Kultuur - vm.ee

15

KultuurCulture

20. sajandi alguses tõi Eesti haritlaskond

eesti keele Euroopa kultuuriareenile. Nõu-

kogude ajal kujunes oma keelest eestlas-

te peamine vastupanurelv. Eestlastele on

omane sallivus teiste rahvaste ja kultuuride

suhtes. Selle ilmekaks näiteks on fakt, et

Eesti oli esimene riik Euroopas, mis tagas

riigis elavatele rahvusrühmadele kultuu-

rautonoomia. Teater ja muusika on siinse

kultuuri lahutamatu osa. Laulurahvaks ole-

mine – see on eestlaste identiteet. Ka spordi-

maailmas teeb väike Eesti endale nime.

(Côtes d’Armor, märts 2008)

Kirjandus

Jaan Kross – kompromissi kuulutaja

Kirjanik Jaan Kross suri 2007. aasta jõulude

paiku. Kross näitas oma elutööga, et võimatu

võib saada võimalikuks: ta tõusis väikeselt

keelealalt Euroopa teadvusesse ning kirjutas

väikese rahva ajaloost teoseid, mis kõnetasid

lugejaid erinevatest kultuuridest. Krossi sur-

maga on Põhja-Euroopa kaotanud ühe oma

olulisematest intellektuaalidest. Nõukogude

Liidu lagunedes hakkas Kross ettevaatliku

allegoorilise ajaloo kirjeldamise asemel kir-

jutama otsekohesemalt lähiajaloost. Krossi

elutöös on olnud keskseim Eesti minevikuga

seotud müütide kummutamine. Eestis ongi

At the beginning of the 20th century, Estonian in-

tellectuals put the Estonian language on Europe’s

cultural map. During the Soviet era, Estonians

used their native language as the main tool for

resistance. Tolerance towards other nations and

cultures is characteristic of Estonians. Th is is well

illustrated by the fact that Estonia was the fi rst

country in Europe to grant cultural autonomy to

local national minorities. Th eatre and music form

an inseparable part of Estonian culture. Being a

singing nation, that’s Estonians’ identity. However,

tiny Estonia is also making a name for itself in the

world of sports. (Côtes d’Armor, March 2008)

Literature

Jaan Kross – preacher of compromise

Writer Jaan Kross died at Christmas 2007. He

proved with his life’s work that the impossible

can happen: he emerged from a small language

background to the attention of Europe and

his works spoke to readers of many cultures.

Northern Europe has now lost one of its most

important intellectuals. As the Soviet Union

collapsed, Kross moved from allegorical his-

torical novels to writing more candidly about

recent history. Burying the myths about Esto-

nia’s history played a pivotal role in his life’s

work. In Estonia, the epithet “preacher of com-

promise” was used in connection with him.

PILK PEEGLISSE • GLANCE AT THE MIRROR2008

16

Krossi kohta kasutatud epiteeti „kompromissi

kuulutaja”. See tundub ka paika pidavat, sest

kuigi Kross oli sunnitöölaagris ning tema suh-

tes oli langetatud eluaegne väljasaatmisotsus

Siberisse, ei pooldanud ta kunagi minevikuga

äärmuslikku arveteklaarimist. Kuigi Kross oli

vaieldamatu ühiskonnakriitik, oli tema teoste

südames see seletamatu igatsus määratlematu

järele, mis eristab teineteisest polemiseerija ja

ajatu kunstniku. (HS, 6.04)

Oma loomingu kõrgperioodil elas Jaan Kross

okupeeritud Eestis. Kraad Tartu Ülikooli õigus-

teaduskonnast, aastad vangilaagris, tahtmatus

põgeneda okupatsioonivõimude eest üle mere –

need on vaid mõned märksõnad kirjaniku vär-

vikast elust. Kirjanikutee uus ajajärk algas 1990.

aastate teisel poolel, mil Kross võis lõpuks ome-

ti kõigest avalikult kirjutada. Looming polnud

Krossi jaoks mitte väljund kurtmiseks, vaid või-

malus ülesaamiseks. (The Guardian, 7.01)

Õpitud erialal – rahvusvaheline õigus – ei olnud

Krossil omal ajal midagi teha. Luuletaja ja esseis-

tina leidis Kross oma tõelise kutsumuse hoopis

ajaloolise romaani žanris. See oli kaval võimalus

tsensuuri vältides valitsevat režiimi kritiseerida.

Ajaloo kõrval on Krossi inspireerinud ka ini-

mese ahastus ja tusk. (Le Monde, 6.01)

Kas Jaan Kross oleks olnud väärt Nobeli kir-

jandusauhinda? Kindlasti. (The Times, 10.01)

Eesti juurtega auhinnavõitja

Soome kirjandusauhinna Finlandia võitis Sofi

Oksanen romaaniga „Puhastus”. Oksanen on

kõigi aegade noorim preemiavõitja. Eestist

on Oksanen kirjutanud ka oma esikromaanis

„Stalini lehmad” 2003. aastal. „Nimetaksin seda

Eesti-sarjaks, mille esimene osa on „Stalini leh-

mad” ja teine „Puhastus”. Materjali jätkub veel

Indeed, it seems to be true, as he, despite being

sentenced to exile in a Siberian labour camp

for life, never supported extreme forms of re-

taliation when dealing with the past. Although

he undeniably was a social critic, in the heart

of his works there was an inexplicable nostal-

gia for something undefined – this is what dis-

tinguishes a polemicist from a timeless author.

(HS, 6.04)

For the most creative period of his life, Jaan

Kross lived in Estonia as it was occupied by the

Soviet Union. A legal degree from Tartu Uni-

versity, years in prison, reluctant to fl ee across

the sea from the occupation – these are just

a few keywords from the colourful life of the

novelist. He saw his work as a tool for overcom-

ing hardships, not as a cause for complaint.

(Th e Guardian, 7.01)

Th e specialisation he had acquired – interna-

tional law – didn’t earn him a living in his time.

As a poet and a novelist he found his true calling

in the genre of historical novels instead. It was

a clever way to circumvent the censorship and

criticise the regime. Besides history, Kross was

also inspired by human suff ering and frustration.

(Le Monde, 6.01)

Would Jaan Kross have deserved a Nobel Prize?

Certainly. (Th e Times, 10.01)

Award-winner of Estonian origin

Th e Finnish literary award went to Sofi Oksanen

for the novel ”Purge”. Oksanen is the youngest

to receive this award. She wrote about Estonia

in her fi rst novel ”Stalin’s Cows” in 2003 as well.

“I would call it the Estonian series, with ”Stalin’s

Cows” being the fi rst and Purge being the second

part. Th ere is material for one more novel,” says

Oksanen. Th e publishing rights for ”Purge” have

2008

17

kahe romaani jaoks,” ütles Oksanen. Romaani

„Puhastus” avaldamisõigused on müüdud roh-

kem kui kümnesse riiki. (TS, 5.12)

Sofi Oksaneni romaan „Puhastus” avab kahe

eriealise naise saatuse kaudu Eesti lähiajalugu.

„Eesti ajalugu tuleb kirjutada osaks Euroopa

ajaloost. Siiamaani on Eesti ajalugu Euroopa

jaoks olnud Nõukogude Liidu ajalugu, kuid

ainult Eesti ajaloost kirjutades on võimalik

ümber lükata nõukogude narratiivi,” ütleb

Oksanen. (TS, 4.04)

Finlandia auhind oli Sofi Oksaneni jaoks „tõe-

line üllatus”. Kirjanik arvab, et paari aasta-

kümne eest poleks tema raamatuid Soomes

avaldatud, Eestist rääkimata. Esialgu kirjutas

Oksanen „Puhastuse” näidendina. Ta mõtles

kirjutada metsavendadest, kuid jõudis teise

vaatenurgani. „Tahtsin kirjutada tagalast, kuna

metsasolek poleks õnnestunud ilma naiste ja

laste toetuseta. See viis 1949. aasta küüdita-

miseni, kuna vastupanu taheti murda,” räägib

Oksanen. Sofi Oksaneni ema on eestlane, kelle

been sold to more than ten countries already.

(TS, 5.12)

Th e novel ”Purge” by Sofi Oksanen portrays Esto-

nian history through the fate of two women of

diff erent ages. “Estonian history shall be written

to be a part of Europe’s. To date it has been a

part of Soviet history in the eyes of the West,

but concentrating on Estonia’s story, the Soviet

narrative can be overwhelmed,” says Oksanen.

(TS, 4.04)

Sofi Oksanen expressed surprise at receiving

the Finlandia Prize. According to the writer, her

books would not have been published in Fin-

land about two decades ago, let alone in Esto-

nia. Her novel ”Purge” was initially a drama script.

Her fi rst idea was to write about partisans, but

soon she reached another angle. “I wanted to

depict the rear, as the partisans would not have

survived without support from the women and

children. Th at led to the 1949 deportations, an

attempt to break the resistance,” says Oksanen.

Her mother was an Estonian whose family comes

KULTUUR • CULTURE

Finlandia auhinna laureaat Sofi Oksanen.

Finlandia award winner Sofi Oksanen.


