DETSEMBER 2015

KERTU LIISKRIGUL

ALUSTADES EI PEA OLEMA SUUREPÄRANE, AGA PEAB ALUSTAMA, ET SUUREPÄRASEKS SAADA

ÕPPEAINETE TAGASISIDE -KELLELE JA MILLEKS 6–7

KUIDAS SESSÜLE ELADA 12

MÄGEDESSE VABATAHTLIKUNA RAADIOT TEGEMA 16–17

MILLIST PIPARKOOKI OSTA 18–19

J U H T K I R I

SANDRA SAAR

Kui ma väike tüdruk olin, siis vanava-nemad rääkisid mulle pidevalt, et mida vanemaks saad, seda kiiremini hakkab aeg lendama. Kas sa oled vahel mõel-nud, et päevad lähevad mööda lausa lenneldes ja iga järgmine aasta tuhiseb veelgi kiiremini mööda kui eelmine?

KUNA aastalõpp on kohe-kohe ukse ees, siis on paslik mainida, et küll see aasta sai ikka kiiresti läbi. Kui tsitee-

rida Savisaart tema kunagises jõulu-reklaamis, mille maksumus pani pea tiirlema, siis tehtud sai sel aastal küll palju. Vähemalt kui ma nüüd enda aastale tagasi mõtlen, siis võin küll rahule jääda.

Mul on kombeks anda ka iga aasta alguses uusaastalubadusi. Selle kir-jatüki jaoks siin tahtsin üles otsida selle aasta omad. Tuhlasin mööda elamist ringi ja ajasin kogu toa sassi, aga ei leidnudki neid üles. Selle asemel leidsin hoopis šokolaadi, mille mõni aeg tagasi ära peitsin, et ma ei sööks kõike korraga ära.

Tegelikult vist polegi väga hullu, et see paber kadunuks jäi, sest ma aiman, et vähemalt üheks lubadu-seks oli kaalust alla võtta ja teiseks lugeda rohkem raamatuid kui tava-liselt. Noh, võin juba enne öelda, kui aasta päriselt läbi saab, et neist lubadustest ei täitnud ma kumbagi. Ülejäänud lubadusi ma paraku ei mäleta.

Eks nende lubadustega kipubki sedamoodi minema, et suuremat osa neist me ei täida. Kas seepä-rast, et mõtleme need kiiruga välja

vana-aastaõhtu viimastel minutitel ja ei jõuagi korralikult läbi mõelda, mida uuel aastal saavutada tahame? Või on hoopis aasta nii pikk aeg, et mõtleme meil on ju aega veel? Ilmselt mõni inimene annab luba-dusi ka moe pärast, et noh, kõik teevad seda, kuidas siis mina ei tee.

Samas on lubadusi tore anda ja kui sa veel endale antud luba-duse täidad, oi kui hea tunne see on. Seega tekkis mul mõte anda uusaastalubaduste asemel hoopis vana-aastalubadusi. Praegu on sel-leks ideaalne aeg. Pane kirja mõned asjad, mille kindlalt lubad enne aasta lõppu ära teha. Näiteks mu parim sõbranna võiks lubada raamatu-kokku tagasi viia kõik laenutatud raamatud, et viivis ei tiksuks ja et ta ei peaks ootama viivisevaba päeva.

Või kui keegi tahab suitsetamise maha jätta, siis milleks oodata uue aastani. Alustagem kohe!

Kui sa oled meie ajakirja püsilu-geja, siis oled ilmselt märganud, et detsembrikuu number on läbi teinud väikesed muudatused. Ka meie mõtlesime, et milleks oodata uue aastani. Tehkem kohe, kui ideed sünnivad. Muidu jäävadki need vaid ideedeks.

Selle tulemusena võib edaspidi lugeda ajakirjast arvamuslugusid. Selles numbris kirjutab meie kee-letoimetaja Minna, mis riivab tema silma teatris käies. Kui ka sinu südant vaevab mõni teema, mis võiks kaas-tudengitele korda minna või tahad sa hoopiski jagada mõnda toredat kogemust, mis tegi su meele rõõm-saks, siis ära kõhkle ja võta meiega ühendust. Teeme sinu arvamuse

kuuldavaks kaastudengite seas.Lisaks leiad edaspidi meie ajakir-

jast uudislugusid, kus hoiame kätt pulsil tudengite muredel ja rõõ-mudel. Aga nagu ütleb üks tuntud telereklaam, siis ka see pole veel kõik. Viimasele küljele paigutame tublid ja edukad vilistlased, kes oma aktiivsusega võiksid olla meile kõi-gile eeskujuks. Kuna nemad on kõrgkooli lõpetanud, siis näevad nad ülikoolielu hoopis teise nurga alt kui meie, kes me veel koolipinki nühime.

Näiteks sel korral usutles meie reporter Eesti Päevalehe noort aja-kirjanikku Piia Puuraidu, kes ütles väga kenasti, et nüüd ülikooliajale tagasi vaadates mõistab ta, et oleks võinud selle kolme aasta jooksul palju rohkem korda saata.

Kui sul on ideid, kuidas ajakirja veelgi sisukamaks ja põnevamaks teha, siis anna meile teada.

Nagu laulab Birgit Sarrap, et iga lõpp ei ole muud kui algus uus, siis tuleks suhtuda ka uude aastasse kui võimalusse olla veelgi parem, tegusam ja tublim. Seega miks mitte lubada endale, et kooliajast saab võetud uuel aastal maksimum. See ei tähenda seda, et teed eeskuju-likult kõik kodused tööd ära, vaid osaled sind huvitavatel üritustel, paned käed külge seal, kus vähegi saad, et hankida uusi tutvusi ja kogemusi, ja arendad end ka mujal peale klassiruumi. Usun, et tulevikus on nendest väljaspool kooli saadud kogemustest väga palju kasu.

Head vana aasta lõppu ja veelgi paremat uut!

EI, AEG EI PEATU, EI, EI

Peatoimetaja Sandra SaarKeeletoimetaja Minna KuslapReporterid Kristel-Maria Kadajane, Merilin Reede, Kaisa Laur, Mari -Liis Korkus, Maili Tirel, Armas Riives, Elisabeth Kungla

Küljendaja ja fotograaf Argo IngverVastutav väljaandja Laura KabonenVäljaandja Üliõpilaskonna SA Tiraaž 1300Trükk Ecoprint AS

TOIMETUS

2

A R VA M US

MINNA KUSLAP

Minu ees seisab pilti lus kleidis neiu sarmika noormehega, kelle keha katab kapuutsiga pusa ja kelle jalavarjud oleks mõeldud justkui jooksurajale. Taban mõnd vanadaami silmi pöörita-mas ja ei tea, kuhu endagi pilku peita.

T ERVE etenduse ajal välgu-vad saalis telefoniekraanid nagu jaaniussid ja etenduse lõppedes jooksevad mitmed

mehed ruttu garderoobi suunas, ilma et jõuaks näitlejatele plaksu-tada. Minu karikas ei vaja rohkem piisku. Teatrikultuur vajab austamist ja tahaksin tõmmata pidurit nor-mide vallalaskmisele.

Teater on koht, kuhu saab põge-neda argielust. Kindlasti on ena-mikul pilt silme ees, kuidas vanasti teatris käidi. Naised keerasid lokirul-lid pähe, kapist valiti kõige ilusam kleit ja huultele anti värviga viimane lihv. Mehed panid pintsakutaskusse raha, et vaheajal kostitada end ja kaaslast väikese koogitüki ja koh-viga. Aga mis on praegune olukord? Inimesed tulevad etendusele otse töölt, nad on väsinud, neil on kiire!

Sisenedes teatrisse, sisened sa teatud ruumi, kus on omad kirju-tamata reeglid, mida peab austama. Rääkisin sügise alguses oma sõb-raga burka ja niqab’i kandmisest. Jõudsime üksmeelele, et peab jär-gima selle riigi reegleid, kuhu sise-ned. Keegi ei sunni sind seal olema. Ka teatrisseminek on vabatahtlik ja kui ei suudeta end natuke viisa-kamalt riidesse panna, siis ei saa teatrisse tulla. On veel väga palju kultuuriüritusi, milles osaleda. See on kõige elementaarsem austus näitlejate suhtes. Nemad on vaeva näinud ja annavad endast pisut üle kahe tunnises etteastes sada prot-senti. Hea küll, sa oled pileti eest maksnud ja võidki oodata nüüd tasu, aga ole ise ka rohkem ja näita lugupidamist näitlejate töö suhtes.

Lauljatar Laura Remmel ütles oma esinemiskostüümide kohta kenasti, et oma värvikaid kleite kannab ta lugupidamisest publiku suhtes. Mõtle nüüd pöördvõrdeliselt ja võta eeskuju.

Kui teatrisse lähed, siis jäta endale vähemalt tund ettevalmistusteks. Loe rahulikult läbi etenduse sisu teatri kodulehelt. Näen tihti ini-mesi sosistamas, et millest tükk üldse räägib. Kui sisuga tutvutud, pane selga viisakad riided ja säti end korda. Viisakas ei ole avatud dekoltee, minipikkus, teksad, tossud ja dressid. Jõua etendusele kohale vähemalt 15 minutit enne, et saak-sid rahulikult keskkonda sisse elada. Äärmiselt tüütu on see, kui keegi tuleb paar minutit varem ja ta koht on istmeterivi keskel.

Kui etendus peale hakkab ja tuled kustuvad, ärkavad kohe uued tulukesed. Need on need meie aja kõikesisaldavad telefonid, kus on kogu elu. Palun jäta see interak-tiivne vahend garderoobi või hoia teda kotis, sest see häirib teisi vaata-jaid. Lülita see abstraktne elu ometi paariks tunniks välja ja keskendu kohalolemisele.

Etendus hakkab lõppema. Juba hakkavad mõned nihelema, vaata-vad kella ja taipavad, et kohe-kohe on riidehoius järjekord ja tuleb kõi-gist ette saada, sest siis saab esime-sena parklast minema. Tule taevas appi! Kuhu see elu jookseb kahe-kümne minutiga? Kiida näitlejaid tehtud töö eest, plaksuta neile kolm korda ja kui väga meeldis, ära karda püsti tõusta.

Nüüd võid hakata vaikselt liikuma garderoobi poole. Tee peal jälgi ini-meste reaktsioone nähtust. Kindlasti arutatakse omavahel etenduse üle, proovi oma mõtetega neid võrrelda ja vaata üldse, kes su ümber on.

Kõige selle parastamise najal tekib küsimus, et kes ütleb, et nii peab olema. Mis need normid üldse on? Astusin diskussiooni

oma lugupeetud õppejõuga. Ta avas mulle normide maailma öeldes, et need on tavaliselt kirja pandud ühe väikese seltskonna poolt. Kes ütleb, et just see on õige, ja mitte see, mida sina mõtled? Mõte ühtib tuntud Prantsuse fi losoofi Foucault’ võimutehnoloogiaga, kus üks grupp ütleb ja teised järgivad. Lõppude lõpuks saabki normiks see, mida arvab kõrgemal seisev isik. Aga see ei tähenda, et sul ei ole õigus. See pikk keerdkäik valgustas mind, kuid kinnitas üha enam minu eelmõtle-mist. Teatriruumis norme ei olegi, kuid inimene peaks neid tajuma loomulikult. Me võiks säilitada eri-nevad traditsioonilised keskkonnad. Elu on niimoodi värvikirevam.

