1 TEKST1

Talisuplemise füsioloogiline mõju

EESTI ARSTITEADUSÜLIÕPILASTE SELTSI AMETLIK HÄÄLEPAELDETSEMBER 2015 JÕULU ERI

C U R A R E NR 64

Mis võlu peitub

silMades?

Jõulud

lastekliinikus

Doktor Olev Luha elust ja tegemistest

Graz’i Ülikoolihaiglas

Tere, hea lugeja!

Peatoimetaja Kelly HiibusKüljendaja Signe ToomKeeletoimetajad Hannelore Markson, Minna KuslapLuuletus Raymond Alan MargusFotograafid Mari Einberg, Signe ToomKaasa aidanud Martti Vaske, Anu Parvelo, Keidi Suursaar, Solveig Verbu, Oliver Härmson, Liis Puis, Mari Einberg, Katrin Köbas, Mann Randaru, Raymond Alan Margus Tiraaž 500Trükk Salibar OÜAadress Pepleri 32, 51010 Tartu

Kommentaarid, ettepanekud ja artikliideed on oodatud aadressile eays.curare@gmail.com.

Curare väljaandmist toetab:

luulenurk

residentuur

Haigla

Onu Oliveri teadusnurk

persOOn

vaba aeg

välisMaa

seltsi elu

Mis võlu peitub silmades

Jõulud Lastekliinikus

Marutõveviirus

Kursusevanem Martin Mand

Kuuma päikese eest merre sukeldun ma

Doktor Olev Luha elust ja tegemistest Graz’i Ülikoolihaiglas

Mis toimus?

3

4-5

6-7

8-10

11

12-13

14-15

16-19

Tere, kallid kolleegid ja teised kaasmaa-lased, kes on võtnud vaevaks seda välja-annet lugeda!

Pöördun teie kõigi poole kui verivärske peatoimetaja, kelle jaoks on teie käte va-hel olev ajakiri “Minu esimene kullake”. Tundub siinkohal võib-olla veidi eba-tavaline, aga sooviksin tänada eelmist peatoimetajat Marttit, kogu toimetust ja teid, head lugejad, tänu kellele on Curare just selline, nagu ta on. Soovin jätkata tehtud suurepärast tööd ja seda veelgi paremaks teha. Anname koos oma imelise toimetusega Curarele suurima panuse, et teie, armsad lugejad, ajakirja jätkuvalt pärast loengut kaasa krabada tahaksite.

Jõulukuule sobivalt üritame ka meie käesoleva numbriga tuua semest-ri lõpu eel kooliellu veidi jõulu- meeleolu. Kuna pühade-eelne periood on kiire aeg, anname lihtsa soovitu-se hingata sügavalt sisse ja välja ning võtta end veel enne puhkust viimast korda kokku. Kui aga soovid jõuludest vaikselt eemale hiilida, annab Curare Sulle võimaluse tutvuda oftalmoloogia erialaga, harida end viiruste teemal, saa-da rohkem teada Austria meditsiinist, lugeda esmakursuslaste kursusevanema elust ja viia end kurssi hiljutiste Seltsi sündmustega.

Jätkame ka Kikase otsimise mängu – otsi üles kirev Kikas ja anna sellest mulle teada!

Edukat semestri lõppu, ilusaid jõule ja mõnusat lugemist!

Sisukord

Kelly Hiibus

II kursusCurare peatoimetaja

Hingake sügavalt sisse

Hingake sügavalt sisse

Õhtust, mis on täna Teil mureks -Ehk liigselt tarkust ja täis pea,Või mõni pühadetõbi, ihuhädamis hetkega läbi pureks?

Karta mitte, ei küsi keegi kõrget hinda,tõuske püsti, särk tagasi selga,ja hingake sügavalt välja.

Tugevat meelt ja õpperohkeid pühasid!von Hipokraat

4RESIDENTUUR

Mis võlu peitub silmades ehk intervjuu oftalmoloogia residendigaSel aastal oli suurim konkurss residentuuri erialale “Oftalmoloogia koos silmakirurgia kõrvalerialaga”. Oktoobris toimus esimene silmahaiguste ringi õhtu, millel kohalolijate arvu järgi tundub, et oftalmoloogia eriala muutub iga aastaga aina populaarsemaks. Samas on õppekavas silmahaigusteks ette nähtud vaid kuus päeva. Mida siis silmaarsti töö endast täpsemalt kujutab? Sellest rääkisime III aasta oftalmoloogia residendi Mariliis Putnikuga.

Maria FOMina

fomina.mar@gmail.comV kursus

Miks otsustasid astuda just oftalmoloogia residentuuri? Kas otsus tuli raskelt?

Eriala valik võib noorele ars-tile olla keeruline. Ülikooli õpe on paljuski teoreetiline ja paljude erialade puhul ei teki ülikooli tsüklite järg-selt tegelikult täit arusaama selle eriala igapäevatööst. Mina ei osanud pärast kuuendat kursust eriala va-lida ja töötasin aasta Soo-mes üldarstina. Selle aja jooksul läks pilt selgemaks ja otsustasin kevadel minna üheks kuuks tutvuma Mik-keli Keskhaigla silmaosa-konnaga, kus jõudsingi enda jaoks selgusele, et just oftalmoloogiaga soo-vin ma edaspidi tegeleda. Pärast Soomes üldarstina töötamist, astusin Eestisse oftalmoloogia residentuuri ja olen oma valikuga väga rahul.

Mis mälestused on Sul jää-nud residentuuri sisseastu-miseksamist? Kas konkurss oli suur? Kas see oli pigem ebameeldiv kogemus või ei tasu siiski eksamit peljata?

Residentuuri sisseastumi-seksami mälestused on head. Eks väike hirm oli enne eksamit ikka, aga ko-hapeal oli väga sõbralik ja meeldiv õhkkond. Meie aas-tal oli oftalmoloogia resi-dentuuri soovijaid neli ehk üks inimene kohale ja kõik said sisse.

Kas algus oli raske? Kui kii-resti pidid iseseisvalt tööle asuma?

Nagu öeldakse, siis iga algus on raske. Pole väga palju teadmisi, kogemused puu-duvad, terminid on võõrad ja patsiendi/silma uurimine keerukas. Kuid seda ei tasu karta, sest kõik on väga hu-vitav ja iga päevaga saab palju targemaks ning osa-vamaks. Juhendajad, teised arstid ja vanemad residen-did kõik aitavad ning õpe-tavad. Iseseisvalt hakkavad oftalmoloogia residendid valves olema jaanuari kuust ehk siis 5ndal kuul ja samal ajal hakkab ka iseseisev ambulatoorne vastuvõtt 3 tundi nädalas ning pisiope-ratsioonid. Muidugi on alati võimalik juhendaja või va-

nema kolleegiga nõu pida-da ja abi küsida - seljatagu-ne on kindel.

Kuidas möödub tava- pärane päev oftalmoloogia residendina? Oftalmoloo-gia residentuuri kestus on ju ainult 3 aastat. Seega kas õppimine töö kõrvalt on väga intensiivne?

Tööpäev algab hommikul statsionaarsete patsientide vaatamisega ja hommikuse koosolekuga, kus arutatak-se eelmisel päeval ambula-toorseid ja statsionaaris ole-vaid patsiente. Pärast seda assisteerib resident oma juhendajat operatsioonidel, uuringutel, protseduuri-del või võtab temaga koos vastu ambulatoorseid pat-siente. Tegelikult on igale residendile ette nähtud ka teatud osa iseseisvat tööd samade tegevuste näol. Päevad on üsna erinevad ja mitmekesised.

Lisaks praktilisele tööle tu-leb ise teooriat lugeda ning toimuvad vestlused juhen-dajatega. Teoreetilisest koo-litusest on väga kasulikud kolm korda aastas toimu-vad oftalmoloogia residen-tuuri seminaripäevad, kus kahe päeva jooksul tehakse ettekandeid ja kuulatakse teiste omi ning arutatakse läbi haiguslugusid mõnest

kitsamast oftalmoloogia valdkonnast.

Lisaks on võimalik saada osa muudest koolitustest nii Eestis kui ka välismaal. Oftal-moloogia residentuur Eestis on suhteliselt lühike ja meie peame saama kolme aasta-ga selgeks sama, mis muu-des Euroopa riikides õpitak-se nelja või viie aastaga (v.a katarakti operatsioonide teostamine, mis ei ole meie residentuuri programmis). EBO diplomi eksam (Euro-pean Board of Ophthalmo-logy Diploma Examination), mis leiab aset igal kevadel Pariisis ja millest paljud meie residentuuri lõpetajad on edukalt osa võtnud, on kõigile sama.

Meie peame saama kolme aastaga selgeks sama, mis muu-des Euroopa riikides õpitak-se nelja või viie aastaga

“

5 RESIDENTUUR

Milline inimene sobiks Sinu arvates hästi silmaarstiks?

Silmaarstiks sobib hästi inimene, keda oftalmoloo-gia huvitab ja köidab. Tahe inimest aidata on kindlasti oluline, kuid see on tähtis kõikide arstide puhul.

Kas kaalud tulevikus ka sil-makirurgia eriala omanda-mist? Mis on üldine trend teiste residentide seas?

Silmakirurgia eriala on Ees-tis väga noor. Äsja lõpetas esimene arst silmakirurgia residentuuri ja kaks residen-ti õpivad hetkel. Üle aas-ta võetakse vastu üks arst. Selle põhjal on üldist tren-di ilmselt raske välja tuua. Tean, et paljudele meeldib kirurgia ja sooviksid sellega tegeleda, nii ka minule.

