TK&Partnerid

2012

Laste väärkohtlemise

diagnostikasüsteem Kontseptsioon

2

Sissejuhatus

See kontseptsioon on ettepanek luua meditsiinilisest juhitud laste väärkohtlemise

diagnostikasüsteem, mille multidistsiplinaarne lähenemine laste väärkohtlemisele aitab

kindlustada lastele väärikat kohtlemist, kvaliteetset arstiabi ja väärkohtlemise avastamist.

Laste väärkohtlemine on äärmiselt aktuaalne kogu maailmas, sealhulgas olles tõsine

probleem ka Eestis. Rahvusvahelised organisatsioonid nagu ISPCAN1 ja WHO2 pööravad

tähelepanu sellele, et selgitada laste väärkohtlemisega seotud probleeme ja töötavad selles

suunas, et väärkohtlemise ohvrid saaksid kõikides riikides multidistsiplinaarset abi. ÜRO

Lapse õiguste konventsioon rõhutab samuti, et üheks laste põhiõigustest on üleskasvamine

väärkohtlemiseta ning väärkohtlemise ilmnemisel abi saamine.

Väärkohtlemise ulatuse osas on kõige paremini uuritud maa tõenäoliselt USA. Viimane

väärkohtlemise esinemissageduse3 uuring leidis, USAs on 1 256 600 väärkohtlemise juhtu

aastas. Seejuures võib täiskasvanute uuringutele toetudes oletada, et nimetatud number on

pigem alahinnatud, kuna täiskasvanute uuringud näitavad, et laste väärkohtlemisest on

mõjutatud 30-50% populatsioonist.

Eestis puudub täpne ülevaade laste väärkohtlemise sagedusest. Võttes arvesse USA andmeid

ning eeldades, et väärkohtlemise sagedus on ligikaudu sama, võiks meil olla vähemalt 5500

väärkohtlemise juhtu aastas. Isegi kui see number pole nii suur, on see siiski tõsiseks

probleemiks Eesti lastele. Olemasolevate uuringute andmetel on Eestis väärkohtlemine

tõsine probleem. Uurimus „Teismeliste väärkohtlemine Eestis: Riskitegurid ja tagajärjed”

(1,2) viidi läbi 2000 aastal. Uurimusest selgus, et laste väärkohtlemine on Eestis, täpsemalt

Eesti peredes, üsnagi sage nähtus. 93% vastajatest oli teatanud vähemalt ühe väärkohtleva

situatsiooni kogemusest oma elus. Enamus olid kogenud kaht või enamat väärkohtemise

liiki. Kõige rohkem oldi kogetud kaht erinevat väärkohtlemisliiki (veerand vastanutest).

Umbes iga viies vastaja oli kogenud ühte või siis kolme erinevat väärkohtlemisliiki ning 15%

oli kogenud nelja liiki. 10% poisslastest ja 5% tütarlastest ei olnud langenud ühelgi korral

väärkohtlemise ohvriks. Seejuures ei olnud väärkoheldud 8% venelastest ja 5% eestlastest.

1 International Society for Prevention of Child Abuse and Neglect

2 World Health Organisation

3 The Fourth National Incidence Study of Child Abuse and Neglect (NIS-4)

3

Teine uuring viidi läbi 2001. aasta kevadel ja suvel Ida-Virumaa kuues lastekodus4 (3) ning

leiti, et emotsionaalne vägivald on lastekodudes üsna laialt levinud nähtus ning seda

kasutavad nii täiskasvanud (kasvatajad) laste suhtes kui ka lapsed omavahel. Laste

hoolekandeasutustes ning erikoolides 2005. aastal läbi viidud uuring „Erikoolides ja laste

hoolekandeasutustes elavate noorte hoiakud ja kogemused seoses seksuaalse, vaimse ja

füüsilise vägivallaga“ näitas, et füüsilise vägivalla kogemus oli 42% turvakodu, 31% erikooli ja

21% lastekodu lastest (4).

Ka seksuaalne väärkohtlemine uuringute alusel on pigem tavapärane. 2004. aastal läbi viidud

uurimus „Seksuaalse väärkohtlemise kogemused ja hoiakud Eesti noorte hulgas“ leidis, et

15% poistest ja 44% tüdrukutest ütlesid, et nad on kogenud vähemalt ühte seksuaalse

väärkohtlemise situatsiooni (5). Laste hoolekandeasutustes ja erikoolides läbi viidud uuring

näitas, et iga viies küsimustikule vastanud lastekodunoor, 36% turvakodu ning 38% erikooli

kasvandikest oli kogenud vähemalt üht seksuaalse väärkohtlemise situatsiooni (4).

Raske füüsilise väärkohtlemise alla liigituv raputatud lapse sündroom on sama sage Eestis kui

ka mujal maailmas 41: 100000 alla aastase lapse kohta (6).

Paljud spetsialistid - perearstid, eriarstid, õpetajad, sotsiaaltöötajad, puutuvad oma töös

kokku lastega, keda on väärkoheldud. Sageli ei tunne spetsialistid väliste märkide järgi

väärkohtlemist ära ning ei kahtlustagi midagi. Teinekord võib spetsialist küll kahtlustada,

kuid ei tea, mida sellises olukorras teha. Selle tulemusena ei jõua väärkoheldud lapsed sageli

abiandvate asutusteni. Soo, Ilvese ja Strömpli 2009. aastal läbi viidud uuring laste

väärkohtlemise juhtumitest teavitamisest toob ühe järeldusena välja, et laste

väärkohtlemise äratundmist raskendavad hägusad piirid lubatud ja lubamatu käitumise

vahel. Piiripealsed teod, mille puhul on raske öelda, kas tegemist on väärkohtlemisega või

mitte, põhjustavad ebakindlust ning võivad viia sekkumisest loobumiseni. Uuring näitas, et

väärkoheldud lapsest jäetakse sageli informeerimata. 63% kõigist ankeedile vastanutest oli

jätnud mingil põhjusel väärkoheldud lapsest teatamata. Väärkoheldud lapsest

mitteteatamise põhjuseks oli peamiselt vastaja ebakindlus ja teadmatus. Tulemused näitasid

samuti, et spetsiaalsed väärkoheldud laste abistamist käsitlevad juhendid üldiselt puuduvad

ning eksisteerib vajadus nende järele.(7)

4 Ametlik nimetus on asenduskodu

4

Siinkohal väärib kindlasti märkimist, et 2011. aastal andis Õiguskantsleri Kantselei laste

õiguste osakond välja juhendi „Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse“, mis selgelt ja

ülevaatlikult selgitab põhimõtteid abivajavast lapsest teavitamisel ning millest nii lastega

töötavatel spetsialistidel kui kodanikul oleks kasulik teadlik olla.(8)

Ka politseil on olemas kriminaalmenetluses laste erikohtlemist käsitlev erijuhend.

