Priit Kruus

KAHEKÕNE 3.

9. klassi kirjandusõpik

Kirjastus Koolibri kinnitab: õpik vastab põhikooli riiklikule õppekavale.

Retsenseerinud Ave Mattheus ja Sirje Nootre

Kujundaja: Angelika Schneider

Fotograaf: Vitali Šupenja

Kunstitoimetaja: Endla Toots

Korrektor: Margit Ross

Toimetaja: Meelis Lainvoo

Tüdruk: Grete Aleksandra Kendaru

Poiss: Henrik Lainvoo

Kirjanike fotod: Eesti Kirjandusmuuseum, Koolibri pildipank, Scanpix, Wikipedia

Illustratsioonid: Eesti Filmiarhiiv, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum,

Rakvere teater (Vahur Puik), ERR-i pildipank, Koolibri pildipank, Scanpix, Wikipedia

ISBN 978-9985-0-3137-7

© Priit Kruus, 2013

© Kirjastus Koolibri, 2013

Kõik õigused on kaitstud.

Ilma autoriõiguse omanike eelneva kirjaliku nõusolekuta pole lubatud ühtki selle õpiku osa pal-

jundada ei elektroonilisel, mehaanilisel ega muul viisil.

Kirjastus on teinud kõik endast oleneva, et leida õppekomplektis kasutatud tekstide ja illustreeriva

materjali autoriõiguse omanikke. Nendel, kellel on oma loomingu kasutamise asjus pretensioone,

palume kirjastusega ühendust võtta.

Kirjastus Koolibri

Hiiu 38, 11620 Tallinn

www.koolibri.ee

SISUKORD

Andres Ehin „Noored”

MINA, LUGEJATuuli Taul „hoia kinni karusselli piirdest…”Võimalus püsida liinilKirjutamise ajastuDaniel Vaarik „Virtuaalmaailmad ja suhtlemise sajand”Kirjandus elab endiseltMina, lugeja Töövihiku ülesanded 1, 2, 3, 4 ja 5

PÕIMUVAD PINGED Karl Ristikivi „Meie juured ei ole lapsepõlves…”Kaarel B. Väljamäe „kõik me oleme…” lüürika, seotud kõne, vabavärss, dramaatika, eepika, proosa, sidumata kõneJaan Kross „Rist” Anneli Salk „Millest sõltuvad head suhted lastelastega?” Töövihiku ülesanded 6, 7 ja 8Kuidas tekib pinge?romaan, novell, jutustus, sissejuhatus, sõlmitus, teemaarendus, kulminatsioon, lõpplahendus, puänt Töövihiku ülesanne 9Katrin Reimus „Haldjatants”Ilona Martson „Kuidas elad, haldjas?”Tegelane on teose võtipeategelane, kõrvaltegelane, episoodiline tegelane, muutuv tegelane, muutumatu tegelane, karakter, tegelastüüp, minavorm, temavorm, vaatepunkt Töövihiku ülesanded 10 ja 11Erich Maria Remarque „Läänerindel muutuseta” Töövihiku ülesanne 12William Shakespeare „Hamlet” Töövihiku ülesanne 13Kas Shakespeare oli üldse olemas?šeikspiroloogia„Hamlet” Eestislavastus, etendus, dramatiseering, intriig, kon ikt, kom dia, draama, trag dia, vaatus, stseen, dialoog, repliik, remarkAndrus Kivirähk „Kalevipoeg”sõnakoomika, karakterikoomika, olukorrakoomika Töövihiku ülesanne 14Kokkuvõte Töövihiku ülesanne 15

HUUMOR HAMMUSTABEduard Vilde „Pisuhänd”„Kirjutan teile jälle näitemängu…” Töövihiku ülesanne 16

7

8899

1013

141416

1823

24

263132

36

40

43

44

48

55

565863

4

Kuidas mõjub satiir? satiir Töövihiku ülesanded 17, 18 ja 19Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus” Friedebert Tuglas „Viikingite veri” Tuglas – stiilimeisterKuidas kirjeldada stiili? epiteet, võrdlus, metafoor, metonüümia; iroonia, släng Töövihiku ülesanded 20, 21, 22 ja 23Lugusid Punamütsikesest Töövihiku ülesanne 24Mis on paroodia? paroodiaKurt Vonnegut „Tšempionide eine”Valda Raud „Käesoleva raamatu saateks…” Töövihiku ülesanne 25George Orwell „Loomade farm” „Miks ma kirjutan”Kokkuvõte

KANGELASED JA KURJATEGIJADIndrek Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”Krimid ja dekkaridkriminaalromaan, detektiivromaanHarald Peep „Kangelased ja kurjategijad” Töövihiku ülesanded 26, 27 ja 28Aino Kallas „Pulmad” Töövihiku ülesanne 29Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil” „Kiri noortele” Töövihiku ülesanne 30Eesti kirjandus pagulusesKarl Ristikivi „Minagi olin Arkaadia teel…” Töövihiku ülesanne 31Arved Viirlaid „Ristideta hauad” Kirjanduslik kangelane Leo Kunnas „Sõdurjumala teener” Töövihiku ülesanne 32Eesti saab taas vabaksHeinz Valk: „20. augustil võideti vabadus kätte tagasi.”Kokkuvõte Töövihiku ülesanded 33 ja 34

LUULETAJA LUULEDoris Kareva „Luule on keele tants…”Viivi Luik „On aastasaja lõpp. On öö” „Miks on kirjanikke vaja?” Töövihiku ülesanne 35

64

66727677

79

81

8287

889395

9698

103104

106

112118

120112

122129132

136138139

140140142144

5

Doris Kareva „Me elu on me elu ainus mõte…” sümbol, paarisriim, ristriim, süliriim, segariim Töövihiku ülesanne 36„Keel on tõesti olemise koda…” „Keset keerist” Töövihiku ülesanded 37 ja 38Betti Alver „Kodune kirjandustund” Tõnu Õnnepalu „Minu esimene luuletaja” Triin Tasuja „kui ma koolist ära jooksen ja räästad tilguvad”Triin Ploom „Päästev punk ja mänguline odav glamuur” Kuidas kirjutada uurimust?plagiaat Töövihiku ülesanded 39, 40 ja 41Elo Viiding „Iseloomustus (internetis)” Töövihiku ülesanne 42fs „imelikke inimesi mõeldakse välja” „lambid vilguvad…”Kaarel Kressa „fs püüab liikuda siiruse poole”Jan Kaus „Võitja” „Kui mulle pakutaks üht ideed…”„Miks ma luuletan?”Kokkuvõte

„… AGA NAERATUS JÄÄB” Karl Ristikivi „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje…” Töövihiku ülesanne 43Marie Under „Kõndind nii keerukaid radu…” Töövihiku viimane ülesanne

ÜLESANDEID TERVIKTEOSTE KÄSITLEMISEKSMÕISTEDSÕNASELETUSI

148

149

152154156158159

164

168

170

173174175

176177

178

179180182

6

Tere jälle, lugeja!

Oleme üheskoos jõudnud üheksandasse klassi, millega lõpeb kolmas kooliaste. Nüüd on aeg kokku võtta viimaste aastate t . Selle õpiku abiga saad seda teha, toeks tuttavad kaaslased, Poiss ja Tüdruk, kes on ka eelmistel aastatel si-nuga koos kirjandusteoseid lugenud ja nende üle arutlenud. Õpikus on ka mitu teemat, millega oled juba kokku puutunud.

Aga on ka uusi küsimusi. Kuidas huumori abil tõsiseid teemasid lahata? Kuidas võidelda kirjan-duse abil kurjuse vastu? Millised on luule ja laulu seosed? Nende ja mitme teise teemaga tegeledes saad korrata eelmistel aastatel kogutud teadmisi ja oskusi ning kasutada neid järjest sügavamate küsimuste üle arutlemisel.

Õpik koosneb nagu ikka neljast suuremast peatükist. Enne neid on sissejuhatav peatükk, mis aitab leida süvenemiseks vajaliku hoo ja energia. Õpiku viimane osa on lõppsõna. Sisu-korrast leiad ka viited t vihikuülesannetele, mis aitavad õpitut paremini meelde jätta, oma mõt-teid kirjalikult väljendada ja loovust arendada.

Nüüd oskad juba kindlamini oma seisukohti sõnastada. Leia ka edaspidi endas julgus oma mõtteid teistega jagada, sest suures osas tähen-dab kirjanduse õppimine sellest kõnelemist. See-ga, t ta avatult ja sõbralikult koos kogu klassiga ja küsi julgelt ka õpetaja arvamust. Selget meelt ja avarat pilku!

KUIDAS AITAB KIRJANDUS

MÕTESTADA INIMSUHTEID?

MILLINE LUGEJA

MA OLEN?

il n-u

es si e

st k, a

u-is t-.ti a

n-e-alt

LUGEJA

EN?

7

NooredAutor: Andres Ehin

Noored saavad üle igast täkkest.Noored ei heida äkke alla.Noored ei karda rõskust.

Hurjutage hoolega, noored!

8

MINA, LUGEJA

Autor: Tuuli Taul

hoia kinni karusselli piirdestja ära lase himurusevarjusilmadesse kui märkadtillukesi inimesi

need seal tiirlemas onkaubanduskeskuste lapsedlapsed kes sündisid turvav gasiia ilma

algusest peale paigas lapsed

lasteaiakatsetega lapsed jafacebooki-kontogamille tegid vanemadebausklikult alleskolm päeva pärast sündiesimesed pildid laeti otse3d-ultraheliaparaadist

väikesed heaoluühiskonnalapsedsilme ees terendamassnickers ja limpsomaenda mobiiltelefon omaendaguitar hero omaenda pangakaartomaenda sülearvuti ja peatselt jubaomaenda pisike auto millega sõitahommikul kooli

kus õpitakse et eesti on nüüdschengeni viisaruumisja maailm puhkenudme jalge ees õiena avalijuhul kui suudadmessengerist väljuda

/.../

1. MILLISE PILDI LOOB TUULI TAUL PRAEGUSEST ÜHISKONNAST?

2. KUIDAS ON LUULETUSES KUJUTATUD PRAEGUSTE NOORTE SUHTEID INTERNETIGA?

3. KAS LUULETUS KIRJELDAB TÄNAPÄEVA NOORI TABAVALT VÕI MITTE? PÕHJENDA.

Tuuli Taul (sündinud 1986, kodanikunimi Tuuli Velling) tegutseb peamiselt muusikuna. Paljude oma laulude tekstid on ta kirjutanud ise. Tema esimene luulekogu „Täiuslik ja turvaline” ilmus 2010. aastal. Selle kohta on autor ise öelnud nii: „Mu raamat räägib suurlinna mõjust väikelinna tüdrukule, kes seal suureks kasvas, kaotusest ja äratundmisest, iroonitseb kõvasti ja on kohati endalegi ehmatavalt räme ja torkav.”

KUI OTSUSTATE VÕTTA MEILT KÕIK

JÄTKE ALLES VÕIMALUS

SELLEST KIRJUTADA

JA MEIE LIIK SÄILIB

9

Võimalus püsida liinil

Infotehnoloogia arenguga on seotud palju võimalusi ja lootusi, aga ka hir-me. Inimesi, kes kasvavad üles interneti suhtlusportaalide, otsingumootori-te ja nutitelefonide ajastul, võib pidada ühest küljest soositud põlvkonnaks. Neile on maailm lahti, neil on ligipääs informatsioonile igal ajal ja kus tahes nad ei paikne. Mõnele pole probleem teha korraga koduseid ülesandeid, vaadata televiisorist lemmikseriaali, kuulata telefonist lemmikbändi uut laulu ja samal ajal suhelda lauaarvuti abil kolme klassikaaslase ja Aust-raalias elava tädipojaga.

Samas on praegust põlvkonda nimetatud ohustatud põlvkonnaks, sest nähakse, kuidas rohkem tehnoloogilisi võimalusi seab ohtu keskendumis-võime. Paljude jaoks ei tähenda internet võrratut teadmisteallikat, kust am-mutada huvitavaid fakte ja lugusid. Nii mõnegi jaoks võib olla ahvatlevam toksida otsingumootorisse otsingusõnad „naljakate kasside videod”. Aga kui inimene on harjunud ainult vilkuvate ja hüplevate piltidega, kannatavad raamatute lugemiseks vajalikud püsivus ja kujutlusvõime.

Kirjutamise ajastu

Lisaks igapäevasele suhtlusele on võimalus püsida liinil kirjutava inime-sena, olgu eesmärgiks pidada internetipäevikut, kommenteerida uudiseid või – mis veelgi parem – luua ilukirjandust. Oma tekstide kirja panemine ja avaldamine laiale lugejaskonnale on privileeg, mis varasematel põlv-kondadel puudus. Võimalus avaldada endakirjutatud luuletus vaid mõni minut pärast selle valmimist – see oleks kõlanud kõigest paarkümmend aastat tagasi üsna ulmeliselt.

Uue sajandi noored ongi kirjutamise ajastu inimesed – kirjutamise kau-du toimub suur osa igapäevasest suhtlusest, kirjutades ollakse harjunud väljendama oma mõtteid ja tundeid. Näiteks on paljude jaoks enda väljen-damine tekstisõnumitega lihtsam kui suuline suhtlus. Elame kirjutamise ajastul.

1. KUI PALJU SINU IGAPÄEVASEST SUHTLUSEST TOIMUB KIRJUTADES?

2. UURI OMA VANEMATELT JA VANAVANEMATELT, KUI PALJU NEMAD SAMA

VANALT KIRJA TEEL SUHTLESID. VÕRDLE TULEMUST ENDA HARJUMUSTEGA,

JAGA SEDA KA KLASSIGA.

3. KUI PALJU KASUTAD INTERNETI KAUDU SUHELDES TAVAPÄRAST, KUI PALJU

INTERNETIKEELT (LÜHENDID, EMOTIKONID JM)? MIKS?

4. KAS IGAPÄEVANE INTERNETITEKSTIDE LUGEMINE MÕJUB INIMESE

ÜLDISELE LUGEMISOSKUSELE HÄSTI VÕI HALVASTI? KIRJUTA SEL

TEEMAL LÜHIARUTLUS (ÜKS VIHIKULEHEKÜLG). TOO NII POOLT- KUI KA

VASTUARGUMENTE. ESITA ARUTLUS KLASSILE.

2004. aastal asutati internetis eesti kirjandusklubi POOGEN, kus senitundmatud autorid saavad avaldada oma ilukirjanduslikku loomingut. Suures osas on klubi liikmed noored inimesed, kes oma teoseid kuskil mujal avaldanud ei ole. 2013. aasta alguseks oli klubi veebiaadressil www.poogen.ee oma loomingut avaldanud üle 2600 inimese, tekstide arv oli aga ligi 30 000. Arvestades Eesti väikest rahvaarvu, on tegemist märkimisväärse tulemusega.

10

Virtuaalmaailmad ja suhtlemise sajandDaniel Vaarik, Postimees, 14. aprill 2007 (katkend)

Virtuaalsed maailmad, tuntud ka kui „sünteetilised maailmad”, on oma praeguse kuju saanud arvutimängude ning suhtlusprogrammide liitumisest. Nende areng on viimasel ajal olnud väga kiire. Seal elavad ja tegutsevad inimühiskonnad, mis ületavad oma liikmete arvult mõnda riiki. Hinnangu-liselt liigub eri virtuaalmaailmades praegu umbkaudu 30 miljonit inimest. Paljud maksavad seal viibimise eest raha.

Mida seal tehakse? Mõnes maailmas leiab iga nädal aset mitu korda roh-kem kultuurisündmusi kui näiteks Tallinnas. Klaverikontserdid, loengud, näitused, uue laine kirjandus ja luule, lmid. rge küsige, kuidas see kõik täpselt välja näeb, sest seda ei olegi võimalik millegi seni olemas oleva abil piisavalt hästi kirjeldada. Minge ja vaadake ise. Peamine on see, et naljakal kombel selline kultuur elab ja areneb.

