Mai 2008Mai 2008Mai 2008Mai 2008Mai 2008

Nr 23

Ole valvelvaba Eesti

Anna Haava

Ole valvel, vaba Eesti,Valvel vabaduse eest!Hoia sina oma hinge,Oma vaimus valvust pea –Et ei võõras võim sind haara!

Sinu meri, sinu maa,Sinu küla, sinu linn,Sinu alles noor veel hing,Kauged sinu vaimualad –Sinu rahvas kõik ja kõigesOlgu sulle suur ja püha! –Paistku ohtusid kui palju –Seisa kindel nagu kalju!

Eesti mehed, Eesti naised –Targad, kogenenud vanad,Tulihingelised noored –Põline sa Eesti tuum!Päästa meid, oh, kadaklusest!Pillamist, oh, piiritle!Tõusiklusest tee meid terveks!Hüüa ette õilis üksmeel!Leia üles ühiskeel!Siis jääb vaba Eesti vabaks –Siis me lähme eluteed,Saatjaiks jumalikud väed,Kangutame paigast mäed! …

Ajakirjast “Taluperenaine” nr.10/1933

2

Rauno Üksik

Tere kallid kaasmaalased ja paljuõnne sünnipäevaks. Ma tahaksinrääkida Eesti teest oma rahvusrii-gini.

1917. aasta märtsis kukutati Ve-nemaal tsaarivõim ja riiki asus juh-tima Venemaa ajutine valitsus.Aprilli alguses korraldati tollasesVenemaa pealinnas Petrogradisvõimas demonstratsioon,millesnõuti Eesti alade liitmist üheks rah-vuskubermanguks ja autonoomiatEestile. Meeleavaldus oli tulemus-lik ja Eestist sai autonoomne rah-vuskubermang. Uue kubermangukomissariks sai Tallinna linnapeaJaan Poska. Koheselt alustati rah-vusväeosade formeerimist. Oma-valitsuste poolt valitud esindajatestmoodustati Eestimaa kubermanguajutine valitsus, mis on tuntud kakui Eesti maapäev või Ajutinemaanõukogu. Maanõukogu esime-ne istung toimus Toompeal 1917.

PidupäevakõneKassari Rahvamajas 24. veebruari kontserdil

“On lahtede süles üks väikene saar …”

aasta 14. juulil.Aasta teisel poolel hakkasid aga

kommunistid võimu haarama. No-vembri algul võtsid enamlasedJaan Poskalt võimu üle. Tajudesohtu Eesti võimalikule omariiklu-sele, kuulutas Maanõukogu no-vembri lõpus end kõrgeimaks või-muks Eestimaal. Kuigi enamlasedsaatsid Maanõukogu laiali, tegut-sesid selle juhatus ja vanematekogu illegaalselt edasi.

Maanõukogu vanematekogu ot-sustas jaanuaris 1918 koos kõigiparteide v.a. kommunistide esin-dajatega, et tuleb võtta suund ise-seisva Eesti riigi loomisele. Veeb-ruaris 1918 moodustas Maanõuko-gu erivolitustega Eestimaa pääste-komitee kuhu kuulusid : Konstan-tin Päts, Jüri Vilms ja KonstantinKonik.

Just Eestimaa Päästekomiteekoostas iseseisvusmanifesti, misloeti esmakordselt ette 23. veeb-ruaril 1918 Pärnus seltsimaja rõ-

dult advokaat Hugo Kuusneri poolt.Pühapäeva, 24. veebruari hommi-kul luges eesti Elisabeti koguduse-le Iseseisvusmanifesti ette ka pas-tor Ferdinand Alexander Hassel-blatt ja seda tehti veel Tori kirikus.

See sai toimuda ainult tänu olu-korrale, kus enamlased olid saksavägede pealetungi kartuses Eestistpõgenenud. Justnimelt seesama„Manifest Eestimaa rahvastele“ongi meie riigi sünnitunnistuseks.

Meie saarelt võtsid vabadussõ-jast osa: Aleksander Kirsi, PriiduNittim, Jüri Nittim, JohannesHolmann, Martin Kuru, HermannSein, Andrei Koor, Villem Kuuse,Jaan Kärner, August Kerner,Villem, Kersen, August Kersen,August Kask, Jüri Kärner, PriiduBolmann, August Bolmann, ToomasLepasalu.

Käina vallas elab kaheksa ini-mest, kes on sündinud 24.veebrua-ril.

3

Kõigi tänapäeva riikide kesknerahvusliku tunnus on lipp, mis väl-jendab iseseisva riigi olemasolu.

Rahvuslippu saab iga kodanikvabalt omal soovil heisata.Lipuleosutatakse eriti suurt austust jatema mõnitamist peetakse suurekssolvanguks.

Sini-must-valge lipp on eesti rah-va ja iseseisva Eesti riigi kõige tun-tum sümbol, millel on seljatagapikk ajalugu.

Valitud värvide tähendust on tõl-gendatud mitut moodi.Üks levinu-maid poliitilisi seletusi ütleb, etsinine sümboliseerib kodumaa tae-vasina ja usku eesti rahva pare-masse tulevikku, see on kokkukuu-luvuse ja sõpruse märk;

Must on kodumaa mulla, rahvus-liku musta kuue ja rahva raske mi-neviku värv; valge väjendab ausustja lootust.

Vabadussõjal kandsid eesti sõja-väelased mütsidel rahvusvärvidesning vormipluuside õlakutel ja var-rukatel samavärvilisi linte. Tolle-aegsetel väeosadel olid enamastisini-must-valged lipud, millele olimärgitud väeosa nimetus ja mit-

mes diviis.Ka Eesti esimese aumärgi Vaba-

dusristi ja tema lintide kujundami-sel võttis kunstnik Nikolai Triikaluseks need kolm värvi erineva-tes kombinatsioonides.

Esmakordselt võeti sini-must-valget Eesti riigilippu puudutavmäärus vastu Vabariigi Ajutise Va-litsuse 1918 aasta 21 novembri koos-olekul ja lipp heisati noore Eestiriigi sümbolina Tallinnas Pika Her-manni torni sama aasta 12 det-sembril.

Lipuseadusega kehtestatud Ees-ti riigilipu mõõtmete suhe 7:11 onmaailmas teadaolevalt ainulaadne.Kolmekümnendate aastate teiselpoolel muutusid ainulaadseteksmaakondade ja linnade lipud javapid.

Maakonnalipu kuju kinnitas Ees-ti Vabariigi president oma otsuse-ga 7. augustil 1939.

Kõigi maakondade lipud on val-ge-rohelised, kus maakonna esitun-nusena on lipu valge osa keskelepaigutatud maakonna vapp. Maa-konnalipu suurus on 110x200 cm.Pärast Eesti okupeerimist ja Nõu-

kogude Liidu koosseisu liitmist1940. aastal asendas võõrvõim Ees-ti riigi sümbolil enda omadega.

Okupatsioonid ja sõjaraskusedtugevdasid inimeste rahvuslikkuühtehoiduvust, mille ilminguksvõib pidada tol ajal moodi läinudrahvusvärvides ehteid ja käsitöö-tooteid.

Aastakümneid kestnud vaimsestsurvest ja terrorist hoolimata ei ka-dunud rahva mälust talle püha sini-must-valge värvikombinatsioon.Selle ilmekaks tõestuseks on Eesti1980. aastate lõpu „laulev revolut-sioon“, mille iga sündmust kaunis-tasid nagu võluväel üha suuremalhulgal väljailmuvad rahvuslipud.

Tänapäeva Eesti sümbolite aren-damisel ja kaasajastamisel on olu-line roll täita Riigikantselei ja rii-gisümboolika osakonnal.

1992 aasta algul moodustati Rii-gikantselei juurde ka heraldika,kunsti, ajaloo ja muude erialadeasjatundjatest ühingu alustel tegut-sev heraltikanõukogu, kes annabkeerulisemates kunsti, teenete-märkide, heraldika ja veksillo-loogia-alastes küsimustes ekspert-

Eesti lipu lugu

4

hinnanguid ja soovitusi.Tänaseks on korrastatud ja õigus-

liku kinnituse saanud lisaks riigi-vapile ja lipule ka kõigi maakonda-de lipud ja vapid. Ka enamiku Ees-ti linnade lipud ja vapid on ametli-kult registreeritud. Jätkub valda-de sümbolite väljatöötamine ja kin-nitamine.

Riigilipu seadus kuulutati välja6. aprillil 1993. Lipu laiuse ja pik-kuse vahe on 7:11 ja normaalsuu-rus 105x165 cm. Lipu sinine vär-vus vastab PANTONE värvitabelimääratlusele 285c.

Heisatav lipp peab vastama sea-dusega kehtestatud etalonide ningolema puhas ja terve. Riigilipu heis-kamise päevad (lipupäevad) onpühade ja tähtpäevade seadusegakehtestatud riigipühad ja riiklikudtähtpäevad. Riigilipp heisatakseiga päeva Tallinas Pika Hermannitorni. Alaliselt heisatakse riigilippRiigikogu, Vabariigi valitsuse, Rii-gikohtu ning maa- valitsuste ja ko-halike omavalitsuste hoonetel. Rii-gilippu võib heisata avalikel üritu-sel, perekondlike sündmuste ja täht-päevade puhul.

Riiglipp heisatakse hoone peasis-sekäigu juurde või mujale sellekssobivasse kohta kas lipuvardagavastavasse hoidjasse või lipumas-ti. Maapinnalt tõusva lipumastipuhul on sobiv laius 1/6 masti kõr-gusest. Seina- või katuselipuvardapuhul on see suhe 1/3 varda pikku-sest.

Normaalmõõtmetega lippu kasu-tades peab olema lipuvarda kõrgusca 6 meetrit. Kui mast on kõrgem,tuleb ka lipp hankida suurematesmõõtmetes. Lipuvarras tuleb pai-gutada nii, et lehviv lipp ei ulatuks

vastu katust, seina või vastu teistlippu. Heisatud lipu alumine servpeab jääma maapinnast vähemalt3 meetri kõrgusele.

Leina tähistamiseks heisatakseriigilipp leinalipuna. Neil juhtudelkinnitatakse seinalipu külge 5-10cm laiune must lint , mille millemõlemad otsad ulatuvad lipu laiustpidi kuni lipukanga alumise serva-ni.

Masti heisatakse leinalipp pool-de lipumasti nii, et lipu alumine äärasuks masti keskel.

Selleks tõmmatakse lipp algulmasti keskel.

Selleks tõmmatakse lipp algulmasti tippu ja seejärel langetatak-se kuni lipu alläär jääb masti kesk-ossa. Langetamiseks tõmmatakselipp jällegi masti tippu ja seejärellangetatakse.

Lipu langetamisel võetakse lipp

mastist nii, et see ei puudutaksmaapinda .

Kui lipp on lagunenud või temaväljanägemine on inetu, tuleb seesündsal viisil hävitada kõrvaliseskohas, näiteks põletades.

Sinimustvalge on iga eestlaseühine tunnus .

Lipp koondab ühte meie rahvajõud, ta on kõige erapooletum ja de-mokraatlikum sümbol, sest ta leh-vib ühtmoodi nii rikkale kui vae-sele nii täiskasvanule kui lapsele.

Lipp kutsub meid üksmeelele,mida väga vajame nii oma koduüleehitamisel kui ka Eestit ähvar-dava võimaliku ohu korral.

Kõige selle tõttu väärib meie si-nimustvalge austust ja lugupida-mist.

Lühendatult raamatust “Eesti lipp”Eesti Vabariigi Riigikantselei,

Tallinn, 1999

Eestis 1Eestis 1Eestis 1Eestis 1Eestis 14 lipupäeva4 lipupäeva4 lipupäeva4 lipupäeva4 lipupäeva1. jaanuar uusaasta;2. veebruar Tartu rahulepingu aastapäev16. veebruar Leedu iseseisvuspäev24. veebruar iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev14. märts emakeelepäev1. mai kevadpühamaikuu teine pühapäev – emadepäev14. juuni leinapäev (lipud heisatakse leinalipuna)23. juuni võidupüha24. juuni jaanipäev20. august taasiseseivumispäevnovembrikuu teine pühapäev – isadepäev16. november taassünnipäev18. november Läti Vabariigi väljakuulutamise päevÜhekordselt võidakse lipupäevadeks kuulutada ka teisi täht-päevi.

