Kõo valla malevajuht Syret Kärt:

Selle aasta suvel andsime noortele võimaluse kodus logelemise asemel tööd teha ja endale taskuraha tee-nida. 10 valla noort võtsid osa ma-levast ning rühkisid kümnel päeval asjalikult tööd teha. Neist said selle maleva jooksul lausa puudeladumi-se meistrid: Pilistvere rahvamaja ja hooldekodu puud said ludinal riita. Samuti sai Pilistvere koguduse sõst-

raistandus (900 põõsast) puhtaks lennates. Noored malevlased õppisid ka meeskonnatööd, CV koostamist ning said vaba aega veeta Pilistveres vesijalgrataste ja kanuudega. Üsna maleva lõpul tegime Pilistvere järve-saarel grilli, nautisime, nagu eestlased juba ennemuistsel aal, saunamõnusid. Lisaks Bonzo kontsert suvekohviku terrassil. Sel ööl oli meil võimalus jää-da Pilistvere kirikusse magama, mis oli kogemus omaette.

Imavere valla malevajuht Maarja Okas:

Imaveres tegutses sel suvel 2 grup-pi malevanoori: kokku 20 noort: esi-mene grupp tegutses 6-17. juunini ja teine 1.-12. augustini.

Põhitöödeks ma-levas on heakorra- ja haljastustööd. Aida-ti kaasa ka jaanipäe-va korraldamisel.

Juunis aidati re-mondi ajaks raama-tukogu välja kolida ning augustis tagasi kolida. Ka koolisei-nad said muudetud värviliste triipudega rõõmsamaks. Tubli töö eest said noored lisaks nautida bow-lingut ning viburajal kätt proovida.

Võhma linna malevajuht Tiina Tart:

Võhma noortemalev toimetas kahe rühmaga: 7-12 aastased ja 13-18 aas-tased. Võhma on üks vähestest kohta-dest, kus tegutseb ka alla 12-aastaste rühm. Üheltpoolt on sellele vanusele keerukas leida jõukohast tööd, teisalt on rühmas konkurss malevakohtade-le väga tihe.

Malevlastele oli väljakutseks vara-hommikune tööletulek, Võhma linna päevade raames oma ajagraafikust kinnipidamine. Aga ka võõrastega suhtlemine ning enda tööle „sundi-mine“ ajal, kui sõbrad ümberringi lustisid. Siiski pidasid malevlased vapralt vastu.

Kuna malevatööga käib kaasas ka meelelahutuslik tegevus nagu ujumi-ne ja võistlused, harivad koolitused ning maitsvad lõunasöögid, plaanib suurem osa malevlastest tööle kandi-deerida ka järgmisel suvel.

Pilistvere on meie noortele hüppe-lauaks. Siin on mõnus ümbrus ning toetav kogukond, mis aitab kaasa len-dutõusmisele noore enda valikul: olgu selleks siis sport, muusika, kunst, ehi-tus või ajalugu.

Mina sattusin siia just muusika kaudu: alustasin noorteansamblis laul-misega. Nelja aastaga olen jõudnud punkti, kus tagasivaadates saan öel-da: talvel andsin oma esimese väikese improvisatsioonilise klaverikontserdi pastoraadi saalis ning suvel esinesin omaloominguliste lauludega suvekoh-viku „Ingel“ terrassil.

Alustada saab ja tuleb väikestest as-jadest. Täna on pisut naljakas meenu-tada, et pikkadel talveõhtutel klimber-dasime poplugusid pastoraadi klaveril kogu südamest kaasa lõõritades. Et olin üks vähestest, kes klaveriklimber-damist valdas, siis olid näpud aina töös ning see aitas mul leida oma teed muu-sika ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia juurde. Kulus kolm aastat süvendatud õpinguid Viljandis ning tundsin, kui-das suurest muusikast hakkas saama minu muusika ning kuidas jõudsin Pi-listverre tagasi kontsertide ja muusika jagamise kaudu. Siin ma olen.

Väikestest asjadest saavad suured: klimberdamisest said kool ja kont-serdid.

Täna käin oma klaveripalu ning lauluviise mängimas kiriku orelil. Tunnen, et seegi on suhe väikese ja suurega. Teen väikseid asju suures maailmas: oreli võimas kõla meenu-tab, et minu väikesed asjad ei olegi nii väikesed.