Kas kaalud välismaale mi-nekut, et uusi kogemusi saada? Kas Eestis üldse saab piisavalt mitmekülgset ko-gemust?

Arvan, et teise riikide ja kes-kuste nägemine ja sellest osa saamine toob ainult kasu nii konkreetsele arstile kui ka haiglale ja patsiendile. Mul ei ole plaani välismaale tööle minna, küll aga oleks tore lühemaks perioodiks mõnda kliinikusse vaatama ja õppima või fellowship’i tegema minna. Käisin juuni kuus SOE (European Society

of Ophthalmology) resi-dentidele mõeldud stipen-diumiga Rotterdami Silma-haiglas - oli väga huvitav ja kasulik kogemus. Igal aas-tal käivad Eestist vähemalt kolm kuni neli oftalomoogia residenti teistes Euroopa of-talomoogia keskustes.

Oled juba kolmanda aasta resident ehk peaaegu val-mis silmaarst. Mis Sind siiamaani residentuuris olles kõige rohkem ül-latanud on?

Mind üllatas võibol-la see, et mida rohkem teadmisi ja kogemusi on tulnud, seda põnevam ja huvitavam on silm kui organ ja oftalmoloogia kui eriala.

Mis oleks Sinu soovitus noortele oftalmoloogia huvilistele, et veidike rohkem ennast residen-tuuriks ette valmistada?

Minu soovitus oleks min-na kusagile vaatama, mis tööd silmaarst teeb. Nii saab hea ettekujutuse oma võimalikust tuleva-sest tööst.

Mida rohkem teadmisi ja kogemusi on tulnud, seda põnevam ja huvitavam on silm kui organ.

“

Silmakirurgia eriala on Eestis väga noor.

“

6HAIGLA

Öeldakse ikka, et jõu-luaeg on imedeaeg. Tervekssaamise imet

enne jõuluõhtut ootavad kõik Eesti haiglates olevad lapsed, sealhulgas ka Tartu Ülikooli Lastekliinikus. Para-ku on aga nii, et kõik lapsed jõuluks koju ei saa, kuna va-javad vältimatut haiglaravi. Haiglaseinte vahele jõulurõõ-mu toomise eest hoolitsevad mitmed õpilasesindused, MTÜd, suur- ja väikefirmad, Tartu linn, üliõpilasseltsid ning paljud teised toetajad, sest just jõulud on aeg, mil ka muidu kiire elutempoga ini-mesed võtavad hetkeks aja maha ja leiavad aega, et aida-ta tuua jõulutunnet kõigini.

Tavaliselt algab lastekliini-kus jõulukuu detsembrikuu alguses. Sel aastal algas jõu-lukuu tähistamine juba 9. detsembril, kui lapsed said lastekliiniku auditooriumis valmistada ise jõulukaunistu-si. Igal aastal on jõuluüritus-

tel ka toetajad. 9. detsembri pärastlõunal toimuvat jõulu-kaartide meisterdamist aitas läbi viia Tartu linn, Bauhof ja Tartu uuskasutuskeskus. Eel-misel aastal korrati üle pika aja uuesti kunagist tradit-siooni, milleks on jõulueelsel ajal käia lastekliinikus laste-ga jõulukaarte joonistamas ja lauamänge mängimas. Ürituse taaselustasid mitte-tulundusühingu LEO-klubi Tartu vabatahtlikud. Samuti käib igal aastal lastekliinikut külastamas Eesti Maaülikooli Üliõpilasesindus koos nende maskott Esimummiga. Tavali-selt üllatavad nad lapsi kingi-kottidega.

Traditsiooniks on kujune-nud ka MTÜ Naerata Ometi projekt ,,Jõulud haiglas”, mil-le eesmärk on tuua lastele haiglaseinte vahele jõulurõõ-mu. Mitmete toetajate abi-ga tuuakse lastele kingitusi ning koos sellega ka palju rõõmu ja jõulutunnet. MTÜ Naerata Ometi külastas las-tekliinikut eelmistel jõuludel juba kuuendat korda. Ka sel aastal on MTÜl plaanis Eesti haiglate lasteosakondi külas-tada, sealhulgas taaskord ka Tartu Ülikooli Lastekliinikut. Kingituste jagamine toimub vahemikus 19.–22. detsem-ber ning samal ajal püütakse kingijagamise programmi kaasata ka esinejaid ja artis-te, kes muudaksid tegevuse

veelgi meeldejäävamaks. MTÜ Naerata Ometi eesmärk ongi rõõmustada jõuluajal haiglasviibivaid lapsi. Nad on öelnud, et lapsed ikka ootavad kodust jõuluaega – kuuse ehtimist, jõululauas istumist, jõuluvana oota-mist ning perekonna keskel viibimist armsas ja hubases keskkonnas, kuid kuna haig-latel üldiselt eriprogrammi lastele jõuludel ei ole, siis püüavad nemad jõulutunde lasteni tuua. MTÜ Naerata Ometi on heategevuslik or-ganisatsioon, mis korraldab jõuluprogrammi mitmete

toetajate abiga. Kingipaki saavad umbes 400 haiglaravil viibivat last üle Eesti.

Alates 2007. aasta suvest te-gelevad Eestis laste rõõmus-tamisega ka Doktor Klounid. Haigla klounid käivad lapsi haiglas vaatamas, teevad nendega mustkunstnikut-rikke ja mängivad ühiseid mänge. Tartu Ülikooli Laste-kliinikut on Doktor Klounid külastanud alates 2008. aas-ta septembrist. Samuti kü-lastavad nad Eesti haiglaid ka jõuluajal. Klounide tege-vuste üle otsustavad lapsed

sOlveig verbu

solveig.verbu@hotmail.comII kursus

,,Et oleks nii vaikne,et õnn kuuleks tulla.Ja õnne nii palju,et hea oleks olla.”

Jõulud Lastekliinikus

FOtO: ERAKOGU

7 HAIGLA

aga ise. Mängitakse mänge, joonistatakse, lauldakse või tehakse lihtsalt nalja. Doktor Klouni MTÜ tegeleb eraisi-kute ja ettevõtete toetusel. Tegemist on heategevusliku organisatsiooniga, mis loodi 2007. aasta juunis ning sel-lest ajast on Doktor Klounid teinud naeruteraapiat palju-dele haiglasviibivatele laste-le. Lastega koosveedetav aeg ei ole määratletud. Nendele pühendatakse nii paljua ega, kui nad seda ise soovivad. Doktor Klounide eesmärk on näidata lastele haiglakesk-konda rõõmsama paigana ja seda nii jõuludel kui ka muul ajal.

Külastasin Tartu Ülikooli Lastekliiniku ägedate in-fektsioonide osakonda. Kaheksateistkümne voodi-kohaga osakonnas viibivad ravil ägedate hingamistee-de-, seedetrakti- ja neuroin-fektsioonidega (meningiit, meningoentsefaliit jne) lap-sed. Mind võtsid vastu kaks väga toredat õde, kes rääkisid sealsetest jõulukommetest. 1. advendil pannakse osakonna akendele jõulusussid, kuhu päkapikk toob igal hommikul lastele väikese maiuse. Osa-konna infolaua juurde ja kori-dori paigutatakse jõulupuud. Seega on selles osakonnas lausa kaks jõulukuuske, mida lapsed saavad aidata ehtida. Selle osakonna lapsed ei saa paraku tervisliku seisundi tõt-tu auditooriumis toimuvate-le jõuluüritustele minna. Nii on ka teiste osakondadega, kus esineb raskemaid haigu-si. ,,Meil on siin paraku kõik palavikuga lapsed,” toob üks õdedest põhjenduseks, miks lapsed peavad oma palati-tes püsima. Seega lauldakse jõululaule ja meisterdatakse jõulukaarte osakonnas. Küll aga jõuavad kõik jõuluküla-lised ja kingi- ja kommipakid osakondadesse ning kõik au-ditooriumis toimuvad jõulu-üritused viiakse rahulikumal

kujul nendes osakondades siiski läbi. ,,Jõulutegevusi jagub siin terveks detsemb-riks ja jõuluõhtul käib lapsi külastamas ka jõuluvana. Lapsed on alati väga rõõm-sad!” räägivad töötajad. Tra-ditsiooniliselt külastab tervet lastekliinikut 24. detsembril jõuluvana ja tema tulekule ai-tavad kaasa mitmed toetajad.

Tänu toetajate abile jõuab kingipakk iga lapseni, kes jõululaupäeval peab välti-matu arstiabi vajaduse tõttu haiglas viibima. Osakonna õed seletasid, et kuigi lapsed on palavikulised ega tunne end hästi, siis jõulutunne on kõikvõimas ja suudab jõu-luõhtuks tuua kõigile natu-kenegi rohkem rõõmu. Las-tevanemad ja õed-vennad saavad samuti jõuluõhtul viibida haiglas oma lähedase juures. Sellel on muidugi pii-rangud sõltuvalt lapse haigu-sest ja hetkelisest tervislikust seisundist.

Veel on oluline heategija SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond. Eelmisel aastal pakkus Lastefond kinkekirja võimalust ehk kutsus inime-si üles kinkima jõuludeks annetust. Lastefondile saab teha heategevusliku anne-tuse kellegi teise nime alt (näiteks oma sõbra, ema, õe või kellegi teise). Annetuse

tegemisel antakse kaart, mil-le saab kinkida inimesele, kelle nime alt annetus tehti. Kinkekiri osutus eelmistel jõuludel sedavõrd populaar-seks, et Lastefondile tehti ettepanek sellist kingitust võimaldada ka muudeks tähtpäevadeks.

