34
Tartu Ülikool Loodus- ja Tehnoloogiateaduskond Ökoloogia ja Maateaduste Instituut Botaanika osakond Mükoloogia õppetool Kairi Part SAMBLIKE KOHASTUMUSED EKSTREEMSETES TINGIMUSTES Bakalaureusetöö Juhendaja: Ph. D. Tiina Randlane Tartu 2012

Kairi Part · 2012. 5. 28. · 6 Organismide kohastumused tekivad erinevatel tasemetel, näiteks sümbiootilise organismi kui terviku tasemel (morfoloogilised ja anatoomilised struktuurid),

  • Upload
    others

  • View
    1

  • Download
    0

Embed Size (px)

Citation preview

  • Tartu Ülikool

    Loodus- ja Tehnoloogiateaduskond

    Ökoloogia ja Maateaduste Instituut

    Botaanika osakond

    Mükoloogia õppetool

    Kairi Part

    SAMBLIKE KOHASTUMUSED EKSTREEMSETES

    TINGIMUSTES

    Bakalaureusetöö

    Juhendaja: Ph. D. Tiina Randlane

    Tartu 2012

  • 2

    Sisukord

    Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3

    1. Välistingimustest põhjustatud stress ja selle mõju samblikele kui sümbiootilistele

    organismidele ............................................................................................................................. 5

    1.1. Stress, stressifaktorid ja nende mõju ............................................................................... 5

    1.2. Samblike paljunemine stressi tingimustes ....................................................................... 6

    2. Samblike kohastumused ekstreemsetes välistingimustes....................................................... 9

    2.1. Kohastumused kuivusele ................................................................................................. 9

    2.2. Kohastumused kõrgele ultraviolettkiirgusele ................................................................ 11

    2.3. Kohastumused madalatele temperatuuridele ................................................................. 12

    2.4. Kohastumused kõrgetele temperatuuridele ................................................................... 13

    3. Samblike ekstreemsed kasvukohad ...................................................................................... 15

    3.1. Kõrgmäestikud............................................................................................................... 17

    3.2. Polaaralad ...................................................................................................................... 19

    3.3. Kõrbealad....................................................................................................................... 22

    Kokkuvõte ................................................................................................................................ 25

    Summary .................................................................................................................................. 27

    Tänuavaldused.......................................................................................................................... 29

    Kasutatud kirjandus.................................................................................................................. 30

    Lisa 1. Näiteid erinevatest samblikest ekstreemsetes kasvukohtades ...................................... 33

  • 3

    Sissejuhatus

    Samblikud on sümbiontsed organismid, kes koosnevad seenkomponendist,

    mükobiondist, ja ühest või mitmest fotosünteesivast partnerist ehk fotobiondist (Nash 2008).

    Sambliku seenkomponent ehk mükobiont kuulub tavaliselt kottseente, vähestel juhtudel

    kandseente hulka. Teise osapoolena sisaldub samblikus kas rohevetikas või tsüanobakter

    (vana nimetusega sinivetikas) (Trass & Randlane 1994).

    Kui mükobiondina toimib ühes samblikus vaid üks kindel seen, siis fotobiondina võib

    ühe sambliku eri isendites olla erinevatest liikidest või isegi perekondadest pärinev vetikas või

    tsüanobakter. Seega on seenkomponendil samblikuliigi määramisel otsustav tähtsus (Trass &

    Randlane 1994). Süstemaatikas käsitletakse samblikke lihheniseerunud seentena, kes toituvad

    biotroofina fotobiondi arvel. Samas tagavad mükobiondi poolt moodustatud struktuurid

    fotobiondile kaitse väliskeskkonna karmide tingimuste eest. Lihheniseerumist tervikuna

    hinnatakse kui üht edukat, kottseentele omast toitumisstrateegiat (Nash 2008).

    Üldiselt arvatakse, et samblikus olevad mükobiont ja fotobiont on mutalistlikes

    suhetes, seega on nende kooselu mõlemale osapoolele kasulik (Nash 2008). Samas on ka

    ilminguid, et samblikus toimib kontrollitud parasitismilaadne kooselu, kus seenkomponent

    saab rohkem kasu kui fotobiont. Seda näitab seegi, et fotobiondi kasv on aeglasem võrreldes

    vabalt elate liigikaaslastega, fotobiondi rakud võivad talluses olla tugevalt moondunud, neis

    sisalduv varuainete hulk on väike jms. Tegelikkuses on mükobiondi ja fotobiondi vaheline

    sümbiootiline kooselu keerukam ja suhted kahe osapoole vahel mitmekesised (Nash 2008).

    Samblike mitmed füsioloogilised omadused, nt fotosünteesi vähene efektiivsus,

    aeglane kasv, tundlikus saasteainetele jne, tulenevad nende sümbiootilisest olemusest.

    Samblikud kuuluvad poikilohüdriliste ehk kõiguniiskuseliste organismide hulka, kuna nende

    veesisaldus varieerub sõltuvalt ümbritsevatest keskkonnatingimustest. Poikilohüdrilised

    organismid, sealhulgas ka samblikud, ei ole kohastunud vett kudedes säilitama. Nad saavad

    eluks vajaliku vee õhuniiskusest (Nash 2008; Masing 1992).

    Ökoloogiliselt iseloomustab samblikke kohastumine väga erinevate

    keskkonnatingimustega ning suur vastupidavus tavaliselt ebasoodsateks peetud

    välisfaktoritele (Trass & Randlane 1994). Samblikke on leitud peaaegu kõigist maismaa

    elupaikadest. Sümbioosi tulemusena võib foto- ja mükobionti leida aladelt ja elupaikadest,

    kus nad vabaltelavana on vähelevinud või ei eksisteeri üldse (Nash 2008).

  • 4

    Samblikud kasvavad edukalt sellistes piirkondades nagu tundra, kõrbed, kõrgmäed –

    kus nõudlikumad ja vähem vastupidavad organismid, nt õistaimed toime ei tule. Samas ei ole

    samblikud oma aeglase kasvu tõttu võimelised konkureerima kiirelt kasvavate ja intensiivselt

    paljunevate kõrgemate taimedega ning tõrjutakse soodsamate tingimustega kasvukohtadest

    välja. Seega võib samblikke nimetada paljude substraatide (paljad kivi- või kaljupinnad,

    taimestumata liivased alad, merest välja uhutud puit, põlengute paigad jne.) esmaasutajateks

    ehk pioneerliikideks ja pinna ettevalmistajateks taimekoosluste järgnevatele arenguetappidele

    (Trass & Randlane 1994).

    Samblikke on kasutatud ka katseobjektidena kosmoses, kus esineb kõrge

    ultraviolettkiirgus ja vaakumitingimused. Katsetulemused on näidanud samblike

    märkimisväärset vastupidavust nendele ekstreemsetele tingimustele väljaspool Maa

    atmosfääri (Sancho et al. 2008).

    Ökoloogilisest vaatepunktist on samblikud palju keerulisemad kui vabalt elavad

    seened, tsüanobakterid või rohevetikad ning seetõttu nimetatakse samblikke ka

    miniatuurseteks ökosüsteemideks, kuna omavahelises kooselus osaleb fotobiont autotroofina

    ja mükobiont heterotroofina (Nash 2008).

    Antud referatiivse uurimustöö eesmärgiks on anda ülevaade samblike kohastumustest

    erinevates ekstreemsetes väliskeskkonna tingimustes. Keskendutakse peamiselt samblike

    kohastumustele madalatele või kõrgetele temperatuuridele, kuivusele ja kõrgele

    ultraviolettkiirgusele ning neid kohastumusi võimaldavatele anatoomilistele, füsioloogilistele

    või bioloogilistele mehhanismidele.

    Referatiivne uurimistöö on jagatud kolme ossa. Esimeses osas käsitletakse stressi ja

    kohastumust, defineeritakse mitmed mõisted ning tutvustatakse, kuidas stressitegurid on

    mõjutanud samblikku kui sümbiontset organismi. Teises osas käsitletakse eraldi erinevaid

    abiootilisi keskkonnatingimusi ja samblike kohastumusi neile faktoritele. Kolmandas osas

    analüüsitakse erinevate väliskeskkonna tingimuste kompleksset mõju samblikule mõnedes

    ekstreemsetes elupaikades.

  • 5

    1. Välistingimustest põhjustatud stress ja selle mõju samblikele kui

    sümbiootilistele organismidele

    1.1. Stress, stressifaktorid ja nende mõju

    Samblikud asustavad kõiki Maa taimkattevööndeid ja regioone, kuid osutuvad

    domineerivaks eluvormiks umbes 8% maismaast, eelkõige polaaraladel, kõrgmägedes,

    kõrbealadel (Seymour et al. 2005). Neid kohti iseloomustavad mitmed abiootilised tegurid,

    nagu kuivus, äärmuslikud temperatuurid ja kõrge valguse intensiivsus, mis põhjustavad

    tugevat stressi (Beckett et al. 2008).

    Valgust ja temperatuuri tuleb pidada primaarseteks perioodilisteks teguriteks. Neist

    oleneb kõige suuremal määral liikide geograafiline levik ja elustiku vööndiline jaotus

    maakeral (Masing et al. 1979). Primaarsete perioodiliste teguritega on põhjuslikult seotud

    sekundaarsed perioodilised tegurid. Mullas on sellisteks teguriteks veerežiim, külmumis-

    sulamisrežiim, mikroobide ja seente-sümbiontide elurütm, õhus õhuniiskus, sademed,

    süsihappegaasirežiim ning enamik biootilisi tegureid (Masing et al. 1979).

    Samblikke eristab teistest eukarüootsetest organismidest see, et nad on võimelised ellu

    jääma paljudes ekstreemsetes abiootiliste stressifaktoritega elupaikades. Stressifaktor on

    väline mõjutus, millel on kahjustav mõju organismile. Stress on organismi pingeseisund, mis

    ilmneb väliskeskkonna ulatuslikul muutumisel või kahjulike tegurite toimel (Beckett et al.

    2008).

