minu inglismaa

ann alari

vana ja hea

Varem lühendatud kujul ilmunud lood:Üllatusbeebi peaministri kojas – Eesti Naine, veebruar 2000Brittidele tundub kuninganna ema surm siiani veidi uskumatu – Eesti Päevaleht, 6. aprill 2002Eksnaine paljastab Lennonit – Postimees, 14. oktoober 2005Monarhia hiilgav võit – Postimees, 4. mai 2011

Autoriõigus: Ann Alari ja Petrone Print OÜ, 2012

Toimetaja: Kätlin KaldmaaKeeletoimetamine: Külli TrummalKaanekujundus ja makett: Anna Lauk Pildilisa kujundus: Anna LaukKaart: Kudrun VungiPildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisitiTrükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–479–79–5 (trükis)ISBN 978–9949–479–80–1 (epub)

www.petroneprint.ee

minu inglismaa

5

Derekile

sisukord

6

sisukord

Sissejuhatus 9Eelmäng 13Esimene töökoht 19Kohanemine 28Järvepiirkonda avastamas 40Üllataja Cherie Blair 63Rumal koer Rosie 72Kuninganna ema surm 77Cynthia Lennoni hingeheitlustest 82Vana ja uus Cheshire 88BBC Promsi isamaalisusest 106Eriline käik Oxfordi 111Salapärane Cornwall 122Taas Liverpoolis 146Rännak Lowry maile 166Dora Gordine – teda pole unustatud 176

minu inglismaa

7

Konservatiivne East Anglia 183Walesi tähtsusest isiklikus plaanis 201Talveilm Cumbrias 224Hastingsis külas 232Guernsey ja Kanalisaared 245Kus on, kus on kodu 259Argielu Richmondis 268Monarhia hiilgav võit 284Lisa : 291

Raamatud, mida tasub lugeda 291Veebilehed, mida tasub jälgida 292Filmid, mida tasub vaadata 292

sisukord

8

minu inglismaa

9

sissejuhatus

Kirjutamise on mulle meeldivaks teinud ajakirjanikuks olemise aastad, ning mõtet Inglismaa-raamatu kokkupanemisest olen endas kandnud päris kaua. Kui kaua just, seda on tagantjärele isegi raske öelda – ehk alates ajast, kui olin keskkonnavahetusega ja Londonis elamisega rohkem kohanenud ja taas ilukirjandust lugema hakkasin, ning juba veidi tuttav ka Põhja-Inglismaa ja Cornwalliga. Aga las ma selgitan lähemalt.

Eluperioodil, mil õppisin rahvusvahelisi suhteid ja tööta-sin sel alal, kaldusin lugema vaid tööga seotud raamatuid. Ja neid oli nii palju, et aeglasevõitu lugejana oleksin võinud end pikka deks aastateks ette tegevusega kindlustada. Muidugi, ega süüvimine ajalukku, ühiskonna arengusse ja riikide-vahelistesse suhetesse ei tule kunagi kahjuks ka ilukirjanduse mõistmisel, ent ühe korraliku romaani läbilugemiseks ei jää-nud mul tookord lihtsalt aega. Ometi on tõetera ütluses, et

sissejuhatus

10

võõra maa elu suudab paremini mõista see, kes suudab mõis-ta selle pinnalt võrsunud ilukirjandust.

Samas avastasin ka, et paljud inglased ei armasta nii-võrd romaane, kuivõrd hoopis biograafi aid, reisijutte, ajaloo- või majandusalast kirjandust. Ka raamatuid, mis tekitavad kõhedus kõdi või annavad ajule teatud liiki gümnastikat: krimi nulle, õudusjutte ja ulmekirjandust. Seevastu tradit-sioonilise romaani lugemine kipub inimeses tekitama süü-tunnet, nagu oleks aega niisama tuulde lastud või kulutatud mingisuguse tarbetu luksuse harrastamisele. Kindlasti ei tohi aga unustada, et kui tahad oma vastloetud romaanist kelle-gagi õhinal rääkida, pead vestluskaaslast valides olema ette-vaatlik. Inimestel on väga erinev maitse.

Enamasti inglase kodusel raamaturiiulil ilukirjandus-teoseid ei näe – kunstiraamatute kõrval on aukohal hoopis loodusraamatud, näiteks erakordselt põhjalikult koostatud linnuvaatlemise käsiraamatud. Ka liblikapüüdmine ja taime-määramine on populaarsed hobid. Ning isegi neil, kel selli-seid hobisid pole, on olemas suurepäraseid raamatuid nende hobide kohta.

