Eesti Kunstiakadeemia

Vabade kunstide teaduskond

Maali õppetool

Kadri Pihlakas

Maalija mänguruum

Magistritöö

Juhendaja: Jaan Toomik

Tallinn 2017

Autorideklaratsioon:

Kinnitan, et:

1) käesolev magistritöö on minu isikliku töö tulemus, seda ei ole kellegi teise poolt varem

kaitsmisele esitatud;

2) kõik magistritöö koostamisel kasutatud teiste autorite tekstid (teosed), olulised seisukohad ja mis

tahes muudest allikatest pärinevad andmed on magistritöös viidatud.

„ .... ” ......................................... 2017. a

.................................................................

magistritöö autori nimi ja allkiri

Töö vastab magistritööle esitatud nõuetele:

„ .... “ ......................................... 2017. a

..................................................................

magistritöö juhendaja allkiri, akadeemiline või teaduskraad

Magistritöö kaitsmine toimub Eesti Kunstiakadeemia Vabade kunstide teaduskonna magistritööde

hindamiskomisjoni koosolekul 5.–6. juunil 2017. aastal.

Kaitstud hindele: ..................................................................

„ .... “ .......................... 2017. a / ..................................................................

Sisukord

1. Sissejuhatus 1

2. Mänguruumi tekke põhjused 3

3. Teoste „Kolumbuse peeglikillud“, „Süda on detektor“, „Mänguasjad“, „Exit“, „Kaitse“ ja

„Kastisüsteemis“ karkassi ülesehituse lahtilammutamine 7

4. Ideede analüüs oluliste autorite näidete varal 13

5. Kokkuvõte 16

6. Abstract 18

7. Allikad 19

8. Dokumentatsioon 20

9. Curriculum vitae 25

1. Sissejuhatus

Magistritöö on kokkuvõte pikemast loomingulisest perioodist, mil sündis seeria pealkirjaga

„Mänguasjad“. Sellesse teksti on kätketud põhjalikum maalide analüüs ja maalide tekke taustainfo.

Maalijana on mind alati huvitanud eri stiilide kokkusulatamine ja seeläbi uue väljundi otsimine.

Lisaks sellele analüüsin põhjalikult ruumi mõistega kaasnevaid aspekte, mis on tekkinud füüsilise ja

kujuteldava maalilise vahele, ruum on kahtlemata siinkohal isiklik, suletud ja inimtühi.

Noblessneri laevatehase endises valukojas Eesti Kunstiakadeemia TASE '17 lõputööde näitusel

osalemine aitab mul eksperimenteerida ruumispetsiifilise suhestumisega ja tuua avalikkuse ette

mulle sügavalt isiklikud teemad kui eneserefleksioonid, mida tajun kui enese teadvustamist

autorina.

Maalidel on läbivaks teemaks ruumide kujutamine läbi esemelise tardumise, see on tuba, mille

piirid on moondunud või hägustunud. See on tuba, mida vaataja saab tajuda ruumilisena, selles

ruumis ise olemata.

Ideeline raskuskese langeb ruumi tõlgendustele ehk sellele, milliselt autorina näen

enesekehtestamise väljundit, tööde näol oleks tegemist otsekui looga, mis on edasirääkijatelt ringiga

tagasi tulnud ja seega tundmatuseni deformeerunud.

Huviorbiidiks on tuba, kõik tiirleb ümber tubade ja jääbki tuppa, olen neist püüdnud jäädvustada

erinevaid meeleolusid ja nautida seda, mida mulle maalimeediumi paindlik lähenemine pakub.

Peamine probleemistik asetub publikuga suhestumisse, mänguruum kaardistub isiklikest

tajupiiridest väljapoole, mängides assotsiatsioonidel – üksinduse kogemine on midagi isiklikku ja

intiimset, teisalt alati äratuntav. Omaette olemine ja enesesse vaatamine on siinses kultuurisfääris

rohkem negatiivse tähendusega ja ei haaku õnnelikkuse stereotüüpsuse etendamisega.

Vaatlen põhjalikult maalide erinevaid loomefaase. Maalid „Kolumbuse peeglikillud“, „Süda on

1

detektor“, „Exit“, „Kaitse“ ja „Varuväljapääs“ ning installatsioon „Mänguasjad“ saavad ideede

üleskorjamise ja alglätete lahtikirjutamise näol mulle omase töötamismeetodi visiooniks.

Maalidel on näha valeperspektiivis kaldenurki, nende valesus sunnib neid märkama, sisuliselt nad

rullivad lahti ruumi efemeersemad sfäärid.

Analüüsin maalides kajastuvat ruumi temaatikat, peaasjalikult läbi eri kirjutajate tekstide. Teema eri

harud panid mind mõtlema reaalsuse suhtelisuse üle, seega haakus temaatikaga Umberto Eco

raamat „Reis hüperreaalsusesse“, mille sisuline külg näis vägagi haakuvat õhus olnud teemadega.

Need on pseudomaailmad, omaette keskkonnad, mis sugereerivad mingit soovitavat meeleolu,

kontsentraati ruumist.

Mul on põhjust olla tänulik juhendaja Jaan Toomiku mõistvale suunamisele. Lisaks sisulisele

küljele, mida on olnud vast kõige keerulisem kaante vahele saada, olen maalijana võtnud kuulda

tema nõuandeid, mis kindlasti ei ole minu tugevustest mööda vaadanud. Mulle on oluliseks saanud

mitte teadmiste hulk, vaid need oskused, mis on rakendatavad, lähedased ja suhestuvad maalija

natuuriga.

Meditatiivne olek on sisu leidmise tuumale lähemal, vabastavaks mooduseks ja ühtlasi

varuväljapääsuks, mida otsin läbi oma senise loomingu.

Juba tööprotsessi algusest peale olen välja valinud maali õnnestumiseks olulised aspektid, ma ei

takista asjade iseeneslikku kulgu, vaid võtan juhuslikkust kui ühte vabastavat aspekti. Puändiks

saavad tihti hästi väljatöötatud detailid, kogu jõu proovin suunata visuaalsesse ja sisulisse

mitmedimensionaalsusse.

See kirjatükk on aidanud mul enese loomingus teha kokkuvõtet ja viinud arusaamani, mis selles

protsessis on olnud väärtuslikku, mis on minu tugevused ja millega peaksin veel tööd tegema.

2

2. Mänguruumi tekke põhjused

Selles peatükis mõtestan lahti minu maalidel kajastuvat ruumi ühe võimaliku hüpoteesina,

assotsiatiivset taustsüsteemi, milles koonduvad kokku nii minevik kui ka olevik. Maalidel aset

leidvad lavastused on sügavalt alateadvuslikud ja taasloovad, kantud mälestuste- ning

unenägudesegustest visioonidest.

Maaliseeria, mis kannab pealkirja „Mänguasjad“, koosneb viiest suureformaadilisest maalist ja

ühest readymade-installatsioonist.

