e e s t i s õ j a n d u s a j a k i r i

Nr 4 (73) 2013

Õhuvägi maaväe õppusel Kevadtorm

Kaitseväe meditsiiniteenistus Afganistani missioonil

eML admiral Cowan – kõigeks valmis!

Vanemleitnant tanel Leetna

SCOUTSPATALJON - kutse valitute sekka. Meeste hulka, keda ei ühenda vaid missioon või käskluste salajane keel. Neid ühendab palju rohkem – sõprus kogu eluks. Midagi, mida ei murra kõrbe kuumus, lõikav tuul ega plahvatuste kaja.

Kui Sa tunned, et võiksid olla üks vapratest, siis vaata kohe www.elukutse.ee või www.vk.kra.ee Lisainfo e-postil vkinfo@kra.ee või telefonil 717 0800

3

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

4 / 2013

Sisukord4 eesti uudised

6 Välisuudised

8 sõjaväeline juhtimine või juhtimine sõjaväes?Mereväekooli mereväetaktika õpetaja va-nemleitnant Ott Laanemets leiab, et kaitse-vägi saaks paremini panustada tulevaste, nii sõjaliste kui ka tsiviiljuhtide õpetamisesse.

10 arengukava loob tasakaaluKaitseväe peastaabi ülem mereväekapten Igor Schvede peab oluliseks, et kaitseväe kümne aasta arengukava koostades räägiti Eesti riigikaitses paljud asjad selgemaks ning selle tulemus on tasakaalustatud riigi-kaitse arengukava.

14 natO, norra ja jääkarudArktika jää sulamisega kaasnevad võima-lused mereteede ja maavarade kasutuse-levõtuks sunnivad Norrat nõudma NATO-lt suuremat tähelepanu põhjala võimalikele turvariskidele.

16 õhuvägi maaväe õppusel kevadtorm 2013Tänavusel maaväe õppusel Kevadtorm sai Eesti õhuvägi koostöös maaväe ja meie NATO partneritega tõhusa kogemuse võrra rikkamaks.

21 Meditsiiniline tugi afganistani missioonilKaitseväe meditsiiniteenistus on koos kaitseväe missiooniga Afganistanis teinud läbi pika arengutee ning lisaks kogemustele tööst lahingute piirkonnas on meedikud õppinud tegutsema kodust kaugel rahvus-vahelises keskkonnas.

24 Mittekonventsionaalne sõdaKaitseväe erioperatsioonide üksuse ülem kolonelleitnant Riho Ühtegi selgitab, kuidas konventsioonide alusel sõdima õpetatud sõjaväelastel tuleb kohaneda neid tänapäe-vastes kriisikolletes ees ootavate olukorda-de ja ülesannetega.

28 testime seikluskaameraidEkstreemsportlaste julgustükkide jäädvus-tamiseks loodud minikaamerad võivad olla heaks abimeheks ka sõjaväelastele, olgu väljaõppe läbiviimise või lahingutegevuse kriitiliste olukordade jäädvustamisel.

30 sandown-klassi miinijahtijaEesti mereväe peamine võime tugineb kol-me praegustele oludele vastava miinijahtija kasutamisele ja miinivastase tegevuse arendamisele. Laevaklassile nime and-nud alus kannab Eestis nime EML Admiral Cowan ning seilab lähemal poolaastal NATO laevastiku koosseisus.

36 Piraatlus Guinea lahes ja nigeeriasAafrika mandrist India ookeani poole jäävad mereteed pole ainsad, mida ohustavad 21. sajandi piraadid. Meil vähem tuntud, kuid globaalses mõttes suuremgi oht varit-seb Aafrika läänerannikul naftarikka Guinea lahe vetes.

44 Manööversõja põhimõtted ja kergejalaväepataljoni rünnak eesti näitel, i osaKapten Eero Aija kirjeldab oma lõputööl põhinevas artiklis võimalusi, kuidas Eesti kergejalaväepataljon saab manööversõja põhimõtteid kasutades muuta kerguse oma tugevuseks ning vajadusel ka vasturünna-kule asuda.

49 Märkmeid eesti ja rootsi sõjaväelogistikute koostööstSajandi algusaastatest on Eesti kaitseväe ja Rootsi relvajõudude logistikute koostöö kiirelt arenenud. Järgmise koostööetapina korraldatakse mitu ühist varustusehanget.

54 araabia kevad ning mis sellest edasi saiPraeguseks on selge, et paari aasta eest araabia maades alanud pöördelised sünd-mused, mida tuntakse ka araabia kevadena, euroopalikus mõttes demokraatiat neisse islamiriikidesse siiski ei toonud. Sündmuste eellugu ja kulg oli aga igas riigis erinev.

59 Personaalia

60 tsaari pagunitest nõukogude lõkmeteni, ii osaEesti sõjaväe eraldusmärkide süsteemil oli iseseisvuse aastail mitu arengu järku. Iseseisvuse kaotamine 1940. a sundis sõjaväelasi oma vormidele võõra armee, Punaarmee eraldusmärke kinnitama.

66 raamatuarvustus

Väljaandja kaitseväe peastaaptoimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinntegevtoimetaja major Ivar Jõesaar e-post: ivar.joesaar@mil.ee, tel 717 1259keeletoimetaja Kairi Vihmankujundaja Meelis Pillertrükitud AS-i Kroonpress trükikojas kaanefoto Ardi Hallismaa / kaitsevägi EML Admiral Cowani komandör vanemleitnant Tanel Leetna oma laeva pardal.

33 eesti annab natO käsutusse miinitõrjelaevaEesti mereväe miinijahtija Admiral Cowan asus 5. augustil teele Poolasse Gdyniasse, et liituda seal NATO miinitõrjegrupiga.

SCOUTSPATALJON - kutse valitute sekka. Meeste hulka, keda ei ühenda vaid missioon või käskluste salajane keel. Neid ühendab palju rohkem – sõprus kogu eluks. Midagi, mida ei murra kõrbe kuumus, lõikav tuul ega plahvatuste kaja.

Kui Sa tunned, et võiksid olla üks vapratest, siis vaata kohe www.elukutse.ee või www.vk.kra.ee Lisainfo e-postil vkinfo@kra.ee või telefonil 717 0800

kait

sevä

gi

4

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

eesti uudised

Mee

lis

pill

er

Eesti kaitseväe orkestri kavas on vigurmarssimise ehk sõjaväeli­se tattoo programm. Juba mitu suve on selle programmiga käi­

dud esinemas erinevatel rahvusvahelis­tel festivalidel. Sel suvel osaleti kavaga Taani väikelinnas Åbenrås.

Åbenrås toimuv sõjaväeorkestrite festival on Taani ainus igaaastane sõja­väelise tattoo üritus. Åbenrå tattoo aja­lugu ulatub aastasse 1974, mil kohalik kogukond ja sõjavägi esimese festivali korraldas. Nüüdseks on sellest kuju­nenud rahvusvaheline festival, mida toetavad kaitseministeerium, avali­kud institutsioonid ning äriettevõtted. Sønderjysk Tattoo toimub 1411. aastal ehitatud kindluse õues.

Kaitseväe orkestri programm esitatak­se koos rahvatantsijatega tantsuansamb­list Sõprus. Pillimeeste seisukohast on

tegu mõneti ohtliku üritusega, sest jooks­vad ja hüppavad tantsijad puhkpille män­givate ning samal ajal liikuvate pillimeeste vahel nõuab kõrgendatud tähelepanu.

Ürituse peadirigent major Kjell Mar­tinsen kiitis Eesti orkestrit professio­naalse ning hea koostöö eest.

Lisaks Eesti kaitseväe orkestrile osale­sid selle aasta Sønderjysk Tattool Orkiest­ra Wojskowa Bydgoszcz Poolast, Taani kuningliku mereväe orkester, Hemvär­nets Musikkar Bohus Dal Rootsist, Mar­chingband MVB Maastricht Hollandist ja The Royal Gooseberry Saksamaalt.

Sønderjysk Tattoo 2013

Ühendriikide kadetid harjutasid Eestis laskmist

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras kohtus 22. augus­til Norra kaitseväe juhataja kindral Harald Sundega. Ees­

ti delegatsioon külastas kolmepäevase Norra visiidi käigus kaitsetööstuse toot­jat Kongsberg Defence Systemsit ning kaitseväe väljaõppekeskust Renas.

Kindralmajor Terras tutvustas oma Norra kolleegile riigikaitse kümne aas­ta arengukava ning arutas ekspertidega erinevate koostöövõimaluste üle.

„Vähestel riikidel on olemas nii pika perspektiiviga arenguplaan, seetõttu

on tegu väärtusliku dokumendiga,” üt­les kindral Sunde, kelle sõnul seisneb arengukava tugevus tema perspektiivi­kuses. „Areng on plaanitud pika prot­sessina ning kaitseväel on kogu aeg n­ö sihik silme ees – arengukava arvestab nii raha, investeeringute, inimeste kui relvasüsteemide ülalpidamiskuludega,” lisas Sunde, kinnitades, et arengukava raames on võimalik üles ehitada kaitse­vägi, mille struktuur ja võimekus vastab tänapäeva nõuetele.

Kindral Sunde väärtustas Eesti ot­sust, mille kohaselt 40% kaitsekulu­

tustest läheb investeeringuteks, sest see annab võimaluse riikidevaheliseks hangete­alaseks koostööks. Sarnaselt Eestiga moderniseerib ka Norra oma kaitseväge.

Eesti ja Norra kaitseväe juhatajad aru­tasid koostöövõimalusi tulevikus. „Me oleme liitlased NATO­s ja samas on meil ühine Põhjala dimensioon, mille raa­mes koostööd teha,” ütles kindral Sunde. „Meie jaoks on tähtis Põhja – Balti koos­töö tervikuna, et saaksime vahetada ja ja­gada informatsiooni, eksperte, varustust, väljaõpet ja haridust.”

Kaitseväe juhataja tutvustas Norra kolleegile riigikaitse arengukava

Ameerika Ühendriikide maa­väeohvitseri 21 kandidaati said 7. augusti pärastlõunal Klooga harjutusalal lasta Eesti kaitse­

väe relvastusse kuuluvast automaadist Galil.

Enne seda tutvusid kadetid Pak­ri poolsaarel Eesti jalaväerühma Estcoy­17 IED­alase väljaõppega ning varustusega.

Michigani ülikoolis õppiva kadett Stephanie Shirley jaoks on Eestis vii­

bimine eriline, kuna siin on sündinud tema vanavanemad.

„Eesti keelt ma küll ei räägi, tean vaid üksikuid sõnu, kuid pean seda riiki siis­ki teatud mõttes oma kodumaaks,” ütles kadett Shirley.

Enne kaitseväega tutvumist veetsid kadetid neli päeva intellektipuudega noori hooldavas Maarja külas, kus ai­tasid teha töid, mida puudega noo­red ise teha ei suuda ning korraldasid spordipäeva.

Kolmenädalase Eestis viibimise jooksul tutvusid Ühendriikide kadetid kaitseväe ja Kaitseliidu ülesehitusega, külastasid Kaitseliidu peastaapi, Kuper­janovi jalaväepataljoni, okupatsioonide muuseumi ja lennusadamat.

Kadetid saabusid Paldiskisse esmas­päeval, Eesti külastamine moodustab osa Ühendriikide maaväe kadettide juhtimisprogrammi (US Army Cadet Command Program) keele­ ja kultuuri­alasest õppemoodulist.

5

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

eesti uudisedVenemaa föderatsiooni lennuk tegi eesti kohal vaatluslennuVenemaa föderatsiooni lennuk tegi 16. juulil avatud taeva lepingu raames vaatluslennu Eesti kohal. Vaatluslend sooritati rahvusvaheliselt sertifitseeritud lennukiga An-30B, mis on varustatud vertikaalse optilise panoraamfotokaameraga. Eesti saab filmist koopia.

Avatud taeva leping (Open Skies Treaty) on üks osa OSCE riikide julgeoleku- ja usaldusmeetmetest. Venemaa föderatsiooni õhuruumis sooritas Eesti viimati vaatluslennu 2011. aastal, järgmine lend on kavas sel aastal.

Leedus lõppes rahvusvahe-line merepäästeõppus Baltic BikiniLeedus lõppes 26. juulil rahvus-vaheline merepäästeõppus Baltic Bikini 2013, kus 17 Eesti õhuväelast harjutasid koos Läti ja Leedu kollee-gidega merepäästet ning ellujäämis-oskusi lennuõnnetuse korral.

Palanga ranniku lähistel korralda-tud merepäästeõppusel põhiharju-tuse keskmes oli matkida lennuõn-netust merel, kus lennukipilootidel tuli ennast lennuki kabiini kujutavast puurist vee all vabastada ning pinna-le ujuda.

Baltic Bikini on kolme Balti riigi ühine õhuvägede merepäästeõp-puste seeria, mis sai alguse 2004. aastal Taani kuningliku õhuväe eestvõtmisel.

austraalia koomik ja rocki tantsutüdrukud käisid afganistanis sõdureile esinemasJuulikuu viimasel nädalavahetusel esinesid Afganistanis Helmandi pro-vintsis Camp Bastionis asuvas Eesti kaitseväelaste laagris ja taanlaste laagris Camp Vikingis seal teenivate-le eri rahvusest sõduritele tantsuka-vaga seitse Tartu Ülikool/Rock korv-pallimeeskonna ergutustüdrukut ja Comedy Estonia stand-up-koomikud.

Eestis üsna uut žanrit, stand-up-komöödiat, esitasid kolm koomikut – Louis Zezeran, Stewart Johnson ja Andrus Valvur nii inglise kui ka eesti keeles.

Austraaliast pärit ja nüüd Eestis elav koomik Louis Zezerani sõnul tunneb ta uhkust, et teda kutsuti oma uue kodumaa sõduritele esinema. „Kui eestlased tõesti naerda tahavad, siis on see ehe ja tuleb südamest,” ütles Zezeran.

3. augusti öösel saabusid Hor­vaatiast tagasi Euroopa juunioride meister 25 m standardpüstoli laskmises

reamees Peeter Olesk ning tema võist­konnakaaslased reamees Allar Mürk ja Mihkel Kasemets, kellega koos saavutati võistkondlikus arvestuses samal alal tei­ne koht.

Tallinna lennujaamas tervitasid laske sportlasi staabi­ ja sidepataljoni staabiülem major Priit Averkin, Kaitse­liidu Tallinna maleva pealik major Lauri Abel ning laskurliidu juhid.

Reamees Olesk teenib staabi­ ja side­pataljoni spordirühmas, reamees Mürk alustas samas väeosas ajateenistust juu­lis. Samuti on mõlemad Kaitseliidu Tal­linna maleva liikmed.

Horvaatias peetavad Euroopa

Kaitseväe juhataja kutsus prantslaste küberüksust Kevadtormile

Kaitseväe juhataja kindral­major Riho Terras ja Prantsuse relvajõu­dude peastaabi küberkaitse osakonna juht kontradmiral Arnaud Coustillière arutasid 9. juulil kaitseväe peastaabis rahvusvahelise teadlikkuse tõstmist küberkaitsevaldkonnas.

Kindralmajor Terras ja kontradmi­

ral Coustillière tõstsid kohtumisel esile, et oluline on, et eri riikide spetsialistid tunneksid teineteist ning saaksid kiirelt ja vahetult vajalikku teavet jagada. Veel kutsus kindralmajor Terras prantslasi järgmisel aastal küberüksusega osale­ma õppusel Kevadtorm. Visiidi käigus külastas kontradmiral Coustilliére ka NATO küberkaitsekeskust, kus juuli lõ­pus alustas tööd ka üks prantsuse eks­pert.

Kaitseväe juhataja kutsus prantslaste küberüksust Kevadtormile

Kaitsevägi tervitas oma edukaid sportlasi

meistri võistlused laskmises on olnud nii Eestile kui ka kaitseväele edukad. Lisaks kuldmedalile 25 meetri standardpüs­toli laskmises saavutas reamees Olesk olümpia kiirlaskmise meistrivõistlustel juunioride arvestuses kolmanda koha, kaitseväe kapral Anžela Voronova tuli Euroopa meistriks 300 meetri stan­dardharjutuse 3x20 võistlustel. Mees­kondlikus arvestuses tuli Eesti juunio­ride laske meeskond (koosseisus Peeter Olesk, Allar Mürk, Mihkel Kasemets) 25 m standardpüstoli laskmises hõbe­medalile. Eesti naiskond koosseisus kapral Anžela Voronova kaitseväe spor­dirühmast ning Ljudmila Kortšagina Tallinna ja Jelena Potaševa Alutaguse malevast, saavutas Euroopa meistri­võistlustel 300 meetri distantsilt püssist laskmises pronksmedali.

Eesti edukate laskesportlaste vastuvõtt Tallinna lennujaamas. kaitsevägi

6

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

MaailM

2 taani lõpetab missiooni afganistanis

22. juulil langetas Taani viimast korda oma lipu Helmandi provintsis asuvas peabaasis Price, pannes sellega punkti riigi missiooni-le Afganistanis. Price on olnud Taani vägede peabaas Afganistanis alates 2007. aastast. 24. juunil olid Afganistanis veel 522 võitle-jat, kes kuulusid Taani 15. ISAF-i missiooni koosseisu. Kuigi taanlased ei kavatse sekku-da otsesesse võitlustegevusse, jäävad 300 taani sõdurit endiselt Helmandi provintsis asuvasse Camp Bastioni, kus tegeletakse peamiselt teiste ISAF-i vägede lahkumisega ning Afganistani vägede väljaõpetamisega. Nimetatud 300 taani sõdurit võtsid ülesan-ded üle 8. augustil ja jätkavad 16. mis-sioonina. Taani väed tegutsesid peamiselt Briti vastutusalas Nahri Saraji piirkonnas Helmandi provintsis. Taanlased nägid oma Afganistani missiooni ajal palju võitluste-gevust, mistõttu ka nende hukkunute arv

Venemaa riiklik tehnoloo­giaettevõte Rosteh avali­kustas kahe 6x6 sõiduki prototüübid, mis arendati välja Tayfuni programmis. Sõidukid nägid esmakord­

selt ilmavalgust siis, kui Tatarstani va­bariigi president Rustam Minnihhanov külastas Tatarstanis Naberežnõje Tšelnõs asuvat Kamazi tehast. Uued prototüübid kannavad nime 6x6 Kamaz­63968 ja 6x6 Kamaz­63969. Sõidukid on 86% ula­

tuses sarnased. Mõlemale sõidukile on ette nähtud kaheliikmeline meeskond, kuid Kamaz­63968­s on kohti 16 sõdu­rile ja Kamaz­63969­s kümnele. Tayfuni programmi toel valmistatakse ka Armata lahingutanke, Kurganetsi roomiksõidu­keid ja Bumerangi soomukeid. Tayfuni perekonda kuuluvate sõidukite valmista­misega üritab Venemaa parandada kait­set, vähendada kaalu ning optimeerida sõidukite kokkupaneku ja hoolduse ku­lusid. (Allikas: www.janes.com)

1Kamaz avalikustas uued 6x6 sõidukid

oli võrdeliselt üks suuremaid. Kõige enam teenis Afganistanis korraga 750 sõdurit, aastate jooksul kokku aga umbes 9500. Alates 2002. aastast hukkus neist 43 ja vigastada sai 200 sõdurit.

3 endine MiG-21 piloot kaebas india valitsuse kohtusse

Delhi kõrgem kohus nõudis 16. juulil India föderaalvalitsuselt oktoobriks nimekirja kõikidest MiG-21 hävitajaga toimunud õnnetustest. Otsus tehti vastusena India õhujõudude piloodi palvekirjale, milles nõudis Venemaal valmistatud õhusõidukite välja praakimist turvalisuse nimel. Piloot on Sanjeet Singh Kaila, kes elas üle 2005. aastal rutiinse väljalennu ajal toimunud MiG-21 õnnetuse. Kaila sõnul rikub MiG-21-ga lendamine fundamentaalset õigust elule, eriti aga õigusele töötada turvalises keskkonnas, viidates India põhiseaduse 21. paragrahvile. Sanjeet Sigh Kaila väidab,

et lennuõnnetus põhjustas talle tõsiseid kaela- ja selgroovigastusi, mistõttu ei ole ta enam kõlblik lendama. Lisaks soovitasid arstid vältida igapäevaülesannete täitmist. Piloodi sõnul tingis õnnetuse MiG-21 hool-duse eest vastutava Hindustani lennundus-ettevõte (HAL) kehv töö, mistõttu koheselt pärast õhkutõusmist süttis lennuki mootor.

4 Venemaa ja Aserbaidžaan taaskinnitasid kaitsetööstuse

koostöö13. augustil külastas Aserbaidžaani Vene-maa president Vladimir Putin. Külastuse käigus tõotasid mõlema riigi juhid paran-dada sõjandusalaseid ja majanduslikke sidemeid. Selle kinnituseks sõlmiti hulk energia-alaseid lepinguid ja kinnitati pühendumist kaitse- ja sõjalis-tehnilise koostöö parandamisele. Venemaa on Aser-baidžaanile Iisraeli kõrval üks olulisemaid varustuse tarnijaid. Aserbaidžaani presiden-di Ilham Alijevi sõnul on Aserbaidžaani ja Venemaa vahelise sõjalis-tehnilise koostöö väärtus kolm miljardit eurot, mis tema sõnul tulevikus kasvab. (Allikas: www.janes.com)

5 euroopa komisjon tegi avalduse euroopa turu

tugevdamise kohtaEuroopa Komisjon tegi 24. juulil kaua-oodatud poliitilise avalduse meetmete koh-ta harmoniseerida Euroopa kaitsetööstust. 17 lk pikkune dokument konkurentsivõime-lisema ning tõhusama kaitse- ja julgeole-kusektori kohta annab aluse Euroopa Ko-misjoni ametlikeks algatusteks, kui Euroopa Liidu juhid on väljapakutud ideed 2013. aasta detsembris toimuval kaitsealasel tippkohtumisel üle vaadanud. Dokumendiks esitatakse nii proosalisi kui ka julgeid ideid Euroopa Liidu poliitikate tugevdamiseks Euroopa kaitsesektoris. Näiteks hakkaksid kolmes valdkonnas koostööd tegema Eu-roopa Komisjon ja Euroopa Kaitseagentuur: määratleda Euroopa tehnilised standardid, mis teeniksid nii tsiviil- kui ka sõjaliste ka-sutajate huve; tugevdada siduva poliitilise kokkuleppe abil varustamise turvalisust; ja

8

7

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (juuli-august 2013)

leida võimalusi erinevate Euroopa standar-dite kavandamiseks sõjalistele toodetele.

6 Malis tapeti valimispäeval tamašekide vanem

Põhja-Malis tapeti valimispäeval, 11. au-gustil tamašekide vanem Abdoulaye Ag Mohamed Ali, keda tunti Bolla nime all. Bolla oli lahkuva turismiministri Yéhia Ag Mohamed Ali vend. Tamašeki grupeeringud Mouvement National pour la Liberation de l’Azawad (MNLA) ja Haut Conseil pour l’Unite de l’Azawad (HCUA) ütlesid oma ühises ametlikus teadaandes, et Mali armee, kes ta eelneval õhtul vahistas, tappis Bolla. Bolla mõrvaga võivad kaasneda kättemak-sumõrvad Mali põhjaosas. Kuigi presiden-divalimised võitis Ibrahim Boubacar Keita, mis annab lootust eri kogukondade vahelise rahu saavutamiseks, võib vahejuhtum rahu saavutamise ohtu seada. (Allikas: www.janes.com)

7 Venemaa viis juulikuus läbi suurima äkkõppuse alates

külmast sõjastVenemaa president Vladimir Putin jälgis isiklikult 14. juulil kiireloomulise õppuse siirmisfaasi. Tegu oli suurima äkkõppusega alates külmast sõjast. Õppustest võttis osa 160 000 sõdurit, 1000 soomussõidukit, 130 lennukit, 70 mereväealust. Kaug-Idas toimunud üllatusliku õppuse eesmärk oli kontrollida armee valmisolekut, et tuvas-tada puudujääke riigi kaitsesüsteemides. Mõned väed liikusid mõne päeva jooksul 3000 kilomeetrit, et jõuda järgmisse siir-misalasse. Putini sõnul vastasid õppused tema ootustele.

8 tabati kuuba relvavedu Põhja-koreasse

Panama võimud palusid ÜRO Julgeoleku-nõukogul uurida Põhja-Korea lipu all Kuubast Põhja-Koreasse sõitnud aluselt avastatud sõjatehnikat ja esitas laevamees-konnale süüdistuse ebaseadusliku relva-veoga avaliku julgeoleku ohtu seadmises. Panama võimud peatasid 12. juulil Atlandi

ookeani poolt Panama kanalisse suubuva 36 aasta vanuse Põhja-Korea kaubalaeva ni-mega Chong Chon Gang. Panama presidendi Ricardo Martinelli sõnul peatati kaubalaev seetõttu, et saadi vihje võimaliku narkoveo kohta. 16. juulil teatasid Kuuba võimud, et Chong Chon Gangi pardal olnud kasutus-kõlbmatu sõjatehnika – kaks õhutõrjeraketi-süsteemi Volga ja Petšora, üheksa raketiosa, kaks MiG-2 lennukit ja 15 sellist tüüpi lennuki mootorit, mis kõik valmistatud 20. sajandi keskel – kuulusid tõepoolest Kuubale ning need viidi Põhja-Koreasse parandusse. Kuuba valitsus õigustas ennast „kaitsevõi-me säilitamise teel riikliku suveräänsuse kaitsmisega” ja kinnitas pühendumist rahule, relvastuse piiramisele ja rahvusvahelisele õigusele. Põhja-Korea kinnitas hiljem Kuuba avaldust ja nõudis laeva ning selle meeskon-na vabastamist. Kaubalaevale Chong Chon Gang polnud see aga esimene kord kahtlase veoga vahele jääda – 2010. aastal jäädi Ukrainas vahele narkootikumide ja smugel-datud esemete veoga.

9 Venemaa avaldas detailsema tegevuskava

Venemaa kaitseministeerium avaldas tege-vuskava aastateks 2013–2020, milles on välja toodud varasemalt avaldamata jäänud detailid Venemaa armee isikkoosseisu ja väljaõppe ning sõjaliste eesmärkide kohta käesoleval kümnendil. Venemaa kaitse-ministri Sergei Šoigu sõnul soovitakse sünkroonida mehitamist, taristut ja välja-õpet uute relvasüsteemide ja varustusega. Kaitseministeerium soovib, et isikkoosseis oleks saadaval, valmis ja valmistunud vastselt hangitud varustusega tegutsema. Venemaa relvajõud peaksid Šoigu sõnul muuhulgas olema 2017. aastaks vähemalt 30% ulatuses varustatud moodsa tehnikaga ning 2020. aastaks 70% ulatuses. Peastaabi ülema sõnul soovitakse peamisena meeto-dina palgata lepingulisi sõdureid vabataht-likkuse alusel. Nimelt avaldati juba 2011. aastal, et 2017. aastaks soovitakse saada 425 000 vabatahtlikku sõdurit, palgates neid igal aastal 50 000.

512,5 miljardi USA dollari suuruses summas leppis kokku USA esindajatekoda, sel-lest saab kaitseministeeriumi eelarve alus. Esindajatekoja versioon kaitse-eelarvest, mis võeti vastu häältega 315 – 109, on 3,4 miljardi dollari võrra väiksem sellest, mida soovis president Barack Obama. Esindajatekojas vastu võetud summas on arvestatud 85,8 miljardit dollarit sõjategevusele ja välisoperatsioonidele.

302 miljoni euro suuruse tellimuse esitas Venemaa Izmašile 9A4172 Vihr-1 AT-16 hüüdnimega Scallion laserjuhitava-te õhk-maa-tüüpi tankitõrjerakettide eest. Tellimus täidetakse 2015. aastal. Izmaši tegevjuhi Konstantin Bulgako-vi sõnul on see üks viimaste aastate suuremaid tellimusi.

2000-liikmeline isikkoosseis võttis osa 2013. aasta augusti alguses toimunud õppu-sest Intsident 2013, kui Venemaa väed harjutasid Koola poolsaarel Olenegors-kis asuvas tuumaallveelaevastiku baa-sis tegevusi võimaliku õnnetuse puhul tuumarelvaga. Harjutuste eesmärk on parandada turvalisust tuumarelvade käsitsemisel, et vältida 2011. aastal tuumaallveelaeval aset leidnud tule-kahju sarnaseid juhtumeid.

5,62 miljardit eurot oli Iisraeli kaitseeks-port 2012. aastal, kasvades jõudsalt võrreldes 2011. aastaga, mil kaitseeks-pordi maht oli 4,35 miljardit eurot. Sellise ekspordimahu juures säilitab Iisrael oma koha kümne maailma suurima eksportija hulgas viimase viie aasta jooksul. Hiljuti avaldasid oma ekspordinumbrid ka Suurbritannia ja Prantsusmaa. Suurbritannia kaitseeks-port kasvas eelmise aastaga võrreldes 62%, ulatudes 10,35 miljardi euroni. Prantsusmaa 2012. aasta maht langes aastaga 6,42 miljardilt 4,72 miljardi euroni.

1

2

3

45

6

789

8

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

arvaMus

Sõjavägesid peetakse üle maailma juhtimise oivakes­kusteks. Näiteks on USA­s väga suurel osal ärimaailma ja avaliku sektori juhtidest sõjaväeline taust, st esime­

sed juhtimisalased sammud tehti just USA relvajõudude ohvitserikoolides ja üksustes. Barack Obama on esimene Teise maailmasõja järgne USA presi­dent, kel puudub igasugune sõjaväeline taust, rääkimata lahingukogemusest. Ka Suurbritannias ja Skandinaavias ostab erasektor üsna tihti andekaid ohvitsere juhtimisoskuste ja ­kogemuste tõttu üle. Eesti kaitseväe kohta väga süsteemset järeldust teha ei saa, sest organisatsioon on veel liialt noor. Eesti kaitsevägi on nii noor, et meil pole juhtimisest isegi oma kindlat arusaama või sellele selget defi­nitsiooni, mida toetab ehk ka selleko­haste sünonüümide kesisus eesti keeles (vrd ingl k leadership, command, control, management, drive jne).

Eesti entsüklopeedia neljas köide ütleb, et juhtimine on „inimeste tege­vuse sihipärane suunamine ja koos­kõlastamine”. Kuigi eesti keeles räägime ka auto­, lennuki­ või laevajuhtimisest (ingl k driving), ei ole selles mõttes tegu juhtimisega, sest auto, lennuk ega laev ole inimesed. See muidugi ei välista, et masina juhtimiseks – driving – ei ole vaja inimesi juhtida – leadership. Ku­ninglik merevägi defineerib juhtimist nii: võime kasutada head otsustusvõi­met ja mõjutada teisi kaasa tulema. Sel­line definitsioon on üsna universaalne ja kehtib nii sõjaväelise üksuse, avaliku sektori asutuse, panga kui ka näiteks õmblusvabriku juhtimise kohta.

Meil figureerib arvukates dokumen­tides ja õppekavades sõnapaar „sõjaväe­line juhtimine”, aga mingit selgitust ega definitsiooni sellele pole. Kui vaadata erinevate õppekavade sõjaväelise juh­timise mooduleid, siis on tegu väe­ ja

relva liigipõhise taktikaga (nt rünnaku­õpe, kaitseõpe jms), kus sisuks pole juhtimise õpetamine, vaid see, mida inimesed ja üksus tegema peavad. Selles mõttes on tegu ebaõnnestunud pealkir­jaga, mis võib sobida jalaväele, kus juba jaoülem võib tegeleda üksuse taktikalise suunamisega, aga laevastikus on mada­laima auastmega ülem, kes üksuse, st sõjalaeva, taktikalist tegevust suunab, kaptenmajor, st komandör.

Küll aga annab alati kõneainet teema, kas juhtimine sõjavägedes erineb kuida­gi juhtimisest tsiviilmaailmas. Eeltoo­dud eestikeelse „sõjaväelise juhtimise­ga” ei ole tsiviilelus otseselt midagi peale hakata (õmblusvabrik rünnakul ...). Kui aga juhtimine sõjaväes tõesti olekski midagi muud kui tsiviilelus, ei saaks ülaltoodud välisriikide näited kuidagi paika pidada. Parima vastuse küsimuse­le, mille poolest erineb sõjaväline juhti­

mine juhtimisest tsiviilmaailmas, andis üks endine Kaitseliidu kooli instruk­tor – sõjaväeline juhtimine on vist siis, kui vorm on seljas ... Seega juhtimine on juhtimine, olenemata sellest, mida juhi­tavad inimesed teevad.

JUHTIMISSTIILTäpsemaks minnes võib aga rääkida sellest, kas juhtimisstiil sõjavägedes on sama, mis era­ või avalikus sektoris. Arengud läänemaailmas viitavad sellele, et juhtimine sõjavägedes ja ka paramili­taarsetes struktuurides muutub üha sar­nasemaks juhtimisega suurtööstustes, kus eesmärk on efektiivsemalt pakkuda kvaliteetsemat teenust. Ka meil räägi­takse päästeteenusest, kiirabiteenusest, politseiteenusest jne. Niisamuti paku­vad sõjaväed välisjulgeolekuteenust rii­kidele ja kodanikele.

Juhtimisstiili ja ­alase käitumise mää­ravad ühiskonnas ja organisatsioonis tooniandvad alusväärtused, juhioskused ja ­omadused ning kontekst, kus tegut­setakse. Lisaks lääneliku demokraatliku ühiskonna alusväärtustele on kaitseväel põhiväärtused, mis sõnastatud hiljuti ilmunud sisemäärustikus. Need tuleks sisuliselt lahti mõtestada ja terves or­ganisatsioonis, st kõikide kaitseväelaste hulgas omaks võtta, sest väärtusi ei saa käsu korras rakendada. Kuidas panna inertne organisatsioon (uusi) väärtusi sisuliselt omaks võtma, on tohutu juh­timisproovikivi (vt kuningliku mereväe juhtimise definitsiooni ülal).

Sündinud juhte on tegelikult vähe ja juhtimisoskused ja ­võtted on suuremal või vähemal määral õpitavad, nii nagu igasugused oskused. Kahtlemata leidub nii inimesi, kes on naturaalsed juhtimis­talendid, kui ka neid, kel juhiomadused sootuks puuduvad, aga enamik asub nende kahe äärmuse vahel. Talentide puhul on ekslik arvata, et kaasasün­dinud juhiomadused ongi kõik, mida heaks juhtimiseks vaja. Paralleeli võib tuua muusikamaailmast: lapsel võib olla kaasasündinud absoluutne kuulmine ja anne, aga kui ta oma pilli pühendunult ei harjuta, siis head muusikut temast ei saa.

Sõjaväeline juhtimine või juhtimine sõjaväes?Juhtimine on iseenesestmõistetavalt see, millega kõik üle­mad kaitseväes igapäevaselt tegelevad. Iseasi on, kui palju me tegelikult juhtimisest teame või seda õpetada oskame.

arengud läänemaailmas viitavad sellele, et juhtimine sõjavägedes ja ka para-militaarsetes struktuurides muutub üha sarnasemaks juhtimisega suurtööstustes, kus eesmärk on efektiivse-malt pakkuda kvaliteetsemat teenust.

Ott LaanemetsvaneMleitnant

9

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

Kõige olulisem juhtimisstiili määraja on kontekst ja konkreetne olukord, kus inimesi juhitakse. Nii kaitseväe juhata­ja, jalaväe rühmaülem, sõjalaeva vahi­ohvitser kui ka lennujuht juhivad inimesi, aga nende tegevuste kontekst ja olukor­rad ning neis kasutatavad juhtimisvõtted on äärmiselt erinevad. Niisamuti määrab operatsiooniline kontekst juhtimisstiili ühe sõjaväelise üksuse sees: see on erinev tehnika hoolduse­remondifaasis, operat­siooni plaanimise, väljaõppe ja tegeliku lahingutegevuse ajal.

Seega: põhiväärtused + juhioskused + kontekst = juhtimisstiil.

JUHTIMINE, managemenT JA KäSUTAMINEInimeste juhtimisele (leadership) orga­nisatsioonis kaasnevad alati ka manage-ment ja käsutamine ehk käsuõigus (com-mand). Management ja käsuõigus on olemuselt juhtimisest erinevad, aga sel­lega alati kaasnevad tegevused, mida on vaja etteantud eesmärgi saavutamiseks.

Uuemas eesti keeles on juhtimisalast oskussõnavara erinevalt tõlgitud. Eesti­keelse ärimaailma terminoloogias on leadership’ist saanud eestvedamine ja (business) management’ist hoopis (äri)juhtimine.

Inimeste juhtimine (leadership) on juhi isiku projitseerimine, et inspireeri­da teisi seatud eesmärgi täitmiseks kaasa tulema. See on sotsiaalne fenomen, mil­le järele tekib vajadus, kui mitu inimest peavad koos tegutsema. Et juhtimine on otseselt seotud nii juhi kui ka juhitavate inimeste isiksustega, ei ole olemas kaht täiesti sarnast juhtimisalast käitumist. Juhtimine on eeskuju, veenmise ja ala­teadliku sunni kombinatsioon ja see sõl­tub olukorrast.

Juhtimine algab nii juhi kui ka juhi­tavate inimeste loomusest ja personaal­susest. Ilma nende mõistmiseta ei ole ka võimalik süsteemselt ja sihipäraselt mõ­jutada inimesi kaasa tulema. Sama keh­tib ka õpetamise kohta – selleks, et saa­vutada teadmiste, oskuste ja hoiakute omaksvõtt, tuleb tunda inimloomust ja seetõttu saab ka õpetamist pidada juh­timiseks. Mõnd juhtimisstiili – näiteks coaching’ut (treenimine) – saab kasuta­da nii juhtimise kui ka õpetamise puhul.

Management on seevastu korralda­mine ja ressursijuhtimine, st nii inim­, materiaalsete kui ka finantsiliste res­sursside kasutamine ja kasutamise kontrollimine. Management’i formaal­set poolt nimetatakse administreeri­miseks. Management on ülema võime

analüüsida, organiseerida ja teoks teha otsuseid ning kontrollida tegevusi. Ma-nagement on näiteks personaliplaneeri­mine, eelarveartiklite haldus ning tehni­ka hoolduse ja remondi plaanimine. Et mistahes ressurssi on alati vähe, tegeleb iga kaitseväeline ülem päevast päeva management’iga, et saavutada parimat võimalikku tulemust.

Juhtimine ilma management’ita ja vastupidi on võimalik, aga eesmärk saa­vutatakse juhuslikult või jääb see puht­formaalseks, sest pideva arengu tagab vaid hea juhtimine ja eestvedamine.

Nii inimeste kui ka ressursijuhtimi­ne ei erine oma olemuselt sõjaväelises üksuses või õmblusvabrikus. Kõige roh­kem eristab juhtimist sõjaväes käsuõigus (command). Käsuõigus on relvajõudu­des üksikisikule kuuluv õigus suunata, kooskõlastada ja juhtida relvajõudude tegevust. Kuigi ka õmblusvabriku di­rektoril on õigus töölistele korraldusi anda või neid vallandada, on sõjaväelise ülema käsuõigus hoopis suurem. Erine­valt õmblusvabriku direktorist peab sõ­javäelisel ülemal olema õigus vajadusel sundida alluvaid seadma oma või teise inimese elu ohtu.

SÕJAVäELINE JUHTIMINE KAITSEVäESKolmiku inimeste juhtimine – ressursi­juhtimine – käsutamine mõistmises

peitub võti praeguse kaitseväe juhtimis­alastele proovikividele. Suitsunurkades kuuldav iroonia, et „alluvat motiveerib käsk” või „kõike on vaja hiljemalt eil­seks” on head indikaatorid. Segadust külvab ka „sõjaväeline juhtimine”, mil­lest võib jääda mulje, et „üksus rünna­kul” ongi kõik, mida juhtimiseks vaja.

Kui vaadata erinevaid kaitseväe koo­le, mis sõjaväelist juhtimist õpetavad, siis tegelikku inimeste juhtimist – lea-dership – õpetatakse väga vähe. Ainus kaitsevaldkonna kool, kus just inimes­te juhtimist õpetatakse, on Kaitseliidu kool. Seal nimetatakse juhtimise vald­konda äraspidise tõlkeloogika järgi hoo­pis inimressursi arengu õppesuunaks.

Sõjaajalugu on korduvalt näida­nud, et käsutamine ei ole toimiv al­ternatiiv juhtimisele ega veel vähem management’ile. Sõjaväelist juhti iseloo­mustab võime kasutada õigeid juhtimis­võtteid väga erinevates olukordades.

Kaitsevägi peab kollektiivselt üle saama mõningasest post­sovetlikust macho­mentaliteedist, et väärtused, ini­mesed ja sotsiaalsed suhted on midagi pehmet, mida kaevikus vaja pole, ning pöörama hoopis suuremat tähelepanu just tulevaste juhtide juhtimisoskuste õpetamisele. Et ka meie saaks kunagi kahjatsedes uhkustada, et see­ja­see ohvitser on nüüd hoopis selle­ja­selle suurettevõtte juht.

LahendustVajaVad PrOBLeeMid

PrOBLeeMide LahendaMise PeaMine MeetOd

näiteid teenistusest

Taltsad (tame) – iga-päevased problee-mid, mida lahen-datakse tuginedes kogemusele ja kindla-tele protsessidele

management Selleks, et sõjalaev saaks minna laskeharjutusele, tuleb see plaanida nädalakavva, teavitada mees-konda, teha siselähetuse esildis, laskeharjutuse käsk, tellida laskemoona jne. Kõige selle jaoks on olemas kindlad protseduurid, mida on varem praktiseeritud.

Õelad (wicked) – uud-sed ja komplekssed probleemid, millele pole õigeid või va-lesid vastuseid, vaid paremad ja halvemad alternatiivid

Leadership Pärast neljakuist missiooni SNMCMG1 on miini-jahtija koduteel. Laeval on kahest sõukruvist üks defektne, kiirus üsna väike ja manööverdusvõime samuti. Elbe suudmes läheb rikki rooliseade ja pärast mõnetunnist parandamist hakkab tööle vaid osaliselt. Meeskond tahaks kiiresti koju saada, ees on Kiili kanal, aga vigase rooliseadmega on sealt riskantne läbi sõita. Ümber Taani sõites võib olla aga sõuseadme rikke tõttu Põhjamere tormis kee-ruline manööverdada, teekond pikeneb mõnisada miili ja vähemalt ühe lisapäeva võrra. Meeskond pole just liiga entusiastlik.

Kriitilised (critical) – kriitilise probleemi-de puhul pole tegu nende lahendamise kui sellisega, vaid otsuste kohese läbisurumisega

Command Sõjalaeva poole lendab (õppuse käigus) silmanäh-tavalt agressiivselt tundmatu sõjalennuk. Koman-dör peab välkkiirelt otsustama, mida teha: kas laev viia lahinguhäiresse, kas relvad laadida, kas relvad sihtida lennuki poole või on hoopis tegu omade lennukiga, kes laeva ekslikult vastaseks peab? Need otsused tuleb teha ja ellu viia kiirelt.

Käsutamise-juhtimise-korraldamise erinevused koos näidetega (Keith Grint „Leadership, Management and Command: Rethinking D-Day”) .

10

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

fookus

Kaitseväe juhataja allkirjastas 15. juu-nil riigikaitse 10-aastase arengukava rakendusplaani. Mismoodi kulges ra-kenduslike kavade ettevalmistamine alates tänavu 24. jaanuarist, mil valitsus kinnitas riigikaitse arengukava aasta-teks 2013–2022?

