1 |

1. SISSEJUHATUS

Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemine on Euroopa

Komisjoni oluline poliitiline prioriteet. Alates 2010. aastast on see

lisatud ELi majanduskasvu ja töökohtade loomise strateegiasse „Euroopa 2020“,

mille keskne eesmärk on luua töökohti ja vähendada vaesust. Strateegia üks viiest

peamisest eesmärgist on tuua 2020.

aastaks vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohust välja vähemalt 20 miljonit inimest;

sellega vähendataks vaesuse ohus olevate inimeste arvu kümne aasta

jooksul 116,4 miljonilt inimeselt (2008. aastal)1 96,4 miljonile. Ülemaailmse

finants- ja majanduskriisi järgsel ajal aga on Euroopa vaesuse vähendamise

eesmärgi saavutamisest eemale

tüürinud. Alates 2013. aastast on sotsiaalne olukord enamikus

liikmesriikides tänu hoogustunud majandustegevusele ja tööturu

tingimuste paranemisele üldjoontes paremaks muutunud.

Euroopa sotsiaalõiguste samba loomine annab vaesuse

vähendamise alasele tööle uue tõuke. Sambast loodetakse

võrdlusraamistikku liikmesriikide tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna tulemuste

jälgimiseks ning riikide tasandi reformide käivitajat. Üldisemalt luuakse sellega uus

suunanäitaja õiglasema Euroopa

1 Võrrelduna vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu käsitlevate kõige uuemate andmetega (aastast 2008), mis olid kättesaadavad

strateegia „Euroopa 2020“ kokkuleppimise ajal 2010. aastal.

ehitamiseks ja selle sotsiaalse mõõtme

tugevdamiseks; see osutab suunda sellistes valdkondades nagu sotsiaalne

õiglus ja sotsiaalne ülesliikuvus ning vaesuse ja sissetulekute ebavõrdsuse

vähendamine.

Käesoleva dokumendi eesmärk on

anda lühiülevaade sotsiaalsest kaasatusest Euroopa Liidus2.

Dokument on üles ehitatud järgmiselt: kõigepealt käsitletakse vaesuse ja

sotsiaalse tõrjutuse mõistet ja mõõtmist; seejärel antakse ülevaade praegustest

probleemidest ELis ning lõpuks käsitletakse konkreetseid poliitilisi

vahendeid sotsiaalse kaasatuse

saavutamiseks.

Lisateavet kõnealuse poliitikavaldkonna kohta leiab täiendavatest temaatilistest

teabelehtedest, milles käsitletakse aktiivseid tööturumeetmeid; pensionide

piisavust ja jätkusuutlikkust; tervist ja

tervishoiusüsteeme; tööturul vajalikke oskuseid; maksusüsteeme ja

maksuameteid; palgakujundussüsteeme ning ebavõrdsuse vähendamist.

2. POLIITIKAPROBLEEMID:

ÜLEVAADE ELI LIIKMESRIIKIDE

TULEMUSTEST

2.1. Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse

mõõtmine

Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on keerukas nähtus ning selle

2 Käesolevas teabelehes esitatud andmed

hõlmavad ELi 28 liikmesriiki, kui ei ole märgitud teisiti.

EUROOPA POOLAASTA TEMAATILINE TEABELEHT

SOTSIAALNE KAASATUS

2 |

mõõtmiseks on vaja valdkondadevahelist lähenemisviisi.

Seepärast kasutab EL vaesuse

vähendamise eesmärgi saavutamisel tehtud edusammude hindamiseks

mitmesuguseid näitajaid.

Põhinäitaja abil mõõdetakse vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate

(at risk of poverty or social exclusion, AROPE) inimeste arvu. Sellist olukorda

määratletakse kolme peamise allnäitaja

abil:

vaesusriski (suhteline või rahaline vaesus) näitajaga mõõdetakse nende

inimeste osakaalu, kes elavad leibkonnas, kus

ekvivalentnetosissetulek on väiksem

kui vaesusriski piir, mis on 60 % riigi mediaanist (pärast sotsiaalseid

siirdeid). 60 % mediaansissetuleku piir on kokkuleppeline ja kujutab

endast sellist sissetuleku taset, mida peetakse vajalikuks inimväärse elu

elamiseks. Inimesi, kelle leibkonna ekvivalentnetosissetulek jääb

allapoole nimetatud piiri, peetakse

vaesuse ohus olevaiks;

suure materiaalse puuduse näitajaga mõõdetakse nende

inimeste osakaalu, kelle elamistingimusi piirab ressursside

puudumine ja kes ei saa endale lubada teatavaid hüvesid, mis

tavaliselt osutavad kindlas

ühiskonnas inimväärsele elatustasemele. Näitaja abil

kirjeldatakse suutmatust maksta üheksast konkreetsest hüvest3

vähemalt nelja eest;

väga madala tööhõivega leibkondade näitajaga mõõdetakse

nende 0–59aastaste elanike

osakaalu, kes elavad leibkondades, kus tööealised isikud töötasid viimase

3 1) Maksta õigeaegselt üüri-, hüpoteegi-

või kommunaalteenuste arveid; 2) hoida

kodu piisavalt soojana; 3) katta ootamatuid väljaminekuid; 4) süüa ülepäeviti liha, kala

või samaväärseid valgurikkaid tooteid; 5) nädala pikkune puhkus väljaspool elukohta; 6) omada autot, 7) pesumasinat, 8) värviteleviisorit või 9) telefoni.

aasta jooksul alla 20 % võimalikust tööajast.

