Filosoofia teke

• Kõigi suurte F ja religioonide aluseks on üks mõte: reaalselt on olemas, eksisteerib mingi muu elu, reaalsem, kui meie tavaline.

• F teke on seotud olemise mõistega.

MÜÜT ja teadus

• Müüt, nagu ka religioon, sünnib mitte inimesepoolsest maailma mittemõistmisest (müüdi probleemiks ei ole maailma ettekujutamine või mõistmine), ja mitte ka sellest, et inimene oli loodusjõudude poolt ära hirmutatud. Seisis teine probleem — leida vorm, kanda see üle olemisse. Müüdi maailm oli inimesele arusaadav ja mõtestatud ja alles teaduse ja F ilmumine toovad esmakordselt maailma sisse arusaamatu kui niisuguse.

Sümboolsus ja keelelisus

• Sümboolsete ja loomulikul keelel põhinevate süsteemide suhe kui faktor, mis määrab ära kultuuri iseloomu.

• Sümboolsuse ja keelelisuse suhte konkreetne iseloom on tihedalt seotud religiooni üldise iseloomuga antud kultuuris. Regulaarse preestrite /kultuse läbiviijate/ kontingendi ilmumine kattub alati spetsiifiliste loomuliku keele vahendite domineerimisega antud kultuuris.

Sümboolsus ja keelelisus

Indias 1at keskpaik ema

Džainism, budism, bhagavatism

Hiinas taoism

Pythagoras

Sokrates

Maailma on ratsu monoloogiline, mütoloogiline kirjeldus

Hüportrofeeritud kultus-lik spetsialiseerumine

Konfutsionism

Aristoteles

Maailm on mateeria metakeel, polülingvistiline, deskriptiivne kirjeldus

Filosoofia teke

• Platon on sümboolse F teadmise ja loogilise F teadmise piiril. Euroopa F oleks võinud Platonist minna mõlemale poole. Läks Aristotelese jälgedes.

• Teadmine on alati märgiline struktuur. Platonil on ideed teadvuse sümbolid, aga mitte märgid või keele sümbolid.

• Platon — mõtlemine ei ole mitte see, mida näeme, vaid kui hinge silmad on ümberpööratud. “Kõrvalejuhitud mõtlemine, abstraktne“, see ongi F ja sealt kasvab välja nn teaduslik mõtlemine.

Semiootika

• Teadusliku semiotiseerimise rikkalik kogemus viimase 10 aasta jooksul (70ndad) — see on teadvuse sümbolite kultuurimärkidesse üleviimise/tõlkimise kogemus.

• Semiootika on niisugune märkidega ümberkäimise metoodika, kui iga objekt on esitatud kui millegi eksisteeriva märk, ja iga nende märkide vaheline loogiline suhe esitub kui loogiline süsteem.

(Mamardašvili, Pjatigorski. “Sümbol ja teadvus”)

Platon

Inimese hingel (psyche) on kolm osa

• mõistus (nous) või ratsionaalne (logistikon) hing – on hinge kõrgeim, jumalik ja surematu osa (asub peas);

• tunded (thymos) või “hingestatud” (thymoides) hing –

emotsioonid, julgus, vaprus (asuvad südames); • instinktid või “isud” (epithumetikon) – iha, kirg, kihud

(asuvad niuetes). Inimesed erinevad vastavalt mõistuse, tunnete või instinktide prevaleerimisele. Hinge mõistuslik (ratsionaalne) ja mittemõistuslik (irratsionaalne) osa on sõltumatud: mõistus ei suuda katkestada arutuid soove. Hinge kujutamine tiivulise hobusena, mis on rakendatud kaariku ette (Platon “Phaidros”).

Platon. Ideede klassifikatsioon

• väärtusi sisaldavad ideed (hea-halb, ilus-inetu);

• asjadele vastavad ideed (vesi, tuli jne.);

• matemaatilistele suhetele vastavad ideed (suurem-väiksem, üks-palju jne.).

Väärtuse idee on kõige kõrgem, sellele on allutatud teised ideed.

Tunnetuse võimalused

• “Koopa metafoor”: Inimene näeb ainult piiratud osa maailmast (“varjud koopa seinal”). Inimese mõistus on piiratud ja suudab haarata vaid sündmuste välist (meelelist) kesta. Seega: meelte andmed on ebausaldatavad (Herakleitos). Üks ja seesama asi võib olla erinevates olukordades nii suur kui väike, kerge ja raske. Kui tugineda muutuvatele meelte andmetele ei jõua me kunagi suuruse ja raskuse ideeni.

• Kuna inimhing kuulub enne oma maist olemist ideede maailma, siis nähes ideede varjusid tuleb hingele meelde see, mida hing teadis varem

Eidos – kuju, vorm, idee• See, millises vormis või kujul mingi asi eksisteerib. Platoni

järgi on idee hinge meenutus (anamnesis). millega ta puutus kokku enne sündi, kehastumist või kehaliseks muutumist. Igal asjal on oma eidos ja seda on võimalik haarata vaid mõistusega, mitte meeltega. Tihti on eidos sama, mis asja liigi või klassi mõiste.

• vaade olemuslikule olevas või viis, kuidas olevalt olev ilmneb sellena, mis ta on, olemusena, mida mõtleja näeb oma hinge tähelepanuga iseenda kaudu ja mida ta välja ütleb määravas kõnes (logos). See vaade, ilme või viis avaldab, toob nähtavale, mis olev ise on oma selges varjamatuses (tões), samas eristudes teistest olemuslikest vormidest või vaadetest.

