PRIORITEETSETE AINETE JA SAASTEAINETE HEITE, KESKKONDA ... · suuremate reoveepuhastite (EPRTR ettevõtete) heitvee-andmeid ning hajukoormuse hindamisel keskkonnaseisundi andmeid

Ohtlike ainete andmik 2008-2010

1

PRIORITEETSETE AINETE JA SAASTEAINETE HEITE,

KESKKONDA LASKMISE JA KADUDE ANDMIK

2008-2010

EL direktiivi 2008/105/EÜ,

mis käsitleb keskkonnakvaliteedi standardeid veepoliitika valdkonnas,

artikli 5 aruanne

Keskkonnaagentuuri veeosakond

Tallinn 2014


2

Sisukord

Sissejuhatus .......................................................................................................................................... 3

Info allikad ........................................................................................................................................... 3

Andmiku ulatus .................................................................................................................................... 4

Metoodika ............................................................................................................................................ 5

Keskkonnaseisundi seire ................................................................................................................. 5

Koormuste arvutused ....................................................................................................................... 5

Tulemused ............................................................................................................................................ 6

(1) Alakloor (CAS 15972-60-8) ...................................................................................................... 6

(2) Antratseen (CAS 120-12-7) ....................................................................................................... 7

(3) Atrasiin (CAS 1912-24-9) ......................................................................................................... 7

(4) Benseen (CAS 71-43-2) ............................................................................................................. 7

(5) Bromodifenüüleetrid .................................................................................................................. 9

(6) Kaadmium ja selle ühendid ....................................................................................................... 9

(7) C10-13 kloroalkaanid (CAS 85535-84-8) ............................................................................... 10

(8) Klorofenvinfoss (CAS 470-90-6) ............................................................................................ 11

(9) Kloropürifoss (CAS 2921-88-2) .............................................................................................. 11

(10) 1,2-dikloroetaan (CAS 107-06-2) .......................................................................................... 12

(11) Diklorometaan (CAS 75-09-2) .............................................................................................. 12

(12) Di(2-etüül-heksüül)ftalaat (DEHP) (CAS 117-81-7) ............................................................ 13

13) Diuroon (CAS 330-54-1) ........................................................................................................ 15

14) Endosulfaan (CAS 204-079-4) ............................................................................................... 15

15) Fluoranteen (CAS 206-44-0) .................................................................................................. 15

16) Heksaklorobenseen (CAS 118-74-1) ...................................................................................... 16

17) Heksaklorobutadieen (CAS 87-68-3) ..................................................................................... 17

18) Heksaklorotsükloheksaan (CAS 608-73-14) .......................................................................... 17

19) Isoproturoon (CAS 34123-59-6) ............................................................................................. 18

20) Plii ja selle ühendid ................................................................................................................. 18

21) Elavhõbe ja selle ühendid ....................................................................................................... 19

22) Naftaleen (CAS 91-20-3) ........................................................................................................ 20

23) Nikkel ja selle ühendid ............................................................................................................ 21

24) Nonüülfenool (4-nonüülfenool) (CAS 104-40-5) ................................................................... 22

25) Oktüülfenool (4-(1,1',3,3'-tetrametüülbutüül)fenool) (CAS 140-66-9) .................................. 22

26) Pentaklorobenseen (CAS 608-93-5) ....................................................................................... 23

27) Pentaklorofenool (CAS 87-86-5) ............................................................................................ 23

28) Polüaromaatsed süsivesinikud (PAH: benso(a)püreen, benso(b)fluoranteen,

benso(k)fluoranteen, benso(g,h,i)perüleen, indeno(1,2,3-cd)püreen) ........................................... 24

29) Simasiin (CAS 122-34-9) ...................................................................................................... 24

30) Tributüültina ühendid (CAS 688-73-3) (tributüültina-katioon, CAS 36643-28-4) ................ 25

31) Triklorobenseenid (CAS 12002-48-1) .................................................................................... 25

32) Triklorometaan (kloroform, CAS 67-66-3) ............................................................................. 26

33) Trifluraliin (CAS 582-09-8) .................................................................................................... 27

Kokkuvõte .......................................................................................................................................... 27


3

Sissejuhatus

Käesolev aruanne on koostatud direktiivi 2008/105/EÜ, mis käsitleb keskkonnakvaliteedi

standardeid veepoliitika valdkonnas ning millega muudetakse nõukogu direktiive 82/176/EMÜ,

83/513/EMÜ, 84/156/EMÜ, 84/491/EMÜ, 86/280/EMÜ ja tunnistatakse need seejärel kehtetuks

ning muudetakse direktiivi 2000/60/EÜ, artiklis 5 kirjeldatud prioriteetsete ainete ja saasteainete

heite, keskkonda laskmise ja kadude andmikuna.

Vastavalt direktiivis sätestatule ja juhendmaterjalile1 käsitleti võrdlusperioodina aastaid 2008-2010.

Andmikus esitatakse ülevaade asjakohaste saasteainete sisalduse kohta vesikondades, mis leiti

direktiivi 2008/105/EÜ I lisas osas A loetletud 33 prioriteetse saasteaine või muu saasteaine

(edaspidi kasutatud nende koondnimetusena mõistet ohtlikud ained) seiretulemuste ning nende

ainete heidete statistika põhjal. Vesikonnas asjakohaste saasteainete valikul lähtuti järgmistest

kriteeriumitest:

• selle aine sisalduse tõttu on vesikonnas vähemalt ühe veekogumi keemiline seisund 'halb';

• vähemalt kahes veekogumis on aine sisaldus üle poole ökoloogilise kvaliteedistandardi

(ÖKS) väärtusest;

• seiretulemused viitavad aine sisalduse kasvavale trendile, mis võib ohustada järgmiste

veemajanduskavade eesmärkide saavutamist;

• saasteainete heite ja ülekande registri (Pollutant Release and Transfer Register- PRTR)

andmestiku põhjal võib aine sisaldus keskkonnas suureneda, mistõttu eelmistes punktides

esitatud kriteeriumid võivad saada ületatud;

• vesikonnas teadaolevad reostusallikad ja aine heidet põhjustavad tegevused võivad viia

eelmistes punktides esitatud sisaldusekriteeriumite ületamiseni.

Ainete heidete hindamisel on punktreostusallikatena kasutatud eelkõige tööstusettevõtete ja

suuremate reoveepuhastite (EPRTR ettevõtete) heitvee-andmeid ning hajukoormuse hindamisel

keskkonnaseisundi andmeid (sisaldused pinnaveekogudes, sadenemiskoormused jmt).

Info allikad

Andmik koostati võrdlusperioodil teostatud uuringuprojektide, riikliku keskkonnaseire programmi

raames kogutud ning ettevõtete veekasutuse aruannetest laekunud andmete põhjal:

• projekt LIFE07 ENV/EE/000122 „Balti riikide tegevused ohtlike ainete reostuse

vähendamisel Läänemeres“ (BaltActHaz; 01.01.2009-30.06.2012;

http://www.baltacthaz.bef.ee/index.php?id=1&lang=2);

• projekt „Control of hazardous substances in the Baltic Sea region“ (COHIBA; 2009-2012;

http://www.cohiba-project.net/home/en_GB/home/);

• riikliku keskkonnaseire programmi siseveekogude seire, mereseire ja välisõhu seire

allprogrammide andmed ja aruanded (http://seire.keskkonnainfo.ee/);

• Maksu- ja Tolliameti info kolmandatest riikidest imporditud kemikaalide kohta;

• veekasutuse ja õhusaaste aastaaruanded (info keskkonnalubadest;

http://www.keskkonnainfo.ee/main/index.php);

• taimekaitsevahendite register http://pma.agri.ee/index.php?id=104&sub=132&sub2=242;

1Technical Guidance on the Preparation of an Inventory of Emissions, Discharges and Losses of Priority and Priority

Hazardous Substances. Guidance Document No 28. Common Implementation Strategy for Water Framework

Directive (2000/60/EC) http://bookshop.europa.eu/en/technical-guidance-on-the-preparation-of-an-inventory-of-

emissions-discharges-and-losses-of-priority-and-priority-hazardous-substances-pbKHAN12028/

http://www.baltacthaz.bef.ee/index.php?id=1&lang=2

http://www.cohiba-project.net/home/en_GB/home/

http://seire.keskkonnainfo.ee/

http://www.keskkonnainfo.ee/main/index.php

http://pma.agri.ee/index.php?id=104&sub=132&sub2=242

http://bookshop.europa.eu/en/technical-guidance-on-the-preparation-of-an-inventory-of-emissions-discharges-and-losses-of-priority-and-priority-hazardous-substances-pbKHAN12028/

http://bookshop.europa.eu/en/technical-guidance-on-the-preparation-of-an-inventory-of-emissions-discharges-and-losses-of-priority-and-priority-hazardous-substances-pbKHAN12028/


4

• EL pestitsiidide andmebaas

http://ec.europa.eu/sanco_pesticides/public/index.cfm?event=activesubstance.selection

Andmiku ulatus

Ohtlike ainete heidete informatsioon on võrdlusperioodi kohta puudulik, kuna:

• puudub info nn puhta aine koguste üle – nii impordi kui kasutamise osas (nt tollilt saab infot

toote kogukaalu kohta);

• puudub info aine tegeliku kasutamise kohta (eriti kui sisaldub mõnes tootes, kasutuse

asukohad jmt);

• puudub info ohtlike ainete sisaldusest toodetes ja/või valmististes;

• ebapiisavad seireandmed (eelkõige analüüside kõrge maksumuse tõttu, varasemalt ka

laborite võimekuse probleem, mis praeguseks (2014) on küll lahenenud ja analüüsimeetodid

vastavad enamasti vajalikule määramistäpsuse kriteeriumile);

• ebaselgus ühe või teise aine mõjust vee-elustikule ('halb' keemiline seisund, kuid

ökoloogilised näitajad on 'heast' kvaliteediklassist).

Vee erikasutus- ja muudest keskkonnalubadest oli ohtlike ainete info saamine võrdlusperioodi kohta

äärmiselt piiratud, kuna veeheidete puhul on loastatud peamiselt vaid metallide heiteid, muude

direktiivis loetletud ohtlike ainete osas keskkonnaload heite- ja seirenõudeid veekeskkonnas

reeglina ei sätestanud.

Aruandlusperioodil oli ohtlike ainete seire riikliku keskkonnaseire programmi raames lünklik,

seirati peamiselt pinnavee metallide sisaldusi. Infot muude ohtlike ainete sisalduse kohta

võrdlusperioodil laekus eelkõige uuringuprojektidest, kuid ka nende raames ei toimunud ohtlike

ainete seiret sagedusega 12 korda aastas. Arvestades saadud tulemusi (enamus ainete sisaldused

allapoole laborite määramispiiri), pole igakuine ohtlike ainete seire ilmselt ka tulevikus

põhjendatud, v.a riskialustes piirkondades.

Metoodika

Keskkonnaseisundi seire

Siseveekogude ja mere ohtlike ainete seire- ja uuringuandmete põhjal selgitati välja need ained,

mille sisaldusi veekeskkonnast leiti üle analüüsimeetodi määramispiiri. Ohtlike ainete seirekohad

valiti välja ohustatuse alusel, st keskkonaseisundi seiret ja uuringuid mindi tegema nendesse

piirkondadesse ja veekogudesse, kus survetegurite tõttu (nt heitveelasud, tööstuspiirkonnad,

jääkreostuse esinemine vmt) võis eeldada ohtlike ainete kõrgemat sisaldust võrreldes muude

veekogudega.

