22.09.2011
1
Kood on kultuuri või subkultuuri liikmete ühine märgisüsteem.
Kood koosneb:
• märkidest ja
• tavadest (reeglitest), mis määravad, kuidas ja millistes seostes märke kasutatakse ning kuidas võib neid üksteisega ühendada keerukamate
sõnumite moodustamiseks.
– (seadused, laua- ja seltskonnakombed, korvpallireeglid jne) ning
– . Need on märgisüsteemid – me vaatleme neid.
22.09.2011
2
Saussure eristas märkide kasutamist ja reegleid, mis seda kasutamist võimaldavad.
• Reeglid – keel: .
• Kasutamine – kõnelemine: .
Keel ( ) on elementide ja reeglite süsteem, mis võimaldab tähendust kandvate märkide moodustamist.
Kõnelemine ( ) on konkreetne tegu, kus kõneleja kasutab keele reegleid.
Keel annab reeglid, mis võimaldab märke ühendada. Tulemus on parole, mis võib olla terve teos (nt “Tõde ja õigus”).
Kood valib kasutatavate märkide repertuaari (nt ABC, AB, BC jne) ja välistab
muud võimalused (CBA, BA jne). Nii seab ta .
Kuid kood teeb veel midagi: ta tagab, et märgid annaksid edasi tähendusi
(meie ühise arusaama käsitletavast tegelikkusest). Iga märk vastab meie
arusaamale tegelikkuse mingist osast: nt “see koer on kuri”, “tomatid
kasvasid sel aastal hästi” jne). Ta seab –
neid tähendusi saab/tuleb ühendada nii!
Kood valib välja kindlad kombinatsioonid, millel on
(otstarve) – “see koer on kuri”, “roose tuleb kasta”, “kärbseseen on mürgine”
jne. Ülejäänu (meie meelest selles kontekstis eboluline) jääb tähelepnuta.
Koodi abil valime me kontiinumist (< ld continuum pidev, katkematu) st
tervikust välja diskreetsed (
22.09.2011
3
Kood (=reeglid) tagab, et määrmatuse (korrapäratuse) asemele astub tõenäosuslik kord.
See ei ole objektiivne reaalsus, vaid ainult . Kood on , mis võimaldab kommunikatsioonis osalejate vastastiktoimet (interaktsiooni).
Nii nagu märgid (märkija ja märgitu), pole ka kood midagi lõplikku. Ta areneb ja muutub pidevalt sedamööda, kuidas arenevad ja muutuvad meie kogemused.
Märgid, koodid (korrad) ja kultuur ei ole kusagilt antud, need on .
Byssens‟i järgi on kõnelemise ja keele vahel midagi, mida ta
nimetas „sem‟ – diskursus.
See on –
. Kultuur on mitte keele ja kõnelemise vahel, vaid üle
nende ja juhib neid.
Kultuur on tähenduste kogum (süsteem), mis võimaldab
inimestel oma keskkonnas toime tulla (efektiivselt
tegutseda).
22.09.2011
4
Märkija
Vastuvõtja
Märgitu
Saatja
kood (keel)
See on koodi paradigmaatiline mõõde. Mõnikord võib kood
koosneda ka üksikust märgist. Neid elemente võib kombineerida kindlate
reeglite (tavade) järgi. See on koodi süntagmaatiline mõõde
Koodide üksikelemendid on märgid,
mis viitavad millelegi muule kui iseendale.
22.09.2011
5
Digitaalkoodi üksikelemendid (nii märkija kui ka märgitu)
erinevad selgelt üksteisest.
Analoogkoodid toimivad jätkudes.
• Arbitraarsed, st kunstlikud koodid on digitaalsed, seetõttu on neid lihtne meelde jätta.
• Loodus koosneb üldiselt analoogidest. Püüdes tegelikkust mõista ja liigitada, kasutame sageli digitaalset eristamist.
