ees surmahirmu.Ta säilitas selle imeliku silmavaate pika aja jooksul.«Kuidas võiksingi ma teada, kes ma olen, kui ma olen kõik see?» küsis ta, viibates peaga kogu ümbritsevale loodusele.25Seejärel vaatas ta mulle otsa ja naeratas.«Vähehaaval on vaja tekitada udu enda ümber; te peate kustutama kõik, kuni miski pole enam kindel ega tegelik. Teie häda on see, et te olete liiga tegelik. Teie püüded on liiga tõelised, teie tujud liiga asised. Ärge võtke asju nii, nagu oleksid nad kindlasti tagatud. Te peaksite end hakkama kustutama.»«Milleks?» pärisin ma sõjakalt.Mulle on saanud selgeks, et don Juan kirjutas mulle ette, kuidas käituda. Kogu oma elu jooksul olin alati endast välja läinud, kui keegi püüdis mulle öelda, mida peaksin tegema; paljas mõte, et mulle võidakse midagi ette kirjutada, sundis mind kaitse asendisse.«Te ise ütlesite, et soovite taimi tundma õppida,» sõnas ta rahulikult. «Kas te tahate saada midagi mitte millegi eest? Mis see teie arvetes on? Kui see teile ei meeldi, siis pole meil teineteisele enam midagi öelda.»

See hirmus otsekohesus muutis mu tusaseks ning ma möönsin vastumeelselt, et tal on õigus.«Tehkem siis õige nii,» jätkas ta. «Kui te soovite teada saada midagi uut taimede kohta, siis - kuna nende kohta pole midagi öelda - peate te muu hulgas kustutama oma eluloo.»«Kuidas?» tundsin ma huvi.«Alustage lihtsamatest asjadest. Näiteks ärge rääkige sellest, mida te tegelikult teete. Seejärel on vaja lahkuda kõigist, kes teid hästi tunnevad. Nii tekitate oma isiku ümber udu.»«Aga see on ju mõttetu!» protesteerisin ma. «Miks ei võiks inimesed mind tunda? Mis selles siis halba on?»«Halb on see, et kuna nad teid juba tunnevad, siis on nad ka teie peale kindlad - ning sellestsamast hetkest alates ei saa murda nende mõtete sidemeid, mis teid aheldavad. Mina eelistan täielikku vabadust, mida mulle võimaldab tundmatus. Keegi ei tunne mind niisuguse vankumatu kindlusega, nagu inimesed tunnevad näiteks teid.»«Kuid see on mingi hämamine! Valetamine!»«Ma ei räägi valedest ega tõdedest,» tähendas don Juan karmilt. «Valed on valed vaid siis, kui teil on elulugu.»Vaidlesin vastu, et mulle ei meeldi salapäratseda või teisi tahtlikult segadusse viia. Vastuseks öeldi, et nagunii olen ma viinud inimesi eksiteele - tahtsin ma seda või mitte.26Vana mees oli puudutanud valusat kohta. Siiski ei teinud ma pausi, et küsida, mida ta selle all oli mõelnud või miks ta nii arvab. Ma lihtsalt asusin ennast kaitsma. Ütlesin, et olen täiesti teadlik sellest, et ei minu perekond ega sõbrad ei pea mind usaldatavaks, ja hoolimata sellest, et ma neile kordagi elus pole valetanud.«Te teadsite alati, kuidas valetada,» lausus ta. «Ainus mis teil puudus, oli see, et te ei teadnud, miks seda teha. Nüüd te teate.»Protesteerisin.«Kas te siis ei näe, et ma olen lausa haige sellest, et mind usaldusväärseks ei peeta?!» pahvatasin ma.«Aga te oletegi ebausaldatav,» kõlas vastus.«Käige kuradile! Ma ei ole seda!»Don Juan ei tõsinenud, ta pahvatas hoopis homeeriliselt naerma. Ma tõepoolest lausa vihkasin seda iseteadlikku vanameest. Ent tal oli siiski omajagu õigus. Mõne aja pärast ma rahunesin maha ja meie kõnelus läks edasi.«Elulugu mitteomava inimese ühtegi sõna ei saa pidada valeks,» jätkati. «Teie küsimus on selles, et te olete sunnitud pajatama kõigile kõigest ning samal ajal püüate jääda värskeks ja uudseks. Põhjalikud selgitused ei luba pärast enam midagi muuta, te olete seotud ja aina valetate, et minna edasi.»Meie vestluse kulg hämmastas mind. Kirjutasin kõik üles nii hästi kui jõudsin, pöörates peatähepanu don Juani sõnadele, mitte enda eelarvamuslikele mõtetele.«Nüüdsest peale tuleb teil näidata inimestele kõike seda, mida soovite, aga ilma et te kunagi täpsustaks omaenda osa.»«Ma ei oska salatseda!» hüüatasin vahele. «Sel jutul pole minu jaoks mõtet.»«Siis muutke ennast!» lõikas ta, silmis peaaegu et metsik sära.See mees nägi praegu välja nagu raevukas loom - ja siiski olid tema mõtted täpsed ja seostatud. Minu pahameel aga tegi ruumi segasele erutusele.«Näete nüüd,» jätkas ta oma mõttekäiku. «On vaid kaks võimalust - kas võtame kõike kindla ja r mitte. Kui me läheme esimest teed, siis lõpetame surmtüdinuna nii endast kui ka maailmast. Kui aga järgime teist põhimõtet ja kustutame eluloo, siis tekib meie ümber udu. See on väga huvitav ja salapärane olukord, mille puhul keegi ei või öelda, kust põõsast jänku väa kargab - isegi meie ise mitte.»27Vaidlesin vastu, öeldes, et eluloo kustutamine suurendab lihtsalt meie ebakindlustunnet.«Kui mitte miski ei ole kindel, siis jääme me erksaks ja alati valvele,» ütles ta. «On palju huvitavam mitte teada, missuguse põõsa alt jänku välja kargab, kui teha nägu, et teame kõike.»Don Juan ei öelnud pikka aega enam sõnagi ja nõnda istusime tunnikese täielikus vaikuses

. Ka mina ei osanud midagi küsida. Lõpuks ta tõusis ja palus end linna viia.Meie vestlus oli mind kurnanud: tundsin vajadust magada. Tee peal lasi ta mul auto kinni pidada ning ütles, et kui ma soovin lõdvestuda, siis tuleb mul ronida ühe teeäärse madala künka laugjale tipule, heita kõhuli ja pöörata pea ida suunas.Et tal näis olevat kiire ja et mina olin tegelikult liialt väsinud isegi rääkimiseks, siis ei hakanud ma vaidlema, vaid ronisin künka otsa ja tegin tema nõuande järgi.Magasin vist ainult kaks või kolm minutit, kuid see oli piisav mu energia taastumiseks.Seejärel juhtisin auto kesklinna, kus ta palus end välja lasta.«Tulge tagasi,» sõnas don Juan sõidukist väljudes. «Tulge kindlasti tagasi.»3.ENESETÄHTSUSE KAOTAMINEMul oli võimalus oma sõbraga arutada kahte eelmist visiiti don Juani juurde. Hoolimata sellest, et ta ise oli meid kokku viinud, arvas sõber, et ma olen lihtsalt raisanud oma aega. Rääkisin talle üksikasjalikult meie vestlustest. Siiski tundus talle, et liialdan ja kujutan vana rumalat indiaanlast liiga romantilisena.Tegelikult polnud mul vähimatki isu seda alpi ja isepäist vanameest romantiliseks mõtelda. Tundsin siiralt, et tema kriitika minu aadressil oli tõsiselt vähendanud minu esialgset sümpaatiat. Siiski ei saanud ma tunnistamata jätta, et see kriitika oli asjalik ja sünnis ning pidas punktipealt paika.Dilemma tuumaks oli sisuliselt see, et ma ei tahtnud sellel vanamehel lasta purustada kõiki oma eelarvamusi maailma suhtes ega soovinud samal ajal nõustuda ka oma sõbraga, kes väitis, et «too vana indiaanlane oma lihtsalt lollpea.»Ja nõnda tundsin ma, et olen sunnitud seda meest veel korra külastama, enne kui langetan tema suhtes lõpliku otsuse.Kolmapäev, 28. detsember 1960Kohe pärast seda, kui olin kohale jõudnud, võttis ta mu kaasa jalutuskäigule kõrbesse. Ta isegi ei heitnud pilku toiduainetekor-vile, mille olin tema jaoks kaasa toonud. Näis, nagu oleks don Juan mind just oodanudki.Kõndisime mitu tundi. Ta ei kogunud taimi ega juhtinud mu tähelepanu ühelegi neist. Selle asemel õpetas ta mulle «õiget kõndimisviisi». Selle järgi pidin ma oma sõrmed veidi kõverda; nõnda püsivat tähelepanu rajal ja ümbruskonnal. Don Juan teatas, et minu tavaline käimisviis on nõrgestav ning et tuleks vältida asjade kandmist käes. Kui on vaja midagi kanda, tuleks selleks29tarvitada seljakotti või üleõlakotti. Ta ütles, et käte hoidmine õiges asendis suurendab vastupidavust ja tähelepanu.Ma ei näinud põhjust vaidlemiseks ja painutasin sõrmed, nagu ta oli ette näidanud, ning jätkasin kõndimist. Minu tähelepanu ei muutunud, samuti ei tõusnud vastupidavus.Olime alustanud oma retke hommikul, ning lõunaajal tegime puhkepeatuse. Olin päris higine ja tahtsin välipudeli suule kummutada, kuid ta peatas mu, öeldes, et kõige parem on juua vaid üks sõõm vett. Seejärel lõikas ta väikeselt kollakalt põõsalt paar lehte ja mäluid, ka mina sain mõned lehed koos kinnitusega, et need on väga head ja et kui neid aeglaselt mäluda, kaob janu. Seda ei juhtunud, kuid mul polnud ka ebamugav. Don Juan näis lugevat mu mõtteid ja ütles, et ma ei olnud märganud «õiget käitumisviisi» ega lehtede mise kasulikkust seetõttu, et olen noor ja tugev ning mu keha on pisut juhm...Ta naeris. See, et minul erilist naerutuju polnud, näis teda veelgi enam lõbustavat. Veidi hiljem ta siiski parandas ennast ja ütles, et mu keha pole tegelikult mitte juhm, vaid otsekui magav.Samal hetkel lendas päratu suur vares kraaksudes otse üle meie peade. Mind ajas see naerma. Leidsin, et too oli üks naljakas vares. Minu üllatuseks raputas aga don Juan ägedasti mu kätt ja andis märku vaikida. Ta ilme oli absoluutselt tõsine.«See polnud mingi nali,» teatas ta karmilt.Pärisin selgitust, miks minu naer teda nii pahandas - kord olime ju koos naernud kohvimasina «jutusse sekkumise» üle.«See, mida te äsja nägite, polnud sugugi vares,» kinnitasin ma.«Ei näinud sa midagi, lollpea!» ütles don Juan tusaselt. Selline ägedus oli ootamatu. Laususin, et mulle ei meeldi inimesi vihastada ning võib-olla oleks mul parem lahkuda, sest tal ei näi olevat tuju seltsi järele.Sain kuulda rõkkavat naeru, justkui oleksin ma kloun, kes nalja teeb. Minu rahulol

ematus ja segadus aina kasvasid.«Sa oled hirmus äge,» ütles ta. «Sa võtad end liiga tõsiselt.»«Ent kas ei olnud teie samasugune?» vaidlesin vastu. «Võttes end tõsiselt minu peale vihastudes?»Don Juan ütles, et talle ei tulnud pähegi minu peale vihastuda. Ta vaatas mind läbitungiva pilguga.«See, millest me räägime, polnud mitte nõusolek maailma poolt.30Varesed, kes kraaksuvad või lendavad, ei ole mitte kunagi nõusolek. See oli enne!»«Missugune enne?»«Väga tähtis tundemärk sinu kohta,» sain ma salapärase vastuse.Selsamal momendil puhus tuul kuiva oksaharu otse meie jalge ette.«Vaat see oli nõusolek!» hüüatas mees ja puhkes taas ohjeldamatult naerma. Mul tekkis tunne, et just see, kuidas ta mind oma imeliku mängu reeglite avaldamisega narritab, teebki ta nõnda pööraselt lõbusaks. Ägestusin uuesti ja pahvatasin välja, mida ma sellest kõigest arvan.Don Juan ei solvunud põrmugi. Ta naeris, ning see kutsus minus esile veelgi suurema nördimuse ja segaduse. Leidsin, et ta alandab mind tahtlikult, ning otsustasin, et piisab juba nendest «välitöödest».Tõusin püsti ning teatasin, et tahan hakata tagasi tema maja juurde minema, sest pean sõitma Los Angelesse.«Istu maha! Sa ärritud nagu mõni vana daam. Äraminek ei tule praegu kõne alla, kuna me pole veel lõpetanud.»Vihkasin seda vanameest. Leidsin, et ta on kohutavalt ennasttäis. Don Juan hakkas laulma mingit idiootlikku mehhiko rahvalaulu. Ilmselt imiteeris ta mõnda populaarset lauljat. Ta venitas ühtesid silpe ja lühendas teisi, muutes niiviisi laulu äärmiselt tobedaks. Nõnda koomiliselt kõlas see, et minagi puhkesin lõpuks naerma.«Näed nüüd - sa naerad rumala laulu üle. Aga too mees, kes seda laulab, ning nood, kes maksavad, et seda kuulda, ei naera teps mitte. Nemad peavad seda tõsiseks asjaks.»Arvasin, et ta mängib selle näite välja, tahtes tõestada, et olin naernud varese üle ning polnud lindu tõsiselt võtnud nagu laulugi. Ent taas pidin üllatuma: don Juan sõnas, et olen tühine nagu see laul ja tema kuulajad ning võtan surmtõsiselt mõttetusi, millele ükski terve mõistusega inimene tähelepanugi ei pööra.»Seejärel kordas ta otsekui mu mälu värskendamiseks kõike, mida oli rääkinud teemal «taimede tundmaõppimine». Eriline rõhuasetus oli mõttel, et kui ma tõesti tahan midagi õppida, siis tuleb mul põhjalikult oma käitumist muuta.Minu pahameel aina kasvas. Ma olin sunnitud kõvasti pingutama, et üldse mingeid märkmeid teha.31«Sa võtad end liiga tõsiselt,» ütles ta aeglaselt. «Paganama tähtis oled sa enda meelest. See peab muutuma! Sa oled kohe nii neetult tähtis kuju, et arvad endal õiguse olevat kõige peale vihastada. Isegi nii tähtis, et arvad, et sul on õigus lahkuda, kui asjad ei lähe nõnda, nagu sulle meeldiks. Oletad, et see näitab iseloomu. Mõttetus!» Sa oled nõrk ja tühine!»Püüdsin protesteerida, kuid asjatult. Don Juan rõhutas, et just selle meeletu tähtsuse tõttu, mida ma endale omistan, polegi ma suutnud veel midagi oma elus korralikult lõpule viia.Olin oimetuks löödud sellest kindlusest, millega ta tegi need avaldused. Loomulikult oli kõik õige ja see tekitas minus peale viha ka hirmu.«Enesetähtsus on järgmine asi, mis tuleb maha jätta - just nii nagu elulugugi,» ütles ta dramaatilise tooniga.Mul polnud isu vaielda. Olin omadega plindris; tal polnud ka-vatsustki enne tagasi minna, kui oli lõpetanud, ja mina ise ei tundnud teed. Tuli paigale jääda.Don Juan tegi äkilise imeliku liigutuse, justkui nuusutaks ta õhku enese ümber, raputades kergelt ja rütmiliselt pead. Ta pöördus ja vaatles mind pilguga, milles näis olevat nii uudishimu kui ka segadust - see vaade kompas mind tähelepanelikult üles ja alla, justkui otsiks minu keha juures midagi erilist. Siis äkki tõusis püsti ja hakkas kiiresti, peaaegu joostes kõndima. Järgnesin talle. Peaaegu tund aega hoidis ta kiirendatud tempot.Lõpuks peatus don Juan ühe kaljurahnu juures ning me istusime põõsa varju. Niisugune tor

mamine oli mind täielikult kurnanud, kuigi tuju oli parem. Lausa imelik, kuidas ma olin muutunud - tundsin end ülevas meeleolus, kuigi enne kiirmarssi olin olnud tema peale tige.«See oli imelik, aga ma tunnen end tõesti hästi,» laususin.Kuulsin varese kraaksumist kauguses. Ta tõstis sõrme ja naeratas.«See oli enne,» ütles ta.Väike kivike veeres hüpeldes mäest alla. Don Juan näitas näpuga selle suunas ja naeris valjusti.«Ja see oli nõusolek,» lisas ta.Seejärel uuriti minult, kas olen valmis rääkima oma enesetähtsusest. Naersin, sest pahameeletunne näis praegu olevat nii kaugel, et ma ei suutnud taibata, kuidas olin üldse vihastuda saanud.32«Ma ei mõista, mis minuga toimub,» alustasin. «Ma sain äkki ennist vihaseks ja nüüd ei mõista,iks viha on äkki kadunud.»«Maailm meie ümber on salapärane. Kuid ta ei anna oma saladusi kergesti katte.»Mulle meeldisid tema salapärased ütlused. Need olid väljakutsuvad ja müstilised. Siiski ei olnud selge, kas neis oli mingi varjatud tähendus või oli tegu lihtsalt mõttetusega.«Kui sa mõnikord peaksid veel siia kõrbesse sattuma,» ütles don Juan, «siis väldi seda kaljuküast, kus me enne istusime. Hoia temast eemale nagu katkust.»«Miks? Milles on asi?»«Praegu pole aeg seletamiseks,» vastas ta. «Praegu tegeleme enesetähtsuse kaotamisega. Senikaua kui tunned, et oled kõige tähtsam asi maailmas, ei suuda sa õigesti hinnata maailma enda ümber. Sa oled nagu silmaklappidega hobune; see, mida sa näed, oled sa ise kõigest muust eraldi seisvana.»Ta uuris mind hetke vältel.«Nüüd kõnelen ma oma väikese sõbraga siin,» osutas ta pisikesele taimele maas.Mees laskus põlvili ning hakkas taimekest silitama ja temaga rääkima. Algul ei saanud ta sõnadest aru, ent siis läks ta üle hispaania keelele. Mõne aja lobises ta mõttetusi ja tõusis seejärel püsti.«Ei ole tähtis, mida taimele öelda, ütles ta. «Sa võid ise sõnu välja mõelda; tähtis on, et tud, et sa teda armastad, ning käituksid temaga nagu võrdsega.»Ta teatas, et taimi korjav inimene peab alati vabandama, et ta neid võtab, ning kinnitama, kuidas ühel päeval on korjaja oma keha nendele toiduks.«Seega on taimed tegelikult meiega võrdsed,» ütles mu õpetaja. «Ei meie ega nemad ole suurema tähtsusega. - Tule räägi väikese taimega,» sundis ta mind. «Ütle talle, et sa ei tunne end enam tähtsana.»Läksin nii kaugele ja põlvitasingi taime ette, kuid rääkida temaga siiski ei suutnud. Paistsin enesele naljakana ja hakkasin naerma. Kuid vihane ma polnud.Don Juan patsutas mulle selga, öeldes, et kõik on korras, kuna vähemalt enesekontrolli olen ma tagasi saanud.«Nüüdsest peale räägi taimedega. Räägi, kuni enesetähtsuse33tunne kaob. Räägi, kuni sa võid ka seda teiste silme all teha. Mine nende küngaste taha seal ja harjuta pisut.»Ma uurisin, kas ei võiks taimedega rääkida vaid mõttes.Ta naeris ja patsutas mu pead.«Ei! Kui tahad, et nad sulle vastaksid, pead rääkima kõva ja selge häälega.»Kõndisin minema, naerdes omaette selle mehe veidruste üle. Ma isegi üritasin taimedega rääkida, aga naeruväärsustunne sai võimust.Pärast pasliku aja möödumist pöördusin tagasi don Juani juurde. Ta paistis taipavat, et ma ei olnud taimedega rääkinud. Mulle anti märku istuda maha taimekese juurde.«Jälgi mind tähelepanelikult,» lausus ta. «Ma hakkan oma väikese sõbraga rääkima.»Seejärel kükitas ta taime ette ja rääkis ning naeris mõne minuti vältel, samal ajal oma keha imelikult väänutades.Arvasin, et ta ei ole päriselt mõistuse juures.«See väike taim palus sulle edasi öelda, et ta maitseb hästi,» ütles don Juan lõpuks püsti tõu. «Ta ütfeb, et peotäis temasuguseid hoiab inimese terve. Samuti teatas ta, et seal eemal kasvab neid veel.»

Mulle näidati mäenõlva umbes 200 jardi kaugusel.«Lähme ja vaatame,» pani ta ette.Naersin ta näitlemise üle. Olin kindel, et leiame otsitavad, sest ta tundis maa-ala hästi ning küllap teadis, kust leida igasuguseid söödavaid ja ravimiks kõlbavaid taimi.Kui me künka poole liikusime, märkis ta, et peaksin sellele taimele tõega tähelepanu pöörama, kuna too on ühtaegu nii toiduks kui ka ravimiks.Küsisin poolnaljatades, kas taim oli seda öelnud. Ta peatus, vaatles mind uskumatult ning raputas siis pead.«Ohoo!» naeris ta. «Sinu tarkus teeb su lollimaks, kui olen arvanud. Kuidas saab üks väike taim teatada mulle praegu seda, mida olen kogu elu teadnud?»Mulle selgitati, et ta tunneb kõiki selle taime omadusi ning et taim on talle vaid öelnud, kus neid kasvab ning et tal pole midagi selle vastu, kui don Juan sellest kõigest ka minule räägib. Künkanõlval oligi neid taimi palju. Olin just naerma puhkemas, kuid ta katkestas mind ja nõudis, et ma taimi tänaksin. Tundsin end väga iseteadlikult ega suutnud end selleni viia.34Don Juan naeratas heatahtlikult ja tegi siis taas ühe salapärase avalduse.«Maailm meie ümber on müstiline» ütles ta. «Ja inimesed meie ümber pole mitte vähem müstilised kõik muu. Juhul kui väike taim on meie vastu heatahtlik, peame teda tänama. Vastasel korral võib juhtuda, et ta ei lase meid ära minna.»See, kuidas ta mind vaatas neid sõnu öeldes, pani mind värisema. Kummardusin kiiruga taimede kohale ja ütlesin kõva ning selge häälega: «Tänan teid.» Mu seltsiline hakkas seepeale vaikselt ja rahulikult naerma.Kõndisime veel tunnikese ning alustasime siis tagasiteed maja juurde. Ajapikku jäin temast maha ja don Juan pidi mind järele ootama. Ta vaatas mu sõrmi, kontrollis, kas olin neid painutanud. Ma ei olnud seda teinud. Seepeale öeldi mulle käskivalt, et alati, kui me koos kõnnime, pean ma matkima tema teguviisi või siis üldse maha jääma.«Ma ei saa sind kogu aeg järele oodata nagu last,» kõlas põhjendus. See ütlemine tekitas minus hämmingut ja viha; kuidas saab olla võimalik, et säärane vana mees suudab minust nõnda palju kiiremini käia? Arvasin, et olen sportlik ja tugev, kuid ometi pidi see mees peatuma, et mind järele oodata.Ma painutasin oma sõrmed, ja nii imelik kui see ka polnud, suutsin pingutuseta hoida kiiret tempot. Hetkiti tundsin lausa, et käed ise viivad mind edasi.Olin ülevas meeleolus ja õnnelik lihtsalt kooskõndimisest ühe vana veidra indiaanlasega. Hakkasin rääkima ja palusin korduvalt näidata endale peyote taimi. Ta vaatas minu poole, kuid ei vastanud.4.SURM NÕUANDJAKSKolmapäev, 25. jaanuar 1961«Kas sa võiksid mulle mõnikord õpetada midagi peyotest?»Don Juan ei vastanud just nagu varematelgi kordadel, vaid vaatas lihtsalt mulle otsa, nõnda kui oleksin ma arust ära.Olin selle teema jutu sees alatihti üles tõstnud, kuid alati oli ta mulle kulmu kortsutanud ja pead raputanud. See ei olnud otseselt eitav ega jaatav liigutus - pigemini õhkus tollest þestist tüdimust ning meeleheidet.Ta tõusis järsult. Olime istunud tema maja ees maas. Peaegu märkamatu pealiigutusega kutsus ta mind kaasa. Me läksime lõuna poole kõrbesse ning teekonna ajal mainiti mulle korduvalt, et pean mõistma oma eluloo ning enesetähtsuse kasutust.«Sa pead ...» alustas ta äkki järsult. «Sa pead kõigist sõpradest, kes sind hästi tunnevad, kiemas korras eemale tõmbuma.»Endamisi leidsin, et see mees on hull ning tema soov idiootlik, kuid vastama ma ei hakanud. Don Juan vaatas minu poole ja hakkas naerma.Käisime kaua aega ühtejutti. Kui lõpuks peatusime, tahtsin kohe maha istuda ja puhata, kuid mul kästi minna umbes kahekümne jardi kaugusele ning rääkida valju ja selge häälega ühe taimepahmakaga, mis seal kasvas. See idee tekitas minus ebamugavust ja ärritust. Tolle mehe veidrad nõudmised olid suuremad, kui suutsin taluda, ning ma ütlesin talle uuesti, et ei suuda taimedega rääkida, kuna see tundub mulle äärmiselt naeruväärsena. Vastuseks kinnitati, et mu enesetähtsuse-tunne on kohutavalt suur. Seejärel näis don Juan tulevat ühele äkilisele otsusele ning veidi hiljem teatas ta, et ei ole vaja rääkida taimedega enne, kui see tundub mulle lihtne ja loomulik.

36«Sa tahad õppida taimi tundma, ent pole valmis vähimakski pingutuseks,» süüdistas ta mind. «Millele sa õieti loodad?»Selgitasin, et tegelikult vajan ma vaid teavet taimede erinevate kasutamisvõimaluste kohta ning et ma olen juba kord palunud tal olla minu informeerijaks. Olen isegi lubanud tasu, et korvata aja- ja jõukulu.«Sa peaksid siiski raha võtma,»-veensin ma teda uuesti. «Sel juhul tunneksime end mõlemad hulga paremini. Nõnda võiksin ma küsida, mida vähegi soovin, sest sa töötaksid minu heaks ja saaksid vastamise eest raha. Noh, mis sa sellest arvad?»Ta vaatas mulle põlglikult otsa ning tõi seejärel alahuult vibreerides kuuldavale pika, nilbe, peeretuse moodi heli.«Just seda ma arvangi!» Minu ilme ajas ta aga taas itsitama.Oli selge, et don Juan on seda sorti mees, kellega mul pole lihtne hakkama saada. Oma vanusest hoolimata oli ta energiline ja uskumatult tugev. Ma olin oletanud, et just ea tõttu võiks see mees olla suurepärane teabejagaja - vanadelt inimestelt saab ikka palju kuulda, kuna neil on jaksu veel vaid rääkimiseks -, don Juan oli aga täiesti juhitamatu.Minu sõbral oli olnud õigus: tegemist oli vana veidrikust indiaanlasega, kes küll polnud enamikul ajast meelemõistuse kaotuseni purjus; temaga oli aga lugu veelgi halvem - ta oli hull. Ja kogu lugu!Taas haaras mind kahtlus ja hirm. Mulle tundus, et võib-olla olen ka ise pisut arust ära, kui niisuguste meestega kohtumisi otsin. Huvi, mida minus oli tekitanud tema jutt enesetähtsusest ja -tähtsustamisest, oli puhtalt intellektuaalset laadi ning asendus reaalsel kokkupõrkel toile mehega hoopis kimbatuse ja aheldatusega. Ma tahtsin ära minna.Laususin, et minu arvates oleme nii erinevad, et puudub võimalus omavahel läbi saada.«Üks meist peab muutuma,» kõlas vastus. «Ning sa tead, kes.»Ta hakkas ümisema mingit mehhiko rahvalaulu, tõstis siis äkki pea ja vaatas mulle otsa. Tema silmad olid metsikud ja põletavad. Tahtsin mujale vaadata või silmad sulgeda, kuid oma täielikuks jahmatuseks ei suutnud seda pilku vältida.Don Juan palus mul öelda, mida olin tema silmis näinud. Sõnasin, et ei näinud seal midagi, kuid ta käis aina peale, et37väljendaksin oma tundeid. Püüdsin igati seletada, et tema pilk oli segadust ja ebamugavust tekitav, ent see oli ka kõik.Mees ei jätnud järele. Ta vaatas püsivalt ja katkematult. Pilk ei olnud otseselt tige ega ähvardav, kuid mõjus salapäraselt ja rahutust külvavalt.Seejärel küsiti minult, kas ta ei meenutanud lindu.«Lindu?» hüüdsin imestunult.Ta itsitas nagu väike laps ja pööras silmad kõrvale.«Jah,» lausus ta pehmelt. «Lind. Väga naljakas lind.»Don Juan naelutas taas oma pilgu minu peale ja käskis meenutada. Ebatavalise kindlusega hääles väitis ta teadvat, et olen seda lindu varem kohanud.Näis, et see mees ärritab mind iga kord, kui ta vaid suu avab - tahan ma seda või mitte. Heitsin talle väljakutsuva pilgu, ent mingit viha ei järgnenud. Ta tagus oma reisi ja kriiskas justkui ratsastaks metsikut hobust, tõsines seejärel ja sõnas, et lõpetaksin vastuhakkamise ning tuletaksin meelde selle naljaka linnu, kellest oli olnud juttu.«Vaata mulle silma,» nõudis ta.Silmad olid ebatavaliselt metsikud. Midagi nendes tekitas minus tõepoolest mingeid mälestusi. Mõtlesin selle üle ning äkki taipasin, et küsimus pole mitte näo miimikas ega silmade kujus, vaid külmas metsikuses, mis tema silmist hoovab. See meenutas mulle hauka pilku. Samal hetkel vaatas don Juan minust mööda ning momendiks tabas mu mõtteid täielik kaos. Tundus, et olin näinud haugast mehe asemel. Kujutlus möödus kiiresti, ent ma olin väga erutatud.Parajalt endast väljas, teatasin, et olin näinud tema näos haukale iseloomulikke jooni. Ta puhkes ohjeldamatult naerma.Olen näinud haugaste silmi. Poisina pidasin nende peale jahti, vanaisa arvates üsnagi hästi. Tal oli omal ajal leghorni kanade farm ning haukad ähvardasid seda äri. Nõnda e

t kullidele jahti pidada polnud mitte ainult vajalik, vaid ka «õige». Alles nüüd meenus mulle, et nende lindude metsikud silmad olid mind aastate viisi jälitanud. Arvasin selle juba mälust lõplikult kadunud olevat, sest tegu oli kauge minevikuga.«Kunagi tavatsesin haukaid küttida,» teatasin.«Tean seda,» vastas don Juan.Tema kindel toon ajas mu naerma ja ma leidsin, et ta on üks38ennasttäis vanamees. Milleks ta pidi väitma, et teadis mu jahipidamisest? Tundsin endas põlgust kasvamas.«Miks sa saad nii vihaseks?» küsis don Juan siira murega.Mul polnud aimugi. Mees hakkas mind taas ebatavalisel viisil vaatama ning palus uuesti jutustada «naljakast linnust», keda ta oli mulle meenutanud. Hakkasin vastu ning ütlesin põlglikult, et sellest ei ole midagi rääkida. Siis tundsin vajadust pärida, kust ta ikkagi sai teada minu kunagistest jahipidamistest. Vastuse asemel kuulsin vaid oma käitumise kommentaare. Mulle öeldi, et olen äge noormees, kes on võimeline vihastuma tühiste asjade pärast. Vaidlesin vastu, kinnitades, et see pole tõsi; millegipärast olin kindel oma heatahtlikus ja muretus iseloomus. Seejärel väitsin, et just tema ootamatud sõnad ja teod on mind enesekontrolli kaotama pannud.«Milleks see viha?» küsis don Juan.Võtsin oma tunded ja reaktsioonid kontrolli alia, kuna tõepoolest polnud mingisugust põhjust vihastamiseks.Ma pidin uuesti talle silma vaatama ja jutustama «imelikust kullist». Mu kaaslane oli muutnud sõnastust: «naljakas» oli asendunud «imelikuga». See sõnastuse muutus harmoneerus minu meeleoluga. Tundsin end äkki kurvana.Ta ahendas oma silmi, kuni neist sai vaid kaks kitsast pilu, ning ütles dramaatiliselt, et nägi imelikku kulli. Mulle korrati seda teadet veel ja veel, otsekui näeks ta tõesti kulli siin viibimas.«Kas sul ei tule meelde?»Ma ei mäletanud midagi sellesarnast.«Mis selle kulli juures siis nii imelikku on?» uurisin.«Sina pead mulle seda ütlema.»Laususin, et mul pole aimugi, millest jutt, siis ei saa ma ka midagi öelda.«Ära võitle minuga. Võitle oma tuimusega ning meenuta!»Olin tõepoolest asunud temale vastu seisma, selle asemel et oma tähelepanu minevikule suunata.«Oli aeg, mil nägid paljusid linde,» ütles ta, otsekui aidates mul meelde tuletada.Olin lapsena elanud farmis ning küttinud sadu linde. Seda kuulnud, lausus ta, et niisugusel juhul ei tohiks mul olla raske meenutada kõiki naljakaid linde, keda olin lasknud.Don Juan vaatas mulle küsivalt otsa - justkui oleksin saanud viimase näpunäite.39«Olen küttinud nii paljusid linde, et ei suuda nende kohta midagi meelde tuletada.»«See lind on eriline,» öeldi mulle peaaegu sosinal. «See lind on haugas.»Taas ei mõistnud ma, kuhu siin õieti välja taheti jõuda. Kas mind lihtsalt narritati? Või oli selle kõige taga tõepoolest midagi tõsist? Pärast pikemat pausi soovitati mul taas oma mälu pingutada. Tundsin, et mul ei õnnestu seda mängu lõpetada; ainuke võimalus oli asjaga kaasa minna.«Räägid sa kullist, keda olen küttinud?»«Jah,» sosistas ta suletud silmil.«See juhtus siis, kui olin veel poiss?»«Jah.»«Kuid sa ütlesid ju, et näed seda haugast praegu?»«Ma näen.»«Mida sa õieti minuga teha püüad?»«Püüan sind panna meelde tuletama.»«Mida, jumala pärast?»«Haugast, kes oli kiire nagu valgus,» ütles don Juan mulle silma vaadates. Tundsin, et mu süda jääb seisma.«Vaata mulle silma,» nõudis ta.Kuid ma ei vaadanud. Kuulsin seda häält vaid kauge kajana. Üks jahmatamapanev mälestus h

aaras mind täielikult. Valge kull! See ammune lugu oli alanud vanaisa vihast, kui ta oli noored kanad üle lugenud. Need olid aina kadunud ja kadunud. Vanaisa juhtimisel organiseerisime ööpäevaringse valve ning lõpuks nägi-megi ühel päeval suurt valget lindu a lendamas, meie tibu küünte vahel. Lind lendas kiiresti ja nähtavasti polnud see tee tal esimest korda tiibade all. Kull oli sööstnud äkki puude tagant välja, haaranud saagi ning kadunud nõnda kiiresti, et mu vanaisa vaevalt nägi seda. Ent mina ise olin veendunud, et see pidi olema haugas. Kui nii, siis pidi see olema valge haugas, teatas mu vanaisa.Alustasin selle linnu peale jahti ning oleksin ta kahel korral peaaegu tabanud. Haugas oli sunnitud isegi saagi lahti laskma, ent ise pääses ta siiski minema. Lind oli minu jaoks liiga kiire. Samuti oli ta ka ütlemata intelligentne; pärast neid vahejuhtumeid ei nähtud teda enam iial minu vanaisa farmis.Oleksin tolle kulli rahule jätnud ja unustanud, aga mu vanaisa toonitas, et lind tuleb tabada. Nõnda jälitasin valget haugast ligemale kaks kuud kogu oru piires, kus asus meie maja. Õppisin40tundma linnu harjumusi ning suutsin peaaegu ette aimata tema lennuteed, aga ikkagi said kiirus ja väljailmumise ootamatus minu üle võidu. Võisin kiidelda, et olin peaaegu igal meie kohtumisel takistanud tal oma saaki ära viimast, ent lind ise jäi siiski tabamatuks.Selle kahe kuu jooksul, mil pidasin veidrat sõda valge hauka vastu, jõudsin talle päris lähedale ainult korra. Olin teda kogu päeva jälitanud ning lõpuks ära väsinud. Istusin kõrge eukalüpti alla puhkama ja uinusin peagi. Mind äratas hauka äkiline hüüd. Liikumatuks jäädes avasin silmad ning nägin heledat lindu läbi puuokste päris eukalüpti ladvas istumas. See oli valge haugas. Jahi lõpp oli kätte jõudnud. Ma pidin hakkama saama keeruka lasuga, sest lamasin selili ning lind oli tulistamiseks küllalt halvas poosis. Äkiline tuulesahin lehtedes maskeeris mind ning ma libistasin püssi palge. Valge lind jäi liikumatuks. Kindla lasu jaoks oleks mul tulnud ennast pisut liigutada. Ent ma ju teadsin tolle imeliku hauka kiirust. Sestap jäin lihtsalt ootama, et lind ise oma asendit muudaks. Möödus pikk, lausa lõputuna tunduv ajavahemik. Ei tea, kas mõjus pikk varitsus või too üksildane paik, kus me olime kohtunud, igatahes tundsin äkki pikka värinat selgroogu mööda ülespoole jooksvat ja endalegi imestuseks tõusin ning lahkusin. Ma ei heitnud pilkugi, et uurida, kas lind lendas ära või mitte.Ma ei omistanud säärasele lõpplahendusele selle valge hauka asjus kunagi mingit tähendust. Siiski oli hirmus veider, et ma polnud teda tapnud - olin ju lasknud enne seda palju kulle. Farmis, kus olin üles kasvanud, oli igasuguste lindude ja loomade küttimine igapäevane asi.Don Juan kuulas tähelepanelikult, kuni ma olin loo valgest haukast lõpetanud.«Kuidas sa ikkagi teadsid sellest kullist?» küsisin seejärel.«Ma nägin teda,» vastas ta.«Kus?»«Siin, sinu ees.»Ma polnud enam sugugi vaidlushimuline.«Mida see kõik peaks tähendama?» uurisin. Ta ütles, et selline valge lind oli ettetähendus ja ainus õige asi oli teda mitte lasta.«Sinu surm andis sulle väikese hoiatuse,» lausus don Juan salapäraselt. «See tuleb alati just niisuguse jaheda värina kujul.»41«Millest sa räägid?» pärisin närviliselt.Need «tondijutud» tegid mu olemise tõesti kõhedaks.«Sa tead lindude kohta palju,» alustas ta. «Sa oled neid liiga palju tapnud. Sa tead, kuidas oodata, sest oled rahulikult oodanud' tundide viisi. Ma tean seda. Ma näen seda.»Need sõnad panid mu mässama. Kõige rohkem pahandas mind vastuvaidlematus, millega ta rääkis. Oli võimatu taluda seda dogmaatilist kindlust minu elu puudutavates asjades, neis, milles ma isegi polnud veel selgusele jõudnud. Masendus haaras mind täielikult ja ma ei pannud tähelegi, et don Juan oli minu kohale kummardunud, enne kui ta mulle midagi kõrva sosistas. Mul kästi end järsult pöörata ja vaadata ühele kaljule meist vasakul. Don Juan ütles, et seal vaatab mind minu surm, ning kui ma tema märguande peale pöörduksin, siis oleksin võimeline seda nägema.

Mees andis mulle silmadega märku. Pöörasin ümber, ning ma arvan, et adusin mingisugust lendlevat liikumist üle kaljurahnu. Värin läbis mind, kõhulihased tõmbusid kokku ning kogu keha vapustas kramp. Hetke pärast sain tasakaalu tagasi ning veensin ennast, et hõljuv vari pidi olema vaid kiirest pealiigutusest tingitud optiline illusioon.«Surm on meie igapäevane kaaslane,» nentis don Juan tõsise ilmega. «See on alati meist vasakul, käeulatuse kaugusel. Ta jälgis sind ka siis, kui sina varitsesid valget haugast, ning just tema sosistas sulle kõrva sellel hetkel, kui tundsid toda värinat. Sa tundsid seda ka praegu. Surm on alati olnud sind jälgimas ning see jääb nõnda senikauaks, kuni ta sulle ükskord õlale koputab.»Ta sirutas käe välja ning puudutas kergelt mu õlga, tehes ühtaegu keelega madalat plaksuvat häält. Efekt oli vapustav; pidin peaaegu iiveldama hakkama.«Sa olid poiss, kes varitses lindu ja ootas kannatlikult - just nagu surm ootab kannatlikult sind ennast. Sa tead ka seda, et surm on alati sinust vasakul, nii nagu sina oled valgest haukast vasakul.»Selle mehe sõnadel oli iselaadne võim tekitada minus näiliselt põhjendamatut hirmu. Minu ainus kaitse neil kordadel oli süvenemine kõige toimuva täpsesse üleskirjutamisse.«Kuidas võib keegi tunda end nii tähtsana, kui me teame, et surm varitseb meid pidevalt?» küsis ta.42Mul oli tunne, et vastust ei ole tegelikult tarvis. Ja ma polekski suutnud midagi öelda. Uus meeleolu oli mind enesesse haaranud.«Kui ollakse rahutu,» jätkas don Juan, «tuleb lihtsalt pöörata pahemale ja küsida nõu oma surmt. Tohutu hulk mõttetusi kaob, kui surm teeb sulle þesti, näidates ennast, või kui sul lihtsalt tekib tunne, et sinu kaaslane on oma kohal ning jälgib sind.»Ta kummardus taas üle minu ja sosistas mulle kõrva, et kui ma vaid pöörduksin tema signaali peale, võiksin jälle näha oma surma kaljurüngal.Hetk hiljem andsidki ta silmad mulle peaaegu tajumatu märguande, ent ma ei söandanud vaadata. Ütlesin ainult, et usun seda niigi ning teema jätkamine pole enam tarvilik, kuna mul on hirm. Don Juan puhkes möirgavalt naerma ja lausus, et seda teemat ei saa kunagi kaugele eemale lükata. Püüdsin väita, et surmast rääkimine toob vaid ebamugavust ja hirmu.«Sa oled jama täis!» hüüdis ta. «Surm on meie ainuke tark nõuandja. Kui sa iganes veel tunned, nagu sulle on omane, et kõik läheb aina viltu ja häving on käeulatuses, siis pöördu oma surma poole ja küsi, kas see on ikka nii. Sinu surm ütleb sulle, et see pole tõsi, sest miski pole tegelikult tähtis väljaspool tema haardeulatust. «Ma ei ole sind veel puutunud,» ütleb sinu surm.»Ta raputas tasakesi pead, oodates minu vastust. Ma ei osanud midagi öelda. Mõtted liikusid palavikuliselt. Minu kalduvus end alati esile tõsta oli saanud tugeva hoobi. Temaga tülitsemise tühisus näis nii lõpmata ilmne minu surma valguses. Mul oli tunne, et see mees oli olnud taas teadlik meeleolu muutusest, mis oli mind tabanud. Ta oli pööranud hoovuse oma kasuks. Naerdes alustas ta mingit mehhiko viisi.«Jah,» ütles don Juan pehmelt pärast pikka pausi. «Üks meist siin peab muutuma ja kiiremas korras. Üks meist peab uuesti taipama, et surm on jahimees ning et ta on alati meist vasakul. Üks meist peab hakkama surmalt nõu küsima ning jätma maha selle neetud väikluse, mis kuulub inimestele, kes elavad oma elu nii, otsekui ei tabaks surm neid iialgi.»Üle tunni aja valitses vaikus, siis hakkasime taas minema. Rändasime kõrbes tundide viisi. Ma ei uurinud, kas sellel üldse mingit sihti oligi; see ei olnud tähtis. Mingil kombel oli too mees siin aidanud mul tabada ühte ammu ununenud tunnet - puhast rõõmu ilma kavandatud eesmärgita liikumisest.43«Lase mul veel kord seda varju vaadata,» palusin.«Sa mõtled vist oma surma?» vastas ta kerge irooniaga hääles.Hetkeks tundsin vastumeelsust seda välja öelda.«Jah,» sõnasin lõpuks. «Lase mul veel kord näha oma surma.»«Mitte praegu,» oli vastus. «Sa oled liiga tugev.»«Kuidas, palun?»Don Juan puhkes naerma, kuid millegipärast ei tundunud tema naer enam pealetükkiva või salakavalana nagu varem. Ma ei arvanud, et see erines toonilt või tugevuselt; uus element oli minu meeleolu. Varitseva surma foonil näisid minu hirm ja viha tühised.

«Lase mul siis taimedega rääkida,» palusin.Ta möirgas naerda.«Sa oled praegu liiga hea,» kõlas läbi naeruhoogude. «Sa lähed ühest äärmusest teise. Ole rahu Ei ole mingisugust mõtet rääkida taimedega enne, kui sa tahad teada saada nende saladusi. Selleks aga vajad sa paindumatut tahtmist, nii et säilita parem praegu oma head soovid. Samuti ei ole vaja surma näha. On küllalt sellest, kui tunned tema lähedust.»5.VASTUTUSE ENDA PEALE VÕTMINETeisipäev, 11. aprill 1961Jõudsin don Juani maja juurde pühapäeva varahommikul, 9. aprillil.«Tere hommikust, don Juan,» ütlesin. «Olen rõõmus sind nähes.»Ta vaatas mulle otsa ja hakkas vaikselt naerma. Auto parkimise ajal oli ta sõidukile lähenenud ning hoidis nüüd ust lahti, kuni ma korjasin kokku toidupakke, mis olin kaasa toonud. Seejärel jalutasime maja juurde ning istusime ukse kõrvale maha.See oli esimene kord, kus teadsin täpselt, miks ma õieti oli tulnud. Kolm kuud olin oodanud aega, mil lähen tagasi «põllutööle». Tundus, justkui oleks mingisugune ajapomm minus plahvatanud, ning mulle meenus, et kord elus olin olnud väga rahulik ja edasijõudmisvõimeline.Enne kui don Juan jõudis midagi öelda, tulin lagedale küsimusega, mis 'mind piinas. Kolm kuud oli mind vaevanud mälestus valgest haukast. Kuidas teadis tee mees sellest, kui ma ise olin asja juba unustanud?Ta naeris, kuid ei vastanud. Palusin selgitust.«See ei olnud midagi,» ütles don Juan oma tavalise veendumusega. «Igaüks võiks öelda, et sa oled imelik. Tegelikult oled sa lihtsalt uimane ja see on kõik.»Tajusin, et libisen jälle tasakaalust välja. Ma ei soovinud seda.«Kas me võime näha oma surma?» uurisin ma, püüdes asja juurde jääda.«Muidugi,» naeris ta. «See on ju siin, meie juures.»«Kust sa tead?»«Olen juba vana mees. Aastatega õpitakse igasuguseid asju.»45«Tean paljusid vanu inimesi, ent ükski neist pole millegi niisuguse juurde jõudnud. Kuidas see sinul on õnnestunud?»«Hästi! Noh, öelgem siis nii, et ma tean igasuguseid asju seepärast, et mul pole elulugu ja et ma ei tunne end tähtsamana kui miski muu ja et surm istub alati minu kõrval.» Ta sirutas vasaku käe välja ja liigutas sõrmi nii, nagu oleks nende all tõepoolest midagi.Naersin, sest teadsin, kuhu ta mind juhtis. See vana deemon kavatses mind uuesti lõksu püüda; võimalik, et minu enesetähtsusega, kuid ma ei läinud liimile. Mälestus imelaadsest rahust, mida olin kunagi tundnud, täitis mind veidra kannatlikkusega ja hajutas enamiku sellest närvilisusest ja talumatusest, mida olin don Juani vastu enne tundnud. Vaid kerge imestusega saatsin ma nüüd tema tegusid.«Kes sa tegelikult oled?» küsisin.Don Juan näis üllatununa. Ta ajas silmad punni ja pilgutas neid nagu lind, kusjuures laud meenutasid mulle millegipärast fotoaparaadi katikut. Need liikusid rütmiliselt üles ja alla, ilma et silmad oleksid fookusest välja läinud. Tema manööver jahmatas mind. Põrkasin tagasi ning ta naeris seepeale lapseliku kergusega.«Sinu jaoks olen ma Juan Matus, teie teenistuses,» ütles ta liialdatud viisakusega.Tulin seejärel välja oma teise pakilise küsimusega.«Mida sa tegid mulle meie esimesel kohtumisel?» Pidasin silmas seda esimest pilku minule, mis oli olnud väga mõjuvõimas.«Mina? Ei midagi,» vastas ta süütu tooniga.Kirjeldasin, mida olin selle vaate ajal läbi elanud ning kui rabav oli mulle olnud see, et ma ei saanud järele rääkida.Don Juan naeris pisarateni. Tundsin taas vihahoogu, leides, et minu siirale tõsidusele vastas ta oma «indiaanlasliku» jämedusega.Ta näis mu meeleolumuutust tajuvat, sest katkestas äkitselt naermise. Pärast pikka kõhklust sõnasin, et see naer oli mind vihastanud sellepärast, et püüdsin toimunust tõega kuidagi aru saada.«Seal ei ole midagi aru saada,» oli häirimatu vastus.

Kirjeldasin ebatavaliste sündmuste jada, mis oli aset leidnud meie esimesest kohtumisest alates. Nimetasin järgemööda tema esimest müstilist pilku, valget haugast ja nõnda edasi kuni varjuni kivil välja.46«Miks sa teed mulle kõike seda?» uurisin.Selles küsimuses polnud sõjakust. Tundsin vaid huvi, miks kõik need sündmused just minuga olid juhtunud.«Sa palusid endale rääkida taimedest,» vastas ta.Märkasin don Juani hääles sarkasmi. Näis, nagu tehtaks minuga nalja.«Kuid kõik see, millest meil siiani juttu on olnud, ei ole taimedega kuidagi seotud,» protesteerisin.«Nende tundmaõppimine võtab aega,» kõlas vastus.Kasutu oli selle mehega vaielda. Mõistsin kodus lihtsana paistnud otsuste täielikku idiootsust ja rakendamatust.Olin nimelt endale lubanud mitte kunagi enam don Juani peale vihastuda. Tegelikult tundsin aga otsekohe, kui ta mu ettepanekud tagasi lükkas, suurt viha kerkimas. Minu tujutuse põhjuseks oli tõsiasi, et ma ei osanud temaga suheldes kuidagi õiget käitumisjoont leida.«Mõtle oma surma peale,» lausus ta äkki. «See on käeulatuses. Juba järgmisel hetkel võib ta si tabada ning seega ei ole sul aega väiklasteks mõteteks ja meeleoludeks. Kellelgi ei ole seda aega.»«Tahad sa teada, mida ma tegin sulle meie esimesel kohtumisel?» jätkas don Juan pisut hiljem. «Ma nägin sind, ning nägin, kuidas sa arvasid, et valetad mulle. Tegelikult sa ei teinud seda.»Ütlesin, et niisugune seletus viib mind veel suuremasse segadusse. Vastuseks pidin kuulma, et just sellel põhjusel ta ei tahagi oma tegusid selgitada ning et selgitused pole tegelikult vajalikudki. Ta ütles, et ainus asi, mis tegelikult arvesse tuleb, on tegutsemine; tegutsemine rääkimise asemel.Seejärel tiris ta välja õlgedest mati, pani oksakimbu pea alla ja heitis pikali. Ta tegi endal olemise mugavaks ja ütles siis, et on veel üks asi, mille pean läbi viima enne kui on võimalik midagi taimede kohta teada saada.«Siis, kui ma sind nägin meie esimesel kohtumisel, oli sinuga üks asi valesti ja see on valesti senini. Sa ei armasta endale võtta vastutust oma tegude eest,» lausus don Juan aeglaselt, otsekui jättes mulle mõistmiseks küllaldaselt aega. «Kui sa jutustasid mulle kõiki neid asju seal bussijaamas, siis olid sa teadlik sellest, et valetasid. Miks sa valetasid?»Selgitasin, kui väga oli mul vaja leida tähtsat informeerijat oma töö jaoks.47Mu seltsiline naeratas ning hakkas mehhiko rahvaviisi ümisema. «Kui inimene otsustab midagi teha, peab ta minema lõpuni,» ütles ta pisut hiljem. «Kuid ta peab tundma vastutust selle eest, mida ta teeb. Ükskõik milles ta tegevus ka ei seisneks, ta peab kõigepealt teadma selle sihti ning siis peab ta edasi minema kõhklemata ja kahetsemata.»Ta uuris mind. Ma ei osanud midagi kosta. Lõpuks kujundasin oma arvamuse peaaegu et protestiks.«See on võimatu!» hüüatasin.Don Juani küsimuse peale ütlesin, et teoreetiliselt võttes ei ole sellele seisukohale midagi ette heita. Praktikas ei saa aga siiski vältida teatavaid kahtlusi ja kahetsust.«Muidugi saab,» vastas ta veendunult. «Vaata mind. Ma ei tunne kahtlusi ega kahetsust. Kõikide minu tegudega kaasneb otsustus ning vastutus. Lihtsaimgi asi, mida ma ette võtan - näiteks meie jalutuskäik siin kõrbes -, võib vabalt tähendada minu surma. Surm jälitab mind. Ning nõnda ei saa minus olla ruumi kahtlusteks ega kahetsuseks. Kui mul tuleb surra selle eest, et võtsin su kaasa jalutuskäigule kõrbesse, siis ei saa sinna midagi parata.Sina aga tunned», läks ta edasi, «et oled surematu. Ning surematu inimese otsuseid võib peatada, neid võib kahetseda või nendes kahelda. Maailmas, kus surm on jahimeheks, ei ole aega kõhelda ega kahetseda. Aega on vaid otsustamiseks.»Väitsin siiralt, et see on ebanormaalne maailm, kuna see on loodud kunstlikult, võttes lihtsalt ühe ideaalse käitumismalli näidiseks ja seejärel öeldes, et seda tuleb järgida.Jutustasin talle oma isast, kes tavatses lõputult jutustada terve vaimu imedest te

rves kehas ning sellest, kuidas noored mehed peaksid karastama oma keha raskustes ja pingutavatel spordivõistlustel. Ta oli noor mees: kui mina olin kaheksane, oli tema vaid kakskümmend seitse. Suviti tuli ta ikka vähemalt kuuks ajaks maale vanaisa farmi, kus mina elasin. Ülejäänud aja töötas ta linnas kooliõpetajana. See oli põrgulik kuu minu jaoks. Rääkisin don Juanile ühe loo oma isa käitumisest, mis minu arvates meie jutu sisse sobis.Peaaegu otsekohe pärast saabumist farmi oli isa mind kaasa võtnud pikemale jalutuskäigule, mille jooksul tegime plaane edaspidiseks. Ta pani ette alustada igal hommikul kell kuus ujumas käimist. Samal õhtul keeras ta kella helisema poole kuue peale -kell kuus pidime olema juba vees. Hommikul ärgates hüppas isa48voodist, pani prillid ette ning läks akna juurde, et välja vaadata. Mul on isegi meeles järgnev monoloog: «Hm ... nagu veidi pilves täna. Kuule, ma heidan õige veel viieks minutiks pikali? Ainult viieks, eks ju? Lihtsalt sirutan lihaseid ja ärkan täielikult üles.» Nii kordus see päevast päeva ning igal hommikul jäi isa kohe magama, ärgates enamasti kell kümme, aga vahel ka kell kaksteist. Rääkisin don Juanile, kuidas mind oli vihastanud tema võimetus oma suurelisi plaane ellu viia. Ta aina kordas ja kordas seda rituaali ning lõpuks puudutasin ma tema tundeid, keeldudes kella üles keeramast.«Need ei olnud lihtsalt kõlavad otsustused,» lausus don Juan, asudes ilmselt minu isa poolele. «Ta lihtsalt ei teadnud, kuidas voodist välja saada.»«Igal juhul,» sõnasin, «põlgan ma ebareaalseid otsustusi.»«Missugune oleks siis reaalne otsustus?» küsis don Juan tagasihoidliku naeratusega.«Mu isa oleks võinud enesele öelda, et kuna ta ei suuda minna ujuma kell kuus hommikul, läheb ta näiteks kell kolm pärast lõunat.»«Sinu otsused haavavad vaimu,» sõnas don Juan väga tõsiselt.Mulle tundus, et ta hääles oli kurbuse noot. Seejärel olime tükk aega vaiksed. Minu turtsakus oli kadunud. Mõtlesin oma isale.«Ta ei tahtnud ujuda kell kolm pärast lõunat. Kas taipad?»Need sõnad panid mind võpatama. Laususin, et mu isa oli nõrk just nagu see ideaalsete tegude maailm, mida ta iialgi ei suutnud ellu viia. Ma peaaegu karjusin.Don Juan ei öelnud midagi. Ta vaid noogutas pead, aeglaselt ja rütmiliselt. Tundsin end kohutavalt kurvana. Mõte isast muutis mu alati nukraks.«Sa pidasid ennast tugevamaks, eks ju?» küsis ta nagu muuseas.Ma jaatasin ning hakkasin kirjeldama emotsionaalset segadust, millesse isa mu oli tõuganud, kuid mind katkestati.«Oli ta väiklane su vastu?» küsis don Juan.«Ei.»«Oli ta hoolimatu su vastu?»«Ei.»«Tegi ta sinu heaks kõik, mis suutis?»«Mis temaga siis valesti oli?»49Hakkasin taas karjuma, et ta oli nõrk, kuid sain siis enesekontrolli tagasi ja tasandasin häält. Paistsin enesele pisut naeruväärsena sellepärast, et don Juan mind nõnda läbi kitles.«Miks sa seda kõike teada tahad?» pärisin. «Me pidime ju taimedest rääkima.»Tundsin end äkki tigedamana ja rõhutumana kui kunagi varem. Ütlesin, et ei ole tema asi otsustada minu käitumise üle. Ta hakkas naerma.«Kui vihaseks saad, siis tunned, et sul on alati õigus, eks ju?» küsis ta silmi pilgutades.Don Juan rääkis tõtt. Näis, et kaldun oma viha õigustatuks pidama.«Ärme räägime minu isast,» laususin ma head tuju teeseldes. «Räägime parem taimedest.»«Ei, räägime siiski sinu isast,» käis ta peale. «Täna peame just sellest alustama. Kui sa arvasid, et oled temast palju tugevam, miks sa siis ise kell kuus hommikul ujuma ei läinud?»Ma ei suutnud uskuda, et see küsimus oli tõsiselt esitatud. Olin alati arvanud, et hommikune ujumine oli minu isa ja mitte minu asi.«See oli ka sinu asi - tollest hetkest alates, kui sa olid selle idee vastu võtnud,» lausus don Juan kuivalt.Väitsin, et ma polnud seda mitte kunagi omaks võtnud, sest mulle oli olnud kohe selg

e, et isa ei pea sõna. Seepeale uuris ta minult, miks ma polnud oma kahtlustustega siis kohe lagedale tulnud.«Oma isale ei öelda selliseid asju,» üritasin end kaitsta.«Miks mitte?»«Minu kodus seda ei tehtud ja kõik.»«Sa oled oma kodus teinud palju halvemaid asju,» lausus ta kohtuniku toonil. «Ainus, mida sa ei teinud, oli oma vaimu puhastamine.»Neil sõnadel oli nii suur hävitav jõud, et nad kõlasid mu mõttes edasi. Don Juan lammutas maha kõik mu kaitsed. Ma ei suutnud temaga vaielda ja põgenesin märkmete tegemise juurde. Seejärel proovisin siiski anda veel viimast nõrka seletust ning ütlesin, et kogu oma elu olin kokku puutunud just selliste inimestega nagu minu isa; alati üritati mind igasugustesse skeemidesse toppida ning üldjuhul ei sobinud nad mulle põrmugi.«Sa kaebled,» ütles don Juan pehmelt. «Sa oled kaevelnud50kogu oma elu, sest sa ei tunne vastutust oma tegude eest. Kui sa oleksid selle ujumamineku mõtte eest endale vastutuse võtnud, oleksid sa läinud üksinda või siis saatnud isa kuradile otsekohe, kui aimasid, mis sellest asjast välja tuleb. Aga sa ei teinud kumbagi ning oled seega niisama nõrk kui su isagi. Oma tegude eest vastutamine tähendab seda, et ollakse nende eest valmis surema!»«Oota ometi!» hüüatasin ma kannatamatult. «Sa pöörad kõik pea peale!»Ta ei lasknud mul selgitada, et oli toonud isa ainult piltlikuks näiteks ja et ükski täie aruga inimene ei oleks nõus nii totra asja pärast surema.«Ei ole tähtis, milline on otsus,» lausus don Juan.«Ükski asi ei saa teisest vähem tähtis olla. Kas sa siis ei taipa, et maailmas, kus surm on jahimeheks, ei ole suuri ega väikseid otsuseid. On vaid otsused, mida me teeme vältimatu surma ees.»Ma ei osanud midagi kosta. Möödus tunnikene. Don Juan lebas liikumatult matil, kuid ei maganud.«Miks sa räägid mulle selliseid asju?» pärisin lõpuks. «Miks sa üldse teed minuga kõike seda?»«Sa tulid minu juurde,» vastas ta. «Ei, siiski, sind toodi. Ning ma olen teinud sulle head.»«Kuidas palun?»«Sa oleksid võinud teha oma isale head, kui oleksid tema eest ujuma läinud, kuid ei teinud seda. Võib-olla oli põhjuseks sinu noorus. Olen elanud sinust kauem. Mul ei ole kahtlusi ega poolikuid otsuseid. Minu elus ei ole kiirustamist, seepärast saan ma sulle head teha.»Pärastlõunal läksime väikesele matkale. Hoidsin kergesti tema tempot, kuid imestasin siiski selle mehe suurepärase füüsilise vormi üle. Don Juan kõndis nii kergelt ja kindlalt, et näisin tema kõrval kui laps. Suundusime ida poole. Märkasin, et ta ei armasta käimise ajal rääkida. Kui ma midagi küsisin, siis seisatas ta vastamiseks. Paari tunni pärast jõudsime ühe künkani. Don Juan istus maha51ja virtas kohale enda kõrval. Võtsin istet ja ta lausus teatava pilkava näitlejalikkusega hääles, et jutustab ühe loo.Elanud kord üks noormees, vaene indiaanlane, koos valgetega linnas. Tal ei olnud kodu ega sõpru-sugulasi. Ta oli tulnud linna, et leida õnne, kuid kogenud vaid viletsust ja valu. Vahel teenis ta mõne sendi, töötades selle eest nagu muul. Aga rahast jätkus enamasti vaid tükikese leiva jaoks; muidu tuli tal kerjata ja toitu varastada. Ükskord läks see noormees turule, kõndis seal edasi-tagasi ja silmad läksid tal lausa punni kogu selle külluse nägemisest. Ta muutus niivõrd segaseks, et ei pannud enam isegi seda tähele, kuhu astus, ning lõpuks komistas ta mingitele korvidele ja kukkus ühele vanale mehele otsa. See mees oli tassinud nelja tohutut kõrvitsapudelit ning oli just maha istunud, et puhata ja einetada.Sellel kohal pidas don Juan väikese pausi, naeratas teadvalt ja lausus, et vanamees leidis selle imeliku olevat, et see noormees talle niimoodi otsa prantsatas. Ta ei saanud pahaseks, vaid imestas, miks just too noormees talle otsa oli kukkunud. Viimane aga pahandas hoopis ise ja käskis tal end teelt koristada. See noor mees ei tundnud üldse muret nende kohtumise põhjuse üle. Tegelikult ei olnud ta arugi saanud, et nende teed olid ristunud.Don Juan tegi liigutusi, mis näisid kujutavat midagi suurt veeremas. Ta täpsustas, e

t vanamehe kõrvitsapudelid olid ümber läinud ning veeresid mööda tänavat. Seda nähes arvas noormees, et oli leidnud endale selleks päevaks toidu. Ta aitas teise püsti ning pakkus abi pudelite kandmisel, sest need olid rasked. Saanud teada, et mees on teel koju mägedesse, käis ta peale, et võiks kas või osagi teest kõrvitsapudeleid tassida.Vana mees hakkas minema kodu poole ning teekonna kestel andis oma saatjale osa toidust, mida oli ostnud turult. Noormees sõi kohe kõhu täis ja pärast seda, kui ta soov oli täidetud, hakkas taipama, et kõrvitsad olid väga rasked.Don Juan avas silmad, naeratas kuratlikult ja lausus siis, et noormees oli küsinud: «Mida sa õieti kannad neis pudelites?» Vanamees ei vastanud, kuid ütles, et näitab teisele kaaslast või sõpra, kes suudab tema muresid vähendada ning anda talle nõu ja tarkust maailma asjade üle otsustamiseks.Don Juan tegi kätega majesteetliku þesti ning jätkas, et vanamees kutsus kohale kõige ilusama hirve, sellise, millist ta kaaslane veel iial polnud kohanud. Loom oli nõnda taltsas, et tuli ligidale ja52kõndis nende ümber, ise sädeledes ja särades. Noormees oli vaimustunud; ta taipas otsekohe, et see on «vaim-hirv». Seejärel kuulis ta teekaaslaselt, et kui ta loobuks kandamist, siis võiks endale saada just sellise sõbra.Seejärel manas don Juan ette kasuahne näo ja ütles, et noormehe tühised kired lõid sellist pakkumist kuuldes lõkkele. Don Juani silmad muutusid väikesteks ja kuratlikeks ning ta sõnastas noormehe küsimuse: «Aga mis sul on neis neljas kõrvitsapude-lis?» Vastuseks sai too teada, et neis on toit ja vesi. Don Juan tegi jutustamises vaheaja ning kõndis pisut ringi. Ma ei saanud alguses aru, miks ta seda tegi, ent taipasin siis, et see kuulus jutustuse juurde ja pidi ilmselt kujutama tolle noormehe kõhklusi.Don Juan ütles seejärel, et loomulikult ei olnud noormees sõnagi uskunud, sest oli juba taibanud, et tegemist on nõiaga. Ja kui too oli nõus andma «vaim-hirve» tühipaljaste pudelite eest, siis pidid viimased olema täidetud uskumatu võimuga.Taas manas don Juan ette kuratliku naeratuse ja tegi teatavaks, et noormees valis pudelid. Seejärel saabus paus, mis näis tähendavat jutu lõppu. Minu kaaslane vaikis, kuid ometi olin kindel, et ta ootab küsimust.«Ja mis noormehega juhtus?» pärisin.«Ta sai need pudelid,» vastas don Juan rahuloleva naeratusega.Järgnes taas pikk vaikus. Ma naersin. Mõtlesin, et see oli olnud üks tõeline «indiaanlaste jutt».Mu kaaslase silmad lõid särama ja ta naeratas taas. Selles mehes oli midagi süütut. Seejärel puhkes ta naerma ja uuris, kas ma ei tahagi teada, mis kõrvitsapudelites oli.«Muidugi tahan. Ma mõtlesin lihtsalt, et see oli jutu lõpp.»«Oh ei,» ütles ta petliku säraga silmis. «Noormees võttis oma pudelid ja jooksis üksildasse kohta, kus ta siis anumad avas.»«Mida ta leidis?»Don Juan vaatles mind ning oli vist teadlik mu mõtetest. Ta raputas pead ja itsitas.«Noh ja edasi?» kannustasin ma. «Olid need nõud tühjad?»«Neis oli ainult toit ja vesi. Ning noormees lõi nad vihahoos vastu kaljusid puruks.»Ütlesin, et see reaktsioon oli täiesti loomulik ~ igaüks oleks tema olukorras samamoodi talitanud.Don Juani seisukoht aga oli, et noormees oli lollpea, kes ei53teadnud, mida õieti otsis. Tal ei olnud aimugi, mis asi on «jõud», seega ei taibanud ta, kas oli selle leidnud või mitte. Et ta polnud võtnud enda peale vastutust oma otsuse eest, siis tekitas ebaõnnestumine temas viha. Ta oli lootnud midagi saada, kuid jäänud ilma. Don Juan oletas, et kui mina oleksin olnud see noormees, siis oleksin lõpetanud samuti vihasena ja kahetsevana ning kogu ülejäänud elu oleksin endale kaasa tundnud selle suure kaotuse pärast.Seejärel analüüsis mu seltsiline vanamehe käitumist. Too oli õieti teinud, toites noormeest selleks, et anda talle «täiskõhutun-net». Nõnda purustaski noormees nõud, kui leidis neis vaid söödavat kraami. «Oleks noormees olnud teadlik oma otsuse kaalust ja võtnud enesele vastutuse selle tagajärgede eest,» lõpetas don Juan, «oleks ta võtnud toidu ning jäänud sellega igati rahule. Ja võib-olla oleks ta isegi taibanud, et ka toidus on «jõud».6.