Ka andmiku koostamises kasutatud projektide andmete puhul tuleb arvestada, et uuringuteks valiti

välja need piirkonnad, kus võis eeldada veekeskkonna reostust ohtlike ainetega, st analüüsiti

potentsiaalselt kõige reostunumaid piirkondi Eestis.

Ohtlike ainete seire sagedus on olnud varieeruv, reeglina on võrdlusperioodil veeproove võetud ja

analüüsitud 2-4 korda aastas. Perioodiliselt toimuva HELCOMi reostuskoormuste võrdlusseires



5

(Pollution Load Compilation – PLC) seiratakse Läänemerre suubuvates jõgedes metallide sisaldust

12 korda aastas, kuid need mõõtekampaaniad toimusid võrdlusperioodi väliselt (2006 ja 2012).

Täiendava taustainfona on käesolevas andmikus küll arvestatud ka PLC hinnangute käigus saadud

infoga. PLC metoodika2 näeb ette metallide sisalduse määramist filtreerimata veeproovist, seetõttu

on selle raames saadud raskmetallide sisaldused tõenäoliselt veidi kõrgemad kui filtreeritud

proovidest tehtud analüüsid.

Mereelustikust määrati ohtlikke aineid kaladest (rannikumeres ahvenast, avameres räimest)

enamasti kord aastas keskmistatud proovidest. Elustku seires lähtuti HELCOM COMBINE

metoodikast. Raskmetallide sisaldusi (v.a Hg) määrati kalade maksast, elavhõbeda,

kloororgaaniliste ühendite ja teiste ohtlike ainete sisaldusi kalade lihastest.

Kuigi ökoloogilise kvaliteedi piirväärtus elustikus on direktiivis kehtestatud vaid 3 ainele, on

kvaliteedieesmärgiks võetud ohtlike ainete trendide jälgimine mereelustikus, st sisaldused ei tohi

ajas suureneda.

Veekogude põhjasetetest on ohtlike ainete analüüse tehtud pisteliselt uuringuprojektide raames.

Arvestades saadud tulemusi ja mõnede ohtlike ainete akumuleermist just setetesse, tuleb järgmisel

veemajanduskava perioodil põhjasetetele suuremat tähelepanu pöörata.

Koormuste arvutused

Keskkonnalubade aruandluse raames esitavad vee erikasutajad oma veekasutuse aastaaruande

vastavalt keskkonnaministri määrusele nr 9 „Veekasutuse aruande vorm, esitatavate andmete ulatus

ja aruande esitamise kord“. Keskkonnaagentuur koostab esitatud andmete põhjal vee erikasutuse

riigisisese koondaruande, mis on kättesaadav KAURi kodulehelt ning kus on esitatud info nii

veevõtu kui heitveekoguste kohta3.

Aastaaruandes esitatud heitveekogused olid kasutusel ka saasteainete ärakannete arvutamiseks –

leiti heitvee saasteaine keskmine sisaldus võrdlusaastal ning selle korrutamisel antud heitveelaskme

vooluhulgaga saadi hinnanguline saasteaine heitekogus. Kui saasteaine sisaldus oli väiksem labori

määramispiirist, kasutati reostuskoormuse arvutamisel sisaldusena poolt määramispiiri väärtusest.

Reostuskoormused arvutati vaid neil juhtudel, kus aine sisaldust pinnavees oli leitud üle labori

määramispiiri ning sama aine sisaldust oli määratud ka heitveest, kusjuures viimases olid sisaldused

kõrgemad labori määramispiirist. Selline lähenemine võimaldab vältida olukorda, kus kasutatava

metoodika tõttu võiksid tekkida nn fantoomheited – kui sisaldus jääb allapoole labori määramispiiri

ning koormusarvutustes võetakse seetõttu kasutusele tinglik sisaldus pool määramispiirist, võib see

suure heitveehulgaga korrutades anda suure reostuskoormuse, mis tegelikkuses tõele ei vasta.

Arvestades võrdlusperioodi andmete vähesust eelkõige keemiliste analüüside osas, on käesolevas

töös esitatud koormusarvutused pigem indikatiivse iseloomuga ja hinnangulised.

Tulemused

Alljärgnevalt antakse ülevaade perioodil 2008-2010 saadud uuringute ja seire tulemustest ohtlike

ainete kaupa.

2http://helcom.fi/action-areas/monitoring-and-assessment/manuals-and-guidelines/plc-water-guidelines 3http://www.keskkonnainfo.ee/main/index.php, vt vee valdkonna rubriiki 'Ülevaated ja infopäringud'

https://www.riigiteataja.ee/akt/129052013046?leiaKehtiv

https://www.riigiteataja.ee/akt/129052013046?leiaKehtiv

http://helcom.fi/action-areas/monitoring-and-assessment/manuals-and-guidelines/plc-water-guidelines

http://www.keskkonnainfo.ee/main/index.php


6

(1) Alakloor (CAS 15972-60-8)

Pestitsiidina kasutatava alakloori sisaldusi uuriti 2010.a põllumajanduspiirkondade veekogudes ja

rannikumeres ohtlike ainete inventuuri ja uuringuprojekti raames (BaltActHaz). Kokku võeti

veeproove 11 Lääne-Eesti ja 6 Ida-Eesti pinnaveekogumist, kus eeldati põllumajandustegevuse

mõju veele või esines segakoormust valglal. Kokku võeti veeproove 20 jõe/veekogumi veest, 6

rannikumere seirepunktist 5 rannikuveekogumis ja Peipsi järvest. Kõikjal jäid tulemused allapoole

labori määramispiire (<0,05 mikrog/l ja <0,01 mikrog/l) ja seega ka allapoole EQSi aasta keskmise

väärtuse (0,3 mikrog/l).

Arvestades, et alakloori turule laskmine pole EL-s lubatud (not approved) EP määruse 1107/2009

alusel4 ning et Eesti veekogudest seda ainet veest ei leitud, võib alakloori pidada Eesti oludes

pidevseires mitteasjakohaseks aineks ning sisaldust veekeskkonnas võib vajadusel kontrollida

pisteliste inventuuride raames. Eesti taimekaitsevahendite registri5 andmetel alakloori ei impordita

ega kasutata, samuti ei kajastunud import tollistatistikas. Seega pole veemajanduskavades vajadust

rakendada meetmeid alakloori heidete vähendamiseks.

(2) Antratseen (CAS 120-12-7)

Antratseeni (PAH) sisaldusi kontrolliti võrdlusperioodil ohtlike ainete inventuuride ja uuringute

(BaltActHaz) raames. 2010.a võeti veeproove kokku 14 Lääne-Eesti ja 10 Ida-Eesti

pinnaveekogumist, kokku 18 jõe/vooluveekogumi veest, kus võis eeldada antratseeni sisaldust, 7

rannikumere seirepunktist 5 rannikuveekogumis ning Peipsi järvest. Lisaks kontrolliti 8 suurema

linna heitveeväljalaskmeid. Kõik määrangud jäid võrdlusperioodil allapoole laborite määramispiire

(<0,01 mikrog/l), seega ka allapoole ÖKSi (0,1 mikrog/l). Hilisematel uuringutel (2011-2012) pole

antratseeni pinnaveest kordagi leitud üle labori määramispiiri, kuid jõgede ja rannikumere

põhjasetete ülemises kihis on 9 veekogumis antratseeni leitud vähesel määral üle labori

määramispiiri (0,01-0,04 mikrog/kg).

Arvestades, et antratseenõli pole lubatud EL-s turule ja et tollistatistika kohaselt importi ei

toimunud ning et antratseeni sisaldused pinnavees on jäänud kõigis vesikondades alla labori

määramispiiri, võib antratseeni pidada Eesti oludes pidevseires mitteasjakohaseks aineks ning

sisaldust veekeskkonnas võib vajadusel kontrollida pisteliste inventuuride raames. Seega pole

veemajanduskavades vajadust rakendada meetmeid antratseeni heidete vähendamiseks.

(3) Atrasiin (CAS 1912-24-9)

Pestitsiidina kasutatava atrasiini sisaldusi uuriti 2010.a põllumajanduspiirkondade veekogudes ja

rannikumeres ohtlike ainete inventuuri ja uuringuprojekti raames (BaltActHaz). Kokku võeti

veeproove 13 Lääne-Eesti ja 12 Ida-Eesti pinnaveekogumist, kus eeldati põllumajandustegevuse

mõju veele või esines segakoormust valglal. Kokku võeti veeproove 20 jõe/vooluveekogumi veest,

6 rannikumere seirepunktist 5 rannikuveekogumis ja Peipsi järvest.

4Info pärineb EL pestitsiidide andmebaasist

http://ec.europa.eu/sanco_pesticides/public/index.cfm?event=activesubstance.selection 5Põllumajandusameti avalikud registrid - taimekaitsevahendite register:

http://jis.agri.ee:22001/jisweb/forms/mainframe.htm




7

Kõikjal jäid tulemused allapoole labori määramispiire (<0,05 mikrog/l ja <0,01 mikrog/l) ja seega

ka allapoole EQSi aasta keskmise väärtuse (0,6 mikrog/l).

Arvestades, et atrasiini turule laskmine pole EL-s lubatud (not approved) EP määruse 1107/2009

alusel6 ning et Eesti veekogudest seda ainet veest ei leitud, võib atrasiini pidada Eesti oludes


pisteliste inventuuride raames. Eesti taimekaitsevahendite registri7 andmetel atrasiini ei impordita


rakendada meetmeid atrasiini heidete vähendamiseks.

(4) Benseen (CAS 71-43-2)

Referentsperioodil uuriti benseeni sisaldusi Lääne-Eesti vesikonnas 14 pinnaveekogumist ja 5

suurema linna heitveest ning Ida-Eesti vesikonnas 10 pinnaveekogumist ja 3 suuremast

heitveelasust.

Enamasti jäi benseenisisaldus veekogudes alla labori määramispiiri (<0,2 mikrog/l) ja ÖKSi (10

mikrog/l). Ida-Eesti vesikonnas täheldati ühekordselt kõrget benseenisisaldust Kunda, Purtse ja

Mustajões, kuid need jäid siiski üle 2 korra madalamaks direktiivis lubatud kõrgeimast aastasest

sisaldusest (MAC= 50 mikrog/l) ning aastakeskmine sisaldus vastas ka ÖKSile. Hilisemates

uuringutes pole ÖKSi sisalduse ületamist esinenud.







8

Ka heitvees olid benseenisisaldused allapoole labori määramispiire, v.a Kuressaare, Pärnu,

Haapsalu ja Tartu heitvees, kus benseenisisaldus ületas küll labori määramispiiri, kuid jäi ÖKSist

madalamaks.

Samas arvutuslikud benseeni heitkogused aastas on võrdlusperioodi andmete põhjal marginaalsed,

jäädes enamasti alla 1 kg/a, olles vesikonna kontekstis vähetähtsad. Vaid Ida-Eesti vesikonnas

(EE2) oli Tartu reoveepuhasti koormus hinnanguliselt 16 kg/a (2010), mis pole mõjutanud Emajõe

keemilist seisundit. Ka hilisemates uuringutes on benseenisisaldus jäänud jõgedes allapoole labori

määramispiiri (<0,2 mikrog/l).

Arvestades, et võrdlusperioodil on Ida-Eesti vesikonnas benseenisisaldus paaris jões olnud

ühekordselt üle ÖKSi ning et Kirde-Eesti põhjaveest on samuti leitud kohati kõrgenenud

benseenisisaldust, peaks Ida-Eesti veemajanduskavas pöörama tähelepanu eelkõige seirega

seonduvatele meetmetele - keskkonnalubade seirenõuetesse tuleks lülitada benseeni seirekohustus,

heitveest peaks seda tegema eelkõige EPRTR-künnise ületavad linnad/ettevõtted.

