Reede, 2. detsember 2011 | nr 48 (062) www.tallinn2011.ee

Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 kultuurisõnumid Tasuta kultuuriväljaanne

FOTO

KLAASIMAAILM

MUUSIKA

JÕULUKONTSERDID

Foto: Stanislav Moshkov

Klaasist saab nii kandle kui puhkpilli

Corelli Music avab jõulufestivali uute orelitegaCorelli Music alustas jõulumuusika festivali «Ki-rikupühad Maarjamaal». Kontserdid toimuvad kirikutes, mõisates ja muusikasalongides üle Eesti alates esimesest advendist kuni aasta vii-maste päevadeni.

Tänavuse festivali avasid Eestimaa uuemaid oreleid tutvustavad kontserdid «Advendiaeg uute orelitega» Pär-nu Eliisabeti kirikus ja Tallinna metodisti kirikus.

Avakontserdid olid pühendatud uutele orelitele, mis Eestimaal viimastel aastatel pikaajalise töö tulemusena on valminud.

2010. aastal pühitsetud Pärnu Eliisabeti kiriku oreli auto-rid on eesti orelimeister Hardo Kriisa ja tema ettevõte, oreli juurde on loonud tervikkompositsiooni kunstnik Rait Prääts.

Tallinna metodisti kiriku orel telliti Belgia meistrilt Guido Schumacherilt ja see lähtub saksa-prantsuse hilis-baroki kõlaideaalidest.

Iga orel muudab kiriku muusikalisi võimalusi. Pärnu Eliisabeti kiriku kooriorel võimaldab nüüd seal ette kanda teoseid kahele orelile. Eliisabeti kiriku orel on suurim eesti orelimeistri töö ja eesti kunstniku kavandatud orelipros-pekti tervikkompositsioon pärast Teist maailmasõda.

Legendaarse organisti ja helilooja Hugo Lepnurme mälestusoreli tarbeks Tallinna metodisti kirikus hakati annetusi koguma juba 1999. aastal. SA Hugo Lepnurme nimeline Orelifond ootab lahkeid annetusi tänaseni, oreli ehitust on toetanud juba paar tuhat eraisikust annetajat.

Järgmised advendikontserdid 17. ja 18. detsembril vii-vad pühademeeleolu hiljuti renoveeritud Puurmani lossi ning Toompea muusikasalongi, kus küünlasäras esitab «Särtsuga jõulukava» nooruslik vokaalansambel Chillin.

Aastalõpukontsertidel 28. ja 29. detsembril Tartu ja Tallinna Jaani kirikus kuuleb kuulsaid jõulusuurvorme noortelt ja professionaalsetelt muusikutelt.

Kavas «Jõululugu poistekooridega» kõlavad Heinrich Schützi «Jõululugu» ja «Magnificat», gregooriuse koraalid ja jõululaulud. Esinevad Püha Miikaeli poistekoor ja EMLS üle-eestiline poistekoor Kalev, Corelli barokkorkester ajas-tu pillidel ning solistid, juhatab dirigent Martin Sildos.

Kontserdisarja «Kirikupühad Maarjamaal» patroon on EELK peapiiskop Andres Põder. Euroopa kultuuri-pealinna Tallinn 2011 programmi raames esitleti märtsis samasse kontserdisarja kuuluvat Mederi «Matteuse pas-siooni».

Jõulujazzil kuuleb teiste mõnusate ar-tistide hulgas ka Britt Quentinit, kes esi-neb koos meie uue vokaaljazzi ansamb-liga Estonian Voices.Loe lk 3

Klaasikunstnikud ja kunstiakadeemia klaasikunsti üliõpilased valmistasid pille jazztrompetist Arve Henrikseni ja löökpillimängija Terje Isungseti vaba-improvisatsioonilise kontserdi jaoks.Loe lk 4–5

Eesti fotokunstnik Krista Mölder ja Soo-me fotokunstnik Kalle Kataila pildista-sid Jaapanit.Fotograaf Stanislav Moshkov paneb üles näituse «Null igavat päeva» Euroopa kultuuripealinna aasta sündmustest.Loe lk 6–7

2 ARVAMUS/KOKKUVÕTE Reede, 2. detsember 2011

Ajaleht KultuuripealinnVäljaandja: SA Tallinn 2011Toimetus: Vabaduse väljak 10, 15199 TallinnMaarja-Liis Arujärv, peatoimetajaAnneli Sihvart, toimetaja, tel 5620 1126, 635 2011, anneli.sihvart@tallinn2011.eeAndreas Sepp, reporter, andreas.sepp@tallinn2011.eeLiina Luhats, toimetaja, tel 5620 1128 liina.luhats@tallinn2011.eeEuroopa kultuuripealinna infokeskusRotermanni 5/Roseni 10, 10111 Tallinntel: +372 6594 113e-post: infokeskus@tallinn2011.eee-pood: pood.tallinn2011.ee www.tallinn2011.ee/ajaleht

KULTUUR KUTSUB

Maarja-Liis Arujärv, peatoimetaja

Kuigi külalislahkuse prog-rammiga liitus vaid üks taksojuht, lubab 263 teenindusettevõtte osa-

lemine koolitustes ja muutunud suhtumine nii klientidesse, allu-vatesse, kui enesesse, programmi õnnestunuks pidada.

Ma ei eeldagi, et teenindaja mulle kell kümme õhtul suures toidupoes naeratab. Ta on pida-nud seda tegema päev läbi ja ma saan aru, et inimene väsib.

Koolitus tuli õigel ajal

Naeratamine polegi ehk küla-lislahkuse puhul kõige olulisem. Külalislahkuse olemasolust või puudumisest saab aru siis, kui klient satub teenindajaga väik-sessegi suhtlusesse. Seda saab mõõta, kuulates, kuidas teenin-daja vastab, millises maneeris ja millisel toonil.

Teenindaja turtsumine ja klien-dile nähvamine ei ole õigustatud. Selles ametis ei tohi rasket päeva teiste peal välja elada.

Kultuuripealinna raames väl-ja kuulutatud külalislahkuse programm on igati õnnestunud.

Teenindusettevõtetele mõeldud koolitused said läbi viidud, las-tele tehtud oma külalislahkuse programmi osa ning korraldatud välikampaania «Külalislahkem Tallinn».

Suurim hea on see, mida ini-mesed programmist said. Rää-kides Alar Ojastuga, kes oli üks kolmest teenindajate koolitajast, tuli välja suisa imelugusid. Ojastu palus teenindajatelt tagasisidet ja sai teateid stiilis «tänu teie ins-pireerivale koolitusele muutsin oma elu ja olen nüüd õnnelik».

Isegi kui suutsime vaid ühe ini-mese elu muuta, on see väärtus omaette. Teenindajad on õpituga rahul. Koolitus tuli õigel ajal ehk masu perioodil, mil asutused ise niisuguseid koolitusi ei teinud.

Programmiga liitus 263 asu-tust ‒ see on saavutus. Olgugi, et tegemist oli tasuta koolituse-ga, selleks, et inimene oma aega loovutaks, peab olema tahtmist. Nähes nüüd igal pool teenindus-asutuste ustel meie külalislahkuse märke, läheb süda soojaks. Võib öelda, et linn on tõepoolest küla-lislahkem. Mul endal poole olnud halba teeninduskogemust päris pikka aega.

Külalislahkuse märgi saami-seks pidid asutuse teenindajad läbi käima kaks koolitust ja ette-võtte juhid minema kolmandale koolitusele. Probleeme tekitas ettevõtetel just oma inimestele järjest mitmel päeval aja vabaks tegemine.

Mõtlesime külalislahkuse programmi kaasata ka taksoju-hid, kuid sellega läks nigelasti. 2008. aasta kultuuripealinn Li-verpooli külalislahkuse prog-ramm oli suunatud enamjaolt just taksojuhtidele, meil aga liitus vaid üks taksojuht.

Ma ei oska öelda, millest selline leigus tuli, sest üleskutse osaleda saatsime ka taksofirmadele.

Jänku-Juss korraldab jätkuprogrammi

Välismaalaste arvates oleme me külalislahke rahvas. Me ise piitsutame end vahel ehk liigagi palju.

Kindel mõte oli, et külalislah-kuse programm peaks jätkuma ka pärast Euroopa kultuuripealinna aasta lõppu.

Olen rääkinud ettevõtluse arendamise sihtasutusega. Nad kinnitasid, et tegelevad teemaga edasi nii või naa, sest teenindusk-valiteet on nende jaoks väga oluli-ne. EAS on ju turismivaldkonnas ju päris tegus. Samas ei saa ikkagi nimetada ühtegi organisatsiooni, kes programmi üle võtaks.

Ometi usun, et programm lük-kas ühiskonnas käima protsessi, kus ettevõtted ise hakkavad kü-

lalislahkusele suuremat rõhku panema. Võib-olla polegi oluline, et üks organisatsioon, kes prog-rammi edasi viiks, vaid see, et et-tevõtted külalislahkuse teemaga tegeleksid.

Sattusin kokku tudengiga, kes kirjutab külalislahkuse program-mist ainest saanud lõputööd. Ta oli Reval Café’s hooajatööl ning ütles, et pärast koolitust oli seal tunda uut hingamist. Ettevõttes tehti reforme ja juhtkond pööras alluvatele rohkem tähelepanu.

Laste külalislahkemaks õpeta-miseks mõeldud Jänku-Jussi mul-tikas läks hästi. Lapsed seletasid pärast oma vanematele, kuidas tuleb «aitäh» ja «palun» öelda ning kommi jagada.

Tuleviku mõttes ongi ehk meie kindlaim jätkuprojekt loodud multikaga, mis pani lastes küla-lislahkuse seemne kasvama. Ka lasteaiad, kellele multikaga DVD kinkisime, olid selle üle õnneli-kud.

Me küll ei plaaninud alguses seda, kuid viimase toreda akt-sioonina võttis meiega ühendust Miia jõulumaa. Tegemist on or-ganisatsiooniga, kes korraldab jõulumaad eelkõige puuetega, lastekodu ja sotsiaalselt ras-ke taustaga lastele. See toimub 16.‒18. detsembril Kose vallas viikingikülas.