Kõige selle kriitika juures võiks ju õnnelik olla, et inimesed üldse tule-vad teatrisse ja tarbivad kultuuri. Kui nüüd hakata pisiasjades joont ajama, siis on see esimene teavitus snobis-mist. Peletame ära ka need, kes on nõus kõrget piletihinda välja käima. See ei ole mu eesmärk. Tahaksin südamele panna teatri ruumi kui keskkonna austamise. Esiteks on see tihti väärikas ja ajaloohõnguline hoone, kus sa viibid. Teiseks võiksid austada riietuse ja käitumisega näit-lejaid, kes on niivõrd suure töö ära teinud. Kolmandaks on see ideaalne võimalus välja tulla rutiinsest elust ja end üles lüüa. Kui palju neid või-malusi ikka on. Neljandaks on see hea moodus aja mahavõtmiseks, nutiseadmevabad kaks ja pool tundi. Su silmad, aju ja vaim ütlevad aitäh.

Näen enda ees paarikest. Naisel on seljas põlvedeni kleit ning mehel pintsak ja pidulikumad püksid. Terve aja on nende pilgud etendusel. Nad vist mõtlevad kaasa. Pärast jäävad nad viimastena saali ja mõtiskle-vad olnu üle. Ja see jätkub kohvikus teetassi taga. Võib-olla ei olegi asi nii hull ja enamik taipab, et teatris vaimu harimisega käib kaasas hari-tud teadlikkus. Ole rohkem ja näita austamisega eeskuju.

TEATRIKÜLASTUS TÄIS KIRJUTAMATA NORME

3

MIRELL PROSAÜLIÕPILASKONNA SA JUHATUSE LIIGE

Tartu tänavatel kõndides ei ole vaja enam peadki tõsta, et märgata, kuidas jõuluaeg järjest läheneb. Muidugi annab see märku aasta lõppemisest. Tavaliselt vaadatakse siis tagasi möö-dunud ajale ja tehtud tegemistele. Siinkohal sooviksin seda teha ka mina ja keskenduda veidi TÜ üliõpilaskonna sihtasutuse selle aasta tegemistele Tartus.

KÕIKIDE meie tegevuste kesk-seks ideeks on olnud OLE ROHKEM ehk mõtteviis, mis kutsub üles tudengeid

võtma riske, ennast arendama ja leidma.

Selle aasta alguses sai lõplikult paika pandud meie organisatsiooni visioon: “Tartu on maailma kõige arendavam keskkond noortele”.

Võib tunduda veidi naiivne, aga see on tõesti visiooni eesmärk. Olla piisavalt suur, et panna inimesi pin-gutama. Maailmas on palju asju ja kohti, mis kannavad tiitlit “maailma parim”, “maailma suurim”, “maailma ilusaim” jne. Miks ei võiks Tartu olla üks nendest? Kõik oleneb sellest, millised inimesed meil siin on ja milleks on nad võimelised. Igaüks on võimeline millekski suurepära-seks ja sellest oma tegemistes ka lähtume.

Meie organisatsioonil on kaks põhisuunda. Esiteks toetame noori arendavaid organisatsioone ja tei-seks suuname tudengeid nendega liituma, et nad saaksid omandada praktilisi oskusi, õppida ennast paremini tundma ja leida uusi sõpru. Kõige selle saavutamiseks oleme sel aastal korraldanud mitmeid üritusi.

Jaanuaris toimus Ööraamatukogu, kus üritasime muuta tudengite ses-siaega veidi talutavamaks, pakkudes võimalust suure tuupimise keskel midagi toredat teha.

Veebruaris toimus esimene OLE ROHKEM konverents, kus kesken-dusime ühiskonna raskete muu-tuste eestvedamisele. Kutsusime esinema silmapaistvaid inimesi, kes

on pidanud juhtima mõne keeru-lise muutuse elluviimist. Seda võib pidada väga märgiliseks sündmu-seks, kuna see oli esimene kord, kui kogunes suurem hulk organisat-sioone eesmärgiga leida ühispinda teiste sarnaste organisatsioonidega.

Märtsis toimus tudengite Karjääripäev. Üliõpilastel oli või-malik panna proovile koolis õpitut ja praktikas omandatut, et tutvus-tada ennast võimalikele tööandja-tele või siis lihtalt osaleda harivates töötubades.

Pärast Karjääripäeva leidis aset juba palju spetsiifilisem üritus, milleks oli Erialaorganisatsioonide konverents. Leiame, et kõigil eri-alaorganisatsioonidel on väga suur potentsiaal olla mõjukas valdkondlik eestvedaja ja eriala arendaja. Selleks tõime esimest korda nad kokku, et oleks võimalik vahetada kogemusi ja kuulata erinevate valdkondlike eestvedajate lugusid.

Mais, kus toimus teine Ööraamatukogu, lõppesid ka Toetus- ja Arenguprogramm, kus osales kokku umbes 20 organisatsiooni. Alates eelmise aasta sügisest käisid organisatsioonid mõlema prog-rammi raames koos viiel korral, et muuta oma organisatsioone veelgi paremaks. Seminaridel kuulati mit-meid esinejaid, jagati kogemusi ja kohtuti omavahel eraldi, et leida väiksemas ringis üksteise mure-dele lahendusi. Programmi lõppe-des asusime kohe tegema vajalikke kokkuvõtteid ja koguma tagasisidet uue programmi kokkupanekuks. Selle tulemusena saigi loodud sel-leaastane Arenguprogramm.

Suvel toimus juba teist korda jär-jest Koolitajate Koolitus, kus umbes 20 tudengit said nelja päeva jooksul võimaluse õppida koolituste etteval-mistamist ja läbiviimist.

Augustis toimus teine OLE ROHKEM konverents, kus seekord keskendusime oma visiooni müü-misele. Kuulasime, kuidas erinevad eestvedajad on suutnud inimesi oma tegemistesse kaasata.

Ja juba jõudiski kätte taas kool ja toimus Tartu tudengite Rebasenädal.

Tervel nädalal leidsid aset erinevad üritused, kus nii uutel kui ka vanadel üliõpilastel oli võimalik Tartu linna ja siinsete võimalustega paremini tuttavaks saada. Lisaks lõime OLE ROHKEM kodulehele suure orga-nisatsioonide andmebaasi, kust igal tudengil on võimalik leida endale sobiv organisatsioon.

Otse loomulikult alustasime sügi-sel ka uuesti Ole Rohkem ajakirja väljaandmist. Juba poolteist aastat oleme kirjutanud lugusid meie oma tudengkonna suurepärastest ini-mestest, inspireerivatest üritustest, arendavatest organisatsioonidest ja kõigest muust huvitavast.

Novembris toimus esmakordne Tartu Tudengiorganisatsioonide Aastakohtumine, kus organisatsioo-nidel oli võimalik üksteist paremini tundma õppida ja rääkida võimali-kust koostööst. Sel üritusel toimus lisaks eelmainitule veel midagi väga olulist: kuulutasime välja Tartu Tudengiorganisatsioonide Koostöövõrgustiku, mille esimene ümarlaud toimub juba detsembris. Organisatsioonide esindajad saavad seal kohtuda ja arutleda näiteks teemadel nagu koostöö, ühisüri-tused, keskkond, tudengkond jpm. Eesmärk on Tartust ühiselt luua järjest arendavam keskkond meie kõigi jaoks.

Aastat 2015 jääb iseloomus-tama sõna koostöö. Üksi nokit-sedes tihti kaugele ei jõua. Tuleb leida inimesed, kes toetavad sinu visiooni ja aitavad seda paremaks muuta. Praeguseks on pärast pikka eeltööd tekkinud Tartus võrgustik, mis üritab luua siia keskkonda, mis oleks arendav, toetav ja elumuutev kõikide tudengite jaoks. Võrgustik on avatud organisatsioonile, kes leiab, et see, mille eest me seisame, on seda pingutust väärt. Sama võib öelda ka meie organisatsiooni kohta. Ootame endaga liituma aasta ringi inimesi, kes tunnevad, et eelmaini-tud ideed ja tegevused on olulised. Saladuskatte all võin mainida, et järgmist aastat tasub oodata, sest nagu ikka, on rohi veelgi rohelisem ja lumi paksem.

TERVE AASTAMIDAGI ROHKEMAT

A A S TA KO K K U VÕT E

4

U U D I S E D

JOHANNA-KADRI KUUSK

Kes tahab nädalavahetuseks koju sõita, see ilmselt teab, et pilet tuleb paar päeva varem ära osta, sest bussid on pilgeni täis. Uus seadus lubaks olukorda muuta, aga bussifirmad ei haara võimalusest kinni.

MINNES nädala lõpus Tartu bussijaama, võib sageli näha reisijatest tuubil busse ja nukra näoga

järjekorras seisvaid inimesi, kes jäl-givad ärevalt istekohtade täitumist. Tõenäoliselt ei mahu kõik soovijad bussi peale ja mõned õnnetud peavad jääma peatusesse lahkuvale sõidukile järele vaatama. Suurim rüselemine käib Tallinnasse sõitva bussi ümber.

Enne 1. oktoobrit ei olnud trans-pordifirmadel ühistranspordiseaduse järgi õigust taotleda bussile liiniluba, kui see kattub mõne teise bussifirma

sõiduga. Sellest tulenevalt pidi igat samas suunas liikuva bussi väljumist eraldama 30 minutit. Peale ühistrans-pordiseaduse muudatuse jõustumist see keeld enam ei kehti ja transpordi-firmadel on vaba voli bussidele oma soovi järgi uusi väljumisaegu taotleda. 

Sellest hoolimata ei ole kõik trans-pordifirmad agarad taotlusi esitama ja busse jääb endiselt väheks.

OÜ Taisto Liinide veokorraldaja Jan Landrati sõnul ei plaani Taisto Liinid suuremaid muudatusi. Kuna Taisto bussid sõidavad peamiselt Tartu ja Pärnu vahelisel liinil, kus reisijaid on palju vaid nädalalõppudel, ei ole uute sõitude taotlemine Landrati sõnul mõistlik.

Eesti Bussi OÜ juhatuse esimees Gunnar Obolenski ütles, et kuigi nende bussid sõidavad Eesti kõige suuremate linnade vahet, on konku-rentsitult kõige rohkem sõitjaid Tartu

ja Tallinna vahelisel liinil. Mingitest muudatustest ei soovinud Obolenski rääkida. 

‘’Teeme tavaliselt kõik muudatused käigu pealt ja ei avalikusta neid enne jõustumist,’’ ütles ta. Obolenski sõnul on nad busside täituvusest teadlikud ja annavad oma võimaluste piires parima, et olukorda parandada. ‘’Ega meil ei ole hea tunne, kui me kõigile soovijatele oma teenust pakkuda ei saa,’’ seletas Obolenski.

