minu kasahstan

katri kuus

asumisele omal soovil

Autoriõigus: Katri Kuus ja Petrone Print OÜ, 2012

Toimetaja: Marje AksliKeel ja korrektuur: Nele OttoKaanekujundus ja makett: Anna LaukKaart: Kudrun VungiPildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisitiPildialbumi küljendus: Margit RandmäeTrükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–479–77–1 (trükis)ISBN 978–9949–479–78–8 (epub)

www.petroneprint.ee

minu kasahstan

5

Armsatele teekaaslastele – Erikule, Maritele ja Meritile

sisukord

6

sisukord

Unustatud maale asumisele? 9Sõit mitme maa ja mere taha 15Tere tulemast Sovhoos Alatausse! 21Asjaajamised auuli keskuses 31Raske raha eest head inglise haridust 39Õunterikas maakoht 54Elu tsitadellis 61„Lastekeskus otsib õpetajat.” 69Seiklused maja taga mägedes 76Salem balalar! 88Kaks päeva üksildases pealinnas 103Armastus tööpostil 126Kasahh olla on uhke ja hää… 138Appi, röövitakse! 151Väike vildist maja 171

minu kasahstan

7

Kuri arstionu, tapotški ja kipitok 185Ei ühtki pulma, vaid üks matus 197Üllatused stepis 210Valge kaamelipoeg, pääsuke ja väike prints 224Murepilved varjutavad Vikerkaart 238Meeleolukas võidupüha magusnukral Siiditeel 249Kas asi oli seda väärt? 264

sisukord

8

minu kasahstan

9

unustatud maale asumisele?

„Mida see Erik seal töö juures küll teinud on, et teda KASAHSTANI saadetakse?” Just see on küsimus, mis iseloomustab meie sõprade reaktsiooni Kasahstani kolimise uudise peale kõige löövamalt. Igatahes kõik, kellele uuest võimalikust sihtkohast räägime, vaatavad meid algul äärmiselt kahtlevate nägudega, kuid aru saades, et meil on jutuga tõsi taga, pärivad hämmeldunult: „Miks just Kasahstani!?”

„Mida ma Kasahstanist üldse tean,” mõtlen, kui koos sõbraga ühe hästivarustatud raamatupoe reisikirjade osakonnas silma-dega üle riiulite libistame, et Kasahhimaa kohta mingisugust kirjasõna leida.

Mäletan, et kunagise tubli pioneerina oli mul lapsepõlve koduses raamaturiiulis tähtsal kohal raamat pealkirjaga „Mu kodu – NSV Liit”. Sellest teosest sain selgeks kõikide tollas-te liiduvabariikide pealinnade nimed ning imetlesin kirevaid pilte eri rahvaste rahvariietest. Eriti meeldis mulle see osa

unustatud maale asumisele?

10

raamatust, kus oli tutvustatud, milliseid eesnimesid pannak-se kõige sagedamini selles liiduvabariigis elavatele poistele ja tüdrukutele. Kasahstanis näiteks Aidana ja Sanžar, Gulnara ja Tšingis...

Meenub, et lugu Kasahhi Nõukogude Sotsialistlikust Vaba -riigist illustreeris raamatus pilt lumistest mäetippudest ning selle jalamil laiuvast punasest moonivälust. See oli nii ilus! Tänu sellele harivale teosele teadsin, et Kasahstani pealinn on Alma-Ata. Alles hiljem, kui mu abikaasa Erik hakkas tolles kunagises Eesti NSV vennasvabariigis üha sagedamini tööreisidel käima, selgus, et Alma-Ata on vahepeal muutunud Almatõks ning on oma pealinna staatuse pidanud loovutama keset steppi ehita-tud uuele linnale Astanale. Mulle tundub see nii imelik – ehita-da täiesti uus pealinn, nagu vana enam ei kõlbaks!

