EESTI KUNSTIAKADEEMIA

Vabade kunstide teaduskond

Uusmeedia õppetool

Karl Saks

“X” Eksootika ja tundmatu

Magistritöö

Juhendaja: Raul Keller, MA

Tallinn 2017

Autorideklaratsioon:

Kinnitan, et:

käesolev magistritöö on minu isikliku töö tulemus, seda ei ole kellegi teise poolt varem

(kaitsmisele) esitatud;

kõik magistritöö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd (teosed), olulised seisukohad ja

mistahes muudest allikatest pärinevad andmed on magistritöös nõuetekohaselt viidatud;

luban Eesti Kunstiakadeemial avaldada oma magistritöö repositooriumis, kus see muutub

üldusele kättesaadavaks interneti vahendusel.

Ülaltoodust lähtudes selgitan, et:

käesoleva magistritöö koostamise ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste loomisega

seotud isiklikud autoriõigused kuuluvad minule kui magistritöö autorile ja magistritööga varalisi

õigusi käsutatakse vastavalt Eesti Kunstiakadeemias kehtivale korrale;

kuivõrd repositooriumis avaldatud magistritööga on võimalik tutvuda piiramatul isikute ringil,

eeldan, et minu magistritööga tutvuja järgib seadusi, muid õigusaktide ja häid tavasid heas

usus, ausalt ja teiste isikute õigusi austavalt ning hoolivalt. Keelatud on käesoleva magistritöö ja

selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste kopeerimine, plagieerimine ning mistahes muu

autoriõigusi rikkuv kasutamine.

„ .... ” ......................................... 2017. a.

.................................................................

magistritöö autori nimi ja allkiri

Töö vastab magistritööle esitatud nõuetele :

„ .... ” ......................................... 2017.a.

.................................................................

magistritöö juhendaja allkiri, akadeemiline või teaduskraad

1

SISUKORD

Sissejuhatus……………………………………………………………………..3 1.Eksootika kontekst…………………………………………………………....5 2.Kliima kui kolonisatsiooni tähistaja…………………………………………10 3.Ihaobjekt ja eksootika………………………………………………………..13 4.Eksootika kui psühholoogiline labürint……………………………………. 15 5.Vaate allutamine……………………………………………………………...17 6.“Y”- Kokkuvõte………………………………………………………………..19 Summary……………………………………………………………………….. 21 Kasutatud allikad………………………………………………………………..23 Lisad……………………………………………………………………………. .24

2

Sissejuhatus

Käesolev kirjatöö “X” on magistritöö “Y” teoreetiline analüüs, kus fookuse all on mõiste

eksootika käsitlus ja selle erinevad komponendid, mis aitavad teema lahtikirjutamisele

kaasa. Eesmärgiks on avada magistritöö “Y” praktilise osa laiem taustsüsteem kui seda

on ainult kunstiteose olemus ja tehniline kirjeldus.

Praktiseeriva tantsu- ja helikunstnikuna olen kokku puutunud motiivide, vahendite ja

praktikatega, mis on seotud eksootiliste parameetritega ning mille rakendamine ühe või

teise kompositsioonilise terviku juures on muutunud loomulikuks töövahendiks.

Siinkohal vajab märkimist, et pean eksootiliseks ka neid nähtusi ja arhetüüpe, mis on

seotud meie “omakultuurse” taustsüsteemiga. Eksootika ja Teise diskursus ei ole ainult

globaalsetel mõõtmetel kultuuride vaheline, vaid väga jõuliselt ka lokaalne.

Lõputöö “Y” on installatsioon, mis tegeleb eksootikat iseloomustavate elementidega

(väliselt, sisuliselt ja abstraktselt) nagu kliima ning eksootilise keskkonna keskmes

asetsev Teine, milleks on antud töös klaaspinnal presenteeritud orgaanilisel ainel

kasvav hallitus. Lõputöö huviorbiidiks on installatsioon kui fenomenoloogiline ruum ja

reflekteerival pinnal (nii füüsiliselt kui ka ideeliselt) esitatud hallituse võimekus tegeleda

eksootilise Teise kui tervikliku kontseptsiooniga.

Esimeses peatükis tegelen eksootika etümoloogia, teooriate ja kontekstide paljususe

avamisega. Teises peatükis käsitlen kliimat kolonisatsiooni ja invasiooni tähistajana

George Orwelli raamatu “Birma päevad” näitel. Kolmandas peatükis arutlen eksootilise

territooriumi hirmu- ja ihaobjektide üle, kasutades näitena Werner Herzogi filme ”Jumala

viha” ja “Fitzcarraldo”.

3

Neljandas peatükis kasutan näitena Francis Ford Coppola filmi “Apocalypse Now”, et

läheneda fenomenoloogiliselt eksootilise tundmatu kaardistamisele. Viiendas peatükis

on vaatluse all Saksa maalikunstniku Caspar David Friedrichi töö “Rändur udumere

kohal” ja visuaalkunstniku Pedro Laschi teos “Must peegel”, et läheneda kunstiteosele

post-kolonialistliku kriitika kaudu. Kuues peatükk on kokkuvõtlikult autori isiklike

motiivide analüüs, installatsiooni “Y” konteksti avamine ning selle ülesehituse kirjeldus.

