Riin KutsarJuhtekspert

Martin RuulKeskkonnaspetsialist

Tartu-Tallinn 2018Töö nr 2969/18

Keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030

Versioon 16.10.2018 /// T

ÖÖ

NR

2969/18

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

3

SISUKORD

SISUKORD.................................................................................................................................... 3

1. SISSEJUHATUS................................................................................................................... 5

2. KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE EESMÄRK JA ULATUS...........6

3. KAVANDATAVA TEGEVUSE KIRJELDUS.....................................................................7

3.1. ARENGUKAVA VISIOON JA EESMÄRGID.....................................................................7

3.2. PÕLLUMAJANDUSE JA KALANDUSE ARENGUKAVA VALDKONDLIKUD HETKEOLUOKORRA KIRJELDUSED...................................................................................11

3.2.1. I SAMMAS – TARK JA SÄÄSTLIK PÕLLUMAJANDUS, OHUTU TOIT..............11

3.2.1.1. PÕLLUMAJANDUSKESKKOND...........................................................................11

3.2.1.2. TAIMETERVIS, LOOMADE TERVIS JA HEAOLU.............................................13

3.2.1.3. TOIDUOHUTUS......................................................................................................16

3.2.1.4. TEADUS JA INNOVATSIOON NING TEADMUSSIIRE.....................................18

3.2.2. II SAMMAS - KONKURENTSIVÕIMELINE JA JÄTKUSUUTLIK PÕLLUMAJANDUS, TOIDUAINESEKTOR JA MAAPIIRKOND...........................................21

3.2.2.1. KVALITEETSED SISENDID PÕLLUMAJANDUSES..........................................21

3.2.2.2. PÕLLUMAJANDUSSAADUSTE TOOTMINE, VÄÄRINDAMINE JA TURUSTAMINE..........................................................................................................................24

3.2.2.3. MAA- JA RANNAPIIRKONNA ARENG................................................................27

3.2.3. III SAMMAS – KESTLIK KALANDUS.......................................................................29

3.3. ARENGUKAVA SEOSED MUUDE STRATEEGILISTE PLANEERIMISDOKUMENTIDEGA.........................................................................................33

4. KESKKONNAMÕJU STATEEGILISE HINDAMISE METOODIKA..............................37

5. ARENGUKAVA ELLUVIIMISEGA EELDATAVALT KAASNEV KESKKONNAMÕJU39

6. KAASAMINE – MÕJUTATUD JA HUVITATUD OSAPOOLED...................................40

7. KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE AVALIKUSTAMINE JA LÄBIVIIMISE AJAKAVA...........................................................................................................41

8. PROGRAMMI KOOSTANUD EKSPERDIRÜHMA JA STRATEEGILISE PLANEERIMISDOKUMENDI KOOSTAJA ANDMED...........................................................42

9. ASJAOMASTE ASUTUSTE SEISUKOHAD..................................................................43

LISAD.......................................................................................................................................... 53

LISA 1. KSH ALGATAMISOTSUS JA ALGATAMISEST TEAVITAMINE.........................55

LISA 2. SEISUKOHTADE KÜSIMINE KSH PROGRAMMI EELNÕULE............................59

LISA 3. KSH PROGRAMMI OSAS LAEKUNUD SEISUKOHAD JA NENDE VASTUSKIRJAD........................................................................................................................ 61

LISA 4. KSH PROGRAMMI AVALIKUST VÄLJAPANEKUST JA AVALIKUST ARUTELUST TEAVITAMINE...................................................................................................71

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

4

LISA 5. AVALIKU VÄLJAPANEKU JOOKSUL LAEKUNUD ETTEPANEKUD NING NENDE VASTUSKIRJAD.........................................................................................................73

LISA 6. KSH PROGRAMMI AVALIKU ARUTELU PROTOKOLL JA OSALEJATE NIMEKIRI.................................................................................................................................... 75

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

5

1. SISSEJUHATUSEuroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2001/42/EÜ „Teatavate kavade ja programmide keskkonnamõjude hindamine“ ning siseriiklik keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (edaspidi KeHJS) sätestavad kohustuste läbi viia keskkonnamõjude hindamine strateegiliste planeerimisdokumentide koostamise raames.

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 ( edaspidi PõKa või arengukava) keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH) on algatatud Maaeluministri 08. detsembri 2017. a käskkirjaga nr 158 (vt Lisa 1) Vabariigi Valitsuse seaduse § 50 lõike 1 ja KeHJS-e § 33 lõike 1 ning § 35 lõigete 1 ja 2 alusel.

Arengukava koostamise vajadus tuleneb selles, et hetkel puudub riigi eelarvestrateegia tulemusvaldkonda „Põllumajandus ja kalandus“ juhtiv arengudokument ehk terviklik põllumajanduse, kalanduse ja vesiviljeluse, maaelu, toiduainetööstuse, toiduohutuse, põllumajandus/kalandus/toiduteaduse ja innovatsiooni valdkondi siduv valdkonna arengukava. Arengukava eesmärk on koostöös teiste ministeeriumite, koostööpartnerite ja huvigruppidega luua ühtne strateegiline arengudokument ning töötada välja arengukava rakendamiseks vajalikud programmid, meetmed ja tegevused, mis aitaksid kaasa Eesti põllumajanduse, kalanduse, vesiviljeluse ja toiduainetööstuse 1 arengule ja konkurentsivõime kasvule, maa- ja rannapiirkondade tasakaalustatud arengule, taimede ja loomade heale tervisele, toiduohutusele ning puhta keskkonna ja liigilise mitmekesisuse säilimisele.

Käesolevas KSH programmis kirjeldatakse PõKa koostamise eesmärki, selgitatakse käsitluse täpsusastet ning antakse ülevaade PõKa koostamise protsessi toimumisest paralleelselt keskkonnamõju strateegilise hindamisega. KSH programm annab ülevaate milliseid mõjusid ja valdkondi mõjude hindamise raames hinnatakse. PõKa KSH programm on koostatud peale arengukava algatamist, maaeluministeeriumi ja Hendrikson&Ko OÜ ekspertide koostöös.

Käesolev avalikule väljapanekule suunatud KSH programm on koostatud PõKA tööversioon nr 2 (09.10.2018) alusel. Arengukava ja sellega seotud dokumentidega on võimalik jooksvalt tutvuda Maaeluministeeriumi veebilehel aadressil https://www.agri.ee/et/pollumajanduse-ja-kalanduse-valdkonna-arengukava-aastani-2030 .

1 Toiduainetööstusena on dokumendis käsitletud toiduainete ja joogitootmise ettevõtteid (Eesti majanduse tegevusalade klassifikaator 2008 — C10, C11)

www.hendrikson.ee

6 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

2. KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE EESMÄRK JA ULATUSStrateegiliseks planeerimisdokumendiks on Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030. Keskkonnamõju strateegiline hindamine teostatakse PõKa eelnõule tulenevalt Euroopa Nõukogu direktiivist 2001/42/EÜ ja KeHJS-st.

KSH eesmärk PõKa koostamisel ja kehtestamisel on: 1) arvestada keskkonnakaalutlusi strateegiliste planeerimisdokumentide koostamisel ning kehtestamisel, 2) tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse ning 3) edendada säästvat arengut. Seetõttu on käesoleva KSH eesmärk hinnata, kuidas on tagatud kavandatud PõKa meetmete rakendamisel riigi poolt võetud rahvusvaheliste kohustuste, Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud keskkonnaeesmärkide, sh kliimamuutuste mõjuga kohanemise ja kliimamuutuste leevendamise eesmärkide täitmine.

Hindamise ulatuseks on PõKa erinevate valdkonnasammaste ehk alameesmärkide, nende meetmete ning meetmete tulemuseesmärkide elluviimisega kaasnevate mõjude hindamine ja prognoosoomine, eesmärgiga panustada keskkonna hea seisundi saavutamine ja säilitamine. PõKa peab kujunema põllumajanduse ja kalanduse valdkondade tegevusi suunavaks tasakaalustatud alusdokumendiks, mille eesmärk on vältida erinevate valdkondade konflikte ja tagada valdkonna kestlik areng ja konkurentsivõime.

Keskkonnamõju strateegilisel hindamisel arvestatakse arengukava rakendamise mõjuga üldjuhul kogu Eesti territooriumil. KSH hindab arengukava elluviimisega kaasnevat mõju looduskeskkonnale, s.h inimese tervisele ning sotsiaalsetele vajadustele ja varale ning kultuuripärandile vastavalt KeHJSe §-le 40 lg 4. Mõju ruumiline ulatus erinevate mõjuvaldkondade lõikes täpsustub keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus. Ajaline ulatus mõju hindamisel on aastani 2030.

Mõjude hindamisel ei töötata välja erinevaid mõjude hindamise alternatiive, vaid hinnatakse arengukava koostamise käigus välja töötatavate eesmärkide ja meetmete vastavust rahvusvahelistele ja siseriiklikutele strateegilistele eesmärkidele või eeldatavalt kaasnevaid olulisi ebasoodsaid ja soodsaid mõjusid. KSH läbiviimine lõimitakse arengukava koostamisse nii, et see moodustaks tervikprotsessi osa.

KSH viiakse läbi PõKa koostamise täpsusastmele vastavas täpsusastmes, s.t KSH täpsusaste ei saa olla suurem selle aluseks oleva arengukava täpsusastmest.

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

7

3. KAVANDATAVA TEGEVUSE KIRJELDUS3.1.ARENGUKAVA VISIOON JA EESMÄRGID

Arengukava visiooni kohaselt on Eesti toit hinnatud ning maal on hea elada.

Arengukava üldeesmärgid (visioonieesmärgid) on jagatud viieks:

Elu- ja ettevõtluskeskkond maal on atraktiivne

Eesti põllumajandus- ja kalandussektori ettevõtted on edukad

Eesti keskkond on hoitud

Eesti toit ja kohalik tooraine on ohutu, kvaliteetne ja kättesaadav

Eesti elanikud teevad teadlikke ja kohalikku tootjat toestavaid valikuid

Arengukava üldeesmärkide (visioonieesmärkide) saavutamiseks on arengukavaga kaetavad valdkonnad jagatud kolmeks sambaks (alaeesmärgiks), mis omakorda jagunevad meetmeteks, mille alla kuuluvad erinevad tulemuseesmärgid – vt joonis 3-1 ja skeem 3-1.

Joonis 3-1. PõKa valdkonnasammaste jagunemine ning horisontaalsed teemad

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

9

I SAMMAS – TARK JA SÄÄSTLIK PÕLLUMAJANDUS, OHUTU TOIT

a) Põllumajanduskeskkond:

Väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise negatiivne mõju keskkonnale on vähene

Põllumajandustootmise negatiivne mõju kliimamuutustele ja õhukvaliteedile on vähenenud

Säilinud on põllumajadusmaa elurikkus ja maastiku mitmekesisus ning tagatud on loodushüvede/ökosüsteemi teenuste toimimine

b) Taimetervis, loomade tervis ja heaolu:

Eesti on vaba karantiinsetest taimekahjustajatest

Loomade tervise ja heaolu tase riigis on kõrge

Eesti on vaba eriti ohtlikest loomataudidest ning likvideeritud loomataudide vaba olukord püsib

Üldine karjatervise tase ja loomade heaolu paraneb

c) Toiduohutus:

Eestis toodetud ja tarbitav toit on ohutu

Tarbija teadlikkus toiduohutusest on kõrge ja tehtud valikud on tervist toetavad

d) Teadus ja innovatsioon ning teadmussiire

Hästi toimiv teadmiste loomise ja teadmussiirde süsteem, mis toetab PõKa eesmärkide saavutamist

II SAMMAS – KESTLIK TOIDUTOOTMINE JA MAAELU

a) Kvaliteetsed sisendid põllumajanduses

Põllumajandusmaa võimaldab mitmekesist põllumajandustootmist

Taimse paljundusmaterjali valik on mitmekesine, kvaliteetne ja tarbija nõudlust arvesta

Tõuaretusega on tagatud Eesti oludesse sobivad tõud ja geneetiline mitmekesisus

b) Põllumajandussaaduste tootmine, väärindamine ja turustamine

Eesti põllumajandus- ja toiduainesektor on konkurentsivõimeline nii sise- kui ka välisturul

Toidutarneahel on tasakaalus

Tarbijad eelistavad ja tarbivad Eestis toodetud ja/või töödeldud toitu

c) Maa- ja rannapiirkonna areng

Maapiirkonna elanikkond on aktiivne ja elujõuline

Maapiirkonnas on elanikkonda toetav kasvava lisandväärtusega mitmekesine ettevõtlus.

III SAMMAS – KESTLIK KALANDUS

a) Kestlik kalandus:

Läbi keskkonnateadliku ja jätkusuutliku kalavarude majandamise on kalavarud heas seisus

Keskkonnateadliku harrastuspüügi kasv

Kalandus- ja vesiviljelussektor on jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline

Kalandus- ja vesiviljelussektori toodang on kvaliteetne, kõrge lisandväärtuse ja suure ekspordipotentsiaaliga

Skeem 3-1. Sammaste jagunemine meetmevaldkondadeks ja neile seatud tulemuseesmärgid

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

10

3.2.PÕLLUMAJANDUSE JA KALANDUSE ARENGUKAVA VALDKONDLIKUD HETKEOLUOKORRA KIRJELDUSEDAlljärgnevates valdkondade alapeatükkides on kirjeldatud trende, mis valdkondade ulatuses mõjutavad elukeskkonna ja ühiskonna käekäiku. Riigi seniste sekkumismehhanismide kirjeldused on leitavad arengukava dokumendis.

3.2.1. I SAMMAS – TARK JA SÄÄSTLIK PÕLLUMAJANDUS, OHUTU TOIT

3.2.1.1. PÕLLUMAJANDUSKESKKOND

Järgnevalt välja toodud probleemidele ning kitsaskohtadele vaatamata on Eestis käesoleva meetme valdkonnas üldine olukord hea võrreldes teiste EL riikidega.

Põllumajanduse mõju kliimamuutustele õhu kvaliteedile, mullale ja veele.

Põllumajanduse intensiivistumine on survet mulla ja vee heale seisukorrale kasvatamas. Lisaks on võrreldes 2005. aastaga kasvuteel ka põllumajandussektori kasvuhoonegaaside (KHG)2 ja ammoniaagi heide3; ammoniaagi heite kasvu põhjuseks on loomade arvu suurenemine, mis muudab Euroopa Liidu poolt seatud heitmete vähendamise kohustuste täitmise edaspidi oluliseks väljakutseks.

Põllumajanduse üleüldisele intensiivistumisele ja põllumajandusliku keskkonnasurve kasvule viitab mh taimekaitsevahendite ning lämmastikku ja fosforit sisaldavate mineraalväetiste kasutuse kasv4, loomakasvatuse kontsentreerumine ning vedelsõnniku osakaalu suurenemine.5 Intensiivistumisega toimetulekut raskendavad viimaste aastate uuringute ja auditite hinnangul puudujäägid sõnniku hoiustamises, sõnnikuhoidlate tüüpides, sõnnikukäitluse tehnoloogiates, väetamises ning mineraalväetiste kasutamise kasv.6 Kuigi Eesti põllumajandustootjatel on olemas hea ülevaade oma põllumuldade agrokeemilistest omadustest, ei ole selle alusel väetiste kasutamine ja taimetoitainete- ja huumusbilansi koostamine endiselt levinud praktika. Vähe on teadmisi põllumuldade bioloogilisest seisundist. Andmed väetiste kasutuse ja sõnnikuhoidlate kohta on puudulikud, ent võiksid olla kättesaadavamad ja kasutatavamad. Lisaks ei ole piisaval määral arenenud ka põlluraamatu pidamiseks, väetamis- ja taimekaitsealaste soovituste andmiseks ja bilansside koostamiseks vajalikud digiteenused.

Põllumajandusest pärit lämmastik ja fosfor moodustavad Eesti siseveekogudesse jõudvast lämmastikukoormusest ligikaudu poole ja fosforikoormusest umbes kolmandiku.7 Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundliku ala põhjavee nitraatiooni sisaldus on viimasel aastakümnel suurenenud. 8 Eesti jõgede nitraatide sisaldus on

2 Eesti riiklik kasvuhoonegaaside inventuuriaruanne 1990-2016.3 Eesti õhusaasteainete inventuuriraport 1990-2016.4 Eesti Statistikaameti andmebaas, PM065: Mineraalväetiste kasutamine aruandeaasta saagile.5 “Sõnnikukäitluse ja lautade tehnoloogiate ajaloolise ülevaate, sh andmebaasi, tegemine, sõnnikukäitluse ja lautade tehnoloogiate prognoosi koostamine ning sõnnikukäitlusest pärinevate õhusaasteainete vähendamismeetmete analüüs“, Allan Kaasik, Eesti Maaülikool, 2017.6 „Loomakasvatusettevõtete sõnnikukäitluse ja sõnnikuhoidlate inventuur“, Consultare OÜ, ELF, 2017 (https://www.envir.ee/sites/default/files/sonnikuhoidlate_lopparuanne_18_05_2017.pdf ); „NTA üle 10 LÜ farmide sõnnikukäitluse ja sõnnikuhoidlate inventuur“, ELLE OÜ, 2010 (https://www.envir.ee/sites/default/files/ntas6nnikukitlusearuanneelle230710.pdf ); „Riigi tegevus põhjavee kaitsmisel“; Riigikontroll, 2018; „Peipsi järve seisundi parandamise meetmete tulemuslikkus“, Riigikontroll, 2012; Statistikaameti andmebaas. PM065: Mineraalväetiste kasutamine aruandeaasta saagile7 „Nõukogu direkti ivi 91/676/EMÜ, veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest, täitmine Eestis 2012-2015“ https://www.envir.ee/sites/default/f iles/nitrate_report_2016_estonia.pdf 8 „Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundliku ala tegevuskava 2016–2020“, 2016 (https://www.envir.ee/sites/default/files/nta_tegevuskava_2016_2020.pdf )

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

11

valdavalt stabiilne. Järvede ja rannikumere nitraatide sisaldus püsib madal, kuid jätkuvalt on probleemiks osade järvede ja rannikumere eutrofeerumine. 9 Seire käigus on nii põhja- kui pinnaveest leitud taimekaitsevahendite jääke, sh jääkide piirväärtuste ületusi.10 Jääke on leitud ka põllumuldades, kuid puuduvad Eesti oludesse kohandatud mudelid, mille abil hinnata taimekaitsevahendite jääkide võimalikku akumuleerumist ja toimet muldades.

Põllumajandusliku päritoluga KHG heide oli 2016. aastal 1990. aastaga võrreldes enam kui 50% madalam, kuid 2005. aasta tasemest ligikaudu 15% suurem. 11 Samuti oli ammoniaagi heitkogus 2016. aastal 11 % suurem kui 2005. aastal. 12 Põllumajandusest pärit KHG ja ammoniaagi heide moodustavad Eesti koguheitest vastavalt 6,6% (2016) ja 88% (2016).13 Hetkeolukorra probleemid on peamiselt seotud mullakasutuse ning sõnnikukäitlusega. Mullakasutusega seoses suurendavad probleeme turvasmuldade jätkuv harimine, viljaka mullastikuga põllumajandusmaa ebapiisav kaitse ning muldade orgaanilise süsiniku varu säilimist soodustavate põllumajanduspraktikate, näiteks minimeeritud maaharimine ja talvine taimkate, ebapiisav levik. Samuti on mulla- ja maakasutusega seotud KHG heite hinnangutes palju määramatust ning vajadus on nende alusandmete täpsustamiseks. Sõnnikumajanduses on probleemiks vähene KHG ja ammoniaagi heidet vähendavate praktikate rakendamine, nagu näiteks sõnnikuhoidlate katmine, sõnniku sisestuslaotus, läga hapestamine ja anaeroobne kääritamine, kusjuures mitmete nimetatud praktikate keskkonna- ja majandusmõju vajab täiendavat selgitamist.

Maastikuline mitmekesisus ja elurikkus

Eestile on iseloomulik mitmekülgne ja piirkonniti erinev põllumajandusmaastik ning heal tasemel elurikkus. Elurikkust ja mitmekesisust suurendavaid maastikuelemente (põllusaared, hekid, puude read, üksikud puud, pärandkultuuriobjektid, kraavid, tiigid ja kiviaiad) on Eesti maastikus üldiselt rahuldavalt. Peamistes põllumajanduspiirkondades on nende hulk aga liialt väike ning suured üksteise kõrval asetsevad maastikuelementideta põllualad vähendavad oluliselt elurikkust ning ümbritsevate loodusalade sidusust.

