KÜLALEHT NR. 25

Juuni 2011

Luhinaranna külaplatsil käis 7. mail 25 talgulist. Mõni

töötas rohkem, mõni vähem, mõni jõudis kohale

supisöömise ajaks. Vilve keetis Koplil talgulistele

suppi, Anu oli küpsetanud koogi, Vamps ja Arno tõid

silku, mille Anu ja Anja ära puhastasid ja Ants lõkke

kohal valmis küpsetas. Talgupäeva eesmärgid said

täidetud: lumest murtud puud ja oksad koristatud,

võrkpalliplatsi piirid märgistatud ja telkimisplats

rajatud.

Peale Teeme ära! talgupäevagi käib külaplatsil vilgas

tegevus. Kellel aega, läheb ja teeb ära vajalikud tööd.

Nii on saanud paika võrkpallipostid, koristatud

lõkkeasemelt tuhk jms. Aitäh tublidele meestele!

Tegemist jagub siiski veel küllaga, seepärast olete

oodatud külaplatsile väikesele kokkusaamisele Talgulised suppi söömas

18. juunil kell 10. Räägime lähenevast kokkutulekust. Foto Tiiu Riis

Ootame teie aktiivset osavõttu! Peale jutuajamist käime tööjõus meestega platsi üle.

25. juunil olete kõik oodatud Luhinaranna külaplatsile Saarekülade kokkutulekule!

Osamaksu 5 eurot võib kanda a/a 1022 0069 5120 11 (Saarekülade Selts MTÜ, selgitusse „kokkutulek“ ja registreerujate nimed), maksta sularahas Eha või Tiiu kätte või tasuda kokkutulekule tulles kohapeal. Alla 15 a osavõtt tasuta.

Eelmisel kokkutulekul osutus väga menukaks oksjon. Ootame ka seekord teie osalust nii pakkujate kui ostjate poolel!

Lisainfot võib küsida Ehalt ja Tiiult, lugeda facebookist, Kuutõukajate blogist ja küla teadetetahvlitelt.

NB! Õlletegu on juba alanud!

SAAREMETSA JA SAAREKÜLA TEINE KOKKUTULEK

TOIMUB 25.-26. JUUNIL 2011

Suured ja väikesed juubilarid

01. mai Rauno Riis 20 21. mai Tarvo Riim 60 30. mai Birgit Pählapuu 30 22. juuni Egon Ennemuist 25

EEHHAA VVAALLGGUUSS

Kui Tänava Veera Meie Maa tellimusega reisi võitis, ei olnud ta sugugi õnnelik: „Mina välismaale surema ei lähe!“ Tema asemel läksin mina. Meie vallast oli reisil, mis kestis 10. – 16. maini, ka Vaike Toompuu.

Sõit algas paljutõotavalt: ühe pileti hinnaga ületasime Soome lahe kolm korda! Laev pidi jõudma Soome õhtul, kuid meie oma piletitega võisime rahus hommikuni kajutites magada. Enne reisi aga oli graafikut muudetud. Meie võisime küll kajutites ööbida, kuid laev ei seisnud sadamas, vaid tegi öösel veel ühe tuuri Tallinna. Hommikuks olime ilusti Helsingis.

Linnaekskursioonil saime teada, et Soomet on tabanud ehitusbuum, kusjuures põhitööjõud on eestlased. Pea-aegu kõik meie sihtpunktid olid remondis ning nende juures seisid Eesti numbrimärkidega autod. Helsingi sümbol – Toomkirik – oli siiski avatud. Selgus aga, et meie buss oli kellegi ilumeelt riivanud ja sellekohase märkuse leidsime bussi kojamehe vahelt. Nimelt oli buss pargitud nii, et jäi teatud nurga alt kiriku pildistamisel kaadrisse.

