EESTI KUNSTIAKADEEMIA

Vabade Kunstide teaduskond

Maali õppetool

Indrek Aavik

Moonutused mälus

Magistritöö

Juhendaja: prof. Jaan Toomik, MA

Tallinn 2017

2

Autorideklaratsioon:

Kinnitan, et:

1) käesolev magistritöö on minu isikliku töö tulemus, seda ei ole kellegi teise poolt varem

(kaitsmisele) esitatud;

2) kõik magistritöö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd (teosed), olulised seisukohad

ja mistahes muudest allikatest pärinevad andmed on magistritöös nõuetekohaselt viidatud;

3) luban Eesti Kunstiakadeemial avaldada oma magistritöö repositooriumis, kus see

muutub üldusele kättesaadavaks interneti vahendusel.

Ülaltoodust lähtudes selgitan, et:

- käesoleva magistritöö koostamise ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste loomisega

seotud isiklikud autoriõigused kuuluvad minule kui magistritöö autorile ja magistritööga varalisi

õigusi käsutatakse vastavalt Eesti Kunstiakadeemias kehtivale korrale;

- kuivõrd repositooriumis avaldatud magistritööga on võimalik tutvuda piiramatul isikute

ringil, eeldan, et minu magistritööga tutvuja järgib seadusi, muid õigusaktide ja häid tavasid heas

usus, ausalt ja teiste isikute õigusi austavalt ning hoolivalt. Keelatud on käesoleva magistritöö ja

selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste kopeerimine, plagieerimine ning mistahes muu

autoriõigusi rikkuv kasutamine.

„ .... ” ......................................... 2017. a.

.................................................................

magistritöö autori nimi ja allkiri

Töö vastab magistritööle esitatud nõuetele :

„ .... ” ......................................... 2017.a.

.................................................................. magistritöö juhendaja allkiri, akadeemiline või

teaduskraad

3

Sisukord

Sissejuhatus ........................................................................................................................................ 4

1.Eelnev .............................................................................................................................................. 5

1.1 Reaalsustaju moondumine........................................................................................................ 5

1.2 Mälupiltidest ............................................................................................................................ 7

1.3 Mõttepiltide ja reaalsuse lahknemine ....................................................................................... 9

2. Moonutused mälus ....................................................................................................................... 11

2.1 Vormi otsingud ....................................................................................................................... 11

2.2Meenutamine ........................................................................................................................... 12

2.2.1Kohtade otsimine.............................................................................................................. 12

2.2.3 Kohtade Konstrueerimine ............................................................................................... 13

2.3 Protsess ................................................................................................................................... 14

2.4Võimalikke Tõlgendusi ........................................................................................................... 16

Kokkuvõte ........................................................................................................................................ 17

Kasutatud allikad .............................................................................................................................. 18

Abstract ............................................................................................................................................ 20

Lisad ................................................................................................................................................. 22

Eelnev looming ............................................................................................................................ 22

Projekti dokumentatsioon ............................................................................................................. 26

Curriculum Vitae .............................................................................................................................. 28

4

Sissejuhatus

Minu magistritöö loominguliseks projektiks on viiest maalist koosnev seeria pealkirjaga

"Moonutused mälus". Käesolev dokument on projekti problemaatikaga suhestuv ning selle

tausta avav ja selgitav viidetega varustatud tekst.

Loominguline projekt kujutab endast puhtalt mälu järgi maalitud vaateid minu kodulinnast,

Tartust. Eesmärgiks on anda edasi olukorda, kus pidevalt ühes (linna)ruumis elades ja

liikudes tekib aja jooksul erinevate mälestuste ja kogemuste kuhjumise mõjul ruumist

moonutatud mälupilt, mis hakkab vähehaaval reaalsust välja tõrjuma. Oma mälupilti ja

selles leiduvaid moonutusi läbi maali meediumi nähtavaks tehes ja objektiivse

ruumikujutisega kohakuti asetades, loodan vabaneda selle kummitavast mõjust ning

mõtestada enda reaalsuse tajumist.

Tekstiline osa jaguneb peamiselt kahte suuremasse peatükki. Esimeses kirjeldan praeguse

tööni jõudmise protsessi läbi oma varasemate tööde ja nende tõlgendamise, toetudes

sealjuures viiteliselt tuntud teooriatele, kirjandusele, filmidele ja muule, mis on mind antud

teemaga seoses inspireerinud. Teises osas kajastan praeguse magistritöö vormilist

lähtepunkti, rakendatud meetodeid, tööprotsessi, ning mõtestan isiklikku ja üldist konteksti

pakkudes välja võimalikke tõlgendusi.

Minu eesmärgiks pole uurida episoodiliste mälestuste semantilist mõju minu isiksusele,

vaid nendega kaasnenud visuaalsete mälupiltide põhjal taaskonstrueerida ruum, milles

viibides olen neid kogenud. Selle läbi tahan näha millist visuaalset infot oma isiksusest ja

mälust lähtuvalt ma samale reaalsele ruumile peale surun.

Loomingulise projekti dokumentatsioonis esitatud reprodutsioonidel on maaliseeria

"Moonutused mälus" 09. 05. 2017 seisuga veel lõpetamata kujul. Valmis pilte on võimalik

näha EKA TASE 2017 näitusel Noblessneri valukojas.

Kuna käesolev magistritöö on paljuski kogu mu varasema loomingu jätk, siis pean esmalt

vajalikuks anda põhjalik ülevaade, kuidas olen sama probleemiga varem tegelenud.

5

1.Eelnev

1.1 Reaalsustaju moondumine

Otseseks ajendiks mälupiltide ja reaalsustaju suhtega tegelemiseks sai ülikooli esimestel

aastatel avaldunud unehäire nimega uneparalüüs. Kõneall olev seisund, mida üldiselt

teatakse luupainaja nime all, sarnaneb tavalise halvatusega, kuid on ajutine, kestes mõnest

sekundist mõneteise minutini. Seda kogedes ärgatakse üles ja nähakse reaalset keskkonda

kus viibitakse, kuid ollakse võimetu end liigutama või rääkima. Enamasti kaasnevad

sellega tugevad hallutsinatsioonid, millele on halvatuse tõttu võimatu reageerida.