5

Kassaris on ikka hariduse ja kul-tuurilembene rahvas elanud ja niiasutati raamatukogu juba kolman-dat korda 1998. aasta 13.veebruarireedesel päeval. Seekord KassariRahvamajas Käina raamatukoguKassari laenutuspunktina.

Esimesed lugejakaardid said Al-bert Mäns, Robert Suurvärav,Meliita Hollmann ja Maria Kirsi.Kingiti raamatuid ja lausuti paljuhäid soove.

Et uuesti raamatukogu asutada,tuli vedajaks leida energiline ini-mene.

Kaugelt ei tulnudki otsida, ringivaadates leidsime rõõmsameelse,lennukate ideedega südi nooriku -see oli Heli Tuisk.

Nii sai 1997 aasta sügisel Hasart-mängumaksu nõukogult saadudrahaga alata tulevase raamatukoguruumide remondiga.

Riiulid saime tellida tänu Koha-liku Omaalgatuse Programmi jaEesti Kultuurkapitali Hiiumaa eks-

pertgrupi poolt eraldatud toetuste-le. Peagi täitusid riiulid kassar-laste poolt annetatud raamatutega.

Heli, kes oli raamatukoguhoidjakaheksa aastat, meenutab: “See aegoli väga huvitav, täis õppimist jauute võimaluste avastamist. Saintundma kohalike elanike soove,mõtteid ja vajadusi. Jätkuvalt saitegeldud raamatute kogumisega.Neid annetati meelsasti. Mitmeid-ki kordi tuli raamtupakid ka kodu-dest ära tuua. Raamatud, mis eel-nevalt juba kogus olemas olid, saidavatud riiulile pandud, kust inime-sed said need tasuta koju kaasa võt-ta.

Lugejad leidsid raamatukogukergesti üles ja pikapeale jäid lah-tioleku päevad ja kellaajad ka meel-de.

Peagi sai raamatukokku “Küla-Tee” projekti kaudu avatud inter-neti punkt.

Avatud Eesti Fond ja Käina Val-lavalitsus kahasse ostsid sinna esi-

mese arvuti.Suurim abi tuli Eesti Saarte Ko-

gult, kes muretses veel lisaks kaksarvutit, arvutilauad, printeri, fak-si ja pajundusmasina.

Aasta aastalt järjest rohkem kaa-sati mind haridusseltsi tegevusse.Värvi ja elu lisasid majas toimuvadtalvised keelekursused, käsitöörin-gid, loengud ja näitemänguproo-vid.”

Kui Heli Pühalepa valda tööleläks, sai uueks raamatukoguhoid-jaks Inga Mikk, kes võtab praegu-se raamatukogu elu kokku nii:”Meil on lugejaid 70 ja möödunudaastal oli 1700 laenutust.

Autoritest kuuluvad lugejateeelistusse Erik Tohvri, Andrus Ki-virähk, Jaan Kross, Kati Murutar,August Mälk, Nora Roberts,Barbara Cartland ja Sandra Brown.Agaramad lugejad on Vaike Kär-ner, Verner Mölder, Mati Kalda,Hiivi-Liivi Mugamäe, Ulvi Mets,Evi Sadul, Säde Põllu ja Leida Roht-

10 aastat taasasutatudKassari raamatukogu

6

la, kes on laenutajatest ka kõigeeakam.

Suvekassarlastest laenutavadraamatuid kõige enam VilmaEskola ja Silvia Mälksoo, kooli-noortest Maarja Niimann ja Mee-lis Tamm.

Õpilased laenutavad põhiliseltkooli kohustuslikus lugemisprog-rammis olevat kirjandust.

Rohkem kui raamatuid, loetakse

ajakirju. Nii on “Eesti Naine”,“Maakodu”, “Saladused” ja “Kroo-nika” saanud lemmikuteks. Paljuloetakse ka “Hiiu Lehte”.

Kogus on 3200 raamatut, millest2500 on ilukirjandus ja ülejäänuderinev liigikirjandus”.

Nobeli kirjanduspreemia lau-reaat Doris Lessing on muretse-nud, et Inglismaal on üles kasvanudpõlvkond inimesi, kes ei ole luge-

nud ühtegi raamatut.Kassari eelmine raamatukogu

suleti 1972. aastal.Praegune teeb innukat koostööd

„Hindre -Neti“ ja teiste kaasaegse-te infokandjatega.

Usume,et raamatuarmastus ja lu-gemisvajadus ei kao ja Kassari raa-matukogu eksisteerib seekordaegade lõpuni.

Kassari Haridusselts

7

On ader kiviaia ääres…… maa küntud

mees on läind…On jutuheided saanud lugudeks,Kaasteelistele jäänud mälestus …

Merike Niimann

Jaan Krossi mälestuseks

(Jaan Kross. 19. veebruar 1920 Tallinnas – 27. detsember 2007)

8

Margit KäärameesMäeotsa talu

Orjaku külaseltsi juhatuse liige

Küllap on lugejale teada, et Orjakuküla rahvas on juba pikemat aegaigasuguseid ettevõtmisi üheskoosteinud ja korraldanud. Ja nendelettevõtmistel on juba arvestatavajalugu seljataga, millest allpool kanatuke lähemalt.

Jaanipäeva-eelne kokkutuleksaab toimuma juba 13. korda ja ikkapõhimõttel, et pere (või mitu) kor-raldavad peamised ettevalmistu-sed platsi ja lõkke osas ning koguküla katab söögi-joogi laua. Ja niion seda teinud juba Mäeotsa, Tam-me, Sauna, Pihla, Muuli, Sasa,Lendri, Nina ja Mõisakoha, Kruu-siaugu ja Paemurru, Kadakamäe,Roose ja Estri ning sellel aastal La-geda talu rahvas. Üheskoos grilli-takse, aetakse juttu, osaletaksevõistlusmängudes (viimaseid kor-raldamas väsimatu Virve Salum),lauldakse ja tantsitakse varastehommikutundideni. Eelmisel aas-tal lisandus veel ka fotonäitus, mis

elavat huvi tekitas ja mida soovi-me muuta traditsiooniks. Ja selleksaastaks on korraldajatel plaanis kamõni üllatus...

Väga paljudele külaelanikele onsee koosviibimine kujunenud suu-rimaks jaanipeoks, sest nii vane-matel inimestel kui väikeste laste-ga peredel on sellisel väiksemalpeol hea ja turvaline osaleda. Paljuon selliseid suvilate omanikke võipüsielanike sugulasi-tuttavaid, kessamuti sellel peol on ikka ja alatikohal, sest siin on alles sellist ko-dust ja mõnusat vanaaja-jaanipäe-va hõngu, mis mujalt juba kadu-nud.

Umbes neli aastat oleme korral-danud üheskoos heakorratalguid,ikka selleks, et kõigile käidavad-nähtavad kohad oleksid korras jaliikluseks ohutud. Õigupoolest sel-lest liiklusohutusest kõik algusesaigi, kuna teede ääred olid paariskohas nii võssa kasvanud, et tuliõnnetuste ärahoidmiseks midagiette võtta. Kevadistele talgutele li-saks oleme ka paar sügist töötege-mist korraldanud, kuid siin on jubasuurem oht, et ilm ei pruugi olla

sobilik ja nii juhtus ka 2007. a sügi-sel, kus talgud ära jäid või õigemi-ni kevade peale edasi lükati.

Ja sellel aastal 19. aprillil saigikorraldatud üks suurimaid talgu-operatsioone, kus osales üle 45 suu-re ja väikese külaelaniku ja see onosalemiste rekordarv!

Kui asi niimoodi edasi läheb, ole-me varsti fakti ees, et tööpõld hak-kab otsa lõppema, aga siis oleks al-ternatiiviks aidata koos vanemaidkülaelanikke, kes seda vajavad võihakata tegema dessante mujale.Senikaua aga peame korras hoid-ma kõik juba korda tehtu ja tegeli-kult on ees ootamas veel nii mõnigiteelõik ja muu korrastamist ootavobjekt.

Siinkohal suured tänud kõigile,kes neil talgutel osalenud on!

Ühiselt oleme pidanud ka vast-laid ja seda Lubjagu ninal asuval„tohutult kõrgel” mäel, mis on liu-laskmiseks täiesti sobilik. Võistel-nud on omavahel nii lapsed kui kamehed-naised ja mõnel aastal onolnud ka „peredevahelised” teate-võistlused. 2007. a lõpetasime vast-lapäeva ühise supisöömise ja jutu-

Orjaku rahva tegemistest

9

ajamisega Dagen Hausi külaliste-majas.

Sellel aastal jäi vasteldamine küllära lume puudumise tõttu, kuidküll siis järgmisel aastal teeme to-pelt. Ja lapsi, kellele seda eelkõigekorraldada, meil jätkub – ligi ka-heksakümnest püsielanikust onlapsi meie külas 25.

Suhtleliselt noor on Orjaku külaelanikkond ka muidu - püsielani-kest kümmekond on ainult pensio-niealised, lisaks juba eelpoolnime-tatud laste arv ja ülejäänud on kõiknooremas ja vanemas keskeas.

Headmeelt valmistab, et juurdetuleb just nooremapoolset rahvastja Orjaku külal on kombeks kõikiuusi tulijaid sõbralikult vastu võt-ta ning ühistesse tegemistesse haa-rata, kui nad ka ise seda tahavad.

Vanasõna „Kuidas sina külale,nii küla sinule” kehtib igal pool, kaOrjakus ja kindlasti on siin ka väl-jakujunenud külale iseloomulikudkombed ja tavad, mida oleks soovi-tatav jälgida, et ennast tõeliselt ko-dus tunda.

4. novembril 2006 kogunes liginelikümmend Orjaku külaelanik-ku või kinnistu omanikku Mäeot-sa tallu, et üheskoos moodustadaOrjaku külaselts, nendest 30 saidka asutajaliikmeteks. Nüüd jubaüle aasta tegutsenud seltsi ühise te-gevuse tulemuseks on olnud projek-tirahade abiga külaplatsile mööblivalmistamine, küla koduleheküljekoostamine, uute postkastide alus-te ja postkastide tegemine ning pai-galdamine. Suurim ja hetkel algus-järgus projekt on PRIA külameet-me kaudu rahastatud Orjaku muu-li matkaraja tegemise projekt, mil-le käigus taastatakse sadama süm-bolina olnud veemõõdumaja ja li-saks ehitatakse laudtee muulilening sinna tuleb ka mõnus istumi-se koht. Veemõõdumajas saab ole-ma aga Orjaku küla ja sadama aja-lugu tutvustavad infotahvlid.

Külaseltsi aastakoosolekul 22.märtsil Kassari Rahvamajas alus-tasime küla arengukava koostami-se eeltöödega. Kohalolnud 33 küla-ga seotud inimest aitasid panna

Oleme huvitatud igasugustestvanemat aega kujutatavatestfotodest, nii esimese Eesti Vaba-riigi-aegsed kui ka nõukogude-pe-rioodist, kus äratuntav Orjaku külavõi mõni selle küla elanik kuskilmujal.

Soovime koostada fotonäitust,mida eksponeerime Orjaku külakokkutulekul ja hiljem Kassari Rah-vamajas. Fotosid palume kasuta-miseks, pärast koopiate valmista-mist saab originaalid tagasi. Ka vi-letsas olukorras fotod sobivad.

Palume võtta ühendust LeonoraKääramehega tel. 46 97 159 või56 502 859

kirja esmased Orjaku küla arengu-ga seotud märksõnad, millega siiskohapeal moodustatud töögruppedasi hakkab tegelema. Arenguka-va peaks valmima järgmise aastaalguseks, varasemat aega ei julgepanna, sest puudub kogemus ja ini-mesed on oma põhitegemistegaväga hõivatud. Muidugi võtameõppust Kassari Haridusseltsi koos-tatud arengukavast, mida on mit-mel pool toodud väga heaks näi-teks.