    Stressile vastupidavus ehk adaptatsioon on organismide või nende osade ehituse või

    talitluse kujunemine selliseks, et see tagab paremini isendi või liigi säilimise ja populatsiooni

    arvukuse suurenemise. Adaptatsiooni tagajärjel suureneb kooskõla keskkonnaga ja suureneb

    organismi elutegevuse tõhusus. Stressile vastupidavus võib toimuda nii organismi elu jooksul

    (kohanemine ehk isendiline adaptatsioon) kui ka paljude põlvkondade kestel (kohastumine

    ehk evolutsiooniline adaptatsioon) (Masing 1992). Kohanemine, ontogeneetiline ehk

    isendiline adaptatsioon, on pöörduv. See seisneb üksnes mittepärilikes, reaktsiooninormi

    piires toimuvais muutustes. Kohanemise tagajärg on kohanemus. Kohastumine on aga

    pöördumatu, evolutsiooniline adaptatsioon. See seisneb organismi ehituse või talitluse

    pärilikes muutustes. Kohastumise tagajärjel tekkinud ehituslikku ja talitluslikku iseärasust

    nimetatakse kohastumuseks (Masing 1992).

  • 6

    Organismide kohastumused tekivad erinevatel tasemetel, näiteks sümbiootilise organismi kui

    terviku tasemel (morfoloogilised ja anatoomilised struktuurid), raku ja ka molekulaarsel tasemel

    (Beckett et al. 2008).

    Eri tüüpi stressifaktorid võivad samblikule põhjustada erinevaid probleeme. Näiteks

    kuivusestress kahjustab rakuskeletti, muutes membraanid lekkivateks, ja vähendab mõnede

    ensüümide aktiivsust. Samuti jahtumine–külmumine põhjustab erinevate membraanide

    kahjustusi. Samas kuumus põhjustab valkude denatureerumist (Beckett et al. 2008). Siiski,

    molekulaarsel tasemel põhjustavad kõik väliskeskkonna stressifaktorid samblikes ühe ühise

    kahjustuse, milleks on reaktiivsete hapnikuosakeste (inglise keeles reactive oxygen species

    lühendina ROS) moodustumine. Raku sees tekkinud ROS põhjustab olulisi kahjustusi,

    rünnates nukleiinhappeid, lipiide ja valke. Ellujäämiseks stressi olukorras peavad samblikud

    olema võimelised kas vältima või vähendama ROS teket või siis vähendama nende mürgisust

    (Beckett et al. 2008). ROS taseme kontrolli all hoidmiseks on sambliku rakkudes arenenud

    mitmed biokeemilised mehhanismid, mis eelkõige seisnevad erinevate antioksüdantide

    moodustumises ja toimes (Beckett et al. 2008).

    Samblikud sünteesivad erinevaid suhkruid, valke ja teisi ühendeid, mille ülesandeks

    on kaitsta ennast abiootiliste keskkonnategurite eest. Nende ühendite tootmine nõuab

    samblikult samuti energiat. Võimalik, et tegelikult töötavad antioksüdandid, valgud ja teised

    ühendid koos, et vähendada ROS hulka. Üldiselt võib öelda, et samblike tolerantsust

    põhjustab ekstreemsetele väliskeskkonnatingimustele vastu töötav kaitsemehhanismide

    kompleks, milles oluline osa on kahjulike reaktiivsete hapnikuosakeste tekkimise või

    kuhjumise vältimine (Beckett et al. 2008).

    Uuringute käigus on selgunud, et samblikus on näiteks glutatinooli kontsentratsioon

    30% kõrgem kui isoleeritud müko- ja fotobiondil kokku. See kohastumus võimaldab

    samblikel paremini toime tulema oksüdatiivse stressiga kui tema isoleeritud partneritel

    (Beckett et al. 2008).

    1.2. Samblike paljunemine stressi tingimustes

    Samblikud on kaua elavad ja aeglase kasvuga sümbiontsed organismid.

    Tähelepanuväärne on see, et samblikud, kes kasvavad väga ekstreemsetes tingimustes,

    suudavad siiski toota suurtes hulkades paljunemisvahendeid. Samblikud peavad hakkama

  • 7

    saama nii kahjulike abiootiliste keskkonnateguritega kui ka paljunemisega, samas mõjutavad

    mõlemad sambliku ainevahetuslikku aktiivsust (Seymour et al. 2005).

    Samblikud paljunevad kahel erineval viisil – mittesuguliselt (vegetatiivselt) ja

    suguliselt (eoste abil). Vegetatiivse paljunemise (mittesuguline protsess) puhul levivad foto-

    ja mükobiondi rakud koos, eostega paljunemise (suguline protsess) puhul levivad foto- ja

    mükobiondi levised eraldi (Randlane & Saag 2004). Eoselisel paljunemisel saab samblik vaid

    tekkida juhul, kui eose idanemisel arenenud seenhüüfid kohtuvad teatud aja vältel neile

    sobivate vetika- või tsüanobakteri rakkudega (Trass & Randlane 1994).

    Vegetatiivne paljunemine on paljudel samblikel eoselisest paljunemisest tavalisem.

    See paljunemisviis suurendab tunduvalt sambliku kui terviku paljunemise efektiivsust,

    võrrelduna eoselise paljunemisega (Trass & Randlane 1994). Sugulise paljunemise vahendid,

    askospoorid e. kotteosed, on väiksemad kui mittesugulise paljunemise vahendid ja seetõttu

    levivad need ka kaugemale. Suguline paljunemine on eelistatum ebasoodsates

    keskkonnatingimustes, kuna sugulise paljunemise vahendid on vastupidavamad ebasoodsatele

    keskkonna tingimustele (Seymour et al. 2005). Nii on katsed liikidega Fulgensia bracteata ja

    Xanthoria elegans näidanud, et samblike askospoorid, mis paiknevad parietiini sisaldavates

    sambliku viljakehades, on vastupidavamad kõrgele ultraviolettkiirgusele kui isoleeritud

    mükobiondi spoorid ja fotobiondi rakud. Samblikuaine parietiin toimis ultraviolettkiirgust

    mahendava ekraanina. Samuti säilis sambliku askospooridel nende idanemisvõime kauem kui

    isoleeritud mükobiondi spooridel (de Vera et al. 2008).

    Suguline paljunemine tekitab populatsioonis geneetilist mitmekesisust. Puuduseks on

    see, et sugulise protsessi tulemusena levib vaid seenkomponendi osa ja sobiv fotobiont tuleb

    eostest idanenud seenehüüfidel leida, et tekiks sambliku tallus (Seymour et al. 2005).

    Seega samblike suguline ja mittesuguline paljunemine on kaks paljunemisviisi, mis

    täiendavad üksteist. Mittesugulise paljunemisega kaasneb väikese leviulatusega kohaliku

    genotüübiga paljunemisvahendite levik ja sugulise paljunemisega kaasneb kaugemate

    vahemaade taha levivate uue genotüüpiga paljunemisvahendite levimine (Seymour et al.

    2005).

    Samblikele, mis kasvavad ekstreemsetes keskkonnatingimustes, kus mõjuvad vaid

    kindlad ja stabiilsed (kuigi karmid) abiootilised tegurid, on omane mittesuguline paljunemine.

    Mittesuguline paljunemine võimaldab tulevastele põlvedele edasi anda vanemate "kasulikke",

    antud kasvukohas sobivaid geene. Sugulise paljunemisega kaasneks risk, mis muudab

    geenikomplekti (Seymour et al. 2005). Selle vältimiseks on samblikel välja kujunenud

    iseviljastumisele sarnane nähtus, nn homotallism, mille käigus küll toimub suguline protsess,

  • 8

    kuid järeltulijate geenikomplekt on identne vanema geenide kombinatsiooniga (Joonis 1)

    (Seymour et al. 2005).

    Karmides tingimustes on samblikud võimelised moodustama suguliseks paljunemiseks

    vajalikke viljakehi, näiteks Antarktikas on teada nn krüptoendoliitide kooslused kaljudel, kus

    pisisamblike Acarospora, Buellia ja Lecidea tallus on peitunud substraadi sisse ja ainsad

    nähtavad struktuurid kalju pinnal ongi samblike viljakehad (Purvis 2007). Suguline

    paljunemine, juhul kui toimub ristviljastumisele sarnane protsess, nn outbriiding e.

    heterotallism, annab võimaluse genotüübilisteks muutusteks ja sellega koos ka võimaluse, et

    organism suudab kohaneda, kui tingimused muutuvad (Joonis 1). See nähtus võimaldab luua

    sümbioosi teise tsüanobakteri või rohevetika liigiga ning muuhulgas ka "põgeneda" vanemate

    talluseid asustanud lihhenikoolsete seenparasiitide eest (Seymour et al. 2005). Seega on

    samblikele erinevates tingimustes mõnel juhul soodne paljuneda mittesuguliselt ning teistel

    juhtudel suguliselt (kas homo- või heterotallismi teel), kokkuvõtvalt aga võimaldab samblike

    paljunemisviiside paljusus neil ka äärmuslikes tingimustes säilida läbi mitmete põlvkondade.

    Joonis 1. Samast viljakehast pärit askospooride DNA sõrmejäljed (fingerprints) sambliku

    mükobiondi iseviljastumisel ja ristviljastumisel (Seymour et al. 2005 järgi).

  • 9

    2. Samblike kohastumused ekstreemsetes välistingimustes

    Samblike võtmeomadusteks on nende tähelepanuväärne kohastumine äärmuslikele

    keskkonnatingimustele: kuivusele, ekstreemsetele temperatuurikõikumistele, intensiivsele

    valgustusele (Øvstedal & Lewis-Smith 2001; Nash 1996). Need kohastumused ilmnevad eriti

    ilmekalt Arktikas, Antarktikas, kõrgmäestike alpiinses vööndis või kuumades kuivades

    kõrbetes (Seymour et al. 2005).

    Antarktika piirkondades domineerivad samblikuliigid peamiselt maapealse elustikuna

    jäävabadel rannikualadel (Øvstedal & Lewis-Smith 2001). Teiseks äärmuseks on samblike

    domineerimine maailma kuumimas kõrbes, kus päevasel ajal on õhutemperatuur 55˚C ja öine

    õhutemperatuur võib langeda alla nulli (Nash 1996). Rikkalikud samblikealad esinevad

    Namiibia kõrbes Edela-Aafrikas (Seymour et al. 2005).