Võtsime aluseks kinnitatud arengu­kava, omapoolsed juhised andis kaitse­väe juhataja ning arvestasime ka erine­vate valdkondade ja struktuuriüksuste juhtide visiooniga. Pidime arvestama pii­rangutega, mida seavad ressursid ning taristu arendamiseks ja uute relvasüs­teemide soetamiseks­kasutuselevõtuks vajalik aeg. Lisaks arvestasime suurõp­pustega ja liikumistega linnakute vahel. Loomulikult on kõige aluseks sõjaaja üksuste tootmise plaan. Kõige rohkem vaidlusi pidasime maha, et panna paika, milliseid valdkondi me millises järjekor­ras arendama hakkame. Samuti pidime arvestama, et erinevate valdkondade va­hel valitseks tasakaal.

Kuidas tehti valik neist võimetest, mil-le arendamisele me lähikümnendil keskendume?

Kõige alus on põhjalik ohuhinnang. Seejärel hindasime, milliseid võimeid on vaja ohtude tõrjumiseks ning konsultee­risime liitlastega – see näitas, milliseid võimeid saame katta koostöös liitlastega ning mida peame arendama ise.

Arengukava on tehtud kümnele aasta-le, kuid seda vaadatakse aeg-ajalt üle ning täpsustatakse uusi eesmärke. Mil-lised on põhilised etapid, mida saaksi-me praegu käesoleva plaani täitmisel nimetada?

Arengukava läheb kokku meie nelja­aastase plaanimistsükliga. Järgmised neli aastat ongi rakendusplaanis täpsemalt lahti kirjutatud, seejärel saame teha vahe­kokkuvõtteid. Aga loomulikult teeme kokkuvõtteid ka jooksvalt igal aastal.

Kui kokkuvõtete tegemise käigus tule­vad esile mingid muudatused, siis saame vaadata, kas need mõjutavad ka kümne­aastast arengukava. Samuti jälgime pide­valt seadusandluses või NATO juhistes ja arengutes toimunud muudatusi.

Hea vahekokkuvõtete tegemise aeg on õppus Siil aastal 2015. Siis saame prakti­kas hinnata, mida oleme saavutanud ja kuhu jõudnud.

Suures plaanis on edukas reformimine seotud personali ja taristuga. Millised on kõige raskemad otsused, mis on tul-nud neis valdkonnis teha?

Kõige keerulisemad otsused on seotud ümberpaiknemistega, sest see puudutab inimesi, nende igapäevast elu, perekondi. Ümberpaiknemisi kaaluti väga tõsiselt, ei arvestatud ainult sõjalist otstarbekust, vaid kõike, mida ümberpaiknemine kaa­sa toob.

Loomulikult oli teatud võimete aren­damise edasilükkamine väga raske otsus. Me hindasime vajadusi komplektis, et kõik väeliigid saaksid areneda. Näiteks mereväe kavades on sees miinitõrjelae­vade moderniseerimine, mis on mere­väe põhiproovikivi. Maaväeüksustes oli probleeme varustuse puudujääkidega, varustuse hoidmise ja eelhoiatuse välja­

arendamisega ning mõistagi pöörati nen­dele probleemidele rohkem tähelepanu.

Inimesi puudutavad otsused olid kõi­ge raskemad, seda tõdesid kõigi valdkon­dade esindajad, kes seisid pidevalt oma inimeste ja valdkondade arengu eest. Kõige tähtsam oligi jõuda arusaamani, et peame vaatama meie olukorda ühe suu­re pildina, me sõltume kõik üksteisest. Arvan, et kogu keerulise protsessi üks olulisi tulemusi oli ühine arusaamine, kuidas ühe valdkonna muutused mõju­tavad teisi.

Kõikvõimalikud uued võimed, näiteks küberkaitse, on küll väga põnevad, aga ei tohi unustada ka alusvõimeid nagu logis­tika, side, personal ja muu, millel igapäe­vane teenistus püsib.

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et koos­töö oli väga kasulik, pingelised ühis­arutelud ühtlustasid meie arusaama olu­korrast, võimalustest ning valdkondade omavahelisest sõltuvusest.

Praegusest ressursipõhisest arengu-kavast on välja jäänud mitu vajalikku võimet. Kui meil oleks rohkem raha, mida oleksite teie esmajärjekorras aren-danud või hankinud?

Lisaressursid tuleks suunata ennekõi­ke personalikuludesse ja väljaõppesse. Inimeste arendamine toetab kõikide teis­te valdkondade arengut. Me võime osta ja ehitada igasuguseid asju, aga kui meil nende kasutamiseks puudub pädev per­sonal, ei ole meie areng kasutoov.

Muidugi olid väga rasked otsused seo­tud keskmaa õhutõrjeraketikomplekside hankega, keerukas oli kogu logistikaga seonduv ja harjutusväljade arendamine – see puudutab nii maaväe üksuste efektiiv­set väljaõpet ja relvade kasutamise võima­lusi kui ka õhuväe polügooni rajamist.

Väga rasked otsused olid seotud või­mete eelisjärjekorda seadmisega.

Kuivõrd mõjutab kaitseväe reformimist lõppema hakkav Afganistani missioon, mis on viimased aastad oma proovi-

Arengukava loob tasakaalu

ivar jõesaarMajor

Kaitseväe peastaabi ülem mereväekapten Igor Schvede peab oluliseks, et kaitseväe kümne aasta arengukava koos­tades räägiti Eesti riigikaitses paljud asjad selgemaks ning selle tulemus on riigikaitse arengukava tasakaalustatud rakendusplaan.

11

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

Mereväekapten Igor Schvede võttis 8. juulil üle kaitseväe peastaabi juhtimise. tõnu noorits

12

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

fookus

kivide ja õppetundidega jätnud mär-gatava jälje kaitseväe arusaamadesse ja mentaliteeti?

Sõjategevus Iraagis ja Afganistanis oli ja on kaitseväele suur proovikivi. Saime praktilisi õppetunde, mida tulevikus nii väljaõppes kui ka kaitseväe arendamisel kasutada.

Välisoperatsioonid süvendasid ja arendasid koostööd liitlastega ning and­sid ohvitseridele­allohvitseridele reaal­seid lahingukogemusi. Pärast kümmet aastat koostööd rahvusvahelistel operat­sioonidel on ka meie liitlased tunnista­nud, et eri riikide relvajõudude koostöö pole kunagi varem olnud nii tõhus, pea­me koostööd alal hoidma õppuste ja ühi­se osaluse abil rahvusvahelistes üksustes.

Kaitsevägi on valmis panustama NATO reageerimisjõudude (NRF – NATO Response Force) 2016. aasta ro­tatsiooni Scoutspataljoniga. Panustami­ne eeldab osalemist reageerimisjõudude 2015. aasta õppusel, kus harjutatakse koos ligi 13 000 kaitseväelasest koosne­va väekontingendiga. Ka tulevikus on kaitsevägi võimeline saatma kompanii­suuruse üksuse rahvusvahelistele sõjalis­tele operatsioonidele, kui rahvusvaheline olukord ja poliitiline otsus seda nõuab.

Et paremini kasutada nii õppustel kui ka operatsioonidel saadud koge­must, tugevdame peastaabi uues struk­tuuris J3 osakonda (planeerimine, juh­timine ja mobilisatsioon) ja loome J7 (väljaõppeosakond).

Peastaap (ennekõike J3 ja J7) peab koondama operatsioonidelt saadud ko­gemusi ning analüüsima neid koostöös teiste struktuuriüksustega. Siin on tähtis, et oma sisendi annaksid kõik kaitseväe struktuuriüksused, kellel on kogunenud hulk vahendamistväärivaid kogemusi. Peastaabi ülesandeks jääb juhtida nende õppetundide arvestamist tulevikuplaani­des ja ­õppekavades.

Kuidas täita kaitseväkke tegevväelas-te värbamise kava, kui on teada, et ees ootavad aastakäigud, kus on vähem gümnaasiumilõpetajaid, suureneb kon-kurents kõrgkoolide vahel, lõpeb Afga-nistani missioon ning tööotsijaile tun-dub väljaränne kergema võimalusena?

Kaitsevägi konkureerib kogu Euroopa ja ka laiemal tööturul. Tööturg on väga dünaamiline, areneb väga kiiresti ning tekitab tihedat konkurentsi kriitilistes valdkondades – spetsialistidest juhtide­ni välja. Esmane võimalus on tutvustada kaitseväeteenistust ajateenistuses noorte­le. Lisaks peame aktiivsemalt tutvustama

kaitseväge nii koolide riigikaitseõpetuse kui ka Kaitseliidu kaudu. Kaitsevägi saab kõigepealt korrastada ja arendada perso­nalivaldkonda, mis on kaitseväe juhataja ja kogu kaitseväe juhtkonna prioriteet. Personalivaldkonda tuleb investeerida, et tagada kaitseväe jätkusuutlikkus. Karjää­rimudelid peavad olema läbipaistvad ja selged, pakkuma inimestele väljakutset ja samas stabiilset teenistuskeskkonda.

Kaitseväeteenistus pole kunagi kerge, aga pakutav stabiilsus ja tasakaalustatud väljakutsed võimaldaks suurendada huvi kaitseväeteenistuse vastu.

Tähtsal kohal on tagada kaitseväelas­te sotsiaalsed garantiid. See on poliitili­se kompromissi küsimus. Meie toome välja oma argumendid, kuid sotsiaalsete garantiide alus on poliitilised otsused ja ühiskondlik kokkulepe.

Suur osa on ka sisekliima paranda­misel ja töökoormuse tasakaalustamisel. Oluline on, et mõistetaks – need konk­reetsed nõuded, mida me kehtestame, on selleks, et saavutada oma lõppeesmärki – ette valmistada efektiivsed sõdurid ja efektiivsed üksused.

RKAK-ga seatud ressursipiirang kulu-tada personalile 30% kaitseväe eelarvest raamib meie personali juurdekasvu. Kas te ei karda, et sellest lähtuvalt pii-rame ka uute võimete loomist ja ajaga kaasas käimist?

Kolmkümmend protsenti on plaani­mise eeldus. Peame tagama tasakaalusta­tud arengu nii personali kui ka varusta­tuse ja tegevuse osas – et liiga kiire areng ühes valdkonnas ei õõnestaks teisi ja selle kaudu kogu võimekust.

Mis muutub kaitseväe peastaabis, kui sellest saab ühtlasi maaväe staap?

Kahjuks on mõlemad staabid olnud pikka aega alamehitatud. Seetõttu on eesmärk uues peastaabi struktuuris me­hitada korralikult kõik kriitilised vald­konnad arvestades, et Eesti sõjalise kaitse põhirõhk on maaoperatsioonide läbivii­misel. Otstarbekas on kokku tuua selle valdkonna tuumik, et peastaabis oleks väga hea maaväe kompetents. Saame maaväe staabist peastaapi juurde häid ja väga pädevaid ohvitsere, peastaabis saame neid kaasata laiemasse töökesk­konda, kus tuleb arvestada ka mereväe, õhuväe ja teiste valdkondadega.

Personaliplaneerimise töö juba käib ning 1. jaanuaril 2015 peab olema uus peastaabi struktuur maksimaalselt komp­lekteeritud. Juba järgmise Kevadtormi plaanimist teeb peastaap tihedas koos­töös maaväe staabiga. Kindlasti peame tugevdama peastaabis lahinguvalmiduse, mobilisatsiooni ja väljaõppe valdkondi ning lahingutegevuse juhtimist ja plaani­mist. Staapide ühendamise üks eesmärk on vähendada bürokraatiat. Praegu saa­

Kaitseväe peastaabi ülem mereväekapten Igor Schvede on rahul, et riigikaitse arengukavas on tasakaalus peamised riigikaitse vajadused ning võimalused. tõnu noorits

13

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

dame veel kirju maaväe staabile korrus allapoole. Muidugi peab peastaap tulevi­kus tegelema erinevate küsimustega, mil­lega praegu tegeleb maaväe staap. Siiski on bürokraatia vähenemine ja pädevuse koondumine peastaapi otstarbekas. Pal­jud peastaabi puudujäägid on tingitud peastaabi osakondade alamehitatusest. Tihti polegi kellelegi oma probleeme suu­nata. Mitmes küsimuses on vastutus haju­tatud ega ole ühtset vastutavat.

Mismoodi on kavas lahendada erineva-te tegevusvaldkondade piirialadele jää-vad ülesanded?

Plaanimise ja koordinatsiooni tõhus­tamise kaudu. Loodan, et kümne aasta plaan, mille täpsema lahtikirjutuse an­nab nelja­aastane plaan ning pidevalt täpsustatav üheaastane plaan, võimalda­vad kaitseväel igapäevase tegevuse plaa­nimist ja elluviimist sujuvamaks muuta. Loodetavasti aitab see lahendada ka per­sonaliprobleeme – inimesed on valmis tegema hoopis rohkem asju, kui need on korralikult plaanitud. Arvan, et plaani­matud ja ressursiga katmata näiliselt tü­hised asjad tekitavad hoopis enam stressi ja tööjõukulu.

Kaitseväe arenguprioriteetidena on nimetatud NATO õhuturbe rotatsioo-ni, kaitseväe erioperatsioonide üksust, Scoutspataljoni ja luurekeskust. Mis tingib just nende esiletõstmise?

Need on tegevväelaste iga­aastase juurdekasvu prioriteedid, mitte nii­võrd tegevuse kasvu prioriteedid. Uue struktuuri rakendumisel on maavägi juba praegu peaaegu mehitatud ning juurde värvata on vaja peamiselt vaid Scoutspataljoni.

Kaitseväe ühendatud õppeasutused on arengukavas kirjeldatud uues struktuu-ris loodava kaitseväe juhataja asetäitja ametikoha otsealluvusse. Millised üles-anded on kaitseväe juhataja asetäitjal lisaks hariduse suunamisele?

Kaitseväe juhataja asetäitja üks vastu­tusvaldkond on lahinguvalmidus ja kogu igapäevase kaitseväe väljaõppe juhtimine (sõjaaja üksuste tootmine). Et süsteemi ühtsustada ning valdkonda tähtsustada, on ka KVÜÕA tema otsealluvuses, see annab õppeasutustele võimaluse olla va­hetult seotud kaitseväe põhitegevustega. Lisaks on tema tegevusvaldkond arenda­da doktriine ja tagada maaoperatsiooni­de ekspertiisi.

Kaitseringkondade tegevuse lõpetami-

ne ja funktsioonide jaotamine kaitseväe ja Kaitseliidu vahel vajab kindlasti laie-mat ja põhjalikumat selgitustööd. Kas Kaitseliit on valmis oma vabatahtlikega neile pandud funktsioone täitma?

Kindlasti on see Kaitseliidule tõsine poovikivi. Aga eesmärk oli anda Kaitse­liidule konkreetsemaid ja laialdasemaid ülesandeid, kasutada nende omapära, st kohaloleku laiapindsust ja vabatahtliku liikmeskonna potentsiaali.

Tahan rõhutada, et kõik kaitsering­kondade kohustused ei lähe Kaitseliidu­le üle. Kaitseliidule anti üle maakaitsega seotud ülesanded. Eriti kiirreageerimise­ga seotud ülesanded ja ka põhivalmidus­üksuste tootmine jäävad kaitseväkke.

Maakaitsefunktsioon on väga tähtis ja Kaitseliit on väga sobiv selle täitmiseks. Me toetame neid oma võimete arenda­misel ja toetame üksteist sõja ajal. Me soovime, et Kaitseliidul tekiks hea lahin­guvõime, tasakaalustatult areneks Kait­seliidu erinevad üksused ja struktuurid. Praeguseks on juba alanud kaitseväe ja Kaitseliidu ohvitseride rotatsioon. Te­gevväelaste ettevalmistuse ühtlustamine kaitseväes ja Kaitseliidus ning Kaitseliidu toetamine pädevate instruktoritega aita­vad kindlasti Kaitseliidu arengule kaasa.

Kuivõrd on toetusväejuhatuse loomisel arvestatud meie partnerriikide koge-must ja kuivõrd on aluseks võetud Eesti omapära?

Oleme arvestanud nii kaitseväe kui ka partnerriikide kogemust. Toetusväe­juhatuse loomisega seonduvad detailid nõuavad lõplikku viimistlemist. Otsus­tamisel mängivad rolli nii operatiivkaa­lutlused kui ka olemasolev taristu ja selle välja kujunenud hajutatus. Limiteeritud ressurss seab piirangud taristu arengule ning sunnib optimaalselt kasutama ole­masolevaid võimalusi.

Me ei taha teha toetusväejuhatust puudutavaid muudatusi kiirustades. Püüame maksimaalselt tasakaalustada kaitseväe vajadusi personali soovide ja vajadustega. Seetõttu moodustatakse toetusväejuhatus enne Siili, kuid ümber­paiknemised ja kõik lõplikud ümberkor­raldused tehakse pärast õppuse lõppe­mist 2015. aastal.

Kalevipoja nõustajat siili on pakutud Eesti rahvusloomaks, kuivõrd märgili-ne on kaitseväe plaanitav suurim reser-võppekogunemine Siil aastal 2015?

Suurõppus Siil, mille käigus toimuvad reservõppekogunemised, on väga oluline etapp meie riigikaitse arengus. Õppus

keskendub kaitseväe sõjaaja struktuurile, selle varustusele ja väljaõppele. Esma­kordselt kutsutakse õppekogunemisele korraga tuhandeid reservväelasi.

Õppuse laiem eesmärk on tuua välja kõik meie senise, reservväel põhineva riigikaitsekorralduse tõsiolud ning re­gistreerima tähelepanekud ja problee­mid. Paljudega neist puutume kokku iga reservõppekogunemise ajal, kuid õppus Siil võimaldab paremini kontrollida kogu süsteemi.

Milline peaks olema mõõdetav tule-mus, mille põhjal saame öelda, et kait-seväe reformimine on täitnud soovitud eesmärgi?

Üheks mõõdetavaks eesmärgiks võib­ki nimetada suurõppuse Siili kordamine­kut. Kuid kõige olulisem on, et kaitsevägi saab reaalsed sõjaaja üksused, mis on me­hitatud, varustatud, väljaõpetatud ning valmis aktiivselt panustama nii iseseis­vasse riigikaitsesse kui ka osalema sõjali­ses koostöös liitlastega. Me ei tea, milline on olukord kümne aasta pärast. Seetõttu püüdsime tagada plaanide paindlikkust. Kui tulevikus on vaja plaani muuta, on võimalik tuvastada muutustega kaasne­vad seosed ning kindlaks teha, kas muu­datusteks on vaja lisaressurssi või tuleb millestki loobuda.

Milliseks peab kujunema kaitseväe pea-staap teie juhtimisel kaitseväe reformi-mise käigus ja mida te ootate inimestelt, kellega igapäevaselt koos töötate?

Saan korrata vaid neid märgusõnu, mida tõin esile oma kõnes peastaabi üle­ma ametisse asumisel. Minu eesmärk on professionaalsus, koostöö paranda­mine igal tasandil, samuti läbipaistvus, erapooletu suhtumine ja inimeste hin­damine nende tegude järgi. Me peame loobuma kaitsejõudude sisesest „meie ja teie, meie ja nemad” mõttelaadist. Veel enam, me vajame head koostööd mitte üksnes peastaabis ja kaitseväes, vaid ka Kaitseliidu, kaitseministeeriumi ja kõigi meie teiste partneritega. Rakendusplaani koostamise kogemus näitas, et aktiivne kaitseväe­sisene koostöö muudab meid palju tõhusamaks.

Usun, et kaitseväe tugevus sõltub ta­sakaalustatud võimearendusest, ühtsele eesmärgile keskendunud tegevusest, selle ühisplaanimisest ja juhtimisest. Ühtlasi on oluline arvestada valdkondade eri­päradega, innustada meie inimeste init­siatiivi ja iseseisvust. Peame motiveerima aktiivseid ja võimekaid ning taunima ebapädevust ja laiskust.

14

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

nato

Eurooplased on sajandeid lootnud leida kaubavahe­tuse arendamiseks Aasiaga täiendavaid võimalusi. Kas Kaug­Põhja mereteest oleks siin kasu?

Kui Arktikaga seotud meedia­kajastusi vaadata, on ilmselge, et li­saks mereteedele kasvab samuti huvi Arktika maa varade vastu. Huvide kasvades on räägitud ka Kaug­Põhja remilitariseerimisest.

Kanada peaministri Stephen Harperi sõnul on Arktika nagu kaevandus, mil­le kohal kollane kanaarilind kaevureid toksiliste gaaside eest hoiatab. See väike lind on oma tiivavibutustega algatanud terve hulga julgeolekualaseid debatte mitte ainult Kaug­Põhja piiririikides, vaid üle kogu maailma, sh Hiinas, In­dias ja Jaapanis.

ARKTIKA LAEVATEEDE JäTKUSUUTLIKKUSÜle 90 protsendi maailma kauba­vahetusest tehakse laevateid pidi, samas on viimasel ajal maailma majanduses toimunud muutused mõju avaldanud ka merendusele ja siin on fookus sa­muti viimastel aastatel liikunud Aasia­le, täpsemalt Hiinale. Üle 46 protsendi Hiina sisemajanduse kogutoodangust tuleb väliskaubandusest, ligi 85 prot­senti Hiina impordist ja ekspordist on seejuures lähedalt seotud merenduse­ga, nii on sellest Hiinas saanud oluline majandusharu.

Vaatamata tõigale, et tehnoloogili­selt on juba praegu võimalik ehitada aluseid, mis oleksid suutelised Arkti­kas aastaringselt opereerima, ei ole see veel majanduslikult tasuv. Juba prae­gu moodustab 32 protsenti Euroopa– Aasia kaubavahetusest Hiinast Euroo­passe saadetud toodang, Loode väilast ja Põhja mereteest võib seega saada atraktiivne alternatiiv Vaikse ja Atlan­di ookeani vahel, mereteel läbi Suessi kanali ja Vahemere. Erinevalt Suessi ja

Panama kanalistest pole Põhja mereteel laevatamise piiranguid ja selle kasuta­mine annab kuni 40­protsendilise aja­võidu, rääkimata kütusekulust ja CO2 emissioonist.

Märkimata ei saa jätta ka asjaolu, et meretee ääres pole praegu ebasta­biilseid piirkondi, strateegilisi pudeli­kaelu, piraatlust või muud piiriülest kuritegevust.

Vaatamata eespool toodud plussi­dele on Arktikas laevatamisel ka oma puudused, näiteks tuleks karmides il­mastikutingimustes opereerimiseks teha koostööd nii meteoroloogilise info kogumiseks kui ka merepääste arendamiseks.

Merepääste osas on Arktika nõu kogu (Arctic Council) sõlminud küll osa­pooltevahelise kokkuleppe, kuid sisuli­selt puudub päästeoperatsioone toetav taristu, mistõttu on laevatatavale kau­bale kindlustust hankida ebamõistlikult kallis.

TORMIJOOKS ARKTIKA MAAVARADELERahvusvahelise energiaagentuuri (In­ternational Energy Agency) sõnade kohaselt kasvab energiasõltuvus eriti Kesk­Ida ja Põhja­Aafrika riikide seas. Kui agentuuri prognoosid paika peavad, võib süsivesinikenergia tootjatel tekkida kiustatus pöörata fookus Lääne asemel Aasiale. Et Ühendriikidel on ambitsioon saada 2020. aastaks maailma suurimaks gaasi­ ja naftatootjaks, üritavad Euroo­pa riigid aktiivselt oma energiaallikaid mitmekesistada ja Arktikast võib sel ju­hul saada oluline energiakeskus.

Praegu moodustab Arktika rannikul asuvatest maardlatest pärit nafta maa­ilmas ühe kümnendiku ja gaasist ühe

neljandiku kogu maailmas turul ole­vatest varudest. Karm kliima ja suured ekspluateerimiskulud muudavad Ark­tika vähematraktiivseks. Kui aga ener­giaagentuuri arvutused paika peavad, võib 2035. aastaks nafta hinnaks maail­maturul kujuneda 210 dollarit barrelist, mis muudab Arktika maardlate kasuta­mise pigem lähi­ kui kaugema tuleviku perspektiiviks.

NATO, Norra ja jääkarudNorra on aastaid teinud NATO­s pingutusi, et saavutada alliansi suuremat tähelepanu Arktikale. Sel kevadel ütles NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen Norrat külasta­des Põhjala riigi püüdlustele suures osas ei.

norra, arktika ja natONorra on aastaid ühe n-ö oma teemana NATO-s püüdnud tõstatada Arktika küsimust. Räägitud on nii sõjaväebaasi-dest kui ka suuremahulistest õppustest piirkonnas. Norrale teeb muret Vene-maa tegevus Arktikas ja riigi relvastuse arendamise programmid.

Paar aastat tagasi lennukitootjale Boeing kuuluva Washington Studies and Analysis mõttekoja analüütiku Mark Horniga vesteldes soovitas ta NATO-l välja arendada kõikehõlmav strateegia, mis arvestaks nii piirkonna sõjalisi, poliitilisi kui ka majanduslikke aspekte. Boeing jälgib nimelt piirkon-nas toimuvaid arenguid hoolega.Selle aasta mais ütles NATO peasek-retär Anders Fogh Rasmussen Norrat külastades aga Norra püüdlustele suures osas ei.

„Kaug-Põhi jääb julgeolekualaseks prioriteediks ja me jätkame pingutusi NATO-s ja Euroopa Liidus, et need or-ganisatsioonid Arktikas suuremat rolli mängiksid,” ütles Norra peaminister Jens Stoltenberg seepeale. Rasmusseni sõnul jätkab NATO aga oma huvide kaitsmist Arktikas dialoogi kaudu. Vä-hemalt praegu näib, et allianss on oma ambitsioonid kohalolust ja suuremast lipu näitamisest Arktikas külmutanud.

Vaata lisaks:- Washington studies and analysis experts share their expertise on High northroland Murof, 07.12.2011, www.jfcbs.nato.int/jfcbrunssum/page167903749.aspx- nato: High northwww.nato.int/docu/review/topics/en/high-north.htm- artic Council: www.arctic-council.org

Marc segersMajor

nato BrunssuMi väejuHatuse

luureanalüütik

15

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

Analüütikute hinnangul suureneb Hiina majanduse sõltuvus välisnaftast ja kasvab peagi üle 80 protsendi. See muudab Hiina energia­alase julgeoleku aga väga haavatavaks, mistõttu võivad naftat tarnivad riigid Hiina majanduse põhimõtteliselt päeva pealt kinni pan­na. Hiina ambitsioon oma energiasõltu­vust vähendada on igati mõistetav, nagu on mõistetavad ka Hiina katsed oma energia tarnijate ringi Aafrika, Kesk­ Aasia ja Siberiga laiendada.

Kui esmapilgul võib tunduda, et Euroopa ja Hiina energiaalased huvid Arktikas üksteist ei sega, siis niikaua, kui eksisteerivad küsimused Malaka väina turvalisuse üle, ei ole vähetõe­näoline, et Hiina võib soovida oma osa Arktika avastamata nafta­ ja gaasivaru­dest. Samas paiknevad enamik varudest Arktika riikide erimajandustsoonides (Exclusive Economic Zone, EEZ) ja nen­de utiliseerimiseks vajaks Hiina eraldi lubasid.

Hiinal endal erimajandustsooni loo­miseks nõude esitamise õigust pole, sest erimajandustsoon saab olla ainult riiki­del, kelle rannik ulatub Arktikale.

Kui võitlus nafta­ ja gaasivarude

norra luure: Zapad 2013 proovikivi Venemaa üksustele kaug-PõhjasNorra piiriäärsed Vene armee üksused alluvad nüüdsest armee Lääne kaitseringkonna-le, mida juhitakse Peterburist. Lääne ringkonnale allub ka Balti laevastik. Samas säilib Koola poolsaarel asuvate üksuste ja Põhja laevastiku kohapealne operatiivjuhtimine.Lääne ringkonnale, sh Kaug-Põhjas asuvatele üksustele, on selleaastane suurim proovi kivi Venemaa ja Valgevene strateegiline suurõppus Zapad 2013, mille korralda-mine roteerub Venemaa nelja kaitseringkonna vahel ja mille eest sel aastal vastutab Lääne ringkond. Viimati korraldati Zapadit 2009. aastal.

Vaata lisaks:the High north and the arctic, focus 2013: annual assessment by the norwegian intelligence service, http://forsvaret.no/om-forsvaret/organisasjon/felles/etjenesten/documents/0886-foCus-english-2013.pdf

üle tundub vähemalt praegu ebareaal­ne, siis haruldaste muldmetallidega on olukord teine. Gröönimaa haruldaste muld metallide reservil näeb Euroopa Liit suurt potentsiaali, tõsi, nende kae­vandamine vajaks jällegi suuri investee­ringuid. Arenev tehnoloogia suurendab Euroopa Liidu haruldaste maavarade nõudlust aga veelgi.

Jää sulamine Arktikas peidab endas uusi võimalusi ja proovikive nii meritsi toimuvale kaubavahetusele kui ka ener­giavarudele, mis võivad rahvusvahelise­

le koostööle selles maailmanurgas kaasa aidata, aga ka vastuolusid tekitada.

Ainult aeg võib öelda, kas erinevad Arktikaga tegelevad organisatsioonid ja ÜRO mereõiguse konventsioon (UN Convention on the Law of the Sea) suu­davad Arktikaga seotud huvisid tasa­kaalustada.

artikkel on varem ilmunud natO hQ jFC Brunssu-

mi väljaandes northern star.

tõlkinud n-ltn roland Murof.

karmides ilmastikutingimustes opereerimiseks tuleb ka relvajõududel pidevalt meteoroloogilist infot analüüsida. norra armee kapten aanon Clausen ja major Morten Bie analüüsivad lumekristallide moodustumist, et ennustada lumelaviini-de tõenäosust. us euCoM

16

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

õppus

Tänavune Kevadtorm oli Eesti õhuväe jaoks märgi­lise tähendusega. Kui seni oleme õppusel osalenud vaid oma lennuvahendite ja minimaalse juhtosisega,

siis tänavu seadsime Ämari lennubaasi NATO doktriinist lähtudes üles õhuväe juhtimiskeskuse kolmest rahvusest es­kadrilli juhatamiseks. Lihtsamalt öeldes osalesid Kevadtormil reaalsed lahingu­lennukid ja ­piloodid, mida juhtisime NATO õhuväe staabi protseduurireegli­te kohaselt – kogu õppus matkis reaalset sõjalist olukorda. Õhuväe tegevuse ees­märk sellel õppusel oli maaväge toetada ning seekord viia läbi ka õhk­õhk­tüüpi lahingusituatsioone.

Kevadtorm on maaväe õppus ning

kite ja kopterite tegevus oli vaid jäämäe nähtav osa. Märkamatuks võisid jääda need õhuväelased, kes juhtimistasandilt või lennuväljalt õppuse õnnestumisse sama väärselt panustasid.

Eelkõige tuleb siin mõelda tehnilis­tele hooldusmeeskondadele, lennuvälja teenistuse ja teeninduse allüksustele ja tagalatoetusgrupile. Nende meeskonda­de ja üksuste naised ja mehed väärivad tervet hulka artikleid ning neist looda­me ka edaspidi kirjutada.

Seoses relvade võimsuse, kiiruse, täp­suse ja teiste näitajate märkimisväärse suurenemisega on vähemalt sama oluli­selt suurenenud kogu õhuväe juhtimis­süsteemi ja selles osalevate inimeste roll.

Juhtimissüsteemi keskmes või tipus on õhuväe komponendi ülem, kes tä­navusel Kevadtormil oli Eesti õhuväe staabiülem. Tema tööriist õhuväe ope­ratsioonide plaanimisel ja läbiviimisel on õhuväe juhtimiskeskus (AOC, Air Operations Center), mis teeb tihedat

Õhuvägi maaväe õppusel – Kevadtorm 2013

dr alar LaatsõHuväe teavitusspetsialist

õhuväe juhtimiskeskus õppusel kevadtorm 2013. kaitsevägi

õhuvägi etendab selles peamiselt abis­taja rolli. See aga ei tähenda, et õhuvägi ise head väljaõppevõimalust kasutama­ta jätaks. Rääkides Eesti õhuväe tege­vusest, kerkib paljudele silme ette pilt Ämari lennuväljalt tõusvast või seal maanduvast reaktiivlennukist, mille tii­badel Poola, Prantsuse või mõne muu riigi tunnusmärk. Selline kuvand on üsna tõene ja ka tänavusel Kevadtor­mil mängisid erinevat masti õhusõidu­kid nii kodu­ kui ka välismaalt tähtsat rolli. Eesti õhuväe panust õppusesse silmas pidades võib aga öelda, et lennu­

Seni maaväe õppustel Kevadtorm vaid kõrvalist rolli täit­nud õhuvägi osales tänavu seal koos Prantsuse ja Poola õhuväe lennukitega ning oli maaväele võrdväärne partner.

17

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

koostööd täideviiva üksuse, õhuope­ratsioonide juhtimiskeskusega (ÕJK, CRP1). Lisaks töötasid õhuväe sideoh­vitserid õppuse juhtstaabi ja maaväe staabi juures ning õhutulejuhid maaväe üksustega eesliinil. Loomulikult olid kogu juhtimisstruktuuriga lahutamatult seotud lennumasinate piloodid.

Täpsema ülevaate õhuväe tegevusest Kevadtormil annavad nüüd aga osalejad ise – õppusel osalenud lendurid ja juhti­miskeskuse ning maaväe juures tegutse­nud õhuväelased.

LENDURID JA LENNUVAHENDIDEesti õhuväe lennugrupp opereerib kahte õppereaktiivlennukit Aero L­39 Albatros, nelja kerget helikopterit Ro­binson 44 ja kahte kerget transpordilen­nukit Antonov 2.

Tänavust Kevadtormi kommenteeri­des kirjutab õhuväe lennukipiloot, kes on ühtlasi ka lennubaasi lennuohutuse inspektor, kapten Kalev Piirisild:

„Lennukitega lendamine on õppus­tel silmaga nähtav osa, see, mis aga alati varjatuks jääb, on lendamisele eelnev lahinguülesande/missiooni plaanimine koos teiste lennul osalejatega, lennuks valmistumine ning alles siis tuleb pal­judele nähtav lend ise ning lõpuks on meie töö anda veel ka ülesande täitmi­sest õhuväe plaanijatele tagasisidet. Al­les sellele tsüklile ringi peale tehes on ülesanne täidetud ning üks neljandik sellele kulunud ajast ja pingutusest on lendamine.

Ei ole suurt erinevust, kas hea mis­siooni ettevalmistus on tehtud R­44, AN­2, L­39 või Mirage F1 jaoks, põhi­alused ning protseduurid on lendavatele üksustele ja operatsioonide plaanijatele NATO­s samad. Lennunduses maksa­vad vead valusalt kätte. Integreeritus on võtmesõna.

Et saada veel paremaks, on vaja järje­pidevalt panustada meie lendava koos­seisu väljaõppesse nii õppuste ajal kui ka välismissioonidel.”

Õhuväe kopterite eskadrilli ülema kohusetäitja leitnant Loe Dominic Sillat selgitab omalt poolt:

„Kopterite eskadrill tegi Kevadtor­mil peamiselt luure­ ning imiteeritud õhutuletoetuse lende. Kuigi kasutasi­me õhuväe ülest plaanimistsüklit, tuli vahel viimase hetke muudatuste tõttu tegevusplaani kiirelt kohendada. Siin mängis koordinatsioon õhuväe juhti­miskeskusega olulist rolli, et alal hoida situatsiooniteadlikkust.

Õppuse esimestel päevadel esines tõrkeid raadiosagedustega õhusõiduki­te jaoks, selle tõttu esines õhusõidukite

ja maapealse koosseisu (õhutule juhid) raadiosides kattuvusi. Järgnevatel päe­vadel programmeeriti maapealsed maa­õhk­maa­raadiod ümber ning olukord paranes.

Tõhusalt toimiv infovahetus õhu­väe juhtimiskeskusega andis tagasisidet sooritatud missiooni kohta ja võimaldas teha järgmisteks lendudeks operatiivselt korrektiive. Imiteerides vaenuliku õhu­väe tegevust, saime vahel ka teateid, et ühe või teise kopteri oli maaväe õhutõr­je „alla tulistanud” (imiteeritult). Seega, info liikuvus oli hea ja maaväe õhutõrje üksused tegid oma tööd pühendunult.”

MAA- jA õhuVäE VAhENdAjAdNii õppustel kui ka tegelikus lahingus on maa­ ja õhuväe eesmärgid küll sa­mad, kuid töövõtted on kummalgi väe­liigil spetsiifilised. Töömeetodite ja ­va­hendite erinevusega seoses kasutavad

imiteerides vaenuliku õhuväe tegevust saime vahel ka teateid, et ühe või teise kopteri oli maaväe õhutõrje „alla tulistanud” (imiteeritult).

suurtükiväe positsioonid õppusel kevadtorm 2013 kopterilt nähtuna. kaitsevägi

õppusel osalenud Poola ründelennuk su-22 maandub ämari lennuväljale. kaitsevägi

1ämari Crp (Control and Reporting Post) on üks

Baltnet-i element. ta on võimeline tegutsema ja

on ka tegutsenud ühe astme võrra kõrgema kes-

kusena. tavaolukorras on Balti piirkonna kõrgeim

keskus CrC karmelava. erinevalt õhuoperatsioo-

nide juhtimiskeskusest on õhuväe juhtimiskeskus

ajutine institutsioon. see moodustatakse vaid

õppuse ajaks.

18

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

õppus

maa­ ja õhuvägi üsna erinevat termino­loogiat ning veidi liialdades võib öelda, et need väeliigid räägivad eri keelt. Tõsi on seegi, et maaväelase ja õhuväelase mõtteline kujutluspilt lahinguväljast võib kohati olla üsnagi erinev. See eri­nevus on aga paratamatu ning teatud moel isegi vajalik, et oma valdkondades, maal või taevas, paremini tegutseda. Selleks, et omavaheline suhtlus tõrgeteta sujuks, tuleb erinevusi tunnistada ning otsida sildu selle kuristiku ületamiseks. Teisiti öeldes, õhu­ ja maaväelaste suht­lemiseks on vaja „tõlke”, kes nõustavad ja aitavad maaväe juhtkonda õhuväge puudutavates küsimustes ja vastupidi.

Kuna Kevadtormil oli peamine mis­siooni tüüp õhutuletoetuse imiteeri­mine, siis sobisid õhuväe „tõlkideks” maaväele kõige paremini õhutulejuh­tide meeskonnad (Tactical Air Control Party, TACP). Õhuväe staabi TACP vanemspetsialisti hr João Espinho sel­gituse kohaselt jagunesid õhutulejuhid omakorda kaheks: ühed tegelesid len­nuvahendite tule juhtimisega eesliinil ning teised olid sideohvitseridena (Air Liaison Officer, ALO) nõustamas maa­väe staapi operatsioonide plaanimisel. Seega on siin tegu kahel tasandil „tõlki­jatega” – õhutulejuhtidega eesliinil ning õhuväe sideohvitseridega staapides.

Õhuväe õhutuletoetuse (TACP) ük­suse ülem ja tulejuht kapten Ivo Kõiv lisab:

„Suunates ja kontrollides õhutule

toetuse lennuvahendeid, vastutab õhu­tulejuht eesliinil täielikult nii lahingu­missiooni edukuse kui ka ohutuse eest. Õhurünnakut plaanides peab õhutu­lejuht arvesse võtma lennuvahendite (suhtelist) ohutust, lennuki lõhkemoo­naga kaasnevate tahtmatute purustuste võimalikkust ning ilmselt kõige oluli­semat – omade tulistamise (nn friendly fire) välistamist. Need ning mitu muud faktorit (ilm, asukoha geograafia ja tai­mestik jne) määravad, kuidas konk­reetset missiooni läbi viia. Lähtuvalt paljudest teguritest peab tulejuht vali­ma lennuvahendite tegutsemiskõrgu­se, rünnaku suuna, kasutatavad relvad, koostöö teiste tuleüksustega (näiteks suurtükiväe või miinipilduja üksuste­ga, sest miinid ja mürsud lendavad sa­mas õhuruumis kus lennukid ja koor­dinatsioon on seetõttu oluline) ja palju muud. Kõige selle tagamõte on maaväe üksuse ülema eesmärke toetada, pida­des silmas ka lennuvahendite ja oma vägede ohutust.”

„Rääkides konkreetselt tänavusest Kevadtormist õhutulejuhi seisukohalt, pean nentima, et iga õppus toob ala­ti uusi olukordi ja kogemusi,” ütleb hr

Espinho. „Meie jaoks oli sellel õppusel suurim erinevus õhuväe juhtimiskesku­se (AOC) töölepanek Ämaris, kust tulid meie tegevuseks vajalikud juhised ja kä­sud. Selline keskkond tegi õppuse palju realistlikumaks. Olulise kogemuse andis meile välismaa sõjajõudude osalemine: Poola lennukid Su­22 (kellega olime juba varem kord Poolas harjutanud), Prantsuse lennuüksus Mirage’idega ning Kevadtormil tegutsenud Läti TACP üksus. Õhutulejuhtide jaoks oli selle aasta Kevadtorm väga oluline õp­pimise koht. On tõenäoline, et tulevas­tel sõjalistel operatsioonidel tuleb meil töötada mõne teise riigi maaväeüksu­sega, kontrollides ja juhtides kolmanda riigi lennuvahendeid. Seetõttu on koos­töövõime ja standardimine õhuväes üliolulised.”

Nooremleitnant Kaarel Piirisalu, õhuväe sideohvitser Kevadtorm 2013 juhtstaabi juures:

„Sideohvitser on mõneti justkui õhu­väe mänedžer maaväe juures. Üldjuhul võib teda leida kas juhtstaabi või maaväe allüksuse (brigaad, pataljon) staabi koos­seisus. Miks mänedžer? Lahinguoperat­sioonide plaanimisel on tema see, kes an­nab maaväe juhtkonnale ülevaate omade õhuvõimekusest ja lennuvahenditest, samuti nõu, kuidas maaväe operatsioone õhust võimalikult tulemuslikult toetada. Vastavalt sideohvitseri pakutule esitab juhtstaap oma tellimused õhuvahendite toetuse saamiseks.

Maaväelase ja õhuväelase mõtteline kujutluspilt lahinguväljast võib kohati olla üsnagi erinev.

eestlased ja prantslased õppuse ajal eestimaa taevas. kaitsevägi

19

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

Sideohvitser analüüsib tellimusi ning vormistab nende põhjal õhutoetuse tel­limise formularid (Air Support Requests, ASR) ja esitab need õhuväe juhtimiskes­kusesse (AOC). Sealt saab ta tagasisidet töösse võetud ülesannete kohta ning vahendab info tellija staapi. Samuti on õhuväe sideohvitseri töö hoida maaväe juhtkonda kursis võimalike teiste käi­masolevate lennuoperatsioonidega ning jooksvalt anda tagasisidet õhus saavuta­tu kohta. Kevadtormi kogemus näitas, et õhuväe sideohvitseri on maaväe üksuse staabis vaja, eriti, kui kasutada on mitu erinevat lennuvahendit. See õppus an­dis õhuväe sideohvitseridele hindama­tu kogemuse. Saime võimaluse osaleda juhtstaabi töös, pannes proovile oma os­kused õhuoperatsioone koos maaväega plaanida.”