(5) Bromodifenüüleetrid

Aastatel 2002-2010, seega ka referentsperioodil ei uuritud bromodifenüüleetri sisaldust pinnavees

laborisuutlikkuse puudumise tõttu.

Laborisuutlikkuse paranemisega uuriti sisaldusi veekeskkonnas aastatel 2012-2013 Keila, Purtse,

Kohtla ja Erra jõest, kõikjal jäid bromodifenüüleetrite derivaatide sisaldused allapoole labori

määramispiiri (<5 ng/l; ÖKS 0,0005 mikrog/l).

Benseeni seirekohad ja sisaldused


9

Väheste andmete tõttu pole hetkel võimalik hinnata bromodifenüüleetrite asjakohasust

vesikondades, seetõttu tuleks jätkata sisalduse uuringuid inventuuride raames, et tuvastada

bromodifenüüleetrite võimalik esinemine veekeskkonnas.

(6) Kaadmium ja selle ühendid

Kaadmiumisisaldust on Eesti jõgede hüdrokeemilises seires jälgitud juba aastaid. Võrdlusperioodil

on Lääne-Eesti vesikonnas võetud veeproove 15 vooluveekogumist, 4 rannikumere veekogumist,

18 heitveelaskmest ja Väätsa prügila nõrgveest. Ida-Eesti vesikonnas uuriti 19 vooluveekogu, 2

järve (Peipsi ja Narva VH), 6 heitveelaset ja Aardlapalu prügila nõrgvett.

Cd sisaldused pinnavees olid võrdlusperioodil vahemikus 0,01-0,13 mikrog/l, jäädes seega ÖKSist

madalamaks (Eestis kareda vee tõttu ÖKS 0,15 või 0,25 mikrog/l). Pinnavee puhul oli labori

määramispiir varasematel aastatel <0,1 mikrog/l, Cd sisaldused jäid allapoole määramispiiri. Labori

määramissuutlikkuse tõusuga (2013.a oli määramispiir 0,02 mikrog/l) on pinnavees Cd sisalduseks

määratud keskmiselt 0,04 mikrog/l.

Tuleb rõhutada, et Eesti pinnaveeanalüüsid on võrdlusperioodil tehtud vastavalt HELCOMi

metoodikale filtreerimata proovidest. 2013.a tehtud paralleelanalüüsid filtreeritud ja filtreerimata

proovidest näitasid, et filtreeritud pinnaveeproovides jäävad Cd sisaldused alla labori määramispiiri.

Seega arvestades Eesti olusid, kus veekeskkonna keemiline seisund on üldiselt 'hea', oleks

ettevaatusprintsiibist lähtuvalt õigem määrata metallide sisaldusi filtreerimata proovidest ka

edaspidi.

Kaadmiumi seirekohad ja sisaldused


10

Heitvee puhul jäid Cd sisaldused enamasti allapoole laborite määramispiire (<0,1 mikrog/l), Balti

SEJ, Narva ja Pärnu heitvees ületasid sisaldused ÖKSi. Cd-i reostuskoormust heitveepuhastitest on

raske usaldusväärselt hinnata, võrdlusperioodil on andmete puudulikkuse tõttu see väga varieeruv

olnud - Lääne-Eesti vesikonnas 2,8-80 kg/a ning Ida-Eesti vesikonnas 1,7-97,8 kg/a.

Hilisemate uuringute (2012-2013) käigus on Cd sisaldus pinnavees jäänud allapoole labori

määramispiiri (<0,02 mikrog/l) või olnud selle lähedal. Ka veekogude põhjasetetes on Cd sisaldus

normide piiresse jäänud.

Eesti rannikumeres on Cd sisaldust jälgitud ahvenas ning avamere räimes. Ahvenate maksas oli

keskmine Cd-sisaldus võrdlusperioodil keskmiselt 0,06 mg/kg. Avamere seisundit peegeldava räime

maksas oli keskmine Cd sisaldus kõrgem (0,17 mg/kg).

Foonilise koostisega sademevees on Cd sisaldus võrdlusperioodil varieerunud vahemikus 0,01-0,5

mikrog/l, olles aastakeskmisena vahemikus 0,06-0,1 mikrog/l. Arvutuslik Cd sadenemiskoormus

erinevates sademeseirejaamades oli võrdlusperioodil vahemikus 0,99-12,82 mikrog/m2, keskmiselt

4 mikrog/m2.

Cd peaks jääma pinnavee seireprogrammi, lisaks tuleb jätkata Cd seiret merekalades. Cd

seirenõuded tuleb lisada keskkonnalubadesse, seda eriti EPRTR-ettevõtete heitvee osas, et selgitada

tegelikud reostuskoormused. Kuna praegu veekogumid Cd-sisalduse tõttu 'halvas' keemilises

seisundis pole, võib veemajanduskavas piirduda seiret reguleerivate meetmetega.

(7) C10-13 kloroalkaanid (CAS 85535-84-8)

Referentsperioodil uuriti C10-13 kloroalkaanide sisaldusi 10 suurema linna heitveest, et tuvastada

reostuskoormused, ning 11 jõest. Kui kõigis uuritud veekogudes jäid sisaldused alla labori

määramispiiri (<0,03 mikrog/l), siis heitvees olid sisaldused vahemikus 0,3-2,94 mikrog/l, ületades

nii ÖKSi (0,4 mikrog/l) kui kohati ka aastas lubatud suurimat kontsentratsiooni (MAC 1,4

mikrog/l). Samas arvutuslikud kloroalkaanide heitkogused aastas on marginaalsed, jäädes enamasti

alla 1 kg/a, vaid Ida-Eesti vesikonnas (EE2) oli Narva reoveepuhasti koormus hinnanguliselt 7 kg/a

(2009) ja 10 kg/a (2010) ning Kohtla-Järve puhasti koormused 7 kg/a (2009) ja 6 kg/a (2010).

Ülejäänud kontrollitud puhastite kloroalkaanide heitkogused jäid alla 1 kg/a, olles seega vesikonna

kontekstis küll vähetähtsad, kuid MAC piirväärtus oli korduvalt ületatud lisaks eelmainitutele ka

Keila ja Muuga reoveepuhastite heitvees ning ka Väätsa prügila nõrgvees.


11

Vesikond Keskmine sisaldus heitvees

(mikrog/l)

Hinnanguline summaarne

heitkogus (kg/a)

Lääne-Eesti (EE1) 2009: 1,02

2010: 0,87

2009: 0,9

2010: 1,3

Ida-Eesti (EE2) 2009: 0,82

2010: 1,06

2009: 14,7

2010: 16,9

Koiva (EE3) Võrdlusperioodil ei uuritud

Arvestades, et kloroalkaanide sisaldus ületas ÖKSi heitvees ja prügila nõrgvees, peaks

veemajanduskavades pöörama tähelepanu meetmetele, mis vähendaksid suuremate linnade ja

jäätmekäitluskohtade prioriteetsete ainete heited keskkonda ka olukorras, kus pinnavees pole veel

norme ületatud. Ka keskkonnalubade seirenõuetesse tuleks lülitada C10-13 kloroalkaanide

seirekohustus heitveest, et usaldusväärsemalt tõendada ÖKSi võimalikud ületamised ja

heitkoormused. Narva ja Kohtla-Järve heitveele tuleks teha süvendatud veeuuring, et tuvastada

kloroalkaanide tegelik heitkogus.

Hilisema, 2011.a tehtud pinnaveeuuringu käigus jäid C10-13 kloroalkaanide sisaldused samuti

kõigis 29 uuringupunktis allapoole labori määramispiiri (<0,1 mikrog/l). Seega veekogude seires

piisab järgmisel veemajanduskava perioodil perioodilistest inventuuridest ja uuringutest, kuid nii

heitvee kui suublaseires tuleks pidevalt jälgida ka kloroalkaanide sisaldust ning vajadusel

määratleda segunemispiirkonnad.

Kloroalkaanide seirekohad ja sisaldused


12

(8) Klorofenvinfoss (CAS 470-90-6)

Pestitsiidina kasutatava klorofenvinfossi sisaldusi uuriti 2010.a põllumajanduspiirkondade

veekogudes ja rannikumeres ohtlike ainete inventuuri ja uuringuprojekti raames (BaltActHaz).

Kokku võeti veeproove 9 Lääne-Eesti ja 6 Ida-Eesti pinnaveekogumist, kus eeldati

põllumajandustegevuse mõju veele või esines segakoormust valglal. Kokku võeti veeproove 15

jõe/vooluveekogumi veest, 6 rannikumere seirepunktist 5 rannikuveekogumis, Peipsi järvest ning

Keila linna heitveest. Kõikjal jäid tulemused allapoole labori määramispiire (<0,01 mikrog/l ja

<0,02 mikrog/l) ja seega ka allapoole ÖKSi aasta keskmise väärtuse (0,1 mikrog/l).

Arvestades, et klorofenvinfossi turule laskmine pole EL-s lubatud (not approved) EP määruse

1107/2009 alusel8 ning et Eesti veekogudest seda ainet veest ei leitud, võib klorofenvinfossi pidada

Eesti oludes pidevseires mitteasjakohaseks aineks ning sisaldust veekeskkonnas võib vajadusel

kontrollida pisteliste inventuuride raames. Eesti taimekaitsevahendite registri9 andmetel

klorofenvinfossi ei impordita ega kasutata. Seega pole veemajanduskavades vajadust rakendada

meetmeid klorofenvinfossi heidete vähendamiseks.

(9) Kloropürifoss (CAS 2921-88-2)

Pestitsiidina kasutatava kloropürifossi sisaldusi uuriti 2010.a põllumajanduspiirkondade

veekogudes ja rannikumeres ohtlike ainete inventuuri raames. Kokku võeti veeproove 10 Lääne-

Eesti ja 6 Ida-Eesti pinnaveekogumist, kus eeldati põllumajandustegevuse mõju veele või esines

segakoormust valglal. Kokku võeti veeproove 11 jõe/vooluveekogumi veest, 6 rannikumere

seirepunktist 5 rannikuveekogumis, Peipsi järvest ning Keila linna heitveest. Kõikjal jäid tulemused

allapoole labori määramispiiri (<0,02 mikrog/l) ja seega ka allapoole ÖKSi aasta keskmise väärtuse

(0,03 mikrog/l).

Arvestades, et Eesti veekogudest kloropürifossi veest ei leitud, võib seda pidada Eesti oludes


pisteliste inventuuride raames. Seega pole veemajanduskavades vajadust rakendada meetmeid

kloropürifossi heidete vähendamiseks, kuid jälgida tuleks aine kasutusstatistikat.

(10) 1,2-dikloroetaan (CAS 107-06-2)

1,2-dikloroetaani sisaldusi uuriti 2010.a ohtlike ainete inventuuri ja uuringuprojekti raames

(BaltActHaz). Veeproove võeti Lääne-Eesti vesikonna 13 pinnaveekogumist ja 5 suurema linna

heitveelasust ning Ida-Eesti vesikonna 5 pinnaveekogumist ja 3 suurema linna heitveelasust, et

tuvastada võimalikud heitekoormused.

Kokku võeti veeproove 12 jõe/vooluveekogumi veest, 6 rannikumere seirepunktist 5

rannikuveekogumis, Peipsi järvest ning 8 linna heitveest. Kõikjal jäid tulemused allapoole labori

määramispiire (<0,1 mikrog/l ja <1 mikrog/l) ja seega ka allapoole ÖKSi aasta keskmise väärtuse

(10 mikrog/l). Ka võrdlusperioodist varasemate (2002-2006) ja hilisemate (2012-2013)







13

veeuuringute käigus on 1,2-dikloroetaani sisaldused kõikjal jäänud madalamaks labori

määramispiiridest (<1 mikrog/l ja <3 mikrog/l).

