Lihaveisekasvatus pärandkooslustel

Lihaveisekasvatus PÄRANDKOOSLUSTEL

Anna Jamieson

Raamat on valminud 2013. a projekti “Toitainete koormuse vähendamine Läänemerre ja pärandkoosluste majandamine” raames, mida rahastas INTERREG IVA Kesk-Läänemere programm. Trükis väljendab autorite vaateid ja rahastaja ei vastuta selles leiduva info eest. Projekti kaasrahastasid Rootsi WWF ja Keskkonnainvesteeringute Keskus. Lisatiraaži trükkimist toetas Rootsi WWF.

Autor: Anna Jamieson

Kaasautor: Silvia Lotman

Inglise keelest tõlkinud: Nastja Pertšjonok

Toimetajad: Kaia Lepik ja Lia Rosenberg

Keeletoimetaja: Mari Kaisel

Kaanefoto: Mati Kose

Kujundus: Aide Eendra

Trükk: Ecoprint AS

©SA Eestimaa Looduse Fond

www.elfond.ee

Tartu 2014

ISBN 978-9949-9324-7-4

ISBN 978-9949-9324-8-1 (pdf )

Lihaveisekasvatus PÄRANDKOOSLUSTEL

Anna Jamieson

2

SisukordSaateks 5

1. Veiseliha tootmine ja keskkond 9 Veisekasvatus ja maakasutus 9 Veisekasvatus ja vesi 9 Veisekasvatus ja kliimamuutused 10 Veisekasvatus ja inimkonna toitmine 11 Veisekasvatus ja bioloogiline mitmekesisus 12

2. Töö lihaveistega 15 Loomulik käitumine 15 Vasikatega lehmad 19 Sugupullid 21 Töö loomadega sise-tingimustes 21 Töö loomadega välitingimustes 23

3. Veiseliha tootmise planeerimine ja majandusliku tasuvuse jälgimine 27

Võõrutatud vasikate kasvatamine müügiks 27 Sisseostetud vasikate nuumamine 27 Karjatamisel põhinevad tootmismudelid 28 Integreeritud või spetsialiseeritud lihaveisekasvatus 28 Suguloomade kasvatamine 28 Tootmise planeerimine 29 Tootmiskalkulatsioonid 29 Tootmisnäitajate jälgimine ja analüüs 30

4. Hein ja silo – kasvatamine, koristamine ja säilitamine 33 Hein või silo 33 Silotaimed 33 Püsirohumaad ja nende hooldamine 34 Saagi koristamine 35 Silo valmistamine 38 Teised koresöödad 38 Silo ja heina hoiustamine 39

5. Veiste söötmine 41 Toitainetevajadus 41 Ammlehmade söötmine 44 Vasikate ja noorloomade söötmine 46 Kasvavate ja tiinete loomade söötmine karjamaal 48

3

6. Rohumaad ja karjatamine 51 Karjamaa väärtus 51 Karjamaasööt 52 Karjatamisviisid 55 Rohumaade hooldamine 56 Karjaaiad 56 Vesi ja mineraalid karjamaal 61 Parasiidid karjamaal 62 Kõrge loodusväärtusega karjamaade hooldamine Eestis 63

7. Veiste pidamine ja söötmine talvel 69 Loomapidamishoone mitu otstarvet 69 Loomapidamishoonete tüübid 70 Vee- ja söötmissüsteemid 74

8. Eutrofeerumine ja sõnnikukäitlus 77 Lämmastiku ja fosfori sattumine veekogudesse 78 Veekogudesse jõudvate toitainete hulka ja

veekogude reostumist saab vähendada 80 Sõnnik on väärtuslik

ressurss põllumajandus-ettevõttes 80 Sõnniku ladustamine ja käitlemine 81 Sõnniku laotamine 82 Toitainete leostumise vähendamine

loomade väljaspidamisel 82

9. Aretamine.Loomade valik tootmiskarjas 85 Üksikomadus või kompleksne pärilikkus 85 Aretuse eesmärk 85 Mõõdetavad omadused 86 Puhtatõulised veised

või ristandid lihaveisekasvatuses 87 Aretusprogrammid 88 Sugupull 88 Euroopa lihaveisetõud 89

10. Liha ja lihakvaliteet 93 Õige tapaaeg 93 Tapaeelne stress toob kaasa kvaliteediprobleeme 93 Tapaloomade puhtus 93 EUROP lihakuse ja rasvasuse määramise süsteem 93 Eluskaal, tapakaal ja rümbasaagis 94 Liha laagerdamine 94 Liha marmorsus 94 Lõpetuseks 94

Foto

: Too

mas

Kok

ovki

n/Pe

lagi

s

5

Saateks

rohkem tuleb pöörata tähelepanu liha kvaliteedi parandamisele, samuti aga veekaitse ja loomade heaolu küsimustele.

Eestimaa Looduse Fondi jaoks muutus lihaveistega poollooduslike koosluste hooldamise teema oluliseks aastatel 2000-2006, mil Rootsi WWFi ja SIDA rahas-tusel viidi Hiiumaal, Matsalus ja Vormsil läbi „Väinamere“ ühisprojekt, mille kaudu osteti rannikualade hooldajatele loomi ning tehti palju teavitustööd. 2011. aastal tunnistati tollane tegevus Euroopa Liidu tasemel parimaks jätkusuutlikuks Lääne-mere strateegiat ellu viivaks projektiks.

Toona alustanud ettevõtted on palju edasi arenenud ja algatatud on ka uusi koostöö-projekte. Poollooduslike koosluste ja põl-lumajandusega tegelejate jaoks on lisan-dunud EL põllumajandustoetused. Lisaks karjatamise kvaliteedile ja elurikkuse säili-tamisele, muutub järjest olulisemaks liha kvaliteet, mis ettevõtjale majanduslikku kasu tooks. Siin on Rootsi kolleegidelt palju õppida – kuidas kasutada rohu-söötasid nii, et lihakvaliteet oleks kõrge, koormamata keskkonda liigselt söödate-ravilja kasvatamisega. Ka tarbijaeelistuste muutmine on saanud lihaveisekasvatajate üheks prioriteediks. Kodumaisel tarbijal tasub jätkuvalt liha päritolu kohta uurida, küsida ja eelistada kvaliteetset, eestimaist, vastutustundlikult toodetud liha.

Toetuste abil hooldati Eestis 2012. aas-tal 26 000 hektarit pärandkooslusi, neist 15 000 hektaril karjatati lihaveiseid. 2020. aastaks tuleb vastavalt looduskaitse arengukavale tagada hooldus vähemalt 45 000 hektaril väärtuslikul rohumaal.

Kuigi mõnikord nähakse põllumajanduse ja looduskaitse vahel lõhet, on karjata-misel põhinev loomakasvatus üks neist tugevatest sildadest, mis pooli ühendab. Poollooduslikud rohumaad vajavad säili-miseks lihtsat loomakarja – söömist ja tal-lamist. Ainult nii jäävad alles või taasteki-vad ajapikku kooslused, maastikud ja vaa-ted, mis rõõmustavad kohalikke ja mida tulevad nautima turistid. Teisalt sai just seetõttu – üle-euroopaliste Natura 2000 elupaikade säilitamisvajadust rõhutades – Eesti kaubelda endale Euroopa Liitu astu-des lihaveisekvoodi. Lihaveisekasvatusest on selle ajaga kujunenud majandusharu, mis on tihedalt seotud riiklike looduskait-seliste eesmärkide täitmisega.

Kümne aastaga on lihaveiste arv Eestis oluliselt kasvanud ja tänaseks ületanud 60 000 looma piiri. Veerand neist kuulub pärandkooslustel majandajatele.

Aktiivselt tegutseb Eesti Lihaveisekasva-tajate Selts, loodud on mitmed tõugude kasvatamise põhjal koondunud klubid. Lihaveise liha on olemas suuremate liha-kombinaatide valikus ja teatud määral saadaval ka märgistatud mahetootena. Märkimisväärselt edukalt on lihaveise tutvustamisega tegelenud kasvatajate loodud MTÜ Liivimaa Lihaveis. Samas imporditakse Eestisse jätkuvalt veise-liha, nii et kodumaisel tootmisel on veel arenguruumi, sh ekspordiks, mille osas samuti on huvi Euroopas juba tekkinud. Kui kümmekond aastat tagasi oli talunike peamiseks mureks veiste hankimine ning minimaalse vajaliku inventari soetamine, siis nüüdseks on väljakutsed muutunud –

6

Tõnu ja Sirje Kaptein, praeguseks ühed Hiiumaa suuremad lihaveisekasvatajad, alustasid 2000. aastal üleminekut piimakarjalt lihaveisekasvatusele. Pere-ettevõttes peetakse mahetootmises 300 lihaveist, hooldatakse ligi 300 ha Käina-Kassari rannaniite ja varutakse talveks silo 300 ha hästi majandatud kultuurrohumaalt. Tõnu Kaptein: „Erinevates keskkonnaprojektides oleme osalenud üle kümne aasta, abi on olnud ühelt poolt materiaalne, kuid vähemalt sama oluline on ka investeering inimestesse – teadmised, koolitused, õppereisid. Kui kümme aastat tagasi arvasid paljud, et võtame loomad ja laseme metsa lahti, siis nüüd on hakatud mõistma, et niiviisi tulu ei tule. Lihaveisekasvataja vajab teadmisi, töövahendeid ja investeeringuid loomade heaolusse“.

Foto: Toomas Kokovkin/Pelagis

Foto

: Too

mas

Kok

ovki

n/Pe

lagi

s

7

Karjatamist ja hooldust vajavaid elupaiku on aga veelgi rohkem, ainuüksi Natura 2000 aladel üle 73 000 ha. Erinevate alli-kate hinnangul võib Eestis kokku olla üle 100 000 ha poollooduslikke kooslusi. Poollooduslikel kooslustel loomapidami-sele kehtib sama õigusruum, mis inten-siivse loomakasvatuse puhul, kus teatud nõudeid on kergem täita. Hooldatavad alad on väga eriilmelised, sageli ka ras-kesti ligipääsetavad. Poollooduslikel koos-lustel karjatades tuleb tihti reageerida veetaseme tõusule ja liigniiskusele ran-naaladel, mis karjatamisaja planeeritust lühemaks muudavad, karjamaade hool-dus võib olla raskendatud kivide tõttu, linnu-ja taimeliikide kaitseks lisandub piirkonniti erinõudeid.

Nõuded ja soovitused, mida eri ametkon-nad karjapidajale jagavad, on sageli vas-tukäivad. Ohu märgina on mitmed väik-semad talunikud nimetanud, et lõpetavad loomapidamise, kui veekaitse ja loomade heaolu nõuded karmistuvad ja toetus-määrad ei tõuse. Samas on toetustest liigne sõltumine siiski pikas perspektiivis ohtlik. Seetõttu tuleks keskkonnaprob-leemidele leida järjest enam turupõhiseid

lahendusi. Valdaval enamikul poolloodus-like koosluste hooldajail on ka haritavat maad talvesööda tootmiseks. Kogudes talveperioodil paremini sõnnikut ja kasu-tades seda kultuurrohumaadel väetisena, tekib võimalus majanduslikku efektiivust tõsta.

Rootsi WWF on looduskaitsjaid ja talu-nikke nõustanud ning aidanud loomi ja tehnikat soetada ka Lätis ja Leedus. Käes-olev trükis on kirjutatud WWF-i looma-kasvatuseksperdi Anna Jamiesoni poolt kolmele Balti riigile. Algaja loomakasva-taja peaks saama siit mõtteainet, kuidas loomade kasvatamise erinevad aspektid ja keskkond omavahel seotud on ja innus-tust aktiivsemaks panustamiseks loomade heaollu ja pidamistingimustesse.

See raamat ei paku valmis retsepte, kuid püüab anda näpunäiteid poollooduslike alade võtmetegijatele – talunikele, kelle tegevuse tasuvusest ja toimimise viisidest sõltuvad sajad haruldased liigid.

Silvia LotmanEestimaa Looduse Fondjuhatuse esimees

PLK-de hooldusele on kaasa aidanud mitmed keskkonna- alased projektid, investeeritud on loomadesse ja tehnikasse. 2013. a kevadel toodi Ruhnu saare rannaniitudele 50 mägiveist Taanist Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel.

Foto

: Kad

ri Tu

kk

8

Foto

: Arn

e A

der

9

Veiseliha tootmine ja keskkond

probleemiks. Kui loomad söövad tai-mestiku juurteni ära, jääb maa paljaks ning vihm ja tuul kannavad mullaosa-kesi järk-järgult ära. Nii kaob aegamööda mulla viljakas kiht ja muutub võimatuks nii karjatada kui ka sööta või toitu toota. Loomasööda (teravilja, soja jt) tootmi-seks võetakse kasutusele suuri maa-ala-sid, selle asemel, et kasvatada toidutaimi inimestele. Näiteks kasutatakse Rootsis 80% teravilja all olevast maast looma-sööda kasvatamiseks. Piirkondades, kus on viljaka maa puudus, ei ole põlluma-jandusmaa kasutamine lihatootmiseks kuigi tõhus viis inimeste toiduga varusta-miseks. Lõuna-Ameerikas hävitatakse igal aastal jätkuvalt palju vihmametsa selleks, et rajada asemele karjamaad või sööda-kultuuripõllud. Vihmametsadel on väga oluline roll bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja kasvuhoonegaaside sidumi-sel. Nad mõjutavad oluliselt Maa kliimat, puhverdades atmosfääri koostise muutusi ja ühtlustades veeringet. Vihmametsade hävitamine veiste jt loomade söötmiseks on üks peamisi loomakasvatuse negatiiv-seid mõjusid nii kliimale kui ka keskkon-nale üldiselt.

Veisekasvatus ja vesiMaailma kuivemates piirkondades nii-sutatakse põllumaad sageli, et tagada suurem saak, nt USA-s niisutatakse isegi karjamaid. See toob kaasa põhjavee taseme languse, vooluveekogude kui-vamise ja elupaikade kadumise. Halvasti

Veiseliha tootmise ja keskkonna suhe on keeruline. Ühelt poolt on loomade kar-jatamine väga oluline looduslike rohu-maade säilimiseks. Mida rohkem on kar-jatatavaid loomi, seda rohkem on meil liigirikkaid looduslikke ja poolloodus-likke rohumaid, mis rikastavad maastikku. Samuti on püsirohumaad oluliseks puh-vertsooniks haritava maa ja veekogude vahel – tänu rohumaade olemasolule väheneb vette jõudvate toitainete hulk ja seega väheneb ka veekogude toitai-netega rikastumine ehk eutrofeerumine. Teiselt poolt on veisekasvatus samuti vastutav kliima soojenemise eest, kuna mäletsejate seedetegevuse tulemusena paiskub atmosfääri suures koguses kas-vuhoonegaase. Maailma mastaabis hävi-tatakse vihmametsi ja teisi väärtuslikke looduslikke alasid karjamaade ja sööda-kultuuripõldude rajamiseks. Samuti on maailmas kohati suur keskkonnaprob-leem ülekarjatamine. Seega on looma-kasvatuse ja keskkonna seoste uurimisel palju aspekte, mida silmas pidada.

Neile, kes tunnevad muret keskkonna ja muutuva kliima pärast, on oluline teada, kus ja kuidas on toodetud meie tarbitav veiseliha. See annab võimaluse valida liha selliselt tootjalt, kellest tead, kuidas ja mil-lisel söödal ta oma loomi kasvatab, selle asemel, et loobuda lihast täielikult.

Veisekasvatus ja maakasutusRiikides, kus on palju kuivemaid ala-sid, võib ülekarjatamine olla suureks

1.

10

korraldatud sõnnikumajandus võib põh-justada veekogude eutrofeerumist, mis on tõsine keskkonnaprobleem ka Lääneme-res. Loomakasvatuse kasuks võib aga tuua asjaolu, et püsikarjamaad toimivad puhv-rina, mis seovad toitained enne kui need jõuavad veekogudesse ja merre. Heina ja silo tootmiseks kasutatavalt rohumaalt leostub (uhutakse välja) kümme korda vähem toitaineid võrreldes teraviljapõl-dudega. Seega aitab karjatamisel põhinev loomakasvatus, kus loomi söödetakse tal-vel peamiselt heina ja siloga, vähendada eutrofeerumist, võrreldes intensiivse loo-mapidamisega nuumafarmides.

Veisekasvatus ja kliima-muutused Kuna veisekasvatusest eraldub kasvu-hoonegaase, siis nähakse loomakasva-tussektori kasvu maailmas ühe olulise kliimamuutuste tegurina. Veised eri-tavad seedetraktist metaani (CH₄ ) ja sõnnikust lenduvad õhku lämmastiku-ühendid, nt dilämmastikoksiid (N₂O).

Kasvuhoonegaasid tekitavad atmosfääris muutusi, mille tulemusena jääb päikese soojus Maa peale kauemaks (nn kasvu-hooneefekt), mis toob omakorda kaasa globaalse kliima muutumise. Kuigi süsi-happegaasi (CO₂) peetakse olulisimaks kasvuhoonegaasiks tema suurte koguste tõttu, on metaan kakskümmend korda tugevam kui CO₂ ning dilämmastikoksiid 300 korda tugevam kui CO₂, nii et nende puhul piisab juba väikestest kogustest sama efekti tekitamiseks. Mõned kasvu-hoonegaasid hävitavad lisaks ka osooni-kihti, mille tulemusena satub Maa peale rohkem UV-kiirgust. Lihatarbimine maa-ilmas kasvab, sh Aasia ja Aafrika areneva majandusega riikides, seega suureneb ka loomakasvatus, mis kiirendab omakorda kliima muutumist.

Selleks, et vähendada veisekasvatuse negatiivseid mõjusid kliimale, saab raken-dada mitmeid meetmeid:

• Nõuetekohased sõnnikukäitlemise süsteemid vähendavad N₂O emissiooni sõnnikuhoidlatest. Veisesõnnikust

Foto

: Too

mas

Kok

ovki

n/Pe

lagi

s

11

saab toota ka biogaasi, mille tootmis-jäätmed on suurepärane väetis, mille väetamisväärtus on suurem kui värskel sõnnikul. Kui põllumajandusmaal kasu-tatakse rohkem sõnnikut, vajatakse vähem mineraalväetisi, mille tootmine on kallis ja energiamahukas;

• Tootmismudelist ja tõhususest sõltub, kuidas loomakasvatussektor kliimat mõjutab. Vihmametsade hävitamine karja-ja põllumaade loomiseks emi-teerib omakorda palju kasvuhoone-gaase. Üheks viisiks vähendada loo-makasvatuse kliimamõjusid on suuren-dada tootmise efektiivsust ja tagada, et loomad oleksid terved ja viljakad. Tõhus tootmissüsteem aitab vähen-dada metaani kogust, mis paiskub atmosfääri veiseliha tootmisel;

• Veiste kasvatamine looduslikel ja poollooduslikel rohumaadel. Rohu-maad on olulised süsihappegaasi „hoidlad“. See tähendab, et nad seo-vad atmosfääris leiduva süsihappe-gaasi kasvavatesse taimedesse. Suur osa CO

2 ladestub ka pinnases. Kui

maad ei künta ega kultiveerita, jääbki CO

2 mulda.

Veisekasvatus ja inimkonna toitmine Selleks, et toota 1 kg veiseliha, on vaja palju rohkem maad, kui ühe kilo ubade või teiste oluliste valgurikaste taimede tootmiseks. Kuna maailma rahvastik üha kasvab, ei ole toidupuuduse oht tulevikus sugugi võimatu. Viljakat põllumajandus-maad on vaja inimtoidu tootmiseks palju

Hereford on levinum lihaveisetõug nii Eestis kui kogu maailmas. Herefordid on head söödakasutajad ja sobivad poollooduslikele rohumaadele.

Foto

: Arn

e A

der

12

rohkem kui loomadele sööda tootmiseks. Seda väidet kasutatakse sageli argumen-dina veisekasvatuse vastu, sest ei ole kuigi tõhus lasta teraviljad või sojaoad alguses loomadest „läbi“, et alles seejärel saaks nendest inimtoit. Vastuolu ei teki, kui kasutada loomakasvatuses veiste söötmiseks maksimaalselt looduslikku karjamaad, mitte teraviljal, maisil või sojal põhinevat söötmist.

Veised ja teised mäletsejad suudavad süüa ja seedida selliseid kiudusid, mida inimene ei suuda – rohtu ja põõsastaimi. See tähendab, et mäletsejate kasvatami-sega saab toota liha ja piima ka sellistel maadel, mida on keeruline kasutada põl-luharimiseks. Maailma äratoitmise pers-pektiivist vaadates on see nn „win-win“

(„võidan-võidad“) olukord, kuna põlluma-janduslikust kasutusest väljajäänud maa-del toodetakse kõrgväärtuslikku valku (liha ja piim), väärtuslikel põllumaadel kasvatatakse aga teravilja jt taimi inim-toiduks.

Veisekasvatus ja bioloogiline mitmekesisus Bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse kiire kadumine on Maal elu säilimise sei-sukohast üks kriitilisemaid tegureid. Hästi hooldatud poollooduslikud rohumaad on väga liigirikkad ja elupaigaks paljudele, sh haruldastele, taime-, linnu-ja putuka-liikidele. Põllumajanduse üldise intensii-vistumise tulemusena karjatatakse loomi üha vähem ja seetõttu on looduslikud ja

Nedrema puisniit. Eestis on võrreldes 20. sajandi algusega ainuüksi puisniitude pindala sajakordselt vähenenud.

Foto

: Vel

jo R

unne

l

13

poollooduslikud rohumaad muutunud tänases Euroopas üheks ohustatumaks elupaigaks. Näiteks on Rootsis võrreldes 2005. aastaga praeguseks kadunud 20% kõrge loodusväärtusega rohumaadest.

Poollooduslikud rohumaad on tekki-nud inimese ja kariloomade koostöös ja kujunenud sellisteks sajandite vältel. Vanasti ei kasutatud lagedat põllumaad kunagi karjatamiseks, see oli vajalik ini-mestele toidu tootmiseks. Loomi kar-jatati üleminekutsoonis – maadel, mis

Luhad on elupaigaks mitmetele pesitsevatele lindudele, samuti olulised rändepeatuspaigad sookurgedele ja teistele rändlindudele.

asusid põllumaa ja metsa või põllumaa ja veekogu vahel. Kui sellistel rohumaa-del ei toimu regulaarset karjatamist, asenduvad madalad taimeliigid kõrge-tega, toimub võsastumine ja metsastu-mine. Selleks, et poollooduslikke rohu-maid taastada ja hooldada, on oluline, et toimuks karjatamine ning pealetun-givast võsast puhastamine. Kuivemaid rohumaid on lihtsam hooldada kui märjemaid alasid, ent kuivemate alade puhul on suurem ka ülekarjatamise risk.

Foto

: Mat

i Kos

e

14

Lim

usiin

i tõu

gu n

oorlo

om. F

oto:

Arn

e A

der

15

Töö lihaveistega

see koosneb ainult pullikutest. Kui karjas on indlevad lehmad, on terve kari när-vilisem.