ÕHUVäE JUHTIMISKESKUSEDÕhuväe komponendi ülemale kõige lä­hemal, vähemalt funktsionaalses mõt­tes, olid kindlasti kaks juhtimiskeskust Ämaris – õhuoperatsioonide juhtimis­keskus (Control and Reporting Post, CRP) ja õhuväe juhtimiskeskus (Air Operations Center, AOC).

Õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse poole pealt räägib õppuse käigust õhu­seire lüli ülem kapten Ivar Sammal:

„Kui Kevadtormi õhuoperatsioone plaaniti õhuväe juhtimiskeskusest, siis ülesandele läinud õhusõidukite konk­reetset taktikalist kontrolli viidi läbi õhuoperatsioonide juhtimiskeskusest. Õppuse lennutegevus toimus selleks spetsiaalselt lennuliiklusteenistusega kokku lepitud õhukoridorides ja aladel, kus õhusõidukite sihitamine õppuse alani toimus õhuoperatsioonide juh­timiskeskuse eestvedamisel. Olulised õhuoperatsioonide läbiviimisel ja juhti­misel olid vanemsihitaja (Fighter Alloca-tor, FA) ning sihitaja (Fighter Controller, FC) tegevus. Kindlasti ei saa alahinnata ka seiremeeskonna tööd kogu Eesti ja seda ümbritseva regiooni tunnustatud õhupildi pideval alalhoidmisel.

Õppuse taktikalise kontrolli ja koor­dinatsiooni eest vastutas vanemsihi­taja, kelle põhiülesanded olid õppuse õhuruumi taktikaline koordinatsioon koostöös tsiviillennuliiklusteenistuse­ga, lennualade aktiveerimine ja deak­tiveerimine ning koordineerimine taktikalise õhutuletoetuse üksusega. Sihitaja põhiülesanne oli tagada, et militaar õhusõiduk püsiks õppuseks re­serveeritud õhuruumis. Vajadusel pidi ta piloodile andma lennuinfot teda

ümbritsevast üldisest lennuliiklusest, kuna Tallinna lennujaam ja selle lähene­misala oli Kevadtormi õhuruumi vahe­tus läheduses.

Vaadates õppust läbi õhuoperat­sioonide juhtimiskeskuse prisma, võib toimunuga rahule jääda. Kindlasti võib rahule jääda lahinguvalvemeeskonna tööga tervikuna, kes kogu õppuse vältel näitas motiveeritust ja professionaalset suhtumist, mis väljendus õppuste len­nutegevuse edukas läbiviimises. Kevad­torm andis meie lahinguvalvemeeskon­nale võimaluse oma teadmisi ja oskusi testida reaalsetes oludes, kasutades nii riigisiseseid kui ka NATO standardseid juhtimisprotseduure.

Kogemus oli kindlasti ka vahetu suhtlus liitlastega ning tavalisest inten­siivsem ning tavapärasest erinev koor­dinatsioon koostööpartneritega. Eraldi tooksin siinkohal välja koordinatsiooni tsiviillennuliiklust korraldavate amet­kondadega ja seda nii ettevalmistavas faasis kui ka kogu õppuse vältel. Len­nuliikluse turvalisuse tagamine ning õhuruumi paindlik kasutamine on need märgusõnad, millest üheaegselt on hu­vitatud nii meie tsiviil­ kui ka militaar­lennundus. Iga olnud ning tulevikus toi­muv samalaadne õppus aitab meil veelgi enam täiendada lennundusega seotud organisatsioonide vahelisi protseduure ning parandada omavahelist koostööd.”

Kolonelleitnant Janek Lehiste, kes töötas Kevadtorm 2013 õppuse ajal õhuväe juhtimiskeskuses (AOC) ja oli tihedalt seotud nii õppuse õhuväe kom­ponendi plaanimise kui ka operatsioo­nide juhtimisega:

„Käesoleva aasta Kevadtormi õhu­operatsioonide täideviimine erines eel­nevatel aastatel tehtust mitmes aspektis. Esiteks, kõige märgatavamad erinevused olid õppusest osavõtvate lennu vahendite suurem arv ja lennukitüüpide mitmeke­sisus. Lisaks tavapärastele Eesti õhuväe õhusõidukitele AN­2 ja R­44 osalesid õppusel ka Poola õhuväe ründelennukid SU­22 ja NATO õhuturbemissiooni täit­

On tõenäoline, et tulevastel sõjalistel operatsioonidel tuleb meil töötada mõne teise riigi maaväe üksusega, kontrollides ja juhtides kolmanda riigi lennuvahendeid.

vad hävitajad Mirage F1CR. Teine suur, kuigi väliselt ehk märkamatu erinevus oli õhuoperatsioonide juhtimise ja plaa­nimise korraldamine, mis on puhtalt n­ö õhuväe köögipool. Sellel korral ra­kendati õhuoperatsioonide plaanimi­seks ja juhtimiseks standardseid, NATO õhuväe doktriinist üle võetud käsuahe­lat ja protseduure.

Õhuoperatsioonide läbiviimise eest vastutab õhuväe komponendi ülem. Tema tööriist operatsioonide plaanimi­sel ja läbiviimisel on õhuväe juhtimis­keskus, kus pandi paika kogu õppuste mitmerahvuselise õhuväe komponendi tegevuskava, arvestades teiste väeliikide eesmärke ja tegevust.

Õhuoperatsioonide läbiviimine tu­gineb 24­tunnisel lahingurütmil. Kuna Kevadtorm on eelkõige maaväe õppus, siis keskendus kogu õhuväe plaanimis­protsess maaväe operatsioonide toe­tamisele. Iseseisvaid õhuoperatsioo­ne, nagu näiteks operatsioone vastase õhuväe vastu, õhuväe juhtimiskeskus ei plaaninud. Keskuse põhiline tööpro­dukt oli 24 tunni lennukäsk (Air Tasking Order, ATO), milles kajastus kogu õp­puste õhutoetus. Õhutoetuse laiendi all mõtleme siinkohal nii õhutuletoetuse­, transpordi­, kui ka luurelende.

Maaväe õhutoetuse tellimuste trans­formeerimisel reaalseteks lendudeks mängisid võtmerolli õhuväe sideohvit­serid õppuse juhtstaabis ja õhutulejuhid maaväe üksuste juures. Nende kaudu lii­kusid maaväe üksuste õhutoetuse telli­mused õhuväe juhtimiskeskusesse. Seal formuleeriti tellimused (Air Support Request, ASR) lennukäsuks (ATO), kus kajastusid nii missiooni täpne aeg, tüüp ja rünnatav sihtmärk kui ka kasutata­vad sagedused ning kutsungid raadio­side pidamiseks erinevate üksuste vahel (õhk­õhk ja õhk­maa). Lisaks lennukä­sule andis õhuväe juhtimiskeskus välja ka õhuruumi kasutuse plaani (Airspace Control Order, ACO), milles sätestati päeva aktiivsed lennukoridorid ja ­alad ning nende vertikaalsed ja horisontaal­sed dimensioonid.

Õhuväe tegevuse plaanimisel tuli arvestada mitme faktoriga, alates lennu eskadrillide lendude sooritami­se võimekusest ja lõpetades õhuruumi erisuste ning piirangutega. Hiljemalt 12 tundi enne lennukäsu jõustumist esit­leti järgmise päeva käsku õhuväe juh­timiskeskuse ülemale ja lennuüksuste esindajatele. Pärast heakskiidu saamist õhuväe juhtimiskeskuse ülemalt edas­tati järgmise päeva (24 h) lennukäsk

20

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

kevadtormi kogemus näitas, et õhuväe sideohvitseri kohalolek maaväe üksuse staabis on vajalik, eriti kui kasutada on mitu erinevat lennuvahendit.

õppus

kõigile õhuoperatsioonidega seotud ük­sustele, et lendurid saaksid asuda konk­reetse lahinguülesande detaile (seekord kokpitist vaadatuna) plaanima. Reaalne tegevus õppuste piirkonnas näitas, et kinnitatud lennukäsk pole kivisse raiu­tud dokument. Seoses asjaolude muu­tumisega õppuse piirkonnas tuli muuta ka juba kinnitatud lennukäsku – selleks koordineeriti muudatused lennuüksus­tega ning väljastati lennukäsu muudatu­sed. Nii näiteks lülitati prantslaste õhu­turbehävitajad üldisesse lahinguplaani vähem kui 24­tunnise etteteatamisega.

Õhuvägi loodab, et 2014. aasta Ke­vadtorm ei jää ambitsioonikuselt alla sellel aastal toimunud õppusele ning Eesti liitlastel on jätkuvalt huvi osaleda oma lennuüksustega meie rahvusliku õppuse toetuses.”

ÕHUVäE JUHTIMISSÜSTEEM KEVADTORMILEelneva piltlikumaks kirjeldamiseks esitame õhuväe komponendi juhtimis­süsteemi skeemi tänavusel Kevadtormi õppusel. Kastidesse on paigutatud üksu­sed, mille tegevust me osalejate silmade läbi eelnevalt tutvustasime.

Nooled skeemil näitavad üksuste omavahelisi suhteid. Küllap olid mõned suhted tegelikult intensiivsemad, mõned hapramad. Õppuse esimestel päevadel esines mõningaid väiksemaid mööda­rääkimisi protsessides, kuid üldjoontes funktsioneeris skeemil nähtav süsteem Kevadtormil väga hästi. Õhuväe kompo­nendi juhtimissüsteemi skeemil on len­

nuüksuste kast teist värvi, rõhutamaks asjaolu, et õppustel osales mitu liitlaste lennukit. Selle värvilise kasti sisu on n­ö vahetatav: sinna võib asetada rohkem või vähem lennuüksusi, võib panna Poola, Prantsuse või mõne teise riigi lennuük­susi või ka mitmerahvuselisi lennuük­susi. Seda ümbritsev efektiivselt tegut­sev juhtimissüsteem, professionaalsed õhuväelased ja kogu struktuur on Eestis olemas. Piltlikumalt väljendudes on see justkui vahetatava otsikuga kruvikeeraja: käepide on olemas ja selle otsa saab vaja­dusel panna erinevaid otsikuid erinevate ülesannete jaoks.

TARGA KAITSE KOGEMUSÕppustel edukalt integreeritud õhuväe juhtimissüsteem toimis rahvusvahelises keskkonnas hästi. Õhuväe juhtimisprot­seduurid olid õppusel piisavalt paindli­kud ja vajalikuks osutunud muudatused viidi sisse paanika ning tõrgeteta. On märkimisväärne, et meie õhuväelased, olenemata konkreetsest ametikohast, osakavad professionaalselt tegutseda, vallates NATO protseduure. See aga näi­tab, et meie õhuväe meeskond, olgugi et

väike, ei jää teadmiste ja oskuste poolest alla teistele NATO liitlastele. Ning tu­leb teadvustada, et Eestis olemasolevad lennuvahendid toimivad suurepäraselt imitatsioonivahenditena õhuväe juhti­misvõtete professionaalseks omandami­seks ja lihvimiseks.

Tänapäeval räägitakse NATO­s targast kaitsest (smart defence, vt ka Andres Rekker, „Kas me kaitseme end targalt?”, Sõdur nr 2 (71) 2013, lk 48) ja koostegutsemisvõimest (interopera-bility). Targa kaitse kolmeks sambaks loetakse prioriteetide paikapanemist, erinevate liikmesmaade erinevaid spet­sialiseerumisi ning selle põhjal liitlaste koostegutsemist. Erinevatel liitlastel on koostöösse erinev panus. Eesti õhuväe tegevust maaväe õppusel Kevadtorm võiks pidada targa kaitse õpikunäiteks.

Eesti õhuväe arendamise prioritee­did on olnud oma õhuruumi seire ja kontroll ning vastuvõtva riigi toetuse (Host Nation Support, HNS) võimekuse arendamine Ämari lennuväljal. Nendest lähtudes on meie õhuväel olemas juhti­misstruktuurid ja spetsialistid. Samuti on jõudsalt arenenud koostöövõime liitlastega. Paraku ei küündi meie õhu­väe lennuvahendid liitlaste omadega võistlema, kuid meie õhuvägi on võime­line vajadusel liitlaste relvasüsteemide tegevust plaanima nii õhukaitseks kui ka maaväe toetuseks. Selleaastane õp­pus Kevadtorm andis selgelt märku, et NATO õhuvägede töövõtted on ka meie õhuväe igapäevaelu normaalseks osaks kujunenud.

kevadtorm 2013 õhuväe komponendi struktuur.

OP St/ÜKSUSED

õhuväekomponendiülem

õhuväejuhtimiskeskus

õhuoperatsioonidejuhtimiskeskus

õhuväesideohvitserid

TSIVIIL-LENNULIIKLUS-

TEENISTUS

ÕhutulejuhidõhutulejuhidLennuüksused

lennuüksused

21

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

Missioon

Kuigi Eestis valitseb rahu­aeg, on meie kaitsevägi viimased kümme aastat osalenud sõjalisel ope­ratsioonil Afganistanis. Sama kaua on NATO

suurimal operatsioonil teeninud ka kaitseväe meedikud. Alguses oldi koos demineerimismeeskondadega, hiljem jalaväelastega. Sõjas tuleb paratamatult ette ka haavatasaamisi ja vigastusi, kuid mida parem on üksikvõitlejate etteval­mistus ja meditsiiniline tugi, seda suu­rem on tõenäosus, et haavatud võitleja päästetakse.

Lahingulised vigastused Afganista­nis on enamasti seotud isevalmistatud lõhke kehadega. Neile astutakse peale või saadakse vigastusi plahvatuse taga­järjel tekkinud lõhkekeha või pinnase fragmentidest. Esineb ka laskehaavu, kuid oluliselt vähem kui isevalmista­tud lõhkekehadest tingitud vigastusi. Lahingu vigastuste kõrval kimbutavad sõdureid erinevad spordivigastused, aga ka tavalised külmetus­ ja viirushaigused.

Meditsiiniline tugi sõjalisel operat­sioonil ei alga jaosanitarist või rühma parameedikust, vaid võitlejast endast ja tema lahingupaarilisest. Enne missioo­nile suundumist ja juba sõjakoldes olles treenitakse sõdurit meditsiinivaldkon­nas nii, et esmaabi põhioskused on tal n­öe seljaaju tasemel olemas.

Sõduri esimene ülesanne esmaabi andmisel on peatada suur verejooks, ka­sutades selleks sageli žgutti. Tänapäeval lahinguväljal kasutatav žgutt on kaugel sellest paljudele tuntud nõukogudeaeg­se sõjatööstuse kirjeldamatust materja­list produktist, millest kippus rohkem kahju kui kasu olema. Žguti paigalda­mist harjutatakse sama palju kui teisi va­

jalikke oskusi, mida sõdur peab iseenda või oma võitluskaaslase elu päästmiseks olema suuteline une pealt sooritama.

Kuid verejooksu peatamine žgutiga ei ole ainus põhioskus, mida üksikvõit­leja tasemel enne sõjalist operatsiooni harjutatakse. Lisanduvad sellised liht­samad põhioskused nagu hingamistee­de avamine, aga ka kannatanu esmane ülevaatus, et koguda infot, mida on vaja meedikutel, kui nad kannatanuga tegelemise üle võtavad. Praegu on mis­sioonipiirkondade väljaõppe eripära ka morfiini automaatsüstla käsitsemise oskuse omandamine. Seda, esmapilgul lihtsat, markerit meenutavat automaat­süstalt polegi nii lihtne kasutada, sest on esinenud küllalt juhuseid, kui esmaabi andja on pöidla nõelapoolse otsa peale surunud, „päästiku” kannatanu reide vajutanud ja „laengu” endale pöidlasse surunud.

Enne operatsioonile suundumist tu­

leb endale selgeks teha ka esmapilgul lihtsad põhitõed, näiteks see, kuidas vältida kuumakahjustusi või ennetada spordivigastusi. Praegu Afganistanis teeniva kaitseväe kontingendi arsti ma­jor Indrek Olveti sõnul saavad sõdurid ise oma tervise hoidmiseks palju ära teha: „Näiteks ei tasu kusagil põllul vii­bides tegeleda selliste lollustega nagu skorpionite võitlus – ja oma skorpionit näpuga torkida, et miks ta ei võitle.” Kuid on ka tõsisemaid asju, nagu näi­teks jõutreeningu või selle juurde kuu­luva toitumisega liialdamine. „Sport on osa stressi maandamisest, aga see ei tohi muutuda eesmärgiks iseenesest. Kui sa pole sellega ammu tegelenud, siis ei maksa jätkata sealt, kus viis aastat tagasi pooleli jäi,” tuletab major Olveti meelde.

Loomulikult tuleb õpitut ka aeg­ajalt üle korrata. Siinkohal ei erine meditsiini oskused jalaväelase omadest. Ideaalis võiks juba sõjalisel operatsioo­nil olles kõiki põhioskusi kord kuus meelde tuletada ja taktikalist lahingu­kannatanu käsitlemist iga paari kuu ta­gant korrata.

MEdItSIINILISE ABI EtAPIdKui rääkida iga Afganistani missiooni­üksuse rotatsiooniga kaasas olevast me­ditsiinipersonalist, siis nende väljaõppe kindel osa on rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide meditsiinikursus kaitse­väe ühendatud õppeasutustes. Kursusel korratakse üle meedikutele vajamine­vad oskused, aga räägitakse ka mis­sioonipiirkonnas levivatest haigustest ja nende ennetamisest.

Kui üksikvõitleja meditsiinioskustest enam ei piisa, siis on Afganistanis tee­nival jalaväekompaniil oma meditsiini­komponent. Laias laastus on jalaväe­kompanii meditsiinivõime Afganistanis ühele kompaniile tüüpiline ehk igas jaos on jaosanitar ja igas rühmas rühma pa­rameedik. Kompanii meditsiinigruppi võib oma võimekuse poolest võrrelda kiirabiga. Ideaalis on ka evakuatsioo­nigrupi soomukijuht meditsiinilise väljaõppega.

Meditsiiniline tugi Afganistani missioonil

arvo jõesalu kapten

ESTCON-15

teaBeoHvitser

Kaitseväe meditsiiniteenistus on koos kaitseväe missioo­niga Afganistanis teinud läbi pika arengutee. Paljud mee­dikud on lahingute piirkonnas saanud praktilisi töökoge­musi. Meditsiinisüsteem tervikuna on õppinud tegutsema kodust kaugel rahvusvahelises keskkonnas.

juba enne missioonile suun-dumist ja ka juba sõjakoldes olles treenitakse sõdurit meditsiinivaldkonnas nii, et esmaabiks vajalikud põhioskused on tal nii-öelda seljaaju tasemel olemas.

22

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

Missioon

Nagu eespool mainitud, siis haavata­saamise korral algab meditsiiniabi või­maluse korral üksikvõitlejast, kes peab oskama iseennast aidata. Tema esmane abiline on haavatu lahingupaariline, seejärel võtab tegevuse üle jaosani­tar. Viimane on tavaline laskur, kel on rohkem meditsiinialast väljaõpet ning vajaminevat varustust. Jaosanitari täien­dusõpet antakse kaitseväe ühendatud õppeasutustes. Major Olveti sõnul on Afganistani operatsiooni eripära, et jao­sanitar võib tihti olla ainuke tase pärast lahingupaarilist, kes haavatuga tegeleb, sest evakuatsioon on kiire. Järgmisena hoolitseb võitlejate tervise eest rüh­ma parameedik, kellel on juba suurem võimekus ja kelle varudes leidub muu­hulgas ka selliseid käsimüügiravimeid, mida on vaja Afganistanis poole aasta jooksul ette tulevate haiguste raviks.

Rühma parameedikud saavad välja­õpet nii Tallinnas asuvas kaitseväe lo­gistikakeskuse tervisekeskuse medit­siiniväljaõppekeskuses kui ka Tartus kaitseväe ühendatud õppeasutustes. Kompanii evakuatsioonigrupp on vii­mane tase enne Camp Bastionis asuvat kolmanda taseme sõjaväehaiglat. Grupil on reanimatsioonivõime, muuhulgas näiteks kuulub siia kõrgemal tasemel hingamise tagamine, südametegevuse

monitoriga jälgimine ja veeniteede ra­jamine. Meditsiinipersonali väljaõppes pööratakse suurt rõhku Afganistanis enim ette tulevatele situatsioonidele ning operatsiooniks valmistumisel kes­kendutakse eelkõige lahinguvigastustele ja taktikalisele lahingukannatanu abis­tamise käsitlemisele.

„Esimese tasandi meditsiinivõime on Eesti kontingendis ilusti tagatud, aga kui on vaja suuremat abi, siis selle jaoks on olemas Camp Bastionis kolmanda taseme haigla,” võtab major Olveti kon­tingendi meditsiinivõimete struktuuri ja võimekuse kokku. „Kontingendi arst ei pea hakkama kedagi telgis opereerima.”

Ongi jäänud veel kontingendi arst, kelle tööd Helmandis võib iseloomusta­da kui kontingendi perearsti tööd, sest rotatsiooni jooksul ei pea ta tegelema

üksnes lahingukannatanutega, vaid vei­di rohkem kui kuue kuu jooksul tuleb ette näiteks ka kergemaid külmetushai­gusi. Lisaks on kontingendi arsti jaoks lihtsam, kui tal on tsiviilmaailmast ole­mas perearsti või erakorralise meditsiini arsti kutse ja töökogemus.

KÕRGEMA TASEME MEdItSIINIABIEesti jalaväekompaniist ülespoole ta­gavad Helmandis teenivatele kaitse­väelastele meditsiinilist tuge Ühend­kuningriigi meedikud ja nende juhitud Camp Bastioni välihaigla, kus on meie mõistes olemas ka nii­öelda perearsti­keskus. Raskemate juhtudega tegeleb Camp Bastioni välihaigla erakorralise meditsiini osakond. Samas on Afga­nistani operatsiooni eripära see, et igal välihaiglal ei ole kõiki võimeid, sest see pole lihtsalt otstarbekas. Nii näiteks asub eestlastele lähim silmaarst Kanda­hari välihaiglas, kuhu abivajaja viiakse kas kopteri või lennukiga. Camp Bas­tioni kolmanda taseme haigla eesmärk on laias laastus „remontida” kannatanut niipalju, et teda oleks võimalik õhuteega sõjapiirkonnast evakueerida.

Kolmas tase ongi kõige kõrgem tase, mis ISAF­i operatsioonil meditsiiniabi vajajatele tagatud on. Kõrgemad tase­

ideaalis võiks juba sõjalisel operatsioonil olles kõiki põhioskusi kord kuus meel-de tuletada ja taktikalist lahingukannatanu käsitle-mist iga paari kuu tagant üle korrata.

Selle kopteriga, kutsung Dustoff, lendasid eelmisel aastal ka kaks Eesti õhuväe pilooti. N-lTN KriSTEl MaaSiKMETS

23

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

med on juba Afganistanist väljas – eest­laste jaoks Birminghami haigla Suur­britannias. Haavatud ameeriklased viiakse näiteks edasi Ramsteini Saksa­maale. Üldiselt hoitakse haavatut vä­lihaiglas nii kaua kui vaja, aga nii vähe kui võimalik ehk nii pea, kui kannatanu olukord seda võimaldab, lennutatakse ta operatsiooni piirkonnast välja. Kui vi­gastused paranevad kohapeal mõistliku aja jooksul, siis ei pea kannatanut tingi­mata piirkonnast ära saatma.

Olles üles loetlenud erinevad tase­med, mis haavatud sõdurile abi paku­vad, on aeg kirjeldada evakuatsiooni­ketti, mille kaudu abivajaja jõuab just temale vajaliku abini. Seega, haavatasaa­misel on esmane esmaabi kannatanult endalt, kui ta on selleks võimeline, see­järel aitavad teda tema lahingupaariline ja jaosanitar. Juhul, kui jaosanitari tase­mele ei järgne kohe evakuatsiooni, siis võtavad tegevuse üle rühma paramee­dik ja kompanii evakuatsioonigrupp.

KIIrABIKOPtErIdHaavatu tuuakse lahinguväljalt ära heli­kopteriga. Selle jaoks on Helmandis võimalik kasutada kolme kutsungit, kõigil on oma erisused – MERT, Pedro ja Dustoff. Viimase kutsungiga lenda­sid eelmisel aastal Helmandis ka kaks Eesti õhuväe pilooti. MERT­kutsung kasutab brittide Chinooki koptereid. MERT­kutsungi evakuatsioonikopte­ris hakatakse abi andma juba kopteri pardal ning selles lendab kaasa ka arst. Ameeriklaste Black Hawk tüüpi kopte­ritel lendava kutsungi Pedro peamine eesmärk on kannatanu elus hoidmine kuni haiglasse jõudmiseni. Pedrod on võimelised maanduma ka üsna „kuu­mal” maandumisalal ja neil on ka erine­vad päästevõimed nagu näiteks inimes­te masinast välja lõikamine. MERT on puhas meditsiinivõime ja eeldab rasket kannatanut ning üsna turvalist maan­dumisala. „Mulle väga meeldiks, kui ka meie kaitseväel meditsiinilise evakuat­siooni kopterid olemas oleksid, sest ise­gi Eestis on meil tegelikult piisavalt pi­kad vahemaad ja saared. Muidugi võiks seda võimet tsiviilsüsteemiga jagada,” ütleb major Olveti.

KASULIKUD KOGEMUSEDKümne aasta jooksul on kaitseväe me­ditsiinipersonal saanud Afganistanis teenides palju kogemusi. See on olnud hea võmalus reaalses olukorras hakka­ma saada, millele on lisandunud veel klimaatiline ja füüsiline proovilepanek,

aga ka suhtlus liitlastega ja asjaajamine sõjatingimustes. Kontingendi arsti ma­jor Olveti sõnul on üks oluline õppetund olnud taktikalise lahingukannatanu kä­sitlemise rakendumine, millest hakati rohkem rääkima 2006. ja 2007. aastal. „Kindlasti oleme õppinud siin seda, et lihtsad asjad lahinguväljal päästavad elusid. Need aastad siin on kindlasti pal­judele õpetanud, et meditsiin kui selline on oluline, et see ei sega sõdimist, vaid on üks lahinguteenindustoetuse orgaa­niline osa ja ilma meditsiinilise toeta ei ole mõtet välja minna,” võtab major Ol­veti õppetunnid kokku.

Meditsiinipersonali välja õppes pööratakse suurt rõhku afganistanis enim ette tulevatele situatsioonidele ning ope-ratsiooniks valmistumisel keskendutakse eelkõige lahinguvigastustele ja tak-tilisele lahingu kannatanu abistamise käsitlemisele.

estcoy-16 võitlejad harjutavad lahingukannatanu abistamist. kpt arvo jõesalu

estcoy-16 võitlejad õppusel lahingukannatanut transportimiseks ette valmista-mas. kpt arvo jõesalu

24

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

eriüksused

Tulenevalt traditsioonidest (ütleksin isegi, et vana­nevatest traditsioonidest) rajame riigikaitset vanade­le tõekspidamistele, mille juured ulatuvad keskaega,

kui sõjapidamine oli piiratud seltskonna „lõbu”. Me nimetame seda konventsio­naalseks sõjapidamiseks, sest see on üles ehitatud kindlatele reeglitele, mis küll aja jooksul on muutunud, kuid piiravad nüüdseks sõjapidamise kogu spektrit.

Kõige olulisem piirang on konvent­sionaalse sõjapidamise puhul alati ol­nud tsiviilelanike säästmine või sõjate­gevusest kõrvalejätmine. Praeguse, nn kolmanda generatsiooni sõjapidamine lähtub reeglitest, mis on vastu võetud Genfi konventsiooniga 1949. aastal. Eesti sõjaline kaitse lähtub aga territo­riaalkaitse doktriinist ja alates 1990. aas­tate algusest on räägitud ka totaalkait­sest. Viimase kõige suurem propageerija on olnud kindral Laaneots, kes on alates kaitseväe taassünnist riigikaitse ülesehi­tamisest aktiivselt osa võtnud.

Samas näib, et paljud ei hooma täieli­kult totaalkaitse tähendust. Kui territo­riaalkaitse puhul on konventsionaalselt sõdimine veel mõeldav, sest territoriaal­kaitsedoktriin käsitleb eri liiki kaitse­väeüksustega riigi territooriumi üldist katmist, siis totaalkaitse tähendab kogu riigi olemasoleva ressursi rakenda­mist vastupanuks vastase agressioonile. Enne kõike tähendab see üldrahvalik­ku vastupanu selle kõigis vormides. Sellise kaitsekontseptsiooni puhul ei saa rääkida vaid regulaarsest (normi­dega reguleeritud) konventsionaalsest sõjapidamisest.

Selle kirjutise mõte on selgitada ter­mineid irregulaarne sõjapidamine ja mittekonventsionaalne sõjapidamine, keskendudes peamiselt just viimasele. Eesmärk on selgitada, et tänapäevase sõjapidamise edukus on seotud sõja­pidamise kogu spektri rakendamisega, kus mittekonventsionaalsed sõjalised

operatsioonid pole vähemtähtsad kon­ventsionaalsetest. Niisamuti toon mõne ajaloolise näite selle kohta, et mittekon­ventsionaalses sõjapidamises pole mi­dagi uut. Neljanda generatsiooni sõja­pidamine, nagu mittekonventsionaalset sõda on nimetatud, on osutunud võim­saks vahendiks nõrgema poole käes, millega lüüa tugevamat vastast.

IRREGULAARNE JA MITTEKONVENTSIONAALNE SÕJAPIDAMINEKui süveneda nende kahe termini sisus­se, siis eesti keeles on nad üsna sarnase tähendusega. Irregulaarne sõjapidami­ne tähendab (sõda käsitlevate) normi­dega reguleerimata sõjapidamist ja ka mittekonventsionaalne sõjapidamine tähendab ju sama – konventsioonidega reguleerimata sõjapidamine. Seda vaa­datakse ennekõike kolmandast Genfi konventsioonist (1949) ja neljandast

Haagi konventsioonist (1899 ja 1907) lähtuvalt. Viimane määras kindlaks neli kriteeriumit, millele regulaarsed relvajõud peavad vastama. Need on: selge alluvusvahekord (organiseeri­tus, pool ja vastutus); nähtavad eral­dusmärgid (üldjuhul vormiriietus); relvade avalik kandmine (nähtavad kavatsused); tegutsemine vastavalt sõja­pidamisreeglitele (sõjaõiguse põhimõte­test kinnipidamine).

Kuna nüüdisaja sõjad on oluliselt muutunud, sõjatandrile ilmub üha enam osalisi, keda ei saa liigitada tsi­viilisikuteks, kuid kes ei vasta ka eeltoo­dud neljale tingimusele ja pole seega ka kombatandid, kuid keda tuleb käsitleda kui sõdivat poolt, räägitaksegi neist kui irregulaarsest sõjalisest jõust. Nii de­fineeritakse irregulaarset sõjapidamist relvakonfliktiks, kus ühe poole jõudu­de põhiosa moodustavad formeerin­gud, keda ei saa nimetada eeltoodud nelja tingimuse järgi regulaarüksus­teks. Tihti mainitakse sellisel puhul ka seda, et tegu on konfliktiga okupeeritud territooriumil.

Definitsioonide rohkus irregulaarse­le sõjapidamisele näitab, et asi pole päris täpselt defineeritav, sest neid variante, mida tuleks nimetada, on päris palju. Näiteks ütleb üks definitsioon, et tegu on riikliku institutsiooni ja rahva vahe­lise konfliktiga, see aga tähendab tea­tavasti ühelt poolt mässuliste vastaseid operatsioone (ehk tuntud ka nimega COIN) ja teiselt poolt mässu või sissisõ­da (või partisanisõda, nagu seda ka ni­metatakse), mis iseenesest on juba kaks eraldi vaadeldavat sõjapidamisviisi.

Kõige paremini kirjeldab irregulaar­set sõjapidamist ehk definitsioon, mis ütleb, et see on rahva sõda, vastandudes tehnilisele (regulaarsele) sõjale. Taas tekib küsimus, kas irregulaarse sõja­pidamise puhul siis regulaarüksusi ei kasutatagi. Tänapäevased irregulaarse sõjapidamise kontseptsioonid näevad ette kogu võimaluste spektri kasutamist, sealhulgas ka militaarosad. Kuid igal ju­hul on irregulaarse sõja puhul fookuses rahvas, keda ja kelle kaudu mõjutatakse vastast ja valitsust. Kuna rahvas, mitte aga tehnoloogiline võimekus, on irregu­laarse sõjapidamise võtmetegur, on sel­line võitlusvorm kättesaadav ka nõrgale poolele, mis ongi viimastes konfliktides

Mittekonventsionaalne sõda

riho Ühtegi kolonelleitnant

kaitseväe

erioperatsioonide

üksuse üleM

kuna rahvas, mitte aga tehnoloogiline võimekus, on irregulaarse sõjapidamise võtmetegur, on selline võitlusvorm kättesaadav ka nõrgale poolele, mis ongi viimastes konfliktides võimaldanud neil sõdida superjõudude vastu aastaid ja aastakümneid.

Kõikide riikide regulaarvägesid õpetatakse sõdima võrd­väärsete vastastega, kuid konventsionaalseks sõjapida­miseks välja õpetatud sõjaväelastel tuleb üha sagedamini kohaneda neid tänapäevastes kriisikolletes ees ootavate ebatraditsiooniliste olukordade ja vastastega.

25

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

võimaldanud neil sõdida superjõudude vastu aastaid ja aastakümneid.

Tänapäeval, kus sõjalistes operat­sioonides osalevad ühel pool sõjalisel tipptasemel riigid või riikide ühendu­sed, kestavad sõjalised konfliktid tavali­selt vaid nädalaid või kuid, mõnel juhul ka vaid päevi. Iraagis kestis sõjaline in­vasioon 2003. aastal veidi enam kui kuu aega, Afganistanis kestis intensiivne sõja tegevus kaks kuud. Kui nõrgem pool valib jätkamiseks irregulaarse sõjapida­mise, jätkub relvakonflikt aastaid või isegi aastakümneid eesmärgiga vastane välja kurnata. Nii juhtus see ka Iraagis ja Afganistanis. Võib isegi öelda, et mida tsentraliseeritum ja distsiplineeritum on nõrgem vastane, seda jõuetum on ta irregulaarset sõda pidama. Afganistan, kus riik pole kunagi kuigi tugev olnud, on selles mõttes hea näide – mässulised on suutnud riigi relvajõududele ning koalitsioonivägedele vastu panna nüüd juba enam kui 12 aastat.

Kuna viise, kuidas rahvast mõjutada, on palju, jaotubki irregulaarne sõjapida­mine veel mitmeks sõjapidamisviisiks, nagu asümmeetrilised operatsioonid, mässuliste ja mässuliste vastased ope­ratsioonid, terrorism ja terrorismivas­tased operatsioonid, luure­vastuluure operatsioonid, strateegilise kommuni­katsiooni operatsioonid, tsiviil­militaar­operatsioonid, infosõja ja psühholoogi­lised operatsioonid jne.

Mittekonventsionaalne sõjapidamine on üks neist viisidest, aga selle eripära on keskendumine põhiliselt relvastatud

võitlusele, nagu seda on sissi­ ja parti­sanitegevus. Mittekonventsionaalset sõjapidamist defineeritakse kui operat­sioone, mida viivad läbi või milles kasu­tatakse irregulaarseid üksusi, et toetada vastupanuliikumist, mässulisi või hoo­pis konventsionaalseid sõjalisi operat­sioone. Tegu on siis selgelt organisee­ritud ja juhitud tegevusega, mis eeldab juhtimistasandil teatavaid spetsiifilisi oskusi relvastatud vastupanugruppide

neljanda generatsiooni sõjapidamine, nagu mitte-konventsionaalset sõda on nimetatud, on osutunud võimsaks vahendiks nõrge-ma poole käes, millega lüüa tugevamat vastast.

kOnVentsiOnaaLne sõjaPidaMine

soovitud tulemus: valitsuse mõjutamine

Valitsus

Fookus

elanikkond sõjavägi

soovitud tulemus: lüüa sõjaväge

irreGuLaarne sõjaPidaMine

soovitud tulemus: konfliktist isoleerida

soovitud tulemus: valitsuse mõjutamine

Fooku

s

elanikkond sõjavägi

soovitud tulemus: suurendada või kahandada toetust

soovitud tulemus: suurendada või vähendada olulisust

Valitsus

Joonis 1. Konventsionaalse ja irregulaarse sõjapidamise erinevad raskuspunktid.

Mitteregulaarne sõjapidamine

Mittekonventsionaalne sõjapidamine

suur sõjaline operatsioon

stabiliseerimis-, julgeoleku-,

ülemineku- ja rekonstrueerimisoperatsioon

Joonis 2. Mittekonventsionaalse sõja eri aspektid.

26

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

eriüksused

organiseerimisel ja juhtimisel. Ilmekaks näiteks sellisele sõjale on Teise maail­masõja aegsed suured partisanikoon­dised NSV Liidu aladel ja Jugoslaavias, aga ka hilisemad partisanisõjad Hiinas ja Vietnamis.

Kuigi mittekonventsionaalset sõja­pidamist loetakse tema põhitunnuste tõttu irregulaarse sõjapidamise viisiks, on ta tegelikult mistahes kestvama konf­likti osa. Seega, kui sõjalisi operatsioo­ne võiks liigitada kolme suuremasse gruppi, milleks on suured sõjalised ope­ratsioonid, irregulaarne sõjapidamine (kõik tavatud sõjapidamisviisid) ja nii­nimetatud stabiliseerimis­, julgeoleku­, ülemineku­ ning rekonstrueerimisope­ratsioonid (tuntud rahvakeeli kui rahu­valve ja rahutagamise operatsioonid), siis me näeme, et mittekonventsionaal­ne sõjapidamine on kõigi nende osa.

Siit tekivad ka mõned probleemid mittekonventsionaalse sõjapidamise mõistmises. Näiteks käsitles veel 2008. aastal maailma sõjandusvaldkonna juhtriigis USA­s välja antud mittekon­ventsionaalse sõja käsiraamat valdkon­da pisut erinevalt, nimetades seda laiaks spektriks kauakestvatest sõjalistest ja paramilitaarsetest operatsioonidest, mida valdavalt viivad läbi või milles ka­sutatakse kohalikest elanikest moodus­tatud gruppe, keda on välisjõud erineval määral organiseerinud, treeninud, va­rustanud, toetanud ja suunanud.

Selline teisitimõistmine tuleneb USA eripärast, kes pole oma territooriumil 150 aastat sõdinud (kuigi tegelikult on pärast 11. septembri rünnakut toimuv olnud mingis mõttes ka sõjaline te­gevus USA territooriumil) ja seetõttu

käsitlevad USA sõjapidamisdoktriinid valdavalt sõjategevust väljaspool oma territooriumi. Kuna USA väed on orien­teeritud sõdima meretagustes riikides, ei näe sõjalised doktriinid ette vajadust organiseerida irregulaarseid vastu­panugruppe oma elanikkonna hulgas. Maades, kus väljast tulev sõjaline oht on suurem, tuleb aga seda teha.

SISSI- jA PArtISANIVõItLuSKui tavaliselt vaadatakse konventsio­naalset sõjalist konflikti kolmeetapili­sena (sõjaks valmistumine, sõda ja sta­biliseerumisperiood), siis tegelikult on sõjalisel konfliktil ka neljas etapp, mis lihtsalt võib lühikeste sõdade puhul olla varjatud teiste etappide taha, kuid oma olemuselt on siiski neist täiesti erinev. See on okupatsioon. Igas sõjas on pe­riood, kus osa või terve ühe poole ter­ritoorium on okupeeritud. Mõlemad pooled, nii agressor kui ka kaitsev pool viivad sel perioodil okupeeritud aladel läbi operatsioone. Paraku „unustatak­se” mõnikord sõjaplaanides see ära. Kui konventsionaalne sõda piirdubki vaid sõja perioodiga, siis irregulaarne sõjali­ne tegevus on palju kestvam, läbides eri­nevates vormides kõiki konflikti etappe.

Mittekonventsionaalsed operatsioo­nid võivad alata juba pikka aega enne tegeliku sõja algust. Näiteks võib rün­dav pool organiseerida vastase terri­tooriumil relvastatud vastupanu koha­likest, kes pole kehtiva režiimiga rahul. Sõja ajal kasutavad mõlemad pooled sissivõitlejaid vastase tagalas luure­ ja diversioonioperatsioonides ning oku­patsioonitingimustes partisanivõitluse pidamiseks. Kui agressor okupeerib teise riigi ja tolle konventsionaalne vas­tupanu lakkab, jätkub mittekonventsio­naalne sõjategevus, kuniks jätkub res­sursse ja toetust või kuni saavutatakse nõrgema poole jaoks poliitiliselt aktsep­teeritavad eesmärgid.

Kuna eelnevalt on juba paaril korral nimetatud eraldi sisse ja partisane ehk siis geriljasid, nagu lääne kirjandus neid nimetab (geriljad tegutsevad Hispaanias ja Ladina­Ameerikas, sealne sünonüüm sissidele ja partisanidele – toim), ja tegu on vastase poolt okupeeritud aladel sõ­divate üksustega, tuleb järgnevalt mõne sõnaga lahti seletada nende erinevus. Tegelikult kirjanduses tihti eriti vahet ei tehta ja nii nimetatakse erinevates tea­daannetes geriljasid tihti sissideks (vas­tupidi harvem). Siiski on siin üks põhi­mõtteline ja suur vahe – sissid on siiski militaarformeeringud, kes on spetsiaal­selt välja õpetatud sõdima vastase ta­galas. Nad on tihedalt seotud konvent­sionaalsete operatsioonidega, toetades tavaüksuste tegevust sabotaažide, di­versioonide ja luuretegevusega vastase territooriumil. Neid varustab ja tagab logistiliselt üldjuhul armee ning nende viibimine vastase territooriumil on ta­valiselt piiratud ajaga. Seega nad ei sõltu

kuna usa väed on orientee-ritud sõdima meretagustes riikides, ei näe sõjalised doktriinid ette vajadust organiseerida irregulaarseid vastupanugruppe oma elanikkonna hulgas.

Mittekonventsionaalne sõjategevus

irregulaarne sõjategevus

stabiliseerumisaeg

Okupatsioon

sõda

konventsionaalne sõjaline operatsioon

sõjaeelne aeg

Joonis 3. Sõja eri etapid ajateljel.

27

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

kui konventsionaalne sõda piirdubki vaid sõja perioodi-ga, siis irregulaarne sõjaline tegevus on palju kestvam, läbides erinevates vormides kõiki konflikti etappe.

eriti kohalike elanike toetusest, mistõttu sissivõitlust paljude allikate järgi mitte­konventsionaalseks ei peetagi.

Geriljad ehk partisanid, meie jaoks koduse nimetusega metsavennad, on organiseeritud tavaliselt sissivõitluseks väljaõpetamata kontingendist, nende viibimine okupeeritud alal on kestev ja nad sõltuvad varustuse ning toetuse osas kohalikust elanikkonnast ja välisabist. Geriljavõitluse jaoks on oluline laiema vastupanuliikumise võrgustiku olemas­olu ja ta on tihedalt seotud selle vastu­panuliikumise kõigi teiste vormidega. Geriljavõitlus võib välja areneda vastu­hakust, kuid see võib olla ka genereeri­tud vastava ettevalmistusega organisat­sioonide poolt. Tänapäeval on sellisteks organisatsioonideks peamiselt eriväed, kelle operaatoreid on ette valmistatud mittekonventsionaalse sõja pidamiseks. Kuna eriväelased on ette valmistatud nii sissitegevuseks kui ka geriljavõitluse korraldamiseks, ongi need kaks erinevat mõistet tihti kokku sulanud.

