JÕHVI LINNA KESKRAAMATUKOGU AJALOOST

Sissejuhatus

Rahvaraamatukogude ülesanded ja eesmärgid on viimasel paarikümnel aastal kogu maailmas märgatavalt muutunud.

1

Raamatukogust on raamatute laenutamise kõrval saanud esmajoones kohaliku kultuuri- ja ühiskondliku elu infokeskus.

Seistes silmitsi hindade tõusu ja piiratud ressurssidega, oleneb palju raamatukogu tegevuse õigest planeerimisest ning õige strateegia valikust. See omakorda eeldab raamatukogu mineviku head tundmist.

Jõhvi avaliku raamatukogu areng esimese Eesti Vabariigi perioodil

Eesti Vabariigile eelneval perioodil tegutsesid Jõhvis raamatukogud seltside ning koolide juures. Seltsidest omasid raamatukogu karskusselts “Kiir” (1897-1912) ja Haridusselts (1906-1913).

Karskusseltsi “Kiir” raamatukogu asutati 1897. aastal. Seda aastat võibki lugeda Jõhvi Raamatukogu sünniaastaks. Raamatufond kujunes enamasti läbi seltsi liikmete kingituste, kuid vähesel määral oli võimalus osta ka uusi raamatuid. Raamatuid võtsid vastu ministeeriumikooli juhataja Peeter Talts ja seltsi laekur Jakob Klettenberg. Vastutavaks raamatukoguhoidjaks pidi saama väga usaldatud isik. Selline ka leiti ning kinnitati ametisse. Esmalt oli hoidjaks vene kiriku eestlasest preester Orgussaar ning hiljem Peeter Talts. Raamatute arv sel perioodil ulatus sadadesse. Eriti hoolsad lugejad olid ministeeriumikooli õpilased, sest koolis eestikeelseid raamatuid ei olnud.

1906.a. suleti selts revolutsioonilise tegevuse pärast, järgmisel aastal tegutses see jälle, kuid suleti peatselt uuesti.

1906. aastal asutati Haridusselts, kellel oli samuti oma raamatukogu ning aastal 1913 need kaks kogu ühendati. Sama aasta augustis suleti Eestimaa kuberneri otsusega mõlemad seltsid. Kuigi mõne aja pärast saabus selle otsuse tühistamise otsus, olid seltsi varad selleks ajaks juba laiali jaotatud ning selts loobus oma tegevusest.

Kuna nende raamatukogude kasutajaskond oli siiski piiratud, tekkiski vajadus üldkasutatavate raamatukogude järele. Eestis pandi

2

avalike raamatukogude võrgule alus 1920. aastal, mille järel algas raamatukogude kasv.

Haridusministeeriumi kooliosakonna poolt Viru maakonna koolivalitsusele saadetud kirjast selgub, et siinkandis tegutses 1921. aastal kolm rahvaraamatukogu, need olid Sompa haridusseltsi raamatukogu ning Puru ja Kahula kooli raamatukogud. Muuhulgas anti soovitus, et uute avatavate kogude asupaik ei tohi olla kaugemal, kui kümme versta kasutajatest (1).

Et Jõhvis sel ajal raamatukogu puudus, tõendab ka kirjutis ajalehes “Vaba Maa” (14.02.1922): “Jõhvi alevis on umbes 140 maja ja kaks tuhat elanikku. Jõhvi on seltsielule selja pööranud ja äri ümber koondunud. Pole siin ei raamatukogu ega lugemistuba, haridusseltsi ega spordiringi, kuid restorane kaks.”

Sama aasta 19. aprilli numbrist võib aga juba lugeda, et 2. aprillil toimunud haridusseltsi esimesel koosolekul tehti juhatusele muuseas kohustuseks lähemal ajal lugemislaud ja raamatukogu asutada. Järgmise, 1923., aasta 15. jaanuaril saigi see teoks.

Aruandest maakonnavalitsuse haridusosakonnale selgub, et raamatukogu asus alevivalitsuse ruumides, juhatajaks oli L. Veevo. Aasta lõpus oli raamatukogus 501 köidet ja aasta jooksul laenutati tasuta 249 raamatut (2).

Seltsi vaevasid aga majanduslikud probleemid. “Jõhvi haridusselts on suutnud avada ainult maksuta

rahvaraamatukogu ja aasta jooksul korraldanud paar kohalikku piduõhtut. Üldine loidus seltsielu vastu on igaühele silmapaistev” (“Vaba Maa” 10.05.1924).