Veised on uudishimulikud, kuid neile meeldib harjumuspärane rutiin. Isegi kui miski veiseid ehmatab, tulevad nad uudishimulike loomadena sageli tagasi. Samas, tõsise ehmatuse või stressi korral kulub vähemalt 20-30 minutit enne kui nad rahunevad ja nendega saab ohutult töötada. Harjumuste loomine ja järgimine aitab loomadel end ohutumalt ja rahuli-kumalt tunda. Kui igapäevase loomade külastamise ajal panna neile karjamaal asuvasse kogumisaeda pisut teravilja, on neid sinna vajadusel lihtne kinni püüda. Veised on väga tähelepanelikud väikeste detailide suhtes. Loomad võivad muu-tuda rahutuks, kui peremehel on teistsu-gused riided või tavapärase ühe inimese asemel tuleb kaks inimest. Samas võivad nad üsna lihtsalt ära õppida inimese või ATV järel käimise, kui see tähendab nende jaoks tavaliselt seda, et nad viiakse uude, värske rohuga koplisse.

Veistel on tugev põgenemisinstinkt. Põgenemistsoon, ehk kaugus, milleni loom inimese laseb enne kui põgenema hakkab, sõltub olukorrast, milles loom vii-bib ja sellest kui taltsas ta on. Stressis või erutatud loomad hakkavad põgenema ka

2.

Lihaveiste kasvatamine on huvitav ja tulus, ent töö suurloomadega võib olla ka ohtlik. Et vähendada riske peab teadma, kuidas loomad käituvad, soetama sobiva

varustuse ning tekitama teatud rutiini.

Loomulik käitumineIgasuguses töös loomadega on kasulik teada, kuidas loomad tavaliselt käituvad ning mis sunnib neid liikuma, jooksma või peatuma. Töö muutub lihtsamaks ja ohutumaks kui kasutatakse ära veiste loomulikku käitumist ja instinkte, mitte ei töötata neile vastu ega püüta neid alla suruda.

Veistel on väga tugev karjainstinkt. See-tõttu tuleb suunata neid karjana koos nii kaua kui võimalik. Isegi kui vaid üks loom vajab ravi või läbivaatust, on mõistlik viia kõik loomad kogumisaeda. Kui eraldada üksikuid veiseid karjast, võivad nad muu-tuda agressiivseks ja teiste juurde taga-sipääsemiseks rünnata või viskuda vastu seinu ja piirdeid. Karjaga töötamisel on oluline teada, et karjainstinkt sunnib veist karjale järgnema ja peatuma siis, kui kari peatub. Kari järgneb esimesele liikuma hakkavale loomale, mis suunas ta ka ei liiguks. Oluline on ka karjasisese hierarhia mõistmine. Kui kõrgemal positsioonil asuv loom ähvardab tema suhtes alamal astmel olevat looma, võib viimane ähvardusest pääsemiseks liikuda inimest arvestamata. Selline loom võib inimesele otsa joosta isegi siis, kui ta tavaliselt ei ole agressiivne. Pullidel on tugev kaitseinstinkt, mis sun-nib neid karja kaitsma sageli ka siis, kui

16

siis kui inimene on veel kaugel. Oluline on ka inimese liikumiskiirus – mida kiiremini läheneb inimene, seda varem ja kiiremini hakkavad põgenema loomad. Kui aga lii-kuda igapäevaselt karja hulgas, harjuvad loomad ära ja nende põgenemisdistants muutub peagi väiksemaks ning nad rahu-nevad stressiolukorras kiiremini.

Veistel on suurepärane kuulmine ja nägemine. Veised kuulevad inimkõr-vast nii madalamaid kui ka kõrgemaid sagedusi. Ka nende nägemisväli erineb inimese omast – see on laiem (üle 300°), sest nende silmad asuvad pea külgedel. Samas, kolmemõõtmeliselt näevad nad vaid väga väikest ala enda ees ning kõik

muu nende vaateväljas on kahedimen-siooniline. Otse saba taha jääb looma pimeala. Kui inimene on veise pimealas, muutub loom närviliseks ja tunneb vaja-dust ümber pöörata, et näha, kus inimene on. Kõige paremini näevad veised ala, mis jääb rinna kõrgusest allapoole. Kui tahta, et loomad läheksid edasi või peatuksid, peab vitsa või lippu liigutama oma jal-gade ees, mitte viibutama ülessirutatud käega kõrgel õhus.

Ka haistmine on veistel palju paremini arenenud kui inimestel. Vere, koera või muu kiskja lõhn võib tekitada reaktsioone, mida me ei pruugi osata ette arvata.

Riido Ökotalus Saaremaal peetakse nii piimakarja kui karjatatakse ligi 300 lihaveist poollooduslikel kooslustel. „Loom ei ole ainult tootmisühik, ta on ikka hingele“, ütleb perenaine Anne Kiider.

Foto

: Arn

e A

der

17

Loomadega koosveedetud aeg on väärtuslik investeering, mis teeb töö lihtsamaks.

Vasika juhtimine aedikusse heli tekitavate aerusarnaste töövahenditega.

• Sotsialiseeri vasikad juba noorena – viibi tihti nende juures ja räägi loomadega rahuliku häälega.

• Harjuta looma hooldamist siis, kui temaga pole vaja otseselt midagi teha. See aitab luua rahuliku suhte inimese ja looma vahele.

• Muuda töö rutiinseks – harjuta end tegema samu asju samas järjekorras ja ühtemoodi.

• Liigu igapäevaselt loomade seas.

• Püüa mitte liikuda loomadest eemale, vaid keh-testa end nii, et loomad liiguksid sinust eemale. See näitab neile, et oled juht ja nad kuuletuvad lihtsamini. (Hea on alguses abiks võtta loomajuh-timiskepp, mis võimaldab end kindlamalt tunda – toim).

• Keerulise ja närvilise iseloomuga lehmad ja mul-likad tuleks saata tapamajja, et mitte saada neilt järglasi. Soovimatu käitumine on päritav lehmalt vasikale.

Foto

: Lia

Ros

enbe

rgFo

to: A

nna

Jam

ieso

n

18


Tark loomapidaja suhtleb kogu karjaga iga päev nii, et temaga kohtumine on loomale meeldiv kogemus.

19

Vasikatega lehmadKui lehm tunneb, et tema vasikas on ohus, asub ta kaitsepositsioonile. See võib muuta ohtlikuks ka looma, kes on tavaliselt rahulik ja sõbralik. Seetõttu peab alati olema eriti tähelepanelik äsjapoegi-nud lehmade suhtes. Juhul kui poegimine toimub karjamaal, hoiavad paljud lehmad esimestel päevadel peale poegimist oma vasikaid peidus põõsastes või kõrges rohus, mis teeb nende märgistamise ja sotsialiseerimise keeruliseks.

Kui vasikas annab häälekalt teada, et miski tekitab talle ebamugavust, tuleb terve kari jooksuga teda kaitsma. See teeb vasikate märgistamise üheks kõige ohtlikumaks tegevuseks lihaveisekasva-tuses, mida ei tohiks ette võtta üksinda. Valmis tuleks seada ohutu koht, kuhu vasika saaks märgistamise ajaks tuua, näiteks tühi heinahaagis või teisaldatav puur, mida saab haakida traktori külge. Kui lehmal on võimalik vasikat kogu prot-sessi ajal näha, on ta rahulikum.

Foto

: Arn

e A

der

20

Kõik sündinud vasikad tuleb märgistada kõrvamärkidega 20 päeva jooksul ja lihtsam on kinni püüda äsjasündinud vasikas kui kahenädalane loom.

Foto

: Too

mas

Kok

ovki

n/Pe

lagi

sFo

to: T

oom

as K

okov

kin/

Pela

gis

21

SugupullidEnne uue sugupulli karja laskmist tuleb tal lasta kohaneda, et pullil tekiks usal-dus ja austus inimese kui karjajuhi vastu. Pulli aedikusse sisenedes tuleb ta sundida endast eemalduma. Kunagi ei tohiks pulli aedikusse siseneda ilma looma ohjami-seks mõeldud kepi või muu sobiva töö-vahendita. Kui pull keeldub eemale liiku-mast, võib müksata teda kepiga või vii-butada seda tema ees. Sõbralikku pulli võib kratsida või patsutada külje või selja pealt, ent mitte kunagi pealaelt, sest pea puudutamine võib tekitada puksimise soovi. Isegi kui pull puksib mänguliselt, võib suure looma tõuge inimese ümber paisata ja mäng muutuda rünnakuks. Täis-kasvanud pullil peaks olema alati ninarõn-gas, et tema juhtimine ja kontrollimine ohutum ja lihtsam oleks.

Foto

: Lia

Ros

enbe

rg

Töö loomadega sise-tingimustes Uue lauda projekteerimisel ja ehitamisel on oluline hoolega läbi mõelda, kuidas hakkab toimuma töö loomadega ja kuidas hakkavad loomad liikuma. Liikumisalad peavad olema õige laiusega ja omavahel ühendatavad, et tekitada ajamiskoridor loomade vastuvõtmiseks veoautost ja autosse pealelaadimiseks. Põrand peab olema tasane ja libisemiskindel.

Vältida tuleb järske nurki, kus loomad ei näe, kuhu nad lähevad, kuna loom tajub pimedat kurvi seinana ja peatub. Veised liiguvad valguse suunas, seega on olu-line hoida liikumisteed valgena, samas otsene päikesevalgus ei tohiks akendest või avaustest sisse paista, kuna ere valgus võib loomad peatada ja nad võivad keel-duda edasi liikumast.

22

Vajalike ravi- ja muude protse-duuride tegemiseks (kaalumiseks, seemendamiseks, tiinuse kontrol-liks jms) peab olema ka võimalus eraldada ühte looma teistest. Parim viis selleks on ühendada ajamiskori-dor hoolduspuuriga. Ajamiskoridor peab olema piisavalt kitsas, et loo-mad ei saaks ümber pöörata.

Inimesel, kes töötab loomade lii-kumisalal peab olema võimalus looma rünnaku korral kiiresti väl-juda. Seetõttu on mõistlik teha avad või läbikäigud, mis on piisavalt suured inimese läbi laskmiseks, aga millest loom läbi ei mahu. Samuti võib kasutada ohutusmeetmena topeltseina, mille taha inimene saab varjuda.

Puuri ümber peab olema piisavalt ruumi, et inimesed saaksid loomadega ohutult töötada.

Sellise väravaga saab moodustada ka eraldi aedikuid vasikatele, kelle territoorium püsib puhtam; emade juurde saavad nad minna vastavalt soovile.

Fotod: Toomas Kokovkin/Pelagis

23

Töö loomadega välitingimustesKa karjatamisperioodil peab saama loomi kinni püüda – tapamajja saatmiseks, ravi-miseks, ülevaatuseks jms. Olenevalt kar-jamaa paiknemisest ja suurusest võib olla vajalik, et kogu kari liiguks ühest koplist teise. Veiste karjatamisel peab meeles pidama, et igasugune kiirusta-mine tekitab loomades hirmu. Ideaalne on aeglase jalutamise tempo, kuna loo-mad on siis rahulikud ja lasevad endale lähemale. See võimaldab näha iga nende soovimatut liigutust ja sellele reageerida. Nagu mainitud, on veistel teatud põge-nemistsoon, mida saab ära kasutada, et juhtida loomi rahulikult vajalikus suunas. Et esimesed loomad hakkaksid liikuma soovitud suunda, peab mõjutus tulema külje pealt. Liigu karja kõrval edasi-tagasi,

et esimesed loomad jätkaksid liikumist ja et kari koos püsiks. Karjale surve avalda-mine tagantpoolt tekitab ainult stressi ja segadust, sest loomad pööravad ümber ja püüavad inimest näha. Kari tahab järg-neda juhile, mitte seda, et keegi tagant peale surub.

Tugev statsionaarne kogumisaedik on ideaalne vahend loomakasvataja töö hõlbustamiseks. Kui enamus koplitest jääb ühte ja samasse piirkonda, on mõist-lik ehitada püsiaedik loomade kogumi-seks sinna, kus sellele pääseb ligi kõikidest koplitest. Loomadel tuleb lasta aedikuga harjuda – las nad jalutavad sellest läbi, ilma et nendega midagi ette võetaks. Kui anda neile aedikus natuke meelepärast sööta, näitab see loomadele, et aedik on turvaline koht.

Kari järgneb rahulikult juhtloomale, kes koos peremehega on teel väikesele meres asuvale laiule, et seal roostumist ja võsa pealetungi tõrjuda.

Foto

: Mat

i Kos

e

24

Huvitavat lugemist erinevate statsionaarsete kogumissüsteemide kohta suurtootmises

www.grandin.com

Püsiaedikut on kõige parem ehitada pui-dust, tugevate postide ja horisontaallat-tidega. Külgede ja väravate kõrgus peab olema vähemalt 180 cm ja põikpuud pea-vad asuma üksteisest 25-30 cm kaugusel, et loomad kinni ei jääks. Käigud ja ajamis-koridorid peavad olema kaarekujulised.

Teisaldatav kogumisaedik. Väiksemate loomagruppide jaoks, või siis, kui koplid on põhihoonetest kaugel, võib kasutada väiksemat, teisaldatavat aedikut. Juba kaheksa kuni kümne kombineeritava mooduliga saab tekitada hea kogumisaia väiksemale karjale. Kogumisaedik tuleks paigutada tasasele pinnale või väikese künka nõlvale ja kasutada maksimaal-selt ära maastikku ning olemasolevaid püsitarasid, et loomad aedikusse saada.

• Hea kogumissüsteem on nii suur, et saab kinni hoida tervet karja – vajalikud on piisavalt suur kogumisala, ajamiskoridor, fikseerimispuur või peafiksaatoriga puur ning laadimisramp.

• Kogumissüsteemil peab olema liugvärav või muul moel liikuv värav, et sundida loomi lii-kuma kogumisalalt ajamiskoridori.

• Aedikut peaks saama vajadusel kombineerida kaalu ja jalavanniga.

• Hoolduspuur tuleb paigutada nii, et aedikus olevad veised ei segaks loomaga töötavat inimest.

• Kruusa või betooniga tugevdatud aediku põhi ennetab mudaseks saamist ja lihtsus-tab puhastamist. Märg ja mudane pinnas soo-dustab sõramädaniku ja teiste bakteriaalsete haiguste levikut.

• Kasuta olemasolevaid püsitarasid, et loomi kogumiskohta suunata.

• Kasuta teisaldatavat aedikut vaid loomade grupi kinnipüüdmiseks. Ära püüa sellesse üksiklooma! Kui on vaja eraldada vaid üks loom, püüa kinni terve grupp ning lase tei-sed pärast koplisse tagasi. Aedik ei pea üksi-kut looma kinni, kui loom viskub väravatele või püüab välja hüpata.

• Teisaldatavat kogumissüsteemi saab kasu-tada mitme talu peale, mis muudab selle soetamise vähem kulukaks. Kõik kasutajad peavad rangelt kinni pidama puhastamise ja desinfitseerimise nõuetest.

25

Kogumisaeda suunatakse loomad grupina. Loomapidaja peab tagama veterinaararstile ohutud töötingimused ja osutama abi plaaniliste vereproovide võtmisel vastavalt riiklikule loomatauditõrje plaanile.

Foto

: Jaa

n Lu

ht

26

Foto

: Too

mas

Kok

ovki

n/Pe

lagi

s

27

Veiseliha tootmise planeerimine ja majandusliku

tasuvuse jälgimine

Põllumajandusettevõtte tootmisviisi mää-ravad maa tüüp, olemasolev hoonestus, teised sissetulekuallikad ja loomulikult inimese enda huvid ja finantsiline või-mekus. Lihaveisekasvatuse juures on praegu üheks otsustavamaks teguriks see, kas tootja omandis või kasutuses on karjamaid, mille hooldamise eest maks-takse toetusi. Töökorraldus intensiivses nuumafarmis võrreldes ekstensiivsema loomakasvatusega rohumaadel on erinev. Mõlemal juhul on aga oluline panna paika eesmärgid ja tootmisplaan ning seejärel seda plaani järgida.

Võõrutatud vasikate kasvatamine müügiksAmmlehma ülesandeks on kasvatada üles vasikas. Vasikad sünnivad tavaliselt keva-del ja on koos emadega karjamaal terve karjatamisperioodi jooksul. Vasikad võõ-rutatakse siis, kui karjatamisaeg hakkab sügisel lõpule jõudma, 6-7 kuu vanuselt.

On ka talusid ja ettevõtteid, kus lehmad poegivad sügisel ja vasikaid võõrutatakse ja müüakse kevadel. See on tulus vaid siis,

3.

Veiseliha tootmist saab korraldada erinevalt. Võrreldes piima- või munatootmisega on lihaveisesektor palju kirjum.

Kasutuses oleva maa tüüp määrab enamasti ka tootmistüübi. Teraviljakasvatuseks sobiv maa võimaldab ühesugust toot-

mist, poollooduslikud rohumaad aga teistsugust.

kui ettevõttes on palju odavat, ent kõrge-kvaliteetset talvesööta ammlehmadele. Samuti peab lehmade ja kasvavate vasi-kate jaoks olema talveperioodil piisavalt ruumi. Kui on olemas nõudlus ja võõru-tatud vasikate eest saab kevadel head hinda, võib see ärimudel olla majandus-likult kasulik.

Puhtatõulised piimalehmad ei sobi hästi ammlehmadeks, kuna nad toodavad reeg-lina rohkem piima kui vasikas jõuab ära imeda. Küll on võimalik kasutada piima-lehmi vasikate üleskasvatamisel kui osta juurde üks-kaks vasikat iga vastpoeginud lehma kohta. See on töömahukas mudel, mis nõuab oskusi ja aega. Piimatõugu lehmad vajavad rohkem ja paremat sööta ning karjatamisvõimalusi, kui lihaveise tõugu ammlehmad.

Sisseostetud vasikate nuumamine Lihatõugude või ristandite vasikaid võõru-tatakse umbes 6-7-kuuselt. Seejärel kasva-tatakse neid kas samas talus või müüakse nuumafarmidesse. Nuumafarmil ei ole

28

tingimata vaja karjamaad, kuna lihatõu-gude pullikud sobivad hästi intensiiv-tootmisesse, kus kasutatakse silo-/heina- ja teraviljaratsiooni. Ühe aasta vanuseid lihatõugude pullikuid võib olla keeruline karjamaal pidada, kuna nad kulutavad palju energiat võitlemisele ja võivad tarad maha joosta, püüdes jõuda lähima lehma- või mullikakarjani. Kastreeritud pullikuid – härgi – saab hõlpsalt karjatada koos mullikatega.

Karjatamisel põhinevad tootmismudelid Karjatamisel põhinevas lihaveisekas-vatuses peetakse veiseid peaaegu pool aastat õuetingimustes, karjamaal. Karjata-mine võib anda väga häid kasvutulemusi, vähemalt kevadel ja varasuvel. Üldiselt kasvavad aga karjatatavad loomad aeg-lasemalt kui sisetingimustes peetavad intensiivtootmise loomad. Aeglasema kasvu tulemusena on ka liha erilisem – marmorjas ja tugevama maitsega. Samas hoiab loomade aeglasem kasv tootja raha pikemalt kinni ja sellega peab arvestama juba tootmise planeerimisel. Karjamaal põhinevaks tootmiseks sobivad hästi liha-tõugude mullikad, härjad ning piimatõu-gude härjad. Lihatõugude mullikaid saab reeglina tapamajja saata 20-24 kuu vanu-selt, lihatõugude härgi 18-20 kuu vanu-selt ning piimatõugude härgi 20-26 kuu vanuselt.

Integreeritud või spetsiali-seeritud lihaveisekasvatus Integreeritud lihaveisekasvatuse puhul läbitakse terve kasvatusahel, alates amm-lehmalt vasika saamisega ja lõpetades tema nuumamisega lihaloomaks. Eeliseks on see, et kasvatatakse ainult oma ette-võtte vasikaid – see aitab vältida haiguste levikut. Teiselt poolt paneb see raha pikaks

ajaks kinni. Lehma paaritamisest esimeste loomade tapamajja viimiseni kulub kolm aastat. Seega tuleb vastavalt arvestada rahavoogudega, eriti äri algusfaasis.

Spetsialiseerudes ainult ammede ja vasikakasvatamisele või hoopis liha-veiste nuumamisele saab suunata oma pingutused ühele tootmismudelile, mis tavaliselt tähendab, et muututakse sel-les aina professionaalsemaks. Erinevate mudelite kooskasutamise miinuseks on see, et kasvatatavate loomade söödavaja-dus on väga erinev. Ammlehmad vajavad palju madala valgusisaldusega koresööta, intensiivtootmises pullide nuumamisel on aga vaja valgu- ja energiarikast silo, et nad kasvaksid piisavalt kiiresti ja nende pida-mine oleks tulus. Pulle kasvataval ette-võttel peaks olema ka võimalus pakkuda loomadele teravilja ja muud valgurikast sööta, nt herneid.

Väiksem talu võib spetsialiseeruda kas ammede ja vasikakasvatusele või osta igal kevadel sisse loomi karjatamiseks. Suu-remale ettevõttele, millel on palju karja-maad, sobib hästi integreeritud tootmine, kus kasvatatakse vasikad kohapeal üles mullikate ja härgadena. Kui ei soovita pulle kastreerida, peavad olema hooned, milles loomi pidada või eraldi koplid väga hea elektritaraga.

Suguloomade kasvatamineSuguloomade kasvatamine on spetsiifi-lise nõudlusega äri, mis võib osutuda väga tulusaks. Müügiks kasvatatakse puhtatõu-lisi suguloomi (pulle ja mullikaid) või ka ristandlehmikuid ammlehmadeks.

Tõuloomakasvataja peab registree-rima karja vastavas aretusseltsis ja jär-gima seltsi reegleid registreerimise, andmete kogumise ja loomade müügi kohta. Karja loomiseks peab tootja sisse

29

ostma kvaliteetloomi, samuti tuleb osta kvaliteetseid pulle ka edaspidi, et karja geneetiline baas säiliks kõrge. Tootmises tuleb arvestada sellega, et tekivad lisaku-lud ja -ülesanded (nt loomade kaalumine teatud vanuses). Vasikaid peab aktiivselt turustama ja tootja peab olema valmis potentsiaalsete ostjate vastuvõtmiseks ettevõttes. Ehkki eesmärgiks on kasvatada kvaliteetseid suguloomi müügiks teistele tootjatele, peab tõuaretaja arvestama, et alati esineb ka tõustandarditele mittevas-tavaid loomi, seega jääb osa loomi liha-loomadeks.

Ristandite puhul hakkab toimima meh-hanism, mida nimetatakse heteroosiks (ehk hübriidjõuks). Ristandid on kõige paremad ammlehmad. Heteroos väljen-dub ristandite suuremas viljakuses, vasi-kate suuremas elujõus ja karja paremas tervises. Kõik need omadused on amm-lehma puhul väga olulised, seega sobivad ristandammlehmad hästi tootmiskarja.

Tootmise planeerimine Nagu igasuguses äris, nii ka siin peab tootja teadma, millises suunas on soov tootmist arendada. Näiteks, kui kasvatada noorloomi lihaks, on tavaliselt teatud aas-taaeg, kus lihahinnad on kõrgemad. Seega võib planeerida tootmist nii, et võimali-kult palju veiseid oleks tapmiseks valmis just sellel kindlal ajal. Teatud kaaluinter-valli, rasvasuse klassi ja rümbavälimiku eest pakutakse kõrgemat hinda. Kuidas tagada, et enamik loomadest saavutaks vajaliku kaalu ja muud soovitavad kritee-riumid? Selleks on vaja plaani, mitu kg peavad loomad realiseerimise ajaks juurde võtma. Kindlaks määratud soovitud päe-vane juurdekasv ja välja arvutatud õige ratsioon aitab kontrollida tootmist. Amm-lehma kasvataja eesmärk on võõrutada iga

paaritatud lehma kohta aastas üks terve vasikas. Selleks on vaja, et lehmad olek-sid terved ja nende üldseisund oleks hea pulliga kokkulaskmise ajal. Samuti peab ammede- ja vasikakarjal olema hea karja-maa, et sügisel saaks võõrutada suurema kaaluga vasikaid.