Eeldusel, et tagatud on põllumajandusmaastiku mitmekesisuse säilimine, integreeritud taimekaitse rakendamine ning nõuetekohane taimekaitsevahendite kasutamine, on tolmeldajatel Eestis üldiselt soodsad tingimused. Põllumajandusmaastike kimalasenäitajad olid perioodil 2009−2017 stabiilsed ja mõnel juhul isegi nõrgalt kasvava trendiga, millele aitas ilmselt kaasa keskkonnameetmetega liitumisest tulenev taimekaitsevahendite kasutamise vähenemine, ekstensiivselt majandatavad rohumaad, viljavahelduse rakendamine, liblikõieliste osakaalu suurendamine, koolitustel osalemine ja maastikuelementide soodustamine.14 Seevastu liigirikkust iseloomustav põllulindude indeks on langeva trendiga, sealjuures tuleb silmas pidada, et põllulindude arvukust mõjutavad lisaks põllumajanduslikule tegevusele ka teised tegurid. 15

Elurikkuse kaitsmiseks on taimekaitsevahendite järelevalve tõhustamisel hakatud keskenduma peamistele ohukohtadele nagu näiteks taimekaitsetööd õitsvatel taimedel. Järelevalveasutuste klientide hulgas läbiviidud rahuloluküsitluste kohaselt on asutuste

9 „Nõukogu direkti ivi 91/676/EMÜ, veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest, täitmine Eestis 2012-2015“ https://www.envir.ee/sites/default/files/nitrate_report_2016_estonia.pdf10 „Taimekaitsevahendite jääkide sisalduse ja dünaamika uuring põhja- ja pinnavees“, Eesti keskkonnauuringute keskus, 201811 Eesti 1990-2016 aasta kasvuhoonegaaside inventuuriaruanne12 Eesti ri ikl ik välisõhu saasteainete heitkoguste inventuur 1990-201613 Ibid.14 „Eesti maaelu arengukava 2014-2020 4. ja 5. prioriteedi püsihindamiseks 2017. aastal läbiviidud uuringute aruanne“, Põllumajandusuuringute keskus, 201815 EUROSTAT, Common Farmland Bird index, 07.06.2018, http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=env_bio2&lang=en

www.hendrikson.ee

12 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

tööga rahulolu kõrge.16Mesilaste hukkumiste juhtumid ja laialdast avalikkuse tähelepanu saanud taimekaitsetööd avalikes kohtades on toonud välja täiendava vajaduse taimekaitsevahendite turustamise ja kasutamise järelevalve tõhustamiseks, avalikkuse teavitamisega tegelemiseks ning koostöö tugevdamiseks põllumajandussektori esindusorganisatsioonidega.

Eestis on 2017. aasta lõpu seisuga 1890 mahepõllumajandustootjat, kes majandavad ligi 200 000-l hektaril, mis moodustab ligikaudu 20% Eesti põllumajanduslikust maast. 17

Et mahepõllumajanduslik tootmine on range kontrolli all, siis on maheettevõtete arvu ja mahemaa kiire kasv esitanud täiendavaid väljakutseid järelevalvesüsteemile.

Poollooduslike koosluste hooldamine toimub kultuurrohumaade hooldusest erineval viisil - seal ei ole lubatud intensiivne põllumajandus – seepärast on huvi neid alasid majandada tagasihoidlik. Senisest enam tähelepanu vajavad ka muud rohumaad, mis on liigirikkad ja kus on looduslik taimestik säilinud.

Kuna Eestis geneetiliselt muundatud põllukultuure ei kasvatata, on looduslikele kooslustele avalduv oht suhteliselt madal. Sellest hoolimata peab võimalikke ohte maandama kontrollides GMO-toodete turustamist. Jätkuvaks surveteguriks elurikkusele ja maastikele on invasiivsed võõrliigid.

Globaalse elurikkuse strateegia Aichi 3. eesmärgi alusel peavad aastaks 2020 elurikkusele kahjulikud toetused, sh subsiidiumid, olema kaotatud või ümber kujundatud nii, et negatiivsed mõjud elurikkusele on minimaalsed või puuduvad.

3.2.1.2. TAIMETERVIS, LOOMADE TERVIS JA HEAOLU

Taimetervis

Eesti ja EL-i hea taimetervisliku olukorra tagamise eesmärgiks on kaitsta põllumajandust ja metsandust olulist kahju põhjustavate võõramaiste taimekahjustajate sisenemise ja leviku eest. See aitab tagada põllumajandustootmise ja metsamajanduse tasuvust ning mängib olulist rolli tootmiskeskkonna ohutuse tagamisel, mis omakorda võimaldab kaupade vaba liikumist EL siseturul ja ligipääsu välisturgudele. Lisaks EL õigusaktidele arvestatakse Rahvusvahelise Taimekaitsekonventsiooni ja selle alusel kehtestatud fütosanitaarmeetmete standarditega, millest lähtutakse Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames sanitaar- ja fütosanitaarnõuetega seoses tekkivate riikidevaheliste vaidluste lahendamisel ning rahvusvahelistes kaubanduslepingutes.

Eesti praegune lähenemine taimetervise kaitsele põhineb erinevate osapoolte, jõupingutustel, nii individuaalselt kui koos. Järelevalvet taimekaitseseadusega kehtestatud nõuete täitmise üle teeb Põllumajandusamet (PMA). Taimetervise kaitse hõlmab mitmesuguseid tegevusi, nagu: taimede tervisega seotud riskide hindamine ja haldamine; standardite ja eeskirjade kehtestamine, jõustamine ja rakendamine; impordi kontroll; karantiinsete taimekahjustajate tuvastamine ja seire; ettevalmistumine hädaolukordadeks; meetmete rakendamine soovimatu mõju minimeerimiseks ja vastupanuvõime suurendamiseks hädaolukordade tekkimisel. Samas on tootjate ja kauplejate teadmised karantiinsete ja mittekarantiinsete kuid majanduslikku kahju põhjustavate taimekahjustajate kohta ja oskused tõhusa enesekontrollisüsteemi rakendamiseks kasinad. Olemasolev nõuandesüsteem taimekasvatuse kõiki aspekte ei kata. Läbi tootjate koolitamise ja kauplejate teavituse motiveeritakse osapooli tegema otsuseid, mis panustaks taimetervise heaolu tõusu ning parandaks tootja konkurentsivõimet.

16 „Põllumajandusameti ning Veterinaar- ja Toiduameti tegevuse optimeerimis-võimaluste analüüs“, PWC, 201717 Mahepõllumajanduse register, 11.06.2018, http://www.pma.agri.ee/index.php?id=104&sub=128&sub2=319

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

13

Kuigi Eesti taimetervise kaitse on hetkel heal tasemel, esineb kõikidel partneritel kasvav vajadus kohandeda uute ja üha keerukamate väljakutsetega, näiteks: inimeste ja kaupade liikumise suurenemine piiriüleselt; kliimamuutuste mõju taimede tervisele jne.

EL-is kehtivate õigusnormide hindamine on näidanud, et kaubanduse globaliseerumise ja kliimamuutuste tagajärjel ei suuda kehtiv õigusraamistik peatada uute taimekahjustajate ja -haiguste suurenenud levikut. Seda illustreerib viimase viie aasta jooksul järjepidevalt suurenenud EL-i välistest riikidest sisseveetud ja piiripunktides taimetervise kontrolli läbinud partiide arv Eesti piiripunktides, misläbi on kasvanud ka tuvastatud taimekahjustajate hulk. Seega on väga tähtis praeguseid õigusnorme ajakohastada ning tõhustada järelevalvet vastavalt uuele EL taimeterviserežiimile, mis jõustub 2019. aasta lõpus.

Uue EL taimeterviserežiimi olulisteks elementideks on EL liikmesriikide tugev liidu karantiinsete taimekahjustajate seire süsteem ja kriisivalmidus, mis on äärmiselt olulised kahjustajate varajaseks avastamiseks ja kiireks kontrollimeetmete kohaldamiseks. Vajalik on kindlustada ressurss tänasest suuremas mahus liikmesriikidele kohustuslike seirete läbiviimiseks ja muude lisanduvate ülesannete täitmiseks. Ettevõtjate omavastutuse suurendamise kohustuse täitmiseks on vajalik luua nende koolitussüsteem. Kolmandatest riikidest sisseveo kontroll peab tuginema riskihinnagule ja tagama uute kahjustajate sissetoomise ennetamise. Oluline on tagada vajalikus mahus ja kvaliteedis kontrollide läbiviimine, sh riigipiiril. Lisaks on karantiinsete taimekahjustajatega võitlemisel oluline ka nende korrektne määramine. Ohutu kaubanduse võimaldamiseks peab kahjustajate diagnoosimine toimuma kiiresti ja usaldusväärselt, et toetada ekspordi kontrolli, impordi kontrolli ja tõrjemeetmete rakendamist. Eestis pakub karantiinsete taimekahjustajate ametliku diagnoosimise laborteenust Põllumajandusuuringute Keskus (PMK). PMK vajab investeeringuid tõstmaks diagnoosimise suutlikkust, et tagada uute taimekahjustajate määramise võimekus ning võimaldada kaasaaegsete diagnostiliste meetodite kasutamist. Oluline muudatus seondub ka ettevõtjate poolt suurema vastutuse võtmise kohustusega. Eeltoodud võimekused koosmõjus määravad, kuivõrd suudetakse ära hoida võimalik negatiivne sotsiaalne ja majanduslik mõju, säilitada looduskeskkonda ning piirata karantiinsete taimekahjustajate levikust tingitud piiranguid kaubandusele. Eesmärkide täitmiseks on ka oluline tõhus koostöö Maaeluministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi ning valitsemisala asutuste vahel.

Loomade tervis ja heaolu

Kõrged loomade tervise ja heaolu standardid toetavad kasumlikku põllumajandustootmist ning kaitsevad inimest ning ühiskonda läbi rahvatervise ning keskkonna riskide vähendamise. Riigis valitsev loomatervise ja heaolu tase mõjutab loomade ja loomsete saadustega kauplemise võimalusi ELis ning ekspordil kolmandatesse riikidesse. Loomade tervise ja heaoluga on lahutamatult seotud sööda ohutus ja kvaliteet ning loomsete kõrvalsaaduste nõuetekohane käitlemine. Põhivastutus peetavate loomade tervise ja heaolu tagamises on loomapidajal, kelle peamiseks partneriks on veterinaararst.

Eesti loomakasvatust toetab hea kohalik söödabaas, kasutusele on võetud kaasaegsed farmitehnoloogiad. Samas on söötade kvaliteet eelkõige keeruliste ilmastikutingimuste tõttu kõikuv ning olemasolevate tehnoloogiliste võimaluste ärakasutamine ebaühtlane. Loomapidajal puuduvad teadmised ja oskused tõhusa enesekontrollisüsteemi rakendamiseks. Olemasolev nõuandesüsteem loomakasvatuse kõiki aspekte ei kata. Teadlikuks ja vastutustundlikuks loomapidamiseks vajalike teadmiste omandamist toetab riik pikaajaliste teadmussiirde programmide kaudu. Läbi loomapidajate koolitamise ja tarbijate teavituse motiveeritakse osapooli tegema otsuseid, mis panustaks nii loomade tervise kui heaolu tõusu, parandaks tootja konkurentsivõimet ning suunaks tarbijate ostuotsuseid.

www.hendrikson.ee

14 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

Eestis on ajalooliselt tänu soodsale geograafilisele asendile ja tõhusale veterinaarteenusele (nii riiklik veterinaarjärelevalve kui veterinaarpraksis) suudetud säilitada head loomatervise staatust rahvusvahelist kaubandust mõjutavate eriti ohtlike loomataudide osas18. Alates 2014. aastast on Eestis diagnoositud sigade Aafrika katk, mis on seadnud rahvusvahelise kaubanduse piirangud meie seakasvatussektorile ning kujunenud antud ajahetkes suurimaks loomatervisealaseks väljakutseks. Võtmeküsimuseks siin on kehtestatud bioohutuse nõuete täielik ja teadlik rakendamine nii seakasvatussektoris kui metssigade küttimisel. Suurimad riskid uute taudide puhul on kliimamuutused ning globaliseeruv majandus. Välja võib tuua putuksiirutajate abil levivad nodulaarse dermatiidi19 ja lammaste katarraalse palaviku, metslindude rändega seotud lindude gripi20 ning suu- ja sõrataudi21, mis esineb meie veisekasvatussektorile olulises kaubanduspartnerriigis Türgis.

Eesti on järjepideva riikliku programmilise töö kaudu ametlikult vaba sellistest varem esinenud loomataudidest nagu marutaud, veiste tuberkuloos, veiste brutselloos, veiste enzootiline leukoos ning lammaste ja kitsede brutselloos. Tagamaks taudide varajane tuvastamine ning tõenduspõhisus nende puudumisel, seirati 2017 aastal Eestis 32 kodu- ja põllumajandusloomi ohustavat loomataudi 22. Seire maht ajas on vähenenud seoses taudidest vaba staatuse saavutamisega ning ei taga täielikku ülevaadet kõigi majanduslikult oluliste karjapõhiste loomataudide levikust riigis. Olulisematest põllumajandusloomade karjatervist, sealhulgas tootlikkust ja kaubandust mõjutavatest loomataudidest esineb Eestis näiteks veiste nakkavat rinotrahheiiti ja mesilaste ameerika haudmemädanikku23. Loomapidaja, põllumajandustootjate ühendus või muu isik saab omal kulul algatada tõrjeprogramme nende loomataudide osas, mille kohta riiklikke programme ei ole koostatud. Siiani ei ole selliseid programme Veterinaar- ja Toiduametile heakskiitmiseks esitatud ning koostöö riigi ja sektori vahel vajab tõhustamist.

Ühiskonna teadlikkus loomaheaolust ja ootus läbipaistvale nõuetekohasele tootmisele ja täiendavatele kõrgematele standarditele on tõusnud hüppeliselt. Olulist rolli ühiskonna ootuste peegeldamisel kannavad loomade eestkoste organisatsioonid. Probleemsena on rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu tõstatatud loomade pikaajalisel veol loomaheaolu nõuete järgimise tagamine24 ning lemmikloomade illegaalne kaubandus. Siseriiklikult on olulist arutelu pälvinud karusloomakasvatuse küsimus ning põllumajandusloomade tapmisele ja pidamisele kehtivate nõuete rakendamisel esinevad puudused. Ühiskonna ootused ja edasised sammud riigi täiendavateks sekkumisteks lemmikloomade heaolu tagamisel vajavad täiendavat kaardistamist ja analüüsi.

Eestis on toimiv riskipõhine järelevalvesüsteem. Veterinaar- ja Toiduamet viib läbi loomaheaolu, loomatervise, sööda ja loomsete kõrvalsaaduste käitlemise nõuetekohasuse järelevalvet. Taudiennetuse ning -tõrje korraldamisse kaasatakse ka veterinaararsti kvalifikatsiooniga isikuid (sh volitatud veterinaararstid). Loomataudide diagnoosimise laboriteenust pakub Veterinaar- ja Toidulaboratoorium, söötade osas ka Põllumajandusuuringute Keskus. Laboratooriumide aparatuur on keskmiselt üle 11 aasta vana25. Pädevatele asutustele pandud kohustuste täitmist ja laborteenuste arendamist pärsivad rahalised piirangud, mis ei võimalda kõikide riskide (seired, uuringud) järjepidevat/süsteemset hindamist ja juhtimist. Prioriteet on kõige kõrgema rahvatervise-, keskkonna- või majanduslike riskidega seotud nõuetekohasuse järelevalvel ja taudiprogrammide elluviimisel.

18 Maailma Loomatervise Amet (OIE) koduleht: http://www.oie.int/en/animal-health-in-the-world/official-disease-status/19 Nodulaarse dermatiidi riskiprofi il Eestis, 201620 Kõrge patogeensusega lindude gripi riskiprofii l Eestis, 201721 Suu- ja sõrataudi riskiprofi il Eestis, 201222 Riikl ike loomatauditõrjeprogrammide rakendusmeetmed 2018. aastal23 Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi töö aruanne, 201724 External reports, AWF25 Riiklike laborite tegevuse optimeerimise analüüs , Rahandusministeerium 2018

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

15

Veterinaar- ja Toiduametil on kasutada elektrooniline järelevalve infosüsteem JVIS, kus peetakse toidu- ja söödakäitlejate ning veterinaararstide registrit. JVIS loomatervise moodul on arendamisel. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet peab põllumajandusloomade registrit. Hetkel ei võimalda eespoolnimetatud registrid koguda ja analüüsida veterinaarravimite kasutamist põllumajandusloomade raviks, mis on oluline sisend mikroobide resistentsuse (AMR) väljakujunemise vähendamiseks vajalikele tegevustele. Registrites olevate andmete kvaliteet vajab tõstmist, näiteks mesilate d, arvud Statistikaameti26 ja PRIA27 ning hobuste arvud PRIA ja aretusühingute andmebaasides erinevad oluliselt.

Loomade tervise ja heaolu, sööda ja loomsete kõrvalsaadustega seotud riskide hindamisel kasutatakse teaduspõhist lähenemist, kus peamiseks koostööpartneriks riigile on Eesti Maaülikool. Eesti Maaülikoolilt ja Konjunktuuriinstituudilt tellitakse teadusarvamusi ja uuringuid, mida võetakse arvesse riskijuhtimise otsuste tegemisel, sealhulgas ennetus- ja tõrjemeetmete ajakohastamisel. EMÜs on loodud loomaheaolu teaduskeskus.

3.2.1.3. TOIDUOHUTUS

Hetkeolukord toiduohutuse tagamisel on Eestis hea. Toiduohutuse tagamiseks on olemas head klimaatilised tingimused (nt väiksem pestitsiidide kasutamise vajadus) ja puhta joogivee kättesaadavus. Kodumaist toitu hindab usaldusväärseks 94% tarbijatest28. Suuri toiduohutuse kriise ei ole Eestis olnud. Hea olukorra hoidmiseks ning uute riskide (nt uued tehnoloogiad, keskkonna riskid) maandamiseks on vajalik kõigi osapoolte pidev panustamine toiduohutuse tagamisse. Elanikkonna toidutekkelistesse nakkushaigustesse haigestumus on langenud ja püsinud viimased aastad stabiilsena – alla 200 juhu 100 000 elaniku kohta29. Samas tuleb arvestada, et tarbija ei pöördu kõikide haigusjuhtumite puhul arsti poole, mistõttu tervisestatistika toidutekkeliste nakkushaiguste osas esineb puudujääke. Samuti ei ole piisav toidutekkeliste haiguspuhangute väljaselgitamise süsteem.

Toiduohutuse valdkonna õigusraamistik on suures osas väljatöötatud, kuid vajadusel ajakohastatakse õigusakte võttes arvesse uusi teadusandmeid ja riskitegureid nagu e-kaubandus, otseturundus, globaliseerumine, tehnoloogiate areng, kliimamuutused, tarbijate toiduvalikute suunamise vajadus (nt toitumisalased valikud) jne. Riskihindamisvõimekuse tõstmiseks ja töö dubleerimise vältimiseks toimub infovahetus ja koostöö Euroopa Toiduohutusametiga ja teiste EL liikmesriikide riskhindamisasutustega. Eestis on väljaarendamisel sõltumatu teaduspõhine ning kindlaid põhimõtteid ja protseduure järgiv riskihindamise süsteem. Tänasel päeval on toiduohutuse teemasid käsitlevate teadlaste ja sellest tulenevalt teadusuuringute arv Eestis väike, samuti on Eesti teadlastel vähene rahvusvaheline teaduskoostöö kogemus sh riskihindamise osas.

Eestis on riskipõhine järelevalve süsteem ja seda toetav laborite võrgustik. Järelevalve tööd toetavad järjest rohkem erinevad IT lahendused (Veterinaar- ja toiduameti järelevalve infosüsteem, erinevad registrid). Järelevalveasutuste klientide hulgas läbiviidud rahuloluküsitluste kohaselt on Veterinaar- ja Toiduameti ja Põllumajandusameti tööga rahulolu kõrge30. Tulenevalt uutest riskiteguritest, teadusandmetest ja muudest mõjuteguritest lisandub järelevalveasutuste ülesannete hulka uusi valdkondi (nt 2014 a toidupettused, 2016 a toidu reformuleerimine ja AMR) ja 26 Mesilaspered põllumajanduslikes majapidamistes maakonna ja mesila suurusklassi järgi, 15. juuli 200127 PRIA põllumajandusloomade register28 „Eesti elanike toidukaupade ostueelistused ja hoiakud“ Eesti Konjunktuuri Instituut, 201629 Terviseameti koduleht (http://www.terviseamet.ee/nakkushaigused/nakkushaigustesse-haigestumine.html )30 „Põllumajandusameti ning Veterinaar- ja Toiduameti tegevuse optimeerimis-võimaluste analüüs“, PWC, 2017

www.hendrikson.ee

16 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

seeläbi suureneb koormus. Samuti peab riigi järelevalvesüsteem olema valmis võimalikeks eriolukordadeks. Järelevalveasutuste prioriteet on praegu eelkõige seotud otseste rahvatervise riskidega (toidutekkelised nakkushaigused) kuid pikaajalise mõjuga riske (nt saasteained, lisaained, GMO) on seni hinnatud ebapiisavalt. Võtmetähtsusega on süsteemne lähenemine prioriteetide seadmisel, et hinnatud oleksid kõik riskitegurid. Pädevatele asutustele pandud kohustuste täitmise ja laboriteenuste arendamise (nt vananeva aparatuuri uuendamine laborites) ressursid on piiratud, mis ei võimalda kõikide ülesannete (seired, uuringud, tarbijate ja toidukäitlejate ootused) järjepidevat/süsteemset täitmist. Toidukäitlejate jaoks oluline ühetaoline järelevalve ei ole alati tagatud, mis võib soodustada ebaõiglast konkurentsi.

