Eesti Kunstiakadeemia

Skulptuuri ja installatsiooni osakond

Madlen Hirtentreu

“ KESTVUS “

Kestvus Kehtetus

Magistritöö

Juhendaja: David Vseviov (PhD)

Konsultant: Kirill Tulin

Tallinn 2017

Autorideklaratsioon:

Kinnitan, et:

1. käesolev magistritöö on minu isikliku töö tulemus, seda ei ole kellegi teise poolt varem (kaitsmisele) esitatud;

2. kõik magistritöö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd (teosed), olulised seisukohad ja mistahes muudest allikatest pärinevad andmed on magistritöös nõuetekohaselt viidatud;

3. luban Eesti Kunstiakadeemial avaldada oma magistritöö repositooriumis, kus see muutub üldusele kättesaadavaks interneti vahendusel.

Ülaltoodust lähtudes selgitan, et:• käesoleva magistritöö koostamise ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste

loomisega seotud isiklikud autoriõigused kuuluvad minule kui magistritöö autorile ja magistritööga varalisi õigusi käsutatakse vastavalt Eesti Kunstiakadeemias kehtivale korrale;

• kuivõrd repositooriumis avaldatud magistritööga on võimalik tutvuda piiramatul isikute ringil, eeldan, et minu magistritööga tutvuja järgib seadusi, muid õigusaktide ja häid tavasid heas usus, ausalt ja teiste isikute õigusi austavalt ning hoolivalt. Keelatud on käesoleva magistritöö ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste kopeerimine, plagieerimine ning mistahes muu autoriõigusi rikkuv kasutamine.

„ .... ” ......................................... 2017. a.

................................................................. magistritöö autori nimi ja allkiri

Töö vastab magistritööle esitatud nõuetele :

„ .... ” ......................................... 2017.a.

..................................................................magistritöö juhendaja allkiri, akadeemiline või teaduskraad

! 2

SISUKORD

Sissejuhatus 4 ..................................................................................................................

1. Mütoloogiline nihe 5 .................................................................................................1.1. Mütoloogiline alus 5 .........................................................................................................1.2. Mnemosyne ambivalentsus 6 ..........................................................................................1.3. Mäli aprioorne minevik; fiktsioon 7 ..............................................................................

2. Kujutluse lõks; kollektiivne mälu 8 ..........................................................................2.1. Paineline paljas elu 11 ......................................................................................................

3. Võõrandumine 12 .......................................................................................................3.1. Universaalne vundament 13 ............................................................................................3.2. ”KULDNE AEG” 14 ........................................................................................................

4. Müütilisuse ülekanne ajajadas 15 ...........................................................................

5. Teose kirjeldus 18 .......................................................................................................5.1. Tehniline teostus 20 ..........................................................................................................

Kokkuvõte 21 ...................................................................................................................

Teose dokumentatsioon 25 ..............................................................................................

Allikad 29.........................................................................................................................

! 3

Sissejuhatus

Käesolev magistritöö on iseseisev loominguline projekt, mida saadab kirjalik ning

teose problemaatikaga suhestuv, seda täiendav ja selgitav viidetega varustatud tekst.

Minu magistritöö tegeleb mälu problemaatika uurimusega. Analüüsi alustalaks olen

valinud antiikse mälu käsitlusviisi _(“loomulik” ja “kunstlik”). Ajateljel antiik- 1

tänapäev.

Arhailine käsitlusviisi valik oli paljuski määratud jälgede otsinguga ajalistes nihetes

alustades Vana-Kreekast. Olles Euroopa kultuuriruumi alustalaks, mõjutab ta tänaseni

läbi lünkade meie kultuurilist mälu.

Kirjutise eesmärgiks on uurida, kuidas säilitada subjekti vabadus mäluruumis, milles

toimuvad pidevad ajalised ülekirjutamised ja nihked. Peamine küsimus on, kas

kollektiivse mälu survest ja ülekirjutistest hoolimata on subjektil võimalik säilitada

kontakt “loomuliku” müütilise mäluga (kaasasündinud ning instinktiivselt kasutatav). 2

Teoreetilise osa eesmärgiks on jätkata praktilise teosele eelnenud ja järgnenud mõtteid

ning ühtlasi edasi arendada teemakäsitlusi.

Näituseteos “Kestvus” on skulpturaalne installatsioon, mis koosneb surnud lõpuga

tunnelist, mille sisse on installeeritud üheksa fragmentaarset osa, mis viitavad Vana-

Kreeka käsitlusele üheksast muusast, kes kandsid kunagi kaitsejumalannaliku rolli

kunstide, teaduste ja vaimse tegevuse eest. Fragmendid esinevad ruumis nihetena, 3

pean vajalikuks märkida , et tegemist ei ole imitatsiooniga.

Antiikkreeklased eristasid kahte tüüpi mälu: “loomulik” ja “kunstlik”, esimene on kaasasündinud ning instinktiivselt kasutatav, 1

teine ehk kunstlik on treenitav ning välja arendatud läbi mnemooniliste töötamisviiside.

Folkl pärimuslik kujutelm millegi tekkimisest.2

Mälu tütred, Muusad olid kunstide, teaduste ja vaimse tegevuse kaitsejumalannad.3 Erato-armastusluule, Euterpe- lüürika, Kalliope- eepiline luule, Kleio-ajalugu, Melpomene- tragöödia, Polyhymnia- jumalatele määratud laulude muusa, Terpsichore- tants, Thaleia- komöödia, Urania-astronoomia.

