KÜLALEHT NR.14

Mai 2009

Kevadtööde hooaeg on alanud ja lõppu ei paista. Muru kasvab mühinal, samuti umbrohi tuhlipõllul ja peenardel. Ka külaplatsil käib aeg-ajalt töö. Eelmisel suvel kerkinud külakoda on mais saanud põranda, jaanipäevaks on kindlasti valmis seinad.

Siinkohal on paslik teada anda, et ka sel suvel on põhjust külaplatsile tulla: ESMASPÄEVAL, 22. JUUNIL TEHAKSE LUHINARANNA KÜLAPLATSIL JAANITULD.

Sel jaanitulel veel kiikuda ei saa, kuid projekt on Kohalikule omaalgatuse programmile esitatud ja heakskiit saadud. Küsisime rohkem, saime vähem. Saame hakkama. Noored kiigesõbrad, ootame teie sügelevaid töökäsi! Omatehtud kiigel on hoopis uhkem tunne kiikuda ja tüdrukuid kiigutada!

Üle-eelmises lehes lubasid Ada ja Raul kevadel külarahva matkarajale viia. 1. mai Teeme ära! mõttetalgute lõpetuseks toimuski rada tutvustav matk. Sellest kirjutab tänases lehes Jalaka Anu lapselaps Andra Õunapuu. Ükski asi ei sünni üleöö, nii on matkaradagi arengujärgus, kuid kõigile huvilistele avatud.

12. aprillil peeti endises Saareküla kaupluses järjekordset lahtiste uste päeva. Ilm oli imeilus, nii et esialgu istusime õues. Õnnitlesime sünnipäevalapsi ja värskeid lapsevanemaid. Seejärel tutvustas Raivo Reinart küladele tehnika soetamise võimalusi. Juttu oli kartuli mahapaneku,

vaheltharimise ja üesvõtmise masinast ning puude saagijast-lõhkujast. Rahvas tundis huvi heinapurustaja vastu. Meestel jätkus juttu mitmeks tunniks. Poes sees ootas kaetud laud. Suur aitäh Kauniste Vambolale, kes ahvenad merest välja tõi ja Tänava Veerale, kes need ära suitsutas! Nii saame ennast siiski veel rannarahvana tunda. Pühademeeleolu lisasid kodudest toodud värvilised munad ja nende koksimine.

Maa tuleb täita lastega ja täita lastelastega… (H. Runnel) 2008a. kevadlaagris Mallorcal väikses linnakeses Santa Ponca sai otsus selgeks. Kui energiat ja jõudu on nii palju, et jaksan juhtida inimesi ja sõita võidu,jaksan veel ühe lapse üles kasvatada. Muidugi sõbrad kiitsid takka ja õhtul sai pereemale veini ja šokolaadiga oma otsus teatavaks tehtud. Rõõm oli mõlemapoolne, sest Ada oli kohe nõus. Ada on kogu aeg omale poega tahtnud. Selle nimel oli ta nõus pingutama. Justkui meie sviidi seintel oleks kõrvad olnud. Hetkega olid kõik sõbrad kohal. Kõigil lai naeratus näol ja pidu läks käima. Ada võttis asja teaduslikult ja rahvakalendrid olid tema päeva kohustuslik osa. Sain teada, et selleks peab ka õige päev olema. Õnneks ei pidanud väga kaua ootama ja see õnnestuski. Meil on ühisest kooselust kaks imekaunist tütart ja nüüd siis poja. 40a. pidin poega ootama. Pojale nime valides käisid sõpradega mõtted ja naljad selle üle. Milline nimi kõlaks paremini järjekordset auhinda vastu võttes. Jah isa jaoks on juba pojal klubimüts peas ja kui saaks, siis ka jalgratas all. Alustuseks viisin oma talveratta hooldusesse ja lasin pakiraamid, ning täis matkavarustuse lisada. Lähen pojaga matkale. Isa unistused … Raul & Ada Traumann

Ruudi Kull 12.märts 2009

ema: Dagne Hool isa: Ardo Kull vanaema: Sirje Kull vanaisa: Kalju Kull Karoli Reinart 20.märts 2009

ema: Liisi Jürgens isa: Tomek Reinart vanaema: Kaire Reinart vanaisa: Toivo Reinart vanavanaisa: Anton Reinart Karl Lüüs 24.aprill 2009

ema: Marina Venegerova isa: Urmo Lüüs vanaema: Eevi Haan Suured ja väikesed juubilarid Rein Saar 12.juuni 50 Leevi Vahter 19.juuni 50

KÜLA KÕLA Keegi kuskil olla kuulnud, et Saareküla rahvas ei pea enam tee tolmamise pärast muretsema, sest suvel võib juhtuda, et Saarekülast Audlasse saab mööda mustkattega teed. Esialgu ei ole jutule muud garantiid kui usk ja lootus. Niita ja rohida võib ka järgmisel suvel, aga nüüd - pöidlad pihku ja ootele!!!