Eesmärk

20. oktoobril 2011 kiitis Vabariigi Valitsus heaks Laste ja Perede arengukava aastateks 2012-

2020. Üheks planeeritavaks tegevuseks on arengukava tegevussuuna 3.2.2 Väärkoheldud

lapse märkamine ja abistamine raames laste väärkohtlemise diagnostikasüsteemi

loomine.(9)

Käesoleva kontseptsiooni eesmärk on vaadelda laste väärkohtlemise diagnostika

parandamiseks läbi olemasolev olukord ja selle puudused ning analüüsida USA mudeli näitel,

kuidas võiks Eestis laste väärkohtlemise diagnostikasüsteem rakenduda. USA mudel on

valitud kahel põhjusel. USA Florida osariigi mudel toimib hästi ning on tunnustust leidnud

kogu USAs ning teiseks on meile info Florida osariigi vastava süsteemi toimimise kohta

kättesaadav väga koostööaltis Florida vastavate meeskondade meditsiinilise direktori isikus

ning samuti on Tartu Ülikooli lastekliiniku neuroloog Inga Talvist saanud kohapeal mudeli

toimimisega tutvuda. Samuti on USA mudeli juures oluline see, et tegemist on meditsiiniliselt

juhitud meeskondadega.

Kontseptsiooni rakendumisel peaks rakenduma rahvuslik meditsiiniliselt juhitud

multidistsiplinaarne laste väärkohtlemise diagnostikavõrgustik väärkoheldud laste (füüsiline,

seksuaalne väärkohtlemine, hooletusse jätmine)5 tervise kontrolliks, väärkohtlemise

diagnostikaks ning soovituste andmiseks.

Laiemaks eesmärgiks on parandada Eesti laste turvalisust ja heaolu pakkudes meditsiiniliselt

juhitud multidistsiplinaarset abi hooletusse jäetud lastele.

Laste väärkohtlemise diagnostikameeskondade programm lähtub eeldusest, et laste

väärkohtlemine ja hooletusse jätmine on mitmetahuline probleem, mis vajab ka

5 Laste väärkohtlemise ja selle eri liikide sisu on pisut pikemalt lahti kirjutatud Lisas 1

5

multidistsiplinaarset lähenemist. Meeskonna multidistsiplinaarsed hinnangud on olulised, et

hinnata väärkohtlemist, hooletusse jätmist, soovitades efektiivset sekkumist, ravi ja

rehabilitatsiooni, kindlustades nii positiivse tulemi nii lastele kui ka peredele. Laste

väärkohtlemise diagnostikameeskondade eesmärkideks on:

• Väärkohtlemise preventsioon

• Väärkohtlemise identifikatsioon

• Väärkohtlemise interventsioon

• Väärkohtlemise vähendamine

Kontseptsiooni eesmärgiks on luua terviklik süsteem väärkoheldud lapse diagnostikaks ja

tervise kaitse korralduseks. Laste väärkohtlemise diagnostikameeskondade eesmärk on

parandada laste väärkohtlemise diagnostikat vastavalt Eesti kontekstile ning anda selged

ning üheselt mõistetavad juhised. Laiem eesmärk on luua ühtne üle-eestiline laste

väärkohtlemise diagnostikameeskondade süsteem, et oleks tagatud standarditele vastav ja

kvaliteetne meditsiiniline abi väärkoheldud lastele Eestis.

Sihtgrupp

Sihtgrupiks on kõik lapsed, kelle puhul on tegemist väärkohtlemisega või on kahtlus

väärkohtlemisele, kas siis füüsilisele, psühholoogilisele, seksuaalsele või kombineeritud

väärkohtlemisele.

Teisalt on kirjeldatava süsteemi sihtgrupiks kõik lastega kokkupuutuvad spetsialistid (nt

õpetajad, huviringi juhendajad, treenerid, lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad, kasvatajad,

politseinikud) ja indiviidid (nt naaber, sõber ja tema vanemad vms), kellel tekib konkreetse

lapse suhtes väärkohtlemise kahtlus.

Kolmandast aspektist on sihtgrupiks ka kitsam spetsialistide hulk, kellest süsteemiarenduse

käigus kujunevad diagnostikameeskondade liikmed.

6

Olemasoleva süsteemi lühikirjeldus ja kitsaskohad

Lapse väärkohtlemine on igasugune käitumine lapsega, mis alandab tema füüsilist ja

psüühilist heaolu, seab ohtu tema eakohase arengu ja tervisliku seisundi. Sageli jääb

väärkohtlemine tähelepanuta, sest erinevate valdkondade spetsialistide vahel puudub

koostöö. Samuti on ebapiisav teadlikkus laste väärkohtlemisest ja kuritarvitamisest kodus,

koolis ja asutustes ning sisuliselt on Eestis puudulik väärkohtlemise diagnostika. Teatud

määral on olemas küll väärkoheldud laste nõustamissüsteem, kuid ka see vajaks olulisel

määral täiustamist ja arendamist.

Tänasel laste väärkohtlemise käsitlemisel on kaks põhilist sammast. Ühelt poolt tegeleb laste

väärkohtlemisega kohalik omavalitsus lastekaitsetöötaja isikus6 ning teiselt poolt menetlevad

väärkohtlemise juhtumeid õiguskaitseorganid prokuratuuri juhtimisel. Lastekaitse seaduse

§59 kohaselt on igal inimesel kohustus teavitada abivajavast lapsest sotsiaaltalitust, politseid

või mõnd teist abiandvat organit. Kitsaskoht nr 17 on nii lastega kokku puutuvate

spetsialistide kui teiste oskus ära tunda väärkohtlemise märke. Kitsaskoht nr 2 on see, et

isegi kui tekib kahtlus lapse väärkohtlemise osas, ei teavitata sellest. Kitsaskoht nr 3 on

spetsialistide poolt tajutud selgete käitumisjuhiste nappus. Väärkohtlemisest mitteteatamise

taga on kohati hirmud. Nii võibki neljanda kitsaskohana välja tuua hirmu andmekaitse

seaduse rikkumise ees, hirmu kaaluka otsuse tegemise ees (alusetu väärkohtlemissüüdistus

võib perekonnale laastavalt mõjuda) ning hirmu (kliendi)suhte rikkumise ees.

Kui spetsialist on siiski otsustanud, et ta teavitab abivajavast lapsest, seisab ta valiku ees,

kellele teatada. Kindlasti on võimalik helistada lasteabitelefonile 116111, kes omakorda

teavitab kohast ametkonda. Teadlikkus lasteabitelefoni olemasolust ja selle kasutamise

harjumus ei ole täna kindlasti selline nagu võiks olla. Kui aga lasteabitelefonile ei helistata,

on valik politsei või KOV lastekaitsetöötaja. Millistel juhtudel kuhu teavitada on täna paljuski

teataja sisetunde ja teadlikkuse küsimus. Eelpoolviidatud Õiguskantsleri Kantselei poolt välja

antud juhend abivajavast lapsest teavitamise teemal annab selgitusi, kuidas käituda ning on

kindlasti spetsialistidele valikute tegemise ja teadlikkuse osas abiks. Olemasolev praktika

annab aluse laias laastus oletada, et akuutsetest ja raskematest füüsilise ja seksuaalse

väärkohtlemise juhtumitest teavitatakse politseid ning kergematest füüsilise (ja seksuaalse?)