Meie aitame omalt poolt kaasa ja anname jõuluvana kingikot-ti 1500 külalislahkuse teemalist Jänku-Jussi värviraamatut ja 1500 Jänku-Jussi külalislahkuse multi-kaga DVD-d.

Elo AunSA Tallinn 2011 külalislahkuse programmi koordinaator

KOKKUVÕTE

Külalislahkemaks soovis saada ootamatult suur hulk ettevõtteidPärast Tallinn 2011 loodud Jänku-Jussi multika vaatamist õpetavad lapsed oma vanematele külalislahkust.

Vahetult enne Kultuuri-pealinna avamist loodi arhitektuuriliselt ilusas-se Rotermanni kvarta-

lisse ja sadama lähedusse kultuu-ripealinna infokeskus.

Selle eesmärk oli koondada ja vahendada kultuuri- ja turis-miteavet, olla tugikeskuseks nii partneritele, külalistele, vaba-tahtlikele kui kultuuripealinna meeskonnale igapäevategevuste parimaks logistiliseks lahenda-miseks.

Tänu heale asukohale ja rohke-te infomaterjalidele sai infokes-kusest paljude kohalike turistide ja arvukate väliskülastajate kor-duv külastuspaik, kus anti nõu parima puhkuse planeerimiseks ja võis soetada nii kultuuripealin-na kui ka kõigi muude sündmuste pileteid.

Infokeskuses töötas kolm kon-sultanti ning oli abiks sadu vaba-tahtlikke.

Aasta jooksul toimus umbes 240 suuremat koosolekut, semi-nari, pressiüritust ning vastu-võttu. Samuti korraldati siin va-batahtlike programmikoolitusi.

Ühtekokku külastas infokeskust aasta jooksul üle 15 000 külastaja.

2010. aasta lõpus ja kultuu-ripealinna aasta alguses saabus meile rohkelt turiste Venemaalt, Soomest ja Rootsist, kes nautisid siinset muinasjutulist talve, arm-said jõuluturge ja meeleolukaid kontserte.

Kohalikud inimesed uurisid Euroopa kultuuripealinna aas-ta ootuses põhjalikult pakutavat programmi.

Kevad tõi kirevamaid külalisi

Mida lähemale kevadele, seda mitmekesisemaks muutus info-keskust külastavate rahvuste va-lik.

Oma puhkust veetsid siin saks-lased, inglased, hispaanlased, itaallased. Suve jooksul lisandu-sid jaapanlased, hiinlased, prants-lased, taanlased, ameeriklased.

Kõige enam paistis silma Sak-sa turistide rohkus ja nende suur huvi Euroopa kultuuripealinna programmi vastu.

Paljud väliskülastajad, kes pea-

tusid Eestis pikemalt, näiteks nä-dala või kaks, kasutasid täpsema-te reisiplaanide koostamiseks just infokeskuse konsultatsiooni.

Võrdselt tunti huvi nii kultuuri- kui turismivaldkonna vastu, info-keskuse konsultandid aitasid vas-tavalt iga külastaja erisoovidele kombineerida Euroopa kultuuri-pealinna programmis toimuvaid sündmusi Eestis reisimisega.

Samuti said külastajad soovi korral põhjaliku ülevaate meele-pärase sündmuse sisust ning või-maluse osta siitsamast pileteid.

Üks põhilisemaid küsimu-si, mida sisse astudes küsiti, oli: «Mida võiksime Tallinnas kui Euroopa kultuuripealinnas teha/näha?» või «Mida peaksime tin-gimata siin olles nägema?»

Külalised soovisid Tallinnas kogeda erilisi sündmusi ning tih-tipeale just sellist üritust või koh-ta külastada, kuhu kohalik elanik minna sooviks. Samuti vajati praktilist infot näiteks transpordi, majutuse ning toitlustuse kohta.

Mitmed külastajad olid nii- öelda Euroopa kultuuripealinna-de fännid/spetsialistid, kes olid võtnud sihiks külastada mõlemat kultuuripealinna ning neid nii omavahel kui varasematest kul-tuuripealinnadest saadud koge-mustega võrrelda.

Suve jooksul uuriti palju vast-avatud kultuurikilomeetri, selle objektide ja sündmuste kohta. Väga populaarseks osutus ka Põ-huteater, millest enamik külas-

tajaid olid juba enne Tallinnasse jõudmist kuulnud ning soovisid infokeskusest vaid täpset prog-rammi- ja asukohainfot.

Kus võiks asuda Mumu?

Leidus ka vahvalt naljakaid kü-simusi, näiteks: «Kas Roterman-nist vanalinna jõudmiseks tuleks võtta metroo?» või «Kas te oska-te öelda, kus asub MUMU?» või «Milline teie rahvustoit verivorst siis ikkagi on?»

Teatavasti on meie toredate meenete seas müügis ka eestlaste rahvusspordi vahend vägikaigas. Nii mõnelgi korral tuli külastaja-tele selle tööpõhimõtet selgitada ja demonstreerida, mis loomu-likult osutus väga hoogsaks ja meeleolukaks. Selle kaudu tõime väliskülastajad meie ammustele traditsioonidele lähemale.

Võib öelda, et infokeskuses sai vägikaigast veetud üsna palju.

Külastajate seas oli palju ka aja-kirjanikke ja varasemate kultuuri-pealinnadega seotud inimesi, kes mitmesuguste projektide ja üle-üldise korraldusliku poole vastu suurt huvi tundsid.

Oli tunda, kuidas inimesi rõõ-mustas, et kultuurisündmuste va-lik on niivõrd lai ja mitmekesine ning paljud neist toimuvad vabas õhus ja uudsetes paikades. Seda rõõmu jagasid nad ka kultuuripea-linna meeskonnaga, seetõttu jääb 2011. aastast soe ja armas mälestus.

Kas vanalinna saab metrooga?Infokeskuses käisid nii turistid, koostööpartnerid kui vabatahtlikud.

Evelyn SaalSA Tallinn 2011 infokeskuse juhataja

KOKKUVÕTE

Fosforiit ja valitsemine25 aastat tagasi viskusime kõik armsa Eestimaa kaitsele, kui

Moskva tahtis hakata kaevandama fosforiiti ja lagastada jäädavalt veel ühe suure tüki Eestimaad. Täna noolib hiigelettevõte VKG (Viru Keemia Grupp) täpselt sama maavara, kuid ükski kultuuriinimene ei haara kandle ega kitarri järele. Kultuurirahvas on vait.

Loomulikult – Moskva oli omamoodi otsekohesem ja vähem kaval kui tänased võimukandjad. Keskkonnaminister Keit Pen-tus teeb näo, et tegelikult kaevandama ei hakata. Samal ajal käib firma kohalike võimude ja rahvaga läbi rääkimas, et luba uuringuteks kohalikul tasandil ikkagi saada. Eks lõpuks kohali-kud võimumehed üles ostetaksegi ning siis plaanib minister käsi laiutada – nemad ise otsustasid... Maailma mõistes kurioosne on ka see, et Eestis maksab huvitatud osapool ehk kaevandaja ise uuringu kinni (kes maksab, tellib muusika), mis tähendab, et erapooletutest keskkonnauuringutest rääkida ei saa. See ongi meie valitsejate tahe. Ja lõpuks lubab Eesti riik va krabiseva ni-mel meie maaga teha kõike, mida isegi Moskva ei suutnud.

Eriti absurdne on lugu sellest, kuidas üks «erapooletu ekspert» fosforiidikaevandajate poolt kaks nädalat tagasi Rägavere rahvale korraldatud promoüritusel väitis, et fosforiidisõja ajal eestlased va-letasid Moskvale fosforiidi kaevandamise ohtlikkuse kohta. Et Juhan Aare kaudu levitati valesid nii nagu praegu keskkonnakaitsjate kau-du. Aare lükkas jabura väite kohe ümber – Moskva vaid ootas, et vas-tane eksiks faktides. Seega ei saanud eestlased mingil juhul vassida.

«Fosforiidi kaevandamise tagajärg on alati olnud katastroof,» ütles Aare, soovitades kaevandamise pooldajatel minna Kesk-Aasiasse ja Kaug-Itta ning vaa-data, mis on järele jäänud piirkonda-dest, kus fosforiiti kaevandati.

Kultuurne va-litsemine peaks tähendama seda, et me eelistame avalikke huve erahuvidele. Kultuurse riigi tunnuseks on see, et ta barbari kombel ei laasta oma loodust, vaid jätab järeltulevate-le põlvedele võimalikult puhta õhu ja vee. Praegu me seda ei näe, sest kitsarinnaline kasumiiha tapab valitsemiskultuuri. Ja küsimus pole ainult fosforiidis, vaid ka näiteks üha kasvavas põlevkivi kae-vandamises – põlevkiviõli, mitte elektri tarbeks.

Fosforiidi kaevandamine võib tekitada loodusele samasugust kahju, kui põlevkivi arutu kaevandamisega Ida-Virumaal juba teh-tud on. Tühjaks ehk põhjaveest lõplikult ilma on jäänud sajad kae-vud ja inimestest tühjaks kümned eestikeelsed külad. Maapind võib suvalises kohas vajuda või põlema hakata ning saastemäed kõrguvad silmapiiril. Ka Eesti metsade olukord pole enam roosili-ne, riiklik metsanduse arengukava seab nende säilimise löögi alla.

Selle kõige taustal võiksid ka kultuuriinimesed jalad selga ja «kandle» kätte võtta ning hakata ükskord muretsema lagasta-tud Eestimaa pärast, mitte tegeleda ainult oma sisekaemuste või intiimsete kehaliste kogemuste loomingusse valamisega. Muidu tiirleme oma elukeskkonnas, silmad pärani kinni.