Hallutsinatsioonid segunevad reaalsusega sujuvalt üheks, tekitades sealjuures ka veidraid

füüsilisi aistinguid, nagu näiteks lämbumistunne, hõljumine, või suurel kiirusel läbi ruumi

liikumise tunne.1 Arvatavasti on uneparalüüs ka selgituseks enamusele lugudele, kus

inimesed kirjedavad näiteks kokkupuudet tulnukate, deemonite või muu sarnasega.2

Tegelikult ei viita miski, et tegemist oleks üleloomuliku kogemusega, vaid ergastatud

olekus ajus kerkivad esile kõige suvalisemad mälu-ja mõttepildid, mis halvatuse ning

abituse tunde tõttu on oma suunalt pigem õõvastavad.3

Füüsilisel kujul selgelt nähtavate ja tajutavate mõttepiltide sissetungimine reaalsusesse oli

esiteks hirmutav ning teiseks sundis enda jaoks ümber mõtestama une ja ärkveloleku

vahelist piiri. Kui varem olid need kaks seisundit minu jaoks üksteisest kindlalt lahus,

eraldatud lihtsalt ärkamise ja uinumise selge katkestusega, siis uneparalüüsi pideva

kogemise käigus hakkas reaalsus üha hapram ning küsitavam tunduma.

Sarnase teemaga on tegelenud prantsuse režissöör ja stsenarist Michel Gondry filmis "The

Science of sleep"4, mille peategelane on mingisuguse meditsiinilise konditsiooni tõttu

võimetu vahet tegema reaalse ja unenäo maailma vahel. Gondry visuaalne vormikeel on

helge ja mänguline. Kasutades stopp-kaader nukufilmi tehnikat kombineerituna tavalise

1 J.A. Cheyne. Sleep Paralysis and the Structure of Waking-Nightmare Hallucinations – Dreaming. 13 (3) (2003) lk 163–

179

https://www.researchgate.net/publication/226424495_Sleep_Paralysis_and_the_Structure_of_Waking-

Nightmare_Hallucinations (vaadatud 08.05.17)

2 J.A. Cheyne. Sleep Paralysis and the ... lk 164-168

3 J.A.Cheyne. Sleep Paralysis and the ... lk 164-168

4 The Science of Sleep - France 3 Cinéma, Rež. M. Gondry, prod. G. Bermann, (2006)

6

filmiga annab ta ülimalt edukalt edasi unenäolise kogemuse absurdsust ja ebaloogilisust.

Kõneall oleva filmi narratiiv muutub filmi käigus aina segasemaks, ning lõpuks on ka

vaatajal peaaegu võimatu aru saada, kas sündmused toimuvad peategelasega unes või

ilmsi.

Sarnasest unenäo ja reaalsuse piiride hägustumise teemast inspireerituna sündis 2013.

aastal Maaliosakonnas bakalaureuse lõputööna maaliseeria "Insomnia" (vt ill 1), millega

üritasin edasi anda reaalsustaju kadumist ja sellega kaasnevaid hirme ning ühtlasi lasta

vaatajal mingit aspekti sellest kogemusest ise läbi elada. Selleks mängisin paljuski vaataja

enda alateadlike mälupiltidega, kasutades tüüpilisi õudusfilmile omaseid võtteid:

dramaatiline, kohati alt üles suunatud valgus, vaevalt tajutavad poolvarjatud näod ja

viirastuslikeks muudetud inimfiguurid. Objektiivselt vaadatuna oli tegemist lihtsalt veidras

valgusseades teostatud figuratiivse maaliga mis ei kujutanud iseenesest midagi õudset.

Oletatava õõvastavuse efekti lõid vaataja enda instinktiivsed hirmud ja harjumuspärased

mälestused filmikunstist.

Seega piir, mille olin meelevaldselt ning liialt lihtsustades tõmmanud, oli eksisteerinud

pigem puhta mõttemaailma ja reaalsuse vahel. Magamine ja ärkvelolek on siiski

füsioloogiliselt eristatavad staadiumid ning minul esinenud uneparalüüs üsna harv

patoloogiline nähtus, mis võimaldas lihtsalt näha nende kahe segunemist teravamal kujul

kui muidu tajuda võib. Lähtudes Bergsoni teooriast, on välise maailma tajumine enamjaolt

läbi põimunud enda isiklikest mälestustest ja kogemustest ning toimub suures osas nende

kahe seguna. Vastavalt keskkonna võimele või võimetusele tekitada uusi aistinguid,

muutub domineerivamaks üks või teine.5 Selles valguses vaadatuna võib väita, et tegelikult

pole ka reaalsus midagi nii vahetut ja mõttepiltidest puhast kui endale varasemalt ette

kujutasin.

5 H.Bergson. Aine ja mälu. Essee keha ja vaimu vahekorrast. Ilmamaa (2007)[1939] lk 62-63

7

1.2 Mälupiltidest

Jätkates mingis mõttes sarnase, reaalsuse ja kujutluse omavahelise suhte mõtestamise

temaatikaga, keskendusin magistriõpingute alguses unenägude kui puhaste mõttepiltide

kujutamisele. Kuigi unenäolisus ise on ülimalt äraleierdatud ja ammendunud teema ning

ainuüksi selle mainimine tekitab arvatavasti enamuses kerget mentaalset okserefleksi,

tundus see sellegipoolest sobiv materjal uurimaks puhtaid mõttepilte, kuhu reaalsus enam

midagi uut juurde ei lisa, kuna une seisundis on mälu tajudest äralõigatud.6

Arvatavasti sai määravaks tõukeks Eik Hermanni filosoofia loengus essee teemaks

sattunud "Sõnalisus ja mittesõnalisus", mille kirjutamise jooksul kujunes ähmane arusaam,

et unenäod võiksid olla sisemine loomulik keel, milles avaldub kuidas ma alateadlikult

mõtlen ja maailma jaotan. Lootsin, et maalimise käigus enda unenäo pilte nähtavale tuues,

õpin migil viisil nende sümboolikat või loogikat dekodeerima ning selle kaudu näen nende

mõju ärkvel-elule. Muidugi ei saa siinkohal jätta märkamata ilmselgeid mõjutusi

Freudistliku psühhoanalüüsi ning mõnede sürrealismi vormidega, mis tegelesid täpselt

samuti alateadvusest ja unenägudest pärit sümbolite lahendamisega.