6 Lastekaitsetöötaja puudumisel täidab vastavaid ülesandeid sotsiaaltöötaja

7 Reastus on protsessi kulgemise mõttes, mitte tähtsuse järjekorras.

7

väärkohtlemise juhtumitest, emotsionaalse väärkohtlemise juhtumitest, ebaselgetest

juhtumitest ning hooletussejätmisest teavitatakse lastekaitsetöötajat ja kohati ka ohvriabi

töötajat8. Eeltoodust tulenevalt võib viienda kitsaskohana identifitseerida ebaselge

arusaama, kuhu milliste juhtumitega pöörduda. Eeldatavalt peaks aga siiski nii olema, et

ükskõik kuhu info laekub, teavitatakse sellest ka teist menetlejat. Tegelikkuses see siiski nii ei

ole. Kui info laekub sotsiaal- või lastekaitse töötajale on ka temal kohati raske langetada

otsust, kas juhtum on selline, mille puhul politseid teavitada või mitte. Politsei aga ei edasta

kohati infot öeldes, et see võib kahjustada uurimist. Politsei ei edasta menetlusinfot lähtudes

Kriminaalmenetluse seadustikust ilma prokuratuuri loata. Kui info lapse väärkohtlemise

kahtlusest on politseisse jõudnud saab uurimise juhiks prokurör, kes otsustab, kellele infot

jagada. Sõltuvalt prokuröri hinnangust võib lastekaitsetöötaja jääda informeerimata.

Kitsaskoht nr 6 ongi info puudulik liikumine ja ebapiisav võrgustikutöö kahe ametkonna

vahel.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 70 kohaselt sätestab alaealise tunnistaja ülekuulamise

erisused ning ütleb, et menetleja võib alaealise tunnistaja ülekuulamise juurde kutsuda

lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, pedagoogi või psühholoogi. Kui menetlejal endal

asjakohane väljaõpe puudub, siis on lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, pedagoogi või

psühholoogi kaasamine alaealise ülekuulamisse kohustuslik, kui:

- tunnistaja on noorem kui kümneaastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult

alaealise psüühikale;

- tunnistaja on noorem kui neljateistaastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või

seksuaalse väärkohtlemisega;

- tunnistaja on kõne-, meele-, vaimupuudega või psüühikahäiretega.

Vajaduse korral alaealise ülekuulamine videosalvestatakse ja kasutatakse tõendina

kohtumenetluses. Nimetatud paragrahvis märgitud asjakohane väljaõpe on aga seadusandja

poolt jäetud sisustamata ning ei taga lapse ülekuulamist sisuliselt sobivate ametiisikute poolt

– kitsaskoht nr 7. Koostöös Sisekaitseakadeemiaga on politsei korraldanud lastega

töötavatele politseiametnikele vastava koolituse, mis viidi läbi 2012 kevadel.

Politsei on loonud prefektuuride juurde lastekaitsemeeskonnad. Kuid need ei tööta üle

piirkonna. Nii on nt Lääne prefektuuris lastekaitse teenistus, mis tegeleb osade juhtumitega

8 Nimetatud jaotus on väga üldine ja oletuslik ning vajaks hüpoteesi kontrollimist

8

ise, enamuse juhtumitega tegeleb aga vastava politseijaoskonna uurija ning

lastekaitseteenistuse roll on pigem nõustav.

Oma töövaldkonda kuuluvate juhtumite puhul kogub lastekaitsetöötaja informatsiooni ning

korraldab perele vajalike sotsiaalteenuste pakkumise, samuti aktiviseerib võrgustikutöö

lapse ja pere toetamiseks. Kitsaskoht nr 8 on ka see, et väärkoheldud last toetavaid ja

rehabiliteerivaid teenuseid on liiga vähe. Samuti ei hinnata meil sekkumise tulemuslikkust.

Raskematel juhtudel eraldab kohus KOV ettepanekul lapse vanematest kas ajutiselt või

pikemaks ajaks.

Kitsaskoht nr 9 on praeguses olukorras see, et kui peres on varem esinenud väärkohtlemist

ja laps on surnud või perest eraldatud ning perre sünnib uus laps, ei ole taolised pered

piisavalt ennetava tähelepanu all, et hoida ära ka teiste laste väärkohtlemist.

USA mudeli võimalik rakendamine Eesti kontekstis

Kontseptsioon võtab eeskujuks Florida osariigi lastekaitse meeskondade süsteemi.

Nimetatud süsteemis alluvad lastekaitse meeskonnad nn tervishoiu ametile. Kõik

meeskonnad on meditsiiniliselt juhitud ning neil on meditsiiniline direktor – arst. Kõikide

meeskondade meditsiinilised direktorid alluvad osariigi meditsiinilisele direktorile.

Meeskonnad on multidistsiplinaarsed. Meeskondades on meedikud (arstid, õed),

sotsiaaltöötajad, psühholoogid ja jurist.

Võimalik skeem Eestis

Laste väärkohtlemise diagnostikasüsteem baseeruks meditsiiniliselt juhitud

multidistsiplinaarsetel meeskondadel, mille eesmärgiks on väärkohtlemise diagnostika, lapse

tervise kontroll ning lapse ja perekonna aitamine ning ravi. Antud meeskonnad peaksid

tagama õigeaegse diagnoosi, lapse tervise kontrolli ning meditsiinilise abi andmise. Lisaks

kuuluks meeskonna ülesannete hulka ka hilisemate probleemide (psühholoogiliste

probleemide) ilmnemise korral nõustamine. Oluline on, et keskendutakse mitte vaid lapsele

vaid lapse kõrval tema perekonna aitamisele ja toetamisele sh ka peresiseste väärkohtlejate

aitamisele.

9

Alustada võiks 4 meeskonnaga (Tallinn, Tartu, Ida-Virumaa, Pärnu), mis on ühise alluvusega

ja ühtede printsiipidega, et välistada erinevaid seisukohti. Meeskondi koordineeriv üksus

võib paikneda nt:

a) mõne haigla juures

b) Tervise Arengu Instituudis

c) võimalikus lastekaitse riiklikus rakendusüksuses

d) Laste vaimse tervise keskuses9

e) või mujal

Meeskonnad koos koordineeriva üksusega võivad alluda Sotsiaalministeeriumile,

Terviseametile vms.

Koordineerivaks üksuseks on rahvuslik meditsiiniline direktor, kelle ülesannete hulka kuulub:

• 4 meeskonna töö koordineerimine

• meditsiiniliste direktorite supervisioon

• töö ministeeriumiga süsteemi ning andmete säilitamise ja arendamise suhtes

• koostöö ministeeriumiga poliitiliste otsuste tegemisel

• kvaliteedi kontroll ning kvaliteediindikaatorite loomine

• õpetamine

Iga meeskond omakorda koosneb meditsiinilisest direktorist, kes on meeskonna juht;

sotsiaaltöötajast või õest, kes on meeskonna koordinaator ning teistest meedikutest (õed,

arstid), sotsiaaltöötajatest, psühholoogidest, juristidest ja kohtumeedikutest. Esimese

etapina hakkavad tööle eeskätt meditsiiniline direktor ja sotsiaaltöötaja/õde, kes vastavalt

juhtumi iseloomule kaasavad teisi spetsialiste.