Järelevalve koormus on suurenenud ka seoses toidukäitlejate arvu kasvuga viimase 5 aasta jooksul (33%). Eestis oli 1.01.2018 seisuga 15 158 toidukäitlejat31. Toidukäitlejate teadlikkus toiduohutusest on üldiselt kasvanud, kuid on veel ebaühtlane 32. Ettevõtetele tehtud ettekirjutused on peamiselt seotud ruumide ja seadmete mittevastavustega ja üldiste hügieeninõuete eiramisega käitlemisel, samuti toidu märgistusega ning jälgitavusega. Viimasel ajal on suurenenud ettekirjutuste arv seoses toidu märgistuse ning enesekontrollisüsteemi toimivusega, vähenenud on ettekirjutuste arv seoses ruumide ja seadmete mittevastavustega ning üldiste hügieeninõuete eiramisega käitlemisel ja personaliga33.

Toidu ohutuse eest vastutavad toidukäitlejad, kes peavad toime tulema järjest suuremate väljakutsetega, mis tulenevad erinevatest riskiteguritest. Positiivsena võib välja tuua, et osad neist on lisaks kehtivate nõuete täitmisele juurutanud täiendavaid vabatahtlikke kvaliteedisüsteeme (nt ISO, BRC). Olemas on ka esindusorganisatsioonid, kuigi nende suutlikkus oma liikmeid kaasata ja kõigi huve esindada on ebaühtlane. Toidukäitlejate teavitamiseks toimib pikaajaline teadmussiirde programm, samuti kasutatakse teavitamiseks erinevaid infokanaleid. Tähelepanu vajab toidukäitlejate süsteemne teavitamine uutest nõuetest. Kuigi Eestis on toimiv nõuandesüsteem, on toidutöötlemise valdkonnas vaid üks kutsetunnistusega konsulent. SA Kutsekoja poolt läbiviidud uuringu34 kohaselt oleks vaja toiduainetööstusesse juurde ka tehnolooge, tootearendajaid ja kvaliteedijuhte.

Lisaks toidukäitlejatele vajab tähelepanu ka tarbijate teadlikkus toiduohutuse osas ja oskus teha teadlikult tervist toetavaid valikuid. Sealjuures on oluline ka üldsuse teavitamine toiduohutuse probleemide korral. Tarbijate toiduohutuse alast teadlikkust ei ole Eestis uuritud. Samuti ei ole tarbijale suunatud süstemaatilisi toiduohutuse teemalisi teavitusprogramme läbi viidud ja võib eeldada, et teadlikkus on ebaühtlane. Samas on järjepidevalt uuritud toidu märgistuse lugemist. Näiteks esmakordsel ostul loevad toidu märgistust alati 33% ja sageli 45% tarbijatest 35. Tarbijatel on Eestis ka hea arusaam säilivuskuupäevade esitamisest (parim enne ja kõlblik kuni). 36 Teadlike valikute tegemise ja tasakaalustatud toitumise olulisust kinnitab Rahvastiku toitumisuuringu 37

tulemus, mille kohaselt on rasvunud ja ülekaaluliste inimeste hulk kasvanud, seda eriti

31 Veterinaar- ja toiduameti järelevalve infosüsteem (https://jvis.agri.ee )32 Integreeritud mitmeaastases kontroll ikava aruandes esitatud ettekirjutuste hulk, 2016 a 14 376 ettevõtet, kontrolle tehti 11 347 ja ettekirjutusi 18 485.33 Eesti integreeritud mitmeaastase ri ikl iku kontrollikava 2017-2020 2017.a aruanne 34 Tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA raames läbiviidud uuringu „Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: põllumajandus ja toiduainetööstus“35 „Eesti elanike toidukaupade ostueelistused ja hoiakud“ Eesti Konjunktuuri Instituut, 201636 „Food waste and date marking“, Euroopa Komisjoni uuring, 2015. 65% tarbijatest mõistab, et „parim enne“ toitu võib tarbida ka pärast esitatud kuupäeva, kuigi kvaliteet võib olla halvenenud. 37 Tervise Arengu Instituut „Rahvastiku toitumise uuring 2014-2015“

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

17

laste osas38. Enim mõjutab tarbija valikut toote värskus, kvaliteet ja maitse, pisut vähem tervislikkus, lisaainete puudumine, GMO-de vabadus, koostis ja soodne hind, jättes kõrvale näiteks vähesema soola-, suhkru- ja rasvasisalduse 44. Samas on tarbija ostuotsuste tegemisel suur mõju ka meedial, sealjuures kasutavad erinevad põlvkonnad erinevaid infokanaleid. Tarbija on ostuvalikute tegemisel keerulises olukorras, tihti on tema valikute tegemisel aluseks uskumused ja müüdid ning mitte teaduspõhine informatsioon. Ostutotsust mõjutab ka tootele tehtav turundus. Samuti on probleemiks, et tarbijatel puuduvad praegu Eestis tugevad esindusorganisatsioonid

3.2.1.4. TEADUS JA INNOVATSIOON NING TEADMUSSIIRE

Põllumajandusvaldkonna kitsaskohad on vananev tööjõud, keskmisest väiksemad palgad, töö hooajalisus ja tööjõu voolavus (OECD raport, lk 147).

Eestis on head võimalused hariduse omandamiseks põllumajandus-, toidu- ja kalandusvaldkonnas nii kutse- kui kõrghariduse tasemel, loodud on üle-eestiliselt põllumajandusvaldkonnas nõustamisteenuste osutamist korraldav üksus ja kalanduse teabekeskus, riiklikult toetatakse teadus- ja arendustegevust, teadmussiiret ning innovatsiooni. Muuseumid ja nende haridusprogrammid on tihedalt seotud riiklike õppekavadega ning aitavad kaasa ühiskonna teadlikkuse tõusule. Muuseumihariduse eesmärk on kureerida kogemusi ja elamusi. Koostöö ja kommunikatsioon on teaduse ja innovatsiooni ning teadmussiirde korraldamisel kesksel kohal

Kutse- ja kõrgharidus

Tööturul on nõudlus kutseharidusega spetsialistide järele, nõudlust on osaliselt katnud kasvav täiskasvanud õppijate osakaal (OSKA lühiraport, lk 40). Elukestva õppe toetamine on oluline, et parandada töötajate teadmisi, mis toetaksid innovatsioonivõimekust (OECD raport, lk 30).

Põllumajanduslikus kõrghariduses on õppijate arv viimase kümne aastaga vähenenud, ent valdkonna tudengite osakaal üliõpilaste koguarvust on säilinud. Suur osa põllumajandusega seotud erialadel ülikooli lõpetajatest jätkab õppimist järgmises õppeastmes (OECD raport lk 143).

Arendamist vajab koostöö teadus- ja arendusasutuste, ettevõtete, kutse- ja üldhariduskoolide vahel, nt kutsealase eelkoolituse läbiviimisel. Kutse- ja kõrghariduse õppekavade integreerimisel, praktikabaaside kasutamisel ning õppejõudude ja õpetajate teadmiste kasutamisel ja arendamisel on veel arenguruumi. Ühiskonnas ei väärtustata piisavalt doktoriõpet ja kutseharidust.

Teadus ja arendustegevus

Eesti põllumajanduse, toidutööstuse, kalanduse ja maaelu jaoks vajalikku teadust luuakse mitmetes ülikoolides, Eesti Taimekasvatuse Instituudis, tehnoloogia arenduskeskustes ja kompetentsikeskustes. Eesti teadus- ja arendusasutuste kompetentsid ei ole kõikides valdkondades, sh bioressursi tootmise ja väärindamise osas, piisavad.

Põllumajandus-, toidu- ja kalandusvaldkonna rahvusvaheline teaduskoostöö on muutunud üha aktiivsemaks. Eesti on osa Euroopa ühisest teadusruumist. Rahvusvaheline teaduskoostöö võimaldab ühist tegevuste planeerimist ja kulude jagamist. Teadlastel on võimalus kasutada mobiilsustoetusi, grante jm meetmeid

38 Rasvunuid ja ülekaalulisi inimesi elanikkonnas vastavalt 16,7% ja 30,4%, erit i võib välja kehva olukorra laste seas, nt vanuses 10-13 on rasvunuid ja ülekaalulisi vastavalt 13,2 ja 20,6%.

www.hendrikson.ee

18 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

rahvusvahelise kogemuse omandamiseks. Teadusasutused ja ettevõtjad ei tunne ega kasuta piisavalt erinevate Euroopa rahastamisprogrammide võimalusi. Maaeluministeerium koordineerib ja rahastab nii riigisisest kui rahvusvahelist teadustegevust rakendusuuringute programmiga.

Riigi otsused peavad olema teaduspõhised. Kitsaskoht valdkonna teadus- ja arendustegevuse rahastamisel on valdav projektipõhisus. Probleemi lahendamiseks suurendatakse baasfinantseerimise mahtu. Teaduse rahastamisel on valdavaks toetusskeemiks uurimistoetused. Praegused valdkondlike ministeeriumite vahendid teadus- ja arendustegevuste rahastamiseks ei ole piisavad, et tagada valdkonna teadmispõhine areng. Praeguse programmi „Põllumajanduslikud rakendusuuringud ja arendustegevus 2015–2021“ maht ei ole piisav, et rahastada ka pikemaajalisi ja/või mahukamaid ja/või interdistsiplinaarseid rakendusuuringuid.

Riigisisese ja rahvusvahelise teaduskoostöö arendamiseks on vajalik ministeeriumide, valitsemisala asutuste ja teadus- ja haridusasutuste parem koostöö ja süsteemsem infovahetus. Koostöö järelevalveasutustega ei ole piisav, et teaduslik ekspertiis jõuaks järelevalvesse, riskihindamisse ja seiresse. „Valdkondliku teadus-ja arendustegevuse tugevdamise” (RITA) programmi tegevus number kolm on võimaldanud ministeeriumitel luua teadusnõuniku ametikohad, et tõsta ministeeriumite võimekust teadus- ja arendustegevuste küsimustes, sh ka vastava koostöö ja infovahetuse korraldamiseks.

Ajakohane teadustaristu on tähtis tipptaseme ja koostöövõime hoidmiseks ning arendamiseks riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Alates 2010. aastast juhinduvad pikaajalised investeerimisotsused teadustaristu teekaartidest, määratledes riikliku tähtsusega taristu uued või ajakohastamist vajavad elemendid. Seni on põllumajandusteaduse objektid jäänud teadustaristu teekaartilt ja seega ka edasistest rahastusotsustest välja. Põllumajanduse ja toidusektori arenguks olulise rakendusuuringute taristu rahastus ei ole olnud piisav.

Teadlaste järelkasvu ja piisava suurusega uurimisrühmade puudumine mõnes valdkonnas on ohuks teadlaskonna kestlikkusele, teaduskompetentsi säilimisele ja tõstmisele ning ülikoolides antava hariduse heale tasemele. Erialade õppekavade sulgemine on ohuks oskuste ja teadmiste baaskompetentsi säilimisele osades valdkondades ja erialadel, mis võib saada probleemiks valdkonna haldamisel ja süvateemade arendamisel. Teadus- ja arendusasutustes ei ole veel hästi rakendunud teadlaste karjäärimudel, mis on seotud teaduse rahastamise stabiilsusega. Eelnevast tulenevalt ei ole teadlastel kindlustunnet oma karjääri suhtes.

Teadmussiire

Ettevõtetes napib jätkuvalt kvalifitseeritud tööjõudu. Paljud põllumajandusettevõtete juhid ja töötajad on põllumajandusliku erihariduseta, seega kogutakse teadmisi enamasti töö käigus, harva tasemeõppes, pigem koolitustel ja ühekordsetel infopäevadel. Tihti takistab (väike)ettevõtjaid koolitustel osalemast suur töökoormus ja võimaluste vähesus tööd koolituste ajaks ümber jaotada (asendaja puudus koolituse ajaks)39. Infokanaleid ja sündmusi on palju, üheks peamiseks infot koondavaks keskkonnaks on veebileht pikk.ee .

Teadustulemuste jõudmine praktikasse on ebapiisav ning teadlased ei ole hästi kursis ettevõtjate vajadustega. Nii era- kui riigiasutused vajavad oma töös kaasaegset teadustuge. Valdkondades olemasolev teave on killustunud eri allikate vahel, erinevaid

39 OSKA lühiraport (lk 41) - http://oska.kutsekoda.ee/field/pollumajandus-ja-toiduainetoostus/

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

19

tegevusvaldkondi hõlmavad uurimistulemused ja teadmised ei ole hästi koondatud. Teadustulemuste kommunikatsioon ei ole piisav.

Põllumajandus- ja toiduvaldkonna teavitamistegevuste paremaks korraldamiseks on viimastel aastatel algatatud teadmussiirde pikaajalised programmid. Kalandus- ning vesiviljelussektorile pakub teavet, korraldab koolitusi ning koordineerib teadlastega koostööd Kalanduse teabekeskus.

Järelevalveasutuste info ei ole viidud piisavalt ettevõteteni, järelevalveasutuste roll ettevõtete informeerimisel riigi nõuetest vajab arendamist.

Ettevõtetele pakuvad nõustamisteenust nii kutselised konsulendid kui teised nõustajad, mentorlusteenust mentorid, lisaks kaasatakse eksperte. Riik toetab individuaalnõustamise teenust, mis on eelkõige avalikele hüvedele suunatud. Nõustamisteenus ei kata hetkel kõiki vajalikke valdkondi ja olulisi spetsiifilisi suundi.

Loodud nõustamissüsteem seob üksiknõustajad nõustamisteenust pakkuvasse organisatsiooni. See loob teatud eeldused stabiilsuse tagamiseks ja järelkasvu tekitamiseks. Nõustamisteenuste kvaliteedi hoidmiseks ja tõstmiseks on vajalik pidev enesetäiendus, sh ka välismaal, mida hetkel ei pakuta. Koolitajate koolitusele on seni pööratud liiga vähe tähelepanu. Probleemiks on nõustajate järelkasvu puudus, enamus konsulentidest on vanemaealised, seega tuleb luua noortele alustamiseks võimalikult head tingimused. Praegune nõuandesüsteem on jäik, kuna võimaldab kaasata vaid kutselisi konsulente ja ei võimalda kaasata piisavalt teadlasi.

Innovatsioon ja tootearendus

Eesti innovatsioonisüsteemi tugevuseks on soodne ärikeskkond, innovatsiooni ja majanduskasvu eesmärke ühendav valitsuse strateegia, suhteliselt tugev riiklik teadussüsteem ning ühiskonna positiivne suhtumine teadusesse ja tehnoloogiasse. Puudusteks on vähene teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon ettevõtte tasandil, mis osaliselt tuleneb Eesti ettevõtete suhtelisest väiksusest. 40

Eesti põllumajandus- ja toiduvaldkonna ettevõtted on valmis kasutama innovaatilisi lahendusi, kuid oma väiksuse tõttu ei ole neil sageli võimekust tegeleda teadus- ja arendustegevusega ega ligipääsu uudsetele lahendustele. Ettevõtete panus teadus- ja arendustegevuse rahastamisesse jääb alla 1% SKP-st, seejuures on Eesti kõige uuenduslikumad ettevõtted suuremate välismaiste äriühingute tütarettevõtted ja väliskapitalil põhinevad ettevõtted, kelle teadus-arendustegevused tehakse reeglina välisriikides.41 Põllumajandusvaldkonnas, kus innovatsioonile aitavad kaasa seadmete ja materjalide tarnijad, domineerib pakkumispoolne innovatsioon 42.

Ülikoolide, teadus- ja arendusasutuste, tehnoloogia arenduskeskuste ja kompetentsikeskuste eesmärk on viia kokku teadlaste ekspertteadmised ja ettevõtete vajadused. Innovatsioonioskused vajavad ekspertteadmisi, pidevat täiendamist ja tugisüsteemi. Piisavalt ei pöörata tähelepanu teadlaste, ekspertide ja nõustajate arendamisele tagamaks nende kursisolek uusimate teadmiste ja praktiliste (tehnoloogiliste) lahendustega. Eestis puuduvad professionaalsed n-ö innovatsiooninõunikud, kes viiksid kokku teadlased, ettevõtjad, nõustajad jt.

Eesti on üldiselt erasektori digilahenduste väljatöötamise ja kasutamise osas eesrindlik. Riigipoolne digiarengu suunamine vajab parandamist. Valdkondlikult ei ole e-kompetentsid ja -tegevused piisavalt koordineeritud, vastavad kompetentsid ei ole selgelt koondunud. Riigipoolne valdkonna digilahenduste väljatöötamine ja rakendamine

40 OECD raport, lk 22141 OECD raport, lk 22242 OECD raport, lk 222

www.hendrikson.ee

20 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

on praegu toimunud pigem kontrollifunktsioonide parandamise eesmärgil, erasektori huvides vajalike lahendustega on tegeletud ebapiisavalt.

3.2.2. II SAMMAS - KONKURENTSIVÕIMELINE JA JÄTKUSUUTLIK PÕLLUMAJANDUS, TOIDUAINESEKTOR JA MAAPIIRKOND

3.2.2.1. KVALITEETSED SISENDID PÕLLUMAJANDUSES

Põllumajandusmaa kui peamine põllumajandustootmise ressurss

Eestimaa pindalast veidi üle poole moodustab metsamaa 43 ja üle viiendiku on põllumajandusmaa. Kolmandiku tänasest põllumajandusmaast moodustavad püsirohumaad. Põllumaal44 suureneb teraviljade kasvupind ning suurenemas on ka liblikõieliste, sh kaunviljade kasvupind. Looduslikud tingimused võimaldavad Eestis tegeleda nii taime- kui ka loomakasvatusega.

Saja aasta tagusest ligi kolmest miljonist hektarist põllumajanduslikus kasutuses olnud maast on suur osa tänaseks metsastunud või kasutuses muul otstarbel. 2004. aastal oli maa põllumajanduslik kasutamine madalseisus, kuid see sai uue tõuke pärast Euroopa Liiduga liitumist ja on sellest ajast kasvanud ligi viiendiku võrra ning jõudnud miljoni hektarini45.

Ehkki põllumajandusmaa pindala on viimasel kümnendil suurenenud, on samal ajal tuhandeid hektareid põllumajandusmaid hoonete ehitamise või teede rajamise tõttu taastumatult põllumajanduslikust kasutusest välja läinud ja muld on pöördumatult hävitatud. Selle edasiseks vältimiseks tuleb rakendada tõhusaid põllumajandusmaa ja põllumuldade kaitsemeetmeid.

Eesti põllumuldade peamised probleemid on orgaanilise aine vähenemine, tihenemine, kuivendussüsteemide amortiseerumine ja sellega seotud muldade kasutuse piiramine, muldade kurnamine (toitainevaru vähenemine) ning piirkonniti ka hapestumine. Andmeid põllumuldade bioloogilisest seisundist on vähe. Liblikõieliste, muude haljasväetiskultuuride ja loomakasvatuses tekkiva sõnnikuga on oskusliku kasutamise puhul võimalik mullaviljakust parandada.

Põllumajandusmaad on Eestis elaniku kohta ligi poole võrra rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt, ka loomkoormus on madal. Samas on nii loomkoormus kui ka maakasutuse intensiivsus riigisiseselt väga ebaühtlased. Ühelt poolt tekitab ebaühtlus intensiivsemalt kasutatud piirkondades keskkonnasurvet, teisalt võib osa maast jääda põllumajandusliku kasutuseta. Rendimaade suur osakaal ei toeta maa ja muldade jätkusuutlikku kasutamist, sest nendele pikaajalisemalt tasuvaid investeeringuid ei tehta. Tervikuna on põllumajandusmaa kasutamine Eestis pigem ekstensiivne ning ligikaudu viiendik põllumajandusmaast on mahepõllumajanduslikus kasutuses.

Eesti üldine IT-suutlikkus on kõrge ja meie põllumehed uuendusmeelsed. Põllumajanduses kasutatakse üha enam kaasaegseid seadmeid ja tehnoloogiat, kuid see nõuab jätkuvat arendamist. Olemasolevate andmebaaside (nt mullastikuandmed) ja tehnoloogia pakutavaid võimalusi (sh erinevad digilahendused) tuleb paremini ära kasutada nii põllumajanduses kui ka järelevalves.

Vesi ja maaparandus

43 Eesti maismaast pool ehk 51,4% on metsamaa. 2017. aastal oli Eesti metsamaa pindala 2,33 miljonit hektarit, ESA 201744 690 208 ha, ESA 2016 45 1 003 505 ha, ESA, PM028 2016

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

21

Eesti mageveeressurss on piisav tagamaks põllumajanduse veevajadust, kuid seda tuleb kasutada säästlikult. Maaparandussüsteemide toimimine on eelduseks üle poole põllumajandusmaa sihtotstarbelisele kasutamisele. Kuigi kümmekond aastat toetatud maaparandusinvesteeringud on aidanud põllumajandusmaa kuivendusseisundi halvenemist pidurdada, ei ole see küllaldane, et suurendada põllumajandustootmise võimekust ning vastupidavust tootmisriskidele.