Minu eneseotsingud maalijana algavad läbi kummastavate kogemuste, igavuse ja igavusest

tekkinud loomejanu, inspiratsiooni otsimise, sihipäratu uitamise. Tekstid tõukuvad aastail 2014–

2017 tekkinud loomingulistest ettevõtmistest, meeleoludest ja üles kerkinud mälestustest.

Läbi maalimisprotsessi olen täiustanud oma käekirja ja liikunud pealispinnalt üha sügavamale maali

kihistustesse. Kuigi tegelen füüsilise ruumi kujutamisega, saavad teostel valdavalt võtmepositsiooni

ruumi interpretatsioonid ja kujundid, mis aitavad teoseid lõppjärguni viimistleda, ka mõtestada.

Kujundite mängulisus ja eri kontekstidesse asetamine muudab neljakandilise ruumi piirid

samaaegselt dünaamiliseks ja mitmeti suhestuvaks. Täpsemalt pean silmas seda, et iga kujund

toimiks ka eraldiseisvana kogu ülejäänud maali pinnast, kuid mind huvitab eksperimenteeriv ruumi

tekitamine.

Miks siis ikkagi said tähtsaks just need esemed, mida kujutan, ja millised olid suunavõtud?

Põnevamaks osaks on tähelepanu haaramine – mind ennastki hakkasid paeluma esemed, mis võivad

niisuguse ruumi kujutamise puhul olla ootamatud, saada maalimise kaudu mingi sisulise

lisaväärtuse, kruvides endasse kodeeritust, sürreaalsust, dihhotoomsust.

Tajusin, et minimalistlikum kujutamine jätab küllalt sisulist õhuruumi, teisalt oli mul soov eneses

tekkinud visioone viljeleda võimalikult usutavatena, seega läksin järk-järgult väljamaalitumaks.

Pika õppeprotsessi vältel olen tajunud, et figuratiivne kujutamine on asendunud ruumi

kujutamisega, visandlikkusest edasi liikudes on tekkinud erinevaid ideede stardipakke, fookustades

absurdsena mõjuvaid meeleolusid.

3

Maaliseerias „Mänguasjad“ on koondunud üksinduse, sisekaemusliku rahu, igavuse sihitust painest

tekkinud setted.

Siin vastanduvad isikliku ja avaliku ruumi traditsioonid, uurin nende dissonantsist tekkinud

konflikti, kuigi maalidel olen inspiratsiooniks kasutanud rohkem oma tööruume, kodu.

Vastuolu, mis pealtnäha ehk seab küsimuse alla tegelikkuse ja näivuse, on peaaegu kõikidel

maalidel tajutav, puudutab rohkem stereotüüpseid arusaamu, õnnelikkuse etendamist, rolle, mis

kuhjuvad stereotüüpsetesse ilmingutesse. Soovunelmad, kujutlused või teesklused lasevad vähem

läbi paista olemuslikku rahulolu, selle asemel peaks aga ümbritsev ruum täiustama ideaalset

šablooni, õnne saavutamata, vaid seda etendades. Sellest tingitud ohud markeerivad passiivsuse ja

individuaalsuse ühele poolele, teisele aga masinliku elu jäljendamise. Maalides proovin ideaalse elu

stereotüüpidest eemalduda, mind huvitab eraldatus, ma pigem mängin kujunditega kui lasen uskuda

nende reaalsesse füüsilisse vormi.

Triin Tasuja on käsitlenud sellist stiihialikku meeleolu oma luuletuses; staatiline ja liikumatu,

inimtühi ruum kõneleb oma järelelust. Ta kirjutab: / vaatavad oma saja aknaga/ liikumatust

perspektiivist igavikku/ iga provints on omamoodi Tšernobõl/1

Avalik keskkond stimuleerib tarbima, olles visuaalselt üleekspluateeritud, säärane pildikeelemüra

võtab järjest vähemaks ruumi mitte olla teleporteeritud, teisalt on kaduvusel dekonstrueeriv

orgaanika – ehk seal, kus pole midagi, on ometi midagi alati olemas.

Tundub, et samastuda tähendussfääriga on raskem, kui ei saa valida, kui ei jää valikuvõimalusi –

tähendust ei saaks eksisteerida sellest sisulist arusaama kujundamata.

Teisalt on aga ka vaataja ja autori rollimäng püstitatud tuttavlike meeleolude üleskerkimisele – kuid

kas see, mis on isiklik, võiks olla mõnevõrra isiklik kõigi jaoks?

Paratamatult tekib selle küsimusega paralleelselt mänguruumi nähtavaks saamine või tajutavus.

Nende teoste sissepoole pööratud sotsiaalne positsioneering meelitab vaataja uuele territooriumile,

näituseruumi mõttelise pikendusena hargnevad mälupildid, mõjudes kui irreaalsed paigad.

Maalide realistlikud või fotorealistlikud detailid mõjuvad seda teravustunumatena, kerkides esile

vähem detailsetelt maalipindadelt.

„Mänguasjad“ on ühtaegu viide alateadvuslike allhoovuste pidevale kohalolule, nii moodustub lüli

lapsepõlvest kangastuvate tugevate meeleolude ja reaalsuse vahel.

Mälu on teisaldatav, integreeritav antud hetke seisukohast. Sellest lähtuvalt võrsub n-ö ideede

kasvulava pinnalt, teoste konteksti siseselt uus mängureeglistik, teisaldamine juba väljakujunenud

käitumistavade pinnale on niikuinii möödapääsmatu, siinkohal pean silmas isikliku ja avaliku ruumi

skeene suhestumist olemasoleva edasiarendusena.

1 Triin Tasuja, „Köögis istudes aknast välja“, „Provintsiluule“, 2009, Värske Raamat, lk 5.

4

Tulles tagasi eelmainitud küsimuse juurde, mis on isiklik ja kas kõigi jaoks samalaadselt, võib

tõdeda, et reeglistik pole täpne või piiritletud ja jätab tõlgenduste niidiotsad lõdvalt seotuks.

Meil ei pruugi kõigil olla samasuguseid kogemusi, kuid empaatiliselt saame ka olemasolevaid

kogemusi rakendada teiste mõistmiseks. Kuid teisalt siiski markeerib see kõik sundolukorda,

eraldatuse meeleolu ebaloomulikkus muutub omakorda loomulikuks. Isiklikkuse piir on

hägustunud, kollektiivse teadvuse foonil tekib doominoefekt – keegi meist ei saaks mõtelda, ilma et

poleks ümbritsetud mõtlejaist.

Ruumist seoseid leiutades täiustavad seda vihjeina ilmuvad detailid.

Diskokera, kelk või hularõngas, mis mängivad taju kontuuridega, on ühtaegu märk inimtegevusest –

samas süvendab mahajäetust tühjaks jäänud ruum. Need on n-ö need jaburad esemed, mida enam ei

vajata, mille võib taaskasutatavate asjade kogumispunkti viia, halvimal juhul jäävad nad uut

omanikku „kummitama“, märkidena kellegi teise elust.