Ja kui me räägime keskkonnast, siis pole küsimus vaid nõiakaevus või fosforiidis. Kogu meie loodus ja tervikliku elu-keskkonna väärtustamine peaks olema meie kõigi ülim siht. Loojanatuuriga inimeste jaoks on loodus alati olnud ülim inspi-ratsiooniallikas. Kas nüüd oleme urbaniseerunud keskkonnas reaalsest elukeskkonnast nii võõrdunud, et keskkonnahoid seostub meie kui üksikindiviidide jaoks vaid prügi sorteerimi-se, aknalaual melissi kasvatamise või sügisese seenelkäiguga?

Kui kultuuriinimestel puudub moraalne tahe meie väikese maalapi hoidmiseks, siis kellel seda üldse veel peaks olema?

«Kultuuriinimesed võik-sid lagastatud Eestimaa

pärast muretseda.»

3MUUSIKAReede, 2. detsember 2011

Liina Luhatsliina.luhats@tallinn2011.ee

6. ja 7. detsembril peavad jazzi ja eriti vokaaljazzigur-maanid õhtu vabaks tege-ma.

Tallinnas Vene teatris ja Viljan-dis Pärimusmuusika Aidas astub Jõulujazzi raames üles uus Eesti a cappella kvintett Estonian Voices koos ansambli M-Pact endise liidri ja solisti Britt Quentiniga.

Ansambel Estonian Voices koosneb viiest noorest selge-häälsest lauljast, need on Mir-jam Dede, Kadri Voorand, Mikk Dede, Ott Kartau ja Ott Kask.

Noored muusikud on sellel aastal Quentiniga kohtunud kor-duvalt, sest Britt Quentin on Tal-linn 2011 jazziresident.

Kontserdil sisustab ühe poole Quentin oma saateansambliga, teises pooles esineb ansambel Estonian Voices, solistina teeb kaasa Britt Quentin.

Tunnustatud vokalist ei ole Eestile võõras

Britt Quentin on viimased kaksteist aastat olnud mitme-külgne vokalist, viljakas laululoo-ja ja arranžeerija ning esinenud pea kogu maailmas.

Alates 2010. aastast osaleb ta Londoni prestiižikas West Endi la-vastuses «Thriller Live», kehasta-des peaosalist Michael Jacksonit.

Ta on kaua olnud Los Angelesest pärit rahvusvaheliselt tuntud jazz-funk-pop-vokaalansambli M-Pact solist, produtseerinud viis nende albumit ja andnud kontserte neljal kontinendil. Ansambli M-Pact esi-nemisi on kõigil kolmel korral Ees-tis väga soojalt vastu võetud.

Britt on lava jaganud popmuu-sika superstaaridega nagu Stevie Wonder, Sheryl Crow, Babyface, Lionel Richie, Kid Rock ja John Meyer ning jazzilegendidega nagu Natalie Cole või Herbie Hancock.

Britt Quentin, kuidas teie koostöö ansambliga Estonian Voices algas?

Koostöö sai alguse resideeruva artisti programmi ja Anne Ermi kaudu.

Millised on Eesti lauljate tu-gevused ja nõrkused?

Nad on kõik haritud lauljad ja muusikud, kes mõistavad muusi-kat ja selle tegemise tõdesid, see-tõttu on nendega väga hea koos-

tööd teha. Eesti lauljatel ei ole aga kahjuks nii palju aega proove teha, kui nad tahaksid, kuna neil on liht-salt nii kiire elu ja tihe töögraafik.

Vajalik on tehnika ja tunnete tasakaal

Millised on teie lähituleviku plaanid, kas koostöö jätkub?

Ma ei ole kindel, kas ka järgmi-sel aastal koostööd teeme, aga eks aeg näitab.

Lähitulevikus on plaanis olla veel aasta Londonis ning seejärel naasta Los Angelesse.

Samuti on lähiajal kavas salves-tada sooloalbum.

Lõpetasin just vokaalarranžee-ringud a capella hümnide projek-tile ja hakkan veel ühele vokaal- grupile arranžeeringuid kirju-tama, niipea kui Eestist tagasi jõuan.

Kumb on raskem, a capella esinemine või esinemine koos bändiga?

Vokaalgrupis peavad liikmed

üksteisega kooskõlla ja n-ö hääl-de saama. Instrumentaalse taus-taga on üldiselt lihtsam.

Vokaalgrupid on väga paljasta-vad, kuna seal ei ole millegi taha peituda. Instrumendid ei aita näi-teks helistikku leida ja nii edasi.

Arvan, et seal on teiste an-sambli liikmete kuulamine kõige tähtsam ja seda ka tehakse roh-kem, kui instrumente pole.

Mis on muusikas ja muusika tegemi-ses kõige olulisem?

Ma arvan, et muu-sika esitamisel on oluline täpsus.

Tähtis on kõik to-naalsused, noodid ja stiil võimalikult puhtalt ja täpselt ette kanda, kuid täpselt niisama oluline on väljendada muusikas olevat kir-ge.

Kui ei ole kirge, ei ole ka noote, mida laulda. Siis on vaid müra. Seega arvan, et tehnika täpsuse ja emotsioonide väljendamise vahel peab olema tasakaal.

Millist muusikat ise parima meelega kuulate?

Kuulan mitmesuguseid stiile, armastan jazzi ja r’n’b’d, klassikat ja latin-muusikat, ooperit ja fun-ki, kui mõned nimetada.

Olete viljelenud ja esitanud

mitmes stiilis ja laadis muusi-kat, milline neist kõige süda-melähedasem on?

Ma naudin kõike, mida olen esitanud, aga igasugusel vokaal-muusikal on minu südames alati väga eriline koht.

Olete palju reisinud, kus on tugevaimad vokaalgrupid?

Arvan, et USA-s on neid vast kõike rohkem. Seal on see tra-

ditsioonilisem, paljudes koolides ja ülikoolides on lausa mitmeid a capella gruppe.

On professionaalseid gruppe ja ka palju asjaarmastajaid.

Aasias on samuti hakanud sel-lised grupid levima.

Esitusele võib tulla ka mõni originaallugu

Kas teile meeldib esineda pi-gem vokaalgrupi või bändiga?

Ma naudin mõlemat tegevust ja kui aus olla, siis päris võrd-selt.

Kumbki pakub mulle pinget omal moel, nii et ühest vastust on raske anda.

Mõni vihje Tallinna kontser-di repertuaari kohta?

Laulan mõned jazzi standardid moodsas laadis ning ka mõned funkid ja soulilikud lood.

Samuti ladinajazzi ja, mine tea, ehk tuleb esitusele ka mõni originaalloominguline lugu või kaks…

«Londoni Lyric Theatre’s etendub «Thriller Live» nel-jandat aastat, Britt Quentin on seal üks Jacksonitest,» teab kinnitada Anne Erm.

«Britt on Londonis etendu-se «Thriller Live» jooksul laval üheksa korda ja laulab üheksa laulu,» räägib Anne Erm. «Eten-dus ise on vaimustav tantsuline revüü Michael Jacksoni ja Jack-son 5 muusikaga.

Kui väike Jackson hakkab laul-ma, on publiku südamed juba murtud, edasi tulevad juba Jack-son 5 ajad ning staari eri elu-perioodidel kirjutatud laulud. Muusika ja koreograafia on vai-mustavad. Jacksoni muusikat esi-tavad viis artisti, kuus muusikut ja kümme tantsijat.

Publikule ei anta hetkekski hin-

getõmbeaega, kuid sellise etendu-se puhul on särts ja emotsioonide üleskruvimine aga omal kohal.

Etenduse jooksul saab näha kõige erinevamaid tantsustiile revüütantsust breigi ja hiphopini, kuid keskmes on Michael Jackso-ni enda välja töötatud liikumis-stiil.

Hingetõmbehetki andsid vaid paar ballaadi, millest Briti esita-tud «She’s out of my life» võlus sügava emotsionaalsusega.

Kõik Jacksoni lugusid esita-vad lauljad ja eriti tantsijad said põhjaliku mahvi. Nad on laval kaheksa korda nädalas. Võib ar-vata, et Britil on vabu päevi saa-da väga raske, aga seda hinnali-sem on tema tahe teha koostööd meie noore ansambliga Estonian Voices ja selle tulemus on Jõulu-jazzil teie ees.»

Vokaalan-sambli Esto-nian Voices helikeel on pigem jazzi-lik kui popi-lik.

Ansambel Estonian Voices sündis aastal 2010, kui Anne Erm tegi noorele jazzlaulikule ja arranžee-rijale, praegusele teatri- ja muusi-kaakadeemia jazzlaulu õppejõule Kadri Voorandile (pildil) ettepa-neku kokku panna jazzi viljelev vokaalansambel.

Vokaalansambli koosseis on aastate jooksul palju muutunud, ka nende kolme workshop’i jook-sul, mis Britt Quentini juhtimisel käesoleval aastal toimusid, on sellest läbi käinud mitmeid häid

noori lauljaid. Praeguse koossei-su sai ansambel viimase ehk sep-tembrikuise töötoa ajaks.

«Britt Quentin on õpetaja-na avatud ja väga aus,» kirjeldas Kadri Voorand. «Quentin suhtus meisse nagu muusikutesse, mitte nagu lihtsalt lauljatesse.

Vokaalansambel on keeruli-ne kooslus. Kõige keerulisem on mitmesugused maitsed, hääled ja taustad kokku sulatada nõnda, et tekiks jazzpopilik helikeel.

Niisuguseid probleeme aitas Quentin kenasti lahendada, an-des nõu just seal, kus oli vaja, ja nii, kuidas oli vaja, muusikutes ängi ja lootusetust tekitamata.»

Kedagi paremat kui Britt Quentin oleks jazzvokaalan-sambli töötuba juhtima olnud raske soovida, kinnitab ansambli juht Kadri Voorand.

Kireta pole ka nooteÜlemaailmselt kuulus vokalist Britt Quentin esineb koos Eesti noorte jazzvokalistidega.

