SISELEHT nr 190 november 2016 www.kliinikum.ee/leht

Tere tulemast, arstirebased! LK 10

1 A4 LK 4

Perearstid ja usaldus LK 3

Kliinikumi arstid Gruusias LK 6

DR SANNA PUUSEPP on lõpe-tanud 2013. aastal Tartu ülikoo-lis arstiteaduse eriala, mille järg-selt astus ta samal aastal medit-siinigeneetika residentuuri. 2016. aastast õpib dr Sanna Puusepp Tartu ülikooli kliinilise meditsiini instituudis doktori-õppes meditsiinigeneetika erialal.

Dr Sanna Puusepp: Minu doktoritöö pealkiri on „Kon-genitaalsete ja mitokondriaal-sete müopaatiate molekulaar-geneetiliste ja morfoloogiliste kui ka ultrastruktuursete uuringutulemuste võrdlus ning nende epidemioloogia Eestis“.

Oma doktoritöös analüü-sin ma kaasasündinud pärili-ke lihashaigustega patsientide fenotüüpi, lihase patomorfo-loogiat ja ka ultrastruktuurset patoloogiat ning genotüüpi. Nende haiguste alla kuuluvad kongenitaalsed müopaatiad, kongenitaalsed lihasdüstroo-fiad, mõned metaboolsed müopaatiad, kaasa arvatud mi-tokondriaalsed müopaatiad, kongenitaalsed müasteenili-sed sündroomid ja kongeni-taalne müotooniline düstroo-fia.

Minu doktoritöö eesmär-kideks on esiteks hinnata kaa-sasündinud pärilike lihashai-guste epidemioloogiat Eestis, kirjeldada nende haiguste Ees-ti-spetsiifilist geneetilist taus-ta ning koostada diagnostiline algoritm nende haiguste jaoks Eesti lastel. Teiseks võimaldab minu uurimistöö avastada uu-si haigusseoselisi patogeenseid mutatsioone kaasasündinud lihashaigustega patsientidel, leida fenotüübi, morfotüübi ja genotüübi vahelisi seoseid

ning kirjeldada nende haigus-te kulgu. Kogu antud infor-matsioon parendab kaasasün-dinud lihashaiguste diagnos-tikat ning tagab patsientidele kiirema ja varasema etioloogi-lise diagnoosi, mis omakorda võimaldab hinnata ravivõima-lusi, haiguse prognoosi ning pakkuda vanematele ja tulevi-kus ka patsiendile prenataal-set geneetilist diagnostikat. Samuti on üheks eesmärgiks analüüsida, kas lihasbiopsia uuringut peaks teostama en-

ne molekulaargeneetilisi ana-lüüse või mitte. See küsimus on kerkinud oluliseks teemaks seoses geneetiliste tehnoloo-giate kiire arenguga.

Põhjalikumalt uurin oma doktoritöös mitokondriaalseid müopaatiaid. Analüüsin liha-se patomorfoloogilisi aspekte ning fenotüübi-genotüübi va-helisi korrelatsioone patsien-tidel, kellel on kliiniline kaht-lus mitokondriaalsele haigu-sele. Hindan mitokondriaal-sete haiguste kliiniliste kritee-riumite korrelatsioone antud patsientide genotüübiga ning sekundaarse mitokondriopaa-tia esinemist antud kohordis. Lisaks on minu doktoritöö eesmärgiks leida seoseid mi-tokondrite ultrastruktuursete muutuste ja genotüübi vahel mitokondriaalsete müopaatia-tega patsientidel, mida siia-maani uuritud ei ole, kuid mis võib anda olulisi viiteid suu-namaks geneetilisi uuringuid. Samuti määratlen mitokond-riopaatiate spektrumi, mille puhul lihasbiopsia ja mito-kondrite ultrastruktuurne analüüs ei panusta diagnoosi-misse nagu näiteks Leigh sündroom.

Doktorandistipendiumi pälvisid dr Sanna Puusepp ja dr Kaspar TootsiÕppeaasta alguses nimetas Tartu Ülikooli Kliinikumi doktorandistipendiumi komisjon uuteks stipendiaatideks dr Sanna Puusepa ja dr Kaspar Tootsi. Komisjoni kuulusid kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur, nahakliiniku juhataja professor Külli Kingo ning meestekliiniku juhataja dr Margus Punab.

Dr Sanna Puusepp

Järg LK 2

Dr Kaspar Tootsi

Teine kliinikumi doktoriõppe stipendiaat DR KASPAR TOOTSI on lõpetanud samuti Tartu ülikoolis arstiteaduse eriala aastal 2013. Samal aas-tal asus ta ka arstiteaduste doktorantuuri ning käesole-vast aastast on dr Tootsi ortopeedia eriala resident.

Dr Kaspar Tootsi: Minu teadustöö keskendub osteo-artroosi uurimisele. Tege-mist on kõige sagedasema liigeshaigusega, mille esine-missagedus on tõusuten-dentsiga. Selle taga seisab põhiliste riskifaktorite (ühiskonna vananemine, ülekaal, ebapiisav füüsiline koormus) esinemissagedu-se tõus. Olenemata haiguse suurest levikust, mis teeb ta oluliseks nii arstidele, tead-lastele kui ka ravimitööstu-sele, ei ole tänaseni haiguse

kulgu mõjutavat ravi. Hai-guse patogenees on keeru-line ja paljuski veel ebasel-ge.

Minu doktoritöö pealki-ri on „Osteoartroosi kardio-vaskulaarne ja metaboloo-miline profileerimine“. Täpsemalt keskendun os-teoartroosi ja arterite jäiku-se vaheliste seoste uurimi-sele ning madalmolekulaar-sete metaboliitide kindlaks-tegemisele. Uued biomar-kerid aitaksid kaasa haiguse varasemale diagnoosimisele ja kulu hindamisele. Plaanis on jätkata uuringuga ka pä-rast doktoritöö valmimist ja selgitada osteoartroosiga patsientide arterite jäikuse ja erinevate seerumi biomar-kerite muutusi pärast endo-proteesimist.

2 PERSOON Kliinikumi Leht november 2016 Kliinikumi Leht november 2016 ARVAMUS 3

UUS TÖÖTAJA

Rainer VabamäeKuni keskkooli lõpuni elasin ja õppisin Tallinnas. Ülikooli ja õp-pesuuna valikud said varakult tehtud Tartu Ülikooli füüsika ka-suks, spetsialiseerumisega me-ditsiinitehnikale. Isikliku ja töö-elu keeristes jäi õppimine küll vahepeal pisut soiku, kuid 2012. aastal sai ka magistriõpingutele joon alla tõmmatud.

Tööalaselt olen meditsiiniteh-nikaga algusest peale seotud ol-nud. 2007. aastal asusin tööle Ravimiameti meditsiiniseadme-te osakonda, mis hiljem liideti Terviseametiga. 2012. aastal alustasin kliinikumis meditsiini-tehnika insenerina. Peamiselt te-gelesin kardioloogia, spordime-ditsiini, EEG ja kiiritusravi sead-metega.

Käesoleva aasta septembrist olen ametis meditsiinitehnika ja –tehnoloogia osakonna juhata-jana. Töö insenerina on mulle andnud teadmise, et selleks, et kõik viperusteta töötaks ning üksused oleks varustatud just nende vajadustele vastavate seadmetega, on väga oluline koostöö osakondade vahel. Hoidmaks kontakti meditsiini-tehnikaga seotud praktiliste probleemidega, tegelen ka ise kiiritusravi seadmetega edasi. Loodan oma uues ametis medit-siinitehnika ja -tehnoloogia osa-konna ning teiste üksuste koos-tööd tihendada.

Enamuse oma vabast ajast veedan perega, töötan maako-dus ja käin kaaslastega loodu-ses. Mulle meeldib ka igasuguse tehnika kallal nokitseda.

Minu koostöö Rainer Vaba- mäega algas juba enne minu tööleasumist kliinikumi – J-, K-, L-korpuste ehitamise ajal. Medit-siinitehnika- ja tehnoloogia osa-konna tööjaotuse ümberkorral-damisel oli Rainer loogiline kan-didaat osakonnajuhataja kohale ning seda otsust ei ole kindlasti tulnud kahetseda!

PEEP PITSNERTehnikateenistuse direktor

KOMMENTAAR

Algus LK 1

Valisin Andrus Loogi arvamu-se lihtsalt üheks näiteks, aga olen ka ise sellist arvamust kuulnud nii teistelt eriarstidelt kui ka meediast. Kas selline arvamus põhineb objektiivse-tel uuringutel või on see siis-ki vaid pelgalt subjektiivne ja tegelikkusest kaugel?

