INIMESE LUGU „PARADIISIS”keeljakirjandus.eki.ee/443-457.pdf · 2010. 7. 1. · 446 vang ma olen, / sest ma ei saa temast ärgata”,3 saavad värske tähenduse mi- neviku helge

Tõnu Õnnepalu. Paradiis. Tallinn:Varrak, 2009. 200 lk.

Tõnu Õnnepalu „Paradiis” viibib omalugejate seltsis juba mõnda aega ja päl-vib seal tasast sümpaatiat. Lausedlooklevad piibellikus, nappide ütlusteja omatahtsi silme ette kerkivate elu-tõdede pühalikus registris. Pihi ja ära-kuulamise intiimses sidemes tekib „Pa-radiisi” pretensioonitu lumm, mis ta-haks justkui igaühele eraldi kõneldamidagi, millest ometi kellelegi kunagirääkida pole saadud ja ilmselt ei räägi-tagi, sest nüüd on ta räägitud kõigilekorraga. Jumalikku aimav looduse- jaelutunnetus kandub argisesse hetkepoeteel või verandatrepil. Just nagusuur haiku. Meenutused kangastuvadõrnade mälukujutistena, mis järjepanuavanevad ja nõiduslikult endasse kutsu-vad. Siit ei lähe nad enam kuhugi jakõik on kergesti jutustamiseks võtta.Ühe põimingu leiab näiteks lk 64:„Kuigi, nagu Sa näed, on loodus siinselline, et ilmad tulevad rahutultmerelt ja dekoratsioone, mille keskeleJumal meid ükskord siia mängimapani, vahetatakse teinekord mitu kordapäevas. Nüüd on õhtu selge, kirgas jaklaar ja kaseladvad on nagu taevaklaasile maalitud helendav kaunistus.Ja oli selge hommik ja oli hall udu, misvonkles kuuskedesse, ja oli hõbedane,kohisev pärastlõuna, kui ma magasinkaldal ja pärast verandatrepil teedjõin.”

Lugejal tekib tunne, et ka tema kuk-las on seesama punkt, mille kaudumõtted ning kõne samasse rütmi hää-

lestatakse, nii et lastakse meelsasti endkaasa haarata ja tekstil omaks teha.Sundimatud sõnad liigutavad maheda-te lausete voogusid poeetilise kõiksuse-tundega. Ja eks „Paradiis” olegi luuleta-ja ilmumine proosasse. Kes küll jõuaksendasse ammendavalt jäädvustadanoid äratõmbeid looduse ringkäikudest,milles kõik on nii elus ja kõnekas,vahest palju enam, kui on „Paradiisi”inimesed, sest nemad jäävad ikka veelkuidagi kaugeks ja väheliikuvaks. Seeon avatud ja omasoodu tegutsev maa-ilm, võetagu kas või lause hommikupil-dist: „Päike põles metsa taga valgetulega ja üks kaelustuvi oli tulnudmaja juurde hüüdma” (lk 154). Mitme-häälsemaks lugemiseks võibki ühteaeguüle lugeda Õnnepalu luulet, sest kohadon samad, nagu ka inimene nendekeskel on seesama. Kes tahab, võib võt-ta raamatu ja minna olustikku koha-peale uurima, kaardid ja kujutised foto-del annavad selleks suurepärase või-maluse.

Raamatut tema lihtsas, tahtmatusolekus ei passigi surmtõsiselt klotsi-deks lammutada. Niisama kaasa õhatajälle ka ei saa. Seepärast pakun „Para-diisist” lähtuvalt mõne tõlgitsuse Õnne-palu varasema proosa taustal. Õnne-palu tööde keskmes on nägemus maa-ilmast ja inimesest üldse, mida niisagedasti ümbritseb tujutus ja tusk,ent mis siiski on alati peateemaks.

*Anton Nigov on „Harjutustes” märki-nud: „Sest see, mida on võimalik öelda,ei ütle ennast mitte mu ette valmis

443

RAAMATUID

INIMESE LUGU „PARADIISIS”

RAAMATUID 6-10_Layout 1 01.06.10 11:50 Page 443

mõeldud mõtetes, vaid selles sõnameloo-dias, sõnakoes, mis koob ennast minuteadmata ja minu tahtmata.”1 Samastleiame veel kurtmist selle üle, et niisu-gustes tingimustes ütleb kirjanik kõiki-de oma tekstidega ikka üht ja sama jamidagi uut pole põhimõtteliselt võima-lik kirjutada. Edasi saab minna ainultselles osas, mis puudutab teksti vii-mistlemist ja täiustamist, aga see toi-mub alati juba etteantud piirides egajuhata välja kuhugi uue ja paremajuurde. „Paradiis” ongi vaadeldav seni-se mina-kirjanduse lõppu jõudnud teks-tina, kus sedalaadi kirjanduse sisemi-ne toiteallikas ja võimalused näitavadoma piire. Mina-kirjandus, kus kandevon subjektiivne kaemus, autobiograa-fia, esimese isiku perspektiiv, vaatlu-sed, läbielamised, mõtisklused, mis onvabad väljamõtlemise vaevast, sestmaterjali annab n-ö elu ise, seab subjek-tiivsuse kirjanduse keskseks mängu-lavaks ja mõõdupuuks. Selles kujunebta olemuslik suhe lugejatega. Isegi siis,kui just nagu autentne mina-hääl osu-tub samuti fiktiivseks, häälestab tekstiseesama muutumatu hingus. Intros-pektiivne proosa olevat ka üks viima-seid võimalusi kirjandusega tema aja-loolistes mõõtmetes suhestuda, sestkõik suur on siin juba sündinud.2 Mina-kirjandus on vaba ruum, kus kirjan-duslik pinge ei seisne tingimatus su-hestumises mis tahes traditsioonihõn-gulise vormikaanoniga. Pingeallikason siin kaos ise. Romaan ei ole ohusta-tud mitte niivõrd dekadentsist, jõuetu-sest jätkata traditsiooni, vaid tühjastlobast, igapäevakeelest, lõtvusest, suva-lisusest, rumalusest, igamehest. Täna-päeva romaan ja avalik kirjandusfoonpeab elama mõistelises vaakumis, ilmanähtava orientiirita, mida loob eklekti-line kultuurinorm. See on kultuur, mil-

lel ei ole iseendale ühtegi sisulistootust. Aktsepteeritakse just nagu kõi-ke, aga puudub sellega sammu pidavmõistmine. Hoidutakse põhiväärtus-test, sest kõiges kahtlustatakse ano-nüümseid võimumehhanisme, ideoloo-giat või represseerivaid mütoloogiaid,mis ühiskonna tumedas tuumas väide-tavalt miraaže loovad. Pealesunnitudeelis on skeptitsismi ja relativisminivelleerival mõttelaadil. Inimene hal-dab nägemust elust tõrjemehhanismidevahendusel, targutades ja kritiseerides,olles aga salamahti kannustatud hir-must elu olematu tuuma ees. Niisugu-ses kultuuris domineerib ühtpidi kül-lus, kõigele noogutatakse, aga see onka kattevari, kus kultuuri olemust dik-teerib tasalülitav müra. Raske on siittõusta välja, kõrgemale, sest riskitakseenese kustutamisega. Formaalne vaba-dus, mis on sunnitud tolereerima kaost,terroriseerib salamahti vaimset vaba-dust, mille püüdlus on alati sisuline,korrastav, vabadust rakendav. Mitteühtlustav, vaid ühendav. Siduv ja ko-hustav. Nois tingimustes on Õnnepaluproosa osutunud omas ajas eeskujuli-kuks, ellujääjaks, tühjusemaailma poee-tilises teravustamises kostab Õnnepalumina-häältes ka kultuuri hääl. Mitteküll kirjanduse lärmakal eesrindel,vaid lugejate läheduses, elegantsemaltja vaoshoitumalt.