Lisaks suurematele MTÜdele, koolidele, ettevõtetele ja teis-tele suurtoetajatele külasta-vad lastekliinikut ka eraisikud ja väiksemad organisatsioo-nid. Tuuakse lastele kingitu-si, komme, tullakse nendega meisterdama ja joonistama

jõulukaarte. Eelmisel aastal kinkis Tartu Sipsiku Lasteaed lastekliiniku erinevatele osa-kondadele isemeisterdatud lauamänge. Kingitud on ka patju, isetehtud lapitekke, kii-ke, mänguasju ja palju muud. Pühademeeleolu püütakse luua ka teistel viisidel. Näi-teks pakutakse eritoidu peal olevatele haigetele jõulu-õhtul päris jõulutoitu. Lisaks sellele on jõuluajal tavaliste söögikordade juurde lisatud magustoiduks näiteks man-dariine ja piparkooke.

See on väga südantsoojen-dav, kui palju on toetajaid, kes aitavad tuua jõulud nen-de lasteni, kes peavad olema pühade ajal kodust eemal. Mõnele tudengiroganisat-sioonile ja koolile on see ku-junenud juba väikseks tradit-siooniks. Tööpersonal, kellega mul lastekliinikus kohtuda õnnestus, oli väga meeldiv. Kuigi tegemist on haiglaga, on see väga soe koht ja pa-rim võimalik paranemiskesk-kond. Eestis on kahjuks üsna palju neid lapsi, kes jõulude ajal haiglas peavad olema. Mõndadele lastele võimalda-takse jõuluõhtuks kojuminek ja hiljem saavad nad haiglara-vile tagasi tulla.

Seega tasub meeles pidada, et väike heategu, toetus ja panus mõnele organisatsioo-nile jõuab tegelikult suurel kujul oma eesmärgini, sest vaid toetajate abiga viiakse igal aastal lastekliinikus läbi kõiki jõulurõõmu toovaid üritusi. Jõulud on imedeaeg ja väike ime on juba see, kui halva enesetundega laps suudetakse teha rõõmsaks ja õnnelikuks kasvõi selleks üheks õhtuks.

PS! Sel aastal on ka arstitea-duskonna tudengineidu-del plaan külastada laste- kliinikut!

,,Et oleks nii vaikne,et õnn kuuleks tulla.Ja õnne nii palju,et hea oleks olla.”

Jõulud LastekliinikusFOtO: SOLVEIG VERBU

8ONU OLIVERI TEADUSNURK

Püüded kaardistada aju erinevaid regioone on viinud mitme hea

aju kaardistamise meetodi väljatöötamiseni. Näiteks suutsid rootslased 1960. aastatel panna monoamiine (dopamiin, noradrenaliin ja serotoniin) sisaldavaid neu-roneid fluorestseeruma läbi kondensatsioonireaktsioo-ni formaldehüüdiga. Kah-juks ei aidanud see meetod nende neurotransmitterite süsteeme lahku lüüa. Neu-rokeemiliselt erinevate när-virakkude kaardistamine kogus hoogu 1980. aastatel seoses immuunhistokeemi-lise mRNA’de märgistami-nega (Iversen et al. 2010). Nende ja mitmete muude hiljem väljatöötatud mee-todite miinuseks on see, et kaardistamine toimub post mortem. Tänapäeval on meil aga käepärast väikesed neuroanatoomid, kelle lei-vanumbriks on närvirakke ja nende jätkeid pidi levimine.

Samuti on nad eksperdid genoomse infoga manipu-leerimises. Need tegelased on neurotroopsed viirused. Meie üha paraneva viiruste-ga manipuleerimise oskuse tulemusena oleme saanud endale võimsa tööriista kesknärvisüsteemi anatoo-mia ja funktsioonide kaar-distamiseks.

Marutõveviirus (MTV) on ne-gatiivset üheahelalist RNA’d kandev ümbrisega viirus. Nakatumine toimub tava-liselt MTV’d kandva looma, näiteks koera, hammustuse kaudu. Vahel piisab ka vii-rust sisaldavate aerosoolide sissehingamisest marutõbe põdevate nahkhiirte lähe-duses (Lopez et al. 1992). Inkubatsiooniaeg varieerub kuudest aastani, mil viirus paljuneb sisenemisvärati lähedal olevas lihaskoes. Järgnevalt võib nakkus levi-da mööda perifeerseid när-ve tsentraalsele, peatudes ajutiselt dorsaaljuure gang-lioni rakkudes. Sealt edasi on levik peaajju võrdlemisi kiire. Marutõve neuroloogi-list faasi iseloomustab mit-mekesine neuroloogiline sümptomaatika, sealhulgas ärrituvus, paralüüs, peavalu ja hüdrofoobia. Peaajus on MTV peamisted märklauad hippokampus, ajusild ja väi-keaju Purkinje rakud (Mur-ray et al. 2009)

Täna marutõveviiruse koe-

Oliver HärMsOn

oliver.h2rmson@gmail.comKülalisakadeemik Oxford’i ülikoolis

Mida on viirused meile

õpetanud dopamiini ja kesknärvisüsteemi kohta?

tropismile, on võimalik seda eksperimentaalselt raken-dada aju anatoomia uuri-misel. Nimelt suudab MTV seonduda rakkudele, mis kannavad neuraalset adhe-sioonimolekuli ja nikotiin-atsetüülkoliiniretseptoreid. MTV teeb eriliseks tema võime levida retrograad-ses suunas ning närvijätke pikkusest sõltumata. Samas hoiab viiruse levikut ohjes omadus liikuda rakust rakku vaid sünapsite kaudu (Cal-laway et al. 2015)

Kui MTV genoomiga õiges-ti manipuleerida, on nak-kust võimalik piirata vaid ühe sünapsi ulatuses. Sel-leks tuleb vaid kustutada viiruse glükoproteiin G (G) geen. Tulemuseks on viirus nimega MTVdG. G on vaja-lik nakatamiseks ja uute vi-rionide pungumiseks pere-meesrakust. Kui kustutada G geen, ei suuda MTV oma virulentsust enam maks-ma panna ning jääb ellu vaid G-d ekspresseerivates rakkudes, mis annavad sel-le valgu kaasa iga virioni ümbrisesse. Selleks, et sää-rane modifitseeritud viirus kesnärvisüsteemis levida ja teisi rakke nakatada saaks, peame looma rakkude po-pulatsiooni, mis ekspressee-rib G’d. Selleks piisab vaid

ühest nõelatorkest G geeni kandva modifitseeritud vii-rusega. Sel viisil on olemas tingimused piiratud nakku-seks modifitseeritud MTV’ga (Callaway et al. 2015).

MTV kasutamine ei oleks aga otstarbekas, kui me ei oskaks suunata tema levi-kut ega näha tema liiku-mist. Kontrollimaks, milli-seid rakke MTV oma eluteel on võimeline nakatama, on MTV metoodika esmaau-torid pakkunud välja selle asendamise G valguga, mis pärineb lindude sarkoomi ja leukoosiviirusest. Selle valgu nimi on EnvA. EnvA’d kandvad virionid suudavad nakatada vaid EnvA retsep-torit -TVA’d - kandvaid rakke. TVA on algupäraselt lindu-de LDL (madala tihedusega lipoproteiinne??) retseptor. Kuivõrd imetajate rakud TVA’d ei kanna, peab selle ekspressiooni ise esile kut-suma. Seda protsessi saab teha rakuspetsiifiliselt, näi-teks dopamiini transporte-rist sõltuvalt ainult dopami-nergilistes rakkudes. Niiviisi on MTV levikut võimalik TVA abil suunata kindlatesse uu-rija poolt defineeritud rak-kudesse ja aju piirkondades-se (Wikersham et al. 2007)

Viiruse poolt tallatud rada-

9 ONU OLIVERI TEADUSNURK

sid on võimalik näha fluo-restseeruvate valkude abil, mis helendavad õigete füü-sikaliste asjaolude kokku-langemisel. Enamkasutatud on roheline fluorestseeruv valk GFP. Sisestades GFP geeni eelnevalt modifitsee-ritud MTV genoomi, saame EnvA-MTVdG-GFP. Sellise viirusega nakatatud aju lõi-kude kuvamisel on võimalik näha viiruse lokalisatsiooni teiste struktuuride suhtes. Tulemuseks on ilusad värvi-lised pildid, mis kooskõlas tarkade katsepüstitustega hetkel teadusmaastikul lai-neid löövad (Callaway et al. 2015).

Lisaks MTV’le kasutatakse sarnasteks eesmärkideks tihtipeale ka adeno-seo-selisi viiruseid (adeno-as-sociated virus, AAV). AAV’d ei tohiks segi ajada tavali-se adenoviirusega, mis on inimestel sage farüngiidi, konjuktiviidi ja lümfadeniidi põhjustaja. AAV on üheahe-lalise DNA molekuliga de-fektne parvoviirus, mis üld-juhul vajab oma elutsükliks koinfektsiooni abistajaviiru-sega. Samas saab AAV para-jates tingimustes hakkama ka iseseisvalt. AAV’de kasu-tamise põhiline võlu seis-neb nende võimes tekitada latentne infektsioon, mille käigus viiruse geneetiline materjal sisestatakse post-mitootilise peremeesraku genoomi (Samulski et al. 1989). AAV’d sisaldavad vaid viiruse nukleo-kapsiidi ega ühtegi viirusval-ku kodeerivat geeni. Seega on immuunvastus nakatumisel mi-nimaalne. Oma tagasihoidl ik kuse juures ei suuda AAV esialgselt nakatatud rakust kaugemale levida.