TNS Emoriga koostöös lä-bi viidud Eesti elanike uuring näitas, et 2015. aastal usaldas 89% Eesti elanikkonnast oma terviseküsimuse lahendamisel perearsti ja pereõde. Võrrel-des 2014. aastaga on usk pe-rearsti asjatundlikkusesse kas-vanud 84%-lt 90%-le. Viima-se aasta jooksul perearsti kü-lastanutest on perearsti teenu-sega rahul 91% külastanutest. Pereõega on rahulolu isegi kõrgem – 93%. Sealjuures on rahulolu eriarstiga täpselt sa-ma e 91%, haiglaraviteenuse-ga on rahul 89% ravil viibinu-test ning kiirabiga rahul 86% kokkupuutunutest. Uurin-gust selgub veel, et 79% usub, et perearst suudab teda aidata

enamikus terviseküsimustes. Seega ei saa kuidagi väita, et patsientide usaldamatus on oma perearsti suhtes kõrge.

Tuleme korraks tagasi dr Loogi poolt öeldud lause tei-se poole juurde, mis ütleb se-da, et 60–80% juhtudest ei peakski patsient erialaspetsia-listi juurde edasi saadetama, sest perearsti poolt on kõik õi-gesti tehtud. Eelpooltoodud EMORi uuringu andmetel oli eriarsti juurde suunatud 60% perearsti juures käinutest,

sealjuures pooled neist pat-siendi enda soovil ja initsiatii-vil. Kas need pooled, kes suu-namist ise soovivad, ei usalda oma perearsti?

Usalduse tekkimine on pikk protsess, kus mängivad oma rolli nii esmamulje kui samm-sammult ülesehitatav suhe. Perearstid on sellist su-het saanud üles ehitada nüüd-seks 25 aastat. Uurijad on leidnud, et usalduse tekkimist mõjutab alateadvus, suust su-hu levinud arvamused, hoia-kud, teiste poolt öeldu. Nii, nagu usaldus võib tekkida ise-gi enne, kui inimesega kohtu-takse, võib see ka enne koh-tumist juba kadunud olla. Vä-ga palju halba saab usalduse kaotamiseks ära teha selliste üldiste hinnangutega nagu „perearstid on rumalad”, “pe-rearstid ei tea midagi”, “pere-arstid hoiavad raha kokku” jne. Mitmed meie eriala noo-red säravad residendid on rää-kinud, et olles residentuuri käigus haigla tsüklites, on

imestatud, kuidas küll sellised targad ja säravad noored pere-arstiks on soovinud saada? Mõni aeg hiljem aga liigitatak-se need “säravad noored”, ke-da ise õpetati ja juhendati, ik-kagi “perearstid on rumalad” hulka. Siin on kaks sildistavat hoiakut: üks väljendab usku, et perearstiks soovivad saada vaid need, kes kuhugi mujale ei kõlba, teine aga üldistab ük-sikute rumaluse kõigi kaela. Kui selliseid arvamusi laialt le-vitada ja pealegi veel ka pat-

sientide kuuldes, siis pole ju põhjust imestada usalduse puudumise üle.

Oletame, et patsient on pääsenud eriarsti vastuvõtule põhjuseta, tema enda nõud-misel. Kui paljud eriarstidest ütlevad talle, et teie perearst on tubli, kõik on hästi tehtud, ta saab ravi jälgimisega hakka-ma, enam pole tarvidust eri-arsti juurde tagasi tulla? Ilm-selt avaldatakse perearsti suh-tes pigem rahulolematust, aga seda ei mõelda, et patsient korjab sellest rahulolematu-sest üles signaali, et perearst on saamatu või rumal.

Meil on palju kroonilisi haigeid, kes on ajalooliselt harjunud käima oma haigus-tega eriarsti juures vastuvõtul, aga kelle kureerimisega saab

tegelikkuses hakkama pere-arst. Miskipärast aga hoiavad seda ajaloolist sidet üleval ka eriarstid, kutsudes patsiente rutiinselt iga-aastaselt kont-rollile. Olen korduvalt saate-kirjale, mida patsient tuleb küsima, kirjutanud järgmise küsimuse: “Saan hakkama patsiendile vajalike uuringute ja analüüside teostamisega ning ravi korraldamisega. Kas Te ikka peate vajalikuks, et patsient pöörduks iga-aastaselt Teie juurde tagasi?“ Ma ei ole kahjuks sellele vastust saanud. Ma ise usun, et patsient usal-dab mind küll, aga kui ikka eriarst ütleb, et tuleb tagasi tulla, ju siis nii ka peab.

Tuleksin tagasi EMORi uuringu juurde, mis ütleb, et tegelikkuses ollakse perearsti-dega samavõrra rahul kui teis-te eriarstidega. Erinevust sel-les ei ole. On aga üks oluline erinevus – ma ise pole kuna-gi kuulnud perearstide poolt üldistavat suhtumist, et kõik eriarstid on rumalad. Ma kut-suks üles probleeme lahenda-ma, kui need eksisteerivad, konstruktiivselt, konkreetselt ning usaldust ja koostööd soo-sivalt. Vastasel juhul suurene-vad järjekorrad eriarstiabisse ning koormus EMO-dele veelgi.

Ja vastupidi – iga patsiendi kuuldes perearsti kohta teh-tud tunnustus võiks pigem mõjutada neid edaspidi pöör-duma pigem oma perearsti poole.

LugupidamisegaPROFESSOR RUTH KALDA

Tartu Ülikooli Peremeditsiini ja Rahvatervishoiu Instituudi juhataja

Perearstid ja usaldus“Eestis ei taheta mingil põhjusel perearste usaldada, kuid kui seda õnnestuks muuta, tooks see mitu miljonit kokkuhoidu,“ väitis Andrus Loog hiljuti “Vabariigi kodanikes”. "See tähendab, et mingil põhjusel – mulle tundub, et see on ajalooline põhjus – ei taheta perearste usaldada ja me näeme igapäevaselt väga palju selliseid patsiente /.../ see on 60–80 protsenti, kelle puhul võiks öelda, et perearsti antud soovitused on olnud täiesti adekvaatsed, patsiendil oleks olnud vaja neid järgida. Ja eriarsti visiit tähendab, et ta kordab üle, mis perearst on juba öelnud," märkis dr Loog.

Kuidas küll sellised targad ja säravad noored perearstiks on soovinud saada?”

Tartu Ülikooli Kliinikumi dokto-randistipendium

Tartu Ülikooli Kliinikum annab iga õppeaasta alguses välja kuni kaks doktorandistipendiumi, mille eesmärk on soodus-tada teadustöö tegemist. Stipendiumit saavad taot-leda kliinilistel erialadel arstiteaduskonna dokto-rantuuris õppivad ja klii-nikumis töötavad arst- residendid ja arst-õppe-jõud ning arstid. Täiskoor-musega õppiv doktorant saab stipendiumi kuni töö valmimiseni, ent mit-te kauem, kui on nomi-naalne õppeaeg.

Eelmisel, 2015. aastal, osutusid stipendiaatideks dr Kati Toom närvikliini-kust ja dr Kalev Nõupuu silmakliinikust.

Artroosi, varemalt ka tuntud kui kõhre ku-

lumishaigust esineb sageli ja on palju uuritud. Viima-sed seisukohad kinnitavad artroosi kui põletikulise haiguse olemust. Kliinili-selt on eristatavad haiguse eri tüübid, kuid neid ei ole võimalik klassifitseerida. See on tinginud vajaduse artroosi markerite otsin-guks. Artroosi ja vererin-gehaiguste seostes on ol-nud vähe teada. Dr Kaspar Tootsi on edukalt de-

monstreerinud oma uuri-mistöös, et artroosihaige-tel on suurenenud aordi jäikus, et artroosi raskusas-te on seotud adipokiinide-

ga ja oksüdatiivse stressiga. Selle informatsiooni ette-kandmine on rahvusvahe-listel konverentsidel teki-tanud elava diskussiooni ja soovituse kindlasti vastava-suunaliste uuringutega jätkata. Lõpuks ja mitte vähemolulisena on Kaspa-ri juhendamine hea näide kliinilise meditsiini insti-tuudi ja biomeditsiini ins-tituudi heast koostööst. Kaspar Tootsi teised juhen-dajad on professor Mihkel Zilmer ja dr Jaak Kals.

KOMMENTAAR

JuhendajaDOTSENT AARE MÄRTSON

Tunnen Sanna Puu-seppa 2014. aasta ke-

vadest alates, mil ta tuli VI kursuse üliõpilasena kliini-lise geneetika keskusesse ja tundis huvi meditsiinige-neetika erialale spetsiali-seerumise vastu. Sanna Puusepa meditsiinigenee-tika kitsamaks alaerialaks on lihase biopsiate pato-morfoloogiline uurimine.