Üks oluline nüanss on veel – kui sissi võitlus jääb rangelt varjatuks ja mit­tekonventsionaalseks, siis ajalugu teab rohkelt näiteid, kus geriljaüksused saa­vutavad suuruse ja võimekuse, mis lu­bab neil loobuda mittekonventsionaal­sest sõjast ja jätkata vastupanu täiesti konventsionaalse sõjaga.

ERIÜKSUSTE ROLLTõttöelda areneb kogu eriüksuste te­maatika mittekonventsionaalses sõjas pidevalt. Tõsi, nii Iraagi sõja ajal kui ka Afganistani sõja puhul mängisid eriväe­lased sisevastupanu organiseerimisel suurt rolli. Kui USA alustas sõjalist tege­vust Afganistanis, olid just 300 eriväelast need, kes saadeti Põhja alliansi sõjapea­likute juurde ning kelle ülesanne oli nad pöörata sõtta Talibani vastu. Sama tehti Iraagis kurdidega. Need operatsioonid kujunesid sedavõrd edukaks, et sõjaline toetus (military assistance) sai erivägede peamiseks ülesandeks. Kuid ka siin on veel palju eriarvamusi, seda ennekõike küsimuses, kas mittekonventsionaalne sõjategevus võib olla ise erioperatsioo­nide üks alaliik või on ta siiski vaid te­gevus, mis erioperatsioonidega haakub.

Nii on suhtumine sellesse küsimus­se jagunenud kaheks koolkonnaks, kus ühe jaoks on mittekonventsionaalne sõjategevus justkui vihmavari, mille alla on koondatud erinevad irregulaarsete üksuste tegevused. Selle kontseptsioo­ni järgi on kõik irregulaarsete üksus­te tegevused mittekonventsionaalsed.

Teisisõnu eraldab kontseptsioon mitte­konventsionaalse sõjapidamise kõigist teistest tegevusvormidest ja piiritleb selle irregulaarsete jõudude ning nen­dega seotud metoodikaga. Selle arusaa­ma järgi ei ole eelnimetatud sissivõitlus mittekonventsionaalne, kuna sellesse ei kaasata irregulaarseid jõude.

Teine koolkond pooldab seisukohta, et mittekonventsionaalne sõjapidamine ise on üks erioperatsioonide liike, mis on otseselt seotud vastupanuliikumise ja sissisõja korraldamisega. Selle kool­konna arvates ei pruugi paljalt irregu­laarsete üksuste kasutamine veel tähen­dada, et tegu on mittekonventsionaalse operatsiooniga. Oluline on lisaks see, millised on operatsiooni eesmärgid. Ai­nult siis on tegu mittekonventsionaalse sõjaga, kui see on põrandaaluse tegevu­se ja partisanisõja korraldamine. Selle mõttelaadi järgi võib sissisõda olla tea­tud mõttes mittekonventsionaalne.

Kõige tulemusena muutsid ameerik­lased oma mittekonventsionaalse sõja­pidamise definitsiooni 2009. aastal veel kord ja sõnastasid selle järgnevalt:

Mittekonventsionaalne sõjategevus koosneb tegevustest, mis võimalda­vad korraldada vastupanuliikumist või vastu hakku, et sundida, segada või ku­kutada okupeeriv jõud või valitsus, tehes seda vastase hõivatud alal põrandaaluse liikumise, toetajaskonna ja geriljaüksus­te kaudu või nende kaasabil.

See definitsioon annab mittekon­ventsionaalsele sõjapidamisele märk­sa laiema tõlgenduse ja vastab rohkem täna päevasele olukorrale, kuid ei vähen­da ka skeptikute pessimismi. Endiselt on neid, kelle arvates peaksid eriväed keskenduma pigem suunatud rünna­kutele ja eriluurele, mitte aga sõjalisele toetusele. Samas aga unustatakse vaada­ta ajalukku. Suunatud rünnakud ja eri­luure arvatakse olevat eriüksuste ühe­poolne tegevus, kuid kui näiteks 1965. aastal esmakordselt kirjutati USA eriük­suse doktriini suunatud rünnaku mõis­te, siis peetigi silmas ennekõike otseselt suunatud rünnakut vastase vastu, mitte aga otseselt USA üksuste läbiviidavat

rünnakut. Pigem soovitati juba sel ajal selliseid operatsioone läbi viia eriüksus­te poolt suunatud partneritel.

MÕJUSAD ÕPPETUNNID2008. aastal puhkes viimane konvent­sionaalne sõda Venemaa ja Gruusia vahel. Avalikult on seda sõda käsitletud ainult kui venelaste ja grusiinide vahe­list relvakonflikti. Üsna vähe räägitak­se neist formeeringutest, kes sõjas ehk kõige mustema ja keerulisema töö ära tegid. Need olid osseedid. Gruusia pool viis läbi ainult konventsionaalse sõjalise operatsiooni, ta ei rakendanud rinde­joone taga isegi oma erivägesid, rääki­mata Lõuna­Osseetias elavate etniliste grusiinide organiseerimisest. Ega ka Vene pool ei üritanud mittekonventsio­naalset sõda pidada, kuid Lõuna­Ossee­tia paramilitaarsete organisatsioonide näol oli tal selleks jõud olemas.

8. augustil, kui Gruusia väed Tshin­valisse tungisid, olid just osseedi sissid need, kes linnas poolteist päeva lahin­guid pidasid, kuni Vene väed kohale jõudsid. Niisamuti lõikasid osseedi sis­sid läbi grusiinide ühendusteed, hävita­des Gruusia tanke ja tugiposte, misläbi Vene üksustel õnnestus 8. augusti õhtul Gruusia 4. brigaadist mööduda ja lää­nest Tshinvalisse siseneda, mis sisuliselt määras sõja edasise käigu. Kui grusiinid oleksid kasutanud sisse ja suutnud or­ganiseerida kohalikku vastupanu, oleks pilt võinud olla teistsugune.

1994. aastal algas esimene Tšetšeenia sõda väga ebavõrdsete vastaste, Vene­maa ja Tšetšeenia vahel, kus viimane läks üsna pea üle mittekonventsionaal­sele sõjale. Ainuüksi lahingud Groz­nõi linna pärast kestsid esimesel korral 1994. a detsembrist 1995. a märtsini ja Vene pool kaotas kuni 400 tanki ja soo­mukit. Teine Groznõi lahing aga, mis toimus 1996. aasta suvel ja mille käigus tšetšeeni partisanid lõid Vene väed lin­nast välja, sai sõjas otsustavaks. Kaks aastat kestnud sõda lõppes rahuleppega, kuna Vene väed kandsid tohutuid kao­tusi ja käisid moraalselt alla.

Need on vaid kaks näidet lähiaja­loost, kus mittekonventsionaalne sõja­pidamine on mänginud otsustavat rolli. Selliseid näiteid on võimalik leida igast sõjast. Mittekonventsionaalne sõja­pidamine peab olema iga sõja sama loomulik osa nagu lahingutegevus kon­ventsionaalsete üksustega. Ainult siis on võimalik läbi viia täiemahulist sõjalist operatsiooni ning rakendada kogu sõja­kunsti.

28

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

teHnika

Action cam on väike, mõ­neti veebikaamerat mee­nutav seadeldis, mida saab kinnitada jalgratta, rula, kiivri, akvalangisti õhuballooni või muu­

de objektide külge, mis on liikumises. Nii on võimalik saada nn POV (Point of View) ehk tegelase vaatepunktist nähtud videopilt. Seepärast nimeta­takse sellist tüüpi kaamerat vahel ka POV­kaameraks.

POV­kaamerate pilt annab spordifil­midele täiesti uue dimensiooni. Kiivri külge kinnitatuna on selline kaamera hea vahend õppuse, lahingu või mis­siooni jäädvustamiseks. Videopildi jär­gi on hiljem mugav tehtut analüüsida. Loomulikult on POV­kaamera vaata et asendamatu seade sõjareporterile ja meediasõdurile. Heal lapsel mitu nime – üks nimedest, mille all neid väikeseid kaameraid veel tuntakse, ongi kiivrikaamera.

GOPRO JA TEISEDAction­kaamerate turu praegu­sed liidrid on ettevõtted, millel puudub varasem kaamerate val­mistamise ajalugu. Näiteks prae­gu populaarseima kiivrikaamera HD HERO seeriat tootev ettevõte GoPro müüs oma esimese kaame­ra üheksa aastat tagasi ning see kasutas 35 mm filmi.

GoPro asutaja Nick Wood­man sai idee action­kaameraid teha surfates. Ta tahtis saada põnevaid surfikaadreid, kuid tavalise tehnikaga see hästi ei õnnestunud.

GoPro inspireeris ka juba tegutsevaid kaameratootjaid, kes nägid selles valdkonnas uut turunišši. Nii on lisaks ainult kiivrikaamerate tootjatena tuntud Go Prole, Contourile ja Driftile too­nud oma tooted välja ka Sony, JVC ja Panasonic.

Kõige ebakonventsionaalsem neist näeb välja Panasonicu kaamera. Pa­nasonicu HX­A100 meenutab pigem fiiberoptilist kaamerat mõnest spiooni­filmist kui kiivrikaamerat. Kaamera ob­jektiiv on paigutatud lühikese kaablijupi ühte otsa ning salvestus­ ja kontroll­seade teise otsa. Ei tundu kõige prak­tilisem lahendus, kuid et ise pole seda

proovida saanud, ei tahaks siinkohal ka sellele hinnangut anda.

Meie käes olid Kevadtormi ajal tes­timiseks Sony HDR­AS15 ning JVC GC­AX1.

SONY hdr-AS15 – KOMPAKTNE JA KERGESonyl on pikaajalised kogemused eri­nevate kaameratüüpide tootmises, nii oli põnev vaadata, kuhu nende esimese kiivrikaamera võimed küünivad. Sony kaamera komplektis oli kaasas vee­ ja põrutuskindel kest ning kaks kinnitust.

Kest peaks vee all kaamerat kaitsma kuni 60 meetri sügavuseni. Pikka aega oli see kest ka ainuke võimalus kaame­rat üldse kuhugi kinnitada. Kaamera ise on disainitud sellisena, et sellel pole mitte ühtegi kinnitusvõimalust. Kõik kinnitused käivad kesta külge.

Kui aga kaamera peab filmimiseks kogu aeg veekindlas kestas olema, siis katab see kinni mikrofonid ning heli salvestub summutatult. Kui õhus on palju niiskust ning kaamera kesta pan­na, võib objektiiv minna uduseks. Kon­denseerunud vee vastu saab nii, et tuleb panna kesta sisse väike niiskustimav silikoonpakike – see, mis tavaliselt kin­gakarbis kaasas.

Kaamera ilma kestata on väga kom­paktne ning kerge. 2,45×8,2×4,7 cm suuruse ning 65­grammise kaaluga on see tõeline spioonikaamera.

Kaamera ääred on ümarad, mis tä­hendab, et see ilma spetsiaalse toes­tuseta püsti ei seisa. Oleks mugav, kui kaameral oleks omal statiivikruvi pesa, kuid paraku seda pole. Ilmselt pole see nii kompaktse ehituse puhul ka võimalik.

Kaamera tagaküljel on suur sal­vestusnupp ning lukustus, et kaa­merat valel hetkel kogemata sisse või välja ei lülitaks. Kaamera ta­gakülg on ühtlasi ka luuk, mis peidab akut ning mälukaardi pesa. Mälukaardi pessa sobib nii microSD­ kui ka Memory Stick Micro (M2) kaart. Tõsi, microSD­kaardi paigaldami­ne on – või oli vähemalt meie

käes olnud mudelil – võrdle­misi tülikas. Kaart läks küll ilus­

ti pessa, kuid ei andnud ühendust, ning kaamera teatas, et kaarti pole. Et

Seikluskaamerad sõjasAction cam ehk tõlkes seiklus­ või märulikaamera võimal­dab nii amatöör­ kui ka profioperaatoril saada klassikali­sele pildile lisaks originaalseid kaadreid ja rakursse kohta­dest, kus tavalise kaameraga oleks pea võimatu filmida.

Meelis Piller teHnikaajakirjanik

kiivrikaameratele toodavad laias valikus kinnitusi nii tehnikafir-mad ise kui ka lisatarvi-kutele spetsialiseerunud ettevõtted.

29

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

kaamera kaarti lugema hak­kaks, pidi tükk aega surkima. Sony enda kaardiformaat M2 ühildus laitmatult. See on ka mõnevõrra suurem ning pü­sib seetõttu pesas kindlamalt.

Kaamera alumise luugi all peitub Micro­USB, Micro­HDMI, mikrofoni ning laien­duspesa. Mikrofoni pesa jaoks on see muidugi veider koht, sest veekindla kesta sees ei pääse selle­le ka parema tahtmise juures ligi. Selle kasutamiseks on tarvis mingit muud kinnitussüsteemi.

Laienduspesa võimaldab kasutada kesta, millel on LCD­ekraan. AKA­LU1 teeb sellest action-cam’ist väikese pihukaamera.

Nüüd jõuame kõige olulisema ehk pildikvaliteedi juurde.

Teavituskeskuse ajateenijad katseta­sid Sony kaamerat mereväe maabumis­harjutusel Kevadtormil 19. mail. Aega teeninud sõdur Mändmaa kirjeldas kaa­merat lühidalt: „Kaamera oli veekind­las korpuses, mis andis lisaks rohkem kinnitusvõimalusi. Monitori kaameral polnud. Kiivrikinnitus tundus olevat korralik, ise me seda ei proovinud. Aku kestis piisavalt ning kaamera lülitas end igal vabal hetkel välja. Time-lapse’ide võimalused olid avarad, võimaldades pikki intervalle. Värvid olid tuhmid ning pilt kogu ulatuses moonutatud.”

Hiljuti tuli Sony välja tarkvarauuen­dusega, mis pildi kvaliteeti tublisti pa­randas. Tarkvarauuendus tõi ka uued salvestusrežiimid. Nüüd on võimalik

lisaks standardsele full­HD­le (1920×1080/30P) salvestada ka aeg­luubis – neljakordse aeglustusega 120 kaadrit sekundis (1280×720, 120p) ja kahekordse aeglustusega 60 kaadrit se­kundis (1280×720, 60p).

Kaamera ei võimalda teha pilte, küll aga on sellel time-lapse’i ehk intervall­võtte režiim, mille puhul salvestab kaa­mera 16 megapiksli suuruseid kaadreid vastavalt valitud intervallile.

Kaamera salvestusnurk on ilma pil­distabilisaatorita 170 kraadi ning stabi­lisaatoriga 120 kraadi.

jVC GC-AX1 – KÕIK ÜHESTuntud kaameratootja JVC tuli välja oma seikluskaameraversiooniga JVC GC­XA1, millest nüüdseks on müügil juba uus mudel – JVC GC­XA2.

Erinevalt Sony seikluskaamerast on JVC mudel ise vee­ ja põrutuskindel. See tähendab, et lisakesta pole vaja ning nii võtab see kaamera ka vähem ruumi.

Kaameraga võib minna kuni 5 meetri sügavusele vette, see on kukkumiskin­del kuni 2 m kõrguselt ning tolmu­ ja külmumiskindel.

Proovisime kaamerat 9. mail suur­tükiväepataljoni laskeharjutusel 155 mm haubitsatest.

Endine ajateenija Mändmaa räägib: „Kiivrikinnitus oli väga nigel. Komp­lektis oli peotäis mõne millimeetri suu­ruseid kruvisid ning vastav mikrokru­vikeeraja, mida oli ebamugav kasutada ning kruvide kadumisega oldi juba te­hases arvestatud. Liimitavaid kinnitusi me ei kasutanud. Aku kestis vähe ning laadis kaua. Kaamera võimaldas teha time-lapse’i, kuid väga lühikeste inter­vallidega. Värvid olid tuhmid ning pilt kogu ulatuses moonutatud.”

Normaalses valguses on pilt üsna te­rav ning värviline.

Mis kinnitust puudutab, siis Sony kaamera kinnitustel oli ka­

sutatud kleepivat pinda, JVC kaamera on aga ka ilma lisakonstruktsioo­nideta otse statiivile kinnitatav. See annab võimaluse kasutada eri­

nevaid standardlahendu­si. Standardstatiiviühendus

on kaameral nii küljel kui ka all, mis tegelikult muu­dab kinnitamisvõimalused pandlikumaks.

Uue mudeli näitajad on võrdlemisi sarnased Sony kaa­

mera omadega.8­megapikslise BSI CMOS

sensoriga kaamera võimaldab sa­muti salvestada aegluubis. 1080p­reso­lutsiooniga 60 kaadrit sekundis, 720p­resolutsiooniga 120 kaadrit sekundis. Objektiivi salvestusnurk on 1080p­re­žiimil 137 kraadi, 720p või WVGA­re­solutsiooniga 152 kraadi. Kaameral on gürosensor, mis parandab digitaalse sta­bilisaatori kvaliteeti.

Nii Sony kui ka JVC kaameral on WiFi­liides.

Patarei on vahetatav nagu Sonyl, kuid salvestab täissuuruses SD/SDHC/SDXC kaartidele. Lisaks on kaameral pooletei­setolli suurune värviline ekraan.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mõle­mad kaamerad on pildikvaliteedilt üsna võrdsed. Muudelt omadustelt on kum­malgi oma plussid ja miinused – eriti mis puudutab kinnitamisvõimalusi –, kuid peamine, et mõlemad kaamerad saavad oma peamise ülesande ehk fil­mimisega korralikult hakkama.

jVC GC-aX1 ja sony hdr-as15.

30

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

relvastus

Teise maailmasõja järgse Ees­ti mereväe peamine võime on olnud miinitõrje. Esi­mesed miinitõrjelaevad olid 1997. a Saksa liitvabariigist saadud Frauenlob­klas­

si miinitraalerid Kalev ja Olev. 2000. a võeti teenistusse samuti Saksamaalt abi korras saadud Lindau­klassi miinijahti­jad Wambola ja Sulev. Miinijahtijate ka­sutuselevõtt avas ukse n­ö tänapäevases­se tehnoloogiamaailma. Päris tänasesse päeva, mis puudutab tehnikat ja operat­sioonivõimeid, jõuti aga Sandown­klassi laevade teenistusse võtmisega.

UUS LAEVAKLASS, UUED ÜLESANDEDNii on mereväe peamised platvormid väeliigile püstitatud ülesannete täitmi­seks Sandown­klassi miinijahtijad Ad­miral Cowan, Sakala ja Ugandi, mis han­giti Suurbritanniast 2007.–2009. a. Enne ülevõtmist laevu moderniseeriti ja lisati uus miinihävitussüsteem. Seni on laevad ennast tõestanud, osaledes nii kodumai­ses miinitõrjes, NATO reageerimisjõu­dudes kui ka NATO alalises miinitõrje­üksuses, mille koosseisus on opereeritud peale tavapärase Lääne­ ja Põhjamere ka Vahemerel ning Põhja­Ameerika ran­nikul. Probleeme on pigem modernse relva süsteemi ülalpidamiseks vajaliku ressursi leidmisega.

Laevaklass on ühesuguste laevade seeria, millele annab tavaliselt nime klas­si esiklaev. Sandown­klassi esimene laev oli niisiis HMS Sandown, praegune EML Admiral Cowan. Tähekombinatsioon sõjalaeva nime ees näitab riiklikku kuu­luvust – HMS: Her Majesty’s Ship ehk Suurbritannia, EML: Eesti mereväe laev, USS: United States Ship jne. Sandown on väike rannaasula Wighti saare lõunaran­nikul ja kõik selle klassi laevad kannavad oma algsel kodumaal rannaasulate ni­mesid. Laevatüüp on seevastu ühesuguse funktsiooniga laevad: miinijahtija, fre­gatt, lennukikandja jne. Miinijahtijat ei tohi segamini ajada miinitraaleriga. Kui

traaler veab enda järel traali, mis paneb põhjamiini plahvatama või toob ankru­miini veepinnale, siis miinijahtija kasu­tab miinide leidmiseks akustilisi vahen­deid ja nende hävitamiseks roboteid või tuukreid.

Meie Sandownid on ehitatud Vosper Thornycrofti laevatehastes Suurbritan­nias külma sõja lõpupäevil. Enne Thor­nycroftiga ühinemist oli Vorsper Ltd laeva ehitusfirma, mis ehitas ka väikse­maid sõjalaevu. Nii näiteks olid Vosperi tehastes toodetud ka need torpeedopaa­did, mis Vabadussõja ajal Soome lahes opereerisid ja 1919. a edukalt Kroonlin­na sõjasadamat ründasid.

MIINIJAHTIJA – LAEV NAGU ORKESTERTänapäevane miinijahtija on väga keeru­kas ja suure tehnikakontsentratsiooniga platvorm. Kui jagada laeva ehitushind kere pikkusega, siis on miinijahtija jooks­va keremeetri ehituse hind enam­vähem võrdne näiteks lennukikandja jooksva keremeetri ehitushinnaga. Põhjus seis­neb selles, et miinijahtija akustiline ja magneetiline signatuur peavad olema viidud miinimumini, et oleks üldse või­malik tänapäevases miiniväljas opereeri­da, seega kogu tehnikale esitatavad nõu­ded on väga spetsiifilised.

Samal põhjusel on ka Sandowni kere­materjal klaaskiuga tugevdatud plast (GRP – Glassfibre Reinforced Plastic) – tehnoloogia, mida kasutatakse ka jahti­de ehitusel. Kogu laevas on magneetilise metalli kogused viidud miinimumi – nii palju kui võimalik on tehtud plastist või alumiiniumist.

Akustilise signatuuri s.o veealuse müra vähendamiseks on enamik masi­naid (laevas ei ole mootoreid!) ja süstee­me viidud ülespoole veepiiri. Erinevalt tavaarusaamast on miinijahtijal vaja lii­kuda väga aeglaselt ja täpselt, et miini­väljas ise mitte miini otsa sõita või trii­vida. Kui n­ö tavalaev seiskab sõukruvi, muutub ta üsna pea juhitamatuks, sest roolilehe töötamiseks on vaja sõukruvist tulevat veevoolu. Teiseks on tavalaeval miinimumkiirus, millest aeglasemalt sõita ei saa, sest diiselmasinad ei kanna­ta pikka aega väga madalaid pöördeid ja tahmuvad.

Laeval on kaks peamasinat, mis käi­tavad sõuseadet, st viivad laeva edasi. Tavaliseks ülesõiduks on ka Sandownide peamasinad tavapärased diislid. Miini­jahtimiseks kasutatakse aga elektrimasi­naid – kuigi ka need paiknevad veeliinist allpool, ei tee need suurt müra. Abi­masinaid, st diiselgeneraatoreid, on lae­val kolm ja need tagavad nii elektrivoolu kogu laevas kui ka elektrimasinate käita­miseks vajaliku voolu.

Teine suurem erinevus tavalisest lae­vast on Sandown­klassi sõuseade. Kui tavalisel laeval on sõukruvi, siis Sandow­nil on kaks Voith Schneider Propulsion (VSP) sõuseadet. VSP koosneb viiest ringis pöörlevast vertikaalsest labast, mis omakorda ümber oma telje nõutud asen­disse pöörates tekitavad tõuget nõutud suunas. Sarnaseid süsteeme kasutatakse ka näiteks puksiiridel, kus väga oluline on täpselt manööverdada. Vööris on lae­val kaks põtkurit, st seadet, mis võimal­davad vööri ristsuunas liigutada. VSP­d ja põtkurid annavad Sandownile väga hea manööverdamisvõime, mis tähen­dab, et põhimõtteliselt võib laevaga sõita mitte ainult nina ees, vaid ka ahter ja külg ees. Hea manööverdusvõime hind on aga üsna väike maksimumkiirus – 13 sõlme (ca 7 km/h).

MIINIJAHIVARUSTUSSandown­klassi sõjalaeva peamine miini tõrjesensor on Thalese muudetava sügavusega sonar 2093 (VDS – variable depth sonar). VDS tähendab, et seda saab lasta läbi veemassi laeva alla ja näha li­saks väga sügaval paiknevatele miinidele ka läbi temperatuuri­ ja soolsusekihtide. Selliseid veekihte, kus on ümbritsevast kontrastselt erinev temperatuur või sool­

Sandown-klassi miinijahtijaEesti mereväele Ühendkuningriigist ostetud miinijahtijad EML Admiral Cowan, EML Sakala ja EML Ugandi kuulu­vad kõik Sandown­klassi ja esindavad pärast moderniseeri­mist veel aastaid Eestit kui mereriiki.

Ott Laanemets vaneMleitnant

Mereväekool

Mereväetaktika

õpetaja

31

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

sus, on riimveelises Läänemeres palju, mis teeb selle soodsaks veealuseks sõja­pidamiseks. Sellised kihid peegeldavad sonarikiiri ja need ei pruugi merepõhja, kus asuvad miinid, jõudagi.

Sekundaarse miinitõrjesensorina on kasutusel Klein 5000 seeria külgvaatlus­sonar. Seda veetakse laeva järel kindlal sü­gavusel ja külgedele vaadates kaardistab see merepõhja. Külgvaatlussonariga ei jahita miine küll teadaoleval miiniväljal, aga see kiirendab oluliselt miinitõrjeope­ratsioonile eelnevat keskkonna luuret ja seda kasutatakse peamiselt määratud laevateede kontrolliks. Ka meie laevad on abistanud vrakiotsingutel – otsitud on Teise maailmasõja algul Soome lahes alla lastud reisilennuk Kaleva vrakki ja leitud

Vabadussõjas esimesena miinile sattu­nud kergeristleja HMS Cassandra vrakk.

Sonar, nagu vee peal radargi, võimal­dab kontakte leida, aga mitte tuvastada või identifitseerida. Pärast sonariga miini­sarnase kontakti leidmist tuleb visuaalselt kindlaks teha, kas tegu on miiniga ja mis tüüpi miiniga, või vedeleb merepõhjas lihtsalt üle parda visatud vana külmkapp. Selleks kasutatakse miini hävitussüsteemi SeaFox. SeaFoxi allveerobotil on väike sonar kontakti juurde sõitmiseks, valgusti ja videokaamera ning suundlaeng miini kahjutustamiseks. Halva veealuse nähta­vuse vms korral allveerobotit kasutada ei saa ja sel juhul läheb vee alla miinituuker, kes kontakti tuvastab ja vajadusel lõhke­laengu paigutab. EML Admiral Cowanil

eML admiral Cowani komandör on vanemleitnant tanel LeetnaMoto: Ad omnia paratus ‘kõigeks valmis’Laevaklass: sandownLaevatüüp: miinijahtijaehitatud: 1989 Vosper thornycroft, Ühendkuningriikendine nimi: hMs sandownVeeväljasurve: 450 tPikkus: 52,6 mLaius: 10,5 msüvis: 2,4 mkorpus: tugevdatud fiiberplastMeeskond: ~30–35Peamasinad: 2 Paxman Valenta 6rPa200Mabimasinad: 3 rolls-royce (Perkins) CV8-250Gkiirus: peamasinatega 13 sõlme, elektrimasinatega 6,5 sõlmeelektrimootorid: 2 Combimac (100 kWh)sõuajam: 2 Voith schneider sõuajamit, mida kasutatakse ka rooliseadmenaVööripõtkurid: 2 schottelrelvastus: 23 mm õhutõrjekahur, kaks 12,7 mm Browningu raskekuulipildujat, kolm 7,62 mm MG-3hüdrolokaator thales 2093, Vdsehk sonar: (Variable depth sonar) ankru- ja põhjamiinide avastamiseks ning klassifitseerimisekstaktikaline juhtimissüsteem (C2): Plessey nautis MMiinihävitussüs- teem ehk allveerobot: atlas elektronik seafox Mids

eML admiral Cowan kodusadamas. kaitsevägi

32

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

relvastus

on tuukritööde tagamiseks pardal ka ba­rokamber, mida kasutatakse nii tuukri­õnnetuste korral kessoontõve raviks kui ka lihtsalt pinnalduva tuukri dekomp­ressioonipauside vähendamiseks, et töid kiirendada.

Kuigi miinijahtija on üsna spetsiifili­ne platvorm, peab igal sõjalaeval olema vähemalt enesekaitserelvastus. Eesti San­downidel on enesekaitseks 23 mm ZU­23­2 pardakahur, kaks Browningu poole­tollist kuulipildujat ja kolm MG­3­e. Rauast relvade lisamine tähendab aga alati ka magneetilise signatuuri nõuetes järeleandmisi.

TäNAPäEVASED TEENISTUSTINGIMUSEDSandown­klassi miinijahtija meeskond koosneb kuni 36 mehest­naisest, kel­lest ohvitsere on seitse. Laevameeskond jaguneb vastavalt erialadele sektsiooni­deks ja need omakorda meeskondadeks. Erinevalt vanematest miinijahtijatest on elamistingimused Sandownil tänapäeva­sed: kogu meeskonna eluruumid asuvad pealpool veeliini ja seetõttu ei pea miini­väljas „sooja koi” süsteemi rakendama. „Sooja koi” süsteem tähendas, et magati vaid ülalpool veeliini asuvates koides ja

kuna neid ei olnud piisavalt, siis mindi pärast vahti magama sõna otseses mõt­tes sooja koisse, kust keegi oli just üles tõusnud ja vahti läinud. Allpool veeliini asuvaid eluruume ei kasutatud vaikus­režiimi tõttu.

Kehtiva riigikaitse arengukava järgi jääb kuni 2022. aastani kaitseväe peami­seks sõjaliseks võimeks merel miinitõrje. Seetõttu jäävad ka Sandown­klassi mii­nijahtijad laevastiku selgrooks. Küll aga ootavad laevaklassi ees keskea uuendu­sed (midlife upgrade), mille käigus nüü­disajastatakse sensori­ ja juhtimissüstee­me.

klein 5000 seeria järelveetav külgvaatlussonar. kaitsevägi

Miinihävitussüsteemi seaFox allveerobot. kaitsevägi Mehitamata allveesensorikandja remus 100. kaitsevägi

33

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

Eesti mereväe miinijahtija Admiral Cowan asus 5. au­gustil teele Poolasse Gdy­niasse, et liituda seal NATO miinitõrjegrupiga. EML Admiral Cowan seilab 2013.

a teisel poolaastal vanemleitnant Tanel Leetna (kaanepildil) juhtimisel NATO alalise miinitõrjegrupi 1 (SNMCMG1) koosseisus. SNMCMG1 on üks neljast NATO alalisest laevastikuüksusest, mille ülesanneteks on harjutada ja arendada miinitõrjevõimet, hoida lahinguvalmi­dust, puhastada laevateid ajaloolistest lõhkekehadest ja laiemalt näidata NATO lippu ning demonstreerida ühtsust.

„NATO miinitõrjegruppi panustami­ne on üheksa aasta jooksul saanud osaks meie igapäevateenistusest. Mereväe lae­vad osalevad regulaarselt üksuse tege­vuses, oleme sellega kaitseväe suurim panustaja alliansi reageerimisjõududes­se,” ütles mereväe staabiülem kapten­leitnant Jüri Saska. „Miinitõrjegrupi te­gevus on oluline, sest eskaadri ülesanne on muuhulgas puhastada liikmesriikide laevateid lõhkekehadest, et võimaldada teistel NATO sõjalistel üksustel saabu­da,” lisas Saska.

Kuigi tavapäraselt on üksuse ope­ratsioonipiirkond terve Põhja­Euroopa ja vahel ka Vahemeri, tegutsetakse sel poolaastal peamiselt Läänemerel, mis näitab NATO füüsilist kohalolekut ja suurendatud huvi terve regiooni vastu.

Üksus koosneb ühest staabilaevast ja kuni kümnest miinitõrjelaevast. EML Admiral Cowanile on see juba kolmas rotatsioon SNMCMG1­s – esimene oli 2008. a, kui Cowan esimese Eesti sõja­laevana opereeris Vahemerel ja teine 2010. a, kui üksus tegutses nii Lääne­ kui ka Põhjamerel ja Inglise kanalis.

Poolast lahkudes alustab miinitõrje­grupp Läänemere piirkonnas väljaõpet. Samaaegselt peab üksus olema valmis lühiajalise etteteatamise järel täitma ülesandeid terves maailmas.

Sel aastal 20. taasloomise aastapäe­va tähistav merevägi on kahe kümnen­di jooksul välja arendanud arvestatava miini tõrjevõimekuse. Mereväe kasu­tuses on kolm nüüdisaegsete miini­tõrjesüsteemidega varustatud San­down­klassi miinijahtijat. Loodud on miiniinfokeskus, mille ülesanne on hal­lata ning täiendada Eesti vete miinisõja­ga seonduvaid andmebaase.

Eesti osaleb aktiivselt Läänemere­äärsete riikide miinitõrje­alases info­vahetuses. Alates 1994. aastast on miini­tõrjeoperatsioonide käigus Eesti vetest leitud üle 850 lõhkekeha.

2005. aastal oli merevägi esimene kaitseväe üksus, mis panustas NATO reageerimisjõududesse NRF (NATO Response Force), andes alliansi miini­tõrjeeskaadri käsutusse staabi­ ja toe­tuslaeva Admiral Pitka.

Enne Poolasse suundumist osales miinijahtija Admiral Cowani meeskond oma sõpruslinna Kuressaare mere­päevadel. Neli kuud kestva rotatsiooni kestel võtab Admiral Cowan osa eri­nevatest rahvusvahelistest õppustest ja miinitõrjeoperatsioonidest.

NATO reageerimisjõud loodi 2003. aastal integreeritud mere­, maa­ ja õhuväevõimekusi ühendava üksuse­na täitmaks Põhja­Atlandi Nõukogu ülesandeid.

Alaline miinitõrjegrupp on NATO mereväejuhatuse otsealluvuses tegutsev miinitõrjelaevade eskaader, mis peab olema valmis lühiajalise etteteatamise järel täitma ülesandeid maailma eri pai­kades.

Eesti annab NATO käsutusse miinitõrjelaeva

eML admiral Cowan viib eesti lipu natO missioonile. kaitsevägi

relvastus

sõd

ur n

r 4 (73) 2013

1

2

3

4

5

6

7

7

8

9

10 11

13

14 15

16

20

17

21

1922

18

12

23

24

25

26

27 28

29

28

30

31

33

32

34

4041

42

avaldatakse uk MOd navy newsi loal

EML Admiral Cowan

34

sõd

ur n

r 4 (73) 2013

1. kraana2. kraanajuht3. kepsel sildumisotste pingutamiseks4. allveeroboti seaFox ettevalmistamise raam5. sõuseadme ruum, kus asuvad kaks VsP-d (Voith schneider Propulsion)6. VsP labad7. Päästerõngas8. trapp9. kummipaadid10. Paadikraana11. Paadibensiin12. tV-antenn

13. Barokamber tuukritele14. Pürotehnika kapp15. sildumisotsa rull16. Peamasina muhv17. Võllitunnel18. allveerobot seaFox19. elektrimasina sidur20. Pea- ja elektrimasina sidur21. Peamasin Paxman Valenta22. elektrimasin Combimac23. tuukrijaam24. Päästeparv25. translatsioonikõlar26. tekivalgustus27. korsten28. diiselgeneraatori õhukapp29. kütuse tankimise seade30. diiselgeneraatori demontaažiluuk31. diiselgeneraator rolls-royce (Perkins)32. Vanemallohvitseride duširuum33. abiseadmeteruum34. kasutatud õli tank

35. kimmikiil36. kütusetank37. Mageveetank38. Madruste kajut39. Päästerõngas40. „Mees üle parda” taavet41. Mast42. uhF- ja VhF-antennid43. navigatsiooniradar kelvin hughes 100744. silla katus45. sild46. tuletõrjevoolik47. Gürokompassi repiitor48. Poordituled49. Vahiohvitser50. Ventilatsiooniavad51. Magnetkompass52. sildumisots53. hF-antenn54. Ohvitseride kajutid55. Madruste mess56. Põtkurid57. 23 mm pardakahur Zu-23-258. ankruseade59. ankur60. Güüsimast

35

36

37

38

39

40

42

43

44

45

46 47

48

49

51

5052

53

54

5556

57

58

59

60

35

36

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

ülevaade

Guinea laht on Atlandi ookeani nurgake, mis jääb Aafrika mandri embusse. Seda võib pi­dada maakera geograa­filiseks keskpaigaks, sest

just Guinea lahes asub nii pikkus­ kui ka laiuskraadide nullpunkt. 853­kilo­meetrine lõik lahe rannajoonest kuulub Nigeeriale. Oma umbes 250 etnosesse jaguneva 155­miljonilise elanikkonna ja 923 768 km² territooriumiga on Ni­geeria liitvabariik Lääne­Aafrika suu­rim riik, mille jõudsasti kasvav rahva arv moodustab pea veerandi kogu maailma­jao rahvastikust. Paiknemine naftarikka Guinea lahe ääres ning lahte suubuva Nigeri jõe delta külluslikud nafta­ ja maagaasivarud on tõstnud Nigeeria maailma suurimate naftatootjate hulka ja piirkonna jõukaimaks riigiks, millel on oluline roll Lääne­Aafrika julgeole­ku, stabiilsuse, arengu ja integratsiooni seisukohast.

NAFTARIKKUSE KÕRVALMÕJUDParaku kuulub Nigeeria ühtlasi ka maa­ilma nõrgimate riikide hulka ning on võimetu lahendama oma sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke probleeme. Riiki muserdavad vägivaldsed sisekonf­liktid, seadusetus ja ühiskondlik man­dumine, mis ilmnevad kõige selgemini Nigeri jõe delta alal. Delta probleemid on süsteemsed, hõlmates väärjuhtimist, korruptsiooni, vaesust ja töötust, kuid piirkonna allakäigu üheks peamiseks põhjuseks peetakse valitsuse heaks­kiidul toimuvat välisfirmade poolset naftapumpamist.

Nigeri delta osariigid toovad sisse 90% nafta pealt teenitavast tulust, kuid seadustest tulenevalt eraldab keskvalit­sus neile sellest vaid 19%. Samas peavad

delta elanikud taluma nüüdisaegsete naftapuurimismeetodite ohtlikke kõr­valnähte nagu naftalekked, gaasileegid ja keskkonnareostus koos kõigi nende tagajärgedega.

Säärane ebaõiglus on pannud relvi tõstma valitsusvastased rühmitused, mis kannavad pretensioonikaid nime­sid nagu Egbesu Aafrika poisid, Nigeri delta omakaitse, Nigeri delta vabatahtlik rahvavägi ja Nigeri delta vabastusliiku­mine (Movement for the Emancipation of the Niger Delta ehk MEND) ning on sageli ka omavahel vaenujalal. Mässulis­

te väidetavalt naftatulude õiglasema jao­tuse nimel ja naftatootmisega kaasneva­te kahjude vastu peetav võitlus avaldub muuhulgas vägivaldsete aktsioonidena ning õõnestab keskvalitsuse mõjuvõimu deltas. Üleskutsed rünnata rahvusvahe­liste naftakompaniide platvorme ja tan­kereid tekitavad tootjatele suurt kahju.

Valitsusvastaste hõlma all on hõlp­sam tegutseda ka piraatidel, kelle jaoks Nigeri delta ongi Lääne­Aafrika peami­ne jahimaa. Üldine seadusetus, riigisise­sed konfliktid ja vaesunud rannarahvas, kelle rahulolematust nii valitsuse kui ka rahvusvaheliste naftakompaniidega on kaua eiratud, on piraatlusele soodne kasvukeskkond.

Nigeerias tegutsevad kahte tüüpi piraadid – oportunistid ehk juhuse­kasutajad ja organiseeritud, kuigi vahel nende tegutsemisviisid kattuvad. Opor­tunistlikke piraate tõukavad tagant vaesus ja ahvatlus. Olles vahel ametis sadamatööliste, kalurite või koguni turvatöötajatena, on nad enamiku ajast siiski töötud. Isegi kui neil on töökoht, teenivad nad tihti oma madalale palgale lisa piraatidena tegutsedes või neid ai­dates. Oportunistlik piraatlus on pigem juhukuritegu kui elulaad. Kuid lõviosa Nigeeria piraatidest on organiseeritud kurjategijad, peamiselt noortest mees­test koosnevad rühmad, mis on lõdvalt seotud mässulistega. Tegu on korrali­kult organiseeritud ja rahastatud jõu­kudega, mis ründavad nii avamerel kui ka territoriaalvetes asuvaid laevu ja ka­sutavad nüüdisaegseid relvi, kiirpaate, moodsaid sidevahendeid ja pardaletun­gimisvarustust. Organiseeritud piraadid kavandavad alati oma tegevust ette ja valivad sihtmärke kaalutletult.

Rahvusvahelise merendusbüroo (IMB) viimasest aastaaruandest nähtub, et 2008. aasta jaanuarist kuni 2012. aasta detsembrini kestnud viisaastaku jooksul toimus Lääne­Aafrikas 261 registree­ritud piraadirünnakut, neist peaaegu pooled ehk 125 Nigeeria ranniku lähis­tel. Nigeeria vetes asetleidnud vahejuh­tumid näitasid küll nelja aasta jooksul

Piraatlus Guinea lahes ja Nigeerias

eero tepp kolonelleitnant

1. jalaväeBrigaadi

staaBiüleM

Guinea lahest on saanud maailma üks piraadirohkemaid merealasid, kuid seni on sellele pööratud vähem tähele­panu kui teisel pool Aafrikat Adeni lahes tegutsevatele kurikuulsatele Somaalia piraatidele.

Paiknemine naftarikka Guinea lahe ääres ning lahte suubuva nigeri jõe delta külluslikud nafta- ja maagaasivarud on tõstnud nigeeria maailma suurimate naftatootjate hulka ja piirkonna jõukaimaks riigiks, millel on oluline roll Lääne-aafrika julgeoleku, stabiilsuse, arengu ja integratsiooni seisukohast.

37

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

jõudsat kahanemistendentsi, kuid tõu­sid 2012. aastal jälle pea kolmekordselt.

PIrAAtLuS LAIENdAB hAArEtVäga tõenäoliselt on Nigeeria piraadid laiendanud oma tegevust ka naaberriiki­de Benini ja Togo vetesse, kus registree­ritud rünnakute arv on järsult kasvanud eelnevate aastate pea olematult tasemelt paarikümneni. Kolme kõrvutiasetseva riigi 2012. aasta rünnakute koguarv 44 moodustab Lääne­Aafrika rünnakutest pea kolmveerandi.

Jätkuvalt on suur probleem rünna­kutest teatamata jätmine. Sõltumatute tankeriomanike rahvusvahelise liidu (INTERTANKO) hinnangul võib tõe­pärasema ettekujutuse saamiseks amet­likult registreeritud vahejuhtumite arvu kahekordistada. Siinkohal tuleb kivi vi­sata laevakompaniide kapsaaeda, kes jä­tavad vahejuhtumitest teatamata soovist vältida negatiivset tähelepanu ja tõus­vaid kindlustusmakseid.

Adeni lahe piraatlusega võrreldes hoitakse Guinea lahes kaaperdatud laevu ja meeskondi vangistuses märk­sa lühemat aega – keskmiselt 10 päeva vastandina 6 kuule. See on seletatav asjaoluga, et Nigeeria piraadid spetsia­liseeruvad pigem lasti ja väärteseme­te röövimisele, Somaalia mereröövlid aga pantvangide võtmisele ja lunaraha nõudmisele. Samas on Nigeeria piraa­did Somaalia ametivendadest märksa vägivaldsemad, sest kiirele kasule kes­kendudes hoolivad nad vähem ohvrite heaolust, millele luna raha saamise ootu­ses tuleks rohkem tähelepanu pöörata.