Osalt on mu tiivad veel natu-ke lennus ning pea kõrgel pilvedes, selles samas hüppehoos, mis ma siit Pilistverest mõned aastad tagasi sain. Läheb veel natuke aega, et seis-ta kindlalt kaks jalga maapeal. Kuid osaliselt tunnen, et olen juba siin.

Kersti Aun(22), Saviaugu/Pilistvere

Tartu ÜlikoolViljandi kultuuriakadeemia

See mõte hakkas avanema mulle eel-mise aasta jooksul Kaitseväes teenides.

Ühel hetkel tuleb vastutada. Tei-sed loodavad sinule. Ükskõik, kus on jaoülem, tuleb tegevus lõpuni viia. Te-gutseda nii, kuidas hetkel kõige pare-mini suudad või oskad. Õpid tegutse-ma asjade käigus.

Vahel on võimalik panna tegevus paariks päevaks seisma, küsida nõu, pi-dada plaani. Ja mõelda. Alati seda või-malust ei ole.

Kui on vajadus ehitada aidariiul ning on olemas materjal, siis anna en-dast parim sellele materjalile, mis on just sinu käes.

Ära mõtle sellele, et see riiul on ajutine ja küll ma kunagi teen uue ja palju parema. Küll tuleb aeg …

Tihti jäävad ajutised asjad pikaks ajaks. Mõnikord hetkeni, kui ajaham-mas on nad läbi söönud ning vaja uut asemele.

Kui mõtestad asju ja enda tegevust ajutisena, siis ongi terve elu poolik.

Carl Heinrich Pruun(24), Pilistvere/

Tartu ÜlikoolViljandi kultuuriakadeemia

NoorteNoorteJagamiseks tasuta.

Augustikuu 2016

HäälHäälKihelkonna noorte oma leht

Noor arvab

Olen sügisest abiturient

Suveõhtuti võib Pilistvere kirikust möödakõndija saada osa nii oreli-, trompeti- kui trummimängu harjutamistest

Suvi on vaikselt hääbumas ning aina sagedamini sajab vihma, mis meenutab uue sügise tulekut. Aga mit-te sügis ei tule sel aastal erinevalt, vaid kooliaasta. See algab minu jaoks abi-turiendina ning lõpeb juunikuus juba gümnaasiumi vilistlasena. Ei torma ma kooliasju ostma ega kohustuslikku kir-jandust kiiruga lugema, seda on aega teha siis, kui kool juba käes.

Veidi on ootusärevust siiski, sest meie viime väiksed koolijütsid käe-kõrval koolimajja, kus nemad alusta-vad oma kooliteed. Oleme eeskujuks neile väikestele ja enam mitte nii väi-kestele. Eeskujuks õppimises ja hool-suses, kuid ka aktiivselt oma koolielus osalemises. Saame neid julgustada koolielus kaasa lööma. Just meist saabki see alguse!

Vastutust jagub terveks aastaks. Erilisena tunnetan vajadust hoida kooli head nime ja mainet. Saame seda teha nii õppimises kui spordis, muusi-kas ja kunstis. Eelkõige saame aga en-dile tõestada, et oleme tublid ja targad, siis saame kevadel rahuliku südamega eksamitele minna. Kui jõuame arusaa-misele, milleks seda kõike vaja on, siis muutub õppimine kergeks.

Mõtted on vahel juba koolilõpeta-misel, sest just see kevadel ees seisab. Mäed on ületatud, nüüd tuleb üle saa-da veel künkast. Usun, et viimane aas-ta ei muuda enam midagi, kõik oluline on juba omandatud. Nüüd tuleb end viimast korda proovile panna.

Lähen koolile rõõmuga vastu, sest seda rutem see aeg läheb. Soovin kõi-gile „saatusekaaslastele“ samuti rahu-

likku aastat. Ära liialt pabistada, tee kõik lihtsalt järgemööda ära, nii on endal kergem ning motivatsiooni ja tahet jätkub lõpuni.

Marit Leis (18), Arussaare/

Põltsamaa Gümnaasium

Kui hüppelauast saab kord kindel pind

Sa pead oskama ka siis, kui ei oska

Õpilasmalev kihelkonnas: tööd sai tehtud, vaeva nähtud

Imavere malev triibutab seinu.

Pääste- ja ohutuskoolitus noortele malevlastele Pilistveres.