Tootmist planeerides ja hiljem analüüsides peaks küsima näiteks:

• kas on rahaliselt mõttekas investeerida paremasse silotehnikasse, et saada noorveistele kõrgekvaliteetset silo;

• kas välismaalt kalli pulli ostmisel saab sügisel võõrutatud vasikate eest kõr-gemat hinda;

• kas on võimalik suurendada elussün-dide arvu kui investeerida lauta, kus on lihtsam poegimist jälgida ja problee-mide korral aidata?

Tootmiskalkulatsioonid Enne lihaveisekasvatusega alustamist on hea teha mõned arvutused, et hin-nata ettevõtluse kulusid ja tulusid. Arvu-tusi võib teha erineva detailsusastmega. Arvesse võib võtta erinevaid kulusid, nagu kapitalikulu, maa ostmise või rentimise kulu, samuti iseenda tööjõukulu. Kõige lihtsamas kalkulatsioonis püütakse ette ennustada ühe tootmisühiku pealt saa-davaid tulusid. Tootmisühikuks võib suu-remas põllumajandusettevõttes määrata nt 100 looma, väiksemas talus ühe looma. Seejärel lahutatakse tulust eeldatavad otsekulud. Tuludele liidetakse juurde kõik loomaga seotud toetused, mida antud tootmisviisi kasutades saab ja mida maks-takse loomühiku kohta (nt mahepõlluma-jandustoetus). Selline esmane arvestus – esmatasand – näitab, kas looma müügist saab katta tema ülalpidamiseks vajalikud otsekulud.

30

Järgmisel kalkulatsioonitasandil lisatakse hoonete korrashoidmise kulu ja intress, mis kaotatakse loomadesse kinni pandud raha pealt. Viimasel tasandil lisatakse hoonete amortisatsioonikulu, mida arvestatakse sageli 15 aasta peale, samuti iseenda töö-jõukulu. Kõiki neid kuluartikleid kokku liites on näha, kas lihaveisekasvatus annab olu-lise panuse püsikulude katmisesse (maa/talu rentimise või ostmise kulu) ja kas jääb ka tegelik kasumimarginaal.

Tootmisnäitajate jälgimine ja analüüsÜksikasjaliku lihaveisekasvatuse prog-noosi tegemine väärib sellele kulutatud aega. Sageli on seda vaja pangalaenu küsimisel, kuid sama oluline on kasvata-jal endal teada, kuidas lihaveisekasvatus reaalsuses toimib, jälgida tulemusi, kulu-sid ning tulusid. Ainult nii on võimalik ris-kidest aru saada. Kasulik on võrrelda tule-musi ka teiste, sarnase tootmisviisiga ette-võtete tulemustega. See on omamoodi grupinõustamise vorm, mis motiveerib ja aitab lihaveiseäri tulusamaks arendada.

Tootmisnäitajad määratakse ettevõttes toimuvate protsesside arvudesse pane-misega. Nuumaettevõtte jaoks on toot-misnäitajaks igapäevane kaalus juurde-võtmine ja suremus. Ammlehmakasva-taja jaoks on oluliseks tootmisnäitajaks võõrutatud vasikate arv lehma kohta või sündinud vasikate arv iga paaritatud lehma kohta.

Majanduslikke tootmisnäitajaid saab jäl-gida raamatupidamisdokumentide abil. Nendeks võivad olla nt tootmiskulud 1 kg heina/silo kohta, sisseostetud sööda kulud ning 1 kg müüdud veiseliha elus-kaalu turuhind.

Tootmisnäitajate määramisega pööra-takse tähelepanu lihaveisekasvatuse eri-nevatele aspektidele. Tootmisnäitaja “mitu vasikat sünnib ühe paaritatud lehma kohta“ seab tähelepanu alla lehma vil-jakuse. Näitaja “võõrutatud vasikate arv” võtab arvesse ka vasika tervise ja elujõu-lisuse. Ettevõtte suurimate väljakutsete tuvastamine aitab läbimõeldumalt lähe-neda probleemide lahendamisele.

Tootmisnäitajaid saab väljendada ühe looma kohta, 100 looma kohta või ühe hektari maa kohta, kõik sõltub sellest, milliseid tegureid võrrelda. Kõige oluli-sem on see, et tootmisnäitajate aluseks võetavad arvud oleksid reaalsed, mitte hinnangulised. Hinnangulised arvud on head planeerimiseks ja tulemuste ennus-tamiseks, analüüsiks tuleb aga kasutada ainult tegelikke arve. Need näitavad, kui-das äri edeneb ja ega tootja iseennast ei peta. Tulemuste jälgimine aitab ka vara-kult vigu parandada ja juhtida äri tagasi õigetesse rööbastesse.

31

Tabel 1. Majanduskalkulatsioon ammlehmale, Rootsi andmete põhjal

Ammlehma tootmiskalkulatsioon, eurot/looma kohta aastas Jääk

Võõrutatud vasika turuväärtus (50-50 pull/mullikas) 500

20% praaklehma tapaväärtus (eeldatav tootlikkusaeg 5 aastat) 167

Keskkonnatoetus 1,5 ha kõrge loodusväärtusega pool-looduslikul rohumaal 300

Tulu kokku + 967

Karja täiendamise (looma asendamise kulu); 20% tiine mullika turuväärtusest – 155

Kohapeal toodetud silo ja põhk, sh niitmiseks vajaminev tööjõukulu jne – 200

Sisseostetud sööt (sool, mineraalid jne) – 50

Teised muutuva väärtusega kululiigid (karjatamine, loomaarst, pull jms) – 135

Tulud miinus muutuvad kulud kokku +427

Hoonete hooldamiskulu (iga-aastased parandustööd jms) – 11

Saamata jäänud intress rahalt, mis on kinni loomades, söödas jms – 12

Tulud miinus hooldus, muutuvad kulud ja finantskulud 404

Hoonete amortisatsioonikulu

(hoone maksumus jagatud nende aastate arvuga, mis mööduvad enne seda, kui on vaja uut hoonet; antud näites amortiseerub hoone 15 aastaga)

– 130

Ehituskapitali intressid, 5 % – 50

Loomade hooldamise tööjõukulu, 10 tundi/lehm, 18 eur/h – 180

Jääk, millest peaks jätkuma püsikulude katmiseks (maa ost või rent) ja kasumiks +44

32

Foto

: Mat

i Kos

e

33

Hein ja silo – kasvatamine, koristamine ja säilitamine

peab arvestama, kellele sööta vajatakse (noorveistele, piimalehmadele, ammleh-madele). Samuti tuleb arvestada mulla-tüübi ja kliima eripäraga, sest mitte kõik kõrrelised ja liblikõielised ei kasva igal pool ühtmoodi hästi.

Tavaliselt tehakse rohumaa rajamiseks heintaimede ja liblikõieliste seemnete

4.

Ajal, mil loomi ei saa karjatada, vajavad nad suurel hulgal sööta – heina või silo. Põhikarjal ja noorloomadel on erinevad toitainevajadused, kuid suurem osa nende ratsioonist on alati koresööt.

Kõige olulisem kvaliteetse silo ja heina saamiseks on õigeaegne saagikoristus ja õige säilitamine.

Reeglina on silo kõrgema toiteväärtusega kui hein. Silotegemiseks on vaja kallist tehnikat ja rullides säilita-mise peale kulub palju kilet, siiski on silol nii palju eeliseid, et seda peetakse parimaks viisiks säilitada rohtu talve-söödana.

Hein või silo Rootsis on kõige levinum veisesööt silo. Heina koristamine, kuivatamine ja säili-tamine on kallim ja ajamahukam kui silo tegemine. Kui heina kuivatatakse välitin-gimustes, on selle kvaliteet vägagi sõltuv ilmastikutingimustest – iga vihmahoog viib heinast välja suhkruid ja muid toitai-neid. Kvaliteetse, toitainerikka heina saa-miseks kuivatatakse Rootsis heina küü-nides spetsiaalsetes kuivatites ventilaa-toriga, mis vajab elektrit või diiselkütust ja tööaega. Rootsis on hein nii kallis, et keegi ei hoia seda õues, kuna loomadele ei riskita anda ebakvaliteetset heina, seda ei kasutata ka allapanuks. Rootsis on hein pigem luksuskaup, mida tehakse peami-selt hobustele ja zookauplustele müügiks.

SilotaimedKultuurrohumaadel kasvatatakse palju erinevaid taimeliike. Kõige tavalisemad kõrrelised heintaimed on põldtimut, kar-jamaa raihein, harilik aruhein ja kerahein. Tavalisemateks liblikõielisteks on punane ja valge ristik ning lutsern. Üldistatult saab öelda, et kõrrelised heintaimed annavad söödale suhkrut ja energiat, liblikõielised aga valku. Sobiva seemnesegu valikul

Foto

: Too

mas

Kok

ovki

n/Pe

lagi

s

34

külv kattevilja (nt kaera või odra) vahele. Kõrreliste ja liblikõieliste seemned tär-kavad aeglasemalt ja kattevilja kaitse all kasvavad nad paremini. Peale kattevilja koristamist kasutatakse maad kaks-kolm aastat rohumaana, siis küntakse see taas üles ja külvatakse peale uus põllukultuur. Rohumaal võib külvi teha ka puhtalt, ilma katteviljata. Tavaliselt toimub külv pärast korduvat äestamist ja sageli töödeldakse maad herbitsiididega, et umbrohtumust madalal hoida.

Kultuurrohumaa kasutusaeg ei ole pikk. Peamiselt on see tingitud tootlikkuse ja toitaineväärtuse langemisest. Punane ris-tik on väga tugev taim esimesel kahel aas-tal peale külvamist, ent järgmiste aastate jooksul läheb ta järk-järgult välja. Seejuu-res rohumaa väetamine isegi kiirendab ristiku kadumist, sest see paneb kõrrelised kasvama kiiremini kui ristiku.

Püsirohumaad ja nende hooldamineAjutiste intensiivsete rohumaade asemel võib rajada püsirohumaid. Nende eluiga on vähemalt 15 aastat, sageli aga palju pikem. Püsirohumaadelt leostub ümb-ritsevatesse veekogudesse toitaineid väga vähe. See on eriti oluline nitraadi-tundlikel aladel. Keskkonna seisukohast on oluline ka see, et püsirohumaa peab hästi kinni fosforit. Küntud põllumaalt leostub 90% rohkem lämmastikku ja fos-forit kui pikaaegselt või püsirohumaalt. Püsirohumaa võib olla kasulik valik ka ressursikasutamise seisukohast, kuna rohumaade rajamine on aeganõudev ja kallis. Rohukamara tekitamiseks on vaja üksjagu traktoritööd ja tavatootmises kasutatakse sageli herbitsiide, eriti kui taimed külvatakse ilma kaitsva põllu-kultuurita. Noor rohumaa vajab aega, et

Harilik nõiahammas on kvaliteetse valgu allikas. Ta on suhteliselt põuakindel ja seda võib külvata nt koos lutserni ja timutiga kultuurrohumaale.

Foto

: Arn

e A

der

35

taimed konkurentsijõuliseks muutuksid, selle ajaga jõuab umbrohi maa ära val-lutada. Kui aga tihe rohukamar on juba moodustunud, ei pääse umbrohi nii liht-salt konkureerima.

Siiani on peetud probleemiks liblikõie-liste kadu vanadelt rohumaadelt ja sellest tulenevat sööda valgusisalduse langust. Suvine põud ja talvekülmad võivad taim-katet kahjustada. See võimaldab umb-rohu levikut ja rohumaa tootlikkus langeb. Viimasel ajal on tehtud mitmeid katseid püsirohumaade otsekülviga taaskülva-mise tõhususe määramiseks.

Katsed näitavad, et õige hooldamise kor-ral võivad püsirohumaad osutuda väga edukaks. Samuti on uuritud erinevate seemnesegude kasutamist jätkusuutlik-kuse suurendamiseks ja leitud, et pikaaja-liste rohumaade puhul on mõistlik asen-dada punane ristik teiste liblikõielistega.

Sobivateks liblikõielisteks on nt valge ris-tik, kollane ja valge lutsern ning harilik nõiahammas, mis annavad palju biomassi ja ei lähe nii lihtsalt välja kui punane ristik.

Seega pakuvad püsirohumaad mitmeid keskkonnahüvesid ning üldine suhtumine rohumaadesse on muutumas. Aina enam tootjaid läheb üle püsirohumaade kasu-tamisele.

Saagi koristamineÕige saagikoristustehnika on oluline silo kvaliteedi tagamiseks. Kuna mullabakterid takistavad sileerimise protsessi, peaks niit-mise kõrguseks jätma 8-10 cm, et taimed ei saastuks mullaga.

Rullsilo tegemisel peab rohtu algul när-vutama (eelkuivatama) 40-50% kuivaine sisalduseni. Kuivematel rullidel on mitu eelist – neid on lihtsam käidelda, vähem

Püsirohumaa uuendamine otsekülviga rohumaaäkke abil.

Foto

: Sve

n-O

lov

Borg

egår

d

36

on probleeme vedelike nõrgumisega ning mida kuivem on koresööt, seda parem on see veiste seedimisele. Närvu-tamine läheb kiiremini, kui kasutatakse kombineeritud niiduk-muljurit. Kuivema biomassi puhul on ka väiksem oht, et val-gud hakkavad lagunema enne, kui algab silo käärimisprotsess. Muljumine suuren-dab pindala, millel käärimiseks vajalikud piimhappebakterid saavad tegutseda. Samal ajal ei või muljumine olla nii tugev, et see hävitaks liiga palju taimelehti.

Silo valmistamine silotornides või silo-aukudes sõltub ilmastikust palju vähem. Haljasmassi võib peale niitmist viia otse silotorni või siloauku.

Kõige otsustavam tegur, mis määrab silo toitaineväärtuse on ilmselt õige saagi-koristusaeg. Kõik söödataimed arenevad enamvähem ühtemoodi. Varasuvel on taimede valgu- ja energiatase kõrge. Aja möödudes suureneb nii heintaimedes kui ka liblikõielistes kiusisaldus ja energia-sisaldus langeb üsna kiiresti. Valgu tase kõigub vähem, ent ka see langeb suve jooksul järk-järgult.

Selleks, et silo oleks kõrge energiaväärtu-sega, peab saaki koristama üsna varakult. Ühelt poolt tähendab see, et biomassi ei tule hektari kohta nii palju, kuna heintai-mede kiudainesisaldus on veel madal. Tei-selt poolt aga, kui alustada saagikoristust piisavalt vara, võib saada kaks, vahel kolm niidet hooaja jooksul.

Sobiv aeg koristuseks on käes, kui domi-neerivatel taimeliikidel algab peade moo-dustamine. Oluline on jälgida ilmastikku, kuna liiga märgades tingimustes koris-tamine viib alla silo hügieeninäitajad, mis iseloomustavad silos toimuvaid fer-mentatsiooniprotsesse ja riknemist. Kuna hügieenikvaliteet on oluline, tasub ena-masti pigem leppida madalama energia-väärtusega.

Lihaveiste kasvatamiseks on harva vaja, et silo oleks maksimaalse energia- ja valgusisaldusega. Seega ei pea taimi niitma väga noorelt, parem on oodata, kuni saagi biomass tuleb suurem ja lep-pida väiksema energiaväärtusega. Isegi kasvavatele noortele pullidele ei pea

Haljasmassi toitaineväärtuste muutused hooaja lõikes

37

söötma kõige varajasemat niidet, piisab, kui sööda energiasisaldus jääb 10,5-11 MJ ringi. Ammlehmade, härgade ja mullikate jaoks on aga eelistatav kiudainerikkam silo, mida saab just hilisema koristami-sega. Lihaveisekasvatajal võib isegi olla mõistlik teha silo vaid üks kord ja seejärel karjatada noorloomi ädalal.

Toitaineväärtuste analüüsimine biomas-sis on vajalik selleks, et korraldada loo-made talvist söötmist õigesti. Analüüsima peab kolme väärtust: energiasisaldust, mida mõõdetakse MJ/kg kuivaine (KA) kohta, toorvalku, mida mõõdetakse g/kg kuivaine kohta ning seeduva neutraalkiu sisaldust (NDF), mida mõõdetakse g/kg kuivaine kohta. Kuna silo ja heina toitaine-väärtus võib väga suurel määral kõikuda, ei ole ratsiooni väljaarvutamine nende kolme parameetri määramiseta võimalik. Võimalusel tuleks analüüsida ka mineraa-lisisaldust ja hügieeninäitajaid.

Loomulikult võib lihtsalt vaadata, kuidas loomad end tunnevad ja kontrollida, kas nad võtavad ootuspäraselt kaalus juurde. Ent kui loomad on aeglaselt kaalus juurde võtnud ja nende väljanägemine on mit-terahuldav, on kaotatud juba liiga palju aega, mis majanduslikus mõttes on olulise tähtsusega.

Proovimaterjali saamiseks peab haljas-massi korjama niitmise ajal.

Diagonaalis läbi niidetud ridade jaluta-des võetakse igast reast natuke niidet. Saadud mass segatakse hoolega läbi ja saadetakse laborisse analüüsimiseks – üks proov iga põllu kohta. Proove saab võtta ka silorullidest. Selleks puuritakse rulli sisse augud, mis tuleb kohe peale proovide võtmist tugeva kleepkilega hoolikalt sulgeda. Silorullide hoiustamisel paigutatakse ühe põllu rullid lähestikku ja märgistatakse iga rull numbrikoodiga,

et näha, milliselt põllult ja millal on saak koristatud, nt P1:2N (põld 1, 2. niitmine). Siis saab proovid võtta hiljem, kui sileeri-misprotsess on rullides lõpule jõudnud.

Silo valmistamineSilo saab teha silotornides, siloaukudes/virnades, rullides ja kiletunnelites. Mee-todi valik sõltub tavaliselt sellest, kui kaugel on rohumaa ja milline tehnika on tootjal loomade söötmiseks. Silotegemise põhimõte on kõikide meetodite puhul sama. Hea silo tegemise kunst peitub sel-les, et haljasmassi peab võimalikult kiiresti saama silotorni või kilesse ja pressima sealt võimalikult palju hapnikku välja. Siis algab hapnikuvaba sileerimisprotsess, mis peatab kohe peale taimede niitmist ala-nud loomuliku roiskumisprotsessi.

Rukkiräägu ja teiste maaspesitsevate lindude kaitseks tuleks rohumaad niita linnusõbralike meetodeid kasutades – keskelt lahku, servast serva või mitmes jaos siiludena.

Foto

: Mat

i Kos

e

38

Sileerimisprotsess on kõikides taimedes esinevate piimhappebakterite poolt käivi-tatav käärimisprotsess. Piimhappebakte-rid paljunevad hapnikuvabas keskkonnas ja toodavad piimhapet, mis muudab silo omakorda ebasobivaks keskkonnaks mik-roorganismidele, mis lagundavad valku ja mis muidu muudaksid silo limaseks massiks. Silo pressimisega viiakse hap-nikusisaldus miinimumini ja aidatakse piimhappebakteritel paljuneda. Selleks, et toota palju hapet, vajavad bakterid liht-salt seeditavat suhkrut. Varajases kasvu-faasis taim on suhkrurohke ja seega hea

Silo hügieeninäitajad

pH (happesus)

• Silo (20% kuivainet) < 4,2 pH on hea näitaja

• Silo (30% kuivainet) < 4,5 pH on hea näitaja

pH on kiire ja lihtne viis silo kvaliteedi hinda-miseks. Madal pH on alati hea. Kõrge pH tähendab, et silos võivad toimuda kahjulikud mikroobsed protsessid.

Kuivainesisaldus vastavalt sileerimis- meetodile

• Siloauk: u 30% kuivainet

• Silotorn: 50% kuivainet alumises osas, 30-35 % kuivainet torni kõrgemas pooles

• Rullsilo: 40-50% kuivainet

Silo säilivusaeg

• Avamata silotorni silo võib säilida isegi mitu aastat. Avamata siloaukude ja suurte silorullide silo säilib järgmise aasta varasuveni. Kui siloauk või -rull avatakse, rikneb silo suvel ühe päevaga ning talvel 2-3 päevaga, olene-valt temperatuurist.

toormaterjal. Rohtu võiks niita keskpäeva paiku, kui taime suhkrusisaldus on kõige kõrgem. Kui siloks valmistatakse vanemat ja karedamat rohtu, milles ei ole nii palju suhkrut, on bakteritel sageli vaja tööle-hakkamiseks lisaabi. Sellisel juhul võib silo kääritamiseks kasutada silolisandeid. Silo-lisandid võivad olla happed, mis aitavad pH-d alandada, suhkrud, mis aitavad bak-terite tööd algatada ning piimhappebak-terite kultuurid, mis tagavad õige fermen-tatsiooniprotsessi. Mõned silolisandid on nende kolme tüübi segu.

Teised koresöödadPõhk ja erinevat tüüpi teraviljasilo on liha-veistele kasulik koresööt.

Põhk võib olla väga vajalik ammlehma-dele, et tasakaalustada kõrge energee-tilise väärtusega silo. Kui ammlehma-del on vaba juurdepääs energiarikkale silole, on neil kalduvus süüa liiga palju, rasvuda ning teatud mõttes on see hea sööda raiskamine. Sellisel juhul võiks iga teine söödapall ammlehmadele olla põhk ning, juhul kui ettevõttes on söödamikser, segada põhk siloga.

Teraviljasilo ehk vilisesilo tehakse terve teraviljataime koristamisel ja sileerimisel, koos kõrre ja valmimata viljapeaga. Loo-madele maitseb see väga ja nad võivad seda palju tarbida. Teraviljasilo on kiu-daine- ja energiarikas sööt, kuid suhteli-selt valguvaene. Seetõttu sobib ta iseära-nis hästi kasvavatele mullikatele ja härga-dele – nende ratsioon võibki koosneda 100% teraviljasilost.

Maisisilo valmistatakse terve maisitaime hekseldamisel ja sileerimisel. Maisisilo on energiarikas, ent selle kiudainesisaldus on võrdlemisi madal, seetõttu on seda parem segada kõrge valgusisalduse ja kiudaine-rikka siloga.

39

Silo ja heina hoiustamine Heina või silo korralik hoiustamine tagab nende kvaliteedi säilimise. Parim on hoida heina küünis või varjualuses. Hei-narullid, mida hoitakse väljas, paljal maa-pinnal, imavad niiskust nii õhust kui ka maapinnast. Seepärast ei piisa ainult rul-lide katmisest kile või presendiga. Heina-rullid tuleb paigutada restidele vm alus-tele, maapinnast kõrgemale. Niiskunud hein kaotab kaitse mikroobse lagunemise vastu. Heina niiskusesisaldus ei tohiks üle-tada 15%, vastasel juhul hakkavad heina pealispinnal kasvama hallitusseened ja bakterid, mis aegamööda levivad ka rulli sisemusse. Mikroorganismid kasutavad ära heinas sisalduva energia ja valgu ning see viib heina söödaväärtuse alla. Kui hoiustada heina katmata, hävib vähemalt 20-30% rullist.

