ET ET

EUROOPA KOMISJON

Brüssel, 25.2.2015

COM(2015) 82 final

ENERGIALIIDU PAKETT

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Elektri 10 % ühendatuse eesmärgi saavutamine

Euroopa elektrivõrgu tugevdamine 2020. aastaks

2

1. Ühendused on oluline osa energialiidust

Viimase aastakümne jooksul on Euroopa Liit aktiivselt tegutsenud, et luua kõige paremini

ühendatud, konkurentsivõimelisem ja kestlikum ühtne energiaturg maailmas.

ELi energiaturgude ühendamine on andnud konkreetseid tulemusi: elektri

hulgimüügihinnad on vähenenud kolmandiku võrra,1 tarbijatel on rohkem valikuid, sest

energiatarnijad konkureerivad, et pakkuda madalamaid hindu ja paremaid teenuseid, ning

õigusraamistikuga on parandatud konkurentsi sektoris.

Siiski on veel palju teha. Sõltuvus impordist, vananenud taristu ja investeeringute vähesus,

jaeturg, mis ei toimi täielikult, kõrged energiahinnad kodanikele ja ettevõtetele, mis

kahjustavad meie ettevõtete konkurentsivõimet, vajadus minna üle vähese

süsinikdioksiidiheitega majandusele, et võidelda kliimamuutustega, ja väljakutsed meie

tehnoloogilisele juhtpositsioonile tähendavad vaid üht: EL peab vähendama oma riiklike

turgude killustatust. Euroopa Liit peab muutma energia tootmise, transportimise ja tarbimise

viise. Euroopa energiapoliitika peab liikuma õiges suunas: energialiidu suunas.

Seetõttu on Euroopa Komisjon võtnud vastu paindliku energialiidu ja tulevikku suunatud

kliimamuutuste poliitika raamstrateegia. Käesolev teatis käsitleb elektrivõrkude ühendamise

10 % eesmärki: üht konkreetset sammu selles suunas.

Ühendatud Euroopa energiavõrk on määrava tähtsusega Euroopa energiajulgeoleku

seisukohast ning selleks, et suurendada konkurentsi siseturul, mis tooks kaasa

konkurentsivõimelisemad hinnad. Samuti soovitakse saavutada süsinikdioksiidiheite

vähendamise ja kliimapoliitika eesmärgid, millele Euroopa Liit on pühendunud. Ühendatud

võrk aitab saavutada energialiidu lõppeesmärki: tagada taskukohane, turvaline ja säästev

energia; samuti edendab see majanduskasvu ja aitab luua töökohti kogu ELis.

Mitu riiki ei ole praegu teistega hästi ühendatud. Ühenduste rajamiseks tuleb kiiremas

korras mobiliseerida jõupingutused kõikidel tasanditel, et saavutada ühine eesmärk:

täielikult toimiv ja ühendatud energia siseturg.

Euroopa energia tegevuskavas on energiataristu olnud olulisel kohal. 2014. aasta oktoobris

toimunud Euroopa Ülemkogu kutsus kõiki liikmesriike üles rakendama kiiresti kõiki

meetmeid, et saavutada vähemalt 10 % olemasoleva elektritootmisvõimsuse ühendamine.

Käesolev teatis2 on vastus sellele üleskutsele ning selles esitatakse strateegia, et tagada

elektrienergia siseturu täielik ühendamine asjakohaste ühendustega, mis moodustavad ka

energialiidu lahutamatu osa.

1 Ajavahemikul 2008–2012; vt COM(2014) 21/2. 2 Kooskõlas Euroopa Ülemkogu volitustega keskendutakse käesolevas teatises elektrile. Gaasiga seotud

ühendamise eesmärki ei ole püstitatud, sest varustuskindluse tagamiseks on liikmesriigid juba kohustatud

valmistuma olukordadeks, kui nende peamine gaasitaristu element ei tööta (nn N-1 norm). Vt määrus (EL)

nr 994/2010.

3

2. Ühtsest energiasüsteemist tulenev kasu

Eraldatud riiklike elektrienergia süsteemide ühendamine ja tõelise Euroopa elektrisüsteemi

rajamine toob olulist kasu Euroopa Liidule ja selle liikmesriikidele.

Elektrivõrkude ühendamine suurendab Euroopa varustuskindlust. Sellega parandatakse

elektrisüsteemi töökindlust ja teenuste kvaliteeti ning vähendatakse elektrikatkestusi ja

tootlikkuse langust kaubanduse ja tööstuse sektorites. Ulatuslik elektrivõrkude ühendamine

aitab vähendada Euroopa sõltuvust, kuna süsteemi optimeerimine toob kaasa kütuseimpordi

vähenemise, luues Euroopale rohkem võimalusi seoses investeeringute, majanduskasvu ja

töökohtade loomisega. Lisaks aitavad ühendused kaasa põhivõrguettevõtjate kiirele abile,

parandades nende vahel koostööd ja suurendades solidaarsust.

Ühendatud võrk võimaldab taskukohasemaid hindu siseturul suurema konkurentsi ja

parema tõhususe tõttu, lisaks kasutatakse paremini ja kulutõhusamalt olemasolevaid ressursse.

Ühendused tähendavad Euroopa turu suuremat integreeritust ning toovad kaasa turu

suurenemise ja konkurentsi tihenemise, samuti suurema turutõhususe. Allpool esitatud

joonisel on näha, et piiriülesed energiaülekanded on märkimisväärselt suurenenud alates

1990. aastate algusest, kui turge hakati avama.

Ühenduste kaudu integreeritum turg vähendab vajadust investeerida tippkoormuse

tootmisvõimsusse ja salvestamisse, sest iga riigi elektrijaamu ei vajataks ühel ja samal ajal.