Olles subjektiivsuse objektiiviks, saab jälgitavaks trajektoor, isetekkeline paik ja rada selles, mis

kulgeb paralleelselt „asfalteeritud teede“ kõrval, paralleelselt ruumi šablooniga. Kaardistades seega

n-ö mängureeglite toimumis- või avaldumispaiga piiratud alasse, on tuba, koht, ruum, piirkond

nende maalide uurimisobjektideks, sündmuskohaks.

Kombates isikliku ruumi piinlikult intiimset tsooni, rullub omakorda lahti hirmude, tabude

temaatika. Antud olukorras saab vuajeristlik vaatlus eksisteerida vaid iseenese profiilis nägemisel.

Keegi ei taha valgussõõri astuda, kodu on intiimne paik ja ühtlasi kulissidetagune koht, kuhu kellegi

võõra pilk enamasti ei ulatu, küll aga lokkab enese peegelduste otsimine, identifitseerimine läbi

asjade.

Ruum, mis tingib varjatust ja toob paralleeli avaliku, teistele nähtava minapildi ja märksa

loomulikuma, kuid varjatud olemusliku küljega, on ühtaegu kujutlus selle reaalsusest, mis

omakorda kukutab kogu kaardimajaliku hüpoteesi. Tegemist on n-ö liivalosside ehitamisega.

Milline on siis usutavam, olemuslikum pilt – kas see, mis on nähtav või oletatav, aimatav või hoopis

nähtamatu – midagi, mille saab alateadliku konksuna alla neelata? Võibolla on see nagu

tehisloodus, seinale kleebitud kõrgmäestiku pilt, ümber lokkav rohelus, lõhnatu lilleaas. Saades

sunduseks midagi nautida, haistes heaolu läbi isoleeriva klaasseina.

Le Corbusier aga kirjutas raamatus „Urbanisme“ (1925): / „Ühel päeval ütles mulle Loos:

hästikasvatatud inimene ei vaata aknast välja; tema aken on mattklaasist, see laseb läbi ainult

valguse, aga mitte pilgu.“/ 2

2 Le Corbusier, „Urbanisme“ [1925]. Beatriz Colomina, „Lõhestatud sein: Kodune vuajerism“, Eesti Kunstiakadeemia, Ehituskunst, 2013

5

See on kui eraldatuse resevuaar – kaitseala, kus on mikstuuriks erinevatest hierahilistest,

poliitilistest ja kultuurilistest arusaamadest läbi imbunud käitumismallid. Kus tegelikult peegeldub

Le Corbusier' teksti foonil paljuski sisulist… milline isiklik ruum on, kuidas seda nähakse ja kellele

näidatakse. Teisalt ei suuda modernsed klaasseinad hallata argielu varjamist ja toovad seda üha

julgemalt nähtavamale; ka selline nähtus nagu naabrivalve laieneb kogukonna identiteedile, sel

juhul hästikasvatatud inimene on pigem väga tähelepanelik.

Mingitel eluperioodidel tekib sundus sisekaemuseks, s.o tänapäeva askees, kus info kuhjumine

põhjustab paratamatult üha valivamaks muutumist, sellest ei õhku väljapoole suunatud pilku,

tähelepanelik tahaks instinktiivselt aga olla enda suhtes, et mitte kurtuda.

Kuskil peab olema varuväljapääs, mingi ventiil, mis ei suuna sotsiaalset survet ei enda ega kellegi

teise vastu.

Enamjaolt olen rääkinud teatud isolatsioonist, mida ruum ajapikku on tinginud ja kuidas see

kujundab identiteeti ehk kui vaba see valik olla saab. Seega tuba toimib nagu arhiiv. Pilk või

nägemus sellest on midagi subjektiivset, selle isikupärasuse väljavõte, ilma milleta aga poleks

võimalik midagi mäletada või kogeda.

Põhimõtteliselt on võimalik tuppa siseneda selle mõttega, nagu astuksid juba olnud lugudesse,

miski takistab, häirib edasiminemast, sunnib peatuma ja läbi nägema.

Selles seerias toimib topeltidentifikatsioonina maaliv vaatlus kunsti ajalukku, traditsioonilised

võtted ja neid eiravad võtted on segunenud, sellega autorlus tavaliselt põrkub või suhestub.

Maalijana proovin mind huvitavaid aspekte kokku koondada, kasutan traditsioonilisi reegleid,

kohandan neid või tõukun nendele vastandudes, nii leiavad maali ainesena käsitlust ilmselgelt

perspektiivi reegleid eiravad pinnad, seda enam mõjuvad need irreaalsete ja painajalike

moonutustena. Vasturääkivused põimuvad uue ja vana, realismi ja hüperrealismi üleminekute

leidmisel.

6

3. Teoste „Kolumbuse peeglikillud“, „Süda on detektor“, „Mänguasjad“, „Exit“,

„Kaitse“ ja „Varuväljapääs“ karkassi ülesehituse lahti lammutamine

„Kolumbuse peeglikillud“ on sellest komplektist üks hilisemaid, selle erinevate detailide maalimine

on vahelduva eduga võtnud ligi aasta aega. Kuid tänu aeglasele edasiliikumisele olen olnud üsna

delikaatne uute elementide juurde maalimisel, teisalt ka lugupidavam kogu kompositsiooni koos

hoidvate tugevuste suhtes. Tunnen, et siia on jooksnud kokku kõik püüdluse kiired, mida olen

varasematel perioodidel käsitlenud visandlikumalt.

Nii on mitmetel loomingulistel jõudehetkedel maalitud kihistused ja erinevad stiilivõtted loonud

mulle omase, vaikusesse vaatamisega resoneeruva meeleolu.

Selle maali puhul sai ülesandeks teatud sürreaalsuse kujutamine ja oma ideekavanditega lõpuni

väljaminemine. Mäng kujunditega või nende sisuline ümberpööramine pidi aga mingil perioodil

muutuma järjest täpsemaks ja realistlikumaks, mistõttu oli see olukord mulle üsna uudne ja

võrdlemisi keeruline. Üldjoontes olin ma pikalt töötanud akrüülidega ega tajunud päris kaua kõiki

õlivärvidest tulenevaid hüvesid, mida maalides kasutada. Olulisemaks sai mulle oma käekirja

leidmine ja üleminek pikaajalisele maalimisprotsessile. Ka tajun, et ajapikku on värvilahendused

mulle saanud omasemaks ja järjest vähem tekib mul kõhklusi intuitsiooni usaldamisel kas siis

kompositsiooni või teema lahenduste leidmisel.

Ka selle maali puhul olen kasutanud osaliselt valeperspektiivi, teatud kõveruse rõhutamine

joonistub välja kogu „Mänguasjade“ maaliseerias, mängides seega ruumi visandlike piiride ehk

seintega.