! 4

Järgnev kirjutis tegeleb minu isikliku hirmuga küsimuses, kas mälu, mida oman, on

ikka oma, eriti arvestades jõudu, millega domineerib “loomuliku” mälu üle “kunstlik”

ehk ülekirjutatud ja treenitav mälu. Pean paslikuks üle korrata, et siinne tehisliku

mälu käsitlus pärineb Antiiksest käsitlusviisist.

Antud töö on ülesehitatud viiest teemaarenduslikust peatükist, lõppedes kuuendas

peatükis näituseteose kirjeldamisega.

1. Mütoloogiline nihe

1.1. Mütoloogiline alus

Antiik-Kreeka kultuur on olnud Euroopa kultuuriruumi aluseks, minevikuline

kultuuriruum tekitab tänases päevas siiani nihkeid ning lünki, mis omakorda

mõjutavad tänaseni meie arusaama kultuurist kui sellisest.

Vana-Kreeka mütoloogia aluseks oli Kaos, religioonis puudus tsentraliseeritud kultus,

inimesed kogesid igapäeva elus jumaliku ja püha olemasolu kõikjal. Looduse toimine

ja korrapära lähtus paljuski jumalate kohalolust, filosoofiliste narratiivide kaudu.

Sõna hieros pärineb kreeka keelesest (ἱερός) Püha.

Püha ei olnud miski, mis oli kauge ja kättesaamatu vaid pigem iseloomustas seda

pidev kultuuriga arvestamise kohalolu nii isiklikus kui avalikus elus. Pühaduse

kogemuse oli paljuski seotud üleloomulike jõudude kohalolu imaginaarse tajumisega

Hoides niiviisi inimest kontaktis “metsikusega”.

! 5

1.2. Mnemosyne ambivalentsus

Sõna mnemooniline tuleneb Antiik-kreekakeelsest sõnast mnēmonikos ‘µνηµονικός’

tähendades mäluga samastuma, mäletama, olles omakorda suguluses Mnemosyne’i

(kreeka keeles “Μνηµοσύνη” ehk ‘mäletus ja mälu ) ehk mälestuse ja mäluga.

Mnemosyne oli ühtlasi Vana-Kreeka mütoloogias Mälu jumalanna, kellel oli 9 tütart,

muusat_kes seisid kaitsejumalannadena kunstide, teaduste ja vaimse tegevuse eest.

Antiikkreeklased eristasid kunagi kahte tüüpi mälu: “loomulik” ja “kunstlik”, esimene

on kaasasündinud ning instinktiivselt kasutatav, teine ehk kunstlik on treenitav ning

välja arendatud läbi mnemooniliste töötamisviiside.

Tsivilisatsioon (ladinakeeles civilis, kodanikesse puutuv, üldkasulik) on inimese poolt

loodud ühiskond (kunstlik) piiritletud ruum. Tsivilisatsiooni tekke tähistas ühtlasi

loova kultuuri üleminekut tarbijalikule eluviisile, , ehk mille arenguga leiutati enam

vahendeid, mida asetada enda ja loodusliku vahele, täiustades seeläbi vahendeid

lõpmatult . 4

Sotsialiseerumisprotsessist välja arenenud kultuuriliselt treenitav mälu on inimesele

ohtlikum ja ahistavam, kui seda on loomulik mälu. Eelkõige arvestades seda, et

kunstlik mälu on vaid vahend, millel on suur ja pidev arenemisvõime. Siinkohal võib

näitena tuua Maastiku allutamist ideoloogiliste ja poliitiliste nähtuste alla, mis

tasahaavu alates 16ndast sajandist koos maastikumaali ilmnemisega vaatepilti,

identiteeti ning kultuurilist mälu vormima hakkas.

Ahistavam peamiselt seetõttu, et oma pidevale arengule on tal võime omistada

domineerivus “loodusliku” mälu üle, mis omakorda võib tagajärjena viia inimese

psüühilisele lõhestatusele, mil indiviid oma loomuliku mälu kestast kaugeneb.

Sellest kontekstist lähtuvalt toimub ka edaspidine teemaarendus, paljuski arutlen

kunstliku ja loodusliku mälu vahekorra üle. Paslikum oleks vast küsida kas üldse

Nikolai Berdjajev, Inimese orjusest ja vabadusest, lk 134.4

! 6

looduslik mälu enam eksisteerib ning kui jaa, siis millises aegruumis?

Kunstlik mälu ehk sotsiaalse mälu dominantsus ühiskonnas on söönud välja subjekti

vabaduse ruumis, mis mind huvitab aga on subjekti vabaduse otsing ajas.

1.3. Mäli aprioorne minevik; fiktsioon

Kaks aastat tagasi kogesin hüpnoosi seisundit.

Hüpnoosi , kreeka keeles (hypnos – uni kreeka k) on kunstlikult esile manatud 5

unetaoline seisund, mida iseloomustab kõrge vastuvõtlikkus sisendusele. Eraldi

rõhutaksin uuesti sõnu kunstlik ja sisend. 6

Seisund millesse mind viidi, viis mind tagasi lapsepõlve mälestustesse, kuid samal

integreeris sinna mälu-pilte hilisemast ajajärgust ning fiktsiooni, mis sinna ei

kuulunud. Sessiooni lõpuks olin hüpnoosi teel läinud tagasi lapsepõlve ja omandanud

kogemuse, kus olevik esines minevikus. Hüpnootilise

seisundi all kogetud mälupilt kirjutas osaliselt eelneva mälestuse üle, õigemini, tekitas

kaks paralleelselt mälu; tulemiks oli petlik fiktsioon, kaks parallelselt ja osalt

põikuvat mälupilti.