4

1. Eksootika kontekst

Sõna eksootika pärineb kreeka keelest: exōtikos ‘(võõras)’, exō ‘(väljaspool)’.

Kaasaegse fenomenoloogia asutaja saksa filosoof Edmund Gustav Albrecht Husserl

võttis kasutusele termini Teine, mida saab kasutada eksootilise ehk võõra tähistajana.

Fenomenoloogia tähendab fenomenide uurimist ja teoreetilises töös “X” käsitlen Teist

kui fenomeni. Fenomenid on asjad, nagu me neid teadvuses tajume, erinevalt asjadest,

nagu nad tegelikult ja meie kogemusest sõltumatult on. Asetades võõra ehk eksootilise 1

ehk Teise indiviidi mina-pilti on võimalik inimesel läbi erinevuste teadvustada enda

olemasolu.

Termin Teine on olulisel kohal ka antropoloogia kui teaduse tekkimisel ja arengul. See

võimaldab mõista ja kaardistada erinevusi ning sarnasusi mitte ainult individuaalsel,

vaid ka kultuurilistel tasandil. Antropoloogiline välitöö on see, mis idee poolest peaks

elimineerima ühe vallutusi ülesmärkiva krooniku subjektiivsuse ja asendama selle

teadlase objektiivse uurimusega eksootilise Teise keskkonnas. Samas teaduslikku

objektiivset lähenemist saab käsitleda kui rassismi ühe põhilise vundamendina, sest

paraku toimub inimkonna konkreetne kahte leeri jaotamine: humanitas kui antroploog ja

anthropos kui uurimisobjekt. Teaduslikku “objektiivsust” ja uurimustööd kriitiliselt

käsitlev Linda Tuhiwai Smith kirjutab: “Teadmine, et keegi mõõtis meie vaimset ja

füüsilist võimekust kasutades selleks meie esivanemate koljusid, et need täita

hirsiseemnetega ja võrrelda hirsiseemnte kogust meie vaimse mõtlemise võimekusega,

solvab meid ja seda kes me oleme”. 2

1 „20. sajandi mõttevoolud” (Epp Annus, 2009), lk 216 2 Decolonizing Methodologies (Research and Indigenous Peoples, Linda Tuhiwai Smith, 2008), lk 1

5

Eksootika ja selle komponentide teaduslikku käsitlust saab võrdväärselt analüüsida

kunsti diskursuse konstruktsiooniga. Kaasaegne kunstimaailm oma meediumite

mitmekesisuses on üle võtnud teadusliku keele retoorikat ning kasutab tihti sõna

research erinevate töömeetodite kirjeldamiseks ja tihtipeale intellektuaalse

tõsiseltvõetavuse tõstmiseks. Hoolimata kriitilisest lähenemisest kultuuri- ja

sotsiaalantropoloogiale on antud töö kontekstis siiski tegemist uurimusega inimesest

nagu seda on ka kunst. Kunst kui distsipliin toodab objekte ja nähtusi, mis on

inimteadvuse ja -tegevuse kaardistamisel olulisel kohal.

Sõna eksootika ja selle kasutamist on võimalik käsitleda ka kriitiliselt nagu seda teeb

palestiina-ameerika päritolu filosoof, kirjanik ja sotsiaalteadlane Edward Said oma

raamatus “Orientalism” (1978), mida võib nimetada kriitilise post-kolonialistliku teooria

lähtepunktiks. E. Said käsitleb terminit orientaalne kui Lääne poolt loodud

väärtushinnangute ja üldistavate stereotüüpide kogumit. E. Said uuris eelkõige

prantsuse kirjandust seoses sellega, et Prantsusmaal oli koloniaalsuhe araabia

maadega ning ta märkas, et üleskirjutised orientaalsetest sihtpunktidest ei ole kahe

sajandi ulatuses muutunud. Lääne-Euroopas, kus nähakse orientaalset kui midagi

eksootilist ja barbaarset on loonud olukorra, kus Teine on muutumatu. Läbi selle

luuakse üldistus, mis on igati sobilik selleks, et rõhutada enda kultuuri arengut ja teise

stagnatsiooni.

E. Said kirjutab teoses “Orientalism”: “Orient on Euroopa rikkuste koht ja vanim

koloonia, tema tsivilisatsioonide ja keelte allikas, tema kultuuriline konkurent, tema üks

sügavamaid ja enim ilmnevaid Teise kujutisi. Lisaks sellele on Orient aidanud Euroopat

(või Läänt) defineerida läbi tema vastanduva pildi, idee, isikupära ja kogemuse.” 3

3 “Oriental” (Edward Said, 1978), lk 9

6

See on väide, millele on raske vastu vaielda ning selle olulisuse osakaalu alahinnata,

arvestades Lääne mõjuvõimu tänapäeva maailma poliitilisel ja diplomaatilisel areenil.