Inimesi loetakse vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevaks, kui nende kohta

kehtib vähemalt üks eespool kirjeldatud kolmest vaesusmõõtmest. Mõnda inimest

mõjutab samaaegselt kaks või isegi kolm vaesuse liiki. Seetõttu viiks iga näitaja

summa arvutamine teatavatel juhtudel topeltarvestuseni (vt joonis 1).

Euroopa sotsiaalõiguste samba alla kuuluv sotsiaalvaldkonna

tulemustabel hõlmab strateegia „Euroopa 2020“ mitmemõõtmelist

lähenemisviisi ja selles kasutatakse vaesuse mõõtmiseks täiendavaid

näitajaid. Need näitajad on järgmised:

väga halbades tingimustes elavate

inimeste määr, mille abil mõõdetakse nende elanike osakaalu,

kes elavad ülerahvastatud eluruumides, millel on veel vähemalt

üks suur puudus: 1) lekkiv katus; 2)

puudub vannituba, duširuum või siseruumides olev vesiklosett või 3)

eluruumi peetakse liiga pimedaks;

palgavaesusriski määr, millega mõõdetakse nende inimeste

osakaalu, kes töötavad ja kelle

ekvivalentnetosissetulek jääb allapoole suhtelise vaesuse piiri,

milleks on 60 % riigi mediaanist (pärast sotsiaalseid siirdeid).

Lisaks vaesusnäitajatele annavad

sotsiaalsest tõrjutusest laiema pildi

sissetulekute ebavõrdsuse näitajad4:

Gini koefitsient — kõige sagedamini kasutatav ebavõrdsuse näitaja.

Sellega mõõdetakse tulujaotust riigis või piirkonnas. Mida kõrgem on

koefitsient, seda suurem on

ebavõrdsus: koefitsient 0 näitab täielikku võrdsust (kõigil on sama

sissetulek), koefitsient 100 aga näitab täielikku ebavõrdsust;

sissetulekukvintiilide suhte

kordaja (nimetatakse ka S80/S20

4 Vt Euroopa poolaasta temaatiline teabeleht ebavõrdsuse vähendamise kohta.

3 |

kordajaks) – näitab elanike sissetulekute erinevust suurima

sissetulekuga viiendiku (ülemine

kvintiil) ja väikseima sissetulekuga viiendiku (alumine kvintiil) vahel.

Sissetulekuid, vaesust, sotsiaalset

kaasatust ja elamistingimusi kajastava statistika põhiallikas on sissetulekuid ja

elamistingimusi käsitleva ELi statistika uuring. Uuringu peamine eelis

on see, et see sisaldab ühtlustatud viisil kõikides liikmesriikides kogutud

üksikasjalikke andmeid üksikisikute ja

leibkondade kohta, võimaldades seega riikidevahelist võrdlust. Peamine piirang

on see, et andmed muutuvad analüüsimise ja aruandluse eesmärgil

kättesaadavaks kaheaastase viivitusega5.

2.2. Tulemuste ülevaade

Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse määr

on langenud 2008. aasta finantskriisi eelsele tasemele. 2016. aastal6 oli

vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus ligikaudu 118 miljonit inimest ehk

23,5 % Euroopa elanikkonnast7 (vt lisa tabel 1); 2012. aastal aga oli vaesuse või

sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate

inimeste osakaal ELis peaaegu 25 %.

2016. aastal oli kõige levinum vaesuse vorm rahaline vaesus, mille all kannatas

ligikaudu 87 miljonit inimest (ehk 17,3 %).

Suure materiaalse puuduse all kannatavate inimeste arv vähenes

neljandat aastat järjest. Esialgsetel andmetel oli see näitaja 2016. aastal

5 Näiteks 2017. aastal avaldas Eurostat 2016. aasta andmed, mis põhinevad 2015. aasta sissetulekutel. 6 Hinnangulised andmed 2015.

majandusaasta kohta. Käesoleva väljaande avaldamise ajal ei olnud andmed Iirimaa kohta veel kättesaadavad. 7 Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus

olevate inimeste koguarv on väiksem kui vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse kolme vormi

alla kuuluvate inimeste arvu summa. See tuleneb sellest, et mõnda inimest mõjutab samaaegselt rohkem kui üks neist olukordadest.

7,5 % (ehk 37,8 miljonit inimest), st ELis madalaimal tasemel alates 2005. aastast.