Ta alustas sellealaseid õpin-guid dotsent Andres Piir-soo juhendamisel juba me-ditsiinigeneetika residen-tuuri esimesel aastal ja on näidanud ülesse suurt hu-vi antud valdkonna vastu. Sanna on oma iseloomult väga töökas ja põhjalik ning talle on just sobinud indi-vidualiseeritud laboritööle spetsialiseerumine.

KOMMENTAAR

JuhendajaPROFESSOR KATRIN ÕUNAP

Professor Ruth Kalda

2016. aasta oktoobrikuus toi-mus Sloveenias, Golnikus juba 21. korda interventsio-naalse pulmonoloogia kooli-tus, mis hõlmas endas põh-jalikku EBUS uuringu käsit-lust ning millest minul ja to-rakaalkirurgia 5. aasta arst-residendil Indrek Bennol oli võimalus osa võtta tänu Tar-tu Ülikooli Kliinikumi aren-dusfondi finantseeringule. Kahel koolituspäeval osales ligikaudu 20 osavõtjat erine-vatest Euroopa riikidest. Just koolitusest osavõtjate piira-tud arv tagas kõigile osaleja-tele piisavalt optimaalse aja töötamaks praktilistes töötu-bades. Kursuse kuraatoriks oli A. Rozman ning esinejaid oli nii Sloveeniast kui ka Saksamaalt ja Portugalist. Kahepäevasel koolitusel anti põhjalik teoreetiline ülevaa-de interventsionaalsest bron-hoskoopiast käsitledes erine-vaid teemasid alustades EBUS-e teostamise põhitõ-dedest nagu näiteks erineva-te lümfisõlmede regioonide tundmine, radioloogilise leiu interpreteerimine, biopsia materjali edasine käsitlemi-ne ja mikroskoopiline hinda-mine. Koolitusel räägiti ka protseduuriaegsest sedatat-sioonist ja ventilatsioonist ning antikoagulatsioonist lõ-petades erinevate tüsistuste-ga. Samuti käsitleti endos-koopilisi kopsumahtu vä-hendavaid meetodeid emfü-seemi korral (klapid, koilid, kuuma-auru ablatsioon)

ning endoskoopilist bron-hiaal-termoplastikat raske astma ravis. Teoreetilist koo-litust illustreerisid haigusju-hupõhised arutelud, mille käigus oli võimalik aktiivselt kaasa mõelda ja küsimusi kü-sida, ning ka reaalajas üle-kanded Golniku haigla en-doskoopiakeskusest. Otse-ülekande protseduuride pat-siendid olid väga huvitavalt valitud – neist esimese pu-hul käsitleti perifeersest tuu-morist radialEBUS-e abiga (360 kraadi ultraheli pilti näitav kateeter, mis võimal-dab hinnata selliseid peri-feersemaid kopsu koldeid, mida tavapärase bronhos-koobiga visualiseerida ei ole võimalik) biopsiate võtmist arkoskoobi kontrolli all ning koheselt ka reaalajas ROSE (rapid on-site evaluation ehk

kohe protseduuri käigus pa-toloogi poolt biopsia mater-jali hindamist selle rohkuse, adekvaatsuse ja võimaliku diagnoosi aspektist) de-monstreerimist koostöös pa-toloogiga. Teine reaalajas ülekanne demonstreeris me-diastinaalse suure tsüsti ve-deliku drenaaži EBUS kont-rollitud punktsiooniga. Li-saks kirjeldatule hõlmas koo-litus ka neljas erinevas töö-toas teoreetiliste teadmiste rakendamist praktikasse. Töötubades sai proovida EBUS-ga erinevate lüm-fisõlmede regioonide tund-mist ning transbronhiaalse nõelaspiratsiooni tegemist, krüobiopsiate ja radialE-BUS-e tegemist ning emfü-seemi korral kopsumahtu vä-hendavate klappide aseta-mist. Igas töötoas oli kaks ju-hendajat lisaks bronhoskoo-pia kabineti õele, kes juhen-dasid ja andsid praktilisi nä-punäiteid protseduuride pa-remaks läbiviimiseks luues hästi kollegiaalse ja sõbrali-ku õhkkonna.

Antud koolitus oli meile väga kasulik ja informatiivne ning andis hea võimaluse omandada uusi teoreetilisi ja praktilisi teadmisi intervent-sionaalse pulmonoloogia alal, mida saame rakendada ka enda edaspidises töös klii-nikumis.

DR KATRE JÜRGENSONPulmonoloog

Kliinikumi Leht november 2016 KLIINIKUTES-TEENISTUSTES 54 1 A4 Kliinikumi Leht november 2016

Nii ka Parkinsoni tõbi: tun-ned harjumatut kohmakust ja sisemist värinat. Tuju on ära, ei taha midagi teha ja pisias-jadki ajavad ärevaks. Vaja tua-leti vahet joosta ja kõht on kinni. Uni on halb ja unenäod nagu õudusfilmis – silmi ava-des on raske aru saada, on see unes või ilmsi, seejärel päeval väsinud ja paha olla. Rõõmu ei tunne millestki ja tundub nagu poleks elus midagi nau-ditavat, isegi lõhnasid enam ei tunne.

Just nii võib krooniline haigus alata – hoopis mitte nende sümptomitega, mida on haiguse puhul kõige ise-loomulikumatena kirjeldatud, vaid nähtudega, mis võiks kuuluda vananemise kui loo-muliku nähtuse juurde. Une-häired, meeleolu langus, põiehäired ja kõhukinnisus on nii tavapärased probleemid, et neid võiks nimetada üldrah-valikeks hädadeks.

Aga tulemata ei jää ka spet-siifilised sümptomid, mis seo-tud liikumisega – värin, liigu-tuste aeglus ja kohmakus, lihasjäikus, tasakaalu- ja kõn-nakuhäire, kõne ja neelamise probleemid. Väljakujunenud Parkinsoni tõbi oleks nagu hoopis teine haigus kui esma-sümptomite ilmnemise ajal. Neurodegeneratsioon on halastamatu, haigus süveneb, lisanduvad tardumised ja kuk-kumised, tekkida võivad mä-lu- ja käitumishäired ning hal-lutsinatsioonid, päevased tuk-kumised ja öised rahutused. Olemas on küll liikumist pa-randav ravi, aga haiguse kul-gu muuta ei saa, raviannuseid on vaja üha tõsta ja lisada kombinatsioonipreparaate.

Kõige murettekitavam – ra-vi, mis algul aitas hästi liiku-

mist parandada, ei toimi enam endiselt: ravim “lülitub sisse” ainult mõneks tunniks, aga toime lõpeb enne järgmist ra-viannust ja tekib “väljalülita-tud” faas ehk “off ”-periood, mille ajal liikumine on väga vaevaline. Vähe sellest, et lii-kuda ei saa, samal ajal võivad tekkida ka mittemotoorsed fluktuatsioonid hirmu- ja äre-vustunde ning mõtlemishäi-retega, higistamishoogudega ja põiehäiretega. Dopamiini defitsiit süveneb ja kui haigu-se alguses “mesinädalatel” sel-le kompenseerimine suu-kaudse raviga on tõhus, siis komplitseerunud haiguse kor-ral võib patsiendi päev koos-neda kõrvaltoimetega võitle-misest: “off “-perioodis pat-sient ei saa liikuda ja ta oleks oleks nagu kinni tardunud, aga hea liikuvusega “on”-pe-rioodis võivad tekkida häiri-vad vastutahtelised hüperki-neesid, nii et liikuda ikkagi ei saa.

Mis siis saab, kui dopamii-ni defitsiiti tablettide toel enam kompenseerida ei õn-nestu, kuna suukaudse ravi rütm ei kata püsivat dopamii-ni vajadust? Siin tuleb appi püsiv dopamiinergiline sti-mulatsioon kolme innovaati-lise meetodina, mis praegu-seks on kõik kasutusel Tartu Ülikooli Kliinikumis. Tänu sellele saame öelda, et Eestis on Parkinsoni tõve käsitluses kasutusel kõige uuemad ravi-meetodid, mis maailmas ole-mas.1. Aju süvastimulatsioon –

spetsiifiline kirurgiline ope-ratsioon, mille käigus pai-galdatakse elektroodid ka-hepoolselt aju basaalgang-lionidesse (enamasti subta-laamilistesse tuumadesse). Seda on kasutatud Tartu Ülikooli Kliinikumi närvi-kliinikus kümmekond aas-tat, aga selle meetodi eelkäi-jana destrueerivaid stereo-taktilisi operatsioone (ehk

funktsionaalset kirurgiat) juba aastakümneid.