Teine oluline vastastikune suhe Lääne ja Orientaalse kõrval on Vene impeeriumi suhe

Orientaalsega, mis ei ole kunagi olnud üksteise suhtes võõras. Nende kultuurid kui ka

veri on olnud segunenud juba algusest peale (näiteks aastaks 1240 oli praktiliselt kogu

Venemaa vallutatud mongolite poolt) ning võib anda võimaluse rääkida segunenud

Vene - Orientalismist. Raamatus “Venemaa tundmatu Orient” (2010) on arutluse all

Venemaa Orientalismi paradoks võrdluses suhtega Lääs - Orientaalne: “Lahknemine

enda ja Teise vahel ei olnud Vene maalikunstnike puhul ilmne. Mõnikord nad avastasid

kujutamas eksootilist Iseennast. Siin peitubki Vene Orientalismi paradoks” 4

Hoolimata sellest, et minu kui eestlase kultuuriline vaatepunkt on tugevalt mõjutatud

Euroopa kolonialistlikust kunsti- ja kultuuriteaduse pärandist, leian, et meie lokaalset

kultuuriruumi on mõjutanud tugevalt ka teistsugune kolonisatsiooni ajalugu ning

siinkohal ei räägi ma ainult Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa okupatsioonidest. See,

mida läbi ajaloolise minevikuprisma saab nimetada Teiseks, võib osutuda hoopis meie

endi olemuseks ja selle nimetamiseks ei pea vaatama üle ookeanide ja maa massiivide.

Eksootikat saab käsitleda mõistena, mis annab võimaluse vaadelda erinevaid nähtusi

nii lokaalses kui ka globaalses plaanis ning uurida poliitilisi, kultuurilisi ja psühholoogilisi

sfääre, mis on olnud olulisteks mõjuteguriteks inimtegevusele. Eksootikat saab käsitleda

nii globaalse kaubandusartiklina, rassismi tootva väärtushinnanguna kui ka ühe indiviidi

keerukate psühholoogiliste allhoovuste ja käitumismudelite käivitajana.

Olulisel kohal magistriöö “Y” nii praktilises kui ka teoreetilises osas on kliima kui

eksootilise keskkonna parameetrite tähistaja. Globaalne kliima on teema, mille üle on

avalikud vaidlused rahvusvahelisel tasandil kandunud üle isegi vandenõuteooriateks.

4 “Russia's unknown Orient. Orientalist painting 1850 - 1920” (Groninger Museum, 2010)

7

Ettekujutused võõrastest keskkondadest kui ihaobjektidest ja seal leiduvatest

saadustest on olnud algimpulssideks individuaalsetele saavutustele ning andnud

seeläbi tõuke suurejoonelisteks globaalseteks invasioonideks, mille tagajärgedega tuleb

tegeleda (ptk. 3). Kuigi inimkond on loodust juba aastatuhandeid üritanud endale

allutada, siis kliima on jäänud väljaspoole inimese haardejõudu, kuid järjest rohkem on

ilmnemas inimtegevuse reaalsed mõjud kliimale ja keskkonnale.

Kliima mängib väga olulist rolli ühe või teise kultuuri eripärade väljakujunemisel ning

pehme konservatiivina väidan, et tegemist on inimtegevuse ühe oluliseima mõjutajaga.

Folkloorsete ja religioossete tavade ning pärandi loojana on kliima erinevus paikkonniti

see, mis on loonud erinevad maailma loomise müüdid. See tundmatu, mis jääb inimese

jaoks horisondi taha põhjapoolusele või ekvaatorile ongi see, mis eristab ühte kultuuri

teisest. Üleminekud ühelt hooajalt teisele on loonud arhailiste kultuuride elurütmi ja

kirjeldavad kogukonna kui kultuuri suhet välismaailmaga. Globaalne poliitika on aga

see, mis järjest karmimalt kangutab lahti inimesi nende mõttemustreid loovatest

kliimatingimustest.

Minu varasemad tööd, peamiselt heli- ja etenduskunstide valdkonnas on alati tegelenud

eksootiliseks määratlevate ja ajaliselt minevikuliste aegruumide ning narratiividega.

Peamiseks põhjuseks ja motiiviks on see, et leian kunsti olevat väga hea

suhtlusvahendi mainitud aegruumidega. Füüsilises kehatöös on ühel olulisel kohal

ökonoomse liikumise leidmine ning selle saavutamiseks tuleb emotsionaalset

väljendustungi võimalikult maksimaalselt vähendada. Klimaatilise reaalsusega

akspeteerimine on võrdväärne puhtaima kehalise liikumise leidmisega, siis kultuuris ja

religioonis võib selleks eraldumiseks osutuda aegruumiks klimaatilise reaalsuse

aksepteerimine, mis on väljaspool inimese kontrolli.