Madala tööhõivega leibkondade näitaja, mis oli 10,4 % (ehk 38,8 miljonit

inimest), on suurem kui 2008. aastal (9,2 %). Tänu paranenud

tööturutingimustele ja hoogustunud majandustegevusele vähenes tööta

leibkondades elavate inimeste osakaal 2015. aastal esimest korda alates 2008.

aastast.

Vaatamata vaesusnäitajate hiljutisele

paranemisele on sissetulekute ebavõrdsus jätkuvalt suur; see näitab,

et endiselt on probleeme sissetulekute õiglase jaotusega

elanike vahel. Sissetulekukvintiilide

suhte kordaja on viimastel aastatel suurenenud ja oli 2016. aastal 5,1.

Suurenenud on ka Gini koefitsient, mis oli 2015. aastal 31.

Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ELi

tasandi näitajad, mis on arvutatud

riikide näitajate kaalutud keskmisena, peidavad endas märkimisväärseid

erinevusi liikmesriikide vahel (vt joonis 2). 2016. aastal oli nelja

liikmesriigi elanikkonnast vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus ligikaudu

kolmandik: Bulgaarias 40,4 %, Rumeenias 38,3 %, Kreekas 35,6 % ja

Leedus 30,1 %. Kõige väiksem oli see

osakaal aga Tšehhi Vabariigis (13,3 %), Soomes (16,6 %) ja Madalmaades

(16,7 %) (vt lisa tabel 1).

Vaesusdünaamika erineb ka vanuserühmade ja elanike tausta

lõikes. Kõige haavatavamad on mõned

ühiskonna rühmad: noored, lapsed, puudega inimesed, töötud ja kolmandate

riikide kodanikud.

Euroopa noortest on suuremas vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus

ligi kolmandik. Noorte töötus vähenes

kolmandat aastat järjest ja 2016. aastal oli see 18,7 %. See määr on endiselt

kõrgem kui 2008. aasta kriisieelne tase (15,6 %). Samas oli vaesuse või

sotsiaalse tõrjutuse ohus 2016. aastal peaaegu üks kolmandik (30,5 %)

noortest (18–24aastased).

4 |

Veel üks suurema vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olev rühm

on lapsed. 2016. aastal oli selles ohus

olevaid lapsi (0–17aastased) 26,4 %; see osakaal oli suurem kui tööealise

elanikkonna (18–64aastased, 24,2 %) või eakate (üle 65aastased, 18,3 %)

puhul. Laste haavatavus tuleneb suuresti nende vanemate olukorrast tööturul, eriti

kui sellele lisandub piiratud juurdepääs sotsiaalteenustele ja väike

sissetulekutoetus.

Samuti on oluliselt suuremas vaesuse

või sotsiaalse tõrjutuse ohus puudega inimesed. Puuetega inimeste hulgas oli

ELis 2015. aastal vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus 30,2 % (31 miljonit

inimest), mis on märkimisväärselt suurem protsent kui puueteta inimeste

puhul (20,8 %). Oht suureneb koos

puude raskusastmega ja ulatus raske puudega inimeste puhul 2014. aastal

ELis 36,7 %-ni.

Töötute vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse oht oli 2016. aastal 67,1 %.

Lisaks sellele oli pikaajaliste töötute arv

peaaegu 48 %ni töötute koguarvust. See suundumus on eriti murettekitav, sest

pikaajaline töötus võib viia tõsise oskuste vähenemiseni ja põhjustada

pikaajaliste töötute suuremat vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohtu. Pikaajalise

töötuse tõttu ei ole paljudel neist inimestest enam mingit

sissetulekutoetust ega sotsiaalkaitset.

Töötamine ei kaitse alati vaesuse

eest, sest veel üks murettekitav suundumus on palgavaesus. 2015.

aastal oli ebapiisav sissetulek 9,5 %-l töötavatest inimestest; see osakaal on

suurem kui 2008. aastal8 (8,5 %). Sellist

suundumust on

8 ELi 27 liikmesriigi andmed, Horvaatia andmed 2008. aasta kohta puuduvad.

soodustanud ajutiste lepingute ja osalise tööajaga töökohtade levik. Seda liiki

töökohad on sageli seotud väiksema

töötasu ja väiksema tööintensiivsusega, mis on vaesusohu suurenemise

põhitegurid9. Teisest küljest on sellised lepingud tihedalt seotud töö digiteerimise

suundumustega, töö- ja eraelu parema tasakaalu tähtsustamisega ning lastega

naiste taaslõimimisega tööturule.

Eriti oluline küsimus on väljaspool ELi

sündinud elanike olukord ELis, võttes arvesse suurenevat vajadust

reageerida varjupaigataotlejate sissevoolule. 2015. aastal oli väljaspool

ELi sündinud inimeste vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse oht hinnanguliselt

39,1 %, mis on pea kaks korda suurem kui ELis sündinute puhul (21,6 %).