See tooks liikmesriikides kaasa märkimisväärse majandusliku ja poliitilise kasu

kapitaliinvesteeringute vähenemise tõttu. Samuti väheneks mõju keskkonnale, sest ei oleks

vaja ehitada uusi elektrijaamu. Süsteemi tasakaalustamisteenuste suurenemine vähendab ka

süsteemi lühemaajalisi tegevuskulusid. Ühendamisega kaasnevad vähenenud tootmiskulud

ja/või väiksemad investeeringud ja kütusekulu toovad kaasa konkurentsivõimelisemad

elektrihinnad ettevõtjatele ja kodumajapidamistele. Piisavalt ühendatud Euroopa energiavõrk

4

toob turult saadava kasu Euroopa kodanikele lähemale, sest tarbijad võiksid 2030. aastaks

säästa 12–40 miljardit eurot aastas3.

Hästi ühendatud võrk on ülimalt oluline säästva arengu ja energiatootmise CO2-heite

vähendamise jaoks, sest võimaldab suurendada erinevate taastuvate energiaallikate

kasutamist turvalisemal ja kulutõhusamal viisil. Suurem taastuvatele energiaallikate osa

elektritootmises aitab kaasa ELi kliimaeesmärkide saavutamisele, vähendades CO2-heidet

ning suurendab ühtlasi energiavarustuskindlust. Parem ühendatus on samuti oluline, et

saavutada ELi eesmärk olla maailmas juhtival kohal taastuvenergia valdkonnas, mis ei ole

seotud üksnes vastutustundliku kliimamuutuste poliitikaga, vaid ka hädavajalik

tööstuspoliitika seisukohast. Euroopa taastuvenergia ja -tehnoloogia sektori ettevõtted on

oluline tööstusharu, mis 2012. aastal andis tööd ligikaudu 1,2 miljonile inimesele, luues

stabiilseid töökohti kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning jätkusuutlikku majanduskasvu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et parem ühendatus toob pikas perspektiivis kaasa taskukohasemad

elektrihinnad tänu suuremale turutõhususele. Elektrienergia varustuskindlus, usaldusväärsus

ja kvaliteet on aga olulised sotsiaalse ja majandusliku tegevuse jaoks, tagades samal ajal

keskkonnakaitse kõrge taseme. Kõnealune areng aitab vähendada ka meie energiasõltuvust,

sest väheneb imporditud kütuste tarbimine. Samuti toob see uusi investeeringuid Euroopasse,

kuna elektrienergia hinnad on konkurentsivõimelisemad, ja tihendab konkurentsi Euroopa

tööstuses. Elektrivõrkude suurem ühendatus vähendab ka mõju keskkonnale, kuna

elektrijaamu tuleb ehitada vähem ning väheneb CO2-heide ja suureneb suutlikkus ühendada

taastuvenergiat. See vallandab Euroopa taastuvenergiatööstuse suurema kasvupotentsiaali ja

tagab Euroopa juhtpositsiooni taastuvenergia valdkonnas, võimaldab töökohtade loomist

kõnealuses tööstusharus ja toob kaasa töökohtade netoarvu suurenemise Euroopas.

Nimetatud põhjustel peab elektrituru ühendamine olema järgnevatel aastatel Euroopa

Liidu poliitiline prioriteet kõikidel tasanditel.

3. ELi energiataristu poliitika põhjalik ajakohastamine

Olles teadlikud energiavõrkude ühendamise kasulikkusest on liikmesriigid suurendanud oma

ülekandevõimsusi viimaste aastakümnete jooksul. Kuid kaksteist liikmesriiki, eelkõige ELi

äärealadel, ei täida elektrivõrkude 10 % ühendatuse eesmärki ning on seega eraldatud

elektrienergia siseturust.

3 Uuring: Benefits of an integrated European energy market, July 2013, Booz & Co.

5

Võrkude ühendatus 2014. aastal

Liikmesriik Liikmesriigid, kelle ühendatus on üle 10 % AT 29 % BE 17 % BG 11 % CZ 17 % DE 10 % DK 44 % FI 30 % FR 10 % GR 11 % HR 69 % HU 29 % LU 245 % NL 17 % SI 65 % SE 26 % SK 61 % Liikmesriigid, kelle ühendatus on alla 10 % IE 9 % IT 7 % RO 7 % PT 7 % EE4 4 % LT4 4 % LV4 4 % UK 6 % ES 3 % PL 2 % CY 0 % MT 0 %

Allikas: ENTSO-E, Scenario Outlook and Adequacy Forecast 2014

Sellega seoses on Euroopa Liit end järk-järgult varustanud õigete poliitiliste vahenditega,

et võimaldada vajalikke investeeringuid võrgutaristusse, millest investeeringud

võrkudevahelistesse ühendustesse on kõige olulisemad.

4 Kolme Balti riigi – Eesti, Läti ja Leedu – elektrivõrk ei ole veel Euroopa elektrivõrguga

sünkroniseeritud ja seetõttu on neid vaja käsitada ühe üksusena. Kuigi kolm Balti riiki on omavahel

täielikult ühendatud, on nende ühendatus Euroopa elektrienergia siseturuga 4 % (Soome kaudu)

Selline oli seis 2014. aasta alguses, enne kui Estlink 2 võeti kasutusele. Projekti lõpuleviimisega

suurenes Balti riikide elektrivõrkude ühendatus ligikaudu 10 %ni.