18

suguvõsa pärineb Läänemaalt Haapsalu külje

alt. Oma lapsepõlvesuved veetis Sofi seal vana-

ema juures. Eesti ajalugu on olnud tema jaoks

alati „iseenesestmõistetav”. (HS, 5.12)

Sofi Oksaneni Finlandia auhinnaga pärjatud

romaan „Puhastus” on tulvil tugevaid pilte.

Tihti kuulub sinna ka kärbes. „Kärbsed kuulu-

vad minu Eestiga seotud lapsepõlvemälestuste

juurde. Ema sugulaste juures külas olles tun-

dus, et kõikjal on kärbseid,” jutustab Oksanen.

Kärbes varitseb mustust, verd ning kõike mä-

danevat. Romaani ühe peategelase, Aliide Truu

ja tema noore sugulase Zaraga juhtub asju,

mille tagajärjel tundub neile, et nende kehad on

räpased ja veritsevad ning hinged mädanevad.

Nõukogude Eesti hävitas Aliide, uus, „vaba”

maailm Zara. Kuue kandidaadi hulgast valis

selleaastase Finlandia kirjandusauhinna võitja

välja ajakirjanik Pekka Tarkka. Tarkka arvates

sulandub Oksaneni romaanis piibellik müüdi-

element Kreeka pärimusega, antiiktragöödiaga,

milles süütud inimesed satuvad vääramatu saa-

tuse mängukannideks. (Kaleva, 4.12)

Juri Lotmani vaimne pärand

Harva juhtub, et Eesti ja Venemaa tunnustavad

teineteise panust millessegi ühisesse. Moskva

Väliskirjanduse raamatukogu ovaalsaalis toimu-

nud Juri Lotmani raamatu „Puškin: artiklid ja

kommentaarid” esitlus on üks näide selle kohta.

Professor Lotmani vaimne pärand on mõlema

rahva hulgas kõrgelt hinnatud. Nõukogude ajal

töötas Lotman Tartu Ülikoolis vene kirjanduse

ja semiootika professorina ning pani aluse Tar-

tu semiootikakoolkonnale, mis ühena vähestest

Nõukogude aja saavutustest pälvis tunnustu-

se ka läänes. Üha ägeneva antisemitismi tõttu

Venemaal ei õnnestunud Lotmanil sinna tagasi

pöörduda ja nii jäi Eestimaa talle koduks kuni

surmani aastal 1993. (The Moscow Times, 8.02)

from Western Estonia, near Haapsalu. Sofi spent

her summers there as a child. Th e history of Estonia

has always been “self-explanatory” to her. (HS, 5.12)

Th e Finlandia Award-winning novel ”Purge”

by Sofi Oksanen is full of powerful scenes. Of-

ten a fl y is involved. “Flies belong to my child-

hood memories of Estonia. While visiting

mom’s family, I thought fl ies were everywhere,”

Oksanen says. Flies are after dirt, blood and

rot. One of the lead characters, Aliide Truu,

and her young relative Zara undergo expe-

riences causing them to feel as if their bodies

are dirty and bleeding and their souls are rot-

ting away. Soviet Estonia destroyed Aliide, the

new “free” world did the same to Zara. Th is year

the winner of the Finlandia literary award was

selected from six candidates by Pekka Tarkka, a

journalist. According to Tarkka, Oksanen com-

bines the elements of biblical myth, Greek my-

thology, and ancient tragedy, casting innocent

people into the hands of fate only to be toyed

with. (Kaleva, 4.12)

Yuri Lotman’s intellectual legacy

It is rare for Russia and Estonia to appreciate

each other’s contribution to anything collective.

But a ceremony dedicated to the publication of

a book by Russian-born Estonian Yuri Lotman

entitled ”Pushkin: Articles and Commentaries”

in the Oval Hall of Moscow’s Foreign Literature

Library was an example of that. Th e intellectual

legacy of professor Lotman is equally appreciated

by both nations. In Soviet times, Lotman worked

as a professor of Russian literature and semiotics

and founded the Tartu semiotics school, which

became one of the few Soviet achievements that

gained universal acceptance in the West. He was

unable to return to Russia due to increasing anti-

Semitism, so Estonia was his home until he died

in 1993. (Th e Moscow Times, 8.02)

2008

19

Eestis mäletatakse ja hinnatakse tuntud vene

kultuuritegelasi. Tartu sümboliks on saanud

semiootik Juri Lotman. Eestis koostatud po-

pulaarsel kultuuritegelaste kaardil sümboli-

seerib Lotman Tartu linna. Hiljuti ilmunud

Puškinile pühendatud Lotmani artiklikogu-

miku väljaandmist toetas Eesti saatkond

Moskvas. Eraannetajate toel on asutatud

Tartu Ülikooli Juri Lotmani stipendiumifond.

(Vremja Novostei, 29.02)

Muusika

Arvestades, et Eestis elab vähem kui 1,3 mil-

jonit inimest, on selle riigi panus maailma

muusikasse viimase 100 aasta jooksul olnud

tähelepanuväärne. Kaasaegsed heliloojad

nagu Arvo Pärt ja Erkki-Sven Tüür on tuntud

üle terve maailma, nagu ka eelmise sajan-

di heliloojad Eduard Tubin ja Lepo Sumera.

Tegevmuusikutest tuleb aga mainida Neeme

Järvit, tema poegi Paavot ja Kristjanit ning Eri

Klasi – Eesti dirigenti, kes on viimastel hoo-

aegadel andnud märkimisväärseid kontserte.

(The Ottawa Citizen, 8.11)

Eesti on väike maa sumedate metsade ja sel-

gete jõgedega. Selles põhjamaises idüllis on

sündinud arvukalt kaasaja suuri muusikuid.

Eesti on ka dirigent Anu Tali sünnimaa. Tuntui-

mad Eesti dirigendid Olari Elts, Neeme Järvi,

Eri Klas ja Anu Tali on maailmaturneel ning pa-

kuvad tõeliselt nauditavaid esitusi. Mis puutub

Eesti heliloojatesse, siis Arvo Pärt ja Erkki-Sven

Tüür on vaieldamatult kaasaegse klassikalise

muusika geeniused. (Lyoncapitale, 14.11)

Tšaikovski „Kuues sümfoonia” on pateetiline,

Eesti helilooja Tüüri oma aga paljude „kihis-

tustega”. Tutvustades kaasaegset Balti heli-

keelt, annab Lyoni orkester Eesti dirigendi

Estonia remembers and admires famous Russian

scholars. Semiotician Yuri Lotman has become

a symbol of Tartu. On a map of intel lectuals

that was put together in Estonia, Lotman stands

for Tartu. Th e Estonian embassy in Moscow

sponsored the recently issued collection of

Lotman’s articles on Pushkin. Th e Yuri Lotman

Scholarship Fund at Tartu University has been

established with the support of private donors.

(Vremja Novostei, 29.02)

Music

For a country of less than 1.3 million people, Es-

tonia’s contribution to the world of music over

the last 100 years is remarkable. Contemporary

composers like Arvo Pärt and Erkki-Sven Tüür

are known around the world, as are composers

from earlier in the last century, Eduard Tubin and

Lepo Sumera. Among performing musicians, one

need only mention conductor Neeme Järvi, his

sons Paavo and Kristjan, and Eri Klas, the Esto-

nian maestro who has made a terrifi c impression

in recent seasons. (Th e Ottawa Citizen, 8.11)

Estonia is a small country with dusky forests and

clear rivers. Numerous big contemporary musi-

cians have been born into this Nordic paradise.

Estonia is also the birthplace of the conductor

Anu Tali. Th e crème de la crème of Estonian con-

ductors – Olari Elts, Neeme Järvi, Eri Klas and

Anu Tali – is on a world tour off ering most enjoy-

able performances. As for Estonian composers,

Arvo Pärt and Erkki-Sven Tüür are indisputably

the geniuses of contemporary classical music.

(Lyoncapitale, 14.11)

Th e Sixth Symphony by Tchaikovsky is pathetic,

while the one by Estonian composer Tüür has many

layers. On their tour of contemporary Baltic musi-

cal language, the Lyon Orchestra led by Estonian

KULTUUR • CULTURE


20

Anu Tali juhtimisel publikule võimaluse kaht

heliteost kõrvutada. Tüüri teoste hulgast leiab

nii klassikalisi suurvorme kui ka nooruse protes-

tivaimust kantud rokki. Sekka viiteid kristlikule

müstikale, täpsemalt Kreeka õigeusu traditsioo-

nilist laulu. Lisades veel näpuotsaga mõjutusi

džässist ja regilaulust, saame kokku inspirat-

sioonist pakatava kollaaži. (Classiquenews, 4.11)

Pärjatud Pärt

Eesti helilooja Arvo Pärdi muusika võib kõlada

lihtsana, kuid see lihtsus on aastatepikkuse

raske töö ja pideva täiustamise vili. On ebatõe-

näoline, et viimase saja aasta jooksul oleks

mõne teise helilooja muusika saavutanud juba

tema eluajal nii laialdase tuntuse, nagu seda

on suutnud Pärdi heliteosed. Pärdi muusika

võib ehk mitte meeldida, kuid seda ei saa kuu-

lamata jätta. Sel on võime tuua kuulajale ker-

gendust praeguse elutempo kaootilise energia

kõrvale. Pärdi teostes on rahu, ruumi ja aega,

et neid kuulata. (The Irish Times, 9.02)