1925. aastal rakendus Eestis avalike raamatukogude seadus. Järgmisel aastal asutati raamatukogu ka Jõhvis.

Jõhvi valla keskraamatukogu 1926. aasta tegevusaruandest selgub, et kogu asus vallamaja ooteruumis. Raamatukogu juhatajaks ja ainsaks töötajaks oli Adele Davidoff (hiljem Raiend). Ta oli 1899. aastal sündinud

3

algkooliharidusega kantseleiametnik. Raamatukogu juhatas ta 1941. aastani, mil temast sai Jõhvi valla sekretäri asetäitja.

1926. aastal oli juhataja töötasu aastas 12 000 marka. Raamatukogu üldist tegevust korraldas 3-liikmeline nõukogu. Raamatud oli paigutatud ühte kinnisesse kappi ning kuna fond oli väike, kasutati vihikkataloogi vormi. Fond koosnes 120-st eestikeelsest raamatust. Kõige rohkem leidus ilukirjandust – 89 eksemplari, täielikult puudus aga näiteks maade ja rahvasteteadus.

Aasta jooksul laenutati 112 raamatut 20 inimese poolt. Raamatukogu oli lugejatele avatud pühapäeva hommikuti kell 10.00-11.00. Laenutada võis korraga kaks raamatut, mis tuli tagastada hiljemalt kahe nädala jooksul. Vastavalt raamatukogude seaduse § 18-le võis väljaantavate raamatute eest võtta tagatist ning ka trahvi, kuid seda Jõhvis ei kasutatud.

Aasta eelarve oli 24 200 marka, millest pool saadi kirjanduse muretsemiseks vallavalitsuselt. Uusi raamatuid soetati 14 652 marga väärtuses, väljaminekutest võib veel nimetada inventari soetamise (4000 mk), köitmise (300 mk) jne. kulusid (3).

1930. aastal asus Jõhvi raamatukogu endiselt vallavalitsuse juures ning oli avatud 6-7 tundi nädalas. Raamatukogu võrgus tegutses kolm osakonda: raamatukogud Kahula ja Vasavere algkoolides ning Tarakuse külas. On teada, et kahe esimese juhatajad olid ametilt õpetajad, Tarakuse kogu juhataja aga põllupidaja. Raamatukogude puudusid nii päevaraamat kui ka kasutajate nimestik. Jõhvi raamatukogu juhataja kuupalk oli 10 krooni, kuid küsitluslehel raamatukogu tegevuse kohta märgitakse, et palk võiks olla 20 krooni (4).

Olgu siinkohal ära toodud A. Möldri kriitiline arvamus 1929. aasta ajakirja “Raamatukogu” 2. numbris. Autor leiab, et Eestis, vastupidiselt kultuurmaadele, võib raamatukoguhoidjaks olla iga kirjaoskaja. Seepärast hinnatakse nende tööd väga madalalt. Palgaprobleeme tuleks lahendada seadusandlikul teel, sest kogude ülalpidajad sellest eriti huvitatud ei pole.

4

Autor toetab varem Fr. Puksoo poolt väljaöeldud mõtet, et raamatukogu on kasvatusasutus nagu koolgi. Seega peaksid ka nende töötajate palgad olema võrdsed; see aga tähendaks, 70-280 krooni suurust palka kuus. A. Möldri juhib samuti tähelepanu tööoludele raamatukogudes ning leiab, et kuna 99% raamatukoguhoidjatest töötavad üksinda, on nad liiga koormatud. (Ei ole midagi uut siin ilmas!)

1929/30.a. oli Jõhvi raamatukogu vallavalitsusepoolne toetus 280 krooni, millest 100 krooni kulus raamatute ostmiseks ja 180 krooni majanduskuludeks. Ka järgnevatel aastatel ei tõusnud eelarve summa märgatavalt, pigem mõnel aastal isegi vähenes.

1931. aastast on teada, et Jõhvi avaliku raamatukogu loetavaim raamat oli Alicia Ramsey “Roheline koer”. Järgneb Margarethe Böhme “Langenud naise päevik; Kirsimäe puhastustuli”, samuti loeti hea meelega Edgar Rice Burroughs’I, Wells’I jt. raamatuid (“Vaba Maa” 10.06.1931).

