LOENG 5 11. Varude arvestus - eau.eekalberg/fin/fin po/5-8 loeng FIN RP PO 07k.pdf · Finantsraamatupidamine I, MS.0327 Majandus- ja sotsiaalinstituut Lektor: Inno Kalberg 19.11.2007

Finantsraamatupidamine I, MS.0327 Majandus- ja sotsiaalinstituut

Lektor: Inno Kalberg 19.11.2007

60

LOENG 5

11. Varude arvestus Mõisted

Varud on ainelised varad:

a) mida hoitakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus; b) mida parajasti toodetakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus; c) materjalid või tarvikud, mida tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel.

Lisaks kuuluvad varude koosseisu müügiks hoitavad seadmed (varem arvele võetud kui põhivara) ja kinnisvara. Põllumajanduses kajastatakse varudena seemnetera- ja kaunvilju. seemnekartulit ja -juurvilju, noor- ja nuumloomi (põrsad, kesikud, vasikad, mullikad, väljapraagitud põhikarja loomad), mesilassülemid.

Tootmisettevõtete ja kaubandusettevõtete varude struktuur on erinev. Tootmisettevõtte varudeks on tooraine, materjalid, lõpetamata toodang ja valmistoodang.

Tooraine ja mater jal on selline aineline vara, mida toodetakse ise või ostetakse sisse ning mida kasutatakse otseselt valmistoodangu saamiseks. Põllumajanduses on omatoodetud tooraineks isetoodetud sööt (nt haljassööt, silo), jahu, seemned ja istutusmaterjal. Sisseostetud tooraineks on mineraalväetised, vedel- ja tahkekütused, biopreparaadid, ravimid, toorpuit , lehtmetall. Lisaks kuuluvad tooraine ja materjali alla sellised varad, mis osalevad kaudselt tootmisprotsessi sisendina, näiteks mitmesugused masinate varuosad, kiiresti kuluvad ja väljavahetatavad detailid, määrdeõlid, pakkematerjalid.

Lõpetamata toodang on tootmisprotsessis olev aineline vara, mis ei oma valmistoodangule omaseid kvalitatiivseid ega kvantitatiivseid tunnuseid. Lõpetamata toodangu kogus sõltub tootmisprotsessi kestvusest ning ajast, millal hinnatakse lõpetamata toodangu jääke.

Valmistoodang on tootmisprotsessi tulem, mis on ootab realiseerimist. Põllumajandusettevõtetel on selleks väljalüpstud toorpiim, munad, koristatud teravili (v.a seemneteravili, sest seda kasutatakse tootmisprotsessi sisendina järgmises tootmistsüklis), koristatud kaun-, köögi- ja puuviljad, marjad, mugulad (v.a seemnemugulad) kajastatakse toorainena. Mööblitööstusettevõttel on valmistoodanguks toodetud mööbel, puidutöötlemisettevõtetel väljasaetud, hööveldatud, lihvitud lauad, prussid, talad või ehituslik saematerjal. Samuti kütteks kasutatavad puitjäätmed.

Kaubandusettevõtte varudeks on sisseostetud, kuid müümata kaubad. Juhul kui ettevõtte soetas esialgu kaupu edasimüügi eesmärgil, kui hiljem selgub, et hakkab neid ise kasutama, siis tuleb müügiks ostetud kaup bilansis ümber klassifitseerida, kas põhivaraks või tooraineks ja materjaliks, sõltuvalt vara maksumusest ja selle kasutamise eesmärgist.

Varude arvestus peab tagama varude:

a) täieliku ja õigeaegse arvelevõtmise;

b) sissetuleku, väljamineku ja ettevõtte sisese ümberpaigutamise õige ning õigeaegse dokumenteerimise;

c) registreerimise nende hoiukohtade (nt ladude, riiulite) järgi, vajadusel ka vastutavate isikute järgi;

d) puutumatuse ja süstemaatilise kontrolli nende kasutamise üle ettenähtud otstarbel;

e) kohta täpsete andmete saamise olemasolevate varade väärtuste jääkide kohta.



61

Soetusmaksumus - vara omandamise või töötlemise ajal vara eest makstud raha või üleantud mitterahalise tasu õiglane väärtus. Soetusmaksumuses koosneb ostukulutustest, tootmiskulutustest ja muudest kulutustest, mis on vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse.

Ostukulutused sisaldavad lisaks ostuhinnale varude ostuga kaasnevaid mittetagastatavaid makse, lõivusid (tollimaks, riigilõiv), soetamise transpordikulutusi, tarnega seotud kindlustusmakse, pakkimise, ladustamise, ekspeteerimise ja tollis deklareerimisega seotud kulutusi, ostujuhipalk.

Tootmiskulutused sisaldavad nii otseseid toodetega seotud kulutusi (näiteks materjali maksumus, tööliste palgad jne.) kui ka proportsionaalset osa tootmise üldkuludest (näiteks tootmisseadmete amortisatsioon, remondikulu, tootmisega seotud juhtkonna palgad jne.). Püsivaid tootmise üldkulusid jagatakse toodete soetus-maksumusele lähtudes normaalsest tootmismahust. Juhul, kui ettevõte töötab alakoormusega, kujuneb tootmise üldkulude summa ühe toote ühiku kohta suuremaks. “Normaalset” üldkulude hulka ületav osa üldkuludest kajastatakse sellisel juhul koheselt perioodikuluna ning seda ei lisata toote soetusmaksumusele.

Muud kulutused - kulutused, mis võivad osutuda vajalikuks varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse on laenukasutuse kulutused (näiteks laenuintressid). Laenukasutuse kulutusi arvestatakse varude soetusmaksumusse ainult juhul, kui varude valmistamiseks on vajalik pikem ajaperiood ja tootmist finantseeritakse laenu või muu intressikandva võõrkapitaliga (näiteks laevaehitus, mis vältab üle aasta).

Kulutusi, mida ei lülitata varude soetusmaksumusse, vaid need kajastatakse perioodikuluna on:

a) Normaalsest suuremad tootmiskaod; b) Laokulud, v.a. juhul kui need on vältimatud tootmisprotsessi käigus; c) Mittetootmislikud üldkulud, mis ei ole vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse; d) Turustuskulud.

Neto realiseer imisväärtus on toote hinnanguline müügihind tavapärase äritegevuse käigus, millest on maha arvatud hinnangulised kulutused, mis on vajalikud toote müügivalmidusse viimiseks ja müügi sooritamiseks.

Näide soetusmaksumuse arvestamise kohta

Ettevõte soetas kaupa A 500 ühikut, mille väärtus kokku ilma käibemaksuta oli 8000 krooni. Kauba tarnimise kaasnesid järgmised kulud, esitatud ilma käibemaksuta: transport 1600, tollimaks 230, maakleri teenustasu 200, riigilõiv 100 ja ekspeteerimisega seotud kulud olid 80 krooni. Leida kaubaühiku soetusmaksumus ja ostuhinnale lisandunud ostukulutuste maksumus ühe kaubaühiku kohta.

Lahendus:

Ühiku ostuhind 8000/500=16 krooni;

Kaubaühiku soetusmaksumus (8000+1600+230+200+100+80)/500=20,42 krooni;

Lisandunud ostukulutus tooteühiku kohta 20,42-16=4,42 krooni.



62

Näide netorealiseer imismaksumuse arvestamise kohta

Ettevõttel on kaup B, mille hinnanguline müügihind poes on 45 000 krooni. Kauba qqq müümisel kaasneksid järgmised kulutused: pakendamine 890 krooni, transport tehasest poodi 1200 krooni, kokkumonteerimine ja esmane häälestus 5400 krooni. Kauba enda maksumus on 39 000 krooni. Leida kauba qqq netorealiseerimismaksumus ning võimalikul müügil teenitav kasum/kahjum.

Lahendus: Netorealiseerimismaksumus on 45000-890-1200-5400=37510 krooni;

Võimalikul müügil saadakse 1490 krooni kahjumit (37510-39000=-1490).

Varude sünteetiline ja analüütiline arvestus

Varud kajastatakse järgmistel bilansikirjetel:

Tooraine ja materjal – nt seeme, väetised, varuosad, kütused, määrdeained, tootmisprotsessis kasutatavad materjalid, vahendid, tarvikud, pakkematerjalid jm.

Lõpetamata toodang – tootmisprotsessis olev toore ja materjal, mis ei oma valmistoodangule omaseid kvalitatiivseid ega kvantitatiivseid tunnuseid.

Valmistoodang – tootmisprotsessi tulem, nt liha, piim, teravili, kaun-, köögi- ja puuviljad, mugulad

Müügiks ostetud kaubad – edasimüügieesmärgil soetatud kaubad

Kõigile eeltoodud bilansikirjetele avatakse kontoplaanis samanimelised sünteetilised kontod. Ühele bilansikirjele võib täiendava liigendusaluse olemasolul ja vajadusel avada mitu erinevat kontot. Näiteks bilansikirjele Tooraine ja materjal võib avada kontoplaanis sünteetilised kontod Seemneteravili, Väetised, Kütused, Varuosad, Pakkematerjalid, Ravimid, Varuosad, Ehitusmaterjalid jne. Bilansikirjele Valmistoodang võib kontoplaanis avada sünteetilised kontod Taimekasvatussaadused, Loomakasvatussaadused, Kõrvaltoodang. Sünteetiline konto peab väljendama teatud liiki varude grupi üldnimetust, mis võimaldab varud rühmitada erinevatele bilansikirjete vahel. Liigituse kahtluse korral peab olema võimalik raamatupidamise kontoplaanist välja lugeda, missuguse bilansikirje juurde kuulub üks või teine sünteetiline konto.

Varude analüütiline arvestus toimub üksikute materjalide või toodangu liigiti nii rahalises kui ka mitterahalises (koguselises) väljenduses. Näiteks sünteetilise konto all Taimekasvatussaadused toimub analüütiline arvestus tereviljade Nisu, Oder, Talirukis, mugulate Kartul, puuviljade Õunad, Pirnid, Ploomid lõikes nii koguseliselt kui ka rahaliselt. Detailsusastme määrab ettevõtte ise, kas ta määrab teraviljade üldnimetused (nt Suvinisu, Talinisu, Oder, Talirukis) selleks või konkreetse teravilja sordi (näiteks suvinisu Helle, Meri, Vinjett, Munk, Zebra, talinisu Ebi, Ada, oder Anni, Barke, Inari, Mette, Viire, talirukis Sangaste, Vambo, Tulvi, Elvi jne)

Varude esmane ja edasine kajastamine bilansis

Varud võetakse algselt arvele nende soetusmaksumuses, mis koosneb ostukulutustest, tootmiskulutustest ja muudest kulutustest, mis on vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse.

Edaspidi kajastatakse varusid bilansis nende soetusmaksumuses või netorealiseerimis-väärtuses, sõltuvalt sellest, kumb on madalam.

Iga aruandeperioodi lõpul tuleb varude nimekiri kriitiliselt üle vaadata, et identifitseerida varude objektid, mille neto realiseerimisväärtus võib olla langenud madalamale nende



63

soetusmaksumusest. Alltoodud asjaolude esinemisel peab ettevõtte juhtkond kaaluma vajadust varude allahindluseks:

a) Varude füüsiline inventuur on tuvastanud, et varud on riknenud või nende füüsiline seisund on halvenenud;

b) Sarnaste varuobjektide turuhind on langenud;

c) Teatud varuobjekte pole pikema aja vältel suudetud müüa ega kasutada ning eksisteerib kahtlus, kas neid suudetakse realiseerida mõistliku aja vältel.

Mater jale ja lõpetamata toodangut hinnatakse alla juhul, kui nendest valmistatavate valmistoodete hinnanguline soetusmaksumus ületab samade valmistoodete neto realiseerimisväärtust.

Varude allahindlusi nende neto realiseerimisväärtusele kajastatakse aruandeper ioodi kuluna. Juhul, kui varem allahinnatud varude netorealiseerimisväärtus hilisematel perioodidel taas tõuseb, tuleb varasem allahindlus tühistada.

Varude arvestussüsteemid

Varude kulupõhiste arvestusmeetodite rakendamiseks on olemas kaks võimalikku süsteemi, mille valikut ettevõttele ei piirata. Nendeks on:

a) Varude per ioodiline arvestussüsteem (hindamissüsteem)

b) Varude pidev arvestussüsteem (hindamissüsteem)

Perioodiline arvestussüsteem:

1. Vara väljaminekut soetusmaksumuses pidevalt (s.t aruandeperioodi - kuu, kvartal jooksul) ei arvestata, vaid tehakse seda teatud perioodide (kuu, kvartal, aasta) järel.

2. Aruandeperioodi lõpus viiakse läbi varude füüsiline inventuur ja tehakse kindlaks nende tegelik lõppjääk.

3. Leitakse realiseeritud (müüdud) vara lõppmaksumus järgneva valemiga:

ALGVARU + SISSETULEK – INVENTEERITUD LÕPPVARU = REALISEERITUD VARA LÕPPMAKSUMUS

Perioodilise arvestussüsteemi eelis on vähene arvestustöö maht.