Seega saab nanoliitrite suu-ruse süstega kutsuda väi-kestes ajuregioonides esile võõrvalkude ekspressiooni, näiteks GFP. MTV tehno-loogia taustal ongi AAV’st saanud MTV käsilane. See tähendab, et peamiselt ka-sutatakse AAV’d vektorina, et indutseerida nakatatava-tes rakkudes G ja TVA eks-pressioon. Nii muudetakse rakud vastuvõtlikuks modi-fitseeritud MTV infektsioo-nile (Wikersham et al. 2007).

Kuidas viirused meid on harinud

Olgugi, et me oleme modi-fitseeritud viirusi õppinud hästi talitsema, põhjustavad nad paksu pahandust. Seda teevad nad mitte epidee-miate ja surmade näol, vaid lükates ümber meie seni-seid tugevaid veendumusi. Näiteks on kahtluse alla sea-tud juttkehast algava otsese ja kaudse dopaminergilise projektsiooni mudel. Seni-maani on domineeriv aru-saam olnud, et juttkeha D1 retseptorit (D1R) eksp-resseerivad direkt-se tee neuronid proj itseeruvad otse keskajju, inhi-

beerides sealseid substantia nigra pars compacta neu-roneid. Seevastu indirekt-se tee D2 retseptorit (D2R) ekspresseerivad närvirakud projitseeruvad keskajju läbi kahkjaskera, soodustades mustaine pars compacta (SNc) toonilist inhibeerivat mõju talaamilistele rakku-dele. Selle mudeli seadis kahtluse alla avastus, et näriliste ventraalne kahk-hjaskera (VK) saadab ka iseseisvaid projektsioone mediodorsaalsesse talaa-milisesse regiooni (MDT) (Tripathi et al. 2013). Kas indirektne tee töötab läbi talaamilise disinhibitsiooni iseenda vastu?

Lootuses kaardistada neid direktse ja indirektse tee neuronite kõrvalepõikeid, nakatasid Kupchik ja kollee-gid (2015) naalduva tuuma (NAc, nucleus accumbens) D1R- ja D2R-ekspresseeri-vaid rakke AAV’ga. Viiruse genoomi oli eelnevalt si-

sestatud kanalirodopsiini (ChR2) geen. ChR2 ekspres-siooni tulemusena rakkude pinnal võis neid valgusega stimuleerida. Neid märgista-tud närvilõpmeid valgusega stimuleerides ja nendega ühenduvate VK neuronite potentsiaale mõõtes leiti, et tervelt 50% VK rakkudest moodustab sünapseid di-rektsete D1R ekspesseeri-vate juttkeha neuronitega. Ootuspäraselt moodustas 89% rakkudest sünapseid indirektsete D2R neuronite-ga. (Kupchik et al. 2015).

Kas direktse tee neuronid siiski võivad soodustada lii-gutusi, vaatamata oma VK projektsioonile? Sellele kü-simusele vastamiseks mär-gistati mediodorsaalsesse taalamusesse (MDT) ja kesk-ajju (VM) projitseeruvaid VK neuroneid retrograadselt levivate fluorestseeruvate mikrosfääridega (Apps et al. 2007). Seejärel üritati välja selgitada, millised NAc neu-ronid nendega ühendusi moodustavad. Selgus, et üle poole (58%) MDT-sse projit-seeruvatest VK neuronitest

olid tundlikud NAc D1R neuronite sisendile. Samas kõik uuritud VK neuronid reageerisid ka D2R neuronite sti-mulatsioonile. Nende tulemuste põhjal võib oletada, et kuigi “otse-ne” tee projitseerub ka VK-sse, soodustab see

siiski liikumist läbi talaami-lise disinhibitsiooni (Kupc-hik et al. 2015). Kuigi seda oletust eksperimentaalsel kujul proovile ei pandud, on nende tulemuste näol tege-mist huvitava lisaga olemas-olevatele basaalganglionide ühenduvuse mudelitele.

Viirustele tuginevad kaar-distamismeetodid on sas-si löönud ka teisi keskseid arusaamu dopaminergiliste

10ONU OLIVERI TEADUSNURK

regioonide kohta. Näiteks on kahtluse alla seatud üks tähtis teooria eesaju pa-ralleelsete anatoomiliste makrosüsteemide kohta. Selle hüpoteesi kohaselt ek-sisteerib basaalses eesajus 3 suurt eraldiseisvat infotööt-luslingu. Need soodustavad liigutuste läbiviimist (stria-topallidaalne süsteem) ning moduleerivad emotsioone ja tähelepanu (amygda-la ja septaalne kompleks) (Alheid et al. 1988). Üheks selle süsteemi toimimise eelduseks peeti dopaminer-giliste regioonide vahelist vastastikust tagasisidet. Sel-line tagasiside võimaldaks õppimist dopamiini kui vea ennustus-signaali abil (Sc-hultz, 1998). Menegas ja kol-leegid (2015) aga leidsid, et dopaminergiliste neuronite rühmad ei ole kõik vastas-tikku ühendatud (Menegas et al. 2015). Seega ei saa need regioonid üksteisele otsest tagasisidet anda.

Õpetavad signaalid läbivad teatud regioone rohkem kui teisi. Näiteks leidsid Kim ja kolleegid (2013) ahvidel sa-kaade uurides, et sabatuu-ma ventraalne osa soodus-tab muutuvate väärtustega objektide poole vaatamist, samas dorsaalse osa ak-tiivsus kajastab objektide mällu kinnistunud väärtusi (Kim et al. 2013). Siit võiks teha järeldusi meie ostle-miskäitumise kohta. Kui me oleme poes ringi konnates õppinud seostama kolla-seid allahindluste sildikesi kulutõhusate ostudega, või-vad sabatuuma ventraalsed osad suunata meie sakaade just nende sildikeste poole. Vastukaaluks aitavad saba-tuuma dorsaalsed regioo-nid meil valida püsivate väärtustega esemete vahel. Sabatuuma dorsaalne osa ei oska reageerida objekti-de muutuvatele väärtustele

ja seda seostatakse eeskätt ennustusvea signaali puu-dumisega selles regioonis. Samas ventraalsetes juttke-ha osades on ennustusvea signaalide tekitamise jaoks vajalikud sisendid täitsa ole-mas (Menegas et al. 2015)*.

Juttkeha erinevate alaosade funktsionaalse lahkulöömi-se vaimus oleks lihtsameel-ne arvata, et ka mustaine (substantia nigra, SN) alajao-tused on ühed homogeen-sed hallid rakumassid. SNc on oluline juttkeha aferent-ne ja eferentne sihtmärk. Varasemast on teada, et SNc rakkude seas on mõnin-gast varieeruvust. Näiteks mediaalsemad neuronid ekspresseerivad suuremal määral K-ATP kanaleid, mis soodustavad faasilist aktiiv-sust (Schiemann et al. 2012). Seetõttu on oletatud, et eri-nevad SNc rakupopulatsioo-nid võimaldavad erisugust infotöötlust.

Mida on viirustel selle koh-ta öelda? Seda üritasid sel-gitada Lerner ja kolleegid (2015) uuringuga, mis kom-bineeris viirusmarkeritega kaardistamist, optogeneeti-kat, kogu-aju elektroforeesi, elektrofüsioloogiat ja fiiber-fotomeetriat. Leiti, et dor-somediaalne- ja lateraalne juttkeha on tihedas vastasti-kuses ühenduses erinevate SNc dopaminergiliste rak-kudega. Seega võis eristada SNc rakke nende projekt-sioonialade järgi. Samuti võis neid kategoriseerida vastavalt sellele, kuidas nad reageerisid hüvitistele või ebameeldivatele elamuste-le (näiteks jäseme elektri-löök). Tuleb välja, et dorso-mediaalsele projitseeruvad neuronid reageerivad pree-miatele lühiajalise aktiivsu-se suurenemisega ja jäseme elektrilöögile vastupidiselt. Samas dorsolateraalsesse

juttkehasse projitseeruvad SNc neuronid aktiveeruvad mõlemal juhul. Lisaks toi-mub infovahetus juttkeha lateraalsete ja mediaalsete alade vahel läbi SNc projekt-sioonineuronite. Siin võib olla tegemist süsteemiga, kus katselooma tegevuste-le ja elamustele vastavalt liigub tagasiside dorsolate-raalsetest regioonidest me-diaalsele. *Kui välja arvata ühised si-sendid keskaju dopaminer-

gilistelt neuronitelt, saab juttkeha dorsaalseim osa enamuse oma sisenditest subtalaamiliselt tuumalt, parasubtalaamiliselt tuu-malt, zona incerta’lt. Huvi-taval kombel on kõik need regioonid aju süvastimulat-siooni sihtmärgid Parkinso-ni tõve ravis. Seevastu jutt-keha ventraalsetes osades moodustavad suure osa sünapsitest lateraalse hüpo-talaamilise ala, amygdala ja NAc neuronid (Menegas et al. 2015).