Halvasti hoiustatud heinas ja silos are-nevad mikroorganismid on loomade tervisele kahjulikud. Kui loomadel ei ole muud sööta, on nad sunnitud sööma hal-litanud heina ja halvaksläinud silo. Halli-tusseente spoorid lenduvad õhku ja kah-justavad loomi ka siis, kui hallitanud heina kasutatakse allapanuna. Eriti tundlikud on tiined lehmad ja mullikad, kuna hal-litusseente toksiinid võivad põhjustada tiinuse katkemist või vasika väärarenguid.

Kilesse pakitud rullsilo on lihtne hoius-tada, kuna rulle saab hoida enamikes kohtades ilma, et niiskus või hallitus neid kahjustaks. Rullide hoidmiseks on soovi-tav tasandatud, ilma taimedeta maapind. Teravad kivid kahjustavad kilet ja kokku-puutel õhuga hakkab silo riknema. Kui silorullide ümber on lopsakas taimestik, võib see kohale meelitada närilisi ja teisi loomi, kes võivad talvel silorulle lõhkuda.

Silorullide hoidmine põllul ei ole soovi-tatav. Kui rullid jäetakse põllule, ei saa nende alla uued taimed kasvada. On

üllatav, kui suure rohumaapinna võivad sinna jäetud silorullid hävitada. Silorullide transport talviselt põllult võib kahjustada niisket ja pehmet pinnast, mis tähendab, et järgmisel hooajal on toodangu kadu veelgi suurem. Silorullide ühekaupa ära-toomine raiskab ka hulga kütust, eriti kül-mal perioodil, kus traktori käivitamiseks on vaja rohkem energiat. Seega on ots-tarbekas tuua rullid nii lähedale loomade talvekodule kui võimalik või vähemalt viia nad põllult ära.

Rullide hoidmiseks on soovitav ilma taimedeta, tasandatud maapind talvise söötmiskoha lähedal.


Foto: Kaia Lepik

40

Foto

: Too

mas

Kok

ovki

n/Pe

lagi

s

41

Selleks, et veised saaksid järglasi, annaksid piima ja võtaksid kaalus juurde, peab neid korralikult toitma. Loomade energia-,

valgu-, mineraali- ja vitamiinivajadus muutub sõltuvalt vanusest, keskkonnast, tervisest ja toodangust.

Veiste söötmine

5.

Energia ja kehakaal Kõik elusolendid vajavad enda elus hoidmiseks ener-giat minimaalselt kehatemperatuuri ja põhifunktsi-oonide säilitamiseks. Sellest ülejääv energia kulub tegutsemiseks, kasvamiseks, imetamiseks, loote kasvatamiseks või salvestub rasvana. Mida suurem on loom, seda rohkem energiat kulub tal organismi põhivajaduste peale ja seepärast on 500-kilogram-misel loomal ühe kilo juurdekasvuks vaja rohkem sööta, kui 200-kilogrammisel loomal, ehk teisisõnu, raskem loom vajab 10 kg ja väiksem loom 5 kg heina, et saavutada sama juurdekasv. Intensiivse pidamise korral kulub kiiresti kasvava looma peale looma elu jooksul vähem sööta, kui aeglasema, eks-tensiivsema pidamise korral, mil rohkem sööta kulub organismi põhivajaduste rahuldamisele.

ToitainetevajadusKui püüame välja arvutada looma söö-davajadust, mõtleme esmajärjekorras sööda energia- ja valgusisalduse peale. Energiatase on kriitilise tähtsusega, eriti imetamise ja organismi kasvamise ajal. Väga oluline on ka toorvalk1, eriti noorloo-made jaoks, kelle organism veel kasvab ja areneb. Tiinete ja imetavate lehmade ning mullikate jaoks on äärmiselt oluline sööda mineraalisisaldus. Mineraalide puudusel võib langeda lehma viljakus või sündida nõrgad vasikad. Enamik sööda koostisai-neid sisaldavad mingil kujul energiat kas süsivesikute (kiudainete, suhkrute, tärk-lise), rasvade või valkude näol. Veiste jaoks peavad peamiseks energiaallikaks olema süsivesikud ning nad suudavad seedida ka selliseid keerulise struktuuriga süsive-sikuid, nagu tselluloos ja hemitselluloos,

1 Proteiin on rakendusbioloogiline mõiste, mille all võetakse kokku kõik söötades ja loomorganismis ole-vad lämmastikku sisaldavad ühendid. Valk on proteiini väärtuslikum osa, mis koosneb aminohapetest (valguks nimetatakse peptiidahelat, milles on vähemalt 50 ami-nohappe jääki). Kui biokeemias ja meditsiinis piisab valgu mõistest (seal kasutatakse proteiin ja valk sünonüümselt), sest organismi tasandil osalevad ainevahetuses põhiliselt aminohapped ja peptiidid, siis rakendusbioloogias (nt põl-lumajandus) tuleb söötade ja söötmise seisukohalt teha kindlasti vahet mõistetel proteiin ja valk. Seadusandlikes aktides on käibele läinud terminid toorvalk (crude protein) ja valk (protein). See sõnapaar on asjatundjale arusaadav, kuigi ka proteiin jääb erialases kirjanduses kindlasti alles kui tugevasti juurdunud termin. /http://mt.legaltext.ee/esterm/

mida inimesed ja teised ühekambrilise maoga elusorganismid ei suuda.

Valkudel on kehas palju funktsioone, nad on organismi peamised ehituski-vid. Nii lihased, nahk, siseelundid kui ka seedeensüümid koosnevad peamiselt valkudest. Valgud koosnevad u 20 eri-nevast aminohappest, millest võib kom-binatsioonides moodustuda lugematul hulgal erinevaid valke. Täiskasvanud mäletsejad suudavad sünteesida enamiku

42

vajaminevast valgust fermenteerides mik-roorganismide abil vatsas rohtu ja muud sööta. Vatsas elavate mikroorganismide eluiga on lühike, umbes 2 nädalat ja sur-nud mikroorganismid lagundatakse see-deelundites omakorda üksikuteks ami-nohapeteks, mida kasutatakse uue valgu ehitamiseks. Noored loomad kasvavad kiiresti, seetõttu on neil vaja täiskasvanud loomadest rohkem valku ning see peab olema kvaliteetsem. Kuni kuuekuuste vasikate vats on veel arengufaasis ja nad sõltuvad emapiimast saadavast valgust. Kui vasikad kasvavad üles ilma piimata, nagu nt piimatõugude vasikad, on neil vaja kvaliteetset valgulisandit vähemalt kuuenda elukuuni.

kohas nii laudas kui ka karjamaal olema alati soolakivid. Sool on veiste jaoks meel-diva maitse ja lõhnaga ning seda lisatakse teistele mineraalsöötadele ja lakukividele, et meelitada loomi mineraale sööma.

Mineraalid (kaltsium, fosfor, magneesium, kaalium jt) ja mikroelemendid (raud, vask jt) on tähtsad kõikidele elusolenditele. Mida suurem on looma kehakaal, seda suurem on vajadus mineraalide järele. Mineraalivajadust suurendavad ka kiire kasv, imetamine ning tiinus. Lehmade viljakust mõjutavad mineraalid tuge-valt – nõrk indlus või harv tiinestumine on sageli seotud mineraalipuudusega. Kiiresti kasvavatel noorloomadel võivad mineraalipuuduse tõttu tekkida luustiku-probleemid ja lihaste düstroofia. Ratsioon peab sisaldama piisaval hulgal omavahel õiges suhtes olevaid mineraale. Kui ühte mineraali on liiga palju, võib see takistada teiste mineraalide omandamist. Kõige tähtsamad mineraalid on kaltsium ja fos-for. On äärmiselt oluline, et kummastki ei oleks puudus ja nende omavaheline suhe ratsioonis peab olema 1:2,5 (1 osa fosforit ja 2,5 osa kaltsiumit). Oluline on jälgida ka sööda kaaliumi ja magneesiu-misisaldust. Kui silo või heina kaaliumisi-saldus on suur, pärsib see magneesiumi omastamist. Magneesiumipuudus võib tekitada krampe ning poegimisraskusi. Mineraale vajavad nii laudas kui ka kar-jamaal peetavad veised.

Enamiku vitamiine, mida veised vaja-vad, saavad nad heinast või silost või see-detraktis elavate mikroorganismide abil. Emapiimast toituvad vasikad saavad kõiki vitamiine piimast. Mittekvaliteetses silos või heinas on vitamiinide sisaldus madal. Täiskasvanud veiste puhul on vitamiini-puuduse sümptomid harvad, vasikate ja noorloomade puhul võib neid vahel täheldada.

Vatsas olevad mikroorganismid annavad veistele energiat ja valku Vats on suur fermenteerimiskamber, milles elavad miljonid mikroorganismid. Enamik neist kuulub bak-terite, ainuraksete ja seente hulka. Nad lõhustavad kiudaineid veiste poolt tarbitavas söödas, (nt rohi, põõsastaimed, põhk, hein, silo). Võib isegi öelda, et mikroorganismid elavad taimedest ja veised mik-roorganismidest.

Kiudainete lagundamise ja fermentatsiooni ajal toodavad mikroorganismid ka metaani ja lendu-vaid rasvhappeid. Metaan on gaas ja pääseb soo-lestikust välja röhitsusena. Lenduvad rasvhapped absorbeeruvad mäletseja verre ja organism kasutab neid ainevahetusprotsessis energiana.

Sool (NaCl) on söödakomponent, mille puudumist veised tunnetavad. Kui veise ratsioonis ei ole piisavalt soola, võib loom hakata aiaposte lakkuma või mulda sööma, proovides niimoodi soola leida. Soolapuudus võib noorloomade kasvu peatada ja lehmade piimatoodangut vähendada, seega peaks ligipääsetavas

43

Mõned piirkonnad on looduslikult selee-nivaesed ja ka sellises piirkonnas kasva-vad taimed sisaldavad vähe seleeni.

Seleen ja E-vitamiin asendavad teatud määral organismis üksteist, nii et selee-nipuudust võib tasakaalustada E-vitamii-niga. Seleenivaeses piirkonnas võiks anda lisaseleeni ja E-vitamiini kõikidele tiinetele lehmadele või vastsündinud vasikatele. Kuna liiga suur kogus seleeni on loomale aga mürgine, tuleb alati enne loomaars-tiga nõu pidada.

Vesi on organismi jaoks asendamatu täht-susega. Veised, eriti ammlehmad vajavad palju vett. Vesi peab olema puhas ja ei tohi sisaldada ohtlikke aineid. Vee kvali-teet on oluline, sest seedeelundkonnas elavad mikroorganismid on reostatud vee suhtes väga tundlikud. Karjamaal olevate loomade veevajadus on väga muutuv. Nii-kaua kui rohi on mahlakas, ei pruugi nad eriti palju juua. Ent kohe kui ilm muutub palavaks ja kuivaks, tõuseb veetarbimine järsult. Loomadel peab olema alati juur-depääs puhtale veele.

Eestis viidi 2000. aastal läbi uuring, mille käigus analüüsiti eri paikadest pärit taimi – kõikjal Eestis oli taimede seleenisisaldus äärmiselt madal.

Piisavalt puhast vett on vaja kõikidele loomadele.

Foto

: Mat

i Kos

eFo

to: A

nna

Jam

ieso

n

44

Ammlehmade söötmine Ammlehmad muundavad koresööta (heina, silo või põhku) ja karjamaarohtu piimaks ja lihaks. Nende seedetrakt on väga hästi arenenud ja muudab isegi kõige jämedamad kiud energiaks ja val-guks. Keskmise toiteväärtusega hein või silo on ammlehmale parim talvesööt. Silo või hein peavad olema kõrge hügieenikva-liteediga, kuna loode on väga tundlik hallitusseente elutegevuse käigus eritu-vate toksiinide suhtes. Lehmadele sobib

hästi teise niite hein või silo, mis on kiud- ainerikas, ent suhteliselt madala ener-giaväärtuse ja toorvalgu sisaldusega. Vt näiteid tabelist 1.

Nagu tabelist võib näha, ei ole tiinuse ajal vajadus söödalisandi järele kuigi suur. Kui lehmi söödetakse keskmise toiteväärtu-sega silo või heinaga, katab see nende toitainevajaduse ära. Imetamine on aga looma organismile väga koormav ja sellel ajal vajab lehm pea kaks korda sama palju energiat ning toorvalku.

Tabel 1. Ammlehma toitainevajadused (tiinus ja imetamine)

Lehma elus-kaal

Energia ja valk, mida orga-nism vajab enda käigus-hoidmiseks/elatustarve

Söödalisand, mida antakse tiinuse ajal,

8 nädalat enne poegimist

Söödalisand imetavale ammlehmale, 10 liitri piima kohta päevas

kg EnergiaMJ

Toorvalk, g

EnergiaMJ

Toorvalk, g EnergiaMJ

Toorvalk, g

500 54 260 18 255 50 600

600 62 300 22 306 50 600

800 76 370 29 232 50 600

Allikas: Rootsi Põllumajandusülikool, mäletsejate söödatabel, 2003

Tabel 2. Erinevate koresöötade toitainete sisaldus, kg kuivaine kohta (hein ja silo)

Energia MJ Toorvalk g NDF (kiud) g

Hein 8,9 47 605

Väga hiline silo 8,4 98 667

Keskmise kvaliteediga silo 8,9 119 474

Hea kvaliteediga esimese niite silo 10,0-11,0 130 – 150 530-550

45

Tabel 3. Lehma toitainevajaduse rahuldamiseks vajalik sööda kogus tiinuse alguses ja lõpus ning imetamise ajal (%)

Lehm, elus-kaaluga 600 kg

Hein (kg/kuivaines)

Hilise niite silo

(kg/ kuiv-aines)

Keskmise kvaliteediga

silo (kg/ kuiv-

aines)

Kuivaine maksi-maalne tarbi-mine

Energia- ja valgu-vajadus tiinuse alguses

62 MJ 7 7,4 7 12-15 kg

300 g toor-valku

6,4 3 2,5

Energia-ja valgu-vajadus tiinuse lõppjärgus (8 nädalat enne poegimist)

84 MJ 9,4 10,0 9,4

606 g toor-valku

12,9 6,2 5

Energia-ja valgu-vajadus imeta-mise ajal

112 MJ 12,6 13,3 12,6

900 g toor-valku

19 9,2 7,5

Tiinuse ajal saab lehm toitained kätte üks-kõik millist silo või heina tarbides. Palju-del lehmadel lastakse talvel süüa silo või heina ad libitum ehk isu järgi. Tabelis too-dud näites saab lehm mõlema silo kate-gooria puhul liiga palju valku, ent see on vältimatu. Vaid väga rasvunud lehmi võib sööta alla nende energiavajaduse, teistel lehmadel peab see olema täidetud. Tii-nete mullikate energiavajaduse katmiseks ja korraliku kasvu tagamiseks peaks sööt sisaldama 5% rohkem energiat.

Kõige suurema toorkiu sisaldusega silo või heina, mis sisaldab kõige vähem ener-giat, peaks söötma lehmadele tiinuse

alguses ja keskel. Parem sööt tuleks hoida tiinuse lõpuks ning kõige olulisemaks eta-piks – imetamiseks. Nagu tabelist näha, ei saa lehm oma valguvajadust heinast kaetud ja ta peab sööma enda võimete piiril, et katta oma energiavajadus hilise niite silost. Tabel 3 näitab ka, et peale poegimist peaks lehma võimalikult kii-resti karjamaale laskma. Lehma laktatsioo-nimaksimum saabub 3-4 nädalat pärast poegimist. Seetõttu tuleks poegimis- periood planeerida võimaluse korral nii, et lehm oleks peale poegimist talvesöö-dal vähem kui kuu aega. Toitaineterikas ja kergelt seeditav varasuvine rohi katab ära kõik lehma vajadused.

46

Vasikate ja noorloomade söötmine Kõige parema sööda peaksid alati saama noorloomad. Kasvades on toitaineteva-jadus kehakaalu suhtes kõige suurem. Noorloomade ratsioon peaks kindlasti sisaldama väga hea toiteväärtusega heina ja silo ning korralikku vasikajõusööta.

Ammlehm peab poegimise ajal olema heas kondit-sioonis, kuid mitte liiga rammus. Kesk-mine tiinuse kestus on 285 päeva.

Noorloomade magu on väiksem, seepä-rast peab sööt sisaldama rohkem energiat ja valku kuivaine kg kohta.

Näiteks on 400 kg lihaveis võimeline sööma 9,2 kg sööda kuivainet, mis on 2,3 % tema kehakaalust.

Tabel 4. Kuivaine tarbimisvõimekus (maksimaalne söömus), väljendatud elus-kaalu protsendina

Eluskaal, kgIntensiivne söötmine/ lihaks kasvatavate

piimatõugude loomad

Ekstensiivne söötmine/ lihaks kasvatavate

piimatõugude loomadLihatõud

100-200 3,5 2,8

200-300 3,1 2,4 2,4

300-400 2,7 2,1 2,3

400-500 2,3 1,9 2,2

500-600 2,0 1,7 2,1

600-700 1,6 2,0

Allikas: Rootsi Põllumajandusülikool, mäletsejate söödatabel, 2003

Foto

: Too

mas

Kok

ovki

n/Pe

lagi

s

47

Ülaltoodud tabel näitab, et mida noo-remad on loomad, seda parem peab olema silo kvaliteet. Käesolevas näites saaksid vaid kõige vanemad mullikad kasvada koresöödal, mida kasutasime ammlehmade näites. Nii heina kui hilises

Tabel 5. Nuumatavate lihatõugu mullikate toitainevajadus

Elus-kaal

Eeldatav igapäevane

kaalus juurde-võtmine,

grammides

Energia-vajadus

MJ

Valgu-vajadus, toorvalk,

g

Maksi-maalne tarbi-mine, kg/KA

Silo mini-maalne energia-sisaldus,

MJ/kg kuivaines

Silo mini-maalne

valgusisal-dus, g toor-

valku/kg kuivaines

200 800 49,6 615 4,8 10,3 128

300 800 63,1 706 6,9 9,1 102

500 800 88,2 917 10,5 8,4 88

Kanna hoolt, et kasvavad noorloomad saaksid parimat silo, mida farmis toodetakse.

kasvufaasis tehtud silo energia- ja valgusi-saldus on liiga väike, et seda saaks kasutada noorloomade söötmiseks. Vaid kõrge kva-liteediga silo (vt. tabel 2) on kasvavatele loomadele piisavalt hea.

Foto

: Ann

a Ja

mie

son

48

Tabel 6. Nuumatavate lihatõugu pullide (Angus) toitainevajadus

Elus-kaal

Iga- päevane

kaalus juurdevõtt, grammides

Energia-vajadus

MJ

Valgu-vajadus

Toorvalk, g

Maksi-maalne

tarbimine, kg kuiv-

ainet

Söödast saadava energia

vajadus MJ/kg kuivaine

kohta

Teravili + jõusööt,

kg

275 1500 109 1264 6,6 16,5 3,8 +0,4

400 1500 129 1393 8,8 14,7 4,7 + 0

550 1400 158 1595 11.6 13,6 5,3 + 0

Tabel 6 näitab, et nuumpullide piisavalt kiire juurdekasvu saavutamiseks ei piisa üksnes silost, kuna sellist silo, mis rahul-daks energiavajaduse 13-16 MJ/kg kuivai-nes ei ole olemas. Loomad vajavad lisaks teravilja kogu kasvatamisaja jooksul ja kõige nooremad pullid vajavad vähesel määral ka lisavalku. Selleks võib looma-dele anda kas isekasvatatud herneid või ube või jõusööta. Kuigi selles näites antakse veistele ka teravilja, peab silo olema siiski kõrge kvaliteediga, vähemalt 10,5 MJ/kuivaine kg kohta ja toorvalgu sisaldus peab olema vähemalt 140 g/kui-vaine kg kohta.

Kasvavate ja tiinete loomade söötmine karjamaal Kui karjatamine on õigesti korraldatud, on see väga sobiv söötmisviis nii kasvavatele,

tiinetele kui ka imetavatele loomadele. Karjatatavad loomad hoiavad rohu madala ja see on pidevas võrsumisfaa-sis. See tähendab, et karjatatavatel kul-tuur-ja looduslikel rohumaadel on tai-mede kiusisaldus madal ning energia- ja valgusisaldus kõrge. Mullikad ja härjad võivad ainuüksi karjatamisega võtta päevas juurde 700-800 grammi. Karjata-tav ammlehm annab palju piima ja jääb hästi tiineks.Kui karjatataval lehmal on viljakusprobleemid, siis esmalt peaks kont-rollima mineraalide kättesaadavust. Karja-maal toituvate piimatõugude mullikatel võib mineraalipuudus tekitada viljakus-probleeme sagedamini, ammlehmadel reeglina mitte. Parimaks tiinestumise ajaks on varasuvi, kui rohi on kõige parem. Sellel ajal ei tohiks olla raskusi ka hea toitainetasakaalu hoidmisega.

49

Mullikad võivad poollooduslikul kooslusel päevas juurde võtta 700 g

Foto

: Arn

e A

der

50

On leitud, et tervelt 75% Läänemere rannikule koondunud taimeliikidele on loomade karjatamisest kasu. Avatud, madala taimestikuga rannaniidud on oluliseks elukeskkonnaks ka arvukatele linnuliikidele ja putukatele.

Peetrileht Foto: Arne Ader.

51

Rohumaad ja karjatamine

Karjamaa väärtusHea karjamaasööt on veiste puhul toit-aineväärtuselt ja maitsvuselt võrreldav teraviljaga. See tähendab, et karjatatavad loomad kasvavad hästi ja nende piimaand on suur. Karjamaad võivad olla nii pool-looduslikud kui ka kultuurrohumaad ning nende hooldamise eest on võimalik saada põllumajandustoetusi, eriti kui tegu on kõrge looduskaitselise väärtusega rohu-maaga.

Kultuurrohumaa rajatakse haritavale maale ja see on sageli osa külvikorra rotatsioonist. Tavaliselt kasutatakse kul-tuurrohumaad ka talvesööda (silo või heina) varumiseks. Sagedaseks prakti-kaks on kultuurrohumaa väetamine ning

6.Karjatamine on tootmises nii sisend kui ka väljund,

nii ressurss kui ka vastutus. Lihaveisekasvatuses sõltub tootmise tulusus sageli just rohumaa hooldamisest.

Foto

: Mar

git M

õttu

s

mõnedes piirkondades ka niisutamine. Kultuurkarjamaa kasutusaeg on tihti vaid kolm aastat, seejärel haritakse maa üles ja kasutatakse teiste kultuuride kasvata-miseks. Samas on olemas ka pikaajalised ehk püsirohumaad.

Poollooduslikel rohumaadel on oma spetsiifiline looduslik taimestik ja need on väga väärtuslikud oma bioloogilise mit-mekesisuse tõttu, aga ka seetõttu, et loo-masööta saab toota maadel, mis ei sobi harimiseks ja põllumajanduskultuuride kasvatamiseks. Poollooduslikud kooslused ehk pärandkooslused on tekkinud pika aja jooksul inimtegevuse (niitmise või loo-made karjatamise) ja looduse koosmõjul.

Tähnik-võrkliblikas. Liblikad vajavad hooldatud rohumaid ja mosaiikset maastikku.