Alasti subjektiivsus on oma puhtalkujul primitiivne, temas ei ole isikupä-ra, vaid ainult jõud, mis inimest parata-matult tingib ja seeläbi aheldab. Sellinesubjektiivsus on eksistentsiaalse pessi-mismi nurgakivi. Subjektiivsuse auto-matismid – ihad, tungid ja sotsiaalsedkäitumismallid – panevad proovile kir-janiku aususe, aga ka julguse, kuivõrdta suudab tunnistada isiksuse näivust,oma minapildi tingitust, selle naeru-väärsust ja tühisust. Elu kulgebki siistähendusetuse traagikas, mis võtabkõigelt sügavuse ja laotab tüdimust.Meister on see, kes tuleb siit välja

444

1 A. N i g o v, Harjutused. Tallinn: EestiKeele Sihtasutus, 2002, lk 93.

2 Vt Vestlus Tõnu Õnnepaluga. – Viker-kaar 2008, nr 12, lk 104–105.


445

ausama dramatiseeringuga, „tõelähe-dasema” tekstiga. Hing täitub küll tül-gastusega, ent siin on ka mina-kirjan-duse salavõti. Kirjaniku trump on või-malikult aus edasikanne, mis loobäratundmist, nende lugejate vaiksetkaasaelamist, kes paratamatult jaga-vad indiviidis elutseva isiksuse ja maa-ilma näotust. Subjektiivsus on kirjan-dusliku rõhu all, ajuti ta veenab, onhuvitav ja oleks nagu varjatud tõendu-seks selle kohta, mis inimene oma sisi-mas on. Isiksusest lastakse välja meta-füüsilist õhku, pääsemaks ligi subjektivallanud roidumusele.

Tõnu Õnnepalu proosaloomingus onkeskne ennast lahtikirjutav ja seeläbikontaktseks saav mina-isik. Kannatu-sed elutühjusest ja seda trotsiv, lunas-tust otsiv kirjutus loob Õnnepalu loo-mingus tumma lähedust, meiega räägi-takse, aga ühes sellega kandub meisseka paras annus resignatsiooni. Enese-mõistmine lähtub sageli isekeskis reh-kendavast, tujukast mõõduvõtust oma-enda traagilise minakujutluse ja reaal-sete inimeste vahel, ollakse iseendalevõõras, rahulolematu ja suletud. On kaäärmustesse kaldumisi, oma sisehääleülemäärast survestamist, ei kohkutatagasi rämedavõitu pihtimustest egaülestunnistustest (meenub romaan„Raadio”). Need peaksid näitama kirju-taja suurust, tema üleolekut argieluäpardustest. Keskmesse asetatud indi-viidi iseärasused või nõrkused kinnita-vad „mina” erilisust. Inimesele jääbtema ausus – õhuaken, milles hall sub-jektiivsus toimib eristajana, päästvaõlekõrrena. Õnnepalu proosa on kõne-kas ka eestlase paos peetud vaimse sei-sukorra mõtestamisel.

Üks vaikivaid kontekste on tänaneelamise aeg ja selle ajalooline horisont.Nende möödaniku inimeste elud, kesseda horisonti loovad, saadavad teateidpalju tõelisemast kannatusest, läbiteh-tud saatustest, mille taustal tühjuse-tunne maailmast ja inimesest näib

veelgi mannetum. Enesehaletsust ei loomitte ülipingeline ajastu- ja hingeelu,vaid teadvustamata igavus, ajalooliseväljakutse puudumine, milles just nagujäädakse ilma tõelise elu kogemusest.

*„Paradiis” on tähis kirjaniku teelt.Kuhu sellel teel liigutakse, pole sellegaotsustatud. Siin tuksub seesama elu-tunne, mis seni on saanud toitu valda-valt oma subjektiivsuse ja selles tiirle-va isoleeritud maailma läbivalgustu-sest. Aga see isolatsioon hakkab mu-renema ega represseeri enam tervikut.Sellega ei lisandu mingit uut kvaliteeti,vaid seesama maailm avaneb nüüdjustkui uues alguses. Tume äng, midapõhjustab kõige mõttetuse pidev surve,kaotab dramaatilisuse. Kirjanik oleksnagu mõistnud iseenda sõnameloodiatekkevalemit, seda sõnakudet, mis veel„Harjutustes” anonüümselt tekstigakaasnes. Aga nüüd kõneleb ta teadli-kult just selle kaudu.

Negatiivne on „Paradiisis” taandu-nud. Aja paine, vanaduse tulek ja mine-viku kangastused osutuvad ühtäkkikergenduseks: „…ainult selle läbi, etme mäletame, mis oli, kõike seda rasketja tumedat, me saame näha, kuidaskõik on helde ja kirgas ja kerge” (lk 33).Teisenemine on nähtav isegi Õnnepaluviimati ilmunud luulekogu „Kevad jasuvi ja…” valguses, kus vananemineja aja pöördumatus saavad oma põhi-tooni veel inimlikust mõistmatusest,saadetuna juba tuttavast tühjustun-dest. Aeg ei ole enam tundmatu ningkaose teenistuses olev vaenulik jõud.„Paradiis” on mälupilt, mis ei survestaolevikuhetke möödaniku anonüümseparatamatuse ja käest lastud võimalus-tega. Selles on nüüd meedium tõelisekssuhteks omaenese eluga, mille kaemusvõtab jumaliku silmitsuse mõõtme.„Paradiis” meenutab ärkamist unest,mida kunagi magatud ei ole. TõnuÕnnepalu read „Uni, mille eluaegne


446

vang ma olen, / sest ma ei saa temastärgata”,3 saavad värske tähenduse mi-neviku helge jäljena, kus ei ole enammetafüüsilist ajalikkuse vaeva. Siin ontasahilju virgumise lugu, mis ilmekaltkoondub epiloogis, näiteks lause: „Agasee oli sinine kevadine õhtu ja maseisin seal trepi peal ja tundsin esimestkorda, et mina olen tõesti mina jaet mul on minu elu, mitte teiste teha”(lk 188).

Teravdatud tunnetuse sisemine suu-rus ei seisne selles, et temast saadaksetargaks ja vägevaks, sest ergastunudinimene kogeb ka iseenese nõrkusi või-mendatult. Õnnepalu tekstides on kirja-nik ise teravdatud tunnetuse võrdkuju,kelle kapseldumistes, igavuses ja resig-natsioonis on palju kordi tõelist elu ree-detud, ka inimesi iseenda lähedusest,ent ikka ja jälle on saadud andeks. Tun-nistada tõde iseendas on peenem kunstkui näidata turu peal oma alastust.Subjektiivsus vabaneb: põletik paraneb,lepib ajaga ja näeb äkitselt olemuslik-ku. Midagi polnudki kaaludel, midagipolnudki karta. Ilmutus, mille tulema-ta jäämine pidevalt pettumust tõi, jääb-ki tulemata. Ja mis siis, sest mispeakski ennast ilmutama? Maagiline eilasku „Paradiisis” kusagilt teispoolsu-sest, vaid on asjusse põimitud algselt.Kirjaniku häält toidab üha vähemümbritseva maailma segadik. Ja eksarmastusel ole sellega palju pistmist.

*Maagiline, hirmudest lõhestamata tun-netuse võrdpilt on kirja pandud raama-tu lõpus (lk 193), kus poest toodud pii-

mapakid ja leib satuvad ühes tulijagavalguse, pimeduse ja hämaruse kolm-ainu sisse, milles saab kogetud ilmajõu-dude turvaline tuum. Eelviimaselt lehe-küljelt võib lugeda: „Aga hämarusse salähed sisse ja oled seal sees, ja hämaruskasvaks nagu sinussegi, nii et midagipole karta” (lk 192). Elumõistmine täi-tub rahuga, abstraktsusest juhitudängi kõrvale tekib sisuline, loomulikmõõde, mis maandab tühja kannatuseja tunneb ära iseenda: kõik on hea jaõige. Nii siin kui ka sealpool. Ollaksetavaline. See on religioosse mõistmisenähtamatu tsoon, mille püsivust eigaranteeri tõelaused ega meeles peeta-vad tarkused. Tee siia pole kättesaa-dav sinust väljaspool, miski ei vahendaseda. Mõistmine ei sõltu enam ühe-kordsest silmapilgust ega tähendakõiksuse tunnetamisest tekkinud müs-tilise ekstaasi paratamatut möödumist,sest sellega oleks ta oma sisimas ikkaveel ängi teenistuses. Mõistmine onvaba subjektiivsuse ajutistest virven-dustest ega kaota oma jõudu piiratudtunnetusse.