Allikad

1. Abdi A, Mallet N, Mohamed FY et al. Prototypic and Arkypallidal Neurons in the Dopamine-Intact Ex-ternal Globus Pallidus. J Neurosci 35(17), 6667-6688 (2015). 2. Alheid, G.F., and Heimer, L. (1988). New perspectives in basal forebrain organization of special relevance for neuropsychiatric dis-orders: the striatopallidal, amygda-loid, and corticopetal components of substantia innominata. Neu-roscience 27, 1-39. 3. Apps, R. & Ruigrok, T. A fluo-rescence-based double retrograde tracer strategy for charting central neuronal connections. Nat Protoc 2, 1862–1868 (2007).4. Callaway, E. & Luo, L. Mo-nosynaptic Circuit Tracing with Glycoprotein-Deleted Rabies Viru-ses. The Journal of Neuroscience 35,8979–8985 (2015).5. Iversen LL, Iversen SD, Dunnett SB et al. Dopamine Handbook. Ox-ford University Press, 11-12 (2010).6. Kim, H. & Hikosaka, O. Distinct Basal Ganglia Circuits Controlling Behaviors Guided by Flexible and Stable Values.Neuron 79, (2013).7. Kupchik, Y. et al. Coding the direct/indirect pathways by D1 and D2 receptors is not valid for accum-bens projections. Nature Neu-roscience 18, 1230–1232 (2015).8. Lopez RA, Miranda PP, Miranda VE et al. (1992) Outbreak of Human Rabies Virus in the Peruvian Jungle. The Lancet (339), 408-411.

9. Menegas, W. et al. Dopamine neurons projecting to the poste-rior striatum form an anatomical-ly distinct subclass. eLife (2015). doi:10.7554/eLife.1003210. Murray PR, Rosenthal KS, Pfaller MA. Medical Microbiology. Mosby/Elsevier (2009).11. Samulski RJ, Chang LG, Shenk T. (1989) Helper-Free Stocks of Recombinant Adeno-Associated Viruses: Normal Integration Does Not Require Viral Gene Expression. J Virology (63)9, 3822-3828. 12. Schiemann, J., Schlaudraff, F., Klose, V., Bingmer, M., Seino, S., Ma-gill, P.J., Zaghloul, K.A., Schneider, G., Liss, B., and Roeper, J. (2012). K-ATP channels in dopamine subs-tantia nigra neurons control burs-ting and novelty-induced explora-tion. Nat. Neurosci. 15, 1272–1280. 13. Schultz, W. Predictive reward signal of dopamine neurons. J. Neurophysiol. 80, 1–27 (1998).14. Tripathi, A., Prensa, L. & Men-gual, E. Axonal branching patterns of ventral pallidal neurons in the rat. Brain Struct Funct218, 1133–57 (2013).15. Wickersham, I. et al. Monosy-naptic Restriction of Transsynaptic Tracing from Single, Genetical-ly Targeted Neurons.Neuron 53, (2006).deferred imitation task as a non-verbal measure of declarative me-mory. Proc. Natl Acad. Sci. USA 92, 7580–7584 (1995).

11 PERSOON

Arstiteaduskonda kan-dideerimise otsus oli tal juba pärast güm-

naasiumi olemas, kuid siis ei läbinud ta tihedat kandidee-rimissõela ja suundus õpin-gutele Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe erialale. Pärast kooli lõppu töötas ta mõne aasta ja otsustas siis spetsia-liseeruda operatsiooniõeks. Pärast kooli lõpetamist ko-gus ta töökogemust Ida-Tal-linna Keskhaiglas, Medical Service Estonia’s ja Chris-tinas Clinicus, kust tuli ka motivatsioon uuesti katse-tada ja astuda arstiteadusse. Taaskordsel kandideerimisel lähtus ta motost „Dreams don’t work, unless you do!“ ja nii enda kui pere rõõmuks seekordne katse õnnestus.

Martin arvab, et tervishoiu-süsteemis tuleb alati olla uuendustega kursis ja en-nast pidevalt täiendada nii teadmiste kui ka oskuste poolest. Iga meditsiinitöö-taja peaks lisaks teadmis-tele olema ka entusiastlik,

rõõmsameelne ja avatud suhtleja – need on kindlasti omadused, millega Martin silma paistab. Ka kursuse-vanemaks otsustas Martin kandideerida, et leida uus väljakutse ja panna end proovile. „Olen kuulnud eri-nevaid jutte, kuidas kursu-sevanema amet on “kõige hullem” amet. Kuid mina leian, et kursusevanem on inimene, kelle poole üliõpi-lased saavad pöörduda oma murede, soovide või ette-panekutega“. Siiamaani on Martin oma ülesannetega imelise lihtsusega hakkama saanud.

Lisaks arstiõpingutele ja aja veetmisele Biomeedi-kumis jõuab Martin tege-leda nii spordiga kui ka sõpradega väljas käia. Võti seisab nimelt heas aja pla-neerimises. Esimestel kuu-del oli see keeruline, kuna uus oli nii kool, elukoht kui ka keskkond koos loenda-matute üritustega. Õnneks pole Martin ühestki oma vaba aja tegevusest pida-nud loobuma ja mõned korrad kuus jõuab ta Tal-linnasse ka tööle, kus saab saadud teadmisi praktikas rakendada.

Küsimusele, kuidas seni on õpe tundunud, vastab Mar-tin, et siiamaani on ta väga rahul ja esmamuljed on ol-nud suurepärased. Kuigi tõ-deb, et oli teadlik sellest, kui raske on arstiteaduskonnas, kuid poleks uskunud, et nii

keeruline. „Ülikoolis on õp-pimismahud suuremad ja tähtajad lühemad. Tuleb ja-gada ennast mitmete aine-te vahel ja kui mingis aines jääb töö õigel ajal tegema-ta, võib väga lihtsalt rongist maha jääda“. Kindlasti aitab kaasa suurepärane kursus, huvitavad ained, sõbralikud õppejõud ja kõige parem rühm. Nende rühma on sat-tunud lausa kolm rühmava-nemat ning kursusevanem, seega seltskonna moodus-tavad omapärased ja huvi-tavad inimesed. Kindlasti võib neid nimetada kokku-hoidvaks rühmaks, kes söö-vad ühiselt nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusööki, tä-histavad ühiselt sünnipäevi ja kui õppimise kõrval peaks aega üle jääma, jõuavad ka kolmapäeva õhtul legen-daarsele „Retrole“. Marika Masso oli kord nende rüh-ma kohta naljatades öelnud, et iga aasta on selline rühm, kes ennast igas olukorras koduselt tunneb.

Martinil on ka mõni idee juba tulevikuks valmis pan-dud. Ta leiab, et kõige enam huvitab praegu plastika- ja rekonstruktiivkirurgia. „An-tud erialal on Eestis piisavalt õpiväljundeid ja praktika-baase ning meie kirurgid on tipptasemel. Meditsiin uueneb iga päevaga ning kvaliteedi tagab järjepi-dev väljaõpe siin- või seal-pool piiri.” Rühmas on neil ka plaan teha keelepäevi, et õppida ühiselt uusi kee-li. Kuna rühmavanem on Soome juurtega, siis on ka soome keele õpe päeva- korras.

Lõpetuseks soovitab ta kursusekaaslastel nautida ülikooliaastaid, leida uusi tutvusi ja liituda erineva-te organisatsioonide ning gruppidega. Martin liitus ka Eesti Arstiteadusüli-

õpilaste Seltsiga. „Kaugelt paistis silma väga aktiivne ül iõpi lasorganisats ioon, millega ühineda oli erakord-selt suur rõõm. Rõõm on näha, et üliõpilastel on või-malik midagi enda ja teiste jaoks ära teha. Tänu sellis-tele aktiivsetele inimestele toimub pärast loenguid nii mõndagi põnevat,” põhjen-das kursusevanem oma ot-sust. Lisaks arvab Martin, et ülikooliaja kõige paremad mälestused tulevad kõige utoopilisematest ideedest ja vahel tulebki teha midagi hullumeelset.

Kursusevanem Martin Mand

anu parvelO

aparvelo@gmail.comII kursus

Martinil tundub tavapärases päevas olevat rohkem kui 24 tundi, nii et lisaks rebastele kursusevanemaks olemisele jagub aega nii koolile, spordile, sõpradele, perele kui ka tööle.

12VABA AEG

Ma ei tea, kuidas suh-tuda talisuplusesse. Tean, et seda harras-

tatakse. Kusagil kaugel ela-vad mõned vaprad hinged, kes koorivad endalt tuima järjekindlusega iga nädal mii-nustemperatuurides riided seljast ja otsustavad ujuma minna. Paar aastat tagasi ot-sustasin teadmata põhjustel ka mina, et oleks täiesti tore nendega liituda. Praegu olen targem.

Aga ma ei tea, milline on talisupluse füsioloogiline mõju. Kuigi rahvaküsitlused viitavad, et üldiselt eeldavad inimesed, et regulaarne tali-suplus on pigem tervislik, on selle reaalne teaduslik põh-jendus üpris habras. Mitte ai-nult ei ole avaldatud talisup-lejate tervisenäitajate kohta vähe teadusartikleid (ja ole-masolevatest domineerivad ka ülekaalukalt soomlaste omad), vaid nende artiklite

valimid on reeglina liiga väi-kesed, et teha suuremaid jä-reldusi kogu rahvastiku koh-ta.

Järgnev artikkel on väike metaanalüüs erinevatest talisuplust ja külmaadaptat-sioone käsitlevatest juhistest, artiklitest ja ülevaadetest, mis mulle põgusal otsingul kätte juhtusid.

Alustuseks tuleb tõmmata väga konkreetne joon regu-laarse ja ühekordse talisup-luse vahele. Suurbritannias tunnistatakse aastas 400-1000 inimese surmapõhju-seks külmas vees ujumine. Külm vesi võib tappa minu-titega – eelsoodumusega inimesi ohustab sümpaatili-se närvisüsteemi üleaktivat-sioonist põhjustatud arütmia või hemokontsentratsiooni muudust tingitud trombem-boolia. Ohustatud on eelkõi-ge vanemad inimesed.

Seepärast on ennast keset südatalve esimest ja viimast korda Emajõe jääpankade keskele kasta umbes sama ennasthävitav, kui ilma min-gi eelneva treeninguta pä-rast ekvaatoripidu maratoni joosta. See lihtsalt ei ole hea mõte.