8

Minu huvi antud teema vastu tuleneb loometööd aktiviseerivast küsimusest, kui kaugele

ulatub inimese mälu ning milline on selle seos klimaatiliste parameetritega. Arvan, et

see on üks tugipunkte, mille põhjal on võimalik kaardistada inimese identiteeti. Ideeliselt

võiks mind süüdistada deterministlikus ja fašistlikus retoorikas, kuid leian, et apoliitiline

looduslik kliima mõjusfäärina asub väljaspool rahvuslust, mis kasutab loodust ära

selleks, et rõhutada enda homogeensust ja eripära või teisalt väljaspool liberaalsust,

mis leiab, et tal on õigus igale kliimale. Poliitika ja teaduse olulisust meie maailmapildi

loomisel ei saa mitte kunagi eitada, aga elamine teadmises, et need üritavad kontrollida

meie ajalist mälu ei ole mulle vastuvõetav. Ja see aktiviseerib mind kui kunstnikku.

Järgnevate alapealkirjade all toon näiteid erinevatest kunstiteostest ja teaduslikest

tekstidest, et välja tuua erinevaid aspekte eksootika käsitlustest. Autori lõputöö

installatsioon “Y” tegeleb ruumi klimaatiliste parameetrite manipuleerimise ja “tundmatu”

esitlemisega.

9

2. Kliima kui kolonisatsiooni tähistaja

Eric Arthur Blair kirjanikunimega George Orwell on tuntud raamatute “Loomade farm”

(1945) ja “1984” (1949) kaudu, mis oma prohvetlike tulevikuennustuste ja tabava

ühiskonnakriitilise analüüsiga on salvestunud maailmakirjanduse mällu. Magistriöö “Y”

kontekstis omab aga olulisust G. Orwelli üks vähemtuntumaid raamatuid “Birma

päevad” (1934), kus võib kliimat käsitleda kui kolonisatsiooni tähistajat. Raamat

kirjeldab ajastut, mil Birma oli Briti India koloonia kontrolli all (1824-1948) ning räägib

peategelasest, kes impeeriumi esindajana on lõksus võõral mandril.

G. Orwelli looming on alati käsitlenud teemasid nagu rassism, imperialism ja identiteet,

kuid teoses “Birma päevad” on kõige otsesemalt kasutatud kliimat allegoorilise

vahendina. Pidev võitlus ja kohanemine tapva palavuse ja niiskusega mängib raamatu

peategelaste käitumises fataalset rolli. Kindlasti ei ole G. Orwelli peamiseks vahendiks

kliima allegooria, vaid otsene konflikti kirjeldus impeeriumi ametnike ja kohalike

orjatööliste vahel.

“Neil õnnelikel aegadel kui meid, vaeseid nurjatuid, haritakse kõikvõimsa Lääne

tsivilisatsiooni poolt, selle mitmekesiste õnnistustega nagu kinematograafia, tulirelvad,

süüfilis jne., mis teema võiks olla veel innustavam kui meie Euroopa heategijate

eraelud?” 5

Vallutuste ajalugu on alati käinud käsikäes uute territooriumite ja “vaenulike” kliimade

vallutamisega, mis suurendab vallutajate heroilist kuvandit. Vallutaja perspektiivist on

loodus ja kliima mõeldud allutamiseks ning omab parameetrina tähtsat osa allutamise

kordamineku hindamisel. Koloniaal- ja emamaa klimaatiline erinevus on pidev tähistaja

5 “Burmese days” ( G.Orwell, 1934), lk 60

10

sellest, et on toimunud sissetung võõrale maale ning uutes kliimatingimustes olemise

talumatus tekitab veelkord suuremat põlgust põlisrahva vastu. Kaugele jäänud emamaa

ideoloogilised käsud ja ülesanded põrkuvad koloniaalmaa klimaatilise fataalsusega ning

impeeriumi bürokraatia ja korruptsioon on võrdne troopilise kliima poolt põhjustatud

hügieeni- ja terviseprobleemidega.

“Birma päevad” oli ka algmaterjaliks minu TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia

tantsukunstieriala koreograafia suuna lõputööle “Colon'id” (2009). Lõputöö 6

dramaturgiline ja kontseptuaalne ülesehitus ei kannata eriti kriitikat, kuid tegemist oli

minu esimese tõsiseltvõetava koreograafilise ja lavastusliku katsetusega. Laias laastus

oli lavastuse teemaks kolonisti ja teenri roll, troopilise saare ehitamine black boxi ning

liikumine kahe kehalise kvaliteedi vahel: vegetatiivse ja agressiivse. Lavastuse

koreograafilise materjali loomisel oli olulisel kohal Frederick P. Lowelli raamat “Jiu Jitsu”

(1943), mille järgnev tsitaat kirjeldab hästi Lääne inimese võimekuse allutada endale ka

laenatud teadmised võõramaistest võitluskunstidest.