Koolipõlve geograafi atundidest mäletan, et Kasahstanis laiuvad stepid ja kõrguvad mäed, olen pildi peal näinud jurtat ning kuulnud sõna kumõss. Ähmaselt meenuvad kurikuulsad lood Gulagi vangilaagritest ja miljonitest väljasaadetutest. See on ka kõik.

Lappan raamatukaupluse riiulitelt rännuraamatuid: Kam-bod ža, Keenia, Kuveit...

Kasahstani kohta ei midagi.„Mõttetu koht!” teen kiire järelduse.Üsna ootamatult teatab seepeale minuga kaasas olev ning

kannatlikult mu lõputut heietamist kuulanud armas sõber: „Seal võib tegelikult väga huvitav olla.”

Tõstan pilgu, et näha, kas ta teeb nalja, kuid see juhuslik lause jupp paneb mind esimest korda tõsiselt kaaluma, et tõepoo-lest, miks mitte proovida elu kauges ja tundmatus Kasahstanis.

minu kasahstan

11

Meie neljaliikmeline pere on kolm viimast aastat pereisa töö tõttu ühe rahvusvahelise suurfi rma peakontoris elanud Belgia pealinnas Brüsselis, omamata sealjuures vähimatki seost linna visiitkaardiks kujunenud euroinstitutsioonide-ga. Miskipärast näib valdav osa inimestest meie ümber aga arvavat, et ümberasumisega Kasahstani astume me oma teel pigem sammu tagasi – vabatahtlikult sinna kanti elama ju ei minda! Kasahstan tundub eestlaste jaoks väheoluline post-sovetlik maa, kelle käekäik suurt kedagi huvita. Hoopis oluli-sem on pürgida Euroopa edukamate hulka ning kõik, mis jääb ida poole, on meist kuidagi kaugele triivinud. Meie vanema-tel on küll armsaid mälestusi aegadest, mil ühes töökollektii-viga õnnestus saada turismituusik mõnda Kesk-Aasia riiki, kus siis terveks aastaks sai ette pugida mahlaseid ja odavaid virsikuid ning neid suurte kottidega sugulastele jagamiseks kojugi tassida. Kui mõni aasta tagasi ülemaailmselt tuntuks saanud fi lmitegelane Borat välja arvata, ei tea nooremad eest-lased Kasahstanist üldjuhul midagi, nii nagu tavaline lääne-euroopla negi, kellega Brüsselis sellest riigist rääkima satun.

Mõned riigid oleksid nagu paremad kui teised, ilma et neist suurt midagi teaksime... Huvitav, miks?

Ka mul endal ei lähe Kasahstani kolimise idee alla neela-

mine sugugi valutult. Püüan leida aina uusi omapoolseid argu-mente, mis peaksid tõestama selle plaani vastuvõetamatust.

unustatud maale asumisele?

12

Teravalt kerkib esile küsimus: „Mida MINA seal tegema hakkan?”

Olen Brüsselis nautinud euroeestlaste turvalist selts-konda ning õppinud lugu pidama lääneeurooplaste mõõdu-kalt mugavast elustiilist. Ma ei taha kohe kuidagi meeleheitel koduperenaisena kõleda-koleda kivilinna pimedatel tänavatel ringi tuiata. Paraku on mu silme ees just selline pilt, kui mõt-len end elama Kasahstani, mis minu ettekujutuses on ehk veidi idamaise hõnguga venepärane ning ajast maha jäänud riik, kus valitsevad pikad ja lumerikkad talved ning suvel kõrvetab halastamatult päike.

Kas võtta vastu uus väljakutse ning asuda ümber täiesti tundmatule maale? Või vegeteerida edasi Belgias? Või pöör-duda tagasi Eestisse? Erik kibeleb eurolinna klaasist kontorist minema. Miks mitte siirduda uutele senitundmatutele jahi-maadele uut turgu sisse töötama? Tema töö tõotab tulla huvi-tav. Kuid mulle tundub, nagu läheksime tõesti asumisele...