Hoopis teistsugune füsioloo-

gia on aga regulaarse tali-supluse taga. Sissejuhatuses nimetatud internetilehekülg rõhutab, et talisuplus ei alga mitte talvel, vaid kestab tege-likult terve aasta. Tõtt-öelda peaks pühendunud talisup-leja hakkama oma keha ette valmistama juba lapsepõlves. Vähem andunud harrastaja-tel, kes on lootusetult rongist maha jäänud, soovitatakse alustada näiteks külma dušši-ga. Iga nädal. Iga päev. Enne seda on nähtavasti hea mõte kasta käterätik jäävette ning ennast sellega hõõruda või minna hoopis pärast dušši otse õue – mida iganes, et keha külmaga harjuks. Kuna vesi juhib kehalt soojust ee-male 25 korda kiiremini kui õhk, tuleb võimalikult ruttu jaheda veega sõbraks saa-da. Minna suveõhtul ujuma, kasta ennast allikasse. Ning alles pärast pikka ja põhjalik-ku ettevalmistust, mis algab kuid enne talve, võib minna inimene miinuskraadides ujuma ning kutsuda ennast puhta südametunnistusega täieõiguslikuks talisuplejaks.Edasi heidame pilgu adap-tatsiooniprotsessidele, mille hästi karastanud keha on läbi teinud.

TermoregulatsioonKülmas vees lükatakse liht-sureliku termoregulatsioon

täiskäigule, mistõttu väsib vaene süsteem paariküm-ne minutiga ära. Karastatud ujuja külmalävi on sootuks kõrgem – hüpotaalamuse termoregulatsioonikeskus ei vaevu nii kergesti reageerima alanenud kehatemperatuuri-le, aga kui ta juba reageerib, püsib mõju kauem kui ka-rastamata inimesel. Ehk ka-rastatud inimesed mitte nii väga ei talu külma, kui nad ei tunnegi seda. Võtmetähtsu-sega on siinkohal värisemine, mille ilmnemine annab mär-ku, et keha on efektiivsemad soojustootmise viisid juba ammendanud. Kusjuures karastatud inimesed väga värisema ei kipugi – nende keha on harjunud tõhusamalt sooja tootma. Mitteväriseva termogeneesi mehhanism on suuremas osas veel saladus, kuid pakutakse, et olulist rolli mängib skeletilihaste ja valge rasvkoe β-adrenergiline sti-mulatsioon. Ning põhjuseks ei ole mitte võimendunud ka-tehhoolamiinide vastus, vaid termogeneesi võtmekohtade β-adrenergiliste retseptorite suurenenud tundlikkus. Üht-lasi pumbatakse regulaarse-tel talisuplejatel vähem verd nahapinna lähedale, kus seda ähvardab jahtumine.

Professor Eero Vasar on muu-seas tõlgendanud Guytoni

Martti vaske

martti.vaske@gmail.comV kursus

Kuuma päikese eest merresukeldun maSelline lehekülg nagu ext-remewinterswimming.com mainib abivalmilt, et ainu-ke tunne, mis on parem, kui jääkülmas vees aegla-selt oma tuharad tunde-tuks külmetada, on veest välja ronida ja oma pii-nadele lõpp teha. Kõlab julgustavalt. FO

tO: H

ELER

IN R

AU

NA

13 VABA AEG

meditsiinilise füsioloogia õpikus toodud ujumise ener-giakulu valemi talisupluse konteksti. Ma ei hakka teid vaevama matemaatikaga, sest põhjused, aga kokkuvõt-tes võib teatud tingimustel järeldada, et kahe minutiga saavutatakse külmas vees sama energeetiline efekt nagu tavaliselt tunniajalise ujumisega. Lihtsalt huvitav fakt.

Oksüdatiivne stressTalisuplus tekitab oksüdatiiv-set stressi. See väide võiks kõlada muljetavaldavamalt, kui poleks tõsiasja, et tõenäo-liselt teeb sedasama praktili-selt iga väikegi homöostaasi kõrvalekalle. Igatahes on ta-lisupluse kohta see kindlalt tõestatud, mille eest võime tänada Berliini ujumisklubi 36 talisuplusveterani, kes veet-sid järjekindlalt terve sügise ja talve nädalas vähemalt korra jääkülmas veekogus sulistades. Nende vereproove võrreldi samaväärsete, kuid külmakartlikemate kontrol-lidega, kellel polnud mingit tahtmist vette kippuda.

Alususeks kinnitati kusihap-pe, redutseeritud (GSH) ja oksüdeeritud glutatiooni (GSSG) põhjal, et külm vesi põhjustab tõepoolest oksü-datiivset stressi (mida on näi-datud enne rottide, hiirte ja kummalisel kombel ka orava-te peal katsetades), mil kaal oksüdatiivsete stressorite (va-bad hapniku ja lämmastiku osakesed) ja antioksüdantide vahel on kallutatud esimeste kasuks. Nimelt tõuseb va-hetult pärast külma suplust GSSG ning langeb GSH, aga oluline on siinkohal see, et võrreldes kontrollidega, on regulaarsete talisuplejate GSH, superoksiidi dismutaasi ja katalaasi tasemed tundu-valt kõrgemad. Teisisõnu on nende organism harjunud püsiva valvelolekuga ning

tõstnud antioksüdantide ta-semeid. Umbes nagu kunin-gad legendidest, kes jõid re-gulaarselt väikestes kogustes mürki ja arendasid nii oma-moodi resistentsuse, et reaal-se atentaadi korral valmis olla. Sama loogikaga töötab põhimõtteliselt talisuplus.

Tuleviku teadustöö valgu-ses tuleb aga silmas pidada, et vägagi sarnase mustriga oksüdatiivne stress tekib ka normaaltemperatuuriga vees ujumisel ning pole veel päris kindel, kui palju tõhusam on just talisuplus.

Üleüldine heaoluVahest pisut intuitiivsem on mõista regulaarse talisupluse mõju subjektiivsele heaolule, mille kohta on avaldanud ilu-sa artikli 2004. aastal soome kolleegid (oh üllatus). Katse-alustel paluti täita enne sup-lushooaega oktoobris ning uuesti jaanuaris profile of mood state (POMS) ja subjek-tiivsete sümptomite (OIRE) küsimustikud.

Ujumishooaja lõpus oli selge, et võrreldes kontrollidega kaebasid talisuplejad oluli-selt vähem väsimust, pingeid, depressiooni, ärritavust ning kehva mälu. Lisaks tunnista-sid kõik kroonilise haiguse all kannatavat külmasõpra, et nende astmast, fibromüal-giast või reumatoidartriidist põhjustatud kaebused on pä-rast ujumishooaega märksa talutavamad.

Siit koorub muuseas välja seaduspära – kui vaid 20% kontrollidest kannatasid mõne kroonilise probleemi all, siis pühendunud talisup-lejate leeris oli tõbiseid ter-velt 50%. Pooled! Näib, et jää-augud ei koonda mitte uusi adrenaliinihooge otsivad ekstsentrikke, vaid siiralt oma tervise pärast mures olevaid tervisesportlasi.

Hormoonid ja vereõhkUue aastatuhande alguses ühendasid pühademeeleolus jõud Vene ja Soome teadla-sed, et uurida pühendunud talisuplejate adaptatsioo-niprotsesse. Selleks üritati mõõta ujujate vererõhku, rektaalset temperatuuri ning erinevate hormoonide tase-meid. Lihtne see ei olnud, sest suur osa valimist kartis näh-tavasti verd, lastes võtta ve-reproovi ainult korra uuringu jooksul ning keeldus peale-kauba sootuks ka rektaalsest temperatuuri mõõtmisest. Kahel ujujal ei õnnestunud isegi vererõhku mõõta, sest nad värisesid pärast 5 minutit suplust nii kontrollimatult, et pidid uuringu katkestama. Ini-mesed, kes jätavad suuremale osale demograafiast masoh-histide mulje, osutusid antud uuringutingimustes üllatavalt õrnukesteks.

Kinnitades varasemaid tule-musi, leiti, et regulaarne ta-lisuplus alandab diastoolset vererõhku. Süstoolset paraku mitte. Kehatemperatuuri koh-ta ei saanud midagi järeldada, sest see kõikus erinevatel ini-mestel liiga palju. Ju oli süüdi väike valim. Ainuke seaduspä-rasus on see, et suurema rasv-padjandiga inimesed hoiavad paremini soojust. Aga seda oleks võinud meile öelda ka põhikooliõpilane. Karm hind vaestele talisuplejatele, kes pi-did kannatama lisaks külmale veele ka termomeetrit taguot-sas. Ja mõlemat regulaarselt.

Mis puutub hormoonidesse, siis vastupidiselt ootustele ei reageerinud adrenaliin ab-soluutselt külmale. Tõusid hoopis noradrenaliini (NE) ja kortisooli tasemed. Ning mida kogenum talisupleja, seda rohkem kippus NE tõus-ma, mis seletab ka ulatusli-kumat vasokonstriktsiooni ja kõrgenenud metaboolset aktiivsust.

Lõpetussõnu

Ma tahan veelkord rõhutada, et kui isegi regulaarse tali-supluse kasuliku mõju kohta toodud teaduslik põhjendus seisab väga hapral jääl, on mitteregulaarse oma täiesti põhja vajunud. Jääkülm vesi kutsub kehas esile tugeva stressiolukorra, mis avaldab suurimat mõju südamele ning võib olla karastamata inimesele eluohtlik. Ning te-gelikult ka karastatule. Mõne allika kohaselt leiavad ena-mik triatloni surmajuhtumi-test aset mitte üleväsimuse, vaid liiga tugeva stressireakt-siooni pärast külma vette sattudes. Ning isegi, kui süda peab suurenenud koormu-sele ilusasti vastu, võivad saatuslikuks osutuda lihas-krambid, mis kipuvad külmas vees kergemini tekkima (suu-renenud energiakulu röövib lihaste ADP).