See võikski olla „Paradiisi” väljakut-se oma lugejale. Raamatu sügavamaolemuse nähtavus on seotud lugeja jatema kultuuriga, ent see olemus ise onsõltumatu mööduvast aktuaalsusestavalikkuses. „Paradiis” on religioosseoleku vaikiv vahendus, mina-viskluseloodetav lõpp. Mitte pühalik hääbumi-ne, vaid võimalus millekski uueks tule-vikus, sest elu ikka veel kestab.

J O O N A S H E L L E R M A

3 T. Õ n n e p a l u, Enne heinaaega ja hil-jem. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005,lk 175.


Hasso Krull. Paljusus ja ainulisus.Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009.215 lk.

Üks Hasso Krulli artikleid iseloomusta-vaid jooni on laiahaardelisus: isegitema arvustused ei piirdu kunagi üks-nes vaatlusaluse teksti või kunstiteosekirjeldamisega, nagu seda meie kriiti-kas sageli kohtab. Krull asetab arvusta-tavad objektid alati laiemasse konteks-ti, õigupoolest piiritlebki algul enamas-ti laiema tasandi (nt žanri, kultuuri-voolu, traditsiooni), millesse käsitletavautor ja ta teos mõtiskluse käigusdünaamiliselt sulanduvad (vt nt vaatlus-aluses kogumikus artikleid „Rudimen-taarne püha”, „Patsifistlik eepos ja kir-janduslik sõda”). Laiahaardeliste sün-teeside kaudu tõusevad nii Krulli ar-tiklid kui ka nendes vaadeldavad teks-tid päevakajalisusest kõrgemale, ülene-vad. Sageli pole kogumikust lugedesaru saadagi, et Krulli tekst on ilmunudmõne konkreetse raamatu arvustuse-na, samavõrd tihti avavad Krulli vaat-lused mõnes lihtsaks peetud autorisuusi ja keerukamaid kihte (mõlemadaspektid on kogumikus eriti hästi esil„Auraalse Contra” puhul). Ometi eimõju Krulli loodud teoreetilised seosedvägivaldsete konstruktsioonidena egadiskursuse käiamisena, sest esiteksvalitseb Krulli tekstides teoreetilinepaljusus, teiseks tasakaalustatakselaiahaardelisi seoseid detailirohkusega,lähilugemisega (vt nt „Lapsena televi-sioonis”).

Käsitluse laiahaardelisus ei ole Has-so Krulli käekirja ainus tunnusjoon,ehk mitte isegi talle kõige omasemjoon. Alustasin sellest, sest mulle tun-dub vajalik rakendada Krullile omastavarat vaateviisi ka tema enda raama-tu arvustamisel. „Paljususe ja ainulisu-se” kui raamatu kohta on eraldi võttes

väga raske üldse midagi öelda, mispoleks meie kultuuriruumis ringlev kli-šee – on ju Krull kuidagi rahulikult,ilma suurema kärata tõusnud nii luule-tajana kui ka esseistina klassiku posit-sioonile. Kõik on Krulli esseid lugenudja/või tema ettekandeid kuulnud: kirju-tab hästi, veenvalt ja mõõdukalt, loobuudseid seoseid, kaevab välja ningaktualiseerib pooleldi unustatud auto-reid (nt Jaan Kruusvall, vt „Ajakohatudviivitused”), sünteesib eri kultuure, shvanu uskumusi ja moodsat popkultuuri.Kõik need väärtused ilmnesid jubaKrulli esimeses lühiesseede kogumikus„Katkestuse kultuur” (1996) ning onjätkuvalt kohal „Paljususes ja ainulisu-ses”, mõni rõhuasetus on mõistagi aja-pikku muutunud. Näiteks sisaldab vii-mane kogumik varasemast vähemkujutava kunsti käsitlusi, õigupoolestainult ühe, kuid see-eest ülimalt olulise:„Rudimentaarne püha” (lk 14–25) tõl-gendab ajatust vaatevinklist Raul Mee-le näitust „Vita aboriginum” ning selleümber puhkenud päevakajalist skan-daali. Samuti on teada ning vaatlusalu-sest teosest ka näha Krulli üha süvenevhuvi vana suulise kultuuri vastu. Selletõlgendusliini teetähiseks võib pidadapikemat esseed „Loomise mõnu ja kiri”(2006).

Krulli esseed on liiga tihedad, etoleks mõtet neid siinkohal ükshaavalvõi rühmiti käsitlema hakata. Ehkoleks paslik küsida, milles seisnebKrulli tõlgendava hääle omapära, temapopulaarsus, tema fenomen? Üritanseda fenomeni iseloomustada laiemaltkui üksnes vaatlusaluse esseekogumikupõhjal. Etteruttavalt võib öelda, etKrulli fenomeni omapära ei tule otsidamitte küsimusest, m i l l e s t ta kirju-tab (kuigi ka selles valdkonnas toimibkindlasti kaalutletud valik, Krull eikirjuta kõigest, mis kätte satub), vaid

447

EMPAATILINE HÄÄL JA MÕTLEJA ÜLESANNE


ennekõike küsimusest, k u i d a s ta kir-jutab. Eelnevalt sai esile toodud jubaüks Krullile omane tunnus: tema esseidläbiv sünteesiv laiahaardelisus. Kuidtema kirjutamisviisi põhitunnuseks onhoopis empaatilisus. Järgnevalt vaatle-me selle tunnuse paari kihti.

Kuulatamine ja eikellegi vaiknehääl

Võtame vaatluse alla viisi, kuidas Krulltõlgendab oma arvustustes-artikliteskirjanikke ja kirjandusteoseid (samadreeglid kehtivad ka kujutava kunsti võihelikunsti tõlgendamise puhul). Esi-teks tuleb öelda, et ta kõneleb ennekõi-ke asjast, mitte iseendast. Isegi kuitema kirjutistesse lipsab sisse isiklikekogemuste kirjeldusi (nt „Foucault jaennustamiskunst”), siis jääb alati mul-je, et see leiab aset n-ö asja huvides.Mainitud omadus pole eesti kriitikasüldlevinud, kuid mitte ka Krullile ainu-omane. Krulli teksti teeb eriliseks viis,kuidas tekstile endale sõna antakse,täpseid ja huviäratavaid kirjeldusi ningtsitaate kuhjates – ma nimetaksin sedateksti intensiivseks kuulatamiseks.Kuula, kui huvitav lugu või luule, kuu-

lata – nii kõnetab Krulli essee lugejat.Samal ajal tuleb öelda, et Krull ei kirju-ta pelgalt tundlevas stiilis, on ju temakäsitlused kuulsad eruditsiooni, huvita-vate seoste ning laiahaardeliste üldis-tuste poolest. Kas ei peitu siin vastuolu,kas ei tühista teooria kuulatamist?

Teiseks tulekski esile tõsta teooriaomapärast rolli Krulli artiklites. Võiksöelda, et teooria roll pole tühine, kuidjääb heas mõttes tagasihoidlikuks. Seetähendab, et Krulli kirjanduse või kuju-tava kunsti tõlgendused ei ole teoreeti-lised laamendamised, diskursuse de-monstratsioonesinemised. Krull ei oleteadlane. Teooriat doseeritakse natuke-ne, kusjuures Krulli esseedes teostubsäärane menetlus: tähelepanelik kuu-latamine toob teksti(de)st välja oma-

pärase, sageli ka veidra läbiva tunnuse(nt veider objekt Jaan Kruusvalli puhul,vt lk 111–115) ning selle tunnuse sele-tamiseks laenatakse kusagilt teooriastmõni kontseptsioon (nt auraalsus Cont-ra seletamiseks, lk 126 jj või arhitekstValdur Mikita seletamiseks, lk 137 jj;varasemates raamatutes on kasutatudülevuse mõistet Peeter Sauteri tõlgen-damiseks, skisoanalüüsi Kivisildnikumõistmiseks, seostatud Hando Runnelitpostmodernismiga jne).1 Mõnikord piir-dutakse Krulli esseedes tähelepanelikukuulatamisega ning kuuldu asetamise-ga autori loomingu terviku taustalening jäetakse teooria üldse rahule(vaatlusaluses kogumikus vt „Lapsenatelevisioonis”; „Absoluutse lähedusevõimalikkus”).