Üks, mida mäletasin enne sessiooni ja teine, mille osaliseks sain seisundi all. Tekkis

äratundmine piltide erinevustest ja võõrandumine iseenda mälust. Olevik nihutas

mineviku paigast.

Kunstlikkul teel (hüpnoos - teadusaru) tekkinud mälestus tekitas mingisuguse

valevalu, millest ma eelnevalt teadlik polnud, viimane lokaliseerus loomulikus mälus,

ning intensiivistus oma tehislikkuses.

Mingil määral olin langenud “kujutluse lõksu”, halutsinatsioonsesse mälupilti, mil

puhas mälu ja ettekujutus vormisid fiktsiooni ehk pool-hallutsinatsioonse jalgraja.

Hüpnootilisi ja transiseisundeid on osatud esile kutsuda mitmetes traditsioonilistes kultuurides. Hüpnoosiga tänapäeva mõistes 5

hakkas esimesena tegelema 18. sajandi Austria ravitseja Franz Mesmer,

Knstlik mälu ehk treenitav ja manipuleeritav vahend.6

! 7

2. Kujutluse lõks; kollektiivne mälu

Eesolevast mainituna jätkan peamiselt kujutluse lõksu ja valemälestuse terminiga

liikudes järgnevalt kultuurmaastiku kujunemiste ning kollektiivse mälu suunal. Pean 7

siinkohal vajalikuks lähemalt lahti seletada mida pean silmas kujutluse lõksu ja

valemälestuse all - kunstlikul teel tekkinud mälupildid, ehk treenitatavad mälupildid,

mis on lisavahendina loodud väljaspool loomuliku mälu protsessi.

Prantuse päritolu sotsioloog Maurice Halbwachs tõi 1920. aastatel käibele mõiste

“kollektiivne mälu” . Tema uuendus seisnes peamiselt mälu tõlgendamises

ühiskondliku nähtusena, ta väitis, et individuaalne mälu on paljuski sõltuv

ühiskondlikust raamistikust, mis üheltpoolt varjutab individuaalset mäletamist ja

teisalt rekonstrueerib kollektiivselt pilti ühisest minevikust. 8

Ruumiline pööre määratles seega ruumi moondumist neutraalselt taustalt poliitiiliseks

ja ideoloogiliseks nähtuseks, mis hakkas peegeldama ühiskonda ja sealseid suhteid. 9

Halbwaschsi huvi ruumi rolli vastu mälestuste vahendaja ja kujundajana, väljendus

paljuski tema uurimuses evangeeliumide topograafiast Püha Maal, kus ta kõneles

mälestuste “lokaliseerimistest”(Halbwachs 1997: 235).

Oma käsitlustes rõhutab autor materiaalsete nähtuste (palverännuteed, hauad, ehitised

jpt) tähtsust mineviku kohta käivate teadmiste edasi kandmisel ning ühtlasi

Kultuurmaastiku kontseptsioon pärineb 16.sajandi maastikumaalidelt. Akadeemiliselt kasutas terminit 7

kultuurmaastik geograaf Otto Schlüter.

Maurice Halbwachs, koostanud Linda Kaljundi ja Helen Sooväli- Sepping, Maastiku ja mälu uurimusi, lk 15.8

Maurice Halbwachs, La Mémoire collective, 1950, Linda Kaljundi ja Helen Sooväli- Sepping, Maastiku ja mälu 9uurimusi, lk 15.

! 8

demonstreerib seeläbi nende rakendamist võimupüüdluste teenistusse, lokaliseerides

mälestusi vastavalt “ruumile”.

“Maastiku” tõus ise sai alguse renessansiajal, tähistades seeläbi uuenduslikku suhet

inimese ja keskkonna vahel, mida kujundas paljuski areng teaduses, kunstis ning

riikluse ja kolonialismi laienemine. Maastiku on sellest ajast saati põimunud fataalselt

ideloogilised ja poliitilised nähtused, mis tasahaaval on vormimas meie “vaatepilti” ja

identiteeti ning kultuurilist mälu. 10

Järgnevalt liigun teemaarenduses üle maastikult laagrimaastikule, tuues näitena Primo

Levi teose “If This is a Man”.

Primo Levi(1919-1987), Itaalia juudi päritolu keemik, kirjanik ning Holokaustist

pääsenu, tegeles oma elupäevade lõpuni mälestuste pideva ülekirjutamisega, asetades

paljuski fiktsiooni üle kultuuriliste teadmiste. Läbi erinevate tunnistajate moondus ka

tema mälestus kogetust. Täpsustades, otsustas Levi kirjutamise kaudu integreerida

fiktsiooni tegelike mälestustega, olles tegelikkuses kaotanud üleelamiste kaudu oma

pärimusliku identiteedi.

Primo Levi jaoks olid aastad 1943-1945 saatuslikud tema loome ja elu jaoks. Kahe

aasta jooksul koges ta üleelamisi Auschwitzis, erinevates Venemaa põgenikelaagrites

ning natsistlikes laagrites.

1946.aastal kirjutas Levi raamatu “If This is a Man”, lahates teoses oma

koonduslaagri mälestusi.

Autori peamine tung oli kirjutada üles isiklikud kogemused ja mälestused läbielatust,

perioodist mil tema identiteet lõhenes. Teose vältel oli läbivaks teemaks“ mis on

inimene?”, puudutades seejuures paljuski isikliku identiteedi erroreid ja pakilist

vajadust pärida oma päritolu kohta laagris, kus paratamatult oldi kaotatud oma

identideet, minevik ja igasugune vaade tulevikule.