Vokalist, laululooja ja arranžeerija Britt Quentin on muusik, kes hindab muusika esitamise juures nii täpsust kui kirge. Foto: Stanislav Moshkov

Vokaalgrupp on keeruline kooslus Anne Erm: Britt oli Jacksonina võluv

Anne Erm: «Britt Quentinil oli vabu päevi leida väga raske.»

Foto: Stanislav Moshkov

«Vokaalansamblis kuu-latakse teisi rohkem

kui bändiga esinedes.»

Kunstibussiga lava taha

3. detsembril tutvustab Kuns-tibuss stsenograafia eriala.

Sõidetakse külla rahvus- ooperisse Estonia ning piilu-takse nii lavale kui lava taha. Stsenograafia eriala hõlmab lavakujundust, dekoratsioone, rekvisiite ja kostüüme.

Estoniast suundutakse eda-si Koplis asuvasse ettevõttesse Stagecraft, kus valmistutakse Norras etenduvaks Giacomo Puccini ooperiks «Turandot».

Ettevõtte juht Silver Simmer teeb Kunstibussi seltskonnale tuuri oma valdustes ‒ nii kos-tüüme ja dekoratsioone toot-vas peamajas kui konstrukt-sioonitöökojas Paljassaares.

Väljasõit on 3. detsembril kell 12.00 Tartu mnt 1 platsilt.

Kohtade broneerimine aad-ressil kunstibuss@artun.ee, pilet 1.50€

Vt ka www.facebook.com/kunstibuss, kunstibuss.artun.ee

Valmistume laulu- ja tantsupeoks

XXVI laulupeo kunstiline juht on Hirvo Surva, XIX tantsupeo kunstiline juht Maido Saar.

Laulupeo kunstilise juhi kon-kursile laekus tähtajaks viis, tantsupeo ideekavandi ja kuns-tilise juhi konkursile 13 tööd.

Tantsupeo ideekavandi kon-kursi võitis töö nimega «Puu-dutus», mille arendamises osa-lesid Maido Saar, Kalev Järvela, Toomas Lunge ja Aarne Salu-veer, autor on Sten Weidebaum.

Kui viimastel kordadel on tantsupeod rääkinud metsast, merest ja oma maa avastami-sest, siis «Puudutus» kesken-dub inimesele ja temale olulis-tele väärtustele.

XXVI laulupidu ja XIX tant-supidu toimuvad 4.–6. juulil 2014. aastal.

Filmitegijate elutööpreemiad

PÖFF-i lõpugalal anti elu-tööpreemia neljale teenekale filmimehele.

Märtsis 80. juubelit tähis-tanud Rein Raamat on Eesti joonisfilmi koolkonna rajaja. Tema käe all on alates 1971. aastast õppinud ja töötanud terve koolkond Eestile au ja kuulsust toonud animaatoreid Priit Pärnast Kaspar Janciseni.

Kolleegist kuus kuud noorem Rein Maran lõi arvukalt loodus-filme ning tegutses operaato-rina teiste lavastajate filmide juures. Praegu õpetab Maran Balti Filmi- ja Meediakoolis.

58-aastane Islandi mitte-ametlik filmikuningas Fridrik Thor Fridriksson viibib PÖFF-il juba kolmandat korda. Rah-vusvahelise tunnustuse pälvis ta oma teise mängufilmiga «Looduse lapsed» (1991).

Neljas elutööpreemia lau-reaat on tänavu Veneetsia festivalil parima filmi Kuldlõvi pälvinud «Fausti» lavastaja, Venemaalt pärit Aleksander Sokurov, kellel tänavu täitus 60 eluaastat.

Tema esimene film valmis 1978. aastal, seejärel pälvis Sokurov maine Andrei Tar-kovski mantlipärijana ja tema filme oli keelatud avalikult näidata.

4 KLAASIMAAILM Reede, 2. detsember 2011

Anneli Sihvartanneli.sihvart@tallinn2011.ee

Liina Luhatsliina.luhats@tallinn2011.ee

Arve Henriksenil ja Terje Isungsetil poleks aga millelgi mängida, kui klaasikunstnikud enne imet teinud poleks ‒ kuida-gi teistviisi ei saa loodusstiihiana käituvast klaasist muusikariistade väljavõlumist nimetada.

SA Tallinn 2011 programmi koordinaator Madli-Liis Parts tegi pooleteise aasta eest muu-sikute nimel pillivalmistamis- ettepaneku Eesti kunstiakadee-mia klaasikunsti osakonnale.

«Me teadsime kohe, millisele kursusele on kõige õigem niisu-gust valdkondadevahelist loo-mingulist ülesannet pakkuda,» ütleb klaasikunstnik, projektijuht ja üliõpilaste juhendaja Eeva Käs-per.

«Tookordne kolmas oli üks meie kõige ärksam kursus, tee-maga haakusid aga ka noormees tookordselt teiselt kursuselt ja peale minu veel neli klaasikunst-nikku.

Uurisime, milliseid pille on seni maailmas klaasist tehtud ja mis laadis pille üldse annaks luua. On puhkpillid, löökpillid… fan-taasiapillid. Kümneid variante.»

Igal pillil on isesugune huulik

Peaaegu igaühel kümnest loo-jast on detsembrikuus kontserdi-laval rohkem kui üks töö ‒ kokku üle 30 üksikpilli või üksikinstru-mentidest koosneva pilliseeria.

Terje Isungset käis vahepeal külas, vaatas klaasikunstnike kat-setused üle, tegi oma valiku ja an-dis lisaideid, mida veel võiks teha. Paljud uutest mõtetest olid eda-siarendus muusiku varasematest jääpillidest.

Tänavu kevadel tulid muusikud pille proovima.

«Tulemus oli fantastiline ‒ muusikud avastasid pillides veel palju enam võimalusi kui me ise,» meenutab Eeva Käsper.

«Mõnest puhumispillist pol-nud me häält kätte saanudki, aga trompetimängija Arve Henriksen võlus sealt igasuguseid huvita-vaid helisid, osates veel nõu anda, kuhu mõni auk juurde teha või kuidas huulikut muuta. Nad vali-sid välja peaaegu kõik pillid, mis me teinud olime!»

Ainsa keelpilli tegi Andra Jõgis. Instrument meenutab kannelt.

Andra otsis üles pillimeistri, kes valmistab kanneldele puidust keerpulki, mille külge keeled kin-nituvad.

«Uurisime, kuidas neid klaa-siga ühendada,» täpsustab Eeva Käsper. «Lennukad ideed on to-redad, kuid välja tuleb mõelda seegi, kuidas neid on võimalik teostada.»

Okariini on savist lihtsam teha

Puhkpille tegid Külli Nider-mann, Mikk Jäger ja Caspar Sild.

«Mikk valmistas hulga huuli-kute ja aukudega vabavormilisi sarvesid, Arve Hendriksenil oli talle mitmeid soovitusi, millist huulikut millise pilliga kõige õi-gem sobitada oleks,» räägib üli-õpilaste juhendaja.

«Caspar tegi viiesentimeetri-se läbimõõduga pikki jõnksulisi torusid, neist üks on poolteist meetrit pikk, ja klaasist didgeri-doo, mille mängimisel peab kasu-tama ringhingamist.

Külli uuris, millised on flöödi ja vilepilli huulikud. Tema okariini oli tõesti keeruline klaasist teha, Külli katsetas mitmeid kordi ja valmis sai ainult üks pill. Oka-riinil on ehituslikult väga täpsed kalded, avade suurused ja kujud.»

Külli plaanis tegelikult alguses flöödisarnase pilli teha, kuid kuna Casparil midagi sellist juba oli, siis otsustas ta okariini kasuks. Ühest okariinist sai aga kogemata pasun, kuna pill läks ahju pannes katki.

«Okariin on mitmest tükist kokku liimitud, muidu poleks see tööle hakanud,» selgitab okariini-meister ise. «Õhukanal peab tule-ma õige nurga all pilli sisse.

Tegin mitu varianti, mõned ebaõnnestusid. Arvan, et nüüd tean, millest õnnestumine sõltus, aga uuesti sama protsessi korrata oleks päris raske.

Puhuja valmistas mulle Olust-vere klaasikojas pillipaunad, mina tegin huulikud ja augud. Kõige-pealt teipisin huulikuosa külge, et leida külgeliimimiseks õige nurk, kus pill häält tegema hakkab.»

Praegu on maailmas klaasiajastu

Klaasikunstnikel on kasutada palju tehnikaid, iga pilli jaoks tuli leida sobivaim. Palju on puhu-mistehnikas pille, mitmed on su-latustehnikas.

Kui puhumise juures saab ku-juga vabalt mängida, siis sulatus-

tehnika puhul peab enne protses-si algusest lõpuni läbi mõtlema, tegema täpse kujuga mudeli, võtma vormi ja siis sellesse klaasi sulatama.

Puhumispillide juures polnud klaasi kvaliteet eriti oluline, tu-lemus sõltub pigem klaasi pak-susest ja kujust, kuid löökpillide jaoks tuli kasutada väga head klaasi, millel on puhas kõla.

«Mõned pillid olid nii suured või keerulised, et need tuli osa-dest kokku liimida,» räägib Eeva

Käsper. «Näiteks didgeridoo pu-hul on pudelitest lõigatud jupid ja need liimiga liidetud. Üks pa-sunalaadne pill on samamoodi tehtud, selle jaoks kasutati lihvi-tud pudelikaelu, pill lõppes pudeli avarduva osaga.»

Eeva Käsper ise valmistas kaks muusikute tellitud pilli.

Kunstiakadeemia sulatusahjus valminud 40 cm kõrge ja 10x10 sentimeetrise põhjaga kõlaplokist on õhuke laast poolenisti lahti lõigatud, kui selle pihta lüüa, hak-

kab klaasplokk helisema. Marim-ba plaadid valmisid kuuma klaasi liiva sisse valamisel, plaatide heli sõltub nii plaadi pikkusest, pak-susest kui kujust.

«Mida õhem on klaasileht, seda madalam ja sügavam on helin ning seda pikemat aega see kestab, sest õhuke klaas vibreerib kauem,» selgitab Eeva Käsper.