    Samblikke saab nimetada klassikalisteks stressitoleraatoriteks. Kõrge stressifaktoritega

    elupaikades on eelisatud madala kasvunõudlustega liigid. Vähene ressursside kättesaadavus

    (kaasa arvatud vee väike hulk, mis limiteerib samblike aktiivsust) ja metaboolsed kulud

    (seotud stressiga kohanemiseks) põhjustavad samblike madalat ja aeglast kasvu (Nash 2008).

    Visuaalselt on väga raske hinnata, kas samblik on äärmuslikes keskkonnatingimustes

    elus või surnud. Kuna samblike kasv on väga aeglane, siis selle näitaja järgi ei saa hinnata,

    kuidas samblik reageerib stressifaktoritele. Üheks kvantitatiivseks näitajaks, mida on

    kasutatud abiootiliste stressifaktorite mõju hindamiseks, on süsihappegaasi vahetuse

    mõõtmine (Beckett et al. 2008). Fotosünteesi taset määratakse kas süsihappegaasi tarbimise

    või hapniku vabanemisega samblikust. Samblike gaasivahetus muutub äärmuslikes

    keskkonnatingimustele väga oluliselt (Kappen 1973).

    Alljärgnevalt käsitletakse igat väliskeskkonna stressifaktorit eraldi, kuid tuleb

    arvestada sellega, et looduses on need tegurid omavahel seotud ja võivad esineda koosmõjus

    ning mõjutada organisme samaaegselt. Seetõttu on tegelikud kohastumused komplekssed ja

    keerukamad.

    2.1. Kohastumused kuivusele

    Samblikud on poikilohüdrilised ehk kõiguniiskuselised organismid, keda iseloomustab

    veesisalduse varieeruvus sõltuvalt keskkonnatingimustest. Poikilohüdrilised organismid ei ole

  • 10

    kohastunud vett kudedes säilitama. Seda ootamatum, et samblikud on väga vastupidavad

    kuivusele. Otse õhust suudavad vihmavett vastu võtta vaid vähesed õistaimed, kuid selline

    vee kättesaamine on omane samblikele. Samblikke saab nimetada eurühüdrilisteks

    organismideks, kelle osmootne amplituud on ulatuslik ja rakkude veesisaldus võib kõikuda

    laiades piirides (Masing et al. 1979).

    Laboratoorsed katsed liigiga Lecanora rubina on näidanud, et need samblikud

    suudavad ellu jääda ja taastada oma fotosünteesivõime pärast 24 nädalat kestvaid

    kuivustingimusi (Kappen 1973) . Looduslikes oludes peavad põua tingimusi taluma mitte

    ainult kõrbetes, vaid ka Antarktikas kasvavad samblikud. Viimased suudavad hakkama saada

    mitmeid nädalaid kestva kuivusperioodiga (Lange & Kappen 1972). Ekstreemsemateks

    näideteks on samblike ellujäämine ja fotosünteesivõime taastumine pärast 10 aastat

    kuivustingimustes olemist (Kappen 2000; Kappen & Valladares 2007).

    Samblike kuivuse taluvus on seotud mitmesuguste ainete (suhkrute, amfiibsete ainete

    ja dehüdriinide) tootmisega. Kuivades tingimustes toodavad samblikud suhkruid, nagu näiteks

    trehhaloosi ja sahharoosi, mis soodustavad tsütoplasma klaasistumist (Beckett et al. 2008).

    Klaasistumise faasis on tsütoplasma kui vedelik, mis on tahkise omadustega. Tsütoplasma

    kõrge viskoossuse tõttu tekivad kahjulikud keemilised reaktsioonid palju aeglasemalt. Tänu

    klaasistumisele tekivad rakus väiksemad ioontugevuse ja pH muutused, mistõttu väheneb

    tsütoplasma kristalliseerumise oht (Beckett et al. 2008). Samuti täidab klaasifaasis

    tsütoplasma raku siseruumi, takistades rakkude kokkuvarisemist kuivuse ajal. Lisaks sellele

    moodustavad suhkrud hüdrofiilseid struktuure, mis aitavad stabiliseerida valke ja ka

    membraane kuivuse tingimustes. Tundub tõenäoline, et suhkrud ja suhkrualkoholid

    (polüoolid) mängivad olulist rolli samblike vastupidamises kuivusele, sest kuivuse ajal

    sisaldab samblik neid ühendeid kõrges kontsentratsioonis (Beckett et al. 2008).

    Samblikus on erilised valgud, dehüdriinid, mis võivad olla olulised rakkude

    struktuurilises osas, olles nagu ankrud tihedas molekulide võrgustikus. Need valgud annavad

    tsütoplasma makromolekulaarsetele ja rakulistele struktuuridele stabiilsuse kuivuse ajal.

    Kõrge viskoossusega või klaasine tsütoplasma pidurdab rakuliste membraanide ühinemist,

    tsütoplasma valkude denatureerumist ja mõjutab vabade kahjulike radikaalide reaktsioonide

    teket (Beckett et al. 2008).

    Uuringud on näidanud, et kuivamisel toimub järsk müko- ja fotobiondi protoplasti

    kahanemine, aga ometi jääb protoplast lähikontakti raku seinaga. Samblikutalluse kuivamisel

    moodustuvad tsütoplasmas suured gaasimullid ja seetõttu on seenekomponendi rakusein vaid

    vähesel määral deformeerunud. Kuivamise ajal aitavad need gaasmullid protoplastil jääda

  • 11

    ühendusse rakuseinaga. Kuivusperioodi möödumisel gaasimullid kaovad (Beckett et al.

    2008).

    2.2. Kohastumused kõrgele ultraviolettkiirgusele

    Päikesekiirgus on oluline keskkonnafaktor taimedele ja teistele organismidele. Peale

    otsese valgustamise mõjutab päikesekiirgus erinevate elupaikade temperatuuri ja

    niiskustingimusi (Kappen 1973). Kohastumine kõrgete temperatuuridega langeb

    maismaaorganismidel mitmes suhtes kokku kiirguskaitsega.

    Astrobioloogiliste uuringute käigus on erinevaid samblikuliike lennutatud kosmosse

    ning uuritud klorofülli fluorestsentsi ja gaasivahetust, et mõõta fotosünteesi. Kõigi samblike

    fotosünteetiline aktiivsus enne ja pärast kosmoselendu oli sarnane. See uuring näitas, et

    samblikud võivad ellu jääda avakosmoses, kus on suur UV ja kosmiline kiirgus, mis surmaks

    bakterid ja teised organismid (Sancho et al. 2008).

    Need samblikud, mis kasvavad intensiivsete valgustingimustega avatud elupaikades

    (kaljudel, kõrgmägedes) on enamasti eredalt värvunud – kollased, punased, pruunid või

    mustad (Kappen 1973). On leitud, et samblikud, mis taluvad kõrget UV kiirgust, toodavad

    parietiini ja karotenoide (nt Xanthoria elegans) või usiinhapet (nt Rhizocarpon

    geographicum). Need ühendid ilmselt kaitsevad samblikke kõrge UV kiirguse eest (Edwads et

    al. 2003).

    Samblikes esinevad sekundaarsed samblikuained, mida toodab mükobiont fotobiondi

    poolt fotosünteesitud primaarse ainevahetuse produktidest ning mis tavaliselt on rakuvälised,

    hüüfide seintele sadestuvad, vees mittelahustuvad ained (Elix & Stocker-Wörgötter 2008).

    Reaktsioonid, mis on seotud karotenoidide ja sekundaarsete samblikuainete tekkimisega,

    võimaldavad samblikel hajutada päikesekiirguse tõttu tekkinud liigset energiat soojusena

    (Beckett et al. 2008; Heber et al. 2006). Uuringud on näidanud, et UV kiirguse intensiivsus

    mõjutab melaniini ja parietiini sünteesi aktiivsust. Liigis Lobaria pulmonaria sisalduv

    melaniin sünteesitakse kevadel, siis kui päikesekiirguse hulk suureneb. Melaniin kaitseb

    samblikku üleliigse UV kiirguse eest. Liigis Xanthoria parietina oleval parietiinil on sama

    roll. Parietiin on oranži värvi antrakinoonne pigment, mis esineb väikeste rakuväliste

    kristallidena samblikutalluse ülemises koorkihis. Parietiin neelab tõhusalt päikesekiirgust

    lainepikkusel 400-500 nm (Beckett et al. 2008).

  • 12

    Sarnaselt parietiiniga on usiinhape sekundaarne sambliku koorkihiaine, mis kaitseb

    samblikke kõrge UV kiirguse eest. Usiinhape on aga kollase värvusega. Paljud kollased

    samblikud, mis kasvavad valgusküllastes elupaikades, sisaldavad usiinhapet. Varjulistes

    kohtades kasvavad samblikud on enamasti hallikas-rohelised (Karunaratne et al. 2005).

    Peale samblikes leiduvate keemiliste ainete (eriti sekundaarsete samblikuainete), on

    oluline UV kiirguse eest kaitsev osa ka samblikutalluse ülemisel kihil, mis on efektiivne

    ekraan kaitseks tugeva valguse eest. Seda on näidanud katsed liigiga Xanthoria parietina,

    millelt eemaldati pigmendid, kuid tallus säilitas vastupidavuse UV kiirguse vastu (Gauslaa &

    Solhaug 2004).

    On demonstreeritud, et sambliku komponendid, mis on üksteisest eraldatud, on palju

    tundlikumad kõrge UV kiirguse suhtes kui samblik tervikuna (de Vera et al. 2008). Isoleeritud

    sambliku fotobiondirakud on eriti tundlikud UV kiirguse suhtes ja seetõttu on fotobiont

    varjunud talluse sisse. Samas sambliku seenkomponent on vastupidavam UV kiirguse suhtes.

    Mükobiont kaitseb ennast kõrge UV kiirguse eest hästi arenenud pealiskihi ja sekundaarsete

    samblikuainete tootmisega. Seenkomponendi pealmine kattekiht sisaldab süsivesikuid nagu

    näiteks polüoolidest mannitooli ja disahhariididest trehhaloosi (de Vera et al. 2008).

