Eve Hele Sits

MOONItalurahva tähtpäevik

Toimetaja Helle TiisväliPildid joonistanud Epp Marguste

© Eve Hele Sits ja Kirjastus Argo, 2011www.argokirjastus.ee

ISBN 978-9949-466-43-6

Trükitud Print Best Trükikojas

Pühendusega Õie Haavikule, Maria Roodile ja Hilda Paelale

Et püsiks meie rahvakultuur ja kasvaks koos meiega ...

7

AlustuseksTere, mina olen Mooni Meri. Olen 10-aastane linnatüdruk, kes kolis aasta tagasi koos

perega elama maale, vanasse talumajja. Käin nüüd maakoolis, kus on palju vähem lapsi kui oli minu eelmises koolis, linnas. Mulle väga meeldib mu uus kool, sest selle ümber on suur park puude, põõsaste ja lillepeenardega. Igal kevadel pannakse meie kooli parki üles paar uut linnupesakasti ning puhastatakse vanu. Koos riisume me kooli ümbrust ja rohime lillepeenraid. Maal elamine on väga vahva! Minu väikevend Maru läheb järgmisel aastal esimesse klassi ja seepärast käib ta teisipäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti koolis ettevalmistusrühmas, et saada lähemalt tuttavaks nii oma tulevaste klassikaaslaste ja õpetajate kui ka kooliga. Mu väikevend ootab väga esimesse klassi minekut, sest ta on ettevalmistusrühmas juba leidnud endale häid sõpru. Minulgi on oma klassis mõned head sõbrannad – üks neist on minu pinginaaber Hanna, kes elab meie naabruses. Ja siis veel Piret ja Kadri, kes on samuti omavahel pinginaabrid.

Veel on minu uus kool eriline ühe siinse traditsiooni ehk kombe poolest. Nimelt va-litakse meil igaks õppeaastaks teema, mida siis muu koolitöö kõrvalt veidi lähemalt uuritakse. Sel aastal teatas koolidirektor aktusel, et uueks aastateemaks on talurah-va tähtpäevad ja nendega seotud kommete tundma õppimine. Et ma talurahva tege-mistest veel palju ei tea, siis otsustasin hakata sellekohast päevikut pidama. Lisaks lubasid ema, isa, Maru ja mitmed teisedki mind selles asjas aidata. Loodetavasti on minu talurahvapäeviku lugemine teie jaoks sama huvitav ja põnev kui minu jaoks selle kirjapanemine!

8

sePteMBeR(sügiskuu, kanarbikukuu, mihklikuu)

Septembrit nimetatakse sügiskuuks sellepärast, et siis algab sügis, kanarbikukuuks aga seepärast, et männimetsa all õitseb sel ajal tillukeste roosade õitega lilleprintsess kanarbik. Tihti kutsuti septembrit ka mihklikuuks, sest mihklipäev oli talurahva jaoks selle kuu kõige olulisem tähtpäev. See tähistas aia- ja põllutööde lõppu.

ussimaarjapäev, 8. september

Seda, et täna on ussimaarjapäev, sain teada alles pärast koolipäeva lõppu. Kui ma koduväravast sisse astusin, märkasin, et ema ja naabritädi Leeni istuvad maja ees pingil ja ajavad juttu. „Head ussimaarjapäeva!“ hüüdis tädi Leeni, kes minu huvist talu-rahvakalendri vastu ilmselt mu emalt kuulis. Et koolis meile ussimaarjapäevast sõnagi ei räägitud, siis tuli mul kohe asja uurida. Tädi Leeni jutustas, kuidas vanasti usuti, et just ussimaarjapäeval lähevad ussid urgu ja maod mättasse. Peale seda päeva hakati julgemalt metsas marjul käima, sest usuti, et ussid olid talveunne suikunud. Naabritädi rääkis, et mõnel pool tähistati ussimaarjapäeva ka laadalkäimise või värske koduse leiva ja tangupudru söömisega. Seepeale nurusingi ema, et meiegi võiksime täna tan-guputru keeta, täpselt nagu vanasti tehti. Ema oligi nõus ja nii leppisime kokku, et kohe kui mul koolitööd tehtud saavad, võime koos pudru keema panna.