Perioodilise arvestussüsteemi puudused:

• Üksikasjaliku informatsiooni puudumine varude koostise ja seisu kohta, mistõttu on raskendatud olemasolevate varude kontroll, täiendamisvajaduse kindlakstegemine;

• Ei võimalda avastada varude füüsilisi puudu- ega ülejääke.

Pidev arvestussüsteem:

Arvestus toimub kõigi sissetulekute ja väljaminekute üksikasjaliku registreerimise teel peale igat toimunud majandustehingut.

Kogu arvestusperioodi jooksul on teada soetatud ja realiseeritud vara soetusmaksumus ning struktuur. Pideva arvestussüsteemi eeliseks on see, et on võimalik igal ajal momendil saada ülevaade ettevõttes olemasolevatest kaupadest, materjalidest või valmistoodangust. Puuduseks on käsitsi tehingute registreerimise korral suur töömaht.



64

Varude kulupõhised arvestusmeetodid

Varude kulupõhise arvestusmeetodi valikust sõltub varude soetusmaksumuse kuluna kajastamine, s.t kuluks kantava kauba või materjali kulusumma ja bilansis kajastuv jääkmaksumus on erinev.

Järgnevalt on toodud loetelu võimalikest kulupõhistest arvestusmeetoditest, millest esimesed kolm on lubatud kasutada Eestis.

1) Tükimeetod (üldise identifitseerimise, ühiku individuaalhinna) meetod (specific identification method)

2) Kaalutud keskmise soetushinna meetod (average cost method)

3) FIFO meetod (varu hindamine esimeste ostude hindades; first in, first out method)

4) LIFO meetod (varu hindamine viimaste ostude hindades; last in, first out method)

5) HIFO meetod (varu hindamise meetod kõrgema hinnaga ostude alusel; highest in, first out method)

6) LOFO meetod (varu hindamise meetod madalama hinnaga ostude alusel; lowest in, first out method)

7) KIFO meetod (s.o FIFO meetodi kombineeritud meetod, kus emaettevõtja omatoodang ja tütarettevõtjatelt sissetulnud vara väljastatakse laost esimeses järjekorras; konzern in, first out method). Selle meetodi rakendamisega püütakse saavutada olukord, kus ema- ja tütarettevõtjate varaosa oleks lõppvarus võimalikult väike.

Näide FIFO meetodi rakendamisest pideva varude arvestussüsteemi korral

Väljamineva (s.t kuluks kantava) kaubapartii maksumus leitakse viimaste sissetulnud kaubapartiide hinna alusel.

Näide kaalutud keskmise meetodi rakendamisest pideva varude arvestussüsteemi korral

Peale igat kaubapartii sissetulekut arvutatakse uus kaalutud keskmine soetusmaksumus. Saadud keskmise alusel arvutatakse müüdud kaupade soetusmaksumus ja varude lõppjäägi maksumus. •

•

Kp

KogusÜhiku-hind

Kokku Kogus Ühikuhind Kokku Kogus Ühikuhind Maksumus

1.nov 200 20 kr 4 000 kr 200 20,0000 kr 4 000 kr 20=4000/2003.nov 800 50 kr 40 000 kr 1000 44,0000 kr 44 000 kr 44=44000/10004.nov 400 10 kr 4 000 kr 1400 34,2857 kr 48 000 kr 34=48000/14006.nov 300 34,2857 kr 10 285,71 kr 1100 34,2857 kr 37 714 kr 34=37714/11007.nov 100 34,2857 kr 3 428,57 kr 1000 34,2857 kr 34 286 kr 34=34286/100010.nov 900 80 kr 72 000 kr 1900 55,9398 kr 106 286 kr 56=106286/190015.nov 1500 55,9398 kr 74 000,00 kr 400 80,7143 kr 32 286 kr 81=32286/400Kokku 2300 120 000 kr 1900 87 714,29 kr

Sissetulekud (ost) Väljaminekud (müük) Jääk

Arvutuskäik

Arvutuskäik

KogusÜhiku-hind

Kokku KogusÜhiku-hind


Maksumus

1.nov 200 20 kr 4 000 kr 200 20 kr 4 000 kr3.nov 800 50 kr 40 000 kr 1000 44 kr 44 000 kr4.nov 400 10 kr 4 000 kr 1400 34 kr 48 000 kr6.nov 300 30 kr 9 000 kr 1100 35 kr 39 000 kr 9000=200*20+100*507.nov 100 50 kr 5 000 kr 1000 34 kr 34 000 kr 5000=100*5010.nov 900 80 kr 72 000 kr 1900 56 kr 106 000 kr

15.nov 1500 49 kr 74 000 kr 400 80 kr 32 000 kr74000=600*50+400*10+500*80

Kokku 2300 120 000 kr 1900 88 000 kr

Sissetulekud (ost) Väljaminekud (müük) JääkKp



65

Näide LIFO meetodi rakendamisest pideva varude arvestussüsteemi korral

Müügi korral lülitatakse müüdud (välja läinud) kaupade maksumusse kõige hiljem soetatud kaupade maksumus.

Er inevate meetodite rakendamise tulemused

Toodud näidete puhul kanti kõige suuremas maksumuses kaupasid kuluks LIFO meetodi korral (sest jäämaksumus on kõige madalam) ning kõige vähem kaalutud keskmise soetusmaksumuse meetodi korral (sest jääkmaksumus on kõige kõrgem). Ühikulises arvestuses kanti kuludesse kõigi meetodi rakendamise korral võrdne kogus kaupa. Arvestusmeetodi erinevusest on tingitud erinev kuluks kantud kaupade maksumus ning nende jääkväärtus.

NB! Kohustuslik täiendav lugemismaterjal on esitaud raamatus Alver, L., Alver, J, Reinberg, L. Finantsarvestus –Deebet, Tln., 2004, lk 182 – 194. (Teema 9.3. Varude kulupõhised arvestusmeetodid)

Kauba ja mater jalide kulukskandmisel koostatavad lausendid:

1) Kauba kuluks kandmine peale selle müüki (Skeem 1) D: Kaubad, toore, materjal ja teenused K: Ostetud kaubad müügiks 2) Kauba kuluks kandmine peale selle müüki (Skeem 2) D: Müüdud toodangu, kaupade, teenuste kulu K: Ostetud kaubad müügiks

Kp Arvutuskäik

KogusÜhiku-hind



Maksumus

1.nov 200 20 kr 4 000 kr 200 20 kr 4 000 kr3.nov 800 50 kr 40 000 kr 1000 44 kr 44 000 kr4.nov 400 10 kr 4 000 kr 1400 34 kr 48 000 kr6.nov 300 10 kr 3 000 kr 1100 41 kr 45 000 kr 3000=300*107.nov 100 10 kr 1 000 kr 1000 44 kr 44 000 kr 5000=100*1010.nov 900 80 kr 72 000 kr 1900 61 kr 116 000 kr

15.nov 1500 75 kr 112 000 kr 400 10 kr 4 000 kr112000=900*80+600*50

Kokku 2300 120 000 kr 1900 116 000 kr

Sissetulekud (ost) Väljaminekud (müük) Jääk

Ühikuhind Maksumus Ühikuhind Maksumus Ühikuhind Maksumus1.nov Soetamine 20,00 4000 20,00 4000 20,00 40003.nov Soetamine 44,00 44000 44,00 44000 44,00 440004.nov Soetamine 34,29 48000 34,29 48000 34,29 480006.nov Müük 35,45 39000 34,29 37714 40,91 450007.nov Soetamine 34,00 34000 34,29 34286 44,00 4400010.nov Soetamine 55,79 106000 55,94 106286 61,05 11600015.nov Müük 80,00 32000 80,71 32286 10,00 4000

FIFO Kaalutud keskmine LIFOKp Tehing



66

3) Materjalide kandmine tootmiskuludesse D: Tootmise otsekulud K: Tooraine ja materjal 4) Valmistoodangu müümisel selle kuluks kandmine (Skeem 1) D: Kaubad, toore, materjal ja teenused K: Valmistoodang 5)Valmistoodangu müümisel selle kuluks kandmine (Skeem 2) D: Müüdud toodangu kaupade, teenuste kulu K: Valmistoodang Summad lausendisse saadakse FIFO või kaalutud keskmise soetushinna meetodit kasutades, ühikuhinna meetodi rakendamisel on sisseostetud materjali või kauba soetusmaksumus teada ning seda kasutatakse sellisel juhul lausendis. Valmis- ja lõpetamata toodangu arvelevõtmisel koostatavad lausendid: 1) Valmistoodangu arvele võtmine D: Valmistoodang K: Tootmise otsekulud 2) Lõpetamata toodangu arvele võtmine D: Lõpetamata toodang K: Tootmise otsekulud Summad lausendisse leitakse tootmise otsekulu konto sulgemisel, v.a arvatud juhul, kui aasta kestel kasutatakse arvestuslikku omahinda. Arvestusliku omahinna kasutamisel leitakse majandusaasta lõpus valmistoodangu ühiku tegelik soetusmaksumus ning korrigeeritakse arvestuslikku omahinda tegeliku ühiku soetusmaksumuseni. Dokumentatsioon

Tooraine ja materjal ning müügiks ostetud kaubad võetakse arvele ostuarvete (kaubaarvete) alusel. Valmistoodangu ja ostetud kaupade müük vormistatakse müügiarvetega. Varude arvelevõtmine vormistatakse laoarvestuskaartidel, milles näidatakse ära arvestusobjekti nimetus, sissetulekud ja väljaminekud nii rahalises kui ka koguselises väljenduses. Ettevõtte siseselt võib aset leida kauba või materjalide liikumine ühest asukohast teise, sellises juhul kasutatakse ettevõtte siseseid saatelehti, millel näidatakse ainult liikuva kauba või materjali nimetus ja kogus. Materjalide kuluks kandmine ja valmistoodangu arvele võtmine toimub aktide alusel, kus näidatakse ära tootmisesse antud materjali nimetused ja kogused ning arvele võetava valmistoodangu nimetused ning kogused. Kõigil dokumentidel peab olema märgitud tehingu toimumise kuupäev või periood ning vastutava isiku andmed (nimi, allkiri). Tänapäeval toimub varude ja tootmiskulude arvestus majandustarkvaraga, mistõttu erinevates programmides on kasutusel erinevate nimedega samasisulised dokumendid ning siinkohal on raske välja tuua täielikku dokumentide nimetuste loetelu.

Inventeer imine

Varude inventeerimise kord peab olema fikseeritud raamatupidamise sise-eeskirjas. Inventuuri läbiviimiseks moodustatakse ettevõttejuhi käskkirjaga inventeerimiskomisjon. Komisjoni kuuluvad üldjuhul raamatupidaja, inventeeritavate objektidega vahetult seotud isik, näiteks



67

laohoidja, kui on määratud antud varadele materiaalselt vastutava isik, siis tema ning teised antud varade vastutamise eest sõltumatud isikud. Inventeerimise käigus tehakse kindalaks varade tegelik seis kindla ajamomendi seisuga ülelugemise, -kaalumise, -mõõtmise teel. Inventuuri käigus selgitatakse varade üle- või puudujäägid võrreldes inventuuri andmeid arvestuslike näitajatega. Objektide puhul, mille korral ilmnesid erinevused arvustuslikust seisust on soovitava teha korduv ülelugemine või –mõõtmine, et vältida mõõtmisprotsessi käigus ilmnenud viga. Üle- ja puudujääkide põhjuseid võib olla mitmeid: arvestuslikud põhjused või mittearvestuslikud põhjused. Arvestuslike põhjuste korral on materjalid valede nimetustega või valedes kogustes arvele võetud ning seetõttu ei ühti varaobjektide tegelik seis arvestuslikuga. Mittearvestuslikeks põhjusteks võivad olla kaod, mis on tingitud ebamajanduslikust tegevusest (nt vargused), varaobjektile omane kaalumuutus, näiteks niiskuse sisalduse suurenemisest või vähenemisest välistemperatuuri ning niiskuse muutusest. Igasugused erinevuste põhjused arvestuslike ning inventeeritud näitajate vahel tuleb välja selgitada ning süüdlaste olemasolu korral nad vastutusele võtta.

Inventuuri käigus selgitatakse ühtlasi välja purunenud, riknenud või aegunud varude kogus ning hinnatakse arvel olevate varude reaalset turuväärtust. Kasutuskõlbmatute varude esinemisel tuleb need varud maha kanda. Kui arvel olevate varude väärtuses ilmnevad olulised erinevused nende reaalsest turuväärtusest, s.t nende soetusmaksumus on madalam kui netorealiseerimisväärtus, siis tuleb sellised varud alla hinnata. Kui järgnevatel aastatel ilmneb, et antud varude turuväärtus on tõusnud, siis võib neid üles hinnata nende algse soetusmaksumuseni.