Järgmise öö sõitsime laevaga Helsingist Stockholmi. Kolm meie grupi naist läksid õhtust sööma. Laual seisis kaks veinipudelit. Kaks naist haarasid kumbki pudeli ja valasid endale … oliiviõli ja õunaäädikat! Kahjurõõm on kõige suurem rõõm, seda kuuldes oli mul hea meel, et ka teistel üht-teist juhtub…

Olin Stockholmis varem ühe korra käinud. Nüüd sain teada, et Stockholm on otseses tõlkes Palgilaid. (Holm – meie mõis võinuks siis ka olla mitte Saare, vaid Laiu mõis? Või on Stockholm Palgisaar?) Palk lasti vette hulpima ja kuhu ta randus, ehitati linn. Nii lihtne oligi!

Meie reisi sihtpunkt jäi Stockholmist umbes 350 km lõuna poole. Enne kohalejõudmist tegime poepeatuse Linköpingis. Ostsime kes mida, põhiliselt kommi. Ostud makstud, suundusime väikese seltskonnaga välisukse poole… Esimene sai vaevalt ust puutuda, kui üle kaupluse pistis üürgama signalisatsioon. Kõik vahtisid meid, kassapidajad naersid laginal – küllap nad olid ennegi meiesuguseid aborigeene näinud. Naeru kõkutades väljusime õigest uksest, et tagasi bussi minna, aga teele jäi alkoholipood. Seal teistes poodides alkoholi ei müüdudki, loomulikult tuli ka see koht üle vaadata. Jälitasin fotoaparaadiga meie grupi naisi veiniriiulite vahel, kui äkki lõikas kõrvu vali alarm … Jõudsin õue õigeks ajaks, et näha aborigeene kõrvalpoest väljumas - eks ikka meie eestlasi. Hiljem tunnistas veel vähemalt üks, et ka tema oleks vale ukse kallale läinud, kui poleks näinud, mis meiega juhtus.

Õhtuks jõudsime väliseestlaste Metsakodusse. Uskumatu, tõesti oli tunne, nagu oleks koju jõudnud! Isegi saun küdes – meid oodati. Ootajaks osutus sealsamas elav Metsakodu „maskott“ Jüri Baumann, kes oli sõja ajal 1,5-aastasena emaga Rootsi põgenenud. Õuel seisis Jüri ehitatud suur kiik, muidu nagu meie külakiik, ainult üle võlli ei saa sellega kiikuda – tõke on ees. Meie neljane tuba kolis sisse peamaja teisele korrusele, kõrvaltuppa tuli veel neli naist. Allkorrusel asus köök, söögituba ja paar ruumi, kus sai töötada ja puhata. Ümberringi paiknes palju väikseid taresid, millel igaühel oli oma tore nimi, aga millest mina ei suutnud ühtki meeles pidada. Kokku on Metsakodus 80 magamiskohta, lisaks palju ruumi telkimiseks.

Ühte taresse on kogutud Metsakodu ajalugu. Kõik sai alguse sellest, et 1944.a oktoobris põgenes umbes 25 000 eestlast Rootsi. Kaua otsiti endale kohta, kus jalad maa peale panna ja öelda: „Meie oma.“ Lõpuks leiti omaette maailm keset metsi ning 1954.a õnnistati sisse Metsakodu, millest kujunes eestluse süda väljaspool kodumaad. Koht, kus eestlased ja nende järeltulijad said eesti keeles suhelda, kus peeti ja peetakse tänini laagreid, kus on lihtsalt hea olla. Ühes nurgas nägin laual nimekirja, kus mälestati surma läbi lahkunud kaastöölisi. Leidsin nimekirjast tuttava nime – Valdur Ennemuist (Lillemäe Klaudia vend). Seepeale näitas Jüri kõrvalasuvalt stendilt

Õnnitleme Elme Saarkoppelit, kes valiti 2011. aasta

Pöide valla aasta emaks!

fotot, kus Valduri tütar Tiina on Metsakodus leeris. Järgmisel õhtul jutustas Jüri meile pikalt ja värvikalt oma elust ja seiklustest ning jälle teritasin kõrvu tuttava nime peale, seekord rääkis Jüri oma sõbrast Andres Küngist. Seega leidsin ühest kohast kahte liini pidi sugulaste jäljed.