Suurem osa46 maaparandussüsteemidest on üle 30 aasta vanad ja vajavad korrastamist. Nende paiknemine paljude erinevate maaomanike maal tingib vajaduse majandada maaparandussüsteeme ühistegevuse kaudu47. Riigi poolt korrashoitavate ühiseesvoolude ebapiisav maaparandushoid48 ei maanda piisavalt ilmastikust tingitud riske põllumajandustootjale.

Sordiaretus ja taimne paljundusmaterjal

Eesti päritolu põllumajanduskultuuride geneetilist ressurssi kogutakse, uuritakse ja säilitatakse geenipangas ning kollektsioonaedades. See tagab kohaliku geneetilise mitmekesisuse säilimise ja on aluseks meie oludesse sobivate sortide aretamisel, võimaldab geneetilist ressurssi kasutada teadus- ja arendustegevuses ning tagab võimaluse põllumajandustootmise taastamiseks olukorras, mil taimehaiguste või muude keskkonnategurite tagajärjel on tekkinud kahjud. Sordiaretuses on põhirõhk kohalikesse oludesse sobivate teravilja-, heintaime-, köögivilja- ning puuvilja- ja marjasortide aretusel, suurenenud on nõudlus mahepõllumajandulikuks tootmiseks sobivate mahepõllumajanduslike sortide järele. Järjest enam tähelepanu vajab ka põllumajanduskultuuride metsikute sugulasliikide ja rahvaselektsiooni sortide uurimine, säilitamine ja aretuses kasutamine.

Muutuvate kliima- ja keskkonnatingimustega kohanemisel on oluline kasvatatavate põllumajanduskultuuride mitmekesisus ning kohalikesse oludesse sobivate sortide olemasolu. Põllumajandustootjate vajadustele ja tarbija ootustele vastavate kvaliteetsete ja majanduslikult tasuvate saakide eelduseks on kvaliteetne seeme, seemnekartul ning puuvilja- ja marjakultuuride istutusmaterjal. Lisaks võimaldab nende tootmine saada põllumajandussaaduste tootmisega võrreldes suuremat kasu. Eestis sertifitseeritud seemne tootmise pinnad ja kogused on aasta-aastalt märkimisväärselt kasvanud. Siiski kasutatakse sertifitseeritud seemet Eestis mitmete teiste riikidega võrreldes endiselt oluliselt vähem49, mistõttu on oluline jätkata põllumajandustootjate teavitamisega. Samuti aitaks sektori konkurentsivõime tõstmisele kaasa seemnetootmise ja põllumajandusliku tootmise tarneahela tugevdamine. Jätkuvalt tuleb tegeleda tootmispõldudel tuulekaera kui ühe olulise saagikao põhjuse vähendamisega. Sertifitseeritud seemnekartuli ja kvaliteetse puuvilja- ja marjakultuuride istutusmaterjali tootmisel on kasvuruumi. Kliima tõttu on Eesti taimse paljundusmaterjali, eriti puuvilja- ja marjakultuuride tootjatel soodsamates kliimatingimustes tegutsevate tootjatega keeruline konkureerida.

Kaasaegsete ja väärtuslike omadustega sortide turul oleku eelduseks on sordiomanike õiguste kaitse. Selleks on Eestis loodud võimalus taotleda sordi kaitset, mis võimaldab ettenähtud tingimustel saada sordi omanikul õiglast tasu. Probleemne on Eestis oma tarbeks seemne tootmise korral see kui omatarbeks toodetud seemne kasutamisel ei järgita õiglase tasu maksmise kohustust sordiomanikele. Seeläbi sordiomanikud ei saa õiglast tasu, mis omakorda võib piirata Eestis kasutada olevate sortide valikut.

46 83% olemasolevatest maaparandussüsteemidest.47 31.12.2017 seisuga tegutseb Eestis 200 maaparandusühistut.48 Põllumajandusamet korraldab aastas hoidu ühiseesvooludel ligi 400 km ulatuses, mis on 7% ühiseesvoolude pikkusest.49 Sõltub taime liigist, aga teraviljadel kasutati 2011. aastal sertifi tseeritud seemet keskmiselt 10%.

www.hendrikson.ee

22 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

Põllumajandusloomad ja tõuaretus

Eestis on peamiste põllumajandusloomade ja -lindude arv viimase paarikümne aastaga vähenenud, kuid mesilasperede arv suurenenud 50. Loomakasvatusega tegeleb veidi alla poole51 põllumajanduslikest majapidamistest. Loomakasvatus on koondunud sarnaselt taimekasvatusega suurematesse ettevõtetesse ja on intensiivsem 52.

Põllumajandusettevõtete praegune struktuur võimaldab väärindada taimekasvatussaadusi loomakasvatuse kaudu ning Eestile on iseloomulik, et paljud loomakasvatajad toodavad suure osa loomasöödast, sh proteiinsöödast ise. Sööda kvaliteet (toiteväärtus) sõltub kasvatatavast põllukultuurist, kasvupiirkonnast, koristamise ajast ja tehnikast. Kuigi suurem osa söödast toodetakse Eestis, tuuakse lisaks proteiinirikkaid õlikooke sisse kolmandatest riikidest.

Põllumajandusloomade aretus on Eestis heal tasemel 53. Just piimalehmade aretusega on saavutatud väljapaistvaid tulemusi ning piimatoodangult lehma kohta on jõutud EL esimeste sekka54. Viimastel aastakümnetel on laienenud lihaveiste kasvatus ning igal aastal kasvab puhtatõuliste aretusloomade arv. Seakasvatus on aastakümneid olnud kõrgel tasemel nii sigade arvult kui ka jõudluskontrolli all olevate loomade osakaalult. Kuigi viimastel aastatel on Vene turu sulgumise ja sigade Aafrika katku puhangu tõttu sigade arv vähenenud, on siiski näha jõudluskontrollis olevate loomade arvu tõusutrendi. Jätkusuutliku aretuse tagamiseks toetab riik tõuraamatu ja aretusregistri pidamist, jõudluskontrolli läbiviimist ning geneetilise väärtuse hindamist. Loomakasvatus- ja aretusorganisatsioone on mitmeid, kuid nende omavaheline koostöö võiks olla parem.

Ohustatud tõuks on tunnistatud eesti maatõug veis, eesti vutt, eesti hobune, eesti raskeveohobune ning tori hobuse universaalsuuna ja vana-tori suuna populatsioon. Ohustatud tõugude pidamist ja aretust on toetatud, kuid vaatamata sellele on kõik nimetatud tõud jätkuvalt ohustatud tõu staatuses ning vajavad kultuuripärandi ja geneetilise mitmekesisuse säilimise seisukohast erilist tähelepanu..

3.2.2.2. PÕLLUMAJANDUSSAADUSTE TOOTMINE, VÄÄRINDAMINE JA TURUSTAMINE

Põllumajandus- ja toiduainesektori struktuur

Eesti põllumajandus- ja toiduainesektoril on oluline roll riigi majanduses eestimaise toidu ja muude saadustega nii siseturu kui ka ekspordi nõudluse täitmisel, tööandjana maapiirkondades ja avaliku hüve pakkumises. Kogu tarneahel puutub kokku toidukao ja raiskamise valdkonnaga. Hinnanguliselt läheb Eestis raisku … (?) toodetud toidust kogu toiduahela jooksul, millest omakorda… (?) tootmises ja … (?) tarbimises, pannes tarbetu koorma keskkonnale läbi ressursside raiskamise ning süsihappegaasi ja metaaniheitmete.

74% Eesti tarbijatest eelistavad osta kodumaist toitu, mis on tarbijate hinnangul värske, usaldusväärne, harjumuspärase maitsega, tervislik ja püsiva kvaliteediga. Kodumaise toidukauba eelistamine vähenes aastatel 2008-2010, aga viimastel aastatel on ¾ tarbijatest püsivalt eelistanud kodumaist. Lisaks on Eestis kasvanud mahetoidu

50 31.12.2017. seisuga 248,2 tuhat veist (sh 86,1 piimalehma), 265,9 tuh siga, 90,6 tuhat lammas ja kitse ning 2,1 miljonit l indu, 47,8 tuh mesilasperet.51 6965 majapidamist ehk 42%. 52 PRIA registris registreeritud loomadest oli 15. juuni 2016. aasta seisuga 63% KSM ja MAHE toetust taotlevate tootjate nimel, üle poole veistest on 5% veisekasvatusega ja 98% sigadest veerandi seakasvatusega tegelevate majapidamiste karjades.53 Eestis on kokku 15 tegevusluba omavat põllumajandusloomade aretusega tegelevat asutust. Aretusühingud täidavad 21 aretusprogrammi.54 Piimatoodang lehma kohta oli Eestis 2016. aastal 9091 kg, mis oli 28 EL ri igi hulgas 2. kohal. EL keskmine 6906 kg

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

23

tarbimine vaatamata sellele, et tegemist on tavatoodetest kallima kaubaga. Tarbijad ostavad mahetoitu peamiselt tervislikkuse, aga ka kodumaise päritolu ja keskkonnasõbraliku tootmise tõttu.55 Kogu toidukaupade jaemüügist moodustavad mahetooted hetkel veel siiski väga väikese osa 56, aga arvestades mahemaa rohkust Eestis, on mahepõllumajandusliku tootmise arenguks palju potentsiaali.

Eestis on piisavalt ressursse põllumajandustootmise arenguks. Põllumajanduse majandusharu toodangu väärtus on EL-ga liitumisest alates kahekordistunud 57. Sarnaselt Läti ja Leeduga jääb toodangu väärtus hektari kohta aga oluliselt madalamaks EL keskmisest58, kuna peamiselt toodetakse väiksema lisandväärtusega toodangut. Samas on tootmine muutunud mitmekesisemaks (uudsed lahendused, väiketalude nišitooted, mahepõllumajanduse laienemine). Põllumajandussektori olulisemad tegevusharud on teravilja- ja tehniliste kultuuride kasvatus, piima- ja lihatootmine ning aianduskultuuride kasvupind ja mesilasperede arv suurenevad. Nii taime- kui ka loomakasvatusel on sarnane osakaal toodangu väärtuses. Seejuures on taimekasvatus-toodangu väärtus suurenenud nii tootjahinna tõusu kui ka saagikuse tõttu 59. Loomakasvatustoodangu väärtuse60 suurenemine on tingitud eelkõige tootlikkuse kasvust.

Eesti põllumajandussektori struktuur on duaalne – põllumajandusmaa on koondunud suurematesse ettevõtetesse61. Suurte kõrval tegutseb ka palju väikeseid erineva arengu- ja konkurentsivõimega põllumajandusettevõtteid, mis annavad olulise panuse maapiirkondade (külaelu) toimimisse. Ettevõtete juhtide vanuselises struktuuris ületab 65-aastaste juhtide osakaal noorte juhtide osakaalu 62, mis viitab probleemidele põlvkondade vahetuses. Mahetootjate arv on iga aastaga suurenenud ning moodustab 11% kõikidest põllumajanduslikest majapidamistest 63. Seejuures on kasvanud ka mahetootjate kogutoodangu väärtus, mis moodustab põllumajandussektori kogu-toodangu väärtusest moodustab 8%64.

Eesti osatähtsus EL põllumajandussektori poolt loodud lisandväärtuses on püsinud stabiilsena (ca 0,2%). Aastate jooksul on vähenenud nii taime- ja loomakasvatuse, jahinduse ja neid teenindavate tegevusalade osatähtsus kogu lisandväärtuses kui ka hõivatute arv.65 Lisandväärtus hõivatu kohta on pikaajaliselt oluliselt suurenenud, kuid viimase kolme aasta suundumus on turutingimustest ja ilmastiku mõjudest tulenevalt langev, mistõttu tööjõu tootlikkus jääb alla EL keskmisele tasemele 66. Tootjahindade volatiilsuse tõttu kõigub sektori sissetulek aastate lõikes oluliselt, seega on toetustel (sh maksuerisustel) sektori stabiilsuse tagamisel olnud oluline roll. Tururiskidega toimetulekuks tuleb senisest enam rakendada riskijuhtimismeetmeid. Tööjõu tootlikkus on suurenenud eelkõige mastaabisäästu, tootmistehnoloogia uuendamise ning sordi- ja tõuaretustöö tulemusel. Põllumajandustootmise ja -tootlikkuse kasv on saavutatud suhteliselt madala survega keskkonnale. Tootlikkuse kasvu on soodustanud eelkõige suured, tehnoloogiliselt tõhusad, ressursimahukad ja uuenduslikud põllumajandus -ettevõtted.67 Brutoinvesteeringud keskkonnasäästlike ja innovaatili ste tehnoloogiate

55 Eesti Konjunktuuri instituut „Eesti elanike toidukaupade ostueelistused ja hoiakud 2016. a“56 Eesti Konjunktuuri instituut „Eesti toidukaupade positsioon siseturul 2017. a“57 2004. a 482,8 mln eurot, 2017. a 906 mln eurot.58 2013. a moodustas Eesti põllumajandustoodangu väärtus ha kohta (965 €/ha) 39% EL keskmisest (2438 €/ha).59 Saagikus on sarnasel tasemel Läti ja Leeduga, kuid oluliselt madalam kui Kesk-Euroopas.60 Piimatoodangu väärtuse osatähtsus on EL li itumisest alates olnud keskmiselt 54% loomakasvatustoodangu väärtusest.61 45% põllumajandusmaast on 3% majapidamiste kasutuses, 2016. a oli Eestis üle 16 tuhande põllumajandusliku majapidamise, mil le arv on aastate jooksul vähenenud, kuid keskmise suurus kahekordistunud (2016. a 62 ha).62 Alla 35-aastaseid põllumajanduslike majapidamiste juhte on ca 8% üle 65 aastaseid on 2016. a 28%,.63 2017. a lõpu seisuga tegutses Eestis 1888 mahetootjat.64 2016. a, FADN andmete alusel.65 Lisandväärtuse osatähtsus 1,4% (2016. a 276 mln eurot), hõivatute arv 2,6% (2016. a 17,1 tuh).66 All ikas: EAA; Tootmisteguritulu aastatöö ühiku kohta 2015-2017 keskmine EL28 16,8 tuh eurot, Eesti 13,5 tuh eurot. Aastatel 2011-2013 ületas Eesti EL keskmist kuni veerandi võrra. 67 OECD raport „ Innovation, Agricultural Productivity and Sustainabil i ty in Estonia“, 2018.

www.hendrikson.ee

24 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

rakendamiseks kasutuses oleva maa hektari kohta on suurenenud, kuid jäävad veel alla EL keskmisele68.

Eestis tegutseb suur hulk toiduainetööstuse ettevõtteid, kes toodavad kõrge kvaliteediga ja mitmekülgset toodangut. Eesti toiduainetööstuse (sh joogitootmise) ettevõtete arv on järjest kasvanud (2016. a 683 ettevõtet). Samuti on iga aastaga suurenenud ka mahetöötlejate arv (2017. a 165). Samas on toiduainetööstuse ettevõtetes hõivatute arv aastate jooksul vähenenud (2016. a umbes 15 tuhat hõivatut) ja järjest suuremaks probleemiks on tööjõupuudus. Toiduainetööstuses tegutsevad ettevõtted on 70% ulatuses väikesed 1-9 hõivatuga ettevõtted, üle 50 hõivatuga ettevõtteid on 10%. Eesti toidukaupade väliskaubanduse struktuuri põhjal ei ole Eesti toiduainetööstused maailmaturul kohanenud nii kiiresti kui põllumajandussektor. Probleemiks on väikesed tootmismahud ning sellest tulenev madal konkurentsivõime. Eesti suurimad toiduainetööstused on EL keskmisest väiksemad ja ei suuda välismaistele tootjatele konkurentsi pakkuda. 69 Toiduainetööstuste konkurentsivõime parandamiseks tuleb senisest enam rakendada teadussaavutusi ja innovatsiooni. Samuti pöörata tähelepanu koostööle ja selle abil mahtude suurendamisele ja väiksema mahuga nišitoodetele turgude leidmisele.

Eesti toiduainetööstuse poolt loodav lisandväärtus on suurenenud (2016. a 382 mln eurot), moodustades 3% kõigi tegevusalade poolt loodud lisandväärtusest ja 13,3% kogu töötleva tööstuse omast. Tegevusharude lõikes luuakse enim lisandväärtust joogi-, liha-, valmistoidu- ja piimatööstuse ettevõtete poolt. Samuti on järk-järgult paranenud toiduainetööstuse ettevõtete poolt loodav lisandväärtus hõivatu kohta, kuid see püsib endiselt üle 2 korra madalam kui EL-is keskmiselt 70. Loodava lisandväärtuse suurendamiseks on väga oluline panustada tootmistehnoloogia uuendamisse, teadus-arendustegevustesse uudsete toodete loomiseks ja ressursitõhusate tehnoloogiate rakendamiseks. Seni pole toiduainetööstuste investeeringute tase olnud piisav tootlikkuse kasvuks71. Investeeringud töötaja kohta jäävad Eesti toiduainetööstuse ettevõtetes võrreldes EL-i keskmisega tagasihoidlikuks (Eestis 75% EL keskmisest). Toiduainetööstuse ettevõtetel tuleb kaasas käia erinevate toidutrendide ja tarbimisharjumuste muutumisega. Mahetoodete populaarsuse kasvades on ka suuremad toiduainetööstuse ettevõtted alustanud mahetoodete töötlemist. Mahetoodete turuosa on siiani olnud väike , selle põhjuseks on ebastabiilne toormega varustatus ning keerukad tootmisprotsessi puudutavad tehnilised nõuded.

Eestis toodetakse teravilja ja piima rohkem kui ise ära tarbime (isevarustatuse tase perioodil 2015/16 vastavalt 227% ja 183%). Samas on köögiviljade, värskete puuviljade ja marjade, kartuli ning liha toodang väiksem kui siseturu nõudlus, kuigi piisavalt ressursse tootmiseks jagub. Taimekasvastuses on selle üheks põhjuseks mh asjaolu, et Eestist klimaatiliselt soodsamates piirkondades on suhteline tootmiseelis nende saaduste tootmiseks.

Tarneahela sidusus ja toimimine

Eestis toodetavate põllumajandussaaduste hinnad on mõjutatud EL ja maailmaturul toimuvast. Üldiselt on Eestis turutõrgete korral kokkuostuhindade langus olnud järsem kui EL-is keskmiselt ehk raskused on võimendunud kiiremini, mille põhjuseks on toidutarneahela tasakaalustamatus ja vähene koostöö ahela lülide vahel. Toidutarneahela lülidel on erinev turujõud, esineb ebaausaid kauplemistavasid ja turutõrgete mõju jaotub ahela lülide vahel ebaühtlaselt. Põllumajandustootjad ja toiduainetööstused on toidutarneahelas jaekaubanduse kõrval nõrgemas positsioonis 72. Seejuures ei suuda põllumajandustootjad ka turuolukorra muutustele põllumajandusliku

68 FADN andmetel moodustavad brutoinvesteeringud kasutusesoleva maa hektari kohta perioodi 2004-2015 keskmisena 68% EL-28 keskmisest.69 OECD raport „ Innovation, Agricultural Productivity and Sustainabil i ty in Estonia“, 2018.70 Eestis 2015. a l isandväärtus hõivatu kohta 25 tuhat eurot, Eurostati andmed.71 OECD raport „ Innovation, Agricultural Productivity and Sustainabil i ty in Estonia“, 2018.

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

25

tootmise eripärade tõttu reageerida nii kiiresti kui teised ahela osapooled. Peamiste toidukaupade hinnamarginaalide jagunemisest võib näha, et nii põllumajandustootjad kui ka toiduainetööstused saavad ebaõiglaselt väiksema osa jaehindadest ning riskid kantakse üle ahelas nõrgema positsiooniga lülile. Tarneahela tasakaalustamatus võimendab turutõrgete tagajärgi ja nendega kaasnevaid riske, mis vähendab põllumajandus- ja toiduainesektori valmisolekut turutõrgetele ning hindade volatiilsusele reageerida.

Ühistegevus ja koostöö tugevdavad põllumajandustootjate ja ka toiduainetööstuste turujõudu ning positsiooni toidutarneahelas. 2017. a seisuga tegutses Eestis 82 oma liikmete majanduslikke huve teenivat aktiivset põllumajandusühistut. Põllumajandusühistute keskmine turuosa EL-is on 40%. Eestis on kõige tugevam koostöö piimasektoris. Üle poole toodetud piimast ostavad kokku piimatootjate ühistud ning ühistutele kuuluvad piimatööstused. Arvuliselt tegutseb enim ühistuid teraviljasektoris, kuid ühistud on killustunud ning turujõud pigem madal. Ülejäänud sektorites on ühistegevus nõrk, kuna esineb usaldamatust koostöö partnerite vahel ning puudub valmisolek investeerida ühistu arendamisse.

Põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport

Eesti toidukaupade väliskaubandust iseloomustab aastaid 300-400 mln euro suurune negatiivne kaubandusbilanss, välisriikidesse väärindamiseks minevate kaupade suur osatähtsus ekspordis ja tugev orienteeritus lähiturgudele. Kaubandusdefitsiit on suurim valmistoodete puhul, mis viitab toiduainetööstuste suhtelisele mahajäämusele. Madal töötlemise võimekus avaldub selgelt tegevusalade lõikes – Eesti on teraviljade netoeksportija, aga töödeldud teraviljatoodete osas netoimportija; samuti elusloomade netoeksportija, aga liha netoimportija. 73 Eesti päritolu põllumajandus- ja toidukaupade ekspordikäibes on töödeldud toodete käibe osakaal ligi 2/3. Seega eksporditakse üle kolmandiku Eesti põllumajandussaadustest ilma neile lisandväärtust andmata. Ekspordi sihtriikide arv on ettevõtjate aktiivse uute turgude otsingu ja riigi poolt avatud sihtturgude abil ajas järjepidevalt kasvanud (2016. a 99 riiki), kuid pool ekspordimahtudest suundub kolme lähiriiki – Soome, Lätti ja Leetu.

Toiduainete nõudlus maailmas on järjepidevalt kasvav ja tarbijate ootused toidu kvaliteedile üha kõrgemad. Eestis on head eeldused kvaliteetsete põllumajandussaaduste, toidukaupade ja muude tootmissisendite ekspordiks. Seda toetavad nii puhas keskkond, hea looma- ja taimetervise seisund kui ka toimivad järelevalvesüsteemid. Väga oluline on panustada riigi ühtse ja eksporti toetava kuvandi loomisele, mis aitab suurendada Eesti toodete ja tootjate tuntust. Riigil on oluline roll ka kontaktide leidmisele ja kontaktvõrgustike loomisele kaasa aitamises. Eesti keskkonnatingimustest tulenevalt on üheks võimaluseks soodustada mahetootmise arengut. Mahetoodete populaarsuse kiire kasv mitmetes riikides on tekitanud olukorra, kus nõudlus mahetoodete järele ületab kodumaist pakkumist ja valdav osa mahekaupadest imporditakse. Mahetöötlejate vähesuse tõttu müüakse suur osa Eesti mahesaadustest toiduainetööstusele tavatoodete tooraineks või eksporditakse nii mahe- kui tavatoorainena (sh elusloomadena), mistõttu jõuab mahetooraine eksportturgudele peamiselt tavatoote koostisosana või maheda esmatootena

3.2.2.3. MAA- JA RANNAPIIRKONNA ARENG

Sotsiaal-majanduslik olukord

72 Eesti Konjunktuuri instituudi uuring (2017) https://www.agri.ee/sites/default/files/content/uuringud/uuring-2017-hinnamarginaalid-2017.pdf 73 OECD raport „Innovation, Agricultural Productivity and Sustainability in Estonia“, 2018

www.hendrikson.ee

26 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

Maapiirkonnas elab ja tegutseb pea kolmandik Eesti elanikkonnast 74 ning ettevõtetest75, kellest ligi pooled tegelevad teenuste osutamisega 76, ligikaudu kolmandik põllumajanduse, jahinduse, metsamajanduse ja kalandusega 77 ning viiendik töötleva tööstusega78. Kokku pakub maapiirkond tööd 22%-le koguhõives osalejale, so 148 tuhandele inimesele, kellest 67% on maa- ja 33% linnapiirkonna elanikud. 99 tuhandel maapiirkonnas elaval hõivatul asub põhitöökoht maapiirkonnas, 94 tuhandel linnalises asulas ja 7 tuhandel välismaal. Suurimaks tööandjaks on teenindussektor, pakkudes tööd 60%-le maapiirkonnas elavale hõivatule, järgneb 30%-ga tööstus- ning 10%-ga primaarsektor.

Paljud EL-i, sh ka Eesti maapiirkonnad seisavad silmitsi struktuursete probleemidega, nagu atraktiivsete töökohtade vähesus, oskuste nappus, lisatööjõu vajadus mahukate igapäeva- ja hooajaliste tööde tegemiseks ning ühenduvus- ja põhiteenuste kehv kättesaadavus. Elanike vanuselise struktuuri poolest iseloomustab maapiirkonda fakt, et tööturult vanuse tõttu välja langevate inimeste arv on suurem kui sinna sisenevate noorte arv ning kui linnapiirkonnas 20–40 aastaste elanike arvu osatähtsus sama vanusegrupi üldarvus kasvab, siis maapiirkonnas see kahaneb. Sotsiaal-majandusliku arengu seisukohast on haavatavamad keskustest kaugemal asuvad ja madalama asutustihedusega maapiirkonnad. Elanike vähesus piirab elu- ja ettevõtluskeskkonna kestlikku edendamist ning on takistuseks täiendavate suuremamahulisemate investeeringute tegemiseks.

Kuigi maapiirkonna kujunemises olulist rolli mänginud põllumajanduse, jahinduse, metsamajanduse ja kalanduse valdkonna ettevõtete panus tööhõivesse on viimasel kümnendil märgatavalt vähenenud, on maamajandus kohanenud ning muutunud oluliselt mitmekesisemaks läbi mittepõllumajanduslike tegevuste ja aktiivsete kohalike kogukondade kiire arengu. Alternatiivsete tegevusvaldkondade arendamisse ja seeläbi töökohtade loomisesse on märgatava panuse andnud ka põllumajanduslikud majapidamised. Kasvanud on tööhõive ja kahanenud maa- ja linnapiirkonna vaheline hõivelõhe.

Kohalikud kogukonnad

Aktiivsete kohalike kogukondade kasvu on soodustanud LEADER-tüüpi kohalikul algatusel põhinev alt üles lähenemisviis, mis on osutunud tõhusaks vahendiks kohaliku suutlikkuse ja sotsiaalse kaasatuse suurendamisel, vaesuse vähendamisel ja töökohtade loomisel maamajanduses. Maaelu ja -ettevõtluse edendamisega tegeleb 26 LEADER kohalikku tegevusgruppi, mille tegevuspiirkonnad katavad peaaegu kogu Eesti territooriumi ja hõlmavad üle poole maapiirkonna elanikkonnast 79. Kestliku ja mitmekesise elukeskkonna loomiseks ja tagamiseks panustatakse kohaliku piirkonna spordi- ja vabaaja tegevustesse, kultuuri- ja looduspärandi säilitamisse ning internetiühenduse ja muude teenuste kättesaadavuse parandamisse. Edendamaks maamajanduse jõukust arendatakse ka kohalikku ettevõtlust (nt maaturismi, puidu- ja mööblitööstust, mahetootmist, teravilja- ja köögiviljakasvatust, piimatootmist). Otseselt rannaelu ja -ettevõtluse edendamisega tegelevad kohalikud algatusrühmad kaheksas erinevas kalanduspiirkonnas. Struktuursed muutused Eesti haldussüsteemis, sh kohalike omavalitsuste rolli võimendamine teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi ning piirkondade potentsiaali täieliku realiseerimise tagamiseks, mõjutavad oluliselt kohalikku elu ning suurendavad vajadust aktiivsete ja ühtehoidvate kohalike kogukondade järele. Tarvis on tugevdada kodanikeühenduste, ettevõtete ja kohalike omavalitsuste koostööd ja nende tegevuste koosmõju.

74 Maapiirkonna elanikkonna osatähtsus kogu elanikkonnas on 32,78%.75 Maapiirkonna ettevõtete osatähtsus kogu ettevõtete arvus on 27,99%.76 Maapiirkonna teenindussektori ettevõtete osatähtsus piirkonna ettevõtete üldarvus on 49,11%.77 Maapiirkonna primaarsektori ettevõtete osatähtsus piirkonna ettevõtete üldarvus on 30,44%.78 Maapiirkonna tööstussektori ettevõtete osatähtsus piirkonna ettevõtete üldarvus on 20,44%.79 26 LEADER kohaliku tegevusgrupi tegevuspiirkondades elab 63,8% maapiirkonna elanikkonnast ning nende territoorium hõlmab 94,6% kogu ri igi territooriumist.

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

27

Uued väärtusahelad ja võimalused

Tagamaks, et maal oleks hea elada, tuleb jõuliselt tegeleda maapiirkonna kestliku ja kvaliteetse tööhõive ja majanduskasvu edendamist soosivate tegevustega ning sealse elukeskkonna kvaliteedi säilitamisega. Maapiirkonna eluolu ja majanduslik areng sõltuvad üha enam ettevõtluse mitmekesisusest, uute töökohtade olemasolust ning tugevatest ja aktiivsetest kohalikest kogukondadest. Olemasolevate töökohtade säilitamine ning uute sobivate ja atraktiivsete töökohtade loomine saab toimuda läbi kõrgema lisandväärtusega majandustegevuse edendamise. Kvaliteetsete tootmissisendite (seeme, seemnekartul, istutusmaterjal) ja kohaliku toorme kasvatamine, püüdmine ja väärindamine, ühistegevus, erinevad nišitooted, mahepõllumajandus, kultuuri- ja turismimajandus ning uued väärtusahelad nagu puhas energia, biomajandus, ringmajandus, ökoturism on need võtmevaldkonnad, mis läbi oskusliku rakendamise (sh piirkonna ressursside ja eripära oskuslikum kasutamine, innovaatilised tootmisviisid, väärindatud toodete eksport) ja edendamise suudavad tagada maapiirkonnas hea majanduskasvu ning hoida ja luua töökohti. Nii kestlik põllumajandus, kalandus kui ka metsandus on strateegilised sektorid selle potentsiaali arendamisel. Üha olulisem on siinjuures erinevate sektorite kombineerimine ning ressursitõhususe maksimeerimine, nt biomajandusvaldkonnas, kus Eesti suur potentsiaal on hetkel alakasutatud.

Suureks väljakutseks on jõukuse tagamine ja suurendamine ning teenuste kättesaadavuse parandamine maapiirkonnas. Sealseid ettevõtjaid iseloomustab madal investeerimisvõime tulenevalt kapitali vähesusest ning piiratud ligipääsust finantseerimisvahenditele. Puudulik ligipääs investeeringutele mõjutab aga ettevõtete tegevuste laiendamist, kasvamist, arenguvõimaluste realiseerimist ning võimekust kohaneda kliimamuutustega ja tulla toime loodus- või inimtegevusest tingitud õnnetuste tagajärgedega. Maapiirkonna ettevõtjatele tuleb investeerimisvõimekuse suurendamiseks ja tegevuste edendamiseks tagada täiendavate rahaliste vahendite kaasamine läbi erinevate rahastamisviiside, vältides seejuures konkurentsimoonutusie ja a võttes kasutusele meetmeid toetussõltuvuse vähendamiseks. Maapiirkonna elanikele peab tagama parema juurdepääsu avalikele ja tervishoiuteenustele, kutseõppele, heale internetiühendusele, uute oskuste arendamist võimaldavatele programmidele, eriti digitaalsektoris, ning kvaliteetsele ja vajaduspõhisele haridusele ja ühenduvusteenustele. Selleks, et elu- ja ettevõtluskeskkond maal oleks atraktiivne, peavad omapoolse panuse andma nii põllumajandus- ja kalandus- kui ka teised poliitikad ja tegevussuunad. Kõiki võimalusi tuleb maa- ja rannaelu taaselustamiseks ja edendamiseks ära kasutada – lähtuda tuleb piirkonna vajadustest ja perspektiividest..

3.2.3. III SAMMAS – KESTLIK KALANDUS

Kalavarud ja kalapüük

Kalandussektori põhialuseks oleva ressursi olukorda Eestis võib pidada suhteliselt heaks. Arvuliselt ei vasta siiski ligi poolte meile oluliste kalavarude majandamine veel täielikult säästliku kasutuse põhimõtetele.

Veekogude rohkus ja looduslikud tingimused tagavad Eestile mitmekesise kalavaru ja loodusliku taastootmise võime, samas on koelmupaikade arv oluliselt vähenenud seoses keskkonnamuutuste ja inimtegevusega. Koelmupaikadest aga sõltub kalavaru suurus. Kalavarude hea olukorra tagamiseks on oluline koelmute ja elupaikade taastamine, liigse püügisurve vähendamine, püügivahendite selektiivsuse tõstmine ning kalade asustamine liigikaitse eesmärgil. Veekogude hea uuritus ning järjepidev kala- ja keskkonnateaduse areng on loonud eeldused kalavarude ökosüsteemipõhiseks majandamiseks, mis kätkeb lisaks kalapüügile ka muude oluliste mõjuteguritega

www.hendrikson.ee

28 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

(mereimetajad ja lindude tekitatud kahjustused ning nende soovimatu kaaspüük, keskkonnamuutused, võõrliigid jt) arvestamist või nende mõjutamist.

Elektrooniliste vahendite kasutuselevõtt on harrastuspüügil toonud soovitud mugavuse kalapüügile ligipääsul (94% toimingutest on elektroonilised) ning andmeesitusel. 80

Elektrooniliste vahendite kasutamine kogu sektori kontekstis on loonud võimalused kulutõhusaks ja riskipõhiseks järelevalveks. Alakasutatud on aga tänapäevaste elektrooniliste lahenduste potentsiaal kutselise ranna- ja sisevete püügi aruandluses (6,5 % toimingutest on elektroonilised), vaatamata sellele, et võimekus on loodud. 81

Vaatamata elektrooniliste vahendite kasutamisele, mis on loonud eeldused kulutõhusaks ja riskipõhiseks järelevalveks, survestab Keskkonnainspektsiooni toimimist inimressursi nappus, samuti on korduvalt reformitud struktuuri. Seda on mõnevõrra aidanud leevendada tulemuslik koostöö vabatahtlikega eeskätt kudeaegse kaitse korraldamisel lõheliste jõgedel aga ka nn „kaldad puhtaks“ prügikoristuskampaaniate näol. Suurem kaasamine aitaks veelgi tõhustada järelevalvet ning tõsta avalikkuse ja sektori keskkonnateadlikkust. Ressursi nappusest tingituna tegeletakse järelvalves peamiselt vaid oluliste rikkumistega. Töömahtu suurendavad järjest karmistuvad ELi nõuded kalasaagi käitlemise ja raporteerimise osas ning kasvav harrastuspüük. Järelevalve fookuse hoidmiseks võib osutuda vajalikuks püügieeskirjade ja nõuete lihtsustamine.

Läänemere traalpüügisektoris on viimasel kümnendil läbi viidud oluline püügivõimsuse vähendamine, mille tulemusena on püügivõimsus püügivarudega vastavuses. 82 Sektori efektiivsuse tõusu ja püügivõimsuse vähendamist on soodustanud individuaalsete ülekantavate kvootide (ITQ) süsteemi kasutuselevõtt. Kui aastal 2004 oli Läänemere traalisektoris 153 kalapüügilaeva, siis aastal 2017 oli 25 ettevõtet kokku 33 laevaga. 83

Püügimaht aastas on suurusjärgus 50 000 tonni kilu ja räime kokku. 84 Praeguse laevastiku võimsuse juures on võimalik püüda ka veidi rohkem, kuid varude olulisel suurenemisel võib selles laevastikusegmendis tekkida püügivõimsuse puudujääk. Tursapüüki pole varude halva seisundi tõttu viimasel 5 aastal sisuliselt teostatud (alla 200 tonni).94 Läbi efektiivistamise on sektor muutunud elujõuliseks ja investeerimisvõimeliseks, kuid finantstoe olemasolu peetakse siiski oluliseks.

Kaugpüügilaevastik, kus tänaseks on võrreldes 10 aasta taguse ajaga (12 laeva) alles 4 tehaslaeva85, tegutseb Kirde- ja Loode-Atlandi kalanduspiirkondade rahvusvahelistes vetes, Teravmägede ning Gröönimaa vetes. Püütakse põhjatraalidega peamiselt krevetti, turska, meriahvenat ja süvalesta, mille kogusaak on ca 10 000-13 000 tonni ehk ligemale 16% Eesti kutselisest kalasaagist. 86 Varasemalt suurimat saaki andnud Loode-Atlandi krevetivarude vähenemisest tingituna on meie ajaloolised püügivõimalused moratooriumi all (piirkonnad 3M ja 3L) ning see sunnib alternatiivina vaatama rohkem reguleerimata liikide ning kolmandate riikidega sõlmitud kalanduslepingute poole. ELi püügivõimsuse piirang pidurdab juba praegu kaugpüügi arengut, sest vanade laevade asendamine uutega (mis on veidi võimsamad), rääkimata lisalaevadest, ei ole hetkel võimalik. Meie peamiste ajalooliste krevetipüügivõimaluste taasavanemisel NAFO konventsiooni alal võib selle potentsiaali täielikul ärakasutamisel tekkida seetõttu raskusi. Kaugpüügilaevade üheks oluliseks eripäraks võrreldes Läänemere traallaevadega on see, et nende laevade pardal tegeletakse lisaks püügile ka kala erineval kujul töötlemisega.

80 Keskkonnaministeeriumi teadus- ja harrastuskalapüügi andmekogu (TEHA) http://kala.envir.ee/81 Maaeluministeeriumi kutselise kalapüügi register (KIR) https://kir.agri.ee/#/login 82 Eesti Läänemere traallaevastiku püügivõimsuse analüüs. Eesti Mereinstituut 201283 Maaeluministeerium. Kalalaeva register84 Maaeluministeerium. https://www.agri.ee/et/eesmargid-tegevused/kalamajandus-ja-kutseline-kalapuuk/puugiandmed85 Maaeluministeerium. Kalalaeva register86 Statistikaamet

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

29

Ligi 20% ehk ca 14 000 tonni Eesti kutselise kalapüügi saagist püütakse ranna- ja sisevete püügil, kus opereerib ligemale 1400 loa omanikku ca 2500 loale kantud kaluri näol.87 Rannapüük merel toimub 12 meremiili ulatuses või kuni 20 m samasügavusjooneni ning püüki teenindavad väikesed kohalikul tasandil olulise tähtsusega kalasadamad ja lossimiskohad. Kalasadamad ja lossimiskohad vajavad investeeringuid infrastruktuuri parendamiseks, seadmetega varustamiseks ja multifunktsionaalsuse edendamiseks. Püügialustena kasutatakse peamiselt kuni 12m pikkuseid kalalaevu, mida on registrisse kantud 2017. aasta lõpu seisuga 2044 (1555 rannapüügis ja 489 sisevetel). Võrdlusena, 2004. a oli registreeritud kalalaevu rannapüügis 887 ja sisevetel 357. 88 Püügivõimalused antakse välja püügivahendite piirarvudena (peamiselt võrgud, mõrrad), lisaks aastase lubatud saagina Peipsi-, Lämmi ja Pihkva järvel (kokkuleppel Vene Föderatsiooniga) ning räimepüügil kastmõrraga Liivi lahel. Suuresti segapüügil baseeruv kalasaak moodustub peamiselt räimest, ahvenast, kohast, lestast, latikast, haugist ja särjest. Peale kalapüügi toimub ka agariku varumine. Segmenti iseloomustab kohati liigne püügikoormus 89, mis toob kaasa hulgaliselt erinevaid piiranguid või püügi sulgemise piiratud ajavahemikul. Püüki takistavad ka looduslikud tingimused nagu ilmastik ja jääkatte teke ning piirkonniti arvukad hülge- ja kormoraniasurkonnad samuti looduskaitsest tulenevad püügipiirangud, jm. Püügist saadav keskmine tulu rannapüügis on väike ning kalapüük ei ole püügiandmete kohaselt enamikule kaluritele ainukeseks sissetulekuallikaks (nt 30% loa omanikest püüavad alla 200 kg kala aastas).90 Läänemere traalpüügile ja kaugpüügile sarnast püügivõimsuse vähendamist ei ole ranna ja sisevete püügil läbi viidud. Nii nagu teisteski segmentides tagab ranna ja sisevete püügis oskusteabe, traditsioonide edasikestmise ja konkurentsivõime ajaloolise püügiõiguse süsteem ehk püügiõigust on võimalik pärandada. Väikesed püügikogused ja kala vähene väärindamine ei võimalda samas piisavaid sissetulekuid ning segmendi üldine investeerimisvõimekus on seetõttu madal. Toetatud struktuuridena tegutsevad kalurite esindusorganitena kalanduse kohalikud algatusrühmad kaheksas kalanduspiirkonnas (8). Kohalike arengustrateegiate rakendamisega on toetatud vajalikke investeeringuid nii rannakalurite jaoks kui ka varude säästlikuks kasutamiseks. Kohalikud algatusrühmad on osalenud kalavarude ja säästliku kalapüügi õigusloome väljatöötamisel ning see on jätkuv protsess järgnevatel aastatel.

Kutselise kalapüügi erinevates segmentides on EL toetuste abil panustatud püügivahendite, kalasadamate, kala külmutamis- ja esmatöötlemise võimekuse parendamisse, kuid investeerimisvajadus laevastiku uuendamise ja vajaliku infrastruktuuri ning kaasaegsete seadmete ja vahendite järele teatud piirkondades on endiselt olemas. Maailmas järjest suurenev loomse valgu vajadus tagab potentsiaalse turu Eesti kalatoodetele. Suurimaks probleemiks kõikides segmentides on suur vajadus tööturult lähitulevikus lahkuvate töötajate asendamiseks enamiku kalanduse põhikutsealade puhul, kus vanemaealiste osatähtsus on ligi 40% 91 ning sageli konkureerib sektor tööjõu osas rahvusvaheliselt. Viimasel kümnel aastal on rannakaluri kutseeksami sooritanud 220 alla 29 aastast noort kalurit, kuid suurem osa eksami sooritajatest on 30 – 49 aastased92.