PIRAATLUST SOODUSTAVAD TEGURIDKuigi piraadid on maailmale nuhtlu­seks olnud aastatuhandeid, ei ole siiani välja kujunenud ühtset arusaama sellest „stardipaketist”, mis piraatluse sünni mingil hetkel mingis kohas esile kutsub. Põhjused on kahtlemata keerukad ja mitmekihilised. Martin N. Murphy on välja pakkunud seitse peamist piraatluse teket soodustavat tegurit, mis ei pruugi antud kohas ühekorraga eksisteerida, kuid mida rohkem ja jõulisemalt on need esindatud, seda tasuvam ja riski­tum on piraatlusega tegelemine. Järg­nevalt vaatleme neid tegureid lähemalt ning kontrollime nende paikapidavust Nigeerias.

1. Seaduselüngad ja pädevuspiiridPiraatluse varaseim definitsioon päri­neb Rooma õigusest, mis määratles pi­raate üheselt kui hostis humani generis ehk inimkonna vaenlastena. Tänapäeval

ei ole asjad paraku nii selged, käibel on mitu definitsiooni, mis teeb keeruliseks määratleda ja menetleda merel toime­pandud kuritegusid.

Rahvusvaheliselt tunnustatud piraat­luse definitsiooni annab 1982. aastast kehtiv ÜRO mereõiguse konventsioo­ni (UNCLOS) artikkel 101, mis loeb piraatluseks:

a) ebaseaduslikke kinnipidamisi, ründeid või muid vägivallaakte, mille on isikliku kasu saamise eesmärgil toi­me pannud eravalduses oleva laeva või õhusõiduki meeskond või reisijad ning mis on suunatud:

1. teise laeva või õhusõiduki või sel­le pardal asuva vara või isikute vastu avamerel;

2. laeva, õhusõiduki, isikute või vara vastu kohas, mis ei kuulu ühegi riigi ju­risdiktsiooni alla;

b) vabatahtlikku ja teadlikku osa­lemist sellise laeva või õhusõiduki te­gevuses, mida on võimalik määratleda piraatlaeva või ­õhusõidukina;

c) punktis a või b nimetatud tegu­dele õhutamist või nende teadlikku soodustamist.

Sel definitsioonil on paraku mitu puudust. Neist suurimat mõju avaldab kitsendus, et piraadirünnak saab toimu­da ainult avamerel. See tähendab, et kui rünnak leiab aset riigi territoriaalvetes, pole tegu piraatluse, vaid relvastatud mererööviga, mis kuulub riigisisesesse õiguspädevusse. Selline piirang seob rahvusvahelised õiguskaitseorganid käsist ja jalust ning piraadid on sellega hästi kursis. Ka avamerel tegutsedes ei lähe nad territoriaalvetest kaugele ning kui tekib oht, et rahvusvahelised julge­olekujõud peavad nad kinni, kiirustavad piraadid üle päästva piiri, kus vahista­misõigus on vaid kohalikel korravalvu­ritel. Nigeerias tähendab see enamasti seda, et piraadid pääsevad põgenema.

Teiseks täpsustab UNCLOS­i defi­nitsioon, et rünnaku peab toime pa­nema teine laev. Lisaks kõikide teiste veesõidukite välistamisele ei arvesta selline määratlus ka maismaalt algata­tud rünnakuid ankurdatud laevadele ja juhtumeid, kus röövi või kaaperdamise korraldavad sama laeva reisijateks või meeskonnaliikmeteks maskeerunud kurjategijad. Kolmandaks välistab säte, et piraatlus on eravalduses oleva laeva meeskonna isikliku kasu eesmärgil toi­me pandud vägivallaakt, riigi heakskii­dul toimuvad või poliitiliselt motiveeri­tud teod.

Seega on UNCLOS­i definitsioon

tegu on korralikult orga-niseeritud ja rahastatud jõukudega, mis ründavad nii avamerel kui ka territo-riaalvetes asuvaid laevu ja kasutavad nüüdisaegseid relvi, kiirpaate, moodsaid sidevahendeid ja pardale-tungimisvarustust.

Benin

Burkina Faso

Central African Republic

Cameroon

Congo

Gabon

Ghana

Mali

Niger

Nigeria

Chad

Togo

Lome

Niamey

Abuja

Ndjamena

Malabo

Accra

BanguiYaounde

Cotonou

0 200 Kilometers

0

Guinea lahe rahvusvahelised veed ja nigeri jõe delta on muutunud kohalikust naftarikkusest osa saada ihaldavate piraadirühmituste tegevusalaks.

38

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

liiga piiratud, et hõlmata kogu nüü­disaegset piraatlust. Suuresti on selles süüdi asjaolu, et kolm kümnendit tagasi pidasid konventsiooni koostajad piraat­lust pigem 18. sajandi iganenud näh­tuseks kui nüüdisaegseks ja tõeliseks ohuks. Tulemuseks on õigusakt, mis ei määratle rahvusvahelist kuritegu süüdistuse esitamist võimaldaval viisil ega anna riikidele vajalikke volitusi õiguse teostamiseks või kohtumõistmiseks. Sellest hoolimata on UNCLOS­i definitsioon rahvusvahelises õi­guses kasutusel.

IMB on siiski ühendanud kaks kuritööd, mida sisuliselt eristab vaid mõtteline joon vee peal, ühte definitsiooni ja seega tõmmanud nen­de vahele võrdusmärgi: „Mistahes laeva pardale tungimine või tungimiskatse ilmse tahtlusega panna toime vargus või mistahes muu kuritegu ning ilmse taht­luse või võimega kasutada jõudu oma eesmärgi saavutamiseks.” Olgu öeldud, et selles tekstis hõlmabki termin pi­raatlus lihtsuse ja lühiduse huvides nii piraatlust kui ka relvastatud mereröövi, sest teo iseloom ja eesmärk on ju sama.

2. Soodsad loodustingimusedPiraatlus saab eksisteerida ainult kohta­des, mida iseloomustab kombinatsioon saagirikastest jahivetest, lähedastest re­dupaikadest ja mõõdukast riskist. Seis­vad laevad on suurepärased sihtmärgid. Liikuvaid laevu on kergeim rünnata kit­sastes väinades, lahtedes, jõesuudmetes ja saarestikes, kus laevad on navigat­sioonilistel või kaubanduslikel põhjustel sunnitud sõitma aeglasemalt ja kaldale lähemal. Aeglaselt liikuvatele laevadele on ka hõlpsam pardale pääseda ning nende põgenemiskatsed on vähem tõenäolised.

Nagu öeldud, kuulub Nigeeria maa­ilma suurimate naftatootjate ja ­eks­portijate hulka. Suurem osa sellest väärtuslikust loodusvarast väljutatakse maapõuest Nigeri jõe deltas ja pumba­takse laevatatavate jõgede suudmetes või rannikumeres asuvatesse termina­lidesse. Nafta transportimiseks pea­vad tankerid, aga ka neid teenindavad varustuslaevad ja puksiirid lähenema Nigeeria rannikule ja sõitma kitsastes vetes, mis teeb neist piraatide jaoks ker­ge saagi. Abajate ja jõeharude ulatuslik ja keerukas, enamjaolt kontrollimatu võrgustik on sobiv tegevuspaik piraati­dele ja teistele kuritegelikele jõukudele.

Katsed tõsta naftaterminalide turvali­sust nende viimisega kaldast kaugemale merre on luhtunud piraatide tõestatud võimekuse tõttu rünnata ka sügavas vees.

3. Konfliktid ja korralagedusNõrga või olematu valitsusvõimuga piirkondades võtavad võimust konflik­tid ja korralagedus, mis loovad soodsa kasvukeskkonna mitmesugusele kuri­tegevusele, sealhulgas piraatlusele. Näi­teks pärast Somaalia keskvalitsuse kuk­kumist 1990. aastate kodusõjas väljusid rannikualad kontrolli alt ja pakkusid viljakat pinnast piraatluse tärkamisele Adeni lahes. Niisamuti on Guinea lahe piraatlus osaliselt aastakümneid Nigeri deltas vohanud mässutegevuse tagajärg. Mässulised tõstsid esmakordselt pead 1960. aastate teisel poolel, kui mõned Ida­Nigeeria etnosed ibode eestvedami­

sel kuulutasid iseseisvaks maavararoh­ke, kuid puruvaese Nigeri delta piirkon­na Biafra. Ülestõus suruti halastamatult maha, kuid loodusvarade oma kontrolli

alla saamine on sellest ajast peale ol­nud valitsuse, delta elanikkonna ja

mässuliste vahelise pikaleveninud konflikti tulipunkt.

Viimasel ajal on suurimaks ja võimukaimaks, oma sõnul

keskkonnakahjude, nafta­hangeldamise ja riikliku hoolimatuse vastu võitle­

vaks rühmituseks MEND, mille ebaregulaarsed valitsus­

vastased kampaaniad said al­guse 2006. aastal. Kogu konflikti

vältel on MEND kuulutanud, et nende sihtmärkide hulka kuuluvad

nii riigi asutused kui ka välismaiste naftafirmade töötajad, taristud, õhu­ ja veesõidukid. Sogases vees on hea kala püüda ning valitsev korralagedus ja mässujõukude detsentraliseeritud üles­ehitus tulevad kasuks piraatidele, kes kasutavad vastuhaku kattevarju oma hämarate tegude looritamiseks.

Lisaks sellele on kauakestnud sise­tülid pärandanud Nigeri deltale tu­handeid noori veterane, kes oskavad tulirelvi kasutada ning on sellisena või­malikud täiendused piraatide ridadesse. Koos noorte suure tööpuudusega eden­dab see arusaama kuritegevusest kui ühest karjäärivõimalusest.

4. Alarahastatud ja ebapädev korrakaitseNigeeria on elav näide sellest, mis juh­tub, kui jõustruktuurid ei ole oma üles­annete kõrgusel. Suutmatus rahastada ja koolitada piirivalvureid, mereväelasi ja politseinikke on viinud olukorrani, kus Nigeeria mereväe valmisolek on väike, piirivalve saamatu ja politsei või­metu kontrollima hiiglaslikku jõeteede võrgustikku. Kõik see lubab piraatidel vabalt tegutseda.

Piraatlusest jagusaamiseks peab merejõudude kasutuses olema piisaval hulgal radarite ja sidevahenditega va­rustatud ning usaldusväärse ja kooli­tatud meeskonnaga mehitatud aluseid. Olulised on ka maapealsed juhtimis­ ja mereseirevõimekused. Vaesed riigid ei saa aga endale lubada piraatluse alis­tamiseks vajalikul hulgal eriotstarbe­list varustust ja kaadrit. Asjatundjate hinnangul kuluks Nigeerial tõhusate piraatlusevastaste jõudude väljaarenda­miseks 100 miljonit USA dollarit.

Nappide ressursside ümbersuunami­

ka avamerel tegutsedes ei lähe nad territoriaalvetest kaugele ning kui tekib oht, et rahvusvahelised julge-olekujõud peavad piraadid kinni, kiirustavad nad üle päästva piiri, kus vahista-misõigus on vaid kohalikel korravalvuritel.

ülevaade

Põhjuse–tagajärje suletud ring nigeeria moodi. autori joonis

39

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

ne teistesse valdkondadesse nõrgestab julgeolekut, tõukab tagant korruptsioo­ni ja pakub kurjategijatele ärakasuta­miseks ohtralt nõrku kohti. Näiteks Somaalias sundis ebaturvaline olukord kalureid alguses kaitsma oma territo­riaalvett salakalastamise ja jäätmete kaadamise eest. Aja jooksul kujunes ka­lurite enesekaitsest sõjapealike rahalist kasu taotlev ettevõtmine, mis põhines lunaraha nõudmisel laevade ja mees­kondade vabastamise eest.

5. Salliv poliitiline olustikSalliv poliitiline olukord on võimuorga­nites valitseva korruptsiooni tagajärg. Ebapädeva valitsusega kaasneb puu­dulik ja alarahastatud õiguskaitse. See rammutab kuritegevust ning tõmbab seda magnetina julgeolekudefitsiidi ja rohkete sihtmärkidega piirkondades­se, ohustades samas ka naaberriikide stabiilsust.

Nigeerias on korruptsioonist haara­tud kõik võimutasandid. Kõrgemal ta­sandil ajendab korruptsiooni tõsiasi, et

nafta toob sisse ligi 80% riigituludest. Nigeri delta osariikide valitsusasutustest kaob miljardeid naftadollareid. Aren­guks vajaliku rahata jäetud kohalikud tunnevad, et riik on neid ära kasutanud ja nad unarusse jätnud ning pöördu­vad elatise teenimiseks piraatluse poo­le. Madalamatel tasanditel on ebaausad politseinikud, sõjaväelased, kohalikud poliitikud ja sadamaametnikud, kellel piraatlusega väga otsene kokkupuude. Politseinikud eelistavad korra kaits­misele altkäemaksu võtmist, laevu ja naftaterminale kaitsma palgatud turva­

töötajad ja sõjaväelased kaovad just enne piraadirünnakut või reageerivad laisalt, sadamaametnikud võtavad matti varastatud kaubalt ja poliitikud taga­vad, et vajalike isikute silmad on kinni pigistatud. Pistist on raske tõendada või mõõta, kuid asjatundjad on ühel nõul, et Nigeri delta organiseeritud piraadid tegutsevad korrumpeerunud riigitee­nistujate kaitse all.

6. Kultuuriline vastuvõetavusPiraatlus juurdub tõenäolisemalt pika­ajalise merendustraditsiooniga piirkon­dades. Välja kujunenud kaubavahetus­mudeliga regioonid nagu Kagu­Aasia ja Lääne­Aafrika otsivad sagedamini pi­raatlusest abi põlvest põlve pärandatud kultuurilistel põhjustel.

19. sajandi lõpus tunti delta lääne­osas elavaid idžosid piraatidena. Nen­de mererööve ajendas kadedus jõukuse vastu, mille naaberrahvas itsekirid olid

saavutanud kaubavahetusest brit­tide ja urhobodega. Kuigi Nigee­

rial puudub tõeline piraatluse kultuur, peetakse seda delta

jõeäärsetes kogukondades sotsiaalselt vastuvõetavaks. Mõned põlised kalurikülad, mille majandustegevust kahjustavad naftareostus ja selle tõttu vähenevad kala varud, otsivad enda elatamiseks abi piraatlu­

sest. Teised kogukonnad tegutsevad va­rastatud kaupade vahendajatena või pi­raatide puhke­ ja varustussadamatena. Delta hüljatud elanikkond on piraatluse omaks võtnud tänu rahale, mida see piirkonna majandusse toob.

7. TasuvusPiraatlus on tulutoov ettevõtmine, eriti majandusliku surutise käes vaevlevates riikides nagu Nigeeria. Kui kõikjal võ­tab võimust vaesus, otsivad inimesed toimetulekuks väljapääsu piraatlusest. Nagu öeldud, süvendab töötuse suur määr suhtumist, et piraaditöö on amet nagu iga teinegi, eriti veel puudustkan­natavates kogukondades, kus piraadid torkavad silma kui jõukuse ja priiska­va tarbimise musternäidised ning on iidoliks vastuvõtlikele noorukitele, kes eelistavad kiiret rikastumist kannatlike­le jõupingutustele ja raskele tööle.

Kaaperdatud laevadelt röövitakse kõik, mis vähegi väärtuslik ja kergelt äraviidav. Juhupiraadid ehk oportu­nistid tegutsevadki sageli põhimõttel „mis ripakil, see ära” ja võtavad pardalt

Lisaks sellele on kauakest-nud sisetülid pärandanud nigeri deltale tuhandeid noori veterane, kes oskavad tulirelvi kasutada ning on sellisena võimalikud täien-dused piraatide ridadesse.

Piraatlust soosib vastava traditsiooni ja kultuurilise pinnase olemasolu.

auto

ri j

oo

nis

40

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

ülevaade

selle, mis näppu jääb. Organiseeritud piraadid on aga võimelised varastama ja edasi müüma kogu lasti. Näiteks val­lutavad nad traaleri ja viivad selle mõn­da jõesoppi, kus neil on päevade kaupa aega, et laadida maha kalasaak, mille järele on turul suur nõudlus. Mõnikord haihtuvad laevad sootuks, näiteks 2004. aastal kadusid kaks tankerit 30 000 bar­reli naftaga otse Nigeeria mereväe nina alt. Neist üks leiti hiljem Port Harcourti lähistel ülevärvituna ja kasutuses toru­juhtmetest varastatava nafta salakau­bitsemiseks, mis on samuti üks levinud kasuteenimise viise.

Kõik seitse piraatlust soodustavat te­gurit on Nigeerias niisiis olemas ja kui välja arvata soodsad loodustingimused, mille muutmine jääb väljapoole inim­võimete piire, on nad kõik kinni riigi poliitilistes, majanduslikes ja sotsiaal­setes oludes ning omavahel tihedalt põimunud. Lisaks Murphy pakutud põhjustele võib välja tuua veel mõne väiksema mõjuri, mis eraldiseisvana küll piraatluse teket ei põhjusta, kuid kindlasti toetavad selle püsimist. Ülla­taval kombel pole süüta näiteks kahju­kannatajad ise. Laevaomanike vaikiv valmisolek pigem kanda piraatluse te­kitatud kahjusid kui kulutada rohkem raha kindlustusele ja kaitsele, tendents mehitada laevu kulude kokkuhoiu hu­vides väiksemate meeskondadega ning soovimatus piraadirünnakutest ette kanda on vesi kuritegelikule veskile. Piraadid võivad tänukummarduse teha ka tehnika kiirele arengule. Tänapäe­vane tehnoloogia võimaldab küll laeva juhtida vähendatud meeskonnaga, kuid nõrgendab seeläbi laeva enesekaitsevõi­met. Samuti jõuavad uued tehnikasaa­vutused, olgu need siis relvad, side­ või transpordivahendid, kiiresti ka piraa­tide kasutusse ning lihtsustavad nende tööd info kogumisel, plaanide tegemisel ja laevade kaaperdamisel.

TAGAJäRJEDOlles mitme põhjuse tagajärg, on piraat­lus samal ajal ka mitme tagajärje põh­jus, mõni neist lokaalsemat, teised glo­baalsemat laadi. Kohaliku majanduse tasandil on üks suurim kahjukannataja kalatööstus, mis lisaks naftapuurimisest tekkinud reostuse tõttu vähenenud kala­varudele seisab silmitsi nii saaki kui ka laevu himustavate piraatidega. Piraatide uusim mood on kasutada kaaperdatud traalereid nende pikema sõiduulatuse tõttu ajutiste tugipunktidena naftatan­kerite ründamisel ja tühjendamisel. Ni­

geeria kalurid on pidanud oma tegevust piraatluse tõttu märkimisväärselt koo­male tõmbama. See aga tähendab töö­kohtade kadumist ja tööpuuduse kasvu. Omal kombel moodustavad piraatlus ja töötus suletud ringi, olles ühtaegu nii põhjus kui ka tagajärg.

Piraatlus ohustab ka kaubalaevandu­se turvalisust ning seeläbi kogu maail­makaubandust. Mereveokulud suure­nevad, kui laevaomanikud on sunnitud maksma suuremaid kindlustusmakse, tõstma meremeeste riskihüvitist, tasu­ma turvateenuste eest ja vahel koguni laevu ohtlikust kohast ringiga mööda suunama. Kuid see pole ainus oht, mida piraatlus maailmamajandusele kuju­tab. Piraatluse tekitatud kahju Nigeri delta naftatööstusele võib mõju avalda­da nõudluse ja pakkumise kõikumise suhtes tundlikule naftaturule. Kerkiv naftahind tõmbab endaga kaasa kõik teised hinnad ning mõjutab seeläbi iga inimest, kes ostab midagi, mille tootmi­ne või vedamine eeldab naftasaaduste kasutamist.

PIRAATLUSEVASTASED MEETMEDKuigi piraatlust on juba sajandeid pee­tud inimkonna vaenlaseks, ei ole suude­tud kunagi sellele ühiselt vastu astuda. Ajas ja ruumis hajutatud vastumeetmeid võib võrrelda katsega tappa müütilist lohet, kes kasvatab iga maharaiutud pea asemele kaks uut. Seepärast on oluline terviklik lähenemisviis, mis meretur­valisuse tugevdamise kõrval pööraks tähelepanu ka piraatluse algpõhjuste­le, mille juured on sügaval poliitilistes, majanduslikes ja sotsiaalsetes oludes. Lisaks sellele on vaieldamatu vajadus nii piirkondliku kui ka rahvusvaheli­se koostöö järele. Ruumiliselt piiratud tõrjeoperatsioonid kihutavad piraatluse lihtsalt teise piirkonda nagu juhtus Ni­geeria, Benini ja Togoga. Samuti ületa­vad piraatidest vabanemiseks vajalikud rahalised, õiguslikud, tehnilised ja tead­muslikud vahendid kaugelt üheainsa riigi võimalusi.

Igakülgne strateegia peab hõlmama ka teistes samasuguste probleemide­

ga maadlevates piirkondades kogutud õppe tunde. Mistahes vastumeetmete puhul on oluline märgusõna ka elu­jõulisus. Jätkusuutmatud abiprojektid on jäänud soiku varsti pärast pidulikku lindi lõikamist vippide osalusel, jättes deltasse maha koolid, kus pole õpeta­jaid, haiglad, kus pole ravimeid, ja ka­latiigid, kus pole kalu. Teadlikkus kõike­hõlmavuse ja koostöö vajalikkusest on õnneks kasvuteel. Kohalikke piraatluse­vastaseid pingutusi toetavad suurriigid nagu USA ja Hiina, aga ka mitu Euroo­pa riiki nii individuaalselt kui ka Euroo­pa Liidu kaudu, oma abikäe on ulatanud ka ülemaailmsed organisatsioonid nagu ÜRO ja NATO. Tulemuseks on mitme­suguste sõjaliste ja mittesõjaliste tege­vuste kooslus, millest mõnda tutvustan allpool lähemalt.

SÕJALISED PIRAATLUSEVASTASED MEETMEDAjaloost on teada, et ainus tõhus viis piraatlusele lõpp teha oli lasta sõjaväel mereröövlid ja nende redupaigad füüsi­liselt hävitada. 21. sajandil oleks selline ebainimlik tapatöö mõeldamatu ja nüü­disaegne ühiskond peab leidma vähem vägivaldseid viise sõjaväe rakendami­seks võitluses piraatlusega.

Guinea lahe riikide merejulgeoleku­jõududel jääb nii üksi kui ka ühiselt vaja­ka rahastamisest, laevadest, välja õppest ja distsipliinist, aga ka üksmeelest ja ühtekuuluvusest, mis on hädavajali­kud mereseire ja julgeoleku tagamiseks nende vetes. Naaberriikide merevägede ühendoperatsioonid ja koostöö on and­nud mõningaid tulemusi, kuid rahvus­vahelise abi tähtsust, tulgu see siis rahas­tamise, väljaõppe või tegeliku sõjalise kohaloleku näol, ei saa eitada. Aktiiv­seimat koostööd teevad Lääne­Aafrika riigid selles vallas USA­ga. Tunnistades oma uues strateegilises kontseptsioonis energiajulgeoleku ja mereteede turva­lisuse olulisust, on ka NATO astumas samme jõulisema operatsiooni läbivii­miseks Guinea lahes, et ennetada tanke­ritele ja naftaplatvormidele korraldata­vate piraadirünnakute tagajärjel tekkida võivat energiatarnekriisi.

NIGEERIA SÕJAVäGINigeeria merevägi on oma 18 000­lise isikkoosseisuga piirkonna suurim mere­jõud. Kuigi nii kohalikud kui ka välis­maised julgeolekueksperdid on ühel nõul, et kaadrinappuse ning iganenud ja lagunenud varustuse all kannatav mere­

asjatundjate hinnangul kuluks nigeerial tõhusate piraatlusevastaste jõudude väljaarendamiseks 100 miljonit usa dollarit.

41

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

vägi ei suuda tagada tõsiseltvõetavat mereheidutust, on siiski märgata head tahet ja otsustavust ning pisikesi samme territoriaalvetes õiguskorra tagamise suutlikkuse saavutamise suunas. Sur­ve selleks tuleb kõrgeimatelt valitsus­tasanditelt. Üks viimaseid projekte oli Nigeeria–Benini ühendpatrulli loomine 2011. aasta oktoobris. Kolmest sõjalae­vast, viiest toetuslaevast, kahest Defen­der­tüüpi paadist ja kahest helikopterist koosnev üksus, millest lõviosa pani välja Nigeeria, patrullis mõlema riigi majan­dusvööndis esialgu kuue kuu jooksul.

Teine koostöine algatus, sõjaväeli­ne ühendsihtüksus (Joint Military Task Force ehk JMTF), mida nimetatakse ka operatsiooniks „Restore Hope”, pandi kokku maaväe, mereväe, õhuväe, polit­sei ja riikliku julgeolekuteenistuse isik­koosseisust ning saadeti Nigeri deltas­se 2009. aasta mais ülesandega suruda maha piirkonnas võimutsevad ja koha­likule naftatööstusele tõsist kahju tekita­vad MEND­i mässajad, kelle selja taga ka piraadid end üsna turvaliselt tunne­vad. Paraku lahvatas vastasseis täiemõõ­duliseks sõjaks, mille käigus MEND väidetavalt ründas JMFT jõude, JMTF aga süüdistati mässuliste ja tsiviilisiku­te valimatus tapmises ning vara hävita­

mises. Võimud kinnitasid küll, et JMTF püüab üksnes kurjategijaid ning korral­dab haaranguid mässajate redupaikade­le ja relvapeidikutele, ometi põgenesid tuhanded paanikas elanikud kodudest. 2011. aastal väitis presidendi erinõunik ikkagi, et tänu JMTF järeleandmatule valvsusele on piraadirünnakud Nigeri deltas jätkuvalt vähenenud.

Alles kavandamisjärgus ühine üri­tus on Guinea lahe kaitseüksus (Gulf of Guinea Guard Force ehk GGGF). Nigee­ria presidendi algatatud ja Guinea lahe

komisjoni kaheksas liikmesriigis heaks kiidetud üksusest peaks kujunema piir­kondlik ühendmerejõud, mis luuakse ja õpetatakse välja USA kaasabil eesmärgi­ga tagada Guinea lahe, eriti aga ranni­kumere naftarajatiste julgeolek. Kahjuks on plaanimine ja läbirääkimised soovi­tust aeglasemalt kulgenud.

AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE AAFRIKA VäEJUHATUSUSA huvi Guinea lahe vastu kasvas jär­sult, kui Ühendriikide valitsus võttis eesmärgiks mitmekesistada Ameerika energiatarneid, et vähendada riigi sõl­tuvust Lähis­Ida naftast. Hinnanguliselt peaks 2015. aastaks Guinea lahest tule­ma umbes veerand USA naftaimpordist. Kuna piirkonna suurimad naftavarud asuvad Nigeri deltas, on USA täis otsus­tavust saavutada kontroll maailmaturu tarneallikate üle. USA kaitseministee­riumi ametnik on väidetavalt öelnud, et Aafrikas asuvate USA vägede põhiüles­anne oleks kindlustada Nigeeria nafta­väljade julgeolek. 2007. aasta veebrua­ris loodigi USA relvajõudude Aafrika väejuhatus (AFRICOM), mille eesmärk on kaitsta USA julgeolekuhuve Aafri­kas ja seda ümbritsevates vetes, toeta­des Aafrika riikide ja organisatsioonide

Laevaomanike vaikiv valmisolek pigem kanda piraatluse tekitatud kahjusid kui kulutada rohkem raha kindlustusele ja kaitsele, tendents mehitada laevu kulude kokkuhoiu huvides väiksemate meeskondadega ning soovimatus piraadirün-nakutest ette kanda on vesi kuritegelikule veskile.

Mereväepolitseinikud valvavad sadamasilda, mille kaudu nigeeria mereväelased viivad mereväealusele nelja piraati, keda kahtlustatakse praami kaaperdamises ja selle meeskonna röövimises nigeeria ranniku idaservas, Calabari ranniku-linna lähistel. sCanpix

42

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

ülevaade

kaitsevõimet. Samuti viib AFRICOM läbi sõjalisi operatsioone võitlemaks riigiüleste ohtudega ning loomaks häid valitsemistavasid ja arengut soosivat julgeolekukeskkonda. Koos teiste USA valitsusasutustega korraldab AFRICOM merejulgeoleku alaseid konverentse Lääne­Aafrika valitsustele. Samuti ai­datakse tõsta Aafrika merevägede või­met teostada mereõiguse järelevalvet ja kaitset. Näiteks Aafrika merekorrakaitse partnerluse raames kaasatakse Aafrika korrakaitseüksusi Aafrika vetes USA või vastuvõtva riigi laevadelt läbiviidavates­se pardalemineku, läbiotsimise, aresti­mise ja vahistamise operatsioonidesse. Lisaks viib AFRICOM läbi iga­aasta­seid õppusi ning juhib mitmepoolseid laiahaardelisi julgeolekuabiprogramme, näiteks Aafrika partnerlusjaama – rah­vusvahelist ettevõtmist, mille raames sadamast sadamasse liikuv laev tegut­seb ujuva koolituskeskusena, pakkudes Aafrika mereväelastele ja rannikuvalvu­ritele erialast väljaõpet mitmesugustes valdkondades, sealhulgas merendus­valdkonna teadlikkus, mereline õigus­kaitse, otsingu­ ja päästetööd, meditsii­niline valmisolek.

MITTESÕJALISED PIRAATLUSEVASTASED MEETMEDÜhised sõjalised pingutused pürgivad küll mere peal piraatlusele lõppu tege­ma, kuid ei avalda pea mingit mõju pi­raatluse kaldapealsetele algpõhjustele, mis on omakorda Nigeri delta nigela sotsiaalmajandusliku olukorra tagajär­jed. Selle probleemipuntra lahtiharu­tamine on eelkõige Nigeeria valitsuse ülesanne. Kuid et piraatluse õitseng ühes ookeanisopis võib tekitada üle­maailmse doominoefekti, on ka suured rahvusvahelised organisatsioonid nagu ÜRO teinud piraatlusevastasest võitlu­sest oma südameasja. Peasekretär saatis 2011. aasta novembris Lääne­Aafrikas­se multidistsiplinaarse hindamismees­konna, kes uuris piraatluseohu ulatust piirkonnas ja koostas nii kohalikele huvigruppidele kui ka rahvusvahelisele kogukonnale põhjaliku nõuannete loe­telu julgeoleku, finantseerimise, logisti­lise toetuse, seadusandluse, õiguskait­se, teabejagamise, hariduse, väljaõppe, eelkõige aga koostöö valdkonnas. Sama organisatsiooni teine haru, uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo, on välja töötanud piirkondliku programmi Lääne­Aafrika jaoks aastateks 2010–2014, mis paljude muude murede hul­

gas pöörab tähelepanu ka piraatlusele ja korruptsioonile ning tõotab kavandada asjakohaseid ja tõhusaid piraatlusevas­taseid algatusi, mis võtavad arvesse nii õiguslikke kui ka jõustamise aspekte.

NIGEERIA VALITSUSLisaks mereväe, JMTF ja loodetavasti varsti ka GGGF kaudu rakendatava­tele sõjalistele vastumeetmetele üritab Nigeeria valitsus tegeleda ka piraatluse algpõhjustega ehk Nigeri delta polii­tiliste, sotsiaalsete ja majanduslike va­jakajäämistega. Julgeolek, õiguskord, võitlus korruptsiooniga ja Nigeri delta arendamine moodustasid kolm endise presidendi Yar’adua 2007. aasta uuen­dusplaani seitsmest valdkonnast ning kuuluvad ka Vision 2020 nime all tun­tud valitsuse arengukavva, mille ees­märk on tõsta Nigeeria 2020. aastaks maailma 20 tugevaima majanduse hul­ka. Järgnevalt mõni selles suunas juba astutud samm, mille presidendi meren­dusnõunik Oyewole Olugbenga Leke tõstis esile oma 2011. aasta augustis Londonis peetud kõnes:

­ 2000. aastal asutati Nigeri delta arengukomisjon ja 2008. aastal Nigeri delta asjade ministeerium, mille üles­anne on korraldada delta jätkusuutlik ja terviklik areng majanduslikult edukaks, sotsiaalselt tasakaalukaks, ökoloogiliselt taastootlikuks ja poliitiliselt rahumeel­seks piirkonnaks. Muude valdkondade hulgas pööratakse erilist tähelepanu haridusele ja noorte tööhõivele, aga ka sotsiaalhoolekandele, konfliktienne­tusele ning valitsemise ja õigusvõime arendamisele.

­ Kõikides lootsimispiirkon­dades määrati kindlaks kohustuslikud turvatud lihterdamistsoonid, millest kõrvalehoidmine on karistatav.

­ Kõikidele inimeste või kau­pade vedamise võimega väikelaevadele kehtestati kohustuslik registreerimine,

jätkusuutmatud abiprojektid on jäänud soiku varsti pärast pidulikku lindilõikamist vippide osalusel, jättes deltasse maha koolid, kus pole õpetajaid, haiglad, kus pole ravimeid, ja kalatiigid, kus pole kalu.

mistõttu on turvapatrullidel lihtsam neid tuvastada.

­ Nigeeria vetest koristati laeva­vrakid, mida piraadid kasutasid oma redupaikadena, röövsaagi ja relvade peidikutena.

­ Kohalikud merendust regulee­rivad õigusaktid vaadati üle eesmärgi­ga tagada tõrjemeetmed kuritegevuse, sealhulgas piraatluse vastu.

Lisaks sai majandus­ ja rahandus­alase kuritegevuse komisjon ülesande selgitada välja piraatluse tekke motiivid Nigeri delta kriisis, uurides ja revideeri­des osariikide kuberneride varasid kogu Nigeerias valitsuskorruptsiooni vastase võitluse valguses.

2009. aastal kuulutas valitsus väl­ja amnestiaprogrammi noortele delta mässulistele, kel tahet vahetada oma mässumeelsus rehabiliteerimise, kutse­õppe ja igakuise abiraha vastu. MEND ja teised mässurühmitused olid esialgu programmiga päri ja kuulutasid välja relvarahu, millest nad 2010. aastal siiski lahti ütlesid, tuues ettekäändeks kaht­luse, kas valitsus ikka annab kontrolli piirkonna loodusvarade üle kohalikule kogukonnale, ja pettumuse, et valitsuse lubatud amnestiajärgsed algatused on andnud kesiseid tulemusi. Programmi kritiseeriti ka ebapiisava tähelepanu pööramise pärast pikaajaliste lahen­duste leidmisele ja noorte tööhõive probleemi lahendamisele. Sellegi poo­lest peetakse seda üheks edukamaks relvitustamise, demobiliseerimise ja taas integreerimise programmiks, mille käigus pole tehtud ühtegi lasku ega kao­tatud ühtegi elu. Enamgi veel, piraatluse väljatõrjumist Lagose lootsimispiirkon­nast peetakse peale mereväe suuresti ka endistest mässajatest koolitatud ohutus­ ja turvatöötajate teeneks.

Üks Nigeeria valitsuse hiljutisi sot­siaalse suunitlusega otsuseid oli kütuse­dotatsiooni järsk lõpetamine 2012. aasta jaanuaris, et leida vahendeid (hinnan­guliselt 8 miljardit dollarit aastas) muu­hulgas infrastruktuuri, haridus­ ja ter­vishoiusüsteemi parendamiseks. Kuigi eksperdid ja ülemaailmsed organisat­sioonid, näiteks rahvusvaheline valuu­tafond kiitsid sellise šokiteraapia heaks, nörritas bensiinihindade kahekordistu­mine nigeerlasi, kes kasutavad igapäeva­elus märkimisväärselt palju kütust ning peavad selle odavust ainsaks hüveks, mis riigi naftarikkusest nendeni jõuab, kartes samal ajal, et tühistatud toetusest säästetud raha leiab tee korrumpeeru­

43

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

nud ametnike taskusse. Pahameelest tingitud streigid ja protestid praktiliselt halvasid Nigeeria rohkem kui nädalaks ning lõpuks oli valitsus sunnitud taan­duma ja dotatsiooni taastama.

Nende kahe juhtumi valguses näib, et Nigeeria valitsus küll üritab oma häid kavatsusi ellu viia, kuid pole kerge abis­tada neid, kes abist keelduvad.

ERATURVAFIRMADMereriikide suutmatus piraatlusele piiri panna on tekitanud nõudluse eraturva­firmade teenuste järele. Kuigi nende te­gevuse võiks loomu poolest liigitada ka sõjaliseks, käsitlen turvafirmasid siiski mittesõjaliste vastumeetmete rubriigis, lähtudes pigem nende positsioonist väl­jaspool riigi relvajõude kui toimimisvii­sist. Turvafirmade pakutavad teenused ulatuvad nõustamisest ja väljaõppest aktiivse pardakaitse, konvoeerimise, pantvangide vabastamise ja merendus­alaste võimete arendamiseni. Kuigi pal­judele tundub relvastatud turvatöötajate rakendamine laevadel vastuvõetamatu, pole see tänapäeval enam üks alterna­tiiv, vaid piraadiohtu tõrjuda soovivatele laevakompaniidele lausa paratamatus.

Vastased toovad argumendiks, et turvafirmade kasutamine ei sobi käi­bivate arusaamadega merendusalastest rollidest ja kohustustest – mereteede ohutuse tagamine on alati olnud iseseis­vate riikide ülesanne. Ühe riigi eraette­võtte relvastatud töötajate viibimine ja tegevus lipuriigi laeval kolmanda riigi vetes tekitab muidugi küsimusi voliala ja praktilise asjaajamise kohta. Teisalt ei paku eraturvafirmade kasutamine eeliseid ainult laevandus­ ja kindlustus­kompaniidele, vaid ka mereriikidele en­dile, aidates vältida inimelude ja omandi kaotust, alandades kindlustusmakseid, tugevdades piirkondlikku stabiilsust ning ehk isegi langetades tarbijahindu piraatluse ülemaailmse vähendamise tagajärjel. Tõsiasi on, et eramerejõud on tõusuteel, laiendades üha oma tegevust ja sõlmides lepinguid suurte laevafir­madega, ning rahvusvaheline kogukond peab ühiselt saavutama kokkuleppe nende tegevuse reguleerimise kohta.

ETTEPANEKUDOma uurimistööd tehes leidsin hulgali­selt osapooli, kes võitlevad Guinea lahe piraatluse vastu või vähemalt väidavad end seda tegevat. Sellest hoolimata toi­mus selle aasta kolme esimese kuu jook­sul lahes 15 piraadirünnakut, mis teeb keskmiselt rohkem kui ühe rünnaku

nädalas. See annab alust väita, et piraat­lusevastased ponnistused pole olnud piisavad. Adudes kogu piraatlusevasta­se võitluse keerukust, julgen siiski esile tõsta kolm võtmevaldkonda, kuhu jõu­pingutused peaksid koonduma.

1. Rahvusvahelised sihtjõudÜhe võimaliku sõjalise piraatlusevasta­se meetmena peaksid Guinea lahe rii­gid koos välismaiste partneritega moo­dustama edukalt Adeni lahes tegutseva rahvusvahelise mereväekoalitsiooniga sarnase rahvusvahelise sihtüksuse. Sõja­ ja korrakaitselaevade suurem kohalolek tugevdaks piirkondlikku julgeolekut.

2. Koordineeritud koostööKuna ühelgi riigil ega organisatsioonil pole piisavalt vahendeid, et piraatlusest üksipäini võitu saada, tuleb rõhk panna järjepidevale ja kõikehõlmavale koos­tööle – piirkondlikule, mandrisisesele, rahvusvahelisele, aga ka organisatsioo­nide, harude ja sektorite vahel. Välti­maks lünki ja ülekatet, peaks koostöö üle valvama mõni erapooletu, kuid või­mekas organ, võib­olla näiteks ÜRO.

3. Rahvusvaheline abiKuna kohalikud piraatlusevastased pin­gutused pole vilja kandnud, on ilmsel­gelt vaja abi väljastpoolt. Rahaline ja materiaalne abi on hädavajalikud, kuid veelgi olulisemad on väljaõpe, nõusta­mine, kogemuste jagamine, hea eesku­ju andmine – vaid nii antakse näljasele õng, mitte kala.

PIrAAtLuS ON KõIGI PrOBLEEMPiraatlus on piltlikult öeldes nagu visa­

hingeline umbrohi. Juurte kaudu saab see toitaineid poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike vajakajäämiste viljakast pinnasest, oksad aga laiuvad kaugele üle maailmamere. Sõjalised piraatluse­vastased meetmed võitlevad peamiselt tagajärgedega, samas kui mittesõjalised meetmed peavad kõrvaldama algpõh­jused. Tigeda taime lõplikuks väljajuu­rimiseks on vaja mõlema poole koordi­neeritud ja koostöist jõupingutust.

Tähtis on mitte jääda ükskõikseks. Me võime ju küsida, miks peaks kauge Lääne­Aafrika piraatlus korda mine­ma ühe arenenud riigi tavakodaniku­le. Uuri must tehes sai mulle selgeks, et piraatluse kahjulik mõju Guinea lahe kohalikule tööstusele ja meresõiduohu­tusele kandub edasi ka tuhandeid kilo­meetreid eemal elava pahaaimamatu ta­vakodaniku igapäevaellu. Öelda, et see on kauge ja tähtsusetu probleem, mille­ga meil pole tarvis tegemist teha, oleks lühinägelik ja võhiklik.

Jättes hetkeks kõrvale iga tavakoda­niku moraalse kohustuse mõista hukka igasugune kuritegelik käitumine mista­hes maailmanurgas, võib piraatlus aval­dada otsest mõju ka meie rahakotile. Kui laevafirmad maksavad kõrgemaid kindlustusmakseid, tõstavad meremees­te riskilisatasu või suunavad laevu pi­raadiohtlike vete vältimiseks pikemale teekonnale, tõstab see veetavate kaupa­de hindu, nende kaupade tarbijaskond koosneb aga enamjaolt just arenenud riikide tavakodanikest. Kui naftaplat­vorme rünnatakse või tankereid kaa­perdatakse nafta varastamise eesmär­gil, võib maailma kütuseturul kaduda habras tasakaal nõudluse ja pakkumise vahel, mis omakorda tõstab kohe meie igapäevaste tarbekaupade hindu.

Tegelikult ajavad Aafrika piraadid oma näpud meie rahakotti iga kord, kui tangime oma autot, paneme poe kärusse paki piima või kingime lapsele sünni­päevaks Barbie­nuku või nutitelefoni. Seega peaks piraatlus ühe arenenud riigi tavakodanikule vägagi korda minema. Piraatluse esimene definitsioon oli ju hostis humani generis ehk inimkonna vaenlane ning kogu inimkonna kohus­tus on ühisele vastasele vastu astuda.

Artikkel on kirjutatud autori Balti kaitsekolledži

ühendatud juhtimis- ja staabiohvitseridekursuse

(The Joint Command and General Staff Course)

2012. aasta lõputöö „Military and Non-military

Ways of Combating Piracy, Piracy in the Gulf of

Guinea” põhjal. Piraadirünnakute statistika päri-

neb 2013. aasta aprillist.

tunnistades oma uues stra-teegilises kontseptsioonis energiajulgeoleku ja mere-teede turvalisuse olulisust, on ka natO astumas samme jõulisema operatsiooni läbiviimiseks Guinea lahes, et ennetada tankeritele ja naftaplatvormidele korral-datavate piraadirünnakute tagajärjel tekkida võivat energiatarnekriisi.