Kuid vähemalt sama huvitav on virtuaalmaailmade majanduslik käe-käik. Eri hinnangutel ületas nende majanduse kogutoodang 2005. aastal miljardi Eesti krooni piiri.

On inimesi, kes teenivad lausa oma igapäevast elatist virtuaalmaa ilmas teenuseid või tooteid müües. Kuulsaim neist, Ange Cheung, on loonud vir-tuaalse kinnisvaraagentuuri, mille käive ületab nii mõnegi Eesti kinnis-vara rma oma.

Et saada osa oodatavast kasumist, luuakse üha uusi maailmu. Second Life, There.com, Kaneva, Sony Playstation 3 Home, Club Penguin lastele, Gaia Online, Habbo Hotel teismelistele on mõned tuntumad, kuid uute maailmade arv kahekordistub umbkaudu iga 18 kuuga. Samuti võib vir-tuaalmaailmadeks eri tunnuste alusel pidada ka paljusid suhtlusportaale, jututubasid, arvutimänge, peaaegu kõiki kohti, kus inimesed üksteisega interneti teel kohtuvad.

Edulugude kõrval eksisteerib ka süngem poolus, mis räägib mängude ja jututubade tõttu lõhutud perekondadest, abielupettustest või näiteks Aasia teismelisest, kes mängis üle kolmekümne tunni järjest World of Warcrafti ning seejärel hüppas aknast alla ja suri. Ta jättis maha kirja, milles ütles, et lahkub paremasse maailma, kus teda ootab elu koos World of Warcraftist pärit sõpradega.

Kogu see m ll on tekitanud suure hulga keerulisi küsimusi. Kas see „virtuaali-asi” pole juba liiga kaugele läinud? Kas see on ohtlik? Kas inime-sed, kes sünteetilistes maailmades aega veedavad, on ühiskonna heidikud?

11

ilosoo liselt võib väita, et kultuur on suuremalt jaolt virtuaalne ning eemaldumine päris tegelikkusest. Inimkond lõi virtuaalreaalsuse sellest hetkest, kui hakati mängima lihtsaid mänge ja joonistama esimesi kalju-jooniseid, mille käigus kütid elasid oma kujutluses läbi jahistseene.

Sellisel juhul võib ka väita, et kui Lydia Koidula kirjutas „Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see! Kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime”, siis lõi ta oma luuletusega virtuaalse reaalsuse, mida on rohkem kui saja aasta jooksul „külastanud” 2–3 miljonit eestlast.

1. MIS ON VIRTUAALMAAILM?

2. MIS SINU ARVTES VIRTUAALMAAILMADE JUURES INIMESI VÕLUB?

3. MIKS JA KUIDAS VÕIVAD VIRTUAALMAAILMAD OLLA OHTLIKUD?

4. VÕRDLE ILUKIRJANDUSTEOSEID JA VIRTUAALMAAILMA:

A. MILLE POOLEST NEED KAKS TEINETEISEST ERINEVAD, MILLE POOLEST

NEED SARNANEVAD?

B. TOOGE KLASSIS VÄLJA KUMMAGI TUGEVUSED JA NÕRKUSED NING

KIRJUTAGE TULEMUS TABELINA TAHVLILE.

11

1212

Kirjandus elab endiselt

Mure kirjanduse käekäigu pärast pole sugugi uus. Juba 19. sajandil kuulu-tati lõppu küll trükiajakirjandusele, küll raamatutele.

Mida jutustaks inimene, kes oleks seda kõike oma silmaga näinud? Ta meenutaks, kuidas kõigepealt leiutati raadio ja kuidas inimeste seas hak-kasid peagi levima kahtlused, et ajalehti polegi varsti enam üldse vaja, sest kogu vajaliku informatsiooni saavad inimesed palju kiiremini ja lihtsamini kätte raadiost, ja kuidas peagi hakkas levima ka arvamus, et koos trükiaja-kirjandusega surevad välja ka raamatud.

Siis meenutaks meie eakas sõber kinokunsti teket. Kinomajade ehita-mise ja lmide populaarsuse kasvuga 20. sajandi alguses süvenes paljudes arvamus, et milleks pingutada oma kujutlusvõimet ja lugeda raamatut, kui kinolinal kantakse kõik ette liikuvate piltidena?

Seejärel tuli 1920. aastatel televisioon. Kahtlused raamatute vajalikkuse suhtes süvenesid veelgi, sest liikuvad pildid kanti nüüd pildikasti sees otse inimeste elutubadesse. Kuid ometi kasvas 20. sajandi jooksul plahvatusli-kult raamatute trükkimine ja lugemine. Praeguseks avaldatakse raamatuid kümneid kordi rohkem kui sada aastat tagasi ja seda hoolimata raadiost, televisioonist ja internetist.

Rohkem kui saja aasta jooksul on kuuldud hirmujutte ja maailmalõpu-kuulutuste laadseid ennustusi kirjanduse hävimisest. Aga ükski nendest ennustustest pole siiski paika pidanud. Raamatud on endiselt siin. Hooli-mata uutest levikuvõimalustest (nt e-raamat, audioraamat) levib kirjandus suuresti ikka samamoodi kui sada aastat tagasi. Kirjandus elab endiselt.

13

2003. aastal avaldas mehhiko kirjanik Gabriel Zaid teose „Liiga palju raamatuid”, milles ta väidab, et 20. sajandil on raamatute hulk kasvanud Maa elanikkonnast viis korda kiiremini.

Mina, lugeja

Väidetavalt ilmub maailmas iga kolmekümne sekundi järel üks raamat. Et läbi lugeda kõik maailmas seni ilmunud raamatud, kuluks keskmise kiirusega lugejal umbes veerand miljonit aastat.

Mehhiko luuletaja ja esseist Gabriel Zaid on väitnud, et iga päev, kui loeme läbi ühe raamatu, oleme teoreetiliselt jäänud ilma võimalusest lugeda läbi ülejäänud 4000 raamatut, mis sel päeval ilmusid.

„Hoia kinni karussellipiirdest...” kirjutab Tuuli Taul oma luuletuses. Tõe-poolest, lisaks infotehnoloogia p rasele arengule ümbritseb meid ka raa-matute peadp ritav kuhjumine. Lisaks aina ja aina juurde ilmuvatele teos-tele on suurel osal lugejatel avastamata kirjanduse klassika ehk sajandite jooksul ilmunud silmapaistvad suurteosed. Nii olemegi valiku ees, mida võtta, mida jätta.

1. UURI INTERNETIST JA TEATMETEOSTEST RAAMATU AJALOO KOHTA:

MILLISTESSE PERIOODIDESSE SEE JAGUNEB?

2. UURI INTERNETIST E-RAAMATU KOHTA:

A. KUI VANA ON E-RAAMAT?

B. KUI POPULAARSEKS ON E-RAAMAT PRAEGUSEKS MUUTUNUD?

C. KUVÕRD ON E-RAAMATUD LEVINUD EESTIS?

3. OTSI AJAKIRJANDUSEST ÜKS ARTIKKEL, MIS KÄSITLEB ILUKIRJANDUSE

LUGEMISEGA SEOTUD PROBLEEME. ESITA ARTIKLI PÕHISEISUKOHAD

KLASSILE JA SÕNASTA KA OMA ARVAMUS.

MILLE JÄRGI

INIMENE NEID

VALIKUID TEGEMA

PEAKS?

MILLISED

ON MINU

EELISTUSED?

14

PÕIMUVAD PINGED

Ükskõik mis nurga alt ka ei vaataks, kirjanik on võtnud endale eesmärgi avada inimese olemust. Mis tahes teemal kirjanik ei kirjutaks, ühel või teisel moel puudutab ta ikkagi küsimust, milleks see kõik – elu, suhted, raskused, pingutused, mured, saavutused. Kes ma olen? Mis mu ümber toimub? Keda soovin enda läheduses näha, keda mitte?

Mida vanemaks saame, seda enam saame teadlikuks sellest, kui palju mõjutavad meid nii lähedased inimesed kui ka paigad, kus viibime.

Meie juured ei ole lapsepõlves,kodumullas ja maakamaras,murukoplis,kus aabitsalapsed mängivad.Meie juured on igas paigas,kust me kunagi mööda käinud.

Karl Ristikivi

Samamoodi on ka lugemisega. Iga loetud teos, mis meile lähedaseks saab, jätab meisse jälje ja mõjutab meid mingisuguses suunas. Samas ei saa kir-jandusteoseid võtta kui õpikuid selle sõna otseses tähenduses, sest me ei otsi sealt otseseid vastuseid ega juhtn re. Kui see nii oleks, siis ei võtaks me kätte ilukirjandusteost, vaid sirutaksime käe õpikute ja teatmeteoste järele või – mis veelgi mugavam – toksiksime oma küsimuse interneti ot-singumootorisse.

Mida me siis lugejatena kõige rohkem teoselt ootame? Ilmselt on üks vastus see, et otsime pinget.

Pinge tekib ärevusest, mida õhutavad teoses kujutatud sündmused, ini-mestevahelised vastuolud ning tegelaste teele veerevad takistused ja välja-kutsed. Õppiva inimese ja empaatiavõimelise lugejana elame tegelastele ja nendega toimuvale kaasa ning kujundame nii ka ennast.

Selles peatükis süvendame oskust iseloomusta-da tegelast ja arutleda tegelastevaheliste suhete üle. Ühtlasi kordame üle kirjanduse põhiliigid ning uurime, mille poolest erinevad inimese sise-maailma, tema mõtete ja tegevuse kajastamise võimalused luuletuses, proosas ja näidendis.

16

Autor: Kaarel B. Väljamäe

kõik me olemeolemas kuidagimoodiüle noatera

isa pääses titena küüditajate käestjäi siia kui viidi vasakult ja paremaltjäi kuigi nimi oli kirjas

vanatädi pillas vennakese põrandalekui too oli päevapikkunejooksis veel nõgestesse et vendon surnud surnud surnudei olnud surnudelas vanaisaksvanavanaisaks

minu vana-vana-vanaisa oli seppkes armastas teenijatüdrukutteenijatüdruk ei armastanudsuitsetamistnõudis et sepp jätku mahamuidu tema ei tule kuskilemees lõi piibu alasil sodiksise nii kirglik suitsumeesviskas tubakakotigi tullenii kirglik

150 aastat hiljem sündisin mina

1. MILLISEID SÜNDMUSI LUULETUS KUJUTAB?

2. MIS ON KÜÜDITAMINE? TOO NÄITEID AJALOOST.

3. KIRJELDA JA ISELOOMUSTA SELLE LUULETUSE TEGELASI.

16

MINU ARUST ON SELLE

LUULETUSE MÕTE, ET

OMA PÄRITOLU TULEB

VÄÄRTUSTADA.

ELUS ON KÕIK

OMAVAHEL JUHUSLIKULT

SEOTUD. IGAÜHE ELU

SÕLTUB KUIDAGI TEISTE

OMAST.

17

Lugejatena võime olla harjunud mõtlema, et lood peituvad alati tingimata proosakirjanduses: novellides, jutustustes ning muidugi pikkades ja sisu-tihedates romaanides. Lähemal vaatlusel võime aga veenduda, et ühe loo jutustamine ei sõltu alati kirjanduse liigist ja teose pikkusest.

Kaarel B. Väljamäe näitab, et lugu võib peituda ka luuletuses. See eri-neb proosatekstist selle poolest, et temas peituv lugu on vihjelisem, meile antakse vaid mõned olulisemad ja kõnekamad detailid, olulisemad viited inimestele, kohtadele, juhtumistele. Ülejäänu mõtleb lugeja ise juurde, kasutades oma kujutlusvõimet ja teadmisi.

MILLINE LUGU PEITUB KAAREL B. VÄLJAMÄE LUULETUSES?

A. PANE SEE KIRJA VABAS VORMIS LÜHIKESE PROOSAPALANA, MÕELDES

PUUDUOLEVAD OSAD ISE JUURDE.

B. VÕRRELGE KLASSIS ÜKSTEISE LUGUSID JA VALIGE HUVITAVAMAD VÄLJA.

Kaarel B. Väljamäe (sündinud 1981) sulest on seni ilmunud kaks luulekogu: „Sent” (2006, Bööma varjunime all) ja „Suur mees juba” (2012). Väljamäe luuletused on vabavärsilised ja neil on tihti palju ühist proosatekstiga, kuna neist võib leida nii tegelasi kui lugusid. Kaarel B. Väljamäe ise on oma luule kohta öelnud nii: „Ma ei näe oma tekste nii erilistena, võtan neid rohkem orgaanilise osana endast. Luuletamine ei eristu minu jaoks igapäevastest vestlustest inimestega, sest vastutus oma sõnade eest on ju sama suur. Minu lugemiseks ei ole tarvis mingit kõrgkunstilist lävepakku ületada. Kui peaksin selle loominguliseks kreedoks sõnastama, siis võiks see olla: mitte püstitada sõnadega enda ja teiste vahele umbmääraseid müüre, kuitahes ilusaid, vaid ehitada selgeid sildu, olgu nad pealegi haprad.”

TULETAME MEELDE:

Lüürika on üks kirjanduse kolmest põhiliigist. Enamasti mõistetak-se selle all luulet. Kuna luuleread on omavahel seotud kindla rütmi ja riimidega, eldakse luuletekstide kohta, et need on kirjutatud seo-tud kõnes. Ilma riimide ja korrapärase rütmita luulet nimetatakse vabavärsiks.

Kirjanduse teine põhiliik on lavatekstid – näitekirjandus ehk dra-maatika. Näidendis on kõige tähtsam dialoog ehk tegelaste oma-vaheline kõne. Dialoog peab olema sisutihe, kirjeldama toimunud ja toimuma hakkavaid sündmusi ning ühtlasi andma edasi tegelaste mõtteid ja tundeid.

Kolmas põhiliik on eepika. N Selle moodustavad jutustavad teks-tid, mis enamasti on kirjutatud sidumata kõnes ehk proosas. N See tähendab, et teksti ei seo luuleread ega salmid ja puuduvad ka korrapärane rütm ja riimid. Peamised jutustavad tekstid on novell, jutustus ja romaan.

KUI MA KIRJUTAN, SIIS MA LIHTSALT PÜÜAN LUUA

SELLIST ATMOSFÄÄRI, MIS TEKITAKS LUGEJAS MINGI

ÄRATUNDMISE VÕI SAMASTUMISE. AGA TA EI PEAKS

SAMASTUMA MINUGA, SEST MA EI OLE KANGELANE,

VAID MINGISUGUSTE VÄÄRTUSTE, TAJU VÕI

TAHTMISTEGA.

18

RistAutor: Jaan KrossKatkendid

Mu vanaisad olid mõlemad raudteelased.Mu isaisa Jakob Mirk oli vedurijuht Tallinna-Peterburi raudteel. 1886

võeti ta kohalt maha ja tehti omaenese veduril kütjaks. Sest ta oskas vene keelt niisama halvasti kui saksa keelt, mille mõninga oskamise eest tolle aja uued raudteeülemad teda äkki sakslaste pooldajaks arvasid. Perekonnas kinnitati, et sellest ülekohtust jäi ta haigeks ja suri enne viiekümneseks saamist tiisikusse, nii et mina teda näha ei jõudnudki.

Mu emaisa Hinrik Urban oli Tallinna raudteetehaste sepp ja teda igatahes tema enese pealel jaks-poisiks ei tagandatud, kuigi ta vene keelt vaevalt paremini oskas. Temaga jõudsin ma sõbraks saada ja see risti-lugu, mida ma siin jutustada tahan, juhtus meil temaga koos.