JAHIMEHEKS SAAMINEReede, 23. juuni 1961Otsekohe pärast mahaistumist asusin don Juani küsimustega pommitama. Ta ei vastanud, vaid tegi käega kannatamatu liigutuse, et sundida mind vaikima. Mees paistis olevat tõsises meeleolus.«Mõtlesin just, et sa pole üldse muutunud kogu selle aja jooksul, mil oled püüdnud taimi tundma õppida,» ütles ta süüdistavalt.Seejärel hakati mulle kõva häälega üles lugema kõiki neid muudatusi isiksuses, mida mul oli soovitatud läbi teha. Kaitsesin ennast, öeldes, et olen nende üle küll väga tõsiselt järele mõnud, kuid ei suuda kõike seda omaks võtta, sest need muudatused käiksid minu olemusele risti vastu. Don Juan vastas, et paljalt järelemõtlemisest on vähe ning et need soovitused ei ole tehtud sugugi mitte naljapärast. Väitsin seejärel, et kuigi olen teinud väga vähe oma isikliku elu seadmiseks tema õpetuste järgi, tahan siiski endiselt taimi tundma õppida.Pärast pikka ja ebamugavat pausi küsisin otse: «Kas sa ei räägiks mulle peyotest, don Juan?»Vastuseks sain teada, et minu sellisest soovist üksi on vähe ning et peyote - esimest korda nimetas ta seda «Mescalitoks» -tundmine on tõsine asi. Näis, et midagi enamat ma kuulda ei saa.Varasel õhtupoolikul sain ülesande. Don Juan seadis üles probleemi, andmata mulle võtit selle lahendamiseks: pidin leidma «enda kasuliku koha» tema ukse juures sealsamas, kus me alati oleme istuda tavatsenud. See pidi olema punkt, kus mul oleks võimalik end alati õnnelikuna ja tugevana tunda. Öö jooksul, mil roomasin mööda põrandat seda kohta otsides, tajusin kahel korral värvuse muutumist põranda pimedal pinnal.Lõpuks kurnas ülesanne mind nõnda ära, et jäin magama ühel neist kohtadest, küs olin märganud atavat värvuse muu-55tust. Hommikul ärgates sain teada, et minu kogemus oli olnud väga edukas. Olin leidnud lisakas «kasulikule kohale» ka selle vastaspoole ning värvid, mis olid kummagagi seoses.Pühapäev, 24. juuni 1961Varahommikul läksime kõrbesse. Teel seletas don Juan, et «kasuliku» ja «vaenuliku» koha leidmine on väga oluline võõras kohas või looduses. Tahtsin juhtida vestlust peyotele, kuid ta keeldus sellest rääkimast, hoiatades, et ei ole mingit mõtet asjast enam juttu teha. Pidin ootama, kuni ta ise selle teema üles võtab.Istusime puhkama tiheda taimestikuga maalapile üksikute kõrgete põõsaste varju. Kõrb ise ei olnud veel päris kuiv, ilm aga oli soe ja ümbruses lendas palju sääski. Putukad näisid vaid minu ümber tiirlevat, don Juani jätsid nad millegipärast rahule. Kui asja lähemalt uurida, sain aru, et ükski ei maandunud tema näole.«Mõnikord on vajalik vabas looduses kiiresti üles leida kasulik koht,» alustas mu kaaslane. «Või siis on tarvis ruttu taibata, kas puhkepaigaks valitud koht ei ole mitte kahjulik. Kord, kui me puhkasime ühe künka nõlval, muutusid sa väga rahutuks ja tigedaks. Mäletad, vares hoiatas sind tollal?»Mulle meenus, et ta oli käskinud mul alati ühest künkast eemale hoida. Samuti mäletasin, et olin vihastanud, sest ta polnud lubanud mul naerda.«Mõtlesin, et vares, kes üle meie peade lendas, oli ainult minule endeks,» ütles ta. «Ma ei oleks arvanud, et varesed on sõbralikud ka sinu vastu.»«Millest sa räägid?»«See vares oli endeline,» jätkas ta. «Kui sa tunnistaksid vareseid, oleksid vältinud seda kohta nagu katku. Siiski ei ole vareseid mitte alati hoiatamas ning nõnda tuleb õppida leidma kohta puhkuseks või peatuseks.»Pärast pikka pausi pöördus don Juan äkki minu poole ja ütles, et õige koha leidmiseks tuli mul lihtsalt oma silmade vaade ristata. Ta lausus veendunult, et just seda ma olingi tema maja põrandal teinud ning just nõnda olingi avastanud kaks kohta ja nende värvid. Ta teatas sedagi, et minu teguviis oli talle meeldinud.«Ma tõesti ei tea, kuidas ma seda tegin,» vastasin.56«Sa ristasid oma vaate,» rõhutas ta. «Sa pidid seda tegema, kuigi oled võib-olla unustanud.»Seejärel kirjeldas don Juan meetodit, mille täiustamine pidi võtma aastaid ning mis se

isnes selles, et kumbagi silma sunnitakse ühte ja sama asja eraldi vaatama. Kujutiste moonutuste puudumine annab tegelikult maailma kahekordse tajumise; selline kahekordne nägemine võimaldab uurida detailsemalt muutusi ümbritsevas keskkonnas, mida silmad normaalolukorras ei ole võimelised märkama.Don Juan julgustas mind proovima, kinnitades sellise praktika täielikku kahjutust silmadele. Ma pidin alustama lühikeste pilkudega peaaegu silmanurgast. Ta osutas ühele suurele põõsale ja näitas, kuidas seda teha. Imeliku tundega kehas jälgisin, kuidas minu õpetaja heitis uskumatult kiireid hetkelisi pilke põõsale -mulle näis, et tegemist on mingi erilise loomaga, kes on võimetu otse vaatama.Kõndisime umbes tunni, mille jooksul üritasin oma vaadet mitte millelgi fokuseerida. Seejärel palus don Juan mul hakata eraldama neid kahte kujutist, mis olid silmade poolt vastu võetud. Järgmise tunni jooksul sain kohutava peavalu ja pidin loobuma.«Kas suudaksid üksinda leida meile puhkuseks sobivat kohta?» küsis ta.Mul polnud aimugi, mille poolest peaks «sobiv koht» teistest erinema. Sain teada, et selliste kiirete pilkude heitmine, nagu ma enne olin üritanud, võimaldas näha ebatavalisi vaatepilte.«Milliseid näiteks?» uurisin.«Need ei ole vaatepildid tavalises mõttes,» selgitas don Juan. «Pigem on need tunded. Kui vaatad põõsast või puud või kaljut, mille ääres kavatsed puhata, võivad silmad anda sulle tunde, kas see on õige koht või mitte,»Käisin peale, et mulle kirjeldataks neid tundeid, kuid ta kas ei osanud või lihtsalt ei tahtnud seda teha. Kuulsin vaid, et peaksin proovima mõnede erinevate kohtadega ning siis ta ütleks, kas mu silmad töötavad õieti või mitte.Hetkeks tabasin pilguga midagi, mis näis ränikivina, sest peegeldas valgust. Otse vaadates ei olnud seda võimalik eristada, ent kiirete kõrvalpilkude jooksul tajusin sädelust. Näitasin don Juanile seda kohta, mis asus eemal põõsaste varjus. Ta puhkes naerma ja uuris, miks olin just selle koha valinud. Rääkisin tollest sädelusest.57«Ma ei hooli sellest, mida sa näed,» lausus ta. «Sa võid kas või elevanti näha; tähtsad on hoos tunded.»Ma ei tundnud üldse midagi. Ta heitis mulle salapärase pilgu ja ütles, et teeks mulle meelsasti seda heameelt ning istuks minu kõrvale, aga teatavatel põhjustel istub siiski eemale, seniks kuni ma uurin oma tundeid.Istusin maha. Don Juan jälgis mind huviga paarikümne jala kauguselt. Mõne hetke pärast puhkes ta jälle naerma. See naer tegi mind vihaseks, ma ütleksin, et viis lausa viimse piirini, sest mulle tundus, et ta narritab mind. Hakkasin taas arutlema, miks olin koos selle vanamehega üldse siia kõrbesse roninud. Tundsin end otsekui pandina tema küüsis.Äkki hüppas don Juan püsti, sööstis minu juurde ja rebis mu tollest paigast kümne või kaheteistkümne jala kaugusele. Seejärel aitas mu püsti ning pühkis laubalt higi; märkasin, et ta oli kõvasti pingutanud. Selgituseks ütles don Juan, et ma olin valinud vale koha ning ta pidi mind päästma, sest koht oli minu üle võimust võtmas. Puhkesin naerma, sest pilt oli olnud kuidagi koomiline. Igatahes oli ta jooksnud nagu noor mees, tundus, et ta jalad olid lausa haaranud kinni kõrbepinnase punakast porist, kui ta end minu poole katapulteeris. Hetke varem olin näinud teda rahulikult naermas ja vaid moment hiljem olin oma kohalt ära tiritud.Mõni aeg hiljem soovitati mul «õige koha» otsinguid jätkata. Jätkasin kõndimist, kuid ei näinuega «tundnud» enam midagi erilist. Tolles paigas tekkinud viha oli kiiresti üle läinud. Lõpuks jäime peatuma kaljude juurde, mis ei olnud mitte minu poolt välja valitud peatus.«Ära tunne mingit pettumust,» soovitas don Juan. «Silmade treenimine võtab aega.»Ma ei vastanud midagi, sest ei kavatsenudki tunda pettumust asja üle, mida ma ei mõistnud. Siiski tuli möönda, et juba kolm korda olin muutunud väga vihaseks ja erutunud peaaegu et haiglaslikult sellistel kohtadel istudes, mida mu kaaslane nimetas «halbadeks.»«Kogu kunst on silmadega tundmises. Sinu probleem seisneb selles, et sa ei oska midagi tunda. Praktika käigus laheneb see asi kindlasti.»«Võib-olla ütleksid siiski, mida tunda, don Juan?»«See ei ole võimalik.»«Miks?»

58«Keegi ei saa öelda, mida sa peaksid tundma. See ei ole kuumus ega valgus, sädelus ega mingi värvus. See on midagi hoopis muud.»«Kas sa ei võiks seda kirjeldada?»«Ei. Võin anda vaid meetodi. Kui sa kord õpid silmadega tajuma kahte kujutist õieti lahku viima, siis pead pöörama kogu tähelepanu ruumi osale nende vahel. Igasugune märkimisväärne muutus leiab aset just seal, tollel vahepealsel alal.»«Mis laadi need muutused on?»«See ei ole oluline. Loeb vaid tunne, sest iga inimene on erinev. Täna nägid sa sädelust, ent see polnud tähtis, sest tunnet ei tekkinud. Tundmisest ei saa rääkida, seda peab ise õppima.»Puhkasime mõne aja vaikides. Don Juan kattis oma näo kübaraga ning jäi liikumatuks, just nagu oleks ta maganud. Mina ise pühendusin märkmete tegemisele, kuni ta tegi järsku äkilise liigutuse, mis pani mu lausa võpatama. Don Juan tõusis kiiresti üles ja jäi mulle kulmu kortsutades otsa vaatama.«Sul on kalduvus jahipidamiseks,» sõnas ta. «Ning just seda peaksid sa õppima. Meil ei tarvitse enam taimedest kõnelda.»Seejärel hingas ta justkui kergendustundega läbi suu välja ning lisas avameelselt: «Ei usu, et oleksime seda kunagi teinudki, eks ole?»Ülejäänud päeva veetsime ringi jalutades ning ta jagas mulle lausa uskumatult detailset informatsiooni lõgismadude kohta. See puudutas nende roomajate pesitsemist, liikumisharjumusi ja üldse kogu elu erinevatel aastaaegadel, samuti nende loomade kavalusi ja nõkse jahil. Seejärel kordas ta kõike punkthaaval ja lõpuks püüdis kinni ning tappis ühe suure mao; ta lõikas sellel pea otsast, eraldas sisikonna, tõmbas naha maha ja praadis liha ära. Mehe liigutused olid nii graatsilised ja kogenud, et oli lausa lust seda kõike jälgida. Üldse oli mu keskendumine nõnda põhjalik, et ülejäänud maailma polnud äkkiu olemaski. Ja ma polnud lausunud sõnagi.Mao söömine kujunes minu jaoks raskeks tagasitulekuks argisesse maailma. Tundsin tükikest liha närides iiveldust. Arvestades, et maitse oli tegelikult suurepärane, näis selgusetu, miks mu kõht oli eriarvamusel. Mõtlesin, et don Juan saab südameataki selle pöörase naeru tagajärjel, millega ta mu pruukostivõtmist saatis.59Hiljem istusime puhkama kaljude varju. Asusin oma märkmete kallale. Ülestähenduste hulk andis teadust sellest, et don Juan oli andnud mulle meeletul hulgal teavet lõgismadude kohta.«Sinu jahimehe vaim on tagasi pöördunud,» lausus mu kaaslane äkki tõsiselt. «Nüüd oled sa kinn.»«Kuidas, palun?»Ta naeris, kui palusin selgitada, mida ta sellega mõtles. Sain sama lauset veel kord kuulda.«Kuidasmoodi ma olen kinni püütud?» käisin ma aina peale.«Jahimehed saavad alati jahti pidama,» ütles ta. «Ka mina ise olen jahimees.»«Pead sa jahti selleks, et end toita?»«Ma pean jahti selleks, et elada. Toita võin ma end ükskõik kuidas.Jahimees olla tähendab seda, et tuleb palju teada,» jätkas don Juan. «Jahimees näeb maailma mitmel erineval viisil, samuti peab ta olema tasakaalus kogu ümbritseva maailmaga. Vastasel juhul muutuks jahipidamine mõttetuks tööks. Täna näiteks püüdsime väikese mao. Pid tema ees vabandama selle pärast, et võtsin ta elu nii äkitselt ja pöördumatult; tegin seda teadmisega, et minugi elu katkestatakse ühel päeval nõndasama ootamatult ja lõplikult. Seega oleme me madudega tegelikult ühesugused. Ja üks neist toitis meid täna.»«Ma ei ole jahti pidades iial mõelnud sellisele tasakaalule.»«See ei ole õige. Sa ei tapnud loomi niisama. Teie pere sõi neid.»Sõnad olid nii kindlad, justkui oleks ta kõike kunagi ise pealt vaadanud. Muidugi oli see tõsi. Aeg-ajalt olin rikastanud toidulauda lihaga, mis ei pärinenudki koduloomadelt.Väikese kõhkluse järel uurisin: «Kuidas sa seda tead?» «Ent on võimatu öelda, kuidas ma seda tn.»Ütlesin, et minu tädid ja onud nimetasid kõiki' linde, mis ma koju tõin, alati faasaniteks. Mu seltsiline väitis ennast hästi ette kujutavat, kuidas nad varblasi «väikesteks faasaniteks» nimetasid, ning lisas koomilise jäljenduse sellest, kuidas nad siis seda

pisikest lindu järasid. Mehe suu ebatavaliselt tõepärane liikumine tekitas tunde, et ta parajasti näriski mingit kondist linnukest.«Ma olen veendunud, et sul on kalduvus jahipidamiseks,» kinnitas ta seejärel. «Ning me ronime seega nõnda-öelda vale60puu otsa. Võib-olla tekib sul tahtmine oma eluviisi muuta, et saada jahimeheks?»Mulle tuletati meelde, et olin küllalt lihtsalt avastanud selle, et maailmas on kohti, mis mõjuvad mulle kas hästi või halvasti. Samuti olin leidnud värvid, mis nende punktidega seostusid.«See tähendab seda, et sul peab olema kalduvus jahipidamiseks,» lausus don Juan veendumusega hääles.«Sugugi mitte igaüks, kes proovib, ei leia neid asju, saati siis veel korraga.»Olla jahimees kõlas küll väga ilusa ja romantilisena, kuid minu jaoks oli see mõttetus, sest ma ei hoolinud eriti küttimisest.«Sul polegi tarvis jahipidamisest hoolida või seda tegevust armastada,» kosteti minu vastuväite peale. «See on loomulik kalduvus. Arvan, et parimad jahimehed ei armasta sugugi seda tegevust; nad lihtsalt teevad seda suurepäraselt ja see on kõik. Mingisugust erilist kiindumust ei pea olema.»Tundus, et don Juan oli suuteline end igast olukorrast välja vaidlema, hoolimata sellest, et väitis rääkimist mitte armastavat.«See on täpselt samuti nende asjadega, mis käivad jahipidamise alla,» selgitas ta ise. «Ma ei armasta rääkimist. Ent mul on selleks kalduvus ja ma teen seda hästi. Ongi kogu saladus.»Leidsin ta vaimse paindlikkuse tõesti naljaka olevat.«Jahimehed peavad olema eriti tugeva loomuga,» jätkas ta. «Jahimees jätab väga vähe juhuse hooleks. Olen kogu aeg püüdnud sind veenda eluviise muutma, ent edutult. Sul polnud millestki kinni haarata. Nüüd aga on olukord muutunud, sest olen tagasi toonud su vana jahimehe vaimu - võib-olla muutud sa seeläbi.»Protesteerisin: ma ei taha saada jahimeheks. Tuletasin don Juanile lihtsalt meelde oma esialgset soovi kuulda üht-teist ravimtaimedest, kuid ta oli mind sellest kavatsusest nõnda kaugel hoidnud, et ei suutnud enam täpselt meenutadagi, kas olin olnud ikka tõesti taimedest siiralt huvitatud.«Väga hea,» ütles ta. «Tõesti väga hea, kui sul pole selget pilti sellest, mida tahad. Nõnda vmuutuda tagasihoidlikumaks. Las ma väljendan seda just niiviisi. Sinu eesmärkide suhtes on tegelikult üsna ükskõik, kas õpid tundma taimi või jahipidamist. Oled seda ise mulle öelnud. Tunned huvi kõige vastu, mida keegi sulle öelda võib. Õige?»Olin seda talle öelnud vaid iseloomustamaks antropoloogia töömeetodeid ja eesmärgiga teha temast oma informeerija.61Don Juan itsitas, olles teadlik, et on olukorra peremees.«Olen jahimees,» ütles ta justkui minu mõtteid lugedes. «Ja seega jätan ma vähe asju juhuse hooleks. Ka mina pidin õppima, et selleks saada. Ma pole mitte alati elanud nõnda nagu praegu; teatud eluperioodil tuli mul muutuda. Ja nüüd näitan ma sinule teed, mis selleni viib. Olen teejuhiks ja tean, millest räägin. Keegi on seda kõike mulle õpetanud, mitte omapäi ei jõudnud ma siiani.»«Sa tahad öelda, et sul oli õpetaja, don Juan?»«Öelgem nõnda, et keegi on õpetanud mind jahti pidama, nii nagu mina tahan praegu sulle seda õpetada,» lausus ta ja-muutis teemat. «Ma arvan, et kunagi oli jahipidamine üks tähtsamaid asju, mida mees võis teha. Kõik jahimehed olid võimsad mehed. Ja nad pididki olema võimsad, et vastu panna sellise elu raskustele.»Mul tekkis äkki asja vastu huvi. Võib-olla kõneles ta konkista-dooride-eelsest ajast? Alustasin küsitlust.«Millal see oli?»«Omal ajal, kunagi.»«Millal? Mida tähendab see kunagi?»«See tähendab, et kunagi. Võib-olla praegu, täna, võib-olla mitte. See pole tähtis. Kunagi teadsid kõik, et jahimees oli parim meeste seast. Praegu ei tea seda kaugeltki igaüks, ent mõned siiski teavad. Mina näiteks tean ning kunagi saad ka sina teada. Taipad?»«Ma tahaksin, et sa ütleksid, kas Yaqui indiaanlased arvavad jahimeestest nõnda?»«Mitte tingimata.»

«Siis Pima indiaanlased?»«Mitte tingimata kõik, aga mõned küll.»Nimetasin mitmeid naabersuguharusid. Tahtsin sundida don Juani ütlema, et tema tees jahimeestest on teatavat laadi tõekspidamine, mida jagab mõni grupp inimesi. Aga otsest vastust ei tulnud ja nõnda muutsin ma teemat.«Miks sa seda kõike mulle teed, don Juan?» küsisin.Ta võttis kübara peast ja kratsis just nagu kimbatust teeseldes oma kukalt.«Mul on sinuga plaan,» ütles ta pehme hääletooniga. «Ka teistel inimestel on sinuga plaane või kavatsusi olnud ja kunagi saab sul endal olema neid mõne inimesega. Öelgem nii, et praegu62on minu kord. Ühel päeval leidsin ma, et kui tahan olla enesest lugupidav jahimees, siis pean muutma oma eluviisi. Tavatsesin tollal palju haliseda ja kaevelda. Mul olid kiireks muutumiseks tõsised põhjused. Olen indiaanlane ja meid koheldakse nagu koeri. Selle vastu ei olnud vahendit ning nõnda jäi mulle vaid minu kurbus ja mure. Kuid saatus säästis mind ning keegi õpetas mind jahti pidama. Seejärel mõistsin, et mu senine elu polnud elamist väärt... ning ma muutsin seda.»«Kuid mina olen õnnelik ja eluga rahul. Miks peaksin seda siis muutma?»Don Juan hakkas taas ümisema mingit mehhiko rahvalaulu. Ta pea liikus laulu taktis.«Kas sa arvad, et me sinuga oleme võrdsed?» küsis ta järsu tooniga.See küsimus tabas mind ootamatult. Tema hääles oli olnud midagi metalset, sõnade kaja ei kustunud mu kõrvust, see kõlas seal aina edasi.Sügasin oma pahemat kõrva seestpoolt väikese sõrme abil. Kuna mu kõrvad kihelesid alailma, siis olin lausa välja töötanud süsteemi nende rütmiliseks sügamiseks.«Noh? Oleme me võrdsed?»«Muidugi oleme,» vastasin. Tegelikult olin ma ennast alandanud. Kuigi tundsin don Juani vastu südamesoojust, hoolimata sellest, et vahel ei teadnud õieti, mida temast arvata, olin ma veendunud, et päris õige mu vastus ei olnud. Üliõpilane keerukas Lääne ühiskonnas pidi siiski rohkem tähendama kui üks lihtne indiaanlane.«Ei,» ütles ta rahulikult. «Me ei ole.»«Kuidas nii? Kindla peale oleme!» protesteerisin.«Ei. Me ei ole võrdsed,» lausus don Juan leebelt. «Mina olen jahimees ja sõjamees, aga sina oled kupeldaja.»Mu suu vajus lahti. Ma ei suutnud uskuda, et ta oli tõesti midagi niisugust kuuldavale toonud. Lasin oma märkmiku alla vajuda ja jõllitasin talle keeletult otsa. Seejärel läksin loomulikult raevu.Don Juan vaatas mind külma ja rahuliku pilguga. Vältisin seda vaadet. Ja siis hakkas ta rääkima, hääldades iga sõna selgelt ja aeglaselt. Need voolasid vabalt ja kindlalt. Ta väitis, et olen kupeldanud teiste jaoks. Et ma pole võidelnud mitte omaenda, vaid kellegi teise võitlusi. Et tegelikult ei taha ma tundma õppida ei63taimi, küttimist ega üldse mitte midagi. Ning et tema kaalutletud ja täpsete tegude, tunnete ning otsuste maailm on lõpmatult palju efektiivsem kui see mõttetu totrus, mida ma kutsun «oma eluks.»Kui ta lõpetas, olin otsekui kangestunud. Ta oli rääkinud ilma sõjakuse ja upsakuseta, kuid ometi sellise võimu ja rahuga, et minu viha oli kadunud.Jäime tükiks ajaks vaikseks. Olin segaduses ega teadnud, mida öelda. Ootasin, et vaikuse katkestaks tema. Aga tunnid möödusid ja tema keha muutus järk-järgult aina liikumatumaks. Lõpuks näis see olevat saavutanud imeliku ja hirmuäratava jäikuse; algavas pimeduses oli ta siluetti raske eristada, see nagu sulas kivide tumedasse fooni. Don Juani liikumatus oli niivõrd täiuslik, et näis, nagu ei oleks teda enam olemas.Oli juba kesköö, kui ma taipasin, et see mees võiks ja suudaks igaveseks selles metsikus ümbruses liikumatuks jääda, kui tal seda vaid tarvis oleks. Tema kaalutletud tegude, tunnete ja otsuste maailm oli tõepoolest kõrgemalseisev.Puutusin tasa tema käsivart ja pisarad ujutasid mu üle.7.OLLA KÄTTESAAMATUNeljapäev, 29, juuni 1961Just nagu terve viimase nädala vältel, nõnda ka täna jahmatas don Juan mind oma kohutava

lt detailsete teadmistega loomade käitumisest. Alguses selgitas ta mulle ühte jahipidamise taktikat, mis põhines - vähemalt tema sõnastuses - «vuttide kavalusel». Seejärel tuli praktika.Kogu see tegevus haaras mind nõnda jäägitult kaasa, et unustasin isegi lõunat süüa. Don Juan märkis, et minu jaoks on see väga ebatavaline, kui jätan söögikorra vahele. Igatahes päeva lõpuks oli viis vutti käes. Need olid püütud väga teravmeelsete lõksude abil, mida mu kaaslane õpetas mind üles seadma.«Kahest vutist aitab meile,» ütles don Juan ja lasi teised vabaks.Seejärel näitas ta mulle, kuidas seda lindu praadida. Minu plaan oleks näinud ette mõnede okste murdmist ja tikkudest küpse-tusraami tegemist. Sel viisil oli minu vanaisa tavatsenud linnuliha röstida. Don Juan aga väitis, et ei ole mingit vajadust okste haavamiseks, kuna me olime juba haavanud vutte.Pärast einetamist jalutasime laisalt pisut eemale kaljuse maaala suunas. Istusime liivakivist künkale ning ma tajusin naljatades, et kui see oleks olnud minu otsustada, siis oleksime praadinud kõik viis lindu ja et minu meetodi järgi valmistatud liha oleks maitsenud paremini.«Kahtlemata,» möönis ta. «Ainult et sellisel juhul oleks võinud minna nii, et me poleks sellest kohast tervena lahkunud.»«Mida sa sellega öelda tahad?» imestasin mina. «Kes oleks meid takistanud?»«Oksad, vutid, kogu ümbrus oleks võinud meie vastu pöörduda.»65«Ma ei saa kunagi aru, millal sa räägid tõsiselt ja millal mitte.»Ta tegi þesti, mis väljendas rahulolematust, ning torutas pahaselt huuli.«Sul on imelik arusaamine sellest, mida tähendab tõsine jutt,» oli vastus. «Ma naeran palju, sest mulle meeldib naerda. Ometi on kogu minu jutt tõsine - ka siis, kui sina sellest aru ei saa. Miks peaks maailm olema täpselt selline, nagu sina seda kujutled? Mis annab sulle kindluse nõnda väita?»«Miski ei tõenda, et maailm oleks teistsugune.»Tasapisi pimenes. Mulle tundus, et oleks juba aeg end tagasiteele seada, ent mu kaaslane ei näinud kiirustavat. Ja lõpuks tundsin ma end väga hästi.Tuul oli külm. Äkki tõusis don Juan püsti ning ütles, et peame ronima künka tipule ja jääma sema põõsastest vabale pinnale.«Ära karda,» lausus ta. «Olen su sõber ja hoolitsen, et sinuga midagi halba ei juhtuks.»«Mida sa silmas pead?» küsisin närviliselt.Sellel mehel oli reetlik omadus mind suurest heaolust paari hetkega suurde hirmu tõugata.«Maailm on väga imelik sellisel ajal,» ütles ta. «Seda pean ma silmas. Ent sina ära karda, ükskõik mida ka näed.»«Mida ma näha võin?»«Ma ei tea veel,» lausus ta kaugusse vaadates.Ta ei paistnud mures olevat. Suunasin oma pilgu lõunasse, sest see oli ilmakaar, mida ta näis teraselt jälgivat. Äkki hüppas don Juan püsti ning osutas vasaku käega tumedale alale keset kõrbepõõsaid.«Seal see on,» ütles ta, nagu oleks oodanud midagi, mis just nähtavale ilmus.«Mis see on?»«Seal see on,» korrati mulle. «Vaata, vaata!»Ma ei näinud midagi peale põõsaste.«Nüüd on see siin,» ütles ta rõhuga hääles. «See on siin.»Äkiline tuulehoog tabas mind ja pani silmad hõõguma. Vaatasin sinnapoole, kuhu don Juan oli osutanud. Seal ei olnud absoluutselt midagi ebatavalist.«Ma ei näe mitte midagi,» laususin.«Ent sa tundsid seda?» kõlas vastus. «Just nüüdsama. See läks sinu silmadesse ja takistas nägest.»«Millest sa ikkagi räägid?» \66«Tõin su meelega mäetipule,» lausus mu kaaslane. «Siin pais-tame me hästi välja ja miski tuleb meie juurde.»«Aga mis? Kas tuul?»«Mitte just tuul,» ütles ta süngelt. «See võib paista sulle tuulena, sest tuul on kõik, mida sa tead.»

Pingutasin silmi ja vaatlesin kõrbepõõsastikku. Don Juan seisis mõne aja vaikselt mu kõrval ning läks siis ja hakkas läheduses kasvavate põõsaste oksi murdma. Ta kogus kokku kaheksa suurt oksa ning sidus need kimbuks. Seejärel pidin mina sama tegema, ise valju häälega vabandades taimede ees, et neid vigastasin.Kui kimbud olid koos, sundis ta mind koos enesega päris künka otsa kahe kalju vahele jooksma. Kiiresti surus ta mu selili, kattis okstega ning seejärel varjas ka enese. Vaikselt sosistas ta, et jälgiksin, kuidas see nõndanimetatud tuul katkestab puhumise, kui oleme muutunud märkamatuks.Minu täielikuks hämminguks vaibusid tuulehood mõne hetke jooksul. Ent see juhtus nõnda sujuvalt, et kui ma ei oleks seda oodanud, poleks võib-olla muutust tähelegi pannud. Mõne hetke väreles õhk veel mu näo kohal lehtedes ning siis saabus rahu ja vaikus.Sosistasin don Juanile, et tuul on vaikinud. Ta sosistas vastu, et vaatamata sellele ei tohi ma end veel liigutada, kuna see, mida mina nimetan tuuleks, oli tegelikult miski, mis omab tahet ja võib meid ära tunda.Naersin vaikselt ja väga närviliselt.Summutatud häälel juhtis don Juan mu tähelepanu täielikule vaikusele, mis ümbruskonnas valitses, ja teatas, et tõuseb kohe püsti. Mul kästi sedasama teha, kusjuures oksad tuli pahema käega ja väga õrnalt kõrvale asetada.Tõusime püsti üheaegselt. Mu kaaslane vaatas hetke kaugusse lõuna suunas, seejärel pöördus järlt ja silmitses läänekaart.«Hiiliv, tõesti hiiliv,» pomises ta ja osutas edelasse nende kahe suuna vahele.«Vaata! Vaata!» sundis ta seejärel valjemini.Vaatasin nii pingsalt, kui vähegi suutsin. Tahtsin lõpuks silmata seda, millele ta osutas, kuid ei eristanud midagi. Kõik oli tavaline, vaid põõsad näisid eemal tuule käes pisut värelevat.«See on siin,» ütles don Juan.67Ma tundsin õhu lööki vastu nägu. Näis, et tuul oli puhuma hakanud kohe pärast seda, kui olime püsti tõusnud, ning nüüd jõudsid esimesed iilid meieni. Ma ei suutnud seda uskuda; pidi leiduma mingi loogiline seletus.Mu kaaslane itsitas vaikselt ja soovitas, et ma ei vaevaks oma aju asjast aru saada püüdes.«Lähme ja korjame veel korra oksi,» lausus ta. «Ma ei tahaks mitte sugugi seda teha neile väikestele põõsastele, ent sind on vaja peatada.»Seejärel korjas don Juan kokku kasutatud oksad ja kuhjas neile pisut kive ja mulda. Siis läksime põõsaste juurde ning tegime sellised kimbud nagu eelmisel korralgi. Kogu selle aja tuul aina puhus ja puhus lakkamatult, tundsin, kuidas ta sasis mu juuksesalkudes, ilma, et oleks hetkekski nõrgenenud. Taas kuulsin, et ei tohi ühtegi liigutust teha pärast seda, kui mind on kinni kaetud. Seejärel varjas don Juan minu ning kohe ka enda okstega.Säilitasime liikumatuse umbes kahekümneks minutiks ning selle aja jookul leidis aset uskumatu tõsiasi; tuul vaibus taas tugevast iilist pehmeks väreluseks. Hoidsin hinge kinni, sest kohe pidi don Juan mulle märku andma. Ja siis ta lükkaski oksad õrnalt kõrvale. Järgisin tema eeskuju ning me tõusime püsti. Künka tipp oli rahulik, vaid kaugel eemal olevates põõsastes märkasin kerget õhu liikumist.Don Juan silmitses äärmiselt keskendunult lõuna pool asuvat maastikku.«Seal on see jälle!» hüüatas ta kõva häälega.Võpatasin tahtmatult ning oleksin peaaegu et tasakaalu kaotanud. Ta sundis mind käskival hääletoonil vaatama.«Mida ma peaksin nägema?» küsisin meeleheites.Mulle selgitati, et see - olgu ta siis tuul või mis iganes - nägi välja nagu keerlev pilv ning pöördus üle põõsaste künkatipu poole, kus me seisime. Nägin põõsaid eemal lainetamas.«Sealt see tuleb,» ütles don Juan mulle kõrva sisse. «Vaata, kuidas ta meid otsib.»Samal hetkel tabas mind tugev tuulehoog. Kõik oli just nagu eelmiselgi korral, ent mu reaktsioon oli muutunud. Tundsin hirmu. Ma ei olnud küll eristanud seda, mida mu kaaslane kirjeldas, aga võimsat tuulehoogu üle põõsastiku lähenemas olin märganud. Kuna ma ei tahtnud alistuda hirmule, siis otsisin paaniliselt sobivat selgitust. Ütlesin endale, et selles piirkonnas pidid ilmselt esinema68 :teatavd regulaarsed õhuvoolud, sellised, mida ajapikku on võimalik hakata ära arvama,

ning don Juan, kes pidi end selles kõrbes just nagu kodus tundma, on muidugi nende õhtuste tuuleiilide liikumisega põhjalikult tuttav. Kõik, mis tal tarvis teha, seisab ilmselt õigel ajal mahaheitmises ja teatava kindla aja möödudes püstitõusmises.Don Juani hääl tõi mu reaalsesse ellu tagasi. Ta ütles, et on aeg ära minna. Punnisin vastu; tahtsin siia jääda ning veenduda, et tuul peagi iseenesest vaibub.«Ma ei näinud mitte midagi,» ütlesin.«Midagi ebatavalist sa siiski märkasid?»«Võib-olla selgitaksid mulle, mida ma ikkagi nägema pidin?»«Ma juba ütlesin,» vastas ta. «Midagi, mis peitub tuules ning näib nagu keeris või pilv või isegi nagu udu või nägu, mis pöörleb.»Mees tegi jutu juurde kätega selliseid liigutusi, mis näisid kir-jeldavat pöörlemist ja keerlemist.«See liigub kindlas suunas,» jätkas ta. «See kas pulsseerib või keerleb. Jahimees peab seda tundma, et õigesti liikuda.»Oleksin soovinud teda välja naerda, ent ta näis seda kõike nõnda tõsiselt rääkivat, et ma ei julgenud. Hetkeks vaatas ta mulle otsa ning millegipärast pöörasin ma oma pilgu kõrvale.«On rumal kujutleda, et maailm on ainult niisugune nagu sina seda arvad,» ütles ta. «Maailm on salapärane koht, eriti hämaruses.»Vana mees osutas lõuaga tuule suunas.«See võib meid jälitada,» lausus ta. «See võib meid välja kurnata või isegi tappa.»«See tuul?»«Sellistel õhtustel tundidel, videvikus, ei ole olemas tuult. On ainult jõud.»Istusime tollel künkatipul veel tund aega. Tuul puhus tugevalt ja väsimatult kogu selle aja.Reede, 30, juuni 1961Pärastlõunal, siis kui olime kõhud täis söönud, läksime koos don Juaniga tema maja ukse ette. Istusin oma «sobivale kohale» ja asusin märkmete kallal tööle, tema aga heitis selili ning pani käed69kõhu peale risti. Terve selle päeva olime olnud maja juures «tuule» pärast. Don Juan selgitas, et olime teda meelega ärri-tanud ning nüüd on kasulikum temaga mitte enam lolli mängida. Mul tuli isegi magada okstega kaetult.Äkiline tuuleiil pani mehe kiiresti üles hüppama.«Neetud lugu,» ütles ta. «Tuul otsib sind.»«Ma ei saa seda kuidagi uskuda,» ütlesin naerdes. «Tõesti ei saa.»See polnud kangekaelsus - ma lihtsalt leidsin olevat täiesti võimatu, et tuulel on omaenda tahe ning et ta mind praegu otsib, niisamuti kui seegi, et tuul oli meid märganud ja meie juurde künkatipule tulnud. Ütlesin, et mõte tahet omavast tuulest annab märku äärmiselt naiivsest maailmakäsitlusest.«Mis see tuul siis on?» küsis ta väljakutsuval toonil.Selgitasin kannatlikult, et kuumad ja külmad õhumassid tekitavad atmosfääris erinevaid rõhkusid ja et sellised surved panevadki õhu vertikaalselt ja horisontaalselt liikuma. Meteoroloogia põhitõdede selgitamine võttis mul kenakese aja.«Sa tahad öelda, et tuul pole midagi muud kui vaid kuumad ja külmad õhumassid?» päris ta hämmeldunult.«Kardan, et see on tõesti nii,» laususin ma ja nautisin oma võitu. Don Juan näis olevat täielikus segaduses. Kuid siis vaatas ta mulle otsa ja hakkas laginal naerma.«Sinu arvamused on lõplikud arvamused,» ütles ta sarkastilisel toonil. «Need on viimane sõna, eks ju? Kuid jahimehele on sinu seisukohad puhas rämps. Pole oluline, kas neid surveid on üks või kaks või kas või kümme; kui elaksid siin neis metsikuis paigus, siis teaksid, et hämaruses muutub tuul jõuks. Kütt, kes on midagi väärt, teab seda kindlasti ning käitub vastavalt.»«Kuidas ta käitub?»«Ta kasutab videvikku ja seda jõudu, mis peidab end tuules.»«Mil viisil?»«Vajaduse korral peidab jahimees end jõu eest oma keha kattes ning liikumatuks jäädes, senikauaks kuni videvik möödub. Nõnda võtab jõud ta oma kaitse alla.»Don Juan tegi liigutuse, nagu ümbritseks ta midagi kätega.«Selle kaitse on justkui...»Ta peatus, et otsida sobivat sõna, ning ma soovitasin «kookonit».

70«Õige,» märkis ta. «Jõu kaitse sulgeb sind justkui kookonisse. Jahimees võib seejuures jääda t lageda maa peale, aga ükski puuma, koiott ega putukas ei saa teda tülitada. Mägilõvi võib tulla ja kas või küti nina nuusutada, aga kui mees jääb liikumatuks, siis läheb lõvi minema. Võin seda täielikult kinnitada.Samas - kui jahimehel on hoopis soov, et teda tähele pandaks, siis läheb jahimees videviku ajal mõnele künkatipule ning jõud märkab teda ja ajab meest taga terve öö. Kui jahimees tahab öösel ringi liikuda või lihtsalt ärkvel püsida, siis peab ta end seega tuulele kättesaadavaks tegema. Ja selles kõiges peitubki tõeliste meeste saladus. Tuleb olla kättesaadav või siis kättesaamatu, nõnda kuidas olukord parajasti nõuab.»Kuna olin pisut segaduses, siis lasin tal seda asja veel selgitada. Don Juan jutustas väga kannatlikult, et kasutas videvikku ja tuult näitena, et illustreerida enda peitmise või kättesaadavaks tegemise tähtsust.«Sa pead õppima olema kord tahtlikult kättesaadav, siis jälle kättesaamatu. Sellisena, nagu sa praegu oled, oled kogu aeg mõttetult kättesaadav.»Protesteerisin, kuna mulle enesele tundus, et minu elu muutub aina salajasemaks. Don Juan ütles, et asi ei seisne hoopiski selles ning et kättesaamatus tähendab ligipääsmatust, mitte aga salapäratsemist.«Lase ma seletan seda teisiti,» jätkas ta rahulikul toonil. «Ei ole vähimatki kasu enda varjamisest, kui kõik teavad, et sa end varjad. Sinu probleemid tulenevadki sellest. Kui sa oled peidus, siis on see igaühele teada, ning kui sa parajasti ei ole, siis oled kõigile tõukamiseks kättesaadav.»Hakkasin end veidi hirmutatuna tundma ja tõttasin kaitset sisse võtma.«Ära anna enda kohta selgitusi,» lausus don Juan kuivalt. «Ei ole tarvidust. Me kõik oleme lollid ja sina ei saa olia erand. Kunagi oma elus tegin ma end just nõndasamuti aina ja ikka kättesaadavaks, kuni minust ei jäänud järele mitte midagi muud kui võib-olla ainult halamine. Seda ma tegin - just nagu sina praegu.»Ta takseeris mind hetke jooksul ja ohkas siis valjult.«Ehkki olin sinust veel noorem,» jätkas ta, «sai mul ühel päeval küllalt ning ma muutsin ennast. Öelgem nõnda, et päeval, mil minust sai jahimees, õppisin ma kättesaamatuks muutumise saladust.»71Kurtsin, et tema mõte oli minust kuidagi mööda läinud. Ma tõesti ei taibanud, mida ta ikkagi oli mõelnud «kättesaadav-ole-mise» all. Don Juan oli kasutanud hispaania väljendeid «ponerse ai alcance» ja «ponerse>en ei medio del camino»: asetada end käeulatusse ja asetada end keset liiklusrohket tänavat.«Sa pead end eemale viima,» rääkis ta ise. «Sa pead end eemaldama liikluse keskelt - kui oled tervenisti seal, siis on mõttetu end peita; sa ainult kujutled, et oled peidus. Tee keskel olemine tähendab seda, et kõigile on sinu tulekud ja minekud teada.»Tema metafoor oli küll huvitav, ent ei selgitanud midagi.«Sa kõneled mõistatuste kaudu,» ütlesin.Don Juan vaatas mind keskendunult ja hakkas siis mingit viisi ümisema. Teadsin juba, et sellistel puhkudel tavatses ta mind millegagi üllatada, ning teritasin tähelepanu.«Hei,» ütles ta ja piilus kelmikalt minu poole. «Mis on juhtunud sinu blondi sõbratariga? Tolle tüdrukuga, kes sulle tõesti meeldis?»Rõõmus naer andis tunnistust sellest, et pidin vist väga totakalt ning jahmunud ilmega oma kaaslast silmitsema. Ma ei leidnud vastust. «Sa ju rääkisid mulle temast,» lausus ta veenvalt.Ma ei mäletanud, et oleksin talle üldse kellestki rääkinud, kõige vähem siis blondist tüdrukust.«Ma ei ole kunagi midagi niisugust maininud.»«No muidugi oled,» lausus ta minust välja tegemata. Tahtsin protesteerima hakata, aga don Juan peatas mind. Ta ütles, et tegelikult pole tähtis see, kuidas ta tüdrukust teada on saanud, vaid hoopis tõsiasi, et too mulle meeldib.Tundsin eneses vihahoogu kasvamas.«Ära aja vastu,» ütles mu kaaslane kuivalt. «On aeg läbi lõigata oma tähtsuse tunne.»Veidi hiljem jätkas ta: «Sul oli kunagi üks naine, kes oli sulle väga kallis, ning siis ühel päeval sa kaotasid ta.»Hakkasin arutlema, kas olen kunagi sellest kõigest tõesti juttu teinud. Jõudsin järeldus

ele, et ilmaski pole parajat juhust olnud. Ent siiski olen võinud rääkida. Alati, kui don Juan koos minuga autos sõitis, lobisesime palju. Muidugi ei olnud kõik mul meeles, sest juhtimise ajal polnud ju võimalik märkmeid teha. Tundsin end pisut kergendatuna ja laususin, et tal on õigus. Minu elus on üks blond tüdruk väga tähtsat rolli mänginud.«Miks ta ei ole enam sinuga?» küsis don Juan.72«Ta läks ära.»«Miks?»«Oli mitmeid põhjusi.»«Sugugi mitte. Oli ainult üks põhjus - sa tegid end liiga kättesaadavaks.»Ma soovisin tõepoolest teada, mida ta sellega mõtles. Ta oli taas ühe mu hella koha üles leidnud. Mees näis isegi sellest aru saavat ning peitis kavalat naeratust.«Kõik teadsid teist kahest,» lausus ta kõigutamatult.«Kas see oli halb?»«See oli kohutavalt halb. Ta oli tore inimene.»Ma ütlesin, et tema veidrad ja arusaamatud teadaanded on mulle vastikud. Eriti häiris mind see kindlus, millega neid kuuldavale toodi - just nii, nagu oleks don Juan kõike oma silmaga kõrvalt näinud.«Aga see ongi ju täpselt niimoodi,» lausus ta relvitukstegeva otsekohesusega. «Ma olen teda näinud. Ta oli tore inimene.»Teadsin juba, et selle mehega pole mul mõtet vaielda. Siiski olin vihane, et ta oli mulle hella kohta puudutanud, ning ütlesin, et too tüdruk polnudki nii hirmus meeldiv ja tore, vaid oli minu arvates üsnagi nõrk isiksus.«Just nagu sa isegi,» möönis don Juan külmalt. «Ent see pole oluline. Loeb vaid tõsiasi, et oled seda naist kõikjalt otsinud; see muudab ta eriliseks isikuks sinu maailmas ning erilise isiku jaoks peab alati leidma häid sõnu.»Tundsin end kimbatuses olevat ja ühes sellega vajus mulle peale suur nukrus.«Mida sa mulle teed?» küsisin. «Alati õnnestub sul mind kurvaks muuta. Miks?»«Sa oled praegu järele andmas sentimentaalsusele,» lausus don Juan süüdistavalt.«Mis mõte on kõigel sellel?»«Mõte on selles, et tuleb olla kättesaamatu,» teatas mu kaaslane veendunult. «Tõin esile mälestuse tollest tüdrukust ainult selleks, et näidata sulle tõsiasju, mida ma ei suutnud näidata tuule abil. Sa kaotasid tema sellepärast, et olid ligipääsetav, et olid tal alati käeulatuses ja su elu oli suur rutiin.»«Ei,» vastasin. «Siin sa eksid. Minu elu ei ole kunagi olnud rutiinne.»«See oli ja on rutiin,» lausus don Juan dogmaatilise kind-73lusega hääles. «Ehkki see on ebatavaline rutiin ja võib sind seega ära petta, kinnitan ma sulle, et see on rutiin.»Soovisin sukelduda tusasesse nukrutsemisse ning sinna jäädagi, aga selle mehe silmad tegid mind rahutuks, nende pilk tõukas mind edasi.«Jahimehekunst seisneb ligipääsmatuna püsimises,» ütles ta. «Tolle blondi tüdruku puhul oleks e tähendanud seda, et pidanuksid saama jahimeheks ning kohtuma temaga vaid aeg-ajalt -mitte nii, nagu sina tegid. Olite päev päeva kõrval koos, kuni ainuke allesjäänud tunne oli tüdimus. Õige?»Ma ei öelnud midagi, sest tundsin, et vastust pole tarvis. Tal oli õigus.«Olla ligipääsmatu tähendab seda, et suhtud ümbritsevasse maailma säästlikult. Sa ei söö ära vtti, vaid üheainsa. Sa ei ava end tuule võimule ilma põhjuseta. Sa ei murra oksi mingisuguste küpsetusraamide tarvis. Ja sa ei kasuta ega pigista inimesi senikaua, kuni nad närtsivad, muutuvad mitte millekski -eriti neid inimesi, keda armastad.»«Ma ei ole kunagi kedagi kasutanud,» väitsin siiralt.Kuid don Juan kinnitas, et olen ning võin seepärast öelda, et väsisin ja tüdisin inimestest.«Kättesaamatu-olemine tähendab, et väldid teadlikult nii enda kui ka teiste väljakurnamist,» jätkas ta. «See tähendab, et sa ei ole näljane ega meeleheitel nagu mõni vaene värdjas, kes kardab, et ei saa enam eluski süüa, ja paneb seega nahka kogu toidu, mida iganes näeb - näiteks kõik viis vutti.»Don Juan lõi mind selle jutuga allapoole vööd, ent ma naersin. See paistis talle meeldivat ja ta patsutas kergelt mulle õlale.«Jahimees teab, et leiab oma püünistest saaki ikka ja jälle ning seetõttu ei tunne ta mure

t. Muretsemine tähendab kättesaadavaks, rumalat kättesaadavaks muutumist. Ja kui sa kord juba muretsed, siis klammerdud meeleheites kõige külge. Selle klam-merdumisega aga kurnad ennast või isikut, kelle külge klammerdud.»Ütlesin don Juanile, et minu igapäevases elus pole võimalik olla kättesaamatu - minu töö iseärasused näevad ette, et pean olema kättesaadav igaühele, kes on minuga seotud.«Olen sulle juba selgitanud, et kättesaamatuna püsimine ei tähenda enese peitmist või salatsemist,» lausus don Juan rahulikult. «See ei tähenda sugugi, et ei tohiks inimestega suhelda.74Lihtsalt jahimees kasutab maailma säästlikult ning õrnusega, olgu see maailm siis esemed, taimed, loomad, inimesed või jõud. Jahimees suhtleb maailmaga, ent siiski on ta ligipääsmatu sellesama maailma jaoks.»«See on ju vastuoluline,» arvasin mina. «Ta ei saa olla ligipääsmatu, kui viibib tund-tunnilt ja päev-päevalt selles maailmas.»«Sa ei taibanud,» vastas don Juan rahulikult, «et ta on ligipääsmatu sellepärast, et ei ime maailma tühjaks, vaid puudutab seda kergelt, peatub ainult niikauaks kui vaja ja liigub siis pehmelt edasi, jättes vaid vaevumärgatava jälje.»8.ELURUTIINI MURDMINEPühapäev, 16. juuli 1961Veetsime kogu hommikupooliku näriliste jälgimisega, kes nägid välja justkui paksud oravad; don Juan nimetas neid vesirottideks. Ta juhtis mu tähelepanu nende loomakeste väledusele igasugusest hädaohust pääsemisel. Kuid pärast seda, kui neil oli õnnestunud minema lipsata mõne röövlooma eest, tavatsesid nad alati peatuda või isegi kivi otsa ronida ja oma kasukat puhastada.«Neil on väga head silmad,» märkis don Juan. «Kuna sa tohid liikuda ainult niikaua, kuni loom on jooksus, pead õppima ette arvama, millal ja kus ta peatub, et võiksid peatuda temaga samal hetkel.»Süvenesin näriliste jälgimisse ning mul oli tõeline jahimehe päev, sest märkasin väga palju loomi. Pärast pikka praktikat suutsin nende liigutusi üsna eksimatult ära arvata.Seejärel näitas don Juan mulle, kuidas teha püüniseid «vesi-rottide» püüdmiseks. Ta õpetas, etimees peab võtma aega loomade söögi- ja pesitsemiskohtade avastamiseks, et kindlaks määrata, kuhu oma püünised asetada. Lõksud tuleb üles seada öösel ning siis ei ole hiljem muud muret kui loomad välja hirmutada, nõnda et nad ise püünistesse jooksevad.Korjasime keppe ning valmistasime mõned lõksud. Sain enda oma juba peaaegu valmis ja arutlesin parajasti, kas see ka töötama peaks, kui don Juan äkki tegi peatuse, justkui kella vaadates oma vasakut rannet takseeris ning teatas, et tema ajakava järgi on aeg lõunat pidada. Üritasin parajasti ühte pikka keppi rõngasse painutada. Kuulnud tema teadaannet, panin tolle käest maha muu varustuse juurde.Don Juan vaatas mind huvitatud ilmel ning lasi siis kuuldavale pika sireeni, mis sarnanes vabrikuvilega lõuna ajal. Naersin, sest76see hääl oli väga tõepärane. Jalutasin oma kaaslase poole ning märkasin, et millegipärast jälg ta mind väga teraselt. Seejärel raputas ta pead.«Olgu ma neetud,» lausus ta.«Mis lahti?» uurisin mina.Uuesti kõlas vabrikuvile.«Lõuna on lõppenud,» teatas ta. «Mine uuesti tööle.»Tundsin end hetke vältel üsna segaduses olevat, aga arvasin siis, et küllap ta oli teinud nalja, sest meil ju polnudki tegelikult millestki lõunat valmistada. Näriliste elu uurimine oli mind sedavõrd hõivanud, et mulle ei meenunudki tõsiasi, et meil pole sööki ühes võetud. Läksin ja asusin taas oma keppi painutama. Mõne hetke pärast andis don Juan jälle vilet.«Aeg koju minna,» kuuldus tema poolt.Ta vaatas kella, mida tal tegelikult iialgi ei olnud, ja pilgutas siis mulle silma.«Kell on viis,» ütles ta sellise tooniga, nagu avaldaks mingit saladust. Arvasin, et jahipidamine oli ta ära tüüdanud ning mees otsustas sellele lõpu teha. Panin pulgad maha ja valmistusin lahkuma.«Ma olen valmis,» sõnasin seejärel. «Võime minna.»

Ta tõusis üles ja ronis kivi otsa, nii et seisis maapinnast viie või kuue jala kõrgusel. Ta vaatas mind, pani käed suu ette torusse ja tõi kuuldavale pika ning läbitungiva heli, mis kõlas jälle justkui täisvõimsuses vabrikuvile. Vilistamise ajal pööras mees end igas suunas.«Mis sa teed?» küsisin.Don Juan vastas, et oli andnud kogu maailmale märku koju-minekuks. Olin täielikus segaduses ning ei mõistnud, kas ta tegi nalja või mitte. Vaatasin teda küsivalt ning püüdsin niisugust käitumist seostada millegagi varem öelduga. Kuna me peaaegu polnudki sellel hommikupoolikul rääkinud, siis ei suutnud ma meenutada midagi olulist.Don Juan seisis ikka veel kivi otsas. Taas pilgutas ta silma ja naeratas. Erutusin äkiliselt. Mees tõstis käed suu ette ruuporiks ja tõi kuuldavale veel ühe veniva vile.Nüüd pidi kell olema kaheksa hommikul ja mul tuli oma varustus taas korda seada, sest ees oli terve pikk päev. Minu segadus oli täielik ja mõne minuti jooksul tundsin sellist hirmu kerkimas, et oleksin soovinud sündmuspaigalt põgeneda. Mõtlesin, et don Juan77on hull. Pidingi juba minema jooksma, kui ta kivi otsast alla ronis ja naeratades minu juurde tuli.«Pead mind hulluks, eks ole?» uuris ta.Laususin, et olin surmani hirmunud niisugusest ootamatust käitumisest.Ta ütles, et siis oleme me tasa. See oli arusaamatu lause. Olin süvenenud mõttesse, et don Juani teod näivad täiesti hullumeelsetena. Seejärel sain kuulda, et ta oli mind meelega hirmutanud oma ebatavalise käitumisega, sest mina olin jälle tema rööpast välja viinud oma lõpmata sisseharjunud ja ettearvatavate tegudega. Ta märkis, et minu harjumused on niisama hullumeelsed kui tema vilistamine.Niisugune jutt ðokeeris mind ja ma väitsin, et mul pole mingisuguseid harjumusi. Leidsin isegi, et mu elu on pisut korratu mõningate tervislike harjumuste puudumise tõttu.Don Juan naeris sellise jutu peale ning andis märku enda kõrvale maha istuda. Olukord oli muutunud ja minu hirm kadunud otsekohe, kui ta kõnelema hakkas.«Millised on siis minu harjumused?»«Kõik, mida sa teed, on harjumus.»«Ent siis oleme me kõik sellised?»«Mitte kõik. Minul ei ole harjumusi.»«Aga miks me praegu selle teemani jõudsime? Kas mõni minu mõte või tegu ärgitas sind?»«Sa tundsid muret lõunasöögi pärast.»«Ent ma ei öelnud ju midagi, kust sul võis tekkida arvamus, et tunnen lõuna pärast muret?»«Sul tekib tahtmine einetada alati veidi pärast keskpäeva, kella kuue paiku õhtul ja kaheksa hommikul,» ütles ta õelalt. «Sa muretsed söömise pärast iga päev täpselt nendel kellaaega-isegi siis, kui pole vähimalgi määral näljane. Piisas ühestainsast vilest sinu harjumusliku vaimu avaldamiseks. Sinu vaim on treenitud töötama signaalide järgi.»Ta vaatles mind küsivalt, ent mul ei olnud midagi enese kaitseks öelda.«Nüüd oled sa valmis selleks, et muuta jahipidamist üheks oma rutiinseks harjumuseks,» jätkas ta. «Oled juba hakanud teatavat rütmi sisse seadma: räägid kindlal ajal, sööd kindlal ajal ja heidad magama kindlal ajal.»78Ma ei osanud midagi kosta. Sellist põhimõtet olin kasutanud kogu elu. Ometi tundsin kindlalt, et minu elu oli palju vähemal määral rutiinile allutatud kui paljude mu sõprade ja tuttavate omad.«Sa tead nüüd juba üsna palju jahipidamisest,» jätkas don Juan. «Sul on kerge taibata, et hea jahimees tunneb eeskätt oma saagi harjumusi - just see teebki temast eduka jahimehe. Kui tuletad meelde, mis järjekorras me jahikunste õppisime, saad võibolla aru, kuhu ma tahan välja jõuda. Esmalt rääkisin sulle loomade harjumustest ja õpetasin üles seadma püüneid ning seejärel katsetasime oma lõkse nende harjumustega. See kõik moodustas küttimise välise vormi.Nüüd tuleb mul sulle õpetada viimast ja kõige keerulisemat osa. Võib-olla läheb palju aastaid, enne kui saad sellest õieti aru ning muutud tõeliseks jahimeheks.»Don Juan tegi pausi ja andis mulle aega. Ta võttis mütsi peast ja imiteeris «vesirottide» pesemisliigutusi, mida olime jälginud. See oli väga naljakas, sest tema ümmargune pea muutis ta üsna samaseks nende närilistega.

«Püüniste ülesseadmine ja saagi tabamine ei tee veel kellestki jahimeest,» jätkas ta pisut hiljem. «Õige kütt ei taba saaki mitte ainult sellepärast, et seab üles lõksud ning tunneb loomade harjumusi, vaid ka sellepärast, et tal endal ei ole harjumusi. See on tema eelis. Ta ei sarnane põrmugi loomadega, kellele ta jahti peab ning kes on kinni oma harjumustes ja ettearvatavates kava-lustes; ta on vaba, nõtke ja ennustamatu.»Don Juani jutt näis mulle kunstliku ja ebareaalse idealiseerimisena. Ma ei suutnud kujutleda elu ilma ühegi harjumuseta. Tahtsin olla selle mehega siiras, mitte lihtsalt nõustuda või nõustumata jätta kuuldud seisukohtadega. Leidsin, et see, millest juttu oli, polnud teostatav ei minu ega kellegi teise poolt.«Ma ei hooli sellest, kuidas need asjad sulle näivad,» ütles ta. «Jahimeheks saamiseks tuleb sul oma elu rutiin murda. Sa oled jahikunstis hästi edasi jõudnud ning kiiresti õppinud. Usun, et võid nüüd isegi märgata, et oled just nagu enese saakloom - kergesti ennustatav.»Palusin tal muutuda konkreetseks ja esitada mulle detailseid näiteid.«Me räägime praegu jahipidamisest,» sõnas don Juan rahulikult. «Seepärast huvitab meid loomade käitumine; nende söögikohad; magamise koht, viis ja aeg; elupaigad; ringiliikumistavad. Need79on harjumused, millele juhin su tähelepanu just selleks, et märkaksid kõige selle olemasolu endagi juures.Sa oled jälginud loomade harjumusi kõrbes. Nad söövad ja joovad kindlates paikades, nad pesitsevad kohtades, nad jätavad jälgi oma tegevusest kindlal viisil - hea jahimees võib tegelikult ette näha või hiljem taastada nende elu pisimagi üksikasja.Nagu öeldud, minu silmis käitud sa ise täpselt nõnda nagu su jahisaak. Selles ei ole midagi ebatavalist, kunagi juhtis keegi minu tähelepanu samale asjaolule. Me kõik käitume just täpselt nii nagu meie endi jahisaak. Loomulikult muutume seega saagiks kellegi teise jaoks. Jahimees, kes seda mõistab, peab hoolitsema, et ta ise ei saaks jahisaagiks. Taipad?»Taas väljendasin arvamust, et see on teostamatu idee.«See võtab aega,» nentis don Juan. «Võid alustada sellest, et ei söö lõunat iga jumala päev keaksteist.»Don Juan vaatas mulle heatahtlikult naeratades otsa. Ta ilme oli väga naljakas ja ma hakkasin naerma.«On siiski loomi,» jätkas ta, «keda on võimatu üles leida. Esinevad näiteks mõned hirved, kedaahimees võib hea õnne puhul näha vaid korra elus.»Don Juan pidas pika ja ilmeka pausi ning vaatas mulle tungivalt silma. Ta näis ootavat küsimusi, ent mul neid polnud.«Mis sinu arvates muudab need loomad nõnda unikaalseks ja raskesti leitavaks?» päris ta.Kehitasin teadmatusest õlgu.«Neil ei ole harjumusi,» paljastas ta. «Ja see muudab nad maagiliseks.»«Hirv peab öösel magama,» laususin. «Kas see ei ole siis rutiin?»«Kindlasti on. Aga seda vaid juhul, kui hirv magab igal ööl kindlal ajal teatud kohas. Kuid need maagilised olevused ei käitu nõndaviisi. Võib-olla õnnestub sul seda kunagi ise kogeda. Ja äkki on su saatuseks mõnda niisugust looma kogu oma ülejäänud elu jälitada.»«Mida sa sellega öelda tahad?»«Sa armastad jahipidamist ja võib-olla ristub sinu tee ühel päeval sellise maagilise olevuse rajaga ning sa võid talle järgneda.Maagiline olend on pilt, mida tasub eneses säilitada. Mul oli õnne kohata oma teel ühte niisugust. See leidis aset pärast seda,80kui olin juba kaua elanud jahimeheelu. Kord Kesk-Mehhiko mägedes põlismetsades viibides, keset suuri puid, kuulsin äkki mahedat vilet. See oli mulle tundmatu; mitte kunagi nende pikkade aastate jooksul, mil olin rännanud põlislaantes, polnud ma kuulnud sellist heli. Ma ei suutnud määrata isegi heli tekitaja asukohta, vile näis tulevat mitmest suunast korraga. Tundus, justkui ümbritseks mind kari mingeid võõraid loomi. Seejärel kuulsin uuesti toda nõiduslikku heli - taas näis see tulevat kõikjalt. Siis sain aru oma heast õnnest ja taipasin, et tegu pidi olema maagilise olevusega, hirvega. Ma teadsin samuti, et niisugune maagiline loom tundis nii tavaliste inimeste kui ka isegi jahimeeste harjumusi,» jutustas don Juan.«On hõlbus kujutleda, mida teeks tavaline inimene sellises olukorras,» jätkas ta. «Kõigepeal

t muudaks hirm ta küti saagiks. Olles juba ohvriks muutunud, jääks talle kaks võimalust tegutsemiseks. Ta kas põgeneks või siis võtaks sisse võitlusasendi. Olles relvastamata, põgeneks ta lagedale alale ja jookseks elu eest. Teisel juhul hoiaks ta oma relva löögivalmis, tardudes paigale. Jahimees aga - juhul kui ta liigub metsikus looduses - ei lähe kunagi kohta, kus ei saa end varjata. Seetõttu on tal võimalus end peita. Võib-olla jätab ta maha oma pontðo või riputab tolle mõnele oksale peibutamiseks. Ning pärast seda ta varjub ja ootab saagi lähenemist.Maagilise hirve juuresolekul ei talitanud ma nii ega teisiti. Seisin ruttu pea peale ja hakkasin vaikselt kaeblema. Nutsin ja halasin nõnda kaua, et pidin peaaegu nõrkema. Ja siis äkki tundsin sooja hingust - keegi nuusutas parema kõrva taga juukseid. Püüdsin pead pöörata ja sinnapoole pilku heita ning kukkusin maha. Istukile tõustes nägin säravat olevust ennast jälgimas. Hirv vaatas mulle otsa ning ma ütlesin, et ei tee talle halba. Ja siis rääkis see hirv minuga.»Don Juan peatus ja heitis mulle pilgu. Naeratasin tahtmatult. Idee rääkivast hirvest tundus pehmelt öeldes uskumatu.«Ta rääkis minuga,» irvitas don Juan.«See hirv kõneles?»«Just nii.»Seejärel tõusis ta üles ja korjas jahivarustuse kokku.«Kas ta tõesti rääkis?» küsisin kimbatuses.Don Juan pahvatas naerma.81«Noh, ja mida ta ütles?» pärisin naljaga pooleks. Ta oli mind ilmselt ninapidi vedanud.Don Juan oli pisut aega vait, otsekui püüdes meenutada, siis aga lõid mehe silmad särama ja ta rääkis mulle mida hirv oli öelnud.«Maagiline hirv ütles: «Tere, sõber!» Ja mina vastasin selle peale: «Tere!» Seejärel küsis ta lt: «Miks sa nutad?» Ma ütlesin: «Sellepärast, et olen kurb.» Ja nüüd lähenes maagiline olend e ning sosistas otse kõrva: «Ära ole kurb.» Ta tegi seda niisama selge häälega, kui mina praegu sinule kõnelen.»Don Juan jõllitas mulle otsa ning ta silmis oli petlik sära. Seejärel puhkes ta naerma.Ütlesin, et tema dialoog hirvega oli olnud siiski hääletu.«Mida sa siis arvasid?» päris ta ikka vee! naerdes. «Ma olen indiaanlane.»Tema huumorimeel oli nõnda võõrapärane, et oskasin vaid kaasa naerda.«Sa ei usu, et maagiline hirv võib rääkida, eks ju?»«Mul on tõesti kahju, ent ma lihtsalt ei suuda niisuguseid asju tõe pähe võtta,» laususin.«Ma ei süüdista sind sugugi,» vastas don Juan rahustavalt. «See on üks kõige vähem usutavatestsjadest.»9.VIIMANE VÕITLUS MAA PEALEsmaspäev, 24. juuli 1961Kui päev oli õhtusse jõudmas, pärast tunde kestnud rändamist kõrbes, valis don Juan varjulise koha puhkuseks. Võtsime istet ja ta hakkas kõnelema. Ütles, et olen küll õppinud palju jahipida-miskunstist, ent pole muutunud sel määral nagu ta oli soovinud.«Ei ole piisav teada, kuidas lõkse valmistada ja üles seada,» alustas ta. «Jahimees peab elama jahimehe kombel, et oma elu maksimaalselt ära kasutada. Õnnetuseks ei ole muutused kerged tulema ning nad kujunevad väga aeglaselt; mõnikord möödub aastaid, enne kui inimene veendub muutumise vajaduses. Minult võttis see väga palju aega, ent mul polnud võib-olla ka kalduvust jahipidamiseks. Minu jaoks isiklikult oli raskeim asi tõepoolest soovida muutuda.»Kinnitasin, et saan sellest hästi aru. Sellest ajast peale, kui don Juan oli asunud mulle küttimist õpetama, olin tegelikult hakanud oma tegevust ümber hindama. Ehk oli kõige dramaatilisem avastus minu jaoks just see, et mulle meeldis selle mehe suund. Ka tema isik imponeeris mulle. Don Juani käitumises oli midagi kindlat; viis, kuidas ta end ülal pidas, ei jätnud mingit kahtlust tema meisterlikkuse suhtes - ja ometi ei olnud ta kunagi kasutanud ühtegi võimalust, et minult midagi nõuda. Huvi, minu eluviisi muutmise vastu ei paistnud olevat isiklik, see oli lihtsalt ebaõnnestumiste asjatundlik kommenteerimine. Nõnda oli ta teinud mu täiesti teadlikuks kõikidest vigadest. Siiski ei saanud ma aru, mis abi oli tema nõuannetest. Uskusin siiralt, et nende asjade valguses, mida soovisin teha oma elus, oleks tema käitumisstiil põhju

stanud ainult viletsust ja raskusi, viies järelikult ummikusse. Ometi olin õppinud austama selle mehe meisterlikkust, mis väljendas alati ilus ja täpsuses.83«Olen otsustanud muuta oma taktikat,» ütles ta.Palusin selgitust; niisugune teadaanne oli ebamäärane ning ma ei taibanud, kas ta pidas silmas mind või mitte.«Hea jahimees muudab oma teed nii sageli kui tarvis,» vastas don Juan. «Sa tead seda isegi.»«Mida sa silmas pead?»«Jahimees ei pea mitte üksnes tundma oma saagi harjumusi, ta peab samuti teadma seda, et on jõudusid maa peal, mis juhivad inimesi, loomi ja kõike elavat.»Don Juan tegi pausi. Ootasin järge, kuid näis, et kõik oli juba öeldud.«Mis liiki jõududest sa räägid?»«Jõududest, mis juhivad meie elu ja surma.»Don Juan tegi taas pausi ja näis pingutavat, et õigeid sõnu leida. Ta hõõrus käsi ja raputas pead. Kahel korral, kui tahtsin hakata nende salapäraste teadete kohta täpsustust nõutama, andis ta märku vaikida. «Sa ei ole võimeline end kergesti peatama,» sõnas mees lõpuks. «Tean, et sa oled kangekaelne, aga see ei loe. Mida kangekaelsem sa oled, seda hõlpsam on sul siis, kui sul lõpuks õnnestub ennast muuta.»«Teen oma parima,» laususin mina.«Mitte sugugi. Ma pole sellega nõus, sest sa ei tee oma parimat. Tõid niisuguse lause kuuldavale vaid sellepärast, et ta kõlab sinu meelest hästi; oled öelnud niimoodi alati, kui midagi teed. Sa oled teinud oma parima pikkade aastate jooksul, ilma et sellest vähimatki kasu oleks olnud. See asi peab paranema.»Nagu ikka, tundsin tarvidust end kaitsta. Don Juan ründas taas minu kõige nõrgemaid kohti. Äkki meenus mulle, et alati kui olin üritanud end selle mehe kriitika vastu kaitsta, tundsin ennast pärast lollina, ja ma katkestasin oma pika selgituskõne poolelt sõnalt.Don Juan uuris mind uudishimulikult ja hakkas naerma. Ta ütles mulle väga heatahtlikul toonil, et on juba kord rääkinud, missugused lollid me kõik oleme ja et ega minagi ole erand.«Sa tunned alati tarvidust oma käitumist selgitada - just nagu oleksid ainus inimene maa peal, kes eksib. See on sinu vana tähtsuse tunne. Sul on seda liiga palju ja samuti on sul liiga palju elulugu. Teisest küljest ei võta sa omale sugugi vastutust enda tegude eest; sa ei kasuta surma nõuandjana, ning mis kõige84olulisem - sa oled liiga ligipääsetav. Teiste sõnadega: sinu elu on niisama korratu nagu enne meie kohtumist.»Tundsin taas uhkusepistet rinnus ning üritasin öelda, et ta eksib. Ent don Juan sundis mind käeviipega vaikima.«Inimene peab tundma vastutust selles salapärases maailmas viibimise eest,» sõnas ta. «Sa tead ju, et elame kummalises maailmas?»Noogutasin kinnitavalt pead.«Me mõtleme erinevaid asju,» jätkas ta. «Sinu jaoks on maailm kummaline seepärast, et juhul kui ta sind ei tüüta, oled temaga vaenujalal. Minu jaoks aga on maailm kummaline seetõttu, et ta on salapärane ja seletamatu, hämmastav ja aukartustäratav. Olen püüdnud sind veenda, et tuleb tunda vastutust viibimise eest siin, selles imetlusväärses maailmas, selles imetlusväärses kõrbes, selles imetlusväärses ajas. Tahtsin sind veenda, et pead õppima tegema kõike teadmises, et iga asi läheb arvesse; viibime siin ju vaid lühikest aega, tegelikult liiga lühikest, et olla tunnistajaks kõigile siinsetele imedele.»Avaldasin arvamust, et tüdimus ja viha maailma vastu on inimlik seisund.«Kuid sa muuda seda,» vastas don Juan kuivalt. «Kui sa ei vasta sellele väljakutsele, võid end juba ette surnuks lugeda.»Seejärel palus ta mul nimetada mõnda asja või olukorda või probleemi, mis oli kord hõivanud kõiki mu mõtteid. Nimetasin kunsti. Olin alati tahtnud saada kunstnikuks ning pikki aastaid olin oma kätt proovinud. Siiani tundsin pettumust oma ebaõnnestumisest.«Sa ei ole kunagi tundnud vastutust viibimise eest selles seletamatus maailmas,» sõnas ta süüdistavalt. «Seepärast kukkusid kunstnikuna läbi ning võib-olla ei saa seetõttu sinust ka kunagi jahimeest.»«Ent see on parim, mida ma teha võin.»