Vaesusest või sotsiaalsest tõrjutusest mõjutatud rühmadeks10

on muu hulgas veel üksikvanemad, mitme lapsega pered ja vähemused,

näiteks romad.

9 Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu 2016. aasta aruanne, lk 87. 10 Kõigi nende rühmade kohta võrreldavaid ELi andmeid ei ole.

5 |

3. POLIITIKAVAHENDID POLIITILISTE PROBLEEMIDE

LAHENDAMISEKS

Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ning

ebavõrdsuse ennetamine ja vähendamine sõltub suuresti

liikmesriikides võetavatest meetmetest ja elluviidavatest

reformidest. ELi roll on poliitikasuuniste ning reformide rahalise toetamise kaudu

toetada ja täiendada liikmesriikide sotsiaalse kaasatuse ja sotsiaalkaitse

meetmeid.

ELi aktiivse kaasamise11 strateegia

eesmärk on i) aidata töövõimelistel inimestel leida püsiv ja kvaliteetne töö;

ii) pakkuda neile, kes ei saa töötada, inimväärseks eluks piisavaid vahendeid;

iii) toetada ühiskonnaelus osalemist.

Strateegia põhineb kolmel osal: piisav sissetulekutoetus, kaasav tööturg ja

kvaliteetsete teenuste kättesaadavus.

Kõigile piisava sissetulekutoetuse

tagamine, hoides samal ajal ära

11 Vt komisjoni soovitus tööturult tõrjutud

isikute aktiivse kaasamise kohta (2008/867/EÜ) ja komisjoni talituste töödokument rakendamise kohta [SWD(2017) 257 final].

töövõimeliste inimeste sattumist töötuse või tööturult kõrvalejäämise

lõksu; kaasavate tööturgude loomine,

pakkudes kõigile võimalusi saada tasustatavat tööd ja äraelamist

võimaldavat töötasu. Kaasavad

tööturud tuginevad muu hulgas aktiivsele tööturupoliitikale, millega

parandatakse töötajate sobitamist töökohtadega ja aidatakse hoida

töötuid tööturuga ühenduses12; kvaliteetsete tervishoiuteenuste,13

sotsiaal- ja muude tugiteenuste kättesaadavuse tagamisega on

võimalik kõrvaldada tõkked tööturul ning

vähendada seega vaesust ja sotsiaalset tõrjutust. Näiteks

lapsehoiuteenuste olemasolu võimaldab vanematel tööle naasta.

Muid eriprogramme ja -teenuseid kasutatakse selleks, et jõuda

ühiskonnas kõige enam tõrjututeni (kodutud, endised süüdimõistetud,

12 Vt Euroopa poolaasta temaatiline

teabeleht aktiivse tööturupoliitika kohta. 13 Vt Euroopa poolaasta temaatiline teabeleht tervise ja tervishoiusüsteemide kohta.

Joonis 1. Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arv näitajate liikide kaupa, EL 28, 2015* (miljonites)

* Teave vaesusnäitajate kattuvuste kohta 2016. aastal ei olnud käesoleva väljaande avaldamise ajal kättesaadav.

6 |

vaimselt haiged, uimastisõltlased) ja

neid toetada, aidates neil uuesti ühiskonda integreeruda.

Liikmesriikidel on veel palju muid poliitilisi vahendeid oma riiklike

sotsiaaltulemuste parandamiseks. Näiteks:

tõhusate ja võrdsete haridus- ja

elukestva õppe süsteemide tagamine,14 et pakkuda inimestele

oskusi, mida nad vajavad tööturule

sisenemiseks ja seal edasijõudmiseks. Selle tagamine, et

ebasoodsatest oludest pärit lastel oleks võrdsed võimalused ja et

madala kvalifikatsiooniga töötajatel oleks piisav juurdepääs elukestvale

õppele; sellise maksupoliitika15

kehtestamine, mis pakub kõigile

osalejatele (töötajad, tööandjad ja ettevõtjad) õigeid stiimuleid

14 Vt Euroopa poolaasta temaatiline

teabeleht tööturul vajalike oskuste kohta. 15 Vt Euroopa poolaasta temaatiline teabeleht maksusüsteemide ja maksuhalduse kohta.

majandustegevuses täiel määral

osalemiseks; palgakujunduspoliitika,16 millega

tagatakse piisav sissetulek, võttes

samal ajal arvesse mõju konkurentsivõimele ja töökohtade

loomisele; piisavate ja jätkusuutlike

pensionide tagamine,17 kehtestades ka aktiivse vananemise

meetmeid tööhõive, osalemise ja iseseisva toimetuleku valdkonnas.

Keskmiselt on pensionärid ELis

vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohu eest rohkem kaitstud kui

kogurahvastik; selliste diskrimineerimisvastaste

õigusaktide vastuvõtmine, millega kõrvaldatakse tõkked, mis võivad olla

teatavatel rühmadel töö või elukoha leidmisel või sotsiaalõiguste

kasutamisel.