Meil oli kokku lepitud, vanaisal ja minul, et kohtume Balti jaamas. Või küllap koguni Balti „vaksalis”, nagu vanaisa vist veel ütles. Balti vaksalis juunikuu hommikul 1929. /.../

Aprilli lõpus, kui lumi läinud, ostis vanaisa Rahumäele surnuaiakrundi. Neli korda viis sülda suure. Ema kõneles: kui ta oli vanaisale elnud, et nii suur krunt pidi olema ometi liiga kallis, oli vanaisa vastanud: „Elatud on kitsalt. Olgu siis surnust peast lahedamalt ruumi.” /.../

Tunaeile, pühapäeva hommikul, tuli vanaisa meile Kalamajja ja laenas isa käest pintslid. Kiire kuivamisega valge rauavärv pidi tal olemas olema. Ja vaja oli tal seda raudristi jaoks, mis ta Rahumäe tarvis oli teinud. Suure, ilma nimesildita, ühise risti meie kõigi jaoks. Tema enese tarvis muidugi kõigepealt. Jaa, seda risti oli ta meisterdanud nädala või poolteist. Ja nüüd oli see valmis. Paljalt veel värvimise asi. Ta vana semu sepameister Kaa-relsoni pajas. Seal oli ta selle ju teinudki. Ma ei saanud täpselt aru, kus see pidi asuma. Igatahes kuskil Schnelli tiigi äärsete puuhoovide taga.

Ja nüüd, täna, praegu pidi vanaisa tooma selle siia jaama ja me pidime toimetama selle elektrirongiga Rahumäele. Kaarelsoni juurest jaama toob vanaisa selle muidugi käruga. Siis viib rong selle kuus kilomeetrit edasi, Rahumäe jaama. Kuidas me selle Rahumäe jaamast surnuaeda saame, seda peab vaatama. Noh, see on seal ka üsna lühike maa. Vanaisa muidugi teab juba, kuidas ta ristiga pärale saab. Küllap on ka Rahumäel mõni kärumees olemas. Aga krundil pidi olema põllukivi risti aluseks juba kohal. Augud risti tarvis pidid olema kivil juba sees. Tsemendipihutäie, mis kinnitami-seks tarvis, pidi vanaisa pisikese kotiga kaasa võtma. Nii et kõik oli tal ette valmistatud ja läbi mõeldud. /.../

Aga issand jumal – ta ei tulnud ju üldsegi mitte käru enese ees lüka-tes või kärumehel lükata lastes, rist seliti kärul! Ta tuli ilma kärumehe ja käruta, paljapäi, tumedad tihked juuksed turris, hall habememätas püsti,

19

kuueväel, sinine t pluusi moodi särk kuue all seljas (ma teadsin seda särki küll) ja päratu suur haralikäsine valge rist tiidakil üle turja. Rist oli nii suur, et vanaisa peaaegu kuue jala kõrgune kogu paistis olevat selle all vaata et pisikest kasvu. /.../

Rong seisis juba ees. Sõitjaid polnud ilmsesti kuigi palju. Mõned inimesed jaamataguse katu-se all p rasid päid ja vahtisid meid. Üks ülbe vinnilise näoga volask sülitas koni maha, jõllitas meid ja vilistas läbi hammaste: „Näe – Lurich on Venemaal surnuist üles tõusnud ja hakkab nüüd kodumaa mulda kobima.”

Keegi naine ütles närviliselt: „Vanamees ajab oma ristiga hirmu peale –”Mina läksin ees ja lükkasin vaguni ukse lahti. Uksi oli elektrirongi vaguneil ühes küljes ainult kaks.

Vagunid olid kõrgemad kui nüüdsed. /.../ Kujutasin ette, kuidas vanaisa peab asetama oma risti küliti pinkidevahelisse läbikäiku. Seal ahendab see m dumisruumi paljalt nelja-viie sentimeetri võrra. Esi-kust vagunisse annab rist end küllap p rata, kui ta piisavalt kaldu lastakse ja serviti sisse lükatakse.

Kui ma perroonile tagasi astusin, et vanaisal uste vahel ja trepil mitte jalus olla, seisis vaguni ukse ees vanaisa ja tema risti juures tundmatu isand. Pisikeste punakate vurrude ja näpitsprillidega hästis nud härra, portfell käes, ja mulle tundub, et koguni kõvakübar peas:

„Ei-ei-ei,” kuulutas ta vanaisale tarbetuvaljul ja naljakaskõrgel häälel, „s e l l e g a teie EPW-tüüpi vagunisse sisse ei mahu!”

„Ehk ikka mahun,” ütles vanaisa. „Ma teen katset.”

„Ei-ei-ei!” tuututas härra. „See takistab raud-tee t d. Ei mingit katset. Ma keelan teil katsete korraldamise ära!”

„Kuulge, mis mees teie siin ülepea olete?” küsis vanaisa.

„Mina olen Raudteevalitsuse abidirektor,” ütles näpits.

Oma harjaka eesti keelega ei hääldanud vana isa sõnaalguse haa-d muidugi teps. Nüüd pani ta mu ehmatuseks ja vaimustuseks veel ka aa-le täpid peale:

„Ah äbidirektor. Seda on näha jah.”Näpits ei pannud seda tähele. Ta hüüdis:„Ja-jaa. Ja ma ütlen teile hea mehe poolest:

elektrirong on reisijate-, mitte kaubaveorong.” /.../

Vanaisa oli silmapilgu tumm. Siis asis ta risti selga ja ütles kummalise uhaga: „Tule!”

Aga jaamaesisele tagasi p ramise asemel hakkas ta minema m da perrooni, m da platvormi sinnapoole, kuhu rong oli kadunud.

Vk

rvikkakui

vmVenem

äle

te

l mkatbarvakübar peas:

l h l l lu!

rtfta

i mahu!”

20

Sinnapoole ei saanud ju kaugemale kui platvormi otsani minna. Nii et esi-algu ei hakanud ma küsima, kuhu ta nüüd minna plaanitses. /.../

Sain aru, et vanaisal oli oma koorma all raske rääkida, ja jäin vait. Ning vaatasin võõrastuse ja imetluse seguga, kuidas vanaisa sammus m da kahe raudtee vahelist klibu oma koorma all just nagu kergelt taarudes ja kuidas ta saapad vajutasid klippu sügavaid jälgi. Aga ta samm oli sellest peaaegu et käbe, peaaegu et kebja ja sealjuures muidugi masinlikult järelejätmatu. /.../

P rdusime kraaviäärsele rajale. Vanaisa seisatas ja toetas risti keset selle aasta hiliseid varsakapju maha. Ta kuivatas sinise taskurätiga otsaesist, nägu ja kraevahet ning sõlmis mõnenaelase paberist tsemendikoti, mille ta oli risti külge sidunud, sealt lahti: „Säh, kanna sina seda. See tillerdab mul siin ees ja on tüliks.”

„Vanaisa – mispärast sa hakkasid nüüd s e l j a s –?”Vanaisa vaatas kivisel ilmel ettepoole: „Kui need – h ä r r a d – need

u u e d härrad – ütlevad, et meie takistame raudtee t d!”„Ja sa – j a k s a d?!”Vanaisa pidi mu häälest kuulma, k u i väga ma tahtsin, et ta jaksaks.„Ma ütlesin juba: näis. Kes peab, see jaksab.”Vanaisa oli n rdimusest jäik. bidirektori pärast, muidugimõista.

K õ i g i äbidirektorite pärast, arvatavasti. Ja vististi veel millegi üldisema pärast, mille olemust ma ei taibanud, kuid mille olemasolu ma nahaga tundsin. Nii et tema n rdimus oli täiesti mõistetav. Aga ma olin vanaisa n rdimust imeharva näinud või polnud seda vist üldse näinudki ja selle tajumine tegi mu ebakindlaks. Nii et ma neelasin oma küsimused alla. Va-naisa hoobas risti uuesti õlale:

„Läki.” /.../Viiekümne sammu järel sõitis kõmisev ja huilgav elektrirong meile

Nõmme poolt vastu. Küllap seesama, millele bidirektor meid peale ei lu-banud. Kui rong meist m dus, meie – all tammiga r pneva kraavi pervel, rong üleval meie kohal, rattad meie peadest kõrgemal ja kõmin ning tuule-hoog meil päid õlgade vahele vajutamas, paistis mulle silmapilguks, nagu olnuks üks kolmest-neljast vaguniakendel vilksatanud näost bi direktori nägu. Ja ma mõtlesin: nüüd ta nägi, et me oleme tulnud jalgsi! Nägi oma silmaga vanaisa imetlusväärset jaksu! Aga ka vanaisa väsimust! Ja tal hak-kas häbi... Nii et kui rong silmapilgu pärast viiskümmend sammu meist tagapool peatus, jäin ma seisma ja vaatasin tagasi – vanaisa märkas seda. Ta küsis, ise üha edasi astudes: „Mis sa vaatad?”

„– Paistis, nagu oleks – ”Vanaisa jäi seisma ja toetas risti maha.„Mis sulle paistis?” Ta kuivatas taskurätiga nägu.„Nagu oleks see isand olnud vaguni aknal. Seesama, kes meid rongi

peale ei lubanud–”„No ja mis siis?” küsis vanaisa kuidagi teravalt.

„Ei midagi – ma mõtlesin, et – ”Vanaisa kätsatas mu lapsiku uiu säästmatult esile:„Ah et s e e silmas meid vagunist ära? Ja tal hakkas häbi? Mis? Ja ta

ehk tuleb Lillekülas maha? Ja jookseb meile järele ja pakub ennast appi? Häh-häh-häh-häh!” Vanaisa naeris kuivalt, karedalt, võõralt. „Ma vaatan sind, Peeter – teinekord sa oled päris mõtleja mees –, aga äkitselt, näe, lapsem kui laps –” Me läksime edasi. Mul oli häbi ja ma olin vait. Vanaisa puhkas nüüd iga paarisaja sammu järel. Ta õhukese tumehalli kuue turjale ilmusid läbihigistatuse mustad laigud. Kui me, ikka raudteest vasakut kätt, Järve jaama kohalt tüki m das olime, jäi vanaisa seisma ja ütles märga-tavalt hingeldades: „Siitmaalt läheb see rada liivaseks ja tümaks. P rame nüüd vanale maanteele välja.”

Ta seisis veel silmapilgu maha toetatud risti najal ja hoobas selle siis uuesti selga. Me p rdusime paremale, läksime üle raudtee ja jõudsime m da pulkaedade vahelist kuja saja sammu järel kiviprügistusega teele. Vanaisa pani risti pihlakapuu najale ja istus puu alla maantee veerde maha.

Võib olla, et vanaisa nüüd tõesti enam ei jaksanud...? Aga kas polnud nõnda, et k e e g i pidi ju jaksama...? /.../ Ja kas polnud vanaisa ise ütelnud: kes peab, see jaksab – ?Aga ma ei s andanud midagi küsida. Vanaisa istus põdrasamblasel mättal. Ta silmad olid kinni. Ta oli näo higist taas kuivaks äianud ja ta põsed paistsid habeme halli kõrval ootamatult kahvatud. Ta selja taga vastu pihlakat olid risti valged käed õhus laiali kahele poole.

1. KUHU HAKKASID VANAISA JA LAPSELAPS MINEMA?

2. MIKS OTSUSTAS VANAISA RISTIGA JALGSI EDASI LIIKUDA?

3. KUIDAS VANAISA KIRJELDUS JALGSIRÄNNAKU KÄIGUS MUUTUB? TOO

TEKSTIST NÄITEID.

4. MIKS ÜTLES VANAISA POJAPOJALE: „MA VAATAN SIND, PEETER – TEINEKORD

SA OLED PÄRIS MÕTLEJA MEES –, AGA ÄKITSELT, NÄE, LAPSEM KUI LAPS –”?

5. MILLISEID VÄÄRTUSI VANAISAGA JUHTUNU POISILE TÕENÄOLISELT ÕPETAS?

6. MISSUGUNE ÜTLUS VÄLJENDAB VANAISA JÄRELEJÄTMATUT TAHET TÄITA

OMA EESMÄRK?

7. MIDA SÜMBOLISEERIB RIST, MILLE KOHALEVIIMINE OLI VANAISALE NIIVÕRD

TÄHTIS?

SEE LUGU

VANAISAST JA

TÜTREPOJAST ON

VÄGAGI ÕPETLIK.

UHKUS ON VÕIMAS

NÄHTUS.

AGA UHKUSE EEST

TULEB KA KÕRGET

HINDA MAKSTA.

22

Novell „Rist” on üks vähestest ilukirjandusteostest, mille Kross on kirju-tanud oma lapsepõlvemälestuste põhjal. Selle kohta on kirjandusuurija Juhani Salokannel kirjutanud nii: „Suure soojusega kirjeldab Kross oma peategelast ja tema lähedasi, ka kodust ringi. Kõik see oleks nagu pärit otse Krossi enda mälestustest ja kogemustest, hiljem annab peateema veidrale sündmusele sümboli mõõdu ja kujuneb lõpuks küsimuseks inimese vas-tutusest.

Usaldus ja võõristamine, tuttav ja veider, turvatunne ja ettevaatlikkus vahelduvad poisi teadvuses pidevalt. See on peenelt tabatud lapse psüh-holoogia. ärmiselt tundlik tähelepanuvõime registreerib ja talletab kõike enda ümber kuni ümbritsevate lõhnade ja valguseni. Tundlik on ka südame-tunnistus: see kontrollib kogu aeg oma tegusid vastavalt täiskasvanute ootus tele ja heakskiidule, ja novellis tõuseb esile ka üks harva kujutatud, aga väikesele poisile tähtis ja iseloomulik hingeseisund. Tal on piinlik ja häbi, kui tuttav täiskasvanu ähvardab vähegi oma rollist kõrvale astuda, oma väärikust kaotada.”

Jaan Kross (1922–2007) on eesti suuremaid kirjanikke. Seda näitab ka tõsiasi, et Jaan Kross esitati korduvalt Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks. Jaan Krossi elukäiku iseloomustasid nii suured raskused kui ka suur tahe olla haritud. Ta õppis Tallinna Westholmi gümnaasiumis, mille põhjal ta on 1988. aastal avaldanud kuulsa romaani „Wikmani poisid”. Pärast seda õppis Kross Tartu ülikoolis õigusteadust. Teise maailmasõja järel tuli Jaan Krossil pikki aastaid viibida Nõukogude vangilaagris.Nii nagu Jaan Kross ise, on keerulise elusaatusega ka need suurmehed, keda ta oma ajaloolistes romaanides kujutab. Kuulsaim nendest on kindlasti 16. sajandil elanud Liivimaa kroonik Balthasar Russow, kes on Krossi neljaosalise suurteose „Kolme katku vahel” peategelane. Üle maailma on Jaan Kross tuntud oma romaaniga „Keisri hull”, mis jutustab 19. sajandi baltisaksa aadlikust Timotheus von Bockist, kes julges trotsida suurt vene keisrit Aleksander I.

MA OLEN TERVE ELU — VAHEST EHK

NATUKE PINGUTATULTKI — KATSUNUD

ENDALE TÕESTADA, ET MINA KÜLL

SEE MEES EI OLE, KES OMA TÖÖGA

HAKKAMA EI SAA.

23

Millest sõltuvad head suhted lastelastega?Anneli Salk, Elukiri, september 2011 (katkend)

Maailm on viimastel aastakümnetel muutunud kiiremini kui kunagi varem. Kas see on jätnud jälje ka põlvkondadevahelistesse suhetesse?