Õhtul helistas Võru-vanaisa – kutsume teda nii, sest tema ja vanaema elavad Võru-maal. Kui ma vanaisale meie ussimaarjapäeva tähistamisest rääkisin, hakkas ta naer-ma. Ta ütles mulle, et mõnes Eestimaa paigas öeldi vanasti „näe, peab ussimaarja-päeva!“ hoopis laiskade kohta, kes istusid niisama ega viitsinud lillegi liigutada. Seda, et meie laiselnud oleksime, küll öelda ei saa – keetsime emaga suure potitäie tan-guputru ning katsime perele laua. Neile, kes plaanivad ka kodus tangupudru keetmist proovida, soovitan ma tangusid enne keema panemist mõnda aega leotada, et puder kiiremini valmiks. Söögilauas pakkus isa välja, et nüüd, kus ussid on urus ja maod mättas, võiksime meiegi rabasse jõhvikaid korjama minna. Loomulikult meeldis see mõte meile väga!

9

10

mihklipäev, 29. september

Talurahvakalendris oli mihklipäev väga tähtsal kohal, sest sellega lõppesid õuetööd. Mihklipäevaks pidi olema vili põllult koristatud ning juur- ja puuviljad keldrisse kogu-tud. Ainult kapsas võis veel mihkliööl jõudsasti kasvada – usuti, et kui sellele õhtul lõng ümber siduda, siis hommikuks kosub kapsapea sedavõrd, et lõng katkeb. Alates mihklipäevast alustasid naised ja tüdrukud taas käsitöö tegemist, mida jätkus terveks talveks. Kevadisel ja suvisel ajal polnud talunaistel kudumiseks ja heegeldamiseks mahti, sest aias, põllul ja laudas oli niigi palju tööd. Seda kõike rääkis koolidirektor meile mihklipäevalauas. Seegi on üks vanadest kommetest – nimelt kaeti mihklipäe-val laud maitsvate roogade ja värskete sügisandidega ning istuti selle ümber kokku. Ka meie kooli kokad katsid kooli söögisaali mihklipäeva puhul uhke laua, kus pakuti ühepajatoitu, lihakastet, värvilisi juurviljasalateid, marjakooki ning värskeid puuvilju. Suuremate klasside tüdrukud käisid kokkadel abiks lauda katmas. Tore oli istuda ühise

laua taga koos kõigi oma koolikaaslastega. Minu linnakoolis poleks see kuidagi õnnestunud, sest seal käib peaaegu tuhat last ja nii pikk laud

mahuks vist küll ainult koolistaadionile ära!Peale mihklipäeva pidusööki teatas meie klassijuhataja, õpe-

taja Pääsuke, et oleme oodatud õhtuks tema juurde mihklilõket tegema. Ta ütles, et kavatseb meile oma lapsepõlveaegseid mihklipäevakombeid tutvustada. Kui me siis õhtul pinginaaber Hannaga klassijuhataja juurde jõudsime, ootas meid ees vahva üllatus. Õpetaja Pääsukese mees Mart oli kaevanud lõkkeplat-si kõrvale põlvesügavuse augu ning pannud selle sisse lõkkes kuumaks aetud kivid. Kivide peale oli onu sättinud küpsema väikesed porgandid, kartulid ja kaalikad ning katnud siis augu suure paekiviplaadiga. Selle peale oli ta teinud lõkke, et maa