52

Kõik rohumaad toimivad looduslike „käsnadena“. Nad absorbeerivad ja seo-vad vett ja toitaineid – see on eriti olu-line haritava ja väetatava maa ümbruses asuvate rohumaade puhul. Kui rohumaid ei ole, uhutakse toitained vihma ja tuu-lega põllumaalt veekogudesse, kus nad soodustavad veekogude eutrofeerumist.

KarjamaasöötKarjatamise toiteväärtus

Laialt on levinud ekslik arvamus, et pool-looduslike karjamaade toiteväärtus on väga madal. Alltoodud tabel näitab ühe Rootsis tehtud uuringu tulemusi, mis kummutavad seda arusaama. Karjata-mise toiteväärtust võib võrrelda hea silo toiteväärtusega. Antud teadusprojektis karjatati 24 üheaastast mullikat 18 hekta-ril; uuritud mullikad võtsid juurde 600 g päevas terve karjatamisperioodi jooksul.

Rohumaa toiteväärtus on kõige kõrgem kevadel (vt tabel 1). Seega on oluline viia loomad juba varakult karjamaale, et nad saaksid võimalikult palju süüa kevadisi toitainerikkaid taimi. Kui rohumaal ei toimu karjatamist ja taimedel hakkavad arenema seemned, kaob taimede toite-väärtus väga kiiresti. Kultuurrohumaade puhul on rusikareegel järgmine: veised tuleb lasta kultuurrohumaale, kui tai-mestiku keskmine pikkus on 9-14 cm. Poollooduslikel karjamaadel ei või nii kaua oodata: kõrrelistel hakkavad selle aja peale juba moodustuma pead. Nii et poollooduslike karjamaade puhul on rusikareegel lihtne: nii vara kui võimalik!

Karjatamine ja ökosüsteem

Loomad söövad taimed ära enne kui nad muutu-vad vanaks, kuivaks ja raskestiseeditavaks. Perioo-dilise karjatamise tagajärjel on taimed pikemat aega “värsked” – võrsumise faasis – ning taime juuresüsteem laieneb ja tugevneb. Taimede levi-des moodustub nendest kiht, mis kaitseb mulda otseste päikesekiirte eest ja aitab säilitada niiskust. Vihmasel ajal aeglustab elus ja surnud taimedest moodustunud kiht vee äravoolu rohumaalt ja vih-maveel on rohkem aega pinnasesse imbumiseks. Mida rohkem vett mulda imbub, seda suuremad on mulla veevarud ja seda kauem püsib muld niiskena.

Tabel 1. Poollooduslike rohumaade toiteväärtus, rohumaa tüüpide ja aasta-aegade järgi. Anna Hessle, doktoritöö 2007:32, SLU Rootsi

Kuiv Niiske Märg Kevad Suvi Sügis

Keskmised väärtused hooaja vältel

Keskmised väärtused kõigi kolme rohumaatüübi puhul

Kuivaine g/kg haljasmassis

270 272 265 312 229 265

Energia, MJ 9,9 9,4 9,0 11,5 8,5 8,4

Toorvalk, g 140 124 122 152 114 121

NDF kiud, g 553 600 608 480 654 627

53

Karjatamiskoormus tähistab loomade arvu pinnaühikul – ühel hektaril. Kõrget karjatamiskoormust (rohkem loomi hek-tari kohta) rakendatakse hooaja alguses väga tootlikul pinnal, nt väetatud kultuur-rohumaal. Madalamat karjatamiskoor-must rakendatakse põuasel ajal, samuti väiksema tootlikkusega rohumaadel. Kui karjatamiskoormus on õige, aitab see hoida kõrrelisi ja teisi karjamaataimi võr-sumise faasis ja takistab peade ja seem-nete moodustamist. See aitab säilitada rohumaa tootlikkust ja pikendada aega, mil sööda toiteväärtus on kõrge.

Sobiv loomade arv hektaril sõltub pal-judest teguritest: aastast (ilmastikust), karjamaatüübist, karjatatavate loomade vanusest ning karjatamissüsteemist. Tabe-lis 2 on antud mõned juhised, ent kind-lasti tuleb meeles pidada, et põud, vihm ja külm ilm võivad olukorda muuta. Seega peab tootja olema alati valmis viima

Karjatamine ja kiudained Tänapäeval väljendatakse sööda kiudainete sisaldust neutraalkiududes (neutral detergent fiber-NDF), grammi/kuivaine kg kohta. Noorte taimede kiud lagunevad veise seedetraktis kergelt ja sööda energiaväärtus on kõrge. Vanemates taimedes rakukestad puituvad ja tõuseb raskestiseeditava ligniini sisaldus ning sööda energiaväärtus langeb. Kõrgekvaliteetses karjamaasöödas on 40-50% kergelt seeduvat kiudu. Liiga vanaks kasvanud taimestikus on üle 60% raskelt seeduvat kiudu. Loomade varajane karjamaale laskmine tagab selle, et taimed on pikemat aega kasvu-faasis ja kergemini seeditavad.

Foto

: Too

mas

Kok

ovki

n/Pe

lagi

s

karjatatavad loomad koplisse või koplist ära, et hoida õiget koormust. Eestis tuleb poollooduslike koosluste karjatamisel läh-tuda Keskkonnaameti poolt soovitatud loomkoormusest konkreetsel alal.

54

Foto

: Ber

t Hol

m

2012-2016. a. kestab LIFE+ Nature prog-rammi projekt Urbancows (Linnalehmad) ehk Rannaniidu taastamine ja tutvustamine Pärnu linnas. Projekti eesmärgiks on taas-tada Pärnu rannaniidu looduskaitseala ran-naniidud, rannikulõukad ja erinevate kaitse-aluste liikide elupaigad, kokku ligi 300 ha-l.

Teist aastat karjatatav ala Pärnu rannaniidu looduskaitsealal, Raeküla piirkonnas. Kohati on ala juba madalmurune. Mere pool, kus on madalam ja pillirool paremad kasvutingimused, peaks ideaalilähedased tingimused olema piisava karjatamiskoormuse puhul saavutatud 2 aasta pärast. Kuigi esiplaanil tundub olevat tegu ülekarjatamisega, siis päris nii see pole: antud kohas kasvas kevadel lausaliselt ligi meetrikõrgune mets-harakputke väli. Peale selle ära söömist pole muu taimestik veel piisavalt taastuda jõudnud.

Keskkonnaamet on sõlminud lepingud loomaomanikega, kes loomad suveks rannaniidule sööma toovad. Karjatatakse nii mägiveiseid, hereforde kui anguse tõugu lihaveiseid. 2013. a. suvel oli rannaniidul üle 200 looma.

55

Tabel 2. Karjatamiskoormuse soovitused

Looma vanus Loomade arv hektari kohta

Kultuurrohumaa Poollooduslik rohumaa

Varasuvi Hilissuvi Varasuvi Hilissuvi

Mullikas <1 a 8 4 4 2

Mullikas >1 a 4 2 2 1

Pull 1 a 6 3 3 1,5

Härg <1 a 8 4 4 2

Härg >1 a 4 2 2 1

Ammlehm vasikaga 3 1,5 1,5 0,75

KarjatamisviisidPeamised karjatamisviisid on pidev karja-tamine ehk vabakarjatamine ja kopliviisi-line karjatamine (rotatsioonkarjatamine). Alati ei ole erinevused karjatamisviiside vahel selged, kuna võimalikud on erine-vad kombinatsioonid.

Vabakarjatamise korral on loomadel juurdepääs kogu rohumaale terve karja-tamisperioodi jooksul. Uuringud näitavad, et vabakarjatamise korral kasutavad loo-mad ära 50% kopli söödapotentsiaalist – kohati kasvavad taimed liiga vanaks ja kaotavad oma toiteväärtuse ja maitse, sest loomad eelistavad kopli atraktiivse-maid osasid. Vabakarjatamist kasutatakse eelkõige suurte, kuivade poollooduslike karjamaade puhul, kus biomassi hulk on võrdlemisi madal.

Suure hooldatava karjatamispiirkonna puhul jaotatakse suur rohumaa ajutiste, lihtsalt teisaldatavate aedadega väik-semateks osadeks. Taimede kiire kasvu perioodil eraldatakse mõned koplid ja seal kasvavad taimed niidetakse siloks või

heinaks. Sellel ajal on karjatamiskoormus teistes karjamaaosades suurem.

Allan Savory holistiline karjatamis- süsteem on mudel, mis rõhutab tervik-likku lähenemist karjamaade hooldami-sele. Selles võetakse arvesse mullastiku, vee- ja mineraalitsükleid, loomade elu-paiku ja kogu ümbritsevat ökosüsteemi. See süsteem on tõestanud end iseäranis hästi üle- ja alakarjatatud rohumaade taastamisel maailma kuivades, kõrbes-tunud piirkondades.

Kopliviisilise karjatamise ehk rotat-sioonkarjatamise korral on karjamaa jagatud mitmeks väiksemaks kopliks. Kogu kari viiakse ühte koplisse. Karjata-misaeg on üsna lühike, sageli vaid 1-2 päeva kopli kohta. Loomi ei lasta samasse koplisse enne 14 päeva möödumist, et taimedel oleks aega taastuda ja kasvada. Kui rohi kasvab nii jõudsalt, et loomad ei jõua seda piisavalt kiiresti ära süüa, võib mõnes koplis karjatamise asemel niita.

Ribakarjatamine on sarnane rotat-sioonkarjatamisega. Teisaldatava aia abil

56

suunatakse karja edasi üks-kaks korda päevas, et loomad läheksid uuele, värske rohu ribale. Sellist süsteemi kasutatakse peamiselt lüpsilehmade puhul. Ribakar-jatamine on suure karjatamiskoormusega mudel ja sobib ennekõike kõrge tootlik-kusega väetatud kultuurrohumaale. Riba- ja rotatsioonkarjatamisel kasutatakse söö-dapotentsiaali kõige paremini ära, kuid need on kõige töömahukamad.

Rohumaade hooldamine Spetsiaalne hooldusniiduk on karja-maade korrashoiul vajalik vahend, et niita

kohtades, kus võib olla kive, põõsaid või ebatasane pind. Hooldusniidukil on suu-rem lõikejõud kui tavalisel niidukil ning seda kasutatakse taimede niitmiseks sealt, kus loomad ei ole tahtnud süüa, nt välja-heidete ümbert. Samuti on hooldusniiduk kasulik kuluheina niitmisel, kui taastatakse pikka aega kasutusest väljas olnud koplit. Tihe vana kuluheinakiht takistab uute tai-mede kasvamist. Kulu purustamisel jõua-vad õhk ja valgus ka rohukamarasse ja see stimuleerib taimede kasvu ning uuendab ja tugevdab rohukamarat.

Karjamaaäke on hea vahend maa tasandamiseks ja väljaheidete murendamiseks kiirendades nii ka sõnniku lagunemist. Võsastuma hakanud alade taastamisel saab karjamaaäkkega vana kulukihti ja pinnast õhutada.

Foto

: Ann

a Ja

mie

son

57

KarjaaiadTarastamine ehk karjaaedade ehitus on karjatamisel põhineva lihaveisekas-vatuse üks suuremaid väljaminekuid. Aia materjal nõuab rahalisi ressursse ja hea aia ülespanek võtab ka üksjagu aega. Hea karjaaed peab olema kestev, töökindel ja mitte liiga kallis; see peab loomi suutma nii kinni hoida, et vei-sed või metsloomad end vigastada ei saaks. Aiatüüpe on erinevaid, ent kõik nad nõuavad hooldust.

Füüsiline aed: okastraat- või puittara, takistab loomi füüsiliselt koplist välju-mast. Okastraataedu ei soovita enam tänapäeval ehitada. Puittara, mis on ehitatud postide vahele löödud latti-dest, on väga hea, töökindel ja turva-line, ent suure pindala puhul äärmiselt kallis. Samas võib heaks investeeringuks olla väiksema puittara ehitamine lauda lähedal asuva kopli ümber, et lasta sinna karja juurde ostetud loomi, kes jäävad koplisse kuni rahunemiseni ja uue koha omaksvõtmiseni.

Elektritarad toimivad psühholoogilise tõkkena. Need võivad olla nii püsivad kui ka ajutised; enamikul loomapidajatest on nende kahe kombinatsioon. Elektri-karjus koosneb generaatorist, postidest, traadist või elektrit juhtivast nöörist ja isolaatorist. Loomad saavad traadi vastu puutudes elektrilöögi ja õpivad kiiresti selgeks, et postidest läbiminemine on ohtlik. Elektrikarjuse kasutamine ei nõua palju materjali ja hoiab oluliselt kulusid kokku. Traat või nöör ise ei hoia veiseid kinni, seega on oluline tagada elektrikarjuses õige voolupinge. Stat-sionaarne elektrikarjus peaks ümbrit-sema karjatatava maa välispiiri. Selle sees saab kasutada ajutisi, teisaldata-vaid elektripiirdeid, et jagada loomad väiksematesse gruppidesse ja suunata neid vajalikku kohta.

Ajutise elektritaraga saab karjamaa väiksemateks kopliteks jagada.

Trimmerit kasutatakse elektrikarjuse juurest niitmiseks, et taimed ja põõsad ei kasvaks traatidele peale.

Foto

: Ann

a Ja

mie

son

Foto

: Ann

a Ja

mie

son

58

Statsionaarsete elektritarade paigu-tuse peab enne rajamist hoolikalt läbi mõtlema, et vältida probleeme edaspidi. Elektrikarjuse paigutust kaaludes tuleb vaadelda karjatamissüsteemi tervikuna ning mõelda läbi olulised küsimused.

• Kogumisaedik peaks asuma kohas, mil-lele on lihtne läheneda veoautoga ja kuhu on lihtne veiseid suunata.

• Kus peaksid olema aiad veiste suuna-miseks? Veistele meeldib koguneda karjamaa nurkadesse, samuti liikuda piki kraavipõhjasid.

• Kas kõiki kopleid on võimalik varus-tada veega? Püüa luua jootmiskohti, mis teenindaksid rohkem kui ühte koplit.

• Kas veiste karjatamist saab korraldada nii, et nad kõnniksid ühest koplist teise, et transpordivajadus oleks minimaalne?

• Kuhu peab ehitama väravaid, mis olek-sid piisavalt laiad traktoriga läbimiseks? Elektriväravad, millest saab ka trakto-riga läbi sõita on mugavad, eriti kui töötad üksinda.

• Kas kopleid vajatakse ainult veiste või ka teiste loomade jaoks? Kui nööride vahed on õiged, sobib nelja nööriga elektrikarjus nii veistele, lammastele kui ka hobustele. Veiste ja hobuste jaoks piisab kahe nöörireaga taradest, ehkki kolmerealised on turvalisemad, eriti karjas, kus on vasikatega amm-lehmad.

Vedrumehhanismiga elektriväravad, millest saab auto või traktoriga läbi sõita.

Foto

: Airi

Kül

vet

59

• Millised karjamaa osad peaks eraldama ja talvesöödaks niitma enne loomade pealelaskmist? Kopleid peaks saama lihtsalt teisaldatava elektritaraga osa-deks jagada. Mõni kõrge loodusliku väärtusega rohumaa võib nõuda ühe-aastast vahet karjatamises, st karjata-mine saab toimuda igal teisel aastal.

Kõige olulisem piirdeaia rajamisel on paigaldada see võimalikult palju piki sirgjooni. Nii on aed tugevam ja vähe-neb vajaminevate postide ja nööride hulk. Nurgapostide asukohad tuleb hoolega läbi mõelda. Nurkadesse ja pöördekoh-tadesse on vaja kvaliteetseid, tugevaid poste, sest see on tara „selgroog“. Pos-tid tuleb maasse kaevata ja nurgapostid tuleb toestada tugedega. Nurgapostide vahel võib kasutada abipostideks pee-nemaid puit- või fiiberposte. Abipostide ülesanne on hoida nööride omavahelist vahemaad ja kaugust maapinnast. Peene-mate postide vahe võib olla 7-10 meetrit.

Generaator võib töötada nii aku pealt kui ka vooluvõrgust. Kasutusel on ka päikese- või tuuleenergial töötavaid generaatoreid. Generaator peab olema piisavalt võimas selle traadi või nööri pikkuse jaoks, mil-lega ta ühendatud on. Väga oluline on generaatori korralik maandamine, sest muidu ei anna ta vajalikku elektrilööki. Maandamiseks tuleb lüüa maasse kaks kuni kuus ühemeetrist metallvarrast ja ühendada generaatori küljes oleva maan-duskontaktiga. Kui pinnas maandusvar-raste paigutamise kohas on eriti kuiv, liivane või kivine, võib paigutada mõne varda lisaks. Maandusvardad tuleb võima-lusel paigutada sinna, kuhu jookseb vesi, nt katuseräästa alla, või kohta, kus saab neid vahetevahel veega kasta.

Elektrikarjuse traat või nöör peab olema väga hea elektrijuhtivusega. Mida jäme-dam on nöör, seda väiksem on takistus ja seda tõhusam on tara. Galvaniseeri-tud traadil on oluliselt pikem eluiga ja paremad elektrijuhtimise omadused kui galvaniseerimata traadil. Teisaldatavate tarade jaoks on olemas plastiknöörid, mille sees on metalltraat. Soovitav on valida plastiknöör, milles on piisavalt metallist elektrijuhte ja mis on tehtud ilmastiku- ja UV-kiirguse kindlast plasti-kust. Teisaldatava tara nöörid lähevad aja jooksul katki ja sõlme, sest neid pannakse sageli üles ja võetakse maha. Ka päike ja ilmastikutingimused muudavad plastiku aja jooksul hapraks, seetõttu tuleb nööre regulaarselt asendada, et nad korralikult elektrit juhiks. Veiste puhul soovitatakse kasutada kolme nööri, mis on paigutatud 40, 80 ja 110 cm kõrgusele maapinnast, ent piisab ka kahest nöörist, mis on 40 ja 80 cm kõrgusel.

Isolaatorid kaitsevad nööri või traati puitpostide vastu puutumisel lühise eest ja need tuleks valida võimalikult kvaliteet-sed ja kauakestvad. Parimad isolaatorid on metallsisuga ja kaetud kõrgekvali-teetse plastikuga. Kaubamärgi Insultim-ber tarastamissüsteem töötab ilma isolaa-toriteta, kuna selle tarapostid on kõvast lehtpuidust, mis ei juhi elektrit ja mida ei ole vaja immutada tõrva või teiste immu-tusainetega. Ka see võib osutuda suureks eeliseks tundlikuma keskkonnaga piirkon-dades.

60

• Postide immutamine pikendab nende kasutusiga. Posti maa sisse jääva osa võib üle põletada või tõrvaga immutada, et ta oleks mädanemiskindlam.

• Postid tahutakse maapoolsest otsast teravaks.

• Mida kõvemast puidust on postid, seda parem. Postide tegemiseks sobivad tamm, lehis, kadakas ja aeglase kasvuga männid.

Sõidukite jaoks on kõige parem paigaldada restid. Seal, kus tee läheb aiast läbi, kaevatakse tee sisse lai kraav, mis kaetakse tugeva metallrestiga, millest sõralised üle ei saa.

Foto

: Sve

n-O

lov

Borg

egår

d

Foto

: Sve

n-O

lov

Borg

egår

d

Foto

: Too

mas

Kok

ovki

n/Pe

lagi

s

Vajadusel tuleb rajada läbipääsud inimestele või sõidukitele, näiteks väravad või trepid, millest loomad üle ega läbi ei pääse.

Foto

: Jan

a A

dari

• Postid taotakse maasse 60-80 cm süga-vusele. Nurkades ja pöördekohtades peaksid nad ulatuma isegi sügavamale, sest seal on surve suurem.

• Tarastatava ala sisse võiks jätta ka puis-karjamaad, millel tänapäeval sageli enam ei karjatata, kuid mis on bioloo-gilise mitmekesisuse seisukohast väga väärtuslikud.

61

Vesi ja mineraalid karjamaal Veised vajavad suurel hulgal vett. Kui rohi on mahlakas ja ilm niiske, on loo-made veetarbimine poole väiksem võr-reldes sellega, kui loomi söödetakse sees. Kuiv ja palav ilm võib loomade veevaja-dust kiiresti suurendada. Veised suudavad juua ka kergelt soolakat merevett või riim-vett. Piimalehmad võivad juua merevett soolsusega kuni 0,1%, noorveised kuni 0,5%. Ammlehmad jäävad selle protsendi-vahemiku keskele.

Loomade jootmisel looduslikest veeko-gudest tuleb olla tähelepanelik võimalike probleemide suhtes.

• Rannajoon on sageli pehme ja mudane ja veised roojavad vette. Kui veevool ei ole piisavalt kiire, saastavad loomad oma veevarud üsna kiiresti.

• Sõramädaniku ja teiste jalahaiguste levik suureneb, kui loomad regulaar-selt niiskes pinnases trambivad.

• Loomad võivad tallamisega hävitada tundliku rannajoone.

Foto

: Arn

e A

der

• Madala veetasemega võivad loomad karjamaalt välja pääseda.

• Lisaks võib looduslike veekogude kasutamine tuua probleeme ka ente-rohemorraagilise E. coli ja verotoksiini tootva E. coli (EHEC/VTEC) bakteritega, mis võivad inimesel põhjustada tõsise kõhulahtisuse ja neerupuudulikkuse. Üheks haigustekitaja leviku viisiks ini-mesele on veiste väljaheited, kui veised roojavad vette inimeste ujumiskoha lähedal.

Ülalnimetatud põhjuste tõttu on soovi-tav teatud puhkudel loomade jootmiseks karjamaal kasutada veepumpa. Pumba paneb tööle kang, mida loomad vee juurde pääseda püüdes ühele ja teisele poole suruvad. Pumbast jookseb vesi joo-ginõusse. Vesi tuleb torudest või vooli-kust, mis ulatuvad maa all loodusliku vee-kihini või maa peal loodusliku veekoguni. Pump ise peab olema maapinna külge kindlalt kinnitatud, sest muidu lükkavad loomad selle ümber.

Eestis on paljude veekogude servad roostunud ning looduskaitselistel kaalutlustel tuleks seetõttu koosluse taastamise ajal hoida roostiku tõrjumiseks rannas suuremat hulka loomi.

62

Pärast veekogu serva madalmuruseks karjatamist tuleks loomade arvu reguleerida nii, et ei tekiks ülekarjatamisega seotud mudaseks trampimise ja liigse sõnnikuga reostamise probleemi.

Reostuse ja trampimise kontsentreerumise välti-miseks peaks loomadele avatud loodusliku vee-kogu serv olema võimalikult laialt kasutatav, et ei tekiks kitsast reostunud joogikohta.

elav mageveetigu. Väike ebamaksakaan (Dicrocroelium dendriticum) vajab täiskas-vanuks saamiseks kahte vaheperemeest – kuivades tingimustes elavat tigu ja sipel-gat. Vaheperemeeste vajadus piirab mak-sakaanide esinemist piirkondadega, kus on palju vaheperemeesliike.