Praegused vanavanemad on üles kasvanud hoopis teistsuguses kesk-konnas kui nende infoajastu lapselapsed, kes on harjunud internetis sur-fama ja sealt kõikvõimalikku infot ja meelelahutust leidma. Loomulikult mõjutab see mõlema poole mõttemaailma ja võib raskendada omavahelist suhtlemist: nii vanavanemal kui lapselapsel võib tekkida tunne, et teine elab justkui teises maailmas ega mõista teda. /.../

Lapselapsega suhtlemisel ei ole kõige tähtsam, kas vanavanem valdab arvutit ning on pädev nüüdisaegses infomaailmas või mitte. Samuti pole heade suhete kujundamisel kuigi tähtis, kas vanavanem püüab pingsalt aja-ga kaasas käia ja trendikas olla – selleks on lapsel oma vanemad ja sõbrad.

Vanavanemate rikkus on just nende küpsus ja elukogemus, mis paelub ka lapselast. Heade suhete puhul on võtmeks vanavanema armastav süda ja hooliv suhtumine. Lapselaps tajub alateadlikult, kas vanavanem armastab teda ning tahab temaga koos olla, või on ta vanavanemale tülinaks ning teda hoitakse pelgalt kohustusest. Lapsed on selliste emotsioonide suhtes väga tundlikud.

1. MILLE POOLEST VÕIVAD OLLA KEERULISED TÄNAPÄEVA NOORTE JA NENDE

VANAVANEMATE SUHTED?

2. KAS PEAB PAIKA VÄIDE, ET LAPSED JA VANAVANEMAD ELAVAD JUSTKUI ERI

MAAILMADES? PÕHJENDA.

3. MILLISEID LUGUSID TEAD OMA ESIVANEMATEST? PANE ÜKS LUGU KIRJA,

VAJADUSE KORRAL UURI LISA VANEMATE VÕI LÄHEMATE SUGULASTE KÄEST.

A. LOE OMA LUGU KLASSIS ETTE.

B. ARUTLEGE KLASSIS, MIDA ON NENDEST LUGUDEST ÕPPIDA.

MINU VANAEMA

SAADAB KÜLL

MULLE SMS-E

JA TAL ON ISEGI

SUHTLUSPORTAALIS

KONTO.

AGA MINA MÄNGIN

OMA VANAISAGA

KIRIMALET.

2424

Kuidas tekib pinge?

Loo jutustamine proosakirjanduses (novellides, jutustustes, romaani-des) on omaette kunst. See tähendab, et teose loojal tuleb keskenduda ja pingutada, et teha lugu lugejale põnevaks. Eesmärk on selles, et lugeja ei katkestaks lugemist, et talle oleks antud kõik huvitavad detailid, et ta saaks lugu ette kujutada. Samas ei tohi kõike talle n- kandikul ette kanda, sest siis kaob loost pinge.

Lugejatena ei naudi me mitte vastuseid, vaid küsimusi, mida teos tekitab. Naudime ootusärevust ja teadmatust ning pisikesi infokillukesi, mida lehekülg lehekülje haaval juurde tekib ning mille vahel seoseid luues hakkab silme ette tekkima tervikpilt.

Romaan on kirjan-duse suurvorm, kus on lisaks peategelasele kirjeldatud põhjali-kult ka kõrvaltegelasi. Romaan on sisutihe ja mahukas, selles käsit-letakse põhjalikult mi-tut teemat.

Novell on kirjanduse väikevorm, mis on ha-rilikult mõne lehekülje pikkune, aga leidub ka mitmekümne lehe-külje pikkusi novelle, näiteks 19. sajandi kir-janike loomingus. No-vellile on omane väike tegelaskond, keskendu-mine ühele sündmusele ja ootamatu lõpplahen-dus.

Jutustus on romaa-nist lihtsama ülesehitu-sega ja väiksema tege-laste arvuga, jutustades sündmustest pikemalt ja põhjalikumalt kui novell, kuid kesken-dudes seejuures ühele kindlale teemale. Aja jooksul on jutustuse ja romaani piirid hä-gustunud, tänapäeval on neil tihti üsna raske vahet teha.

PINGE PANEB LOO KÄIMA.

PINGET LOOB

TEADMATUS. AUTOR

LASEB LUGEJAL

MÕISTATADA, OLETADA

JA UURIDA, ENNE KUI

TALLE LÕPPLAHENDUST

NÄITAB.

TULETAME MEELDE:

Loo kulgemist võib ette kujutada trepiastmetena. Kui nende astmete pai-gutus on hoolikalt läbi mõeldud, aitab see mõjutada lugeja tähelepanu- ja kaasaelamisvõimet ning seekaudu loos peituvat pinget üles kruvida.

Jututrepi esimene aste on sissejuhatus. Romaanis võib sissejuhatuseks kuluda terve peatükk ja jutustuses mitu lehekülge. Novellis piisab paarist sissejuhatavast lõigust.

Sissejuhatusele järgneb sõlmitus: tegevust käivitav sündmus, näiteks kahe vastandliku tegelase tüli, mõne suure väljakutse tekkimine, ootamatute asjaolude ilmnemine. Sõlmitusega saab alguse teemaarendus ehk teoses kujutatud sündmuste kirjeldus.

Järgmine aste kulminatsioon on loo kõige kõrgem punkt – pinge on piltlikult eldes lakke kruvitud.

Viimasena tuleb lõpplahendus, mis on kulminatsioonist astme võrra madalamal – pinge on langenud ja lugejat vaevanud küsimus „Kuidas see kõik ometi lõpeb?” on viimaks saanud vastuse.

Novellides on üsna tavapärane lugejat üllatav ootamatu lõpplahendus

ehk puänt.

1. VAATA UUESTI ÜLE KATKEND JAAN KROSSI NOVELLISIST „RIST”. KIRJELDA,

KUS ON SELLE KATKENDI SISSEJUHATUS, SÕLMITUS JA KULMINATSIOON.

2. MILLINE OLEKS SINU ARVATES USUTAV LÕPPLAHENDUS – KUIDAS VÕIKS LUGU

SINU ARVATES LÕPPEDA?

SISSEJUHATUS

SÕLMITUS

KULMINATSIOON

LÕPPLAHENDUS

TEEMAARENDUS

MINU ARUST ON

KA SEE PINGELINE,

KUI MA LUGEMA

HAKATES EI TUNNE

VEEL RAAMATU

TEGELASI.

NAGU MEIE KLASSI

TULNUD UUT

ÕPILAST ALGUSES.

26

HaldjatantsAutor: Katrin ReimusKatkend

Maailma lõpp„Miks sa seda tegid?”

Vaikisin ja põrnitsesin vistrikku naispolitseiniku vasakul põsel. Mis va-het seal on, kas ütlen midagi või ei, nagunii ei saa mitte keegi mitte millestki aru. Poevargusega vahelejäämine oli lõpp. Kõik oli purunenud.

„Koolist eldi, et sa oled tubli tüdruk. Sinu klassijuhataja oli täiesti endast väljas, kui kuulis.”

Nii, kool samuti. Sinna ei saanud ma ka enam minna. Kõik teed olid püsti ees. Põrnitsesin oma käsi. Küünealused olid mustad, sinine veresoon tuksles vasakul käelabal otsekui väike oja, mille vabadus oli liiga kitsasse sängi aheldatud. Ülekuulamistoas, või mis tahes see oli, lehkas hirmu ja raiskuläinud elude järele.

„Sa oled ju suur neiu juba, milleks sul oli vaja seda nukku kotti toppida? Mõni väike tüdruk tahaks niisugust nukku kindlasti endale saada, sina, suur inimene, lähed nüüd seda võtma...”

Tõkked purunesid ja pisarad hakkasid iseenesest voolama. Üks suur tilk jäi täpipealt ninaotsa rippuma ning see hakkas hullusti sügelema. Kõik muud tunded püsisid vakka, sügelus läks üha närvilisemaks, aga ma ei julgenud ennast liigutada. Jah, päris kindlasti tahaks mõni väike tüdruk endale niisugust nukku, seda teadsin ma täpselt. Kuid tollele vistrikule ei suutnud ma nagunii midagi seletama hakata. Mis mõtet sel oleks olnud? Pealegi, kui kõik ära rääkida, mis siis Jannust saab?

Punane telefon hakkas laual tirisema. Politseinik nohhitas ja mõmises natuke torusse, pani selle siis ära ja ütles äkitselt: „Olgu, võid praegu min-na. Teatame sulle hiljem, mis edasi saab. Ja ära endale rohkem mingeid pahandusi kaela tõmba.”

Nagu see oleks veel võimalik!igasin varrukaga tilga ninaotsalt – lõpuks ometi sai ka sügelusega

ühele poole. Võtsin koti ja astusin koridori.*Koridoris seisis Triinu ema.

„Ma ootasin sind. Lähme, ma viin su koju.”Ma ei teadnud, kas rõõmustada või mitte. Tema ilmselt oligi see, kes mu

siit päästis. Aga milleks? Tundsin, et rohkem moraalilugemist ühte päeva oleks tõesti liiast. Võtsin tuima näoga pakutud pabertaskuräti ja trampisin Triinu ema järel uksest välja tänavale.

Sadas vaikset laia lund. Imelik, jõulud tulevad nähtavasti kõigest hoo-limata. Teistele. Mitte mulle.

Alles autosse istudes märkasin kohmata:„Aitäh.”

uuuuuuuuurrr r riiikk keeieeiee

uukuukukuk eeeeee eeeeii

nnnnnnuduuudud?

mmiiseses s mmiminn-gegeg idid

sssegga

aaa.a.aa.aa ÜÜÜÜÜÜÜÜÜeeeleeeee emememememmsss,sss,ss aaaaaagggggggg

i i i i i i i i vvävävväväväikikkikeee e ee e tütütütütütütülllleeee vistriririiriikkkkkkk

ellle oooleks ooooooll

tttttasasas ja mõmõmõõõõddd praegggguuuuu

hhhkhkh em mmmmiiiii

kaka ssügügeleluu

27

Nii palju oli Triinu ema siiski ära teeninud. Minu väljatirimise eest. Taskurätiku eest. Selle eest, et ta vähemalt esialgu ei jõllitanud mind nagu jõhkardist kauplusevarast, kes pealegi tahtis tema tütre sõbranna olla.

Autos oli palav. Panin silmad kinni ja jäin mõttesse. Palav oli olnud ka siis, kui nägin esimest korda kolmepäevapohmelli...

KolmepäevapohmellEsiku põrandal vedelesid ema helebeež suvemantel ja üks king. Teine king konutas lääbakil elutoas. Vaibal oli sigaretituhka, diivanil l sutas kortsunud ja alt servast rebenenud suvekleit. Põrandal olid mingid plekid – vein ja õlu –, mis haisesid jubedalt. Plekirida jätkus diivanist kuni ema magamistoa ukseni. Magamistoas voodil lebas ta ise – ära kustunud just enne, kui oli sukkpüksid täielikult jalast saanud.

Seal ta lamas, minu ema: üks jalg paljas, teise otsas tolknemas võidunud sukkpüksid. Sassis juuksed olid lahtiselt padjal laiali. Kogu tuba lehkas võikalt higi, määrdunud aluspesu ja hapukaks käärinud hingeõhu järele. Ema meik oli m da nägu segamini valgunud, huultele oli kuivanud valge rõngas...

Ma olin seda aimanud. Olin teadnud, et on olemas midagi veel jubeda-mat kui ühe- ja kahepäevapohmell. Nüüd nägin seda lähedalt.

Ema vedas end alati t le, ükskõik kui ränga pidutsemise järel. Seekord oli aga pühade puhul nädalavahetus pikem olnud, ema oli ära olnud tervelt kolm päeva.*Ühepäevapohmell tähendas närvilist ema, kes ärritus iga tühiasja peale ja andis Jannule vahel laksu. Siis jõi ta ära määratu hulga kohvi ja turtsus raske elu üle. See olek kestis tavaliselt vaid pool päeva, õhtuks oli ema enam-vähem normis ning vahel peaaegu reibas.

Kahepäevapohmell tegi ema melanhoolseks. Neil kordadel nuttis ta palju, rääkis, kui hukas on ta elu ja et tal ei ole meile midagi anda, et ta on puhta tühi koht. Siis oli ta tavaliselt ka heldekäelisem. Viskas mulle virilal süüdlaseilmel oma kulunud rahakotist sajalise või kaks ja käskis meil Jan-nuga endale midagi head osta. Algul tegingi nii – ostsin jäätist või kommi, aga kui ema äraolekud järjest sagedasemaks läksid, sain aru, et pidin selle raha kõrvale panema, kui ei tahtnud mõnel päeval koos Jannuga täitsa s mata olla.*Kolmepäevapohmell oli jubeduse tipp. Käisin mitu korda vaatamas, kas ema ikka hingab. Ta r gises ja korises kohutavalt. Püüdsin ema äratada, et teda vannituppa viia ja talle korralikud magamisriided selga saada, aga see osutus täiesti võimatuks. Peale käriseva hingamise ja silmamunade liikumise suletud laugude all ei ilmutanud ema mingit elumärki. Õnneks oli Jannu sel ajal maal vanaema juures.

28

Kas psühhide lapsed on psühhid?Uksekell helises. Kuigi teadsin, et see on ainult Triin, tormasin kähku esi-kust jälgi koristama. Riputasin mantli kappi ja sulgesin kapiukse. Kinga viskasin teise juurde elutuppa ning virutasin ka selle ukse kinni. Alles siis läksin välisust avama.

Triin ei teinud teist nägugi.„Koristad või?” küsis ta vastust ootamata ükskõiksel häälel.„Mh-mh. Kuule, lähme parem välja. Oota siin, ma toon oma koti.”Triin ei küsinud kunagi midagi ülearust. Ta nagu aimas, millal ei sobi

asju kommenteerida.*Olime Triinuga pinginaabrid olnud esimesest klassist peale. Koolis hoidsid teised temast veidi kõrvale. Ehk oli põhjuseks see, et Triinul oli alati kõik õpitud, ja sihuke asjaolu oli enamasti pugejate või nohikute tundemärk. Triin polnud kumbki. Kui ma vahel küsisin, kuidas ta ennast selleks sunnib, et kõik selgeks teeb, vahtis ta mulle oma hallide silmadega nõutult otsa ning vastas:

„Milleks ma pean ennast sundima? See on lihtsalt huvitav.”Mina ei suutnud kuidagi taibata, kuidas võib mingi mataülesanne või

konna siseehitus huvitav olla. Aga ju siis võis.Ega mul endal kah väga viletsalt läinud, oli ainult üksikuid kolmesid,

kuid tunnistusele suutsin tavaliselt neljad-viied välja punnida. Näiteks kee-led meeldisid mulle küll. Vahel seletasin endamisi inglise keeles ja kujutasin ette, et ajan mõne telekast nähtud staariga mõnusalt juttu, istun uhkes restoranis ja mul on viimase peal hilbud seljas ning vinge soeng ja ehted.

Triin ei unistanud sellistest asjadest. Tema juurdles nende asjade üle, mida oma silmaga võis näha. Mõnikord tundus mulle, et minagi olin tema jaoks mingi uurimisobjekt. Triin tundis vist iga mu näoilmet. Kunagi üri-tasin Triinu juures pakutud martsipanist roosidega kooki viisakusest ära süüa. Minu arust oli see liiga magus, ent ma ei tahtnud nõmedik olla. kki ütles Triin rahulikult nagu ilmast rääkides: „Ega sa pea ju vägisi kugistama, ma võin ise ära süüa, kui sa ei taha.”

Polnud mõtet varjatagi, andsin oma koogijupi talle ning see kadus välk-kiirelt ta hammaste taha.*Praegu oli aga koolivaheaeg ja Triin seisis esikus kui uljas matkasell ega kergitanud elutoa uksest väljalennanud veinihaisu peale kulmugi.