Niimoodi vaikselt ja omaette seeOrjaku tegutsebki, ikka tasa ja tar-gu ja kui vaja, siis avaldab valju-häälselt ka oma arvamust, kas onsiis teemaks PRIA ebaõiglane käi-tumine talunikega või lähinaab-reid segav lennumasina lendami-ne või mõni muu probleem. Agahakkama püütakse saada ikka nii,et oleks kõigil oma kodudes hea jaturvaline elada, et küla välisilmeoleks heakorrastatud ja kõikidelpõlvkondadel oleks hea Orjakus ela-da.

TEADAANDEDLugupeetud Kassari saare elanikud

ja suvitajad!Veeloodimaja taastamine Orja-ku muulile. Kui keegi soovib toe-tada Orjaku külaseltsi projekti vee-loodimaja taastamiseks sadamamuulil, saab seda teha ülekandegakülaseltsi arveldusarvele221034052133 Hansapangas, selgi-tusse: Projekti „Orjaku muuli mat-karada” toetuseks.

1 0

Täname teid, kes 3. mail “Teemeära 2008!” kaasa tegid: Ester Tam-mis, Heli Tuisk, Toivo Platov, Hii-vi-Liivi Mugamäe, Priidu Tikk,Tarmo Paat, Jaagup Kopli, Moo-nika Tammesalu, Kristi JohannaKopli, Karl Gustav Kopli, HannesTamm, Inga Mikk, Meelis Tamm,Magnus Tamm, Anu Hülg, KaljuHülg, Silvia Mälksoo, Karli Nurs,Varje Nurs, Kerli Nurs, AndresNurs, Tarmo Üksik, Mirjam Vann,

“Teeme ära 2008!”Kaisa Kääramees, Maria Järva,Liina Lindpere, Vahur Võsa, SädePõllu, Reet Kääramees, Inga Mikk,Meelis Mikk, Peter Lindre, MiinaKääramees, Ene Kalda, Mati Kal-da, Reio Kirsi, Erik Harri, JaanusRisti, Hans Kirsi, Mirjam Orav,Annateele Orav, Ene Järbelaht, Joo-sep Järvelaht, Tiit Kopli, JaneElmi, Rein Järva, Annika Käära-mees.

Kassari Külavanemate Kogu

11

Ada Nittim-Heilo

Olen Ada Nittim-Heilo. HiiumaalKassaris sündinud 1931. a. Abielus1960. a. Sünnikoht Hiiumaa-Kassa-ris Esikülas.

Esimesed 17 aastat elasin sünni-kohas, siis seitse ja pool aastat Si-beris ja peale selle jälle sünnikohas.Mul on õde ja vend. Õde Ainu onkõige vanem (sünd 1927), vend Her-man (sünd 1929) ja mina.

Minu sündides oli isa Jüri Nittim33 aastane (sünd 1898) .

Isa suri 54 aastasena Siberi van-gilaagris. Isa töötas külas peamiseltsepana. Peale selle puuris kaevu-sid, tegi rookatuseid ja igasuguseidehitustöid.Isa oli universaalne töö-mees. Ta pole kunagi töötu olnud.Töölisi tal ei olnud ega ka mitte üle-musi.

Minu sündides oli ema Elisabet30aastane (sünd 1901). Ta suri80aastaselt (1982). Enne abiellu-mist, kuni 1926. a töötas ema kodu-talus Jaagul, hiljem abielus olles taoli kodune, kasvatas lapsi.

Peale 1949. a küüditamist töötasSiberis kanafarmis. Hiljem oli pen-

sionär ja kasvatas lapselapsi.Meie kodu oli Võsa talus. See on

üles laotud ühest vanast majast va-navanemate maale. 1929. a asusi-me sinna elama. Kodus oli meilainult elutuba, magamistuba jaköök. Magamistoas oli kolm voodit:üks isa-ema, tgeime minu ja õe ningkolmas venna tarvis. Mööbliks oliüks riidekapp, kummut, laud, mõ-ned toolid, kiiktool, väike peegelseinal, voodid, söögilaud ja köögi-kapp. Peale elutubade oli veel sah-ver, kus hoiti kartulit, juurvilja,hoidiseid, vilja, piima jne.

Ema pesi ise pesu, õmbles, ostisriidekangast kleitide õmblemi-seks. Ülikondade-mantlite, voodi-ja seljapesu riided kudus ise kan-gastelgedel. Õmbles kõike. Ainultmeeste ülikonnad ja palitud tegiküla rätsep. Lihtsamad tööriidedõmbles ise. Lapsed abistasid emakõigil töödel (villa kraasimisel,kanga ülespanemisel, korrutami-sel, kerimisel jne).

Isa võttis laste kasvatamisestväga vähe osa. Tal polnud selleksaega kuna oli tööl ilma puhkepäe-vadeta. Vahel me ei näinud teda nä-

dalate viisi, hommikul läks ennemeie ärkamist ja õhtul tuli kui mejuba magasime. Lastega ei jaluta-nud keegi, need jooksid ise, kustahtsid - suuremad vaatasid väik-semate järgi. Mäletan, et õde saitihti riielda, kui ei tahtnud mindkaasa võtta suuremate - temaealis-te - laste hulka.

Tegelikult oligi õde kõige roh-kem minu kasvataja. Ta oli vägahea fantaasiaga tüdruk, mõtles iseigasuguseid mänge välja. Õpetasmind kooli mängude käigus ennekooliminekut lugema ja kirjutama.Pani ka hindeid, väga „ rangelt”.

Sõime me köögis. Toitu valmis-tas ema. Hommikusöögiks oli tava-liselt piim, praetud munad, võilei-vad (kohvi meil ei joodud). Lõuna-söögiks tuli igalühel ise midagi„hankida”. Ema lõunat ei valmis-tanud, ta töötas, kas kodus või su-gulaste juures. Lastele jäeti hom-mikuks õhtusöögist midagi - puder,suitsuliha, kuivatatud kala jne.Õhtuks valmistati midagi paremat-keedetud kartulid, mõni supp, kas-te või praeliha, magustoiduksmõni kissell või kompott.

Minu lugu

1 2

Pühapäeval tavaliselt oli midagiparemat, siis ema küpsetas sepikutvõi karaskit,väga suurte pühadepuhul ka saia ja küpsiseid. Siis olidkooritud kartulid (igapäevaseltmuidu koorega) liha või kalaga.

Puudust me ei tundnud. Isa tee-nis piisavalt, et peret toita. Meil olika tilluke majapidamine- lehm,siga, kanad.

Leiba küpsetas ema ise, tegi omaaiasaadustest hoidiseid, soolas kur-ke. Mäletan, et kurke soolati suur-de 100 liitrisesse lahtisesse tünni.Kui head need olid ja säilisid meiesahvris suurepäraselt. Ei tuntudsiis plekkkaani , kas olid kurgisor-did paremad või soolajad oskusli-kumad.

Noa ja kahvliga me ei söönud,sõime kas ainult kahvli või ainultnoaga,olenevalt toidust - kala näi-teks noaga, liha kahvliga.

Kogu pere sõi harva koos, sest isaoli enamasti ära. Ema pani toidulauale ja istus koos lastega sööma,kui oli lisa vaja siis tõid lapsed.Lauast lahkus see, kes oli kõhu täissöönud, keeldu ei olnud. Istumis-viis ei olnud tähtis, eraldi taldri-kuid oli harva. Sõime enamastiühest ühisest nõust.

Oma muredega läksin alati emajuurde, temaga võis kõigest rääki-da. Isaga ma ei rääkinud, ta oli nagukauge ja võõras ning oli alatiära.Vahest võttis minu kui kõigepisema sülle. Ta oli napisõnalinemees, rääkis vähe. Täiskasvanutevestluses ma ei osalenud ,aga kuu-lasin nende juttu alati huviga.

Vandumine ja inetud sõnad eikuulunud meie pere kõnepruuki.Ei kujutanud ette, et oleksin või-nud midagi sellist öelda.

Laste karistamine seisnes peami-selt juuste tutistamises, kui meomavahel tülitsesime. Nii emameid lahutas. Isa ei karistanud kor-dagi kedagi.

Ema tahtis väga, et me kooliskäiksime ja saaksime „millekskiparemaks”. Maad meil ju ei olnudja ilma hariduseta oleksime pida-nud minema teenijaks või sulaseks.

Sünnipäevi meil eriti ei pühitse-tud, kuid teadsin alati, et täna onsünnipäev. Ema küpsetas midagi.Kingitusi ei tehtud kodus mitte.

Vahel tõi mõni ema sõbranna kül-

la tulles mõne praktilise eseme (so-kid, kindad, riidest sussid). Maius-tusi meie peres ei antud lastele.Vahest harva tõi mõni linnast suvi-tama tulnud sugulane kompvekke.

Mel oli kodus vana orel, emamängis sellel ja laulis. Isa ja lapsedolid kõik ebamusikaalsed. Raama-tuid oli meil endil väga vähe, agame laenutasime raamatukogust.Vanaisa juures oli palju raamatuid,onu Anton tellis ajakirju ja ajaleh-ti. Käisin seal alati lugemas järje-jutte ja muud. Ema oli endale pähevõtnud , et kõik lapsed peavad ennekooli õppima lugema ja kirjutama.Siis mindi ka väga hilja kooli, 8aas-taselt, nii et enne seda oli lihtnelugema õppida - mind õpetas õde.Õpetati ainult tähti tundma, luge-ma tuli endal õppida. Ei mäleta etsellega oleks raskusi olnud või pal-ju aega läinud.

Mäletan oma vanaisade matu-seid. Emapoolse vanaisa Priidumatuste ajal olin 6aastane, siismind surnuaiale kaasa ei võetud -oli külm talveilm. Isapoolse vana-isa Villemi matustel olin ka kalmu-aial - leinariideid mul ei olnud.Mäletan, kui räägiti, et õnnelikmees, kelle puusärgi juures on 5poega - mu neli onu ja isa. Olin siis13aastane.

Meenub veel üks matus, minu tä-dimehe oma. Olin siis 10aastane.

Tädimees arreteeriti 1941. a ja te-mast ei olnud aasta möödudes mi-dagi kuulda, kuni rebased kraapi-sid Kärdla lähistel metsas lahtihaua, mis oli kiiruga kaevatud javäga madal.

Seal siis oligi mu tädimees Jo-hannes Steinberg koos oma vennaJaan Steinbergiga ja veel teised,kokku 9 inimest. Kõik nad olidmõrvatud lasuga pähe, nende hul-gas oli ka üks naine, tema kehal olidvägivalla tunnused, ilmselt ei lep-pinud ta surmaga ja hakkas vastu.

Matuste ajal oli Kassari surnuaedrahvast tulvil, vendade puusärgidolid kõrvuti ja õpetaja pidas ühisejutluse, inimesed nutsid. Meenubtädi meeleheitlik karjatus kui puu-särk hauda lasti, see oli nagu pro-testiks maailmas valitseva julmu-se vastu.

Ja siis see koer. Olgugi, et oli möö-dunud terve aasta kui tädimehe

surnukeha mindi Kärdlast tooma,istus ta terve päeva veski all mäelja ulgus, hiljem tuli ta jõuga puu-särgi juurest ära viia.

Meenub onu Peetri pulm, olinsiis 10aastane. Üks küla muusikmängis viiulit, kõik tantsisid, kamina – isaga. Mäletan, et pulma-deks vahustati mannavahtu võikir-nuga. Tore oli neid tiivikuid puh-taks noolida.

Ema ja isa käisid harva kusagilkülas,kui ema kusagil käis siis võt-tis ta minu kui kõige väiksema kaa-sa.

Isapoolsete vanemate juures Laa-sil käisime uut aastat vastu võt-mas, seal oli alati palju lapsi ( lisaksmeile veel onude lapsed).

Jõulud olime kodus, ema mängisorelit ja laulis kirikulaule, kirikusme ei käinud.