Lux Express Grupi juhatuse esi-mehe Hannes Saarpuu sõnul on nemad teinud taotluse nelja uue väl-jumise jaoks nii Tartu-Tallinna kui ka Tallinna-Tartu liinile. Rohkem välju-misi Lux Express Grupp Saarpuu sõnul endale lubada ei saa. Tema meelest ei ole mõistlik teha spetsiaalseid välju-misi vaid nädalalõpuks ja esmaspäe-vaks, sest nii ei teeks piletitest teenitud kasum bussiga kaasnevaid kulusid tasa.

BUSSIFIRMAD JÄTAVAD LISASÕITUDE VÕIMALUSE KASUTAMATA

TIINA LALL

Tudengitele pole ilmselt võõras olu-kord, kui tahaks sõpradega välja sööma minna, aga raha pole. Koju jääma siiski ei pea, sest restoranid on leidnud nutika lahenduse.

T ARTU ettevõtte OÜ Naan Aasia toidu restoranid Asian Chef ja Hot Pot pakuvad klientidele juba septembri-

kuust saadik arve kohese tasumise asemel järelmaksu võimalust.

Restoranide teenindusjuht Tauri Tammeorg ütles, et teenuse pak-kumise mõte tekkis firma oma-nikul, et tõsta ettevõtte käivet kuu lõpuosas. Restorani omanik Naresh Mody on ühtlasi laenufirma OÜ Trimo Investments üks omanikest.

Krediidileping sõlmitakse kuni 100 euro ulatuses toitlustusettevõtte

ja kliendi vahel. Sõlmitav intressi-vaba leping võimaldab restorani arve tasumist 14 kalendripäeva jooksul alates lepingu sõlmimisest.

Kui arve tasumine ületab ette-nähtud tähtaja, lisandub iga tähtaja ületanud päeva eest arvele 50 senti. Lepingu järgi on ettevõttel õigus nõuda tähtaja ületanud kliendilt ka 25 eurot leppetrahvi. Tähtaja ületanud klient peab tasuma ka kõik võlgnevuse sissenõudmi-seks tehtavad kulutused. Lisaks on ettevõttel õigus leping ja sellega kaasnev võlanõue üle anda võla väljanõudmise teenust pakkuvale inkassofirmale.

Tarbijakaitseameti pressiesindaja Hanna Turetski-Toomik lubas, et Aasia restoraniga sõlmitava lepingu nõuetekohasus vaadatakse lähiajal üle. Seni soovitas ta potentsiaal-setel klientidel tutvuda järelmaksu

kirjeldava infoga tarbijakaitse veebileheküljel.

Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dotsent Gaabriel Tavitsa sõnul on leping korrektne. Tavits pööras siiski tähelepanu sellele, et lepingu sõlmimisel ei kontrollita klientide maksuvõimelisust. Tema arvates suurendab klientide krediidiinfo kontrollimata jätmine lepingut sõlmiva ettevõtte riski ja teeb ini-mestele võlalepingu sõlmimise liiga lihtsaks.

Restoranide teenindusjuht Tauri Tammeorg selgitas, et ettevõte on võetud riskist teadlik ja krediidiin-foga ei ole veel lepingut sõlmitud. Ettevõtte kaitseks on tema sõnul loodud firmasisene süsteem, mille abil jälgitakse klientide võlgne-vuste tasumist. Lisaks keeldutakse lepingu sõlmimisest, kui klient ei näe maksujõuline välja.

EI OLE RAHA? SÖÖ VÕLGU!

5

T U D E N G I E LU

HELERI ALL

Iga Tartu Ülikooli tudeng on mingil määral õppeainete tagasisidega kokku puutunud – kes ise kirjutanud, kes teiste kirjapandud õpetussõnu luge-nud. „Miks seda üldse kogutakse, kui midagi ikka ei muutu?“ kuulsin alles hiljuti üht tudengit küsimas. Sellele küsimusele proovimegi järgnevas loos vastust leida.

„Teiste kirjutatud tagasisidet on hea lugeda. Eriti tuleb see kasuks esimesel kursusel, kui tead, kus pead rohkem pingutama ja kus mitte nii väga. Aga kui ise neid hindeid seal toksima peab, see on küll tüütu,“ ütles ainete tagasisidestamise kohta arstiteaduskonna tudeng Ragne.

„Mul on küll olnud tagasiside tõttu eelarvamusi mõne ainega seoses,“ sõnas sotsiaal- ja haridusteadus-konna tudeng Eva. Nendega sarnast arvamust jagavad paljud. Seepärast on eriti tänuväärne, kui mõni tubli tudeng on viitsinud lisaks hinnete toksimisele ka ainetele kommen-taare kirjutada ja seeläbi teistele kasulikke teadmisi jagada. Mida aga üldse tagasisidesse kirjutatakse ja kuidas kogu süsteem toimib, sel-lest rääkisin TÜ õppetöö analüüsi

peaspetsialisti Kersti Roosimäega.

Kui kaua Tartu Ülikoolis juba õppe-ainete tagasisidet on kogutud?

“Eks mingil kujul on üliõpilased avaldanud arvamust õppetöö läbi-viimise ja ainete sisu kohta kogu aeg ning samuti on õppejõud küsinud ise aine toimumise ajal jooksvalt tagasisidet oma ainele. Regulaarselt iga semestri lõpus ning seejuu-res kõigi õppejõudude ja loen-gukursuste kohta keskselt  kogu-takse tagasisidet alates 2001. aasta kevadsemestrist.”

Millised muutused selle aja jooksul tagasiside kogumisel on toimunud?

“Suurematest muudatustest võib nimetada seda, et 2005/06 õa sügis-semestrist alates toimub küsitlus elektroonselt õppeinfosüsteemis, varem koguti paberil. Lisaks on tagasiside tulemused muutunud viimastel aastatel varasemaga võr-reldes  nähtavamaks suuremale hulgale ülikooli liikmeskonnast, näiteks ka üliõpilastele endile, ning tulemustele on hakatud aktiivsemat tähelepanu pöörama. Näiteks aru-tatakse tagasisidet teaduskondade ja kolledžite nõukogudes.”

Miks tagasisidet üldse vaja on? “Et saada kinnitust, et liigutakse

õiges suunas, või hoopis avastada, et midagi võiks muuta, on vaja tehtud tööd vaadata aeg-ajalt kõr-valpilguga. Seda võimaldabki teistelt tagasiside küsimine. Tagasisidest on aga ennekõike kasu siis, kui see on konstruktiivne. Lisaks võiksid üliõpilased arvamuste ja ettepa-nekute lisamise kõrval kasutada ka võimalust avaldada õppejõule tunnustust, kui kõik ongi juba hästi.”

Teatud arvule õppeainetele tagasiside andmine on kohustuslik. Kui palju on igal aastal neid, kellel ÕISi kasutamine seiskub tagasiside andmata jätmise tõttu?

“See puudutab umbes 3000 üli-õpilast. Number tundub suur, kuid kindlasti mängib rolli ka see, et paljude eksamite toimumine jääb semestri lõppu, enne mille toimu-mist ja hinde teadasaamist paljud tudengid tagasisidet anda ei soovi, isegi kui selleks on võimalus.

Samuti tuleks ära märkida, et ÕISi vaade piiratakse  üks päev pärast semestri arvestuslikku lõppu, mil-leks on kevadsemestri korral juuni lõpp. Seega on ka piiratud vaate

KAS ÕPPEAINETE TAGASISIDE ON

RÕÕM VÕI NUHTLUS?

6

Kui sellest ainest läbi saate, siis jääte

ellu ükskõik, mis olukorras!

Magage hästi!

Palju õnne! Olete jõudnud ülikooliaja kõige pingelisema

aineni.

Loengud on tüütud ja igavad, aga TASU-TA TOIT ja TORE-DAD INIMESED!

Mõnusad toolid auditooriumis ja

hea puhkus peale rasket päeva.

Kui me elaks USAs, siis see aine on nii äge, et seda

tullakse Discovery Channelist filmima.

Leiutage ajamasin, rännake ajas tagasi, tehke proge endale

selgeks, käige IT olümpiaadi lõpp-

voorus ning see on kõige lihtsamad 6

EAPd teie elus.

Jah, mida see ajarändaja kutt

ütles.

T U D E N G I E LU

korral õppijatel piisavalt aega selle eemaldamiseks, enne  kui  uue semestri õppetöö algab.”

Kui palju on neid õpilasi, kes lisaks tavapärasele punktide andmisele kirjutavad tagasiside juurde ka kommentaare?

“Päris palju. Näiteks 2014/15 õa täidetud ankeetidest pea-aegu pooled sisaldasid ka vähe-malt ühele tekstiväljale lisatud kommentaari.” 

Kui palju te kontrollite, mida kom-mentaaridesse kirjutatakse? Kas on tulnud ka midagi avaldamata jätta?

“Otseselt keegi kommentaare enne nende avaldamist  läbi ei loe. Ühest küljest seetõttu, et neid on väga palju, teisest küljest me eeldame, et tagasisidet andvatel õppijatel on Tartu Ülikooli üliõpi-lasele kohane eneseväljendusos-kus. Kahjuks on siiski tulnud ette ka mõned üksikud juhtumid, kus oleme tõesti pidanud õppejõu või struktuuriüksuse juhi pöördumise

peale üliõpilase ebatsensuursed kommentaarid eemaldama.

Küll aga ei võta me endale otsus-taja rolli, kummal osapoolel (kas õppejõul või üliõpilasel) oli õigus, kui kommentaar ise on viisakalt vormistatud. Selleks, et olukord ei oleks ainult üliõpilase poole kaldu, on ka õppejõul endal võimalik lisada ÕISi üliõpilaste tagasiside tulemuste lehele oma arvamus kommentaaride kohta.”

Milliseid reaalseid muutusi on taga-siside andmine kaasa toonud? Kui paljudes ainetes on ümberkorraldusi tehtud?

“Õppeainete tagasiside tulemusi peavad dekaanid või kolledži direk-torid arutama igal semestril teadus-konna või kolledži nõukogus ning esitama siis aruande, mis sisaldab hinnangut üliõpilaste tagasisidele ja koostama tegevuskava ilmnenud puuduste kõrvaldamiseks.

Kuna hinnangu ja tegevuskava detailsuse osas on teaduskon-dadele/kolledžitele jäetud vabad

käed, siis on keeruline öelda täpset ainete arvu, milles on ümberkor-raldusi tehtud. Ümberkorralduste näideteks on nii õppeassistentide kaasamine kui ka aine teoreeti-lise ja praktilise osakaalu või aine üldise mahu ülevaatamine.”

Võibolla tuleb teil veel meelde mõni vahva juhtum tagasiside andmisega seoses?

“Näiteks on olnud juhtumeid, kus osa tudengeid tahavad, et õppetöö toimuks aines ühtmoodi, ja teised täpselt vastupidi. Siis on õppejõud olnud tagasiside tõlgendamisel mõnevõrra nõutud küll.”

Niisiis ei ole semestri lõpp enam sugugi kaugel ja varsti on jälle tagasiside andmise aeg käes. Kirjutagem siis kõik vähemalt üks kommentaar ja selle asemel, et kommentaarikasti lihtsalt „igav aine“ või „tuleb läbida“ kirja panna, leidkem see kaks minutit rohkem, et vähemalt üks lause kokku kir-jutada. Kõik ikka selleks, et teised meie kogemusest õppida saaksid ja ülikool järjest paremaks muutuks.