1933. aastast kuulusid Jõhvi raamatukogu juurde kuus osakonda – Sompas, Purus, Kahulas, Tarakusel, Vasaveres ja Edisel (5).

Järgnevalt arvandmeid raamatute ja lugejate kohta Jõhvi raamatukogus:

Aasta Raamatuid Neist loetud

Lugejaid nimestiku järgi

Allikas

1933/34 2468 2468 96 (6)1936/37 1939 1939 102 (7)1937/38 1584 1584 67 (8)1939/40 1574 1545 67 (9)

Lisaks niipalju, et kõik fondis olevad raamatud olid eestikeelsed, liigiliselt moodustas enamuse ilukirjandus. Vaadeldaval perioodil oli Jõhvis

5

ca 3000 elanikku, seega oli raamatukogu lugejaid keskmiselt 3% elanike arvust.

1939/1940. aasta Jõhvi valla avaliku keskraamatukogu aruandest võib lugeda, et kogu oli avatud korra nädalas, igal reedel kell 14.00-16.00. Igale kogu kasutajale laenutati korraga 3 köidet 21. päevaks. Tagatist, ega viivitusmaksu ei võetud. Kogu raamatud ja vara olid 2794 krooni väärtuses kindlustatud tule vastu. Juhataja omas II järgu kutset ja teenis aastas 120 krooni.

Aruandes märgitakse veel, et noorteosakonda raamatukogul polnud, tööd takistavaks asjaoluks oli omaette ruumi puudus, mistõttu polevat ka lugemistuba. Külastajate arvu tõstmiseks pandi küladesse välja vastavasisulised kuulutused. Tuuakse ära ka loetavamad raamatud: R. Roht “Ummiktänav”, P. Vallak “Armuleib”, H. Mäelo “Sõdurikast” ja “Tänapäeva lapsed”, A. Kivikas “Nimed marmortahvlil”; teaduslikust ja rakenduskirjandusest E. Grosschmidt’i “Sõjavangis”, F. Nanseni “Suuskadel läbi Gröönimaa” jt.

Jõhvi avalik raamatukogu tegutses sama asukohaga kuni 1943. aastani, mil maja linnas puhkenud suures tuleõnnetuses hävis (“Eesti Sõna” 21.01. 1944).

Uus aeg tõi uued tuuled ka raamatukogusse

1978. aastal kirjutas tollane raamatukogu direktor S. Arr järgmist: “Alates 1940. aastast sai raamatukogu funktsiooni, mis on tal kaasajalgi: lugejaskonna kasvatamine sotsialistliku ülesehitamise vaimus, nende poliitilise ja kultuurilise silmaringi laiendamine.”(10)

6

Praeguse Jõhvi Linna Keskraamatukogu alguseks võib lugeda 14. detsembrit 1948. aastal, mil võeti vastu otsus moodustada Jõhvi Linna Raamatukogu. Samal ajal alustati mitme raamatukogu baasil raamatute registreerimist põhinimestikesse. Järgmisel, 1949., aastal nimetati raamatukogu ümber Jõhvimaa Maakondlikuks Raamatukoguks.

Juba sel ajal oli raamatukogu metoodilise töö keskuseks

kaevanduste, Ahtme ja Kiviõli linna, Sompa, Sirgala ja teistele ümbruskonna raamatukogudele. Esimeseks juhatajaks oli Hildegard Sildnik, töötati kahekesi. Fond sisaldas peamiselt marksismi-leninismi klassikute töid, nõukogude kirjanduse ja teaduse paremaid teoseid.

Oma ajaloo jooksul on raamatukogu allunud ka Kohtla-Järve linnale, olles 1960.-1965. aastal Kohtla-Järve Linna 2. raamatukogu. Muul ajal kandis ta ikka rajooni raamatukogu nimetust, olgugi et sisuliselt on teenindanud peamiselt ainult Jõhvi elanikkonda.

“1975. aastal allutati kogu rajooni raamatukogude võrk (kokku 30 raamatukogu) rajooniraamatukogule, pannes viimasele ülesandeks metoodilise töö kõrval ka raamatuvarustuse ja informatsioonitöö kogu süsteemis. Materiaalne baas jäi aga endiselt ebarahuldavaks”…. Kaader raamatukogus on küllalt püsiv, viis töötajat on üle 10 aastase staaŽiga antud asutuses. Suure ulatusega teostatakse kirjanduse propagandat: igal aastal laenutuste arv suureneb, küündides sel aastal juba 60 tuhandeni. Informatsiooni erialasest kirjandusest antakse üheksale Jõhvi asutusele, kunstikirjanduse informatsiooni 6 abonendile. Lugejaid registreeritakse üle 2500, suurem osa neist on koondise “Eesti Põlevkivi” töötajad. Kirjandusüritusi organiseeritakse põhiliselt koos raamatuühingu rajooniosakonnaga, hea side on ka linnaorganisatsiooniga” (10).