Valisin kujutamiseks lapsena sageli nähtud õudusunenäod, kuna need olid tugevalt mällu

sööbinud ja tekitasid oma korduvuses mulje, et võiksid olla mingil moel tähenduslikud.

Kasutasin täpselt samasuguseid maalitehnilisi võtteid, nagu eespool mainitud maaliseerias

"Insomnia", kuna selline vormikeel esiteks sarnanes nähtud unenägude visuaalse poolega

ja teiseks tundus seetõttu sobilik edasi andmaks hirmu, mis ka mind ennast neid nähes

valdas (vt ill 2). Kuigi valminud maalid olid kujunditelt ootamatud ja efektselt veidrad, jäi

mulle sellegipoolest tunne, et need mõjusid pigem pelgalt unenägude illustratsioonidena,

avamata midagi sügavamat minu sisemise pildikeele kohta üldisemalt. Ilmselgelt oli ka

lähenemise meetod erakordselt vale, kuna tahtes varjata enda tehnilist oskamatust,

maalisin need lavastatud fotomaterjali abi kasutades, mitte otse peast, nii nagu ma neid

mäletasin. Eemaldumine enda mälupildist ei lubanud ka mingeid tõlgendusi või loogikat

leida, sest kujutatu polnud enam päriselt nähtud unenägu, vaid lihtsalt sarnast narratiivi ja

objekte/subjekte kasutades konstrueeritud pilt.

6 H. Bergson. Aine ja mälu. lk 169

8

Kummalisel kombel oli see läbikukkunud ettevõtmine siiski selles mõttes edukas, et

esialgne mälestuspilt kaotas tuntavalt oma müstilist mõju. Arvatavasti maalil

üksikasjalikult kõike läbi töötades, lisades sinna juurde uusi erinevaid taju aspekte,

tekitasin tugevama mälupildi, mis peas eelnevalt eksisteerivat pilti varjutas. Kaasa aitavaks

mõjuks võib ka oletada seda, et fotolavastuste puhul kasutasin modellina ennast,

samastades ennast seeläbi unenäos esinevate tegelastega ja selle kaudu hirmu nende ees

vähendades. Tulemust analüüsides sai mulle selgeks, et mälu ja reaalsuse suhe võib olla

kaht pidi toimiv. Ka kõige enam kinnistunud mälupiltid pole puutumatud ja paratamatud,

vaid oleviku kogemusega sidumine saab neile siiski mõju avaldada.

Seda on tõestanud ka psühholoogilised uurimused, et mälestused pole midagi kindlat ja

püsivat ning võivad ainuüksi meenutamise käigus moonduda, eriti kui selleks kasutatakse

näiteks keelelisi struktuure, mille käigus lisandub sinna narratiivi lisamise ja sõnade mõju

tõttu sageli detaile, mida päriselt ei kogetud7.

See on ka põhjus, miks ma käesolevas magistritöös eelistan keskenduda puhtalt visuaalse

mälu ning ruumikogemuse mõjule ning ei taha tegeleda episoodiliste mälestuste

semantilise poolega, kuna annaksin neile hinnanguid ja tõlgendusi praegusest

perspektiivist, ajades segamini põhjuse ja tagajärje. Lihtne näide sellest on isiksuse

minapildi kujunemine mille käigus toimub samamoodi, pidev olevikuliselt vaatepunktilt

enda mineviku mälestuste tähenduse muutmine ning nende korrigeerimine, et need

sobiksid paremini olevikuga.8 Kuid kui see pole mingil põhjusel enam võimalik, hakatakse

tajuma reaalsusest võõristust, mis näiteks on tihti vaimuhaigetel süveneva haiguse

esimeseks märgiks9.

7 E. Loftus (1974). Reconstruction of automobile destruction – Example of interaction between language

and memory. Journal of Verbal Learning and Verbal Behavior. 13 (5): 585–589

https://webfiles.uci.edu/eloftus/LoftusPalmer74.pdf (04.05.17)

8 S. B. Klein, S. Nichols. Memory and the Sense of Personal Identity

http://dingo.sbs.arizona.edu/~snichols/Papers/MemoryandSenseofPersonalIdentity.pdf (09.05.17)

9 H.Bergson. Aine ja mälu. lk 170

9

1.3 Mõttepiltide ja reaalsuse lahknemine

Just võõristus või kummastus tunde lahkamise kaudu jätkasin enda seniseid otsinguid,

nähes selles võimalust olukorraks, kus mõttepilt ja reaalsus lahknevad ning justkui ei sobi

omavahel enam kokku. Kummastuse efekti on analüüsinud Sigmund Freud samanimelises

essees "The Uncanny" Lahates selle sõna lingvistilist tausta, jõuab ta järeldusele, et

nähtuse tekitab miski, mis ei ole lihtsalt hirmutav, vaid on tuttavlik ja võõras

samaaegselt.10

Samuti mängib selles oma osa deja vu või korduse tunne11

.