11

sisse ehitatud kivipott kuum püsiks ja juurviljad kenasti küpseksid. Ajaks, mil ma koos Hanna, Pireti ja Kadriga klassijuhataja õueväravast sisse astusin, olid juurviljad maa sees küpsenud juba mitu tundi. Loomulikult tahtsid meie klassi poisid onu Marti väga aidata ning valvasid koos temaga lõket. Õpetaja aga jutustas, kuidas tema kodukohas oli mihklipäeval kombeks mihklilõkkes juurvilju küpsetada. Seda tehti täpselt sama-suguses maa sisse kaevatud augus. Kombeks oli, et mehed ja poisid sättisid lõket ja vaatasid, et kivid kuumad püsiksid, ning naised ja tüdrukud katsid samal ajal laua. See-pärast läksime meiegi tüdrukutega õpetaja Pääsukesele appi lauda katma. Laud kaeti lõkkeplatsi kõrvale. Klassijuhataja oli meie küllatulekuks ise leiba küpsetanud – see oli uudseleib. Nii kutsuti vanasti leivapätsi, mis küpsetati sama aasta viljast jahvatatud jahust. Peale uudseleiva oli laual ka või ja värske lehmapiim. Sedasi võileiva kõrvale küpsetatud naerist, porgandit või kartulit maitsta ja piima peale juua oli hullupööra mõnus! Meie klassi Madisele meeldisid küpsetatud juurviljad nii väga, et ta lubas koos isaga ka oma kodus samasuguse kuumade kividega augu ehitada ja siis terve klas-si enda juurde juurviljasöömisdiskole kutsuda. See jutt tegi kõigile muidugi palju nal-ja, kuigi mõte iseenesest tundus igati tore. Õpetaja Pääsukese mees Mart pidas aga Madise ideed juurviljasöömisdisko korraldamisest igati vägevaks. Ta ütles, et temagi tuleks kohale, kui kutse saaks. See rõõmustas Madist niivõrd, et lubas onu Mardile kinkida juurviljasöömisdiskodele eluaegse tasuta sissepääsupileti. No oli see alles tore õhtu – kuumas augus küpsetatud naerid ja porgandid maitsesid täiesti teistmoodi kui igapäevased toidud, kuid olid ütlemata head. Pealegi oli väga lõbus. Eriti meeldis mulle onu Mardi ütlemine, et igal oinal on oma mihklipäev, mis pidi tähendama, et iga pahan-dus saab lõpuks samaväärse tasu. Olgu kuidas on, aga minu meelest kõlab see ilma täpsemate selgitustetagi väga toredasti!

12

OktOOBeR(porikuu, rehekuu)

Porikuuks kutsuti oktoobrit, sest tavaliselt oli selleks ajaks sadanud nii palju vihma, et kõikjal oli märg ja porine. Rehekuuks nimetati oktoobrit aga rehepeksutöö järgi, mida sel ajal kõikjal taludes tehti. Selle tarbeks oli talus laeta ja ahjuga eraldi kamber ehk rehe tuba. Lae asemel olid seal üksnes laetalad ehk parred. Põllul kuivanud vilja-vihud ehk viljakimbud toodi rehetuppa, tõsteti partele ja rehetoa ahi köeti kuumaks, et vihud kiiremini kuivaksid. Kuivad vihud võeti partelt alla ning neid nüpeldati kootidega

13

ehk eriliste, selle töö jaoks mõeldud puunuiadega. Nüpeldati seni, kuni viljaterad kõrte küljest maha olid pudenenud. Seejärel koguti terad kokku ja jagati sarjadele ehk augu-lise põhjaga sõela-moodi nõudele, milles teri tuulutati. Sarjad seoti rehe laetala külge ning avati siis rehe uksed. Tuul oli siin suureks abimeheks, sest lisaks tuulutamisele oli tema tööks viia terade hulgast välja ka aganad ehk kestad, mis olid nüüdseks tera-de küljest lahti koorunud. Et aganad paremini teradest eralduksid, tuli sarju aeg-ajalt segamas käia. Sellega oligi rehepeks lõppenud ja tuulutatud teradest jahvatati lõpuks jahu – seda tehti kas kodus või veskil.

simunapäev, 28. oktoober

Vanasti tähistas simunapäev talve lähenemist ja seepärast öeldi, et „Siim teeb sillad soode peale, madalate maade peale“. See ütlemine tähendas, et alates simunapäevast hakkas soos veele tekkima jää. Öeldi ka, et „Siim teeb silla Mardile maale tulla“ – see tähendas, et simunapäeval polnud enam palju jäänud päevani, mida kõik väga ootasid. See oli mardipäev, mil sai teistes taludes tembutamas käia.

Et täna oli simunapäeva hommik ilus ja päiksepaisteline, siis kutsus õpetaja Pääsuke meid emakeele tunni ajaks jõe äärde. Seal rääkiski ta meile simunapäevast ning õpe-tas ühe vanaaegse simunapäeva salmi, mis kõlas nii:

Siim teeb sillad soode pääle,madalate maade pääle,turbajõed jõgede pääle,kus ei kasta naene jalga,naene jalga, härga sõrga,mees ei uputa hobustaega kasta kapukida.