Kõige vastuvõtlikumad on parasiit-infektsioonile noored piimatõugude vasikad ja teised loomad, keda esma-kordselt karjamaale lastakse. Täiskasva-nud loomadel areneb peale esimest kar-jatamisaastat parasiitide suhtes immuun-sus. Neil võib esineda kerge parasiidiin-fektsioon, mis ei too kaasa sümptomeid ega toodangu vähenemist. Immuunsuse saavutanud loomad ei väljuta ka nii palju parasiidimune kui esmakordselt nakatu-nud loomad. Kõige raskemini võib para-siidinakkus tabada vasikaid. Parasiidid uuristavad end vasika soolte limaskesta ja pärsivad toitainete imendumist ja vasika seedimisvõime langeb. Tõsistel juhtudel võib kahjustus muutuda püsivaks ja vasi-kas jääbki alatiseks kängu.

Emapiimast toituvad vasikad elavad sageli oma esimese suve üle nii, et tõsist parasiitidega nakatumist ei toimu. Osali-selt on see tingitud sellest, et ammlehmad söövad kevadise rohuga sisse ja neutrali-seerivad sellega ära enamiku talvitunud parasiite enne kui need vasikateni jõua-vad. Vasikad toituvad sel perioodil pea-miselt piimast ja ei tarbi nii palju rohtu. Selleks ajaks, kui nad hakkavad rohkem rohtu sööma, on neil juba tekkinud mõningane vastupanuvõime.

Haigestunud loom peab saama ravi parasiidivastaste preparaatidega. Ula-tuslikult nakatunud karjamaadel peab ravimit manustama regulaarselt kogu kar-jatamisperioodi vältel. Parasiidivastaste preparaatide regulaarsel kasutamisel on

Karjamaal peetavatel loomadel peavad olema soolakivid ja mineraalikünad. Ammlehmade ja mullikate jaoks on väga oluline mineraalide tasakaal, sest just karjatamisajal toimub uus tiinestumine. Mineraalsööt peab olema vihma eest kaitstud, sest märjalt muutub selle maitse ebameeldivaks. Lakukivid ja mineraalikü-nad muutuvad loomade jaoks populaar-seks kogunemiskohaks.

Parasiidid karjamaalKui on teada, et loomal on parasiidid, on ravi vältimatu. Kuna parim kaitse on enne-tus, siis on hea teada, kuidas parasiidid elavad ja paljunevad.

Siseparasiidid elavad peremeeslooma seedetraktis ja mujal sisikonnas. Nad kasvavad looma sees, kuni saavad täis-kasvanuks ja munevad mune, mida loom väljutab roojamisega. Munad ja vastsed vajavad arenemiseks niiskust ja soojust, neile ei sobi otsene päikesevalgus või kui-vus. Pikk kuiv periood vähendab parasii-tidega nakatumise ohtu, soe ja niiske ilm suurendab nakkusohtu.

Mõned parasiidid vajavad lisaks vahe-peremeest. Näiteks maksakaan (Fasciola hepatica) vajab vaheperemeest, kelleks saab olla vaid niisketes tingimustes

63

alati oht, et parasiitidel tekib ravimi suh-tes resistentsus. Seetõttu on ennetamine palju parem lahendus kui rutiinne ravi-mite kasutamine.

Parasiidinakkust on võimalik ennetada või vähendada.

• Hoolitse, et loomade üldseisund oleks hea, et nad oleksid terved ja nende sööt sisaldaks õiges vahekor-ras mineraale. See suurendab nende loomulikku vastupanuvõimet parasii-dinakkuse vastu.

• Vii loomad järgmisesse kohta enne kui nad rohumaa täiesti tühjaks söö-vad. Siis ei pea loomad sööma välja-heidete lähedalt, kus on kõige suurem parasiitide kontsentratsioon.

• Tõsise maksakaaniga nakatumisinten-siivsuse korral tuleks takistada loo-made ligipääsu liigniisketele aladele.

• Lase esmakordselt karjamaale mine-vad loomad rohumaale, mis on para-siitidest vabad, ehk kus ei ole varem loomi karjatatud, nt maad, mida on kasutatud ainult niitmiseks. Loomad võib lasta karjamaale, kus ei ole kar-jatatud vähemalt terve eelmise aasta vältel. Parasiidid, mida veised eelmi-sel aastal roojaga väljutasid, surevad sobiva peremeesorganismi puudumi-sel aasta jooksul ära. Kui peetakse mit-meid loomaliike, saab lambaid, veiseid ja hobuseid vaheldumisi karjatada, see vähendab nakatumise ohtu. Lase keva-del koplisse esimesena täiskasvanud, immuunsed loomad. Nad söövad sisse ja neutraliseerivad talvitunud parasii-did ja ei väljuta liiga palju uusi parasii-dimune. See ei tee karjamaad täiesti parasiidivabaks, ent vähendab siiski oluliselt nooremate loomade haiges-tumise ohtu.

• Alusta kultuurkarjamaadel karjata-misperioodi hiljem. Niida varasuvine taimestik siloks ja karjata siis, kui uued taimed on peale kasvanud. Paljud para-siidid surevad kui neil ei ole kevadel peremeeslooma.

• Kasuta kultuurkarjamaade uuenda-misel harilikku nõiahammast (Lotus corniculatus ja Lotus pedunculatus), kroon-magusristikut (Hedysarum coronarium) ning sigurit (Cichorium intybus). Need taimed ennetavad või vähemalt vähendavad parasiidi-infekt-sioone nii lammastel kui ka veistel. Lisaks suurendavad nad toitainete omastamist ja soodustavad seeläbi loomade kasvamist.

Kõrge loodusväärtusega karja-maade hooldamine Eestis Silvia Lotman

Kõige kõrgema loodusväärtusega kar-jamaadeks loetakse pärandkooslusi ehk poollooduslikke kooslusi. Karjatamine loob sellistel rohumaadel mitmekesiseid kasvukohti taimedele, mis omakorda loo-vad pesitsus- ja toitumispaiku lindudele, kahepaiksetele ja selgrootutele. Suurema osa veistega karjatatavatest poolloodus-likest kooslustest moodustavad mereran-nikul asuvad rannaniidud.

Rannaniidud on madalad, rohttaime-dega kaetud ja suures osas üleujutata-vad rannad, mida iseloomustab soola-lembene taimestik ning mitmekesine linnustik. Rannaniitude teke ning püsi-mine on tihedalt seotud karjatamisega. Kaitsealuste linnuliikide, nt niidurüdi, tutka ja mustsaba-vigle elukäik sõltub rannaniidulompidest, mis kuivavad järk-järgult mai lõpus ja juunis. Lindudele on oluline, et niidu pinnas oleks märg ja

64

Kõre ja teiste kahepaiksete jaoks on olulised madalad, laugete servadega lombid, mis jäävad merevee mõju-alalt kaugemale – need on magedama veega ning sinna ei satu üleujutuse ajal kalu, kes kahepaiksete järelkasvu ära sööksid. Kui lomp on piisavalt madal, et suve jooksul ära kuivada, siis ei saa kalad seal elada.

seal leiduks palju mudaseid lombiservi, kus toitu otsida. Niiskus parandab lisaks punajalg-tildri, suurkoovitaja, kiivitaja, naaskelnoka, liivatülli ning tikutaja toi-tumisvõimalusi. Nende kahlajaliikide kõrgem arvukus tagab ka ohustatud tutkale ning niidurüdile turvalisemad pesitsustingimused. Samuti on maas- pesitsevatele lindudele oluline see, et veised tekitavad valikulise söömisega mosaiikse maastiku – kohati leidub väga madalaks (kuni 3 cm) söödud kohti ning kohati veidi kõrgemaid (kuni 15 cm) rohututte. Ka kahepaiksetele (nt kõre,

Tutka arvukuse järsku vähenemist viimastel kümnen-ditel seostatakse osalt just rannaheinamaade ja -karjamaade vähenemisega – tutkal napib sobivaid madalmuruseid pesitsuskohti.

Foto

: Kaa

rel K

aise

l

Jutt

selg

-kär

nko

nn

eh

k kõ

re. F

oto:

Mat

i Kos

e

rohukonn, rabakonn, tähnikvesilik) on kudemiseks olulised just madalavee-lised lombid. Rannaniidul leiduvate või seal taastatavate madalate lom-pide juures tuleb tähelepanu pöörata sellele, et lombid oleksid kas karjata-mise või niitmise abil hoitud avatud ja madalmurused. Kui karjatamiskoor-mus on liiga madal, hakkavad nõgu-des ja lohkudes kasvama tarnad, mida kariloomad meelsasti ei söö. Nii lades-tub surnud taimede kiht aasta-aastalt ning madalad veesilmad ummistuvad, mudastuvad või kuivavad sootuks.

65

Loopealne Vormsil. Kui loopealseid ei karjatata, kasvavad nad kinni ja muutuvad ajapikku tihedateks kadastikeks.

Rannaniitude karjatamise puhul on olu-line, et maa ja vee piir oleks suuremas osas pilliroost vaba, et linnud saaksid veepiiril pehmes mudas elavaid selgroo-tute vastseid ja valmikuid otsida. Ka mujal niidu peal ei tohiks kadakad või muud põõsad peale tungida. Lihaveised on sellise hoolduse tekitamiseks väga head, kuid veel parema tulemuse annab karjata-mise kombineerimine teiste loomadega. Lambad ja hobused söövad teist liiki taimi ning see aitab vältida teatud taimeliikide

domineerimist koosluses ning on hea ka kariloomade parasiidiohu vähendamiseks.

Karjatamine on parimaks hooldusviisiks ka õhukese mullaga paepealsetel levinud loopealsetele ehk alvaritele, kuid ena-masti on need niivõrd väikese biomassi tootlikkusega alad, et sobivad vaid lam-maste ja kitsedega karjatamiseks. Samas leidub Eesti põhjaosas ka kõrgema toot-likkusega loopealseid, kus rohtu kasvab lausa nii palju, et sealt on võimalik heina teha, aga samuti lihaveiseid karjatada.

Foto

: Vel

jo R

unne

l

66

Jõgede ääres levinud lamminiitude ehk luhtade põhiliseks hooldusviisiks Eestis on tänapäeval niitmine, kuid nende pool-looduslike koosluste loodusväärtust tõs-tab see, kui osasid neist hooldataks vaid karjatamisega ning teistel, suurema pro-duktsiooniga aladel karjatataks pärast niitmist ädalal. Luhad on olulised mitme-tele pesitsevatele lindudele, aga ka näi-teks rändepeatuspaikadena sookurgedele ja teistele rändlindudele.

Karjatamine on ainukeseks sobivaks hool-dusviisiks ka puiskarjamaadel ja karjata-tavates metsades, sellistes kohtades on loomadel palju varjumispaiku ning kui need asuvad muude karjamaade serva-des, siis on kindlasti soovitatav karjata-misala laiendamine ka endistele puiskar-jamaadele. Puiskarjamaadel saavad kokku nii vana metsa liigid kui ka karjatamisega seotud liigid, samuti on puiskarjamaadel oluline pärandkultuuriline väärtus.

Eestis on suur hulk endisi poolloodus-likke kooslusi tänaseks võsastunud või

Foto

: Arn

e A

der

roostunud, seetõttu tuleb neid järk-jär-gult taastada – võtta võsa hõredamaks, niita roogu ning hoida karjatamiskoormus üsna suur, et peale tulevat võsa tõrjuda. Kulustumise ja roostumise vältimiseks on samuti oluline, et loomad viidaks karja-maale võimalikult vara kevadel. Kui kar-jamaad on juba heas korras, võsa ega pil-liroog ei ole peale tungimas ning kulu on vähene, siis tuleb loomkoormus arvestada väiksema biomassi juurdekasvuga vasta-vaks ning vältida ülekarjatamist.

Poollooduslikel kooslustel on soovitav karjatada loomi võimalikult kaua kogu vegetatsiooniperioodi jooksul (st taimede kasvamise ajal kevadest sügiseni) ning üht-lasema karjatamise eesmärgil on hea suure-mad koplid jagada aedadega väiksemateks ning liigutada karja aladele, kus parajasti on rohkem rohtu. Samas ei tohi talvise lisasööt-mise ajaks jätta loomi niidule, vaid tuleks nad viia lisasöödaga toitmise ajaks mujale, sest talvised loomade kogunemise kohad tallatakse liiga ära. Samuti satub sinna liiga palju toitaineid ning sealne kooslus hävib.

Hea näide luhas karjatamisest – OÜ Koivakonnu herefordid Koiva-Mustjõe luhal.

67

Foto

: Lia

Ros

enbe

rg

Pedja jõe luht, mis sobiks ka karjatamiseks. Karjatajatele, kellel puudub võimalus varuda piisavalt talvesööta kultuurheinamaalt, on luhast niidetud hein heaks söödaallikaks. Hilja niidetud luhahein, mille söödaväärtus on madal, sobib allapanuks või kasutamiseks energeetikas, kui seda säilitatakse sademete eest kaitstult.

Karjatamine on ainukeseks sobivaks hooldusviisiks ka puiskarjamaadel ja karjatatavates metsades, sellistes kohtades on loomadel palju varjumispaiku ning kui need asuvad muude karjamaade servades, siis on kindlasti soovitav karjatamisala laiendamine ka endistele puis-karjamaadele. Puiskarjamaadel saavad kokku nii vana metsa liigid kui ka karjatamisega seotud liigid, samuti on puiskarjamaadel oluline pärandkultuuriline väärtus.

Foto

: Jaa

k-A

lber

t Met

soja

68

69

vanemad lehmad võivad neid tõkes-tada. Kui sugupull on karjaga koos aas-taringselt, toimub ka poegimine aasta-ringselt, mis ei ole kõige optimaalsem. Noored pullid tuleb igal juhul eraldada kõikidest emasloomadest suguküp-suse saabudes, kaheksa kuu vanuselt;

• eraldada haigestunud ja äsjapoegi-nud loomi. Vigastatud või haige loom tuleb karjast eraldada, et teda hool-dada ja ravida. Ühises sulus võivad tei-sed loomad talle peale astuda ja teki-tada lisastressi. Ka vastpoeginud lehm tahab olla karjast päev-kaks eemal, et keskenduda vasikale;

• söötmis- ja jootmiskohta. Olenevalt söötmisrežiimist peaks igal loomal olema kas individuaalne söötmiskoht (piiratud söötmisrežiimi korral ja/või jõusööda jaoks) või peaks olema üks söötmiskoht iga kolme looma kohta (kui loomi söödetakse isu järgi põhu, heina või siloga). Sööt peab olema vihma ja lume eest kaitstud. Söödavõre või rullihoidjad aitavad vältida sööda raiskamist. Ilma selleta tassivad loomad sööda maapinnale või põrandale laiali.

7.Veiste pidamine ja

söötmine talvel

Talveperioodil veiste pidamiseks on mitmeid erinevaid viise. Hoonete valikut mõjutavad talu asukoht, valitud tootmissuund ning majanduslik seis. Ent ükskõik, millise loomapidamishoone eesmärk on üks: hoida loomi

turvaliselt, hästi söödetult, hooldatult ja puhtalt.

Loomapidamishoone mitu otstarvetLoomapidamishoonel on palju rohkem ülesandeid kui vaid varju pakkumine tuule ja sademete eest. Hoone peab või-maldama:

• kuiva ja puhast kohta loomale pikali heitmiseks. Ühelegi loomale ei meeldi puhata märjal asemel. Kui loom on sunnitud seda tegema, muutub ta karvkate märjaks ja tokerjaks ning selle soojapidavus väheneb oluliselt. Märjal loomal on külm ja ta vajab organismi põhifunktsioonide säilitamiseks palju rohkem sööta kui kuiv ja puhas loom. Hoone peaks olema projekteeritud sel-liselt, et allapanu lisamine oleks lihtne;

• erinevate vajadustega loomade gruppidesse jagamist. Igas veisekas-vatussüsteemis peab olema võimalik eraldada loomad gruppideks. Erine-vas vanuses ja erinevast soost loomad vajavad erinevat sööta. Noori mullikaid tuleks hoida lahus täiskasvanud amm-lehmadest, sest vastasel juhul ei saa nad korralikuks kasvamiseks piisavalt süüa kuna domineeriva käitumisega

70

Joogivesi peab olema kaitstud külmu-mise eest ja kõikidele loomadele peab jätkuma piisavalt puhast vett;

• turvalist loomade talitamisvõima-lust ja töövahendeid. Alati tuleb ette olukordi, kus loomad vajavad hool-dust – ükshaaval või terve grupina. Selleks tuleb planeerida loomapida-mishoonesse käigukoridore, väravaid ja püüdmiskohti, kus loomi saab üks-teisest eraldada, kinni püüda ja vaja-dusel ravida;

• ajaliselt efektiivset töökorraldust. Kõiki loomi on vaja igapäevaselt sööta, joota ja jälgida, et allapanu oleks kuiv. Kui hoone on valgusrikas, varustatud automaatjootjate ja tõhusate söötmis- ning sõnnikupuhastusvõimalustega, lühendab see igapäevast tööaega;

• sõnniku kogumist. Veisesõnnik on väärtuslik väetis ning sellel ei tohiks lasta põhjavette või veekogudesse jõuda. Sügavallapanu seob virtsa ja tahesõnniku ning seda võib hoida ruumikas loomapidamishoones kuni põllule viimiseni;

• pesemisvõimalusega ruume töötaja-tele, kus einestada ja riideid vahetada.

Loomapidamishoonete tüübid Loomade heaolu silmas pidades ei ole lõaspidamine lihaveisekasvatuses levi-nud, kuna siis ei saa loomad talvel liikuda ega mitmeid loomulikke käitumisvajadusi rahuldada ja neid on raske puhtana hoida.

Vabapidamisega sügavallapanul pee-takse loomi laudas põhust allapanul, mida koristatakse üks-kaks korda aastas. Loomade söötmiseks on söödalava või künad, mis paigutatakse kas sügavalla-panuga kaetud ala vahetusse lähedusse või rajatakse söödalava ette eraldi beto-neeritud ala, mis hoitakse puhas. Eraldi söötmisala vähendab vajadust põhu järele, sest loomad kasutavad siis põhku vaid puhkamiseks. Otstarbekas on katta 60% alast (puhkeala) põhuga, ja 40% (söötmisala) betoneerida. Betoneeritud söötmisalalt eemaldatakse sõnnik, soo-vitavalt iga päev, aga minimaalselt mitu korda nädalas.

Sügavallapanul lihaveiste pidamine Lätis.

Foto

: Lia

Ros

enbe

rg.

71

Tabel 1. Põhuvajadus erinevat tüüpi loomapidamisehoonetes looma kohta/kg

Päevane põhuvajadus hoones, kus kogu ala on

kaetud põhust sügav-allapanuga

Päevane põhuvajadus hoones, kus allapanu kasuta-takse 60% alast, ja 40% alast

on betoneeritud

Noored pullid ja mullikad 7 kg 4 kg

Ammlehmad 10-15 kg 8 kg

Joonis näitab loomapidamishoonet, kus eraldatud söötmisala on tõstetud kõr-gemale sügavallapanuga alast. Allapa-nuga kaetud ala sügavus võib olla 0,4-0,6 m ilma, et loomadel oleks vaja eraldi astmeid. Sellise sügavuse korral tuleb

Puhast allapanu lisatakse vanast sigalast lihaveiselaudaks kohandatud Adoranna OÜ farmis kaks korda päevas. Nii kulub kokkuvõttes põhku hoopis vähem ja ka sõnnik tuleb väga hea kvaliteediga. Korralik sõnnik on aga mahetootjale väga vajalik kultuurrohumaade uuendamisel ja väetamisel. Ka loomad tunnevad end nii väga hästi ja on puhtad.

allapanu koristada 2-3 kuu tagant, vas-tasel juhul läheb kiht liiga kõrgeks ja hak-kab levima söötmisalale. Kui kasutatakse astmeid või rampe, võib puhkeala süga-vust suurendada ning vahetada allapanu harvem.

Allapanu lisamine laudas on aeganõudev töö. Vajamineva põhukoguse vähenda-miseks on mõistlik panna loomadele uut põhku juurde sageli, aga korraga vähe. Traktoriga veetav põhuhekseldi teeb töö lihtsamaks.

Fotod: Toomas Kokovkin/Pelagis

72

Puhkelatritega vabapidamislaudas on igal loomal oma latter, kus lamada. Sööta saavad lehmad eraldiasuval betoneeritud alal. Latrites on pehmenduseks kas kum-mimatt või allapanu (liiv või saepuru/laas-tud). Sellist süsteemi rakendatakse tavali-selt lüpsilehmade puhul, ent see sobib ka ammlehmadele.

Modernne sügavallapanuga lihaveiselaut Läänemaal. Arne Tamm kasvatab puhtatõulisi hereforde ja anguseid ning nende ristandeid lihaomaduste parandamiseks. Suvel karjatab ta lihaveiseid Silma looduskaitsealal.

• Kui talvel kasutatavas allapanus toimub aktiivne komposteerimisprotsess, on alla-panu puhtam ja põhku läheb vähem.

• Allapanu komposteerimisomaduste suu-rendamiseks kasuta esimese allapanu jaoks palju põhku – vähemalt kaks korda nii palju kui tavaliselt.

• Lase loomad allapanule enne kui ilm läheb liiga külmaks, sest see aitab käivitada kom-posteerimisprotsessi. Ära lase alguses aedi-kusse või lauta liiga palju loomi. Selleks, et komposteerimisprotsess algaks, on vaja hap-nikku ja kui loomi on liiga palju, suruvad nad põhu liiga tihedalt kokku.

• Ära sõida traktoriga põhu peal, sest ka see surub põhu liiga tihedalt kokku.

Puhkelatritega vedelsõnnikutehnoloogial lihaveiselaut Rootsis.

Foto

: Kai

a Le

pik

Foto

: Lia

Ros

enbe

rg

73

Betoneeritud söötmisalaga varjualune Lätis.

Sügavallapanuga varjualune koos õues asuva söötmisplatsiga.

Foto

: Lia

Ros

enbe

rgFo

to: L

ia R

osen

berg

Varjualune peaks olema avatud pikemast küljest, suunaga lõunasse. Kui sissepääsud on liiga kitsad ei pruugi domineerivad loomad teisi varjualusesse lasta. Allapanu tuleb lisada piisavalt, et ase oleks kuiv, muidu ei taha loomad varjualuses olla.

Varjualune ja õues asuv söötmis-plats. Sügavallapanuga või latri-tega varjualuse võib ühendada statsionaarse õues asuva söötmis-platsiga. Sööda kohal võiks olla katus, aga see ei ole hädavajalik. Kui söötmisala on statsionaarne, peaks see olema betoneeritud või vähemalt tugevdatud, sest suhte-liselt väikesele maalapile langeb osaks suur surve. Söötmisala peab regulaarselt puhastama ja soovitav oleks rajada ka äravoo-lusüsteem, mis juhiks minema virtsavee.

74

Teisaldatavad varjualused on kasulikud siis, kui veiste talvekoplid on osa külvikor-rast ja talvekopli asukoht muutub. Kasu-tada saab teisaldatavaid metallangaare, püstkoja või telgi tüüpi ehitisi ja plastik-kasvuhooneid, kui neid seestpoolt tugev-dada ja väravatega varustada. Teisalda-tavate söödahoidjatega saab söötmisala asukohta muuta, et loomad pinnast talvel liiga segi ei sõtkuks.

Vee- ja söötmissüsteemid Söödaküna või -lava ideaalne kõrgus on 10 cm põrandast kõrgemal, siis saavad loomad sööda paremini kätte. Söödaküna on parem kui lamedapinnaline söödalava, sest nii ei ole vaja sööta loomadele lähe-male lükata. Samas võib küna puhul olla keerukam sööta masinatega jaotada.