Meeskonna meditsiiniline direktor on lastearst, kes juhib meeskonda. Tema tööülesanneteks

on:

• meeskonna juhtimine

• osalemine üldises kvaliteedi kontrollis

• kvaliteedi tagamine

• koolituse tagamine meeskonna liikmetele

• enese regulaarne täiendamine

9 Norra ja EMP rahastusest planeeritav keskus

10

Teiste meedikute ülesanded on (eeldab kogemust lastega töötamisel):

• meditsiiniliste konsultatsioonide läbiviimine

• diagnostiliste läbivaatuste tegemine

• koostöö sotsiaaltöötajatega

• kirjalike aruannete koostamine (selleks on vajalikud ühtsed vormid)

• valvetöös osalemine

• igal aastal ennast täiendada

Meeskonna koordinaator on sotsiaaltöötaja või õde, kes aitab meeskonda juhtida ning kelle

ülesanneteks on:

• mittemeditsiinilise personali supervisioon

• andmete töötluse tagamine

• osalemine valvetöös

• osalemine täiendustel

Sotsiaaltöötaja ülesanded on:

• laste ja pereliikmete intervjueerimine

o Kohtumeditsiiniline intervjuu??

• kirjalike hinnangute andmine

• teenuste ja suunamiste koordineerimine

• andmete sisestamine

• koostöö meedikuga

• koolituste organiseerimine

• osalemine valvetöös

• osalemine koolitustes

Psühholoogi ülesanded meeskonnas on:

• laste ja täiskasvanute psühholoogiline hindamine

• laste kliiniline intervjueerimine

• laste psühhoteraapia?

• läbida täienduskoolitust igal aastal

Meeskonna juristi ülesanded on:

11

• anda juriidilist abi

• koolitada meeskonda

• esindada meeskonda või selle liiget (tööalaselt)

Teised professionaalid osalevad meeskonna töös.

Meeskonnad konsulteerivad kõiki lapsi, kes kuuluvad sihtgruppi. Meeskonnad on

kättesaadavad ööpäevaringselt, 365 päeva aastas. Töö ajal ning tööpäevadel 8.00-16.00 on

meeskond saadaval rutiinselt, läbivaatuseks ja konsultatsiooniks, töövälistel aegadel on

valvepersonal (1 sotsiaaltöötaja ja 1 meedik), kes tagavad erakorralise konsultatsiooni

kindlatel juhtudel (nt kui on oht, et tõendid hävivad kiiresti). Tööaja välistel aegadel on

valvepersonal koduses valves ehk teisiti öeldes on võimalik neile helistada ning nad tulevad

välja. Valveteenistus tagatakse graafiku alusel. Määratakse kindlaks ka teeninduse täpsed

geograafilised piirid.

Meeskond vajab vastavaid ruume ja vahendeid ning labori kasutamise võimalust.

Sihtgruppi kuuluvad kõik lapsed (0-18 aastat), kes vastavad järgmistele kriteeriumitele:

• pea vigastused, pea ja kaelapiirkonna verevalumid, põletused, murrud

• alla 5 aastasel lapsel esinevad hematoomid

• seksuaalselt väärkoheldud lapsed

• suguhaigus eelpuberteedis lapsel

• alatoitumus, vähene kaaluiive

• meditsiiniline hooletusse jätmine

• perekonnad kus üks või mitu last on surnud või on olnud haiglasse saabumisel

vigastatud ja hiljem surnud ning on kahtlustatud väärkohtlemist ning peres on veel

lapsi; vililased

• tõsiste emotsionaalsete probleemidega lapsed, kui kahtlustatakse väärkohtlemist

Lastekaitse meeskondadel on järgmised tööd juhtivad põhiväärtused:

Vastutus. Eesmärk on anda kvaliteetset teenust, saada positiivseid tulemusi ning ka

kliendi rahuolu saavutamine. Lastekaitse meeskonnad võtavad täieliku vastutuse

käitumise ning töö tegemise kvaliteedi eest.

12

Koostöö. Tugevdada koostööd teiste ametkondadega, et parandada pakutavaid

teenuseid.

Ühiskonna eripära. Igal ühiskonnal on oma nägu, lastekaitse meeskonnad on

paindlikud disaini ja ühiskonna vajaduste suhtes, samal ajal vastates kõrgetele

kvaliteedi nõudmistele.

Innovatsioon. Lastekaitse meeskonnad uurivad uusi ja efektiivsemaid meetodeid et

igapäeva tööd parandada.

Ausus. Lastekaitse meeskonnad hindavad ausust ning austust igapäevases töös, ega

lase oma isiklikel tunnetel mõjutada meie professionaalset arvamust.

Meeskonnatöö. Lastekaitse meeskondade kõige väärtuslikumaks osaks on

pühendunud, hästi välja õpetatud personal.

Juhtumi käsitlemine skeemis ja osapoolte rollid

Laste juhtumid, mis vastavad ülaltoodud kriteeriumitele, suunatakse meeskondadesse.

Informatsioon väärkohtlemiskahtlusega lapsest laekub meeskondadesse läbi nelja kanali:

a) lasteabitelefonilt 116111, kuhu võivad abivajavast lapsest teavitada kõik märkajad sh

tavakodanikud. Lasteabitelefon edastab kahtluse politseile, kohaliku omavalitsuse

lastekaitsetöötajale ja VKD10 meeskonnale. Ühelt poolt peaks olema võimalus

teavitada väärkoheldud lapsest anonüümselt (täna 116111 sellist võimalust pakub),

aga teisest küljest võib teavitaja osutuda hiljem kohtuasjas väga vajalikuks

tunnistajaks, mistõttu peaks 116111 nõustaja siiski üritama koguda helistaja kohta

võimalikult palju infot;

b) kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajalt, kes on üldjuhul lapse juhtumi peamine

koordinaator;

c) õiguskaitseorganitelt, kes soovivad kiiret hinnangut väärkohtlemiskahtluse

põhjendatuse osas;

10

Väärkohtlemise diagnostika

13

d) meditsiiniasutustelt ja –personalilt, kellel on tekkinud kahtlus

konsulteeritava/ravitava lapse väärkohtlemise osas (näiteks erakorralise meditsiini

osakond jt)

Meeskonna roll

Meeskond konsulteerib enamuse juhtumitest tööajal, v.a. kui laps on hospitaliseeritud; kui

lapsel on vigastused, mis võiksid kiiresti paraneda; seksuaalse väärkohtlemise ohvrid ja kui

seda soovib politsei või prokuratuur. Kui laps on hospitaliseeritud haiglasse, läheb meeskond

(sotsiaaltöötaja ja meedik) lapse juurde. Kui laps on haiglas väljaspool piirkonna keskust, on

vajalik transpordivõimaluse olemasolu meeskonnaliikmetele. Muudel juhtudel toimub lapse

läbivaatus ja intervjueerimine selleks spetsiaalselt kohandatud lapsesõbralikus keskkonnas.

Võimalusel välditakse lapse sekundaarset traumeerimist, mille ta võib saada kiirabi, politsei

jt ametiasutuste keskkonnas.