7

ARMAS RIIVES

Kertu Liis Krigul on aktiivne tudeng, kelle tee tegusaks inimeseks saamisel polnud lihtne. Enne igat suuremat katsumust valdas teda hirm ja neiu arvas, et sureb ära. Tagantjärele mõeldes tunduvad talle sellised mõtted päris naljakad.

JUTUD Tartu kui tudengilinna maagilisu-sest jõudsid Kertuni juba väiksena. Siis sai kindlaks, et tulevikus peaks sellel linnal olema koht tema elus, mispeale tuli ka

ülikooli valik kergesti. Kuigi lapsena olid peas igasugused põnevad uitmõtted, näiteks saada juuksuriks või baleriiniks, on tal siiski alati suur huvi olnud looduse ja teadlase elukutse vastu. Alati, kui on küsitud, kelleks ta saada tahab, on vastuseks kõlanud „loodusteadlaseks“.

Just huvi teaduse ja austus looduse vastu viiski Kertu Tartu Ülikooli bioloogiat õppima. Tänavu bakalaureust lõpetavas Kertus äratas sügavat huvi bioloogia vastu ka lapsena väl-jakujunenud tundmus, et teadlased on ühed võimekad maailmaparandajad, kes teavad kõigest kõike. Nii on ka Kertul küljes suur maailmaparandaja pisik. Ta on võtnud vastu-tuseks üleülikoolilised küsimused, panustades lisaks õppetööle ka mitmetesse üliõpilasor-ganisatsioonidesse ja projektidesse.

KÕIK ALGAB KUSAGILTBioteaduste Üliõpilaste Seltsist kuulis Kertu esimest korda Facebookis koos oma kur-susekaaslastega, kui äsjaasutatud tudengi-ühendus kutsus endaga liituma. Kertu oli tollal vastne Tartu Ülikooli bioloogia eriala rebane ja tundis kohe tegevuse vastu huvi. Kui ta tahtis liikmeks astuda, siis selgus aga, et selts oli

suunatud vaid geenitehnoloogidele. Värsked bioloogid tundsid ennast nii bioteadlastena kui üldse võimalik ja hakkasid ühendusse kuulumise eest võitlema.

Asi sai muretult joonde aetud nii, et juba esimesel liitumisüritusel olid nimekirjas ka mõned bioloogid, sealhulgas Kertu. Seltsil oli mitu töörühma, millest tollal paelus Kertut enim teaduse populariseerimine, kus ta jäi oma aktiivse pealehakkamise ja sõnaosavu-sega silma toonasele rühmajuhile, kes palus teda järgmisel aastal gruppi juhtima. Kertu võttis koha muidugi vastu, mis andis talle esimese juhtimiskogemuse. „Alguses valdas muidugi hirm ja enesekindlus oli nullilähe-dane. Kartsin tohutult läbi kukkuda. Iga uue ülesandega tuli alati pähe küsimus: kas ma suren ära, kui ma organisatsiooniga liitun, grupis arvamust avaldan või grupijuhi koha vastu võtan?“ ütles ta.

Küsimuse üle mõeldes jõudis neiu aga alati loogilise vastuseni, et ei sure ta midagi ja seega võib ju proovida! “Naljakas mõelda, et selle jabura hirmu kõrval pidin endale kohati meelde tuletama, et asi pole üldse nii hull, sest surma ikka ei saa,“ meenutab Kertu tagantjärele.

Suurest pealehakkamisest ja soovist are-neda tundis Kertu, et nende üritused ei saa piisavalt kajastust. Seepeale tuli mõte luua leht, milles kõik Tartu tudengiorganisatsioo-nid saaksid kajastada oma üritusi. Nii sündis Facebooki lehekülg „Aktiivsele tudengkon-nale“. Et üritustel ei oleks ainult üliõpilastest kuulajaskond, hakkas Kertu otsima võima-lusi koostööks Tartu Ülikooli Teaduskooliga ja levitama teavet ka Tartu gümnaasiumite bioloogiaõpetajate seas. Kusjuures juba pärast

KERTU LIIS KRIGUL: „TULEB VAID TEGUTSEDA JA TARTU VAIMUST

VIIMAST VÕTTA.“

P E R S O O N

esimest e-kirja tuli üritusele umbes 20 õpilast Tartu koolidest.

Kertu leiab, et väga oluline on kaasata gümnaasiumiõpilasi üli-õpilasorganisatsioonide üritustele, sest see annab neile aimu ülikoolis toimuvast. Samuti natuke põne-vustunnet, mida kõike siin veel tehakse. Ta lisas, et kui kontaktid ja puutepunktid on loodud, siis läheb kindlasti sisseelamine valutumalt.

Ent ikkagi ei andnud Kertule aktiivsuse vaim rahu, kuna tundis, et lihtsalt ülikooliruumides semina-ride korraldamine pole siiski piisav viis õpilasteni jõudmiseks. Nii tekkis idee hoopis ise koolidesse minna, et saaks rääkida ülikoolist ja teadusest, mida seal tehakse. Tartu Ülikooli Teaduskooli toetusel sai ka idee ellu viidud ja esimeseks teemaks oli soolestiku mikrobioota.

Kambakesi pandi loeng kokku ja otsiti õppejõud, kes nende tehtut kontrolliks. Edasi mindi erinevatesse koolidesse esinema. Üritusele pani õla alla ka Tere, kes varustab neid keefiri ja jogurtiga.

Edasi on aga plaanis haaret veelgi laiendada ja minna Tartust kauge-male. Juba on huvi üles näidanud Võrumaa ja Tallinn. „Plaanis on ka uusi loenguteemasid ette võtta. Praegu on näiteks käsil loengu

koostamine teemal nutrigenoo-mika ehk toitumise mõju geenide avaldumisele,“ lausus Kertu.

Pealehakkaja neiu tundis, et neil on arenemisruumi ja tal on võimalik asju parandada. „Olin aktiivne ja mind paelus edusaavu-tamine. Seega investeerisin aega rohkem, kui minult nõuti. See viis ka selleni, et otsustasin kandideerida Bioteaduste Üliõpilaste Seltsi juha-tusse.“ Praegu on Kertu juba seltsi president.

Kui küsida Kertult, mida täpsemalt Bioteaduste Üliõpilaste Selts endast kujutab, keskendub ta vaid põhi-lisele: seltsi eesmärk on arendada Eesti bioteaduste üliõpilaste oskusi ning edendada õppe- ja teadustööd. Tegevuse täideviimiseks on selts loonud mitmesuguseid töögruppe, kus toimuvad igal nädalal koosole-kud ja kus tegeletakse jooksvalt seltsi arendamisega.

Liikmed on Kertu sõnul aktiivsed bioteaduste üliõpilased, kes taha-vad ülikooliajast rohkem võtta, kui ainult loengupingis istumine. Nad on nõus peale koolitunde oma aega panustama parema ülikooli loo-misesse ja enda valdkonna aren-damisesse. Muidugi rõhutab ta, et kogu töötamise kõrval ei puudu ka lõbutsemine.

Kertut ja tema aktiivset tegevust võtab hästi kokku tema enda öeldu novembrikuu Maalehe vahel ilmu-nud Koolituslehes: „Tartu Ülikool on võimaluste koht, mille potent-siaal inimest arendada on mee-letu. Kõikjal ülikoolis on tohutult inspireerivaid inimesi, kes pidevalt innustavad. Tuleb vaid tegutseda ja Tartu vaimust viimast võtta.“

JUHIKS OLEMINE KUI EESKUJUOrganisatsiooni presidendina on suur vastutus juhirolli näol. Mis on sinu jaoks olulisim ülesanne noore juhina? „Võtta igast kogemusest viimast. Õppida võimalikult palju erinevaid asju, omandada eri vald-kondades teadmisi ja panna ennast uutes olukordades proovile,“ vastas ta.

Kertu tuletab meelde ka teistele noortele, kes pole veel organisat-siooniga liitunud, et praegu on vii-mane aeg õppida ja vigu teha. „Vead on head, kui neid analüüsida ja järg-mine kord vältida. Vigade tunnista-mine on osa edasiarenemisest. Ei peagi teadma kõike, et juhiks saada ja juht olla. Kogemused õpetavad ja alati on hea küsida abi, kui enda teadmistest väheseks jääb,“ ütles ta.

Veel on üheks alustalaks juhi rolli juures huvi ja vastutus. Tema

10

P E R S O O N

arvates peab juht võtma initsiatiivi asju algatada. Kui on huvi ja indu asjaga tegeleda ning vajadusel rohkem, kui oodatakse, siis suudad ka paremini teisi suunata ja moti-veerida, arvab ta.

Kertu lisab ka, et ta ei teeks asju, kui tal ei oleks huvitav. „Samavõrd on tähtis eesmärgistatud tegevus ja võime unistada. Lihtne on kogu aeg tegeleda pseudoga, mis on mugav ja kergesti saavutatav. Raskem on tuua muutusi, mis nõuavad rohkem pin-gutust, arutelu ja pühendumist, kuid mis on vajalikud arenguks. Suured muutused on seotud ka unistamis-võimega – püüda ikka kiiremini, kaugemale ja kõrgemale. Eriti olu-line on just kaugemale-ja-kõrge-male-mõtlemine. Suured muutused nõuavad tihti palju aega ja seepärast on neid raske teha, sest tulemused ei jõua kohe ja kiiresti kätte ning raskem on olla motiveeritud.“

Kertu lisab, et omaette oskus on end mitte ribadeks tõmmata. „Tiimitöö ja kommunikatsioon peab hea olema,” ütles ta. Lisaks on tema meelest oluline delegeerimine ja vastutuse jagamine – kui ühel on kiiremad ajad, siis saab teine alati üle võtta.

Organisatsioon pakub Kertule iga päev uusi proovilepanekuid. „Organisatsioonitöös tuleb ette erinevaid situatsioone ja juba on õpitud, mis rolle vahepeal tuleb täita. Aeg-ajalt tuleb olla juht, psühho-loog, lepitaja, ürituste korraldaja, turundaja, jurist, poliitik ja palju muud. Eks katsumus olegi kõikidest nendest situatsioonidest võitjana väljumine. Tihti ei pruugi õnnes-tuda, aga sellest pole lugu,“ kirjeldab

Kertu keerukust, mis juhtimisega kaasneb.

RETSEPT JA VALEMKunagine põhikooli klassijuhataja ütles Kertule, et ta seab lati alati kõr-gele. „Vahet pole, kui esimesel paaril korral üle ei hüppa. Ei tasu väsida proovimast, küll lõpuks täitub ka ihaldatud unistus.“ Kõige paremini iseloomustabki Kertut endaöeldud retsept: „Üks tassike lahkust, kaks tassitäit optimismi, veel kaks tassitäit rõõmsameelsust, kolm tassitäit leid-likkust ja kõik eelnev üle vürtsitada huumoriga, et asja lõbusaks teha.”