«Ei - sa ei tee oma parimat.»«Aga ma teen kõik, mis võin.»«Jälle sa eksid. Võid teha paremini. Üks lihtne asi on sinuga valesti - sa arvad, et sul on palju aega.»Ta tegi pausi ja vaatas minu poole, justkui oodates reageeringut.«Sa arvad, et sul on külluses aega,» kordas ta.«Mille jaoks peaks mul olema palju aega?»85«Sa kujutled, et elu kestab igavesti.»«Ei, ma ei arva niimoodi.»«Juhul kui sa ei arva, et elu kestab igavesti, siis mida sa veel ootad? Miks sa kõhkled muutumise suhtes?»«On sul kunagi tulnud pähe niisugune mõte, et võib-olla ma ei soovigi muutuda?»«Muidugi on, sest ka mina ei tahtnud muutuda. Ometi ei meeldinud mulle elu; olin sellest väsinud just nagu sinagi. Nüüd ei ole mulle seda enam küllaldaselt jäänud.»Väitsin kirglikult, et pidev jutt minu eluviisi muutmisest tundus mulle juba hirmutav ja pealetükkiv. Ma nentisin, et nõustun temaga paljudes asjades, aga siiski on paljas tõsiasi, et just tema on alati see, kes dikteerib, kuidas käituda teatud olukordades, mulle talumatu.«Sul ei ole aega niisugusteks etendusteks, tola,» ütles don Juan karmilt. «Just see, mida sa praegu teed, võib osutuda sinu viimaseks teoks maa peal. See võib-olla sinu viimane võitlus. Ei ole jõudu, mis suudaks kindlustada, et elad veel üheainsagi minuti kauem.»«Tean seda,» laususin vaoshoitud vihaga.«Ei. Sa ei tea seda. Kui teaksid, oleksid jahimees.»Ma väitsin, et olen teadlik ähvardavast surmast, kuid et sellistest asjadest rääkida või nende üle mõelda on kasutu, kuna ma ei suuda teha midagi, et niisugusele ohule vastu seista. Don Juan naeris ja kinnitas, et näen välja nagu näitleja, kes kehastab mehhaaniliselt päheõpitud osa.«Kui sellest saab sinu viimane võitlus maa peal, siis ütleksin, et oled lollpea,» sõnas mees külmalt. «Raiskad rumalal kombel oma viimase teo siin maa peal.»Vaikisime mõne aja. Kõik mu mõtted jooksid ummikusse. Muidugi oli õigus jälle temal.«Sul ei ole aega, mu sõber, ei ole aega. Mitte kellelgi meist pole aega,» sõnas don Juan.«Olen sellega nõus, aga...»«Ära ainult nõustu minuga,» nähvas ta. «Sa pead selle asemel, et nõnda kergesti nõustuda, hoop vastavalt tegutsema. Võta see väljakutse vastu. Muutu!»«Nõndasama lihtsalt?»«Jah. See muutus, millest ma räägin, ei toimu kunagi järk-86järgult, see leiab aset äkki. Ja sa ei valmistu selleks äkiliseks teoks, mis toob kaasa täieliku muutuse.»Ma leidsin, et seal on vastuolu. Rääkisin veendunult, et kui valmistun muutusteks, siis leiavad need kindlasti järk-järgult aset.«Sa ei ole karvavõrdki muutunud,» ütles ta. «Seepärast usudki, et muutud vähehaaval. Siiski võ sa ehk üllatada ennast ühel päeval täiesti äkilise ja ettehoiatamata muutusega. Kuna tean, et selline asi on võimalik, siis ei kaota ma lootust sinu veenmiseks.»Ma ei hakanud vastu vaidlema, sest polnud kindel, mida oli õieti öelda tahetud. Pisut hiljem don Juan jätkas.«Võib-olla peaksin seda väljendama teisiti,» ütles ta. «Soovitan sul mõelda sellele, et meil pole vähimatki aimu, kaua on veel elada jäänud. Ma ütlesin, et muutus tuleb järsku - ja just nii tuleb ka surm. Mida me peaksime tegema, kui seda teame?»Pidasin seda algul retooriliseks küsimuseks, ent don Juan andis märku, et ootab vastust.«Tuleks elada nii õnnelikult kui võimalik.»«Õige! Kuid kas sa tead kedagi, kes elab õnnelikult?»Tahtsin juba jaatavalt vastata; mõtlesin, et võin tuua näiteks kenakese hulga inimesi oma tutvusringkonnast. Järele mõeldes taipasin, et see oleks siiski vaid hädine katse ennast õigustada.«Ei,» laususin. «Tõepoolest ei tea.»

«Aga mina tean,» ütles don Juan. «On olemas mõningaid inimesi, kes on väga hoolikad oma tegude olemuse suhtes. Nende õnn seisneb tegutsemises täie teadmisega, et neil ei ole aega; seepärast on nende inimeste tegudel isesugune jõud, nende teod on nagu....»Don Juan ei leidnud õigeid sõnu. Ta kratsis meelekohti ja naeratas ning tõusis siis püsti, nagu oleks meie vestlus sellega läbi. Palusin see mõte siiski lõpuni välja öelda. Ta istus taas ja torutas huuli.«Tegudes on jõud,» lausus don Juan. «Eriti siis, kui inimene teab, et see tegu on tema viimane võitlus. Tegutsedes täie teadmisega, et vähimgi läbiviidav asi võib osutuda viimaseks võitluseks maa peal - selles peitub omapärane tajutav õnn. Soovitan sul oma elu ümber seada ja asuda tegutsema selles vaimus.»Vaidlesin niisugusele mõttekäigule vastu. Minu jaoks seisis õnn kujutluses, et tegevusele on omane järjepidevus ning et iga asja on võimalik soovi korral jätkata - eriti kui miski mulle meeldib.87Ütlesin talle, et minu teistsugune arvamus pole mitte paljas vaidlushimu, vaid tuleneb veendumusest, et nii maailmal kui ka minul enesel on kindlaksmääratav pidevus.Don Juani näis lõbustavat minu pingutus end asjalikult õigustada. Ta turtsus naerda, raputas pead, sasis juukseid ning siis, kui tegin juttu «kindlaksmääratud pidevusest», viskas oma kübara maha ja hüples sellel. Lõpetasin juba naerdes, nähes kogu seda veiderdamist.«Mu sõber, sul ei ole aega,» lausus ta. «See on juba kord inimolendite õnnetus. Kellelgi meist pole seda piisavalt ning sinu pidevusel pole tähendust selles hirmuäratavas ja salapärases maailmas.Mõte pidevusest teeb sind ainult araks,» lisas ta. «Sinu teod ei oma niisugustena enam seda võimu ja sundivat jõudu, mis iseloomustab viimast lahingut maa peal. Teiste sõnadega - sinu pidevus ei tee sind ei õnnelikuks ega tugevaks.»Märkisin, et mul tekkis hirm oma surmale mõeldes, ning süüdistasin don Juani selles, et ta põhjustas minus suurt kartlikkust oma pideva jutu ja murega surma pärast.«Aga me kõik peame surema,» sõnas ta.Seejärel osutas mees mõnede küngaste poole kaugel eemal.«Miski on seal kindlasti mind ootamas ning niisama kindel on see, et ma ühinen sellega. Aga ehk oled sa teistsugune ja surm ei ootagi sind.» Ja ta naeris minu meelheidet väljendava þesti peale.»«Ma ei taha selle üle mõelda, don Juan.»«Miks mitte?»«Sellel pole mõtet. Kui miski ongi mind seal ootamas, siis miks peaksin ma selle pärast muretsema?»«Ma ei öelnud, et peaksid selle üle muret tundma.»«Aga mida peaksin ma siis tegema?»«Kasuta seda. Keskenda tähelepanu enese ning oma surma peale ilma kahetsuse, kurbuse või mureta. Keskenda oma mõte tõsiasjale, et sul ei jätku aega, ning tegutse siis sellele vastavalt. Muuda iga tegu viimaseks võitluseks maa peal. Ainult nõnda ilmub sinu tegudesse jõud. Vastasel juhul on su teod terve elu ara mehe teod.»«On see siis hirmus halb - olla arg mees?»«Ei. Juhul kui oled surematu, pole see kuigi halb. Ent surelikel pole arguseks aega seetõttu, et argus paneb sind klammerduma asjade külge, mis on olemas vaid sinu mõtetes. Senikaua kui kõik88on rahulik, hoiab argus sind muretuna. Aga siis, kui see hirmuäratav ja salapärane maailm avab ükskord suu sinu jaoks - nii nagu ta avab selle kord kõigi jaoks -, siis taipad, et sinu kindlad teed ei olnud üldsegi kindlad. Argus takistab meid uurimast ning käsutamast oma elu.»«Ei ole loomulik elada pideva mõttega surmast, don Juan.»«Meie surm on ootel ning just see, mida teeme praegu, võib osutuda meie viimaseks võitluseks maa peal,» vastas mees pühaliku häälega. «Nimetan seda võitluseks, sest see on tõeline lahing. Siiski sammub enamik inimesi teolt teole ilma mingisuguse võitluseta ja isegi mõtteta sellest. Jahimees, vastupidi, hindab iga tegu; ja kuna ta on teadlik oma surmast, siis liigub ta oma rada mööda nii, just nagu oleks iga tegu viimane võitlus. Ainult puupea ei suuda märgata küti eeliseid oma kaasinimeste ees. Jahimees osutab oma viimasele lahingule õigustatud austust. On loomulik, et viimane tegu on pari

m, milleks ta on suuteline. Ja kõik see annabki jahimehele rõõmu ning võtab temalt igasuguse hirmu.»«Võtab aastaid, et iseennast veenda, ning siis teist sama palju, enne kui vastavalt tegutsema hakkad. Ma loodan vaid, et sul jätkub aega.»«Kui sa nõnda räägid, siis tunnen pisut hirmu.»Don Juan silmitses mind tõsise ilmega.«Olen juba öelnud, et maailm on kummaline,» lausus ta. «Jõud, mis inimesi juhivad, on ennustamatud ja hirmuäratavad - ja siiski oleme tunnistajateks ka nende särale ja hiilgusele.»Mees peatus ja vaatas mulle uuesti otsa. Ta näis tahtvat mulle midagi avaldada, ent mõtles siis ümber ja naeratas.«Kas miski juhib meid?» küsisin.«Kindlasti. Teatavad jõud juhivad meid.»«Võid sa neid kirjeldada?»«Mitte otseselt. Võin lihtsalt nimetada neid jõududeks, tuulteks, vaimudeks või siis millekski sarnaseks.»Tahtsin seda asja edasi uurida, aga enne kui jõudsin midagi küsida, tõusis ta püsti. Jäin seda meest ammuli sui jõllitama - ta oli üles tõusnud üheainsa ropsuga, keha lihtsalt kerkis äkki ning don Juan seisiski jalgel.Mõtlesin alles sellest ebatavalisest vilumusest, mis oli tarvilik niisuguse liigutuse sooritamiseks, kui ta ütles mulle kuival ning käskival toonil, et pean püüdma jänese, ta tapma ja nülgima ning liha ära praadima veel enne pimeda tulekut. Seejärel, vaatas ta89taevasse ning nentis, et mul on selleks kõigeks piisavalt aega.Ausin automaatselt asja kallale. Liikusin mööda rada, mida olime uurinud juba mitmeid kordi. Don Juan kõndis mu kannul ja pidas mu käitumist teraselt silmas. Olin väga rahulik ja keskendunud, astusin edasi ettevaatlikult ning nõnda ei olnud mul sugugi keeruline ühte isast jänest kätte saada.«Ja nüüd tapa ta,» sõnas don Juan kuivalt.Läksin lõksu juurde ja tahtsin jänest välja võtta. Haarasin tal kõrvadest ja sikutasin looma enda poole, kui äkiline hirmutunne mind tabas. Esimest korda selle aja jooksul, mil don Juan mulle küttimist õpetas, tuli mulle ette, et ta polnud kunagi rääkinud sellest, kuidas jahisaaki surmata. Ja üldse oli ta kogu selle pika aja jooksul, mil olime kõrbetes matkanud, tapnud ise vaid ühe jänese, kaks vutti ja lõgismao.Jätsin jänese rahule ning vaatasin don Juani poole.«Ma ei suuda tappa.»«Miks mitte?»«Ma ei ole seda kunagi teinud.»«Kuid sa oled ju tapnud sadu linde ning ka muid loomi!»«Jah, aga püssiga, mitte paljaste kätega.»«Mis vahe seal on? Selle jänese päevad on niikuinii loetud.»Don Juani toon vapusatas mind; see oli nii vankumatult teadlik, et mulle näis, nagu oleks tolle looma saatus lõplikult otsustatud.«Tapa ta,» sõnas ta metsiku läikega silmis.«Ma ei suuda.»Ta karjus mulle, et jänesel tuleb surra, et tema rännakud selles ilusas kõrbes on jõudnud lõpule. Ei olnud minu asi vastu seista, sest jõud või vaim, kes juhtis jäneseid, oli saatnud tolle looma minu püünisesse just enne videvikku.Mind haaras hulk segaseid mõtteid ja tundeid. Tajusime ängistava selgusega tolle jänese tragöödiat, mis seisnes selles, et ta oli langenud minu lõksu. Mõne sekundi jooksul libisesid mu silme eest mööda need hetked minu elus, need arvukad korrad, mil olin ise olnud jäneseks.Loom vaatas mind ja mina vaatasin teda. Jänes oli tõmbunud lõksu tagaseina juurde, kuidagi kägaras, väga rahulik ja liikumatu oli ta. Vahetasime sünge pilgu ning too piik, millest lugesin vaikset meeleheidet, tekitas minus otsusekindluse.«Kurat temaga,» ütlesin ma valjusti. «Ma ei tapa kedagi. Mu90käed olid pehmed, kui püüdsin haarata jänesel kõrvadest. Loom rabeles osavalt ja ma ei saanud temast kinni. Proovisin uuesti ning taas ebaõnnestunult. Meeleheide haaras min

d. Tundsin iiveldust ja andsin lõksule hoobi, et seda purustada ning jänesel minna lasta.Püünis oli ootamatult tugev ega purunenud, nagu ma soovisin. Minu meeleheitest oli saanud talumatu ahastus - kogu jõuga hüppasin lõksu servale. Kepid raksatasid valjusti ja ma tirisin jänese välja. Hetke jooksul tundsin kergendust, kuid see hajus kohe. Jänes rippus lõdvalt mu käes. Loom oli surnud.Ma ei teadnud, mida teha. Hakkasin uurima, miks ta surma oli saanud. Seejärel pöördusin on Juani poole. Mees vaatas mind pika pilguga. Jäine hirmutunne pani kogu mu keha värisema.Istusin maha kaljude vahele. Tundsin hirmsat peavalu. Don Juan asetas käe mulle laubale ja sosistas, et jänes tuleb nülgida ning praadida, enne kui videvik möödub.Tundsin endiselt iiveldust. Don Juan kõneles minuga väga rahulikult, otsekui räägiks lapsega. Ta ütles, et jõud, mis juhib inimesi ja loomi, oli saatnud selle jänese minu juurde just nii, nagu juhib kord mind ennast minu surma juurde. Ta lisas, et jänese surm oli kingiks minule, täpselt nii, nagu minu surm on kunagi kingiks millelegi või kellelegi teisele.Olin uimane. Selle päeva sündmused olid mu lausa hävitanud. Üritasin mõelda, et tegu oli olnud tühipalja jänesega. Ja siiski ei suutnud ma vabaneda ebameeldivast mõttest võrrelda toda looma inimesega.Don Juan selgitas, et peaksin sööma veidi liha, kas või kil-lukese, et anda oma avastusele jõudu.«Ma ei suuda seda teha,» protesteerisin alandlikult. «Me oleme vaid rämps nende jõudude kaes,» nähvas mees. «Nõnda ei loobu enesetähtsusest ja kasuta kingitust õigesti.»Korjasin jänese üles; loom oli veel soe.Don Juan kummardus minu kohale ja sosistas mulle kõrva: «Sinu püünis oli tema viimane võitlus maa peal. Ütlesin tollele jänesele, et tal ei olnud enam rohkem aega rännata selles imetlusväärses kõrbes.»9110.JÕULE KÄTTESAADAVAKS MUUTUMINENeljapäev, 17. august 1961Kohe, kui olin autost välja saanud, kaebasin don Juanile halba enesetunnet.«Istu, istu,» lausus ta pehmelt ja vedas mind peaaaegu kättpidi oma maja rõdule. Ta naeratas ja patsutas mind õlale.Kaks nädalat tagasi, 4. augustil, oli don Juan oma sõnutsi taktikat muutnud ja lasknud mul neelata mõned tükikesed peyotet. Hallutsinatsioonide kõrgpunktil olin mänginud koeraga, kes elas tolle maja juures, kus kogu üritus aset oli leidnud. Don Juan oli koeraga mängimist tõlgendanud kui väga erilist sündmust. Ta väitis, et kokkupuutumisel jõuga - just niisugusel nagu minul tollel hetkel - ei olnud tavalist maailma enam olemas ning seega ei saanud midagi võtta kindlana. Seega ei olnud koer enam lihtsalt koer, vaid peyotes leiduva jumaliku jõu Mescalito kehastus.Kogemuse järelmõjudeks olid olnud üleüldine väsimus ning melanhoolia, samuti eriti elavad unenäod, milles tuli ette ka painajalikke motiive.«Kus on su kirjutamistarbed?» uuris don Juan, kui olin istet võtnud.Olin märkmiku autosse jätnud. Mees kõndis sõiduki juurde, võttis mu kirjamapi hoolikalt välja ja tõi minu kätte.Seejärel tundis ta huvi, kas kannan märkmeplokki tavaliselt kõndimise ajal käes. Vastasin jaatavalt.«See on hullumeelsus,» märkis ta. «Olen sulle juba öelnud, et sa kõndimise ajal mitte midagi käes ei kannaks. Muretse seljakott või ranits.»Naersin. Mõte märkmete seljakotis tassimisest oli naeruväärne. Sõnasin, et kannan enamasti ülikonda ning et seljakott ülikonna peal oleks tõeliselt veider vaatepilt.92«Viska siis mantel üle seljakoti. Parem pidagu inimesed sind küürakaks, kui et hävitad oma keha kogu kraami käes tassimisega.»Seejärel ärgitas ta mind märkmeid tegema. Mees näis igati püüdvat mu olemist mugavaks teha.Kaebasin uuesti füüsilise ebamugavustunde üle ning lisasin, et tunnen end kuidagi õnnetuna.Don Juan naeris ja ütles: «Sa oled õppima hakanud.»Seejärel oli meil pikk jutuajamine. Sain teada, et Mescalito oli mind endaga mängima

lubades mu ära märkinud kui «valitud mehe». Mu kaaslast oli selline ettetähendus hämmastanud, sest ma polnud indiaanlane; siiski oli tal nüüd kavas anda mulle mõningaid salajasi teadmisi. Ta lisas, et ka tal enesel oli olnud «heategija», kes oli õpetanud, kuidas saada «teadmistega inimeseks».Mul oli tunne, et juhtumas on midagi kohutavat. Teadmine, et olen «valitud mees» koos don Juani veidra käitumise ja peyote laostava mõjuga, tekitas minus talumatu pinge ja ebakindluse tunde. Mu kaaslane jättis selle tähele panemata ning soovitas mõelda vaid sellele imele, et Mescalito oli minuga mänginud.«Ära mõtle millelegi muule,» lausus ta. «Kõik muu tuleb sinu juurde iseenesest.»Ta tõusis püsti, patsutas mind pähe ja sõnas väga maheda häälega: «Ma õpetan sulle, kuidas saaameheks, just nagu ma õpetasin sedagi, kuidas saada jahimeheks. Kuid pean sind hoiatama, et nõnda kui jahipidamise õppimine ei ole sinust veel jahimeest teinud, nõnda ei muuda ka sõjameheks õppimine kohe sind üheks nende seast.»Tundsin kurnatust, füüsilist ebamugavust ja meeleheidet. Kaebasin kummaliselt elavate ja kohati õudsete unenägude üle. Ta näis hetke kõhklevat, kuid istus siis uuesti.«Need on veidrad unenäod,» lisasin.«Sul on alati olnud veidraid unenägusid,» sähvas ta vastu.«Kinnitan sulle, nüüd on nad palju veidramad kui kunagi varem.»«Ära selle pärast muretse. Need on ainult unenäod. Nõnda nagu tavalise inimese unenägudel, nii ei ole ka nendel võimu. Seega ei ole nende pärast mõtet muretseda ega neist juttu teha.»«Aga nad segavad ja kiusavad mind. Kas ei ole võimalik midagi ette võtta, et neid lõpetada?»«Ei! Lase nad mööda,» ütles ta. «Sul on nüüd aeg jõule93kättesaadavaks muutuda ja sa pead käsile võtma unenägemise.»Toon, millega ta lausus sõna «unenägemine», lasi arvata, et seda sõna kasutati praegu mingis erilises tähenduses. Kaalutlesin just, kuidas selle asja kohta aru pärida, kui mees uuesti rääkima hakkas.«Ma ei ole sulle rääkinud unenägemisest, sest seni tegelesid jahimeheks õppimisega,» alustas ta. «Jahimees ei tegele jõu kasutamisega, seetõttu on tema unenäod lihtsalt unenäod. Nad võivad olla selged, kuid see pole unenägemine.Sõjamees aga, vastupidi, otsib jõudu ja üks tee selleni on unenägemine. Vahe jahimehe ja sõdalase vahel on selles, et sõjamees on teel jõu juurde, kuna jahimees ei tea temast mitte midagi või teab väga vähe.Otsustada, kes kõlbab sõjameheks ning kellest võib saada vaid jahimees, ei ole meie teha. See otsus tehakse nende jõudude poolt, kes juhivad inimesi. Ja just seetõttu oligi sinu mäng Mesca-litoga nõnda oluline enne. Need jõud juhtisid su minu juurde; nad tõid su tollesse bussijaama, kas mäletad? Üks kloun tõi su minu juurde. Suurepärane enne - kloun sind välja valimas. Seetõttu õpetasingi ma sulle jahipidamist. Ja sellele järgnes teine suurepärane enne - Mescalito ise mängis sinuga. Kas saad mu mõttekäigust aru?»See kummaline loogika oli masendav. Need sõnad tekitasid minus tunde, justkui oleksin alla jäämas millelegi tundmatule ning hirmuäratavale, millelegi sellisele, mida ma ei suuda Õieti ettegi kujutada ning millel pole olnud kohta isegi mu kõige metsikumates fantaasiates.«Mida peaksin sinu arvates tegema?» küsisin.«Muutu jõule kättesaadavaks; võta oma unenäod käsile,» vastas don Juan. «Sa nimetad neid unenäks, kuna sul pole jõudu. Sõjamees - kuna ta on inimene, kes otsib jõudu - ei nimeta neid nõnda. Ta kutsub neid reaalsuseks.»«Kas tahad öelda, et ta võtab neid reaalsusena?»«Ta ei võta midagi millegi muuna. See, mis sinu jaoks on vaid unenäod, on sõjamehe jaoks tõelisus. Pead taipama, et sõjamees ei ole lollpea. Sõdalane on laitmatu kütt, kes peab jahti jõule; ta pole joodik ega hull, temal pole ei aega ega võimalust end petta või vigu teha. Panus on selleks liiga kõrge. Ja panuseks on tema kaalutletud ning distsiplineeritud elu, toosama, mille korrastamine ja häälestamine on võtnud nõnda kaua aega. Ta ei saa seda94kaotada mingi totra valearvestuse või vigase hinnangu tagajärjel.Unenägemine on sõjamehe jaoks reaalne seetõttu, et selle puhul saab ta tegutseda vastavalt oma tahtele, ta võib vastu võtta või tagasi lükata otsuseid, ta võib valida asju ja o

lukordi, mis muudavad jõule kättesaadavaks, ja ta saab neid töödelda ning kasutada; tavalises unes aga ei ole see kõik võimalik.»«Niisiis väidad sa, et unenägemine on reaalne.»«Loomulikult on see reaalne.»«Niisama reaalne kui meie praegune tegevus?»«Kui sul on soovi võrrelda, siis ma võin öelda, et see on ehk reaalsemgi. Unenägemise ajal on sul jõudu, sa võid muuta asjade käiku, sa võid avastada arvutu hulga varjatud tõsiasju, sa võid kontrollida kõike, mida iganes soovid.»Don Juani tõekspidamised olid mulle alati teataval määral meeldinud. Polnud raske taibata, et tollele mehele meeldis mõte, justkui saaks inimene unenägudes kõike teha. Siiski ei suutnud ma niisugust ideed tõsiselt võtta. Hüpe oli liiga suur.Vaatasime hetke teineteisele otsa. Tema väited olid hullumeelsed, ja ometi on ta üks selgema peaga mehi, keda ma oma elus olen kohanud.Ütlesin, et ma ei suuda uskuda, et et ta võtab oma unenägusid reaalsusena. Don Juan irvitas selle peale - paistis, et ta aimas, kuivõrd vähe oskan ma oma seisukohta kaitsta. Seepeale ta tõusis sõnagi lausumata ja kadus majja.Istusin hulk aega juhmilt paigale tardununa, seejärel kutsuti mind maja taha. Don Juan oli valmistanud pisut maisiputru ning ulatas mulle kausi.Küsisin söögi ajal tema ärkvelolemise aja kohta - tahtsin teada, kuidas seda perioodi nimetada. Kuid mees kas ei saanud minust aru või siis ei tahtnud vastata.«Kuidas sa nimetad seda, mida me praegu teeme?» pärisin ma edasi, pidades silmas seda, et tegemist on reaalse tegevusega ning unenäo vastandiga.«Nimetan seda söömiseks,» sõnas ta ja rahuldas oma naeruhimu.«Mina nimetan seda reaalsuseks,» ütlesin ma. «Söömine leiab tegelikult aset.»«Unenägemine leiab samuti aset,» vastas ta itsitades. «Samuti nagu küttimine, käimine, naermine.»95Ma ei vaielnud enam, kuid ei suutnud mitte kuidagi sundida end omaks võtma niisuguseid seisukohti. Don Juan näis minu kimbatuse üle heameelt tundvat.Kui olime lõpetanud söömise, sain ma teada, et läheme taas väikesele rännakule - ainult et sedapuhku ei pidanud me enam nõndasama kõrbes ringi lonkima nagu varem.«Seekord on olukord teistsugune,» sõnas ta. «Äiates tänasest päevast hakkame liikuma kohtades, kus on jõud, sest sul tuleb õppida end jõule kättesaadavaks muutma.»Taas väljendasin oma kõhklusi ja rahutust ning ütlesin, et ma pole niisugusteks ettevõtmisteks valmis.«Tule juba kord, sa annad järele rumalale hirmule,» ütles ta madala häälega, patsutades mind seljale ning naeratas siis heatahtlikult. «Ma olen äratanud sinus jahimehevaimu. Sulle meeldib koos minuga selles ilusas kõrbes rännata. Sul on hilja sellest loobuda.»Ta hakkas liikuma kõrbe suunas ja andis mulle märku järgneda. Kui mulle poleks meeldinud temaga kõrbes kolada, siis oleksin võinud praegu autosse istuda ja minema sõita. Aga mulle meeldis see tunne, mida vaid tema suutis mulle sisendada - et maailm on hirmuäratav ja salapärane, kuid siiski ilus. Nagu ta oli öelnud, oli juba hilja midagi muuta.Don Juan juhtis mind kaugete küngaste poole idas. See oli pikk teekond. Päev oli palav, kuid kuumus, mis tavaliselt liiga tegi, tundus täna kuidagi märkamatu. Me liikusime tükk aega piki kan-jonit, kuni don Juan lõpuks peatus ja kaljude varju istus. Võtsin seljakotist pisut kuivikuid, kuid ta käskis mul nendega mitte jännata.Mu kaaslane lausus veidi aja pärast, et peaksin istuma mõnele väljapaistvale kohale. Ta osutas üksikule ja peaaegu ümmargusele kaljurahnule kümne või viieteistkümne jala kaugusel ning aitas mu seejärel tolle otsa. Eeldasin millegipärast, et ka tema tuleb sinna, ent ta upitas end kõrgemale vaid selleks, et ulatada mulle mõni tükike kuivatatud liha. Viimase kohta lausus ta surmtõsise ilmega, et see on jõudu sisaldav liha ning et seda tuleb mäluda aeglaselt ning hoida muu toiduga segunemast. Seejärel sammus ta tagasi varjulisse kohta ning istus maha, selg vastu kaljut. Ta näis lõdvestunud ja peaaegu magavat ning ta jäi sellessse asendisse seniks, kuni olin lõpetanud liha närimise. Siis ajas ta ennast sirgu ja kallutas pea kergelt paremale: ta näis tähelepanelikult96midagi kuulavat. Seejärel vaatas don Juan paar korda minu poole, tõusis järsku püsti ning asus ümbrust uurima nii, nagu jahimehed seda teevad. Kangestusin samuti automaat

selt kohale ja liigutasin vaid silmi, et jälgida oma kaaslase tegevust. Ta astus väga ettevaatlikult kaljude varju, just nagu oleks oodata mõne saaklooma nähtavale ilmumist. Märkasin alles nüüd, et asusime koopasarnases nõos, liivakivist kaljude vahel asetsevas kuivas veekanjonis.Äkki tuli don Juan kaljude vahelt välja ning naeratas mulle laialt. Ta sirutas oma käsi, haigutas ja lonkis minu kalju poole. Lõdvestusin ning istusin mugavalt kivile.«Mis juhtus?» küsisin ma sosinal.Don Juan karjus mulle vastuseks, et ümbruskonnas pole midagi murettekitavat. Tundsin äkilist tõuget kõhus. Vastus oli olnud ebakohane ning ma ei uskunud, et see mees võiks ilma põhjuseta kisendada. Asusin end tolle kaljurohmaka pealt alla libistama, ent ta teatas mulle - taas karjudes -, et peaksin seal veel mõnda aega püsima.«Mida sa teed?» küsisin.Don Juan peitis end kahe väiksema kivi vahele minu kaljurahnu jalamil, istus maha ja lausus valju häälega, et oli vaid pisut ringi vaadanud, sest arvas nagu midagi kuulvat.Uurisin, kas ta oli ehk kuulnud mõne suure looma lähenemist, ta asetas käe kõrva juurde ning hõikas, et ta ei kuulnud mind, ning ma pidin oma sõnu valjusti hüüdma. Ma tundsin kisendamise olevat väga ebamugava, ent ta karjus taas, et peaksin häält tõstma. Hüüdsin siis lõpuks, et soovin teada saada, mis on lahti. Ta teatas valjuhäälselt, et õigupoolest pole midagi erilist lahti, ning soovis teada, kas olin ehk kaljutipult midagi erilist märganud. Kuigi vastasin eitavalt, käskis ta mul kirjeldada meist lõunas suunas asuvat maastikku.Nõnda kisendasime me mõne aja vastastikku ja siis anti mulle märku allatulekuks. Kui olin temaga ühinenud, sosistas ta mulle kõrva, et kogu see karjumine oli olnud vajalik selleks, et anda meie siinviibimisest teada. See omakorda oli tarvilik, kuna pidin tolle veeaugu jõule kättesaadavaks muutuma.Vaatasin uurivalt ringi, ent ei märganud mingisugust veeauku. Muu kaaslane teatas aga, et seisame otse selle peal.«Siin on vett,» ütles ta sosinal, «ning samuti jõud. Siin asub97vaim, kelle me peame välja meelitama; võib-olla tuleb ta sinu järele.»Tahtsin rohkem kuulda tolle väidetava vaimu kohta, kuid ta nõudis täielikku vaikust. Pidin olema täiesti hääletu ning ei tohtinud isegi mitte sosistada, et mitte reeta oma kohalolekut.Selle mehe jaoks polnud tundidepikkune liikumatus ilmselt mingi probleem, minule oli see aga tõeline piin. Kõikjal tekkisid pinged, selg hakkas valutama ja jalad surid. Kogu keha oli muutunud kangeks ja külmaks, kui don Juan lõpuks tõusis. Taas ta lausa paiskus jalgadele ning ulatas siis mulle abistava käe.Kohe, kui oma jalgu sirutada püüdsin, taipasin, millise arusaamatu kergusega oli too mees püsti hüpanud pärast tundidepikkust liikumatust. Minul näiteks võttis tükk aega enne, kui jalad said tagasi käimiseks vajaliku nõtkuse.Don Juan suundus maja poole. Ta kõndis väga aeglaselt. Mina pidin liikuma kolm sammu tagapool ja jälgima täpselt tema teed, mis oli kääruline ja tiirles meie tavalise raja ümber, ületades viimast neljal või viiel korral; kui lõpuks tema maja juurde jõudsime, oli juba hiline õhtupoolik.Hakkasin oma kaaslased päeva sündmuste kohta aru pärima, ent ta teatas, et rääkimine ei ole tarvilik. Pidime edaspidi hoidma küsimused nende kohtade jaoks, kus oli jõud.Pidin uudishimust lausa hulluks minema ja püüdsin esitada küsimusi sosinal, ent mehe külm ja karm pilk tuletas meelde, et ta oli rääkinud täiesti tõsiselt.Istusime rõdul veel mõned tunnid. Töötasin oma märkmete kallal. Aeg-ajalt ulatas ta mulle mõne tüki liha ning lõpuks muutus liiga pimedaks, et edasi kirjutada. Püüdsin mõelda muutustest ja arengust oma tegevuses, kuid mingi osa minus hakkas sellele vastu ning ma jäin magama.Laupäev, 19. august 1961Eile hommikul sõitsime don Juaniga linna ning einestasime restoranis. Ta ei soovitanud mul oma toitumist liiga äkiliselt muuta.«Sinu keha ei ole harjunud jõudu sisaldava lihaga,» selgitas ta. «Jääksid haigeks, kui ei söökenam endist toitu.»Ta ise sõi väga isukalt. Kui ma naljatades sellele tähelepanu juhtisin, siis sõnas ta lihtsalt: «Minu kehale meeldib igasugune toit.»

98Keskpäeva paiku liikusime tagasi veekanjoni poole. Me jätkasime endale tähelepanu juhtimist lärmaka jutu ning tunde vältava täieliku vaikusega.Kui lõpuks sellest paigast lahkusime, ei võtnud don Juan suunda mitte kodu poole, vaid hakkas liikuma mägede suunas. Kõigepealt jõudsime madalate nõlvadeni, aga varsti ronisime juba mööda üsna järske kaljurahne. Kaljude juures valis mu kaaslane ühe avatud ja mitte mingisugust varju pakkuva paiga puhkuseks. Ta sõnas, et peame seal ootama videviku tulekut ning käituma võimalikult loomulikult. Mul lubati küsimusi esitada.«Tean, et siin läheduses hiilib vaim,» sõnas ta madalal häälel.«Kus?»«Seal eemal, põõsastes.»«Mis tüüpi vaim see on?» rTa vaatas mind pilkaval ilmel ja uuris siis: «Kui palju neid erinevaid tüüpe õieti on?»Selle peale naersime mõlemad. Esitasin küsimusi, sest olin üsna närviline.«See tuleb ühes videvikuga,» tähendas don Juan. «Meil jääb üle vaid oodata.»Jäin vait. Mul polnud enam ühtegi küsimust.«Praegu on aeg, mil peame pidevalt rääkima,» märkis ta. «Inimese hääl äratab vaimu tähelepanu.me teeme,end talle kättesaadavaks, siis jätka kõnelemist.»Tundsin totrat tühjusetunnet - ma ei osanud äkki mitte midagi öelda. Mu kaaslane naeris ja patsutas mind õlale.«Oled sina alles imelik tegelane,» nentis ta. «Kui on tarvis rääkida, siis jääd sa tummaks. Noh, lase aga käia, laksuta oma lõugu.»Ta tegi rõõmsa grimassi, laksutades kohutava kiirusega, ent hääletult oma lõugu.«Teatud teemal hakkame nüüdsest peale rääkima ainult nendes kohtades, kus on jõud> jäkas ta. « su siia, et sooritaksid oma esimese katse. See on jõu asupaik ning siin võime rääkida ainult jõust.»«Ma tõesti ei taipa, mis asi see jõud õieti on,» ütlesin.«Jõud on midagi niisugust, millega tegelevad sõjamehed, alustas don Juan. «Alguses on see kõik uskumatu ja kauge asi; on raske isegi sellele mõelda. Oled praegu just niisuguses olukorras.99Seejärel muutub jõud tõsiseks asjaks; seda võib mitte omada, sellest võib isegi mitte veel lõplikult teadlik olla, aga ometi taipab inimene, et on ilmunud midagi niisugust, mida varem ei olnud. Järgmise sammuna avaldab jõud ennast kui miski kontrollimatu. Ma ei saa öelda, kuidas see tuleb või mis ta õieti on. See ei ole mitte midagi, aga ometi paneb ta su nägema imesid. Ja päris lõpuks on jõud midagi meis enestes, midagi, mis kontrollib meie tegusid ja allub siiski me tahtele.»Tekkis väike paus. Don Juan uuris minult, kas olin aru saanud. Tundsin end naeruväärsena jaatavat vastust andes. Ta märkas minu hämmingut ja itsitas.«Nüüd õpetan sulle, kuidas teha esimest sammu jõu suunas,» sõnas ta aeglaselt, justkui dikteerides. «Ma õpetan sulle, kuidas kujundada unenägemist.»Uuesti tunti huvi, kas olin aru saanud. Ma ei olnud, tegelikult suutsin teda vaevu jälgida. Seejärel selgitas ta mulle, et «unenägemise kujundamine» tähendab täieliku ja kindla kontrolli saavutamist üldise olukorra üle unenäos ning see on võrreldav kontrolliga, mis meil on ärkvelolekus, kui käime näiteks ringi kõrbes või ronime mõne kaljurahnu otsa.«Sul tuleb alustada väga lihtsatest asjadest,» sõnas ta. «Täna öösel pead unes jälgima oma kasHakkasin valjusti naerma, sest don Juan oli rääkinud sellise tooniga, nagu oleks tegemist millegi igapäevasega.«Miks sa naerad?» päris ta üllatunult.«Kuidas ma saaksin unes oma käsi vaadata?»«Väga lihtsalt - fookusta oma silmad nendele. Näed - niiviisi!» sõnas mu kaaslane, kallutas pea ette ja jõllitas oma käsi, endal suu pooleldi pärani. See käitumine oli nõnda koomiline, et puhkesin naerma.«Ei, tõega, kuidas peaksin ma unes midagi sellist tegema?» pärisin ma.«Täpselt nõnda, nagu ma sulle näitasin,» nähvas ta. «Sa võid ju muidugi vaadata ka midagi muud oma varbaid, kõhtu või ninaotsa. Nimetasin käsi lihtsalt seetõttu, et mul endal oli neid kõige hõlpsam jälgida. Ja ära arva, et see kõik on mingi nali. Unenägemine on niisama tõsine asi kui nägemine, suremine või mis tahes muu tegevus selles hirmuäratavas ja salapärases maailmas. Mõtle sellest kui millestki lõbusast, kujutle kõiki neid uskuma-100

tuid asju, mis võid korda saata. Jõudu jahtival inimesel ei ole unenägemistes mingisuguseid piire.»Palusin anda endale mõningaid täpsemaid näpunäiteid.«Näpunäiteid ei ole olemas,» lausus don Juan. «Vaata lihtsalt oma kasi.»� «Küllap on siiski olemas veel midagi, mida sa võiksid mulle öelda,» käisin peaie.Ta raputas pead ning pilgutas silmi, heites mulle kiireid pilke.«Igaüks meist on erinev,» sõnas ta lõpuks. «See, mida sa nimetad näpunäideteks, oleks tegeliku selle kirjeldamine, mida mina ise tegin õppimise ajal. Aga me ei ole ühesugused; meil pole pisematki sarnasust.»«Ent võib-olla oleks see siiski mulle abiks.»«Sul on kõige lihtsam alustada oma käte vaatamisest.»Don Juan näis mõtteid koguvat ning kiigutas pead tasakesi üles-alla.«Kui sa vaatad unes midagi, siis muudab see alati kuju,» lausus ta pika vaikimise järel, «Unenägude kujundamise käigus on oluline mitte lihtsalt vaadata midagi, vaid säilitada sellest terviklik pilt. Unenägemine muutub reaalsuseks siis, kui õnnestub kõik fookusesse viia. Ning siis ei ole enam vahet, kas teed midagi unes või ärkvelolekus. Saad minust aru?»Kuigi olin aru saanud kõigest, ei olnud ma võimeline neid mõtteid tõe pähe võtma. Ma väitsin, et tsiviliseeritud maailmas on palju inimesi, kellel on optilisi pettekujutlusi ja kes*ei suuda reaalseid sündmusi oma fantaasiatest eristada. Lisasin veel, et kahtlemata on need inimesed nõrgamõistuslikud ja et olen alati tundnud suurt ebamugavust, kui ta soovitas mul käituda nagu hullumeelne.Kui olin oma pikkade selgitustega lõpule jõudnud, manas don Juan ette koomilise, meeleheidet väljendava þesti, haarates pea käte vahele ning ohates valjusti.«Jäta oma tsiviliseeritud maailm rahule,» lausus ta. «Lase see olla! Keegi ei käsi sul hullumeelsena käituda. Olen juba öelnud, et sõjamees peab olema täiuslik selleks, et tegelda jõududega, kellele ta jahti peab. Kuidas võib sulle pähe tulla, et sõjamees ei oska asjade vahel vahet teha?»Veidi aega hiljem lisas ta juurde: «Teisest küljest saaksid sina, kes sa nii kindlalt tead, missugune on reaalne maailm, otsekohe101surma, kui peaksid sõltuma oma võimest teha vahet reaalse ja ebareaalse vahel.»Ma polnud ilmselt oma mõtteid õigesti edasi andnud. Iga kord, kui ma protesteerisin, väljendas see lihtsalt minu pettumust talumatus olukorras viibimise pärast.«Ma ei soovi sugugi teha sinust haiget ja hullu meest,» jätkas don Juan. «Sa võid seda ise teha ilma minu abitagi. Aga et jõud, kes meid juhivad, tõid su minu juurde, siis olen ma püüdnud sind õpetada muutma oma rumalaid tavasid ning elama tugevat ja puhast jahimeheelu. Siis juhtisid jõud sind jälle ning andsid mulle märku, et peaksid õppima elama eksimatut sõjameheelu. Tõenäoliselt ei ole sa selleks suuteline. Aga kes teab? Oleme ju me ise niisama salapärased ning hirmuäratavad kui seletamatu maailm meie ümber, nii et kes teakski täpselt, milleks suuteline oled.»Don Juani häälel oli nukker toon. Tahtsin vabandama asuda, ent mees hakkas uuesti rääkima.«Sul ei ole tarvis vaadata oma kasi,» ütles ta. «Nagu juba öeldud, võid vaadata ükskõik mida. id vali objekt juba eelnevalt välja ning otsi see siis unenäos üles. Nimetasin käsi lihtsalt sellepärast, et need on alati oma kohal. Kui käed hakkavad oma kuju muutma, siis suuna pilk veidikeseks mõnele muule asjale ning seejärel vaata taas käsi. Selle tehnika täiustamine võtab kaua aega.»Olin nõnda süvenenud kirjutamisse, et ei märganud isegi pimeda tulekut. Päike oli juba horisondi taha kadunud. Taevas oli pilvine ning videvik kogus jõudu. Don Juan tõusis ja heitis vargseid pilke lõuna suunas.«Lähme,» sõnas ta. «Meil tuleb minna lõuna poole, kuni veeaugu vaim end näitab.»Kõndisime umbes pool tundi. Maastik muutus äkki ja me jõudsime lagedale ja viljatule maa-alale. Seal oli suur ümara kujuga küngas, mille ümbruskond oli lagedaks põlenud. Paik sarnanes mõneti kiila pealaega. Kõndisime tolle moodustise poole. Mõtlesin juba, et don Juan kavatseb künka otsa ronida, kui ta äkki seisatas ning väga tähelepanelikku asendisse tardus. Mehe keha näis olevat üleni pinges, hetkeks läbis seda värin. Seejärel ta lõdvestus. Ma ei suutnud aru saada, kuidas võis ta keha üldse püsti jääda, kui kõik lihased näisid nõnda täielikult lõdvestunud olevat.102

Samal hetkel raputas mind väga tugev tuuleiil. Don Juani keha pöördus tuule järgi läände. Ta ei kasutanud pöörde tegemiseks oma lihaseid - vähemalt mitte sellel kombel, nagu mina seda teinud oleksin. Tema keha liikus nii, nagu oleks seda väljastpoolt tõmmatud. Tundus, justkui keegi teine oleks selle mehe kehaasen-dit muutnud.Jälgisin oma kaaslast edasi. Ka tema vaatas mind silmanurgast, näol otsustav ja eesmärgikindel ilme. Kogu tema olemus oli nii tähelepanelik, et vaatasin don Juani lausa hämmastunult. Ma polnud veel kunagi viibinud olukorras, kus oleks tarvis läinud nõnda veidrat kontsentratsiooni.Äkki võpatas mu kaaslase keha, justkui oleks seda külma veega üle valatud. Veel üks tõuge läbis teda ning seejärel hakkas don Juan kõndima, nagu poleks midagi juhtunud. Järgnesin talle. Möödusime paljast künkast ida poolt. Kui olime selle kõrgeima tipuga ühel joonel, peatus mu kaaslane ja pöördus näoga lääne suunas.Sealt, kus me nüüd seisime, ei paistnud künka tipp enam nõnda ümara ja siledana nagu eemalt vaadates Päris harja lähedal oli mingi koobas või auk. Vaatasin seda, kuna ka don Juan näis tolle koha vastu huvi tundvat. Uus tugev tuulehoog tekitas värina, mis jooksis mööda mu selgroogu üles. Don Juan pöördus seejärel lõuna suunas ja uuris teraselt sinnapoole jäävat maa-ala.«Näed!» sosistas ta äkki ja osutas mingile asjale maas. Pingutasin oma silmi. Umbes kahekümne jala kaugusel oli tõepoolest midagi maas. See oli pruunikas ja näis värisevat. Kui keskendusin sellele objektile kogu oma tähelepanu, siis sain aru, et see oli peaaegu ümmargune ja kuidagi kägaras; tegelikult nägi see asi välja nagu maas lamav koer.«Mis see on?» küsisin sosinal.«Ma ei tea,» vastas don Juan niisama tasa ja uuris seda edasi. «Aga sinu arvates?»Ütlesin, et see tundus olevat koer.«Koera kohta on see liiga suur,» kahtles ta.Astusin paar sammu lähemale, aga ta peatas mind. See oli ilmselt ikkagi mingi loom, kas magav või siis surnud. Võisin enamvähem eristada pead; kõrvad olid ettepoole sirutatud nagu hundil. Nüüd olin lõplikult kindel, et tegemist oli kägaras lamava loomaga - vabalt võis see olla näiteks pruun vasikas. Teatasin sellest don103Juanile. Jälle ei olnud ta nõus - vasika jaoks pidi see liiga väike olema ning pealegi näisid sellel elukal olevat püstised kõrvad.Loom värises maas ja ma taipasin, et ta oli elus. Võisin näha teda hingamas, kuid näis, et ta ei teinud seda rütmiliselt. Hingetõmbed paistsid pigem kui ebaregulaarsed värinad. Ja siis ma taipasin.«See on surev loom,» sosistasin ma.«Sul on õigus,» vastas ta tasa. «Aga mis loom see ikkagi on?»Ma ei suutnud eristada ühtegi olulist tunnust. Don Juan astus paar ettevaatlikku sammu ja ma järgnesin talle. Oli juba peaaegu pime ning nõnda pidime tegema veel mõne sammu lähemale, et selgemalt näha.«Ole ettevaatlik,» sosistas mu kaaslane. «Kui see on surev loom, siis võib ta oma viimase jõuga meile kallale tormata.»Olevus näis elavat viimaseid hetki; tema hingamine oli ebakorrapärane ja keha värises kramplikult. Äkki tõstis võimas kramp looma peaaegu maast üles. Kuulsin metsikut kriiskamist ja siis sirutas olend jäsemed välja; tema käpad olid rohkem kui hirmuäratavad, need olid lausa võikust tekitavad. Pärast jalgade väljasirutamist rullus loom küljeli ning vajus siis selili.Kuulsin kohutavat urinat ja don Juani hüüdmas: «Jookse elu eest!» Ning seda ma tegin. Jooksin uskumatu väledusega künkatipu poole. Kui ma poolel teel korraks tagasi vaatasin, nägin don Juani endisel kohal seismas. Ta andis mulle märku tagasi tulla. Jooksin künkanõlvast alla tagasi.«Mis juhtus?» pärisin täiesti hingetult.«Arvan, et loom on surnud,» vastas ta.Läksime ettevaatlikult lähemale. Olend lamas väljasirutatult selili. Hetk hiljem ma peaaegu karjatasin hirmust. Märkasin, et toom polnud siiski veel surnud, tema jalad vehklesid õhus. Ent ometi elas ta ilmselt oma viimaseid hetki.Kõndisin don Juanist ees. Uus võpatus läbis eluka keha ning nüüd nägin ma tema pead. Kohutatult pöördusin don Juani poole. Keha järgi otsustades oli see loom kindlasti mingi imetaja, ent tal oli nokk nagu linnul.Vaatasin teda täielikus õuduses. Olin tummaks löödud, minu mõistus keeldus midagi sellist

uskumast. Ma ei suutnud sõnagi lausuda; kunagi oma elus polnud ma näinud midagi niisugust.104Tahtsin don Juanilt seletust pärida, kuid suutsin vaid arusaamatult pomiseda. Ta vaatas mind. Mina jälle vaatasin teda ning seejärel looma, ja siis seadis miski minus maailma uuesti korda. Ma taipasin, millega meil oli tegemist. Läksin rahulikult selle asjanduse juurde ning tõstsin ta üles. See oli suur põlenud põõsaharu. Tuul oli tollele lahtist pinnast peale puhunud ning igasugune puru, mis sinna külge oli jäänud, jättiski mulje suurest kõhukast loomast. Põlenud oksa ja kuiva puru ruskevõitu toon andiski rohelise taimestiku taustal täiesti loomutruu pruuni värvi.Naersin oma totruse üle ning seletasin erutatult don Juanile, et tuuleiilid olid pannud selle liikuma nagu elava looma. Arvasin ise, et don Juanile meeldib viis, millega olin lahendanud saladuse, ent ta pöördus lihtsalt ümber ja hakkas minema künka tipu poole, Järgnesin talle. Ta ronis süvendisse, mis nägi välja justkui koobas. Siiski oli see vaid madal nõgu liivakivis.«Me peame vabanema täidest,» ütles mees, võttis paar oksa ja pühkis välja pori, mis oli tekkinud lohu põhja. Seejärel andis ta mulle märku istuda ja olemine mugavaks teha, kuna pidime öö veetma selles paigas.Hakkasin rääkima tollest loomasarnasest oksast, kuid mul kästi vaikida.«Sa ei saavutanud mingit võitu,» möönis ta, «vaid lihtsalt raiskasid ilusa jõu ära; jõu, mis p elu sellesse kuiva oksa.»Edasi selgitati mulle, et tõeline võit olnuks see, kui oleksin lasknud asjadel areneda ning järgnenud jõule, kuni maailm oleks kadunud. Ent mu kaaslane ei näidanud üles mingit pettumust või rahulolematust - korduvalt lausus ta, et see oli alles algus ning et jõuga ümberkäimine võtab aega. Ta patsutas mind õlale, märkis naljatades, et selle päeva alguses olin olnud inimene, kes teadis, mis on reaalne, mis mitte.Tundsin segadust ja hakkasin vabandama kalduvuse pärast oma käitumises ja tõekspidamistes alati kindel olla.«Sellest pole midagi,» sõnas ta. «See oks oli tõeline loom ning kahtlemata elas ta sellel ajal, mil teda puudutas jõud. Kuna jõud hoidis teda elus, siis oli kogu kunst - just nagu unenägemi-seski - vaatepilti alal hoida. Saad aru?»Tahtsin veel paari asja küsida, aga mind sunniti vaikima. Sain teada, et mul tuleb kogu öö olla vait ja ärkvel ning ainult tema ise tohib pisut rääkida.Don Juan lisas, et tema häält tundev vaim võib .selle mõjul105meid rahule jätta. Samuti selgitas ta, et enda ligipääsetavaks tegemine jõule on väga tõsine asi. Jõud on oma olemuselt laastav ja võib põhjustada surma, seepärast tuleb temaga äärmiselt hoolikalt ümber käia. Enda ligipääsetavaks tegemine peab aset leidma süsteemikindlalt ja väga ettevaatlikult. Protsessi käik näeb ette, et oma kohalviibimisest tuleb märku anda valjuhäälse kõne või mõne muu lärmaka tegevusega, ning seejärel on tarvilik säilitada pikaajist ja täielikku vaikust. Kontrollitav lärm ja kontrollitav vaikus on sõjamehe tundemärgid. Don Juan ütles, et tegelikult oleksin pidanud säilitama pilti tollest peletuslikust loomast natuke kauem ning ilma erutusest või hirmust põhjustatud segaduseta. Oleksin pidanud püüdma maailma peatada. Sel ajal, kui jooksin oma elu eest künka poole, olin olnud olukorras, kus maailma peatamine oli juba käeulatuses. Minus olid olnud segamini hirm ja aukartus, jõud ja surm. Don Juan märkis, et seda seisundit on väga raske uuesti saavutada.Sosistasin talle kõrva: «Mida sa mõistad «maailma peatamise» all?» Ta heitis mulle metsiku pilgu, kuid vastas siis, et see on meetod, mida praktiseeritakse jõudu jahtides; tehnika, mille abil pannakse kokku varisema meile tuttav maailm.11.SÕJAMEHE-MEELEOLUJõudsin don Juani maja juurde neljapäeval, 31. augustil 1961, ning enne kui jõudsin tere öelda, pistis ta oma pea autoaknast sisse, naeratas ning sõnas: «Peame sõitma sinna, kus on jõud. See on päris kaugel, ja juba ongi keskpäev kaes.»Seejärel avas ta autoukse ning istus minu kõrvale esiistmele. Ma pidin sõitma umbes seitsekümmend miili lõuna poole; siis pöördusime itta, ühele porisele kõrvalteele, ning sõitsime siis mägedeni. Parkisin auto teest kaugemale, ühte Don Juani poolt väljavalitud nõkku - see oli küllalt sügav, et autot varjata. Peale seda siirdusime üle suure ja tasase maa-ala eemal terendavate madalate küngaste poole.