«Näiteks klaasikunstnik Tiina Sarapu «Lained» teevad gongi moodi häält.»

Silma jäid veel klaasikunstnik

Kristiina Uslari tilgakujuliste ri-patsite komplekt, Külli Nider-manni keskelt õhemaks muutu-vad kõlapulgad, Maarja Treufeldti lihvitud põhjaga poolkeradest tuulepillid ja trumm, Andra Jõ-gise kellukesed ja klaasikunstnik Eve Koha marakad.

«Eve on kunstnikuna tuntud oma optiliste objektide poolest,» märgib Eeva Käsper.

See selgitab ka, miks just Eve Koha oskas esile tuua asjaolu, et mõned filosoofid on praegust

Õhuke klaas vibreerib kauem ja tema kõla on madalamKunstiakadeemia üliõpilased ja klaasikunstnikud tõestasid, et klaasist saab valmistada nii löök- kui puhk- kui keelpille.

Klaas hakkab helisema ja muidki helisid kuulda andma Von Krahli teatris 20. ja 21. detsembril. Kõige kummalisematel ennenägematutel instrumentidel mängivad kuulsad Norra muusikud Arve Henriksen ja Terje Isungset.

Klaasikunstnik, projektijuht ja üliõpilaste juhendaja Eeva Käsper marimba, Andra Jõgis kandle ja kellukeste ning Külli Nidermann okariini ja pasunaga kunstiakadeemia klaasikunstitöökojas.Foto: Stanislav Moshkov

Maarja Treufeldt ja Andra Jõgis Olustvere klaasikojas. Meister Toomas Riisalu. Mikk Jäger. Caspar Sild.

5KLAASIMAAILMReede, 2. detsember 2011

Madli-Liis Parts

Klaasimaailm ei ole lihtsalt kontserdi- või kunstipro-jekt. See on piirideta maa-ilm, mille tekkimisel said määravaks julgus ja otsus asuda tegutsema otsekui valgelt lehelt.

Olid Eesti klaasikunstnikud ja klaasieriala tudengid. Oli kaks muusikut Norrast. Oli tead-mine, et 20. ja 21. detsembril 2011. aastal toimuvad Klaasimaa-ilma kontserdid, kus Arve Hen-riksen ja Terje Isungset mängivad üksnes klaasist tehtud pillidel.

Kõik alustasid ühtviisi peaae-gu tühjalt kohalt, ainsaks näidi-seks rohmakas klaasliist, mida Terje Isungset aegajalt kont-sertidel kasutab. Ehkki alustati muusika- ja kunstiprojektina, kujunes sellest ajapikku põnev maailm, mille uksele ei tahakski žanrisilti panna.

Alguse kahtlused ja teadmatus muutusid muusikute ja kunstni-ke ühistes katsetustes veendu-museks, et kõik on võimalik.

Kunstnikud uurisid kohalikelt pillimeistritelt ja muusikutelt heli tekitamiseks vajalikke tin-gimusi. Muusikud õppisid tund-ma klaasi töötlemist ja klaasi kui materjali, mille koostise ise-ärasustest sõltuvad näiteks kaja kestus ja toon. Uued teadmised tekitasid tõelise hasardi.

Algusjärgus tundus, et kui saame valmis kümmekond pilli, on see juba väga hea tulemus. Nüüd on turvalistesse kartong-karpidesse pakitud üle kolme-kümne pilli, mis mitmesugustes kombinatsioonides võivad teki-tada laia diapasooni helisid.

Miks sündis koguni orkestri-täis instrumente kui oleks või-nud piirduda vähesemaga? Sest muusikud ja klaasikunstnikud läbisid protsessi koos, avastasid ja katsetasid. Igal sammul tekkis uusi mõtteid. See ei olnud ühe poole tellimustöö või kindel et-tekujutus tulemusest.

Kahel korral käisid muusikud Eestis. Aprillis veedeti kaks pikka päeva Eesti Muusika- ja Teatri-akadeemias, salvestati ja analüü-siti iga instrumenti detailideni. Innustuti sedavõrd, et isegi söö-mine ja uni ei tulnud meelde.

Põnev oli jälgida, kuidas pealtnäha lihtsad esemed ärka-sid muusikute käes ellu. Iga pilli kõla tekitas konkreetse kujut-luspildi, olgu selleks hiilivalt lu-mekeerist tagant tõukav tuuleiil või alpiaasalt kostuv lehmakarja kellade hääl.

Tuuletegijad, jääliistud, kel-lukad ja paprikad markeerivad Klaasimaailma meeskonna iga-päevases sõnavaras klaaspille.

Von Krahli teatris sündiv muu-

sika on vabaimprovisatsioon. See on muusikasuund, milles nii Ter-je Isungset kui ka Arve Henrik-sen on tõelised gurud ja oodatud esinejad kõikjal maailmas.

Neid on tihti iseloomustatud kui inimesi, kes suudavad igast esemest saada kätte heli, mis muutub tänu nende loovusele ja oskustele muusikaks.

Nii tuuritab Isungset juba aastaid Euroopas jääst instru-mentidega. Kui aga Isungsetiga mägedesse matkama minna, saate teekaaslase, kes katse-tab iga põnevat kivi pillina või korjab kaasa oksi, millega oma löökpilli arsenali täiendab.

Henrikseni võib tabada näi-teks lastega koos fantaasiapille ehitamas ja neil pillidel hiljem jämmimas. Tema trompeti-mäng ja oskus häält kasutada sobitub muusikasse žanrist ja ajastust hoolimata.

Ei tasu üllatuda, kui näete Henrikseni ansamblis Supersi-lent korraga mängimas trumme, lisaks vaheldumisi trompetit puhumas ja laulmas.

Nii Isungseti kui ka Henrik-seni avatud mõtlemises puudub efektitaotlus – meloodiate, rüt-mide, häälte ja kõlade maailm tundub nende jaoks igas kesk-konnas loomulik. Nii tajuvad seda ka kuulajad.

Eesti-Norra ühistööna valmi-nud Klaasimaailm on üks neist projektidest, kus esialgu keeru-liselt kõlanud ideest kasvas välja erilise auraga ettevõtmine, mis jääb kestma ka pärast kultuuri-pealinna aasta lõppu.

Pooleteise ettevalmistava aas-ta jooksul on projekt leidnud osavõtlikku poolehoidu nii Ees-tis kui ka piiri taga.

Klaasimaailma meeskond

Muusika ‒ Arve Henrik-sen, Terje Isungset (Norra)

Klaasinstrumentide projektijuhid ‒ Eeva Käsper, Mare Saare

Klaasinstrumentide autorid ‒ Eesti Kunstiaka-deemia õppejõud ja klaa-sikunstnikud Tiina Sarapu, Kristiina Uslar, Eve Koha, Eeva Käsper, Kaja Vaikre; Eesti Kunstiakadeemia tu-dengid Andra Jõgis, Mikk Jäger, Külli Nidermann, Cas-par Sild, Maarja Treufeldt

Lavamööbel ja lavaku-jundus ‒ Tiina Sarapu, Eeva Käsper

Visuaalid ‒ Erki KannusValgus ‒ Oliver KulpsooHeli ‒ Asle Karstad (Nor-

ra)Fotograaf ‒ Kaupo Kik-

kas/Eesti Foto

Otsekui lumi ja tuulLoodi lausa orkestritäis pille.

Klaasikunstnik Kristiina Uslar omaloodud pilliga.Foto: Stanislav Moshkov

Õhuke klaas vibreerib kauem ja tema kõla on madalamKunstiakadeemia üliõpilased ja klaasikunstnikud tõestasid, et klaasist saab valmistada nii löök- kui puhk- kui keelpille.

aega klaasiajastuks nimetanudki, kuna klaasist on tehtud nii mikro-skoopide kui teleskoopide läätsed ja veel palju samasuguseid abi-vahendeid, milleta inimkond elu enam ette kujutada ei oska.

Pille saab teha kõigist materjalidest

Muusikutest istub Terje Isung-set kontserdil enamasti ühel ko-hal, pillid on tema ümber posta-mentidel või ripuvad ülalt alla,

Arve Henriksen seevastu liigub ühe pilli juurest teise juurde.

Trompetist Henriksen ja löök-pillivirtuoos Isungset on Norra improvisatsioonilise muusika-suuna ühed põnevamad esinda-jad, kes on kuulsad kõikvõima-likest materjalidest valmistatud muusikariistadest helide väljavõ-lumise poolest.

Henriksen on üks kuumemaid nimesid Euroopa jazzilavadel, Isungseti jaoks ei sea rütmimaail-mas piire ükski pillimaterjal.

Mõtte peale muusikas ebatava-lisi vahendeid kasutama hakata tuli ta umbes 20-aastasena. Tõu-kejõuks sai mõte, et ta ei ole muu-sikasse seni midagi erilist juurde anda suutnud.

«Hakkasin katsetama,» rääkis ta. «Püüdsin nii iseennast kui muusikat teistviisi tunnetada.»

Kodune külmkapp on jääpille täis

Isungset on pille valmistanud nii jääst, puidust, kivist, sarvest, kellukestest kui ka klaasist.

On olnud äärmiselt erinäolisi kontserte, sest lisaks huvitavatele instrumentidele ei põlga helide looja ära ka mitmesuguseid iga-päevaseid helisid.

Näiteks on ta lugude tarvis lin-distanud heli tehasest, loodusest ning isegi maailma suurimalt naf-taplatvormilt. Samuti on mees linti võtnud meisterkoka toidute-gemisprotsessi.

Oma muusikustaaži jooksul on ta ebatavalisi instrumente kasu-tanud umbes 25 aastat. Neist ka-heteistkümnel on ta jaanuarikuus Põhja-Norra Jäämuusika festivalil (Ice music festival) ka teisi huvili-si harinud.

Jääst saab instrumente valmis-tada ja neid transportida mitut moodi.

Pillid võib esinemiskohas suur-test jääkamakatest valmis voolida ja häälde panna või kodunt külm-kapist kaasa võtta.