    Need eksperimendid näitavad, et sambliku struktuurne terviklikkus, eriti talluse

    ülemine koorkiht, on peamine tegur, mis tagab organismi vastupanuvõime UV-kiirguse

    suhtes. See seletab ka teatud samblikuliikide paksu ja kompaktse ülemise kihi olemasolu

    kõrgmägede piirkonnas, hoolimata teatud samblikuainete puudumisest, mis tavaliselt kaitseks

    samblikku intensiivse kiirguse eest (Sancho et. al 2008).

    Kokkuvõtvalt võib öelda, et samblikke kaitseb kõrge valguskiirguse eest ülemine

    koorkiht ja selles sisalduvad sekundaarsed samblikuained (nt parietiin ja usiinhape) ning

    primaarsed ainevahetusproduktid (rasvlahustuvad pigmendid) nagu melaniin või karotenoidid,

    mis toimivad kui fotoprotektorid (Sancho et al. 2008: de Vera et al 2008).

    2.3. Kohastumused madalatele temperatuuridele

    Samblikud suudavad taluda väga madalaid temperatuure. Näiteks on katsete abil

    demonstreeritud, et kuivad samblikud suudavad ellu jääda isegi peale mitmepäevast

    jahutamist temperatuurini -196˚ C (vedelas lämmastikus) või peale 3,5 aastast hoidmist

    külmkapis -60° C juures (Nash 1996).

  • 13

    Väga külmades elupaikades, nagu näiteks Antarktikas, on samblike ainevahetuslik

    aktiivsus tõsiselt piiratud vee kättesaadavusega ja madalate temperatuuridega (Schoeter &

    Scheidegger 1995). Taimede puhul temperatuuri langemisel alla nulli külmub vesi esmalt

    rakuvaheruumides ja juhtkudedes. Samas maapealsed taimeosad vajavad transpiratsiooniks

    vett (eriti selgetel päikesepaistelistel päevadel), ja selle puudumisel võib taim külma tõttu ka

    kuivada. Kui temperatuur veel langeb, tekib jää ka rakkude sees, lõhkudes nende struktuure

    (Masing et. al 1979).

    Samblikele on eluks oluline ka madalate temperatuuride juures suuta läbi viia

    fotosünteesi ja kätte saada eluks vajalikku vett. Kuivanud samblikud hangivad vett

    fotosünteesiks sublimatsiooni teel (auruna) lumest (Schoeter & Scheidegger 1995). On teada,

    et samblikud suudavad fotosünteesida miinuskraadide juures (Beckett et al. 2008). Siiski on

    oluline teha vahet õhutemperatuuri ja samblikutalluse temperatuuri vahel. Teatud

    mikrokasvukohtades, nt päikesele eksponeeritud kaljuõnarustes, võib tume samblikutallus

    päikesekiirguse mõjul kiiresti soojeneda ja selle temperatuur võib olla tunduvalt kõrgem

    ümbritseva õhu temperatuurist (Nash 1996).

    Samblikud on rikkad trehhaloosi ja suhkrualkoholide poolest. Arvatakse, et need

    ühendid toimivad kui üldised külmumise eest kaitsjad (ingl. k. cryoprotectants). Hiljuti

    avastati samblikes erilised antifriisi valgud (AFV), mis toimivad kui jää kristalliseerumise

    inhibiitorid. Samblikud, mis sisaldavad AFV-sid, sisaldavad ka ekstratsellulaarseid valgulisi

    ühendeid, mis aktiveeruvad miinuskraadide juures. Need on palju suurema molekulmassiga

    kui antifriisi valgud. Mõlemad ühendid pakuvad külmakaitset samblikele ja loovad

    kaitseseina rakuvälise jää tekkele. Seega on samblikud suutelised reguleerima jää

    moodustumist talluse sees ja peal (Beckett et al. 2008).

    2.4. Kohastumused kõrgetele temperatuuridele

    Paljusid samblikke peetakse ekstermofiilseteks (kuumataluvateks) organismideks, kes

    taluvad kõrgeid temperatuure, kiirgust ja ka kuivust (Sancho et al. 2008). Näiteks liik

    Teloschites flavicans suudab taluda kolm päeva 60˚C temperatuuri. Samas niiske tallusega

    samblikud surevad, kui nende talluse temperatuur tõuseb 35–43˚-ni C. Seega samblike

    kuumustaluvus on kõrgem kui nende tallus on kuivanud. Looduslikes tingimustes samblikud

    kuivavad varem kui temperatuur talluses jõuab nii kõrgele (Beckett et al. 2008).

  • 14

    Samas väga kõrgete temperatuuridega elupaikades nagu seda on Puhimau geotermiline

    ala Havaiil, kus maapinna temperatuur võib tõusta kuni 93° C, on leitud vaid mõned taime- ja

    samblikuliigid. Sellest piirkonnast on teada vaid üks endeemne samblaliik. Geotermilisest

    alast kaugemal leiti kaks samblikuliiki, millest üks kasvas sama endeemse samblaliigi peal

    (mitte vahetult kuumal maapinnal) ja teine veidi eemal. Sellest järeldati, et samblikud ei ole

    kohastunud elama elupaikades nagu geotermilised alad, kus esinevad eriti kõrged

    temperatuurid (Smith 1981).

    Kõrgetel temperatuuridel toimuvad pöördumatud füsioloogilised muutused: laguneb

    klorofüll, hingamine lakkab, valgud kalgenduvad. Kõige kindlam viis elusorganismide jaoks

    kuuma perioodi üleelamiseks on anabiootilises ja veevaeses seisundis (Masing et al. 1979).

    Samblikud on poikilohüdrilised organismid, kes on hästi kohastunud kuivusele. Kõrge

    temperatuur on peamine keskkonnafaktor, mis põhjustab sambliku talluse kuivamist ja pärsib

    fotosünteesi tegevust (Hajek et al. 2006).

    Katsed samblikuliigiga Parmelina tillacea, kus mõõdeti fotosünteesi taset kõrgete

    temperatuuride tingimustes kuiva ja niiske samblikutalluse korral, näitasid, et kuiv

    samblikutallus talub kõrgeid temperatuure paremini kui niiske samblikutallus (Oukarroum et

    al. 2012). Seega samblike kuivanud olek aitab tal paremini tolereerida kõrgeid temperatuure

    (Gauslaa & Solhaug 1998). Samblike kohastumusest kuivusele vaata pt 2.1.

    Kõrgete temperatuuridega on sageli seotud ka suurem valguse intensiivsus. Seetõttu

    võib arvata, et ka kohastumused kõrgetele temperatuuridele ja intensiivsele valgustusele on

    sarnased (vt pt 2.2.).

    Üldiselt võib siiski öelda, et samblikud taluvad väga kõrgeid temperatuure halvemini

    kui väga madalaid temperatuure ning neil puuduvad spetsiifilised kohastumused kuumale –

    need on samad, mis võimaldavad samblikel taluda kuivust ja intensiivset valgust.

  • 15

    3. Samblike ekstreemsed kasvukohad

    Samblikud esinevad väga erinevatel looduslikel substraatidel, näiteks puukoorel ja

    lehtedel, puidul, kividel, maapinnal, kuivanud taimejäänustel (Trass & Randlane 1994;

    Randlane & Saag 2004), luudel, kuid ka tehispindadel – betoonil, klaasil, plastil, meretõketel,

    sadamakaidel, laevavrakkidel, äravisatud tarbeesemetel (Joonis 2–3).

    Joonis 2. Põhja-Eesti väikesaartelt leitud sõdurisaabas ja kirves, mis on kaetud samblikega

    (foto Jaan Liira).

    Mõned samblikuliigid on spetsialiseerunud elama endoliitselt merikarpide pinna sees

    (Fletcher 2001). Võib öelda, et samblikud on võimelised kasvama peaaegu kõikidel

    substraatidel, välja arvatud jääl ja lumel. Samblikule on substraat eelkõige kinnitumiseks ja

    vaid mõningal määral toitainete ja niiskuse allikaks (Kappen 1993).

    Samblikud on sageli domineeriv elustik polaaraladel (nt eriti karmi kliimaga paigas

    nagu Antarktika „Kuiv Org“) ja kõrgmägedes (Green et al. 2007). Need piirkonnad on

    sarnaste ekstreemsete klimaatiliste tingimustega: äärmuslikud temperatuurid (koos pika

    külmumistemperatuuride perioodiga), suvel kõrge UV kiirgusega ja väga madala suhtelise

    õhuniiskuse perioodidega. Mõned samblikuliigid on ühised polaaraladele ja

  • 16

    mägipiirkondadele mõlemal poolkeral. Laboratoorsed katsed on näidanud, et need liigid on

    võimelised taastama oma metaboolse aktiivsuse isegi pärast 10 aastat dehüdratsiooni,

    külmumistemperatuure ja ilma päikese valguseta olemist ning pärast vedela lämmastikuga

    ülekastmist (Kappen 2000; Kappen & Valladares 2007).

    Joonis 3. Pisisamblik Fellhanera bouteillei, mis asustab äravisatud plastpudelit (foto Andres

    Saag).

    Samblikele on iseloomulikud erinevad kaitsemehhanismid hakkama saamiseks

    karmides tingimustes. Nendeks on samblikutalluse morfoloogilis-anatoomilised ning

    keemilis-füsioloogilised iseärasused, mis hõlmavad koorkihi olemasolu ja ehitust, tiheda

    klaasja tsütoplasma teket, rakuväliste polümeersete ainete ja UV kiirguse kaitseks

    sekundaarsete metaboliitide tootmist (Tabel 1). Need kaitsestrateegiad aitavad

    samblikukomponentidel ellu jääda samblikutalluses ekstreemsete väliskeskkonna

    stressifaktoritega (Vera et al. 2008).

    Tabel 1. Samblike kohastumused erinevatele stressifaktoritele.

  • 17

    STRESSIFAKTORID:

    Kuivus Madalad

    temperatuurid

    Kõrged

    temperatuurid UV-kiirgus

    Sümbiootiline kooselu (seene ja tsüanobakteri või rohevetika vahel)

    Poikilohüdriline eluviisiga eurühüdrilised organismid

    Erinevate paljunemisstrateegiate kasutamine: a) veget., b) eoseline (homotallism), c) eoseline (heterotallism)

    ROS taseme kontroll antioksüdantide, valkude, suhkrute jt. ühendite moodustumise kaudu.