2. Eelmise aasta algusest on komplitseerunud Parkinso-ni tõve raviarsenalis duode-naalne levodopa-pump, mille abil manustatakse le-vodopat sisaldavat geeli ot-se peensoolde, kus levodo-pa imendub, ja ühtlase ma-nustamise tulemuseks on püsiv ravimi toime.

3. Apomorfiin, tugevaim do-pamiini agonist, on süstide-na ja nahaaluse ravimipum-bana Eestis kasutusel käeso-levast aastast, kuigi ka vara-semalt on süstimise koge-muse olemas üksikutel pat-sientidel.

Kuigi neil ravimeetoditel on omad kõrvaltoimed ja ohud, on tegemist efektiivse-te meetoditega komplitseeru-nud Parkinsoni tõve staadiu-mis, kui muudest ravivarian-tidest enam abi ei ole. Nende kasutamine eeldab erikoolitu-se saanud ravimeeskonna tu-ge, kelle hulka kuuluvad lisaks arstidele ka õde, füsioterapeut, logopeed, psühholoog ja sot-siaaltöötaja. Vaatamata sellele, et unistused neuroprotektiiv-sest ravist neurodegeneratiiv-sete haiguste peatamiseks ei ole veel täitunud, on võima-lik ka raske Parkinsoni tõve korral vaevusi leevendada in-novatiivsete, spetsiifilist eks-pertiisi nõudvate ravimeeto-dite abil – ja seda Tartu Üli-kooli Kliinikumi närvikliini-kus.

PROFESSOR PILLE TABATartu Ülikooli Kliinikumi

närvikliinikTartu Ülikooli närvikliinik

Parkinsoni tõbi: kroonilise haiguse vaev ehk mida teha, kui miski enam ei aita?

21. interventsionaalse pulmonoloogia koolitus Golnikus

Krooniline haigus on vaev ja viletsus – alguses hiilib tasasena, nii et ei saa arugi, kas see on vanadus või haigus. Aga see on alles algus.

Professor Pille Taba

Dr Katre Jürgenson

Tartu Ülikooli senati istungil 28. oktoobril nimetati emeriit-professoriks laboratoorse medit-siini professor Agu Tamm ning valiti viis ülikoolipoolset liiget ülikooli nõukogu järgmisesse koosseisu. Meditsiiniteaduste valdkonnast nimetati nõukokku neurokirurgia professor, akadee-mik Toomas Asser, kes on ka praegu ametisoleva nõukogu liige.

Teisipäeval, 6. detsembril algu-sega kell 9.15 toimub TÜ muu-seumi valges saalis muuseumi ja meditsiiniteaduste valdkonna koostöös korraldatav konverents „Muutuste sajand Eesti medit-siinis“.

Kaitstud doktoritööd:Donvina Vaitkeviciute kaitses 20. oktoobril väitekirja „Muutu-sed luutiheduses puberteediea-listel poistel: seosed keha koos-tise, kehalise aktiivsuse ja luukoe ning rasvkoe biokeemiliste näi-tajatega“. Juhendajad: prof Jaak Jürimäe (TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut), dots Ja-rek Mäestu (TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut). Opo-nent: Dr Germán Vicente-Rodríguez (Zaragoza Ülikool).

Kaitsmisele tulevad doktoritööd:Jaanika Kärner kaitseb 29. no-vembril kell 14.00 Biomeediku-mi auditooriumis 1006 väitekirja „Tsütokiini-spetsiifilised autoan-tikehad AIRE puudulikkuse kor-ral“. Juhendajad: prof Pärt Peter-son (TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut), vanemteadur Kai Ki-sand (TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut). Oponent: prof Alexan-der Marx (Heidelbergi Ülikooli Meditsiinikeskus Mannheimis).

Kaido Paapstel kaitseb 2. det-sembril kell 14.00 Biomeedikumi auditooriumis 1006 väitekirja „Arterite jäikuse metaboloomili-ne profiil ja varajase neerukah-justuse biomarkerid ateroskle-roosi korral“. Juhendajad: va-nemteadur Jaak Kals (TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, TÜ ki-rurgiakliinik), prof Mihkel Zilmer (TÜ bio- ja siirdemeditsiini insti-tuut), prof Jaan Eha (TÜ kliinilise meditsiini instituut). Oponent: prof Bengt C Fellström (Uppsala Ülikooli haigla).

KRISTINA HERMANNturunduse ja kommunikatsiooni

spetsialistmeditsiiniteaduste valdkond

MEDITSIINITEADUSTE VALDKONNAS

EBUS-TBNA ehk ultrahelibronhoskoopia transbronhiaalse nõelaspi- ratsiooniga on oluline uuring eelkõige tsentraalsete kopsukasvajate diagnoosimisel ning kartsinoomide staadiumi määramisel, mediasti-naalsete metastaaside diagnoosimisel, aga ka lümfoomide ja granu-loomidega kulgeva haiguse, nagu näiteks sarkoidoosi, diagnoosimisel. Kasvajaliste haiguste diagnostikas on EBUS-TBNA sensitiivsus ja spetsiifilisus üle 90%.

Foto: Andres Tennus

Foto: Agne Saar

Haigla, kus kliinikumi arstid viibisid, kannab nime Open Heart General Hospital ja 5th Clinical Hospital. Nimest nähtub, et haigla on moodus-tatud kahest juriidilisest isi-kust, mis tulevikus plaanib koonduda üheks. Haigla pea-direktoriks on meditsiinidok-tor David Khazaradze ning te-gevdirektoriks Tartu Ülikoo-li vilistlane dr David Mikel-tadze. Arstihariduse omanda-mise ajal ülikoolis kohtus dr Mikeltadze ühtlasi enda tule-vase abikaasa dr Nana Kver-nadzega, kel olid Tartus samu-ti käsil arstiõpingud. Noored armusid ja abiellusid. Eestis loodud Gruusia pere on äär-miselt uhke, et ka nende tütar Iveta Mikeltadze lõpetas Tar-tu Ülikooli arstiteaduse 2016. aastal. Iveta unistuseks on as-tuda Tartu Ülikooli sünnitus-abi ja günekoloogia residen-tuuri. Tartu Ülikoolist saadud väga hea arstiharidus ning usaldus Tartu arstide teadmis-te ja oskuste vastu oli dr Da-vid Mikeltadze sõnul peami-seks põhjuseks, miks ta meie arstid enda haiglasse kutsus.

„Gruusia tervishoiusüs-

teem on korraldatud teisiti kui Eestis,“ selgitab dr Jaan Sop-lepmann. „Sealsetest haigla-test 97% on erahaiglad ning vaid 3% ülikooli- või munit-sipaalhaiglad. Ravi maksumu-sest peab patsient ise tasuma 30%, ülejäänud 70% katab riik. See on suur edasiminek, kümmekond aastat tagasi maksid patsiendid kogu enda ravi ise kinni,“ kirjeldab dr Soplepmann. Ta rõhutab, et praegune olukord on oluliselt suurendanud patsientide või-malusi saada ravi ning läbi rii-gi sotsiaalteenuste on vähe-kindlustatud Gruusia elanikel võimalik taotleda ka kuni 100% riigipoolset ravikulude katmist.

Kliinikumi arste võõrusta-nud meditsiinidoktor David Khazaradze ja dr David Mi-keltadze poolt juhitud haigla on ostetud riigi oksjonilt 2012. aastal. „See maja oli vä-ga halvas ja kõledas tondilos-si meenutavas seisus, kus funktsioneeris küll sünnitus- ja kirurgia osakond, ent üle-jäänud 1980ndatel ehitatud maja oli täiesti amortiseeru-nud ja tühi,“ räägib dr Fred

Kirss. Maja renoveerimiseks on võetud väga suur summa laenu ning protsess on jõud-nud sinnani, et haiglas tööta-vad erakorralise meditsiini, üldkirurgia, traumatoloogia-ortopeedia, näo-lõualuukirur-gia, neurokirurgia, sünnitus- ja günekoloogia, vastsündinu-te internsiivravi, üldintensiiv-ravi, kardioloogia, kardioin-tensiivravi, interventsionaal-kardioloogia, kardiokirurgia, neuroloogia, psühhiaatria osa-konnad ning polikliinik. Viie-korruselises kahe tiivaga haig-las on kokku 220 voodikohta ning haigla teeninduspiirkon-da kuulub ligikaudu 500 000 elanikku.