Ajendiks selle nähtusega tegelemisel sai periood, kus mentaalse madalseisu tõttu muutus

mu olemine sisutühjaks ning sageli oli ainsaks päeva meenutatavaks sündmuseks toidupoe

külastus. Kadus täielikult arusaam ajalisest mõõtmest, kuna kõik päevad tundusid

üksteisega äravahetamiseni sarnased. Sattudes lõputuna näivasse korduse ringi hakkasin

tajuma välismaailma kuidagi kummastavana. Selle olukorra otsese väljendusena sündis

eneseiroonilise pealkirjaga seeria "Kasutu", millel kujutasin enda igapäevase toiduallika,

tuntud poeketi Prisma vaateid. See motiiv tundus teema väljenduseks ülimalt hästi sobivat,

evides esiteks aktuaalset isklikku seost ning teiseks, kujutavad suurte poekettide kauplused

endast ruume, mis on sõltumata paiknemisest erinevates linnades alati peaaegu

äravahetamiseni ühesugused, üksteise koopiad, rõhutades sellega korduse ja

väljapääsmatuse efekti. Maaliprotsess sai alguse pigem intuitiivsest ja emotsionaalsest

lähenemisest, omamoodi terapeutilise katsena enda seisund läbi huumori ümber mõtestada.

Kuid hiljem tulemust põhjalikumalt analüüsides ilmnes, et olin pool kogemata loonud uusi

seoseid, mis mu senist teemakäsitlust edasi aitasid viia

Valides kujutamise objektiks supermarketi, olin lootnud kummastuse efekti tekitada läbi

"mittekoha", langedes selle petliku korduvuse lõksu. Prantsuse antropoloog Marc Augé12

teeoriast lähtuvalt on mittekohad võrreldes päris kohtadega alad, mida ei saa seostada

identiteedi, suhete ega ajalooga. Kuigi koha ja mittekoha määramine on sügavalt indiviidi

10

S. Freud. The uncanny. [1919]

http://www.english.upenn.edu/~cavitch/pdf-library/Freud_Uncanny.pdf (vaadatud 10.05.17)

11 N. Royle. The Uncanny. Manchester University Press, (2003) lk 172-187

12 M. Augé. Kohad ja mittekohad. Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse. TLÜ Kirjastus, Tallinn

(2012)[1992]

10

põhine, loetleb ta mittekohtade näidetena supermarketeid, lennujaamu, kiirteid ja muid

sarnaseid alasi, mil puudub võime inimestes tähendust luua.

Vaevalt tajub keegi poekettide üle riigi leiduvaid identseid hooneid ja interjööre

võõristavana. Seega korduvuse element ei mängi mittekohtade puhul selle nähtuse

esinemises mingit rolli. Kui aga kuskil kauges riigis ilmuks mu kodutänav täiesti

identsena, tajuksin seda ülimalt kummastavana, kuna sisseharjunud mälupiltide põhjal on

mul teatavad ootused reaalsusele. Eelkõige tajuksin kummastust juba selle tõttu, et mul

oleks mälestuspilt mujale liikumisest, mis reaalsusega dissonantsi satuks, aga teiseks ka

seepärast, et antropoloogiliste kohtadega on seotud minu identiteet, ajalugu ja suhted.

Lühidalt öeldes, teistsugused mälestuste süsteemid kui mittekohtade puhul, mida nende

tajumisel rakendan. Kummastus tundes tuleb selgelt nähtavale, kuidas

harjumusest/kogemusest tekkinud mälupildid eelnevad reaalsusele, omades selle osas

teatavaid ootusi13

. Ning kui need ei saa reaalsuselt kinnitust, tekib kahe vahele lõhe. Seega

võib arvata, et võõristuse mu töödel tekitas see, et olin maalidelt eemaldanud inimesed, kes

on muidu selle keskkonna loomulik osa, ning reaalsuses tavaliselt liig eredalt valgustatud

poe interjööri pimedusse matnud, eirates nende võtetega ootuspärast mälupilti ühest

supermarketist. (vt ill 3)

Kummastustunde analüüsimisega nähtavaks saanud probleem, kuidas mälestus eelneb

tajule, tekitas minus küsimuse, kas näen enda igapäevast elukeskkonda üldse enam läbi

vahetu taju, või katan selle juba eelnevalt harjumuspärase mälupildiga, mis lihtsalt

reaalsuselt pidevalt kinnitust saab. Ning kui see nii on, siis milline see pilt oleks? Tekkis

huvi see mälupilt maali meediumi abil nähtavale tuua, seda analüüsida ja reaalsusega

kõrvutades mõtestada, kui palju moonutab mu isiklik mälu minu visuaalset maailmataju.

See sai käesoleva magistritöö, "Moonutused mälus" lähtekohaks.

13

Di Luca, M. and Rhodes, D. Optimal Perceived Timing: Integrating Sensory Information

with Dynamically Updated Expectations. Sci. Rep. 6, 28563; doi: 10.1038/srep28563 (2016)

11

2. Moonutused mälus

2.1 Vormi otsingud

Otsustasin seega nähtavale tuua isikliku mälupildi oma kodulinnast Tartust, kus viibides

on mul sageli mulje, et kuhjuva mälestuste koorma tõttu on üha võimatum seda vahetult

kogeda, tekitades tunde nagu liiguksin justkui paralleelmaailmas, mille moodustavad ainult

ootuspärased mälupildid. Mõistsin, et ainuüksi mälupildi kujutamisest selle idee

edasiandmiseks ei piisa, kuna see võiks paista lihtsalt veidra interpretatsioonina reaalsest

keskkonnast, seega pidin kuidagi kaasama ka objektiivse kujundi või reaalsuse tasandi, et

tekitada nihe.

Selleks sobilikku vormi otsides katsetasin 2016. aasta kevadel projektiga, mis eemaldus

osaliselt klassikalise maali meediumist. Mõtestades mälupilte, kui ebamateriaalseid jälgi

ruumist, mis sinna tagasi projitseeruvad, ning selle tajumist segavad, tahtsin ka oma töös

vabastada mälukujutise selle materiaalsusest ja rõhutada selle hallutsinatsioonilist aspekti.

Selleks maalisin umbes 4x5 sentimeetristele klaastahvlitele slaide, mis kujutasid mälust

tuletatud vaateid linnaruumist. (vt ill 4) Need olid mõeldud paigutamiseks iseehitatud

slaidiprojektoritesse, mis pimendatud galerii ruumis käivituksid ükshaaval, siis kui

vaatajad vastava liikumisanduri ette satuvad ning kustuksid, kui nende eest lahkuvad. Idee

oli mõeldud otsese väljendusena, kuidas ruumis liikudes mälupildid kerkivad, kattes

reaalsust, ning edasi minnes uuesti hääbuvad, kuuludes justkui kindlate ruumipunktidega

kokku.