Võite sukelduda kuuma päi-kese eest külma merre. Või-te teha seda ka paarikümne kraadise külmaga. Peaasi, et regulaarselt!

Allikad

1. Huttinen, P et al. Effects of long-distance swimming in cold water on temperature, blood pressure and stress hormones in winter swimmers. Journal of Thermal Biology 25 (2000) 171-1742. Kolettis T.M., Kolettis M.T. Winter swimming: healthy or hazardous? Evi-dence and hypothesis. Medical Hypot-heses (2003) 654-6563. Huttunen P., Kokku, L., Ylijukuri, V. Winter swimming improves general well-being. International Journal of Circum-polar Health 63:2 2004.4. Siems, W.G. et al. Improved antioxi-dative protection in winter swimmers. Q J Med. 1999; 92:193-1985. http://novaator.err.ee/v/tervis/60e0 662b-d450-4ff9-91e2-1979577af5ba/teadlased-selgitavad-mis-toimub-ini-mese-kehas-talisupluse-ajal

14VÄLISMAA

Doktor Olev Luhaelust ja tegemistest

Graz’i ÜlikoolihaiglasVeetsin augustikuu kliinilises välisvahetuses Graz’i Ülikoolihaiglas Austrias. Teadsin juba enne minekut, et seal töötab ka Eestist pärit kardioloog dr Olev Luha. Kohapeal meil kahjuks kohtuda ei õnnestunud, aga palusin dr Luhal kirjutada Curarele üks väike lugu oma sattumisest Graz’i, praegusest tööst ja üldiselt Austria meditsiinisüsteemist.

liis puis

puisliis@gmail.comV kursus

Sattusin Graz’i juhus-likult. Pärast kraadi kaitsmist aastal 1988

jõudsin järeldusele, et min-git edasiminekut ei ole Tal-linnas minu jaoks oodata. Olin oma tipu saavutanud, tahtsin midagi uut teha, aga vahendite ja initsiatiivi puuduse tõttu seda osa-konnas ei soovitud.

Vastupidiselt ootustele sain Tartu Ülikoolist NSVL Hari-dusministeeriumist eralda-tud stipendiumi, mis kät-kes endas 10 kuud Austrias stažeerimist. Teemaks oli „Excimerlaser’i kasutamine kardiokirurgias“. Tahtsin Vii-ni Ülikooli kardioloogiasse, aga väga jäiga bürokraatia tõttu ei olnud asukohta või-malik muuta. Graz‘is ei ol-

nud midagi erilist ega uut. Pärast osakonnajuhataja heakskiitu sain ainsana kõi-ke teha ja juurutada ning palju maailmas vaatamas ja õppimas käia.

Tormilised sündmused too-kordses Eesti NSVs lükkasid minu tagasitulekut eda-si ja mõne aja pärast sain pragmatiseeritud ülemarsti koha pakkumise siinses üli-koolihaiglas. Tol ajal vaatas Eestimaal igaüks kuidas hakkama sai ja keegi ei ol-nud huvitatud minu taga-situlekust. Tasapisi harjusin mõttega, et pean oma elu siin uuesti üles ehitama. Al-

les viimastel aastatel olen jõudnud järeldusele, et te-gin õigesti. Raske on püsida sellisel tasandil, kus kollee-gid ja juhatus on harjunud ja teavad, milleks võimeline oled.

Interventsionaalne kardio-loogia-kardiokirurgia on viimase 10 aasta jooksul väga kompleksseks läinud. Põhiliselt ma implantee-rin ja katsetan uusi süda-meklappe. Samuti tegelen kõikide tehnikatega, mis puudutavad structural heart’i. Peale selle olen abiks kollegide väljaõppel siin ja välismaal.

Heart team on lähima paari aasta tulevik, kus kaks eri-ala sulavad ilmselt ühte. Tu-leb pidevalt uuendustega kursis olla ja teha kõik, mis võimalik. Paljudel juhtudel jääb ka Eestis asi pidama

või venib finantside tõttu. Viimaste aastate kokku-hoiustrateegia tekitab suuri tulevikuprobleeme patsien-tide ravimisel ja kvalitee-dis. Sellised murekohad on näiteks kliiniku ambulants-

teeninduse vähendamine ja voodikohtade sulgemine. Paljud väiksemad maahaig-lad on juba koondamiste tõttu suletud või lõpeta-

vad üsna pea. Juba praegu on palju vabu ja täitmata pere- ja maa-arstide kohti, sest noored arstid pole hu-vitatud. Suurim probleem tekib viie aasta pärast, kus paljud vanemarstid pensio-

Vastupidiselt ootustele sain Tartu Ülikoolist NSVL Haridusministeeriumist eraldatud stipendiumi, mis kätkes endas 10 kuud Austrias stažeerimist.

“

Põhiliselt ma implanteerin ja katsetan uusi südameklappe.

“

VÄLISMAA

nile lähevad. Arstid lähevad väikese palga ja väljaõppe-haiglate kohtade puuduse tõttu teistesse riikidesse ja jäävad sinna.

Uue programmi kohaselt on pärast lõpetamist ehk pärast viit või kuut aastat õppimist nn turnus 9 kuud ja siis 6 aastat üldine inter-ne-meditsiin koos valitud erialaarstiks saamisega. Euroopa Liidus on praegu

võimalik paljudes riikides töötada igasuguse diplo-mi ja väljaõppepaberitega. Meil ei tunnistata aga mõ-ningate riikide kõiki eriala-aastaid. Vaatamata sellele on meil palju arste naaber-riikidest ja endisest idast.

Erinevusi Eesti ja Austria meditsiinis ja väljaõppes ei oska võrrelda, sest kõi-ki nüansse ma ei tea, kuna olen kõigest liiga kaugel.

Tookord sain igatahes Tartu Ülikoolist väga hea haridu-

se ja oskused, mida Austrias kõrgelt hinnati.

15

Tookord sain igatahes Tartu Ülikoolist väga hea hariduse ja oskused, mida Austrias kõrgelt hinnati.

“

16SELTSI ELU

Mari einberg

einbergmari@gmail.com V kursus

MIS TOIMUS?Võime olla rõõmsad, sest meie seas on palju aktiivseid arstitudengeid. Tänu nendele oli sel semestril mitmeid üritusi, kus saime üksteist ka väljaspool koolitundi näha ja midagi toredat teha. Siinkohal lasen paaril peakorraldajal enda üritusest lähemalt rääkida.

REBASTE RISTIMINE

Kirjutas peakorraldajaLiisa Rahu, 5. kursus

Selle aasta oktoobri viimane nädal täitus meelieru-tavate sündmustega, sest ristitud said 2015. aasta arstirebased. Pead ja käed panid kokku nii viies kui ka kuues kursus, et korraldada üks unustamatu ja te-gevusterohke nädal.

Esmaspäeva hommik algas Biomeedikumi ees rei-pa hommikuvõimlemisega. Juba samal õhtul pidid rebased üksteise võidu ajusid ragistama viktoriinis, mille pani kinni arstirebaste 6. rühm.

Teispäev möödus fotojahti pidades, kus pilte tuli es-makursuslastel jäädvustada nii biokeemia professori M. Zilmeri kui ka Baeri, Pirogovi ja Vana Anatoomiku-miga. Kõige nutikamad ja parimad pildid said jääd-vustatud just 2. rühma poolt.

Kolmapäeva õhtu täitsid 11 lühifilmi teemal “Arstire-base õudusunenägu”. Võidufilmiks osutus jällegi 2. rühma lühifilm Anti Tepresantist ja tema katsumus-test värske arstitudengina.

Nädal kulmineerus neljapäeva õhtuga, mil esma-kursuslased said ametlikult ristitud. Läbida tuli neil mitu väiksemat ja suuremat situatsioonülesannet. Proovitud said kõikvõimalikud sünnituspoosid, pea-tati verejooks reiearterist ja silmitsi tuli seista hemor-roidide kaebusega islandlasest patsiendiga, kelle soomlasest sõber olukorda lihtsamaks ei muutnud. Avamata ei jäänud ka abstsessikolded ja maitsmata uriiniproov. Club Laibakumis pandi proovile pea iga rebase närvikava ja oskused kära ning müra saatel krampides vaevlev patsient päästa.

Reedel panime nädalale rasvase punkti peoga “Igal maskil oma nägu”, kus tantsu ja möllu jagus varaste hommikutundideni. Kogu nädala jooksul kogusid esmakursuslased punkte, mille põhjal valiti välja ka kõige aktiivsemate ja tublimate rebaste grupp. Sel-leks osutus igati edukas ja üksmeelne 2. rühm!

Margit Raud: “Poleks osanud loota, et selline teadatuntud esmakursuslaste jaoks alandav üritus nagu rebaste ristimine suudaks minus verivärske ja kõike pelgava rebasekutsikana mingisuguseid positiivseid emotsioone tekitada. Vanemate

kursuste arstitudengid tegid aga tõepoolest suurepärast tööd, et antud nädal meie jaoks meeldejäävaks, inimesi ühendavaks ja kohutavalt vingeks kogemuseks muuta!”