Teisel Rootsi päeval sõitsime Jönköpingisse, kus külastasime tikumuuseumi. Nikerdasime seal ise endile ühe toosi tikke, ainult väävlipead olid tikkudel puudu. Rosaariumis imetlesime igasuguseid lilli ja puid, ainult mitte 400 roosiliiki, sest nende aeg polnud veel käes. Kommilinnas Grennas uudistasime, kuidas käsitsi maailmakuulsaid triibulisi komme valmistati. Esimesena hakkas selliseid komme tegema häda sunnil lesknaine Amalia. Vaevalt ta oskas arvata, et saab sellega kunagi maailmakuulsaks. Nii et ka teie võiksite oma annetega lagedale tulla…

Teisel õhtul kogunesime peamajja simmanile. Jüri lahkub oma jutu järgi seltskonnast tavaliselt esimesena. Seekord oli ta viimane, sest juttu jätkus kauemaks.

Kui korra kodust välja saab, tuleb ära teha kõik vägiteod, mida kodus ei julge. Vaatamata kõrgusekartusele kiikusin kiigel, see oli kõige nadim vägitegu. Kuna meie küla „mahajäetud mutid“ Lillemäe Lea ja Tänava Veera olid juba aprillis ujumas käinud ja Tiiu ka, siis ei jäänud mul muud üle, kui Metsakodu sillalt jõkke sulpsatada. Minu suplemisest ja vetelpäästja Vaikest on olemas video, mida vaadates alati kõhutäie naerda saab. Tagatipuks evakueerusin oma toa teise korruse aknast redelit mööda. Mitte et meil tulekahju oleks olnud, aga kui redel on evakueerumiseks paigaldatud, siis tuleb teda ka kasutada.

Järgmisel hommikul koristasime oma toad ja üldkasutatavad ruumid, nagu näeb ette Metsakodu kodukord ja oligi aeg lahkuda. Metsakodu iseloomustab väga täpselt Heino Pahtmanni loodud laul „Metsakodule“, mille refrään kõlab nii: Sääl põlismetsa põues

ma tahan viibida,

sääl nagu koduõues

end tunnen vabana.

Miski ei suutnud ületada seda elamust, mille saime säält põlismetsa põuest. Ka ilm muutus järjest vilumaks. Järgmise öö sõitsime Stockholmist Turusse, laeval sai suurelt ekraanilt jälgida Eurovisiooni. Kõige rohkem elati muidugi kaasa soomlastele, aga isegi väike Iirimaa fännide seltskond torkas silma.

Päeval sõitsime läbi Soome Helsingisse. Enne laevale minekut tekkis tunnike vaba aega. Kasutasin hetke ära ja korraldasin bussis ülekuulamise. Nüüd ma tean täpselt, kellega ma reisil käisin ja mis kasu neist igapäevases elus on. Päris täpselt muidugi ei tea, sest paber, kuhu mu isiklik sekretär kõik korralikult üles kirjutas, on hetkel kadunud, aga ma loodan selle lähitulevikus üles leida.

Päris palju põnevat juhtus ka teel Helsingist Tallinna. Naised hakkasid hasartmänge mängima, Reet võitis mänguautomaadiga kolm eurot ja ostis selle eest meile kommi, Vaike kaotas vist 50 senti. Jälle jagus juttu kauemaks ning märkamatult jõudsime Tallinna. Enne randumist laulis laste laulutädi Krista meile veel ilusa omatehtud „Lipu laulu“, mille ma kodus kibekähku oma lastele edasi õpetasin.

Tallinnas olime enne südaööd. Paar tundi sõitu kodu poole ja teist paar tundi tukkumist Virtsus, kuni väljus esimene praam Kuivastu. Olimegi kodus.

Reisi õnnestumisele aitas tugevalt kaasa vingukottide puudumine. Minu isiklikuks boonuseks oli meie super-tuba oma ettearvamatu äratuskella ja katkematu naeruga, nii et igavust ei tundnud me hetkekski. Hing ihkab aga sinna põlismetsa põue. Võib-olla kunagi kellegagi? Võib-olla koos teiega?

Tähelepanu!