Oli alles vaid tühi vaakum, ei olnud isegi kultuurmaastikku, mis kuidagigi

olemuslikult kas või identiteedi üles kirjutaks.

Maastiku ja Mälu uurimusi, Linda Kaljundi ja Helen Sooväli- Sepping, lk 20.10

! 9

Levi teosest jäi peaasjalikult kõlama mõte, mis tähendab olla inimene, kui kogu

identiteet on eemaldatud, ning sind ei olekski enam.

Sealt koorub minu jaoks aga mõttearenduslikult välja vabaduse otsing aegruumis,

arvan, et vaid laagriruumi sitatsioonis on võimalik täielikult lõhestada inimene

psüühiliselt, nii et tal kaob igasugune tahe ja huvi otsimaks mingisugustki vabadust

aegruumis.

Autor kirjeldas laagris toimunut kui masinat, mis taandas inimesed koletisteks.

Ohvrid olid moraalselt laastatud, jäetud ilma igasuguse juureta. Puhas identiteedi

purunemine ning korruptsioon, nähtamatu kurja käe all. Kõik kannatanud olid

mentaalselt ühendatud sisemise laastatuse tõttu.

Raamat oli kirjutatud pealtnäha autobiograafiana, tegelikkuses aga olid paljud faktid

autori poolt fiktsiooniga asendatud. Levi otsustas kirjutada mittefaktipõhise teose,

segades olnu fiktsiooniga, asetades maski lõustale, pääsemaks tegelikust valust, mis

mattus psüühilisse valusse, lõhestatud identiteeti. Kujutades niiviisi intersubjektiivselt

enda Teist olemust.

Mattes fiktsiooniga ahistatus, kirjutades mälu üle nii, et tegelik “loomulik” mälestus

varjuks valemälestuse alla, saavutamaks teatud vabadus ahistatuses.

Itaalia filosoofi, Giorgio Agambeni jaoks oli Primo Levi juhtum laagriruum ehk

absoluutseim biopoliitiline ruum, mis eales loodud. 11

Biopoliitika algab hetkel, mil võim sekkub loomulikkusse, looduslikkusse tasandile

ehk kui poliitilise praktika keskmesse asetatakse inimese käitumine, keha ja

psüühika. 20.sajandil totaalselt välja arenenud biopoliitika pole autori sõnul muu kui 12

halastamatu ja metoodiline katse laiendades lõhe, mis hävitab rahva identiteete.

Esimesena kasutas mõistet biopoliitika rootslane Rudolph Kjellén 1920. aastal oma raamatus 11

„Grundriss zu einem System der Politik” (Leipzig: Rudolf Leipzig Hirzel).

Esposito Roberto, 2008: lk 16–17.12

! 10

2.1. Paineline paljas elu

Suveräänsus kui biopoliitika struktuur, mitte ainult ei kehtesta piire, vaid ähmastab

neid, väljaarvava sissearvamise kaudu on inimese poliitiline elu võimalik taandada

biopoliitiliseks eksistentsiks. Tänu sellele saab palja elu (ohverdatav, tapetav,

täielikult võimule allutatud elu) tootmine võimalikuks, sest indiviidi ühiskondlik,

poliitiline, kultuuriline identiteet taandatakse bioloogilisele eksistentsile või aetakse

sootuks viimasega segamini.(Giorgio Agamben, Homo Sacer, 123)

Mis saab seega ühiskondliku narratiivi lagunemisel, kui kollektiivne identiteet

mureneb, ühiskond muundub “Muselmanniks” ning territooriumist saab Primo Levi

mainitud laagrisituatsioon?

Ruum, kus toimub pidev identiteetide lõhestumine, mälu nihestamine, toimub

totaalne vaimu nüristumine ja vaimuhullus. Tekib maastikuruum, kus toimub pidev

autismi ja paranoia vahel pendeldamine, olles täis konfliktseid uskumusi 13

Ruumis, kus toimub indiviidi tasandil pidev tähenduse otsimine, ülekirjutamine,

ideelised muudatused, nihestades ja lõhestades identiteeti seesmiselt.

Kapitalism(või mis iganes nimi anda valitsevale protsessile) ei ole seega pelgalt

tootmise sundvõõrandamine, vaid peaasjalikult keele kui niisuguse, inimese

kommunikatiivse ning keelelise olemuse võõrandumine juurest , rahva väljajuurimine

oma eluasemest keeles. 14

Jüri Lipping, Raamat nimega Iha, 2016.13

Giorgio Agamben, Homo Sacer, lk 212-214.14

! 11

3. Võõrandumine

Elasin vahepeal 3 aastat Itaalias, kus ühtlasi bakalauruse tegin. Psüühiliselt mõjus see

kummastavalt, pidev eksiilis ja muuseumis elamine tekitas totaalse libaruumi , kuhu

justkui kinni sai jäädud.

Paratamatult tärkasid sealse aja jooksul tugevad nihked kuuluvuse osas, osaliselt

süüdimatu olek võõras kultuuriruumis sünnitas lõppkokkuvõttes mingisuguse hägusa

unenäotaolise tsooni, kus vastutus oli ebamäärane.

Sealne lõputöö käsitles lühiuurimust nostalgiast ja vaimuhullusest, mis paljuski tol

hetkel ka minu sisemise kliimaga kokku läks, st millega samastuda isiklikul tasandil

oskasin. Peamiselt uurisin nostalgia ja protonostalgia ( igatsus aja järele, mida ei ole

kogetud) ja sealt ilmneva vaimuhulluse pärusmaid ning ühtlasi kuidas kapitalism on

kunagisest vaimuhullusest väljaarendanud teenistusliku pulgakommi.