    Anabioos, elutegevusprotsesside vähenemine kuivanud talluse korral

    Samblikutalluse ülemine koorkiht Suhkrute, amfiibsete ainete ja dehüdriinide

    tootmine

    Antifriisivalkude (AFV) ja

    ekstratsellulaarsete valguliste ühendite

    tootmine Sekundaarsete samblikuainete ( nt. parientiini ja usiinhappe) tootmine

    Gaasimullid tsütoplasmas

    KA

    ITS

    EK

    OH

    AS

    TU

    MU

    SE

    D:

    Tsütoplasma klaasistumine

    Suhkrute (trehhaloosi) ja

    suhkrualkoholide tootmine

    Primaarsete ainevahetusproduktide ( nt. melaniini ja karotenoidide) tootmine

    Järgmistes alapeatükkides käsitletakse samblike ekstreemseid kasvukohti nagu

    polaaralad, mägipiirkonnad ja kõrbealad, tuuakse välja, missugused ekstreemsed

    keskkonnafaktorid esinevad neis piirkondades ja võrreldakse erinevaid piirkondi omavahel.

    3.1. Kõrgmäestikud

    Alpiinne bioom asub kõrgmägedes üle maailma, kõrgusel üle 10 000 jala (u. 3400 m),

    allpool igilume piiri; kõrgustel, kus puud ei saa kasvada. Sealne suvine keskmine temperatuur

    on 10-15º C, talvised temperatuurid on tunduvalt alla nulli. Temperatuurid alpiinses bioomis

    võivad muutuda plusskraadidest miinusukraadini ühe ööpäeva jooksul (Blue Planet Biomes

    Homepage 26.04.2012). Vegetatsiooniperiood on lühike, umbes 180 päeva. Öised

    temperatuurid langevad alla nulli. Alpiinne e. mägitundra sarnaneb Arktika tundrale, kuid

    erinevalt sellest on mägitundras maapind kuivem (University of California Museum of

  • 18

    Palentology Homepage 26.04.2012). Sealsed taimeliigid on madala, aeglase kasvuga ning

    kohastunud kuivustingimustega ja kõrge ultraviolettkiirgusega (Blue Planet Biomes

    Homepage 26.04.12). Alpiinses tundras kasvavad valdavalt kääbuspõõsad, rohttaimed ning

    samblikud (Smithson et al. 2002).

    Kõrgmäestike tundrates esinevad sellised ekstreemsed keskkonnatingimused nagu

    temperatuuri ulatuslikud kõikumised, kõrge ultraviolettkiirguse tase, karmid tuule- ja

    muutlikud lumeolud ning lühike kasvuperiood (Tabel 2) (Kappen 1993).

    Tabel 2. Ekstreemsed keskkonnafaktorid kõrgmägedes (Walter 2007 järgi)

    Kõrgmäestikud (kõrgustel 1800-8800 meetrit)

    Keskkonna

    stressifaktorid Väärtuste muutus kõrguste kasvuga

    Temperatuur

    Madal – kõrguse kasvades läheb madalamaks

    Õhurõhk

    Madal – kõrguse kasvades läheb madalamaks

    Kuivus Kõrge – kõrguse kasvades suureneb

    UV kiirgus Kõrge – kõrguse kasvades suureneb

    Siiski suudavad samblikud neis tingimustes ellu jääda. Mägipiirkonnas kasvavatele

    samblikele on iseloomulik tugev pigmenteerumine, mis kaitseb sambliku talluses olevat

    tundlikku fotobionti intensiivse ultraviolettkiirguse eest (Kappen 1993) (Lisa 1.1). Palju

    samblikke kasvab aladel, kus esineb paks lumekate, kuna lumi pakub kaitset äärmuslike

    miinuskraadide eest. Lühikestel suvekuudel on need alad vesised ja külmad kasvukohad. Seal

    kasvavate samblike fotobiondiks võivad varajases arengustaadiumis olla tsüanobakterid, mis

    hiljem vahetatakse välja rohevetikaga, näiteks toimub selline fotobiondi asendumine liigi

    Solorina crocea puhul (Purvis 2007). Võimalik, et niisketes kasvukohtades on mükobiondil

    sümbioosi alustades lihtsam leida vabu tsüanobaktereid kui rohevetikaid.

    Himaalaja mäestikus on leitud samblikke, mis kasvavad enam kui 7000 meetri

    kõrgusel. Alpide ja Himaalaja kõrgmägedes kasvavad mitmed samad samblikuliigid nagu

    arktilistel aladel, näiteks valge pulkja tallusega Thamnolia vermicularis, mis kasvab

    maapinnal sammalde ja väikeste põõsaste vahel (Purvis 2007). See liik on kosmopoliitse

  • 19

    levikuga, esinedes tundra ja mägitundra aladel üle maailma (Galloway 2007). Samas leidub

    samblikke, mis on iseloomulikud vaid kindlatele piirkondadele. Näiteks piiratud levikuga on

    koorikja tallusega samblikuliik Candelariella himalayana, mis on levinud Himaalaja alpiinses

    vööndis. Himaalajas kasvab ka teisi endeemseid samblikuliike, näiteks Ochrolecia rosella,

    Parmelia meiophora jmt. (Aptroot & Feijen 2002).

    3.2. Polaaralad

    Polaaralad on piirkonnad, mis asuvad pooluste ümbruses, Arktikas ja Antarktikas.

    Nendele aladele on iseloomulik polaarpäev ja –öö, karm kliima ja paks jääkiht. Polaaralade

    aastane sademete hulk on väike, ulatudes 250 mm (Smithson et al. 2002).

    Polaaraladel levib tüüpiliselt ilma puudeta tundra bioom. Põhiliseks taimkatte

    moodustajateks on rohttaimedest tarnad ja vähesed spetsialiseerunud õistaimed, madalad

    põõsad ja samblad, lisaks samblikud. Enamus tundraalast (10 miljonit km2) asub Arktika

    regioonis, vaid 50 000 km2 tundra alasid asub Antarktika regioonis. Lisaks 10 miljonit km2

    tundrat esineb veel kõrgmägedes (Smithson et al. 2002).

    Antarktika on lõunapolaarala, mis koosneb kontinentaalsest jäätunud mandrist

    (Antarktisest) ja seda ümbritsevatest ookeanidest. Antarktis on 98% kaetud kuni 4,7 km

    paksuse jääga. Antarktikat nimetatakse polaarkõrbeks, kuna aastane sademete hulk rannikul

    on 200-500 mm ja sisemaal veelgi vähem. Enamus sademeid langeb seal alla lumena (Masing

    1992; Antarctic Homepage 27.04.2012). Antarktika on keskmiste näitajate poolest üks

    külmemaid, kuivemaid, tuulisemaid ja kõrgemaid kontinente. Keskmine õhutemperatuur

    rannikul on -10º C ja sisemaal -60º C. Suvel võib ranniku lähedal temperatuur tõusta +10º C

    ja talvel langeda -40º C. Samas sisemaal tõuseb temperatuur vaid -30º C ja talvel võib langeda

    -80º C (Antarctic Homepage 27.04.2012).

    Antarktikat saab jaotada kaheks erinevaks klimaatiliseks regiooniks: mereline

    Antarktika (rannikualad ja lähedased saared) ja kontinentaalne Antarktika, mis hõlmab

    Antarktika siseosa. Merelises Antarktikas on suurem sademete hulk (suvel sademed

    vihmana), pehmemad temperatuurid ja seal on klimaatiliselt soodsamad tingimused maismaa

    taimedele ja väikestele loomadele (Antarctic Homepage 27.04.2012; Masing et al. 1979).

    Antarktikas on enamus ala kaetud lume ja jääga, vaid 2% Antarktikast on jäävaba.

    Need alad on kasvukohtadeks paljudele erinevatele samblikele, praeguseks on Antarktikast ja

    Lõuna-Georgia saarelt registreeritud kokku 484 liiki samblikke (Øvstedal & Lewis Smith

  • 20

    2011). Antarktika rannikualadel esineb suur hulk koorikja tallusega samblikke. Ranniku

    vanemad osad on kaetud tiheda mätastena põõsassamblikega perekondadest Usnea ja Bryoria

    (Lisa 1.2) ja sammaldega (Kappen 1993).

    Antarktika siseosas kasvab vähe samblikke, nende levik ja arvukus on väiksem

    võrreldes rannikualadega, kuna sisemaal esinevad väga karmid keskkonnatingimused ja

    samblike ellujäämine sõltub fotosünteesivõimest eriti madalatel temperatuuridel (Kappen

    1993; Purvis 2007). Sise-Antarktikas on õhutemperatuurid märgatavalt madalamad kui

    rannikul. Samblikud saavad seal kasvada kivistel, kaljustel aladel, mis on ilma lume ja

    jääkatteta – kivide põhja- ja läänepoolsel küljel, kivide ja kaljude pragudes (Kappen 1993).

    Sealsed päevased temperatuurivahemikud võivad olla väga ekstreemsed. Näiteks

    päikesepaistelistel perioodidel, kui õhutemperatuur on -40˚ C, siis pinnasetemperatuur võib

    olla 30˚ C. Aastane suhteline õhuniiskus ja sademete hulk on madalad. Sellistes tingimustes ei

    ole leitud ühtegi taime- ega loomaliiki, kuid kivide sees kasvavad kitsa kihina erilised

    samblikud, keda nimetakse krüptoendoliitideks (organismid, kes on peitunud kivide vahele).

    Nad tungivad graniidi ja marmori värvitute kristalliterade vahele, kusjuures kivi ülemine

    värvitu kiht kaitseb samblikke karmide keskkonnatingimuste eest. Nende samblike

    seenehüüfid ja nõrgalt seotud rohevetikarakud asuvad kivimi kristalliterade vahel (Lisa 1.3).

    Kirjeldatud samblikud on ülimalt lihtsa struktuuriga, kuid soodsates keskkonnatingimustes

    tekivad tallused, mis kannavad viljakehi, apoteetsiume. Antarktika krüptoendoliitide

    ellujäämine sõltub bioloogiliste ja geoloogiliste faktorite tasakaalust. Mingi väike ebasoodne

    teguri muutus võib kaasa tuua nende hävimise. Arvatakse, et Antarktika keskkonnatingimused

    on kõige sarnasemad planeet Marsi tingimustele (Purvis 2007).