6

Pärast majanduskriisi on Euroopa Komisjon esitanud Euroopa majanduse elavdamise

energeetikakava (EEPR), millega muu hulgas sooviti teha kindlaks võrkude ühendamise

projektid kogu ELis ja kasutada ELi rahalisi vahendeid. See programm on aidanud

realiseerida mitmeid ühendusprojekte liikmesriikide vahel, mida varem ei saanud rahaliste

vahendite puudumise tõttu teostada. Euroopa majanduse elavdamise energeetikakavaga

eraldati ligikaudu 650 miljonit eurot elektrivõrkude ühendamiseks (1. lisa).

Energeetikakavast toetatud ühenduste kaart

2013. aastal vastu võetud üleeuroopalisi energiavõrkusid (TEN-E) käsitlev määrus5 koos

Euroopa ühendamise rahastuga (CEF),6 loob stabiilse Euroopa vahendi, mille eesmärk on

määrata kindlaks Euroopale olulised projektid ja tagada nende õigeaegne rakendamine

12 prioriteetses koridoris ja piirkonnas. Need vahendid ning ka ühishuviprojektid,

reguleerimise parandamine ja lubade andmise kiirendamine on suur samm edasi.

Euroopa Ülemkogu on rõhutanud, et ühendatuse eesmärk tuleks eelkõige saavutada

ühishuviprojektide rakendamise kaudu. Esimene ELi ühishuviprojektide nimekiri võeti

vastu 2013. aastal. See koosneb 248 projektist, millest 137 on seotud elektriga, sealhulgas 52

elektrivõrkude ühendamisega ja üks projekt ennetavate investeeringutega, mis võimaldab

tulevasi ühendusi. 37 projekti hõlmavad liikmesriike, mille ühendatus on praegu alla 10 %.

5 Määrus (EL) nr 347/2013 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta, ELT L 115, 25.4.2013. 6 Määrus (EL) nr 1316/2013, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu, ELT L 348, 20.12.2013.

Allikas: © Eurogeographics for the administrative boundaries;

© PLATTS for the underlying energy network.

Cartography: Euroopa Komisjon, Energia PD, Jaanuar 2015

Legend

Olemasolev elektrivõrk

Kõrgepingeliinid

Kilometers

7

Kaart esimeste ühishuviprojektide kohta elektriühenduste puhul liikmesriikides, kus see

on alla 10 %

Ühishuviprojektide nimekiri on paindlik ning seda ajakohastatakse iga kahe aasta järel. Töö

on praegu käimas teise nimekirjaga piirkondlikus raamistikus, mis kehtestati üleeuroopaliste

energiavõrkude (TEN-E) määrusega. Nimekiri soovitakse vastu võtta 2015. aasta sügisel.

Erilist tähelepanu pööratakse projektidele, mis aitavad märkimisväärselt suurendada

praegust ülekandevõimsust seal, kus see on alla kehtestatud 10 % eesmärgi, eriti kui seda

eesmärki on äärmiselt raske saavutada.

Ühishuviprojekte kavandavad ja rakendavad nii põhivõrguettevõtjad kui ka erasektori

projektide elluviijad. Käimasolevad projektid on erinevates arenguetappides: mõned

ühendused on ehitamisel, kuid paljud on veel ettevalmistamise varajases etapis. Umbes 75 %

kõigist ELi esimese ühishuviprojektide nimekirja projektidest on kavas lõpetada

2020. aastaks.

Järgnevalt on esitatud mõned Euroopa majanduse elavdamise energeetikakava (EEPR)

projektide ja ühishuviprojektide näited, mis valmimise korral aitaksid liikmesriikidel

saavutada 10 % eesmärgi mõnel juhul juba lähikuudel, teistel juhtudel keskpikas

perspektiivis.

Projekt, mis ühendab Baixast (Prantsusmaa) Santa-Llogaiaga (Hispaania), on saanud

toetust EEPRist. Pärast selle käivitamist 2015. aasta veebruaris kahekordistub

ülekandevõimsus Prantsusmaa ja Pürenee poolsaare vahel. Ühishuviprojekt Akvitaania

(Prantsusmaa) ja Baskimaa (Hispaania) vahel on praegu üksikasjalike uuringute etapis,

millele antakse ELi toetust. Ka see projekt kahekordistaks ülekandevõimsuse. Tehakse

Allikas: © Eurogeographics for the administrative boundaries;

© PLATTS for the underlying energy network.

Cartography: Euroopa Komisjon, Energia PD, jaanuar 2015

Legend

Olemasolev elektrivõrk

Kõrgepingeliinid

Kilometers

Avameresõlmed

Baltikumi ühendamine ja sünkroniseerimine

8

kõik jõupingutused, et viia projekt lõpule 2020. aastaks, millega jõutaks lähemale

10 % eesmärgi saavutamisele.

Esimesse ühishuviprojektide nimekirja kuuluv ühendus Portugali (Vila Fria – Vila do

Conde – Recarei) ja Hispaania (Beariz – Fontefría) vahel suurendab ülekandevõimsust,

mis praegu on Portugali ja Hispaania vahel 7 %, 2016. aastaks Portugali puhul üle

10 % eesmärgi.

Kuigi Eesti, Läti ja Leedu on omavahel hästi ühendatud, oli kõigi kolme liikmesriigi

ühendatus ELi elektrituruga 2011. aastal vaid 4 %. Olukord on siiski kiiresti paranemas.

2015. aastaks saavutasid Balti riigid 10 % ühendatuse ELi elektrienergiaturuga Soome

kaudu tänu EEPRi projektile Estlink 2. Ühendus Rootsi (Nybro) ja Leedu (Klaipeda)

vahel (EEPRist rahastatav Nordbalt 1) parandaks veelgi energiaturu ühendatust Balti

riikide ja Nord Pool Spoti vahel 2016. aasta keskpaigaks.