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Trükiarv 70 Laimjala vald Saare maakond Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis e-post: koplike@hot.ee

Külalehe väljaandmist toetab EAS Kohaliku Omaalgatuse Programm

EHA VALGUSEHA VALGUSEHA VALGUSEHA VALGUS 02.mail Värava talus

10. aprill – Suur Reede

Kevad on saabunud Saareküla õuele. Avasime Tiiuga hetkeks poe ukse ja kohe sai poe-esine rahvast täis. Esimesena saabus koer. Hakkasin just riidlema, et ta üksinda hulgub, kui nurga tagant ilmus ka perenaine – Tänava Veera. No oli see vast tulek! Sellist sõidukit pole varem meie küla vahel nähtud! Esimene ots nagu jalgrattal ikka, aga taga kaks suurt ratast ja nende vahel pirakas korv. Mõtlesin, et näe, kui tore turvaline ratas vanale inimesele. Peale proovisõitu ma enam nii ei arvanud, see osutus täiesti juhitamatuks riistapuuks. Nagu kutse peale sõitis meie juurde Saarte Terviseradade kirkates kirjades auto, rooli tagant astus välja sama kirgas jalgrattur Raul Traumann. Profile allus ratas paremini, kuid ka tema karjatused kurvides andsid mõista, et midagi oli viltu. Ja nagu oleks jalgrattasõpradel magnetid küljes, sõitis järgmisena poe ette Maire Lodi. Tema jäi küll rooli taha, aga autost väljus Jalaka Anu, kelle üritused ratta selga istuda jooksid liiva. Lõpuks kontrollis meie taset Tiiu, kes – kraavist kraavi – sõiduringi ära tegi ja tunnistas, et viga on rattas, mitte sõitjates. Raul timmis sadula õigele kõrgusele ja läks autoga oma teed. Veeragi sättis ennast kodu poole. Minu vanad kõrvad ei kuulnud midagi, aga teised ütlesid, et raksatus olla käinud – küllap Veera kukkus. Tiiu pistis jooksu, mina kõmpisin igaks-juhuks järel, sest maanteel Veerat tõesti näha polnud. No neh, Veera pikutaski käkrus kraavis, ratas enam-vähem tema peal. Tiiu taris sõiduriista teele, Veera ukerdas naeru pugistades ise kraavist välja, istus uuesti ratta selga ja läks! Vaatasime, kuidas ta uhkelt keset teed väntas. Igaks juhuks läksin Tänavale kontrollima, kas perenaine ikka elusalt koju jõudis. Jõudis küll ja kui ta ka haiget sai, siis vaikib sellest ajalugu. 11. aprill – Vaikne Laupäev Hakkasime Tiiuga vaikselt kauplust kütma, aga õhtuks oli pood jälle rahvast täis. Seekord tulid lähinaabrid Mäelt ja Jalakalt. Panime kõik vaikselt salatit tükeldama. 12. aprill – kosmonautikapäev. Sellest oli pikemalt juttu esileheküljel. Sügiseni kestab küladevaheline võistlus. Kümne võistkonna seas hoiame hetkel viiendat kohta, pole paha. Põhiline on, et inimesed on tulnud kodudest välja ja teinud midagi toredat. Kahe Külalehe ilmumise vahele on jäänud järgmised võistlused:

� suusatamise MM-i ennustusvõistlus – 8 p – osavõtjaid oli palju: Tiiu Riis, perek Traumann, Eevi Kivihall, Eha Ennemuist, Indrek Mägi, Henry Noah Mägi, Kaie Ennemuist, Artur Saar, Mario Ennemuist, Vilve Ennemuist, Veera Riis

� sasku turniir – 8 p – Enn Ennemuist ja Erni Saarkoppel � kalapüük – 5 p – Sven Matov (Putka Krista elukaaslane).