Valdavalt rohelises tonaalsuses maalil tõusevad esile valged pinnad, olles ühtaegu jõulisemateks

värvilaikudeks kogu maalil. Taimornament ei kujuta mingeid kindaid teadaolevaid botaanilisi taimi,

vaid on rohkem fantaasia vili.

Minu stiil vormub läbi erinevate komponentide põimunud terviku, ka olen teadlikult fotorealistliku

diskokera kamuflažeerinud sarnasesse tonaalsusesse maali taustaosaga, andes klaasikillust

elementidele sügava rohelise värvigamma. Olen püüdnud vastandada fotorealistlikke detaile

7

omakorda ekspressiivsete elementidega, seega saanud rohkem valikuvabadust oma plaani

elluviimisel.

Selle maali idee tekkis mõnevõrra nurkaaetud meeleolust. Kõik on vast korra elus tundnud tunnet,

mis tekib siis, kui peab palavikuga kodus passima, samal ajal kui glamuur, sära ja pärlendavad

klaaslitrid diskokeralt heidavad lõputut sära tantsujoovastuses inimestele. Otsustasin oma

reedeõhtuse discofeaver'i endale koju kätte tuua ja mitte Selecti kataloogi sirvides, vaid ise leiutama

hakates. Täpselt nii sündiski discoclobe'i idee.

„Süda on detektor“ pärineb samuti seeriast „Mänguasjad“ ja on seega üks varasemaid maale, kantud

tollel hetkel õhus olnud meeleoludest. Ka siis pakkus mulle huvi ruumide kujutamine ja sellesse

teatud kontsentratsiooni või pinge süstimine. Mulle on maalimise kõigi etappide juures olnud

oluline säilitada mingisugune teravus, s.t teatud pingestatus. Ka selle maali põhifookusesse jääb

esemelisus – kvintessentsina eikusagilt ilmuv kelk. Siis oli mul tõeline tõmme igasugu voolamiste,

tilkumiste ja paksude õliste kihtide poole, kõik see väljendub ka maalil „Süda on detektor“. Kuigi

tegemist on näiliselt lihtsate pindadega ja mitte eriti suurt vaeva nõudva eskiisse esemelisusega, sai

raskuskeskmeks töö lõpetamine. Siit võrsub igipõline dilemma, millal võib maali lõpetatuks

nimetada või peaks lõpetatuks nimetama. Sellega ma avasin endale ühe keerukama ja valusama

õppimise etapi; palju maale ära rikkudes ei jää lihtsalt midagi muud üle, kui hakata väärtustama

seda, mida sa oskad.

Jah, maalida tegelikult mulle tõesti väga meeldib ja õnneks on see tunne säilinud, piltlikult öeldes

on igas kustutatud/kaotatud kihis ka midagi „restaureerimist“ väärt. Antud teose puhul sellest

muidugi rääkima ei peakski, vastupidi, see on üks väheseid töid, mis on mu kriitikameelele vastu

pidanud.

Selle maali huvitavamaks tahuks on kindlasti kentsakalt moonutatud kelk ja selle suhe kogu

ülejäänud kompositsiooniga. Valdav punakas tonaalsus mõjub vibreerivana ja saab oma hõõguva

kuma tõttu n-ö soolorolli. Seinapinnad on mitmete kihtide ja toonide segamiste kaudu lõpuks

saavutanud lõppresultaadi, ka kuivanud õlised kihid jätavad kohati märja mulje, mida just

aknaklaasile nii tihti tekib.

Teose „Süda on detektor“ puhul torkab ehk kõige enam silma põranda veider kaldenurk, mis

kindlasti oleks elamiseks tohutult ebapraktiline, samal ajal annab see omapärase hoo kogu sisulisele

küljele.

Maalimise eri faasides otsisin ma sellele maalile mingit absurdset lõppfiaskot. Üldiselt olin jõudnud

arusaamale, et figuratiivne kujutamine seab liigselt piire ja ma peaksin seetõttu rohkem tegelema

kellegi meeleolude püüdmisega. Mind aga hakkas üha enam paeluma midagi seesugust, mida on

8

lastele räägitud nukkude kohta (ilmselt pärines loo algupära mõnest muinasjutust): südaöö paiku

ärkavad nukud ellu, loomulikult magavad kõik lapsed sellel ajal sügavat REM-und. Sellest loost või

lugudest lähtuvalt hakkasin mõtlema millestki seesugusest: et millist elu elavad ruumid, kui

inimesed neis parasjagu ei viibi.

Minus võrsus naiivne kujutluspilt sellest ja näiliselt mõistusevastasel moel ma seda just maalima

asusingi.

Omalaadse readymade-eseme näol on tegemist ühe endise kaupluse või laohoone sildiga.

Installatsioonina on see kogu seerias ainuke, siiski on see oma vormilt lõuendile küllalt lähedal, see

on installatsioon, mis ühendab „Mänguasjade“ seeria. Paradoksina minu maalidel päris

kaisukarusid, nukke jms ei kohta, ma olen n-ö selline mängija, kes proovib ise midagi leiutada.

Kuna see on ühtlasi ühenduslüli mitmete teemade vahel, kasutan siinkohal võimalust ka sellest

pikemalt rääkida.

Mulle pakkus pinget installatsiooni taha jääv lugu. Nimelt oli see silt ilutsenud juba terve igaviku

ühe vana laohoone seinal, mäletan päris hästi, kui silt laohoonele kinnitati, hiljem käis keegi

pintsliga parandusi tegemas ja tähti paremini välja maalimas. Taust võis olla mündiroheline, tähed

muidugi pastelselt roosad. Aga see vahepealne aeg, kui vihmad, tuuled, jää ja päike sildi luitunuks

muutsid, jäi ka mulle häguseks ja märkamatuks.

Alles hiljaaegu märkasin silti mingi juhuse tõttu uuesti. Jalutasime külla tulnud sõbraga

külavaheteed pidi kodu poole ja järsku hüüdis ta rõõmsalt: näe, mänguasjad! Jäin talle veidralt otsa

vaatama, tundus, et ta ajab segast juttu, ta osutaski sellelesamale sildile laohoone seinal. Pärast

läksin ja kangutasin haamriga pikad ja roostetanud naelad sama sildi tagant lahti.

Sisu puudumine selle fassaadi taga tundus olevat mulle kõige paeluvam, tegelikult polnud sellel

praeguseks kuurilobudikul mänguasjadega vähimatki pistmist ei siis ega ole ammugi praegu.

Kunagi ei hoitud seal ei mänguasju ega ka müüdud neid. Hoones hoiti veoautosid jm tehnikat,

praegu on lahoone hüljatult tühi. Vaatasin seda silti kuuri seinal ja mulle tundus, et sellest võib

midagi tulla.

Asusin püüdlema eesmärgi poole, mis tekitaks ühtlasi paralleelselt ainelisele kujuteldavale ruumile

veel mingi hargnevuse.

Siit paiskub laiali eesmärk antud ruuminägemuste varjatuse/varjamatuse, inimtegevuse ja selle

puudumise, sisulise nonsensi n-ö väljasõelumises.