Lugesime salmi küll ükshaaval, küll kõik koos. Kõige rohkem meeldis mulle aga see, et alustasime lugemist sosinal, muutes häält järjest valjemaks. Lõpuks kajas meie vali lugemine hommikuse jõe kohal täpselt nagu nõiasalm, mis paneb jää vete peale kasvama. Pealegi polnud meie klassist veel mitte keegi kunagi sedasi looduses valjul häälel salmi lugenud ega selle kõlamist kuulnud. Kõigile meeldis õues lugemine väga ja hiljem liikusid kooli peal jutud, et meie klass käis hommikul jõe ääres mardipäevaks jääd nõidumas. Tege likult polnudki see nii vale, sest nõidumise moodi tundus see tõesti!

14

NOVeMBeR(hingedekuu, mardikuu, talvekuu)

Hingedekuuks nimetati novembrit kuu esimese tähtpäeva, hingedepäeva, ja mar-dikuuks mardipäeva järgi. Talvekuuks kutsuti novembrit aga seepärast, et just selle kuuga algas tavaliselt looduses talv.

15

hingedepäev, 2. november

Kui me täna hommikul Hanna ja Kadriga kooli ees kohtusime, siis imestasime väga – tavaliselt paistab sel ajal juba kooli akendest valgus, kuid täna oli koolimaja hämar. Kadri arvas, et ehk on elektrikatkestus, olgugi, et see ei tundunud võimalik, sest meie kõigi kodudes olid lambid alles põlenud ja elektrikannud teevett keetnud. Niisiis otsustasime asja lähemalt uurida. Kui me kooliuksest sisse astusime, ootas meid ees muinasjutuline vaatepilt – kooligarderoobis põlesid vaid üksikud lambid ja garderoo-bitädi laual oli ilus suur vaagen põlevate küünaldega. Hämar valgus muutis terve kooli vaikseks ja mõtlikuks. Klassis olid koolipingid juba seina äärde ritta lükatud ning meie klassi tüdrukud Stiina ja Merle rullisid lahti suurt kaltsuvaipa, millele me tunni alguses end kõik ringi istuma sättisime. Õpetaja süütas aknalaudadel küünlad ja tõstis ühe küünla ka ringi keskele.

„Täna on talurahvakalendri järgi hingedepäev ja sel päeval mõeldi vanasti neile lähe-dastele, keda enam polnud,“ lausus meie klassijuhataja, õpetaja Pääsuke.

Ta rääkis meile vanadest hingedepäeva kommetest – sellest, kuidas surnud pere-liikmete ja sugulaste hingedele ööseks toit lauale jäeti ning neid külla oodati. Hingede-aeg oli vanasti vaikne aeg, mil mõtiskleti ja meenutati rohkem kui tavaliselt ja seepä-rast arvas meie õpetaja, et meiegi võiksime tänasest hingedepäeva hommikust teha meenutuste hommiku. Sellise, kus igaüks saaks rääkida ühe loo mõnest talle kallist inimesest, kes on siit ilmast lahkunud. Mina rääkisin loo oma vanaema Hildast, kes suri kaks aastat tagasi. Vanaema Hilda oli suur loodusesõber – ta elas metsatuka serval väikeses majakeses ning käis iga päev heinamaal jalutamas. Et mu vanaema väga hästi taimi tundis, siis käidi temalt nõu küsimas – milliste taimedega saab lõnga värvi-da, milline taim ravib kõrvavalu ja veel paljut muudki. Minu vanaema teadis vastuseid kõikidele neile küsimustele. Taimedega lõnga värvimine oli üks tema lemmiktegevusi. Kui lõngad värvitud, kudus ta kogu meie perele ilusaid kindaid ja sokke. Igal aastal saime vanaemalt jõuludeks uued kirjud sokid või kindad. Teadsime seda juba ette, kuid rõõmustasime sellegipoolest, sest vanaema kootud asjad olid meie jaoks väga erilised ja armsad. Nii hea oli üle pika aja jälle vanaemale mõelda. Pärast tema matust olin ma vanaemamõtted peast ära ajanud, sest need tegid mind kurvaks. Täna temast rääkides sain ma aga aru, et mul on vanaema Hildast ka palju rõõmsaid mälestusi, mida meenutada.

Kui me Maruga koos koolist koju läksime, siis rääkis temagi, et oli mõelnud klassi aknalaual põlevaid küünlaid silmitsedes vanaema Hildale. Seepärast otsustasime, et paneme õhtul koos ema ja isaga oma kodu aknale samuti põleva küünla, täpselt nagu vanadel aegadel kombeks oli. Seda selleks, et vanaema oskaks hingedepäeval meile külla tulla.