44

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

sõjakunst

Artikkel toetub 2011. aas­tal autori poolt kaitseväe ühendatud õppeasutus­tes kaitstud magistritööle „Manööversõja põhi­mõtete rakendamine

Eesti kaitseväe kergejalaväepataljoni rünnakus”.

Eesti kaitsevägi peab olema võimeline pidama kaitselahinguid, et kaitsta riigi territooriumi ja kurnata pealetungivaid üksusi seni, kuni liitlased meid toetama jõuavad. Manööversõja teooriast lähtu­valt on edukate kaitselahingute eeldus vasturünnakud. See tähendab, et meie kaitseväe brigaadid peavad suutma läbi viia vasturünnakuid neile antud vahen­ditega. Eeldades, et võimalikul agres­soril on meist suurem lahinguvõimsus, tuleb meil vasturünnakuks rakendada enda kõige suurema lahinguvõimsuse­ga üksusi. See loob parimad tingimused vasturünnaku õnnestumiseks.

Suurima lahinguvõimsusega on praegu Scoutspataljon, kes kannab vastu rünnakutes põhiraskust. Samas ei tähenda see, et meie praegused kergeja­laväepataljonid1 ei suudaks vastast üldse rünnata. Selleks tuleb toetuda manöö­versõja teooriale ja oskuslikult kasutada manööversõja põhimõtteid, mis on edu eeldus, kui rünnatakse endast tugeva­mat vastast. Kuidas aga kasutatakse ma­nööversõja põhimõtteid kergejalaväe­pataljoni rünnakus?

Selleks, et aru saada, kuidas toimub see taktikalisel tasandil, peame parata­

matult enne avama selle nähtuse teoree­tilist raamistikku.

MANööVERSÕJA VÕTIManööversõja teooria on sõjapidamis­viis, millele toetuvad NATO ühised la­hingutegevuse alused. Eesti on samuti NATO liige ja sellest tulenevalt toetub alliansi ühistele lahingueeskirjadele. Manööversõda rõhutab, et lahingu­tegevuses on edu võimalik saavutada ka ilma ressursilise ülekaaluta. Manööver­sõda on sõjapidamisviis, mille eesmärk on alistada vastane, laostades tema moraalne ja füüsiline sidusus – tema võime võidelda tõhusa ja kooskõlasta­tud tervikuna (Eesti kaitseväe maaväe

lahingutegevuse alused. Maaväe oh­vitseride ja staabitöö väljaõppejuhend. 2010: 241 – edaspidi EKV LA 2010). NATO definitsiooni alusel vastandub manööversõja taktika nn kurnamissõja taktikale ja „/…/ selle asemel, et hävi­tada vastast pika ajalise kurnamisega, on manööversõja meetodiks haarata mitme külgsete ja samaaegsete tegevus­tega initsiatiiv, rünnates vastase nõrkusi ja mõjutades tema psühholoogilist ruu­mi” (Militerm).

Manööversõda otsib võimalust vas­tast võita, kasutades selleks muid vahen­did kui need, mida saab kvantitatiivselt mõõta. Manööversõja teooria rõhutab, et vastase alistamiseks on oluline rünna­ta pigem tema lahinguvõime moraalset kui füüsilist osa. Võidab see, kes suudab teise tahte murda. Vastase tahte murd­miseks on tarvis lõhkuda tema moraal­ne ja füüsiline sidusus, kusjuures esime­se lõhkumine on püsiva edu võti kogu sõjategevuses (Allied Land Tactics – edaspidi ATP­3.2.1: 1–44). Ehk võitmi­seks ei ole tarvis hävitada võimalikult palju vastase erinevaid vahendeid, vaid süsteemi, mis neid vahendeid juhib.

MANööVERSÕJA ALUSEDVastase sidususe lõhkumine – kui võidu alus – on nüüdseks saanud ametlikuks seisukohaks NATO riikide sõjalistes doktriinides. Sellised näited on Ühend­kuningriik, Ameerika Ühendriigid ja Saksamaa Liitvabariik, kes on täna­päevasele manööversõja teooriale oma ametlikes lahingueeskirjades toetunud. Selle tõestuseks on kas või Ameerika Ühendriikide merejalaväe lahinguees­kirja eessõna (MCDP1. Warfighting. 1997), mis ütleb, et „/…/ meie prae­gune mereväe doktriin toetub otseselt manööversõja alustele /…/”. Kusjuures manööversõja põhimõttest lähtutakse nii operatsioonide plaanimisel kui ka taktikalisel tasandil lahinguid juhtides. Osinga järgi (Science, Strategy and War.

Manööversõja põhimõtted ja kergejalaväepataljoni rünnak Eesti näitel I osa

Eesti kergejalaväepataljoni osaks võimaliku vaenlase rün­de tõrjumisel ei pea jääma ainult viivitamine ja kaitse­lahingute pidamine. Manööversõja põhimõtete oskuslik ja loominguline rakendamine annab ka kergelt relvastatud üksustele võimaluse valusalt vastu hammustada ja vastu­rünnakule asuda.

eero aija kapten

kalevi

jalaväepataljoni

NOOrEM-

staaBi oHvitser

Vastase sidususe lõhku-mine – kui võidu alus – on nüüdseks saanud ametlikuks seisukohaks natO riikide sõjalistes doktriinides.

45

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

The strategic theory of John Boyd. 2007: 3) on nii Ameerika maaväe ja merejala­väe lahingueeskirjades kui ka Ühend­kuningriigi sõjalises doktriinis otseselt toetutud manööversõjapidamise teooria kirjeldamisel John Boydi teooriale, ol­gugi, et tema panusele ei ole alati otse­selt viidatud.

Manööversõja teooria toetub kind­latele alustele, mis selgitavad konflikti teoreetilist toimimist ning sõjaväelise konflikti toimumise seaduspärasusi. Sellised alused tulenevad konflikti uuri­misega tegelenud teoreetikute panusest tänapäevase sõjategevuse arendamisse.

Üks selline teoreetik on John Boyd, kelle töö üks põhjapanev argument on nn VOOT­tsükli (vaatlemine, orientee­rumine, otsustamine, tegutsemine, ingl k OODA loop – observe, orient, decide,

act) teooria. John Boyd kirjeldas vas­tase sidususe lõhkumise teooriat oma loengusarjades „Konflikti kujundid” (ingl k „Patterns of Conflict”) ja „Võit­mise ja kaotamise diskursus” (ingl k „A Discourse on Winning and Lo­sing”). Selleni jõudis ta õhusõja ajalugu uurides.

Lisaks õhuvõitluse taktikale uuris Boyd ka suurimaid strateegilisi mõtle­jaid ning taktikuid läbi ajaloo. Ta süve­nes põhjalikult mitme sõjandusteoreeti­ku ning väejuhi tegutsemisse ning leidis sealt tõestust enda hüpoteesile, et võidu alus on pigem lõhkuda vastase sidusus

kriitilised haavatavused ning nende ründamine on turvalisem, vajab vähem ressursse ja sel on tõhusa-mad tagajärjed.

Varustustee=kriitiLine haaVataVus

Laskemoona täiendamine=ÜLiOLuLised nõuded

tuletegevuse võime=ÜLiOLuLised VõiMed

tankitõrje hävitusala=raskuskese

häva

joonis 1. näide kriitilise haavatavuse ründamisest ja selle mõjust raskuskeskmele. autori joonis

joonis 2. jalavägi ennetab vastase soomusüksuse rünnaku. autori joonis

Lahingurivistus Lahingueelne rivistus

rännakurivistus

OBj

kPa

Varjeala

ennetav rünnak tulega

46

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

joonis 3. soomusüksuse nihustamine ja vastase kaudtulesüsteemi lagundamine. autori joonis

sõjakunst

psühholoogilise mõjutamise abil, mitte võimalikult suur hulga vahenditega vas­tane hävitada. Boyd koondas sõjaajaloo uuringud ning õhuvõitluse taktika ana­lüüsi ning töötas välja nn VOOT­tsükli teooria. See selgitab, kuidas sõjalises konfliktis oma tahet vastasele peale su­rutakse ning mis on võidu võti.

Boyd leidis, et igasuguses konfliktis läbivad mõlemad osapooled korduvalt vaatlemise, orienteerumise, otsustami­se ja tegevuse etapi. Potentsiaalne võitja on see, kes suudab need etapid läbida vastasest kiiremini (see hõlmab endas ka aega, mis kulub ühest etapist teise minekuks). Ta läbis selle tsükli kordu­valt kiiremini kui ta vastane, kes selle tagajärjel kaotas olukorra üle kontrolli. Vastane ei suuda enam adekvaatselt rea­geerida ja mõistab järsku, et pole võima­lik enam konflikti enda kasuks pöörata. Selleks ajaks ongi vastane kaotanud. Tema juhtimisvõime on kadunud. Ta on teinud oma otsused aeglasemalt, kui situatsioon on arenenud. (Maneuver to Win: A Realistic Alternative. – Military Review. Coroales 1981: 37)

Lahingus tegutsevad samuti mõle­mad vastaspooled VOOT­tsüklis ja edu saavutab see, kes suudab oma tegevu­se muuta kiiremaks ja lühendada oma VOOT­tsüklit. Näiteks toimub tegevuse osa (T­osa tsüklist) juba siis, kui vastas­pool on alles vaatluse, orienteerumise või otsustamise etapis. Tulemuseks on see, et vastane peab oma seniplaanitud tegevuse katkestama, meie tegevusele

reageerima ning alustama oma VOOT­tsüklit uuesti algusest. Kokkuvõttes kaotab vastane initsiatiivi ja reageeribki ainult meie tegevustele. Vastase lahingu­tegevuse sidusus on purustatud.

Konfliktide teooria teine oluline alus on nn raskuskeskme (ingl k center of gravity) teooria, mis püüab selgita­da mingi organisatsiooni kui konflikti ühe osapoole keskset jõuallikat. See on konfliktis osaleva organisatsiooni tege­vuse alge, millest ta ammutab ka oma tahtejõu. Toetudes von Causewitzi teoo­riale sõjast kui tahete võitlusest, selgub, et hävitades selle allika, kust tahe võit­luseks ammutatakse, loomegi eeldused võiduks.

Raskuskeskme mõjutamine on otse­selt seotud kiirusega. Lind väidab (The Theory and Practice of Maneuver Wa­refare. Maneuver Warefare. An Antho­logy. 1993: 9), et VOOT­tsükli teooria rakendamiseks tuleb meil mõelda ope­ratsioonide tasandil ning loobuda eba­vajalikest lahingutest ja kokkupõrgetest,

sest need aeglustavad sõjategevust. Sel­le asemel tuleb meil keskenduda ainult vastase raskuskeskme mõjutamisele.

Ametliku NATO definitsiooni alu­sel on raskuskese „omadused, võimed või paigad, millest tulenevad riigi, lii­du, sõjajõudude või muu rühmituse tegutsemisvabadus, füüsiline jõud või võitlustahe” (Militerm). Raskuskeset mõistetakse erinevalt strateegilisel, ope­ratsiooni ja taktikalisel tasandil.

„Strateegilisel tasandil on raskus kese tihti defineeritud abstraktse ja irrat­sionaalse „ühikuna” nagu näiteks ma­janduslik ja tööstuslik võim, valitseva režiimi allikas, avalik toetus, kokkukuu­luvustunne või võitlustahe” (EKV LA 2010: 43). Tihti väljendub sellisel tase­mel raskuskese riigile oluliste vahendite nagu valitsusinstitutsioonide, linnade, tööstusettevõtete ja transpordi kontrol­limisega (The Art of Manuever. Manue­ver­Warefare Theory and AirLand Batt­le. Leonhard 1991: 22–23).

Operatsioonitasandil võib raskus­kese olla mingi geograafiline asukoht, mille hõivamine muudab vastase eda­sise tegevuse mõttetuks. Näiteks Teise maailmasõja ajal toimunud Ardenni­de operatsiooni ajal pidas Hitler liit­laste operatsioonide raskuskeskmeks Antwerpeni sadamat, kuna ta eeldas, et kui Saksa üksused selle hõivavad, halvab see kogu liitlaste sõjategevuse. (Ibid., 23–24)

„Taktikalisel tasandil moodustub raskuskese tihti füüsilisest suutlikku­

see osapool, kellel pole taktikalises tegevuses initsiatiivi, on sunnitud reageerima, et ennast kaitsta ja seega kaotab oma tegevusvabaduse.

Legend: metsasiht metsatee lagendik julgestusüksus (soomukid)

Legend:

metsasihtmetsateelagendikjulgestusüksus (soomukid)

sPakPa

47

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

sest ümber konkreetse lahinguüksuse, mis suudab täita vastaspoole määratud põhiülesande” (EKV LA 2010: 43). Sel­liseks üksuseks võib olla nii põhipingu­tuses oleva üksuse juhtimispunkt kui ka lahinguteenindusüksuse või tuletoe­tusvahendid. Samuti võib selleks olla ka geograafiline objekt nagu mägi, kit­saskoht, kiirtee, mille kontrolli all hoid­mine annab ülemale vastase ees sellise olulise eelise, et viimane on sunnitud võitlusest loobuma. (Leonhard 1991: 24) Lisaks sellele võib taktikalisel tasan­dil olla raskuskeskmeks võitleva üksuse moraal. Kui üksus on demoraliseeritud, siis ei suuda ta ülesandeid korralikult täita.

„Raskuskese ei ole jagamatu tervik – selle suutlikkus täita põhiülesanne ra­janeb nn üliolulistel võimetel. Selleks, et tuvastada vastase raskuskeset, peab selgitama, mis võimeid vastane oma eesmärgi saavutamiseks vajab. Kui need on leitud, tuleb analüüsida, millisel osal vastaspoole jõustruktuurist need üliolu­lised võimed on. See osa ehk üksus ongi vastase raskuskese.” (EKV LA 2010: 43)

„Raskuskeskmega on tihedalt seotud ka kriitilised haavatavused. Kriitilised haavatavused on raskuskeskme üliolu­liste võimete hädavajalikud kompo­nendid, mida vastasel napib. Kriitilised haavatavused ning nende ründamine on turvalisem, vajab vähem ressursse ja sel on tõhusamad tagajärjed. Nende leid­miseks tuleb analüüsida raskuskeskme struktuuri, et leida, mis komponendid tema üliolulisi võimeid n­ö toidavad. Neid komponente nimetatakse üliolu­listeks nõueteks ning mõni neist võibki osutuda kriitiliseks haavatavuseks – see tuleb nende defitsiitsusest.

Ühe kriitilise haavatavuse eliminee­rimine kõigutab tugeva süsteemi tasa­kaalu ning teise, kolmanda või enamagi hävitamine kukutab selle kokku.” (Ibid., 43–44)

Näiteks kaitselahingus võib kaitsva üksuse raskuskeskmeks olla koondatud tankitõrjetuli, mille olemasolu on kogu kaitsetegevuse edu alus. Koondatud tanki tõrjetuli toetub üliolulisele tulete­gevuse võimele, mis koosneb erineva­test nõuetest. Neid on vaja tuletegevuse tagamiseks. Praeguse näite puhul võivad sellisteks olla relvade ja laskemoona ole­masolu ja täiendamine. Kui laskemoona täiendatakse ainult mööda ühte varus­tusteed, ongi see varustustee defitsiitne ülioluline nõue. Kokkuvõttes ongi vas­tase üks kriitiline haavatavus varustus­tee (vt joonis 1).

MANööVERSÕJA RÜNDAMISMEETODID KERGEJALAVäEPATALJONI RÜNNAKUSManööversõja eesmärk – vastase sidu­sust lõhkuda – saavutatakse nelja mee­todit kasutades. Neid on kirjeldanud manööversõja teoreetikutest Leonhard, kelle lähenemine on jõudnud ka NATO ametlikku lahingueeskirja.

Kõik meetodid toetuvad initsiatiivi haaramisele, mis on teiste meetodite ja sõjavälises tegevuses edu alus. Sõjaväeli­ne ülem, kes hoiab initsiatiivi, dikteerib taktikaliste sündmuste käiku. See osa­pool, kellel pole taktikalises tegevuses initsiatiivi, on sunnitud reageerima, et ennast kaitsta ja seega kaotab tegevus­vabaduse. (ATP­3.2.1: 1–47)

ENNETAMINETeine meetod on ennetamine. Selle eesmärk on tegutseda enne vastast ja muuta sellega tema plaanitud tegevus mõttetuks. Teisiti öeldes on ennetami­ne vastase initsiatiivi nurjamine, mis toetub üllatusele. Selleks on tarvis head luuretegevust, mis selgitab välja vasta­se edasise plaani, sest muidu ei saa me tema tegevust ennetada. (Ibid.) Enneta­mine võib toimuda kaitsel oleva üksuse poolt pealetungivale vastasele, millega nurjatakse tema plaanitud rünnak. Näi­teks võib jalaväeüksus rünnata tulega vastase soomusüksust enne, kui see on jõudnud ennast lahingurivistusse rüh­mitada. See eeldab luureinfot vastase paiknemise kohta ning ettevalmistatud vasturünnakut. Jalaväeüksus paikneb sellisel juhul soodsatel varjepositsiooni­del ja ootab oma võimalust. Kui peale­tungiv vastane on jõudnud plaanitud tapmisalasse, viiakse läbi rünnak, mõju­tatakse teda nii palju tulega, et ta ei ole võimeline plaanitud rünnakut soorita­ma (vt joonis 2).

NIHUSTAMINEKolmas meetod on nihustamine, mil­le käigus muudetakse vastase tugevus tähtsusetuks. Nihustamise eesmärk on

samuti võib nihustamiseks kasutada petmist, mis paneb vastase tegema valesid otsuseid ning näiteks kasu-tama valesti oma reserve.

leida võimalus mitte võidelda vastasega tema tingimustel. See saavutatakse väl­tides tema tugevusi ning muutes nende kasutamise võimatuks. Nihustamiseks tuleb enne vastase tähelepanu hajutada ja kõrvale juhtida. Nihustamise kaks peamist võimalust pealetungivas tege­vuses on haaramine ja süvaläbimurre. Isegi väike üksus suudab sel moel vas­tase tegevust nihustada, mõjutades tema reserve, tagalat või juhtimisvahendeid. Samuti võib nihustamiseks kasutada petmist, mis paneb vastase tegema va­lesid otsuseid ning näiteks kasutama va­lesti oma reserve. (Ibid.)

Jalaväe ja soomusüksuste vahelises lahingus on viimase tugevuseks suurem tulejõud ja parem mobiilsus. Need on kaks vastase tugevust, millega võistle­mist tuleb jalaväel vältida. Selleks tuleb vastane sundida võitlema sellisel maas­tikul, kus tal ei ole võimalik neid kahte tugevust kasutada. Soomusüksuste tule­jõud avaldub kõige paremini lagedatel aladel, kus on head vaatlusvõimalused ning tulejõudu on võimalik rakendada võimalikult suurtelt distantsidelt. Samu­ti on mobiilsust võimalik kasutada eel­kõige seal, kus on piisavalt ruumi, ehk avatud maastikul. Selleks, et vastane ei saaks oma eeliseid kasutada, tuleb ta ku­jundavate tegevustega sundida kinnisele või poolkinnisele maastikule.

Näiteks on sellisel viisil võimalik edukalt rünnata vastase tuletoetusvõi­met. Kui oleme sundinud vastase kinni­sele või poolkinnisele maastikule, ei ole tal võimalik oma kaudtule vahendeid vabalt soodsatele positsioonidele paigu­tada ja ta peab võtma riske. Sellisel juhul on avatud ala piisavalt ainult kaudtule­üksusele endile ja julgestus tuleb paigu­tada lähenevatele metsavaheteedele ja sihtidele, mis asuvad kinnisel maastikul. Süvahaaramist tegev jalaväeüksus saab mõjutada vastast nüüd endale soodsal maastikul, kuna julgestaval üksusel ei ole vaatlus­ ja tulealade võrdluses eeli­seid. Samuti ei ole võimalik julgestuses olevatel soomusüksustel piisavalt kiires­ti liikuda, et rünnakut tõrjuda.

Kindlasti tuleb ründamisel lähtu­da kriitiliste haavatavuste põhimõttest, mis tähendab, et ründava jalaväeük­suse ülem peab defineerima, millise osise ründamine kaudtuleüksuses toob ründajale kõige rohkem kasu, ehk mil­lise osise ründamine lagundab vastase tuletegevuse võimekuse. Eeldada võib, et pigem on selleks vastase kaudtule­üksuse juhtimispunkt. Hävitades selle, ei lase me suhelda vastase sensoritel ja

48

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

sõjakunst

Märkus 1. kergejalaväepataljonina käsitletakse artiklis eesti kaitseväe maaväe lahingutegevuse alustes

(KVÜÕa 2010) defineeritud kergeüksust (ingl k light forces), mille lahinguvõimsust iseloomustab nõrk

kaitstus ja piiratud tulejõud. kergeüksus on jalaväeüksus, millel puudub lahinguvõimsust suurendav

masinapark. sellise liigituse kohaselt kuulub scoutspataljon keskmiste üksuste (ingl k medium forces)

alla, mille lahinguvõimsust iseloomustab hea liikuvus, õhuke soomuskaitse ja toetusrelvastus. keskmised

üksused on kas lint- või ratassoomukitel ning neil puudub suurekaliibriline relvastus. tõenäoline vastane

kasutab tihti raskeüksusi (ingl k heavy forces), mille lahinguvõimsust iseloomustab hea liikuvus, võimas

tulejõud ning tugev soomuskaitse.

Lagundamine võib tähen-dada nii vastase moraalse kui ka füüsilise sidususe ründamist.

tuleüksustel ning nii lagundame tema kogu kaudtulesüsteemi. Kokkuvõttes oleme kasutanud nihustamist, et muu­ta vastase tugevus tähtsusetuks ja rün­nanud tema kaudtulesüsteemi kriitilist haavatavust – juhtimispunkti –, kasuta­des manööversõja kolmandat meetodit, milleks on lagundamine (vt joonis 3).

LAGUNDAMINENeljas meetod ongi lagundamine. La­gundamine on teadlik vastase jõudude ründamine, kus keskendutakse tema raskuskeskme mõjutamisele ning sellest tulenevalt tema kriitiliste haavatavuste

ründamisele. (ATP­3.2.1: 1–48) See eel­dab head luuretegevust, mille ülesanne on need olulised kriitilised haavatavu­sed avastada. Lagundamine võib tähen­dada nii vastase moraalse kui ka füüsili­se sidususe ründamist.

Moraalse sidususe ründamine võib tähendada näiteks vastase üksuste juh­timisosise ja manööverüksuste isolee­rimist. See tähendab, et vastase ülem lõigatakse ära oma informatsiooni alli­katest, mis sunnib teda tegema otsuseid, mis ei ole adekvaatsed, kuna need on tulnud langetada ilma vajaliku infor­matsioonita. See viib omakorda ülema usaldusväärsuse nõrgenemisele üksus­tes ja nn sisemise side kadumisele, mis lõpuks tekitab allumatust ja halvab ük­suse organiseeritud tegutsemise. (Ibid.)

joonis 4. Vastase lahingu lagundamine rünnates tema kriitilist haavatavust. autori joonis

sPa

kPa

OBj

jõgi

LaVe

joonistel kasutatud lühendite selgitushäva – hävitusalakPa – koondumus- ja paiknemisalaLaVe – lahinguvälja eesliinsPa – suurtükiväe positsiooniala

Füüsilise sidususe ründamine tähen­dab vastase juhtimisvahendite häirimist ja rikkumist. See hõlmab endas nii si­desüsteemide füüsilist ründamist kui ka side mahasurumist erinevate elekt­rooniliste vahenditega, mis ei lase vas­tase ülemal täita juhtimistegevust. Selle tulemusel laguneb vastase üksuse kui süsteemi sidusus. (Ibid.)

Lisaks juhtimisosise mõjutamisele on võimalik vastase sidusus lagundada, mõjutades ka tema lahinguteenindust ja varustusteid. Kui vastase pealetungi tugevus seisneb soomusüksuste võimes kiiresti edasi tungida, mida toetab ot­sustavalt kaudtuleüksuste tegevus, siis võime defineerida need kaks osist vas­tase raskuskeskmeks. Sellisel juhul on üks ülioluline nõue tagada vastase ras­kuskeskmes need kaks osist kütuse ja laskemoonaga.

Kujutame ette, et meil õnnestub vas­tane suunata sellisele alale, kust ta saab oma vägesid varustada ainult üle ühe kindla silla, siis olemegi tekitanud vasta­se plaanis kriitilise haavatavuse. Selleks on defitsiitne varustustee ehk täpsemalt sellel teel asuv sild. Rünnates seda silda ja võttes selle oma kontrolli alla, oleme­gi rünnanud tema kriitilist haavatavust ja sellega lagundanud tema pealetungi (vt joonis 4). Loomulikult tuleb meeles pidada, et püsivaks eduks peab õnnestu­mist edundama ja mõjutama ka vastase manööverüksuseid. Vastasel korral ole­me tema lahingu ainult ajutiselt lagun­danud.

49

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

Taasloodud Eesti kaitsevägi hakkas Rootsi kuningriigi relvajõududega märksa ti­hedamalt suhtlema 1990. aastate lõpul. Kahe riigi logistika­alane koostöö sai

hoo sisse aastatel 2001–2003, kui Rootsi annetas kaitseväele kolme jalaväepatal­joni, kahe pioneerikompanii ja ühe bri­gaadi staabikompanii varustuse, relvas­tuse, sõidukid, laskemoona ja varuosi ning relvaremonditöökodade tööpinke ja ­vahendid. Rootsist saadud relvastuse hulka kuulusid 120 mm miinipildujad, 90 mm tankitõrjesuurtükid, tankitõrje granaadiheitja Carl­Gustav, kuulipildu­jad KSP­58 ja automaadid AK­4. Eesti kaitsevägi on saanud Rootsilt ka väli­hospidali, mille komplekti kuulusid tel­gid, haiglavoodid, transpordivahendid, söökla, dušid, elektrigeneraatorid, vee puhastus­ ja soojendusseadmed, lisaks meditsiinitehnika ja muu haiglavarus­tus. Lisaks välihospidalile saadi Rootsist ka brigaadi, pataljonide ja kompaniide sidumispunktide varustus. Logistika­alase koostöö raames viisid Rootsi inst­ruktorid aastatel 2001–2004 kaitseväe väljaõppekeskustes läbi ligi 40 erinevat kursust, kus osales kokku enam kui 400 kaitseväelast.

Koostöö Eesti ja Rootsi sõjaväe­logistikute vahel sai aga veelgi kindlama aluse pärast Rootsi relvajõudude pea­staabi hangete­ ja materjaliteenistuse ülema kontradmiral Leif Nylanderi vi­siiti kaitseväe logistikakeskusesse 2009. aastal. Eestis tutvustati kontradmiralile logistikakeskuse struktuuriüksusi ning anti ülevaade, kuidas kaitseväes on seni kasutatud Rootsist saadud varustust. Tookord avaldas kontradmiral Nylan­der lootust, et kahe riigi sõjaväelogis­tikute edasine koostöö võiks toimuda ühishangete valdkonnas. Samal aastal

tegi tollane logistikakeskuse ülem ko­lonel German Kesa omakorda vastu­visiidi Rootsi. Talle tutvustati rootslaste rahu­ ja sõjaaegsete logistikaüksuste struktuuri ja ülesandeid, sõjaväelogisti­kute väljaõppesüsteemi, sõjaväeladusid, käimasolevate sõjaliste operatsioonide toetamist ning laskemoona hävitamise ja materjalide elutsükli korda. Visiit kul­mineerus sõnumiga, et Rootsi kuning­riigi parlament andis Rootsi relvajõu­dudele volitused teha Eesti kaitseväega ühishankeid.

2010. aastal tuli kontradmiral Nylan­der jälle Eestisse, kus ta kohtus kaitse­väe juhatajaga, kaitseväe peastaabi ja logistikaosakonna ülemaga ning külas­tas koos logistikakeskuse ülema kolonel German Kesaga Lõuna kaitseringkonna staapi ja Kuperjanovi jalaväepataljo­ni. Samal aastal kutsus kontradmiral Nylander omakorda logistikakeskuse ülema tutvuma Rootsi kaitseväe aren­duskeskusega. 2010. aastal allkirjastasid kaitseministeeriumi kaitseinvesteerin­gute asekantsler Martin Hurt ja Rootsi kaitsematerjali ameti (Försvarets ma-terielverk – FMV) peadirektor Gunnar

Holmgren kaitsealaste ühishangete raamlepingu. Ühishangete raamleping pidi tagama nii Eesti kui ka Rootsi hangetealaste teadmiste ja kogemuste vahetamise eesmärgiga hakata tegema ühishankeid. Lepingu esimese tulemu­sena hangiti 2011. aastal Saksamaa liit­vabariigi ettevõttelt Meindl 2000 paari kõrbesaapaid.

Kontradmiral Nylander viibis taas Eestis 2012. aastal, seekord logistikakes­kuse uue ülema, kolonelleitnant Kalev Koidumäe kutsel. Kolonelleitnant Koi­dumäe andis oma külalisele ülevaate sõja väelogistika olukorrast ning ühes­koos külastati mereväebaasi, Kaitselii­du Viru malevat ning Kirde kaitsering­konna Viru jalaväepataljoni. Selle aasta juunikuus külastas kolonelleitnant Koi­dumäe omakorda kontradmiral Nylan­derit. Rootsi sõjaväelogistikud andsid kolonelleitnant Koidumäele ülevaate hankekorraldusest ja materjalikäitlemi­sest Rootsi relvajõududes, Skövdes asu­va logistikarügemendi struktuurist ja ülesannetest, sõjaväelogistikute erialase väljaõppe süsteemist ning sellest, kui­das toetatakse logistiliselt käimasole­vaid sõjalisi operatsioone. Järgnev ongi lühikokkuvõte Rootsi kolleegide poolt kolonelleitnant Koidumäele antud üle­vaatest meie naaberriigi sõjaväelogistika hetkeseisust.

ROOTSI KOGEMUSTEST SÕJALISTE OPERATSIOONIDE TOETAMISELRootsi sõjaväelogistikud vahendasid eestlastele oma kogemusi, mida nad on saanud 2011–2012 Afganistanis tegut­senud umbkaudu pooletuhande mehe suuruse Soome­Rootsi ühisüksuse Task Force Nordic Light toetamisel. Root­si logistikud rõhutasid igal sammul, et tänapäevane sõjaväelogistika tähendab oskust suhelda ja tegutseda globaalselt. Kogemus Afganistanist tõestas neile, kui oluline on koostöö ka sõjapiirkon­nas tegutsevate koalitsioonipartnerite sõjaväelogistikutest kolleegidega.

Rootslased tõdesid oma kogemustest rääkides, et sõjalise operatsiooni õnnes­tumise üks võtmeküsimusi on sõjaväe­logistikute väljaõppe tase. Logistikute puudulik väljaõpe või oskamatus anda

Märkmeid Eesti ja Rootsi sõjaväelogistikute koostööstKäimasoleva sajandi algusaastatest alates on Eesti kaitse­väe ja Rootsi kuningriigi relvajõudude logistikute koostöö arenenud tõusvas joones. Nüüdseks oleme Rootsi eesrind­likust logistikamajandusest palju õppinud ning järgmise koostööetapina ootab ees mitme ühise varustusehanke korraldamine.

Marek Miil kapten

kaitseväe logistikakeskus

rootslased tõdesid oma kogemustest rääkides, et sõjalise operatsiooni õnnes-tumise üks võtme küsimusi on sõjaväelogistikute väljaõppe tase.

koostöö

50

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

koostöö

edasi lahingupiirkonnast saadud vara­semaid kogemusi võib põhjustada väga suuri probleeme. Sama oluline kui logis­tikute ettevalmistus on toimiva logistika seisukohalt koolitada ka lahinguüksus­te, iseäranis aga allüksuste ja üksuste ülemaid. Nimelt sellest, kuidas sõdurid suhtuvad nende kätte usaldatud tehni­kasse, relvastusse ja varustusse, sõltub nende töökindlus ja eluiga ning kokku­võttes ka üksuse lahinguvõime. Just ülemad peavad olema oma alluvate suh­tes järjekindlalt tähelepanelikud ning nõudlikud, sest iga lohakusest või hoo­limatuse tagajärjel purunenud relv või sõiduk, iga kaotatud varustuselement tähendab logistikutele põhjendamatut töökoormust ning on samas kuritegelik maksumaksja raha raiskamine.

Logistikud tunnistasid, et lahingu­üksuste ülemad kipuvad neilt pidevalt nõudma relvi, tehnikat ja varustusele­mente, mida Rootsi relvajõud tavaliselt ei kasuta. Kõigest sellest, millest arva­takse puudus olevat, kurdetakse sageli ka sõjapiirkonda põgusalt külastava­tele kõrgema juhtkonna ohvitseridele. Tähtsad külalised üritavad loomulikult sõjalistel operatsioonidel osalevaid sõ­dureid igakülgselt aidata. Enamasti aga ei vaevu lahinguüksuste ülemad isegi analüüsima, kas küsimus on konkreet­ses varustuselemendis või saab selle

asendada mõne teise, sageli juba ole­mas oleva vahendiga. Näiteks ei ole vaja kauba tõstmiseks eraldi kraanat, kui sama ülesande suudab täita ka tavaline kahveltõstuk. Rootsi logistikute sõnul peab lahinguüksuse ülem iga uue va­rustus­ või tehnikaelemendi taotlemisel väga hoolikalt põhjendama, millist uut võimekust ta tahab sellega saavutada. Niisiis ei tähenda lahinguüksuse ülema tellimus, et sõjaväelogistikud tõttavad, ostunimekiri käes, poodi tema soove rahuldama. Vastupidi: Rootsis kaaluvad sõjaväelogistikud iga uue varustusele­mendi soetamise väga põhjalikult läbi.

Omaette probleemiks on rootslastele kujunenud varustuse ja laskemoona hal­damine sõjapiirkonnas. Segadust on pii­savalt, kui näiteks materjaliarvestussüs­

teemi unustatakse teha märge ladude ja üksuste või üksuste endi vahel liikunud varustusest. Tekib olukord, kus keegi ei oska enam öelda, kus mingi varustus­element parajasti asub. Mõne suurriigi puhul pidi olema juba harjumuspärane, et puudulikult täidetud andmebaaside tõttu on igal aastal „kadunud” sajad sõi­dukid, kuid tegelikult ootavad need kus­kil teisel pool maakera mõnes sadamas pealelaadimist.

Rootslased tõdesid, et eriti keeruline on pidada jooksvat arvestust juba ku­lutatud ja olemasoleva laskemoona üle, kuna sõjapiirkonnas jagub moona prak­tiliselt kõikjale: soomukitesse, sõiduki­tesse, sõdurite lahingrakmete taskutesse jne. Lahinguüksuste toetamine Afga­nistanis on Rootsi relvajõududele väga selgelt näidanud, kui tähtis on inven­teerijate töö, sest ilma nende panuseta ei oleks teada relvastuse ja varustuse kogused ja asukoht. Kui puudub rel­vastuse ja varustuse ülevaade, muutuks lahinguoperatsioonide logistilise toeta­mise plaanimine väga keeruliseks ning poleks garantiid, et kui üksused ühel päeval koju tulevad, ei unune mõni väga oluline varustuselement Afganistani.

Praegu ostetakse sõjapiirkonnas paljusid teenuseid nagu näiteks toitlus­tamine, majutamine, prügivedu, pesu­pesemine jne eraettevõtjatelt. Rootslaste kogemus ütleb, et erafirmadega sõlmi­tud lepingud peavad olema võimalikult lihtsad ja konkreetsed, sest sõjapiirkon­nas peab ettevõtjatega sageli suhtlema sõjaväelane, kellel ei ole juriidilist ette­valmistust. Keerukad ja väga mahukad dokumendid muudavad logistikutele väga raskeks kontrollimise, kas erafir­mad ikka täidavad nõuetekohaselt en­dale lepingutes võetud ülesandeid.

Juba praegu tuuakse Rootsi üksuste varustust järk­järgult Afganistanist ära. Rootslastel on Afganistanis ligikaudu 650 merekonteinerit, 1500 lennualust ning 250 sõidukit. Selle suuremahulise logistilise operatsiooni edukaks läbi­viimiseks hakatakse Afganistanist lah­kuvate lahinguüksuste arvel kasvatama sõjaväelogistikute hulka. Neist moodus­tatakse ainult vägede väljaviimisega te­gelev ligi 140 logistikust koosnev üksus.

Seoses operatsiooni lõppemisega Afganistanis peavad logistikud hoolikalt kaaluma, milline varustus viia tagasi Rootsi, mida saab kohapeal maha müüa ning mis tuleb tingimata hävitada. Kui lahtipakendatud kergetulirelvade laske­moona jäägid plaanitakse hävitada, siis näiteks miinipildujate moona kavatse­

seoses operatsiooni lõppemisega afganistanis peavad logistikud hoolikalt kaaluma, milline varustus viia tagasi rootsi, mida saab kohapeal maha müüa ning mis tuleb tingimata hävitada.

kontradmiral nylander ja kolonelleitnant koidumäe kohtuvad 2012. aastal Viru jalaväepataljoni ülema kolonelleitnant eero kinnuneniga. kaitsevägi

51

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

vad rootslased tagasi kodumaale viia. Samas kaalutakse, millist miinipilduja­moona Rootsi viia, millist mitte. Täiesti erinevasse kategooriasse kuulub moon, mis on seisnud kinnises pakendis kon­teineris, või moon, mida miinipilduja­patarei on korduvalt lahinguülesannete täitmisel transportinud.

Teisalt on rootslased juba müünud afgaanidele enampakkumisel varustust, mille kodumaale tagasiviimine on ma­janduslikult ebaefektiivne: konteinerid, veemahutid, telgid jms. Ka on roots­lased Afganistani armeele üle andnud oma sõjaväelaagreid koos hoonetega. Seejuures on püütud kohalikele õpetada ka laagrite haldamist, kuid kogemused näitavad, et elektrisüsteemi, kanalisat­siooni, konditsioneeride jmt haldamine käib kohalikele enamasti nende erialaste oskuste ja kogemuste puudumise tõttu üle jõu.

Selle tehnika, laskemoona ja varus­tuse puhul, mida kavatsetakse Rootsi tagasi viia, loobutakse tõenäoliselt mais­maatranspordist, mida oleks võimalik korraldada nii läbi Pakistani, Tadžikis­tani, Usbekistani, Kõrgõzstani, Kasah­stani kui ka Venemaa. Nende riikide

puhul loetakse põhiliseks probleemiks pikki ooteaegu piiril ja kõikvõimalikke makse ning mis kõige olulisem – kon­teinerite võimalikku ebaseaduslikku avamist. Seetõttu plaanivad rootsla­sed varustuse välja tuua pigem õhu­ ja mere transporti kasutades: Afganistanist viiakse varustus lennukiga Musta mere või Pärsia lahe äärsetesse sadamatesse ning sealt omakorda laevaga Rootsi.

Kuid enne, kui varustust ja tehnikat lubatakse üldse kodumaale vedama ha­kata, tuleb see Afganistanis puhastada ja vajadusel pakendada. Puhastamine ja transport eeldab logistikutelt head plaa­

nimist: kui näiteks soomuk on Rootsi saatmiseks puhastatud, siis tuleb see hiljemalt nädala jooksul ka Afganista­nist teele saata, vastasel korral loetak­se soomuk taasreostunuks. Niisamuti peavad õigel ajal õiges sadamas olema elukutselised soomukijuhid, kes tohivad soomukid laevadesse paigutada. Kuna Rootsis kehtivad väga karmid nõu­ded keskkonna kaitsele, siis on näiteks Afganistanist puust varustuselemente keelatud kodumaale tagasi viia. See aga tähendab, et kogu puukastides olev va­rustus tuleb ümber pakkida. Sõjaväe­lased ise on selliste nõudmiste suhtes skeptilised: kui Afganistanis praktiliselt ei kasvagi puid, siis mis puuhaigusi on sealt võimalik kastidega Rootsi tuua?

ROOTSI RELVAJÕUDUDE KESKLAODMõni aasta tagasi hakkasid Rootsi relva­jõud oma laomajandust reformima, selle eesmärk oli tsentraliseerimisega vähendada üle riigi paiknevate ladude ja hoidlate arvu optimaalse piirini ning koondada võimalikult palju materjale ühte kesklattu. Hinnanguliselt pidi ca 5000­st külma sõja ajal eksisteerinud

igapäevatöös rakendatakse nüüdisaegseid laomajan-duse põhimõtteid ning kasutatakse moodsat ladus-tamistehnoloogiat, millele teadaolevalt ei ole võrdset üheski teises euroopa armees.

eestlased ringkäigul logistikarügemendis. kaitsevägi

52

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

koostöö

sõja väelaost järele jääma ca 400. Üks olulisem samm selles reformis oli luua 2009. aastal keskladu Kesk­Rootsis asu­vasse Arboga linnakesse. Arbogat ümb­ritseb kiirteede võrk ning ka lennuväli ei ole sealt kaugel. Niisamuti jookseb otse laohoonetesse rööpapaar, mis on ühen­duses Rootsi raudteevõrguga. Kesklao olulisim objekt on 45 000 m² kogupin­naga laohoone, mis suudab hinnangu­liselt mahutada ligi 100 000 euroalust. Laohoone ei ole siiski Rootsi relvajõu­dude omand, vaid see on võetud 15 aas­taks koos sisustusega rendile.

Uus keskladu annab senisest parema ülevaate materjalidest, mis omakorda hõlbustab nende kasutamise plaanimist. Varem oli Rootsis tõsiseks probleemiks ühe väeosa ladudes oleva varustuse suu­namine teise väeosasse, sest taotluste lii­gutamine väeliikide ja sõjaväeliste käsu­liinide vahel oli keerukas ja aeganõudev protseduur. Lisaks kippusid väeosade ülemad sageli lugema oma üksusele väl­jastatud varustust „enda omaks” ning tegid kõik selleks, et mitte anda oma ladudesse kuhjatud varustust mõnele teisele väeosale.

Kesklao loomisega jäeti väeosadesse üksnes hädavajalik varustus. Kesklattu koondatud varustuse väljastamise üle otsustab nüüd ressursse plaaniv kõrgem staap. Rutiinne, Rootsis paiknevate ük­suse tellimuste täitmine ei võta Arboga kesklaos aega rohkem kui kaks nädalat, sõjaliste operatsioonidega seotud varus­tuse tellimused suudetakse rahuldada juba samal või siis järgmisel päeval.

Kesklaos töötab 113 töötajat, kellest pooled on naisterahvad. Igapäevatöös rakendatakse nüüdisaegseid laoma­janduse põhimõtteid ning kasutatakse moodsat ladustamistehnoloogiat, mil­lele teadaolevalt ei ole võrdset üheski teises Euroopa armees. Tegu on auto­matiseeritud ladustamissüsteemiga, kus enam kui jalgpalliväljaku pikkuses, 24 m kõrguses ja 16­korruseliste riiuli­tega hiiglaslikus hoiustusruumis tegut­sevad ainult robotid.

Kogu selle kõrgtehnoloogilise süstee­mi toimimise eeldus on aga materjalide õige märgistamine ja täpne alustele pai­gutamine, sest vastasel korral robotite tööoperatsioonid ebaõnnestuksid. Sel­lise tasemeni viidud automatiseeritud laomajandus on võimalik üksnes neis organisatsioonides, kus materjaliarves­tussüsteem toimib tervikuna ehk siis igal hetkel on täpselt teada, kus mingi varustuselement asub ja mis seisundis see on.

