Piia Tint

Töökeskkond ja ohutus

2000

Raamatu tehniline konsultant ja kemikaalide ohutu käitlemise (p.20) osa vastutav toimetaja on Endel Uus. Avaldan tänu töö- ja tuleohutuse asjatundjatele Piret Saarele, Hilja Taalile, Gunnar Kiivetile, Arvo Räägule ja Eedo Kallele kasulike nõuannete eest raamatu koostamisel. Keeleline korrektor: filoloogiakandidaat Rudolf Karelson.

Sissejuhatus Töökaitse, mille sisuks on inimese kaitse tööprotsessis, jaotus aastakümneid põhiliselt nelja ossa: 1) üldosa (seadusandlus, traumatism, järelevalve seadusandluse täitmise üle) 2) tööhügieen (tootmiskeskkonna meteoroloogilised tingimused, tööstusvalgustus,

mürkained, ioniseeriv kiirgus, müra, vibratsioon) 3) tööohutus (elektriohutus, surve all töötavate seadmete, tõsteseadmete ohutus jne) 4) tuleohutus (põlemine, tulekustutusained, hoonete tulekindluse tagamine). Kaks peamist autorit, kes Nõukogude Eestis töökaitsealast kirjandust koostasid, olid E.Kikerpill ja V.Ritslaid. Kaua kasutusel olnud õppematerjali on kirjutanud ka TPI õppejõud A.Vilks ja M.Paalmann. Töökaitse laboratoorsete tööde juhendid, mida siiamaani TTÜ-s kasutatakse, on kirjutatud J.Tambergi ja E.Sepandi poolt. Töökaitse ülesannete raamatu TTÜ-s koostasid õppejõud H.Pavelsoni juhendamisel. Pärast Eesti taasiseseisvumist hakati töökaitsealaseid norme ümber vaatama seoses üleminekuga euronormidele. Paljud töötaja tervist töökeskkonnas kaitsvad seadusandlikud aktid, nagu töötervishoiu ja tööohutuse seadus, kemikaaliseadus, on praeguseks juba kehtestatud. On ilmunud ka rida nendele seadustele tuginevaid määrusi. Praegusaja eesrindlikus tööohutuses ja -tervishoius esinevad sellised mõisted, nagu mikro- ja makroergonoomia, tööpsühholoogia, ohutuskultuur, arvutite kasutamisel põhinev ergonoomia, kognitiivne ergonoomia, tööohutuse ja töötervishoiu ökonoomika jne. Kõikide nende distsipliinide ülesandeks on aluse loomine inimese tervise säilitamiseks tööprotsessis. Kergem kui muuta inimese mõtlemist ohutumas suunas, on uuendada seadmeparki. Kuid ka viimane võtab küllalt palju aega. Me võime kehtestada tooteohutuse seaduse, kuid me ei saa keelustada töö tegemist. Kuni ei ole piisavalt kaitstud, vaikselt töötavaid, hermeetilisi jne seadmeid, seni jätkuvad ikkagi õnnetused ja haigestumised töökeskkonnas. Töökeskkonna jaoks välja töötatud seaduspärasusi ja tõekspidamisi on võimalik kasutada ka ennetustegevuse organiseerimiseks vabal ajal tööd tehes või puhates, kus õnnetuste ja haigestumiste arv on oluliselt suurem kui tööl. Kogu töökeskkonnaalase kirjanduse eesmärgiks on inimeste tähelepanu juhtimine ohtudele ja nendega seotud riskide vältimisele ja vähendamisele. Käesolevas õpikus on ulatuslikumalt käsitletud kolme küsimusteringi: riski hindamist, kemikaalide ohutut käitlemist ja ergonoomiat. Need on praegusel hetkel kõige olulisemad küsimused tööohutuses ja töötervishoius, mis tulenevad ka Eesti kutsehaiguste ja tööõnnetuste iseloomust ning hetkeolukorrast. Õpik on eelkõige mõeldud tehnikakõrgkoolide üliõpilastele ja töökeskkonnaspetsialistidele, kes tegelevad kemikaalide, polümeeride, puit- ja ehitusmaterjalide, tekstiilitoodete, toiduainete töötlemisega või õpivad neid erialasid.

ERGONOOMIA

Mikroergonoomia Makroergonoomia Töötaja Tööprotsess Töökoht Tootmisprotsess Kaitseriietus ja kaitsevahendid Keskkond Anatoomia Füsioloogia Psühholoogia

ERGONOOMIA Inseneritöö Projekteerimine Juhtimine

1. Märksõnad Allergia on organismi harilikust suurem tundlikkus või ülitundlikkus mingi teguri – allergeeni suhtes. Atoopia on kiire allergiline reaktsioon, mis on seotud päriliku soodumusega toota liigselt immuunglobuliin E klassi kuuluvaid aineid ehk antikehi. Avariiventilatsioon on ette nähtud kõrge mürgisuse ja plahvatusohtlikkusega gaaside ja aurude kiireks eraldamiseks ruumist. Anemomeeter on mõõduriist õhu liikumiskiiruse mõõtmiseks. Antagonism on kemikaalide koosmõju, kui üks aine vähendab teise aine toimet. Audioloogia on teadus, mis uurib müra mõju inimese kuulmisele. Avariivalgustus on ette nähtud selleks, et kiires korras eemaldada suuri koguseid mürgiseid või plahvatusohtlikke gaase ja aurusid. Ergonoomia on tööviiside, töövahendite ja töökeskkonna arendamine inimese võimete ja vajaduste kohaseks. Fibrillatsioon on inimese südame püüe hakata võnkuma elektrivooluga sama sagedusega (50 Hz). See aga on liiga kiire inimese südame jaoks ja südame tegevus läheb rivist välja. Füüsiline koormamine esineb tööprotsessides, kus vajatakse suurt energiakulu, millega kaasneb hapniku suurenenud tarbimine lihastes ja piimhappe teke organismis. Hüpotaalamus on piirkond vaheajus, mis juhib inimese keha termoregulatsiooni. Integraalne ehk segavalgustus on selline valgustussüsteem, mille juures loomulikku valgustust täiendatakse tehisvalgustusega. Ioniseerimisvõime iseloomustab seda, kui palju uusi ioonipaare osake oma teel suudab tekitada. Isesüttimistemperatuur on temperatuur, mille juures aine süttib põlema sisemise (varjatud) impulsi (keemiline reaktsioon, bakterid) toimel. Kahjutegur on tootmistegur, mis võib põhjustada töötaja haigestumise või tema töövõime vähenemise. Kantserogeensus on kemikaalide toime põhjustada pahaloomuliste kasvajate arengut. Kemikaali identifitseerimine tähendab selle iseloomustamist rahvusvaheliselt tunnustatud nimetuse, tunnusnumbri ja kemikaalikaardiga. Kemikaali märgistamine tähendab kemikaali iseloomustamist sümbolitega, riski- ja ohutuslausetega ja nende kandmist kemikaali pakendile või muule taarale (märgis). Kemikaali ohutuskaart annab märgisega võrreldes detailsema info kemikaali kohta. Teave on vajalik kemikaali käitlejale selleks, et järgida ohutusnõudeid ning vältida või vähendada riski töötaja tervisele. Kemikaali ohutuskaardil on 16 alajaotust. Kohtvibratsioon toimib töövahendi kaudu kätele, põhjustades väikeste veresoonte ja närvide kahjustusi. Kombineeritud valgustus moodustub üla- ja kohtvalgustusest, kusjuures ainuüksi kohtvalgustuse kasutamine tootmises ei ole lubatud. Kumulatsioon on mürkaine kuhjumine mõnes elundis kroonilise mürgituse korral. Kutsehaige on haige, kellel on meditsiiniliste uuringute alusel, litsentseeritud ja atesteeritud kutsehaiguste ekspertiisikomisjoni ekspertide ühisotsusega diagnoositud

töökeskkonna tervistkahjulike tegurite põhjustatud haigus ning see on tunnistatud kutsehaiguseks. Kutsehaigus on haigestumine, mille peamiseks põhjustajaks on üks või mitu (eraldi või kombineeritult) aastate jooksul toimivat tervistkahjuliku töökeskkonna tegurit. Kuuldelävest nõrgemat heli inimene ei kuule. Kõrvatropid on kõrvasisesed mürakaitsevahendid. Külgvalgustus on loomuliku valgustuse liik, kus valgus tuleb ruumi küljel asuvatest akendest. Leekpunkt on temperatuur, mille juures vedeliku kohal olev aurufaas süttib põlema välise impulsi toimel. Loomulik valgustus on tööruumide valgustamine päikesevalgusega. Loomulik valgustus on tehisvalgustusega võrreldesinimesele vastuvõetavam, stimuleerib organismi elutegevust, inimesele jääb seos väliskeskkonnaga. Loomulik ventilatsioon saavutatakse sise- ja välisõhu temperatuuride ja rõhkude erinevusega, tuule mõjul. LPK - lubatud piirkontsentratsioon - kahjuliku aine kogus (mg-des) õhu mahuühiku (m3) kohta. Luksmeeter on valgustustiheduse mõõtja. 1 luks (lx) on valgustustihedus, kui 1 m2 suurusele pinnale langeb 1 luumeni (lm) suurune valgusvoog. Läbimisvõime on ioniseeriva kiirguse omadus tungida läbi eluskoe. Lühiajalise toime piirnorm - keemilise aine maksimaalne lubatud keskmine kontsentratsioon sissehingatavas õhus, väljendatud aja-kaalu aritmeetilise keskmisena teatud lühikese perioodi (näiteks 15 min) jooksul. Lühiajaline kõrge ekspositsioonitase tuleb arvesse võtta summaarse ekspositsiooni määramisel lisaandmena. Esitatakse ainete kohta, mille puhul pole antud andmeid piirnormi lae kohta. Mehaaniline ventilatsioon saavutatakse ventilaatoritega, jaguneb koht- ja üldventilatsiooniks. Motivatsioon on motiivide kogum, mis ajendab inimest mingil kindlal viisil toimima. Mutageen on väliskeskkonna kahjustav tegur, mis mõjub sugurakkudele. Oht on olukord, mis on seotud ebasoodsa mõjuga ja võib tekitada vigastusi inimesele, samuti kahjustusi keskkonnale või seadmetele, nõrgendab süsteemi ettekavatsetud funktsioonide täitmist. Ohutegur on tootmistegur, mis võib tekitada töötajale trauma või mõne muu ootamatu järsu tervisekahjustuse. Ohtlik olukord ehk peaaegu õnnetusjuhtum – juhtum, kus õnnetus oleks peaegu aset leidnud, õnnetus oli väga lähedal, aga siiski midagi ei juhtunud. Ohtliku veose tunnusmärk koosneb kahest numbrireast: ülemine on ohu tunnusnumber ja alumine ainele antud ÜRO soovitustes ohtlike ainete transpordiks. Ohtliku veose tunnusnumber koosneb kahest või kolmest numbrist, mis näitavad ohutüüpe, näiteks sööbivust, mürgisust. Mingi numbri kahe- või kolmekordne esinemine näitab selle ohu tugevust. Ohutus on seadme või süsteemi omadus funktsioneerida nii, et selle tegevus ei põhjusta kasutajale vigastust ega tervisekahjustust. Ohutusanalüüs on süstemaatiline ettevõtte struktuuri ja funktsioonide uurimine ohutuse seisukohalt. Ohutust võib mõõta, kasutades mõistet risk.

Piirnorm - ohtliku aine keskmine kontsentratsioon töökeskkonna sissehingatavas õhus tööpäeva (8h) ja töönädala (40h) jooksul, ei kahjusta tervist kogu tööstaaži kestel, kuid ei välista terviseriski, sest keemiliste ainete toime oleneb organismi individuaalsest eripärast. Piirnormi lagi - pidevalt 15 min jooksul lubatud aine maksimaalne kontsentratsioon õhus, määratakse kiiresti toimivate ainete jaoks. Ammoniaagi ja isotsüanaadi puhul on lubatud perioodiks 5 minutit. Pimestamine jaotub otseseks ja kaudseks. Otsene pimestamine võib aset leida, kui väga tugevalt valgusallikalt langeb kiir silma, kaudset pimestamist täheldatakse arvutustehnika korral, kui kuvarile langeb mõni ere valguskiir (näiteks aknast või laevalgustist). Plahvatus on eriti kiire keemiline reaktsioon, mille juures eralduvad soojus ja valgus. Gaasilised produktid on võimelised tegema tööd füüsikalises mõttes. Pneumokonioos ehk kopsutolmumus on kopsuhaigus, mis tekib, kui tolmuosakesed kinnituvad kopsukelmele. ppm - part per million - kahjuliku aine osakeste arv miljoni õhuosakese kohta. Psüühiline koormamine esineb tööprotsessides, kus vajatakse kõrgenenud tähelepanu, intensiivset mõtlemist, mälu pingutamist ja mis võib põhjustada emotsionaalset ülekoormust. Põlemistemperatuur on aine põlemisel eralduvate gaasiliste põlemisproduktide temperatuur. Raske õnnetusjuhtum on vapustav kannatanule ja tema omastele. Samuti võib õnnetus põhjustada suuri elumuutusi. Näiteks, kui inimene ei saa enam endisele tööle tagasi minna oma vigastuse tõttu. Risk on ohtliku sündmuse sageduse või tõenäosuse ja tagajärgede vaheline seos. Riskile on iseloomulik see, et kahjustuse toimumine on alati ebakindel. Riskimine tähendab vabatahtlikku ja teadvustatud ohule alistumist. Rohkem riskivad inimesed satuvad õnnetustesse sagedamini kui vähemriskivad. Mehed riskivad naistega võrreldes kolm korda rohkem. Töö iseloom on meestel ja naistel erinev. Arvestades eelnevat, on meestel töö juures kümme korda suurem risk sattuda rasketesse õnnetusjuhtumitesse töö juures. Ruumihaigus on tervisehäire (silmade ärritus, naha kuivus, peavalu, häirivate lõhnade tundmine), mis esineb peamiselt kontoriruumides seoses mittesobivate ehitus- ja sisustusmaterjalidega, hoones toimuva tööga (koopiamasinad) ja/või seoses mittepiisava ventilatsiooniga. Selektiivsus seisneb selles, et kemikaalid ei ole ühtviisi ohtlikud kõigile elunditele, vaid tavaliselt on 1...2 elundit, millele mürgi mõju on kõige suurem. Sensibilisatsioon on organismi tundlikkuse suurenemine mingi allergeeni suhtes. Süttimistemperatuur on temperatuur, mille juures aine süttib põlema välise impulsi toimel. Soojusmugavus on inimese rahulolu ruumis valitsevate meteoroloogiliste tingimustega. Materjali soojapidavusvõime oleneb materjali sisse jääva õhukihi paksusest. Staatiline elekter on elektrilaengute kogunemine seadmete ja aparaatide metallosadel. See protsess on seotud vedela või puistematerjali ümbertöötlemisega, segamisega. Stress on olukord, kus isiku ja keskkonna vahel valitseb pikaajaline või võimas lühiajaline tasakaalutus, mis sunnib inimest reageerima erilise kaitse- ja kohanemistegevusega.

Stroboskoopiline efekt esineb päevavalguslampide korral, kui võib täheldada valgusvoo kõikumist. Töötaja võib selle tõttu näha liikuvat eset seisvana, mis omakorda võib põhjustada töötaja valet liigutuse ja õnnetusjuhtumi. Suurõnnetus on katastroof, mis toob kaasa suuri purustusi ja inimohvreid. Sünergism on kemikaalide koosmõju, kui üks aine tugevdab teise aine toimet. Tehisvalgustust kasutatakse siis, kui loomulikust valgustusest ei piisa. Tehniline järelevalve seisneb selliste tingimuste tagamises, et eriti ohtlike seadmete (näiteks surveanuma) kasutamine oleks ohutu. Termoregulatsioonimehhanism hoiab inimese keha temperatuuri ühesugusel tasemel, olenemata välistingimustest. Teratogeen on igasugune kahjustav välistegur, mis raseduse ajal toimides tekitab lootel sünnipärase väärarendi. Tuldkartva hoone maapealne osa rajatakse põlevast ehitusmaterjalist, millele tulepüsivusnõudeid ei esitata. Tuldtakistava hoone maapealne osa rajatakse B-klassi ehitustarinditest (võivad sisaldada põlevaid ehitusmaterjale), kelder mittepõlevatest tarinditest. Tulemüür on sein hoones, mis ehitatakse tule leviku takistamiseks. Tulepüsiv hoone püstitatakse mittepõlevatest ehitusmaterjalidest, ainult katusetarindis võib kasutada B-klassi tarindeid. Töökeskkonnanõukogu on tööandja ja töötajate esindajate koostöökogu, kus lahendatakse ettevõtte töötervishoiu ja tööohutusega seotud küsimusi. Töökeskkonnaspetsialist on soovitavalt inseneriharidusega palgaline töötaja, keda tööandja on volitanud täitma tööohutuse- ja töötervishoiualaseid ülesandeid. Ta peab olema saanud täiendkoolitust ka töötervishoiu vallas. Töökeskkonnavolinik on kaheks aastaks töötajate poolt valitud esindaja tööohutuse ja töötervishoiu alal ning ta peab sidet töötajate ja tööandja vahel. Töötervishoiuteenistus on sotsiaalministri tegevusloa alusel töötervishoiu- teenuseid osutav asutus või ettevõtte struktuuriüksus. Töötootlikkus väljendab toodangumahu suhet tehtud töötundidesse või töötajate arvusse. Tööõnnetus on töö juures aset leidnud õnnetusjuhtum. Õnnetusjuhtumite vähendamise ja ärahoidmise eesmärgil on mõistlik uurida traumale eelnenud sündmusi - õnnetuseni viinud sündmuste ahelat. Valulävest tugevam heli tekitab valutunde kõrvades. Veesurveproov on veega täidetud survemahuti või ballooni rõhu all hoidmine selle hermeetilisuse kontrollimiseks. Vääriti töötamine- töötava süsteemi tõrge teenindava personali süü läbi, mis võib olla põhjustatud: 1) arusaamise puudumisest 2) stressist 3) halvasti projekteeritud süsteemist 4) info väärtõlgendusest 5) hooletusest 6) kiirustamisest. Ülavalgustus on tehisvalgustuse liik, kui valgusallikad asuvad laes. Ülavalgustuse võib saavutada ka laes olevate loomulike valgusallikate, valguskuplite abil.

Üldvibratsioon tekib seadmete, aluste, platvormide võnkumisel. Masinate, sõidukite töötamisel kandub see üle kabiini põrandale ja istmetele. Õnnetusjuhtumile on iseloomulik äkilisus ja erandlik, normaalsest kõrvale kalduv tegevus.

2. Tööõnnetused ja kutsehaigused 2.1. Tööõnnetuste iseloom Eestis

Tööõnnetus Olmeõnnetus Inimeste kukkumine Esemete kukkumine inimeste peale Liiklus ettevõtte territooriumil Õnnetused ehitustel Õnnetused väikese tööstaaziga töötajatega ÕNNETUSJUHTUMID jagunevad:

Tööõnnetused Liiklus- Olme- õnnetused õnnetused 1994.a. surmaga lõppenud õnnetused: 3252+ “Est.”357 vägivaldsed surmad 59 364 3252- 59- -364 + 357 “Est.” 1,7% 11% 87%

enesetapud 614 mõrvad 424

uppumised 245 mürgitused 498

(429- alkohol) kukkumised 270

Kõik registreeritud õnnetused 1994.aastal: 1460 139 000 1994.aastal sai Eestis vägivaldselt surma 3497 inimest (neist 245 parvlaeva Estonia katastroofis); ülejäänud 3252 hulgas oli 614 enesetappu, 424 tapmist, kõigi mootorsõidukitega seotud liiklustraumade tagajärjel hukkus 706 inimest (õhu-, maa- ja veetranspordis), neist maanteetraumade tagajärjel 401 (Maanteeameti andmete põhjal hukkus 364 inimest, kuna seal on kasutusel teistsugune arvestusmeetod). Mürgitusse suri 498 inimest, nendest 429 olid alkoholimürgitused; kukkumiste tagajärjel lõppes 270 inimese elu, uppus 245 inimest, tulekahjudes ja vingumürgitustes suri 189 inimest, muudel põhjustel (külmumised, lõhkeained, mehaaniline lämbumine, juhuslikud löögid, teadmata kadumine) hukkus 527 inimest. Õnnetusjuhtumid surma põhjusena olid tõusnud 1994. aastaks II kohale (1990. aastal IV koht), moodustades 16% kõigist surmapõhjustest (joonis 2.2 ja 2.3).

Seega on suurem risk saada tapetud kui jääda auto alla, samuti sureb rohkem inimesi alkoholimürgitusse kui hukkub liiklusõnnetustes. Õnnetusjuhtumite uurimisel jaotatakse kõik juhtumid kolme rühma: töö-, liiklus- ja olmeõnnetused. Tööga seotud õnnetusjuhtumid leiavad aset ettevõtte või asutuse territooriumil töö ajal, samuti enne ja peale töö lõppu, töövaheaegadel, nendega liidetakse ka teel tööle juhtunud õnnetused. Tööga seotud õnnetusjuhtumeid võtab arvele Tööinspektsioon. Joonisel 2.4 on toodud tööga seotud surmajuhtumite arv Eestis aastatel 1985-1997.

Kõik ülejäänud õnnetused kuuluvad olmeõnnetuste hulka, mõnikord nimetatakse neid ka kodu- ja vabaaja õnnetusteks, kuid see on tegelikult kitsam mõiste. Olmeõnnetuste arv kasvab kõigis maades seoses tööpuudusega ning tööaja lühenemisega. Nii jääb inimestel rohkem aega tööks suvilates, sportimiseks, kalastamiseks ja matkamiseks. Ei ole võimalik tõmmata selget piiri töö-, liiklus- ja olmeõnnetuste vahele, kuna näiteks osa tööõnnetusi on liiklusõnnetused ja vastupidi. Tööd tehakse kodus, seega võib rääkida kodustest tööõnnetustest. Liiklusõnnetustest on meil alati massiteabevahendites juttu olnud, see puudutab ju kõiki otseselt: inimesed näevad tänaval ise pealt avariisid, mis on sageli seotud inimvigastustega. Ka tööõnnetusi on uuritud ja arvele võetud juba pikka aega, nende arv on kõigile asjast huvitatuile teada. Teisiti on lugu olmeõnnetustega, nende vastu ei ole ükski organ eriti huvi tundnud ja nõukogude ajal olid need andmed ka salastatud. Joonisel 2.5 on kujutatud surmaga lõppenud töö-, liiklus- ja olmeõnnetuste suhet 1994.a. andmete põhjal Eestis. Kõigi vigastuste ja mürgituste arv Eestis, mille puhul 1994. aastal pöörduti arstiabi saamiseks meditsiiniasutuste poole, oli 139 800, nendest 34 100 (24,4%) lastetraumad. Esikohal on pindmised haavad (59,6%), seejärel tulevad nihestused (10,5%), üla- (9,0%) ja alajäsemete (5,9%) murrud. Ealistest gruppidest esineb enam vigastusi meestel 20-34 aastani ja naistel 35-54 aastani. Lastetraumasid on kõige enam 10-14 a. vahel. Riigi Maanteeameti andmetel oli 1994. aastal 1584 inimkannatanuga liiklusõnnetust, kus sai vigastada 1832 inimest ja, nagu eespool maimitud, hukkus 364 inimest. Liiklusõnnetuste liikidest oli kõige rohkem mootorsõiduki kokkupõrkeid teel oleva jalakäijaga – 546. Liiklusohutuse peamisteks probleemideks on purjus juhid, tehniliselt mittekorras sõidukid ja see, et inimesed ei tee end pimedal ajal nähtavaks (eriti pensionärid). Tööõnnetustes surmasaanute võrdlus Põhjamaadega on toodud tabelis 2.1. Eestis saab 2...3 korda rohkem inimesi tööõnnetustes surma kui Põhjamaades.

Tabel 2.1 Surmajuhtumid tööl

Venemaa, Baltimaad, Põhjamaad, Valgevene ja Ukraina (1995)

Surmajuhtumid tööl Tööjõud üldarv 100 000 (milj.) töötaja kohta Eesti 0,65 61 9,3 Läti 0,97 89 9,2 Leedu 1,56 99 6,3 Taani 2,6 84 3,2 Norra 2,0 58 (1996) 2,9 Soome 2,09 46 2,2 Rootsi 3,9 89 2,3 Venemaa 66,4 6770 10,1 Valgevene 4,4 300 6,8 Ukraina 24,0 2100 8,75 Kõige rohkem saavad õnnetustes kannatada käed (sõrmed) ja jalad (varbad, labajalg) (joonis 2.8). Enamik õnnetusi masinate või liiklusvahenditega toimub ettevõtte territooriumil. Kui me analüüsime õnnetuste toimumise aega, siis kõige sagedamini toimuvad õnnetused teisel-kolmandal töötunnil, kannatada saavad suures osas väikese staažiga töötajad (joonis 2.6). Kannatanu: 16-aastane Anu, köögitöölise õpilane. Leivalõikuril töötades ja lõigatud tükkide äravõtmisel teine õpilane käivitas masina ning Anu parema käe 3. ja 4. sõrm sattusid noa alla – tagajärjeks sõrmede osaline amputatsioon. Kannatanu: 17-aastane leivaladuja, tööstaaž 20 päeva. Koolivaheajaks tööle võetud Mati abistas taignamasina masinisti. Segurit töötamise ajal puhastades sattus Mati parem käsi masina labadesse. Tagajärjeks parema käe kahe sõrme lahtine murd, mis lõppes vigastatud sõrmede amputatsiooniga. 1997. aastal sai Eestis esialgsetel andmetel töövigastuse 2460 inimest, sealjuures sõrmede vigastusi oli 511. Kuna kõigi meditsiiniasutuste poole vigastustega pöördunute arv oli üle 100 000, siis tuleb järeldada, et enamik vigastusi leiab aset vabal ajal (ka sel juhul tehakse enamasti tööd). Käevigastused (lõikehaavad, luumurrud jne) moodustavad üle poole kõigist meditsiiniasutuste poolt registreeritud vigastustest. Suur osa tootmises toimuvaid käte vigastusi on seotud aegunud või kaitsekateteta lõiketeri sisaldavate seadmete teenindamisega. Eriti ohtlikud tootmisharud selles suhtes on puidutöötlemine ja mööblitootmine, toiduainete ja jookide tootmine, ehitus, põllu- ja metsamajandus.

Euroopa Liidu seadmedirektiiv (89/392/EEC) kohustab seadme valmistajat kõrvaldama või vähendama riske kõigi võimalike vahenditega. Kui riski ei saa kõrvaldada, tuleb kasutada kaitseabinõusid. Arvestades meie praegust toomisseadmete ohutuse taset, on esmane ja kõige tähtsam ülesanne õnnetusjuhtumite ennetamiseks riskide kindlaksmääramine, hindamine, järjestamine ohtlikkuse järgi ja vähendamisabinõude väljatöötamine. See kõik on tööandja ülesanne. Riske tuleb hinnata kõikide masinate ja seadmete puhul, millel puudub ohutuspõhinõuetele vastavuse deklaratsioon ehk vastavusavaldus. Masinate ja seadmete sihipärasel kasutamisel ja valmistajapoolse vastavusavalduse olemasolul eeldatakse, et riskihindamine on tehtud valmistaja poolt. Seadmetega seotud riskide analüüs nõuab aga üldjuhul inseneriteadmisi. Peale otseselt seadmetega seotud riskide, mis võivad õnnetusjuhtumit esile kutsuda, mõjub töötajale suur hulk teisi riskitegureid, mis: 1) võivad põhjustada muu tervise halvenemise (ka kutsehaiguse) 2) soodustada vigastuse tekkimist (saepuru muudab põranda libedaks, inimene võib kukkuda seadme peale või võib teiste seadmete müra juhtida töötaja tähelepanu kõrvale oma seadme riskidest). Õnnetusjuhtumite näiteid tootmisharude kaupa

Õmblustööstus 42-aastane masinõmbleja võttis kaitseprillid ära, nõel purunes ja tükk paiskus silma. Parema silma sarvkesta läbistav haav. Lihatööstus 1.Konditustamisel ei kasutanud 34-aastane meestöötaja metallpõlle ja tõmmates jõuga nuga enda poole, sattus see kõhtu (tagajärjeks kõhuõõnde tungiv noahaav). 2. 22-aastane tehnoloogiainsener puhastas lihamasinat. Teine töötaja käivitas ekslikult masina ja noore naistöötaja käsi jäi mehhanismide vahele ning lömastus. Toitlustus 1. Kohviksöökla köögis ei olnud töökorras 60-liitrine elektrikatel, mille tõttu suppi

keedeti 4-augulisel tavalisel elektripliidil 40-liitristes supikateldes. 21-aastane kokk (tööstaaž 8 kuud) läks kalasupile soola panema ja libastus vanades plastmasstallaga jalatsites. Kukkumisel, püüdes tuge leida, haaras kinni supikatla servast ning tõmbas kukkudes tulise supi endale kukkudes peale; tagajärg - 60% kehapinna põletusi, töötaja suri nädal hiljem.

2. Sampusepudeli korgi traatkatte äravõtmisel lendas kork suure hooga vastu kelneri vasakut prilliklaasi. Purunemisel sattusid klaasikillud töötaja silma ja tekitasid silma sarvkesta läbiva haava. Toiduainetetööstus Kesklaost kärul suure piimanõuga piiritust tuues loksus piiritust kaane vahelt 22-aastase transporttöölise riietele. Trepikojas sigareti süütamisel süttisid töölise riided põlema. Tagajärjeks rindkere, selja ja käe I-III astme põletused (20% kehapinnast)

Ehitus 24-korterilise elamu 3.korruse laepaneelide paigaldamisel hakkas 54-aastane ehitustööline kangiga lahtitropitud paneeli seadistama. Kang libises paneeli alt ära, töötaja kaotas tasakaalu ja kukkus 10 m kõrguselt vahelaelt alla. Mehhaanika 45-aastane meestöötaja läks kollerveski puhastamiseks selle sisse. Kuna seade ei olnud kilbist välja lülitatud ja lülitile ei olnud hoiatussilti riputatud, siis teine tööline (mullavalmistaja) lülitas kollerveski tööle. Kollerveskis olnud töötaja pea lömastus. Energeetika 27-aastane põlevkivilaadija suunati kütust katlamajja ette andma.Et isevarisemise teel luugist põlevkivi transportöörilindile ei tulnud, läks meestöötaja lattu 6-7 m kõrgusele põlevkivivirnale kütust alla lükkama. Tekkis varing ja mees kukkus lehtrisse ning jäi peale tuleva põlevkivi sisse, tagajärjeks - lämbumine. Kalandus Kalalaeval sassiläinud traadi vintsiga edasitõmbamisel jäi tross pinge alla ning purunes ülekoormuse tõttu. Kuna töölised olid sel ajal tekil, sai 47-aastane tootmismeister trossiga surmava löögi pähe. Põllumajandus Traktorist andis traktori juhtimise üle 16-aastasele kooliõpilasele, kes oli tulnud abistama põllumajanduslikele töödele. Kaalikakoormaga sõitmisel paiskus traktor kraavi ja üks koorma otsas olnud õpilane jäi traktori alla. Metsatöö Palkide kogumisel ja väljaveol jäi üks palk kännu taha kinni ning viskas ladva kõrvale. Seejuures tabas latv lõkke ääres viibinud kahte metsatöölist – üks sai surma, teine peapõrutuse. 2.2. Tööõnnetuste iseloom Euroopa Liidu maades

Kõige ohtlikumad maad: Portugal, Hispaania Ohutuim: Rootsi Kõige ohtlikumad tegevused: ehitus, tööstus Et määrata tööturvalisust Euroopa tasandil, on oluline võrrelda tööõnnetusi. See on saanud võimalikuks alates 1990. aastast, kui töötati välja süsteem, kuidas tööõnnetusi erinevates riikides võrrelda. 1993. a. oli Euroopa Liidu maades keskmiselt 4505 (rohkem kui kolmeks päevaks töölt puudumise põhjustanud tööõnnetust 100 000 töötaja kohta. Arvestatud on 6 tootmise põhiharu: tööstuslik tootmine, ehitus, hulgimüük ja jaekaubandus, remontimine, hotellid ja restoranid, pangandus. Kõige suurem õnnetuste arv (9885) oli ehituses, sellele järgnes tööstuslik tootmine (5054). Kõige suurema õnnetussagedusega maad Euroopa Liidus on Portugal (9532 /100 000 töötaja kohta) ja Hispaania (7005/100 000 töötaja kohta). Kõige turvalisem töökeskkond on Rootsis (1054 tööõnnetust 100 000 töötaja kohta). Soomes oli 1993. a. tööõnnetusi peaaegu 4 korda rohkem kui Rootsis – 4072 õnnetust

100 000 töötaja kohta. Kõige enam on ohustatud mehed, ehitustöölised ja nooremad töötajad. 40% vigastustest on seotud ülemiste jäsemetega (1 917 849 õnnetust), seejuures 29% nendest on sõrmede vigastused; 27% õnnetustest kahjustasid alajäsemeid. Surmaga lõppenud tööõnnetuste arv 100 000 töötaja kohta on keskmiselt 6,1; sealjuures ehituses on koefitsient 17 (ohtusid ehitusel iseloomustavad joonised 2.9-2.11). 36% tööõnnetuse korral esines vigastusi kogu kehal, 29% puhul vigastati pead, kaela ja selgroogu ning 17% korral alakeha. 2.3. Kutsehaigused Kutsehaigus, muu haigestumine töökohal Vibratsioonihaigus Füüsilise ülekoormuse haigus Nürikuulmine Mürgitused Tuberkuloos Töömeditsiini probleemidega tegelevad tänapäeval paljud distsipliinid - tööhügieen, tööfüsioloogia, ergonoomia, tööpsühholoogia, toksikoloogia, kutsepatoloogia ja töösanitaaria. Endise Nõukogude Liidu ajal püüti näidata olukorda paremas, tegelikkusele mittevastavas valguses. Kutsehaigusi ei tohtinud olla. Kaukaasia liiduvabariigid jõudsid isegi niikaugele, et seal ei olnud ühtegi kutsehaigust (samuti ei saanud keegi surma tööõnnetuse läbi). Seoses töö mehhaniseerimise ja automatiseerimisega on inimese osatähtsus tootmises, tema vastutuse ulatus järjekindlalt kasvanud. Tootmine intensiivistub, väliskeskkonda saastatakse järjest rohkem, selle tõttu inimese tervise eest hoolitsemise probleem on muutunud veelgi komplitseeritumaks. Tervishoiuprobleeme ei tohi lihtsustada ega alahinnata. Eestis tegeleb nendega Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituut (EKMI), teadusasutus, kus juba 50 aastat uuritakse töömeditsiini küsimusi. Ajalugu: Juba XV sajandil teati, et kaevandamisel tekkiv tolm põhjustab mäetöölistel kopsuhaigusi. 1557. a. mainitakse muutusi nahas, mis olid tingitud metallisooladest. Tehnika arenguga on suurenenud tervisekahjulike tegurite hulk. Eriti intensiivistus see XX sajandil, kui hakati kasutama massiliselt müra ja vibratsiooni tekitavaid seadmeid ning tootmises rakendatama radioaktiivseid isotoope, lasereid, ultraheli jm. Tervistkahjulike ja ohustavate tegurite klassifikatsioon (joonis 2.12) Ohtlikud ja kahjulikud tootmistegurid võib jaotada 5 ossa: 1) mehaanilised 2) füüsikalised 3) keemilised 4) bioloogilised 5) psühhofüsioloogilised. Mehaaniliste ohutegurite hulka kuuluvad masinate liikuvad osad, kukkuvad esemed jm., mis võivad põhjustada õnnetusi. Füüsikaliste ohu- ja kahjutegurite hulka kuuluvad: tolm, kahjulikud gaasid

õhu, seadmete liiga kõrge või liiga madal temperatuur kõrgendatud müra, vibratsioon, infraheli, ultraheli kõrgendatud või alandatud õhuniiskus, liikumiskiirus, ionisatsioon kõrgendatud ioniseeriv kiirgus kõrgendatud pinge elektriahelas staatiline elekter, elektromagnetkiirgus mitteküllaldane valgustus valguse kõrgendatud eredus, läikivus, valgusvoo pulseerimine alanenud kontrastsus. Keemiliste ohutegurite jaotus: üldmürgid, ärritavad, kantserogeensed, mutageensed, sensibiliseerivad mürgid. Bioloogilised ohutegurid on patoloogilised mikroorganismid (bakterid, viirused, seened jne) ja makroorganismid (taimed, loomad). Füüsiline ülekoormus on kas staatiline või dünaamiline. Psüühiline ülekoormus jaguneb järgmiselt: teadvuse ülekoormus analüsaatorite ülekoormus töö monotoonsus emotsionaalne ülekoormus. Tegelikkuses leidub vähe selliseid tööprotsesse, kus domineerib ainult üks tervisekahjulik tegur. Näiteks võivad põlevkivitöötlemise ettevõtetes esineda samaaegselt müra, vibratsioon ja madal temperatuur, põlevkivitolm, põlevkivituha tolm, mitmete toksiliste ainete aurud. Sel juhul peab iga üksikkomponendi kontsentratsioon olema tunduvalt allpool selle piirnormi. Palju probleeme esine seoses müraga. Tehnilised ja tehnoloogilised võimalused ei taga müranivoo viimist allapoole kehtivat piirväärtust (85 dBA). Tervisekahjulike tootmistegurite tagajärjel võivad kujuneda mitmesugused tervisehäired: kahjutegur kutsehaigus tolm pneumokonioos krooniline tolmbronhiit bronhiaalastma keemilised ained mürgistused allergilised nahahaigused bronhiaalastma müra nürikuulmus vibratsioon vibratsioontõbi bioloogilised tegurid kutsenakkushaigused elundite ülepingutus nimme-ristluuradikuliit (raske ja monotoonne töö) kaela-õlanärvipõletik veenilaiendid jalgadel ioniseeriv kiirgus kiiritustõbi kutsekasvajad. Kutsehaigus võib olla äge või krooniline. Ägedaid esineb harva. Kutsehaigustele on iseloomulik aeglane, järkjärguline areng. Seega peaks olema võimalik haigusprotsessi õigeaegselt avastada. Negatiivne on aga see, et haiguse hiiliva iseloomu tõttu ei pööra inimene pisimuutustele tähelepanu. Üheks abinõuks kutsehaiguste õigeaegseks avastamiseks on tervistkahjustavates tingimustes töötajate meditsiinilised läbivaatused.

Tuleb arvestada, et mürgised ained võivad kahjustada inimese genitaalseid funktsioone. Kemikaalid võivad ohustada loote normaalset arengut, võivad olla kasvajate tekkepõhjuseks (5-10 aastat hiljem, pärast kokkupuudet keemiliste ainetega). Tolmude põhjustatud kutsehaigused Krooniline tolmbronhiit oli põlevkivitööliste hulgas küllalt levinud. Esimese kaebused ilmnevad 10-15-aastase kontakti järel. Haigus algab aeglaselt, ebapüsiva köhaga, mis perioodiliselt ägeneb. Täheldatakse valgete vereliblede arvu tõusu veres, võib tekkida kopsupõletik. Tolmbronhiit esineb ka tsemendiga kokkupuutuvatel töötajatel, hüdroelektrijaamade töötajatel, aga võib esineda ka möldritel - jahutolmust, teraviljatolmust. Pneumokonioos ehk kopsutolmumus tekib Si ja Si-ühendeid sisaldava peendispersse tolmu sissehingamisel pikema aja jooksul. Iseloomulik on kopsude sidekoestumine. Kõige ohtlikumad on tolmukübemed diameetriga 2...5 mikronit. Pneumokonioosi võib põhjustada ka tolm, mis ei sisalda SiO2, vaid hoopis kivisütt, raudoksiide jt elemente. Pneumokonioosi kutsuvad esile sellised tolmud, kus SiO2 on seotud teiste elementidega, nagu asbest, talk ja teised silikaadid. Silikoos Vaba kvartsi sisaldava tolmu sissehingamisel tekib pneumokonioosi raskeim vorm- silikoos. SiO2 sisaldav tööstuslik maak on fosforiit. SiO2 tolmu toimel väheneb organismi kaitsevõime, võib areneda tuberkuloos. Hiline silikoos ilmneb alles mitmeid aastaid pärast kontakti katkemist. Silikoos võib areneda 10-25 aaastat pärast kontakti. Asbestoosi põhjustavad asbestitolmu nõeljad osakesed. Esimesed haigusnähud tekivad pärast 5-aastast tööd. Võivad areneda hea- ja pahaloomulised kasvajad. Sümptomid: köha, valu rindkeres, peavalu, väsimus, tuberkuloos ja krooniline bronhiit. Talkoos võib areneda 10-aastase kontakti järel talgitolmuga. Naispatsient viibis EKMI-s ravil. Ta oli töötanud vulkaniseerijana tehases, kus valmistati kummist mänguasju. Tööl puutus ta pidevalt kokku talgitolmuga. Sümptomid: väsimus, köha röga eritusega, õhupuudustunne. Kaebused tekkisid aegamööda, 3-4 aasta vältel. Praegu avastatakse tolmust põhjustatud haigusi küllalt palju varases (I) staadiumis. Seetõttu on ka prognoos parem, varem avastati II-III staadiumis. Maailmas on maid, kus pneumokonioos väheneb (SLV, Inglismaa). Suremus suureneb Austrias, Prantsusmaal. Viimastel andmetel elab inimene keskmiselt 8 aastat pärast pneumokonioosi haigestumist. Keemilised ained kui kutsehaiguste põhjustajad Kemikaalid võivad põhjustada naha, küünte, ülemiste ja sügavamate hingamisteede kahjustust. Mürgitusi esineb harva, peamiselt alkohoolikutel kas ekslikult või teadmatusest, millised võivad olla dikloroetaani, vesinikülihapendi, hapete jne joomise tagajärjed. Teine suur grupp haigusi peale nahakahjustuste on allergilised kutsehaigused. Nahakahjustused hapete ja leeliste lahuste toimel: epidermiit - nahk muutub kuivaks, pakatab. Küünekahjustused võivad esineda näiteks kloorlubja mõjul. Ümber küüneplaadi tekib põletik, küüned murduvad, võivad esineda mikrohaavandid. Nahakahjustusi põhjustavad veel nafta- ja kivisöetooted, arseeniühendid, bensiin. Taimed: üle 100 taimeliigi võivad põhjustada dermatiiti ja fotodermatiiti. Näiteks nõges, aga selle mõju kaob; peale selle veel priimula, harilik nurmenukk, karuputk, luuderohi, tatar. Kutsedermatiit võib tekkida neil, kes koguvad tomateid, rediseid, tubakat, päevalille. Aianditöötajatel võib esineda nartsissidest, hüatsintidest, sirelitest, oleandritest,

maikellukestest, tulpidest, krüsanteemidest tingitud allergiat. Peale võivad allergiat tekitada tolmud: kips, tsement, savi, mineraalvatt, klaaskiud, mineraalväetised. Allergilised haigestumised seoses allergeenidega on tunduvalt sagenenud. 10-16% USA elanikest põevad allergilisi haigusi. Peamised allergilised haigused on dermatiit, krooniline ekseem, bronhiaalastma, allergiline bronhiit, nohu. Dermatiit tsemenditööliste hulgas on paljudes maades aktuaalne. Tsemendis leiduvad leelised ja abrasiivsed osakesed, metallid tsemendis (Ni, Co, Cr) kutsuvad esile naha ärritust. Eestis on põhilisi kutseallergia nähte täheldatud seoses põlevkivi töötlemisega ja mööblitööstuses. Põlevkivi töötlemisel esinevad töötsooni õhus fenoolid, CO, bensiin, stüreen, tolueen, bensopüreen, põlevkivi- ja koksitolm. Nende sisaldus ületab sageli lubatud piirnorme. EKMI poolt uuritud põlevkivitöötajatest 81%-l täheldati patoloogilisi nihkeid ülemistes hingamisteedes, 6%-l uuritutest avastati krooniline bronhiit. Pürolüüsitsehhi töötajatel on täheldatud fotodermatoosi. Puidutöötlemistööstuses on põhiline kahjulik aine formaldehüüd. Mõnel juhul ületab formaldehüüdi kontsentratsioon tööruumi õhus lubatud piirnormi kuni 10 korda. Allergiat võivad esile kutsuda sünteetilised riietusesemed, nagu nailon, kapron; samuti värvid, millega riietusesemeid on värvitud. Ka sünteetilised pesemisvahendid (sisaldavad sulfanooli) võivad allergiat põhjustada. Nikliühendeid sisaldavad esemed (kaelakeed, kõrvarõngad) võivad põhjustada nahahaigusi. Ravimitest põhjustavad allergiat antibiootikumid (penitsilliin, streptomütsiin). Seda esineb neid tootvates tehastes ja meditsiinitöötajatel, vitamiinitootjatel (B-vitamiin). Ravimitest põhjustatuna esinevad ka bronhiaalastma, ekseem, nahapõletikud. Toiduained-allergeenid Eelkõige põhjustab allergiat toidus leiduv valk. Toiduallergia tekib sageli lapseeas, enamasti siis, kui laps hakkab kasutama lehmapiima. Allergeeniks ei ole mitte kogu piim, vaid selle üksikud koostisosad, näiteks piimaproteiinid. Piima keetmine võib muuta selle talutavaks. Sageli on toiduallergia põhjustajateks munad ja neis sisalduvad proteiinid. Ka teraviljad (rukis, nisu, oder, riis, kaer, mais, tatar) võivad ülitundlikkust põhjustada. USA-s on levinud nisuallergia, esineb ka maisiallergiat. Saksamaal, Skandinaaviamaades on rohkem rukkiallergiat. Rukki-, odra-, nisu- ja kaerajahu võivad olla kutseallergeenideks ja põhjustada allergilist nohu (riniiti) või bronhiaalastmat möldritel ja pagaritel. Tugevate sensibiliseerivate omadustega on jahus olevate seente eosed. Kaladest on allergia põhjustajateks sagedamini merekalad (tursk ja heeringas) ning krabi ja vähk. Harvem esineb lihaga seotud allergiat. Kellel on ülitundlikkus piima suhtes, sellel on sageli ülitundlikkus ka liha suhtes. Rasvadest tekitavad allergiat kakaoõli, lina- ja sojaõli. Meeallergiat tuntakse juba väga ammu. See võib põhjustada väga raskeid allergianähte. Eriti ohtlik on selline mesi, mis sisaldab rohkesti õietolmu. Nahapõletik algab punetusega, sellele järgnevad turse või vesivillid. Ekseem - allergeeni toimel tekivad taaspuhkev lööve nahal, vesivillikesed, leemendus ja koorikud; esinevad sügelemine, kipitus, valutunne. Nõgestõbe iseloomustab sügelev lööve (kuplad) nahal, harvem limaskestal. Kuplad ilmuvad äkki ja kaovad kiiresti. Tavaliselt on kuplad kahvaturoosad, erineva suurusega (kuni peopesasuurused). Kaasneda võib sügelemine, põletustunne nahal, halb enesetunne, palavik koos kerge vappekülmaga, liigese- ja peavalu. Nõgestõbi võib esineda ka perekonniti. Nõgestõbe põhjustavad putukate hammustused, samuti keemilised ained. On olemas krooniline ja äge nõgestõbi. Ägedat nõgestõbe või põhjustada raviseerumi organismi viimine, näiteks süstimisel. Allergiline turse: esine põhiliselt toiduallergia mõjul (näit munad, piim, šokolaad). Ravi: CaCl2, dimedrool, B-vitamiin. Kosmeetikavahenditest võivad allergiat põhjustada deodorandid, ripsmetušš. Allergiat võivad põhjustada ka elamutolm ja õietolm.

Pestitsiidide kasutamise mõjul sureb aastas 220 000 inimest, peamiselt arengumaades, seal, kus kliima ei võimalda kasutada kaitsevahendeid. Eestis on esinenud mürgitusi granosaaniga, millega puhitakse vilja. Granosaan sisaldab elavhõbedaühendit HgCl2; haigestuvad traktoristid teraviljakülvi ajal. Sümptomid: peavalu, väsimus, unehäired, igemete veritsemine, Hg uriinis. Herbitsiidid on vähemmürgised. Kutsenakkushaigused Erüsipel ehk punataud- kodu- ja metsloomade haigus, põhiliselt esineb sigadel. Eestis oli aastaid (1960-1993) erüsipeloid kutsenakkushaigustest kõige sagedamini esinev. Erüsiplit tekitav bakter on võrdlemisi vastupidav temperatuurile. 700 juures hävib ta 5 minuti jooksul, 580 juures 15 minuti jooksul. Liha suitsetamine ja külmutamine haigustekitajat ei hävita. Soolatud lihas püsib elujõulisena mitu kuud. Kaitseks kasutatakse desinfitseerivaid vahendeid: 1%-list kloorlubjalahust, 5%-list fenoolilahust, mis hävitavad tekitajad 5-15 minuti jooksul. Tekitaja hävitamiseks peab lihatükki keetma. Sellesse haigestumist tuleb ette lihakombinaatides, liha- ja kalamüüjatel ja töötlejatel, konservivabrikutes, samuti veterinaararstidel. Raskematel juhtudel on töövõimetus kuni 2 kuud. Kõige sagedamini ilmnevad haigusnähud inimese kätel, sõrmedel. Pisikud esinevad ka tervete sigade mandlites, ka rotid levitavad haigustekitajaid. Haigestumist esineb enamasti sügis-kevadperioodil. Kõige sagedamini esineb nahavorm, harva haigestuvad ka liigesed. Peiteperiood on 3...10 päeva, siis tekib pisiku sissetungimiskohas sinakaspunane põletikukolle (infiltraat), millega kaasnevad kipitus, sügelemine ja valulikkus. Võib üle minna ühelt sõrmelt teisele ja labakäele. Üldnähtudest esinevad vappekülm, peavalu ja kehatemperatuuri tõus. Pärast erüsipli põdemist immuunsust ei teki ja võimalik on korduv haigestumine. Ravi on ambulatoorne, haiglaravi tõsisematel juhtudel. Sigadel esinevat erüsiplit on peiteperioodil võimalik kindlaks teha ainult laboratoorsete uuringutega. Profülaktika: loomade vaktsineerimine. Töötajatel tuleb vältida pisivigastusi, ka siis, kui töödeldakse näiliselt terveid loomi. Tööruume ja lihakehasid tuleb kiiritada ultraviolettkiirgusega, seadmeid desinfitseerida. Töö iseloom muutub. Praegu on olukord teine kui 20 aastat tagasi. Tolmbronhiidi ja pneumokonioosi asemele on tulnud mürakahjustused, allergia, ioniseeriv kiirgus, kasvajad. 1996.aastal registreeriti Eestis 174 esmast kutsehaigust, nendest akuutseid 23 (Rosenbachi erüsipel) ning kroonilisi 151. Kutsehaigestumise näitaja 10 000 töötaja kohta oli 2,0. Haigeid oli vähem - 140, sest üks haige põeb sageli mitut haigust. Näiteks võib vibratsioontõvega kaasneda vaegkuulmine ja/või füüsiline ülekoormushaigus. Seda näiteks autojuhtidel ja traktoristidel, kes peale liiklusvahendi juhtimise tegelevad ka raskuste teisaldamisega. Võrreldes eelmiste aastatega (joonis 2.18) tõusis 1996.aastal füüsilise ülekoormushaiguse juhtude (49), samuti ka vibratsioontõppe (51) haigestunute arv. Naistöötajaid oli haigestunute hulgas 30%. Krooniline kutsehaigus ilmneb ohuteguri pikaajalise mõju tagajärjel ja sageli ei tööta inimene Kutsehaiguste Kliinikusse suunamise ajal enam sellel tööl, mis talle kahjustuse on põhjustanud. Põhjused, miks haige suunatakse kutsehaiguse ekspertiisile hilinemisega, on: 1) I (eriti) ja II etapi meditsiiniabiandjad ei tunne kutsekahjustuse tunnuseid ja ei arvesta oma tegevuses kutsehaiguse võimalust 2) kergemate tervisehäiretega haiged ei taha kutsehaiguse ekspertiisile minna, kuna kardavad töölt vallandamist ja töötuks jäämist 3) praegune haigekassade süsteem takistab kutsehaigetega tegelemist. Kuna kroonilise kutsekahjustuse väljakujunemise ajaks on keskmiselt 10-15 aastat, siis praeguste kutsehaiguste algus ja põhjused ulatuvad nn sotsialismiperioodi.

Eesti kutsehaiguste arvulised näitajad on madalamad kui Põhjamaades, kuid sellel on ka seletatavad põhjused. Meil suunatakse töökeskkonnas tervisekahjustuse saanud inimene Kutsehaiguste Kliinikusse alles siis, kui haigus on muutunud raskeks ja põhjustab invaliidsust. Seevastu suuremate võimalustega Põhjamaades registreeritakse ka kõige kergemaid kahjustusi, mida ei kompenseerita, kuid leitakse võimalusi töötaja teisele tööle üleviimiseks haiguse algstaadiumis. Töökeskkond võib olla soodustavaks põhjuseks ka paljudele haigustele (näit. külmetushaigused), mida ei registreerita kutsehaigusena. Et vältida haigestumisi ja teada saada, kui palju Eestis on tervisekahjulikes tingimustes töötavaid inimesi, viis Riigi Tervisekaitseamet 1996. aasta alguses läbi uurimise ohutegurite esinemise kohta töökeskkonnas. Uurimisel oli ka teine, kaugema perspektiiviga eesmärk: arvestades Eesti majandusstruktuuri muutumist viimastel aastatel ja seoses sellega ka ohutegurite muutumist, teha prognoose kutsekahjustuste iseloomu kohta lähema 5-10 aasta pärast. See on oluline mitmete tasandite (alates kõrgemast) juhtidele, tööandjatele ja töövõtjatele (ametiühingud, liidud jt). Ohutegurite tundmine võimaldab paremini korraldada ennetavat tegevust. Uurimistulemused on toodud joonistel 2.13...2.16. Joonisel 2.12 on toodud sagedamini esinevate füüsikaliste ohuteguritega (müra, vibratsioon, mikrokliima, elektromagnetväli) kokkupuutuvate töötajate arv Eesti tööstuse enamohustatud valdkondades (lisaks veondus). Andmete analüüsil selgus, et 20 000 töötajat töötab pideva müra tingimustes (kõige rohkem veonduses – 3000). Samaaegsed müra mõõtmised näitasid, et 1996.aastal oli 55,8% uuritud töökohtade müra ülenormatiivne (joonis 2.17). 11 000 inimest allus vibratsiooni toimele (50,5% mõõtmistulemustest üle normi); ebarahuldav mikrokliima mõjus 10 000 inimesele (24,4% mõõtmistulemustest ei vastanud normidele); elektromagnetväli mõjus 3000 inimesele (6,4% mõõtmistulemustest ülenormatiivsed), ioniseeriv kiirgus 1000 inimesele (1,8% mõõtmistulemustest ülenormatiivsed). Joonisel 2.14 on toodud füsioloogiliste ohuteguritega (sundasend, intensiivsed korduvad liigutused, füüsiline koormus luu-lihase-liigesesüsteemil, silmade ülepinge) kokkupuutuvate töötajate arv. Sundasendi ja silmade ülepinge all kannatas Tallinnast kogutud andmete põhjal vastavalt 3700 ja 3000 töötajat. Eestis üldse oli ebasoodsate füsioloogiliste teguritega kokkupuutuvate töötajate arv järgmine: 6200 - sundasend, 5600 - silmade ülepinge ja 3000 - füüsiline ülekoormus. Need on minimaalsed näitajad, sest füsioloogiliste ohutegurite mõju on võrdlemisi raske tõestada ja peale selle on see meil ka küllaltki uus probleem. Joonisel 2.15 on toodud enamesinevate kahjulike aerosoolide ja tolmuga kokkupuutuvate inimeste arv. Kõige rohkem töötajaid (6500) oli otseses kokkupuutes puuvilla-, puidu- või muu orgaanilise tolmuga, sagedane oli ka keevitusaerosoolide mõju (5400 inimest). Aerosoolide kontsentratsioon töökeskkonna õhus ei vastanud 41,8%-l juhtudest normidele. Töötajatele enam terviseohtlikud piirkonnad on Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe. Joonisel 2.16 on toodud kemikaalidega kokkupuutuvate töötajate arv piirkonniti. Üldse allus 1996.a. Eestis 57 kemikaalirühma mõjule 27 500 töötajat (34,2% mõõtmistulemustest oli 1996.a. üle lubatud piirnormi). Sagedasem on kokkupuude naftatöötlemisproduktidega (2700 ohustatut), järgnevad ohuteguritena lämmastikuühendid (2400), pliiühendid (2200), väävliühendid (1750). Üle 1000 inimese puutus kokku ka benseeni, samuti mangaani, fenoolide ja nende derivaatidega. Terviseohtlikumad piirkonnad olid Kohtla-Järve, Tallinn ja Sillamäe. Samuti puutusid paljud töötajad kemikaalidega kokku veonduses. Kutsehaiguste loetelu (Sotsiaalministeeriumi andmetel) Loetelu jaguneb osadeks töökeskkonna ohuteguritest või töö laadist põhjustatud tervisekahjustusest lähtuvalt.

Keemilistest teguritest põhjustavad kutsehaigusi: 1) Alkoholid, glükoolid või ketoonid 2) Arseen või selle toksilised ühendid 3) Benseen või selle toksilised homoloogid 4) Toksilised benseeni nitro- ja aminoderivaadid või nende homoloogid 5) Berüllium või selle toksilised ühendid 6) Elavhõbe või selle toksilised ühendid 7) Fluor või selle toksilised ühendid 8) Fosfor või selle toksilised ühendid 9) Toksilised halogeenderivaadid, alifaatsed või aromaatsed süsivesinikud 10) Kaadmium või selle toksilised ühendid 11) Kroom või selle toksilised ühendid 12) Mangaan või selle toksilised ühendid 13) Nitroglütseriin või teised lämmastikhappe estrid 14) Plii või selle toksilised ühendid 15) Süsinikmonoksiid, vesiniktsüaniid või tema toksilised derivaadid või vesiniksulfiid 16) Väävelsüsinik 17) Akrüülnitriil 18) Mineraalhappe põhjustatud hambahaigused 19) Lämmastikoksiid 20) Osmium või selle toksilised ühendid 21) Osoon või fosgeen 22) Vanaadium või selle toksilised ühendid 23) Ravimid või nende komponendid 24) Seleen või selle toksilised ühendid 25) Süsinikdisulfiid või selle toksilised ühendid 26) Antimon või selle toksilised ühendid 27) Tallium või selle toksilised ühendid 28) Tina või selle toksilised ühendid 29) Tsink või selle toksilised ühendid 30) Vask või selle toksilised ühendid 31) Heksaan 32) Kemikaalid, mis ei ole toodud punktides 1 – 31, kuid mille puhul on kindlaks tehtud seos kutsetöö ja selle põhjustatud haiguse vahel, tuleb lugeda loetelusse kuuluvaks. Füüsikalistest teguritest põhjustavad kutsehaigusi: 1) Müra 2) Vibratsioon (lokaalne ja üldine) 3) Töökeskkonna õhurõhk ja vee kõrgrõhk 4) Ioniseeriv kiirgus 5) Mitteioniseeriv kiirgus (ultraviolettkiirgus, laserkiirgus, infrapunane kiirgus) 6) Elektromagnetvälja toime 7) Kõrged ja madalad (ekstreemsed) temperatuurid 8) Ultraheli. Bioloogilistest teguritest põhjustavad kutsehaigusi: 1) Bakterid, viirused, seened ja muud mikroorganismid 2) Muud bioloogiliselt aktiivsed ained (tegurid). Füsioloogilistest ja psühholoogilistest teguritest põhjustavad kutsehaigusi:

1) Raske füüsiline töö (üldine, lokaalne) 2) Ergonoomilised tegurid: sundasendid ja –liigutused, kiired liigutused, sagedad (kiired)

stereotüüpsed liigutused, intensiivne töö, liigutuste peen koordinatsioon, pikk tööpäev, monotoonne töö, halb töökorraldus, silmade ülepinge jms.

Muudest teguritest, mida ei ole loetletud eelnevates lõikudes, võivad põhjustada kutsehaigusi: 1) Tolmud (räni, asbest, puuvill, põlevkivi ja selle tuhk, alumiinium, raskmetallid, orgaanilised tolmud) 2) Gaasid (aerosoolid) 3) Allergilise toimega ained. Kantserogeenidest põhjustatud kutsekasvajaid: 1) Asbest 2) Bensidiin ja tema soolad 3) Bis-klorometüülester (BCME) 4) Kroom ja tema ühendid 5) Kivisöetõrv ja selle pigi või nõgi 6) Beeta-naftüülamiin 7) Vinüülkloriid 8) Benseen või tema toksilised homoloogid 9) Benseeni toksilised nitro- ja aminoderivaadid või tema homoloogid 10) Ioniseeriv radiatsioon 11) Tõrv, vaik, bituumen, mineraalõli, antratseen või nende ainete tooted ja jäägid 12) Koksiahju emissioon 13) Nikli ühendid Kasvajad võivad olla põhjustatud ka muudest teguritest, mida ei ole eelpool nimetatud, kuid mille arengus omab otsest tähtsust kantserogeense toimega töötegur. 1999. aasta kutsehaiguste analüüs näitab, et esikohal on ikkagi vibratsioontõbi, teisel kohal ülekoormustraumad (tabel 2.2, joonis 2.18). Uue haigusena esineb tuberkuloos, mis aastaid Eesti töökeskkonnas täiesti puudus. Tuberkuloosi on haigestunud vangivalvurid, meditsiiniõed. Tabel 2.3 näitab, et enam registreeritakse kutsehaigusi endistel traktoristidel, autojuhtidel ja üldse põllumajandustöötajatel, kellel kutsehaiguse puhul saadav kompensatsioon võib olla ainukeseks elatusallikaks. 3. Eurodirektiivid töötingimuste ja seadmete ohutuse osas

Raamdirektiiv 89/391/EEC 14 eridirektiivi Raamdirektiiv 89/391/EEC (12.06.1989) meetmete kohta töötajate tervise kaitseks ja tööohutuseks (OJL 183, 29.06.1989) Eridirektiivid raamdirektiivi 89/391/EEC juurde: I: 89/654/EEC (30.11.1989), mis käsitleb töötervishoiu nõudeid töökohtadel (OJ L 393, 30.12.1989) II: 89/655/EEC (30.11.1989) töö ajal kasutatavaid töövahendeid käsitlevate töötervishoiu- ja tööohutusealaste miinimumnõuete kohta töötajaile (OJ L 393, 20.12.1989)

III: 89/656/EEC 30.11.1989 töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete kohta isikukaistevahendite kasutamisel töökohtadel töötajate poolt (OJ L 393, 20.12.1989) IV: 90/269/EEC 29.05.1990 töötervishoiu- ja tööohutusealastest miinimumnõuetest raskuste teisaldamisega kaasneva riski ja eriti võimalike seljavigastuste vältimise kohta töötajatel (OJ L 156, 21.06.1990) V: 90/270/EEC 29.05.1990 töötervishoiu ja tööohutuse nõuete kohta kuvaritega töötamisel (OJ L 156,21.06.1990) VI: 90/394/EEC 28.06.1990 kantserogeenidega töötavate inimeste kaitsmisest (OJ L 196, 26.07.1990) VII: 90/679/EEC bioloogiliste ohuteguritega töötamine VIII: 92/57/EEC ajutised ja mobiilsed töökohad IX: 92/58/EEC töötervishoiu- ja tööohutusealased märgid tööl X: 92/85/EEC rasedate, äsjasünnitanud ja rinnaga toitvate emade kaitse XI: 92/91/EEC kaevandav tööstus (puuraugud) XI: 92/104/EEC karjäärid ja maa-alused kaevandused XII: 93/103/EEC kalalaevad XIII: 92/29/EEC parandused meditsiiniabis kalapüügialuste pardal XIV: 93/104/EEC tööaja organiseerimine 94/33/EEC noorte töötajate kaitse 80/1107/EEC ohtlikud tegurid: keemiliste, füüsikaliste ja bioloogiliste ohtudega kokkupuutumine 82/605/EEC ohtlikud tegurid: metallilise plii ja selle komponentidega kokkupuutumine 83/447/EEC asbestiga töötamine 86/188/EEC kahjustav müra 88/364/EEC teatud spetsiifiliste tegurite ja tegevuste keelamine. Eurodirektiivi 89/391/EEC art. 6.2 sätestab preventsiooni põhiprintsiibid : - vältida riske - hinnata riske, mida ei saa vältida - võidelda riskidega nende tekkeallikates - kohandada töö inimese võimetele vastavaks (arvestada nõudeid töökoha

kujundamisel, töövahendite, -meetodite, -viiside valikul, et vähendada monotoonset ja arütmilist tööd)

- kohandada tehnikat inimesele - asendada ohtlik ohutuga - arendada üldist ennetuspoliitikat - edastada töölistele asjakohast informatsiooni ja teadmisi riskidest ja nende mõjust

tervisele - eelistada kollektiivsete kaitsevahendite kasutamist individuaalsetele.

4. Balti mere riikide vaheline töökeskkonna-alane infovõrk TELEMAATIKA

www.sm.ee/Telematic Balti mere riigid Seadusandlus Muu info Töötervishoiu infosüsteem “Telemaatika” sisaldab tööohutuse- ja töötervishoiualast teavet 10 riigi (Norra, Rootsi, Taani, Saksamaa, Soome, Venemaa loodeosa, Poola, Leedu, Läti, Eesti) kohta. Infovõrk areneb kahel tasandil - rahvusvahelisel ja rahvuslikul. Rahvusvahelisel tasandil toimub infovõrgu kaudu: - efektiivne koostöö ja erialane lähenemine - riigis teostamisel olevate projektide tutvustamine - õigusaktide avaldamine - tööohutuse ja töötervishoiu statistika teavitamine - kontaktinfo vahendamine - konverentside ja seminaride ajakava teavitamine. Rahvuslikul tasandil: süveneb koostöö erinevate ministeeriumide ja ametkondade vahel paraneb igakülgne infovahetus, eriti statistiliste, sh majanduslike näitajate kättesaadavus. Infosüsteemi “Telemaatika” keskpunkt ja koordinaator on Soome Töötervishoiu Instituut. 5. Tööohutuse korraldus ettevõttes

Töökeskkonnaspetsialist Töökeskkonnavolinik Töökeskkonnanõukogu Tääandja kohustused Töötaja kohustused Töökeskkond on ümbrus, milles inimene töötab. Töökeskkonna füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste ohutegurite parameetrid peavad olema hoitud sellisel tasemel, et nad ei ohusta töötaja elu ega tervist. Tööandja peab tagama, et töötaja kasutusse antud masin, aparaat või muu töövahend oleks projekteeritud nii, et on tõkestatud pääs selle ohualale. Samuti peab olema viidud võimalikult madalaks tööprotsessis töökeskkonda eralduvate gaaside, aurude ja tolmude kontsentratsioon. Müra, vibratsioon, kiirgus ja muud kahjulikud tootmistegurid peavad olema igal juhul allpool kehtestatud piirnorme või madalad. Uues Töötervishoiu ja tööohutuse seaduses on suured kohustused pandud tööandjale. Tööandja on kohustatud viima läbi töökeskkonna terviseriskide hindamise, teostama süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, korraldama töötajate tervise kontrollimist, teavitama töötajaid töökeskkonnas valitsevatest riskidest ja varustama neid isikukaitsevahenditega.