Harrastuspüügiga, kui ühe vaba aja veetmise viisiga tegeleb üle 100 000 harrastuskalastaja93, mis muudab selle kõige populaarsemaks hobiks Eestis. Peamisteks püügiobjektideks on ahven, haug, koha, särg ja teised kohalikud kalaliigid

87 Maaeluministeeriumi kutselise kalapüügi register (KIR) https://kir.agri.ee/#/login88 Maaeluministeerium. Kalalaeva register89 Eesti riikliku kalanduse andmekogumisprogrammi täitmine ja analüüs, teadusvaatlejate paigutamine Eesti l ipu all sõitvatele kalalaevadele ning teadussoovituste koostamine kalavarude haldamiseks aastatel 2015-2017. Lõpparuanne. Eesti Mereinstituut 2017.90 Maaeluministeeriumi kutselise kalapüügi register (KIR) https://kir.agri.ee/#/login91 Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: põllumajandus ja toiduainetööstus. OSKA raporti terviktekst, Kutsekoda, 201792 Kutseandja „Kalurite Liit“ andmetel.93 Eesti harrastuskalapüügi kvantitat iivuuring. Eesti Uuringukeskus OÜ, 2016

www.hendrikson.ee

30 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

ning aastas välja püütavad kogused küündivad sõltuvalt aastast mitme tuhande tonnini.103 Kalastajatel on loodud laialdased võimalused kalapüügiga tegelemiseks kasutada lubatud mitmekesiste püügivahendite (peamiselt erinevad õngpüünised) ning püüda lubatud liikide suure arvu tulemusena. Õigusaktidega on muuhulgas reguleeritud igaüheõigus ning veekogude ja kallasraja kasutamine, kuid kallasrajale juurdepääsu tagamine vajab suuremat tähelepanu. Pääsemist veekogudele on lihtsustanud ka arenevad väikesadamad – taastatud on kaisid, muule jm infrastruktuuri sh rajatud slippe, kaikohti, olmehooneid jms. Tänu püügilubade elektroonilisele soetamisele ja aruandlusele on harrastuskalapüügi administreerimise koormus viidud miinimumini ning kõikidele on tagatud lihtne ja võrdne ligipääs harrastuspüügile. Mitmed harrastuspüügi huviobjektiks olevad varud kattuvad ranna ja sisevete kutselise kalapüügi huviobjektidega ning sageli on seetõttu varu kaitseks lahendusi leida keeruline ja kutseliste ning harrastajate huvide võrdne kaitse on tõsine administratiivne väljakutse. Esindus- ja katusorganisatsioonidesse kuulub võrreldes valdkonna populaarsusega väga väike arv harrastajaid. Selle tõttu on kalastusklubide kaasa rääkimise võimekus poliitika kujundamisel kesine ning majanduslik suutlikkus suhteliselt madal. Harrastuspüügist laekunud tasudest on vahendeid suunatud harrastuskalapüügiga seonduvate projektide toetamiseks läbi SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse. Toetatud on projekte alates uuringutest kuni kalapüügivõistluste, laagrite ja infrastruktuurini.94 Vajadus sellise toetuse järele on areneval sektoril suur.

Vesiviljelus ja bioloogilise ressursi töötlemine ja turustamine

Eestis on head eeldused (sh kalavarud, vee- ja maaressurss) kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tootmiseks. Kalandussektoris tegutsevad ettevõtted omavad pikaajalisi traditsioone, oskusteavet ja kogemusi ning on hakanud arendama ja kasutusele võtma uusi, kaasaegseimate tehnoloogiliste lahendustega varustatud töötlemisseadmeid ning keskkonnasõbralikke kasvatamise tehnoloogiaid. Kalakasvatuste põhjustatud lämmastikukoormus moodustab hinnanguliselt 0,06% ja fosforikoormus 0,24% kogu Eesti lämmastiku- ja fosfori koormusest. 95

Ajas on aktiviseerunud ühistegevus, mille ilmekamaks näiteks on kalanduse tootjaorganisatsioonid, mida on hetkel Eestis 5 ning millele lisandub tootjaorganisatsioone koondav keskühistu 96. Tootjaorganisatsioonidesse on koondunud püügi- ja vesiviljeluse valdkonna ettevõtjad, kelle eesmärk on ühistegevusega püügil, kalakasvatusel, töötlemisel ja turustamisel omandada suurem turujõud ja paremad läbirääkimise tingimused turgudel võrreldes üksiktegijatega. Tooraine koondamine tootmisetapil, st kalapüügil ja kalakasvatamisel, võimaldab ühtlasi tekitada mastaabisäästu, saades paremaid väljavaateid hinnaks ja turgude leidmiseks. Eesti vesiviljelussektorit iseloomustab suur killustatus mitmete väikesemahuliste toodete ja tootmisviiside vahel, millest tulenev huvide lahknevus on osaliselt pärssinud tõhusat koostöövõimet nii erialaliitude kui ka tootjaorganisatsiooni raames. Ranna- ja sisevetekalanduses ei ole ühistegevus tootmises ja turustamises veel väga levinud.

Eesti vesiviljelusettevõtete potentsiaalset tootmisvõimsust on hinnatud väljamakstud projektitaotluste planeeritud võimsuste põhjal suuremaks kui 4000 tonni aastas 97, kuid tegelik tootmine on sellest umbes viiendik (ca 900 tonni 98). Viimastel aastatel on tootmismahud hakanud järk-järgult kasvama, kuid veel ei suudeta rahuldada töötlejatele

94 SA Keskkonnainvesteeringute Keskus95Kalakasvatuste veesaaste arvestusmetoodika väljatöötamine – Aqua Consult Baltic OÜ 201296 Maaeluministeerium (turukorraldus) 2018 https://www.agri.ee/et/eesti-kalapuugi-ja-vesivil jelussektori-tootjaorganisatsioonid 97 Riigikontroll „Euroopa Kalandusfondi vesivil jelustoetuste mõju“ 2016 98 Statistikaamet

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

31

kvaliteetse tooraine stabiilset tarnet. kasvatavate liikide osas. Kalatööstuste toorainega varustatus püütavate mageveeliste liikidega (koha, ahven) on sesoonne ja kohalikku toorainet ei jätku piisavalt, mistõttu on sellistes tootmisbaasides tootmisvõimsus alakasutatud.

Avamerekasvanduste rajamist Eestis piiravad ebasoodsad klimaatilised tingimused ja Läänemere keskkonnaseisund ning hoonestuslubade protsess on aeganõudev ja keeruline. Kuna vesiviljelussektor99 on väike, ei ole tekkinud piisavat turgu Eesti vesiviljelussektorile spetsialiseerunud veterinaaridele ja konsulentidele. Rahuldamata on nõudlus oskustööjõu osas, sest sektorit iseloomustab nõudlik füüsiline töö ning madal palgatase (kalatöötlemises on see 70% Eesti keskmisest ja vesiviljeluses 44%100).

Mageveekala töötlemisettevõtted fileerivad ning valmistavad erinevaid kulinaariatooteid, samas kui kilu ja räime töötlemissektoris tegeletakse peamiselt kala külmutamisega. Kilu ja räime töödeldakse enamjaolt hästi toimivate tootjaorganisatsioonide poolt rajatud kompaktsetes külmhoonetes, mis on varustatud kaasaegseimate tehnoloogiliste lahendustega nii töötlemise aspektist kui ka toodete pakendamises. Innovatsiooni ja tootearendusse on kala- ja vesiviljelustoodete tootmise ja töötlemisega tegelevad ettevõtjad investeerinud suhteliselt vähe.

Euroopa Liidus on tarbijate nõudlus kalatoodete järgi kasvavas trendis 101 ja kalatarbimine 2014. aastal oli elaniku kohta 25,5 kg 102. Eestis ei ole kalatarbimine viimase kolme aastaga oluliselt muutunud, jäädes elaniku kohta 17 kg-ni aastas 103. Suuremates Eesti kaubanduskettides on kalandustoodete sortimendis kohaliku päritoluga tooted esindatud, konkureerides sageli odavamate hindadega importtoodetega. Eesti kalatoodete isevarustatuse tase oli 2017. aastal 530%. Kohalikku päritolu vesiviljelustoodete turustamise lühike tarneahel tagab toodangu värskuse ent toodangu kogumaht on küllaltki madal.

Eesti kalandussektoris tegutsevatel mikro- ja väikeettevõtjatel on olnud madal omafinantseeringuvõime. Samuti on finantsvahendid olnud sihtgrupile raskesti kättesaadavad. Nende turutõrgete leevendamiseks on Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu võimaldatud ligipääs laenurahale.

Vesiviljeluses on vähesel määral hakatud katsetama uute kalaliike kasvatamisega ning on tekkinud huvi ka vetikate ja karpide kasvatamise vastu. 104 Alustatud on juba punavetika Furcellaria lumbricalis ja söödava rannakarbi Mytilus edulis kasvatamise katsetusi Väinameres, Liivi lahes ja Läänemere avaosas millega loodetakse leida Eesti tingimustes sobiv tootmistehnoloogia. Vetikakasvatuse puhul on käimas esimesed innovatsiooniprojektid kasvatustehnoloogiate arendamiseks. Erasektori algatusel on käivitunud karbikasvatuse arendamine. Teistes Läänemere-äärsetes riikides on karbi ja vetikakasvatus näidanud potentsiaali merekeskkonna eutrofeerumise vähendamisel. 105

Eesti kalatöötlemissektoris müüdi 2016. aastal 50 tuhat tonni kalatoodangut 126 miljoni euro väärtuses. Külmutatud kala ja vähiliste osatähtsus müügis oli 62% kogusest ning

99 Vesivil jelussektori all peetakse silmas nii kala-, vähi-, vetika- kui karbikasvatamist100 Statistikaamet101 EUMOFA (Euroopa Liidu kalapüügi- ja vesivil jelustoodete turu seirekeskus) 2014102 EUMOFA „EU Fish market 2016 “ 103 Konjunktuuri instituudi 2016. a küsitluse andmed104 Uute li ikide kasvatamisel arvestatakse Nõukogu määrus (EÜ) nr 708/2007, 11. juuni 2007 kehtestatud nõudeid ja Looduskaitse seadust105 Interreg BBG projekt - https://www.submariner-network.eu/projects/balticbluegrowth

www.hendrikson.ee

32 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

35% väärtusest. Kalatööstused on selgelt suunatud ekspordile, mille osakaal kogumüügitulus oli 2016. aastal 64%. Eesti paikneb geograafiliselt Läänemere piirkonnas soodsas asukohas, mis loob eeldused kujuneda keskseks kilu ja räime rahvusvaheliseks logistikakeskuseks. Samas kogu kalatoodete ekspordist oli külmutatud kala osakaal ca 65%, mistõttu on vajadus toodete mitmekesistamise ja tootearenduse järele. Kalatöötlejate peamiseks ekspordi mõjutajaks just viimastel aastatel on olnud Venemaa poolt 2014. aasta augustis kehtestatud embargo. Seetõttu on alates 2014. aastast kalatoodete eksport Ukraina suunal suurenenud. Oluliselt on kasvanud jahutatud kilu osakaal ekspordis, sihtriikideks on Soome ja Rootsi. Kilu- ja räimetoodetele on aktiivselt uusi turuväljundeid otsitud nii Aasiast kui Aafrikast. Püsivaimaks uueks partneriks võib nimetada Hiinat. Vesiviljelustoodangust eksporditi 2017. aastal 5% välisriikidesse. 106 Peamiseks vesiviljelustoodete ekspordi artikliks on olnud angerjas, mida on müüdud Hollandi töötlejale. Väikestes kogustes on eksporditud ka tuurlasi ja jõevähki.107

3.3.ARENGUKAVA SEOSED MUUDE STRATEEGILISTE PLANEERIMISDOKUMENTIDEGA Koostatava arengukava tegevused on praegu kajastatud mitmetes erineva tasemega strateegilistes dokumentides, mille tulevane valdkonna arengukava seob riigi eelarvestrateegia tulemusvaldkonna mõistes ühtseks tervikuks. Arengukavasse integreeritakse vastava valdkonna eesmärgid ja tegevused järgmistest hetkel kehtivatest arengukavadest ja strateegiatest: 108

Eesti maaelu arengukava 2014–2020

Euroopa Merendus- ja Kalandusfond rakenduskava (EMKF) 2014–2020

Eesti kalanduse strateegia 2014–2020

Eesti vesiviljeluse sektori arengustrateegia 2014–2020

Lääne-Eesti vesikonna maaparandushoiukava, Ida-Eesti vesikonna maaparandushoiukava, Koiva vesikonna maaparandushoiukava

Ida-Eesti, Lääne-Eesti ja Koiva vesikondade veemajanduskavad 2015-2021

Eesti mahepõllumajanduse arengukava aastateks 2014–2020

Eesti teraviljasektori arengukava aastateks 2014–2020

Eesti aiandussektori arengukava aastateks 2015–2020

Eesti lambakasvatussektori arengukava aastaks 2018-2023

Eesti lihaveisesektori visioonidokument 2016–2020

Eesti piimanduse strateegia 2012–2020

Eesti toidu tutvustamise ja müügiedenduse kava „Eesti toit 2015–2020“

Koolikava rakendamise riiklik strateegia

Eesti seemnemajanduse arengukava aastateks 2014–2020

106 Statistikaamet107 Kalanduse teabekeskus „Kalakasvatus. Perspektiivsed kalaliigid“ 2015108 https://www.agri.ee/sites/default/files/content/arengukavad/arengukava-pollumajandus-kalandus-2030-koostamise-ettepanek.pdf

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

33

Põllumajandussektoris kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise tegevuskava 2012–2020

Taimekaitsevahendite säästva kasutamise tegevuskava aastateks 2013–2017

Eesti põllumajandus-, toidu- ja kalamajandusteaduse ning teadmussiirde arengukava aastateks 2015–2021

Programm „Põllumajanduskultuuride geneetilise ressursi kogumine ja säilitamine aastatel 2014–2020“

Riiklik programm „Sordiaretusprogramm aastatel 2009–2019“

Programm „Põllumajanduslikud rakendusuuringud ja arendustegevus aastatel 2015–2021”

Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020

Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030

Kliimapoliitika põhialused aastani 2050

Kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani 2030 ja selle rakendusplaan

Põllumajandussektoris kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise tegevuskava 2012–2020

Ida-Eesti, Lääne-Eesti ja Koiva vesikondade veemajanduskavad 2015-2021

Nitraaditundliku ala tegevuskava 2016–2020

Eesti merestrateegia meetmekava

Looduskaitse arengukava aastani 2020

Harrastuskalapüügi arengukava 2010–2013 (perspektiiviga 2018)

Siirde-, poolsiirde-ja mageveeliste kalaliikide koelmualade taastamise programm 2017–2023 (perspektiiviga 2027)

Kalakasvatusliku taastootmise tegevuskava 2017–2019 (perspektiiviga 2023)

Mikroobide antibiootikumiresistentsuse vähendamise tegevuskava veterinaarmeditsiini valdkonnas aastateks 2017–2021

Arengukava teemakäsitlust suunavad dokumendid, mida tuleb lisaks arvestada PõKa koostamisel ja keskkonnamõjude strateegilisel hindamisel (nimekiri ei ole ammendav):

Euroopa Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohtaEuroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv)

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik

www.hendrikson.ee

34 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2006/118/EÜ 12. detsember 2006, mis käsitleb põhjavee kaitset reostuse ja seisundi halvenemise eest (põhjaveedirektiiv)

Nõukogu direktiiv 91/676/EMÜ 12. detsember 1991 veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (nitraadidirektiiv).

Looduskaitse arengukava aastani 2020

Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/842 heitgaaside vähendamise kohta

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14. detsembri 2016. aasta direktiiv 2016/2284 saasteainete vähendamise kohta

Poollooduslike koosluste tegevuskava aastateks 2014-2020

Metsanduse arengukava 2011-2020

Eesti Maaturismi arengukava 2015-2020

Energiamajanduse arengukava aastani 2030

Riigi jäätmekava 2014-2020

Säästev Eesti 21

Konkurentsivõime kava „Eesti 2020“

Eesti julgeolekupoliitika alused

Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020

Kodanikuühiskonna arengukava 2015–2020

Eesti regionaalarengu strateegia 2014–2020

Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020

Metsanduse arengukava 2011–2020

Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030

Heaolu arengukava 2016–2023

Energiamajanduse arengukava aastani 2030

Ettevõtluse kasvustrateegia

Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 „Teadmistepõhine Eesti“

Elukestva õppe strateegia 2020

ÜRO ülemaailmsed säästva arengu eesmärgid

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

35

4. KESKKONNAMÕJU STATEEGILISE HINDAMISE METOODIKAKSH eesmärk on muuta strateegiliste otsuste ehk arengukava kvaliteeti paremaks. Selleks analüüsib KSH PõKa väljatöötatud lahendusvariante ja pakub välja meetmeid soodsate keskkonnamõjude võimendamiseks ning ebasoodsate mõjude vältimiseks, ennetamiseks ja leevendamiseks. Et KSH sisend arengukavasse oleks asjakohane, on oluline arvestada arengukava üldistusastet, s.t KSH läbiviimisel lähtutakse strateegilise arengudokumendi üldistusastmest. Seda reeglit tuleb jälgida ka KSH aruande koostamise metoodika valikul ja andmevajaduse määramisel.

Kasutatav KSH metoodikat liigitub ülesande ja ulatuse järgi järgmiselt:

1. VASTAVUSANALÜÜS, mille raames selgitatakse välja, kas PõKa valdkondlike alameesmärkide saavutamiseks väljatöötatud eesmärgid ja meetmed aitavad kaasa või ei aita kaasa erinevate rahvusvaheliste, Euroopa Liidu ja Eesti siseriiklike poliitiliste keskkonnaeesmärkide saavutamisele. Arengukava eesmärkide ja meetmete vastavusanalüüsi puhul viiakse läbi võrdlus sama üldistustasemega teiste, kõnealuse valdkonna või sellega seotud strateegiliste arengudokumentide keskkonnaeesmärkidega. Olulisemad valdkondlikku poliitikat kujundavad dokumendid on nimetatud ptk-s 3.3, loetelu täpsustub vajadusel hilisema protsessi ehk KSH aruande koostamise jooksul. Vastavusanalüüs esitatakse KSH aruandes ülevaatena nt tabeli vormis, kus ühes tulbas on rahvusvahelised, Euroopa Liidu ja Eesti keskkonnapoliitika olulisemad asjakohased eesmärgid ja ajalised sihttasemed, teises tulbas kõnealuse PõKa eesmärgid ja meetmed.

2. KESKKONNASEISUNDI ÜLEVAATE KOOSTAMINE JA KESKKONNATRENDIDE ANALÜÜS, kus antakse hinnang keskkonnapoliitiliste eesmärkide ehk keskkonnaeesmärkide saavutustasemele. Kui näiteks üheks keskkonnaeesmärgiks on, et säilinud on põllumajandusmaa elurikkus ja maastiku mitmekesisus, siis analüüsides elurikkuse ja maastiku mitmekesisuse sihtarve, saab anda hinnangu, kuivõrd tõhusad on olnud seni rakendatud poliitikameetmed (regulatiivsed, jne).

3. VÄLISMÕJUDE ANALÜÜS EHK KESKKONNAMÕJU PROGNOOSIMISE METOODIKA, mille raames selgitatakse välja, kas PõKa eesmärgi ja valdkondlike alameesmärkide saavutamiseks väljatöötatud meetmed avaldavad looduskeskkonnale ning inimese tervisele olulist ebasoodsat või soodsat mõju. Välismõjude analüüsi läbiviimiseks kasutatakse ennekõike kvalitatiivset (kirjeldavat) hindamist ja võimalusel kvantitatiivset hindamist, st juhul kui arengukava kavandatavate tegevuste täpsusaste seda võimaldab. Kvalitatiivselt mõjude hindamisel tuleb tugineda andmeallikatele (nt varem teostatud uuringud, riiklike andmebaaside andmed, GIS rakendused), mis võimaldavad teha usaldusväärseid järeldusi.

4. KESKKONNAMÕJU VÄLTIMISE, ENNETAMISE JA LEEVENDAMISE METOODIKA. KESKKONNASEIRE. Keskkonnamõju, eriti aga olulise ebasoodsa keskkonnamõju leevendamiseks pakutakse välja keskkonna- ehk leevendusmeetmeid. Keskkonnameetmed võivad samuti olla kas regulatiivset või teavituslikku laadi. Arengukavaga kaasneva olulise keskkonnamõju ja keskkonnameetmete tõhususe jälgimiseks pärast arengukava kehtestamist pakutakse vajadusel välja seirekava, milles kirjeldatakse seiremeetmeid.

www.hendrikson.ee

36 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

Oluline keskkonnamõju ehk oluline ebasoodne keskkonnamõju võib tekkida olukorras, kus näiteks arengukava eesmärk või alaeesmärk ei vasta rahvusvahelisele, EL-i või Eesti keskkonnapoliitika eesmärkidele, on nendega vastuolus või ei aita neid ellu viia. Olulist ebasoodsat keskkonnamõju saab detailsemalt määratleda siis, kui arengukavas nähakse ette konkreetseid tegevusi (projekte, meetmeid) kindlas asukohas. Tuleb kaalutleda, kas oleks otstarbekas hinnata keskkonnamõju pigem edaspidi üksikasjalikumalt tegevusloa tasandil.