Sellega teooria omapärane roll eipiirdu. Veel tuleks öelda, et Krulliartiklites-arvustustes on teooria alatikirjanduslike tekstide või kunstiteosteteenistuses. Teoorial on positiivne roll,täpsemalt öeldes teose omapära või-mendav roll, sest Krull vaatleb palju kateoseid, mille omapäraks on mingi eri-line negatiivsus, eitus. Kui Krull käsit-leb klassikut, siis toob tema käsitlussageli esile mingi ootamatu aspekti võiseose (nt Runnel ja postmodernism,Liiv kui marginaal „Katkestuse kultuu-ris”). Veelgi paremini ilmneb Krulli kir-jutuse toetav funktsioon nendes artikli-tes, kus ta käsitleb vähetuntud või liht-sakoeliseks peetud autoreid (nt Kivi-sildnik 1990. aastatel, Contra, KaljuKruusa) – siin võiks Krulli teoreetilisttööd võrrelda televisioonis korraldata-vate muutumismängudega, kus stilisti-

448

1 Hasso Krulli menetluse tagasihoidlikku-se näitlikustamiseks võiks lugeda temaJaan Kruusvalli tõlgendavat esseed „Aja-kohatud viivitused”, mille IV osas (lk 115–117) hiilib vabanduste saatel sisse psühho-analüütiline tõlgenduskeel, ning võrreldaloetut nt Jaanus Adamsoni psühhoanalüüti-liste kirjandustõlgendustega (vt J. Adamso-ni 2004. aastal ilmunud kogumikku „Läbi-rääkimised”).


de abiga luuakse ka igale hallile hiire-kesele või peletisele huvitav ja talutavimago. Krullil õnnestub säärane tööparemini kui telesaadetes, samal ajalei kaldu ta äärmustesse. Olen kindel, etsamamoodi nagu Hans Christian An-dersen võis kirjutada igast sukanõelastmuinasjutu, võiks Krull teha igast gra-fomaanlikust soperdisest empaatilise jateoreetiliselt huvitava arvustuse, agaseda ta ei tee. Ehk annabki just mõõdu-tunde säilitamine, vestluspartneriteväljapeetud valik Krulli kirjutisteleklassiku staatusse tõusmiseks vajalikutõsiduse, eristades teda andekatest kõi-gesööja-tüüpi esseistidest, nagu Kivi-sildnik või Vaapo Vaher.

Kui võtta kaks eelnevat tähelepane-kut kokku, siis võib kolmandaks öelda,et viis, kuidas Krull kirjandust ja kuns-ti tõlgendab, on alati sõbralik ningempaatiline. Ma ei kujuta ettegi, milli-ne oleks Krulli kirjutatud sarjav arvus-tus, samuti ei kujuta ma ette, mil moelKrull kirjutamiseks objekte valib: kasta läheb valikutes alati kindla pealevälja või jätab igavate tekstidega kokkupuutudes arvustuse kirjutamata. Em-paatilisus ei kasva kunagi mõõdutunde-tuks promomiseks, Krull ei kasuta omakirjutistes hea ja halva kunsti esteetili-si kategooriaid. Ta esseed lihtsalt kuu-latavad, juhtides meid tagasi vaadelda-va teose juurde: vaata, kui huvitav!

Neljandaks ning antud mõttekäigulõpetuseks pöördun lühidalt „Paljususeja ainulisuse” avaessee „„Isikupäranehääl” ja luuletaja ülesanne” poole.Krull kõigutab mainitud essees CharlesBernsteinile tuginedes arusaama luule-taja häälest kui ühe isiku, subjekti,autori häälest. Luuletaja hääl on isiku-pärane isiku algupärases tähenduses –see on hääl, mis tuleb maski tagant(lk 9) –, isik kui persona, mask. NickCave’i mõrvaballaadi analüüsi kaudujõutakse järeldusele, et luuletaja häälessisaldub eikellegi hääl, toimub palju-häälne häälestamine (lk 10). Luule

tühistab kindlate isikute hääled, alusta-des luuletaja enda häälest, avades või-maluse jõuda teisele kommunikatsiooni-tasandile (lk 13).

Kui minu eelnevad tähelepanekudmärki tabavad, siis pole liialdus öelda,et Krulli esseed on ennekõike poeetili-sed tekstid. Teoreetiline tasand onesseede luulelist häälestavat funktsioo-ni kattev simulaakrum, mis meelitablugejat kaasa mängima: avanema luu-les kõlavatele häälte paljususele.

Mõtleja ülesanne: eetilisus

Eelnevalt välja toodud ennast taandaveikellegi hääl iseloomustab neid Krullitekste, mis suhestuvad tihedalt kunsti-ja kirjandusteostega. Kuid Krulli loo-mingus leidub ka teistsuguseid esseid.Esiteks tuleks esile tuua kultuuriloolisiüldistusi, enamasti mõne muutuse koh-ta Eesti kultuuris või ühiskonnas. Kõi-ge rohkem leidub selliseid tekste „Kat-kestuse kultuuris” (nt „Humanism javalgustus”, „Kirjanduse pudenemine”,„Nüansimeele kriis”); „Paljususes ja ai-nulisuses” on selliseks esseeks „Super-modell ja vagabund” (lk 46–52). Kahtle-mata paeluvad üldistused publikut,Krulli üldistuste täpsuse ja prohvetlik-kuse üle ma siiski siinkohal spekuleeri-ma ei hakka.

Kolmandat tüüpi tekstidena võib esi-le tuua hoiakulise, normatiivse alatoo-niga kirjutised globaalsetest ja ühis-kondlikest suhetest. Krull on kirjuta-nud rohkesti ka n-ö päevakajalisiesseid, kõige rohkem Sirbis. Erinevaltvarasematest esseekogudest on mituprogrammilist hoiakulist artiklit jõud-nud ka „Paljususe ja ainulisuse” kaan-te vahele.

Ka ühiskondlikke protsesse käsitle-vaid esseid iseloomustab laiahaardeli-sus: probleemide käsitlemisel ei piirduKrull riikliku või rahvusliku perspektii-viga, vaid jõuab globaalsete, humaanse-te ja ökoloogiliste aspektideni. Üksikuid

449


450

esseid vaadeldes võiks Krulli vaateidiseloomustada pluralismi, kollektiivseanarhismi, etnofutu-multikultu-tradit-sionalismi ja süvaökoloogia mõisteteabil, kuid üritagem iseloomustada Krul-li agendat tervikuna. See pole kergeülesanne, sest Krull ei esita oma seisu-kohti filosoofilise süsteemina. Ometivõib Krulli normatiivsete esseede kohtaöelda, et mõtlemise ülesanne on eetili-ne. Kuid mida see tähendab?

„Paljususe ja ainulisuse” põhjal vas-tates oleks õige pöörduda kõigepealtartikli „Teise-eetika ja fundamentalis-mi ummik” (lk 68–71) poole. Krull kri-tiseerib seal teravalt Lévinasi judaismi-loengutes avalduvat monoteistlikkufundamentalismi ning formuleerib es-see lõpus eetika põhiülesanded: inimesevastutus kogu eluslooduse ees, erineva-te kultuuride, usundite ja rahvaste ole-muslik võrdsus (lk 71). Seesama res-pekt, mida kogeme Krulli kirjandusar-vustuste puhul, laieneb kõigele elavale.Järgnevates esseedes vaadeldakse läbieetikaprisma eraldi loomade kohtlemiseja autoriõiguste probleeme (lk 72–80),kuid ei esitata eetika põhiülesannetetoestamiseks pikemaid moraalifilosoofi-lisi põhjendusi.