Ema ja isa ei käinud kirikus egapalvemajas - Kassari kirik sõja ajalja peale seda ei töötanudki. Käisinkoos emaga surnuaia pühal, sealpidas õpetaja jutlust, samuti käisinsõbrannadega saksa ajal külas pee-taval äratusnädalal, ei mäleta et seeoleks olnud usu pärast, rohkem , etkusagil käia - sõja ajal pidusid eipeetud ja seal olid väga ilusad lau-lud baptistidel.

Enne sõda käisin koos emaga pi-dudel, ema mängis näidendites,minu arust oli ta laval väga hea.

Laupäeva-õhtuti käisime vana-isa Villemi pool saunas, seal oliväga palju saunalisi,nii umbes 20inimest. Hiljem istusime nendetoas ja kuulasime raadiot, laupäe-va õhtul tuli sealt alati vana tantsumuusikat, laulis tihti Artur Rinne.Meie kodus raadiot ei olnud. 1941.a korjati kõik raadiod ära, ka vana-isa oma, tagasi neid enam ei saa-nud.

Ühel suvel käisin mõned korradkusagil talus pühapäeva koolis. Eiolnud meil kodus mingeid söögi egaõhtupalveid, ei ole vist olnud kateistes peredes. Leeris ei ole maüldse käinud, nõukogude võimuajal ei olnud mingit leeri. Mäletan,et õde käis leeris - vist Käinas jaKassari kirikus oli õnnistamine-ilus oli.

Isa ja ema ei tegelenud poliitika-ga, küllap isa ikka valimas käis, agaema vaevalt. Isal olid isamaalised

1 3

vaated, ta oli käinud vabadussõjas,emale meeldis nõukogude kord,see andis kehvikutele maad, saimeemapoolse vanaema talust tüki, eimäleta, kas me seda üldse kasuta-sime, see oli ainult 1 aasta. Isale eimeeldinud, et ühtedelt võeti maaja anti lihtsalt teisele.

Nagu ma mäletan, olid mu emaja isa kodus alati millegagi tegevu-ses, kuigi ema mõnikord mängis ha-ridusseltsi näitemängudes ja sedaka mitte alati kui talle osasid paku-ti tal lihtsalt ei olnud aega laste jamajapidamise pärast.

Ei mäleta, et tollal oleks keegi te-gelenud spordiga. Isa käis pühadeajal - kui ta just ei pidanud kellegilesepikojas midagi tegema -külas,enamasti sugulaste pool juttu aja-mas ja õlu joomas. Ei mäleta, et taoleks kunagi eriti purjus olnud.

Lapsepõlves olin „vaba pidami-sel”. Mängisin kellega tahtsin, va-nemad end sellesse ei seganud, külalapsed olid kõik tuntud-teatud ini-meste lapsed. Niinimetatud „paha-sid lapsi” ei olnud, vähemalt tüd-rukute hulgas mitte ei mäleta, etkoolis oleks asju kadunud, et oleksvarastatud. Meil oli ka väga rangemeesõpetaja Loomets, kes poissevahest raputas, aga ei löönud. Taloli tohutu autoriteet, arvan et kuita elaks, kardaksin teda praegugi.Teine õpetaja oli tema abikaasa,kellele kandus üle tema mehemõju, kuigi ta oli headus ise, kar-deti tedagi.

Minu kooliaeg langes väga ras-kesse sõja aega, lapsepõlv lõppeskusagil 8-9 aastaselt.

Hiljem oli pidev hirm võõrastesõjaväelaste ja pommitamiste ees.Meie külas olid 1941. ja 1944. a la-hingud.

Ei olnud mingeid spordivõistlu-si, pidusid ega ole ma ka kunagikäinud ekskursioonidel.

1940. a laulsime koolis „Internat-sionaali”, juba järgmisel aastal„Deutschland, Deutscland, überalles”, siis kolme aasta möödudesjälle “Internatsionaali”. Kust võissee väike lapseaju mõista, mis oliparem.

Elasime ema ja isa vanemate va-hel, ühel pool teed Jaagul ema va-nemad ja maja taga Laasil isa omad.Jooksime nii ühele kui teisele poo-

le. Läbisaamine nendega oli vägahea, kui kellelgi oli abi vaja, siisseda sai kindlasti, isa abistas mindremondil või ehitusel, ema hooaja-töödel. Nemad aitasid meid toi-duainetega.

Ei tea et külas oleks olnud pare-maid või halvemaid inimesi. Üh-tedel oli rohkem, teistel vähemmaad, päris maata inimesed n.npopsid, töötasid talunike juures,said sealt vilja, tavaliselt oli lehmja kartulimaa kõigil olemas.

Emal oli sõbrannasid nn vabadi-ke hulgas, need olid teda alati abis-tamas, kas mõne peo, näiteks lapsevarrude ettevalmistamisel või kar-tulivõtmisel (kuigi meil oli väikemaatükk kartuli all), sõprade abi-ga sai selle ühe päevaga ühele poo-le. Pikkadel talveõhtutel käisidneed sõbrannad külas, neid oli üsnamitu, heietasid lugusid oma nooru-sest ja muidu küla hetkeolukorrast.Olen hiljem mõelnud, et need olidkõik üksikuks jäänud lasteta nai-sed, võib olla tõmbas neid minuema poole, sest tal olid lapsed, nadsuhtusid meisse väga soojalt, män-gisid meiega. Mul oli väga hea meelkui jälle tädid tulid, siis ei olnud juraadiot ega televiisorit.

Mäletan, et oli üks tädi Dilde, kel-lelt küsiti, et miks sa vanatüdru-kuks jäid? Dilde vastu , et kutsusinkaks poissi korraga kohtamisele jaise jalutasin kolmandaga nendenina alt läbi. Olingi korraga kõigikolmest lahti. Dilde tegi meeste rät-sepa töid ja ta oli väga ilus naine.

Minu meelest ei olnud meie kü-las küll mitte mingeid ühiskonna-klasse.

Meil ei olnud ka suurtalusid.Kõik elasid kuidagi ära. Maad olidkehvad. Mõnes veidi suuremas ta-lus peeti ka teenijat, aga enamustegi tööd ära oma perega, või kasu-tas abi hooajatöödel.

Läksin kooli 8aastaselt, olles enneõppinud lugema ja kirjutama ningmingil määral matemaatikat tund-ma, näiteks korrutustabel oli ennekooli peas.

Kord oli koolis tugev ja ei olekskõne allagi tulnud halvasti käitu-da. Lapsed olid kõik talulapsed jame kõik olime praeguse mõiste jär-gi halvasti riietatud. Mingi kodu-kootud pihtseelik, sitspluus, koo-

tud villane kampsun, jalas puuvil-lased või villased sukad, külaking-sepa tehtud kodus pargitud nahasttugevad, lihtsad kingad, talvel „pä-tid” (käsitsi õmmeldud kummi tal-la, lambanahkse voodri ja villasestriidest pealsetega sussid), nende-ga käidi nii toas kui väljas lumes.Sügavas lumes (teesid ei aetud lah-ti) kadusid need tihti jalast ära,andis otsida, et jalavarjud jälle jal-ga sai.

Et oli parasjagu käimas sõda, siisei tulnud kõne allagi, et keegi oleksvahest saanud uue kleidi, mõni-kord tehti lastele midagi ringi va-nemate riietest.

1945. a läksin peale Kassari alg-kooli (6. kl) lõpetamist edasi õppi-ma Kärdla Keskkooli, kus õppisin1949. aasta küüditamiseni, 10. klas-sis.

Hiljem olen osalenud kaks aastatraamatupidamise koolis kaug- jastatsionaarsel teel, töötades ennejuba ühtlasi raamatupidajana.

Kooli ajal ma ei töötanud, väljaarvatud kohustuslikud hoogtööpäevakud koolis, vabriku vareme-te äravedu, teede kruusatamine,metsa istutamine jne. Sel ajal pan-di suurt rõhku õpilaste töökasvatu-sele, õpilased saagisid ja lõhkusidkõik kooli kütmiseks vaja minevadküttepuud. Seda muidugi keskkoo-lis.

Muidugi tuli kodus teha kooliva-heajal igasuguseid töid, istutami-ne, rohimine, niitmine , loo võtmi-ne, kartuli võtmine jne. Kes oli juba10 või rohkem aastat vana, seeenam niisama ringi joosta ei saa-nud, pidi jõudu mööda tööle hak-kama koos vanematega.

Käisin koos emaga vana-vanema-te juures tööl, tavaliselt ainult poolpäeva, siis saatis ema mind koju.Mulle ilmselt selle eest ei makstud,või kui, siis emale.

Minul ei olnud kooli ajal mingittaskuraha - seda oli emalgi vähe,liiati siis anti seda lastele.

Päris tööle asusin 17aastaselt Si-beris kolhoosis. Esimene töökohtoli traktori brigaadis, haakija, vil-jakaaluja, arvestaja, tankijana. Bri-gaadis käisin kolm suve. Talvititöötasin loomafarmis. Talitasinnoorloomi, lambaid, korraks kahobuseid, vedasin piima koorejaa-

ma jne.Suhted tööandjaga olid vägivald-

sed, ei ühtegi päeva puhkust, eimingit ametiühingut, ei kopikatkipalka, kui brigaadis said suppi, siissee kirjutati sul võla arvele (aasta-te möödudes võlg aina kasvas).

Olin sõna otseses mõttes sunni-tööline.

1954. a (viie aasta möödudes)sain esimest korda palka - palka saijuba 1953. a, aga siis tuli tasuda „su-pivõlgasid”, kui need tasa siis 1954.a eest sai esmakordselt raha kätte.Summa oli muidugi väike ja see oliterve aasta eest, aga see oli ikkagisamm edasi. Võisin osta mõne riie-tuseseme. 1951. a sügisel pandimind (just nimelt pandi, oma tehaei olnud seal midagi ) lüpsjaks.

Peale rahapalga sai kolhoosistnormipäevade vilja, sellest jätkusomale leivaks ja võis pisut ka äramüüa - raha oli ju vaja mõne eluli-selt vajaliku asja ostmiseks, nagupuhvaika, kirsasaapad, lubjavil-did, sool, suhkur, tikud jne. Sukki-kingi mul ei olnud, oli ainult ükssitskleit ja dressipüksid.

Lüpsjana töötasin viis aastat,kuni kojusõiduni 1956. a. Ükskord,peale lapse sündi, töötasin mõnedkuud vasikatalitajana.

1956. a sügisel astusin HiiumaalKassari kolhoosi liikmeks ja tööta-sin raamatupidajana 1993. aastani.Vahepeal, 1972. a kolhoos ühines„Sõpruse” kolhoosiga. Seal lõpeta-sin seoses kolhoosi likvideerimise-ga 1993. a oma töötaja karjääri. Olinsiis 62aastane.

Minu jaoks, kes ma olin sunnitöö-lise kibedat leiba maitsnud, oli Ees-timaa kolhoosides töötamine para-diis.

Venemaal ei olnud mingit vabaaja veetmist, ainult töö ja veel kordtöö. Alles peale kodumaale naas-mist sain hakata tõeliselt elama.Elasin koos ema ja tütrega minulapsepõlve kodus. Ema oli minuülalpidamisel - pensione maal siisei olnud, kuid meil oli väike aia-maa, lehm, siga, kanad. Ema vaa-tas mu tütre järgi ja aitas jõudumööda koduses majapidamises.

Vaba aeg läks suvel peamiseltmajapidamistööde (heina varumi-ne, kütte valmistamine jne ) nah-ka, kuid talviti leidsin aega käia kaisetegevusringides, peamiselt näi-teringis, õppisime midagi selgeksja suvel sõitsime mööda Hiiumaad(lahtisel veomasinal) külalisesine-mistele. Tore oli, peale eeskava olikindlasti tants, siis ei olnud min-git orkestrit. Tavaliselt mängiskeegi akordionit või lõõtsa, naguikka külapidudel.