Varude inventuuri tuleb teha vähemalt kuu aega enne majandusaasta lõppu, kui selle toimumissagedused võivad olla tihedamad. Sageli tehakse varude inventuuri ajal, mil on nende arvestuslik seis väiksem, kui tavapäraselt. See lihtsustab nende ülelugemist või mõõtmist. Samuti võib inventuuri teha osaliselt teatud materjali või kaubagruppide viisi.

Varude inventuur registreeritakse inventuuri lehtedel, millel on välja toodud inventeerimise kuupäev, inventeeritavate objektide nimetused, arvestuslikke koguseid ei tohi olla sinna eelnevalt märgitud. Kõigile inventuuri lehtedele peab olema märgitud inventeerimistulemused ning inventeerimiskomisjoni liikmete nimed ja allkirjad. Inventeerimistulemuste võrdluse arvestuslike andmetega viib läbi raamatupidamine, kes edastab tulemused ettevõtte juhtkonnale.

MIDA PEAB TEADMA VÕI OSKAMA?

�� Teadma varude arvestusega seotud mõisteid; �� Oskama arvutada varude soetusmaksumust ja neto realiseerimismaksumust; �� Teadma varude sünteetilise ja analüütilise arvestuse olemust; �� Teadma, kuidas toimub varude esmane arvele võtmine ja edasine kajastamine bilansis; �� Teadma pideva ja perioodilise varude arvestuse süsteemi olemust, nende süsteemide

eeliseid ja puudusi; �� Teadma varude kulupõhiseid arvestusmeetodeid ja oskama rakendada (arvutada) neist

Eestis kasutada lubatud meetodeid (tükimeetod, kaalutud keskmise soetushinna meetod, FIFO meetod);

�� Oskama hinnata Eestis kasutada lubatud meetodite mõju ettevõtte bilansile ning kasumiaruandele;

�� Oskama koostada varude arvestusega seotud lausendeid; �� Teadma varude arvestuses kasutatavaid dokumente; �� Teadma, kuidas toimub varude inventuur.



68

LOENG 6

12. Materiaalse põhivara ja kulumi arvestus Mõisted

Mater iaalne põhivara on materiaalne vara, mida ettevõte kasutab toodete tootmisel, teenuste osutamisel või halduseesmärkidel (mitte äriühingust ettevõte talle seatud eesmärkide täitmisel) ja mida ta kavatseb kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta. Materiaalse põhivarana kajastatakse maa ja hooned (või osa hoonest), nendega seotud õigused (näiteks hoonestusõigus, kasutusvaldus), mida ettevõte kasutab enda majandustegevuses (ükskõik, kas toodete tootmisel, teenuste osutamisel või administratiivhoonena). Materiaalse põhivara mõiste alla ei kuulu maa ja hooned, mida ettevõte hoiab renditulu teenimise või turuväärtuse tõusmise eesmärgil ja mida ta ei kasuta enda majandustegevuses.

Lisaks kuuluvad materiaalse põhivara hulka ettevõtete, kelle põhiülesanne on teatud varade säilitamine või eksponeerimine (näiteks arhiivid, muuseumid, raamatukogud), poolt alalhoidmisele määratud varad (raamatukogufondid, kunstiteosed, muuseumi eksponaadid, arhivaalid).

Immater iaalne vara on füüsilise substantsita, teistest varadest eristatav mitte-monetaarne vara.

Immater iaalne põhivara on immateriaalne vara, mida ettevõte kavatseb kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta. Immateriaalseteks põhivaradeks on arvuti tarkvara, kaubamärgid, patendid, litsentsid, kasutusõigused, kliendinimekirjad, kvoodid ja muud sarnased varad. Teatud juhtudel võib vara omada nii materiaalse põhivara kui immateriaalse põhivara tunnuseid. Sellisel juhul klassifitseeritakse vara vastavalt sellele, kumma tunnustele vastab ta rohkem. Näiteks arvutitarkvara klassifitseeritakse materiaalseks põhivaraks juhul, kui see on lahutamatult seotud teatud riistvaraga. Juhul, kui arvutitarkvara kasutamine on sõltumatu riistvarast, klassifitseeritakse see immateriaalseks põhivaraks.

Müügiootel põhivara on materiaalne või immateriaalne põhivara, mis väga tõenäoliselt müüakse lähema 12 kuu jooksul.

Bioloogiline vara on loomne või taimne elusorganism, mida kajastatakse bilansis, kas põhivarana või käibevarana. Käibevarana kajastatakse ainult selline bioloogiline vara, mis on soetatud edasimüügieesmärgil või mis realiseeritakse ettevõtte tavapärase äritsükli jooksul. Bioloogilised varad jaotatakse tarbitavateks varadeks (varad, mida on võimalik muuta põllumajanduslikuks toodanguks ja edasi müüa, nt lihakari, raieküps mets, valminud vili, kartul) ja tootvateks varadeks (varad, mida hoitakse põllumajandusliku tootmise eesmärgil, nt piimakari, tõuemised, kuldid, munakanad, puuviljaaiad). Tootvad varad kuuluvad üldjuhul põhivara koosseisu, tarbitavate varade jaotatakse varad käibe- või põhivaradesse lähtuvalt nende iseloomust.

Soetusmaksumus on vara omandamise või ehitamise ajal vara eest makstud raha või üleantud mitterahalise tasu õiglane väärtus.

Amortisatsioon on vara amortiseeritava osa kandmine kulusse vara kasuliku eluea jooksul. Amortiseer itav osa on vara soetusmaksumus miinus tema lõppväärtus.

Lõppväärtus on summa, mida ettevõte saaks vara võõrandamisel täna (miinus vara võõrandamisega seotud müügikulutused), juhul kui vara oleks sama vana ja samas seisukorras, nagu ta on eeldatavasti tema kasuliku eluea lõppedes.



69

Kasulik eluiga on:

1) periood, mille jooksul vara ettevõtte poolt tõenäoliselt kasutatakse; või

2) tooteühikute (või muude sarnaste ühikute) arv, mida ettevõte antud vara kasutamisest saab.

Akumuleer itud kulum on põhivara juba kuluna kajastatud (amortiseeritud) amortiseeritav osa (samatähenduslik mõistega “akumuleeritud amortisatsioon”)

Bilansiline (jääk)maksumus on netosumma, milles vara on bilansis kajastatud (võttes arvesse akumuleeritud kulumit ja võimalikke allahindlusi).

Väheväärtuslik vara on materiaalne vara, mille kasutusiga on üle 1 aasta, kuid mille soetusmaksumus on väiksem raamatupidamise sise-eeskirjades sätestatud põhivarana käsitletava vara alampiirist. Väheväärtuslik vara kantakse kuludesse kasutusele võtmise hetkel. Nende üle võib vajadusel pidada bilansivälist arvestust.

Põhivarade kajastamine bilansis

Põhivarad kajastatakse bilansi kolmes rühmas:

• Pikaajalised finantsinvesteeringud

• Materiaalne põhivara

• Immateriaalne põhivara

Materiaalne põhivara kajastatakse järgmistel bilansikirjetel:

o Maa

o Masinad ja seadmed

o Muu materiaalne põhivara

o Lõpetamata ehitised ja ettemaksed

Mater iaalse põhivara esmane arvelevõtmine bilansis

Materiaalne põhivara, mis vastab vara bilansis kajastamise kriteeriumitele, võetakse algselt arvele tema soetusmaksumuses, mis koosneb:

a) ostuhinnast (k.a. tollimaks ja muud mittetagastatavad maksud);

b) soetamisega otseselt seotud kulutustest.

Soetamisega otseselt seotud kulutused on vajalikud vara viimiseks tema tööseisundisse ja -asukohta, sealhulgas:

a) varaobjekti projekteerimis- ja muud sarnased tasud;

b) vara valmistamisega seoses töötajatele makstud palk ja palgamaksud;

c) vara valmistamisega seoses kasutatud materjalid ja töövahendid (k.a. valmistamisel kasutatud põhivara amortisatsioon);

d) transpordikulud seoses vara viimisega tema tööasukohta;

e) vara asukoha ettevalmistamise ja installeerimisega seotud kulutused;



70

f) vara testimisega seotud kulutused (miinus testimise käigus toodetud toodete müügist saadud tulu); ja

g) vara soetamisega otseselt seotud teenustasud (näiteks notaritasud, riigilõivud).

Ülesanne: OÜ Tera&Leib soetas Venemaalt teraviljakombaini, mille enda ostuhind oli 1,5 miljonit krooni. Vastavalt lepingule kohustus ostja ise transportima ja seadistama kombaini. Tarnspordikulud olid 15 200 krooni, tolli deklaratsiooni vormistamise kulu oli 350, riigilõiv 100, lõikusagregaatide ja veermiku paigaldus maksis 5890 krooni. Kütuse ja määrdeainete kulu vahetult peale testlõikust oli 1520 krooni. Kui suur on teraviljakombaini soetusmaksumus?

Juhul, kui materiaalse põhivara objekt koosneb üksteisest er istatavatest komponentidest, millel on erinevad kasulikud eluead, võetakse need komponendid raamatupidamises arvele eraldi varaobjektidena, määrates neile eraldi amortisatsiooninormid vastavalt nende kasulikule elueale. Soetusmaksumuse jagamisel komponentideks tuleb lähtuda olulisuse printsiibist, st. ebaolulise maksumusega komponente ei ole vaja eraldi arvele võtta isegi juhul, kui neil on erinevad kasulikud eluead.

Ülesanne: AS CCC soetas vereanalüsaatori hinnaga 660 000 krooni. Analüsaatoriga oli kaasas kulutarvikute komplekt, mille turuhind on 5200 krooni. Analüsaatori kasulik tööiga on 10 aastat, kui mehaaniliselt kuluvad komponendid vajavad väljavahetamist iga 3 aasta järel ja nende maksumus on 40 000 krooni. Ettevõttes võetakse arvele põhivaradena varad, mille soetusmaksumus on suurem kui 10 000 krooni. Kui suur on vereanalüsaatori erinevate komponentide soetusmaksumus (summad ei sisalda käibemaksu)?

Materiaalne põhivara võetakse arvele ostudokumentide (ostuarvete), lepingute alusel. Arvelevõtmisel koostatakse järgmine lausend:

Deebet: Maa; Masinad ja seadmed; Muu materiaalne põhivara Deebet: Sisendkäibemaks (põhivara) Kreedit: Võlad tarnijatele

Üksteisest eristatavate komponentide puhul koostatakse lausend (vt eelmine ülesanne vereanalüsaatori kohta)

Deebet: Seadmed (tööeaga 10 a) 614 800.- Deebet: Seadmed (tööeaga 3 a) 40 000.- Deebet: Tootmise üldkulud või Tegevuskulud 5200.- Deebet: Sisendkäibemaks (põhivara) 117 864.- Deebet: Sisendkäibemaks 936.- Kreedit: Võlad tarnijatele 778 800.-

Mater iaalse põhivara amortisatsiooni arvestus

Terminit amortisatsioon käsitletakse kirjanduses mitmeti, nii võib selle asemel kohta erinevaid termineid nagu mahaarvestis, depretsiatsioon, depletsioon.



71

• Depretsiatsioonist ehk mahaarvestisest räägitakse materiaalsete põhivaraobjektide puhul, kus põhivaraobjekti soetusmaksumus jaotatakse ehk kantakse kuluks vastavalt kasulikule elueale kindla matemaatilise meetodi alusel.

• Depletsioonist ehk depletsieer imisest räägitakse loodusressursside (geograafilise keskkonna osade nagu nafta-, söe- ja kruusamaardlate, metsade jt) kuluks kandmisel. Nende soetusmaksumuse kulukskandmine toimub vastavalt ammutamisele, kaevadamisele.

• Amortisatsioonist räägitakse immateriaalsete varade soetusmaksumuse järk-järgulisel kuluks kandmisel.

Seadustes, standardites on levinud eeltoodud terminite asemel kasutada koondnimetust amortisatsioon.

Amortiseer imine peab väljendama vara kasutamist, mitte ilmtingimata tema väärtuse muutumist. Seega ei ole amortisatsioonimeetodi ja -määrade valikul eesmärgiks mitte vara jääkmaksumuse hoidmine võimalikult ligilähedane tema turuväärtusele, vaid vara kasutamise võimalikult õiglane peegeldus.

Põhivaraobjekti soetusmaksumuse kuluna kajastamisel tuleb arvesse võtta järgmiseid tegureid:

• Põhivaraobjekti eeldatav kasutusiga;

• Põhivaraobjekti eeldatav jääkmaksumus kasutusaja lõpul.

Amortisatsiooni arvestamise seisukohast jaotatakse põhivarad kaheks:

• Piiramata kasutuseaga põhivarad

• Piiratud kasutuseaga põhivarad

Piiramata kasutuseaga põhivaradeks on maa, püsiva väärtusega kunstiteosed, arhivaalid, muuseumi eksponaadid, raamatud. Piiramata kasutuseaga põhivarasid ei amortiseer ita.