Lõplikult valmis see projekt kunagi ei saanudki, kuna tajusin ühel hetkel, et see on antud

idee osas otseselt illustratiivne või liiga triviaalselt selle mehaanikat jäljendav. Peale selle

muutus küsitavaks seos projektsiooni ja selle all asuva kohaga, kui seda kõike galerii

pinnal ja mitte esialgses keskkonnas esitada. Isegi kui oleks olnud võimalik seda originaal

keskkonnas teostada, oleks sellegipoolest juhtunud pigem vastupidine olukord, kus reaalne

esiteks eelneb ajaliselt mälupildile, ja teiseks moonutab projektsiooni.

Maal kui objekt evib küll materiaalsed omadusi, kuid seal olevat kujutist ei tajuta üldjuhul

füüsilise objektina, vaid selle kujutisena. Seega oli kogu eelnev mõttekäik selles vallas

kasutu, ja otsustasin olukorra lahendada puhtalt maalitehniliste võtetega. Selleks, et

mälupildi segavat mõju esile tõsta, otsustasin muuta harjumuspärast arusaama nende kahe

vahelisest hierarhiast, tehes mälupildi hoopis domineerivamaks ja usutavamaks kujutiseks,

12

rõhutades seda läbi peaaegu olematu pastoossusse ja fotolikult sileda pinna. Töö lõppfaasis

peale laseeritav objektiivne kujutis samast kohast on planeeritud veel õrnema ning

läbipaistvamana, eesmärgiga tunduda neist kahest ebareaalsem. Tüüpiliselt on

läbipaistvust kasutatud nii maalis kui filmikunstis kummituste kujutamiseks. Nende

nägemise akt ise, laiemalt vaadelduna, seab kahtluse alla objektiivse reaalsuse tajumise kui

sellise ning tekitab küsimuse inimese taju võimekuse piiridest. Kuivõrd objektide värv on

pidevalt muutuv, seega raskesti mäluga hoomatav, ning otseses seoses nende matriaalsete

omadustega, otsustasin piirduda endale omase, peaaegu monokroomse maalilaadiga.

2.2Meenutamine

2.2.1Kohtade otsimine

Sätestanud endajaoks lähtekohad vormiks, alustasin visandite tootmise protsessi. Kuna

pideva läbijalutamise tõttu on Tartu linnaruum mulle enamjaolt tuttav, pidin seadma

mingisugused piirangud või leidma algimpulsi millelt lähtudes meenutamise objekte

valida. Tahtsin tekitada vaadete valikul mõningat juhuslikkust ja vabastada end sel teel

vastutusest nende valimisel, et välistada kujutatavate kohtade eriline isiklik tähenduslikkus

või nendes viibimise sagedus, mille tõttu just need esimesena meenuksid. Ühtlasi tahtsin

selle võttega vältida suundumust kalduda meenutama kollektiivse mälu kaudu kinnistunud

ning ikooniliseks muutunud vaateid. Kõige eredama näitena sellest võib tuua Tartu

Ülikooli, millest leidub hulgaliselt erinevaid teoseid, mis peaaegu alati kujutavad seda

täpselt ühe ja sama rakursi alt, ning mis on seetõttu tugevalt mällu sööbinud.

Juhuslikkuse tekitamiseks kaalusin erinevaid valikuid, sealhulgas mängunoolte viskamist

linnakaardi pihta, kuid täielikult juhust usaldades oleks tekkinud oht, et sattunud kohaga

on seotud liiga vähe mälestusi ja kujunenud mälupilt sellest liiga lage. Selleks, et dilemma

lahendada teemale kohasemalt, tundus sobilik otsida välja kunagi ammu mingil muul

eesmärgil teostatud abstraktsed akvarelli visandid, mis olid maalitud automatistlikult ning

millega ma polnud püüdnud midagi otseselt kujutada (vt ill 4). Hakkasin nendelt otsima

kujundeid, mis meenutaksid mulle tuttavaid vaateid või kohti. Psühholoogias on kasutanud

sarnast võtet Rorschach tindiplekkide testi näol, määramaks inimese vaimset tervist14

.

14

https://et.wikipedia.org/wiki/Rorschachi_test (vaadatud 08.05.17)

13

Osaliselt sarnase teemaga tegeles mõned aastad tagasi oma lõputöös Ede Raadik, otsides

põllukividest inimese näo kujutisi15

. Antud nähtuse nimi on pareidoolia, mis kujutab

endast inimestes instinktiivselt juurdunud kalduvust näha kõiges inimeste näo kujutisi,

kuna evolutsiooniliselt on see olnud arvatavasti ülimalt kasulik mehhanism vaenlase

tuvastamiseks ning ellujäämiseks. Sarnase protsessi veidrat ja tagurlikku vormi võib näha

google unepildi generaatoris16

, kus arvuti tunneb ära kujutistes mingeid mustreid mida seal

ei ole, joonistades sinna peale internetis, (mingismõttes küberneetilises kollektiivses

mälus) leiduvatest loomapiltidest pärit motiive. Minu huviks oli visuaalsest mürast leida

tuttavaid linnavaateid, mis pole otseselt nii sissejuurdunud kalduvus kui nägude leidmine,

kuid siiski võimalik. Sarnast protsessi on täheldanud ka oma märkmetes Leonardo da

Vinci, kes nägi sellest võimalust uute, spontaansete ideede genereerimiseks.17

Muidugi ei

saa väita, et sellisel moel lähenemine oleks juhuse tekitamisel eriliselt objektiivne, kuid

sellegipoolest kehtestas see mingisugused piirangud, kuna pidin siiski lähtuma

konkreetsest nähtavast infost ja ei saanud täiesti meelevaldselt suruda sinna peale suvalisi

mälupilte.