Kui ühishuviprojekt Leedu ja Poola vahelise ühenduse (LitPol Link) väljaehitamiseks

lõpule viiakse, siis suureneks Poola ühendatus 2015. aasta lõpuks 4 %-le. Samuti paraneks

Balti võrkude sünkronisatsioon Euroopa mandriosa võrkudega. Veel üks ühishuviprojekt,

ühendus Vierradeni (Saksamaa) ja Krajniki (Poola) vahel, suurendaks Poola ühendatuse

2020. aastaks üle 10 %.

Tänu ühishuviprojektidele Ühendkuningriigis, mis hõlmavad siseliine ning ühendusi

Belgia, Prantsusmaa, Iirimaa ja Norraga, saavutaks Ühendkuningriik 10 % eesmärgi ja

tema ühendused oleksid vähem ülekoormatud.

Mitmed Itaalia ühishuviprojektid, peamiselt ühendused Itaalia ning Prantsusmaa, Šveitsi

ja Austria vahel ning vajalikud sisemised tugevdused viiksid Itaalia ülekandevõimuse

naabritega umbes 12 %ni, kui need 2020. aastaks valmis saavad. Seega oleks

elektrivarustuse usaldusväärsus Itaalias paremini tagatud ja ülekoormuse oht palju

väiksem.

Ka Iirimaa võib märkimisväärselt suurendada oma ülekandevõimsust tänu mitmetele

ühishuviprojektidele, mis sisalduvad esimeses nimekirjas. Iirimaa ühendatuse tase oli

2011. aastal 3 %. See tõusis 2013. aastal 7 %ni tänu EEPRi raames rahastatud projektile,

mis ühendab Iirimaa Ühendkuningriigiga. Iirimaa ühendatus võib 2020. aastaks ületada

15 %, kui kavandatud ühishuviprojektid, mis ühendavad Iirimaad Ühendkuningriigi

(Põhja-Iirimaa ja Suurbritannia) ja võimalusel ka Prantsusmaaga, valmis ehitatakse.

Rumeenia ühendatuse tase suureneks praeguselt 7 %-lt rohkem kui 9 %ni, jõudes seega

eesmärgile lähemale Serbiaga ühenduse loomise kaudu 2017. aastaks.

Küpros on energiasaar, mis suuresti sõltub naftast ja seetõttu on seal kõrged elektrihinnad.

Tulevane ühendus, nn Euroaasia ühendus, on praegu teostatavusuuringu eelses etapis,

kuid lisati esimesse liidu ühishuviprojektide nimekirja. Projekti võimsus on 2 000 MW

ning Küprose ühendatuse tase tõuseks rohkem kui 100 %ni, kui projekt 2023. aastal lõpule

jõuab.

9

Tänu EEPRi toetusele tõuseks Malta ühendatuse tase praeguselt 0 %-lt ligikaudu 35 %ni

kõrgepingeliini kasutuselevõtu tõttu Itaaliaga (Sitsiiliaga) 2015. aastal.

Ühishuviprojektide rakendamine aitab saavutada 10 % elektrivõrkude ühendatuse eesmärki

liikmesriikide vahel, kui kavandatud projektid lõpetatakse 2020. aastal7 (vt kaarti

allpool). Jõupingutusi on vaja suurendada nende riikide puhul, kes on 10 % eesmärgi

saavutamisest 2020. aastaks maas (peamiselt Hispaania ja Küpros), kasutades

kooskõlastatumat lähenemisviisi ja kõiki olemasolevaid vahendeid.

Ühendatus 2020. aastal pärast praeguste ühishuviprojektide rakendamist

4. Euroopa reguleerivat raamistikku tuleb täielikult rakendada ja kohaldada

Kindel reguleeriv raamistik on eeltingimus vajalike taristuinvesteeringute tegemiseks. Alates

2013. aastast on Euroopa Liit võtnud vastu taristu kavandamise ja rakendamise tervikliku

käsitluse. Üleeuroopalise energiavõrgu (TEN-E) määrus keskendub esimest korda

piiriülestele projektidele ja projektidele, millel on mõju piiriülestele energiavoogudele.

Üleeuroopalisi energiavõrkusid (TEN-E) käsitlevas määruses nenditakse, et kõnealused

projektid vajavad erieeskirju, ja tehakse ettepanek, et kulude-tulude analüüs näitaks selgelt

nende piiriülest kasu. Samuti antakse võimalus kulude jaotamiseks piiriüleselt, võttes aluseks

tekkiva kasu asjaomastes liikmesriikides. TEN-E määruses on ka sätestatud, et riiklikud

reguleerivad asutused peaksid pakkuma regulatiivseid stiimuleid, et kompenseerida selliste

projektidega seotud riski. See tähendab, et taristu kasutamise tasude puhul võetakse arvesse

7 2. lisas on esitatud ülevaade nende liikmesriikide projektidest, kelle ülekandevõimsus jääb alla 10 %.

< 5 %

> 5 % ja < 10 %

> 10 % ja < 15 %

> 15 %

10

asjakohast aega investeeringute tagasiteenimiseks, arvestatakse amortisatsiooni, ennetavaid

investeeringuid jne.

Enamikku projektidest juhivad põhivõrguettevõtjad, kuid reguleerivad asutused kehtestavad

tariifid või kiidavad need heaks. Lisaks sellele on ka projekte, sealhulgas mõned

ühishuviprojektid, mida juhivad eraõiguslikud isikud: nn kommertsliinid. Nende kulud

teenitakse üldiselt tagasi hinnaerinevustest liini kahes otsas. Riskid on seetõttu väga erinevad.