Krulli eetilise hoiaku mõistmiseksoleks paslik pöörduda tema 1995. aastalkirjutatud essee „Moodsa eetika poole”2

juurde. Selles essees tutvustab Krullfeministliku mõtleja Nel Noddingsi hoo-le eetika kontseptsiooni ning näib sedapooldavat. Hoole eetikas pole esiplaanilkontraktualismile omased indiviidi uni-versaalsed õigused, vaid universaalnevastutustunne maailma suhtes. Üldis-tagem siit: Krull on kriitiline mis tahesfilosoofilise reegli-eetikateooriate suh-tes, tema eetika on tunde-eetika.3

Krull mõistab seda, mida kutselisedeesti filosoofid ei taha mõista: paljusu-se maailmas ei saa eetikat enam filosoo-filis-ratsionaalse argumentatsiooni abillevitada. Valitseb immuunsus teooriatesuhtes. Samamoodi, nagu kriitiku vaik-ne eikeegi-hääl ütleb: vaata, kui huvi-tav, lausub ainult veidi valjem eetilinehääl: vaata, teised kannatavad, loomadpiinlevad, kõik hävineb meie käte vahel.

Hooli, teeme midagi.

Kuid Krull mõistab veel midagi. See,kes seisab keset nihilismi väärtusetutkõrbe, ei suuda eetilist häält kuulda, taon hirmul ja lõplikult lagunemas. Taht-mata taandada Krulli viimase kümnen-di vana usu uurimist pelgalt eetikaala-seks tööks, ei saa selle töö eetilist telgekuidagi alavääristada. Meie kultuurikosmoloogilise aluse uurimine (lk 186)ei käi Krullil kindlasti mitte arhiveeri-mise nimel, siin peitub potentsiaalvanade traditsioonide elustamiseks janüüdisajastamiseks, et inimese ainsa-teks valikuteks poleks fundamentalismiummik ja nihilismi kõrb. Vähemalteeposele „Meeter ja Demeeter” viidatesvõib öelda, et nii luuletaja hääl, poeeti-lise kriitika hääl kui ka eetiline häälkoonduvad sellesse ülesandesse. Häälion palju, kuid nende kokkukõlas helisebisegi veidi prohvetlikkust.

L E O L U K S

2 http://www.seit.ee/agenda21/EA21/3_16eetika.html

3 Meenutagem, et lääne eetikateooriadeeldavad eneseküllase ratsionaalse subjektiolemasolu, kuid Krulli intellektuaalseteks

läteteks on muuhulgas poststrukturalism japsühhoanalüüs: ka inimene on paljusus.Tunde-eetika ei ole samal ajal mingi pseudo-teoreetiline lähenemine, nagu näitab kas võiNoddingsi hoole eetika olemasolu. Ka mit-med teised lääne mõtlejad (nt EmmanuelLévinas, Alain Badiou) näevad postmeta-füüsilises situatsioonis ainsa võimalusenarajada eetika mingile algsele tundele, hää-lestusele.


Eneken Laanes. Lepitamatud dia-loogid. Subjekt ja mälu nõukogude-järgses eesti romaanis. Dissertatio-nes litterarum et contemplationiscomparativae Universitatis Tartuen-sis 9. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus,2009. 206 lk; Eneken Laanes. Lepita-matud dialoogid. Subjekt ja mälunõukogudejärgses eesti romaanis.Oxymora 6. Tallinn: Underi ja Tugla-se Kirjanduskeskus, 2009. 327 lk.

Eneken Laanese doktoriväitekiri „Lepi-tamatud dialoogid: subjekt ja mälunõukogudejärgses eesti romaanis” uuribkolme väljapaistvat taasiseseisvusaeg-set romaani – Jaan Krossi „Paigallen-du”, Ene Mihkelsoni „Ahasveeruseund” ja Emil Tode „Piiririiki” –, et näi-data, kuidas need osalevad ühismäluning isesuse loomisel.

Lahendamaks võetud ülesannet, loo-bub väitekiri kirjanduse ülimuslikustasendist. Selle asemel asetab ta kujut-lusliku kirjanduse dialoogi teiste dis-kurssidega. Kuigi Eneken Laanes ei väi-da, et kirjandus tunneb maailma pare-mini kui teised lähenemisviisid, rõhutabta kolme käsitletava romaani kesksettähtsust tänapäeva Eesti ja tema rahvaenesepildi mõistmisel. Selline käsitlus,mis vaatleb korraga mitmeid diskurssevõi seda, kuidas „kirjandus neid endassevõtab, kordab ja ümber kirjutab” (lk 7;11),1 pakub huvitavaid kriitilisi vaate-punkte ning kultuurilisi analüüse, sedaeeskätt valitsevate põhinarratiividekohta Eesti kollektiivsest ja põlvkondli-kust mälust või rahvuslikust isesusest.Nende hulka kuuluvad nii heroilinelugu – Eesti tagasipöördumine Läände,baltisakslased kui igavene „teine” – kuika kinniskujutelmad rahvuslikkuse ja

keele osast eestlaste meie-pildi kujune-misel nõukogude ning varasel nõukogu-dejärgsel perioodil.

Laanese arutluskäigu loogika toetubkehtestavate kõnetegude ehk perfor-matsiooni teoreetiku ja poststruktura-listliku filosoofi Judith Butleri ning väl-japaistvate kultuurimälu ekspertideAleida ja Jan Assmanni töödele, agapeamiselt siiski Mieke Bali mõistekesk-sele ehk kultuuriliste objektide eriala-devahelisele analüüsile. Väitekirjanikumeelest nõuab töö metodoloogia ja erili-ne vaatlusala „vähemalt kõige üldise-mat ettekujutust nõukogudejärgse Ees-ti mälukultuurist ja identiteedidiskur-sustest” (lk 35; 54) ning selle esitamist.

Antud alused pakuvad uurimuseleselge profiili, kusjuures mõjub avavalt,et Laanes ei keskendu ainult kirjan-duslikele tekstidele, vaid pöördub kõige-pealt politoloogide ja etnoloogide töödepoole, piiritlemaks nõukogudejärgsediskursi kontuure (lk 35–42; 54–63).See tekitab küll mõningase keerukustetaandamise ohu, mistõttu dissertat-sioon võib sattuda vastuollu omaeneseeesmärgiga vältida dihhotoomiaid javiljeleda avaramalt mõistetud inter-distsiplinaarsust. Näiteks, kas ei oleliigne lihtsustus eeldada, et tagasitulekLääne-Euroopasse oli kõigi ühine soov?Loomulikult on Läände tagasipöördu-mise diskurss tähtis, isegi keskne arut-lusteema nõukogudejärgse Eesti kul-tuurimälu jaoks. Sama tähtis on agaasjaolu, et mõned kirjanikud, intellek-tuaalid ja väljapaistvad kultuuritegela-sed, nagu Jaan Kaplinski, Uku Masingvõi Veljo Tormis, muutsid Eesti suhteLääne-Euroopaga mitte nii väga ühe-mõtteliseks juba nõukogude ajal. Kasnende panus ei ole osa nõukogudejärg-sest mäludiskursist? Selle mõõtme tun-nistamine viiks Eesti ja Euroopa keeru-

451

AVARDADES DIALOOGI: MORGENSTERNIST MIHKELSONINI

1 Esimene leheküljenumber viitab TÜkirjastuse, teine UTKK väljaandele.


liste suhete rikkamale lugemisele, val-gustaks tundlikumalt väitekirjas vaa-deldud romaane ning hajutaks nõuko-gude ja nõukogudejärgse Eesti vaheletõmmatud põhimõttelist eraldusjoont.Viimane tundub olevat mõneti suvalineja konfliktis väitekirjas üldisemaltomaks võetud suhtelisuse hoiakuga.Kas Jaan Krossi „Paigallend” on tõestinii põhjalikult erinev näiteks tema„Keisri hullust” (1978), nagu seda dok-toritööst võib järeldada? Timotheus vonBock ja Jakob Mättik, kaks Jaan Kros-si rahvusvaheliselt kõige tuntumateajalooromaanide tegelast, vastustavadilmekalt sellist selget demarkatsiooni.Tõtt-öelda võib väita, et „Keisri hull”tervikuna kujutab rahvuslikku, ühis-kondlikku, keelelist ja poliitilist piiri-deületamist. Selles mõttes kujundabsee romaan, vähemalt teataval määral,varakult ette Emil Tode „Piiririigi” krii-tilist lähet ja kurvi. Oluline on, et Todeisesusdiskurss ulatub kogu oma tõsi-kindluste vaidlustamises siiski kauge-male, nagu ka Laanes õigustatult väljatoob: „…näitan, kuidas jutustaja endloob, mitte määratledes end olemasole-vate identiteedikategooriate abil, vaidpüüdes rääkida endast neist kõrvalehiilides” (lk 45; 68).