Lapse toob lastekaitse meeskonna juurde kohalik lastekaitse spetsialist, sotsiaaltöötaja või

politseitöötaja, kas koos vanematega või ilma. Läbi lasteabi telefoni laekunud info põhjal

otsustab meedik, kas antud last on vaja tuua lastekaitse meeskonda konsultatsioonile või

mitte st kas on tegemist tervise probleemiga. Kohalik omavalitsus vastutab lapse jõudmise

eest lastekaitse meeskonna juurde kui võrgustikus pole kokku lepitud ja otstarbekas

korraldada teisiti.

Esmase intervjuu teeb meeskonna sotsiaaltöötaja/õde, millele järgneb meditsiiniline

läbivaatus. Kogu meditsiiniline informatsioon dokumenteeritakse, tehakse ka fotod

vigastustest. Vajadusel tehakse analüüsid (nt. rasedustest, suguhaigused) ning võetakse

kohtumeditsiiniline tõendusmaterjal (nt. seksuaalse väärkohtlemise korral - DNA).

Soovitatavalt on läbivaatuse juures (v.a. seksuaalse väärkohtlemise korral) ka

lastekaitsespetsialist või politseitöötaja.

Vajadusel ordineeritakse ravi. Lisaks antakse lapse tervise aspektist soovitusi. Sõltuvalt

vajadusest kutsutakse laps ka järelkontrolli.

Lapse intervjueerimine peaks toimuma võimalikult vähe kordi. Last intervjueerib üks

spetsialist, teised spetsialistid saavad toimuvat jälgida video vahendusel või peegelklaasidega

ruumist. Intervjueerija konsulteerib intervjuu jooksul teiste spetsialistidega lisaküsimuste

14

vajalikkuse osas. Kui väärkohtlemise kahtlus ei lasu vanemal, võib põhjendatud juhtudel

vanem viibida intervjueerimise juures.

Meeskonna ülesanded on üldjoontes:

• meditsiiniline läbivaatus

• kohtumeditsiiniliste tõendite kogumine?

• tervise kontroll

o profülaktiline ravi

o meditsiiniliste dokumentide hindamine

• psühholoogilised hindamised

• perekonna hindamine

• erinevate spetsialistidega arutelud

• teenuste koordineerimine?

• rehabilitatsiooni teenus?

• laste intervjueerimine

• konsultatsioonid

• õpetamine ning teavitustöö

Meeskonna käest on 24 tunni jooksul võimalik saada arvamust meditsiinilisest leiust, otsust

kas on tegemist väärkohtlemisega (kindel, võimalik, pole väärkohtlemine). Tegemist on

meditsiinilise eksperthinnangu andmisega. Sageli on vaja meeskonna sotsiaaltöötajal uurida

ka sotsiaalset tagapõhja, et anda lõplik hinnang ning see võib vajada rohkem aega (kuni 1

nädal).

Kui laps vajab hilisemat abi, siis annab meeskond selles suhtes soovitusi, kuid soovituste

järgimise vastutus ning muu abi ja toetuse korraldamine jääks kohaliku omavalitsuse

lastekaitse töötajale.

Koostöö õiguskaitseorganitega

Ühelt poolt võib politsei olla lapse meeskonda suunajaks. Seda eelkõige olukordades, kus

politseile laekunud informatsioon on liiga ebakindel, et juhtumit algatada (nt olukord, kus

koolis õpetaja märkab lapsel imelikku käitumist ning helistab politseisse). Samuti lõpetab

politsei endapoolse juhtumi menetlemise kui mõlemad osapooled on allpool

15

kriminaalvastutusea alampiiri. Samas on ka selles olukorras vajalik välja selgitada, kas

väärkohtlemine on aset leidnud ning mis on juhtunud. Seda eelkõige kaasatud laste

aitamiseks.

Teiselt poolt on õiguskaitseorganitel oluline roll, kui väärkohtlemise kahtlus leiab kinnitust.

On kaks põhimõttelist võimalust, kuidas korraldada VKD meeskondade koostöö

õiguskaitseorganitega:

1) Kui laps on sattunud meeskonna juurde konsultatsioonile, teeb meeskond ära oma

töö ning (samal ajal ka KOV lastekaitsetöötajaga, kui ta pole seni kaasatud) kui

väärkohtlemise kahtlus leiab kinnitust, kontakteerub meeskond politseiga ning

annab üle info, misjärel alustab politsei menetlustoiminguid.

+ Meeskond on operatiivne ning ei pea ootama teise ametkonna esindaja

saabumist.

+ Politsei ei kuluta ressursse juhtumitele, kus ilmneb, et väärkohtlemist ei ole

aset leidnud.

+ Toob kaasa vähem vajadust sünkroniseerida erinevate ametkondade

toiminguid (tõendite kogumine jms).

- Toob kaasa olukorra, kus last intervjueeritakse rohkem kordi kui üks

(erinevateks intervjueerijateks on VKD meeskond, politsei,

kohtuekspertiisi tegija kui lastekaitsetöötaja).

- Võib kaasa tuua ajakulu enne seda, kui juhtum jõuab politseisse. Osad

tõendid ja tegevused võivad aga olla ajakriitilised.

2) Politsei (ja ka lastekaitsetöötaja) kaasatakse kohe, niipea kui laekub info meeskonna

konsultatsiooni vajavast lapsest. Sellisel juhul viiakse läbi ühiselt koordineeritud lapse

intervjueerimine ning tõendite kogumine. Kogutud info vastab menetlustoimingute

nõuetele ning seda saab kasutada tõendina.

+ On lapsesõbralik, kuna vähendab vajadust last mitmekordselt

intervjueerida.

+ Soodustab võrgustikutööd ja juhtumi efektiivset ja koordineeritud

lahendamist. Info liigub kiiresti ja korrektselt.

16

- Eeldab seni sissetöötatud rutiinide muutmist ja koolitusi osapooltele

ühistoimingute õppimiseks ja harjutamiseks

- Võib kaasa tuua ajakulu kuni kõik ametkonnad kogunevad ning teevad

ettevalmistusi intervjueerimiseks ja tõendite kogumiseks.

- Kõik osapooled kulutavad ressurssi ka nende juhtumite menetlemiseks,

kus tegelikku väärkohtlemist pole.

Kohtuekspertiis

Ka siin on analoogselt eeltooduga kaks põhimõttelist valikut, millest esimese puhul on

meeskonna poolt läbi viidav konsultatsioon informatiivseks materjaliks edasise võimaliku

kohtukaasuse käigus ning meeskonna liikmeid võib vajadusel kutsuda kohtusse nii tunnistaja,

asjatundja kui eksperdina. Ametlik kohtuekspert saab kogutud materjale kasutada oma

eksperthinnangu langetamiseks. Kohtumeedikud kaasatakse siis, kui menetlus on algatatud.

Paljudel juhtumitel aga menetlust ei avata kuna kas pole tegu väärkohtlemise juhtumiga või

kuulub juhtub eelkõige sotsiaalsektori pädevusse. Teine võimalus on kujundada VKD

meeskonnad riikliku ekspertiisiasutuse all töötavateks üksusteks ning meeskondades

töötavad spetsialistid pädevad kohtuekspertidena.