Nostalgia pärineb kreekakeelsest sõnast ‘nóstos’, tähendades kojutulekut, homeeriline

sõna ἄλγος (álgos) tähistab valu. Nostalgia mõiste pani 1688.aastal kirja Šveitsi

päritolu raviarst Johannes Hofner, nimetades seda sõnaga“Schweizerheimwek”.

Impulss nimetatule tuli šveitsi palgasõduritelt, kes kodumaaigatsusest väärkujutlusi

kogema hakkasid. Nostalgia tootis psüühilist traumat haigete seas, tekitades eksklikke

kujutelmi ja kannatusi, mille tagajärjel kaotati kontakt füüsilise kohalolekuga.

Nostalgist tuleneva vaimuhullusse ja šveitsi sõdurite psüühiliste läbielamistega saab

paljuski paralleele tõmmata Primo Levi laagrisituatsioonis kogetuga, siinkohal

mõeldes eelkõige sarnasusele lõhestatud seesmiselt ja kollektiivselt ühtsel

“maastikul”.

! 12

Lõputeoseks ise oli teos, (pikalt sellel ei peatuks), kuid kindlasti loob ta sideme mu

kunstipraktikas, ühesõnaga video käsitles vaimuhullu otsinguid läbi maastiku juurte

juurde, rännates seeläbi pealtnäha seosetute ja osalisest seotud piltide kaudu

andmebaasi, vaakumisse(ladina vacuum 'tühi').

3.1. Universaalne vundament

Johann Gottfried von Herder, oli 18.sajandil elanud saksa kirjanik ja filosoof, kes

uskus enese pühendamisest isaamaalisesse tegevusse, olles veendumusel, et kultuur

põhineb keele vaimul. Kaotades oma isamaalisuse, kaotab inimene ka iseenese ning

koos sellega maailma enese kõrvalt. Ta oli protestantlik pastor, kes jäi truuks iseenda

kristlikule universialismile. 15

Autor tõstatas küsimuse universaalse vundamendi kohta, ning kuidas seeläbi mitte

lõhestuda indiviidina?

Oma teoses “Ideen zur Philosophie der Geschicte der Menschheit” pöörab Herder

suurt tähelepanu Jumala “rahvastele, kes jäävad vendadeks ihuliselt, kuid eristuvad

radikaalselt keeleliselt ja kultuuriliselt” . Herderi sõnul, ei oma kliimast ja kommetest

tingitud erinevused suurt tähtsust, kuivõrd tähtis on vundamendile toetumine, oma

juurtele truu olek.

Arusaam rahvusest ja identiteedist on tänu orientalismile alates 19.sajandist

üleilmseid nihkeid tekitanud ning see on omakorda aidanud lõhestumisele kaasa. 16

Abstraktne universalism on seega struktuurne probleem. Nimelt teevad abstraktsed

poliitilised õigused võimatuks rääkida konkreetsetest kogukondadest ühes nende

eripäraste muredega, kuna õiguste universaalsus tekitab mulje, et igasugune

spetsiifilisest identideedist rääkimine taastoodab takistusi vabariikliku ideaali ees.

Romantikute poolt sätestatud nähtamatu vundamendi kontseptsioon toetus pigem

emotsionaalsele, instinktiivse ja intiimsetele püüdlustele kuivõrd intellektuaalsetele

uurimustele. Lähtudes peamiselt mütoloogiast kui teadusest.

Herder, Johann Gottfried , “Ideen zur Philosophie der Geschicte der Menschheit”15

Intervjuu Camille Robcisiga. Ilmunud Vikerkaares nr 3 , 2016.16

! 13

Võõruse mõistest, tärkas ühtlasi ka heterogeenne mõiste “mitteteadvus”, mis on

ühteaegu inimese sügav side oma loomuse sügavamate süvakihtidega, ehk ühtlasi

kujutluse taga peituv tahe.

3.2. ”KULDNE AEG”

Järgnevalt toon näitena, Meelis Friedenthal ulmedüstoopilise teose “Kuldne aeg”,

mille puhul võib mainida üledramatiseerivat, kuid kindlasti mitte välistatud käsitlust

tulevikuhorsondil. Teoses kujutatud peategelastelt on röövitud esivanemad, ajalooline

mälu, selgepiiriline kultuuriline taust ning vabadus. Esinevad pidevad nihked

mäluruumis ja segased ajalooteadmised.

Inimkond omab fragmentaarset kultuutrilist mälu, elu koordineerijateks on dotsendid,

katastroofi järel välja ilmunud masinad, kelle eesmärgiks on kokku lappida

kultuuriline ühtsus ja looduslik diversiteet, Masinad kasutavad selleks säilinud

informatsiooni varemeid. Väljapääsutee peitub mütoloogias, müütilisest taustast

tulenevatest ettekuulutustes.

Friedenthal jõuab teose lõpul lahenduseni, kuidas päästa vaktsiini-vajav indiviid,

taasluues side mütoloogiaga, käivitades seeläbi inimeste ajalooline sidusus ja viies

seeläbi identiteet juuretni.

Siinkohal meenub mees lähedalt omast metsast, Hasso Krull, kes elas läbi

postmodernismi ja poststruktualismi, kolides seejärel Triksteri juurde.

Pidevalt fiktiivsemaks muutuvas maailmas vajub unustusse isiklik ja kultuuriline

sünd, kus sisemistest kinnismõtetest on kujunemas välised hallutsinatsioonid.