Uurimuse esimeses peatükis aseta-takse Krossi „Paigallend” arengu-romaani traditsiooni (lk 56–58; 87–91)ja väidetakse, et „Kross kasutab kuju-nemisromaani paradigmat selleks, etleida sümboolset vormi neile kogemus-tele, mida tõi endaga kaasa II maailma-sõda” (lk 57; 89). Sellega laiendab Laa-nes tahtmatult oma väitekirja ajalistulatust, kasutades mõistet, mille loo-jaks on üks Eesti kultuurilise ja kolo-niaalajaloo väljapaistvaid esindajaid.Nimelt välmis termini BildungsromanJohann Karl Simon Morgenstern (1770–1852), filoloogia, esteetika ja retoorikaprofessor Kayserliche Universität Dor-pat’i juures, nagu Tartu ülikooli temaeluajal nimetati. See ajalooline mõõde

äratab ellu ulatusliku ja rikka seoste-võrgu, mis hõlmab nii ülikooli esimestkuraatorit Friedrich Maximilian Klinge-rit (1752–1831) ja saksa intellektuaali-de abistavat rolli Eesti kultuurilookujundamisel kui ka Bildungsroman’ikui Saksa „eritee” (Sonderweg) kirjan-duslikku ilmingut, mis modernismieraldi rajal sillutas teed fašismile.2

Laanese järgi kasutab Kross arengu-romaani väljendamaks Eesti kogemustII maailmasõjast (lk 57–58; 89–90) ja1945. aasta ei tähistanud eestlastejaoks mitte uut algust, vaid hoopis uusirepressioone (lk 82; 127). Morgensterninägemus arenguromaanist ei ühilduhästi kasvamise ja küpsemise arusaa-maga, nagu see muutub hiljem valitse-vaks meie ettekujutuses žanrist ja sel-lega seotud erikontseptsioonidest. „Te-ma jaoks,” kirjutab Tobias, „ei vaataBildungsroman mitte sissepoole, omafiktsionaalse protagonisti arengu peale,vaid väljapoole, tegeliku maailma japubliku arengu suunas”.3 Kui taheskaugenev see võib ka paista Krossi pal-ju vahetumast kriitikast Eesti puudu-mise kohta Lääne-Euroopa ühismälus,võib Morgensterni Bildungsroman’imõista kui üleskutset, nii-öelda balti-sakslase poolt: „teist” mitte maha vaiki-da, vaid teda tunnistada.

Oma õige ärgitavas käsitluses Toderahvusvaheliselt tuntuima teose kohtanäitab Laanes veenvalt, kuidas „Piiri-riik” on kriitiline 1980. aastate Euroopaintellektuaalse maastiku suhtes, mil-lest püütakse lõpuks eemalduda. Siinnäitlikustab olulist mõistevõrku tegela-ne Franz, keda kütkestab vaimselt Der-rida ja kes imetleb end kui prantsusefilosoofia tähtsate idioomide valdajat

452

2 T. B o e s, On the Nature of the Bil-dungsroman. Translation, with a criticalintroduction, of „Über das Wesen des Bil-dungsromans” (1819), by Karl Morgenstern.– PMLA 2009, Vol. 124, N° 2 (March), lk 647.

3 T. B o e s, On the Nature of the Bil-dungsroman, lk 648.


20. sajandi mõttevoolud. Toimeta-nud Epp Annus. (Heuremata. Huma-nitaarteaduslikke monograafiaid.)Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjas-tus, 2009. 974 lk.

Tegu on teosega, mis koondab endassemöödunud sajandi peamisi mõttelugu-sid. Mõttelugu on juba pealkirjas ava-tud „voolu” metafooriga. Niiviisi tekibtahes-tahtmata kujutlus mõtete liiku-misest voolusängis, mis on kord kit-sam, kord laiem ning kus erinevad voo-lud kohati ühinevad ja kohati hargne-vad. Mõistagi on igal voolul oma läte,mõtleja, kellest see suund alguse saivõi kes seda omal originaalsel moeledasi arendas. Selliseid lätteid võimõjukaid mõtlejaid, keda kogumikuseraldi peatüki näol tutvustatakse, onkokku 36, mõttevoolusid endid tulebkokku 10. Igaüks, kes neid arve näeb

või kes seda raamatut on käes hoidnud,tõdeb kohe, et ära on tehtud väga suurtöö. Sellest koguteosest rääkides onsageli eriliselt rõhutatud tõika, et raa-matu on kokku pannud ning kirjuta-nud enamjaolt noorema põlvkonna kir-jutajad, kes on tihti tublisti nooremadnende vaatlusaluste mõtlejate peateos-test, kui teose ilmumisaastat pidadaselle sünniajaks. Minu teada on mitme-le noorele autorile siinne peatükk üht-lasi esimene mahukam publikatsioon.Seda suurem kiitus saagu osaks teosekoostajatele eesotsas toimetaja EppAnnusega, sest lisaks eestikeelsetelekäsitlustele nõnda paljudest mõtleja-test anti selle raamatuga noortele või-malus, mis on ühtlasi nõudlik ülesanne,kirjutada põhjalikult ühest või teisestneid puudutanud mõtlejast.

Eesti meedias on seda raamatut tut-vustatud kui ülevaadet XX sajandi filo-

453

(lk 168; 264–265). Väitekirja viimasepeatüki järeldus on paljuski võlgudekonstruktsioonile, mis on Derridapärandi süda, ja Euroopa diskursile,mida Tode tekst aga nähtavalt tõrjub.Laanes arutleb, et Tode romaani jutus-taja pöördub mineviku poole, et põgene-da oma olevikust ja jäikade binaarsetemõistete abil konstrueeritud enesemää-ratlustest: „Seda, kes ollakse olnud,tuletatakse pigem meelde selleks, etvabaneda omaenda Euroopa ihast jakoos sellega ka enese mõistmisest ida-lääne vastanduse raames” (lk 183; 287).Kui säärane lugemine esindab klassika-list derridalikku käiku, siis on see üht-lasi väitekirja naasmine Euroopa juur-de, mida Tode tekst püüab hüljata.

Hoolimata väikestest vastunäideteston tegemist innustava dissertatsiooniga– eriti silmas pidades selle kontsep-tuaalset ulatuvust, loetavust, ülesehi-

tust ja mõttelist sügavust –, mis haarabavaralt üle tavapärase erialalise prakti-ka. Autor on nähtavalt suurepäraneõpetlane, kes valdab väga hästi teematja evib tõhusat annet seostamaks kee-rulisi ideid või paigutamaks kirjandus-likke tekste edukalt nende laiemassesotsiokultuurilisse ning teoreetilissekonteksti. Kuid mis kõige tähtsam:Laanes aitab veenvalt kaasa projektile,milles ta osaleb koos selliste teosteganagu Mihkelsoni „Ahasveeruse uni”,mida paljud peavad tänapäeva Eestiparimaks romaaniks. Ta soovib „olevikuja tuleviku vabastamist mineviku kum-mitustest, et seda oleks võimalik teist-sugusena kujutleda” (lk 144; 225).

