Lisett LutsPSHG9.klass

Rahvarõivaste all mõeldakse eelkõige möödunud sajandi pidulikke talupojarõivaid ja sellisena näemegi neid rahvuslikel üritustel kantavat. Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi

Rõivastuse üks funktsioone oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. Rahvarõivaste valmistamine ja kandmine tänapäeval tunnistab, et talupojarõivast on saanud rahvussümbol

Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandusid silmuskudumid. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne - linasest esemed olid valged, villasest esemed lambavalged, -pruunid ja -mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel

Põhja-Eesti rahvarõivarühma moodustavad Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa rõivad

Põhja- Eestile on iseloomulikud naiste riiete puhul käised, pottmüts ning lillkiri seelikutel

Särk- valgest linasest riidest särk kaunistati valge linase või puuvillase lõngaga, lõhiku otsa tehti lukk ja kaeti see nööpaugupistega. Lõhikust alla, särgi rinnaesisele õmmeldi sämppistesõõr ja selle ümber püvisilmtikandis neljaharuline motiiv. Õlalapp õmmeldi särgi külge kahe paralleelse tikkpistereaga. Kaelaagu äära kurrutati. Krae sulgeti nööbi ja nööpauguga. Varrukasuul oli palistus ja põimpilu. Palistuse peale õmmeldi sakid ning pära jäeti õlalapi kohal sirgeks, et saaks mõlemale poole lappkurrud õmmelda

Püksid- tehti seemisnahast linasele voodrile. Õmbluste vahele pandi nahast riba, nii et paremal poolel jääks paistma riba murdekohast. Tagumise istmikuõblusest jäeti natuke õmblemata. Püksivärvel koosenes kahest osast: eest suleti kahe nööbiga ning tagumistesse osadesse tehti augud, millest tõmmati läbi nahast pingutusriba. Laka ja tasku nurkadesse tehti nööpaugud. Sääreotsad hoiti veidi kokku ja kanditi värvliga. Lõhikud kinnitati vasknööpidega

Vatt- õmmeldi tumesinisest toimsest villasest riidest linasele voodrile. Vatil oli pikk mahamurtud krae. Revääri nurgad nööbiti vati hõlmade külge. Mõlemal hõlmal oli kuus vasknööpi ja liistakuga taskud. Seljaõmblus lõppes lipiga, küljeõmblused lõtustega

Vest- hõlmad olid poolvillasest koemustriga riidest õmmeldud. Seljatagune ja hõlmade vooder oli pleekimata linasest riidest. Samuti oli liistakuga taskud. Mahamurtud krael oli linane vahariie

Kaapkübar- mustast või tumepruunist vildist. Kübara servad kanditi puuvillase paelaga

Sukad- kooti tumesinisest villasest riidest

Säärepaelad- palmitseti punasest, mustast ja rohelisest villasest riidest

Jalanõud- mustad nahast kingad Prees- nii mehel kui ka naisel on

pluusi või käiste kinnitamiseks sõle asemel prees

Särk ehk aluskleit- linasest labasest riidest. Käiste all kantav särk on ilma varrukateta, õlalappideta ja kraeta, avara kaelaavaga, mis kurrupaelaga kokku tõmmati.

Käised- õmmeldi peenest linasest riidest. Lõikelt sarnanesid käised tavalise särgi pihaosaga. Samuti nagu särgid valmistati käisedki õlaõmbluseta ning õlgadele õmmeldi õlalapid. Krae on maha pööratud. Käiste alläärde õmmeldi pits, käistealane kaunistati harilikult rikkaliku tikandivööndiga. Selle peal oli lillkiri, mis tikiti madalpistes

Seelik- kooti linase lõime ja villase koega koeripstehnikas. Seelikud on õmmeldud põikiriidest. Õmblus on seelikutel ees keskkohast veidi paremal. Seeliku kinnis jääb ette veidi paremale küljele põlle alla.

Põll- abielunaiste kohustuslik ülikonnaosa, neiud põlle ei kandnud. Põll pandi pruudile pulma ajal pidulikult ette. Arvati, et põlleta abielunaine kahjustab põlluviljakust. Piduliku põlle võib õmmelda valgest õhukesest puuvillasest riidest või õhukesest kahvaturohelisest villasest riidest. Allääres on lillmustriga tikand

Vöö- kirjatud valgele linasele põhjale värvilise villase lõngaga. Domineerib punane värv, millele on lisatud rohelist. Vöö tehti nii pikk, et see kandjale vähemalt kolm korda ümber ulatus. Vöö mähiti seelikuvärvli, abielunaistel ühtlasi ka põllevärvli peale. Kui kanti särki ilma seelikuta, siis mähiti vöö särgi peale. Mähkimisel hoiti üht vööotsa vasaku käega vasakul küljel, parema käega keerutati vööd ümber keha, jättes alumise vöökihi serva enamasti äärekirja laiuselt ülemise alt paistma. Ots pisteti vöökihtide vahele.

Peakate- pottmüts, mille ääres oli valge pits ning tagaosa kaunistasid kaks siidist nööri, mis moodustasid lipsu. Neiud pottmütsi ei kandud, kuna see oli abielunaiste tava. Neil olid pärjad.

Sukad- piduliku ülikonna juurde kuulusid valged villased või puuvillased sukad, kas päris lihtsas koes või azuurse vikliga külgedel. Sukkade kinnituseks või tänapäeval ainult iluks võib põlveõndlasse siduda värvilise sukapaela.

Jalanõud- pidulikuks jalanõuks olid mustad madalakontsalised kingad. Kingade kõrval peeti küllaltki pidulikuks ka parknahast pastlaid. Kui jalanõuks valitakse pastlad, siis tuleb pastlapaelad ristata kanna taga, tuua tärgetest läbi jala peale risti, mähkida pahkluu juures ümber sääre ja sõlmida.

Valisin Juuru rahvarõivad, kuna minu emal ja isal(pildil) on peaaegu originaalkomplekt riietes.

http://www.erm.ee/?node=225#sark,Eesti rahvariided,http://kirmasfolk.wordpress.com/,http://www.erm.ee/?node=217