• püsiv muutumatu alus vastavatele rohketele ja erinevatele ilmingutele nähtavas maailmas, mis tekivad tänu temale, osalevad temas ja püüavad talle sarnaneda.

Eidos Aristotelesel

• Aristotelese jaoks oli eidos asja olemus: mõista asja tähendas aru saada, mis on selle eidos. Näiteks looma iseloomustavaks omaduseks on tajuvõime (aesthesis).

• Ideed ja asjad. Ei ole asjadest erinevat ideede maailma. Ideede maailmast tuleb loobuda lõpmatu regressiooni tõttu. Kui on olemas mingi asi A ja selle idee A’, siis on olemas idee sellest (B), et A ja tema idee A’ omavad midagi ühist. Sama protseduuri jätkates võib ideede maailma lõpmatult paljundada. Sellise halva lõpmatuse vältimiseks on targem loobuda iseseisvast ideede maailmast.

Logos

• Esmane LOGOSE (kokkukogunenud koht) tähendus (Parmenidesel ja eriti Herakleitosel) ei ole hiljem enam seotud sõnaga „logos“ ja ilmub Aristotelesel sõna „topos” all.

• LOGOS omandas hiljem loogilise mõtte (kui selle all mõista keele märgilise struktuuri omadusi) omaduste tähenduse, mida kasutaski Aristoteles oma Loogika loomisel.

• Topos-logos korraga ongi sõna, kuid väga kummalisel moel (vrd namarupa).

A. Losev

• Logos eksisteerib ainult sõltuvuses eidosest, st olemusest. Ta on eidose olemus samamoodi, nagu eidos on apofaatilise iksi olemus.

Losev (Nime filosoofia). 5 nime eideetilise esemelisuse vormi, eidose „ontilised“ (oleva kohta

käivad) momendid:• skeem (arv) – tähenduse liikuvus, ühesus, mis on antud

kui liikuv liikumatus• topos — arukas ruum. Enesega samase erinevuse

liikuva liikumatuse ühesus, mis on antud kui enesega samane erisus

• eidos kitsas mõttes — mis on tähenduse „mis“. Enesega samase liikuva liikumatuse ühesus, antud kui just ühene

• sümbol — eidose kehastumine teises olemises (inobytii), tähenduse apofaatiliste võimaluste lõppematu rikkus. Tunnetuse mõttejõu aloogiline ringliikumine

• müüt — mõistuse poolt (intelligentselt) modifitseeritud sümbol

Logos kristluses

• loov sõna, mille sees või mille toposes midagi meis tekib. Sõna ei ole inimese instrument selles mõttes, et eksisteerivad mingi mõte ja tähendus, mis leiutavad sõnu enda väljendamiseks. Kreeklased arvasid, et niimoodi luuakse inimese olemist: tähendused surutakse logose abil nähtamatu olemise prakku.

Tz.Todorov. Sümboli teooria (1977)

• Semiootika mõistes on olulised kaks aspekti:• kui me tegeleme semiootikaga, on meie

diskursuse eesmärgiks teadmine/tunnetus, aga mitte poeetiline ilu või puhtspekulatiivne moodustis

• semiootika objektiks on kõige erinevemad märgiliigid

• Need 2 tingimust on esimest korda täidetud Püha Augustinuse töödes, kuid mitte tema ei leiutanud semiootikat, ta lihtsalt kombineeris erinevad ideed ja mõisted kõige erinevamatest allikatest

Aristoteles 384-322 (Peri hermeneias/Tõlgendamisest).

• Nimedel on tähendus tänu kokkuleppele. Aga tekib nimi, kui saab märgiks, kuna kuigi artikuleeritud helid väljendavad midagi, nagu näiteks loomade puhul, kuid mitte ükski neist helidest ei ole nimi.

Peri hermeneias/Tõlgendamisest• Hääldatud helid on viide hinges toimuvatele

üleelamistele /helid on hingeseisundite sümboliteks/, aga kirjutatu viitab hääle helidele /on hääldatud sõnade sümboliks/. Ja nagu kiri ei ole kõigil inimestel /rahvastel/ ühesugune, nii ei ole ka hääle helid. Kuid see esmane, mille märkideks /semeia/ nad (helid ja kiri) on, see on kõigi inimeste jaoks ühesugune hinge üleelamine; ja asjad, millede sarnastavateks (homoiopata <homoios - taoline, sarnane>) kujutisteks need üleelamised on, on samuti ühesugused.

Peri hermeneias/Tõlgendamisest

• Tähenduse tinglikkus seisneb selles, et miski ei ole oma olemuselt (loomuselt) nimi, vaid ainult siis, kui miski saab sümboliks. Sest kui ka artikuleeritud helid tähendavad midagi, nagu nt loomade puhul, siiski ei ole ükski neist helidest nimi.

• A. toetab Platoni mõtet keelemärgi konventsionaalsusest (Kratylos).

• Aristoteles räägib sümbolitest, mille erijuhuks on sõnad. Märk on siin sõna sünonüüm.

AristotelesJagab sümbolid

• tinglikud (nimed), sõnad ja tähed

• loomulikud (märgid) semiootika arstiteaduses

Kuid märgil on A. jaoks ka oma, eriline tähendus, mis on antud eelkõige tema loogikas (A. nimetas analüütikaks) ja retoorikas. Kusjuures loogilise märgi teooria ei puutu kokku keelesümboli teooriaga.