Kui pimenes, valis don Juan magamiskoha. Ta nõudis täielikku vaikust.Järgmisel hommikul sõime tagasihoidlikult ning jätkasime teekonda itta. Kuiv kõrbetaimestik andis maad paksudele rohelistele mägipõõsastele ja -puudele.Pealelõunal ronisime tohutule kaljurahnuhunnikule, mis nägi välja nagu müür. Don Juan võttis istet ja andis mulle märku niisamuti teha.«See on jõu asukoht,» lausus ta pärast väikest pausi. «See on paik, kuhu ammusel ajal olid maetud sõjamehed.»Sel momendil lendas vares kraaksudes otse üle meie peade. Don Juan jälgis tema lendu väga tähelepanelikult.Uurisin kaljuhunniku ja imestasin, kuhu ja kuidas küll sai siia sõjamehi matta. Minu kaaslane tonksas mind naeratades.«Mitte siia, va rumal. Sinna alla!»Ta osutas ida suunas laiuvale tasandikule, mis algas tolle suure kivihafli jalamilt. Kõne all olev maa-ala oli ümbritsetud justkui hiiglasliku loodusliku müüriga. Sealt, kus istusime, nägin umbes sajajardise läbimõõduga platsi, mis paistis olevat täiesti ringikujuline. Tihedad põõsad katsid selle pinda ja maskeerisid nõndaviisi107kaljusid, nii et ma poleks tolle paiga täiuslikku ümarust ilma oma kaaslase märkuseta tähele pannud.Sain teada, et indiaanlaste vanas maailmas oli olnud palju sääraseid kohti. Need ei olnud jõu asupaigad otseses mõttes -nagu olid olnud künkad, kus elasid vaimud. Pigem oli tegemist õpetuse-kohtadega, kus oli võimalik saada teadmisi ja leida lahendusi endas pakitsevatele probleemidele.«Et korraldada ümber oma tundeid, ei ole tarvis teha midagi muud, kui siia tulla,» ütles ta, «või veeta öö sellel kaljul.»«Kas ka meie jääme siia?»«Nii ma küll plaanitsesin, aga väike vares hoiatas mind just selle eest.»Üritasin tolle varese kohta midagi täpsemat teada saada, aga ta vaigistas mind rahutu käeliigutusega.«Vaata seda kaljude ringi. Kinnista see oma mällu - ja siis juhib vares su ühel päeval mõnda samasugusesse kohta. Mida täiuslikum on selle ümarus, seda suurem on jõud.»«Kas sõjameeste kondid on ikka veel siia maetud?»Don Juan manas ette naljaka, segadust väljendava ilme ja naeratas laialt.«See siin pole surnuaed,» sõnas ta. «Siia pole kedagi maetud. Kui ütlesin, et kord maeti siia sõjamehi, siis tähendas see seda, et neil oli kombeks siia tulla ja matta end päevaks või ööks või ükskõik kui pikaks ajaks maha. Ma ei mõelnud sugugi, et siin kusagil asuvad surnute kondid. Ma ei tunne mingit huvi surnuaedade vastu, kuna neis ei ole jõudu. Sõjamehe kontides aga on tõepoolest jõud, ent neid ei ole võimalik leida kalmistutelt. Veel rohkem jõudu on teadmistega inimese luudes, aga neid on praktiliselt võimatu üles otsida.»«Kes see «teadmistega inimene» on?»«Iga sõjamees võib saada teadmistega inimeseks. Nagu ma sulle juba ütlesin, on sõjamees laitmatu jahimees, kes jahib jõudu. Kui see jaht õnnestub, võib temast saada teadmistega inimene.»«Kuid mida sa...»Ta katkestas käeliigutusega mu küsimuse, tõusis ja andis märku järgneda. Seejärel hakkas ta mööda kalju järsku idakülge alla laskuma. Peaaegu püstloodis nõlval lookles vaevumärgatav rada.Liikusime aeglaselt mööda ohtlikku teed, ning kui olime alla jõudnud, juhtis don Juan mind peatumata läbi tiheda põõsastiku108ringi keskele. Seal pühkis ta maapinna kuivade okstega puhtaks, nõnda et tekkis istumise koht. Ka see plats oli täiesti ümmargune.«Kavatsesin su siia matta kogu ööks. Kuid nüüd tean, et veel pole õige aeg. Sul ei ole jõudu. Matan su ainult veidikeseks ajaks.»Muutusin väga närviliseks, kui kuulsin, et mind suletakse kuhugi ning uurisin, kuidas ta kavatseb mind matta. Ta itsitas selle peale nagu oleks poisike ja asus kuivi oksi korjama. Ta ei lubanud end aidata ja sõnas, et peaksin maha istuma ning ootama.Seejärel viskas ta kuivad oksad ringi sisse. Mina pidin maha heitma ning pea ida s

uunas pöörama. Mulle pandi mu jakk pea alla ja siis algas keha ümber mingi puuri ehitamine. Don Juan torkas umbes kahe ja poole jala pikkused kepid otsapidi pehmesse pinnasesse; okste ülemised otsad lõppesid kaheharuliselt ning olid toeks pikkadele keppidele, mis andsid kogu ehitusele raami ning avatud puusärgi välimuse. Seejärel suleti too kastisarnane puur sel kombel, et ülemistele keppidele asetati väikseid oksi. Ma jäin õlgadest saadik puuri, kusjuures pea koos jakist padjaga ulatus välja. Siis võttis don Juan jämeda puutüki ning kaevas selle abil lahti ümbritsevat mulda, mis pandi puuri peale katteks. Raam oli nõnda hästi tehtud, et väiksemadki mullakübemed jäid sellele pidama ega kukkunud sisse. Võisin ennast vabalt liigutada ning sisse ja välja libistada.Don Juan selgitas, et tavaliselt ehitab sõjamees ise puuri, libistab end siis otsast sisse ja suleb ehituse seestpoolt.«Kuidas jääb metsloomadega?» uurisin. «Kas nad võivad mulla sisse augu kraapida, sisse pugeda ja sõjameest vigastada?»«Ei, see ei ole sõjamehe probleem. Sinule võib selline asi muret valmistada, sest sul pole jõudu. Ent sõjamees on juhitud oma paindumatust kavatsusest ja võib tagasi tõrjuda kõike. Ei rott, ei madu ega mägilõvi suuda teda segada.»«Ent milleks nad end üldse matavad?»«Et saada õpetust ja jõudu.»Kogesin väga meeldivat rahu ja õndsuse tunnet; maailm näis sellel hetkel kerge ja mugav. Vaikus oli suurepärane ning lõõgastav. Mõne aja möödudes hakkas ümbritsev vaikus meeleolule mõjuma - pähe tuli eluga sootud mõtted ja tuttav nukrus. Kahet-sustunne haaras mind endasse. Ütlesin oma kaaslasele, et ma ei vääri sealolemist ja et maailm on tugev ja kaunis, mina aga nõrk ning räsitud vaimuga.109Don Juan naeris ja ähvardas mu pea mullaga katta, kui peaksin veel sellist juttu rääkima. Ta märkis, et olen inimene ning väärin seega kõike, mis on inimese saatus; rõõmu, valu, kurbust, võitlust -, ja et tegude olemus polegi oluline, kui käitutakse sõjamehena.Alandanud hääle peaaegu sosinaks, jätkas ta, et kui tõesti tunnen, et mu vaim on kuidagi moonutatud, siis tuleb mul seda lihtsalt kindlustada - seda puhastada ja täiustada. Kogu meie elus ei olevat ülesannet, mis oleks sellest olulisem. Oma vaimu mitte kindlustada tähendaks surma otsimist - ning see oleks sama mis mitte millegi poole püüelda, sest surm tabab meid ju niikuinii.Seejärel vaikis don Juan tükk aega ja lausus lõpuks sügava veendumusega: «Püüelda sõjamehe vai täiustamise poole on ainus inimesele vääriline ülesanne.»Need sõnad mõjusid mulle nagu tõuge. Tundsin oma möödunud elu tegude rasket, lausa talumatut ja pidurdavat koormat. Tunnistasin, et mul pole lootust, ja hakkasin nutma, kui rääkisin oma elust. Ütlesin oma kaaslasele, et olen nõnda kaua ringi hulkunud ja valu ning kurbuse suhtes tuimaks muutunud, et ainult teatud vähestel hetkedel saan aru oma üksindusest ja abitusest.Don Juan ei öelnud midagi, vaid haaras mu kaenla alt kinni ning tiris puurist välja. Ajasin end istukile ja ka tema istus. Meie vahele tekkis ebamugav vaikus. Mõtlesin, et ta annab mulle rahunemiseks aega, ja võtsin märkmiku ning kritseldasin sinna mõttetult üht-teist. Olin millegipärast väga närviline.«Sul on tunne nagu lehekesel tuulehoos, eks?» küsis ta lõpuks.Tundsin end tõesti täpselt niimoodi. Ta märkis, et minu meeleolu tuletab talle meelde üht vana laulu, ja ta hakkas seda vaikse häälega laulma; tema hääl oli väga meeldiv ja sõnad kiskusid mind kaasa: «Ma olen nii kaugel taevast, kus olen sündinud. Mõõtmatu igatsus haarab mind endasse. Nüüd, kus olen nii üksi ja kurb nagu leheke tuules, tahaks nutta ja vahel hoopis naerda.»Vaikisime kauaks. Lõpuks katkestas ta vaikuse.«Äiates sellest päevast, mil sündisid, on nii või teisiti keegi sulle midagi teinud.»«See on õige,» vastasin ma.«Ja nad on seda teinud sinu tahte vastaselt.»«Õige.»«Ja nüüd oled sa abitu - nagu leheke tuules.»«See on tõesti nii. Olen just nimelt sellises seisundis.»Tunnistasin oma kaaslasele, et minu elus on olnud hävitavaid110olukordi. Don Juan kuulas tähelepanelikult. Siiski ei saanud ma aru, kas ta on min

uga lihtsalt niisama nõus või jagab kogu muret. Äkki märkasin, et ta püüab naeratust varjata.«Ükskõik kui palju sulle ka meeldiks ennast haletseda, pead selle siiski lõpetama,» öeldi mulle pehmelt. «See ei sobi kokku sõjameheeluga.»Ta naeris ja laulis todasama laulu uuesti, ainult et muutis sõnade intonatsiooni - tulemuseks oli naeruväärne hädaldamine. Seejärel märkis ta, et laul oli mulle meeldinud seetõttu, et ma polnud kogu oma elu jooksul muud teinud, kui kõigest vigu otsinud ja hädaldanud. Ma ei suutnud sellele vastu vaielda. See oli tõde. Ja siiski uskusin ma, et mul on piisavalt põhjust õigustamaks oma tunnet, et olen leheke tuules.«Raskeim asi maailmas on sõjamehemeeleolu omandamine,» sõnas don Juan. «Ei ole mõtet olla kurb ja kaevelda ning tunda sealjuures, et nii ongi õige - uskudes, et alati on keegi meile midagi halba tegemas. Keegi ei tee tegelikult kellelegi mitte midagi. Kõige vähem veel sõjamehele.»«Sa oled siis minuga koos sellepärast, et tahad siin olla. Peaksid nüüd juba ise vastutama oma tegude eest. Seega on mõte, et viibid tuule meelevallas, täiesti lubamatu.»Don Juan tõusis ja hakkas puuri lammutama. Ta asetas pinnase tagasi sinna, kust see pärit oli, ja laotas oksad põõsaste vahele laiali. Seejärel külvas ta puhta ringikese taas puru ja oksaraokestega üle, nõnda et lõpuks nägi kogu paik välja nagu enne meie siiatulekut.Kiitsin tema vilumust. Ta aga märkis, et hea jahimees avastaks tema siinoleku märgid ikkagi - ükskõik kui hoolikas ka ei oldaks, inimeste jälgi pole kunagi võimalik täielikult kaotada.Don Juan istus maha, jalad ristis. Ka mina pidin istuma ja pöörduma näoga sinnapoole, kuhu olin olnud maetud. Mul tuli jääda liikumatuks seniks, kuni nukker meeleolu hajub.«Sõjamees matab end selleks, et leida jõudu, aga mitte enesehaletsusest nutmiseks,» märkis ta.Püüdsin anda mõningaid selgitusi, aga kärsitu pealiigutus peatas mu. Sain teada, et mind oli nõnda kiiresti puurist välja tõmmatud just seetõttu, et mu meeleolu oli muutumas väljakannatamatuks ning don Juan oli kartnud, et koht võiks pahandada minu nõrkuse üle ja mulle viga teha.«Enesehaletsus ei sobi jõuga kokku. Sõjamehe-meeleolu111tähendab enesekontrolli ja samal ajal tähendab see enesest loobumist.»«Kuidas see saab võimalik olla?» pärisin mina. «Kuidas saab üheaegselt ennast kontrollida ja enesest loobuda?»«See on keeruline asi.»Ta näis arutlevat, kas seda teemat jätkata. Kaks korda pidi ta juba midagi ütlema, ent mõtles siiski ümber ja naeratas.«Sa ei ole vee! oma kurbusest üle saanud,» ütles ta. «Tunned end ikka veel nõrgana ja seetõttu on meil praegu võimatu rääkida sõjamehe-meeleolust.»Seejärel möödus peaaegu tund täielikus vaikuses, mille järel ta äkki küsis, kas mul oli õnnestud ära õppida unenägemise tehnikat, mida ta oli selgitanud. Olin tõepoolest usinalt harjutanud ja pärast suuri raskusi saavutanud mõningase kontrolli unenägude üle. Don Juanil oli õigus, kui ta soovitas neid harjutusi võtta meelelahutusena. Esimest korda elus tundsin rõõmu magamaminekuaja saabumisest.Andsin õpetajale detailse ülevaate oma edusammudest. Mul oli suhteliselt lihtne õppida käte kujutist silme ees hoidma - pärast seda, kui olin õppinud end sundima neile vaatama. Minu nägemused, mis ei olnud küll alati kätest, paistsid kestvat üsna kaua, kuni ma lõpuks kontrolli kaotasin ja vajusin tavalisse unne, mille arengut ei olnud võimalik ennustada. Ma ei suutnud esile kutsuda momenti, mil anda käsk vaadata käsi või mõnda muud objekti. See lihtsalt leidis aset: mingil suvalisel hetkel meenus mulle, et pean käsi vaatama.Don Juan paistis mu seletusega rahule jäävat ning tundis huvi, milliseid esemeid ma tavaliselt olen vaadelnud. Ma ei suutnud nii äkki midagi meenutada ja asusin üksikasjalikult lahkama möödunud ööl nähtud luupainajalikku und.«Ära kujutle nii palju,» lausus don Juan kuivalt. Ütlesin, et mul on unenäod kõik üksikasjalikult üles kirjutatud. Alates ajast, mil olin hakanud harjutama kätele vaatamist, olid mu unenäod muutunud väga pealetükkivaiks, ent mu meelespidamisvõime oli sedavõrd suurenenud, et suutsin meenutada pisemaidki üksikasju. Selle peale öeldi mulle, et niisugust

e asjade jälgimine on ajaraiskamine, sest detailid ja loomutruudus pole sugugi olulised.«Tavalised unenäod muutuvad väga elavateks, kui asud unenägemist kujundama. Ent just see loomutruudus ja selgus on suureks takistuseks ning kokkuvõttes võin öelda, et sina jõuad112halvemini edasi kui ükskõik kes, keda olen kunagi tundnud. Sul on kohutav maania kirjutada üles kõik, mida iganes suudad.»Ausalt öeldes olin uskunud, et tegelen vajaliku asjaga. Unenägude võimalikult täpne üleskirjutamine oli andnud mulle teatava selguse kõige kohta, mida magades olin näinud.«Lõpeta see!» sõnas don Juan sundivalt. «See ei aita kuidagi kaasa, vaid juhib sind hoopis eemale unenägemise eesmärgist -kontrollist ja jõust.»Ta heitis maha, kattis silmad mütsiga ja jätkas.«Tuletan sulle meelde kõike, mida pead harjutama. Alustuseks tuleb sul suunata pilk kätele. Siis nihuta vaade muudele objektidele ja heida kätele vaid põgusaid pilke. Suuna oma vaade nii paljudele objektidele, kui vähegi suudad. Ja ära unusta, et kui vaatad vaid lühikest aega, siis kujutised ei nihku ega moondu. Ja siis vaata uuesti oma käsi. Iga kord, kui suunad vaate kätele, uuendad sa jõudu, mis on vajalik unenägemiseks. Nõnda ära vaata alguses liiga palju asju. Neljast objektist peaks iga kord jätkuma. Hiljem võid hakata vaateulatust avardama ning vaadata kõike, mida soovid. Ent niipea kui kujutised hakkavad nihkuma ning tunned, et kaotad kontrolli, pööra pilk taas kätele.Kui sa tunned, et suudad asju kindlalt vaadata, oled valmis uue tehnika õppimiseks. Õpetan sulle seda juba praegu, kuid eeldan, et kasutad seda alles siis, kui oled valmis.»Don Juan oli järgmise veerandtunni sõnatu. Siis tõusis ta istukile ja vaatas mulle otsa.«Järgmine aste unenägude kujundamisel on reisima õppimine. Just nii, nagu oled õppinud oma kätele vaatama, võid sa sundida end ka liikuma, minema erinevatesse kohtadesse. Esiteks tuleb määratleda paik, kuhu soovid minna. Vali mõni tuttav koht- näiteks kool, park, sõbra maja - ning siis katsu sinna minna.See tehnika on väga keeruline. Tuleb lahendada kaks ülesannet: sa pead sundima end minema kindlasse paika, ja kui see sul õnnestub, siis tuleb õppida kontrollima oma reisi täpset aega.»Kogu seda juttu üles kirjutades tundsin ennast paraja lollpeana. Märkisin üles hullumeelseid instruktsioone, hakates iseendale vastu ja sundides ennast kõike seda väga tähelepanelikult jälgima. Tundsin kahetsuse ja hämmingu lainet.«Mida sa mulle teed, don Juan?» pärisin ma, ilma et tegelikult oleksin tahtnud midagi niisugust küsida.Mees näis üllatununa. Ta vaatas mind hetke ja naeratas siis.113«Oled esitanud seda küsimust aina uuesti ja uuesti. Ma ei tee sulle midagi. Sa oled tegemas end jõule ligipääsetavaks, sa pead sellele jahti ja mina olen sulle lihtsalt teejuhiks.»Ta kallutas pea viltu ja uuris mind hetke. Seejärel haaras ühe käega mu lõuast, teisega kuklast ning painutas mu pead ette- ja tahapoole. Mu kaelalihased olid olnud tugevas pinges ja selline liigutus lõdvestas neid.Don Juan vaatles veidi aega teraselt taevast.«On aeg lahkuda,» sõnas ta siis kuivalt ja tõusis püsti.Liikusime ida suunas, kuni jõudsime väikese puudetuka juurde kahe künka vahelises orus. Kell oli viis peale lõunat. Mu kaaslane tähendas, et võib-olla peame selles paigas öö veetma. Seejärel osutas ta puudele ning sõnas, et läheduses pidi leiduma vett.Pärast seda teadaannet pingestas don Juan oma keha ja hakkas õhku nuusutama just nagu loom. Nägin mehe kõhulihaseid kiires rütmis tõmblevat, kui ta läbi nina tormakalt sisse ja välja hingas. Mind ärgitati samuti tegema ning vett ise üles leidma. Püüdsin kõhklevalt kaaslase käitumist imiteerida, ent pärast viit minutit muutusin uimaseks. Siiski olid mu ninasõõrmed läinud nii ebatavaliselt puhtaks, et võisin tõepoolest eristada jõeäärsete paje lõhna. Ainult et seda, kus need asusid, ei osanud ma arvata.Don Juan soovitas mul mõne minuti puhata ning siis uuesti proovi teha. Teine raund oli edukam. Suutsin eristada, et jõe-pajude lõhn tuli paremalt poolt. Suundusime si

nnapoole ja tubli veerandmiili kaugusel avastasimegi soostunud tiigikese seisva veega. Kõndisime selle teisele kaldale ja jõudsime veidi kõrgemale tasasele künkale. Kõikjal läheduses kasvasid väga tihedad põõsad.«Selles kohas lausa kubiseb mägilõvidest ja muudest väiksematest kassilistest,» märkis don Juan justkui muuseas.Jooksin tema juurde ning mees pahvatas naerma.«Tavalisel puhul poleks ma siia oma jalga tõstnud,» tähendas ta. «Kuid vares osutas sellesse suunda ja see peab midagi tähendama.»«Kas me tõesti peame siin olema, don Juan?»«Muidugi. Vastasel juhul oleksin seda paika vältinud.»Muutusin väga närviliseks. Seejärel kästi mul tema juttu tähelepanelikult kuulata.114«Ainus asi, mida siin teha saab, on lõvide küttimine. Nõnda et ma õpetan sulle, kuidas seda teha. Kõigepealt valmistatakse spetsiaalne lõks vesirottidele, kes elavad veeaukude naabruses. Nendest saab peibutussööt. Puuri küljed tehakse sellised, et nad võivad laiali vajuda, ning nendesse kinnitatakse väga teravad ogad. Kui puur on terve, siis on ogad varjatud. Aga juhul kui miski langeb puurile ja vajutab tolle küljed laiali, siis läbistavad ogad selle, mis puurile langes.»Ma ei suutnud kogu sellest asjast päris hästi aru saada ja nõnda tegi don Juan maapinnale joonise ning selgitas täpsemalt. Nägin, et kui kepid, millest tehakse puuri külgseinad, on asetatud raami tühikutesse nagu hinged, vajub puur välispidise tõuke peale laiali. Ogadeks on kõvast puust teravad orgid, mis kinnitatakse raamile.Don Juan selgitas, et enamasti asetatakse kogu krempli kohale raske kivilaadung, mis ripub puurist veidi kõrgemal. Kui mägilõvi tuleb lõksu juurde, kus on vesirotid, üritab ta käpalöögiga kasti lõhkuda. Väljatungivad ogad aga haavavad teda ning vihane loom hüppab üles, mille peale kivilaadung pääseb valla ja sajab talle kaela.«Võib-olla tuleb sul kunagi mõni mägilõvi kinni püüda,» sõnas mu kaaslane. «Neil loomadel on e jõud. Aga nad on väga osavad ja ainus viis neid kätte saada on petmine valuga ja jõepajude lõhnaga.»Hämmastava ja suurt vilumust reetva kiirusega pani ta lõksu üles ning püüdis pika ootamise järel kolm prisket oravasarnast närilist.Mina pidin korjama soo servalt peotäie pajuoksi ja nendega oma riideid hõõruma. Ta ise tegi samuti. Seejärel põimis mu kaaslane kiiresti ning vilunult kaks lihtsat pilliroost kanderaami, kiskus soisest mullast üles suure hunniku rohelisi taimi, lisas neile muda ja kandis kogu selle kupatuse künka otsa, kuhu enese peitis.Vahepeal olid oravasarnased närilised hakanud väga valju häält tegema.Seejärel õpetas don Juan oma peidupaigast, et võtaksin teise raami, koguksin hea hulga muda ja taimi ning roniksin siis sellega püünise lähedal kasvava puu alumistele okstele.Sain teada, et kuna don Juan ei soovinud vigastada lõvi ega närilisi, kavatses ta läheneva lõvi pihta loopida muda. Mina pidin115samuti valvel olema ning pärast teda oma kimbu läheneva looma pihta heitma. Mul tuli olla väga ettevaatlik, et mitte puu otsast alla kukkuda, ja kogu ooteaja äärmiselt vaikselt istuda.Oma redupaigast ei näinud ma don Juani. Ajapikku muutus näriliste kriiskamine väga valjuks. Tasapisi pimenes, nõnda et lõpuks ei suutnud ma enam maastikku eristada. Äkki kuulsin väga ligidal pehmeid, peaaegu hääletuid samme ja summutatud kassi-likku hingamist. Hetk hiljem kostis tasast urinat ning oravasar-nased närilised lõpetasid kisa. Nüüd nägin otse oma puu all suurt tumedat loomakogu. Ta asus puuri ründama, enne kui sain aru, kas ikka on tegemist mägilöviga. Aga just siis, kui käpalöök pidi lõksu tabama, vihises miski läbi õhu ja tabas looma. Viskasin ka oma kimbu, nagu don Juan oli käskinud. See läks küll mööda, tegi valju mütsu. Ja siis päästis mu kaaslane valla seeria läbitungivaid kisdusi, mis saatsid külmavärinad mu selga mööda üles. Lõvi sööstis künka poole ning kadus väga ki.Don Juan jätkas oma kriiskeid veel mõnda aega ja käskis siis mul alla ronida, haarata puur närilistega ja joosta tema juurde künkale nii kiiresti kui jõuan. Mul kulus uskumatult vähe aega. Seejärel pidin imiteerima neid kisendusi, et hoida lõvi eemal ja lasta don Juanil puur lahti lammutada ning loomakesed vabaks päästa.Hakkasin karjuma, aga see ei kukkunud mul kaugeltki nõnda hästi välja, sest mu hääl oli ku

idagi kähe.Seejärel hoiatati mind, et mul tuleb teha õiget häält, kuna lõvi on veel lähikonnas. Äkki muutus olukorra tõsidus mulle arusaadavaks. Lõvi on ju tõeline. Paiskasin välja seeria läbitungivaid karjeid.Don Juan puhkes möirgavalt naerma.Siis lasi ta mul veel mõne hetke kisendada ja lausus lõpuks, et meil tuleb lahkuda võimalikult vaikselt, kuna lõvi pole rumal ning võib üsna varsti tagasi pöörduda.«Kindlasti järgneb ta meile,» sõnas mu kaaslane veidi hiljem. «Ükskõik kui hoolikad me ka ei oleks, jääb meist siiski maha niisama lai jälg kui Panameerika maantee.»Kõndisin otse don Juani kõrval. Aeg-ajalt seisatas ta hetkeks ja kuulatas. Korraks hakkas ta jooksma ning ma järgnesin ta eeskujule, käsi pimedas ette sirutades, et silmi okste eest kaitsta.Lõpuks jõudsime välja kaljujalamile, kus olime varemgi viibinud. Don Juan teatas, et kui meil õnnestub kalju tippu jõuda,116enne kui lõvi kohale jõuab, oleme päästetud. Ta hakkas esimesena ronima. Kuigi oli täiesti pime, järgnesin ma talle väga kindlalt. Kui olime juba üsna tipu lähedale jõudnud, kuulsin iseäralikku loomahäält. See sarnanes pisut lehma ammumisega, ainult et oli pikem ja rämedam.«Üles! Üles!» karjus don Juan.Turnisin täielikus pimeduses edasi. Kui mu kaaslane kalju tippu jõudis, olin mina juba kohal. Istusin ja tõmbasin hinge. Tema veeretas end ja püherdas maas. Alguses arvasin, et pingutus oli olnud vana mehe jaoks liiga suur, ent siis taipasin, et ta naeris minu metsiku ronimiskiiruse üle.Seejärel istusime paar tundi täielikus vaikuses ning alustasime tagasiteed auto poole.Pühapäev, 3. september 1961 bKui ma ärkasin, ei olnud don Juani majas. Töötasin oma märkmete kallal ja jõudsin isegi lähikonnast pisut kuivi põõsaid kütteks korjata. Olin parajasti einetamas, kui ta sisse astus. Ta hakkas naerma minu harjumuse üle süüa alati kindlatel kellaaegadel, kuid võttis ka ise mõne võileiva.Rääkisin talle, et kogu juhtum mägilõviga oli viinud mind hämmingusse. Tagasivaates tundus kõik kuidagi ebareaalsena, näis, nagu olnuks see minu jaoks lavastatud. Sündmuste areng oli olnud nõnda tormakas, et mul ei jäänud aega hirmu tunda -jõudsin vaid tegutseda, mitte asjaolude üle juurelda. Märkmeid tehes oli kerkinud küsimus, kas tõesti olin kohanud mägilõvi. Mälestus peletisena näivast kuivast oksast oli veel värske.«See oli mägilõvi,» sõnas don Juan rõhuga.«Oli see tõeline lihast ja luust loom?»«Muidugi.»Ütlesin talle, et mu kahtlused olid tekkinud just sündmuste ladususest. Näis, nagu oleks lõvi meid oodanud ning nagu oleks loom treenitud tegema just seda, mida don Juan oli kavatsenud.Mu kaaslast sellised skeptilised märkused ei häirinud, ta vaid naeris nende üle.«Sa oled naljakas mees. Nägid ja kuulsid lõvi, ta oli sama puu all, mille otsas istusid. Ta ei hüpanud sinu juurde ainuüksi jõe-pajude lõhna tõttu, mis sind peitsid. Pajud summutavad kõik teised117lõhnad, isegi lõvi nina jaoks, ja sul oli terve kimp oksi kaes.»Andsin mõista, et tegelikult ma ju ei kahelnud selles kõiges, aga siiski olid möödunud öö sündmused minu jaoks väga ebaharilikud ja uskumatud. Märkmete ajal oli mul korraks sähvatanud isegi selline mõte, et don Juan võis ise lõvi mängida. Pidin tollest ideest siiski loobuma, sest olin oma silmaga näinud neljajalgset looma puurile lähenemas ning siis künka taha sööstmas.«Miks sa sellest üldse nii suurt probleemi teed?» päris ta mõne aja pärast. «See oli lihtsalt suur kass. Neis mägedes on tuhandeid selliseid. Nagu ikka, keskendad sa oma tähelepanu valele asjale. Ei ole mingit tähtsust, kas sul oli tegemist lõvi või minu aluspükstega. Tähtis on see, mida sa sellel hetkel tundsid.»Kogu elu jooksul polnud ma kuulnud midagi nii suurest ja vabalt ringihulkuvast metskassist. Siiski polnud võimalik mööda hiilida tõsiasjast, et olin olnud ühest säärasest vaid mõne jala kaugusel.

Don Juan kuulas tähelepanelikult, kui jutustasin talle oma öistest tundmustest.«Miks sa tunned niisugust aukartust suure kassi ees?» päris ta lõpuks. «Oled ju näinud enamikku siin piirkonnas elavatest loomadest, kuid pole kunagi varem midagi sellist tundnud. Kas sulle meeldivad kassid?»«Ei, seda mitte.»«Hästi, unusta nad siis. Tegelikult ei olnud see kõik mitte lõvide küttimise õppetund.»«Kuidas nii?»«Väike vares osutas sellele paigale ning kohale jõudes nägin ma võimalust sulle selgeks teha, kuidas käitutakse siis, kui ollakse sõjamehe-meeleolus.»Ta pidas väikese pausi ja jätkas siis.«Kõik sinu öised teod olid läbi viidud õiges meeleolus. Sa olid kontrolli all, kui hüppasid puu otsast maha, ent samal ajal olid sa ka endast loobunud. Kui sa seda tegid, puuri haarasid ja minu juurde jooksid, ei olnud sa mitte hirmust nõrgestatud. Ja ka kalju-tipu lähedal lõvi möiret kuuldes liikusid sa väga hästi. Kui seda kaljut päevavalgel näeksid, ei usuks sa oma silmi. Sa olid saavutanud teatud loobumise astme ja samas teatava enesekontrolli astme. Sa ei lasknud asjal niisama minna ega teinud oma pükse märjaks ja samas lasid ka minna ning ronisid täielikus pimeduses mööda järsku seina üles. Oleksid võinud vabalt kõrvale kalduda ja118surma saada. Pimeduses mööda seina üles liikumine nõuab üheaegselt nii kontrolli kui ka minnalaskmist. Just seda nimetan ma sõjamehe-meeleoluks.»Ütlesin selle peale siiski, et kõik minu teod olid hirmu ja mitte mingisuguse enesekontrolli või minnalaskmise tulemus.«Tean seda,» ütles ta naeratades. «Tahtsin sulle näidata, et oled suuteline ennast ületama, kui oled õiges meeleolus. Sõjamees kujundab ise oma meeleolu. Sa ei teadnud seda. Hirm viis sind sõjamehe-meeleollu, ent nüüd, kui sa oled sellest teadlik, võib iga asi sind sellese viia.»Tahtsin temaga vaielda, aga ei leidnud õigeid sõnu. Tundsin seletamatut pahameelt.«Alati tuleb tegutseda niisuguses meeleolus,» jätkas ta. «See tungib läbi rämpsu ja puhastab inimest. Su! oli kaljutipule jõudes suurepärane enesetunne, eks ju?»Seletasin don Juanile, et sain aru tema mõtetest, kuid siiski oleks nõme püüda seda õpetust igapäevases elus kasutada.«Sõjamehe-meeleolu on vajalik iga üksiku teo puhul,» kosteti selle peale. «Vastasel korral inimene moondub ja muutub ebameeldivaks. Kui selline meeleolu puudub, siis ei ole elus jõudu. Iga asi tundub hirmuäratavana ja erutavana. Sa nutad ja kaebled, et keegi laseb su! enda pilli järgi tantsida - oled leht tuule võimuses. Sinu elus pole jõudu. Kui ebameeldiv tunne võib see olla!Sõjamees aga on kütt. Ta võtab kõik arvesse - see ongi kontroll. Aga kui otsused on tehtud, siis asub ta tegutsema. Ta «laseb minna» - ja see on loobumine. Sõjamees ei ole leht tuule käes. Keegi ei saa teda tõugata; keegi ei saa teda sundida tegema asju iseenda või oma otsuste vastu. Sõjamehe omadus on ellu jääda ja ta teeb seda parimal võimalikul viisil.»Mulle meeldis säärane seisukoht, kuigi pidasin seda pisut ebareaalseks. Niisugune seletus kõlas liiga lihtsana keerulise maailma jaoks, milles ma elasin. Kuna don Juan naeris mu argumentide üle, siis ütlesin, et mõnel juhul ei suudaks sõjamehe-meeleolu mind aidata. Ta ei suudaks mind hoida solvamistest või isegi vägivallast - hüpoteetilisel juhul, kui näiteks mõni minust tugevam või hierarhilises mõttes kõrgem mulle liiga teeks.Don Juan puhkes laginal naerma ja tunnistas, et näide on sobiv.«Sõjameest on võimalik haavata, kuid mitte solvata,» sõnas119u JIta. «Sõjamehe jaoks ei ole kaasinimeste tegudes midagi solvavat, senikaua kui ta ise püsib õiges meeleolus.»Pisut hiljem jätkas ta oma selgitusi.«Öösel ei tundnud sa ennast lõvi poolt solvatuna. Sind ei vihastanud see, et ta meid jälitas. Ma ei mäleta, et oleksid looma süüdistanud või öelnud, et tal pole mingit õigust meid jälitada. See võis olla küll väga õel ja tige lõvi, aga sa ei mõelnud sellele, vaid võitlesid enda päästmiseks. Ainuke õige tegu oli ellu jääda ning seda tegid sa väga hästi. Ning kui sa oleks

id olnud üksi ja lõvi oleks sulle järete jõudnud ning su tapnud, poleks sulle pähegi tulnud teda süüdistada või sellise käitumise üle solvuda.Sõjamehe-meeleolu ei ole kasutu ei sinu ega kellegi teise maailma jaoks. Sa vajad seda selleks, et kõigest tühisest rämpsust üle olla.»Ma tõin kuuldavale oma vastuväited. Lõvi ja kaasinimesed ei olnud ühesugused. Ma tundsin inimeste kavalusi, aga lõvist ei teadnud ma midagi. Mind solvas kaasinimeste puhul just see, et nad tegutsesid ettekavatsetult, reetlikult ja õelalt.«Tean, tean,» sõnas don Juan kannatlikult. «Sõjamehe-meeleolu saavutamine ei ole lihtne asi. See on tõeline revolutsioon. Lõvi, vesirottide ja meie kaasinimeste võrdsena võtmine on sõja-mehevaimu suurepärane tegu. Ent see nõuab jõudu.»12.VÕITLUS JÕU PÄRASTNeljapäev, 28. detsember 1961Väga vara hommikul alustasime oma teekonda. Sõitsime lõunasse ja seejärel itta, mägede suunas. Don Juan oli kaasa võtnud anumad toidu ja veega ning me sõime enne jalgsimatkale asumist.«Hoidu minu ligi,» sõnas ta. «See on sulle võõras piirkond ning pole mõtet riskida. Kuna läheddu otsima, siis on väiksemgi asi oluline. Jälgi tuult, eriti päeva lõpu poole. Pane tähele, kui see suunda muudab, ning hoia end kogu aeg nõnda, et ma sind selle eest varjaksin.»«Mida me nendes mägedes tegema hakkame, don Juan?»«Sa pead jahti jõule.»«Jah, aga mida me konkreetselt peale hakkame?»«Kui peetakse jõule jahti, siis ei saa olla täpset plaani. Jahtida jõudu või saakloomi on üks ja sama. Et jahimees peab jahti kõigele, mis tema teele ilmub, tuleb tal olla pidevas valmisolekus. Sa oled teadlik tuulest ja võid nüüd iseseisvalt küttida tuules peituvat jõudu. Kuid on selliseid asju, millest sa veel midagi ei tea - ja ometi on nad jõu keskusteks just nagu tuul teatud ajal mõnedes paikades.»«Jõud on omapärane asi,» jätkati mõne aja pärast. «Pole võimalik teda kinni võtta ning öelda, egelikult on. Ta on lihtsalt tunne, mida tuntakse mõnede asjade suhtes. Jõud on isiklik asi. Näiteks minu heategija võis muuta inimese surmhaigeks paljalt tollele otsa vaadates. Naised minestasid, kui ta oma pilgu neile suunas. Kuid muidugi ei teinud ta inimesi haigeks mitte alati, vaid ainult siis, kui kasutas oma isiklikku jõudu.»«Kuidas valis ta neid, keda haigeks muutis?»«Mul pole aimugi. Ta ei teadnud seda isegi. Selline on jõud: ta käsutab sind ja siiski allub sinule. Jõukütt püüab ta kinni ja säilitab kui isikliku leiu. Nõndamoodi jõud kasvab ja sõjamees võib121lõpuks koguda nii palju isiklikku jõudu, et temast saab teadmistega inimene.»«Ent kuidas jõudu säilitada?»«Ka see on teatud laadi tunne. Kõik sõltub sellest, mis laadi inimene sõjamees ise on. Minu heategija näiteks oli ägeda loomuga mees ja ta säilitas jõudu selle tunde kaudu. Kõik tema teod olid tugevad ja sirgjoonelised. Ta jättis mulle mulje millestki, mis läbib asju purustava jõuga. Ja kõik see, mis temaga aset leidis, toimus just nii.»Ütlesin don Juanile, et minu pähe ei mahu, kuidas võib tunde läbi jõudu säilitada.«Seda ei saa seletada,» nentis ta pärast pikka pausi. «Sa pead seda ise tegema.»Seejärel korjas ta üles toiduanumad ja kinnitas need endale selga. Mina sain nööri kaheksa kuivatatud lihatükiga, mille pidin oma selga riputama.«See on jõudusisaldav toit,» selgitas ta.«Aga mis teeb selle jõudu sisaldavaks?»«See liha on loomalt, kellel oli jõudu - hirvelt, erakordselt hirvelt. Minu isiklik jõud tõi selle mulle. Too liha hoiab meid jalul nädalate ja kuudegi jooksul, kui peaks tarvis olema. Näri seda väga põhjalikult ning väikeste tükikeste kaupa. Lase jõul aeglaselt oma kehasse imbuda.»Hakkasime liikuma. Oli kella üheteistkümne paiku hommikul. Don Juan meenutas mulle veel kord, kuidas end üleval pidada: «Jälgi tuult. Ära lase sellel end lükata ega väsitada. Näri jõu toitu ning peida end tuule eest minu taha. Minule ei tee tuul viga, sest me tunneme teineteist väga hästi.»Seejärel juhtis ta mu rajale, mis viis otse kõrgete mägede suunas. Ilm oli pilvine nin

g ähvardas sadama hakata. Nägin madalaid vihmapilvi ja udu ülevalt mägedest meile peale vajumas.Rändasime täielikus vaikuses kella kolmeni pärastlõunal. Kuiva liha närimine oli tõepoolest virgutav ja tasapisi muutus tuule äkiliste suunamuutuste jälgimine kuidagi salapäraseks asjaks, nõnda et mu keha näis tuule muutusi tajuvat juba enne, kui need aset leidsid. Mul tekkis tunne, et suudan eristada tuulehoogusid rinnakorvile mõjuva surve kaudu. Pisut aega enne igat tuuleiili tundsin kihelust rinnal ja kõril.Don Juan seisatas veidikeseks ajaks ja vaatas ringi. Ta näis

122määravat oma asukohta ning pöördus lõpuks paremale. Märkasin, et ka tema järas kuiva liha. Olin endiselt väga värske ega tundnud väiksemaidki kurnatuse märke. Tuulesuuna muutuste jälgimine oli nõnda kõikehaarav, et ma ei märganud isegi aja möödumist.Jõudsime sügavasse kuristikku ning liikusime seejärel tolle tagumist külge pidi üles väikesele platoole hiiglasliku mäe siledal nõlval. Olime üsna kõrgel, peaaegu mäe tipus.Don Juan ronis suurele kaljule platoo äärel ning aitas ka minu sinna otsa. Kalju asetses kuplina järskude seinade kohal. Tegime selle otsas aeglaselt ühe tiiru. Lõpuks pidin liikuma lausa käpuli ning kõvasti kinni hoidma. Ma lausa leemendasin higist ja libisemise vältimiseks pidin korduvalt käsi kuivatama.Teiselt küljelt märkasin ma väga suurt, kuid madalat koobast mäetipu lähedal. See jättis kaljusse raiutud saali mulje. Liivakivisse uuristunud süvendil oli ka kaks tugisammast.Don Juani sõnade järgi oli see väga kindel koht ning me pidime tollesse süvendisse laagrisse jääma. Lõvide ja teiste röövloomade koopaks oli see liiga lahtine, rottide ja putukate jaoks oii see liiga tuuline. Ta naeris ja ütles, et kuna koobas kellelegi teisele ei meeldi, on see ideealne koht inimeste tarvis.Ta ronis koopa juurde just nagu mägikits. Imetlesin selle mehe hämmastavat liikuvust. Libistasin end istmikul kaljult alla ja üritasin siis niisama kiiresti üles koopani jõuda. Viimastel jardidel tundsin end täiesti kurnatuna. Seejärel uurisin don Juanilt, kui vana ta õieti on - mulle tundus, et sellisel viisil liikumiseks peab inimene olema äärmiselt tugev ja noor.«Olen nii noor, kui tahan olla,» kõlas vastus. «See on samuti isikliku jõu küsimus. Kui säilitad jõu, võib su keha sooritada uskumatuid asju. Ent kui sa seda ei tee, muutud üsna kiiresti vanaks paksuks meheks.»Koobas sirutus idast läände ja avaus oli lõuna pool. Kõndisin koopa läänepoolsesse äärde ja hesin ümbruskonnale pilgu. Vaade oli suurepärane. Vihm oli meid ninapidi vedanud ja rippus nüüd nagu läbipaistvast ainest leht madala maa kohal.Don Juan teatas, et meil on piisavalt aega varjualuse ehitamiseks. Mina pidin avause servale kokku kandma nõnda palju kive, kui suudan, sel ajal kui tema korjas oksi katuse jaoks.Tunni ajaga ehitas ta umbes jalapaksuse müüri, mis oli ligi123kaks jalga pikk ja kolm kõrge. Siis sidus ta kokku oksakimbud, mis ta oli jõudnud varuda, ja tegi niimoodi katuse. Katus toetus paarile pikale kepile. Kogu ehitis nägi lõpuks välja nagu kõrge kolme-jalgne laud.Seejärel istus don Juan, jalad risti, selle suure rõdusarnase koopa välisäärele ehitatud varikatuse alla. Mina pidin istuma sinnasamasse, tema paremale küljele. Siis saabus vaikus.Veidi aja pärast sõnas mu kaaslane, et mul tuleks käituda, nagu oleks kõik väga igapäevane. Kui uurisin, kas peaksin midagi tegema, soovitas ta mul märkmetega tööle hakata. Mul tuli seda teha just nii, nagu istuksin kodus kirjutuslaua taga, nõndasama häirimatult. Teatud momendil pidi ta mind müksama - ja siis tuleb mul vaadata suunda, kuhu ta silmadega osutab. Don Juan hoiatas, et ükskõik mida ma nägema peaksin, ei tohi ma sõnagi öelda. Ainult tema ise võib rääkida kartmatult, sest kõik jõud nendes mägedes tunnevad teda.Järgisin tema instruktsioone ning kirjutasin tubli tund aega järjepanu. Ma lausa sukeldusin sellesse töössse. Äkki tundsin pehmet patsutust käsivarrele ja nägin don Juani silmade ning peaga osutavat mägedest allalaskuvale udumassile, mille serv oli meist umbes kahesaja jardi kaugusel. Don Juan sosistas mulle vaevukuuldavalt kõrva: «Liiguta oma pilku edasi-tagasi mööda uduserva, kuid ära vaata seda otse ja ainiti. Pilguta oma silmi sageli ja ära fookusta neid udule. Kui märkad rohelist ala servas, osuta se

llele silmadega.»Liigutasin silmi piki meie poole vajuvat udulaama. Läks mööda hea pool tundi ja hakkas pimenema. Udu voolas edasi äärmiselt aeglaselt. Siis oli mul ühel hetkel äkki tunne, et märkasin paremal pool õrna helendust. Algul tundus, et olen silmanud läbi udu paistvaid rohelisi põõsaid. Kui vaatasin seda kohta otse, ei märganud ma midagi. Ent põgusate fookustamata pilkude jooksul suutsin eristada ebamäärast rohekat ala.Osutasin sellele. Don Juan kõõritas silmi ning vaatas pingsalt.«Fookusta oma silmad sellele alale,» sosistas ta mulle. «Vaata silmi pingutamata, niikaua kui sa näed.»Tahtsin juba uurida, mida ma peaksin nägema, kuid mu kaaslane tuletas oma raske ainitise silmavaatega meelde, et pean vaikima.Vaatasin uuesti. Mägedest kohaleroomanud udulaam rippus124nagu tükk tahket ainet. Kui mu silmad väsisid ja ma neid pilgutama hakkasin, nägin osa udust muutumas pangaks või udukan-gaks ning siis silmasin ma ka ahast uduriba, mis näis kitsa tugedeta ehitisena, justkui sillana, mis ühendas mäge minu kohal tolle udukaldaga. Arvasin isegi, et nägin hetke jooksul tavalist läbipaistvat udu mäest alla vajumas ja «sillast» möödumas, ilma et too oleks oma kuju muutnud. Tundus, nagu oleks sild tegelikult tahke. Ja siis äkki muutus miraaþ nõnda täiuslikuks, et suutsin lausa eristada pimedust silla all liivakiviseinast heledast toonist tolle külgedel.Vaatasin tummakslööduna silda. Ja siis ma kas tõstsin end kuidagi tolle kõrguseni või laskus sild ise minuni. Igatahes vaatasin ma äkki sirget kurt oma jalge ees. See oli kitsas ja käsipuudeta, kuid siiski piisavalt lai, et seda mööda liikuda.Don Juan raputas mind jõuliselt käest. Tundsin pead üles-alla paiskumas ning avastasin siis, et mu silmad sügelevad kohutavalt. Hakkasin neid masinlikult hõõruma. Ta jätkas minu raputamist, kuni avasin uuesti silmad. Seejärel valas ta jooginõust pisut vett peopessa ja pritsis mulle näkku. Oli väga ebameeldiv tunne; veel oli nõnda külm, et piisad tundusid justkui haavad näonahal. Tajusin siis, et mu keha on väga kuum ja palavikuline.Don Juan andis mulle kiirustades pisut juua ja pritsis siis vett mu kõrvadele ja kaelale.Kuulsin väga valju, veidrat ja venivat linnuhäält. Don Juan kuulas seda tähelepanelikult ning lükkas siis kividest seina jalaga ümber ja lõhkus katuse. Oksad ja kivid loopis ta laiali.Seejärel sosistas ta mulle kõrva: «Joo pisut vett ja näri oma kuiva liha. Me ei või siia jääda. See ei olnud mitte linnuhüüe.»Ronisime redupaigast alla ja hakkasime ida suunas liikuma. Õige varsti muutus nõnda pimedaks, et polnud võimalik midagi näha. Udu oli nagu kardin mu silme ees. Ma ei teadnud, et öine udu on nõnda võimas takistus, ja imestasin, kuidas don Juan üldse käia suudab. Hoidsin tema käest kinni nagu pime.Millegipärast oli mui tunne, nagu kõnniksin kuristiku serval. Mu jalad keeldusid astumast. Mõistusega usaldasin don Juani ning tahtsin edasi minna, aga mu keha ei nõustunud sellega, ja nõnda tuli don Juanil mind täielikus pimeduses edasi lohistada.Siinne maastik pidi mu kaaslasele küll väiksemate pisiasjadeni tuttav olema. Ühes kohas peatus ta ja sundis mind istuma. Ma ei julgenud ta kätt lahti lasta, sest mu keha tundis, nagu istuksin125lageda ja järsu mäe tipus. Millegipärast olin täiesti kindel, et kui nihkuksin vaid paarkümmend sentimeetrit paremale, langeksin kuristikku. Mulle tundus, et jalgealune oli pisut järsaku poole kaldu, sest mu keha näis paremale vajuvat. Tasakaalustamiseks hoidsin ise võimalikult vasakule, vastu don Juani.Äkki sähvatas välk - see valgustas hetkeks kogu ümbruskonda - ja kõlas võimas müristamine. Näg don Juani vasakul seismas, silmasin suuri puid ja koobast mehe selja taga. Seejärel kästi mul koopasse ronida. Roomasingi sinna sisse ja toetasin selja vastu kivi. Tundsin don Juani enda kohale kummardumas ning sosistamas, et mul tuleb hoida täielikku vaikust.Kolm järjestikust välgusähvatust valgustasid ümbruskonda. Nägin oma kaaslast, jalad ristis istumas. Koobas näis olevat üsna lihtne nõgus moodustis, piisavalt avar kahe või kolme inimese jaoks. Avause kohal kõrgus kaljuserv, nõnda et olin õieti teinud, kui roomates sisenesin - muidu oleksin kindlasti pea ära löönud. Välgu valgusel olin saanud ka ettek

ujutuse udu tihedusest. Nägin hiiglaslike puude tüvesid mustade siluettidena udu läbipaistmatu helehalli massi taustal.Don Juan sosistas, et udu ja välk töötavad koos ning et mul tuleb olla väsitavas valvelolekus, sest käimas on võitlus jõu pärast. Samal hetkel muutis võimas valgusesähvatus maastiku viirastuslikuks. Udu oli kui mõõtmatu filter, mis hajutas taevase valguse ühtlaselt laiali; oli kui tihe valkjas aine, mis rippus kõrgete tüvede vahel. Eristasin selgelt maastiku iseärasusi - olime männimetsas. Meie ümber seisid kõrged puud. Need tundusid nõnda hiiglaslikena, et oleksin neid kõhklematult sekvoiadeks pidanud, kui poleks teadnud meie ligilähedast geograafilist asukohta.Järgmise paari minuti jooksul sähvisid välgud peaaegu katkematu valanguna. Iga järgnev välgatus muutis ümbruskonna mulle veelgi selgemaks. Otse minu ees sirutus rada, mis näis viivat puudest vabale alale.Välgusähvatused olid nõnda sagedad, et ma ei suutnud aru saada, kustpoolt nad õieti tulid. Ent maastik oli igal juhul hästi valgustatud ja ma tundsin teatavat kergendust. Hirm ja ebakindlus olid kahanenud otsekohe, kui pimeduse raske kardin kerkima ja hõrenema hakkas. Nõnda et kui tuligi ette mõni pikem paus val-gusesähvatuste vahel, ei olnud ma siiski enam tundmatus kohas keset ööd.Don Juan sosistas, et olen juba küllalt kaua tegelnud126vaatamisega ning pean nüüd keskendama tähelepanu müristamise jälgimisele. Samas taipasin ma hämmeldunult, et seni ei olnud müristamine minu jaoks nagu eksisteerinudki. Mees üsas, et peaksin teraselt jälgima heli ning vaatama sinnapoole, kust arvan hääle tulevat.Enam ei olnud tegu pikkade välguseeriatega, vaid üksikute, väga heledate sähvatustega, mida saatis jõuline mürin. Hääl näis alati tulevat paremalt poolt. Udu kerkis ja kuna mu silmad olid pimedusega harjunud, siis märkasin lopsakat taimestikku. Välk ja müristamine jätkus ning äkitselt selgines kogu paremale jääv ala ning ma võisin näha taevast.Elektritorm näis nihkuvat paremale. Ühe välgusähvatuse jooksul nägin kauget mäge hüvakätt - see siluett joonistus heleda tagapõhja taustal selgelt välja. Võisin silmata isegi puude kontuure, mis olid kui tumedad väljalõiked pimestavalt valge taeva plaanil. Ja isegi tolle mäe kohale kuhjunud pilvi jõudsin ma näha.Udu meie ümber oli täiesti hajunud. Oli ilmunud tugev tuul ja see sahistas vasakule jäävate puude kõrgetes latvades. Välgud olid juba liiga kaugel, et valgustada puid, kuid tüvede tumedad siluetid olid siiski eristatavad. Kahvatus kumas sain aru, et mets jäi vasakule, kuna paremat kätt puid ei olnud ning sealt avanes vaade kaugele mäeahelikule. Sinnapoole jäi ka sügav org, ent seda võisin ma vaid aimata. Elektritorm oli juba kaugel.Siis hakkas sadama. Surusin selja nõnda kalju ligi kui võimalik. Mu kübar varjas mind üsna hästi. Istusin, põlved vastu rinda surutud, ning ainult jalad altpoolt põlve ja kingad saidki märjaks.Vihm kestis kaua. Piisad olid leiged, tundsin seda jalgadega. Seejärel jäin ma magama.Lindude hääled äratasid mu. Vaatasin don Juani otsides ringi. Teda ei olnud lähikonnas; tavalisel juhul oleksin hakanud arutlema, kas ta oli mu sinna üksi maha jätnud. Kuid sedapuhku ümbruse nägemine peaaegu et halvas mu.Tõusin püsti. Jalad olid läbimärjad, kübara servas oli pisut vett ja see voolas mulle nüüd kaela. Ma ei olnud sugugi koopas, vaid mõnede tihedate põõsaste varjus. Mõne hetke vältel kogesin ainulaadset segadust. Seisin täiesti tasasel maal kahe mullakünka vahel, mis olid kaetud põõsastega. Pahemal ei olnud mingeid puid127ega paremat kätt suurt orgu. Ja otse mu ees, seal, kus olin näinud metsarada, laiutas suur põõsas.Keeldusin silmi uskumast. Niisugune kahe reaalsusevariandi kokkusobimatus sundis otsima mingit selgitust. Arutlesin, et ehk olin ma nõnda sügavalt maganud, et don Juan võis mind oma seljas teise kohta tassida. Seejärel uurisin oma magamiskohta. Maa oli täiesti kuiv, samuti kõrvalolev plats, kus oli olnud don Juan.Hüüdsin paar korda oma kaaslast, tundsin siis rahutusehoogu kerkimas ja kisendasin tema nime nõnda kõvasti kui suutsin. Ta ilmus põõsaste tagant välja. Taipasin otsekohe, et ta teab minu muret. Don Juani naeratus oli nõnda üleannetu, et hakkasin ka ise naerma.Ma ei tahtnud keerutamisega aega raisata ja purskasin probleemi kohe välja. Ta kuu

las katkestamata, kui ma oma öise hallutsinatsioonide kõiki üksikasju selgitasin. Paaril korral ei suutnud ta siiski tõsiseks jääda ning puhkes naerma, kuid taastas oma asjalikkuse väga ruttu. Mõnel korral küsisin ka tema kommentaare, kuid ta raputas vaid pead, justkui oleks kogu asi temale niisama arusaamatu.Kui ma lõpuks oma ülevaatega ühele poole olin saanud, siis ta lihtsalt takseeris mind veidi ja sõnas: «Su! on kohutav välimus. Võib-olla peaksid põõsastesse minema.» Seejärel ta ittas pisut ja märkis, et peaksin oma riided seljast võtma ja kuivama riputama.Päike paistis säravalt. Oli pilvitu ja tuuline päev.Don Juan kõndis minema, teatanud, et läheb otsima mõningaid taimi. Ta märkis, et ma ei peaks teda hüüdma enne, kui olen rahulik ja tugev.Olin tõesti märg. Istusin päikese kätte kuivama. Mulle näis, et ainus viis lõdvestumiseks on märkmik välja võtta ja kirjutama hakata. Ma isegi sõin märkmete tegemist katkestamata.Paari tunni pärast hüüdsin don Juani, sest tundsin ennast juba üsna hästi. Ta vastas ühe lähedase mäe tipu juurest. Ta käskis mul võtta anumad toidu ja veega ning ronida üles tema juurde. Kohale jõudnud, nägin oma kaaslast siledal kivil istumas. Ta võttis toidunõu ja sõi pisut. Mulle ulatati kaks suurt lihatükki.Ma ei teadnud, kust oma jutuga peale hakata, sest tahtsin küsida nõnda paljusid asju. Ta näis olevat teadlik mu meeleolust ja naeris heameelest.128«Kuidas tunne on?» päris ta kentsaka tooniga.Ma ei tahtnud midagi öelda. Olin ikka veel segaduses. Don Juan soovitas mul tasasele kivirahnule istuda. Ta selgitas, et kivi on jõu objekt ning sellel istumine värskendaks mind tublisti.«Istu, istu,» lausus ta kuivalt.Mehe silmad olid muutunud läbitungivaks ja ta ei naeratanud enam. Automaatselt istusin kivile. Seejärel sain teada, et olin olnud jõuga ettevaatamatu, kuna tegutsesin tusaselt. Selline käitumine tuli mul kohe lõpetada kuna vastasel korral pidi jõud meie vastu pöörduma ja meil oleks olnud võimatu elusalt nendest mahajäetud mägedest lahkuda.«Kuidas on lood unenägemisega?» küsiti mult pärast pisukest pausi.Seletasin, kui raskeks oli muutunud sundida end kätele vaatama. Alguses oli hoopis teine asi, küllap uudsuse tõttu. Tollal polnud mul üldse raske meelde tuletada, et pean oma vaate kätele suunama. Nüüd oli erutus möödunud ja mõnel ööl ei suutnud ma seda üldse te«Sui tuleb magades peapaela kanda,» sõnas don Juan. «Sellise paela saamine on omaette toiming, mina ei saa seda sulle anda. Pead ta ise endale muretsema. Ent sa ei saa seda enne teha, kui oled oma paela unenägemise ajal näinud. Saad aru? Peaside tuleb teha vastavalt sellele, millisena sa teda näed. Tema küljes peab olema riideriba, mis läheb otse üle sinu lagipea; ka kitsa mütsi moodi võib see asjandus olla. Unenägemine on lihtsam, kui peas on jõuobjekt. Muidugu võiksid sa pähe panna kübara või sellise kapuutsi nagu munkadel. Kuid need peakatted põhjustaksid vaid elavaid unenägusid, mitte unenägemist.»«Jõukütt jälgib kõike,» jätkas ta. «Ja iga asi avaldab talle mõne saladuse.»«Aga kuidas võib inimene kindel olla, et asjad avaldavad saladusi?» kahtlesin mina.Mõtlesin, et ehk on ta! mingi eriline võte või nõks, mis laseb teha õigeid järeldusi.«Ainus viis kindel olla seisneb kõigi nende juhtnööride järgimises, mida olen andnud sulle meie esimesest kohtumisest alates. Selleks, et omada jõudu, tuleb elada koos jõuga.»Don Juan naeratas heatahtlikult. Kogu ägedus paistis kadunud olevat, ta müksas mind sõbralikult vastu kätt.«Söö jõudu sisaldavat toitu,» sundis ta mind.129

Hakkasin närima kuiva lihatükki. Äkki sähvatas mu peas mõte, et võib-olla just seesama liha sisaldaski mingit hallutsinat-sioonset ainet. See oleks seletanud kõik mu imelikud nägemused. Hetkeks tundsin kergendust. Tõepoolest - kui ta oli midagi liha sisse pannud, siis polnud neis miraaþides midagi üleloomulikku. Palusin oma kaaslasel öelda, kas «jõudu sisaldavas lihas» polnud äkki mingeid aineid. Otsest vastust ma ei saanud. Käisin aina peale, kinnitasin, et ma pole sugugi pahane ja soovin seda teada vaid selleks, et endale asjad selgeks teha. Palusin öelda tõtt.«Sa oled lausa segane,» sõnas don Juan lõpuks pead vangutades. «Sul on salakaval kalduvus - endiselt püüad kõike pisiasjadeni endale selgeks mõelda. Lihas ei ole midagi peale jõu. Mina ei ole seda sinna pannud, samuti mitte keegi teine. See on sinna pandud jõu e

nda poolt. Too kuivatatud liha pärineb hirvelt; hirvelt, kes oli mulle kingiks just nõnda, nagu üks teatud jänes oli kingiks sinule mitte eriti kaua aega tagasi. Me kumbki ei pannud midagi jänesesse. Tol korral ei käskinud ma sul oma saagi liha kuivatada, sest see tegu oleks nõudnud rohkem jõudu, kui sul oli. Ent ma käskisin sul jänese liha süüa. Omaenda rumaluse tõttu sõid sa seda liiga vähe.See ei olnud nali ega vingerpuss, mis sinuga möödunud ööl juhtus. Sul oli kohtumine jõuga. Udu ja pimedus, välk, müristamine ning viha - kõik need olid osad suurest võitlusest jõu pärast. Oled tõeline õnneseen - sõjamees annaks kõik, et vaid osa võtta sellisest lahingust.»Minu arvamus oli siiski niisugune, et see kõik ei saanud olla lahing jõu pärast lihtsalt seetõttu, et kogu sündmus ei olnud reaalne.«Ja mis on reaalne?» uuris mu kaaslane külmalt.«See, mida me näeme, on reaalne,» laususn ma ümbrusele osutades.«Ent niisugune oli ka sild, mida sa möödunud ööl nägid, niisugused olid suured puud ja ka kõik muu.»«Aga kui need tõesti olid reaalsed, kus nad siis nüüd on?»«Nad on siin. Kui sul oleks piisavalt jõudu, võiksid nad tagasi kutsuda. Praegu ei suuda sa seda, sest arvad, et on õige jätkata kahtlemist ja norimist. Ei ole õige, ei ole, mu sõbrake. On olemas maailmad maailmade peal, siinsamas meie ees. Ja selles ei ole midagi naeruväärset. Kui ma ei oleks öösel su käest haaranud, oleks sul tulnud minna mööda toda silda, sõltumata sellest, kas130oleksid seda tahtnud või mitte. Ja veel varem, päeval, tuli mul sind kaitsta tuule eest, mis sind otsis.»«Mis oleks juhtunud siis, kui sa poleks mind oma kehaga kaitsnud?»«Kuna sul pole piisavalt jõudu, oleks tuul sind teelt eksitanud ja võib-olla tapnud, lükates su mõnda kuristikku. Ja udugi möödunud öösel oli reaalne. Sinuga oleks võinud juhtuda kaks asja. Oleksid võinud silla ületada või siis oleksid surnuks kukkunud. Ent üks on kindel - poleks ma sind peatanud, oleksid sa pidanud sillale minema. Niisugune on jõu loomus. Nagu ma olen sulle juba varem öelnud, valitseb see inimest, kuid on samas tema käsutuses. Näiteks möödunud öösel oleks jõud sundinud sind sillale astuma ja seejärel ols ta olnud sinu käsutuses ja toetanud sind kõndimisel. Ma peatasin su seepärast, et teadsin, et sul pole vahendeid jõu kasutamiseks. Aga ilma jõuta oleks sild kokku varisenud.»«Nägid sa silda, don Juan?»«Ei. Ma nägin jõudu. See võis olla ükskõik mis. Ja sellel korral oli jõud sinu jaoks sild. Ma ei tea, miks just sild - ent me oleme ju müstilised olevused.»«Kas sina oled kunagi näinud silda udus?»«Mitte kunagi. Aga me ei sarnane ju põrmugi teineteisega. Mina nägin teisi asju ja minu võitlused jõu pärast on väga erinevad sinu omadest».«Kas võid mulle öelda, mida sina nägid?»«Esimeses võitluses jõu pärast nägin ma udus oma vaenlasi. Sul ei ole vaenlasi, sa ei vihka inimesi. Ent mina omal ajal vihkasin - ma andsin järele inimeste vihkamisele. Nüüd ei tee ma seda enam, sest olen sellest jagu saanud. Kuid tollel ajal see vihkamine peaaegu hävitas mu.»Sinu võitlus jõu pärast oli puhas ja segamatu, see ei kurnanud sind. Ent sa hävitad ennast praegu ise oma näruste mõtete ja kahtlustega. See on sinu viis järele anda.»Don Juan pidas väikese pausi ja jätkas siis.«Udu ei teinud sulle halba, teil on head suhted. Ta andis sulle suurepärase silla ning nüüd on see sinu jaoks alati seal udus ootamas. Ta ilmutab end ikka ja jälle ning ühel päeval pead sa ta ületama. Ent ma soovitan sul tungivalt esialgu mitte minna üksinda kohtadesse, kus on parajasti udu. Mitte niikaua, kui sa ei tea õieti isegi, mida teed.131Jõud on kummaline asi. Et teda omada ja käsutada, on vaja piisavalt rammu. Siiski on võimalik teda koguda vähehaaval, kuni lõpuks ollakse piisavalt tugev, et toetada ennast võitluses jõu pärast.»«Mis on õieti võitlus jõu pärast?» pärisin ma.«Kõik, mis sinuga möödunud ööl aset leidis, oli selle võitluse algus. Jõu asupaigaks olid vaatildid, mida sa jälgisid. Kunagi saad nendest aru; nad on väga tähendusrikkad.»«Kas sa ei saa mulle öelda, mida nad tähendasid?»

«Ei. Need visioonid olid su isiklik võitlus, mida sa ei saa kellegagi jagada. Ent see kõik on alles algus, pelk sissejuhatus. Tõeline lahing toimub siis, kui sa silla ületad. Mis on teisel pool? Ainult sina võid seda teada saada. Ja ainult sina võid avastada, kuhu viib too rada läbi metsa, mida nägid. Ent see kõik võib ka mitte juhtuda, sellepärast et reisiks mööda neid tundmatuid sildu ja radasid peab olema piisavalt isiklikku jõudu.»«Mis saab siis, kui ei ole nii palju isiklikku jõudu?»«Surm on alati ootamas ning kui sõjamehel tuleb jõust puudu, siis tabab surm teda. Just sellepärast ongi rumalus rännata tundmatusse ilma igasuguse jõuta. Nõnda leitakse vaid surma.»Ma ei kuulanud tegelikult kuigi pingsalt. Jätkasin mängimist mõttega, et kuiv liha võis olla kõigi nende hallutsinatsioonide põhjustajaks. Järeleandmine sellele mõttele rahustas mind.«Ära pinguta ennast põhjusi otsides,» lausus don Juan justkui mu mõtteid lugedes. «Maailm on salapärane. Peale selle, mida näeme, on olemas veel teisigi asju. Maailm on nõnda päratu, et tegelikult ei ole tal lõppu. Ja kui üritad kõigest aru saada, siis püüad tegelikult maailma lihtsustada. Mina ja sina oleme praegu siin, maailmas, mida sa nimetad reaalsuseks, lihtsalt seetõttu, et me mõlemad tunneme seda. Jõu maailma sa ei tunne - nõnda puudub sul võimalus seda igapäevaseks vaatepildiks muuta.»«Sa tead, et ma ei suuda selle üle vaielda,» sõnasin ma. «Aga siiski ei võta mu mõistus niisuguseid asju omaks.»«Sa oled tõesti hull,» vastas don Juan. «Aga olgu pealegi. Tean, kui raske on elada sõjamehena. Kui oleksid järginud kõiki mu juhiseid ja õpetusi, oleks sul juba praegu piisavalt jõudu silla ületamiseks, samuti selleks, et näha ja peatada maailma.»«Kuid milleks peaksin ma üldse jõudu tahtma, don Juan?»«Sa ei saa praegu seda põhjust mõista. Jõud ise leiab sulle132hea põhjenduse siis, kui oled teda piisavalt kogunud. Kõlab hullumeelsena, jah?»«Milleks tahtsid sina jõudu?»«Selles oleme sarnased. Ma ei tahtnud teda. Polnud mingit põhjust tema omamiseks. Jagasin sinu kahtlusi ning samamoodi ei pidanud ma juhtnööridest lugu; vähemalt arvasin neid mitte järgivat. Vaatamata oma rumalusele, kogusin ma siiski piisavalt jõudu ja ühel päeval pani mu isiklik jõud maailma kokku varisema.»«Ent milleks peaks inimene soovima maailma peatada?»«Asi on selles, et keegi ei soovigi seda - see lihtsalt toimub. Ja kui sa kord juba tead, mida tähendab maailma peatamine, siis taipad, et seda on vaja. Üks sõjamehe kunste ongi lasta maailmal meelega kokku variseda ning siis uuesti üles ehitada, et edasi elada.»Ma avaldasin arvamust, et võib-olla oleks kindlaim viis mind aidata, kui anda mulle näiteks mõni konkreetne põhjus maailma purustamiseks.Don Juan vaikis mõne aja. Ta näis mõtlevat, mida öelda.«Ma ei saa sulle seda rääkida,» sõnas ta lõpuks. «Et seda teada, on vaja liiga palju jõudu. Ühval hakkad sa iseendast hoolimata elama sõjameheelu ja võib-olla oled siis kogunud piisavalt jõudu selleks, et ise sellele küsimusele vastata.Olen õpetanud sulle peaaegu kõike, mida peab sõjamees teadma, et alustada maailmas endale jõu kogumist. Siiski tean, et sa ei ole selleks veel võimeline, ning mul tuleb olla sinuga kannatlik. Tean kindlalt, et üksinda jõu maailmas vastupidamiseks on vaja eluaegset võitlust»Don Juan vaatas taevast ja mägesid. Päike oli juba läänekaarde laskumas ning mägede kohal kuhjusid vihmapilved. Olin unustanud kella üles keerata ja nõnda ei teadnud ma täpset aega. Uurisin, kas ta äkki ei teaks mulle öelda, kui palju kell on. Don Juan puhkes nii pööraselt naerma, et veeres kivi otsast alla põõsastesse. Seejärel tõusis ta püsti, sirutas käsi ja haigutas.«On veel vara,» sõnas ta. «Peame ootama, kuni udu koguneb, ja siis pead üksi ronima sellele kivile ning tänama udu vastutulelikkuse eest. Lase udul lähemale voolata ning ennast ümbritseda. Ma olen siinsamas ja aitan, kui vaja.»Millegipärast hirmutas mind väljavaade jääda üksi keset udu. Tundsin ennast idioodina, et pean tegema midagi nii absurdset.133«Sa ei saa lahkuda nendest mahajäetud mägedest ilma tänamata,» sõnas mu kaaslane kindla toon

iga. «Sõjamees ei pööra kunagi jõule selga, enne kui on hüvitanud selle heasoovlikkuse.»Don Juan heitis selili, kattis näo kübaraga ja toetas käed pea alla.«Kuidas ma peaksin ootama udu saabumist? Mida ma pean tegema?»«Kirjuta,» kostis läbi kübara. «Ent ära sule silmi ega pööra sellele selga.»Püüdsin küll harjutada, kuid ei suutnud õieti keskenduda.Tõusin püsti ja lonkisin rahutult ringi. Don Juan võttis kübara näolt ja vaatas mind pahameelega.«Istu maha,» käskis taSain teada, et võitlus jõu pärast ei ole sugugi veel lõppenud ning mul tuleb õpetada oma vaimule üksiolemist. Mu käitumise ükski tahk ei tohi reeta tundeid, kui ma ei taha siia mägedesse lõksu jääda.Seejärel tõusis don Juan istukile ja liigutas ennast kannatamatult. Ta lisas, et pean käituma, just nagu poleks midagi korrast ära, sest jõu asukohad - näiteks seegi, kus praegu oleme -võivad rahutud inimesed täielikult välja kurnata. Nõnda võivad mõne paigaga tekkida veidrad sidemed.«Sellised sidemed seovad inimese mõnikord terveks eluks jõu asukohaga. Ning see koht siis ei ole mitte sinu jaoks. Sa ei leidnud seda ise. Nõnda et vea aga vöö pingule ja ära kaota pükse jalast!»Tema manitsused mõjusid mulle nagu nõidus; kirjutasin segamatult mitu tundi.Don Juan heitis uuesti magama ning ärkas alles siis, kui udu oli ligi saja jardi kaugusel. Ta tõusis üles ja uuris ümbrust. Ka mina vaatasin ringi, sealjuures udule selga pööramata. Parempoolsetest mägedest vajuv niiske valge udulaam oli tunginud juba tasandikule. Vasakul oli maastik veel selge; tuul näis puhuvat paremalt ning nügis udu tasandikule, nõnda et see pidi meid varsti ümbritsema.Mu kaaslane sosistas, et pean jääma tundetult kohale, mitte sulgema silmi ja mitte pöörduma ümber enne, kui olen udust täiesti ümbritsetud. Alles pärast seda võime alustada laskumist. Don Juan ise puges varju suurte hambuliste kivirünkade taha mõne jala kaugusele minust. Vaikus mägedes oli suurepärane, ent samas oli see ka kuidagi hirmuäratav. Udu tõukav pehme tuul134

jättis mulje, nagu sosistaks lähenev valge mass mulle kõrva. Niisked laamad vajusid mu peale nagu valkja tahke aine tükid. Nuusutasin udu, see oli meeldiva ja terava lõhna imelik segu. Ning siis haaras ta mu endasse.Näis, nagu mõjuks udu kuidagi mu laugudele. Need tundusid äärmiselt rasked ja mul oli kiusatus silmi sulgeda. Mul hakkas külm. Kõri sügeles ja ma tahtsin köhida, kuid ei julgenud. Tõstsin lõua kõrgemale ja surusin pea kuklasse, et köha alla suruda. Kui ma üles vaatasin, tajusin udu tõelist tihedust. Mu silmad oleksid nagu suutnud udu läbida ning mõõta tema ebatavalist tihkust. Samas hakkasid silmad kinni vajuma ja ma ei suutnud pealetükkivale unele enam vastu panna. Tundsin, et kohe kukun maha. Samal hetkel hüppas don Juan välja, haaras mu käsivarrest ja raputas. Sellest piisas, et mind uuesti selgusele tuua.Ta sosistas mulle kõrva, et pean mäest alla jooksma nõnda kiiresti kui suudan. Ta ise järgneb mulle kohe, et mitte minu poolt veerema tõugatud kivide alla jääda. Sain teada, et mul tuli olla juht, kuna see on minu võitlus jõu pärast. Ma pean üles näitama selget pead ja loobumist, et meid vabana sellest kohast minema juhtida.«Asi on nõndaviisi,» lisas ta juurde, «et kui sul ei ole sõja-mehe-meeleolu, ei pruugi me enam kunagi udust lahti pääseda.»Hetkeks tundsin kõhklust. Ma polnud sugugi kindel, et leian tee nendest mägedest välja.«Jookse, jänes, jookse!» karjus don Juan ning lükkas mu mäest alla jooksma.13.SÕJAMEHE VIIMANE PEATUSPühapäev, 28. jaanuar 1962Umbes kella kümne paiku hommikul saabus don Juan tagasi oma majja. Ta oli lahkunud koidu ajal. Tervitasin teda. Ta itsitas, surus veiderdades mu kätt ja ütles oma tere väga tseremoniaalsel viisil.«Läheme väikesele reisile,» lisas ta seejärel. «Sa sõidutad meid ühte kohta, kus me hakkame jõotsima.»Don Juan laotas laiali kaks kandmisvõrku ja toppis peene nööriga kokku ja ulatas ühe min

ule.Sõitsime tervelt nelisada miili põhja poole, pöörasime siis Pan-ameerika magistraalilt kõrvale ja liikusime mööda ühte kruusateed läände. Läks mitu tundi, ilma et ma oleksin silmanud ühtegi teist autot. Pikapeale ei suutnud ma enam esiklaasist läbi näha - see oli üle külvatud lömastunud putukatest ning väga tolmune. Ka üsna pimedaks oli juba läinud.Sõnasin don Juanile, et pean tegema väikese peatuse ning esiklaasi puhtaks nühkima. Ta käskis mul edasi sõita isegi siis, kui meil oleks võimalik liikuda vaid kahemiilise tunnikiirusega. Tee nägemiseks tuli mul pea aknast välja ajada. Sain teada, et me ei tohi peatuda enne, kui oleme eesmärgile jõudnud.Ühes kohas kästi mul paremale pöörata. Oli nõnda pime ja tolmune, et isegi laternatest polnud suuremat abi. Kartsin jääda pehmesse mudasse, aga pinnas oli siiski kuiv.Sõitsin umbes sada jardi praktiliselt väikseima võimaliku kiirusega, endal uks lahti, et välja näha. Lõpuks käskis don Juan seisma jääda. Ta sõnas, et olin peatunud just ühe kõrge taga, mis peab autot kõrvaliste pilkude eest kaitsma.Ronisin sõidukist välja ja kõndisin autotulede valgusel ringi. Tahtsin ümbruskonda uurida, sest mul polnud ju vähimatki aimu, kus me viibisime. Ent mu kaaslane lülitas tuled välja ja teatas, et136

meil pole vaja aega raisata. Pidin auto lukustama, et saaksime kohe teele asuda.Sain ühe võrgu kõrvitsapudelitega. Oli nõnda pime, et peaaegu oleksin kukkunud ja kõrvitsapudelid katki teinud. Don Juan käskis mul pehmel, ent kindlal toonil maha istuda ja lasta silmadel pimedusega harjuda. Tegelikult ei olnudki asi silmades - need olid mul juba niigi pimedusega harjunud ning nägid üsna rahuldavalt. Paha oli see, et olin millegipärast närviline ning tegutsesin seetõttu hajameelselt. Juurdlesin selle üle, mis käimas oli.«Kuhu me läheme?» pärisin ma.«Liigume täielikus pimeduses ühte kohta.»«Milleks?»«Et kindlalt teada saada, kas sa oled võimeline jätkama oma jahti jõule.»Uurisin temalt, kas tulemas on mingi eksam ning kas ta räägib veel minuga ja õpetab mind, kui ma seda ei soorita.Ta kuulas vahele segamata. Siis teatas, et mingit eksamit ei ole tulemas; me ootame lihtsalt ennet. Juhul kui ennet ei peaks tulema, tähendaks see, et minu jaht ei õnnestunud. Sellisel puhul oleksin vaba igasugustest edasistest kohustustest ning võiksin jääda nõnda rumalaks, kui iganes tahan. Siiski peab ta hoolimata asjade käigust minu sõbraks jääma ning minuga ka edaspidi rääkima.Miskitmoodi teadsin, et mind ootab ebaõnnestumine.«Ennet ei tule,» sõnasin naljatades. «Ma tean seda. Mul on vähe jõudu.»Don Juan vaid naeris ja patsutas mind seljale.«Ära muretse,» sõnas ta seejärel. «Enne tuleb. Ma tean seda. Mul on rohkem jõudu kui sul.»Millegipärast leidis ta oma sõnad väga naljakad olema, sest ta tagus rõõmsalt käsi vastu reisi ja naeris laginal.Seejärel sidus ta ühe võrgu mulle selga ja ütles, et käies peaksin hoiduma temast pisut tahapoole ja astuma nõnda täpselt eeskäija jälgedesse kui vähegi võimalik. Siis lisas don Juan väga dramaatilise tooniga ja peaaegu sosinal: «See on rännak jõu järele, nii et iga asi läheb arvesse.»Sain teada, et kui astun tema jälgedesse, siis kandub see jõud, mille ta kõndimisel kulutab, minule üle.Vaatasin kella; see näitas üksteist.137