«Jääpillidega ole-me Moskvas Gorki pargis niimoodi kontserti teinud, et lähme sinna, konstrueerime jääst pillid, mängi-me kontserdi ja ta-gastame pillid jälle loodusele,» kirjel-das artist.

«Niisamuti tee-me Norra jäämuu-sika festivalil.

Väiksemate jää-muusikakontser-tide jaoks näiteks Oslos hoian instru-mente oma külmkapis, sealt viin need treilerisse, autojuht sõidu-tab pillid kontserdipaika. Neid saan ma korduvalt kasutada.»

Muusiku jaoks on kontserdi toimumispaigas valmivate pilli-de süsteem sümpaatsem, kuid ka keerulisem, kuna siis mängivad välised mõjud suuremat rolli ja soojema ilmaga võivad pillid soo-tuks ära sulada.

Materjalidest Isungset ühtegi kõlaomaduste poolest esile tõsta ei osanud, väites, et ühe eelista-mine oleks nagu kümnest lihasest lapsest ühe esile tõstmine.

«Igal materjalil on oma iseloom

ja väärtus,» kinnitas ta. «Praegu olen tihedalt seotud jääprojekti-ga, sellel on ka tõsisem sõnum, sest jää ehk vesi on maailmas kõige olulisem, veeta maailma polekski.

Loomulikult on jääpillidega ka mõnus esineda, kuna seda saab teha õues ja talvisel ajal, mil tae-vas siravad tähed ja paistab kuu.»

Instrumente valmistab pilli-mees tavaliselt ise, kuigi mõni-kord läheb veidike assisteerimist vaja. Viimistlus ja häälestamine on siiski alati tema enda teha.

Klaasimaailma instrumendid pakkusid muusikutele palju posi-tiivseid üllatusi.

«Mulle on suur au, et saan sel-les projektis osaleda,» kinnitas Isungset. «See on hämmastav töö, mida eestlased on teinud. Olen varemgi veidi klaasinstru-mentidel mänginud, kuid mitte iialgi sellisel skaalal.»

Värvitu klaas annab rohkem võimalusi

Eesti klaasikunstnikega leppi-sid muusikud kokku, et osad inst-rumendid saavad nii visuaalselt kui muusikaliselt olema jääpillide moodi, lisaks sellele aga leiuta-takse ka uusi pille.

Kõik Klaasimaailma pillid on valmistatud värvitust klaasist, kuna see võimaldab valgusega rohkem mängida.

Oma pika staaži jooksul on Terje Isungset töötanud koos pal-

jude esinejatega, kellest üks olu-lisemaid on kindlasti Arve Hend-riksen.

«Teistega koos mängimine on nagu andmise ja andmise süs-teem, kus tuleb loovutada oma ego ja püüda koos muusikat luua,» ütleb ta.

«Mulle meeldib töötada Arve-ga, kuna ta on hea ning väga ava-tud muusik.

Ootan Klaasimaailma esinemist väga. Nii Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 poolne korraldaja Madli-Liis Parts kui klaasikunst-nikud on asjaga tegelenud väga professionaalsel viisil.»

Klaasikunstnik, projektijuht ja üliõpilaste juhendaja Eeva Käsper marimba, Andra Jõgis kandle ja kellukeste ning Külli Nidermann okariini ja pasunaga kunstiakadeemia klaasikunstitöökojas.Foto: Stanislav Moshkov

Terje Isungset. Foto: Liis Reiman

Meister Toomas Riisalu ja Maarja Treufeldt. Marimba plaadid valmisid liivas. Mikk Jäger kildude keskel.Fotod: Külli Nidermann

6 FOTO Reede, 2. detsember 2011

Oliver Õunmaa

Näitus «European Eyes on Japan» kujutab tühjust, ometi pole ükski foto tühi, pigem vastupidi.

Temnikova & Kasela galerii mõ-lemal aadressil, nii Müürivahe 22 kui Lastekodu 1, on 8. detsembrist 22. jaanuarini avatud Eesti foto-kunstnik Krista Möldri ja Soome fotokunstnik Kalle Kataila näitus «European Eyes on Japan».

Tegemist on Euroopa ja Jaapani kultuurisuhteid arendava organi-satsiooni EU-Japan Fest korral-datud näitusega. Organisatsioon on aastaid kutsunud Euroopa fotograafe Jaapani igapäevaelu ja kaasaegset kultuuri kujutama.

«Meediast leiab palju uudiseid Jaapani kohta, kuid tihti need vaid kinnitavad eurooplaste stereotüü-pe,» selgitas näituse kuraator Mi-kiko Kikuta. «Fuji, geišad, samu-raid, animed, supertehnoloogia või liigne töötamine ‒ on ohtlik näha

maad ja selle kultuuri ühekülgselt.Külla kutsutud fotograafid näe-

vad Jaapani elu ehedalt, nende tööd lähtuvad kunstnikusilmast ja on stereotüüpidest vabad. Need on korraga kunstiteosed ja pildikesed Jaapani päriselust.

Olen õnnelik, kui näitus õpe-tab vaatajaid nägema Jaapanit teise kandi pealt, veel enam, kui igal külastajal tekib tänu näitusele oma isiklik arusaam Jaapanist.»

Kuidas saaks kujutada pausi?

Kikuta sõnul pakub fotograafia mitmeid võimalusi eripalgelise Jaapani näitamiseks.

«Alates 1990. aastatest on meie riiki pildistanud paljud fo-tokunstnikud, kuid iga uus tulija leiab ikka mingi uue nägemuse,» lausus kuraator.

Kunstnike tööd valmisid Hon-shū saare kirdeosas Tohuku re-giooni Akita prefektuuris.

Mölder viibis Jaapanis möödu-

nud aasta detsembris ja tänavu jaanuaris.

«Jaapanisse pildistama minna oli meeldiv võimalus,» tähendas Mölder. «Juba teiste heade foto-kunstnike seast välja valituks osu-tuda oli suur asi. Tundus vägagi ahvatlev elada ja töötada kolm nä-dalat ühes kauges ja lumises Jaapa-ni piirkonnas. Hoidsin pöialt, kui tekkis lootus, et ma sinna pääsen.»

Piirkonna, kus fotokunstnikud tööle asusid, valisid jaapanlased alles pärast kunstnike selgumist.

«Prefektuuris oleksin ma või-nud töötada ükskõik kus,» rääkis Mölder. «Mikiko usaldab ja laseb kunstnikul toimetada. Oluline oli, et pildistaksin midagi piir-konnale iseloomulikku.»

Mölder valis oma pilte läbivaks teemaks Jaapani mõiste ma.

«See on sügav ja lai mõiste Jaa-pani kultuuris, mis tähendab pausi nii ajas kui ruumis, kõikehõlmavat tühjust ja seda mitte negatiivses mõttes,» selgitas Mölder. «Tege-mist on tühjusega, tänu millele

kõik ülejäänu saab esile tõusta.Akitas asub Jaapani vanim

säilinud puust kabuki teater. Sa-mas on piirkonda ehitatud kuul-sa Jaapani arhitekti Seiichi Shirai 1960. aastate hooneid. Külastasin mõlemaid paiku ja üritasin ma’d leida nii traditsioonilises kui uues Jaapani arhitektuuris. Mõte sai jõu-du juurde kohvikuvestlusest. Näi-tasin kohalikule arstile oma seni-seid töid ja ta ütles: «See on ju ma!»

Mölder on kujutanud fotodel toidutegemistki.

«Viibisin Jaapanis ka aastava-hetusel,» ütles kunstnik. «Töödel on näha soba nuudlite tegemine, need on traditsiooniline Jaapani aastavahetuse toit. Nuudlite tege-mine on tegelikult märk protsessis olemisest. Pikad nuudlid seovad vana ja uut aastat ning ühtaegu ka vana ja uut arhitektuuri.»

Helsingis elav ja töötav Kalle Kataila viibis Akita prefektuuris tänavu juulis.

«Kui ma Kalle töid Turus nägin, tajusin meie töödes teatud sarna-

sust,» rääkis Mölder. «Vaatamata sellele, et üks on vaade sisse, teine välja. Minu tööd on tehtud talvel ja siseruumides, Kalle tööd aga õues, kui oli 30 kraadi sooja.

Mulle on sümpaatne Kalle lä-henemine maastikufotole ‒ idee maastikust kui žanrist saab ilmsiks tulla alles koos tema vaatajaga, kes vaadet loob. Ühtlasi meeldib mul-le Kalle piltides olev väike naera-tus. Pealtnäha lihtsa visuaalse kee-le taga on mitu tähenduskihti.»

Valik sõltus kunstniku sobivusest keskkonda

Kuraator Kikuta koostas foto-graafide töödest kunstnikuraa-matu ja korraldas enne Tallinna Möldri ja Kataila töödest näituse teises kultuuripealinnas Turus.

«Minu töö on fotograafide vali-mine, fotograafidega koos näituse formaadi välja mõtlemine ja eel-arve koostamine,» rääkis Kikuta. «Kahjuks ei saa ma Turut ja Tal-linna tervise pärast hetkel külas-

tada, tavaliselt tulen alati näitust koos kohalikega korraldama.»

«Mikiko tugevus seisneb eel-töös,» rääkis Mölder. «Kuraator võttis ühendust Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega ja mitmete gale-ristidega. Ta küsitles SA Tallinn 2011 töötajaid, vaatas läbi port-foolioid ja kohtus kunstnikega.

Sõelale jäänud kunstnikelt küsis ta, mida nad Jaapanis teeksid. Asi pole nii palju fotokunstniku ande-kuses, vaid sobivuses keskkonda.»

«Tavaliselt valin ma fotograa-fe, kes on rohkem kunstnikud kui dokumentalistid,» ütles Mikiko. «Dokumenteerivaid fotosid näeb meedias niikuinii. Fotokunsti töid pole võimalik kohe mõista, need pa-nevad vaataja mõtlema ja tundma.»

Näitus on avatud kolmapäeviti ja neljapäeviti kell 16–19.