Võhma malevlased planku võõpamas.

Kollane Kass on noorte teatrihuvi-liste suvekool Vanemuise teatri juu-res Tartus. See on ainulaadne teatri-sündmus-ettevõtmine, kus noored saavad proovida näitlejaametit. Selle aasta augustikuu 10 päevaga valmib lavastus „Suveöö unenäod“, mille käigus loovad noored näitle-ja-laulja rolli. Lüüakse kaasa lava-kujunduse, kostüümi ning dekorat-sioonide-rekvisiidi valikus. Samuti valgus- ja helikujunduses ning te-hakse ise oma etendusele reklaami.

Ma registreerusin Kollase Kassi Su-vekooli katsetele ülepeakaela, teadmata, millesse olen end mässimas.

Eelvoorud-katsed olid juba kevadel, maikuu alguses, Vanemuise Suures ma-jas Tartus. Selleks paluti ettevalmistada üks laul ja luuletus või proosapala. Siis-ki sisaldas kohapealne „testimine“ veel palju muud: olime hindajate ruumis 3-4 kaupa ning igaühel tuli kõigi kohapeal-sete silme all teha hüppamist, kükke, jooksmist, karjumist ning laulda oope-rit, mängida erinevaid karaktereid või elada välja emotsioone.

Oli väga huvitav pingutus, kuid ar-vasin, et on väga vähe lootust valitute hulka pääseda. Siiski sain 10 päeva hil-jem kirja sõnadega - „ÕNNITLEME – oled valitud tänavuse suvekooli truppi!“ Emotsioonid olid laes …

Läheb lahti1. augustil kogunes 34 noort valmis-

tuma selle aasta etenduseks „Suveöö

unenäod“. Suureks imestuseks leidsin tunniplaanist igahommikuse balleti-tunni, kus kõik minu eelarvamused balletist said pahupidi keeratud. See on palju raskem, väsitavam ja keerulisem, kui eales arvasin. Kõikide liigutuste ja tantsu kombinatsioonide juures on kõige tähtsam kehahoiak-kehahoiak-kehahoiak.

Nagu koolisUskumatu, see kõik on siin nagu

kool: kodutööd, nende esitamine, vahetunnid, lõuna. Üheks kodutööks oli: „tüüp tänavalt“. Ühesõnaga: pi-dime jälgima mõnd inimest, tema

olekut, ilmeid, emotsoone ja hoia-kut. See „tüüp tänavalt“ võis olla kes iganes - vanamees või noor laps, poe-müüja või tüdruk kohvikust. Eesmär-giks oli see, et õpiksime inimesi meie ümber rohkem märkama, kirjeldama ning meelde jätma nende olemust. Tegime ka etüüde, kus võisime kasu-tada vaid teatud kolme sõna, näiteks päike, saun ja kastekann.

Lõpp juba paistab - rollid jagamata!

Miks jagati rolle alles 7. päeval? Igas näidendis on pearollid ja kõrval-rollid. Koosoldud aeg aitas lavastaja-tel rolle paremini jaotada. Tuli välja noorte näitlejate loomus: millised nad on ning milleks võimelised. Kõiki pandi pidevalt proovile, et näha nen-de võimete piiri: et kõik saaksid algu-ses võrdselt õppida, et mõni ei laseks end liiga lõdvaks või et mõni ennast segi ei õpiks.

Lavastajad proovisid meid mitme-tes rollides, et näha, kuidas suudame ümber kehastuda. Mina sain ühe pea-rollidest, Tümaka oma. Vargsi olin soovinud, et see roll minust mööda läheks. See on tegelane, kellest aru saada ja sisse elada on raske. Tümakas on üdinisti loll, kuid arvab, et on kõi-ge targem. Ta on saamatu, kannata-matu, kuid seejuures üleolev. Tunnen, et mul on raske leida piir, et Tümakas mõjuks lolli mitte hulluna. On väike oht minna üle võlli.

Nii pelgangi: kuidas rolliga toime tulla ning laval, rahva ees mitte põru-da.

Vorm on sama tähtis kui sisu: Ying ja Yang hoiavad tasakaalu

Mulle väga meeldis siinne grimmi-koolitus. Õpilaste seast valiti poiss ja tüdruk, kellele tehti lavastusega seo-tud professionaalne grimm. Väljava-

litud tüdrukuks osutusin mina ning mulle tehti aristokraadi grimm. Oli see vast kogemus!