Väljas oli tõeline suvi, polnud tuuleõhkagi, päike kõrvetas asfalti ning m duvate autode rataste alt väljapaiskuv tolm tekitas kurku kustutamatu limonaadijanu.

Ostsime paar koolat ja läksime parki. Meil oli seal oma vaikne koht, kus keegi teine harilikult ei käinud. Räämas parginurga metsikusse rohelusse eksis vahel mõni joodik, kuid ka nemad lasksid vaid sirelipõõsasse soru ja taarusid meid nähes minema.

29

Põõsastikus, tihedate lehtede vahel hoolikalt varjatud, oli linnupesa. Olime selle leidnud juba paar nädalat tagasi. Siis haudus linnumamma alles mune. /.../

Mõtlesin, mis tunne oleks linnupoeg olla. Lausa mõnu, ei mingeid mu-resid – istu aga päev otsa soojas pehmes sulgedega vooderdatud pesas ja aja suu ammuli, ema-isa tassivad toidu noka vahele. Endal jääb üle ainult kasvada ja sädiseda.

Mõtetelugeja mu kõrval pomises vaevukuuldavalt:„Ega neilgi kerge ole.”Vahtisin Triinule peaaegu vihaselt otsa. Kuidas pagan ta iga kord teab,

mis mu ajukäärude vahel toimub?Triinu ei paistnud mu segadus häirivat, ta selgitas rahulikult: „Kui

meie asemel oleks selle pesa meie klassi poisid leidnud, poleks siin ammu mingeid linnupoegi olnud. Jürgen oleks neid näiteks oma kassile lõunaks pakkunud. Aga võib-olla oleksid nad linnu vardasse ajanud ja ära grillinud – mine neid napakaid tea.”

Selle vastu ei saanud tõesti vaielda – Triinul oli õigus nagu tavaliselt. Ja tõtt- elda ei olnud võimalik tema peale ka pahaseks saada, ta oskas su oma tasasel viisil alati enne maha rahustada, kui sa õieti alles tuure üles kruvisid. Võib-olla oli see päritud, Triinu ema oli mingi psühhiaater või psühholoog, ma täpselt ei tea, aga mingi psühh kindlasti.

1. MIS TEEB TEOSE ALGUSE PINGELISEKS?

2. VÕRDLE POLITSEINIKKU TRIINU EMAGA. MILLE JÄRGI OTSUSTAD, KUMB ON

MEELDIV, KUMB EBAMEELDIV TEGELANE? TOO TEKSTIST NÄITEID.

3. KUIDAS MÕJUTAB PEATEGELASE KRISTIINA ELU TEMA EMA?

4. MILLEGA EMA ÕIGUSTAB OMA JOOMIST?

5. MIS KRISTIINALE TRIINU JUURES MEELDIB? MIDA ÜTLEB SEE TEMA ENDA

KOHTA?

6. KAS VASTANDLIKUD INIMESED VÕIVAD OLLA HEAD SÕBRAD? MIKS? KIRJUTA

SEL TEEMAL LÜHIARUTLUS, TOO NÄITEID KIRJANDUSTEOSEST JA OMA

KOGEMUSEST. ESITA TULEMUS KLASSILE.

MUL OLEKS KÜLL

KAHJU, KUI MU

SÕBRA ELU SELLINE

OLEKS.

PÄRIS KARM LUGU

TUNDUB OLEMA.

30

Katrin Reimus (1961–2009) kirjutas nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Elukutselt oli ta inglise ja soome keele õpetaja, olles seega hästi kursis noortemaailmas toimuvaga. Katrin Reimus kirjutas noorteromaanid „Eilset pole olemas” (2002) ja „Haldjatants” (2003), millest viimane on tuntum ja saavutas ka Eesti Kultuurkapitali laste- ja noorsookirjanduse aastapreemia. „Täiskasvanutele kirjutatakse isegi piisavalt. /…/ Teisest küljest on noortel nii suuri muresid, millest ei tohigi kirjutada. Mõnikord istud ja mõtled, kuidas saaks aidata. Tihti ei saagi,” on Katrin Reimus öelnud.

ARVAN, ET OLEN KOHATI TUGEVALT ASJU

PEHMENDANUD. NII SÜNGEID ASJU,

KUI ON TEGELIKULT, EI SAA KIRJUTADA.

SEST NEID EI SAA LUGEDA.

Kuidas elad, haldjas?Ilona Martson, Eesti Päevaleht, 16. mai 2003 (katkend)

Aidi Valliku noorte hulgas ülipopulaarsetele Anni-raamatutele on oodata järelkasvu. Nii Rootsis elava Helga Nõu „Kuues sõrm” kui vast valminud Katrin Reimuse „Haldjatants” räägivad mõlemad tänapäeva teismelise tüdruku loo.

Ent selles punktis sarnasused ka lõpevad. Tegu on siiski kahe erineva autoriga. Võib-olla meenutab Reimus jutustamislaadilt Vallikut enamgi; tegu on üsna realistlike elupildistustega, kus autoreil on silma noorte ini-meste hingehädade nägemisel ja hindamisel.

Reimuse raamatu kangelanna, teismeline Kristiina, elab väikelinnas nagu Anngi. Olustik ja suhted on selles mõttes üsna sarnased. Ent kui Ann on pärit n- turvalisest perest, kus isa ja ema teineteist väga hoiavad, siis Kristiina isa on kolme aasta eest ära läinud. Kristiina ema pole saadud hoo-bist toibunud ning temast on saanud alkohoolik. Uus olukord on muutnud tüdruku varavanaks – ühelt poolt vihkab ta isa, kes on tema meelest toimi-nud alatult, teisalt püüab iga hinna eest varjata oma pere tõelist seisukorda klassikaaslaste eest. „Joodiku lapseks” tembeldatud saamine on tema üks suuremaid hirme. Ja olukord läheb aina hullemaks, kui hakkab arenema esimene armastus.

Liigutavalt on kujutatud tüdruku suhteid oma lasteaiaealise õe Jannuga.Vanem õde tahab tirtsu igati eluraskustest säästa. Kuid teinekord pole

kodus süüagi. Reimuse raamat on huvitavalt üles ehitatud, ta „püüab” kan-gelase kinni allakäigutrepi äärelt, alles siis hakkab hargnema eelnev sünd-mustik. Kristiina püüab varastada poeaknalt nukku, et seda õele jõuluks kinkida ja jääb politseile vahele.

1. MIDA SAID LISAKS EELNEVALE TEADA „HALDJATANTSU“ KOHTA?

2. MIS ON „HALDJATANTSU” SARNASUSED JA ERINEVUSED, VÕRRELDES AIDI

VALLIKU JUTUSTUSEGA „KUIDAS ELAD, ANN?”?

3. ILONA MARTSON MAINIB HUVITAVAT MÕISTET: VARAVANA. MIDA SEE

TÄHENDAB? TOO NÄITEID.

MINU ARUST TEEB

SEE, ET „HALDJATANTSU”

KATKENDIS OLI NII

PALJU KÕRVALTEGELASI,

PEATEGELASE KRISTIINA

OLUKORRA KIIRESTI

ARUSAADAVAKS.

JAH, KÕRVAL-

TEGELASTE

KAUDU SAAME

TUTTAVAKS

PEATEGELASEGA JA

SELLE MAAILMAGA,

MILLES TA ELAB.

3232

Tegelane on teose võti

Huvitav on mõelda, et inimestega suheldes tegeleme pide-valt pro ilide loomisega. Isegi endale märkamatult võime seda teha iga inimesega, kellega kokku puutume. Välimuse ja käitumise põhjal määrame tema ühiskondliku kuulu-vuse (nt rikas, vaene). Veidi rohkem inimest tundma õp-pides saame teada tema päritolu kohta – milline on tema perekond? Veelgi lähedasemaks saades aga oskame juba kirjeldada tema mõttemaailma, siseelu: millised on tema unistused, mured, vaimsed tugevused ja nõrkused?

Miks võib pidada ilukirjanduse lugemist heaks tree-ninguks inimeste tundmaõppimisel? Üks põhjus on kaht-lemata see, et eri inimtüüpide ja käitumismallide äratund-mist saab harjutada raamatutegelaste peal. Lugeja soovib mõista rahutu teismelise mõttemaailma: haaraku kätte J. D. Salingeri romaan „Kuristik rukkis” – ja Holden räägib talle sellest lähemalt.

Peategelane on teose idee kandja. Ta peab üle elama kõik olulisemad sündmused ja see-juures kokku puutuma hulga ta-kistustega. Üldiselt pea tegelane areneb teose käigus, sattudes p rdelistesse olu kordadesse ja võttes vastu olulisi otsuseid.

Peategelase käitumise mõjutami-seks ja sisemaailma mõistmiseks on vajalikud kõrvaltegelased. Kõrvaltegelased on üldjuhul muutumatud, sest neil ongi täita üks kindel roll – näiteks paha-tahtlik vastane või ustav sõber.

Kolmandaks on episoodilised tegelased. Neil pole eriti suurt rolli, kuid nad võivad sellegi-poolest olla meelde jäävad. Ka episoodiline tegelane on millegi poolest oluline – ta võib muuta elavaks ja meelde jäävaks mõne pingelise olukorra, haakuda mõ-nes stseenis oleva meeleoluga.

TAHAD UURIDA

VÕIMUSUHTEID –

VÕTA WILLIAM

GOLDINGI

„KÄRBESTE

JUMAL” NING LOE

RALPHI JA JACKI

VASTASSEISU

KOHTA.

SOOVID MÕISTA TUGEVA ISELOOMU

TÄHENDUST – LOE VANAISA KIRJELDUST

JAAN KROSSI „RISTIS”.

Tegelane on teose võti. See tähendab, et tegelastevahelistest suhetest aru-saamine on teose mõistmisel hädavajalik. Kui päriselus kohtame kogu aeg inimesi, kes meile midagi ei tähenda, siis kirjandusteoses juhuslikke tegelasi naljalt ei ole. Kui mõnel tegelasel on pikemalt peatutud, siis järelikult aitab temale keskendumine meil mõista midagi olulist nii teiste tegelaste kohta kui ka kogu teost.

Tegelaste jälgimine ja nende analüüsimine on põnev tegevus. Selleks

saab kasutada mitut lähtepunkti.

TEGELASE

PÄRITOLU

JA ÜHISKONDLIK

KUULUVUS. MILLINE ON

TEMA PEREKOND? MIS

KOOLIS TA ÕPIB VÕI

KELLENA TA TÖÖTAB?

TEGELASE KÄITUMINE.

MIDA TEGELANE TEEB?

KUIDAS LÄHEVAD TEMA

MÕTTED KOKKU TEMA

KÄITUMISEGA? MILLISTEST

TEGEVUSTEST TEGELANE

HOIDUB?

NAGU IGA INIMENE,

KOOSNEB KA TEGELANE

MITMEST TAHUST.

TEGELASE VÄLIMUS.

MIDA SEE TEMA KOHTA

ÜTLEB? KAS TA ON EDEV

VÕI TAGASIHOIDLIK, RIKAS

VÕI VAENE, NÕRK VÕI TUGEV,

SÕBRALIK VÕI VAENULIK?

TEGELASE

MAAILMAVAADE.

MILLEST TA MÕTLEB

VÕI UNISTAB? MILLEST

JA KUIDAS TA KÕNELEB?

MILLISTE EESMÄRKIDE

NIMEL TA TEGUTSEB?

„Kärbeste Jumala” Jack (Chris Furrh) 1990. aastal linastunud samanimelisest mängufilmist

34

Otstarbekas on kõrvutada tegelast iseendaga: kuidas käituksin ise tema asemel? Lugejatena hindame ka seda, kas tegelane on usutav: kas tema kõnepruuk, välimus ja käitumine on põh-jendatud ja elutruu? See on tähtis, sest tegelase usutavusest sõltub ka teoses esitatu usutavus.

Tihti on raamatutegelast lihtsam mõista, kui tema kõrval on vastandtegelane – tegelane, kes on peategelasele risti vastupidise ellusuhtumisega, tihtipeale ka sootuks erineva välimuse, kõnemaneeri ja päritoluga.

Maailmakirjanduses on kuulsamaid vastandite paare pärit Miguel de Cervantes Saavedra romaanist „Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast”: peategelane don Quijote on pikka kasvu kõhetu aadlik, kes armastab pidulikku kõnepruuki ja soovib olla üllas rüütel, teda saadab rännakul aga lihtsameelne ja humoorikas talupoeg Sancho Panza.

35

Oluliseks tuleb pidada ka seda, kas tegelane on muutuv või muutumatu. Üldjuhul peategelane teose käigus muutub, ta areneb ja avaneb lugejale, kes saab kaasa elada tema kõhklustele, võitudele ja kaotustele. Muutuvat ja isikupärast tegelast tähistab kirjandusteaduses termin karakter.

Muutumatuid tegelasi leia-me rohkem kõrvaltegelaste seast. Neid saab jaotada eri tegelastüüpideks – tege-lasteks, kes esindavad mingit kindlat inimtüüpi (lahke, vae-nulik, tark jne).

Neid on võimalik tuvas-tada näiteks välimuse järgi: kiuslikud ja halva iseloomuga tegelased on tihti ka ebameel-diva välimusega, võimuahned ja rumalad inimesed on sageli väikest kasvu. Head tegelased jällegi on kenad ja meeldivad ka välimuselt: südamlik ja elu-rõõmus vanaema on punaste põskedega, sõbralikul vana-taadil on pikk muhe habe jne. Tegelastüüpide kasutamisega tuleb aga kirjanikul olla et-tevaatlik, et vältida inimeste liialdatud lahterdamist (kõik blondid on rumalad, kõik õpe-tajad kiuslikud, kõik koolipoi-sid õpivad kolmedele jne).

Tegelase ja tema kaudu teose mõistmine sõltub ka sellest, kas teos on kirjutatud mina- või temavormis. Just see määrab, milline on loo jutustaja vaatepunkt. Minavormi puhul piirdub lugeja vaateväli enamasti sellega, mida näeb raamatu peategelane (nt Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?” ja Katrin Reimuse „Haldjatants” on kirjutatud peategelase Anni vaatepunktist).

Temavormis jutustatud teoses võivad aga n- kaamerad olla ka teiste tegelaste küljes ja igal pool mujalgi, kuhu autor soovib neid asetada: tänavanurgal, puuladvas, kõrge maja katusel või peidus mõne tegelase riidekapis. Sellisel juhul kirjeldab autor toimuvat nagu taevalaotuses lendav lind, kes näeb tegelasi justkui pisikesi sipelgaid, kes allpool sibavad (nt Oskar Lutsu „Kevade”).

1. MIS LAADI TEGELASTÜÜPE ON VÕIMALIK LEIDA

KATRIN REIMUSE „HALDJATANTSU“ KATKENDIST?

2. LOETLE SAMAST KATKENDIST ERI TEGELASTE

SILMATORKAVAID TUNNUSEID. MIDA VÕIMALDAVAD

NEED TEGELASTE KOHTA OLETADA?

3. KIRJUTA VIHIKUSSE TUTVUSTUS VABALT VALITUD

TEGELASE KOHTA, KES ON SINU ARVATES

SILMATORKAV JA PÕNEV. LÄHTUDA VÕID JACKI

JUURES ESITATUD PUNKTIDEST JA KÜSIMUSTEST

(VAATA LK 33). MIS TEEB SELLE TEGELASE

PÕNEVAKS? JAGA TUTVUSTUST KLASSIGA.

Läänerindel muutusetaAutor: Erich Maria RemarqueKatkend

Kolme- ja neljakaupa puistati meie klass jagudesse laiali, koos friisi kalurite, põllumeeste, t liste ja käsit listega, kellega me kiiresti sõbrunesime. Kropp, Müller, Kemmerich ja mina sattusime üheksandasse jakku, mille ülemaks oli allohvitser Himmelstoß.