    Paljud kooriksamblikud, mis kasvavad Antarktikas, paljunevad suguliselt, levides

    eoste abil (Kappen 1993). Nagu alapeatükist 1.2 selgus, siis eoseline paljunemine on suguline

    paljunemisviis, mille eeliseks on eoste levimine kaugete vahemaade taha ja see

    paljunemisstrateegia tagab ka samblike geneetilise mitmekesisuse.

    On analüüsitud ka Antarktika samblike globaalseid levikumustreid. Selgus, et

    Antarktikas kasvab vähe kosmopoliitse levikuga samblikke, nende arvukus on suurem

    rannikualadel ja väheneb sisealadel. Samas leidub seal, eriti sisealadel, arvukalt endeemseid

    samblikuliike (Galloway 2007). Veel esineb liike, mis levivad nii Antarktikas kui ka Arktikas.

    Neid nimetatakse bipolaarseteks liikideks (Galloway 2007). Nende hulka kuuluvad näiteks

    Usnea sphacelata, Stereocaulon alpinum, Pannaria hookeri jne (Kappen 1993).

    Arktika on põhjapolaarala koos saartega. Arktikat ümbritseb Põhja-Jäämeri (Masing

    1992). Arktika regioon asub madalamatel kõrgustel kui Antarktika, on vähem tuuline, taevas

  • 21

    on rohkem pilvine, ja esineb rohkem sademeid. Samuti on Arktika floora liigirikkam

    (Antarctic Homepage 27.04.12). Samblikke on Arktikas registreeritud 1610 liiki, neist 133

    liiki on endeemsed (Kristinsson et al. 2010).

    Antarktika on külmem kui Arktika peamiselt kahel põhjusel. Esiteks, suurem osa

    Antarktika mandrist on rohkem kui kolm kilomeetrit kõrgemal maailmamere pinnast ning

    seetõttu esinevad seal madalamad õhutemperatuurid. Teiseks, laiub Arktikas Põhja-Jäämeri,

    mille soojus kandub läbi jääkatte ning ei lase õhutemperatuuridel Antarktisega võrreldes nii

    madalale langeda (Antarctic Homepage 27.04.12).

    Paljud Antarktika ja Arktika samblikuliigid on tumeda värvusega, mis on tingitud

    ultraviolettkiirguse eest kaitsvate pigmentide (sekundaarsete samblikuainete) tumedast

    värvusest (Purvis 1993). Tumedad samblikud neelavad paremini valgust kui ümbritsev

    lumepind. Seega tumeda värvusega samblike pealt sulab lumi kiiremini (Kappen 1993).

    Uuringute käigus on selgunud, et polaaralade samblikes leiduvate metaboliitide hulk

    varieerub aastaajaliselt olenevalt UV kiirguse intensiivsusest. See näitab, et samblikud võivad

    kohaneda muutuvates keskkonnatingimustes tootes rohkem näiteks ülemise koorkihi

    pigmenti, usiinhapet, kui UV kiirgustase on kõrge (Purvis 2007).

    Nagu kõrgmäestikes, nii ka polaaraladel esinevad väga madalad temperatuurid, suur

    osa ajast on elupaigad kaetud lume ja jääga ning esineb kuivusperioode (Kappen 1973).

    Polaaraladel esinevad peamised keskkonna stressifaktorid on madalad temperatuurid, kuivus

    ja kiirgus (Tabel nr 3).

    Tabel 3. Ekstreemsed keskkonnafaktorid polaaraladel (Walter 2007 järgi)

    Polaaralad (alad maakera lõuna- ja põhjapoolusel)

    Keskkonna

    stressifaktorid Väärtused – näiteid

    Temperatuur Väga madal – maailma madalaim -89,2º C mõõdetud Vostoki jaamast Antarktikas

    Kuivus Väga kuiv sisemaal – niiskus 0,33% Antarktika kuivas orus

    Kiirgus Kõrge elekromagnetkiirgus ja UV kiirgus

  • 22

    Kokkuvõtvalt võib öelda, et polaaraladel on samblikud kohastunud temperatuuride

    suurtele kõikumistele, eriti madalatele temperatuuridele, ja kuivusele. Polaaraladel esinevad

    tingimused sarnanevad suures osas kõrgmägede tingimustele.

    3.3. Kõrbealad

    Kõrbed on alad, kus ebasoodsa vee- ja temperatuuri režiimi tagajärjel on taimkate

    väga hõre. Kõrbed on levinud polaaraladel, paras-, lähistroopilises ja troopilises vöötmes ning

    mäestikes (Masing 1992).

    Kõrbealasid klassifitseeritakse mitmeti, näiteks kas keskmiste õhutemperatuuride järgi

    või aastase sademete hulga järgi. Autor toetab kõrbealade klassifitseerimist aastase sademete

    hulga järgi, kuna enamikus kõrbetes on aastane sademete hulk alla 400 mm . Seejärel võib

    kõrbeid jagada kõige üldisemalt kuumadeks kõrbeteks, mõõdukateks ja külmadeks kõrbeteks.

    Kuumades kõrbetes esinevad väga kõrged temperatuurid eriti suvel. Absoluutne maksimaalne

    õhutemperatuur kõigis kuumades kõrbetes on üle 40° C, kuid pinnatemperatuur võib tõusta

    veelgi kõrgemale, kuni 78° C. Samas öine õhutemperatuur võib langeda oluliselt, näiteks

    pilvkatte puudumise korral võib õhutemperatuur langeda isegi alla nulli. Mõõdukad ja külmad

    kõrbed esinevad kõrgematel laiuskraadidel, seetõttu nende temperatuurid on madalamad

    võrreldes kuumade kõrbetega (Britannica Encyclopedia Homepage 04.05.12).

    Kõrbete pinnas on kas liivane, kivine, jäine, soolane või savine jne. Kõrbete elustik on

    suhteliselt vaene (USGS Homepage 04.05.12; Masing 1992).

    Kõrbesid ja kõrbelaadseid elupaiku iseloomustavad kuivus, ekstreemsed ööpäevased

    temperatuuri kõikumised ja suur valgusintensiivsus (Tabel 4).

    Tabel 4. Ekstreemsed keskkonnafaktorid kõrbealadel (Walter 2007 järgi)

    Kõrbealad (näiteks Sahara ja Atacama kõrb)

    Keskkonna

    stressifaktorid Väärtused – näiteid

    Temperatuur Kõrge; lai ööpäevane amplituud – 57,7º C mõõdetud El Azizia kõrbes Liibüas

    Kuivus Kõrge – pidev veepuudus

    UV kiirgus Kõrge

  • 23

    Kõrbealadel kasvavatel samblikel on tekkinud nii kohastumused, et taluda

    kuivusperioode, kui ka kohastumused kõrge UV kiirguse kaitseks (vt pt 2.1. ja 2.2.) (Garvie et

    al. 2008).

    Kõige sagedamini kasvavad kõrbetes koorikja tallusega samblikud, aga ka mõned

    põõsas- ja lehtsamblikud (Kappen 1973). Kõrbetes ja steppides on teada veel eriline samblike

    kasvuvorm, nn mannasamblikud (perekond Circinaria), kes meenutavad väikesi kivikesi, ei

    kinnitu substraadile ning on seetõttu kergesti tuulega levivad (Sohrabi 2011). Ka sellist

    ebatavalist, spetsiifilist talluse kasvuvormi võib käsitleda kohastumisena avatud ja tuuliste

    maastike tingimustega. Neid samblikuliike on leitud kasvamas Kesk- ja Edela-Aasia, Põhja-

    Aafrika, Lõuna-Euroopa ning Põhja- ja Loode-Ameerika steppides ja kõrbetes (Sohrabi

    2011).

    Kuivades kõrbetes õistaimed puuduvad, küll aga kasvavad seal samblikud, kuna

    nemad saavad eluks vajalikku vett kätte õhust. Näiteks Austraalia kõrbetes kasvav samblik

    Ramalina maciformis saab fotosünteesida siis, kui suhteline õhuniiskus on 80%. Sellised

    õhuniiskused on tavalised kuivades piirkondades, kuna seal esinevad suured temperatuuri

    langused, eriti ööseti, mil tekib kaste. Samblikud kasutavad kastet elutegevuseks.

    Temperatuuri tõustes sambliku tallus kuivab ja fotosüntees peatub. Rannikulähedased kõrbed

    pakuvad samblikele soodsaid tingimusi, kuna mere lähedus mõjutab õhutemperatuuri ja

    soodustab kõrge õhuniiskuse, udu ja kaste teket. Sealsetes piirkondades kasvavad näiteks

    Roccella, Ramalina ja Teloschistes (Purvis 2007).

    Namiibia kõrb on üks kuivemaid piirkondi Lõuna-Aafrikas, kus domineerib põõsasja

    tallusega erkoranž samblik Teloschistes capensis, mille eksemplarid võivad kasvada 10 cm

    pikkuseks (Lisa 1.4). Nende samblike kasv on soodustatud päikesepaisteliste ilmadega udustel

    päevadel, kui vee kättesaamine, valguse intensiivsus ja temperatuur on fotosünteesiks

    optimaalsed (Purvis 2007).

    Samblike kasvamine karmides kõrbete tingimustes on võimalik kahel olulisemal

    põhjusel. Esiteks, samblikud on poikilohüdrilised organismid, võimelised kasutama

    veeallikana õhus olevat õhuniiskust (udu, kaste). Teiseks, samblikud on võimelised kuivama,

    ilma, et neis tekiks mingeid kahjustusi. Selline kohastumus on eriti oluline ellu jäämaks

    kuivadel perioodidel. Kuivanud samblikud on füsioloogiliselt passiivses, anabiootilises

    seisundis (Wirth 2010).

  • 24

    Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõrbetes, kõrgmägedes ja polaaraladel esinevad mõnes

    mõttes sarnased keskkonnategurid. Nendeks on äärmuslikud temperatuurid (madalad ja

    kõrged temperatuurid), kuivus ja kõrge valgustatus (Tabel 5).