Ehkki kohaldatakse TEN-E määruse lubade andmise sätteid, saavad need liinid sageli

kasutada reguleeriva raamistiku erandeid, näiteks neid, mis käsitlevad kolmandate isikute

juurdepääsu ja ülekoormustasude kasutamist.

TEN-E määruses käsitletakse ka esimest korda pikaldase loamenetluse küsimust ja üldsuse

heakskiitu, mis on peamised taristu arendamise takistused, eelkõige õhuliinide puhul.

Kõnealuse määrusega kehtestatakse loa andmiseks siduv üldine tähtaeg 3,5 aastat, mis peaks

oluliselt vähendama praegust 10–13 aasta pikkust keskmist. Loa andmine tuleb koondada ühe

pädeva asutuse juurde (kontaktpunkt). Pärast komisjoni tugevat survet, hakkab see kõikides

liikmesriikides toimima 2015. aasta kevadel8. Samuti võetakse kasutusele uued tõhusama

konsulteerimise ja läbipaistvuse eeskirjad, et kaasata kodanikke paremini planeerimisse.

Eesmärk on muuta protsess tõhusamaks, kaitstes samas ELi kõrgeid

keskkonnakaitsestandardeid9.

On äärmiselt oluline, et liikmesriigid rakendaksid ja kohaldaksid täielikult

üleeuroopalisi energiavõrkusid käsitleva määruse sätteid, et vältida viivitusi vajalike

projektide rakendamisel. Komisjon tagab täieliku rakendamise ja range jõustamise.

5. Kõikide olemasolevate rahastamisvahendite, CEFi, ESIFi ja EFSI, kasutamine

täiel määral

Komisjoni hinnangul on kuni aastani 2020 vaja ligikaudu 200 miljardit eurot, et luua vajalik

taristu ühendamaks piisavalt kõiki ELi liikmesriike, mis aitab tagada varustuskindluse ja

suurendab säästvust. Elektrienergia projektidele on tarvis ligikaudu 105 miljardit eurot,

millest umbes 35 miljardit eurot läheb ühendustele, mis on omandanud ühishuviprojekti

staatuse ja on vajalikud 10 % eesmärgi saavutamiseks kogu ELis.

Ühendatud võrgu olulisus kajastub selgelt ka ELi mitmeaastases eelarves aastateks 2014–

2020. Euroopa ühendamise rahastust (CEF), mis hõlmab kolme sektorit – transporti,

energeetikat ja telekommunikatsiooni – läheb energeetikale umbes 30 miljardi euro suurusest

kogusummast 5,35 miljardit eurot10

. Kuigi CEFi vahendid moodustavad vaid ligikaudu 3 %

vajalikest investeeringutest kuni aastani 2020, saab sellega võimendada muid

8 Tähtaeg oli 2013. aasta sügis, nagu on sätestatud TEN-E määruses.

9 Lisaks on komisjoni talitused koostanud juhendi, et lihtsustada keskkonnamõju hindamise menetlust

energiataristu ühishuviprojektide puhul.

10 Nende arvude puhul võetakse arvesse komisjoni hiljutist ettepanekut luua Euroopa Strateegiliste

Investeeringute Fond (EFSI).

11

finantsinstrumente, näiteks projektivõlakirju, mida juba katseetapis 2012–2013 prooviti.

Oluline osa CEFi vahenditest rakendataksegi seetõttu selliste instrumentide abil.

Et CEFi toetustest kasu oleks, peavad need olema suunatud vähestele tähtsatele projektidele

ning sellega peavad olema seotud reguleerivate asutuste jõupingutused rahastada projekte

võrgutariifidest ja muudest rahastamisallikatest. Liikmesriigid võivad teatavatel tingimustel

kasutada ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde. Esialgsete hinnangute kohaselt

eraldatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) umbes 2 miljardit eurot suurtele elektri-

ja gaasitaristutele. Näiteks Tšehhi Vabariik (hinnanguliselt umbes 200 miljonit eurot) ja

Leedu (hinnanguliselt umbes 69,5 miljonit eurot) kavatsevad kasutada seda võimalust ja

rahastada ERFi kaudu arukaid kõrgepingevõrkusid.

Komisjon tegi 13. jaanuaril 2015 ettepaneku luua Euroopa Strateegiliste Investeeringute

Fond (EFSI), et märkimisväärselt parandada ELi investeerimisprojektide juurdepääsu

pikaajalisele rahastamisele. Kõnealuse rahastamisvahendiga võib rahastada esitatud

ühishuviprojekte või muid ühendusprojekte ning seega kiirendada ja täiendada

ühishuviprojektide ja muude projektide toetamise praegust struktuuri. Uusi võimalusi

kommertsrahastamiseks pakub EFSI, mis asutatakse tihedas koostöös Euroopa

Investeerimispangaga (EIP). Kõnealune fond on komisjoni majanduskasvu, tööhõive ja

investeeringute paketis kesksel kohal. EFSI kaasab vähemalt 315 miljardit eurot avaliku ja

erasektori investeeringuid kogu ELis, millele lisandub ELi eelarvest eraldatud 16 miljardit

eurot ning EIP toetust 5 miljardit eurot. EFSI kordistav mõju on hinnanguliselt vähemalt 15.

Energia kuulub selgelt fondi prioriteetide hulka. Fondi investeerimistegevus peab olema

kooskõlas liidu poliitikaga ja toetama üldeesmärke, nagu taristu arendamine, sealhulgas

energeetika ja eelkõige energia ühenduste valdkonnas.