Töökeskkonnaspetsialist tootmisettevõttes on pädev insener töökeskkonna alal või tootmistegevusega mittetegelevas ettevõttes ka muud töökeskkonna-alast õpetust saanud spetsialist, keda tööandja on volitanud täitma töötervishoiu- ja tööohutuse-alaseid ülesandeid. Töökeskkonnaspetsialist peab tundma töötervishoidu ja tööohutust reguleerivaid õigusakte ja ettevõtte töötingimusi, neid jälgima ja kontrollima ning võtma tarvitusele meetmeid töökeskkonna ohutegurite mõju vähendamiseks. Töökeskkonnaspetsialist on kohustatud peatama töö ohtlikus töölõigus või keelama ohtliku töövahendi kasutamise, kui on tekkinud oht töötaja elule või tervisele. Ohutu töökeskkonna loomise eesmärgil teeb töökeskkonnaspetsialist koostööd töötajatega ning töökeskkonnavoliniku, töökeskkonnanõukogu ja töötervishoiuarstiga. Tööandja võib väiksemas ettevõttes ka ise täita töökeskkonnaspetsialisti kohustusi. Tööandja on kohustatud teavitama Tööinspektsiooni tööle võetud töökeskkonnaspetsialistist kümne päeva jooksul. Töökeskkonnavolinik on töötajate valitud esindaja töötervishoiu ja tööohutuse küsimustes ning tema volitused kehtivad kaks aastat. Kuni 10 töötajaga ettevõttes valivad töötajad enda hulgast ühe töökeskkonnavoliniku. Tööandja korraldab töökeskkonnavolinike valimiseks töötajate üldkoosoleku. Valimised loetakse toimunuks, kui neis on osalenud kõigist töötajatest vähemalt 50 protsenti. Tööandja teeb valitud töökeskkonnavolinike nimed ja ametid Tööinspektsiooni asutusele teatavaks 10 päeva jooksul. Töökeskkonnavoliniku kohustuseks on jälgida, et töötajad oleksid varustatud isikukaitsevahenditega ja kannaksid neid, pidada sidet tööandja, töökeskonnaspetsialisti ja töötajate vahel, jagada töötajatele infot neid huvitavates töökeskkonna ohutust puudutavates küsimustes. Töökeskkonna- volinikul on õigus nõuda tööandjalt ohtude vähendamist töökohal, pöörduda asukohajärgse tööinspektori poole, peatada töö ohtlikus töölõigus. Tööandja korraldab oma kulul töökeskkonnavolinike koolituse ja täiendõppe. Töökeskkonnanõukogu on tööandja ja töötajate esindajate koostöökogu, kus lahendatakse ettevõtte töötervishoiu ja tööohutusega seotud küsimusi. Vähemalt 50 töötajaga ettevõttes moodustatakse tööandja algatusel töökeskkonnanõukogu, kus on võrdselt tööandja määratud esindajaid ja töötajate valitud esindajaid. Nõukogu liikmeid on vähemalt neli ja nende volitused kehtivad kaks aastat. Tööinspektsioonil on tootmise ohtlikkust arvestades õigus nõuda töökeskkonnanõukogu moodustamist ka alla 50 töötajaga ettevõttes. Töökeskkonnanõukogu analüüsib ettevõtte töötingimusi, registreerib tekkivad probleemid ja teeb tööandjale ettepanekuid nende lahendamiseks ning jälgib vastuvõetud otsuste täitmist. Töökeskkonnanõukogu osaleb ka uute seadmete muretsemisel, et oleks võimalik arvestada nende ohutuse taset; ta analüüsib tööõnnetusi ja kutsehaigusi, muid sagedasi haigestumisi ja püüab leida abinõusid nende ennetamiseks. Töökeskkonnanõukogu liikmete täiendkoolitust töökaitse alal finantseerib tööandja. Töökeskkonnanõukogu informeerib oma tegevusest igal aastal kirjalikult Tööinspektsiooni kohalikku asutust. Töötervishoiuteenistus on sotsiaalministri tegevusloa alusel loodud töötervishoiuteenuseid osutav asutus või ettevõtte struktuuriüksus. Töötervishoiuteenistus aitab läbi viia töökoha riskianalüüsi, mõõdab töökeskonna ohutegurite parameetreid, kontrollib ja jälgib töötajate tervise seisundit, et ennetada kutsehaigusi ja teisi võimalikke töökohaga seotud haigestumisi. Töötervishoiuteenistuses töötavad töötervishoiuarstid ja -õed, tööhügieenikud, psühholoogid, insenerid, ergonomistid, juristid, et tagada töötajate tervise igakülgne kaitse. Töökaitsealane järelevalveorgan on Tööinspektsioon, millel on kõigis maakondades oma allasutused. Tööinspektsioon tegutse tööinspektorite kaudu.

Tööandja peab organiseerima tööõnnetuse või kutsehaiguse uurimise. Tööõnnetuste ja kutsehaiguste uurimise andmeid säilitatakse 55 aastat. Tööõnnetuse või kutsehaiguse kohta koostatakse raport, kui tervisekahjustus põhjustas töötaja töövõime kaotuse või tema kergemale tööle üleviimise vähemalt üheks tööpäevaks. Raskeid ja surmaga lõppenud tööõnnetusi ja kutsehaigusi uurib tööinspektor tööandjast sõltumatult. 6. Riiklik järelevalve

Tööinspektsioon Tehnilise Järelevalve Inspektsioon Päästeamet Riiklikku järelevalvet teostab põhiliselt Tööinspektsioon, kuid eriti ohtlike tööde puhul või spetsiifilistel aladel teevad seda veel Tehnilise Järelevalve Inspektsioon, Tervisekaitseinspektsioon, Päästeametile alluvad asutused jt. On kolm kontrolli liiki: üldkontrollimine, sihtkontrollimine, järelkontrollimine. Tööinspektsiooni järelevalvealane tegevus oli 1999. aastal suunatud: 1) töökeskkonna parandamisele ja tööõnnetuste ennetamisele ohtlikumate

tegevusaladega (puidutöötlemine, mööblitoomine, ehitus, metallitoodete tootmine, maismaa- ja veetransport, toiduainete- ja keemiatööstus, metsa- ja põllumajandus) tegelevates ettevõtetes

2) töökeskkonna struktuuride loomisele ja töölerakendamisele ning töökeskkonna-alase töökorralduse parandamisele ohtlikumate tegevusaladega tegelevates ettevõtetes

3) ohutusnõuete täitmise tagamisele masinate ja seadmete valmistamisel ja tarnimisel (müüdavate ja laenutatavate masinate ohutus) ning ohutusnõuetele mittevastavate seadmete kasutuselevõtmise peatamisele

4) ohutusnõuete täitmise tagamisele ehitustöödel, eelkõige ohutusnõuete täitmisele kõrguses töötamisel ning kukkumise tagajärjel toimunud tööõnnetuste ennetamisele

5) puidu- ja mööblitööstuse töötajate töötingimuste paranadamisele 6) tööõnnetuste ja kutsehaiguste uurimise kvaliteedi parandamisele ning õnnetuste

vältimiseks kavandatud meetmete täitmise tagamisele. Tehnilise Järelevalve Inspektsioon on valitsusasutus, mille põhiülesanne on riiklik tehniline järelevalve potentsiaalselt eriti ohtlike seadmete ja tehnoloogiate, samuti mäetööde ning allmaarajatiste üle. Ohtlikud seadmed, agregaadid, objektid ja tehnoloogilised protsessid kuuluvad inspektsioonis registreerimisele. Samuti osaleb inspektsioon õigusaktide ettevalmistamisel ja täiustamisel. Tehnojärelevalve osakond teostab surve-, tõste- ja gaasiseadmete, samuti keemiatööstuse objektide tehnilist ohutusalast järelevalvet; ka kvaliteedi järelevalvet turueelse tehnilise kontrolli tegevuse üle. Elektriohutusosakonna eesmärgiks on tagada kõikjal võimalikult kõrge elektriohutuse tase. Selleks rakendatakse: elektriohutusalast teavitustegevust, elektriseadmete turujärelevalvet, elektriohutusalast kontrolli teostavate asutuste järelevalvet. Mäejärelevalve osakond teostab järelevalvet tsiviilkasutuses oleva lõhkematerjali kasutamise üle, mäetööde tegemise ja maavarade esmatöötlemise ning seadmete kasutamise üle puuraukude puurimisel.

7. Töökeskkonna-alase koolituse korraldamine

Töökeskkonnavolinike koolitus Tööandja koolitus Töötaja juhendamine töökohal Töötervishoiu- ja tööohutusalase välja- ja täiendõppe üldine kord reguleerib töökeskkonnavolinike ja töökeskkonnanõukogu liikmete töötervishoiu- ja tööohutusalast välja- ja täiendõpet ning ettevõttes esmaabiandjate väljaõpet. Õppe korraldamine: 1) Töötervishoiu- ja tööohutusalane väljaõpe nähakse ette oma tegevust alustavatele töökeskkonnavolinikele ja töökeskkonnanõukogu liikmetele vähemalt kolmepäevase väljaõppekursusena ja täiendõpe perioodiliste täiendõppekursuste või õppepäevadena. Täiendõppe vajaduse ja teema valiku otsustab tööandja. 2) Töökeskkonnavolinike ja töökeskkonnanõukogu liikmete väljaõppekursuse aluseks on 24-tunnine väljaõppekava. Täiendõppe teemad peavad lähtuma tööandjate vajadustest. 3) Koolitusasutus väljastab kursuse lõpetanud töökeskkonnavolinikule, töökeskkonnanõukogu liikmele või esmaabiandjale vastava tunnistuse. Töökeskkonnavolinike ja töökeskkonnanõukogu liikmete 24-tunnine väljaõppekava 1. Õiguslikud alused 1.1. Töökeskkond: sisu, mõisted 1.2. Töökeskkonna ohutegurid 1.3. Tööandja ja töötaja kohustused ja õigused 1.4. Tööõnnetus ja kutsehaigus 1.4.1. Mõisted 1.4.2. Uurimine 1.5. Õnnetusoht 1.6. Riiklik järelevalve ja vastutus 2. Tööohutuse ja töötervishoiu korraldus 2.1. Tegevuse alused 2.1.1. Struktuur töökeskkonna süsteemis 2.1.2. Seadusandlus 2.2. Korraldus ettevõttes 2.2.1. Töökeskkonna (TKK)spetsialist 2.2.2. TKK volinik 2.2.3. TKK nõukogu 2.3. Sisekontroll, töötervishoiu ja tööohutuse tegevuskava 2.4. Töösuhted, koostöö 3. Riskianalüüs 3.1. Mõisted, sisu 3.2. Ohud, ohtude hindamine: 3.2.1. Füüsikalised ohutegurid (kliima, seadmed, kiirgused jm.) 3.2.2. Keemilised ohutegurid 3.2.3. Bioloogilised ohutegurid 3.2.4. Füsioloogilised ja psühholoogilised ohutegurid

3.3. Riski hindamine, meetodid 3.4. Ennetamine, ergonoomia Sotsiaalministeeriumi töökeskkonnaosakonna poolt on välja pakutud töötervishoiu ja tööohutuse koolituse metoodika ja programm. Töökeskonna-alane koolitus jaguneb kaheks: 1) tööandja ja tema esindajate, töökeskkonnaspetsialistide, töökeskkonnavolinike ja

töökeskkonnanõukogu liikmete koolitamine 2) töötajate koolitamine. Koolitus koosneb kohustuslikust koolitusest ja süvakoolitusest. Kohustusliku koolitusega tegelevad spetsiaalse ettevalmistuse saanud koolitajad. Koolitaja peab omama litsentsi, mille väljaandmise korraldab Sotsiaalministeerium, või koolitusluba, mille väljastab Haridusministeerium kooskõlastatult Sotsiaalministeeriumiga. Koolituskursustel tule käsitleda järgmisi teemasid: 1. Temaatikaga tutvumine, õpetamise metoodika, pedagoogika. 2. Riskianalüüs, tööhügieen, tööfüsioloogia, tööpsühholoogia. 4. Teemade jaotamine alateemadeks, alateemade ettevalmistamine, materjalide

kogumine 5. Alateemade läbimängimine, riskianalüüs (füüsikalised, keemilised, bioloogilised,

füsioloogilised ohutegurid, psühholoogilised ohutegurid)

Ettevõttes toimuva töötajate tööohutusalase koolituse osad on järgmised:

1) väljaõpe 2) täiendõpe 3) juhendamine 4) teadmiste kontroll 5) praktika. Üldvastutaja on ettevõtte juht. Tööohutusalaseid teadmisi kontrollitakse enne tööle asumist. Tööohutusalane täiendõpe on nõutav: enne tööle asumist teisele tööle üleviimisel töötaja nõudmisel töökeskkonnaspetsialisti nõudmisel. Koolituse liigid: 1) sissejuhatav juhendamine Seda viib läbi tööandja või töökeskkonnaspetsialist, kus tutvustatakse ettevõtte üldolukorda, ohutegureid, kahjutegureid, õigusakte, õnnetusjuhtumeid. 2) esmane juhendamine töökohal. Seda viib läbi otsene tööjuht (meister, tsehhijuhataja). Tutvustatakse tööohutusjuhendit, ohutuid ja ohtlikke töövõtteid, isikukaitsevahendeid, tegutsemist avariiolukorras, tuleohutusnõudeid 3) praktika 2-5 vahetuse jooksul töötab töötaja juhendaja järelevaatuse all (ohtlike tööde puhul kauem). Seejärel vormistatakse luba iseseisvale tööle üleviimiseks. Registreeritakse päevikus või tööohutusalase koolituse kaardil. 4) täiendav juhendamine Viiakse läbi järgmistel juhtudel: -tehnoloogilise protsessi muutumisel -töötaja ümberpaigutamisel teisele tööle -trauma, avarii korral

-kui töös on olnud pikem vaheaeg -erakorraliste tööde puhul -kui tööjuht peab vajalikuks -töötaja nõudmisel.

8. RISKI HINDAMINE

Oht Risk Riskimine Riski hindamine Riski haldamine Kõikide inimese toimingutega elus kaasneb kindlusetus. Kindlusetus on teadmatus tulevaste sündmuste suhtes. Riskitegurid ohustavad tegevuste jätkumist ja ohustavad nende tulemusi. Firmat ohustavad õnnetused, avariid, turu konjunktuuri üllatavad muutused ja valearvestuste tulemused. Ettevõtte (firma) poolt riskimine on vältimatu, kuna ettevõte peab olema edukas konkurentsis. Ettevõte peab investeerima seadmetesse, personali, toodetesse ja nende turustamisse. Sama puudutab ka üksikisikuid ja perekondi. Õnnetus või haigus võib katkestada lubava karjääri või mõjutada elu muul moel. Koolitus võib muutuda mittevajalikuks tööturu muutumisel. Riskidega tuleb elada ja neid õppida haldama. Selleks on teoreetiliselt olemas mitmesuguseid mooduseid, mida ka laialdasemalt tegelikus elus ja üksiksikute poolt kasutatakse: - riskiga seotud tegevuste vältimine - teadlik riskimine - riskiga elamine, lootmine hea õnne ja ühiskonna abile - hoolikas kaitse ja kahjude piiramine riski teostudes - riski siirmine mujale kindlustuse abiga. Riskimise all mõeldakse vabatahtlikku ja teadvustatud ohule allumist ning riski tagajärgede arvestamist. Riskimisega loodetakse saada - paremaid töötulemusi või suuremat palka - kergendada või kiirendada tööülesannete täitmist - omandada uusi teadmisi ja oskusi - vabaneda kontrollist - katsetada oma võimeid (ohu haldamine on põnev) - näidata oma pädevust. Tööl riskimine tähendab ohutuseeskirjade, kasutamisjuhendite, töömeetodite eiramist, ka selliste töövahendite valikut, millega kaasneb suurem risk kui muude alternatiivsete töömeetoditega. Üldjuhul riskitakse töö kergendamiseks ja kiirendamiseks. Riskimine on seotud ka subjektiivse riskihinnangu ja läbielatud riskide haldamisega. Kogenud töötajad peavad rutiintegevusega seotud riske väikeseks. Noortel liitub risk väljaõppega. Õnnestunud riskimine tugevdab veendumust, et riski hallatakse. Meeste loomuses on rohkem riskida. Näiteks 1/3 meestest , aga ainult 2% naistest olid nõus mängima ruletti suure rahasumma peale, kui neid selles suhtes küsitleti. Õnnetusjuhtumid põhjustavad ka tunduvaid majanduslikke kahjusid. Kõigepealt kannatanu tervisekahjustuse ja taastusega seotud kulud, ümberõpetamine.

Kui on tegemist õnnetusega suurtootmise lülis, siis jääb tootmine mõneks ajaks seisma, sellega tuleb kahjude hulka kanda ka teiste töötajate palk, saamata jäänud toodang, võib-olla tuleb teha ületunnitööd, et toodang kätte saada, asjatu energiakulu, häired seadmetes, seadme töötamine tühikäigul jne. Näide /Berg, 1990/ Töömees kukkus ehitusel teiselt korruselt alla. See põhjustas 165 inimese tööseisaku (pool tundi), kes tulid vaatama, päästetööd võtsid 8 mehelt tund aega, töö seiskus kaheks tunniks, õnnetusjuhtumi uurimine võttis viielt mehelt pool päeva, uus instrueerimine võttis tunni ehk kokku 165 töötundi, töökaitsekomisjon (8 inimest) töötas kolm tundi (kokku 8 korda 3 tundi tööajakaotus). Kokkuvõttes ühe mehe kukkumine II korruselt nõudis 642 töötundi, rahas 39 000 FIM, peale selle kulus 17 280 FIM toetustele ja 940 FIM arstiabile. Raske õnnetusjuhtumi tagajärjeks on surm või raske trauma. On olemas loetelu, mille järgi meditsiiniasutus määrab trauma raskuse. Rasked traumad on näiteks luumurrud, käe ja jala kaotus, sõrmede kaotus, peavigastused. Ka kukkumisi, kus tagajärjed ei ilmne kohe, tuleb käsitleda raskete õnnetusjuhtumitena. Kõige enam saavad kannatada käed (sõrmed), edasi jalad (varbad, põlved, sääred jne). 8.1. Riskiotsustus

Riskiteadlikkus Riski traditsioonilisus Riski suunitlus Riski kestus Inimene otsustab riskida, arvestades - riski haldamist - riskiteadlikkust ja alternatiivsust - riski traditsioonilisust - riski suunitlust - riski kestust. Riskiteadlikkus ja alternatiivsus On loomulik, et riskija suhtub riski positiivselt, kuna ta ise otsustab, kas riskida või mitte. Riskiteadlikkus eeldab, et võimalikke ohte tuntakse ja et on ka muid käitumisvõimalusi. Inimene võib võtta suuri riske, kui muid võimalusi pole (Lowrance, 1976). Traditsiooniliselt on soovimatud, kuid heaks kiidetud loodusnähtustega kaasnevad riskid. Enamikule maavärina piirkonnas elavatele inimestele on vastuvõetavad harvad maavärinad. Risk on siin vältimatu, sest sündmuse kulgu ei saa mõjutada. Teisalt püütakse seda tüüpi riske hallata, parandades loodusõnnetuste ennustamist ja kaitstes end kahjulike tagajärgede eest, näiteks evakuatsiooni kavandiga ja uute ehitustehnoloogiate abil. Hallatavaid ja õigustatud riske kiidab üksikisik üldjuhul heaks. Mõningaid vabatahtlikke, riskija kontrolli all olevaid riske, mis on seotud riskija tervisega, ei peeta ühiskonnas siiski õigustatuks. Näiteks pole sobiv suitsetada ruumis, kus teised

ei suitseta. Teisalt kiidab aga ühiskond heaks vaba aja harrastustega seotud riskid. Nii on purilennundus ja mägironimine ohtlikud spordialad. Mida suurema ohvri inimene toob vältimaks riski, seda väiksem on vabatahtlikkus. Kui inimene peab arsti määratud rohu kõrvalmõjude tõttu jätma võtmata, siis on oht tervisele suur. Sellisel juhul pole ravimi kõrvalmõjudega seotud risk vabatahtlik. Riski traditsioonilisus Riski peetakse traditsiooniliseks, kui selle võimalikud tagajärjed ja haldamismeetmed on piisavalt tuntud ja nendega ollakse harjunud. Kui riskiga on varasemaid kogemusi või selle tagajärjed on kergesti ettekujutatavad, peetakse riski vastuvõetavamaks kui tundmatut riski. Igapäevaseid riske, nagu elava liiklusega tänava ületamine, peetakse tavapärasuse tõttu kergesti hallatavaks. Riski kohta saadava info ebamäärasus tekitab suure riskimise tunde. Uute ja vanade riskide allikaid hinnatakse erinevalt. Inimestel on kalduvus valida tuntud ja tavapärane risk uue ja vähetuntud riski asemel (Lowrance, 1976). Uue tehnoloogiaga seotud riskide vältimist nõutakse rangemalt kui juba kasutusel oleva tehnoloogia puhul. Seda võib pidada põhjendatuks, kuna enne uute riskide võtmist tuleb kõrvaldada vanad. Kui uued riskid korvavadki vanu, tuleb uutele asetada rangemaid nõudmisi, võttes arvesse tehnika pidevat arengut. Uue riskitaseme hindamist raskendab veel kogemuste puudumine (Rainola ja Kamppinen, 1991). Riski suunitlus näitab, kes või mis on ohustatud. Riski õigustatus oleneb suurel määral sellest, kes on riski objektid. Eriti vastuvõetamatuks peetakse lastega ja puudega inimestega riskimist. Ka suure ohupotentsiaaliga risk on madal, kui riskijaid on vähe. Üksikisiku riski näitab kahjuliku sündmuse tõenäosus. Ühiskonna seisukohalt mõjutab riski suurust lisaks tõenäosusele ka ohustatud inimeste arv (Raivola ja Kamppinen, 1991). Ebaõiglane on risk, mis on suunatud inimesele, kes riskist kasu ei saa, see tundub suurena ja õigustamatuna (Renn, 1992). Suure hulga inimestega riskimine on vähem vastuvõetav kui piiratud arvu inimestega riskimine. Teise käsitluse järgi tuleks suuri riske rõhutada vähem kui väikesi riske. Suurte õnnetuste tõenäosus on väiksem ja riskib tavaliselt kitsas ringkond. Üldisem on küll arvamus, et suuri õnnetusi tuleks rohkem karta, sest need põhjustavad arvukalt ohvreid. Riski kestus Tehnoloogia kiirenev areng jätab vähem aega uute riskidega kohanemiseks. Paljud riskitegurid võivad olla pikaajalised (radioaktiivsed jäätmed), s.t mõne mõju ei ilmne kohe. Kui riski võimalikud kahjulikud tagajärjed siirduvad tulevastele põlvedele, tuleb riski õigustatuse hindamisel arvesse võtta tehnoloogias toimuvaid muutusi, samuti muutusi poliitikas ja väärtushinnangutes. Ajaga muutub inimese arvamus sündmuse tõenäosuse kohta. Toimunud sündmusi peetakse tagantjärele tõenäolisemateks, kui nad tegelikult on. Näiteks peavad õnnetuse pealtnägijad vahetult õnnetuse järel ohtu suuremaks kui mõne aja möödudes. See nn mõistuse ankurdamine johtub sellest, et viimane avarii on inimestel meeles, mistõttu selle esinemissagedus tundub suur. Sama kehtib ka tulevaste sündmuste

kohta. Lähisündmused tunduvad tähtsamad, kui kauges tulevikus toimuvad sündmused (Hale, 1987). Inimese suhtumine riski Kui uuriti inimeste suhtumist riski, selgus, et enim ollakse mures keskkonna pärast, edasi tulevad tervise ja turvalisuse probleemid ja kõige vähem muretsetakse ühiskondlike mullistuste pärast. Noored ja naised muretsevad keskkonnariskide, vanemaealised ja mehed aga mõtlevad rohkem tervise- ja turvalisusriskidele. Noorsugu ja mehed alahindavad riske, naised peavad riske suuremateks kui mehed (Fischer jt, 1991). 8.2. Riskitasemed

Vastuvõetav risk Talutav risk Ohutust võib määratleda tasemega, mis on allpool vastuvõetava riski piiri. Kui kasutada rangemat skaalat, siis on täielikku ohutust tagav nullrisk ainuke vastuvõetav risk. Üksiksündmuse risk võibki olla null, kuid samal ajal esineb ka teisi riske ning seetõttu ei saa koguriski kunagi täielikult kõrvaldada. Kuna riskida on alati võimalik ja nullrisk on ainult eesmärk, mille poole püüeldakse, siis pole tegelikult olemas täielikku ohutust. Ohututeks kaldutakse pidama vastuvõetavaid riske. Kui vastuvõetav riskitase on saavutatud, siis leitakse, et ohutuse parandamise abinõusid pole enam rakendada vaja. Piisavat ohutustaset võib nõuda seadusega, näiteks kehtestada töökeskkonna õhu saasteainete piirkontsentratsioonid (LPK - mg/m3 või ppm) või lubatud mürataseme (dB-des). Saasteainete või müra tekitatud risk on vastuvõetav, kui kehtestatud norme pole ületatud. Rowe (1980) on käsitlenud riski vastuvõetavust kolmel tasandil. Vastuvõetamatu risk on nii suur, et seda ei saa heaks kiita mitte mingis olukorras. Kindlasti tuleb kasutada riski vähendamise abinõusid. Erimeetmetega on riski võimalik vähendada nii, et risk muutub vastuvõetavaks, kuid riski on veelgi soovitatav vähendada. Riski vähendavaid abinõusid kasutatakse, kui nende maksumus on olukorda arvestades soodne. Vastuvõetava riski piirkonnas on risk nii väike, et selle pärast ei tarvitse erimeetmeid rakendada. Niisuguse riski vähendamisega ei saavutata enam märkimisväärset ohutustaseme kasvu (joonis 8.1).

Kõrge riskitase Vastuvõetamatu risk Riski vähendavate abinõude piir Kõrgenenud riskitase Riski vähendamine on soovitatav Vastuvõetava riski ala Riski vähendavad Vastuvõetav riskitase abinõud pole vajalikud

Joonis 8.1. Vastuvõetava riski ala (Rowe, 1980) Vastuvõetava riskitasemeni võib jõuda ka riski vähendavate abinõude kaudu. Sellisel juhul ei peeta vastuvõetavaks kindlaid riske, vaid riskide vähendamiseks rakendatakse kõiki majanduslikult võimalikke ja eetiliselt vastuvõetavaid abinõusid, millega saavutatakse madalaim võimalik riskitase. EL-seadmedirektiivi (89/392/EEC) järgi on seadmega seotud risk vastuvõetav, kui seade on piisavalt ohutu, et liikuda vabalt Euroopa turgudel, ning kui seade vastab eurostandardi nõuetele. Mida suuremat kasu inimene tegevusest saab, seda suuremaid riske on ta valmis heaks kiitma. Vastuvõetaval riskil pole kindlat piirnormi, mille järgi saab hinnata kõikide riskide vastuvõetavust. Kui otsustatakse riski vastuvõetavuse üle, siis tuleb arvestada, kellele ja millistel tingimustel on risk vastuvõetav. Otsus riski vastuvõetavuse kohta põhineb rohkem riskimisest saadaval kasul kui riski suurusel. Vastuvõetav riskitase on võrreldav toiminguga, mis toob kasu. Otsus puudutab kogu tegevust, mitte ainult riski üksikult võttes. Hinnang riski vastuvõetavuse kohta on alati subjektiivne ja seotud kindla olukorraga. Inimene otsustab riski vastuvõetavuse üle paljude asjaolude põhjal (tabel 8.1, Lowrance, 1976).

Tabel 8.1 Riski vastuvõetavust mõjutavad tegurid

Riskimine on vabatahtlik Riskimine ei ole vabatahtlik Riskimise tagajärg ilmneb kohe Tagajärjed ilmnevad mõne aja pärast Ei ole muid võimalusi On mitmeid võimalusi Risk on tuntud Risk on tundmatu Oht on vältimatu Oht on välditav Risk esineb töös Risk esineb väljaspool tööd Tavaline oht Eriline oht Mõjutab tavalisi inimesi Mõjutab eriti tundlikke inimesi Kasutatakse ettemääratud kujul Ekslik kasutamine on tõenäoline Tagajärjed on pöörduvad Tagajärjed on pöördumatud

Riski vastuvõetavust on võimalik kontrollida ka riskimaatriksi abil, mis on üksikisiku või ühiskonna nägemus riskidest, nende jagunemisest, omavahelistest suhetest ja riskide osast ümbritsevas keskkonnas ( joonis 8.2, Slovic, 1978 ). Ei ole aistitav Tundmatu ohustatud isikule Tagajärjed viibivad Uus risk Risk teadusele tundmatu Teadmised riskist Juhitav Juhtimatu Ei hirmuta Hirmuäratav Kohalik katastroof Katastroof Üksikud ohvrid Taga- Palju ohvreid Riskita tulevastele põlvedele järjed Suur risk tulevastele põlvedele Kergesti vähendatav Raskesti vähendatav Väheneb aja jooksul Risk kasvab koos ajaga Vabatahtlik Ei ole vabatahtlik Aistinguga määratav Ohustatud isikutele tuttav Mõju avaldub kohe Vana ja tuntud risk Risk teadusele tuttav

Joonis 8.2. Riskimaatriks Elus peavad inimesed vastuvõetavaks suuri riske siis, kui mingeid võimalusi riski vähendada pole. Sageli otsustatakse riskida pärast seda, kui on kõrvaldatud ohud, mida mitte mingil juhul ei saa lubada. Riskimine võib olla positiivne, s.t risk on vastuvõetav, kuna seda on ennegi tehtud ehk risk kiidetakse heaks enamuse tahtel. Kasutusel olev tehnoloogia või tootega seotud riskid kiidetakse osaliselt heaks ka selle tõttu, et inimesed on varem vastuvõetavaks tunnistanud samasuguse suurusega riske. Inimese hinnangud ja teadmised riski olemusest muutuvad. Kui on rakendatud kõikvõimalikke abinõusid riski vähendamiseks, siis kiidetakse jääkrisk heaks ja sellele vaadatakse kui paratamatule. Riski vastuvõetavust hinnatakse mitut moodi. Hinnangud võivad põhineda asjatundjate arvamusel või standardites esitatud piirväärtustel. Tavaliselt otsustatakse riski vastuvõetavuse üle riskimisega kaasnevate kulude ja tulude võrdlemise alusel. Kui riskimisega kaasnev tulu on kahjudest suurem, siis on risk vastuvõetav. Riski suuruse ja vastuvõetavuse üle võib otsustada ka analoogia põhjal, võrreldes riski varem heaks kiidetud riskiga või üldse looduses esinevate vastuvõetavate riskidega. Sageli erinevad inimeste subjektiivsed riskihinnangud analüüsi tulemustest ja analüüsidel põhinevatest otsustest. Tavaliselt ei riski inimesed objektiivse analüüsi põhjal ega otsusta riski vastuvõetavuse üle riski vältimiseks minevate kulude-tulude võrdlemise teel. Enamasti langetatakse otsus isiklikele kogemustele toetudes.

Vastuvõetava riski kõrval kasutatakse veel teist terminit - talutav risk (tolerable risk). Talutav riskitase on kõrgem kui vastuvõetav. See viitab soovile riskida, saavutamaks soovitud edu. Talutav risk ei ole vältimatult heaks kiidetud risk. Tööelus esineb talutav risk näiteks tootmismeetoditele antavates lubades või EL-i direktiivides üleminekuajal, mil ajutiselt on lubatud vastuvõetavast riskitasemest kõrgemad riskid. Näiteks töötervishoius ei kiideta piirväärtuste määramisel heaks äärmuslikke riske, vaid püütakse leida talutav ja enamikku rahuldav vastuvõetav risk. Talutavaks riskiks võib pidada ka riski, mis on nii suur, et seda ei saa heaks kiita, kuid mida peab välja kannatama, kuna riski vähendada pole võimalik. Näitena võib tuua keskkonda saastava tootmise, mille puhul keskkonnariskide vähendamine on võimatu. 9. RISKI HALDAMINE Riski hindamine Riski vähendamine Riski haldamine tähendab abinõusid, millega mõjutatakse võimalikke kahjulikke sündmusi ja neutraliseeritakse kahjulikke tagajärgi. Riske, mille ebasoovitavad tagajärjed arvatakse olevat kontrolli all, peetakse õigustatuks. Riski peetakse väikeseks, kui võimalik oht usutakse olevat teiste inimeste või turvaseadmete kontrolli all. Näiteks seadme puhul, millel on kaitseseade, peetakse ohtu väikeseks, sest avariiolukorras loodetakse sellele. Riski mittehaldamine tähendab, et sageli ei olda kindlad, kas riski vähendavad abinõud on piisavad. Riskimise võimalikud tagajärjed sunnivad küsima, kas riski kõrvaldamiseks ja vähendamiseks peaks midagi tegema teisiti. Riski mittehaldamine ilmneb ka ebakindlusena. Riskide haldamine (joonis 9.1) on tegevus, mis sisaldab - üldise ettekujutuse olemasolevatest riskidest - süstemaatilise uurimuse, kuidas riskist tulenevaid võimalikke kaotusi minimeerida - otstarbekohaste haldamismeetodite valimise ja teostamise Riskide haldamine tähendab kõikide riskide süstemaatilist uurimist ja nende mõju minimeerimist. Riskide haldamine tootmises eeldab majanduslikku analüüsi (Berg, 1990).

Riskianalüüs (Risk analysis) - süsteemi piiritlemine - ohtude kindlaksmääramine - riski suuruse hindamine (Risk estimation) Riski hindamine (Risk assessment) Riskitaseme määramine (Risk evaluation) Riski haldamine - riski õigustatuse määratlemine (Risk - alternatiivide analüüs management) Riski vähendamine (Risk reduction) - otsustamine - tegutsemine - järelevalve

Joonis 9.1. Riski haldamise astmed

9.1. I etapp- Riski hindamine

Riskianalüüs Riskitaseme määramine Riski haldamise esimene etapp on riski hindamine. Riskide hindamine ja selles sisalduv riskianalüüs on need riskide haldamise astmed, kus määratakse riskid kindlaks ja hinnatakse võimalikke kahjusid. Samuti tehakse otsus riski vastuvõetavuse kohta. Vastuvõetav riskitase on seotud nii arstiteadusliku kui ka majandusliku hinnanguga. Riski hindamine sisaldab järgmisi astmeid (pr EN 1050, 1994): - riskianalüüsi: uuritava süsteemi või objekti piiritlemist ohutegurite kindlaksmääramist -riskitaseme määramist (tõenäosus ja tagajärgede raskus) riski vastuvõetavuse hindamist ehk evalvatsiooni. 9.2. Riskianalüüs

Hindamisleht HAZOP Tööohutusanalüüs MORT

Riskianalüüs on riski hindamise osa. Mõningal juhul mõeldakse riskianalüüsi all ainult spetsiaalseid riskianalüüsi meetodeid, mis nõuavad erikomisjoni tööd mitmeks tööpäevaks. Selline spetsiaalne riskianalüüs ei ole vajalik kõigis ettevõtetes, asutustes. Tegevuste puhul, mis on ohutumad (kui ei ole otseselt tegemist tootmisega), võib piirduda riskide läbivaatamisega hindamislehe baasil ja sellele järgneva riski suuruse hindamisega (tabel 9.6). Meetodit on kasutatud ka käesolevas raamatus, näide riski hindamise kohta füüsikaliste, keemiliste, bioloogiliste ja vigastusi tekitada võivate ohutegurite järgi on toodud tabelis 9.7. Ohutusanalüüs on laiem mõiste kui riskianalüüs. See haarab peale riskide ka näiteks õnnetusjuhtumite uurimise nii juba toimunud sündmuste seisukohalt kui ka õnnetusjuhtumile eelnenud sündmuste analüüsimise kaudu. Enamlevinud ohutusanalüüsi meetodid on järgmised: - kõrvalekallete analüüs (HAZOP) - vigade analüüs - tegevusvigade analüüs - tööohutusanalüüs - ergonoomiline analüüs - organisatsiooni ohutusanalüüs (MORT ) - oht-ohustumis-mõju analüüs - inimene-masin-süsteemi analüüs. Allpool käsitletakse neid riskianalüüsi meetodeid lähemalt. 9.2.1. Kõrvalekallete analüüs Kõrvalekallete analüüs (HAZOP- Hazard and Operability Study) on protsesside toimimisest, samuti häiringutest lähtuvate riskide ja nende põhjuste uurimise põhimeetod. Meetodis jälgitakse protsessi iseloomustavate suuruste välja selgitatud või oletatavaid kõrvalekaldeid normaalsest ja uuritakse kõrvalekallete põhjusi ning tagajärgi. Sel viisil saab ennetada tegevustest lähtuvaid, ettenägematuid riske, nagu plahvatus, põleng või muu avarii. HAZOP on välja töötatud ohtlike tootmisprotsesside kontrolli all hoidmiseks. Sellised on keemilised ja soojuslikud protsessid, mille juures kasutatakse kõrgendatud rõhku või temperatuuri. Kõrvalekallete uurimised sobivad eriti uue projekteeritava ettevõtte riskide otsimiseks ja plaanide kontrollimiseks. HAZOP-analüüs teostatakse töörühmas, millest võtavad osa planeerijad, kasutajad ja ohutuse asjatundjad. Analüüsis jälgitavad suurused on näiteks keskkonna voolu iseloom, temperatuur, rõhk, toodangu kvaliteet, võimsus jne. Töös kasutatakse suunavaid sõnu (võtmesõnu) nagu “ei midagi, rohkem, vähem, osaliselt, rohkem kui, muud”. Töörühma juhib isik, kes peab tundma protsesside teoreetilisi aluseid ning oskama lugeda skeeme. Protsessi liigne tundmine ei tule alati kasuks, see võib uurimise seisukohalt olla isegi kahjulik: 2-3 aastat tsehhis töötanud insener võib kõrvale heita sellised ohutegurid, mis ei ole selle aja jooksul teostunud. Rühmajuht juhib analüüsi, esitades võtmesõnu ja kõrvalekaldeid. Kõrvalekallete analüüsi kergendamiseks on loodud HAZOP-arvutiprogramm, mis abistab kõrvalekallete otsimisel ja dokumenteerimisel. Näide (joonis 9.2) Keemiliste ainete A ja B vahel toimub reaktsioon, mille juures moodustub produkt C. Oletame, et keemiline tehnoloogiline protsess on selline, et lähtekomponendi B

algkontsentratsioon ei tohi plahvatuse vältimiseks kunagi olla suurem kui komponendi A kontsentratsioon. Tehnoloogilise protsessi tingimused näevad ette, et komponenti A tuleb juhtida reaktsioonianumasse teatud kindla kiirusega. Kõrvalekallete mõju uurimist alustame võtmesõnast MITTE MIDAGI, st komponenti A reaktsioonianumasse ei tule. Küsimuse selgitamiseks vaadeldakse tehnoloogilist skeemi, et kindlaks teha põhjusi, mis võiksid A sisseandmise täielikult peatada. Kui A-d ei tule, võib B kontsentratsioon minna suuremaks kui A kontsentratsioon, mille tulemuseks võib olla plahvatus. Edasi vaadeldakse teiste võtmesõnadega (rohkem, vähem jne) kaasnevaid põhjusi ja tagajärgi (tabel 9.2). Kvantitatiivne suurenemine või vähenemine võivad olla seotud näiteks keskkonna voolu kiiruse või temperatuuri muutustega. Kvaliteedi muutus võib samuti aset leida, kui näiteks mingitel põhjustel vallandub kõrvalreaktsioon. Muutused toorainetes võivad reaktsiooni mõjutada nii, et see kulgeb otse vastupidi. Näiteks protsessi käivitamise staadiumis võib reaktsioon kulgeda ka teisiti kui soovitud, sest protsessi läbiviimiseks täpselt soovitud suunas võivad kogemused olla veel liiga vähesed. Selliselt toimub kõigi protsessiosade uurimine ja võimalike avariikollete väljaselgitamine.

Joonis 9.2. Lihtsa keemilise protsessi skeem

Tabel 9.2 HAZOP-analüüs

Protsess: keemiline reaktsioon Võtmesõnad

Tähendus Kommentaarid

mitte midagi täielik eitamine mitte ükski projekti eesmärkidest ei teostu, nii ei toimu ka midagi muud (mingit kõrvalreaktsiooni)

rohkem vähem

koguseline (kvantitatiivne) suurenemine või vähenemine

voolu kiiruse muutus temperatuuri muutus soojenemine-jahenemine reaktsioonivõime muutus

samuti kui kvaliteedi suurenemine projekti eesmärkidega kõrvuti teostuvad teatud lisategevused (lisandite teke)

osa millestki kvaliteedi vähenemine ainult mõned ideed teostuvad

vastupidi loogiliselt vastupidine mõeldule

kasutatakse tegevuste puhul, nagu vool või keemiline reaktsioon, mis võivad kulgeda vastassuunas, võib kasutada ka ainete kohta

teisiti täielik asendamine mitte ükski osa esialgsest projektist ei realiseeru, toimub midagi täiesti ettenägematut

9.2.2. Tööohutusanalüüs Leiab töö või tehnilise süsteemiga liituvad õnnetusohud. Tööohutusanalüüs on süstemaatiliselt edenev töömeetodite, masinate ja töökeskkonna uurimus, mille eesmärgiks on õnnetuste sündimisvõimaluste leidmine ja ideede saamine ohutusabinõude väljatöötamiseks. Objekt jaotatakse osadeks, siis leitakse osadega seotud ohud ja nende põhjused. Lõpuks kavandatakse parandamismeetmed ohtude kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Tüüpilised esiletulevad ohud on: kukkumine, komistamine, masina liikuvate osade vahele jäämine ja löök. Sobivad tööohutusanalüüsi objektid on:

- normaalsed tööprotsessid - harva esinevad toimingud - korrashoid, jooksev remont - masinad, seadmed, nende osad. Näitena on toodud tööohutusanalüüs postipakkide töötlemisel postitöötluskeskuses (tabel 9.3). Hinnang õnnetuste sagedusele ja tagajärgede raskusele on antud tabelite 9.4 ja 9.5 (Suokas 1982) alusel. Võib kasutada ka teisi hindamisskaalasid, mis on käesolevas raamatus esitatud osas 9.4. Samuti võib ise hindamisskaala välja töötada. Hinnang riskitasemele pärast meetmete läbiviimist on teostatud uues modernses postitöötluskeskuses, kuhu töötajad pärast selle valmimist vanast töökohast siirdusid. Töötingimused on paranenud: uute konteinerite müra on vähenenud, mis ruumide suuruse tõttu ei ole enam nii tuntav kui varem; välisuste ees on õhkkardinad, mis väldivad tõmbetuult ja ruumi jahtumist; käsitsitöö on vähenenud; posti laadimine autodele on automatiseeritud. Ohutusanalüüsi eelised: - töö osadeks jaotamine aitab süstemaatiliselt leida vigu - töötegevuste järgi ohtlike olukordade otsimine vähendab "töökoha segadust" - meetod annab kogupildi uurimisobjekti vältimatutest õnnetusohtudest - meetod annab üksikasjalisi teadmisi ohtude põhjustest - ka harva esinevad tööolukorrad on uurimisse haaratud - riski hindamine paneb ohud tähtsuse järjekorda ja põhjendab muutuste vajadust - meetodi rakendamisest on kasu juhtkonna ja töötegija vahelise kontakti loomisel - seadmetest tehtud analüüsid võivad olla kasuks ka uute seadmete

konstrueerimisel.

Tabel 9.3 Tööohutusanalüüsi koondtabel

Uuritav objekt: Posti jaotamine konteineritesse postitöötlemiskeskuses Töömoment Ohutegur Tagajärg Hinnang

(tabel 9.4 ja 9.5 )

Meetmed Meetmete- järgne hinnang (uues keskuses)

p C pxC=R

p C R

konteineri kohale- toomine

konteineri teravad servad, rattad

käte, jalgade muljumine

4 2 8

töö automati-seerimine

0 2 0

pakkide asetamine kontei-nerisse

rasked, eba-stabiilsed pakid; tõsta kõrgele

muljumine, füüsiline ülekoormus

3 2 6

0 2 0

täis konteineri liigutamine

vähe ruumi, palju pakke, metallrattad

müra, muljumine

4 2 8 2 2 4

ruumis konteineri suunamine postiautosse

tõmbetuul, ebapiisav valgustus; raske käsitsitöö,

muljumine, füüsiline ülekoormus, külmetus, pakkide kukkumine töötajale, õnnetusoht

4 2 8 töö mehhani-seerimine

0 2 0

p- trauma esinemise sagedus C- tagajärgede raskus R= p x C on riskitase (vt osa 2.3)

Tabel 9.4 Õnnetuste sageduse (p) hindamisskaala (Suokas, 1982)

Hinnang Sagedus 0 1 2 3 4 5

Oht on täiesti kõrvaldatud Väga ebatõenäone (harvemini kui kord 10 aasta jooksul) Ebatõenäone (kord 10 aasta jooksul) Vähetõenäone (kord 3 aasta jooksul) Tõenäone (kord aastas) Väga tõenäone (palju kordi aastas)

Tabel 9.5 Õnnetuste jaotus tagajärgede raskuse (C) järgi (Suokas, 1982)

Hinnang Tagajärg

1 2 3 4 5

Vigastust ei ole Kerge vigastus (1-2 haiguspäeva) Keskmise raskusega vigastus (3-21 haiguspäeva) Raske vigastus (22-300 haiguspäeva) Väga raske vigastus (üle 300 haiguspäeva)

9.2.3. Organisatsiooni ohutusanalüüs (Management Oversight and Risk Tree), MORT on uurimismeetod, mis on ette nähtud tööõnnetuste uurimiseks ja organisatsiooni ohutusalase tegevuse hindamiseks. MORT koosneb skeemist (joonis 9.3) ja sellega seotud umbes 1500 küsimusest. Skeemi eesmärgiks on aidata keskenduda kogu ettevõtte seisukohalt kõige olulisematele aladele. MORT abil ei üritata kindlaks määrata õnnetuste või vigastuste vahetuid põhjusi. Meetodi peamiseks eesmärgiks on otsida puudusi, vigu ja hoolimatust, mis teevad

võimalikuks ohu tekkimise või takistavad selle ilmsikstulekut. Hästi juhitud organisatsioon toimib loodetavalt ja ohutult, ennetades planeeritud tegevusega üllatada võivate ohuolukordade tekkimist. MORT-meetod on välja töötatud aset leidnud õnnetuste põhjuste väljaselgitamiseks, kuid seda võib kasutada ka ettevõttes või organisatsioonis esinevate puuduste kindlaksmääramisks. Siis on lähtekohaks organisatsiooni tegevus ja erinevatele töödele asetatavad nõuded. Meetodit võib rakendada kõigitüübilistes ja erineva tootmismahuga ettevõtetes. 9.3. Riski suuruse hindamine

Kahjude tõenäosus Tagajärgede raskus Riskitaseme määramine Riski suuruse (kahju tõenäosuse ja tagajärgede raskuse vahelise seose) hinnangut vajatakse riskide haldamiseks, et otsustada ressursside suunamise ja abinõude tähtsuse järgi järjestamise üle. On välja töötatud mitmesuguseid meetodeid. Paljudes määrangutes pürgitakse riskitasemele anda arvväärtus, näiteks võimaliku kahju tõenäosus ja määr kulude või kaotatud inimelude abil. Tavaliselt saadakse riskitaseme arvväärtus sündmuse esinemistõenäosuse p ja võimaliku kahjude määra C korrutisena R = p x C. Üldisemalt võib riski suurust arvutada esinemistõenäosuse ja tagajärgede funktsioonina R = f (p, C). Õnnetusriski suurust võib määrata tõenäosusega, et õnnetus põhjustab raskeid vigastusi (Hammer, 1980) R= pT x pA x pV, kus pT - ohtliku sündmuse tõenäosus, pA - tõenäosus, et ohualal on sündmushetkel inimesi, pV - raskete vigastuste esinemise tõenäosus. Riski kvalitatiivse hinnangu teostamiseks EL-maades on soovitav kasutada tabelit, mis on toodud “Riski hindamise juhises” (Guidance..., 1994). Tabelis 9.6 on toodud riski tagajärgede ja esinemistõenäosuse vahelisi seoseid.

Tabel 9.6 Riski tagajärgede ja esinemistõenäosuste kvalitatiivne hindamine (Guidance..., 1994) Riski võimalikud tagajärjed Riski tõenäosus 1. Väike aineline kahju 1. Ebatõenäoline 2. Õnnetus, mis ei tekita vigastust 2. Võimalik, kuid mitte eriti tõenäoline 3. Kerge vigastus 3. Tõenäoline (muljumine, haav) 4. Raske vigastus 4. Vältimatu (aja jooksul) (murd, jäseme kaotus) 5. Surm 6. Mitu surmajuhtumit Briti Standardis 8800 on esitatud (tabel 9.7) riskitaseme otseseks määramiseks, mis sisaldab nii kahju tõenäosuse kui tagajärgede raskuse. Käesoleval juhul on nii tõenäosuse kui raskuse puhul kasutatud kolmeastmelist skaalat. Tõlgendada võib neid järgmiselt: kahjuliku sündmuse tõenäosus: väga ebatõenäone, vähetõenäone, tõenäone; tagajärgede raskus: vigastust ei esine, kerge vigastus, raske vigastus. Selline liigitus annab võimaluse riski hinnata viiel tasemel.

Tabel 9.7 Riskitaseme määramine

Esinemine Tagajärjed Väheohtlik Ohtlik Eriti ohtlik (vigastust ei esine) (kerge vigastus) (raske vigastus) Väga ebatõenäone vähene risk vastuvõetav risk keskmine risk I II III Võrdlemisi ebatõenäone, vastuvõetav risk keskmine risk suur risk kuid võimalik II III IV Tõenäone keskmine risk suur risk talumatu risk III IV V Riskitaseme määramise järel peab vastu võtma otsuse riski õigustatuse kohta.

9.4. Riski haldamismeetodid

Riski vältimine Riski siirmine Riski vähendamine Riskimine omal vastutusel Riski hindamise alusel rakendatakse meetmeid riski vähendamiseks või kõrvaldamiseks. Riskide hindamine annab riskide jaotuse, mis on aluseks riski vältiva otsuse tegemisel. Booth (1994) on esitanud riske vähendavad abinõud ja erinevate riskide suuruse hindamise järjekorra (tabel 9.8).

Tabel 9.8

Riskide hindamine ja rakendatavad meetmed

Risk Meetmed Vähene risk Erilisi abinõusid ei vajata (Trivial risk) Kirjalikku statistikat pole vaja Vastuvõetav risk Erilisi riske vähendavaid abinõusid ei vajata, kuid kulude-tulude (Acceptable risk) arvestusega tuleb otsida paremaid lahendusi, mis ei põhjusta lisakulutusi. Riskide kontroll Kekmine risk Tuleb võtta meetmeid riski vähendamiseks, kuid meetmed ei tohi (Moderate risk) olla liiga kallid. Abinõud tuleb rakendada 3-5 kuu jooksul pärast riski hindamist, olenevalt ohustatud isikute määrast. Kui mõõduka riskiga kaasnevad kahjulikud tagajärjed, siis võib osutuda vajalikuks täpsem riski hindamine sündmuse tõenäosuse selgitamiseks, nii et oleks võimalik välja selgitada lisaabinõude vajalikkus Suur risk Tegevust töökohal ei tohi alustada enne, kui riski on vähendatud. (Substantial risk) Vahendid riskide vähendamiseks olgu varutud varem. Kui risk kaasneb poolelioleva tööga, tuleb abinõud rakendada 1-3 kuu jooksul, olenevalt ohustatud isikute arvust Talumatu risk Riski vähendamine on vältimatu. Töid ei tohi jätkata ega alustada (Intorelable risk) enne, kui riski on vähendatud. Kui riski vähendamiseks vajalikke abinõusid ei saa rakendada vahendite puudumise tõttu, on töö ohualas keelatud

Riskide haldamisega võib mõjutada kahjulike tagajärgede tekke tõenäosust ja vähendada võimalikke kahjusid. Riskide haldamismeetoditeks on (Berg, 1990): - riski vältimine - riski siirmine (edasilükkamine) - riski vähendamine riski hajutamine kahjutõrje - riskimine omal vastutusel oma kindlustusfirma - katastroofiplaan Riski vältimisega püütakse riski tõenäosust vähendada või see üldse kõrvaldada. Sel eesmärgil tuleb meil loobuda mõnest toorainest või valmistatavast tootest, vahetada ohtlikuks osutunud veotee ohutumaga, kuigi see võib olla pikem ja majanduslikult kulukam. Riski vältimine põhjustab ettevõttele alati kas tulude vähenemist või kulude suurenemist. Üks näide riski vältimisest on see, et ettevõtte direktor ja asedirektor ei sõida kunagi sama lennuki või sama autoga. See lisab muidugi kulutusi (kahe auto pidamine), kuid riski haldamise seisukohalt on see õige. Teine näide on see, et toksiline või kergsüttiv aine asendatakse vähemmürgise või tuleohutuga, mis annab küll samad omadused produktile, kuid toote hind tõuseb. Riski siirmine tähendab seda, et lepinguga suunatakse vastutus riski eest teisele organile või isikule. Näiteks töötamine üüritud ruumides, kus üürile andja vastutab ehitise korrasoleku ja kahjude eest. Pikka aega sel viisil töötamine muutub tavaliselt mittetasuvaks võrreldes oma ruumide kasutamisega. Riski siirmist kasutatakse palju kaupade ja tooraine transpordil, kus võib teha sellise lepingu, et müüja vastutab kauba eest kuni see on ostjale kätte toimetatud. Kauba hind tuleb sel juhul suurem. Riski vähendamine jaguneb riski jagamiseks ja kahjutõrjeks. Risk jagatakse kahte või enamasse ossa, millega välditakse objekti täielik hävimine võimaliku avarii korral. Riski jagamise all mõeldakse seda, et ettevõtte tegevus ei toimu ühes, vaid enamas paigas. Näiteks info topelthoidmine kahes erinevas hoones. See nõuab suuremaid kulusid (hoolduskulud, transpordikulud), alanevad aga kindlustusmaks, peidetud kulud (kõik hooned ei saa korraga hävineda) jne. Kahjutõrjega püütakse riski vältida või hoida võimalikult madalal: - ennetav kahjutõrje - piiratud kahjutõrje - järelkahjude tõrje. Ennetava kahjutõrje alla kuuluvad tegevused, millega saab mõjutada paljude erinevate riskide tõenäosust: ehitiste kaitse, lukustus, kulukontroll, valve, puhtus, jäätmehooldus, seadmehooldus. Piirava kahjutõrjega püütakse piirata kahju. Siia kuuluvad kõik kahju teostumise järel läbi viidud päästetööd. Tuleohutuse tagamisel tuleb see eriti esile: tuletõrjujate koolitus, tulekahju teavitamissüsteem, automaatsed tulekustutusseadmed, algkustutus, tule kustutamine. Järelkahjude tõrje alla kuuluvad vee emaldamine pärast tulekahju kustutamist, kuivatamine, tuulutamine, kaitseainete kasutamine, soojendus, koristus, rooste eemaldamine, päästetud vara omastamise vältimine, valve.

Riskimine omal vastutusel võib olla kas teadlik või mitteteadlik. Teadlik omal vastutusel hoidmine on see, et objekt jäetakse teatud riski vastu kindlustamata, alakindlustatakse teadlikult või kindlustusega võetakse suur omavastutus. Mitteteadlik omal vastutusel hoidmine on tahtmatu alakindlustamine, mis võib tulla sellest, et kindlustust sõlmides ei olda kursis ehitise või seadme tõelise väärtusega või et kindlustus on jäetud mõtlematult sidumata indeksiga. Teadvustamata omale vastutusele jäävad kaotused on sageli ka peidetud kaotused. Riski haldamise üks oluline eesmärk ongi see, et selle abil üritatakse selgitada kõik ettevõtte omal vastutusel olevad riskid ja kaotused, et need tuleksid teadvustatuiks ning ettevõttel on siis nendele võimalik toetuda riski haldamismeetmete planeerimisel. Selliste kahjude ja kaotuste vastu võib end kaitsta, kui aastas kindla summa eest objekt kindlustada. Ettevõtte oma kindlustusfirma tähendab oma kindlustusvajaduste rahuldamiseks loodud kindlustusühingut. See võib olla kas esmane või korduvkindlustusühing. Oma kindlustusfirma kasutamine hoiab madalal kindlustusmaksed, korrashoiukulud, tagab kiire hüvituse, võimaldab teha paindlikke kindlustuspakkumisi. Kuid sellisel tegevusel on ka puudusi: ei ole võimalik saada laenu kindlustusühingult, korduvkindlustuse raskused, asjatundlikkus kahju selgitamisel võib olla puudulik. Kindlustamine on riski haldamise meetod, kus kahju siirdakse täiesti või osaliselt kindlustuskandjale kantavaks. Kindlustamine erineb riski siirmisest selle poolest, et kindlustades ettevõtet, siirab ta õnnetusjuhtumi poolt põhjustatud majandusliku kahju või osa sellest kindlustusfirma kanda, kuid õnnetuse oht ja riskihaldamisvõimaluste ärakasutamine jääb ikkagi ettevõttele. Kindlustus on see riski haldamismeetod, mida kasutatakse sel juhul, kui riski ei saa vältida ega vähendada. Kindlustus tähendab ettevõttele kulutusi kindlustusmaksu näol. Riski haldamine Riskianalüüs Vältimine Kõrvaldamine Vähendamine Riskimine Siirmine omal vastutusel Riski ennetusmeetodid Riski finantseerimismeetodid

Joonis 9.5. Riske ennetavad abinõud ja finantseerimismeetodid (Ettala, 1986) Rahaga ei saa korvata kõiki võimalikke kahjusid. Selle tõttu on tähtis riske ennetada (joonis 9.5). Riski ennetamise all mõistetakse meetmeid, millega saab riski vältida, kõrvaldada või vähendada. Riski vältimisega ei saa tavaliselt riski täiesti kõrvaldada, kuid vähendada saab võimalike kahjude tõenäosust. Riskide finantseerimine on võimalike kahjude kinnimaksmine.

9.5. Riski haldamine töökohal

Riskide kindlaksmääramine Ohustatud isikute kindlaksmääramine Riski hindamine Riskide järjestamine taseme järgi Riski kõrvaldamine ja vähendamine Iga tööandja on kohustatud tundma töökoha ohtusid ja nendest tulenevaid riske, et tagada ohutus. Riskide hindamise eesmärgiks on anda tööandjale infot töötajat ähvardavate ohtude kohta (Guidance on risk assessment at work, 1994). Riski hindamise edukaks läbiviimiseks on vaja - kindlaks määrata ohud, et tööandjal oleks võimalik otsustada, millist tegevust arendada töötajate tervise ja ohutuse kaitseks, võttes arvesse kehtivat seadusandlust - hinnata riske, et oleks võimalik valida head töövahendid, ohutumad keemilised ained, korraldada eeskujulikult tööd - hinnata olemasolevate kaitsevahendite piisavust - esitada abinõud tähtsuse järjekorras - näidata, et kõik tööga liituvad tegurid on arvesse võetud ja riske ning ohutusmeetmeid on hinnatud kompetentselt - toiminguid, mis parandavad töötingimusi. Hindamisel oleks vaja kaardistada ohud. Riski hindamine sisaldab järgmisi osi. 1. Riskide kindlaksmääramine. 2. Ohustatud isikute kindlaksmääramine. 3. Riskide hindamine. 3. Hinnang selle kohta, kas riski saab kõrvaldada ja kui ei saa, siis rakendatavad

lisaabinõud riskide vähendamiseks (joonis 9.6).

1. Koosta tööriskide hindamisplaan 8. Uuri võimalusi riski kõrvaldamiseks või haldamiseks 2. Planeeri hinnang, vali meetod 9. Pane abinõud tähtsuse järjekorda ja vali haldamismeetod 3. Kogu andmeid 10. Teosta haldamisabinõud 4. Määra kindlaks ohud 11. Kirjuta hinnang 5. Määra kindlaks ohustatud 12. Mõõda efektiivus isikud 6. Määra kindlaks ohustamise 13. Kontrolli ja täienda plaani viis 7. Hinda riske kahju tõenäosuse ja raskuse järgi Hinnang on piisavalt hea. Muutused on Ei ole vaja lisaabinõusid vajalikud Olemasolevad Abinõud ei abinõud on ole piisavad piisavad LÕPP LÕPP 14. Jälgi riski hindamisprogrammi mõju Muutus on toimunud Muutust ei ole toimunud LÕPP 15. Teosta uus hindamine Joonis 9.6. Riskide hindamine ja haldamine töökohal (Guidance on risk assessment at

work, 1994)

Ohtude kindlaksmääramine Kõiki tööprobleeme uuritakse süstemaatiliselt ja samal ajal selgitatakse, mis toimub töökohal töö tegemise ajal. Uurimisobjektiks võetakse ka paigaldamine, puhastamine, seadistamine, remont, koristamine ja muud plaanipärased ja mitteplaanilised tegevused. Plaanivälised, kuid võimalikud sündmused, nagu töökatkestused, tuleb arvesse võtta. Kogu uurimisprotsessi ajal kuulatakse töötajate arvamusi. Ohustatud isikute väljaselgitamine Isikud, kes on otseselt või kaudselt ohustatud, määratakse kindlaks ja kaardistatakse, erilist tähelepanu osutatakse tavalisest suuremas ohus olevatele ja eriti tundlikele inimrühmadele (naised, noortöötajad, rasedad, rinnaga toitvad emad, invaliidid, puuetega inimesed).

Riski lihtsaks hindamiseks võib kasutada ohutegurite jaotuse (füüsikalised, keemilised, bioloogilised, vigastuste ohud, psühhofüsioloogilised) alusel koostatud ohtude loetelu (M.Ala-Risku, 1997). Riskide hindamisele järgnevad toimingud Riski hindamine näitab, kas risk on piisava kontrolli all ja keda ohustatakse. Pärast seda saab valida riski vähendamise viisi (tabel 9.9).

Tabel 9.9 Riski hindamisele järgnevad toimingud

(Guidance..., 1994) Riski hindamise järeldused Kaitseabinõud Risk on momendil väike ja Lõpeta hindamine. Lisamõõtmisi pole vaja teha tõenäoliselt ei kasva Riskitase on vastuvõetav, Kui võimalik, paranda ohutust. Lõpeta hindamine. vastab euro- või rahvuslikule Ohutustaseme säilitamine kuulub tööandja ennetava standardile tegevuse valdkonda Risk on hallatav, aga võib Määra lisaabinõud ohutuse parandamiseks. Säilita tulevikus kasvada, kuna sama ohutustase, kontrolli ja minimeeri ohu olemasolevaid kontroll- suurenemise võimalus. Määra lisaabinõud riski süsteeme võidakse kasutada haldamiseks, mis ilmnevad lisaabinõudest valesti või nendes võib hoolimata esineda vigu Võimalikud riskid, aga midagi Võrdle praegusi ohutusabinõusid hea praktikaga. ei osuta sellele, et need viivad Kui leiad puudusi, otsusta, mida peaksid tegema kehavigastuste või haigusteni kaitseabinõude parandamiseks Risk on hallatud, kuid ei ole Kõrvalda risk või muuda haldamismeetod nii madal, nagu on nõutud selliseks, et see vastaks heale praktikale (Dir.89/391/EEC artiklis 6.2) Risk on suur ja praegusel Identifitseeri risk ja rakenda kohe kaitseabinõusid. hetkel haldamatu Mõtle protsessi seiskamise peale Riski olemasolust ei ole Hangi lisateavet, kuni jõuad ühe üleltoodud mingit märki lõppjärelduseni. Rakenda tööohutuse ja tervisekaitse miinimumnõudeid Riski hindamine (näide) Riski hindamine (sealhulgas riskitaseme määramine) on teostatud kontorimööbli tsehhis. Vaadeldakse töökeskkonna seisundit ja ohutegureid vormipressil töötaja suhtes, kes tegeleb vineeritahvlitele liimi kandmisega ja vormipresssi töö jälgimise ning vormitud detailide eemaldamisega. Vormipressil vormitakse toole. Liimi kõvenemisprotsess vormipressis toimub kõrgel temperatuuril (elekterküte). Vormipress seisab pika tsehhi lõpus, kus toimub veel teisi puidudetailide töötlemisprotsesse (näiteks hööveldamine ja puurimine). Kõrval on avatult seisev

kahepoolne lükanduks läbiminekuks teise tsehhi, pressi lähedal on ka rööpmed tsehhisisese transpordi jaoks. Puhtuse järgimine tsehhis on madalal tasemel (põrandal tolmu, saepuru). Vineeri katmine liimiga toimub eraldi asuval seadmel, mis asub vormipressi vahetus läheduses. Riski hindamine on teostatud tabeli 9.7 alusel.