Kahtlemata on nii, et võõrsil elades mõjutavad sind lisaks teistmoodi loodusele ka erineva elukorraldusega linnad koos kõige juurdekuuluvaga – kõige enam aga kokkupuuted ini-mestega, kellel on erinevad tõekspidamised ja eluvaated. Hea on juba etteaimavalt teada, miks nad mõnest asjast teisiti arvavad kui sina. Siin tulevadki appi raamatud, mis sedasorti eelteavet pakuvad.

Kui oled ühel maal juba piisavalt kaua lahtiste silmadega tegutsenud, ei paku igapäevased asjad enam ah!-elamust ega

minu inglismaa

11

üllatusi. Nüüd olen siin juba paarkümmend aastat elanud ja töötanud ja Inglismaast on saanud minu teine kodu. Minust kui kinnisest ja kurvameelsusse kalduvast soomeugrilasest on aastate jooksul saanud sõbralik, ettevõtlik, elu armastav ja tasakaalukalt optimistlik saare-eurooplane. Nii arvas mu mentor Eestis juba mõni aeg tagasi, kui rääkisime temaga asukoha mõjust inimese iseloomule.

Viimase aastakümne ettevõtmistes on mulle olnud asen-damatuks kaaslaseks Derek Buckley, kellega saime tuttavaks Põhja-Walesi mägedes – ühel raskel tõusul. Ta esitas mulle küsimuse: „Are you happy?”, mis muidugi tähendas „kas oled asjade seisuga rahul?”, ei midagi enamat. Võimalus sõnamän-gu mängida pani mind aga vastu küsima, kas ta tahab kõike täpsemalt teada. Tuli välja, et tahtis ja tahab.

Kohanemisel on mind palju aidanud seegi, et juba vanemate kodust Tartus sain kaasa huvi keelte ja kirjandu-se vastu – elu enda ja selle peegelduse vastu laias maailmas. Briti Nõukogu abistas mind siis, kui stipendiaadina Londonis esimesi samme tegin. Niisiis tahaksingi tänumeeles selles-se raamatusse kirjutada peatükid, mis oleksid kui lugejat kaasa kutsuvad pildid mu jätkuvast teekonnast vanal heal Inglismaal.

Minu-sarja raamatute lugejaks sain ise üsna hiljuti. Need raamatud jäid mulle silma, kui paari aasta eest südatalvises Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatu kohvikus istusin, oodates toimetajat, kelle kirjastuses parajasti minu tõlge ilmumas. Ootamisaja lühendamiseks sirvisin eestikeelseid kaugetest maadest jutustavaid raamatuid.

sissejuhatus

12

Edasi läks juba nii, et arutasin Epp Petronega pikalt ja põhjalikult, mismoodi peaksin kirjutama oma Inglismaast. Päris kõigest ju kirjutada ei saa – igal raamatul on piirid. Ajalugu ja traditsioone arvestades jäävad Šotimaa ja Põhja-Iirimaa raamatust välja, ent üht-teist Walesist ja Kanali-saartest on sees. Olen Epule tänulik selle eest, et ta oskab näha neid nüansse, mis minul endal kipuvad kahe silma vahele jääma. Tänuväärt tööd on teinud toimetajad ja keele-toimetajad. Fotod on minu ja Dereki erakogust. Neid on aidanud valida ja esitada Denis Filby FMO stuudiost. Aga kui keegi märkab raamatus mõnda puudujääki, siis on mööda-laskmine vaid minupoolne. Ometi loodan, et minu Inglismaa on lugejale sama inspireeriv, kui on olnud minule mõne teise Minu-sarja autori lood.

Richmond, Surrey september 2011

minu inglismaa

13

eelmäng

London, Bloomsbury, september aastal 1992. On soe ja udune sügisilm. Sammun koos oma saatja Tonyga mööda Kingswayd tulevase töökoha suunas, milleks saab LSE – Londoni Majanduse ja Poliitikateaduse Kool (London School of Economics and Political Science). Tööks on kolmekuine uurimisprojekt, erialaks rahvusvahelised suhted, teemaks viimasel ajal toimunud muutused.

Tony: Kuulsin, et oled Margaret Th atcherit eesti keelde tõlkinud?Mina: Ei-ei, aga Margaret Atwoodi olen ma küll eesti keelde tõlkinud...

Iseenesest muidugi tühipaljas nimede segiajamine, ent minu jaoks kuidagi tähenduslik. Kanada vastu olen ma alati suuremat huvi tundnud kui Inglismaa vastu. Võib-olla selle-pärast, et üksnes raamatutele ja tekstidele toetudes tundub Kanadas toimuv palju arusaadavam. Aga eks ma siis püüan

eelmäng

14

nüüd vähemalt osa seni „lukus” olnud maa saladustest enda jaoks selgemaks teha.