Ehkki tol ajal oli ka Eestimaalkolhoosis palk pisike, aga sain siis-ki käia ka Tallinna teatrite külalis-etendustel (siis ei olnudki piletihinnad üüratud, nagu praegu).

Puhkus oli mul enamasti sügisel,siis koristasin kartulit ja õunu.Õunu vadasime Tallinna turule,pool puhkuse ajast kulus seal õunumüües, ega need eriti palju ei maks-nud ja transport sinna oli ka kallisaga mingil määral oli see nagu va-heldus igapäevasele külaelule ja kaväike lisa kesisele kolhoosi palga-le. Tööl asendajat muidugi ei olnudja töö tuli peale puhkust tagant jär-gi (raamatupidamises oli see või-malik) ära teha. Tihti pidi ülal is-tuma poole ööni.

Usuga (ehkki usun jumalat ja ras-ketel hetketel palvetan) ma ei olekunagi tegelenud, ei ole käinudlahkusuliste kabelis. Ainult jõulu-laupäeval kirikus käies meenutanoma lahkunud lähedasi ja süütannende kalmudel küünlad. Kõikmuu kaob igapäeva elu rutiini,kuni endal minek. Inimene on jubakord loodud selline, et rabeleb jarabeleb tööd teha, nagu elaks iga-vesti.

Abiellusin 1960. aastal Arteemi-ga, olin siis 28aastane, abikaasa25aastane. Tema töötas elektrilii-nide ehitusel ja kui meie kanti pan-di elektrit, siis me tutvusime. Um-bes aasta möödudes abiellusime.Elasime minu kodus, ei olnud jukoos väikese lapse ja vana emagavõimalik minna kuhugi mujale.Abikaasa asus samuti kolhoosi töö-le, elektrikuna, ehitusele, trakto-ristina, autojuhina ja lõpuks toru-

lukksepana.Pulmad olid meil minu kodus, pi-

dutsesime paar päeva. Kohal olidsugulased ja sõbrad. Registreerisi-me Kärdla perbüroos.

Abikaasa oli samuti pärit Hiiu-maalt, tema kodus olid väga kitsadolud ja sellepärast pidime elamaasuma minu juurde. Meil oli pisutjõukam kolhoos ja paremad kõrvaltteenimise võimalused. Ta tegi pea-le kolhoosi töö veel peredes elekt-rifitseerimistöid, samuti ehitus-remonti.

Peale abiellumist ostsime mööb-lit, televiisori, mootorratta, hiljemka auto, remontisime elumaja, ehi-tasime sauna, kõik enda teenitudraha eest. Ehitas abikaasa, peaaeguet üksinda. Ta on kõike oskaja ini-mene.

1965. a asus minu juurde elamaveel mu vana tädi Marie, kes elasminu juures 1985. aastani. Suri94aastaselt. Ta pärandas mulle omamaja.

Kinkisin selle hiljem edasi omavennale, sest temal oli seda rohkemvaja.

1955. a sündis mul Siberis tütarLehti. Ta oli vallaslaps. Sündis taTatarski haiglas. Sünnitus oli vägakerge, ilma tavaliste sünnitusvalu-deta. Last toitsin rinnaga. Et pii-ma oli väga palju, siis tegin sedakaks aastat. Laps oli terve, tema jär-gi vaatas enamasti minu ema, kunamina olin tööl. Minu abielludes olita juba 5aastane. Võõrasisaga läbi-saamine oli tal väga hea. Abielusmul lapsi ei olnud, tütar jäi ain-saks. Hiljem kasvatasin oma tütrepoega Linnarit. Tütar Lehti käisparasjagu ülikoolis. Ta omandasõpetaja elukutse 1977. a ja töötabTallinnas õpetajana siiamaani.

Elan praegu 77aastasena Kassa-ris isamajas koos abikaasaga.

Vanavanaemaks sain 2006. a75aastasena.

Olen tundnud oma elus 18 Liisat.Kõik nad on elanud Kassari saarel.Ka minu lapselapselaps on Liisa. Taelab praegu Tallinnas.

14

1 5

Arteemi Heilo

Tulin 1957. aastal sõjaväest. Minupere elas tollases Lenini nimeliseskolhoosis. Sel ajal oli kolhoosis vägakehv ajajärk, palka kui sellist maks-ti ainult mõne kilo viljaga, raha eikopikatki.

Tuli leida mingi muu töö, kunaHiiumaal oli sel ajal käimas elekt-rifitseerimine, siis sain töökohaTallinna Kõrgepinge Trustis.

Meid oli brigaadis viis meest -mina, Eduard Põder, Arno Põder,Karli Liier ja Heino Nurmik.

Töö toimus kõik käsitsi, aukudekaevamine,postide püstitamine,traatide kinnitamiseks tuli roni-misraudadega ronida posti otsa.Raske töö oli, kõik selle teevadnüüd ära kraanad.

1957. a töötasime „Rahu Eest” jaLenini nim kolhoosis kõrgepinge-liinide ehitamisel. Paladelt Tempa-ni. Tore nali oli see,et töötasin va-hetus kodu läheduses ja TallinnaTrust maksis meile lisaks palgaleveel komandeerimistasu.

1958. a augustis jõudis kõrgepin-ge ehitus Kassarisse. Meenub see,

et kõik põllu ääred olid täis metsõu-napuid, kusjuures õunad olid täit-sa söödavad. Kui hakkasin Kassa-risse sõitma, siis naabri vanameesütles: „Sinna sa lähed ja sinna sajääd.” Mõtlesin: Miks ma peaks?

Aga tegelikult 1960. a abiellusinKassaris ja elan sellest ajast alali-selt seal.

Alustasime kõrgepinge ehitami-sega kõigepealt Esikülast - sellelejärgnes ka madalpinge.

Kolhoos oli vaene ja esialgul tel-liti elektrifitseerimiseks vaid mõ-ned tootmishooned, koolimaja jakolhoosi kontor.

Elasime Roolil, aga seoses madal-pingega tuli juurde veel töölisi si-setöödele. Roolil jäi kitsaks ja minakoos Korv Heino ja Vahur Andre-sega kolisime Lepa Anna juurde.Seal oli tore elu, Heino mängis pil-li, tantsuks oli alati tüdrukuid ja„tralla” voolas ojana. Muidugi pol-nud see ainult pidu, pidime ka kõ-vasti tööd tegema.

Kui alajaamad olid paika pandudja kõrgepinge valmis, siis madal-pinge ehituse juures tahtsid kakõik kolhoosnikud kohe elektrit.

Kolhoos neid ei toetanud ja siisagaramad muretsesid ise endalematerjali - postid, traadid. Traateoli igat marki: raud-, alumiinium-ja vasktraat, puudus ainult okas-traat. Tuli manguda töömehi –elektrikuid kes traadi posti otsaviiks.

Kellel oli raudtraat, siis ega sel-lel see valgus küll suurem asi pol-nud, eriti veel siis kui oli alajaamastkaugem piirkond. Samuti ei olnudsisetöö materjali, hea kui sai pan-na ühe lambi jämedamasse berg-mann-torusse tõmmatud juhtmega.Jumal hoidis ja õnnetusi ei olnud.

Kui elektrikute brigaad oli läi-nud, siis võeti tööle kolhoosi elekt-rik.

Esimene oli Arvo Kääramees.Siis hakati juba oma jõududegaelektrifitseerima väiksemaid lau-tasid ja osteti elektrimasinaid,pumbad, transportöörid, söödapu-rustajad jm.

Mina läksin brigaadiga edasi,kõrgepinge Suuremõisast Hilles-teni. Seal juhtus mul õnnetus - kuk-kusin 5 meetri kõrguselt postistalla. Peale seda tulin brigaadist ära

Elekter toodi Kassarisse

Kassari kolhoosi ehitustööle. Siinläks Kääramees Arvo ära Kehtnakooli ja mul tuli jälle hakata elekt-rikuks.

Tuli hooldada kolhoosi elektri-seadmeid , siis pandi ka masinlüpslautadesse, samuti olid veel paljudkolhoosnikud ilma elektrita, pidinneid abistama.

Kõige viimaseks elektrifitseeri-misel jäi Mäealuse küla, selle töötegi hiljem Kärdla Elektrijaam.

Kokku olin elektrik 14 aastat.1971. a tervislikel põhjustel tulin

jälle tagasi ehitustöödele.1972. a ehitati kolhoosi madalpin-

ge elektrijaama poolt ringi ja ei jää-nud enam jälgegi vanadest raud-traadiga liinidest.

Praegu on nii, et kui korraks vool

ära läheb, oleme nagu peata kanad,ei pumpa, televiisorit, külmikutjm.

Ometi olime kogu oma noorusepetrooliumi lambi valgel - ka koo-lis.

Oma elektriku töö ajal pidin siisalati edasi minema kui kusagil jubatöö oli valmis ja ise ikka „tattnina”valgel.

Tore on et elu ikka edasi läheb jahoidku jumal läbi elamast midagisellist mis meie lapsepõlves, sõda,tühi kõht, pimedus, ränk füüsilinetöö.

1972. a ühines Kassari kolhoos„Sõpruse” kolhoosiga. Seal olielektrikuid terve brigaad: RaivoKask, Juha Teller, Ilo Ridaliste. Töö-tasin siis torulukksepana, panime

kütet sigalasse ja majadesse.Meil oli omal brigaad: Billi Kap-

tein, Mati Nittim ja mina. Töötasi-me koos farmimehaanikutega AhtiKail ja Erni Maar - meie tööd kat-tusid.

Enamus tootmishooneid ja kol-hoosnike kortereid oli varustatudkeskküttega, kõik hakkas juba laa-buma paremuse poole, kõigil olitöö, tõusid kolhoosnike palgad.

Siis tuli aga Eesti Vabariik. 1993.a kolhoosid lammutati, kõik lõhu-ti, tassiti laiali, loomad tapeti. Seeoli sünge ajajärk , kus sa nägid kui-das kogu su töö lendab vastu tae-vast.

Kas oli ikka õige seda teha nii jul-malt ja kohe?

16

Richard Levet

Mälestusi elust ja olust HiiumaalKassaris, suhtlemine inimestegaajavahemikus 62 aaastat tagasikuni tänaseni (1946-2008).

Olen sündinud 10. jaanuaril 1921Leningradis, kus minu isa JüriLeevet sepana Neeva tehases töö-tas. Pärinen isa teisest abielust. Isaoli lesk kui abiellus minu emaga.Isa oli pärit Harjumaalt Koselt, emaMaria Maanas oli pärit Narvast jaoli kodune. Olin 1,5aastane kui va-nematega Eestisse opteerusime. EtVenelased kahte ühesugust täis-häälikut kõrvuti ei kirjuta, siis saiminu perkonnanimeks Leevetiasemel Levet. Minu lapsepõlv möö-dus Tallinnas Koplis, olin aktiivnemeriskaut, hea ujuja ja noorem ve-telpäästja.

Oma alghariduse sain Kopli Alg-koolis, keskhariduse Tallinna Teh-nikumis. Läbisin Eesti mereväe,teenides aega S/L “Laine”. Sõja al-

gul mobiliseerituna Venemaale,töötasin Sõjaväe ehituspataljonisArhangelskis ja hiljem Eesti korpu-se tagavara polgu õppepataljonisrühmavanemana. Üks aasta Mosk-va Mäeinstiduudis. Tagasi Eestis-se tulin novembris 1944 ja asusinõppima TPIs.

Olin TPI mehaanika teaduskon-na teise kursuse üliõpilane, kui1946. a juulis abiellusin Silvi Laa-nepuuga, kes oli TPI keemia tea-duskonna esimese kursuse üliõpi-lane. Silvi oli sündinud HiiumaalKäina vallas, Kassaris Põlluotsa ta-lus. Silvi oli samuti kui mina Kop-lis üles kasvanud. Ta oli 3aastanekui Tema isa suri. Tal oli nooremvend Hillar ja neid kasvatas üksiema.

Põlluotsa talu oli Silvi vanaisaWillem Sooba ja vanaema MareSooba kodu. Neil oli kokku 7 last:kuus tütart ja poeg.