Tabel 9.10 Riski hindamine mööblitsehhis

Ohutegur Ohtude iseloom vormipressi Riskitase teenindamisel

Ohutegurid, mis võivad põhjustada vigastusi libisemine saepuru, vähesel määral II komistamine mööblidetailid III töötaja kukkumine redelilt II esemete kukkumine mööblidetailid III inimese peale löök liikuvalt objektilt tsehhisisene transport IV jäämine kahe eseme vahele mööblidetailid II terava eseme lõikehaav nuga IV terava eseme torkehaav nuga IV elektrilöök juhtmed põrandal III

Füüsikalised ohutegurid, mis võivad põhjustada kuulmiskahjustusi, vibratsioontõbe, külmetushaigusi jne: (vajalikud mõõtmised)

müra:

pidev taustmüra mitte üle 85dB(A), ventilatsioon III tonaalne või impulssmüra seadmed IV mikrokliima:

õhu temperatuur normaalne I õhuvahetus: üldventilatsioon olemas III kohtventilatsioon ebapiisav liimimisel III tõmbetuul tugev IV soojad pinnad ja esemed vormipress III õhuniiskus normaalne I töö väljas mõnikord II valgustus:

üldine 100 lx, piisav I kohtvalgustus 150, ebapiisav IV avariivalgustus olemas III peegeldus pressi metallpinnad I vibratsioon:

kohalik (kätele, kiirendus alla 2,5 m/s2) liimimisseadmed III üldine (kehale, kiirendus alla 0,5 m/s2) vähene I kiirgus:

infra- vormipress III raadio-,elektriline, magnetiline elektriaparatuur II

Ergonoomilised tegurid, mis võivad põhjustada füüsilise ülekoormuse haigust

töökoht töö seistes II tööasend sundasend III töövahendid ja -meetodid vaheldusrikas I

Keemilised ained, mis võivad põhjustada mürgitusi, allergiat, naha-,

kopsu-, neerukahjustusi jne

keemilised ja

bioloogilised faktorid: formaldehüüd, lahustid III

kemikaaliohutus (identifitseerimine,

märgistamine) madalal tasemel IV

tule- ja plahvatusohutus: lahustid, tolm, saepuru V

Psühhofüsioloogilised faktorid, mis põhjustavad stressi ja muid tõsisemaid

psüühilisi kõrvalekaldeid

töö sisu ja organiseerimine:

töö monotoonsus vähene II

ühekülgsus vähene II

töötamine üksinda vähene I

töösuhted (ebakindlus) tuleb läbi viia küsitlus

infolevik madal III

tööjuhendid vanad, aegunud III

9.6. Individuaalse haigestumisriski hindamine

Geenid Immunoloogiline seisund Keskkonnategurid Kõrge haigestumisriskiga isikud Haigestumisriski võib defineerida järgmiselt: antud haiguse esinemise tõenäosus ühe inimese jaoks mingi aja jooksul. Haigestumisriski määratakse: a) inimese geneetilise päritoluga b) eelneva ja praeguse kokkupuutega haigust tekitavate keskkonnateguritega, näiteks

mikroorganismide, füüsikaliste ja keemiliste ohuteguritega c) inimese immunoloogilise seisundiga. Mõningatel harvadel juhtudel võivad geenid olla ainsaks haigestumise põhjustajaks mingil ajahetkel. Mõnikord võivad haiguste põhjustajaks olla ka ainult keskkonnategurid. Enamiku haiguste puhul on tegemist geneetiliste ja keskkonnategurite koosmõjuga ning oluline on ka indiviidi immunoloogiline seisund. Tundlikkus haiguste suhtes, mis on tingitud geneetilisest teguritest, on sagedasti mõjutatav antud indiviidi immuunsussüsteemi vastupanuvõimega haigusele antud eluperioodil. Iga erinevas vanuses indiviid kannab endas riski haigestuda erinevatesse haigustesse. Erinevatesse haigustesse haigestumisrisk sõltub vastsündinu geneetilisest struktuurist, indiviidi praegusest ja eelnevast immunoloogilisest seisundist ning muudest erinevatest faktoritest, millega antud isik on kokku puutunud kuni teatud ajamomendini. Osa haigestumisriskist, mis on seotud pärilikkusega, on elu jooksul küllaltki muutumatu. Riski osa, mis on seotud indiviidi immunoloogilise seisundiga, võib aja jooksul märkimisväärselt varieeruda. Riskiosa, mis on tingitud keskkonnateguritega kokkupuutest, on määratud nende aktiivsusega, avaldumise kestusega, iga kokkupuute intensiivsusega ja võimaliku tegurite koosmõjuga (interaktsioon ebasoodsate keskkonna-, geneetiliste ja immunoloogiliste tegurite vahel). Keskkonnategurite osa haigestumisriskis on kõige olulisem. Tundlikkus on termin, millega püütakse kirjeldada haigestumise tõenäosust, mis sõltub jällegi pärilikkusest, momendi immunoloogilisest seisundist ja kumulatiivsetest keskkonnateguritest tingitud haigestumisriskil. Termin “suhteline risk” on sageli kasutatav epidemioloogias. Seda terminit kasutades võrreldakse riski haigestuda samasse haigusse kahel erineval inimgrupil (populatsioonil); sama haiguse haigestumiskordajat ühe inimgrupi jaoks võrreldakse teise inimgrupi vastava haiguse haigestumisnäitajaga. Seega on suhteline risk haigestumiskordajate suhe. Kogu inimgrupi riski hindamisel on vajalik lisada iga üksiku indiviidi vaatluse all oleku aastad. Kui on teada haigestumisjuhtude arv uuringu perioodil, siis absoluutse

haigestumisriski saame, kui jagame vastava haigestumisjuhtude arvu populatsioonis vastava ajavahemikuga (vaatluse kestus aastates kogu populatsioonile), arvestades sugu ja vanust. Kui absoluutne haigestumisrisk populatsioonis on teada, siis saab seda alati võrrelda mingi teise populatsiooni haigestumisriskiga. Juhul kui absoluutset riski esitatud populatsioonis ei teata, on suhteliste riskide võrdlemine mõttetu. Madala haigestumisriskiga isikutel pole kasu sekundaarsest preventsioonist (haigusi ennetavast tegevusest). Teiselt poolt võivad kõrge haigestumisriskiga isikud omada suurt potentsiaali riski vähendamiseks, järelikult on neil suur võimalus pikendada oma eluiga, lisades haigestumisvabu aastaid. Haigestumisriski vähendamine on teostatav, kui kõrge riskiga isikud on kindlaks määratud ning nad on teadlikud riski vähendamise võimalustest. Nimelt võivad kõrge haigestumisriskiga isikud, kellel on see eelnevalt kindlaks tehtud, piisavalt varakult osaleda sekundaarse preventsiooni programmides. See kehtib ka individuaalse tegutsemise kohta riski vähendamisel. Seega on vaja meetodeid, mis võimaldavad ja hõlbustavad kindlaks teha kõrge haigestumisriskiga isikuid. Eelneva kokkupuute intensiivsuse ja kestuse mõõtmine on harva teostatav. Selle kohta info saamiseks on eelistatavamateks meetoditeks süstemaatilised küsitlused ja/või ankeedid. Kombineerides laiaulatuslikke eraldi kavandatud tervisliku seisundi jälgimise programme küsitlustega, võib saada väga head infot. Vastavalt sellele on võimalik kindlaks määrata isikud ja rühmad, kes kannavad riski haigestuda samasse haigusse. Praegusel ajal ei ole veel võimalik eraldi kõikide keskkonnateguritega kokkupuutumisest tekkinud haiguste osakaalu hinnata. Siiski, tuginedes esialgsetele andmetele, on näidatud, et 30-40% kõikidest vähi surmajuhtumitest on tingitud suitsetamisest, kuigi suitsetamise roll südameveresoonkonna haiguste ja nendesse suremise osas on veel küllaltki ebaselge. Suurel osal keskkonna poolt indutseeritud haigustest on pikk latentsusperiood, mille jooksul toimub kriitiline kokkupuude teguriga ning seega on haigestumine võimalik. Eeldatavasti peaks sekkuma just sel perioodil. Et hinnata individuaalse haigestumisriski võimalikku seost keskkonnateguritega, on vaja pikemat aega teostada (töö)keskkonna mõõdistamisi, samuti teha individuaalküsitlusi ja teostada tervisekontrolle. Andmete töötlemisel tuleb arvestada latentsusperioodi. Määranud kriitilise kokkupuute kestuse ja intensiivsuse, võib hinnata enamiku haigustegurite mõju antud subjektile, ühtlasi on võimalik ennustada kokkupuutel põhinevat haigestumisriski 2-3 dekaadi ette. Üldiselt haigestumisrisk tõuseb, kui on olemas varasem kokkupuude intensiivsete ja kestvate ebasoodsate teguritega. Kokkupuute kestust mõjutab sagedasti subjekti vanus, seega on haigestumisrisk üle 50 aastastel noortega võrreldes kõrgem. Kavandades individuaalse riski prognoosimist 1 - 4 dekaadi ette, arvestatakse ka eelnevat ja vähesel määral ka momendi kokkupuudet. Seetõttu võib haigestumisrisk prognoosi kujul 10 – 40 aastat ette osutuda väga kõrgeks isegi noorte hulgas. Kui on kogutud infot eelneva kokkupuute intensiivsuse ja kestuse kohta suurel hulgal indiviididel antud piirkonnas, siis võib isikud jagada ühte või enamasse riskirühma. Kriteeriumiks on näiteks haigestumise riskitasemed, kusjuures iga eraldi riskirühm peab olema eelnevalt defineeritud. Kui subjektil on kumulatiivne (kõrgenenud) risk haigestuda mitmesse haigusse, peab ta olema määratud kõigisse vastavatesse

riskirühmadesse. Madala haigestumisriskiga isikutel pole vaja osaleda haigestumisriski uurimisel, neid ei peaks kaasa haarama uurimisrühmadesse või programmidesse. Seega on isikutel, kellel kõrge haigestumisrisk erinevatesse haigustesse, ühtlasi märkimisväärne potentsiaal selle riski vähendamiseks. Üldiselt on nendeks üksnes isikud, kellel on kõrge eeldatav haigestumisrisk ja kes omavad suurt potensiaali lisamaks haigusevabu aastaid oma elueale. Tänapäeval summeeritakse kõik need efektid, mis põhjustavad haiguse läi kaotatud aastaid ja mis on seostuvad inimese kokkupuutega keskkonna ebasoodsate teguritega, siia kuuluvad näiteks suitsetamine, asbest, alkoholi tarbimine, üldine õhusaastatus, autoõnnetused jne. On teada, et keskkonnategurid põhjustavad rohkem kui 80% haigestumise tõttu kaotatud aastatest inimpopulatsioonis. Vastavate andmete olemasolu varustab meid vajaliku infoga määramaks rahvastiku potentsiaali, et saada juurde haigusvabu aastaid, mis võiksid muidu jääda olemata. 10. Õnnetuste uurimismudelid

Õnnetuste põhjused Eelsündmused Inimese ja traumatekitaja kohtumine Tagajärjed Õnnetuste ennetamise eesmärgil on välja töötatud mitmesuguseid õnnetuste uurimismudeleid, mis põhiliselt kuuluvad kahte rühma: 1) alustatakse õnnetusest ja otsitakse selle põhjusi 2) valitakse algsündmus, mille tulemusena õnnetus võib juhtuda ja liigutakse edasi

põhjuste ja tagajärgede suunas, kusjuures arvestatakse võimalike sündmuste esinemise tõenäosust.

Järgnevalt on käsitletud sündmusteahelal põhinevat õnnetusmudelit kui uurimismeetoditest laialdasemalt kasutatavat (joonis 10.1).

Trauma põhjused Traumat kergendavad või raskendavad asjaolud Eelsündmused INIMENE Normaalne KOHTUMINE Trauma Trauma tagajärjed TRAUMA TEKITAJA Eelsündmused Trauma põhjustajad

Joonis 10.1. Sündmusteahelal põhinev õnnetusmudel.

Näide (joonis 10.2) Remonditöökojas kukkus töötaja tool ümber tema püsti tõusmisel. Kuna ta ei olnud märganud tooli kukkumist, komistas ta uuesti istet võttes tooli peale ja sai muljumishaavu. Kohtumisstaadium on siin istumine ja kukkumine tooli peale ja tulemuseks muljumishaavad (joonis 10.3). Eelsündmused Kohtumine Trauma tagajärjed Istus Istus kukkunud tooli peale Muljumishaavad Tool kukkus

Joonis 10.3. Trauma kujunemise skeem I

Õnnetusjuhtumi uurimisel saadi lisateavet. Tööline oli tehase remonditöökojas sooritamas ühe seadme remonti. Tööks vajas ta esiteks jootekolbi. Kui ta jootmistöö oli lõpetanud, leidis tööline, et ta vajab lisavalgustust. Laualambi juhe oli pistikust väljas, kuna kontakt oli olnud jootekolvi jaoks kinni. Kui tööline tõusis toolilt, et panna lambipistik kontakti tagasi, jäi tema kitlihõlm tooli külge kinni ja tool kukkus ümber. Samas ruumis töötas teine tööline tugevat müra tekitava lihvkäiaga, mille tõttu esimene tööline ei kuulnud, et tool kukkus. Pannud lambipistiku kontakti, tahtis ta istuda, kuid komistas, saades tooli jalgade teravatest osadest muljumishaavu. Müra mõõdeti 95 dB(A). Trauma põhjused (halb valgustus; ainult 1 kontakt seinas, mis pealegi asus kõrgel; müra) on toodud skeemil 10.4.

Tagajärgede likvideerimiseks ja teiste samasuguste õnnetuste ärahoidmiseks võeti ette järgmist: tool- kontrolliti kõiki istuva tööga töökohti. Korrast ära (ilma seljatoeta jne) toolid vahetati välja kontakt- kontrolliti vastavaid kontaktide asukohti, vajaduse korral neid lähendati ja lisati (arvuliselt) müra- eraldati müra tekitavad tööprotsessid teistest valgustus- kontrolliti valgustust, vajaduse korral lisati. Trauma põhjused Traumat raskendavad asjaolud Halb Ainult Müra tõttu Valitsemata liigutus Tooli jalgadel valgus- 1 ei kuulnud teravad servad tus kontakt tooli kukkumist Eelsündmused Vajas Tõusis Istus Kukkus ümberläinud Muljumishaavad lisa- kontakti tooli peale valgust suunas INIMENE Jootmine Kohtumine Trauma Trauma tagajärjed TRAUMA TEKITAJA Eelsündmused Kittel jäi Tool Tool paigalt ära tooli nurga kukkus külge kinni Trauma põhjused Tooli kate oli Toolil kolm jalga, kulunud, ebakindel krobeline äär

Joonis 10.4. Trauma skeem II Näide 2 (joonis 10.5) Tööline valvas tootmisliini tegevust. Transportöörilindile, mis eemaldas tootmisliinilt jääke, kogunes suur hunnik materjali. Tööline nägi seda ja otsustas ummiku

likvideerida, kuigi see ei kuulunud tema töökohustuste hulka. Ta ei pannud liini seisma ega võtnud abiks tööriistu, vaid läks liikuva transportöörilindi peale ummikut tallamisega eemaldama. Tööline vääratas ja otsis käega tuge tootmisliinilt, seejuures ta käsi jäi liikuva lindi ja hammasratta vahele. Selle tulemusena sai pöial viga. Trauma põhjused Ummiku likvideerimine Tahtis ära Ei teadvustanud ei kuulunud hoida veel ohtu tema halvemat töökohustuste hulka olukorda Oli näinud Ei kasutanud teist töölist abivahendina nii toimivat raudvarrast Ei pannud liini seisma Sai tükitööpalka Liikuvad seadmeosad Töötegija Läks liikuva Vääratas, Parema käe Töövõimetus 240 p. avastas lindi peale otsis käega pöial jäi keti ja ummiku tuge hammasratta liinil vahele INIMENE Tootmisliin Segu eemal- Keti ja töötas davale liinile hammasratta tekkis vahel oli vahe ummik TRAUMATEKITAJA Trauma põhjused Ettevõttes Segu eemal- Kaitset ei olnud damise ei olnud pööratud süsteem ohtliku tähelepanu oli puudulik lõigu ohtudele peal

Joonis 10.5. Trauma skeem III

11. Õnnetuste maksumus

Õnnetus- ja ennetuskulud Otsesed ja kaudsed kulud Haiguspäevade analüüs Asendajate väljaõpe Kindlustamine ei vähenda õnnetusohtu Õnnetus põhjustab elumuutuse. Õnnetuse tagajärjel võivad muutuda kannatanu tervislik, majanduslik ja sotsiaalne seisund, samuti ka töökoht, töö- ja perekondlikud suhted. Kannatanu ja tema lähedaste elumuutuse suurust mõjutavad: -vigastuse laad ja raskus; -kannatanuga seotud raha- ja hooldusprobleemid; -olukorraga seotud tegurid, tööleidmisvõimalused, puuetega inimeste sotsiaalsed tugisüsteemid; -kannatanu jõuvarutegurid. Majanduslikud kahjud rahvamajandusele avalduvad ettevõtte tootlikkuse vähenemises, vigastatute poolt tulevikus andmata jäävas toodangus. Selle tulemusena väheneb kasum ja sisemajanduse koguprodukt. Õnnetusjuhtumitega seotud kulud jaotatakse otsesteks ja kaudseteks, samuti õnnetus- ja ennetuskuludeks. Põhiküsimuseks õnnetuste maksumuses ongi ennetus- ja õnnetuskulude vahekorra määramine ja tööandja teadlikkus sellest, et ennetuskulude suurendamine vähendab õnnetuskulusid. Kõige nähtavam ehk otsene kulu on kindlustus, mille firma teeb kaitsmaks ennast süüdistuste eest võimalike õnnetuste puhul. See on otsene ja tuntud, kuna kindlustusmaks tehakse teatud kindlas ajapunktis. Turumajandusele orienteeritud maad kohustavad firmasid ostma sellise “veatu” kaitse riiklikust või erakindlustusest, et katta vigastatute meditsiiniabi kulusid, samuti ka kompenseerimaks päevaraha näol kaotatud palka töölt puudumise ajal. Kindlustus varustab firma kaitsega finantskadude riski vastu, kui õnnetus tõesti juhtub. Sageli jäetakse märkamata, et kindlustus ei tee midagi õnnetuste riski vähendamiseks. Tööõnnetustega kaasneb terve rida teisi nn “kaudseid” kulusid: 1. Palgakulud (õnnetuspäeval) hõlmavad aega, mille eest tuleb maksta, kuigi sel ajal ei tehta tööd. Näiteks firma maksab ohvrile kogu päeva eest, isegi kui ta töötas ainult osa tööajast. See osa ajast on tavaliselt kindlustamata. Töökaaslased jätavad oma töö ja vaatavad või abistavad ohvrit ja seda aega ei registreerita. Mõned kolleegid ei saa teha tööd, sest nende töö oleneb ohvri töötulemustest, kuid ka neile peab maksma. Töödejuhataja tuleb ka kahtlemata kohale, nii väheneb tema töö osa normaalses tööprotsessis. Tuleb pöörduda abisaamiseks arsti, meditsiiniõe või esmaabiandja poole. Esialgsest uurimisest võtab tõenäoliselt osa ka ametiühingu esindaja ja selle tõttu ei saa ta ajutiselt tegelda oma regulaarse tööga. 2. Materiaalsed kaod sisaldavad masinate parandamist (sisene ja väline), toorainekadusid, tootmises olevate ja valmistoodete riknemist ning koristuskulusid. Mõni masin võib olla kindlustatud. Sellisel juhul on kindlustuspreemia otsene kulu ja kaod hüvitab kindlustaja. Kui kahju on suurem, siis see lisaosa on kaudne kulu.

Enamik kindlustusskeeme sisaldavad deduktiivset komponenti ehk mahaarvatist, mis tuleb hüvitada firmal ja see kaudne kulu võib olla küllalt oluline. 3. Administratsiooni ajakulu; aega kulub juhtkonnal, arstil või õel õnnetusele järgnevatel päevadel selle registreerimisele, tunnistuste ja seletuste ärakuulamisele (see on osa uurimisprotsessist, mille eesmärgiks on ära hoida edasisi õnnetusi ja on selle tõttu muutuv õnnetuskulu). Otsene ülemus peab võib olla reorganiseerima tootmise; asendustööline tuleb välja õpetada. Personal ja töötervishoiuteenistus võivad pidada vajalikuks konsultatsioone väljaspool ettevõtet, sealhulgas koostööd tööinspektsiooni, ametiühingu, tervishoiuasutuste, kindlustusfirmadega. 4. Tootmiskaod õnnetuspäevale järgneval perioodil, mis tulenevad asendustöötaja väiksemast tootlikkusest tema õppimise ajal (regulaarse jooksva palgaga), kannatanu madalamast tööjõudlusest pärast tema tagasipöördumist tööle ja kaastöötajate alanenud tootlikkusest, kuna töökeskkond ei ole turvaline. 5. Muud kulud, mida kindlustus ei kata, on esmaabivahendid, transport haiglasse (kiirabiauto, takso), kohtukulud, meditsiiniline ekspertiis uurimistes ja kõrvalhüvitised, mille andmine jätkub ohvri puudumise ajal. Immateriaalsetes kuludes sisalduvad: ettevõtte kahjustatud imigo, halvenenud töösuhted, alanenud moraal ja kompenseeriv palgaosa. Kontseptsioon, nagu maksaks firma osa palgast riskantse töö kompenseerimiseks, pärineb kaugest minevikust, Adam Smithi (1776) ajast. Õnnetusjuhtumite majanduslik uurimine sai alguse USA-s. Soomes ja teistes Põhjamaades sai sellealane uurimine jalad alla alles 80.-90.aastatel. On selge, et töökaitses ei ole majanduslikke võimalusi veel täielikult ära kasutatud. Õnnetustega seotud kulud jäävad lõpuks elanike maksta, kas siis tulumaksumaksjate või tarbijatena. Õnnetusjuhtumite vältimine ühiskonnas ongi poliitilise tahte asi, teiste sõnadega, milline on ühiskonnas heakskiidetav õnnetusjuhtumite arv ja kui palju ollakse valmis nende eest maksma. Ettevõtte juhtkonna motiivid ja tegutsemine on olulised tegijad õnnetusjuhtumite ärahoidmiseks ja üldse halbade töötingimuste poolt põhjustatud majanduslike kaotuste vältimiseks. Ennetusmeetmeid nähakse sageli ainult ebarentaablite väljaminekutena. Õnnetuse kindlustusmaks võib olla tõhusaks motivatsiooniks sel juhul, kui ettevõte saab seda oma meetmetega mõjutada. Õnnetuskindlustus peaks sõltuma ettevõtte riskitasemest. Praegusel ajal on kindlustusmaks ettevõtte jaoks kahjuks kompleksne mõiste. Ajavahemik tööohutusinvesteeringute ja sellest saadava kasu vahel ei tohiks olla eriti pikk. Mida pikem on ajavahemik, seda nõrgem on motiveeriv efekt. Suurte Soome ettevõtete kindlustusmaks määratakse selle ettevõtte õnnetusjuhtumite statistikast lähtudes. Ettevõte saab valida ajavahemikku, mille kestel toimunud õnnetuse kahjutasu võib mõjutada kindlustusmaksu suurust. Ajaintervall saab olla 0 aastast (täielik omavastutus) kuni 5 aastani. Õnnetuskulude arvutamisel ja teabe kasutamisel on järgmisi probleeme, mida on vaja arvesse võtta kahjude suuruse hindamisel: - “ruumiprobleem” ehk millised kuluosad või õnnetusliigid mahuvad teatud hindamis- või otsustusolukorras arvutusse; - mõõtmisprobleem ehk milliste meetmetega ja millise täpsusega saab kahjumäära hinnata või arvutada. Tagajärgede omaksvõtmise ja mõõtmiste raskusest johtub, et õnnetuskulusid alahinnatakse võrreldes tõeliste kulutustega; - arvutusprobleemid ehk mil viisil kaotusi hinnatakse ja milliseid ühikhindu kasutatakse.

Probleemide lahendamisel tuleb arvestada alternatiivkulu mõistega, mille all mõeldakse kulude hindamist kaotatud tulu põhimõtte järgi: - kuna piirid, tagajärgede mõõtmisviis ja kaotuste hindamine võivad erinevates uurimustes varieeruda, tuleb neid seiku tulemuste võrdlemisel arvesse võtta; - otsese ja kaudse õnnetuskulu suhte kasutamine on problemaatiline; - kulude arvestuse ja töökaitsemeetmete tulu-kulu-analüüs nõuab asjatundlikkust, mida peaaegu pole; Tulevikus vajame järgmisi arengusuundi: - ettevõtte õnnetuskulude arvutus- ja tagajärgede meetodeid on vaja edasi arendada; - ennetuskulude määratlemismeetodeid tuleks arendada edasi nii, et kulu-tulu- analüüsid muutuksid usaldusväärseks; - turvalise tootmise tootlikkust suurendavad mõjusid on veel vähe selgitatud, nii et sellealaseid uurimusi tuleb lisada. Õnnetuste mõju tootlikkusele (Liukkonen, 1993) Tootlikkuse väljendamiseks on olemas mitmeid võimalusi, mis üldiselt esitatakse kolmes pearühmas: Töötootlikkus = Toodangu või teenuste maht / Tööjõud (või väljatöötatud inimtunnid) Kui ettevõte seab ülesandeks tootlikkuse suurendamise, siis on tähtis kõigepealt analüüsida seda mõjutavaid tegureid. Tootlikkuse eeldused: *töötingimused ja -vahendid, *töö sisu, *tööoskused, *juhtimine. Nende eelduste jälgimine annab võimaluse aegsasti parandada organisatsioonilisi puudusi selle asemel, et puudusi ei likvideerita üldse ja neil lastakse mõjutada lõpptulemust. Tootlikkuse analüüsi võib pidada strateegilise planeerimise üheks vahendiks. Tootlikkuse kasv nõuab kõikide eelpooltoodud tegurite üheaegset arendamist. Ei piisa, et investeeritakse suuri rahasummasid töökeskkonna parandamiseks, kui samaaegselt töö sisu või juhtimisstiil ei muutu. Tootlikkus ja haiguspäevad Haiguse tõttu töölt puudumine ja personali voolavus ei põhjusta mitte üksnes tootmiskulude suurenemist, vaid kahjustavad pikema aja jooksul ka tootlikkuse arengut. Puudumiste alla läheb aeg, mida vajatakse nn arendustegevusteks. Kogutootlikkuses paistavad lisandunud tootmiskulud kohe välja. Nendesse kuludesse võib panna ka liiga kõrged haiguskulud ja tööjõu liikuvusega seotud kulud. Haiguspäevade analüüs On tähtis, et oleks võimalik analüüsida puudumiste ja tööjõu voolavuse määra, nende jagunemist, samuti tööjõu jagunemist. Statistikale tuleb alati lisada tootlikkuse jälgimine (seire ) ja analüüs. Tööjõu voolavus põhjustab ka kvalifikatsiooni kaotust ja raskusi luua stabiilne teave ja oskus, mis on vajalikud firma tootlikkuse arendamiseks. Võib oletada, et pikaajaliste töölt puudumiste ja kõrgete tööjõu voolavusnäitajate mõju tootlikkusele on märgatavalt suuremad kui hinnangud siiamaani on näidanud.

Määrang Haiguspäevade arv Jagunemine Haiguspäevadest + Lisakulutused toodangule = Kogukulud töölt põhjustatud puudumise tõttu kogukulud

Tagajärgede hindamine

Koolitus ja õpetus Töölt puudumine Toodang Turustus Hind Tööjõustatistika Tootlikkus

Joonis 11.2. Haiguspäevade ja nende tagajärgede hindamise skeem

Mudeli seletus (joonis 11.2) Esmalt tuleb määratleda kõik need mõisted, mida vajatakse puudumiskulude hindamiseks. Puudutud päevade kohta tuleb saada selline teave, et lühi- ja pikemaajalised puudumised oleksid eristatavad. Tuleb samuti näidata, kuidas haiguspäevad jagunevad eri earühmade, sugude ja ametite vahel. Kui haiguskulud on fikseeritud, võib uurida järgmist: Kohanemine Kas piisab, et uus töötaja saab tööga seotud vajaliku teabe? Lühike ja mittetäielik tööga kohanemine lisab tööõnnetuste riski ja samuti tööjõu voolavust. Töölt puudumised Kui suure osa haiguspäevi põhjustavad töötingimused ja kui suure osa pikaleveninud ravimine, õnnetuste aeglane registreerimine ja pikaajalise haiguse aeglane taastusravi? Kui suur osa haiguspäevadest on tingitud muudest puudustest, näiteks ettevõtte oma juhtimisest ja sisemisest teenindamisest või töökoha tervishoiuteenustest? Töölt puudumiste põhjuseks võib lugeda ka tööturupoliitika, näiteks püüde hoida tööpuudusnäitajad madalad, selle tulemusena võivad tekkida aga pikaajalised puudumised ja enneaegne pensionileminek. Tulemus Kuidas mõjutavad haiguspäevad ja neist põhjustatud kulud ettevõtte töötulemusi? Hind Kas toote või teenuse hinnas on jäetud ruumi haiguspäevadest põhjustatud kuludele? Turupoliitika, ärimajandus Kas ettevõtte mainet ei kahjusta suur arv tööõnnetusi ja haiguspäevade tagajärgede mõju ja kuidas mõjutavad need turustamisvõimalusi? Kas negatiivne imago kahjustab toodete ja teenuste turustamist? Haiguspäevad ja nende kulud Haiguspäevad, eriti lühiajalised, häirivad tootmist ja mõjutavad tootlikkust, kuna väheneb tehtud töö hulk ja lisanduvad kulud asendajate hankimiseks. Tekib toodangu teatav kadu ning halveneb kvaliteet. On olemas palju erinevaid arvutusmudeleid ettevõtte haiguspäevadega seotud kulude mõju selgitamiseks. Need mudelid sisaldavad erisuguseid ja erineva arvuga tegureid. Mõned on väga üksikasjalised, teised aga väga üldised. Arvutusmeetodite

lähtepunktiks on kogukulud töölt puudumise aja eest, millest järelejäävad palgakulud arvutuste algpunkt. Järelejäävad palgakulud on haigusaegne palk, puhkusetasu haigusaja eest ja nendega seoses tööandja maksud ja teatud püsivad kaudsed personalikulud (kulud seoses tööruumide kasutamise, juhtimise, sisemiste teenustega jne). Rootsis kulub tööandjal 30% palgakuludest järelmaksetena lühiajaliste haiguspäevade (vähem kui 14 kalendripäeva) eest. Sellele lisanduvad lisatootmiskulud näiteks asendajate palkamiseks ja seoses tootmishäiretega. Nendest lisakuludest lahutatakse see palgasääst, mis ettevõttel moodustub haiguse tõttu töölt ära jäänud töötegijate arvel, nii et kogumõju pääseb esile. See võib olla kululisa või sääst olenevalt sellest, kuidas haiguspäevad on "paigatud". Viisid, kuidas puudumisi paigatakse: ületunnitöö, töötava personali lisatöö, lisa- põhipersonal, ajutine lisapersonal, asendajad, ostetud teenused, puudumiste korvamata jätmine, tegevuse tõhustamine. Tootmise jätkamiseks palgatud asendajad annavad sageli vähem toodangut seetõttu, et nad ei ole võimelised ette nägema või ennetama vigu. Ajutine lisapersonal tekitab tootmises omakorda soovimatu töörütmi, mis ei mõjuta ainult tootmisaega, vaid ka ratsionaalset ajakasutamist üldse. Haiguspäevade jagunemist ja lisapersonali astet tuleb analüüsida nii, et efektiivsus ei langeks. Sageli, kui lisatööjõud tekitab töökohal ülerahvastumise, luuakse neile oma töö, mille arvel korralise personali töörütmi võidakse aeglustada. Lahendus ei ole alati kulusid säästev, samuti ka mitte tootlikkust parandav. Ületunnitöö annab lisatootmisaega ja tõstab tööjõukulusid, kuid viib üldiselt madalama toodangumahuni kui normaaltööajal. Tööfüsioloogiliste uurimuste tulemused näitavad, et ületunnitööd tegev töötaja ei saavuta kunagi niisugust sooritustaset, milleks ta on võimeline normaalsel tööajal. Palgakulud suurenevad ja ei vasta toodangumahule või kvaliteedile. Vastupidi, lisandub ka seadmete ja masinate kasutamine. Töötootlikkus võib olla madal, samal ajal kui kapitalitootlikkus tõuseb. Püsiv lisapersonal (püsiv tööjõulisa) tingib üldiselt samu kulumuutusi kui ajutine lisapersonal. Vahe on selles, et toodangu eest vastutajad on loonud eeldused haiguspäevade kompensatsiooniks. Sageli need ennetusootused muutuvad tegelikkuseks. Ostetud teenused või tööjõu rentimine (üürimine) on teine viis korvata lühiajalisi töölt puudumisi. Korvamisviis on kallis ja toob kaasa lisa juhtimistööd, kuna uusi töötegijaid peab juhendama. Samuti võivad lisanduda kvaliteedikontrolli kulud, mis alandavad töötootlikkust. Kui puudumisi üleüldse ei korvata, viib see toodangumahu vähenemiseni ja/või kvaliteedi halvenemisele. Kulud on kõrged piisava pakkumisega kõrgkonjunktuuri ajal. Madala konjunktuuri ajal ei ole majanduslikud tagajärjed nii tõsised, kuid võivad teiselt poolt olla teravas majandusolukorras rasked taluda. Töösuhtega seotud lisapersonali töölevõtmine on alternatiivvõimalus, mille kahjulikke mõjusid on vaja täpsemalt uurida. Lisatöötegijate palkamisel või kui haiguspäevad korvatakse tööle jäävate töötegijate lisatööpanusega (normaalsega võrreldes ilma vastava korvamiseta palgas), on olemas oht, et personali voolavus suureneb, tõuseb puudumiste ja ülekoormustraumade arv. Töötootlikkus võib samuti kannatada tulemusteta puudumiste “paikamistest”. Tegevuse tõhustamine seevastu on puudumiste korvamise viis, mis teisi töötegijaid ei väsita. Lahendused leiduvad automatiseerimises, arvutite kasutamises ja ratsionaliseerimises. See on esmane viis vähendada tasapisi tööjõukulutusi, mitte aga puudumisi.

Kõrgkonjunktuuri ajal põhjustavad haiguspäevad üldiselt häireid, mis lisavad tootmiskulusid puudumiste korvamiseks. Alakonjunktuuri ajal, kui tellijate võrk kitseneb ja ettevõttel on lisavõimsusi, ei põhjusta puudumised eriti suuri lisakulutusi. Kui tellimisraamatud on tühjad, ei ole ka lisakulusid tootmiseks. Tootlikkuse ennetav hindamine toob esile need indikaatorid, mis sageli on olulised pikaajaliseks positiivseks tootlikkuse arenguks. Indikaatorid, näiteks tööaja kasutamine, töötajate kohalolek, puudumine, tööjõu voolavus, on tähtsad põhjus-tagajärg-seoste analüüsis. Järeluuringud traditsiooniliste tootlikkuse uurimismeetoditega näitavad toodangu suurust ja kvaliteeti. Võib osutuda aktuaalseks võtta tarvitusele abinõusid puuduste kõrvaldamiseks tootmises. See nõuab meetmete programmi, mille efektiivsust mõõdetakse tootlikkuse ennetusmõõtmisega. Sellele viitab kaasaegne tööorganisatsiooni ümberkorraldamine. Mehaaniliste, teiloristlike ratsionaliseerimiste aeg on möödas. Nüüd nõutakse ettevõttelt ja tema töötegijatelt jätkuvate muutuste haldamist, mitmekülgseid ja motiveeritud uuendusi. Selleks vajatakse nn kohaloleku aega ja sellist tööjõu vahetumist, mis tagab muutusele tugeva põhja. Teiste sõnadega, küsimus on jätkuvast tööjõu olukorra parandamisest ja toodangu jälgimisest. 12. Tööõnnetuste ja kutsehaiguste uurimise ja arvelevõtmise kord Tööõnnetus Õnnetus teel tööle Raport Rasked ja surmaga lõppenud õnnetused Grupi õnnetusjuhtum Ekspertiis Uurimisele ja arvelevõtmisele kuuluvad kutsehaigused ja tööõnnetused, mis leidsid aset: 1) ettevõtte territooriumil töö ajal, enne ja peale töö lõppu, töö vaheaegadel ja ka

väljaspool ettevõtte territooriumi tööandja huvides tegustemise ajal 2) praegu kehtiva Eesti seadusandluse järgi kuuluvad uurimisele ka teel tööle ja tagasi toimunud õnnetused. Varem (nõukogude ajal) kuulusid õnnetused teel tööle arvelevõtmisele koos olmeõnnetustega, kuigi nende puhul maksti haigustoetust 100% palgast, kui inimene oli kaine. Õnnetusjuhtumi korral tuleb õnnetuse pealtnägijal 1) teatada tööandjale 2) anda kannatanule esmaabi, vajadusel korraldada tema saatmine raviasutusse 3) säilitada töökoht ja seadmed tööõnnetuse uurimise alguseni samas seisukorras,

nagu nad olid tööõnnetuse momendil (kui see ei ohusta teisi töötajaid ega põhjusta avariiohtu).

Uurimismaterjalidon: töödejuhataja, pealtnägijate, kannatanu jt seletused, plaanid, skeemid, fotod, ekspertiisidokumendid, töökeskkonna mõõtmistulemused, raport (varem akt vorm N-1). Raport koostatakse tööõnnetuse või vigastuse korral, kui see põhjustas kannatanu töövõime kaotuse või tema kergemale tööle üleviimise vajaduse vähemalt üheks tööpäevaks.

Raport koostatakse 5 eksemplaris, millest 4 saadetakse tööandja poolt haigekassale 3 ööpäeva jooksul pärast uurimise lõpetamist. Pärast ajutise töövõimetuse lõppemist täidab haigekassa raporti L-osa ja saadab 1 eksemplari: 1) tööinspektorile (Tööinspektsioonis) 2) kannatanule 3) kutsehaiguse puhul tervisekaitsetalitusele. Püsiva töövõimetuse või surmaga lõppenud tööõnnetuse või kutsehaiguse korral tuleb teatada pensioniametile. Raske tervisekahjustuse või surmaga lõppenud tööõnnetuse korral peab tööandja viivitamatult teatama: 1) politseile 2) Tööinspektsiooni 3) teistele riiklikele järelevalveorganitele. Kui on kuriteo tunnused, peab uurimiskomisjon esitama materjalid kriminaalasja algatamiseks. Töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumist nende täitmise eest vastutava isiku poolt menetletakse Kriminaalmenetluse koodeksi või Haldusõiguserikkumiste seadustiku järgi. 13. Kahju hüvitamine õnnetusjuhtumi korral Hüvise suurus Isikud, kellel on õigus saada hüvist töötaja surma korral Tööandja süü aste Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustuse hüvitamise ajutine kord: ettevõtted, asutused ja organisatsioonid kannavad nende süü korral materiaalset vastutust töölistele ja teenistujatele tööülesannete täitmisel nende territooriumil kui ka väljaspool seda saadud vigastuse või muu tervisekahjustuse eest. Organisatsiooni süüd kinnitavad tõendid: - tootmises aset leidnud õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt - kohtuotsus - tööinspektori arvamus tervisekahjustuse põhjuste kohta - meditsiiniline otsus kutsehaiguse kohta - otsus süüdiolevatele isikutele administratiiv- või distsiplinaarkaristuste määramise kohta. Kahju hüvitamine seisneb kannatanule rahasumma väljamaksmises sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle vähenemise tagajärjel, kusjuures hüvitusest arvatakse maha töövigastuse tõttu saadav invaliidsuspension ning tervisekahjustusest tingitud lisakulude kompensatsioon H= T- P. 1) Kannatanule, kes töövigastuse korral on tema enda nõusolekul ajutiselt viidud üle

madalamapalgalisele kergemale tööle, makstakse välja endise ja uue palga vahe kuni töövõime taastumiseni või pikaajalise ja pideva töövõime kaotuse kindlakstegemiseni.

2) Organisatsioon on kohustatud talle tagama uue kutseala õpetamise, kui ta ei saa töövigastuse tagajärjel teha endist tööd. Uue kutseala õpetamise aja jooksul, kuid mitte kauem kui 3 kuud, makstakse talle eelmisel tööl saadud keskmist palka, millest arvatakse maha invaliidsuspension ning õppimise ajal saadav töötasu või stipendium

H= T-P-S-T1 . 3) Kannatanu surma korral on kahju eest hüvituse saamise õigus töövõimetutel isikutel, kes olid surnud isiku ülalpidamisel või kellel oli tema surmapäevani õigus saada temalt ülalpidamist: lapsed (ka need, kes sündisid pärast kannatanu surma) üks vanematest, abikaasa või muu perekonnaliige, kes ei tööta ning hoolitseb surnud isiku alla 8 aasta vanuste laste, vendade, õdede ja lastelaste eest. 4) Kannatanu töövõime kaotuse astme teeb kindlaks VEK (Vaegurluse ekspertiisi komisjon) H= T x 0,5 – P. 5) Kahju hüvitamise ulatus määratakse kindlaks vastava protsendiga endisest sissetulekust vastavalt kannatanu kutsealase töövõime kaotuse astmele. 6) Kannatanule tervisekahjustusest tingitud lisakulutused kompenseerib organisatsioon, kui nende vajadust kinnita VEK arvamus. I grupi invaliid ei vaja arvamust hooldamise vajalikkuse kohta. Spetsiaalset meditsiinilist hooldust vajavate isikute korral kompenseeritakse meditsiiniasutuse sanitaripalk, teistel juhtudel 60% sellest. 7) Isikutele, kellel vastavalt punktile 3 on õigus saada hüvitust toitja surma puhul, hüvitatakse kahju surnud isiku keskmise kuusissetuleku ulatuses; maha arvatakse talle endale ja tema ülalpidamisel olnud töövõimelistele isikutele kuuluv osa. Võetakse arvesse toitjakaotuspensioni suurus: H= T/2 – P. 8) Kui töövigastus ei tekkinud ainult organisatsiooni süü läbi, vaid ka kannatanu äärmise ettevaatamatuse tagajärjel, tuleb hüvitust vähendada olenevalt kannatanu süü astmest. H= T x 0,5 x 0,8 – P. Tsiviilasja menetletakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi. 14. ERGONOOMIA Füüsiline ülekoormus Vaimne ülekoormus Ebasoodsad tagajärjed Kognitiivne ergonoomia Inimlikud vead “Augud infokäsitluses” Tööstress Ergonoomia on tööviiside, töövahendite ja töökeskkonna arendamine inimese võimete ja vajaduste kohaseks.

Sõna ergonoomia tuleb kreekakeelsetest sõnadest ergon (töö) ja nomos (loodusseadus ehk süsteem). Ergonoomias kohandatakse inimest puudutavat teavet töö tegemise, töötingimuste, töömeetodite ja töö organiseerimise kavandamise ja teostamise osas. Eesmärk on, et töö kogusummas vastaks võimalikult hästi inimese kehalistele ja psüühilistele eeldustele. Ergonoomias uuritakse inimese ja töö vahelist vastastikust mõju. Ergonoomiline projekteerimine on nende teadmiste rakendamine seadmete, masinate, tööpinkide, süsteemide, tööülesannete ning ohutute, mugavate ja inimese kasutamiseks efektiivsete töökeskkondade loomiseks. Ergonoomia on teadmised inimese võimetest, võimete piiridest ja inimest iseloomustavatest näitajatest. Eesmärgiks on luua: töövõtted tööasendid töökeskkond, mis vastaksid inimese kehaehitusele, omadustele, töövõimele. Iga inimene ise vajab teatud hulka teadmisi ergonoomiast, et kauem säilitada oma töövõime. Ergonoomia lähtekohaks on inimeste kehaehituse (keha pikkus, käte, jalgade pikkus) erinevus - füsioloogiline pool, teisalt tundeseisund ning väsimusaste - psüühika pool. Ergonoomiaga püütakse modelleerida töö töötajale sobiva koormusega. Ebasobiva koormamise tagajärjeks on nn lihaste enneaegne väsimine, tugi- ja liikumiselundite vaegused, raskused keskendumisel ja väärad arusaamised ja liikumistegevused. Töö koormustegureid on palju ja nende mõju erine märkimisväärselt juba eri paikades või erinevatel ajamomentidel tehtavates samalaadsetes töödes. Koormustegurite hulga ja iseloomu määravad: 1) tehnilised lahendused 2) tööde organiseerimine 3) tööülesanded ja töömeetodid 4) töökeskkond 5) tööviis. Töö koormustegurid mõjutavad peale üksiku tööd tegeva inimese veel kogu tööühiskonda. Töötaja kehalistest ja psüühilistest teguritest olenevalt ilmneb koormamine erinevas astmes töökoormusena, nagu erinevate elundite talitluse muutusena, tundmuste ja kogemustena. Kahjulike koormustegurite mõju tulemus ilmneb töökeskkonna nõrgenemises ja probleemidena juhi ja alluva suhetes ning tööde organiseerimises. Eesmärgiks on sobiv koormus. Ergonoomiline lähenemisviis on tähtis järgmistel, kavandamise vaatenurgast kontrollitavatel koguplaneerimise osaaladel: 1) töökeskkonna kavandamine Töökoha layout, ülesehitus ja materjalid, valgustus ja nägemisega seotud tegurid, akustiline ümbrus (müra), soojusvahetus ja tegevuslikud tegurid (liikumisseosed, hooldatavus jne) 2) töövahendite kavandamine 3) protsessi kavandamine: töö organiseerimine, töö füüsiline ja vaimne koormus 4) töökohtade kavandamine. 14.1. Füüsiline ülekoormus 1) dünaamiline lihaste töö

2) staatiline lihastöö Dünaamiline lihaste töö koormab hingamis- ja vereringeelundeid, staatilise puhul lihaste väsimine 15-20 sekundi pärast. Probleemid on: 1) ülekoormamine 2) ühepoolne koormamine 3) alakoormamine. Raskuste käsitsi teisaldamise kord (RT I 1993, 67, 961) lubab tõsta naistel pidevalt 15 kg ja ühekordselt 30 kg. Istumistööl koormatakse selga 40 % rohkem kui seisva töö puhul. Antropomeetria on inimese mõõtmeid tööga sobitav uurimisala. Antropomeetrilised mõõtmed jaotatakse staatilisteks ja dünaamilisteks. Staatiliste mõõtmete all mõeldakse paigal oleva, tavaliselt seisva või istuva inimese mõõtmeid, näiteks pikkus, laius, ümbermõõt, mahutavus- ja massimõõde. Dünaamiliste mõõtmete all mõeldakse inimese tegevusega seotud mõõtmeid, näiteks ulatusmõõtmeid ja inimese eri asenditest tingitud mõõtmeid. Ivar Raik (Sotsiaalministeerium) on välja töötanud juhise “Tööst põhjustatud ülekoormustraumade vältimise ergonoomilisi aspekte” (www.sm.ee/Telematic). Ülekoormustraumad on Eestis praegu kutsehaiguste osas teisel kohal (vibratsioontõve järel). Ülekoormuse vähendamiseks tuleks töö organiseerimisel arvestada järgmist: 1) raskuste käsitsi teisaldamist vältida nii palju kui võimalik 2) töökoha kujundust või paiknemist muuta, selleks et raskuste kandmise teed

lühendada 3) töötasandi vertikaalne ja horisontaalne paigutus muuta töötajale sobivaks 4) püüda käsitsitööd võimalikult palju mehhaniseerida 5) töötajale võimaldada pidada puhkepause 6) töötajaid vahetada perioodiliselt suure füüsilise koormusega töökohal, et anda

lihastele võimalust taastumiseks; 7) töötajale korraldatakse tööülesande ohutuks täitmiseks vajalik täiendõpe. Soovitused selleks, et raskused vähem ohustaksid töötaja tervist: hoida selg võimalikult sirge hoida raskus kehale võimalikult lähedal hoida jalad põlvedest kergelt kõverdatuna pöörata keha jalgadest, mitte seljast vältida tõstmist istudes vältida tõstmist õlgadest kõrgemale vältida korduvat ühe käega tõstmist vältida tõstmist liiga madalalt hoiduda juhuslikest tõstetest. Tööülesanded peavad vahelduma ja töötajale tuleb anda võimalus puhkepausideks. Raske on töötada, kui kogu keha või mõni lihasgrupp on väsinud: liigutuste koordinatsioon on raskendatud, lihaste töövõime langenud. Väsimus on tunnus ülepingest. Ülepinges olevaid lihaseid tuleb lasta puhata ja normaalseks taastuda. Seda saab teha ka tööliigutuste muutmise ja tööasendite vahetamisega. Ülepinge vältimise seisukohalt on vajalik pidada puhkepause. Sagedased lühikesed puhkepausid kestusega 5...10 minutit on organismile kasulikumad kui pikad ja harvad pausid. Pikkade puhkepauside pidamine on vajalik kindlasti sellistel juhtudel, kui töötatakse külmades või kuumades tingimustes. Töö peaks olema korraldatud nii, et

töötaja saaks pidada puhkepause, kui ta tunneb selleks vajadust. Puhkepauside taastavat toimet suurendab kõndimine, sirutamine ja lõdvestavate harjutuste tegemine. 14.2. Psüühiline koormamine Kõige suuremat psüühilist koormust põhjusta info läbitöötamine, parima variandi valimine ning toimimine sellele vastavalt. Tööd jaotatakse järgmistesse gruppidesse: 1) kiirust ja täpsust vajav käsitsitöö, näiteks toodete komplekteerimine

väiksematest detailidest 2) kvaliteedi kontroll, vigade, praakdetailide otsimine. Kangaste kontroll kudumisel. töö seisneb vigade otsimises. Tegutsemise kiirus on erinev 3) liiklusvahendi juhtimine Infoallikaks on teised liiklusvahendid, jalakäijad, tee kvaliteet, ümbruskond, liiklusmärgid jne. Info otsimine on lai tegevusala: märkamine, lahtimõtestamine, saadud teabe muutmine meeleelundite, jäsemete liigutusteks 4) protsesside juhtimine Alakoormuslik, kuna käsitlemist vajavat teavet on vähe. Ainult eriolukorras võib olla teavet palju. Teabe käsitlemise pearõhk on asetatud harva esineva otsimisele, õigele arusaamisele ja vajaduse korral kiirele otsustamisele 5) kontoritöö Arvutamine, lugemine, kirjutamine, info vahetamine vestluse teel. Need toimingud loetakse kergesti ümbertöödeldavateks töö lõpptulemuse alusel 6) teenindustöö Kliendiga võidakse olla ühenduses kas otsese vestluse teel või telefonitsi. Nendes töödes on klient oluline koormustegur. Teenindustööde liikide vahelised erinevused oleneved sellest, kui laia teadmiste mahtu töö nõuab (õpetajad, arstid). Inimese vaimse tegevuse astmed: 1) teabe otsimine ja vastuvõtt meeleorganite poolt 2) teabe mõistmine ja käsitlemine. Teabe võrdlemine varem salvestatud teadmistega või omavahel; otsustamine, tegevuse kavandamine. 3) teabe alusel toimuv tegevus Liikumistegevus, aga see võib olla ka sõna või teabe mälus fikseerimine. Erutusseisund Närvisüsteem võtab välismõjutused vastu olenevalt erutusseisundist. Inimese erutusseisund muutub hetkeliselt ja see oleneb ümbruskonna häiringutest, töö kestusest, töö iseloomust. Kui töö on jätkunud kaua aega ja inimene on väsinud, on erutusseisund normaalsest kõrgem. Tekivad häiringud infokäsitluses. Häiringu ajal erutusseisund langeb sekundiks või paariks, millega seoses siis ka infokäsitlus on takistatud. Tegevust võib jätkata “aukudest” hoolimata, kuid sel juhul erutusseisund tõuseb. On vaja kogu aeg lisapingutusi, et ära hoida väsimuse mõju ja selle tõttu muutub töö koormavaks. “Augud” võivad põhjustada töö lisandumist. Tegevuse edukus ja erutusseisund sõltuvad teineteisest U-kujulise graafiku alusel (joonis 14.6). Tegevuse edukus paraneb erutusseisundi kasvades teatud punktini. Kui erutusseisund edasi kasvab, siis tegevuse edukus langeb. Tegevuse seisukohalt sobiv erutusseisund oleneb tegevusele esitatud nõuetest.

Mitmekülgne ja vaimselt keeruline töö ei vaja nii kõrget erutusseisundit kui monotoonne töö. Vaimse töökoormuse tagajärjed Sobiv vaimne koormus on inimese seisukohalt soodne: töö on meeldiv ja rahuldab. Paremal juhul tähendab see, et inimene kasutab oma teadmisi ja oskusi töös ning õpib pidevalt uut juurde. Vaimse koormuse kahjulikke tagajärgi esineb sellistes olukordades, kus nõuded on inimese võimetest ja omadustest suuremad. Tegelik olukord võib-olla ei olegi nii halb, aga inimese enda arusaamine tööülesannetest ja nõuetest võib põhjustada mittesoovitud tagajärgi. Keskne probleem seisneb selles, et inimene reageerib koormusolukordadele kogu organismi kui tervikuga. Ebasoodsad tagajärjed: 1) väsimine 2) töö monotoonsuse kogemine 3) enesetunde halvenemine 4) passiivsus 5) töö kvaliteedi halvenemine (vead jne) 6) lahkhelid kaastöötajatega 7) töölt puudumised 8) alkohol, narkootikumid. Ebasoodsate tegurite põhjustatud füsioloogilised tagajärjed: 1) hormonaalsed häired 2) vere adrenaliinisisalduse tõus 3) vererõhu tõus 4) seedeorganite häired:

soolhappe eritus lisandub seedetegevus häirub maohaavade tekkimise võimalus.

Inimlikud vead Inimesed on erinevad, nad mõtlevad ja tegutsevad erinevalt. Selle tõttu on raske leida töökeskkonda, kus ei sünniks ohtlikke olukordi inimlikest vigadest johtuvalt. Tootmise automatiseerimine on vähendanud inimeste otsest tegevust tööprotsessis ja see on asendunud mitmesuguse jälgimistegevusega, kus võib aset leida erinevaid vigaseid toiminguid. Lisaks sellele on inimeste teha mitmesugused remondi-, hoolde- ja muud parandustööd. On vaja uurida vigade tekkimise võimalusi ja õnnetuste põhjusi, et ennetada vigadest johtuvaid ohtlikke olukordi. Vead võib jaotada Swaini teooria järgi: puudulik tegevus vale tegevus kahjulik ülemäärane tegevus vale tegevusjärjestus vale ajastamine. Olukorrad, millest inimlikud vead võivad tuleneda: kavandamisviga tegevusviga valmistamisviga korrashoiuviga

kontrolliviga käsitlusviga. Suurem osa kommunikatsioonist inimeste vahel toimub suuliselt. See viis on eriti aldis mitmesugustele häiringutele ja teave ei lähe alati pärale. Suulise kommunikatsiooni nõrk koht on see, et teave võib ununeda, kontroll ei ole nii kerge kui kirjaliku teavitamise korral. Inimlike vigade sündi mõjutavad tegurid: keskkonnategurid koormustegurid stressitegurid teiste töötajatega seotud tegurid. Keskkonnategurid: liiga kõva müra häirib töötaja keskendusmisvõimet, põhjustab stressi, häirib puhkust, raskendab kõnest arusaamist; valgustuse puudulikkus lisab ahistust ja masendust, põhjustab silmade kipitamist ja peavalu; õhutemperatuuri tõus vähendab tähelepanu. Igale tööle on vajalik oma temperatuur. Näiteks kantseleitöö sea temperatuurile suured nõudmised, kuna see on kerge istumistöö, mille puhul inimese soojustoodang on väike. Uurimuste järgi tunneb kantseleitööd tegev inimene end mugavalt 200 juures. Kuumades tingimustes esitatakse organismile suuremaid nõudmisi. Lihased väsivad kergemini, nende sooritusvõime alaneb ja inimlikud vead lisanduvad; õhuvahetus tähendab siseõhu kvaliteedi hoidmist heal tasemel, selleks õhku sisse tuues ja ruumist eraldades. Õhuvahetus võib toimuda mehaanilise või loomuliku ventilatsiooni teel. Halb õhuvahetus lisab tuuletõmbust ja tähelepanu nõudvas töös ka vigade esinemise võimalust. Informatsioon Töötaja saab seadmetega seotud infot mitmesuguste meeleorganitega, näiteks valgust nägemisega, heli kuulmisega. Inimese võime kogu infot omandada on piiratud. Kui ta võtab vastu liiga palju infot, siis filtreerib aju ülemäärase info välja. Teadvuse koormamine ilmneb sageli samaaegsetes keelduvates kogemustes, eaõiges tegevuses töökohal ja organismi võimalikus kahjulikus muutuses. Ergonoomia on seotud seadmete haldamise ja juhtimissüsteemide konstrueerimisega vastavalt inimese antropomeetriale ja omadustele. Kui seade on keeruline ja põhjustab mitmeid probleeme kasutamisel (juhtimissüsteemide halb konstrueerimine, ebasobivad mõõtmed jne), siis inimlike vigade arv kasvab. 14.2.1. Koormus- ja stressitegurid Uni Täiskasvanud inimene vajab ööpäevas keskmiselt 8 tundi puhkust. Lühikese ajavahemiku jooksul unepuudus alati ei häiri töötegemist. Jätkuv pikemaajaline unepuudujääk põhjusta aga närvisüsteemi muutusi, tugevat tähelepanu alanemist ja keskendumishäireid. Sotsiaalsed kontaktid Kui on probleeme teiste inimestega suhtlemises, siis põhjustab see stressi ja töötulemuste halvenemist. Sel juhul keskendumisvõime alaneb ja tulemuseks võib olla saatuslik õnnetus, näiteks vigastus või surm. Sotsiaalsetel probleemidel on omadus püsida alatajus. Keskendumine tähelepanu nõudvale tööle läheb raskemaks ja töötegija ei ole võimeline täie jõuga tööd tegema.

Nõuded tööle ja tähelepanu Närvide ja organismi aktiivsus ehk erutusseisund oleneb suuresti keskkonna ja töötaja tegevuse iseloomust ja töö kestusest. Pikaajalises töös võib väsinud inimese erutuseisund olla selgelt kõrgem kui normaalses tegevuses. Kui tegevus jätkub pikalt ilma vaheajata, siis võib erutusseisund hetkeks läheneda uneseisundile, kus teabe käsitlemine kesknärvisüsteemis seikub. Jätkuvalt suurt tähelepanu nõudvas töös kestab optimaalne erutusseisund pidevalt umbes 30 minutit. Kauem jätkuv töö nõuab tunduvalt rohkem lisaenergiat. Tegevus võib olla kvaliteedilt ja hulgalt alakoormuslik või ülekoormuslik. Et inimlikke vigu vältida, tuleks pürgida optimumi poole. Muud töötajatega liituvad tegurid Töötajate pidev täiendkoolitus aitab paremini häiringutest üle olla. Väheste töökogemustega uuel töötajal võib häiringu puhul esineda raskusi piisavalt kiiresti ja õigesti reageerida, kui tööalast koolitust ei ole läbi viidud või kui see on olnud puudulik või kui töötaja ei ole koolitusele vastaval tööl. 14.2.2. Hoiakud ja motivatsioon Motivatsioonitase sõltub mitmetest teguritest: teabekoormuse sobivusest, töö autoriteedist, palgast, töökeskkonnast ning töötaja isikuseisundist. Kui motivatsioon on kõrge, siis ohuolukordadega seotud vigade tõenäosus väheneb ja töö tootlikkus kasvab. Inimesel on kalduvus aja möödudes asju unustada. Töötajale tuleks sellepärast ja süsteemi edasiarenemise tõttu organiseerida teatud vaheaegade järel täienduskoolitust. Seejuures jõutakse sageli arvamuseni, et ei ole enam midagi õppida. Hoiakust lähtuvad probleemid on näha töökoha mikrokliimas, puhtuses ja töö kvaliteedis. Asendiprobleeme ilmneb peale töötegijate ka juhtkonnal ja tööandjatel. Inimvigade mõju ja kahjude iseloom Kahjud võib liigitada kolme peamisse rühma: inimeste kahjud materiaalsed kahjud keskkonna kahjud. Kahjude raskusaste: märkimisväärne kahju vähene kahju peaaegu õnnetusjuhtum, kus kahju oht on olnud suur, kuid seda on siiski välditud. Eksimustest põhjustatud ohuolukordade vähendamine Inimese käitumist on raske ennustada, selle tõttu on vaja, et inimest häirivad tegurid minimeeritakse. Töökeskkonna tingimuste parandamist võib alustada müra ja vibratsiooni põhjustavate seadmete eraldamisega, kas katta seadmed heli summutavate katetega või ehitada töötajatele jälgimiskabiinid. Kuumuse ja külmaga seotud ebamugavust saab sageli vähendada või kõrvaldada samuti jälgimiskabiinide ehitamisega. On muidugi töid, kus tuleb töötada ka ebameeldiva temperatuuri tingimustes. Töötajate koolitamisega saavutatakse rohkesti eeliseid: motivatsioon tõuseb, tootlikkus kasvab ja tööohutus paraneb. Ametikoolides tuleks eriti tähelepanu pöörata õigetele töömeetoditele. Selle tulemusena lisandu eriti seadmete ja protsesside veaolukordades õige tegevus ja teadmatusest põhjustatud ohuolukordade ja õnnetuste võimalikkus läheneb nullile. Kuna inimesel on kalduvus aja kuludes asju unustada,

tuleb teatud perioodide tagant pidevalt organiseerida töötajatele õpetuse ja teadmiste uuendamisvõimalusi. Inimlike vigade võimalikkust tuleb arvestada tööde, seadmete ja masinate kavandamise ja projekteerimise ajal, sest valmismudelite muutmine on kallis ja sageli võimatu. Põhiseisukoht peaks olema, et inimlikud vead ei tohiks põhjustada suurt kahju. Seadmed ja masinad tuleks projekteerida loogiliselt tegutsevatena ja nendes peaksid olema selged tegevusjuhised. Seadmete seiskamine tuleks teha võimalikult lihtsaks. Hädalüliti peab olema kergesti kättesaadav, märgatav ja kasutatav. Hädaolukordi tuleks ka harjutada eelnevalt. Esimesel korral paanikasse sattudes võib kergesti juhtuda nii, et asjad lähevad meelest ära. Kui olukorda on piisavalt harjutatud, siis ei põhine tegevusmudel ainult teoorial. Ohuolukordi on võimalik vähendada kaitseseadmete ehitamisega seadmete ja süsteemide sisse. Sel juhul seade või masin ei nõustu töötaja vale tegevusega ja seiskub enne ohuolukorra kujunemist. Inimese psüühiline tegevus Inimeste omadused peavad olema lähtekohaks töö planeerimisel, et välditaks tarbetuid toodangukaotusi,õnnetusi, rahulolematust, halba töökliimat ja stressi. On tähtis meeles pidada, et inimene on psüühiline ja psühhofüsioloogiline olend. Sidemed psüühiliste ja füsioloogiliste tegevuste vahel on tihedad. Kognitiivsed tegevused Nimetust “kognitiivsed tegevused” kasutatakse, et eristada teadmistega seotud tegevusi tahtmise ja tundmustega liituvast. Kognitiivsete tegevuste all mõeldakse kõiki neid tegevusi, mille abil hangitakse teadmisi või saadakse teavet ümbrusest. Kognitiivse tegevuse all mõeldakse tavaliselt tähelepanu, samastamist, ettekujutust, hindamist, meelespidamist, õppimist, mõtlemist ja kõnet. Aistingud Kesknärvisüsteem Tegevused Märkamine Lahtimõtestamine Tegevuskäsk Otsustamine Koordinatsioon

Joonis 14.7. Teabe edasiandmine inimese teabekäsitlussüsteemis

Kognitiivsed tegevused esitatakse sageli joonise 14.7 kujul, kuid need ei toimu kesknärvisüsteemis mitte igale tegevusele eraldi varutud alal. Tegemist on närviprotsessidega, kus närviteed ja aju vastuvõtlikkus, teabekäsitlus ja liigutuste kordinatsioon moodustavad ühtse terviku. Joonisel esitatud kognitiivsetele tegevustele lisaks on ka mälu alati kaasa haaratud. Iga aistingu jaoks on oma purskemälu, kus teave säilib ühe sekundi. Kui inimene on suunanud tähelepanu purskemälus olevade teabele, siis siirdub teave lühikese kestusega mälusse. Selle maht on piiratud. Sellesse mahub korraga 5-7 ühikut teavet, mis ei liitu omavahel (näiteks tähed, mis ei moodusta sõnu, nagu xftepks). Teave säilib lühikese kestusega mälus alla poole minuti.

Pikaajaline mälu moodustub sellest, mida inimene on elu jooksul kogenud ja õppinud. Õppimine ja unustamine määravad selle, kuidas teave suudetakse ladustada mälusse, kui kaua see seal säilib ja kui kergesti saa seda kasutada. Motivatsiooni all mõeldakse inimese tegevuse suunda, soove, eesmärke ja eesmärkidele pürgimise tugevust määravaid omadusi. Inimese tegevusvõimalused nii era- kui ka tööelus mõjutavad määravalt, milliseks kujunevad inimese isiksus, teadmised ja oskused. Nii inimese arengu kui tema poolt kogetud tööga rahulolu ja soorituse õnnestumise seisukohalt ongi oluline, et tüüpilised ohutuse, hinnangu- ja eneseteostusvajadused töös teda rahuldaksid. Vajadused määravad inimese tegevuse suuna. Kui kättesaamisvajalikuks inimesed üht või teist asja peavad, kui palju nad on nõus pingutama ühe või teise asja pärast - need on asjaolud, mida mõjutavad mitmed üldised ja üksikisikule eriliselt omased jooned, nagu hinnangud, seisukohad, õppimine ja kogemused ning tarvete rahuldamise aste. Näiteks täissöönud inimene ei aja sööki taga, kuid mõned ööpäevad söömata olnud inimene suunab kergesti tegevustarmukuse toidu hankimisele. 14.2.3. Erksus ja tähelepanelikkus Inimese erksus ja valvsus ei säili kogu aeg ühesugusena. Erksusseisund määrab inimese tegevusvalmiduse. See on kõige madalam inimese magades ja kõige kõrgem inimese erutudes või ahistatud (surutud) seisundis. Töötades ei või erksusseisund olla liiga madal ega liiga kõrge. Olukordade iseloom mõjutab tugevasti erksusseisundit. Ärritajate erksuse säilimise kesksed omadused on erinemine enneesinenutest, tugevus ja piisav koguhulk. Uurimustes on tähele pandud, et erksusseisund võib alaneda tähelepanu nõudvas tegevuses juba 15-30 minuti töötamise järel. Lühikesed puhkepausid ja tegevuse vaheldumine taastavad selle endiseks. Ka teave oma tegevusest, tegevuse enneaegne lõpetamine ja uute osategevuste sooritamise ennetamine aitavad erksusseisundit säilitada. Sama ärritaja erinevate aistingukanalite kaudu aitab infole tähelepanu koondada. Jälgimistegevustes mitme kriitilise ärritaja samaegne esinemine (näiteks kuvaril vilkuv valgus ja helin) parandavad märgi avastamist ja viivad tegevust edasi. Erksusseisundi alanemisel tähelepanu aeglustub ja ärritajaid ning tähelepanekuid tõlgitsetakse valesti. Ka keskendumisvõime võib alaneda ja töösoorituse kvaliteet muutuda ebaühtlaseks. Emotsioonid on mitmetasemelised, neis sisaldub olukorra rõhutatud avastamine, nad kutsuvad esile laiu muutusi organismi tegevuses, olukorra positiivse või negatiivse kogemuse ning käitumise suundumise olukorrale või sellelt ära. Emotsioonide tugevus oleneb olukorrast ja isikuomadustest. Personaalsuse all mõistetakse inimesele looduse poolt antud terviklikkust. Personaalsust peegeldavad omadused on näiteks iseteadlikkus, suundumus väljapoole, praktilisus, andekus jne. Inimese psüühilised omadused ei ole püsivad, õppimine ja kogemused muudavad neid. Psüühiline koormamine Psüühilise koormamise all mõistetakse inimese psüühika ja selle omaduste kasutamist töös. Psüühiline koormamine johtub nõudmistest, mida töö või tegevus esitab märkamisele, mälule, otsuse vastuvõtmisele ja mõtlemisele ning keskendumisele ja tähelepanule.

koormuse alakoormuslik ülekoormuslik kvantitatiivne hinnang liiga vähe tööd liiga palju tööd igavus üleväsimus apaatsus ebakindlus enesehinnangu alanemine koormuse kvalitatiivne tegevus töötaja tegevus töötaja hinnang võimeid arvestades võimeid arvestades liiga lihtne liiga keeruline

Joonis. 14.8. Üldised koormustegurid töös. Ala- ja ülekoormuse tagajärjed.

Koormust võib jagada kvantitatiivseks ja kvalitatiivseks. Mõlemal juhul võib määratleda ala- ja ülekoormuse, mis mõlemad on inimese tervisele kahjulikud. Kvantitatiivse koormamise all mõeldakse ajaühikus tehtud tööhulka. Kvantitatiivset alakoormamist tuleb ette siis, kui töö ei sisalda piisavalt tegevusi ja ergutajaid normaalse erksusseisundi tagamiseks. Tüüpiline kvantitatiivne alakoormamine esineb jälgimisel ja kontrollimisel, kui jälgitakse näiteks mingi protsessi kulgu, kus tegevust on ainult sel juhul, kui häiring aset leiab. Kvantitatiivse ülekoormuse all mõeldakse olukorda, kus tööd on nii palju, et seda ei jõua näiteks normaaltööajaga ära teha. Kvalitatiivne koormamine tähendab seda, kui mitmekülgselt psüühilist tegevust töös kasutatakse, samuti tööle esitatavate nõuete suhet inimese teadmistesse ja võimetesse. Kvalitatiivset alakoormamist esineb tegevustes, mis nõuavad vaid mõne võime või teabe vähest kasutamist ja mis eeldavad peamiselt lihtsat tähelepanu ja otsustust. Kvalitatiivne ülekoormamine leiab aset tegevustes, mis on liiga rasked või mitmetahulised teabe ja võimete suhtes. Peab siiski meeles pidama, et inimene võib õppida jatkuvalt. Uurimustes on kindlaks tehtud, et inimese arengu seisukohalt on hea, kui talle esitatakse nõudeid (väljakutseid) ja talle mõjub kerge kvalitatiivne ülekoormus. Eelduseks on muidugi, et talle antakse võimalus areneda koos tööle esitatavate nõuetega. Kui töös esineb ebasobivat koormamist, võib sellele järgneda kahjulikke stressireaktsioone. 14.2.4. Stress Stress on olukord, kus isiku ja keskkonna vahel valitseb pikaajaline või võimas lühiajaline tasakaalutus, mis nõuab inimeselt reageerimist eriliste kaitse- ja kohanemistegevustega. Nendega ebaõnnestumine või pikaajaline või tugev olukorra juurdumine võivad viia psüühilise ja/või füüsilise häiringuolukorrani. Stressiolukorras saab eristada stressifaktorit, stressi ja stressireaktsiooni. Stressifaktor on välise keskkonna, näiteks tööga liituv tegur, stress on keskkonna ja isiku vaheline (tasakaalutu) vastastikune mõju ja stressireaktsioon inimeses toimuv muutus. Stressi ajal psühhofüsioloogiline kaitsemehhanism pürgib valmistuma inimese allaandmiseks või võitluseks.