Perioodi 1974-1978 kohta on säilinud kõige põhjalikum kroonika, millest järgnevalt huvitavamaid ja seda aega kõige paremini ilmestavaid katkendeid.

7

“18. septembri 1973.a. ENSV MN määruses “Rahvaraamatukogude tsentraliseeritud süsteemile üleviimise kohta” kinnitati tsentraliseeritud süsteemile üleviimise tähtajad vabariigis, kus oli märgitud, et Kohtla-järve rajooni üleviimine toimub 1974. aastal. Samuti kinnitati rajooni rahvaraamatukogude tüüpstruktuur ja tüüpkoosseis. ….ENSV kuultuuriministri käskkirjaga nr. 172 5. juulist 1974.a. viidi Kohtla-Järve raamatukogud üle tsentraliseeritud süsteemile alates 1. septembrist 1974. (11)

Keskraamatukogus oli 1974. aasta lõpus 18 töötajat ning hea meel on nentida, et 3 nendest töötavad sealsamas ka tänasel päeval.

“Põhiülesandeks 1974. aastal oli ettevalmistus üleminekuks tsentraliseeritud süsteemile ja selle töö teostamine. …. Aasta jooksul kanti süsteemis maha kokku 4164 eksemplari, suur osa kustutatuist anti üle rajooni vahetuskogusse. ….Rajooni vahetusfond asus mahajäetud majas Atsalama külas, kus ruumid seisid kütmise võimaluseta ning olid vähe kaitstud huligaanide eest. Sinna murti sisse, tassiti laiali hulgaliselt raamatuid ning rikuti vahtkustutite sisuga….. Raamatubussis oli lugejaid 133, kuid see kattis väga vähe raamatukoguvälisest teenindusvõrgu vajadusest rajoonis. Selliseid punkte oleks vaja luua harukogude baasil.”

“Juba rajooniraamatukoguna ei olnud raamatukogul vajalikke töötingimusi. Nüüd, mil anti juurde koosseisu, oli olukord veelgi täbaram. Esialgu töötas komplekteerimise osakond lastekirjanduse osakonnas pisikeses kabinetis, kuhu mahtus hädaga pooleks 3 kirjutuslauda ja 4 raamaturiiulit. Aga raamatukogurahvas on visa ja viletsusega harjunud, ei nurisetud, vähemalt mitte avalikult ja töö ei jäänud ka tegemata. ….Seejärel koliti keskkogu lugemissaali, et osakonna töö lõppes enne lugemissaali sulgemist ja lugejad kasutasid neidsamu töölaudu, mille taga töötati, siis ei võinud see ka kuigi kaua kesta. Pärast ühe raamatu teadmata kadunuks tunnistamist koliti nn. Direktori kabinetti, mis oli vähemalt lugejate eest “enam-vähem kaitstud”. Raamatukogu ei saanud

8

tunda seda valitsuse otsust, mille järgi tuli pärast tsentraliseerimist raamatukogu kindlustada vajalike ruumidega… Mitmed harukogud vajasid remonti, näiteks Tarumaal ei olnud senini isegi elektrit!” (11)

1974. aasta kroonikast võime veel lugeda, et selle aasta lõpuks oli keskraamatukogus lugejaid 2275, laenutusi 40445, raamatufond täienes 3745 trükise võrra, kustutati 4659 eksemplari ning aasta lõpuks oli raamatukogus raamatuid 25724 eksemplari.