Teda peeti kasarmus kõige tigedamaks nahanülgijaks, ja see oli ta uhkus. Väike, masajas, kümme aastat kroonut teeninud mehike rebasekarva pu-naste ülespoole krutitud vurruotstega, eraelus kirjakandja. Kropi, Tjadeni, Westhausi ja minu peale ihus ta eriti hammast, sest tundis vaistlikult meie vaikivat tõrksust.

Ühel hommikul tuli mul neliteist korda tema voodit üles teha. Üha uues-ti leidis ta midagi laita ja lõi voodi segamini. Kahekümnetunnise t tule-musel – muidugi vaheaegadega – määrisin ja mudisin igivana ja kivikõva saapapaari pehmeks nagu või, nii et isegi Himmelstoß ei leidnud enam põhjust norimiseks; tema käsu peale olen hambaharjaga meeskonnaruu-mi põranda puhtaks küürinud; Kropp ja mina, varustatud pühkeharja ja prügikühvliga, läksime täitma tema poolt antud ülesannet – kasarmuõuelt lumi ära rookida – ja me oleksime kuni külmumiseni vastu pidanud, kui juhuslikult poleks kohale ilmunud üks leitnant, kes meid kasarmusse tagasi saatis ja Himmelstoßile kõva peapesu tegi. Kahjuks oli tagajärg vaid see, et Himmelstoß hakkas meie peale veel suuremat maruviha kandma. Neli nädalat järjest olin igal pühapäeval vahiteenistuses ja ühtevalu päevnik; täies varustuses ja vintpüssiga harjutasime lagedal, märjal, äsja ümberkün-tud kesapõllul: „pikali!” ja „püsti, joostes marss, marss!” – seni, kuni olin mudaklomp ja kokku varisesin; neli tundi hiljem näitasin Himmelstoßile

Allohvitser Himmelstoß (Ian Holm) 1979. aastal linastunud mängufilmis „Läänerindel muutuseta”.

37

oma eeskujulikult puhastatud univormi ja varustuse ette, igatahes verele hõõrutud kätega; koos Kropi, Westhausi ja Tjadeniga harjutasin kibeda pakase käes ilma kinnasteta veerand tundi „valveseisangut”, surudes paljad sõrmed vastu jääkülma püssirauda, sellal kui Himmelstoß luuravalt meie ümber tiirles ja ootas, et keegi meist vähimagi liigutuse teeks ja ta saaks meid käsu mittetäitmises süüdistada; ma olen sel kella kahe paiku üksnes

särgiväel kaheksa korda kasarmu ülemiselt korruselt alla kasarmuõuele jooksnud, sest mu aluspüksid olid taburetil, kuhu seks oma riideesemed virna pidin laduma, mõni sentimeeter üle ääre ulatanud. Minu kõrval jook-sis korrapidaja-allohvitser, see oli Himmelstoß, ja astus mulle varvastele; pidevalt tuli mul täägivõitluse õppusel Himmelstoßiga heidelda, kusjuu-res mul oli käes raske raudraam ja temal kerge puust püss, nii et ta lihtsa vaevaga mu käed pruuniks ja siniseks võis peksta; igatahes ükskord läksin ma seejuures nii marru, et talle pimesi otsa tormasin ja sellise hoobi kõhtu virutasin, et tal jalad alt lendasid. Kui ta kaebama läks, naeris kompaniiülem ta välja ja sõnas, et olgu ometi ise tähelepanelikum; kompaniiülem tundis oma Himmelstoßi ja näis, et teise äpardus valmistab talle nalja. Ma oman-dasin täiuslikult kitsastele kappidele ronimise tehnika; ka kükis ei olnud mul peatselt enam vastast; me värisesime, niipea kui ta häält kuulsime, ent meie vastupanu ei suutnud see p raseks muutunud postihobune murda.

Ühel pühapäeval, kui me Kropiga kahekesi barakklaagris pika ridva najal käimlaämbreid üle kasarmuõue tassisime ja Himmelstoß – säravpuh-taks klanitud ja linnaminekuks valmis – parajasti meist m da patseeris, meie ette seisma jäi ja küsis, kuidas t ots meile meeldib, teesklesime taga-järgedest hoolimata komistamist ja kallasime talle ämbritäie jalgadele. Ta märatses, aga mõõt oli täis.

„Selle eest ootab teid kindlusvangistus!” karjus ta.Kropil läks kops üle maksa. „Enne seda aga juurdlus, ja siis laome meie

ka kõik välja,” sõnas ta.„Kuidas te räägite allohvitseriga!” m irgas Himmelstoß, „olete hulluks

läinud? Oodake, kuni teilt küsitakse! Mida tahate teha?”

mämämämämämämmm rarararararaaraatstststststtst esesesesesese ,,,,, agagagagagaagaaga a a a a aaa mõmõmõmõmõmõm õõtõtõtõtõt ooooolilililililili ttttttäiäiäiäiäiäiiäis.s.s.s.„S„S„S„S„S„Selelelelelelellllelellelele eeeeesesesesesese t t t t t oooooooooooo tatatatatataaabbbbbb teteteteteteeididididididid kkkkkkininininininnndldldldldlddllusususususususvavavavavavavangnnngngngngngngisisisisisisisistututututututut sss!s!s!s!”””” kakakakakakakakak rjrjrjrjrjrjr usususususu ttttta.a.a.a.aaa.aKrKKrKrKrKrKrKropopopopopopililililiil llllllläkäkäkäkäkäkäkä s s s sss s kokokokokokopspspspspspspps üüüüülelelelelelele mmmmmmmmmakakaaakakaksasassasasasa.... „E„E„E„E„E„E„E„E„ nnnnnnnnnnnnnne e e ee e sesesesesedadadadadadadada aaaaaaaggggagagagaa jjjjjuuuuuuuuuuuuuurdrdrdrdrdrdrdrdrdlulululululululus,s,s,s,s, jjjjja a a a aa sisisisisisiiisisisisisisi lllllllaoaoaoaaaaoaoomememememememememe mmmmmmmeieieieieie e e e e eee

kakakakaka kkkkkkõiõiõiõiõõiik k k kk k väväväväväväväääljljljljljljlja,a,a,a,a,a,a,a,””””””” sõsõssõsõsõs nananananaassssss tatatatatatatt ...„K„K„K„K„KKKuiuiuiuiuiuiuiuiuiddadadadadadad s ss s s tetetetetette rrrrääääääääääägigigigigigig tetetetetee aaaaaaalllllllllllohohohohhohhhviiviviviviviviviv tstststststststserereerererererigigigigigigigigiga!a!a!a!a!!!!a!a!”””” mmmmmmmm iriiriririririrgagagagagagagagag s sss s s s HHiHiHiHiHiHiHimmmmmmmmmmmmm elelelelelelststsstststttoßoßoßoßoßoßoßo , , ,,, „o„o„o„o„ooleleleleleleteteteteteet hhhhhhhululululululullullululululululululukskskskskskskskk

lläläläläinininininnududududuudd? ? ? ?? OoOoOoOoOoOoOoodadadadadadadadakekekekekeke, ,, , kukukukukukuukuninininnninini ttttteeieieieie ltltltltltllt kkkkkkkkküüsüsüsüsüsüsüsüsiititititititititi akakakakakakakksesesesesesess !!!!!! MiMiMiMiMiMMMidadadadadadd tttttttahahaahahahahatatatataate e e e teteteteteteteehhhahahahahahh ?”?”?”?”

38

„Härra allohvitseri kohta kõik välja laduda!” ütles Kropp ja võttis valve-seisangu.

Himmelstoß märkas nüüd viimaks ometi, mis lahti oli, ja lausumata üh-tegi sõna, tegi minekut. Enne kui ta me silmist kadus, käratses ta ikka veel: „Seda ma teile ei kingi,” – aga tema võim oli murtud. Ühel korral püüdis ta veel meiega ülesküntud kesapõllul „pikali, püsti, joostes marss, marss” proovida. Me täitsime iga ta käsu, sest käsk on käsk ja seda tuleb täita. Aga me täitsime käsklusi nii aeglaselt, et viisime ta meeleheitele. Mugavalt laskusime põlvedele, siis käsivartele ja nii edasi; vahepeal oli Himmelstoß tulivihaselt juba teise käskluse andnud. Enne kui me higistama hakkasime, oli tema end kähedaks kisanud.

Seejärel jättis ta meid rahule. Ja ehkki ta meid ikka veel kaabakateks sõimas, oli selles juba austust tunda.

Allohvitseride hulgas oli ka palju neid, kes mõistlikumalt käitusid. Mõist-likud olid isegi ülekaalus. Eelkõige aga tahtis igaüks siin kodumaal nii kaua kui võimalik oma sooja kohta säilitada, ja seda võis ta ainult siis, kui ta nekruteid rangelt kantseldas.

Seetõttu langes meile osaks, teadagi, igalaadi kasarmulihv, mis üld-se võimalik, ja sageli me lausa ulgusime vihast. Mõned meist jäid sellest isegi haigeks, Wolf koguni suri kopsupõletikku. Aga me oleksime ennast naeruväärsetena tundnud, kui oleksime alla vandunud. Me muutusime karmideks, umbusklikeks, halastamatuteks, kättemaksuhimulisteks, jõhk-rateks – ja see oli hea, sest just neid omadusi oli meil vajaka. Kui meid ilma sellise väljaõppeajata otsemaid kaevikutesse oleks saadetud, siis oleks ena-mik meist hulluks läinud. Nii aga olime ette valmistatud selleks, mis meid ootas. Meie ei murdunud, me kohandusime; meie kakskümmend aastat, mis meile nii mõndagi raskeks tegid, aitasid meid sel puhul. Kõige tähtsam oli see, et meis võrsus kindel ja praktiline ühtekuuluvustunne, mis rindel saavutas oma parima, mida sõda üldse on sünnitanud: seltsimehelikkuse!

Saksa keelest tõlkinud Viktor Tomberg

1. MIDA ÜTLEB HIMMELSTOßI KOHTA TEMA VÄLIMUS?

2. KIRJELDA SÕDURITE JA HIMMELSTOßI SUHTEID:

A. MIS ON KUMMAGI OSAPOOLE TEGEVUSE EESMÄRK?

B. KUIDAS HIMMELSTOß OMA VÕIMU KAOTAB?

2. KAS OLED ISE ELUS KONFLIKTI SATTUNUD TAOLISTE INIMESTEGA NAGU

HIMMELSTOß? MIS SELLISES OLUKORRAS KÕIGE PAREMINI AITAB?

3. ARUTLE KLASSIKAASLASTEGA, MILLISTE TEGELASTE KOHTA LOETUD

KATKENDIS SAAKS KASUTADA JÄRGMISI MÕISTEID: PEATEGELANE,

KÕRVALTEGELANE, KARAKTER, TEGELASTÜÜP, VASTANDTEGELANE.

4. MIKS ON HIMMELSTOßI-SUGUNE TEGELANE SELLES ROMAANIS VAJALIK?

PÕHJENDA KIRJALIKULT, KUIDAS AITAB TA LUGEJAL PAREMINI MÕISTA

A) SÕDA, B) ROMAANI MINAJUTUSTAJAT, C) MINAJUTUSTAJA SUHTEID OMA

KAASLASTEGA.

3939

Erich Maria Remarque (kodanikunimi Erich Paul Remark, 1890–1970) oli saksa kirjanik, kes on maailmakuulsaks saanud eelkõige oma sõjaromaaniga „Läänerindel muutuseta” (1929). Esimese maailmasõja koledusi on ta selles teoses kujutanud 18-aastase saksa sõduri Paul Bäumeri silme läbi. Remarque oli ka ise samavanusena läänerindel, kus sõditi Prantsuse vägede vastu. „Läänerindel muutuseta” on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ning seda on ilmunud üle 50 miljoni eksemplari. Natsi-Saksamaal oli teos keelatud, kuna selle sõnum on sõjavastane. Remarque jutustab ausalt ja vahetult sõdurielust, kus puuduvad igapäevaelu mugavused, kuklas kummitab kogu aeg surmahirm ja inimene on sunnitud oma elu päästmiseks teisi tapma. „Läänerindel muutuseta” võtab sõjalt igasuguse kangelaslikkuse, näidates selle mõttetust ja robustsust.Erilise värvikusega on teoses kirjeldatud seda, kuidas noorsõdureid enne rindele saatmist treenitakse. Unustamatu kõrvaltegelane, kapral Himmelstoß kiusab oma alluvaid sadistliku mõnuga, ja hoolimata kõigest leiab peategelane Paul rindele jõudes, et sellest oli neile tegelikult kasu. Teose käigus saavad Paul ja tema kaaslased Himmelstoßiga veel kokku, kui viimane samuti rindele saadetakse. Sõjamöllust eemal olevas väljaõppelaagris end karmi mehena näidanud tegelane paistab nüüd sootuks teises valguses...

MIKS PEAKS NII HALVALE

TEGELASELE NII PALJU

TÄHELEPANU PÖÖRAMA?

VÄRVIKAS

KÕRVALTEGELANE

TEEB KA PEATEGELASE

HUVITAVAMAKS.

40

HamletAutor: William ShakespeareKatkend

Viies stseenLahtine koht lossimüüri jalal. Müüriuks avaneb. Esile astub vaim ja tema järel Hamlet, hoides paljastatud mõõka pidemest kui risti enda ees.

HAMLET: Kuhu sa viid mind? Räägi! Kaugemale ei tule ma.VAIM: Siis kuula mind.HAMLET: Ma kuulan.VAIM: Tund ligi on, mil väävli piinalõõska siit p rdun tagasi.HAMLET: Ah, vaene vaim!VAIM: Mind ära haletse, vaid tõsiselt kõrv kuulma sea, mis mul on ütelda.HAMLET: Siis räägi, kuulata on minu kohus.VAIM: Ja kätte maksta ka, kui kuuled.HAMLET: Mis?VAIM: Ma olen sinu isa vaim,

kes neetud uitama on sitining päeval seni tules paastuma,kui ajaliku elu pattudestma puhtaks põlen. Kui ei oleks keeldumu vangla saladustest kõnelda,ma räägiks loo, kus pisim sõnagis ks hinge seest sul, jäätaks noore vere;su silmad kargaksid kui tähed sfäärest,kõik kiharad sul lahti hargneksidja püsti seisaks iga juuksekarvjust nagu okkad kurjal okasseal.Kuid igaviku ilmutus ei olesu maise kõrva jaoks... Oo, kuula, kuula!Kui eales oma isa armastasid...

„HAMLETI” PÕHITEGELASED:

Hamlet, Taanimaa prints, hiljuti surnud kuninga poegClaudius, Taanimaa uus kuningas,

Hamleti onuGertrud, Taanimaa kuninganna, Hamleti emaHamleti isa vaim Polonius, kantsler, kuninga ustav alamOphelia, Poloniuse tütar Laertes, Poloniuse poegHoratio, Hamleti sõber

Tegevuskoht – Taanimaa

41

HAMLET: Oo Jumal!VAIM: Siis tasu tema loomuvastane

ja ilge mõrv.HAMLET: Mõrv!VAIM: Mõrv, mis ikka ilgem

on kõigest muust, kuid see on kõige ilgemja võõrikum ja loomuvastasem.

HAMLET: Sa tõtta kõnega, et tiivul kärmeilkui mõttelend või armumõlgutus,ma s staks tasuma.

VAIM: Näen, oled agar – ning tuimem oleksid kui rammus rohi,mis Lethe kaldal laisalt ajab juurt,kui sellest sa ei virguks. Kuula, Hamlet:jutt pandi käima, et mind une pealtuss nõeland aias; iga kõrva Taanisnii petetakse valega mu surmastsel jõhkral moel. Kuid, üllas noormees, tea:uss, kes su isa nõelas, kannab nüüdta krooni peas.