Tollistatistika andmetel imporditi 2008.a dikloroetaani10 Eestisse 201,8 t ja 2009.a 101,5 t. Kahjuks

pole võimalik jälgida selle aine kasutusstatistikat ja eksporti, seetõttu pole selge, kas imporditud

kogused ka tarbiti Eestis. Arvestades, et praeguseks pole 1,2-dikloroetaani turule laskmine EL-s

lubatud ning et Eesti veekogudest seda ainet veest ei leitud, võib seda ainet pidada Eesti oludes


pisteliste inventuuride raames. Veemajanduskavades pole vajadust kavandada meetmeid 1,2-

dikloroetaani heidete vähendamiseks.

(11) Diklorometaan (CAS 75-09-2)

Diklorometaani sisaldusi uuriti 2010.a ohtlike ainete inventuuri ja uuringuprojekti raames

(BaltActHaz). Veeproove võeti Lääne-Eesti vesikonna 13 pinnaveekogumist ja 5 suurema linna

heitveelasust ning Ida-Eesti vesikonna 5 pinnaveekogumist ja 3 suurema linna heitveelasust, et

tuvastada võimalikud heitekoormused.


rannikuveekogumis, Peipsi järvest ning 8 linna heitveest. Kõikjal jäid tulemused allapoole labori

määramispiire (<0,1 mikrog/l ja <1 mikrog/l) ja seega ka allapoole ÖKSi aasta keskmise väärtuse

(20 mikrog/l). Vaid ühel korral oli Peipsi järve ühes proovis sisaldus 12,06 mikrog/l, kuid

kordusanalüüside tulemused jäid allapoole labori määramispiiri ka seal.

Ka võrdlusperioodist hilisemate (2012-2013) veeuuringute käigus on diklorometaani sisaldused

jäänud madalamaks labori määramispiirist (<6 mikrog/l). Emajões Kavastus on ühel korral 2012.a

diklorometaani sisaldus olnud pisut üle määramispiiri (7,6 mikrog/l), jäädes siiski tunduvalt

madalamaks ÖKSist, ning hiljem (2013) on kõik sisaldused olnud allapoole labori määramispiiri.

Purtse jõest leiti 2012.a ühekordselt diklorometaani lausa 381 mikrog/l ning seetõttu hinnati Purtse

III veekogum 'halba' keemilisse seisundisse (2014). Järgnev seire peab näitama, kas tegemist oli

ühekordse ülikõrge sisaldusega või on seal diklorometaani sisaldusega jätkuvalt probleeme.

Arvestades, et praeguseks pole diklorometaani turule laskmine EL-s lubatud ning et Eesti

veekogudest seda ainet veest (v.a 2 jõest ühel korral) ega heitveest ei leitud, võib seda ainet pidada


kontrollida pisteliste inventuuride raames. Veemajanduskavades pole vajadust kavandada meetmeid

diklorometaani heidete vähendamiseks, kuid jälgida tuleks Purtse jõe keemilist seisundit (sh

diklorometaani suhtes).

(12) Di(2-etüül-heksüül)ftalaat (DEHP) (CAS 117-81-7)

DEHPi sisaldusi uuriti 2010.a ohtlike ainete inventuuri ja uuringuprojekti raames (BaltActHaz).

Veeproove võeti Lääne-Eesti vesikonna 14 pinnaveekogumist ja 5 suurema linna heitveelasust ning

Ida-Eesti vesikonna 5 pinnaveekogumist ja 3 suurema linna heitveelasust, et tuvastada võimalikud

heitekoormused. Kokku võeti veeproove 18 jõe/vooluveekogumi veest, 6 rannikumere seirepunktist

5 rannikuveekogumis, Peipsi järvest ning 9 linna heitveest.

10Tolliametist saadud impordistatistika andmed olid dikloroetaani kohta, mitte kitsamalt 1,2-dikloroetaani kohta.


14

Sisaldused jäid enamasti allapoole laborite määramispiire (<0,05 mikrog/l ja <1 mikrog/l) ja ÖKSi

(1,3 mikrog/l). Neljas jões (Kohtla, Kunda, Vääna ja Jägala) ületas DEHP sisaldus ühekordselt

labori määramispiiri, kuid jäi ÖKSist tunduvalt väiksemaks, olles vahemikus 0,09-0,28 mikrog/l.

Heitveest leiti DEHPi kõigis uuringupunktides vähemalt ühel korral üle labori määramispiiri,

sisaldused heitvees olid vahemikus <0,05-0,38 (<1) mikrog/l.

Hinnangulised DEHP heitkogused linnade heitveega (2010.a):

Vesikond Keskmine sisaldus heitvees

(mikrog/l)


heitkogus (kg/a)

Lääne-Eesti (EE1) 0,15 8,9 (sh Tallinn 8,2)

Ida-Eesti (EE2) 0,10 2,3 (sh Kohtla-Järve 1,0)


Kuigi DEHPi sisaldused pole ÖKSi ületanud ja heitkogused on suhteliselt väiksed, peaks

veemajanduskavades pöörama tähelepanu meetmetele, mis vähendaksid suuremate linnade ja

jäätmekäitluskohtade prioriteetsete ainete heited keskkonda ka olukorras, kus pinnavees pole veel

norme ületatud. Ka keskkonnalubade seirenõuetesse tuleks lülitada DEHP seirekohustus suuremate

linnade ja EPRTR-ettevõtete heitveest, et usaldusväärsemalt tõendada heitekoormused suublale, et

vältida ohtu keskkonnale. Tallinna ja Kohtla-Järve heitveele tuleks teha süvendatud veeuuring, et

tuvastada ja tõendada DEHPi tegelik heitkogus.

DEHPi seirekohad ja sisaldused.


15

Ka võrdlusperioodist hilisemate (2012-2013) veeuuringute käigus on DEHPi sisaldused mitmetes

jõgedes olnud ühekordselt üle labori määramispiiri (<0,05 mikrog/l), jäädes valdavalt vahemikku

0,17-1,3 mikrog/l, seetõttu tuleks DEHPi sisaldust seirega jälgida kõigis vesikondades.

13) Diuroon (CAS 330-54-1)

Pestitsiidina kasutatava diurooni sisaldusi uuriti 2010.a ohtlike ainete inventuuri raames. Veeproove

võeti Lääne-Eesti vesikonna 11 pinnaveekogumist ja Keila linna heitveelasust ning Ida-Eesti

vesikonna 5 pinnaveekogumist.


rannikuveekogumis, Peipsi järvest ning Keila heitveest. Kõikjal jäid tulemused allapoole labori

määramispiire (<0,05 mikrog/l) ja seega ka allapoole ÖKSi aasta keskmise väärtuse (0,2 mikrog/l).

Arvestades, et Eesti veekogudest pole diurooni leitud, Põllumajandusameti taimekaitsevahendite

registri andmetel seda ainet ei impordita ega kasutata, võib diurooni pidada Eesti oludes pidevseires

mitteasjakohaseks aineks ning sisaldust veekeskkonnas võib vajadusel kontrollida pisteliste

inventuuride raames. Veemajanduskavades pole praegu vajadust kavandada meetmeid

diurooniheidete vähendamiseks.

14) Endosulfaan (CAS 204-079-4)

Pestitsiidina kasutatava endosulfaani sisaldusi uuriti 2010.a põllumajanduspiirkondade veekogudes

uuringuprojekti BaltActHaz raames. Kokku võeti veeproove 2 Lääne-Eesti ja 6 Ida-Eesti

vooluveekogumist, kus eeldati põllumajandustegevuse mõju veele. Kõikjal jäid tulemused allapoole

labori määramispiire (<0,005 mikrog/l) ja ÖKSi (0,005 mikrog/l).

Arvestades, et endosulfaani turule laskmine pole EL-s lubatud (not approved) EP määruse

1107/2009 alusel11 ning et Eesti veekogudest seda ainet veest ei leitud, võib endosulfaani pidada


kontrollida pisteliste inventuuride raames. Eesti taimekaitsevahendite registri12 andmetel

endosulfaani ei impordita ega kasutata, samuti ei kajastunud import tollistatistikas. Seega pole

veemajanduskavades vajadust rakendada meetmeid endosulfaani heidete vähendamiseks.

15) Fluoranteen (CAS 206-44-0)

Fluoranteeni (PAH) sisaldusi kontrolliti võrdlusperioodil ohtlike ainete inventuuri ja uuringute

(BaltActHaz) raames. 2010.a võeti veeproove 14 Lääne-Eesti ja 9 Ida-Eesti pinnaveekogumist.

Kokku võeti veeproove 18 jõe/vooluveekogumi veest, kus võis eeldada fluoranteeni sisaldust, 7

rannikumere seirepunktist 5 rannikuveekogumis, Peipsi järvest ning 8 suurema linna heitveest.







16

Lisaks kontrolliti 8 suurema linna heitveeväljalaskmeid. Kõik määrangud jäid võrdlusperioodil

allapoole labori määramispiiri (<0,01 mikrog/l) ning ÖKSi (0,1 mikrog/l).

Hilisematel uuringutel (2012-2013) on fluoranteeni leitud Kirde-Eesti jõgede veest (nt Kohtla jões

0,01-0,4 mikrog/l), samuti leiti PAHe 79% uuritud jõgede põhjasetteproovidest üle Eesti13. Seega

kuigi võrdlusperioodil ei leitud fluoranteeni üle labori määramispiiri, võib hilisemate andmete

põhjal fluoranteeni pidada siiski asjakohaseks aineks PAH-de indikaatorainena, mille sisaldust tuleb

jälgida nii seirega kui inventuuride raames eriti Kirde-Eesti tööstuspiirkonnas (EE2). Tähelepanu

tuleks pöörata eelkõige veekogude põhjasetetele, et vältida vee ökosüsteemi seisundi halvenemist

põhjasetetest pärineva reostuse kaudu.

16) Heksaklorobenseen (CAS 118-74-1)

Pestitsiidina kasutatava heksaklorobenseeni (HCB) sisaldusi uuriti 2010.a uuringuprojekti

BaltActHaz raames. Kokku võeti veeproove Lääne-Eesti vesikonna 6 pinnaveekogumist ja 5

suurema linna heitveelaskmest ning Ida-Eesti vesikonna 7 pinnaveekogumist ja 3 heitveelaskmest.

Kõikjal jäid tulemused allapoole labori määramispiire (<0,005 mikrog/l) ja ÖKSi (0,01 mikrog/l).

Ka varasemate (2002-2003) inventuuride käigus on sisaldused kõigis uuritud veekogudes (Kohtla,

Purtse j, Narva VH ja Narva heitvees) olnud allapoole labori määramispiiri (<10 ng/l).

HCB-d on riikliku keskkonnaseire programmi raames seiratud kõigist rannikumere veekogumitest

ahvena lihastest, keskmiselt on sisaldused olnud 0,2 mikrog/kg märgmassi kohta (EQS 10

mikrog/kg), olles kõrgem Pakri, Haapsalu lahe ja Väinamere kalades. Räimedes, mis peegeldavad

avamere olukorda, on HCB sisaldused ligi 3 korda kõrgemad (keskmiselt 0,6 mikrog/kg

märgmassi), kuid ka need sisaldused on hakanud vähenema.

Arvestades, et HCB turule laskmine pole EL-s lubatud (not approved) EP määruse 1107/2009

alusel14 ning et Eesti veekogudest seda ainet veest ei leitud, võib HCB-d pidada Eesti oludes


pisteliste inventuuride raames ning jätkata tuleks HCB seiret merekalades.