Mina tulin esmakordselt Hiiu-maale 1946. aasta juulis, kui Põllu-

otsa perenaiseks oli Anna Laane-puu ,Silvi ema. Tollal puhkasid Sil-vi vanaisa ja vanema Kassari ka-beliaias. Hiiumaal Kassaris elasidveel Silvi tädi Kuru Marta koos omaabikaasa Martiniga, Vetsi Tallistjärgmine maja Orjaku poole. Hiiu-maal Jausas elas ka Silvi vend Hil-lar Laanepuu, kes oli Emmaste koo-li õpetaja.

Milline on see Põlluotsa maja, mison peaaegu 200 aastat vana ja onveel käesoleval ajal kasutusel.

1946. a nägi maja välja nii: ilmavundamendita, rookatusega kahe-toaline palk maja ,mille sissekäikläbi tuulekoja lõuna suunas. Majaidapoolses otsas oli ait , läänepool-ses otsas laut. Maja taha põhja suu-nas olevat olnud väike nn tüdruku-te tuba koos kuivkäimlaga. Selleksajaks oli tüdrukute tuba likvidee-ritud ja alles oli vaid kuiv käimla.Majale vaadates oli tuulekojast pa-remal kaks elutoa akent. Tuuleko-jast vasemal üks nn külmatoa aken,

Kuidas minustsai hiidlane

17

1 8

mis oli pimendatud, et valgus sisseei paistaks. Külmal toal oli muld-põrand ja seda tuba kasutati keldriasemel kartulite ja soolaliha hoid-miseks. Laudal ja aidal olid kaldkatused, risti maja põhikatusega.Nii tekkis maja mõlemile otsalekolmnurkne pind, kus paiknesidpööningu aknad. Maja pööningulhoiti heina, mida talve perioodillehmale sööta. Laepealne hein aitaska toasooja pidada. Tuulekojastmajja astudes sattusid esikusse,millest sai otse minnes tüdrukutetuppa. Et tüdrukute tuba enampole, kasutatakse esiku taga külgeriiete hoidmiseks. Esikust parema-le pöörates satud elutuppa. Uksevasakul käel asub suur peaaegu lae-ni ulatav leivaahi soojamüüriga jaastmega pliidi jaoks. Maja on ma-dal . Püsti seistes ülestõstetud käsipuudutab lage See tagab et elutubasaab ruttu soojaks ja suur kiviahihoiab kaua sooja. Laut oli küll väi-ke aga sellesse mahtusid järgmisedloomad: lehm, siga, kukk ja kanad.Ja isegi mõned lambad. Majas koe-ra ei olnud, aga oli kass. Aidas hoi-ti jahu ja soola. Seal seisis ka suurpuust kirst voodiriiete ja pesuga,samuti hoiti aidas kangastelgi javokki, mida talvel töö tegemisekstuppa toodi. Õues seisis koogugakaev, umbes 6-7 m sügav, seinadvoodertatud raudkividega. Kae-vust ida suunas oli lahtine paargu(lõkkekoht mis paekividega ääres-tatud, et tuli laiemale levida eisaaks ), kus loomadele toitu valmis-tati. Elutoas oli tugev pink, millelasetses käsitsi vändatav koorelahu-taja, Pingi juures hoiti ka võikir-nu, milles kogutud koor võiks ( jäl-legi käsitsi vändates) muudeti.Aidas hoiti ka vajalikke tööriistu ,et villast lõnga valmistada.

Maja taga kasvasid neli õuna-puud ja üks pirnipuu. Kohe pirni-puu kõrval kasvab suur vana tamm.Seda tamme vaadati kui piksevar-rast, mis välgu maasse juhiks.

Kiisi maja varemeteni kasvavadkirsipõõsad, maja ees kasvasid agakollased ja sinised ploomid. Kütte-puude hoidmiseks oli maja ida-poolses otsas puukuur.

Pimedal ajal süüdati petroolilam-bid, laudas käimiseks oli petrooli-latern. Välisilmaga sai sidet pata-

reiraadio abil.Minu esimene raske ülesanne

Põlluotsas oli ämmamamma soov,et ma kana tapaksin. Olin seda te-gevust näinud ainult kinofilmides.Ise polnud kunagi ühtegi looma tap-nud. Mäletan, et tõin paku ja kir-ve, haarasin vasaku käega kana ja-lad pihku ja püüdsin kana pea ase-tada pakule, et see maha lüüa. Sainküll kanal pea maha löödud, agailma peata kana rabeles mu käestlahti ja lendas puukuuri katusele.Kui kana lõpüks kätte sain olinkana verega koos ja minul söögiisuläind kanasupi söömiseks.

Teine ülesanne oli heina niitmi-ne selgeks õppida, Et lehma üle tal-ve pidada. Selleks tuli suvel vähe-malt kolm hobusekoormat heinateha. 1946. a suvel oli meri niimaas, et Õunakusse sõideti hobu-sega otse kabeli juurest mööda me-repõhja. Mereheina oli raske niita,sest väga tihedalt tuli vikatit luisa-ta. Mäletan kuidas Ristete Kustituli vaatama, palju linnamees nii-ta on jõüdnud. Jäi niidetud heina-kogusega rahule. Palus et ma näi-taksin Talle oma käe musklit.Risteti Kustav Elmit hüüti Kassa-ris Kinokustiks, sest ta käis Kassa-ri rahvamajas kino näitamas. Kinonäidati tavaliselt pühapäeviti , kuiKassaris filminäitamine lõppes,siis tõsteti kinoaparatuur veoautokasti ja auto sõitis Jausa kus haka-ti jälle sama filmi näitama. Kinolõpule järgnes tants. Tantsuks män-gis akordeoni üks Kassari külaneiu, kelle nime ei mäleta. Agakuulsin et see neiu õppis Tartu Üli-koolis rohuteadust ja töötab nüüdomal alal kusagil Lõuna-Eestis(Vahe Silvi Matsi Peetrilt).

Mind pani imestama see, et Kas-sari noormehed enne tantsule mi-nekut viinapudelist julgust võtsid.Mulle oli uudiseks ka see, et inime-si kutsuti eesnime ja elukoha nimejärgi. Näiteks Helga Steinbergikutsuti Vitsiku Helgaks. Kui Helgaasus elama Tammikusse –siis Tam-miku Helgaks, kui edasi Kontsu,siis Kontsu Helgaks. Helga töötaslüpsjana Kassari kolhoosis. Oli te-rava ütlemisega. Eesti raadioaja-kirjanik oli küsinud Helgalt ,et kusneed Kassari kanged naised on, ta-haks neilt intervjuud võtta. Helga

vastanud: “Kanged Kassari naisedon kõik kabeliaias, vaevalt Teienendelt midagi kuulete.” Helga rää-kis enda kohta loo, kuidas ta sepajuurde saadeti ja paluti küsida, kasvann on valmis. Öeldi veel et sepp,Kopliotsa Priidu, on kõva kuulmi-sega ja sellepärast tuleb kõvasti rää-kida. Helga võtnud kopsud õhkutäis ja öenud nii tugevalt kui jak-sas: “ Kas vann on valmis?“ Priiduvastanud; “ Kes sind käskis karju-da?“ ja oligi jutt otsas.

Omamoodi huvitavad on ka Kas-sari talukohtade nimedega, eritisiis kui neid vaadata kui inimesekeha osi. On sellised pered: Naba,Kube, Hargi, Vahe, Haava.

Põlluotsa naabriteks olid pered ,kes kandsid nimesid ; Oti, Seeba,Ristitee, Otsa. Ja kõik need peredasusid nn Kiisi külas. Kiisi peremajast oli 1946. a järel vaid vunda-mendikivid, aga küla nimi oli ka-sutusel.

Nüüd mõni sõna naabritest. Otiselasid Mari Hollmann koos tütreMelitaga, Mari õde Liisa Kärner javend Aleksander Kärner, kedaPaki Sassiks kutsuti. Sass elas eral-di väiksemas majas, mille ehitu-seks olevat puit pakkaste kasuta-tud.

Kui kino lõppes siis jäid tantsuootama rahvamajas peamiselt noo-red, aga kindlasti olid kohal ka tant-su jälgimas Paki Sass ja Koopa Tiiu.Tuntum tegelane, kes Otis elas oliLiisa Kärner, kes oli kokana jäälõh-kujal “Suur Tõll” töötanud. Seebaselasid Anton ja Loviise Kask. JaakSiinmaa vanaisa ja vanaema. An-ton avaldas minu ämmale kaastun-net, et Silvi sellise kõhna linnapoi-siga abiellus. Nimi teisel ka kõlabnagu Reha (mind kutsuti tihti Ri-chardi asemel Riho). Tema arvatesoleks Silvile õige mees mõni pere-poeg olnud.

Ristitee talu peremees oli PriiduElmi, kellel oli neli poega ja üks tü-tar. Pojad olid Juhan Meinhard,Alfred ja Kustav .Tütre nimi oli Hil-da. Priidu oli ettevõtlik mees. Taloli tuuleveski. Ta tegi telliseid, pi-das põldu ja loomi, tal oli ka aeru-paat, et merest kala püüda. Kõigevanem poeg elas omaette ja eluko-ha nime järgi kutsuti teda NõtkeJussiks (Juhaniks). Nõtke Juhan

1 9

sõitis ringi külgkorviga mootorrat-tal, kuni oma elu lõpuni. Meinardoli baptistikoguduse vanem Lugu-sel, Alfred oli Kärdlas koguduse va-nem, aga ta oli vaga hea peenme-haanik ja kellasepp. Meinard olikalur, vaga tore abivalmis mees,kellelt võis alati abi paluda. Temaltsai käidud nõu küsimas, kuhu põh-jaõnged sisse panna,vastavalt tuu-le suunale ja võimalikule ilma muu-tusele.

Meenuvad heinaveotalgud mistoimusid Pajul. Paju Leeni elas omapoja Jüriga Kassari kulas. Paju kohtjääb Vetsi Talli taha, loode suunas..Naabrid tulid hobuvankritega hei-na põllult Pajule vedama, minu üles-anne oli talgutel kohale veetud hei-na maja pööningule hanguda. Lee-ni oli teinud koduõlut, et töö lõbu-samalt läheks. Kõik oli tore senikuni ilm ilus oli. Siis aga hakkasvihma sadama. Leeni ei tahtnud ,etmärga heina kuivale heinale pealelaotakse, mehed aga käskisid Lee-nil soola märjale heinale peale vi-sata-siis pole häda midagi. Õlu olioma töö teinud. Keegi ei tahtnudhiljem uuesti tulla, et hoovi mahapandud heina lakka ajada. Mul oliLeenist päris kahju. Ta jäi mulleveel sellepärast meelde, et see kestalle meeldis, selle kohta ütles ta:“Sa oled moodis inimene”. Leppi-sime Silvi venna Hillariga kokku,et tema hoolitseb oma ema Annaeest, kes Hiiumaal Põlluotsas elab.Mina hoolitsen oma vanemate japere eest, kes Tallinnas elavad. Etpere eest hoolitseda ,selleks pidinparalleelselt õppimisega tööle asu-ma Metallide tehnoloogia kateedriõppetöökojas tehnikuna, olles sa-mal ajal komanda kursuse tudeng.

Instituudi lõpetamise järel suu-nati mind insenerina tööle TPIÕppettöökodade juhatajaks. Et va-nemaid majanduslikult toetada japeret ülal pidada ,selleks töötasinkohakaasluse alusel MerekalandusTehnikumis joonestusõpetajana.

Meie poeg Jüri sündis 1948. a,aga haigestus verisesse kõhutõppeja suri minu kätte peal viiekuuseltTallinna Lastehaiglas ja on maetudLiiva kalmistule, kus ka minu isaja ema puhkavad.

Meie teine poeg Enn sündis 1948.aastal ja tütar Maren 1955. aastal.