Eesti helilooja Arvo Pärt saab 22. mail Taanis

Léonie Sonningi muusikaauhinna. Pärdi muu-

sika on tonaalne, harmooniline. Tema muusika

koosneb rütmiliselt kergetest motiividest, me-

loodiast, mis on tihti vaid katkestatud kolmkõla

või skaalad. (Weekendavisen, 16.05)

Pärt võttis tänutundega vastu Sonningi muu-

sikaauhinna. See oli kohtumine vaikuses ja

vaimus ja tasases naerus. Pärdi helikeel on

lihtne ja harmooniline, haarates nii roki aus-

tajaid kui ka new age’i huvilisi. Tema mõju-

jõud on võimas ja ta on krutskeid täis nagu

põhjatu meri. (Berlingske Tidende, 20.05)

Léonie Sonningi muusikaauhinnaga kaasneb

600 000 Taani krooni. Auhind antakse üle kont-

serdil, kus esinevad Taani Raadio Sümfoonia-

conductor Anu Tali gave the audience a chance

to compare these two pieces. Tüür’s work includes

both classical masterpieces as well as rock music

carried by the protest of youth, interspersed with

references to Christian mysticism, or more specifi -

cally to Greek orthodox traditional songs. Add to it

a dash of jazz and runic song and you get a collage

heavy with inspiration. (Classiquenews, 4.11)

Prized Pärt

Th e seeming simplicity of the music by Estonian

composer Arvo Pärt is won by the years-long

hard labour of refi nement. It is unlikely that any

art music of the past 100 years has achieved,

within the lifetime of its composer, such wide-

spread exposure and popularity as that of Arvo

Pärt. You might not like it; but it resists dismissal.

It seems to off er relief from the chaotic energy of

modern life. It has tranquillity; it gives us space

and time to listen. (Th e Irish Times, 9.02)

Estonian composer Arvo Pärt will be awarded

the Léonie Sonning Music Prize in Denmark on

22 May. Pärt’s music is tonal, harmonic. His music

consists of rhythmic light motives, a melody

often comprised of broken chords or scales.

(Weekendavisen, 16.05)

Pärt gratefully accepted the Sonning Music

Prize. It was a meeting held in silence and in

spirit and in quiet laughter. Pärt’s musical lan-

guage is simple and harmonic, equally engaging

for rock and new age fans. He has leverage and

enough tricks up his sleeve to fi ll the deep blue

sea. (Berlingske Tidende, 20.05)

Th e Léonie Sonning Music Prize comes with

600 000 DKK. Th e award will be presented at a

concert with the Danish National Symphony Or-

chestra and the Danish National Choir directed

by Tõnu Kaljuste. Th e music icon Pärt also re-

2008

21

ceived a fascinating book in Danish: ”Arvo Pärt.

Yearning for the white keys” by Henrik Marstal.

Th e book does not make an attempt at biography,

but off ers the reader the key to Pärt’s ascetical

music, the mysterious mix of structures inspired

by medieval sounds and stringent modernism.

(Politiken, 18.05)

Th is year’s Sonning Prize will go to the much-

loved, criticised and worshipped Estonian

composer Arvo Pärt. Pärt’s music is popular

for many reasons. It is marked by structural

simplicity, major-minor tonality as well as pro-

claimed spirituality and religiosity. Created with

unique composition techniques, his pieces are

like structures. (Politiken, 22.05)

Th e tonal ascetic Pärt thanked in a voice which

sounded almost weary for the acknowledge-

ment and the 600 000 DKK. His sensitive musi-

cal language rests on a strong structure, accom-

panied by a dollop of eternal tintinnabulation

from cymbals glittering. At the ceremony, Pärt

was praised by the orchestra, and a crowd of

orkester ja Taani Raadio Vokaalansambel Tõnu

Kaljuste juhatusel. Muusikaikoon sai kingiks ka

haarava taanikeelse raamatu: Henrik Marstali

kirjutatud „Arvo Pärt. Igatsus valgete klahvide

järele”. Raamat ei püüa tungida biograafi lisele

tasandile, vaid pakub lugejale pigem võtit

Pärdi askeetlikku muusikasse, tema muusika

mõistatuslikku, keskajakõlast ja rangest mo-

dernismist inspireeritud struktuuridest koos-

nevasse segusse. (Politiken, 18.05)

Tänavune Sonningi auhind läheb armastatud,

kritiseeritud ja ülistatud Eesti heliloojale Arvo

Pärdile. Pärdi muusika on tuntud mitmel põh-

jusel. Seda iseloomustab struktuuriline liht-

sus, duur-moll-tonaalsus ning proklameeritud

spirituaalsus ja religioossus. Pärdi erilise kom-

positsioonitehnikaga loodud helitööd on kui

struktuurid. (Politiken, 22.05)

Tooniaskeet Pärt tänas peaaegu kurnatud

häälel tunnustuse ja 600 000 Taani krooni

eest. Pärdi tundlik muusikakeel on asetatud

tugevale struktuurile, näpuotsaga on lisatud

KULTUUR • CULTURE

Arvo Pärt: kohtumine vaikuses ja vaimus.

Arvo Pärt: a meeting in silence and spirit.


22

simbli igavikukellade helki. Pärti ülistas auhin-

na üleandmisel orkester, ovatsioonidega ühines

hulk muusikaarmastajaid, kes ilmselgelt nauti-

sid oma iidoli kohalviibimist. (Politiken, 24.05)

Arvo Pärt on populaarne, seda ka nende ini-

meste hulgas, kes muidu klassikalise muusi-

ka kontsertidel ei käi. Eesti helilooja on iidol.

Pärdi muusika võib tunduda lõdvestav, medi-

tatiivne. Tema tasaste, usust rääkivate toonide

juures on midagi new age’ile omast. Vahest

meeldib inimestele tema rahulik olek? Pärdi

muusika järgib reeglina pühakirja tempot – see

on vaikne, rahulik. Vahel meenutavad tema

helid imelisi paiku Roomas – näib, et need on

loodud mingi salavõrrandi järgi. Pärt oskab

midagi, mille peale Bach ei tulnud: eestlase

muusikas ei muutu lauljad ja muusikud kunagi

kunsti tööriistadeks, vaid jäävad indiviidideks.

(Berlingske Tidende, 24.05)

Hämmastavad Eesti dirigendid

Paavo Järvi on külalisetendustel Viinis. Cin-

cinnati sümfooniaorkestri dirigent on noor

ja paindlik. Ta on ka Frankfurdi Raadio süm-

fooniaorkestri ning Bremeni Saksa kammer-

fi lharmoonia dirigent. Armastades iseseisvust

ja vaheldust jõuab ta olla veel Eesti rahvus-

orkestri nõustaja. Tiheda reisimise kõrvalt

USA ja Euroopa vahel tahaks ta vaid rohkem

näha, kuidas lapsed kasvavad. Järvile ei meeldi

spetsialiseerumine. Kes ei oska dirigeerida klas-

sikalist muusikat, näiteks Mozartit, see ei ole

kellegi dirigent! 2010. aastal asub ta Pariisi

orkestri etteotsa. (Der Standard, 4.04)

Mõne aasta tagune mõõnaperiood Ameerika

orkestrimaastikul näib olevat unustatud. Ohiost

kostavad uued helid. Alates 2001. aastast on

Cincinnati sümfooniaorkestrit juhatanud Paavo

Järvi, tulevane Pariisi orkestri muusikajuht.

fans clearly enjoying the presence of their idol

joined in the ovations. (Politiken, 24.05)

Arvo Pärt is popular. Even among those who don’t

habitually attend classical music concerts. Th e

Estonian composer is an idol. His music might

feel relaxing, meditative. His quiet religious tones

also feature something characteristic of new-age.

Maybe people like his serene nature? As a rule,

the pace of Pärt’s music is adjusted according

to the scripture – it’s tranquil, it’s peaceful. Oc-

casionally his sounds remind you of wonderful

places in Rome – as if created by applying some

secret formula. Pärt has mastered something

Bach didn’t think of: in his music, the singers and

musicians never become the tools of art, but re-

main individuals. (Berlingske Tidende, 24.05)

Amazing Estonian conductors

Paavo Järvi is working as a guest conductor in Vi-

enna. Th e conductor of the Cincinnati Symphony

Orchestra is young and fl exible. He is also the con-

ductor of Frankfurt Radio Symphony Orchestra

and the German Chamber Philharmonic, Bremen.

In addition, he fi nds time to act as the consultant

for the Estonian National Orchestra. He’s no col-

lector of orchestras, but he does love freedom and

change. While constantly travelling between the

USA and Europe, he only misses the time to see his

children grow. Järvi does not like specialising and la-

belling anyone an “expert”. If they cannot conduct

classics, e.g. Mozart, they are no good as conduc-

tors! In 2010 he will become the musical director of

the Paris Orchestra. (Der Standard, 4.04)

Th e dry spell on the American orchestra scene a

few years ago seems to have ended. New sounds

come from Ohio. As of 2001, Paavo Järvi has been

the musical director of the Cincinnati Symphony

Orchestra and will soon take up the same posi-

tion in Paris. As a result of tremendous work,

2008

23

Suure töö tulemusena salvestati Ühendriiki-

des mitu kõrgel tasemel plaati ja anti võrratuid

kontserte, mille kõla ulatus New Yorgist Los

Angelesi. (Le Nouvel Observateur, 16.04)

Tulevast Pariisi orkestri muusikajuhti Paavo

Järvit võib kohata Pariisis üha sagedamini.