Me tõlgime analoogselt kulgevaid protsesse digitaalsesse
koodi enam-vähem nii:
• kõigepealt avastame objekti (paneme seda tähele);
• objekti jälgides tabame olulisi erinevusi ja seeläbi üksikelemente;
• järgneb elementidevaheliste suhete mõtestamine ja fikseerimine ning
• neist taas terviku moodustamine.
22.09.2011
6
Samas tähenduses kõneldakse digitaalsest ja analoogsest ka
televisiooni-, raadio- ja arvutitehnoloogias.
• Telekaamerast tulev signaal (data) on analoogne: selle väärtus võib teatud vahemikus sujuvalt muutuda.
• Analoogse data vastand on diskreetne data, mis võib saada vaid teatud, teistest erineva väärtuse.
• Diskreetse data võib kodeerida numbriliseks või digitaalseks dataks, milles igale ereduse astmele vastab
number.
Analoogsignaali muutmisel digitaalseks on neli järku.
• signaal “puhastatakse”, sellest kõrvaldatakse müra;
• signaalist võetakse ühtlaste intervalli järel näited;
• näidete väärtused ümardatakse;
• need muudetakse arvutile arusaadavateks binaararvudeks.
• Vastuvõtjas muudetakse see numbriline info taas hääleks ja/või pildiks.
22.09.2011
7
Sõnadel „analoogne‟ ja „digitaalne‟ on
kommunikatsiooniteoorias (olnud) veel üks tähendus
Paul Watzlawick‟i 4. pragmaatiline aksioom:
Kommunikatsioonil on kaks modaalsust (
22.09.2011
8
Kommunikatiivset ja sotsiaalset funktsiooni silmas pidades
võime jagada koodid
• esitavateks ja • otsesteks.
Esitava koodi puhul on tegu teksti ehk iseseisva sõnumi
loomisega.
Tekst esitab midagi endast ja sissekodeerijast erinevat;
koosneb ikoonidest ja sümbolitest (arbitraarsetest
märkidest).
Otsesed koodid on indeksid.
Need ei esinda midagi endast või sissekodeerijast erinevat. Toovad esile
kommunikaatori omadusi, tema sotsiaalset positsiooni ja olukorda.
Nende abil võib kommunikeeruda ainult parajasti käsil olevatest
asjadest.
Selline otsene kood on mitteverbaalne kommunikatsioon (sõnatu suhtlus),
mis toimub ilmete, silmade liikumise või hääletooni abil.
Otsesel koodil on kaks ülesannet:
– indeksilise informatsiooni vahendamine;
– interaktsiooni kontrollimine.
22.09.2011
9
Basil Bernstein:
töölisklassi lapsed kasutavad piiratud (restricted) ja
keskklassi lapsed arenenud (elaborated) koodi.
Nende kahe koodi erinevused:
Piiratud kood Arenenud kood
Sõnavara vaene rikkalik
Lause on
grammatilselt
algeline keerukas
Keele domineeriv
funktsioon
faatiline viitamisfunktsioon
Sõnum orienteeritud sotsiaalsele suhtele,
väljendab saatja kuulumist rühma. ei
väljenda indvidualseid erinevusi.
annab edasi täpseid tähendusi, väljendab
saatja individuaalsust, isiklikku
kogemust ja teadmisi.
Liiasus suur keskmine või väike
Aeg (tempus) väljendab parajasti käsilolevaid asju väljendab abstraktseid asju, mis ei ole
parajasti käsil
Semiootika vaatleb kommunikatsiooni tähenduste loomisena.
• Seejuures pole vahet, kas looja on sisse- või väljakodeerija.
• Tähenduse loomine on aktiivne protsess.
Tähenduse loomine põhineb valikul: milliseid märke kasutatakse ja millised jäetakse kõrvale.
Keel (langue) e reeglid (kood) pakub kasutajale välja pradigma e kombineeritavate ühikute repertuaari (kogumi), millest see valib välja süntagma ehk ühikud, mida ta sõnumi edasiandmiseks kasutab.