HAMLET: Mu ennustaja hing!Mu lell?

VAIM: Jah, tema, verepilastaja,see ihar loom, kes taibu nõiaväegaja reetja-andega – oo kuri taipja anne, mil on võim nii võrgutada! –on jälgi himu täiteks võitnud meelemu näivalt vooruslikul kuningannal.Oo, Hamlet, mäherdune langemine!/.../Kuid tasa! Ma vist haistan koiduhõngu;teen lühidalt. Kui suigutasin aias,nii nagu pealelõunati mul kombeks,mu rahuhetke varitses su lell,käes pudel neetud maruheina mahla,ning minu kõrvaaukudesse valassealt tõbetoovat leotist, mille vägion inimese verega nii vaenus,et kiiresti kui elavhõbe tormabta loodud teed ja käigud ihus läbining järsu jõuga kalgendab kui hape,mis piima tilgutatud, liikuvaja puhta vere; tardus see ka minul;

42

ja kohe korpa läks kui pidalisning ropu, tülka koorikuga kattusmu sile ihu...Nii riisus uneajal venna käsimult hoobilt elu, krooni, kuninganna.Ja niidetuna patu õitsenguljäin ilma pihist, salvist, armulauast,ning arvet tegemata kohtu ettemul tuli minna, koormaks kõik mu süüd.Oo, hirmus! Hirmus! Pole hirmsamat!/.../Ent kuidas sa ka toimid, oma südantsa ära rüveta, ning ära hingeshau halba ema vastu: küllap taevasja okkad, mis tal põues asuvad,ka teda salvavad. Nüüd jumalaga!Näe, koitu kuulutabki jaaniuss,sest juba kahvatub ta väeti helk.Jää jumalaga, Hamlet, pea mind meeles!

Vaim kaob maa alla; Hamlet langeb meeltesegaduses põlvili.

Inglise keelest tõlkinud Georg Meri

1. MIDA TEAD WILLIAM SHAKESPEARE’I TRAGÖÖDIAST „HAMLET”?

2. ISELOOMUSTA HAMLETIT KATKENDI PÕHJAL.

3. KES ON VAIM, KELLEGA HAMLET LOETUD KATKENDIS KÕNELEB?

4. MIDA HAMLET VAIMULT TEADA SAAB JA MIDA TA TEHA OTSUSTAB?

5. MILLEST PALUB VAIM HAMLETIL HOIDUDA?

6. MIKS LANGEB HAMLET VAIMU LAHKUDES MEELTESEGADUSES PÕLVILI?

VÄRSSIDES

VÄLJENDATU

JÄÄB MEELDE TABAVA

TARKUSETERANA.

VÄRSIVORMIS NÄIDEND

TUNDUB KEERULISEM,

KUIGI TEGELIKULT ON

SELLE SISU ARUSAADAV

JA PÕNEV.

43

Kas Shakespeare oli üldse olemas?

Leidub teooriaid, mis seavad kahtluse alla, kas Shakespeare oli ise oma teoste autor. On isegi kaheldud, kas Shakespeare oli üldse tegelikult olemas. Nende küsimustega tegeleb lausa omaette teadusharu – šeikspiroloogia, mille eesmärgiks on Shakespeare’i elu ja loomingu uurimine. Šeikspirolooge vaevab näiteks küsimus, miks me Shakespeare’i elukäigust nii vähe tea-me. Ja näiteks oma testamendis ei maini ta üldse oma raamatuid ega käsikirju. Samuti leitakse, et kuna tal ei olnud väga head haridust, siis ei saanud ta kirjutada näidendeid, mis annavad tunnistust autori avarast maailmapildist ja sügavast inimese-tundmisest. Ühe teooria järgi kirjutas Shakespeare’i asemel Christopher Marlowe, samuti tuntud tolleaegne näitekirjanik ja poeet. Spekuleeritud on lausa sellegi üle, kas mitte kuninganna Elizabeth I ise polnud Shakespeare’i nime all kirjutanud poeet.

William Shakespeare’i (1564–1616) eluloost on vähe teateid. Teada on, et ta sündis jõukasse perre Stratford-on-Avoni linnas. Noore mehena lahkus ta Londonisse, kus temast kujunes oma aja mõjukaim näitekirjanik ja luuletaja. Tema kirjutatud 36 näidendi seas leidub nii komöödiaid, tragöödiaid kui ka ajaloodraamasid. Kuulsaimaks näidendiks on peetud „Hamletit”, mis sajandeid hiljemgi pole kaotanud oma olulisust.Shakespeare tegutses näitekirjaniku ja näitlejana kuninganna Elizabeth I valitsusajal (1558–1603). Tollast kirjandust nimetatakse ka elisabetaanlikuks ja kirjanikke elisabetaanideks. Teater oli siis erakordselt populaarne, 16. sajandi teisel poolel avati nii avalikke kui ka erateatreid. Shakespeare ise oli kuulsa Londoni teatri The Globe kaasomanik.Inglise näitekirjandus arenes sel ajal tublisti. Tragöödiate puhul peeti sobilikuks ajaloolisi või mütoloogilisi teemasid (ka Hamleti-loo algallikaks on keskaegse ajalookirjutaja Saxo Grammaticuse „Taani kroonika”).

?

ME VÕLGU

OLLES ENESTELE ISE

JU SOOTUKS

UNUSTAME TASUMISE.

44

„Hamlet” Eestis

William Shakespeare’i „Hamleti” lavaletulek teatris on alati suursündmus. Seda näidendit peetakse omamoodi eksamiks nii lavastajale kui ka näitleja-le, kellele usaldatakse Hamleti roll. Teatriteadlane Lea Tormis on elnud, et iga ajastu ja võib-olla ka iga uus teatripõlvkond leiab oma „Hamleti”.

„Hamleti” lavastusi Eestis:

Esimest Hamletit Eesti teatris mängis legendaarne näitleja Theodor Altermann Estonia teatri avamisel 1913. aastal.

Kuulus on ka Voldemar Panso lavastatus 1966. aastal, kui Hamletit mängis Ants Eskola, kes oli tollal 58-aastane (tavaliselt mängivad Hamletit nooremad näitlejad).

45

1978. aastal lavastas „Hamleti” draamateatris Mikk Mikiver. Peaosas oli näitleja ja luuletaja Juhan Viiding, kelle tollasest rollilahendusest on saanud legend.

1986. aastal tõi „Hamleti” lavale teatrikooli 13. lend Kalju Komissarovi juhendamisel. Seda lavastust on kutsutud punk-„Hamletiks”. Esimest korda ilmus Eesti lavale nais-Hamlet – Merle Jääger ehk Merca, kes jagas Hamleti rolli Toomas Vooglaiuga.

46

Lavastus on näidendi loomin-guline lavaleseadmine. Lavastuse aluseks on näidend või mõne muu kirjandusteose dramatiseering (näidendiks ümber t tatud ro-maan, jutustus, novell või isegi luuleteos). Oluline on teada, et lavastus on paljude inimeste ühi-ne teos, kuna selle loojateks on nii näitekirjanik, lavastaja, näitlejad kui ka lavakunstnikud.

Lavastamise põhietapid:

1) lavastaja t tab läbi näiden-di teksti või dramatiseeringu, tehes oma äranägemise järgi muudatusi;

2) lavastaja jaotab rollid, kaalu-des iga näitleja sobivust;

3) lugemisproovide käigus har-jutatakse dialoogi ja arutletakse ühiselt näidendi tegevuse ja tege-laskujude üle;

4) lavaproovide käigus pannak-se lisaks dialoogile paika näitlejate liikumine laval, samuti lavakujun-dus, muusika, kostüümid;

5) peaproovil mängitakse eten-dus läbi algusest lõpuni ilma pau-sita.

Etendus on lavastuse ühekordne esitamine. Iga etendus on teistest erinev. Näitlejad ei suuda ühtki etendust sajaprotsendiliselt kor-rata, kuna alati istub saalis uus publik, kes võtab etenduse vastu omal moel. See kõik mõjutab ka laval toimuvat. Nii võibki elda, et kaudselt on lavastuse kaasautoriks ka saalis istuv pealtvaataja.

Intriig ehk pinge sünnib näidendis tegelaste-vahelistest suhetest. Vaataja tähelepanu ja huvi haaramiseks peab näidendis olema kon ikt – tegelastevaheline vastasseis.

Näidenditegelastest rääkides kasutatakse tihti üht levinud skeemi, mis lihtsustatud kujul on järgmine. Kõigepealt tuuakse esile ühe konk-reetse tegelase eesmärk, mille nimel ta tegutseb. Lisaks pannakse skeemis kirja tegelase liitlased, kes teda aitavad, ja vastased, kes tema tegutse-mist takistavad.

TEGELANE

LIITLANE VASTANE

EESMÄRK

MINU EESMÄRK

ON AIDATA OMA

KLASSIKAASLASI,

KES SEDA ÕPIKUT

LOEVAD.

JA MINA OLEN

SINU LIITLANE. JA

MULLE TUNDUB, ET

NATUKE OLEME KA

VASTANDTEGELASED.

47

1. MIS ON EESTI NÄITEKIRJANDUSE KUULSAIM TRAGÖÖDIA, MIDA ON EELMISTEL

AASTATEL KA KIRJANDUSE TUNNIS KÄSITLETUD?

2. KES OLID SELLE TRAGÖÖDIA PEATEGELASE VASTASED?

3. MILLISEID DRAMATISEERINGUID OSKAD NIMETADA?

4. MIKS ON LAVASTUS JA ETENDUS ERINEVAD MÕISTED?

5. OTSI INTERNETIST TEAVET ÜHE EESTIS 21. SAJANDIL TEHTUD „HAMLETI”

LAVASTUSE KOHTA (LAVASTAJA, NÄITLEJAD). KUIDAS LAVASTUST

AJAKIRJANDUSES ISELOOMUSTATI – MILLE POOLEST ERINES SEE

EELNEVATEST „HAMLETI“ LAVASTUSTEST?

6. UURI VÄHEMALT KOLME EESTIS TEGUTSEVA TEATRI KODULEHEKÜLGE JA

TEE LÜHIKE ÜLEVAADE NENDE SELLE HOOAJA REPERTUAARIST: MILLISEID

NÄIDENDEID ETENDATAKSE JA MILLISTESSE ŽANRITESSE NEED KUULUVAD?

MIS SULLE ENDALE HUVI PAKUB JA MIDA SOOVITAKSID VAATAMA MINNA

KLASSIKAASLASTEL?

Näidendis saavad sündmused alguse sellest hetkest, kui vaatajal on selge, mis on peategelase eesmärk ning kuidas ta selleni liikuma hakkab. Intriig tekib teiste tegelaste lisandumisel. Nii traagilises kui ka koomilises näiden-dis on selged ja äratuntavad tegelased, kes esindavad kindlaid inimlikke omadusi.

Näitekirjanduse põhiliigid on komöödia, draama ja tragöödia. Kom dia eesmärk on pakkuda lõõgastavat naeru, trag dia on aga kurbmäng, millel on õnnetu lõpp. Draama jääb nende vahe-peale ja võib sisaldada nii koomilist kui ka traagilist.

Näidendi suurim terviklik osa on vaatus. Üks näidend võib koos-neda mitmest vaatusest, mis on omavahel vaheaegadega eraldatud. Vaatusest väiksem näidendi alajaotus on stseen ehk pilt.

Tegelaste omavaheline kõne ehk dialoog koosneb repliikidest. Tegevuspaika, tegelaste käitumist ja välimust kirjeldab teksti autor lühemate märkustega, mida kutsutakse remarkideks, mida muust tekstist eristavad sulud ja/või kaldkiri. Remark on vajalik selleks, et näidendit lugedes saaksime paremini aru, kus asub ja milline on tegevuspaik ja kuidas näevad välja tegelased. Remargid täp-sustavad tegelaste tundeid, hääletooni ja pause nende repliikides.

48

KalevipoegAutor: Andrus KivirähkKatkend

Tegelased:KALEVIPOEGLINDATUUSLAROLEVIPOEGSULEVIPOEGALEVIPOEGSIILSOOME SEPPSEPA POEGSARVIKTAATPÕRGUNEITSISARVIKTAADI SULANEKAKS SORTSI

ULANE

TUUSLAR: Tere, tere, Kalevipoeg! Karga ligi! Tahad ka mängida? Mehed! Võitja läheb kokku Kalevipojaga!

KALEVIPOEG: Ei, mul pole vist praegu aega. Asi on selles, et ma sain just kuningaks.

SULEVPOEG: Sina! Sina said kuningaks?ALEVIPOEG: ra pulli!OLEVIPOEG: Kui kaugele sa selle kivi siis viskasid?KALEVIPOEG: Noh, nii natuke maad ikka viskasin... Seal polnudki teisi

viskajaid, ainult mina.ALEVIPOEG: Noh... Palju õnne siis!TUUSLAR: Palju õnne jah, noor kuningas! Ega nüüd pole midagi muud

kui teeme õlled lahti ja tähistame seda värki. Teeme peo! Kütame sauna ja... Ilus suveõhtu, ega me siis täna magama lähe! Kes see suvel magada tohib! Suvel käib ikka tants ja m ll hommikuni.

KALEVIPOEG: Ei, ma vist ei saa täna tulla. Ma olen ju nüüd see... kunin-gas ja... Mulle anti kohe suur patakas pabereid, mis ma pean läbi vaatama. Ja noh, üldse on vaja mõelda, et mis siis nagu teha ja kuidas olla ja... Et ma vist siis täna ei tule. Vaat nii... Nojah, head õhtut siis.

(Läheb ära.)

SULEVIPOEG: No on see alles mees! Ma ei oleks uskunud. Küll trügib! Armas aeg, kuningaks hakkas! Pole au ega häbi. No mis kuningas tema enda arust on! Alles eile istus koos meiega aia peal ja torkis heinakõrrega hambaid.

OLEVIPOEG: Aga nüüd ei kõlba enam meiega saunagi tulla. Võim hak-kab pähe, mis muud!

ALEVIPOEG: Ei tea, palju see kuningas ühes kuus pappi saab?SULEVIPOEG: Noh, mis sa sellest räägid! Ikka mitu korda rohkem kui

meie.ALEVIPOEG: Nojah, arvata võib. Ja nüüd läheb pabereid läbi vaatama.

Vaat kus mul professor!TUUSLAR: /.../ Lähme meie, paneme peo püsti! Suvi on ju ikka peo

aeg, mitte kodus istumise aeg! (Rahvale.) Tulge teie ka, mis te siin teatris vahite! Lähme parem peole, seal saab õlut ja vorsti ja tantsu lüüa ja... Noh, mis te passite siin? Talvel jõuate teatris istuda küll, nii et taguots valusaks jääb, suvel peab ikka puhkama! Härjalt s ma ja seamoodi jooma! On mul õigus? Mehed, milline on kõige lõbusam aastaaeg?

MEHED KOORIS: Suvi!TUUSLAR: Justament! Lähme!(Lähevad laulda kisendades minema.)

50

2.LINDA: Oh sa armas aeg! Et minu poeg on nüüd siis kuningas! No mis häda sul ometi oli end niisugustesse asjadesse segada? No kes see käskis sul sinna kivi viskama minna! Istunud kodus, kui otsima oleks tuldud, ma oleksin ütelnud, et oled haige, palavikus, sonid, ei saa kuidagi üles tõusta. No sina kohe pead oma nina igale poole toppima, juba väikesest peast oli sul see mood! No mida sa õnnetu nüüd tegema hakkad!

KALEVIPOED: Olen kuningas.LINDA: Sa taevas! Kuningas! No mis asja sina tead sellest, mis asi on

kuningas! Kohe hirm tuleb mul peale, kui ma sind vaatan – no kuhu sa ometi oled roninud! Inimesed hakkavad ju naerma! Mis kuningas sina oled!