16

mardipäev, 10. november

Lõpuks ometi on käes mardipäev – ootasime Maruga juba ammu, et saaks marti jooksma minna! Linnas ei olnud meil selleks erilist võimalust, sest ema ja isa ei tahtnud meid novembrikuu pimedatel õhtutel kortermajade vahele kondama lasta. Siis mardi-sanditasime oma trepikojas ja käisime igal aastal peaaegu kõik naabrid läbi. Nüüd, maal elades, on see aga palju toredam, sest siin on talud lähestikku ja pole suuri auto-teid. Seepärast lubasin Marule, et võtame temagi marditegemisele kaasa. Pealegi rää-kis õpetaja, et mardipäev ongi just meestepäev, et vanasti käisid ainult mehed ja poisid sel päeval marti jooksmas, kuid hiljem hakkasid ka naised ja tüdrukud end meesteks maskeerima ning mardipäeval mardiks käima.

Tegime meiegi nii – leppisime koolis Hanna, Kadri ja Piretiga kokku, et pärast koo-litööde tegemist saame meie juures kokku ning tõmbame seal endale mardisantide riided selga. Ema oli selle tarbeks välja otsinud vanu kasukaid ja kaabusid, piipe ja prille ning isegi kaks paari vanu viltbotikuid. Juba riidesse panemine tegi meile kõigile nii palju nalja, et unustasime koolis õpitud mardilaulugi korrata. Isal tuli mõte söetükiga meile vuntsid ja habemed ette joonistada ning see meeldis muidugi kõigile. Naersime tükk aega üksteise kriimus nägusid, enne kui lõpuks kotid kätte võtsime ja minema hakkasime. Igaks juhuks võtsime varukoti ka – selle peitis Piret suure mütsilodu sisse, mille ta enesele pähe tõmbas. Küll nägi ta sellega alles kentsakas välja – itsitasime nii, et kõhud kõverad!

Vana kombe kohaselt soovisid mardisandid perele kõiksugu õnne, mida arvasid perel vaja minevat. Nii võttis ka Maru väikese kotikesega viljateri kaasa ning niipea kui mardilaul oli lauldud, pidi ta sõrmede vahelt põrandale siputama mõned õnnetoovad viljaterad ja pererahvale häid soove lausuma. Enne kui kaugemale mardisanti tegema läksime, otsustasime käia meie naabrite, tädi Leeni ja onu Kustase juures, et näha, kuidas meil meie mardikava välja tuleb. Nüüd selguski, et mardilaulu kordamine oli ununenud – laulu oskasime peast ainult mina ja Kadri, aga teised ümisesid niisama. Et mõne mardisandi kehv lauluoskus väga välja ei paistaks, hakkasime kiiresti müdi-nal jalalt jalale tammudes tantsima. Siis avas aga Maru viljakotikese ja loopis naabrite esikusse nende endi käest saadud viljateri.

„Viska sisse viljaõnne, karga sisse kaeraõnne, laudatäie lehmaõnne, taskutäie tibu-õnne!“ hõiskas ta nii, et kogu maja rõkkas.

Tädi Leeni ja onu Kustas olid soovitud õnne üle väga rõõmsad ja ei hoolinud sugugi, et mardilaul meil kehvasti välja tuli. Nad andsid meile ühe suure kaalika, veidi porgan-deid ja mõned koogikesed. Tädi Leeni koogid lõhnasid nii isuäratavalt, et need pistsime nahka kohe sealsamas ukse taga ilma pikemalt mõtlemata.

17

Edasi seadsime sammud Kivi talu poole, kus elab üksik vanamemm Lehte oma kahe kassiga. Teel sinna harjutasime hoolsalt mardilaulu. Raskem oli muidugi Marul, kellele meie mardilaul päris võõras oli. Õnneks on mu vend üks igavesti kaval poiss ja see-pärast pakkus ta kohe välja, et võib salmide vahele laulda „kaske-kaske“. Ta seletas, et meie Võru-memm oli talle jutustanud, kuidas vanaaja lauludes ümiseti tihti salmide vahele „kaske-kaske“. Kõigile meeldis Maru mõte. Kivi talu ukse taha jõudes kopsisime veidi uksele ja alustasime siis kiiresti laulu:

18

Laske sisse mardisandid, kaske-kaske, mardi küüned külmetavad, mardi varbad valutavad …

Mõne hetke pärast avaneski uks ning tädi Lehte kutsus meid tuppa, kus peale laulu ja tantsu Maru jälle vilja- ja lehmaõnne soovides teri loopis. Siis juhtus aga midagi, millele meie ise üldse mõelnudki polnud – nimelt sai tädi Lehte üsna pahaseks, et me ta köögipõranda teri täis loopisime. See, et terade loopimine oli rahvakomme, ei tähendanud talle midagi.