Teenuste pakkumine

Ilmselgelt kujuneb VKD süsteemi rakendumisel neist meeskondadest arvestatav

kompetentsikeskus laste väärkohtlemise alal. Ideaalis peaks keskustesse kogunema

kõikvõimalik teaduslikele uuringutele põhinev informatsioon nii väärkohtlemise

diagnoosimise, aga miks mitte ka kogu väärkohtlemist puudutava kohta alates

väärkohtlemise tekke- ja edasikandumismehhanismide, esinemissageduste kui sekkumis- ja

rehabilitatsioonimeetodite kohta. Meeskondade töö nö baaspaketis on soovituste andmine

lapse ja tema pere edasiseks raviks ja rehabilitatsiooniks. Baaspakett Pluss võiks sisaldada ka

sekkumiste ning teenuste pakkumist ning ka nende teenuste ja sekkumiste arendustööd.

Võimalik Pluss teenuste ampluaa võiks olla järgnev:

- väärkoheldud lapse teraapia erinevate teraapiasuundade raames

17

- väärkoheldud lapse pere suhete analüüs ning teraapia

- pereliikmete teraapia erinevate teraapiasuundade raames

- väärkohtleja nõustamine ning teraapia

- grupiteraapia ning eneseabigruppide loomine

- spetsialistide nõustamine nii väärkohtlejast kui väärkoheldud lapse

kollektiivis käsitlemisest

- väärkohtlemise preventsioonimeetodite elluviimine

Andmeregister

Üks probleemidest, mis laste väärkohtlemise tuvastamisel esineb, on see, et vajalik

informatsioon ei jookse kokku ühte kohta. Nii võib lapse traumapunkti sattumine ja tema

vigastus olla seletatav ning kahtlusi väärkohtlemise osas ei teki, kuid kui üksitivõetuna

selgitatavaid õnnetusi tuleb ette väga tihti, siis on alust juhtumit siiski lähemalt uurida. Nii

võiks meeskonnale läbi terviseinfo süsteemi olla nähtav kogu lapse tervisega seonduv ning

ehk võiks meeskonna esindaja traumapunkti sattunud juhtumid nö läbi skriinida, kas seal on

mõni juhtum, mis vajab teravdatud tähelepanu.

Ka sotsiaalteenuste andmeregistris võiks olla võimalus ära märkida pered, kus on esinenud

väärkohtlemise kahtlus. Kui pere liigub teise omavalitsusse, ei alusta järgmine sotsiaaltöötaja

nullist vaid oskab olla ettevalmistunud. See kõik eeldab peresid aitava ja toetava hoiaku

senisest paremat levikut, et taoline märge andmebaasis ei oleks juba ette sildistav ja

negatiivset hoiakut tekitav vaid pigem märge, et sellele perele tuleb enam toetust ja

tähelepanu osutada.

Võimalik rahastamisskeem ja prognoos rakendamise maksumuse kohta

Süsteemi finantseerimisel kasutatakse võimalikult palju olemasolevaid ressursse. Võimalikud

on erinevad rahastamisskeemid:

a) Meeskondade tegevuses on oluline roll meeskonna koordinaatoril, kes korraldab

meeskondade praktilise töö. Ühe variandina näeme, et meeskondade koordinaatorid

18

(sotsiaaltöötaja või õde) ja keskne koordineerimine võiks saada rahastuse

sotsiaalministeeriumi vastava tegevuse finantseerimise kaudu. Meditsiinilise

personali eksperthinnanguid peaks olema võimalik rahastada olemasolevate

haigekassa teenuste või ka vastavalt eelpoolkirjeldatud valikutele ka

kohtuekspertiiside vahenditest hinnakirjade alusel. Selle variandi puhul vajaks

lisafinantseerimist esialgu neljas piirkonnas poole ametikohaga töötav meeskonna

koordinaator ning keskne koordineerimine ühe ametikoha ulatuses. Prognoositav

maksumus esimesel aastal ca 1000000 EUR (palga- ja majanduskulu). Ka valvetöö

korraldus eeldab teatud hulga spetsialistide tasustamist telefonivalves olemise eest.

Arstide Liit on võtnud seisukoha, et arsti koduvalve tunnitasuks tuleb kehtestada

vähemalt 50% arsti miinimumtunnitasust ja valve ajal tegelikult haiglas töötatud ning

tööteel oldud aja eest maksta töötasu 100% ja lisatasu ületunnitöö eest. Kuna

diagnostikameeskonna töö on siiski mõnevõrra spetsiifiline ja võimalike väljakutsete

arv väljaspool tööaega on teadmata, on valvetöö hinna kujundamine hetkel keeruline

ning eeldab ka läbirääkimisi potentsiaalsete meeskonnaliikmetega.

b) Kaaluda võiks meeskondade rahastamist samadel põhimõtetel nagu täna toimub

geriaatriliste meeskondade rahastamine. Selle variandi puhul vajaks

lisafinantseerimist keskne koordineerimine ca 500000 EUR. Ka selle variandi puhul

lisanduks valvetöö maksumus.

Sõltuvalt sellest, kus hakkab asuma lapse läbivaatuse ruum, vajab investeeringuid vastava

sobiva ruumi sisseseadmine ja tehniliste vahenditega varustamine. Ilmselt on vähemalt

esialgu otstarbekas läbivaatuse ruum kujundada olemasolevate haiglate juurde, kus on

olemas diagnoosimiseks vajalikud meditsiiniseadmed. Vajalikud seadmed on järgmised:

• Korralik kaamera statiivi ja kaugjuhtimisega, mitu tk

• Arvuti

• Funktsionaalne läbivaatuslaud

• Tavapärased pediaatrilised abivahendid:

o Silmapeegel

o Kõrvapeegel

o Stetoskoop

o Kasvukõverad

o Abivahendid analüüside võtmiseks – külmkapp analüüside hoidmiseks

19

o Sentimeetripael

o Kõik võimalikud abivahendid (keha diagrammid jne)

Süsteemi arenduskulud on seni tulnud läbi Hasartmängumaksu Nõukogu projektide.

Pikemas perspektiivis peaks ka süsteemi arenduskulud olema väärkohtlemise

diagnostikasüsteemi regulaarfinantseerimise osa. Nii on vajalik ette näha regulaarseid

vahendeid, et süsteemi arendada, koolitada meeskonnaliikmeid, panustada

meeskonnaliikmete motivatsiooni hoidmisse ning teha koostööd teadusasutustega.

Otsustuskohad ning võimalikud probleemkohad

Alljärgnevad teemad vajavad edaspidi läbiarutamist laiemas spetsialistide ringis:

- Kuidas täpselt on korraldatud valvetöös osalemine ning kui palju ja millist personali

see eeldab? Nii arste kui õdesid napib ning on potentsiaalne oht, et meeskondadesse

ei leita piisavalt meditsiinipersonali.

- Kus paikneb meeskondi koordineeriv üksus ning kellele see allub ning kes teostab

järelevalvet?

- Milline on vanemate roll ja kaasatus kogu protsessi juures? Ideaalis võiks ja peaks

vanemad olema võimalikult palju kaasatud ja isegi kui väärkohtlejaks on varem ise,

peaks võimaluse korral lähtuma mitte tema süüdi mõistmisest vaid abivajadusest.