T H O M A S S A L U M E T S

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinudA R N E M E R I L A I

MÕTTEVOOLUDE LÄTETE VÄLIMÄÄRAJA


soofilisest mõttest.1 Seda ütleb ka teoseingliskeelse kokkuvõtte avalause. Pärissellise asjaga siiski tegu ei ole. Ehkkienamiku käsitletud autoritest võiblugeda filosoofide sekka, on peatükkepühendatud ka kultuuriteoreetikuteleja psühholoogidele. Selle mõistmiseks,miks just sedalaadi teos on kokku pan-dud, antakse võti raamatu eessõnas,kus on üles tunnistatud, et projekti käi-gus selle eesmärk mõnevõrra muutus.Kui algselt oli koostajatel ambitsiooni-kas kava tuua esile filosoofia mõju XXsajandi kultuurile, siis lõpuks kogumik-ku koondatud tekstid analüüsi selliseletasemele enamasti siiski ei küündi,piirdudes üksikute mõtlejate seisukoh-tade ülevaadetega. Eessõnas antaksegimärku selle plaani luhtumisest: „hüp-ped kultuurisfääri jäävad pisteliseks japõgusaks” (lk 7). Kui mõtleja seostestkirjanduse ja muude kultuurivaldkon-dadega üldse juttu on tehtud, siis onpiirdutud ühe-kahe lõiguga teda kä-sitleva peatüki lõpuosas. Meeldivakserandiks on siin Nietzsche, Bergsoni,Sartre’i ja Irigaray peatükid, kus vaa-deldakse pikemalt vastava autori mõjukirjandusele ning teistele kultuuri-valdkondadele. Ilmselt oligi esialgnekava liiga ambitsioonikas. Selleks etpõhjalikult ja asjatundlikult käsitledamõne mõtleja mõju kultuurile, tulebpeale selle mõtleja olla hästi kursis kaerinevate kultuurivaldkondadega ningsuuta veenvalt näidata, et oletatavmõju põhineb just nimetatud mõtlejaideedel ega pärine mõnest muust alli-kast. Vastasel korral esitatakse analüü-si asemel vaid põgusaid assotsiatsioone.Eessõnas vihjatakse, et selline raamatilmub edaspidi. Vaadeldav teos valmis-tab niisiis ette pinda põhjalikumale

analüüsile. Esimese sammuna aga pii-sab täiesti mõtlejate endi tutvustami-sest, ning nagu raamatu mahust nähavõib, on see ülesanne täidetud eestikultuurikontekstis pretsedenditus mõõt-mes. Selle eest väärivad raamatu koos-tajad kindlasti suurt tunnustust.

Esitatud võti aga avab raamatu juu-res veel teisegi tahu. Algne kava paistabolevat üks peamisi tegureid, mis mää-ras ära raamatusse pääsenud mõtlejatevaliku. On vaieldamatuid suurkujusid,nagu Nietzsche, Freud, Kierkegaard jateised, kelle koht sellises ülevaatlikuskogumikus ei saa olla kahtluse all.Kuid nende järel tuleb terve rida väik-sema mõjuga mõtlejaid, kelle seasttuleb nii või teisiti teha valik. Ningvalikust on näha, et eelistatud onpigem selliseid mõtlejaid, kelle puhulvõiks eeldada teatavat mõju kultuurilevõi, veelgi kitsamalt, kirjandusele.Nõnda on kogumikust välja jäänudmõnigi võimalik kandidaat, kelle mõju-kus piirneb eelkõige filosoofiaga. Seegatundub, et kui algseks kavaks oleksolnud pakkuda ülevaadet XX sajandifilosoofiast, siis oleks käsitletud mõtle-jate ring olnud ehk mõnevõrra teistsu-gune. Teine valikut mõjutanud tegur,millele raamatus ka osundatakse, onsee pragmaatiline asjaolu, et mõnemõtleja käsitlemiseks ei leidunud eesti-keelset kirjutajat. Kui aga vaadataneid nimesid, kes oleksid võinud raama-tus olla, ent sinna ei jõudnud, siis tun-dub mulle, et kirjutaja võinuks siiskileida. Pigem on tegu just selle algseambitsioonika plaani mõjuga.

Millised mõtlejad oleks võinud raa-matus leiduda veel lisaks või siis mõnetutvustatud mõtleja asemel? Kui olekslähtutud kavast anda ülevaadet XXsajandi filosoofia mõjukatest mõtleja-test, siis nii sisuliselt kui ka eluajapoolest oleks tingimata tulnud käsitle-da põhjalikult Edmund Husserlit (1859–1938), Gottlob Freget (1848–1925) jaehk ka Franz Brentanot (1838–1917),

454

1 Erandiks on Märt Väljataga, kes juhibtähelepanu sellele, et suurte filosoofide ningkultuurile oluliste mõtlejate rida ei pruugitingimata kokku langeda. Vt M. V ä l j a t a -g a, Palju huvitavaid mõtteid. – Sirp 9. X2009.


kellest lähtusid nii analüütiline kui kakontinentaalne filosoofia. Arusaamatuon ameerika pragmatismi käsitlusepuudumine, iseäranis asjaolu taustal,et on peetud tarvilikuks kirjutada sellis-test veidratest ideedest nagu peenise-kadedus või fallogotsentrism. Julgenarvata, et nii Charles Sanders Peirce(1839–1914), William James (1842–1910), John Dewey (1859–1952) kui kahiljem sama mõttevoolu sängis liiku-nud Richard Rorty (1931–2007) ja Hila-ry Putnam (1926) on XX sajandi mõtetmõjutanud rohkem kui nimetatud mõt-tepärlid. Kõigi nende filosoofidega te-geldakse ka Eestis, mis näitab, et vali-ku võtmeks oli siiski esmajoones autori-te lähedus kirjanduse, kunsti ja muudekultuurivaldkondadega. Eessõnas mär-gitakse, et välja on jäetud teadusest läh-tuvad mõttesuunad. Arvatavasti sele-tab see teadusfilosoofide nagu näiteksKarl Popperi või Thomas Kuhni puudu-mist, kuid see ei seleta analüütilise filo-soofia nõrka esindatust, sest analüütili-se filosoofia „alusmudeliks” (lk 7) ei oleteadus, vaid pigem keele või mõisteteanalüüs.

Epp Annuse kirjutatud sissejuhatu-sest jääb mulje, nagu oleks analüütilinefilosoofia XX sajandi mõtteloos võõr-keha, mida on raske paigutada sisse-harjunud narratiivi. Analüütilist filo-soofiat mainitakse alles sissejuhatuseeelviimasel leheküljel paari lausega,justkui tunnistades, et ta on ka olemas,kusagil seal kontinentaalse filosoofiavastas, ning märgitakse, et ta on jäänudkultuurikaugeks „oma loogikataotluse-ga ning teadusliku täpsusega” (lk 27).Tunnistatakse küll analüütiliste filo-soofide huvi keele vastu, ent sealt liigu-takse kohe edasi Bourdieu, Žižeki jaBadiou juurde. Kujutan ette, et kirjan-dusteaduse vaatevinklist just niimoodivõibki paista. Ent filosoofiakateedristkaedes on pilt vastupidine. Žižek,Fanon, Bhabha, Lacan ja teised tule-vad harva kõne alla, kui üldse. XX

