22.09.2011

1

Kood on kultuuri või subkultuuri liikmete ühine märgisüsteem.

Kood koosneb:

• märkidest ja

• tavadest (reeglitest), mis määravad, kuidas ja millistes seostes märke kasutatakse ning kuidas võib neid üksteisega ühendada keerukamate

sõnumite moodustamiseks.

– (seadused, laua- ja seltskonnakombed, korvpallireeglid jne) ning

– . Need on märgisüsteemid – me vaatleme neid.

22.09.2011

2

Saussure eristas märkide kasutamist ja reegleid, mis seda kasutamist võimaldavad.

• Reeglid – keel: .

• Kasutamine – kõnelemine: .

Keel ( ) on elementide ja reeglite süsteem, mis võimaldab tähendust kandvate märkide moodustamist.

Kõnelemine ( ) on konkreetne tegu, kus kõneleja kasutab keele reegleid.

Keel annab reeglid, mis võimaldab märke ühendada. Tulemus on parole, mis võib olla terve teos (nt “Tõde ja õigus”).

Kood valib kasutatavate märkide repertuaari (nt ABC, AB, BC jne) ja välistab

muud võimalused (CBA, BA jne). Nii seab ta .

Kuid kood teeb veel midagi: ta tagab, et märgid annaksid edasi tähendusi

(meie ühise arusaama käsitletavast tegelikkusest). Iga märk vastab meie

arusaamale tegelikkuse mingist osast: nt “see koer on kuri”, “tomatid

kasvasid sel aastal hästi” jne). Ta seab –

neid tähendusi saab/tuleb ühendada nii!

Kood valib välja kindlad kombinatsioonid, millel on

(otstarve) – “see koer on kuri”, “roose tuleb kasta”, “kärbseseen on mürgine”

jne. Ülejäänu (meie meelest selles kontekstis eboluline) jääb tähelepnuta.

Koodi abil valime me kontiinumist (< ld continuum pidev, katkematu) st

tervikust välja diskreetsed (

22.09.2011

3

Kood (=reeglid) tagab, et määrmatuse (korrapäratuse) asemele astub tõenäosuslik kord.

See ei ole objektiivne reaalsus, vaid ainult . Kood on , mis võimaldab kommunikatsioonis osalejate vastastiktoimet (interaktsiooni).

Nii nagu märgid (märkija ja märgitu), pole ka kood midagi lõplikku. Ta areneb ja muutub pidevalt sedamööda, kuidas arenevad ja muutuvad meie kogemused.

Märgid, koodid (korrad) ja kultuur ei ole kusagilt antud, need on .

Byssens‟i järgi on kõnelemise ja keele vahel midagi, mida ta

nimetas „sem‟ – diskursus.

See on –

. Kultuur on mitte keele ja kõnelemise vahel, vaid üle

nende ja juhib neid.

Kultuur on tähenduste kogum (süsteem), mis võimaldab

inimestel oma keskkonnas toime tulla (efektiivselt

tegutseda).

22.09.2011

4

Märkija

Vastuvõtja

Märgitu

Saatja

kood (keel)

See on koodi paradigmaatiline mõõde. Mõnikord võib kood

koosneda ka üksikust märgist. Neid elemente võib kombineerida kindlate

reeglite (tavade) järgi. See on koodi süntagmaatiline mõõde

Koodide üksikelemendid on märgid,

mis viitavad millelegi muule kui iseendale.

22.09.2011

5

Digitaalkoodi üksikelemendid (nii märkija kui ka märgitu)

erinevad selgelt üksteisest.

Analoogkoodid toimivad jätkudes.

• Arbitraarsed, st kunstlikud koodid on digitaalsed, seetõttu on neid lihtne meelde jätta.

• Loodus koosneb üldiselt analoogidest. Püüdes tegelikkust mõista ja liigitada, kasutame sageli digitaalset eristamist.