Don Juan sundis mind ennast välja sirutama nagu valveseisangus sõdur, lükkas siis mu parema jala ette ning käskis mul seista nõnda, nagu oleksin just teinud ühe sammu. Seejärel asus ta minu ette täpselt samasse asendisse, kordas veel, et pean astuma täpselt tema jalajälgedesse, ja hakkas kõndima. Sosinal lisas veel, et ma ei peaks mõtlema millelegi muule kui ainult sellele, kuidas võimalikult täpselt tema jälge tabada. Pidin vaatama ainult enda ette maha.Me alustasime väga aeglase sammuga. Kuna kõndisime kõval pinnasel, ei olnud mul sugugi raske tema kannul püsida. Umbes kolmkümmend jardi matkisin täpselt teda, siis vaatasi

n hetkeks kõrvale ja jooksin oma eeskäijale otsa.Don Juan kihistas ja teatas, et ma polnud talle viga teinud oma suure kingaga kannale astudes. Aga siiski pidavat üks meist hommikuks lombakas olema, kui mul on kavatsus koperdamist jätkata. Don Juan ütles naerdes, kuid väga kindla häälega, et tal pole plaanis end vigastada paljalt minu rumaluse ning tähelepanematuse tõttu ning kui peaksin veel talle otsa jooksma, tuleks mul teed jätkata sokkides.«Ma ei suuda ilma kingadeta kaia,» teatasin valjul ja katkend-likul häälel. Don Juan kägardus naerust ja ma pidin ootama, kuni ta rahunes.Seejärel kinnitati mulle uuesti, et jutt oli olnud täiesti tõsine. Me läksime püüdma jõudu ja seetõttu pidi kõik olema hästi tehtud.Perspektiiv kõndida kõrbes paljajalu hirmutas mind kohutavalt. Don Juan naljatas selle peale, et minu perekond kuulus ilmselt sellist tüüpi farmerite hulka, kes ei võtnud kingi magadeski jalast ära. Üldiselt oli tal õigus - ma ei olnud kunagi paljajalu käinud ning kõrbes ilma jalavarjudeta liikumine võrdus minu meelest enesetapmisega.«Sellest kõrbest õhkub jõudu,» sosistas don Juan mulle kõrva. «Meil ei ole aega kartuseks.»Hakkasime uuesti kõndima. Mu eeskäija hoidis aeglast tempot. Pisukese aja pärast märkasin, et olime lahkunud kõvalt pinnaselt ning liikusime pehmes liivas. Don Juan jättis sellise selgesti märgatava jäljerea. Kõndisime tunde, enne kui mu kaaslane peatuse tegi. Selleks et ma talle otsa ei jookseks, hoiatas ta mind juba varakult ette. Pinnas oli taas kõva ja meie tee näis nagu pisut ülesmäge minevat.138Mulle öeldi, et kui ma pean ära käima põõsastes, siis on selleks nüüd õige aeg. Meid ootab eesikk ja ilma ühegi peatuseta teekond. Vaatasin kella ja nägin, et see näitas üks öösel.Veerandtunnise puhkuse järel käskis don Juan mul jälle lähteasendi sisse võtta ning taas hakkasime liikuma. Tal oli õigus -see oli pikk ja väga pingutav matk. Ma polnud veel kunagi teinud midagi, mis oleks nõudnud nii jäägitut keskendumist. Don Juan käis nõnda tempokalt ja iga sammu jälgimine nõudis minult niipalju kontsentreerumist, et mõne aja möödudes ei tundnud ma end enam kõndivat. Ma ei tundnud enam oma jalgu - näis nagu sammuksin ma mööda õhku ning mingi jõud kannaks mind edasi. Minu keskendumine oli nõnda täielik, et ma ei märganud isegi seda, et tasapisi oli hakanud valgenema. Äkki mõistsin, et võin näha oma ees kõndijat ning et peaksin orienteeruma umbes ja tunde järgi, nagu olin teinud enamiku ööst.Ühel hetkel hüppas mu kaaslane järsku rajalt kõrvale ning ma liikusin inertsi mõjul veel mõned sammud edasi. Kui ma peatusin, läksid mu jalad nõrgaks, hakkasin värisema ja ma kukkusin lõpuks maha. Vaatasin üles don Juani poole, kes mind üsna külmalt seiras. Ta ise ei paistnud sugugi väsinud olevat. Mina aga ahmisin õhku ja nõretasin higist.Don Juan tiris mind kättpidi teise asendisse. Ta sõnas, et kui tahan oma jõudu tagasi saada, siis pean lamama peaga ida suunas. Pikapeale mu kurnatud keha lõdvestus ning lõpuks olin küllalt tugev, et taas püsti tõusta. Tahtsin kella vaadata, aga mu kaaslane takistas mind, kattes kella oma käega. Ta pööras mu näoga ida suunas ja sõnas, et kellaaja teadmise järgi ei ole mingit vajadust, kuna oleme maagilises ajas ja meil tuleb teada saada, kas olen võimeline jätkama oma jahti jõule või mitte.Vaatlesin ümbruskonda. Olime suure, lameda ja küllalt kõrge künka tipul. Tahtsin läheneda millelegi, mis näis nagu lõhe või astang kivis, ent don Juan hüppas mu juurde ja surus mu maha.Pidin jääma kohale, kuhu olin kukkunud, seniks kui päike ilmub välja kaljurahnude tagant, mis seisid meie läheduses. Mu kaaslane osutas ida suunas ja juhtis meie tähelepanu rasketele pilvelaamadele horisondi kohal. Ta märkis, et oleks hea enne, kui tuul puhuks pilved laiali hetkeks, mil esimesed päikesekiired minu kehani jõuavad.Mul kästi seista liikumatult, parem jalg ees, justkui oleksin ma139kõndimas. Pidin hoidma pilgu fookustamata ja mitte vaatama otse horisondile.Tasapisi muutusid jalad väga kangeks ning sääremarjadesse lõi valu. Asend oli väga piinarikas ning tundus, et jalalihased ütlevad iga hetk üles. Olin juba kokku varisemas ja mu jalad värisesid kontrollimatult, kui don Juan asja lõpetatuks kuulutas. Ta aitas mul maha istuda.Pilved olid ikka samas kohas ja me ei olnud näinud päikest üle silmapiiri tõusmas.«Väga halb,» oli don Juani ainus kommentaar.Ma ei tahtnud otsekohe pärima hakata, milles mu ebaõnnestumine õieti seisnes. Tundes don Juani, olin ma kindel, et see mees peab alati oma endeid jälgima. Ja sellel hom

mikul ei olnud ennet tulnud. Valu sääremarjades andis järele ja ma tundsin mõningast heaolu-lainet. Asusin sörkima, et ennast täielikult lõdvestada. Don Juan soovitas pehmel toonil, et jookseksin naaberkünkale ja korjaksin lehti ühelt kindlalt põõsalt. Nendega sääremarju hõõrudes pidin piinast lõplikult lahti saama.Juba eemalt nägin selgesti suurt lopsakat põõsast. Lehed olid niisked ja sügavrohelised. Ma olin neid varemgi kasutanud. Tegelikult ei olnud ma selle taime mõju kunagi tajunud, aga don Juan oli seisukohal, et tõeliselt sõbraliku taime mõju on niivõrd peen, et teda on raske avastada. Siiski võib sellele alati kindel olla -nõnda kõlas tema veendumus.Jooksin ühest künkast alla ning teisest üles. Kui tippu olin jõudnud, ahmisin kaua õhku, sest pingutus oli minu jaoks liiga suur olnud. Tegin kukke, kuni tundsin mõningast lõdvestust. Seejärel tõusin püsti ja läksin lehti korjama. Millegipärast ei näinud ma seda põõ enam kusagil. Vaatasin ringi; polnud kahtlust, et olin õiges kohas. Ainult et sellel künkaotsai ei olnud midagi sellist, mis veidigi meenutaks toda taime. Ometi pidi see kindlasti olema just see koht, kus olin suurt põõsast näinud. Iga teine koht oleks jäänud väljapoole don Juani kõrval seisja käeulatust.Lõpetasin oma otsingud ja sammusin tagasi kaaslase juurde. Don Juan naeratas heatujuliselt, kui rääkisin oma eksitusest.«Aga miks sa seda eksituseks nimetad?» uuris ta.«Seda põõsast ei ole ju seal künkal,» vastasin.«Ent sa ju nägid teda, kas pole?»«Mulle tundus, et nägin küll.»«Mida sa praegu seal kohas näed?»140«Mitte midagi.»Selles punktis, kus enne olin põõsast näinud, ei olnud üldse mingisugust taimestikku. Püüdsin väita, et see, mida ma näinud olin, ei olnud midagi muud kui silmamoonutus, miraaþ. Olin tollel hetkel olnud väga kurnatud ning väsimuse tõttu võisin kergesti uskuda, et näen asju, mida tegelikult olemas ei olnud.Don Juan kõhistas pehmelt naerda ning heitis mulle lühikese pilgu.«Ma ei näe midagi,» sõnas ta. «Taim on selle künka tipul.»Nüüd oli minu kord naerda. Vaatasin kogu ala veel kord hoolikalt üle. Selliseid taimi ei olnud vaateväljas ning nõnda sai see, mida ma enne olin näinud, olla vaid hallutsinatsioon.Don Juan hakkas väga rahulikult künkast alla laskuma ning andis mulle märku järgneda. Ronisime üheskoos naaberkünka tipule, kus olin esimesel korral põõsast näinud. Itsitasin omaette, sest olin oma õiguses veendunud. Don Juan itsitas samuti.«Mine teisele poole küngast,» sõnas ta seejärel. «Sa leiad põõsa sealt.»Juhtisin tähelepanu sellele, et künka teine pool oli minu vaateväljast eemal olnud. Seal võis mõni põõsas ju kasvadagi, aga see ei omanud praegu mingit tähtsust.Don Juan andis mulle pealiigutusega märku ning hakkas astuma. Ta ei roninud üle künkaharja, vaid tegi ümber tipu poolkaare. Siis jäi ta dramaatilises poosis suure rohelise põõsa ette seisma. Seejärel pöördus ja vaatas mulle otsa. Ta pilk oli iseäralikult läbitungiv.«Siin ümbruses võib olla sadu niisuguseid taimi,» laususin ma.Don Juan laskus väga rahulikult mööda künka tagumist nõlva alla ja ma sörkisin tal sabas. Me otsisime kõikjalt teist samasugust põõsast, ent ei leidnud ühtki. Katsime oma veerand miili, enne kui ühele säärasele põõsale sattusime.Sõnagi lausumata juhtis don Juan mu tagasi esimesele künkale. Seisatasime hetkeks ja läksime siis vastupidises suunas esimesele retkele. Kammisime kogu lähikonna läbija leidsime lõpuks kaks põõsast umbes miili kauguselt. Nood olid kokku kasvanud ja paistsid ümbritsevast maastikust oma lopsakusega kohe silma.Don Juan vaatas mulle tõsiselt otsa. Ma ei osanud kogu sellest asjast enam midagi arvata.«See on väga imelik enne,» sõnas mu kaaslane lõpuks.141Pöördusime nüüd tagasi lähtepunkti, kasutades selleks jälle võimalikult uut rada. Don Juan näitegevat kõik, et mulle tõestada, kui vähe niisuguseid põõsaid tegelikult ümbruses kasvas. Nüüdi leidnud me mitte ühtainsamatki. Kui künkatipule jõudsime, istusime täielikus vaikuses maha. Don Juan otsis välja toidunõud.

«Sa tunned ennast pärast söömist paremini,» lisas ta.Ta ei suutnud oma rõõmu varjata - ta naeratas säravalt ja patsutas mind põsele. Olin segaduses. Asjade käik hakkas mind tasapisi häirima, aga siiski olin ma liiga näljane, et kõige üle tõsisemalt järele mõelda.Pärast einetamist tundsin end väga unisena. Don Juan käskis mul kasutada fookustamata vaatamise tehnikat ning leida sobiv koht magamiseks selle künka tipul, kus olin märganud põõsast.Valisin ühe paiga välja. Mu kaaslane korjas sellelt ära kuiva oksapuru ning nõnda moodustus minu keha suurune lapike. Ta murdis põõsastelt väga õrnalt mõned haljad oksad ning pühkis kergelt seda ringikujulist ala. Tegelikult tegi ta pühkimisliigutusi maapinda okstega puudutamata. Seejärel korjas ta üles kõik kivid, mis tolles paigas pinnasest välja paistsid, ja jagas need suuruse järgi kahte võrdse arvuga hunnikusse.«Mis sa nende kividega peale hakkad?» uurisin ma.«Need ei ole kivid. Need on nöörid. Nad hoiavad su kohta koos.»Seejärel võttis ta väiksemad kivid ning märkis nendega ära ringi serva. Kivisid liigutas ta vaid kepi abil ning need said maha asetatud kindlate vahedega.Mul ei lastud ringi sisse minna. Pidin selle asemel läheduses jalutama ja tema tegevusel silma peal hoidma. Ta luges kokku kaheksateist kivi, liikudes vastu kellaosuti suunda.«Nüüd jookse künka jalamile ja oota,» lausus ta. «Ning mina tulen serva peale ja vaatan, kas sa seisad õiges kohas.»«Mida sa kavatsed tegema hakata?»«Ma viskan kõik need nöörid sinu juurde alla,» teatas ta ja osutas suuremate kivide hunnikule. «Sul tuleb nad maha asetada kohtadesse, millele ma osutan just nõnda, nagu ma paigutasin need teised kivid. Sul tuleb olla lõpmata hoolikas. Jõuga tegemist tehes tuleb olla täiuslik, sest vead on surmavad. Igaüks neist on nöör; nöör, mis võib meid tappa, juhul kui me jätame ta vabalt siia ümbrusesse. Nõnda et sa lihtsalt ei tohi eksida. Sa pead kinnitama oma pilgu kohale, kuhu ma viskan nööri. Nii kui miski su142tähelepanu kõrvale juhib, muutub nöör tavaliseks kiviks ja sa ei ole võimeline teda teistest enam eristama.»Ma avaldasin arvamust, et kergem oleks need «nöörid» kohe endaga kaasa võtta.Don Juan naeris ja raputas eitavalt pead.«Need on nöörid,» rõhutas ta. «Ning ma pean nad sulle viskama ja sul tuleb nad üles korjata.»Selle töö läbiviimine nõudis tunde. Vajalik kontsentratsiooniaste oli lausa piinav. Igal viimasel kui korral meenutas don Juan mulle, et mul tuleb olla tähelepanelik ja fookustada vaade õigesse kohta. Tal oli muidugi õigus, sest teatud kindla kivi üleskorjamine kõikide nende seast, mida ta oli oma teel kaasa tõmmanud, oli hulluks ajav toiming.Kui olin oma ringi lõpuks kokku saanud ning sammusin tagasi mäetipule, oli mul tunne, et kohe langen surnult maha. Vahepeal oli don Juan korjanud väikseid oksi ja katnud nendega ringi. Ma sain mõned lehed ning pidin need pükstesse naba juurde asetama. Don Juan lausus, et need hoiavad mind soojana ning mul ei ole magamiseks tekki vaja. Langesin ringi keskele maha. Oksad moodustasid pehme voodi ja ma jäin kohe magama.Ärkasin õhtupoolikul. Ilm oli pilves ja tuuline. Enamikku taevast katsid paksud ja tihedad rünkpilved, ainult läänekaares oli nad õhemad ja kiudjad ning kohati piilus neist läbi päike. Magamine oli mind justkui uueks muutnud. Tundsin end erksa ja õnnelikuna. Tuul ei seganud mind; mul polnud põrmugi külm. Toetasin pea kätele ja uurisin ümbrust. Ma polnud varem tähelegi pannud, et meie künkatipp oli üsna kõrge - lääne suunas avanes päris avar vaade. Nägin laialdast künklikku maa-ala ja eemal sirutuvat kõrbe. Põhja ja ida suunas võisin näha kaugeid ja tumedaid mäeahelikke ning lõunas laiutas taas lõputu küngastik, mida ääristasid sinakad mäed silmapiiril.Ajasin end istukile. Don Juani ei olnud kusagil näha. Äkki tundsin hirmu tõusmas. Arutlesin, et ega ta ometi polnud mind siia üksi maha jätnud. Ma ei teadnud ju isegi mitte tagasiteed auto juurde. Heitsin uuesti okstele ja imelikul kombel kadus mu kartus. Rahu ja heaolu täitsid mu uuesti. Selles tundes oli midagi täiesti143uut minu jaoks - mõtted näisid olevat nagu välja lülitatud. Olin õnnelik. Tundsin end terve ja tugevana. Vaikne entusiasm täitis mind. Läänekaarest puhus nõrk tuul, see silitas m

u keha, ilma et mul oleks jahe hakanud. Tundsin õhu liikumist näol ja kõrvade taga just nagu paitavat sooja vee lainet, mis ujutas mind üle, tõmbus hetkeks tagasi ja voolas siis taas minu peale. Kogu minu liikuvas ja sekeldusi täis elus polnud midagi võrdset sellele veidrale seisundile, milles ma viibisin. Hakkasin nutma - mitte kurbusest ega enesehaletsusest, vaid mingist seletamatust ja väljendamatust rõõmust.Tahtsin jääda sellesse paika igaveseks ja võib-olla oleksingi seda teinud, kui don Juan poleks kohale ilmunud ja mind ringist välja vedanud.«Oled juba küllalt puhanud,» selgitas ta, kui mind püsti ajas.Seejärel lasi mees mul rahulikult ümbruskonnas ringi lonkida. Kõndisime aeglaselt ning täielikus vaikuses. Mu kaaslane soovis, et paneksin hästi ümbrust tähele. Nõnda osutas ta aeg-ajalt kas silmade või lõuaga küll pilvedele, küll mägedele ja veel muulegi, mis ümbruses oli.Maastik oli sel õhtupoolikul tõesti suurepärane. See äratas minus aukartust ja isegi meeleheidet. Meenusid pildid lapsepõlvest.Ronisime künkatipu kõrgemasse kohta, vulkaanilise kalju harjale, ning istusime mugavalt, selg vastu kaljut, vaadates lõunasse. Lõputu avarus, mis meile avanes, oli tõeliselt majesteetlik.«Vajuta see kõik oma mällu,» sosistas don Juan mulle kõrva. «See koht on nüüd sinu. Täna hommisa nägid ja see oligi enne. Selle paiga leidsid sa nägemise abil. Enne oli küll ootamatu, aga ta leidis aset. Sa hakkasid jõule jahti pidama - tahad sa seda või mitte. See ei ole inimeste poolt tehtud otsus ja ei sina ega mina saa seda muuta.»«Nüüd on see künkatipp siin sinu koht; sinu eelistatuim paik. Kõik siin ümbruses on sinu hoole all. Pead vaatama kõige järele, mis siin asub, ning kõik, mis siin leidub, kaitseb omakorda sind,» lisas ta veidi aja pärast.Küsisin naljatoonil, kas kõik siin kuulub nüüd tõepoolest mulle. Vastus oli «jah» ning see oli öeldud täiesti tõsiselt.Naersin ja avaldasin arvamust, et meie käitumine sarnaneb sellega, kuidas hispaanlased olid sajandeid tagasi vallutanud Uut Maailma ning jaganud maid oma kuninga nimel. Neil oli kombeks144olnud ronida mõnele kõrgemale kohale ja nimetada siis kogu teatavas suunas nähtav ala kellelegi kuuluvaks.«See oli hea idee,» märkis mu kaaslane. «Ma annan sulle kogu maa-ala, mida näed, ja mitte ainult ühes kindlas suunas, vaid kõikjal sinu ümber.»Ta tõusis püsti ning osutas käega ümbritsevale maastikule. «Kõik see maa on sinu,» lisas ta oma þestile. Naersin valjusti.Don Juarf itsitas ja küsis siis: «Aga miks ka mitte?» Miks ei võiks ma seda maad sulle anda?»«See ei ole sinu maa,» märkisin ma. «Ja mis siis? Ka need ei olnud hispaanlaste maad, mida nad jagasid. Miks ei võiks sa samal kombel nende alade omanikuks saada?»Uurisin teraselt oma kaaslast, et aru saada, mis tema naeratuse taga tegelikult peitub. Selle peale sai don Juan niisugused naerukrambid, et pidi kalju otsast alla potsatama.«Kogu see maa, nõnda kaugele, kui suudad näha, on sinu,» jätkas mees endiselt naeratades. «Mitte kasutamiseks, vaid meelespidamiseks. See künkatipp on aga ka kasutamiseks, ja veel kogu su elu lõpuni. Annan selle sulle, sest sa oled ta ise leidnud. Nõnda et võta ta vastu.»Naersin, kuigi don Juan näis väga tõsisena. Kui tema lõbus tuju välja arvata, siis paistis olevat kindel, et ta kujutas ette, nagu võiks ta tõepoolest need alad mulle anda.«Miks mitte?» päris ta, justkui mu mõtteid lugedes. «Võtan vastu,» sõnasin ma naljaga pooleks.a naeratus kadus. Don Juan kissitas silmi ja vaatas mulle otsa.«Iga viimane kui kalju ja kivike ja põõsas sellel künkal on sinu. Eriti tipu lähedal. Iga ussike, kes siin elab, on sinu sõber. Sa võid kõike seda kasutada ja kõik see võib kasutada ka sind.»Mõneks minutiks jäime vakka. Mu mõtted ei liikunud eriti. Ma lihtsalt ei tahtnud enam rääkida. Sõnad tundusid mulle äkki ebakohased ja mõttetud. Veel kunagi ei olnud ma rääkimisele nõnda vaadanud. Kui olin aru saanud oma tunnete ebatavalisusest, hakkasin kohe kiirustades sõnu ritta seadma.«Mida ma selle künkatipuga võin peale hakata?»«Kinnista viimane kui pisisasi oma mällu. Siia tuled sa une-

145nägemise ajal, siin kohtud sa jõududega ja just siin avanevad sulle kunagi saladused.»«Sa kütid jõudu, ja see on paik, kus hoiad oma tagavarasid,» jätkas ta. «Sa ei saa kõigest sellest praegu veel aru. Lase see olla kui tükike mõttetust tuleviku tarbeks.»Ronisime kalju otsast alla ning suundusime kausisamasesse nõkku künkatipu lääneserval. Istusime maha ja sõime.Kahtlemata oli minu jaoks kogu selles mäetipus midagi kirjeldamatult meeldivat. Söömine - just nagu enne puhkaminegi -näis siin senitundmatu ja suurepärase tegevusena.Loojuval päikesel oli imeilus vaskjas kuma, milles kõik ümbritsev omandas kuldse sära. Andusin kogu olemusega selle vaatepildi nautimisele; ma ei tahtnud isegi mõelda.Don Juan kõneles minuga nõnda vaiksel häälel, et see tundus lausa sosinana. Ta käskis tähele panna iga detaili ümbruskonnas, ükskõik kui tühine see ka ei tundu. Eriti tähtis olevat läänepoolne maastik. Lõpuks teatas mu kaaslane, et mul tuleks vaadata fookustamata pilgul päikest, senikaua kui ta veel horisondi kohal püsib.Viimased valguseminutid enne loojangut olid tõesti kirjeldamatult kaunid. Näis, nagu langeks taevane tulekera leegitsedes maasse, süüdates pinnase lõkkena põlema. Tundsin oma näol jõulist punast kuma.«Tõuse püsti!» hüüdis don Juan ühe! hetkel ning tõmbas mu maast üles.Ta ise tõmbus eemale ja käskis mul teha sörkjooksu sealsamas kohas, kus parajasti seisin.Paigal sörkides tundsin, kuidas soojus haaras tasapisi kogu mu keha. See oli kuidagi vaskne soojus. Tundsin seda eriti suulaes ning silmades. Jäi mulje, nagu põleks mu pea ülaosa erilises külmas tules ning kiirgaks vaskset kuma.Miski minus sundis jooksu tempot üha tõstma, sedamööda kuidas päike horisondile lähenes. Ja siis tundsin ma mingil hetkel, et olen nõnda kerge, et võiksin minema lennata. Samal ajal haaras don Juan tugevasti mu randmest kinni. Tema käe surve taastas mu kainuse ja meelerahu. Langesin maha ja ta istus mu kõrvale.Mõneminutulise puhkuse järel ajas ta end püsti ning andis mulle õlale koputades märku, et on vaja liikuma hakata. Ronisime146taas vulkaanilisele kaljule, kus olime enne istunud. Kivirahn varjas meid kenasti külma tuule eest. Don Juan katkestas vaikuse.«See oli suurepärane enne,» sõnas ta. «Kui imelik! See juhtus päeva lõpul. Me oleme väga erined - sina oled rohkem ööolevus, mina seevastu eelistan hommiku noort sära. Või õigemini otsib hommikuse päikese sära ise mind ja varjab end sinu eest. Samas aga paitasid sind loojuva päikese kiired, sa lausa kümblesid nendes. Päikese leegid kõrvetasid sind ilma põletamata. Kui imelik!»«Miks see nii imelik on?»«Ma ei ole niisugust asja veel kunagi näinud. Kõik ended on alati ilmunud tõusva päikese kiirtes.»«Aga miks just siis, don Juan?»«Praegu ei ole aeg sellest rääkimiseks,» sõnas ta teravalt. «Teadmised on jõud. Võtab palju ae, et omandada piisavalt jõudu isegi sellistest asjadest rääkimiseks.»Üritasin igati peale käia, kuid mu kaaslane muutis järsult teemat. Ta tahtis teada saada, kuidas edeneb minu unenägemine.Olin hakanud unes nägema teatud kindlaid kohti, nagu näiteks kool ja sõprade majad.«Olid sa neis kohtades päeval või öösel?» küsis don Juan.Mu unenäod ühtisid kellaajaga, mil olin neis kohtades harjunud viibima - koolis päeval, sõprade juures hilisõhtuti.Mul soovitati proovida unenägemist päevase uinaku ajal ning katsuda näha mõnda kohta sellisena, nagu ta peaks antud kellaajal olema. Kui ma nägin und öösel, siis pidid ka nägemused mõnest konkreetsest paigast olema öised. Sain teada, et nägemused pidid ühtima ajaga, mil unenägemine tegelikult aset leiab. Vastasel juhul oli tegemist lihtsalt unenägudega.«Et sul oleks pisut lihtsam, peaksid välja valima teatud kindla eseme või objekti, mis asub seal, kuhu sa tahad minna, ning siis keskendama oma tähelepanu sellele. Siinsel künkatipul on sul nüüd näiteks kindel põõsas, mida sa pead jälgima niikaua, kuni sellel on koht sinu mälus. Nõnda on sul võimalik unenägemise ajal siia naasta lihtsalt sellele põõsale mõeldes. Aga muidugi võid sa valida hoopis kalju, kus me praegu istume, või siis mid

agi hoopis muud. Unenägemises on kergem rännata, kui on võimalik kesken-duda jõu asukohale nagu see siin. Ent kui sa ei soovi siia tulla, siis võid kasutada muid kohti. Ehk on hoopis too kool, kus sa käid, sinu jaoks jõu asukoht. Kasuta siis seda. Keskenda oma147tähelepanu ükskõik missugusele asjale selles majas ning leia see siis unenägemise ajal üles.Objektilt, mida sa kasutad, pead minema üle käte vaatlemisele ja siis mõnele muule esemele ning nõnda edasi.Ent praegu pead koondama oma tähelepanu kõigele, mis on siin selle künka otsas, sest see on kõige tähtsam koht sinu elus.»Don Juan vaatas mulle otsa, justkui soovides oma sõnade mõju hinnata. «See on paik, kus sa sured,» lisas ta seejärel mahedal toonil.Võpatasin närviliselt ja hakkasin oma kohal nihelema. Ta naeratas.«Pean koos sinuga tulema siinsele künkatipule veel ja veel,» lausus mu kaaslane. «Ja siis tuleb sul tulla üksinda niikaua kuni sa küllastud sellest, niikaua kuni see künkatipp hakkab välja õhkama sind ennast. Sa saad teada aja, mil oled kõike seda täis. Ja see künkatipp - just niisugusena, nagu ta praegugi on - saab siis sinu viimase tantsu paigaks.»«Mida sa mõtled minu viimase tantsu all, don Juan?»«See on sinu viimase peatuse koht. Sa sured siin, ükskõik kus sa tegelikult ka ei viibiks. Igal sõjamehel on suremise koht. See on tema eelistatuim koht, mis on läbi imbunud unustamatutest mälestustest; paik, millele võimsad sündmused on oma jälje jätnud. Selles kohas on avanenud saladusi ja on juhtunud imesid ning just seal on ta hoidnud oma isikliku jõu tagavarasid.Sõjamehel tuleb minna oma eelistatuimale kohale alati kui ta saab juurde jõudu, et seda siis seal säilitada. Ta läheb sinna kas kõndides või siis unenägemise abil.Ja lõpuks - siis, kui tema aeg siin maailmas on otsas ning ta tunneb surma koputust oma vasakul õlal, lendab ta vaim, mis on alati valmis, sinna eelistatud kohta ning seal tantsib sõjamees oma surmale.Igal sõjamehel on oma kindel poos, teatav jõu-asend, mille ta oma elu jooksul välja arendab. See on midagi tantsusarnast: liikumine, mida tehakse isikliku jõu abil.Juhul kui sureval sõjamehel on küllaltki piiratud jõud, siis on ka tema tants lühike. Aga kui jõud on suur, siis on see tants suurepärane. Ent sõltumata sellest, kas jõud on suur või mitte, peab surm ootama ning jälgima sõjamehe viimast peatust maa peal. Surm ei saa võtta sõdalast, kes teeb viimast kokkuvõtet oma148elust, ei saa võtta niikaua, kuni ta pole lõpetanud oma tantsu.» Don Juani sõnad panid mu värisema. Vaikus, videvik, suurepärane maastik - kõik näis justkui loodud selleks, et kaunistada sõjamehe viimast jõutantsu.«Kas sa võid mulle seda tantsu õpetada, kuigi ma pole sõjamees?» küsisin ma.«Kõikidel, kes jahivad jõudu, tuleb seda tantsu õppida,» kõlas vastus. «Ometi ei saa ma seda sulle praegu õpetada. Varsti võid saada endale väärilise vastase ja siis näitan ma sulle jõu esimest liikumist. Järgmised liigutused tuleb sul oma elu jooksul lisada juba ise. Iga uus liikumine tuleb omandada võitluses jõu pärast. Nii et tegelikult on sõjamehe-asend kokkuvõtlik jutustus tema elust. See on tants, mis areneb sedamööda, kuidas kasvab sõjamehe isiklik jõud.»«Kas surm tõesti peatub selleks, et seda tantsu jälgida?» «Sõjamees on ainult inimene, alandlik inimene. Ta ei suuda surma plaane muuta. Kuid tema laitmatu vaim, kes on suurte pingutuste läbi kogunud jõud, võib surma siiski hetkeks tagasi hoida. See hetk on piisav selleks, et sõjamees võiks veel viimast korda rõõmustada oma jõudu kasutades. Võib öelda, et surm teeb þesti neile, kelle vaim on laitmatu.Ma tundsin suurt ja kõikehõlmavat ärevust, ning justkui seda leevendada püüdes hakkasin kiiresti rääkima. Uurisin, kas don Juan oli tundnud praeguseks juba surnud sõjamehi, ning tahtsin teada, kuidas oli nende viimane jõutants surma mõjutanud.«Pea suu,» torkas don Juan kuivalt. «Surm on suurejooneline sündmus. See on enam kui jalgade sirguajamine ja kangestumine.» «Kas ka mina tantsin kunagi oma surmale, don Juan?» «Kindlasti. Sa kütid isiklikku jõudu, kuigi ei ela veel nagu sõjamees. Täna andis päike sulle ende. Sinu parimad teod saavad tehtud õhtusel ajal. Ilmselt ei meeldi sulle koidu nooruslik sära. Sinu element on loojuv päike, kollakas ja mahe. Sa ei armast

a kuumust, pigem meeldivad sulle jahedamad kiired.Ning just sellepärast tantsid sa oma surmale sel mäetipu loojangu eel. Oma viimases tantsus jutustad sa oma võitlustest, lahingutest, mida sa oled võitnud, ja ka neist, kus oled alla jäänud; sa jutustad oma rõõmudest ja ebaõnnestumistest võitluses isikliku jõu past. Sinu tants räägib saladustest ja imedest, mida sa oled kogenud. Ning kogu selle aja istub sinu surm siin ja jälgib su tantsu.149Loojuv päike paistab sinu peale sind põletamata ja siiski hõõgud sa tema kiirtes just nagu täna. Tuul on pehme ja mahe ning sinu mäetipp väriseb tasa. Ja kui sa jõuad tantsuga lõpule, siis vaatad sa veel kord päikest, sest ei näe teda enam kunagi, ei ärkvel olles ega unenägemises. Ning siis osutab sinu surm lõunasse. Avarusse.»14.JÕU-KÕNNAKLaupäev, 8. aprill 1962«Kas surm on isik, don Juan?» küsisin ma rõdule istudes. Tema pilku tekkis hämmeldus. Ta hoidis parajasti käes toidukotti, mille olin talle toonud. Nüüd asetas ta selle maha ja istus minu ette murule. Sain tema käitumisest indu juurde ja selgitasin, et soovin teada, kas surm on isik või vähemalt midagi isikusarnast, sellal kui ta jälgib sõjamehe viimast tantsu.«Mis tähtsust sellel on?» uuris mu kaaslane.Ütlesin, et see kujund on mind haaranud ning ma tahan nüüd teada, kuidas ta on niisuguse mõtteni jõudnud, kuidas ta üldse teab, et see kõik on nii.«Lugu on väga lihtne,» kostis ta. «Teadmistega inimene näeb, et surm on meie viimane tunnistaja.» ^«Sa tahad öelda, et oled sõjamehe viimast tantsu pealt näinud?»«Ei. Niisugust asja ei ole võimalik pealt näha. Ainult surmal on see võimalik. Ent ma olen näinud surma mind jälgimas ja olen tantsinud talle, just nagu oleksin ma suremas. Aga minu tantsu lõppedes ei osutanud surm mingisse suunda ja mu eelistatud koht ei vabisenud mulle hüvasti öeldes. Seega ei olnud minu aeg maa peal veel läbi ja ma ei surnud. Kui see kõik aset leidis, siis oli mul veel küllaltki piiratud jõud, ning nõnda ei saanud ma oma surma plaanidest aru. Ma uskusin tol korral, et suren.»«Oli su surm isiku-sarnane?»«Oled sina alles naljamees! Arvad, et jõuad küsimuste esitamisega arusaamisele. Ma ei usu, et mu surm oli isik. Ent kes võib niisuguseid asju teada? Pigem oli ta kohalolek. Samas võiks öelda, et see ei ole üldse midagi, või siis väita, et tegelikult on see151kõik. Iga arvamus on õige. Surm on niisugune, nagu me seda kujutleme.Olen harjunud inimestega - seega on surm minu jaoks isik. Olen andunud saladustele - ja seetõttu on surmal minu jaoks tühjad silmad. Võin vaadata neist läbi, nad on nagu kaks akent ja siiski liiguvad nad nagu silmad ikka. Võiksin niisiis öelda, et surm vaatab oma tühjade silmadega sõjameest, kes tantsib oma viimast tantsu maa peal.»«Aga on see nõnda ainult sinu jaoks või kehtib ka teiste sõjameeste kohta?»«See on ühtemoodi iga sõjamehe jaoks, kes tantsib jõu tantsu! Surm jälgib alati sõdalase viimast tantsu, ent viis, kuidas surma kohalolekut tajutakse, on iga inimese puhul juba erinev. Surm võib näida linnu, valguse, kivikese, udupilvekese või millegi tundmatu kohalolekuna - ükskõik millena iganes.»Don Juani kirjeldused surmast muutsid mu rahutuks. Ma ei suutnud oma arvutute küsimuste jaoks leida õigeid sõnu ja hakkasin kogelema. Tema naeratas mulle julgustavalt.Lõpuks küsisin, kas viis, kuidas sõjamees näeb oma surma, sõltub inimese kasvatusest ja keskkonnast. Tõin näiteks Yuma ja Yaqui indiaanlased ning leidsin, et kultuur peab määrama ka viisi, kuidas inimene surma näeb.«See pole oluline, kuidas keegi on kasvatatud,» väitis don Juan. «Isiklik jõud määrab ära sell kuidas inimene oma surma näeb. Me ei ole midagi muud, kui vaid kogum isiklikku jõudu, ning jõu hulk määrab ära nii elu kui ka surma.»«Mis asi õieti on see isiklik jõud?»«Isiklik jõud on tunne,» sõnas don Juan. «See on midagi õnnesarnast. Ent seda võiks nimetada ka meeleoluks. Igatahes saab seda omandada sõltumata päritolust. Olen sulle juba öelnud, et sõjamees on jõu kütt ning et ma kavatsen sulle õpetada, kuidas jõule jahti pidada ja kuidas seda talletada. Sa ei paista seda kõike sugugi tõsiselt võtvat.»

Ma sõnasin, et mäletan kõiki tema õpetusi ning usun neisse nii palju kui võimalik. Minu avaldus tegi don Juanile nalja.«Sa ei ole veendunud mitte nõnda, nagu mina neist asjadest aru saan,» lausus ta ja patsutas mulle õlale. «Igatahes tead sa, et minu üle pole mõtet naerda.»Tundsin, et olen kohustatud selgitama, kuivõrd tõsiselt ma teda võtan.152«Ma ei kahtlegi selles,» kõlas vastus. «Kuid olla veendunud -tähendab olla võimeline iseseisvalt tegutsema. Sul on sinna veel pikk tee, tuleb kulutada veel palju jõudu. Oled alles alustanud.»Mees vaikis mõne hetke. Pikkamisi ilmus ta näole leebem ilme.«Naljakas, kui väga sa mõnikord meenutad mulle mind ennast,» jätkas ta. «Ma ei tahtnud sugugi sõjamehe teele asuda. Uskusin, et kogu see töö oleks mõttetu, sest lõpuks tuleb meil ju nagunii surra. Ning kuna surm ootab meid nii või teisiti, mis mõte on siis saada sõjameheks? Ometi ma eksisin. Aga mul tuli neis asjus ise selgusele jõuda. Kui sa ükskord aru saad, et tegelikult on seal siiski suur vahe, siis võid edasi minna. Siis võid sa edasi liikuda juba iseseisvalt, ja iseseisvalt võid sa saada isegi teadmistega inimeseks.»Nüüd tahtsin ma muidugi, et ta selgitaks, mida õieti mõelda «teadmistega inimese» all.«Teadmistega inimene on isik, kes on tõsiselt järginud kõiki õppimise raskusi. See on inimene, "kes on kõhklusteta ja kiirustamata läinud isikliku jõu saladuste lahendamisel nii kaugele kui võimalik.»Pärast seda avaldust arendas ta teemat veel pisut edasi ja katketas siis varsti täpsemate selgituste andmise, öeldes, et mul on vaja tegutseda ainult mõttega isikliku jõu kogumisest.«See on arusaamatu,» protesteerisin ma. «Ma ei suuda ju nii mõista, kuhu sa üldse sihid.»«Jõu küttimine on omapärane asi,» vastas don Juan. «Alguses peab see olema kõigest mõte, mida leb järk-järgult arendada ning siis ühel hetkel hakkab kõik tööle. Hoplaa! Ja see ongi juhtunud.»«Aga kuidas see juhtub?» ei jätnud ma järele.Don Juan tõusis püsti. Ta sirutas oma käsi ja painutas selga nagu kass. Mehe kondid tegid nagu ikka praksuvat häält. «Lähme,» sõnas ta seejärel. «Meil on pikk tee ees,»«Kuid ma tahaks veel palju asju teada saada,» sõnasin ma.«Me läheme kohta, kus on jõud. Miks ei võiks sa oma küsimusi jätta paiga jaoks? Meil võib tekkida võimalus kõnelda.»Kuna arvasin, et läheme autoga, siis tõusin ja kobisin masina juurde. Don Juan aga hüüdis mind hoopis maja tagant kõrbe-servast. Ta sõnas, et pean kaasa võtma võrgu kõrvitsapudelitega ning et meil on juba kiire.153Jõudsime läänepoolsete Sierra Madre mägede esimeste madalate nõlvadeni umbes kella kolme paiku pärast lõunat. Terve päev oli olnud soe, kuid nüüd hakkas tuul külmemaks muutuma. Don Juan istus kivile ja andis mulle märku samuti teha.«Mida me siin seekord tegema hakkame?» pärisin ma kohe.«Tead väga hästi, et me tulime siia küttima jõudu.»«Tean küll, aga mida me konkreetselt ette võtame?»«Sa tead ka seda, et mul ei ole aimugi.»«Kas tahad tõesti öelda, et mitte kunagi ei ole sul vähimatki plaani?» usutlesin ma.«Jõu küttimine on iseäralik tegevus. Seda ei ole võimalik kuidagi ette planeerida ning see ongi jõu jahtimise eripära. Siiski käitub sõjamees alati nõnda, just nagu oleks tal ees täpne kava, sest ta usaldab oma isiklikku jõudu. Ta teab, et isiklik jõud laseb tal alati teha õigeid samme ja võtta vastu vajalikke otsuseid.»Juhtisin oma vestluskaaslase tähelepanu asjaolule, et tema selgitustes peitub teatav vasturääkivus - kui sõjamehe! juba on isiklik jõud, millele toetuda, miks peab ta siis sellele veel jahti pidama? Don Juan kergitas imestunult kulme ja manas ette tüdinenud näo.«Sina oled see, kes peab jahti jõule,» lausus ta. «Ning mina olen sõjamees, kes juba omab isiklikku jõudu. Uurisid, kas mul on mingi plaan, ja ma vastasin, et lasen ennast oma jõul juhtida ega vaja mingit plaani.»Pisut aega seisime sõnatult ja hakkasime siis taas liikuma. Mäenõlvad olid päris järsud ning neid mööda ronimine kurnas mind väga. Don Juani vastupidavusel aga ei näinud olevat piire. Ta ei tormanud ega kiirustanud; mehe kõnd oli püsiv ja väsimatu. Panin tähele, et

ta isegi ei higistanud, isegi mitte pärast suure ja peaaegu vertikaalse kaljurahnu otsa ronimist. Kui mina sinna jõudsin, oli don Juan mind juba ootamas. Mehe kõrvale maha istudes tundsin, et mu süda oli lausa rinnust välja hüppamas. Heitsin selili ning higi nirises tasakesi mööda mu laupa alla.Don Juan naeris valjusti ja veeretas mind pisut aega edasi-tagasi mööda maapinda. See liigutus aitas mul lõõgastuda. Kui ma lõpuks jälle ennast hästi tundsin, nentisin oma kaaslasele, et tema füüsiline vastupidavus lööb mind lihtsalt tummaks.154«Olen kogu aeg üritanud su tähelepanu sellele juhtida,» vastas ta.«Sa ei ole ju üldse vana, don Juan!»«Muidugi mitte. Olen püüdnud panna sind seda asja märkama.»«Aga kuidas sa seda teed?»«Ma ei teegi midagi. Mu keha tunneb ennast hästi ja see on kõik. Kuna kohtlen ennast kenasti, siis ei ole mul põhjust tunda väsimust või ebamugavust. Saladus ei seisne mitte selles, mida sa endale teed, vaid pigem selles, mida sa tegemata jätad.»Sellise avalduse peale ootasin ma muidugi mingisugust selgitust. Mees paistis teadvat, et olen võimetu aru saama. Ta naeratas laialt ja ajas enese püsti.«See siin on jõu asukoht,» sõnas ta. «Leia nüüd sellel künkatipul meile õige koht laagri jaoHakkasin protestima ja palusin, et ta kõigepealt selgitaks, mida ei tohi teha enda kehale. Don Juan tegi tahutu ja käskiva liigutuse.«Lõpeta oma lobisemine,» lausus ta pehmel toonil. «Tegutse veidi vahelduseks. Pole oluline, kui kaua sul võtab aega puhkuse-koha leidmine. Sul võib kuluda kas või terve öö. Tegelikult ei pruugi sa seda kohta üldse leidagi; tähtis on vaid see, et püüad seda teha.»Panin oma kirjutustarbed kõrvale ja tõusin püsti. Don Juan tuletas mulle meelde - nagu alati sellistel puhkudel -, et õige koha leidmiseks pean silmi kõõritama ja vaatama fookustamata pilguga iga kohta eraldi.Hakkasin kõndima, ise poolsuletud silmadega maapinda uurides. Mu kaaslane sammus mu kannul, mõned sammud tagapool. Esmalt uurisin läbi künkatipu ümbruse. Mul oli plaan kogu maa-ala spiraalselt läbi kammida. Aga siis, kui esimene ring täis sai, peatas don Juan mu tegevuse. Ta hoiatas, et olen langemas rutiini. Ta teatas sarkastiliselt - justkui minu plaane aimates -, et küllap kataksin süstemaatiliselt iga viimase kui lapikese ümbruskonnast. Sellisel juhul oleksin ma nii tardunud, et ei suudaks õiget kohta avastada. Mees lisas, et kuna ta teab, kus see asub, pole mul võimalust seda punkti ise välja mõelda.«Mida ma siis tegema peaksin,» pärisin nõutult.Don Juan käskis mul maha istuda ning läks ja rebis paljude põõsaste küljest lehti. Igalt põõsalt võttis ta vaid ühe lehe ja tõi need siis lõpuks minu kätte. Pidin pikali heitma, oma püksirihma155lõdvaks laskma ja lehed naba ümber asetama. Mees ise jälgis teraselt mu liigutusi ja käskis lehed tugevasti vastu nahka suruda. Seejärel öeldi, et pean silmad sulgema, lehti tihedalt vastu kõhtu hoidma ega tohi istukile tõusta, sellal kui ta mu keha jõu-asen-disse nihutab.Seejärel haaras don Juan kinni mu paremast randmest ja keerutas mind kohapeal. Mul tekkis vastupandamatu soov läbi laugude piiluda, aga samas tundsin, et ta vajutab mu käe silmile. Mul kästi mõelda vaid soojatundest, mis peab lehtede puudutusest tekkima.Pisut aega lamasin liikumatult ja tundsin seejärel äkki tõepoolest lehtedest isesugust soojatunnet välja imbuvat. Tajusin seda voogu algul vaid peopesadega, seejärel laienes soojus alakehasse ning haaras lõpuks kogu keha. Veidi aja pärast mu jalad koguni hõõgusid kuumusest. See meenutas pisut neid aegu, kui olin olnud kõrges palavikus.Rääkisin don Juanile lausa ebameeldivaks muutunud kuuma-tundest ning avaldasin soovi kingad jalast ära võtta. Ta lausus, et aitab mul püsti tõusta, ning lisas, et lehtede surumist vastu kõhtu tuleb jätkata senikaua, kuni olen leidnud meile puhkuseks sobiva koha.Kui lõpuks jalgadel seisin, sain loa silmad avada. Mul tuli kõndida ilma plaanita ning lasta lehtede jõul ennast juhtida.Hakkasin sihitult ringi astuma. Kõrge palaviku tunne ei jätnud mind maha ja ma süvenesin arutlusse, et mil moel don Juan selle esile oli kutsunud.Tema kõndis endiselt minu taga. Äkki kostis tema poolt niisugust kriiskamist, et pid

in soolasambaks tarduma. Ise selgitas ta naeru saatel, et äkilised hääled hirmutavad minema ebameeldivaid vaime. Järgmise pooltunni kõõritasin pidevalt silmi ja jalutasin ringi, kusjuures tasapisi muutus ebameeldiv palavus mõnusaks soojuseks. Tundsin kehas lausa harjumatut kergust.Pikkamisi süvenes minus siiski teatav pettumusetunne, sest olin endamisi lootnud avastada mingit visuaalset nähtust. Vaateväljas aga ei olnud mingisuguseid ebatavalisi värve, sädelusi ega tumedaid siluette.Aja jooksul väsitas läbi laugude piilumine ja silmade kõõrita-mine mind ära. Jäin seisma ja avasin silmad, et normaalselt vaadata. Ma seisin väikese liivakivist rahnu ees. Üldiselt oli siin väheldane, täiesti viljatu ja kivine plats künkatipul; mujal leidus ena-156masti ka mulda ja pisikesi põõsaid. Paistis, nagu oleks sellel kohal taimestik kunagi ära põlenud ja pole veel jõudnud taastuda. Mingil seletamatul põhjusel leidsin, et kivirahn on ilus. Seisin tolle kamaka ees tükk aega ja lõpuks istusin ta peale.«Hästi!» lausus don Juan ja patsutas mind tunnustavalt. Seejärel käskis ta mul lehed ettevaatlikult riiete alt välja koukida ja kaljule asetada. Kui olin teinud nagu ta ütles, hakkasin tasapisi maha jahtuma. Katsusin oma pulssi; see tundus olevat igati normaalne.Don Juan naeris minu käitumist, nimetas mind «doktor Car-loseks» ja uuris, kas ma ei oleks nõus ka tema pulssi kontrollima. Seejärel lisas ta juba asjalikumalt, et see, mida ma olin tundnud, oli lehtede jõud. Just see jõud oli mind puhastanud ning võimaldanud mul oma ülesandeid täita.Mina kinnitasin selle jutu peale, et ma ei olnud midagi kõneväärset teinud; olin lihtsalt istunud ühele kivile, kuna olin parajasti väsinud ning mulle meeldis selle kivi värv.Don Juan ei lausunud sõnagi. Ta seisis mõne jala kaugusel, hüppas siis äkki tagasi ning jooksis uskumatu väledusega üle põõsaste hüpates eemal paistva kõrge kivihunniku otsa.«Mis juhtus?» hõikasin ma talle, ise kergelt ärevuses.«Jälgi, kuhupoole tuul su lehed puhub,» vastas ta. «Loe nad kohe kiiresti üle. Tuul läheneb. Hoia pooled lehed alles ja pane nad kõhule tagasi.»Ma sain ühtekokku kakskümmend lehte. Seega torkasin neist kümme särgi alla tagasi ning hetk hiljem puhus tugev tuuleiil ülejäänud lääne suunas laiali. Samal hetkel, kui nägin lehti minema kandumas, oli mul viivuks üleloomulik tunne, justkui pühiks mingisugune reaalne olevus need tahtlikult rohelise põõsastiku vormitusse massi.Don Juan tuli tagasi ja istus minu kõrvale maha. Vaikisime kaua; mina ei osanud midagi öelda. Tundsin ennast väsinuna. Don Juan, kes oli ilmselt minu olukorda tähele pannud, tähendas, et soovi korral võiksin magada. Pidin käed kõhule lehtede kohale asetama ning püüdma ennast tunda just nõnda nagu tolles «nöör-voodis», mille don Juan oli valmistanud «minu eeliskohas». Sulgesin silmad ja veidi aja pärast haaraski mind endasse seesama mälestus rahust ja heaolust, mida olin kogenud tollel mäetipul magades. Tahtsin teada saada, kas võin ennast tõesti ka nüüd «kinnita-tuna» tunda, aga jäin magama, enne kui midagi öelda jõudsin.157Ärkasin pisut enne päikeseloojangut. Magamine oli kosutanud ja virgutanud. Ka don Juan oli vahepeal magama jäänud; ta avas silmad minuga ühel ajal. Kuigi oli üsna tuuline, ei tundnud ma vähimatki külma - lehed mu kõhul mõjusid nagu ahi või siis mingit muud tüüpi soojendaja.Uurisin ümbrust. Koht, millel olin puhkuseks valinud, nägi välja nagu kauss; seal võis istuda nagu lohkuvajunud diivani!. Isegi midagi seljatoelaadset oli olemas. Panin tähele, et pärast minu uinumist oli don Juan mu kirjutustarbed toonud ja need mulle pea alla susanud.«Sa leidsid õige koha,» sõnas ta naeratades. «Kogu asi arenes just nõnda, nagu olin sulle öelnud. Jõud juhtis su siia ilma mingi sinupoolse plaanita.»«Mis liiki lehti sa mulle õieti andsid?» tahtsin ma teada.Lehtedest immitsev soojus, mis suutis mind hoida nõnda mugavas olukorras ilma mingite tekkide abita, oli minu jaoks täiesti mõtlemapanev nähtus. «Need olid täiesti tavalised lehed,» märkis don Juan.«Kas sa väidad, et võiksin ükskõik milliselt põõsalt lehti rebides seda efekti korrata?»«Sugugi mitte. Ma ei usu, et suudaksid seda järele teha. Sul ei ole isiklikku jõudu. Ma väidan lihtsalt, et sind võivad aidata ükskõik millise põõsa lehed, eeldusel, et inimesel,

kes need sulle annab, on isiklikku jõudu. Sind ei soojendanud mitte lehed, vaid jõud.»«Kas see oli sinu jõud?»«Arvan, et võid öelda, et see oli minu jõud, kuigi päris täpne see ei ole,» sõnas don Juan. «J kuulu kellelegi. Lihtsalt mõned inimesed suudavad jõudu koguda ning hiljem on võimalik seda teistele üle kanda. Pead mõistma, et talletatud jõu võti peitub selles, et teda saab kasutada vaid aitamaks mõnel teisel isikul jõudu koguda.»Ma uurisin, kas don Juan tahab väita, et saab oma jõudu kasutada ainult teiste abistamiseks. Mulle selgitati kannatlikult, et ta saab oma jõudu üldiselt kasutada, milleks iganes soovib, aga kui kõne alla tuleb jõu otsene ülekanne ühelt inimeselt teisele, siis on see võimalik ainult juhul, kui too teine isik kasutab seda omakorda isikliku jõu otsingutel.158«Kogu inimese tegevus sõltub tema isiklikust jõust,» jätkas mu kaaslane veidi aja pärast. «Seepärast võivad võimsa inimese teod näida uskumatuna neile, kel ei ole isiklikku jõudu. See on asi, mida olen sulle püüdnud selgeks teha. Aga sa ei ole midagi mõistnud. Ning mitte põikpäisusest, vaid lihtsalt seetõttu, et sul ei ole piisavalt isiklikku jõudu.»«Mida ma peaksin ette võtma, don Juan?»«Mitte midagi. Lase edasi just nõnda nagu praegu. Jõud leiab ise tee.»Ta tõusis püsti ja vaatas ümbritsevat maastikku, ise aeglaselt täisringi tehes. Tema sujuv liikumine jättis mulje, nagu pöörduks mingi mehaaniline mänguasi aeglaselt ümber oma telje. Vaatasin ammuli sui oma kaaslast. Don Juan peitis salamisi naeratust, olles minu hämmingust teadlik.«Täna kütid sa jõudu päevapimeduses,» sõnas ta ja võttis uuesti istet.«Kuidas, palun?» ei uskunud ma oma kõrvu.«Täna öösel lähed seiklema nendele tundmatutele küngastele. Ainult et pimeduses ei ole nad mitte künkad.»«Mis nad siis on?»«Midagi muud, midagi mõeldamatut sinu jaoks, sest sa pole kunagi nende olemasolu tähele pannud.»«Mida sa õieti tahad öelda?» uurisin ma rahutuks muutudes. «Sa püüad pidevalt mind oma tondijuttudega rööpast välja viia.»Tema naeris ja tonksas kergelt mu põlve.«Maailm on salapärane,» teatas ta. «Ja see pole sugugi niisugune, nagu sina ette kujutad.»Seejärel näis don Juan veidi kaalutlevat, kusjuures ta pea õõtsus rütmiliselt üles-alla. Siis ta naeratas ja lisas:«Hea küll, see on ka niisugune, nagu sina ette kujutad, kuid mitte ainult. See ei ole kõik, mis maailmas olemas on; tegelikult eksisteerib veel suur hulk muid asju. Oled neid pidevalt enda jaoks avastanud ja ehk lisad täna veel ühe.»Tema sõnade toon pani mu värisema.«Mida sa teha kavatsed?» pärisin.«Ma ei kavatse midagi. Jõud, mis su) selle koha leida lasi, otsustab kõik.»Don Juan tõusis püsti ja osutas millelegi kaugel eemal. Kuna arvasin, et mu kaaslane soovib mulle midagi näidata, hakkasin159ennast maast üles ajama. Aga veel enne kui jalad alla sain, surus mees jõuliselt mu uuesti istuma.«Ma ei öelnud, et pead mulle järgnema,» lausus ta karmil häälel. Seejärel pehmendas ta tooni ning lisas, et kuna mul tuleb täna öösel raske aeg, siis vajan kogu oma isiklikku jõudu, mida olen olnud suuteline koguma. Pean jääma liikumatuna sinna, kus olen, ning hoidma ennast edaspidiseks. Seejärel selgitas don Juan, et ta ei ole tegelikult mitte millelegi osutanud, vaid on kindlaks teinud, et teatud asjad ootavad seal eemal. Mees kinnitas mulle, et kõik on korras ning et peaksin leidma endale pasliku tegevuse ja kirjutama, kuna pimeduseni on veel tükk aega. Tema naeratus oli väga lohutav ning muutis ka minu rõõmsamaks.«Aga mida me ikkagi tegema hakkame?»Don Juan raputas pead, just nagu ei tahaks uskuda, et ma ikka veel oma pärimist pole lõpetanud.«Kirjuta,» sõnas ta siis käskivalt ja pööras selja.

Midagi ei jäänud üle. Võtsin tõepoolest märkmed käsile ja töötasin nende kallal, kuni muutus ktamiseks liiga pimedaks.Don Juan ei liigutanud ennast kordagi terve selle aja vältel, mil ma töötasin. Ta näis olevat süvenenud millegi vaatlemisele kaugel läänes. Aga kohe, kui olin lõpetanud, pöördus ta minu poole ja sõnas naljatledes, et ainsad võimalused minu vaikima saamiseks on panna mind kas sööma, töötama või magama.Seejärel koukis ta oma kotist väikese pambu ja avas selle tseremoniaalsel ilmel. Välja ilmusid kuivatatud liha tükid. Võtsime mõlemad ühe tüki ja asusime närima. Sain teada, et see oli jõutoit ning praegusel juhul meile mõlemale vajalik. Kuna olin liiga näljane, ei hakanud ma juurdlema võimaluse üle, et see liha võiks sisaldada mingisuguseid hallutsinogeenseid aineid. Sõime vaikides, kuni liha sai otsa. Oli juba täiesti pime.Nüüd tõusis mu kaaslane püsti ja sirutas end põhjalikult. Ka minul soovitati seda teha; pidi olema kasulik sirutada oma keha pärast magamist, istumist või kõndimist. Järgisin oma kaaslase nõuannet ja seejuures libisesid lehed, mis mul ikka veel põues olid, püksisäärt pidi allapoole. Küsisin don Juanilt, kas peaksin nad üles korjama, ent mees käskis mul lehed unustada, kuna nende järele ei olnud enam vajadust. Pidin laskma neil kukkuda nii, nagu nad ise soovivad.Pisut hiljem tuli don Juan minu kõrvale ja sosistas, et pean talle järgnema, hoides end väga tema ligi ning imiteerima kõiki160tema liigutusi. Ta sõnas, et kohas, kus praegu seisame, oleme väljaspool ohtu, sest asume öö serval.«See ei ole öö,» sosistas ta tammudes kivil, millel seisime. «Öö on seal eemal.» Ja ta osutas medusse meie ümber.Siis vaatas don Juan üle mu kandmisvõrgu, et veenduda, kas mu toidunõud ja märkmed on ikka kaitstud. Ise seletas vaikselt, et sõjamees kontrollib alati kõike. Ja mitte sellepärast, et usub, et elab ees ootava riski tingimata üle, vaid lihtsalt seetõttu, et nõnda näeb ette tema alati eksimatu käitumine.Selle asemel, et mind rahustada, tekitasid tema hoiatused hoopis tunde, et mu lõpp on lähedal. Tahtsin nutta. Don Juan oli oma sõnade mõjust muidugi täiesti teadlik.«Usalda oma isiklikku jõudu,» sõnas ta mulle vaikselt kõrva. «See on kõik, mis inimesel on selles salapärases maailmas.»Seejärel tõmbas don Juan mind kergelt ja me hakkasime liikuma. Ta astus mõne sammu võrra ees. Järgnesin talle, ise pilku maas hoides. Millegipärast ei julgenud ma ringi vaadata ning mahavaatamine muutis mu rahulikumaks, see just nagu hüpnotiseeris mind.Üsna varsti tegi don Juan peatuse. Ta sosistas, et täielik pimedus on ligidal, ning teatas, et läheb ees minema. Mulle annab ta oma asukohast märku teatud pisikese öökulli huiget imiteerides. Don Juan tuletas meelde, et ta hääl on alguses kähe ja muutub seejärel pikkamisi niisama mahedaks kui tõelisel öökullil. Pean seda teraselt tähele panema, et eristada teisi huikeid, mis võivad samuti kõlama hakata ja millel need tunnused puuduvad.Selleks ajaks kui don Juan oma juhistega lõpule jõudis, olin juba täielikus paanikas. Haarasin kaaslasel käest ega tahtnud tal minna lasta. Läksdpaar minutit, enne kui üldse suutsin mõne asjaliku sõna kuuldavale tuua - närviline värin hoidis mu alakeha krambis ega lasknud rääkida.Rahuliku ja vaikse häälega sundis don Juan mind end kätte võtma, kuna pimedus on just nagu tuulgi: temaga tuleb ettevaatlik olla. Pean olema täiesti rahulik, et sellega tegemist teha.«Sa pead ennast minna laskma. Nõnda sulab sinu isiklik jõud öö jõuga kokku,» sosistas ta mulle kõrva. Kui ta lisas, et täheb nüüd ees minema, siis tabas mind uus ebamäärane hirmuhoog.«See on hullumeelsus,» protesteerisin ma.Don Juan ei vihastanud ega muutunud ka kannatamatuks. Ta vaid naeris rahulikult ja sosistas mulle midagi arusaamatut kõrva.161«Mida sa ütlesid?» pomisesin läbi logisevate hammaste.Don Juan pani käe mu suule ja selgitas vaiksel häälel, et sõjamees tegutseb ka siis nõnda, nagu teaks ta täpselt, mida teeb, kui tal sellest tegelikult aimugi pole. Seda mõtet korrati mulle vähemalt kolm korda - just nagu selleks, et ma need sõnad meelde jätaksin. Ta ütles, et sõjamees on eksimatu vaid siis, kui usaldab oma isiklikku jõudu, olgu see siis suur või väike.