Arstirebased kommenteerivad antud nädalat järgnevalt:

Elena Selge: “Minu jaoks oli rebaste nädal ning eelkõige ristimisõhtu kindel õnnestumine. Ülesanded erinevates

punktides olid ühtaegu nii lõbusad kui harivad ning korral-dajate poolne vaev oli märkimisväärne - seda nii sõjamedit-

siinipunktis, Club Laibakumis kui ka mujal.”

FOtO

: MA

RI E

INBE

RG

17 SELTSI ELU

MIS TOIMUS?Raul Volmer: “Alustades hommiku

võimlemisega ja lõpetades peoga, jääb see nädal

kindlasti üheks meeldejäävamaks ülikooliajast!”

Mariethe-Piret Niglas: “Minu jaoks oli rebaste nädala

parim osa see, et me pidime end ühiselt ülesannete lahen-

damisel kokku võtma ja seeläbi õppisime üksteist paremini

tundma ja mõtlema rühma kui terviku peale.”

Rait Bessonov: “Rebastenädal on täitnud oma aatelise

eesmärgi õpetada ja karastada esmakursuslasi. Omanda-

sime esimesed tõsiseltvõetavad praktilised meditsiinilised

kogemused - tunnetasime omal nahal ämmaemandate ja

sõjameedikute rasket tööd, läbisime elutähtsa koolituse

diagnoosimaks islandlase hemorroide jne.”

KASVUFAKTOR

Kirjutas peakorraldaja Mariliis Jukk, 2. kursus

20.-22. novembril toimunud Kasvufaktoril toimusid koolitused ja töötoad nii esmakursuslastele, tegevliikmetele kui ka juhtkonnale eesmärgiga tõsta nende juhtimis- ja ürituste korraldamisalast võimekust. Kolme päeva jooksul said esmakursuslased aimu Seltsi struk-tuurist ja töögruppidest, et juba laupäevasel Seltsi üldkoosolekul anda hääl töögrupi juhtide ning revisjonikomisjoni valimisse. Lisaks õpiti enesekaitsevõtteid ning arutleti vaimse tervise ning mindfulness meditatsiooni teemadel. Õhtud olid põnevad - iga kord nauditi mitmekülgset sotsiaalprogrammi, mis kestis varaste hommikutundideni. Kogu ürituse vältel said seltsi liikmed ennast kosutada na-turaalsete ja värskendavate Frooshi smuutidega, tervislike Tere jogurtite ja kohukestega, energiat andvate Red Bulli jookidega, meeli ergutava Kulta Katriina kohviga ning Väikese Vääniku präänikute ja iirisepallidega.

FOtO

d: G

ERLI

KRJ

UKO

V

FOtO

: MA

RI E

INBE

RG

18SELTSI ELU

DIABEEDIPÄEV

Kirjutas peakorraldajaTeele Kalamees, 2. kursus

14. novembril oli ülemaailmne Diabeedipäev, mille raames mõõtsime juba viiendat aastat vere-suhkrut Selverites üle Eesti. Enne Selveritesse mi-nekut toimus osalejatele koolitus, kus diabeedist andis ülevaate Dr. Svetlana Majus ning samuti said esmakordsed osalejad üksteise peal mõõtmises kätt harjutada. Inimeste huvi ürituse vastu oli üle aegade suurim – mõõtsime veresuhkrut 3456 ini-mesel ning meeldejääva kogemuse said kõik osa-lenud arstitudengid.

Minu muljed on igati positiivsed - inimesed on diabeedipäevast teadlikud, meid oodati ka sel aastal

juba enne, kui olime jõudnud laua üles seada. See on väga hea praktika inimestega suhtlemiseks ning

samuti annab väga palju energiat ja positiivset tagasisidet. Mõned arstitudengid said kogemuse

ka stressirohkes olukorras käitumiseks, sest mitmes kohas said mõõtmisribad varem otsa, kui järjekorras

olevad inimesed.

EAÜS’i SÜGISENE ÜLDKOOSOLEK

FOtO

: IN

DRE

K H

IIBU

S

FOtO

: MIC

HEL

LE M

ITT

FOtO

d: G

ERLI

KRJ

UKO

V

19 SELTSI ELU

XIV MUUSIKAÕHTU

EAÜS tänab toetamise eest:

MEDITSIINITEEMALISTE

FILMIDE FESTIVAL

Kirjutas peakorraldajaJohanna Rõigas, 4. kursus

Meditsiiniteemaliste Filmide Festival MEFF 2015 toi-mus sel aastal neljandat korda 16.-19. novembril Bio-meedikumis. Nädala jooksul näidati tasuta igal õhtul erinevat filmi, pärast mida tuli kommenteerima vas-tava teemaga/probleemiga tuttav isik. Sel aastal oli nendeks filmideks „The perks of being a wallflower“, „The sessions“, „Fed Up ja Still Alice“. „The perks of being a wallflower“ filmi kommenteeris Eesti Psüh-holoogiaüliõpilaste Ühenduse president Elisabeth Emily Rosenberg. Ta tõi arutluse vormis välja, et fil-mis pole kujutatud päris tavapärast PTSD juhtumit, lisaks rääkis ta natuke teadvelolekust. „The sessions“ filmi kommenteeris arst-õppejõud infektsioonhai-guste erialal, Kadri Kõivumägi, kes tõi välja, kuidas mõnikord ebameeldivale olukorrale tähelepanu mitte juhtides, võib see patsiendis rohkem ebamu-gavust ja piinlikkust tekitada kui sellele tähelepanu pöörates. Kolmapäevaseks filmiks oli „Fed Up“, mida tuli kommenteerima Tartu Ülikooli emeriitdotsent doktor Mai Maser, kes nõustus filmis välja toodud toitumisprobleemidega ning arvas, et kindlasti peaks sellele rohkem tähelepanu pöörama ka Eestis. Viima-sel päeval oli filmiks „Still Alice“, mida kommenteeris Tartu Ülikooli närvikliiniku teadur ja arst-õppejõud Ülla Linnamägi, kes on Alzheimer’i tõvega tegelenud juba 20 aastat. Ta tõi välja filmis näidatud sümptomid, mainides, kuidas ajastus neil päris õige ei olnud, ning kurvastas, et paremaid ravimeid pole siiani leitud ja tõenäoliselt niipea ei leitagi. Lisaks rääkis natuke enda tööst ja sellest, kuidas aastatega võib patsiendile kur-va uudise edastamine muutuda automaatseks. Taga-sisides kiideti filmivalikut kui ka esinejaid, mõni oleks võinud lausa pikemalt rääkida.

Üritust korraldab Jätkusuutlikkuse töögrupp, kelle eesmärgiks on luua meeldiv sisekliima Seltsis ja pak-kuda võimalusi üheskoos aja veetmiseks. Seda teeb ka MEFF, tuues kokku arstitudengeid nii Seltsist kui teaduskonnast, esimeselt kuni kuuendalt kursuselt, erinevatest töögruppidest Seltsis. Filmide vaatamise-ga saab natuke targemaks näiteks järgneval medit-siinilisel teemal: kuidas neid kajastatakse meedias ja kõike seda meelelahutuslikus võtmes. See on väike lisandus pimedatele novembrikuu öödele ning raske-le ja pidevale koolitööle, andes võimaluse lõõgastuda päeva lõpus koos sõprade-tuttavatega. Lisaks on pä-rast filmi vaatamist olemas veel üks ühine jututeema, mille üle arutleda. Sel aastal oli lisaks arstitudengitele ka palju teiste teaduskondade tudengeid, mis tegi meele ainult rõõmsamaks, et EAÜSi projektid jõuavad arstitudengite ringkonnast laiemale. Loodan, et ka sel aastal jäädi MEFFiga rahule ja järgmisel korral (pisike-sel juubelil!) ei mahu enam saali äragi.

FOtO

d: K

ERLI

KA

LK

Tervislikud Jõulud

Jõulusalat

Koostis1/4 väikest kapsapead1 väike porgand0,5 sibulat0,5 tl soola0,5 spl suhkrut1 spl oliiviõli1 tl valgeveiniäädikat1 apelsin1 hapu õun0,5 dl külmutatud pohli/jõhvikaid

Kaste:1 dl hapukoort(1 tl mett)0,5 dl majoneestvalget pipart

ValmistamineTükelda kapsas, porgand, sibul pee-neks. Pane suurde kaussi, raputa üle soola ja suhkruga, vala peale õli ja äädikas, sega korralikult, lisa tükelda-tud apelsinid ja õun, sega. Võimalusel lase salatil mõni tund jahedas seista. Sega kokku kaste, lisa see vahetult enne serveerimist salati hulka. Kau-nista õunaviilude ja pohladega.

Tatrajahust pannkoogid

Koostis1 muna1 tl küpsetuspulbrit175 grammi tatrajahu125 grammi toasooja võid või kookosrasva 75 grammi hakitud mandleid, pähk-leid või rosinaid 100 grammi tumedat roosuhkrut 2 teelusikatäit piparkoogi-maitseainet veidi soola

ValmistamineVahusta toasoe või või kookosrasv suhkruga, lisa muna ja jätka vahus-tamist. Sega tatrajahu hulka küp-setuspulbrit ja soola. Lisa see võile ja suhkrule. Kõige viimasena lisa pähklid või rosinad.

Võta küpsetuspaberiga kaetud ah-juplaat ning vormi tainast väikesed pallikesed. Plaadile asetades suru need pallikesed vees märjaks teh-tud kahvliga veidi lapikuks. Küp-seta 180-kraadises ahjus umbes 15 minutit.

Alli

kas:

htt

p://

toid

upild

id.b

logs

pot.c

om.e

e

Alli

kas:

htt

p://

ww

w.v

oore

maa

.ee