Võim imandub salakavalalt kollektiivsesse mälusse, muutes seeläbi inimese ilma

! 14

juureta Musellmanniks või pachucoks (maskeeringut kandev agressiivne 17 18

lõhestunud mehhiklane ,kes on kaotanud päritolu), kes kaebleb tänaval oma ahistatuse

üle.

4. Müütilisuse ülekanne ajajadas

Kuidas seega säilitada teatud vabadus iseenda mäluruumis nii, et pinnas alt ei läheks

ja skisofreenia peale ei kipuks, kõik need mõtted koonduvad seega teatava surma

kogemuse juurde.

Gooti novellides on kirjeldatud olustikku, kus kahtlustatakse , et surnud ei olegi

tegelikult surnud, ning nad pöörduvad tagasi, et kõndida elavate seas.

Ühesõnaga, küsimus on selles, kuidas suhestuda kummitustega olevikus, nii et nad

saavad oma kadunud keele tagasi olevikulises printsiibis. Kummitusteks on need, kes

toovad mineviku olevikku ja meie ülesandeks jääb kogeda nende olevikulist pilku-

mille läbi toimub mõistmine, ülekanne olevikust minevikku. Eelnev vegetatiivne

mõttearendus oli seega näide sellest kuidas mitte võõranduda täielikult müütide

“surnud keelest”.

Siinkohal meenub mütoloogiline vahelepõige Põhjala mütoloogiast pärit Yggdrasili

(“hirmutav ratsu”, “Yggri- Odini ratsu), ilmapuu mis hoidis üheksat maailma koos.

Mütoloogiast pärinev narratiiv ütleb, et Odin riputas end üheksaks päevaks Yggdrasili

otsa, et õppida niiviisi surnute saladusi, surnud keele varjatud tähendusi.

Hiljuti külastasin Uppsala lähistel Viikingite pühapaiku, Yggdrasili kuskil kujutatud ei

olnud, olles liialt “Püha” kandudes ajas edasi vaid läbi narratiivide ja surnud keele.

Giorgio Agamben”Elav surnu, keda laagrielu on ilma jätnud kõigest, mis eristab inimest loomast või taimest”.17

Octavio Paz-i käsitluses pachuco.18

! 15

Arhiiv, mis teravneb virtuaalseks tervikuks, mille kaudu paradigmaatilised

lühiühendused võimalikuks saavad. Müüdi üldtunnustatud omadus on tema pidev

allutatus tsüklilisele ajale. Alateadvuse kaudu muutub korraga tajutavaks teatav

eksistentsi ebakõla, liigestest lahti olemise seiskunud ja tontlik atmosfäär, milles

omakorda teravndub eimiski, aeg tardub paigale, keele side maailmaga katkeb, taju

väli avaneb.

Ameerika ikoon avangardi-maastikul, Hollis Frampton(1935- 1984), kelle filme võiks

nimetada sõnadega; jõhker, otsekohene, hulljulge, ajudega. Mees nupuga.

Mustvalge film “Ordinary Matter” (1972) on näide, kuidas isiklik mälu sulandub

ajaloolisesse mäluruumi ja rännaku teel tekib aegruumis ühendus aegadetagustega.

Frampton põimib videos isiklikke (fragmenteeritud) mälupilte kultuuriliste

mälupiltidega, tulemina tekib ladus ajaline rännak aegruumis.

Alustades Salisbury kloostrist kui suletud alast, jõudes Brooklyini sillani(side-

ühendus) lõpetades Stonehenge juures.

Frampton Hollis, "Ordinary Matter" 1972

! 16

Alateadvusest käivituvad teatud piltide rännakud, mis moodustavad terviku, kus aeg

kui selline kaob. Pildid Framptoni isiklikust mäluruumist liituvad ajatute ja

universaalsete piltidega nii, et tekib ajaline sidusus, ajaloolise müütilisuse kohaolu.

Mulle imponeerib see teos peamiselt seetõttu, et mu enese taotlus kunstipraktikas on

saavutada selle laadne ajaline ülekanne, alustades isiklikust tasandist/vastutusest,

lootuses käivitada seeläbi alateadvuse ränne ajalisel koherantsusel kollektiivses

plaanis.

!

Frampton Hollis, Nostalgia, 1972

Eelnev lause kõlab paraja klišeena, sentimentaalsena, kuid võtan süüks. Jätkan

Framptoni näitel 38-minutilise filmiga Nostalgia( 1971). Film koosneb kahjustatud

vaevu äratuntavatest mustvalgetest fotodest, mis on pärit kunstniku enda varajasteist

loominguaastatest. Filmi vältel asetab Frampton ükshaaval fotod kuumale põlevale

taldrikule, kuniks foto kaamera ees põleb ja suits kaamera ees tuure kogub kõlab

helilindilt vaikse hääle saatel autori isiklikud lood fotode kohta. Helilindilt tulenevad

! 17

narratiivlood alustavad alati enne foto ilmumist kaamerasilma ette, hääl ja pilt on

seega teatavas nihkes, mis tekitab minule teatava “tontliku” seose, kus minevik ja

olevik kohtuvad. Sel hetkel kui foto veel tasahaavu leekides jõudu kogub, algab

jaanitule saatel musta tossu valguses helilindilt alles eesoleva pildi narratiiv.

Manipuleeriv ja ühtlasi väänlev teos, mis siiani kummitab. Sest olles ühtaegu

agressiivne tekitab ta ka hapruse, mil määral taas ajaline ruum moondus ja tekkis

teatav ülekanne.

5. Teose kirjeldus

Teos kujutab endast surnud lõpuga tunneli-laadset ruumi, mille sisse on installeeritud

üheksa saviskulptuuri.