Kuna ravitöö osas on võe-tud eesmärgiks vastata Euroo-pa meditsiiniteenuste standar-ditele, kutsutakse Gruusiasse väliseksperte erinevatest riiki-dest, Saksamaalt, Šveitsist ja nüüd ka Eestist. Sügisel käis kliinikumi naistekliinikus õp-pimas sealse haigla güneko-loog Shorena Samushia. „Meid paluti Gruusiasse en-doskoopilise kirurgia meeto-deid arendama ja õpetama,“ lausub dr Kirss. Ta kinnitab,

et grusiinid on äärmiselt suu-re tahte- ja saavutusvõimega. „Meie meeskond sai Gruusias kasulik olla hüsteroskoopilis-te ja laparoskoopiliste operat-sioonide läbiviimisel ja õpeta-misel. Haiglasse oli just oste-tud uus hüsteroskoop ning la-paroskoopiliselt oli seni läbi viidud vaid väiksemaid lõiku-si,“ selgitavad dr Fred Kirss ja dr Pille Soplepmann. Dr Jaan Soplepmann osales operat-sioonidel, intensiivraviosa-konna töös, üldkirurgia osa-konna visiitidel ja ravitöö pla-neerimisel. Lisaks aitas ta jäl-gida ka hüsteroskoobi kokku-panemist ning selle tehnilist toimimist. Dr Anne Kirss koordineeris sisearstina ravi-tööd kaasuvate haigustega ra-sedate patsientide jälgimisel, näiteks diabeeti või hüperten-siooni põdevate tulevaste ema-de puhul. Koos viidi läbi ka ultraheliuuringuid ning hil-jem arutleti diagnooside üle. Dr Fred Kirss toonitab, et seal-sete arstide arusaam ultrahe-list on väga hea. Dr Fred Kirss ise ja dr Pille Soplepmann osa-lesid nii ambulatoorses kui ka statsionaarses

sünnitus- ja günekoloo-gia osakonna töös. Kuna

arstide töös on asendamatu roll ka õendustöötajatel, sai ka sealse haigla operatsiooniõde juhtnööre meie arstidelt, et kliinikumi kogemust ja nõu-andeid kohalikes oludes oma-korda edasi anda.

Kliinikumi arstid tutvusid külastatud Tbilisi haiglas Ees-ti osalusega ettevõtte Neo-Est tööga, mis tegeleb reproduk-tiivmeditsiiniga. Neo-Est et-tevõtte teenused on võimal-danud paljudel Gruusia ja ka lähisriikide lastetutel naistel

emaks saada. Huvitav on tea-da, et Gruusias on erinevalt Eestist lubatud naistel saada lapsevanemaks surrogaatema abil.

Gruusias algavad arstide tööpäevad tavaliselt kell 9.30–10.00, mis ilmselt on kujune-nud nii seetõttu, et lasteaiad ja koolid avatakse kell 9.00. „Tööpäeva hommik algas meil haigla direktori kabinetis, kus toimus diskussioon eelmisel päeval tehtu üle ning planee-riti tööd uueks päevaks. Töö-päev lõpeb siis, kui töö on teh-tud, mistõttu kestsid ka klii-nikumi arstide tööpäevad õh-tuni välja,“ selgitab dr Jaan Soplepmann.

Haigla ravitööd puuduta-vatest headest külgedest ning parandamist vajavatest nüans-sidest kirjutavad Tartu arstid Gruusia kolleegidele ka aru-ande. Tugevustena toovad dr Kirss ja dr Soplepmann välja haiglamaja väga hea renovee-rimisjärgse seisukorra, ka pa-latite sisustus vastab kaasaeg-setele nõuetele. Suure lisa-väärtustuse annab see, et haig-la töötajad on kohusetundli-kud, korrektsed ning suhtu-vad töösse huvi ja pühendu-musega. On oluline, et haig-lal on loomisel koostöölepe Tbilisi ülikooliga, et saada ju-ba lähitulevikus üheks õppe- ja residentuuribaasiks. Paran-dusettepanekutest pälvib enim tähelepanu a- ja antisep-tika valdkond ning see, et Gruusia kolleegidel tuleks luua erialati vastavalt lõikuse tüüpidele operatsiooniriistade komplektid.

Gruusia arste, kes on Ees-tiga seotud, kohtasid meie ars-tid aga veelgi – ühel päeval kü-lastati Tbilisist 200 kilomeet-ri kaugusel asuvat Zestafoni linna, kus elab ja töötab vabalt eesti keelt rääkiv dr Kote Boc-horishvili. Ta on tegev enda erahaiglas Elite, mille tööd ka kliinikumi arstidele tutvusta-ti. „Dr Bochorishvili on sa-muti lõpetanud Tartu Ülikoo-li arstiteaduskonna ning hin-dab Eesti haridussüsteemi nii kõrgelt, et üks tema tütar õpib Miina Härma Gümnaasiumis ning teine juba lausa Tartu Ülikooli arstiõppes,“ räägib dr Jaan Soplepmann. „Kui ta Tar-tus käib, on tal tavaks osa võt-ta meie korvpallitreeningust, mistõttu osalesin mina oma-korda Zestafonis tema korral-datud treeningul.“ Zestafoni külastajad viiakse enamasti vaatama linna lähedal loodus-pargis leiduvaid kivistunud dinosauruse jalajälgi, mis dr Fred Kirsi sõnul meenutasid inimsuuruse kana jälgi.

Gruusia ja kliinikumi ars-tide koostöö pole aga lõppe-nud – peagi saabub naisteklii-nikusse sealse haigla sünnitus- ja günekoloogiaosakonna ju-hataja dr Mamuka Nemsadze ning Gruusia meditsiini veel-gi kiirema arengu eesmärgil võõrustaksid nad kliinikumi kolleege hea meelega lausa mitmel korral aastas.

KLIINIKUMI LEHT

Kliinikumi Leht november 2016 76 KLIINIKUTES-TEENISTUSTES Kliinikumi Leht november 2016

Kliinikumi arstid jagavad Gruusia kolleegidele oma kogemusiKliinikumi naistekliiniku vanemarstid-õppejõud Anne Kirss, Pille Soplepmann ja Fred Kirss ning hematoloogia-onkoloogia kliiniku vanemarst-õppejõud Jaan Soplepmann olid kutsutud oktoobri-kuus üheks nädalaks Gruusia pealinna Tbilisisse, et jagada Tartu Ülikooli Kliinikumi ravitöö kogemusi.

Dr Mamuka Nemsadze, dr Pille Soplepmann ja dr Fred Kirss alustamas laparoskoopilist emakamüoomide eemaldamise operatsiooni

Gruusia haigla

Jumalik maa GruusiaTerve jutuajamise vältel juhtisid nii dr Fred Kirss kui ka dr Jaan Soplep-mann mitu korda tähele-panu Gruusias valitsenud külalislahkusele, sõbralik-kusele, töökusele, riigi puhtusele, väga heas kor-ras riigi maanteedele, maitsvale toidule ning imelisele loodusele. Dr Fred Kirss toonitab, et ega ilmaasjata ei räägita le-gendi Gruusiast kui juma-likust maast: „Kui Jumal maad jagas, kirjutasid gru-siinid parasjagu Piiblit üm-ber. Kui nad Jumala juur-de maad küsima läksid, oli aga kõik juba jagatud. Ju-mal mõtles veidi ja ütles: „Mul ei jää muud üle, kui anda teile tükike minu en-da jumalikust maast.“ See-tõttu arvavadki kohalikud ise, et neil on privileeg elada jumalikul maal.

Kliinikumis tegutses Ampsukliinikum Oktoobrikuu viimane nädal oli arstiteaduse esmakursus-laste jaoks väga tihe. Muu-hulgas hoolitsesid 5. kursu-se tudengid selle eest, et re-based saaksid tutvuda ka Maarjamõisa haigla ja Bio-meedikumi inimestega. Li-saks fotojahile, kus poseeriti erinevate õppejõududega, toimus ka “Arstirebaste ampsukliinikum”. Kümme rebaserühma jagunes kahe maja vahel ära ja huvilistele müüdi erinevaid kodus val-mistatud hõrgutisi – küpse-tisi, võileibu, kooke ja piru-kaid.

Osad rühmad käisid oma “liikuva kohvikuga” mööda haiglat ringi ja pakkusid oma küpsetisi ka inimestele, kes N. Lunini tänava pool-sesse fuajeesse ei sattunud. Osad rühmad olid aga püsti pannud tõelise pop-up koh-viku – olid kujundanud uh-ked reklaamplakatid ja joo-nistanud ilmestavaid hinna-silte ning kaunistanud oma müügipinna ka erinevate dekoratsioonidega. Kõige edukam rühm teenis kokku üle 115 euro.

Ampsukliinikum osutus menukaks ürituseks – posi-tiivset tagasisidet tuli nii müüjatelt kui ka ostjatelt, seega võib loota, et algus on pandud uuele arstitea-duse rebastenädala tradit-sioonile!