Sadu tuhandeid aastaid tagasi, kui inimese heaolu kahjustavateks teguriteks olid looduse ja metsloomadega seotud konkreetsed ohutegurid, kui stressimehhanismi kaitsevõime oli mittepiisav, inimene suri. Tänapäeva stressifaktorid on tööelus abstraktsemad. Mõjutamisvõimaluste puudumist ega töö ühepoolsust ei saa parandada nende eest pagemisega. Tänapäeval on stressifaktorite puhul füsioloogilise aktiivsuse tõus sageli ebaõige reaktsioon. Kui olukorda ei suudeta lahendada, võivad füsioloogilisele üliaktiivsusele järgneda häiringud inimese tegevuses ja tervises. Stressi mõju käitumisele Pikaajaliste tööstressifaktorite mõju võib täheldada ka käitumises. Stressi põhjustavad järgmised muutused: negatiivsed kogemused Töös esinev stress ilmneb näiteks eriliste keelduvate kogemustena. Stressitegurite kvaliteedist sõltuvalt võidakse kogeda monotoonsust, kiirust, võimetust või ärritust. aktiivne tegevus Inimesele on tüüpiline, et märgates ümbruskonnas mingit heaolu mõjutavat ebakohta, pürgib ta muutma ümbruskonda vastavalt oma tarvetele ja soovidele. Aktiivsed tegevussoovid ilmnevad muutmisettepanekute või kaebustena.Töökoha vahetus võib ka osutadatungivale vaheldusvajadusele. passiivne suhtumine Kui inimene on üritanud mõjutada ümbruskonda, kuid midagi ei ole välja tulnud, võib ta sellest ettevõtmisest loobuda. Ta võib loobuda pidamast selliseid asju hinnalisteks ja saavutusojektideks, mis varem olid talle tähtsad. Passiivsus näib avalduvat ka nn ükskõiksuses ja puudumistes. passiivsuse levimine teistele elualadele On raske kujutleda inimest, kes töös oleks täiesti passiivne ja hoolimatu, aga vabal ajal aktiivne ja tegutsev. Passiivsuse sotsiaalsed tagajärjed on elurõõmu alanemine, sotsiaalsete ja kultuuriharrastuste vähenemine. häired tervises ja heaolus Stress põhjustab üldiselt psühhosomaatilisi häireid ja närviväsimuse lisandumist. Koos negatiivsete tundmuste ja aktiivsete tegevuspürgimustega on nimetatud tegurid inimesele tüüpilised väljendus- ja tegutsemismoodused. Kui mingi asi on nõrk, siis kogetakse seda nõrgana ja sellega liitub ebameeldivaid tundmusi. Olukorda püütakse lahendada nii, et see vastaks inimese vajadustele. Passiivne tegevus ja eemaldumine näitavad normaalsete kohanemisvõimaluste läbikukkumist ja kutsuvad esile muutusi inimese tavalistes tegutsemisviisides. Stressi tugevuse ja stressireaktsiooni ilmnemisviiside tegurid Stressi tugevust ja stressireaktsiooni olemust mõjutavad: ümbruskonna tegurid isiku omadused muud stressiolukorraga mitteseotud ümbruskonnategurid. Ümbruskonnategurite poolt üksikisikule avaldatavate nõudmiste tähtsus, kestvus ja ulatus süvendavad otsustavalt stressiolukorra tõsidust. Mida kauem stress mõjub ja mida laiemalt see inimese tegevust mõjutab, seda raskem on stressifaktori mõju oht üksikisikule ja seda suuremat kohanemist temalt nõutakse. Sel juhul on suurem ka püsivate kahjustuste ja koormusmuutuste tekkimise oht (nt maohaavad, vererõhk). Suhteliselt märkimist mitteväärivad sündmused võivad kokku sattudes muutuda ähvardavaks.

Indiviidi viisi tähele panna ja hinnata ümbruskonna poolt tema suhtes esitatud nõuete tähtsust ja ähvardavust mõjutab omakorda tema personaalsus, kuhu varajasemad kogemused on vajutanud oma pitseri. Isikuomadused mõjutavad ka seda, milliseid tegureid keegi peab stressi põhjustajateks. Inimestel on suuri erinevusi ja sellest tulenevalt lahendavad nad ka erinevalt stressiolukordi. Tööstressi põhjustajad Töö sisuga seotud: - töö ühekülgsus - suurt tähelepanu nõudvad tegevused - suur teabekäsitluse ja otsusetegemise surve - suur vastutus vara ja inimeste eest - töötajale väljastpoolt määratud töörütm - tihe jätkuv seotus töötegemise ja töökohaga - töö vähene autoriteetsus - ametioskusi ületav nõudmistetase. Organisatsiooniga seostuvad: - selgusetus ja vastuolulisus töö eesmärkides ja vastutuses - ebapiisav tagasiside oma tööst - ülemuse juhtimisviisi ebaefektiivsus, käskimisvõim - ametioskuste arendamise ja karjääriredelil edenemise võimaluste takistus. Töökeskkonnaga seostuvalt: - tööst tingitud eraldatus, üksinda töötamine - õnnetusoht, tugev müra ja töövahendite puudulikkus - lahustite mõju. Töösuhet ja tööaega mõjutavad tegurid: - ebakindlus töösuhte jätkuvuses - palgast tingitud toimetulekuraskused - vahetustega töö või muud raskused tööajas. 14.2.5. Psüühilise koormamise hindamine Tööst lähtuvat koormust ei saa hinnata otseselt, vaid selle üle tuleb otsustada tööst tingitud käitumisviisi ja töötegija reaktsiooni abil. Psüühilist koormamist hinnates tuleb kõigepealt tunda täpselt töötegevust, selle teabe- ja oskusnõudeid. Teiseks on vaja välja selgitada, milliseid psüühilisi tegevusi töötegijalt nõua. Kõikide tegevustega kohandatavat mõtteviisi ei ole olemas, vaid alati on meetod vaja kohandada uuritava tööga. Tööpilt saadakse tavaliselt töötegija jälgimisega töö ajal. Püütakse väljaselgitada, milliseid osategevusi töösse kuulub, miiliseid psüühilisi ja füüsilisi tegevusi töö nõuab jne. Jälgimise õnnestumise seisukohast on oluline see, kui hästi jälgija tunneb neid tegevusi, mida ta uurib. Kahjuks ei ole töökohal piisavalt psühholoogilist asjatundmust. Psüühiliste koormustegurite hindamiseks on arendatud ka meetodeid (näiteks Elo 1982). Meditsiinilise külje pealt võib koormustegureid mõõta: - närvides, kehas ja lihaskoes toimuvate elektriliste impulsside peegeldumisega

(EEG, EKG jne) - muutusega hormonaalses tegevuses - muutustega füsioloogilistes tegevustes (südame löögisageduse, vererõhu,

hingamissageduse, lihaste pinge muutused jne)

- muutusega psüühilises tegevuses - soorituste muutusega (reaktsiooniaeg, veatus, soorituste tasasus) - käitumise muutusega - olukorra kogemisega (võib selgitada, millisest emotsionaalsest kogemusest see on sündinud). Pikaajaliste koormustegurite mõju tulemuseks võib pidada subjektiivseid häireid, mida mõõdetakse tavaliselt küsitluslehtede abil. 14.2.6. Kuidas stressi vähendada ja heaolu parandada ? - töös peab olema võimalus areneda ja õppida uut - töötegija peab otsuseid tegema piiratud alal, mida ta tunneb - töötegija peab nägema oma töö seost suurema tegevusalaga ettevõttes ja ka

ühiskonnas - töötaja peab saama tagasisidet tööst - töös peab olema võimalus kontaktideks ja töökaaslastelt toe saamiseks. Nendele psühholoogilistele eeldustele lisaks peab arvesse võtma ka palga piisavust, töösuhte turvalisust ja tervet ning ohutut töökeskkonda. Töö modelleerimise ja organiseerimise meetodid: töörütm Töörütmi all mõeldakse töötaja liikumist teatud järjekorras või vabalt ühelt tegevuselt teisele. Tegevust ise ei muudeta, vaid püütakse lisada vaheldust ja vältida ühepoolset koormamist, väsimust ja tööst küllastumist. Töörütm sisaldab samalaadseid korduvaid tegevusi, staatilist lihaste pinget või psüühiliselt ühepoolseid tegevusi töö laiendamine Töö laiendamine on uute tegevuste sisseviimine töötaja töösse. Eesmärgiks on endisest mitmekülgsem tegevustik, kusjuures ka tegevust pikendatakse. Töötajale püütakse anda võimalus kogu tööprotsessi mõjutada, nii et ta enda tööpanus kogu tootmisprotsessis oleks nähtav. töö rikastamine Rikastamine erineb laiendamisest selle poolest, et sellega pürgitakse töörahulduse ja motivatsiooni parandamisele. Peale tegevuse mitmekülgsemaks muutmise muudab see töötaja nõudlikumaks oma töötulemuste suhtes ja tõstab vastutust oma töö eest. isejuhitavad töörühmad, toodangurühmad Toodangurühmal on ühine pakett, mida sooritatakse individuaalselt algusest lõpuni. Rühmal on võimalus mõjutada tööeesmärke ja ülesannete kavandamist, sisemist töö jagamist, üldist vastutust ja oma töö hindamist. infolevik Kes mille eest vastutab? On vaja selgelt määrata, millised asjad kuuluvad kellegi vastutusalale. Selgemaks saavad vastutusküsimused, kui tehakse üksikasjalised ja tegelikkusele vastavad tegevusjuhendid. Oma tööd ja ettevõtet üldiselt puudutava teabe saamisele ja loodetavusele on vaja tähelepanu pöörata. Kahjuks sageli töökohas teave oodataolevatest muutustest viimasena nende kätte, keda need muutused puudutavad. Teabevajadust rahuldavad siis tagarääkimised, mis mõjuvad ainult kahjulikult. Need lisavad ebakindlust ja ärritust. Selle tõttu tuleb pürgida sellele, et teavet oleks piisavalt ja et piisavalt aegsasti saadaks infot töösooritusest ja ettevõttega seotud asjadest ja kavandamismuutustest. Muid võimalusi ülekoormuse kõrvaldamiseks

Sageli ei ole kvantitatiivne ülekoormus, kiirus tingitud sellest, et organisatsioonis ei jätku piisavalt inimesi, vaid hoopis asjade nõrgast organiseerimisest ja koguplaneerimise puudulikkusest. Koguplaneerimise puudulikkus tuleb paljudes töökohtades välja seeläbi, et tootmine on alati järel kättetoimetamistähtaegadest, kuna tootmise alguses on ärakulutatud kõik toodete valmistamiseks varutud aeg. Kvantitatiivse ülekoormuse ennetamiseks vajatakse selle tekkepõhjuste analüüsi. Mõnedes ametites põhjustab probleeme tööde kuhjumine teatud ajahetkele päevast, kuust või aastast. Kõikide asjade määrav aeg ei pea olema kuu esimene, viimane ega 15.kuupäev. Hoidmise ja kasvatustöö on psüühiliselt rasked. Nende puhul räägitakse “läbipõlemisest”(burn out). Tööobjekti ei saa palju muuta (klientide, õpilaste või patsientide probleeme ei saa muuta). Selle asemel saab muuta tööeesmärke ja töömeetodeid. Tööühiskonna osa on välistegurites eriti keskne. Töökeskkonda tulebki arendada, rääkides tööeesmärkidest, õpetades tagasiside andmist ja vastuvõtmist, hinnates eesmärkide teostumist ja parandades koostöö- eeldusi ja valmidust inimsuhete arendamiseks. Töö juhtimise ja pideva täienduskoolituse abil võidakse vähendada stressi intensiivsete sotsiaalsete kontaktidega töödes. Tulemuslik tööjuhtimine saavutatakse alles siis, kui on selge, mis probleemide lahendamiseks tööjuhtimist vajatakse ja missugust tööjuhtimist vajatakse (kas individuaalset või rühmaoma). Jätkuv täienduskoolitus võib toetada töötaja tööalase identiteedi arendamist, pakkuda kindlustunnet töö sooritamisel ja kergendada töökeskkonnas toimuvat tööalast keskustelu. Kui mingi töö jaoks on inimest vaja, tuleb alati mõtelda, milliseid omadusi tegevuse õnnestumiseks vajatakse. Töökeskkonna tegurid, nagu müra, vibratsioon, valgustus, mikrokliima ja kemikaalid, kiirgus, mikrobioloogilised tegurid jne, võivad mõjutada töötaja ohutust, tervist ja mugavust. 15. Müra

Kuuldelävi Valulävi Helitugevuse nivoo Detsibell Nürikuulmine Kõrvaklapid Kõrvatropid

Müra mõjub pikema aja jooksul kahjulikult inimese kuulmisele. Esimene sümptom kuulmise nõrgenemise kohta on raskused kõnest arusaamisel mürarikkas keskkonnas. Müra, mis on 8-tunnise tööpäeva jooksul üle 80 dB(A), võib kahjustada kuulmist. Samasugune mõju inimese kuulmisele on 89 dB(A) müral 1 tunni jooksul mõjudes. Ekspositsiooniaja kahekordistamine nõuab mürataseme alandamist 3 dB(A) võrra.On soovitav, et masinad ja seadmed disainitaks nii, et müratase oleks alla 80 db (A). Lubatav müra piirnorm on 85 dB(A).

Kuigi müra tuleb vähendada nii palju kui võimalik, ei ole soovitav lasta seda madalamale kui 30 dB(A), vastasel korral ootamatu juurde tulnud müra muutub liiga ärritavaks. Kõige efektiivsemaks müra vähendamise meetodiks on müra vähendamine müraallikas. Nürikuulmus kui kutsehaigus on Eestis esinemissageduselt kolmas. 15.1. Müra allikad ja mõju inimesele Audioloogia on teadus, mis uurib müra mõju inimese kuulmisele. Kuuldava heli sagedus on 20-20 000 Hz, kõnel 500-2000 Hz, muusikal 400-800 Hz. Kuulmise nõrgenemine algab 20-aastaselt ja jätkub kogu elu jooksul. Nõrgenemine algab 10-aastase töötamise järel pideva müra tingimustes üle 85 dB (A). Kõigepealt kahjustub helisageduste piirkond 4000 Hz, kõne kuulmise piirkond (500-1000-2000 Hz) ei ole kahjustatud. See tekib hiljem. Kõigepealt tekkivad raskused s- ja h-häälikuid sisaldavate sõnade kuulmisel. Müra mõjub närvisüsteemile, tekitab peavalusid, halvendab nägemist, tekitab nimmeristluuradikuliiti, pindmisi vereringehäireid, mõjub südamele, seedeorganitele, tekitab väsimust, töötootlikkus langeb, alaneb tähelepanu. Kui taustmüra ületab kõne valjuse 10 dB võrra, muutub vestlus võimatuks. 75 dB juures ei ole kuulda telefoni, 85 dB puhul on tavaline kõne võimatu. 15.2. Müra iseloomustavad suurused Füüsikaliselt: elastses keskkonnas leviv võnkumine, mida iseloomustavad helirõhk, heliintensiivsus (tugevus), helienergia tihedus. Füsioloogiliselt on müra mehaaniliste võnkumiste poolt kõrvas esilekutsutud aisting, mida iseloomustavad heli kõrgus, kõla, valjus, toimimise aeg. Kuuldava heli sagedusdiapasoon on 16..... 20000 Hz, infraheli sagedus f< 16 Hz, ultraheli sagedus f> 20 000 Hz. Helirõhk, s.o rõhk, mis kaasne helilainetega õhu keskkonnas, on väga väike (alla 0,01 MPa). Heliintensiivsus on energiahulk, mis läbib 1 m2 suuruse pinna risti helilainetega. p [Pa] - helirõhk I [W/ m2] – heliintensiivsus p= 6,44 x I1/2

Helitugevuse füsioloogilisteks piirväärtusteks on kuulde- ja valulävi. Kuuldelävest nõrgemat heli inimene ei kuule. Valulävest tugevam heli tekitab valutunde kõrvades. Kuulde- ja valuläve väärtus olenevad helisagedusest, inimese vanusest ja individuaalsetest iseärasustest. f= 1000 Hz juures kokkuleppeliselt nimetatakse kuuldeläveks ehk nulltasemeks p0= 2 x 10-5 Pa I0= 10-12 W/ m2

Valulävi p0= 2 x 102 Pa I= 102 W/m2

Kõrv ei taju helitugevuste absoluutset juurdekasvu, vaid kontrollib helitugevust kuuldeläve suhtes (suhteline juurdekasv). Kasutatakse logaritmilist skaalat (Weber- Fechneri seadus):

L= lg I/I0= 2 x lg p/ p0 [dB] L väljendab helitugevust 0-nivoo suhtes ja seda nimetatakse helitugevuse nivooks. Mõõtühikuks on bell (B). Kuna inimese kõrv ei erista 1 ja 2 belli, siis on kasutusele võetud detsibell = 0,1 B. Keskmise valjusega kõne 1 m kaugusel heliallikast tekitab helitugevuse nivoo 65 dB. 15.3. Müra normeerimine Normides on toodud lubatud maksimaalsed helitugevuse (helirõhu) nivood sõltuvalt sagedusest: tonaalne müra (sõltuvalt sagedusest), muutuv müra (keskmine A- skaala järgi).

Tabel 15.1 Müra normatiivid tootmises olenevalt heli sagedusest ja A-skaala järgi

Sagedus, Hz

63 125 250 500 1000 2000 4000 8000 dB(A)

Laborid 94 87 82 78 75 73 71 70 80 Pidevad töökohad

99 92 86 83 80 78 76 74 85

Maksimaalne lubatud müra ettevõtte territooriumil on 85 dB (A).

Tabel 15.2 Müra piirnormid elu- ja ühiskondlikes hoonetes

f= 1000 Hz haiglad 20 korterid 25 auditooriumid 35 kohvikud,restoranid 50 (päeval) kauplused, juuksurid 55 Eristatakse löögi-, mehaanilist, aerodünaamilist, hüdrodünaamilist müra. Mehaaniline müra tekib kompressorite, pumpade, ventilaatorite, kalandrite liikuvate ja pöörlevate osade töötamisel. Aero- ja hüdrodünaamiline müra tekivad torustikes ja tehnoloogilistes seadmetes keskkonna liikumisel suure kiiruse juures, keskkonna suuna muutustel torupõlvedes. Keemiatööstuses annavad tugevat müra turbokompressorid, tsentrifugaalpumbad; need tekitavad ka küllalt ebameeldivat müra. 200-1000 Hz juures on nende tekitatud müratase 100-125 dB. Õhu- ja gaasikompressorid tekitavad mürataseme 90-95 dB. Liha- ja piimatööstuses on mürarikkad ketas- ja lintsaed, vaakumaparaadid, purustid, ventilaatorid, kompressorid, konservide tootmine, klaastaara. Toitlustusettevõtetes annavad müra ventilatsiooni ja külmutusseadmed, tehnoloogilised operatsioonid.

Tekstiilitööstuses tekita näiteks puuvilla kuivatamine sõeladel müra tugevusega 84-91 dB (0,5-1 kHz), villa kraasimine 83-85 dB (2-8 kHz), ketramine 84-99 dB (8 kHz), kudumine 91-98 dB (4-8 kHz). Ülesanded 1. Kui ruumis on mitu müraallikat, siis nende intensiivsused summeeruvad I= I1 + I2 + ......+ In L1= 10 x lg I1/I0 I1/ I0= 10L1/10 L= 10x lg (10L1/10 + 10L2/10 +........ 10Ln/10) L1= 80 dB L2= 90 dB L3= 100 dB L= 10x lg (108+ 109+ 1010)= 100,453 dB 2. Kui ruumis on n (näiteks 3) ühesuguse müratasemega Li müraallikat, siis L= L1+ 10x lgn Li= 95 dB L=10x lg nx I/I0= Li+ 10x lgn= 95+ 10x lg3= 99,771 dB 3. Kindlal kaugusel müraallikast Lr saab mürataset arvutada Lr = Lp-20x lg r – 8 dB, kus Lp- müratase müraallikas, dB r- kaugus müraallikast, m 8- sumbumiskoefitsient õhus. 4. Mürarikaste ruumide isolatsiooniks kasutatakse heliisoleerivaid seinu ja

vahelagesid. Heliisoleeriva seina isolatsioonivõimet arvutatakse valemiga: R= L1-L2+ 10x lgS/A, R- seina isoleerimisvõime, dB L1- mürarikka ruumi müratase, dB L2- vaikse ruumi müratase, dB S- seina pindala, m2 A- kogu helineelav pind vaikses ruumis, m2.

Tabel 15.3 Mürarikkad tootmisharud

Tootmisharu Müratase, dB(A) Põlevkivitööstus 98-99 puurimine 88-98 töötlemine 81-111 Paberitööstus 95 Puidutööstus 91 elektrikäsisaag 89 mootorsaag “Družba” 98 Toidu- ja maitseainetööstus 90 Keemiatööstus 90 Tekstiilitööstus 85-97 Põllumajandus ratastraktorid 92-100 linttraktorid 100-107 Merelaevandus masinaruum 110 Elevaatorid 77-98 Turbiingaasipuhurid 100-110 Leivatehased taignasegistid 88-92 küpsetus 83-88 Õlle- ja limonaaditehased 83-88 Pudeleid kasti panev automaat 96-100 Kompressorid õhk 90-96 ammoniaak 85-88 Vali vaikne töömeetod Töömeetodi valikul tuleb alati arvestada mürataset. Väiksema müraga töömeetod ei ole oluline mitte ainult mürarikkas keskkonnas töötavate inimeste seisukohalt. Paljudel juhtudel tähendab see seadme pikemat eluiga ja ka toodete paremat kvaliteeti. Mõnikord on samuti võimalik vähendada või elimineerida mürarikkad tootmisprotsessi osad. Kasuta vaiksemaid seadmeid Kata mürarikkad masinad Mürarikkad masinad võib asetada heliisoleerivasse kambrisse. See vähendab märgatavalt mürataset, kuid puudus on see, et kaetud masinad on vähem kättesaadavad kasutamiseks. Müra vähendamine töökoha ja töö organiseerimisega Mürataseme alanemine saavutatakse enamikel juhtudel müra isoleerimisega selle levikuteel.

Eralda mürarikas töö vaiksest tööst Mürarikas töö tuleb läbi viia eraldi asuvates kohtades või väljaspool normaaltööaega. Sellega saavutatakse seda, et mürale allub vähem inimesi, kuid tavaliselt tuleb kasutada ka isikukaitsevahendeid, et kaitsta neid, kes peavad ikkagi mürarikkas keskkonnas töötama. Võimalda küllaldane kaugus müraallikast Õige müraallika asukoha valik on selline, et see asuks võimalikult kaugel ohustatutest. Kauguse suurendamine on efektiivsem allika läheduses, näiteks 5-meetrilt 10-meetrini on efektiivsem kui 20 meetrilt 25 meetrini. Kasuta lage müra absorbeerimiseks

15.4. Müra kaitsevahendite valik

Müra kaitsevahendid jaotatakse kõrvapealseteks (klapid) ja kõrvasisesteks (tropid). Kaitsevahendi valik oleneb töökeskkonna temperatuurist, töötajatel prillide kasutamisest, müratasemest ruumis jne (joonis 15.2)

Kõrvaklapid või tropid?

MÜRATÖÖ KESTUS

Palju lühikesi töid Töökoha temperatuur Pikem töö müras müraga

kõrge normaalne TROPID KLAPID Prillide kasutamine prillid läätsed

Müratase alla 95 dB üle 95 dB üle 100 dB või ühekordne üle 140 dB

Joonis 15.2. Kõrvaklapid või tropid?

Kasuta akustilist ekraani Akustilised ekraanid, mis on asetatud müraallika ja inimese vahele, vähendavad samuti mürataset. See meede on efektiivne ainult koos heliabsorbeeriva laega (joonis 15.3). Ekraan peab olema piisavalt lai. Ekraanid ei ole efektiivsed, kui kaugus müraallika ja inimese vahel on liiga suur. On saadaval erinevat tüüpi ekraane: statsionaarne ja liigutatav ekraan; ekraan, mis ripub alla laest või on selline, mida võib kinnitada masina külge.

Kõrvakaitsed peavad sobima müra ja kasutajaga (joonis 15.4-15.5)

16. VIBRATSIOON Üldvibratsioon Kohtvibratsioon Vibratsioontõbi Vibratsiooni vähendamine Vibratsioontõbi on haigus, mida põhjustab mitmesuguste seadmete või töövahendite poolt tekitatava vibratsiooni mõju inimorganismile. Olulised on seejuures vibratsiooni parameetrid (võnkesagedus, -ulatus, -kiirus) ja vibratsiooni kestus tööpäeva jooksul. Arvestada tuleb asjaolu, milline on kontakt vibratsiooniallikaga - üldine või kohalik. Üldvibratsioon tekib seadmete aluste, platvormide (näiteks ehitusdetailide, valuvormide valmistamisel jne) võnkumisel. Samuti kandub üldvibratsioon masinate (traktor, kombain, buldooser, ekskavaator, vanatüübilised veoautod jne) töötamisel kabiini põrandale, istmele ning avaldab kahjulikku toimet kogu organismile. Kohtvibratsioon toimib töövahendi (näiteks puur, mootorsaag, trellpuur jne) kaudu kätele, põhjustades peamiselt väikeste veresoonte ja närvide kahjustusi. Traktor ja traktorist võivad vibreerida erinevates suundades (joonis 16.1). Arvestada tuleb veel seda, et vibratsiooni kahjulikku mõju organismile soodustavad alajahutus (madalal temperatuuril töötamine), füüsiline pingutus, müratase tööprotsessis. Vibratsiooni mõju sõltub samuti töötaja individuaalsetest omadustest (kehaehitus, tervislik seisund, vanus jne). Kohtvibratsioon põhjustab “suremistunnet” kätes, eriti öösel, valusid ülajäsemetes, käed kardavad külma, sõrmeotsad lähevad külmas valgeks, labakäed on niisked, jahedad. Esinevad veresoonte toonuse ja läbilaskvuse häired. Valgete sõrmede sündroom esineb vibratsiooni korral sagedustel f= 25-150 Hz ja amplituudiga A= 100 mikronit. Kivilõhkumisvasar tekitab võnkumisi ~63 Hz, mootorsaag tühikäigul ~125 Hz, saagides ~33-50 Hz. Vibratsioontõbi tuleb ilmsiks juba 5-aastase töötamise järel üldvibratsiooni tingimustes. Mõnedes maades ei lubata üle 5 aasta pneumovasaraga töötada. Tundlikkuse vähenemine jäsemetel, krooniline nimmeristluunärvijuurte põletik, krooniline gastriit või haavandtõbi, neurasteenia. Üldvibratsiooni puhul kaasnevad kesknärvisüsteemi talitluse häired (kiire väsimine, peavalu jm), kahjustub kuulmisnärv. Vibratsiooni juhib luukude. Seetõttu kandub vibratsioon edasi nendesse organismi piirkondadesse, mis ei ole otse tööriistaga seotud, nagu siseelundid, lülisammas. Vibratsioontõbi on Eestis praegu kõige sagedamini diagnoositav kutsehaigus ja moodustab kõigist kutsehaigustest umbes 1/3. Peamiselt avastatakse seda endistel traktoristidel ja teistel põllumajandustöötajatel, samuti autojuhtidel, teedeehituse masinistidel, ekskavaatorijuhtidel, kraanajuhtidel, läbindajatel, puurijatel kaevandustes.

Vibratsiooniallikaks võivad olla metalli- ja puidutöötlemise pingid, pumbad, kompressorid, ventilaatorid, puurmasinad, ehitusmaterjalide tõsteseadmed. Valgete sõrmede sündroom esineb vibratsiooni sagedustel f= 25-150 Hz ja amplituudiga A= 100 mikronit. Kivilõhkumisvasar vireeri sagedusega 63 Hz, mootorsaag tühikäigul - 125 Hz, saagides - 33-50 Hz. Vibratsioontõbi tuleb ilmsiks juba 5-aastase töötamise järel üldvibratsiooni tingimustes. Mõnedes maades ei lubata üle 5 aasta pneumovasaraga töötada. Tunnusteks on tundlikkuse vähenemine jäsemetel, krooniline nimme-ristluunärvijuurte põletik, krooniline gastriit või haavandtõbi, neurasteenia. Vibratsiooni võib kasutada kasulikul otstarbel vibromassaažiks, mis ergutab kudede talitlust. Vibratsiooni vähendamine: vibratsiooni tekitava protsessi asendamine mõne teise tehnoloogilise protsessiga, näiteks neetimise asendamine keevitusega käsiinstrumendi vibratsiooni vähendamine vedrudest või kummist amortisaatorite abil, mis monteeritakse tööriista korpuse ja käepideme vahele töödeldava detaili kinnitamine: näiteks kummist alus töödeldava detaili all vähendab vibratsiooni kui ka müra raskete pneumaatiliste instrumentide kinnitus statiivile konstruktsioonide jäikuse vähendamine vahelagede vibratsiooni nõrgendamiseks masinate ümberpaigutamine tööruumis isikukaitsevahendite kasutamine (joonis 16.2). Füüsikaliselt iseloomustatakse vibratsiooni võnkesagedusega f, Hz amplituudiga A, mm vibratsiooni kiirusega v, mm/s. Võnkesageduse >16-20 Hz puhul kaasneb vibratsiooniga müra. Analoogselt müraga iseloomustatakse vibratsiooni võnkekiiruse nivooga Lv

Lv= 20x lg v/v0 = 20x lg v/ 5x 105, kui v, mm/s

Vibratsiooni nulltasemeks võetakse v0 = 5x 10-5 mm/s, mis vastab ruutkeskmisele võnkekiirusele helirõhu juures kuuldelävel p0 = 2x 10-5 N/ m2. Lv on vaadeldava (v) ja nulltaseme kiiruste (v0) suhe. Vibratsioontõve vältimine: keha vibratsioon ei tohi põhjustada ebamugavust hoia ära “valgesõrmsus” kätele mõjuva vibratsiooni puhul Ohule viitavad vereringehäired, näpud hakkavad tundma külma, muutuvad värvituks. hoia ära põrutusi, lööke Võnkumised, mille juures vibratsiooni intensiivsus on rohkem kui 3 korda kõrgem kui keskmine vibratsioonitase, suurendavad kogu vibratsioonistressi ja seda tuleb ära hoida. Vibratsiooni tuleb ära hoida tekkeallikas, levikul ja kui pärast seda jääb veel mingi jääkrisk, siis ka indiviidi tasemel.

Pöörlevad liikumised põhjustavad tavaliselt vähem vibratsiooni kui liikumised edasi-tagasi. Hüdrauliline ja pneumaatiline ülekanne annavad suurema vibratsioonitaseme kui mehaaniline liikumine. takista vibratsiooni ülekandumist kui vajalik, mõõda viratsiooni mõju töötajale Kui vibratsioonikaitse tekkeallikas ja levikuteel ei ole piisav, siis tuleb suunata tähelepanu töötajale. Seda on võimalik teha kokkupuuteaja lühendamisega. Tuleb välja selgitada, missugusteltöödel esineb vibratsiooni ja missugustel mitte. Madal temperatuur, niiskus ja suitsetamine suurendavad vibratsiooniriski. Kaitseks müra ja vibratsiooni eest on 3 meetodit: 1) müra ja vibratsiooni vähendamine nende tekkeallikates. Selleks kasutatakse amortisaatoreid: vedru (väikese sagedusega müra puhul), kummiamortisaatorid (suure sagedusega müra puhul – elastsed muhvid, kummist, plastmassist vahetükid) 2) müra ja vibratsiooni vähendamine nende levikuteel (isolatsioon) Müra peegeldavad materjalid on metall, betoon, raudbetoon, tellis, klaas. Betoonsein paksusega 8 cm vähendab müra 100 dB-st 55-60 dB-ni. Peegelklaas paksusega 0,5 cm vähendab müra 100 dB-st 70 dB-ni. Müra neelavad materjalid on poorsed materjalid, mineraalvatt, saepuru, spetsiaalsed ehitusmaterjalid (gaasbetoon), millede müra neeldumiskoefitsient on 0,3- 0,8. Betoonil on neeldumiskoefitsient ainult 0,01-0,03. Kõige parem on kolmekihiline sein: P/ N / P – Peegeldav – neelav – peegeldav materjal. 3) isikukaitsevahendid: kõrvaklapid ja kõrvatropid (joonis 15.5). 17. VALGUSTUS Loomulik valgustus Tehisvalgustus Avariivalgustus Valgustustihedus (lx) Ülavalgustus Külgvalgustus Stroboskoopiline efekt 17.1. Valgustuse põhitõed Töökohtade valgustus peab vastama tehtava töö iseloomule. Mida täpsem on töö, seda suurem peab olema valgustatus. 90% kogu infost, mis tuleb ümbritsevast keskkonnast, saab inimene nägemise kaudu. Ratsionaalne valgustus kindlustab psühholoogilise mugavuse, s t inimene tunneb ennast kindlalt, samuti väldib hea valgustus väsimust, alandab traumatismi võimalikkust. Valgustusele esitatavad nõuded: 1) peab olema küllaldane ja vastama tehtava töö iseloomule 2) pea olema ühtlane 3) objekti ja fooni vahel peab olema kontrast 4) valgusallikas ei tohi esile kutsuda objekti läikimist.

Ruumide normaalne valgustatus saavutatakse kas loomulikul teel (päikesevalgus) või tehisvalgusallikate abil. Loomulik valgustus on inimesele vastuvõetavam, see stimuleerib organismi elutegevust, inimesele jääb seos loodusega, väliskeskkonnaga. Kogu maale tulevast päikeseenergiast lange nähtavale kiirgusele ~52%, ülejäänu on nähtamatu, soojuslik, s o infrapunane (43%) ja ultravioletne (5%). Pikka aega pimedates ruumides või öövahetuses töötajatel häirub organismi bioloogiline tasakaal ultraviolettkiirguse puudumise tõttu (tekib nn “bioloogiline pimedus”). Üldnõue on, et tootmisruumid ja kontoriruumid oleksid valgel ajal valgustatud loomuliku valgusega. Loomuliku valgustuse asendamine kunstlikuga on lubatud ainult erijuhul, näiteks valmistatav toodang teatud tootmisprotsessi staadiumides on tundlik päikesevalgusele (kunstkiud). Tööruumides, kus ei ole loomulikku valgustust või loomuliku valgustuse koefitsient on alla 1%, tuleb töötajatele anda ultraviolettkiiritust. See on teostatav kahel viisil: 1) tehisvalgustusele ultravioletse komponendi lisamisega 2) tööliste lühiajalise kiiritamisega erilistes ruumides, nn fotaariumides. Esimesel juhul kasutatakse koos päevavalguslampidega erüteemlampe (need on Hg-luminestsentslampide eriliik, mis valmistatakse ultraviolettkiiri läbilaskvast klaasist) Fotaariumides annavad UV-kiirgust elavhõbekvartslambid. Ultraviolettkiirgus steriliseerib ka õhku ja takistab nakkushaiguste levikut. Valgustustihedus (luks,lx) on 1 m2 suurusele pinnale langev 1 lm suurune valgusvoog. Pinnaheledus- valgusvoog, mis peegeldub vaadeldavatelt pindadelt (cd/m2). Tehisvalgustust kasutatakse, kui loomulikust valgustusest ei piisa. Jaotatakse: 1) ülavalgustus, mille puhul valgustid on laes paigutatud ühtlaselt või lokaliseeritult; viimasel juhul saadakse tugevdatud valgustus üksikutes kohtades. 2) kombineeritud valgustus, mis koosneb ülavalgustusest ja kohtvalgustusest;

kohtvalgustus võib olla statsionaarne või teisaldatav. Ainult kohtvalgustuse kasutamine tööstuses ei ole lubatud, kuna sel juhul tekivad teravad varjud ja kontrastid. See väsitab silmi ja suurendab töövigastuste ohtu. Ülavalgustuse osa kombineeritud valgustuses peab olema vähemalt 10%. Ainult kunstliku valgustuse kasutamine tööstuses on lubatud üksnes sel juhul, kui seda nõuab tehnoloogia - kunstkiud, täppismõõteriistad, elektroonikaaparatuur, kus töödeldakse materjale, mis ei talu päevavalgust. Avariivalgustus on 1) töö jätkamiseks töövalgustussüsteemi rikke korral (vähemalt 5% töövalgustusest) 2) inimeste evakueerimiseks. Valgustitena kasutatakse põhiliselt kaht tüüpi lampe: -hõõglambid - päevavalguslambid. Päevavalguslampe kasutatakse täpsema töö puhul. Nende puuduseks on valgusvoo kõikumine, mida nimetatakse stroboskoopiliseks efektiks. Sellest saab vabaneda, kui - lambid lülitada vooluvõrgu erinevatesse faasidesse - nihutada lampe kondensaatorite abil. Stroboskoopiline efekt tähendab, et inimene näeb liikuvat eset hetkeks seisvana.

Loomuliku valgustuse puhul normeeritakse loomuliku valgustuse koefitsient e= (Esees/ Eväljas) x 100 Esees- valgustustihedus töötasapinnal (0,8 m põrandapinnast) Eväljas- valgustustihedus samal ajal väljas külgvalgustuse korral emin , mis mõõdetakse 1m aknale vastasseinast üla- ja kombineeritud valgustuse puhul ekesk Loomulik valgustus või olla: 1) ülavalgustus - katuselaternatest 2) külgvalgustus - akendest 3) kombineeritud valgustus: nii üla- kui ka külgvalgustus. Integraalne valgustussüsteem - loomuliku valguse allikaid laes täiendatakse nende vahele paigutatud päevavalguslampidega. Pimestamine seoses arvutustehnika (kuvarite) kasutuselevõtmisega. Aknad ja valgustid + kuvarid loovad pimestusprobleemi. Kuvar ei tohi asetseda akna juures, kuna tausta eredus põhjustab otsest pimestamist. Akna pilt ei tohi samuti peegelduda kuvari ekraanilt - kaudne pimestamine. Valgustuse intensiivsus (valguse hulk, mis langeb tööpinnale) peab olema piisavalt kõrge, kuna visuaalsed tegevused tuleb tavaliselt läbi viia kiiresti ja ettevaatlikult. Peale valguse intensiivsuse (mõõdetakse luksides) on tähtis ka pinna heledus (mõõdetakse kandelates m2 kohta). Vali valgustuse intensiivsus 10-200 luksi ebatäpse töö korral Valgustatus 10-200 lx on piisav näiteks koridorides ja ruumides, kus lugemine ei ole vajalik. Minimaalne valgustatus, et eraldada objekte, on 10 lx. Kõrgem valgustuse intensiivsus võib olla vajalik, et lugeda teadetetahvleid või et vältida heleduste erinevusi kõrvutiasetsevate pindade vahel; see võimaldab silmadel kergemini kohaneda, näiteks sõitmisel tunnelitesse. Vali valgustuse intensiivsus 200-800 lux normaalseteks toiminguteks Lugemine, masinatel töötamine, komplekteerimine on normaalsed visuaalsed tegevused ja nõuanded on järgmised: - valgustuse intensiivsus 200 lx on piisav, kui informatsiooni on palju ja taustpinna

kontrast piisav, näiteks mustad tähed trükitud valgele paberile - suurem kontrast on vajalik, kui detailid on väikesed ja kontrast on ebapiisav - piiratud nägemisega ja vanemad inimesed vajavad rohkem valgust - tugevamat valgust on mõnikord vaja, et kompenseerida suuri erinevusi heleduses. Vali 800-3000 lx eriotstarbeks Mõnikord on vaja kasutada lokaliseeritud valgustust. See võib kompenseerida varje või peegeldust tööpinnalt. Spetsiaaltöödes (toodete kontroll defektide väljaselgitamiseks; õmblustööstus, täppismõõteriistad) tuleb kasutada ka tugevamat valgust. Väldi vaateväljal suuri erinevusi heleduses Vaatevälja võib jaotada kolme tsooni: otsese tegevuse ala, lähedased objektid, kaugemad objektid. Tegevusväli peab olema rohkem kui 3 korda heledam kui lähedased objektid. Vali üldise ja kohtvalgustuse sobiv kombinatsioon

Väldi peegeldumist (joonis 17.1) ja varje. 17.2. Valgustuse Euro-normid 18. MIKROKLIIMA Õhutemperatuur Õhuniiskus Soojusvahetus inimese ja keskkonna vahel Inimese termoregulatsioonimehhanism Õhu ionisatsioon Tuuletõmme Liiga kuiv õhk Näide Normaalsest erinevad meteoroloogilised tingimused toiduainete töötlemisel on (joonis 18.1): 1) madal temperatuur külmtsehhis, liha, kala, ja juurvilja ettevalmistusruumides 2) liigsoojus kondiitritsehhis, kuumtsehhis, kuuma toidu jaotustsehhis soojal ajal.

Soojust eraldub pliitidelt, keeduaparatuurist, kuumadelt toitudelt 3) liigniiskus pesuruumis, eraldub kuumadelt toitudelt, kateldest 4) gaasid, ebameeldivad lõhnad, toidu praadimisel ja küpsetamisel eralduv lõhn,

jahutolm, suhkrutolm, ammoniaak, CO. Töökeskkonna mikrokliima kujuneb rea tegurite koosmõjul. Olulisemad nendest teguritest on: 1) õhutemperatuur 2) õhuniiskus 3) õhu liikumiskiirus 4) soojusvahetus inimese ja keskkonna vahel. Vähem olulised on: 5) õhurõhk 6) õhu hapnikusisaldus 7) õhu ionisatsiooni olukord. Õhutemperatuuri tööruumis mõjutavad: antud maakoha kliima, aastaaeg, tehnoloogiline protsess, töö intensiivsus. Niiskust saab alandada ventilatsiooniga. Kui soe õhk jahtub, siis võib niiskus seadmete pinnale välja sadeneda. Õhuniiskust ja temperatuuri saab mõõta psühromeetriga (joonis 18.2). Õhu liikumiskiirus on optimaalne kuni 0,3 m/s, piirnormiks on 0,6 m/s soojal ajal raske füüsilise töö korral. Soojusülekanne ümbritsevasse keskkonda Ruumi õhutemperatuuril 18-20 0C toimub soojusvahetus põhiliselt kiirguse teel. Inimene allub kiirgusjahtumisele. Kui ruumis on soojemaid kehi kui inimene, siis ta saab soojust juurde. Soojusallikad:

tehnoloogilised seadmed ahjud pliidid. Kuumad pliidid kiirgavad nähtamatut infrapunast kiirgust, lainepikkus 0,73-343 mkm kehadelt, mille temperatuur on <500 0C. Lühilaineline kiirgus (0,75-1,5 mkm) kutsub esile närvisüsteemi häireid, silmade kahjustusi, pikemalaineline hoitakse kinni naha pinnal; >3 mikroni lainepikkusega soojuskiirgust kiirgavad praepinnad kutsuvad esile kõige suuremat naha kuumenemist. Seadmete pinna temperatuur töökoha läheduses ei tohi olla üle 45 0C. Õhkdušši kasutatakse, kui soojuskoormus on > 348 J/(m2 x s). Soojuskiirgus võib põhjustada ka nägemiskahjustusi. Õhu hapnikusisaldus Tavaliselt on õhus 23,1 kaal% O2. Hingamine muutub raskeks, kui O2 sisaldus langeb alla 12%. Õhu ionisatsioon Õhus on pidevalt ioone. Need tekivad pinnasest radioaktiivsetest elementidest kosmiliste kiirte ja päikesekiirte mõjul. Nn “värske õhk” sisaldab palju kergeid ioone. Kerged negatiivsed ioonid soodustavad vaimset tööd. Nende sisaldus väheneb talvel, pilves ilmaga, samuti ruumides, kus on palju inimesi. Kerged positiivsed ioonid omavad ainevahetust intensiivistavat toimet, nad vähendavad vaimset aktiivsust, tekitavad peavalu, ärritavad limanahku. Kergete positiivsete ioonide allikateks on lahtised küttespiraalid, väga kuumad radiaatorid. Rasked ioonid füsioloogilist mõju ei avalda. Õhu parameetrite parandamiseks ja sobivaks kujundamiseks kasutatakse õhu konditsioneerimist. Eesti töökeskkonna mikrokliima normide järgi jaotatakse füüsiline töö raskuse järgi viide kategooriasse: kerge füüsiline töö - Ia ja Ib keskmise raskusega füüsiline töö - IIa ja IIb raske füüsiline töö -III. Töö kategooriast olenevalt on määratud tööruumi maksimaalne ja minimaalne temperatuur. Inimese termoregulatsioonimehhanism hoiab inimese keha temperatuuri ühesugusel tasemel, olenemata välistingimustest. Inimese keha tuuma (siseorganite) temperatuur on 37 0C, kõikumine sellest 4 0 piires. Hüpertermia on keha ülekuumenemine, 6 0võrra on see juba eluohtlik. Hüpotermia – keha allajahtumine ei ole samuti normaalne, kuid 10 0võrra allajahtumist talub organism mõnda aega kahjustusteta. Termoregulatsiooni juhib hüpotaalamus (teatav piirkond vaheajus), mis reguleerib verevarustust, higistamist ja keha soojatoodangut, et säilitada normaalset temperatuuri. Keha pinna temperatuur külmas ruumis võib olla: 310- jäsemetel 340- reitel 280- sõrmedel 320- küürarnukkidel 360- õlavarrel

370- tuumas. Inimese kehas toimuvad toitainete hapendumise protsessid, mis on eksotermilise iseloomuga: 80-85% eralduvast soojusenergiast antakse üle väliskeskkonda; 10-15% tekkinud soojusest läheb toitainete ja väljahingatava õhu soojendamiseks. Soojuse ülekandmine ümbritsevasse keskkonda toimub põhiliselt kolmel teel: 20 0C juures õhutemperatuur >30 0C 1) soojuskiirgusega 60% - 2) soojusjuhtivusega 15% - 3) higi auramisega nahalt ja hingamisteedelt 25% 100% Mida jahedamad on ümbritsevad pinnad, seda suurem on kiirguse osatähtsus. Kõrgete välistemperatuuride korral ei kindlusta soojuskiirgus ja -juhtivus enam organismi liigsoojuse äraandmist, kuna temperatuuri vahed (inimese ja keskkonna ning seadmete vahel) on väikesed või hoopis negatiivsed. Kui hüpotaalamuses temperatuur tõuseb sajandiku kraadi võrra üle kindla väärtuse (37 0C), siis tõuseb higistamise intensiivsus järsult. Auramine toimub nahalt ja hingamisteedelt. Kui ümbritseva õhu temperatuur on kehatemperatuurile lähedane, siis toimub soojusülekanne ainult higi auramisega. Organism kaotab suure hulga vett ja elutegevusele vajalikke sooli. Kui teha 300C juures rasket füüsilist tööd, ulatub veekadu 10-12 l/vahetuses. Kui sellele lisandub veel õhu suur niiskussisaldus, siis soojusregulatsioonimehhanismi toimimine on veelgi raskem. Inimene väsib kergesti, organism nõrgeneb ja higi eritumine lakkab. Võib tekkida kuumarabandus. Kuumarabandus esineb sel juhul, kui kehatemperatuur tõuseb 400-ni. Seejuures esinevad peavalu, selja, jalgade valu, iiveldustunne, oksendamine, raskematel juhtudel ka teadvuse kaotus. Kuumarabandus võib lõppeda surmaga südame ja hingamiskeskuse halvatuse tõttu. Päikesepiste (peaaju kuumeneb 40...420C) on kuumarabanduse erivorm. Liigsoojus soodustab ka silmade hallkae (läätse osaline või täielik tuhmumine) tekkimist. Erilist tähelepanu nõuab töö väga külmades ja eriti kuumades tingimustes. Võimaldage töötajail kontrollida kliimat ise

Tabel 18.1

Soovitatav õhutemperatuur tööruumis

Töö iseloom Õhutemperatuur, 0C vaimne töö 18-24 kerge füüsiline töö, istudes 16-22 kerge füüsiline töö, seistes 15-21 keskmise raskusega füüsiline töö 14-20 raske füüsiline töö 13-19 Eeldus on, et õhuniiskus on 30-70 %, õhu liikumiskiirus on alla 0,1 m/s ja kantakse normaalset riietust. Väldi väga niisket või kuiva õhku Need võivad mõjutada soojusmugavust.

Kuiv õhk võib ärritada silmi ja limaskesti, samuti suurendab see staatilise elektri tekkimise võimalust. Väldi liiga suurt kuumust ja külmust Olukordadele tuleb tähelepanu pöörata, kui radiaatorite temperatuur erineb ümbritseva õhu temperatuurist rohkem kui 4 kraadi. Võib kasutada ekraane kuumuse vastu. Väldi tuuletõmbust Lokaliseeri võrdselt rasked tööd ühte ruumi Limiteeri aega, mille jooksul inimene viibib liiga kuuma või liiga külma käes Kasuta sobivat riietust Tööruumide mikrokliima tervisekaitsenormides ja –eeskirjades (TKNE-5/1995) esitatakse nõuded optimaalse ja lubatava mikrokliima kohta. Kliima jaotatakse kahesuguseks olenevalt õhutemperatuurist: soe (üle 10 0) ja külm aastaaeg. Töö kategooriad piiritletakse füüsilise koormuse järgi inimorganismi üldise energiakulu alusel. On esitatud nõuded ka soojuskiirguse normeerimiseks. Samuti on antud juhised töökeskkonna temperatuuri mõõtmiseks. Normaalsete meteoroloogiliste tingimuste tagamine: 1) planeerimisabinõud (ruumide paigutus); kuumad tsehhid paigutatakse 1 või 2-

löövilistesse hoonetsse Soojavoolud seadmetelt ei tohi ristuda, jahtuvaid materjale ei tohi asetada värske õhu juurdepääsuteedele. 2) konstruktiivsed abinõud: soojusisolatsioon ekraanid seadmete hermetiseerimine. Agregaatide välispinna temperatuur ei tohi olla üle 45 0C. 3) raskete tööde mehhaniseerimine, automatiseerimine 4) distantsjuhtimine 5) ventilatsioon on kõige tõhusam meetod liigsoojuse eraldamiseks. 19. VENTILATSIOON Loomulik ventilatsioon Aeratsioon Mehaaniline ventilatsioon Avariiventilatsioon Õhkdušid Tõmbekapp Õhkkardinad Loomulik ventilatsioon saavutatakse sise- ja välisõhutemperatuuride ja rõhkude erinevusega, tuule mõjul, akende ja valguskuplite kaudu. Loomulikku õhuvahetust saab edukalt kasutada maarajoonides, kus välisõhk on puhtam. Et tuuleenergiat ära kasutada, võib õhuavade ette asetada deflektoreid.

Puuduseks on see, et sisenev õhk tuleb ruumi ilma puhastamata, soojendamata või jahutamata, ka väljuvat õhku ei saa puhastada. Aeratsioon on planeeritud ja reguleeritud loomuliku ventilatsiooni liik. Kasutatakse suurte tootmisruumide õhutamiseks. Kuumades tsehhides kasutatakse väljatõmbetorusid (kanaleid). Õhu liikumine nendes toimub rõhkude erinevuse tõttu. Mehaaniline ventilatsioon jaguneb üld- ja kohtventilatsiooniks. Mehaanilise ventilatsiooniga kaasneb suur energiakulu. Õhku saab soojendada, jahutada, puhastada, kuivatada, niisutada. Üldventilatsioon jaotatakse sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsiooniks. Hoonete välisseintes on avad õhu väljumiseks ja puhta õhu sisenemiseks. Soovitatav vahekaugus avadel on >10 m, et saastunud õhku mitte uuesti sisse tõmmata. Õhukogumisavad projekteeritakse tuulepoolsele küljele >2 m maapinnast, väljumistorud tuulealusele küljele. Kui õhus on tolmu, peavad õhukogumisavad olema kaetud filtritega. Õhuvahetuskordsus n = L/V, kus L on õhuhulk, m3/h V- ventileeritava ruumi maht, m3 Avariiventilatsioon on ette nähtud selleks, et kiires korras eemaldada suuri koguseid kõrge mürgisuse või plahvatusohtlikkusega gaase ja aurusid. Keemiatööstuses varustatakse kõik kinnised tehnoloogiliste seadmetega tootmisruumid avariiventilatsiooniga. Avariiventilatsioon töötab ainult väljatõmbele. Keemiatööstuses peab avariiventilatsioon tagama vähemalt 8-kordse õhuvahetuse ruumis, kus ei ole pidevalt töötavat väljatõmbeventilatsiooni; kui viimane on olemas, siis kokku peavad nad tagama 8-kordse õhuvahetuse. Toiduainete töötlemisel peab ventilatsioon tagama 2...10-kordse õhuvahetuse, olenevalt ruumide otstarbest. Ventilatsiooniseadme tootlikkust liigsoojuse eraldamiseks võib arvutada valemiga: L= Q/ ((tsisen-tväljuv)x d x c), kus L on ventilatsiooniseadme tootlikkus, m3/h Q – eraldatav soojushulk, J tsisen – siseneva õhu temperatuur kraadides tväljuv – väljuva õhu temperatuur kraadides d – õhu tihedus, kg/m3 c – erisoojus, J/(kgx kraad) Liigniiskuse eraldamiseks: L= W/ ((xvälj-xsisen)x d), kus W – eraldatav niiskushulk, kg xsisen – siseneva õhu niiskussisaldus, kg xvälj – väljuva õhu niiskussisaldus, kg d – õhu tihedus, kg/m3 Mürkainete eraldamiseks:

L= G/ (LPK-csise), m3/h,

kus G – eraldatava mürkaine kogus, g/h LPK – piirnorm, mg/m3 csise – siseneva õhu mürkaine sisaldus, g/m3

Kohtventilatsiooni kasutatakse üksikute seadmete juures kas mürgiste gaaside paikseks eraldamiseks või ka näiteks töötajate jahutamiseks muust töökeskkonnast eraldatud protsesside puhul. Kohtventilatsiooni liigid on järgmised: 1) kohalik äratõmme 2) õhkdušid (õhujoa kiirus alla 5 m/s) 3) õhkkardinad. Kohalik äratõmme tõmbekapi kujul võimaldab eraldada ruumist 65% soojusest, samuti inimest täielikult eraldada kahjulike ainete allikast. Õhkdušši võib kasutada, kui ei ole takistusi õhujoa levimiseks ja sellega ei suurene saastatus töökohtadel (joonis 19.1). Õhkdušid võivad olla statsionaarsed või teisaldatavad. Kui õhutemperatuur on >28 0C, võib õhkdušši lisada vett. Õhkduši lubatav laius töökohal on 0,8-1 m. Õhkkardinatega saab vältida kas osaliselt või täielikult ruumi jahtumist, olenevalt joa temperatuurist ja kiirusest. Õhkkardinatest tulev õhujuga suunatakse ustele. Kasutatakse külmal ajal. 20. KEMIKAALID Praeguseks ajaks on kemikaalid püsivalt tunginud inimtegevusse, kus nad avaldavad üldiselt soodsat mõju näiteks meditsiinis, põllumajanduses, olmes jm. Ometi võivad paljud, eriti uued tundmatute omadustega kemikaalid ebaõige kasutamise korral ohustada inimeste tervist ja mürgitada keskkonda. Arvatakse, et igal aastal tuleb turule 1000 uut kemikaali. Kasutatakse umbes 100 000 keemilist ainet, mis esinevad puhtalt või segudena (valmististena). Tavaliselt on need kemikaalid tööstusproduktide koostisosad. Tööstusmaades tuntakse kuni kaht miljonit sellist mitmesuguse kaubandusliku nimetusega produkti. Kemikaalide hulga kasv nõuab suuremat hoolt nende käitlemisel (hoidmine, transport, saneerimine jne). Enamik kemikaalidega seotud õnnetusi ja avariisid on piiratud ulatusega. Kuid esineb ka katastroofe nagu 1984. aastal Bhopalis (Indias), kus tuhanded inimesed said surma või jäid invaliidiks. Riskile ei allu mitte üksnes kemikaali käitlev töötaja. Ka väljaspool tootmist, näiteks kodus võivad inimesed kemikaale valesti kasutada, mille tagajärjel neil tekivad allergilised reaktsioonid või saastuvad toiduained. Kahjustub väliskeskkond: kemikaalid satuvad õhku, vette, toitu. Kemikaalid võivad saastata metsi ja järvi, ohustada metsloomade elu ja muuta ökosüsteeme. Kemikaalid ei ole ühesuguse ohtlikkusega, ühed on mürgisemad kui teised. 20.1. Kuidas tungivad kemikaalid inimese organismi? Sissehingatava õhuga. Absorbeeruvad silmade ja naha kaudu Imenduvad seedekulglas. Platsenta kaudu lootele.

Paljud töö juures kasutatavad kemikaalid satuvad õhku tolmu, udu, suitsu, gaasi või auru kujul ja jõuavad organismi sissehingatava õhuga. Nii alluvad riskile ka töötajad, kes ise kemikaale ei käitle, kuid viibivad käitlemisruumis. Kemikaalid tungivad ka läbi naha. Nahk on teine olulisem mürkide organismi sattumise koht hingamisteede kõrval. Kemikaalide võime tungida läbi naha on erinev. Mõni aine läbib naha, ilma et inimene seda tunneks. Tolm võib absorbeeruda, näiteks läbi higise naha. Väline nahakiht võib pehmeneda lahustites (tolueen) või pesusoodalahuses. Ning erinevas agregaatolekus ained tungivad läbi naha ja satuvad vereringesse (aniliin, fenool, benseen jt.). Ka silmad absorbeerivad kemikaale. Ohtlikud kemikaalid võivad sattuda ka suhu (gaas, tolm, aur, udu, tahked ained). Neid neelatakse tahtmatult alla. Kemikaalidega määrdunud käed saastavad toitu ja sigarette. Süüa, juua ja suitsetada ei tohi kohtades, kus kasutatakse ohtlikke kemikaale. Mis tahes viisil organismi sattunud kemikaalid jõuavad verre ja levides organismis kahjustavad elundeid, mis on kaugel mürgi organismi tungimise kohast. Neelamine Sissehingamine Naha kaudu Suu Nina või suu Seedekulgla Kopsud Rakuvedelik Maks Rasv Juuksed Maksasisene Veri ja lümf Küüned tsirkulatsioon Sapp Nahk Elundid Kopsud Neerud Sekretsiooninäärmed Pehmed Luud (higi-, rinnanäärmed) koed Põis Sekretsioonid Väljahingatav (higi,sülg,piim,pisarad) õhk Uriin Väljaheide

Joonis 20.1. Kemikaalide organismi tungimise ja organismist väljumise teed 20.2. Kuidas kemikaalid mõjuvad? Kemikaali toime oleneb kemikaali mürgisusest ja mõjumise ajast. Mürgisus on kemikaali omadus, samal ajal kui oht tuleneb kemikaali kasutamisest. Kemikaali ohtlikkus oleneb kontsentratsioonist ja kontakti ajast. Paljud ained on lõhnatud, neid ei haista isegi siis, kui neid on tööruumis ohtlikus kontsentratsioonis. Ägedad mürgistused ja kroonilised mürgistused Toime võib olla äge pärast lühikest kokkupuudet (ekspositsiooni) suure koguse mürkainega. Krooniline mürgistus kujuneb tavaliselt välja pärast korduvat kokkupuudet mürkainega. Kemikaal tekitab kas ägeda või kroonilise tervisekahjustuse

või mõlemad. Nii äge kui ka krooniline mürgistus võivad lõppeda püsiva kahjustusega. Kahjustus kokkupuutest kemikaaliga võib olla ajutine, s.t kahjustus kaob, kui kokkupuude mürkainega katkeb. Kokkupuude lahustitega võib põhjustada kontaktdermatiite, peavalusid ja iiveldust. Need võivad olla ägedad. Lahustid põhjustavad ka kroonilist mürgistust ja võivad lõppeda pöördumatu, püsiva närvisüsteemi kahjustusega. Kohalikud efektid ja süsteemsed efektid Ohtlikel kemikaalidel võib olla kohalik toime. Äge kohalik toime ilmneb hapete ja aluste sööbekahjustuses või kopsukahjustustes selliste gaaside nagu osooni (O3), fosgeeni (COCl2) ja lämmastikoksiidide (NO, NO2) sissehingamisel. Paljud gaasid mõjuvad kahjulikult alles pärast seda, kui neid on pika aja jooksul korduvalt sisse hingatud. Sel juhul võivad mõjuda kahjulikult ka gaasid, mille sisaldus tööruumi õhus on madal. Püsivalt ärritavad respiratoorsüsteemi vääveldioksiid (SO2), vesinikfluoriid (HF) ja vesinikkloriid (HCl). Kui ohtlik aine on sattunud verre, jõuab see kõikidesse kehaosadesse, ka maksa, mis on tähtsaim mürkide muundamise elund organismis. Maks püüab muuta mürkained vähem mürgisteks või organismile kasulikeks. Seda protsessi nimetatakse ainevahetuseks ehk metabolismiks. Mõni aine, nagu alkoholid ja tetraklorometaan (CCl4) kahjustab maksa. Organism eritab mittevajalikud kemikaalid. Neerud on verepuhastusfiltriks, nende kaudu eemaldatakse mürgid organismist. Seda tehes võivad neerud kahjustuda. Tetraklorometaan, 1,2-etaandiool (etüleenglükool), süsinikdisulfiid (CS2) ja kaadmium (Cd) tekitavad neerudele püsivaid kahjustusi. Kemikaalid eralduvad organismist ka seedekulgla kaudu, higiga ja väljahingatava õhuga. Närvisüsteem on kemikaalidele tundlik. Mürkained toimivad kesknärvisüsteemile või närvidele, mis edastavad impulsse teistesse kehaosadesse. Töö juures kasutatakse laialdaselt orgaanilisi lahusteid, mis mõjutavad peamiselt närvisüsteemi. Seda teevad ka väävelsüsinik, elavhõbe (Hg), seatina (Pb), mangaan (Mn) ja arseen (As). Inimese organismil on võrdlemisi hea kemikaalide eritamise ja kahjulike ainete vähem kahjulikeks muutmise võime. Ometi võib korduva tugeva kokkupuute (ekspositsiooni) korral juhtuda, et kaitsesüsteem ei suuda oma ülesannet täita. Organismi kumuleerub kahjulikke aineid, mis tekitavad tervisehäireid. Plii (Pb, seatina) on üks kumuleeruv aine, mis eraldub organismist aeglaselt. Kaadmium (Cd) on aine, mida organism üldse ei muunda. Kui ta kord juba organismi on sattunud, siis ta sinna ka jääb. 20.3. Kemikaalide jaotus 20.3.1. Tolm, aur, gaas Tolm võib osutuda tüütavaks riskifaktoriks. Tolmu ohtlikkus sõltub koostisest, kogusest ja osakeste suurusest. Mida väiksem on osake, seda sügavamale see organismi tungib. Sissehingatava õhuga jõuab tolm ka kopsude kaitsesüsteemi ja kopsudesse. Selline tolm on silmaga nähtamatu ja identifitseeritav vaid mikroskoobi all. Tolm võib pika aja jooksul akumuleeruda kopsudesse ja kutsuda esile pneumokonioosi, mis on üldtuntud töövõimetust põhjustav kutsehaigus. Tolmuga, mis sisaldab kristalset ränioksiidi (SiO2) või asbesti, kaasneb kopsukahjustuse oht. Kristalset ränioksiidi sisaldavad liiv ja mitu kivimit, ka paljud maagid, betoon, keraamika ja diatomiit. Nende materjalide töötlemisel tekib SiO2, mis

akumuleerub kopsudesse, põhjustades aastate jooksul ravimatu kopsuhaiguse - silikoosi ka siis, kui kokkupuude on lõppenud varem. Asbest on looduslik mineraalkiud, mis on vastupidav paljudele kemikaalidele. Asbestikiud on tugevad ja peened. Asbestil on mitu vormi ja nimetust: krüsotiil, krokidoliit, amosiit, amfibool, antofülliit ja tremoliit /Eesti Töötervishoid, 1995/. Krüsotiilasbesti kasutatakse isoleermaterjalina, kaitsekatete ja -riiete valmistamisel. Asbestitolm, mis tungib kopsudesse, kahjustab kopsukudet. Haigust nimetatakse asbestoosiks. Asbest võib tekitada kopsuvähki. Risk on palju kõrgem inimestel, kes suitsetavad. Paljudes maades on asbesti kasutamine keelatud või selle kasutamist on piiratud. Ka metalliaurud võivad organismi kahjustada. Metallipalavik on tervisekahjustus, mis tekib, kui hingatakse sisse tsingiaure. Palavik tõuseb tavaliselt kokkupuutele järgmisel päeval. Alati ei ole gaasil hoiatavat lõhna. Lõhn võib ilmneda ainult kõrge kontsentratsiooni korral. Gaasil võib olla ärritav toime, ta võib sattuda verre ja kutsuda esile sisemisi kahjustusi. Vääveloksiidid (SO2 –SO3), kloor (Cl2) ja ammoniaak (NH3) on mürgised ja söövitavad gaasid, mis ärritavad hingamisteid. Neid kasutatakse laialdaselt tööstuses. Kui kloori sisaldavad lahustid (1,1,1-trikloroeteen) puutuvad kokku kuuma pinna või leegiga, moodustub fosgeen. Fosgeen (karbonüülkloriid) on surmavalt mürgine, isegi kui lõhna pole veel tunda. Süsinikoksiid (CO) on mürgine, lõhnatu ja värvitu gaas, mis moodustub orgaaniliste ainete mittetäielikul põlemisel. CO võib sattuda vereringesse. Mõni gaas tungib ka läbi naha, näiteks vesiniktsüaniid (HCN). 20.3.2. Lahustid Lahustid on vedelad orgaanilised ained, mida kasutatakse nende omaduse tõttu lahustada rasvu ja määrdeaineid, mis lahustuvad halvasti vees. Enamik lahusteid aurustub kergesti. Sageli on nad tuleohtlikud ja võivad süttida suitsetamisest, keevitamise ja staatilise elektri sädemetest. Aur kandub õhuvooluga edasi ja võib plahvatada isegi kaugel asuva soojusallika mõjul. Lahusti satub organismi harilikult hingamisteede kaudu, mõni lahusti tungib ka läbi terve naha. Vereringe kannab lahustit edasi ka ajju ja maksa. Lahustid mõjuvad inimesele erinevalt. Toime oleneb lahusti aurumiskiirusest ja lahustuvusest vees, kokkupuuteajast ja lahusti kontsentratsioonist sissehingatavas õhus. Paljudel lahustitel on narkootiline toime: nad põhjustavad peapööritust, peavalu, hämarolekut ja väsimust. Nad võivad ärritada silmi ja hingamisteid. Lahustid, puutudes sageli kokku nahaga, vähendavad nahaalust rasvakihti ja ärritavad nahka. Mõned lahustid on ohtlikud maksale, neerudele, luuüdile või närvisüsteemile. Benseen (C6H6), tetraklorometaan (CCl4) ja väävelsüsinik (CS2) on lahustid, mis tuleksid asendada ohutumatega. 20.3.3. Metallid ja nende ühendid Metallid tungivad organismi tolmu ja auru kujul (jahvatamisel ja keevitamisel) või läbi naha. Ohtlikud on ka paljud nii orgaanilised kui anorgaanilised metalliühendid. Näiteks tetraetüülplii, mida kasutatakse antidetonaatorina bensiinis. Tegevusaladel, kus kasutatakse elavhõbedat, hingatakse sageli sisse elavhõbedaauru, mida leidub tööruumi õhus. Elavhõbedat sisaldavad pestitsiidid ja happevannid. Looduses akumuleerub elavhõbe kalades. Elavhõbe on närvisüsteemi mürk.

Plii on raua järel enim kasutatav metall. Teda vajatakse akude valmistamisel, klaasi- ja kaablitööstuses, trükikodades. Teraskonstruktsioone kaitstakse korrosiooni eest värviga, mis sisaldab pliiühendeid. Plii võib eralduda keevitamisel näiteks laevade remondil. Plii kahjustab mitut elundit. Niklit (Ni) leidub legeerterases. Nikkel ja nikliühendid põhjustavad ülitundlikkust. Kui inimene on allergiline nikli suhtes, annavad reaktsiooni juba kõrvarõngad, käevõrud või uksekäepidemed. Mõni nikliühend kutsub esile vähki. Kroomiühendeid, eriti kromaate (CrO3

-) ja bikromaate (Cr2O72-), kasutatakse

laialdaselt tööstuses. Suur osa kroomist läheb terase tootmiseks. Ka tsemendis on väikeses koguses kroomiühendeid, mis võivad põhjustada allergiat ja isegi kopsuvähki. Vastupidi koobaltile ja niklile ei tekita puhas metalliline kroom allergiat. Kui rase naine puutub kokku kroomiühenditega, võivad lapsel esineda sünnidefektid. Arseeniühendeid (As) kasutab klaasitööstus, neid on arstimites, pestitsiidides, insektitsiidides ja värvides. Krooniline arseenimürgistus võib alata hingamisteede ärritusega, silmapõletikuga, ekseemiga, millele järgnevad närvisüsteemi kahjustused. Arseen ja tema ühendid on kantserogeensed. 20.3.4. Happed ja alused Enamasti kasutatakse tugevaid happeid ja aluseid vesilahustena. Neil on kudedele söövitav toime. Töötamisel hapete ja alustega hingatakse sisse nende aure, mil on samad omadused nagu lahustel. Kui hapet ja alust omavahel segada, leiab aset neutraliseerumine, kus tavaliselt eraldub soojust. Soojuse eraldus on eriti suur, kui vett valatakse väävelhappesse: reaktsiooni käigus tekivad söövitavad pritsmed, mis ohustavad töötajaid. Mõni hape plahvatab, kui puutub kokku orgaanilise materjaliga, näiteks saepuruga. Metallide töötlemisel hapetega võib eralduda süttiv vesinik (H2). Hapetest kasutatakse kõige rohkem väävelhapet (H2SO4), nimelt mineraalväetise- ja lõhkeainetööstuses, teiste hapete saamiseks, naftatööstuses, kemikaalide puhastamiseks. Ka soolhapet (HCl) kasutatakse laialdaselt (mitmesuguste soolade saamiseks, naha töötlemisel, toiduainetööstuses). Lämmastikhape (HNO3) on vajalik näiteks lämmastikväetiste, lõhkeainete, orgaaniliste värvainete, kiudainete ja paljude teiste produktide tootmisel. Fosforhappega (HPO3) töödeldakse metalle. Kuumal pinnal võib fosforhape eraldada mürgiseid gaase. Ammoonium- (NH4OH), naatrium- (NaOH) ja kaaliumhüdroksiid (KOH) on kõige tavalisemad alused. Nad on söövitavad, kusjuures söövitus ilmneb alles mõne aja pärast. Alused tungivad läbi naha ja tekitavad sügavaid haavandeid. Neid kemikaaleon raske maha pesta. Lahjendatud leeliselahustel on nahka ärritav toime. Leelisi kasutatakse nafta-, seebi- ja paberitööstuses, klaasi valmistamisel, tekstiilitööstuses. 20.3.5. Taimekaitsevahendid (pestitsiidid) Pestitsiididega hävitatakse kahjulikke organisme, immutatakse puitu, põllumajanduses tõrjutakse putukaid (insektitsiidid), hävitatakse umbrohtu (herbitsiidid), seenhaigusi (fungitsiidid) ja närilisi (rodentitsiidid). Pestitsiide on palju ja neist valmistatakse ka segusid. Mõnes riigis piiratakse pestitsiidide kasutamist. Mõni pestitsiid on täielikult keelustatud ebasoodsa mõju tõttu inimorganismile. Euroopas on keelatud järgmised pestitsiidid: elavhõbeda anorgaanilised ühendid (granosaan), kloordaan, DDT, HCH (lindaan), heptakloor, heksaklorobenseen ja nitrofeen. Insektitsiidide jaotus.