Kui küsida Kertult, mis on tema aktiivsuse valem, võtab ta vastuse kokku sedasi: „Huvi + töökus2 + tahtejõud2 + ajaplaneerimine + piisavalt und + söök + lõbu + lõbus seltskond  -  hirm läbikukkumise ees.” Valem näib lihtne, kuid tege-likult on see väga pühendunud ja

õigesti elatud elu keerukas muster-näidis. Kõige selle juures on Kertut õnnistatud superhuumorisoonega. Ta nendib, et see aitab üle elada kõik elu keerulised situatsioonid, hoiab ära tülid ja aitab hoida meele selgena.

INSPIRATSIOON KUI ENDA INNUSTAMINEKertu sõnul pole tal kunagi olnud konkreetseid iidoleid. Teda inspi-reerivad pigem situatsioonid eraldi – kuidas keegi lahendab olukorda, mis meetodeid kasutab või sõnu ritta seab. „Enda innustaja olen pigem ise. Kui näen, kuidas mingi kogemus mind aidanud on ja kuidas ma olen selle abil arenenud, siis see motivee-rib mind veelgi uusi asju katsetama, end mugavusest välja suruma, hir-mudele vastu astuma ja minu jaoks veel võõratele olukordadele võima-lust andma.“ Teiste inspireerimiseks ütleb Kertu, et alustades ei pea olema suurepärane, aga peab alustama, et suurepäraseks saada.

Kertu pole seda meelt, et juhiks, teadlaseks või õpetajaks sünnitakse. „Ma alles õpin, kuidas nendeks saada, aga õppimiseks pean andma uutele kogemustele võimaluse. Tänu sellele, et olen oma kogemustele kunagi võimaluse andnud, nen-desse aega pühendanud ja nendest õppinud, olen ma julgem, targem ja avatum uutele võimalustele ja sammuke lähemal olemaks tippjuht, teadlane või suurepärane õpetaja.“

Kui küsida Kertult, mis saab tulevi-kus, on vastus selge: „Areng,“ rõhu-tab Kertu, „ma tahan olla kolme aasta pärast lihtsalt parem versioon endast. Kui ei ole rahu endas, siis tuleb teiste aitamine ka kehvasti välja. Aga eks ma olengi hingelt maailmaparan-daja, nii et eks ma leian selleks mõne võimaluse.“

11

Õ P P I M I N E

MAILI TIREL

Igaüks õpib isemoodi, ent on mõned levinud meetodid, mis tuleks pigem sinnapaika jätta.

Konspekteeri arvutis. Üks õppe-jõud seletas meile ära, miks ars-tidel nii halb käekiri on. Ajal, mil ei olnud PowerPointi slaide ega ÕISi, kuhu neid riputada, pidasid õppejõud loenguid grafoprojek-torite abil ning tudeng pidi või-malikult kiiresti konspekteerima ja lootma, et kõik vajalik kirja saab. Loomulikult ei olnud aega mõelda ilukirja peale ja seetõttu ongi arsti-del välja kujunenud pea loetamatu käekiri. Praegustel tudengitel on õnneks nii slaidid kui ka ÕIS, kuid vaatamata sellele on loengu lahu-tamatu osa lakkamatu klahviklõbin (oletame siinkohal, et kõik tudengid tegelevad konspekteerimise, mitte sotsiaalmeediaga). Kuigi konspekt saab ilus ja randmed jäävad terveks, ei ole arvutisse konspekteerimine materjali omandamise vaatenurgast kõige parem meetod. Käsitsi kirjuta-mine võimaldab teabe põhjalikumat töötlemist ja seega jääb ka rohkem meelde. Ühes uuringus leiti, et vahe tuleb sisse just loengu sisu mõist-misel – faktiteadmisel põhineva-tele küsimustele vastasid õigesti nii käsitsi kui ka arvutis konspekteerijad, kuid sisulistele ja seletust nõudva-tele küsimustele oskasid paremini vastata need tudengid, kes tegid märkmeid käsitsi.Konspekteeri sõna-sõnalt. Võiks arvata, et mida rohkem õppejõu

jutust kirja saab, seda parem, kuid eespool mainitud uuring kinni-tab vastupidist. Mida rohkem oli konspektis ja loengus sõnasõnalist kattuvust, seda halvemini vastasid tudengid sisulistele küsimustele. Selle asemel, et lektori juttu trans-kribeerida, võiks proovida ise asju ümber sõnastada ja kasutada märk-sõnu või graafikuid. Olen öö läbi üleval, et võtta vii-mast. Kahjuks öö läbi õppides targaks ei saa. Kuigi eksamipäeva hommikul võib tunduda, et peale kaheksat tundi õppimist ja tunni-kest und on kõik selge, siis eksamil selgub, et tegelikult ikka ei ole küll. Selleks, et oma suure vaevaga koos-tatud konspektist midagi mällu tal-letuks, vajab aju mõistlikus koguses und. Siinkohal ei mängi unetsüklid suurt rolli, vaid kehtib vana tõde – mida rohkem, seda uhkem.Õppimine on maraton. Õppimine peaks olema pigem nagu inter-valljooks, kus igale jooksulõigule järgneb puhkeintervall. Ajapikku hakkavad tähelepanu ja kesken-dumisvõime hajuma, mille vastu aitab ainult puhkus. Selle asemel, et tund või rohkemgi järjest ennast pingutama sundida, võiks mõelda Pomodoro meetodi peale – 25 minutit intensiivset tööd ja 5 minutit pausi. Samuti ei ole nutikas üritada kogu semestri materjali päev või kaks enne eksamit selgeks saada. Hajutatud õppimine on palju parem valik – mida pikema ajaperioodi peale materjali omandamine haju-tada, seda parem. Tee kõik värviliseks. Kuigi tundub,

et kõik on tähtis ja suur kiusatus onterve konspekt markeriga neoon-kollaseks värvida, tuleb ennast tagasi hoida. Eredalt esiletõstetud tekst paistab hästi silma, kuid sellest pole kasu, kui teksti on liiga palju. Samuti pole kasu värvilise teksti ülelugemisest, kui sellele ei järgne mõnda kinnistavat tegevust, näi-teks enda testimist. Kaaluda võiks hoopis sähvikute (sõnakaartide või flashcard’ide) tegemist või erinevate teemade või mõistete puhul eri vär-vide kasutamist. Miks ma peaksin tahtma ise-endale tunnikontrolli teha? Uuringud on näidanud, et korduv teadmistekontroll on parem õppi-mismeetod, kui lihtsalt konspekti korduv ülelugemine. Samuti aitab see materjali pikemaks ajaks meelde jätta. Küsimustele vastamine paneb meid materjali meenutama ja üle kordama, mis tugevdab mälujälgi. Ühes uuringus leiti, et need katsei-sikud, kes õppisid testide abil, olid võimelised omandatud teadmisi kasutama mitmesugustes kon-tekstides, mitte ainult selles, milles teadmised esialgu omandati. Nohikud sporti ei tee. Aga kui nad teeksid, oleksid nad veel targemad. Kehaline aktiivsus on tähtis ka aju seisukohalt. Nimelt on uuringud näidanud, et koos füüsilise vastu-pidavusega kasvab ka kognitiivne võimekus. Seega ei tohiks sessi ajal jõusaali või tantsutrenni hüljata, pigem tuleks sellest võtta, mis võtta annab. Samuti aitavad trenn ja liiku-mine võidelda stressiga, mis kipub raskel õppeperioodil ligi hiilima.

ÕPINIPPIDE MÜÜDIMURDJA

12

O R G A N I S AT S I O O N

KAISA LAUR

Tartu Noortevolikogu on organisat-sioon, mis on tulnud kokku selleks, et linna noortest saaksid akti ivsed ja mõtlevad kodanikud.

TARTU Noortevolikogu (TNV) on heade mõtete linnas tegutsenud juba kümme aastat. Organisatsioon esin-

dab Tartu noorte huve. TNV oli üks esimesi noortevolikogusid Eestis üldse. Riburada pidi on neid muud-kui juurde tekkinud.

„Noortevolikogude liikmed õpivad organisatsiooni kuuludes väga palju,” rääkis Priit Kallakas, kes on üks TNV asutajatest. Näiteks annab sinna kuulumine teadmised, kuidas toimuvad kohalikus omavalitsuses otsustusprotsessid, kuidas juhtida mahukaid projekte, kuidas suhelda poliitikute ja linnaametnikega ning mis veelgi tähtsam, kuidas olla hea meeskonnaliige.

“Üldjuhul kuuluvad noortevoli-kogudesse aktiivsed ja ühiskonnas toimuvatest protsessidest huvita-tud noored, kellest saavad tulevi-kus juhid ja tippspetsialistid,” lausus Kallakas.

Lisaks isiklikule arengule on noortevolikogud Kallaka arvates ka üldsusele kasulikud. Need toimivad vahelülina noorte ja linnavõimude

vahel ning seda mõlemas suunas. Noortevolikogu peab Kallaka sõnul vahendama noortelt saadud teavet linnajuhtidele ning selgitama linna-noortele linnavalitsuses ja volikogus menetletavaid eelnõusid ja otsuseid.

Ühiskonnas aktiivselt sõna võttev Marleen Pedjasaar on samuti TNVst välja kasvanud. Ta leiab, et taolised organisatsioonid annavad noortele inimestele võimaluse võtta vastutust ja arendada oskusi, näiteks ajajuhti-mist, rahastuse leidmist oma tege-vustele ja ideede veenvat esitamist, mida tulevases elus vaja läheb.

Tema sõnul on küll tore, kui noor-teorganisatsioon suudab midagi laiemat korda saata, mida TNV kindlasti on ka teinud, kuid sellest suurem väärtus on võimalus noortel ennast arendada. See on aga alu-seks ühiskondlikule ja suuremale edasiminekule.

Tartu elanikest moodustavad 13–26aastased noored viiendiku. Seega on tegu arvestatava hulgaga kogu linna elanikkonnast. Samuti on noorte oskused ja pidev enese-täiendus oluline kogu ühiskonna edaspidisele arengule.

TNV liikmete arvetes tuleb selleks, et tulevikus edukas olla, juba täna õppida enda arvamust konstruktiiv-selt avaldama, ning teised, näiteks linn, seda kuulama ja tähele panema.

TNV tegevjuht Omari Loid rääkis,

et noortevolikogu on noortele või-maluseks mõjutada iseenda ja kogu ühiskonna käekäiku. TNV esindus-kogu, mis vastutab Tartu noorte esindamise eest, teeb tihedalt koos-tööd Tartu linnavalitsuse ja voliko-guga, esitades noorte ideid, soove ja pakkumisi ning andes nõu lin-navalitsuse ametnikele ja volikogu liikmetele.

Esinduskogu kõrval tegutseb tegevkogu, mis kogub esindus-kogu töö jaoks vajalikku sisendit Tartu noorelt. Loid rääkis, et näiteks viivad nad läbi debatte ja kokkusaa-misi noorte ning poliitikute vahel. Samuti on korraldatud varivalimisi, Tartu Mudel Euroopa parlamenti, Tartu Linnavolikogu simulatsiooni, arvukalt heategevusüritusi, ümar-laudu, koolitusi. TNV olnud esinda-tud ka arvamusfestivalidel. Sellega suurendavad nad Loidi sõnul nii osalusdemokraatiat kui ka noorte enda silmaringi ning tõsiseltvõeta-vust ühiskonnas.