Pärast lühikest pausi uuris ta, kas tunnen ennast nüüd juba veidi paremini. Ma noogutasin, ja seejärel kadus don Juan sujuvalt ja peaaegu käratult.Püüdsin ringi vaadata. Näis, et seisan tiheda taimestikuga maa-ala piiril. Suutsin justkui eristada põõsaste või madalate puude tumedat massi. Seejärel keskendasin oma tähelepanu helidele, kuid ei kuulnud midagi ebatavalist. Tuulevuhin summutas kõik peale üksikute suurte öökullide hõigete ja mõne harva vidina, mis tuli ilmselt mingit muud tüüpi lindude nokast.Ootasin pisut ja säilitasin nii maksimaalse tähelepanu, nagu ma üldse võimeline olin. Ja siis äkki kostis veniv ja pisut kärisev öökullihuige. Polnud mingit kahtlust - see oli don Juan.Et hääl tuli minu selja tagant, pöördusin ja hakkasin selles suunas liikuma. Pimeduse tõttu sain kõndida vaid väga aeglaselt.Kui olin umbes kümme minutit tasakesi käinud, hüppas äkki mingi tume kogu minu ette. Karjatasin ja kukkusin istuli. Kõrvades hakkas vilistama ja hirm paisus nõnda suureks, et lausa lämmatas mind. Pidin suu pärani ajama, et hingata.«Tõuse püsti,» sõnas don Juan vaikselt. «Ma tulin lihtsalt sulle vastu ega tahtnud sind sugugi hirmutada.Ta sõnas, et oli jälginud minu äraütlemata vaevalist komber-damist pimeduses. Pidin välja nägema kui lombakas vana daam, kes püüab poriloikude vahel õiget teed leida. Selle mõtte välja öelnud, naeris ta pisut aega vaikselt.Seejärel demonstreeris don Juan erilist pimeduses käimise viisi, mida ta ise «jõu-kõnnakuks» nimetas. Ta kummardus mu ette ja lasi mul oma selga ja jalgu kombata, et saaksin aru, kuidas keha tuleb hoida. Mehe selg oli sirge ja ta püsis kergelt ettepoole kallutatud asendis. Põlved olid pisut painutatud.Don Juan kõndis aeglaselt minu ees ja ma märkasin, et iga sammu juures tõstis ta põlved peaaegu vastu rinda. Seejärel jooksis eemale ja tuli kohe jälle tagasi. Oli täiesti arusaamatu, kuidas ta võis joosta täielikus pimeduses.162«Jõu-kõnnak on öösel jooksmiseks,» sosistati mulle kõrva. Seejärel pidin ise proovima. Laususioma kaaslasele, et olen täiesti kindel, et kukun mõnda auku ja murran jalad. Don Juan veenis mind jõu-kõnnaku täielikus ohutuses.Ütlesin, et ta peab küll ümbruskonda pisiasjadeni tundma. Ainult nõnda suutsin tema tegevust mõista.«See on öö! See on jõud!» sosistas don Juan mulle kõrva, ise kätega mu peast kinni hoides.Seejärel laskis ta mu pea lahti ja lisas vaiksel häälel, et öösel on maailm teistsugune. Tema võimel pimeduses joosta ei pidavat midagi ühist olema nende küngaste tundmisega. Tuleb lihtsalt lasta isiklikul jõul vabalt välja voolata ning öö jõuga ühineda; kui see jõud võb juhtimise üle, siis ei ole eksimine võimalik. Vaiksel ja tõsisel häälel soovitas ta mul oma kahtluste hajutamiseks asja üle järele mõelda; temavanusele mehele oleks öösel sellises kohas ringijooksmine kindel enesetapp, kui öö jõud teda ei juhiks.«Vaata!» hüüdis ta siis ja kadus tas pimedusse. Hetke pärast oli ta jälle tagasi. Niisugune liikumisviis oli nõnda ebatavaline, et ma lihtsalt ei suutnud oma silmi uskuda. Ta justkui sörkis pisut aega ühe koha peal ja see meenutas mulle mõnevõrra soojendust tegevat sprinterit.Seejärel käskis don Juan mul endale järgneda. Tegin seda äärmiselt sunnitult ja ebamugavustundega! Kuigi oli võimatu midagi näha, üritasin siiski ülima ettevaatlikkusega takseerida iga kohta, kuhu jala asetasin. Don Juan pöördus tagasi ja sörkis pisut aega minu kõrval. Ta teatas sosinal, et pean ennast öö jõule loovutama ja usaldama seda vähest isiklikku jõudu, mis mul on. Vastasel korral on mul lootusetu kunagi vabalt liikuma õppida. Ta väitis, et pimedus tundub mulle ahistavana ainult seetõttu, et usaldan kõiges vaid oma silmi, teadmata, et teine moodus liikumiseks on lasta end jõul juhtida.Püüdsin mitu korda, kuid ikka edutult. Ma lihtsalt ei suutnud asjal niisama minna lasta, hirm jalgu vigastada oli nõnda tugev. Don Juan käskis mul sörkida kohapeal ja luua endale kujutlus, nagu kasutaksin tegelikult «jõukõnnakut».Seejärel teatas ta, et jookseb minu ette. Pidin ootama öökulli-huiget. Ta kadus pimedusse enne kui jõudsin midagi vastata. Terve järgmise tunni vältel sörkisin kohapeal. Aeg-ajalt sulgesin silmad ja hoidsin, nagu kästud, keha pisut ettepoole ning tõstsin põlvi kõrgemale. Pikkamisi pinge vähenes ja lõpuks tundsin163ennast juba üsna hästi. Siis kuulsin don Juani hõiget. Sörkisin mõned jardid öökullihuike suun

as, püüdes samal ajal «end loovutada», «minna lasta», nagu don Juan oli nõudnud. Kuid põõsasseksmine tõi mu ebakindluse kohe tagasi.Don Juan ootas mind ja parandas mu asendit. Ta sõnas, et kõigepealt pean sõrmed peopessa suruma, jättes pöidla ja nimetissõrme sirgeks. Seejärel ütles, et tema arvates annan ma lihtsalt järele oskamatuse-tundele, kuna olen võtnud nõuks, et suudan pimedusest hoolimata liikuda vaid siis, kui jälgin teraselt maapinda jalge ees. «Jõukõnnak» pidi sarnanema puhkepaiga otsimisega - nad mõlemad sisaldavad loobumise ja usalduse tunnet. «Jõukõnnak» ei luba ühtainsamatki pilku kõrvale, kuna see katkestaks liikumise sujuvuse. Don Juan selgitas samuti, et ülakeha ette-kallutamine on vajalik silmade allapoole suunamiseks ja põlvede kõrgele tõstmine teeb sammud lühikeseks ja muudab nad seega ohutuks. Mind hoiatati, et kuigi komistan alguses ilmselt palju, suudan harjutamise järel joosta varsti niisama sujuvalt ja ohutult nagu päevaajal.Seejärel üritasin ma tundide viisi tema liigutusi matkida ja ennast nõutavasse meeleollu viia. Mu kaaslane sörkis väga kannatlikult käeulatuses, et võiksin ta liigutusi jälgida. Aeg-ajalt eemaldus ta pisut, ent naasis siis kohe taas. Mõnel korral tõukas ta mind tagasi ja lasi mõne jardi edasi liikuda.Lõpuks jooksis ta minema ning kutsus mind öökullihuigetega endale järele. Mingil seletamatul põhjusel liikusin nüüd uskumatu eneseusaldusega. Kuigi ma polnud enese arvates midagi sellise tunde saavutamiseks teinud, näis mu keha iseenesest asjadest teadlik olevat. Näiteks ei suutnud ma näha kaldu asetsevaid kive teel, kuid keha oskas alati astuda nendele nii, et jalad ei sattunud viltustele külgedele. Mõni üksik aps sündis vaid siis, kui lasin tähelepanu kõrvale kalduda. Keskendumine otse ees asuva maapinna uurimisele pidi olema täielik. Nagu don Juan oli hoiatanud, katkestas iga kõrvaleheidetud pilk jooksu sujuvuse.Leidsin don Juani pika otsimise järel. Ta istus mingite tumedate varjude kõrval, mis tundusid olevat puud. Ta lähenes mulle ja sõnas, et ma olen väga kenasti hakkama saanud. Siiski on nüüd aeg lõpetada, kuna ta on oma hüüet juba nõnda kaua kasutanud, et seda hakatakse kindlasti teiste poolt imiteerima. Nõustusin, et tuleb lõpetada. Tundsin ennast väga kurnatuna pärast neid pikki õppetunde. Siiski huvitusin, kes küll võiks tema huiget matkima hakata.164«Jõud, aliyd, vaimud. Kes võiks seda täpselt teada?»Seejärel seletas ta, et need «ööolevused» tekitavad alati väga meloodilisi helisid ning on võimetud matkima linnuhuigete või inimhääle kähedust. Samuti hoiatati mind, et selliseid ülimalt meloodilisi hüüdeid kuuldes alati peatuksin. Ta väitis, et räägib seda kõike selleks, et mõnikord pean ma oskama asju õigesti hinnata. Lõpuks ütles don Juan, et mul on juba õige aruaamine «jõu-kõnnakust» ning selle täiuslikkuseni arendamiseks vajan veel kerget tõuget, mis saab kahtlemata teoks mõnel järgmisel korral. Ta patsutas mulle õlale ja teatas, et on lahkumiseks valmis.«Ja nüüd läheme minema,» ütles ta siis ning sörkis pimedusse.«Oota! Oota!» kisendasin meeleheitlikult. «Kõnnime parem.»Don Juan peatus nõutult ja võttis mütsi peast.«Jumal hoidku!» hüüatas ta jahmunult. «Nüüd oleme plindris. Tead ju küll, et ma ei suuda pimedes kõndida. Saan ainult joosta, sest käies murraksin kohe oma jalad.»Mul oli tunne, et ta seda kõike rääkides ise irvitas, aga kuna oli pime, ei saanud ma ta nägu uurida.Seepeale teatas don Juan, et ta on käimiseks juba liiga vana ning seepärast tuleb nüüd minul rakendada tänasel öösel omandatud «jõu-kõnnakut», et saaksime olukorrast välja tulla.«Kui me ei kasuta «jõu-kõnnakut», niidetakse meid maha nagu loogu,» sosistas ta mulle kõrva.«Kelle poolt?» uurisin ma.«Öös on asju, mis mõjuvad inimeste peale,» sõnas don Juan toonil, mis pani mul külmavärinad möu jooksma.Seejärel lisas mu kaaslane, et mul ei tarvitse tema tempot hoida, kuna ta peab mulle pidevalt neljakordse öökullihuike abil oma asukohast märku andma.Kui ma tegin ettepaneku kuni koiduni lihtsalt neile küngastele ootama jääda, ütles ta, et see võrduks enesetapuga. Ta hääl oli väga dramaatiline ja ta lisas, et kui meil isegi õnnestuks too öö siin üle elada, oleksid hommikuks meie isikliku jõu tagavarad nõnda otsas, et langeksime päeva esimesele ohule kergeks saagiks.«Ja nüüd arme rohkem aega raiskame,» sõnas don Juan kokkuvõtvalt ning äärmiselt tungiva häälege siit.»

Oma viimastes juhistes märkis ta, et püüab liikuda nii aeglaselt kui võimalik. Mina ei tohtinud edaspidi enam sõnagi kuuldavale tuua, isegi valjusti ähkimist pidin vältima. Ja sõnatuks pidin ma jääma igas olukorras, juhtugu mis tahes. Sain kätte üldise165liikumissuuna ja seejärel kadus mu kaaslane rõhutatult aeglase tempoga pimedusse. Püüdsin temaga alguses küll sammu pidada, aga siiski kadus ta mul üsna varsti käest.Kui olin üksi jäänud, märkasin, et olin iseenesest üle läinud kiirele kõnnile. Püüdsin seda te hoida. Pisukese aja pärast kuulsin endast veidi paremal don Juani märguannet. Ta huikas neli korda järjest.Üsna varsti tuli uus märguanne. Et sellele järgneda, pidin tegema neljakümne viie kraadise pöörde paremale. Hakkasin uues suunas liikuma juba esimese huike peale, oletades, et järgmised kolm tulevad õige pea ja annavad mulle veelgi täpsema suu-namäärangu. Seejärel kuulsin taas ühte huiget. Ent tolle järgi näis don Juan asuvat peaaaegu et seal, kust olime alustanud. Peatusin ning jäin kuulatama. Pisut eemal kõlas äkki niisugune heli, nagu oleks kahte kivi kokku löödud. Teritasin oma kõrvu veelgi ja registreerisin siis seeria vaikseid, kivikõlksatustega sarnanevaid hääli. Nende järel kostis uus öökullihuige ja siis äkki taipasin, mida don Juan oli mulle öelnud. Selles hõikes oli midagi äärmiselt meloodilist, ta oli pikem ja märksa mahedam kui tõelise öökulli huige.Iselaadne hirm haaras mind. Mu kõht tõmbus kokku, nagu oleks miski mu nabapiirkonda maa poole tõmmanud. Hetke pärast kostis kauguses nõrk öökullihääl. Pisut hiljem järgnesid selle veel kolm. Nood pidid tulema don Juanilt ja nõnda jooksin ma hääle suunas. Mees oli ilmselt oma veerand miili kaugusel, ja kui ta oma tempot ka edaspidi säilitaks, oleks mul oht õige varsti kuuldekaugusest välja jääda. Ja siis oleksin ma üksi keset neid künkaid. Miks pidi küll don Juan ees jooksma; miks ei võinud ta näiteks ümber minu tiirelda, kui tingimata oli vaja kiiret tempot hoida?Veidi aja pärast märkasin, et miski näis liikuvat edasi ühes suunas. See miski oli minust vasakul ja ma võisin seda peaaegu oma nägemispiirkonna servas silmata. Olin juba peaaegu paanikas, kui tuli kainestav mõte, et tegelikult ei saanud ma pimedas mitte midagi näha. Siiski tahtsin väga sellesse suunda vaadata, ent kartsin rikkuda jooksu sujuvust.Uus öökullihuige katkestas mu kõhklused. See tuli vasakult ja ma ei järgnenud tollele häälele, kuna tegemist oli kahtlemata kõige magusama ja meloodilisema huikega, mida ma kunagi kuulnud olin. Ja siiski ei hirmutanud see heli mind - sellel oli midagi äärmiselt meeldivat, samas ka pealetükkivat ja kurba.166Seejärel libises mingi tume mass kiiresti minu eest läbi. Ta tuli vasakult ja kadus nõnda ruttu ning nõnda ootamatult, et pidin ettepoole vaatama. Kohe kaotasin tasakaalu ja kukkusin raginal mingitesse põõsastesse. Lendasin külili ja kuulsin kohe meloodilist huiget vasakult. Ajasin ennast püsti, aga veel enne, kui jõudsin edasi liikuma hakata, kuulsin uut huiget. See oli veel nõudvam ja pealetükkivam kui eelmine. Näis, nagu sooviks keegi, et ma peatuksin ja kuulataksin. Öökulli hääl oli nõnda veniv ja õrn, et see vähendas mu hirmu. Oleksingi peatunud, aga just samal hetkel kuulsin don Juani nelja kähedat hõiget. Need olid nüüd juba märksa lähemal. Hüppasin edasi ja asusin tema suunas liikuma.Hetke pärast märkasin uuesti mingit sädelust või lainetust pimeduses endast vasemal. Tegelikult oli see pigem tunne kui silmadega vastuvõetav pilt. Siiski olin veendunud, et ma just nimelt nägin seda. Too miski liikus kiiremini kui mina ja ületas tee taas korra suunaga vasakult paremale. Mu tasakaal lõi uuesti kõikuma," aga sellel korral suutsin püsti jääda. Millegipärast muutusin ma vihaseks ja see ebamugav tunne viis mu omakorda paanikasse. Püüdsin tempot kiirendada. Tahtsin hetkeks ise öökullina hõigata, et don Juanile oma asukohast märku anda, aga ei julgenud siiski mehe instruktsioonide vastu eksida.Ja siis märkasin ma õudset tõsiasja. Midagi loomasarnast jooksis vasakul, nõnda lähedal, et peaaegu puudutas mind. Alateadlikult hüppasin eemale ja kaldusin paremale. Hirm lausa lämmatas mind. Olin hirmust sedavõrd haaratud, et ükski mõte ei liikunud peas, lasin ainult jalgadel käia nõnda kiiresti, kui veel suutsin. Hirm näis praegu olevat kehaline tunne, millel ei olnud kõige vähematki pistmist minu mõtetega. Leidsin, et niisugune olukord on minu jaoks väga ebatavaline. Kogu mu elu vältel oli hirm esinenud intellektuaalsel tasandil ning tema põhjustajaks olid kas ohtlikud situatsioonid või halbade plaanidega inimesed. Nüüd oli aga hirm sisult midagi täiesti uut; see tuli tundm

atust maailma otsast ja tabas mingit mulle endalegi tundmatut tahku.Kuulsin öökullihuiget väga lähedal. See kostis vasakult ja ma ei pannud tähele hääle tooni. Igatahes näis huige tulevat don Juanilt, sest ei olnud vist väga meloodiline. Aeglustasin sammu. Nüüd järgnes veel üks huige, milles oli teataval määral don Juani hääle kähedust. Nuundusin ma heli poole. Kolmas huige tuli väga lähedalt ja siis järgnes jälle üks. Arvasin, et don Juan ootab mind ning me oleme juba hädaohu piirkonnast väljas.167Jõudsin mingisuguse tumeda ala servale, kui viies öökuliihuige mu paigale naelutas. Üritasin näha, mis sellel pimedal alal on, kui äkiline kohisev heli vasakul sundis mind pöörduma. Jõudsin märgata mingit musta eset, isegi veel tumedamat kui ümbrus, enda kõrval libisemas või veeremas. Ahmisin õhku ja hüppasin eemale. Kuulsin naksuvat heli, otsekui oleks keegi huuli matsutanud, ja seejärel õõtsus pimedusest välja tohutu tume mass. See oli kandiline nagu uks, umbes kaheksa või isegi kümme jalga kõrge. Ilmutise ootamatus pani mu kisendama. Viivuks paisus hirm mõõtmatult suureks, kuid juba sekund hiljem leidsin end imelikult rahulikuna tumedat varju vaatamas.Niisugune reaktsioon oli jällegi midagi täiesti enneolematut. Teatav osa minust enesest tõmbus kohutava jõuga selle kandilise massi poole ja teine osa jälle punnis meeletult vastu. Ühest küljest tahtsin nagu aru saada, millega on tegemist, ja teisest küljest soovisin ülepeakaela minema tormata.Don Juani öökullihuiked, mis samal ajal kostma hakkasid, olid kuidagi meeleheitlikud ja näisid olevat samuti juba üsna ligidal. Mehe hääl oli väga kähe ja jäi mulje, nagu jookseks ta kogu aeg ise minu poole. Vaevalt ma siiski tajusin tema huikeid.Ja siis ühel hetkel sain ma enesekontrolli tagasi ning olin võimeline pöörduma ja just nõnda jooksma, nagu don Juan mulle oli õpetanud.«Don Juan!» hüüatasin ma, kui mehe lõpuks olin leidnud.Ta surus oma käe mulle suule ja andis märku enesele järgneda. Sörkisin üsna kiire tempoga, kuni jõudsime liivakivi juurde, kus olime juba varem viibinud.Istusime liivakivist kaljuserva juures umbes tund aega täielikus vaikuses. Siis hakkas koitma. Võtsime toidunõud välja ja einestasime. Don Juan teatas, et kuni keskpäevani tuleb meil jääda samasse kohta. Me ei tohtinud magama jääda, vaid pidime rääkima, justkui oleks kõik väga igapäevane ja harilik.Seejärel palus mu kaaslane, et räägiksin kõigist oma läbielamistest, mis leidsid aset pärast seda, kui ta oli lahkunud. Nii ma tegingi. Kui olin lõpetanud, saabus pikk vaikus. Don Juan näis olevat sügavais mõtteis.«See asi ei näe välja kuigi kena,» sõnas ta lõpuks. «Kõik, mis sinuga möödunud ööl sündis, oli. Nõnda tõsine, et nüüd ei või sa enam öösiti üksinda seigelda. Alates tänasest ei jäta ööole enam maha.»168«Mis siis minuga möödunud ööl õieti juhtus?»«Puutusid kokku mõnede olevustega, kes hulguvad ringi selles maailmas, ning mõjuvad inimeste peale. Sa ei tea nendest midagi, sest te pole varem kokku puutunud. Võib-olla oleks õigem neid hoopiski mägede olevusteks nimetada, sest tegelikult ei kuulu nad ainult öösse. Pimeduses on nad lihtsalt kergemini tajutavad, kuigi tegelikult on nad kogu aeg siin, meie ümber. Päevavalguses on maailm meile lihtsalt tuttav ja me eelistame tuntud asju. Pimeduses seevastu on kõik ühtemoodi imelik ja võõras ning miski asi ei saa teise arvel ülevõimu saavutada või seda välja tõrjuda; nõnda oleme öösel neile olevusle vastuvõtlikumad.»«On nad reaalsed, don Juan?»«Loomulikult! Nad on sedavõrd reaalsed, et tavaliselt tapavad inimesi - eriti neid, kes kolavad metsikutes paikades ega oma isiklikku jõudu.»«Aga kui sa teadsid, et nad on nii ohtlikud, miks sa siis jätsid mu üksinda maha?»«On ainult üks võimalus õppida, ning selleks tuleb asjad ise läbi teha. On kasutu vaid rääkida jõust. Kui tahad mõista, mis asi on jõud, ja temaga tegemist teha, tuleb sul ise kõigest kinni haarata. Tee teadmiste ja jõu juurde on väga pikk ja raske. Oled võibolla märganud, et ma pole enne möödunud ööd lasknud sul pimeduses omapead seigelda. Sul ei olnud selleks piisavalt jõudu. Nüüd oli sul jõudu piisavalt, et tublit lahingut vastu pidada, kuid enam ei tohi sa pimedusse üksi jääda.»«Mis juhtuks, kui ma seda teeksin?»«Sa sureksid. Ööolevused muljuksid su surnuks nagu lutika.»«Kas see tähendab, et ma ei või enam ööd üksinda veeta?» «Sa võid veeta ööd üksinda oma voodis

e mägedes.»«Aga kuidas jääb teiste piirkondadega, näiteks tasandikega?» uurisin ma edasi.«See kehtib ainult metsikute alade kohta,» vastas don Juan. «Niisuguste kohta, kus ei ole inimesi läheduses. Näiteks kõrgmäed. Kuna ööolevuste lemmikkohad on kaljud ja lõhed, siis ei või sa nüüdsest peale üksi öösel mägedesse minna, enne kui oled kogunud piisavalt isiklikku jõudu.»«Aga kuidas ma saan seda koguda?»«Sa pead seda tegema minu nõuannete järgi elades. Nõnda topid vähehaaval kinni kõik lekkivad kohad. Ent sul ei ole vaja169selle üle pead murda, sest jõud leiab ise tee. Vaata näiteks mind. Mul polnud aimugi, et kogun jõudu, kui hakkasin õppima sõjamehe eluviisi. Mõtlesin täpselt nagu sinagi praegu, et ei tee midagi erilist. Aga asi polnud nii. Jõul on see iseärasus, et ta on märkamatu ajal, mil teda kogutakse.»Palusin don Juanil selgitada, kuidas ta oli jõudnud järeldusele, et mul on ohtlik omapead pimeduses uidata.«Ööolevused liikusid sinust vasakul,» sõnas ta. «Nad püüdsid kokku sulada sinu surmaga. Eriti keda sa ka nägid. See oli avaks, ja sa tead seda. Ta oleks tõmmanud sind ligi, kuni sa oleks pidanud lõpuks selle läbima. Ning see oleks olnud sinu lõpp.»Märkisin, et minu arvates oli väga imelik see, et igasugused ebatavalised asjad juhtusid alati siis, kui don Juan oli läheduses. Tundus, nagu oleks ta ise neid asju kuidagi esile kutsunud. Olin varem korduvalt viibinud öösel üksikutes kohtades, ent alati oli kõik olnud täiesti normalne. Ma polnud kunagi näinud varje ega kuulnud imelikke hääli. Ja kunagi ei olnud miski mind hirmutanud.Mu kaaslane itsitas ning lausus, et järelikult tõendas kõik seda, et tal on piisavalt isiklikku jõudu endale hulga abiliste kutsumiseks.Mul tekkis kahtlus, et ta vihjas sellele, et oli endale inimesi abiks kutsunud. Don Juan näis olevat taas mu mõtteid lugenud, sest purskas valjusti naerma.«Ära kurna ennast selgitustega,» sõnas ta seejärel. «Minu sõnad on sinu jaoks tähenduseta, kunsul ei ole veel piisavalt isiklikku jõudu. Ometi on sul seda rohkem kui alguses ja nõnda on sinuga hakanud juhtuma mõningaid asju. Sul oli võimas kohtumine udu ja välguga. Ei ole oluline, et sa mõistaksid, mis sinuga tollel ööl täpselt sündis. Tähtis on vaid see, et sul on mälestus juhtunust. Sild ja ka kõik muu, mida sa sellel ööl nägid, kordub ühel päeval, kui sul on juba küllaldaselt isiklikku jõudu.»«Miks peaks see kõik korduma, don Juan?» uurisin ma.«Ma ei tea. Mina ei ole sina. Ainult sa ise võid leida vastuse. Me kõik oleme erinevad. Ja just seetõttu pidingi sinust möödunud ööl eralduma, kuigi teadsin, et see on surmavalt ohtlik. Sul oli vaja ennast nende olevuste suhtes proovile panna. Öökulli huike valisin ma seepärast, et öökullid on nende olevuste saadikud. Nende lindude hääle imiteerimine toob nood olevused välja. Asi muutus170

sulle ohtlikuks mitte sellepärast, et need olevused oleksid loomu poolest pahatahtlikud, vaid lihtsalt seetõttu, et sa ei olnud eksimatu. Midagi sinus on valesti ning ma tean, mis see on. Sa naljatled minuga ja samas halvustad mind. Nõnda oled sa käitunud tegelikult kõigi suhtes kogu elu vältel ja seesugune hoiak asetab su automaatselt kõigist ja kõigest kõrgemale. Aga sa tead isegi, et see ei saa enam kauem nõnda kesta. Oled vaid inimene ja sinu elu on liiga üürike, et haarata selle suurepärase maailma kõiki imesid ja õudusi. Seepärast on sinu üleolev naljatlemine vale; see madaldab su enda millekski väga tühiseks.»Tahtsin protesteerida. Don Juan oli mind taas torganud. Just nõnda nagu tosinaid kordi varemgi. Hetkeks haaras mind viha, aga kirjutamisele keskendumine aitas sellest üle.«Arvan, et mul on olemas ravim sinu jaoks,» jätkas don Juan pärast pikaleveninud pausi. «Kui meenutad, mida sa tegid möödunud ööl, siis leiad ilmselt isegi, et mul on õigus. Sa jooksid nõnda kiiresti nagu ükskõik milline nõid vaid siis, kui su vastane muutus talumatuks. Me mõlemad teame seda ja mulle tundub, et olen juba leidnud sulle väärilise vastase.»«Mida sa kavatsed teha, don Juan?»Mees ei vastanud, vaid tõusis ja sirutas keha. Ta näis pingutavat iga lihast. Seejärel

pidin ma ise samuti tegema.«Sa pead päeva jooksul palju kordi oma keha sirutama,» sõnas don Juan. «Mida rohkem, seda parem. Kuid tee seda ikka ainult pärast pikemaajalist tööd või puhkust.»«Mis tüüpi vastase sa mulle leida tahad?» uurisin ma.«Õnnetuseks on ainult kaasinimesed meile väärilisteks vastasteks. Teistel olevustel ei ole tahet ja nendega kohtumiseks tuleb end eelnevalt välja meelitada. Meie kaasinimesed aga on halastamatud.»«Oleme juba küllalt kaua lobisenud,» lausus mu kaaslane veidikese aja möödudes järsul toonil. «Enne meie lahkumist pead sa tegema veel ühe ja üldse kõige tähtsama asja. Ütlen sulle praegu mõningaid asju selleks, et saaksid aru, miks sa oled siin. Minu külastamist jätkad sa väga lihtsal põhjusel: meie igal kohtumisel on sinu keha õppinud teatavaid asju ja seda isegi vastu sinu enda tahtmist. Nüüd vajab su keha tagasipöördumatult, et veel rohkem õppida. Öelgem nii, et su keha teab nüüd oma surmast, olgugi, et sa kunagi selle peale ei mõtle. Ning ma olen öelnud su kehale, et171ka mina suren, aga veel enne seda tahaksin ma su kehale näidata teatud asju. Neid ei saa sa ise oma kehale anda. Näiteks vajab su keha hirmu. See meeldib talle. Su keha vajab pimedust ja tuult; ta tunneb nüüd jõu-kõnnakut ja tahab seda uuesti proovida. Kokkuvõtteks võime öelda, et su keha pöördub tagasi minu juurde, kuna ma olen tema sõber.»Don Juan näis tükiks ajaks mõttesse vajuvat. Saabus vaikus.«Olen sulle öelnud,» jätkas ta veidi aja pärast, «et tugeva keha saladus ei seisne mitte selles, mida sa talle teed, vaid selles, mida sa ei tee. Nüüd on sul aeg mitte teha seda, mida sa kogu aeg oled teinud. Istu siin kuni meie lahkumiseni ja ära fee.»«Ma ei saa sinust aru, don Juan.»Ta pani käe mu märkmetele ja võttis siis ploki mult ära. Sulges selle hoolikalt, tõmbas paberitele kummipaela ümber ja heitis seejärel kogu kupatuse nagu ketta kaugele kõrbesse.Olin sündmuste käigust ðokeeritud ja hakkasin valjuhäälselt protesteerima, aga don Juan surus käe mu suule. Ta osutas suurele põõsale meie naabruses ning käskis mul keskendada oma tähelepanu mitte lehtedele, vaid hoopis nende varjudele. Samuti teatas ta, et jooks pimeduses ei tohiks olla kannustatud hirmust, vaid peaks olema hõiskava keha reaktsioon, kes teab, kuidas «mitte teha.» Ta kordas üha uuesti ja uuesti sosinal mulle kõrva, et jõu võtmeks on mitte teha seda kõike, mida ma oskan teha. Puu vaatamise puhul oli see, mida ma oskasin teha, tähelepanu koondamine lehestikule. Ma ei tundnud kunagi huvi varjude või lehtedevahelise ruumi vastu. Viimaks soovitas ta mul alata kes-kendumist ühe oksa lehtede varjudest ning siis nõnda läbi töötada kogu puu, mitte lastes silmadel lehtedele tagasi libiseda. Esimene samm isikliku jõu kogumise suunas pidi olema lubada oma kehal «mitte teha.»Ei tea, kas oli see tingitud väsimusest või närvilisest erutusest, aga ma süvenesin lehtede varjudesse niivõrd, et kui don Juan viimaks püsti tõusis, suutsin varjude tumedaid kogumikke rühmitada peaaegu just nõnda, nagu tavaliselt rühmitasin lehestikku. Sõnasin lahkuma sättivale mehele, et mulle meeldiks seal kauem viibida. Ta naeris ning patsutas mind.«Ütlesin ju suile, et kehale meeldivad sellised asjad,» lausus don Juan.Siis sõnas ta, et peaksin laskma oma kogutud isiklikul jõul172end läbi põõsaste märkmiku juurde juhtida. Ta lükkas mind õrnalt põõsastiku poole. Kõndisin piaega sihitult ning siis jõudsingi selleni. Ise järeldasin, et olin tahtmatult meelde jätnud suuna, kuhu mu kaaslane oli ennist märkmiku heitnud. Mees aga selgitas, et olin läinud otse märkmiku juurde sellepärast, et mu keha oli tundide viisi tegelnud «mittetegemisega.»15.MITTETEGEMINEKui me olime tagasi jõudnud don Juani majja, soovitas ta mul töötada oma märkmete kallal, nagu poleks minuga vahepeal midagi erilist juhtunud. Sain käsu mitte rääkida, isegi mitte mõelda minuga asetleidnud sündmustest.Päevase puhkuse järel ütles ta, et peame sellest piirkonnast mõneks ajaks lahkuma, kuna on soovitav jätta meie ning nende «olevuste» vahele teatud vahemaa. Nemad olevat mind siiski tugevasti mõjutanud - mis sellest, et ma seda ise ehk ei märkagi; ei märka aga seepärast, et mu keha pole sellisteks kogemusteks veel küllalt tundlik.

Kui ma aga kohe ei lähe oma meelispaika, et puhastuda ja taastuda, on väga tõenäoline, et jään juba lähipäevadel tõsiselt haigeks.Eks lahkusimegi siis enne koitu ning sõitsime põhja poole.Pärast kurnavat rappumist ning kiiret jalgsimatka jõudsime õhtu eel lõpuks künkatipule. Koha, kus ma kord olin maganud, kattis don Juan väikeste okste ja lehtedega - just nii, nagu ta oli seda teinud kord varemgi. Seejärel andis ta mulle veel peotäie lehti, et paneksin need paljale ihule, täpsemalt otse kõhule, ning heidaksin siis maha puhkama. Enda jaoks valis ta koha minust veidi vasakule, jalga viis minu peast, ja varsti lebas temagi.Mõne minuti pärast hakkasin tundma kehas mõnusat soojust ning lausa ülima heaolu tunnet. See oli täiusliku füüsilise mugavuse aisting - mulle näis, nagu hõljuksin maa kohal. Ma olin sunnitud uskuma don Juani väidet, et küll too iseäralik voodi mind kenasti heljutab. Ma lihtsalt ei saanud teisiti, kui pidin talle kirjeldama oma olemise ülimat õdusust. Don Juan nentis napilt, et eks selleks too «voodi» ju tehtigi.«Ma lihtsat ei suuda uskuda, et see kõik on võimalik!» rõkatasin ma.Don Juan võttis mu hüüatust sõna-sõnalt ning hakkas mind174noomima - ta olevat kõrini tüdinud mu totakast käitumisest ja äraütlemata tähtsa olendi mängimisest, kellele tuleb ikka ja jälle tõestada, et maailm on suurepärane ja lõpuni tunnetamata paik.Püüdsin küll väita, et ega see retooriline purse olnud just nii mõeldud. «Sel juhul oleksid sa pidanud end teisiti väljendama,» sähvas ta. Tundus, et olin ta tõsiselt välja vihastanud. Tõusin istukile ja hakkasin vabandusi pomisema, tema aga itsitas ja tõi minu kõnemaneeri matkides kuuldavale terve hulga tobedaid «uihhe» ja «aihhe». Ma lõpetasin naermise ja hakkasin tõesti häbenema oma reageeringute titemeelsust. Ta kihistas naeru ja meenutas mulle pehmel toonil, et peaksin anduma pigem ujumis-tundele.Seletamatu rahu ja täiusetunne kergitas mu hinges pinnale allasurutud emotsioone; ma hakkasin rääkima oma elust. Tunnistasin, et ma pole kunagi kedagi austanud ega armastanud. Isegi mitte iseennast. Olen end ikka tndnud juba sünni poolest ebaõnnestununa ning seepärast suhtunud teistesse teatud hirmu ja upsakuse seguga.«Tõsi!» lausus don Juan. «Sa ei meeldi endale sugugi.»Ta suul mängles muie, kui ta teatas, et oli minu monoloogi ajal «näinud». Siis soovis ta aga, et ma ei peaks kunagi midagi kahetsema - oma tegude jagamine alatuteks või pahasoovlikeks või koguni räpasteks tähendaks iseendale liigse, teenimatu tähelepanu omistamist.'Ma nihelesin, ja mu lehtedest voodi sahises. Don Juan aga kuulutas, et kui ma tahan korralikult puhata, siis ei peaks ma lehti liigutama, vaid võtma temast eeskuju ning lebama täiesti liikumatult. Ta lisas, et minu selgituse ajal, oli ta «näinud» minu - veidi aega otsis ta täpset sõna - jah, minu «olekut». See olek või meelelaad kujutavat endast mõistuse jäika raami, millesse ma aeg-ajalt takerdun, teatud püünist, mis vahetevahel avaneb ja mu neelab.Palusin tal täpsustada. Ta vastas, et «nägemise» kirjeldamisel ei olevat võimalik olla konkreetsem.Enne kui jõudsin midagi rohkemat öelda, rõhutas ta, et pean lõdvestuma, kuid siiski mitte magama jääma, ja olema selles poolteadvuslikus seisundis nii kaua, kui vähegi suudan. Ta selgitas, et too mõnes mõttes justkui rippase on tehtud just selleks, et sõjamees võiks saavutada täieliku rahu ja heaolu.175Peaaegu dramaatilise tõsidusega teatas ta, et heaolu on seisund, milleni mul tuleb jõuda, et sellega põhjalikult tutvuda. Ja tutvuda just selleks, et seda edaspidigi saavutama õppida.«Sa ei aimagi, mis on tõeline heaolu, sest sa pole seda iial kogenud,» sõnas ta.Vaidlesin talle muidugi vastu. Kuid ta jätkas ja selgitas, et see tunne on eesmärk, mille poole tuleb kogu jõust püüelda. Ainus, mida mina oskavat taotleda, olevat jahmatus, segadus ja ebaterve olek.Ta naeris pilkavalt ja kinnitas, et enda haletsusväärseks tegemiseks olevat ma saatnud korda lausa kangelastegusid ja et on kokkuvõttes kaunis absurdne, et ma pole iial taibanud end niisama tublisti pingutada, et täiuslikuks ja tugevaks saada.«Küsimus on selles, millele pannakse rõhku,» ütles ta, «kas sellele, et muutuda haletsusväärse või - vastupidi - tugevaks. Tööd kulub ühepalju.»

Sulgesin taas silmad ja lõdvestusin ning hakkasin nautima ujumistunnet; hetke vältel tajusin, nagu oleksin ma leheke, mis lendleb läbi päratu ruumi. Olgugi, et see aisting oli ülimalt meeldiv, meenutas see mingil kombel ka kunagisi aegu, mil olin olnud tõbine - samasugune kerge pööritus- ja iiveldustunne. Kas ma pole äkki midagi halba söönud? Kuulsin don Juani rääkivat, kuid ma ei teinud katsetki teda kuulata. Üritasin korraks meelde tuletada, mida olin sel päeval õieti söönud, ent seegi tundus äkki vähetähtis.«Jälgi, kuidas päikesevalgus muutub,» käskis don Juan. Ta hääl helises selgelt. Nagu parajalt soe, vulisev veevool oli see kõne. Läänetaevas kummus puhta ja pilvituna, valgus aga küütles kuidagi eriliselt. Vahest ehk see, et don Juan mu tähelepanu just päikesele juhtis, tegi selle kuldkollase maheda sära eriti tähendusrikkaks.«Lase sellel päikesel end läita,» õpetas don Juan. «Enne kui päike loojub, pead sa olema rahulik ja end leidnud, sest homme või ülehomme hakkad sa õppima mittetegemist.»«Õppima misasja?» pärisin mõistmatult.«Ah, see on praegu ükskõik,» arvas ta. «Oota, kuni me oleme laavamägedes.» Ta osutas hambulistele, tumedatele, pisut hirmutavatele mäetippudele põhja pool.176Neljapäev, 12. aprill 1962Hilisel õhtutunnil jõudsime kõrgele kõrbealale laavamägede lähikonnas. Paakunudpruunid mäed olid kuidagi halvaendelised. Päike rippus madalal horisondi kohal ja heitis tardunud laavale pimestavaid, tuhmkuldseid valgussähvatusi. Ma ei suutnud oma silmi mägedelt kõrvale pöörata - nad olid tõesti hüpnotiseerivad.Päeva lõpul haaras meie pilk juba ka mägede alumisi künkaid. Kõrgplatool taimestik peaaegu puudus; nägin vaid kaktusi ja mitut liiki rohttaimi, mis kasvasid üksikute puhmastena.Don Juan tegi puhkepeatuse, pani toiduanumaina kasutatavad pudelikõrvitsad hoolikalt kalju najale ja ütles, et ma jääme siia kogu ööks. Peatuspaigaks oli ta välja valinud suhteliselt kõrge koha. Suutsin sealt näha peaaegu kogu meie ümbrust.Oli pilvealune päev; hämarus tihenes kiiresti ja haaras peagi kogu maa-ala. Jälgisin, kuidas verekarva pilved läänetaevas tumehallideks, just nagu tihkeks paakusid.Don Juan tõusis ja kadus põõsastesse. Kui ta tagasi tuli, olid laavamäed ühtlaseks tumedaks malmjaks känkraks kokku sulanud. Ta istus minu kõrvale ning soovitas mul pilk kirdesse pöörata. Seal oli midagi, mis tundus olevat küll igati loomulik ja looduslik moodustis, ainult et märksa heledam kui ümbritsev taust. Jah, mingi kollakasbeeþ laik kesk mägede tuhmi tumehalli. Ma ei saanudki aru, mis see õieti oli. Vahtisin sinna päris kaua. Too laik näis otsekui liikuvat, vähemalt vibreerivat.Kui ma silmi pilutasin, tundus ta kummaliselt virdavat, lainetavat, nagu liigutanuks teda tuul.«Vaata üksisilmi!» käsutas don Juan.Ühel hetkel, kui ma olin juba küllalt kaua oma pilku näidatud paigale naelutatuna hoidnud, hakkas mulle äkki tunduma, et kogu mäeahelik justkui läheneks mulle. Selle veidra tundega kaasnes ebaharilik erutus maos. Ebamugav aisting muutus nii teravaks, et ma lausa pidin tõusma.«Istu maha!» hüüatas don Juan, kuid ma olin juba jalul. Uuest vaatepunktist adusin imestusega, et kollakas laik on hoopiski madalamal, kui olin oletanud - mägede jalamil. Ma istusin uuesti maha, ning kujund nihkus kohe kõrgemale. Jõllitasin hetke arusaamatult, ent siis sai kõik oma õige perspektiivi; taipasin, et see, mida vahtisin, ei asunud hoopiski mitte mägedes ega olnud177midagi muud kui tükk rohekaskollakat riiet, mis kõrge kaktuse külge riputatuna asus üsna minu ees.Naersin südamest ja kuulutasin don Juanile, et videvik oli aidanud luua tõepoolest erakordse optilise illusiooni.Nüüd tõusis tema püsti, läks sinna, kus rippus riidetükk, võttis selle maha, voltis kokku ja suskas taskusse.«Milleks sa küll selle kõik korraldasid?» pärisin mina.«Sellepärast, et selles riidetükis on peidus jõud,» lausus ta napilt ja nagu muuseas. «Ühel teatud hetkel käitusid sa hästi, ja me ei saa iial teada, mis oleks võinud juhtuda, kui sa oleksid jäänud istuma.»Reede, 13. aprill 1962Koiduaegu suundusime mägede poole; need olid üllatavalt kaugel. Keskpäeval jõudsime kanj

onisse, mille madalates loikudes oli pisut vett. Istusime puhkama otse rippuva kalju alla.Mäed kujutasid endast tohutu laavalaviini klompa. Aastatuhandete vältel olid need tardunud tumepruuniks poorseks kaljuks, mille lõhedesse olid juurdunud ainult mõned eriti vastupidavad umbrohutaimed. Vaadates üles, kanjoni peaaegu püstloodis seintele, tundsin taas kõhus kummalist tunnet. Sadu jalgu kõrged kiviseinad tundusid minu kohal sulguvat. Päike asus peaaegu meie peade kohal, vahest ehk pisut edelas.«Seisa siia,» ütles don Juan ja seadis mind nii, et pidin vahtima suisa päikesesse. Ta käskis mul üksisilmi vaadata kaljuseina pea kohal. See oli vapustav vaatepilt: laavavooluse tohutus erutas mu kujutlusvõimet - milline vulkaanipurse siis küll kunagi pidi kõmahtama! Vaatasin üles ja vaatasin alla ning kaljuseinte värvirikkus hämmastas mind. Seal oli laike kõigis mõeldavais värvitoonides. Pea igal kivil kasvas helehalli sammalt. Otse üles vaadates täheldasin, et seal, kus päike hangunud laavast seinu riivas, sündis ülimalt hõrke peegeldussähvatusi.Vaatasin just seda reflekside-ala; kui päike edasi liikus, värvid kuhtusid, luitusid, kadusid lõpuks päriselt.Heitsin siis pilgu risti üle kanjoni ning leidsin teise ala, kus valgus samuti mängles. Rääkisin sellest don Juanile ja avastasin aina uusi piirkondi juurde; hoolikale vaatlejale oli kogu kanjon üksainus suur kiirtepild.178Tundsin uimasust; võisin näha valgust isegi siis, kui sulgesin silmad. Pea käte vahel, püüdsin varjuda rippkaljude alla peitu, ent don Juan haaras mul kõvasti käsivarrest ning sundis ikka ja jälle uurima kaljuseinu ja eristama tumedamaid laike heledates. Sära pimestas mu silmi, ma ei tahtnud enam vaadata. Ütlesin don Juanile, et minuga juhtub samamoodi nagu pärast aknast vaatamist heledale, päikesesäras tänavale - siis näed tumedat aknasiluetti ka kõikjal mujal veel tükk aega.Don Juan vangutas pead ja hakkas naeru kihistama. Seejärel lasi ta mu käe vabaks ning me istusime uuesti rippkalju alla.«Tõin su siia selleks, et sulle üht asja õpetada,» ütles ta ning tegi pausi. «Sa õpid mittetegist. Me peame sellest nähtavasti siiski ka rääkima, kuna sa ei jõua muidu edasi. Ma küll lootsin, et jõuad selleni ilma sõnadetegemiseta, kuid nähtavasti ma siiski eksisin.»«Ma ei saa tuhkagi aru, millest sa üldse räägid, don Juan.»«Pole midagi,» lausus ta. «Ma katsun sulle rääkida millestki, mis on olemuselt ülimalt lihtne, kuid mida on siiski küllalt raske läbi viia: mittetegemisest. Ja vaatamata sellele, et mittetegemisest ei saagi õieti rääkida, kuna see on meie keha ülesanne.» Ta heitis mulle kiirpilke ja rõhutas, et pean teda ülima tähelepanuga kuulama.Sulgesingi seepeale märkmeraamatu, ent mu üllatuseks soovitas ta mul kirjutamist jätkata.«Mittetegemine on nii vägev ja käsitlematu, et sa ei saagi temast enne õieti rääkida, kui... kui oled peatanud maailma,» jätkas ta. «Siis, jah, võid sa sellest vabalt rääkida küll, muidugi aga ainult siis, kui sa seda veel tahad.» Don Juan vaatas ringi ja osutas suurele kivile.«See kivi seal on kivi ainult tegemise tõttu,» nentis ta.Vaatasime teineteisele otsa ja ta naeratas. Ootasin selgitusi, aga ta vaikis. Lõpuks olin sunnitud ütlema, et ma ei saa aru, mida ta sellega öelda tahtis.«See ongi tegemine\» hüüatas ta.«Kuidas palun?»«Ka see on tegemine.»«Mis asjast sa küll räägid, don Juan?»«Tegemine on just see, mis teeb kivist kivi ja põõsast põõsa. Tegemine teeb sinust sinu ja minust minu.»179Nentisin, et niisuguseid asju on ju armas hüüatada küll, aga see ei seleta kõige vähematki ära. Ta naeris ja kratsis oimukohti.«Nii selle rääkimisega alati ongi,» ohkas ta. «Ta ajab ainult asjad sassi. Kui keegi hakkab rääkima tegemisest, peab ta lõpetama alati millegi muuga. Parem on lihtsalt tegutseda... Võtame kas või selle kivi siin - teda vaadata, see on tegemine, teda näha aga mittetegemine.»Pidin tunnistama, et tema sõnadel pole minu jaoks sisu.«Neil on sisu ja tähendus!» hüüatas ta. «Aga sa oled veendunud, et neil seda pole, ja see on

juba sinu tegemine. See on sinu viis minusse ja maailma suhtuda.»Uuesti osutas ta kivile.«See kivi on kivi sellepärast, et sa tead, mida temaga teha,» ütles ta. «Mina nimetangi seda tegemiseks. Teadmistega inimene näiteks teab, et kivi on kivi ainult tegemise pärast, nii et kui ta ei taha, et kivi on kivi, siis kõik, mis tal selleks teha tuleb, on just mittetegemine. Saad sa minust aru?»Mitte tuhkagi ei saanud ma temast aru. Ta naeris ja tegi uue selgitamiskatse.«Maailm on maailm just sellepärast, et sa tead seda tegemist, mis on maailma niisuguseks teinud, nagu ta just on. Kui sa seda tegemist ei teaks, siis oleks maailm teistsugune.»Ta uuris mind uudishimulikult. Lõpetasin kirjutamise. Ma tahtsin teda lihtsalt kuulata. Ta jätkaski selgitamist, väites, et ilma tolle teadmiseta tegemisest oleks maailm meile hoopis võõras. Ettepoole kummardudes korjas ta maast kivikese, hoidis seda pöidla ja nimetissõrme vahel ja tõstis mu silmade kõrgusele.«See kivike on kivike, sest sa tead tegemist, mis ta kivikeseks on teinud,» väitis ta.«Mis äsja sa ometi räägid?!» ahastasin ma.Don Juan naeratas. Ta püüdis varjata oma kavalat rahulolu.«Mitte ei saa ma aru sinu hämmastusest: sõnad on ju just sinu eriline nõrkus. Sa peaksid nende keskel suisa paradiisis olema,» nöökas ta mind, heitis mulle salapärase pilgu ja kergitas õige mitu korda kulme. Siis osutas ta jälle kivikesele, mida ta ikka veel mu silme ees hoidis.«Ma ütlesin veel kord, et sa teed sellest kivikese, kuna sa tunned tegemist, mida ta sisaldab,» ütles ta. «Selleks, et peatada maailm, pead sa lõpetama igasuguse tegemise.»180Ta muidugi taipas, et ma ei saanud kõigest sellest veel midagi aru, ja raputas muiates pead. Siis võttis ta oksaraokese ja osutas kivikese ebatavalisele servale.«Selle kivikese puhul,» jätkas ta, «on esimene asi, mida tegemine teeb, tema suuruse määratlemine. Niisiis on õige teha seda, mida teeb sõjamees, kui ta tahab maailma peatada - nimelt suurendada kivikest või ükskõik mis asja mittetegemise abil.»Ta tõusis püsti, asetas kivi kaljuservale ja palus mind lähemale tulla ning seda uurida. Ta käskis mind vaadata auke ja süvendeid ning püüda fikseerida pisemaidki üksikasju. Ta ütles, et kui ma suudan seda teha, siis augud ja süvendid nagu kaovad ja ma hakkan aimama, mida mittetegemine tähendab.«See neetud kivike ajab su täna hulluks,» lausus ta. Arvatavasti pidin ma teda vahtima õige juhmilt - igatahes tõi ta kuuldavale tõelise naerumöirge. Siis mängis ta, nagu oleks ta kivikese peale vihastanud, ja virutas talle paaril korral kübaraga.Ma palusin tal seda kõike veel selgitada. Väitsin, et ta on ka võimeline iga asja ära seletama, kui ainult tahab.Tema pilk oli kaval, ehkki ta raputas pead, nagu olnuks olukord lootusetu.«Muidugi suudan ma kõike selgitada,» naeris ta, «teine asi on aga see, kas sina oled võimeline aru saama.»See kaval möönmine pani mu suu kinni.«.Tegemine on see, mis lubab sind kivikest eristada suurest kaljust,» jätkas ta. «Kui sa aga tahad õppida mittetegemist, siis võib öelda, et sul tuleb nad ühendada.»Ta osutas väikesele varjule, mida kivike kaljuservale heitis, ning lausus, et see pole mitte vari, vaid hoopis liim, mis neid teineteisega seob. Siis pööras ta selja ning jalutas eemale, öeldes, et küll ta tuleb pärast tagasi mind üle vaatama.Jõllitasin kivikest ilmatu kaua. Ma ei suutnud oma tähelepanu üksikasjadele keskendada, kuid väike vari, mille kivi kaljule heitis, muutus ülihuvitavaks. Don Juanil oli olnud õigus: see oli tõesti nagu mõnes mõttes liim; ta liikus ja nihkus ning oli mulje, et ta nagu imenduks kivikese alla.Kui don Juan naasis, jutustasin talle, mida olin varju uurides täheldanud.«Päris hea algus,» nentis ta. «Sõjamees võib varjudest igasugu asju välja lugeda.»181Seejärel aga arvas ta, et peaksin võtma kivikese ning selle kusagile maha matma.«Miks, pagana päralt?!» pidin ma küsima.«Sa oled teda nii kaua uurinud, et kivis on nüüd juba ka midagi sinust endast,» ütles ta. «Sõjamees pingutab pidevalt, et muuta tegemise jõude mittetegemisteks. Tegemine oleks see, kui jätad kivikese siia vedelema, sest eks ta ole ju ainult üks tühipaljas kivike. Mittetegemine on aga see, kui talitad nii, nagu oleks ta midagi palju olulisem

at. Praegusel juhul on see kivike üsna kaua sinus ujunud ning on nüüd juba mingil määral sina ise, ja sellisena ei tohi sa teda enam vedelema jätta. Sa pead ta maha matma. Muide - kui sul oleks oma isiklik jõud, siis oleks mittetegemine teinud kivikese juba millekski jõudu sisaldavaks.»«Praegu ma selleks veel võimeline ei ole?»«Sa pole selleks veel küllalt «pingul». Kui sa suudaksid näha, siis sa mõistaksid, et sinu «vaevalisus» on teinud selle kivitükikese millekski üpris ebameeldivaks; parim, mis sa praegu teha saad, on tõesti kaevata auk ning kivi maha matta - las maa imab endasse kõik selle, mis sinust sinna jäi.»«On see tõesti tõsi, don Juan?»«Sinu küsimusele «ei» või «jaa» vastamine oleks juba tegemine. Aga kuna sa õpid mittetegemist,iis ma pean sulle ütlema, et tegelikult polegi see eriti oluline, kas see kõik on tõsi või mitte. Selles teadmises ongi sõjamehe eelis tavalise inimese ees. Tavainimene peab seda väga oluliseks, kas miski on tõsi või vale, sõjamees aga mitte. Tavaline inimene toimib asjadega, millest ta teab, et need on õiged, ühtviisi, ja nendega, mida ta peab valeks, hoopis teisiti. Kui öeldakse, et miski on õige, siis ta tegutseb ja usub oma tegutsemisse. Kui aga asjad kuulutatakse valeks, siis ei hooli ta tegutsemisest eriti ega usu sellesse. Sõjamees, vastupidi, tegutseb igal juhul - kui asjad on õiged, siis tegutseb ta tegemise nimel, kui aga valed, tegutseb ta ikkagi, aga mittetegemise vormis.Saad sa vahest aru?»«Mitte üldsegi ei saa ma su jutust aru!» tunnistasin ma.Don Juani tõekuulutamised tegid mind sõjakaks. Ma ei suutnud tema jutust iva leida. Nii ma ütlesingi talle, et kõik see on üks jama, ei muud. Ta pilkas mind, öeldes, et mul pole annet isegi mitte selle tarvis, mida ma üle kõige armastan - sõnade tegemi-

182seks. Ta tegi minu sõnavara kulul nalja ja leidis, et see on vigane ja ebapiisav.«Kui sa kavatsed üleni olla üks suu, ole siis juba parem üks suur Suu-Sõjamees!» ütles ta ja mrgas naerda.Olin masendatud. Kõrvad ajasid pilli. Pea kuumas vastikult. Tõeline segadus, ja küllap ma hõõgusin üle kogu näo.Tõusin maast, läksin põõsastikku ning matsingi oma kivikese maa sisse..«Ma ärritasin sind natuke,» ütles don Juan, kui ma olin tagasi tulnud ja uuesti maha istunud. «Ja ikkagi ma tean, et kui sa ei räägi, ei saa sa ka aru. Rääkimine on sinu tegemine, aga rääkimine pole veel piisav, ja kui sa tahad teada, mida ma pean silmas tõelise mittetegemise all, tuleb sul teha üht lihtsat harjutust. Kuna see on tegelemine mittetegemisega, pole oluline, kas sa teed' seda harjutust täna või homme või kümne aasta pärast.»Ta käskis mul pikali heita, võttis mu parema käe ja painutas seda küünarnukist, kuni peopesa oli ette- ja ülespoole suunatud; seejärel seati mu sõrmed säärasesse asendisse, nagu hoiaksin kinni ukse käepidemest, pärast seda hakkas don Juan mu kätt kujuteldavat nööri mööda edasi-tagasi liigutama; niiviisi meenutas mu käsi mõnevõrra rattatõukurit. Don Juan selgitas, et just nii tegutseb sõjamees, kui tahab millestki vabaneda, midagi - olgu see siis haigus või miski muu ebasoovitav - oma kehast välja tõugata. Kujuteldava vaenuliku jõu liikuma tõmbamine ja väljalükkamine peab kestma seni, kuni on tunda raske kõva keha vastupanu. Mittetegemine seisnevatki selle liigutuse kordamises ja vastupaneva keha tunnetamises, mõistuse kiuste.Hakkasin kätt liigutama, ning viivu pärast muutus see jääkülmaks. Tajusin ebamäärast pehmet takistust; see oli, nagu püüaksin ujuda läbi mingi raske, viskoosse vedeliku.Äkki haaras don Juan mu käest kinni, et liikumist peatada. Oligi vist ülim aeg, sest mu keha värises, otsekui vaevaksid mind mingid nägematud luupainajalikud jõud. Kui olin istukile tõusnud, uuris ta mind teraselt ning kõndis ümber minu, enne kui oma kohale tagasi läks.«Küllalt!» ütles ta. «Sa võid jätkata seda harjutust mõni teine kord - siis, kui sul juba rohk sisemist jõudu on.»«Tegin ma midagi valesti?»«Ei. Ainult et mittetegemine on eriti tugevate sõjameeste asi, sinul pole selleks veel küllalt jõudu. Sa püüad oma käega äh-183

vardavaid tunge, seepärast tee seda ainult vähehaaval, ainult seni, kuni su käsi vee külmaks ei lähe. Kui jõuad niikaugele, et ta jääb soojaks, võid käega tunnetada juba maailma jooni.»Ta peatus, otsekui jättes mulle võimaluse pärida midagi nende joonte kohta. Aga veel enne, kui jõudsin seda teha, hakkaski ta juba selgitama, et on lõputu hulk jooni, mis meid asjadega ühendavad. Ta rääkis, et mittetegemiseharjutus, mida me just õppisime, võimaldab inimesel tunnetada joont, mis väljub liikuvast käest, joont, mida võidakse suunata või isegi heita kuhu tahes. Toda võtet ei saavat veel muidugi tõeliselt kasutada, sest käe poolt moodustatavad kiired pole selleks küllalt tugevad.«Teadmistega inimene kasutab püsivate joonte tekitamiseks teisi kehaosi,» täpsustas ta.«Milliseid siis?»«Kõige tugevamad kiired, mida teadmistega inimene tekitada võib, lähtuvad tema keha keskosast,» ütles ta. «Aga ta võib neid luua ka silmadega.»«On need ikka tõelised?»«Aga loomulikult.»«Kas sina võid neid näha ja puudutada?»«Ütleme pigem nii, et neid võib tunda. Kõige raskem on sõjamehel tema valitud teel jõuda selle mõistmiseni, et maailm ongi tunnetamine. Kui tegeldakse mittetegemisega, siis just tunnetatakse maailma, ning nimelt nende joonte kaudu.»Ta vaikis ning uuris mind teraselt. Siis tõstis ta äkki kulmud, punnitas veidralt silmi ning pilgutas neid. See mõjus nii, nagu pilgutanuks mingi lind. Otsemaid hakkas mul halb, tajusin järjekordselt iiveldustunnet. Oli, otsekui kompaks ja pressiks kellegi käsi mu kõhtu.«Saad sa nüüd aru, mida ma mõtlen?»Tunnistasin, et tundsin nagu pööritust, ja ta vastas, et loomulikult teab ta seda. Kõik tulnud sellest, et ta tahtnud mind silmade abil maailma joontega tuttavaks teha. Mulle ei mahtunud kuidagi pähe, et tema ise oligi mulle selle imeliku tunde tekitanud, ja ma väljendasin ka oma kahtlusi. Kuidas see on võimalik, kui ta polnud mind isegi mitte puudutanud?«.Mittetegemine on väga lihtne ja väga keerukas ühekorraga,» lausus ta. «Asi ei seisne niivõrd põhimõttest arusaamises, kuivõrd selle valdamises. Teadjamehe lõplik eesmärk on muidugi184maailma nägemine, kuid selleni jõutakse alles siis, kui maailm on mittetegemisega peatatud.»Ma naeratasin abitult - muidugi ei suutnud ma temast aru saada.«Inimestele midagi teha,» selgitas ta, «ei tähenda muud, kui selle tegemist nende kehadele. See on millegi mõistaandmine just nimelt kehale. Seda olen ma sinugagi teinud - mõjutanud sinu ihu, lasknud temal teada saada. Ja kelle mure see üldse ongi, kas sina ise saad aru või mitte?»«Aga nii pole ju aus, don Juan! Ma tahan kõigest aru saada! Muidu oleks ju kogu siiatulek paljas ajaraiskamine!»«Või ajaraiskamine!» hüüatas ta mind parodeerides. «Noh, on see mees alles ennast täis!»Ta tõusis ja ütles, et nüüd peame tõusma laavamäe tippu. See kõrgus meist paremal.Tipputõus oli väga vaevarikas. See kujutas endast juba tõelist mägironimist, kusjuures meil polnud abiks köisigi. Korduvalt hoiatas don Juan mind alla vaatamast; mitmel korral, kui olin juba libisemas, pidi ta mind edasi üles lausa sikutama. Mul oli väga piinlik, et don Juan, juba eakas mees, pidi mind aina abistama. Tunnistasin, et olen kehalised viletsavõitu, kuna pole viitsinud korralikult harjutada. Ta ütles, et kui ollakse sisemiselt jõult juba teatud tasemel, pole mingid harjutused ega treening enam olulisedki - kõik, mida parimaks füüsiliseks vormiks vajatakse, saavutatakse mittetegemisega.Tippu jõudnud, vajusin ma rammetult maha. Olin omadega täitsa läbi. Don Juan veeretas mind jalaga tõugates edasi-tagasi nagu ka kunagi varem; vähehaaval mu jõud taastuski. Kuid ma olin närviline - nagu kartsin millegi ootamatu ilmumist. Kahel-kol-mel korral tabasin end siia-sinna vahtimast. Don Juan ei lausunud sõnagi, kuid vaatas samas suunas kus mina.«Varjud on imelikud asjad,» lausus ta ootamatult. «Sa oled ilmselt märganud, et üks neist järgneb meile.»«Mitte midagi pole ma märganud,» vaidlesin vastu.Don Juan oli aga veendunud, et mu keha on siiski meie jälitajat tajunud, sellest h

oolimata, et ma ise seda jäärapäiselt eitan. Usalduslikult lisas ta, et ega selles midagi imelikku olegi, et vari meid jälgib.«See on lihtsalt üks jõud. Need mäed on jõude täis. See vari on midagi sellist nagu too olevus, kes sind tol ööl hirmutas.»185Tahtsin teada, kas ma olen tõesti võimeline selliseid olevusi tajuma. Ta arvas, et päeva ajal võin ma tunda üksnes nende ligiolekut, mitte enamat.Palusin selgitada, miks ta kasutab sõna «vari», kuna näiteks kalju vari on ju midagi hoopis erinevat.Ta vastas, et kuna nende väline loomus on samalaadne, võib neid mõlemaid tinglikult varjudeks lugeda.Seejärel osutas ta otse meie ees kõrguvale kaljule.«Jälgi selle kalju varju!» käskis ta. «Vari on kalju, ja ei ole ka. Uurida kaljut, et teada, mis see kalju on, kujutab endast tegemist. Kalju varju jälgimine on aga mittetetegemine. Varjud on nagu uksed - mittetetegemise uksed. Teadja võib inimese varju järgi ära öelda tema kõige peidetumadki tunded.»«Kas nendes varjudes on ka mingit liikumist?»«Sa võid öelda, et nendes on liikumine, ja sa võid öelda, et neis on maailma jooned, ja ega sa ka siis eksi, kui ütled, et neist tulenebki meie tunnetus.»«Kes võib uskuda, et meie tunnetus tuleneb mingitest varjudest?» pidin ma hüüatama.«Uskumine, et varjud on lihtsalt varjud, on kah tegemine,» selgitas ta, «ja pealegi rumal. Võid parem mõelda, et kui kõigis maailma asjades on palju enamat peidus, kui me teame, siis võib ju nii olla ka varjudega. Ja pealegi teeb nad varjudeks jälle ei miski muu kui tegemine.»Nüüd tekkis pikem vaikus ja ma ei mõistnud enam isegi midagi pärida.«Varsti on päeval lõpp,» sõnas don Juan taevasse vaadates. «Sa püüa koguda seda valgust, seda , sest sind ootab veel viimane harjutus.»Seejärel lähenesime kahele umbes inimesesuurusele kaljurahnule. Nende vahemaa võis olla oma neli-viis jalga. Don Juan peatus rahnudest umbes kümne jala kaugusel, tema nägu oli pööratud läände. Seejärel näitas ta mulle kätte koha. Pidin neid jälgima, ristates silma vaated - nii olin teinud ka puhkepaiga väljavalimisel. Ent korraldust andes täpsustas don Juan, et nüüd, erinevalt platsi valimisest, pean ma pilke ristates siiski kaljudele fookustama. Selle juures peab üks vari katma teist. Just nii olevat võimalik aista seda, mis varjudest välja voogab. Ütlesin, et tema jutt ei hiilga just selguse poolest, kuid ta väitis, et kõike seda polevat kuidagi võimalik täpsemalt kirjeldada.186Kõik minu püüded don Juani käske täita kujunesid viljatuks -kui mul midagi välja võideldes õnntuski, siis oli see peavalu... Tema aga ei hoolinud mu vaevadest põrmugi, ronis hoopis kup-peljale kaljutipule ja hõikas sealt, et otsigu ma kaks pikka ja kitsast kivitükki. Käte abil täpsustas ta, milliseid just silmas peab.Leidsingi sellised kitsaservalised kivid ja andsin temale. Don Juan surus nad kaljupragudesse - umbes jalg maad vahet, käskis mul seista näoga lääne suunas ja korrata harjutust, nüüd juba kivide varje vaadates.Seekord oli asi hoopis teine - pea otsekohe suutsin ma pilke ristates sulatada varjud kokku. Märkasin, et tekkinud varjul oli uskumatu sügavus ning koguni omalaadne läbipaistvus. Vahtisin varju nõiutuna: milline sügavusteravus! Iga detaili varju allajäävast alast, iga krühmukenegi oli selgesti eristatav; vari kõige selle kohal meenutas aga eriliselt läbipaistvat filmilinti.Kartes kujutust kaotada, ei julgenud ma silmigi pilgutada. Lõpmatuseni ei saanud see kesta, pilgutasin viimaks silmi, kuid detailid ei kadunud kuhugi - silmad läksid niiskeks ja see tegi pilgu vaata et teravamakski. Mul oli tunne, nagu vaataksin maailmale mõõtmatust kõrgusest. Midagi sellist polnud ma varem ealeski kogenud. Samuti märkasin, et suutsin uurida varju ümbrust, ilma et fookustatud alast midagi kaoks. Ja siis äkki ei olnudki see, mida ma vaatasin, enam kalju. Ma nagu oleksin maandunud täiesti uude, tundmatusse maailma. See ülimalt ebatavaline tajumus kestis vahest sekundi, ja siis kadus kõik. Instinktiivselt vaatasin üles don Juani poole. Ta oli mu oma kehaga valgusest ära lõiganud ja seisis näoga minu poole.Kirjeldasin talle oma ebatavalisi tundmusi ning ta tunnistas, et pidi sekkuma, kuna oli näinud, et olin juba kaduma läinud. Meil kõigil olevat kaasasündinud kalduvus niisuguste üleelamiste puhul endale järele anda. Pidanuksin hoidma vaatepilti, kuid se

llele mitte alluma, sest tegemine polegi midagi muud kui teatud järeleandmine.Kurtsin, et ta oleks pidanud mind eelnevalt hoiatama, mida mul oodata on, ja ütlema, mida mul vaja teha, ent ta selgitas, et ei võinud ju ette teada, kas mul üldse õnnestubki varje kokku viia.Tunnistasin, et olen nüüd mittetegemise asjus veel suuremas segaduses kui varem. Don Juan aga väitis, et peaksin olema saavutatuga rahul - ometi kord olin ma õigel teel ning suutsin maailma vähendamisega teda suurendada; olgugi, et jäin veel187lilkaugele maailma joonte tajumisest, olin ma siiski õigesti kasutanud kivide varje kui ust mittetegemisse.Väide, et olin suurendanud maailma selle vähendamise teel, ajas mu täiesti sassi. Poorse kaljupinna detailid väikesel fikseeritud pinnalapikesel said mulle suureks, senihoomamatuks maailmaks, ja ometi oli see ju vaid osake suurest kaljust. Kui aga don Juan valguse ette astus ning ma vaatasin kõike jälle nagu tavaliselt, muutusid detailid mittemidagiütlevateks, augukesed suuremateks, kuid ilmetuiks, tardunud laava toon läbipaistmatult tuhmiks - ühesõnaga, kõik kaotas selle särava fluidumi, mis oli teinud kaljust uue isepärase tõelisuse.Don Juan võttis nüüd need kaks kivi, asetas nad õrnalt sügavasse lõhesse ning istus, jalad risti, maha. Ta osutas endast vasakule poole ja soovitas seal minulgi istet võtta.Päris kaua ei vahetanud me sõnakestki. Seejärel einetasime - samuti vaikuses. Alles siis, kui päike oli juba loojunud, pöördus ta äkki minu poole, pärides, kuidas mu «unenägemineedeneb.Pihtisin, et algul oli olnud kõik küllalt lihtne, kuid nüüd ei suuda ma unenäo käigus enam kuidagi oma kätele tähelepnu fikseerida.«Kui sa unenägudega alustasid, kasutasid sa seejuures minu jõudu, sestap sul kergem oligi,» lausus ta. «Nüüd oled sa aga tühi. Aga sa pead katseid jätkama, kuni sul tekib sinu enda jõud. Unenägude jälgimine une ajal on mittetegemise rakendamine nendesamade unenägude suhtes, ja kui sul on edu mittetegemises üleüldse, siis edeneb ka unenägemine. Kunst on selles, et sa ei tohi loobuda unenägemisel kätele tähelepanu pööramisest. Isegi mitte siis, kui sa ei usugi, et sellel jälgimisel mingi mõte võib olla. Nagu ma juba ennegi olen rääkinud, pole sõjamehel uskuda vajagi, veel enam - kui ta tegutseb ilma uskumata, ongi see just mittetegemine.»Me vaatasime teineteisele otsa.«Midagi enamat ei saa ma sulle unenägemisest rääkida,» lausus ta. «Kõik, mida ma võin öelda, oosama mittetegemine. Kuid kui sa oskad sellest mittetegemisest õieti kinni haarata, siis taipad isegi, mida tuleb und nähes teha. Käte leidmine on olulisim, ning ma usun, et sa saad sellega hakkama.»«Ma ei tea, don Juan,» ohkasin ma. «Ma ei suuda endasse uskuda.»188«See polegi kõige tähtsam. Kõik taandub sõjamehe võitlusele kui sellisele; sa pead jätkama võiemist, võib-olla mitte ainult oma jõuga, võib-olla et väärilise vastasega kokku põrgates, võibolla mõne ally abiga, sellise, nagu too, kes sulle juba järgneb.»Mu parem kasi tegi krampliku, mulle endale ootamatu liigutuse. Don Juan nentis seepeale, et minu keha teab juba palju enam, kui ma arvata oskan - meid jälgiv jõud asuvat nimelt praegu meist paremal. Usalduslikult ja vaikselt lisas ta, et kahel korral tänase päeva jooksul on ally mulle juba niivõrd lähedale tulnud, et ta on pidanud sekkuma tema peatamiseks.«Päevaajal on varjud uks mittetegemisse,» sõnas ta. «Öösel, kui isegi tillukene tegemine haarab ülekaalu, saab kõik, isegi a///d, varjukuju. Aga eks ma ole sulle sellest juba rääkinud. Siis, kui ma õpetasin sulle jõu-kõnnakut.»Ma hakkasin naerma, kuid omaenese naer hirmutas mind äkki.«Kõik, millest ma olen sulle seni rääkinud, pole midagi muud kui mittetegemise erinevad vormid,» jätkas don Juan. «Sõjamees kasutab mittetegemist kõige suhtes siin maailmas. Ja siiski ei saa ma sulle sellest kõnelda rohkem, kui olen seda juba teinud. Sa pead omaenda kehal laskma leida ja tunnetada mittetegemise olemust ja jõudu.»Taas tabas mind närviline naeruhoog.«Narr on pilgata maailma saladust ainult seepärast, et sa oskad nii kenasti pilkamise-t egemis t...» Mehe ilme oli tõsine.Kinnitasin talle, et ma ei pilka kedagi, ega midagi, ainult tunnen end närvilisena