sajandi filosoofia peavoolus aga sõua-vad kindlalt Bertrand Russell (1872–1970), Rudolf Carnap (1891–1970),W. V. O. Quine (1908–2000), Peter Straw-son (1919–2006), Michael Dummett(1925), David Lewis (1941–2001) jaSaul Kripke (1940), kellest mõttevoolu-de kogumikus eraldi käsitlusi ei ole.Wittgenstein ja Davidson, kellele onraamatus pühendatud individuaalsedpeatükid, kuuluvad vaieldamatult sel-lesse ritta, ehkki Wittgenstein on ana-lüütilises filosoofias kui mõttevoolusüsnagi erandlik ja eraldiseisev mõtleja.Erialakirjanduses arutletakse täiestitõsimeeli ka selle üle, kas Wittgenstei-ni üldse võib pidada analüütiliseks filo-soofiks. Wittgensteinist kirjutanud Pee-ter Selg märgib samuti, et sõltuvaltkäsitluse kontekstist võiks Wittgenstei-ni klassifitseerida ka mõne teise filo-soofilise suundumuse alla. Seevastukolmas filosoof, keda siin on peatükivääriliseks peetud, Arthur Danto, onküll tuntud kunstifilosoof, ent analüüti-lise filosoofia põhinimede sekka mateda ei asetaks. Analüütilise filosoofiakesksuse rõhutamise näol ei ole teguisiklike sümpaatiate küsimusega, vaidtõsiasjaga, et just ülal loetletud mõtle-jad on kõige tugevamalt mõjutanudühte XX sajandi filosoofia peavooludest,mis on vaieldamatult analüütiline.Minu jaoks kinnitab see arvustuse al-gul mainitud tõdemust, et seda kogu-teost ei saa pidada XX sajandi filosoofiaülevaateks või vähemalt ammendavaksülevaateks. Pigem on see käsiraamatkirjandusteadlasele või kultuuriteoree-tikule, keda huvitab, mida kujutavadendast need -ismid ja millised on nendemõtlejate vaated, mida kultuurinähtus-te analüüsil aeg-ajalt mainitakse.

Õnneks leevendavad nimetatud filo-soofide puudumist kobaratesse kogutudautorite tutvustustele eelnevad ülevaa-ted. Nõnda näiteks teeb Husserlistpäris põhjalikult juttu Tõnu Viik omafenomenoloogia ülevaates ning ka ana-

455


lüütilise filosoofia tutvustuses, mille onkirja pannud Peeter Selg, mainitakseenamikku selle valdkonna peamistestfiguuridest. On selge, et oma piiridseab raamatule ka selle füüsiline maht.Kuid igasugune mõistlik maht on 974leheküljega juba selgelt ületatud: vägaraske on seda raamatut lugeda mõnesmuus asendis kui ontlikult laua tagaistudes. Märksa lugejasõbralikum oleksolnud see anda välja näiteks kolmescirca kolmesajaleheküljelises köites. Kavõimalikule murele, et sellisel juhuloleks köiteid ostetud üksnes valikuli-selt, leidunuks rohtu: kolm köidet oleksvõinud müüki paisata komplektina,nagu toimiti näiteks Robert Musili pea-teosega.

Kui pilk raamatu füüsilise vormijuurest sisu poole pöörata, siis püüanhinnata raamatut selle lugeja seisuko-hast, kelleks on arvatavasti inimesed,kes ei tegele professionaalselt filosoo-fiaga, üliõpilased nende seas. Selliselelugejale võib mõttevoolude raamatupeatükk olla mõne mõtleja seisukohta-de esimeseks ülevaateks ja sellekspuhuks võib see raamat olla liiga raske.Esiteks ei saa seda teost pidada pärisesmatutvuseks filosoofilise ja teoreetili-se mõttega, sest eeldab lugejalt jubafilosoofiliste ideedega pikitud tekstilugemise oskust. Teiseks kasutatakseväga palju uusi mõisteid, mõningaidneist eesti keeles isegi esmakordselt.Ehkki neid enamasti küll lühidalt kaseletatakse, eeldatakse järgmiste mõtte-käikude tabamiseks, et lugeja neidmõisteid juba valdab. Ehk on see osaltmöödapääsmatu, kui arvestada üles-annet hõlmata ühe peatüki raamesmõtleja peamisi vaateid ja mõttekäike,kuid lugemise kiirus ja ladusus kanna-tab selle all nii või teisiti. Ka asutaksemõnes peatükis kohe „asja juurde” ilmapikema sissejuhatuseta. Iseäranis onsee tunnuslik näiteks eksistentsialismivoolu all käsitletud mõtlejate (eritiSartre’i ja Kierkegaard’i) peatükkidele.

Et nende mõtlejate mõistekasutus ningarusaamad on üsna omapärased ningraskesti jälgitavad, on tulemuseks läbi-tungimatu ning tihe tekst, mille puhulon raske mõista, keda on nähtud sellelugejana: võhikule on see nähtavastiliiga keeruline, asjatundjal aga poleenam tarvidust ülevaate järele.

Arvustuse võrdlemisi piiratud mahutõttu ei ole mul võimalik keskendudakonkreetsetele peatükkidele või asudadetailsesse vaidlusse selle viisi üle, kui-das mõnda mõtlejat on tutvustatud.Selle asemel esitan ühe üldise tähele-paneku filosoofiast kirjutamise kohta,mida kohati illustreerib ka käesolevkogumik. Nimelt peab filosoofilise jamuu teoreetilise mõtte tutvustaja suut-ma astuda oma ainesega vestlusse. Kuiseda ei sünni, siis jääb tutvus ja tutvus-tus pelgalt kõrvaltvaataja rolli. Analüü-simise või mõttekäikudele väljakutseteesitamise asemel piirdutakse kirjeldu-sega. Selline kõrvutav käsitlusviis onomane näiteks Epp Annuse sissejuhatu-sele. Oma objektile lähenetakse assot-siatiivselt, seostades ühte mõtlejat tei-sega sarnasuse või erinevuse alusel,kuid ei tungita sügavamale, nende sar-nasuste või erinevuste juurteni. Assot-siatiivse lähenemise tõttu jätab üldpiltfilosoofiliste suundumuste arengust esi-teks mõnevõrra meelevaldse maiguning teiseks jääb mulje, justkui seis-nekski filosoofia -ismide valikus ningnende kombineerimises: -ismid võitle-vad üksteisega millegi pärast, kordneid segatakse omavahel kokku, kordüks -ism takerdub ning teine kerkibesile. Ülevaatlikkust taotlevas sisse-juhatuses on selline lähenemisviis ehkisegi omal kohal, kuid samasugust pel-ka ideede reastamist, mitte nendesügavamat analüüsi võib märgata kamõnes teises peatükis. Selline lähene-mine on tunnuslik pilgule, mis vaatabfilosoofiat kõrvalt, esitades mõttesuun-dade välimääraja väliste, kaudsete tun-nuste alusel, süüvimata -isme moodus-

456


457

tavate ideede loodud loogiliste võimalik-kuste ruumi ega argumentatsiooni, misneid ideid toetab.

Et arvustust veidi positiivsemas võt-mes lõpetada, siis mainin ära ka selle,mis teose juures meeldis. Mulle pakku-sid lugemislusti iseäranis peatükid,mis käsitlesid mõtlejaid, kelle kohtamu senised teadmised olid üsna kat-kendlikud, või mõtlejaid, kellega on vii-mane kokkupuude jäänud aastatetagu-sesse kooliaega. Sellega seoses tõstaksinesile süstemaatilist ülevaadet pakkuvapeatüki Heideggerist (autor EduardParhomenko) ja Bergsoni peatüki (Mar-gus Ott). Lugemiselamust pakkusidveel ka asjatundlikud ülevaated feno-menoloogiast (Tõnu Viik) ja marxismist(Jüri Lipping), Hent Kalmo ülevaade

Oswald Spenglerist ning Andrus TooliWilhelm Dilthey käsitlus. Mälestusenaalgsest kavast kaardistada mõttevoolu-de mõjutusi kultuurile on mõnes peatü-kis toodud ära ka vastava mõtleja võimõttevoolu seosed eesti kultuuris toi-munuga. Ei saa märkimata jätta, etneed lõigud olid raamatu põnevaimateseas, kas siis seetõttu, et mitmed sää-rastest seostest pole olnud laiemalt tea-da, või seetõttu, et nad näitlikustavadseda, kuidas eesti kultuur on lasknudennast mõjutada sellest, mis toimus XXsajandi mõtlemise kõige abstraktsema-tes sfäärides.

B R U N O M Ö L D E R


Documents

INIMESE LUGU „PARADIISIS”keeljakirjandus.eki.ee/443-457.pdf · 2010. 7. 1. · 446 vang ma olen, / sest ma ei saa temast ärgata”,3 saavad värske tähenduse mi- neviku helge