Kahe jalaga maailma katusel Madis Eelmaa

ees ütleb: aeg möödub, aeg ütleb: mees möödus. See vanasõna iseloo-mustab Nepalit hästi.

Olin Himaalaja-reisi ikka edasi lükanud, nii teis-pool reaalsust, kättesaamatu või vähemalt pika ette-valmistust nõudev tundus see paik. Keerulisi teid pidi ja pärast pikki lennutunde leiame end lõpuks Katman-du lennuväljalt. Hops ja seisame maailma katusel, esi-algu küll ainult räästa äärel – Katmandu org on vaid 1300 meetri kõrgusel.

Ühtki maoisti vastas pole, ka kuningal on ilmselt muid toimetusi. Saame ka omal käel hakkama, mõtle-me. Sõit Tameli linnaossa on koduselt lühike. Tamelisse koondub kõik turistidele huvipakkuv ja kohalike arva-tes neile eluliselt ehk ostmiseks vajalik, st ligitõmba-vate nimedega poed, hotellid ja söögipaigad: Everest, Tibet, Yak ja Yeti, Potala.

Pole hooaeg ja külalistemajad on tühjad: vali, paku oma summa ning kolmandiku hinnaga sviit on sinu.

M

Aasia

10 11

Tameli on vaid mõne jalutusminuti kaugusel keskuse südamest, samas vaiksem ja rahulikum. Peale meie on majas veel vaid üks kunde. Mõnus – kõik sebivad, et mis-ter ainult rahule jääks.

Edasi tõuseme mäkke, oleme tipul, unistus saab tegelikkuseks. Vaatame ringi, päike särab ja taevas on nii sinine, nagu ma pole seda iial tajunud. Vaatepilt on metsik, kaunis ja kohutav, kuid hirmu pole. Mägi ei tundu elutu jääga kaetud kivi-massiivina, vaid temast hoovab midagi sooja, sõbralikku ja elavat.

Tiibeti poolt puhub kerge tuul, Annapurnat ümbritseb väike lumepilv. Vaatan alla ja tunnen ära eilse mäetipu, mis on meist päevateekonna kaugusel, nagu ka küla, kus ööbisime. Teised ülesrivistatud tipud – kogu Dhaulagiri ahelik – jäävad eema-le. Üle 8000 meetri kõrge Dhaulagiri on nepalikeelne nimi, mis tähendab Lumist Paradiisi, kuid nüüd kutsutakse seda ka Kurbuste Mäeks. Paljud, väga paljud on jää-nud igaveseks tema liustikele.

Tipuvallutus on meile esimene võit Himaalajas. Mida kõrgemale, seda järsemaks muutub mäehari, suureneb kukkumise oht. Liigume nagu noateral, libiseme, võit-leme, kaotame ja saavutame tasakaalu. Tudzi tšei – tänan sind, jumalik mägi! Tipus puhkame, järgneb järsk lumine kallak, tõusust ohtlikumgi. Pingutan, et mitte alla sadada. Haaran kätega juurikatest ja kaljuservadest, enne proovides, kas kivid on tugevalt pesas. All pole muud kui tühjus. Enne loojangut istume kurul ja pildista-me kaduvat päikest.

Paremal, näitab meie kandja šerpa Raj Kumar kaugele kahe aheliku vahele, asub Annapurna oma tippudega. Vasakul ähmastub loojangus Dhaulagiri sakiline selg – seal on seitsme päevatee kaugusel viimane keelatud kuningriik Lo Monthang. Ingliskeelne maailm tunneb seda Mustangina. Siit, meie nägemisulatuse piirimailt

Mida kõrgemale, seda järsemaks muutub mäehari, suureneb kukkumise oht. Lii-gume nagu noateral, libiseme, võitleme, kaotame ja saavuta-me tasakaalu.

Aasia

12 13

< Vana mägilane

Terrasspõllud kuristiku serval

<

Nepal

Pindala 147 181 km²

Elanikke 29,5 miljonit

Pealinn Katmandu

Rahaühik ruupia

Viisa Eesti kodanik saab viisat taotleda piiril.

Kliima Madalamates piirkon-dades on troopiline klii-ma, samas kõrgel mä-gedes arktiline. Lisaks neljale aastaajale on Nepalis ka mussoonide periood.

Huvitavat Nepali gurkhad on üle ilma kuulsad, kartma-tud ja ustavad sõjame-hed, kel on nii Briti kui ka India armees oma ük-sused. Ka teenivad nad eraldi rühmadena Singa-puri ja Brunei eriüksus-tes.

Turismiinfo www.welcomenepal.com

algab 2000 ruutkilomeetri suurune riigike. See sügavas kanjonis asuv hääbuv ku-ningriik on viimane lapike ehedat Tiibetit. Keeruline ligipääs on säilitanud Nepali territooriumil tükikese kaduvat maailma. Nepal on ainus riik maailmas, kus riigi usk on hinduism. Lo Monthang on iidne budismi kants. 14.–16. sajandil oli Lo Monthang Lhasa järel tähtsuselt teine kaubalinn – läbi sealse oru käis suur osa Tiibeti ja India kaubandusest. Sool oli selle maa rikkus, põllul kasvasid tatar ja riis, lehma ja jaki järglaste dzode karjad olid suured.

Kloostrites säilitati tohutul hulgal budistliku kultuuri rikkusi. Ka Tiibeti kloost-rites oli palju raamatuid, neid osati trükkida ammu enne, kui Euroopa selle tehni-ka avastas. Praegu teavad seda maanurka vähesed. Arvatakse, et esimene valge ini-mene, šveitslasest geoloog Toni Hagen jõudis sinna alles 1950.