ja ebakindlamana kui kunagi varem. «Ma olen alati olnud selline,» vabandasin ma. «Ja ometi tahan ma ennast muuta. Ainult et ma olen kahjuks nii neetult abitu ja ebaküps.»«Tean väga hästi, et sa pead end viletsakeseks,» lausus don Juan. «See see sinu tegemine ongi. Ja just sellepärast soovitangi sul õppida teist tegemist. Nimelt - ma tahan, et sa nüüdsest peale kaheksa päeva jooksul endale pidevalt valetaksid. Selle asemel et aina kinnitada, et oled ebatäiuslik, mannetu, räpanegi, kuuluta nüüd endale hoopis vastupidist! Ja mis sellest, et sa niimoodi endale valetad, teades hästi, et oled üpris lootusetu nähtus.»«Aga ütle, mis mõtet niisugusel valetamisel saab olla, don Juan?»189«See võib su teatud moel teise tegemise külge haakida. Ning siis võid sa äkki aru saada, et need mõlemad tegemised on valed ja ei vasta tegelikkusele. Ning koguni seda, et nende külge klam-merdumine on tobe ajaraiskamine. Ainus tõelisus on olend sinus endas, mis peab kunagi kuhugi välja jõudma. Selle olendini jõudmine on iseenda mittetegemine.»16.JÕU PIIRKONDKaalunud käe otsas meie pudelkõrvitsate raskust, nentis don Juan, et on aeg hakata samme kodu poole seadma - olime ära tarvitanud pea kogu kaasavõetud toidutagavara. Avaldasin arvamust, et see on mitme hea päeva tee, tema aga täpsustas, et ei lähegi otse koju Sanorasse, vaid piirilinna, kus tal olevat asjaajamisi.Mõtlesin, et alustame laskumisega läbi kanjoni, kuid don Juan suundus hoopis mööda iaavamägede kõrgplatood loodesse. Tunnise käigu järel juhtis ta mu sügavasse lõhangusse, mis lõppes kahe mäestiku ühinemiskohal. Sealt algav mäenõlv ulatus peaaegu aheliku harjani, moodustades nagu silla tippude vahel.Don Juan osutas mäenõlva ees laiuvale maa-alale.«Vaata sinna - päike jääb meist paremale,» ütles ta. Ta selgitas, et keskpäeval võib päike mindata mittetegemisel. Seejärel andis ta rea juhiseid: lasta lõdvaks kõik pingul olevad rõivad, istuda maha, jalad risti, vaadata teravdatud tähelepanuga tema poolt näidatud kohta.Taevas oli peaaegu pilvitu, läänekaares polnud aga pilvi üldse. Päev oli kuum ning päikesehelgid peegeldusid tardunud laavalt. Jälgisin mulle vaatlemiseks määratud ala väga hoolikalt.Tükk aega niiviisi vahtinud, küsisin, mida õieti ma valvama peaksin.Kannatamatu käeliigutusega sundis don Juan mu vaikima.Olin väsinud. Ihkasin magama jääda. Lasin silmil poolkinni vajuda - nad valutasid, ma hõõrusin neid, kuid niisked käed ajasid nad kihelema.Vaatasin laavamägesid vaevu paotatud laugude vahelt, ja äkki lõi kogu mägi nagu särama. Ütlesin don Juanile, et piisab mul vaid pisut kõõrdi vaadata - ning kohe tundub, nagu koosneks kogu mägi erilistest valguseribakestest.»Ta soovitas mul hinge peaaaegu kinni hoida, et seda val-gusekiukeste ala kindlalt haarata, samal ajal ei tohtinud ma seda191fikseerida ka üleliia pingsalt, vaid pidin laskma pilgul koonduda kujuteldavasse punkti horisondil, otse künka kohal. Ma järgisin ta soovitust ja olingi võimeline hoomama vaatepilti lõputust ruumist, mis oli üleujutatud säraga.Peaaegu sosinal käskis don Juan mind üritada valgusepalan-gust tumedamaid laike leida, pärast säärase tumeda alakese tabamist pidin ma aga fikseerima selle asupaiga nõlvakul.Ei mingit tumedamat ala suutnud ma leida. Pilutasin silmi, et neid kohe seejärel pärani avada, ja tegin seda mitmel korral: seepeale astus don Juan mulle päris lähedale ning osutas maaalale minust paremal ja seejärel teisele, otse minu ees. Katsusin kehaasendit muuta, lootes, et ehk on perspektiivi muutumisest tumedate alade tabamisel mingit kasu, kuid don Juan raputas takistavalt mu käsivart ning käskis karmil toonil olla liikumatu ja kannatlik.Pilutasin ja kõõritasin taas silmi ning nägin valgusevõrku. Vaatasin seda pingsalt ja ajasin siis silmad pärani. Sel hetkel kuulsin ma nõrka mürinat otsekui kauge reaktiivlennuki kaja. Kogu mäeahelik minu ees oli valguselaikude päratu müriaad. Oli, nagu peegeldaksid laavasse tardunud metallikänkrad ühekorraga, otsekui unioonis, kogu neile lan

genud valgussära. Siis äkki päike justkui tuhmus ja laavamäed muutusid taas igavaks pruunikate kaljude massiks. Samal hetkel muutus ilm tuuliseks ja külmaks.Tahtsin end ümber pöörata, et näha, kas päike on tõesti pilve taha kadunud, kuid don Juan hoidis mu pead kinni ega lubanud seda liigutada. Ta ütles, et pöördudes võiksin ma näha mägede olendit all/i, kes meile järgneb ja et mul puudub veel vajalik jõud selle pildi jaoks; mürin, mida me kuulsime, olnud just nimelt ally märguanne tema lähedusest.Don Juan tõusis ning ütles, et peame ronima künkanõlva mööda üles.«Kuhu me õieti läheme?» tahtsin ma teada.Don Juan osutas paigale, mis olevatki üks neist tumedaist laikudest, mida mul märgata ei õnnestunud. Tol kohal peaks jõu väli end ilmutama.Vaevarikka ronimise järel jõudsime don Juani poolt näidatud kohale. Seal seisatas ta hetkeks paar jalga minust eespool ja otsekui tardus. Tahtsin talle lähemale astuda, kuid ta peatas mu keelava pilguga. Ta nagu otsis mingit orientiiri. Ta kukal liikus -ilmselt lasi ta pilgul üle mägede libiseda -, siis aga juhtis ta mu192kindlal sammul kaljuservani. Seal istus don Juan korraks maha ning asus kaljult lahtist pori eemaldama, varsti kaevas ta sõrmede abil juba väikest kivinukikest maa seest välja. Selle töö jättis ta minule lõpetada.Kui olin kivitüki kätte saanud, käskis ta selle otsemaid särgi alla, vastu ihu peita. Tegu olevat jõudu sisaldava kiviga, mis kuuluvat nüüd mulle: mul tulevat ta hiljem puhastada ja tema eest hoolt kanda.See oli seks korraks kõik ja juba me alustasimegi laskumist alla orgu; mõne tunni pärast jõudsime aga kõrgele kõrbealale laavamägede jalamil. Don Juan hoidis kõndides kena tempot ja sammus minust neli-viis meetrit eespool. Kuni päikeseloojanguni jätkasime teed lõuna suunas. Korraks me peatusime - raske pil-vevanik varjas päikese. Me jätkasime oma teed alles siis, kui ta oli silmapiiri taha ujunud. Seejärel suundusime kagusse. Kui me jõudsime künkatipule, märkasin nelja lähenevat meest. Vaatasin don Juani poole - me polnud oma retkedel kunagi inimesi kohanud ning ma ei teadnud, kuis sel puhul käituda. Don Juani tulijad ei häirinud. Ta sammus edasi, nagu poleks midagi juhtunud.Mehed lähenesid kiirustamata, neilgi näis olevat küllalt aega. Kui nad meieni jõudsid, nägin, et tegu on noorte indiaanlastega. Jäi mulje, et nad tundsid don Juani. Don Juan rääkis nendega midagi hispaania keeles. Vesteldi tasasel häälel, don Juanisse suhtuti aupaklikult. Üks neist pöördus paari sõnaga ka minu poole; sosinal pärisin ma don Juanilt, kas mul tuleb vastata, ja ta noogutas jaatavalt.Vestlusse laskudes tajusin nende sõbralikkust ja seltsimis-soovi; eriti paistis sellega silma too, kes oli mind esimesena kõnetanud. Nad rääkisid, et otsivad jõudu sisaldavaid kvartskristalle. Juba mitu päeva hulguvad nad mägedes, kuid polevat midagi leidnud.Don Juan lasi pilgul ringi käia ning viitas kaljuse maa-ala poole umbes kakssada jardi eemal.«See peaks olema hea laagripaik,» arvas ta ning seadis sammud sinna suunda. Järgnesime talle.Don Juani valitud koht oli väga korralik. Seal ei kasvanud ka põõsaid, kust võinuks murda lõkkeks raage. Pakkusin don Juanile oma abi, tema aga lausus sosinal, et tegemist tuleb erilise lõkkega nende julgete noormeeste tarvis ja et minu abi ta küll ei vaja.193Noorukid istusid kobarasse ümber minu, üks neist koguni seljaga vastu minu selga. Tundsin omajagu kohmetust.Kui don Juan okstega naasis, kiitis ta noormehi ettevaatlikkuse eest - nõiduste õppijad, olles jõudu sisaldavate ainete otsingul, istuvat ikka ringis, kusjuures kaks inimest on keskel, selg selja vastu.Üks noormeestest päris minult, kas olen leidnud mõne jõudu sisaldava kristalli. Ütlesin, et don Juan pole mind sellistele otsingutele varem kaasa võtnud.Don Juan asus ühe suure kivi kõrval tuld tegema. Kõik jälgisid teda väga tähelepanelikult, kuid mitte keegi ei rutanud abistama. Kui oksad põlema olid lahvatanud, istus don Juan seljaga vastu kivi. Tuli jäi tema paremale käele. Ilmselt aimasid noormehed, mis nüüd järgneb, minul aga polnud vähematki aimu, mil moel tuleks käituda. Märkasin, et noorukid olid istunud taas poolsõõri - kaks meest don Juanist paremal, kaks vasemal, kõigi p

ilk temale suunatud.Don Juan alustas sellest, et rääkis minust kui mägedesse tulnust, kes on siin mittetegemist õppimas. Ta ütles, et meile järgneb ally. See oli küllalt tähelepanuväärne algus ning noormehed muutsid otsemaid oma asendit, kandes nüüd raskuse vasemale jalale.Ma polnud enne märganudki, kuidas neli indiaanlast olid just istunud - küllap niisamuti nagu mina, jalad ristis -, kuid pilguhei-dust don Juanile piisas, et hoomata: ka tema oli vasaku jala istumise alla sättinud. Tema vaevumärgatavast lõualiigutusest lugesin ma välja, mida ta minu suhtes silmas pidas, ning minagi keerasin pahema jala nende kombel enda alla.Don Juan oli kunagi öelnud, et nii istub nõid siis, kui asjad on mõneti ebakindlad. Minule oli see igatahes väga ebameeldiv ja väsitav asend. Istuda niiviisi don Juani jutu lõpuni - see oleks küll üks jube katsumus. Don Juan näis minu piinu ette aimavat ja püüdis rääkida võimalikult napilt. Jaa - see siin olevat koht, kus teatud paikadest võib nimetatud kvartskristalle tõesti leida; kui need leitud on, siis tulevat nad oma senisest asukohast lahkuma «meelitada» - selleks erilist lähenemisviisi kasutades. Kristallid muunduvat siis millekski peaaegu inimesega võrreldavaks, kusjuures nende jõud on väljaspool meie oiu piire. Tavaliselt leitavat kristalle kobaratena, ning inimene, kes neile satub, peab valima viis pikimat ja parima väljanägemisega kristall-piid ning nad koba-rast eraldama. Leidja on kõrgeimal määral selle eest vastutav,194et kristallid saaksid korralikult välja nikerdatud, teravaks ihutud ja poleeritud; nad peavad võimalikult täpselt meenutama leidja enda parema käe sõrmi.Seejärel rääkis ta, et kvartskristallid on nõiarelvad, mida heidetakse vaenlase pihta. Pärast tema tapmist - kristallist viskerelv läbistab vaenlase keha - pöördub ta otsemaid peremehe kätte tagasi, nagu poleks ta sealt eales lahkunudki.Veel kõneles ta vaimu leidmisest, kes muudaks tavalised kristallid imerelvadeks; kõigepealt tulevat muidugi otsida sobiv koht vaimu kohalemeelitamiseks. See koht asub mäetipul ja ta täpsustatakse väljasirutatud käe liigutamise teel, peopesa on seejuures maa poole pööratud; koht on õige, kui peopesa tajub soojust. Nüüd järgnevat lõkke tegemine. Don Juan selgitas, et leegid tõmbavad ally ligi ja ta annab endast märku korduvate helisignaalidega. Isikul, kes a///t otsib, tuleb minna ally suunas, ta leida ning temast võitluses jagu saada. Ally tuleb nimelt maha panna, alles pärast seda on inimesel tema üle võim. Kui ally puudutab kristalle, täituvad nad tema jõuga.Ta hoiatas, et a///deks ei peetaks teisi siin hulgakaupa hõljuvaid variolevusi. Nemad polevat võimelised helisidki esile manama, olevat jõuetud ning lendlevat muidutühja.Üldiselt paeluvat a///de tähelepanu eredavärvilised suled ja hästilihvitud kristallid, kuid laiemas plaanis võib ka iga teine ese sama tulemuse anda. Tähtis pole mitte asi ise, vaid see, kes selle jõuga täidab: «Mis kasu on kenasti poleeritud kristallist, kui ei leita jõudu, mis võiks selle laadida? Ja teisest küljest: kui teil polegi kristalle, ent te leiate vaimu, siis võite panna tema teele ükskõik mille. Kui midagi paremat pakkuda pole, sättige tema ette kas või oma nina!»Noormehed itsitasid naerda. Söakam neist - too, kes oli mind kõnetanud - turtsus päris valjusti. Panin tähele, et don Juan istus nüüd juba lõdvestunult, jalad risti. Ka indiaanlsed kuulasid teda samas asendis. Püüdsin minagi võtta mõnusamat poosi, kuid parem jalg oli surnud ning tuim. Pidin püsti tõusma ja natuke paigaljooksu tegema.Don Juan tögas mind pisut: ma polevat enam põlvitamisega harjunud - nende aastate jooksul, mil ma tema ümber tiirlen, olevat ma pihilkäimisest loobunud. Eks seegi jutt teinud meestele nalja. Nad kihistasid, tõid kuuldavale naerurõkatusi ning varjasid naerul näod pihkude taha.195«Nüüd ma näitan teile midagi, poisid!» sõnas don Juan, kui nood olid oma kihistamised ära kihistanud. Oletasin, et ju tal on plaanis neile näidata mõnd jõudu sisaldavat eset. Nad kummardusid kõik korraga ettepoole ning ma arvasin, et kohe on nad ümber don Juani kobaras koos, kuid ei - pöörati hoopis vasak jalg enda alla ning võeti sisse veider asend, mida mu põlv kuidagi ei talunud.Keerasin minagi jala enda alla, keerasin nii hästi-halvasti, kui oskasin, ja avastasin, et kui ma talle just peale ei istunud, vaid säilitasin mingi poolpõlvitava asendi, siis polnudki asi nii hull.Don Juan tõusis ja kadus sõnagi lausumata kaljurahnu taha. Ta oli enne seda lõkkesse p

uid lisanud, oksad lõid särinal põlema ning pikad tulekeeled kerkisid efektselt taeva poole, ja siis äkki oli mu õpetaja jälle tagasi ja seisis täpselt seal, kus oli varem istunud. Olin rabatud: ta kandis nüüd kummalist musta kübarat, selle põhi oli ümar ja küljed teravad. Midagi piraatlikku oli tolles peakattes. Don Juan kandis veel ka pikka musta sabakuube, mis oli kinnitatud üheainsa metallnööbiga. Tagatipuks oli tal puujalg...Naer tükkis peale - küll nägi ta selles mereröövli kostüümis tobe välja! Kust on see varustus t? Leida see siit pärapõrgust? Ju pidi tal kõik kalju taga peidus olema. Mõtlesin muiates, et don Juanil jääb täiuslikust meremõrtsukast puudu veel vaid must side silmal ja papagoi õlal. Don Juan vaatas igaühele meist kordamööda otsa, tema pilk libises aeglaselt paremalt vasakule. Siis pööras pilgu üles ja jõllitas pimedusse. Ta nagu kivines korraks sellesse poosi, seejärel aga pöördus ja kadus uuesti kalju taha.Ma ei märganud, kuidas ta oli just kõndinud enne silmist kadumist - küllap pidi ta oma põlve kuidagi eriliselt painutama, et etendada puujalameest, ent kogu see kometimäng oli sedavõrd fantastiline, et ma lihtsalt ei olnud detaile tähele pannud.Kohe, kui don Juan oli kadunud, kaotasid leegid oma jõu. Mõtlesin, et tema ajakava pidi olema ülitäpselt välja rehkendatud, sest nii tema ilmumine kui ka äraminek olid okste põlemise tempoga oivalises kooskõlas.Tule ägeduse muutumine mõjus noormeestele - nad ilmutasid närvilisuse tundemärke ja võtsid kõik üheaegselt uue isteasendi.Lootsin, et don Juan taas lagedale ilmub ja maha istub, kuid seda ei juhtunud. Ta jäi meie pilgu ulatusest väljapoole. Noored mehed istusid tuimalt, mina aga olin kannatamatu.196Ma ei suutnud taibata, mida don Juan oma maskeraadiga õieti saavutada tahtis. Ootasin veel, siis aga pöördusin endast paremal istuva noormehe poole ja pärisin, et kas mõni ese don Juani atribuutikast - näiteks tema kübar ja sabakuub või siis ehk hoopis puujalg - ütles neile midagi.Noormees vaatas mulle imeliku tühja pilguga otsa. Ta oli ilmselt segaduses. Kordasin küsimust, ning järgmine mees tema kõrval vaatas mind tähelepanelikult, võimalik, et kaastundlikult.Seejärel vahetasid nad segadust väljendavaid pilke. Ütlesin, et sabakuub, puujalg ja kübar tegid don Juanist minu arvates täieliku piraadi. Selleks ajaks olid kõik neli meest mulle liginenud, nad nihelesid närviliselt ja itsitasid. Neil näis sõnadest puudu tulevat. Kõige julgem neist sai siiski lõpuks jutuotsa üles võetud ning väitis, et ei kübarat ega sabakuube polevat don Juan kandnud, veel vähem olnud tal puujalg: hoopis musta salli kandnud ta seotuna ümber pea; seljas oli aga don Juanil olnud must, maani ulatuv mungarüü.«Ei!» sekkus teine noormees. «Salli tal küll ümber pea polnud.»«Õigus!» kinnitasid teised.Minuga esimesena rääkinu vahtis mind juba täiesti uskmatul ilmel. Avaldasin arvamust, et meil tuleks juhtunu hoolikalt ja rahulikult meelde tuletada ja kõiges selgusele jõuda; küllap oli don Juan meid just selleks üksi jätnudki.Paremal istuv noormees väitis, et don Juan olnud räbalais. Ta kandnud katkutud pontðot või mingit indiaani mantlit, peas olnud tal maailma kõige lömmilöödum sombreero. Käe otsas rippunud tal aga korv; mis seal just sees oli, seda ei suutnud nooruk meenutada. Ja siiski polevat don Juan olnud ka mingi kerjus, pigem juba mees, kes on tagasi jõudnud pikalt teekonnalt ning koormatud veidrate asjadega.Noormees, kes oli näinud don Juani kapuutsiinimungana, ütles, et don Juanil polnud üldse midagi käes. Tema juuksed olnud aga metsikult sassis; jah, ta polnudki nagu päris munk, rohkem ehk röövel, kes on just munga tapnud ning endale tema riided selga ajanud.Nooruk minust vasakul muigas ja nentis, et kõik see on ülimalt veider. Tema kinnitust mööda olnud don Juan riides nagu ülik, kes parajasti sadulast maha astunud, jalas suurte kännustega nahksed ratsasaapad ja käes piits, millega ta aeg-ajalt vastu peopesa lak-197satas. Peas kandis don Juan teravatipulist Chihuahua kübarat ning vööl kaht püstolit. Ta olevat olnud kõige ehtsam jõukas rant-ðoomanik.Üks noorukeist ainult naeris vaoshoitult ega üritanudki kirjeldada seda, mida tema näi

nud oli. Küsitlesin teda, kuid ta jäigi tagasihoidlikult vaikima.Lõke oli juba kustumas, kui don Juan äkki kalju tagant välja ilmus.«Jätame need tublid noored mehed nende endi hooleks,» lausus ta. «Ütle neile viisakalt hüvasti!»Noorukite poole ta enam ei vaadanudki. Hakkas hoopis aeglaselt minema, jättes muile veel aega viisakaks lahkumiseks.Noormehed sülelesid mind.Lõke oli hääbunud, kuid kustuvad tukid andsid siiski veel piisavalt valgust. Don Juan oli tume vari minust mõni jalg eemal, noormehed joonistusid aga välja teravalt piiritletud liikumatute siluettidena.Nüüd alles jõudis juhtunu täie selgusega minuni ning värin jooksis mööda selga üies. Astusin d Juani kõrvale. Ta soovitas mul mitte enam pöörduda noormeeste poole, kes sel hetkel olid sulanud varjude grupiks. Mu kõht kiskus kokku. Keegi oleks nagu minust kinni haaranud. Ma tõin kuuldavale koguni midagi hirmuhüü-detaolist. Don Juan sosistas mulle, et mul sobiks kasutada «jõu-kõnnakut».Me sörkisime tunde. Viiel korral ma kukkusin. Don Juan loendas valjusti mu tasakaalukaotuse kordi. Lõpuks ta peatus.«Istu, toetu kividele ja kata oma kõht kätega,» kuulsin teda sosistavat.Pühapäev, 15. aprill 1962Puhteajal jätkasime teekonda. Don Juan viis mind kohani, kuhu oli jätnud auto. Olin küll näljane, ent siiski korralikult puhanud.Sõime paar kuivikut ning ionksasime mineraalvett peale. Seda oli mul autos küllaga. Tahtsin don Juani küsimustega üle külvata, kuid tema pani sõrme suule. Pealelõunal olime juba piirilinnas, kus ta pidas õigeks meil lahku minna.Läksime restorani lõunatama. Ruum oli tühi. Valisime kohad akna alla, kust oli hea vaade tänavale, ning tellisime road.198Don Juan näis raugena, ent ta silmad särasid vallatult. Muutusin julgemaks ning tulin lagedale küsimuste laviiniga. Ennekõike huvitas min too toimunud veider maskeraad.«Tutvustasin sulle natu-natuke oma mittetegemise kunsti,» ütles ta silmade vallatult hiilates.«Kuidas sa sellega küll toime tulid?! Igaüks meist nägi midagi täiesti erinevat?»«See kõik on väga lihtne,» lausus ta. «Need polnud midagi muud kui vaid maskid, sest üldse kõik, mida me teeme, on teatud maskimäng. Ja samal ajal on kõik meie teod kokku üks suur tegemine. Teadja suudab end ühendada kelle tahes tegemisega, ja nii võibki teha uskumatuid asju. Aga ega nad uskumatud olegi - nad on seda vaid nende jaoks, kes on läbinisti tegemises kinni... Sina ja need neli noort meest ei taba mittetegemisest veel midagi, ja seepärast oligi teid kerge lollitada.»«Aga mil moel sa seda ikkagi tegid?»«Seda pole mõtet sulle seletada - sa ei saaks sellest aru.»«Katsu siiski, don Juan,» palusin ma.«Noh, ütleme siis nii, et igaüks toob sündimisega siia ilma kaasa ka oma jõuväljakese, mida ka kohemaid kasutama hakatakse. Ja kõik me oleme sündimisest saadik üksteise jõuväljadega seotud. Võiks öelda, et me oleme omavahel ühendatud maailma tegemisega.-»«Too ometi mõni näide, et ma asjale pihta saaksin!»«Noh, näiteks on sinu ja minu väljad just praegu liitunud selle ruumi tegemiseks. Me nimelt teeme seda koos ja toome ta sel viisil olemisse.»«Pea nüüd kinni!» sekkusin ma. «Aga see ruum on ju siin olemas! Olemas iseenesest, ja mil moel küll mina teda loon? Ma ei tee selleks ju mitte kui midagi.»Don Juan ei tundnud mu vastuväitest eriti hoolivat: see ruum, jäi ta kindlaks, olevat loodud ikkagi just meie poolt ja tänu meile ta ka püsib sellisena, nagu ta praegu on.«Vaata,» jätkas ta, «me kõik oleme tublid ruumide tegijad, sest nii või teisiti veedame suure osa oma elust nimelt ruumides. Teadja seevastu kujundab aga välja, mis on ühendatud mittetegemisega. Ja selle välja abil saab ta luua hoopis teise maailma.»Noor ettekandja tõi meile toidud ja vaatas meid kahtlustavalt. Don Juan sosistas, et mul oleks soovitav ruttu arve ära maksta -199siis ettekandja näeb, et raha on meil olemas. «Ega ma teda umbusus süüdistada saagi,» naeris ta mürinal, «su väljanägemine on jõle.»

Maksin naisele ära ja lisasin ka jootraha, ja kui ta meid taas kahekesi oli jätnud, jäin ma õpetajat pingsalt vaatama, täpselt teadmata, kuidas meie vestlust jätkata. Ta tuli mulle ise appi.«Sinu kogu häda on selles, et sa pole veel otsustanud välja arendada omaenda jõuvälja. Ka pole su keha veel kodus mittetegemises,» lausus ta.Muidugi ei saanud ma lõpuni aru, mida ta õieti öelda oli tahtnud. Mind vaevas hoopis argisem küsimus: kõik, mida ma teada tahtsin, oli see, kas ta tõesti oli piraadi hilbud selga ajanud või ei mitte.Selle küsimuse peale möirgas ta naerda, ei muud.«Ütle otse välja!» anusin ma teda.«Aga ma ju rääkisin sulle kõik ära,» vastas ta.«Nii et sa siis ei pannud või?»«Ma ainult ühendasin oma jõuvälja sinu tegemisega,» selgitas ta, «ja sina ise tegid kõik ülejäii ka teised.»«Uskumatu lugu!» pidin ma hüüatama.«Meid kõiki on õpetatud tegemisega nõustuma,» lausus ta siis vaiksemalt. «Sa ei kujutlegi, kui tugev see kokkulepe on. Kuid õnneks on mittetegemine vähemalt niisama võimas.»Mingi imelik lainetus või kramp kiskus taas mu mao kokku, ju tekitas seda ületamatu kuristik temapoolsete seletuste ja minu poolt nii hirmus reaalsena toimunu vahel. Selleks, et end kaitsta, ja nii olin ma teinud ka palju kordi varem, jätsin ma enda jaoks siiski üles küsimuse: «Aga kui don Juan äkki siiski oli indiaanlastega kokku leppinud ning lavastas kogu selle atraktsiooni ise?...»Muutsin nüüd teemat.«Need neli õpilast, kes mulle lõpuks tundusid tumedad varjud olevat - kas nad äkki polnud a///d?»«Ei. Need olid ühe mu sõbra õpilased.»«Aga sa ju nagu ütlesid, et nad on varjud?»«Sel hetkel, kui me lahkuma asusime, olid nad otsapidi mittetegemise maailmas, ja kuna nad pole nii tobedad kui sina, muutusid nad millekski hoopis erinevaks sellest, millega sina oled harjunud. Ja sellepärast ma ei tahtnudki, et sa neid vaataksid. See oleks sulle halvasti mõjunud.»200Ma ei osanud enam midagi küsida. Ka nälg oli kuhugi kadunud. Don Juan seevastu sõi isuga ning tundus üldse olevat suurepärases tujus. Minule aga tükkis üha enam ja enam masendus kallale. Olin väsinud, olin troostitu, don Juani õpetamise-tem-po käis mul lihtsalt üle jõu. Tunnistasin nukralt, et mul pole siiski nõiaks saamise eeldusi.«Ehk aitab sind järgmine kohtumine Mescalitoga,» lohutas ta mind.Ütlesin, et mul ei tule mõttessegi sellele loota. Jah, ma ei arvesta sellega üleüldse.«Sinuga peab juhtuma veel üsna põrutavaid asju - alles siis hakkab su keha õpitust tasapidi aru saama,» arvas don Juan.Ütlesin välja mõtte, et kuna ma pole sündinud indiaanlaseks, siis arvatavasti ei ole ma kõlblik ka nõia ebatavaliseks eluks.Ta vaatas mulle pikalt otsa.«See seal on tõesti sinu maailm,» osutas ta kärarikkale tänavale akna taga. «Sa oled selle maailma kodanik ning seal on ka sinu jahimaa. Selle maailma fegem/sse-loomusest ei ole võimalik end lahti rebida. Ja just sellepärast liidab sõjamees sellegi maailma oma jahimaade hulka. Jahimehena teab sõjamees, et maailm on kasutamiseks. Ta on nagu piraat ja ta ei tunne oma südames mingeid piinu, kui võtab ja pruugib midagi. Tavainimesest erineb sõjamees just sellega, et ta ei hooli, kui ka temale endale ülekohut tehakse, teda võetakse ja kasutatakse ära.»17.VÄÄRILINE VASTANETeisipäev, 11. detsember 1962Mu püünised olid priimad, nad olid korralikult üles pandud, ma nägin jäneseid, oravaid, igasuguseid muid närilisi, aga ka rääke ja muid linde, kuid mitte kui midagi ei suutnud ma kinni püüda ning seda juba kolmandat päeva järjest.Don Juan oli öelnud varahommikul, kui ta majast lahkusime, et pean just täna ootama «jõu kingitust» - erilist looma, mis satub mu püünistesse ning kelle liha ma võin kuivatada, et saada erilist «jõu-toitu».Tema ise näis olevat mediteerimise meeleolus, ei rääkinud millestki pikemalt, ei teinu

d ettepanekuid, ja alles päeva lõpul tuli ta välja arvamusega, et keegi segab mu jahipidamist.«Kes see küll olema peaks?» Ma olin hämmastunud.Ta vaatas mind pikalt, naeratas ja raputas uskumatult pead. «Sa justkui ei aimakski,» muigas ta. «Ja ometi aimad küll, aimad kogu päeva.»Tahtsin talle algul vastu vaielda, kuid kas oli sellel mõtet -nagunii ütleb ta, et see on Catalina, ja tal on õigus: ka mina arvasin sedasama.«Nüüd me läheme kas kohe koju või siis hoopis ootame pimedust ja kasutame seda, et ta kinni püüda,» ütles don Juan.Ta jäi mu otsust ootama. Hakkasin nööre kokku lappama -neid, mida olin püüniste tegemiseks kasutanud. Ent ta peatas mu.«Istu parem!» käskis ta. «Praegu oleks küll lihtsam koju minna, kuid siiski on meil kasutada ainulaadne juhus. Ma arvan, et peame jääma. Kogu tänane etendus on ju korraldatud nimme sinu jaoks.»«Mida sa silmas pead?»«Sind ju lausa segatakse. Asi puudutab just sind. Ja segajat teame me mõlemad.»202«Sa ajad mulle hirmu peale!»«Mitte mina» naeratas ta. «See naine, kes hulgub eemal, on see, kes sind tahab hirmutada.»Ta tegi pausi ja ootas oma sõnade mõju. Pidin tunnistama, et tundsin tõesti kõhedust.Pisut rohkem kui kuu tagasi oli mul olnud ehmatav kohtumine nõiaga, keda kutsuti «la Catalina». Olin talle eluga riskides vastu astunud, kuna jäin uskuma don Juani juttu, et nõid oli tulnud tema elu järele ning et don Juan ise on sel korral võimetu end kaitsma. Pärast minu ja nõia kokkupuudet teatas don Juan aga, et nõid polnud talle üldse mingil moel ohtlik ning et kogu lugu oli vaid trikk minu proovilepanekuks.See temp tundus sedavõrd autu, et ma olin puruvihane. Minu vihapurske peale hakkas aga don Juan ümisema mehhiko rahvaviise. Ta matkis populaarseid lauljaid nii koomiliselt, et pidin tahes-tahtmata poisikese kombel naeru lõkerdama hakkama. Ta lustitas mind mitu tundi; selgus, et tema tobedate laulukeste repertuaar oli lõpmatu.«Las ma ütlen sulle midagi,» lausus ta lõpuks. «Kui meid ei tüssata, siis ei õpi me kunagi mitte midagi. Minuga on nii olnud ja küllap ka paljude teistega. Heategija kunst on viia meid kaldale. Heategija võib näidata teed ja siis tüssata. Eks ma ole seda sinuga varemgi teinud. Ju sa mäletad oma jahimeheks-saamise soovi lugu - sellist soovi polnud sul õieti ollagi, tahtsid ainult taimi uurida; ent hiljem unustasid sa juba taimed, et aga jahimeheks saada. Nüüd pead sa aga tegema hoopis rohkem selleks, et üldse ellu jääda.»«Jäta see keerutamine!» muutusin pahaseks. «See kõik on tobedus, ja ennekõike oleme me ikkagi mõistlikud inimesed.»«Kes on, kes mitte,» itsitas ta.«Ka sina oled, don Juan! Veel enam - sa oled üks kõige mõistlikumaid inimesi, keda ma üldse olen kohanud.«Hästi-hästi! Oletame, et ma olen tõesti mõistlik, ja mis siis?»Nüüd hakkasime me vaidlema, miks peavad kaks mõistlikku inimest jätkama jahmerdamist mingi naisnõiaga.«Kena, kena,» lausus ta sapiselt. «Oletame, et sa oled mõistlik mees. Sa arvad, et tead maailmast üht-teist. Aga kas sa ikka203tead! Muidugi tead sa seda, mida inimesed on teinud üksteisele ja ka sinule. Kuid see on ka kõik. Maailm on aga tabamatu ja salapärasem, kui sa arvatagi oskad.»Me istusime autosse ning sõitsime lähedalasuvasse linnakesse.Ma ei pärinudki, mis me seal õieti tegema peame. Parkisin auto restorani juurde ning jalutasime ümber bussijaama ja kaupluse. Äkki tajusin kedagi endast paremal kõndivat, don Juan ise oli minust vasakul pool. Kohe tegi don Juan äkilise kummarduse ja võttis nagu midagi maast. Seejärel haaras ta mul käest, ma komistasin ning don Juan lausa lükkas mind auto poole, laskmata mu kätt lahti isegi siis, kui ma autoust lahti keerasin. Ta surus mu autosse ja istus kohe ka ise sisse.«Sõida aeglaselt ja peatu poe ees,» käskis ta.Kui olime seisma jäänud, andis don Juan mulle peaga märku - la Catalina seisis kohas, kus don Juan oli minust ootamatult kinni haaranud. Naine tegi paar sammu auto su

unas ning seisatas siis väljakutsuvalt. Ta oli ilus, väga tumeda nahaga naine ja kaldus tüsedusele, kuid jättis siiski tugeva, lihaselise mulje. Ta ümmargusevõitu, kõrgete põsenukkidega nägu piirasid kaks pikka juuksepalmikut. Kõige enam üllatas mind tema noorus - palju üle kolmekümne ei võinud talle pakkuda.»«Tulgu ta pealegi lähemale, kui tahab,» ütles don Juan tasa.La Catalina läheneski autole. Vaatasime teineteist. Sel hetkel tundsin, et midagi ohtlikku temas olla lihtsalt ei saa. Naeratasin ja lehvitasin talle. Ta naeratas kuidagi väga tütarlapselikuit ja tõstis käe suu ette. Pöördusin don Juani poole, et öelda midagi vabandavat, teda õigustavat, kuid don Juani nägu hirmutas mind. Ta vist koguni röögatas:«Ära pööra talle selga!»Naine oli vahepeal veelgi lähemale astunud ning seisis nüüd üsna auto ukse ees. Ta naeratas endiselt. Ta hambad olid suured, valged ja väga puhtad. Siiski oli selles naeratuses midagi õudset. See oli allasurutud irvitus, ainult ta suu naeratas. Mustad, külmad silmad fikseerisid mind jäigalt. Värin läbis mu ihu. Ja siis hakkas don Juan ootamatult ja kuidagi rütmiliselt naerma.Naine pöördus, kaugenes ning kadus rahva hulka. «Kui sinus midagi ei muutu, siis astub see naine su ühel päeval lömaks nagu lutika,» ütles don Juan. «Ta on just see vääriline vasta, kelle lubasin sulle leida.»204Don Juan ütles, et tuleb oodata ennet, millest me saaksime välja lugeda, mida selle naisega ette võtta. Naisega, kes segab minu jahipidamist.«Kui me näeme või kuuleme varest, siis on meil selge, et võime teda oodata, ja teame ka, kus nimelt.»Ta pilk libises üle lähikonna. «Ei, see pole küll õige koht ootamiseks,» arvas ta seepeale.Seadsime sammud künka poole. Pimenes. Äkki lendasid põõsaste tagant välja kaks varest ning kadusid künka taha. Don Juan lausus, et küngas ongi meie eesmärgiks.Künkale jõudnud, jalutas don Juan tükk aega siia-sinna ja valis lõpuks koha vaatega kagusse. Kuivad oksad, lehed ja muu prahi korjas ta kokku ja viis eemale. Nii tekkis viie-kuuejalalise läbimõõduga puhas ala. Seejärel tõstis ta sõrme suule, lükkas mu ringi keskele, pööras mu näo lõuna suunas ning lausus vaikselt, et peaksin tema liigutust järele tegema. Nüüd alustas don Juan mingit kentsakat tantsu, hüples rütmiliselt paremal jalal, kusjuures seitsmele ühtlasele löögile järgnes kolm kiiret põtkimist.Püüdsin teda jäljendada; algul ei tulnud see välja, kuid peagi hakkas too veider tammumine juba paremini minema.«Aga mis sellest kõigest kasu peaks olema?» küsisin tasa.Mulle selgitati, et nii imiteerivat me jänest ning et varem või hiljem meelitab selline rütm ringihiilija kohale.Kui mu jänesekarglemine don Juani juba rahuldas, jättis ta hüplemise katki, mina aga pidin jätkama. Nüüd jäi don Juan teraselt kuulatama, pea kergelt ette kallutatud, ja korraks tekkis mul mulje, et ta ongi juba midagi tabanud - igatahes jäi ta asendisse, millest tundus, et nüüd kohe on don Juan valmis kellelegi kallale kargama.Minul tuli oma trampimistööd aga jätkata. Don Juan aina kuulatas, ise üleni pingul.Mõne aja pärast arvas ta, et nüüd on videvik saavutanud kogu jõu.Lasin pilgul ringi libiseda - põõsastik oli ühtlane tume mass; ka künkad ning kaljud. Mustjassinises taevas ei suutnud pilk pilvi enam eraldada. Kogu maailm oli tumedate siluettide kogum.Kuskilt kaugelt kostis looma võigas kisendus. Ma ei osanud205eristada, kas oli tegu koioti või mõne öölinnuga. Don Juan võpatas, temast kiirgus vibreerivat pinget.«Jätkame!» sosistas ta. «Ta on juba siin.»Kuuletusin. Kuid nähtavasti trampisin ma nüüd juba liialt agarasti - igatahes astus don Juan mulle jalale ning andis meeleheitlikult märku.«Rahune maha!» Muidu hirmutad ta minema.»Jälle hakkas ta minu abistamiseks takti lööma ning uuesti kuulsin ma sama häält. Näis, et see tuli üle künka lendavalt linnult.Pidin aga ühtesoodu edasi trampima, ja just siis, kui olin tüdinult järele jätnud, kuulsin imelikku kohinat. Linnuga polnud siin mingit tegemist - nii müdistab raske loom padrikus. Esmalt tuli meelde karu - kuid kust pidi karu kõrbesse saama? Vaatasin

pimedusse. Don Juan aga osutas otse üles ning sundis mind seejärel pöörduma, kuni olin näoga künka poole. Tume ja ähvardav oli see küngas. Nüüd viitas don Juani sõrm juba mingile konkreetsele punktile, kuid just samal hetkel sööstis must vari otse mulle peale. Karjatasin ja kukkusin. Nägin selgelt väljajoonistunud siluetti, see nagu purjetas minust üle ning kohe seejärel maandus mingi raske keha meie läheduses põõsastikku. Ja siis kuulsin veel ka verd tarretama panevat kisendust.Don Juan aitas muu püsti ja me läksime sõnatult mu püüniste juurde. Korjasin nad kokku ja võtsin lahti. Ka koduteel me vaikisime.«Ja mida ma siis sinu arust peaksin rääkima?» küsis do Juan lõpuks.«Aga mis see õieti oli?»«Seda, kes too oli, tead sa niisama hästi kui mina. Jäta juba ükskord ometi see «mis see siis õieti oli?»Olin enda jaoks juba leiutanud mingi tuulelohevariandi: kas ei võinud keegi selle spetsiaalselt üles lennutada? Samal ajal pidi keegi teine ta jälle otsemaid alla tõmbama. Nii võis mulle ju lendava silueti mulje jääda...Don Juan kuulas mu juttu algul küllaltki tähelepanelikult, siis aga hakkas naerma ja naeris pisarateni.«Jäta järele!» Kas see siis sinu meelest tõesti polnud naine?»Tunnistasin, et kukkudes nägin ma tõesti midagi, mis meenutas pikas särgis naisekuju. Toosama, ühteaegu ka lohelaadne ilmutis oli hõljunud aeglaselt üle minu, siis järsku kiirendanud lendu ja prantsatanud põõsasse.206Don Juan keeldus juhtunud loo edasisest arutamisest. Järgmisel päeval lahkus ta oma asju ajama, mina aga läksin vaatama Yaqui sõpru.Kolmapäev, 12. detsember 1962Kui olin jõudnud Yaqui kogukonna alale, kuulsin mehhiklasest kaup-mehelt, et ta olevat endale ostnud grammofoni koos kahekümne plaadiga. Ostnud Ciudad Oregoni laost, ja nimelt peo puhuks, millega austatakse Guadalupe Neitsit. Ettevalmistused tolleks fiestäks teinud ta Julio abi kasutades; Julio oli rändkaupmees, kes käis kaks korda kuus asulas odavate riideesemetega äri tegemas.Õhtu eel tõi Julio mänguriista kauplusse ja ühendas ta vooluvõrku. Ta tegi kindlaks, kas pill ikka mängib, keeras hääle maksimumini, hoiatas poemeest grammofoni torkimast ning otsis oma kahekümne plaadi hulgast pasliku pala.«Need plaadid on parasjagu kriime täis küll, aga kõik kriimud on mul täpselt kokku loetud,» hoiatas Julio kaupmeest.Kaupmees soovitas seda juttu oma tütrele rääkida, kuid Julio teatas, et kõige eest kannab vastutust tema ise - vahetagu plaate kes tahes. Õhtul maksab just kaupmees rikutud plaadid välja. Nii need kaks seal vaidlesid ja Julio õhetas üha enam. Ta tegi meeleheitlikke þeste kõike hoolega jälgivate indiaanlaste poole - kõrini tüdinud, lausa ahastuse piirile viidud mees oli ta. Lõpptulemuseks nõudis Julio ettemaksu. See aga kutsus esile uue, veel ägedama vaidluse teemal, mida üks rikutud plaat endast just täpselt kujutab. Kaupluseomaniku hing kargas lõpuks täis ja ta hakkas juba juhtmeid kokku kerima. Ta näis olevat selgusele jõudnud, et kõige õigem on too lärmikast põrgu saata. Korraks tunduski juba, et pidu kipub ära jääma - tema-mees on teinud kõik endast oleneva, et selle va Julioga kokku leppida, aga tulu ei mingit.Vana indiaanlane, kelle juures ma siin peatusin, kuulutas, et Yaqui rahva lood on halvad, kui nad ei suuda isegi oma kõige suuremat usupüha - õndsa Guadalupe Neitsi aupäeva - vääriliselt pühitseda.Olin juba vahele astumas, kui Blas peatas mu: kui mina mingi ettemaksu teeksin, lõhuks kaupmees ise plaadid ära.207«Tema on see kõige hullem, tema on tõeline vereimeja! Las aga maksab!»Pika vaidluse peale, mille juures kõik kokkutulnud olid minu üllatuseks just Julio poolel, jõuti lõpuks rahuldava otsuseni: sissemaksu pole vaja, kuid vastutus jäägu siiski kaupmehe kanda.Minemakihutava Julio mootorrattast keerdus taeva poole päratu tolmupilv; Julio kiirustas kogukonna kaugemate perede poole. Blas' kommentaar oli lihtne: Julio tahab ostjate juurde jõuda, enne kui nood peol kogu raha nagunii maha prassivad.Pidu algas varakult. Kaupmehe tütar pan» plaadi grammofonile, langetas nõela, kostis kohutav trompetiröögatus ning paar kitarri ja mingi kriiskav-peenike vile lõid loo laht

i.Neli noort mehhiklast tuiskasid kaupmehe kahe tütre ning kolme ülejäänud naisega tantsu keerutama. Yaquilased ise ei tantsinud, kuid jälgisid suure lustiga karglejate iga liigutust. Neile jätkus pealtvaatamisest ja odava tequila trimpamisest.Igaühele, keda siin tundsin, tegin ma klaasi jooki välja. Kartsin südames nende võimalikku salaviha. Sebisin nende keskel, tegin kõigiga juttu ja pakkusin aga rahvale juua. See stiil läks läbi, kuid ainult senikaua, kui märgati, et ma ise üldse ei joogi. See pahandas kõiki, ja nüüd tajusid nad, et mina ikka tõeliselt nende hulka ei kuulu. Nad muutusid tusasteks ning mulle hakati vaatama kavalusega segatud vimmaga.Mehhiklased - niisama purjus kui indiaanlasedki - olid jälle tähele pannud, et ma ka ei tantsi. See ärritas neid ehk enamgi. Nad muutusid aina pealetükkivamaks: keegi sikutas mind kättpidi grammofoni juurde, teine jälle nõudis, et ma kohemaid terve klaasitäie tequiläi hinge alla viskaks - nii tõestavat ma, et olen ikka «macho».Püüdsin neid rahustada ning naersin idioodi kombel, tegin näo, et mu olukord pakub mulle lõbu. Siis ütlesin, et mulle meeldiks hakatuseks üks tants maha lüüa ja alles seejärel juua. Keegi mees hüüdis pala nime, grammofoni juures askeldav tüdruk asuski vastavat plaati otsima. Ta tundus parajalt purjus olevat, tundus sellest hoolimata, et ma polnud naisi joomas märganudki. Igatahes oli tal raskusi plaadi panemisega pöörlevale kettale. Noormees kuulutas, et too plaat aga polevatki tvist ja hakkas ise plaadivimas tuhnima. Teised kogunesid tema ümber ning mina jäin korraks üksinda. See oli soodne hetk kaupluse nurga taha kadumiseks. Sain valgustatud alast välja.208Seisin nüüd paarikümne meetri kaugusel pimeduses põõsaste vahel ja pidasin aru, mis edasi teha. Olin väsinud. Tundus, et on õige aeg autosse istuda ja koju sõita; kui seda teha tasahilju, siis ei märgatagi mu kadumist. Läksingi niisiis Blas' maja poole, kuhu olin auto parkinud.Grammofoni ümber seisjad otsisid vist ikka veel õiget plaati, igatahes kostis valjuhääldajast vaid kahinaid-krabinaid. Ent lõpuks hakkas siiski kõlama kauaotsitud tvist. Mõtlesin, et nüüd asutakse mind agarasti otsima, ja mulle tuli naer peale.Aeg-ajalt jalutas mulle vastu tumedaid inimsiluette; ju suunduti peoplatsi poole. Üksteisest möödudes pomisesime mõne sõna juttu ja nentisin, et oli olnud täitsa tore pidu.Enne järsu teekäänakuni jõudmist märkasin veel kaht inimkuju, keda ma aga ei tundnud. Sellest hoolimata tervitasin neidki. Grammofon plärises endistviisi. Oli pime, peaaegu tähitu öö, kuid kaupluse poolt tulev valgus võimaldas mul siiski midagi näha. Blas' maja oli juba päris lähedal, kiirendasin sammu ja märkasin äkki endast vasakul teeserval kükitavat kuju - ju pidi too veel enne mind peolt lahkunud olema. Ent siiski pani üks asi mind imestama; teatud vajadustest ajendatud kükitusi sooritasid indiaanlased -puhas rahvas - harilikult ikka varjatumalt ja kusagil põõsastes. Kas pole äkki tegemist joobnuga?Igaks juhuks laususin siiski viisaka tervituse. Vastuseks kõlas aga võigas röögatus!.... Mu ihukarvad tõusid püsti. Olin nagu ðokiseisundis, siis aga pistsin pikemata punuma. Silmanurgast nägin, et see oli naisterahvas. Ta seisis kentsakalt kummargil, liikus paar sammu minu poole ja hüppas siis õhku. Mina jooksin, naine kargles aga mu kõrval otsekui hiiglaslik lind ega jäänud sammugi maha. Enne Blas'i majani jõudmist lõikas ta mu tee ära ning me peaaegu põrkasime kokku. Kalpsasin üle madala kuiva kraavi ning olin lõpuks ometi toas.Kui olin oma loo BlasMle ära rääkinud, tundus mulle, et see talle erilist huvi ei pakugi. Ta arvas, et mind on kenasti ninapidi veetud - indiaanlastele meeldivat võõraid narritada.Läbielamused tol peoõhtul olid mu närvisüsteemi viimseni ära kurnanud, ja juba järgmisel päeval sõitsin ma don Juani juurde, ehkki olin varem otsustanud hoopis koju tagasi pöörduda. Kui don Juan õhtul koju jõudis, rääkisin talle minuga juhtunu ühe hooga hingelt ära. Lisasin ka Blas' hinnangu. Don Juan muutus nagu209

murelikuks; jah - ma võisin selles tema murelikkuses muidugi ka eksida, kuid selline mulje jäi.«Ära selle mehe sõnu üleliia usu,» ütles ta töiselt. «Tema ei tea nõidadevahelistest võitlustete kui midagi. Ja sina oleksid pidanud taipama, et asi on tõsine - eriti seepärast, et vari oli vasemal. Ning ära joosta poleks sa ka tohtinud!»

«Mida ma siis tegema oleksin pidanud? Seisma jääma või?»«Just nimelt. Kui sõjamees kohtab vaenlast, kes pole tavaline inimolend, peab ta sisse võtma oma asendi. See on ainus võimalus jääda haavamatuks.»«Mis jutt see on?!»«See oli sul kolmas kohtumine väärilise vastasega. Ta järgneb sulle kõikjale ja ootab su nõrkusehetke. Ja sel korral ta püüdis su peaaegu kinni.»Tundisn end pahaselt ja närvilisena ning süüdistasin oma õpetajat, et ta paneb mu ohtu: «See kõik kokku on julm mäng!»«Julm oleks see tavalisele inimesele, kuid sellest ajast peale, kui hakatakse elama sõjameheelu, ei olda enam lihtinimene. Ja väärilist vastast ei otsinud ma sulle mitte selleks, et tahan sinuga mängida, sind narrida või vihastada. Selline vastane võib sind sinu teel edasi aidata. «La Catalina» puhul tuleb sul mängu panna kõik, mida olen sulle õpetanud. Sul lihtsalt pole enam teist võimalust.»Me vaikisime. Ta jutt oli mulle hirmu nahka ajanud.Siis tahtis ta, et matkiksin võimalikult täpselt hüüdu, mida olin kuulnud pärast oma tervitust. Püüdsin teha, mis võisin, ja jõudsin mingi veidra ulgumiseni, mis don Juani turtsuma ajas. Viivu pärast naeris ta juba päris ohjeldamatult.Hiljem pakkus talle veel huvi minu poolt mahajookstud vahemaa, naise kaugus minust meie kohtumäshetkel, kaugus minu majja jõudmisel, ka selle koha kaugus majast, kust ta oma hüppeid oli alustanud.«Ükski paks indiaani naine ei suuda niimoodi hüpata,» ütles ta, kui oli mu ära kuulanud. «Nad ei jõua nii pikka maad isegi mitte maha joosta.»Nüüd pidin mina talle hüppamist demonstreerima; rohkem kui neljajalasteks järjestikusteks hüpeteks polnud mina igatahes võimeline. Too naine liikus aga minu meelest edasi oma kümnejalaste hiidvolksatustega.210«Pead nüüdsest peale alati valvel olema,» lausus don Juan tungivalt. «Tea, et ta püüab sind lüasakule õlale. Ja just siis, kui oled selleks ettevalmistamata või nõrk.»«Aga mis ma pean siis peale hakkama? See kõlas vist hädiselt.«Kaeblemisel pole mingit mõtet,» ütles mu õpetaja.«Nüüdsest peale on oluline sinu elu laad ja strateegia.»Lõpuks küsis don Juan, kas ma tunnen mingit valu kõrvade taga või kuklas. Eitasin seda. Tema aga rääkis, et kui tunneksin midagi kahtlast neis piirkondades, siis tähendaks see, et olen olnud saamatu ning «la Catalinal» on korda läinud mind haavata.«Kõik, mida sa sel õhtul tegid, oli üks suur saamatus,» süüdistas ta mind. «Esmalt lähed peolea surnuks lööma, nagu sul seda ülearu oleks. See tegigi su nõrgaks.»«Kas see peab tähendama, et ma pidudel käia ei tohigi?»«Võid kaia, kus ainult tahad. Aga sa pead alati kõige eest vastutada suutma. Sõjamees elab plaanipärast elu. Ta võtab kõigest osa siis ja ainult siis, kui see tema plaanidele kasuks tuleb. Sõjamees kontrollib end alati ja teeb alati seda, mis tarvis.»Ta vaatas mind tükk aega üksisilmi, kattis siis näo kätega ja hakkas naeru kihistama: «Sa oled omadega hirmsal kombel sees! Su vastane on su jälil ning esimest korda elus ei saa sa endale enam lubada juhuslikku tegutsemist - sul tuleb ära õppida üks täiesti uus tegemine. Kui sa «la Catalina» rünnakud üle elad, tänad teda veel kunagi selle eest, et pidid selle uue elustrateegia selgeks saama.»«Aga mis siis, kui ma ei ela üle?»«Niisugused mõtted on sõjamehele võõrad. Tema järgib oma tegemisliini, selles pole aga ei võite ega kaotusi. On ainult teod!»Tüütasin teda oma pärimistega edasi ja ta jätkas:«Sõjamees ei ole teiste meelevallas. Sellel peol olid sa kloun. Ja olid seda sellepärast, et andsid end teiste meelevalla alla. Sul polnud mingit enesekontrolli ning lõpuks tuli sul plagama panna.»«Ja mida õieti oleksin ma siis pidanud tegema?»«Sinna üldse mitte minema. Või kui juba minema, siis omaenda plaanidega. Teostama oma tegemist, ei muud. See mehhiklastega sebimine tegi su nõrgaks ning nõiale oli hea võimalus kätte mängitud. Eks ta siis sättiski end teele sind ootama. Su keha juba teadis, et midagi on halvasti, ning siis hakkasid sa veel seda naist teretama ja teda kõnetama. See oli jäme viga. Sa ei tohi211oma vastasele niisugusel puhul sõnakestki lausuda. Ja tagatipuks pöörad sa talle veel

selja! Ning paned koguni jooksu - see on kõige halvem, mida üldse võimalik ette kujutada... «La Catalina» oli äärmiselt saamatu. Õige nõid - nõid, kes on midagi väärt -oleks suu otid maha niitnud. Kohe, kui sa talle selja pöörasid. Sinu ainumõeldav kaitse oleks pidanud olema sinu tants.»«Mis tantsust sa räägid?» küsisin ma.Ta ütles, et niinimetatud «jänese trampimine», mida ta mulle õpetanud oli, on sõjamehe esimene liikumine tantsude teel. Seda arendab ja avardab sõjamees kogu elu vältel. Ja sellega ta kord ka lõpetab oma elu siin maa peal.Püüdsin kõige üle kainelt järele mõelda. See oli selge, et minu ja «la Catalina» esimene kohtune oli olnud reaalsemast reaalsem. Ka ei saanud ma eitada seda, et too nõid mind tõesti oli jälitanud. Teiselt poolt ei suutnud ma taibata, kuidas see kõik ikkagi toimus. Tunnistan ausalt, et kõigest hoolimata oli mu südames siiski ka veel pisuke kahtlus, et äkki don Juan narrib mind. Ehk mõistis ta ise ellu kutsuda need kummalised jõud, mis mind kiusavad.Don Juan lõi korraks pilgu taevasse ning ütles seepeale, et äkki tasuks meil täna minna nõida üle vaatama. Selles polevat mingit ohtu - me sõidame lihtsalt tema majast mööda.«Sa pead kõiges lõpuni selgusele jõudma,» lausus don Juan. «Siis ei jää su hinge enam mingit ktlust.»Tundsin, kuidas mu peopesad higiseks tõmbusid. Istusime autosse ning ma sõitsin don Juani õpetust mööda peamagistraalile. Sealt pöörasime edasi laiale sillutamata teele. Püüdsin sõita selle keskel, kuna rasked autod ja traktorid oli teeservad vagudesse sõitnud ja mu auto oli alt madal. Venisime tihedas tolmupilves. Tee tasandamiseks kasutatud jäme kruus oli vihmade ajal tönkjaks massiks kleepunud, mudakamakad prõmmisid vastu autopõhja. Enne väikest silda käskis don Juan mul aeglasemalt sõita. Sillal istuvad neli indiaanlast lehvitasid meile. Ma polnud kindel, kas tundsin neid või mitte. Teispool silda tegi tee järsku käänaku.«Seal selle naise maja ongi,» sosistas don Juan ning osutas väheldase elamu poole, mida ümbritses bambustara.Pöörasin don Juani käsul auto ringi ja me peatusime keset teed. Meid huvitas, kas naine hakkab midagi kahtlustama; äkki näitab ta siis ennast. Seisime kümmekond minutit. See aeg tun-212dus lõputuna. Don Juan ei poetanud sõnakestki, istus liikumatult ja vahtis maja. Siis nägin lahtisest uksest väljavaatava naise siluetti. Ruum oli pime, ja seda selgemalt ta kuju esile kerkis.Viivu pärast astus naine toast õue ja jäi ukse ette meie suunas vaatama. Ma olin keeletu: võinuksin anda pea, et just sedasama naist õlina] näinuo1 kentsakalt ja hirmutavalt teed mööda hüppamas. Varsti soovitas don Juan mul edasi sõita.Kui me umbes poole tunni pärast sillutatud teele tagasi jõudsime, küsis don Juan:«Mis sa nüüd ütled? Tundsid ta ära?»Enne vastamist kahtlesin hea tükk aega. Kartsin end vastusega siduda ning ütlesin, et oli liialt pime; absoluutse kindlusega on võimatu midagi väita.Ta naeris ja tonksas mind sõbralikult.«Muidugi tema...» pomises ta.Mulle ei andnud ta aga vastuseks mahti, asetas sõrme vaikimise märgiks suule ning sosistas, et olevatki mõttetu midagi öelda - «la Catalinale» vastupanemiseks tulevat aga ära kasutada kõik, mida ta mulle on õpetanud.Teine osaTEEKOND IXTLANI18.NÕIA JÕUPIIRKOND1971. aasta maikuus tegin ma don Juanile oma õpipoisipõlve viimase külaskäigu. Läksin ta poole samas meeleolus, nagu olin seda teinud kogu meie kümneaastase tutvuse vältel - lihtsalt igatsesin ta meeldivat seltskonda.Tema juures oli parajasti ta sõber don Genaro - Mazateci indiaanlasest nõid. Kuus kuud tagasi, minu eelmise külaskäigu aegu, olin neid samuti koos kohanud. Pidin juba pärima, kas nad on kogu vahepealse aja koos olnud, kui don Genaro lausus, et talle meeldivad põhjapoolsed kõrbealad sedavõrd, et ta otsustanud just minu saabumise ajaks siiamaile tulla. Nad mõlemad naersid vandeseltslaslikult.«Sinu pärast, jah, tulimegi,» teatas don Genaro. «See on tõsi,» kinnitas don Juan takka.

Meenutasin don Genarole, et kui olin viimati siin olnud ja tema mind «maailma peatamise» juures aidata üritas, oli kõik läinud kaunis hullusti. See oli minu väike vihje selle kohta, et pelgan teda. Ta naeris ohjeldamatult, väristas keha ja siputas jalgu nagu väike laps. Ka don Juan naeris ja vältis mu pilku.«Ega sul enam himu ole mind aidata, don Genaro?» küsisin ma, mispeale ta taas naerukrampidesse langes. Juba veeretas ta end maad mööda ja heitis lõpuks kõhuli. Viis, kuidas ta seejärel põrandal ujuma hakkas, tekitas minus hirmu. Just nimelt mu keha ütles mulle, et küllap olen varsti kadunud mees. Tundsin lõpu eelaimust, ehkki mul polnud aimu, milline see lõpp võis olla.Minu eelmise külastuse ajal oli don Genaro mind tõesti püüdnud tõugata «maailma peatamisele.» Nii imelised ja otsesed olid olnud tema soovitused, et koguni don Juan ise oli pidanud õigemaks, et ma pigem lahkuksin. Niivõrd mõistatuslikud ja imepärased olid tollal don Genaro demonstratsioonid, et pidin kõik varem kogetu ümber hindama, ja seda päris ma õpipoisipäevade algusest peale.217Ja nüüd too hirmuäratav mees siin maas siis vähkreski. Ja see vähkreminegi oli vapustav: jalgadega vehklemine ühtlustus tasapisi, käed hakkasid tegema sõudmisliigutusi; varsti libises don Genaro maad mööda nagu oleksid ta all kuullaagrid. Ta aina muutis suundi, manööverdas minu ja don Juani vahel, varsti kuulus talle juba kogu maa-ala don Juani majakese ees.Don Genaro oli nimme minu ees ennegi veiderdanud. Ning iga kord kinnitas mu õpetaja pärast seda, et olin olnud juba päris «nägemise» lähedal.Et ma selleni aga siiski polnud jõudnud, tulenes nähtavasti minu instinktiivsest püüdest kõike mõistusega seletada. Nüüd ja siin olin ma aga juba teises mõttes valve! ega üritanudki don Genaro ujumisimet kuidagi ära lahendada. Lihtsalt jälgisin teda. Ja siis juhtus midagi hämmastavat: erutusega märkasin, et mu pilgud hakkasid äkki ristuma. Olin veendunud, et mitte mingil juhul ei tohi ma kasutada aju - ainult nii võib mul olla lootust hakata «nägema». Kuid suur erutus tahtis vägisi jälle mõistuse käiku lasta.Don Juan jälgis mind teraselt. Äkki puudutas ta mind. Pöörasin näo tema poole ning don Genaro jäi mu pilgu alt välja. Ja samal hetkel seisis ta, pea kergelt viltu, mu kõrval. Kuidas oli see võimalik?Ehmatasin ja hüppasin temast eemale.Don Genaro näol oli nii ehtne ja koomiline üllatuseilme, et nüüd oli minu kord naerma hakata. Kuid ma adusin, et minugi naer oli ebatavaline ja hüsteeriline. Mu keha värises kramplikes tõmblustes, mis said alguse kusagilt kõhu keskosast. Seepeale pani Genaro oma käe mu kehale ja tõmblused lakkasid kohe.«See meie väike Carlos on alati liialdustesse kalduv!» pahandas ta tehtud nõudlikul ja etteheitval toonil. Siis lisas ta don Juani matkides laitvalt: «Ai, ai, õige sõjamees ei naera kunagi niiviisi!»Ta imiteeris don Juani nii hästi, et jälle pidin ma vappuma naeruhoos.Seejärel lahkusid nad koos don Juaniga, mulle midagi seletamata. Mehed olid kadunud oma kaks tundi.Tagasi tulnud, võeti jälle don Juani maja ees istet. Nüüd aga vaikiti. Mõlemad olid kuidagi eriti hajameelsed ning kurnatud. Don Juani võinuks tukkujaks pidada, kui ta pöidlad poleks rütmiliselt liikunud.218Olin nagu millegi üle solvunud, siis aga tabasin ära teatud isteasendi, ning mõnus soojus voogas üle kogu keha. Ilmselt jäin magama, sest hääl, mis pidi olema don Juani naeruturtsatus, ajas mu üles. Mehed silmitsesid mind ja don Juan nentis, et kui ma ei räägi midagi, siis jään kohe uuesti magama.«Nii see on vist tõesti,» pidin ma tunnistama.Don Genaro laskus selili ja ma arvasin, et ta hakkab uuesti oma ujumisveidrustega peale. Seda siiski ei juhtunud. Varsti ajas ta end istukile.«On üks asi, mida sa teadma pead,» alustas don Juan.«Nimetame seda näiteks kas või üheks kuupmeetriks õnneks. Just sinule määratud isiklikuks õnneasukeseks. See meie võimalus on aeg-ajalt käeulatuses, ja erinevus tavainimese ning sõjamehe vahel seisneb selles, et sõjamees teab seda, oskab erk ja valvel olla ning oma õnneraasukese kinni püüda. Jah - õnn, vedamine, ükskõik kuidas sa seda nimetad, ilmub äkki su ette nagu väike kepike ja kutsub end haarama. Aga tavaliselt ollakse liialt rumal või laisk, ja õnn on lipsti läinud.»