Piiratud kasutuseaga põhivarad on kõik muud põhivarad (masinad, seadmed, ehitised, rajatised, loodusressursid (v.a maa), mis ei ole piiramata kasutuseaga.

Amortisatsiooni tuleb arvestama hakata alates põhivara kasutusele võtmisest, seda tuleb teha kestvalt kuni

a) amortiseeritava osa täieliku amortiseerumiseni;

b) vara lõpliku eemaldamiseni kasutusest või;

c) vara ümberklassifitseerimiseni müügiootel põhivaraks.

Raamatupidamise sise-eeskirjas tuleb sätestada, millal hakatakse põhivara amortisatsiooni arvestama. Kas kasutusele võtmisele järgnevast kuust, kasutuselevõtu kuul või nt enne 15. kuupäeva kasutusele võetud põhivaradest arvestatakse jooksvast kuust ning peale 15. kuupäeva soetatud põhivarad alates järgnevast kuust.

Põhivarade amortisatsiooni arvestamisel tekib n.ö mitterahaline kulu. S.t amortisatsiooni arvestamisega ei kaasne ettevõtte raha liikumisi, vastupidiselt enamikele teiste kulude arvestamisele, nt tootmisvahendite soetamisel või perioodikulude (telefoni-, side-, kommunaalkulude) tegemisel. Amortisatsiooni arvestamisel tekkival kulul on ettevõtte kasumit vähendav mõju, kuid rahalist väljaminekut sellega ei toimu. Rahaline väljaminek toimus hetkel, mil põhivaraobjekt soetati.



72

Aasta amortisatsiooni summa leitakse, kui soetusmaksumus jagatakse eeldatava kasutuseaga.

Näide Põhivara soetusmaksumus on 200 000 krooni ja eeldatav kasutusiga 10 a, siis aasta amortisatsioonisumma on 20 000 krooni (200 000 / 10 = 20 000).

Amortisatsiooni määra ehk amortisatsiooni normi leidmisel jagatakse aasta amortisatsioonisumma soetusmaksumusega ja korrutatakse 100ga.

Nt 20 000 / 200 000 * 100 = 10%

Põhivara amortisatsiooni arvestamisel on lisaks amortisatsiooni normi määramisele teada kasutatavat meetodit. Põhivara amortisatsiooni arvestamise meetod määratakse sõltuvalt vara kasutusest, kasutamise intensiivsusest, vara füüsilisest kulumisest vm aspekte järgides. Erinevate arvestusmeetodite puhul on üksikutel perioodidel kuluks kantav summa erinev kuid kogusumma ühesugune.

Seadused ega standardid ei sätesta, missugust amortisatsiooni arvestamise meetodit peab kasutama.

Kasutatavad amortisatsiooni arvestamise meetodid on:

1) Lineaarne e võrdeline e sirgjooneline meetod;

2) Tegevusmahul põhinev meetod;

3) Kasutusaastate järjenumbrite summa meetod;

4) Alaneva jäägi meetod;

5) Kahekordselt alaneva jäägi meetod;

6) Regressiivne meetod - meetodit kasutatakse põhivaraobjektide puhul, mis osalevad tootmisprotsessis esimestel kasutusaastatel väiksema osatähtsusega kui järgnevatel. Amortisatsiooni summa on periooditi kasvav.

NB! Amortisatsiooni arvestamise meetodite kohta on toodud täiendav kohustuslik lugemismater jal raamatus Tikk, J. Finantsarvestus. – Tln., Valgus, 2003, lk 103 – 114.

Täielikult mitteamortiseerunud põhivaraobjektil on jääkväärtus, mis leitakse soetusmaksumuse ja arvestatud kulumi vahena.

Näiteks põhivaraobjekti soetusmaksumus on 12 000 krooni ning kolmel aastal kokku on arvestatud kulumit 9000 krooni, siis põhivaraobjekti jääkväärtus on 3000 krooni (12 000 – 9000 = 3000).

Põhivara amortisatsiooni määrad, arvestusmeetodid ning arvestussagedus (kuu, kvartal, aasta) sätestatakse raamatupidamise sise-eeskir jas. Põhivara amortisatsiooni arvestus toimub põhivara kaar tidel või põhivara lehtedel.

Põhivarade ning selle amortisatsiooni arvestust peetakse põhivara inventarikaartidel.

Põhivara amortisatsiooni arvestamisel koostatakse järgmine lausend:

Deebet: Põhivara kulum (s.o kulu) Kreedit: Akumuleeritud põhivara kulum (s.o kontraaktiva konto)

Konto Akumuleeritud põhivara kulum on kontraaktiva konto, mis reguleerib teiste materiaalse põhivara kontode saldosid, mille tulemusena kajastatakse põhivarad bilansis jääkväärtuses (v.a piiramata kasutuseaga põhivarad, mis kajastatakse nende soetusmaksumuses).

Põhivarasid tuleb inventeer ida vähemalt kord aastas 1 kuu jooksul enne bilansipäeva. Nende inventeerimiskord on sarnane varude inventeerimiskorraga.



73

Mater iaalse põhivara ümberhindamine

Materiaalse põhivara ümberhindamine võib olla tingitud põhivaraobjekti väärtuse langusest või põhivaraobjekti õiglane väärtus erineb oluliselt tema bilansilisest jääkväärtusest. Kuni 31.12.2005 tohib materiaalse põhivara objekti algset soetusmaksumust asendada ümberhinnatud väärtusega juhul, kui objekti õiglane väärtus erineb oluliselt tema bilansilisest jääkmaksumusest, tingituna vähemalt ühest alljärgnevast asjaolust:

a) Objekt on soetatud 1995. aastal või varem; või

b) Objekti tegeliku soetusmaksumuse kohta puuduvad usaldusväärsed andmed.

Õiglase väärtuse hindamisel tuleb kasutada professionaalsete hindajate abi.

Mater iaalse põhivara mahakandmine

Juhul, kui materiaalse põhivaraobjekt on füüsiliselt kulunud või moraalselt vananenud, tuleb see bilansist maha kanda. Mahakandmise eelduseks on asjaolu, et põhivaraobjekti pole võimalik ettevõtte tegevuses enam kasutada, olenemata sellest, kas põhivaraobjekt on täielikult amortiseerunud (jääkväärtus 0 krooni) või mitte.

Näide: Kanti maha põhivaraobjekt, mille soetusmaksumus oli 60 000 krooni ning

a) akumuleeritud põhivara kulum oli 52 000 krooni;

Deebet: Akumuleeritud põhivara kulum 52 000.- Deebet: Kadum põhivara mahakandmisest (Muud ärikulud) 8000.- Kreedit: Masinad ja seadmed 60 000.-

b) akumuleeritud põhivara kulum oli 60 000 krooni.

Deebet: Akumuleeritud põhivara kulum 60 000.- Kreedit: Masinad ja seadmed 60 000.-

Mater iaalse põhivara müük

Juhul, kui materiaalset põhivara pole bilansis eelnevalt ümberklassifitseeritud Müügiootel põhivaraks, tehakse põhivaraobjekti müügi korral järgmised lausendid:

Näide Põhivara soetusmaksumus on 200 000 krooni, akumuleeritud põhivara kulum 150 000 krooni ning bilansiline jääkväärtus 50 000 krooni (200 000 – 150 000 = 50 000), mille müügihind ilma käibemaksuta on:

f) 80 000 krooni;

g) 30 000 krooni;

h) 50 000 krooni.

a)

Deebet: Nõuded ostjate vastu 94 400.- Deebet: Akumuleeritud põhivara kulum 150 000.- Kreedit: Arvestatud käibemaks 18% 14 400.- (80 000*0,18) Kreedit: Masinad ja seadmed 200 000.- Kreedit: Tulum põhivara müügist (Muud äritulud) 30 000.- (80 000 – 50 000)



74

b)

Deebet: Nõuded ostjate vastu 35 400.- Deebet: Akumuleeritud põhivara kulum 150 000.- Kreedit: Arvestatud käibemaks 18% 5 400.- (30 000* 0,18) Kreedit: Masinad ja seadmed 200 000.- Deebet: Kadum põhivara müügist (Muud ärikulud) 20 000.- (50 000 – 30 000)

c)

Deebet: Nõuded ostjate vastu 59 000.- Deebet: Akumuleeritud põhivara kulum 150 000.- Kreedit: Arvestatud käibemaks 18% 9000.- (50 000*0,18) Kreedit: Masinad ja seadmed 200 000.-


�� Teadma põhivara arvestusega seotud mõisteid, s.h bioloogilised varad ja nende liigitus; �� Teadma bilansikirjete sisu, millel kajastatakse põhivara; �� Oskama arvutada põhivara soetusmaksumust ja teadma põhivara esmast arvelevõtmist; �� Teadma, mis on põhivara üksteisest eristatavad komponendid; �� Teadma amortisatsiooni mõiste erinevate vastete tähendusi ja kasutusala; �� Teadma amortisatsiooni arvestamise eesmärki ning põhivarade jaotamist amortisatsiooni

arvestamise seisukohast; �� Teadma amortisatsiooni arvestamise meetodeid ning oskama neist kasutada lineaarset

ning tegevusmahul põhinevat meetodit; �� Oskama koostada põhivara arvele võtmise, mahakandmise, müügi ja amortisatsiooni

arvestamise lausendeid.



75

LOENG 7

13. Arveldused aruandvate isikutega

13.1 Töölähetused TÖÖLÄHETUSE KULUDE HÜVITISTE JA PÄEVARAHA MÄÄRAD NING NENDE MAKSMISE TINGIMUSED JA KORD

Vastu võetud Vabariigi Valitsuse 22. 12. 2000. a määrusega nr 453 (RT I 2000, 102, 680), jõustunud 1. 01. 2001.

Muudetud järgmiste määrustega (kuupäev, number, avaldamine Riigi Teatajas, jõustumise aeg):

28. 03. 2001 nr 109 (RT I 2001, 33, 179) 1. 04. 2001

21. 05. 2002 nr 171 (RT I 2002, 44, 289) 1. 07. 2002

17. 12. 2002 nr 385 (RT I 2002, 105, 618) 1. 01. 2003

7.07.2005 nr 155 (RT I 2005, 40, 313) 14.07.2005, osaliselt 1.01.2006, rakendatakse alates 1.07.2005, osaliselt 1.01.2005

14.07.2006 nr 163 (RT I 2006, 34, 264) 29.07.2006, rakendatakse alates 1.07.2006

Määrus kehtestatakse «Eesti Vabariigi töölepingu seaduse» § 51 lõike 4 ja «Palgaseaduse» § 27 lõike 3 alusel ning kooskõlas «Tulumaksuseaduse» § 13 lõike 3 punktiga 1, § 19 lõike 3 punktiga 10, § 31 lõike 1 punktiga 7 ja § 48 lõike 4 punktiga 4 ning «Sotsiaalmaksuseaduse» § 2 lõike 1 punktiga 7.

[RT I 2005, 40, 313 – jõust. 1.01.2006]

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§ 1. Määruses sätestatakse töötajale ja jur iidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele (edaspidi töötaja) seoses töö- või ametilähetusega (edaspidi töölähetus ) tekkivate kulude hüvitamise kord ja tingimused ning päevaraha alammäärad, maksmise kord ja tingimused. Samuti sätestatakse tingimused ning piirmäärad, millele vastavaid tööandja või tema asemel kolmanda isiku poolt makstavaid töölähetuse kulude hüvitisi ja päevaraha ei maksustata.

[RT I 2005, 40, 313 – jõust. 14.07.2005]

§ 11. Määruses sätestatakse tingimused ja piirmäärad, millele vastavaid loomeliidu poolt loovisikule seoses tema loometööga seotud lähetusega ning «Spordiseaduse» §-s 7 nimetatud isikule seoses spordilähetusega makstavaid sõidu- ja majutuskulude hüvitisi ning päevaraha ei maksustata. Sõidu- ja majutuskulud hüvitatakse kulu tõendava dokumendi alusel. Välisvaluutas tehtud kulude hüvitamisel kohaldatakse §-s 4 sätestatut. Päevaraha maksmisel kohaldatakse määruse §-des 9 ja 11 sätestatut ning lähetuse vormistamisel §-s 3 sätestatut. Sõiduauto, mis ei ole lähetusse saatva isiku omanduses ega valduses, lähetuses kasutamise kulude hüvitamisel käesoleva määruse § 5 alusel hüvitatakse sõiduauto lähetuses kasutamisega otseselt seotud, täiendavalt tekkinud kulud, välja arvatud remondi- ja hoolduskulud.

[RT I 2006, 34, 264 – jõust. 29.07.2006]

§ 2. Määrust ei kohaldata hüvitistele ja päevarahadele, mida makstakse töötajatele sõitude eest töötaja elukoha ja töölepinguga määratud töö tegemise koha (edaspidi töökoht) vahel, ning laevapere liikmetele. Juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme puhul loetakse töökohaks koht, kus juhtimis- või kontrollorgani liige oma ametiülesandeid harilikult täidab.