Skulptuuraalsed fragmendid esinevad ruumis osalt laest alla rippudes, osaliselt

asetatuna seinale. Iga teos on kohtvalgusega välja valgustatud.

Iga fragment omab nime, vastavalt Vana-Kreeka mütoloogiast pärit Muusale,

fikseerides seeläbi algset narratiivi. Nimedeks on vastavalt Erato, Euterpe, Calliope,

Clio, Melpomene, Polyhymnia, Terpsichore, Thaleia ja Urania. Nimede

väljatoomisega püüan luua seose müüdi tera muldakülvamisega, lootuses et ehk idu

ka tärkab.

Oluline on mainida, et esinevate skulptuuride näol ei ole tegemist imitatsiooniga,

kujutlemaks Muusasid nagu neid kunagi oldi kujutatud.

Teos tegeleb ülekanduvustega ruumilises plaanis, esitledes sealt kanduvaid nihkeid,

manipulatsioone, võõrandumist, kuid võimalusel ka kaudseid äratundmisi.

Püüd on tekitada ajaline ülekanne ruumis, jättes fiktsiooni vabaks, kuid toetudes siiski

selgele aluspinnale.

Osaliselt on see ka eksperiment vaatajaga, fragmendid on poolikud, avatud

tõlgendustele, ühtegi tervikut ja täielikult äratuntavat ja “puhast” skulptuuri füüsilisel

kujul ei esine.

! 18

Olulist rolli teoses mängib materjalikasutus, milleks on savi. Siinkohal põhjendan savi

kui materjalikasutust teoses. Savi on plastiline ja ajale reageeriv, mäluline materjal,

mis ennast vastavalt looduslikele tingimustele talletab, ülekirjutab või sootuks kaotab.

Üks esimesi isetekkinud materjale, eelajalooliselt oli savitahvel esimene meedium,

millele keel jäädvustati ja millest kultuur ajast-aega rändama hakkas.

Teose skulptuuri fragmendid on osaliselt põletamata, mis tähendab ühtlasi seda, et nad

on protsessis ehk näitusesaalis muutuvad.

Materjalivalik nagu ma eespool mainisin oli tahtlik, et näidata savile iseloomulikku

haprust, ausust, alandlikkust ja kaduvust. Korraga võib kõik olla ja järgmisel

momendil võib kõik mitteolla. Savi on ajast ja tingimustest sõltuv, dokumenteeriv,

kandes seeläbi endas aega ja jälgi.

Savi-skulptuur valmib ajas ning on osaliselt autori kontrolli alt väljas, pragude

esinemine ja osaline murenemine on materjali töö, Reaalses ajas loomulikel

tingimustel arhiveeriv olles mõjutatud ümbritsevast keskkonnast.

Haprus loomes illustreerib rebendatust lõputus füüsilises eksistentsi mõistes.

Tekitades nihke, eksimuse, mis on ajalises mõistes vältimatu.

! 19

!

Fragment näitusetööst “Melpomene”, 2017

5.1. Tehniline teostus

Ruumi on ehitatud mustaks värvitud ühe sissepääsuga tunnel, mille suuruseks on

6,7x2,7,1,2m.

Saviskulptuurid ripuvad trossidelt laest, osad skulptuurid on asetatud seinale.

Iga fragment on kohtvalgustiga iseseisvalt välja valgustatud.

! 20

Kokkuvõte

Käesolev magistritöö tegeles peasjalikult mälu uurimusega Antiik-tänapäev teljel.

Kirjutise aluspinnaks valisin antiikse mälu käsitlusviisi (“loomulik” ja “kunstlik”).

Kirjutises otsisin kunstliku mälu esiletõusu ja tagajärgi, samal ajal taotledes

loomulikku mälu ülekannet ajalises deformatsioonis.

Olles tänapäeva teljel liikunud aina kaugemale loomulikust mälust, jõudes seeläbi

aina lähemale totaalse kunstliku mälu kasutamisse, mille tagajärgedel võib ilmneda, et

oleme liikumas surnud lõpu- laadsesse tsooni, täis rusuvust ja segadust tekitavaid

mälutühimikke.

Mattes seeläbi subjekti loomuliku, tajumusliku mäluruumi, milles on säilinud veel

ajalised ülekanded müütilise mäluga.

Esitasin mälu kirjutises matuserituaali vormis, mis on sarnane ülesehituselt

näituseteosega “Kestvus”.

Eesoleva kirjutises argumenteerisin, kuidas olenemata kollektiivse mälu survest ning

pidevast ülekirjutamistest tulenevatest nihetest säilitada “loomulik” mäluline

ülekanne.

Mälu teemakäsitlus kirjutises avanes indiviidilt kollektiivsele, puudutades identiteedi,

kultuurmaastiku ja biopoliitilise ruumi käsitlust.

Töö oli ülesehitatud neljast teemaarenduslikust peatükist, lõpetades näituseteose

“Kestvus” kirjeldusega.

Esimene peatükk “Mütoloogiline nihe” arutles Vana-Kreeka mütoloogiast tulenevat

Mnemosyne ehk mälu ambivalentset olekut. Peatükk esitas kunstliku ehk sotsiaalse

mälu dominatsust loodusliku mälu üle.

Teine peatükk ” Kujutluse lõks” tegeles mäluliste nihetega ruumis. Ühtlasi käsitledes

ruumilist pööret ja maastiku põimunud ideoloogilisi nähtuseid, mis pidevalt

! 21

(taas)vormivad meie vaatepiltit ja kultuurilist mälu.