16 Vt Euroopa poolaasta temaatiline

teabeleht palgakujundussüsteemide kohta. 17 Vt Euroopa poolaasta temaatiline teabeleht pensionide piisavuse ja jätkusuutlikkuse kohta.

Joonis 2. Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevad inimesed (2016): standardväärtused

Allikas: Eurostat, sissetulekuid ja elamistingimusi käsitlev ELi statistika, andmekood veebilehel: tsdsc100.

* Käesoleva väljaande avaldamise ajal ei olnud Iirimaa andmed veel kättesaadavad, seetõttu on kasutatud

2015. aasta näitajat.

-20 -10 0 10 20

Tšehhi Vabariik

Soome

Taani

Madalmaad

Austria

Slovakkia

Prantsusmaa

Rootsi

Sloveenia

Saksamaa

Luksemburg

Malta

Belgia

Poola

Ühendkuningriik

EL (28 riiki)

Eesti

Portugal

Iirimaa*

Ungari

Küpros

Hispaania

Horvaatia

Läti

Itaalia

Leedu

Kreeka

Rumeenia

Bulgaaria

7 |

4. POLIITILISE OLUKORRA PÕHJALIK ÜLEVAADE

4.1. Sissetulekutoetuse tõhususe ja kasuliku mõju parandamine

Sotsiaalsete siirete ja maksude abil

jaotatakse ümber üksikisikute ja

kodumajapidamiste tulu. Neil teguritel võib olla oluline mõju

vaesusele ja sissetulekute ebavõrdsusele. 2015. aastal vähendati

sotsiaalkaitsehüvitistele (välja arvatud pensionid) tehtud kulutustega18 vaesuse

määra ELis 25,9 %-lt 17,3 %-le. Siiski on sotsiaalkaitse mõju ELis väga erinev,

ulatudes vähem kui 7 %st Bulgaarias, Küprosel, Eestis, Kreekas, Itaalias, Lätis, Poolas ja Rumeenias rohkem kui 25 %ni

Belgias, Taanis, Soomes ja Iirimaal (vt joonis 3).

Lisaks sotsiaalsete siirete tasemele on

oma roll ka kulutuste kasulikul mõjul ja tõhususel, st et kulutustega

saavutatakse kõige paremad tulemused

(kasulik mõju) kõige väiksemate kuludega ning et neil on maksimaalne

mõju tööhõivele ja majanduskasvule (tõhusus).

Sotsiaalkulutuste kasuliku mõju ja

tõhususe erinevused tulenevad

mitmest tegurist. Esiteks on vaesuse ja ebavõrdsuse tase enne sotsiaalseid siirdeid

väga erinev, sõltuvalt algse sissetuleku jaotusest (st tööst, sh füüsilisest isikust

ettevõtjana tegutsemisest saadav tulu, kapitalitulu ja pensionid19). Killustatud ja

polariseeritud tööturud20 põhjustavad tavaliselt suurt ebavõrdsust enne siirdeid

18 Sotsiaalkaitsehüvitised on otstarbe järgi näiteks vanadus- ja toitjakaotushüvitis (pensionid); haigus-, ravikindlustus- ja

töövõimetushüvitised; pere- ja lapsetoetused; töötushüvitised; eluasemetoetused ja sotsiaalse tõrjutuse

hüvitised. 19

Pensione käsitatakse algse sissetulekuna,

sest nende puhul jaotub tulu ümber elu

jooksul. 20

Killustatus tähendab olukorda, kus hästi

kaitstud töötajate rühma kõrval on vähem tasustatud ebakindlatel töökohtadel töötajate rühm, kusjuures viimastel ei ole kuigi palju võimalusi saada paremat töökohta.

ning sellisel juhul võib olla vaja suuremat ümberjaotamist.

8 |

Teiseks võib erinevusi mõjus, mida avaldab ümberjaotamine eri sissetuleku-

ja elanikkonnarühmadele, selgitada märkimisväärsete erinevustega

sotsiaalkaitsekulutuste suuruses ja kavanduses. Põhijooned hõlmavad

kulutuste jagunemist otstarvete ja liikide kaupa, maksustamise astmelisust,

üldiste ja majanduslikust olukorrast

sõltuvate hüvitiste kombinatsiooni ning kulutuste nö tööturusõbralikkust (st mil

määral toetatakse nendega tööturule integreerimist ja mil määral pakuvad

need stiimuleid töötamiseks).

4.2. Konkreetsed sotsiaalkaitse

valdkonnad

Lisaks töötushüvitiste21 kasutamisele kasutatakse kõige haavatavamate

inimeste toetamiseks miinimumsissetulekusüsteeme (nt

viimase võimaluse turvaabinõud).