«Kas sa oskad pidevalt valvel olla?» küsis Genaro minult järsku.«Ma arvan, et oskan,» laususin ma, sellesse ise tõesti uskudes.«Ja saad oma õnneraasul sabast kinni?» päris nüüd don Juan. Tema toon oli kahtlevam.«Loodan.»«Sa oskad valvel olla küll, aga ikkagi rohkem nende asjade suhtes, mida sa kindlalt tead,» arvas mu õpetaja.«Võib-olla teen ma endale illusioone, aga ma usun siiski, et olen praegu teistsugune kui terve varasema elu jooksul.»Don Genaro noogutas nõusolevalt pead.«Jaa, jaa - meie väike Carlos on praegu pingul küll ja erk kah. Kohe erk mis erk.»Muidugi sain ma aru, et nad nöögivad mind. Võimalik, et olin kinnitustes ehk liiga enesekindel olnud.«Hoobelda ma ei tahtnud,» ütlesin tõsiselt.Don Genaro kergitas kulme ja ajas ninasõõrmed puhevile. Ta heitis pilgu mu märkmikule, mis oli mul käes nagu alati, ja matkis kirjutamisliigutusi.«Minu meelest on Carlos tõesti hoopis rohkem valvel ja ärksam kui tavaliselt,» ütles don Juan Genarole.219«Aga äkki on ta just üleliia näksis ja traksis?» kahtles Genaro. «See pole muidugi kah võimatu,» nõustus don Juan.Mina pidin loomulikult vaikima.Ja siis küsis don Juan täiesti seosetult ja ootamatult: «Mäletad, mis ma su autoga tegin?» Muidugi ma mäletasin: kord ei õnnestunud mul kuidagi autot käima panna, ja ma ei tulnudki süüte sisselülitamisega enne toime, kui ta oli kinnitanud, et nüüd juba saad.Ütlesin don Juanile, et niisuguseid asju ei unustata.«Kah asi või midagi,» arvas don Juan. «Eks ju, Genaro?»«Muidugi.»Mina aga tundsin end olevat kohustatud vastu vaidlema: «Minu pähe niisugune asi igatahes ei mahu.»«Aga nüüd alles ütles!» nentis Genaro muiates.Nad mõlemad leidsid järjekordse põhjuse naermiseks ning lõpuks patsutas don Juan mind tunnustavalt seljale.«Genaro võib teha midagi hoopis nutikamat,» tähendas ta. «On ju nii?»«Miks ka mitte,» torutas don Genaro lapse kombel huuli.«Mida näiteks?» küsisin ma, püüdes ükskõikseks jääda.«Genaro võib su auto kogu täiega siit kas või minema toimetada,» lausus don Juan kindlalt.«Mi-isasja?» Jälle hakkasid mind närvitõmblused vaevama.«Selgita talle, Genaro, mida ma silmas pidasin!»«Ma arvan,» venitas too ilmsüütult ja natuke ohmult, «et vist ikka seda, et kui ma tahan, siis võin ma võtme võtta, autosse istuda ja minema vurada.»«Aja ta auto ära!» käskis don Juan, naeruläik silmis.«Miks ka mitte.» Don Genaro kõõritas mind kavalalt ja lausus siis: «Noh, see ongi tehtud!»«Kena! Lähme siis mäest üles ja vaatame selle mehe autot!»Nad tõusid aeglaselt maast. Ma ei teadnud, kas nendega kaasa minna. Siis viipas don Juan mullegi kutsuvalt.Hakkasimegi künkale ronima. Don Juan oli minust paremal ja Genaro vasemal, nad astusid küll pisut pisut eespool, kuid siiski vahetus läheduses.«Vaatame siis seda autokest!» lausus don Genaro uuesti.Don Juan ja don Genaro tegid kätega imelikke kerimisliigutusi - otsekui tiriksid nad reaalset, aga minule nähtamatut nööri. Nende samm oli samal ajal pikemaks ja kuidagi hüplikumaks muutunud,220käed pendeldasid ja korraks tundus mulle, nagu tõukaksid nad enda eest minema mingeid nähtamatuid asju. Ma polnud don Juani iial veiderdamas näinud, nüüd aga nägi see küll niiviisi välja. Mul oli natuke narr enesetunne.Varsti olimegi künkatipul. Mu silme ees laius nüüd kogu maaala mäejalamil. Sinna olin ma oma auto jätnud. Ja nüüd teda enam polnud! Mu kõht tõmbus juba traditsiooniliselt kokku. Sain endast võitu ja jooksin künkast alla. Mida polnud, seda polnud! Kogu lugu!Ma olin oma auto sinna parkinud varahommikul, kohe pärast siiajõudmist. Ja ainult pool tundi tagasi olin ma seal käinud, et võtta autost uus pakk kirjapaberit. Mäletasin,

et mul oli olnud plaan auto aknad alla keerata, sest oli väga palav, kuid loobusin sellest, kuna õhk kubises moskiitodest ja kõikvõimalikest kihulas-test. Nii et auto jäi minust siia lukustatuna.Keerlesin nagu vurrkann, vaatasin siia ja sinna. Mu mõistus keeldus auto kadumisse uskumast. Don Juan ja don Genaro matkisid suure mõnuga igat mu liigutust. Korraks sattusin eufooriasse, ent seejärel andis see maad vihale. Mudisin sõrmi, ja eks nemad teinud sama. Jah, need mehed liigutasid käsi nagu tainast proovinud pagarid.«Mis sa arvad, kulla Genaro,» oli don Juani hääl vagurast vaguram, «mis selle autoga ometi on juhtunud?»«Ma ajasin ta ära!» kuulutas don Genaro ning tegi ülimalt efektselt þeste, mis pidid kujutama auto käivitamist, käigukasti sikutamist, rooli haaramist ja ikka nii edasi. Ta võttis sisse jala-lihaste ilmselt vägagi kumava poolkükkasendi, mis meenutas juhi istumispoosi, imiteeris siis sidurdamist, põristas huuli ning lõpuks võis teda jälgivale inimesele jääda mulje, et nüüd on kogenematu juht põrutanud vastu kivi, ripub ise rooli küljes ja auto hüpleb ebatasasel teel hullupööra.See oli hämmastav pantomiim, mida don Juan loomulikult naeruga kviteeris. Oleksin minagi sellega ühinenud, kuid pärast kõike siin toimunut, õigemini toimuvat, polnud see ju võimalik! Tundsin piinlikkust, siis hirmu, lõpuks haaras mind kirjeldamatu raev ja ma nuhtlesin väikesi kive hirmsate jalahoopidega otsekui arulage. Ja siis korraga oli mu viha kadunud nagu tina tuhka. Ma tõmbasin sügavalt hinge ja rahunesin maha.Seejärel oli mul häbi don Juani poole vaadatagi. Tema aga221astus mulle lähemale ja pastutas mind rahustavalt. Ka don Genaro käsi laskus mu õlale.«Kõik on korras!» itsitas ta. «Anna kätele aga vaba voli jah! Viruta iseendale vastu nina, nii et veri lendab! Ja siis võid sa veel ka kivi võtta ja põrutada oma isiklikud hambad kurku. Aga kui sellest kõigest ikka veel natuke vähe on, eks pane siis oma munad ühe kivi peale ja äsa neile teisega!»Don Juan pidas peenikest naeru. Mul ei jäänud muud üle, kui tunnistada neile mõlemale, et nüüd on mul juba endal kah häbi oma tobeduste pärast.«Nisuke asi võib igaühega juhtuda,» oli mu õpetaja napp kommentaar.«Kas ikka võib, don Juan?» Nüüd matkis don Genaro minu kommet igat asja üle küsida. Ta tegi seda meisterlikult.Don Juani valdas aga mingi iseäralik lobatuju ja ta hakkas patrama midagi täiesti mõttetut. Umbes nagu, «et kui maailm on ülemise poolega allapidi, siis oleme meie parema poolega ülespoole, aga kui maailm pöörab end alumise poolega ülespoole, eks siis ole jälle parema küljega allapidi... Nüüd võtame aga selle juhu, kui meie ise ja ka maailm oleme ülespidise poolega allapidi, eks siis ju...» Ja latras aga edasi. Don Genaro jälgis teda truualamlikul pilgul ja tegi, nagu kirjutaks ta kogu selle joru hoolega üles. Ta tegi seda veel nii, et kiindus silmadega don Juani suule ja laskis käel aga käia. Nii kirjutasin mina siis, kui ei tahtnud silmside katkestamisega vestlust pooleli jätta. Ütle, mis ütled, aga minust loodud pantomiimportree oli vist tõetruu.Ja veidramast veidram - mind valdas järsku rahu, isegi õnnetunne. Ma ei solvunud ja juba naersingi nende kahe mehega kaasa. Kuid ega seegi olukord saanud kaua kesta, mõistus asus taas kahtlusi külvama - see, mis siin praegu toimub, on ju absurd! Kogu loos puudub loogika! Aga samas teadsin ma, et loogikast polekski abi. Ja ikkagi - kus põrgut mu auto on?! Ja jälle takerdusin ma juba ðabloonset mõttemallile, mis küsis, et kui palju küll don Juanil abilisi on... Selleks, et jõuda auto siit ära lükata. Selleks, et uks lahti muukida, sest käsipidur oli ju kõvasti peal. Aga ka esimene käik oli ju sees! Ja roolilukk - kuidas sellega?... Jah, kui palju abilisi vajas don Juan? Auto tuli ju arvatavasti maast üles tõsta. Päris suur huik inimesi peab don Juani abistama.Muidugi oli ka veel teine võimalus: keegi lihtsalt muukis luku lahti ja seejärel käivitas auto traadijupiga. Aga selleks on ju222õppinud meest vaja, ning kust sellist siin pärapõrgus leida?Mis võimalusi veel on? Muidugi võisid nad mu lihtsalt ära hüpnotiseerida. Nende liigutused mäkkeronimisel olid ju kahtlased. Jah, kui see kõik ongi nii?... Ja kas ma olen siis ka veel praegu hüpnotiseeritud? Kuid selliste olukordadega oli mul juba kogemusi - nimelt olin pannud tähele, et hüpnoosis või sellele lähedases olekus indiviid ei suuda jälgida aja kulgu; alati saabub hetk, mil ajataju kaob. Kui vaatad näiteks mäge, s

iis ühe tabamatu hetke järel leiad end vaatamas midagi muud, kas või orgu, ja sa ei mäleta üldse, millal sa end pöörasid või kas sa seda üldsegi tegid. Tekib ajalünk. Niisiis otsustasin oma kogu jõu ja tähelepanuvõime kokku võtta, uurides hoolega iga pisiasja, et märgata, kui too moment toimub.«Kus mu auto on?» küsisin ma.«Kus on auto, Genaro?» kordas don Juan mu küsimust täiesti tõsimeeli.Otsemaid hakkas don Genaro hoolega otsima; ta pööras ringi väikseid kive ning uuris, kas nende all äkki midagi peidus pole... Nii töötas ta palavikulise hoolega läbi kogu parkimispiirkonna. Kõik kivid said ümber pööratud; aeg-ajalt teeskles ta hirmsat viha ning virutas kive põõsastesse. Don Juan näis seda etendust kõigiti nautivat. Minu oli ta nagu unustanud.Järjekordne kivi sai minema visatud, nüüd jõudis don Genaro tubli kivijuraka juurde - ainuke tõeline jõmakas lähikonnas. Ta kargas sellele kallale, proovis kivi visalt ümber pöörata, kuid too oli liiga raske ning istus ka tugevasti maa sees kinni. Don Genaro ähkis ja puhkis ning kutsus seejärel don Juani endale appi.Don Juan pöördus säraval naeratusel minu poole: «Kui läheks appi?»«Mis lollusega ta üldse tegeleb?»«Ta otsib ju sinu autot,» sõnas don Juan tõsiselt.«Tont võtku! Kuidas võib auto olla kivi all?!» pahvatasin ma.-«Tont võtku! Aga miks ka mitte?» arvas don Genaro ning kaks meest möirgasid jälle naerda.Kivi ei suutnud me ka ühise! jõul liigutada. Don Juan tegi kohe ettepaneku, et läheksime tema maja juurde ja otsiksime kangiks paraja puu. Tagasiteel ütlesin välja, et kõik see kokku on jama ja komöödia. Milleks seda üldse vaja...?Don Genaro piilus kartlikult minu poole.223«Genaro on väga põhjalik mees,» lausus don Juan surmtõsiselt. «Ta on peaaegu niisama põhjalik ja täpne nagu sina.» Seepeale patsutas don Genaro mulle õlale ja tunnistas, et ta püüab kogu hingest olla just minu moodi. Seda pühalikult vandudes vahtis ta mulle hullumeelsel pilgul otsa ja ajas ninasõõrmed puhevile...Don Juan aina irvitas ja virutas lõpuks suurest lustist oma kübaragi vastu maad.Pärast pikka ümber maja tuulamist leidis Genaro lõpuks sobiva puu - osa talast -, võttis selle turjale ning me sammusime taas künka poole.Kui me hakkasime kohale jõudma, tekkis mul korraks lootus, et äkki on auto siiski olemas ja ma näen seda enne neid. Ruttasin teekäänakule, kust pilk endisele parkimisplatsile avanes. Autot muidugi polnud.Don Juan ja Genaro nägid mind läbi ja möirgasid taas nagu hullud. Mäel asusid nad aga otsekohe täie tõsidusega tohe. Jälgisin neid mõne hetke kõrvalt ja olin vapustatud: asi oli selles, et meestel oli oma tööga täielik tõsi taga, nad ei imiteerinud tööd, vaid rassisid kogu jõust. Ähiti ja karjuti. Genaro ulgus nagu koiott. Nad leemendasid higist, ning ma imetlesin, kui lihaselised ja tugevad nad on. Nende kõrval olin mina noor lõtv vesikasv.Kõik see ajas minugi end pingutama, varsti tilkusin ka mina higist. Lõppude lõpuks saime suure surmaga kivi tõesti ümber pööratud; don Genaro uuris porist maad selle all idioodi rahu ja kohusetundega.«Ei, mitte ei ole siin autot,» nentis ta.See kurb teade seljatas kaks tõsist meest taas murule, kus nad naerukrampides vähkresid.Püüdsin kaasa naerda, kuid see kukkus kehvasti välja - olin närvis..«Kuhupoole me nüüd läheme?» küsis Genaro pärast toibumist. Don Juan osutas peaga küllalt ebamsse suunda.Me kõndisime jälle läbi põõsastiku. Varsti peatus don Genaro. Jäime meiegi seisma. Siis hiilis Genaro kikivarvukil mingi põõsa juurde, piilus okste vahele ja teatas hetk hiljem, et tee mis tahad -seda pagana autot kohe mitte seal põõsas ei ole...Kõndisime edasi. Äkki andis don Genaro meile märku, et olgu me hästi vaiksed. Ta tõmbas selja kumeraks, tõusis varvastele ja tõstis käed pea kohale; don Genaro sõrmed kõverdusid otsekui224kulli haardevalmis küüned. Ta tardus ootuspinges ja meenutas niiviisi suurt S-tähte. Siis äkki viskus ta välgukiirusel mingile pikale kuivanud oksale, tõstis selle ettevaatlikult üles ning kuulutas pärast seda järjekordselt, et autot pole teps mitte.

Hetk hiljem uuris ta taas ülima põhjalikkusega iga puud ja põõsast. Ronis koguni puude otsa, et lehestik läbi kontrollida ning seejärel meile kuulutada endist, juba sada korda teatatud kurba tõsiasja.Mina aga tegelesin muuga - piinliku täpsusega püüdsin kõike meeles pidada; midagi ei tohtinud vahele jääda, sest ma tahtsin absoluutselt kindel olla selles, et kõik on järjepidev ja et ma viivukski mingisse ajatusse hetke ei lange. Ei, ei langenud - puud, põõsad, tavaline kõrbemaastik. Vaata, kuidas tahad - ühe või kahe silmaga või koguni pilke ristates.Nüüd heitsid don Juan ja don Genaro kõhuli ning asusid uurima tillukesi munakuhilaid, pisemaidki maapinnakonarusi. Neid vaadati, lõug kätele toetumas. Kuhjakesed-kraavikesed olid miniatuurne koopia meid ümbritsevast maastikust. Äkki tegi don Genaro parema käega ootamatu liigutuse, nagu midagi kinni püüdes. Don Juan ja don Genaro kargasid püsti, nad kutsusid minugi lähemale asja uurima. Don Genaro avas aeglaselt-aeglaselt oma peopesa. See oli just mu silme ees. Ning siis ootamatult lendas tema peost välja midagi musta ja uskumatult suurt. See vihises mu silme eest mööda nii ägedalt, et hüppasin tagasi ja peaaegu kaotasin tasakaalu. Don Juan pidi mind toetama.«See polnud auto,» lausus don Genaro kaeblikult. «See oli hoopis üks vastik neetud sääsk. Kui kahju!»Seepeale uurisid nad mind silmanurgast ja üsna kaua.«Oli ju sääsk, eks?» küsis don Genaro lõpuks.«Ma... mulle tundub...» kõkutasin ma.«Ära ütle, mis sulle tundub, ütle, mis sa nägid!» Don Juani hääl oli isegi kuri.«Nägin midagi, mis oli umbes varesesuurune... Ja see vare-sesuurune must asi lendas Genaro peost välja,» pomisesin ma abitult.Nii oli see kõik ju olnud, kuid minu juttu võeti erakordselt hea naljana, vaata, et kõige parema naljana sel naljakal päeval. Nüüd ei püherdanud nad, hüplesid hoopis. Ja loomulikult oldi taas läm-bumisohus.225«Arvan, et Carlosele on selleks korraks küllalt,» lausus don Juan. Ta hääl oli kähisev ja naerust ärapiinatud.Don Genaro lausus, et see tunne, iseäralik kuum tunne, muutub aina tugevamaks. Siis võttis ta peast kübara, asendas selle lõuaaluse rihma taskust võetud nööriga, nööri ühendas oma villase kollase vööga.«Ma teen oma kübarast tuulelohe,» selgitas ta mulle.Jälgisin tema tegemisi ning olin täiesti kindel, et tegemist on järjekordse jamamisega. Ja mul oli selleks ka täielik õigus, sest poisipõlves olin olnud suur asjatundja tuulelohede alal - olin valmistanud isegi eriti keeruka konstruktsiooniga lohesid, ning Genaro õlgkübarat vaadates nägin kohe, et selle serv pole küllalt jäik ja kaldub loperdama, nii et tuul teda õhku lihtsalt ei tõsta. Ja veel ka teine asi - sombreero põhi oli liialt sügav. Ta neelab tuule-hookese alla ja ei kavatsegi lendu tõusta.«Sa vist ei usu, et see lendab? küsis minult don Juan.«Ma tean, et see ei lenda,» olin ma kindel.Don Genaro ei lasknud end aga segada ning pusis nööride kallal edasi. Seejärel jooksis ta mäest alla, ja ennäe imede imet -see neetud kübarlohe lendas tõesti.«Vaata lohet! Vaata lohet!» Don Juan miskipärast lausa karjus mu peale. Lohe laperdas, hüples, kuid püsis õhus.«Ära pööra silmi lohelt kõrvale!» oli don Juani järgmine käsk.Ning siis muutus miski otsustavalt: mingi uimasus otsekui vajus mulle peale, taju hägunes, ajad segunesid - korraga oiin ma jälle oma lapsepõlve kodulinna küngastel, väike poiss tuulelohega, ja need tuulised-tuulised nõlvakud...Kuulsin don Genarot midagi kisendamas ning nägin kübarat üles-alla hulpivat; siis see langes ja langes, ning äkki - kas ei saanud sellest kübarast mu enda kadunud auto? Või lihtsalt langes ei-tea-millal ja ei-tea-kust kohaleilmunud auto katusele? See oli küll lausa võimatu, sest autot ju ei olnud ning ta ei suutnud ka kusagilt välja ilmuda, ilma et ma seda poleks näinud, kuid miskipärast klammerdusin ma siiski just selle variandi külge.«Ara võitle selle vastu! Ära võitle!» kostis kusagilt don Juani sisendav hääl.Tundsin, et midagi minu sisemuses kipub pinnale tõusma. Muljete, aistingute, kujutluste minule allumatud lained kohisesid, tõusid ja lõid mu pea kohal kokku. Uimasus, pooluni, mingi hõljumine... Ma vahtisin totakalt oma autot. See seisis üsna lähedal,

226mõnekümne sammu kaugusel, ja täiesti lagedal, avatud maa-alal. Jooksin auto juurde ja kompasin seda uskumatult.«Neetud!» röögatas don Juan. «Ära vahi seda autot! See on Genaro kübar! Kübar!» Ja siis lausa s: «Peata maailm!»Nad mõlemad vahtisid mulle otsa. Nende silmad olid nii läbitungivad, et tekitasid peaaegu füüsilist valu. Mu sisikond tõmbus kokku. Mu pea oli ühtaegu uimane ja samas valutas teravalt. Ma vajusin auto kõrvale istuli.Nad vaatasid mind ikka veel, kuidagi vähem pingeliselt, pigem uudishimulikult. Siis tõusin ma ja avasin täiesti masinlikult autoukse ning lasksin don Genaro tagaistmele. Don Juan istus tema kõrvale: see oli kuidagi ebaharilik, sest tema tavakoht oli juhi, see tähendab minu kõrval.Mul oli tunne, et sõidan läbi paksu udu. Ma ei olnud mina ise. Iiveldus ründas endiselt, kuid juhtida ma kuidagi siiski suutsin.Selja taga lõppes vaikus; don Juan ja don Genaro sosistasid midagi omavahel, siis kostis juba naeruturtsatusi - ning juba nad itsitasidki nagu alaealised.«Kas jõuame varsti kohale?» küsis don Juan ootamatult.Ma polnud sõites siiski nähtavasti täie teadvuse juures olnud, sest tema maja oli minu üllatuseks juba siinsamas.«Kohe, kohe...» vastasin ma kohmetult.Nad klugistasid taas naeru ja peksid käsi kokku.Maja ette jõudnud, hüppasin ma välja ning avasin automaatselt tagaukse. Don Genaro väljus esimesena, õnnitles mind ja tänas «elu mugavaima, kauneima, sujuvaima» autosõidu eest. Don Juan kiitis takka. Ma ei pööranud nende ilkumisele erilist tähelepanu. Panin auto hoolega lukku. Uimasena unne vajudes kuulsin ikka veel nende kärarikast juttu ja naerukõõksatusi.19.MAAILMA PEATAMINEJärgmisel päeval hakkasin kohe pärast ärkamist don Juanile küsimusi esitama. Ta lõhkus oma maja taga põletuspuid, don Genarot aga ei olnud kusagil näha. Mees märkis, et rääkida ei ole tegelikult mitte millestki. Tõin seepeale esile fakti, et kuigi mul oli õnnestunud end tagasi hoida ning ma olin jälginud don Genaro «põrandal ujumist» igasuguseid selgitusi nõudmata, ei olnud selline enesedistsipliin mul kuidagi aidanud asjast aru saada. Pärast auto kadumist olin automaatselt loobunud igasuguste loogiliste selgituste otsimisest, ent ka see ei viinud mind edasi. Selgitasin don Juanile, et minu püüe asjadest aru saada ei olnud mitte kunstlikult tekitatud tahteline akt, vaid midagi niisugust, mis oli sügaval minu sees ning võttis võimust kõige muu üle.«See on nagu haigus,» lisasin ma.«Haigusi ei ole olemas,» vastas don Juan külmalt. «On ainult järeleandmised. Ja sa annad kõike ära seletada püüdes endale järele. Kuid selgitused ei ole sinu puhul enam vajalikud.»Ma ütlesin, et suudan eksisteerida ainult korrastatuse ja arusaamise tingimustes. Meenutasin oma kaaslasele, et olin meie tutvuse jooksul ennast põhjalikult muutnud ning et sellise muutumise eeltingimuseks oli alati minu arusaamine muutumise vajalikkusest.Don Juan naeris vaikselt ja püsis siis tükk aega sõnatuna.«Sa oled väga tark,» lausus ta viimaks. «Lähed tagasi sinna, kus alati oled olnud. Kuid seekord oled tee lõpus. Sul ei ole enam kuhugi minna ja ma ei anna enam mingeid selgitusi. Mida don Genaro eile ka iganes tegi, seda peab otsustama sinu keha. Sest ta tegi seda sinu kehale.»Don Juani toon oli küll sõbralik, ent ebatavaliselt otsustav, ja nõnda võttis minus maad kõikehaarav üksildustunne. Väljendasin oma kurbust, mille peale mees naeratas. Tema sõrmed haarasid õrnalt mu käest kinni.228«Me mõlemad oleme olendid, kes surevad kord,» sõnas ta vaikselt. «Ei ole enam aega selleks, mida me oleme harjunud tegema. Pead nüüd rakendama kogu oma mittetegemise ja maailma peamata.»Don Juan võttis uuesti mu käest. Puudutus oli kindel ja sõbralik, see otsekui kinnitas, et mees muretses minu pärast, ja samal ajal tuletas meelde kõigutamatut eesmärki.«See on minu þest sinule,» ütles ta ja hoidis veel hetke mu kätt peos. «Nüüd tuleb sul minna üda nendesse sõbralikesse mägedesse.» Ja ta osutas kauge mäeaheliku suunas, mis sirutus üle

horisondi meist kagus.Sain teada, et pidin jääma sinna niikauaks, kui mu keha ütleb, et on aeg tagasi pöörduda, ja siis tema majja tagasi tulema. Seejärel tõukas mees mu auto poole, justkui mõista andes, et ei sõnad ega viivitus poole enam tarvilikud.«Mida ma peaksin seal peale hakkama?» uurisin.Don Juan raputas pead ega öelnud sõnagi.«Aitab sellest,» ütles ta viimaks siiski ja osutas sõrmega kagusse. «Mine sinna!» Ta hääl oli utunud teravamaks.Istusin autosse ja sõitsin lõuna ning seejärel ida suunas, jälgides teid, mida olime varem alati kasutanud. Parkisin auto porise tee lõppu ning rändasin tuttavat rada pidi platoole. Mul polnud vähimatki aimu, mida seal teha, seepärast lonkisin veidi ringi, otsides puhkuseks sobivat kohta. Mingil hetkel panin tähele ühte platsi vasakul. Näis, nagu oleks pinnase keemiline koostis selles paigas pisut erinev, aga tollele kohale silmi fookustades ei olnud ometi võimalik mingit vahet märgata. Jäin seisma sellest mõne jala kaugusele ja üritasin tunda - just nõnda, nagu don Juan oli mulle alati õpetanud.Jäin liikumatuks peaaegu terveks tunniks. Mõtted kadusid järkjärgult, kuni ma lõpuks ei kõnelnud enam iseendaga. Ja siis äkki tundsin ebamugavust ja pahurust. Tunne paistis lokaliseeruvat kõhus ja oli eriti tajutav siis, kui vaatasin tolle platsi suunas. See sundis mind tagasi tõmbuma ja eemalduma. Hakkasin ümbruskonda ristatud silmade pilguga uurima ja jõudsin veidi aja pärast suure tasase kivi juurde. Peatusin tolle ees. Rahn oli täiesti tava-229line - ma ei avastanud selles mingit erilist värvust või helki, aga ometi meeldis see kivi mulle. Mu keha tundis end hästi, ja kuna kogesin füüsilise mugavuse tunnet, siis istusin veidikeseks ajaks sellele suurele rahnule.Kogu ülejäänud päeva kolasin ringi platool ning ümberkaudsetes mägedes, ilma et oleksin täpselt teadnud, mida teha või oodata. Videvikus tulin tagasi tasase kivi juurde, sest tundsin, et selles paigas olen öösel kaitstud.Järgmisel päeval söandasin minna idapoolsetesse kõrgematesse mägedesse ja hilisõhtuks jõudsin ele uuele, veelgi kõrgemale platoole. Millegipärast uskusin, et olen seal varem viibinud. Kui ümbruskonda uurisin, et oma asukohta määrata, ei kohanud silm siiski midagi tuttavlikku: ka ümbritsevad mäetipud olid võõrad. Olles eelnevalt hoolikalt sobivat kohta otsinud, istusin lõpuks puhkama viljatu ja kaljuse maa-ala äärde. Tundsin soojust ja rahu. Tahtsin midagi süüa, ent leidsin, et mu toidunõu oli juba tühi. Jõin siis lihtsalt pisut vett, mis oli juba küllaltki soe ja liisunud maitsega. Veidi kaalutlenud, leidsin et oleks vist õige tasapisi tagasi minema hakata. Heitsin kõhuli ning toetasin pea kätele. Siiski tundsin ebamugavust ning olin sunnitud paaril korral asendit muutma, kuni lõpuks leidsin end lesivat näoga lääne suunas. Päike oli juba madalal ja mu silmad olid pikast päevast väsinud. Seepärast suunasin vaate maha. Märkasin suurt musta mardikat, kes ilmus nähtavale väikse kivirünga tagant. Putukas tõukas enesest kaks korda suuremat sõnnikust kera. Ma jälgisin kaua tema liikumist. Mardikat ei paistnud inimese juuresolek sugugi häirivat; ta jätkas oma varanduse trügimist üle kivide, juurte ja igasuguste maapin-nakonaruste. Niipalju kui ma aru sain, ei olnud putukas minu lähedusest üldse teadlikki. Samas ei saanud ma selles aga lõplikult kindel olla; sellised mõtisklused vallandasid rea arutlusi putuka maailma olemusest ning selle erinevusest võrreldes minu omaga. Putukas ja mina elasime küll ühes ja samas maailmas ja ometi oli see nõnda erinev meie jaoks. Süvenesin vaatepildi jälgimisse ning imetlesin, milline tohutu jõud pidi loomakesel olema, et kanda oma koormat üle kivide ja kallakute.Jälgisin mardikat kaua ning tajusin siis äkki vaikust enda ümber. Ainult tuul sahises tasa eemal põõsastikus. Vaatasin üles ja pöördusin äkki ning järsult vasakule ja märkasin hetks nõrka varju või värelust mõne jala kaugusel kaljul. Algul ei pööranud ma230sellele tähelepanu, aga siis jõudis minu teadvusse mõte, et lendlev vari oli minust pahemal. Pöördusin järsult taas sinnapoole ja nägin selgesti varju kivi peal. Mul oli veider tunne, kui nägin varju hetke jooksul kivirahnult maha libisemas, ning siis haaras maapind selle endasse just nagu kuivatuspaber tindipleki. Värin jooksis mööda mu selgroogu alla - tuli mõte, et surm vaatas mind ja mardikat.Pöördusin uuesti putukat otsima, ent ei silmanud teda enam. Arutlesin juba, et ilmselt jõudis ta oma sihini ja sokutas palli mõnda auku. Lasin näo vastu siledat kaljut l

angeda.Veidi aja pärast ilmus mardikas uuesti nähtavale. Ta ronis sügavast august välja ja peatus paari tolli kaugusel mu näost. Tundus, et putukas vaatas mind, ja ma uskusin, et ta oli saanud teadlikuks minu kohalolekust - võib-olla just nõnda, nagu mina olin saanud teadlikuks oma surmast. Me ei olnud sugugi nii erinevad - surm varitses varjuna kivi taga meid mõlemat. Tundsin ebatavalist ülevat meeleolu. Sitikas ja mina olime samaväärsed, kumbki ei olnud teisest parem. Meie surm muutis meid võrdseks.Ülev meeleolu ja rõõm olid nõnda kõikehõlmavad, et hakkasin nutma. Don Juanil oli õigus, tal oli alati õigus olnud. Ma elasin müstilises maailmas ning nagu iga teinegi, olin ma salapärane olevus - ja siiski ei olnud ma sitikast tähtsam. Pühkisin oma niiskeid silmi, ja sel ajal kui hõõrusin neid käeseljaga, arvasin märkavat inimest või midagi inimesekujulist. See näis asuvat paremal, umbes viiekümne jardi kaugusel. Istusin sirgelt ja pingutasin oma silmi; päike oli juba horisondile laskumas ja ta madal kollane kiirgus takistas nägemast. Hetke vältel kuulsin isesugust mürinat, mis oli justkui reaktiivlennuki hääl kusagil eemal. Kui oma tähelepanu sellele keskendasin ja teraselt kuulatama jäin, siis kasvas see hääl venivaks metalseks vilinaks. Seejärel vaibus ta hüpnotiseerivaks meloodiliseks heliks. Meloodia tuletas meelde elektrilist vibreerimist. Tekkis kujutlus kahest teineteisele lähenevast pingestatud kerast või siis laetud metallplaatidest. Pingutasin uuesti nägemist, et eristada isikut, kes näis ennast minu eest varjuvat, ent võisin aimata vaid tumedamat kuju põõsaste taustal. Asetasin käe näo ette päikesevarjuks ja taipasin, et tegemist oli vaid päikese muutuva sädelusega, mis tekitas varjudega mängides optilisi illusioone.Pöörasin silmad kõrvale ja märkasin koiotti rahulikult üle231tasandiku sörkimas. Loom oli üsna lähedal sellele kohale, kus arvasin enne inimese asuvat. Ta liikus umbes viiskümmend jardi lõuna poole, peatus siis äkki ja hakkas minu poole lonkima. Röögatasin paar korda, et looma eemale peletada, ent see ei mõjunud. Hetkeks tundsin hirmuhoogu; mõtlesin, et ta on marutaudis ja haarasin mõned kivid, et ennast rünnaku korral kaitsta. Kui koiott jõudis kümne-viieteistkümne jala kaugusele, tõdesin, et ta polnud sugugi sõjakas ega ärritatud. Vastupidi - loom tundus rahulik ja kartmatu. Ta aeglustas sammu ja peatus kõigest nelja või viie jala kaugusel minust. Me vaatasime teineteist ja siis ligines loom veelgi. Ta pruunid silmad olid sõbralikud ja selged. Istusin kivile ja koiott peaaegu et puudutas mind nüüd. Olin tummaks löödud. Ma ei olnud metsikut koiotti iialgi nõnda lähedalt näinud ja ainus, mida oskasin teha, oli selle loomaga rääkida just nagu koeraga. Ning siis äkki oli mul tunne, et loom «vastas» mulle. Olin täiesti kindel, et ta oli midagi öelnud. Siiski ei olnud mul aega imestada või asja üie juurelda, sest loom «rääkis» taas. Loom ei öelnud küll nõndamoodi sõnu, nin harjunud kuulma inimesi seda tegevat - tegemist oli pigem tundega, et ta rääkis. Siiski ei näinud see välja nõnda, nagu suhtleks taltsas loom oma peremehega. Koiott oli tõepoolest midagi öelnud - ta kandis üle mõtte ja see teade avaldus lausesarnaselt. Olin alguses küsinud: «Kuidas elad, väike koiott?», ning arvasin, et olin kuulnud looma vastamas: «Hästi! Aga sina?» Koiott kordas oma lauset ja ma hüppasin püstiLoom ei teinud vähimatki liigutust; minu hüpe ei näinud teda ehmatavat. Ta silmad olid endiselt sõbralikud ja selged, kui ta langetas pea ja küsis: «Miks sa kardad?» Istusin maha looma ette, kes oli rahulikult kõhuli heitnud ja jätkasin veidrat vestlust. Lõpuks küsis loom, miks ma olin sinna tulnud, ja ma vastasin, et põhjuseks oli mu soov «peatada maailm.»«Que bueno!» ütles koiott ning ma taipasin, et see oli kahte keelt oskav loom. Nimisõnad ja tegusõnad olid tal ingliskeelsed, side- ja hüüdsõnade puhul kuulsin ma aga hispaania keelt. Mul tuli mõte, et tegu on ilmseit vembumehega, ja seejärel hakkasin naerma kogu selle mõttetuse üle - naersin lausa hüsteeriliselt. Järgmisel hetkel tundsin täie raskusega kogu situatsiooni võimatust ja mu mõistus lõi vankuma. Koiott tõusis ja meie pilgud kohtusid. Vaatsin ainiti tema silmadesse ja tundsin, otsekui tõmbaksid need mind endasse. Äkitselt muutus loom säravaks, ta hakkas232lausa hiilgama. Tundus, nagu kutsuks mu mälu tagasi ühe kümne aasta vanuse mälestuse. Olin kunagi peyote mõju alla olnud tunnistajaks, kuidas tavaline koer oli muutunud unustamatuks sädelevaks olevuseks. Mulle paistis nüüd, nagu oleks too koiott siin selle mälestuse uuesti esile kutsunud ning enda kujus seda veelgi tugevdanud. Loom näis mulle praegu voolava, hõljuva ja särava olevusena. Helendus oli lausa pimestav - taht

sin katta käega silmi, et neid kaitsta, kuid ei suutnud end liigutada. Helenduv olevus puudutas mind äkki - ma ei saanud aru, kust täpselt - ja mu keha koges oivalist soojuse ning heaolu tunnet; tundus, nagu oleks looma puudutus pannud minus midagi plahvatama. Jäigastusin üleni. Ma ei tundnud enam oma jalgu ega ka muid kehaosi, ent siiski püsisin sirgena.Ma ei tea, kauaks ma sellisesse olukorda jäin. Vahepeal kadusid nii helendav koiott kui ka mäetipp, millel seisin. Mul polnud mõtteid ega tundeid. Kõik oli justkui väljalülitatud ja ma hõljusin vabalt.Äkki tundsin, et mu keha just nagu tõugati ning mind ümbritses miski, mis mu äratas. Nägin päikest enda peale paistmas, samuti märkasin kauget mäeahelikku läänes. Taevane tulekera oli oma teel juba horisondi taha kadumas. Ma vaatasin otse tema kahvatusse kiirgusse ning siis nägin ma «maailma jooni». Tajusin tohutut hulka helendavaid valgeid kriipse, mis läbisid kõike minu ümber. Hetkeks mõtlesin, et ehk tajusin vaid päikesekiiri oma ripsmetel murdumas ja sulgesin silmad ning vaatasin siis uuesti. Jooned olid pidevad; nad läbisid kõike või peegeldusid kõigelt, mis mind ümbritses. Pöördusin ringi ja vaatlesin ebatavalist, uut maailma. Jooned olid nähtavad ja täiesti püsivad isegi siis, kui pöörasin oma pilgu päikeselt kõrvale.Jäin künkatipul iseäralisse ekstaasiseisundisse ajaks, mis näis mulle lõputuna - ja siiski võis kogu sündmus kesta vaid mõned minutid, nõndakaua kui päike vajus silmapiiri taha. Ometi näis see aeg mulle otsatult pikana. Tundsin midagi sooja ja mahedat oma kehast ning kogu maailmast välja voogavat. Ma teadsin, et olin avastanud saladuse. See oli nii lihtne. Kogesin enneolematut tunnetevoogu. Veel kunagi oma elu jooksul ei olnud ma tajunud niisugust heaolu, niisugust jumalikku rahu ja tajunud niisugust mõistmist, ent siiski ei suutnud ma avastatud saladust sõnade või isegi mõtetega väljendada. Aga mu keha teadis seda.233Seejärel ma kas jäin magama või nõrkesin. Kui uuesti teadvusele tulin, leidsin enese kividel lamamas. Tõusin püsti. Maailm oli just selline, nagu olin teda alati näinud. Pimenes juba ja ma alustasin masinlikult tagasiteed auto juurde.Kui ma järgmisel hommikul kohale jõudsin, oli don Juan oma majas üksi. Küsisin don Genaro järele ja sain teada, et ta täidab lähikonnas mingit ülesannet. Hakkasin otsekohe oma ebatavalistest üleelamistest jutustama. Mees kuulas ümse huviga.«Sa lihtsalt peatasid maailma,» sõnas don Juan, kui olin lõpetanud.Vaikisime hetke ning siis lausus don Juan, et pidin tänama don Genarot abi eest. Ta ise näis olevat minuga ebatavaliselt rahul, sest patsutas mind korduvalt õlale ja itsitas rõõmsalt.«On täiesti uskumatu, et koiott võib rääkida,» laususin ma.«See ei olnud kõne, « vastas mu kaaslane.«Aga mis see siis oli?»«Sinu keha sai esimest korda asjadest aru. Aga siiski ei mõistnud sa, et tegemist polnud mitte koiottiga ja et ta ei rääkinud sinuga sel viisil, nagu mina sinuga räägin.»«Aga see koiott rääkis tõepoolest, don Juan!»«Ära aja jama! Kõikide nende õpinguaastate järel võiksid sa asjast paremini aru saada! Eile peatasid sa maailma ja võib-olla isegi nägid. Maagiline olend rääkis sulle midagi ja su keha mõistis teda, kuna maailm oli kokku varisenud.»«Ent maailm oli täpselt samasugune nagu praegu, don Juan!»«Ei, see ei olnud nõnda. Täna ei ütleks koiott sulle midagi ning samuti ei näe sa maailma jooni. Eile oli kõik see võimalik lihtsalt seetõttu, et miski oli sinus peatunud.»«Mis minus peatus?»«Eile peatus sinus see, kuidas inimesed olid sulle maailma kirjeldanud. Sünnimomendist saadik jutustatakse meile, et maailm on nii- ja naasugune, et meil ei jää muud üle, kui maailma just sellisena näha, nagu inimesed seda kirjeldanud on.»Vaatasime teineteisele otsa.«Eile muutus maailm sääraseks, nagu nõiad seda kirjeldavad,» jätkas mees. «Niisuguses maailmas räägivad koiotid just234nagu hirved, kellest olen sulle kord rääkinud, ja samuti lõgismaod ning puud ja üldse kõik elavad olevused. Ent ma tahan, et sa õpiksid nägema. Võib-olla tead nüüd, et nägemine toimub vaid siis, kui hiilitakse maailmade vahel; inimeste ja nõidade maailmade vahel. Praegu oled sa seal. Eile uskusid, et koiott rääkis sinuga. Iga nõid, kes ei näe, usuks

sedasama. Aga need, kes on võimelised nägema, teavad, et uskumine tähendab vaid enda nõia tõekspidamiste külge aheldamist. Mitteuskumine, et koiott on võimeline rääkima, on samas muidugi jälle klammerdumine inimeste maailma külge.»«Kas sa tahad öelda, et ei tavaliste inimeste ega nõidade maailm pole tegelikult reaalne?»«Need on reaalsed maailmad. Nad võivad sinu peale mõjuda. Oleksid võinud eile koiotilt küsida, mida iganes oleksid teada tahtnud, ning ta oleks olnud sunnitud sulle vastama. Ainus kurb asi on see, et koiotid ei ole usaldatavad. Nad on kavalad petised. Sinu saatus on omada kaaslasena mitteusaldusväärset looma.»Don Juan selgitas, et koiotist peab nüüd saama mulle kaaslane kogu eluks ning et nõidade maailmas ei ole koiotist sõber mitte just eriti ihaldusväärne. Sain teada, et tegelikult oleks ideaalne juttu ajada näiteks lõgismaoga, kuna nemad on suurepärased kaaslased.«Sinu asemel ei usaldaks ma iialgi koiotti,» jätkas mees. «Aga sa oled väga erinev ning ehk saab sinust tõepoolest koioti nõid.»«Mida see tähendab - koioti nõid?» «See on nõid, kes pigistab palju asju välja oma koioti vendadelt.»Tahtsin veel igasuguseid asju küsida, aga don Juan peatas mu käeliigutusega.«Oled näinud nüüd maailma jooni. Oled näinud helenduvat olendit. Sa oled nüüd peaaegu valmis kohtumiseks a/iyga. Loomulikult tead sa, et kuju, keda nägid põõsastes, oli ally. Sa kuulsid tema häält, mis kõlas nagu reaktiivlennuki undamine. Ta ootab sind tasandiku serval ja sellele tasandikule viin ma su ise.Vaikisime kaua. Don Juan hoidis käsi rinnal risti. Ta pöidlad liikusid vaevutajutavalt.«Ka Genaro peab meiega kaasa tulema,» ütles ta äkki. «Just tema aitas sul maailma peatada.»235Seejärel vaatas don Juan mulle läbitungival pilgul otsa.«Ütlen sulle veel ühe äsja,» sõnas ta ja puhkes naerma. «Praegu ei ole see tegelikult enam oluline. Genaro ei viinud su autot tavaliste inimeste maailmast mitte kuhugi. Ta lihtsalt sundis sind maailmale vaatama nõnda, nagu seda teevad nõiad, ja su autot ei olnud tolles maailmas. Genaro soovis kõigutada sinu kindlust, tema veiderdamine näitas su kehale, kui mõttetu on püüda kõigest aru saada. Ja kui ta viskas oma lohe õhku, siis sa peaaegu nägid. Sa leidsid oma auto ja olid mõlemas maailmas. Ja kuna sa tõesti uskusid, et viid meid tagasi sealt, kus arvasid olevat leidnud oma auto, pidime me naerust peaaegu lõhkema.»«Aga kuidas ta pani mu nõidade viisil maailma nägema?»«Ma olin koos temaga ja me mõlemad tunneme seda maailma. Kui seda maailma teatakse, siis piisab tema kohaletoimetamiseks teatud jõu-heli kasutamisest. Olen sulle rääkinud, et nõiad valdavad seda. Genarole on see niisama lihtne nagu sõrmi naksutada. Ta hoidis su kivide ümberpööramisega tegevuses, et su mõtteid hajutada ja kehal näha lasta.»Ütlesin oma kaaslasele, et viimase kolme päeva sündmused olid teinud paratamatut kahju minu arusaamisele maailmast. Lisasin veel, et kogu meie kümneaastase tutvuse jooksul polnud ma veel kunagi olnud nõnda erutatud - isegi mitte siis, kui olin pruukinud hallutsinogeenseid taimi.«Jõudu sisaldavad taimed on ainult abiks,» sõnas don Juan. «Tõeline muutus toimub siis, kui keha taipab, et võib näha. Ainult siis saabub mõistmine, et maailm, mida iga päev vaatame, on pelgalt kirjeldus. Minu kavatsus on olnud sulle seda näidata. Õnnetuseks on sulle jäänud vaid väga vähe aega, enne kui ally su kinni haarab.»«Kas see peab tingimata toimuma?»«Seda ei saa vältida. Et näha, on vaja õppida viisi, kuidas nõiad vaatavad maailma. Selleks omakorda on vaja välja kutsuda ally, ning kui see on tehtud, siis ta tuleb.»«Kas ei olnud võimalik mind nägema õpetada ilma a///t välja kutsumata?»«Ei. Nägemiseks on vaja õppida maailmale teist viisi vaatama. Ja ainus teistsugune viis, mida ma tean, on nõidade oma.»23620.TEEKOND IXTLANIKeskpäeva paiku pöördus don Genaro tagasi ning don Juani ettepanekul sõitsime seejärel kolmekesi uuesti nendesse mägedesse, kus olin eelmisel päeval viibinud. Läksime üles todasama rada pidi, mida minagi olin kasutanud. Kõrgplatool peatumise asemel jätkasime ron

imist, kuni jõudsime lõpuks madalama aheliku tipule. Seejärel alustasime laskumist tasasesse orgu.Puhkuseks peatusime ühe kõrge künka tipul. Koha valis välja don Genaro. Istusin masinlikult nõnda, nagu olin seda nende seltskonnas alati teinud; don Genaro jäi minust vasakule ja teine mees paremale ning nõnda asetsesime kolmnurgas.Kõrbepõösastik läikis niiskelt ja säravroheliselt pärast lühikest kevadist sadu.«Genaro jutustab sulle nüüd midagi,» lausus don Juan äkitselt. «Ta jutustab sulle loo esimesest kokkupõrkest all/ga. Eks ole, Genaro?»Don Juani häälel oli meelitav kõla. Don Genaro vaatas mulle otsa ja ajas oma huuled prunti, et suu näis ümmarguse auguna. Seejärel pööras mees keele vastu kurgulage ja avas ning sulges suud, otsekui oleksid tal krambid.Don Juan vaatas teda ja naeris valjusti. Ma ei teadnud, mida sellest arvata.«Mida ta teeb?» pärisin ma don Juanilt.«Ta on kana,» kõlas vastus.«Kana?»«Vaata ainult ta suud. See on kana tagumik ja varsti ilmub sealt muna.»Genaro suuliigutused näisid kiirenevat ja ta silmisse oli ilmunud kummaline hullumeelne pilk. Mehe suu avanes, otsekui oleksid tõmblused niigi suurt ava veel laiendanud, ja kõrist kostis krooksuvat häält. Siis surus Genaro peopesad vastu rinda ja lasi sundimatult suust veidi sülge välja.237«Neetud lugu! See polnudki muna,» sõnas ta ise murelikul ilmel.Mehe poos ja näoilme olid nõnda koomilised, et ma ei suutnud naeru tagasi hoida.«Nüüd, kus Genaro on juba peaaegu ühe muna munenud, räägib ta ehk sulle oma esimesest kohtumisest a//j/ga,» käis don Juan peale.«Võib-olla,» möönis viimane täiesti huvitult.Palusin, et ta jutustaks.Don Genaro tõusis ja sirutas käsi ja selga, kusjuures ta kondid tegid naksuvat häält. Seejärel võttis ta uuesti istet.«Olin alles noor, kui esimest korda oma a///st kinni haarasin,» alustas ta lõpuks. «Mäletan, et see juhtus pealelõunasel ajal. Hommikust saadik olin olnud põllul ja nüüd suundusin parajasti tagasi koju. Ally oli mind oodanud ja kutsus endaga maadlema. Hakkasin juba ringi pöörama, et teda üksi jätta, kui mulle äkki tuli pähe mõte, et olen tema jaoks juba piisavalt tugev. Siiski tundsin hirmu. Värin läbis mu selgroogu ja kael tõmbus kõvaks nagu palk. Muide - kui su kael muutub kõvaks, siis on see alati valmisoleku tundemärk».Don Genaro avas särgi ja näitas mulle oma turja. Ta pingutas kõiki lihaseid ja ma nägin, kui suurepärases füüsilises vormis ta oli. Mulle näis, just nagu oleks mälestus kunagisest võitlusest pingestanud selle mehe igat musklit.«Sellises olukorras,» jätkas ta, «pead alati oma suu sulgema.»Ta pöördus don Juani poole ja päris: «On see nii?»«Jah,» vastas küsitu külmalt. «All/st kinnihaaramisel saadav vapustus on nõnda tugev, et inimene võib üsna vabalt ära hammustada oma keele või välja lüüa hambad. Seetõttu peab keha olemairge ja hästi tasakaalus ning jalad peavad maast kinni hoidma.»Don Genaro tõusis püsti ja näitas mulle õiget asendit; ta põlved olid pisut nõtkus, käed rippusid külgedel ning sõrmed olid veidi kõverdunud. Mees näis olevat lõdvestunud ja ometi seisis ta kuidagi väga kindlalt maapinnal. Hetkeks säilitas ta oma asendi ning just siis, kui arvasin teda maha istuvat, sööstis ta järsku sellise hiiglasliku hüppega ettepoole, nagu oleksid tal vedrud jalgade küljes. Liigutus oli nõnda äkiline, et ma kukkusin pikali. Samal ajal238oli mul selge kujutlus, et Genaro oli haaranud kinni inimesest või siis vähemalt millestki inimesekujulisest.Tõusin uuesti istukile. Mees säilitas ikka veel tugevat pinget üle kogu keha, lõdvestas siis äkki oma lihased ja läks istus endisesse kohta.«Carlos nägi praegu sinu a//y"t,» märkis don Juan, «aga et ta on vee! nõrk, siis kukkus ta maha.»«Kas tõesti?» päris Genaro naiivsel toonil ja pungitas ninasõõrmeid.Don Juan kinnitas, et olin seda tõesti näinud.Äkki sööstis Genaro uuesti nõnda jõuliselt ettepoole, et kukkusin küljeli. Hüpe oli nii kiire,

et ma tõepoolest ei märganud, millal ta end istuvast asendist üles oli ajanud, et ettepoole tormata.Mõlemad mehed naersid väga lärmakalt ja tasapisi muutis Genaro oma hääle ulgumiseks, nõnda et see sarnanes väga koiotiga.«Ära arva, et oma a///st kinnihaaramiseks pead hüppama niisama hästi kui Genaro,» lausus don Juan hoiatavalt. «Genaro hüppab nõnda lihtsalt seetõttu, et tema ally on talle abiks. Sina ei pea tegema mitte midagi muud, kui lihtsalt tasapinnal seisma, et kokkupõrkele vastu pidada. Pead seisma just nõnda, nagu Genaro enne hüpet, ja seejärel tuleb sul edasi söösta ning ally kinni võtta.»«Kõigepealt peab ta oma medaljoni suudlema,» pistis Genaro vahele.Don Juan teatas teeseldud karmusega, et mul ei ole mingeid medaljone.«Aga tema märkmikud?» käis Genaro peale. «Oma märk-mikutega peab ta ju midagi ette võtma - need kas enne hüpet maha panema või siis märkmikke hoopis ally võitmiseks kasutama.»«Olgu ma neetud!» hüüatas don Juan näiliselt täiesti ehtsa üllatusega. «Selle peale ei ole ma el tulnud! Olen täiesti kindel, et a///t ei ole veel keegi märkmike abil maha surunud.»Selleks ajaks, kui don Genaro lõpetas koiotisarnase ulgumise ja don Juan oma naeru, olime kõik suurepärases tujus.«Mis juhtus siis, kui te olite oma a///st kinni haaranud, don Genaro?» pärisin edasi.«See oli võimas tõuge,» sõnas küsitu pärast hetkelist kõhklust. Mulle näis, et mees korrastas mõtteid.239«Ma poleks kunagi suutnud kujutleda, et see on niisugune,» jätkas ta veidi hiljem. «See oli midagi, midagi... mida ma ei oska kirjeldada. Kui ma temast kinni olin haaranud, siis hakkasime keerlema. Ally pani mu pöörlema, kuid ma ei andnud järele. Keerle-sime läbi õhu niisuguse kiiruse ja jõuga, et ma ei suutnud enam midagi ümbruses näha. Kõik oli udune. Keerlemine aina jätkus ja jätkus. Ja siis äkki tundsin, et seisan taas maapinnal. Vaatasin ennast. Ally ei olnud mind tapnud. Olin terve, olin mina ise! Taipasin siis, et mul oli olnud edu. Lõpuks ometi on mul oma ally\ Hüppasin suurest rõõmust ringi. Milline tunne see oli!Siis vaatasin ringi, et teada saada, kus ma viibin. Ümbrus oli võõras. Järeldasin sellest, et ally oli mu läbi õhu kandnud kaugele kohast, kus meie keerlemine algas. Määrasin oma asukohta ja leidsin, et mu kodu peaks olema ida pool. Niisiis hakkasin sinnapoole astuma. Aeg oli alles varajane, sest võitlus a///ga ei olnud kestnud kaua. Üsna varsti leidsingi raja ja lühikese aja pärast nägin salkkonda mehi ja naisi lähenemas. Arvasin, et nad on Mazateci indiaanlased. Inimesed kogunesid minu ümber ja uurisid, kuhu ma lähen. «Lähen koju Ixtlani,» vastasin neile. Nad uurisid, kas ma olen eksinud, ja ma vastasin jaatavalt. «Ixtlan ei asu sugugi sealpool! Ixtlani viib vastassuunaline tee, ühine meiega. Meil on toitu!» hüüdsid nad kõik läbisegi.»Don Genaro tegi pausi ja vaatas mulle otsa, just nagu küsimust oodates.«Noh ja mis edasi juhtus?» pärisingi ma. «Kas sa ühinesid nendega?»«Ei, ma ei teinud seda. Nad ei olnud reaalsed olendid. Teadsin seda juba hetkel, kui nad minu juurde tulid. Nende häältes ja sõbralikkuses oli midagi sellist, mis neid reetis. Niisiis jooksin ma minema. Nad hüüdsid mind ja kutsusid tagasi. Palved kummitasid mind, ent ma ei pööranud ringi.»«Kes nad olid?» pärisin ma.«Inimesed,» kõlas järsk vastus. «Ainult et nad ei olnud reaalsed.»«Nad olid nagu viirastused,» selgitas don Juan. «Nagu fantoomid või tondid.»«Kui olin veidi aega kõndinud, siis muutusin enesekindlamaks,» jätkas don Genaro. «Teadsin, et Ixtlan asus just sealpool, kuhu ma suundusin. Ja siis nägin kahte meest rada mööda endale lähenevat. Ka nemad näisid olevat Maxateci indiaanlased. Neil oli240kaasas küttepuid vedav eesel. Mehed möödusid minust ja pomisesid: «Tere õhtust!»«Tere õhtust,» vastasin ma ning läksin edasi. Ka mehed astusid edasi ja ei pööranud mulle enam mingit tähelepanu. Nad tundusid reaalsetena. Jooksin tagasi ja hüüdsin: «Oodake!»Mehed peatasid eesli ja seisid teine teisele poole looma, just nagu oma koormat kaitstes.«Olen eksinud neis mägedes,» alustasin ma. «Kuspool asub Ixtlan?»Mehed osutasid samasse suunda, kuhu nad ise liikusid. «Sa oled väga kaugel,» lausus üks neist. «See on teiselpool neid mägesid. Ja sinnajõudmine võtab neli-viis päeva aega.» Seejärel

mehed pöördusid ja asusid uuesti teele. Tundsin, et need olid reaalsed indiaanlased, ning ma palusin luba koos nendega rännata. Seejärel kõndisime mõne aja koos ning siis võttis üks neist toidukoti ja pakkus mulle süüa. Ma kangestusin, midagi väga imelikku oli viisis, kuidas mulle toitu pakuti. Mu keha tundis hirmu, ma hüppasin tagasi ning hakkasin eemale jooksma. Mehed ütlesid, et suren neis mägedes, kui ma nendega ei ühine, ning püüdsid mind igati kaasa meelitada. Nende palved olid väga jälitavad, aga siiski jooksin ma kogu jõust nendest eemale.Siis jätkasin ma kõndimist. Teadsin nüüd, et olin õigel teel ning et viirastused olid püüdnud mind kõrvale ahvatleda. Veidi aja pärast kohtasin veel kaheksat viirastust: nad ilmselt taipasid, et mu kavastus oli muutumatu. Nad seisid tee ääres ja vaatasid mind paluvate silmadega. Paljud pakkusid toitu ja muid kaupu, justkui oleksid nad kõigest süütud kaubitsejad. Ma ei peatunud ega vaadanud enam nende poole.Hiliseks õhtutunniks jõudsin orgu, mis näis olevat mulle tuttav. Arvasin, et oiin seal varem viibinud. Juhul kui see nii oli, siis jäi Ixtlan tegelikult põhja poole. Hakkasin ümbrust uurima, et asukohta lõplikult selgeks teha ja teekonna suunda parandada. Ringi vaadates märkasin väikest indiaanipoissi kitsi karjatamas. Ta oli ehk seitsmeaastane ja nõndasamuti riides, nagu olin isegi olnud tema vanuses. Tegelikult meenutas ta mulle iseennast - omal ajal olin just samamoodi isa kitsi karjatanud.Jälgisin poissi mõnda aega; ta kõneles iseenda ja kitsedega, nagu minagi olin tavatsenud omal ajal teha. Paistis, et tegemist oli hea kitsekarjusega, ta oli põhjalik ja hoolikas. Ta ei hellitanud loomi, kuid ei olnud ka julm.241Otsustasin poissi hüüda. Kui olin teda hõiganud, hüppas ta püsti, peitis end kaljurünkade vahele ja piilus siis sealt välja. Ta näis olevat valmis kibekiiresti minema jooksma. Poiss meeldis mulle. Ta paistis küll hirmununa, aga siisiki leidis aega, et kitsed minu vaateväljast minema ajada.Kõnelesin väikese poisiga kaua, ütlesin, et olen eksinud ning ei tea teed Ixtlani. Uurisin selle koha nime, kus viibisin, ning poisi vastus näitas, et olin paiga õieti ära arvanud. See teadmine muutis mu väga õnnelikuks, sest nüüd ei olnud ma enam eksinud. Mõtisklesin oma ally jõu üle, kes oli mu keha mõne silmapilgu vältel nõnda kaugele viinud.Tänasin väikest kitsekarjust ning hakkasin eemale sammuma. Ta ronis peiduurkast välja ja suunas oma loomad peaaegu märkamatule rajale, mis näis viivat alla orgu. Hüüdsin veel korra poissi ja ta ei jooksnud enam minema. Läksin tagasi, ja kui olin juba lähedal, siis hüppas ta uuesti põõsastesse. Kiitsin teda ettevaatlikkuse eest ja küsisin, kuhu see rada viib. Ta vastas, et alla ja et ta elab seal all. Siis uurisin ma, kas all on ka palju maju, ja sain vastuseks, et vaid üks. Minu küsimuse peale, kus teised majad on, viipas ta oru vastasküljele just niisuguse ükskõiksusega, nagu tema vanuses poisid seda ikka teevad. Seejärel hakkas väike kitsekarjus oma loomadega rada mööda alla minema.«Oota,» ütlesin ma poisile. «Olen väga väsinud ja näljane. Juhata mind oma perekonna juurde.»«Mul ei ole perekonda,» ütles väike poiss ning see vapustas mind. Ma ei tea, miks, aga tema hääl pani mu kõhklema. Poiss peatus minu kõhklust märgates ja sõnas: «Minu majas ei ole kedagi. Mu onu on läinud ning tema naine töötab põllul. Sea! all on palju toitu. Tule minuga kaasa.»Ma tundsin end peaaegu kurvana. Poiss oli samuti viirastus. Tema hääletoon ja agarus olid ta reetnud. Viirastused olid väljas minu püüdmiseks, aga ometi ma ei kartnud. Olin ikka veel uimane võitlusest all/ga. Tahtsin ally või viirastuse peale vihastuda, kuid millegipärast see ei õnnestunud. Siis tahtsin kurvastada, kuna väike poiss oli mulle meeldinud, aga ka seda ei suutnud ma teha.»Siis äkki tuli mulle meelde, et mul oli ally ja seega ei suutnud viirastused mulle midagi teha. Läksin rada mööda poisile järele. Aeg-ajalt ilmus välja teisigi viirsastusi, kes tahtsid mind kuristikesse meelitada, kuid minu tahe oli nendest tugevam. Nad kahtlemata242tajusid seda ning jätsid mu rahule. Mõne aja pärast viirastused lihtsalt seisid minu raja ääres; vahel tuli mõni mulle pisut lähemale, aga ma peatasin ta oma tahtega. Ja siis lõpetasid nad täiesti mu tülitamise.»Don Genaro jäi kauaks vait.Don Juan vaatas mulle otsa.«Mis pärast seda juhtus, don Genaro?» pärisin ma.

«Ma jätkasin kõndimist,» vastas meesPaistis, et ta oli oma jutu lõpetanud ega soovinud enam midagi juurde lisada.Ma tahtsin teada, miks oli tõsiasi, et nad talle toitu pakkusid, selle tunnuseks, et tegemist oli viirastustega.Vastust ei tulnud. Uurisin edasi, kas oli Mazateci indiaanlaste juures äkki kombeks eitada toidu omamist või siis vähemalt toidust mitte juttu teha.Don Genaro selgitas, et nii hääletoon kui ka agarus tema kõrvalemeelitamiseks ja samuti viis, kuidas nood viirastused olid toidust rääkinud, olid märkideks - ning et ta teadis seda, kuna ally oli talle abiks. Mees lisas, et omapead ei oleks ta neid iseärasusi kindlasti tähele pannud.«Kas need viirastused olid all/d, don Genaro?» küsisin ma.«Ei. Nad olid inimesed.»«Inimesed?» Aga sa ju ise väitsid, et nad olid viirastused.»«Ütlesin, et nad ei olnud enam reaalsed. Pärast seda, kui olin kohtunud a///ga, ei olnud miski enam reaalne.»Vaikisime kaua. , «Ja milline oli selle loo lõpplahendus?» küsisin ma.«Lõpplahendus?»«Ma pean silmas seda, kuidas ja millal sa jõudsid Ixtlani?»Mehed puhkesid naerma.«Ah seda pead sa siis silmas lõpplahenduse all,» tähendas don Juan. «Öelgem siis nõnda, et Genaro lool ei olnud lõpplahendust. Ja seda ei tulegi. Genaro on ikka veel teel Ixtlani poole!»Don Genaro saatis mulle läbitungiva pilgu ja pööras siis oma silmad kõrvale, et vaadata kaugele lõunasse.«Ma ei jõua iialgi Ixtlani» sõnas ta kindlalt. Mehe hääl oli vaikne, peaaegu sosin. «Siiski mõen ma oma tunnetes... jah, oma tunnetes mõtlen ma mõnikord, et on jäänud ainult veel üks samm. Ometi ei jõua ma sinna kunagi. Oma teel ei kohta ma243enam isegi midagi tuttavat; midagi ei ole enam endist viisi.»Mehed vaatasid teineteisele otsa ja nende pilgus oli midagi väga nukrat.«Oma teel Ixtlani kohtan ma vaid viirastuslikke rändajaid,» lisas don Genaro.Vaatasin küsivalt don Juani poole. Ma ei olnud mõistnud, mida Genaro oli tahtnud öelda.«Genaro kohtab oma teel vaid kaduvaid olendeid,» selgitati mulle. «Võtame näiteks sind. Sa oled viirastus. Sinu agarus ja tunded on inimeste omad. Ja sellepärast ta ütlebki, et oma teel Ixtlani kohtab ta vaid viirastuslikke rändajaid.»Äkki mõistsin ma, et don Genaro teekond oli vaid metafoor.«Sinu teekond Ixtlani ei ole niisiis reaalne,» sõnasin ma.«See on reaalne. Rändurid ei ole reaalsed. Mees osutas peaga don Juani suunas ja lisas rõhutatult: «Tema on ainus, kes on reaalne. Ja maailm on reaalne vaid siis, kui olen temaga koos.»Don Juan naeratas.«Genaro jutustas sulle oma loo,» sõnas ta, «sellepärast et eile sa peatasid maailma. Samuti arvab ta, et sa nägid, aga sa oled nõnda rumal, et ei tea seda ise. Ma räägin talle kogu aeg, et sa oled küll veider, aga varem või hiljem sa siiski näed. Igal juhul tuleb sul oma järgmisel kohtumisel a///ga - kui sinu jaoks üldse on seda järgmist kohtumist - temaga maadelda ja ta taltsutada. Juhul kui sa vapustuse üle elad, aga ma olen selles veendunud, kuna sa oled tugev ja oled elanud nagu sõjamees, siis leiad sa end tundmatul maal. Ja seejärel - nagu igal teiselgi sinu asemel -on esimene asi, mida sa teha tahad, alustada tagasiteed Los Angelesse. Aga Los Angelesse ei ole tagasiteed. Kõik, mida sa sinna oled jätnud, on igaveseks kadunud. Selleks hetkeks oled sa muidugi juba nõid, aga see ei aita sind; niisugusel silmapilgul on meile kõigile tähtis vaid fakt, et kõik, mida oleme armastanud, vihanud või enesele soovinud, on jäänud seljataha. Siiski ei muutu ega sure inimese tunded. Ja nõnda alustab nõid tagasiteed koju, teades, et tegelikult ei jõua ta sinna enam iialgi. Ta teab, et ükski jõud maa peal, isegi mitte tema surm, ei vii teda enam tagasi nende kohtade, asjade ja inimeste juurde, keda ta on armastanud. Seda jutustas sulle Genaro.»Don Juani selgitus oli nagu katalüsaator; eelneva jutu täielik mõju tabas mind alles nüüd, kui hakkasin kõike siduma omaenda elulooga.244

«Mis saab inimestest, keda ma armastan?» pärisin don Juanilt. «Kuidas nendega jääb?»«Nad kõik jäävad maha.»«Kuid kas ei ole võimalik neid kuidagi tagasi saada või siis endaga kaasa võtta?»«Ei. Sinu ally keerutab su üksinda tundmatutesse maailmadesse.»«Aga ma võin ju minna tagasi Los Angelesse, kas pole? Võiksin minna bussi või lennukiga. Los Angeles jääb ju ikka paigale, eks ju?»«Kindlasti,» sõnas don Juan naerdes. «Samuti nagu Mante-ca, Temesula, Tuscon.»«Ja Tecate,» lisas don Genaro äärmiselt tõsiselt.«Ning Piedras Negras ja Tranquitas,» täiendas don Juan naeratades. 'Seejärel lisas don Genaro veel mõned nimed ja varsti süvenesid mõlemad mehed kõige lõbusamate ja uskumatute linnade ja külade loendamisse.«Keerlemine koos a///ga muudab teiseks sinu arusaamise maailmast,» sõnas don Juan lõpuks mulle. «Arusaamine on kõige alus, ja kui see muutub, siis muutub ka maailm.»Seejärel meenutas ta mulle, et olin kord talle lugenud ühte poeemi. Mees soovis, et kordaksin seda. Mulle tuletati meelde mõned sõnad ja ma sain aru, et don Juan mõtles ühte Juan Ramõn Jimeneze luuletust. Selle nimi oli «Viimane teekond» (El Viaje Definitivo). Ma tsiteerisin seda luuletust nüüd meestele uuesti.... ja ma lahkun. Kuid linnud jäävad laulma;ja minu aed jääb ja roheline puu ja kaev.Veel paljudel õhtutel saab taevas olema sinine ja mahening kellatornis helisevad ikka kellad,just nõnda, nagu nad helisevad sellel õhtul.Inimesed, kes mind armastavad, kaovad kordja linn muutub igal aastal uueks.Aga mu vaim jääb alati kojuigatsuses rändamamõnes mu lilleaia kaugemas sopis.«See on tunne, millest räägib Genaro,» sõnas don Juan. «Et olla nõid, peab inimene olema kirglik. Kirglikul inimesel on asju ja maiseid varasid, mis on talle kallid. Kui mitte muud, siis on see245tee, mida mööda ta kõnnib. Ja Genaro jutustas sulle äsja, et ta jättis oma kire Ixtlani: Sinna jäid tema kodu, tuttavad inimesed ja asjad, millest ta oli loobunud. Nüüd rändab ta ringi oma tunnetes ja mõnikord jõuab ta peaaegu Ixtlani tagasi. See on meile kõigile omane. Genaro nimetab seda Ixtlaniks, sinul saab see olema Los Angeles. Aga minule...»Ma ei tahtnud, et don Juan räägiks enesest, ja samas ta peatuski, just nagu minu mõtteid lugedes.Genaro ohkas ja kordas luuletuse esimesi ridu pisut muudetud kujul: «Ma lahkusin. Ja linnud jäid laulma...»Hetke vältel tajusin ma ahastust ning kirjeldamatut üksindust, mis meid kõiki kolme haaras. Vaatasin don Genaro poole ja mõistsin, et kirgliku mehena pidi ta süda olema väga seotud. Oli kindlasti palju asju, millest ta oli hoolinud ja mis olid nüüd tema jaoks minevik. Tundsin selgesti, et sellel hetkel oli mälestuste jõud nõnda määratu, et don Genaro oli peaaegu pisarate äärel.Pöörasin oma pilgu ruttu eemale. Tolle mehe kirglikkus ja tohutu üksildus panid mu nutma.Seejärel vaatasin don Juani. Ta pidas mind silmas.«Ainult sõjamees võib üksinda vastu pidada teadmiste teel,» sõnas ta. «Sest sõjamehekunst on takaalustada inimese hirm elu ees elust tuntava rõõmuga.»Vaatlesin neid kahte meest järgemööda. Nende silmad olid selged ja rahulikud. Nad olid esile kutsunud kõikematva nostalgia, ja kuigi nad paistsid olevat pisarate äärel, hoidsid nad lainet siiski tagasi. Hetkeks tundus mulle, et ma nägin. Nägin inimese üksildust kui gigantset lainet, mis oli minu ees paigale tardunud, tagasi hoituna don Juani sõnadest.Mu kurbus oli kõikehaarav, ja samas tundsin ma midagi eufooriasarnast. Embasin mehi.Don Genaro naeratas ja tõusis püsti. Ka don Juan ajas enese maast üles ja pani muile käe õlale. «Me jätame su siia,» sõnas ta ise. «Tee seda, mida õigeks pead. Ally ootab sind tasandiku serval.»

Ta osutas tumedale orule kauguses.«Kui sa ei tunne, et on õige aeg, siis ära mine,» lisas ta. «Pealepressimise ja survega ei saavutata midagi. Kui tahad ellu jääda, siis tuleb sul olla kristalselt selge ja eneses lõpmata kindel.»246Don Juan kõndis mulle pilku heitmata minema, aga don Genaro pöördus paaril korral ja kannustas mind silmapilgutustega edasi. Vaatasin mehi, kuni nad kadusid pimedusse ning läksin siis oma auto juurde ja sõitsin minema. Ma teadsin, et veel ei olnud minu aeg.