Võistlus oli selle poolest omapärane, et Tiit Laurits sai ainsana kätte viis kala, kes kaalusid kokku 100 g! Peale kaalumist saadeti kalad jõkke kasvama. Ülejäänud külad said osavõtu eest 5 punkti.

� orienteerumine – 4 p – Eeva Kütt ja Artur Saar � Lõpule on jõudnud ka Rooside Sõda, mis finaalis sai

kodusema nime: Võilillede võitlus. Viimaseid mänge juhtis Kalle Laanet, võitjaks osutus Nõmmjala. Loomulikult ei puudunud ka külalisvõistkond. Kuna oli volbriõhtu, viibisid saalis enamjaolt nõiad. Nalja sai nabani!

Matk 1. mail Saarekülas

1.mail kell 14.00 kogunesid matkajad Otsa talu juurde,

et minna Rauli ja Ada tehtud matkarajale.

Matka kestel olid puude küljes viktoriiniküsimused, millele vastati võistkondadena. Matk toimus Leede metsas ja välja jõuti liivaaukude juurde,kus meisterdati lindudele pesakaste ja sai ka janu kustutada ja kõhtu täita. Välja kuulutati ka viktoriini võitja, kelleks

osutus võistkond Laimjala. Igaüks sai endale kadakast tehtud lusika või noa. Omavahel räägiti uuemaid uudiseid ja veedeti niisama lahedalt aega.

Oli väga tore matk ja täname selle toreda päeva eest kindlasti Rauli ja Adat! Suured tänud ! Andra ☺

ana jalakas jutustab…

SAADUMÄE ARTURI MÄLESTUSED 9 (Kirja pandud 1999.a.) Veel üks mälestus.

Tahtsin osta mootorratast, kuna auto peale ei julgenud mõelda. Oli ju elavalt meeles, kuidas sellised rikkamana näivad Siberisse küüditati. Sel ajal oli lastekodus autojuhiks Krumm Heino, kes oli aega teeninud Leningradis ja olnud seal ülemuse autojuhiks. Ülemus tahtis aga autot maha müüa. Heino kauples seda mulle ja nii läksimegi koos Leningradi. Auto mark oli Moskvitš 401, maksis 10 000 rubla. Sõitsime õnnelikult koju tagasi ja see auto teenis meie peret 5 aastat, kuigi põhi oli täitsa mäda, sest Leningradi tänavaid kasteti soolaveega. Paremate võimaluste saabudes müüsin auto 11 000 rubla eest Orissaarde Suure Oskarile. Selleks ajaks oli meil juba side Marta onuga, kes elas Ameerikas. Matu Vassel käis igal aastal ühe 10-12 päevase reisi Tallinnas, kokku nii 7-8 korda ja iga kord sai tal reisisadamas vastas käidud. Temal oli kõik ette makstud - söögid ja magamiskoht parimates hotellides, meie pidime endile ise öömaja leidma. Vastas käisid siis vend Juhan, õde Juula ja minu pere. Riiast oli onu vastu võtmas ka Mäe Linda pere, sest Vassel oli ka Linda onu. Ööbisime peamiselt Suve tänavas, kus oli Õpetajate Täiendusinstituudi ühiselamu (Õpetajate Täiendusinstituudi maja oli selle poolest tuttav, et sagedasti sai seal korteris oldud, kui toimusid tööinstruktoritele või tööõpetuse õpetajatele kursused või seminarid.) Viisin pere Tallinna, ise tulin koju majapidamist juhtima, oli heinaaeg. Onu juurde jäid Marta ja Linda. Tavaliselt tegi onu kõigile suured sisseostud Tallinna valuutakauplustes, kus oli müügil parim välismaa kaup. Kui onu hakkas lahkuma, sõitsin uuesti Tallinna perele järgi. Tavaliselt oli see jaanilaupäeval ja tore oli vaadata, kuidas ühes või teises kohas süttisid jaanituled. Juba esimesel kohtumisel ostis onu Vassel autod lastele ja Lindale, Martale tuli teade hiljem, et tema nimele on Tallinnases auto saabunud. Auto Gaz 21, vana Volga. Onu Vassel on nüüd juba ammu surnud, 1979.a. käisin Ameerikas tema sugulaste vahel raha jagamise kohtus tunnistajaks. Onu poolt ostetud Volga müüsin Laimjala vallavalitsusele ja sain sealt ostuloa Moskvitš 412 ostmiseks. Volga müügist saadud rahast panin 1000 krooni Tartu Kommertspanka ja 1000 krooni Lääne-Eesti Panka, mõlemad pangad läksid pankrotti ja