Viimastel aastatel reisib ses piirkonnas ligikaudu 600 turisti aastas. Nepal ei soo-si turismi, tülikas ja kallis on saada ka Lo Monthangi luba. Päev maksab 70 dolla-rit. Turisti kuludesse läheb ka kogu killavoor, kes ta moona ja kola tassib. Kohapeal pole saada midagi. Turist peab maksma giidi ja politseiniku eestki. Viimane jälgib, et võõras ei läheneks keelatud kohtades Tiibeti piirile, ei suhtleks liiga sõbralikult kohalikega ega teeks äri.

Saab ka teisiti, aga nii näeb ette kord. Kallis variant Lo Monthangi jõuda on heli-kopter. Odavam, aga raskem on alustada retke Pokharast. See tähendab kuu aja pikkust edasi-tagasi kerimist mägedes, kogu kola kaasas. Muidugi tuleb appi võt-ta kandjaid ja muulasid.

Silmad naudivad lõputuid mägesid. Alustad retke üle rippsilla marssides, all ko-hisev türkiissinine jõgi. Jalgrada – parajalt lai, et mahud teisest mööda trügima – tõuseb tasapisi taevaserval sinavate mägede poole. Talvepäev on mõnus, kiire käik ei pane higi voolama. Kaunis on maailma katus. Kohati on mäekülgedesse raiutud astmed, siis on mõni samm siledat maad ja väike langus, edasi jälle tõus ja astmed. Kulub tunde. Vahepeal möödume paigast, kus mõni päev tagasi oli varisenud mitu majatäit mäge. Adud mägede kohutavat väge, väike värin käib läbi kõhu. Nii mõni-gi küla asub ohtlikult rippuvate kaljunukkide all.

Jõuame kuulsate Tolkieni paharettide metsadesse, oleme lummuses, sest kivihun-nikust saab võlumets. Meie aedade pisike rododendronipõõsas on seal paarikümne-meetrine hiiglane. Viskud pikali pehmesse samblasse, vaatad üles, taevas leegit-seb roosades, punastes, lillades kirgastes värvides. Ümberringi on müstiline rohe-line sammal: tüvedel, kividel, jões, rippumas puhmas habemena puudel, ka hõlju-mas kui haldjate juus. Iga samm kannab sind läbi võluriigi, oled nagu omaks võe-tud, vastutulijad tervitavad sõbralikult: “Namaste!”

Poolel teel Lo Monthangi peatume külaturul: hõbedast käevõrud, hele-sinine türkiis, punakas korall, villased mütsid-kampsunid. Märkan ka ehedaid Tiibeti rituaalseid esemeid nagu inimpealuudest ohverdusnõud, millel väliskül-gedele graveeritud jumalused Mahakalad, sisemus kaetud hõbedaga. Leian neit-si sääreluudest pasunad, kaetud hõbeplaatidega, samuti noa, millega surnu-telt liha kooriti ja kotkastele söödeti. Peen ja väga vana töö. Meile võikad asjad, seal tavalised.

Aasia

14 15

< Suur stuupa – silmad saadavad kõikjal.

< Püha bodhipuu Lumbinis

Gorepanis on reisi lõpp. Ühel platsil on mehed nülginud suure jaki. Lõppemas on liha jagamine, külas on 35 peret ja täpselt nii palju on ka portsjoneid. Järgmisel päeval on rituaalne püha, mil laual ohvrilooma liha. Sellest ka meeste pühalik olek. Töö lõpetamine käib nagu meilgi: klaas puskarit hinge alla, varrukaga ninaalune puhtaks, lihakomps kaenlasse ja koju.

Meiegi saame võrratust pidusöögist osa. Tuleb välja, et ka kartuleid karris, ing-veris ja mees saab praadida omalaadsel viisil. Mõnusa nimega momo’d on maailma parimad lihaga pelmeenid. Magustoiduks pakutakse õunapirukat hõrgus taignas.

Hommik on võrratu, õhk puhas ja kirgas, hingamisest võiks joobuda, nii klaar on see taevane nektar. Kõik on pidulik, miski ei toimu ilma munkadeta. Ülevalt möir-gavad pühad pasunad, vasksete taldrikute tuhmid matsud hõiskavad mägedele. Kut-se kloostrisse lõpetab munkade madal jorin. Pisikest kasvu mehed lasevad selle kui tõrre põhjast tuleva heli kuuldele kusagilt kõhu sügavusest.

Viimased päevad puhkame ronimisest Pokharas. 1990ndad olid seal head: tu-rist tõi raha, ehitati massiliselt. Aga kunagi pole Annapurna piirkond olnud nii popp kui Everesti alad. Nüüd on enamik hotellidest tühjad, osa suletud, suured restora-nid on õnnelikud, kui paar sööjat päevas läbi astub. Haruldaselt kaunid Kashmiri ja Tiibeti vaibad ning suveniirid on poolmuidu. Iga poemees on tänulik, kui turist sissegi astub.

Tõmban jalad enda alla, sulen silmad ja sulan vaikselt rituaalsesse vaimu maa-ilma. Hing lendab, vaatab alla, liigub sinna, kuhu lind kunagi ei lenda – ainult Nepalis võid kogeda midagi sellist. Oleme ju lähemal jumalatele kui kusagil mu-jal. Nepal on maa, kus jumalikud ja surelikud elavad pea alati kõrvuti. Kohalikud usuvad, et igal mäel elab jumal, iga tipp on jumalanna. Tänapäeva pahed pole sin-na veel päris jõudnud, inimesed on ausad ja usuvad, et hea olles on ka teistel hea. Mõnus on maailma katuse serval.

Aasia

16 17< Nii Nepalis liigutaksegi.