[RT I 2006, 34, 264 – jõust. 29.07.2006]

§ 3. Töölähetuse kulud hüvitatakse ja päevaraha makstakse tööandja kir jaliku otsuse alusel, milles näidatakse töölähetuse sihtkoht, kestus ja ülesanne ning hüvitatavate lähetuskulude ja päevaraha määrad. Juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme tööandjana käsitatakse käesolevas määruses juriidilist isikut, kelle juhtimis- või kontrollorgani liige lähetatu on.

§ 4. Tööandja on kohustatud hüvitama töötajale dokumentaalselt tõendatud sõidu- ja majutuskulud ning muud lähetusülesande täitmisega seotud kulud ning maksma töölähetuses oldud aja eest päevaraha vähemalt



76

käesolevas määruses sätestatud alammäärade ulatuses. Lähetuskulude hüvitamisel arvestatakse välisvaluutas tehtud kulutused Eesti kroonidesse välisriiki toimunud lähetuselt (edaspidi välislähetus ) saabumise päevale järgnenud tööpäeval kehtinud Eesti Panga päevakursi alusel.

2. peatükk

TÖÖLÄHETUSE KULUDE HÜVITAMINE

§ 5. Töölähetusega seotud sõidukulud hüvitatakse järgmiselt:

1) sõidul lähetuskohta ja tagasi töökohta hüvitatakse kulud lähetatu poolt esitatud kulu tõendava dokumendi või sõidupileti alusel;

2) sõidupileti ettetellimise kulud, lennujaama-, reisija- ja väljalennumaksud hüvitatakse kulu tõendava dokumendi või sõidupiletile tehtud märkuse alusel.

§ 6. Töölähetusega seotud majutuskulud hüvitatakse järgmiselt

1. Töölähetusega seotud majutuskulude alammäärad on:

1) r iigisisesel lähetusel 200 krooni ööpäevas;

2) välislähetusel 800 krooni ööpäevas.

2. Majutuskulud hüvitatakse kulu tõendava dokumendi alusel. Kui kulu tõendaval dokumendil märgitud summa on väiksem kui lõikes 1 sätestatud hüvitise alammäär, hüvitab tööandja kulud dokumendil märgitud summa ulatuses. Kui majutuskulud on lõikes 1 sätestatud alammäärast väiksemad, võib töötaja lähetusest keelduda. Majutuskulude piirmäära arvestatakse iga ööpäeva kohta eraldi.

[RT I 2006, 34, 264 – jõust. 29.07.2006]

§ 7. Välisriiki lähetatule hüvitatakse reisikindlustuse ja viisa vormistamise kulud kindlustuspoliisi koopia või viisakoopia või muu seda kulu tõendava dokumendi alusel.

§ 8. Muid lähetusülesande täitmisega seotud kulusid (pagasivedu, linnasisesed sõidud, sideteenused jms) võib hüvitada ainult kulu tõendavate dokumentide alusel.

§ 81. «Tulumaksuseaduse» § 13 lõike 3 punktis 2 nimetatud sõiduauto lähetuses kasutamise kulud hüvitatakse käesoleva määruse või «Tulumaksuseaduse» § 13 lõike 3 punkti 2 alusel kehtestatud määruse alusel. Kulude hüvitamisel käesoleva määruse § 5 alusel hüvitatakse sõiduauto lähetuses kasutamisega otseselt seotud, täiendavalt tekkinud kulud, välja arvatud remondi- ja hoolduskulud. Kulud hüvitatakse kulu tõendava dokumendi alusel.

[RT I 2006, 34, 264 – jõust. 29.07.2006]

3. peatükk

PÄEVARAHA MAKSMINE

§ 9. Teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest makstakse töötajale töölähetuse päevaraha tingimusel, et lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetr i kaugusel asula piir ist, kus paikneb töökoht.

§ 10. Töölähetuse päevaraha alammäär on r iigisisesel lähetusel 50 krooni päevas ja välislähetusel 350 krooni päevas.

§ 11. Välislähetusel makstakse päevaraha järgmiselt:

1) välislähetusse väljasõidu päeva eest makstakse välislähetuse päevaraha, kui välisriiki suunduv sõiduk väljub vähemalt kolm tundi enne keskööd. Välislähetusest saabumise päeva eest makstakse välislähetuse päevaraha siis, kui saabumispäeva algusest (kell 00.00) on sõiduki saabumise ajaks möödunud vähemalt kolm tundi.

2) kui märgitud ajavahemik välislähetusse väljasõidul või sealt saabumisel on alla kolme tunni, makstakse päevaraha riigisisese määra alusel. Riigisisese päevaraha määra alusel makstakse ka Eestist välislähetusse väljasõidu päevale eelnenud ja tagasijõudmise päevale järgnenud lähetuspäevade eest.

§ 12. Tööandja võib päevaraha määra vähendada kuni 70 protsenti, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine.

[RT I 2005, 40, 313 – jõust. 14.07.2005]

§121. Juhul kui töötajale maksab päevaraha kolmas isik, on tööandja kohustatud päevarahana maksma vähemalt §-s 10 sätestatud alammäära ja kolmanda isiku poolt makstava summa vahe. Töötaja on kohustatud esitama tööandjale kolmanda isiku kinnituse päevaraha maksmise kohta või ise kinnitama selle saamist.



77

[RT I 2005, 40, 313 – jõust. 14.07.2005]

§ 122. Juhul kui töötajal on rohkem kui üks tööandja ning töötaja saadavad lähetusse mitu tööandjat samaaegselt, on töötaja kohustatud tööandjat teavitama teise tööandja tehtud lähetusse saatmise otsusest ning talle määratud päevarahast. Kui tööandjal on teave, et teine tööandja maksab töötajale päevaraha, puudub sellel tööandjal sama perioodi eest päevaraha maksmise kohustus.

[RT I 2006, 34, 264 – jõust. 29.07.2006]

§ 123. Lähetusest saabumise päeval teise lähetusse mineku korral makstakse päevaraha ühekordse määra ulatuses. Kui vähemalt üks lähetustest on välislähetus, makstakse töötajale päevaraha välislähetuse päevaraha määra ulatuses, välja arvatud §-s 11 nimetatud juhtudel.

[RT I 2006, 34, 264 – jõust. 29.07.2006]

4. peatükk

TÖÖLÄHETUSE KULUDE HÜVITISTE JA PÄEVARAHA MAKSUSTAMINE

§ 13. Maksustamisele ei kuulu järgmised «Tulumaksuseaduse» § 13 lõike 3 punktis 1, § 19 lõike 3 punktis 10 ja § 31 lõike 1 punktis 7 nimetatud isikutele makstavad töölähetuse kulude hüvitised:

1) sõidupileti ja sõidupileti ettetellimise kulu, lennujaama-, reisija- ja väljalennumaksud §-s 5 sätestatud tingimustel;

2) majutuskulu r iigisisesel lähetusel kuni 1200 krooni ööpäevas ja välislähetusel kuni 2000 krooni ööpäevas §-s 6 sätestatud tingimustel;

3) reisikindlustuse ja viisa vormistamise kulu §-s 7 sätestatud tingimusel;

4) muud lähetusülesande täitmisega seotud kulud 35 protsendi ulatuses §-s 14 ettenähtud välislähetuse päevaraha summast ja 100 protsendi ulatuses riigisisese lähetuse päevaraha summast §-s 8 sätestatud tingimusel.

[RT I 2006, 34, 264 – jõust. 29.07.2006]

§ 14. Maksustamisele ei kuulu «Tulumaksuseaduse» § 13 lõike 3 punktis 1, § 19 lõike 3 punktis 10 ja § 31 lõike 1 punktis 7 nimetatud isikutele makstav päevaraha, mis ei ületa r iigisisesel lähetusel 80 krooni päevas ja välislähetusel 500 krooni päevas.

[RT I 2005, 40, 313 – jõust. 1.01.2006]

§ 141. Juhul kui päevaraha maksab ainult kolmas isik või lisaks tööandjale ka kolmas isik, kohaldatakse päevarahale või päevarahade summale §-s 14 sätestatud piirmäära, arvestades esimesena tööandja makstavat päevaraha.

[RT I 2005, 40, 313– jõust. 14.07.2005]

§ 142. Piirmäära ületav osa, mida maksab tööandja, maksustatakse «Tulumaksuseaduse» § 48 lõike 4 punkti 4 ja «Sotsiaalmaksuseaduse» § 2 lõike 1 punkti 7 alusel. Piirmäära ületav osa, mida maksab kolmas isik, maksustatakse tulumaksuga «Tulumaksuseaduse» § 13 lõike 3 punkti 1 või § 31 lõike 1 punkti 7 alusel. Kolmanda isiku makstud päevarahalt tulumaksu kinnipidamisel võetakse tööandja poolt kasutamata päevaraha maksuvaba osa arvesse juhul, kui kolmandal isikul on tööandja kinnitus töötajale makstava päevaraha suuruse kohta.

[RT I 2005, 40, 313 – jõust. 14.07.2005]

§ 143. Kui §-s 122 nimetatud juhul maksavad päevaraha mitu tööandjat, kohaldatakse päevarahade summale §-s 14 sätestatud piirmäära, arvestades kõigepealt esimesena lähetusse saatmise otsuse teinud tööandja makstavat päevaraha.

[RT I 2006, 34, 264 – jõust. 29.07.2006]

5. peatükk

RAKENDUSSÄTTED

§-d 15. ja 16 [Käesolevast tekstist välja jäetud]

Töölähetuse majutuskulude ja päevarahade piirmäära ületav osa kuulub käesoleval aastal tulumaksuga maksustamisele määras 22/78 ja sotsiaalmaksuga maksustamisele määras 33%, kusjuures sotsiaalmaksuga maksustatakse ka arvestatud tulumaksu osa.



78

Näide: Töötaja viibis välislähetusel 5 päeva, mille eest maksti talle päevarahasid kokku 3300 krooni ning töötaja poolt esitatud majutuskulude arve oli 9000 krooni. Arvestada erisoodustuse maksud ja tööandja kogukulud töölähetusele.

5päevase töölähetuse eest oli töötajal õigus saada päevarahasid piirmäärasid arvestavas osas 2500 krooni (5*500=2500), piirmäärasid ületav osa on 800 krooni (3300-2500=800).

5päevasel töölähetusel pidi töötaja ööbima 4 ööd, mille järgi majutuskulude summa oleks pidanud olema, võttes arvesse välislähetuse majutuskulude maksimummäärasid, 8000 krooni (4*2000=8000). Piirmäära ületav summa on 1000 krooni (9000-8000=1000), mis kuulub erisoodustusmaksudega maksustamisele.

Tulumaks erisoodustuselt on 1800*22/78� 508 (1000+800=1800);

Erisoodustuselt arvestatud sotsiaalmaks on (1800+508)*0,33� 762.

Tööandja kogukulud töölähetusele on:

3300+9000+508+762=13 570 krooni.

Finantsarvestuses kajastamine

Töölähetusse minekul tehtavad avansilised maksed tekkivate kulude katteks kajastatakse bilansikirjel Muud lühiajalised nõuded, millele avatakse kontoplaanis konto Nõuded aruandvate isikute vastu. Töölähetuse päevarahade arvestamisel võetakse töötaja suhtes üles kohustus, mis kajastatakse bilansikirjel Muud võlad, millele on kontoplaanis avatud konto Võlad aruandvatele isikutele. Töölähetusega seotud kulusid kajastatakse kasumiaruande kirjetel Muud tegevuskulud (Skeem 1) või Üldhalduskuludes, Turustuskuludes või Toomise üldkuludes, sõltuvalt missuguse ettevõtte struktuuri osaga lähetatud töötaja oli seotud (Skeem 2 alusel). Maksude arvestamise ja kulude liigendamise seisukohalt võib kontoplaanis avada järgmised kulukontod töölähetuste arvestamiseks:

• Päevarahad lubatud piirmäärades; • Päevarahad üle lubatud piirmäära; • Majutuskulud lubatud piirmäärades; • Majutuskulud üle lubatud piirmäära; • Töölähetuse transpordi kulud; • Muud töölähetuse kulud.

Olgu siinkohal öeldud, et toodud kontod on soovituslikud, iga ettevõte määrab ise võimaliku kulude liigenduse.

Järgnevalt on toodud lausendid töölähetuse päevarahade arvestamise ja töölähetusega seotud kulude arvestamise kohta.

1) Töölähetuskulude katteks avansi maksmine summas 2000 krooni

2) Töölähetuse päevarahade (välislähetus) arvestamine 3 päeva eest summas 1500 krooni

D: Nõuded aruandvate isikute vastu 2000.-

K: Raha 2000.-

D: Tegevuskulud (Päevarahad lubatud piirmäärades) 1500

K: Võlad aruandvatele isikutele 1500



79

3) Töölähetuse päevarahade maksmine 1500 krooni

4) Majutuskulu dokumentide esitamine summas 1400 krooni

D: Võlad aruandvatele isikutele 1500.-

K: Raha 1500.-

D: Tegevuskulud (Majutuskulud lubatud piirmäärades) 1400

K: Võlad aruandvatele isikutele 1400

5) Makstud avansi ja esitatud kuludokumentide tasaarvlemine

6) Töötaja poolt kasutamata avansi tagasi-maksmine (2000-1400=600)


K: Nõuded aruandvate isikute vastu 1400.-

D: Raha 600.-


Erisoodustuse arvestamisel tuleb koostada järgmised lausendid, kui maksustatavaks summaks on 1000 krooni.