Huvipakkuvad on ka kroonikas väljatoodud “Huvitavad kohtumised”, sealt võime lugeda, et raamatukogu töötajad käisid ekskursioonil Kohtla-Järve Piimakombinaadis, selle kohta kirjutab kroonikapidaja järgmist:

“Küll sel päeval sai juua värsket piima ja süüa sooja, head kohupiima! Ja missugune tore direktori kabinet! Aga kui külm on töötada inimesel hoiuruumis!”(11)

Ilmekalt on kirjutatud ka kohtumisest vendade Tuulikutega Rajooni Kultuurimajas:“ Küll sai tehtud suur töö, et lugejatele ja kirjandussõpradele teada anda, et külla tulevad kirjanikud! Kõik võimalikud kohad linnas olid reklaami täis, aga kohale tulid mõned üksikud. Siit saime kogemuse: tuntud inimesest üksi on vähe, on vaja individuaalselt kutsuda. (Siinkohal võin jälle lisada, et ega see tänapäevalgi teisiti ole!) Aga see-eest kohtumine oli elev ja täis naeruturtsatusi heas mõttes.” (11)

Selle kohtumise kohta kirjutas 28. novembri 1974.a. “Leninlik Lipp”: “Linna ametlikus ajaloos seni veel niisugust ülestähendust pole, et mõni Abruka mees oleks oma mandrirännakutel põlevapealsele eksinud. Aga see sissekanne tuleb õige pea: homme on meil külas kirjameestest vennad Jüri ja Ülo Tuulik. Peale mikrokohtumiste leiab aset ka 2 makrokohtumist: Rajooni Kultuurimajas kell 100.00 ja õhtupoolikul Tudulinnas. Kes kohale läheb, näeb saarlastest külalisi silmast silma ja võib pärida, mis südamel….”

9

Järgmisel, 1975. aastal seati rajoonis põhiülesandeks häireteta varustamine raamatutega. Tellimised raamatutele läksid igast raamatukogust Bibkollektorisse, keskkogu ülesandeks jäi need vastu võtta, läbi töötada ja laiali saata.

Alustati komplekteerimise teemaplaani koostamist, loodi komplekteerimisnõukogu, mis käis koos kaks korda aastas. Komplekteerimisel juhinduti rajooni majanduselust: kolhoosid, sovhoosid, 7 tööstusettevõtet, 3 keskkooli ja 12 8.-kl. Kooli.

Huvipakkuv on lõik raamatupropagandast:“Tooni andsid järgmised tähtsamad sündmused: Eesti raamatu 450 aastapäev, Suurest Isamaasõjast möödus 30 aastat, Eesti NSV sai 35-aastaseks. Toimus Üleliiduline lugejate konverents “Tuleaastad”, mille raames üks paremaid keskkogu üritusi oli B. Vassiljevi raamatu “Aga koidikud on siin vaiksed” arutelu kinos “Rahu”. Korraldati ühiskondlik-poliitilise kirjanduse propaganda kuu oktoobris, teostati ülerajooniline lugemise analüüs “Noored ja raamat”. Keskraamatukogu andis soovituse vähendada näitlike väheefektiivsete kirjanduse propaganda ürituste arvu, mis aasta lõpuks ka langes, kuid see-eest tõusis suulistest üritustest osavõtjate arv.” (11)

1975. aastal toimunud metoodilise töö kohta võime kroonikast lugeda järgmist:“Seminare hakati läbi viima kord kuus. 3-päevane seminar-laager Alajõel toimus koos linna kolleegidega. Kataloogiseminar korraldati vene keelt valdavatele raamatukogutöötajatele.Seminaridel kohtuti Laine Peebuga, Signe Väljatagaga, Jaan Rannapiga ja Siima Skopiga. Alustati loenguid väliskirjandusest, ettekandjateks olid Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud.”(11)

4. detsembri “Leninlik Lipp” avaldas aga järgmise artikli “Reisimuljeid vahetult”:

1

Rajooni keskraamatukogus toimunud kirjandusõhtu oli pühendatud Vietnamile. See oli teejoomine ja riisi söömine Vietnami moodi. Oma viimase välisreisi muljeid jagas A. Kesleri nimelise Keskkooli õpetaja Hilda Reintop, inimene, kes on käinud juba kümnes välisriigis. Vietnami muusika, vastav interjöör, vietnamipärased toidud, mida pulgakestega söödi – kõik see muutis kuulajad muljetele altiks. Vestlejal oli rohkesti kaasa toodud fotosid, kingitusi, suveniire.”

1975. aasta huvitavate kohtumistena on välja toodud kohtumine TRÜ Teadusliku Raamatukogu direktori Laine Peebuga, kes rääkis oma muljetest reisil Ameerika Ühendriikidesse.