Ja nende lastega hakkasime suvitivanaema Anna Laanepuu juuresKassaris Põlluotsas käima. Pojamängukaaslaseks oli dotsent Mõt-liku poeg Lembit. Mõtlikute suve-kodu on Kassari kiigeplatsilt Sääre-tirbi poole minna, viimane maja.Tütar Mareni mängukaaslasteksolid lapsed Saima ja Toomas, keselasid oma vanaemaga Pöörus, pä-rinesid nad Robert Suurvärava abi-kaasa kodukohast Loigult. Peami-ne tegevus oli Vesimaal piima too-mas käia. Lehmi lüpsti kaks kordapäevas käsitsi. Tutvusin seal lüps-jatega, kelleks olid: (kohanimedejärgi ) Nurme Olga, Laksu Aada,Miku Asta ja Vitsiku Helga. Helgaõpetas Marenile lehmalüpsi, ja üt-les, et kuue aastane Maren sai pii-ma kätte. Lüpsiplats asus Põlluot-sast umbes kahe kilomeetrikaugausel, nii et piima toomisel saijalgsi käidud 4 km. Teine jalgsi-matk, mis sageli koos lastega saitehtud, oli ujumaskäik Piibunina-le, mis edasi tagasi kokku tegi 6.km. Seega päeva kohta tuli jalgsi-matka kokku 10 km. Mis terviseleoli väga kasulik.

Ujumas käidi kas Oitmäel võiPiibuninal. Oitmäel käis vähemrahvast ja seal oli võimalik ilmariieteta ujuda. Oitmäel oli küll lii-vane põhi, aga tuli enne 100–150 m.minna kui vesi kubemeni tõusis,et siis ujuma hakata. Ujusime Sil-viga Rahule, mida Umnäsuks kut-suti. Olev Eskola armastas põhili-selt Oitmäel ujuda. Tegelikult õigeujumiskoht oli Piibuninal, kus niiEnn kui ka Maren ujuma õppisid.Siin said kokku nn suvehiidlased,kes puhkusel olid. Teel Piibunina-le tuli mööda minna Kassari kaup-lusest, mida Kalju poeks kutsuti.Poeskäik oli omamoodi sündmus.Rahvas kogunes poe juurde,et küla-uudiseid vahendada. Oodati ärakuni leivaauto värsket leiba tõi.Meeldiv oli kogeda kui rahulikultinimesed poodi sisenesid, ei min-git trügimist.

Et Tallinnast Koplist lastegaHiiumaale, vanaema juurde jõuda,selleks tuli kasutada väga mitme-suguseid transpordivahendeid. Al-gul Koplist trammiga Balti jaama.Edasi rongiga Haapsalu. Edasi bus-siga Haapsalust Rohukülla, mis oli

küll pikkuselt kõige lühem, aga lä-bida kõige raskem, sest bussi ka-sutas rohkelt kohalikke venelasi.Edasi praamlaevaga Heltermaale.Siis bussiga Vaemlasse, kuhu kee-gi Kassarist hobusega vastu tuli.(Sageli oli selleks Kaevatsi Hilda.)Bussisõit Heltermaalt Vaemlasseerines bussisõidust Haapsalust Ro-hukülla nagu öö ja päev. Hiidlasteauks tuleb öelda, et bussile minektoimus väga rahulikult, ei mingittrügimist. Kui sa paistad hiidlase-le, et oled tema meelest rumal, siista ütleb sulle: “Kulla mees.“ Tulebmeelde lugu kus hiidlane ütles tei-sele hiidlasele: “ Ega minagi lollole.“ Hiiumaal oli autoinspektoriksmees, kes kandis perekonnanimeTarkmees. Peale enese tutvusta-mist, saigi varem märgitud vastu-se. Edasi ütleb Tarkmees, et ega sajoonud ei ole ja saab vastuse, et eiole, olen haige. ”Noh kui haige oled,siis usun küll. Kõik terved ronivadvindiselt autorooli,” sõnanud Tark-mees. Voldemar Panso oma raama-tus “Naljakas Inimene” kirjutabpikemalt peale Lepa Anna ka Neit-simäe Toomast. Minul oli Toomagakohtumine mitmel korral. Temaabikaasa õmbles meie tütar Mare-nile suvekleite. Mina tellisin Too-malt vikati löösid ja puidust reha-sid heinatööks. Tellitud töö tegiToomas talve jooksul valmis. Minuülesandeks oli maja eest ja tagantheina niitmine ja selle koristami-ne ning maja lakka hangumine.Peenramaad oli küll vähe, aga seetuli õigel ajal valmistada, et suveloleks tilli, porgandit,salatit ja pee-ti oma peenralt võtta. Ka varajanekartul oli oluline. Töö tõttu linnas,sai kevadtöid teha kas 1.-3. mainivõi 9.-10. maini, siis kui puhkepäe-vad olid. Mul ei olnud teist valikut.Toomas ütles mulle: ”Sina panedkartuli maha 2. mail,mina panen22. mail. Ühel ja samal ajal võtamekartulid ülesse. Sina võtadpobulaid, mina võtan korralikkekartuleid.” Tal oli õigus. Tema panikartuli maha siis, kui maa oli soo-jenenud. Ma teadsin seda küll, agamul polnud võimalik aega valida.

1956. a tegi Hillar Põlluotsa ma-jale toa kohale laudkatuse- see eiõigustanud end. Lauad tõmbusidpäikese käes kaardu ja katus ikka-

20

gi vihma ei pidanud. 1964. a paninlaudkatuse peale eterniitkatuse(see on vastu pidanud tänaseni).Samal suvel toimus ka lahtisessekaevu toru sisse ajamine, et kind-lasti puhast joogivett saada. Lahtistkaevu ei saanud usaldada, sestAnna Laanepuu elas meie juureslinnas ja Põlluotsa maja peale suveseisis tühjana. Et elektrit ei olnud,tuli toru ( kaks tolli ) käsitsi maasisse puurida.

Kassari kolhoosi esimees ArvidKääramees ütles, et kaevutorupuuri saan laenata Kalda Aserikäest. See aga Aserile ei meeldinudja ta ütles et ei tea kelle käes puuron. Nii tuli kaevumeistriks TüllJausast, kellel olid vajalikud riis-tad kaevu tegemiseks. Mantlitorukeeramiseks palusin omale appikaevu talgudele. Silvi venna Hilla-ri ta tõi Tülli kohale ja viis õhtulJausa tagasi. Et kohalikud mehed,kes puurkaevu teha oskasid, olidsuvel oma heinateoga hõivatud,tuli kasutada sugulasi ja naabreid .Kaevu tegemisel abistasid mind;Olev Eskola, Ülo Kaevats. HarriPõldma, ja oma poeg Enn, kes olitoona16aastane.

1965. a jaanuaris suri Anna Laa-nepuu ja on maetud Tallinna Rahu-mäele. Uueks Põlluotsa perenai-seks sai pärimise korras Silvi Levet.Samal aastal sai Põlluotsa toodudelektrivool. Muretsesin juhtme,isolaatorid ja majakaitsmed. Olivaja vaid üks post, millele juhtmedkinnitas kolhoosi elektrik VõsaArteemi. Tuleb meelde, kui Artee-miga Piibuninal vees olime. Makutsusin teda omale lähemale ,etkõrvuti ujuda, Arteemi ütles mul-le, tuleksin küll, jalad ulatavad põh-ja, aga nina ei ulata veest välja. Taei osanud ujuda. Maja sisesedelektritööd tegin ise. Ka pööningu-le pani elektrivalgustuse.1966. aistutasin ka kuus õunapuud. KaksValget klaari, kaks Sügisjoonikut,kaks Tarturoosi. Kaevatsi Augustikäest sain mustasõstra istikud.Jausat tõin kaks tikripõõsa istikut.

1967. a suvel tegime aida toa üm-ber köögiks ja söögi toaks. Siin abis-tas meid Laasi Peeter kes tegi uueukse (minu pikkuse järgi) ja saagisotsa seina avause aknale. Põranda-lauad sain Olev Eskola käest, kelle-

le andsin kangasteljed, (see oliminu poolt tehtud suur viga, sestei kooskõlastanud seda oma abikaa-sa Silviga). Aga ma pidin ruumi te-gema gaasipliidile, balloonile,külmkapile ja söögilauale ,istepin-kidele ja toolidele. Suure puukirs-tu ja muu aida varustuse mahuta-sin puukuuri.

Ma oleks pidanud ka kangastel-jed puukuuri viima. Tunnistan ettegin kiirustades valesti. Aga 1967.a suur torm, viis ära puukuuri ka-tuse, nii oli vaja kuur lühemaksteha ja aida kraamile uus asukohtleida.

1968. a käis meil sageli külas Ar-vid Kääramees, kes oli Kassari kol-hoosi esimees.

Tema, nagu minagi, oli sõja ajalmobiliseeritud NSVLi ja oli olnudEesti Korpuses. Tema imestas,miks mina midagi kolhoosilt küsi-mas ei käi ? Ma seletasin talle, mil-line on vanemõpetaja kuupalk TPIs- 120 rubla. Ei kannata ehitamistvälja.Sellega tuleb peret toita ja kavanemaid toetada. Muidugi tuli kaSilvil tööl käija. Ta töötas TPIs kee-mia-mäe teaduskonna sekretärina.Aga suur eelis oli see, et puhkus olimul kaks kuud pikk ja alati suvel.Silvi puhkus oli üks kuu, aga teisekuu võttis Ta palgata puhkuse, niisaime koos lastega Kassaris puha-ta. Aga elupraktika näitab, et perekasvades tuleb pidevalt ehitada.Maja ette oli vaja uus mahukamtuulekoda ehitada, kus lapsed vih-mase ilma korral lauamänge saak-sid mängida. Tänu Arvid Käärame-hele, kes mulle pöitli, ja höövli lae-nutas (ülejäänud tööriistad saag,vasar jne olid mul olemas) ning õpe-tas kuidas ehitada, valmis uus suurtuulekoda 1975. a. Samal aastal saikülmast vana toast ümber ehitatuduus tuba. See sai toimuda sellepä-rast, et kaitsesin 1971. a MoskvaAutoteede instituudis oma Tehni-kakanditaadi väitekir ja mulleomistasin dotsendi kutse. Olinautokateedri juhataja (1968-1981)ja tegin lepingulist uurimistööd.Nüüd jäi niipalju raha üle, et saiseda kulutada suvekodu laienda-miseks. Igal juhul olen tänulik Ar-vid Kääramehele, kes mind julgus-tas ehitustööd ette võtma. Olen jumehaanikainsener, mitte ehitaja.

Kääramees oli sellepärast üksväga omapärane mees, kes võttisnapsu ja peale ei söönud. Jõi vaidõlut. Siis istus auto rooli , sõitesseda aeglasemalt, mida rohkem tajoonud oli. Kui juhtimine päris ras-keks läks, siis peatas auto, tõmbasistmed maha ja jäi magama. Paljudei usuks seda aga see oli tõesti nii.Tänapäeva noortel on vastupid,mida rohkem joovad, seda kiiremi-ni sõidavad, kaotavad juhitavuse jatapavad kas ennast või teisi liikle-jaid. Arvid oli ka see mees, kesmulle ja Silvile Hiiumaad tutvus-tas. Ta tuli oma GAZ-69ga Põlluot-sa, käskis meil autosse istuda ja lu-bas meile, et teeme Hiiumaale rin-gi peale - ta tutvustab meile Hiiu-maa vaatamisväärsusi. Mäletan, etkäisime vaatamas Kukka kivi,Lehtma sadamat (minu isa käisseal baasi rajamas), Ristimäel, Rei-gi kirikus, Kõpu tuletornis ja Sõrusadamas.

1973. a lasin Laasi Peetril Silvi50. a sünnipäevaks kiiktooli teha.1978. a sügisel käis Põlluotsas kü-las Lepa Anna. Ta tõi külakostiksoma küpsetatud rukkileiva ja pu-deli Põltsamaa veini. Ta istus kiik-toolis ja jutustas lugusid, kui ruttukuulüjutud levivad ja kuidas nen-de sisu muutub.