LAURA JOHANNA TUISK

V kursus

Fotod: dr Jaan Soplepmann Foto: dr Jaan Soplepmann

Dr Jaan Soplepmann, dr Fred Kirss ja dr Pille Soplepmann koos Tbilisi 5. Kliinilise Haigla günekoloogia ja üld- kirurgia osakonna kolleegidega. Vasakult neljas on dr Iveta Mikeltadze ning kuues dr Mamuka Nemsadze

8 KLIINIKUTES-TEENISTUSTES Kliinikumi Leht november 2016 Kliinikumi Leht november 2016 9

Dr Mati Merila, umbes kaks ja pool aastat tagasi olite te sooritanud Parii-sis ühe osa Euroopa Käekirurgide Seltside Assotsiatsiooni erialaek-samist ning jäite ootama järgmist eksamivooru aastal 2015. Kas nüüdseks on teil mainekas erialaek-sami tunnistus omanda-tud?

Selle eksami edukaks soo-rituseks pidin esmalt kaks korda valusalt läbi kukkuma. Sel aastal Santanderis, Hispaa-nias, see lõpuks õnnestus. Tahtsin endale tõestada, et suudan veel keskeas kõvasti õppida, et omandada huvitav lisaeriala ning täita endale võetud eesmärk.

Mida see tunnustus tähendab teie jaoks?

See on ühe unistuse täitu-mine, mis loob järgmisi või-malusi ennast erialaliselt rea-liseerida nii Eestis kui väljas-pool Eestit.

Me ei saa jätta küsimata – kas te olete Eestis esime-ne kirurg, kes on soorita-nud käekirurgia erialaek-sami?

Esimese eduka eksami soo-ritas 2014. aastal dr Kristo Kask, kes töötab hetkel käeki-rurg-ortopeed-vanemarstina Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Mul on selle üle hea meel, sest regionaalhaiglas on olemas tunnustav suhtumine käeki-rurgia keskuse ja käekirurgi ametikohtade kujundamiseks koos vastava arengukavaga aastani 2020. See loob eeldu-sed ja kindlustunde noorte ja hästi koolitatud kolleegide tööletulekuks, kes saavad pü-henduda valitud kitsamale, käekirurgi, erialale. Olen „2. kohaga” täiesti rahul – loodan, et olen oma visadusega noo-rematele kolleegidele eesku-juks!

2009. aastal loodi Eesti Käekirurgia Selts, mille töös osalete ka teie. Kas käekirurgia omandamise kriteeriumid on seltsi poolt lõplikult välja töötatud?

Käekirurgiks saamise või-malikud variandid ehk kritee-riumid on olemas ning meie ortopeedia ja käekirurgia eri-alaseltside ühiskomisjoni poolt tunnustatud. Nende alusel on Eestis praegu 4 käe-kirurgi. Kliinikumis tegelevad süvendatult käeprobleemide-ga dr Andrus Metsa, dr Mari Tamre, dr Marju Kelviste, dr Katre Maasalu ja mina, kogu vabariigis aga kokku ligi 10–12 kolleegi.

Kas ja millal võiks Eestis olla võimalik astuda käe-kirurgia residentuuri?

Minu arvates on Eesti on liiga väike käekirurgia eraldi-seisva residentuuri jaoks. Vä-hemalt 6 kuud rahvusvaheli-sel tasemel käekirurgia kesku-ses enesetäiendust saab tule-vikus olema ilmselt peamine tee, kuidas käekirurgiks saa-dakse. Esmalt ortopeedia eri-ala residentuuriõpe 5–6 aastat, seejärel käekirurgia süvaõpe. Kokku seega 11–12 aastat õp-pimist pärast arstiteaduskon-da astumist!

Käekirurgia erialal on kuuldavasti veel üks unis-tus – käekirurgia keskus, kus ravitakse patsienti al-gusest lõpuni. Millal võiks see unistus teoks saada?

Keskus on tõesti vajalik sel-leks, et koondada arstide kom-petentsi ja erinevaid haigeid. Nii võiksid võita kõik: haiged, arstid ja kogu ühiskond. Just-kui win-win süsteem. Eestis piisaks kahest keskusest, ühes neist peaks olema ka erakor-raline ülevabariiklik käekirur-gia valvering. Tartu Ülikooli

Kliinikumis juba toimis selli-ne valvering nn pilootprojek-tina ligi kolm aastat, aastatel 2012–2014. Saime paljuski unikaalse kogemuse, kolleegi-de tunnustuse ja tõdemuse, et meie oskusi ja teadmisi on te-gelikult vaja. Tänu valvetee-nistusele ja eeskätt dr Andrus Metsa suurele pühendumise-le, saime koolitada endale meeskonda ka uue võimeka kolleegi – dr Mari Tamre. Dr Metsa ja Tamre on nüüdseks koos teinud mitmeid väga keerulisi, rekonstruktiivseid mikrokirurgilist tehnikat si-saldavaid lõikusi nii üla- kui alajäseme raskete vigastustega patsientidel. Valveringi jätka-mine nõuab paraku vähemalt nelja- kuni kuueliikmelist hea käetrauma ja mikrokirurgia kogemusega meeskonda. Käesoleval hetkel ei ole sellist kompetentsi võimalik isegi terve vabariigi mastaabis ühte kohta koondada. Samal ajal on meil Tartus olemas valmidus käekirurgia valdkonna kõikide probleemide lahendamiseks.

Minu arvates peaks meie töökorraldus muutuma selles suunas, et käekirurgiaga tege-levad kolleegid saaksid seni-sest enam just käe- ja ülajäse-me haigeid ravida. Eesmärgiks oleks normaalse töökoormu-se ja paindliku tööajaga pari-ma ravitulemuse saavutami-ne. Meil on ju olemas käeki-rurgiliste haigete ambulatoor-ne vastuvõtt, aga korrus kõr-gemal statsionaaris on justkui erialaprofiil juba üldisem. Pa-

rafraseerides meie paroodia-saadet – 1. korrusel lifti min-nes väljuks 2. korrusel statsio-naaris sealt ka käekirurg, mit-te laia profiiliga traumatoloog-ortopeed-käekirurg. Inimes-tele peab looma võimaluse pühenduda, muidu ülikooli-haiglas tänapäevast käekirur-giat ja sellega seonduvat ravi-kvaliteeti edendada pole või-malik. Keskus kujuneb sinna, kus sellised tingimused või-maldatakse, sest kompetentne arst on tervishoius kõige kal-lim ressurss.

Te olete kirjeldanud, et käetrauma patsient on sageli nooremas või kesk-mises eas töövõimeline mees või naine, mistõttu on käetraumad riigile ku-lukad. Kas keskuse loomi-ne kiirendaks patsientide raviprotsessi, -tulemust ja igapäevaellu tagasipöör-dumist?

Keskuse eesmärk on ühen-dada ja realiseerida parimal viisil käekirurgide oskused, mis on eelduseks parima või-maliku ravitulemuse saavuta-miseks.

Et ka paari aasta pärast oleks hea vahekokkuvõt-teid teha, öelge palun lõ-petuseks, millisena te tä-na näete käekirurgia tule-vikku Eestis?

Kordan kaks aastat tagasi öeldut: vajame piisaval hulgal kompetentseid kolleege, käe-kirurgilise kompetentsi kui li-saeriala tunnustamist haige-kassa ja sotsiaalministeeriumi poolt ning tegusat erialaseltsi, kes nende eesmärkideni jõuab ja neid säilitab.

DR MATI MERILAT küsitles HELEN KAJU

Käekirurgia olemusest saab lugeda pikemalt Kliinikumi Lehe 2014. aasta augusti-numbrist.

Kursuse organiseerijateks ja juhendajateks olid juba kol-mandat korda oma ala tipp-spetsialistid: prof Suzanne Le-al Baylori Meditsiinikolledžist ja Michael Nothnagel Kölni Ülikoolist, Kölni Genoomika Keskusest.

Kursusest võttis osa kokku 20 väga erinevat spetsialisti – oli teadlasi, kes tegelesid põ-hiliselt uute haigusseoseliste geenide tuvastamisega suurtes uuringugruppides nt Alzhei-meri tõvega patsiendid ning nende pereliikmed ja oli vete-rinaargeneetikuid, kes tegele-sid hoopis koerte geneetiliste haigustega. Esindatud olid ka ravimuuringutega tegelevad teadlased ning kliinilised mo-lekulaargeneetikud. Rohkem olid esindatud Saksamaa ning Põhjamaad (Soome, Norra, Taani, Fääri saared, Island ja

Iirimaa), kuid osavõtjaid oli ka Portugalist, Itaaliast ja Iraanist ning allakirjutanud Eestist.

Kursus vältas terve nädala ja ajakava oli väga tihe. Kõigil päevadel olid hommikupooli-kuti ülevaatlikud loengud ning pärastlõunati oli võima-lus nelja tunni vältel praktili-si ülesandeid lahendades tut-vuda erinevate arvutiprog-rammidega.