Keskkonnast, mis mind on mõjutanud, on saanud n-ö lauamängu nupud, näitusesituatsiooniks võiks

pidada mängukaarti, kuhu nupud asetan. Selliselt saab sidusaks tervikuks kõik nähtamatu ja nähtav

või loomulik ja ebatõenäoline.

9

Kuidas aga tekkisid sellised vormid või esemed ning mil moel neid mänguasjadeks pidada võiks?

Põhjuseid võib otsida sealt, kus avanes võimalus ruumi mudeliga mängimiseks. Nagu eespool

mainitud, kasutan esemeid mängu instrumentidena, seega igale maalile jääb mõni ese, mis parimal

juhul käivitab mõtteid, fantaasiaid jms. Näiteks tehisesemete kujutamine elutu ruumi taustal on

mõnevõrra läbinud peaaegu kõiki maale, siiski on tegemist nägemusega inimtegevusest või

elupaikade hülgamisest või hoopis iseolemise askeetlikust üksildusest. Seega, kõik need avastused

selles vallas on olulised vaiad kogu sisulise konstruktsiooni kooshoidmisel.

Viimaks koondusid jälle kõik uueks, kummastavaks tervikuks. Tavaliselt silm märkab rohkem

efektseid värvilisi plakateid, selle juhatava märgi seinal märkamine võttis omajagu aega.

Mis viis mind silti installatsiooni tarbeks lahti kangutama, oli just see, et jõudsin ahhaa-momendini,

selleni, mida olin juba ammu otsinud ja mis on nii oluline ka maalide puhul.

Tundub, et soovisin leida mingit sobivat kahetimõistetavust, läbi selle ajendi edasi kanduda ja

pingestatud seisundit saavutada, aga et tegemist on väljamõeldud sildiga ja mitte reaalse tarbega, on

asja puhul veelgi huvitavam.

Mänguasjad on ajalooliselt olnud kultuuri vaieldamatult lahutamatuks osaks, järjest enam plingib

massikultuuri närviipulsil mänguasju rohkem tarbima ja ostma sugesteeriv reklaamimaastik. Samas

ei eksisteeri mänguasjade „tilluke universum“ mingis omaette isoleeritud kultuuriruumis,

mängujoovastus on ilmselt see, mis kiiresti tegutsema sunnib. Mind on painanud ka hasart ja

intuitsioon, mingite protsesside stiihialik olemus.

„Exit“ on varasem teos ja seega veidi minimalistlikum, veidrate valeperspektiivide hüpnootiline

kogum. Kaldus põrand tuletab veel kord meelde, et ruum iseenesest ei pruugi olla alati kõige

praktilisem või ergonoomilisem, sel puhul on aga tegu teatud mõttes sundsituatsiooniga.

Ruumis tekib kollabeeruv meeleolu, s.o varinguoht, mis püsib, kuid ei varise. Mahalibisev

hularõngas võib aga tekitada kõva lärinat orkaanina selles „veeklaasis“. Ruumis, kus aga ei viibi

kedagi, jätab selline kolin kummastava või isegi kummitusliku mulje. Vähemalt assotsieerub mul

selle kaamoslikku vaikusesse suubuva ruumi puhul sellele eelnev lärm. Kummituslikkust ju tühjalt

seisvatele hoonetele sageli omistatakse, seal, kus pole hingelist ligidal, algab õud ja varitsevad

nähtamatud ohud.

„Exit“ aga ei anna võimalust sümboolsest ruumist väljuda, pigem taganeda, olles kui tuikav

tajunärv meelepette ja eneseusu vahekäigus. „Exit“ on pääs isiklikku ruumi – tupikusse, ennast

selles nägemata.

Kuid nüüd idee üleskorjamisele lähemale. Istusime täditütrega vanaema juures laua taga, vanaema

10

hakkas rääkima oma korterist, mis tal kunagi oli. Ta oli seejuures väga asjalik ja tõsine. Ta seletas

pikalt ja imestunult: „Nii kui maja ehitati, hakkas kohe vajuma vai mis seal oli... ja pärast pandi ja

tõmmati trossidega kokku, pandi vitsad peale, jah. Oligi avariiline maja, aga näe, siiamaani seisab

veel püsti!“ Meie hakkasime muidugi täditütrega naerma, kuna vanaema oli tõeliselt hoos, see aga

solvas teda üdini, nii „sisse võetud“ oli ta oma korterist. Pikalt käis ta oma päriskodust seda korterit

lihtsalt koristamas ja palmi kastmas, ise seal elamata, juuksekarvu, tolmu ja mustust tekitamata.

Butafooria oma tõelisuses. Rääkides ruumide mittesuremisest või järelelust on see muinasjutuline

reaalsus ühtaegu nii inimlik ja seega ka alati natuke jabur. Teisalt tekib mulle soodus lava, pinnas,

mis on suurepäraseks skeeneks või paigaks, kus lood peegelduda saavad.

Ka sellel maalil olen kasutanud jõulist punast värvi, taust mõjub igavikuliselt, kummituslikult.

Melanhoolia, mis selles toas paiskub ja kõrvad lukku lööb, on nagu sahin raadios – millegi reaalse

saboteerimine. Siia sõnumeid ei edastata, siin on vaikus, aga, vaadake, parem.

Teose „Kaitse“ juured ulatuvad mütoloogiasse. Nii nagu nimigi viitab kaitsele, oskasid ka vanad

eestlased oma koduruume kaitsta, tõhus meetod oli näiteks kasutada pihlakapuust keppi, ka

pihlakaoksi, mis torgati hoone palkide vahele pragudesse. Ruume kaitsti tavaliselt pahatahtlike

soovide ja nõidumise eest. Seega peeti pihlakat kaitsepuuks.

Tahtsin oma märgi põrandasse lüüa ja kummituslikele meeleoludele viimaks selja pöörata,

pihlakapuust kepp tundus selleks päris hästi sobivat. Et ruum elavamana mõjuks, asusin tekitama

erinevaid maalipindu, samm-sammult tekkis narmendavate tapeetide ja puidusüü mustrite näol

omapärast meeleolu loov tuba. Jõulisi värve oli küllalt keerukas hallata ja selliselt pidin päris

põhjalikult uusi nüansse juurde tooma, edasi maalima.

Puidust toigas on torgatud põrandasse nagu mulda, ta on eriline, selle maaliseeria kontekstis pisut

teistsugune, kuna tegemist ei ole tehisesemega, puidust roigas materjalina suhestub aga ülejäänud

materjalidega maalil.