Eesti taimekaitsevahendite registri15 andmetel HCB-d ei impordita ega kasutata, samuti ei

kajastunud import tollistatistikas. Seega pole veemajanduskavades vajadust rakendada meetmeid

heksaklorobenseeni heidete vähendamiseks.

17) Heksaklorobutadieen (CAS 87-68-3)

Heksaklorobutadieeni (HCBD) sisaldusi uuriti 2010.a ohtlike ainete inventuuri ja uuringuprojekti

BaltActHaz raames. Kokku võeti veeproove Lääne-Eesti vesikonna 5 pinnaveekogumist ning Ida-

Eesti vesikonna 7 pinnaveekogumist. Kõikjal jäid tulemused allapoole laborite määramispiire

(<0,005 mikrog/l, <0,01 mikrog/l ja <0,1 mikrog/l) ja ÖKSi (0,1 mikrog/l).

Ka hilisemate (2012-2013) uuringute raames on sisaldused kõigis uuritud veekogudes olnud

13Ohtlike ainete seire ja uuringud (2012-2013). Lõpparuanne. Eesti Keskkonnauuringute Keskus, Tallinn, 2013. 114 lk.

http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3136:ohtlike-ainete-seire-ja-

uuringud-2013&catid=1293:siseveekogude-seire-2013-&Itemid=5761 14Info pärineb EL pestitsiidide andmebaasist

http://ec.europa.eu/sanco_pesticides/public/index.cfm?event=activesubstance.selection 15Põllumajandusameti avalikud registrid - taimekaitsevahendite register: jis.agri.ee:22001/jisweb/forms/mainframe.htm

http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3136:ohtlike-ainete-seire-ja-uuringud-2013&catid=1293:siseveekogude-seire-2013-&Itemid=5761




17

allapoole labori määramispiiri (<0,01 mikrog/l).

HCBD-d on riikliku keskkonnaseire programmi raames seiratud rannikumere veekogumitest ahvena

lihastest, keskmiselt on sisaldused olnud 1,25 mikrog/kg lipiidide kohta. Räimedes, mis

peegeldavad avamere olukorda, on HCBD sisaldused ligi 4 korda kõrgemad (keskmiselt 5,25

mikrog/kg lipiidide kohta). Elusorganismides on HCBD ÖKSiks kehtestatud 55 mikrog/kg

märgmassi kohta.

Arvestades, et HCBD-d pole Eesti veekogudest leitud, võib seda pidada Eesti oludes pidevseires


inventuuride raames ning jätkata tuleks HCBD seiret merekalades.

Seega pole veemajanduskavades vajadust rakendada meetmeid heksaklorobenseeni heidete

vähendamiseks.

18) Heksaklorotsükloheksaan (CAS 608-73-14)

Pestitsiidide hulka kuuluva heksaklorotsükloheksaani (HCH) sisaldusi uuriti 2010.a uuringuprojekti

BaltActHaz raames. Veeproove võeti Lääne-Eesti vesikonna 2 ja Ida-Eesti vesikonna 6

põllumajandusliku koormusega pinnaveekogumist. Kõikjal jäid tulemused allapoole labori

määramispiire (<0,005 mikrog/l) ja ÖKSi (0,02 mikrog/l).

Ka varasemate (2002-2003) inventuuride käigus on sisaldused uuritud veekogudes olnud allapoole

labori määramispiiri (<10 ng/l). Hilisema (2012-2013) uuringu käigus on üksikute jõgede

põhjasetetest leitud HCH sisaldusi vahemikus 1-4 mikrog/kg (sihtarv 50 mikrog/kg, piirarv 200

mikrog/kg), vees on sisaldused kõikjal jäänud allapoole labori määramispiiri (0,004 mikrog/l).

HCH-d on riikliku keskkonnaseire programmi raames pidevalt seiratud kõigist rannikumere

veekogumitest ahvena lihastest ja maksast ning avameres räimest. Ahvenate maksas on sisaldused

on olnud vahemikus 0,5-16,5 mikrog/kg lipiide (lihastes keskmiselt 0,021 mikrog/kg märgkaalus)

alfa-HCH puhul ning 3,6-27 mikrog/kg lipiide (lihastes keskmiselt 0,027 mikrog/kg märgkaalus)

gamma-HCH puhul.

Arvestades, et Eesti veekogudest HCH-d veest ei leitud, võib seda pidada pidevseires


inventuuride raames ning jätkata tuleks HCH seiret merekalades, et selgitada pikaajalisi HCH-

sisalduse trende. Veemajanduskavades pole vajadust rakendada meetmeid HCH heidete

vähendamiseks, kuna ükski veekogum pole HCH tõttu halvas keemilises seisundis.

19) Isoproturoon (CAS 34123-59-6)

Isoproturooni sisaldusi uuriti 2010.a ohtlike ainete inventuuri ja uuringuprojekti BaltActHaz

raames. Kokku võeti veeproove Lääne-Eesti vesikonna 13 pinnaveekogumist ja Keila linna

heitveest ning Ida-Eesti vesikonna 12 pinnaveekogumist. Kokku võeti veeproove 19

vooluveekogumist, 5 rannikumere kogumist, Peipsi järvest ja Keila heitveest.

Kõikjal jäid tulemused allapoole laborite määramispiire (<0,05 mikrog/l ja <0,01 mikrog/l) ja ÖKSi

(0,3 mikrog/l).


18

Arvestades, et isoproturooni pole Eesti veekogudest leitud, võib seda pidada Eesti oludes


pisteliste inventuuride raames. Kuna isoproturooni tõttu pole ükski veekogum halvas keemilises

seisundis, pole ka veemajanduskavades vajadust planeerida meetmeid isoproturooni heidete

vähendamiseks.

20) Plii ja selle ühendid

Pliisisaldust on Eesti jõgede hüdrokeemilises seires jälgitud juba aastaid. Võrdlusperioodil on

Lääne-Eesti vesikonnas võetud veeproove 15 vooluveekogumist, 4 rannikumere veekogumist ja 18

heitveelaskmest. Ida-Eesti vesikonnas uuriti 19 vooluveekogu, 2 järve (Peipsi ja Narva VH), 6

heitveelaset ja Aardlapalu prügila nõrgvett.

Pinnavee puhul oli labori määramispiir varasematel aastatel (sh 2008) <1 mikrog/l, Pb sisaldused

pinnavees jäid toona reeglina allapoole labori määramispiiri. Labori määramissuutlikkuse tõusuga

(praeguseks määramispiir <0,5 ja <0,1 mikrog/l) on Lääne-Eesti vesikonnas jõgedes keskmiseks

Pb-sisalduseks võrdlusperioodil 0,71 mikrog/l ja Ida-Eestis 0,45 mikrog/l, jäädes kõikjal

madalamaks ÖKSist (7,2 mikrog/l). Pinnaveeanalüüsid on tehtud vastavalt HELCOMi metoodikale

filtreerimata proovidest, seega vastab isegi filtreerimata proovide korral Pb sisaldus uuritud

veekogudes 'heale' keemilisele seisundile. 2013.a tehtud paralleelanalüüsid filtreeritud ja

filtreerimata proovidest näitasid, et filtreeritud pinnaveeproovides jäävad Pb sisaldused alla labori

määramispiiri. Seega arvestades Eesti olusid, kus veekeskkonna keemiline seisund on üldiselt 'hea',

oleks ettevaatusprintsiibist lähtuvalt õigem määrata metallide sisaldusi filtreerimata proovidest ka

edaspidi.

Heitvee puhul esinevad suuremad Pb sisaldused Kirde-Eesti (EE2) piirkonna tööstusheitvetes.

Eraldi peab esile tõstma Balti SEJ heitvett, kus Pb-sisaldus on olnud vahemikus 37-310 mikrog/l,

seega kümneid kordi kõrgem ÖKSist. Ka Narva, Tartu ja Pärnu heitvees on Pb sisaldus ulatunud

kuni 40 mikrog/l, teiste linnade-asulate heitvees on sisaldused olnud alla ÖKSi (vt alljärgnev tabel).

Hinnangulised Pb heitkogused EPRTR-ettevõtetest, mis annavad suurema osa vesikonna Pb

koguheitekoormusest:

Vesikond Keskmine Pb sisaldus linnade

heitvees (mikrog/l)

Hinnanguline summaarne Pb

heitkogus (kg/a)

Lääne-Eesti (EE1) 2008: 4

2009: 2,3

2010: 0,3

2008: 196

2009: 160

2010: 144

Ida-Eesti (EE2) 2008: 1,9 (Balti SEJ 133)

2009: 1,06 (Balti SEJ 145)

2010: 2,77 (Balti SEJ 103)

2008: 410

2009: 330

2010: 350



19

Varasemate uuringute ja seireandmete põhjal on Pb-sisaldus Eesti pinnaveekogudes olnud

vahemikus 0,2-2 mikrog/l. Ka tugevalt reostunud Kroodi ojas on sisaldused langenud 7,7-8,4

mikrog/l-lt (2006) 3,2 mikrog/l-ni (2010) ja praeguseks (2013) on Pb-sisaldus sealgi 0,1-0,5

mikrog/l. Hilisemate uuringute (2012-2013) käigus pole kordagi leitud ÖKSi normide ületamist

pinnavees, kuid jõgede põhjasetetes on Pb sisaldus erinevates veekogudes olnud kuni 32 mikrog/kg,

reostunud on Kohtla jõe põhjasetted.

Pliid on aastaid seiratud rannikumere ja avamere kaladest (ahvenast, räimest), ahvena maksas on

sisaldused referentsperioodil olnud 0,02-0,16 mg/kg märgkaalus, räime maksas veidi kõrgem, 0,04-

0,18 mg/kg märgkaalus.

Plii sadenemise foonilisest koormusest saab ülevaate sademete keemilisest seirest. Pb sisaldus

sademevees on võrdlusperioodil varieerunud vahemikus 0,1 mikrog/l kuni 8,8 mg/l, keskmine

sisaldus sademetes on olnud ca 1 mikrog/l16. Pb sadenemiskoormus on samuti väga varieeruv,

erinevates seirejaamades 4,73-584 mikrog/m2, keskmiselt 64 mikrog/m2. Suuremad

sadenemiskoormused on Vilsandil ja Narva-Jõesuu seirejaamades, mis viitab kaugkande mõjule Pb

bilansis.

Kuigi pinnavees Pb ÖKSi ei ületata ja veekogumid on seega veel 'heas' keemilises seisundis, peaks

Pb jääma pinnavee seireprogrammi, lisaks tuleb jätkata Pb seiret merekalades, et selgitada sisalduse

pikaajalist trendi. Plii seirenõuded tuleb lisada keskkonnalubadesse, seda eriti EPRTR-ettevõtete

heitvee osas. Veemajanduskavas planeerida meetmed Narva elektrijaamade pliiheidete

vähendamiseks, samuti jälgida, et Pb-sisaldus ei suureneks tööstuspiirkondade pinnaveekogumites.

16http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2126&Itemid=439

Plii seirekohad ja sisaldused.

http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2126&Itemid=439


20

Inventuuridega tuleks selgitada Pb sisaldused ka Koiva vesikonna veekogumites.

21) Elavhõbe ja selle ühendid

Elavhõbeda sisaldust on Eesti jõgede hüdrokeemilises seires jälgitud juba aastaid. Võrdlusperioodil

on Lääne-Eesti vesikonnas võetud veeproove 20 vooluveekogumist, 4 rannikumere veekogumist,

18 heitveelaskmest ja Väätsa prügila nõrgveest. Ida-Eesti vesikonnas uuriti 19 vooluveekogu, 2

järve (Peipsi ja Narva VH), 5 heitveelaset ja Aardlapalu prügila nõrgvett.