TNV liikmeteks on olnud mitmed tänased aktivistid ja ühis-konnategelased, nagu näiteks TÜ Üliõpilaskonna esimees Martin A. Noorkõiv, Tartu linnavolikogu liige Mihkel Lees, Arvamusfestivali aru-telujuht Ivo Visak, ajakirjanik Henri Kõiv ja paljud teised. Isegi praegune Tartu abilinnapea Artjom Suvorov on TNV vilistlane.

KUIDAS SAADA AKTIIVSEKS ÜHISKONNATEGELASEKS?

Foto: TNV

13

S O OV I T US

Tuba täis piparkoogihõngu, “Püha öö” taustaks mängimas, lookas laud täis head ja paremat jõulusööki ning metsast toodud kuusk, mille all oota-mas kingitused – kas pole mitte ilus jõuluidüll?

VAHEL juhtub aga nii, et kuuse all ootavad kingitu-sed on valmistanud meile suurt peavalu. Mida ometi

kinkida isale või hoopis vanaemale? Selleks, et kingituste otsimine sel aastal lihtsamini läheks, panime toimetuse liikmetega pead kokku ja valisime välja mõned lihtsasti teosta-tavad ideed, mis ei nõua puuga seljas olevat rahakotti.

Järgnevalt jagavadki meie liikmed teiega ideid, mida nad plaanivad ise sel aastal oma lähedastele kinkida.

ARGO INGVER Tihtipeale arvatakse, et jõulu-

kink peab kindlasti olema mingi asi, kuid tegelikult otsime asjadest ainult head emotsiooni. Mina otsustasin sel aastal oma sõpradele kinkida mõne toreda pildi, mille oleme sel aastal koos pildistanud. Üks ilus ja hea pilt sõpradest rahakoti vahel, riiulil või laua peal teeb alati tuju heaks. Kindlasti on pildi ümber olu-line raam ja tublimad teevad selle ise. Ideid on terve internet täis. Minu moto kõlab nii: üllata oma sõpra hea emotsiooniga!

KRISTEL-MARIA KADAJANEKindlasti on kõigil vähemalt üks

teegurmaanist sõber või pereliige, kelle leiab talveperioodil enamasti aurava teetassi tagant. Teenautlejatel teeb ilmselt südame soojaks iseteh-tud teekomplekt, kust leiab näiteks

nii käsitsi maalitud tassi kui ka käsitsi valmissegatud teesegu. Viimase jaoks on olenevalt kingisaaja eelistustest tarvis lahtisel kujul valget, musta või rohelist teed ja lisandite jaoks vabalt voolavat fantaasiat. Sobivad kuivata-tud apelsini- või muud puuviljatükid, rukkililled, roosinupud. Kõik vajaliku leiab suurematest toidukauplustest ja teepoodidest. Tasub hoolega otsida. Muidugi oleks eriti tore, kui hoolega valmistatud teekomplekti leiaks ise-tehtud kingipaberi seest, millel olek-sid oma käega joonistatud motiivid. Lõpuakordina lisada juurde kaart ilusate jõulusoovidega ja täiuslik kingitus ongi olemas.

MINNA KUSLAPMind rõõmustab alati see, kui keegi

on küpsetamisega vaeva näinud. Kes meist ei armasta magusat ja veel jõu-luajal! Olen mitmed jõulud katseta-nud trühvlite tegemist, mille teevad põnevaks just täidised. Retsepte on internetis palju, leia oma lemmik. Šokolaadipalli keskele võid panna mandleid, metsapähkleid, kuivatatud ploome ja datleid, või mida iganes suudad välja mõelda. Tavaliselt vor-mitakse kommidest pallikesed, aga ole loominguline ja anna neile huvi-tav kuju. Paki kommid isemeister-datud karpi ja kirjuta ilus jõulusoov peale. Mind teeks väga õnnelikuks selline jõulutervitus. Kommid saavad kohe otsa, aga karp on justkui kaardi eest.

MAILI TIRELKuna Minna juba soovitas trühv-

leid teha, siis mina pakun välja konk-reetse retsepti, mida järgides tulevad imehead trühvlid. Lase 150 ml vahu-koort keema ja sulata selles 300 gr

tumedat šokolaadi. Tõsta segu tulelt ja sega soovi korral hulka rummi, konjakit või hoopis kuivatatud marju, kookoshelbeid – piirid seab vaid sinu fantaasia! Vala segu vormi ja tõsta tunnikeseks külmkappi. Kui mass on tahkunud, veereta sellest väikesed pallid ning kaunista kakaopulbri või näiteks piparkoogipuruga. Kui või-malik, siis hoia trühvlid külmas, et nad ära ei sulaks.

MARI-LIIS KORKUSSageli sünnivad sõpradega aega

veetes omad naljad, mis võiksid olla heaks aineseks ühe lauamängu tegemisel. Pealtnäha on see igav, ent just oma fantaasiaga ajab lõbumeetri lekkima. Kui käärid ja liim ei tundu atraktiivsed, võib mängu modellee-rida 30 päevaks tasuta allalaetavas Photoshopis. Seejärel tuleb seada sammud näiteks raamatukokku ja ohverdada printerijumalale paar eurot. Vajad mängunuppe? Leitav üllatusmunadest. Vajad täringuid? Miks mitte meisterdada tahvlinät-sust. Sünnib alla viieeurone südamlik kingitus, mida muuseas saab oma kambaga mängida veel 80-aastaste hambutute vanakestena.

SANDRA SAARMillisele naisele ei meeldiks saada

kingituseks ilutooteid? Neid aga ei pea ilmtingimata ostma poest kalli raha eest. Nii mõndagi saab meis-terdada koduste vahenditega, näi-teks kehakoorijaid. Jagan teiega üht lihtsat kehakoorijaretsepti, mida kasutades lõhnad nagu piparkook. Vaja läheb 200 gr suhkrut, 60 ml õli, 1 tl vürtsisegu ja mõned tilgad vanil-jeessentsi. Sega kõik kokku ja saadki jõululiselt lõhnava kehakoorija.

ÜLLATA OMA SÕPRU LIHTSATE

KINGITUSTEGA

14

VA S T U T US

KRISTEL-MARIA KADAJANE

Kas oled mõelnud, mida tähendab vastutus? Tundub lihtne küsimus, aga kas ka vastus on sama lihtne. Kuna uue aasta lubadused pole enam kaugel, siis kordame üle, mida vas-tutamise kunst endast kujutab.

M IDA tähendab vastutus? Vastutuse seletusi on lihtne leida. Kõikvõimas Google annab need 0,42

sekundiga. Hoopis raskem on ter-minit defi neerida enda igapäeva-elu kohaselt. Kui sageli me päriselt mõtleme argielus miks, mille eest ja mil määral me vastutame?

Juhul kui mõtlemegi, tuleb tõe-näoliselt kõige esimesena pähe vastutuse kolmainsus, kuhu kuulu-vad töö, kooli ja koduga seotud kit-samad teemad. Palju aga meenub kolmnurgast kaugemale ulatuvaid asju, mis on seotud vastutusega oma kogukonna või maailma ees?

Ehkki sõnapaar „globaalne vas-tutus” on viimaste aastate jooksul üha rohkem kõlapinda saanud ja ökomõtlemine on muutunud moe-asjaks, on siiski üldiselt tegemist nišiga, millega tegelemine on just-kui pühapäevane hobiharrastus.

Ometi hõlmab igapäevane vas-tutamine ka ülemaailmseid teema-sid, mitte ainult omaenda muga-vustsoonis toimuvat. Samas on oluline, et enda vaimu ja tervist ei koormataks liigselt asjadega, mis pikemas perspektiivis võivad üle jõu hakata käima. Kuidas siis targalt vastutada?

MILLE EEST ME VASTUTAME? Vastutamisest rääkimine on mõnes

mõttes nagu kana ja muna prob-leemi üle vaagimine. Kumb tuleb enne, kas küsimus miks või hoo-piski mille eest me vastutame?

Et leida miks me oleme endale võtnud teatud vastutuse, tuleb lühidalt öeldes analüüsida enda tegevust ja leida need motiivid, mis meid tegutsema ja seega ka vastutama panevad. See aga eeldab esmalt oma vastutusalade leid-mist ehk sisuliselt mõtlemist sel-lele, mille üle me tänase seisuga vastutame.

Siinkohal aga tuleks eristada vas-tutust kohustusest, sest iga vastu-võetud kohustus ei taga veel vas-tutustunde olemasolu. Kohustusi saab endale võtta ka selliselt, et ei tunta endal lasuvat vastutust ehk puudub sisemine ajend ja tõuge tegutsemiseks.

Seega esimese sammuna targa vastutamise teel on tarvis endalt küsida, missuguste asjade üle on vastutus võetud. Mõtlemisel tasuks lähtuda oma igapäevastest tege-vustest koolis, kodus, tööl või teistes valdkondades ja mõelda pisiasja-deni ulatuvale tasandile välja.

See on oluline leidmaks nii teemad, mille puhul pole tegemist nii-öelda reaalselt mõtteka vastuta-misega, kui ka need, mis tegelikult vajaksid rohkem tähelepanu. On üsna tarbetu võtta endale vastutus asjade eest, mille üle on vähe reaal-set võimu, näiteks teiste inimeste tuju, arvamuse või motivatsiooni üle. Samas on isiklikku ja karjääri arengusoovi silmas pidades oluline teadvustada endal lasuvat vastutust teha reaalselt midagi, mis arengule viiks, näiteks aina kvaliteetsemat tööd või süvendatud õppimist.

MIKS ME VASTUTAME? Tõenäoliselt on eelmises lõigus defi neeritud vastutusalad seotud enamjaolt kooli või tööga ja vähe-mal määral koduste asjadega. Teen nüüd julge oletuse ja eeldan, et nimekirja sattus üsna vähe tee-masid, mis on seotud ühiskonna või globaalse tasandiga. Näiteks kui palju me mõtleme vastutust või kohustust võttes sellele, kuidas ja mil määral need puudutavad maailma meie ümber? Kas ja kuidas need aitavad meil areneda selliseks inimeseks, kes me tahame olla?

Ometi on teemasid, mille puhul me saame võtta (et mitte öelda peame võtma) endale vastutuse tegutseda selliselt, et areneda ini-mesena nii oma isiklikus kui ka ava-likus sfääris, et meie ise ja maailm muutuksime koos paremaks. Siin on oluline küsida endalt miks.

Igapäevaste ja meid otseselt puu-dutavate asjade puhul on motiivide leidmine kerge, samas kui ühis-konda laiemalt puudutavate tee-made puhul on tarvis oma muga-vustsoonist kaugemale mõelda. Silmas peab pidama ka seda, et vas-tutus ei hõlma üksnes asju, mis on seotud tegemisega, vaid sisaldab ka tegemata jätmisi. Seega rääki-des vastutamisest nii meid otse-selt puudutavates teemades kui ka globaalsetes asjades, on oluline vaadelda asja kahe külje pealt – mis määrab selle, mil määral ja kas me üldse tegutseme.