- Vajalik on otsustada, kes toimetab lapse läbivaatusele, kui juhtum leiab aset

väljaspool tööaega? Juhul, kui on KOV-s on olemas valvesotsiaaltöötaja, võib seda

teha tema. Juhul, kui valvesotsiaaltöötajat pole, oleks otstarbekas ilmselt ära

kasutada olemasolevaid 24h valmisolekuga instantse. Seega oleks valik ilmselt kas

politsei või meeskonna valvesolev töötaja ise.

- Milline on VKD meeskondade seos loodavate piirkondlike nõustamiskeskustega?

- Selleks, et olla kursis kõige uuemate seisukohtadega, peaks diagnostikameeskondade

süsteem olema seotud ülikooli või muu teadusasutusega. Kas ja kuidas see Eestis

võiks välja näha?

20

Senisest tegevusest ja tuleviku planeerimine

Laste väärkohtlemise diagnostikasüsteemi arendamist sel kujul alustati 2010. aastal.

Koostööpartneriteks on olnud Sotsiaalministeerium, MTÜ TK & Partnerid, Tartu Ülikooli

lastekliinik Inga Talviku eestvedamisel, Justiitsministeerium jt. Seni on läbi

Hasartmängumaksu Nõukogu projektrahastuse läbi viidud mitmeid ettevalmistavaid

tegevusi. Tegevused on toimunud kolmel suunal: esimene tegevussuund on lastega

töötavate spetsialistide teadlikkuse tõstmine, et nad oskaks märgata väärkoheldud last,

teine tegevussuund keskendub kitsamatele spetsialistide ringile, kes võiksid olla

potentsiaalsed diagnostikameeskondade liikmed ning kolmas tegevussuund keskendub

süsteemi enda arendamisele ning vastava kontseptsiooni väljatöötamisele. 2010. aasta

novembrist kuni 2012. aasta augustini, on läbi viidud 8 ühepäevast koolitust laiemale

spetsialistide ringile väärkohtlemise alase teadlikkuse tõstmiseks, 2 kahepäevast

spetsialiseerumiskoolitust ning üks juhtumi menetlemise teemaline seminar

potentsiaalsetele meeskonnaliikmetele. Lisaks on toimunud neli seminari arutlemaks

olemasoleva ning võimaliku loodava süsteemi teemadel. 2012. aasta augustis viibivad 3?

potentsiaalset meeskonna juhti õppevisiidil Floridas Prof Alexanderi poolt juhitavate sealsete

lastekaitsemeeskondade juures. Üldine tagasiside koolitustele ning loodava süsteemi

vajalikkusele on olnud väga positiivne. Samas soovitakse oluliselt täpsemalt mõista võimaliku

süsteemi toimimist.

Kontseptsiooni arendamise käigus on jäänud sõelale meeskondade potentsiaalse keskse

koordineerija rolli andmine loodava Laste Vaimse Tervise Keskuse juurde. Nimetatud

keskuse loomist koostöös Tallinna Lastehaiglaga ning ühe selle keskuse töövaldkonnana VKD

meeskondade loomist ja koordineerimist planeeritakse rahastada Norra ja Euroopa

Majanduspiirkonna finantsvahenditest, mis avanevad asjakohaste programmide lõikes 2012

aasta teises pooles?

Võimalikud alternatiivid

Ülalkirjeldatud mudeli rakendamisele on ka alternatiive:

21

a) Nullalternatiiv on see, kui olukord jääb selliseks nagu see hetkel on ning olulisi

ümberkorraldusi ei tehta. Selle variandi miinuseks on see, et paljud laste

väärkohtlemise juhtumid jäävad märkamata, teavitamata ja kohaselt menetlemata,

rääkimata lapsele abi osutamisest. Plussiks võib ehk pidada seda, et süsteemi

muutmiseks kuluva ressursi saab panna teiste vajalike arendustegevuste peale.

b) Üks võimalus on jääda olemasoleva süsteemi juurde, aga samas tõhustada oluliselt

spetsialistide teadlikkuse tõstmist laste väärkohtlemisest ning sellele reageerimisest.

Sellisel puhul tuleks läbi viia interdistsiplinaarseid koolitusi ning välja töötada selged

juhendmaterjalid teavitamiseks ja reageerimiseks. Variandi miinuseks on see, et osa

vajalikke tegevusi, nt interdistsiplinaarse koostöö juurutamine, süsteemi

tõhustamiseks jääb tegemata. Plussiks see, et olemasolevat süsteemi ja ka seadusi ei

pea olulisel määral muutma, piisab täiendavatest tegevustest.

c) Teostada ülalkirjeldatud mudeli rakendamiseks ning testimiseks pilootuuring ühes

piirkonnas. Plussiks on mudeli testimisvõimalus enne üle-eestilist rakendamist ning

kulude kokkuhoid. Miinuseks teiste piirkondade lastele vajaliku abi võimaluse

edasilükkamine.

d) Võtta süsteemiarenduse eeskujuks mõni muu maailmas edukaks osutunud süsteem

nt Barnahus (Advocacy Center for Children) süsteem, mis pärineb Islandilt ning on

sealt edasi levinud mitmetesse riikidesse. Barnahus süsteemi peamine erinevus USA

mudelist on see, et kui USA mudeli puhul on diagnostikasüsteem meditsiiniliselt

juhitud, siis Barnahus mudeli puhul on juhtroll sotsiaalsektoril. Barnahus mudeli

puhul töötavad eelkõige politseiuurimise algfaasides ning sotsiaalse hinnangu

andmiseks koos sotsiaaltöötajad, politsei, prokurör, kohtumeditsiiniline ekspert,

lastearst ning lastepsühhiaater. Tulenevalt sellest, et juhtiv roll on sotsiaaltöötajatel,

on meeskonnas tööle võetud kas üks või mitu sotsiaaltöötajat. Püsitöötajate hulgas

on mõnikord ka politseinik. Ühistel koosolekutel, pakilistel juhtudel telefoni teel,

konsulteerivad eri valdkondade spetsialistid üksteist, planeerivad ja jagavad tegevusi.

Kui on algatatud politseiuurimine, viiakse intervjuud lapsega läbi Barnahus ruumides.

Spetsialistid, kes peavad lapse ütlusi kuulama, saavad seda teha videolingi teel. Eraldi

on olemas spetsiaalsed ruumid meditsiinilise läbivaatuse tegemiseks ja nõustamiseks.

Eesmärk on, et politsei ekspert ja lastearst töötavad politsei või prokuratuuri

22

soovitavate meditsiiniliste hinnangute langetamiseks koos. Sotsiaaltalitus või

psühhiaatriateenistus vastutavad lapsele kriisiabi andmise eest.11

Sisuliselt on aga USA süsteem ning Barnahus süsteem suhteliselt sarnased ning

mingeid Barnahus süsteemi elemente tuleks ilmselt kasutada ka meile kohandatud

USA mudeli juures nt lapse intervjueerimise ühine läbiviimine.