    Tabel 5. Samblike kasvukohtades esinevad ekstreemsed keskkonnafaktorid

    EKSTREEMSED KESKKONNAFAKTORID

    Kuivus

    Kõrgeim temperatuur

    Madalaim temperatuur

    Kõrge UV

    kiirgus

    Suur ööpäevane temperatuuri-

    kõikumine

    Kõrbealad Jah Jah Ei Jah Jah

    Polaaralad Jah Ei Jah Jah Ei

    EK

    ST

    RE

    EM

    SE

    D

    KA

    SV

    UK

    OH

    AD

    Kõrgmäestikud Jah Ei Ei Jah Jah

    Madalaimad temperatuurid esinevad polaaraladel ja kõrgeimad temperatuurid

    kõrbealadel. Samas nii kõrgmägedes kui ka kõrbealadel esinevad suured

    temperatuurikõikumised, kus ööpäeva jooksul võib temperatuur muutuda plusskraadidest

    miinuskraadideni. Samblikud on kohastunud eluks neis tingimustes. Samas tuleb arvestada, et

    kohastumused erinevatele keskkonnateguritele on tegelikult komplekssed, sest samblikud

    kasvavad elupaikades, kus mõjuvad samaaegselt erinevad abiootilised stressifaktorid. Näiteks

    samblike kohastumused UV kiirgusele ja kõrgetele temperatuuridele on sarnased. Samuti võib

    leida sarnaseid kohastumusi madalatele temperatuuridele ja kõrgetele temperatuuridele.

    Madalate ja kõrgete temperatuuride üleelamiseks on samblikud kuivanud olekus ning

    anabiootilises seisundis, mis tähendab, et nende ainevahetus on aeglustunud ja nad muutuvad

    aktiivseks alles siis, kui ebasoodsad olud on möödas. Seega võikski samblike kohastumust

    kuivusele hinnata kõige olulisemaks, kuna samblikud suudavad paremini taluda nii kõrgeid

    kui ka madalaid temperatuure siis, kui samblikutallus on kuivanud.

  • 25

    Kokkuvõte

    Samblikud on sümbiontsed organismid ning neid moodustavad komponendid –

    mükobiont ja fotobiont – on mutalistlikes suhetes, seega on nende kooselu mõlemale

    osapoolele kasulik. Sümbioosi tulemusena võib samblikke leida aladelt ja elupaikadest, kus

    näiteks fotobiont vabaltelavana on vähelevinud või ei levi üldse.

    Samblikke iseloomustab kohastumine äärmuslike keskkonnatingimustega ning suur

    vastupidavus ebasoodsatele välisfaktoritele: madalatele ja kõrgetele temperatuuridele,

    kuivusele ning kõrgele ultraviolettkiirgusele. Nad kuuluvad poikilohüdriliste ehk

    kõiguniiskuseliste organismide hulka, kes saavad eluks vajaliku vee õhuniiskusest.

    Erinevad stressifaktorid (ebasoodsad välisfaktorid) võivad samblikele põhjustada

    mitmesuguseid probleeme. Näiteks kuivusestress kahjustab rakuskeletti, muutes membraanid

    lekkivateks, ja vähendab mõnede ensüümide aktiivsust. Samuti jahtumine–külmumine

    põhjustab erinevate membraanide kahjustusi. Samas kuumus põhjustab valkude

    denatureerumist. Molekulaarsel tasemel põhjustavad kõik väliskeskkonna stressifaktorid

    samblikes ühe ühise kahjustuse, milleks on reaktiivsete hapnikuosakeste (inglise keeles

    reactive oxygen species lühendina ROS) moodustumine. ROS põhjustab olulisi kahjustusi,

    rünnates nukleiinhappeid, lipiide ja valke. Ellujäämiseks stressi olukorras peavad samblikud,

    kas vältima või vähendama ROS teket. ROS taseme kontrolli all hoidmiseks on sambliku

    rakkudes arenenud mitmed biokeemilised mehhanismid, mis eelkõige seisnevad erinevate

    antioksüdantide valkude ja teiste ühendite moodustumises ja toimes.

    Samblike kuivuse taluvus on seotud mitmesuguste ainete (suhkrute, polüoolide,

    amfiibsete ainete ja dehüdriinide) tootmisega. Suhkrud soodustavad tsütoplasma

    klaasistumist. Tsütoplasma kõrge viskoossuse tõttu tekivad kahjulikud keemilised

    reaktsioonid palju aeglasemalt. Samuti täidab klaasifaasis tsütoplasma raku siseruumi,

    takistades rakkude kokkuvarisemist kuivuse ajal. Lisaks sellele suhkrud aitavad stabiliseerida

    valke ja ka membraane kuivuse tingimustes. Samblikus on ka erilised valgud, dehüdriinid,

    mis annavad tsütoplasma makromolekulaarsetele ja rakulistele struktuuridele stabiilsuse

    kuivuse ajal. Samblikutalluse kuivamisel moodustuvad tsütoplasmas suured gaasimullid.

    Kuivamise ajal aitavad need gaasmullid protoplastil jääda ühendusse rakuseinaga.

    Samblikke kaitseb kõrge ultraviolettkiirguse eest sambliku ülemine koorkiht ning

    talluses sisalduvad erinevad primaarsed (nt rasvlahustuvad melaniin ja karotenoidid) ja

    sekundaarsed (nt parietiin ja usniinhape) ainevahetusproduktid.

  • 26

    Samblikud on rikkad trehhaloosi ja suhkrualkoholide poolest. Need ühendid toimivad

    kui üldised külmumise eest kaitsjad (ingl. k. cryoprotectants). Lisaks leidub samblikes erilisi

    antifriisi valke (AFV) ja ekstratsellulaarseid valgulisi ühendeid, mis pakuvad külmakaitset või

    loovad kaitseseina rakuvälise jää tekkele. Samblikud on suutelised reguleerima jää

    moodustumist talluse sees ja peal.

    Kõrgete temperatuuride kaitseks ei ole samblikel arenenud spetsiifilisi kohastumusi.

    Eriti kõrgete ja madalate temperatuuride üleelamiseks peab sambliku tallus olema kuivanud

    olekus ja tavaliselt samblik elab sellised äärmuslikud temperatuurid üle anabiootilises

    seisundis.

    Samblike säilimisele äärmuslikes tingimustes läbi mitmete põlvkondade aitab kaasa

    nende organismide paljunemisstrateegiate paljusus – mõnel juhul on samblikel soodne

    paljuneda mittesuguliselt ning teistel juhtudel suguliselt (kas homo- või heterotallismi teel).

    Samblike mitmed füsioloogilised omadused, nt fotosünteesi vähene efektiivsus,

    aeglane kasv, tundlikus saasteainetele jne, tulenevad nende sümbiootilisest olemusest.

    Seetõttu saavad samblikud domineerida vaid sellistes elupaikades, kus esinevad mitmed

    abiootilised stressifaktorid (kuivus, äärmuslikud temperatuurid ja kõrge ultraviolettkiirgus),

    nagu polaaraladel, kõrgmägedes, kõrbealadel. Madalaimad temperatuurid esinevad

    polaaraladel ja kõrgeimad temperatuurid kõrbealadel. Samas nii kõrgmägedes kui ka

    kõrbealadel esinevad suured temperatuurikõikumised, kus ööpäeva jooksul võib temperatuur

    muutuda plusskraadidest miinuskraadideni. Kõikides samblike ekstreemsetes kasvukohtades

    esinevad kaks ühist ekstreemset keskkonnategurit, kuivus ja kõrge ultraviolettkiirgus.

    Samblikud on kohastunud neile tingimustele, kusjuures kohastumused erinevatele

    keskkonnateguritele on komplekssed.

  • 27

    Lichens adaptations in extreme conditions

    Summary

    The aim of this paper is to give an overview of different lichen adaptations under the

    external environmental conditions, such as low and high temperatures, desiccation and high

    irradiation.

    Lichens consist of a mutualistic symbiosis of a mycobiont and photobiont. This

    relationship is useful for both partners. Lichen symbiosis is very successful as lichens are

    found in areas and habitats, for example, where photobiont freely is rare or cannot live.

    Lichens are prominent member of poikilohydric organisms, whose water status

    depends on passively with surrounding environmental conditions. They receive water from air

    humidity.

    Each type of stress can potentially cause specific problems for lichens. For example,

    desiccation damages the cytoskeleton, makes membranes leaky, and changes the structure of

    proteins so that the activity of some enzymes is reduced. Chilling and cooling are responsible

    for a different kind of membrane damage, while heat can denature proteins. However, one

    feature shared by almost all stresses is that they cause the formation of reactive oxygen

    species (ROS). ROS can cause considerable damage to cells by attacking nucleic acids, lipids

    and proteins. To survive stress, lichens must be able to either reduce the formation of ROS, or

    detoxify them once formed. The tolerance involves a suite of protective mechanisms,

    including scavenging reactive oxygen species, or preventing their formation, and synthesizing

    sugars and dehydrins. Stress tolerance requires mechanisms that keep ROS under control.

    Antioxidants and enzymes actually work together to scavenge ROS. Lichens could tolerate

    desiccation using a combination of sugars, amphiphilic substances and dehydrins.

    Lichens can tolerate desiccation using a combination of sugars, amphilphilic

    substances and dehydrins. Sugars promote vitrication, i.e. the formation of a glass-phase in

    the cytoplasm. Due to the high viscosity of the cytoplasm, possibly harmful chemical

    reactions proceed much more slowly. The glass phase also fills space, thus preventing cellular

    collapse following desiccation. Additionally, the sugars help to stabilize proteins and

    membranes under dry conditions. Lichens have special proteins such as dehydrins, which

    provide stability to macromolecular and cellular structures in the cytoplasm in the dry state.

    As a lichen thallus dries, large cytoplasmic gas bubbles are formed. These bubbles help the

    protoplasm to remain in contact with the wall during desiccation.

  • 28

    Apart from upper cortex of lichens, primary substances such as melanin, carotenoids

    and secondary lichens substances, such as parietin and usnic acid, help to protect lichens from

    excessive light and act as photo-protectors.

    Lichens are rich in trehalose and sugar alcohols, and these compounds have been

    proposed to act as general cryoprotectants. Beside lichens consist of special antifreeze

    proteins (AFP) and extracellular proteinaceous ice nucleators, which provide cold protection

    or establish a protective sheath of extracellular ice. Lichens are able to regulate ice formation

    on and in their thallus.