Selliselt mõeldes leiame vastu-tuse tegeliku põhjuse ning seeläbi saame analüüsida ka oma käitumist ja hinnata mõju ülejäänud maail-male. Ja siit saab alguse rohkem olemine.

VASTUTUSKUI KUNSTOMAETTE

15

MARI-LIIS KORKUS

Kuidas kogeda midagi eriti lahedat? Vaja läheb ühte tuttavat, 15 kraadi õhusooja, kolme kuu jagu vihmapiisku, raadiot ja ühte informaatikut.

Ü LIKOOLI lõpetamise järel algab paljude tudengite eluraamatus uus peatükk – tööelu. Eelmisel õppe-

aastal bakalaureuseastme viima-sel kursusel õppinud Mattias Nurk pidas vajalikuks saata korda midagi sütitavat, enne kui oluline lehekülg saab pööratud. Piisas sõbranna soovitusest, kui ühel hetkel leidis noormees end siduvat vabatahtliku tööga. Välisministeeriumi rahas-tatav ja Arengukoostöö Ümarlaua vahendatav praktikaprojekt GLEN (Global Education Network of Young Europeans) võimaldas valida kümne projekti vahel. „Veebisisu loomine ja kogukonna raadiosaadete edasta-mine” jäi informaatikule silma kõige tehnilisema sisu poolest.

MITTE KUUM JA KUIV, VAID JAHE JA NIISKEProjekt viis Mattiase Aafrikasse, täpsemalt öeldes Kameruni loo-deossa. Kuigi elukoht paiknes ekvaatorist kõigest viie laiuskraadi kaugusel, ei pidanud ta taluma suuri kuumakraade. Tegelikult elas ta kahe kilomeetri kõrgusel ühes mägikülakeses, kus kesk-mine päevane temperatuur oli 15 kraadi. “Kuna majades üldjuhul küte puudub, siis juhtuski nii, et läksin Aafrikasse, et kolm kuud villaste sokkidega magada,” ütles ta.

Noormehe sõnul ongi Kamerun iseenesest mahedama kliimaga – pealinnas Yaoundés püsib õhk aasta läbi 25 kraadi piires. Kuigi ilmad ei pakkunud drastilist vaheldust, nõudis kohalik eluolu siiski harju-mist. Mägiküla elanikuna valmistas talle mitmete piima- ja lihatoodete hankimine raskusi, kuid puhtal kujul liha küllaldus ning kraanist voolava allikavee puhtus kompenseerisid selle. Eluolude üle ei olnud Mattiase arvates põhjust kurta. “Mingit Aafrikale stereotüüpset nälga mina küll ei näinud oma projekti jooksul.”

Mägikülas pesitses ta kokku kolm kuud – juuli keskpaigast oktoob-rikuu lõpuni. Saatuse tahtel sattus Mattias Kameruni just siis, kui valitses vihmaperiood ja iga päev kattus ta taevast alla langevate vih-mapiiskadega. Kogemus võimal-das noormehel tunda omal nahal tõelist halba ilma. Tema arvates kõik, kellel on midagi halba öelda Eesti kliima kohta, võiksid külastada vihmaperioodil Kameruni. Mägise mikrokliima tõttu sadas Mattiase kodukülas pool päeva ja ülejäänud päeva hoidis kuiva. “Ööd olid enam-jaolt märjad ja seda vapustavamad olid need hetked, kui sai mäe otsast nautida orus möllavat äikesetormi, mis võõpas pool taevast oranžiks,” jutustas ta.

KAMERUNI OMA KOHALIK EMORMida aga täpsemalt kuju-tas endast praeguse Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi program-merimisõpetaja vabatahtlik töö? Kohapealset tegevust nimetas ta mitmekülgseks. Esimese kuu veetis

ta kohalikke kogukondi ja ümbritse-vate külade elanikke intervjueerides. Kõik see eesmärgiga selgitada välja, millised on inimeste kuulamisee-listused. Uuriti näiteks, millised on meelepärased saated, millistel kel-laaegadel kuulatakse ja kuidas hin-natakse raadio helikvaliteeti. “Kuku raadio „Ärataja” saatejuhid kutsu-sid mind sellest kuuldes naljatledes kohalikuks Emoriks,” ütles Mattias.

Lisaks tekkis noormehel võimalus tunda end ise intervjueeritava rollis, kui ta pidi andma ülevaate projek-tist. Informaatikul tekkis võimalus avardada kohalike kogemustepa-gasit, korraldades töötube nii koo-liõpilastele kui ka raadiotöötajatele. Viimastele tutvustati seda, kuidas digitaliseerida vanu audiokassette ja kuidas neid helifaile arvutis töö-delda, internetti laadida ja näiteks Facebookis siis jagada. Kirss sai tordile asetatud, kui vabatahtlikud koostasid lõpetuseks sisuka raporti, kus kajastati tehtud tööd ja tehti ettepanekuid, kuidas parandada raadiomajandamise tõhusust ja kestvust.

RIKASTAV KOGEMUS JA LÕÕGAS-TAV KESKKONDKolm Kamerunis veedetud kuud võimaldasid Mattiasel võtta kaasa kuhjatäie rikastavaid elutarkusi ja põnevaid mõtteid. “Selliste projek-tide puhul tasub meeles pidada, et muidugi meie lähme arengu-maale, et sealseid inimesi aidata nende jaoks tavapärasest erinevate perspektiivide, mõtete ja oskuste jagamisega, aga see, kui palju sa ise taolise kogemuse juures õpid,

HOIAN, MUUDAN, SUUDAN

Fotod: Erakogu

16

146. HOOAEG

BAllETT GEORGES GERSHWINI MUUSIKAlE

Kesköö PariisisKoreograaf-lavastaja Michael shannon (Usa)

libreto aUtorid Mare toMMingas, Michael shannon videoKUnstniK taavi „MiisU” varM

vaneMUise teatris

ESITLEB

R E I S

on meeletu,” rääkis ta.Noormees ei leia, et Eesti ilm või

Eestis elamine oleksid võrdväärsed millegi halvaga, kuna probleemid, ajalugu ja väärtused varieeru-vad ühiskonniti. ”Ei saa oodata, et võrdlemisi hiljuti taasiseseisvunud Eesti saaks palkade poolest võistelda vanade lääneriikidega, nii nagu ei saa oodata, et Aafrika riigid võiksid meiesuguseks areneda, kui sealne kultuur meie omast niivõrd palju erineb,” arvas ta.

Enim atraktiivsena mõjus talle Kamerunis valitsenud lõõgastav õhkkond. Positiivse joonena tõi Mattias välja kohalike inimeste rahuliku natuuri, mis võimaldas neil elada olevikus ja tunda sel-lest naudingut, tundmata vajadust muretseda tuleviku või pisiasjade pärast. Samuti oli Mattiasel värs-kendav näha, kui tähtsal kohal on Kamerunis perekond. Nõod on õdede-vendadega sünonüümsed ja pärast ülikooli tasuvalt tööpositsioo-nilt saadav tulu panustatakse just perekonda. “Ei ole mingit ratsa-rik-kaks-ja-teised-vaadaku-ise,-kui-das-hakkama-saavad-mentaliteeti,” lausus Mattias.

Küsimusele, kas noormees läheks uuesti vabatahtlikuks, vastas ta kindla jah sõnaga. Kui projekt pakub huvi ja tundub enesele sobiv,

siis minek oleks talle igal juhul meelepärane.

„Maailmas on ootamas lihtsalt nii palju paiku, kultuure ja kogemusi, millest me võiks kinni haarata,” arvas ta. Mõningad programmid (sealhulgas GLEN) finantseeri-vad pea täielikult vajalikud kulud, seega on vaja leida enese elust paar vaba kuud. Vabatahtlikuks soovi-tab ta minna just neil, kellel olemas

piisav huvi ja vajaminev initsiatiiv teha midagi kasulikku, mis ennastki distsiplineerib.

Samas leiab Mattias, et selleks ei pea tingimata välismaale minema. Ka kodumaal saab ülikooli kõrvalt head teha. “Kindlasti annab see ka CVs vaid punkte juurde, kui saad potentsiaalsele tööandjale näidata, et hoolid, suudad ja muudad,” ütles Mattias.

17

MERILIN REEDE

Kui ise ei viitsi piparkooke küpsetada, siis hea lihtne on poest osta valmis jõulu-küpsis. Aga milline piparkook valida? Ole mureta, appi tõttab ajakirja meeskond.

ÜHEL pimedal ja vihmasel novembrikuu sügisõhtul sai ajakirja meeskond kokku, et testida, kuidas maitsevad

poes müüdavad piparkoogid. Kuna poodides pakutav piparkoogivalik võtab silme eest kirjuks, siis loodame,

et saad siit artiklist aimu, millist prää-nikut tasub osta.

Test oli lihtne: olime kokku ostnud kõik piparkoogid, mis sel ajal poes müügil olid ning andsime neile maitse põhjal hindeid ja kommen-taare. Põhjus oli samuti lihtne: soo-visime teieni tuua hea hinna ja kva-liteedi suhte, anda head nõu ostmisel ning ka ise veidike jõulumeelsemad olla enne detsembri algust.

Hindamisskaala moodustas viie-pallisüsteem. Hinne tuli kokku kogu komplektist ehk siis kriteeriumid oli

esmamulje, lõhn, maitse ja tekstuur. Hindamisprotsess nägi välja selline, et kõigepealt vaatasime välimust, siis nuusutasime piparkooke ja alles siis maitsesime, kommenteerisime ja panime koondhinde.

Kõige huvitavam kogu tegevuse juures oli see, et meil kellelgi polnud aimugi, kui erinevalt võivad pipar-koogid maitseda. Üldjuhul jääb pipar-kook piparkoogiks, kuid järjest erine-vate firmade omi mekkides oli vahe täiesti ulmeline ja maitseelamused suured.

SELLE ÕIGE PIPARKOOGI

OTSINGUL

18

E K S P E R I M E N T

Esimesena avasime Kalevi „Kodused piparkoogid“. Kodused olid need piparkoogid tõepoolest! Otsekui ahjuplaadilt võetuna nägid nad välja töntsakad ja armsad. Kuju poolest olid need varieeruvad, mis tähendas seda, et klassikaliste vormide järgi vorbitud koogikesed olid kuused, kuud, süda-med või kellukesed.

Lõhn oli selline, nagu oleks pipar-kook ahjus olnud natuke liiga kaua, veidi kõrbene, ahjuplaadine ja kodu-selt tugev. Lõhn oli siiski eksitav, sest maitselt jäi piparkook tagasihoidli-kuks. Tunda oli veidi pähklilisust ja õige pisut vürtsi, kuid see oli ka kõik. Tekstuurilt suureteraline, paks, kõva ja kuivapoolne.

Lugedes koostisosi pakendi taga-küljelt, oli meie kõige suuremaks ülla-tuseks, et nende piparkookide sisse on pandud majoneesi! Jah, te luge-site õigesti! Kõigest hoolimata oli just nendel kõige kodusem maitse, väli-mus, tekstuur ja see jäi just selle sordi puhul meile meelde. Poes oli Kalevi

“Koduste piparkookide” hind 2,49 eurot ja koondhindeks sai meilt 3,5 punkti.