KALEVIPOEG: Minu isa oli ka kuningas.LINDA: Isa! Sa ei mäletagi oma isa, sa olid alles väike laps, kui tema

suri. Ja pead siis sina kõik isa järgi tegema – ega sinu isa ka sellest ametist mingit õnne leidnud, just see kuningaks olemine ta varakult hauda viiski ja mind leseks jättis! Pead sa siis ka sedasama teed käima mis su isa!

KALEVIPOEG: Teised keegi ei tahtnud ju hakata.LINDA: Ja jumala õigesti tegid. Ei tea, mis nad sinna kuningatroonile

otsima peaksidki? Pole nad sinna mitte midagi ära kaotanud, ei sealt ole mitte midagi leida! Ela lihtsalt ja tasakesi, siis ei hakka sulle keegi hõlma! Mis sul kodus häda oli, kas ma sulle süüa ei andnud või! Igal hommikul puhtad riided sängi ees tooli peal, saapad harjatud... Aga sina ikka kohe pead oma nina igasugustesse asjadesse toppima! See on ju, jumal halasta, poliitika!

KALEVIPOEG: Noh ja mis siis, ema. Keegi peab ju kuningas olema. Mul on mõned mõtted...

LINDA: Oh sa taevane arm! Mõtted! No mis mõtted sul olla saavad! Kus mul mõtleja väljas! Teised mehed käivad põllul, õhtul pesevad end saunas puhtaks ja siis karmauhti voodisse magama – aga temal on mõtted! Ei see hästi lõpe, usu mind! Kunagi sa veel ütled, et õigus oli sul, emake, loll olin, et sind ei kuulanud, oleksin võinud elada nagu kõik lihtsad inimesed, teha tasakesi t d ja väikest viisi jõukust koguda, aga näe, kurivaim eksitas ja kihutas kuningaks hakkama. Küll sa veel näed, mis koledaid asju see endaga kaasa toob ja mida sinust kõike rääkima hakatakse ja... Oi, oi, oi! Noh, mis mõtted need sul siis on? Oota, ma istun ja võtan kuskilt kinni. Noh, räägi nüüd. Vaene laps! Mis mõtted sul on?

KALEVIPOEG: Ma olen mõelnud, et võiks näiteks asutada politsei – sortse on väga palju liikvel, kui saaks üheskoos midagi nende vastu ette võtta...

LINDA: Oh sa armas aeg! Jäta see mõte kohe heaga maha. Sina tahad sortsidele vastu minna! Nemad ju kõik Sarviktaadi enda teenistuses. Kas sa ema peale ka mõtled, kui sa sedasi avasilmi surma tormad! Kes mu põllul kündma hakkab, kui sind maha lüüakse? Mees on mul juba mulla all, nüüd kipub poeg ka sõgedast peast sinnasamasse.

51

KALEVIPOEG: No aga mis siis teha? Midagi peab ju ette võtma nende sortsidega.

LINDA: Aga kas siis just sina pead seda tegema! Sina istu kodus, tõm-bame kardinad ette ja nihutame riidekapi ukse ette – ega nad siis meid kätte ei saa!

/.../

3.Sulevipoeg, Alevipoeg ja Olevipoeg uurivad vähki.SULEVIPOEG: Mis loom see ometi on?ALEVIPOEG: Toonekurg pole ta kohe kindlasti. Järelikult on ta põder.OLEVIPOEG: Põder, ütled sa? Aga vaata, tal on kahed käärid kaasas.

Kas see pole mitte rätsep?SULEVIPOEG: Jah, see võib tõsi olla küll. Vaat kui tore, mina just mõt-

lesin, et peaks rätsepmeistri juurde minema ja laskma endal kuube natuke pihast kokku tõmmata, kole lai on teine mulle. (Võtab kuue seljast, laotab maha, asetab selle peale vähi.) Ole lahke, auväärt meistrimees, ehk lõikate selle mulle parajaks.

ALEVIPOEG: Näe, kus roomab ringi! Vaata, ta näitab sulle ette, kust tuleb lõigata!

SULEVIPOEG: Kohe, auväärt meister. Kohe teeme teie juhatust m da. (Lõikab kuue küljest tüki.) Kas nii, lugupeetud rätsep?

OLEVIPOEG: No nii see küll ei käi, sa vaata nüüd oma kuube. See ei kõlba enam küll selga panna. Päris ära rikkusid. Kahju, ilus kuub oli sul. Nüüd pane hernetondile ümber.

ALEVIPOEG: Ei ole see vist ikka õige rätsep. Niisama petis! Vedas meid ninapidi!

SULEVIPOEG: Kuuled, kelm! Nüüd maksad mulle kuue kinni. Või mui-du valan vastu hambaid. (Üritab vähki lüüa, see võtab tal näpust kinni.) Appi! Ai! Ta lõikas mul sõrme otsast!

OLEVIPOEG: See on ju päris mõrtsukas. Võtke ta kinni!ALEVIPOEG: Poome ta raisa üles!SULEVIPOEG: L me malakaga surnuks!OLEVIPOEG: Ei, teate mis? Parem uputame ta ära! Igavene petis ja

r vel selline!SULEVIPOEG: Just, viskame ta sillalt jõkke!(Tuleb Kalevipoeg.)KALEVIPOEG: Tere, mehed! Mul oleks üks jutt.ALEVIPOEG: ra praegu sega, meil on tähtis t pooleli. Vaja see jõle

olevus ära uputada, enne kui ta terve meie rahva ära hävitab.KALEVIPOEG: Mis olevus see selline siis on? Päris väike tundub – kas

sihuke meie rahvast jagu saab?SULEVIPOEG: Noh, minule igal juhul juba kargas sõrme kinni, vähe

puudus, et oleks mu tükkideks rebinud. Tegelikult peaks see olema kuninga

52

asi – pidada silmas, et rahulikel elanikel oleks turvaline m da maanteid liikuda ning et igasugused mõrtsukad ringi ei hiiliks. Aga noh, looda sa, et suured saksad lihtinimese peale mõtlevad! Eks neil ole targemat teha!

KALEVIPOEG: Ma just selle jutuga tulingi. Mõtlesin, et mis oleks, kui teeks ühe sellise politsei, kes hakkaks sortse püüdma. Need ju muudkui kimbutavad rahulikke teekäijaid, r vivad ja peksavad et kole kohe. Mis te arvate?

ALEVIPOEG: Ei tea, meil pole praegu aega midagi arvata. Meil on vaja see masuurikas ära uputada. See t ei oota!

OLEVIPOEG: Ja eks see sortsidega võitlemine olegi rohkem kuninga amet. Temal on suur palk, las siis teeb ka selle eest midagi.

SULEVIPOEG: Just, nende kopikate eest, mis meiesugune teenib, ei hakka küll ühtegi sortsi püüdma!

ALEVIPOEG: Ja ega neist jagu nagunii ei saa, see on niisama ajaraiska-mine. Nemad on ju Sarviktaadi teenistuses. Kus siis inimene selliste saks-te vastu saab! On palju tarvilikumaid t id, mis ootavad tegemist, näiteks võiks keegi ehitada ühe maja, kus rahvas saaks käia koroonat ja doominot mängimas.

OLEVIPOEG: See oleks küll vajalik asi! Muidu mängi alailma lageda taeva all, aga vihma võib ju sadama hakata, siis saab kõik märjaks.

KALEVIPOEG: Jah, ma olen ise ka mõelnud, et peaks ehitama ühe nõu-koja, kus kogu rahvas saaks käia nõu pidamas... Eks sinna võib muidugi ka koroona üles panna...

SULEVIPOEG: Hea küll, meil pole rohkem aega. Tarvis minna ja kurja-tegija ära uputada. Ega seda t d ju ükski kuningas meie eest ära tee.

ALEVIPOEG: Rahvas peab kõige raskemate t dega alati ise hakkama saama.

(Alevipoeg, Sulevipoeg ja Olevipoeg lahkuvad koos vähiga. Tuleb Linda.)LINDA: Tule nüüd koju. Mis sa seisad seal? Tule s ma!KALEVIPOEG: Ei ole aega, ema! Ma pean minema Peipsi tagant laudu

tooma. Ehitan nõukoja!LINDA: Tule taevas appi! Peipsi tagant! No sina kohe pead vigurit tege-

ma! Ja mis nõukoda sa veel ehitada tahad? Jäta see kõik ja tule koju s ma, meil on täna klimbisupp.

KALEVIPOEG: Pole aega, ema! S üksinda! (Läheb ära.)

1. MIKS JUST KALEVIPOEG SAI KUNINGAKS?

2. MIKS EI SOOVI SULEVIPOEG, ALEVIPOEG JA OLEVIPOEG KALEVIPOJAGA KOOS

RIIKI ARENDADA?

3. MIDA RÄÄGIB JUHTUM VÄHIGA SULEVIPOJA, ALEVIPOJA JA OLEVIPOJA

KOHTA?

4. MILLINE ON KALEVIPOJA EMA SUHTUMINE OMA POJA TEGEMISTESSE?

PÕHJENDA VASTUST TSITAATIDEGA.

5. SÕNASTA KATKENDI PÕHJAL, MILLES SEISNEB SELLE NÄIDENDI INTRIIG.

53

Andrus Kivirähk (sündinud 1970) on kirjutanud nii romaane, jutustusi kui ka lastelugusid, kuid kõige viljakam on ta olnud näidendite autorina. Selle kõrvalt on ta pikki aastaid kirjutanud Eesti Päevalehes iganädalast kolumni, kus mõtiskleb päevakajalistel teemadel. Mida iganes Kivirähk kirjutab, tema tekstid on alati äratuntavad. Ladusad, tempokad ja vürtsitatud rahvaliku huumoriga, mille poolest teda on võrreldud Oskar Lutsuga. Viimasest on Kivirähk muuseas kirjutanud ka näidendi „Kevadine Luts” (lavastus aastal 2013).Samas pole Kivirähki hoiak pelgalt naerutav, näiteks näidendisse „Kalevipoeg“ on peidetud tõsine mure, mis võib olla arusaamatu lugejale, kes ootab ainult pilavat huumorit.

53

MULLE SEE

NÄIDEND MEELDIB.

AUTOR

OSKAB VÄGA HÄSTI

LADUSAT DIALOOGI

KIRJUTADA.

MA TEGELIKULT EI OLE

MINGI ROMAANIKIRJANIK.

MULLE MEELDIB TEATRILE

KIRJUTADA.

54

Üks Andrus Kivirähki menu põhjus on see, et tema näidendites on ühenda-tud kõik koomika liigid. Koomika jaguneb kirjandusteoses kolmeks:

Sõnakoomika: koomiline on tegelaste sõnavara ja väljenduslaad (näiteks irooniline, kohmakas, pilkav).

Karakterikoomika: koomiline on tegelane oma välimuse, käitumise ja vastuolude tõttu (rumal tegelane proovib meeleheitlikult olla tõsiseltvõetav; kõrk ja pahatahtlik tegelane käitub tobedalt).

Olukorrakoomika: koomiline on olukord, kuhu tegelased satuvad (proo-vivad varjata mingisugust äpardust, näiteks teevad valetamisega oma olu-korra aina naeruväärsemaks).

3. MEENUTA SULLE MEELDINUD KOOMILISI NÄIDENDEID JA FILME. MIS LIIKI

KOOMIKA NENDES VALITSEB? TOO NÄITEID.

4. OTSI KOOMIKA LIIKE NÄIDENDI „KALEVIPOEG” KATKENDIST. TOO SELLE

KOHTA NÄITEID.

1. MILLISED ON EESTLASED SIINSE KATKENDI PÕHJAL? KAS NÕUSTUD

SELLEGA? MIKS?

2. MILLISEST ÜHISKONDLIKUST PROBLEEMIST SEE NÄIDEND SINU ARVATES

RÄÄGIB?

Näidendit „Kalevipoeg” mängiti 2003. aastal Rakvere teatri suvelavastusena Kadrina lähedal Neerutis, kus Kalevipoega kehastas Anti Reinthal. Kivirähk on võtnud aluseks Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kaks tuntud teost: rahvuseepose „Kalevipoeg” ja rahvaliku jutu „Kilplased”. Kivirähkile omaselt kujutab näidend „Kalevipoeg” eestlaste rahvuslikku iseloomu humoorikalt.Peategelane Kalevipoeg soovib näidendis olla kangelane ja oma rahva liider, kuid osavõtmatud, laisad ja – otse öeldes – lollid kaaslased ei taha tema tegemisi kuidagi toetada. Nii võib Kivirähki „Kalevipoega” vaadelda ka loona, mis kutsub üles toetama ühiskondlikke algatusi ja mitte maha tegema neid, kes tahavad meie ühist elu paremaks teha.

55

Kokkuvõte

LÕPPENUD PEATÜKIS LIHVISIME OMA OSKUSI

ARUTLEDA TEGELASTE KUJUTAMISE JA

LOO JUTUSTAMISE PÕHIMÕTETE ÜLE NII

PROOSAKIRJANDUSES KUI KA NÄIDENDITES.

NÜÜD KORDAME ÜLE OLULISEMAD MÕISTED JA

SEEJÄREL ASUME KIRJALIKE ÜLESANNETE JA

LOOVTÖÖDE JUURDE.

1. KUIDAS JAGUNEVAD KIRJANDUSTEOSE

TEGELASED?

2. MIS VAHE ON TEGELASTÜÜBIL JA KARAKTERIL?

TOO NÄITEID.

3. MIS LOOB KIRJANDUSTEOSES PINGE?

4. LOETLE LOO JUTUSTAMISE EHK JUTUTREPI

ASTMED.

5. NIMETA NÄIDENDI TUNNUSED.

6. SELETA OMA SÕNADEGA: SÕNAKOOMIKA,

KARAKTERIKOOMIKA, OLUKORRAKOOMIKA.

7. OTSI AJALEHTEDEST VÕI INTERNETIST ÜKS UUDIS

MÕNEST HAARAVAST SÜNDMUSEST. MÄRGI ÜLES

SÜNDMUSEGA SEOTUD TEGELASTE KIRJELDUSED

(VANUS, VÄLIMUS JM), JAOTA TEGELASED

PEATEGELASEKS, KÕRVALTEGELASTEKS JA

EPISOODILISTEKS TEGELASTEKS. LISAKS PANE

KIRJA UUDISES KIRJELDATUD SÜNDMUSE ASTMED.

KIRJUTA MÄRKMETE PÕHJAL ILUKIRJANDUSLIK

JUTT PEATEGELASE VÕI MÕNE KÕRVALTEGELASE

VAATEPUNKTIST.

8. OTSI INTERNETIST ÜKS ARVUSTUS VM ARTIKKEL

MÕNE SEL AASTAL EESTIS TEHTUD LAVASTUSE

KOHTA. TUTVUSTA KLASSILE LAVASTUST (KES

ON LAVASTAJA, NÄITLEJAD? KAS LAVASTUSE

ALUSEKS OLI NÄIDEND VÕI DRAMATISEERING?

MILLINE OLI HINNANG LAVASTUSELE?).

9. KIRJUTAGE PINGINAABRIGA LÜHIKE (U 3

VIHIKULEHEKÜLGE) KOOMILINE JUTT VÕI

LÜHINÄIDEND KOOLIELU AINETEL. TULETAGE

MEELDE TÕESTISÜNDINUD LUGUSID JA ARENDAGE

NEID VAJADUSE KORRAL EDASI. LUGEGE

TÖÖ KLASSILE ETTE, ARUTLEGE, MILLISED

KOOMIKALIIGID ON TÖÖS ESINDATUD (SÕNA-,

KARAKTERI- VÕI OLUKORRAKOOMIKA).