Nüüd olin nii palju ehitanud , etotsustasin Põlluotsa sauna ehitada.Olin teadlikult sauna ehituse edasilükanud, sest teadsin et koos sau-naga tuleb mulle veel ka sauname-he kohustus ja tuleb kindlasti kasaag muretseda, et sauna puid tehaEt olime suvehiidlased, kes roh-kem meres käimist, kui sauna igat-sevad. Seepärast kaisime lastegakasKäinas KEKi saunas, või Seebasaunas. Ka Kaevatsite pool sai sau-nas käidud. Aga koos saunaga taht-sin ka auto garaaþi, kaminatuba jakülalistetuba. Sellise maja projek-teerisin ja ehitasin valmis poegEnnuga 1983. a suveks. Sauna ahjutegi Kärdla autobaasi luksepp. Sau-na seinad on põlevkivituha blokki-dest Väljast üle värvitud fasaadi-värviga. Sees on majal puitvooder.Sauna saavad kasutada ööbimisekskaks külalisperekonda. Üks saabmagada kaminaruumis, teine pereteisel korrusel nn katusetoas .Pe-semiseruumis on kaks puittünni.

2 1

Üks külma vee tarvis, teine soojavee tünn. Soojavee tünn on torude-ga, mis ühendatud saunaahjuga.Kuiva küttematerjali korral kuu-menes soe vesi sauna vajadusenipoole tunniga, Saunalavale mahtusistuma korraga kolm inimest. Kül-ma duðði sai võtta sauna ees mu-rul, kuhu oli post püsti löödud jaselle külge kinnitus kaevuvee voo-lik. Ilusa ilmaga sai ðaðlõkki tehaväljas paargu lõkke sütel. Vihmaseilmaga sauna kamina sütel.

Elmide sugupuu uurimisel onsuure töö ära teinud Urve Elmi.Teda tuleb tänada ka selle eest, ethakati korraldama Elmide (Elme-de) suguvõsa kokkutulekuid. Neidkokkutulekuid on olnud seni viiskorda. Toon ära organisaatori jaasukoha, kus kokkutulek toimus.1985.a, Urve Elmi, Rapla Valtu kol-hoosi maaalal. 1987 Raul NittimKassaris Kaasiku talus. 1989 ÜloKaevats Kassari Rahvamajas, 1992Kalev Vahe Kassari Rahvamajas ja1996 Toivo Elme Kassari Rahvama-jas. Traditsiooniliselt toimus kok-kutulekul osavõtjate tutvustamine,lipu heiskamine suguvõsa vanimaliikme poolt (1996. a oli selleksminu abikaasa Silvi Levet), spor-divõistlused ja võitjate autasusta-mine. Kokkutulekud kestsid kakspäeva. Tavaliselt augusti kuu algu-ses, laupäeval ja pühapäeval. 1996.a suvel toimus minu elus tähtissündmus, 17.juulil täitus 50 aastatabielu registreerimisest. Tähista-sime kuldpulmi Kassari Rahvama-jas tantsuõhtuga, kus tantsuks män-gis kohalik Hiiumaa orkester “Su-vetrio” oosseisus Mati Engso - laul,kitarr, Anneli Klaus – akordeon,Heino Koosa – kontrabass.

Mul on olemas Tantsupeostvideokasett, mille filmis pojapoegJanno Levet. Seal on jäädvustatudsuur hulk Kassari inimesi, kes meiekuldpulmapeost osa võtsid. Kõigenoorem osavõtja oli näitleja TarvoKralli tütar - 1,5aastane Lotte.

Tahan märkida, et Põlluotsa ter-ritooriumile tegin veel kaks olulistobjekti. 1987. a valmis jalgratastekuur, ja 1990. a kelder. Kõik ülejää-nud ehitised - uus välikäimla , puu-kuur, klaasist kasvuhooned ja uustöö riistade kuur, on väimehe Rai-vo Rüütli töö. Viimane tööriista-kuur on valmimise järgus. Sellevalmimisel likvideeritakse varemehitatud jalgrattakuur.Meie naa-ber Riho Lutter ostis omale suve-koduks Oti maja, tegi seal korrali-ku ümberehituse ja ehitas majakõrvale eraldi sauna. Põlluotsavana jalgrattakuur on vaja likvidee-rida selleks, et hakkaksid paremi-ni välja paistma, suured männid,millised kunagi Kassari koolijuha-taja Loomets on istutanud. Minuarvates on Põlluotsa koha ilu ühekspõhjuseks erinevate suurte puudeolemasolu. Kui tulla Kassari Rah-vamaja poolt mööda teed, mis suun-dub Otti, siis vasakut kätt tee ääreson kaks kuuske.Neist esimene japikem on Mari Sooba istutatudkuusk, selle kõrval teine on AnnaLaanepuu istutatud.

Edasi Oti poole vaadates paista-vad kõrged kased, mis tähistavadkunagise Põlluotsa sauna kohta.Maja ees, veesilma kõrval üksikkõrge kuusk on minu istutatud jä-relikult minu mälestusmärk. Majataga kasvab suur tamm (tüve üm-bermõõt üle kolme meetri). Kahju,et pole teada kelle istutatud see on,Rüütlite pere otsustas oma mäles-tusmärgiks kolm suurt kivi jätta(Maren, Raivo ja Maris), mis uuemaja vundamendi kaevamisel maaseest välja tulid ja nüüd veesilmaääres seisavad. Et Põlluotsa vanamaja on varsti 200aastane, otsustasMaren peale seda kui Põlluotsamaja ja maad kinkelepinguga no-tariaalselt tema omaks vormistati,uue maja ehitada. Tema uut majaehitasid Hiiumaa mehed . Maja onühekorruseline u 100 ruutmeetri-se põrandapinnaga. Maja valmis

2004. a ja omab maakütte süstee-mi, mis teeb ka talvekuudel majaselamise mugavaks. Lisaks sellele oliuues majas pidevalt sooja vee ka-sutamise võimalus, saun , duðð,kaks WCd. Majas on magamisetu-ba, kabinet ja suur elutuba kokkuehitatud lahtidse köögiga. Avarasköögis on kamin ,ja puiduga köe-tav väike pliit. Ruumide tempera-tuur on kergelt reguleeritav ja auto-maatselt püsiv vajalikul tasemel,sõltumatult välistemperatuurimuutusest. Järelikult Põlluotsas onuus kõige mugavustega maja , mislubab aastaringselt elada. See või-maldas meil Silviga alaliseks Tal-linnast Hiiumaale Kassarisse Põl-luotsa üüde majasse elama asuda.

Tallina korteri likvideeriminelubas uue sõiduauto Renault Thaliaja järrelkäruga muruniiduki ost-mist. Maaelu tingimustes oli vajaarvestada sõitudega toidupoodi:kas mõisa või Käina. Perearsti jaapteegi vajadusel tuli jällegi Käinasõita. Röntgeni ja eriarstide juur-de Kärdla haiglasse,aga Hiiumaa-le tulek oli tingitud Silvi suhkru-haigusest, mis võttis talt ära näge-mise.Tallinnas elasime küll suureskolmetoalises korteris, aga ahju-küttega majas ja teisel korrusel.Kütte tassimine teisele korrusele japimeda inimese käimine möödatreppe läks raskeks.

Siin oli kerge Silvi ratastooli pan-na ja välja majast veeretada linnu-laulu kuulama.

Nii said meist Silviga alalisedHiiumaa elanikud. Silviga koos sai-me elada uues majas vaid kolm aas-tat. Silvi suri 7.juulil 2007 ja tematuhaurn on maetud 19. septembril2007 tema 84. sünniaastapäevalKassari kabeliaeda vanaisa ja va-naema hauaplatsile.

Mina elan nüüd talvekuudel üksikoos noore aastase koeraga (karva-ne taksi koer). Suvekuudel külalis-test puudust ei tunne.

Jaanuar 2008. Hiiumaal, Kassaris

TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED

TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTEDTEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTEDTEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTEDTEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTEDTEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED

22

Suveturg Mõisa Poe juures ootab kaup-lejaid.

***** ***

Rahvamajas võimalik kangastelgedelkududa E ja K kl 11-18; T kl 10-16.Kokku leppida Ingaga tel 469 7222

***** ***

Ootame kõiki Rahvamajast läbi astuma,et värvida üks lõbus tass, mis loteriilmaha müüakse. Saadud tulu aitab kattamaja II korruse ehitamise omafinant-seerimise osa.Tassid ja värvid on kohapeal.Põletamine jääb seltsi hooleks.

***** ***

Kellel võimalik, palun korjake maarohuteematerjali ja tooge see kuivatatultraamatukokku Inga või muuseumisseMerikese kätte. (Lisage ka maarohunimetus.)Pakkimine jääb seltsi hooleks.Samuti ootame kasevihtu, luudasid jamuud, mis loteriivõitudeks sobilik.Saadav tulu läheb rahvamaja ehitus-se.

***** ***

Kolmapäeval 21. mail kl 14-17 ooda-takse Tuuru majja kõiki tikkimishuvili-si.Tutvustatkse käesoleva ja tuleva aastaplaane.

***** ***

Laupäeval 24. mail kl 18 Vetsi TallisKassari saare arengukava uute sihtideseadmine aastani 2013.

***** ***

Pühapäeval 25. mail kl 10-14 KassariRahvamaja ümbruse koristamise tal-gud.Vajalik kaasa võtta oksakäärid, kirved,rehad.Peale kehakinnitust umbes kl 14.30seltsi üldkoosolek.

***** ***

1. juunist kuni 31. augustini Kassarikabel avatud N, R, L kl 11-16

TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED

TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTEDTEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTEDTEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTEDTEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED TEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTEDTEATEATEATEATEATEDTEDTEDTEDTED23

***** ***

Laupäeval 7. juunil kl 10-14 Kassarimõisas kila-kola-KALA laat.Müügil kohalik värske, suitsu, prae, ma-rineeritud, soolatud ja ahjukala.Kalasupp. Kalakontsert.Kohalik tsirkus. Päevapiltnik. Külalisedsiit ja sealt.Loterii-allegrii. Oksjon.Tantsuks ja meelelahutuseks ansambel“Mehed ei nuta”

***** ***

10. juunist kuni 3. septembrini Rahva-majas Käina valla käsitöömeistrite val-mistatud kaltsuvaipade näitusmüük.Avatud E ja K kl 11-18; T kl 10-16, muu-del aegadel kokkuleppel Ingaga.

***** ***

Reedel 13. juunil kl 20 Kassari Rahva-majas M.Möll‘i näitemängu “Õhtusöökneljale ehk laip sahvris” esietendus.Mängivad: Evi Sadul, Ulvi Uusoja, Es-ter Tammis, Kalju Hülg ja Toivo Platov.Juhendaja: Tiia Korv

Järgmised etendused on laupäeval 5.juulil ja 2. augustil.Pilet 25 krooni.

***** ***

Kontserdid “Kolm risti Kassari kohal” toi-muvad kabelis iga kuu esimesel reedelkl. 19

***** ***

Tellitud DVD 24. veebruari kontserdigasaab kätte Merike Niimann‘i käest.Hind 100 krooni.Kokku leppida tel. 469 7121 tööl; 4697181 kodus

***** ***

Kassari jaanituli on 22. juunil kl 19.Külaliseks Marju Länik.Tantsuks ansambel H3.

***** ***

17.-19. juulini Hiiu Folk Kassaris.

Välja andnud Kassari HaridusseltsKontakttelefon 4697 222Ilmub kaks korda aastas.

Kokku kirjutanud Inga Mikk, kujundanud Urmas Lauri, fotod Heli ja Kaja Tuisk

24

H. Raidla

Näe seda ilu, mis teinud onkevad ja päike!Rohulatv sirutub,lilleke õilmitseb,liblikas vallatu nõrkemasõnnest on väike.Näe, seda rõõmu, mis toonud onkevad ja päike!naeratab sinisilm, avaneb õnneilm,südameid võitmas on armastustugev kui äike.Kuule mind, palun sind silmili,kevad ja päike!Südame avan sul!Jõudu sa anna mulastuda üksinda eluteeohtlikke käike!

Kevadel