Viimasel ajal on palju ärevust tekitanud prügimajandus. Kuna 1. juulist vahetub prügivedaja, tuleb sõlmida uued lepingud. Kes ei ole lepingut sõlminud, sellele tuuakse prügikast aianurka ja hakatakse neli korda aastas tühjendama, tahad sa seda või ei. Paraku on kõigetargemad sellise seaduse välja mõtelnud.

Eha läheb 13. juunil prügilepingut sõlmima. Palun võtke enne seda kindlasti temaga ühendust ja andke teada, kas tahate ühineda küla prügikasti lepinguga või soovite oma perele eraldi prügikasti. Kes liituvad küla prügilepinguga, ei pea peale Ehale teatamise rohkem midagi tegema. Kellel on oma prügikast, peab ise lepingu sõlmima. Seda saab teha 13. juunil Laimjala vallamajas.

NB! Lepingu peavad sõlmima ka kõik suvekodude omanikud!!!

Eha mob 53 426 912, eha.ennemuist@gmail.com

NadežNadežNadežNadežda Riimda Riimda Riimda Riim (Tammik (Tammik (Tammik (Tammik)))) 14.04.1913 14.04.1913 14.04.1913 14.04.1913 –––– 05.04.2011 05.04.2011 05.04.2011 05.04.2011

Nasti sündis Saarekülas Külave talus isa Ivani ja ema Melania tütrena. Lapsepõlve veetis ta kodus. Saades kooliealiseks, läks Nasti õppima Kahtla kooli. Kuna koolitee oli pikk, elas sugulaste juures Meieril. Peale algkooli lõpetamist jäi tüdruk koju talutöödele abiks. Tutvus Audla noormehe Kästiku Juhaniga viis väga noorelt pulmadeni, noorte elukohaks sai Nasti sünnikodu Saarekülas. Peagi sündis perre esimene tütar Marta ja mõne aja pärast teine tütar Teele. Kolmanda tütrena sündinud Linda suri beebina. Elu kulges talutööd tehes. Siis tulid kurvad sündmused, üksteise järel surid isa ja ema.

Nasti töötas peale vanemate

surma Luhina kalavastuvõtu-punktis ja Saare Lastekodu abimajandis, pärast kolhoosi Saareküla sigalas. Aastate möödudes sündis perre ka poeg Tarvo, hiljem lapsendati kasupoeg Richard.

Nasti abikaasa suri 1976. a. Peale abikaasa surma elas ta veel paar aastat oma kodus Külavel, kuid olude sunnil kolis Kuressaarde poja ja kasupoja juurde, ostes maja Piiri tänavale.

Nasti koos Teele tütre Heljega

Külave Nasti ja Juhan

Nastil oli neli last ja üks kasupoeg, kaheksa lastelast, kümme lastelastelast ja üks lapselapselapselaps. Oma pika elu jooksul tuli matta 2 tütart ja kasupoeg. Surres oli Nasti 97, mõne päeva pärast oleks saanud 98.

Naabrinaised Otsa Liisa, Kanna Friida,

Külave Nasti,. Matu Mari Vanaema elu meenutas Helje

Nasti koos Marta tütarde Lembi ja Annega

Poeg Tarvo abiellus ja Nasti elas nende juures kõrge vanuseni.

Las olla maa Sul pehme säng ja katteks kerge muld …

ana jalakas jutustab…

SAARE LASTEKODU AJALOOST 6

Külli Reinart koostas oma lõputöö 1994. aastal. Lastekodu sulgemiseni oli siis jäänud kaks aastat. Kuna riigil polnud piisavalt raha, tekkisid välismaalt abistajad, kes varustasid lastekodu toiduainete, riiete, mänguasjade ja muuga. Kõik lastekodulapsed külastasid isegi Rootsit, nii et nemad on sõitnud laevaga Estonia. Estonial on Saare Lastekoduga seoses veel teinegi tähendus. 27. septembril 1994 külastasid lastekodu rootslased, kes tõid raha pesuruumide remondiks. Direktor Heikki Käo pildistatud foto on arvatavasti viimane, mis sellest abielupaarist tehtud, sest õhtul läksid nad Estonia viimasele reisile …

Foto Heikki Käo

Pesuruumid said remonditud. Mis sellest, et oli juba teada, et asutus likvideeritakse - lubadus oli antud ja sellest ei saanud taganeda.