22.09.2011
10
Paradigma ( < kr paradeigma „näide‟, „eeskuju‟) on märkide
kogum, mille seast üks või mõni valitakse kasutamiseks.
Paradigma peab vastama kahele tingimusele:
a) kõigil elementidel peab olema midagi ühist – midagi, mis määravab nende osaluse paradigmas.
b) üksikelemendid peavad teiste seast selgesti eristuma nii märkija (märgi füüsilise vormi) kui ka märgitava (ainetu
käsituse) poolest.
Süntagma (< kr süntagma, vähemalt kahest grammatiliselt
seostatud keeleüksusest koosnev rühm lauses) on sõnumiks
valitud märkide rida või kooslus.
Tšetšeeni
Itškeeria
Kaukaasia
terroristid
vabadusvõitlejad
iseseisvuslased
hõivasid
vabastasid
tungisid
küla
küla
külla jne.
22.09.2011
11
koer
peni
taks
jalutab
hulgub
nuusib ringi
Mõisteid paradigma ja süntagma
kasutatakse ka suuremate ühikute
puhul nt:
• kõnekäänud, stereotüübid (“kõik või mitte midagi”;
“kuu pealt kukkunud” jne)
• stiililahendused (nt reklaami pildimterjal, uudise struktuur)
• jutustamise stiil jne.
kollane
Seisa! Mine!
Muutus
Muutu-
matus
roheline
punane
22.09.2011
12
• Roland Barthes (1915-80)
• Denotatsioon (< ld de „ära‟, „millestki‟ + notare „märkima‟) on märgi üldiselt heakskiidetud ja seeläbi selge tähendus.
– See on põhitähendus, mis on fikseeritud näiteks sõnaraamatus.
• Konnotatsioon (< ld cum „koos‟ + notare „märkima‟) on märgi üldiselt heakskiidetud põhitähendusele lisanduv subjektiivne tähendusvarjund.
– See on kõrvaltähendus, mis sõltub olukorrast, tõlgendajast jms.
•.
• Niipea aga, kui me semantilist ühikut kasutame, osutab märkija otsekohe ka muudele seostele, mis toob tõlgendja meelde muid asju. Nii tekib konnotatsioon. Me kasutame üldiselt konnotatsioone.
Punane
foorituli takistus
vaba tee
võimalus
kohustus
keeld
luba
trahv
pääsemine
meeldiv
ebameeldiv
hirm
usaldus
22.09.2011
13
vorm
sisu
esimene tase
teine tase
reaalsus märgid
kultuur
deno-
tatsioon
märkija
märgitu
konno-
tatsioon
müüt
22.09.2011
14
Barthes tõi oma “Mütoloogiates” (1957)
müüdi näiteks ajakirja Paris Match
kaanefoto
• Must sõdur Prantsuse sõjaväevormis annab au
ja tema silmad on suunatud üles – pole
kahtlust, et Prantsusmaa lipule. Barthes: see
on foto tähendus tähenduse andmise esimesel
tasemel ehk see, mida foto denoteerib.
• Tähenduse andmise teisel tasemel (konnotatsioon) tulevad mängu
pildi tõlgendaja kogemused ja neist lähtuvad assotsiatsioonid.
Müüt (märgitava tähendus teisel tasemel) on järgmine: “Prantsusmaa
on suurriik, kõik tema pojad, sõltumata nahavärvist, teenivad ustavalt
Prantsuse lipu all ning see on parim vastus kriitikutele, kes heidavad
sellele maale ette kolonialismi.”
Me käsitame asju müütide kohaselt. Müüt on olemas enne
kommunikatsiooni, sõnum ainult aktiivistab müüdist lähtuvat
käsitusketti.
Kui panna fotograafid lapsi pildistama, siis teevad nad seda enam-
vähem ühel moel: nad kujutavad lapsi mängimas, sest meie
kultuuris valitseva müüdi järgi on lapsepõlv muretu, mänguga
sisustatud aeg. Konnotatsioon mängivast lapsest on selle müüdiga
kooskõlas
Barthes: ,
kujutada seda kui , naturaalset, looduslikku (natural). Sel
moel muutub müüt osaks.