Järvi dirigeerimine ei ole kunagi peale tükkiv.

Paavo Järvi teab hästi, mida tahab. Ta on

nõudlik ja saavutab kõrgetasemelise esituse

tänu selgele ja energilisele dirigeerimisele.

Iga noot, iga pisimgi detail on põhjalikult läbi

töötatud nii tema enda kui ka orkestri jaoks.

Pole kahtlust, et Järvil on õnnestunud Cincin-

nati sümfooniaorkester tõsta parimate sekka

Ameerikas. (classiquenews.com, 28.04)

Harva on võimalik näha säärast dirigendi ja

muusikute vahelist teineteisega arvestamist,

nagu seda pakkus Eesti dirigendi Neeme Järvi

juhatatud kontsert. Publikule pakuti võrratut

muusikaelamust kolme Põhjala riigi Taani,

Soome ja Eesti heliloojate loomingust. Järvi

teab paremini kui keegi teine, kuidas panna

several high quality albums were recorded and

fabulous concerts given in the USA. Th ey echoed

all the way from New York to Los Angeles.

(Le Nouvel Observateur, 16.04)

Th e future musical director of the Paris Orchestra,

Paavo Järvi, can be seen in Paris more and more

often. Järvi’s style of conducting is never obtru-

sive. He is well aware of what he wants. He sets

high standards and achieves fi rst class perform-

ances through precise and energetic conduct-

ing. Every note, the tiniest of details, is carefully

analysed for his as well as the orchestra’s sake.

Th ere’s no doubt, Järvi has successfully brought

the Cincinnati Symphonic Orchestra among the

best in America. (classiquenews.com, 28.04)

Rarely can such mutual consideration be seen

between a conductor and musicians as at a

concert led by Estonian conductor Neeme Järvi.

Th e audience witnessed a marvellous musical

experience of the works of authors from three

Nordic countries – Denmark, Finland and Esto-

nia. Järvi seems to have mastered the craft of

KULTUUR • CULTURE

Maestro Neeme Järvi vaimustab publikut üle kogu maailma.

Maestro Neeme Järvi inspires audiences all over the world.


24

muusika pulbitsema, sädelema. Carl Nielseni

loomingu esitusest lausa purskus tuld ja elu.

Sibeliust ette kandes oli saavutatud suurepära-

ne tasakaal orkestri ja võrratu noore Vene so-

listi Vadim Repini esituste vahel. Järgnes hüpe

tundmatusse, ettekandele tuli eestlase Eduard

Tubina „Viies sümfoonia”. Oma kaasmaalase

loomingut dirigeerides oli Järvi perfektne ja

jäägitult veenev. (ConcertClassic, 6.02)

Elts, hämmastav eestlane! Kui dirigeerib Olari

Elts, on see juba performance iseeneses. Elts

juhatab Eestis 1993. aastal loodud NYYD

Ensemble’it. Kui näete keset ööd ühes aknas

valgust, siis teadke – selle akna taga töötab

Olari Elts. Elts ei karda väljuda raamidest, et

luua midagi uut ja ootamatut. Olgu selle kin-

nituseks näiteks tema projektid Rammsteini ja

Metallicaga. (Le Rennais, märts 2008)

Eesti ooper soomlaste südames

Tallinnas Estonia teatris kuuldud Richard

Wagneri ooperi „Tristan ja Isolde” esitusel on

tavatult kõrge kunstiline tase. Ooperi lavastas

Neeme Kuningas. Lisaks uhkele lavakujundu-

sele ja valgustusele on esmaklassiline ka ooperi

muusikaline teostus. (TS, 19.05)

Võiks arvata, et ooper, mille peategelased

heietavad viis tundi sellest, kas surra kohe

või järgmises vaatuses, teeb tuimaks, kuid

Estonia teatri tõlgendus keskaegsest armas-

tusloost on haarav terve viietunnise ooperi

jooksul. Arvo Volmeri juhatusel annab Wag-

neri ooperi jaoks mõõtmetelt üsna pisike

orkester endast parima ning Tristani ja Isolde

hääled põimuvad üheks joovastuseks. Neeme

Kuninga lavastus on stiilne ja mõjuv, sa-

muti valgustus ja lavakujundus, milles on

kõik vajalik ning mitte midagi ülearust.

(Kauppalehti, 21.05)

making music bubble, sparkle. Th e performance

of Carl Nielsen works was ablaze and alive; while

with Sibelius, a wonderful balance was achieved

between the orchestra and the spectacular young

Russian soloist Vadim Repin. Next was the jump

into the unknown – the Fifth Symphony by Esto-

nia’s own Eduard Tubin. Conducting the works

of his fellow countryman, Järvi was perfect and

entirely credible. (ConcertClassic, 6.02)

Elts, the amazing Estonian. Seeing Olari Elts con-

duct is a performance in itself. Elts is the conduc-

tor of the NYYD Ensemble, established in Estonia

in 1993. If you spot a light from a window in the

middle of the night, then know – Olari Elts is work-

ing there. Elts has the courage to think outside the

box, to create something fresh and unexpected.

His projects with Rammstein and Metallica are a

living proof of that. (Le Rennais, March 2008)

Estonian opera in the hearts of Finns

Th e performance of Richard Wagner’s ”Tristan

and Isolde” in the Estonia opera house in Tallinn

demonstrated an unusually high degree of artis-

tic value. Th e opera was staged by Neeme Kun-

ingas. Besides the fancy decorations and light-

ing, the musical performance was of top quality.

(TS, 19.05)

You might think that an opera where the lead

characters ponder for fi ve hours about whether

to die now or in the next act makes you numb,

but Estonia’s interpretation of this medieval love

story holds your attention for the entire fi ve hours.

Directed by Arvo Volmer, a rather small orchestra

for the Wagner opera does its best and the voices

of Tristan and Isolde weave together in bliss. Th e

production by Neeme Kuningas is stylish and im-

pressive, as are lighting and decorations, having

just enough of everything. (Kauppalehti, 21.05)

2008

25

Estonias etendub Mari Vihmandi algupärane

ooper „Armastuse valem”. Matemaatik Nina

ja tangolaulja Santelmo on marionetid, kelle

kaudu tuuakse lavale igivana skeem: seekord

Tristani ja Isolde saatus. Oratooriumilaadne

lavastus keskendub põhilisele: armastusele

ja surmale. Suurema osa ajast piisab Vih-

mandi süngelt kaunist muusikast ja stiilsest

lavastusest, et püsiks etenduse intensiiv-

sus, kuid vahepealsed kordused väsitavad.


Möödus 100 aastat esimesest ooperilavastu-

sest rahvusooperis Estonia. Selle tähistami-

seks oli valitud Neeme Kuninga lavastatud

Giuseppe Verdi „Rigoletto”. Kuningas loodab

tugevale süžeele ning tahab lavastajana mär-

kamatuks jääda. Nimirollis olnud Jassi Zah-

harovi tehnika töötas ja hääl kandis uhkelt.

Puudus vaid itaaliapärane kõla. Eesti rahvus-

ooperis on nii mõnigi lootustandev noor laul-

ja. Angelika Miku noor sopran oli Gilda rolli

jaoks veel natuke nõrk, kuid kõla oli värske

ja Mikk laulis puhtalt. Paljulubavalt mõjus ka

Helen Lokuta palgamõrtsuka õe rollis. Estonia

väiksevõitu orkester ja koor said „Rigolettoga”

hästi hakkama. (HS, 29.11)

Georg Ots laulis tuntuks „Saaremaa valsi”,

kuid nüüd on lisaks valsile Saaremaal kuulda

ka ooperit. Kuressaare piiskopilinnuse hoovis

peeti ooperipäevi. Eelmise aasta sügisel tegi

Kuressaare linnapea Urve Tiidus ettepaneku

taaselustada linna ooperipäevad. Ürituse or-

ganiseerimise võttis enda ülesandeks Eesti

Kontsert. 1 200 inimest mahutav varjualusega

teatriruum saadi piiskopilinnuse õuele püsti

vahetult enne festivali esimese ooperi – George

Gerschwini „Porgy ja Bessi” – ettekannet. Teise

ooperina esitas Vanemuise teater Offenbachi

„Hoffmanni lood”. (HS, 26.07)

Th e Estonia opera house is staging Mari Vih-

mand’s full-length opera “Th e Formula of Love”.

Mathematician Nina and tango singer Santelmo

are marionettes playing the oldest game: this

time it’s the fate of Tristan and Isolde. Th is ora-

torio-like show focuses on the fundamental:

love and death. Most of the time Vihmand’s

gloomily beautiful music and stylish production

is enough to keep the intensity, although the

occasional repetitions tend to become tedious.