Kolmandas peatükis “Võõrandumine” käsitlesin nostalgiat ja vaimuhullust,

puudutades seejärel universaalse vundamendi käsitlust ning luues vabaduse ruumis

lähtudes Friedenthali teosest “Kuldne aeg”.

Neljas peatükk käsitles “surnud keele” ehk müütide äratundmist olevikus, säilitades

seeläbi vabaduse subjekt mäluruumis, mille suurimaks vabaduseks on jätkata

müütilisuse ülekannet ajajadas.

Kirjutise struktuur oli ülesehitatud arhiivi formaadis , mis osalt dokumenteeris

praktilise osale eelnenud ja järgnenud mõtteid, teemakäsitlusi ja arendusi.

Kas mälu mida oman, on ikka oma, pole eal olnud oma, kuid indiviidi vabadus

aegruumis on säilinud, kuniks kollektiivne mälu ja maastik ei ahistada teda

psühholoogiliselt.

Hirm, kuidas mitte lõhestuda pidevates mälulistes nihetes indiviidina on universaalne

küsimus, kuid vabadus müütilise mälu ees on juba vastutus individuaalses plaanis.

! 22

SUMMARY

“Permanence”

This master’s thesis is a textural archive which deals with the study of memory and

problems which one have and still emerge. The timeline in which I started the

investigation was Ancient Greek- Today. An archaic approach was largely determined

by the choice of time shifts in search of traces of starting from Ancient Greece. Being

a European culture mainstay, it affects the present day through the gaps in our cultural

memory.

The main question what I pursued is to consider how to maintain the freedom of the

subject's memory space, which will be held constant and shifts in time overrides.

Whether it is possible to maintain out of the collective and rewritable memory

pressure nevertheless able to maintain contact with the subject "natural" mythical

memory (innate and instinctive to use). The conclusion what I detected is that one can

only be free in its own extrasensory perception, by kick-starting subconsciousness.

The theoretical part aim was to archive practical ‘s works thoughts and concepts

which followed throughout the process of making adding the treatment development

of the subject.

During the reasearch I beated around the fundaments of artificial memory, and the

consequences , while requesting the transfer of the natural temporal memory

deformities.

After today's axis has moved farther natural memory, thereby reaching ever closer to

total artificial memory usage, resulting in the encounter that we are moving in the

catastrophe-like zone, full of confusing and depressive memory space. Hereby I need

to mention that I was not interested in artificial memory as something outside of

human being but rather contrived to train the memory, involving the shifts which

occur when cultural landscape, collective and cultural memory ends up in bloody

hands.

Burying thus subject of natural, perceptual memory, where mythical memory and

collective unconscious still lies throughout time and space.

! 23

In afore writing I presented a memory in the form of writings burial rituals, which

connects the writing part to practical work.

The practical work “Permanence” is a sculptural installation that consists of one-way

tunnel, which has been installed in nine fragmentary sculptures, which refer to the

treatment of the nine muses of ancient Greece. The fragments are present in the 19

room shifts, I consider it necessary to note that the fragments are not imitating any

original.

Room presents itself in the form of burial rituals. where the lost are torn to pieces,

buried, dislocated and individual body parts arranged in the form of a dim space.

The fragmented sculptures are all made out of clay, which maintains a symbolic

meaning throughout the artwork. Clay is dependent on the time and conditions,

documenting thereby time and traces, archiving the language and shifts which occur

through time and by the surrounding environment.

Clay sculptures in the artwork are completed in time, and in a way are out of the

author's control, the occurrence of cracks and partial disintegration of the material

work in real time under natural conditions.

Material in the work Illustrates the fragility of laceration in endlessness existence.

Inflicting shift of errors, which in datal terms stands inevitable.

They were considered the source of the knowledge embodied in the poetry, lyric songs, and myths that were related orally for 19

centuries in these ancient cultures

! 24

Teose dokumentatsioon

!

! 25

!

!

! 26

!

! 27

!

! 28

Allikad

Meos, Indrek, Antiikfilosoofia, Tallinn-Tartu- 2000

Agamben ,Giorgio , Homo Sacer, Suveräänne võim ja paljas elu, Tallinn, 2009

Bergson, Henri, Aine ja Mälu, Tallinn, 2007

Kaljundi, Linda ja Sooväli-Sepping, Helen , Maastik ja Mälu, Pärandiloome

arengujooni Eestis,TLÜ Kirjastus, 2014

Farr, Ian Documents of Contemporary Art, Memory, 2012

Herzog, Werner, “Where the Green Ants dream”, 100’ ,1984

Levi, Primo. (1990). If this is a man. 1st ed. Stockport, U.K.: National Library for the

Blind.

Esposito, Roberto „Bios: Biopolitics and Philosophy”. Tõlkinud Timothy Campbell.

Minneapolis: University of Minnesota Press, 2008.

Said, Edward “ Orientalism”, 1979

Rancière, J. Disagreement. Politics and Philosophy. Minneapolis, 1999, lk 16.

Lipping, Jüri Suveräänsus sealpool riiki. – Vikerkaar 2010, nr 6, lk 40–65

Puumeister ,Ott. Biopoliitika kui võim elu üle ja elu enese võim, artikkel, Tallinn

2011

Tomberg, Jaak ja Lipping, Jüri Teispool punast ja sinist tabletti: virtuaalsus

tegelikkuse substantsina. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2006, nr 4, lk 11–29;

Friedenthal , Meelis: „Kuldne aeg". „Tuum", 2005. 190 lk.

Frampton, Hollis, Ordinary Matter(1972) 36’ , Nostalgia (1971) 38’

The Encyclopedia of Ancient Myths and Culture, Quantum Publishing,London,

2003

! 29