Me tõlgime analoogselt kulgevaid protsesse digitaalsesse

koodi enam-vähem nii:

• kõigepealt avastame objekti (paneme seda tähele);

• objekti jälgides tabame olulisi erinevusi ja seeläbi üksikelemente;

• järgneb elementidevaheliste suhete mõtestamine ja fikseerimine ning

• neist taas terviku moodustamine.

22.09.2011

6

Samas tähenduses kõneldakse digitaalsest ja analoogsest ka

televisiooni-, raadio- ja arvutitehnoloogias.

• Telekaamerast tulev signaal (data) on analoogne: selle väärtus võib teatud vahemikus sujuvalt muutuda.

• Analoogse data vastand on diskreetne data, mis võib saada vaid teatud, teistest erineva väärtuse.

• Diskreetse data võib kodeerida numbriliseks või digitaalseks dataks, milles igale ereduse astmele vastab

number.

Analoogsignaali muutmisel digitaalseks on neli järku.

• signaal “puhastatakse”, sellest kõrvaldatakse müra;

• signaalist võetakse ühtlaste intervalli järel näited;

• näidete väärtused ümardatakse;

• need muudetakse arvutile arusaadavateks binaararvudeks.

• Vastuvõtjas muudetakse see numbriline info taas hääleks ja/või pildiks.

22.09.2011

7

Sõnadel „analoogne‟ ja „digitaalne‟ on

kommunikatsiooniteoorias (olnud) veel üks tähendus

Paul Watzlawick‟i 4. pragmaatiline aksioom:

Kommunikatsioonil on kaks modaalsust (

22.09.2011

8

Kommunikatiivset ja sotsiaalset funktsiooni silmas pidades

võime jagada koodid

• esitavateks ja • otsesteks.

Esitava koodi puhul on tegu teksti ehk iseseisva sõnumi

loomisega.

Tekst esitab midagi endast ja sissekodeerijast erinevat;

koosneb ikoonidest ja sümbolitest (arbitraarsetest

märkidest).

Otsesed koodid on indeksid.

Need ei esinda midagi endast või sissekodeerijast erinevat. Toovad esile

kommunikaatori omadusi, tema sotsiaalset positsiooni ja olukorda.

Nende abil võib kommunikeeruda ainult parajasti käsil olevatest

asjadest.

Selline otsene kood on mitteverbaalne kommunikatsioon (sõnatu suhtlus),

mis toimub ilmete, silmade liikumise või hääletooni abil.

Otsesel koodil on kaks ülesannet:

– indeksilise informatsiooni vahendamine;

– interaktsiooni kontrollimine.

22.09.2011

9

Basil Bernstein:

töölisklassi lapsed kasutavad piiratud (restricted) ja

keskklassi lapsed arenenud (elaborated) koodi.

Nende kahe koodi erinevused:

Piiratud kood Arenenud kood

Sõnavara vaene rikkalik

Lause on

grammatilselt

algeline keerukas

Keele domineeriv

funktsioon

faatiline viitamisfunktsioon

Sõnum orienteeritud sotsiaalsele suhtele,

väljendab saatja kuulumist rühma. ei

väljenda indvidualseid erinevusi.

annab edasi täpseid tähendusi, väljendab

saatja individuaalsust, isiklikku

kogemust ja teadmisi.

Liiasus suur keskmine või väike

Aeg (tempus) väljendab parajasti käsilolevaid asju väljendab abstraktseid asju, mis ei ole

parajasti käsil

Semiootika vaatleb kommunikatsiooni tähenduste loomisena.

• Seejuures pole vahet, kas looja on sisse- või väljakodeerija.

• Tähenduse loomine on aktiivne protsess.

Tähenduse loomine põhineb valikul: milliseid märke kasutatakse ja millised jäetakse kõrvale.

Keel (langue) e reeglid (kood) pakub kasutajale välja pradigma e kombineeritavate ühikute repertuaari (kogumi), millest see valib välja süntagma ehk ühikud, mida ta sõnumi edasiandmiseks kasutab.