Lukustussüsteemiga söödalava on mugav, kui on vaja konkreetseid loomi eraldi sööta, nt rakendades portsjonsööt-mist või kui on vaja söödaga koos anda ravimit. Lukustussüsteemid on tõhusad vasikatega ammlehmade jaoks, sest see takistab vasika juurdepääsu söödalavale. Lukustussüsteemi kasutamisel on oluline, et söödakohti jätkuks igale loomale grupis.

Kasulik info veiselauda planeerimisel

Toodud on miinimumsoovitused Rootsi loomade heaolu reguleerivatest aktidest

Söötmisala, kus loomadel on vaba juurdepääs söödale

• 0,7m2 kolme veise kohta, kes kaaluvad vähem kui 650 kg

Jootmiskohad

• Vähemalt1jootja25lehmakohta

Puhkeala põhuga sügavallapanul, eraldi söötmisalaga

• 2m2 kuni 200 kg eluskaaluga looma kohta

• 2,6m2 kuni 400 kg eluskaaluga looma kohta

• 3,5m2 üle 600 kg eluskaaluga looma kohta

Puhkeala, kus põhust allapanuga on kaetud ka söötmisala



• 4,8m2 üle 600 kg eluskaaluga looma kohta

Poegimissulud

• 1sulg10lehmavõimullikakohta. Sulud võivad olla ka ajutised, neid võib paigal-dada, kasutades põhiseina vastu paigaldata-vaid metall- või puitmooduleid.

Haigestunud loomade eraldamisvõimalus

• 1eraldisulg50veisekohta

Eestis on kehtestatud määrus „Nõuded veise pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta“. Võimalusel peaks loomadel ruumi olema miinimumnõuetest rohkem, sest liiga tihedalt koos olemine tekitab loomades stressi, mis oma-korda vähendab juurdekasvu.

Geotekstiili ja kruusaga tugevdatud pinnas varjualuse ümber. Fo

to: S

ven-

Olo

v Bo

rgeg

ård

75

Foto

: Too

mas

Kok

ovki

n/Pe

lagi

s

Külmlautades ja välitingimustes looma-pidamisel peavad jooturid või joogi-künad olema külmumiskindlad. Selleks on erinevaid võimalusi.

• Elektrisoojendusega jooturid või künad – soojendatakse vaid anumat, seega peavad torud olema hästi soo-justatud või varustatud torude sisse paigaldatava soojenduskaabliga.

• Jooturitesse antakse eelsoojendatud vett, mida ajab ringi tsirkulatsioo-nipump. Vett soojendab veepaagis asuv küttekeha. See on hea süsteem, ent väga tundlik elektrikatkestustele.

• Soojustatud veemahutid, kus vesi tuleb jooturitesse soojustatud torudest. Sel-lel süsteemil on ka ujuvklapp, mis regu-leerib vee juurdevoolu mahutisse.

Laudas peab olema piisavalt söötmis-kohti. Enamasti antakse noorloomadele teatud perioodidel jõusööta. Selleks on aga vaja igale loomale eraldi söötmis-kohta.

Teisaldatavad söödahoidjad rullsilo või heina hoidmiseks on võrdlemisi odavad ja aitavad vähendada koresööda kulu. Söödahoidjaid saab lahti võtta ja nad on piisavalt kerged, et neid saab liigutada üks inimene. Kui veised söövad vabalt silo- või heinarullist, raiskavad nad 20-50 % söödast sellel lamades ja peal trampides.

Jootmiseks peab olema vähemalt üks jootur 25 looma kohta. Veised hakkavad sageli jooturite ümber agressiivselt käi-tuma ja neid kaitsma. Seepärast on parem paigaldada pigem üks jootur rohkem kui miinimumvajadus. Kontrolli regulaarselt, et jootur toimib korralikult – täiskasvanud loom võib juua kuni 20 liitrit minutis. Ena-mik veiseid tahab juua kohe peale heina või silo söömist.

76

Foto

: Too

mas

Kok

ovki

n/Pe

lagi

s

77

Eutrofeerumine ja sõnnikukäitlus

sinivetikad, mis vähendavad vee läbipaist-vust ja selle loomulikku ilu, lisaks tarbi-vad vetikad ära ka kogu hapniku, mis-tõttu asenduvad pika elueaga taimed kiirekasvuliste lühiealiste taimedega. Kalade kudemiskohad kasvavad kinni ja sellest tingituna surevad teatud kalaliigid välja. Kõik elusorganismid on kohanenud teatud keskkonnatingimustega ja leidub

8.

Sõnnikukäitlus on tihedalt seotud veekogude eutrofeerumisega. Kui sõnnikut ei käidelda nõuetekohaselt,

oleme kaasvastutavad veekogude reostamise eest. Samas on veisesõnnik väärtuslik ressurss – tänu rohkele lämmastiku- ja

fosforisisaldusele on see heaks väetiseks.

Ained ringlevad looduses pidevalt. Ka eutrofeerumine ehk vee toitainetega rikastumine, on looduslik protsess. Küll aga on inimtegevus seda protsessi tuhan-deid kordi kiirendanud. Kui toitaineid lisandub kiiresti ja palju, siis põhjustab see vetikate ja taimede vohamist ning kogu elustiku seisundi halvenemist. Eut-rofeerunud veekogudes vohavad näiteks

Eutrofeerumisest tingitud hapnikupuuduse tõttu tekivad ka nn „surnud tsoonid“, kus kaob üldse igasugune elutegevus. Mikroskoopilised sini- ja rohevetikad levivad kiiresti soojas ja toitaineterikkas (eriti fosforiga segunenud) vees ning moodustavad veepinnale sini-rohelise kihi. Kui vetikate rakud surevad, tarbitakse ära vees olev hapnik ning vabanevad taimedele ja loomadele mürgised ained, mistõttu võivad kalad lämbuda. Selline vesi ei sobi ujumiseks ega kariloomadele joomiseks.

Foto

: Ree

t Lau

gast

e

78

liike, kes on keskkonnamuutustele äär-miselt tundlikud. Looma- ja taimeliikide koosseis sõltub vees lahustunud toitai-netest ja muudest substantsidest, vee puhtusest, sügavusest, temperatuurist, voolu kiirusest, põhja koostisest, varjust ja paljudest teistest teguritest. Liike, kes elavad toitainetevaeses, puhtas, külmas ning kiirevoolulises vees, ei leidu toitai-neterikkas, häguses, soojas ja seisvas vees ning vastupidi.

Meie kodumeri – Läänemeri on äärmiselt reostunud. Oma rolli on siin mänginud aeglane veeringlus, Läänemerd ümbritsev tihe asustus ja väga suur valgala. Iga heit-vee liiter, iga põldudelt veega äravoolav väetise kilogramm jõuab lõpuks merre ja mõjutab seal elavaid organisme.

Eutrofeerumine põhjustab veekogude kinnikasvamist.

Eutroofsetes veekogudes on sageli head kasvutingimused karevetikale, räni-kardheinale, aga ka suurtele taimedele, näiteks vesikupule, väikesele jõgitakjale, järvkaiselile ja harilikule pilliroole.

Karjatamise ja veereostusega on seotud eelkõige kaks aspekti – „väetamine“ ning mikrobioloogiline reostus. Karjatamise tagajärjel eemaldatakse biomassi – loomad söövad pilliroogu ja muid heintaimi. Seega viiakse ühelt poolt lämmastik ning fosfor maa-alalt minema ning teiselt poolt tuleb see osaliselt karjamaale sõnnikuna tagasi. Olles läbinud looma seedetrakti, on väetus- ained aga taimedele oluliselt kergemini omastatavad võrreldes taimse massi kõdu-nemisel tekkiva orgaanikaga. Samas kasu-tatakse osa taimsest massist aga energiana ära looma kasvuks – piltlikult väljendades saab rohelisest rohust liha. Näiteks Šveitsis läbiviidud uuringu kohaselt eemaldab üks vasikaga lihatõugu veis alpiaasadelt päevas keskmiselt 26,2 g fosforit ja tagastab seda sõnnikuga 22,3 g. Seega viiakse liha kasvuga alalt ära ligikaudu 4 g väetist looma kohta päevas. Ka rannaalade taimestik on väga toitaineterikas. Pilliroog võib toota 10 000- 20 000 kg kuivainet ühe hektari kohta aastas ja kõdunedes eraldub pilliroomassist nõrg-vette olulisel määral toitaineid, sh lahustu-nud fosforit. Taimestiku regulaarse eemal-damise üheks eesmärgiks ongi vähendada merre jõudvaid toitaineid, kus need põhjus-tavad ka inimtervisele ohtlikku nn vetikate õitsemist. Võrreldes hooldamata aladega ja sellistega, kus niidetakse, kuid hein maha jäetakse, jõuab karjatamise tulemusena merre vähem toitaineid.

Teine oluline aspekt karjatamise puhul on mikrobioloogiline reostus vees, mida hinna-takse selles sisalduvate fekaalsete coli bakte-rite ja streptokokkide järgi. Ehkki mõlemaid baktereid leidub vees alati, siis on suplus-vee direktiivis määratud teatud kokkuleppe-line piirnorm, millest alates loetakse nende hulka potentsiaalselt ohtlikuks.

Annely Reinloo

Foto

: Ind

rek

Talp

sep

79

Foto

: Kun

o Ka

sak

Lämmastiku ja fosfori sattumine veekogudesse Toitained võivad veekogudesse sattuda sõnniku ja väetiste vale käitlemise tõttu. Probleemid võivad tekkida kui:

• silo ja sõnnikut hoiustatakse valesti;

• sõnnikut laotatakse külmunud pinnasele;

• mineraalväetiste kasutamisel ei arves-tata toitainete tasakaalu;

• väetisi laotatakse valel ajal.

Ainukeseks võimaluseks vähendada eutrofeerumist on hoida ära toitainete jõudmine veekogudesse. Toitainete rohkus soodustab veetaimede kasvu ning eutroofsed veekogud on tavaliselt lopsakalt kinni kasvanud. Kui sügavus ja põhjatingimused on sobivad, võivad veetaimed katta kogu jõe, järve või tiigi. Madalad veekogud viljakade põldude läheduses eutrofeeruvad ning kasvavad kinni kiiresti, samal ajal kui endised liivakarjäärid metsades eutrofeeruvad palju aeglasemalt.

Kui veekogude saastumine on kestnud pikemat aega, akumuleeruvad toitained, eriti fosfor, setetesse. Uuesti vette vaba-neb see mehaanilisel mõjutamisel või tor-mide tagajärjel. Ka hapnikuvabades piir-kondades hakkab fosfor uuesti lahustuma ja muutub vetikatele kättesaadavaks.

80

Veekogudesse jõudvate toit-ainete hulka ja veekogude reostumist saab vähendada Põllumajanduses tuleb eriti hoolikalt jäl-gida väetamist, sõnniku käitlemist ja loo-made talvist pidamist. Oluline on rajada lekkimiskindlad sõnniku- ja silohoidlad, söötmisalad ja laudad. Samuti tuleb sõn-nikut õigel ajal laotada, et toitained jõuak-sid kiiresti mulda. Sõnnikuaunad tuleks katta, et vältida vihmadest tingitud toit-ainete uhtumist põhja- ja pinnavette.

Võrreldes aastaringselt laudas peetavate ja rohkel teraviljasöödal olevate veistega, mõjutavad poollooduslikel rohumaadel karjatatavad loomad eutrofeerumist vähem, kuna nad toituvad väetamata tai-medest. Taimed omastavad rohumaale jääva sõnniku suvisel ajal loomulikul moel ja seega saab veereostust vältida.

Veekogude reostumist saab vähendada ka näiteks puhvertsoonidega kraavide jt veekogude ümber. Puhvertsoonis kasva-vad taimed ja puud kasutavad kasvami-seks toitaineid ja takistavad seega nende sattumist vette. Lisaks pakuvad puhver-tsoonid elupaika paljudele liikidele. Kraa-vide ääres kasvavad pajud on varakevadel oluliseks toiduallikaks mesilastele ja teis-tele tolmeldavatele putukatele.

Väetiste äravoolu põllumaadelt saab vältida talvekultuuride külvamisega. See hoiab ära toitainete leostumise lume sulamise ajal ja kevadel. Taimestikuga püsivalt kaetud maadel erosiooni prakti-liselt ei toimu ja toitainete kadu on väga väike. Kui talvekultuure ei plaanita kasu-tada on väga tõhusaks meetmeks sügi-sese künni edasilükkamine kevadesse.

Seega aitab Läänemere veekvaliteedi parandamisele kaasa ka poollooduslike rohumaade kasutamine karjatamiseks või heina tegemiseks.

Sõnnik on väärtuslik ressurss põllumajandus-ettevõttes Parim, mida loomakasvataja saab eut-rofeerumise vähendamiseks teha, on väärtustada sõnnikut väetisena. Amm-lehm toodab laudas pidamisel 6 kuuga u 4 m³ tahesõnnikut ning u 2 m³ uriini. Ühe lehma kohta on see 3-5 kg fosforit ja 15-20 kg lämmastikku talvehooajal. See on väärtuslik toitaineressurss, mis võib edendada taimekasvatust ilma lisakulu-tusi tekitamata.

Naturaalne sõnnik on eelistatum kui mineraalväetis, sest see on lihatootmise kõrvalprodukt ja osa loomulikust elutsük-list, millele ei kulu lisaenergiat.

Näiteks fosfor on piiratud ressurss ja maa-ilma toidutootmise jaoks on see elulise tähtsusega, kuna seda ei saa toota sama-moodi, nagu lämmastikku. Seega iga Lää-nemerre sattuv fosforitonn on kahjulik kahtepidi: see põhjustab eutrofeerumist ja samas läheb loomuliku kasvutsükli jaoks kaduma.

Kasutades mineraalväetiste asemel sõnni-kut, paraneb ka mulla huumusesisaldus. Huumuse vähenemine on aina suurenev probleem ja ähvardab oht, et tulevastel põlvkondadel muutub enda äratoitmine keeruliseks.

81

Sõnniku ladustamine ja käitlemineVeisesõnniku lämmastikusisaldus vähe-neb 30% võrra, kui sõnnikut säilitatakse katmata kujul, kuna sõnnikus leiduvad lämmastikuühendid lenduvad ning satu-vad atmosfääri. Seetõttu on kõige parem sõnnikuhoidla katusega ja betoneeritud põhjaga, millel on ka drenaažisüsteem väljavoolava vedeliku kogumiseks.

Kaasaegsetes vabapidamislautades pee-takse loomi ka ilma sügavallapanuta ja on vaid betoneeritud ala, millel veised söö-vad ja ringi liiguvad. Seda puhastatakse iga päev skreeperitega vee ja uriiniga segunenud sõnnikust. Sellist vedelsõn-nikut – läga – omastavad kasvavad tai-med kõige kiiremini. Läga säilitamiseks on vaja paaki, soovitavalt kattega, sest suur

veesisaldus soodustab lämmastikuühen-dite lendumist.

Sügavallapanu kasutamisel muutub sõnnik suve jooksul kompostiks ja sügi-sel saab seda juba põllule laotada. Otse kasvavale rohumaale laotamiseks see ei sobi, sest kasvavate taimede puhul ei saa seda rohukamarasse sisse künda. Sügav-allapanu sõnnikut saab säilitada põllul, kus seda kasutama hakatakse, juhul kui:

• sõnnik on piisavalt tahke, vähemalt 25-30% kuivainet;

• säilitamiskoht valitakse hoolikalt (mitte liivasel ega sõredal pinnasel, kus toit-ained leostuvad kergelt), et vihm ja pinna-/põhjavesi ei viiks toitaineid veekogudesse;

• sõnnik kasutatakse ära aasta jooksul.

Kaetud tahesõnnikuhoidla Bosgårdi mahetalus Lõuna-Soomes, kus lihaveiseid karjatatakse kõrge loodusväärtusega poollooduslikel aladel.

Foto

: Irin

a H

erzo

n

82

Sõnniku laotamine Tahesõnnikut peaks laotama sõnnikulao-turiga, millel on vertikaalne laoturmeh-hanism, mis hekseldab sõnniku peeneks. Sõnniku peab sisse kündma nii kiiresti kui võimalik peale laotamist, kuna lämmastik lendub õhu käes kiiresti. Samamoodi võib laotada ka juba kompostiks muutunud sügavallapanu sõnnikut. Enne kevadist

Tabel 1. Veisesõnniku väärtus väetisena

Lämmastik Üldlämmastik Fosfor Kaalium

Kg /10 tonni sõnniku kohta (märgkaal)

Tahesõnnik 18 % kuivainet 10 52 14 45

Sügavallapanu sõnnik (põhuga) 27% kuivainet 5 54 15 103

Vedelsõnnik, läga, 9 % kuivainet 15 40 6 40

Allikas: Rootsi Põllumajandusamet, sõnniku andmebaas, 2012

suurvett tuleb sõnniku laotamist vältida. Samuti tuleks vältida sõnniku laotamist tugeva vihmaga.

Läga võib kasutada kasvavatel taimedel terve kasvuhooaja jooksul ja seda tuleb laotada põllule laoturiga, mis viib vedel-sõnniku otse mulda. Vana tüüpi paisklao-tureid tuleks vältida, sest sellise laotusviisi juures kaob palju lämmastikku atmosfääri.

Toitainete leostumise vähendamine loomade väljaspidamiselKerged liivased mullad on välitingimus-tes talvituvatele veistele head, sest need on suhteliselt kuivad ja loomade trampi-mine ei hävita pinnast nii kergelt. Teisalt on liivmullad suure läbilaskevõimega ja söödast ning sõnnikust pärit toitained jõuavad väga lihtsalt põhja- ja pinnavette.

Toitainete vettesattumise vähendamiseks tuleks silmas pidada järgmist:

• vältida talvel veiste pidamist sellistes koplites, mis on mere ja lahtiste ojade/kraavide läheduses;

• ehitada statsionaarne varjualune nii, et sellest madalamal oleks taimestikku või selle ümber metsamaad, sest see aitab äravoolavaid toitaineid siduda;

83

See varjualune on ehitatud 90-le ammlehmale. Varjualuse ümbruse ja söötmiskohtade rohukamarat uuendatakse külviga igal teisel aastal.

• koguda ja komposteerida nii palju söödajääke, põhku ja sõnnikut kui võimalik. Kevadel peaks talvekoplisse külvama kultuure, mis kasvavad kii-resti ja kasutavad ära mullas leiduvad toitained. Näiteks üheaastane raihein kasvab piisavalt kiiresti, et seda saaks samal aastal koristada ja seejärel juba sügisel loomi järelkarjatada;

• vahetada söödahoidjate asukohta. Sel moel jaguneb sõnnik ja uriin üht-lasemalt sellel maa-alal, kus loomad söövad;

• kasutades teisaldatavaid varjualuseid saab muuta talvekopli asukohta igal aastal ja see muutub osaks külvikor-rast. Sellega välditakse kaaliumi liig-set ladestumist mullas. Lämmastiku ja fosfori kasutavad ära kasvavad taimed;

• pinnast tuleb kindlustada, et vähen-dada talvisel ajal loomade trampimi-sest tekkivat kahju. Ärasõtkutud mul-last leostub toitaineid palju rohkem kui kahjustamata pinnasest. Traktori poolt tekitatud rööpad suurendavad samuti sõnnikust ja söödast tulenevat leostumist.

Foto

: Ann

a Ja

mie

son

84

Foto

: Arn

e A

der

85

Aretamine. Loomade valik tootmiskarjas

kasvukiirus, tervis ja iseloom, on palju keerulisemad geneetilised struktuurid ja nende suunamiseks on vaja strukturee-ritud tõuaretusprogramme. Aretusprog-rammi koostamiseks on alguses vaja paika panna aretuse eesmärk.

Aretuse eesmärkAretuse eesmärki saab määrata erine-vatel tasanditel: talu karja jaoks, teatud veisetõu jaoks või terve riigi veisekasva-tussektori jaoks. Näiteks Rootsi lihaveise-kasvatussektori eesmärgiks on „aretada lihaveiseid, mis võimaldaksid kõrgekvali-teetse liha tootmist võimalikult madalate kulutustega“.* Aretuse eesmärk tuleb sõnastada nii, et see oleks rakendatav pika aja jooksul, sest loomade omaduste muutmine läbi aretuse võtab aega.

Konkreetse tõu aretamise eesmärk on enamasti määratletud üsna detailselt: nt täpsustatakse viljakustaset, vasikate ellujäämust ja minimaalset võõrutamisiga ning 365-päeva kaalu.

9.

Sajandite jooksul oleme traditsioonilisi taluloomi muutnud ja arendanud, et nad sobiksid paremini kaasaega. Tootmise õnnestumiseks on vaja teada, kuidas valida karjast

sobivaimad emasloomad või kuidas tunda oksjonil ära parim pull.

Mõiste „aretustegevus“ tähistab prakti-kat, kus inimene teadlikult otsustab, mil-lised emas- ja isasloomad ta järgmisele loomade põlvkonnale vanemateks valib. Aretuse eesmärk on iga põlvkonda süste-maatiliselt parandada soovitud suunas. Et hoida kari tugev ja osata endale valida parimaid loomi on kasulik tunda aretuse ja ristamise teoreetilisi aluseid.

Üksikomadus või kompleksne pärilikkus Karvkatte värv, laigud nahal, kehasuurus ja sarvede esinemine või puudumine on omadused, mida on suhteliselt lihtne muuta paaritatavate loomade pideva valimisega, kuna neid omadusi kontrol-lib piiratud arv geene, mis on kas domi-nantsed või retsessiivsed. Dominantsed geenid suruvad teised geenid maha ega lase mahasurutavates geenides peituvatel omadustel väljenduda. Retsessiivse geeni poolt kantud omadus avaldub vaid juhul, kui tema paariliseks on samuti retses-siivne geen. Seega võivad nad loomas esi-neda, ilma et me neid näeks. Sellist tüüpi ülekandumist nimetatakse ühe omaduse päritavuseks. Ent enamiku loomakasvatu-sele oluliste omaduste taga, nagu viljakus,

* Sama eesmärk on paljudel riikidel, sh Eestil. Vt. aretuseesmärkide saavutamise kohta lisa Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu kodulehelt: www.etll.ee/Lihaveised

86

Talu tasandil võib aretuse eesmärk olla veelgi kitsam. Näiteks võib otsustada, et kõige olulisem on ammlehma piimakus, kuna vasikaid soovitakse kasvatada ainult karjamaasöödal. Selle omaduse mõjuta-miseks peab eesmärgiks võtma vasika võõrutuskaalu suurenemise.

Aretuseesmärkidest räägitakse tavaliselt puhtatõuliste loomade puhul. Kuid sama oluline on seada aretuseesmärgid ka ris-tanditest ammlehmadele. Vaatleme toot-mismudelit, kus vasikad müüakse sügisel peale võõrutamist karjast välja.

Aretuse eesmärk on pika eluea ja rahuliku iseloomuga, viljakad ammlehmad, kes toodaksid karjamaasööda baasil piisavalt piima, et nendelt saaks aastas võõrutada ühe suure kehakaaluga vasika.

Olulised on sel juhul järgmised oma-dused: hea tiinestumine ja poegimisker-gus, terved vasikad, hea piimaand ilma

lisasöödata, rahulik iseloom. Pikaealisus on oluline omadus, kuna aitab kokku hoida karja täiendamiseks vajalike mulli-kate pealt. Need on majanduslikult tasuva ammlehmakarja võtmeomadused, olgu tegu puhtatõuliste või ristandloomadega.