Seoses eesti raamatu juubelile pühendatud konverentsiga “Raamat inimese elus” käis raamatukogus vanade raamatute uurija Voldemar Miller, kes tegi põhiettekande.

Kroonikast selgub, et raamatukogutöötajad oskasid hinnata ka teistsugust meelelahutust, kui süvakultuuri. “Tol aastal käisime kaks korda Leningradis meelt lahutamas. 8. mail spordipalees “Jubileinõi” vaatasime Ameerika jääballetti ning 29. oktoobril Oktoobri Kultuuripalees Jaapani varieteed. No nii – seega oli raamatukogudel kontakt välismaalastega!” (11)

Kroonika sisaldab ka veidi vallatuid ja pisut pikantseidki seiku raamatukogutöötajate siklustest:“Kohusime ka võistluspartneritega Volõssovo rajoonist. Kõige kõrgemaks ülemuseks kaasas naisterahvast raamatukogu direktor. Raamatukogutöö seal ei üllatanud, küll aga külalislahkus. Kultuuriosakonna juhataja Aino Arnovna oli jumalanna ise: lahke, leebe ja naerusuine. Luuga jõe ääres püsti löödud lõpupidu ei tahtnud kuidagi lõppeda: pidusöök- ja jook oli laotud otse telgiriidele, meie – kohtlajärvekad – ei suutnud kuidagi toostidega sammu pidada. Naisterahvaste asi – palju tema jõuab! Kurb koht oli peol ka: vanemmetoodik Endal pidi ära uppuma, sest ei saanud galantse võõrustaja mängulustist vees aru – Endla aga ei osanud ujuda. Lõpp hea, kõik hea! ….Koju jõudsime öösel, Koidu Lepik Soonurmest võitles metsa vahel kujuteldavate karudega.”(11) (Omalt poolt

1

kommentaariks, et eelnimetatud Koidu, kes kolmkümmend aastat tagasi “karudega” võitles, võitleb tänagi Soonurmes raamatukogu püsimise eest.)

1976. aastal kuulutati vabariigis välja 3-aastane raamatukogudevaheline sotsialistlik võistlus. Kohtla-Järve rajooni Keskraamatukogu seadis järgmised põhiülesanded: parandada lugejateenindust maal, tõsta lugejate ja laenutuste arvu ning suurendada ürituste mõju elanikkonna ideelis-poliitiliste veendumuste kujundamisel.

“Vabariiklikus sotsialistlikus võistluses rajoon edu ei saavutanud, kuigi kõik põhinäitajad tõusid. Rajoonisiseselt viis keskkogu harukogudes läbi konkursi teemal “Töö, isiksus ja inimestevahelised suhted”. Rajoonis olid sotsialistliku võistluse võitjad Sonda (preemiaks stereoraadio), Toila (pianiino) ja Pagari (magnetofon).” ….

Lugejateeninduses seati üheks ülesandeks laiendada raamatukoguvälist teenindust. Bussi laenutuspunktide arvu suurendati 13-lt 20-le. Kogu süsteemis oli 4980 laenutust ja 190 lugejat enam kui 1975.a. …Hoogustus süsteemisisene laenutus. Kuna nüüdsest harukogud paljusid neil väheloetavaid raamatuid ei saa, teostatakse aktiivselt omavahelist laenutust, peamiselt keskkogust. Sel aastal oli SSL arv üle 600. …Keskkogu päevane külastamissagedus oli 53,2; iga lugeja käis aastas raamatukogus keskmiselt 7 korda, iga lugeja luges keskmiselt 20,5 raamatut aastas.” (11)

Fondi seis 1976. aasta lõpuks oli 28 925 eksemplari. Kroonikast selgub, et raamatukogu kasutuses olev pind oli ammendatud, kitsikuse vältimiseks lasti teha riiulikõrgendused. Riiulite vahe oli alla poole meetri, nii et nende vahele lasti raamatuid valima vaid mõned üksikud lugejad.

Sel aastal korraldas keskkogu päris mitmeid üritusi, lugejatega käisid kohtumas H. Kiik, S. Väljal, V. Gross, D. Normet, A. Jaaksoo, detsembris toimunud konverentsil “Olla ajastu vääriline” käisid J. Renzer ja H. Pukk.