rahast jäin ilma. Nüüd on uus Eesti aeg ja uued rahad, panku enam ei usalda, mis elamisest üle jääb, hoian kodus. 13.okt.1970.a. kutsus tollane Saare Lastekodu direktor Maie Reinart mind majandusjuhatajaks. Olin tol ajal majas ainuke meesterahvas, seega oli tööd palju: küte kohale vedada, mööblit parandada, ukselukud, aknaklaasid, Lapsed olid eelkooliealised, nendest abi ei olnud. Lisaks kõigele puudus ka kütja, nii et remondi-mees, autojuht, majandusjuhataja ja kütja ühes isikus. Kirjeldan lähemalt üht tööpäeva. Hommikul kell 4 või 5 tuli kütma minna, vahest külma ja tuulega terve öö seal olla. Kui ruumid said soojaks, läksin koju, sõin ja tukastasin veidi. Martal oli söök valmis, loomad talitatud ja karjamaale aetud. Läksima Martaga tööle kas jala, jalgrattaga või moto-rolleriga, Marta oli kastis. Tööl võtsin auto Gaz 51 ja sõitsin linna puid tooma, tavaliselt oli üks naistöötaja abiks. Tagasi lastekodusse, koorem maha, siis kütma, ära teha mõni remonttöö ja sõita Saareküla kauplusesse või Orissaarde kauba järele. Kella 4 paiku viisin Marta koju ja sõin midagi, seejärel uuesti kütma kuni kella 10-ni või ka kauem. Telefoni teel tuli kokku leppida, kas järgmnine päev puid saab, oli tarvis teha kauba-tellimused poodidesse: toit, jalanõud, pehme inventar. Katlamaja oli tehtud uus, üsna lihtne ja ohutu oma sundtsirkulatsiooniga. Aga paar ohtlikku kohta oli – kui pumpasid mahutisse vett, siis vahel ummistasid surnud hiired ülevoolutoru ja vesi tuli läbi lae tuppa. Tuli jälgida, et vesi katlas keema ei läheks. Kõige suurem nuhtlus oli aga see, et katla tõmme oli kehv ja sagedasti tuli katelt (neid oli kaks) tahmast puhastada, see oli väga must töö. Auto vajas ka hooldamist. Kord purustas vastutulev auto esiklaasi, kord tuli sidur vahetada, kord oli süüde sisse jäänud, siis purunes süütepool, rääkimata õli või kummi vahetamisest. Mõnel päeval sai linna tehtud ka kaks reisi, siis lisas katlasse kütet kas direktor ise või Marta. Laste-kodule tuli vedada 20 koormat puid, lisaks kasvatajatele tasuta kommunaalteenustena ette nähtud küttepuud. Tegelikult pole ma autokoolis käinud ja mul puudusid