Mõõdetavad omadusedSelleks, et hakata aretuseesmärgi poole püüdlema, olgu talu või tõu tasandil, on tootjal vaja parameetreid, mida saab liht-salt, odavalt ja korrektselt mõõta ning dokumenteerida.

Aretusskeem ei saa olla edukas ilma and-mete põhjaliku fikseerimiseta, sest kogu aretusprotsess sõltub just paaritatavate loomade valikust. Mida suurem on erine-vus valitud loomade ja muu karja vahel, seda kiiremini edeneb aretustöö. Ülaltoo-dud näites oleksid mõõdetavad omadused järgmised:

Elektrooniliste kõrvamärkide kasutamine hoiab suurte karjade puhul oluliselt töö-aega kokku ja võimaldab andmeid lihtsalt koguda ning Jõudluskontrollile edastada.

Foto

d: T

oom

as K

okov

kin/

Pela

gis

87

Pikaealisus

• Lehma vanus karjast praakimisel.

Viljakus

• Lehmade protsent kes tiinestuvad kahe kuu jooksul pulliga kokkuviimisest.

• Elusalt sündinud vasikate arv paaritatud lehma kohta.

Terved vasikad

• Madal suremus vasikate seas.

Hea piimakus

• Vasika kaal 200 päeva vanuselt (kui vasikale ei anta lisasööta, mõjutab sel perioodil vasika kasvamist kõige rohkem ema piimakus).

Rahulik iseloom

• Madal lehmade protsent, keda agres-siivse iseloomu pärast praagitakse.

Tootja peab otsustama, kas kõik need omadused on võrdselt tähtsad või seab ta prioriteediks nt rahuliku iseloomu. Mida vähem omadusi on eesmärgiks, seda kii-remini muutub kari soovitud suunas. Kui mõnel loomal on üks konkreetne omadus väga hea, võib tal teine omadus olla väga halb. Lõpuks võib jääda parimaks valikuks täiesti keskpärane lehm, sest just temas on kõik omadused tasakaalus, kuid aretus-protsess on aeglasem kui siis, kui valiku aluseks on vaid üks omadus.

Tõuaretuse tasandil on mõõdetavad oma-dused fikseeritud osana tõuaretusprog-rammist ja neid kontrollib iga aretusselts. Põhimõte on sama, mis talu tasandi aretus-töös: mida rohkem on omadusi, seda aeg-lasemalt muutub kari. Tavaliselt võetakse tõuaretusprogrammides arvesse rohkem omadusi kui talu tasandi aretuses.

Heteroosiefekt Kõigis tõupuhtuse poole püüdlevates süsteemi-des toodetakse loomi, kes on geneetiliselt aina enam üksteise sarnased. Tõuloomadel on rohkem identseid alleele (homosügoote) kui teistel loo-madel. Igasugune tõuaretus on teatud määral inbriiding (lähisugulusristamine).

Kui ristata omavahel kahest erinevast tõust looma, on nende järglastel suurem arv erine-vaid alleele (heterosügoote). See vähendab kohe inbriidingu mõjusid ja avalduvate retsessiivsete geenide arvu. Retsessiivsed geenid kannavad sageli ebasoovitavaid omadusi, nt vastuvõtlik-kus haigustele ja organite geneetilised haigused. Heteroosiefekt rakendub täiel määral nn “esime-sel ristamisel” kui omavahel ristatakse kaks puh-tatõulist looma erinevast tõust. Kui järeltulijaid ristatakse seejärel tagasi (tõuga, millest on pärit üks tema vanematest), väheneb heteroosiefekt järgmises põlvkonnas poole võrra.

Puhtatõulised veised või ristandid lihaveisekasvatusesAmmlehm võib olla ristand või puhta-tõuline loom. Kui eesmärgiks on kasva-tada vasikaid nuumamiseks, on ristand sama hea või isegi parem kui puhtatõu-line lehm, kuna ristandjärglased on hete-roosiefekti tõttu elujõulisemad ja terve-mad ning emasloomad on viljakamad. Just need tegurid on edukaks tootmiseks kõige tähtsamad. Ristandvasikate sure-mus on väiksem ja kasvukiirus suurem kuni võõrutamiseni. Ristandmullikad on suguküpsed enne kui puhtatõulised mullikad ja ristandlehmadel on tiinestu-mine 100 paaritatud lehma kohta suu-rem kui puhtatõulistel lehmadel. Terves

88

ja stabiilses ristandkarjas on põhikarja loomade asendussagedus u 10-15%, nii et tootjal jääb piisavalt mullikaid ka teis-tele tootjatele müümiseks.

Kui lihaveisekasvatuse peamine eesmärk on müüa sugupulle ja mullikaid, on parim valik puhtatõuline kari. Isegi ristandamm-lehmade karjas peaks sugupull olema alati puhtatõuline. Selleks on mitu põhjust. Esiteks peab pull olema puhtatõuline sel-leks, et heteroosiefekt vasikates võimali-kult hästi väljenduks. Heteroosiefekt on maksimaalne siis, kui ristatakse kahte puh-tatõulist looma. Teiseks on puhtatõuliste loomadega teada, mida saad. Hereford on rahulik ja lihtsalt talitatav loom, mitte kõige suurema piimatootlikkusega, ent suudab end hästi karjatamisega ära toita. Šarolee on erakordselt hea rümbavälimikuga ja kasvab kiiresti, ent lehmad on kaalult ras-kemad ja seega on kulutused nende söö-dale talvel suuremad. Tõupuhta pulli kasu-tamisel saab edendada just neid omadusi, mida vasikatele soovitakse. Kui kasutada pulli, kes on ristand, ei saa kindel olla, mil-liseid omadusi ta vasikatele edasi annab. Hästitoimivas lihaveisekasvatuses on vaja nii ristandeid kui ka puhtatõulisi loomi.

AretusprogrammidAmetlikke aretusprogramme puhtatõulis-tele loomadele töötatakse välja ja raken-datakse koostöös tõuaretusseltsidega. Tõuaretusseltsid määratlevad aretuse eesmärgi ja mõõdetavate omaduste piir-väärtused ning dokumenteerivad indi-viduaalsete loomade vahelist sugulust.

Ristamisprogrammid on mitteametlikud ja iga tootja enda otsustada. Teatud mõt-tes lõikab ristandkari kasu kogu sellest aretustööst, mis on tehtud puhtatõu-listes karjades. Aktiivse selektsiooniga

tegelemine karjasiseselt on väga oluline ka ristandammlehmade puhul.

Hea ammlehm on: • vähenõudlik toitainete suhtes,

seega kulub vähem sööta; • kergelt tiinestuv; • kergelt poegiv; • hea emainstinktiga; • hea piimatootlikkusega; • rahuliku iseloomuga, seega

lihtsam hooldada; • pika elueaga;• hea välimikuga.

Asendusmullikate valimisel peaks silmas pidama just neid omadusi. Karja täiendu-seks minevad mullikad tuleb valida ema-delt, kelle omadustega ollakse rahul ning kel ei esine füüsilisi defekte.

Sugupull“Tõupull ongi pool karjast.” Selles vana-sõnas peitub üksjagu tõtt, kuna vasikad saavad 50% pärilikust materjalist pullilt. Mõistlik on hankida nii hea pull, kui raha-liselt võimalik ja kulutada tema valimise peale piisavalt aega.

Oluline on, et tootjal oleks pulle piisa-valt. Noor pull ei tohiks paaritada esime-sel hooajal rohkem kui 10-15 lehmikut, küpsem pull võib paarituda ka 35-40 ammega. Uus pull tuleks tuua tallu piisa-valt varakult, et ta jõuaks enne paaritu-mishooaega kohaneda. Pulli ei tohi samas karjas kasutada üle kahe aasta.

Head sugupulli iseloomustavad:

• head jalad ja sõrad. Jalad on paa-ritumisel pulli jaoks väga olulised. Mida vanemaks ja raskemaks läheb pull, seda suuremat koormust peavad kandma jalad;

89

vasikad kipuvad noore emaslooma kohta liiga suureks kasvama;

• vanus 14 kuud või vanem. Ära kasuta paaritamiseks pulli, kes on alla 14 kuu vana. Ta võib küll paarituda, kuid ilmselt ei tooda veel funktsionaalset spermat;

• hea temperament. Ära kõhkle sugu-pullist loobumast kui tekib kahtlusi tema temperamendi suhtes. Pull võib osutuda ohtlikuks inimestele, lisaks kandub ebasoovitav iseloom pärilik-kusega üle karjale.

• ühesuguste mõõtmetega hästiare-nenud munandid. Munandikoti ümbermõõt peaks olema 29-34 cm, sõltuvalt tõust. Väiksemad munandid ei pruugi olla probleemiks, aga ära iial osta pulli, kelle munandid on märga-tavalt erineva suurusega, sest sel juhul üks nendest ilmselt ei funktsioneeri;

• andmed varasemate paaritumiste kohta. Kui ostad vanemat pulli, küsi andmeid tema vasikate kohta. Jälgi, kas pulliga paaritumise tulemusena on poeginud nii lehmad kui mullikad. Mõned pullid mullikatele ei sobi, sest

Foto

: Kai

a Le

pik

Simmentali pull

90

Euroopa lihaveisetõud Eestis kasvatatakse praegu 14 tõugu lihaveiseid, neist arvukamalt hereforde, anguseid ja limusiine. Ekstensiivsemaks pidamiseks rohumaadel sobivad eriti angused, herefordid, galloveid ja Šoti mägiveised.

Angus on pärit Šotimaalt ja teda nime-tati varem aberdiin-angus. Traditsiooniline angus on musta värvi ja sarvedeta, ent esineb ka punast värvi anguseid. Angus sobib karjatamisel põhinevaks lihaveise-kasvatuseks ja anguse liha on marmor-jas. Tänapäeval on anguse tõugu oluliselt mõjutanud Põhja-Ameerika karjad.

Hereford on algselt pärit Inglismaalt, ent temast on juba ammu saanud maailma kõige levinum lihaveisetõug. Herefordid on väga tõhusad koresööda konvertee-rijad ja sobivad hästi karjatamisel põhi-nevaks lihaveisekasvatuseks. Hereforde

kasutatakse sageli ristamisel, sest selle tõu lehmad on vastupidavad, sööda suhtes vähenõudlikud ning heade emaoma-dustega. Herefordid võivad olla nudid või sarvedega.

Gallovei tõug pärineb Šotimaa lääne-osast. Loomad on tavaliselt musta värvi, ent esineb ka valgeid, kollakashalle ja pruune loomi. Täiskasvanud loom kaa-lub 500-800 kg. Triibuga galloveidel on keha keskel valge „vöö“. Kõik galloveid on nudid ja neil on kvaliteetne marmorjas liha. Galloveid on külmale ja niiskusele hästi vastupidavad ning toidu suhtes vähenõudlikud, kasvades mägiveistega võrreldes kiiremini.

Šoti mägiveis pärineb Šotimaalt ja on üks väiksemaid lihaveisetõugusid. Šoti mägi-veised on väga vastupidavad ja hea ter-visega ning sobivad hästi rasketes tingi-mustes karjatamiseks. Liha on marmorjas.

Foto

: Lia

Ros

enbe

rg

Šarolee Galloveid on külmale ja niiskusele hästi vastupidavad ning toidu suhtes vähenõudlikud, kasvades mägiveis-tega võrreldes kiiremini.

Foto

: Hei

kki L

uham

aa

91

Intensiivsematest tõugudest on Eestis levinumad järgmised tõud:

Limusiin on pärit Prantsusmaalt ja on muutunud väga populaarseks lihavei-setõuks tänu suurele rümbasaagisele ja heale välimikule. Limusiini kasutatakse sageli ristamiseks, sest ta parandab vasi-kate välimikku. Limusiinide peened luud tagavad kerge poegimise.

Simmental on pärit Šveitsist, kus neid on kasutatud nii liha- kui ka piimatoot-miseks. Ka tänapäeva simmentali aretuses on eraldi piimaaretusliinid. Lihatõuna on simmental kogunud suurt populaarsust noorloomade ja vasikate kiire kasvu tõttu, mis on tingitud ammlehmade heast pii-makusest.

Simmentalid ja ristand

Akviteeni hele (Blonde dÁquitaine) on pärit Prantsusmaalt, kus neid kasutati nii lihaveistena kui ka veoloomadena. Loo-mad on suured, ent poegivad kergelt. Tõugu iseloomustab kiire kasv ja väga hea välimik.

Šarolee (Charolais) on pärit Prantsus-maalt. Tõug paistab silma väga hea väli-miku ja suurepärase kasvukiiruse poolest ja teda kasutatakse tihti ristamiseks sellis-tes karjades, kus vasikaid kasvatatakse liha tootmise eesmärgil. Enamik šaroleesid on nudid, ent esineb ka sarvedega šarolee-sid. Šarolee tõugu veis on hiljavalmiv ning teda saab seetõttu kasvatada suure tapa-kaalu saamiseni.

Foto

: Kai

a Le

pik

92

Foto

: Ann

a Ja

mie

son

93

Liha ja lihakvaliteet

Lihaveisekasvatuse lõpp-eesmärk on toota kvaliteetset liha. Lõpptoodet mõjutavad paljud tegurid: loomade hooldamine,

tõug, sugu ja söödaratsioon. Rümbasaagis ja rümba kategooria on olulised tegurid, mis määravad lihaveisekasvatuse tasuvuse.

Lihakvaliteeti mõjutab ka tapaprotsess ja liha tapmisjärgne käitlemine.

10.

Tapaloomade puhtus Loomad peavad tapamajja saates olema puhtad. Suvel karjamaal on seda lihtne tagada. Kuid talvisel perioodil tuleb loo-made heaolule ja puhtusele rohkem tähe-lepanu pöörata. Karvkattesse kinni kuiva-nud paks sõnniku- ja mudakiht põhjustab sügelust ja nahaärritust ja loom kannatab selle käes. Märg või räpane karvkate ei pea talvisel ajal ka sooja, samuti väheneb nahaväärtus. Looma puhtana hoidmine on oluline ka toiduohutuse tõttu. Kui looma nahal on sõnnik, võivad bakterid ja teised mikroobid levida sealt lihale ja põhjustada inimestele tõsiseid tervise-probleeme.

EUROP lihakuse ja rasvasuse määramise süsteem Lihakehade kvaliteeti hinnatakse Euroopa Liidus ühise EUROP1 klassifikatsioonisüs-teemi järgi. Klass E tähistab rümpa, mis on väga suurte ja arenenud lihastega ja klass P on väiksemamõõdulisem ja vähearenenud lihastega rümp. Selleks, et klassifikatsiooniskaala oleks täpsem,

1 Eestis tuntud SEUROP klassifikatsioonina, kus S tähen-dab super. Senini ei ole ühtegi lihaveise rümpa Eestis veel S-ga hinnatud.

Õige tapaaeg Optimaalne aeg looma tapmiseks on siis kui rümbakaalu suurendamise kulud on suuremad kui tapaväärtuse suurenemine. Seega võib öelda, et tapaaega mõjutavad looma söötmise ja pidamise kulud, samuti eeldatav eluskaalu või rümbakaalu kilo-hind. Üldiselt peaks veiserümp kaaluma vähemalt 250 kg. Kuigi maksimaalset kaalu iseenesest ei ole olemas, leiavad paljud töötlejad, et üle 375 kg kaaluvatest rümpadest tehtavad lihalõiked (nt steigid) on enamiku tarbijate ja jaemüüjate maitse jaoks liiga suured.

Tapaeelne stress toob kaasa kvaliteediprobleeme Kui loomad on tapmiseelselt stressis, kasutavad nad ära lihastes leiduvad ener-giavarud ja peale veretustamist ei teki lihastes piisavalt palju piimhapet. Liha pH-tase ei lange piisavalt ja sel juhul jääb liha kuivaks, tihkeks ja tumedaks ning säilib väga lühikest aega. Probleemide vältimi-seks peab loomadega käituma rahulikult nii pealelaadimise kui transpordi ajal ning neid peab kas tapma kohe või laskma tapamajas vähemalt 12 tundi puhata, et energiavarud taastuks.

94

kasutatakse tähti EUROP koos märkidega + ja –. Kõrgem klass tähendab rohkem liha ja selle eest makstakse tapamajades tavaliselt kõrgemat hinda.

Rasvasuseklass EUROP süsteemis näitab, milline on rasvaladestus rümbas. Klass 1 tähendab rümpa, milles on väga vähe rasva ja klass 5 rümpa, millel on suured rasvavarud. Kui lihakehal on liiga palju rasva, peavad lihunikud selle enne pak-kimist ja liha töötlemist ära lõikama. See võtab aega ja vähendab rümba väärtust. Parimat hinda saab tavaliselt 2+ kuni 3+ rasvasuseklassi kuuluvate rümpade eest.

Eluskaal, tapakaal ja rümbasaagis Tapakaalu ehk rümbakaalu saamiseks lahutatakse looma eluskaalust maha pea, nahk, sisikond, jalad, saba ja veri. Rümba-saagis on tapakaal, mis on jagatud elus-kaaluga. Kõrge rümbasaagis tähendab, et loomal on luustikul palju liha, mis on positiivne töötleja, aga ka tootja jaoks, kui talle makstakse rümbakaalu järgi. Rümba-saagis on pullidel suurem kui mullikatel ja lihatõugudel suurem kui piimatõugudel. Suurema kaaluga loomadel on kõrgem rümbasaagis kui kergema kaaluga loo-madel.

Liha laagerdamineLiha kvaliteedi määramisel on oluline liha pehmus, mida mõjutavad paljud tegu-rid, nt looma stressiseisund enne tapmist,

looma sugu, vanus ja tõug. Erinevat tüüpi lihased pehmenevad peale tapmist erine-valt. Traditsioonilised kõrgekvaliteetsed lihalõiked (nt filee ja sisefilee) on peh-memad kui teised kehaosad, sest need sisaldavad vähem sidekudet. Mullikate ja härgade (kastraatide) liha on pehmem kui pullide liha. Kõige enam mõjutab peh-must pärilikkus, seega võib selektsioon aidata seda omadust tulevikus suuren-dada.

Maksimaalse pehmuse saavutamiseks on kõige olulisem rümpa optimaalselt käi-delda. Liha pehmust mõjutavad ensüü-mid ja pehmenemine kestab kuni liha kuumtöötlemise ja tarbimiseni. Aeg ja temperatuur määravad protsessi kulge-mist. Mida kauem liha peale tapmist säi-litatakse, seda pehmemaks ta tavaliselt läheb. Liha peab laagerdama vähemalt nädal aega, kuid mida aeg edasi, seda pehmemaks ta muutub. Lõpuks hakkab aga iga liha riknema, nii et oluline on leida õige tasakaal pehme liha ja mõist-liku kõlblikkusaja vahel. Laagerdamise ajal võib liha rippuda õhu käes (kuivmeetod) või olla pakendatud vaakumpakendisse, mis ei lase hapnikku läbi (märgmeetod). Vaakumlaagerdamine suurendab liha kõlblikkusaega, õhu käes laagerdamine aga muudab liha maitse ja aroomi tugeva-maks. Lihakeha tuleks riputada vaagnast, nii, et tagajalg jääb rippuma keha suhtes 90-kraadise nurga all. See kiirendab taga-jala lihaste pehmenemist ja toimib eriti hästi pullirümpade puhul.

95

Liha marmorsus Marmorjal lihal on lihaskiudude vahel rasvkude. Liha marmorsus on oluline kva-liteedinäitaja. Marmorja liha maitse on tugevam, sest liha maitse tuleneb paljuski just rasvkoest. Samuti on selline liha peh-mem, sest rasv moodustab liha ümber nö määrdekihi. Veiseliha marmorsuse mää-ravad pärilikud tegurid, mõned tõud ja pärilikkusliinid on marmorjama lihaga kui

Keskkonnakaitsjate sõnum on: ostke vähem, kuid kvaliteet-set liha ja makske kvaliteedi eest rohkem. Rootsis tuuakse praegu pool tarbitavast lihast sisse. Samas on nii Eesti kui Rootsi looduslike karjamaade karjatajatel võimalus veel oma toodangut kasvatada.

teised. Kõige suurema erinevuse tingib aga looma sugu. Kõige marmorjam on mullikate liha, neile järgnevad härjad. Kii-resti kasvavate pullide liha ei ole tavaliselt kuigi marmorjas. Marmorsuse moodustu-mine võtab aega, mis tähendab, et selle kujunemist mõjutab väga suurel määral ka tootmismeetod. Poollooduslikel karja-maadel aeglaselt kasvatatud veiste liha on reeglina marmorjam ja tugevama mait-sega kui intensiivselt kasvatatud veiste liha.

LõpetuseksOlulised on nii keskkond, majandus kui ka veisekasvatuse sotsiaalne pool. Kui loo-duslikel rohumaadel karjatajate sissetulek on stabiilne, siis on see loodusele hea, sest väga olulised elupaigad saavad hoolda-tud ja ka Läänemeri saab natuke puhta-maks, kui parandada sõnniku kasutamist ja kasutada ära märgalade võimalused. Seetõttu on looduskaitsjad huvitatud, et põllumajanduspoliitika toetaks talude äriplaanide teostumist.

Tähtis on kvalitatiivne muutus – nii kesk-konna kui looma heaolu suhtes vastu-tustundlik loomapidamine peaks olema normiks kogu maailmas.

Foto

: Airi

Kül

vet

Loe lisaks:

Aigar Suurmaa „Igalt ammlehmalt igal aastal terve ja elujõuline vasikas“, 2012

Ammlehma ettevalmistamine poegimiseks, sh söötmine; normaalne sünnitus ja raske sünnituse abistamine.

Tiina ja Tõnu Talvi „Poollooduslikud kooslused. Kaitse ja hooldamine“, 2012

Eesti poollooduslike alade ajaloost ja praegusest elupaikade olukorrast. Juhised hooldamiseks.

Airi Külvet, Leino Vessart, Airi Vetemaa, Merit Mikk „Mahepõllumajanduslik lihaveisekasvatus“, 2011

Põhjalikum ülevaade lihaveisetõugudest, mahepõllumajandusliku loomapidamise nõuetest ja kehtivatest õigusaktidest.

Anna Jamieson on lihaveisekasvatuse konsultant, kes muu hulgas töötab Maa-ilma Looduse Fondi (WWF) Rootsi osa-konna heaks ja kes on seotud mitmete rahvusvaheliste „Lihaveis looduslikult kar-jamaalt“ projektidega. Tal on tugev põl-lumajanduslik taust, sest on olnud ka ise põllumajandustootja, nõustanud lihaveise kasvatajaid, tapamaju ja töötanud loo-makasvatuse õppejõuna. Annal on Rootsi Põllumajandusülikooli magistrikraad loo-makasvatuse alal ja aastal 2010 nimetati ta Kinship Conservation kaastöötajaks.

Kinship Conservation on uuenduslik kesk-konna juhtimise programm, mis rõhutab keskkonnaprobleemidele turupõhiste lahenduste leidmist.

Ta on teinud koostööd ülemaailmse jätkusuutliku veiseliha tootmise ümar-lauaga (Global Roundtable for Sustainable Beef). Aastal 2011 rajas Anna oma talus Malexanderi külas koos abikaasa Ianiga loodusturismi ettevõte, Tumbo Adven-tures.

Documents

Lihaveisekasvatus pärandkooslustel