Alates 1999. aastast korraldatud sarjas «European Eyes on Japan / Japan Today» on osalenud 50 fo-tograafi, kes on jäädvustanud 32 Jaapani prefektuuri. Kavas on kat-ta kõik 47 Jaapani prefektuuri.

Allkirjata. Kalle Kataila töö. Allkirjata. Krista Mölder.

Fotonäitus, mis kujutab ka tühjustJaapani elu ei ole vaid Fuji, geišad, samuraid, animed, supertehnoloogia ega liigne töötamine.

Mälestusväärne 2011. aasta hakkab lõppema, kõigil, kes seda kogesid, on aeg teha kokkuvõtteid.Avardas vana ja tõi uusi asjuDirigent Aarne Saluveer

Kavas olid Plektrum fes-tival ja PÖFF, mis niikuinii oleksid toimu-nud. Samas tehti ka palju uut, mida muidu poleks iialgi toimunud.

Kultuuripealinn avardas vana ja tõi uusi asju. Toimusid uuen-duslikud teatrietendused ja Tallinna missa, mille puhul ma koore ette valmistasin. Dirigee-risin Jaapani maavärinaohvritele pühendatud mälestuskontserti ja osalesin koorikonkurssidel.

Noorte laulu- ja tantsupidu

toodi aasta võrra ettepoole. Just rääkisin muusikaõpetajatega, kes üles lugesid, mis seal raske oli. Mõistan, et peoks peab korralikult valmistuma ja selle varasemaks toomine võib tekitada pingeid.

Laulupidu oli uuenduslik. Tantsupeo toomine lauluväljaku-le mõnele meeldis ja mõnele mit-te, kuid kultuur peabki kõnetama.

Kõik oleks toimunud kultuuripealinnatagiKunstnik Leonhard Lapin

Midagi eri-list meelde ei jäänud. Paljud kavas olnud sündmused on

toimunud kultuuripealinnatagi. Mind ei hõivatud ka kusagil.

Ei tea, kas arhitektuuribiennaal kuulus kavva? Seal käisin.

Meelde jäi rahvusvaheline eh-tekunsti näitus Lasnamäe veeru tuletornis, väljas olid mitmed sil-mapaistvad tööd.

Põhuteatrist ei saanud mööda vaadataHelilooja Erkki-Sven Tüür

Märtsis tuli Eesti Filhar-moonia kam-merkooriga esiettekandele minu uus teos «Ärkamine», mis oligi kultuuripealinna aastaks tel-

litud. See on nüüd plaadil ja juba globaalses levis.

Üks vingemaid asju oli põhuteat-ri idee, see on positiivse hõivami-se näide. Pikka aega unustatud ja räämas koht sai hetkega korda ning ärkas ellu.

Rahva jaoks polnud midagiKulturoloog Linnar Priimägi

Minu mee-lest kultuuri-pealinna ei toi-munudki. Oli lihtsalt mingi sõpruskonna omavaheline klubiline üritus. Rahva jaoks polnud midagi.

Tallinn oleks võinud Euroopas

silma paista. Kuid mida andis Tal-linn sel aastal Euroopale? Ma kü-sin, mida? Mingisuguse põhuhun-nikuga me ju Euroopasse ei lähe!

Kuid mis siin ikka vihastuda, kõik on omad inimesed.

Klaaskuppel oli eriline ideeSkulptor Tiiu Kirsipuu

Toimusid rahvusvahelised tuleskulptuu-ride maailma-meistrivõistlu-sed, järgnesid jääskulptuurid.

Klaaskuppel oli ka üks eriline idee.Suvel olin Eestist ära, seetõttu

ei jõudnud kahjuks põhuteatrisse. Avatud ateljeede raames olid

mul huvilised külas. Seejärel käi-sin teatris NO99 «Kolme kuning-riiki» vaatamas.

Kontaktid toodi koju kätteKirjanik ja filmi-režissöör Kadri Kõusaar

Aasta oli suurejooneline ja algas tegeli-kult juba eel-mise aasta lõpus Euroopa filmi-auhindade jagamisega.

Väärtuslikud kontaktid toodi koju kätte. Tänu sellele on mul üks uus film tootmises.

Meelde jäid muusikaüritused, näiteks Dhafer Youssefi kontsert.

Mida mäletan Euroopa kultuuripealinna aastast?

7FOTOReede, 2. detsember 2011

Anneli Sihvartanneli.sihvart@tallinn2011.ee

Peaaegu kõik sündmused ja ini-mesed, keda on vaja olnud selle pooleteise aasta jooksul Kultuu-ripealinna lehe jaoks üles võt-ta, on pildile püüdnud Stanislav Moshkov.

Stasiga loo jaoks pilte tegemas käies võib kindel olla, et tulemus on hea. Mitte ainult tehnilisest küljest, vaid ka selle poolest, et inimesed ta pildil on igas mõttes elusad ‒ ehedad ja tõelised kogu oma olemuses.

Stas ise arvab, et see on otsekui maagia, mis ta fotograafia juurde tõi ‒ etteantud tee, mis viis ja viib veelgi aina edasi. Esialgu õppis ta ju isa eeskujul autolukksepp-elektrikuks, kuid tundis viimasel

kursusel, et see siiski pole tema eriala.

Kodus polnud neil kunagi foto-aparaati olnud, isegi «seebikarpi» mitte. Kõik perealbumi pildidki olid tehtud ateljees, kutsutud fo-tograafi poolt lasteaias, koolis… Ja nüüd teadis ta äkki ometi, et tahab õppida just nimelt ja ainult fotograafiks. Veel enam ‒ just ni-melt ajalehe fotograafiks.

Selgus, Tallinna sidekoolis on see võimalik. Sisse sai ka, vaata-mata suurele konkursile, ja siis tuli elus esimest korda eesti kee-les õppima hakata. Selgus, ka see on võimalik.

Esimene kaamera, millega Stas töötas, oli esimese palga eest os-tetud Zenit, millel nii ava kui säri-aeg tuli käsitsi paika sättida ‒ see andis hea kogemuse.

Õpetaja Rain Tirulilt sai hea hariduse, nii hea, et võis kohe pärast sidekooli lõpetamist kuns-tiakadeemiasse astuda. Kõrgkool jäi küll poole aasta pärast pooleli, sest töö kõrvalt õppimine kuju-nes raskeks.

«Kui tuli valik teha, otsustasin kõigepealt praktilises töös lisaos-kusi saada,» märgib Stas. «Arvan, et hiljem lähen kunstiakadee-miasse tagasi.»

Aga miks mitte? Tulge vaatama!

Töökoha leidmine polnud ker-ge ‒ peaaegu ühelegi meilile, mis ta ajakirjandusväljaannetele kir-jutas, küsides võimalust praktika-le tulla, ei saadetud vastust.

«Ainus, kes vastas, oli Yana Toom, tookordne Den za Dnjo-mi peatoimetaja,» märgib Stas. «Mäletan ta vastust siiamaani: «Aga miks mitte? Tulge vaata-ma!» Kõigest kaks lauset, aga ma olin nii rõõmus…

Siis kasutasin juba filmikaame-rat Canon. Esimene ülesanne oli loodusmuuseumis putukaid pil-distada.

Jõudsin kohale ja avastasin ‒ nad on ju klaasi taga ja klaas pee-geldab! No ja kui oled praktikal, on vastutus veel suurem, pilt liht-salt peab õnnestuma… Hakkama sain.»

Sel suvel käis Stas end täienda-mas Peterburis Pieter Ten Hoo-peni meistriklassis. Eestis ta aja-kirjandusfotograafide niisugusel tasemel väljaõpet leidnud pole. Hea, et tänu internetile on maa-ilm avatud, saab mõtteid vaheta-da ja foorumites või meili teel kui kaugelt iganes nõus küsida.

«Dokumentaalfotograafil on suur vastutus,» tõdeb Stas.

«Inimesed näevad seda, mis toimub, tema silmade läbi, vaa-tenurk sõltub aga sellest, milline inimene fotograaf on.»

Et olulisi pilte teha, ei pea mi-nema kaugele, on Stasi seisukoht. Eesti on väike, aga probleeme on

siin palju, seega ka pildistamist väärivat materjali. Kahjuks pole aga kohti, kus näiteks fotoesseed avaldada.

Kaamera näitab, kes on kes

Kõige huvitavamaks pildista-misobjektiks peabki Stas inimesi.

«Mida rohkem sa inimestega igapäevatöös suhtled, seda roh-kem oskad neid näha ja neist aru

saada,» ütleb ta. «Kaamera näi-tab, kes on kes.

Mina olen vaid peegel. Näitan seda, mida saan, aga püüan seda teha hästi. Teha nii, et peegel ei oleks kõverpeegel.»

Praegu tegeleb Stas oma esi-mese dokumentaalprojektiga «Hipodroom», püüdes elada sisse sealsesse elusse, jälgida inimeste ja hobuste suhtlemist, traavisporti ja kõike sellega seonduvat.

Stanislav Moshkov: Ma olen vaid peegelSelleks, et olulisi pilte teha, ei pea minema kaugele.

13. detsembrist 2011 kuni 3. jaanuarini 2012 on kultuuri-kilomeetril, Vabaduse väljaku tunneli Eksperimentaalga-leriis ja Tallinn 2011 e-galeriis avatud Stanislav Moshkovi fotonäitus «Null igavat päeva», kus saab näha pilte kultuu-ripealinna aasta olulisematest sündmustest.

Stanislav Moshkov.Foto: Olga Aleksandrova

Nii see algas. Euroopa kultuuripealinna aasta ootus rahvusooper Estonia juures 31. detsembril 2010.

Contra on klaastahukas soojas, kenad tüdrukud külma käes. Võitluskunstide maailmamängud, Korea show-programm. Kuidas vaadata teise nurga alt. Tänavakorvpall Vabaduse väljakul.

Laulupidu,ikka laulupidu. Ja tantsupidu ka.

Kerli ja «Vabaduse laul» 20. augustil 2011.