Lisaks Euroopa ühendamise rahastule on nüüd ka EFSI tõenäoliselt oluline vahend, et toetada

ühishuviprojekte ja nende projektide elluviijaid. Loodud on investeeringute portaal, mille

eesmärk on suurendada ELi investeerimisprojektide läbipaistvust ja teha teave

potentsiaalsetele investoritele kättesaadavaks. EFSI ühendab projektide elluviijaid ja

investoreid ning tagab suurema toetuse finantsriskide korral. Kuna enamik taristuprojekte

põhinevad äriloogikal, võib EFSI mängida olulist rolli, võimendades vajalikke investeeringuid

koos muude investeerimis- ja kommertspankadega. EFSI rahastamisele juurdepääsuks on

projekti kiire ja õigeaegne ettevalmistamine äärmiselt oluline. Ühishuviprojektides osalevatel

piirkondlikel rühmadel on siinkohal oluline roll.

Tuginedes olemasolevatele EIP ja komisjoni nõustamisteenustele annab Euroopa

investeerimisnõustamise keskus (EIAH) nõuandvat toetust investeerimisprojektide

kindlakstegemiseks, ettevalmistamiseks ja arendamiseks ning tegutseb ühtse projektide

rahastamise tehnilise nõustamise (sealhulgas õigusküsimustes) keskusena liidus. See hõlmab

toetust tehnilise abi kasutamiseks projekti koostamisel, uudsete rahastamisvahendite

kasutamiseks ning avaliku ja erasektori partnerluse kasutamiseks. EIAH ei järgi ainult EFSId,

vaid annab ka nõu taristuprojektide muude olemasolevate rahastamisvõimaluste kasutamise

kohta, sealhulgas CEF ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid.

12

Samuti on oluline rõhutada erainvestorite panust, kas EFSI või muude turupõhiste vahendite

kaudu, nagu Euroopa pikaajalised investeerimisfondid, mis võivad suunata erasektori

rahastamise pikaajalistesse investeeringutesse, nt energiataristusse.

TEN-E poliitika on andnud esimesi tulemusi, kuid teha tuleb veelgi rohkem. Kiirendamaks

ühendamise eesmärgi saavutamist, kavatseb komisjon tugevdada TEN-E määruse raames

loodud piirkondlike rühmade tööd, et jälgida ühishuviprojektide arengut ning esitada vajaduse

korral korrigeerivaid ja ennetavaid meetmeid, eelkõige nendes liikmesriikides, kes on kõige

kaugemal 10 % eesmärgist. Komisjon tõhustab ka oma toetust esmatähtsatele projektidele,

kasutades selleks sihipäraseid meetmeid. Komisjon hindab projekte ükshaaval, et avastada

mis tahes takistused ja ohud, mis võiksid ehitamist edasi lükata, ja võtta järgmisi meetmeid:

- tuua kokku projektide elluviijad, et leida lahendusi tehnilistele ning planeerimise,

kavandamise ja rakendamisega seotud küsimustele ning soodustada sidemeid EIP ja teiste

pankadega;

- võimaldada juurdepääs tehnilisele abile, et projekti paremini kujundada ja pankade nõuetele

vastavaks teha;

- teha koostööd Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametiga (ACER) ja

riiklike reguleerivate asutustega, et leida parimad stiimulid;

- tagada vastavus TEN-E määrusele ja algatada asjakohased menetlused, kui sätteid ei ole veel

rakendatud, näiteks lubade andmise puhul;

- hõlbustada liikmesriikide vahelise kokkuleppe saavutamist, et lahendada poliitilisi küsimusi.

6. Piirkondlikku koostööd tuleb tugevdada

Olulised ühishuviprojektid ja eelkõige ühendused on peamiselt suuremahulised projektid, mis

on oma olemuselt keerulised ja võivad tekitada viivitusi. Projektide elluviijad on andnud

teada, et loa andmise menetlused ja üldsuse vastuseis on peamised riskitegurid, mis takistavad

kiiret rakendamist. Seega on rakendamise kiirendamiseks vaja kooskõlastatud tegevust

kõikidelt asjaosalistelt, sealhulgas liikmesriigid, põhivõrguettevõtjad ja projektide elluviijad

ning reguleerivad asutused ja planeerimisasutused.

Kõik ühishuviprojektid vajavad lähenemisviisi, mis ei piirdu üksikute projektide tasandiga.

Tugev piirkondlik koostöö TEN-E piirkondlike rühmade raames on rakendamise seisukohast

ülioluline.

Neli elektriga seotud piirkondlikku rühma (Põhjamere elektrivõrk, Läänemere energiaturu

ühendamise tegevuskava (BEMIP), põhja-lõuna ühendatud elektrivõrgud Lääne-Euroopas

ning põhja-lõuna ühendatud elektrivõrgud Ida-Euroopa kesk- ja lõunaosas) võtavad vastu

piirkondlikud ühishuviprojektide nimekirjad, mida kasutatakse kogu ELi hõlmava nimekirja

koostamisel. Rühmad jälgivad ühishuviprojektide rakendamist oma piirkonnas, teatavad

võimalikest raskustest ja võivad esitada parandusmeetmeid.

13

Piirkondliku rühma tegevus ei pruugi aga alati olla piisav. Eelkõige tuleb suurendada

piirkondlikku koostööd ja tõsta see kõrgemale tasemele, et tegelda laiemate poliitiliste

prioriteetidega, mis lähevad kaugemale konkreetsete projektide kavandamise ja rakendamise

küsimustest. Need küsimused on seotud näiteks vajadusega leida innovaatilisi tehnilisi

lahendusi, viia võrgu planeerimine kooskõlla tootmise planeerimisega, kiiresti tegeleda

ohtudega varustuskindlusele sünkroniseeritud regulatiivsete ja taristuga seotud meetmete abil,

või teha tihedamat koostööd, et leida vastuvõetavad ja säästvad lahendused ökoloogiliselt

tundlikes piirkondades.