Teiseks proovisime Kalevi „Häid pühi“ pühade piparkooke. Ilus kuldne karbike ümarate ja õhukeste pipar-kookidega. Juba ainuüksi nuusutades võlus see toode meid kohe. Vürtsikas ja õrnalt ingverine lõhnabukett paitas pehmelt ninasõõrmeid ja kaua ei mal-lanud oodata, et sellesse hambad sisse lüüa.

Piparkook sarnanes oma tekstuu-rilt pigem küpsisega, olles samal ajal nii pehme kui ka veidi krõmpsuv. Suus sulades vallandusid vürtsikad ja magusad noodid, mis kokku andsid väga eksootilise tulemuse. Mõnele hindajale tundus lausa soolakas. Pakendi tagaküljel on isegi soovitatud proovida seda piparkooki sinihallitus-juustuga. Pidavat soolasust rohkem välja tooma. Nagu ka järelmaitse, oli selle piparkoogi söömise kogemus vürtsikas. Boonuseks veel säilitusaine-tevaba koostis. Hinnaklassilt veidi krõ-bedam – 2,99 eurot. Koguhindeks 4,1 punkti ja toimetuse lemmiku auhind.

Marmitoni „Õhukesed piparkoo-gid“, nagu ka nimi ütleb, on tõepoolest väga õhukesed. Pakendi avamisel ei tule sealt aga piparkoogi lõhna, vaid õudset plastiku haisu. Kahjuks oli ka piparkoogil plastiku lõhn küljes, mis takistas meil päris aroomi tundmast. Maitse oli pea olematu. Pigem magu-sam ja liivataigna sarnane. Positiivse poole pealt leidsime, et kui on suur piparkoogi isu, võib neid terve karbi-täie ette võtta ja alla kugistada, ilma et vastu hakkaks. Ei olnud vürtsine. Üldse ei olnud midagi erilist. Hind 1,89 eurot ja meie poolt hinne 2.

Rootsi ettevõtte ICA toodang „Välkryddadepepparkakor“ ehk tõl-gituna vürtsikas piparkook. Kuigi nimi võib nii väita, ei olnud need piparkoo-gid kuigi vürtsikad. Lõhn meenutas piparkoogitainast. Ei olnud väga esi-letükkiv, vaid pigem meeldivalt värske. Maitse meenutas natuke tooreks jäänud piparkooki – tainane, pehme ja magus. Pakendilt lugedes leidsime, et need piparkoogid on kõige aine-vabamad. Väga looduslike kompo-nentidega ja E-ainete vabad. Võib juhtuda, et seetõttu jääbki piparkoogi maitse mahedaks ja tagasihoidlikuks. Tekstuurilt parim piparkook sai meilt kokku 3,6 punkti, jäädes edetabelis teisele kohale. Maksumus 1,99 eurot.

Kalevi uudistoode, kreemitäidisega piparkoogid „Jõuluseiklus“. Pakend oli imearmas, piklik ja ideaalselt sussi sisse mahtuv – toode võitis meie südamed just sellega. Kujult on maius nagu Domino küpsis või klassikaline sai-pihv-sai, mis tähendab seda, et kahe piparkoogiküpsise vahel on šokolaaditäidis. Lõhnas kõik kokku täpselt nagu šokolaad, piparkoogi-lõhn oli väga vähene. Nii juhtus ka maitsega.

Peale meie ootuste üleskruvimist pidime aga maa peale tagasi tulema, sest piparkoogist oli asi kaugel. Nõustusime, et tegemist oli pigem kardemonise küpsise või piparkoo-gilaadse tootega, kuid klassikalisest piparkoogist oli asi kaugel. Maksumus oli väga mõistlik, poe hind oli 1,59 eurot. Koondhinne 2,7 punkti.

Nii loetelus kui ka koondhinde punkte arvestades viimaseks jäänud Kalevi „Piparkoogid” kilepakendis jätsid aga meid küll hämmingusse. Meie küljendaja Argo ütles piparkooki vaadeldes, et need triibulise põhjaga maiustused head ei tõota. Tõsi ta oligi.

Lõhna osas olid meil erinevad arva-mused. Mõnele tundus, et piparkoogil oli tavalise küpsise lõhn, teised aga leidsid, et pigem õhkab sealt plastiku või plastiliini lõhna. Mõlemad pooled aga nõustusid sellega, et piparkoo-gilõhnast pole seal märkigi. Maitselt nagu papp või muu kuivanud käsn. Kindlasti ei meeldinud see meist kel-lelegi ja koondhindeks sai see toode vaevu ühe punkti kätte. Hind oli kõi-kidest odavam – 1,29 eurot.

Katset läbi viies hakkasime hindama piparkookide kvaliteeti hoopis teise pilguga. Kindlasti tasub enne ostmist lugeda koostisosi, et end kurssi viia eesootavaga. Loodan, et sellest katsest saite endale nii mõndagi kõrva taha panna ja sedasi mõnusalt jõuludele vastu astuda. Krõbisevat ja magusat jõuluaega meie ajakirja piparkoo-giekspertide poolt!

1

2

3

4

5

6

Häid pühi4,1 punkti2,99€

Välkryddadepepparkakor3,6 punkti1,99€

Kodused piparkoogid3,5 punkti2,49€

Jõuluseiklus2,7 punkti1,59€

Õhukesed piparkoogid2,0 punkti1,89€

Piparkoogid1,0 punkti1,29€

19

ELISABETH KUNGLA

Piia Puuraid on Eesti Päevalehes töötav noor ajakirjanik, kes oma esimesel töönädalal tehtud arti kli eest võiti s parima noore ajakirjaniku preemia.

Kuidas on tudengipõlves mitmesu-gustes organisatsioonides kaasalöö-mine aidanud sind nüüdses erialases töös?

“Ülikooliväliste asjadega tegelemine algas juba esimesel päeval, kui ühele pakkumisele hakkas järg-nema teisi. Eks see ole ka selline lumepalliefekt, kui juba millegagi tegeled, avaneb järjest uusi võima-lusi. Hakkasin kohe ka tudengiaja-kirja Tartu Tudeng kirjutama ning kutsuti aitama üritusi korraldada ja mitmesugustesse seltsidesse. Kõige tihedamalt olingi seotud Tartu Tudengi, Noorte Meediaklubi ja siis veel seltsidega. See andis lisaks enda erialale juurde tohutult tuttavaid. Loengutes kohtad tihti sarnase mõt-teviisiga inimesi. Seltsidesse aga on kogunenud väga paljude erinevate erialade ja taustadega inimesed, mis laiendab silmaringi ja toob sinuni ka täiesti teistsuguseid vaateid. Muidugi kaasneb ka suur tuttavate pagas, mis tuleb ajakirjanikutöös eriti kasuks. Noorte Meediaklubis olles sain lisaks ka julguse ja idee minna kohe esimesel ülikooliaastal erialasele praktikale, kuigi see meil nõutud ei olnud, ja nii ma Eesti Päevalehte sattusin.”

Ajanappus on üsna klassikaline tegu-sate inimeste mure. Kuidas õnnestus sinul ühendada omavahel kõiksugu kohustusi, ilma et ajast puudu tuleks?

“Tagantjärele olen mõelnud, mida

ma üldse ülikooli ajal ära tegin. Olen mõelnud nende kogemuste peale ja jõuan alati järeldusele, et tegin liiga vähe. Oleksin võinud veel rohkem teha. Ütlen oma praegu õppivale õele ka, et võta veel, võta veel tege-misi juurde! Kas saad mõne aine A või B pole oluline, uued tutvused ja kogemused aga küll. Tagantjärele mõeldes oleks võinud võtta palju lisaaineid, olla seltsides või teha veelgi rohkem erialavälist, sest töö-tada jõuab terve elu.”

Aga kooli saab ju alati tagasi minna.“Jaa, ja ma plaaningi kindlasti magistrisse astuda, et leida veel õppeainete kaudu erinevaid inimesi ning ka nägemusi ja hobisid, mille peale ma ise kohe ei tuleks. Lisaks igatsen juba praegu natuke õppi-mist, kuigi veel kaks aastat tagasi ei oleks seda end ütlemas kujutanud.”

Missugused hobid sul lisaks ajakir-jandusele on ja millega sooviksid veel tegeleda?

“Minu jaoks on teine südameasi poolmaratonide jooksmine. Kuna nii palju on mõttetööga tegelemist, siis peab minu jaoks samas mahus olema ka võimalus ja hetk end ümbritsevast välja lülitada.

Meedia on niivõrd lai valdkond ja selle ümber koondub otseselt või kaudselt ka enamik mu hobisid ja huvisid. Mind köidab väga välispo-liitika. Kõik, mis puudutab araabia maade kultuuri ja sealset poliitilist olukorda. Üritan end selles vallas kogu aeg harida ja minu unistus on minna seesugustesse piirkonda-desse ajakirjanikutööd tegema, teha dokumentaalfi lme ja miks mitte ühel hetkel kirjutada isegi raamat.

Mind huvitab väga ka õpeta-mine. Käisin enda vanas koolis

ülikooli kõrvalt meediatunde andmas ja kevadel lähen Võru Riigigümnaasiumisse samuti mee-diat õpetama.

Millist tudengipõlves tehtud otsust pead kõige paremaks?

“Ma arvan, et Noorte Meediaklubi andis mulle kõige enam. Sel on üllas missioon edendada koolimeediat ja korraldada noortelaagreid, et teki-tada kriitilist mõtlemist ja aidata noortel mõtestada seda, mis nende ümber toimub. Sellest seltskonnast sain ma väga palju häid sõpru.

Eks iga tudeng peab leidma just selle organisatsiooni, mille kaudu ta tunneb, et teeb midagi olulist ja see aitab kas temal või teda ümb-ritseval midagi muuta ja edendada. Mina sain seda teha meediaklubis ja kindlasti ka Tartu Tudengis, just eeskätt lugude kaudu. Me olime ikka suhteliselt noored, vihased ja julged. Püüdsime leida lahendusi ja tõsta-tada tudengite jaoks olulisi küsi-musi. Nüüd teen seda jube suures üleriiglises lehes, kus eesmärk on sama, aga soov muuta mitte pelgalt ülikoolielu, vaid meie kõigi elu.”

Paljusid noori kimbutab eksistent-siaalne kriis ja küsimused oma tule-viku kohta. Millisel määral on sind sellised tunded kimbutanud ja kuidas nendest võitu oled saanud?

“Nendest kriisidest ei pääsenud ka mina. See käis tavaliselt hooti ja oli seotud koolitööde ja kohustuste kuhjumisega. Vahel mõtlesin, kas see on ikka see, mida teha tahan. Sellest aitab välja inimestega rää-kimine, kes on olnud täpselt samas olukorras. Enim aitab mind see, kui kuulen mõne sõbra ajakirjanduli-kust töövõidust, ägedast kogemu-sest või uudsest olukorrast.”

AKTIIVNE TUDENGIELU SAI ALGUSE ESIMESEL

KOOLIPÄEVAL

Foto: Hendrik Osula