1. Fosfororgaanilised ühendid on tugevalt mürgised putukatele ja ka inimestele. Nad kahjustavad närvisüsteemi ja võivad põhjustada surma. On tõhusad isegi madala kontsentratsiooni puhul. Sellesse rühma kuuluvad klorofoss, demetoon, paratioon ja tioasiin. 2. Kloororgaanilised ühendid Nende mõju on väiksem kui fosfororgaanilistel ühenditel. Nad lagunevad aeglaselt ja akumuleeruvad keskkonda ja organismi. Sellesse rühma kuuluvad aldriin, dieldriin, heptakloor ja DDT (4,4’-diklorodifenüültrikloroetaan). 3. Karbamiidid on insektitsiidid ja fungitsiidid Nad on inimesele mürgised, põhjustades samu sümptomeid kui organofosfaadid. Siia kuuluvad ditiokarb ja karbarüül. 20.4. Kuidas vähendada kemikaaliriske? Mürkkemikaalide käitlemisel tuleb järgida hoolikalt ohutusmeetmeid. 20.4.1. Üldmeetmed ettevõttes Organisatsioonilised abinõud * keemia riskitegurite hindamine ja nende järjestamine ohtlikkuse alusel * keemia riskitegurite vähendamine * töötervishoiualaste teenuste kättesaadavaks tegemine * side laboratooriumidega, et luua kemikaalide seiresüsteem ja teha kindlaks kokkupuutekohad kemikaalidega * õnnetusjuhtumite ja kutsehaiguste raportite kogumine, et määrata ettevõttes ohutusmeetmete prioriteedid * kasutatavate kemikaalide identifitseerimine * kemikaalide ohtlikkuse määramine * kasutatavate kemikaalide kartoteegi loomine * ohutusega tegelevate töötajate, nagu töökeskkonnaspetsialisti, töötervishoiuarsti ja töökaitsevoliniku kaasamine mürkkemikaalide kartoteegi koostamisse. Tehnilised abinõud Rakendada tehnilisi meetmeid, et vältida (vähendada) lähteallikates riske ja takistada mürkkemikaalide sattumist väljapoole tehnoloogilisi seadmeid. Tehniliste vahenditega saab vähendada töötajate kokkupuuteid mürkkemikaalidega. Asendamine (joonis 20.2) Tõhus abinõu on ohtlike kemikaalide asendamine ohutumatega. See on eriti tähtis kemikaalide puhul, mis põhjustavad vähki, kahjustavad reproduktiivelundeid või tekitavad allergilist reaktsiooni. Juurutades ohutuma tehnoloogia või muutes vana ja ohtliku tehnoloogia ohutumaks, vähendame tunduvalt riski. Üks võimalus on valida tahke aine või pasta pulbrikujulise asemel. Pulber tolmab sageli ohtlikult. Vesiemulsioonvärvidega võib asendada kahjulike orgaaniliste lahustite baasil loodud värve. Kui kaalutakse aine asendamist või uue tehnoloogia kasutuselevõtmist, tuleb uurida, kas see ei too kaasa ettearvamatuid riske. Hermetiseeritud (kinnine) süsteem Kui ohtlikke aineid ei saa asendada ohutumatega, tuleb töötajat kaitsta, vältida tema kontakte kemikaalidega. Tõhus meetod on protsessi hermetiseerimine. Selle asemel et lahusteid välisõhus ümber valada, võiks kasutada torutransporti. Pihustusvärvimisel või metallitööstuses kõvendusvannides tekkivate aurude ja gaaside pääsu hingamisteedesse takistatakse sel teel, et ventilatsiooniga eraldatakse mürgised ained tekkekohas. Sel juhul ei pääse need tööruumi õhku. Kohtäratõmme (joonis 20.3)

Kõige parem on töötaja tervisele, kui ohtlikud operatsioonid toimuvad hermetiseeritult. Sobivalt projekteeritud kohtventilatsioonisüsteem on teine tõhus saaste eemaldamise viis. Kohtventilatsioonisüsteem koosneb painduvast voolikust või torudest, kollektorist ja puhastussüsteemist, mis kogub ja eraldab saasteaineid õhust, ja tugevast ventilaatorist, mil on küllaldane tõmme. Ohtlikud gaasid, aur ja tolm, mis ei tohi saastata tööruumi ega väliskeskkonda, eraldatakse ventileeritavast õhust puhastusseadmes. Tähelepanu tuleb pöörata puhta õhu juurdevoolule. Ventilatsioonisüsteemi järelevalve, hooldus, regulaarne puhastamine ja filtrite vahetamine on hädavajalikud abinõud, et kaitsta inimest ohtlike ainete eest. Üldventilatsioon Kui ohtliku auru, tolmu või udu sattumist tööruumi õhku pole võimalik takistada, siis tuleb paigaldada üldventilatsioon. Kõikides kemikaale käitlevates laboratooriumides peab olema avariiventilatsioonisüsteem. Avariiventilatsioon töötab ainult väljatõmbele. Keemialaboratooriumides peab õhuvahetuskordsus (arv, mitu korda tööruumi õhk tunnis vahetub) olema 8. Puhtus ja kord Töötades ohtlike kemikaalidega, peavad töökoht ja laomajandus olema hästi organiseeritud. Kemikaalide transport toimugu tootmisruumides läbimõeldult ja transporditeed olgu puhtad. Töötajad, kes kasutavad seadmeid, peavad teadma isikuid, kes vastutavad seadmete parandamise eest. Korrashoiu seire toimugu regulaarselt, sellest võtku osa ka töölised, kes seadmel töötavad. 20.4.2. Töökohad Töökeskkonnanõukogu peaks olema initsiaatoriks * regulaarsele inspektsioonile, kasutades küsitluslehti, mis on tehtud üksikute kemikaalide või keemiliste protsesside kohta, et * tähistada ja märgistada kemikaale * hoida käepärast nimekiri kõikide kasutatavate kemikaalide kohta koos kemikaali ohutuskaardiga * teavitada töölisi kemikaalidega seotud ohtudest, käsitleda terviseriske ja kokkupuutevõimalusi * planeerida, asendada ja leida ohutud tööviisid * vähendada ohtlike kemikaalidega kontaktis olevate inimeste arvu * vähendada ohtlike kemikaalidega kokkupuutumise aega ja sagedust * selgitada töölistele esmaabivõtteid * varustada seadmetega ja õpetada töölisi kasutama isikukaitsevahendeid, pärast seda kui on tehtud kõik võimalik, et kõrvaldada ohud teiste meetoditega 20.4.3. Ladustamine Tähelepanu tuleb juhtida ühtesobimatutele ainetele, sobivale kemikaalide paigutusele laos ja klimaatilistele tingimustele. Näiteks gaasiballoonid peavad olema kinnitatud kas seina külge või spetsiaalsetele alustele, happed asetsegu ainult selleks ettenähtud tõmbekapis või konteineris jne. Ohtliku aine taara võib lekkida, põhjustades tulekahju või andes mürgist auru ja sudu. On kemikaale, mis õhuga, veega või omavahel kokku puutudes reageerivad momentaanselt. Reaktsiooniproduktid võivad olla palju ohtlikumad kui lähteained. Ladustatud kauba kohta peab olema nimekiri, ohutuskaardid olgu ka laos kättesaadavad. 20.4.4.Tootmisjäätmed Kemikaalid reageerivad ühtviisi olenemata sellest, kas nad on jäätmed või reaktsiooniproduktid. Seal, kus kemikaale kasutatakse, tuleb ettevõttel organiseerida

ka jäätmete märgistamine, kogumine ja käitlemine. Tuleb leida moodus, kuidas kemikaali ohutult kasutada. Vajalik on ettevõtetevaheline koopereerumine. Mõnes riigis on kehtestatud vastavad nõuded.

MILLINE ON OHTLIK KEMIKAAL? Füüsikalised ohud, mis lähtuvad füsikokeemilistest omadustest Plahvatusohtlik Oksüdeeriv Tuleohtlik Terviseriskid, arvestades toksikoloogiat Ägedad nähud Ajutised, pöörduvad nähud Tõsised tagajärjed pärast korduvat kokkupuudet Oksüdeeriv toime Ärritav toime Sensibiliseeriv toime Kantserogeenne toime Mutageenne toime Mittepärilikud sünnidefektid, teratogeensed ohud

Keskkonnaohtlikkus Toksiline elukeskkonnale Püsiv keskkonnas Bioakumulatsioon

KAITSEABINÕUD Asendamine *ohtlik kemikaal asendada ohutumaga Insenerikontroll *hermetiseeritud protsessid *ventilatsioon Tegevusjuhendid Kokkupuute vähendamine *töötajate arvu vähendamine *kokkupuuteaja ja -sageduse vähendamine Isikukaitsevahendid Monitooring *töökeskkonna mõõtmised *töötajate meditsiinilised läbivaatused Väljaõpe *kemikaalide kasutamine *eriolukorrad *esmaabi *seadusandlus

KULDREEGLID KEMIKAALIÕNNETUSTE ÄRAHOIDMISEKS Kontrolli, et pakendid ja konteinerid oleksid terved Hoia ohtlikke aineid ainult konteineris, millel on sisaldusele vastav märgistus Väldi ainete sattumist suhu Ära kiirusta ja tööta ettevaatlikult Täida täpselt isikliku hügieeni reegleid 20.5. Toksikoloogia 20.5.1. Mis on toksikoloogia? Toksikoloogia on teadusharu, mis käsitleb kemikaalide ebasoodsat mõju elusorganismidele. Elusorganismide hulka kuuluvad vetikad, loomad ja inimesed, kogu floora ja fauna. Ei ole ohutuid aineid, kõik kemikaalid võivad olla mürgised ja põhjustada kahjustusi või surma. Ent kemikaale saab kasutada ohutult: mõju sõltub annusest (doosist) ja kokkupuutest (ekspositsioonist). Kemikaalide kahjulikku mõju on võimalik piirata ja hallata vastuvõetaval ohutuse tasemel. Toksikoloogiliste uuringute eesmärk on hinnata erinevate kemikaalide ohtlikkust, selleks et leida vastuvõetav ohutuse tase (joonis 20.4). Töö toimub kahes järgus: esiteks kogutakse andmeid kemikaali omaduste ja väära kasutamise kohta ja tutvutakse uurimistulemustega, teiseks prognoositakse kemikaali mõju erinevates situatsioonides. Et prognoosida, peab tundma * aineid ja nende keemilisi ja füüsikalisi omadusi * kemikaali mõju bioloogilisele süsteemile * reageeringut kemikaali kasutamisel *kokkupuute mõju (doos, aeg, olukord) Toksikoloogiline info kogutakse andmepankadesse ja -baasidesse. 20.5.2. Toksikoloogia põhiharud Ulatuslik iseseisev toksikoloogia haru on tööstustoksikoloogia /Loit ja Jänes, 1984/, mis uurib tootmises kasutatavate või moodustuvate ainete kahjulikku mõju inimese tervisele. Tööstustoksikoloogia on ka töömeditsiini osa. Tööstustoksikoloogia põhiülesandeks on tööruumi õhus piirnormide kehtestamine. 1982. aastaks olid NSV Liidus kehtestatud piirkontsentratsioonid enam kui 1000 keemilisele ainele. Ka Eesti Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituut tegeles piirnormide väljatöötamisega. Teine oluline ülesanne on uurida tootmisruumis esinevate keemiliste ainete koosmõju. Kõige mahukam uurimisjärk on loomkatsed. Praegu kehtib Eestis määrus “Ohtlike ainete piirnormid töökeskkonnas”, mis põhineb Kemikaaliseadusel. Põllumajandustoksikoloogia uurib mürkkemikaalide, mineraalväetiste ja kasvustimulaatorite mõju inimese tervisele. Kommunaaltoksikoloogia uurib atmosfääriõhus ja vees leiduvate saasteainete mõju.

Toitlustoksikoloogia uurib plastmassnõude, veetorustike, konservantide, värvainete, stabilisaatorite, toidulisandite jm ainete mõju inimese tervisele. Ravimitoksikoloogia uurib raviainete mõjul inim- ja loomorganismis toimuvaid muutusi. 20.5.3. Toksilisuse sõltuvus aine ehitusest 96% teada olevatest keemilistest ühenditest sisaldab süsinikku, seega on orgaaniliste ainete hulk võrreldes anorgaanilistega tunduvalt suurem. Seetõttu on enamik sõltuvusi välja töötatud just esimeste jaoks. Möödunud sajandi lõpul tõestas A. Richardson alifaatsete alkoholide uurimisel, et süsiniku aatomite arvu kasv tugevdab narkootilist toimet. See seaduspärasus sai nimeks Richardsoni reegel. Peatselt selgus, et Richardsoni reegel kehtib ka küllastatud ja küllastamata süsivesinike, kloreeritud süsivesinike, tsükloalkaanide, ketoonide, estrite jt ühendite kohta. Kuid on ka erandeid. Mitmesugustes homoloogilistes ridades kasvab narkootilise toime tugevus ainult mingi rea liikmeni, et siis järsku väheneda. Teine kõrvalekaldumine puudutab homoloogiliste ridade esimesi liikmeid. Esimene liige ei allu tavaliselt üldisele seaduspärasusele, osutudes tunduvalt toksilisemaks. Klassikaline näide on metanool, mille toksilisus ja ohtlikkus on suuremad etanooli, 1-propanooli, butanooli ja nende kõrgmolekulaarsete homoloogide toksilisusest ning ohtlikkusest. Metanooli ohtlikkus seletub sellega, et metanool hapendub organismis ja moodustab toksilisemaid produkte, kui ta on ise, need on formaldehüüd ja sipelghape. Hargnenud ahelate reegel: normaalse süsinikuahelaga orgaaniliste ühendite toksilisus on suurem kui nende hargnenud ahelaga isomeeridel. Nii on 1-propanool ja butanool tugevamad narkootikumid kui 2-propanool ja 2-metüül-1-propanool. Peale selle on teada, et tsüklilistest süsivesinikest on ühe pika külgahelaga ühendid toksilisemad kui nende kahe või mitme külgahelaga isomeerid. Süsinikuahela sulgumine tugevdab süsivesinike toimet nende sattumisel organismi inhalatsiooni teel. Tsüklopropaani, tsüklopentaani ja nende homoloogide aurud toimivad tugevamini kui vastavate metaanirea süsivesinike - propaani, pentaani ja heksaani aurud. Hüdroksüülrühma sisseviimine molekuli suurendab aine lahustuvust ja üldjuhul nõrgendab ühendi toimet: alkoholid on vähem toksilised kui vastavad süsivesinikud. Kui hinnata toksilisust seespidiselt manustatavast annusest lähtudes, siis on fenool benseenist 5...10 korda toksilisem. Toksilisuse võrdlemisel on õige lähtuda kontsentratsioonist toime kohal. Kuid alati pole see teada. Seetõttu on toksilisuse võrdlemisel vaja näidata, millise manustamisviisi korral ja millises keskkonnas on kontsentratsioon määratud, et mitte teha valesid järeldusi. Halogeenide viimisega orgaanilise ühendi molekuli kaasneb peaaegu alati ühendi toksilisuse suurenemine, peale selle võivad ilmneda uued spetsiifilised omadused. Väga oluline on halogeeni liitumise koht: avatud ahelas paiknev halogeeniaatom on tunduvalt aktiivsem kui tsüklilise molekuli süsinikuga seotud aatom. Viimasel juhul on halogeen inertsem. Kui kloori aatomi kõrval on veel mingi muu aktiivne rühm või aatom, näiteks hapnikuaatom halogeenitud eetrites, siis muudab see ühendi tugevasti toksilisemaks. Halogeenist olenevalt suureneb halogeenitud ühendite toksilisus järgmises reas: fluor< kloor<broom<jood. Nitro- (NO2), nitroso- (NO) või aminorühma (NH2) viimine molekuli muudab tunduvalt ühendi toksilisust. Eriti mürgised on aromaatsete süsivesinike, nagu nitrobenseeni, dinitrobenseeni, fenüülamiini, tolüülamiinide (toluidiinide) ning dimetüülfenüülamiinide (ksülidiinide) nitro- ja aminoderivaadid. Toime tugevuse ja nitro- või aminorühmade arvu vahel ei ole otsest seost. Karboksüülrühma olemasolu või atsetüülimine muudavad tunduvalt toksilisust.

Paljude homoloogiliste ridade esimesed liikmed, mida võib lugeda metaani derivaatideks, on tugevama üldtoksilise ja spetsiifilise toimega kui järgmised. Nii on metaanhape (sipelghape), metanaal (formaldehüüd) ja metanool tunduvalt mürgisemad kui etaanhape (äädikhape), etanaal ja etanool. Kordsete sidemete reegel: ühendi küllastamatus kõneleb tavaliselt selle reaktsioonivõimelisuse ja mürgisuse tugevnemisest. Keemiline ühend on seda toksilisem, mida suurem on ta küllastamatuse aste. Orgaaniliste ühendite toime tugevust mõjutab märgatavalt radikaalide ruumiline paigutus molekulis, s.t asendiisomeetria. Kõige sagedamini on suurima toksilisusega paraisomeerid, väiksemaga metaisomeerid ja veelgi väiksemaga ortoisomeerid. 20.5.4. Toksilisuse sõltuvus aine füsikokeemilistest omadustest (lahustuvusest, lenduvusest, agregaatolekust) Lahustuvuse all mõeldakse mitte ainult lahustuvust vees, vaid eelkõige veres, maomahlas, lümfis. Mida suurem on aine lahustuvus, seda kiiremini ja tugevamini ta mõjub. Kõige soodsamaks agregaatolekuks hingamisteede kaudu organismi tungimise seisukohalt on tahke tükiline olek, edasi pulbriline, vedel ja gaasiline olek. Kergesti lenduvate vedelike puhul oleneb organismi sattunud auru kogus suuresti ruumis tehtava töö intensiivsusest. Raske füüsilise töö korral suureneb järsult hingamissagedus ja seoses sellega satub ka organismi rohkem mürgiseid aineid. Orgaaniliste lahustite naha kaudu organismi sattumise oht on üldiselt väike, sest lahustid lenduvad enamasti kergesti. Kui lahustid kuuluvad aga liimide, lakkide, pastade koostisse ja jäävad pikemaks ajaks naha pinnale, siis võivad nad ka läbi naha tungida. 20.6. Mürkide jaotus toime järgi elunditesse * Närvimürgid: süsivesinikud, alkoholid, väävelvesinik, metanool * Veremürgid: benseen, tolueen, süsinikoksiid; CO + vere hemoglobiin, tekib karboksühemoglobiin; süsivesinikud + vere hemoglobiin, tekib methemoglobiin * Maksamürgid: halogeensüsivesinikud * Fermentide mürgid: sinihape, elavhõbe, fosfororgaanilised ühendid * Kantserogeensed ained: asbest, bensopüreen, kroom6+, tahm, aromaatsed amiinid * Hingamisteid ärritavad (vt p 2.8) ained: ** NH3, SO2, HCl , mis vees lahustuvad **Cl2, NO-NO2, mis vees ei lahustu * Nahka ja limaskesti ärritavad ained: happed, leelised Närvimürgid on alifaatsed ja aromaatsed süsivesinikud (bensiin, lahustibensiin, küllastatud ja küllastamata süsivesinikud, alkoholid, eetrid). Nad mõjuvad kesknärvisüsteemile, kutsuvad esile peapööritust, üldist nõrkust, mis sageli lõpeb teadvuse kaotusega. Närvimürkide hulka kuuluvad ka väävelvesinik (H2S) ja metanool (CH3OH). H2S tekib keemiatööstuses heitproduktina, näiteks väävelhappetööstuses, paberitööstuses, heitvete töötlemisel. H2S pärsib südametegevust ja hingamist. Väikesed kontsentratsioonid mõjuvad silmadele, kõrge kontsentratsioon kahjustab hingamisteid, algavad krambid. Kontsentratsioonil 1 mg/l õhus kaob teadvus, võib järgneda surm. Kui metanooli sisse võtta, põhjustab tugeva mürgistuse 5...10 g; 30...35 g võib olla surmav. Metanoolimürgistus viib nägemiskahjustustele, mõnikord kuni pimedaks jäämiseni. Põhiliseks veremürgiks on süsinikoksiid (CO), mis ühineb vere hemoglobiiniga ja takistab verel hapnikku siduda. CO seob hemoglobiini 200...300 korda tugevamini kui hapnik. Verre sattunud CO moodustab hemoglobiiniga karboksühemoglobiini. Kuna see ei ole võimeline hapnikku transportima, siis on kudede hapnikusaamine takistatud. Süda peab hakkama kiiremini lööma. Süda saabki vingumürgistuses kõige rohkem kannatada. Kui meelemärkuseta olek on püsinud kaua aega, siis võib inimene saada aju- või südamekahjustuse.

Bensiinimootori heitgaasis on süsinikoksiidi 2...6%, diiselmootori heitgaasis 0,5...1%. Benseen, tolueen, ksüleen toimivad nagu veremürgid kroonilise mürgistuse korral. Kloorsüsivesinikud (dikloroetaan, trikloroetaan, tetraklorometaan jt) mõjuvad väikeses kontsentratsioonis kui narkootikumid, ägedate mürgistuste korral kahjustavad maksa ja neerusid. Fermendid on organismis bioloogilisteks katalüsaatoriteks. Fermendimürgid kahjustavad fermentide tegevust. Siia kuuluvad sinihape, elavhõbedaaurud, nitriilid. Sinihape toimib hingamisfermentidele, takistab hapniku juurdepääsu kudedele. Elavhõbe seob valgufermente, mis mõjutavad närvirakkude ainevahetust. Nahamürkidena toimivad anorgaanilised happed ja leelised, mõni orgaaniline hape, anhüdriidid. Hape kahjustab ainult pealmisi nahakihte, leelis ka allpool olevaid kudesid. Põhjuseks on see, et hape kalgendab valkusid: sellega tõkestatakse happe edasine toime. Leelised aga lahustavad valkaineid. 20.7. Kokkupuute (ekspositsiooni) aeg Et kahjustus leiaks aset, peab aine tungima organismi. Kokkupuude oleneb aine hulgast ja ajast, mille jooksul ta mõjutab inimest, looma või baktereid. Organismi tungimise teed (joonis 20.1): hingamiselundite kaudu terve naha kaudu seedekulgla kaudu Paljud ained toimivad kõige ägedamalt siis, kui nad sattuvad otse vereringesse. Toksikoloogilistes loomkatsetes viiakse mürkaine organismi inhalatsiooni, absorptsiooni teel (naha või silmade kaudu), seedekulgla (söömisel, mälumisel), platsenta kaudu või süstiga veresoonde, lihasesse, naha alla, kõhukelmesse. Annused (doosid), mis kahjustust esile kutsuvad, on erinevad. Letaalse doosi LD50 ja kontsentratsiooni LC50 väärtusi kasutatakse ägeda toksilisuse võrdlemiseks. Efekti hinnatakse peamiselt rottide, hiirte ja jänestega tehtud laboratoorsete katsete järgi. Suukaudse mürgistuse korral on LD50 (mg/ kg mürgistatu kehakaalu kohta) lühend, mis näitab mürgise ainega kokkupuutumisel annust, mis surmab 50% katseloomadest. LC50 (ml/kg kehakaalu kohta) on lühend, mis näitab mürgise ainega kokkupuutumisel kontsentratsiooni, mis surmab 50% katseloomadest. Gaasi, auru ja aerosoolina esinevate mürkide kontsentratsioonid antakse milligrammides 1 m3 või liitri kohta. Nahale sattunud aine mürgisust mõõdetakse milligrammides 1 cm2 nahapinna kohta. Tabelis 20.1 on näiteid ainete letaalse kontsentratsiooni LD50 kohta.

Tabel 20.1

LETAALNE KONTSENTRATSIOON (LD50) Aine LD50 (mg/kg, suu kaudu, rotid) C- vitamiin 11900 Etüülalkohol 7060 Sidrunhape 5040 Naatriumkloriid 3000 Raudsulfaat 320 Dieldriin(insektitsiid) 38 Paratioon (insektitsiid) 2 Dioksiin (herbitsiid) 0,02 Loomkatsete puhul on tähtis näidata ära katsetingimused, sest LD50 ja LC50 sõltuvad paljudest teguritest, nagu looma liik, sugu, vanus ja dieet. DDT (4,4’- diklorodifenüültrikloroetaani) on LD50 suu kaudu manustamisel rottidele 87 mg/kg kehakaalu kohta, kuid 150 mg/kg koera kehakaalu kohta. Dioksiini LD50 on rotil 0,02 ja koeral 0,001 mg/kg kohta, s.t rotil on mürgitaluvus 20 korda suurem kui koeral. Seda, kuidas reageerib inimese organism mürgile, loomkatsed üksi ei näita. Ometi annavad loomkatsed ettekujutuse mürgiste ainete mõjust. 20.8. Kokkupuute piirid ja normid Selleks et kontrollida mürgiste ainete mõju, on vaja kindlat metoodikat. Üks võimalus hoida inimest kemikaalidega seotud ohtude eest on kehtestada piirnormid (joonis 2.4). Piirnormid baseeruvad kogemustest saadud infol, laboratoorsetel katsetel ja õnnetuste analüüsil. Leitakse kompromiss ja fikseeritakse ohutusstandardid. Erinevates maades loetakse ohutuks erinevaid kemikaalisisaldusi õhus. Selle alusel töötatakse välja piirnormid. Autoriteetseimaks peetakse Ameerika Tööhügienistide Riiklikku Komisjoni (American Conference of Governmental Industrial Hygienists - ACGIH) poolt välja töötatud lävikontsentratsioone. Lävikontsentratsiooni (Threshold Limit Value - TLV) on defineerinud ACGIH ja see puudutab ohtlike ainete kontsentratsioone õhus. Allpool seda piiri võivad peaaegu kõik töötajad jätkuvalt kokku puutuda ohtlike ainetega, ilma et see avaldaks neile kahjulikku mõju. Lävipiirid vaadatakse regulaarselt üle vastavalt uutele andmetele. Päevane keskmine lävipiir TLV-TWA (Time Weighted Average) on kaalutud keskmine kontsentratsioon 8-tunnise tööpäeva puhul 40-tunnise töönädala korral, millega enamik töötajaid võib korduvalt kokku puutuda. Lühiajalise kokkupuute lävipiir TLV-STEL (Short Term Exposure Limit) on kemikaalide kontsentratsioon õhus, millega töölised võivad kokku puutuda lühikest aega (kuni 15 minutit) ja mitte rohkem kui 4 korda päeva jooksul, kusjuures vähemalt 60-minutiliste vahedega. Sealjuures ei tohi ilmneda ärritusi ega pikaajalisi või mööduvaid kahjustusi, mis vähendavad töötaja töövõimet. Päevaseid TLV-TWA-sid ei tohi ületada. Kokkupuute ülempiir TLV-C (Ceiling) on suurim kemikaali kontsentratsioon õhus, mida ei tohi töötaja hingamistsoonis kunagi ületada. NSV Liidus väljendati lubatud piirkontsentratsioone (LPK) ühikutes mg/m3 (mg ainet m3 õhu kohta). Kasutatakse ka teist ühikut: ppm (part per million - aineosakest miljoni õhuosakese kohta). Lubatud piirnormide väljatöötamisel ei ole võimalik arvestada * ülitundlikkust (allergiat) mõne aine suhtes, need kontsentratsioonid on väga väikesed

* kantserogeenseid ühendeid, mis on tervise riskiteguriks ka tunduvalt allpool lubatud piirnorme *raske füüsilise töö korral hingamissageduse tõusu, mille tõttu töötamisel mürkainetega saastunud õhus satub organismi tunduvalt enam kahjulikke aineid * et piirnormid on sissehingatava õhu jaoks. Mõned ained, nagu fenool, aniliin, pestitsiidid, võivad imenduda ka naha kaudu. Eesti Kemikaaliseadusest ( RT I 1998, 697; 1492 ) lähtuvalt kehtestatud “Ohtlike ainete piirnormid töökeskkonnas” toob kolm erinevat ohtlike ainete piirnormi: lühiajalise toime piirnorm - maksimaalne lubatud keemilise aine keskmine kontsentratsioon sissehingatavas õhus avaldatud aja-kaalu aritmeetilise keskmisena teatud lühikese perioodi (näiteks 15 min) jooksul. Lühiajaline kõrge ekspositsioonitase tuleb arvesse võtta summaarse ekspositsiooni määramisel lisaandmena. Esitatakse ainetele, millel ei ole andmeid piirnormi lae kohta piirnorm - ohtliku aine keskmine kontsentratsioon töökeskkonna sissehingatavas õhus tööpäeva (8h) ja töönädala (40h) jooksul, mis ei kahjusta tervist kogu tööstaaži kestel, kuid ei välista siiski terviseriski, sest keemiliste ainete toime oleneb organismi individuaalsest eripärast piirnormi lagi - pidevalt 15 minuti jooksul lubatud aine maksimaalne kontsentratsioon õhus, mis määratakse kiiresti toimivate ainete jaoks. Ammoniaagi ja isotsüanaadi puhul on lubatud perioodiks 5 minutit. Tabelis 20.2 on toodud mõningate ainete piirnormid.

Tabel 20.2 Ohtlike ainete piirnormid töökeskkonnas

Aine Piirnorm Piirnormi lagi Lühiajalise mõju Märkused piirnorm ppm mg/m3 ppm mg/m3 ppm mg/m3 Akroleiin 0,1 0,2 - - 0,3 0,7 Ammoniaak 25 18 50 35 - - 4 Aniliin 1 4 - - 2 8 A Arseen - 0,03 - - - - C 5,6 Asbest 0,1 kiudu/

ml - - - - - C, 7

Atsetoon 250 600 - - 500 1200 Benseen 0,5 1,5 - - 3 9 AC Formaldehüüd0,50,5 0,6 1 1,2 - - CS Tetraetüül- plii

- 0,05 - - - 0,2 AR

Tolueen 50 200 - - 100 400 A Märkused: A naha kaudu kergesti absorbeeruvad ained C kantserogeensed ained S sensibiliseerivad ained R reproduktiivsed ained 4 piirnormi lagi on arvutatud 5-minutilisele toimeajale 7 kiud on osakesed, mille pikkuse ja laiuse suhe on vähemalt 5:1, minimaalne pikkus 5 mikronit ja maksimaalne läbimõõt 3 mikronit.

Kahjuliku aine sisalduse arvutused ja vastavus piirkontsentratsioonidele Kontsentratsioon esitatakse mg/ m3 ja ppm c (mg/m3 )= M x ppm / 24,1 kus 24,1 on 1 mooli maht liitrites 20 oC ja 101,3 kPa juures.

ppm= 24,1.x c(mg/m3) / M Näide 1 Kui suur on atsetooni kontsentratsioon mg/m3 , kui ppm=250 ? MC3H6O =58 (g/mool) c (mg/m3 )= 58 x 250 / 24,1= mg/m3 Kui töö kestab üle või alla 8 tunni ja kui on võetud mitu õhuproovi, siis arvutatakse 8 tunni keskmine kontsentratsioon ajavahemikul Th . Näide 2 Üldine kromaatide kontsentratsioon oli 0,005 mg/m3. Samal päeval mõõdeti keevitustöö juures töötaja hingamistsoonis 20 minuti jooksul kromaatide kontsentratsiooniks 0,2 mg/m3. Kas kroomi (Cr) kontsentratsioon on 8-tunnise LPK järgi üle normi, kui töötaja töötas sel päeval 35 minutit? 8h= 480 min 35 minutit töötaja keevitas ja 480-35 = 445 minutit tegi muud tööd. c8h = (445 x 0,005 + 35 x 0,2)/480 = 0,019219 mg/m3 ~0,002 mg/m3 < 0,02 mg/m3 (mis on piirnorm). Seega ei ületa kontsentratsioon lubatud väärtust. Ülitundlikkusega ei olnud võimalik antud juhul arvestada. Näide 3 Teine töötaja töötas samas töökohas 10 tundi, keevitades 1 tund 47 minutit. 600 minutit ta töötas, sellest 107 minutit keevitas. Muud tööd tegi 493 minutit. c8h = (493 x 0,005 + 107x 0,2)/480 =(2,465+ 21,4)/480 =23,865/480 =0,049719 mg/m3 ~0,5 mg/m3 > 0,02 mg/m3 (üle piirnomi) Näide 4 Töötaja hingamistsoonis mõõdeti indikaatorampulli abil 3 korda NH3 sisaldust 5-minutiliste vahedega. Tulemused olid 15ppm, 45ppm ja 20 ppm. Kas 15 minuti piirnormi lagi (50 ppm) on ületatud? c15 min =(5 x 15+5 x 45+5 x 20)/15 min.=400/15 ppm =26,667 ppm ~30 ppm See on väiksem kui piirnormi lagi (50 ppm). NH3 kahjuliku sisalduse määramise aluseks on silmade ärritus. Seetõttu saab NH3 mõju määrata ka ilma mõõtmiseta. Piirnormi ületamise määramiseks ei vajata mõõtmisi. Kui on mitu kahjulikku ainet, siis on kogu segu toime kahjulik, kui c1 /LPK1 + c2 /LPK2 +......+ cn /LPKn > 1 Näide 5 Töökoha õhus määrati 8 tunni keskmine kontsentratsioon lahustitele.

c1, 8h =70 ppm butüülatsetaat c2, 8h =20 ppm metüül-isobutüülketoon c3, 8h =30 ppm n-heksaan Piirnormid on vastavalt 100, 25, 25. csegu =70/100 +30/25+30/25= = 1,6667 >1 Seega on kahjuliku aine sisalduse piir ületatud. 20.9. Milline on süsteemi reageering kokkupuutel mürkidega? Mürkide koosmõju Mõnda kemikaali vajab inimorganism elutegevuseks väga vähesel määral. Sama kemikaal on aga ohtlik, kui sattub organismi suures koguses. See puudutab selliseid metalle nagu vask, magneesium ja mangaan, mis kujutavad probleemi töökohtadel. Nende kahjulik mõju on tugevalt seotud doosiga. Piirefekt on surm. Tavaliselt on toksiliste ainete mõju vähem tõsine, näiteks isupuudus või rasked tervisehäired. Organism võib olla võimetu eritama mürke, näiteks kaadmiumi. Sellisel juhul akumuleerub aine organismis. Kuna organismi võime kemikaalist vabaneda on piiratud, siis korduva kokkupuute korral võib selle tase organismis saavutada väärtuse, mis on inimesele ohtlik. Inimorganism Mürgi mõju võib olla kiire või aeglane. On kaks viisi, kuidas kemikaalid mõjuvad. Kohalik mõju ilmneb kehaosal, millel on olnud kontakt kemikaaliga, näiteks on happesöövitus või gaasikahjustused kopsudes. Süsteemne toime ilmneb pärast seda, kui kemikaal on absorbeerunud ja levinud alguspunktist teistesse kehaosadesse. Paljudel kemikaalidel on süsteemne toime, kuid mõnel on ka nii kohalik kui ka süsteemne toime. Näiteks tetraetüülplii, mida leidub bensiinis, tekitab nahakahjustusi, edasi ta absorbeeritakse ja kantakse kehas laiali, kus ta kutsub esile tüüpilisi kesknärvisüsteemi ja elundite häireid. Tööruumi õhus, eriti keemiatööstuses, leidub sageli kemikaaliaurusid. Seal tuleb arvestada nende koosmõjuga. Kuid alati ainete mõju ei summeeru. Sünergism on ainete mõju vastastikune võimendumine. Alkohol tugevdab peaaegu kõikide mürkide toimet, kuna soodustab mürgi imendumist ja kiiremat oksüdatsiooni organismis. Antagonism on ühe mürkaine toime, mis teise mürkaine toimet organismis kahandab või välistab. Näiteks raskmetallide arseeniühendid on vähem mürgised kui arseen ise. Kumulatsioon on mürkaine kuhjumine mõnes elundis kroonilise mürgistuse korral. Tekib, kui mürki sattub organismi rohkem, kui organism jõuab seda muundada või eritada. Selektiivsed (märgitud ) elundid Kemikaal ei ole ühteviisi ohtlik kõigile elunditele. Tavaliselt on 1...2 elundit, millele mürgi mõju on kõige suurem. Neid nimetatakse “märgitud” elunditeks kindla kemikaali jaoks. Kõige sagedamini saab kahjustada kesknärvisüsteem. Järgmisena tuleb vereringesüsteem, siis maks, neerud, kopsud ja nahk. Lihased ja luud on väga vähestele ainetele “märgitud” elunditeks. Meeste ja naiste reproduktiivseid elundeid kahjustavad paljud ained. *Nahk on kõige suurem inimese elund pindalaga 1,5...2 m2. Ta kaitseb keha, kuid tema kaitsevõime võib alaneda, kui koormus läheb väga suureks. Mõni aine tungib läbi terve naha vereringesse. Fenool on üks selline aine, mille läbi naha tunginud koguse kätte võib isegi surra. Suur osa tööga seotud nahahaigustest on kontaktekseemid, nahaärritused ja nahapõletikud. Näiteks on üldtuntud sensitiivsed ained mõned värvid, metallid nagu nikkel ja selle soolad, kroomi ja koobalti soolad, elavhõbeda orgaanilised ühendid, akrülaatide monomeerid ja metakrülaadid, kautšuki lisandid ja pestitsiidid. Nahakahjustustele aitavad kaasa ka keskkonnategurid niiskus ja soojus. *Kopsud on väratiks, mille kaudu ained satuvad organismi. Kopse kahjustavad tolm, metalliaurud, lahustite aurud ja sööbegaasid. Allergiat võivad põhjustada puuvillatolm, TDI (tolueenisotsüanaat, mida kasutatakse polüuretaanplastmasside tootmisel) ja MIC

(metüülisotsüanaat, mida kasutatakse karbarüülinsektitsiidide tootmisel). Bhopali katastroofis 1984 suri rohkem kui 2000 inimest, kes puutusid kokku MIC-ga. Allergilisi reaktsioone kutsuvad esile bakterid ja seened, mis arenevad näiteks kuival heinal või kuivatatud suhkrurool. Tööstustolm on orgaaniline: puidu-, jahu-, suhkru-, piimapulbri-, kalajahu-, söödapärmi- ensüümi- ja kohvitolm, karusnahkade tolm; anorgaaniline: metalli-, tsemendi-, lubja-, asbestitolm; segatolm: põlevkivi-, kivisöetolm. Tolm võib olla mürgine ja mittemürgine. Mürgised on uraani-, berülliumi-, kroomanhüdriidi-, plii-, tsingi-, elavhõbeda-, arseenitolm. Mittemürgine on liivatolm. **Tolmuosakeste kopsu sattumine oleneb paljudest teguritest, eelkõige tolmuosakeste suurusest, aga ka osakeste kujust, lahustuvusest vees ja koevedelikes, elektriseerituse astmest. Kõige ohtlikum on tolm osakese suurusega 0,25...10 mikromeetrit. Osakesed diameetriga alla 0,25 mkm hingatakse õhku tagasi, suuremad kui 10 mkm sadestuvad ülemistes hingamisteedes ja kopsudesse ei jõua. Nagu eespool mainitud, võivad kopsu sattunud tolmuosakesed esile kutsuda pneumokonioosi. Pneumokonioos on peamiselt liivatolmuga kokkupuutuvate töötajate haigus (silikoos). Kõige ohtlikumaks kutsehaiguseks on aga asbestoos, mille tekitajaks on asbestitolm. Ka põlevkivi- ja kivisöetolm võivad põhjustada pneumokonioosi. Talgitolm tekitab talkoosi. **Gaasi kopsu tungimise ohtlikkus sõltub peamiselt auru lahustuvusest vees. Vees hästi lahustuvad gaasid (HCl, SO2, NH3) peetakse kinni ülemistes hingamisteedes ja kopsu nad ei jõua, aga vees vähelahustuvaid gaase (NO-NO2, Cl2) ülemistes hingamisteedes kinni ei hoita ja nad jõuavad kopsu, kus võivad tekitada kopsuturset. *Närvisüsteem on orgaaniliste lahustite tundlik, ka mõned metallid, eriti raskmetallid (plii, elavhõbe, mangaan), kahjustavad närvisüsteemi. Organofosfaadid (insektitsiidid), nagu malatioon ja paratioon tekitavad närvisüsteemi keemilise stressi, mis väljendub nõrkuses, halvatuses ja lõpeb mõnikord surmaga. *Vereringe on märgitud elundiks lahustite toimele. Luuüdis toodetakse vererakke. Benseen kahjustab luuüdi, mida näitavad mutatsioonid vererakkudes. Ka seatina ja selle ühendid põhjustavad muutusi veres. Seatina inhibeerib ensüümide tegevust, mis võtavad osa hemoglobiini moodustumisest punastes vererakkudes. *Maks on kõige suurem siseelund ja tal on palju funktsioone. Ta on puhastustehas, mis lõhub mittevajalikke aineid veres. Maksal on võrdlemisi hea taastusvõime; maksahäirete sümptomid ilmnevad alles raskete haiguste korral. Lahustid nagu tetraklorometaan, kloroform ja vinüülkloriid ning alkoholid on maksale ohtlikud. *Neerud on organismi urinaarsüsteemi osa. Nende ülesandeks on välja viia jääkaineid, mida veri on toonud erinevatest elunditest, hoida vedelikud tasakaalus ja tagada, et nad sisaldaksid piisavalt vajalikke soolasid. Neerud hoiavad ka vere happelisuse konstantsel tasemel. Lahustid võivad rikkuda neerude funktsiooni. Kõige ohtlikum on neerudele tetraklorometaan. Ka tärpentin on suures koguses neerudele kahjulik; tekivad nn värvija neerud. Neerusid kahjustavad ka plii ja kaadmium. *Allergiline reaktsioon võib vallanduda pärast korduvat kontakti ainega. Kui sensibilisatsioon on kord olemas, siis võivad isegi väga väikesed kogused reaktsiooni esile kutsuda. Allergialiike on palju, alates nahapunetusest kuni raske kopsuärrituseni, mis võib lõppeda surmaga. Inimesel on nahk, silmad ja hingamisteed kõige tavalisemad allergilise reaktsiooni kohad. Allergia jaotatakse kiireks (atoopia) ja aeglaseks allergiaks, viimane jaguneb hilinenud allergiaks ja kontaktallergiaks.

Atoopia on kiire allergiline reaktsioon, mille aluseks on pärilik soodumus toota liigselt E-klassi immuunglobuliini ehk E-klassi antikehi. Kui allergeen puutub kokku antikehaga, tekib allergiline reaktsioon. Selle tulemusel vabanevad rakkudest aktiivsed ained (histamiinid), mis kahjustavad kudesid. Atoopia on kõige sagedamini toiduallergia. Hilinenud allergia tekib näiteks põllumajandustöötajatel hallitustolmu, heinatolmu mõjul, kuid selle tekitajaks võib olla ka hoonetolm. Hilinenud allergia ei ole päritav. Kontaktallergiat põhjustab kokkupuude selliste ainetega nagu nikkel, kroomiühendid, formaldehüüd, kummi. Naha reaktsioon algab 3... 6 tundi pärast kokkupuudet ja on kõige tugevam 2...3 päeva pärast. Kord ilmnenud allergia muutub korduvaks. Kutseallergia põhjustajaid: *kummikemikaalid *loomade epiteel *epoksüvaigud *nikkel *kaaliumkromaat *toiduained *formaldehüüd *fenoolpolümeerid *akrülaadid *isotsüanaadid Allergiat tekitava aine jaoks ei ole alamkontsentratsiooni. Risk väheneb, kui kontsentratsioon langeb, teisalt suurendab aga pikk kokkupuuteaeg riski. Töötaja võib saada allergia ka juhul, kui allergeeni on alla analüütilist määramispiiri (0,005%). Kõige raskemini kindlaks tehtavad ärritajad on lõhnaained, mida kasutatakse nii töökohal kui ka kodus ja mille pakendile on harva märgitud koostis. 20.10. Kemikaalide identifitseerimine, klassifitseerimine ja märgistamine (Dir.67/548 EEC, 88/379 EEC, 79/831 EEC, 92/32 EEC) Kemikaalide identifitseerimise, klassifitseerimise ja märgistamise eesmärgiks on fikseerida kemikaali ohtlikkus, et oleks võimalik kasutusele võtta konkreetsed kaitseabinõud (ILO konventsioon nr 170 ja soovitus nr 177). Identifitseerimise kriteeriumiks on * kemikaali olemust, koostist ja struktuuri kõige täpsemalt iseloomustav, üheselt mõistetav ja rahvusvaheliselt tunnustatud nimetus * CAS No- Chemical Abstracts Service Number on igale kemikaalile omistatav tunnusnumber, mis on rahvusvaheliselt identne kemikaali nimetusega * EEC No on kemikaali registreerimisnumber Euroopa Liidu turul (EINECS, European Inventory of Existing Commercial Substances) * UN No on ohtliku kemikaali transpordi tunnusnumber ÜRO registris * ICSC on rahvusvaheline kemikaalikaart (International Chemical safety Card) Ohtlik kemikaal? - mürgine - väga mürgine - kahjulik - ärritav - sööbiv - kantserogeenne - reproduktsiooniorganitele mõjuv - mittepärilikke sünnidefekte põhjustav

- sensitiivne Tule- ja plahvatusohtlikkuse klassifikatsiooni järgi on kemikaalid - plahvatusohtlikud - oksüdeerivad - eriti tuleohtlikud - väga tuleohtlikud - tuleohtlikud Väliskeskkonnale mõjuvad kemikaalid võivad olla - elusorganismidele mürgised - keskkonnas püsivad - bioakumuleeruvad (aja jooksul ainekogus elusorganismis kasvab) 20.10.1. Ohtlike kemikaalide sümbolid (joonis 20.6) Terviseohtlike kemikaalide märgistus T Mürgine (toxic) Kui kemikaali sissehingamisel, allaneelamisel või naha kaudu imendumisel võib tekkida tõsine tervisekahjustus või järgneda surm T+ Väga mürgine (very toxic) Kemikaal, mis sissehingatuna, allaneelatuna või naha kaudu toiminuna põhjustab eriti ägedaid või pikaajalisi tervisekahjustusi ja isegi surma Xn Kahjulik (harmful) Mitte nii kahjulik kui kemikaal tähisega T Kemikaali sissehingamisel, allaneelamisel või läbi naha imendumisel võib tekkida tervisekahjustus Seda võib kasutada ka teist tüüpi riskide väljendamiseks, näiteks allergiliste reaktsioonide puhul Xi Ärritav (irritant) Mitte nii kahjulik kui kemikaal tähisega C Kemikaal põhjustab naha või ülemiste hingamisteede ärritust C Sööbiv (corrosive) Kahjustab eluskudet, millele satub Mõne aine pritsmed võivad põhjustada nahal raskeid põletusi Keskkonnaohtlike kemikaalide märgistus E Plahvatusohtlik (explosive) Kemikaal võib plahvatada hõõrdumise tagajärjel või kokku puutudes tulega F Väga tuleohtlik (highly flammable) Kemikaal võib süttida kokku puutudes toatemperatuuril õhuga Tahke aine, mis võib kergesti süttida pärast otsest kontakti süüteallikaga ja mis jätkab põlemist ka pärast süüteallika eemaldamist Gaasid võivad süttida toatemperatuuril F+ Eriti tuleohtlik (extremely flammable) Vedelikud, mille leekpunkt ja keemistemperatuur on erakordselt madalad O Oksüdeeriv (oxidizing) Kemikaali reaktsioon teiste ainetega, eriti tuleohtlikega, toimub eksotermiliselt N Keskkonnale ohtlik (dangerous for the environment) Kahjustab väliskeskkonda (floora, fauna)

Kui kasutatakse rohkem kui üht ohusümbolit, siis *sümbolid T ja T+ teevad sümbolid C, Xn ja XI kohustuslikuks *sümbol C teeb sümbolid Xn ja XI kohustuslikuks *sümbol E teeb sümbolid F ja O kohustuslikuks

Joonis 20.4. Ohtlike kemikaalide märgistus 20.10.2. Kemikaalide käitlemise riskilaused ( R- fraasid Risk phrases), vt RTL 1998, 372/373, 1609, 1610 R1 Kuivalt plahvatusohtlik R2 Plahvatusoht löögi, hõõrdumise, sädeme või lahtise tule korral R3 Eriti plahvatusohtlik löögi, hõõrdumise või lahtise tule korral R4 Moodustab väga plahvatusohtlikke metallilisi ühendeid R5 Plahvatusohtlik kuumutamisel R6 Plahvatusohtlik ilma õhuta või õhuga kokkupuutel R7 Võib põhjustada tulekahju R8 Kokkupuutel süttiva ainega võib põhjustada tulekahju R9 Plahvatusohtlik segunemisel süttiva ainega R10 Tuleohtlik R11 Väga tuleohtlik R12 Eriti tuleohtlik R13 Eriti tuleohtlik vedelgaas R14 Reageerib tormiliselt veega R15 Veega kokkupuutel eralduvad väga tuleohtlikud gaasid R16 Plahvatusohtlik segus oksüdeerivate ainetega R17 Isesüttimisoht õhuga kokkupuutel R18 Kasutamisel võib moodustada tule- ja plahvatusohtlikke auru-õhusegusid R19 Võib moodustada plahvatusohtlikke peroksiide R20 Kahjulik sissehingamisel R21 Kahjulik kokkupuutel nahaga R22 Kahjulik allaneelamisel R23 Mürgine sissehingamisel R24 Mürgine nahaga kokkupuutel R25 Mürgine allaneelamisel R26 Väga mürgine sissehingamisel R27 Väga mürgine nahaga kokkupuutel R28 Väga mürgine allaneelamisel R29 Kokkupuutel veega eralduvad mürgised gaasid R30 Kasutamisel võib muutuda väga tuleohtlikuks R31 Kokkupuutel hapetega eralduvad mürgised gaasid R32 Kokkupuutel hapetega eralduvad väga mürgised gaasid

R33 Kumulatsioonioht R34 Tekitab põletushaavu R35 Tekitab raskeid põletushaavu R36 Ärritab silma limaskesti R37 Ärritab hingamiselundeid R38 Ärritab nahka R39 Väga tõsiste pöördumatute kahjustuste oht R40 Pöördumatute tagajärgede oht R41 Tõsiste silmakahjustuste oht R42 Sissehingamisel võib põhjustada ülitundlikkust R43 Kokkupuutel nahaga võib põhjustada ülitundlikkust R44 Plahvatusoht kuumutamisel kinnises mahutis R45 Kantserogeenne R46 Võib põhjustada pärilikke kahjustusi R47 Võib põhjustada sünnikahjustusi R48 Pikaajalisel toimel võib põhjustada tõsiseid tervisehäireid R49 Sissehingamisel võib põhjustada vähki R50 Väga toksiline veeorganismidele R51 Mürgine veeorganismidele R52 Kahjulik veeorganismidele R53 Võib kahjustada pikaajaliselt veekeskkonda R54 Mürgine taimedele R55 Mürgine loomadele R56 Mürgine mullaorganismidele R57 Mürgine mesilastele R58 Võib kahjustada pikaajaliselt looduskeskkonda R59 Ohtlik osoonikihile R60 Võib põhjustada viljatust R61 Võib kahjustada loodet R62 Võimalik sigivuse kahjustuse oht R63 Võimalik loote kahjustamise oht R64 Võib kahjustada rinnapiima R65 Kahjulik: allaneelamisel võib põhjustada kopsukahjustusi R-kombinatsioonid R14/15 Reageerib tormiliselt veega, eraldades eriti tuleohtlikke gaase R15/29 Kokkupuutel veega tekivad mürgised, eriti tuleohtlikud gaasid R20/21 Kahjulik sissehingamisel ja kokkupuutes nahaga R20/22 Kahjulik sissehingamisel ja allaneelamisel R20/21/22 Kahjulik sissehingamisel, allaneelamisel ja kokkupuutes nahaga R21/22 Kahjulik kokkupuutes nahaga ja allaneelamisel R23/24 Mürgine sissehinagamisel ja sattumisel nahale R23/25 Mürgine sissehingamisel ja allaneelamisel R23/24/25 Mürgine sissehingamisel, allaneelamisel ja sattumisel nahale R24/25 Mürgine sattumisel nahale ja allaneelamisel R26/27 Väga mürgine sissehingamisel ja sattumisel nahale R26/28 Väga mürgine sissehingamisel ja allaneelamisel R26/27/28 Väga mürgine sissehingamisel, sattumisel nahale ja allaneelamisel R27/28 Väga mürgine sattumisel nahale ja allaneelamisel R36/37 Ärritab silmi ja hingamisteid R36/38 Ärritab silmi ja nahka

R36/37/38 Ärritab silmi, hingamisteid ja nahka R37/38 Ärritab hingamisteid ja nahka R42/43 Sissehingamisel ja sattumisel nahale võib põhjustada ülitundlikkust jne (RTL 1998, 372/373, 1610) 20.10.3. Kemikaalide käitlemise ohutuslaused (S-fraasid Safety phrases) S1 Hoida lukustatult S2 Hoida lastele kättesaamatus kohas S3 Hoida jahedas ruumis S4 Hoida eemal eluruumidest S5 Hoida vedeliku all (vedeliku määrab tootja) S6 Hoida inertgaasis (inertgaasi määrab tootja) S7 Hoida konteiner tihedalt suletuna S8 Hoida konteiner kuivana S9 Hoida konteinerit hästi ventileeritud ruumis S12 Mitte hoida konteinerit suletuna S13 Hoida eemal toiduainetest ja loomasöödast S14 Hoida eemal (kokkusobimatud ained määrab tootja) S15 Hoida eemal soojusallikast S16 Hoida eemal süttimisallikast. Mitte suitsetada! S17 Hoida eemal süttivatest materjalidest S18 Konteinerit käsitseda ettevaatlikult S20 Kasutamise juures mitte süüa ega juua S21 Kasutamise juures mitte suitsetada S22 Tolmu mitte sisse hingata S23 Mitte sisse hingata gaasi/suitsu/auru/aerosooli S24 Vältida aine sattumist nahale S25 Vältida aine sattumist silma S26 Aine silma sattumisel loputada silma kohe rohke veega ja pöörduda arsti poole S27 Võtta kohe seljast kõik määrdunud riided S28 Nahale sattumisel pesta kohe rohke veega S29 Mitte kallata kanalisatsioonitorustikku S30 Ainele on keelatud lisada vett S33 Võtta tarvitusele abinõud staatilise elektri vastu S35 Aine ja selle konteineri likvideerimisel jälgida ettevaatusabinõusid S36 Kanda kaitseriietust S37 Kanda kaitsekindaid S38 Mitteküllaldase ventilatsiooni korral kanda respiraatorit S39 Kanda silmade/näokaitset S40 Antud materjaliga saastunud põranda vm puhastamiseks kasutada ainet, mida soovitab tootja S41 Tulekahju ja /või plahvatuse korral vältida suitsu sissehingamist S42 Suitsu/aerosooli eraldumise korral kanda respiraatorit S43 Tulekahju korral kasutada .....( kustutusvahend) S44 Halva enesetunde korral pöördu arsti poole (võimaluse korral näita kemikaali märgistust) S45 Õnnetusjuhtumi või halva enesetunde korral pöördu kohe arsti poole S46 Allaneelamisel pöördu kohe arsti poole ja näita konteinerit ja märgistust S47 Hoida temperatuuril mitte üle... (tootja poolt määratud) temperatuuri

S48 Hoida niiskelt koos .....(materjaliga, mille määrab tootja) S49 Hoida ainult originaalkonteineris S50 Mitte kokku segada ......(ainega, mille määrab valmistaja) S51 Kasutada ainult hea ventilatsiooniga ruumides S52 Ei soovitata sisetöödeks ja suurte pindade katmiseks S53 Vältida lahtiselt hoidmist, enne kasutamist teadvustada ohud S54 Enne juhitmist veepuhastusseadmesse hankida luba kohalikult järelevalveasutuselt S55 Enne kanalisatsiooni või veekeskkonda juhtimist töödelda, kasutades parimat kättesaadavat menetlust S56 Mitte lasta voolata kanalisatsiooni ega looduskeskkonda, viia ainult selleks ettenähtud ohtlike jäätmete kogumiskohta S57 Kasutada ajakohast konteinerit, et vältida looduskeskkonna reostumist S58 Likvideerida kui ohtlikud jäätmed S59 Pöörduda valmistaja/vahendaja poole vajaliku info saamiseks S60 See materjal ja konteiner tuleb likvideerida kui ohtlikud jäätmed S61 Vältida looduskeskkonda sattumist. Järgida juhiseid, näiteks ohutuskaardi nõudeid S62 Pöörduda tingimata arsti poole S-kombinatsioonid S1/2 Hoida suletult ja vältida laste kätte sattumist S3/7 Konteinerit hoida suletult jahedas kohas S3/9 Hoida jahedas ja hästi ventileeritud ruumis S3/9 Hoida suletult jahedas ja hästi ventileeritud ruumis S3/9/14 Hoida jahedas hästi ventileeritud ruumis eemal....... (valmistaja poolt määratud materjalid) S3/9/14/49 Hoida ainult originaalpakendis jahedas hästi ventileeritud ruumis ja eemal..... (valmistaja poolt määratud kokkusobimatud materjalid) S 3/14 Hoida jahedas ruumis ja eemal ........(valmistaja poolt määratud kokkusobimatud materjalid) S7/8 Hoida konteiner tihedalt suletuna ja kuivas ruumis S7/9 Hoida konteiner tihedalt suletuna ja hästi ventileeritud ruumis S20/21 Kasutamise ajal mitte süüa, juua ega suitsetada S24/25 Vältida sattumist nahale ja silma S36/37 Kanda kaitseriideid ja kaitsekindaid S36/39 Kanda kaitseriideid ja silmade/näo kaitsevahendeid S37/39 Kanda kaitsekindaid ja silmade/näo kaitsevahendeid S36/37/39 Kanda kaitseriideid, kaitsekindaid ja silmade/näo kaitsevahendeid S47/49 Hoida ainult originaalpakendis temperatuuril, mille on määranud valmistaja S29/56 Vältida konteineri tühjendamist kanalisatsiooni, kasutada ainult selleks kohaldatud ohtlike jäätmete kogumiskohta (RTL 1998, 372/373, 1610) 20.10.4. Kemikaalide märgistus ja ohutuskaart Kõik kemikaalid peavad olema märgistatud, ka ohtlike ainete pakendid ja konteinerid. Märgistus peab suunama tähelepanu kemikaali kasutamisega seotud ohtudele. Kemikaali tootja või maaletooja peab kemikaali varustama märgise ja ohutuskaardiga. Puhastel ainetel on olemas rahvusvahelised ohutuskaardid, mis sisaldavad kehtivat baasinfot. EL-i maades peab märgistus sisaldama -tootja nime - maaletooja nime, aadressi ja telefoninumbri

- aine keemilise sümboli - ohusümbolid - riskifraasid - ohutusfraasid - aine koguse, mida võib hoida pakis või konteineris Märgistus peab olema rahvuskeelne. Üldjuhul on maksimaalselt 4 R- ja 4 S-fraasi piisav riski kirjeldamiseks ja ohutusnõuete sõnastamiseks. Kui ainet tuntakse mitme nime all, siis piisab ka märgisel 4 keemilisest nimest. Mõnel juhul, kui on tegemist kantserogeensete ainetega, on vajalik rohkem nimesid. Kemikaali ohutuskaart ( Dir 91/155 EEC) Märgis konteineril või pakendil pole sageli täielik. Selle tõttu on vajalik detailsem info, mille peab leidma kemikaali ohutuskaardilt. Kemikaali ohutuskaardil olev teave on vajalik kemikaali käitlejale selleks, et järgida ohutusnõudeid ning vältida või vähendada riski töötaja tervisele. Kemikaali ohutuskaardil on 16 alajaotust. 1. Identifitseerimine:aine või valmistise nimi, valmistaja, tarnija, importija nimi, aadress, telefoninumber 2. Koostis: info koostisosade kohta 3. Ohtude identifitseerimine 4. Esmaabi 5. Tuleohu vältimise meetmed 6. Õnnetuste ärahoidmise meetmed 7. Nõuded kasutamisel ja hoiustamisel 8. Mõju hindamine töökeskkonnas, piirnorm, isikukaitsevahendi tüüp 9. Füüsikalised ja keemilised omadused 10. Aine püsivus ja reaktiivsus 11. Toksikoloogiline info 12. Ökoloogiline info 13. Nõuded jäätmemajandusele 14. Transpordiinfo, sh käsitsemise koht - maanteel, raudteel, merel, õhus 15. Seadusandlus, nõuded märgistusele ja pakendile 16. Muu info (joonis 20.7).

MÄRGIS

Märgis on kasutajale esimene infoallikas kemikaali kohta Ohu sümbol Toote nimetus Ohtlikkus + tähendus METANOOL Väga tuleohtlik Mürgine sissehingamisel ja seedekulgla kaudu Väga tuleohtlik Mürgine Hoida lastele kättesaamatus kohas Hoia konteiner tihedalt suletuna Hoia eemal tulest Väldi sattumist nahale Õnnetuse või halva enesetunde korral pöördu otsekohe arsti poole (näita etiketti)

Tootja või tarnija nimi, aadress ja telefoninumber

KUIDAS KOOSTADA MÄRGIST? Aine nimetus, ohusümbolid, aine R- ja S-fraasid võta “Ohtlike ainete loetelust”(RTL 1999, 39, 508) Ohusümboliga kaasnev pilt võta jooniselt 20.6 Riskifraaside tõlgendus lause kujul võta p 20.10.2 Ohufraaside tõlgendus lause kujul võta p 20.10.3 BENSEEN VÄGA TULEOHTLIK MÜRGINE Vähitekitaja Väga tuleohtlik Mürgisus: hingamisteedesse, seedekulglasse sattumisel ning pikaajalisel kokkupuutel nahaga põhjustab raskeid tervisehäireid Väldi kokkupuudet, muretse kasutamisjuhend Kui tunned end pärast kokkupuudet halvasti, pöördu arsti poole Tootja või vahendaja nimi ja aadress Infot leiad lisast 3.9 jooniselt 20.6 p 20.10.2 p 20.10.3 Aine CAS-number Sümbol Riskilaused Ohutuslaused Benseen 71-43-2 F,T 45-11-48/23/24/25 53-45

Märgistamine on kasulik

Märgistusest on abi õnnetuse korral Märgistus teatab kasutajale kemikaali ohtlikkusest Märgistus väldib ainete segiajamist ja aine valesti kasutamist Märgistus aitab rakendada kaitseabinõusid Märgistus tutvustab ainet ja aitab otsustada, millist ainet osta Märgistus on aluseks produktide ladustamisel Märgistus annab soovitusi jäätmemajanduse korraldamiseks ja keskkonnakaitseks

BENSEEN ICSC 0015

CAS# 71-43-2 Tsükloheksatrieen UN # 1114 Bensool EC # 601-020-00-8 Molekulmass 78,1 C6H6

OHUD ÄGEDAD NÄHUD OHUTUS ESMAABI/

TULEKUSTUTUS

TULEOHTLIKKUS

Väga tuleohtlik Vältida leeki, sädemeid. Mitte suitsetada

Pulbrid, vahud, süsinikdioksiid

PLAHVATUS- OHTLIKKUS

Gaasi ja õhu segu on plahvatav

Suletud süsteem, ven- tilatsioon, plahvatus- kindlad elektriseadmed

Tulekahju korral hoida mahutid jne. külmad veepihusti abil

KOKKUPUUDE VÄLDI IGASUGUST

KOKKUPUUDET

Sissehingatava õhuga

Peapööritus, unisus, peavalu, iiveldus, hingamisraskused

Ventilatsioon, kohtäratõmme,

respiraator

Värske õhk, puhkus. Vajaduse korral arsti- abi

Naha kaudu VÕIB ABSORBEERUDA! Hoia nahk kuiv!

Kaitseriided, kaitse- kindad

Võta määrdunud riided seljast, pese end veega, arstiabi

Silmade kaudu Näokaitse või silmade kaitse koos ninakaitsega

Loputada suure hulga veega (eemaldada läätsed), arstiabi

Seedekulgla kaudu

Kõhuvalu, kurguvalu, oksendus

Mitte süüa, juua ega suitsetada tööruumis

Loputa suud. MITTE oksendust esile kutsuda, arstiabi

MAHAVOOLANUD VEDELIKU

KÕRVALDAMINE LADUSTAMINE PAKKIMINE JA MÄRGISTUS

Kogu mahavoolanud vedelik konteinerisse. Absorbeeri jääk liiva või inertsesse absorbenti ja vii ohutusse kohta. Ära viska kanalisatsiooni! Kaitseriietus, respiraator

Tulekindel Eraldi toiduainetest, oksüdeerijatest ja halogeenidest

Ära transpordi koos toiduainetega F T R: 45-11-48/23/24/25 S: 53-45 E

Ohuklass 3 Pakendigrupp II

LISAINFO

VAATA INFOT LEHE TEISEL KÜLJEL

O L

U L I S E D

A N D M E D

FÜÜSIKALINE OLEK Aine võib absorbeeruda organismi kopsude ja naha kaudu VÄRVITU VEDELIK ISELOOMULIKU LÕHNAGA INHALATSIOONI OHT

FÜÜSIKALISED OHUD Kahjulik kontsentratsioon õhus Aur on õhust raskem saavutatakse küllalt kiiresti 20 oC juures, Võib koguneda maapinna pihustades kiiremini lähedusse, süttiv KEEMILISED OHUD LÜHIAJALINE KOKKUPUUDE:

Reageerib ägedalt oksüdee- Aine ärritab nahka ja limaskesti. Alla rijate ja halogeenidega, neelates aspireerub vedelik kopsudes, võib plahvatada ja tekitada põhjustades põletikku. Mõjub kesknärvi- tulekahju. süsteemile. Kokkupuude kõrgemate kontsentratsioonidega kui PK võib põh- Piirnorm õhus justada teadvuse kaotuse (PN): 0,5 ppm PIKAAJALISE JA KORDUVA KOKKU- PUUTE MÕJU

KOKKUPUUTE TEED Eemaldab nahalt rasva. Aine võib mõju- da vereloomeelunditele, maksale ja im- muunsüsteemile, on kantserogeenne.