8 KULTUURIKALENDER Reede, 2. detsember 2011

European Capital of Culture

KULTUURIPEALINNA SUURTOETAJAD:

TOETAJAD:

TALLINN

Lisainfo telefonil 5306 7669 või veebist: www.rohelinepesumaja.ee

Broneeri aeg juba täna!

Professionaalse tehnika ja väga tõhusate pesuvahenditega saame jagu nii tolmulestadest ja üldisest määrdumusest kui ka muidu raskesti eemaldatavatest rohu-, veini-, vere-, šokolaadi- jm. plekkidest. Tulemus on hügieeniliselt ja visuaalselt puhas ning värske.

SÜGAVPUHASTUST

Pole probleem - pakume vaipade, põrandakatete, pehme mööbli ja madratsite

Vaibal plekid? Diivan määrdunud?

9 2.‒4.detsembrini leiab Vene kultuurikeskuses ja Salme kul-tuurikeskuses aset ainulaadne kultuuridevahelise dialoogi sü-vendamisele pühendatud ko-reograafiafestival «Neposedõ kutsub sõpru», mis üllatab laia žanrilise ampluaa ja professio-naalsete noorte tantsijatega.

Tuntud eesti koreograaf Jüri Nael ütleb: «Tean tantsuansamb-li Neposedõ väga kaua. Muidugi soovitan külastada nende festiva-li «Neposedõ kutsub sõpru», mis toimub detsembri alguses. Olen kindel, et veedate toredasti aega!»

Kavas on žanrid klassikast

ja rahvatantsust nüüdisaegse koreograafiani ning ka meist-riklassid nüüdisaegses ja eesti tantsus.

Noorte artistide siirus ja pro-fessionaalsus vaimustab vaatajaid alati. Osalevad andekad tantsijad on kõik rahvusvaheliste konkurs-side ja festivalide võitjad ning diplomiomanikud.

Kultuuride dialoogi süvendaval koreograafiafestivalil on osalejaid näiteks Lätist, Leedust, Soomest, Venemaalt, Ukrainast ning Valge-venest.

Festival algab 2. detsembril kell 18 Vene kultuurikeskuses

(Mere pst 5) nüüdistantsu lavas-tusega «True Style».

Järgmisel päeval, 3. detsembril kell 14 saab Vene kultuurikes-kuses taas näha lavastust «True Style» ning mitmete kollektiivide loomingulisi programme.

4. detsember kell 13 lõpeb fes-tival Salme kultuurikeskuses (Sal-me 12) galakontserdiga.

Festivali korraldab MTÜ Tant-suansambel Neposedõ.

Jüri Nael soovitab: koreograafiafestival «Neposedõ kutsub sõpru»

Jüri Nael.

Festivalil näeb tantsustiile klassikast ja rahvatantsust nüüdistantsuni välja.

Foto: MTÜ Tantsuansambel Neposedõ

TEATER8.‒11. ja 13.‒15. detsember 16.00 ja 20.00 Standardi majas (Kopli 25) SIGNA: «Bleier Re-search Inc». Standardi hoone kõrgeimal korrusel on ennast sisse seadnud kolm teadlast koos grupi katsealustega. Ka-sutades vastuolulist psüh-hiaatrilis-orgaanilist meetodit, on nad saavutanud märkimis-väärseid tulemusi grupi noor-tega, kellel on välja arenenud ebatavaline käitumine ja pa-ranormaalsed võimed, mis on teaduse jaoks seninägematud. Teadlaste eesmärk on luua uus rass, kes oleks võimeline suht-lema sõnadeta.

OOPER9. detsember 19.00 rahvusoo-peris Estonia (Estonia pst 4) «Manon Lescaut». Läti Rahvu-sooperi külalislavastaja And-rejs Žagarsi lavastus viib meid 1960. aastate Saint Tropez’si, jutustades loo linna ihaldatui-mast naisest Manonist, kelle kireks ja nõrkuseks on luksus. Manon saab kõik, millest nai-ne unistada võib, kuid saatus

esitab talle väljakutse. Ta sea-takse valiku ette – kas järgneda oma armastatule Des Grieux’le vaesusesse või valida külluslik eluviis mehe juures, keda ta ei armasta. Giacomo Puccini ooperi muusikaline juht ja diri-gent on Arvo Volmer ja dirigent Jüri Alperten.

MUUSIKA3. detsember 16.00 Väravator-nis (Lühike jalg 9) Väravator-ni külalised: Jõuluaaria, Kädy Plaas. Sopran Kädy Plaasi saa-davad Robert Staak (barokk- kitarr) ja Tõnu Jõesaar (gamba).

3. detsember 18.00 Raeko-jas «Õrn sõda!». Hillar Kareva 80. sünniaastapäevale pühen-datud kontserdil esinevad Ivo Lille saksofonil ja Mati Mikalai klaveril, vahetekste loeb heli-looja tütar Doris Kareva, nen-de hulgas lühiessee «Harmoo-nia tund» ja isale pühendatud luuletsükkel «Rändajale», kus sõna saavad Nausikaa, Kirke, Kalypso ja Penelope.

3. detsember 19.00 Estonia kontserdisaalis (Estonia pst 4) Moya Brennan «An Irish Christ-

mas». Iirimaa üks tunnustatu-maid lauljaid ja kultusansambli Clannad solist Moya Brennan annab ainulaadse keldi muu-sika jõulukontserdi. Lisaks teistele traditsioonilistele iiri pillidele, mida Moya Brennani saatebänd kasutab, mängib ka laulja ise ainulaadset iiri harfi.

4. detsember 17.00 Estonia kontserdisaalis EMTA sümfoo-niaorkestri kontsert.

5. detsember 18.00 ja 6. detsember 13.00 Estonia kontserdisaalis lastekont-sert-muusikaline muinasjutt «Pähklipureja».Ernst Theodor Amadeus Hoff-manni muinasjutu «Pähklipu-reja ja hiirekuningas» on la-valooks kirjutanud Eve Viilup, esineb Lasteekraani Muusika-stuudio.

6. detsember 19.00 Estonia kontserdisaalis Sõna ja Muu-sika: Saksamaa. Esinevad Rahvusooper Estonia bariton René Soom ja Piia Paemurru klaveril, luuletekste loeb Tõnu Aav. Kavas Schuberti «Talvine teekond» ja näha saab tsükli ainetel loodud Lotte Lehmani graafika seeriat.

6. detsember 19.00 Vene teat-ris (Vabaduse väljak 5) Jõulu-jazz 2011 esitleb: Britt Quentin & Estonian Voices (USA–Eesti). Eesti vastne a cappella kvintett otsib uut kvaliteeti. Ansambel koosneb viiest noorest lauljast: Mirjam Dede, Kadri Voorand, Mikk Dede, Ott Kartau ja Ott Kask. Nende kava sünnib koos-töös ansambli M-Pact endise liidri ja solisti Britt Quentiniga.

KINOAlates 2. detsembrist kinos Ar-tis (Estonia pst 9) «Artur pääs-tab jõulud» (Suurbritannia, USA 2011, režissöör Sarah Smith). Film annab hämmastava vastu-se küsimusele, mis huvitab iga last: «Mismoodi suudab jõulu-vana ühe öö jooksul kingitused kõigi lasteni toimetada?» Vas-tus: tänu kõrgtehnoloogilisele salaoperatsioonile Põhjapoolu-se all, mida juhivad 70-aastas-te ametiaegadega jõuluvanad Püha Nikolause ajast saati.

Alates 3. detsembrist kinos Artis Euroopa Parlamendi filmiauhin-na LUX11 nominent «Kiliman-jaro lumi» (Prantsusmaa 2011, režissöör Robert Guédiguian).

Alates 5. detsembrist kinos Artis Kirjandus kinos: «Seitse venda» (Soome 1979/2008, re-žissöörid Riita Nelimarkka ja Claude-Louis Michel). Armas-tus, surm, sundmõtted ning peresidemed on filmis tegevust edasi kandvad jõud. Marina on paarikümneaastane ekstsent-riline, peaaegu sõpradeta nai-ne. Meeste suhtes tunneb ta füüsilist vastumeelsust. Nai-sedki ei suuda teda seksuaal-selt rahuldada.

NÄITUS30. november – 8. jaanuar Tal-linna Kunstihoones (Vabaduse väljak 6) prantsuse kaasaegse kunsti vaieldamatu superstaa-ri Sophie Calle’i (sünd 1953) personaalnäitus «Take Care of Yourself». Prantsuse saatkonna ja Prantsuse Instituudiga Eestis koostöös vaatajateni jõudval näitusel segab Calle osavalt ja provokatiivselt kokku reaalse ja fiktiivse ning tegeleb kaota-tud armastuse teemaga viisil, mis üllatab nii mitmeski mõt-tes.

Kuni 11. detsembrini Eesti Arhitektuurimuuseumis (Ro-

termanni soolaladu, Ahtri 2) Tallinna Fotokuu grupinäitus «Linnaelu suurlinna ajastul». 21. sajandi algusest peale elab üle poole maailma rahvastikust linnades, näitusel näidatakse kaasaja suurlinna mitut palet, seda esitleb Noorderlicht foto-festival.

Kuni 12. detsembrini Kumu kunstimuuseumis (Weizenber-gi 34) Tallinna Fotokuu raames toimuv rahvusvaheline kuraa-torinäitus «Teisele poole».Nimeka kuraatori Adam Bu-daki poolt kokku pandud rah-vusvahelise kaamerakunsti näituse eesmärk on tuua esile fotograafia kui meedia ene-serefleksiivsus ja kaardistada selle seisu kaasaegse kunsti kontekstis.

MUUKuni 3. detsember kinos Cina-mon Tartus, Tasku kaubamajas (Turu 2, Tartu), kinos Sõprus (Vana-Posti 8) ning Vanemuise kontserdimajas (Vanemuise 6, Tartu) «Battle of EST» ehk Põhja-Euroopa suurim rahvus-vaheline tänavatantsude festi-val.