D: Erisoodustuse maksud (Tegevuskulud) 1270.- K: Tulumaks erisoodustustelt (Maksuvõlad) 508.- K: Sotsiaalmaks (Maksuvõlad) 762.-

Dokumentatsioon, registr id, inventeer imine Töötaja töölähetusse saatmine vormistatakse tööandja kirjaliku otsuse või käskkirjaga. Töölähetuse kulude kohta koostatakse komandeeringukulude aruanne, milles tuuakse välja enne töölähetust makstud avansid, töölähetusega seotud kulud ja arvestatud päevarahad, töölähetuse kestvus ja sihtkoht ning hüvitamisele, väljamaksmisele kuuluvad summad. Aruanne koostatakse isikupõhiselt ning üldjuhul on selle täitjaks töölähetuses viibinud töötaja, raamatupidaja kontrollib ainult selle koostamise õigsust ning teeb selle alusel vastavad kanded raamatupidamisregistritesse. Komandeeringukulude aruanded registreeritakse Aruandvate isikutega toimuvate arvelduste registris. Registri nimetus võib erinevates ettevõtetes olla erinev, sõltudes kasutatavast majandustarkvarast. Analüütilise arvestuse pidamine nimetatud registris toimub töötaja põhiselt, nii et oleks teada töötajate viisi nõuded ja kohustused. Aruandvate isikutega toimuvate arvelduste inventeerimine toimub samadel alustel, mis ostu- ning müügitehingutegi puhul, v.a saldoteatiste esitamise osas, mida antud juhul kasutada pole võimalik. Summeritud arvestust töötajate kohta pidada ei tohi. Lugeda läbi Maksu- ja Tolliameti artikkel “ Muudatused lähetuskulude hüvitamise reeglites alates 01.07.2006”

13.2 Muud arveldused töötajatega (v.a töötasu) Lisaks eelnevale kajastatakse kontodel Nõuded aruandvate isikute vastu ja Võlad aruandvatele isikutele avansilisi väljamakseid majanduskulude avansside ja majanduskulude arvestamise kohta. Näiteks tihtipeale soetab ettevõtte töötaja oma isikliku raha eest ettevõttele mitmesuguseid tarbeid, vahendeid, materjale (nt kontoritarbed, joogivesi, hügieenivahendeid jm), mille tööandja peab kulu tõendava dokumendi alusel hüvitama. Samuti kallimate varaobjektide puhul, mille tarvis töötajal ei pruugi ja samas ka ei pea rahalisi vahendeid olema, saab tööandja teha avansilisi (sarnane ettemaksega) makseid soovitud asjade soetamiseks. Aruandekuu lõpus või raamatupidamise sise-eeskirjas sätestatud korras peab töötaja avansilise maksete kasutamata jäägi tagastama.



80

1) Töötajale maksti majanduskulude avanssi summas 800 krooni

2) Töötaja esitas kontoritarvete ostuarve summas 590 krooni (s.h 90 krooni käibemaks)

D: Nõuded aruandvate isikute vastu 800.-

K: Raha 800.-

D: Tegevuskulud (Bürootarbed) 500.-

D: Sisendkäibemaks 90.-

K: Võlad aruandvatele isikutele 590.-

3) Tehti tasaarvlemine varem makstud majanduskuludeavansi ja esitatud kuludokumentide osas

4) Töötaja tagastas kasutamata avansi

(800 – 590 = 210)



D: Raha 210.-


13.3 Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis ISIKLIKU SÕIDUAUTO TEENISTUS-, TÖÖ- JA AMETISÕITUDEKS KASUTAMISE KULUDE HÜVITISE MAKSMISE TINGIMUSED JA PI IRMÄÄRAD

Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006. a määrus nr 164

Määrus kehtestatakse «Tulumaksuseaduse» § 13 lõike 3 punkti 2 ja § 48 lõike 4 punkti 5 alusel ning kooskõlas § 13 lõike 3 punktiga 21 ja § 31 lõike 1 punktiga 8 ning «Sotsiaalmaksuseaduse» § 2 lõike 1 punktiga 7.

Avaldamismärge : RTI, 26.07.2006, 34, 265

§ 1. Reguleer imisala

(1) Määruses sätestatakse avalikule teenistujale, töötajale ja jur iidilise isiku juhatuse või juhatust asendava organi liikmele teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kulude maksuvaba hüvitise maksmise tingimused.

(2) Määruses sätestatakse puudega teenistujale, töötajale ja juriidilise isiku juhatuse või juhatust asendava organi liikmele maksuvaba hüvitise maksmise tingimused seoses isikliku mootorsõiduki kasutamisega sõiduks elukoha ja töökoha vahel, kui selleks ei ole võimalik kasutada ühistransporti või kui ühistranspordi kasutamine põhjustab isiku liikumis- ja töövõime olulist langust.

(3) Isikliku sõiduautona või mootorsõidukina käsitatakse teenistuja, töötaja ja juriidilise isiku juhatuse või juhatust asendava organi liikme kasutuses olevat sõiduautot või mootorsõidukit, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses.

(4) Määrust ei rakendata nende teenistus-, töö- või ametilähetusega seotud sõidukulude suhtes, mis hüvitatakse Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2000. a määruse nr 453 «Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord» või Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2001. a määruse nr 108 «Teenistuslähetuse kulude hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja kord» alusel.

§ 2. Hüvitise maksmise põhimõtted

(1) Isikliku sõiduauto kasutamise eest teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel võib maksuvabalt maksta:

1) sõitude kohta peetud arvestuse alusel arvutatud, §-s 5 sätestatud hüvitist või

2) paragrahvis 6 sätestatud arvestuslikku hüvitist.

(2) Puudega isikule elukoha ja töökoha vaheliste sõitude eest hüvitise maksmisel kohaldatakse §-des 3–5 teenistus-, töö- või ametisõitude kulude hüvitamise kohta sätestatut. Kui § 1 lõikes 3 nimetatud mootorsõidukit kasutatakse nii sõiduks elukoha ja töökoha vahel kui ka sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel, võib nimetatud mootorsõiduki kasutamise kulusid maksuvabalt hüvitada kokku §-s 5 sätestatud piirmäära ulatuses.



81

§ 3. Nõuded hüvitisele

(1) Maksustamisele ei kuulu hüvitis, mis ei ületa §-s 5 või §-s 6 sätestatud piirmäära ning mille kohta on vormistatud tööandja, asutuse juhi, juriidilise isiku pädeva organi või tema poolt volitatud isiku kir jalik otsus, käskkir i või kor raldus, milles näidatakse:

1) hüvitist saava isiku ees- ja perekonnanimi;

2) sõiduauto riikliku registreer imismärgi andmed, kui ei peeta §-s 4 sätestatud arvestust;

3) sõidu eesmärk, kui ei peeta §-s 4 sätestatud arvestust;

4) hüvitise suurus;

5) sõidu kuupäev või per iood, mille jooksul tehtud sõitude kulusid hüvitatakse.

(2) Otsusele, käskkirjale või korraldusele lisatakse:

1) sõiduauto kasutamise õigust tõendava dokumendi koopia;

2) paragrahvi 6 alusel hüvitise maksmise korral hüvitise saaja kinnitus, et muu isik temale või selle sõiduauto eest muule füüsilisele isikule § 6 alusel hüvitist ei maksa.

(3) Otsusele, käskkirjale või korraldusele ei ole lõikes 2 nimetatud koopiat või kinnitust vaja lisada, kui selles esitatavad andmed ei ole muutunud, võrreldes eelmisel korral esitatutega.

§ 4. Arvestuse pidamine

Kui sõiduauto kasutamise kulude hüvitamisel peetakse arvestust, siis näidatakse selles:

1) sõiduautot kasutava isiku ees- ja perekonnanimi;

2) sõiduauto riikliku registreerimismärgi andmed;

3) sõiduauto spidomeetri kaugusmõõdiku alg- ja lõppnäit iga teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel tehtud sõidu korral;

4) kuupäev ja sõidu eesmärk iga teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel tehtud sõidu korral.

§ 5. Hüvitise piirmäär arvestuse pidamisel

Paragrahvis 4 sätestatud arvestuse pidamisel ei maksustata hüvitist 4 krooni ulatuses ühe teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel sõidetud kilomeetr i kohta, kuid mitte rohkem kui 2000 krooni ulatuses kalendr ikuus tehtud sõitude eest ühe hüvitist saava füüsilise isiku kohta. Kui füüsilisele isikule maksab käesoleva paragrahvi alusel hüvitist samas kalendrikuus tehtud sõitude eest mitu tööandjat, võib iga tööandja maksta maksuvabalt hüvitist 2000 krooni ulatuses.

§ 6. Hüvitise piirmäär arvestuse puudumisel

Kui sõiduauto teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmiseks kasutamise hüvitamisel §-s 4 sätestatud arvestus osaliselt või täielikult puudub, ei maksustata hüvitist 1000 krooni ulatuses kalendr ikuus tehtud sõitude eest ühe hüvitist saava füüsilise isiku ja ühe sõiduauto kohta sõltumata sellest, mitme tööandja juures üks füüsiline isik teenistus-, töö- või ametiülesandeid täidab või mitme tööandja juures ühte sõiduautot kasutatakse.

§ 7. Rakendussäte

2006. aasta juulis tehtud sõitude eest § 6 alusel hüvitise maksmisel ei maksustata hüvitist 1000 krooni ulatuses ühe füüsilise isiku kohta. Paragrahvi 3 lõike 2 punktis 2 nimetatud kinnitust juulis tehtud sõitude eest saadud hüvitise kohta ei esitata.

§ 8. Määruse kehtetuks tunnistamine

Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2002. a määrus nr 426 «Isikliku sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja hüvitise piirmäärad» (RT I 2002, 107, 645; 2003, 12, 53) tunnistatakse kehtetuks.

§ 9. Määruse rakendamine

Määrust rakendatakse 1. juulist 2006. a.



82

TMs § 561. Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitisest teatamine

Residendist juriidiline isik, riigiasutus või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus, füüsilisest isikust tööandja ning Eestis püsivat tegevuskohta omav või tööandjana tegutsev mitteresident, kes on kalendriaasta jooksul teinud füüsilisele isikule § 13 lõike 3 punktis 2 või 21 nimetatud väljamakseid, on kohustatud esitama nende kohta Maksu- ja Tolliametile deklaratsiooni kalendr iaastale järgneva aasta 10. apr illiks. Deklaratsiooni vormi ja täitmise korra kehtestab rahandusminister määrusega.

[RT I 2006, 28, 208 – jõust. 1. 01. 2007] �

Finantsarvestuses kajastamine

14. Tööandja sõiduki kasutamine isiklikul otstarbel Tulumaksuseadusest tulenevate õigusaktide kinnitamine

Vastu võetud rahandusministr i 29.12.1999. a määrusega nr 120 ( RTL 2000, 1, 2), jõustunud 1.01.2000

Redaktsioon: 30.12.2005 nr 93 (RTL 2006, 6, 94) 16.01.2006 (rakendatakse alates 1.01.2006)

4. Kui erisoodustuseks on tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmine, loetakse erisoodustuse hinnaks 2000 krooni kuus iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta, välja arvatud punktis 42 sätestatud juhul.

[RTL 2003, 31, 470; 1.03.2003]

41. Punktis 4 nimetatud sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmisel võib pidada arvestust, milles näidatakse:

1) sõiduauto omaniku või valdaja nimi või nimetus ja isiku- või registrikood;

2) sõiduauto riikliku registreerimismärgi andmed;

3) kuupäev ja sõiduauto spidomeetri alg- ja lõppnäit iga sõidukorra puhul;

4) sõidu eesmärk iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega seotud sõidukorra puhul.

[RTL 2003, 31, 470; 1.03.2003]

42. Punktis 41 sätestatud tingimustele vastava arvestuse olemasolu korral võetakse punktis 4 nimetatud erisoodustuse hinna arvutamisel aluseks töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks sõidetud ühe kilomeetri kohta:

1) sõiduauto puhul vanusega üle 5 aasta ja silindrite töömahuga kuni 2000 cm3 (kaasa arvatud) 3 krooni;

1) Tööandja arvestab isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist 2000 krooni, töötaja on esitanud arvestuse tehtud ametisõitude kohta

D: Tegevuskulud (Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis) 2000.- K: Võlad aruandvatele isikutele 2000.-

2) Tööandja maksab töötajale isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist D: Võlad aruandvatele isikutele 2000.- K: Raha 2000.-



83

2) muudel juhtudel 4 krooni.