Natura hindamine viiakse läbi KSH aruande koostamise etapis, vastavuses arengukava täpsusastmega ehk valdavalt arengukava üldistustaset arvesse võttes piirdutakse Natura eelhindamisega.

Natura hindamine on menetlusprotsess, mida viiakse läbi vastavalt loodusdirektiivi artikli 6 lõigetele 3 ja 4. Käesolevas töös tuginetakse Euroopa Komisjoni juhendile „Natura 2000 alasid oluliselt mõjutavate kavade ja projektide hindamine. Loodusdirektiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõigete 3 ja 4 tõlgendamise metoodilised juhised“ ja juhendile "Juhised Natura hindamise läbiviimiseks loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 rakendamisel Eestis" (KeMÜ, koost 2017).

KeHJS ning looduskaitseseaduse alusel toimub Natura hindamine keskkonnamõju hindamise menetluse raames. KeHJS § 33 lg 1 punkti 4 kohaselt keskkonnamõju hinnatakse, kui kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala.

Natura eelhindamise käigus tuuakse välja Natura 2000 väärtused ja nende kaitse-eesmärgid planeeringuga hõlmataval alal ning selgitatakse, millised konkreetsed tegevused Natura 2000 ala tõenäoliselt mõjutavad või millised elemendid võiksid koos teiste kavade või projektidega ala mõjutada. Eelhindamise tulemusena tuuakse välja olulisemad tegevused ja valdkonnad, mille täpsem käsitlemine on Natura 2000 võrgustiku kontekstis vajalik läbi edasiste täpsemate projektide või kava etappide (projektid jmt).

Kui eelhindamise läbiviimise tulemusena selguvad detailsemad tegevused, mille kohta on piisavalt täpset informatsiooni mõju määratlemiseks ja hindamiseks – jätkatakse nende tegevuste lõikes asjakohase hindamisega.

Kuigi KSH direktiivist lähtuvalt tegeleb KSH üldjuhul vaid looduskeskkonnale avalduva mõjuga. PõKa sotsiaalsete ja majanduslike mõjude hindamime teostakse PõKa eelnõu mõjude eelhindamise raames, mis hõlmab endas sotsiaal-demograafiliste, majanduslike (sh põllumajandus, kalandus, toidutööstus), keskkonna-, regionaal- ning maaelu-, julgeoleku-, administratiiv- ja eelarvemõjude hindamist ning PõKa 2030 vahe- ja järelhindamise metoodika väljatöötamist.

KSH aruande koostamisel täpsustatakse vastavusanalüüsi läbiviimiseks väljavalitud keskkonnaeesmärkide valikut. Lisaks toodud hindamismeetoditele rakendatakse vajadusel täiendavaid metoodikaid vastavalt vajadusele. Kasutatakse üldtunnustatud hindamismetoodikaid, mille valik kooskõlastatakse ka eelnevalt arengukava koostamise korraldajaga.

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

37

5. ARENGUKAVA ELLUVIIMISEGA EELDATAVALT KAASNEV KESKKONNAMÕJUKSH aruanne koostatakse ja vormistatakse lähtudes seadusandlusest - eeskätt KeHJS § 40 nõuetest, heakskiidetud keskkonnamõju hindamise programmist ning arvesse võttes üldtunnustatud keskkonnamõju strateegilise hindamise alaseid teadmisi ja hindamismetoodikat.

KSH programmis on mõjuvaldkonnad määratletud tuginedes Euroopa ühise põllumajandus- ja kalanduspoliitika eesmärkidele võttes arvesse KeHJS nõudeid KSH aruande sisu osas ning senise arengukava protsessi käigus (olukorrakirjeldused, töörühmad) kerkinud olulisi valdkondi.

Arvestades mõjutatava ala suurust, planeeritavate tegevuste hulka, arengukava täpsusastet ning asjaolu, et hetkel ei ole täpselt teada mida ja kuhu kavandatakse, siis pole võimalik KSH programmis kirjeldada, millised on arengukavaga eeldatavalt kaasneda võivad asjakohased mõjud, näiteks eeldatavalt oluline ebasoodne mõju looduskeskkonnale, sh Natura aladele või vastuolu mõnele looduskeskkondlikule strateegilisele eesmärgile.

Strateegilise dokumendi elluviimisega kaasneva eeldatavalt olulise keskkonnamõju täpne iseloom ning ulatus ja indikaatorite valik selgub mõjude hindamise käigus (arengukava koostamine ning KSH protsess toimuvad paralleelselt, mistõttu ei ole arengukava KSH programmi etapis veel lõplik) ning esitatakse KSH aruandes.

Võimalikud asjakohase mõju allikad võivad olla: elupaiga häirimine või hävitamine, veekvaliteeti muutused, õhuhäiringud jms. Arengukava koostamisel protsessis tuleb jooksvalt hinnata, kas PõKa eesmärgi ja valdkondlike alameesmärkide saavutamiseks väljatöötatavad meetmed vastavad valdkondlikele strateegilistele eesmärkidele ning kas tegevustega võib kaasneda ebasoodne mõju looduskeskkonnale või läbi looduskeskkonna muutuste:

bioloogilisele mitmekesisusele, sh kaitstavatele loodusobjektidele, sh Natura 2000 aladele; põhja- ja pinnaveekogumite seisundile, sh vee kvaliteet/reostuskoormus, vee-elustikõhukvaliteedile;jäätmeteke;inimese tervisele ning sotsiaalsetele vajadustele ja varale.

Kui ilmneb oluline mõju looduskeskkonna ülalnimetatud elementidele ja viiakse läbi vastavale elementide mõju hindamine, siis tuleb lisaks anda hinnang, kas mõju tulemusel suurenevad kliimamuutustest tulenevad häiringud. Oluline on analüüsida horisontaalselt, kas arengukava lahendus panustab kliimamuutustega kaasnevate häiringute leevendamisse.

Riigipiirülene mõjud. Arengukavas kavandatavate eesmärkide elluviimisel ei ole ette näha olulist ebasoodat keskkonnamõju Eestist väljaspool ning KeHJS § 46 (Piiriülese keskkonnamõju hindamise erisus) ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2001/42/EÜ Artikkel 7 (Piiriülesed konsultatsioonid) tähenduses olulist mõju teise riigi keskkonnale ei eeldata.

www.hendrikson.ee

38 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

6. KAASAMINE – MÕJUTATUD JA HUVITATUD OSAPOOLED

Strateegilisest planeerimisdokumendist huvitatud osapoolteks on:

1. Ministeeriumid ja nende asjakohased allasutused: Keskkonnaministeerium, Kaitseministeerium, Kultuuriministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium, Siseministeerium, Sotsiaalministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Maaeluministeerium, Justiitsministeerium, Keskkonnaamet, Põllumajandusamet, Veterinaar- ja Toiduamet,  Põllumajandusuuringute Keskus, Registrite ja Informatsiooni Amet.

2. Keskkonnaorganisatsioonid – olulisemad valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid on koondunud Eesti Keskkonnaühenduste Kojaks, mis lihtsustab organisatsioonide teavitamist arengukava ja KSH koostamise osas.

3. Arengukava koostamisse kaasatud partnerid: Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Noortalunikud MTÜ, Eesti Aiandusliit MTÜ, Eesti Mesinike Koostöökogu, Eesti Mahepõllumajanduse Koostöökogu, Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Polli Aiandusuuringute keskus, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon , SEI Tallinn, Maa-amet, Erametsaliit, Eesti Lamba-ja kitsekasvatajate Liit , Mesinduse Koostöökogu, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Keskkonnauuringute Keskus, Eesti Kalaliit, Eesti Kalapüügiühistu, Eesti Traalpüügi Ühistu, Eesti Kutseliste Kalurite Ühistu, Peipsi Kalandusühistu, Kalakasvatajate Ühistu Ecofarm, Kalanduse Teabekeskus, Toidu-ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus, Tartu Biokeskus, Konjuktuuriinstituut, Kaugpüüdjate Liit, Virumaa Rannakalurite Ühing, Harju Kalandusühing, Läänemaa Rannakalanduse Selts, Saarte Kalandus, Liivi Lahe Kalanduskogu, Hiiukala, Võrtsjärve Kalanduspiirkond, Peipsi Kalanduspiirkonna Arendajate Kogu, MTÜ Eesti Lihaveisekasvatajate Selts, MTÜ Eesti Seemneliit, Eesti Toiduainetööstuse Liit, Valgamaa Põllumeest Liit, Maaelu Edendamise Sihtasutus, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu, Eesti Karusnahaliit, Külaliikumine Kodukant, MTÜ Eesti Maaturism, Eesti Linnade ja Valdade Liit.

4. Muud asjast huvitatud isikud. Vastavalt KeHJS nõuetele teavitatakse KSH protsessi etappidest kuulutustega ajalehes ning strateegilise planeerimisdokumendi koostaja veebilehel.

KSH käigus asjaolude selgumisel võib mõjutatavate ja/või huvitatud isikute ja asutuste nimekiri täieneda.

Mõjutatud ja huvitatud osapoolte teavitamine KSH protsessi etappidest ja tulemustest toimub vastavalt KeHJS-e nõuetele. Vastavalt seadusele teavitatakse KSH dokumentatsiooni avalikustamisest laiemat avalikkust kuulutusega ajalehes, arengukava koostaja veebilehel ning väljaandes Ametlikud Teadaanded; huvitatud või mõjutatud institutsioone elektrooniliselt. Avalikkuse kaasamisega KSH ja arengukava protsessis tegeleb strateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja, kelleks on Maaeluministeerium.

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

39

7. KESKKONNAMÕJU STRATEEGILISE HINDAMISE AVALIKUSTAMINE JA LÄBIVIIMISE AJAKAVAArengukava koostamine ja KSH menetlemine toimub üheaegselt, mis võimaldab arvestada võimalikult suures ulatuses arengukava ellu viimisega kaasnevaid keskkonnamõjusid ja tagada seeläbi säästev ja tasakaalustatud lõpptulemus. Planeeringu koostamise esialgne indikatiivne ajakava on esitatud tabelis 7.1.

Tabel 7-1 Arengukava koostamise ja KSH protsessi orienteeruv ajagraafik (võib muutuda protsessi käigus)

Arengukava etapp KSH etapp Etapi toimumise aegPõKa koostamise algatamine KSH algatamine 08.12.2017Töörühmade koosolekud, arengukava koostamine.

KSH programmi koostamine Märts-juuni 2018

PõKa täisteksti 1. versiooni kirjalik kommenteerimine töörühmade liikmete poolt

KSH programmi kontroll ja seisukohtade küsimine

Juuli- august 2018

Töörühmade liikmete kommentaaride põhjal täiendatud PõKa arutelud töörühmades ja PõKa täiendamine

KSH programmi täiendamine KSH töörühma poolt ning üle vaatamine ministeeriumi poolt

September-oktoober 2018

Arengukava teksti esitamine PõKa juhtkomisjonile

KSH programmi avalikustamine ja avalik arutelu

November 2018

KSH programmi nõuetele vastavuse kontroll

Detsember 2018

KSH aruande koostamine Detsember 2018-veebruar 2019

PõKa seletuskirjalise osa valmimine

Veebruar 2019

KSH aruande kontroll ja seisukohtade küsimine

Märts-aprill 2019

Vajadusel PõKa täiendamine Avalik väljapanek ja avalik arutelu Mai-juuni 2019

KSH aruande täiendamine Juuli 2019

PõKa esitamine Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks

KSH aruande kooskõlastamiseks esitamine ja KSH aruande nõuetel vastavuse kontroll ja seiremeetmete kehtestamine

August-september 2019

www.hendrikson.ee

40 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

8. PROGRAMMI KOOSTANUD EKSPERDIRÜHMA JA STRATEEGILISE PLANEERIMISDOKUMENDI KOOSTAJA ANDMEDStrateegilise planeerimisdokumendi koostamise korraldaja:

MaaeluministeeriumLai tn 39 / Lai tn 41, 15056 Tallinn E-post: pm@agri.eeTel: (+372) 625 6101 Kontaktisik: Aare Kasemets E-post: sirli.kalbus@agri.eeTel: (+372) 625 6132

KSH teostaja:

Hendrikson & Ko OÜ Raekoja plats 8, 51004 TartuE-post: hendrikson@hendrikson.eeTel: (+372) 740 9800Kontaktisik: Riin KutsarE-post: riin@hendrikson.eeTel: (+372) 617 7690

KSH ekspertrühm koosneb järgmistest liikmetest:

Riin Kutsar Juhtekspert, Keskkonnaekspert, metoodikate valik, Natura 2000, looduskaitse, inimese tervis, sotsiaalsetele vajadused ja vara

Martin Ruul

Kaile Peet

Projektijuht, Keskkonnaspetsialist (protsessi üldise kulgemise juhtimine ja menetlustoimingud, huvirühmade kaasamine; kliimamuutused, kultuuripärand ja maastik)

Liigikaitse spetsialist (elustik ja selle kaitse, looduskaitstavad objektid)

Ethel Simmul

Juhan Ruut, Krista Aidak

Veespetsialist (pinnas, muld, pinna- ja põhajvesi, veekvaliteet)

Väliõhukvaliteet, jäätmekäitlus

Hendrikson & Ko poolseks juhteksperdiks on Riin Kutsar, kes vastab keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 34 lõikes 4 esitatud nõuetele.

Töörühma koosseisu võidakse töö käigus vajadusel täiendada.

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

41

9. ASJAOMASTE ASUTUSTE SEISUKOHADTäiendatakse peale seisukohtade laekumist.

Esitatud ettepanek Ettepanekuga arvestamine

KESKKONNAMINISTEERIUM1. Palume PõKa KSH programmis vähemalt märksõnana ära märkida invasiivsete võõrliikide kasvatuse vähendamise ning looduskeskkonnale ohtlike liikide kasvatamise asendamise ohutute alternatiividega, lisaks toetusskeemide vastava muutmise. Näiteks on toetusskeemides sees otseselt invasiivseid liike (eelmisel aastal toetati kurdlehise kibuvitsa kultuuri rajamist marjakultuurina, samas kui Riigimetsa Majandamise Keskus teeb kulutusi sama liigi ohjamiseks). Palume analüüsida, kas on oluline toetusskeemide ümberkujundamine nii, et kõige probleemsemate liikide kasvatuse toetamine oleks välistatud.

Maaeluministeerium ja KSH koostajad ei näe vajadust KSH programmi täiendada, kuna õigusaktid on MeM-i töö aluseks, sealjuures arvestatakse toetusskeemide kujundamisel sellekohaste õigusaktidega. Kui KeM täiendab/parandab invasiivsete liikide nimekirja, siis seda võetakse arvesse ka jooksvalt toetuse väljatöötamisel.

2. Teeme ettepaneku lisada KSH programmi peatükki 4 „Keskkonnamõju Strateegilise hindamise metoodika“ järgmine lõik: „Globaalse elurikkuse strateegia Aichi 3. eesmärgi alusel peavad aastaks 2020 elurikkusele kahjulikud toetused, sh subsiidiumid, olema kaotatud või ümber kujundatud nii, et negatiivsed mõjud elurikkusele on minimaalsed või puuduvad.“.

KSH programmi täiendatakse olemasoleva olukorra kirjelduse peatükki 3.2.1.1 Maastikuline mitmekesisus ja elurikkus vastavalt ettepanekule.

3. Maaparandussüsteemide uuendamisel tuleb arvestada, et need võivad elurikkusele kahjulikult mõjuda (näiteks kuivenduskraavid rannaniitudel, soode ja märgade metsade servaaladel võivad märgade koosluste elustikku negatiivselt mõjutada; kuivenduskraavidest vooluveekogudesse jõudvad setted võivad kahjustada vee-elustikku jmt). Seetõttu teeme ettepaneku lisada peatükki 3.2.2.1 „Kvaliteetsed sisendid põllumajanduses“ alajaotusse „Vesi ja maaparandus“ lause: „Maaparandussüsteemide uuendamisel tuleb arvestada nende võimalikku mõju elurikkusele.“

Maaparandussüsteemide mõju elurikkusele analüüsitakse KSH aruande etapis. Olemasoleva olukorra kirjelduse peatükki sellisel kujul nõue hästi ei sobi.

www.hendrikson.ee

42 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

Esitatud ettepanek Ettepanekuga arvestamine

4. Nõustume KSH programmis toodud väitega, et nõustamissüsteem ei hõlma terviklikult kõiki osapooli. Meetmetele, mis on tugevalt suunatud maastiku mitmekesisusele ja elurikkusele (mahetoetus, poollooduslike koosluste hooldustoetus), ei ole täna ühtset nõustamissüsteemi. Samas on poollooduslike koosluste tegevuskava eesmärkide saavutamiseks oluline nii tänaste maahooldajate kui ka potentsiaalsete hooldajate (näiteks tänased põllumajandustootjad) teadlikkuse suurendamine, sh võimaluste tutvustamine. Poollooduslike koosluste hooldatavate maade laienemiseks on vajalik kaaluda vastava toetuse juurde nõustamisteenuse loomist.

Antud seisukoht on teadmiseks võetud. Teemat käsitletakse detailsemalt KSH aruande faasis.

5. Palume PõKa koostamisel ja KSH läbiviimisel arvestada, et elurikkust toetavat tootmist ja toodangu kohalikku turustamist piirab lünklik, kulukas ja loomade heaolu mittesoosiv tootmisahel (nt on probleemiks kohalike tapamajade puudus).

Antud seisukoht on teadmiseks võetud.

6. KSH programmis on välja toodud põllumajanduse negatiivne mõju kliimamuutustele, õhu kvaliteedile, mullale ja veele. Probleemide lahendamiseks on välja pakutud ökoloogiliselt suutlik tootmisviis – mahepõllumajandus. Palume lahenduste all käsitleda ka püsirohumaid ja poollooduslikke kooslusi.

Lahenduste välja toomine hetkeolukorra peatükkides oli ekslik lähenemine ning viide mahepõllumajandusele, kui ühele lahendusele, on eemaldatud.

7. KSH programmis rõhutatakse maastiku mitmekesisuse ja elurikkuse teemakäsitluse juures põllumajandusmaastiku elurikkust suurendavaid maastikuelemente (põllusaared, hekid jne). Samas ei tooda välja olulist aspekti, et maastik peab olema varieeruv. Haritava põllumajandusmaa, püsirohumaa, poollooduslike koosluste ja metsa vaheldumine maastikus on oluline nii bioloogilise mitmekesisuse kui ka ökosüsteemiteenuste tagamiseks. Põllumajandusmaastiku mitmekesisuse ja elurikkuse hindamisel tuleb kindlasti arvestada ka teiste, põllumajandusmaastikku ümbritsevate, kooslustega.

Antud seisukoht on teadmiseks võetud. Teemat käsitletakse detailsemalt KSH aruande faasis peamiselt põllumajandusmaastiku põhiselt (PõKa ei saa mõjutada kogu maastiku vaid peaasjalikult põllumajandusmaastikul toimuvat).

8. Leiame et PõKa KSH raames on muuhulgas vaja hinnata nimetatud arengukava eesmärkidest lähtuvaid, LULUCF valdkonna (maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse sektori) põllumaa ja rohumaa arvestusest tulenevaid kasvuhoonegaaside emissioone ning vastava hinnangu põhjal koostada ettepanekud ja tegevused kasvuhoonegaaside, sh CO2 emissiooni vähendamiseks põllumaa ja rohumaa sektorites LULUCF arvestuses.

Seisukoht on võetud teadmiseks. KSH aruanne saab hinnangutena jääda samale tasemele kui strateegiline planeerimisdokument ehk arengukava. Mõjude hindamine saab anda igal juhul soovituse nimetatud põhimõtete järgmiseks.

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

43

Esitatud ettepanek Ettepanekuga arvestamine

9. KSH programmi peatükis 3.3 „Arengukava seosed muude strateegiliste planeerimisdokumentidega“ puudub viide Riigi jäätmekavale 2014-2020 (https://www.envir.ee/sites/default/files/riigi_jaatmekava_2014-2020.pdf ). Riigi jäätmekava sätestab muuhulgas jäätmetekke vähendamise ja jäätmete ringlussevõtmise kui olulise eesmärgi aastateks 2014-2020. Riigi jäätmekava I strateegia näeb ette olulise ülesandena ressursitõhususe ja jäätmetekke vähendamise saavutamise prioriteetsetes ettevõtlussektorites (toiduainetööstuses ja kaubanduses). Jäätmetekke vähendamisele aitab kaasa uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, mis võimaldab teatud materjale, mida varem käideldi jäätmetena, käsitleda kõrvalsaadusena. See tähendab, et uued tehnoloogiad võimaldavad tootmisprotsessi suunata selliselt, et tootmise esmase eesmärgi kõrval saadakse ka muu materjal, mis ei vaja kasutusele võtmiseks täiendavat töötlust ja mille järele on nõudlus. Selline tootmise kõrvalsaadus on käsitletav tootena. Jäätmekava II strateegiline eesmärk on see, et biolagunevate jäätmete ringlussevõtu osakaal olmejäätmete kogumassist oleks aastaks 2020 13% (2014. aastal oli baastase 5%). Peale kogumisvõrgustiku arendamise tuleks biolagunevate jäätmete ringlussevõtu suurendamiseks luua nõuetele vastavad käitluskohad biolagunevate jäätmete (sh köögijäätmete) ringlussevõtuks (kompostimistehnoloogiate ja kääritamise tehnoloogiate soetamine, toidujäätmete eeltöötluskäitiste rajamine). Tuleb uurida võimalusi reoveesette käitlemiseks ja välja töötada jäätmeteks olemise lakkamise kriteeriumid, et soodustada reoveesette taaskasutamist eri valdkondades (põllumajanduses, haljastuses, rekultiveerimisel, ehituses jne).