Füüsikalised

omadused

Keemispunkt 80 0C Leekpunkt -11 oC Sulamispunkt 6 oC Isesüttimistemperatuur umbes 500 oC Tihedus (vesi =1) 0,9 Plahvatuspiirid, mahu % õhus 1,2-8,0 Lahustuvus vees Oktanool/vesi osakoefitsient log Pow g/100 ml 25 oC 10 2,13 Aururõhk kPa 20 oC (õhk=1) 1,2

Keskkonna-ohtlikkus

MÄRKUSED

Alkohoolsed joogid suurendavad kahjulikku mõju. Olenevalt kokkupuuteastmest on perioodiline meditsiiniline läbivaatus vajalik. Lõhna järgi otsustamine, millal piirnorm on ületatud, ei ole küllaldane. Transpordi ohukaart TEC ®-7 NFPA kood H 2; F 3; R 0

ICSC:0015

LISAINFO

BENSEEN

Väliskeskkonna kantserogeenid

Lämmastikväetistega liialdamise puhul mulda sattunud lämmastik koguneb taimedesse- nitraatidest tekivad nitritid (toksilised, võivad vähki tekitada 30 aastat hiljem). Kõik taimed ei kogu nitraate endasse ühteviisi. Köögiviljadest koguvad nitraate endasse kõige rohkem varased, kasvuhoones kasvatatavad lehttaimed (salat, kurk), avamaal ka peet. Et seda probleemi lahendada, tuleb suurendada fosforväetiste hulka, et saavutataks tasakaal lämmastik- ja fosforväetiste vahel. Kantserogeensed ained võivad sattuda kaladesse, kui veekogud on saastatud näiteks kemikaalidega, samuti võivad loomad süüa heinamaal rohtu, kuhu on langenud keskkonna saaste. Kalades jäävad nitraadid püsima, nendes on nitraatide sisaldus alati kõrgem kui ümbritsevas vees. Bensopüreen põlevkivitoodetest läheb saastunud veekogudes kaladesse, tekitades lihaskasvajaid. Nitraadid võivad olla ka spetsiaalselt toiduainete sisse viidud, näiteks vorsti botulismi vastu. Ka suitsutatud tooted sisaldavad nitraate. 20.11. Lahustid Kokkupuude lahustite ja teiste orgaaniliste vedelikega on üks kõige levinum keemiline terviserisk töökohal, kuna orgaanilisi lahusteid kasutatakse tööstuses väga suures koguses. Lahustid kuuluvad värvide, liimide ja lakkide koostisse; neid kasutatakse toorainena, lahustina, vedeldajana ja pesemiseks kummi- ja plastmassitööstuses; graafikatööstuses lahustina, samuti pesu- ja puhastusainena; toiduainete ja arstimite tootmises ekstraheerimisainena; pesumajades riiete kuivpuhastusel; metallide puhastamisel näiteks rasvasest saastest; keemialaborites; aerosooltoodetes surveainena. Lahustite jaotus: alifaatsed süsivesinikud (n-pentaan, n-heksaan, n-heptaan, n-oktaan, n-nonaan, n-dekaan), aromaatsed süsivesinikud (benseen, tolueen, ksüleen, stüreen), tsüklilised (tsükloheksaan, tärpentin), halogeniseeritud alifaatsed süsivesinikud (klorometaan, kloroetaan, diklorometaan, tetraklorometaan), alkoholid (metanool, etanool, propanool, butanool), ketoonid (atsetoon), eetrid (tsellosolv), estrid (etüül-, butüülatsetaat), süsinikdisulfiid. Enamik orgaanilisi lahusteid on süttivad, sageli kergesti lenduvad ja äärmiselt tuleohtlikud, seetõttu tuleb neid alati käidelda ettevaatlikult. Enamiku lahustite aurud on raskemad kui õhk. Nad võivad koguneda põranda lähedusse ja süttida ka kaugel asuva süüteallika (keevitussäde või staatiline elektrilahendus) mõjul. Aurud võivad plahvatada, kui inimesed suitsetavad, samuti akumuleeruda kinnises ruumis ja jääda sinna pikaks ajaks, kujutades ohtu tervisele ja omandile. Lahustid jõuavad organismi hingamisteede kaudu, neid neelatakse alla ja nad tungivad läbi naha. Mõju oleneb järgmistest teguritest: * Kui kergesti aurustub lahusti ümbruskonna temperatuuril. * Mis on lahusti iseloomulikud omadused, kas ta lahustub vees või lahustab ta rasvu? * Milline on lahusti kontsentratsioon tööruumi õhus? * Kas tegemist on kerge või raske tööga?

* Kui kaua kokkupuude kestab? Lahustite aurud mõjuvad inimese tervisele erinevalt. Mõnel on narkootiline toime, mõni kutsub esile väsimust, peapööritust. Suured kogused võivad olla surmavad. Kokkupuude lahustite suurte kogustega võib alandada reaktsiooniaega ja pärssida mõtlemist. See suurendab õnnetuste riski nii tööl kui ka näiteks töölt koju minnes. Lahustid ärritavad silmi ja hingamiselundeid. Lahustid, mida kasutatakse metallide puhastamiseks ja rasvatustamiseks, eemaldavad rasva ka inimese nahalt. See on lahustite poolt põhjustatud dermatiitide ja muude nahakahjustuste peamine põhjus. Lahustid võivad kahjustada maksa, neerusid, südant, luuüdi ja närvisüsteemi. Lahustid, mis on eriti ohtlikud (benseen, süsinikdisulfiid ja tetraklorometaan) tuleb asendada ohutumatega. Lahustid väljuvad organismist uriiniga, higiga ja väljahingatava õhuga. Benseen Benseen on värvuseta tuleohtlik meeldiva lõhnaga vedelik. Teda kasutatakse lahustina paljudes tööstusharudes nagu kummi- ja jalatsitööstuses, mõne tähtsa aine nagu stüreeni, fenooli ja tsükloheksaani tootmisel. Kasutatakse ka detergentide, pestitsiidide, lahustite ja värvide eemaldamiseks. Teda leidub vedelkütustes, bensiinis kuni 5%. Lävikontsentratsioon tööruumi õhus 8-tunnise tööpäeva jooksul (nagu soovitatakse paljudes maades ) on 10 ppm (32 mg/m3). Lõhna lävikontsentratsioon on 12 ppm. Lõhn kutsub ettevaatusele. Kui töötada benseeniga ja pole tunda lõhna, siis ei tähenda see veel ohutust. Mõju tervisele Benseen jõuab organismi hingamisteede kaudu ja tungib ka läbi naha. Benseen, mis on sattunud nahale, võib põhjustada väsimust, peapööritust, söögiisu kadumist ja kõhuvalu. Ta ärritab nina ja kurku. Korduv mürgistus kahjustab luuüdi, mis on vereloome organ, ja tekitab kehvveresust, mis võib lõppeda surmaga. Benseen on vähkitekitav aine ehk kantserogeen. On olemas kindlaid tõendeid selle kohta, et benseen soodustab leukeemia teket neil, kes on mürgiga pikka aega töötanud. Lahustibensiini kasutatakse sageli benseeni ja teiste ohtlike lahustite asendajana. Autobensiini ei tohiks kunagi lahustajana kasutada, kuna ta võib sisaldada benseeni, tetraetüülpliid, pliid või teisi ohtlikke aineid. Kaitseabinõud Kõige efektiivsem abinõu ohu vähendamiseks on hermetiseerida protsessid. Gaasimask kaitseb benseeni vastu: filtritüüp A (orgaanilised lahustid, mille keemistemperatuur on >65 oC). Benseeniaur on õhust raskem ja liigub seetõttu põranda läheduses süüteallika poole. Suitsetada ja lahtist tuld kasutada on keelatud kohtades, kus käideldakse benseeni. Benseeni tuleb hoida tihedalt suletud nõus, jahedas ja hea ventilatsiooniga ruumis. Benseen reageerib ohtlikult oksüdeerijatega nagu permanganaadid, nitraadid, peroksiidid, kloriidid jne. Tabelis 20.3 on toodud mõningate lahustite R- ja S- laused.

Tabel 20.4 Lahustite mürgisus ja ohutusabinõud Lahusti nimetus CAS-number Sümbol Riski fraasid Ohutusfraasid Atsetoon 67-64-1 F 11 (2-)9-16-23-33 n-butüülatsetaat 123-86-4 - 10 (2) Etanool 64-17-5 F 11 (2-)7-16 Ksüleen 1330-20-7 Xn 10-20/21-38 (2-)25 *C Metanool 64-56-1 F, T 11-23/25 (1/2-)7-16-24-45 2-butanoon 78-93-3 F, Xi 11-36/37 (2-)9-16-25-33 Tolueen 198-88-3 F, Xn 11-20 (2-)16-25-29-33 Tetrakloroetaan 79-34-3 T+ 26/27 (1/2-)38-45 Tetrakloroeteen 127-18-4 Xn 40 (2-)23-36/37 Tetraklorometaan 56-23-5 T, N 23/24/25-40- (1/2-)23-36/37-45-59-61 48/23-59 Trikloroetaan 71-55-6 Xn, N 20-59 (2-)24/25-59-61 *F Trikloroeteen 79-01-6 Xn 40 (2-)23-36/37 20.12. Metallid ja metalliühendid On umbes 35 metalli, mida tootmises sageli kasutatakse ja mis on inimese tervisele ohtlikud. 2/3 nendest kahjustavad tervist, kui ei järgita ohutusnõudeid. Mõni metall ei ole väikeses koguses mürgine ja võib olla isegi tervistava toimega. Mõni metall põhjustab aga isegi väikeses koguses nii ägedaid kui kroonilisi mürgistusi. Kahjustused võivad ilmneda närvisüsteemis, vereringes, maksas ja neerudes. Pikaajaline kokkupuude teatud metalliühenditega tekitab vähki, vallandab allergilisi reaktsioone. Elavhõbedat, pliid, kaadmiumi, kroomi, mangaani, arseeni, antimoni, tsinki, vaske, koobaltit, vanaadiumi ja berülliumi kasutatakse tööstuses ja need metallid on selgelt tervisele kahjulikud. Tavaliselt tekivad ägedad mürgistused metallitolmu, auru või udu esinemise korral tööruumi õhus. On metalle, mis tungivad organismi ka läbi naha. Arseeni leidub maakoores, merevees, merekalades ja vähesel määral puuviljades, juurviljades, alkoholis, tubakas. Kahjustuse oht esineb järgmiste tööde juures: putukamürkide tootmine ja kasutamine, klaasitööstus (opaalklaas), emailimistööd, arstimite tootmine, värvainetööstus, nahaparkimine, arseeni ja selle ühendite valmistamine. Arseen imendub hingamisteede, seedekulgla ja naha kaudu ning kinnitub punaste vereliblede külge. Eraldudes elundites, ühineb arseen ainevahetusele tähtsate ensüümidega, kahjustades koevedelikke. Arseen on kumuleeruv mürk. Pideva mõju puhul tema eritus uriiniga alguses lisandub, aga kümne päeva pärast eritumine lakkab ja algab kogunemine nahasse, juustesse ja luudesse, kus arseen säilib aastaid. Äge mürgistus on võimalik seedekulgla kaudu. Kõhuvalud, raskematel juhtudel järgneb 12...48 tunni pärast surm. Arseeniühendid (AsH3) võivad hingamisteedesse sattuda ka arseeni sisaldavate metallide töötlemisel. Kroonilise arseenimürgistuse korral tekivad ekseem ja naha pigmentatsioon jalapõhjadel. Arseen lisab naha- ja kopsuvähki haigestumise ohtu. Berülliumi kasutatakse fluorestseeruvate valgustite valmistamisel, aatomireaktorites, elektri- ja elektroonikatööstuses. Berüllium tekitab kopsukahjustusi: ägeda mürgistuse korral kopsupõletikku, kroonilise puhul kahjustab raskelt kopse. Arvatakse, et põhjustab ka vähki.

Elavhõbedat kasutatakse mõõteriistades, lampides, ta on katalüsaator, tema ühendid kuuluvad arstimite, tõrjeainete ja kruntvärvide koostisse. Väikese kubatuuriga laboratooriumides on seadmetest välja voolanud elavhõbe ohtlik. Organism absorbeerib sisse hingatud elavhõbeda aure, elavhõbe tungib ka läbi naha. Võimalik on nii äge (esineb harva) kui ka krooniline mürgistus. Elavhõbe takistab kudedes ensüümide tegevust. Koguneb neerudesse ja ajusse. Elavhõbe kahjustab närvisüsteemi, seedekulglat. Mürgistuse sümptomid on veritsevad suu limaskestad, metallimaik suus, sõrmede, silmade, huulte või (ja) keele värisemine. Tekivad ka psüühika- häired: ärrituvus, unetus, halveneb mälu. Orgaanilistest elavhõbedaühenditest on kõige ohtlikumad metüül- ja etüülelavhõbe, mis imenduvad elunditesse ja lähevad organismis kiiresti laiali. Kasutatakse teravilja puhtimisel ja paberitööstuses. Vilja puhtimisainena kasutatavad Hg alküülühendid on põhjustanud rühmamürgistusi. Keskkonnas muutub elavhõbe metallorgaaniliseks ühendiks, metüülelavhõbedaks, mis akumuleerub näiteks kalades ja jõuab läbi toiduahela inimesteni. See aine mõjutab ka loodet. Elavhõbeda alküülühenditega mürgistuse puhul on esimeseks haigusnähuks tundlikkuse häired sõrmedes ja suu ümbruses. Kõne muutub segaseks, nägemine ja kuulmine nõrgenevad. Kaadmiumit kasutatakse korrosioonivastase ainena eriti raua ja terase puhul, jootemetallide sulamistemperatuuri alandajana, liugelaagrite valmistamisel. Kaadmiumiühendeid kasutatakse emailvärvides ja keraamikatööstuses, polümeeride ja naha värvimiseks vajalike pigmentide valmistamisel, tõrjeainena. Kaadmiumimürgistuse risk ilmneb, kui keevitatakse või lõigatakse termiliselt kaadmiumiga kaetud metalle või kaadmiumvärvidega värvitud metallpindu. Samuti Zn-, Pb- ja Cu-malmide kuumutamisel, kus Cd esineb lisandina. Kaadmium satub organismi hingamisteede ja seedekulgla kaudu. Täiskasvanud inimese elundites on kaadmiumi ligikudu 30 mg, pool sellest neerudes ja maksas. Kaadmium koguneb elu jooksul. Ägeda mürgistusega võib kaasneda kopsuturse. Krooniline mürgistus ilmneb neerukahjustusena, neerude funktsioon väheneb. Kaadmium ja selle ühendid saastavad keskkonda ja vett. Paljudes maades on kaadmiumi kasutamine keelatud või tugevasti piiratud. Niklit kasutatakse roostevaba terase tootmisel, elektroonika-, plastmassi- ja kummitööstuses. Nikliallergia on üldtuntud (kaelaehted, ketid), Ni võib põhjustada nahaekseeme. Mõni nikliühend on kantserogeenne. Kroomi kasutatakse laialdaselt roostevaba terase tootmisel, metallide elektrolüütilisel katmisel, nahaparkimisel, foto- ja tekstiilitööstuses ning väikeses koguses tsemendi valmistamisel. Palju kasutab kroomi terasetööstus. Kroomiühendid söövitavad nahka ja limaskesti (sööbehaavad), ärritavad nahka ja hingamiselundeid (kopsuastma), põhjustavad vähki. VI-valentse Cr ühendid on ohtlikumad, kuna nad lahustuvad koevedelikes paremini kui III-valentse Cr ühendid. III-valentne kroom ei ole kantserogeenne, küll aga VI-valentne. Metalliline kroom ei ole mürgine. Mangaani kasutatakse terasetööstuses, keraamika- ja klaasitööstuses värvainena. Mangaan tekitab kopsukahjustusi: keemilist kopsupalavikku, mille puhul eritub verd sisaldavat röga, samuti kaasneb haigusega peavalu, väsimus ja ärrituvus. Seatina (plii) Palju kasutatakse pliid akude valmistamisel. Pliiakul on pliist elektroodid. Tina ja plii sulam on jooteaine. Pliid kasutatakse laagrite ja trükitähtede valamiseks. Pliiühendeid lisatakse ka kristallklaasile ja õlivärvidele (oranž pliimennik Pb3O4). Plii on kumulatiivne. Metalliline plii kaitseb hästi igat liiki radioaktiivse kiirguse eest, seda teeb ka klaas, mis sisaldab PbO-d. Kõik pliiühendid on mürgised, nii ka etüleeritud bensiin, millele on lisatud tetraetüülpliid (C2H5)4Pb. Väga mürgised on teekattele ja teepervele autoheitgaasidest sadestunud

pliiühendid. Automagistraalide läheduses kasvanud köögi- ja puuviljades ning marjades võib Pb sisaldus olla nii kõrge, et neid süües võib saada raskekujulise pliimürgistuse. Kui loomi karjatatakse teede ääres, siis satuvad pliiühendid ka loomade organismi. Ka lehmapiimas leiduvatest pliiühenditest saadakse mürgistus. Inimorganismis koguneb plii peamiselt maksa ning luukoesse (vahetab välja kaltsiumi) ja põhjustab *verekahjustusi (seondub punaste verelibledega) *maksapõletikke *närvipõletikke *nägemise nõrgenemist *laste vaimse arengu pidurdust Piirnorm pliitolmule on 0,1 mg/m3 ja tetraetüülpliile 0,05 mg/m3. 20.13. Kemikaalide transport ja hoidmine Tööstuslik tootmine on seotud tooraine ja valmistoodangu liikumisega, transpordiga. Transpordiavarii võib viia katastroofiliste tagajärgedeni. Ühiskonna ja keskkonna kaitseks on loodud terve rida seadusi ja koostatud soovitusi. Need ei ole aga tõhusad, kui tootjad, transportijad ja inspektorid ei ole piisavalt tähelepanelikud ega järgi olemasolevaid normdokumente, et vältida asjatuid riske. Käitlejale peab olema kättesaadav info kogu transpordiahela riskide kohta. Ohtlikud ained on plahvatavad, tuleohtlikud, mürgised, radioaktiivsed, söövitavad või mingil muul moel inimesele, loomadele või keskkonnale kahjulikud. ÜRO statistika näitab, et 50% transporditavatest kaupadest on ohtlikud /Chemical Safety, 1993/. Naftasaadused, mida transporditakse tankeritega, moodustavad suure osa kõigist transporditavatest kaupadest, aga ka maantee- ja raudteeveod on tähtsad. Näiteks kloorist (Cl2), mis on väga ohtlik kemikaal, transporditakse 85% raudteel. Pidevalt on teel suurel hulgal vesinikkloriidhapet (soolhapet), väävelhapet, vääveldioksiidi, lämmastikhapet, fenooli ja metanooli. Väikesed lekked (ojad) moodustavad kokku jõe (joonis 20.8) Iga päev satub keskkonda väikeses koguses õli, bensiini, akuhapet ja külmutusagente. Väikesed, kuid sagedased jäägid ja lekke teel keskkonda sattunud ained laevadelt, kodumajapidamisest, autodelt või põllumajandusesest suurendavad keskkonna saastekoormust. Näiteks võib 1 liiter õli rikkuda 100 000 liitrit joogivett. Mahavoolanud veoauto hüdraulilise süsteemi vedelik võib saastata keskkonda (joonis 20.9). 20.13.1. Ohtlike veoste klassid 1. Lõhkeained

1.1. Massiplahvatuslikud ained 1.2. Killustava toimega lõhkeained (massiplahvatusohutud) 1.3. Tuleohtlikud ained, mis põhjustavad plahvatus- ja killustusohu (massiplahvatusohutud) 1.4. Lõhkeained, millega ei kaasne erilist ohtu 1.5. Eriti ebapüsivad plahvatusohtlikud ained

2. Gaasid 2.1 Põlevad gaasid 2.2. Mittepõlevad, mittemürgised, mittesööbivad gaasid 2.3. Mürgised gaasid 2.4. Sööbivad gaasid

3. Põlevad vedelikud 4. Põlevad tahked ained

4.1. Põlevad tahked ained

4.2. Isesüttivad tahked ained 4.3. Kokkupuutel veega põlevaid gaase eraldavad ained

5. Oksüdeerivad ained ja orgaanilised peroksiidid 5.1. Oksüdeerivad ained 5.2. Orgaanilised peroksiidid

6. Mürgised ja nakkusohtlikud ained 6.1. Mürgised ained 6.2. Nakkusohtlikud ained

7. Radioaktiivsed ained 8. Sööbivad ained 9. Muud ohtlikud ained ja materjalid

9.1. Ained, mille transpordil tuleb rakendada ettevaatusabinõusid (need ained ei kuulu eespool loetletud klassidesse)

9.2. Keskkonnale ohtlikud ained 9.3. Ohtlikud jäätmed

Pakendi ohtlikkuse järgi on klassidesse 3, 4, 5.1, 6.1, 8 ja 9 kuuluvad ained jaotatud kolme rühma: eriti ohtlikud - I pakendigrupp ohtlikud - II pakendigrupp väheohtlikud - III pakendigrupp 20.13.2. Ohumärgid veokitel (joonis 20.10) Järgnev identifitseerimissüsteem on kasutusel Euroopa maanteetranspordis (ADR- “Ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkulepe” ). Ohtlikke veoseid vedavad autod peavad olema märgistatud *ohtliku veose tunnusmärgiga *ohumärgistusega Ohtliku veose tunnusmärk koosneb kahest numbrireast näiteks 33 1088 oranž Märgi taust on oranž. Ääred ja numbrid on mustad. Ülemine number (ohu tunnusnumber) näitab ohtu ja alumine ÜRO (UN) numbrit, mis on antud ainele ÜRO soovitustes ohtlike ainete transpordiks / UN Recommendations, 1993/. Ohu tunnusnumber koosneb kahest või kolmest numbrist, mis näitavad järgmisi ohte: 2 gaasi eraldumine rõhu või keemilise reaktsiooni toimel 3 vedelike või gaaside süttivus või isekuumenev vedelik 4 tahkete ainete süttivus või isekuumenev tahke aine 5 oksüdeeriv toime 6 mürgisus või nakkusoht 7 radioaktiivsus 8 sööbivus 9 iseenesliku ägeda reaktsiooni oht X oht tekib reageerimisel veega Mingi numbri kahekordne või kolmekordne esinemine näitab selle ohu tugevust. Kui ohtu saab väljendada ühekordse numbriga, siis järgneb sellele numbrile 0 (null). X märgitakse tunnusnumbri ette.

Reale numbrikombinatsioonidele on antud kokkuleppelised tähendused: 22 veeldatud gaas 223 veeldatud põlev gaas X423 põlev tahke aine, mis reageerimisel veega moodustab põleva gaasi Numbrikombinatsioonidel on järgmised tähendused: 20 inertgaas 22 veeldatud gaas 223 veeldatud põlev gaas 225 veeldatud oksüdeeriv gaas 23 põlev gaas 236 põlev gaas, mürgine 239 põlev gaas, mis võib iseeneslikult reageerida 25 oksüdeeriv gaas 26 mürgine gaas 265 mürgine gaas, oksüdeeriv 266 eriti mürgine gaas 267 mürgine gaas, sööbiv 286 sööbiv gaas, mürgine 30 põlev või isesoojenev vedelik 323 põlev vedelik, mis reageerib veega, eraldades põlevaid gaase X323 põlev vedelik, mis reageerib ohtlikult veega, eraldades põlevaid gaase 33 kergsüttiv vedelik (leekpunkt alla 23 oC) 333 isesüttivad vedelikud X333 isesüttiv vedelik, mis reageerib ohtlikult veega 336 kergsüttiv vedelik, mürgine 338 kergsüttiv vedelik, sööbiv X338 kergsüttiv vedelik, sööbiv, mis reageerib ohtlikult veega 339 kergsüttiv vedelik, mis võib viia iseenesliku reaktsioonini 36 isesoojenev vedelik, mürgine 362 põlev vedelik, mürgine X362 põlev vedelik, mürgine, mis reageerib ohtlikult veega, eraldades põlevaid gaase 38 isesoojenev vedelik, sööbiv 382 põlev vedelik, sööbiv, mis reageerib veega, eraldades põlevaid gaase X382 põlev vedelik, sööbiv, mis reageerib ohtlikult veega, eraldades põlevaid gaase 39 põlev vedelik, mis võib iseeneslikult reageerida 40 põlev, isesoojenev tahke aine 423 tahke aine, mis reageerib, eraldades põlevaid gaase X423 põlev tahke aine, mis reageerib ohtlikult veega, eraldades põlevaid gaase 44 põlev tahke aine, sulas olekus, kõrgendatud temperatuuril 446 põlev tahke aine, mürgine, sulas olekus kõrgendatud temperatuuril 46 põlev või isesoojenev tahke aine, mürgine 462 tahke aine, mis reageerib veega, eraldades põlevaid gaase 47 põlev või isesoojenev tahke aine, sööbiv 482 sööbiv tahke aine, mis reageerib veega, eraldades põlevaid gaase 50 oksüdeeriv aine 539 põlev orgaaniline peroksiid 55 tugevalt oksüdeeriv aine 556 tugevalt oksüdeeriv aine, mürgine 558 tugevalt oksüdeeriv aine, sööbiv

559 tugevalt oksüdeeriv aine, mis võib iseeneslikult reageerida 56 oksüdeeriv aine, mürgine 568 oksüdeeriv aine, mürgine, sööbiv 58 oksüdeeriv aine, sööbiv 59 oksüdeeriv aine, mis võib iseeneslikult reageerida 60 mürgine või kahjulik aine 63 mürgine või kahjulik aine, põlev (leekpunkt 23 ... 61 oC(k.a) vahel) 638 mürgine või kahjulik aine, põlev (leekpunkt 23 ... 61 oC(k.a)),sööbiv 639 mürgine aine, põlev (leekpunkt 23 ... 61 oC(k.a)), mis võib iseeneslikult reageerida 66 väga mürgine aine 663 väga mürgine aine (leekpunkt mitte üle 61 oC) 68 mürgine või kahjulik aine, sööbiv 69 mürgine või kahjulik aine, mis võib iseeneslikult reageerida 70 radioaktiivne aine 72 radioaktiivne gaas 723 radioaktiivne gaas, põlev 73 radioaktiivne vedelik, põlev (leekpunkt mitte üle 61 oC) 74 radioaktiivne tahke aine, põlev 75 radioaktiivne aine, oksüdeeriv 76 radioaktiivne aine, mürgine 78 radioaktiivne aine, sööbiv 80 sööbiv või vähesööbiv aine X80 sööbiv või vähesööbiv aine, mis reageerib ohtlikult veega 83 sööbiv või vähesööbiv aine, põlev (leekpunkt 23 ... 61 oC (k.a.)) X83 sööbiv või vähesööbiv aine, põlev (leekpunkt 23... 61 oC (k.a.)), mis reageerib ohtlikult veega 839 sööbiv või vähesööbiv aine, põlev (leekpunkt 23 ... 61 oC (k.a.)), mis võib iseeneselikult reageerida X839 sööbiv või vähesööbiv aine, põlev (leekpunkt 23 ... 61 oC (k.a.)), plahvatusohtlik ja mis reageerib ohtlikult veega 85 sööbiv või vähesööbiv aine, oksüdeeriv 856 sööbiv või vähesööbiv aine, oksüdeeriv ja mürgine 86 sööbiv või vähesööbiv aine, mürgine 88 väga sööbiv aine X88 väga sööbiv aine, mis reageerib ohtlikult veega 883 väga sööbiv aine, põlev (leekpunkt 23........61oC(k.a)) 885 väga sööbiv aine, oksüdeeriv 886 väga sööbiv aine, mürgine X886 väga sööbiv aine, mürgine, mis reageerib ohtlikult veega 89 sööbiv või vähesööbiv aine, mis võib iseeneslikult reageerida 90 muud ohtlikud ained

Põhireeglid, mis kehtivad ohtliku kauba transpordil

• Loe enne laadimist läbi transpordidokumendid, et töid korraldada ja teada saada, mida teha õnnetuse või lekke (pakendi purunemise) korral

• Ära jäta ohtliku kauba veokit järelevalveta

• Ohtlike kaupade avalikus kohas peale- või mahalaadimisel on nõutav järelevalveorgani (politsei, toll) kohalolek

• Reisijate pealevõtmine on ebasoovitav

• Mitte suitsetada laadimistööde ajal või koorma lähedal, mis ootab mahalaadimist, samuti veoki sees

• Kunagi ära kasuta lahtist tuld ohtlike või tundmatute kaupade läheduses

• Pane mootorid seisma, kui neid ei ole vaja laadimisel (pumpamine, tõstmine)

• Jälgi, et kaup, nimetused ja kogus oleks sama kui saatedokumentidel

• Jälgi, et ohtlikud kaubad ei puutuks kokku toiduainetega

• Jälgi, et märgised oleksid kinnitatud kaupadele ja veokile

• Eralda ohtlik kaup mitteohtlikest kaupadest ja paigalda nad korralikult (tee eskiis, kus nad veokil asuvad)

• Vaata, et ohtlik kaup sõudu ajal ei liiguks (hästi kinnitatud, kare põrand)

• Jälgi, et laadimistööde ja transpordi ohutuks teostamiseks (maandus, isikukaitsevahendid) oleksid olemas vajalikud seadmed ja muu varustus

• Purunenud pakendis või lekkivas konteineris ei tohi kaupu vedada

• Transpordivahendi juhtidel ei ole õigus ohtlike ainete pakendeid või konteinereid avada

20.14. Suurõnnetusrisk Kemikaalidega on toimunud suuri tööstuskatastroofe, milles on hukkunud inimesi ja saanud ulatuslikult kahjustada eraomand ja keskkond. Õnnetused, mis toovad kaasa suuri purustusi ja inimohvreid, võivad alata järgmiselt: *tuleohtlike ühendite lekkimine, nende ühendite segunemine õhuga, tuleohtliku pilve moodustumine, sellele järgnev tulekahju või plahvatus *mürgiste ühendite leke, aurupilve moodustumine ja pilve hajumine Tekkinud pilv mõjub oma asukohal ja lisaks veel ümbruskonnas. Tuleohtlike ühendite puhul on ohtlik hetkeliselt tekkinud suur lenduvate vedelike või gaaside hulk. Kui pilv on süttinud,

siis sõltuvad põlemise tagajärjed paljudest teguritest: tuule kiirusest, pilve suurusest, sellest, kuidas pilv on õhus levinud. Mõjuala piirdub mõnesaja meetriga tulepesast. Palju laiema mõjuga on suurte mürkainekoguste äkilise pihkumisega seotud õnnetused. Soodsates tingimustes võib selline pilv sisaldada letaalses kontsentratsioonis mürgiseid aineid mitme kilomeetri kaugusel avariikohast. Kahjustuse suurus oleneb sellisel juhul inimeste arvust pilve liikumisteel ja inimeste käitumisest ning abi tõhususest, näiteks evakuatsioonist enne pilve jõudmist asustatud piirkonda. Mõju võib ulatuda ka naabruses asuvate tehasteni ja katastroofi süvendavad sel juhul tuleohtlikud ja mürgised ained, mida seal kasutatakse. Toimub “doominoefekt”. Kloor ja ammoniaak on mürgised kemikaalid, mida kasutatakse nii suurtes kogustes, et nad võivad põhjustada suurõnnetuse. On veel teisi kemikaale, mida kasutatakse küll vähe, aga mis nõuavad mürgisuse pärast eriti hoolikat käitlemist. EL-i maades kehtivad 1984. aastast direktiivid, mis sätestavad, kunas kemikaal kujutab endast suurt ohtu. Nimekiri sisaldab 180 mürgist ühendit koos kasutuspiiride varieerimisega ühest kilogrammist äärmiselt mürgisest ühendist kuni 50 000 tonnini kõrge tuleohtlikkusega vedeliku jaoks. Väga mürgised (1. ja 2. kategooria) ja mürgised ühendid (3. kategooria) Aineid klassifitseeritakse letaalse annuse ja kontsentratsiooni järgi (tabel 20.5).

Tabel 20.5

Suurõnnetusriski klassifitseerimine Kategooria LD50 rotile suu LD50 rotile või hamstrile LC50 rotile sissehingamisega kaudu (mg/kg keha- naha kaudu (mg/kg (mg/l 4 tunni jooksul) kaalu kohta) kehakaalu kohta) 1 <5 <10 <0,1 2 5-25 10-50 0,1-0,5 3 25-200 50-400 0,5-2 Tuleohtlikud ühendid *Gaasid, mis moodustavad õhuga süttimisohtlikke segusid *Kergsüttivad vedelikud, mille leekpunkt on madalam kui 23 oC *Põlevad vedelikud, mille leekpunkt on 61 oC või alla selle Ühendid, mis võivad plahvatada süüteallika juurde viimisel või mis on tundlikumad löökidele ja hõõrdumisele kui dinitrobenseen Suurõnnetusrisk on peamiselt järgmistes tootmisettevõtetes: *naftakeemiatehased *kemikaale tootvad ja kasutavad ettevõtted *VNB (vedelik, nafta, bensiin) hoidlad ja terminaalid *kemikaalide laod ja jaotuskeskused *suured väetiste laod *tehased, kus kasutatakse lõhkeaineid *tööd, kus kasutatakse suures koguses kloori. Kloor (Cl2) *Transpordiõnnetus Norras. Suur hulk kloori saastas keskkonda tsisternilekke tagajärjel.

Kokku viidi haiglasse 85 inimest (vanuses 6 kuud kuni 82 aastat), nendest 3 surid. 7... 8 tonni klooriaure moodustas 10 km pikkuse pilve, mis mattis enda alla kogu oru. Kloori omadused Kloor on terava lõhnaga rohekaskollane gaas. Kloor on õhust raskem ja moodustunud pilv hajub tavaliselt maapinna kohal. Ta võib täita keldrid või voolata metrootunnelisse, nagu juhtus New Yorgi õnnetuses, mille tõttu sattus haiglasse 208 inimest. Kloor on keemiliselt aktiivne. Ümbritseva keskkonna temperatuuril reageerib kuiv kloor otseselt paljude materjalidega, kaasa arvatud metallid. Kuiv kloor ei reageeri terasega ja kloori hoitakse seetõttu teraskonteinerites vedelas olekus rõhu all. Kui vedel kloor aurustub keemistemperatuuril, siis moodustab üks mahuühik vedelikku 457 mahuühikut gaasi. Vee olemasolu klooris viib kiirele vase ja nikli korrosioonile. Kloor reageerib energiliselt orgaaniliste ühenditega, mineraalõlide ja rasvadega. Kloori ja vesiniku segu on plahvatusohtlik. Ümbritseva keskkonna temperatuuril lahustub umbes 6,5 g kloori liitris vees. Lahus on happeline, korrodeerivate, oksüdeerivate, pleegitavate ja desinfitseerivate omadustega. Kloori vesilahust tuleks hoida temperatuuril üle 9,6 oC vältimaks tahke kloorhüdraadi moodustumist, mis ummistab torustikke. Kloori reageerimisvõime piirab klooriga kokkupuutuvate materjalide valikut. Terasest valmistatud süsteem peab olema kuiv, enne kui sinna suunatakse kloori. Rahuldav konstruktsioonimaterjal on titaan temperatuuril alla 100 oC. Titaan peab vastu ainult niiskele kloorile. Teistest materjalidest, mis ümbritseva keskkonna temperatuuril on passiivsed nii kuiva kui niiske kloori suhtes, võiks nimetada klaasi ja kivitooteid, portselani ja mõnd plastmassi. Kui kloor on ühendites näiteks kloreeritud süsivesinike puhul, siis kontaktis kokkusobimatute kemikaalidega võib ta tekitada ohtlikke gaase ja aure. Kloori piirnorm tööruumi õhus (Eestis) on 0,5 ppm. Kloor ärritab hingamisteid. Klooriga kokkupuude umbes 15 ppm taseme juures ärritab silma ja nina ning eriti kõri ja kopsude limaskesta. Vedel kloor põhjustab külmapõletusi ja on korrodeeriva toimega inimkoele. Gaas muutub surmavaks kontsentratsioonis 100...150 ppm, kui kokkupuute aeg on 5...10 minutit. Ühetonnisest anumast vedela kloori väljalaskmise puhul täie survega läbi avatud ventiili tühjeneb anum 10 minutiga ning silinder veelgi kiiremini. Erinevate kloorgaasi sisalduste mõju õhus inimesele iseloomustab tabel 20.6.

Tabel 20.6 Kloorgaasi mõju sõltuvus tema kontsentratsioonist õhus Kontsentratsioon (ppm) Aeg Efekt 3...6 - Põhjustab põletustunnet, mida on võimalik taluda 1 tund 10 1 min Köha 10...20 30 min Nina, kurgu ja silma limaskestade ohtlik ärritus 100...150 5...10 min Tundlikud inimesed võivad surra 300...400 30 min Eeldatav keskmine surmav kontsentratsioon tervele inimesele 1000 Mõned hingetõmbed Surm Gaasifiltrid on kloori vastu efektiivsed vaid väikestel kontsentratsioonidel. Kontsentratsioonidel alla 0,1 mahuprotsendi võib kasutada filtritüüpi B. Kui kloorgaasi värv on nähtav, siis on tema kontsentratsioon ületanud lävikontsentratsiooni (1 ppm).

EL-i standardite järgi klassifitseeritakse kloori kui mürgist ainet sümboliga T koos järgmiste riski- ja ohutusfraasidega: R23 toksiline sissehingamisel R36/37/38 ärritab silmi, hingamisteid ja nahka S1/2 - hoida lukustatult ja lastele kättesaamatus kohas S7/9 - hoida konteinerit tihedalt suletuna ja hästi ventileeritud ruumis S45 - õnnetuse korral või kui tuntakse end halvasti, tuleb pöörduda kohe arsti poole (näidata kui võimalik märgistust) Kus kloori kasutatakse? Kloori kasutatakse üle maailma joogivee puhastamiseks ja reovee töötlemiseks, paberi ja paberimassi tootmisel ning värvi-, tekstiili- ja naftatööstuses. Ühendina leidub kloori ravimites, antiseptikumides, insektitsiidides, toiduainetes, lahustites, värvides, plastis ja paljudes teistes toodetes. Kloori transport Transportimise ajal on kloori ÜRO identifitseerimisnumber 1017. Tema koht on klassis 2.3 (toksiline gaas), alaohuklass 6.1 (mürgine ühend) ja 8 (sööbiv ühend). Konteineritel ja tsisternidel peavad olema vastavad sümbolid ja veokil ohumärgistus. Kloori puhul kasutatakse gaasitorbikutes kollaseid kurnasid. Suurte kloorikoguste käitlemise potentsiaalsete ohtude tõttu on olemas ohutusnõuded, standardid, piirangud, operatsioonikoodid ja säilitusprotseduurid. Ammoniaak (NH3) ÜRO identifitseerimisnumber 1005, klass 2.3 (toksiline gaas), alaohuklass 6.1 (mürgine ühend). Ammoniaak on värvusetu iseloomuliku terava lõhnaga mürgine, õhust poole kergem gaas. Ammoniaak on tuleohtlik. -33 oC juures ta veeldub. Ammoniaak lahustub hästi vees. Eestis toodetakse ammoniaaki Kohtla-Järvel. Ammoniaagiavarii oht on Eestis kõige suurem, kuna ammoniaaki kasutatakse suurel hulgal külmutusseadmetes. Kuidas käituvad pihkunud gaasid? Mida tuleb teha, kui sattute ammoniaagipilve? Ammoniaagi puhul kasutatakse gaasimaskides halle või punaseid filtrikurnasid. Ammoniaagi filtrikurnad on ette nähtud töötamiseks väikeste gaasikogustega. 0,5-liitrine ammoniaagikurn peab vastu 10 tundi. Rootsi kogemused. Autotsisterni või seadme lekkimisel moodustub gaasipilv, mis tõuseb aeglaselt üles. Soovitav katta auto kilega. See vähendab ohuala 100 m võrra. Kui maapind vedela ammoniaagi mõjul külmub, siis ammoniaak enam ei aurustu. Auru, mis tuleb kile alt välja, pritsida Fog-Fighteri joatorust peene veejoaga. Sellega vähendame ohuala 50 m võrra. Kui temperatuur langeb –33 0C-ni, siis leke lakkab. Nüüd lekkekoht suletakse. Kui lekkekoht on suletud, siis degaseeritakse maapind absooli või turbaga. Absool on tõhusam ( absorbeerib ja neutraliseerib). Turbaga katmise korral kerge aurustumine jätkub. Kemikaalikindla riietuse all peavad degaseerijad kandma veel mittepõlevast materjalist riideid. Remonditöölised peavad kandma kaitseriietuse all soojendusriietust. Mehi kaitstakse veejoaga. Ammoniaagimürgistuse puhul tuleb hingata sisse äädikhappeaurusid! EL-i normides klassifitseeritakse ammoniaaki kui mürgist ainet sümboliga T koos järgmiste riski- ja ohutusfraasidega: R10 - tuleohtlik R23 - mürgine sissehingamisel S1/2 - hoida suletult ja vältida laste kätte sattumist

S7/9 - hoida konteiner tihedalt suletuna ja hästi ventileeritavas ruumis S16 - hoida eemal hõõgumisallikatest, mitte suitsetada S38 – halva ventilatsiooni korral kanda respiraatorit S45 - õnnetusjuhtumi või halva enesetunde korral pöörduda kohe arsti poole 21. Bioloogilised ohutegurid Nakkushaigused Seened (hallitusseened) Biostimulaatorid Salmonella Tuberkuloosiviirus (tbc) Bioloogilised ohutegurid jaotatakse 4 ohuklassi: 1. ohuklass - väheohtlikud: bioloogilised ohutegurid, mis teadaolevalt ei põhjusta inimese haigestumist nakkushaigustesse, kuid võivad põhjustada allergiat. Näiteks: inimese sooleparasiidid seened (hallitusseen) jogurtikultuur, ensüümid söödapärm, biostimulaatorid fermentpreparaadid hormoonpreparaadid nakkuslik nukleiinhape. 2. ohuklass - väheohtlikud, risk on väike Sellesse ohuklassi kuuluvad ained võivad põhjustada inimese haigestumist ning seetõttu ohustavad töötaja tervist, kuid ei põhjusta nakatumisohtu elanikkonnale: oht töötajatele ebatõenäoline levik elanikkonna hulgas vajalik efektiivne profülaktika ja käsitsemine. Näiteks: bakteritest: difteeriapisik, salmonella, strepto-, stafülokokk algloomadest: toksoplasmoodium,trüpanosoom viirustest: polioviirus, gripiviirus, punetiste viirus. 3.ohuklass - ohutegurid, mis võivad põhjustada inimese rasket haigestumist ning seetõttu ohustavad tõsiselt töötaja tervist, võivad põhjustada nakatumisohtu elanikkonnale: põhjustavad tõsiseid haigusi tõsine oht töötajatele

haigestumist on raske ennetada ja tõkestada nakkusoht on suur vajalik efektiivne profülaktika ja käitlemine. Näiteks: bakteritest: siberi katku tekitaja, brutsellid, tulareemia-, tbc, suu- ja sõratõve, katku-, klamüdioosi tekitaja seentest: nahahaiguste tekitajad viirustest: rida entsefaliidi tekitajaid, hepatiidi B-viirus, herpes simial B tüüpi, HIV, marutõve viirus 4.ohuklass - ohutegurid, mis põhjustavad inimese rasket haigestumist ning seetõttu tõsiselt ohustavad töötaja tervist, võivad põhjustada nakatumisohtu elanikkonnale. suur oht töötajatele põhjustavad tõsiseid haigusi nakkusoht on suur, epideemia tavaline profülaktika on tulemusteta. Sellesse ohuklassi kuuluvad ohtlikud viirused: Ebola viirus, puukentsefaliidi viirus, Kongo hemorraagilise palaviku viirus, rõugeviirus. Eesti Sotsiaalministeerium on välja töötanud eelnõu “Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonnale”. 22. ALLERGIA

Kutseallergia: Nikkel Kaaliumkromaat Formaldehüüd Loomade epiteel Epoksüvaigud Kummikemikaalid

Allergia ja muu ülitundlikkus on organismi liialdatud kaitsereaktsioon väliskeskkonna ärritajatele. Sageli tekib allergiline haigus päritud eelsoodumuse ja väliskeskkonna koosmõju tulemusena. Allergia ja muu ülitundlikkus on pikaajaline, sageli eluaegne haigus. Mõnikord tuleb selle tõttu vahetada töö- ja elukohta. Elukohavahetus lühikeseks ajaks aitab samuti. Allergiajuhud ei kutsu tavaliselt esile surmajuhtumeid, kuid neil on küllalt suur mõju eluviisile ja neid tuleb arvestada ka ameti valikul. 10-16% USA elanikest põeb allergilisi haigusi, Soomes iga kolmas inimene, meil 9%. Nohu, silmade ja nahaga seotud või siis hingamist takistavate kaebuste ilmnemine. Kui paljudest vanadest allergeenidest on saadud lahti, siis asemeleon tulnud uusi kemikaale, mille mõju tervisele on muidugi alguses raske ette näha, kui ei ole uuritud. Kõige suurem osa allergilistest haigustest on nahahaigused, edasi tulevad tööga seotud allergiline astma, allergiline nohu, allergiline alveoliit (s.o põllumajandustöötajate kopsuhaigus heina- või seenetolmust), koristajatel kemikaalidest tekkinud käteallergia. Toiduainete valmistamisel esinevad leivategijatel põhiliselt allergiline nohu ja astma ning ka nahaallergia, puutoodete valmistamisel

omakorda allergiline nahahaigus ja nohu ning astma. Kummi- ja plastmasside valmistamisel põhjustavad sünteetilised vaigud nahaallergiat. Katseloomadega töötamisel esineallergilist nohu ja kahel Soome politseinikul avastati hingamisteede allergia, mis oli politseikoerte põhjustatud. Allergilist reaktsiooni on võimalik ära hoida. Tuleb välja selgitada töökohal esinevad võimalikud ärritajad, nagu kemikaalid, orgaaniline tolm, bioloogilised ärritajad ja vajaduse korral ka protsessi käigus tekkivad vahe- ja lõpp-produktid. Mõnikord on kogused nii väikesed, et neid ei osata eeldada tundlikkust esilekutsuvaks, kuid sellistele inimestele, kes on enne tundlikud antud ainesuhtes, on ka väga väikesest kogusest küllalt. Dermatiit tsemenditööstuses on paljudes maades aktuaalne. Tsemendis leiduvad leelised ja abrasiivsed osakesed kutsuvad esile naha ärritust. Seal sisalduvad metallid (Ni, Co, Cr) kutsuvad esile allergilist reaktsiooni. 22.1. Allergia väljakujunemine Allergeen vallandab organismis immuunsusreaktsiooni, hiljem reageerib antikehaga, mis tekib selles reaktsioonis ning vallandub allergiline reaktsioon. Allergeeniks võib olla organismile mittevastav valkaine (rõõsk piim, munad, maasikad) või kemikaalid. Organism püüab kaitsta end bakterite ja viiruste vastu ja moodustab immuunsusaineid – immunoglobuliine, selle tulemusena tekib immuunsus. Allergia korral organism liialdab kaitsefunktsiooniga ja kohates mitteohtlikku ainet, moodustab immuunoglobuliine liiga palju. Tundliku inimese organismis toimu immunoglobuliini ja allergeeni vahel reaktsioon, mille tulemusena verre ja kudedesse vabaneb vahendajaaineid, näiteks histamiine. Need tekitavadki nahal, limaskestadel allergilised reaktsioonid: limaeritus (nohu), sügelemine jne, kui reaktsioon on sügavamal hingamisteedes- siis astma. Ärritus võib tekkida ka silmades või seedetraktis. Tähtsamad allergilised haigused on: allergiline dermatiit allergiline nohu bronhiit bronhiaalastma.

Ülitundlikkus

spetsiifiline mittespetsiifiline allergia kiire aeglane allergia allergia atoopia hilinenud allergia kontaktallergia

Joonis 22.1. Allergia liigid

Mittespetsiifilised ülitundlikkust põhjustavad tegurid soodustavad allergia teket või halvendavad selle kulgu, nagu õhusaast, tubakasuits, liiga külm või liiga kuum ruum, toiduallergeenid, tugevad olmekemikaalid. Kiire allergia on päritav. Kas ta kunagi puhkeb, sõltub keskkonna tingimustest. Hilinenud allergia ei ole päritav.

Maailmas on umbes 3000 ainet, mis võivad kokkupuuteallergiat põhjustada. Fotoallergia – ultraviolettkiirguse puhul kujuneb nahal välja dermatoos. Histamiin on biogeenne amiin, mis vabaneb närvisüsteemi haiguste korral. Atoopia on kiire allergiline reaktsioon, mis on seotud päriliku soodumusega toota liigselt immunoglobuliin-E klassi kuuluvaid aineid ehk antikehi. Antikehad kinnituvad organismis rakkude pinnale – neid nimetatakse nuumrakkudeks ja need paiknevad igal pool inimese piirpindadel limaskestas ja nahas. Kui allergeen puutub kokku antikehaga, tekib allergiline reaktsioon. Selle tulemusena vabanevad nuumrakkudest aktiivsed ained (histamiinid), mis kahjustavad kudesid. Olenevalt sellest, millises elundis kokkupuude toimub (nahas, kopsus või ninas), avaldub see kas atoopilise nahapõletiku, astma või allergilise nohuna. I kokkupuude allergeeniga II kokkupuude allergeeniga allergeen limaskest või nahk valge verelible, nuumrakk, mis tekitab antikehi kuhu kinni- tuvad anti- kehad

Y Y Y immuunoglobuliin-E histamiinid allergiline nohu, nahapõletik

Joonis 22.4. Allergilise reaktsiooni kujunemine

Hilinenud allergia esineb põllumajandustöötajatel: hallitus-, heina-, hoonetolmust. Ei ole päritav. Kontaktallergia - nikli (Ni), kroomi (Cr), formaldehüüdi, kummiallergia. Naha reaktsioon algab peale kokkupuudet allergeeniga 3-6 tunni pärast ja on kõige tugevam on 2-3 päeva pärast. Kord ilmnenud allergia jääb püsivaks. 22.2. Kutseallergia põhjustajad Kutseallergia põhjustajad on: 1) kummikemikaalid 2) loomade epiteel 3) epoksüvaigud 4) nikkel 5) kaaliumkromaat 6) toiduainete töötlemine 7) formaldehüüd 8) fenoolpolümeerid 9) akrülaadid.

Uuringud

Kahtluse tekkimine

kahtlusaluse allergeeni kindlakstegemine haiguse põhjalikum uurimine kutsehaigus ei ole kutsehaigus teatamine kutsehaigusest

Joonis 22.5. Allergilise kutsehaiguse väljaselgitamine

Abinõud allergia vastu: aine vahetamine (näiteks vähemtolmavaks), tehnilised muudatused (hermetiseerimine), kaitseriietus. Haigele ei ole tähtis mitte ainult haigustekitaja kindlaksmääramine ja haiguse ravimine, vaid ka, et haigus uuesti ei puhkeks. Raskeks teeb asja see, et sageli ei ole täpseid andmeid tooraine koostise kohta (näiteks säilitusainetel). Uued ained üldiselt uuritakse läbi kromatograafiliselt, võrdlusainete kasutamisega ja massispektromeetriliselt. Formaldehüüdi määratakse vaba formaldehüüdi värvireaktsiooni järgi. Allergia puhkemiseks ei ole olemas mingit kontsentratsiooni alampiiri. Risk muidugi väheneb, kui kontsentratsioon langeb, aga teiselt poolt jälle suurendab pikk kokkupuuteaeg tundlikkuse riski. Töötaja võib saada allergia ka sel juhul, kui sisaldus on allpool aine analüütilist kindlakstegemispiiri, mis on üldiselt 0,005%. Kõige raskemini kindlakstehtavad ärritajad on lõhnaainetes, mida kasutatakse nii töökohal kui ka kodus; nende pakendil on harva koostis kirja pandud. Lõhnastitega ruumiõhu lõhnastajatega halb lõhn küll eemaldatakse, aga ikkagi säilib mingi vana või tuleb asemele uus lõhn. Tundlikule inimesele aitab sageli paarist molekulist, et nahaallergia jälle uuesti puhkeks. Kõige tähtsam on teada saada, millist ainet tuleb vältida ja milliseid või ohutult kasutada, et jätkata tööd. Metallid: nikkel, kroom, koobalt. Formaldehüüdi sisaldavad vaigud: fenool, karbamiid, melamiin. Formaldehüüdi sisaldavad säilitusained: võided, kosmeetikatooted, pesupulbrid ja muud pesupesemistooted, värvid, liimid, läikeained, poleerimisained. Mõned looduslikud vaigud, männiõli, paberitooted, liimid, värvid, eralduslindid, puhastusained, saepuru, hambapuhastusained, seebid, kosmeetika. Epoksüvaigud - värvid, liimid, elektriisolaatorid, plastmasstooted. Küünelaki allergia on kiiresti kasvav probleem. Üks põhilisi ärritajaid nende koostises on formaldehüüdvaik, mida leidub peaaegu kõigis küünelaki tüüpides. Allergia lööb tavaliselt välja silmalaugudel, kaelal ja peas, kusjuures käed ise ei ole kahjustatud. See teeb raskesti diagnoositavaks, et põhjuseks on küünelakk. Allergilised sümptomid löövad välja siis, kui me juhtume küüntega kratsima kaela, näiteks unes. 22.3. Toiduainete allergia Meeallergiat tuntakse juba väga ammu. Mesi võib põhjustada raskeid allergianähte. Eriti ohtlik on selline mesi, mis sisaldab rohkesti õietolmu. Allergiat võivad

põhjustada pähklid (sarapuupähklid, hiina ja kreeka pähklid). Marjadest ja puuviljadest on allergia põhjuseks sageli maasikad, harvem sidrunid ja apelsinid. Köögiviljadest võivad põhjustada allergiat tomat, sibul, spinat, kartul, ka kartulijahu, maitseained (sinep, pipar, nelk, muskaatpähkel, piparmünt), šokolaad, veinid. Ühel kondiitril oli tekkinud ülitundlikkus pipra, nelgi ja muskaatpähkli suhtes (ta tegeles peamiselt piparkookide valmistamisega). Toiduainetesse lisatavad värvid (tartrasiin jt) või toiduainete säilitamisel kasutatav bensoehape (benseenkarboksüülhape) võivad olla ka allergeenideks. Korraga võib esineda mitu allergeeni ja allergiat soodustavat tegurit. Näiteks meditsiiniõel, kes lapsepõlves oli põdenud maasikaallergiat, tekkisid pärast 5 aastat töötamist antibiootikumidega astmahood- ülitundlikkus streptomütsiini ja metanaali suhtes. Tema emal oli samuti allergiline haigus- ekseem. Allergiahaigused - allergiline suulimaskesta põletik (stomatiit), soolepõletik, bronhiaalastma, allergiline nohu, ekseem, nõgestõbi jt. Nõgestõbe põhjustavad muna, piim, kala, sea- ja loomaliha. Piim võib lastel põhjustada rasket bronhiaalastmat. Ekseemi põhjustavad munad, apelsinid, sidrunid. 22.4. Tekstiilide põhjustatud allergia Kemikaale lisatakse tekstiilidesse selleks, et tõsta nende tulekindlust (formaldehüüd) Toodet võib pesta enne kasutamist. Nahale mõjuvad: tekstiilidest värvained, viimistlusained, liimid nahk- Cr6+, mida kasutatakse naha parkimisel metallid, Ni-metallketid - 10% Soome naistest ja 1% meestest põeb nikliallergiat kummiained (kummikindad, kaitsekindad) puitlaastplaadid, lamineeritud plaadid, karbamiidformaldehüüdvahtplastmassid, vineer, parkett, kiudplaadid, tapeedid, värvid, lakid, pesu- ja puhastusained, kosmeetilised ained, tupakasuits. Püsivale allergilisele reaktsioonile eelneb pikaajaline, suhteliselt tugev mõju allergilise aine poolt. Uued riided, eriti kui neid kasutatakse elamutes ja on karta allergilist reaktsiooni, on soovitatav läbi pesta. Näiteks mittekortsuvad riided, mis ei vaja triikimist, sisaldavad formaldehüüdvaiku, mis on üks peamisi kontaktallergia põhjustajaid, samuti võib see põhjustada hingamisteede ärritust. Üks või paar pesemist enne kasutamist puhastavad riiet sedavõrd, et vaba formaldehüüd lahustub vette. Pesu tuleks tavalisest rohkem loputada. Halvasti mõjuvad ka näiteks tervet põrandat kattev vaip, tekstiil seinal, villased elektriseeruvad tehismaterjalid. Parimad on teadagi puuvillased riided. Tekstiilitööstuses, ka õmblustöödel ei ole põhiprobleem mitte nahaallergia, vaid hoopis allergia hingamisteedes, mis tuleb tekstiilide tolmust nende töötlemisel. Tekstiilidest tulenevad probleemid lähtuvad värvainetest ja viimistlusainetest ja nendes tolmust. Ülitundlikkuse puhul toimub riiete valik katselise kogemuse abil. Kodus kasutada tiheda koega materjale. Tugevapinnaline tekstiil ei kogu endasse nii palju tolmu kui pehmepinnaline. Põrandavaibad peaksid olema allergilistel inimestel puuvillased, tugevasti kokku kootud. Sünteetilised ei ole soovitatavad sellepärast, et nad koguvad staatilist tolmu. Villased riided koguvad samuti tolmu. Allergiat võivad anda ka linnusuled patjades.

Tekstiilide nahkaärritavad tegurid: mehaaniline ärritus karedapinnaline kangas – õmblejatel ketrus- ja kudumistsehhides - tolm värvained: aso- ja antratseenvärvid abiained kaunistuslõngad- metall-lõngad nööbid, lukud. Ülitundlikule inimesele on parimaks riietuseks tavaliselt vana, kaua aega kantud ja pestud, puhas riietusese. Niiskus, soojus, ultraviolettkiirgus ärritavad nahka. Näiteks märjas, tugevasti ümber keha olevas trikoos päikesevõtmine ei sobi kõigile. Kummisaapaid või tosse ei tohiks kanda kogu päeva. Niklist valmistatud ehete puhul ei ole abi sellest, kui pole kokkupuudet palja kehaga, vaid vahele jäetakse riiet. Sulejoped võivad astmat põhjustada. 22.5. Allergia vähendamine Allergiline Immuunsuspiir Kaebused koormus Tavaline Normaalne ei ole Tavaline Madal kaebused Puhastus Madal Madal ei ole Tavaline Tase ei ole tõstetud Tavalisest suurem Madal kaebused 23. Ruumihaigus (sick building syndrome)

Silmade sidekesta ärritus Ülemiste hingamisteede ärritus Naha kuivus Peavalu Halb enesetunne

1970.a. energiakriis maailmas muutis ehitustehnikat. Hakati kasutama uusi ehitus- ja viimistlusmeetodeid, et kitsamalt läbi ajada. Ei suudetud aga järele jõuda ventilatsioonisüsteemide läbimõtlemisega. Üha rohkem võeti kasutusele uusi ehitus- ja siseviimistlusmaterjale, millest eraldub keemilisi aineid (aure, gaase). Selle tõttu vähenes töökeskkonna õhu puhtus vähenes ja töötegijad hakkasid õhu üle kaebama. Sellest ajast peale räägitakse ka ruumihaigusest. Töökeskkonnas mõjuvad inimesele: 1) väliskeskkonna saasteained 2) arstimid ja nende lisandid 3) toiduainete lisandid 4) narkootikumid 5) kosmeetilised ained 6) pesupesemisvahendid 7) töökeskkonna saaste 8) müra ja vibratsioon 9) kiirgus 10) mikroorganismid 11) keemilised ained 12) meteoroloogia (õhu temperatuur, niiskus) 13) füüsiline ja vaimne koormus. Hingamiselundid kujutavad endast filtrit õhu saasteainetele. Kopsurakke on 300 miljonit ja nende pindala on 70-80 m2 , s o terve 3-toaline korter. Seda filtrit läbib raske töö puhul 100 liitrit õhku minutis. Seega ei ole sugugi ükskõik, millise puhtusega on õhk töökohas. Uurimused on näidanud, et eralduvate gaaside kontsentratsioonid on väga madalad. Ruumihaigus esineb eriti kontoriruumides: - silmade sidekesta ärritus - ülemiste hingamisteede ärritus (ninakinnisus, hääle kähedus, ärritusköha) - naha kuivus, punetus - peavalu - halb enesetunne - väsimus - häirivate lõhnade tundmine. Esimesed uurimused käsitlesid põranda- ja seinaviimistlusmaterjale, mille hulgas on palju sünteetilisi aineid ja muid kemikaale eritavaid materjale; samuti on neis ka palju pehmeid tekstiilpindu. Sellise ebapuhta õhu tekkimise peamised põhjused on: - ebapiisav õhuvahetus, halb ventilatsioon - kõrge või madal õhutemperatuur - niiskus, õhu suhteline niiskus, ehitiste niiskus - tuuletõmbus - mittesobivad ehitus- ja sisustusmaterjalid - hoones toimuv töö. On tähele pandud, et kaebused vähenevad, kui värske õhu juurdevool on >15 l/s inimese kohta. Temperatuur on samuti tähtis. Talvel peaks see olema 21-22 0C. Kõrgem temperatuur lisab õhu kohta käivaid kaebusi, madalam tekitab tõmbetuule tunnet.

Tavaliselt kaevatakse kuiva õhu üle. Tegelikult on inimese võime nõrk õhu suhtelise niiskuse hindamiseks. Kaebusi kuivast õhust esineb sageli sellistes hoonetes, kus suhteline niiskus ületab 60%. See tuleb sellest, et kõrge õhuniiskus nagu kõrge temperatuurgi tõstavad eralduvate gaaside ja aurude lenduvust, samuti suureneb õhu mahutavus aerosoolide suhtes. See põhjustab limaskestade ja naha ärritust, mida inimene seostab kuiva õhuga. Sageli ei vasta hoonete konstruktsioon tööle, mida neis tehakse ja selle tõttu ei ole õhuvahetus hoones küllaldane. Looduslike materjalide (näit. puu, puuvillased ja villased materjalid) kasutamine 1970.aastal vähenes ja asemele tulid polümeersed materjalid, kunstkiud, laastplaadid (sünteetiliste vaikudega). Need kõik halvendavad hoone õhupuhtust. Samuti on suurenenud arvutite ja muude elektrooniliste seadmete kasutamine, see tõstab õhu temperatuuri ja suurendab õhu ebapuhtust. Õhu saaste: -süsihappegaas -anorgaanilised gaasid NH3, O3 -orgaaniline saaste: alkaanid, alkoholid, ketoonid, aldehüüdid, halogeen- ja aromaatsed süsivesinikud -tolmud (suitsetamine, Soomes LPK<0,3 mg/m3) Tolmud ja muud osakesed tekivad puu põletamisel ja suitsetamisel. Need osakesed võivad olla teatud määral adsorbentideks anorgaanilisele saastele, mida ei ole väga põhjalikult uuritud. Anorgaanilistest osakestest on peamised osoon ja ammoniaak, mis tekivad seoses bürooseadmete (koopiamasinad, lasertehnika) kasutamisega. NH3 võib tekkida ka kaseiini sisaldavatest põrandakatetest kõrge niiskuse tingimustes. Orgaaniline saaste moodustab kontoriruumides kõige suurema rühma. Siia kuuluvad alkaanid, alkoholid, ketoonid, aldehüüdid, halogeen- ja aromaatsed süsivesinikud. Kõigi nende kontsentratsioon on väga madal. Nad võivad lähtuda välisõhust (liiklus, tehaste heitmed), inimesest endast (parfüümid, suitsetamine, toidu valmistamine, koristamine jne), bürooseadmetest (kuvarid), toalilledest ja muidugi ehitus- ja viimistlusmaterjalidest, sisekujunduses kasutatavatest sünteetilistest materjalidest (polümeerid, kummid, liimid, värvid, lakid). Esineb materjaliemissioon difusiooni teel. Enamiku materjalide “uudsuse lõhn” kaob paari nädalaga või vähemalt poole aastaga. Viimane esineb liimide, lakkide, värvide ja mõne muu siseviimistlusmaterjali puhul. Näiteks aga laastplaatide formaldehüüdi eraldumine põhjustab ärritust. Eraldumine võib olla pikemaajaline. Kiiremini eralduvad madala keemistemperatuuriga vedelike aurud. Temperatuuri tõstmisega saab seega kiirendada aurude eraldumist. Maailmas on kehtestaud lubatud piirnormid formaldehüüdile, 1,1-dikloroetaanile, metüleenkloriidile, stüreenile, tolueenile, tetra- ja triklooretüleenile (0,2-1,0 mg/m3). Puhtas ruumis on tolmu alla 0,3 mg/m3. Ventilatsioon peab olema selline, et 1) puhast õhku tuleb juhtida võimalikult hästi sinna, kus seda kõige rohkem

vajatakse, s t piirkonda, kus inimene pidevalt töötab 2) saaste tuleb eraldada võimalikult kiiresti sealt, kus ta tekib (joonis). Töökoha kemikaalid tungivad organismi: - hingamiselundite - naha - seedetrakti

- silmade kaudu. Nad võivad kahjustada juba kopse, kuid verega viiakse ained kehas laiali, nagu maksa või kesknärvisüsteemi. Hingamiselundite kaudu tungi kemikaal organismi kas gaasi või auruna. Aerosoolides on osakese suurus alla 100 mikroni, kõige väiksemad osakesed 0,01 mikronit. Hingamissagedus on puhkeasendis 6 l/min, füüsilise töö korral 20-40 l/min. Õhu liikumine lõpeb enne, kui sissehingatud gaas on pääsnud kopsurakkudesse. Lõppteekond tuleb gaasimolekulidel läbida omal jõul ja üksteisest sõltumatult. Seda gaasimolekulide liikumist nimetatakse difusiooniks. Inimese naha pindala on 1,5-2 m2. Naha pinnal on 0,1-0,2 mm paksune sarvkiht, kus osa rakke on juba surnud. See kiht kasvab seestpoolt pidevalt. Sarvkihi all on verinahk, mida läbivad veresooned ja närvid. Läbi nende kihtide lähevad higiteed. Lahustiaurude kontsentratsiooni tööruumi õhus mõjutavad: 1) lahusti keemistemperatuur, aururõhk, lenduvus 2) auru tihedus 3) kasutatud ainehulk 4) kasutamisviis (suletud, avatud süsteem) 5) kasutamistemperatuur ja õhutemperatuur 6) üld- ja kohtventilatsioon. Tekstiilide nahka ärritavad tegurid: 1) mehaaniline ärritus 2) formaldehüüd mittekortsuvatest riietest - allergia 3) tolm töötlemisel, kasutamisel 4) värvained - asotseen ja antratseen 5) viimistlusained, kaunistuslõngad, nööbid, lukud 6) Cr6+, Ni2+ 24. Elektriohutus Madalpinge: alla 1000V Kõrgepinge: üle 1000V Elektritraumad: töö pingestatud ahelas ilma kaitsevahenditeta Põletused Elektrilöök Näide Grupiline surmajuhtum kõrgepingejuhtmete lähedal autokraanaga töötamisel. 29. juulil töötas objektil kraanajuht, kes lasti vabaks seoses isa surmaga. 30. juuli hommikul otsustati direktori juures nõupidamisel määrata autokraanale tööle kooli õppemeister, kellel ei olnud kutsetunnistust. Õnnetus toimus järgmisel päeval 1. augustil. Töö toimus 15 kV-se elektriliini ohtlikus tsoonis, kuid peainsener ega kraana korrasoleku eest vastutaja ei tundnud kraana asukoha vastu huvi. Tööleht oli täitmata. Kraananoole transpordiasendisse pööramisel puutus koormatross vastu elektriliini äärmist juhet 6,1 m kõrgusel maapinnast. Selle tagajärjel sattusid kraana

tugikäppi paigaldanud 4 meest voolu alla. Kaks neist said surma. Teisaldatavat maandust ei kasutatud, ohtliku pinge signalisatsioon oli välja lülitatud. Autokraanade tööjuhendisse võeti punkt, mis keelab kraanajuhi viibimise kraana kabiinis, kui toimub kraana paigaldamine tugikäppadele või viimaste ülestõstmine transpordiasendisse. Tööstuslike elektritraumade analüüs (Ohrana truda, 1989) on näidanud, et kõikidest elektriõnnetustest 61% leiab aset kokkupuutel elektriseadme voolu juhtivate osadega, mis on normaalselt pingestatud; 11% pingestatud juhtmete kokkupuutel või valelülituse korral; 26% kokkupuutel seadme metallosadega, mis ei ole normaalselt pingestatud. Seega kaks põhilist õnnetusliiki: 1) õnnetused leiavad aset ettenähtud režiimil töötaval seadmel (enamasti ei kasutata

kaitsevahendeid ja töötatakse pinget maha võtmata) 2) johtuvad mingist seadme elemendi avariist (peamiselt isolatsioon). Esimeste juhtumite puhul pidanuks töötaja olema teadlik ohu olemasolust ning seda oleks saanud vältida ekspluatatsiooninõuete täitmisega. Teisel juhul aga on pinge olemasolu ekspluateeriva personali jaoks üldiselt ootamatu - siin tuleb täiustada tehnilisi abinõusid: parandada isolatsiooni, nii et maandused vastaksid tingimustele. 24.1. Elektrivoolu toime inimesele Elektrivool on elektrilaengute korrastatud liikumine läbi mingi keskkonna. Kui inimese keha satub voolu alla, on ta elektrijuht. Elektrivool avaldab inimese kehale läbimisel termilist, elektrolüütilist ja bioloogilist toimet. Soojuslik toime avaldub põletustes, vere temperatuuri tõusus, südame, peaaju ja närvide ülekuumenemises. Elektrolüütiline toime avaldub vere ja koevedelike lagundamises. Bioloogiline toime - elektrivool lõhub normaalseid talitlusprotsesse, põhjustab näiteks närvisüsteemis muutusi (halvatust). Kahjustused elektrivoolu toimel on kaht liiki: 1) elektrilöök 2) elektritraumad (põletused, elektrimärgid, naha metalliseerumine). Elektrilöök jaotatakse kahjustuse ulatuse järgi astmeteks: I aste- lihaste krambid ilma teadvuse kaotuseta II aste- sama koos teadvuse kaotusega III aste- teadvuse kaotus ja hingamisteede halvatus või südame fibrillatsioon IV aste- kliiniline surm. Kliiniline surm saabub südame ja kopsude tegevuse seiskumise korral. Kliinilise ja bioloogilise surma vahe on 7-8 minutit. Sel üleminekuperioodil on võimalik kannatadasaanut päästa, kui teha kunstlikku hingamist ja südamemassaaži. Kõigepealt tuleb kannatadasaanu voolu alt vabastada. Voolu juhtivate osadega kokkupuutel, kui inimest läbiv vool on kõrgem krambilävest (20-25 mA vahelduvvoolu), klammerdub inimene juhtmete külge. Tuleb silmas pidada, et see võib olla ohtlik abiandjale: 1) elektriseade, mille küljes on kannatadasaanu, tuleb välja lülitada 2) kui inimene on ülal kõrguses, siis tuleb võtta kasutusele ettevaatusabinõud, et

kannatanu alla ei kukuks ja uut traumat ei saaks

3) seadme väljalülitamisega lülitub välja ka valgustus, seepärast võimaluse korral organiseerida valgustus mingist teisest allikast.