100 years ago, the fi rst opera was staged at the na-

tional opera house Estonia. Giuseppe Verdi’s “Rigo-

letto”, directed by Neeme Kuningas, was chosen to

mark the anniversary of this event. Kuningas relies

on the strong storyline and wants to keep the di-

recting process imperceptible. Th e voice of Jassi

Zahharov in the title role worked and carried well.

Th e Italian infl ection was not there though. Esto-

nian national opera has a few promising young

singers. Young soprano Angelika Mikk in Gilda’s

role was yet a bit weak, but the sound was fresh

and no mistakes made. Helen Lokuta in the role of

the hit man’s sister also showed potential. Estonia’s

smallish orchestra and choir managed to bring off

“Rigoletto” well. (HS, 29.11)

Georg Ots made the song “Saaremaa Waltz” fa-

mous. Today not only waltz tunes can be heard on

the island but also opera. Opera days were held in

the courtyard of Kuressaare Bishop’s Castle. Last

autumn the mayor of Kuressaare, Ms Urve Tiidus,

put forward the idea to restore the town’s tradition

of opera days. Th e State Concert Institute under-

took the task of organising the event. A temporary

structure accommodating 1 200 people was set up

on the yard of the Bishop’s Castle just in time for

the fi rst opera of the festival – “Porgy and Bess”.

Th e second performance, “Th e Tales of Hoff mann”,

came from Vanemuine theatre. (HS, 26.07)

KULTUUR • CULTURE


26

Kuumad eesti poisid

Teater NO99 osales lavastusega „GEP ehk

Garjatšije estonskije parni” Wiesbadeni teatri-

festivalil „Neue Stücke aus Europa” („Euroopa

uued näidendid”). Kaheksa „kuuma eesti noor-

meest” võtavad endale ülesandeks päästa oma

kodumaa venelaste dominandi eest. Igaüks

peab mehe eest väljas olema vähemalt 15 uue

kodaniku sigitamisel. Naistel on muidugi asja

kohta oma arvamus ning niimoodi kerib lahti

lõbus kolmetunnine satiir. Tegemist on tugeva

lavastusega rahvusliku kokkukuuluvuse utoo-

piast, poliitiliselt korrektsete, kuid sõnaohtrate

diskussioonidega riigisõprade ja võõrvaenlaste

üle. Kõik see kulgeb tempokalt, värvikirevalt

ja eneseirooniliselt. (FAZ, 18.06)

Tallinna teatri NO99 lavastus „GEP” on hul-

lutanud publikut mitmel pool Euroopas. Käidi

ka „Teatterikesä” festivalil Tamperes. „GEP”

on „Teatterikesä” suurfavoriit. Lavastus toob

esile kõigi Euroopa riikide rahvastikuproblee-

mid. Seda tehakse satiiri abil ning samas tum-

maksvõtva tõsidusega. See on puhtsüdamlik

appihüüd. Mis saab väikestest rahvustest,

nende kultuuri- ja ajaloopärandist või väikes-

test keeltest? Kerge farsina alanud lavastus

esitab lõpuks aktuaalseid fi losoofi lisi küsimusi

rahvuse, rahva, riigi ja inimese etnilise tausta

kohta. Esile tõstetakse ka suhted Eesti venelaste

ja eestlaste vahel nii inimlikul kui ka poliitilisel

tasandil. (HS, 08.08)

Juba suvel muutusid nad närviliseks. Teater

NO99 oli etendusega „GEP” saanud kutse Pe-

terburi rahvusvahelisele teatrifestivalile „Balti

maja”. Sellest poleks olnud midagi, kuid tükis

on pikad lõigud, kus heidetakse nalja Eesti

venelaste hoiakute üle. Aga Peterburi on teist-

sugune kui Moskva. Naši-noori polnud näha.

Hot Estonian Guys

Th e NO99 theatre performed its “GEP ehk

Garjatšije estonskije parni” (“Hot Estonian Guys”)

at the Wiesbaden theatre festival New Plays

from Europe. Eight “hot Estonian guys” under-

take the mission of saving their homeland from

the dominance of Russians. Each of them would

have to be man enough to father at least 15

new citizens. Ladies, however, have their own

opinion on the matter and so an amusing three-

hour satire unfolds. It is a strong production on

the utopia of national togetherness, politically

correct but wordy discussions on nationalists

and foreign enemies. Th e show is colourful and

self-ironic, played and danced in a fast pace.

(FAZ, 18.06)

“GEP” by Tallinn’s NO99 theatre has become the

newest craze for audiences across Europe. Th e

Teatterikesä Festival in Finland was also visited.

“GEP” is the hit of Teatterikesä. Th e performance

draws attention to the demographic problems

that all European countries face. It uses the

means of satire while being baffl ingly serious.

It is a whole-hearted cry for help. What will

happen to small nations, their cultural or his-

torical heritage or languages? Starting off as a

light farce, it concludes with topical philosophic

questions about nationality, nation, state, and

ethnic origin. Relations on both the interper-

sonal and political level between Estonians and

Russians are also highlighted. (HS, 8.08)

Th ey started feeling uneasy already in summer.

Th e NO99 theatre received an invitation to the

international theatre festival Baltic House in St Pe-

tersburg. Nothing wrong with that, if not for the

lengthy parts of their show where certain attitu-

des of the Estonian Russian-speaking community

were ridiculed. But St Petersburg is not Moscow.

2008

27

Publik oli väga vaikne, kui laval räägiti eest-

laste kadumisest oma maalt. Peterburis mõis-

tetakse Baltimaid paremini. NO99 näitlejad

ütlesid, et lavastust tehti festivali jaoks natuke

ümber. Pehmendati neid kohti, kus noritakse

vene vähemuse hoiakute kallal. Siiski sai laval

näha ka tõelist rahvustevahelist kemplemist.

Kui eestlased oma teatris proove tegid, märat-

seti tänavatel: rahutused pronkssõduri pärast

olid hoo sisse saanud. Peterburis on kõik rahu-

meelne. Venelased ja eestlased tähistavad koos

kordaläinud etendust. Kas see oligi nii lihtne?

(HS, 20.10)

Peterburis toimunud teatrifestival „Balti maja”

näitas, et Euroopa teater huvitub erinevalt

Vene omast ühiskondlik-poliitilistest teema-

dest. Eesti teater NO99 etendusega „Kuumad

eesti poisid” räägib humoorikalt noortest eesti

meestest, kes on mures rahva demograafi lise

olukorra pärast. Rahvas lagistab naerda, näit-

lejad naudivad etteastet. Lõpupoole loetletak-

se, mis kodumaa juures kõige enam meeldib:

linnad, jõed, metsad... Selgub, kui hea ja õige

No Nashi activists in sight. Th e audience sat in com-

plete silence, watching the tale about Estonians be-

coming extinct. St Petersburg understands the Baltic

countries better. According to the actors of NO99,

the show was slightly adjusted for the festival. Th e

parts where the attitude of Russians was gibed at

were played down. Real clashes between the two

nations still became visible on stage. While the Es-

tonians rehearsed the play in Tallinn, rioting took

place on the streets outside over the Bronze Soldier

war memorial. In St Petersburg, everything was calm.

Russians and Estonians celebrated the successful

show together. Was it really that simple? (HS, 20.10)

Th e St Petersburg theatre festival Baltic House

demonstrated that unlike Russian theatre, Euro-

pean theatre is taken with socio-political issues.

Th e performance “Hot Estonian Guys” by Estonia’s

NO99 theatre tells an entertaining story about

young Estonian men concerned with the demo-

graphic situation of their nation. Th e crowd was

splitting their sides, the actors enjoying the per-

formance. At the end, the favourite things about

the homeland were listed: towns, rivers, woods...

KULTUUR • CULTURE

Tiit Ojasoo lavastus „GEP” osaleb mainekatel teatrifestivalidel kogu Euroopas.

”GEP”, directed by Tiit Ojasoo, participates in reputable theatre festivals across Europe.


28

on armastus kodumaa vastu, kuid rumal on

tüüdata kõiki agressiivselt ja pidevalt oma ar-

mastust näidates. (Itogi, 27.10)

Peterburis etendati teatri NO99 lavastust

„Kuumad eesti poisid”. Selle tükiga on trupp

rännanud ka mitmetel Euroopa festivalidel.

President Ilveski püüab oma külalistele seda

lavastust alati näidata. Etenduses on palju üks-

nes eestlastele mõistetavat, kuid, nagu selgub,

mõndagi ka vene publikule arusaadavat. Ometi

ei ole me harjunud sellega, et lavalt kostab

säärane otsekohene ja aus poliitiline dispuut.

Aasta pärast astub NO99 üles Moskvas „Kuldse

maski” festivalil. (Vremja Novostei, 24.10)

Eesti fi lmi tiigrihüpe

23. Varssavi rahvusvahelise fi lmifestivali eri

programmides osales seekord neli Eesti mängu-

fi lmi, üks dokumentaalfi lm ja animafi lmide

programm. Eesti programmi valiti värskelt

esilinastunud fi lmid ning programm nimetati

„Eesti plahvatuseks”, kuna möödunud aastat

võis pidada Eesti fi lmi jaoks lausa rekordaas-

taks – valmis tervelt kümme uut fi lmi! Soome

režissööri Ilkka Matila sõnul liigub Eesti fi lmi-

tööstus edasi tiigrihüpetega. Peale on sirgumas

uus generatsioon väga omanäolisi fi lmitegijaid.