Tunnen, et selles meediumis saan kõige paremini tekitada, luua seda, millest mõtlen, seda, mis mul

peas tiirleb. Püüdlen järk-järgult ja maalist maali erinevate detailide täpsusele ja nendega

liialdamisele, pannes nad situatsiooni, kus kõik on oluline, seeläbi muutub see paik isikupäraseks ja

meeldejäävamaks, andes rohkem pidepunkte. See on pigem loomulik muundumisprotsess kui

vastuvoolu ujumine. Antud juhul pole küll tuba isikustamatu, anonüümne, kuid jään nagu alati

vaatlejaks. Vaatlejaks, kes vaikuse ja igavuse muudab huvitavaks ja pilkupüüdvamaks, kui

visuaalne mürarohke avalik ruum seda on.

Maal „Varuväljapääs“ paneb mõtlema, kuidas üldse tajuda vabadust sellises vastandolukorras ja

11

süsteemi lahti muukida. See tähendab defineerida ruumi, milles viibime, oleviku hetkel; süsteem,

mida avastada ja muuta, avaneb vaid siin ja praegu, selles kohas; hiljem on raske vanu trajektoore

meelde tuletada ja läbipääse otsida. Seega on vabadus otsus, mingi käänak, mille ainelised piirid on

koondunud just siia, teisalt ei saa aga vältida hetke kõrvutamist minevikuga, looma ruumi mõttes ja

kogemuste põhjal. Arutlen siinkohal, kas vabadus on konstantne või pidevas muutumises?

Õigupoolest on ruumi piiride vabastamine mentaalselt seotud õnnetunde, äratundmise ja

avastamisrõõmu kogemisest tingitud tunnete nivooga, seega võib vabaduse ja õnnetunde tugevat

seost taoliselt ka defineerida: vabadus on meeleseisund, mil ilmselgelt tajume värve, ruume, helisid

jms enesega kooskõlas olevatena. Kogedes vabadust, kogeme paiku, mis omakorda võib olla ka

lõpmatu tühjus, tuba aga pole meile eraldiseisva üksusena tajutav, paratamatult tajume ruumi,

tajudes selles ennast.

Ühelt poolt tundubki, et koha piiride purunemine on pidevas muutumises, nagu ka aine tahkus on

illusioon, nii on kogemuste kogumisel oma pöördvõrdeline progress. Budistlikust mõtteterast

lähtuvalt võib öelda, et vorm on tühjus, tühjus on vorm, mis ehk veel paremini annab mõista, et üks

ei saa eksisteerida teiseta.

Triin Soometsa luuletuses tiirleb sarnane lahutamatu, eluline püüd: / kõik otsib oma formaati/

millesse avaneda/ surmast ja sünnist saati/ linnuna lennuna/ lauljana lauluna/ kohana kehana/ kohe

kahtlemata kõik leiab kogu aeg aset/ millesse mahtuda/ 3

Selle teose puhul olen ülesande püstitanud monokroomsete tonaalsuste rütmide rüppe, kahe ruumi

vaheline ukseava mõjub ühtaegu peegeldusena ja efemeerse, hetkelise võimalusena liikuda ühest

ruumist teise. Siingi olen pigem lasknud perspektiivireeglitest lahti, saavutades selliselt veidi

unenäolise ruumi, mis on rohkem poeetiline ja kujundlik ning mängib tajude hägustumisega.

Tajusin, et põhjalikult läbitöötatud maalide kõrval on kahju kaotada maali „Varuväljapääs“ tundlik

eskiisne käsitluslaad; seega ei olnud mul soovi sellega edasi töötada, nii jäid ka maalil õlivärvide

sulamised n-ö peaosatäitja rolli. Olulisemaks sai vabastava meeleolu saavutamine, mida omakorda

süvendaski selline tunniajaline visandlik maal. Ka suurema lõuendi kasutamine on kindlasti tulnud

kasuks.

Triin Soometsaga resoneerudes võin vaid öelda, et kahtlemata on keeruline ära tabada või valmis

olla võibolla vähesteks pintslitõmmeteks, olles ühtaegu hoog ja teisalt peatumine; otsimise tunne on

loominguliselt tiivustav selleks, et saaks järgneda rahulik vaatlemise periood.

3 Triin Soomets, „Varjatud ained“, „Kõik otsib oma formaati“, Tuum, 2009

12

4. Ideede analüüs oluliste autorite näidete varal

Selles loomeprotsessis on alati haavatavam reaalse ruumi kujutamine, immanentsed peegeldused

aga puistavad laiali ideede terad butafooria, kujutluse, reaalsuse interpreteeritavuse näol. Seega

hõljub alati õhus küsimus, mis eksisteerib füüsilises reaalsuses ja kuidas sellest maalides tekkinud

tõlgendus deformeerib seda; kuna aga situatsioonide, kirjelduste jms edasiandmisel tekib niikuinii

teatud vaataja subjektiivne filter, on seega alati huvitav, mida välja sõeluda, mis on oluline, mille

tähendus muutub või teravustub tööprotsessis.

Võib ju öelda, et ruum on olemas antud situatsioonis siis, kui pildil on esindatud ruumilisus,

erinevad tasapinnad, kõik, mis käib ruumi juurde (seinad, aknad, ukseava vms), need on kõik

eeldused ja ootused, mille vältimine teeks ka nende kohtade kujutamise ja edasiandmise

keerulisemaks.

Seega on reaalsuse kujutamine ja sellest rääkimine olnud mingi meeleolu üleskutsumine,

väljapeibutamine, ühtaegu peitusemäng tajudega.

Füüsilise reaalsuse kõrval on oluline olla edasi antud kujutluste, illusioonide, nähtu ja kogetu

empaatiline või samastuv mõistja, seeläbi antakse edasi lugu juba järgmisele interpreteerijale.

/Asjadel on ainult kaks seletust. Esimene: elu elatakse kui kunstiteost. Teine versioon sunnib meid

minema natuke kaugemale: visuaalne teos (film, videolint, seinamaal, koomiks, foto) on tänapäeval

juba osa meie mälust. / Uued põlvkonnad on oma käitumismalli lülitanud massikommunikatsioonist

pihkunud elemente (millest mõned on pärit selle sajandi eksperimentaalkunsti kõige

ligipääsmatumatelt aladelt)./4

Ideed on genereeritud algimpulsist, rituaaliseerides seda läbi korduse, selle kohani, kus jälje

tekitamine saavutab kunstilise väärtuse; edukat jäljendust kroonib äratundmisrõõm, kuid tõetruu

kujutamine kunstis, alates koopamaalingutest kuni kaasajani, on alati jäljendus, olukorra

markeering ja kannab suuremat sisulist infot kui üks tekst, teos, kujutis vms ainuüksi omab.

Walter-benjaminlikult võib vaid öelda: /„Elada tähendab jätta jälgi.“/ 5, kuigi siinkohal pole

4 Umberto Eco, "Reis hüperreaalsusesse", Vagabund, 1997

5 Gabriel Orozco, Cosmic Matter and Other Leftovers, http://www.thewhitereview.org/art/gabriel, 2011

13

tegemist küsimusega, vaid paratamatusega, on jälje jätmise autentsus alati küsimärgiga...