LOGISTIKARÜGEMENT KUI SÕJAVäELOGISTIKUTE SEPIKODAAlates 2004. aastast on Rootsi relvajõu­dudes alles ainult üks logistika rügement. Selles Skövde linnas paiknevas väeosas teenib ligikaudu 250 ohvitseri, 300 le­pingulist sõdurit, paarkümmend tsi­viilametnikku ning tuhatkond õppurit. Just see rügement on seadnud endale eesmärgiks saada Euroopa juhtivaks sõ­javäelogistika kompetentsikeskuseks.

Kuna Rootsis on alates 2010. aastast kõiki meeskodanikke hõlmav kohustus­lik kaitseväeteenistus ajutiselt peatatud, siis peab logistikarügement konkureeri­ma vabatahtlike värbamisel nii erasfääri kui ka teiste Rootsi relvajõudude ük­sustega. Arvestades Rootsi ühiskonnas noorte hulgas levinud väärtushinnan­guid, reklaamib rügement eraettevõtete­ga konkureerides ennast kui tööandjat, kus noorel inimesel on võimalik panna

end proovile, teha erinevaid asju ning samas muuta ka maailma paremaks. Konkureerides isikkoosseisu pärast teis­te üksustega, on rügemendi põhiline argument, et nende juures omandatud teadmisi ja oskusi saab edukalt rakenda­da ka erasfääris. Teisisõnu: kuulipilduri abi amet võib olla küll seiklusrikkam, kuid pikemas perspektiivis on sõjaväe­logistiku oskustega inimesel tsiviiltöö­turul märksa rohkem valikuvõimalusi.

Mis puutub erafirmade huvisse logis­tikarügemendis teeninud sõjaväelaste vastu, siis sellega peab rügement töötu­rul konkureerimisel pidevalt arvestama. Seetõttu on logistikarügement seadnud oma juhtimispoliitika üheks ülesandeks pakkuda vabatahtlikele iga päev midagi, mis neid võluks – teenistus sõjaväelogis­tikuna peab olema arendav, mitmekülg­ne ja huvitav. Rügemendis pööratakse väga suurt tähelepanu ka kaaderkoos­seisu pidevale arendamisele. Olulist rolli mängib siinkohal kaaderkoosseisu rotatsioonisüsteem, mille järgi sõjaliselt missioonilt naasnud kaitse väelane suu­natakse välja õpetama uut missiooniük­sust, seejärel lähetatakse ta mõne aja pä­rast uuesti täienduskoolitusele ning siis jälle sõjalisele missioonile. Kaaderkoos­seisu pidev koolitamine tagab omakor­da selle, et rügement suudab pakkuda üksusesse tulnud vabatahtlikele kvali­teetset ja värskel missioonikogemusel põhinevat väljaõpet.

Pingutused värbamisel ning õige kaadri­ ja koolituspoliitika on andnud märkimisväärseid tulemusi. Nii näiteks kandideerib logistikarügemendis ühele vabanenud ametikohale tavaliselt küm­mekond vabatahtlikku. Seejuures on kohustusliku ajateenistuse kaotamise eeliseks võimalus valida kaadrit nende hulgast, kes ka ise on huvitatud kaitse­väeteenistusest. Tõsi, ligi pooled kandi­deerijad langevad välja kodus interneti vahendusel tehtavate testide tulemusel. Järgmine selektsioon toimub aga juba rügemendis kohapeal psühholoogilise testi, üldfüüsiliste võimete ja tervise­kontrolli põhjal. Järgnevad kolm kuud kestev sõduri baaskursus annab ühelt poolt ka vabatahtlikele endile võimaluse oma valikuid ümber hinnata, kuna sel­le aja jooksul saavad nad aru, milliseid nõudeid esitab neile teenistus relvajõu­dudes. Teisalt saab logistikarügement ise baaskursuse ajal selekteerida vaba­tahtlikud, kes on edasiseks teenistuseks füüsiliselt, vaimselt ja psüühiliselt so­bimatud. Sõduri baaskursuse läbib 80 protsenti vabatahtlikest.

nende riiulite vahel tegutsevad üks-nes robotid. kaitsevägi

53

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

tusküsimuste detailidega. Ligi 3000 tee­nistujaga kaitsematerjali ameti põhiline roll on varustada Rootsi relvajõudusid nende ülesannete täitmiseks vajalike teenuste ja materjalidega nagu riide­ ja erivarustus, tehnika, laskemoon ja rel­vastus. Lisaks relvajõududele teenindab kaitsematerjali amet ka Rootsi polit­seid, tolliametit ja piirivalvet. Selleks, et vältida sõjaväelaste põhjendamatut sekkumist hankeprotsessi, esitavad relvajõud kaitsematerjali ametile oma vajadused hangete lähteülesannetena, millele tuginedes leiab amet iga varus­tuselemendi puhul ise parima tehnilise lahenduse, vajadusel katsetab uusi va­rustuselemente ning lõpuks korraldab riigihanke väljatöötatud varustusele­mendi soetamiseks.

Nagu juba mainitud, on Eesti ja Root­si vahel sõlmitud kaitsealaste ühishan­gete raamleping ning selle tulemusena hankis meie kaitseväe logistikakeskus koostöös kaitsematerjali ametiga 2011. aastal Eesti kaitseväele kõrbesaapad. Kolonelleitnant Kalev Koidumäed võõ­rustanud kontradmiral Leif Nylander tõdes külaskäigust kokkuvõtet tehes, et kahe riigi sõjaväelogistika­alane koos­töö on heal tasemel, aga arenguruumi jätkub.

„Näiteks laiendame samm­sammult koostööd ühishangete osas, kus saa­me vahetada informatsiooni erinevate varustuselementide puudustest ning samas tulla välja ka uute ideedega va­rustuse arendamiseks. Kokkuvõttes saavad mõlema riigi sõdurid kvaliteet­se ja nüüdisaegse varustuse ning samas säästame ka maksumaksjate raha,” ütles kontradmiral Nylander. Ta lisas, et seni­ne koostöökogemus näitab, kui palju on eesti ja rootsi sõjaväelogistikutel ikka ja jälle teineteiselt õppida spetsiifilisest ko­gemustest nagu seda on käimasolevate sõjaliste operatsioonide toetamine.

Praegu peetakse Eesti ja Rootsi sõja väelogistikute vahel läbirääkimi­si erinevate varustuselementide, nagu näiteks magamiskotid, spordijala­

nõud, vöörihmad, T­särgid, aluspesu, gaasimaskid, keemiakaitseülikonnad, veepudelid, valgustusraketid ning imitatsiooni vahendid, ühishankimiseks. Tulevikus on plaanis algatada arutelusid ka tankitõrje­granaadiheitja Carl­Gus­tav ja selle laskemoona, käsitulirelvade ja ­granaatide, öövaatlusseadmete, kon­teinersüsteemide, välivormide, telkide, lahingurakmete ja mehitamata lennuki­te ühishangeteks.

Kolonelleitnant Kalev Koidumäe tõ­des Rootsi hanke­ ja materjalipoliitikat kommenteerides, et ka Eesti kaitseväes ja Kaitseliidus on oluline kriitilise pil­guga üle vaadata, mida sõduril ja kait­seliitlasel tegelikult vaja on, ning kuidas optimeerida praegust suurt hulka ka­sutusel olevaid üksikvõitleja erinevaid varustus elemente. Kolonelleitnant Koi­dumäe pidas iga uue varustuselemen­di puhul samavõrra oluliseks hoolikat kaalumist, kuidas element sobitub juba olemasoleva varustusega ning millised nõuded seab uus varustus tulevikus hangitavale varustusele. „Vaja on komp­leksseid lahendusi,” tegi kolonelleitnant Koidumäe kokkuvõtte kaitseväe varus­tuspoliitika tulevikust.

Teine oluline valdkond, kus meie lo­gistikakeskus kavatseb Rootsi kolleegi­dega koostööd süvendada, on koostöö väljaõppe valdkonnas. Juba järgmisel aastal plaanitakse ühes kontradmiral Nylanderiga kutsuda Eestisse vastu­visiidile Rootsi logistikarügemendi ja selle logistikakooli esindajad, et siis aru pidada edasiste koostöövõimaluste üle. Logistikakeskusel on Rootsi logistika­rügemendiga kokkupuuteid juba 2011. aastast, mil rootsi instruktorid täiendus­koolitasid seitsme nädala jooksul logis­tikakooli tehnika­ ja sõiduinstruktoreid. Samal aastal külastas logistikakeskust ka Rootsi logistikarügemendi ülem kolonel Lennart Thomsen.

Logistikakeskuse logistikakool on juba praegu avaldanud soovi kaasata rootsi sõjaväelogistikuid meie suur­õppustele ning samuti minna ise osa­lema Rootsi õppustele. Kolonelleitnant Koidumäe on seadnud logistikakeskuse logistikakoolile eesmärgiks jõuda lähi­aastatel tasemeni, kus suudetaks süs­temaatiliselt koolitada kõiki kaitseväe logistikaohvitsere, nii nagu ka pataljoni­ülemaid ja pataljonide operatiivohvitse­re. Lisaks on plaanis pakkuda ka lühi­kesi logistika­alaseid täienduskursusi kaitseministeeriumi ning kaitseväe ja Kaitseliidu peastaabi juhtivametnikele ning ohvitseridele.

Mis puutub erafirmade huvisse logistikarügemendis teeninud sõjaväelaste vastu, siis sellega peab rügement tööturul konkureerimisel pidevalt arvestama.

Pärast sõduri baaskursust on vaba­tahtlikel sõltuvalt oma õpitulemustest ja isikuomadustest võimalik jätkata logistika rügemendis õppimist kas oh­vitseriks, allohvitseriks, elukutseliseks sõduriks või suunduda teenistusse Ko­dukaitsesse (meie Kaitseliidu ekviva­lent). Logistikarügemendi koosseisu kuuluvas logistikakoolis saavad sõduri baaskursuse läbinud vabatahtlikud või­maluse õppida pooleaastasel kursusel selliseid sõjaväelogistika erialasid nagu välikokandus, liikumise­ ja veoteenis­tus, laskemoonaasjandus, tehnika re­mont, laomajandus, üldlogistika jne. Vähemalt 80 protsenti erialakursustel osalejatest peavad seejuures läbima ka veokijuhikursused, sest transporti loetakse üheks logistika võtmefunkt­siooniks. Erialakursus lõpeb logistika­pataljoni iga­aastase harjutusega mõnel Rootsi relvajõudude suurõppusel. Eri­alase ettevalmistuse saanud vabataht­likel on aga juba võimalik astuda kas tegevteenistusse, kus leping sõlmitakse 4–8 aastaks, või siis nn lepingulisse tee­nistusse, mis tähendab teatud perioodil iga­aastast ligi kuu aja pikkust teenistust logistikarügemendis.

Mainin siinkohal, et logistikarüge­mendi koosseisus olevas logistikakoolis õpib aastas enam kui 160 erineval kur­susel rohkem kui 1500 kaitseväelast. Lühimad kursused kestavad poolteist päeva, pikimad 65 päeva. Logistikakool on organisatsiooniliselt ülesehituselt identne meie kaitseväe logistikakesku­se logistikakooliga, koosnedes neljast struktuuriüksusest: administratsioonist, analüüsi­ ja materjalide, üldkursusest ning funktsionaalsete kursuste osakon­dadest. Nii nagu Eesti kaitseväes, on ka Rootsi relvajõududes logistikakoolil kandev roll logistikakontseptsioonide ja arengukavade väljatöötamisel.

KAHE RIIGI SÕJAVäELOGISTIKUTE TULEVIKUPLAANIDESTEesti sõjaväelogistikutel on praegu kõi­ge tihedam koostöö Rootsi kaitsemi­nisteeriumi alluvusse kuuluva kaitse­materjali ametiga, mis oma olemuselt on hankeagentuur. Kuigi praegusel ku­jul ja nimega loodi kaitsematerjali amet 1968. aastal, on selle organisatsiooni eelkäija 1630. aastal asutatud kuninglik sõjakolleegium. Selle asutamise tingis 1628. aastal toimunud katastroof lipu­laevaga Vasa. Õnnetuse põhjal järelda­ti, et kuningas ei suuda ainuisikuliselt enam tegeleda kõigi relvastus­ ja varus­

54

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

konflikt

Kaks aastat tagasi Põhja­Aafrikas spontaanselt alanud ning pikaajalisi diktatuurirežiime kukuta­nud rahvaliikumiste laine lõi paljudele kujutluspildi

nüüd araabia maades õidepuhkevatest Lääne­tüüpi demokraatiatest. Romanti­liselt araabia kevadeks nimetatud prot­sess on nüüdseks rohkem või vähem ohvriterohkelt jõudnud oma järgmisse faasi, kus revolutsiooni läbi teinud rii­ke asuvad järjepanu valitsema enamasti demokraatlikul teel võimule pääsenud islamiliikumised.

Araabia kevade all mõistetakse 2011. aastal alguse saanud sündmusi MENA (lühend sõnadest Middle East, North Af-rica ehk Lähis­Ida ja Põhja­Aafrika) re­gioonis, mil rahvas korraldas massilisi de­monstratsioone, mis läksid tihtipeale üle relvastatud võitluseks võimulolevate re­žiimide ja diktaatorite vastu. Sündmused said alguse Tuneesiast ning levisid sealt edasi Egiptusesse, Liibüasse, Jeemenisse, Bahreini ja Süüriasse (vt ka Sõdur nr 3 (72) 2013). Seda protsessi on võrreldud 1989–1991 Ida­Euroopas toimunuga, kui võimulolnud nomenklatuur ja diktaatorid kukutati ning hakati ehitama demokraa­tiat – kus halvemini, kus paremini.

Erisus on siiski see, et kui Euroo­pas toimus see protsess verevalamiseta (v.a Rumeenia), siis MENA regioonis on aset leidnud peaaegu kõike – alates rahumeelsetest meeleavaldustest kuni täieulatusliku kodusõjani. Sõltuvalt sellest, kus sündmused toimusid ja kes neid kajastab, on protsesse nimetatud kas revolutsiooniks, mille eesmärk on demokraatlik kord, või siis ekstremis­miks, mille taga on islamiäärmuslased. Mis see siis tegelikult oli, on praegu ras­ke üheselt määratleda.

ArAABIA KEVAd – tWIttErI-rEVOLutSIOON?Üsna levinud on seisukoht, et araabia kevad sai alguse sellest, et nooruk en­nast 2010. aasta 17. detsembril ühes Tu­neesia väikelinnas protesti märgiks või­mude tegevuse vastu põlema pani. Kuigi nüüd on raske, kui mitte võimatu, mõis­ta tema tegelikke motiive, vallandas see sündmus doomino­efekti, tuues kaasa massirahutused ja vägivalla, mis levis kulutulena kogu regioonis. Ehk tekkis olukord, kus ajalooliselt, poliitiliselt, majanduslikult ja usuliselt omavahel seotud riikide grupis ilmnes ühel ajal – ühtedes sügavamalt, teistes nõrgemalt – valmisolek kehtiva režiimi radikaalseks muutmiseks.

Sündmused regioonis kordasid üld­joontes 1919. aasta ülestõusu ajal toimu­nut, kui araabia natsionalistid alustasid

võitlust Ottomani ülemvõimu vastu. Põhiline erinevus nende kahe sündmuse vahel tuleneb kasutatavatest meetoditest. Kui 1919. aastal seisnes see põhiliselt sel­les, et türklaste ülemvõimu vastu sõdivad araabia natsionalistid jaotasid tänavanur­kadel lendlehti, siis tänapäeval on nende vedav jõud Facebooki­ ja Twitteri­põlv­kond. Internet ja nutitelefonid võimalda­sid luua sõltumatu virtuaalse keskkonna, tänu sellele oli võimalik organiseerida va­litsusest sõltumatuid poliitilisi gruppe ja juhtida kogu regioonis tsiviilallumatuse strateegiat. Facebooki­leheküljed suutsid linnade tänavatele tuua kogu piirkonnas miljoneid protestijaid. Seda nähtust on nimetatud ka Twitteri­revolutsiooniks ja nagu ütles Guardiani ajakirjanik Paul Mason, on suhtlusvõrkudele tuginev glo­baalne protestiliikumine tulnud selleks, et jääda.

Võib tõdeda, et meedia on läinud keerukamaks ja suhtlusvõrkude kasu­tamine protestide organiseerimiseks on teinud igasuguse propaganda plahvatus­ohtlikuks. Muutunud on ka inimesed, kes neid uusi sotsiaalseid võrgustikke kasutavad. Võiks öelda, et suhtlusvõr­gustik on neid muutnud ja just see uus sotsiaalne tüüp on praegu toimuvate globaalsete protestide südamikus.

Araabia kevade puhul ei ole siiski tähtis ainult see, kuidas aktivistid ka­sutasid tehnoloogiast tulenevaid või­malusi ideede ja taktikate jagamiseks. Küsimus on hoopis selles, miks ja kui­das araabia kevad üldse toimus. Revo­lutsioonide ajastus – nii ootamatu ja peaaegu üheaegne – annaks alust ar­vata, et kõik need ühised jooned, mida autokraatiad jagasid, alates nende liiga kaua võimul olnud vananevatest, kor­rumpeerunud ja ebaefektiivsetest valit­sustest kuni nende haritud, kuid töötute ja tegevuseta noorsooni, on piisav, et se­letada revolutsioonide lainet. Siiski toob sündmuste põhjalikum lahkamine välja üpriski suured erinevused, mis lubavad teha järelduse, et kõikides riikides oli oma unikaalne riigisisene situatsioon ja välispoliitilised tegurid, mis rahutu­sed põhjustas ja nende kulgu mõjutasid. Võiks isegi öelda, et ainukesed asjad,

Araabia kevad ning mis sellest edasi saiPraeguseks on selge, et paari aasta eest araabia maades alanud pöördelised sündmused, mida tuntakse ka araabia kevadena, euroopalikus mõttes demokraatiat neisse isla­miriikidesse endaga siiski ei toonud. Sündmuste eellugu ja kulg oli aga igas riigis erinev.

kalle Bammer Major

kvps j2 staaBioHvitser

internet ja nutitelefonid võimaldasid luua sõltumatu virtuaalse keskkonna, tänu sellele oli võimalik organiseerida valitsusest sõltumatuid poliitilisi gruppe ja juhtida kogu regioonis tsiviilallumatuse strateegiat.

55

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

mis neid riike praegu ühendavad, on tõ­demus, et seal toimusid rahutused ja et tegu on araabia riikidega.

MIKS TUNEESIA?On mõneti üllatav, et araabia kevad sai alguse just Tuneesiast, mida võib vä­hemalt pealiskaudsel vaatlusel teiste araabia riikidega võrreldes pidada üsna läänelikuks. Seal oli araabia maailma parim haridussüsteem ja suurim kesk­klass. Tuneesia naised riietusid nagu eurooplased, nende õigused olid roh­kem kaitstud kui teistes araabia riikides ja Tuneesias töötas avalikus teenistuses kõige rohkem naisi. Alkohol oli vabalt kättesaadav ja seda tarvitasid nii turis­tid kui ka kohalikud. Tuneesia ja tei­sed suuremad linnad sarnanesid pigem Itaalia ja Prantsusmaa linnadega kui araabia omadega.

Siiski oli see eelkõige fassaad, mis peitis ühiskonna sügavaid vastuolusid. Kuigi Tuneesias oli araabia maade suu­rim keskklass, puudus sellel sisuliselt võimalus ennast teostada, sest suurema osa ärieliidist moodustasid Ben Aliga isiklikult seotud inimesed tema erine­vate sugulaste kaudu. Suur osa elanik­konnast, eriti maapiirkondades ja suur­linnade agulites, elas üldse vaesuses. Hoolimata suurepärasest haridussüstee­mist oli 50% ülikoolilõpetajatest töötud. Sisuliselt puudus vaba ajakirjandus ja kogu meedia oli Ben Ali kontrolli all, kes tegi kõik selleks, et kuvada Tuneesiat välismaailmale kui edukat ja läänemeel­set riiki.

Nii võibki öelda, et just sotsiaal­ma­janduslikud tegurid ja võimuladvikus lokkav korruptsioon olid need, mis pa­nid rahva nii tormiliselt reageerima liht­sa tänavakaupmehe Mohamed Bouazizi enesesüütamisele 17. detsembril 2010

Tuneesia väikelinnas Sidi Bou Zidis. Esi­mesed rahutused (esimestel päevadel ja nädalatel enamasti spontaansed ja vähe­organiseeritud) algasid just selles linnas ja levisid siis edasi Kasserine’i, Tālasse ja al­Ragabi ning sealt juba üle kogu maa. Põhilise osa protestijatest moodustas töötu noorsugu, kellega hiljem ühinesid ka kunagi mõjukate, kuid nüüd repres­sioonide alla langenud ametiühingute ja keskklassi esindajad.

Oluline detail Tuneesia puhul on see, et erinevalt julgeolekujõududest jäi Tu­neesia sõjavägi, mis pole kunagi mängi­nud tähtsat rolli Tuneesia sisepoliitikas ja on olnud pigem Tuneesia julgeole­kujõudude vari, rahutustest sisuliselt kõrvale. Siiski võis just armee passiivsus ja soovimatus toetada valitsevat klikki olla see põhjus, miks president Ben Ali 14. jaanuaril 2011 koos perekonnaga Saudi Araabiasse põgenes.

Kokkuvõtteks võib aga öelda, et Tu­neesia jaoks möödus araabia kevad kõige valutumalt ja põhjuseid on siin mitu. Esiteks on Tuneesia elanikkon­nal üsna hästi väljakujunenud rahvuslik identiteet, mida ei lõhesta usulised ja hõimude rivaalitsemisest tulenevad vas­tuolud. Tänu toimivale riigiinstitutsioo­nide süsteemile möödusid ka esimesed Ben Ali järgsed valimised Tuneesia jaoks ilma suuremate probleemideta ja

13. detsembril 2011 kinnitati ametis­se president Moncef Marzouki, kes on suutnud leida ka Tuneesia elanikkonna valdava toetuse. Kuigi tema ametisse nimetatud valitsuses moodustavad ena­muse mõõdukat islamismi propageeriva Ennahda (‘taassünd’) partei liikmed, on oht, et Tuneesia võib islamiseeruda, siis­ki väike.

VIIMANE EGIPTUSE VAARAOVeel 23. jaanuaril 2011 kinnitas endine Mossadi ülem Meir Dagan, et Mubaraki režiim on stabiilne ja Tuneesias toimu­val ei ole Egiptusele mingit mõju. See näiline stabiilsus asendus aga mõne päe­va jooksul massiliste protestiaktsiooni­dega, alates rahumeelsetest demonstrat­sioonidest kuni vägivaldsete mässudeni võimuloleva presidendi Hosni Muba­raki vastu. Põhjus oli peamiselt sot­siaalmajanduslikes tegurites nagu suur tööpuudus eelkõige noorte hulgas, kõiki riiklikke institutsioone hõlmav korrupt­sioon ja ääretult viletsad elutingimused koos esmaste teenuste puudumisega. Seetõttu polegi üllatav, et põhiline pro­testiaktsioonide organisaator Egiptuses oli eelkõige suuremate linnade miljoni­tesse ulatuv noorsugu, kellel õnnestus 18 päeva kestnud aktsioonide tulemu­sel sundida president Mubarak ametist loobuma.

Siiski peab lisama, et see sündis suu­res osas tänu relvajõudude ülemnõuko­gu (SCAF) vaikivale nõusolekule, mis­tõttu on nii mõnedki vaatlejad öelnud, et kuigi Egiptuses toimunud revolut­siooni algatasid ja toetasid rahva hulgad, on seda raske nimetada revolutsiooniks, pigem on see sõjaväeline riigipööre, kus üks 82­aastane õhujõudude kindral asendati 76­aastase armeekindraliga. Egiptuse relvajõud on alates Egiptuse–

Võiks isegi öelda, et ainukesed asjad, mis neid riike praegu ühendavad, on tõdemus, et seal toimusid rahutused ja et tegu on araabia riikidega.

revolutsioon

rahvarahutused

kodusõda

meeleavaldused

valitsuse vahetus

Alžeeria Liibüaegiptus

iraaksüüria

sudaan

saudi araabia

jeemen

Mali

Mauritaania Omaan

Maroko

Lääne- sahara

TangerRabat

Casablanca

El Djazair

Tripoli

Tunis

Bamako

Nouakchott

Al-Khartum

Kairo

Aleksandria

Al-RiyadMasqat

Sanʼa

Bagdad

DamaskusAmman

jordaania

tuneesia

araabia kevad Põhja-aafrikas ja Lähis-idas.

56

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

konflikt

Iisraeli sõdadest olnud Egiptuse ühis­konnas tähtsal kohal ja tihedalt seo­tud ka Egiptuse majandusega. Eriti selgelt väljendus relvajõudude keskne roll ka pärast Mubaraki langemist, kui SCAF võimuvaakumi täitis (siiski pole SCAF­i liikmete hulgas kellegi ambit­sioonid nii suured, et oleks tahtnud armee toel uueks presidendiks saada, kuigi presidendivalimistel oli esinda­tud ka relvajõudude ülemnõukogu oma kandidaadiga).

Kuigi rahutustes hukkunute arv lä­henes tuhandele, võib Egiptuse puhul väita, et ka siin elati araabia kevad üsna valutult üle. Positiivne on juba see, et Mubaraki lihtsalt ei tapetud, nagu toi­mus Liibüas Gaddafiga, vaid anti kohtu alla. Hoolimata sellest, et rahutused jät­kusid suuremal või vähemal määral ka kümnekuulisel üleminekuperioodil, kui võim oli SCAF­i käes, ei kasvanud see siiski üle kogu riiki hõlmavaks konflik­tiks ja 28. novembril 2011 olid Egiptu­ses esimesed vabad parlamendivalimi­

sed, mida välised vaatlejad on pidanud igati läbipaistvateks ja kordaläinuteks. Valimiste tulemus näitas aga, et ehkki revolutsiooni algatas uuendusmeelne noorsugu, ei suutnud Egiptuse libe­raalsed ja sekulaarsed jõud end piisa­valt organiseerida, samas kui Moslemi Vennaskond nägi siin oma võimalust, saades endale peaaegu poole parlamen­di kohtadest. Ka 2012. aastal toimunud presidendivalimistel domineeris Mos­lemi Vennaskond ja presidendiks valiti nende kandidaat Mohamed Morsi.

Nagu näitasid aga sündmuste hil­jutisemad arengud, lõppesid Moslemi Vennaskonna võim ja Morsi ametiaeg, hoolimata rahva esialgsest toetusest, ootamatult kiiresti. Sellise rahva äkilise meelemuutuse põhjuseks võib pidada president Morsi enda tegemisi ja tege­mata jätmisi. Poliitilises plaanis valmis­tas ta ette enda ainuvõimu, vahetades välja peaprokuröri, kärpides oluliselt konstitutsioonikohtu kohtunike võimu ja kuulutades välja uue konstitutsiooni

koostamise (ainult islamistide poolt). Majanduslikus plaanis ei suutnud ta tagada isegi esmateenuste toimimist, Egiptuse nael devalveerus ja kui poleks olnud laialdast välisabi, oleks Egiptus pidanud välja kuulutama pankroti.

Kõik see tõi endaga kaasa uued massimeele avaldused, mida toetas ka sõjavägi ja mis päädis Morsi ja teiste Moslemi Vennaskonna juhtfiguuride ar­reteerimisega. Sisuliselt toimus Egiptu­ses juba teine revolutsioon, kuigi mõne arvates võib seda pidada ka sõjaväeli­seks riigipöördeks. Siiski ei läinud see­kord võim sõjaväe kätte ja juba 4. juulil 2013 vannutati ametisse uus president Mansour. Sündmuste sellise arenguga pole aga rahul Moslemi Vennaskonna toetajad, keda üle kogu Egiptuse on mil­joneid ja kes viimasel ajal on hakanud korraldama ühe suuremaid protesti­aktsioone, millega seoses võib olukor­da Egiptuses pidada jätkuvalt plahva­tusohtlikuks. Egiptuse puhul tasub aga meeles pidada, et see, mis seal toimub,

Kukutatud Araabia diktaatorid: Mubarak Egiptuses, Saleh Jordaanias, Gaddafi Liibüas ja Ben Ali Tuneesias. sCanpix

57

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

määrab suures osas ka selle, kuidas are­nevad sündmused kogu regioonis.

jEEMENI PrOBLEEMIdSelles, et Tuneesias ja Egiptuses toimu­nud rahutused leidsid laia kõlapinda ka Jeemenis, pole midagi üllatavat. Jeemen on kogu eksistentsi jooksul olnud üks araabia vaesemaid riike, mida läbi kogu ajaloo on lõhestanud vaenud hõimude ja sõjapealike vahel. Suur probleem on Jeemenis olnud aeg­ajalt pinnale ujuvad separatismiilmingud. Jeemeni põhja­osas elavad šiiidid moodustavad 40% Jeemeni elanikkonnast, keda sunniiti­dest keskvõim nimetab tihtipeale Iraani finantseeritud terroristideks, tahavad taastada kuni 1962. aasta revolutsiooni­ni Põhja­Jeemenis eksisteerinud sõltu­matut šiiitide riiki.

Võiks isegi öelda, et juba enne revo­lutsiooni oli Jeemeni näol tegu nn failed state’i ehk läbikukkunud riigiga. Kesk­valitsusel puudus kontroll perifeerias toimuva üle ja seadused ei toiminud ka seal, kus riigivõim ennast kehtestada suutis, sest kogu riigiaparaat oli korrum­peerunud. Jeemeni niigi viletsat olukor­da võimendas veel olematu majandus ja sellest tulenev vaesus. Piirkonniti oli probleemiks ka veepuudus. Kõike seda on oma huvides kasutanud ära Al Qae­da võitlejad, kes kogu regioonist on en­dale seal varjupaiga leidnud ja suutnud isegi mõne põhjapoolse piirkonna enda kontrolli alla võtta, millest tulenevalt on Jeemenit mõnikord nimetatud ka mere kaldal asuvaks Afganistaniks.

Esimene suurem demonstratsioon Jeemeni pealinnas Sanaas oli 27. jaanua­ril 2011, kui tänavatele tulid kümned tu­handed inimesed, kes protestisid eelkõige tööpuuduse, majandusliku olukorra ja korruptsiooni vastu. Hiljem lisandusid loosungid, kus nõuti juba president Salehi tagasiastumist. Meeleavaldused muutusid vägivaldseks, kui Jeemeni sõjavägi ja jul­geolekujõud 11. märtsil 2011 demonst­rantide pihta tule avasid, tappes kokku 52 inimest. Kuigi see tõi endaga kaasa hul­galiselt kõrgemate valitsustegelaste tagasi­astumisi ja massilised väejooksud, saabus pöördepunkt sündmustesse alles siis, kui suurima, Hashidi hõimuföderatsiooni pealik šeik Sadiq al­Ahmar opositsiooni­le oma toetust avaldas. Hõimude sekku­mise tõttu võimuvõitlusesse eskaleerus olukord uuele tasemele – tänavalahingu­tes Sanaas sai haavata ka president Saleh ja ta toimetati Saudi Araabiasse ravile. Kokku hukkus Jeemenis rahutuste käigus ligi 2000 inimest.

Erinevalt Tuneesiast ja Egiptusest ei suutnud opositsioon Jeemenis president Salehi nii lihtsalt taganema sundida. Lubades rahvale reforme, kohest tagasi­astumist ja seda, et presidendiks ei kan­dideeri tema poeg, püsis ta võimul prak­tiliselt kuni 2012. aasta veebruarini, kuni toimusid esimesed presidendi valimised pärast 33 aastat kestnud Salehi valitse­mist. Peale selle õnnestus ekspresident Salehil, vastavalt 23. novembril sõlmitud võimu üleandmise kokkuleppele, mida vahendas Ar­Riyādis asuv Gulf Coo­peration Council, endale Jeemeni uuelt võimult välja kaubelda ka puutumatuse režiimi poolt rahva vastu toimepandud kuritegude kriminaaluurimise osas.

Milline on aga Jeemeni tulevik, on praegu veel vara öelda, sest ka uus valit­sus ei ole suutnud lahenda neid akuut­seid probleeme, mille kütkes Jeemen siiani oli. Uus president Abd Rabbuh Mansur al­Hadi on väljendanud muret, et kui Jeemeni rahvas ei suuda lähiajal jõuda kogu ühiskonda hõlmava konsen­suseni, on suur võimalus, et Jeemenis puhkeb kodusõda, mis on isegi hullem kui Afganistanis. Praegu ei ole see sün­ge stsenaarium veel realiseerunud, aga samas ei ole olukord ka piisavalt stabi­liseerunud, et väita, et see võimatu on.

LIIBüA KOduSõdALiibüat on nimetatud vaikuse kuning­riigiks, mida juhtis alates 1969. aastast oma raudse haardega kolonel Muam­mar Gaddafi. Ka Gaddafi võim Liibüas tundus olevat üsna kindel, sest võrreldes näiteks Tuneesia, Egiptuse ja Jeemeniga on Liibüas täiesti arvestatavad nafta­varud, mis võimaldasid Gaddafil üsna lihtsalt tagada vähemalt esmaste teenus­te toimimise. Peab aga lisama, et enamik naftadollaritest ei jõudnud abivajajate­ni, vaid Gaddafi ja tema lähikondlaste raha hoidlatesse, mistõttu tänavapilt meenutas pigem 1990­ndate Venemaad kui Araabia Ühendemiraate. Jah, ben­siin oli tõesti odav, haridus ja meditsiin

tasuta (soovida jättis selle tase) ning elanikkonnale maksti üleüldist toetust (mõnikümmend dollarit). Samas valit­ses Liibüas suur tööpuudus, seda eriti noorte seas, ja ületamatuks probleemiks oli igal tasandil valitsenud korruptsioon ning Gaddafi aastaid kestnud repres­sioonide tõttu ka täielik usaldamatus igasuguse riigivõimu vastu. Peale selle lõhestasid Liibüa ühiskonda kogu Lii­büat katvad regionaalsed ja hõimudeva­helised lõhed, mida seni oli Gaddafi re­žiim brutaalselt maha surutud, kuid mis varjatult siiski pinna all hõõgusid. Nii ei olnud ka siin vaja rohkem kui sädet, mis lõkke süütaks.

Liibüas said rahutused alguse Beng­hazis, kus 15. veebruaril 2011 toimusid meeleavaldused protestiks kohaliku inimõiguslase, Fathi Terbili arreteerimi­se vastu. Esimesed suuremad, Tuneesia ja Egiptuse revolutsioonidest innustust saanud meeleavaldused, kus nõuti juba Gaddafi valitsuse kukutamist, toimusid 17. veebruaril erinevates linnades üle Liibüa. Üsna lühikese ajaga õnnestus opositsioonil Benghazi ümbruses saa­vutada edu ja hõivata ka teised väik­semad linnad ning juba 27. veebruaril moodustati Benghazis rahvuslik üle­mineku nõukogu (NTC), mille peami­ne ülesanne oli eelkõige koordineerida opositsioonilisi liikumisi ja esindada opositsiooni välismaal.

Hilisemas etapis aitas opositsiooni tegevusele ja renomeele kaasa ka mitme Liibüa kõrgema sõjaväelase üleminek opositsiooni poolele ja mitme valitsus­ametniku tagasiastumine. Siiski võib väita, et hoolimata opositsiooni esialg­sest edust, oleks loodusvaradele tuginev Gaddafi suutnud mässulised relvajõu­dude abil maha suruda, kui ÜRO julge­olekunõukogu poleks 26. veebruari ja 18. märtsi resolutsioonide näol väliselt sekkunud. Nimetatud resolutsioon avas võimaluse ka NATO õhurünnakuteks Gaddafi vägede vastu, mis otsustasid ka kaheksa kuud väldanud Liibüa kodu sõja saatuse. See oli araabia kevade verise­maid ja seal hukkus ligi 10 000 inimest.

Kokkuvõtteks peab märkima, et võr­reldes teiste araabia kevade riikidega on Liibüa teinud läbi kõige suuremad muutused ja endisest riigist pole mi­dagi järel. 8. augustil 2012 andis NTC võimu üle Liibüa esimesele, legitiimselt valitud parlamendile. Siiski ei ole Liibüa probleemid sellega lahendatud ja võiks öelda, et Liibüas ei ole küsimus niivõrd demokratiseerimises, vaid võimes riiki formeerida ja üles ehitada. Eelkõige on

kui jeemeni rahvas ei suuda lähiajal jõuda kogu ühiskonda hõlmava konsen-suseni, on suur võimalus, et jeemenis puhkeb kodusõda, mis on isegi hullem kui afganistanis.

58

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

konflikt

puudus inimestest, kellel on vastavad teadmised, kuidas riiklikud institutsioo­nid ja kohtud toimivad, sest Gaddafi ajal asendasid hõimu­ ja sugulussidemed tihtipeale riiklikke institutsioone. Lisaks sellele on võetud vastu seadus, et Gad­dafi­aegsetel juhtivatel kohtadel olnutel on keelatud riigivõimu töös osaleda.

Oluliselt pärsib ülesehitust purus­tatud linnad ja infrastruktuur. Hooli­mata revolutsioonist ja kodusõjast on Liibüa ühiskond jätkuvalt lõhenenud ja jagunenud vastavalt hõimu­ ja pe­rekonnasidemetele. Suur probleem on ka Gaddafi ajal soetatud tohutu kogus relvastust, mis kodusõja ajal üle kogu riigi ja regiooni laiali liikus ja leidis tee näiteks Tšaadi, Nigeeriasse, Malisse ja Gaza sektorisse. Praegu ametis oleval keskvalitsusel on tõsine probleem, kui­das lahendada võrrand, kus muutuja­teks on 140 hõimu ja rohkem kui 300 hästirelvastatud grupeeringut, sest ka viimased intsidendid näitavad, et paljud kodusõjas üsna sõltumatult tegutsenud kohalikud grupeeringud pole nõus uut võimu aktsepteerima ja oma relvi loo­vutama ning võimulolev valitsus pole suuteline neile seda peale suruma. Po­sitiivseks võib pidada asjaolu, et kuigi Liibüas tegutseb üsna suur arv vähemal või rohkemal määral islamistlikke ja ka otse Al Qaedaga seotud grupeeringuid, ei ole islamistidel õnnestunud saavutada kontrolli valitsuse üle.

MIS tOIMuS BAhrEINIS?Kuigi araabia kevade ajal Bahreinis toi­munud sündmused on leidnud rahvus­vahelises meedias üsna vähe vastukaja, tasub korraks ka seal toimunul peatu­da. Erinevalt Tuneesiast, Egiptusest ja Liibüast, kus ligi 99% rahvastikust on sunnid, iseloomustab Bahreini olukor­da šiiitide ülekaal rahvastikus. Olukorra teeb aga delikaatseks vähemuses olevate sunniitidest monarhiperekonna dikta­tuur. Selles valguses oli tegu asjade loo­muliku käiguga, et vastasseis kulminee­rus demonstratsioonidega, mis algasid 14. veebruaril 2011 ja kus nõuti šiiitide­le võrdseid õigusi, suuremat poliitilist vabadust ja sunniidist kuninga Hamad bin Isa Al Khalifa võimust loobumist. Loetud päevade jooksul muutusid de­monstratsioonid järjest massilisemaks ja valitsuse reaktsioon nendele üha brutaalsemaks.

Asi lõppes sellega, et 15. märtsil oku­peerisid Bahreini kuninga palvel riigi Saudi Araabia ja Ühendemiraatide rel­vajõud. Bahreini kuninga Hamad bin

Suur probleem on ka Gaddafi ajal soetatud tohutu kogus relvastust, mis kodusõja ajal üle kogu riigi ja regiooni laiali liikus ja leidis tee näiteks tšaadi, nigeeriasse, Malisse ja Gaza sektorisse.

Isa Al Khalifa sõnul oli mässude maha­surumise näol tegu Iraani šiiitide mõju piiramisega Bahreinis. Kuigi mahasuru­mine oli üsna vägivaldne, ei leidnud see laiemat halvakspanu lääneriikide seas, sest Bahreini puhul peab arvestama, et seal asub ka USA 5. laevastiku baas ja nagu ütles president Obama 2011. aasta maikuu kõnes: „Bahrein on meie kauaaegne liitlane ja me toetame igati tema julgeolekut,” lisades: „Me teame, et Iraan on püüdnud kasutada siin tek­kinud olukorda ja et Bahreini valitsusel on seaduslik õigus korra tagamisele ja et ainus tee Bahreinis on dialoog keskvõi­mu ja opositsiooni vahel.”

ArAABIA KEVAdE järELMIdAraabia kevad on suurejooneline saavu­tus, aga kas revolutsioon nendes riikides on saavutanud oma eesmärgid, on ise­küsimus. Nagu me nägime, olid araabia kevadel kõikidel riikidel rahutuste jaoks oma põhjused, alates sotsiaalmajandus­likest ja lõpetades usulahkude vahelise vaenuga. See, millised olid rahutuste põhjused, määras ka selle, kuidas rahu­tused arenesid ja millega need lõppesid. Põhilised erisused võib jagada neljaks. Esiteks Tuneesia ja Egiptus, kus sisuli­selt puudus usulahkude või erinevate hõimude vaheline vaen ja konflikti al­ged olid eelkõige sotsiaalmajandusli­kud, kukutati võim eelkõige sisemise tegevuse tulemusena. Teiseks Liibüa (sarnane Süüriaga), kus põhjused olid eelkõige sotsiaalmajanduslikku laadi, neid omakorda võimendasid teravad klannivastu olud ja kus võim kukuta­ti suures osas tänu välisele sõjalisele sekkumisele. Kolmandaks Jeemen, kus konflikti põhjused olid nii sotsiaalma­janduslikud kui ka religioossed ja võim kukutati kombinatsioonina sisemisest ja välisest survest. Neljandaks usulahku­de vahelistest konfliktidest lõhestatud Bahrein, kus võimuvahetust ei toimu­nud, sest välised jõud toetasid valitsevat režiimi.

Nende sündmuste paradoks on ka see, et kõik need erinevates riikides toi­munud suuremad ja väiksemad rahutu­sed on killukesed suuremast mosaiigist, sest kõik, mis selles regioonis juhtub, avaldab mõju teistele selle regiooni rii­kidele või on mõjutatud nende poolt. Võiks öelda, et laiemas kontekstis oli araabia kevad ja on ka praegu (Süüria) muutunud regionaalseks geopoliitili­seks lahinguväljaks kohalikele jõukes­kustele nagu Iraan, Saudi Araabia, Katar ja Türgi. Kõikidel nimetatud riikidel on siin oma huvid. Pärsia lahe riikide sun­niitidest monarhiad, eelkõige Katar ja Saudi Araabia, kel on suur mõju Araa­bia Liigas, võitlevad šiiitide Iraani mõju laienemise vastu, toetades opositsiooni Süürias ja keskvõimu Bahreinis ja Jee­menis. Türgi näeb siin võimalust laien­dada oma regionaalset mõju ja toetab sunniite Süürias.

Oma huvid regioonis on ka läänerii­kidel, kelle esimene reaktsioon araabia kevade alguses oli toetada võimulole­vaid režiime (Jeemen, Egiptus) nii kaua kui võimalik ja kui see enam võimalik polnud, siis hakati toetama uusi po­tentsiaalseid võimupretendente. Lii­büas sekkus NATO sõjaliselt ja aidati Gaddafist vabaneda. Praegu on paljud lääneriigid seotud Süüria opositsiooni toetamisega. Iseasi, kas selline tegevus mõistlik on, sest pikemas perspektiivis võib lääne riikide ja NATO sekkumine araabia kevade protsessi aidata kaasa Lähis­Ida ja Põhja­Aafrika edasisele islamiseerumisele ning sunniitide kali­faadi taastamise idee veelgi kindlama­le kinnistumisele piirkonna rahvaste hulgas.