Saabunud oli aeg, kus valitses kõikvõimas raha. Saaremaal on odavam pidada ühte lastekodu ning seetõttu otsustati ühendada Kuressaare Väikelastekodu ja Saare Lastekodu. Kuna linnas on igasugused teenused kättesaadavamad ja odavamad, viidi meie lapsed linna. Veepuhastusseade üksi oleks läinud maksma miljoneid kroone. Seened, marjad, pähklid, kalad ja tööjõudu pakkuv külarahvas ei suutnud kaalukaussi isegi mitte kõigutada.

1996. a augustis lapsed lahkusid, kuid aeg-ajalt tulevad nad ikka tagasi. Enamus peab Saareküla oma kodukohaks ja loodab, et nende kodumaja lõplikult ei lagune.

Lastekodu sulgemisega algas kogu küla hääbumine: noored lahkusid, sest kohapeal polnud tööd., kauplus suleti ostjate vähesuse tõttu jne.

Selline on ühe 70 aastat kestnud asutuse lugu. Et lõpp pisut rõõmsam oleks, võin öelda, et enamus Saare Lastekodu kasvandikest on tublid ja saavad oma eluga hakkama. Mõnedega neist kohtume juba 25. juunil Saarekülade kokkutulekul.

Saare Lastekodu peahoone 03.07.2010

Foto Ira Jerjomenko

Ühe tammiku elulugu

Allolev lugu on muutmata kujul pärit ajakirjast Eesti Mets nr 4 1928.a. Autor Juhan Nennist kirjutame lähemalt järgmises Külalehes

Maa-ala, kus umbes 4 ruutversta suurune

tammemets asus, on Saaremaal, praeguses Laimjala vallas Saare asunduse (mõisa) piirkonnas, Riia lahe kaldal.

Nimetatud mõisa läks endiselt Rootsi valitsuselt kui kroonu (riigi) mõisa Venele üle ja oli, nagu muudki riigimõisad Saaremaal, aadlimeeste käes rendil. Saaremaa rüütelkonna, Ritterschafti alga-tusel, nagu mõisnikkude koondus ennast nimetas, hakati Riias kindral-kuberneri kaudu ja Peterburis mõisat päriseks nuruma, kuna esiotsa valitsuse poolt renditingimusi kergendati, hiljem aga ilma rendita määramata aja peale neile kasutada anti ühes metsakasutamise õigusega. Alles 1866. a. lõigati karjamaa küljest umbes üks ruutverst tammikut ja nimetati Saare kroonumetsaks. Ülejäänud 3 ruutversta tammemetsa asus Suure-metsa ja Luhina karjamaadel ning Kaasiku, Leede-metsa ja Luhina heinamaadel ja jäi mõisa kasutada.

Vana kaart, mis endises Saaremaa maa-korralduse komisjonis, milline Katariina II ajal tegutses, alal hoiti ja 1786. aastat näitas, kujutab Saaremõisa piirides lehtpuumetsa veel laiemas ulatuses, kui see 100 aastat hiljem, 1890. a. oli.

Umbes üks verst mõisast lõuna poole püsib praegu maantee ääres hiigla jalakas, ümber-mõõdus 407 cm (1923. a.), tunnistuseks endisest metsast, ja on üksiklasena paistes üle põllu ja karjamaa meremärgiks laevasõidule.