Iseenesest ei ole selles olukorras minu jaoks ju mida-gi uudset. Kolme aasta eest olin loobunud oma igapäevasest õpetaja tööst ühes armsas Eestimaa koolis ning kolinud ühes lastega järele juba paar aastat varem Belgias tööd alustanud pereisale. Miks alles kahe pika aasta pärast? Olen nimelt üks neist õnnelikest, kellele meeldib oma töö algklasside õpeta-jana. Toimetasin rõõmsalt ja rahulolevalt oma väikeste junt-sudega ega tahtnud kuuldagi sellest, et peaksin võhivõõras riigis koduperenaiseks hakkama. Sestap punnisingi minekule algul kõvasti vastu ning alles mitme aasta möödudes olin val-mis võõrsile kolima, et seal uue eluga algust teha. Mõistsin, kui isekas on võtta oma lastelt ära täiesti normaalne isa ning

minu kasahstan

13

isalt võimalus näha oma laste sirgumist lihtsalt sel põhju-sel, et mulle meeldib hirmsasti teiste inimeste lapsi õpetada. Tagantjärele arvan, et ju ei olnud ma algul valmis nii suureks elumuutuseks ning vajasin aega, et minekumõttega harjuda.

Nüüd olen peaaegu samas olukorras ning mõtted on täp-selt sama murelikud. Otsustamise juures pole sugugi mitte vähetähtis see, et meil on kaks kooliskäivat tütart, kel pole vähimatki aimu sellisest senikuulmatust riigist nagu Kasahstan. Mõte jätta maha oma armsad sõbrad ning vahva kool õdu-sas ja turvalises Brüsseli äärelinnas ei vaimusta neid sugugi. Sobiva kooli leidmine oma kaheksa- ja kümneaastasele tütre-raasule Almatõs saabki mitme pika kuu jooksul meie põhili-seks kolimis kriteeriumiks. Vene keelt meie lapsed ei räägi ning seetõttu ei tule kõne allagi, et nad kohalikus koolis õppima hakkavad.

Aga kas Almatõs üldse leidub mõnda rahvusvahelist kooli? Kui selgub, et taolisi õppeasutusi on selles linnas üsna mitu, hakkame ahnelt püüdma igat infokildu, et aimu saada, mis laadi õppeasutustega tegemist on. Kui Erik saabub ühelt järje-kordselt retkelt Kesk-Aasiast koju tagasi uudisega Almatõs veel samal aastal avatavast Briti õppekava alusel töötavast inglis keelsest koolist, tundub see esialgu olevat lausa liiga hea, et olla tõsi. Meie jaoks tähendab see, et tüdrukud saaksid õpin-guid jätkata samas koolisüsteemis, millega Belgias alustatud. Võtame seda hea endena ning nüüd jääb meil üle vaid loota, et piigad kooli sisseastumiskatsetel, mille sooritamiseks oli meil mugavam sõita Londonisse kui Almatõsse, haledalt läbi ei põru.

unustatud maale asumisele?

14

Niipea kui oleme sõpru-tuttavaid oma edasistest plaani-dest teavitanud, muutume me seltskonnas äärmiselt populaar-seteks vestluspartneriteks. Ikka on kellelgi soov jagada isiklik-ke mälestusi sealkandis veedetud sõjaväeaastatest või tahtmine meenutada eredaid hetki tudengist vandersellina rännuteedel. Kuuleme nostalgilisi lugusid juhtumitest, kui suur sõjaväe-masin ZIL keset steppi edasi liikumast keeldub ning mitme-te pikkade tundide jooksul ei ole ümbruskonnas näha mitte midagi ega kedagi peale tühjuse. Või siis päikesenäljas Tallinna naistudengitest, kes kohe esimesel ekskursioonipäeval endilt mitu nahka maha kõrvetavad. Loomulikult heidavad me sõb-rad kõvasti nalja meie tulevase eluviisi ja oletatavate pudu-lojuste teemal. Iseenesestmõistetavalt lõbustatakse end igal võimalikul juhul härra Borati teemadel.

Esialgu on siiski kõik veel lahtine.