„Ma olen vana inimene ja mul on selg haige! Ei saa mina küürutada, nii et pühkige aga ise need terad kõik kokku!“ pahandas ta, ulatas meile põrandaharja ja läks siis taganttoast meile kommi otsima.

Selleks ajaks, kui ta tagasi jõudis, oli köögipõrand jälle puhas. „Ärge te, lapsekesed, sellist tempu küll rohkem vanainimesele tehke, et te teri põran-

dale viskate! Mul ainult kass, mis viljaõnne mul vaja!“ sõnas ta ja andis meile mõned magusad präänikud.

Nende kahe mardikäigu järel läks kõik üsna tavaliselt – laulsime ja tantsisime, Maru viskas teri ja luges õnnesalmi ning pererahvas andis meile vastutasuks midagi kingiks kaasa. Kotid täitusid kiiresti ning peagi oli ka Pireti vana mütsilodu all peidus olnud kott mardikraamist pungil. Oli aeg tagasi meie juurde minna, et kogu kraam ära jagada. Valasime kotid minu toa põrandale tühjaks ning sorteerisime ära. Küll oli põnev vaada-ta, mida me saanud olime – seal oli kaalikaid, porgandeid, kapsaid, küpsiseid, kom-me, präänikuid, pähkleid, šokolaadi, hambaraha ja isegi kaks purki moosi. Seda, mis hambaraha on, ma varem ei teadnud, kuid isa seletas, et vanasti anti mardisantidele münte ja sente ehk metallraha ning usuti, et rahasaajal kasvavad siis terved ja tugevad hambad. Ma olen täitsa kindel, et meie hambad kasvavad küll väga terved ja tugevad, sest nii hambaraha kui ka kapsaid ja porgandeid saime me päris omajagu! Saadud moosist lubas minu ema meile moosipirukaid küpsetada, nii et mardipäeva head saaki tähistame me homme pirukapeoga. Oli see alles vahva mardipäev!

19

kadripäev, 25. november

Loomulikult ootasime me peale nii muhedat mardipäeva ka kadripäeva saabumist. Kui see lõpuks kätte jõudis, tulid Hanna, Kadri ja Piret taas pärast koolitööde tegemist meile. Seal panime end kadririidesse, et siis küla peale katri jooksma minna. Vanasti oli kadripäev naiste ja tüdrukute päev ning seepärast olid kadrisandid naiste riietes. Kadrisantideks tegid end vahel ka mehed – panid uhked kleidid selga ja kübarad pähe, värvisid näod ning tõmbasid pitskardinad ümber. Kadrisandiks riietumine oli jälle omamoodi tore – värvisime huuled ja põsed keedupeediga punaseks ning kaunista-sime end valgete linade, pitskardinate ja sädeleva kuusekarraga. Pähe panime suured kübarad ja kätte võtsime kirevad kotid. Uusi laule ei pidanud õnneks õppima – piisas vaid, kui laulus mardi kohale kadri ütlesid. Esiti käisime jälle meie naabrite – tädi Leeni