Me teame, et enne kui olid olemas sellised relvad nagu oda ja nool, pidi primitiivne

inimene kaitsma ennast nii hästi kui suutis, kasutades oma käsi, rusikaid, jalgu, keha ja

tugevaid hambaid. Läbi aastatuhandete on tema taktika rafineerunud, kuni nüüdseks on

meil jiu-jitsu, enesekaitse kunst, mida praktiseerib tsiviliseeritud inimene. 7

Peatükis on kliimakäsitlus kui kolonisatsiooni tähistajast olnud siiani Emamaa

perspektiivist, sest vallutatu jaoks on muutunud poliitiline, mitte looduslik kliima. Minu

esimeses soololavastuses “Tšuud” (2009) toimub tõlgendamise perspektiiv teistpidi, 8

sest nüüd on käsitluse all põliselaniku reaktsioon väljastpoolt toodud muutustele.

6 Colon 'id. Karl Saks. 2009.Tallinn; https://vimeo.com/18829136 7 Jiu Jitsu ( Frederick P. Lowell, 1943) 8 Tšuud. 2009. Tallinn. Kanuti Gildi Saal; http://www.temuki.ee/numbers/2011/6-7/article5284.pdf

11

Lavastus “Tšuud” põhineb Kiievi koobaskloostri munk Nestori poolt kirja pandud Vene

vanimaks kroonikaks nimetatud “Jutustused möödunud aegadest” (1113) põhjal.

Kroonikas on kirja pandud Kiievi-Vene suurvürsti Jaroslav Targa vallutusretk ning

olulisel kohal on Jurjevi linna rajamine (1030, tänapäeva Tartu) ja tšuudide

(proto-eestlaste) esmane kirjalik mainimine. Legendid tšuudidest ja nende identiteedist

on muutunud sajandite jooksul ning nende leviala on Lapimaalt kuni Obi jõeni Siberis,

kuid on teada, et eesti aladel elavat rahvast alates 11. sajandist nimetati tšuudideks.

Tšuud kui arhailine “eestlane” oli mind mõjutavaks arhetüübiks aastaid ning julgen väita,

et ka osa minu füüsisest. Ma käisin ringi, kuulasin, puudutasin ja nuusutasin nagu oli

minu ettekujutus temast, et omada tema mälu ning kõige neutraalsem pind, mille pealt

seda kogeda oli loodusliku kliima täielik aksepteerimine. Jutt ei ole siin välisest

esoteerilisest lähenemisest, mis on tänapäeval okupeerinud meie meelelise ja keelelise

sõnavara, vaid hetkeliste kontuuridena ilmutavast jõusfäärist, mille algallikas jääb

teadmatuks. Tšuudil, kellel puudub lõplik teadmine, jookseb kaasas ka narratiiv, mille

lõpp-punkt on maa sisse kaevatud augus, kus legendide järgi tšuudide kogukonnad

sooritasid enesetappe. Neid pani seda tegema nii vaenlase tulek kui ka looduses

esinevad võõrad nähtused nagu kasekasv . Tšuudi kui Teisega tutvusin parasvöötmes. 9

9 Kask kui lehtpuu oli tšuudi jaoks võõras loodusvorm

12

3. Ihaobjekt ja eksootika

Ihaobjekti asetamine eksootikasse ja ihaobjekti otsimine eksootikast on teemad, mida

on käsitlenud Saksa filmi režisöör Werner Herzog oma teostes “Jumala viha”(1972) ja

“Fitzcarraldo” (1982). Sarnaselt G. Orwelli raamatule “Birma päevad” on W. Herzogi

teosed seotud kolonisatsiooniga ja kirjeldavad kolonisaatori konfliktset võitlust

loodusega. Eelnimetatud W. Herzogi filmide eripära on see, et tegevuskohaks on

Lõuna-Ameerika ning filmid tegelevad Hispaania vallutusretkede ja kolonisatsiooni

pärandiga. Filmi “Fitzcarraldo” peategelaste Hispaania konkistatooride ihaobjektiks on

unistus El Doradost, kadunud kuldsest linnast, mis on läbi ajaloo olnud paljude

vaevaliste ja edutute ekspeditsioonide algmotiiviks.

Cristopher Kolumbuse saabumine Lõuna-Ameerikasse aastal 1492 oli esimene peatükk

maailma muutvas kultuuride kokkupõrkes. See oli jõhker vastasseis täiesti vastandlike

eluviiside ja uskumuste süsteemidega. Kui põliselanike jaoks omas legend El Doradost

rituaalset ja sakraalset tähendust, siis Euroopast saabunud vallutajate silmis oli

tegemist rikkuse allikaga. Kullapalavikus konkistatoorid kasutasid armutult põliselanike

tööjõudu ja ressursse, et raiuda teed läbi troopilise tundmatuse olematu rikkuse poole.

Unistus El Doradost ei ole kunagi lõplikult läbi saanud ja metafoorina sobib hästi ka

kirjeldamaks valitsevat ekspulateerivat kapitalistliku majandussüsteemi. Täitmatu nälg

eufooriat pakkuva rikkuse ja kuulsuse järgi on olnud terve maailma koloniseerimise

algmotiiviks.