Kokkuvõte

Laste väärkohtlemise juhtumite avastamine ning menetlemine ja samuti väärkoheldud laste

toetamine on teemad, mis ühel või teisel moel vajavad senisest enam tähelepanu. Selleks, et

väärkohtlemise juhtumeid menetletaks võimalikult lapsesõbralikult ning ükski juhtum ei

jääks kahe silma vahele, on vaja tõsta lastega kokkupuutuvate spetsialistide teadlikkust ning

oskust väärkohtlemisele viitavaid märke ära tunda. Lisaks on vaja selgeid juhiseid, kuidas

väärkohtlemise juhtumitele reageerida. Kuid samas vajavad tähelepanu ka hirmud, mille

olemasolu spetsialist on tunnistanud. Paljud väärkohtlemise juhud jäävad käsitlemata hirmu

tõttu valesti otsustada ja alusetult süüdistada. Samuti ollakse ebakindlad otsustamaks, millal

ja kuhu infot edastada. Kirjeldatud USA mudel võimaldab spetsialistil anda otsustusõigus

pädevale meeskonnale, kes oma esialgse hinnangu annab juba 24 tunni jooksul. Tuginedes

juba professionaalsele hinnangule saavad nii õigussüsteem kui sotsiaal- ja tervisevaldkond

adekvaatselt reageerida lapsele vajalikku abi osutada.

11

http://www.coe.int/lportal/web/coe-

portal/search?cmd=search&format=&groupId=0&keywords=Barnahus&x=0&y=0

23

Kasutatud kirjandus

1. Soo K. Teismeliste väärkohtlemise riskitegurid ja tagajärjed. Bakalaureusetöö, Tartu

Ülikool, Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika osakond, 2002.

2. Soo K, Soo I. Teismeliste väärkohtlemine Eestis: riskitegurid ja tagajärjed, 2002.

3. Linde S. Ida- Virumaa hoolekandeasutuste laste reflektsioone vägivallast. Magistritöö,

Tallinna Pedagoogikaülikool, Sotsiaalteaduskond, Sotsiaaltöö osakond 2002.

4. Soo K. (toim) Erikoolides ja laste hoolekandeasutustes elavate noorte hoiakud ja

kogemused seoses seksuaalse, vaimse ja füüsilise vägivallaga, 2005.

5. Soo K, Kutsar D. (toim) Seksuaalse väärkohtlemise kogemused ja hoiakud Eesti noorte

hulgas. Sotsiaaluuring. Tartu 2004.

6. Talvik I, Metsvaht T, Leito K, Põder H, Kool P, Väli M, Lintrop M, Kolk A, Talvik T. Inflicted

traumatic brain injury or shaken baby syndrome in Estonia. Acta Paediatrica 2006, 95: 799-

804.

7. Soo K, Ilves K, Strömpl J. Laste väärkohtlemise juhtumitest teavitamine ja võrgustikutöö.

Tartu 2009.

8. Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse. Juhend. Õiguskantsleri Kantselei laste

õiguste osakond 2011. http://lasteombudsman.ee/sites/default/files/juhend_-

_abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse_3.pdf

9. Targad vanemad, toredad lapsed, tugev ühiskond. Laste ja perede arengukava 2012–2020.

Sotsiaalministeerium 2011.

http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/kogumik/Laste_ja_per

ede_arengukava_2012_-_2020.pdf

24

Lisa 1

Laste väärkohtlemine on igasuguse mittejuhusliku kahju tekitamine lapse füüsilisele ja

emotsionaalsele seisundile või arengule.

Laste väärkohtlemist võib jagada:

- füüsiline väärkohtlemine

- seksuaalne väärkohtlemine

- emotsionaalne/psühholoogiline väärkohtlemine

- hooletussejätmine

Füüsiline väärkohtlemine on lapse füüsilisele tervisele kahjustuste põhjustamine. Siia alla

käivad erinevad tegevused nagu nt lapse surma põhjustamine, raputatud lapse sündroom,

vigastuste tekitamine, pipra aspiratsioon, põletamine, valu põhjustamine, luumurdude

tekitamine, meditsiinilised rituaalid, keemilise kahjustuse põhjustamine jt.

Seksuaalne väärkohtlemine on võimu düsbalansi abil lapse haaramine seksuaalsetesse

tegevustesse, millest ta ei saa aru, milleks ta pole arenguliselt valmis, milleks laps ei saa anda

teadlikku nõusolekut ning mis rikuvad ühiskonna sotsiaalseid ja seaduslikke tabusid.

Seksuaalse väärkohtlemise vormid on:

- mittepuudutav väärkohtlemine (ekshibitsionism, piilumine, pornograafia ning

pornograafiaks kasutamine)

- puudutav väärkohtlemine (manuaalne genitaalide puudutamine, oraal/genitaalne-

anaalne kontakt, oraal-genitaalne kontakt, genitaal-genitaalne kontakt)

Emotsionaalse/psühholoogilise väärkohtlemise puhul võib täheldada kahjustavat

vastastikuse toime mustrit hooldaja ja lapse vahel, kus isik sisendab lapsele, et ta on

väärtusetu, halb, teda ei armastata ning ei taheta, et ta on ohus ja tema ainuke väärtus on

teiste soovide täitmine. Psühholoogilise väärkohtlemise vormideks on:

- põlgamine (lapse halvustamine, alavääristamine, häbistamine või naeruvääristamine

ning samuti avalik alandamine)

- terroriseerimine (lapsele mitteturvalise keskkonna loomine, eluohtlike tegevuste

nõudmine, ebarealistlikud ootused ning ähvardamine)

25

- ärakasutamine või rikkumine (sobimatu käitumise julgustamine, antisotsiaalse või

arenguliselt kohatu käitumise modelleerimine, lubamine või julgustamine, kognitiivse

arengu takistamine)

- emotsioonidest ilmajätmine (lapse ilmajätmine emotsionaalsetest reaktsioonidest,

lapse ignoreerimine ning tema ilmajätmine kiindumusest, hoolimisest ja armastusest)

- isoleerimine (vangistamine, mittevajalike liikumisvabaduse või suhtlemisele

piirangute panemine)

- tõrjumine (vältimine ja eemaletõukamine)

- ebajärjekindel vanemlik hoolitus (ebausaldusväärne vanemlik käitumine, vastukäivad

ja vastakad käsud ja keelud

Hooletussejätmine on vanema või hooldaja kohustuste mittetäitmine lapse füüsilise, vaimse,

emotsionaalse ja sotsiaalse arengu eest hoolitsemisel, mis võib kahjustada tema eakohast

arengut ning vaimset ja füüsilist tervist. Hooletussejätmist võib omakorda jagada:

- füüsiliseks (hülgamine, väljaviskamine, mitteküllaldane järelevalve, vähene toit,

turvalisuse mittetagamine)

- meditsiiniliseks (vähene kaaluiive, meditsiiniabist keeldumine)

- emotsionaalseks (emotsionaalsete vajaduste mitterahuldamine nagu nt tunnustusest

ilmajätmine, emotsionaalse läheduse vältimine, ignoreerimine, tähelepanust

ilmajätmine; aga ka koduvägivald lapse juuresolekul, lapsele psühholoogilise abi

mittevõimaldamine ning ülehooldamine)

- hariduslikuks (põhjuseta lapse kooli mitteviimine, popitamise lubamine,

õpiraskustega lapsele vajaliku ja sobiva õpetuse mitteandmine, kooliprobleemide

ignoreerimine jms)