(Variety, 8.02)

Soome „Midnight Sun Film Festival’il” esindab

Eestit Veiko Õunpuu fi lm „Sügisball”. Õunpuu

esimene täispikk mängufi lm on festivalidel

hästi esinenud ning režissöörist on räägitud kui

paljulubavast uuest tegijast. Filmi on teemade

ja meeleolude poolest võrreldud Soome fi lmiga

„Paha maa”, kuid „Sügisball” on mitmetähen-

duslikum ning selles on ka palju iroonilist

koomikat. Eelmisel aastal võitis „Sügisball” pea-

aegu kõik PÖFFi auhinnad. (HS, 15.06)

Apparently it is a good and right thing to love one’s

homeland, but it’s silly to drive everyone mad by con-

stantly demonstrating this aff ection. (Itogi, 27.10)

“Hot Estonian Guys” by the NO99 theatre was

performed in St Petersburg. Th e company has

travelled throughout Europe with this show as

well. Even President Ilves makes an eff ort to take

his guests to see it. Much of the play makes sense

only to Estonians, but actually it turns out that

some of it speaks to the Russian audience, too.

Yet we are not used to hearing such undisguised

and straightforward political dispute on stage.

In a year, NO99 will perform at the Golden Mask

festival in Moscow. (Vremja Novostei, 24.10)

Tiger leap of Estonian fi lm

Th is year four Estonian fi ctional fi lms, one doc-

umentary and a set of animations were in the

programme of 23rd Warsaw Film Festival. Re-

cent works from Estonia were selected and the

programme was called “Estonian explosion”, as

it had been a record year in the history of Esto-

nian fi lm – ten new fi lms were made. Finnish

fi lm director Ilkka Matila says the Estonian fi lm

industry is moving with the pace of a tiger. A new

generation of very original fi lmmakers is coming.

(Variety, 8.02)

A fi lm by Veiko Õunpuu, Autumn Ball, will rep-

resent Estonia at the Finnish Midnight Sun Film

Festival. Õunpuu’s fi rst full-length fi lm has been

a success at festivals, and the director is deemed

to be a new promising player. Th e fi lm resembles

the Finnish fi lm “Frozen Land” in terms of themes

and atmosphere, but “Autumn Ball” is more com-

plex and holds a lot of comical irony. Last year

“Autumn Ball” took almost all of the Black Nights

Film Festival awards. (HS, 15.06)

2008

29

Anapas toimunud eksperimentaalfi lmide fes-

tivalil „Kinošok” paistsid professionaalse ta-

seme, kinematograafi lise kultuuri ning täna-

päeva eluprobleemidele osutatud tähelepanu

poolest silma Baltimaad. Ega peaauhinda –

Kuldne Roos – ei antud ilmaasjata Veiko Õun-

puu „Sügisballile”. See on korralik Euroopa

fi lm. Režissööri tuleb tunnustada ka selle eest,

et oma tegelaste kurba igatsust õnne järele on

ta esitanud läbi huumoriprisma, liigse traagi-

lise intonatsioonita. See on saavutus omaette.

(Nezavissimaja Gazeta, 24.09)

Selleaastase „goEast’i” festivali peateemaks oli

„Piirid”. Kadri Kõusaare „Magnus” oli teemale

kõige lähemal. Eesti režissöör näitab veelahet,

mis jookseb keset ühte perekonda. See piir

on ületamatu. Elu ja surma vaheline piir on

ainus, mis tundub olevat ületamiseks. Film

on juba võitnud mitmeid auhindu ning seda

on näidatud Cannes’i festivalil „Un Certain

Regard” sarjas. (Wiesbadener Kurier, 11.04)

At the Anapa experimental fi lm festival Kino-

Shock, the Baltic countries stood out for their

professionalism, cinematographic culture and

attention paid to currently relevant issues. Th e

main prize – the Golden Rose – was given to

Veiko Õunpuu’s “Autumn Ball” for a reason.

It is a good European fi lm. Th e director must

also be complimented on the way he dis-

plays the characters’ miserable yearning for

happiness through humour, without any ex-

cess tragedy. Th at is an achievement in itself.

(Nezavissimaja Gazeta, 24.09)

Th is year’s goEast festival carried the theme “Bor-

ders”. In that sense, “Magnus” by Kadri Kõusaar

was most relevant. Th e Estonian director shows

the divide running through a family. Th e line here

is insuperable. Th e only one suitable for crossing

seems to be the line between life and death. Th e

fi lm has already won several awards and was also

a “Un Certain Regard” fi lm at the Cannes fi lm fes-

tival. (Wiesbadener Kurier, 11.04)

KULTUUR • CULTURE

Veiko Õunpuu fi lm „Sügisball“ võitis auhindu kodus PÖFFil ja Kuldse Roosi Venemaal.

“Autumn Ball”, a fi lm by Veiko Õunpuu, took awards at the Black Nights Film Festival at home and the Golden Rose in Russia.


30

„Klass” on ebameeldiv fi lm koolivägivallast.

Seda enam on vaja, et fi lmi vaadataks. Peaosa

mänginud Vallo Kirs on pälvinud palju tähele-

panu Eestis ja ka välismaal. Film räägib kooli-

kiusamisest, halvasti kohtlemisest ja isiksuste

mahamurdmisest. Filmi soovitatakse alates

15-aastastele. Vanusepiir on õigustatud, sest

fi lmis on väga ebameeldivaid stseene. Film on

realistlik, kohati isegi ebameeldivalt realistlik.

Eestis on fi lm saavutanud palju tähelepanu,

koolivägivald on muutunud arutelude kuumaks

teemaks. (Stockholms Fria Tidning, 11.04)

Sünge Eesti fi lm „Klass” Ilmar Raagilt võitis

Pronkshobuse auhinna Stockholmi fi lmifesti-

vali juunioride programmis. Film on inspiree-

ritud režissööri jutuajamistest grupi Eesti kooli-

noortega, kes mängivad ka fi lmis. (SvD, 15.04)

Eesti animafi lmi meister Priit Pärn segab oma

loomingus kokku emotsioone, paradokse ja

satiiri. Priit Pärna huvi karikatuuride joonis-

tamise vastu avaldus juba bioloogiaõpingute

ajal Tartu Ülikoolis. Tänu Rein Raamatule –

Eesti animatsiooni teerajajale – hakkas ta

peagi tööle joonistajana, 1976. aastal sai Pär-

nast juba Joonisfi lmi fi lmikunstnik. Tema

graafi line stiil on lihtne ja isikupärane. See

on teravalt pilkav ja ühiskonnakriitiline.

(Forum des images, mai/august 2008)

Vähe on rahvaid, kelle vastupanuvõime ja kul-

tuuriline uhkus pandi 20. sajandi jooksul nii

valusalt proovile kui eestlaste oma. Ent nagu

tõendab James Tusty ja Maureen Castle Tusty

fi lm „Laulev revolutsioon”, jäid rahvale alati

alles tema laulud. Eestlaste laulutraditsioon,

mida on ülal hoidnud laulupeod, on püsinud

elavana ka kõige raskematel aegadel. Aasta-

kümneid oli see rahva jaoks ainus kultuurilise

identiteedi vorm. Film jutustab haarava loo

“Th e Class” is an edgy fi lm about school bullying.

All the more reason to see it. Th e lead actor

Vallo Kirs has come under the spotlight in Esto-

nia as well as abroad. Th e story is about school

violence, abuse and wrecked personalities. It is

not meant for those under 15. Such an age limit

is well justifi ed as it contains graphic scenes.

Th e fi lm is realistic, at times even bitterly so. It

has caught a lot of attention in Estonia; school

bullying has become a topic of heated debates.

(Stockholms Fria Tidning, 11.04)

Th e gloomy Estonian fi lm “Th e Class”, by Ilmar

Raag, won the Bronze Horse award in the junior

programme of Stockholm fi lm festival. Th e fi lm

is inspired by the director’s conversation with a

group of Estonian young people who also star in

the fi lm. (SvD, 15.04)

Th e grand old man of Estonian animated fi lms,

Priit Pärn, mixes emotions, paradox and satire.

His fascination with cartoon drawing emerged

already during his biology studies at Tartu Uni-

versity. Th anks to Rein Raamat – the pioneer of

Estonian animation – he soon started working

as a cartoonist and already in 1976 he became

a fi lm artist at the animated fi lm studio Joonis-

fi lm. His graphical style is simple and unique. It

is also full of black humour and socio-criticism.