Komisjon leiab, et TEN-E piirkondlike rühmade tööd tuleb tõhustada järgmistes

valdkondades:

Läänemere piirkonnas on praegune tõhustatud piirkondlik koostöö BEMIPi raames vilja

kandmas ja piirkond saab nii elektrienergia kui ka gaasi puhul hästi ühendatud

2020. aastaks. Komisjon vaatab koos asjaomaste liikmesriikidega praegu läbi BEMIPi

struktuurid, et tõhustada ja keskendada meetmeid seni lahendamata probleemidele,

sealhulgas eelkõige elektrivõrkude sünkroniseerimisele Balti riikide ja Mandri-Euroopa

vahel, taastuvate energiaallikate lõimimisele ja energiatõhususe parandamise meetmetele.

Läbivaatamisprotsess peaks tipnema uue vastastikuse mõistmise memorandumi alla

kirjutamisega Läti ELi eesistumise ajal.

Teine piirkond, mis 2014. aasta oktoobri Euroopa Ülemkogu järeldustes esile toodi, on

Pürenee poolsaar. Poolsaare ühendamine on viimasel ajal edenenud, sest Hispaania,

Prantsusmaa ja Portugali põhivõrguettevõtjad kirjutasid 2015. aasta jaanuaris alla ühisele

strateegiadokumendile ühenduse loomiseks. Ühises strateegiadokumendis on loetletud

ühised eesmärgid ja mõned võimalused projektide elluviimiseks. Komisjon on aktiivselt

soodustanud seda koostööd ja loob uue kõrgetasemelise töörühma, et muuta koostöö

konkreetseks. Kõnealuse töö toetamiseks on komisjon algatanud uuringu, milles

käsitletakse kasu, kulusid ja tehnilisi võimalusi Pürenee poolsaare veelgi paremaks

ühendamiseks ülejäänud ELiga. 2015. aasta märtsis toimub kolme riigi riigipeade ja

valitsusjuhtide kohtumine. Komisjon on veendunud, et selline tippkohtumine annab uue

tõuke kõnealusele protsessile ja toetab vastavalt mis tahes uute kohustuste võtmist.

Põhjamere äärsed riigid ei ole praegu piisavalt ühendatud, et kasutada optimaalselt

olemasolevaid ja kavandatud tootmisvõimsusi maismaal ja avamerel. Põhjameri pakub

ainulaadset võimalust kasutada märkimisväärset hulka vähese süsinikdioksiidiheitega

kohalikku energiat, mis on toodetud mõnede kõige energiamahukamate Euroopa

piirkondade läheduses. Põhjamere elektritootmise potentsiaal võib moodustada 4–12 %

ELi elektritarbimisest 2030. aastaks. Eesmärk on saavutada selle piirkonna parem

ühendatus, et lihtsustada turu ühendamist ja kaupade liikumist ning suures mahus avamere

taastuvenergia, eelkõige tuuleenergia, tootmise lõimimist. Piirkonnas on kub ka häid

võimalusi arendada uudseid tehnilisi lahendusi, nagu näiteks süsihappegaasi kogumine ja

talletamine, energia salvestamine ja elektrienergia abil gaasi tootmine. Komisjon toetab

aktiivselt ja edendab veelgi kõnealuse piirkondliku rühma tööd ja tegevuskava

väljatöötamist.

14

Komisjon on algatanud tugevdatud koostöö taristu arendamise prioriteetide valdkonnas

Ida-Euroopa keskosas ja Kagu-Euroopas. Elektrienergia turgu tuleb kõnealuses

piirkonnas paremini ühendada ja ajakohastada, et võimaldada kasutusele võtta oluline

taastuvenergia potentsiaal. See on eriti oluline ajal, kui piirkonna ees seisab eriti raske

olukord gaasiga pärast South Streamist loobumist. Seetõttu loodi 2015. aasta jaanuaris

kõrgetasemeline rühm ja selle esimene koosolek toimus 9. veebruaril Sofias.

Komisjon teeb tihedat koostööd asjaomaste liikmesriikidega iga kõnealuse piirkondliku

koostöövormi tõhustamiseks piirkondliku strateegiaga, et lahendada kõige pakilisemaid

probleeme ja võtta meetmeid. Nelja piirkonna jaoks töötatakse välja tegevuskavad koos

konkreetsete rakendamise eesmärkidega, sealhulgas konkreetsed ühendamise ettepanekud, et

saavutada ELi tasandil kokku lepitud 10 % eesmärk. Nendel konkreetsetele juhtudel, kus

10 % on raskem saavutada, on komisjon teadlik mitmest esitatud ettepanekust (nt Balti riikide

jaoks LitPol Linki uus etapp või Pürenee poolsaare ja Prantsusmaa vahelised ühendused

Navarra-Bordeaux', Sabiñanigo-Marsilloni või Monzóni-Cazarili vahel). Sellistel juhtudel

annab komisjon huvitatud pooltele abi ja nõu, et lisada uued projektid vastavatesse

tegevuskavadesse.

Komisjon jälgib tähelepanelikult tegevuskavade rakendamist. Nii palju kui võimalik toetab

komisjon kooskõlastamist erinevate piirkondlike rühmade töötavade vahel.

Komisjon teeb ka tihedat koostööd Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustikuga

tagamaks, et liiduülese võrgu kümneaastase arengukava, mis on ainus vahend

ühishuviprojektide väljavalimiseks, reguleerimisala laiendatakse ja määratakse selgelt

kindlaks projektid, et saavutada elektrivõrkude 10 % ühendatuse eesmärk, pakkudes välja

konkreetsed meetmed, sealhulgas võimalus täiendada vajaduse korral liiduülese võrgu

kümneaastast arengukava.