22.09.2011

10

Paradigma ( < kr paradeigma „näide‟, „eeskuju‟) on märkide

kogum, mille seast üks või mõni valitakse kasutamiseks.

Paradigma peab vastama kahele tingimusele:

a) kõigil elementidel peab olema midagi ühist – midagi, mis määravab nende osaluse paradigmas.

b) üksikelemendid peavad teiste seast selgesti eristuma nii märkija (märgi füüsilise vormi) kui ka märgitava (ainetu

käsituse) poolest.

Süntagma (< kr süntagma, vähemalt kahest grammatiliselt

seostatud keeleüksusest koosnev rühm lauses) on sõnumiks

valitud märkide rida või kooslus.

Tšetšeeni

Itškeeria

Kaukaasia

terroristid

vabadusvõitlejad

iseseisvuslased

hõivasid

vabastasid

tungisid

küla

küla

külla jne.

22.09.2011

11

koer

peni

taks

jalutab

hulgub

nuusib ringi

Mõisteid paradigma ja süntagma

kasutatakse ka suuremate ühikute

puhul nt:

• kõnekäänud, stereotüübid (“kõik või mitte midagi”;

“kuu pealt kukkunud” jne)

• stiililahendused (nt reklaami pildimterjal, uudise struktuur)

• jutustamise stiil jne.

kollane

Seisa! Mine!

Muutus

Muutu-

matus

roheline

punane

22.09.2011

12

• Roland Barthes (1915-80)

• Denotatsioon (< ld de „ära‟, „millestki‟ + notare „märkima‟) on märgi üldiselt heakskiidetud ja seeläbi selge tähendus.

– See on põhitähendus, mis on fikseeritud näiteks sõnaraamatus.

• Konnotatsioon (< ld cum „koos‟ + notare „märkima‟) on märgi üldiselt heakskiidetud põhitähendusele lisanduv subjektiivne tähendusvarjund.

– See on kõrvaltähendus, mis sõltub olukorrast, tõlgendajast jms.

•.

• Niipea aga, kui me semantilist ühikut kasutame, osutab märkija otsekohe ka muudele seostele, mis toob tõlgendja meelde muid asju. Nii tekib konnotatsioon. Me kasutame üldiselt konnotatsioone.

Punane

foorituli takistus

vaba tee

võimalus

kohustus

keeld

luba

trahv

pääsemine

meeldiv

ebameeldiv

hirm

usaldus

22.09.2011

13

vorm

sisu

esimene tase

teine tase

reaalsus märgid

kultuur

deno-

tatsioon

märkija

märgitu

konno-

tatsioon

müüt

22.09.2011

14

Barthes tõi oma “Mütoloogiates” (1957)

müüdi näiteks ajakirja Paris Match

kaanefoto

• Must sõdur Prantsuse sõjaväevormis annab au

ja tema silmad on suunatud üles – pole

kahtlust, et Prantsusmaa lipule. Barthes: see

on foto tähendus tähenduse andmise esimesel

tasemel ehk see, mida foto denoteerib.

• Tähenduse andmise teisel tasemel (konnotatsioon) tulevad mängu

pildi tõlgendaja kogemused ja neist lähtuvad assotsiatsioonid.

Müüt (märgitava tähendus teisel tasemel) on järgmine: “Prantsusmaa

on suurriik, kõik tema pojad, sõltumata nahavärvist, teenivad ustavalt

Prantsuse lipu all ning see on parim vastus kriitikutele, kes heidavad

sellele maale ette kolonialismi.”

Me käsitame asju müütide kohaselt. Müüt on olemas enne

kommunikatsiooni, sõnum ainult aktiivistab müüdist lähtuvat

käsitusketti.

Kui panna fotograafid lapsi pildistama, siis teevad nad seda enam-

vähem ühel moel: nad kujutavad lapsi mängimas, sest meie

kultuuris valitseva müüdi järgi on lapsepõlv muretu, mänguga

sisustatud aeg. Konnotatsioon mängivast lapsest on selle müüdiga

kooskõlas

Barthes: ,

kujutada seda kui , naturaalset, looduslikku (natural). Sel

moel muutub müüt osaks.