1

8. detsembri 1976.a. “Leninlik Lipp” kirjutas: “Möödunud laupäeval oli kirjandussõpradel suur sündmus: ligikaudu 100 inimest kogunes kohtuma kirjanikuga. Selline suur osavõtjate arv tõendab, et Avinurme rahvas peab siinsete metsade keskelt pärit kirjanikku tõeliselt omaks ja lähedaseks.” (Jutt oli niisiis Heino Kiigest)

Põhinäitajad ütlevad seda, et 1976. aasta lõpuks oli keskraamatukogus lugejaid 2455, laenutusi 50343, raamatuid tuli juurde 2772, kustutati 1468 ja aasta lõpus oli fondis 28925 raamatut.

Veel üks huvitav lõik 1976.a. kroonikast: “Keskkogule eraldati paljundusaparaat PC-A4, mida aga kasutada ei saanud, sest tükk tegemist oli siseasjade osakonnast paigutuse loa saamisega ning materjalidega varustamisega. Pealegi ei osanud meie tehnik temaga midagi peale hakata. Lõpuks saadi luba, aparaat seisab täitevkomitees, loa järgi kultuurimajas, materjaliks 100 lehte vahapaberit (sellest ei piisa, vaja on värvi ja tont teab, mida veel), töötamise oskusi ikka ei olnud.” (11)

1977. aasta tõi kaasa uued põhiülesanded: Suure Oktoobri 60. aastapäeva tähistamine muidugi esireas, seejärel NLKP XXV kongressi materjalide propaganda, konstitutsiooni tutvustamine, sidemete tugevdamine ühiskondlike organisatsioonidega, jne.

Keskraamatukogu teostas ulatusliku teeninduspiirkondade ja elanike lugejaiks hõlvatuse analüüsi. Ilmnes see, mis oli üldiselt ka enne teada: vähem asustatud punktid on paremini lugejaiks hõlvatud kui suurema elanikkonna arvuga elamumassiivid.

Laenutuste arvu suurendamiseks viidi läbi hulgaliselt propagandaüritusi, ainuüksi suure oktoobri aastapäevaks toimus 271 üritust, s.o. 9 üritust raamatukogu kohta. NSV Liidu konstitutsiooni vastuvõtmise puhul organiseeriti väljasõidu-konverentsid Alajõel ja Varjal.

1

Sotsialistlikus võistluses saavutas rajoon II koha. Sellega kaasnes 1500 rubla, mis jaotati raamatukogu töötajate vahel. Keskraamatukogu alustas kord kuus kirjandusülevaadete esitamist kohalikus raadios. Neid valmistas ette ja käis “sisse lugemas” Maire Pihlak.

Väljavõtteid 1977.a. ajakirjandusest:Hulda Lepisku artikkel “Igor Severjanini meenutuseks” ajalehes “Leninlik Lipp” 25. mai: “Luuletaja 90. sünniaastapäevale pühendatud üritusest Toila vastremonditud harukogus. Korraldamisest võtsid osa linna keskraamatukogu, Põlevkivimuueum ja ajalehe kirjandusring……”27. mai “Sirp ja Vasar” kirjutab samuti eelpool nimetatud artiklist ning lisatakse, et põhiettekande tegi dots. Valmar Adams Tartust.

Põhinäitajad 1977. aastal olid sellised: lugejaid oli aasta lõpuks 2518. laenutusi 55688, juurde tuli raamatuid 2892, kustutati 2333 eksemplari ning aasta lõpuks oli fondi suurus 29484 eksemplari.

1978. aasta oli keskkogule juubeli aasta: raamatukogul täitus 30 nõukogude-aastat. Põhiülesanded olid püstitatud järgmised: põhinäitajate arvu suurendamine, L. Breznevi mälestusraamatute “Väike maa”, “Taassünd”, ja “Uudismaa” tutvustamine lugejatele, A. H. Tammsaare 100. sünni-aastapäeva tähistamine, ÜLKNÜ 60. aastapäeva tähistamine.

Lugejate arv kasvas 143 võrra, laenutuste arv 1822 võrra. Kohalikus raadios anti 12 kirjandusülevaadet, korraldati kokku 12 suuremat kirjandusõhtut, arutelu või konverentsi. Suuremaks ürituseks oli A. H. Tammsaare “Juuditi” põhjal korraldatud kirjanduskohus, mille stsenaariumi kirjutas sel ajal raamatukogu direktori ametit pidav S. Arr. Esineti kolmel korral, 2 korda Rajooni Kultuurimajas ning kord Iisaku klubis.