Sõiduauto soodushinnaga kasutada andmisel loetakse selle erisoodustuse hinnaks vastavalt käesoleva punkti alapunkti 1 või 2 alusel arvutatud hinna ja soodushinna vahe.

[RTL 2003, 31, 470; 1.03.2003]

43. Kui punkti 42 alusel arvutatud erisoodustuse hind ületab 2000 krooni, loetakse erisoodustuse hinnaks 2000 krooni ühe töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta.

Käibemaksuseadus §2 lg 6. Omatarve on kauba andmine ja teenuse osutamine maksukohustuslase poolt oma töötajale, teenistujale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele ning teenuse ja ettevõtluses kasutatava vara hulka kuuluva kauba kasutamine maksukohustuslase või tema töötaja, teenistuja või juhtimis- või kontrollorgani liikme poolt ettevõtlusega mitteseotud otstarbel. Kauba kasutamist eelnimetatud juhtudel käsitatakse omatarbena, kui maksukohustuslane on selle kauba sisendkäibemaksu oma käibemaksust maha arvanud. (*Omatarve maksustatakse käibemaksuga, s.h loetakse omatarbeks tööandja sõidukiga tehtud erasõite.)

Finantsarvestuses kajastamine Näide: Tööandja sõidukiga, mis oli 4 aastat vana, tehti arvestuskuul isiklikke sõite (kasutati ettevõtlusega mitteseotud otstarbel) 350 km. Arvestada erisoodustusega maksustatav summa, erisoodustuse maksud ning omatarbe käibemaks.

Erisoodustusega maksustatav summa on: 350*4=1400.- Erisoodustuse tulumaks 1400*22/78 � 395.- Sotsiaalmaks (1400+395)*0,33 � 592.- Omatarbelt arvestatav käibemaks 1400*0,18/1,18 � 213,56

Erisoodustuse maksude, omatarbe arvestamine D: Tegevuskulud (Erisoodustuse maksud) 987.- D: Tegevuskulud (Käibemaksu kulu omatarbelt) 213,56 K: Tulumaks erisoodustustelt 395.- K: Sotsiaalmaks 592.- K: Arvestatud omatarbe käibemaks (kohustus) 213,56

Lugeda läbi Maksu- ja Tolliameti artikkel “ Näiteid erisoodustustest tööandja sõiduauto kasutamisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks”

15. Erisoodustused, kingitused, annetused, vastuvõtukulud, ettevõtlusega mitteseotud kulud ja väljamaksed Erisoodustus on igasugune kaup , teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse isikule seoses teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega, olenemata erisoodustuse andmise ajast. Hüve puhul töötaja vara suureneb või kulud vähenevad.

Maksustamise eesmärk on tagada, et eri vormis tulu maksustataks ühtse määraga ja vältida maksudest hoidumist. Tulumaksuseadusest lähtudes ei tohiks olla vahet, kas töötaja saab tasu töö eest rahas palgana või mitterahalises vormis.

Erisoodustuse kolmeks peamiseks tunnuseks on:



84

� � hüve on seotud töösuhtega;

� � palgale saadav täiendav hüve;

� � hüve on rahaliselt hinnatav.

Erisoodustuse liikideks on (nimistu ei ole ammendav, sest erisoodustuse mõistet pole täielikult määratletud):

1. Eluasemekulude täielik või osaline katmine;

2. Sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Erisoodustuse hinnaks on 2000 krooni kuus sõidupäeviku puudumisel. Sõidupäeviku pidamisel on erisoodustuse määramise hinnaks sõiduauto puhul vanusega üle 5 aasta ja silindrite töömahuga kuni 2000 cm3 (kaasa arvatud) 3 krooni ja muudel juhtudel 4 krooni.

3. Kindlustusmaksete tasumine, kui selline kohustus ei ole ette nähtud seadusega;

4. Teenistus-, töö- või ametilähetusega seotud kulude hüvitamine või päevaraha maksmine Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piirmäärasid ületavas osas;

5. Isiklikus omandis oleva või liisingulepingu alusel kasutatava sõiduauto kasutamise eest hüvitise maksmine Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piirmäärasid ületavas osas;

6. Laenu andmine rahandusministri poolt kehtestatud alammäärast madalama intressiga (käesoleval aastal 3%, alates 2008. a. 5%, enne 2008. a. väljaantud laenudelt, mis on madalama määraga kui 5% aga kõrgemad kui 3%, ei tule erisoodustuse makse arvestada);

7. Asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse tasuta üleandmine, müük või vahetus turuhinnast madalama või kõrgema hinnaga;

8. Loobumine rahalise nõude sissenõudmisest, välja arvatud juhul, kui prognoositavad mõistlikud kulud seoses rahalise nõude sissenõudmisega ületavad nõude suurust;

9. Täiskasvanu koolituse seaduse tähenduses taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude katmine, v.a julgeolekuasutuse ametniku tasemekoolituse kulude katmine.

Erisoodustused maksustatakse tulumaksuga 22/78 ja sotsiaalmaksuga 33%, kusjuures sotsiaalmaksuga maksustatakse ka tulumaksu osa.

Näide: Erisoodustusega maksustatavaks summaks on 1000 krooni. Arvestada erisoodustusega seotud maksud, erisoodustuse kulu ning koostada lausend.

Tulumaks 1000*22/78 � 282 Sotsiaalmaks (1000+282)*0,33 � 423 Erisoodustuse kulu 282 + 423 = 705

Koostatav lausend on järgmine:

D: Tegevuskulud (Erisoodustuse maksud) 705.- K: Tulumaks erisoodustustelt 282.- K: Sotsiaalmaks 423.-



85

TULUMAKSU MAKSMISE ERIJUHUD

(TULUMAKSUSEADUS; Vastu võetud 15. 12. 1999. a seadusega (RT I 1999, 101, 903), jõustunud 1. 01. 2000. Seisuga: 31. 05. 2006 (RT I 2006, 28, 208) 1. 07. 2006, osaliselt 1. 01. 2007 ja osaliselt kohaldatakse tagasiulatuvalt alates 1. 01. 2006)

§ 49. Tulumaks kingitustelt, annetustelt ja vastuvõtukuludelt

(1) Residendist juriidiline isik, välja arvatud § 11 lõikes 1 nimetatud nimekirja kantud isik ja § 11 lõikes 10 nimetatud isik, maksab tulumaksu tehtud kingitustelt ja annetustelt, millelt tulumaks ei ole § 41 alusel kinni peetud või § 48 alusel makstud, arvestades lõigetes 2 ja 4 toodud erisusi. Tulumaksuga ei maksustata reklaami eesmärgil üle antud kaupa ega osutatud teenust, mille väär tus ilma käibemaksuta on kuni 150 krooni. Paragrahvi 11 lõikes 1 nimetatud nimekirja kantud isiku ja § 11 lõikes 10 nimetatud isiku tehtud kingitused ja annetused maksustatakse lõikes 6 sätestatud korras.

[Lõige 1 jõustub 1.01.2007, kohaldatakse tagasiulatuvalt alates 1.01.2006 – RT I 2006, 28, 208 ] (õ) 31.10.2006 14:00

(2) Tulumaksuga ei maksustata § 11 lõikes 1 nimetatud nimekirja kantud* või § 11 lõikes 10 nimetatud isikule, haiglat pidavale isikule, samuti riigi või kohaliku omavalitsuse teadus-, kultuuri-, haridus-, spordi-, korrakaitse- või sotsiaalhoolekandeasutusele või kaitseala valitsejale kalendriaasta jooksul tehtud kingitusi ja annetusi kogusummas, mis ei ületa üht alljärgnevatest piirmääradest:

1) 3% maksumaksja poolt samal kalendr iaastal vastavalt sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punktidele 1-4 ja 6 tehtud sotsiaalmaksuga (edaspidi isikustatud sotsiaalmaks) maksustatud väljamaksete summast;

2) 10% kalendriaasta 1. jaanuariks lõppenud maksumaksja viimase majandusaasta kasumist, mis on arvestatud vastavalt raamatupidamist reguleerivatele õigusaktidele.

(3) Kalendriaastal tehtud lõikes 2 nimetatud kingitusi ja annetusi arvestab maksumaksja summeeritult. Nende kingituste ja annetuste maksuvaba aastasumma määramisel lähtub maksumaksja oma valikul vaid ühest samas lõikes nimetatud piirmäärast.

(4) Tulumaksuga ei maksustata § 11 lõikes 1 nimetatud nimekirja kantud* isiku ja § 11 lõikes 10 nimetatud isiku väljamakseid seoses külaliste või är ipar tner ite toitlustamise, majutamise, transpordi või kultuur ilise teenindamisega. Muu residendist jur iidilise isiku puhul ei maksustata neid väljamakseid kuni 500 krooni ulatuses kalendr ikuus. Lisaks sellele võib viimati nimetatud jur iidiline isik, kes teeb isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatud väljamakseid, teha kalendr ikuus tulumaksuvabalt seoses külaliste või är ipar tner ite toitlustamise, majutamise, transpordi või kultuur ilise teenindamisega väljamakseid üldsummas kuni 2% ulatuses tema poolt samal kalendr ikuul tehtud isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast.

(5) Kui residendist juriidiline isik kalendriaasta mõnel kuul ei tee lõikes 4 loetletud väljamakseid, või teeb neid samas lõikes sätestatud maksuvabast piirmäärast vähem, on tal sellel ja järgmistel kuudel kuni kalendriaasta lõpuni õigus teha nende väljamaksete summeeritud ümberarvestus.

*NB! Paragrahvi 11 lõikes 1 nimetatud nimekirja kantud isikuteks on tulumaksu soodustusega mittetulundusühingud ja sihtasutused. Täpsemalt vaadata Tulumaksuseadusest, antud kontekstis ei ole oluline.

§ 51. Tulumaks ettevõtlusega mitteseotud kuludelt

(1) Residendist äriühing maksab tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt käesoleva seaduse §-dele 48-50.

(2) Ettevõtlusega mitteseotud kulu lõike 1 tähenduses on:

1) paragrahvi 34 punktides 3-6 ja 11 nimetatud kulud või väljamaksed;

2) mittetulundusühingutele tasutud sisseastumis- ja liikmemaksud, kui nendes ühingutes osalemine ei ole otseselt seotud maksumaksja ettevõtlusega;

3) väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleer ivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument;

4) kulud või väljamaksed maksumaksja ettevõtlusega mitteseotud teenuste ostmiseks;

5) kulud või väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks.



86

(3) Residendist mittetulundusühing, sihtasutus ja jur iidilisest isikust usuline ühendus maksab tulumaksu lõike 2 punktides 1 ja 3 ning §-s 52 nimetatud kuludelt ja väljamaksetelt, samuti isiku põhikir jalise tegevusega (sealhulgas põhikir jas lubatud ettevõtlusega) mitteseotud teenuste ja vara ostmiseks tehtud kuludelt.

(4) Residendist jur iidiline isik maksab tulumaksu kalendr ikuu jooksul temaga seotud füüsilistele isikutele (§ 8) väljamakstud laenude, avansside ja ettemaksete kogusummalt, mis ületab 50% maksumaksja poolt eelneval kalendr ikuul tehtud vastavalt sotsiaalmaksuseadusele sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete summast. Eelmises lauses nimetatud laenude, avansside ja ettemaksete kogusummast arvatakse maha residendist juriidilise isikuga seotud füüsiliste isikute poolt samal kalendrikuul tagastatud laenud, avansid ja ettemaksed, samal kalendrikuul eespool nimetatud avansside või ettemaksete arvel soetatud kaupade ja teenuste maksumus ning eespool nimetatud avansside või ettemaksete arvel väljamakstud töö- või teenustasude summad. Käesolevat lõiget ei kohaldata krediidiasutuse antud laenudele, kui füüsilistele isikutele laenu andmine on krediidiasutuse tavaline majandustegevus.

[Lõige 4 jõustub 1.01.2007, kohaldatakse tagasiulatuvalt alates 1.01.2006 – RT I 2006, 28, 208 ] (õ) 31.10.2006 14:00

(5) Ettevõtlusega mitteseotud kuludeks ei loeta § 13 lõike 3 punktides 6-10 nimetatud kulusid.

[RT I 2006, 28, 208 – jõust. 1. 01. 2007]

§ 52. Tulumaks muudelt ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt

(1) Residendist äriühing, välja arvatud krediidiasutus, maksab tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt, välja arvatud juhul, kui nendelt väljamaksetelt on kinni peetud tulumaks § 41 alusel või tasutud tulumaks vastavalt §-dele 48-51.

(2) Ettevõtlusega mitteseotud väljamakse lõike 1 tähenduses on:

1) ettevõtlusega mitteseotud vara soetamine;

Deklareer imine Tehtud erisoodustused, annetused, kingitused, vastuvõtukulud, ettevõtlusega mitteseotud kulud, seotud füüsilistele isikutele antud laenud, avansid ja ettemaksed tuleb deklareerida ja maksud ülekanda Maksu- ja Tolliametile arvestuskuule järgneva kuu 10. kuupäevaks.