Hg sisaldused pinnavees on olnud vahemikus 0,025-0,1 mikrog/l, jäädes enamasti siiski allapoole

laborite määramispiiridest (võrdlusperioodil olid need kõigest <0,1 mikrog/l, <0,05 mikrog/l). Nii

Ida- kui Lääne-Eesti vesikonna jõgedes oli keskmiseks Hg-sisalduseks võrdlusperioodil 0,03

mikrog/l, jäädes aastakeskmise sisaldusena enamasti madalamaks ÖKSist (0,05 mikrog/l), kuid

esines ühekordseid ÖKSi ületamisi. Tuleb rõhutada, et Eesti pinnaveeanalüüsid on tehtud vastavalt

HELCOMi metoodikale filtreerimata proovidest ning seetõttu ei tähenda ka väike ühekordne

normiületus veel veekogu 'halba' keemilist seisundit. Praeguseks (2013) on labori

määramissuutlikkus oluliselt paranenud (määramispiir 0,015 mikrog/l), Hg sisaldused on endiselt

määramispiiri lähedal (2013.a andmetel enamasti <0,015 mikrog/l). 2013.a tehtud

paralleelanalüüsid filtreeritud ja filtreerimata proovidest näitasid, et filtreeritud pinnaveeproovides

jäävad Hg sisaldused alla labori määramispiiri. Seega arvestades Eesti olusid, kus veekeskkonna

keemiline seisund on üldiselt 'hea', oleks ettevaatusprintsiibist lähtuvalt õigem määrata metallide

sisaldusi filtreerimata proovidest ka edaspidi.

Heitvee puhul jäid Hg sisaldused enamasti allapoole laborite määramispiire (<0,05 mikrog/l ja <0,1

mikrog/l) või üksikutel juhtudel olid sisaldused määramispiiriga võrdsed. Seetõttu pole võimalik

usaldusväärselt hinnata Hg reostuskoormust heitveelaskmetest.

Hilisemate uuringute (2012-2013) käigus pole Hg sisaldus pinnavees kusagil ületanud labori

määramispiiri (<0,015 mikrog/l), kuid veekogude põhjasetetes (eelkõige Kirde-Eesti jõgedes) on

Hg sisaldus ületamas soovituslikke norme. Arvestades, et Hg elustiku normiks on direktiiviga


21

kehtestatud 20 mikrog/kg (märgkaalus), on Eesti rannikumere kogumite keemiline seisund 'halb',

kuna meie rannikumere ahvenate keskmine Hg-sisaldus (lihastes) oli võrdlusperioodil keskmiselt

0,04 mg/kg ehk 2 korda ÖKSist kõrgem. Räime lihastes oli keskmine Hg sisaldus madalam (0,01

mg/kg), jäädes seega ka ÖKSist madalamaks. Seega peaks Hg edaspidi seirama pigem elustikus ja

põhjasetetes, kuna veeanalüüsidest Hg üldiselt ei leita ning veeanalüüside põhjal võiks veekogumite

keemilise seisundi ekslikult 'heaks' hinnata.

Ka sademevees on Hg sisaldus võrdlusperioodil jäänud allapoole labori määramispiire (<0,05

mikrog/l ja 0,015 mikrog/l). Arvutuslik Hg sadenemiskoormus erinevates sademeseirejaamades oli

võrdlusperioodil vahemikus 1,6-17,9 mikrog/m2.

Kuna Hg elustikunormi ületamise tõttu on Eesti rannikumere paljud veekogumid 'halvas' keemilises

seisundis, peaks Hg jääma pinnavee seireprogrammi, lisaks tuleb jätkata Hg seiret merekalades ning

uurida setete elavhõbedasisaldust. Hg seirenõuded tuleb lisada keskkonnalubadesse, seda eriti

EPRTR-ettevõtete heitvee osas, et selgitada tegelikud reostuskoormused. Veemajanduskavas tuleb

planeerida meetmed Hg sisalduse vähendamiseks mereelustikus, nii palju kui see Eestist lähtuvalt

võimalik on. Inventuuridega tuleks selgitada Hg sisaldused ka Koiva vesikonna veekogumites.

Elavhõbe on elustikunormide ületamise tõttu asjakohane aine eelkõige Lääne- ja Ida-Eesti

vesikondades, et tagada rannikumere veekogumite 'hea' keemiline seisund tulevikus.

22) Naftaleen (CAS 91-20-3)

Naftaleeni sisaldusi uuriti 2010.a ohtlike ainete inventuuri ja uuringuprojekti BaltActHaz raames.

Elavhõbeda seirekohad ja sisaldused.


22

Kokku võeti veeproove Lääne-Eesti vesikonna 14 pinnaveekogumist ja 5 linna heitveest ning Ida-

Eesti vesikonna 10 pinnaveekogumist ja 3 linna heitveest. Kokku võeti veeproove 18

vooluveekogumist, 5 rannikumere kogumist, Peipsi järvest ja 8 linna heitveest.

Kõikjal jäid tulemused allapoole labori määramispiiri (<0,01 mikrog/l) ja ÖKSi (2,4 mikrog/l).

Hilisemas, 2012-2013.a uuringus uuriti naftaleenisisaldust 17 jõest, veest leiti Rauakõrve oja,

Kroodi oja, Erra, Kohtla ja Purtse jõgedes (sisaldused 0,01-0,36 mikrog/l), mis on oma

veekvaliteediprobleemidega teada juba aastaid. Naftaleeni leiti paljude uuritud jõgede põhjasetetest.

Arvestades, et naftaleeni sisaldus on veekogudes enamasti allapoole labori määramispiiri, võib seda

pidada Eesti oludes pidevseires mitteasjakohaseks aineks ning sisaldust veekeskkonnas võib

vajadusel kontrollida pisteliste inventuuride raames. Veemajanduskavades tuleb kavandada

meetmed reostunud jõgede puhastamiseks jääkreostusest.

23) Nikkel ja selle ühendid

Niklisisaldust on Eesti jõgede hüdrokeemilises seires jälgitud aastaid. Võrdlusperioodil on Lääne-

Eesti vesikonnas võetud veeproove 10 vooluveekogumist, 4 rannikumere veekogumist ja 19

heitveelaskmest. Ida-Eesti vesikonnas uuriti 9 vooluveekogu, Peipsi järve, 1 rannikuveekogumit, 5

linna heitveelaset ja Aardlapalu prügila nõrgvett.

Siseveekogudes on Ni-sisaldus olnud vahemikus 0,39-3,7 mikrog/l, olles keskmiselt 0,94 mikrog/l.

Merevees on sisaldused olnud vahemikus 0,5-21 mikrog/l, keskmiselt 3,71 mikrog/l. Kroodi ojas on

ühekordselt Ni sisaldus olnud 27 mikrog/l, ületades ka ÖKSi (20 mikrog/l, alates 2015.a uus ÖKS 4

mikrog/l). Tulenevalt Helcomi metoodikast on Eestis Ni-analüüse võrdlusperioodil tehtud

filtreerimata proovidest. 2013.a tehtud paralleelanalüüsid filtreeritud ja filtreerimata proovidest

näitasid, et filtreeritud pinnaveeproovides jäävad Ni sisaldused alla labori määramispiiri.

Ka varasemate uuringute (2002-2003) ja seireandmete põhjal on Ni-sisaldus Eesti pinnaveekogudes

olnud enamasti vahemikus 1-3 mikrog/l (filtreerimata proovidest). Hilisema, 2012-2013.a seire

andmetel on pinnavee Ni sisaldused olnud vahemikus 0,1-25 mikrog/l, reostunud oli Kroodi oja,

samuti leiti Ni põhjasetetest. Arvestades Eesti olusid, kus veekeskkonna keemiline seisund on

üldiselt 'hea', oleks ettevaatusprintsiibist lähtuvalt õigem määrata metallide sisaldusi filtreerimata

proovidest ka edaspidi. Samas Ni normi oluliselt rangemaks muutumisega võib see tekitada

tulemuste tõlgendamisel probleeme.

Heitvee puhul jäid Ni-sisaldused vahemikku 0,004-20 mikrog/l, olles keskmiselt 1,96 mikrog/l.

Aardlapalu prügila nõrgvees ületas Ni-sisaldus ÖKSi, kuid aastakeskmine sisaldus jäi sealgi normi

piiresse, olles 17 mikrog/l.

Hinnangulised Ni heitkogused suuremate linnade heitveest, mis annavad suurema osa vesikonna Ni

koguheitekoormusest:

Vesikond Keskmine Ni sisaldus linnade

heitvees (mikrog/l)

Hinnanguline summaarne Ni

heitkogus linnadest (kg/a)

Lääne-Eesti (EE1) 2010: 2,65 2010: 268 (sh Tallinn 260)

Ida-Eesti (EE2) 2010: 4,9 2010: 111



23

2008.a seirati Ni jõgede suudmeala ahvenate maksast, sisaldus oli keskmiselt 0,46 mg/kg

märgmassis. Rohkem võrdlusperioodist kalade niklisisalduse kohta infot pole. 2012.a seirati

esmakordselt niklit rannikumere ahvenates ja räimes, seal olid sisaldused madalamad kui

siseveekogudes (ahvenas 0,13 mg/kg ja räimes 0,19 mg/kg märgkaalus). Kõrgemad sisaldused

esinesid Soome lahe lõunaosas, eriti Selja jõe ja Mustoja suudmete lähedal, aga ka Pärnu lahe

kalades.

Nikli sadenemise foonilisest koormusest saab ülevaate sademete keemilisest seirest. Ni sisaldus

sademevees on võrdlusperioodil varieerunud vahemikus <1-4,24 mg/l, keskmine sisaldus sademetes

on olnud ca 1,4 mg/l17. Ni sadenemiskoormus on erinevates seirejaamades samuti väga varieeruv,

olles keskmiselt 58 mg/m2.

Kuigi pinnavees nikli ÖKSi võrdlusperioodil ei ületatud ja veekogumid on seega veel 'heas'

keemilises seisundis (v.a Kroodi oja), peaks Ni jääma pinnavee seireprogrammi. Jätkata tuleb Ni

seiret merekalades, mida võrdlusperioodil ei tehtud. Nikli seirenõuded tuleb lisada

keskkonnalubadesse, seda eriti EPRTR-ettevõtete heitvee osas. Arvestades Ni normi rangemaks

muutumist, tuleb veemajanduskavades planeerida meetmed nikliheidete vähendamiseks, samuti

jälgida, et Ni-sisaldus pinnavekogumites ei suureneks. Inventuuridega tuleks selgitada Ni sisaldused

ka Koiva vesikonna veekogumites.

17http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2126&Itemid=439

Nikli seirekohad ja sisaldused.

http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2126&Itemid=439


24

24) Nonüülfenool (4-nonüülfenool) (CAS 104-40-5)

Nonüülfenooli ja 4-nonüülfenooli sisaldusi uuriti 2010.a ohtlike ainete inventuuri ja uuringuprojekti

BaltActHaz raames. Kokku võeti veeproove Lääne-Eesti vesikonna 14 pinnaveekogumist ja 5 linna

heitveest ning Ida-Eesti vesikonna 10 pinnaveekogumist ja 3 linna heitveest. Kokku võeti

veeproove 18 vooluveekogumist, 5 rannikumere kogumist, Peipsi järvest ja 8 linna heitveest.

Enamasti jäid tulemused allapoole labori määramispiire (<0,01 ja <0,1 mikrog/l) ja ÖKSi (0,3

mikrog/l). Üle määramispiiri leiti nonüülfenoole ühel korral Emajões, Peipsis, Balti SEJ

jahutuskanalis, Mustjões ja Pärnu lahes, neist viimases ületas sisaldus ka ÖKSi (kordusanalüüsis jäi

sisaldus alla määramispiiri, seega aasta keskmisena ÖKSi ei ületa). 4-nonüülfenooli sisaldus jäi

kõikjal allapoole labori määramispiirist.