Rajoonis viidi veel läbi klubide ja raamatukogude vaheline Tammsaare teoste aineline kirjandusürituste ülevaatus. 23. novembril

1

avati luuleklubi “Läte”, valmistati oma embleem ja märk. Osavõtjaid oli 40.

ÜLKNÜ 60. aastapäevaks võeti osa üleliidulisest lugejate konverentsist “Oktoobri ideede elluviijad”, mis kroonika andmetel just kõige paremini ei õnnestunud.

“Vähenesid põllumajanduskirjanduse fondid. Põhjus: keskkogu koostas keskkataloogi antud kirjanduse seisu kohta oma süsteemis, põllumajandusvalitsus vaatas kataloogi läbi ja andis soovitused aegunute mahakandmiseks.” (11)

“Suurim mure raamatukogu direktoril on buss – suur sularaha neelaja. Saadud küll alles 1974.a., on buss selline, millega ei julge kaugemaid otsi ette võttagi, kes teab, kuidas koos seisab? Pole asutust, kes varustaks tagavaraosadega, nii ta meil vaheldumisi seisab ja sõidab….. Esmakordselt tuli lootus raamatukogu ruumide laiendamiseks hoiukassa arvelt, kui sellele uus maja valmis saab. Kui täitevkomitee annab ühe allkirja. Kui…..” (11)

Suurem üritus 1978.a. oli loomulikult raamatukogu ajaloo konverents.“Seoses 30 aasta täitumisega raamatukogu asutamisest nõukogude ajal, korraldas keskkogu konverentsi, millest võtsid osa kõik raamatukogu juhatajad aastaist 1948-1978. Ülevaate tööst sel perioodil andis praegune direktor S. Arr. Raamatukogule anti üle partei rajoonikomitee ja täitevkomitee ühine aukiri hea metoodilise töö eest.” (11)

Eelnevaga on hea sellele perioodile raamatukogu ajaloos joon alla tõmmata.

Tänapäev

1

Koos Eestimaa taasiseseisvumisega ja uue haldusreformiga on muudatused toimunud ka raamatukogus. Lühikest aega oli raamatukogu nimetuseks Ida-Virumaa Keskraamatukogu. Alates 1992. aastast on raamatukogu Jõhvi linna halduses ja kannab nimetust Jõhvi Linna Keskraamatukogu.

Raamatukogu alluvusest lahkusid 27 maakonnas asuvat külaraamatukogu, kuigi kirjanduse komplekteerimise, metoodilise juhendamise ja täienduskoolituse ülesanne jäid endiselt keskraamatukogu kanda.

Seoses Jõhvi linna haldusesse minekuga hakkas lõpuks ometi lahenema raamatukogu ammune ruumide probleem. Lõpplahendusena otsustati raamatukogu jaoks ümber ehitada endine kino “Rahu” hoone.

1996. aasta septembrikuus avati uue raamatukoguhoone I järk, kus asub täiskasvanute kojulaenutus. Sellega murti lõplikult vana traditsioon, et kultuuriasutus leppigu minimaalse ja odavaga. Raamatukogu uued remonditud ruumid on tõesti tasemel.

19. detsembril 1997.a. avati Jõhvi Keskraamatukogu uus lugemissaal. Võib julgelt väita, et see on üks Jõhvi linna kaunimaid saale.

Kasutatud materjalid:

1. Kirjavahetus raamatukogude tegevuse asjus. Eesti Riigiarhiiv. Riigi Statistika Keskbüroo 1921-1940. Viru Maavalitsuse inventarinimistu nr. 1, fond nr. 3138 I kd. Toimik nr. 1582.

2. Raamatukogude 1922.a. tegevusaruanne nr. 1678.

3. “ 1926..a. “ nr. 1971.

4. “ 1929/30.a. “ nr. 2248.

5. Raamatukogude toetuse määramine 1933.a. nr. 2462.

1

6. “ “ “ 1934.a. nr. 2524.

7. “ “ “ 1937.a. nr. 2742.

8. “ “ “ 1938.a. nr. 2817.

9. Raamatukogude 1939/40.a. tegevusaruanne nr. 2951.

10. S. Arr “Raamatukogu ajaloo jälgedel” . Käsikirjaline artikkel. Asub Jõhvi Linna Keskraamatukogus

11. “Tsentraliseeritud süsteem 1974-1978”. Kroonikamaterjal. Asub Jõhvi Linna Keskraamatukogus

1