Sageli sai määravaks mingi koha äratundmisel mõni labane pisidetail, näiteks Tartu Milli

hoone puhul lihtsalt ühesugune viljahoidlate rütm ja paar värvilaiku, mis meenutasid

majale suunatud eredaid prožektoreid. Emajõe Ärikeskuse puhul aga ainult maja

fassaadiga sarnaselt kaarduv üksik joon. Kuigi mul pole nende kohtadega mingit erilist

isiklikku seost, tajun neid arvatavasti eelkõige nende massiivsuse tõttu linnaruumis

maamärkidena, mille järgi alateadlikult orienteerun. Ülejäänud kahe vaate puhul võib

leidmise mõjutuseks lugeda nii tugevad isiklikud mälestused kui nende ilmumise

sageduse, kuna asuvad trajektooril mida mööda sageli liigun.

2.2.3 Kohtade Konstrueerimine

Visandite valik sai tehtud puhtalt selle põhjal, mis kohad mulle esimesena ilmusid.

Puhastasin kujutisi abstraktsest visuaalsest mürast. visandeid digitaalselt töödeldes, et koht

15

(E. Raadik. Mina ja minu kujuteldavad sõbrad = Me and my imaginary friends. EKA graafika MA, 2015)

16 http://googleresearch.blogspot.co.uk/2015/07/deepdream-code-example-for-visualizing.html ( vaadatud

08.05.17)

17 E. Mccurdy. Leonardo Da Vinci S Note-Books Arranged and Rendered Into English. New York, Empire

State Book Company (1923) lk 173

14

enda jaoks enamvähem ära markeerida. Et mitte liialt visandil leitud vaatesse kinni jääda,

hakkasin joonistama enda arusaama või kogemuse põhjal leitud kohast ja selle ümbrusest

kaarte. Sellega tekitasin vabaduse leida huvitavam ja mitmeplaanilisem kadreering (vt ill

6). Samas leidus ühel abstraktsel visandil nii selge ja hea kompositsiooniga vaade

annelinna magalarajoonist, et raske oli selle otsest ülevõtmist vältida. Kogu kaardistamise

protsessiga meenus kuidas väiksena pidevalt sõja või peituse mängu tarbeks täpselt

samamoodi enda toas istudes mälu järgi oma koduümbrust kaardistasin, et seda mängu

käigus edukamalt kasutada.

Liikudes üldisemalt detailsemale, üritasin meelde tuletada iga hoonet eraldi. Tegevus

sarnanes omamoodi visualiseeriva meditatsiooniga, kus esiteks lasin peast läbi käia kõik

selle kohaga seonduvad mälestused ning seejärel kujutasin elavalt ette seal viibimist ja

liikumist. Pseudoteadlased väidavad, et on ka võimalik "kaug-vaatlus", mida harrastades

saavad inimesed kehavälise kogemuse kaudu rännata puht mentaalselt mujal asuvatesse

kohtadesse, et neid vaadelda, mis pole aga siiani ühtegi teaduslikku kinnitust leidnud18

.

Visandeid tehes tekkis huvitav tagasisideahel. Kui ma polnud oma mälupildis kindel

joonistasin ikkagi selle lihtsalt katseks välja ning seda paberil realiseerunud kujul nähes

sain aimu, kas see tundub tuttavana või mitte.

Tuletanud meelde hoonete paiknemise ja nende eripärad ning detailid, mängisin viimases

visandamise perioodis lihtsalt läbi erinevaid kadreerimis võimalusi. Leidnud

kompositsiooniliselt huvitavamad vaated siirdusin maalimise juurde.

2.3 Protsess

Maalides lähtusin visandi protsessis meelde tuletatud infost ja kadreeringutest.

Teadvustasin, et kindlasti toimuvad mälupiltides kerged muutused, kuna kujutamise

põhitõdesid omandanud inimesena on mulle tavalisest selgemad perspektiivi ja valguse

ning varju langemise ja kompositsiooni põhimõtted, mida pooleldi alateadlikult ning

tahtmatult rakendan. Need korrigeerisid mälupilti maalimise käigus millekski usutavamaks

ja ühtlasemaks, kui see peas esialgu oli, kuid see oli paratamatu, sest näiteks kubistlik

kujutamine oleks läinud töö üldise suunaga vastuolusse. Teiseks avaldasid arvatavasti ka

mõju visandid, nii meenutamise kui konstrueerimise etapis. Alad, mida ei suutnud

18

R. Wiseman, J. Milton. Experiment One of the SAIC Remote Viewing Program: A critical reevaluation.

http://www.richardwiseman.com/resources/SAICcrit.pdf (09.05.17)

15

meenutada on pimedusse mattunud, selle asemel et olla katmata lõuendi pind. Valge pind

oleks üldisest foonist liialt esilekerkiv, tuletades end pidevalt meelde, kuid minu loogika

järgi ei tuleta ununenud asjad end ise kuigi sageli meelde, vaid asuvadki justkui varjus.

Üleüldiselt töötasin pigem tumedate pindadega, nähes selles endajaoks loogilist seost ka

silmad kinni meenutamise protsessiga, kus enne piltide meenumist on lihsalt pimedus.

Maalimise käigus tekkis idee isiklikku arusaamist linnaruumist kaardistada ka üldisemalt,

mitte piirduda ainult fikseeritud vaadetega, väljendades sellega mälu- või mõttepildi

hallutsinatsioonilist mitmetahulisust. Sellest tulenevalt on ka ühel tööl kujutatud

ümbrusesse sulanduv aerofotolik vaade samast ümbrusest ning viimane töö seerias

kujutabki mentaalset linnakaarti.

Siiski on palju detaile läinud kaduma. Tulemuseks on veidralt tühi või lihtsustatud maailm

millest järeldan, et minu mälupilt ruumist, mida arvasin hästi teadvat. on palju

ebatäielikum.

Lõppstaadiumis, milleni ma veel antud töö kirjutamise hetkel jõudnud pole, kannan

maalidele õhukese läbipaistva pintslijoonistusena reaalse vaade samast kohast. Et välistada

subjektiivsest nägemisest ja kujutamisest tekkivaid vigu, teen seda fotokujutise ja

projektori abiga.