Arvestades, et nonüülfenooli sisaldus on veekogudes enamasti allapoole labori määramispiiri, võib

seda pidada Eesti oludes pidevseires mitteasjakohaseks aineks ning sisaldust veekeskkonnas võib

vajadusel kontrollida pisteliste inventuuride raames.

25) Oktüülfenool (4-(1,1',3,3'-tetrametüülbutüül)fenool) (CAS 140-66-9)

Oktüülfenooli sisaldusi uuriti 2010.a ohtlike ainete inventuuri ja uuringuprojekti BaltActHaz

raames. Kokku võeti veeproove Lääne-Eesti vesikonna 14 pinnaveekogumist ja 5 linna heitveest

ning Ida-Eesti vesikonna 10 pinnaveekogumist ja 3 linna heitveest. Kokku võeti veeproove 18

Nonüülfenooli seirekohad ja sisaldused.


25


Kõikjal jäid tulemused allapoole labori määramispiiri (<0,01 mikrog/l) ja ÖKSi (0,1 mikrog/l,

meres 0,01 mikrog/l).

Arvestades, et oktüülfenooli sisaldus oli veekogudes ja heitvees allapoole labori määramispiiri, võib

seda pidada Eesti oludes pidevseires mitteasjakohaseks aineks ning sisaldust veekeskkonnas võib

vajadusel kontrollida pisteliste inventuuride raames.

26) Pentaklorobenseen (CAS 608-93-5)

Pentaklorobenseeni sisaldusi uuriti 2010.a uuringuprojekti BaltActHaz raames. Tuvastamaks

võimalikke koormusallikaid, võeti veeproove linnade heitveelaskmetest – 5 Lääne-Eesti vesikonna

linnast ja 3 Ida-Eesti vesikonna linnast, lisaks 1 rannikumere kogumist (Sillamäe lähistelt).

Kõikjal jäid tulemused allapoole labori määramispiiri (<0,005 mikrog/l) ja ÖKSi (0,007 mikrog/l,

meres 0,0007 mikrog/l).

Hilisemas, 2012.-2013.a tehtud seires uuriti pentaklorobenseeni sisaldust veekogude põhjasetetes,

enamasti jäid see allapoole labori määramispiirist (1 mikrog/l), vaid Kohtla jõe põhjasetetest

määrati sisalduseks 3-4 mikrog/kg.

Arvestades, et pentaklorobenseeni sisaldus oli heitvees allapoole labori määramispiiri, seega

aktiivset reostuskoormust pinnaveekogudele pole, võib seda pidada Eesti oludes pidevseires


inventuuride raames.

27) Pentaklorofenool (CAS 87-86-5)

Pentaklorofenooli sisaldusi uuriti 2010.a uuringuprojekti BaltActHaz raames. Tuvastamaks

võimalikke koormusallikaid, võeti veeproove Lääne-Eesti vesikonna 6 jõest ja 5 suurema linna

heitveest ning 3 Ida-Eesti vesikonna 5 vooluveekogumist, Peipsi järvest, Sillamäe lähistel

rannikumerest ja 3 linna heitveest.

Kõikjal olid sisaldused allapoole labori määramispiiri (<0,4 mikrog/l) ja EQSi (samuti 0,4

mikrog/l), laborivõimekuse puudumise tõttu ei saadud referentsperioodil piisava määramistäpsusega

analüüse teha.

Hilisema, 2012.-2013.a seire andmetel esines pentaklorofenooli Erra jões (vahemikus <0,03-0,11

mikrog/l), Kohtla jões (vahemikus <0,030-1,51 mikrog/l, ületades ka MAC ÖKSi ühel korral) ja

Purtse jões (0,09-0,27 mikrog/l). Pentaklorofenooli leiti ka veekogude põhjasetetest.

Kuigi võrdlusperioodil jäid pentaklorofenooli sisaldused allapoole labori määramispiiri, on

hilisemate uuringutega selgunud ÖKSi ületamised jääkreostuse all kannatavates Kohtla, Erra ja

Purtse jõgedes, seejuures Kohtla veekogumi keemiline seisund on pentaklorofenooli tõttu 'halb'

(2014). Veemajanduskavas tuleks kavandada meetmed nimetatud veekogude puhastamiseks, mujal

Eestis piisaks pentaklorofenooli sisalduse jälgimiseks pistelistest inventuuridest.

28) Polüaromaatsed süsivesinikud (PAH: benso(a)püreen, benso(b)fluoranteen, benso(k)fluoranteen, benso(g,h,i)perüleen, indeno(1,2,3-cd)püreen)


26

PAH-de sisaldusi uuriti 2010.a ohtlike ainete inventuuri ja uuringuprojekti BaltActHaz raames.

Kokku võeti veeproove Lääne-Eesti vesikonna 14 pinnaveekogumist ja 5 linna heitveest ning Ida-

Eesti vesikonna 10 pinnaveekogumist ja 3 linna heitveest. Kokku võeti veeproove 18


Kõikjal jäid kõigi indikaatorPAH-ide sisaldused allapoole labori määramispiire ja ÖKSe:

PAH Labori määramispiir (mikrog/l) ÖKS (mikrog/l)

benso(a)püreen 0,01 0,05

benso(b)fluoranteen 0,01 Σ=0,03

benso(k)fluoranteen 0,01

benso(g,h,i)perüleen 0,01; 0,002 Σ=0,002

indeno(1,2,3-cd)püreen 0,01; 0,002

Kuigi labori määramispiir oli suhteliselt kõrge, jäid PAH-de sisaldused veekogudes ja heitvees siiski

allapoole ÖKSe, seetõttu võib PAHe pidada Eesti oludes pidevseires mitteasjakohasteks aineteks

ning nende sisaldust veekeskkonnas võib vajadusel kontrollida pisteliste inventuuride raames.

Hilisemate uuringute käigus (2012-2013.a) on PAH-e leitud Kroodi ojast, Purtse, Erra ja Kohtla

jõest, sealgi jäid sisaldused vees aastakeskmisena normide piiresse (üle labori määramispiiri leiti

ühekordselt benso(g,h,i)perüleeni, indeno(1,2,3-cd)püreeni, benso(b)- ja benso(k)fluoranteeni

Kohtla jõest ja Kroodi ojast, sisaldused ületasid ühekordselt ka ÖKSi). PAH-dega on reostunud nii

nimetatud jõgede põhjasetted kui ka Rauakõrve oja põhjasetted.

Arvestades hilisemate uuringute tulemusi, esinevad PAH-de kõrgemad sisaldused vesikondades

lokaalselt ajaloolise reostuse all kannatavates vooluveekogudes. Seega tuleb jääkreostuse mõju all

olevatele veekogudele (Purtse, Kohtla ja Erra jõed Ida-Eesti vesikonnas, Rauakõrve ja Kroodi ojad

Lääne-Eesti vesikonnas) kavandada puhastusmeetmed järgmises veemajanduskavas. Mujal Eestis

võib PAHide sisaldusi kontrollida inventuuride raames, kuid ülaltoodud veekogumite puhul tuleks

sealsete suuremate ettevõtete keskkonnalubade nõuetesse lülitada ka PAH-de seirenõue.

29) Simasiin (CAS 122-34-9)

Pestitsiidina kasutatava simasiini sisaldusi uuriti 2010.a põllumajanduspiirkondade jõgedes ohtlike

ainete inventuuri ja uuringuprojekti raames (BaltActHaz). Kokku võeti veeproove 5 Lääne-Eesti ja

7 Ida-Eesti pinnaveekogumist, kus eeldati põllumajandustegevuse mõju veele. Kõikjal jäid

tulemused allapoole labori määramispiire (<0,05 mikrog/l ja <0,01 mikrog/l) ja seega ka allapoole

EQSi aasta keskmise väärtuse (1 mikrog/l).

Ka hilisemate uuringute käigus (2011) pole simasiini veest leitud, sisaldused jäid allapoole labori

määramispiiri (<0,01 mikrog/l)18.

Arvestades, et simasiini turule laskmine pole EL-s lubatud (not approved) EP määruse 1107/2009

alusel19 ning et Eesti veekogudest seda ainet veest ei leitud, võib simasiini pidada Eesti oludes

18Intensiivse põllumajandustootmise mõju pinnavee ohtlike ainete sisaldusele. Pestitsiidijääkide dünaamika uuring

pinnaveekogudes. Aruanne. Eesti Keskkonnauuringute Keskus, Tallinn, 2011, 66 lk.

http://www.envir.ee/sites/default/files/pest_dynaamika_2011.pdf 19Info pärineb EL pestitsiidide andmebaasist


http://www.envir.ee/sites/default/files/pest_dynaamika_2011.pdf



27


pisteliste inventuuride raames. Eesti taimekaitsevahendite registri20 andmetel simasiini ei impordita


rakendada meetmeid simasiini heidete vähendamiseks.

30) Tributüültina ühendid (CAS 688-73-3) (tributüültina-katioon, CAS 36643-28-4)

Tributüültina (TBT)-katiooni sisaldusi uuriti 2010.a ohtlike ainete inventuuri raames. Veeproove

võeti Lääne-Eesti vesikonna 8 pinnaveekogumist ja Keila linna heitveest ning Ida-Eesti vesikonna 5

pinnaveekogumist. Kokku uuriti TBT sisaldusi 7 vooluveekogumist, Peipsi järvest, 5 rannikumere

veekogumist ja 1 heitveelaskmest.

Kõikjal jäi TBT-katiooni sisaldus vees allapoole labori määramispiiri (<0,001 mikrog /l), kuid

võrdlusperioodil kasutatava labori määramispiir oli kõrgem ÖKS-st (0,0002 mikrog/l).

2011.-2013.a tehtud kordusseires oli kasutada juba parem laboratoorne võimekus (määramispiir

TBT-l 0,2 ng/l, teistel ühenditel 1 ng/l), tributüültina ja teiste tinaorgaaniliste ühendite

(monobutüültina MBT, monooktüültina MOT, dibutüültina DBT, dioktüültina DOT, trifenüültina

TphT, tritsükloheksüültina TcyT, tetrabutüültina TTBT) sisaldused vees jäid ka nendest

määramispiiridest madalamaks. Vähesel määral on hilisemate uuringute käigus leitud TBT

ühendeid mere põhjasetetest (Pärnu laht, põhjarannik) ning kalade maksast. Seetõttu tunduvad

sobivaks proovimaatriksiks TBT puhul olema pigem elustik ja setted kui vesi.

Arvestades, et TBT ühendite sisaldused olid allapoole labori määramispiiri nii võrdlusperioodil kui

hiljem, võib TBT ühendeid pidada Eesti oludes pidevseires mitteasjakohaseks aineks ning sisaldust

veekeskkonnas võib vajadusel kontrollida pisteliste inventuuride raames.

31) Triklorobenseenid (CAS 12002-48-1)

Triklorobenseeni (TCB) sisaldust pole võrdlusperioodil ega enne seda uuritud laborivõimekuse

puudumise tõttu. 2012.-2013.a seirati 15 oletatavalt enamreostunud jõge Ida- ja Lääne-Eesti

vesikonnas, uuringupunktides jäid TCB sisaldused vees enamasti allapoole labori määramispiiri

(<0,4 ng/l; ÖKS 0,4 mikrog/l)21. Üle määramispiiri leiti TCB sisaldusi 6 jõest, määrangud jäid

vahemikku 0,4-9,8 ng/l, olles seega ÖKSist tunduvalt madalamad.