Minu juhendaja, doktor Margot Light, on nii BBC raa-dios kui ka televisioonis hinnatud kommentaator Venemaa ja Ida-Euroopa alal. Tema tutvustab mulle kohe ka Walesi – viib Swansea Ülikooli konverentsile, kus väsimatult räägitakse sel-lest, mis ikkagi toimub Balkanimaadel, ning kus minule esita-takse ohtrasti umbusklikke küsimusi selle kohta, mis siis ikkgi toimub Baltimaadel. Lord Callaghani õhtu söögil istun kõrvuti noore närvilise waleslasega, kes arvab, et Eesti iseseisvus on sama loogikavastane kui näiteks Walesi iseseisvus.

Kolm kuud saavad märkamatult läbi. Tohutult palju kavat setust on tegemata. Kohtumisplaanidele tuleb hakata kriipsu peale tõmbama. Mulle helistab Tania Alexander (sün-dinud von Beckendorff ), kelle omapärane Eestit inglisekeel-sele maailmale tutvustanud raamat „Eesti lapsepõlv” peaks Eestiski kohe ilmuma. Ta sooviks mälestustele eraldi eessõna kirjutada. Suurepärane! Luban vana daami soovi kirjastajale edasi anda.

Juba olengi jõulupidude keerises. Komme, et inimesed, kellega päevast päeva kokku puutud ja kellele nagunii suu-sõnaliselt häid pühi soovid, sulle ka pühadekaardi kingivad, on mulle uudne. Ent mitte üllatav. Tean ju, et epistolaar kunsti au sees hoidvail inglastel on kaunis traditsioon suuliselt läbi-arutatud asi ka paberile panna ning sulle kõigele lisaks kena kiri saata. Tänapäeval pigem e-posti kasutades.

Nädal enne ärasõitu taban end sellelt, et uurin teadus-magistri kraadi tegemise võimalusi Londoni Majanduse ja Poliitikateaduse Koolis (LSE). Doktor Margot Light arvab küll,

minu inglismaa

15

et kui uurida rahvusvahelisi suheteid, siis tasuks järele mõel-da, kummas ülikoolis seda teha – kas Oxfordis või Londoni Ülikooli juurde kuuluvas LSE-s. Viimase kasuks paneb mind aga kindlalt otsustama asjaolu, et neile osutub vastuvõetavaks Eesti ja Baltimaade kohta käiv andmestik, mis on pärit lausa eilsest päevast. Oxfordi puhul oleks nõutav teatav jahtumis-periood.

Tagasi Tallinnas. Stipendiumi taotlemine valmistab mulle tõsist peavalu. Ent kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest. Lõpuks saan positiivse vastuse lausa kahelt stipi andjalt Suur-britannias. Asun teele, meeles mõlkumas Lennart Meri elutark hoiatus, et kui liiga kauaks õppima jääd, on varsti kodus kõik su unustanud – ning katsu sa siis head töökohta saada! Samas tundub, et kodus on praegu nii, et neil, kel vähem teadmisi, on tohutult enesekindlust, ning neil, kel rohkem teadmisi, puu-dub enesekindlus. Oleks ju hea, kui saaks teadmised ja enese-kindluse tasakaalu viia.

Kool algab 1993. aasta oktoobris, ent kuna soovitatava kirjanduse nimekiri on hästi pikk ning suuremat osa raama-tuist pole Tallinnas võimalik kätte saada, sõidan Londonisse juba kuu aega varem – et proovieksami ajaks kogu see mater-jal Briti Raamatukogus läbi töötada. Eksamile on eelnenud põhjalik vestlus, mille käigus saan teada, et Tartu Ülikoolist pole keegi kuulnudki, ent esimene eestlane, kes LSE-s kraadi taotleb, pole ma ometi – majandusteaduse alal kraadi saanud Tanjal on taskus Moskva Ülikooli diplom. Julgustuseks mulle

eelmäng

16

ja kiituseks Tartu Ülikoolile saan teada sedagi, et mu tööd – kogu see kirjalik materjal, mille olen esitanud – on heas ing-lise keeles.