20

ja onu Kustase juures. Seekord läks meil lauluga palju paremini, sest kõik, isegi väi-kevend Maru, olid selle vahepeal selgeks saanud. Et meie kambas oli Kadri-nimeline tüdruk, siis tegime terade loopimise oma kadrikavas ümber. Nimelt hüüdis nüüd Maru pärast laulmist ja tantsimist: „Kullakallis Kadrikene, millist õnne siia majja?“, mille peale Kadri luuavarrega paar korda vastu põrandat kopsis ja siis kõik sobilikud õnnesoovid ette luges. Sel ajal kui Kadri vilja-, lamba-, kartuli- või muud õnne soovis, loopis Maru aga herneteri mööda tube laiali. Loomulikult ei julgenud me enam kahe kassi ja haige seljaga tädi Lehte juurde minna, sest keegi meist ei tahtnud jälle õnneteri kokku pühki-da. Meie kadripäevas oli aga selletagi palju põnevust ja nalja. Nimelt kohtusime poolel teel klassivendadega, kes olid end samuti kübarate ja kleitidega kadrisantideks ehtinud ning põsed punaseks värvinud. Et me polnud kunagi ühtki neist kübara ja kleidiga näi-nud, siis itsitasime nii kuis jaksasime. Ilmselt itsitasid nemad mardipäeval samamoodi, kui meid vuntside, prillide, piibu ja vanade viltidega nägid, aga tühja sellest – Võru-vanaisa ütleb ikka, et naermine on tervisele väga kasulik. Igal juhul juhtus nõnda, et me sattusime kadrisantideks maskeeritud Peetri, Kaarli ja Toomasega külateel kokku ja see tegi poisid pahaseks. Nad arvasid vist, et me parema kadrikraami nende eest ära napsame ning kamandasid meid kohe teise külatänavasse. Et juba nende vaataminegi meile kõigile naeruhoo peale tõi, siis ei hakanud me nendega pikalt vaidlema. Tegime nagu satsilises kleidis ja suure kübaraga kadrisant Toomas ütles – läksime teise küla-tänavasse ja kadrisanditasime seal, kuni kõik kotid külarahvalt saadud kingitusi täis olid.

Meie juures kodus, Pihlaka talus, ootas meid kadrihani ja soojad ahjukartulid. Ema rääkis, et vanasti oli kombeks mardi- ja kadripäeval hanepraadi süüa ning palus meid siis oma kenasti kaetud kadrilauda. Maitsesime kadrihane ja rääkisime oma kadriks-käimisest. Ema ja isa jutustasid meile oma lapsepõlve kadripäevadest. Varsti tulid Hanna, Kadri ja Pireti vanemad neile järele, et nad koos kadrikraamiga koju viia. Ema kutsus nemadki meie pidulikku kadrilauda ning isa tõi teisest toast toole juurde. Peale kadri hane söömist viskas Maru oma väikesest terakotikesest meiegi köögipõrandale herneid, hüüdes: „Viska sisse karjaõnne, karga sisse kaeraõnne, hargitäie haneõnne, põuetäie pirukaõnne!“

Alles nüüd saime aru, et Maru oli kogu aeg ise need õnnesoovid välja mõelnud – no on alles kavalpea! „No kas ma oleksin pidanud siis tädi Leenile hobuseõnne soovima, kui tal hobuseid üldse polegi!?“ selgitas väikevend, miks ta vanaemalt õpitud vana-aegset mardi- ja kadrisalmi muutma hakkas.

Maru on küll väike, aga väga nutikas poiss – tema võtame me oma mardi- ja kadri-kampa teinekordki!

andresepäev, 30. november

Tänane päev kannab talurahvakalendri järgi andresepäeva nime. Sel päeval jälgisid vanad eestlased hoolega ilma, sest usuti, et andresepäeva ilma järgi saab hästi saa-buva talve ilma ennustada. Seepärast arvas ka õpetaja Kastan, meie loodusõpetuse õpetaja, et võiksime teha väikese jalutuskäigu looduses ja uurida, millist ilma tänane andresepäev meile algavaks talveks lubab. Õues tibas uduvihma, kuid see ei hirmuta-nud kedagi. Klassis istumine oli meid kõiki juba ära tüüdanud ja seepärast läksime hea meelega õue. Puhus tasane sügistuul ja taevas oli hall mis hall. Toomase pinginaaber Madis ütles seepeale murelikult, et tema sellist talve küll ei tahaks. Kes meist ikka oo-taks vihmast ja tuulist talve – pigem siis juba lumist ja tuulist, eks ole!? Õpetaja Kas-tan ise arvas, et tänase üsnagi sooja ilma järgi võib loota, et ka talvel ei tohiks kanget pakast olla. See oleks küll hea, sest väga suur pakane ei lase õues lumememmesid ehitada ja kelgutamas käia. Igal juhul ootan ma põnevusega, kas meie andresepäeva ilma järgi tehtud ennustus läheb täppi või mitte. Selleks pean ootama aga kevadeni, kui saan tervele talvele tagasi vaadates otsustada. Teile soovin aga ilusat andresepäeva!