Uuriti ka 18 jõe põhjasetteid, sisaldused jäid üldiselt alla labori määramispiiri, vaid Valgejõe,

Purtse, Kohtla ja Erra jõe setetes olid sisaldused üle määramispiiri (maksimaalne TCB sisaldus

Kohtla jões – 32 mikrog/kg).

Arvestades, et TCB pole põhjustanud veekogumite 'halba' keemilist seisundit ning üksikud leitud

sisaldused on samuti allapoole ÖKSi, võib TCB sisaldusi tulevikus kontrollida inventuuride raames.

20Põllumajandusameti avalikud registrid - taimekaitsevahendite register:


21Ohtlike ainete seire ja uuringud 2012-2013. Lõpparuanne. Eesti Keskkonnauuringute Keskus, Tallinn, 2013, 114 lk.

http://seire.keskkonnainfo.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3136:ohtlike-ainete-seire-ja-

uuringud-2013&catid=1293:siseveekogude-seire-2013-&Itemid=5761





28

32) Triklorometaan (kloroform, CAS 67-66-3)

Triklorometaani ehk kloroformi sisaldusi uuriti 2010.a ohtlike ainete inventuuri ja uuringuprojekti

BaltActHaz raames. Kokku võeti veeproove Lääne-Eesti vesikonna 14 pinnaveekogumist ja 5 linna

heitveest ning Ida-Eesti vesikonna 10 pinnaveekogumist ja 3 linna heitveest. Kokku võeti

veeproove 18 vooluveekogumist, 5 rannikumere kogumist, Peipsi järvest ja 8 linna heitveest.

Kloroformi sisaldused pinnavees olid vahemikus <0,1/<0,2 mikrog/l (labori määramispiir) kuni

0,89 mikrog/l (ÖKS 2,5 mikrog/l), jäädes seega kõikjal ÖKSist väiksemaks. Mitmel seirekorral

esines kloroformi sisaldus Peipsi järves, Pühajões (sisaldus 0,28-0,89 mikrog/l) ja Sillamäe lähistel

rannikumeres. Kunda ja Pärnu jões leiti kloroformi ühel korral üle labori määramispiiri.

Kloroformi leiti kõigi 8 uuritud linnade heitvetest, sisaldused jäid vahemikku <0,1-1,36 mikrog/l,

kõige suuremad olid sisaldused Narva heitvees (1,12-1,36 mikrog/l). Kuigi sisaldused jäid allapoole

ÖKSi, tuleks suuremate linnade ja EPRTR-ettevõtete keskkonnalubadesse lisada kloroformi

seirekohustus, et tuvastada tegelikud heitkogused ja vältida suubla seisundi halvenemist

kloroformiheidete tõttu.

Hinnangulised kloroformi heitkogused linnade heitveest 2010.a:

Vesikond Keskmine kloroformi sisaldus

linnade heitvees (mikrog/l)


heitkogus linnadest (kg/a)

Lääne-Eesti (EE1) 0,29 27,2 (sh Tallinn 24,8)

Ida-Eesti (EE2) 0,57 14,4 (sh Narva 9,8)


Hilisemate uuringute käigus (2012-2013.a) pole kloroformi pinnaveekogudest leitud üle labori

määramispiiri (<0,1 mikrog/l).

Arvestades võrdlusperioodi ja hilisemate uuringute tulemusi, tuleks kloroformi seire lülitada

EPRTR künnist ületavate ettevõtete ja reoveepuhastite omaseirekohustuseks, mis aitaks selgitada

tegelikud reostuskoormused. Praegu pole pinnavees küll ÖKSi veel ületatud, kuid aine esinemine

heitvees võib hakata mõjutama ka heitvee suublaks olevate pinnaveekogumite seisundit. Seega

võiks veemajanduskavades planeerida vähemalt seirega seonduvad meetmed. Pinnaveekogude

seisundit kloroformi suhtes võib uurida inventuuride raames, kloroformi pidevseire pinnavees pole

praeguste andmete põhjal veel vajalik.

33) Trifluraliin (CAS 582-09-8)

Pestitsiidina kasutatava trifluraliini sisaldusi uuriti 2010.a ohtlike ainete inventuuri ja

uuringuprojekti raames (BaltActHaz). Veeproove 13 Lääne-Eesti pinnaveekogumist ja Keila

heitveest ning 11 Ida-Eesti pinnaveekogumist: kokku 19 vooluveekogumist, 5 rannikumere

veekogumist, Peipsi järvest ja Keila heitveest.

Kõikjal jäid tulemused allapoole labori määramispiiri (<0,01 mikrog/l) ja seega ka allapoole ÖKSi

(0,03 mikrog/l).

Ka hilisemate uuringute käigus (2011) pole trifluraliini veest leitud, sisaldused jäid allapoole labori


29

määramispiiri (<0,01 mikrog/l)22.

Arvestades, et trifluraliini turule laskmine pole EL-s lubatud (not approved) EP määruse 1107/2009

alusel23 ning et Eesti veekogudest seda ainet veest ei leitud, võib trifluraliini pidada Eesti oludes


pisteliste inventuuride raames. Eesti taimekaitsevahendite registri24 andmetel trifluraliini ei

impordita ega kasutata, samuti ei kajastunud import tollistatistikas. Seega pole veemajanduskavades

vajadust rakendada meetmeid trifluraliini heidete vähendamiseks.

Kokkuvõte

Võrdlusperioodi kohta oleva küllaltki napi andmestiku põhjal leiti aastatel 2008-2010 Eesti

pinnaveest 33 ohtlikust ainest üle labori määramispiiri vaid 9 aine sisaldusi. Need olid benseen,

kaadmium, diklorometaan, di(2-etüül-heksüül)ftalaat (DEHP), plii, elavhõbe, nikkel,

nonüülfenoolid ja kloroform. Neist benseeni, elavhõbeda ja nikli puhul ületasid sisaldused vähemalt

ühekordselt ka ökoloogilise kvaliteedistandardi aastakeskmist piirväärtust pinnavees.

Kui benseeni võib pidada eelkõige Ida-Eesti vesikonna ja kitsamalt Kirde-Eesti tööstuspiirkonna

probleemaineks, siis Hg ja Ni sisaldus on probleemiks ka teistes vesikondades, seega tuleb

veemajanduskavades kavandada meetmed nende ainete heidete vähendamiseks, et tagada

veekogumite 'hea' keemiline seisund.

Hilisemate uuringute tulemusi arvestades on Kirde-Eestis probleemseks aineks ka pentaklorofenool,

mille sisaldused võrdlusperioodil jäid küll allapoole labori määramispiiri, kuid 2013.a andmete

põhjal hinnati Kohtla jõe seisund pentaklorofenooli esinemise tõttu 'halba' keemilisse seisundisse.

Samuti oli diklorometaani sisaldus võrdlusperioodil allapoole määramispiire, kuid 2013.a on Purtse

jõgi hinnatud selle aine tõttu 'halba' keemilisse seisundisse. DEHPi osas kvalifitseerus hiljem (2014)

'halba' keemilisse seisundisse Narva VH ja Narva jõe I veekogum. Vältimaks võrdlusperioodi

tulemuste põhjal kujunevat ekslikku infot, et pentaklorofenooli, DEHPi ja diklorometaaniga meil

probeeleme pole, on kokkuvõtvasse tabelisse lisatud ka veekogumite 2013.a keemilise seisundi

hinnangud, kus see asjakohane on.

Tuleb tõdeda, et Eestis on veekogumite 'halb' keemiline seisund olnud tingitud pigem jääkreostuse

mõjust (reostus põhjasetetes) ning kui ohtlikke aineid veekeskkonnast leiti, siis oli tegemist

üksikleidudega konkreetsest seirekohast või piirkonnast (nt Kirde-Eesti tööstuspiirkonnas on

mitmete ohtlike ainetega probleeme) ning vesikonna territooriumil tervikuna aine kõrgemat

sisaldust ei esinenud. Erandiks on juba eespool mainitud Hg ja Ni, mis on asjakohased kõigis

vesikondades. Ettevaatusprintsiibist lähtuvalt on töös antud soovitused veekaitsemeetmete

rakendamiseks ka juhul, kui pole täidetud käesoleva töö sissejuhatuses toodud kõik kriteeriumid

saasteainete asjakohasuse kohta.

Ülevaate ohtlike ainete esinemisest võrdlusperioodil ning töös antud soovitustest annab järgnev

koondtabel.

22Intensiivse põllumajandustootmise mõju pinnavee ohtlike ainete sisaldusele. Pestitsiidijääkide dünaamika uuring

pinnaveekogudes. Aruanne. Eesti Keskkonnauuringute Keskus, Tallinn, 2011, 66 lk.

http://www.envir.ee/sites/default/files/pest_dynaamika_2011.pdf 23Info pärineb EL pestitsiidide andmebaasist



http://www.envir.ee/sites/default/files/pest_dynaamika_2011.pdf



Ohtlike ainete andmik

2008-2010

30

Aine nr Aine

Pole leitud ühestki vee-kogumist üle

määramis-piiri

Pole leitud ühestki

veekogu-mist üle

ÖKSi

On ületanud aastakesk-mist ÖKSi

pinnavees v setetes v elustikus

'Halva' keemi-lise seisundi

põhjuseks vä-hemalt 1 vee-

kogumis (2013)

On ületa-nud ÖKSi heitvees

Vaja sei-rata

Mitteasja-kohane

aine, kont-rollida in-ventuuri-

dega

Seirekohus-tus luba-

desse (>2000 ie

linnad, EP-RTR ette-

võtted, prü-gilad)

Planee-rida

meet-med

VMK-sse

1 Alakloor x x x

2 Antratseen x x x

3 Atrasiin x x x

4 Benseen x (ühekord-

selt) x x

x (Ida-Eesti VMK)

5 Bromodife-nüüleetrid

X, ei uuritud referentspe-

rioodil x x

6

Kaadmium ja selle ühendid x x x x x

7 C10-13 klo-roalkaanid x x x x x x

8 Klorofenvin-foss x x x

9 Kloropüri-foss x x x

10 1,2-dikloroe-taan x x x

11 Diklorome-taan

X (1 korral Peipsis lei-

tud) x x

x (Ida-Eesti VMK)

12

Di(2-etüül-heksüül)fta-laat (DEHP) x x x x x

13 Diuroon x x x

14 Endosulfaan x x x


2008-2010

31

15 Fluoranteen x x X (2012-2013) x (se-tetes) x

x (Ida-Eesti VMK)

16 Hekskloro-benseen x x

x (ka-lades) x

17 Hekskloro-butadieen x x

x (ka-lades) x

18

Heksaklo-rotsüklohek-saan x x

x (ka-lades) x

19 Isoproturoon x x x

20 Plii ja selle ühendid x x x x

x (Ida-Eesti VMK)

21

Elavhõbe ja selle ühen-did x x x x x

22 Naftaleen x x X (2012-2013) x x

23 Nikkel x (Kroodi oja) x x x x x

24 Nonüül-fenoolid

x (ühel kor-ral Pärnu la-hest leitud) x

25 Oktüülfenool x x x

26 Pentakloro-benseen x x x

27 Pentakloro-fenool x X (2012-2013) x x

x (Ida-Eesti VMK)

28 PAH-d x x X (2012-2013) x (se-tetes) x

x (Kirde-Eestis) x

29 Simasiin x x x

30 Tributüültina ühendid x x x

31 Trikloroben-seenid

ei uuritud re-ferentsperioo-

dil x x


2008-2010

32

32 Kloroform x x x x

33 Trifluraliin x x x

Documents

PRIORITEETSETE AINETE JA SAASTEAINETE HEITE, KESKKONDA ... · suuremate reoveepuhastite (EPRTR ettevõtete) heitvee-andmeid ning hajukoormuse hindamisel keskkonnaseisundi andmeid