Akadeemilise aasta algus on kohutavalt raske, kuna ka kõige lihtsamatele küsimustele oodatakse põhjalikult struktu-reeritud vastuseid. Mis tähendab seda, et grammatiliselt kor-rektsete, lühikeste ja sirgjooneliste avaldustega seminaridel kaugele ei jõua. Soome-ugri keskkonnast tulnule, kelle jaoks small talk ehk lõputu seltskondlik vestlus on täiesti võõras, on ka sõnaohter ja kindlatel struktuuridel põhinev kõnelemine väsitav kultuuriline erinevus. Sama kurdab mu „pinginaabriks” saanud Akiko, kes on pärit Jaapanist. Tokyos sai ta küll ingli-se keele täiesti selgeks, ent inglise keeles suhtlema õppimiseks tuli ta Inglismaale juba aasta enne kooli algust.

Suusõnalise suhtlemisvõime parandamise nimel otsustan lisaks põhiainetele läbi teha ka retoorikakursuse. Ning usun, et süstemaatiliselt antiigile toetuval iirlasest kõnekunsti õppe-jõul on väga suured teened minu isiku inglisekeelsele vestlus-partnerile lähedasemaks ja meeldivamaks muutmisel. Keele tundmisest üksi ei piisa; tuleb teada, kuidas keelt kasutada, et edukalt suhelda. Tegelikult käib see ka nende inimeste kohta, kelle emakeel on inglise keel. Korraga on mul selge, miks nii paljud parimatest Inglismaa ülikoolidest tulnud oma ala asja-tundjad on koolipõlves innukalt näiteringides osalenud. Ei, mitte selleks, et näitlejaks saada. Hoopis selleks, et advokaa-di, arhitekti, arsti, õpetaja või poliitikuna keelt maksimaalselt hästi kasutada.

minu inglismaa

17

Miks räägivad inglased nii palju ilmast? Nüüd tean ma sedagi. Asi on nimelt selles, et ilm on väga muutlik. Pealegi enamasti selline, et kogu aeg on kindel tunne – suvi pole enam kaugel. Lihavõtete ajaks on see mõnikord peaaegu et käes. Mis aga Londoni taevasse puutub, siis selgub, et Th ames Televisioni poolt toodetud ja 140 riigis populaar-seks mängitud Benny Hill Show sissejuhatav kaader, kus pil-ved taevas peaaegu jõevoogudeni ripuvad, polegi koomiline väljamõeldis. Mõnel hommikul on just nii, et uksest täna-vale astudes tuleb pea lausa madalatesse pilvedesse pista. Vihmavari, mida Eestis olin kasutanud oma kuus aastat, läks ülekasutamisest kohe katki. Päevil, mil vihma sajab külge-delt või keeristena, pole väikesest vihmavarjust mingit kasu. Üksnes korraliku metall- ja puukonstruktsiooniga kuppel pakub veidigi kaitset.

Aastaga tekivad mul Londonis lemmikkohad: tänavad, kus on huvitavad majad, mis muudavad läinud ajastud ela-vaks; teatrid, millest igaüks on ise nägu; pargid, kus õitsevad aastaringselt lilled ja Th amesi kaldapealne, kus harjun käigu pealt kohvi jooma ja üldises melus lantši sööma. Muidugi ka Shaw raamatukogu Londoni Majanduse ja Poliitikateaduse Koolis, kus on tumedast puust klaasustega seinakõrgused raamatukapid ja mõnusad sügavad vanaaegsed tugitoolid, milles tukastamine on täiesti lubatud. Vaid norskajaile pöö-ratakse keelavat tähelepanu. Seda tehakse väga viisakalt.

Shaw raamatukogu on mu lemmikkoht kõigi kohalike ajalehtede lugemiseks – õpin tundma äärmiselt erinevaid stii-le ja vaatenurki, ning ka loetut analüüsima. Traditsiooniliselt on nii, et teatud väljaanded esindavad teatud klasside ja

eelmäng

18

parteide seisukohti, ning ühe ja sama ürituse või sündmuse kohta võib lugeda täiesti erinevaid kokkuvõtteid ja hinnan-guid. Financial Times on neist ehk kõige neutraalsem. Ühel heal päeval märkan seda sirvides faktiviga, mis seab Eesti mitte just kõige paremasse valgusse. Helistan toimetusse. Lisaks tänusõnadele selle eest, et veale on tähelepanu juhi-tud, lohutatakse mind – Eesti olla lugejale nii kosmiliselt kauge teema, et õnneks ei pane ilmselt mitte keegi peale minu juhtunut tähele.

Lõpuks on mul valmis kirjutatud terve virn akadeemilisi töid, eksamid tehtud, magistrikraad rahvusvahelistes suhe-tes käes. Lisaks ka veidi kogemusi Londoni kirjastajate, aja-kirjanike ja diplomaatidega suhtlemisel – ning olengi tagasi Tallinnas. Ent poole aasta pärast selgub, et see kõik oli vaid eelmäng mu Inglismaa-elule.