Meie viimased päevad enne esi-tetendust, 11. augustil, mööduvad siin lavastuse ootuses. See tähendab: pikki proove ja suurt pingutust. Ehk-ki päevad on kurnavad, hoiavad ini-mesed ise üleval positiivset meeleolu ning rõõmu. Täna, kõike seda kirjuta-des kardan, et enne esietendust ei saa öösel sõba silmale ning peas tiirlevad olulised ning mõttetud küsimused se-gamini: minu esimene etendus Vane-muises, mis mind veel ees ootab? Kas tegelen veel näitlemisega edasi? Kas põrun? Kas suudan ennast ületada?

Püüan säilitada rahu ning lüüa õigel ja vajalikul hetkel selja sirgu: ta-han anda endast parima!

Tulge mind kordusetendusele 18. septembril Vanemuise Suurele la-vale vaatama!

Sigrid Kinguste (16 ) Loopre/

Viljandi Gümnaasium

Saingi hakkama!

Asfalt lõhnab linnas teisiti

Võta või saapad jalast ...

Lehe väljaandmist toetab Viljandimaa Kohaliku Omaalgatuse ProgrammJälgi kihelkonna noorte tegemisi:FB: Pilistvere Noored, Imavere Noored, Võhma Noored.

Ma olen Kollane Kass

Suur suvi viib noored lendu

Kihelkonna lastelaager sai krooniks paduvihma!

Noored teevad enda etendusele ka reklaami.

Sellel aastal valmib Kollase Kassi suvekoolis ooperilauljate

Reigo Tamme ja Rasmus Kulli käe all etendus „Suveöö

unenäod“. Esietendus Vanemuise Väikeses majas 11. augustil,

kordusetendus 18. septembril Vanemuise Suures saalis.

Kalle Tõnise, (11) Tammeküla“Oli täitsa lõbus- mängisime suurt jalgpalli ja hüppasime batuudil. Sai palju ujuda. Ja rühmajuht Madis rääkis kivihunniku juures sellest, kuidas eestlased

Venemaale läksid. Ei, ikka viidi. Kirikutorni minek oli natuke...õudne. Eks toakaaslastega sai korra tülli ka mindud – pärast leppisime ära. Aga

pedaaliauto ja ujumine olid ikka kõige, kõige. Nii tore, kui soovid täituvad. Ma juba eelmisel aastal soovisin, et Pilistvere laager toimuks uuesti.

Ja näed – läkski täide!”

Olin mõned päevad koka asenda-ja Viljandis, pubis Suur Vend. Minu ülesanneteks oli tellida kaup ja val-mistada toidud.

Alguses olin päris närvis, minust olenes nii palju. Aga kui süvenesin töösse ja sisendasin endale, et saan hakkama, kadus hirmutunne.

Õppisin nende päevade jooksul end rohkem tundma ja mõistsin, kui

oluline on hea läbisaamine kolleegi-dega.

Kokal on kindel eesmärk valmis-tada roog nii, et klient jääks rahule. Kui klient on rõõmus, on ka kokk ra-hul. Köögi poole pealt vaadates tun-duvad kliendid veidi kärsitud, aga see on mõistetav, sest kui kõht on tühi, tundubki ooteaeg terve igavik. Kui näed kliente naeratus näol lahkumas,

on tuju jälle hea. Olles kokk, on kõige tähtsam endasse uskuda ja armastada oma tööd. Väike kiire sõnaline taga-siside kliendilt kööki toob naeru suu-le ja südamesse kergenduse: „Oh talle maitses, ma saingi hakkama!“

Pirkit Stroo (16) Võhma/

Viljandimaa Kutsehariduskeskus

Tahan minna veebruaris maa-kera teisele poolele: Austraaliat ja Uus-Meremaad avastama. Seepärast pingutan ning teen palju tööd Tal-linnas Gourmet Coffees. Olen super-barista: valmistan espresso- põhjalisi jooke. Minu päevad ongi sellised, et hommikul 8ks tööle ja hilisõhtul kel-la 22ni välja. Vahest tunnen, kuidas raha maitse tuleb suhu…. Suvised töövabad hetked veedan koos sõpra-dega: käime rannas, kinos, näitustel KUMUs. Eriliseks huviks on saanud

seltskonnas maitsvad söögid-joogid. Oleme enda arvates nagu toidukrii-tikud.