Filmi “Fitzcarraldo” süžee on oma olemuselt sarnane “Jumala vihale”, kuid leiab aset

sajandeid hiljem, kui on juba toimunud vägivaldne Lõuna-Ameerika territooriaalne

kaardistamine. Suureks erinevuseks kahe filmi vahel on see, et filmi “Fitzcarraldo”

peategelase Fitzcarraldo utoopiline soov on rajada vihmametsa ooperimaja -

13

euroopaliku kultuuri monumentaalse tähistaja ja ihaobjekti asetamine keset troopikat.

Tabavaks metafooriks on filmis peategelase, tema kaaslaste ja ekspluateeritud kohalike

ühine ponnistus transportida aurulaev üle järsu mäe keset vihmametsa. Kõike seda

eesmärgil leida otsetee rikkaliku kummipuu levialale, mis omakorda oleks

rahastusallikaks ooperimaja rajamiseks. Poeetilised ideed käivad sageli käsikäes võõra

vara ekspluateerimise ja kasu teenimise eesmärgil.

14

4. Eksootika kui psühholoogiline labürint

W. Herzogi “Jumala viha” on olnud tugevaks inspiratsiooniks filmirežisöör Francis Ford

Coppola filmi “Apocalypse Now” (1979) tegemisel, mis omakorda omab filmiajaloos 10

ikoonilist rolli. Filmi tegevustik leiab aset Vietnami sõja ajal (1969), kus peategelasele

Benjamin L. Willardile on määratud ülesandeks oma meeskonnaga jõuda sõjatsoonist

neutraalsesse Kambodžasse ja elimineerida seal kolonel Walter E. Kurtzis, kes on

loonud omaalgatusliku sõjaväesalga ja omab kohalike silmis pooleldi jumala staatust.

Võib väita, et tegemist on anti-sõjafilmiga, sest fookus on brutaalse vägivalla, vaenuliku

kliima ja korraliku juhtimise puudumise mõjudest sõduritele, kes tegutsevad

lahinguolukordades surmahirmu ja hullumeelsuse piiril. “Võõras” kliima allutab noorte

sõdurite meeled, kuid see ei pruugi olla kohalike võitlejate jaoks positiivne, sest sealt

tulenev psühhootiline käitumine on oma loomult ettearvamatu ja laastav. Kui noored

Ameerika Ühendriikide sõdurid hüppavad tundmatusse, et eksportida Vietnami

Sotsialisliku Vabariikii demokraatiat, siis samal ajal impordib emamaal hipiliikumine

Indiast valgustatud gurusid, millest saab ka alguse massiline esoteerika levik

läänemaailmas. Ying ja Yang.

Teine oluline narratiiv on Benjamin L. Willardi retk Kamboždasse, mida võikski

määratleda kui labürinti, kus kohtuvad indiviidi psühholoogiline allhoovus ja eksootiline

Teine. Teadmata territooriumi kaardistamine ja läbimine toimub paralleelselt kolonel

Walter E. Kurti vaimuseisundi diagnoosiga. Lõpmatute jõgede rägastik, lämbe kuumus

ja niiskusest pakatav õhk juhatavad järjest lähemale sihtpunktini ja deliiriumini.

10 Filmi süžee ise baseerub Joseph Conradi (03. 12. 1857 – 3. 08. 1924) novelli “Pimeduse süda” (1899) ainetel, mis samuti tõstatab küsimusi imperialismi ja rassisimi teemadel

15

Eksootiline keskkond lõhub inimese jaoks loodud maastikulise korrapära ja

ootuspärase, asendades selle kognitiivselt keerukamate ja kontrollimatute

mehhanismidega. Eksootika - korrapäratu keskkond, mille tuumas asetseb

potentsiaalne hirmuobjekt.

16

5. Vaate allutamine

Oluline osa vallutamise strateegiast on looduse alistamine ja selle allutamine enda

vaatele ja tahtele. Vaataja perspektiiv peab lähtuma uue korra ideoloogiast ja võimu

asetusest. Saksa maalikunstniku Caspar David Friedrichi “Rändaja udumere kohal” 11

(1818) ja Mehhiko päritolu visuaalkunstnik Pedro Laschi “Must peegel” (2008) on 12

teosed, mis annavad võimaluse selle perspektiivi kasutamist analüüsida. Suureks

erinevuseks kahe teose vahel on see, et kui esimene on vastamisi post-kolonialitsliku

kriitikaga siis teine esitab enda teost kriitiliselt seisukohalt.

Maastikumaali ajalugu võib võrdsustada kolonialismi ajalooga, sest Euroopa

kolonialismi ajalugu algab 16. sajandist nagu ka aeg, kui sõna landscape (ingl.)

kaasaegne kasutamisvorm landschap (holl.) viitena maastikule, mis võeti kasutusele

Madalmaade maalikunstnike poolt. Oluline on ka mõista, et peamiselt oli selleks

feodaalvõim ja elitaarne klassisüsteem, mis ümbritsesid kunsti Caspar David Friedrichi

tegutsemise ja Pedro Laschi poolt kasutatud Hispaania renessanssi maalide valmimise

ajal.