veoautojuhi dokumendid: amatöörlubadega võis sõita, aga mitte palka saada. Seetõttu oli autojuhina kirjas Kupja Vassel, palga aga sain mina. Ka ei saanud ma ametlikult kütjapalka, selleks oli kirjas jälle teine inimene. Ligadi-logadi vene kord võimaldas paberi peal kõik korda panna. Et mu tööraamatus on 38 sisse-kannet, siis olin vaheldumisi nii kütja, majandus-juhataja või autojuht, olenevalt, millise koha peal oli võimalik paremat palka maksta. Kõigi nende linnasõitude kõrvalt sain ka endale maja ehitamiseks midagi viia, seepärast ma sellest kohast ei loobunud. Nimelt ehitasin sel ajal linnas Marta tädi Olga maja laiemaks ja kõrgemaks, lisaks puudekuurid, garaažid ja pesuköök, vesi ja kanalisatsioon. See oli suur ehitis, vajas täiteks kivi, nii paningi hommikul kivi-koorma peale ja linna. Sel ajal olid ju autol sõidulehed, kirjas pidi olema koorma nimetus, väljumise ja saabumise aeg. Mul oli õnne, ükski kord ma vahele pole jäänud. Kõik vabad päevad ja puhkused on läinud maja ehitamisele. Kord kukkusin ehitusel koos trepiga alla, mina seljaga trepi peale. Sain väga tugevasti viga, nii et vaevaliselt roomasin voodisse. Mõned päevad olid kaunis küsitavad, kas üldse veel tööd jätkata saan. Ema, kes elas samas lähedal minu majas nüüd üksi, käis mind vaatamas ja tegi süüa. Majal sai ka katus vahetatud ja uute sarikate panemisel kasutasin võõrast abi, muu töö tegin üksinda. Lihtsamatel töödel oli abiks Volli. Maja omanik Olga oli abielus Matu Sandri naise Mari vennaga, elasid linna lähedal oma talus Kiratsil. Olga mees sattus vangi ja Olga hakkas linnas maja ehitama. Väike maja, aga Olgat rahuldas täielikult. Onu Vassel saatis Olgale kui oma õele palju pakke ja ilusaid asju. Olga abiellus uuesti ja Koger Olgast sai Pihl Olga. Mees aga suri, Olga läks oma eluga sassi, oli ravil Pilgusel ja lõpetas elu oma maja pööningul. Õetütar Linda päris muu vara, Martale jäi maja. Nüüd elab selles majas Anne oma perega. Kui minu ema ei saanud linnas enam üksinda hakkama, pärandasin maja Maiele. Ta elas seal kuni lapsed suureks kasvasid, lahutas mehest ja müüs selle maja maha. Mul oli materjal olemas ja pidin sellele majale põhjaliku remondi tegema, aga Maie loobus

majast. Lastekodu töö käis üle jõu, eriti see must katelde puhastamine. Läksin ära Luhina kalasadamasse valvuriks. See töö oli mõnus: oli väike ruum pliidiga, tuli vastata telefonikõnedele ja jälgida, et ranna vara laiali ei tassitaks. Olin seal aastatel 1983-84, samal ajal punusin korve. Mõned suved veetis oma puhkust Luhinal ka hr. Arnold Rüütel ja käisin teda kord telefonile kutsumas. Saare Lastekodus töötasin edasi 1984.a. jaanuarist ja nüüd sai ring täis. Kui 1947.a. alustasin tööd tööinstruktorina, siis samas ametis jätkasin 1985.a. sept. Jälle leiti kõrgemal pool, et lapsed vajavad oskusi ja teadmisi lihtsamate tööde tegemiseks. Selleks eraldati ½ tööinstruktori kohta. Uuesti tuli alustada töökojaruumi korras-tamisega. Vahepeal oli seda ruumi kasutanud Salu Vassel, kes lastekodus ehitas töölistele uut maja. 1947.a. remonditud ilusast ruumist olid järel varemed. Katus oli läbi jooksnud, üks paar oli mädanenud ja ripakil. Meeste abiga tõin vanast kuivatist 6m pikkuse raudtala, selle külge said üles tõmmatud mädanenud talad, osaliselt tehtud uus lagi. Katus sai parandatud, sai tehtud ahi, varem oli pliit.. Siis algas sisemine töö: töölauad, seinakapid, kõik viimseni tegin üksinda. Ruumi sai toodu tööstusvool, seda tegi Kopli Olev, sai pandud uues valgustus. Orissaarest tõime 2 puutöö-pinki, kauplustest tööriistu, olemas oli juba elektrikäi ja valgustusvoolul töötav höövel. Alustasin ka tundidega, nooremad saagisid vineerist välja kujukesi, vanematega parandasime mööblit. Pikka aega oli lastekodu direktor Maie Reinart, 1987.a. tuli uueks direktoriks Kalle Hiiuväin, minu õpilane Orissaare kooli päevilt. Kui seniajani oli lastekodus kord majas, siis uue direktori ajal algas üks lammutamine ja ümberkorraldamine. Vanas mõisa-majas olid korterid, teisel korrusel lõhuti need maatasa. Keegi ei teadnud, mida ta sinna teha tahtis. Hea mööbel vahetati uue vastu, vana kanti laiali. Minu töökoormust vähendati, kas käsk tuli ministeeriumist või oli see

minu enda soov, ei tea. Kui nüüd kommunistist autojuht Eduard Turro leidis, et mina oma palka välja ei teeni, tulin lastekodust ära.

Järgneb Pildil Saare Lastekodu töötajad Naima Ruusi sünnipäeval 1977.a. Vasakult: Arseeni Põldur, Ülle Illaste, Silvi Linnupõld