Muidugi on olnud hetki, kus ma tunnen: “Ah, see linna elu, lasen min-na - lähen maale tagasi! Ema ootab alati koju ning ka vennad sooviksid tihedamini näha.“ Tavaliselt tuleb selline lause huulile siis, kui mida-gi läheb nässu või ei tulnud välja nii nagu soovisin.

Püüan siiski olla tugev ja kesken-duda eesmärgile ning liigun vaikselt

edasi. Raskused on selleks, et neid ületada.

Linnaelu ma armastan. Elan prae-gu päris kesklinnas ning asfaldilõhn on sageli ninas. Ometi on see asfalt siin täiesti teistsuguse lõhnaga kui maal … Tänava ääres on õunapuu-de allee ning mõnusat rohelust palju. Suvi annab võimaluse elada ja nauti-da ning võtta kõike natukene vaba-malt.

Glaid Happonen (18) Imavere/Tallinn

Teadsin juba üsna varakult, et tahan õppida Kunstiakadeemias si-searhitektuuri. Siiski jäin sel aastal napilt välja sissesaanutest. Haarasin kinni pakkumisest õppida samas koolis ruumikujundust tasulisel õp-pekohal. See, et lõppude lõpuks saan ikkagi õppida seda mis mind huvitab, andis suure motivatsiooni tulla tööle Helsingisse- teenin siin endale õppe-maksu raha. Teen tööd Helsingi lin-nateatris ehituskoristajana. Peamiselt on töö sisuks imurdamine ja ehitus-prahi koristamine. Vahel on see küll

väsitav ning tolmune, kuid see-eest on kollektiiv sõbralik ja tore. Vabadel päevadel olen seigelnud Helsingi lin-nas ning selle lähiümbruses. Käisin ära ära Linnanmäe lõbustuspargis, kus oli väga tore! Helsingis on põnev kuid igatsen kodu ja rahulikku kodu-kanti mis on eemal linnakärast.

Lisaks teenitavale rahale pean töö plussiks veel seda, et näen ehituse tel-gitaguseid ja võibolla on see tulevikus mulle erialaliselt kasulik.

Nii mõnigi päev on väga raske, aga tuju teeb paremaks see, et kaastööta-

jad märkavad rohkelt kiita. Indu eda-si tegutseda annab kasvõi teise töölise lause: “Siin on nii puhas, et võta või saapad jalast!”

Eestisse igatsen muidugi ka. Kõige rohkem nädalavahetusel, sest töö-päevad on tihedad ning mõte hõi-vatud. Siiski: mõnel nädalavahetusel jõuan ka koju, Eestisse.

Maris Kaik(19) Imavere/Helsingi

Juulikuu viimasel nädalavahetusel toimus Pilistveres kihelkondlik laste-laager, mille osales pea 50 last. Läbi-vaks teemaks oli: isamaalisus. Laagri esimesel päeval heiskasime Eesti lipu ning suure osa ajast veetsime väljas. Hilisõhtul hiilisme hämarasse kiri-kusse ning kuulasime mõnusat, kuid samas kõhedust tekitavat orelimuu-sikat. Suureks üllatuseks olid lapsed järgmisel hommikul paar tundi enne plaanitut juba üleval! Kogu päev sai täidetud erinevate tegevustega: kalmistust kivikangruni ning va-badussõja mälestusmärgist puidust meene valmistamiseni. Vaba aeg oli võtmesõna,mis käivitas lapsed uju-ma, kanuutama ja batuudil hüppama. Pärastlõunal sai Carli käe all selgeks

kukerpalli, Marge abiga sai teha tea-dusteatrit ning Gerdi aitas lastel tur-varihmadega kõrgele puu otsa ronida. Õhtune maastikumäng pani päeval kuuldud teadmised proovile ning hilisõhtuses jutupliiatsis said sõnad silme all pildiks. Sel ööl valitses laag-ritubades vaikus.

Viimasel laagripäeval peale hom-mikutoimetusi võtsime viimast spor-dis ning saime kalmstupühal kaela paduvihma. Sadas nagu oavarrest! Siiski oli paari tunni pärast laagri lõ-petamiseks ilm klaar ning koju mindi juba koos päikesega.

Laagri rühmajuhtKelly-Riin Kärt

(16) Pilistvere

Foto Siret Kärt