21 Vt Euroopa poolaasta temaatiline teabeleht töötushüvitiste kohta.

Parima mõju saavutamiseks on oluline lõimida need kavad muude

poliitikavahenditega. See hõlmab

miinimumsissetulekusüsteemide

sidumist aktiivse tööturupoliitikaga, et hoida ära töötamist pärssivaid

tegureid ja tööturult kõrvalejäämise lõkse;

miinimumsissetulekusüsteemide ühtlustamist muude

sotsiaalkaitseteenustega (nt

eluasemetoetused, tervishoid, lapsehoid), et muuta need

kättesaadavamaks, suurendada nende kasutamist ja tagada ühtsus

(nt vältida hüvitiste dubleerimist).

Lapse- ja peretoetused võivad oluliselt

vähendada toetusesaajate vaesust. Nende toetuste mõju vaesuse

leevendamisele on liikmesriigiti erinev:

laste vaesust vähendavad need olulisel määral Soomes, Iirimaal,

Ühendkuningriigis ja Saksamaal, ent

Joonis 3. Sotsiaalsete siirete mõju* vaesuse vähendamisele (2016) ja muutus võrreldes varasema aastaga

Arvutamisel võrreldakse suhtelise vaesuse määrasid enne ja pärast sotsiaalseid siirdeid; pensione ei loeta nende arvutuste puhul sotsiaalseteks siireteks.

Allikas: Eurostat, sissetulekut ja elamistingimusi käsitlev ELi statistika 2016.

NL

AT

DK

FI

SE

BE

CZ

FR

HU

SIUK

ES

HR

LU

PL

PT

SKBG

EL

IT

LT

RO

CY

DE

MT

EE

LV

y = 0,0232x - 1,6189R² = 0,0103

-8,0

-6,0

-4,0

-2,0

0,0

2,0

4,0

6,0

12 14 16 18 20 22 24 26 28 30 32 34 36 38 40 42 44 46 48 50 52 54 56 58 60

Sots

iaal

sete

siir

ete

(v.

a p

en

sio

nid

) m

õju

vae

suse

väh

en

dam

ise

le -

mu

utu

s võ

rre

lde

s 2

01

5.

aast

aga

Sotsiaalsete siirete (v.a pensionid) mõju vaesuse vähendamisele

2016

9 |

Hispaanias, Portugalis, Kreekas, Poolas,

Bulgaarias ja Itaalias on nende mõju väike.

Palgavaesuse vähendamiseks kasutatakse ELi liikmesriikides

laialdaselt miinimumpalga nõudeid. Mitmes liikmesriigis jääb miinimumpalk

siiski alla vaesuspiiri. 2016. aastal oli valitsuse kehtestatud riiklik

miinimumpalk 22 ELi liikmesriigil.

Ülejäänud kuues ELi liikmesriigis on

miinimumpalk kehtestatud kollektiivlepingutega sageli sektori

tasandil ning hõlmatud on suur osa tööjõust. Nii on see Austrias, Küprosel,

Taanis, Soomes, Itaalias ja Rootsis.

4.3. Palgavaesus

2015. aastal22 püsis töölkäivate

inimeste suhtelise vaesuse (at-risk-of-poverty, AROP) määr stabiilsena

9,5 % juures, kuid jäi siiski

22 2016. aasta andmed ELi 28 liikmesriigi ja Iirimaa kohta ei ole käesoleva väljaande avaldamise ajal kättesaadavad.

kõrgemaks kui 2008. aastal23.

Töölkäivate inimeste suhtelise vaesuse määr oli

ELi riikides väga erinev, ulatudes

4,0 %st Tšehhi Vabariigis 18,6 %ni Rumeenias ja 13,4 %ni Kreekas.

Esineb ka tööturul aktiivsete inimeste

vahelisi erinevusi: füüsilisest isikust

ettevõtjad on suuremas vaesuse ohus kui palgatöötajad, samuti on osalise

tööajaga töötajatel see oht suurem kui täisajaga töötajatel24.

Ebatüüpilise töölepinguga töötajate palk

on tavapärase töölepinguga töötajate

omast väiksem. Kuigi mõned madalapalgalised töötajad saavad

kompenseerida väiksemat palka pikema tööajaga, võimendab mittevabatahtlik

osaajatöö väiksemate palkade mõju.

23 ELi 27 liikmesriigi andmed, Horvaatia andmed 2008. aasta kohta puuduvad. 24 Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu 2016. aasta aruanne, lk 84.

Joonis 4. Pere- ja lapsetoetuste mõju 0–17aastaste laste vaesuse vähendamisele

Allikas: Eurostat, sissetulekut ja elamistingimusi käsitleva ELi statistika andmebaas, 2013.

10 |

Muud palgavaesust mõjutavad tegurid on

leibkonna koosseis ja sotsiaalsete siirete saamine. Teiste töötajate või vanemate

inimeste olemasolu leibkonnas võib tuua

lisasissetulekut palkade või vanadushüvitiste näol. Sotsiaalsed siirded

võivad suurendada leibkonna netotulu ja vähendada palgavaesuse ohtu.

4.4. Kvaliteetsete teenuste kättesaadavus

Sotsiaalset kaasatust aitab suurendada

näiteks kvaliteetsete lapsehoiu-, eluaseme-, tervishoiu- ja pikaajalise

hoolduse teenuste ning hariduse ja

koolituse kättesaadavus.