Sarnaselt loomadega on märgistamise ehk oma kohalolu näitamine ehk kihk meilegi omane; ka siis,

kui asjaosaline on lahkunud, võime hiljemgi näha grafiteid tunnelites või kangialustes, mis peaaegu

ei erinegi sisuliselt ja väliselt koopamaalidest. Algfunktsiooni – kaitsta oma territooriumit – ei

unustata ka magalarajoonides, sulgudes lukkude ja alarmide turvalisse võrgustikku. Väidetavalt

kuulub hirmude nimistu esikolmikusse saada röövitud.

Jälje jätmise varjus põimub toimumispaik või koht looks, mille vahendamisel ei mõjuta enam ainult

kogetu, vaid kogejale oluliseks saanud aspektid.

Alles siis, kui ruum on tühi, saavad kõnekaks jäljed, alles siis, kui inimesed on ruumist väljunud,

kõneleb ruum ise, olles vaba representeerijast.

U. Eco käsitleb reaalsust „hüperreaalsuse“ kütkes, hüper- on sel juhul viide „ülisusele“. Tegemist on

reaalsusega, mis on reaalsusest üle; ehk reaalsemgi kui reaalsus ise. Seega tundub, et ideeliste

pinnavirvenduste nägemist reaalsusena võib võrrelda n-ö pettekujutelma nihestava tõlgendusena.

Eco põhjal on liig- ehk hüpperreaalsus nüüdisaja reaalsus, s.o sublimeeritud kontsentraat

algupärasest (nt loodus versus Disneyland). (U. Eco, 1997)

Tekib küsimus, kuidas neid elutegevuseta, irreaalseid paiku ruumitähenduste rägastikus kaardistada,

pole ju olnud soovi näidata midagi üksüheselt, pigem loob stiilikäsitlus uue väärtuse; kõik see, mis

sunnib suhestuma maali näol paralleelse, kuid tasapinnalise ruumiga, on olemas, pigem tegelen

isikliku seotuse niidiotsade otsimisega, regenereerimisega.

/On vaieldud selle üle, et adekvaatne kirjeldus sellest, 'mida me teame’, eeldab, et me võtaksime

tõena abstraktseid kujuteldavaid struktuure, millele meil ei ole teadlikku juurdepääsu, mis

olemuslikult on kontseptuaalsed ja väitelised, pigem kui piltlik aisting loomuomaselt./6

Edasiantava loo ja tegeliku vahetu kogemuse vahel laiutab kraater ehk see, mida meile sel puhul

esitletakse, ei pruugi palju edasi anda reaalsest, aistingulisest situatsioonist.

Tulles tagasi jälje jätmise autentsuse juurde, võib täheldada, et see on siiski kopeerimatu nagu

näpujälgki, kuid lugu, mida edastatakse, ei pruugi säiluda otseselt, vaid annab edasi fookust kellegi

seisukohast. Juba selle tõttu võib öelda, et see on enese identifitseerimine mingi loo, pildi vms

kaudu, mis ei ole otseselt vale. Kui tegemist oleks valega, ei oleks võimalik üldse infot vahetada

ja jagatud teadmistega ümber käia.

Aga ruumides, kus enam ei elata, devalveerub nende funktsioon, selliselt saavad need paigad teise,

justkui elust „väljapoole“ jääva tähenduse, olles samal ajal kaotanud kaitserolli muu maailma eest.

Need on elutegevuse jälgi meenutavad paigad; mulle kui autorile pakub pinget kummastavate

6 Zenon W.Pylyshin, What the minds eye tells the mind brain: A critique of mental imagery, 1973. John M. Nicholas, Images, Perseptions, and Knowledges, Psychological Bulletin 80, 1973, lk 1-24

14

kohtade ja meeleolude loomulik skeene, see on kui simultaanlava, mis koondab erinevaid ajalisi

ruume, mälestuste ja assotsatsioonide kihistusi ühte.

/Keel näitab selgelt, et mälu ei ole instrument uurimaks minevikku, vaid on selle teater. See on

mineviku kogemuste keskkond, nagu ka maapind on keskkond./ Mateeriale endale on see ainult

deposiit, ladestus./7

Oma maalidel otsin ja allutan vahetsooni, tahan hõivata territooriumit ebareaalse ja reaalse ruumi

vahel, tekitades sinna veel ühe ruumivisiooni minu maalide näol.

Kunst kommunikeerub meiega erinevatest aegadest, nägemustest, läbi fantaasia ja väljaselekteeritud

fragmentide ala. Piiritletud maali taha tahaks pista käe nagu läbi peegli, et näha ja kogeda kogu

ruumi, selles on aga omajagu ruumi kogemuse kustumist ühte pilti.

Maal hüpnotiseerib vaatama vaid ühte fragmenti, samas kui reaalses, ruumilises keskkonnas

võibolla seda ei märkagi.

Kuigi ruumi all mõeldakse rohkem piiritletud ala, siis mind huvitab rohkem vaheala, tsoon, mis on

küll olemas, kuid on huviorbiidist või vaateväljast väljaspool.

Hüperreaalsuse all ei peeta silmas reaalsuse kohal hõljuvat kõrgemat ja kättesaamatut sfääri, vaid

pigem ülepaisutatud reaalsust, saades reaalsest (looduslikust) keskkonnast atraktiivsemaks,

ligitõmbavamaks, hüpnotiseerivamaks ja ka reaalset parodeerivaks.

Vaheala on inimtegevusest hüljatud ruumi skeene, ta ei sugereeri ostlema ega kellegi ootustele

vastama, pilk jäädvustab millegi, mis on märkamatuks jäänud, n-ö (taju)ruum ruumis.

Kui ülireaalsus on reeglina atraktiivne, pakub või müütab end, siis minu otsingute huviorbiiti jääb

see, mis reeglina silmanurgast mööda libiseb.

Mida ei pakuta hõbekandikul, see kipub kiiresti ununema, ilma suure saluudi, kaunistuste ja muu

virvarrita justkui polekski, mida mäletada.

Leiud ootavad identifitseerimist, aarded ootavad oma leidjat, labürindis on väljapääs, asja tuum

peitub eraldatuses ja valgusesse toomises, ühte ei saaks olla teiseta, see on lõputu teravustumine,

otsimine, eksimine ja katsetamine – reaalsuse rekontruktsioon läbi enese.

Paigad, mis on jäetud maha, asjad, mis on kasutuks muutunud, on nagu postamendid sellele, kes me

tegelikult oleme ja kuidas me arvame end teadvat, kes me oleme.

Identiteet ja maailma nägemus oma talletuse tardumuses on kommunikatsioon, mis põimub läbi

aegade ja viib jälje tekitamise või jätmise ajalukku. Tung ennast salvestada, identifitseerida millegi

kaudu, laiendada oma isiklikkuse haarmeid esemetele on käinud inimeseks olemise juurde.