Seejuures ei tohi aga viivitada inimese voolu alt vabastamisega, sest aeg on määrava tähtsusega. Kui seadet ei saa välja lülitada, tuleb kasutada muid vahendeid. PINGED kuni 1000V (joonis 24.1) Kasutada kuivi riideid, puust keppi, latti, mis ei juhi elektrit. Niiskeid riideid ja metallesemeid kasutada ei tohi. Võib võtta kinni kannatanu kuivadest riietest, näiteks pintsaku hõlmadest, kuid parem mitte puudutada keha,. Käte isoleerimiseks võib panna kätte dielektrilised kindad või mähkida käte ümber salli, särgi, kummimantli jne. Enda isoleerimiseks võib tegutseda ühe käega. PINGED üle 1000 V (joonis 24.2) Kasutatakse dielektrilisi kindaid ja keppi või tange, mis on selle pinge jaoks ette nähtud. Elektritraumad. Elektrilipõletuste puhul eristatakse nelja astet: 1) naha punetus 2) villide moodustumine 3) naha söestumine 4) nahaaluse koe söestumine. Põletused tekivad kontakti korral elektrivooluga. Sel juhul läheb vool kehast läbi; põletused võivad tekkida ka kaarleegi mõjul, lühiühenduse korral. Põletused on enamuses pinnapõletused (70-80%), sest nahal on suur takistus. Suure voolusageduse korral võivad esineda sügavamad põletused, ilma et naha pinnal oleks märkimisväärseid kahjustusi. Suurel sagedusel toimub läbilöök nahast. Sügavamad põletused esinevad ka pingetel üle 1000 V. Elektrimärgid ehk voolumärgid tekivad voolu sisenemis- ja väljumiskohtades väga hea kontakti korral elektrivooluga (näit elektroodidega). Elektrimärgid kujutavad endast ümmargusi või elliptilisi halli või helekollase värvusega täppe, mis on teravate piirjoontega, mõõtmed <5 mm, harva kuni 1 cm. Naha metalliseerumine toimub voolu keemilisel ja mehaanilisel koosmõjul. Metalliosakesed tungivad naha alla kontakti kohas. Nahk saab metalli värvuse. Näiteks kaarleegi puhul kanduvad voolu juhtiva metalli osakesed mehaaniliselt naha pinnale ja naha alla. 24.2. Suurused, millest oleneb elektrikahjustuse iseloom Need on voolutugevus, voolu liik, mõju aeg, organismi läbinud voolutee, inimkeha takistus, väliskeskkonna tegurid, individuaalsed iseärasused. Voolutugevuste väärtused erinevatel kahjustuse astmetel on järgmised (tabel 24.1):

Tabel 24.1 Voolukahjustused

vahelduvvool, 50-60 Hz mA

alalisvool, mA

mõju iseloom

0,5-1,5 5-7 tundelävi 8-10 20-25 lihaste krambid, võib

esineda soojatunne,

sõrmede värin 10-15 50-70 krambilävi 50-80 70-450 talumatu valu, hingamine

raskendatud, hingamiskrambilävi

90-100 500 fibrillatsioonilävi Südame fibrillatsioon tähendab seda, et inimese süda püüab hakata kokku tõmbuma sama sagedusega kui on voolusagedus. Mida pikem on mõju aeg, seda suurem on tõenäosus, et vooluga resonantsi sattumine leiab aset. Inimkeha elektriline takistus ei ole konstantne, see sõltub niiskusest, naha olukorrast (terve või katki), tolmust nahal; takistus esineb piirides 600...100 000 oomi. Arvutustes võetakse inimkeha takistuseks 1000 oomi. Naha eritakistus on (1,2-2)x 106 oom x cm; Siseorganitel ainult 120-180 oom x cm. Sagedusest loetakse kõige ohtlikumaks vahelduvvoolu sagedust 50-60 Hz kuni 150 Hz. Voolu tee läbi organismi Kõige ohtlikum on, kui vool läheb läbi südame ja kopsude, seega siis peast kätte või jalga, ühest käest teise või käest jalga. 2-faasiline kokkupuude vooluga Sel juhul satub inimene liinipinge alla (joonis 24.4). Iin= Ul/Rin, kus Iin on inimest läbinud vool Ul – liinipinge Rin – inimese keha takistus (arvutustes võetakse minimaalne - 1000 oomi) Rin=1000 oomi Ul= 380 V Iin= 380/1000 = 380 mA, mis on surmav voolutugevus. Sellist lülitumist esineb harva ja ei ole tähtsust, kas inimene on maast isoleeritud või mitte. Esineb see tavaliselt pingetel kuni 1000 V ilma et töötamisel oleks pinget maha võetud. 1-faasiline lülitumine Kasutatakse maandatud ja isoleeritud neutraaliga võrke. Antud juhul sõltub inimest läbiv voolutugevus sellest, milline on inimesega järjestikku lülitatud takistuste (põranda, jalanõude, maa) suurus. Maandatud neutraaliga võrk (joonis 24.5) Suurem osa elektrikahjustustest tekib just sellisel lülitusel. Inimene satub faasipinge alla: Iin= Uf / Rin = Ul /(ruutjuur 3 x Rin)= 220/ 1000= 220 mA.

Kui liita inimese takistusele juurde nulljuhtme maandustakistus R0, jalanõude takistus Rjalan, põranda takistus Rpõr, siis inimest läbiv vool väheneb Iin= Uf /(Rin+ Rjalan + Rpõr + R0) Vaatleme kõige halvemat juhtu - kui inimene seisab voolu juhtival põrandal voolu juhtivate (märgade) jalanõudega. Rjalan= 50 000 oomi (ei juhi elektrit) Rpõr= 60 000 oomi (puitpõrand) R0= 10 oomi, siis Iin= 220/ (1000+50 000+60 000+10)= 0,002 A =2 mA Tegelikkuses on Rjalan ja Rpõr tunduvalt suuremad. Siis on inimest läbinud vool veel väiksem.

Isoleeritud neutraaliga võrk (Joonis 24.6) Iin= Uf /(Rin + Rjalan+ Rpõr+ Ris/3) Kõige halvamal juhul, kui Rjalan= Rpõr=0 ja Ris= 90 000 oomi, siis Iin= Uf /(Rin+ Ris/3) Iin= 220/ (1000+ 90 000/3)= 0,007 A= 7 mA Kui Rjalan= 50 000 oomi Rpõr= 60 000 oomi, siis Iin= 220 /(1000+50 000+60 000+30 000)=0,0015 A= 1,5 mA 24.3. Elektriohutuse tagamine - organisatsioonilised abinõud: eeskirjad teadmiste kontroll maanduse ja isolatsiooni süstemaatiline kontroll - tehnilised abinõud: ohutute pingete kasutamine voolu all olevate seadmeosade isoleerimine. Isolatsioon jaotatakse töö-, lisa-, kahekordseks ja tugevdatud isolatsiooniks. Tööisolatsioon kindlustab elektriohutuse. Koos lisaisolatsiooniga moodustab tööisolatsioon kahekordse isolatsiooni. Isolatsioon peab olema selline, et isolatsiooni

pinnal ei oleks voolutugevus rohkem kui 0,1 mA. Kahekordne isolatsioon: isolatsioonimaterjal kaetakse värvi, laki või kilega. Kaitsemaandamine Kui isolatsioon rikneb ja paljas juhe puudutab seadmete metallosi, satuvad nad pinge alla. Inimesele mõjub sel juhul puutepinge, kui ta puudutab antud elektriseadet. Eriti ohtlik on kokkupuude rikkis seadmetega niisketes ruumides, kus põrand juhib elektrit ja kus on olemas maaga ühenduses olev metalltorustik. Et vähendada puutepinget, varustatakse seadmed kaitsemaandusega. Kaitsemaandus on lülitatud inimesega paralleelselt ja seetõttu, olles palju väiksema takistusega kui inimene, läbib vool maandust, mitte inimest. Maandusseadmena võib kasutada kas spetsiaalselt maasse paigutatud elektroode või veetorustikke. Gaasi- ja keskküttetorude kasutamine ei ole lubatud. Maandatud seadmeid kontrollitakse vähemalt 1 kord aastas vaheldumisi suvel ja talvel. Voolu all olevate osade varjestamine Peale isoleeritud juhtmete kasutatakse ka lahtisi, avatud juhtmeid, mis kinnitatud isolaatoritele ainult üksikutes kohtades. Sellisel juhul peavad voolu juhtivad osad asuma kättesaamatus kõrguses (elektriliinid) või nad kaetakse plokikujulise varjestusega, katetega (elektriaparaadid, seadmed), on kappides, kastides või kasutatakse võrgukujulist varjestust (jaotusseadmete juures). Varjestust saab avada või ära võtta ainult spetsiaalse võtme või instrumendiga. Varjestus võib olla varustatud blokeerimisseadmega, mis lülitavad voolu välja, kui varjestus on purustatud. Isikukaitsevahendite kasutamine Jaotatakse põhi- ja abikaitsevahenditeks. Põhikaitsevahendid kannatavad pinget välja pikka aega ja seetõttu või personal nende abil töötada voolu all olevatel seadmeosadel. Abikaitsevahendid ei suuda iseseisvalt tagada kaitset voolu toime eest ja nad tugevdavad põhikaitsevahendite toimet. Jaotatakse kaitsevahenditeks alla 1000 V ja üle selle. Tabel 24.2

Elektrilised põhi- ja abikaitsevahendid Põhi Abi <1000 V indikaatorlamp dielektrilised kindad, saapad tööriistad isoleerivate käepidemetega dielektrilised jalamatid isoleerivad tangid kaitsmete isoleerivad restid vahetamiseks dielektrilised kindad >1000 V isoleerivad mõõtevardad dielektrilised kindad pingenäitajad kummisaapad isoleerivad ja mõõtetangid matid isoleerivad remondiseadeldised restid

24.4. Elektripaigaldiste liigid (MJMm RTL 1999, 84, 1033) Elektripaigaldised, mille kasutamisega kaasnevad kõrgendatud ohud, jaotatakse kahte liiki. 1. liigi elektripaigaldis on selline, millega kaasnevad ohud tingivad nende kasutuselevõtu kontrolli selleks volitatud asutuse poolt:

• elektripaigaldis tervishoiu- või hooldusasutuse patsientide ravimenetlusteks kasutatavas ruumis, kus tehakse narkoosiprotseduure

• elektripaigaldis plahvatusohutsoonis

• suurõnnetusohuga objekti elektripaigaldis; 2. liigi elektripaigaldis on selline, mille kasutamisega kaasnevad kõrgemad ohud tingivad nende kasutuselevõtu kontrolli kas lisakontrolliõigusega elektritööde ettevõtja või selleks volitatud asutuse poolt:

• elektripaigaldis eluhoones, milles on enam kui kaks korterit

• elektripaigaldis elektrotehnikaalasel õppetööl

• elektripaigaldis tervishoiu- või hooldusasutuse patsientide ravimenetlusteks kasutatavas ruumis

• kuni 1000 V nimipingega elektripaigaldis, mille peakaitsme rakendumisvool ületab

35 A jne. 24.5. Elektriseadmete ohutusklassid Elektriseadmed liigitatakse nelja ohutusklassi (www.energia.ee) sõltuvalt sellest, kuidas tagatakse inimeste ohutus seadme rikke korral. Elektriseadme ohutusklassi saab kindlaks teha tema painduva ühendusjuhtme otsas oleva pistiku tähise järgi:

• tavalise pistikuga elektriseadmed – 0-klass

• elektriseadmed, mille pistik on kaitsekontaktiga - I klass

• kaitseisolatsiooniga elektriseadmed tähisega – II klass

• kaitseväikepingel töötavad (kuni 50 V) elektriseadmed – III klass. Sama otstarbega elektriseadmed võivad olla erinevate ohutusklassidega; seda määravad seadme kasutamisvõimalused. Mida suurem on ohutusklassi näitav number, seda ohutum on seade. III ohutusklassi seadmed on kõige ohutumad. Tavalise pistikuga elektriseadmel on vaid põhiisolatsioon. Isolatsiooni rikke korral võib elektriseadme metallkere või -kest sattuda pinge alla. Põhiisolatsiooniga elektriseadme tunneb ära tema ühendusjuhtme otsas oleva täisringikujulise otspinnaga pistiku järgi (joonis 24.7).

Joonis 24.7. Tavaline pistikupesa, pistik ja 0-ohutusklassi kuuluv seinavalgusti

Elektriseade (I klass), mis ühendatakse vooluvõrku kaitsekontaktiga pistiku abil, on kaitsemaandatud. Kaitsemaandamisel ühendatakse elektriseadme metallist kere, kest või muud välised metallosad kollase-rohelise värvusega kaitsejuhtme kaudu elektrikilbi maanduslatiga. Kaitsemaanduseks on pistikul ja pistikupesal metallist külgkontaktid (joonis 24.8). I ohutusklassi seade saab lisaks kaitsekontaktiga pistikupesale ühendada ka tavalisse pistikupessa.

Joonis 24.8. Kaitsekontaktiga pistikupesa, pistik ja I ohutusklassi kuuluv kohvikeetja ja röster

Kaitseisolatsiooniga elektriseadme korral (II klass) lisandub põhiisolatsioonile täiendav isolatsioon või on põhiisolatsiooni tugevdatud. Sellise ehitusega seade on isolatsiooniriketele vastupidavam ja kasutamisel ohutum. Kaitseisolatsiooniga seade saab ühendada nii tavalisse kui ka kaitsekontaktiga pistikupessa (joonis 24.9). Kaitseisolatsiooniga seadme pistikud on kahesugused: lapikud (voolule kuni 2,5 A) ning kujult I kaitseklassi pistikule sarnased, kuid ilma kaitsekontaktideta (voolule kuni 16 A). Pistik on alati ühendusjuhtme otsa valatud ega ole lahtivõetav.

Joonis 24.9. Kaitseisolatsiooniga föön ja tolmuimeja Kaitseväikepinge (kuni 50 V) on pinge, millega kokkupuude pole eluohtlik. Kaitseväikepinget saadakse kaitseväikepingetrafost, mille võib ühendada nii tavalise kui ka kaitsekontaktiga pistikupessa (joonis 24.10). Elektriseadet tohib ühendada vaid sellisesse pistikupessa, millesse sobib ühendusjuhtme pistik. Kaitsekontaktiga pistikupesad on sellistes ruumides, kus põrand juhib elektrit. Niiskes või märjas ruumis kasutatakse pritsmekindlaid kaitsekontaktiga pistikupesi, millel on isesulguv kaas. Duširuumis võib olla pistikupesa, mida toidetakse eraldustrafo või rikkevoolu kaitselüliti kaudu. Väljaspool hoonet tuleb elektrivoolu võtta välist tüüpi pritsmekindlast kaanega pistikupesast, mis on varustatud rikkevoolukaitselülitiga.

Joonis 24.10. Kaitseväikepingeline halogeenvalgusti ja mängurong, mis ühendatakse

eritrafo kaudu.

24.6. Pädevustunnistuste klassid Pädevustunnistused jagunevad A-, B-, B1- ja C-klassi pädevustunnistusteks sõltuvalt elektritöödest, mille juhtimiseks tunnistus annab õiguse. A-klassi pädevustunnistus annab õiguse juhtida elektritöid mis tahes tehniliste näitajatega elektripaigaldistes; B-klassi pädevustunnistus annab õiguse juhtida elektritöid kuni 100 V nimivahelduvpinge ja kuni 1500 V nimialalispingega elektripaigaldistes; B1-klassi pädevustunnistus annab õiguse juhtida elektritöid kuni 100 V nimivahelduvpinge ja kuni 1500 v nimialalispingega elektriseadmetes peakaitsme rakendusvooluga kuni 63 A; C-klassi pädevustunnistus annab õiguse juhtida 1000 V nimivahelduvpinge ja kuni 1500 V nimialalispingega elektriseadmete remonditöid. Peale selle nõutakse pädevustunnistuse saamiseks töökogemust, haridust ja pädevuseksami sooritamist (MJMm RTL 1999, 84, 1037). 24.7. Rikked elektrisüsteemis

Kasutatavate (kõrge)pingete puhul võib tekkida pinge ülelöök, ilma et pinge all olevaid elektriseadmete osi puudutataks. Asi seisneb selles, et kõrgepinge puhul muutub maaga ühendatud kõrvalise keha vahekauguse vähenemisel teatava piirini õhu elektriline läbilöök. Elektriseadmete puhul muutub läbilöök elektrikaareks, mis võib kesta kuni elektriahela väljalülitamiseni. Elektrikaar võib põhjustada suuri purustusi ja tulekahjusid. Kõrgepinge ülelöögi ja lühise põhjustab ka inimese või looma lähenemine pinge all olevatele kõrgepingeseadmetele. Reeglina lõpeb see inimesele või loomale raskete põletushaavadega, sageli surmaga. Ohtu suurendab see, et ilma abivahenditeta ei ole võimalik teada, kas elektriseade on pinge all või mitte. Seepärast on tavaliste inimeste viibimine kõrgepingeseadmete territooriumil ja nende läheduses otsese ohu tõttu inimelule kategooriliselt keelatud. Rikkeid elektriseadmetes võivad põhjustada mitmed asjaolud: liinidele langevad puud, tormiga lendavad oksad ja muud esemed, lindude sattumine liinijuhtmete vahele jne. Releekaitse Releekaitse ülesandeks on tekkinud lühise korral lülitada välja ainult see energiaseade, kus on lühis. Väga oluliseks nõudeks releekaitsele on see, et lühise korral saaks vooluahel katkestatud võimalikult kiiresti.

Ülepingekaitse Energeetikaseadmed vajavad kaitset ka erinevatest allikatest tingitud ülepingete vastu. Ohtlike ülepingete allikateks võivad olla välgu otsene sisselöök elektriliini või lahtise alajaama seadmetesse, mitmete elektriseadmete sisse- ja väljalülitamistel tekkivad ülepingeimpulsid jne. Alajaamade seadmete piksekaitseks kasutatakse peamiselt piksevardaid, elektriliinide kaitseks aga piksetrosse ( vt Energiaõpik, www.energia.ee). 25. Ioniseeriv kiirgus Korpuskulaarkiirgused Elektromagnetkiirgused Läbimisvõime Ioniseerimisvõime Kutsekiiritus Elanikukiiritus Ioniseeriv kiirgus organismis mingit otsest aistingut esile ei kutsu. Kõigi radioaktiivsete kiirguste ühine omadus on elus- ja elutus mateerias (keskkonnas) ionisatsiooni esilekutsumine.

25.1. Kiirguse liigid Ioniseerivad kiirgused jagatakse kahte põhigruppi: - korpuskulaarsed - elektromagnetilised. Korpuskulaarkiirgused kujutavad endast osakeste voogu. Osakeste liikumiskiirus on väga suur, kuid ei ulatu valguskiiruseni. Siia kuuluvad α–osakesed, elektronid ja positronid. Elektromagnetkiirgusi iseloomustatakse ioniseerimisvõime ja läbimisvõimega. α–kiirgus on α-osakeste s.o positiivselt laetud heeliumiaatomi tuumade voog; kiirgajateks peamiselt looduslikud radioaktiivsed ained (raadium, toorium jt). α-osakesed on tugeva ioniseerimisvõimega ja väikese läbimisteega. Läbimistee on selline teepikkus, mille läbimisel α-osake , samuti β-osake kaotavad kogu oma energia antud keskkonnas (õhk, vesi, kude) aatomite ioniseerimiseks ja ergastamiseks ning jäävad selles aines seisma. α-osakeste läbimistee õhus on kuni 10 cm; tavaliselt 2-3 cm, ioniseerimisvõime - 30 000 ioonipaari 1 cm pikkusel teel. β-kiirgus kujutab endast kiirete elektronide või positronide voogu. β-osakesed väljuvad isotoobist erineva energia ja algkiirusega. Sellest tingitult on erinev ka β-osakeste läbimistee pikkus. Suure energiaga β-osakeste mõju ulatub õhus isegi kuni 14 meetrini, tavaliselt 2-3 m, tahkes aines ainult mõni mm. β-kiirguse bioloogiline toime on nõrgem kui α-osakesel (100 ioonipaari/1 cm). γ-kiirgus on lainepikkusega 10-10 - 10-12 m elektromagnetkiirgus, väga suure läbimisvõime, kuid üsna väikese ioniseerimisvõimega. γ-kvant ioniseerib ainet aatomitest elektronide väljalöömise teel. Väljalöödud elektronid omakorda moodustavad nn sekundaarse kiirguse. Iga γ-kvandilt energia saanud elektron

ioniseerib edasi ainet samal viisil nagu β-osake (selle asjaolu tõttu on γ-kiirgus bioloogilise toime poolest sarnane β-kiirgusega). Erinevalt α- ja β-kiirgusest ei ole γ-kiirgusel kindlat läbimistee pikkust. γ-kiirguse voo intensiivsus nõrgeneb eksponentsiaalseaduse järgi, kusjuures kiirguse intensiivsuse kahanemist iseloomustab neeldumiskoefitsient. Röntgenikiirgus on lühilaineline (10-7 – 10-11 m) elektromagnetlainetus, mis oma omadustelt ja mõjult organismile on lähedane γ-kiirgusele. Tema lainepikkus on aga suurem ja läbimisvõime seetõttu väiksem kui γ-kiirgusel. Röntgenikiirgus tekib keskkonnas kiirete elektronide radioaktiivse kiirituse sekundaarse nähtena. Neutronkiirgus on neutraalsete elementaarosakeste voog, mis tekib kergete elementide (Li7, Be9, B10 jt) pommitamisel α-osakeste, prootonite või γ-kvantidega. Neutronkiirgus tekib ka aatomituumade lõhestamisel tuumareaktorites ja kiirendajates. Elementaarosakestel on väga suur läbimisvõime, kuid nad ei suuda märkimisväärselt ionisatsiooni esile kutsuda. 25.2. Kiirgusallikad Kosmiline kiirgus moodustub maailmaruumis suure kiirusega liikuvate laetud osakeste (primaarkiirguse) ja Maa atmosfääris nende mõjul tekkivate osakeste (sekundaarkiirguse) voogudest. Kosmilise primaarkiirguse allikaks on galaktikad, samuti Päike. Primaarkiirgus sisaldab prootoneid (90%), α-osakesi (6%) ning aatomi-tuumasid, elektrone ja positrone. Keskmine energia on 1010 eV. Maale langeva kosmilise kiirguse jaotust mõjutab Maa magnetväli. Selle tõttu moodustub Maa ümber rõngakujuline kiirgusvöönd, mis algab 100 km kõrgusel ja lõpeb 70 000 km kõrgusel. Kiirguse intensiivsus selles vööndis on 104 - 108 korda suurem kosmilise kiirguse intensiivsusest väljaspool vööndit. Kosmilise kiirguse eest pakub tõhusat kaitset Maa atmosfäär. Looduslikud radioaktiivsed elemendid Õhu, vee ja toiduainete kaudu inimese organismi sattuvate looduslike radioaktiivsete isotoopide seast on tähtsamad: 40K, 14C, 87Rb, 210Po, 222Rn, 226Ra, 228Ra. Kogunedes aja jooksul organismi mitmesugustesse elunditesse, põhjustavad nad nn sisemise kiirituse. Kunstliku radioaktiivsuse allikaks on tuumaplahvatused, aatomielektrijaamad, radioaktiivseid aineid töötleva tööstuse jääkproduktid, soojuselektrijaamade tuhk (sisaldab radioaktiivset tooriumi ja raadiumi), telerite kiirgus (eriti värvitelerite oma), radionukliidid helendavate segude koostises, kosmilise kiirguse kõrgendatud doosid lennukisõidu ajal, radioaktiivsetel isotoopidel töötavad aparaadid meditsiinidiagnostikas, teraapias ja mitmesugustes teaduse-ja tehnika valdkondades. Meditsiinis kasutatakse suurimaid doose radioteraapias. Näiteks kiiritatakse mitmesuguste vähktõve vormide puhul haigestunud elundit kiirgusdoosiga 1000... 10 000 raadi. Mitmesuguste avariide korral tootmisprotsessides, kus kasutatakse radioaktiivseid elemente, samuti aatomireaktorite töörikete korral, võib inimesele mõjuda ka kahjuliku suurusega kiirgusdoose. Ioniseeriva kiirguse toimes inimesele eristatakse kaks faasi: 1) ionisatsioon kudedes, H2O = OH- + H+

2) ionisatsiooni produktide algav ahelreaktsioon, eelkõige valgumolekulide oksüdeerimine vabade radikaalide poolt, aeglustub rakkude taastootmine ja normaalne ainevahetus, tekivad toksilised ühendid, mille eemaldamiseks ja kahjutuks tegemiseks organism ei ole enam suuteline.

Äge kiiritustõbi kulgeb neljas järgus: I ehk algusjärk (mõni tund kuni paar nädalat) Sümptomid: kesknärvisüsteemi erutus, peavalu, iiveldus, oksendamine, valgete vereliblede rohkus või vähesus. II ehk peitejärk (mõni tund kuni 3 nädalat).Enesetunne paraneb. III järk (3 nädalat) - üldine mürgitus, verejooksud, kesknärvisüsteemi häired. Kui haige ei sure, siis algab pikka aega kestev paranemine. IV järk - pikka aega kestev paranemine. Krooniline kiiritustõbi tekib väikeste korduvate kiirgusdooside toimel ja avaldub sigimatusena, geenide kahjustusena ja organismi üldhaigestumisena. Sisemise kiirituse puhul toimub kuhjumine teatud organites (näiteks jood kilpnäärmes, strontsium luustikus jne). Sel juhul tekib lokaalne, suhteliselt kõrgema intensiivsusega kiirituskolle, mis on seda ohtlikum, mida pikem on nukliidi poolestusaeg. 25.3. Kiirgusseadus Kiirgusseadus (RT I 1997, 37/38, 569) esitab biodoosi ühikuks siiverti (Sv). Nimetus tuleb Rootsi füüsiku R.M.Sieverti nimest. 1 siivert (Sv) on selline kiiritusdoos, mille bioloogiline toime on samaväärne γ- või röntgenikiirguse energiadoosiga 1 grei (Gy). Ioniseeriva kiirguse energiadoosi (ehk neeldumisdoosi) mõõtühik SI-süsteemis on grei (Gy). Nimetus tuleb Inglise teadlase L.H.Gray nimest. Energiadoos on 1 Gy, kui 1 kg aines neeldub 1 J kiirgusenergiat. Radioaktiivsete ainete käitlemiseks ettevõttes peab olema luba Kiirguskeskusest, mis allub Eesti Keskkonnaministeeriumile. Kiirituse liigid, mida reguleerib kiirgusseadus on: kutsekiiritus looduskiiritus elanikukiiritus meditsiinikiiritus avariikiiritus. Kiirituse piirmäärad antakse : 1) ekvivalentdoosina – inimese elundi või koe massiühikus neeldunud ioniseeriva

kiirgusenergia ning kiirgusfaktori korrutisena 2) efektiivdoos - ekvivalentdooside summa. Kutsekiirituse piirmäärad: 1) aastane efektiivdoos ei tohi ületada: viie järjestikuse aasta kutsekiiritust keskmiselt 20 mSv 50 mSv – mitte ühelgi viiest aastast 6 mSv - kutsealases väljaõppes osalevatele 16-18 aasta vanustele isikutele; 2) elundi aastane ekvivalentdoos ei tohi ületada: 150 mSv - töötaja silmaläätses 500 mSv - töötaja nahas ja jäsemetes 1 mSv - rasedatel 50 mSv - 16-18 aastaste silmaläätses 150 mSv - 16-18 aastaste nahas ja jäsemetes. Kiirgusohtlikule tööle võib lubada alates 18.eluaastast, kutsealase väljaõppe eesmärgil võib kiirgustööle lubada isiku alates 16.eluaastast, kuid mitte kauemaks kui 6 kuuks. Elanikukiirituse piirmäärad: 1 mSv - elanikukiirituse 5 järjestikuse aasta keskmine aastane efektiivdoos.

Ekvivalentdoos (aastane) ei tohi ületada: 15 mSv - silmaläätses 50 mSv - nahas ja jäsemetes. Loodusliku taustkiirguse (kosmilise, väliskeskkonna) aastadoos on 0,4-4 mSv, kohati kuni 50 mSv. Kiirgusväljas töötava inimese kogu keha kiirituse aastadoos ei tohi olla suurem kui 50 mSv (piirdoos). Ühekordse kogu keha kiirituse doos 2,5- 5 Sv - eluajale jaotatult ei ole see ohtlik. Paiksel kiiritamisel (näit kiiritusravi puhul) talub inimene kogudoose 10-100 Gy. Risk 10 mSv (0,01 siivertit) - aasta keskmine doos põhjustab kehtiva ohutusmudeli järgi tehtud arvutuste kohaselt ühe vähkkasvajasse haigestumise 1000 inimese kohta (Lühidalt kiirgusest...1998). Teiste sõnadega: 10 mSv kiiritusdoosi poolt põhjustatava vähi tõenäosus on 0,001. Teaduslikult kindlamalt saab midagi ohtlikkuse kohta väita umbes 200...500 mSv suurusest kogu keha doosist alates. Kasvajariski suurenemist sellise kiiritusdoosi puhul tõestavad näiteks Jaapani aatomipommituse üleelanute uuringud. 26. Arvutitega seotud riskid Elektrostaatiline väli Katoodtorult lähtuv kiirgus Arvuti ergonoomia Arvutite laialdane kasutamine loob igale inimesele piiramatud võimalused edukalt tegutseda sotsiaalses ja majanduslikus elus. Samal ajal tõstab arvutite kasutamine töökohtadel rea hügieenilisi, ergonoomilisi ja psühholoogilisi probleeme. Eestis kehtivad “Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse põhinõuded” (RTL 1996, 36, 250). Arvutite mõju uurimisel tuleb lähtuda mitmest aspektist, nagu: arvutitest lähtuvad kiirgused kujutise kvaliteet kuvari ekraanil mõju tugi-liikumisaparaadile, tulenevalt ergonoomiast vahetu töökeskkonna seisund psüühiline koormus, mille määravad ära töökoormus ja -pinge, töökorraldus. 26.1. Arvutist lähtuvad kiirgused Kiirgused, mis lähtuvad arvutusseadmetest, on: elektrostaatiline väli kiirgus, mida tekitab katoodtoru. Elektrostaatiline väli tekib kuvari sisselülitamisel ja hakkab siis kiiresti vähenema. Tekib positiivselt laetud ekraani ja kasutaja vahele, kui negatiivselt laetud elementaarosakesed suunduvad ekraani pinnale. Tänapäeval toodetavate kuvarimudelite puhul ei ületa staatilise elektrivälja tugevus ohutuspiire. Paljud kaasaegsed kuvamisvahendid sisaldavad elektronkiiretoru (Cathode Ray Tube= CRT), kus pilt või tekst saadakse elektronkiirega CRT toru sisepinnal asuvat

luminofoorkihti “pommitades”. Koos valguskiirgusega tekib aga ka muid elektromagnetilisi kiirgusi. Kuid enamik neist jää CRT sisepoolele. Kiirguse uuringuid on viimasel ajal tehtud mitmel pool maailmas. Sellised uurimused on näidanud, et suuremalt jaolt on hirm nende kiirguste ees põhjendamatu. Röntgenikiirgus, mis tõesti tekib elektronkiire järsul põrkumisel vastu CRT sisepinda, on olemas seadise sees, kuid väljapoole see ei tungi. Rootsis on tehtud kontrollmõõtmisi rohkem kui 3000 CRT-le, kuid mitte üheski ei leidunud röntgenikiirgust väljaspool elektrontoru looduslikust foonist suuremal määral. CRT sisepinnal oleval erivärvilisel luminofooril tekib ka ultraviolettkiirgus, kuid CRT klaaspind summutab selle peaaegu täielikult, nii et tekkiv kiirgus on tunduvalt väiksem kui looduslik foon. Mikrolaine- ja raadiosageduslikku kiirgust tekib kuvari juhtelektroonikaseadmete ümbruses, kuid metallvarjestuse tõttu jäävad needki kiirgused seadise sisse. Viimasel ajal on huviorbiiti sattunud elektromagnetilise spektri madalsageduslikum osa, eriti pulseeriv magnetväli. Elektronkiirte juhtimiseks kasutatavad 15-30 kHz sagedusega impulssväljad ongi käesoleval ajal enim huvipakkuvad. Magnetvälja impulsseerimisest tingitud kiired muutused magnetväljas on põhjustanud tervisehäirete kahtlusi. Impulssvälja võimsust saab avaldada magnetvootiheduse ja selle muutumiskiiruse ehk induktsiooni abil. Tüüpiliselt on magnetilise induktsiooni tugevus kuvari (CRT) lähedal 20-200 mT/s. Mõõdetud tulemuste kahjulikkust tervisele on siiski raske ennustada, kuna see sõltub palju just sagedusest. Nii näiteks on mitmete teiste majapidamises kasutatavate elektriseadmete põhjustatud magnetiline induktsioon ligikaudu samas suurusjärgus, kuid sellest tekkiva magnetvälja sagedus on vaid mõned kilohertsid. Bioloogiliste kudede elektrilised omadused on aga küllaltki sõltuvad sagedusest, nii et eri sagedusega väljade võimsuse mõju võrdlemine on raske. Kuna magnetvälja tervisekahjulikku mõju ei tunta veel täiel määral, püütakse luua nii väikese välise magnetväljaga CRT-sid, kui tänapäeva tehnika üldse võimaldab. Selliseks piiriks on pakutud 50 mT/s. Magnetväljade kõrval on teiseks tähtsaks uurimisobjektiks staatilised elektriväljad, milledel arvatakse olevat seoseid mõnede tootjate hulgas esinevate allergiatega. Kuvari sisepinnal olev kõrge positiivne elektripotentsiaal põhjustab elektrivälja tekke ka väljaspool kuvari sisepinda. Staatilise elektrivälja ja sellega kaasnevate nn ”elektrilöökide” vältimine on võimalik sel teel, et asetatakse kuvari ette maandatud filter, mis toimib samaaegselt ka pimestuskaitsena. 26.2. Arvutitöökoha kujundamine (joonis 26.1) Soovitatavad kriteeriumid arvutitöökoha planeerimisel ( American National Standard 1988) on toodud joonisel 26.1 ja neid on võimalik lahti mõtestada selle juurde kuuluva seletuse abil. 1. Tööpinna kõrgus: 59 - 74 cm 2. Tööpinna laius: vähemalt 73 cm, kuid see võib olla suurem, et oleks piisavalt

ruumi arvuti ja paberite paigutamiseks 3. Silmade kaugus kuvarist: 41- 74 cm 4. Lauaplaadi paksus: 2,5 cm 5. Silmade kõrguse suhe kuvari ülemise servaga:

Kuvari kõige kõrgem punkt peab olema kõrgemal kui kasutaja normaalne vaatekõrgus. Töötajad, kes kasutavad prille, võivad vajada sellest erinevat kõrgust. 6. Vaatenurk: Vaatenurk on nurk, mis jääb silmade otsesihi ja kuvari ekraanil kõige kõrgema rea vahele. See vastab silmade vaate normaalsele suunale. See nurk on 15 - 30 kraadi. 7. Jalgade liigutamise võimalus laiuti: 51 cm 8. Jalgade liigutamise võimalus sügavuti: vähemalt 38 cm põlvede kõrgusel; 60

cm põrandapinnal 9. Jalgade tõstmise võimalus üles: minimaalselt 66,5 cm mittetasasel pinnal ja 60

cm tasasel pinnal 10. Istme kõrgus: 40-58 cm 11. Tooli mõõtmed: 33- 43 cm sügavus; 45 – 51 cm laius; sile esiosa 12. Istme sügavus: soovitavalt 0-10 kraadi ette ja taha 13. Seljatoe mõõtmed: kõrgus 38-51 cm; laius 33 cm 14. Seljatoe kõrgus: 8-15 cm 15. Seljatoe kalle: ligikaudu 15 kraadi (keskmiselt 7,5 kraadi vertikaalselt mõlemale

poole) 16. Nurk seljatoe ja istme vahel: soovitavalt 90-105 kraadi 17. Nurk istme ja sääreosa vahel: 60-100 kraadi 18. Nurk õlavarre ja küünarvarre vahel klaviatuuri suhtes: suurem kui 70 kraadi ja

väiksem kui 135 kraadi. Käed peavad olema sirged võrreldes küünarvarrega. Ivar Raik (Sotsiaalministeerium) on välja töötanud juhise “Arvutitöökohtade ergonoomilisuse hindamine “. Kui töötajal esinevad valud selja alaosas (nimme-ristluupiirkonnas) ja kaela-õlapiirkonnas (paremal pool), siis võib soovitada järgmist: 1) reguleerida tooli seljatugi õigeks; kui see pole võimalik, proovida madala

seljatoega tooli 2) tõsta tööpinna kõrgust 3-4 cm 3) hankida laua külge kinnitatav küünarvarre tugi, mis vähendab parema

õlapiirkonna staatilist pinget 4) hankida hiirepadi, mis on kombineeritud küünarvarre toega 5) hankida töötajale jalatugi, see võimaldab jalgade asendit muuta. Kõige tähtsamad tegurid arvutitöö ergonoomias on töölaud, tool ja ruumi valgustus. Kui tööruum on kitsas, suvel umbne, üldvalgustus nõrk, tuleks välja vahetada laes paiknev hõõglampidega üldvalgusti. Bürooruumide üldvalgustuseks sobivad kattega varustatud päevavalguslambid, mis jaotavad valguse ühtlaselt kogu ruumis. Soovitatav üldvalgustus on vähemalt 500 lx, millele lisandub kohtvalgusti valgus. Ka päevavalguse suund on väga oluline: aken ei tohi jääda töötaja vaatevälja. Välisvalgustusest tingitud võimalikku pimestamist saab vältida valgust reguleeriva ribakardinaga. Soovitav on hankida reguleeritav töölaud, kui vaja, ka dokumendihoidja. Paberil olevat teksti on pidevas töös ebamugav jälgida, kui töötaja peab tegema pea ja silmadega tarbetuid liigutusi, vaadates vaheldumisi teksti laual asetsevalt paberilt ja kuvari ekraanilt. Dokumendihoidja kaldenurk peaks olema muudetav. See on eriti oluline, kui on tegemist prille kandva töötajaga. Protsessori võib panna laua alla. Puudulikud valgustustingimused ja halvasti paigutataud kuvar võivad esile kutsuda nägemisvaegusi, mis omakorda võivad olla väsimuse ja peavalu põhjuseks. Üldised puudused:

kuvaripildi teksti ja tausta vaheline kontrast on liiga suur; nägemisväljas paiknevad suure heledusega valgusallikad; peegeldused ekraanil jne. Arvutitöötegijatel on nägemisvaegusi umbes 2 korda rohkem kui tavalistel kontoritöötajatel. Sageli töötatakse korraga ekraani ja paberitega, vaadates vaheldumisi kaugele ja lähedale. Kuvari asend tuleb reguleerida silmade suhtes õigeks, paigutada ekraan nii, et oleks välditud valguse peegeldumine aknast või valgustitest. Kui töötatakse ainult ekraaniga, siis võib valgustust vähendada kuni 100 või 150 luksini. Paberi ja ekraaniga koostöötamisel võib valgustustugevus olla 300 - 500 luksi, külgsuunas paiknevad aknad häirivad vähem. Jälgida tuleks laevalgustite asukohta: et vältida pimestamist, ei tohi need jääda töötaja vaatevälja. Silmade üleväsimusega kaasneb kipitustunne silmades ning tagajärjeks võib olla silma limaskesta põletik. Iga tunni järel on soovitav pidada 10-minutiline puhkepaus, puhata silmi, sirutada keha, tõusta ja kõndida. Silmade puhkuseks piisab 10 sekundist iga 5 minuti järel, mille jooksul peaks silmad sulgema või suunama pilgu kaugusse. Ei tohi unustada silmi pilgutamast, keskmiselt peaks see toimuma 16 korda minutis. Söögiks on soovitav kasutada toiduaineid, mis sisaldavad seleeni, tsinki ja beetakarotiini. Need tugevdavad silma võrkkesta. 27. Surveseadmed Surveseadme tehniline ülevaatus Mõõteriistad Sulgearmatuur Surveseadme käitaja Survekatse Gaasiballoonid Näiteid õnnetusest surve all töötaval seadmel 1. Marinaadi keetmisel täitis töötaja liigselt autoklaavi ja ei sulgenud korralikult kaant (vintsulguril keeras 2-3 pööret). Kaane vahelt paiskus välja marinaadi, millest kannatanu sai II ja III järgu põletushaavu (30% keha pinnast) ja suri 3 nädala pärast.

2. 59-aastane katlakütja töötas katlamajas aurukatla kütjana, milleks ta ei olnud välja õpetatud. Põletileek kustus ja töötaja keeras lahti vedelkütuse kraani, kust paiskus kütust riietele ja kuumadele katlapindadele ja riided süttisid. Töötaja sai 80% kehapinnast põletushaavu, mille tagajärjel suri haiglas. Katel ei olnud tehniliselt korras. Survemahutiks nimetatakse hermeetiliselt suletud anumat, mis on ette nähtud keemilisteks ja soojuslikeks protsessideks (aurukatel, autoklaav), samuti kasutatakse anumaid kokkusurutud, veeldatud ja lahustatud gaaside rõhu all hoidmiseks ja transpordiks. Surveseadmete kasutamisega seotud ohud Põhiline oht: purunemise võimalikkus keskkonna füüsikalise või keemilise plahvatuse tagajärjel. Survemahutitega õnnetusjuhtumite ja avariide peamised põhjused: 1) konstruktsiooni mittevastavus maksimaalselt lubatud temperatuurile ja rõhule

2) rõhu tõus üle lubatu 3) aparaadi mehaanilise tugevuse vähenemine 4) režiimist mittekinnipidamine 5) tehnilise järelevalve puudumine. Eestis kehtivad “Surve- ja tõsteseadme ohutuse seadus (RT I 1998, 113/114, 1873) ja “Surveseadme valmistamise ja kasutamise ohutuseeskiri“, “Surve- ja tõsteseadme keevitustööde ohutuseeskiri”, “Gaasiveoanuma täitmise ja ballooni tehnilise ülevaatuse ohutuseeskiri” (MJMm RTL 1999, 55,734). 27.1. Surveseadme valmistamine ja kasutamine Eelmainitud eeskirjade kohaselt toimub järgmiste mahutite käitlemine: 1) paikne või teisaldatav surveanum töörõhuga üle 0,5 baari välja arvatud: surveanum mahuga kuni 25 l gaasi sisaldav anum, kui töörõhu (baarides) ja mahu (liitrites) korrutis on kuni 200 vedelikuanum töötemperatuuriga kuni 70 0C, kui töörõhu (baarides) ja mahu (liitrites) korrutis on kuni 200 surveanum, mida ei saa kasutada masinast või muust seadmest eraldi 2) gaasiveoanum 3) ohtliku vedeliku paikne anum mahuga üle 1,5 m3, välja arvatud kuumaveeanum 4) kuumaveeanum mahuga üle 50 m3 5) ohtliku vedeliku veoanum mahuga üle 1,0 m3 6) veetorustikud töötemperatuuriga >120 0C. Survemahuti valmistamine Peab olema luba Tehnika Järelevalve Inspektsioonist (TJI), enne seda kontrollitakse: 1) vastavate seadmete olemasolu 2) kaadri olemasolu 3) et valmistamise järelevaataja on määratud. Koos registreeritava seadmega antakse ostjale üle sertifikaat ja järgmised dokumendid: - seadme tehniline kirjeldus - paigaldamise ja kasutamise juhend. Kasutamisjuhendis peab olema näidatud: tehnojärelevaatuse ja kontrolli maht, meetodid ja sagedus. Märgistamine Surveseadmele tuleb märkida: 1) tootja 2) tootmisaasta 3) olulised maksimaalsed/minimaalsed lubatud parameetrid ja rida lisaandmeid, nagu

tehtud survekatse rõhk ja katsetamise kuupäev jne. Kasutamine 1) paigaldus peab tagama juurdepääsu surveseadme kasutamiseks ning sise- ja

välispindade ülevaatuseks, remondiks ja puhastamiseks. 2) surveseade, mille kohta kehtivad käesolevate eeskirjade nõuded, tuleb

registreerida TJI-s. Surveseadmete registreerimine Kõiki surveseadmeid, mille kasutamine toimub ülalmainitud eeskirjade järgi, ei ole vaja registreerida tehnilise kontrolli teostaja juures. Näiteks on sellisteks:

1) ohtlikku gaasi või vedelikku sisaldav anum, kui anuma töörõhu (baarides) ja mahu (liitrites) korrutis on alla 500;

2) ohutut gaasi või vedelikku sisaldav anum, kui ülalmainitud korrutis on alla 10 000, 3) gaasiveoanum mahuga alla 250 liitri, 4) auru- ja kuumaveetorustikud kuni 70 mm tingläbimõõduga (1.kategooria) kuni 100 mm tingläbimõõduga (2.kategooria). Tehnilise ülevaatuse teostaja registreerib seadme avalduse alusel, millele on lisatud: 1) seadme sertifikaat 2) tehniline kirjeldus ja joonised 3) tootmiseks kasutatud materjalide sertifikaadid 4) tugevusarvutused või nende tulemused 5) püsiliidete kvaliteedi kontrollimise tulemused 6) seadme projekti tunnistuse koopia 7) seadme esmase tehnilise ülevaatuse protokolli koopia. Materjalid, konstruktsioon 1) surveseade tuleb valmistada TJI poolt lubatud materjalidest 2) seadme sisemist ülevaatust takistavad seadised peavad olema eemaldatavad 3) kui konstruktsioon ei võimalda sisemist ülevaatust või veesurveproovi, peab

projekti autor seadme kasutamisjuhendis ära näitama kontrolli metoodika, perioodilisuse ja mahu, mille puhul on tagatud defektide õigeaegne kindlakstegemine ja kõrvaldamine.

Armatuuril peab selgesti olema märgitud valmistajatehase nimi või kaubamärk, tingläbimõõt, keskkonna tingrõhk, temperatuur ja voolamissuund ning metalli mark. Armatuuril (sh kaitseklapil) tingläbimõõduga 40 mm ja rohkem peab olema pass. Seade tuleb seisata: 1) kui rõhu, temperatuuri kõrvalekaldumine on üle lubatu 2) kui üle 50% kaitseklappidest ei tööta 3) kui seade lekib 4) kui manomeeter on rikkis 5) kui vedelikutase kuumutatavas seadmes langeb lubatust madalamale või tõuseb

sellest kõrgemale 6) kui tekib tulekahju jne. Materjalide ja keevisliidete kvaliteedi kontrolli (testimise) ja testi järelevaataja tunnustamine Keevisliidete juures on oluline materjalide valik, kvaliteetne keevitus, soojuslik töötlus. Keevisliidete kvaliteedi kontroll: 1) väline ülevaatus ja mõõtmine 2) ultraheli, röntgeni- ja gammakiirtega läbivalgustamine 3) mehaaniline proovimine 4) metallograafiline uurimine 5) veesurveproov. Keevisliiteid on vaja kontrollida: et välja selgitada iga liiki ja igasuunalisi pragusid, pealekeevitusi, väljasulatusi jne, et välja selgitada võimalikke sisemisi defekte (pragusid, läbikeevitamatust, poore jne).

Testimine - keevisliidete kvaliteedi kontroll. Testimise järelevaataja tuleb heaks kiita TJI poolt. Seadme kasutamise järelevaataja on seadme valdaja poolt nimetatud füüsiline isik, kelle kohustuseks on kasutajapoolne järelevalve seadme kasutamise vastavuse üle. Registreeritud seadme kasutamise järelevaatajal peab olema vähemalt keskharidus, tal peavad olema teadmised seadme kasutamise tehnilistest normidest ja talle peab olema välja antud sellekohane tunnistus. Seadme käitaja on operaator, masinist, kes vahetult juhib seadme tööd. Kasutamise järelevaataja tunnustamine. Käitaja pädevus Kasutamise ja tehnoseisundi järelevalvet teosta (eriala teadmistega) ja TJI poolt tunnustatud isik. Seadme käitaja: (nõutavad erialateadmised ja –oskused) vähemalt 18-aastane kutsetunnistusega talle tuleb välja anda tööjuhend. Alalise järelevalveta tohib surveseade töötada ainult juhul, kui sellel on automaataparatuur. Survemahutite paigaldamine 1. eraldi hoonesse või lahtisele platsile 2. tööstusruumi, kui ta on tehnoloogilise protsessi osa 3. tööstusruumidega külgnevasse ruumi, kui nende vahel on kapitaalsein 4. pinnasesse, kui varustusele (armatuur) on tagatud juurdepääs 5. elumajja, ühiskondlikku hoonesse kooskõlastusel TJI-ga. Rõdud ja trepid ei tohi vähendada mahuti tugevust ja võivad olla külge keevitatud. 27.2. Surveanumate varustus Sulgearmatuur Mahuti ja kaitseklapi vahel ei tohi olla sulgearmatuuri. Armatuurile peab olema märgitud: 1) valmistajatehase nimi 2) tingrõhk 3) keskkonna voolamissuund 4) lahti- ja kinnikeeramissuund. Mürgise, plahvatusohtliku keskkonna puhul peab juurdevoolutorustikul mahuti sees olema mahuti ja pumba vahel tagasilöögiklapp. See asetatakse pumba ja sulgearmatuuri vahele. Mõõteriistad: manomeetrid ja termomeetrid kaitseklapid ja membraanid sulgearmatuur (kraanid, ventiilid) vedeliku nivoonäitajad. Nõuded manomeetritele: Täpsusklass 2,5 seadme töörõhul kuni 25 baari. Punane joon töörõhu kohal numbrilaual või metallplaat, verikaaltasapinnas või ettepoole kaldu 300 nurga all. Kontroll:

1) 1 kord 12 kuu jooksul plommida või märgistada 2) passis toodud tähtaegadel kontrollmanomeetriga. Ei ole lubatud kasutada, kui: 1) puudub plomm 2) kontrolli tähtaeg on möödunud 3) kui osuti ei lähe 0-le tagasi 4) klaas on purunenud. Manomeetri ja anuma vahel peab olema kolmikkraan või seda asendav seadis, mis võimaldab manomeetrit perioodiliselt kontrollida kontrollmanomeetri abil. Kaitseseadised: 1) vedrukaitseklapp 2) kangkaitseklapp 3) impulsskaitseseadis, mis koosneb peakaitseklapist ja otsetoimeimpulssklapist 4) membraanklapist ja otsetoimeimpulssklapist 5) muud. Kaitseseadiste arvu ja nende läbilaskevõime valib anumat projekteeriv organisatsioon. Valmistaja peab kaitseklapi väljastama koos passi ja kasutusjuhendiga. Igal kaistemembraanil peab olema tehase märgis purunemisrõhu ja kasutamisel lubatud töötemperatuuri kohta. Paigaldamine: kaitseklapid tuleb paigaldada anumaga vahetult ühendatud tutsile või torustikule. Nad peavad asetsema juurdepääsetavates kohtades. Kaitseklapp avaneb rõhul ~ 1,1 töörõhku. Vedelikutasemenäiturid Vedelikutasemenäiturid peavad olema paigaldatud püsti või kaldu anuma valmistaja juhiste kohaselt nii, et näiturit on hea jälgida. Tähistatud on lubatud ülemine ja alumine tase (ette nähtud projektiga). Tasemenäituri läbipaistva osa (klaasi) alumine serv peab olema vähemalt 25 mm allpool lubatud alumist taset ja ülemine serv vähemalt 25 mm ülalpool lubatud ülemist taset. Vedelikutasemenäituril peab olema armatuur (kraanid, ventiilid) näituri läbipuhumiseks. 27.3. Seadme tehniline ülevaatus Tehnilise ülevaatuse liigid on: 1) esmane 2) kasutamiseelne (v.a balloon) 3) korraline 4) erakorraline. Erakorraline tehniline ülevaatus: 1) peale õnnetusjuhtumit, avariid 2) üle 12 kuu kasutamata oleku või ümberpaigutuse järel 3) pärast remonti. Esmane tehniline ülevaatus Esmasel tehnilisel ülevaatusel kontrollitakse, kas seade on toodetud vastavalt tehnilise kontrolli teostaja poolt heakskiidetud tootmiskavandile ja projektile. Peale selle viiakse läbi seadme visuaalne uurimine ja survekatse. Kasutamiseelne tehniline ülevaatus Seadme valdaja peab iga registreeritud seadme esitama tehnilise kontrolli teostajale tehniliseks ülevaatuseks. Kontrollitakse, kas seade ja kaitseseadised on tehniliselt

korras ja toimivad, kas paikne seade on paigaldatud vastavalt paigaldusprojektile, kas seadme kasutuselevõtt on ohutu. Korraline tehniline ülevaatus koosneb: 1) kasutuskontrollist 2) visuaalsest uurimisest 3) survekatsest. Survekatse läbiviimise periood on anumatel 4-12 aastat (vastav tabel eeskirjas). Tehnilise kontrolli teostaja vormistab ülevaatuse tulemused kahes eksemplaris, millest üks jääb valdajale. 1. TJI-s registreeritud mahuti tuleb esitada TJI-le korraliseks riiklikuks tehniliseks

järelevaatuseks inspektsioonide määratud tähtaegadel 2. TJI võib lühendada tähtaegu, samuti pikendada kuni 4 kuud (sisemine ülevaatus ja

veesurveproov) ja kasutuskontrolli tähtaega 12 kuud 3. registreerimata mahutitele teeb tehnilist järelevaatust tehnojärelevalvepunkt. Tehniline järelevaatus seisneb järgmises: sisemine ülevaatus sisemine ülevaatus+ veesurveproov kasutuskontroll. Survekatse Veesurveproovi tehakse veega, ainult erandjuhtudel kui vooderdis ei võimalda vett sisse lasta, on lubatud pneumaatiline proov. Veesurveproovi juures kontrollitakse rõhku kahe manomeetriga, milledest teine on kontrollmanomeeter. Proovirõhu all hoitakse anumat 10-60 minutit, olenevalt töörõhust. Proovirõhk võrdub 1,5-2 töörõhuga. 27.4. Gaasiballoonid Balloonideks nimetatakse kinnisi metallmahuteid, mida kasutatakse kokkusurutud gaaside (nagu O2, H2, N2, õhk), veeldatud gaaside (nagu süsivesinikud, Cl2, NH3, CS2, CO2) ja lahustatud gaaside (näiteks C2H2) hoidmiseks ja transpordiks. Balloonide ekspluateerimisel tuleb erilist rõhku panna nende põhjuste vältimisele,mis võivad viia gaaside füüsikalisele või keemilisele plahvatusele. Füüsikaline plahvatus on võimalik ballooni korpuse kahjustusel löögi, kukkumise, eriti miinuskraadide puhul, kui terase löökviskoossus väheneb ja ta muutub hapraks. Purunemise põhjuseks võib olla ka ballooni ületäitumine gaasiga. Seetõttu jälgitakse eriti täpselt nende massi ja rõhku. Temperatuuri tõus balloonis võib viia rõhu suurenemisele ja ballooni purunemisele. Seetõttu peavad gaasiballoonid asuma vähemalt 1 m radiaatoritest, aga samuti vähemalt 5 m lahtise tule allikatest eemal. Gaasi võtmine balloonist toimub ainult läbi reduktori. Ventiilide külgmised tutsid vesiniku või muu põlevgaasiga täidetud balloonidel on vasaku keermega, hapniku ja mittepõlevate gaaside balloonidel parempoolse keermega. Balloonide välispinna värv peab olema vastavuses selle sees leiduva gaasiga. Balloone tuleb värvida ja neile pealkirju märkida valmistajatehases, edaspidi aga balloone täitvates tehastes ning täite- või proovijaamades. Laboratooriumis peavad balloonid olema kinnitatud seina külge. Jääkrõhk balloonis peab olema vähemalt 0,5 at. Erinõuded esitatakse atsetüleeniballoonidele, kuna C2H2 võib plahvatada, eriti selliste initsiaatorite juuresolekul, nagu niiskus, mehaanilised lisandid. Seetõttu atsetüleeniballoonid täidetakse spetsiaalse poorse massiga ja atsetooniga, milles atsetüleen on lahustatud.

Hapnikuballoonide ekspluateerimisel tuleb hoiduda kontaktist õlidega, mis on võimelised plahvatama kokkupuutel hapnikuga. Balloonide ümberpaigutamine peab toimuma spetsiaalsetel kärudel. Kui balloone ei kasutata, kaetakse nad kuplitega. Töötajad, kes balloone kasutavad, peavad olema instrueeritud ja välja õpetatud. Laod gaasiga täidetud balloonide hoidmiseks peavad olema ühekorruselised, katus kerge ehitusviisiga ja ilma pööninguta. Gaasiladude seinad, vaheseinad ja laed peavad olema mittepõlevast materjalist. Aknad ja uksed peavad avanema väljapoole. Hapniku- ja põlevgaasiballoonide hoidmine koos ühes ruumis on keelatud. Balloone võib hoida ka vabas õhus, aga nad peavad seal olema kaitstud sademete ja päikesekiirte mõju eest. Seda ei saa teha mürgiste gaaside ballonidega (neid tuleb hoida kinnistes ruumides). Tabelis on toodud gaaside ÜRO numbrid ja värvid.

Tabel 26.1 Gaasiballoonide värvid

Gaasi nimetus ÜRO number Värv

hapnik O2 1072 valge dilämmastikoksiid N2O 1070 sinine tsüklopropaan C3H6 1027 oranž süsinikdioksiid CO2 1013 hall eteen C2H4 1962 violetne heelium He 1046 ruske õhk 1002 must-valge lämmastik N2 1066 must atsetüleen C2H2 1001 pruun vesinik H2 1049 punane argoon Ar 1006 roheline vedelgaas 1954 tsinkhall ammoniaak NH3 1005 kollane kloor Cl2 1017 kollane Torustike märgistus Eesti seadusandluse järgi (“Ohumärguannete kasutamise nõuded töökohas”, RTL 2000, 12, 117) on toodud tabelis 26.2. Ka nooled, mis näitavad ainete voolusuunda, märgistatakse.

Tabel 26.2 Torustike märgistus

Läbivoolav aine Värvus Noole värvus vesi roheline valge aur punane valge õhk hall must põlevad gaasid kollane punane mittepõlevad gaasid must valge happed oranz must leelised violett valge

põlevad vedelikud pruun punane mittepõlevad vedelikud must valge hapnik sinine valge

28. Tuleohutus

Põlemistingimused Isesüttimisohtlikud ained Materjalide tuleohtlikkus Ehitiste tuleohtlikkus Staatiline elekter 28.1. Tulekahjude peamised põhjused Eestis Tootmistingimustes on tulekahjude peamisteks põhjusteks: 1) ettevaatamatu ümberkäimine tulega 2) elektriseadmete mittekorrasolek 3) suitsukäikude ja ahjude mittekorrasolek 4) isesüttimine 5) suitsetamine 6) muud.

28.2. Põlemistingimused Põlemine on isekiirenev keemiline protsess, mille puhul eralduvad soojus ja valgus. Põlemisprotsessi kulgemiseks on vaja kolme tegurit: põlevainet, hapendajat (O2, Cl2, NO-NO2, Br2, S2) ja impulssi (avatud, peidetud). Põlevainete hulka kuuluvad: 1) tahked põlevad ained: tselluloosi sisaldavad (puit, tekstiilmaterjalid) kütused (nafta, kivisüsi, turvas) toiduained (teravili, jahu, õlid-rasvad) keemilised ained Na, K, S 2) vedelikud: põlevad tööstustoorained, näiteks piiritus 3) gaasid: atsetüleen, vesinik, ammoniaak, propaan-butaan 4) aerosoolid (vedeliku osakesed pihustatud õhus) 5) tolmud (tahke aine osakesed õhus) plahvatusohtlikud 6) gaaside segud õhuga 4-6 võivad olla plahvatusohtlikud sobivates kontsentratsioonides. Hapendaja Tavaliselt on hapendajaks hapnik, põlemine võib toimuda ka Cl2, NO-NO2, Br2, S2- aurudega või põlevaine enda koostisse kuuluva O2 arvel (lõhkeained, püssirohi) või kokkupuutel ainega, mis sisaldab hapnikku (KMnO4, HNO3, Berthollet’ sool jne), neist eraldub atomaarne hapnik toatemperatuuril. Õhus põlemisel peab hapniku kontsentratsioon olema 14-15%, alla selle põlemine lakkab. C2H2, C2H4, H2, H2S põlevad madalama hapnikusisalduse juures. Impulss tagab süttimiseks vajaliku temperatuuri.

Impulss võib olla avatud (leek, säde, hõõguv keha, valguskiirgus) või peidetud (keemilise reaktsiooni soojus, mikrobioloogiliste protsesside juures eralduv soojus jne). Põlemine toimub kas leegiga või ilma. Ilma leegita põlevad suure süsinikusisaldusega ained (tahm, koks, puusüsi).Enamik põlevaid aineid põleb leegiga. Nende põlemisel tekib küllaldaselt gaasilisi produkte. Homogeenne põlemine tähendab seda, et põlevad ained on ühes agregaatolekus. Heterogeenne põlemine tähendab, et põlevad ained on erinevates agregaatolekutes. Aine põlemistemperatuur- gaasiliste põlemisproduktide temperatuur. Eristatakse teoreetilist ja tegelikku põlemistemperatuuri. Teoreetiline on kõrgem (puidul näiteks 1600 0C), mille saavutaksid põlemisproduktid, kui kogu soojus, mis põlemise juures eralduks, läheks produktide temperatuuri tõstmiseks; esinevad aga kaod väliskeskkonda ja seetõttu põlemisproduktid saavutavad ainult tegeliku põlemistemperatuuri ( puidul - 1000 0C). Süttimistemperatuur on madalaim temperatuur, millest alates aine süttib impulsi toimel ja põleb edasi pärast süüteallika eemaldamist. Isesüttimistemperatuur on temperatuur, mille juures aine süttib ilma süüteallikata. Isesüttimine tekib aines toimuvate eksotermiliste (soojuse eraldumisega seotud) protsesside tagajärjel. Kui tingimused sisemistel eksotermilistel protsessidel on soodsad, võib aine temperatuur tõusta kuni isesüttimistemperatuurini, millele järgneb põlemine. Tuleohtlikud on madala isesüttimistemperatuuriga ained. Isesüttimisele eelneb isesoojenemine.

Leekpunkt ehk plahvatustemperatuur iseloomustab kergsüttivaid ja põlevaid vedelikke või ka tahkeid aineid. Leekpunkt on madalaim temperatuur, mille juures aine ja õhu segu süüteallika toimel süttib üheks hetkeks. Leekpunktile ei järgne vedelike aurude kestvat põlemist, sest vedeliku aurustumise kiirus ning põlemisel vabanenud soojushulk ei ole küllaldased pideva põlemisprotsessi kindlustamiseks. Leekpunkt võib olla ka tahketel ainetel. Teatava temperatuurini kuumenenud aine laguproduktid - gaasid, aurud - võivad samuti nagu vedelike aurud süttida leegiga kokkupuutel üheks hetkeks, kuid pidevat põlemist sellele ei järgne. Leekpunktiga määratakse, kas on tegemist kergsüttiva või põleva ainega. 28.3. Tahkete ainete, vedelike ja gaaside põlemine Plahvatus on ainete väga kiire muundumisprotsess, milles eraldub energia ja tekivad kokkusurutud gaasid, mis võivad teha tööd (füüsikalises mõttes) See leiab aset kindlates kontsentratsioonivahemikes. Gaasi, auru või tolmu minimaalset kontsentratsiooni õhus, mille puhul võib tekkida plahvatus, nimetatakse antud segu plahvatusohtliku kontsentratsiooni alumiseks piiriks. Maksimaalset gaasi-, auru- või tolmusisaldust õhus, mille juures antud segu on veel võimeline plahvatama süüteallika mõjul, nimetatakse plahvatusohtliku kontsentratsiooni ülemiseks piiriks. Tolmul võib ülemine piir puududa. All- ja ülalpool plahvatuspiiri on segu plahvatusohutu. Plahvatuspiire on võimalik muuta: 1) rõhu alandamisega, seejuures plahvatusintervall kitseneb ja teatud rõhu juures

muutub segu plahvatusohutuks 2) kaitsegaaside kasutamisega (CO2, N2, CCl4). Lööklaine kiirus plahvatuse puhul on 10-100 m/s, kui aga kiirus ulatub 100-500 m/s, siis nimetatakse sellist plahvatust detonatsiooniks.

Plahvatusohtlike segude puhul eristatavad ülemine ja alumine plahvatuspiir on vedelike puhul seotud temperatuuriga, sest vedelike kohal on alati aurufaas, mille koostis oleneb selle temperatuurist. Plahvatuspiirid antakse gaasidele ja vedelikele mahuprotsentides, tolmudele g/m3-des (grammi ainet kuupmeetri õhu kohta). Praktikas on vedelike aurude plahvatusohtliku kontsentratsiooni piiride määramine kinnistes mahutites (reservuaarides, tanklaevades jne) raskendatud. Sellistel juhtudel kasutatakse vedelike aurude plahvatusohtliku kontsentratsiooni hindamiseks vedeliku temperatuuri. Tahkete ainete põlemine Põlemise iseloomu järgi jaotatakse ained: 1) suure C sisaldusega ained 2) tselluloosi sisaldavad ained 3) polümeerid 4) põlevaid keemilisi elemente C, H, O, N, Cl, F, Si sisaldavad orgaanilised ained, leelis- ja leelismuldmetallid: K, Na, Mg; põleda võivad ka keemilisi elemente Al, Ti, S, P, sisaldavad ained. Keemilised isesüttimisohtlikud tahked ained on: 1) isesüttivad kokkupuutel õhuga valge fosfor, AL-puuder, K2C2, Na2C2,Li2C2, Ca(NH3)6, Ba(NH3)6, FeS2, värske tahm 2) isesüttivad vee toimel K, Na +H2O= K, NaOH + H2 NaH, KH, CaH2 CaC2+ H2O= C2H2

Ca3P2

silaanid Mg2Si, Fe2Si jt. 3) isesüttivad segunemisel üksteisega (teineteisega) KMnO4 segus glütseriini, ammoniumnitraadi või etüleenglükooliga kloraadid segus suhkru, väävli, fosfori jt. ainetega perkloraadid, salpeetrid segus orgaaniliste ainetega kroomhappeanhüdriid kokkupuutel metüül- ja etüülalkoholiga ning äädikhappega pliioksiid väävelvesiniku keskkonnas isesoojeneb hõõgumiseks ning H2S süttib kloorlubi säilitamisel puitanumas võib põhjustada puidu isesüttimist niiskes ja CO2-rikkas õhus. Gaaside põlemine Gaasid jaotatakse järgmiselt: 1) tule- ja plahvatusohtlikud C2H2, H2, HCN, CH4, NH3, H2S, CH3Cl, C4H6, C4H10, C3H8 2) mittepõlevad CO2, N2, Ar, He, Ne 3) põlemist soodustavad O2, õhk, kloor, broom. Mõningate gaaside plahvatuspiirid on toodud tabelis 28.1.