Näiteks kvaliteetse ja taskukohase hinnaga lapsehoiu kättesaadavus on

väga oluline, et anda lastele eluks parimad võimalused, olenemata nende

sotsiaalsest taustast, ning see lihtsustab

nende vanemate tööturule integreerumist. Siiski näitavad tõendid,

et kõige haavatavamad lapsed (nt väikse sissetulekuga perede või tööturult kõige

kaugemal olevate perede lapsed, roma lapsed, sisserändaja taustaga lapsed,

puudega lapsed) osalevad lapsehoius üldiselt vähem.

Lapsehoius osalemise madalat taset võib seostada mitme teguriga, nagu

Joonis 5. Palgavaesus aastatel 2008, 2012 ja 2015

Märkus: 18–68aastased palgatöötajad. Horvaatia kohta 2006. aasta andmed puuduvad (kasutatud on 2009. aasta andmeid).

„EL“ tähendab 2006. aasta puhul ELi 27 liikmesriiki ja ülejäänud juhtudel ELi 28 liikmesriiki. Allikas: Eurostat, [ilc_iw01].

0

2

4

6

8

10

12

14

16

18

20FI CZ

BE IE DK

NL

MT

HR

SK SI

FR AT

BG SE

UK CY

HU LV EU

DE LT EE PT

PL IT LU ES EL

RO

18

-64

aast

ast

e %

2015 2012 2008

11 |

lapsehoiuteenuste kättesaadavus ja neile juurdepääs (eelkõige maapiirkondades),

nende taskukohasus, sobivus ja

vanemate valikud. Näiteks

võivad lapsehoiuteenustele juurdepääsu olulistelt takistada ka teenuse maksumus

ja vanemate väike palk. Nii on see näiteks Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis,

Iirimaal, Lätis, Leedus ja Sloveenias, kus väikse eeldatava palgaga

üksikvanematel ei ole piisavat rahalist motivatsiooni tööturul osaleda ja nad ei

kasuta lapsehoiuteenuseid. Haavatavas

olukorras olevate laste heaolu tagamiseks on väga oluline ka pere- ja

muude teenuste piisav kättesaadavus.

Kvaliteetsete tervishoiuteenuste

kättesaadavus25 alates varasest lapseeast on inimestele hädavajalik, et

kasvada, elada tervena ja panustada ühiskonda. Vaesus ja tervishoiuteenuste

ebavõrdne kättesaadavus võivad

põhjustada haigusi, töövõimetust, sõltuvust, suuremat vaesust ja tõrjutust.

ELi kõige vaesemates piirkondades on oht, et laps sureb enne oma esimest

sünnipäeva, üle viie korra suurem kui kõige jõukamates piirkondades ning

mõnes liikmesriigis on erinevus vaeste ja heal järjel olevate inimeste oodatavas

elueas kümme aastat. Erilist tähelepanu

tuleb pöörata haavatavas olukorras olevatele inimestele, nagu eakad ja

puudega inimesed. Tagades, et sellistele inimestele on tervishoiuteenused

kättesaadavad võimalikult lähedal nende kodukohale (sealhulgas

maapiirkondades), on võimalik vältida nende hoolekandeasutusse paigutamist.

Avaliku poliitika puhul on veel üheks probleemiks taskukohase hinnaga

kvaliteetsete eluasemete puudus. 2015. aastal elas 4,9 % Euroopa

rahvastikust väga halbade

25 Vt Euroopa poolaasta temaatiline teabeleht tervise ja tervishoiusüsteemide kohta.

elutingimustega leibkondades,26 samas kui 11,3 % leibkondadest kulutas

eluasemele rohkem kui 40 % oma

netotulust.

26 Väga halbades tingimustes elavate

inimeste määra abil mõõdetakse nende elanike osakaalu, kes elavad ülerahvastatud

eluruumides, millel on veel vähemalt üks suur puudus: katus lekib, puudub vannituba, duširuum või siseruumides olev vesiklosett või eluruumi peetakse liiga pimedaks.

12 |

Samuti on tekkimas uut liiki kodutud. Nende hulka kuuluvad naised, lastega

pered, noored ja sisserändaja taustaga

inimesed.

Probleemi lahendamist võimaldavad poliitikavahendid on muu hulgas

juurdepääs sotsiaaleluruumile või kvaliteetsele eluasemetoetusele, kaitse

sunniviisilise väljatõstmise vastu ning varjupaiga ja teenuste pakkumine

kodututele, et edendada nende

sotsiaalset kaasatust.