Peale selle on jätkuv ebastabiilsus loonud soodsad tingimused erinevate radikaalsete islamiliikumiste tekkeks ja arenguks, millised püüavad ühel või teisel moel võimu juurde saada. Korraks see Moslemi Vennaskonnal Egiptuses ka õnnestus, kuid sündmuste hilisem areng näitas, et ka islamistide jaoks pole tee võimu juurde kerge ja vähemalt Mosle­mi Vennaskonna jaoks lõppes võimule­tulek Egiptuses täieliku fiaskoga.

Kokkuvõtteks võib öelda, et vähe­malt praeguse seisuga ei saa araabia ke­vadest rääkida minevikuvormis, sest nii mõneski riigis araabia kevadega alanud protsessid alles jätkuvad. Sellega seo­ses on praegu raske, kui mitte võimatu ennustada, milline on araabia kevade mõju pikemas perspektiivis, kuid võib teatava kindlusega väita, et see ei jää ai­nult regionaalseks.

59

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

Mereväebaasi ülemalates 5. juulist 2013kaptenmajor Mati tervesündinud 28. jaanuaril 1964

haridus�� 2012 Sisekaitseakadeemia sisejulge-

oleku magistriõpe�� 2006 tartu ülikooli Pärnu Kolledž�� 2001 USA Marine Corps University

sideplaneerimise kursus�� 1999 Piirivalvekool�� 1996 Riigikaitseakadeemia�� 1995 Rootsi, National Search and Rescue

School�� 1985 Tallinna Kalatööstuslik Merekool

Varasem teenistus�� 2013 mereväebaasi ülem�� 2012–2013 mereväebaasi staabiülem�� 2010–2012 mereväestaabi operatiiv-

jaoskonna staabiohvitser�� 2009 Lääne piirivalvepiirkonna ülem�� 2008–2009 Piirivalveameti piiriturvali-

suse osakonna ülem�� 2007–2008 Piirivalveameti piiriturvali-

suse osakonna ülema asetäitja�� 2006–2007 Põhja piirivalvepiirkonna

staabiülem�� 2005–2006 Lääne piirivalvepiirkonna

staabiülem�� 2002–2004 Saaremaa piirivalvepiirkon-

na teenistusjaoskonna ülem�� 1995–2002 Saaremaa piirivalvepiirkon-

na teenistusjaoskonna ohvitser

kaitseväe peastaabi ülemalates 8. juulist 2013mereväekapten igor schvedesündinud 5. jaanuaril 1970

haridus�� 2012 USA Mereväe Staabikool, vanem-

ohvitseride kursus�� 2003 BALtdEFCOL Colonel Course�� 1996 USA Mereväe Sõjakool, mereväe

staabiohvitseride kursus�� 1993 Frunze nim. Kõrgem Sõjakool �� 1988 Nahhimovi Sõjamerekool�� 1986 Paide 2. Keskkool

Varasem teenistus�� 2013 Kaitseväe peastaabi ülem�� 2012–2013 Kaitseväe peastaabi ülema

asetäitja operatiivalal�� 2007–2012 mereväe ülem�� 2007 mereväe staabiülem�� 2005–2007 vanemstaabiohvitser CC Mar

HQ Northwood NATO ja EL juures�� 2003–2005 vanemstaabiohvitser NATO

ja EL juures�� 2001–2002 BALtrON-i ülem�� 2000–2001 I analüüsi- ja planeerimis-

jaoskonna ülem�� 1997–2000 1. meredivisjoni ülem�� 1997 miinilaevade divisjon m/l Sulev

komandör�� 1995–1997 mereväe staap,

operatiivosakond�� 1993–1994 Kaitsejõudude peastaap,

mereväeosakond�� 1988–1993 Nõukogude armee

kaitseväe Ühendatud õppeasutuste ülemalates 29. juunist 2013kolonel Martin heremsündinud 17. detsembril 1973

haridus�� 2012 BALtdEFCOL the higher Command

Studies Course�� 2012 kõrgema sõjakooli keskastme

kursus�� 2002 BALtdEFCOL the joint Command

and General Staff Course�� 1996 Eesti Riigikaitse Akadeemia�� 1995 KVLK allohvitseride kursus

Varasem teenistus�� 2013 KVÜÕA ülem�� 2012–2013 KVÜÕA ülema asetäitja�� 2008–2012 Kirde kaitseringkonna ülem�� 2007–2008 Tapa väljaõppekeskuse

ülema asetäitja�� 2006 brigaadi staabiohvitser operat-

sioonil „Iraagi vabadus”�� 2003–2007 KVÜÕA taktika õppetooli

ülem�� 2002–2003 KVÜÕA taktikaõppejõud�� 2000–2001 Tartu ÜJP staabiülem�� 1998–2000 Tartu ÜJP staabiohvitser�� 1998 Kuperjanovi ÜJP kompaniiülema

abi�� 1996–1998 Kuperjanovi ÜJP rühmaülem

personaalia

and

res

luM

i

Mee

lis

pill

er

ard

i Hal

lisM

aa

60

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

ajalugu

Eesti sõjavägi oli 1940. aas­taks pärast mitut vormiriie­te reformi välja kujunda­nud oma vormielemendid ja auastmetunnused. Vaid allohvitseride auastmete

välismärke ei jõutud välja arendada. Enne tuli ära anda oma riik ja oma vor­mil kantavad auastmetunnused. Justkui kõverpeeglis tagasi pöörates kunagiste tsaariarmee vormide rahvusväeosade välismärkidega täiendamist tuli Eesti vormidele nüüd õmmelda Punaarmee tunnused.

Eelmise osa lõpus kirjeldati muuhul­gas Vabadussõja keerulises algfaasis esi­mest oma auastmete süsteemi ning vor­mikirjelduse kehtestamist. Sellega jõuti vähemalt formaalselt välja olukorrast, kus (põhiliselt) Vene vormiriietel kanti oma, muudetud eraldusmärke. Segane aeg kestis sõjaajast tingituna vähemalt osaliselt kogu Vabadussõja aja ning jät­kus vaestest aegadest tingituna kohati ka sõjajärgseil aastail. Omariikluse aas­tail viidi korduvalt läbi vormiriietuse reforme ja alati kaasnes sellega ka eral­dusmärkide reform. 1919. a kanti auast­metunnuseid krael ning õlakuil gradat­sioonitunnuseid, 1924. a reformi järel jäid auastmetunnused endiselt kraele, aga õlakuilt võis lugeda kuuluvust väe­ossa. 1926. a reformiga kolisid auast­metunnused õlakuile ning 1936. a var­rukaile. Seda teemat on juba varasemalt

käsitletud ning see pakub ainest eraldi artikliseeriaks. Järgnevail lehekülgedel antakse sarnaselt esimese osa sissejuha­tusele omalaadne väljajuhatus iseseisva riigi sõjaväe eraldusmärkide teemast – aastail 1940­41 kanti uutes, muutunud oludes Eesti sõjaväe vormil Punaarmee eraldusmärke.

Poliitiliste arengute tulemusena tek­kisid 1939. a sügisel Eesti territooriumi­le Punaarmee baasid. Järgnenud muu­tused viisid 1940. a juunis riigikorra muutmise, manipuleeritud valimiste ja uue parlamendi esitatud soovini astuda Nõukogude Liidu koosseisu. Selle taga­järjel muutus Eesti sõjavägi 1940. a sü­gise jooksul Punaarmee 22. territoriaal­seks laskurkorpuseks.

KAITSEVäGI ISESEISVUSAJA LÕPUL1940. a kevadel koosnes Eesti sõjavägi neljast diviisist, neist neljas loodi alles 1. veebruaril 1940. Seni 3. diviisi alla kuu­lunud Pärnu­Viljandi sõjaväeringkond ja 2. diviisi alla kuulunud Valga sõjaväe­ringkond moodustasid uue diviisi ter­ritooriumi. Pärast reformi kuuluski iga diviisi alale kaks sõjaväeringkonda. Di­viiside koosseis oli erinev, nii kuulus näi­teks Eesti territooriumi idaosa katvate 1. ja 2. diviisi koosseisu kummassegi üks ja­laväerügement. Jalaväerügemendid olid nn katteväeosad, mis pidid kallaletungi­ohu korral kaitsma riigipiiri. Ajateenijad saadeti neisse väeosadesse pärast põhi­väljaõppe läbimist. Katteväeosad olid veel ratsarügement, auto­tankirügement, soomusrongirügement. Ringkonna ük­suste koosseisu kuulus kaks kuni neli üksikut jalaväepataljoni, kus toimus aja­teenijate esmane väljaõpe, lisaks üks või kaks suurtükiväegruppi ja igas ringkon­nas üks tankitõrjekompanii. Lisaks maa­väediviisidele olid sõjavägede koossei­sus merevägi (sõjasadam, baas, ekipaaž, mereside, merelaevastiku ja Peipsi lae­vastiku divisjonid ning mere kindlused) ning õhukaitse (lennubaas, lennukool ja kolm lennuväedivisjoni). Eraldi ar­vestati veel sõjaväe ühendatud õppeasu­tusi (kõrgem sõjakool, sõjakool, sõjaväe tehnikakool ja lahingukool), lisaks va­batahtlik riigikaitseline organisatsioon – Kaitseliit. Kokku oli 1. juulil 1940. a sõja­väe määratud koosseisus 16 505 meest, tegelikult oli kohal sel kuupäeval 14 451 meest – see number hõlmab ohvitsere, riigiteenijaid, kaadriallohvitsere ja aja­teenijaid. („Sõja ja rahu vahel. Eesti jul­geolekupoliitika 1940. aastani”, Tallinn 2004, lk 453)

1939. a septembris sõlmitud vastasti­kuse abistamise pakt nägi ette N Liidu

EESTI SÕJAVäEST PUNAARMEE

22. TERRITORIAALSEKS LASKURKORPUSEKS

Tsaari pagunitest nõukogude lõkmeteni II

artikli esimene osa ilmus sõduris nr 3 (72) 2013.

Vastavalt sõjaministri käskkirjale pidid poliitilised juhid kandma varrukal punast kolmnurka, mida poolviltu kattis sinimust -valge lint.

agur BennoMajor

Eesti kaitseväe sõjaeelsete vormielementide loomulik areng sai otsa 1940. aastal, kui oma riigi ja iseseisvuse kao­tanud sõjaväelastel tuli oma vormidele õmmelda punaar­mee tunnused.

61

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

sõjaväebaaside loomise Balti riikides. Eesti ja Läti puhul oli põhirõhk Balti laevastiku vaba väljapääsu tagamisel Läänemerele ning lennuväel. Baasides paiknevate maaväe üksuste ülesanne oli esmajoones mere­ ja õhuväge kaitsta. 10.­11. oktoobril 1939 sõlmitud kokku­leppega andis Eesti NL vägede kasutada seitse sadamat ja reidi laevastiku tarvis ning kaks vesilennukitele. Baaside kait­seks oli lubatud ehitada rannakaitse­ ja õhutõrjepatareisid. Ajutiste ankrupai­kadena võis kasutada Rohuküla ja Tal­linna sadamaid, laevastiku peabaasiks oli määratud Paldiski. Kuigi lepingus seisis, et baasid antakse kasutusse aju­tiselt, asuti kohe objekte kapitaalselt välja ehitama. Nii kinnitas nt NSVL kaitsekomitee taktikalised ja tehnilised läheteandmed Balti laevastiku peabaasi väljaehitamiseks Paldiskis valmimis­tähtajaga 1942. a. Kokku viibis 1939./40. a talvel NL baasides Eestis üle 37 000 sõjaväelase. („Sõja ja rahu vahel II. Esi­mene punane aasta”, Tallinn 2010, lk 48)

EESTI SÕJAVäE „MONGOOLIA VARIANT”Pärast 21. juunit 1940 toimus hulk muu­tusi ka Eesti sõjaväes. Presidendi 5. juuli käskkirjaga moodustati poliitiliste juhti­

de ametikohad, millega seoses viidi sisse uus eraldusmärk. Vastavalt sõjaministri käskkirjale nr 99­1940 (13.07.1940) pidid poliitilised juhid kandma varru­kal punast kolmnurka, mida poolviltu kattis sinimustvalge lint (vaata fotot 5). Lisaks kästi presidendi 13. juuli käskkir­jaga moodustada väeosades sõjaväelaste komiteed ning 26. juulil käskis sõjavä­gede staabi ülem heisata väeosades Eesti lipu kõrval ka N Liidu riigilipp, õhtu­sel rivistusel laulda pärast Eesti hümni „Internatsionaali” ning Vabadusristi kandmisest hoiduda. (Küllaltki täielik kirjavahetus, mis kajastab sõjaväe üm­berkujundamist territoriaalkorpuseks ja üleminekut Punaarmee eraldusmärki­dele, paikneb riigiarhiivis merejõudude staabi fondis (ERA 638­1­165).)

Juuli lõpus sõitis Moskvasse de­legatsioon, kelle ülesanne oli paluda Eesti vastuvõtmist N Liidu koosseisu. Ühtegi sõjaväelast peale „peapolitruk” Paul Keerdo delegatsiooni ei kuulunud. Küll aga leidub riigiarhiivis venekeelne dokument pealkirjaga „ENSV relva­jõudude kasutamise ja TTPA koos­seisu ülemineku projekt”, mis kannab eestikeelset ääremärkust „Antud kaasa Eesti delegatsiooni juhile Moskva sõi­du puhul 29. juulil 1940. T. Lango, ko­

lonel, Sõjavägede Staabi V osakonna ülem”. (ERA 495­12­436 p 207) Nelja­leheküljeline dokument annab ülevaate sõjaväe asjade seisust. Huvitav on see, et sõjaolukorra puhuks nähti ette ole­masolevate jõudude jagamine kaheks korpuseks, kummaski kaks diviisi. Neis puuduvate, kuid toona tavapäraselt Pu­naarmee korpuste koosseisu kuulunud soomus­ ja õhujõudude ning tehniliste üksustega oleks pidanud toetama Pu­naarmee. Muuhulgas nähti ette senise vormirõivastuse säilitamise koos Pu­naarmee auastmete ning eraldusmärki­de kasutuselevõtuga. Dokumenti võib vaadelda kui sõjaväelaste „Mongoolia varianti” sotsialistlikust Eestist. Pole teada, et dokumenti Moskvas kellelegi näidatud oleks.

EESTI KAITSEVäEST SAAB LASKurKOrPuS17. augustil 1940 kirjutas kaitse rahva­komissar marssal Timošenko alla käsk­kirjale, millega moodustati endiste Balti riikide sõjavägede baasil kolm territo­riaalset laskurkorpust.

29. augustil 1940 ilmus ENSV Rahva­komissaride Nõukogu määrus rahvaväe reorganiseerimisest 22. territoriaalseks laskurkorpuseks. Järgmisel päeval kor­

Foto 1. Vande andmine sõjavägede staabis veebruaris 1940. esireas vasakult sõjavägede staabi ülem polkovnik Mart tuisk, tundmatu vanempataljonikomissari auastmes poliitjuht vene vormis, suurtükiväe kindralmajor herbert Brede nõukogude kindrali vormis, intendanditeenistuse kindralmajor tõnis rotberg. tuisk ja rotberg kannavad Punaarmee eraldusmärkidega eesti vormi. EESTi FilMiarhiiV O-135055

62

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

ajalugu

das sõjavägede juhataja määrust oma käskkirjas nr 131. Määrus kordas põhi­mõtteliselt lühendatult Timošenko käsi­kirja, koosnes seitsmest punktist:

­ Rahvavägi tuleb ümber korraldada Punaarmee territoriaalseks laskurkor­puseks, andes ta üle Balti erisõjaväe­ringkonna koosseisu.

­ Merejõud ja rannakaitse lähevad üle tööliste ja talupoegade sõjamerelae­vastiku koosseisu.

­ KVÜÕA reorganiseeritakse Puna­armee jalaväe sõjakooliks.

­ Sõjaväeringkonnad kujundatakse ümber sõjakomissariaatideks.

­ Säilitatakse senine vorm kõrvalda­des pagunid ning viiakse sisse Punaar­mee eraldusmärgid.

­ Isikkoosseisult võetakse vanne kahe kuu jooksul.

­ Kogu varustus, relvastus, hoo­ned jm antakse üle Punaarmeele või sõjalaevastikule.

Vormiriietusse puudutavalt oli Balti erisõjaväeringkonna varustusülem in­tendanditeenistuse kindralmajor Šilov andnud 22. korpuse ülemale 31. augus­til 1940 järgneva käsu:

­ Viivitamatult saada 8. armee varus­tusosakonnalt lõkmete näidised ja asu­da nende kesksele tootmisele vastavalt korpuse vajadustele.

­ 3. septembril esitada valmis­tatud lõkmete näidised 8. armee varustusülemale.

­ Kinnitatud näidised (kraed või ter­ved riietusesemed) edastada kõikidesse väeosadesse koos nende jaoks valmista­tud lõkmetega.

­ Lõkmed peavad olema õmmeldud 7. septembril, saadetud väeosadesse mitte hiljem kui 10. septembril ning külge õmmeldud 12. septembril. Täit­misest ette kanda 13. septembril.

­ Peakatte juurde kuuluvad punatähed eraldab ringkonna varustusosakond.

­ Punatähtede ja eraldusmärki­de kandmine peab algama korpuses üheaegselt.

­ Vana armee vormirõivastuse õmb­lemine lõpetada, puuvillase kanga jääkidest õmmelda Punaarmee suve­pluuse, püksiriide varudest Punaarmee vormipükse.

Sõjavägede juhataja kirjutas käsule re­solutsiooni kindral Rotbergi jaoks: „Palun teha kõik, et õigeks ajaks valmis jõuda.”

RAHVAVäGI hArutAB jA õMBLEBVormiriietuses tähendas see järgmi­si muudatusi: 3. septembril 1940 an­

dis sõja vägede juhataja kindralmajor Gustav Jonson välja käskkirja nr 152, millega kohustas 13. septembriks 1940 seoses rahvaväe ümberkujundamise­ga Puna armee üksuseks sisse viimane muudatused vormiriietuses. Käskkirja lisa ehk ümberkujundamise juhend on kuue leheküljeline dokument illustrat­sioonidega viiel lehel. Ühest küljest säi­litati seni kasutusel olnud vormiriiete

värvus, lõige ja vormiriiete komplektid, nagu nad olid 1936. a „Sõjaväevormi kirjelduse” ja hilisemate muudatustega fikseeritud. Teisalt vahetati kõik eral­dusmärgid välja Punaarmee omade vastu. Kõrvaldati senised mütsimärgid, väeliigi­ ja väeosa, gradatsiooni­, auast­me­ ja ametitunnused ning samuti õla­kud. Meenutuseks – tollal kanti Puna­armees auastmetunnuseid lõkmetel, õlakuid polnud dekoratiivseina, nagu neid nt Eesti 1936. a vormi juures kanti, ega kaugeltki selliste auastmetunnuste­na, nagu nad Punaarmees 1943. a sisse viidi.

Lõkmete põhi­ ja kantide värvus vas­tas Punaarmees kasutusel olevatele. Lõk­mete värvus oli jalaväes vaarikavärvi, ratsaväes sinine, suurtükiväes, tehnilis­

Foto 2. Major august Leisk Punaarmee eraldusmärkidega eesti vormis. erakogu

Foto 3. tundmatu seersant Punaarmee jalaväe eraldusmärkidega eesti talve-vormis. erakogu

Foto 4. suurtükiväe ajateenijad Punaarmee 1940. a mudeli lõkmetega eesti vormis. erakogu

Muuhulgas nähti ette senise vormirõivastuse säilitamise koos Punaarmee auastmete ning eraldusmärkide kasutu-selevõtuga.

63

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

nik varrukapaelte asemel lõkmeil üht ja leitnant kolme ruutu, kapten üht ja ko­lonel nelja ristkülikut ning kindralmajor kaht ning kindral nelja tähte.

Eelnevalt tuleks vaadelda Eesti sõja­väe allohvitseride auastmete tähistamist ja seda veidi pikema aja jooksul. Nimelt muudeti 1938. a põhjalikult senist all­ohvitseride auastmetabelit. Kui seni oli allohvitseride auastmeid kolm: noorem­allohvitser, vanemallohvitser ja veltvee­bel, kes kandsid õlakuil V­kujuliselt murtuna vastavalt kahte, kolme ja nelja paela (kuldseid rivi­ ja hõbedasi rivituil ametikohtadel) ja uue 1936. a vormiga sama arvu viisnurkseid tähti varrukail, siis nüüd jagati allohvitserid kahte ala­gruppi nagu tänapäevalgi – noorem­ ja vanemallohvitserid. Nooremallohvitse­rid olid seersandid, vanemallohvitserid veeblid. Kumbagi gruppi kuulus kolm auastet (nooremseersant, seersant ja va­nemseersant, nooremveebel, veebel, va­nemveebel). Uuele süsteemile vastavat auastmetunnuste süsteemi aga ei suu­detudki välja töötada. Sõjavägede staabi ülem andis 21.02.1940 käskkirjaga nr 24 teada, et vastavalt uuele auastmete süs­teemile kannavad kõik veeblid varrukal nelja viisnurkset tähte, seersandid ja va­nemseersandid kolme tähte ning noo­remseersandid kahte tähte.

Vastavalt sõjavägede juhataja käsk­kirjale pidid sõdurid ja allohvitserid nüüd kandma eraldusmärke lõkmeil järgmiselt:

kapralid ja nooremseersandid – 2 kolmnurka

seersandid ja vanemseersandid – 3 kolmnurka

nooremveeblid, veeblid ja vanem­veeblid – 4 kolmnurka

Sama käskkiri viib käibelt ka ülal­mainitud poliitiliste juhtide tunnuse ja sätestab, et poliitilised juhid kannavad ametitunnustena lõkmeil sarnaseid eraldusmärke komandeeriva koossei­suga, lisaks varrukal punasest kalevist 50 mm läbimõõduga tähte, mille keskel on kuldse niidiga välja õmmeldud sirbi ja vasara kujutis.

Mütsimärgiks oli kuldsest metallist valmistatud ja punase emailiga kaetud viisnurkne täht, mille keskosas oli sirbi ja vasara kujutis. Tähe läbimõõt oli 36 mm (töömütsil 31 mm). Kindrali mütsimärk oli erinev, neil ümbritses viisnurka veel kaks kullavärvilist ringi. Teise erinevuse­na kandsid kindralid mütsil tormirihma asemel kullavärvilist punutud nööri.

Ülalkirjeldatu käis maa­ ja õhuväe kohta. Mereväes muudeti auastmetähi­

Foto 5. Poliitjuhi tunnus. eesti riigiarHiiv

Foto 6. eesti sinelile õmmeldud improviseeritud Punaarmee jalaväe lõkmed. kvüõa MuuseuM

tes ja keemiavägedes must, auto­ ja soo­mustankivägedes samuti must, aga vii­mastes materjaliks kalevi asemel samet. Lennuväe lõkmed olid helesinised. Rivi­ohvitseridel, ehk nagu neid käskkirjas nimetati – komandeerival koosseisul – olid lõkmed kanditud kuldse paela­ga, ülejäänutel – poliitjuhtidel, juhtival koosseisul (seersantidel jm), ajateenija­tel ja sõjakooli ning polgukoolide õpi­lastel oli lõkmete servas värviline kant. Jalaväe, ratsaväe, keemiaväe ja lennuväe lõkmete kant oli must, suurtüki­, auto­ ja soomustankivägede lõkmetel punane ning tehnilistes vägedes sinine.

Teise tähtsa uuendusena ühitati Ees­ti sõjaväe auastmed Punaarmee auast­metunnustega. Punaarmees tähistasid allohvitseride (seersantide) auastmeid

lõkmeil kolmnurgad, nooremohvitseri­del (v.a kapten) ruudud, vanemohvitse­ridel ja kaptenitel ristkülikud ning alates 1940. a suvest kindralitel viisnurksed tähed. Muude kindralitega võrdsete kõrgemate ohvitseride (poliitjuhid, ars­tid, insenerid) lõkmetele jäid rombid ja nende ametinimetus (kuna tegu polnud auastme, vaid ametikoha nimetusega) jäi seotuks üksusega (polgukomissar, brigaadiarst jne). Nüüd kandis siis lip­

uute eraldusmärkidega vormis linnatänavatele sattumist tuli aga vältida kuni vastava korralduseni.

64

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

ajalugu

tähega. Vanemmadruse varrukal oli üks kuldpael, nooremmaadil kaks, maadil ja vanemmaadil kolm ning veeblitel neli paela. Täht oli sarnane ülalkirjeldatud poliitjuhtide omaga. Ajateenijad kand­sid varrukal punasest kalevist 40 mm läbimõõduga tähte. Erinevalt maa­ ja õhuväelastest, kes kandsid mütsimärgi­na ülalkirjeldatud punatähte, tuli mere­väelaste ohvitseridel ja allohvitseridel asendada oma senisel mütsimärgil kol­me lõviga vapikilp Punalaevastiku tä­hega. Viimase läbimõõt oli 15 mm ning sirp ja vasar paiknesid valge emailiga kaetud ringis. Ajateenijate mütsimärk oli samasugune nagu maaväes.

KIIRUSTAMISEGA KAASNENUD SEGADUSUute eraldusmärkide valmistamine ei sujunud aga soovitud kiirusega ja nii pidi kindral Jonson 11. septembril tele­fonogrammiga üksustele teada andma, et plaanitud üleminek 13. septembril lükkub tehnilistel põhjustel edasi ning niikaua võib kanda senist vormi kuni vastava korralduseni. Lisatelefono­grammiga anti teada, et neil, kes on juba jõudnud uued eraldusmärgid peale õm­melda ning kellel vana vormi enam pole, võivad 13. septembril uute eraldusmär­kidega vormi kanda. Uute eraldusmär­kidega vormis linnatänavatele sattumist tuli aga vältida kuni vastava korralduse­ni. Neil kaadrisõjaväelastel, kelle kohta polnud veel langetatud Puna armeesse

Fotod 7–11. sõjavägede juhataja käskkirja lisa vormiriietuse ümberkorraldami-seks. eesti riigiarHiiv

sed väliselt sarnaseks tööliste ja talupoe­gade sõjamerelaevastiku omadega. Va­rasem „Nelsoni sõlm” kadus, auastmeid tähistati sirgete kuldpaeltega, mille ko­hale oli õmmeldud kuldniidiga tikitud 30 mm läbimõõduga viisnurkne täht. Paelad ja täht olid hõbedased administ­ratiiv­majanduslikul, meditsiinilisel, ju­riidilisel ning merekindluste tehnilisel koosseisul. Auastmeid tähistati 6, 13 ja 32 mm laiuste paelte kombinatsiooni­dega (täpsemalt vt joonist). Kui varem oli merekindluste ohvitsere võimalik ära tunda selle järgi, et nende varrukapael­te vahel oli tunnusena punane kant, siis nüüd oli tunnusvärve rohkem: tume­pruun värvus tähistas merekindluste komandeerivat koosseisu, vabarna­

punane tehnilist koosseisu, roheline meditsiinilist ning lilla juriidilist koos­seisu. Poliitjuhtide värv oli punane, täht oli neil 40 mm läbimõõduga ning val­mistatud punasest kalevist.

Mereväe allohvitseride auastmeid tähistati 6 mm laiuste kuldpaelte ning

20. septembril 1940 andis 22. territoriaalkorpuse ülem välja käskkirja nr 8, millega andis korpuse üksustele käsu 23. septembril üle minna Punaarmee eraldus-märkide kandmisele.

65

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

või laevastikku üleviimise otsust, tuli alates 13. septembrist kanda erariideid.

Eraldi tuli üksustele selgitada ka seda, kes milliseid lõkmeid kannab. Nii teatas kolonelleitnant Evald Ein 18. sep­tembri telegrammiga, et „lõkmeid tu­leb kanda vastavalt sellele, missuguse väeosa koosseisu kuulub vormikandja. Nii tuleb kõikidel jalaväe rüg. koossei­su kuuluvail, s.o. ka side, suurt.väe jne üksuste sõjaväelastel kanda jalaväe väe­liigi lõkmeid. Trafarette /väeliigi eral­dusmärke/ kantakse vastavalt erialale/väeliigile. Trafarette (embleeme) praegu välja anda ei ole.”

Samadest kuupäevadest pärinevad telefonogrammid varustusvalitsusest annavad teada, et mütsimärgid, lõk­med ja ohvitseride auastmetunnused on valmis. Huvitaval kombel olid all­ohvitseride lõkmed ohvitseride omadest kallimad – nii maksis ohvitseri lõkmete komplekt kuuele ja sinelile 90 senti, aga allohvitseri komplekt 1.15. Tõenäoliselt oli allohvitseri värvilise kandiga lõkme­te valmistamine tehniliselt keerukam kui ohvitseri ühevärvilistele lõkmetele kardpaela peale õmblemine.

Allohvitseride eraldusmärkide puhul muudeti esialgset käskkirja mereväe all­ohvitseride suhtes. Nii andis merejõu­dude staabi ülem kaptenmajor Bruno Linneberg teada, et „Punalipulise Balti­mere laevastiku juhatuse seletusel tu­leb merejõudude koosseisu kuuluvatel kaadriallohvitseridel ja kaadrisõdu­ritel kanda vormiesemetel tunnuseid järgnevalt:

vanemveebel, veebel ja nooremvee­bel kolm paela ja täht

vanemmaat ja maat kaks paela ja tähtnooremmaat, vanemmadrus ja mad­

rus – paelteta, täht.Ajateenijad vanemmadrused kanna­

vad nooremale juhtkonnale ettenähtud tähte.”

7. septembril 1940 andis merejõu­dude baasi majandusülem allüksustele teada, et ohvitseride ja üleajateenijate mütsimärgi punatähed ning nööbid on tellitud Roman Tavasti firmalt ning need valmivad vastavalt 12. septembril ja 10. septembril. Ohvitseride varruka­tähed ning madruste mütsimärgid pidi saadama Punalaevastikult, allohvitse­ride varrukatähti aga polnud kuskilt saada ja need tuli allohvitseridel endal „kombineerida”. Kuna 6 mm kardpaela oli saada piiratud hulgal, lubati kasutada siidpaela, mida sai osta Scheeri paela­ärist Pikal tänaval.

20. septembril 1940 andis 22. terri­

toriaalkorpuse ülem välja käskkirja nr 8, millega andis korpuse üksustele käsu 23. septembril üle minna Punaarmee eraldusmärkide kandmisele. Ülemine­kuraskustest annab tunnistust käskkirja teine osa, millega lubatakse viisnurgaga nööpide saabumiseni kanda endiseid nööpe. Samasuguseid probleeme oli allohvitseride auastmetunnuste ning väeliigi trafarettidega. See seletab ka tolleaegseid fotosid, kus vanuse ja väli­muse järgi kaadrisõjaväelased kannavad reamehe tühje lõkmeid.

Seoses talve lähenemisega tuli üm­ber teha ka talvemütsid. Korpuseüle­ma 6. novembri 1940 käskkirjaga nr 37 tuli seda teha järgmiselt: mütsimärk asendada punatähega, eemaldada kõik kardpaelad ning väeliigivärvilised kan­did. Kindralite talvemütsidel tuli üldine vabarnavärviline mütsipõhi asendada väeliigivärvilisega (jalaväel punasega), eemaldada kardpaelad, tormirihm asen­dada kindrali mütsinööriga ning mütsi­märk kindralite mütsimärgiga. Tundub siiski, et väeliigivärvilise kandi eemalda­mine on osutunud tehniliselt liiga kee­rukaks. Nii on nt Sõjamuuseumis näha üht säärast suurtükiväe all ohvitseri kan­di ja punatähega mütsi. Sama tunduvad kinnitavat ka mõned kaasaegsed fotod.

KA PUNAARMEE TEGI UUENDUSIVahepeal toimusid seoses korpuse moodustamisega järgmised olulised sündmused. 13. septembril viidi sisse Punaarmee auastmed: reamehest sai punaarmeelane ja kapralist jefreitor, lipniku auaste kadus ja sisse viidi va­nemleitnandi auaste. 29. detsembril 1940 anti kaheksale endise Eesti sõjaväe kindralile Punaarmee kindrali auaste. Kindralleitnandiks sai korpuse ülem Gustav Jonson, kindralmajoriteks Her­bert Brede, August Kasekamp, Hugo Kauler, Jaan Kruus, Tõnis Rotberg ja Richard Tomberg. Martin Jervan sai bri­gaadiarstiks ja tema nime ei ole seetõt­tu 29. detsembris 1940 ajalehes Rahva Hääl avaldatud ülendamisteates.

Huvitav fakt on ka see, et Puna­armees endas toimus samal 1940. a au­astmete ja sellega seoses eraldusmärkide reform. Kindralite auastmed viidi sisse ülemnõukogu presiidiumi seadlusega

7. mail 1940. Kindralite lõkmetel kanti viisnurkseid tähti, vanamoodsad rom­bid jäid poliitjuhtide, tehnilise ja me­ditsiinikoosseisu kõrgema juhtkonna lõkmeile. Täiesti uued lõkmed said kur­sandid ja polgukoolide õpilased. Alates 1. jaanuarist 1941 viidi sisse auastmed ka rea­ ja seersantkoosseisule. Alates jefreitorist paiknes lõkmete keskosas pikitriip, millele kinnitusid seersanti­de auastet näitavad punaseks emailitud kolmnurgad. Lisaks kinnitus lõkmete ülanurka kollasest metallist kolmnurk. Reamehe (või õigemini punaarmeelase) lõkmeil oli vaid embleem. Fotodelt on näha, et sellised lõkmed võeti enne sõja algust kasutusele ka 22. territoriaalkor­puses. Lisaks on Sõjamuuseumi kogus vähemalt üks foto, kus Tallinna jala­väekooli kursant kannab ülalmainitud kursandilõkmeid Eesti 1936. a mudeli ajateenija vormikuuel.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et üleminek ja reform toimus üllatava kiiruse ning püüdlikkusega. Seega käidi kaasas Pu­naarmees samal ajal toimuvate muuda­tustega. Samalaadsed sujuvad ülemine­kud toimusid samal ajal Leedus ja Lätis.

Kui 1917./18. a loodi rahvusväeosa­de eraldusmärke omaenda tahtmise ja parema äranägemise järgi, siis territo­riaalkorpuse moodustamisel toimus see ametlikus korras koos pika kirjavahe­tuse, käskkirjade ja näidiste kinnitami­sega. Rahvusväeosade eraldusmärkide loomisel lähtuti tollal tavapäraseks pee­tud süsteemist ja anti sellele rahvuslik moment, vastanduti revolutsioonaja segadustele ja rõhutati sõjaväelise korra vajalikkust. Teises faasis lähtuti kuule­kalt naaberriigis tol ajal kehtinud eral­dusmärkide süsteemist ega mõeldudki kuidagi eristuda – see polnud aga uutes oludes võimalikki. Seda võis näha näi­teks faktist, kuidas väga lühikest aega kehtinud poliitjuhtide varrukamärk, mis sisaldas veel rahvusvärve, kadus ruttu.

Ka auastmete süsteem kohandus loe­tud nädalate jooksul Punaarmee omaga. Muidugi polnudki riigikorra sihiteadli­ku muutmise käigus kohta sellelaadse­teks improvisatsioonideks. Ka kasutu­selejäänud Eesti sõjaväe vormi kanti ju edasi puhtmajanduslikel põhjustel. Võib vaid nentida, et ka sõjaväelased paistsid silma juba tollal tärganud fenomeniga, mis tihti iseloomustas baltlasi nõukogu­de perioodi vältel – täita Vene seadusi Saksa täpsusega. Sõjaväelises käsu saa­mise ja täpse täitmise maailmas palju muid võimalusi ju polnudki.

kokkuvõtvalt võib öelda, et üleminek ja reform toimus üllatava kiiruse ning püüd-likkusega.

66

Sõd

ur N

r 4 (73) 2013

arvustus

Eelmisel aastal täienes eesti­keelne lugemisvara admiral Horatio Nelsoni elulooraa­matuga kirjastuselt Kunst. Vikont Horatio Nelson oli inglise admiral, kelle elu­

lugu on ühtlasi ka 18. saj lõpu ja 19. saj alguse Suurbritannia ajalugu. Sündinud 1758. a üsna vaeses Norfolki vaimuliku peres, läks ta juba 12­aastaselt merele. See oli tol ajal ainus viis saada mere­väeohvitseriks, sest Suurbritannia oli üks viimaseid riike, mis mereväeohvit­sere koolipingis õpetama hakkas. Kuigi raamatus nimetatakse selliseid poisse kadettideks, s.o sõjaväelise õppeasutuse õpilased, oli nende ingliskeelne nimetus ja auaste midshipmen – kesklaevame­hed, kelle eluruumid olid vööris asuvate madruste ja ahtris elavate ohvitseride vahel. Ohvitseriks saamiseks tuli pärast aastaid kestnud meresõitmist sooritada leitnandi eksam, mille võttis vastu ko­misjon – Admiralty Board –, mis koos­nes kolmest mereväekaptenist.

Juba 20­aastaselt sai Nelsonist frega­ti komandör ja oma taktikalist geeniust ilmutas esmakordselt St Vincenti lahin­gus 1780, kui eiras kuningliku mereväe lahingumäärustiku (Fighting Instruc-tions) formaaltaktikalist nõuet, mille järgi komandöri peamine ülesanne on lahingu ajal rivis püsida. Nelsoni ülem, admiral John Jervis (kes pärast lahin­gut aadeldati 1. St Vincenti krahviks) ei pannud seda pahaks ega andnud Nelsonit sõjakohtu alla, sest Nelsoni te­gutsemine oli talle võidu taganud. Siit­peale sai selline lähenemine taktikale tuult tiibadesse, mille tulemusena võitis Nelson otsustavalt Aboukiri e Niiluse (1799), Kopenhaageni (1801) ja Trafal­gari (1805) lahingud.

Kui senised laevastikutaktika kaa­nonid rõhutasid formaalset kiilveerivi, mis oli liinilaeva poordides paiknevate kahurite tulejõu kontsentreerimise alus, siis uus­meleistid (pr k mêlée – rüselus, segunemine) viitasid asjaolule, et kõik 18. sajandil kindlas rivistuses võideldud lahingud jäid viiki ning seetõttu on olu­

line vastane laev laeva vastu pealtnäha segastes duellides lõpuni võidelda ning põgenevat vastast lõpuni taga ajada, et saavutada otsustav ja täielik võit. Nel­son langes Hispaania rannikul Trafal­gari neeme juures arvulises ülekaalus Prantsuse–Hispaania ühendlaevastiku vastu peetud lahingus, mis pani aluse Napoleoni allakäigule Euroopa mandril. Nelsonist sai juba tema eluajal rahvus­kangelane ja ta on seda tänapäevani – Trafalgar Night Mess Dinner on endi­selt kuningliku mereväe messides aasta tähtsündmus.

Raamatu autor Tom Pocock oli kirja­nik ja ajakirjanik, kelle meelisteema oli meresõjaajalugu ning kes on kirjutanud Nelsonist mitu teost. Kuigi Nelsonist ja tema lahingutest on kirjutatud meetrite viisi taktikalisi ja strateegilisi analüüse ja ajalugusid, ei keskendu Pococki „Ad­miral Nelson” pelgalt meresõjale, vaid käsitleb ka Nelsoni kui inimese elu­olu, tundemaailma ja ühiskonda tema üm­ber. Peale ametlike logiraamatute ja la­hinguettekannete on peamised allikad arvukad kirjad, mida Nelson kirjutas ja sai ning mis annavad tema mõttemaa­

ilmast üsna hea ülevaate. Nelson on inglaste jaoks niivõrd suur rahvuskan­gelane, et säilinud materjalide põhjal on püütud teha isegi meditsiinilist analüü­si, et selgitada tema lahinguvigastuste (peamiselt põrutuste) mõju mõtlemisele ja käitumisele.

Eestikeelset tõlget võib pidada kvali­teettõlkeks ja kuigi tõlkija eksib kohati purjetamise ja meresõjaalaste terminite taustas, ei ole need pisivead häirivad. Raamatust ei leia keelelisi moenarrusi, ei mingeid „pardumisi” jms, sest sõna „abordaaž” on eesti keeles ammu ole­mas. Tõlkija kasutab huvitavat ja tava­päraselt ehk mitte nii levinud sõnavara, mistõttu soovitan peale mereleksikoni ka entsüklopeedia lugedes manu hoida.

Kui Nelson andis Suurbritanniale rahvuskangelase ja kuninglikule mere­väele taktikalise eeskuju, kelle käest loo­vat mõtlemist ja agressiivsust õppida, andis tema isik panuse ka merevägede vormindusse. Nelson ise oli muide üsna edev inimene. Tänapäeva merevägede tava­ ja madrusevormid üle maailma on üsna sarnased ja pärinevad tegumoelt küll 19. sajandi keskelt­lõpust, kuid kannavad endas mõningaidki Nelsoniga seotud sümboleid. Nii näiteks tähista­vad ka meie madruste sinise krae kolm valget triipu Nelsoni kolme võidukat lahingut: Aboukiri, Kopenhaageni ja Trafalgari. Mereväeohvitseride auast­metunnuste aasa nimetatakse Nelsoni aasaks ja see pärinevat ajast, kui mere­väekapten Nelson pärast Tenerife lahin­gut ja seal oma parema käe kaotamist kuningat külastas. Et vormikuue parem varrukas niisama ei lehviks, sidus ta sel­le kuldse paelaga kinni – paela oli neli tiiru ümber varruka ja sõlm tegi varru­kal elegantse lengi. Lengist sai Nelsoni aas ja neljast triibust mereväekapteni auastmetunnus.

Kuna Nelsoni surm põhjustas üld­rahvaliku leina, sidusid mereväelased oma mütsi külge musta leinalindi, mida kanname ka tänapäeval ümber madru­se­, allohvitseri­ ja ohvitserimütsi rum­mu. Mingil kummalisel tootmisopti­meerimise põhjusel on selline lint, küll pruunis ja sinises kulööris, jõudnud ka maa­ ja õhuväe mütsidele.

Pococki raamatu on tõlkinud Too­mas Taul ja toimetanud Raul Kilgas. „Admiral Nelson” on hea eestikeelne sissejuhatus Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade aegsesse meresõja­ajalukku ning eluolusse, sobides luge­miseks nii mereväe kadetile kui ka kõi­gile teistele meresõjaajaloo huvilistele.

Admiral NelsonHoratio Nelson oli Briti impeeriumi keskne sangar võitlu­ses Napoleoni ja hispaanlastega ülemvõimu pärast maail­mameredel. Tagasihoidliku taustaga mehest sai kuningliku mereväe nimekas admiral.

Ott Laanemets vaneMleitnant

tom Pocock „admiral nelson”, tõlkinudtoomas taul, 406 lk, tallinn, kirjastus kunst, 2012

Tellimused aadressil heino@nordarm.com, tel 50 26 797

Hind ohvitseridele 435 €kollektsionääridele 565 €

Hind ohvitseridele 575 €kollektsionääridele 769 €

Hind ohvitseridele 528 €kollektsionääridele 690 €

Õhuväe ohvitseri vestu

Mereväe ohvitseri mõõk

Maaväe ohvitseri mõõk

Reservohvitseride Kogu Vendlusfond