16

2.4Võimalikke Tõlgendusi

Maaliseeriat "Moonutused mälus" võib vaadelda kui (linna)maastikumaali. Selline

maaližanr saavutas oma hiilgeaja 19nda ja 20nda sajandi vahetusel, ning nagu ka

käesolevas töös, tegeles see inimese ja teda ümbritseva keskkonna suhte mõtestamisega,

tehes seda erinevatelt tasandtitelt. Inimtühi ja lage keskkond, milles peamiseks tegelasteks

on valgus ja arhitektuur, lubavad töö visuaalses väljenduses näha mõningaid paraleele

metafüüsilise maaliga, kuid siiski puuduvad sellele omased sümbolismi elemendid

Kujutatud ruumi äratundmine pole eesmärk omaette, kuid selle juhtumisel lisanduvad

tahtmatult ruumiga seotud nii isiklikud kui ühiskondlikud ja poliitilised või poeetilised

seosed. Näitena võib tuua võidusilda kujutava töö, mis asetsedes külg-külje kõrval emajõe

ärikeskusega, Tartu esimese kõrghoonega, on justtkui kahe vastanduva poliitilise režiimi

monumendid.

Vaatajale ilmuv samaaegne topeltkujutis tekitab dilemma, kumba uskuda, kuna nende

kahevaheline tüüpiline hierarhia on läbi maalitehniliste vahendite nihestatud.

Moonutustega mälupilt on raskepärasem ja domineerivam ning tundub läbimaalituse tõttu

realistlikum, samalajal kui adekvaatne kujutis ruumist on õrn peale laseeritud

pintslijoonistus, ja selle võrra justkui ebareaalsem või ebamateriaalsem. Laiemas

kontekstis vaadelduna, arvestades praegust pildipõhist ühiskonda, kus inimesed oma

argipäeva elu fotodega lavastavad, muutub ka fotoliku kujutise väärtus objektiivse

reaalsuse edastajana kahtlaseks.

Minu reaalsuse tajumist segab minu mälupilt, kuid vaatajat segab täiesti selgelt minu

mälupilti nägemast sellega kõrvutuv reaalsuse kujutis. Sellega tõstatan inimpsühholoogiast

tulenevad probleemid vahetu keskkonna visuaalsel tajumisel.

17

Kokkuvõte

Magistritöös "Moonutused mälus" seadsin eesmärgiks kujutada olukorda, kus isiklikest

mälestustest kokku kombineeritud moondunud mälupilt eelneb reaalsele ruumikogemusele

ning mõjutab selle tajumist. Lähtudes selle nähtuse isiklikust loomusest valisin

konkreetseks uurimisobjektiks oma kodulinna Tartu.

Seletamaks antud teemaga tegelemise huvi, kirjeldasin, kuidas uneparalüüsi kogemus

moonutas mu senist arusaama reaalsuse ja mõttepiltide vahelisest suhtest. Uurides seda

edasi läbi senise loomingu analüüsi ja pshühholoogiliste teooriate, jõudsin arusaamale,

kuidas harjumuspärases keskkonnas eelneb mõttepilt reaalsusele. Sellest arusaamast sai

käesoleva töö lähtekoht.

Mõtestasin kuidas antud olukorda kujutada ning erinevate katsetuste tulemusena sätestasin

enda jaoks lähtepunktid vormile. Tahtes luua meenutamisobjektide valimisel juhuslikkust,

et vältida ikooniliste või enda jaoks tüüpiliste kohtade kujutamist, kasutasin ära pareidoolia

fenomeni. Jätkasin protsessi läbi meditatiivse meenutamise ja visandamise, tekitades

sellega tagasiside-ahela, et esile kutsuda võimalikult täpne mälupilt.

Tuues loomingulise projekti kaudu nähtavale mälupildid, ja asetades need kohakuti

objektiivse kujutisega samast ruumist, muudan läbi maalilaadi tagurpidiseks nende

tavapärase hierarhia. Eesmärgiks on väljendada dilemmat või kõhklust, mis valdab mind

ennast seoses visuaalse reaalsustajuga.

18

Kasutatud allikad

J.A. Cheyne. Sleep Paralysis and the Structure of Waking-Nightmare Hallucinations –

Dreaming. 13 (3) (2003)

https://www.researchgate.net/publication/226424495_Sleep_Paralysis_and_the_Structure_

of_Waking-Nightmare_Hallucinations (vaadatud 08.05.17)

The Science of Sleep - France 3 Cinéma, Rež. M. Gondry, prod. G. Bermann, (2006)

H.Bergson. Aine ja mälu. Essee keha ja vaimu vahekorrast. Ilmamaa (2007)[1896]

E. Loftus (1974). Reconstruction of automobile destruction – Example of interaction

between language and memory. Journal of Verbal Learning and Verbal Behavior. 13 (5):

585–589

https://webfiles.uci.edu/eloftus/LoftusPalmer74.pdf (vaadatud 04.05.17)

S. B. Klein, S. Nichols. Memory and the Sense of Personal Identity

http://dingo.sbs.arizona.edu/~snichols/Papers/MemoryandSenseofPersonalIdentity.pdf

(vaadatud 09.05.17)

S. Freud. The uncanny. [1919]

http://www.english.upenn.edu/~cavitch/pdf-library/Freud_Uncanny.pdf (vaadatud

10.05.17)

N. Royle. The Uncanny. Manchester University Press, (2003)

M. Augé. Kohad ja mittekohad. Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse. TLÜ

Kirjastus, Tallinn (2012)[1992]

https://et.wikipedia.org/wiki/Rorschachi_test (vaadatud 08.05.17)

http://googleresearch.blogspot.co.uk/2015/07/deepdream-code-example-for-

visualizing.html ( vaadatud 08.05.17)

E. Mccurdy. Leonardo Da Vinci S Note-Books Arranged and Rendered Into English.

Empire State Book Company, New York (1923)

https://archive.org/stream/leonardodavincis007918mbp#page/n209/mode/2up/search/lands

capes (vaadatud 08.05.17)

19

R. Wiseman, J. Milton. Experiment One of the SAIC Remote Viewing Program: A critical

reevaluation.

http://www.richardwiseman.com/resources/SAICcrit.pdf (vaadatud 09.05.17)

E. Raadik. Mina ja minu kujuteldavad sõbrad = Me and my imaginary friends. EKA

graafika MA, 2015

20

Abstract

My master’s thesis is an oil painting series titled as "Distortions in Memory" which is

accompanied by the current essay.