Kuupäev: 30.10.2017

13 |

LISA

Tabel 1. Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevad inimesed 2008. ja 2016. aastal

% kogu elanikkonnast tuhandetes

2008 2016 2008 2016

EL * 23,7 23,5 115 908 117 951

Austria 20,6 18,0 1 699 1 542

Belgia 20,8 20,7 2 194 2 335

Bulgaaria 44,8 40,4 3 421 2 890

Horvaatia : 27,9 : 1 159

Küpros 23,3 27,7 181 234

Tšehhi Vabariik 15,3 13,3 1 566 1 375

Taani 16,3 16,7 887 948

Eesti 21,8 24,4 291 318

Soome 17,4 16,6 910 896

Prantsusmaa 18,5 18,2 11 150 11 463

Saksamaa 20,1 19,7 16 345 16 035

Kreeka 28,1 35,6 3 046 3 789

Ungari 28,2 26,3 2 794 2 541

Iirimaa 23,7 : 1 050 :

Itaalia 25,5 29,9 15 082 18 095

Läti 34,2 28,5 740 554

Leedu 28,3 30,1 910 871

Luksemburg 15,5 19,7 72 114

Malta 20,1 20,1 81 85

Madalmaad 14,9 16,7 2 432 2 797

Poola 30,5 21,9 11 491 8 221

Portugal 26 25,1 2 757 2 595

Rumeenia 44,2 38,8 9 115 7 694

14 |

Slovakkia 20,6 18,1 1 111 950

Sloveenia 18,5 18,4 361 371

Hispaania 23,8 27,9 10 786 12 827

Rootsi 14,9 18,3 1 367 1 799

Ühendkuningriik 23,2 22,2 14 069 14 359

* 2008. aasta andmed ei hõlma Horvaatiat, 2016. aasta andmed on hinnangulised ja ei hõlma Iirimaad.

: Andmed puuduvad.

Allikas: tsdsc100.

15 |

Tabel 2. Vaesusnäitajad: riikide võrdlus

Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohu määr, suhtelise vaesuse määr, suure materiaalse puuduse (severe material deprivation, SMD) määr (% elanikkonnast), väga madala

tööhõivega (very low work intensity, VLWI) leibkonnad (% elanikest vanuses 0–59), EL, euroala ja üksikud liikmesriigid, 2012–2015.

Märkus: rohelised vöödid näitavad määrade vähenemist 2012. aasta (helerohelise vöödi ots) ja 2015.

aasta (tumerohelise vöödi ots) vahelisel ajal.

Punased vöödid näitavad määrade suurenemist 2012. aasta (helepunase vöödi ots) ja 2015. aasta

(tumepunase vöödi ots) vahelisel ajal.

Hallid vöödid näitavad, et muutus on väike või muutust ei ole.

Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohu määras on kombineeritud suhtelise vaesuse määr, suure

materiaalse puuduse määr ja väga madala tööhõive määr. Neid komponente kujutavate vöötide pikkus

ei tohiks muuta suhtelise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohu määra vööti pikemaks, sest viimases ja

üksikkomponentides on kattuvusi.

Aastaarv tähistab sissetulekuid ja elamistingimusi käsitleva ELi statistika uuringu aastat; sissetulekute

andmed on eelnevast aastast; suhtelise vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohu määr, suhtelise vaesuse

määr: sissetuleku andmed eelnevast aastast; suure materiaalse puuduse määr: käesolev aasta; väga

madala tööhõive määr: olukord eelneval aastal.

Bulgaaria ja Eesti puhul esineb lünki 2014. aasta andmetes (Bulgaaria: suhtelise vaesuse või sotsiaalse

tõrjutuse ohu määr, suure materiaalse puuduse määr; Eesti: suhtelise vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse

ohu määr, suhtelise vaesuse määr, väga madala tööhõive määr).

Allikas: Eurostat, sissetulekuid ja elamistingimusi käsitlev ELi statistika (ilc_peps01. Ilc_li02, ilc_mddd11, ilc_lvhl11).

0 5 10 15 20 25 30 35 40 45

BG

RO

EL

LV

LT

HR

CY

IT

ES

HU

PT

IE

EE

EU28

UK

PL

EA19

MT

BE

DE

SI

LU

SK

AT

DK

FR

FI

NL

SE

CZ

Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus

2015 (vähenemine) 2012

2012 2015 (suurenemine)

neutraalne neutraalne

0 5 10 15 20 25

BG

RO

EL

LV

LT

HR

CY

IT

ES

HU

PT

IE

EE

EU28

UK

PL

EA19

MT

BE

DE

SI

LU

SK

AT

DK

FR

FI

NL

SE

CZ

Vaesusohus

0 5 10 15 20 25 30 35 40 45

BG

RO

EL

LV

LT

HR

CY

IT

ES

HU

PT

IE

EE

EU28

UK

PL

EA19

MT

BE

DE

SI

LU

SK

AT

DK

FR

FI

NL

SE

CZ

Suur materiaalne puudus

0 5 10 15 20 25

BG

RO

EL

LV

LT

HR

CY

IT

ES

HU

PT

IE

EE

EU28

UK

PL

EA19

MT

BE

DE

SI

LU

SK

AT

DK

FR

FI

NL

SE

CZ

Väga madal tööhõive