• Kõige paremini õnnestub olemasolevat loomulikuna kujutada siis, kui selle mingi külg on seotud loodusega (loomulikkusega).

http://www.parismatch.com/

22.09.2011

15

Kultuuris ei ole üldkehtivaid müüte. On valitsevad müüdid ja vastandmüüdid. Viimaseid loovad kas subkultuurid või kontraeliit.

Valitsevaid müüte kohtame lehe- ja teleuudistes ning

telekommentaarides ja arvamuslugudes, samuti teledokumentalistikas. Telefilmides on esikohal pigem vastandmüüt.

Aeg seab müüte ikka ja jälle kahtluse alla. Kinnituseks on kas või muutused perekonna struktuuris ning naise positsioonis.

Uues olukorras hakkavad tekkima uued müüdid, mis vanu ei hävita, vaid asendavad neid järk-järgult. Müüdilooming ei ole mitte revolutsiooniline, vaid evolutsiooniline protsess.

Nimetus „metafoor‟ tuleneb kreekakeelsest verbist metapherein „siirdama‟

(hääldatakse: metaferein).

Ka metafoori puhul valime paradigma hulgast:

sõna-sõnalt: laev

metafoorselt: laev

kulgeb vees

künnab vett

lõikab...

viilib...

paradigmaati-

lised valikud

Toimub metafoorne siire:

uus ja võõras:

Tuttav:

laev vees

adratera maad

22.09.2011

16

Öeldes “ta on lõvi” anname teada, et ta on sama vapper ja tugev

nagu lõvi. Seega kanname lõvi teatud omaduste üle „temale‟:

suur

haiseb

laisk

kiire

osav

taibukas

Allikas (source):

lõvi

Sihtmärk (target):

inimene (ta)

. Neis tõstetakse

esile või teravdatakse (highlighting) ainult teatud omadusi,

teised aga jäävad varju (hiding).

Claude Lévi-Strauss (s. 1908): “Kõik ühiskonnad teevad

keskseid abstraktsioone mõistetavaks uputades need

metafooride abil argikogemustesse”.

22.09.2011

17

Metonüümia (kr metōnymia) on kõnekujund, kus

stiilivõttena asendatakse tavaline nimetus ebatavalisega

suhte alusel.

Tegelikkuse esitlemine on vältimatult metonüümne: me valime

tegelikkusest alati osa, mis esindab tervikut (pars pro toto).

On tähtis, milline metonüümia valitakse – selle põhjal kujuneb

pilt tegelikkuse nähtamatuks jäänud osadest.

Metonüümiad vahendavad tegelikkust väga efektiivselt, sest

nad .

Samas erinevad metonüümiad loomulikest indeksitest (näiteks

suitsust kui tule indeksist), sest nende valik sõltub valija

.

Ajakirjanduses sõltub metonüümia valik

• kultuuri baasarusaamade mustrist, omaksvõtetud (järgitavatest) väärtustest ja müütidest.

• Uudiste struktuurist (uudiste koodist) ja kriteeriumidest.

Neist sõltuvd lood kui artefaktid (inimese valmistatud

esemed/asjad).

22.09.2011

18

Reaalsus on analoogselt kulgev terviklik protsess, mille kirjeldamiseks me

eraldame (abstraheerime) diskreetseid (

22.09.2011

19

Sõnade abil asju kirjeldades teeme me abstraktsioone – mitte ainult mõttelisi

eraldusi, vaid ka üldistusi.

.

Hayakawa

abstraktsiooni-

redel:

Et sõnade võrku mitte kinni jääda, on mõistlik esitada kolm

lihtsat küsimust:

Mida sa silmas pead?

Kust sa tead?

Mida sa ütlemata jätsid?

Vastused neile küsimustele aitavad ehk suuri vigu vältida.