(Forum des images, May/August 2008)

Few countries had their national resilience and

cultural pride tested as sorely in the 20th century

as the Republic of Estonia. But as the new James

Tusty and Maureen Castle Tusty fi lm “Th e Singing

Revolution” shows, the people always had their

songs. Th e Estonian singing tradition, preserved

also by the song festivals, endured throughout

the nation’s darkest days. It was the only form

of cultural identity available for decades. Th e

documentary tells a fascinating story of a nation

2008

31

rahvast, kes end pea sõna otseses mõttes va-

baks laulis. (The Washington Post, 18.04)

Vabadus ei ole midagi, mida võib pidada ene-

sestmõistetavaks. Seda näitab fi lm „Laulev

revolutsioon”, kujutades eestlaste 20. sajandi

iseseisvuspüüdlusi läbi pika okupatsiooni-

perioodi. Ometi on vabadus midagi, mille

saavutamiseks ei ole vaja ilmtingimata verd

valada. Mõnikord on saatus helde ning kui

paarkümmend tuhat inimest ühisel laululaval

oma hääled ja unistused üheksainsaks lauluks

ühendab, ei saa neid enam miski takistada.

(Tulsa Today, 6.05)

Gaasitoru ja mobiilipuu

Laialdane eestlaste graafi kanäitus Väliskunsti

muuseumis Riias on märkimisväärne sünd-

mus Läti kultuurielus. Välja on pandud 51

kunstniku tööd. Osalejad on nii tuntud pro-

fessionaalid (V. Tolli, B. Vasserman, L. Lapin,

M. Vint, P. Ulas, P. Allik jt) kui ka noored

kunstnikud. Näitusel on traditsiooniliste

graafi katehnikate kõrval esindatud ka uued:

digitrükk, foto, isegi video ja installatsioonid.

Tihti on kasutatud kuivnõela ja sõeltrükki.

Näha saab originaalset ja tavapäratut graafi -

katehnikate kasutust. See näitus esitab suu-

repäraselt Eesti kunstnike kaasaegset mõt-

lemist. Graafi ka ei ole ainult graveeringu,

kratsimise, söövitamise vm reljeefi jäetud

jäljend kunstiteosel. Need on mõtete ja tun-

nete jäljed mällu, mida see näitus tekitab.

(NRA, 16.02)

Turu Kunstimuuseumi suvine näitus viib eh-

matavale reisile Eesti lähiajalukku. Näitus

„Punaste lippude all” esitleb Stalini-aegset

romantilist kunstikäsitlust, kus propagandat,

that, almost literally, sang its way to freedom.

(Th e Washington Post, 18.04)

Freedom is not anything one could take for

granted. “Th e Singing Revolution” reminds you of

that. It chronicles Estonia’s attempts at freedom

throughout the long period of occupation in the

20th century. Yet, fi ring guns is not a precondi-

tion for achieving freedom. Sometimes destiny is

generous, and if 20 000 singers join their voices

and dreams to one song, nothing can stop them.

(Tulsa Today, 6.05)

Gas pipeline and mobile tree

Th e extensive Estonian graphics exhibition in the

Riga Museum of Foreign Art is a noteworthy event

on the Latvian cultural scene. Works by 51 artists

are displayed. Participants include renowned pro-

fessionals (V. Tolli, B. Vasserman, L. Lapin, M. Vint,

P. Ulas, P. Allik and others) as well as newcomers.

Besides traditional graphics techniques, new

forms are also represented at the exhibition:

digital printing, photo, even video and instal-

lations. Dry point and screen-print techniques

have been used on several occasions. Graphics

techniques have been put to original and inven-

tive use. Th e exhibition wonderfully portrays

the mentality of Estonian contemporary artists.

Graphics is much more than just an imprint en-

graving, scratching or corrosion leaves on the

work of art. It is impressions of thoughts and

emotions that the exhibition leaves behind to

haunt you. (NRA, 16.02)

Th e summer exhibition at Turku Art Museum

takes you on a shocking tour through Estonia’s

recent history. Th e exhibition “Under red fl ags”

KULTUUR • CULTURE


32

sotsialismi ja Nõukogude süsteemiga kohane-

mist kujutati suureliste sotsialismi ülistavate

teostena. „Nõukogude võimu aeg on eestlas-

te jaoks ikka veel raske taak. Kui Kumu paar

aastat tagasi avati, oli seal väljas Stalini-aegse

kunsti kogu. Selle üle arutleti Eestis päris palju.

Küsiti, kas sellist kunsti sobib näidata,” rää-

gib Turu Kunstimuuseumi kuraator Susanna

Luojus. Kuigi näituse tööd on stiililt enam-

jaolt üsna realistlikud, annavad need Kumu

kuraatori Eha Komissarovi sõnul kõike muud

kui tõepärase pildi tegelikkusest. Realistlikud

teosed kujutavad ülistavalt sotsialistliku re-

volutsiooni võitu ning näitavad üha uuesti

olukordi, mida tegelikult kunagi pole olnud.

(TS, 8.05)

14. septembril avatakse Veneetsia arhitektuuri-

biennaal. Vene paviljoni kuraator räägib muu-

hulgas kokkupuutest eestlaste torujuhtme

installatsioonikavandiga. Kahemeetrise läbi-

mõõduga „gaasijuhe” ühendaks Vene ja Saksa

paviljoni. Juhe kulgeks läbi näituseterritooriumi

keskse pargi, vihjates sellele, et Venemaa rikub

loodust. Tegelikult on eestlaste projekt armas.

On täiskasvanud, kellel on reaalne raha ja

reaalsed torujuhtmed. Aga on lapsed, kes

mängivad, nagu saaksid ka nemad juhtme-

kraane keerata. (Kommersant-Vlast, 1.09)

Veneetsia arhitektuurinäitusel, mis sel aastal

kannab nime „Out There: Architecture Beyond

Building”, on siiani kõige paremad eestlased

oma kavala tarkuseteraga. Nimelt on nende

loominguks massiivne kollane torujuhe Vene-

maa ja Saksamaa paviljonide vahel. See on

mõru ja naljakas vihje plaanitavale gaasitoru-

le. See võigas installatsioon rikub ära paviljo-

nide vahel kulgeva romantilise promenaadi.

(FT, 16.09)

is an example of the Stalin-era romantic ap-

proach to art, where propaganda, socialism and

acclimation to the Soviet system were depicted

through pompous works praising socialism.

“Th e period of Soviet rule is still a heavy bur-

den for Estonians. When KUMU art museum

was opened a couple of years ago, a Stalin-era

art collection was displayed. It was widely de-

bated in Estonia. Th e question was whether it is

appropriate to show such works,” says Susanna

Luojus, curator of Turku Art Museum. Although

the majority of works displayed at the Turku ex-

hibition are realistic, they give nothing but an

illusory picture of the reality according to Eha

Komissarov, curator of KUMU. Realistic works

glorify the victory of socialist revolution and de-

pict yet again situations that never really existed.

(TS, 8.05)

Th e Venice Architecture Biennale opens on 14

September. Th e curator of the Russian pavilion

mentions the Estonians’ draft of a gas pipeline

installation. Th e two-meter diameter “gas pipe-

line” would run between the Russian and German

pavilions, crossing the central park of the exhibi-

tion area, implying how Russia adversely aff ects

the environment. In fact, the Estonian project

is lovely. Th ere are adults with real money and

real pipelines. But also children playing around,

pretending to turn the valves of the pipeline.

(Kommersant-Vlast, 1.09)

Th e best at the Venice architecture exhibition, this

year entitled “Out Th ere: Architecture Beyond

Building”, is the sly wit of the Estonians. Th ey have

simply laid a massive yellow pipeline between the

Russian and German pavilions. A bitterly funny

comment on the planned gas pipeline. Th e lurid

installation messes up the romantic promenade

between pavilions. (FT, 16.09)

2008

33

Saksamaa ja Venemaa vahele gaasitoru ka-

vandav Nord Stream rõõmustas Veneetsia ar-

hitektuuribiennaalil Eesti arhitektide instal-

latsiooni üle, milleks oli kollane gaasitoru.

Installatsioon rõhutas suurfi rma arvates

veel kord projekti üle-euroopalikku tähtsust.

(Regard sur l’Est, 22.09)

Eesti kunstnikud Eve Arpo ja Riin Kranna-Rõõs

šokeerivad mobiilisõltlasi oma installatsioo-

niga „Päev ilma mobiilita”. Arpo ja Kranna-

Rõõs korjavad publikult kokku mobiiltelefo-

nid, et need üheks ööpäevaks kunsti teenima

panna. Telefonid riputatakse mobiilipuu otsa,

kus pidevalt mõni telefon heliseb või vilgub.

(Der Spiegel, 31.07)

Raisios Harkkos on üleval Evi Tihemetsa ja

Vive Tolli näitus, kus esitletakse teoseid 1959.

aastast 2000ndate aastateni. Osa töödest on

tehtud enne Eesti taasiseseisvumist, ajal, mil

Nõukogude Eesti kunstnikud toetasid väl-

jendusvabadust üsna ettevaatlike vahendi-

tega. Mitmed kunstnikud astusid valitsevale

Nord Stream, lobbying for a gas pipeline between

Germany and Russia, was pleased with the instal-

lation by Estonian artists at the Venice Architec-

ture Biennale – a yellow gas pipeline. According

to the corporation, the installation highlighted

the pan-European importance of the project.

(Regard sur l’Est, 22.09)

Estonian artists Eve Arpo and Riin Kranna-

Rõõs shock mobile-addicts with their instal-

lation “A day without a mobile phone”. Arpo

and Kranna-Rõõs collect the mobiles on site

with the purpose of serving as art for the next

twenty-four hours. Th e phones will be hung on

a constantly ringing and fl ashing mobile tree.