    Lichens have not developed specific adaptations to high temperatures. Especially to

    tolerate high and low temperatures lichens must be in dry state and usually they survive such

    extreme temperatures under a physiologically inactive state.

    Lichens have developed – to survive under extreme conditions through several

    generations – multiple breeding strategies: in some cases it is better to reproduct vegetatively

    and in other conditions sexually (whether using heterothallism or homothallism).

    Lichens have several physiological properties, such as low efficiency of

    photosynthesis, slow growth and sensitivity to pollutants etc., which come from their

    symbiotic nature. Therefore lichens can dominate only in habitats, where several

    environmental stress factors (desiccation, extreme temperatures and high light intensity)

    occur. They dominate in the polar areas, high mountains and desert areas. The highest

    temperatures are in hot deserts and the lowest temperatures occur in polar areas. At the same

    time, there are large daily fluctuations in temperatures on the high mountains and in desert

    areas. Two extreme environmental factors: desiccation and high light intensity are common in

    all extreme habitats. Lichens have adapted to these conditions, but adaptions are complex.

  • 29

    Tänuavaldused

    Töö kirjutamisel tänan suure abi, kommentaaride ja ettepanekute eest töö juhendajat

    Tiina Randlane. Oma juhendajat tänan ka võimaluse eest samblikke lähemalt tundma õppida.

  • 30

    Kasutatud kirjandus

    Aptroot, A. & Feijen, F. J. 2002. Annotated checklist of the lichens and lichenicolous fungi of

    Bhutan. Fungal Diversity 11: 21-48.

    Beckett, R. P., Kranner, I. & Minibayeva, F. V. 2008. Stress physiology and the symbiosis.

    In: Nash, T. H. III, Lichen biology. Cambridge University Press. Pp. 134-151.

    de Vera, J.-P., Retteberg, S. & Ott, S. 2008. Life at the Limits: Capacities of Isolated and

    Cultured Lichen Symbionts to Resist Extreme Environmental Stress. Orig. Life Evol.

    Biosph. 38: 457-468.

    Elix, A. & Stocker-Wörgötter, E. 2008. In: Nash, T. H. III, Lichen biology. Cambridge

    University Press. Pp. 104-133.

    Edwads, H. G., Newton, E. M., Wynn-Williams, D. D. & Lewis-Smith, R. I. 2003. Non-

    destructive analysis of pigments and other organic compounds in lichens using

    Fourier-transform Raman spectroscopy, a study of Antarctic epilithic lichens.

    Spectrochimica Acta, Part A, 59: 2301-2309.

    Fletcher, A. 2001. Lichen habitat management. British Lichen Society. 180 pp.

    Galloway, D. J. 2008. Lichen biogeography. In: Nash, T. H. III, Lichen biology. Cambridge

    University Press. Pp. 315-336.

    Garvie, J. A. L., Knauth, P. L., Bungartz, F., Klonowski, S. & Nash III, H. T. 2008. Life in

    extreme environments: survival strategy of the endolithic desert lichen Verrucaria

    rubrocinca. Naturwissenschaften: 701-712.

    Gauslaa, Y & Solhaug, K. A. 1998. High-light damage in air-dry thalli of the old forest

    lichen Lobaria pulmonaria – interaction of irradiance, exposure duration and high

    temperature. Journal of Experimental Botany, vol 50, no 334: 697-705.

    Gauslaa, Y & Solhaug, K. A. 2004. Photoinhibition in lichens depends on cortical

    characteristics and hydration. Lichenologist 36: 133-143.

    Green, T. G. A., Schroeter, B. & Sancho, L. G. 2007. Plant life in Antarctica. In: Pugnaire, F.

    & Valldares, F. Functional Plant Ecology. CRC Press, Boca Raton, Florida. Pp. 389-

    433.

    Hajek, J., Bartak, M. & Dubova, J. 2006. Inhibition of photosynthetic processes in foliose

    lichens induced by temperature and osmotic stress. Biologia Planetarum 50 (4): 624-

    634.

  • 31

    Heber, U., Bukhov, N. G. & Shuvalov, V. A. 2006. Thermal energy dissipation in reaction

    centres and in the antenna of photosystem II protects desiccated poikilohydric mosses

    against photo-oxidation. J. Exp. Bot. 57: 2993-3006.

    Kappen, L. 1973. Response to extreme environments. In: The Lichens. Academic Press. Pp.

    311-380.

    Kappen, L. 1993. Lichens in the Antarctic region. In: Friedmann, E.I. (ed), Antarctic

    Microbiology. Willey-Liss Inc. Pp. 433-490.

    Kappen, L. 2000. Some aspects of the great success of lichens in the Antarctica. Antarctica

    Science 12: 314-324.

    Kappen, L. & Valladares, F. 2007. Opportunistic growth and desiccation tolerance, the

    ecological success of poikilohydrous autotrophs. In: Pugnaire, F & Valladares, F.

    Functional Plant Ecology. CRC Press, Boca Raton, Florida. Pp. 7-65.

    Karunaratne, V., Bombuwela, K., Kathirgamanathar, S. & Thadhani, V. D. 2005. Lichens: A

    chemically important biota. J. Natn. Sci- Foundation. Sri Lanka 33 (3): 169-186.

    Kristinsson, H., Zhurbenko, M. & Hansen, E. S. 2010. Panarctic checklist of lichens and

    lichenicolous fungi. CAFF Technical Report No. 20, CAFF International Secretariat,

    Akureyri, Iceland. 123 pp.

    Lange, O. L. & Kappen, L. 1972. Photosynthesis of lichens from Antarctica. In: Llano et al.

    (eds), Antrctic Research Series 20: 83-95.

    Masing, V. 1992. Ökoloogia leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn. 320 lk.

    Masing, V., Tooming, L., Reintam, E., Kukk, E., Arusaar, H. & Frey, T. 1979. Botaanika III.

    Kirjastus Valgus. Tallinn. 414 lk.

    Nash, T. H., III. 1996. Photosynthesis, respiration, productivity and growth. In: Nash, T. H.

    III, Lichen biology. Cambridge University Press. Pp. 88-120.

    Nash, T. H. III 2008. Introduction. In: Nash, T. H. III, Lichen biology. Cambridge University

    Press. Pp. 1-8.

    Oukarroum, A., Strasser, R. J. & Schansker, G. 2012. Heat stress and the photosynthetic

    electron transport chain of the lichen Parmelina tiliacea in the dry and the wet

    state:differences and similarities with the heat stress response of higher plants.

    Photosynth. Res. 111 (3): 14-303.

    Pisani, T., Paoli, L., Gaggi, C., Piritsos, S. A., & Loppi, S. 2007. Effects of high temperature

    on epiphytic lichens: Issues for consideration in a channging climate scenario. Plant

    Biosystems. 141: 164-169.

    Purvis, W. 2007. Lichens. The Natural History Museum, London. 112 pp.

  • 32

    Øvstedal, D. O. & Lewis-Smith, R. I. 2001. Lichens of Antarctica and South Georgia. A

    Guide to their Identification and Ecology. Cambridge University Press, Cambridge.

    Øvstedal, D. O & Lewis Smith, R. I. 2011. Four additional lichens from the Antarctic and

    South Georgia, including a new Leciophysma species. Folia Cryptog. Estonica, Fasc.

    48: 65-68.

    Randlane, T. & Saag, A. 2004. Eesti pisisamblikud. Tartu Ülikooli Kirjastus. 582 lk.

    Sancho, L. G., de la Torre, R. & Pintado, A. 2008. Lichens, new and promising material from

    experiments in astrobiology. Fungal Biology Reviews 22: 103-109.

    Schroeter, B & Scheidegger, C. 1995. Effects of ozone fumigation on epiphytic macrolichens

    ultrastructure, CO2 gas exchange and chlorophyll fluorescence. Environ. Pollut. 88:

    345-354.

    Seymour, F. A., Crittenden, P. D. & Dyer, P. S. 2005. Sex in the extremes: lichen-forming

    fungi. Cambridge. Mycologist 19(2): 51-58.

    Smith, C. W. 1981. Bryophytes and Lichens of Puhimau Geothermal Areas, Hawaii

    Vulcanoes National Park. The Bryologist 84 (4): 457-466.

    Smithson, P., Addison, K. & Atkinson, K . 2002. Fundamentals of The Physical

    Environment. London. 629 pp.

    Sohrabi, M. 2011. Taxonomy and phylogeny of the 'manna lichens' and allied species

    (Megasporaceae). Faculty of Biological and Environmental Sciences Publications in

    Botany no 43. 50 pp.

    Trass, H. & Randlane, T. 1994. Eesti suursamblikud. Tartu. Kirjastus. 399 lk.

    Thomas, H. H. 1921. Some observation on plants in the Lybian dessert. J. Ecol. 9: 75-88.

    Walter, N. 2007. Investigating Life in Extreme Environments A European Perspective.

    European Science Foundation. 48 pp.

    Wirth, V. 2010. Lichens of the Namib Desert. Klauss Hess Verlag Publishers. 96 pp.

    Internetileheküljed

    Antarctic Homepage - http://www.antarctica.gov.au/about-antarctica/fact-files 27.04.2012.

    Blue Planet Biomes Homepage - http://www.blueplanetbiomes.org 26.04.2012.

    Britannica Encyclopedia Homepage -

    http://www.britannica.com/EBchecked/topic/158992/desert 04.05.2012.

    University of California Museum of Palentology Homepage -

    http://www.ucmp.berkeley.edu/exhibits/biomes/ 26.04.2012.

    USGS Homepage - http://pubs.usgs.gov/gip/deserts/what/ 04.05.2012.

  • 33

    Lisa 1. Näiteid erinevatest samblikest ekstreemsetes kasvukohtades

    1.1. Ereoranži värvusega Xanthoria elegans ja teised samblikud Alpi mägede alpiinses

    vööndis (Purvis 2007).

    1.2. Põõsasjas samblik Usnea aurantiaco-atra Antarktikas mererannikul (Purvis 2007).

  • 34

    1.3. Antarktika krüptoendoliidid – seenehüüfid ja nõrgalt seotud rohevetikarakud asuvad

    kivimi kristalliterade vahel (Purvis 2007).

    1.4. Oranž samblikuväli Namiibia kõrbes – põõsasja tallusega liik perekonnast Teloschistes

    (Purvis 2007).