C. Friedrichi “Rändaja udumere kohal” on vastuoluline seetõttu, et seda saab

tõlgendada nii manifestina inimese jõuetusest looduse ees kui ka inimese võidust

looduse üle. Eriti veel arvestades teisi C. Friedrichi gooti stiilis jumalakartlike ja

religioosesse müstifitsismi kalduvaid teoseid, mis räägivad pigem ühe autori agooniast

ja eufooriast kui üleolevast ideoloogiast ja suhtumisest loodusesse. Siiski on võimalik

teose “Rändaja udumere kohal” omistada perspektiiv, kus nii maalile kujutatu kui ka

maali vaataja lähtepunk on sama ja selleks on maastiku suhtes ülevalt all suunatud

11 Vt. Lisa 1 12 Vt. Lisa 2

17

vaade. Kolonialistlik perspektiiv on allutatunud ja vallutatunud looduse, kuigi oma

olemuselt on tegemist tehisliku hierarhilise positsioneerimisega, mis ei peegelda

reaalsust, milleks on jõulise loodusmassiivi ülevus ja ühe indviidi lihas ja -veemassi

haprus. Olulisem siinkohal kui antud teose analüüs on see, et koloniaalajastuga

paralleelselt ilmneb jõudsalt maastikumaali ilmnemine ning vormib väga tugevalt seda,

kuidas emamaal nähakse maastikku ja loodust.

Väga tabavalt käsitleb seda Pedro Laschi oma töös “Must peegel”, kus

põhielementideks on kolumbuse-eelsed meso-ameerika kivi- ja keraamikakujud,

Hispaania renessanssmaalid ja Claude klaas ehk must peegel. Kujud on pööratud 13

musta peegli poole nagu ka külastaja pilk ning selle tagant on nähtavad Hispaania

renessanssiaegsed maalid. Paradoksaalne olukord, kus kohtuvad mitu erinevat

perspektiivi ja nägemust ajaloost.

13 Claude klaasi kasutasid maalikunstnikud maastike maalimiseks. Tegemist oli väikese peegliga, mille pind oli toonitud mustaks, et vähendada ja lihtsustada vaatepildi värvi ning tooni ulatust.

18

6. “Y” - Kokkuvõte

Magistritööd kirjutades kasutasin juhust, et reflekteerida ja analüüsida enda eelmisi töid

ja teoseid, mis on peamiselt etendus- ja helikunsti valdkonnast, sealjuures ka esimesi

katsetusi kujutava kunsti kontekstis uusmeedia magistriõppe jooksul. Avastasin, et

esimene katsetus, mis langeb eksootika konkreetsema käsitluse alla on

helikompositsioon Escravo (2005). Kompositsioon oli inspireeritud Brasiilia

võitlustantsust capoeirast, mida praktiseerisin lühikese perioodi. Mulle muutus

vastuvõetamaks idee sellest, et laulan ja ülistan elu võõra keele ja kultuuri kontekstis.

Mind köitis rituaalsuse füüsilisus, instrumentide kõla ning selle võitlustantsu ajalugu, mis

on seotud orjandusega läbi Portugali koloniaalvõimu Aafrikast Lõuna-Ameerikasse.

Ajalooline ja geograafiline distants ei olnud takistuseks, et nii heliliselt kui füüsiliselt

resoneeruda istandusest vihmametsa põgenenud orjaga. Loominguliselt esmane

kokkupuude allikaga, mis oli väljaspool minu enda läbielamist ja isiksust on olnud

kandvaks jõuks minu loometöös siiamaani. Teise kontuur ei aita mul mitte ainult mõista

ennast, vaid leida ühiseid jooni Teisega.

Magistritöö kontekstis on minu jaoks oluline käsitleda Teist kui mitte ainult subjekti

võõrast kultuuriruumist, vaid kui igasugust võõrast fenomenaalset nähtust. Teist kui

maastikku, territooriumit, kaarti, eluvormi, artefakti ja kliimat sümboliseerib

installatsioonis “Y” hallitus. Hallitus on paljale silmale nähtav hallitusseente osa, mis

enda kasvuks vajalike toitainete saamiseks läbi ensüümide lõhustab surnud materjali.

Tegemist on organismiga, mis on looduskeskkonna tavaline ja oluline osa, kuid

sisekeskkonnas võib osutuda inimesele kahjulikuks. Teatud ohu võimalus tuleb

installatsioon “Y” 'le ainult kasuks, kuid usun, et veini ja leiva põhjal kasvav hallitus ei

peaks külastajale ohtu tekitama.

19

Valisin koostisosadeks veini ja leiva sellepärast, et lisada installatsioonile varjatud

sakramentaalne lisaväärtus ning asetada eksootilise konteksti avamine põhiväärtustele

ja igavese Teise käsutusse. Hallitus on asetatud kahe läbipaistva klaasi vahele, väikese

kaldega külastaja poole, et võimaldada inimesel näha selle taustal enda peegeldust.