The practical part of the project consists of five oil paintings which depict my mental

images of my hometown, Tartu. The scenes are constructed purely from memory. I

juxtapose a mental image formed by my personal memories and experiences with an

objective representation of space. My aim is to convey a state in which an existing mental

image is actively distorting the direct observation and experience of the environment.

My essay can be broken down into two major parts. The first one analyses the problem of

connection between reality and mental images by contrasting it with my previous work. I

consider the encountered problems and involve numerous psychophysiological theories

which provided inspiration and laid the groundwork for further process and investigation.

The second part of the essay describes the process and the creation of the painting series

in detail. I question and explain the particular choices in form, give context and provide

possible interpretations.

In the first chapter I explain the first impulse which made me investigate the connection

between mental images and reality. I came upon the problem by experiencing sleep

paralysis and the accompanying hallucinations. It quickly became the main theme in my

practice and made me realize that perception is never objective or free from the biases

created by previous experiences and memories. I describe the process and ideas behind my

series “Insomnia” which was my bachelor’s thesis project and my first major work dealing

with the aforementioned ideas and problems.

In the second chapter I describe how I was exploring the concept of purely mental images

by painting my recurring dreams. By doing this I hoped to gain some understanding of

how they impacted my sense of reality. Albeit because of certain methodological errors

this attempt failed, I understood that memories and reality are in a deep and ever-changing

relationship.

21

The third chapter describes Sigmund Freud’s concept of uncanny and my personal relation

to it. I came to an understanding that in a usual everyday environment mental images are

experienced before reality and becoming aware of this process creates a certain feeling of

dissonance and uneasiness. I wished to explore these ideas further and they became the

starting points of the current thesis.

The second part of the essay begins by describing my search for the form and the medium

which would convey my intended experience. I quickly realized that I needed to involve

realistic imagery and started working with projections. The various experiments failed and

by turning back to painting I found the solution. By interchanging the natural intensity of

mental and realistic images I was able to represent the state of dissonance and internal

conflict.

I needed to determine how to choose the viewpoints I was about to depict. I wanted the

process to involve a certain amount of randomness and objectivity but also refrain myself

from painting the usual landmark locations of my hometown. I started the process by

working with very abstract watercolor paintings and trying to recognize familiar places in

a completely random arrangement of shapes. I was using a psychological phenomenon

called pareidolia in which the mind finds familiar patterns where there are none. Usually

one starts seeing emerging faces in the seeming randomness but I was able to guide the

process and focus the mind on recognizing familiar places instead.

I chose the viewpoints as soon as I unconsciously recalled the familiar places and

abstained from making any biased selections. After determining a single location to be

painted from memory, I started a more conscious recalling process during which I created

memory maps and detailed sketches of the environment. It was a feedback-loop made for

the clarification and creation of a coherent mental image.

During the painting process I realized, that I had forgotten a lot of details and thus my

mental picture was quite fragmented. I contrasted the incomplete but also the more

painterly developed image that was created from memory with the delicate and transparent

drawing of the objective image. My aim was to recreate the same kind of feeling of

hesitation or dilemma in the viewer as I experience myself during the process of visual

perception.

22

Lisad

Eelnev looming

Illustratsioon 1

Maaliosakonna lõputööde näitus TartuKunstimuuseumis. Maaliseeria "Insomnia", 2013

23

Illustratsioon 2

"Õudusunenägu" Õli lõuendil, 90x120 cm, 2013

24

Illustratsioon 3

"Kasutu" õli lõuendil 100x135 cm, 2014

Illustratsioon 4

Õlivärv klaasil (slaidi projektsioon), 4x5 cm, 2016

25

Illustratsioon 5

Abstraktne visand akvarell 2014

Illustratsioon 6

Kaardi ja detailide visandi näide.

26

Projekti dokumentatsioon

Seisuga 09.05.2017 veel lõpetamata kujul.

Vaade I, õli lõuendil, 120x180 cm, 2017

Vaade II, õli lõuendil, 120x180 cm, 2017

27

Vaade III, õli lõuendil, 120x180 cm, 2017

Vaade IV, õli lõuendil, 120x180 cm, 2017

28

Curriculum Vitae

Indrek Aavik

Sündinud 1990, Tartus

indrk.aavik@gmail.com

http://indrekaavik.wixsite.com/indrekaavik

Haridus

2013 -... Eesti Kunstiakadeemia, vabade kunstide teaduskond, maal MA

2010 - 2013 Tartu Ülikool, filosoofia teaduskond, maalikunst BA

Osalenud näitustel

2016 "Muutuv tartu neljas vaates" Tartu Kunstimuuseum

2016 "Muutuv ja muutumatu" Pärnu Uue Kunsti Muuseum

2015 "Noore kunsti näitus“ Tartu Loomemajanduskeskus

2015 "Loading..100%" Tartu Kunstimaja

2014 “Tartu kunstnike aastalõpu näitus”, Tartu Kunstimaja

2014 „Books“ Hobusepea Galerii

2013 „Noorkunsti näitus“ Tartu Loomemajandus Keskus

2013 “Tartu kunstnike aastalõpu näitus”, Tartu Kunstimaja

2013 „Tartu Ülikooli maalikunsti eriala lõputööde näitus“ Tartu Kunstimuuseum

2011 „MAALI JUULI TOOMAS” Tartu Ülikooli Raamatukogu

2011 „Baca Baca ehk Stilllife ja Natmorte TÜ maali õppetooliga”, Tartu Kunstimaja