7 Carl Skoggard, The „Berlin Chronicle“ Notices, Walter Benjamin, Jank Editidns, 2011

15

5. Kokkuvõte

Õppeprotsessi vältel tajusin, et inimtühjade, stiihiliste meeleoludega laetud ruumid lähevad mulle

millegipärast korda, tühimikud täitusid tajul mängivate, kuid pingestatud ning painavate tubadega.

Aspektid, millele ehitada kunstniku loominguline kreedo, olen leidnud läbi juhuste.

Kild killu haaval täiustuvad kohad on tõukunud absurdsena mõjuvatest situatsioonidest. Need on

olnud psühholoogilised käivitajad, elulised mõjutegurid, mis on mälestustena üha uuesti esile

kerkinud, kuid miski pole juhuslik – vaid rohkem valikuvabadus kui pidurdumine.

Olen valinud jäädvustada uitmõtteid, mis on mind kandnud lähemale teema tuumale, defekt

mälupiltide ekraanil on vaid üks väljavõte kogu tervikust. Ma ei anna suuremat pilti, kui ühe loo või

maali ruumilised piirid lubavad. Teemavaliku tõttu muutus ka minu töömetoodika

sisekaemuslikuks, veidi eklektiliseks, rohkem unenäoliseks ja seega ka mälupiltides sorivaks.

Maalimisega omandab edasiantav lugu sisulise lisaväärtuse – selle dekonstrueeriva, sündmust

taasloova spetsiifika tõttu valdas ka mind soov tegutseda justkui arheoloog iseenese mälestustega,

olla lugude rekonstrueerija ja üleskorjaja.

Looomeprotsess kannustab ruumi kui mudeliga mängima, muutes selle piirangud paindlikumaks,

läbistades neid, lõhestades neid ja lõpuks distantseerudes neist.

Olen tundma õppinud rohkem iseennast, stiilikatsetused eesseisvaks loominguliseks tegutsemiseks

on vajalikud õppetunnid, mida ei saanud saavutada mõnekuise maalimissessiooniga, püüdsin jõuda

äratundmisele, et see on see miski.

On olnud nii kordaminekuid kui ka vähem küpseid katsetusi, need kõik on olnud väärtuslikud ja

vajalikud õppetunnid, eksponeerimisele jõuavad vaid selle loomeperioodi õnnestunumad

eksemplarid, seega on mul oluliselt rohkem kogemusi ja teostamisoskusi kui kunagi varem.

Mulle on kvantiteedist alati olulisem olnud kvaliteet; see teadmine, et võin sisetunnet rohkem

usaldada, pani aluse loomingu sügavamaks analüüsiks, tänu põhjalikumale tööle isikliku

nägemusega avardus ka julgem visioon fantaasiate siseilmast.

Vastandasin isiklikku avalikule ruumile, ka sisu muutumist läbi loo interpreteerija ja selle

lahknemist reaalse ehk otseselt kogetava situatsiooniga tõin võrdlusena välja.

16

Maalimise lõppjärgus joonistus välja just selline seeria, nagu ta on praeguseks komplektina. Olla

otsustavam ja teadlikum, mida soovin autorina saavutada – see korvab eneseületamise soovist

tingitud paine, vastasel korral võib järjest kaugeneda sellest aususest, mida autorina tegutsemiseks

vajan.

On olnud äärmiselt põnev ja katsetusterohke periood, mille kestel olen kulgenud läbi erinevate

loominguliste ideedeotsingute, olen järjest lähemale liikunud paeluvate teemadeni, rahuldustpakkuv

on sisetunnet usaldada. Viimased kolm aastat on olnud sisekaemuslikum aeg, mil elukäik ja

meeleolud on peegeldunud ka loomingus. EKAs õppimine on teinud mind uudishimulikumaks ja

kindlasti ei lõpe minu õpingud praeguse kraadiõppe lõpetamisega.

Tänan sügavalt kõiki, kes on mind mu loomingulistel ekslemis- ja otsimisradadel suunanud,

toetanud ja aidanud.

17

6. Abstract

My master's degree work is a summary of long creative period, which beganed in year of 2014.

At this time I painted a “Toys” series, which consists of five different large-format paintings and

one readymade installation.

Most important theme, on my painted room's are petrified object's almost in stopped time.

This is the room which bounds are deformed or blurred. This is the room that exhibiton audience

can distinguish as a space, not being inside in real room.

As a painter, I have always been interested different style mixtures and search for a new outputs.

I analyze comprehensively space conception aspects, what are associated physical and imaginary

room, which is still very personal, closed and deserted.

During the learning process, I sensed that deserted and devastated room moods, are affecting my

creation, the emptiness gaps were filled with the perception of playing and at the same time being

tensed and haunting.

I was inspired unexpected connections, which seem to be at first absurd, but then I realised that this

is most best way to get off my habitually track.

18

7. Allikad

1. Triin Tasuja, „Köögis istudes aknast välja“, „Provintsiluule“, 2009, Värske Raamat, lk 5.

2. Le Corbusier, Urbanisme [1925]. Beatriz Colomina. „Lõhestatud sein: Kodune vuajerism“, Eesti

Kunstiakadeemia, Ehituskunst, 2013.

3. Triin Soomets, „Varjatud ained“, Kõik otsib oma formaati“, Tuum, 2009.

4. Umberto Eco, „Reis hüperreaalsusesse“; Vagabund 1997.

5. Zenon W. Pylyshin, What the minds eye tells the mind brain: A critique of mental imagery, 1973.

John M. Nicholas, Images, Perseptions, and Knowledges, Psychological Bulletin 80, 1973, lk 1–24.

6. Gabriel Orozco, Cosmic Matter and Other Leftovers 2011,

http://www.thewhitereview.org/art/gabriel

7. Carl Skoggard, The „Berlin Chronicle“ Notices, Walter Benjamin, Jank Editions, 2011

19

8. Dokumentatsioon

Kolumbuse peeglikillud, 150 x 200 cm, 2017

20

Süda on detektor, 150 x 200, 2014

21

Mänguasjad, 50 x 210 cm, 2017

22

Exit, 270 x 190 cm, 2015

23

Kaitse, 150 x 200 cm, 2017

24

9. Curriculum vitae

Kadri Pihlakas06.12. 1984kadri.pihlakas@artun.ee

HARIDUS

2013-2017 Eesti Kunstiakadeemia, MA, Vabad kunstid2009 - 2013 Eesti Kunstiakadeemia, Avatud Akadeemia, Vabad kunstid2006 - 2008 Mainori Kõrgkool

NÄITUSED

2015 grupinäitus, "Illusioon", Pärnu Linnagalerii, Pärnu2015 grupinäitus, "Loading... 100 %", Tartu Kunstimaja, Tartu2013 grupiäitus, "Raamatud / Books!" , Hobusepea galerii, Tallinn2013 grupinäitus, Eesti Maalikunstnike Liidu Aastanäitus "M" , Vaal Galerii, Tallinn2012 isikunäitus, “Leke”, Mäsu galeriis, Tallinn2010 grupinäitus, “Tunnete pöörises”, SooSoo galerii, Tallinn

25

26