Esimestel päevadel tutvus-tati geneetiliste markerite ahelduse (genetic linkage) ana-lüüsi ja ahelduse tõenäosuse skooride (LOD score) hinda-mist. Esmalt olid harjutused

n-ö paberi ja pliiatsiga – sugu-puude joonistamine ja haigu-se pärandumistüüpide ennus-tamine ning haplotüüpide määramine. Järgnevalt saime töötada erinevate markerite aheldatuse programmidega nagu SLINK, SEQlink, Rare-PedSim MERLIN, PEDMA-NAGER ja PEDCHECK jt. Kõigepealt õpetati meile, kui-das kanda üle andmeid suur-test sugupuudest arvutiprog-rammidele mõistetavasse keelde, näiteks sugulusside-meid, haiguse tunnuseid ja raskusastet, haiguse pärandu-mistüüpi. Kõige suuremat väljakutset pakkus seejuures arvuti tarkvarade LINUXI /UNIXi süsteemiga kohane-mine ja nende käskluste kiire omandamine.

Kuna ahelduse analüüsi programme on väga erinevaid,

olid mitmed loengud pühen-datud sellele, kuidas valida so-bivaimat erinevate uuringute jaoks: kui näiteks on tegemist hästi suurte sugupuude ja vä-heste analüüsitud markerite-ga või vastupidi, kui sugu-puud on väikesed, kuid testi-tud on palju markereid üle kogu genoomi. Programmide valikut mõjutab kindlasti ka haiguse pärandumistüüp: kas autosoomdominantne, -ret-sessiivne või X-liiteline, kas tegemist on haiguse täieliku või vähenenud penetrantsu-sega, või kas suguvõsas on su-gulusabielusid.

Mitmed loengud kesken-dusid ka spetsiifiliselt uue põlvkonna sekveneerimise andmete analüüsile, tutvusta-ti erinevaid instrumente, DNA järjestuse andmete ge-nereerimise põhimõtteid, nende sisemist kvaliteedi-kontrolli, huvipakkuvate ge-neetiliste variantide annotee-rimist ja filtreerimist kogu andmehulgast. Samuti and-meteanalüüsi IT-lahendusi, võimalusi ja maksumust. Arutleti teemadel, keda ja kui palju perekonnast peaks üle-genoomsete analüüsidega tes-tima, et võimalikult efektiiv-selt kasutada rahalisi vahen-deid uute haigusseoseliste geenide ja variantide leidmi-seks. Eraldi loengud puudu-tasid ülegenoomsetel analüü-sidel tuvastatud variantide funktsionaalse olulisuse mää-ramist. Kõlama jäi, et pole ühtki erilist või ainsat prog-rammi, mis suudaks ennusta-da 100% täpsusega, kas antud muutus geenis on ka haigus-seoseline. Alati soovitatakse

kasutada olenevalt muutuse iseloomust vähemalt 5–6 eri-nevat programmi. Saime nen-de programmidega ka ise praktilistes harjutustes tutvu-da. Paljusid neist kasutame ka meie oma igapäevatöös: näi-teks CADD, Mutalyzer, Mu-tation Assessor, Mutation Tas-ter, PhlyoP, Polyphen-2, SIFT.

Kuna juunis 2016 osteti ka kliinikumi ühendlabori klii-nilise geneetika keskusesse kaks uue põlvkonna sekvenee-rimise instrumenti MiniSeq ja NextSeq 500, olid viimas-tel päevadel antud ülevaated eriti huvipakkuvad. Mõlemad instrumendid on molekulaar-diagnostika laboris juba töös-se rakendatud ja erinevad hai-gusseoselisuse hindamise programmid ka sisseostetud.

Seekordsetele kursustele vajutas kindlasti oma pitseri kursustele jõudmise logistika. Kuna kursus toimus äärelin-nas, kogesid kõik osalejad ja juhendajad, et vähemalt Ber-liini transpordis ei toimi müüt Saksa täpsusest. Ootamatud rongiliikluse ümberkorraldu-sed ja busside vahalejäämised panid küll kõigi osalejate när-vid proovile ning ka päevaka-vas tuli mõnikord teha möön-dusi.

Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfondi toel käisid kur-sustel nii molekulaargeneeti-lisi, kui ka sotsiaalseid oskusi täiendamas kliinilise geneeti-ka keskusest Tiina Kahre ja Hanno Roomere.

TIINA KAHREKliinilise geneetika keskuse

molekulaardiagnostika labori juhataja

Eriline käekirurgia Molekulaargeneetikud käisid teadmisi omandamas Saksamaal

Dr Mati Merila

Dr Tiina Kahre

2014. aastal tutvustas Kliinikumi Leht lugejatele ortopeedia erialast välja kasvanud multidistsipli-naarset eriala – käekirurgiat. Kuna tol ajal oli Eesti käekirurgias toimumas mitmeid olulisi arenguid, uuris Kliinikumi Leht dr Mati Merilalt selle eriala käekäigu kohta. Berliini äärelinnas, Max Delbrücki Molekulaarmeditsiini keskuses toimus 31. oktoober

kuni 4. november 2016 kursus „Identifying Genes for Mendelian Traits using Next Generation Sequence Data“ molekulaargeneetikutele, kes tegelevad nn uue põlvkonna sekveneerimise andmete analüüsimisega.

Olenevalt muutuse iseloomust on soovitav kasutada vähemalt 5–6 erinevat programmi.

”

Foto: Andres Tennus

Arstide õlul oli perioperatiiv-ne antibakteriaalne profülak-tika, õed aga hindasid, kuidas esimese projektiga antud tead-mised on kinnistunud ning li-saks tegelesid ventilaatorp-neumoonia profülaktika nip-pide edasiandmisega.

Kliinikumi arstid tegid kol-mes osakonnas antibiootiku-mide kasutamise hetkleviuu-ringu, et kaardistada hetkeseis. Uuringu jaoks valiti reanimat-siooniosakond, intensiivravi ning ortopeediaosakonnad ning hinnang anti ühtekokku 86 patsiendi haigusloole tugi-nedes. Matti Maimets aga viis hetklevimusuuringu tulemu-si kasutades läbi seminari pe-rioperatiivsest antibakteriaal-sest profülaktikast. Seminaris arutati läbi nii preparaatide va-lik, manustamise viisid, ma-nustamise aeg, annustamine kui ka selle kestus. Kõige ela-vam diskussioon tekkis nii manustamise kestuse kui ka annustamise üle. See on vald-kond, mis vajab suuremat tä-helepanu.

Õed aga hindasid kätehü-gieeni olukorda haiglas. Üle sai vaadatud terve haigla, li-saks tuletati seminari vormis meelde kätehügieeni põhi-tõed. Teine seminar pühenda-ti ventilaatorpneumoonia en-netamise võtetele intensiivra-viosakondades. Omaette tähe-lepanu pälvisid nii vastse ste-rilisatsiooniosakonna töökor-ralduslikud küsimused kui ka jäätmekäitus.

Järgmise sammuna tulevad Moldova kolleegid Tartusse,

et oma silmaga näha ja koge-da infektsioonikontrolli iga-päevatöö erinevaid külgi.

Projekti „Arstiabi kvaliteedi arendamine Moldovas“ rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest.

KLIINIKUMI LEHT

10 Kliinikumi Leht november 2016 Kliinikumi Leht november 2016 11

Vastsete arstitudengite ootu-sed seoses õppega olid võrd-lemisi sarnased. Nad kõik olid valmis õppima palju, pinguta-ma rohkelt ning vajadusel oh-verdama ka oma sotsiaalse elu. Esimesed kuud koolis on näi-danud, et õppima peab isegi rohkem, pingutama veelgi enam, kuid kui osavalt planee-rida, siis jääb ka piisavalt aega sõprade ning perega koos ole-miseks.

KRISTIINA (I kursus): “Arsti-õpingud on nagu hambaarsti juures käimine – mida lähemale selle aeg jõuab, seda hirmsam tundub, aga kohale jõudes läheb kõik oodatust kergemalt. Ligi-kaudu 170 uut kursusekaaslast on tegelikult väga toetavad, seega ei tundu õppemaht pooltki nii suur.”