Viide Riigi jäätmekavale 2014-2020 on KSH programmi lisatud, kuid koostatavas arengukavas ja selle mõjude hindamises keskendutakse pigem uue perioodi valdkondlikele arengukavadele ja nende tööversioonidele.

PõKa dokumendi peatükki „5.3.2 Riigi sekkumine tulevikus eesmärkide täitmiseks“ on lisatud nõue: „Ressursside raiskamise ja toidukao vältimiseks on vajalik riikliku toidujäätmete vähendamise programmi väljatöötamine.“ KSH programmis PõKa dokumendi sekkumisloogika peatükke ei dubleerita.

Kas viimane lause on PõKa teema või mitte?

10. Arvestades Riigi jäätmekava, peab PõKa sisaldama toidujäätmete, sh toiduainetööstuse jäätmete tekke vähendamist, mis sisuliselt tähendaks toidu raiskamise lõpetamist. Kuna Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (jäätmedirektiiv) seab ette tulevikuks sihtarvud, siis peab juba praegune PõKa sellega arvestama. Jäätmedirektiivi kohaselt peaksid liikmesriigid võtma toidujäätmete tekke vältimiseks ja vähendamiseks meetmeid kooskõlas kestliku arengu tegevuskavaga aastani 2030. ÜRO säästva arengu eesmärkide täitmisele kaasa aitamiseks ja selles suunas liikumise tagamiseks peaksid liikmesriigid püüdma saavutada liiduülese soovitusliku eesmärgi vähendada toidujäätmeid 2025. aastaks 30% ja 2030. aastaks 50%.

Seisukoht on teadmiseks võetud.

PõKa dokumendi peatükki „5.3.2 Riigi sekkumine tulevikus eesmärkide täitmiseks“ on lisatud nõue: „Ressursside raiskamise ja toidukao vältimiseks on vajalik riikliku toidujäätmete vähendamise programmi väljatöötamine.“ KSH programmis PõKa dokumendi sekkumisloogika peatükke ei dubleerita.

www.hendrikson.ee

44 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

Esitatud ettepanek Ettepanekuga arvestamine

11. Lisaks tuleb PõKa-s käsitleda jäätmetekke vähenemist pakendivaldkonnas, mis on samuti tugevalt seotud toiduainetetööstusega. Riigi jäätmekava näeb ette, et pakendijäätmete tekke kasvuprotsent peab olema aastaks 2020 alla 2/3 sisemajanduse koguprodukti (SKP) kasvuprotsendist. Jäätmekava täitmise eest vastutab Keskkonnaministeerium. Jäätmekava täitmisel on oluliseks koostööpartneriks muuhulgas Maaeluministeerium, kus kokkupuude jäätmevaldkonnaga seisneb eelkõige jäätmete ringlussevõtu (kompostimise) ning toidujäätmete vältimise korraldamises. Palume KSH käigus arvestada, et PõKa peab olema seotud Riigi jäätmekavaga ja arvestama selles toodud eesmärkidega ning kindlasti mitte minema nendega vastuollu.

Seisukoht on teadmiseks võetud.

12. Palume PõKa-s ja KSH käigus põhjalikumalt käsitleda jäätmete ringlussevõtmist ja ringmajanduse soodustamist. Väetisetoodete tootmine ja ringmajanduse mudeli kasutamine põllumajandustootmises ei ole ainus koht, kus ringmajandust rakendada (põllumajandusplasti ringlussevõtt, taimekaitsevahendite ja väetisepakendite korduskasutus jm). Lisaks saab biogaasi toota mitte ainult loomade väljaheitest, vaid ka mujalt põllumajandustootmise sektorist, sh taimsetest ja loomsetest jäätmetest, toiduainetööstusest ja kaubandusest.

Seisukoht on teadmiseks võetud ning teemat käsitletakse KSH aruandes.

13. Peatükis 3.3 on arengukavade ja strateegiate loetelus toodud ka Eesti lihaveisesektori visioonidokument 2014–2020. Juhime tähelepanu sellele, et nimetatud visioonidokument on koostatud aastateks 2016–2020, mistõttu palume KSH programmis tuua selle korrektne nimetus. Lisaks palume nimetatud peatükis parandada viidet veemajanduskavadele selliselt, et oleks loetletud Ida-Eesti, Lääne-Eesti ja Koiva vesikonna veemajanduskavad. Palume lisada kõnealuses peatükis toodud loetellu ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 12. detsember 2006, mis käsitleb põhjavee kaitset reostuse ja seisundi halvenemise eest (põhjaveedirektiiv) ja Nõukogu direktiiv 12. detsember 1991 veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (nitraadidirektiiv).

Eesti lihaveisesektori visioonidokumendi viide on parandatud.

Lisatud on viited Ida-Eesti veemajanduskavale, Lääne-Eesti veemajanduskavale, Koiva vesikonna veemajanduskavale, põhjaveedirektiivile ja nitraadidirektiivile.

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

45

Esitatud ettepanek Ettepanekuga arvestamine

14. Palume peatükis 3.3. esmase strateegilise dokumendina nimetada lisaks Kliimapoliitika põhialustele ka Kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani 2030 ja selle rakendusplaan (hetkel on see teemakäsitlust suunavate dokumentide nimekirjas), kuna see on tunduvalt põhjalikum ja ajakohastatud võrreldes Põllumajandussektoris kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise tegevuskavaga 2012–2020. Teemakäsitlust suunavate dokumentide loetellu tuleks lisada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused, ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013. Nimetatud määruse alusel on Eestil kohustus vähendada aastaks 2030 kasvuhoonegaaside heidet mitme sektori (sh põllumajandus) peale kokku 13% võrreldes 2005. aastaga, järgides iga-aastaseid heitetasemeid, mis kehtestatakse täpsemalt aastal 2020.

Esmaste strateegilise dokumentide nimekirja on lisatud viide dokumendile Kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani 2030 ja selle rakendusplaan ja teemakäsitlust suunavate dokumentide nimekirja viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrusele (EL) 2018/842.

15. Palume peatükis 3.3 teemakäsitlust suunavate dokumentide loetellu lisada Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14. detsembri 2018. aasta direktiiv 20162016/2284, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist, millega muudetakse direktiivi 2003/35/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/81/EÜ (edaspidi NEC-direktiiv). Kõnealune direktiiv käsitleb teatavate õhusaasteainete heitkoguste vähendamise riiklikke kohustusi, millega seatakse iga Euroopa Liidu liikmesriigile heitkoguste vähendamise kohustused aastateks 2020 ja 2030 järgmistele saasteainetele: vääveldioksiid (SO2), lämmastikoksiidid (NOx), mittemetaansed lenduvad orgaanilised ühendid (LOÜ), eriti peened osakesed (PM2,5) ja ammoniaak (NH3). Põllumajandussektori korral on oluline ammoniaagi vähendamise kohustus, kuna sektori osakaal 2016. aastal Eesti koguheitest oli 88,6%.

Lisatud on viide Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 14. detsembri 2016. aasta direktiivile 2016/2284.

16. Nimekirja, kus on loetletud arengukava teemakäsitlust suunavad dokumendid, palume lisada ka Poollooduslike koosluste tegevuskava aastateks 2014-2020, samuti Metsanduse arengukava 2011-2020.

Viidatud dokumendid on lisatud arengukava teemakäsitlust suunavate dokumentide nimekirja.

17. Hetkel on koostamisel direktiiv jäätmeteke õhukeste plastijäätmete vähendamise osas, mille kohaselt on üks mereplasti tekitaja ka kalandussektor. Hüljatud püügivahendid risustavad merd ja mõjutavad mere elustikku. Keskkonnainspektsioon koristab igal aastal Peipsist ja Läänemerest kümneid kilomeetreid hüljatud püügivahendeid. Palume PõKa-s ja selle KSH-s käsitleda püügivahendite osa põhjalikumalt.

Kas ja kui palju PõKa-t sellest ettepanekust tulenevalt täiendatakse?

www.hendrikson.ee

46 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

Esitatud ettepanek Ettepanekuga arvestamine

18. Peatükis 3.2.1.1. „Põllumajanduskeskkond“ võiks olla esitatud viited, kust on pärit andmed heitkoguste osakaalude ja muutuste kohta aastatel 2016 ja 2005. Lisaks, kõnealuse peatüki leheküljel 12 lenduvaid orgaanilisi ühendeid (LOÜ-sid) käsitlevasse lõiku tuleks lisada märkus, et lämmastikoksiidide (NOx) ja LOÜ-de (välja arvatud metaan) heitkogused, mis tulenevad piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni kategooriates 3B (sõnnikukäitlus) ja 3D (mullaharimine) ette nähtud 2014. aasta aruandlusnomenklatuuri alla kuuluvatest tegevustest, ei võeta NEC-direktiivi artikli 4 punkti 3 alapunkti d kohaselt arvesse heitkoguse vähendamise kohustuste arvestamisel.

Andmed heitkoguste osakaalude ja muutuste kohta aastatel 2016 ja 2005 on pärit

- kasvuhoonegaaside heite osas: Eesti riiklikust kasvuhoonegaaside inventuurist 1990-2016

- õhusaasteainete heite osas: Eesti õhusaasteainete inventuuriraportist 1990-2016

Praeguses PõKa versioonis lenduvaid orgaanilisi ühendeid (LOÜ-sid) ei mainita?

19. Palume KSH programmi peatükis 3.1 „Arengukava visioon ja eesmärgid“ toodud skeemile 3-1 lisada punkti a ka sõna „veekvaliteedile“.

Skeemil 3-1 punkti a) loetelust oli ekslikult välja jäänud eesmärk „Väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise negatiivne mõju keskkonnale on vähene“, mille alla on PõKas koondatud ka veekeskkonnaga seotud mõõdikud:

Üldlämmastiku ja üldfosfori sisaldus pinnavees

Nitraatide sisaldus ülemises põhjaveekihis

Taimekaitsevahendite jäägid põhja- ja pinnavees

Eelmainitud eesmärk on lisatud skeemi 3-1 punkti a) loetellu.

20. KSH programmi peatükis 5 „Arengukava elluviimisega eeldatavalt kaasnev keskkonnamõju“ on loetletud, et tegevustega võib kaasneda ebasoodne mõju looduskeskkonnale või läbi looduskeskkonna muutuste muuhulgas veekogude seisundile, sh vee kvaliteet/reostuskoormus, vee-elustik. Palume nimetatud punkti korrigeerida nii, et mõiste „veekogude“ asemel kasutataks mõistet „veekogumite“.

Vastav muudatus on KSH programmi sisse viidud.

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

47

Esitatud ettepanek Ettepanekuga arvestamine

21. Kliimakaalutlusi on KSH programmis läbivalt arvestatud, kuid rõhutame vajadust KSH läbiviimisel neid igas alavaldkonnas kaaluda ning lähtuda Kliimapoliitika põhialustest ja Kliimamuutustega kohanemise arengukavast (eriti arvestades uue perioodi ühise põllumajanduspoliitika rahastamise põhjalikumaid nõudeid seoses kliimamuutustega).

Seisukohaga arvestatakse KSH aruande faasis.

22. Palume KSH programmi peatükis 2 „Keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärk ja ulatus“ kasutada kliimamuutustega seoses mõisteid kliimamuutuste mõjuga kohanemine ja pigem kliimamuutuste leevendamine, mitte nende mõju leevendamine, kuna kasvuhoonegaaside heite vähendamise lõplik mõte on kliimamuutusi vähendada.

Vastav parandus on KSH programmi sisse viidud.

KESKKONNAAMET1. Keskkonnaamet on seisukohal, et PõKa KSH programm on üldine, mis on arvestades PõKa üldistusastet ka paratamatu. Samas peab KSH programm täitma KSH lähteülesande rolli. PõKa KSH programmi lk 36 kohaselt: „Kuna KSH programmi koostamise etapis ei ole veel lõplikke arengukava eesmärke ja meetmeid teada, põles seetõttu võimalik KSH programmi faass anda lõplikku infot asjakohaste mõjude hindamisemetoodika osas. Hindamis metoodika lõplik valik tehakse järgnevates arengukava ja KSH aruande koostamise etappides. Lisaks toodud hindamismetoodikatele rakendatakse vajadusel täiendavaid metoodikaid vastavatl vajadusele. Kasutatakse üldtunnustatud hindamismetoodikaid, mille valik kooskõlastatakse ka eelnevalt arengukava koostamise korraldajaga.“ Keskkonnaamet märgib, et sellisel juhul (nt hindamismetoodika lõplik valik jmt) oleks mõistlik uuesti konsulteerida ka asjaomaste asutustega (enne PõKa KSH aruande valmimist). See hoiaks ära probleeme PõKa KSH aruande staadiumis, tagades efektiivse menetluse.

KSH aruande koostamisel kasutatavaid hindamismetoodikaid on programmi kajastatud. KSH aruandes käigus selgitatakse ja kirjeldatakse valitud metoodika aluseid PõKa valmimise järgselt täpsemalt, nt millised rahvusvahelised, siseriiklikud strateegilised planeerimisokdumendid valitakse keskkonnaeesmärkide kajastamiseks ja millised on olulisemad keskkonnaeesmärgid PõKa-ga seatud valdkonna- ja alameesmärkide hindamiseks.

2. Ptk 3.1: lk 9 skeemi 3-1: „a) Põllumajanduskeskkond“ loetelusse lisada alapunkt „ Väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise negatiivne mõju keskkonnale on vähene“.

Skeemi 3-1: „a)Põllumajanduskeskkond“ loetelust oli ekslikult välja jäänud eesmärk „Väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise negatiivne mõju keskkonnale on vähene“.

Eelmainitud eesmärk on skeemile 3-1 lisatud.

3. Ptk 3.3 Keskkonnaamet palub täpsustada: Ida-Eesti, Lääne-Eesti ja Koiva vesikondade veemajanduskavad 2015-2021.

Lisatud on viited Ida-Eesti, Lääne-Eesti ja Koiva vesikondade veemajanduskavadele.

www.hendrikson.ee

48 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

Esitatud ettepanek Ettepanekuga arvestamine

4. Ptk 3.3: Keskkonnaamet teeb ettepaneku strateegiliste planeerimisdokumentide loetelusse lisada Metsanduse arengukava 2011-2020. PõKa koostamise eesmärk on aidata kaasa Eesti põllumajanduse, kalanduse, vesiviljeluse ja toiduainetööstuse arengule ja konkurentsivõime kasvule, maa- ja rannapiirkondade tasakaalustatud arengule, taimede ja loomade hea tervise hoidmisele, toiduohutuse tagamisele ning puhta keskkonna ja liigilise mitmekesisuse säilimisele. Ulukiliha ja muud metsasaadused (marjad ja seened) on oluline osa Eesti toidust, lisaks võivad erinevad toetusskeemid mõjutada maakasutust erinevates suundades, nt võib suureneda põllumajandusmaa metsamaa arvelt. See omakorda võib mõjutada ulukipopulatsioone jne.

Metsanduse arengukava 2011-2020 on lisatud arengukava teemakäsitlust suunavate dokumentide nimekirja, kuid koostatavas arengukavas ja selle mõjude hindamises keskendutakse pigem uue perioodi valdkondlikele arengukavadele ja nende tööversioonidele.

5. Ptk 3.3: Keskkonnaamet teeb ettepaneku strateegiliste planeerimisdokumentide loetelusse lisada ka Eesti Maaturismi arengukava 2015-2020 ja Energiamajanduse arengukava aastani 2030 (nt üha enam rajatakse päikesepaneele viljakatele põllumaadele).

Eesti Maaturismi arengukava 2015-2020 ja Energiamajanduse arengukava aastani 2030 on lisatud arengukava teemakäsitlust suunavate dokumentide nimekirja.

6. Ptk 4: Keskkonnaamet rõhutab, et PõKa KSH käigus on mh oluline välja tuua keskkonnaeesmärkide (veekogude ja põhjavee hea seisundi saavutamine) saavutamine veevaldkonnas, seisundi muutused ja trendid lähtuvalt põllumajandustootmise mõjust.

Antud seisukoht on teadmiseks võetud. Teemat käsitletakse KSH aruande faasis.

7. Ptk 5: Keskkonnaamet palub loetelusse (alt kolmas lõik) lisada „põhjavesi“.

Viide põhjaveele on lisatud.

8. Ptk 5: Keskkonnaamet teeb ettepaneku KSH käigus käsitleda ka looduslike pühapaikadega seonduvat. Looduslikud pühapaigad asuvad valdavalt maapiirkonnas ja suur osa ka põllumajanduslikul maal. Seetõttu põllumajandusturul konkurentsivõime tugevdamisel ei tohi unustada maarahva vaimsete väärtuse hoidmist.

PõKa ei käsitle maastikuelemente sellises täpsusastmes, mistõttu ei ole võimalik seda teemad ka KSH käigus täpsemalt käsitleda.

9. Keskkonnaamet palub korrigeerida PõKa KSH programmi ptk 7. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) §-de 361-39 kohaselt KSH käigus ei toimu KSH programmi kooskõlastamist.

Ekslik viide KSH programmi kooskõlastamise kohta on eemaldatud.

10. KeHJS § 36 lg 2 p 8 kohaselt KSH programm peab sisaldama eksperdirühma koosseisu, nimetades, milliseid valdkondi ja millist mõju hakkab iga eksperdirühma kuuluv isik hindama. Keskkonnaamet palub täpsustada PõKa KSH programmi ptk 8, kuna sealt ei ole ilmne, kes eksperdirühma liikmetest hakkab tegelema nt õhukvaliteedi, jäätmetekke ja inimese tervise ja vara küsimustega.

Programmi on ettepaneku alusel täpsustatud. Lisame hindamise valdkonnad.

MAA-AMET

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

49

Esitatud ettepanek Ettepanekuga arvestamine

1. Alapeatükis „Põllumajandusmaa ressurss“ (lk 20), on kirjas lause – „Muldade jätkusuutlikku kasutamist ei toeta rendimaade suur osakaal“. Kas see on kirjas kui probleem? Kas seda olukorda soovitakse arengukava kehtivuse perioodil muuta? Mida nähakse ette alternatiivina?

Kui vaadata tänast katastriüksuste kaarti, siis mitmed põllumassiivid on tükeldatud erinevate maaomanike kasutuses olevate maaüksuste siiludena. Kas seda ei peeta põllumajanduse edendamise seisukohalt probleemiks, mida saaks eduka maakorralduse tulemusena muuta? Hetkel seda teemat arengukavast ei leia.

Põka töörühmades ei ole põllumassiivide tükeldamine probleemina välja tulnud ja PõKa sellega ei tegele.

Maa ja muldade jätkusuutlikku kasutamist soovitakse arengukavaga soodustada.

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

51

LISADLisa 1. KSH algatamisotsus ja algatamisest teavitamine

Lisa 2. Seisukohtade küsimine KSH programmi eelnõule

Lisa 3. KSH programmi osas laekunud seisukohad ja nende vastuskirjad

Lisa 4. KSH programmi avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust teavitamine

Lisa 5. Avaliku väljapaneku jooksul laekunud ettepanekud ning nende vastuskirjad

Lisa 6. KSH programmi avaliku arutelu protokoll ja osalejate nimekiri

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

53

LISA 1. KSH ALGATAMISOTSUS JA ALGATAMISEST TEAVITAMINEAlgatamisotsus

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

54

Avalikustamise teade Ametlikes Teadaannetes

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

55

Avalikustamise teade ajalehes Postimees 12.12.2017

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

57

LISA 2. SEISUKOHTADE KÜSIMINE KSH PROGRAMMI EELNÕULE

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

58

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

59

LISA 3. KSH PROGRAMMI OSAS LAEKUNUD SEISUKOHAD JA NENDE VASTUSKIRJAD

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

60

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

61

www.hendrikson.ee

62 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

63

www.hendrikson.ee

64 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

65

www.hendrikson.ee

66 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

67

www.hendrikson.ee

68 Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

69

LISA 4. KSH PROGRAMMI AVALIKUST VÄLJAPANEKUST JA AVALIKUST ARUTELUST TEAVITAMINELisatakse hiljem.

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

71

LISA 5. AVALIKU VÄLJAPANEKU JOOKSUL LAEKUNUD ETTEPANEKUD NING NENDE VASTUSKIRJADLisatakse hiljem.

Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 keskkonnamõju strateegilise hindamise programm

73

LISA 6. KSH PROGRAMMI AVALIKU ARUTELU PROTOKOLL JA OSALEJATE NIMEKIRILisatakse hiljem.