Nähtavasti oli Rootsi ajal terve metsaala mõisast põhja poole riigi oma, hiljem aga mõisa rentnikkude algatusel on püütud piiri mõisa ja riigi maade vahel kaotada. Selle kohta räägivad kohased vanemad mehed järgmist: õige piir tuli Sadamasilmast, mere äärest otse üle Sauna lahe (kuhjasoova kohal on praegu veel näha rida suuremaid kive, mis kord tähendasid piiri), tegi Uuerehe kohal tömpnurgelise käänaku ja pööris Tiigikopli suunas minema. Viimasel kohal on praegu piiriauk veel tunda, kuna Uuerehe all oli olnud ristikivi. Sel ajal, kui ülaltoodud komisjon töötas, oli maamõõtjaks keegi Reieri nimeline isik. Mõisapidajate poolt hävitatud piiri jälgides tulnud tema Uuerehe juurde, kuid ristikivi mitte leides lasknud Reier ühele oma suure maamõõdutööle komandeeritud sõduritest kohe koha peal 25 hoopi vitsu anda, mispeale kadunud ristikivi oli rehe põranda alt üles leitud. Kuid piir rajati lõpuks siiski mõisapidajale soodsalt ja hulk tammikut Uuerehest kuni Suuremetsani, umbes poole versta laiune riba, muudeti põlluks. Hiljem olid selle põllu sees kivirannikutel veel kuni 10 hiigla tamme, mida 1890. aastal Oe kooliõpetaja Mihkel Nöör 6 rubla eest omandas ja maha lõikas.

Saaremõisa tammikute tekkimise aja kohta kõnelesid vanad mehed, kes teateid oma isadelt saanud, järgmist: neli teeharu tulid Saaremõisa õue nelja ilmakaare NSWO poolt kokku. Mõisa värava taga oli valve, mõisa vahimees, kes teekäijaid ja läbisõitjaid kontrollis, oli siis mõnel „kõrvetamata otsaga“, s.o. toores kepp ehk piitsa-vars käes, loeti ta metsa hävituses süüdlaseks ja oli tal mõisa tallis nahatäis soolas. Niisuguste karmide abinõudega kasvatati vanasti Saaremõisa tammikut. Karja metsa ei lastud, see hoiti mere-ääre ribadel kadarikus. Kas siin loomulik tammiku tekkimine aset leidis, või kultuur, selle kohta andmeid ei ole.

1890. a. ümber olid tammed raieküpsed, vanadusega 100-150 a. kännult lugedes, siis tuli Saaremaa landrati kolleegium kui rüütelkonna esitaja, kelle kasutada mõisa oli, otsusele, et tammik tuleb rahaks teha. Oli see raieküpsust aluseks võttes või nagu rahvas kõneles, kartusest, et ilus tammik riigile tagasi võetakse, pole teada. Seejärel nummerdati tammed ära ja müüdi Kuressaare metskonna selleaegse metsaülema von Wardenburgi kaudu gruppidena ´a 50 puud ilma oksjonita paari aasta jooksul ära. Palju neist tammedest läks Heinastesse, kus oli laevaehitus laialdane, suurem hulk aga välismaale. Järele jäi tammekännustik üksikute kaskede ning sarapuu- ning kadakapõõsastega. Et aga sel ajal mõisa kui ka väikekoha pidajate kari neis tammikutes karjatus, ei tulnud kännuvõrsest uut metsa asemele. Heinamaaosades aga, kus kari ei käinud, tekkis küll kännuvõrsest noorendik, kuid liig hõreduse tõttu jändrik.

Järel oli veel ruutverstaline riigi tammik „Kuninga mets“ nagu rahvas teda nimetas, kust metsakorralduse kava järele paljasraiena odavamad puuliigid nagu kask, haab, mets-õunapuu (viimaseid kasvas rohkesti) aasta-aastalt välja raiuti, kuna tamm jalale jäi. Tuli 1905. a. revolutsioon ja agraarliikumine, selle survel hakkasid Vene võimud 1906.a. peale Baltimaal kohati riigimaadest maata- ja väikemaamehi maaga varustama, nii nimetatud zemelnõi fondi nime all. Nimetatud fondi hulka määrati ka Saare kroonumets. 1908.a. lõigati ta kaheksaks tükiks ja tükid loositi maapuudust kannatajate vahel. Peale seda hakkas metsa, s.o. enamuses tammede likvideerimine, kuni järele jäi vaid kännustik.

Nii oli tammik sündinud, kasvanud ja kadunud. Aeg ruttab ja järgmise 150 aasta pärast ei mäleta tammikut enam keegi. Seepärast loen metsamehe kohuseks oma kaitsealuse elulugu vähemalt paari reaga „Eesti Metsa“ veergudel meele tuletada.