Komisjon esitab igal aastal aruande Euroopa Ülemkogule ühishuviprojektide rakendamise ja

edusammude kohta 10 %ni jõudmisel, mis on oluline element iga-aastasest põhjalikust

hindamisest, mis on ette nähtud energialiidu strateegilises raamistikus. Komisjon tagab, et

piirkondlike rühmade töö saab kasu asjakohasest sünergiast EFSIga, kui see luuakse.

Komisjon juhib ka piirkondlike rühmade arutelu muude pakiliste küsimuste üle, nagu võrkude

moderniseerimine.

2015. aasta lõpus korraldab komisjon (vajaduse korral koos naaberriikidega) esimese

energiataristu foorumi, et arutada ja leida lahendusi küsimustele, mis on ühised kõigile

piirkondadele kogu Euroopas.

7. Vaade 2030. aastani

2014. aasta märtsi Euroopa Ülemkogu üleskutsel tegi komisjon 2014. aasta mais ettepaneku

suurendada kehtivat elektrivõrkude 10 % ühendatuse eesmärki 15 %ni aastaks 2030. Samas

võetakse arvesse kulukusega seotud aspekte ja ärilisi võimalusi kõnealustes piirkondades.

15

2014 toimunud Euroopa Ülemkogu volitas komisjoni andma Euroopa Ülemkogule

regulaarselt aru, et saavutada 2030. aastaks 15 % eesmärk. Seda eesmärki püütakse saavutada

peamiselt ühishuviprojektide rakendamise kaudu.

ELi energiapoliitika 2020. ja 2030. aasta energia- ja kliimaeesmärkide saavutamine ei ole

võimalik ilma täielikult ühendatud Euroopa elektrivõrguta, millel on rohkem

liikmesriikidevahelisi võrguühendusi, suurem salvestuspotentsiaal ja arukad võrgud nõudluse

haldamiseks ning millega tagatakse kindel energiavarustus süsteemis, kus on suurem osakaal

erinevatel taastuvatel energiaallikatel. Sellega seoses on ülimalt oluline üleeuroopaliste

elektrikiirteede järkjärguline ehitamine. 2014. aasta jaanuaris teatas komisjon oma kavatsusest

jälgida arukate võrkude ja liikmesriikide vaheliste võrguühenduste loomist, eriti nende vahel,

kes on kõige kaugemal kokkulepitud eesmärgist: 10 % olemasolevast tootmisvõimsusest.

Elektrienergia siseturu väljakujundamine, eelkõige energiasaarte eraldatuse lõpetamine,

energia varustuskindluse tagamine kõigile tarbijatele ning taastuvatest allikatest

elektritootmise suurema osakaalu saavutamine vajab rohkem kui 10 % ülekandevõimsust ning

ELi ja liikmesriikide jõupingutused peaks olema suunatud sellele, et kõikides liikmesriikides

saavutataks 2030. aastaks vähemalt 15 % ülekandevõimsus. Samal ajal on liikmesriikide

vahel erinevused seoses geograafilise asendi ning energiaallikate ja -varustuse struktuuriga,

mistõttu on vajalik juhtumipõhine lähenemisviis, mis põhineb kitsaskohtade põhjalikul

hindamisel, võttes arvesse kulusid. Piirkondliku koostöö struktuurid on olulised, et arutada ja

leppida kokku edasised sammud. Komisjon kasutab neid tugevdatud piirkondliku koostöö

vorme ka 15 % eesmärgi saavutamiseks.

8. Kokkuvõte

Euroopa Liit peab viima oma elektrivõrkude ühendatuse taseme 2020. aastaks 10 %ni, kui ta

soovib luua vastupidava energialiidu koos tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitikaga. On

selge, et Euroopa peab suurendama oma jõupingutusi, et lahendada energia- ja kliimapoliitika

väljakutsed.

Hiljuti loodud reguleeriv ja finantsraamistik on andmas esimesi tulemusi. Eesmärkide

täitmiseks on nüüd vaja liikmesriikide ja kõigi teiste osaliste poliitilist tahet. See tähendab

TEN-E määrusega loodud piirkondlike rühmade töö tõhustamist, samas kui komisjon jätkab

algatuste tegemist piirkondliku koostöö süvendamiseks.

Euroopa Ülemkogul lepiti kokku, et arendatakse välja töökindel ja läbipaistev

juhtimissüsteem ilma tarbetu halduskoormuseta, aitamaks ELil tagada oma poliitilisi

eesmärkide täitmine. See hõlmab ka praeguste aruandlusnõuete ühtlustamist.

Komisjon koostab liikmesriikidelt saadud teabe alusel aruande. Kõnealune aruanne, mis on

oluline element iga-aastasest põhjalikust hindamisest, mis on ette nähtud energialiidu

strateegilises raamistikus, sisaldab täielikku ülevaadet kõikide ühishuviprojektide olukorrast.

Antakse ka soovitusi projektide kiirendamiseks ja ühishuviprojektide nimekirja

16

paindlikumaks muutmiseks, kui 10 % ülekandevõimsuse eesmärki 2020. aastaks ei täideta.

Vajaduse korral teeb komisjon ettepaneku uuteks meetmeteks, et kõnealune eesmärk

saavutada.

Nagu on näidanud positiivne poliitiline koostöö Läänemere piirkonnas ja Pürenee poolsaarel,

on toetus kõrgeimal tasandil väga oluline, et teha edusamme nende suurte projektide puhul.