Tabel 28.1 Gaaside plahvatuspiirid

K1 K2, mahu% H2 4,0 75,0 NH3 16,0 27,0 H2S 4,0 45,5 C2H2 3,5 82,0 CH4 5,9 15,0 C3H8 2,1 9,5 C4H10 1,5 8,5 CH3Cl 7 17,4 Seega on kõige laiemad plahvatuspiirid vesinikul ja atsetüleenil, neid võib lugeda kõige plahvatusohtlikumateks gaasideks. Vesinik on väga kerge, selle tõttu lendub, kuid atsetüleeni plahvatusoht on täiesti reaalne. Näide Kuus üliõpilast läksid reede õhtul puidust remonditöökotta gaasikeevitusagregaadiga metallist embleemi välja lõikama. Embleemi lõikamine toimus elektrikute ruumi ukse lähedal. Elektrikute ruumis tekkis sealse ballooni ventiili lahtioleku ja katkiste voolikute tõttu plahvatusohtlik segu, mis ukse vahelt ruumi sattunud sädemest plahvatas. Seinad varisesid ja katusepaneelid kukkusid sisse. Kolm inimest sai surma, kolm vigastada. Selle tõttu on keelustatud lahtiste atsetüleenigeneraatorite kasutamine. Atsetüleeniballoonide ohutuse tagamiseks on need täidetud poorse materjaliga- puidusöega, mis tee pinna hästi suureks ja vähendab plahvatusvõimalust, lisaks täidetakse atsetüleeniballoonid atsetooniga, milles atsetüleen lahustub. Isesüttimisohtlikud gaasid on: boorvesinik B4H10 broomatsetüleen C2HBr antimonvesinik SbH3 klooroksiid Cl2O ränivesinik SiH4 Cl2 vesiniku keskkonnas. Vedelike plahvatuspiirid. Kuna vedelike aururõhk on seotud nende temperatuuriga, siis on antud nii kontsentratsioonid kui ka nendele vastavad temperatuurid (tabel 28.2).

Tabel 28.2

Vedelike plahvatuspiirid

K1 K2 T1 T2 Aviobensiin 0,6 8,0 -34 -4 Petrooleum 0,6 6,5 olenevalt margist 35 75 57 87 Atsetoon 2,5 13 -20 6 Benseen 1,4 8 -15 13 Etüülalkohol 3,5 15 11 40 Metüülalkohol 5,5 36,5 7 39 Isesüttimisohtlikud vedelikud on: 1) taimsed õlid, mereloomade ja kalarasvad võivad isesüttida kokkupuutel õhuga. Mida suurem on joodiarv, seda suurem on isesüttimisvõimalus: linaseemneõli – joodiarv - 192 kalamaksaõli ................. - 160-180 päevalilleõli................... - 127-136 Mineraalõlid ei ole isesüttimisohtlikud. 2) vedelikud, mis kokkupuutel teatud tahkete ainete või teiste vedelikega isesüttivad, näiteks tärpentin + H2SO4 või HNO3; metüülalkohol, etüülalkohol, äädikhape jt + Na2O2. Eri rühma moodustavad vedelikud, mis plahvatavad löögi või hõõrdumise tagajärjel, näiteks mangaanhape, kontsentreeritud või tolmuga saastunud ülihapend. 28.4. Staatiline elekter Staatiline elektrilaeng koguneb seadmete ja aparaatide metallosadele, mis on seotud vedela või puistematerjali ümbertöötlemisega, segamisega. Võib toimuda elektrilahendus, kui potentsiaalide vahe keskkonna ja seina vahel läheb liiga suureks. Elektrilahendus võib süüdata põlema keskkonna ja toimuda plahvatusena, põlenguna. Tekkimiskohad: 1) dielektriliste vedelike voolamisel 2) tolmu- ja õhusegude liikumisel (pneumotransport) 3) materjalide töötlemisel segistites 4) riidematerjalide lõikamisel 5) ülekandeseadmete kummirihmade hõõrdumisel 6) dielektriliste vedelike transpordil, kui vedelik tsisterni sees liigub. Põhjustajad: 1) korrosiooniproduktid 2) hapendumis- ja laguproduktid 3) puhastusagregaatide jäägid 4) sihilikult manustatud lisandid (näiteks tetraetüülplii etüleeritud bensiinis). Elektrilaengute kogunemine: negatiivsed laengud võivad koguneda näiteks vedeliku pinnale, positiivsed toru seintele. On võimalik elektrilahendus, mis võib süüdata vedelikke, gaase. Potentsiaalide vahed:

3600 V - bensiini voolamisel terastorus 9000 V - atsetooni väljavoolamisel balloonist 80000 V - nahast ülekanderihmade puhul. Sädelahendus: 3000 V - süütab gaase 5000 V - süütab tolmusid. Kaitse staatiliste elektrilaengute kuhjumise vastu: 1) maandamine 2) õhuniiskuse tõstmine (üle 70%) 3) antistaatiliste segude kasutamine 4) õhu ioniseerimine 5) kaitsegaaside kasutamine 6) elektriseeruvate pindade niisutamine 7) gaaside, vedelike puhastamine saastunud hõljuvosakestest 8) riietuse valimine (mitte kanda sünteetilisest materjalist, nailonist, perlonist rõivaid, varustada töötajad nahktaldadega jalatsitega). 28.5. Ehitiste tuleohutus EPN 10.1 (Ehitiste tuleohutus. Eesti Projekteerimisnormid - korrigeeritud eelnorm, 1998) järgi jaotatakse ehitusmaterjalid süttivuse seisukohalt kahte ossa: mittepõlevad Mittepõlev on ehitusmaterjal, mis ei sütti ega eralda kuumenemisel olulisel määral suitsu või põlevaid gaase. põlevad Põlev on ehitusmaterjal, mis ei täida mittepõlevatele ehitusmaterjalidele esitatud nõudeid. Ehituses ei tohi kasutada materjale või detaile,mis iseeneslikult süttivad või mille abil tuli intensiivselt (plahvatuslikult) võib levida või mille põlemisel eraldub mürgiseid gaase või mille pinnakiht sulab, sellest eraldub aineid, mis saavad põleda õhuhapnikuta. Tulemüür on mittepõlevast ehitusmaterjalist rajatud, kogu hoonet või hooneosa eraldav sein, mis ettemääratud aja jooksul takistab tule ja suitsu levimist ning jääb püsima ka seina ühel küljel paiknevate tarindite varisemise korral. Tuleohutuskuja on tule leviku tõkestamiseks kehtestatud minimaalne ehitistevaheline kaugus. Tulepüsivusaeg on aeg minutites, mille jooksul ehitustarind peab vastu. Tulepüsivusaeg määratakse standardkatse või arvutuste alusel (variseb kokku, hakkab suitsu läbi laskma). Tuletõkkesektsioon on hoone osa või üksikruum, millest tule levik väljapoole on tuletõkketarindiga ettemääratud aja jooksul takistatud. Tuletõkkesektsiooni moodustavad tarindid, mille staatiline püsivus ning tule- ja suitsutihedus on tagatud ettenähtud aja jooksul. Tuletõkkeuks on isesulguv ja vajaduse korral riivistuv või tulekahju olukorras automaatselt sulguv ning nõutavat tulepüsivusaega tagav uks. Turvavalgustus on valgustus, mis tavalise tehisvalgustuse häire korral võimaldab ohutult evakueeruda ning päästeoperatsioone sooritada. Tarindid jaotatakse A ja B klassi tarinditeks.

A klassi tarind ja kaitsekiht on tehtud mittepõlevast materjalist või sisaldab põlevaid osi sellisel määral või selliselt paigutatuna, et see ei vähenda tulepüsivust ega võimalda tule levikut. B klassi tarind võib sisaldada põlevaid ehitusmaterjale, kuid tarindi pinnakiht üksnes vähesel määral. Tarindi tulepüsivust hinnatakse ajaga minutites, mille jooksul tarind on võimeline tulekahjus säilitama projektis ettenähtud tugevuse ja staatilise püsivuse. Tuletõkketarindis ei tohi tekkida pragusid või mulgustusi, millest leegid või kuumad suitsugaasid võiksid läbi tungida. Näide: A 15 B 30 tulepüsivusaeg Pinnakihid Tarindi pinnakihi omadusi (süttimine, tule levik) klassifitseeritakse järgmiselt: süttimistundlikkust iseloomustavad klassid V1 ja V2, tule levikut I ja II. V1- pinnakiht, mis ei sütti üldse või süttib väga halvasti V2 - aeglaselt süttiv pinnakiht; klassita pinnakiht süttib kergesti I - tule levikuta ega tekita suitsu II - ei soodusta oluliselt tule levikut ega tekita suurel määral suitsu. Katusekatted jaotatakse klassidesse K1 ja K2 K1 - katted, mis ei sütti ning kaitsevad alustarindit süttimise eest K2 - katted, mis küll süttivad, kuid ei soodusta tule levikut. Katusekatte klass K1 1) kivikatus puitroovitisel 2) plekk-katus, kui on tagatud alustarindi mittesüttimine 3) asbesttsementplaadid (eterniit) puitroovitisel 4) ruberoidkatus, mis on kaetud kruuspuistega (tera suurus 5-30 mm). Põrandakatted Klass P - kate, mis on mittepõlev või ei soodusta oluliselt tule levikut, kaitseb aluskihti süttimise eest, ei tekita põlemisel rohkesti suitsu. Ülejäänud materjalid on klassita. Põrandakatte klass P: 1) looduskivi, betoon, tellis, keraamilised plaadid 2) metallpõrandakate 3) mittepõlevale alusele kinnitatud puitpõrand (laud või parkett), kuid mitte ravi-,

hoolde- ja karistusasutustes. Ehitised jaotatakse tuleohu seisukohalt 3 klassi: tuldkartvad tuldtakistavad tulepüsivad. Ehitiste tulepüsivusklass määratakse tema tarindite tulepüsivusklassi alusel. Ehitise nõutava tulepüsivusklassi määravad ehitise kasutamisviis, st ehitises toimuva tegevuse tuleohtlikkus. Tuldkartva hoone maapealne osa rajatakse põlevast ehitusmaterjalist, millele tulepüsivusnõudeid ei esitata. Tulepüsivusnõuded esitatakse ainult keldri tarinditele (keldri vahelae tulepüsivusklass peab olema vähemalt A60, üldjuhul 1- või 2-korruseline. Tuldkartvasse hoonesse ei tohi paigutada ravi-, hoolde- ja karistusasutusi. Tööstus- või laohoone on lubatud ehitada ainult 1-korruselisena.

Tabelites (EPN 10.1) on toodud inimeste arvu piirangud; samuti andmed seinte ja lagede pinnakihi süttimistundlikkuse ja tule leviku klassi kohta ning põrandakatetele ja tuletõkkesektsioonidele esitatavad nõuded. Tuldtakistava hoone maapealne osa rajatakse B klassi kuuluvatest ehitustarinditest, kelder mittepõlevast tarinditest, on 1- või 2-korruseline. Tulepüsiv hoone püstitatakse mittepõlevatest ehitusmaterjalidest, ainult katusetarindis võib kasutatada B klassi kuuluvaid tarindeid. 3- või enamakorruseline hoone tuleb ehitada tulepüsivana. Tulepüsivana peab ehitama ka ühe- ja kahekorruselised hooned, kui neis viibib rohkem inimesi kui see on lubatud eeskirjade järgi. Tulemüür rajatakse olenevalt põlemiskoormusest (üldiselt A120 – A240). Tööstus- ja laohooned (EPN 10.2) Tuleohuklass - hoones paikneva tehnoloogilise protsessi iseärasustel, selles kasutatavate ainete omadustel põhinev ehitise tuleohtu klassifitseeriv näitaja. Tuleohtlik ruum - on võimalik tulekahju teke ja selle levik. Suitsutõke - vertikaalne ehitustarind, sein, mis ulatub ruumi laest allapoole. Tuleohuklassid 1. klass (tuleohuta): tuleoht praktiliselt puudub või on vähese tõenäosusega 2. klass (tuleohtlik): tuleoht ja tule leviku võimalus on suure tõenäosusega 3. klass (tule- ja plahvatusohtlik): peale suure tuleohu on veel plahvatusoht Näited 1. klass: betoonitööstus, piimatööstus, veepuhastusseadmed, toiduainete märgprotsessid, tellisetööstus, tselluloosi märgprotsessi osad; 2. klass: toiduainetööstus (v a veskid), trükikojad, naha- ja teklstiilitööstus, põlevvedelikud (leekpunktiga üle 55 0C), õlletehase linnasejaoskonnad,tahkete põlevmaterjalide laod, katlamajad; 3. klass: põlevvedelikud leektäpiga alla 55 0C, vahtplastitehased, veskid ning jõusöödatehased, puidu-, vineeri-, mööbli- jm tehaste need jaoskonnad, kus eraldub tolmu, turbatööstus, bituumeni- ja ruberoiditehased. Tuleohuklassi hoones määrab põhitoimingu tuleohuklass. 28.6. Tulekustutite liigitus (EVS 620-1) 1) A-klassi tulekustuti kustutab tahkete, peamiselt orgaanilise päritoluga ja põlemisel hõõguvate ainete tulekahjusid: puit, paber, tekstiil, põlevad kiudained jms 2) B-klassi tulekustuti kustutab põlevvedelike ja tahkete sulavate ainete tukekahjusid:õli, bensiin, lahustid, vaigud, liimid, rasvad, enamik plaste jms 3) C- klassi tulekustuti kustutab gaaside tulekahjusid : maagaas,C2H2, C3H8, H2

4) D-klassi tulekustuti kustutab metallide (alumiinium, magneesium) tulekahjusid. Tulekustutusained jaotatakse järgmiselt: 1) vahud: keemiline, mehaaniline Vahtusid iseloomustatakse kahe näitajaga: kordsus ja püsivus.

Kordsus on arv, mis näitab, kui palju on tekkiva vahu maht suurem võrreldes algainete mahuga. Püsivus on aeg minutites, mille vältel vaht säilitab oma kustutusomadused kustutava objekti pinnal. Keemilise vahu koostis: 80% CO2 19,7% Na2SO4 + Fe(OH)3 0,3% pindaktiivset ainet tihedus: 0,2 g/cm3 kordsus: 5 püsivus: 1 tund. Laguneb kõrgel temperatuuril, ei tohi kustutada Na, K, juhib elektrit. Mehhaanilise vahu koostis: 90% õhku 10% pindaktiivset ainet tihedus: 0,11-0,2 Kõrgkordsuse vaht: 99% õhku tihedus: 0,01 g/cm3 kordsus:8-12 püsivus: 20-40 min Kõrgkordse vahu kordsus on 100 ja üle selle. 2) vesi on kõige levinum tulekustustusaine. Vett saab kasutada nii pideva joana kui pihustatud kujul. Vee kustutusvõime: - jahutab põlemiskeskkonda - põlemiskeskkonnas aurustuv vesi pidurdab õhu juurdepääsu põlevainele - vee puuduseks on tema suur pindpinevus. Selle vähendamiseks võib lisada

pindaktiivseid aineid. Veega ei tohi kustutada elektriseadmeid, elektrijuhtmeid, samuti leelismetalle, CaC2.

3) pulbrid: Na2CO3, Na HCO3

Pulbrid paisatakse tulekustutist välja suruõhu või lämmastiku abil. Kasutatakse leelismetallide, Mg-sulamite, elektriseadmete, sisepõlemismootorite kustutamiseks. Pulbritega ühte rühma loetakse ka liiv ja muld. 4) inertgaasid: CO2, N2

Süsihappegaasiga saab põlemiskollet jahutada kuni –79 0C. CO2-ga ei tohi kustutada etüülalkoholi (lahustub selles). 5) halogeensüsivesinikud, millede puudused on: 1) mürgised 2) korrosiooni põhjustavad. On olemas veel tuletõrje sise- ja välisvesivarustus ja automaatvesivarustus (sprinkler- ja drentšersüsteemid). Ettevõttes peab olema plaan inimeste evakueerimiseks ruumidest tulekahju korral.

29. Tööriided Tööriiete konstrueerimise hügieenilised ja soojustehnilised alused

Soojusmugavus Riiete soojuseraldus clo Keha soojatoodang met Tööriided kuumas ja külmas Materjalide tulekindlus Soojusmugavus on inimese rahulolu ruumis valitsevate meteoroloogiliste tingimustega. Meteoroloogilisi tingimusi määravad õhutemperatuur, õhurõhk, õhu liikumiskiirus ja soojavahetus inimese ja keskkonna vahel. Põhiliselt tunnetame õhu- temperatuuri, mis oleneb peale kliima veel sellest, milline on seadmete ja töödeldavate materjalide temperatuur (näiteks külmade matarjalide töötlemine). Soojusmugava ruumi temperatuur on selline, kus töötaja ei oska õelda, kas kõrgem või madalam temperatuur oleks parem. Ükski kehaosa ei tunne ebameeldivalt sooja ega külma. Seoses energia kokkuhoiuga on paljudes ruumides tulnud õhutemperatuuri alandada, samal ajal on lisandunud sellised meteoroloogilisi tingimusi halvendavad tegurid nagu tuuletõmbus. Seetõttu on riided tähtis soojusmugavuse loomise vahend. Puhkeseisundis vajab inimene vähe energiat, mida ta saab toitainete hapendumisel. Füüsiline töö lisab energiavajadust. Mida suurem hulk lihasrühmi liigub, seda suurem on energiatoodang ja eriti koormatakse südant ja kopse. Soojusmugavust mõjutavad: 1) õhutemperatuur 2) ümbritsevate esemete poolt kiiratav soojus 3) õhu liikumise kiirus 4) õhurõhk 5) riiete soojuseraldus (clo= K x m2/W) 6) elundite soojatoodang met (W/m2). 29.1. Keha soojatoodang ja riiete soojuseraldus Elundite soojatoodangut, ühikuks met (W/m2) (joonis 29.1), tuleb arvesse võtta tööriiete konstrueerimisel erineva raskusega füüsiliseks tööks. Riiete konstrueerimisel on tähtsaks soojuslikuks faktoriks riiete soojuseraldus, soojapidavusvõime ehk soojusisolatsioonivõime (tabel 29.1, joonis 29.2), mis näitab, kui palju riietus soojusülekannet inimese ja keskkonna vahel mõjutab:

clo= K x m2 / W,

kus K- temperatuur, 0C W- energia, watt .

Tabel 29.1

Riiete soojuseraldus

Meeste riided clo= K x m2 / W kerge suveriietus 0,5 kerge tööriietus 0,6 paks tööriietus 1,0 kerge tänavariietus 1,0 paks tänavariietus 1,5 külma ja niiske ilma riietus 1,5-2,0 pakaseriietus 3,0 keha soojatoodang met~ 58 W/m2 puhkus 0,8 käimine 4,8 km/h 2,6 üles mäge (5%kallet) käimine 4,0 raskuse kandmine 10 kg 2,3 50 kg 4,0 kantseleitöö 1,0-1,2 koristamine 2,0-4,5 käsitsi saagimine, 4,0-5,0 sõiduki juhtimine 1,0-3,0 talutöö 4,0-5,0 korvpall 8,0 suusatamine 12,0 Riiete soojapidavusvõime oleneb materjali sisse jääva õhukihi paksusest. 1 cm paksune õhukiht = soojapidavusega 1,6 clo-d. Riiete vajadus raske füüsilise töö korral (alla 1 clo) on väike, kuid nad peavad veeauru läbi laskma. Veeauru mitteläbilaskev riietus on lisakoormusteguriks. Clo-arvu määratakse soojusnuku abil (joonis 29.3). Esimesed soojusnukud loodi USA-s armee laboratooriumides, et konstrueerida sõdurite riideid erinevate ilmastikutingimuste jaoks. Soojusnuku pind on kas vasest või plastmassist: nad on täiskasvanud inimese suurused. Nuku sisemised osad hoitakse inimese kehatemperatuuriga sarnasel temperatuuril. Erinevaid riietusesemeid katsetades saab määrata vajaliku juurdeantava soojushulga suuruse ja selle kaudu määratakse riietusesemete clo-arv. Peale nende, otseselt soojustehniliste näitajate, on tähtis tegur ka riietuse veeauru läbilaskvus, mida mõõdetakse m2 x Pa / W. Nuku peale saab panna märjad alusriided ja siis jälgida vee aurustumist läbi pealisriiete. Uuem on selline higistav kunstihu, kus tekstiilmaterjal asetatakse plaadi (35 0C) peale konditsioneeritavasse kappi, milles higistav pind jäljendab higinäärmeid. Kapis antakse riietele vett 100-300 g/m2 tunnis. Kõigepealt mõõdetakse clo-arv, s.o soojus, mis läheb läbi tekstiili. Veeauru läbilaskvuse mõõtmiseks kaetakse plaat veeauru läbilaskva, kuid vett mitteläbilaskva kattega; rõhkude vahe põhjal määratakse veeauru läbilaskvus.

Keha soojatoodang määratakse hapnikukulu järgi erinevate tööde tegemisel:

1 met= 58 W/m2 W/1,8 m2

. Näide- joonis (29.4) Kui on tegemist kerge istumistööga (näiteks sekretär), siis töö raskus on 1,2 met-i, kui on kerge tööriietus 1,0 clo-d, siis on normaalne ruumi temperatuur 22 0C. Kui oleks kergem riietus 0,5 clo-d, siis oleks vaja 25 0C. Kui temperatuur langeb alla 16 0C, on vaja soojusmugavuse seisukohalt paksu tänavariietust, s.t masinakirjutaja peaks töötama kinnastes, et käte töövõimet säilitada. Näpud on siis soojusmugavad, kui nende temperatuur on ~ 32 0C, kriitiline temperatuur on 16 0C, kuid tegutsemispiiranguid on märgatud juba 30-32 0C juures. 29.2. Tööriietuse liigid Tavaline tööriietus on puuvillane, selle hingamisomadused on kõige paremad. Palju kasutatakse riidesegu - 65% polüestrit, 35% puuvillast riiet. Põllumajandustöötajate riietus koosneb mitmekihilistest riietusesemetest. Materjalidele esitatavad nõuded: kerge pestavus, kaitsev väliskiht, vahekiht hea soojapidavusega, alusriided meeldivad ega põhjusta allergiat. Kaitseriided soovitatakse konstrueerida 1-osalised: varrukad 60% puuvilla , 40 % polüamiidi, mujal - 67% polüestrit, 33 % puuvilla. Kuumas ohtlikus tööprotsessis on sageli vaja kasutada paksu kaitseriietust (näiteks sädemete, metallitükkide vastu), kuigi soojusmugavuse seisukohalt oleks kergem riietus sobilikum. Üle 30 0C töökeskkonna temperatuuri esineb tekstiilitööstuses, klaasi-, keemia-, metallitööstuses, kus töö nõuab tööriietust >1 clo, kuigi soojusisolatsiooni seisukohalt võiks töötada näiteks päevitusriietes. Sel juhul on tööriietus lisakoormustegur. Kehatemperatuuri säilitamine oleneb sel juhul suuresti tööriiete veeauru (higi) läbilaskvusest, sest ainult higi aurustumine kaitseb organismi ülekuumenemise eest. Näiteks metalliseeritud kaitseriietuse kaitseomadused võivad olla väiksemad kui tema organismi koormavad omadused. Tõuseb järsult südame löögisagedus ja see ei taastu, kui riietus ei lase veeauru läbi (joonis 29.6). See näitab, et organismi soojustasakaalu häired mõjutavad ka vereringeelundeid ja riietus on sel juhul lisakoormus. Riiete soojapidavusvõime oleneb materjali sisse jääva õhukihi paksusest (1 cm paksune õhukiht vastab soojapidavusele 1,6 clo-d). Materjaliliigil ja kudumismoodusel on siin väiksem tähtsus. Riiete tarvidus on küllalt väike raske füüsilise töö korral (alla 1 clo), neid vajatakse tegelikult vähem kui arvatakse, aga nad peavad veeauru läbi laskma, s.t materjal peab higi auruna läbi laskma. Õhukesed materjalid lasevad paremeini veeauru läbi, samuti hõredama koega materjalid. Paksem riie on parem soojusisolaator, aga veeauru laseb vähem läbi. Mikropooridega riie laseb läbi vett auruna, aga mitte vedelikuna. Riided ei tohi olla liiga kitsad, sest siis või hakata külm. Peab silmas pidama, et varrukaotsad, püksisäärte otsad, kaelaosa oleksid suletavad ja ka avatavad, et oleks võimalik tuulutada keha, kui see osutub vajalikuks. Avad (augud) tehakse selja peale, kaenlaalustesse. Tööriided kuumades tsehhides Puhkuse ajal või istumistöö puhul inimene toodab ~100 W ehk ühe hõõglambi energia, raske füüsilise töö korral 6 - 10 korda rohkem. Umbes 60 W lisatoodang täiskasvanud mehe organismis tõstab keha siseorganite keskmist temperatuuri 10C

võrra. Üks meetod soojusmugavuse säilitamiseks on töötegija jahutamine õhuga või veega. Seejuures tuleb aga jälgida, et ei saaks liiga. Kohtventilatsioon on ehk kõige parem meetod selleks otstarbeks. Tuleb arvestada ka riiete kaalu. Kuumas tööprotsessis nõuab töö sageli ise paksu kaitseriietust (sädemete, metallitükkide vastu), kuigi soojusmugavuse seisukohalt oleks sobilikum kergem riietus. Raske füüsiline töö külmades tingimustes Sellise töö riietus peab kaitsma välisniiskuse ja külma tuule ja pakase eest, aga samaaegselt higi läbi laskma, sest kui märg riie on seljas ja tuul läbi tõmbab, siis on seisma jäädes haigusoht suur. Kõige otstarbekam on kasutada mitmekordset riietust. Pealiseseme materjal valitakse töökeskkonna ja ilmastikutingimuste järgi. Alus- ja vaheriietuse materjalid lisatakse vastavalt füüsilise töö raskusele. Pea, jalgade ja käte kaitse kergendab kogu keha soojana püsimist. Aluspesu peab hoidma keha kuivana. Külmas on parim kehale liibuv aluspesu, kõrge kaelusega, pikade varrukate ja säärtega. Puuvillane riie sobib ainult kerge füüsilise töö korral. Higistamise puhul imeb ta kõik niiskuse endasse ja jääb sinna kogu tööpäevaks. Kui selg läheb tööd tehes kergesti märjaks, tuleks kasutada kunstkiude, nn spordiriietust. Kunstkiud suruvad niiskuse eemale. Nad suunavad niiskuse otse järgmistesse riidekihtidesse väljapoole. Nii püsib keha kuivana ka tööseisakute ajal, kui alusriiete peale pannakse niiskust imevad riided. Kui on kõva külm, siis tuleb kasutada alusriietena villaseid või siidmaterjale. Mõjutab ka kude. Hõredate – võrk- või froteekoe - läbi läheb higi auruna järgmistesse riiedekihtidesse. Kui alusriie on tihe, siis higi muundub vedelikuks ja jääb ihu külge. Hõredad riided on ka soojemad, kuna nad mahutavad palju õhku. Vaheriided imevad alusriietest tuleva niiskuse ja juhivad selle ihust kaugemale. Neid vaheriidekihte on kerge suurendada või vähendada vastavalt vajadusele. Puuvillane flanell sobib “imavpaberiks” alusriiete peale, samuti villane. Metsalangetajatele soovitatakse karvast kunstkarusnahka, nn karuriideid, millel ka pärast pesu säilivad esialgsed omadused. Paksu karusnaha kõrvale pakutakse ka õhemat varianti ("fleece"). Sulgedega täidetud riiete kasutamine on raskendatud, kuna need kuivavad väga aeglaselt. Vahtkummi kasutatakse sel juhul, kui vesi tuleb väljastpoolt (töötamine vihma käes). Keemiatööstuses töötajate riietus Happekindla riietusena tehakse: 1) tunked: ühes tükis, raglaanvarrukad, püstkrae, varrukaotstes kumm, taskud taga ja

rinna peal. Kaenla all ja selja peal avad, materjaliks polüester. 2) ülemise osaga püksid. Naiste riietus kuivas, sisetöödel: väljast polüester ja sisepind viskooskiud. Pikad püksid ja pikk jakk, pesukindel. Külmade materjalide töötlejate riietus: lihalõikaja: riietuses 65% polüesterkiudu ja 35% puuvilla; varrukaotsad kuni küünarnukkideni 100 % polüestrit. Sees lisaks veel soojustav kiht. Põll 100% polüestrit. Lisaks ristluid kaitsev kiht. 29.3. Riidematerjalide tulekindlus Materjalide tulekindlust tuleb arvesse võtta näiteks tuletõrjujate riietuse ja metallisulatajate tööriietuse valmistamisel. On olemas kergsüttivaid ja rasksüttivaid kiude. Kergsüttivad kiud on näiteks viskooskiud, puuvill, kuna nende keemiline koostis on samalaadne; samuti

akrüülkiud, polüamiid (nailon) ja polüesterkiud, mis küll süttivad, kuid sageli kustuvad ise. Tulekindlad kiud on modifitseeritud akrüülkiud ja tulekindel polüester. Tulekindlust on võimalik tõsta näiteks räni lisamisega. Sünteetiliste kiudude põlemisel võivad tulekahju tingimustes eralduda kahjulikud ained, eriti kui monomeer sisaldab halogeene, need võivad tulekahju korral hingamiselundite kaudu organismi sattuda. Teine asjaolu riiete juures on see, et sünteetilised materjalid võivad tekitada põletushaavu, isegi küllalt sügavaid. Lahedad, suuremõõdulised riideesemed on tuleohtlikumad kui tihedalt vastu keha olevad. Näiteks vöökohal põlemine sageli lakkab. Sulaalumiiniumi riiete peale panemisel ei kahjustunud kunstihu järgmiste kiududega: 65% polüestrit, 35% puuvilla 40% polüamiidi, 60% puuvilla 100% puuvillsatiini 50% polüestrit, 50% viskoosi tulekindel vill. Alusriie tõsta mõnikord pealisriide tulekindlust. Mida paksem, seda parem, kui ta ei sula. Tabelis 29.3 on toodud riidematerjalide põlemissoojused. Alla 21 MJ/kg põlemissoojusega põlevad edasi ka peale süüteallika eemaldamist, 25-30 MJ/kg põlemissoojusega kustuvad ise.

Tabel 29.3 Riidematerjalide põlemissoojused (MJ/kg)

viskoos 16,7 puuvill 17,1 siid 21 vill 19,4-20,6 polüester + puuvill 20,5 polüamiid 29-33 polüakrüül 29-36 polüpropüleen 44-46 Riiete olukorda tulekahju tingimustes iseloomustab ka hapnikuindeks (tabel 29.4), mis näitab, kui palju õhku (hapnikku) kulub ühe või teise kiu põlemisel. Kui materjal vajab põlemiseks palju hapnikku, siis ta kas ei sütti ülse, kustub kiiresti või põleb sulas olekus.

Tabel 29.4 Erinevate riidematerjalide hapnikuindeks

polüakrüül 17-18 atsetaat 17-18,5 polüpropeen 18-20 puuvill,viskoos 18-20 polüamiid 20-22 polüester villane 24-25 kloorkiud 35-39 fenoolkiud 29-30 aramiidkiud,

Nomex 27-28 Mida kergemini materjal põleb, seda raskemad on põletused, mis keha pinnal tekivad. Kõige raskemad põletushaavad tekivad puuvillase riietuseseme kandmisel, edasi segumaterjali polüester+puuvill puhul. Keskmise raskusega põletuste tekkimist inimese tulekoldesse sattumisel soodustavad akrüül- ja atsetaatkiud, kergemad põletused tekivad villase riietuse ja polüesterkiust valmistatud riiete puhul. 30. Isikukaitsevahendid Peakaitsed Silmade kaitse Kuulmiskaitsed Käte ja jalgade kaitse Tööandja varustab töötajad isikukaitsevahenditega, kui õnnetuse või haigestumise ohtu töökohas ei saa vältida ega piirata tehniliste ühiskaitsevahendite või töökorraldusabinõudega. Tööandja hoolitseb selle eest, et isikukaitsevahend: 1) vastaks täielikult kaitsevajadusele; 2) ei põhjustaks kandjale liigset koormust ega vähendaks töötaja nägemist või

kuulmist korrigeerivate vahendite toimet; 3) sobiks kasutajale; 4) sobiks kasutada kindlates tööoludes; 5) vastaks ergonoomianõuetele. Kui töökohal on mitu ohutegurit, mille tõttu on töötajal vaja kasutada rohkem kui ühte isikukaitsevahendit, peavad need vahendid omavahel sobima. Töötaja on kohustatud kasutama isikukaitsevahendit vastavalt kasutusjuhendile ja tööandja antud juhistele. On kehtestatud tegevusalad, kus kaitsevahendi kasutamine on vajalik (RT I 2000, 4, 29). Näiteks kaitsekiivri kasutamine on vajalik ehitustöödel, maa-aluses ja maapealses kaevanduses, lõhkamistöödel, laevaehituses, puude langetamisel (tabel 30.1).

Tabel 30.1. Tegevusalad ja tööd, mille puhul kasutada isikukaitsevahendit

Pea kaitsmine Kaitsekiivri kasutamine Ehitustöö, eriti tellingutel Töö tornis, mastis Töö kaevanduses, tunnelis Lõhkamistööd Töö kraana, tõsteseadme läheduses Puude langetamine Jalgade kaitsmine Torkekindlate taldadega Tee-ehitus jalanõude kasutamine Töö ehitusplatsil Katusetööd Isoleertaldadega kaitsejalanõude Töö kuumal või külmal pinnal

kasutamine Kiiresti eemaldatavate kaitse- Töö, millega kaasneb oht, et sulaaine jalanõude kasutamine või jalanõusse tungida Silmade ja näo kaitsmine Kaitseprillide, näokaitse Keevitamine kasutamine Kivitöötlemine Abrasiivsete ainete ja vedelike pihustamine Lõhketööd Töö hapete ja alustega Hingamiselundite kaitsmine Filtri, respiraatori kasutamine Töö mahuti sees, gaasiahjus Värvimine püstolpihustiga, kui väljatõmbe- ventilatsioon on ebapiisav Asbestitöö Kantserogeenide kasutamine Benseeni ja plii kasutamine Kuulmiselundite kaitsmine Kõrvakaitsete kasutamine Töö pneumaatilise puuri või vasaraga Ehitusvaiade rammimine Lõhketööd Muud tööd, kui müratase ületab 85 dB(A) Keha, käte kaitsmine Kaitseriietuse kasutamine Töö hapete ja alustega Kuumade materjalide töötlemine Töö taimekaitsevahenditega Külmade materjalide töötlemine Tulekindla kaitseriietuse kasutamine Keevitustööd Tuletõrjujad Torkekindla põlle kasutamine Liha konditustamine ja tükeldamine Kinnaste kasutamine Keevitamine Teravate servadega esemete käsitsemine Hapete ja aluste käitlemine Metallvõrguga varustatud kinnaste Liha kondistutamine ja tükeldamine kasutamine Käsinoa kasutamine lihakeha töötlemisel Ilmastikukindla riietuse kasutamine Töötamine välitingimustes vihma või külma ilmaga Ohutusvöö kasutamine Töö tellingutel Töö katusel Töö mastis Ohutustrossi ja -köie kasutamine Töö kõrgkraana kabiinis Töö šahtis või kanalisatsioonikaevus 31. OHUTUSKULTUUR Ohutuse arvestamine ettevõtte juhtimisel Ohutuse arvestamine uute seadmete hankimisel Koolitus

Riskide hindamine Inimfaktor Organisatsioonilised küsimused Ohutuskultuur kui termin tekkis seoses Tšernobõli katastroofi põhjuste uurimisega. Seade pidi olema ohutu, kuid õnnetus siiski juhtus. Tšernobõli üheks õppetunniks oli see, et süsteemi ohutust ei saa tagada ainult tehniliste vahendite ja normidega. Hakati uurima seadmetest otseselt mitteolenevaid õnnetuste põhjusi (organisatsioonilisi, inimfaktorit). Inimeste riskidest arusaamine, hoiak, kohusetunne on tähtsad tegurid ohutuse kindlustamisel. Ohutuskultuur moodustub organisatsiooni (ettevõtte või asutuse) tegevustavadest ja üksikisikute hoiakutest, mille tulemusena ohutust mõjutavad tegurid omandavad tähtsuse ka organisatsiooni juhtimisel. Ohutuse erinevaid alasid on tavaks olnud käsitleda lahus. Räägitakse liiklus-, töö-, kodu- ja vaba aja ohutusest, toote- ja keskkonnaohutusest. Kesksed ühiskondlikud süsteemid, seadusandlus, juhtimine jne planeeritakse ja teostatakse iga osaala kohta eraldi. Tehnika arenemise ja töö iseloomu muutumisega on ka ohutusprobleemid muutunud. Ohutegurid ei ole enam üksikud, kergesti tunnistatavad ja märgatavad, uusi sünnib kogu aeg juurde. Varem loeti ettevõtte ohutustegevuse eesmärgiks ainult paranenud ohutust ja tervishoidu. Tänapäeva edumeelse käsitluse järgi tulevad ohutust edendava tegevuse edud nähtavale palju laiemalt., sealjuures tootlikkuses ja kvaliteedis. Ohutuse arendamine seondub lähedalt tootmise haldamise, töö ja äri arendamisega. Kui räägitakse ohutuse juhtimisest, siis räägitakse samadest arendusvõimalustest, mis organisatsiooni juhtimisel üldiselt: inimese, töö, tootmisprotsessi ja keskkonna vahelisest mõjust. See tähendab, et toodangu arendamises, tootmise planeerimisel, turustamisel, kvaliteedi tagamisel, seadmete konstrueerimisel ja muretsemisel on ohutusküsimused alati osa otsustusest. Ohutuse juhtimissüsteem on osa ettevõtte juhtimissüsteemist. Ohutustegevust tuleb küll eraldi vaadelda muust juhitmistegevusest sel juhul, kui ohutustegevuse taset tahetakse tõsta uuele tasandile. Siis tulevad need tootmistegevuse alad, mis selgemini ohutuse taset mõjutavad, paremini esile ja neid on kergem arendada. Ohutustegevuse edukas haldamine nõuab organisatsiooni, kes on võimeline jälgima, millised uued ohutusmäärused puudutavad organisatsiooni ja kuidas neid tuleb arvesse võtta ettevõtte tegevuses. Organisatsioon peaks olema selline, et ohutusasjad saaksid hoituks ja probleemid jõuaksid juhtkonnale teadmiseks. Üks võimalus, kuidas ohutust saaks integreerida juhtimistegevusse, on ühendada see kvaliteedisüsteemiga. 31.1. Riskianalüüs Ühiskonna riskitase on hinnangu küsimus. Milliseid riske ollakse valmis taluma ja mida maksma riskide vähendamiseks. Riski teadvustamine kui osa demokraatlikust otsustusest muutub üha tähtsamaks: üksikisikute arvamusi tuleb arvesse võtta, enne kui üldine, tervet ühiskonda puudutav otsus vastu võetakse. Organisatsiooni tegevust hinnates vaadatakse, kui hästi on riskid kindlaks määratud (riskianalüüs jne). Paljudel aladel juhtub vähe õnnetusi ja kujuneb harva ohtlikke

olukordi, kuid samal ajal võib näiteks keemiatööstuses ka iga üksik ohtlik olukord viia märgatavate kahjustusteni. Selle tõttu on tähtis, et uuritaks ka tegevuskeskkonda, näiteks töötegijate seisukohta või ka seda, kas nad riskivad või mitte. 31.2. Ohutuspoliitika • kõiki õnnetusi saab vältida • ohutus on osa kvaliteetsest ettevõtte juhtimistegevusest • ohutustase vastab seadusjärgsetele minimaalnõuetele ja seda püütakse kogu aeg

tõsta • ohutustegevusse suunatakse piisavalt ressursse • ettevõtte juhtkond vastutab ohutuse eest • ohutustegevus ja vastutus on mõistetavad kõigil tasanditel • ohutuspoliitikat ja -tegevust hinnatakse teatud ajavahemike järel ning tehakse

kindlaks, kas tõeline tegevus vastab ohutuspoliitika põhimõtetele • tööohutuse piisavust tuleb hinnata audiitorkontrolliga • kõik väljaselgitatud puudused tuleb kohe kõrvaldada • iga töötaja vastutab oma tegevuse eest ja tööohutuseeskirjade järgimine on

töösuhete eeldus • vaba aja ohutuse eest hoolitsemine on osa ohutustööst • õnnetuste ennetamine on hea äriidee • inimene on ohutustegevuse tähtsaim punkt. Mõnedes maades (näiteks USA-s) kindlustavad ettevõtted oma töötajaid ka vaba aja õnnetuste eest. 31.3. Organisatsiooni ülesanded Ohutustegevuses on organisatsioonile võtmeküsimuseks, kas ohutus on kõikide asi või hoolitsevad selle eest ainult mõned spetsialistid (töökeskkonnavolinik, töökeskkonnaspetsialist). Ohutustegevuse üks põhiküsimusi on ohtude kindlaksmääramine ja riskihindamine, aga ka ohutusalase info levik, koolituse korraldamine. Ohutuse paranemine viib sageli ka kulutuste vähenemisele, kuid nende väljatoomine on eriti raske siis, kui sääst saavutatakse pika aja pärast. Näiteks võib eesmärgiks seada õnnetuste arvu vähenemise 5 aasta jooksul. Kui hinnatakse ennetava tegevuse piisavust, siis tuleb välja selgitada, kas seadusjärgsed asjatundjad on nimetatud (töökeskkonnavolinikud) või palgatud (töökeskkonnaspetsialistid) ja kas tegevus ka muus osas vastab miinimumnõuetele, kas asjatundjatel on piisav koolitus, kui sageli töökeskkonnanõukogu koguneb, kas on vajalikud mõõdistamised tehtud, kas kasutatakse isikukaistevahendeid, kas töölisi haaratakse kaasa ohutusküsimuste lahendamisele. 31.4. Ohutuskultuuri arendamine Ohutuskultuuri arendamises on küsimus muutuste haldamises. Kõigepealt tuleb selgitada lähteolukord. Tuleb välja arendada ohutuskultuuri mõõtevahendid. Hea ohutuskultuur sisaldab ideed, et tervik on rohkem kui osade summa. Kui kogu töötajaskonnal on ühine arusaamine ohutusest ja peab ohutust tähtsaks, siis saadakse üksiktegevustest ohutuse parandamisel parem tulemus. Vastasel juhul, halb ohutuskultuur viitab sellele, et tervik on väiksem kui osade summa. Kui ainult osa personalist, näiteks üksnes tööohutuse ja töötervishoiu personal on aktiivne ohutuse parandamismeetmete rakendamisel, ei saavutata häid tulemusi.

Millised tegurid näitavad, kui hästi on ohutustegevus organiseeritud? Nendest räägitakse, kui tahetakse parandada ohutuskultuuri. Üldine arusaam on see, et ohutuskultuur on nähtav osa üldisest organisatsioonikultuurist või on eriti tihedalt sellega seotud. Sellisel juhul on kesksed ohutuskultuuri indikaatorid: - organisatsiooni infoleviku tõhusus: kas tuntakse organisatsiooni erinevatel tasanditel ja eri tegevusvaldkondades ohutuse eesmärke ja vahendeid nende saavutamiseks? - organisatsiooni õppimine: kas organisatsioon on häälestatud jätkuvaks arenguvõimaluste leidmiseks ja käsitlemiseks? - juhtimine: kas ohutust peetakse tähtsaks? kuidas probleeme lahendatakse? - üldine tegevuskeskkond milline on organisatsiooni majanduslik seisund? 31.5. Kokkuvõte Üldine arvamus maailma tööohutusest on praegu, et tehniliste vahendite võimalused, samuti ka juhtimine normide ja seadustega ohutuma töökeskkonna suunas on jõudnud oma võimaluste piirile. See tähendab, et nendest ei ole enam eriti abi näiteks õnnetuste sageduse vähendamiseks. Õigesti määratletud “ohutuskultuur” vastab uuele ajale, kus enamik õnnetusi on mitmetahulised juhtumid keerulises süsteemis ja õnnetuse peapõhjus võib olla väga kaugel õnnetusest nii ajas kui ka ruumis. Kuidas määratletakse ohutuskultuuri? See koosneb esiteks inimeste käitumisest ohutusega seotud asjaoludes: milliseid strateegilisi plaane tehakse, milliseid tegevusjuhendeid nende põhjal koostatakse, kuidas neid ühiskonnas teostatakse ja inimeste ellu integreeritakse, kuidas nende teostumist jälgitakse ja kuidas sellest informeeritakse rahvast. Keskne on see, kuidas riske identifitseeritakse ja hinnatakse, kuidas demokraatliku otsustuse jaoks vajalik infolevik toimib, kuidas kogu süsteemist tagasisidet hangitakse ja kuidas vajalikke parandusi sisse viiakse. Teine osa ohutuskultuuris on see, kuidas inimesed tegutsevad eespool kirjeldatud süsteemis, kui hästi nad võtavad ohutusega seotu omaks: kuidas saavutatakse ühiskäsitus sellest, mis riskid on, millised on parimad vahendid nende haldamiseks ja kuidas viiakse läbi enese initsiatiivil motiveeritud ja vastutustundlikku tegevust (üksikisiku ja organisatsiooni poolt) hea ohutustaseme saavutamiseks. Tšernobõli tuumalekke üks õppetunde oli, et süsteemi ohutust ei saa garanteerida üksnes tehniliste vahendite ja normidega. Inimeste omavaheline seotus, põhimõtted ja riski väärtustamine on tähtsad tegurid ohutuse kindlustamisel. Ohutuskultuur moodustub organisatsiooni tegevuspõhimõtetest ja üksikisikute seisukohtadest, mille tulemusena võetakse ohutust arvesse ka esmajärguliste otsustuste tegemisel ettevõtte juhtimisel.

Ohutuskultuur eeldab hästi organiseeritud töösuhteid ja avatud töökeskkonda ning algatuste soodustamist ohutust vähendavate tegurite väljaselgitamisel ja kõrvaldamisel. Ohutuskultuuri arendamise eelduseks on töö hea organiseerimine. Eespool esitatud lähteoletuste alusel kujundatakse järgmised hea ohutuskultuuri indikaatorid: 1) organisatsioonis on määratletud ohutuspoliitika 2) organisatsioonis on ohutuspoliitikal põhinev tegevusplaan, mis integreerib ohutuse

kõikidesse organisatsiooni tegevustesse 3) organisatsiooni juht juhib ka ohutust: kavandab, koostab tegevusplaane, milles

ohutus on arvesse võetud, jälgib pidevalt, kuidas need plaanid realiseeruvad, informeerib inimesi teoksil olevatest asjadest

4) personal on koolitatud; nii juhtkond kui ka töötegijad on saanud ohutusalase koolituse

5) organisatsioonis toimib süsteem , millega saab identifitseerida riske ja läbi viia vajalikud tegevused riskide kõrvaldamiseks või vähendamiseks ja jälgida tegevuse mõju

6) organisatsioonis toimib süsteem õnnetuste uurimiseks, kusjuures uurimine ulatub ka varjatud organisatoorsete puudujääkideni ja et uurimisel saadud teadmised leiavad organisatsioonis arvestamist

7) organisatsioonis on sisse seatud efektiivne meetmete mõju jälgimise süsteem, samuti infolevik ohtlike olukordade ja puuduste kõrvaldamise ning töötingimuste üldise arendamise kohta. Infolevik organisatsioonis on nii ülespoole kui ka laiali

8) audiitorkontroll - jälgitakse pidevalt, kuidas ohutuse juhtimissüsteem toimib. Organisatsioon leiab audiitorkontrolli poolt välja selgitatud arenguvõimalusteks ressursid ja paranda olukorda

9) organisatsioonis on hea ohutusatmosfäär 10) personal võtab igapäevases tegevuses ohutust arvesse. Riskihinnangud tööohutuses muutuvad üsna kiiresti seoses tööprotsessi iseloomu muutumisega. See, mis on tähtis täna või Euroopas, ei pruugi alati olla esmajärguline paari aasta pärast või meil Eestis. Et ohutustaset tõsta, tuleb kasutada lähinaabrite, samades ühiskondlik-poliitilistes tingimustes väljakujunenud töökeskkondade parandamise positiivseid kogemusi; eelkõige tuleb siiski arvestada oma, Eesti tööõnnetuste ja muude tööl haigestumiste iseloomu, et lähituleviku strateegiat välja kujundada.

KIRJANDUS Aaltonen, M. 1996. A Consequence and Cost Analysis of Occupational Accidents in the Furniture Industry. Finnish Institute of Occupational Health. Helsinki, 350 s. Ala-Risku, M. et al 1996. Riskin arviointi työolojen parantamisessa. Työministeriö. Työhallinnon julkaisu. Tampere, 56 s.

American National Standard for Human Factors Engineering of Visual Display Terminal Workstations 1988. Santa Monica. Berg, K-E. 1990. Yrityksen riskinhallinta. Vammala, 293 s. Biologiset vaarat työssä 1995. Työministeriö. Tampere, 18 s. Booth, B. 1994. Practical Risk Assessment. Tampere University of Technology, Occupational Safety Engineering, Seminar, 14 pp. BS 8800: 1996. British Standard. Guide to Occupational Health and Safety Management Systems. BSI, London, 40 pp. Chemical Safety Training Modules. 1993, ILO, International Programme on Chemical Safety. Part I. Geneva, 157 pp. Dul, J., Weerdmester, B. 1994. Ergonomics for Beginners. Taylor @ Francis, London- Washington, DC., pp.71-97. Eesti Standardiameti poolt tunnustatud katselaborid Eestis seisuga 06.09.99. www.sm.ee/Telematic/laborid Elektripaigaldiste kasutuselevõtu kohta teatise esitamise ja elektripaigaldiste registrite pidamise korra kinnitamine (MJMm, RTL 1999, 84, 1035) Elektripaigaldiste korralise kontrolli läbiviimise korra kinnitamine (MJMm, RTL 1999, 84, 1034) Elektripaigaldiste loetelu, mille puhul nõuetekohasust hindab ja tõendab volitatud tõendamisasutus, ning loetelu, mille puhul nõuetekohasust hindab ja tõendab lisakontrolliõigusega elektritööde ettevõtja (MJMm, RTL 1999, 84, 1033) Elektriohutusseadus (RKs RT I 1999, 29, 403) Esimiehen työsuojelutehtävät 1988. Teollisuusvakuutus. Suojelutekniikka, 24 s. Esmaabi korraldus ettevõttes kehtestamine (SOMm, RTL 2000, 6, 63) Euroopa kaubanduslike keemiliste ainete loetelu jõustumine (SOMm, RTL 1999, 108, 1380). Fyysisen työn suunnittelu 1988. Ergonomia-tiedote. Työterveyslaitos. Helsinki, 22 s. Guidance on Risk Assessment at Work 1996. European Commission. Office for Official Publications of the European Communities. Brussels-Luxembourg, 57 pp. Hale, A.R. 1987. Subjective Risk. In: Singleton, W.T. ja Hovden, JJ. (Toim.) Risks and Decisions. John Wiley & Sons Ltd. pp.67-85.

Hammer, W. 1980. Product Safety Management and Engineering. Prentice Hall, 324 pp. Henkilökohtaiset suojaimet 1984. Korhonen, E. et al. Työsuojeluhallitus. Työterveyslaitos. Helsinki, 240 s. Individuaalsed kaitsevahendid. Euroopa Liidu juhendid 1998. A-Team, Tallinn, 138 lk. Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord (VVm, RT I 2000, 4, 26) Järelevalveks õigustatud isiku tunnustamise korra ja tunnistuse vormi kinnitamine (MJMm, RTL 1999, 84, 1039) Jäätmetena keskkonda kahjustavate toodete, mille valmistamine, sisse- ja väljavedu, müük ning kasutamine on keelatud, loetelu kinnitamine (VVm, RT I 1999, 34, 444). Keelustatud ja rangelt piiratud käitlemisega kemikaalide sisse- ja väljaveo kord (VVm, RT I 1999, 5, 70) Kehavigastuse raskusastme kohtuarstliku ekspertiisiga kindlakstegemise eeskiri (SOMm RTL 2000, 15, 201) Kemikaalide ohutu käitlemine 1998. Koost. P.Tint, TTÜ toim., Tallinn, 88 lk. Kemikaalide teabekeskuse moodustamine (VVm, RT I 1999, 57, 603). Kemikaaliohutuse Komisjoni moodustamine (VVk, RT I 1998, 70, 1191) Kemikaaliseadus (RT I 1998, 697,1492) Kemikaalist teavitamise kord (SOMm, RTL, 1999, 61, 809) Kiirgusseadus (RT I 1997, 37/38, 569) Kiirgustöötajate arstliku kontrolli kord (SOMm, RTL 1998, 316/317, 1293) Kuvariga töötamise töötervishoiu ja –ohutuse põhinõuded (RTL 1996, 39, 250) Käsien suojaus 1988. Jolanki, R. et al. Työterveyslaitos. Työsuojeluhallitus. Helsinki, 208 s. Laitinen, R. et al 1990. Toimistoilman laadun kemiallinen karakterisointi. Valtion teknillinen tutkimuskeskus. Espoo, 48 s. Lihtsamate elektritööde loetelu, ettevõtja poolt teatises esitatavate andmete loetelu ja teatise esitamise korra kinnitamine (MJMm, RTL 1999, 84, 1038) Lisakontrolliõigusega elektritööde ettevõtja erapooletusele, personalile, tehnilisele varustusele, kontrollitegevuse nõuetekohasust tagavale süsteemile ning

kontrollitegevuse ülevaatele esitatavate nõuete kinnitamine (MJMm, RTL 1999, 84, 1036) Liukkonen, P. Kokonaistuottavuus – uudet tuottavuusmitat. Seminaari “Turvallisuus ja tuottavuus”, Tampereen teknillinen korkeakoulu, 27 – 29.01.1993, 23 s. Loit, A., Jänes, H. 1984. Toksikoloogia. Tallinn, Valgus, 1992 lk. Loogna, N. jt. 1979. Kutsehaigused. Tallinn, Lämpöviihtyvyys ja työvaatetus 1982. Toim. Ilmarinen, R. Työterveyslaitos. Helsinki, 187 s. Lühidalt kiirgusest 1998. Eesti Tervishoiuprojekt, TÜ meditsiinitehnika õppekeskus. Koost. S.Aid. Elmatar, 8 lk. Masinate ohutus. Eesti Standard EVS-EN 292-1:1999. Põhimõisted, konstrueerimise üldpõhimõtted. Osa 1: Põhiterminoloogia, metoodika, 35 lk.; Osa 2: Tehnilised põhimõtted ja nõuded, 76 lk. Mattila, M. 1984. Työpaikkaselvitys. Menetelmän kehittely ja kokeilu. Tampereen teknillinene korkeakoulu. Väitöskirja. Tampere, 149 s.+ liitt. Meetodite väljatöötamine töötingimuste ja –ohutuse arvestuseks, analüüsiks, planeerimiseks ja juhtimise täiustamiseks ENSV-s. Vigade tekkeasjaolude uurimine tootmistöös. 1988. Teadustöö aruanne. Autorid: Paalmann, M., Tint, P., Pavelson, H. Tallinn, 67 lk. Nissilä, M. et al 1992. Suuronnettomuusvaaraa aiheuttavien laitosten turvallisuusselvitykset Euroopassa. Valtion teknillinen tutkimuskeskus. Espoo, 40 s.+liitt.34 s. Nõuded kemikaali käitlemise seadmele (MJMm, RTL 2000, 11, 105). Objekti käitaja sobivuse tõendamise korra ja käitajale vastavalt töö ohtlikkusele esitatavate nõuete kinnitamine (MJMm, RTL 1998, 84, 1040). Ohrana truda v himitseskoi promõslennosti 1989. Pod redaktsiei G.V. Makarova. Moskva, Himija, 278 str. Ohtlike ainete jaemüügi kord (VVm, RT I 1999,30,420). Ohtlike ainete loetelu (SOMm, RTL 1999, 39, 508). Ohtlike ainete piirnormid töökeskkonnas (SOMm, RTL 1998, 365, 1552). Ohtlike ettevõtete ohtlikkuse kategooriad, kemikaalide summaarse ohtlikkuse määra ja alammäära arvutamise juhend ning ohtliku kemikaali künniskogus ja käitlemise piirkogus suurõnnetuse ohuga ettevõttele (MMm, RTL 1999, 49, 636).

Ohtlike jäätmete märgistamise kord (KMm, RT I 1999, 34, 444). Ohtlike kemikaalide identifitseerimise, klassifitseerimise, pakendamise ja märgistamise kord (SOMm, RTL 1998, 372/373, 1610). Ohtlikus ettevõttes ohtlike kemikaalide arvestamise kord (SOMm, RTL 1998, 372/373, 1609). Ohtlikus ettevõttes riskianalüüsi tegemise kord, õnnetuse ärahoidmise ja õnnetuse korral tegutsemise nõuded ning suurõnnetuse ohuga ettevõtte teabelehe, ohutusaruande ja hädaolukorra plaanide koostamise ja esitamise kord (SIMm, RTL 1999,94, 1162). Ohutus ja õnnetuste maksumus 1998. Koost. P.Tint, A-Team, Tallinn, 65 lk. Ohutusmärguannete kasutamise nõuded töökohas (SOMm RTL 2000, 12, 117). Oxenburgh, M. 1991. Increasing Productivity and Profit through Health and Safety. CCH Australia Limited., 309 pp. Pakkala, L., Irjala, B.-L. 1984. Työvaatetuksen paloturvallisuus. Valtion teknillinen tutkimuskeskus, Espoo, 133 s.+liitt.7 s. Pädevustunnistuse saamise eelduseks olevate nõuete ja pädevuse hindamise korra kinnitamine (MJMm, RTL 1999, 84, 1037). Pipatti, R. 1989. Teollisuusprosessien suuronnettomuusriskit. Valtion teknillinen tutkimuskeskus.Espoo, 155 s+liitt.12 s. Raik, I. Arvutikohtade ergonoomilisuse hindamine. www.sm.ee/Telematic, 12 lk Raik,I. Tööst põhjustatud ülekoormustraumade vältimise ergonoomilisi aspekte. www.sm.ee/Telematic, 5 lk. Raivola, P.& Kamppinen, M. 1991. Riskien moniulotteisuus. Maallikon Näkökulma teknologian riskeihin. Turun yliopisto, Satakunnan ympäristöntutkimuskeskus, SYKE sarja A 1.67 s. Raskuste käsitsi teisaldamise kord RT I 1993, 67, 961. Riski hindamine töökeskkonnas 1997. Koost. P.Tint, TTÜ toim., Tallinn, 35 lk. Riskien arviointi työssä 1996. EU- opas. Tampere, 60 s. Rouhiainen, V., Suokas, J. 1989. Turvallisuusanalyysin laadun ohjaus. Valtion teknillinen tutkimuskeskus. Espoo 1989, 70 s.+ liitt.28 s. Saarela, K.L. et al 1983. Tapaturmavaarojen turvallisuusanalyysi. Valtion teknillinen tutkimuskeskus. Työterveyslaitos. Espoo, 121 s + liitt. 8 s.

Salo, R. et al 1983. Prosessijärjestelmien riskianalyysi. Valtion teknillinen tutkimuskeskus. Espoo 1983, 118 s.+ liitt.3 s. Slovic, P. 1978. The Psychology of Protective Behavior. Journal of Safety Research, 10, 2, pp.58-68. Sundquist, M. 1985. Automaattisten koneiden ergonomia. Ergonomia-tiedote, nr.4. Työterveyslaitos. Helsinki, 22 s. Surve- ja tõsteseadme ohutuse seadus (RT I 1998, 113/114, 1873). Surve- ja tõsteseadme valmistamise ja kasutamise ohutuseeskirja kehtestamine (MJMm RTL 1999, 55, 734). Suurõnnetuse ohuga ettevõtete loetelu (SIMm, RTL 1999, 94, 1161). Tegevusaladele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded (RT I 1999, 100, 881). Tehnilise järelevalve alla kuuluvate seadmete perioodilise ülevaatuse sageduse kehtestamine (MJMm RTL 1998, 372/373, 1607). Tint, P. Kui turvaline on Eesti? Kogumikus: Katastroofi- ja riskiõpetuse aktuaalseid probleeme. TTÜ, Tln., 1997. Tint, P., Roots, I., Laubre, R. 1997. Töökeskkonnategurid ja kutsehaigused. Eesti Arst, nr.5, lk.425-428. Tint, P., Rääk, A. 1998. Riskianalüüs ja seadmeohutus. Keskkonnatehnika, nr.2, lk.42-43. Tuletööde tuleohutusnõuded (SIMm RTL 1998, 214/215, 844). Turvallisuuskulttuuri - mitä se on? 1998. Ruuhilehto, K., Kuusisto, A. Tukes-Julkaisu. Helsinki, 83 s. Tööinspektsiooni 1999.aasta aruanne 2000. Tln., 34 lk. Töökoha ergonoomilise ülevaatuse juhend 1999. Soome Töötervishoiu Instituut, Helsingi, 16 lk. Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses (VVm RT I 1999, 94, 838). Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (RT I 1999, 60, 616). Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded (VVm, RT I 2000, 4, 30). Työhygienia. Työolot ja niiden parantaminen 1992. Kalliokoski, P et al. Työterveyslaitos. Helsinki, 430 s. Työsuojelun peruskurssi 1995. Työterveyslaitos, Espoo 1995, 245 s.

Työtilan mitoitus 1986. Ergonomia-tiedote nr 4, Työterveyslaitos, Helsinki, 26s. Työympäristö 1987. Ergonomia-tiedote nr 5, Työterveyslaitos, Helsinki, 22 s. Vibratsioonitõve vältimise abinõudest 1996. Riigi Töökeskkonnaamet. Juhendmaterjal nr.2. Koost. Tambur, K. Tallinn, 4 lk. Sisukord Sissejuhatus 4 1.Märksõnad 6 2.Tööõnnetused ja kutsehaigused 11 2.1. Tööõnnetuste iseloom Eestis 11 2.2. Tööõnnetuste iseloom Euroopa Liidu maades 18 2.3. Kutsehaigused 19 3. Eurodirektiivid töötingimuste ja seadmete ohutuse osas 33 4. Balti mere riikide vaheline töökeskkonna-alane infovõrk “Telemaatika” 35 5. Tööohutuse korraldus ettevõttes 35 6. Riiklik järelevalve 37 7. Töökeskkonna-alase koolituse korraldamine 38 8. Riski hindamine 41 8.1. Riskiotsustus 42 8.2. Riskitasemed 44 9. Riski haldamine 47 9.1. I etapp- riski hindamine 48 9.2. Riskianalüüs 48 9.2.1. Kõrvalekallete analüüs 49 9.2.2. Tööohutusanalüüs 51 9.2.3. Organisatsiooni ohutusanalüüs 53 9.3. Riski suuruse hindamine 55 9.4. Riski haldamismeetodid 57 9.5. Riski haldamine töökohal 60

9.6. Individuaalse haigestumisriski hindamine 65 10. Õnnetuste uurimismudelid 67 11. Õnnetuste maksumus 72 12. Tööõnnetuste uurimine ja arvelevõtmine 78 13. Kahju hüvitamine õnnetusjuhtumi korral 79 14 Ergonoomia 80 14.1. Füüsiline koormus 82 14.2. Psüühiline koormus 87 14.2.1. Koormus- ja stressitegurid 89 14.2.2. Asendid ja motivatsioon 90 14.2.3. Erksus ja tähelepanelikkus 92 14.2.4. Stress 93 14.2.5. Psüühilise koormuse hindamine 96 15. Müra 98 15.1. Müraallikad ja mõju inimesele 100 15.2. Müra iseloomustavad suurused 100 15.3. Müra normeerimine 101 15.4. Müra kaitsevahendite valik 104 16. Vibratsioon 107 17. Valgustus 110 18. Mikrokliima 114 19. Ventilatsioon 120 20. Kemikaalid 124 20.1. Kuidas tungivad kemikaalid inimese organismi? 124 20.2. Kuidas kemikaalid mõjuvad? 125 20.3. Kemikaalide jaotus 126 20.3.1. Tolm, aur, gaas 126 20.3.2. Lahustid 127 20.3.3. Metallid ja nende ühendid 127 20.3.4. Happed ja alused 128 20.3.5. Taimekaitsevahendid 128 20.4. Kuidas vähendada kemikaaliriski? 129 20.4.1. Üldmeetmed ettevõttes 130 20.4.2. Töökohtadel 133 20.4.3. Ladustamine 133 20.4.4. Tootmisjäätmed 134 20.5. Toksikoloogia 135 20.5.1. Mis on toksikoloogia? 135 20.5.2. Toksikoloogia põhiharud 135 20.5.3. Toksilisuse sõltuvus aine ehitusest 136 20.5.4. Toksilisuse sõltuvus aine füüsiko-keemilistest omadustest 137 20.6. Mürkide jaotus toime järgi elunditesse 137 20.7. Kokkupuute (ekspositsiooni) aeg 138 20.8. Kokkupuute piirid ja normid 139 20.9. Milline on süsteemi reageering kokkupuutel mürkidega? Mürkide koosmõju 142 20.10. Kemikaalide identifitseerimine, klassifitseerimine ja märgistamine 144 20.10.1. Ohtlike kemikaalide sümbolid 145 20.10.2. Kemikaalide käitlemise riskilaused 147 20.10.3. Kemikaalide käitlemise ohutuslaused (R-fraasid) 148 20.10.4. Kemikaalide märgistus ja ohutuskaart (S-fraasid) 150

20.11. Lahustid 157 20.12. Metallid ja metalliühendid 159 20.13. Kemikaalide transport ja hoidmine 161 20.13.1. Ohtlike veoste klassid 161 20.13.2. Ohumärgid veokitel 164 20.14. Suurõnnetusrisk 168 21. Bioloogilised ohutegurid 173 22. Allergia 174 22.1. Allergia väljakujunemine 175 22.2. Kutseallergia põhjustajad 177 22.3. Toiduallergia 179 22.4. Tekstiilidest põhjustatud allergia 179 22.5. Allergia vähendamine 180 23. Ruumihaigus 180 24. Elektriohutus 183 24.1. Elektrivoolu toime inimesele 185 24.2. Suurused, millest oleneb elektrikahjustuste iseloom 185 24.3. Elektriohutuse tagamine 184 24.4. Elektripaigaldiste liigid 191 24.5. Elektriseadmete ohutusklassid 191 24.6. Pädevustunnistuste klassid 193 24.7. Rikked elektrisüsteemis 193 25. Ioniseeriv kiirgus 194 25.1. Kiirguse liigid 194 25.2. Kiirgusallikad 196 25.3. Kiirgusseadus 197 26. Arvutitega seotud riskid 198 26.1. Arvutilt lähtuvad kiirgused 198 26.2. Arvuti töökoha kujundamine 199 27. Surveseadmed 202 27.1. Survemahuti valmistamine ja kasutamine 204 27.2. Survemahuti varustus 206 27.3. Seadme tehniline ülevaatus 207 27.4. Gaasiballoonid 208 28. Tuleohutus 210 28.1. Tulekahjude peamised põhjused Eestis 210 28.2. Põlemistingimused 210 28.3. Tahkete ainete, vedelike ja gaaside põlemine 211 28.4. Staatiline elekter 215 28.5. Ehitiste tuleohutus 216 28.6. Tulekustutite liigitus 219 29. Tööriided 220 29.1. Keha soojatoodang ja riiete soojuseraldus 223 29.2. Tööriiete liigid 227 29.3. Riidematerjalide tulekindlus 227 30. Isikukaitsevahendid 228 30. Ohutuskultuur 232 31. 1. Riskianalüüs 233 31.2. Ohutuspoliitika 233 31.3. Organisatsiooni ülesanded 233

31.4. Ohutuskultuuri arendamine 234 31.5. Kokkuvõte 234 Kirjandus 236