Hallitus kui eksootika kaart ja territoorium lõhub klaasi läbipaistvuse ja külastaja

peegelpildi kaudu muutub teadmatu subjektiivseks.

Teine oluline element installatsioonis “Y” on tehislikult ruumitemperatuuri ja

niiskustaseme manipuleerimine. Eesmärgiks ei ole terve ruumi manipuleerimine vaid

soojuse ja niiskuse kontsentratsiooni suunamine hallitust presenteeritavale

klaaspinnale. Laest langeb soojuslampide kiirgus ja põrandal asetsevad aurumasinad,

mis saadavad õhuniiskust alt üles. Troopiline koridor, mis läbi kahe klimaatilise

parameetri loovad ülejäänud ruumiga tajutava kontrasti ning rõhutab klaaspindade

vahelist hallitust. Troopilise kliima loomine läbi tehislike vahendite on sümboolne ja

väline nagu ka indiviidi iha rannaliiva, palmide ja kohaliku teenindava personali järgi.

20

Summary

"X" is a theoretical analysis of the Master's thesis "Y", where the focus is on the concept

of Exotic and its different components that would help opening the subject. The goal is

to open the practical part “Y” and its wider context than just the mere nature of

description of artwork and the technical specifications.

The thesis "Y" is an installation, which is engaged in elements that characterize exotic

(external, internal and abstract ) as climate and the Other, which is presented on the

surface of an organic glass in the form of growing mold. The focus of the thesis is the

installation as a phenomenological room and the molds capability on the reflective

surface (physically and conceptually) to approach the concept of exotic.

First chapter deals with etymology of the exotic with the theories and the opening of the

plurality of contexts. The second chapter examines climate colonization and invasion of

the designation of George Orwell's book "Burmese Days" as an example. The third

chapter discusses the exotic territory of objects of desire and fear, using the example of

Werner Herzog's films "Wrath of God" and "Fitzcarraldo." In the fourth chapter, the

example of Francis Ford Coppola's "Apocalypse Now" is used to approach an unknown

exotic phenomenological mapping. In the fifth chapter of the survey in the German

painter Caspar David Friedrich's too "Wanderer above the sea of fog" and visual artist

Pedro Laschi work "Must Mirror" to approach the work of art through the colonialist

critique. The sixth chapter summarizes the author's personal analysis of the motives,

the installation "Y" in the context of the structure and its description.

21

It is important for me to address that in the context of Master's thesis Other is not only a

subject, but phenomena in general. In the installation “Y” it is mold that represents the

different forms of phenomena: landscape, territory, map, form of life, artefact and the

climate. The mold is a part of mold-mushroom that is visible to the naked eye and its

own growth nutrients necessary for obtaining the enzyme cleaves the dead material. It

is a body that is a normal and essential part of the natural environment, but the indoor

environment can be harmful to humans. Certain risk would be beneficial for the

installation "Y '', but I believe that the mold from bread and wine should not cause harm

for the visitors. I chose the ingredients of bread and wine in order to add to the

installations' sacramental value and placing it in the context of opening the main values

of the exotic and the eternal Other. The mold is placed between two panes of

transparent glass, inclining towards the visitor, to allow people to see their own

reflection in the background. Mold as the map of territory of the exotic breaks the glass

transparency and the visitor becomes a mirror image through unwitting subjective

presence.

Another important element of the installation, Y is the artificial manipulation of the

temperature and humidity level of the space. The goal is not just the manipulation of the

entire space, but to direct the concentration of heat and moisture on the glass surface

where the mold is presented. Radiant heat lamps will drop their warmth from the ceiling

and small steam engines send the humidity from the floor to up. Tropical corridor

through two climatic parameters create the difference between the rest of the space

and highlights the perceived contrast between the glass panes of the mold. Tropical

climates creation through artificial means is symbolic and external, as well as the

individual's desire for a beach sand, palm trees and the local serving staff.

22

Kasutatud allikad

Annus, Epp. 20. sajandi mõttevoolud. Tallinn - Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2009

Smith, Linda Tuhiwai. Decolonizing Methodologies (Research and Indigenous

Peoples). University of Otago: 1999.

Internetis:

https://nycstandswithstandingrock.files.wordpress.com/2016/10/linda-tuhiwai-smith-dec

olonizing-methodologies-research-and-indigenous-peoples.pdf

Said, Edward. Oriental. New York: Pantheon Books.1978

Wageman, Patty; Kouteinikova, Inessa. Russia's unknown Orient. Orientalist painting

1850 - 1920. Groningen: Groninger Museum/ Rotterdam: Nai Publishers., 2010.

Lowell, Frederick Paul. Jiu Jitsu. Ronald Press, 1943

Orwell, George. Burmese Days. Harper & Brothers, 1934

23

Lisa 1

Caspar David Friedrich. Wanderer above the Sea of Fog. 1818. Kunsthalle Hamburg, Hamburg, Saksamaa

24

Lisa 2

Pedro Laschi. Black Mirror. 2008. Nasher Museum of Art

25