• Kõige paremini õnnestub olemasolevat loomulikuna kujutada siis, kui selle mingi külg on seotud loodusega (loomulikkusega).
http://www.parismatch.com/
22.09.2011
15
Kultuuris ei ole üldkehtivaid müüte. On valitsevad müüdid ja vastandmüüdid. Viimaseid loovad kas subkultuurid või kontraeliit.
Valitsevaid müüte kohtame lehe- ja teleuudistes ning
telekommentaarides ja arvamuslugudes, samuti teledokumentalistikas. Telefilmides on esikohal pigem vastandmüüt.
Aeg seab müüte ikka ja jälle kahtluse alla. Kinnituseks on kas või muutused perekonna struktuuris ning naise positsioonis.
Uues olukorras hakkavad tekkima uued müüdid, mis vanu ei hävita, vaid asendavad neid järk-järgult. Müüdilooming ei ole mitte revolutsiooniline, vaid evolutsiooniline protsess.
Nimetus „metafoor‟ tuleneb kreekakeelsest verbist metapherein „siirdama‟
(hääldatakse: metaferein).
Ka metafoori puhul valime paradigma hulgast:
sõna-sõnalt: laev
metafoorselt: laev
kulgeb vees
künnab vett
lõikab...
viilib...
paradigmaati-
lised valikud
Toimub metafoorne siire:
uus ja võõras:
Tuttav:
laev vees
adratera maad
22.09.2011
16
Öeldes “ta on lõvi” anname teada, et ta on sama vapper ja tugev
nagu lõvi. Seega kanname lõvi teatud omaduste üle „temale‟:
suur
haiseb
laisk
kiire
osav
taibukas
Allikas (source):
lõvi
Sihtmärk (target):
inimene (ta)
. Neis tõstetakse
esile või teravdatakse (highlighting) ainult teatud omadusi,
teised aga jäävad varju (hiding).
Claude Lévi-Strauss (s. 1908): “Kõik ühiskonnad teevad
keskseid abstraktsioone mõistetavaks uputades need
metafooride abil argikogemustesse”.
22.09.2011
17
Metonüümia (kr metōnymia) on kõnekujund, kus
stiilivõttena asendatakse tavaline nimetus ebatavalisega
suhte alusel.
Tegelikkuse esitlemine on vältimatult metonüümne: me valime
tegelikkusest alati osa, mis esindab tervikut (pars pro toto).
On tähtis, milline metonüümia valitakse – selle põhjal kujuneb
pilt tegelikkuse nähtamatuks jäänud osadest.
Metonüümiad vahendavad tegelikkust väga efektiivselt, sest
nad .
Samas erinevad metonüümiad loomulikest indeksitest (näiteks
suitsust kui tule indeksist), sest nende valik sõltub valija
.
Ajakirjanduses sõltub metonüümia valik
• kultuuri baasarusaamade mustrist, omaksvõtetud (järgitavatest) väärtustest ja müütidest.
• Uudiste struktuurist (uudiste koodist) ja kriteeriumidest.
Neist sõltuvd lood kui artefaktid (inimese valmistatud
esemed/asjad).
22.09.2011
18
Reaalsus on analoogselt kulgev terviklik protsess, mille kirjeldamiseks me
eraldame (abstraheerime) diskreetseid (
22.09.2011
19
Sõnade abil asju kirjeldades teeme me abstraktsioone – mitte ainult mõttelisi
eraldusi, vaid ka üldistusi.
.
Hayakawa
abstraktsiooni-
redel:
Et sõnade võrku mitte kinni jääda, on mõistlik esitada kolm
lihtsat küsimust:
Mida sa silmas pead?
Kust sa tead?
Mida sa ütlemata jätsid?
Vastused neile küsimustele aitavad ehk suuri vigu vältida.