(Der Spiegel, 31.07)

Harkko museum in Raisio is displaying the

works of Evi Tihemets and Vive Tolli from 1959

to the beginning of the 21st century. Some were

created before Estonia regained independence,

at a time when Soviet Estonian artists contrib-

uted to freedom of expression by rather mod-

est means. Several artists confronted the ruling

KULTUUR • CULTURE

Kuulus Nord Streami gaasitoru ulatub Eestist otsaga Veneetsiasse.

The legendary Nord Stream gas pipeline runs all the way from Estonia to Venice.


34

ideoloogiale vastu, käsitledes ühiskondlike

teemade asemel privaatseid. Osa autoreid

keskendus tehnikale ja puhtalt esteetilistele

küsimustele. Vahepeal väljendati oma arva-

must ka julgemalt, nagu võib näha Evi Ti-

hemetsa teoses „Luuletaja” aastast 1971. Ka

Vive Tolli on aeg-ajalt julgemalt ajastu vaimu

vastu mässanud. Harkko näitusel võib näha

Tolli 1974. aastal tehtud tööd „Tallinn – vana-

linn”, millel domineerib väljamõeldud vapp,

mille tegemine oli hoolimata fi ktiivsusest lu-

bamatu. Ent näitusel pole üleval ainult Nõu-

kogude aja ängistust kujutavad teosed, näha

võib ka uuemaid töid Eesti iseseisvusajast.

(TS, 23.11)

Kiiremini, kõrgemale, kaugemale!

Peale olümpiavõistlust oli Gerd Kanter nõus

demonstreerima oma kettaheitevõimeid ka aja-

lehele The New York Times, ent ketaste asemel

tuli sportlasel oma oskusi tõestada hoopis eris-

kummalise varustuse abil: sardiinikarbi, CD-

plaadi, küpsise ja kapsapeaga. Lõpuks katsetas

Kanter veel lameda, peopesasuuruse kala heit-

mist, kuid sardiinikarp lendas siiski kõige kau-

gemale, tervelt 50 meetrit. Neil päevil on Gerd

Kanter tõeliselt hea olla: tema 68,82 meetri pik-

kune kettalend tegi eestlaste armastatud sport-

lasest Pekingis olümpiavõitja. (NYT, 24.08)

Kettaheite maailmameister Gerd Kanter unis-

tas lapsepõlves hoopis karjäärist NBA liigas.

Kettaheite avastas Kanter enda jaoks tükk aega

hiljem, ning 2007. aasta lõpuks oli ta teostanud

sellel alal ka oma uue unistuse, asudes senise

maailmameistri, leeduka Virgilijus Alekna ko-

hale. Maailmameistri tiitel tõi Kanteri jaoks kaa-

sa küll aasta sportlase aunime koduses Eestis

ja hulgaliselt intervjuusid Osakas, ent sisuliselt

ideology by turning their attention to private

issues instead of social. Some focused on tech-

nique and purely aesthetical questions. Th ere

were times when the artists expressed their

views in a bolder manner, as “Th e Poet” from

1971 by Evi Tihemets proves. Vive Tolli has also

rebelled against the ideology of the period from

time to time. Also displayed at the Harkko ex-

hibition is Tolli’s “Tallinn – Old Town” with a

fi ctitious coat-of-arms, which was forbidden at

the time, fi ctitious or not. However, the exhibi-

tion also has more recent pieces from the time

of Estonia’s independence, not only the ones

representing the anguish of the Soviet times.

(TS, 23.11)

Faster, higher, stronger!

After the Olympic Games, Gerd Kanter agreed

to demonstrate his throwing skills for Th e New

York Times, but rather than using his regular

discuses he had to use some pretty unusual

equipment to prove his abilities: a can of sar-

dines, a CD, a cracker, and a cabbage. Finally he

tried throwing a fl at palm-sized fi sh, but the can

of sardines was the clear winner, fl ying a whole

50 meters. Th is is a good time to be Gerd Kanter:

with a 68.86-meter discus throw, Kanter – an

athlete highly loved in Estonia – won the gold

medal at the Beijing games. (NYT, 24.08)

Growing up, world discus throw champion Gerd

Kanter dreamed of becoming a star in the NBA

instead. He discovered the discus much later, and

by the end of 2007, he had fulfi lled his new dream

in discus throwing by ending the dominance of

Lithuanian Virgilijus Alekna. After receiving the

world champion title, he was crowned Athlete

of the Year in his homeland and has undergone

a succession of interviews, but nothing really

2008

35

KULTUUR • CULTURE

võit tema elu ei muutnud. Kanter on endiselt

100%liselt pühendunud oma eesmärkidele,

milleks on uus maailmarekord ja olümpia võit.

(IAAF, 8.01)

BMW-Sauber loob endale uut testisõitjat –

rambivalgusse on tõusnud Marko Asmer. Pressi-

konverentsidel esineb ta tagasihoidlikult, seda

enam aga näitab end võidusõidurajal. Kodu-

maal on Marko kuulsus. Juba 15-aastaselt või-

tis ta Eesti, Soome, Baltimaade ja Skandinaa-

via kardisõidu meistrivõistlused. Sealt alates

oli selge: poiss peab pääsema kodumaalt väl-

ja. Ta leidis väljundi Jaapani ja Briti Vormel-3

sarjades ning pääses V-1 järelkasvuprogram-

midesse. Marko ei teeninud välja mitte üksnes

võimalust iseendale, vaid ta on kasulik liige

igale meeskonnale. (NZZ, 17.04)

Kiiking on Eesti ekstreemspordiala. Maailma-

meister Andrus Aasamäe ütleb, et kiiking on

changed in his life. Kanter remains 100% commit-

ted to his future goals – a new world record and

an Olympic gold. (IAAF, 8.01)

BMW-Sauber is preparing a new test driver –

Marko Asmer has grabbed the limelight. He is

reserved at press conferences, but he proves

himself on the circuits. In his homeland, Marko

is a celebrity. At 15, he was already the cham-

pion of the Estonian, Finnish, Baltic and Scandi-

navian Kart Championship. From then on it was

obvious: the boy had to get abroad. He found

the way to the Japanese and British Formula 3

series and made it into the F1 young driver pro-

gramme. Not only did he earn an opportunity

for himself, he is a valuable member of any team.

(NZZ, 17.04)

Kiiking is an extreme sport in Estonia. Accord-

ing to world champion Andrus Aasamäe, it’s

still a new fi eld of sports and not very wide-

Tõeliselt hea on olla olümpiavõitja.

It’s good to be an Olympic gold medallist.

Kiiking: ilma mõnuaineteta taevasse.

Kiiking: getting high without drugs.


36

Eestis veel noor spordiala ning pole väga laialt

levinud, kuid seda võetakse tõsiselt ning sel

pole mingit pistmist tsirkusega. Aasamäe sõnul

jääb kiikingust sõltuvusse. Kiikingu moto ongi:

ilma mõnuaineteta taevasse. Kiikumisel on Ees-

tis sajanditepikkune traditsioon, igas külas oli

vanasti suur puust kiik. „Kiikumine teeb lihtsalt

õnnelikuks, kiikudes oled tähtedele lähemal,”

ütleb Aasamäe. (Der Spiegel, 7.10)

Eestlased Bruno Nopponen ja Priit Vehm te-

gid ajalugu, ületades Soome lahe ujudes – tea-

tavasti esimestena maailmas. Ujumist alustas

6-liikmeline grupp, neli neist katkestas. Vahe-

maa Porkkala ja Suurupi vahel pidi olema 55

kilomeetrit, kuid Nopponen sai GPS-seadmega

teekonna pikkuseks isegi 66 kilomeetrit. Tuge-

vad merehoovused olid mõlema ujuja jaoks

üllatuseks. Üle lahe ujumise idee sündis aasta

tagasi, kui samad ujujad ujusid 57 kilomeet-

rit mööda Emajõge. Järgmist suve kavatsevad

mehed kergemalt võtta: ujumisretk Kihnu saa-

relt Pärnusse oleks vaid 34 kilomeetri pikkune.

(HS, 27.07)

spread; however, it is taken very seriously and

it has got nothing to do with the circus. He

says kiiking is addictive. Th e motto of kiiking is:

getting high without drugs. Swinging has been

around for centuries in Estonia; there used to

be a wooden swing in every village. “Swinging

simply makes you happy, takes you closer to the

stars,” Aasamäe says. (Der Spiegel, 7.10)

Two Estonians, Bruno Nopponen and Priit

Vehm, made history by being the fi rst known

people to swim across the Gulf of Finland. Origi-

nally a group of six embarked on the journey,

but four quit. Th e distance between Porkkala

and Suurupi was supposedly 55 kilometres,

however, measured by Nopponen’s GPS device,

it turned out to be 66 instead. Th e strong sea

currents took both swimmers by surprise. Th e

idea hit them a year ago when the duo swam 57

kilometres along the River Emajõgi. Th ey plan to

take it easy next summer: it’s only going to be a

34-kilometre swim from Kihnu island to Pärnu.

(HS, 27.07)

Documents

Kultuur - vm.ee