1. Erisoodustused deklareeritakse Tulu-ja sotsiaalmaksu deklaratsiooni (vorm TSD) lisas 4 “Erisoodustused”. Maksustatakse tulumaksuga määras 22/78 ja sotsiaalmaksuga määras 33%. 2. Kingitused, annetused ja vastuvõtukulud deklareeritakse vormil TSD lisas 5 “Kingitused, annetused ja vastuvõtukulud” . Maksustatakse ainult tulumaksuga määras 22/78. 3. Ettevõtlusega mitteseotud kulud ja muud väljamaksed deklareeritakse vormil TSD lisas 6 “Ettevõtlusega mitteseotud kulud ja muud väljamaksed ning püsiva tegevuskoha kasumieraldised” . Maksustatakse ainult tulumaksuga määras 22/78.

Lugeda läbi alltoodud artiklid:

1) Tamm. K. Erisoodustus – raamatupidaja peavalu? Eesti Majanduse Teataja nr 1/2007 2) Alates 01.01.2008.a tõuseb erisoodustuse arvutamise aluseks olev laenuintressimäär.

Maksu- ja Tolliamet. (Kui suur on alates 2008. a. nimetatud intressimäär ja mis saab enne 2008. a. väljaantud laenudest, kus intressimäär on alla 5% ja alla 3%?)


�� Töölähetuse kulude hüvitamise ja päevarahade määrasid ja nende maksmise korda; �� Oskama arvestada töölähetuse päevarahasid, tööandja kogukulusid töölähetusele,

erisoodustuse makse piirmäärasid ületavalt osalt; �� Oskama koostada töölähetusega seotud lausendeid;



87

�� Teadma töölähetusega seonduvat dokumentatsiooni, arvestusregistreid ning inventeerimist;

�� Teadma majanduskulude arvestuse korda ja oskama koostada sellega seonduvaid lausendeid;

�� Teadma isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise maksmise korda, sellega seonduvat dokumentatsiooni, deklareerimist, oskama arvestada hüvitist ning erisoodustusega maksustamise vajadusel selle arvestamist;

�� Oskama koostada isikliku sõiduauto kasutamise hüvitise arvestamisel ning maksmisel vastavasisulisi lausendeid;

�� Teadma tööandja sõiduki kasutamisel isiklikul otstarbel maksustamisega seonduvat ning kasutatavat dokumentatsiooni, oskama arvestada tulumaksu ja sotsiaalmaksu erisoodustustelt, oskama arvestada omatarbe käibemaksu;

�� Oskama koostada erisoodustuse maksude ja omatarbe käibemaksu arvestamisel lausendeid;

�� Teadma, mis on erisoodustus, mis on erisoodustusega maksustamise eesmärk ning mis on erisoodustuse tunnused;

�� Oskama tuua näiteid erisoodustustest ja teadma erisoodustuse deklareerimist; �� Teadma, kuidas maksustatakse ja deklareeritakse kingitusi, annetusi ja vastuvõtu kulusid;

külaliste või äripartnerite toitlustamise, majutamise, transpordi või kultuurilise teenindamise kulusid; teadma, mis on ja kuidas maksustatakse ettevõtlusega mitteseotud kulud; seotud füüsilistele isikutele antud laenud, avansid ja ettemaksed; ettevõtlusega mitteseotud vara maksustamine.

LOENG 8

16. Maksude arvestus Eesti Vabariigis on riiklikult kehtestatud järgmised maksud: tulumaks, sotsiaalmaks, maamaks, hasartmängumaks, käibemaks, tollimaks, aktsiisid ja raskeveokimaks. Lisaks võivad linna- või vallavolikogud kehtestada kohalikke makse (nt on Eesti valdades või linnades kehtestatud teede ja tänavate sulgemise maks, reklaamimaks, parkimistasu, müügimaks jt). Kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse osas rakendatakse sarnaselt eelnevalt nimetatud maksudele samu maksude kogumise ja haldamise tingimusi. Maks on seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu määrusega riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks. Makse tegemisel seevastu on selle tegijal õigus saada konkreetset vastutasu. Seetõttu on mõistetel maks ja makse erinev tähendus. Makseteks on töötuskindlustusmakse, mida kogutakse töötukindlustuse rahastamiseks ning kohustuslik kogumispensioni makse, mida kogutakse kohustuslikku kogumispensioni fondi. Raamatupidamises omab tähtsus maksude ja maksete jagamine:

a) kinnipeetavateks maksudeks ja makseteks, milleks on üksikisiku tulumaks, töötaja töötuskindlustusmakse 0,6%, kohustuslik kogumispensionimakse 2%;



88

b) arvestatavad maksud ja maksed, milleks on käibemaks, erisoodustustelt arvestatav tulumaks, sotsiaalmaks ja tööandja töötuskindlustusmakse 0,3%.

Kinnipeetavaid maksusid ja makseid arvestatakse kassapõhiselt, s.t hetkel, mil töötajale tehakse vastavate maksude ja maksetega maksustatav ülekanne (nt töötasu maksmine). Seni kuni töötajale pole palka makstud või omanikule dividende üle kantud, ei teki ka vajadust kinnipeetavaid makseid arvestada, deklareerida ega üle kanda maksuhaldurile (Maksu- ja Tolliametile). Arvestatavatel maksudel ja maksetel on ettevõtte kulusid mõjutav iseloom ja seetõttu nende arvestamine ei sõltu töötajale vastava maksustatava tasu (nt palga) ülekandmisest, olgugi et maksuhaldurile deklareerimise ja tasumise kohustus tekib alles hetkel, mil töötajale vastav ülekanne tehti. Näiteks töötajatele detsembri kuu palga arvestamisel, mis makstakse välja jaanuaris, tuleb detsembri kuu kuludes kajastada arvestatavad maksud - sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusmaksete kulu (raamatupidamiskanne selle kohta tehakse detsembris), kuid kinnipeetavad maksud ja maksed kajastatakse alles jaanuaris (raamatupidamiskanne tehakse jaanuaris), hetkel, mil töötajatele tehti töötasu ülekanne. Paljudes arenenud riikides täidavad ettevõtetes maksuarvestusega seotud töökohustusi eraldi maksuarvestajad, maksuspetsialistid. Maksude arvestust vaadatakse kui iseseisvat majandusarvestuse osa finantsarvestuse ja juhtimisarvestuse kõrval. Eestis on arvestuse iseloomu ja ajaloolise kogemuse, praktika tõttu maksuarvestus enam lõimunud finantsarvestusega ning seetõttu tegelevad selle valdkonnaga ettevõtetes raamatupidajad. Maksude ja maksete arvestuse üldise korralduse sätestab Maksukorralduse seadus ja igale maksule või maksele eraldi kehtestatud seadus. Siinkohal käsitletakse seadusest ainult finantsarvestusega ja maksude ning maksete tasumise ja deklareerimisega seonduvat. Lähtuvalt Maksukorralduse seadusese §57 sätestab raamatupidamisarvestuse ja arvestuse kohta järgmist:

1) Raamatupidamis- ja maksuarvestust tuleb korraldada nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest. 2) Kui raamatupidamis- ja maksuarvestuse dokumendid ei ole eestikeelsed, võib maksuhaldur nõuda vajalike dokumentide tõlget eesti keelde. Kui raamatupidamises või maksuarvestuse pidamises on kasutatud vähelevinud lühendeid, sümboleid ja märksõnu või esineb muid dokumentidest arusaamist raskendavaid asjaolusid, on maksukohustuslane kohustatud esitama lühendite, sümbolite ja märksõnade tähenduste loetelu ja andma vajaduse korral lisaselgitusi. 3) Maksuarvestuse dokumente ei või muuta viisil, mis ei võimalda nende esialgse sisu, samuti muudatuse tegemise aja kindlakstegemist. 4) Arvestust võib pidada elektrooniliselt, kui on tagatud arvepidamise tulemusel loodud dokumentide, sealhulgas raamatupidamisregistrite säilimine alltoodud tähtaja jooksul. Elektrooniliste dokumentide konverteerimise ja muutmise korral tuleb tagada esialgsete



89

andmete loetavus. Elektroonilist arvestust pidav maksukohustuslane on maksuhalduri nõudmisel kohustatud mõistliku aja jooksul esitama arvestuse tulemusel loodud dokumendid elektrooniliselt. Dokumendid peavad olema loetavad. Elektroonilisel kujul säilitatavaid dokumente peab olema võimalik teisendada loetava kujuga elektrooniliseks andmestikuks kogu alltoodud sätestatud tähtaja jooksul. Maksukohustuslane kohustatud säilitama tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente vähemalt seitsme aasta jooksul dokumendi koostamisele või saamisele, toimiku või dokumentide kogumiku puhul viimase sissekande tegemisele järgneva aasta 1. jaanuarist arvates. 5) Kui maksukohustuslane on kohustatud välisriigis toimuva majandustegevuse tõttu pidama raamatupidamis- või maksuarvestust välisriigi õigusaktidega sätestatud korras ning välisriigis toimuva majandustegevuse tulemusel tekib maksukohustus Eestis ja raamatupidamisarvestust või muud arvestust on peetud vastava riigi õigusaktidega kehtestatud nõuete kohaselt, võetakse selle tulemusi maksustamisel arvesse. 6) Toodud nõuded laienevad ka maksukohustuslasele, kes ei ole seaduse alusel kohustatud raamatupidamis- või maksuarvestust pidama, kuid peab seda vabatahtlikult.

Maksuseadusest tulenevad järgmised nõuded ja kohustused:

1) maksumaksja kohustus tasuda maksusumma (maksukohustus); 2) maksu kinnipidaja kohustus pidada kinni ja tasuda kinnipeetud maksusumma

(kinnipidamiskohustus); 3) isiku õigus saada tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu

enammakse vastavalt seaduses sätestatud nõuetele (tagastusnõue); 4) kolmanda isiku kohustus tasuda maksumaksja või maksu kinnipidaja maksuvõlg

(vastutuskohustus); 5) maksukohustuslase kohustus tasuda intress, sunniraha või asendustäitmise kulud

(kõrvalkohustus). Maksude arvestust tuleb pidada raamatupidamises kõigi maksude, maksete, aktsiiside, lõivude ning nende määrade viisi eraldi, nii et oleks tagatud selge ja arusaadav ülevaade eriliigilistest tehingutest. Näiteks käibemaksu puhul tuleb raamatupidamisarvestuses eristada:

• sisendkäibemaks � � põhivara soetamisel tasutud käibemaks; � � importimisel tollile tasutud käibemaks; � � tavapärastelt ostudelt arvestatud käibemaks.

• arvestatud käibemaks � � tuleb eristada Eesti sisene käive erinevate maksumäärade viisi (18%, 5% ja 0%); � � maksuvaba käive; � � eksportkäive; � � tehingud teiste ELi liikmesriikide käibemaksukohustuslastega.

Bilansis kajastatakse maksuvõlad bilansi kohustuste osas bilansikirjel Maksuvõlad, millele avatakse iga maksu, makse, aktsiisi või lõivu kohta kontoplaanis eraldi konto. Maksude osas, millel kohta ettevõttel esineb ettemakse või tagasinõue (nt sisendkäibemaks, tollile tasutud käibemaks, põhivarade soetamise sisendkäibemaks) kajastatakse bilansi aktiva osas kirjel



90

Maksude ettemaksed ja tagasinõuded. Maksuvõlgnevused või ettemaksed, tagasinõuded kajastatakse bilansis saldeerituna, s.t kui ühe maksu osas esineb ettemakse ning teise maksu osas maksmiskohustus, siis bilansis kajastatakse ainult maksu kohustuse ja nõude vahe. Raamatupidamise aastaaruande lisas esitatakse detailselt iga maksu ja makse ning neilt arvestatud viivuse saldod ning tuuakse välja, missuguste maksude puhul esineb kohustus või nõue (ettemakse või tagasinõue). Kõik kehtestatud maksud ja maksed tuleb deklareerida ning tasuda Maksu- ja Tolliametile. Deklareerimis- ja maksutasumistähtajad on erinevate maksude puhul erinevad. Maksud tuleb deklareerida ja tasuda järgmiselt: Käibemaks arvestuskuule järgneva kuu 20. kuupäevaks; Kauba ühendusesisese käibe aruanne arvestuskvartalile järgneva kuu 20. kuupäevaks; Tulumaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustus- ja kohutuslik kogumispensionimakse arvestuskuule järgneva kuu 10. kuupäevaks; Aktsiisid, hasartmängumaks arvestuskuule järgneva kuu 15. kuupäevaks. Maksud deklareeritakse täiskroonides võttes aluseks ümardamise reeglid.

Documents

LOENG 5 11. Varude arvestus - eau.eekalberg/fin/fin po/5-8 loeng FIN RP PO 07k.pdf · Finantsraamatupidamine I, MS.0327 Majandus- ja sotsiaalinstituut Lektor: Inno Kalberg 19.11.2007