24.–28. oktoobril toimus arstitudengitele Rebastenädal. Esmaspäeva hommikul oli va-rajastel ärkajatel võimalus lüüa seljad sirgeks ning või-melda koos juba vananevate buršidega (V kursus) algava päeva edukamaks muutmisel. Teisipäeval panid arstirebased

proovile oma kulinaarsed os-kused, müües Ampsukliini-kumi raames nii Biomeediku-mis kui Tartu Ülikooli Kliini-kumis endavalmistatud küp-setisi ning õhtul veetsid aega orienteerudes mööda Tartu kesklinna olulisemaid arsti-teadusega seotud paiku. Kol-mapäeval toimus rebaste Fil-migala, kus tu- levased arstid demonst-reerisid veen-valt, et arsti-õpingute luh-tudes võiks neid ees oo-data väärikas karjäär režis-sööride või näitlejatena. Žürii koos-seisus Aare Märtson, A l e k s a n d e r Sipria, Kalle Kilk, Anu Saag ning Elle Põldoja valisid pari-maks 2. rühma filmiga “Ge-riaatria – vanad ja kobedad saavad jalad alla”. Ka publik valis oma lemmiku, milleks osutus 3. rühm filmiga “Uro-loogia – mehed ei nuta”.

27. oktoober oli päev, mil V kursus andis arstiteaduse uu-tele tulijatele väikese etteku-jutuse tulevi-kust, millesse nad end mäs-sinud on. Õhtuhäma-

r u s e s toimus rebaste ristimi-

ne, kus esmakursuslased pan-di rühmade kaupa proovile kaheteistkümnes erakorralises situatsioonis, mis testisid nen-de koostööd, kiiret mõtlemis-võimet ning pingeliste olu-kordade lahendamist. Reba-sed said kätt proovida õmble-mises, psühhiaatriliste pat-sientide käsitlemisel, operat-sioonitoas, lennuõnnetuses, sünnitustoas, elustamisel, klubis esmaabi andmisel ja elundite ära tundmisel. Mee-leolukas õhtu täis põnevust ning segadust lõppes rebase-vande lugemisega Tartu Üli-kooli Kliinikumi ees.

TOORA (I kursus): “Rebaste-nädal oli väga huvitav ning tu-gevdas rühmasiseseid suhteid, mis on väga oluline, kui peame üksteise toel kuus rasket aastat üle elama. Ristimine andis just-kui väikese põgusa võimaluse piiluda arstimaailma ja saime

omal nahal tunda, millised olu-korrad võivad meid ees oodata. Samuti pani see proovile meie pingetaluvuse. Nüüd tunnen, et mind on vastu võetud arstiõp-pesse ning olen osa suurest üht-sest tiimist, kes kõik liiguvad ühise eesmärgi poole.”

HELINA (V kursus): “2016. aasta esmakursuslaste ristimis-üritus korreleerub hästi arstiõppe nominaalaja 6 aastaga – aega on vähe, teha on palju ja lõputu põnevus ei lase uinuda.”

Reedel võttis kogu nädala kokku uhke Arstirebaste lõ-pupidu ehk Grande Finale. Rebaseid ning kõiki vanemaid tudengeid hullutas õppejõu-dude bänd oma meeleoluka-te laulusõnadega ning V kur-suse ansambel Veisalgia.

Seega jääb nüüd arstirebas-tele vaid öelda: tere tulemast perekonda!

KADI KUUSIKV kursus

Tere tulemast perekonda, arstirebased!Augustikuu viimastel päevadel leidsid 176 verivärsket arstitudengit oma tee Biomedicumi põnevate seinte vahele. See tähendab 176 erinevat isiksust, kes on piisavalt targad (keskmine riigieksami tulemus sisseastumisel 91,84 punkti), et pääseda omandama ühte maailma kõige vajalikematest erialadest ligi seitsmesaja huvitatu hulgast.

Uued raamatud meditsiiniinfo keskusesMeditsiiniinfo keskuse raa-maturiiulid on täienenud kolme uue raamatuga: Vello Padriku koostatud „Eesti ki-rurgiast läbi aegade“, David Messeri romaan „Sigmund“ ning kõrgkooliõpik „Geron-toloogia“, toimetajaks Kai Saks.

Raamatu „Eesti kirur-giast läbi aegade“ näol on tegemist väga mahuka ja põhjaliku ülevaateteosega, mis hõlmab kirurgia kui eri-ala kujunemislugu Eestis alates 19. sajandi algusest kuni tänapäevani välja. Ko-gumiku autoriteks on rida tuntud ja tunnustatud mee-dikuid, nende hulgas Ain- Elmar Kaasik, Toomas Asser, Tiit Haviko, Toomas Sulling jpt.

Romaani „Sigmund“ au-toriks on salapärane David Messer, kelle pseudonüümi taga on tegelikult ülikooli psühhiaatriakliiniku profes-sor Eduard Maron. Romaan räägib psühhoanalüüsi raja-jast Sigmund Freudist, kes vana mehena on sattunud tänapäeva Londonisse. „Sig-mundi“ on vene keelest tõl-kinud Margus Leemets.

Huvilised saavad neid kahte raamatut meditsii-niinfo keskusest endale lugemiseks laenutada.

Kõrgkooliõpiku „Geron-toloogia“ autorite hulgast leiab lisaks toimetaja Kai Saksale ka Toivo Maimetsa, Riin Tamme, Raivo Uibo jt. Õpik annab põhjaliku üle-vaate vananemisega seotud temaatikast ja selle erineva-test aspektidest.

Ootame Teid!

TEIE MEDITSIINIINFO KESKUS

Uus fookus MoldovasTartu Ülikooli Kliinikumi arstid ja õed külastasid taas Moldova kolleege. Visiidi eesmärk oli nii varasema koostöö tulemuste hindamine kui uute teadmiste tutvustamine.

Foto: Kliinikumi Leht

Dr Matti Maimetsa seminar

November 2016, töötervishoiu osakond

Kiitus dr Tiia Pihole, arst-resi-dent Kadri Kellamäele ja õde Kristina Majurile, kogu vastu-võtt oli meeldiv. Väga pühendu-nud meedikud!

November 2016, kirurgilise onkoloogia osakond

Tänud kõigile õdedele ja teistele abilistele, kes südamega teevad seda rasket tööd. Minu eriliselt sügav kummardus dr Evelyn Eelmale – imetlen teda mitte ainult kui arsti, vaid kui ääretult toredat inimest, õde Merike Visnapuule, kes on kui valge ingel, abiõde Nele Rõõmusele, kelle naeratus ja osavõtlikkus ei jäta kahtlust, et inimesed on ik-

kagi ilusad ja head ning hool-daja Tiina Nilpile, kes on liht-salt tore inimlik inimene. Tänan teid ja kummardan!

November 2016, lastekliinik, ägedate infektsioonide osakond

Täname personali, kes oli väga tähelepanelik, hoolitsev ja igati abivalmis. Muutsite meie olemi-se mugavamaks ja rahuliku-maks. Igale lapsevanemale tä-hendab see palju. Eriti suur tänu meie arstile dr Aime Pütseppale.

Oktoober 2016, üldkirurgia ja plastilise kirurgia osakond

Tänan õdesid ja põetajaid hea hoolitsuse eest. Eriti tänan põe-taja Helju Roosfeldi lahkuse ja südamlikkuse eest.

Oktoober 2016, ortopeedia osakond

Ma tänan kõiki töötajaid ja suu-red tänud dr Alo Rullile, kes avastas minu põlves vea ja kõr-valdas selle. Palju päikest teile kõikidesse päevadesse.

Oktoober 2016, uroloogia ja neerusiirdamise osakond

Viibisin 18. oktoobril neerusiir-damisel. Suured tänud dr Pee-ter Dimitrjevile, anestesioloog dr Marika Purile. Tahan täna-da intensiivravi õdesid Karrit, Kairit, Kadit ja Birgitit ning hooldajaid Lead ja Viljat. Nen-de kõigi suhtumine patsienti on väga soe ja inimsõbralik. Soovin teile kõigile tugevat tervist, edu töös ja õnne isiklikus elus.

TÄNUAVALDUSI

Tiitliga tunnustatakse sotsiaal-töötajat, kellega Lastefondil on olnud väga meeldiv koos-töö ning kes on üles näidanud siirast hoolivust abivajaja suh-tes. Lastefondi toetusjuht Eveli Ilves lisab, et tiitlit jaga-takse välja kohalikus omava-

litsuses või raviasutuses töö-tavale sotsiaaltöötajale kindla-te kriteeriumite alusel. „See on sotsiaaltöötaja, kes on Las-tefondi abi vajavat last iga-külgselt toetanud ning suuna-nud, olnud fondiga positiiv-ses dialoogis eesmärgiga leida parim lahendus abivajajale ning teinud omalt poolt koos-töö meeldivaks, positiivseks ja tulemuslikuks,“ täpsustab ta. Helve Maripuu on just selli-ne sotsiaaltöötaja: „Tema poolt Lastefondile esitatud toetus-taotlused on alati väga kor-rektselt täidetud sisaldades kogu vajalikku informatsioo-ni toetusotsuse tegemiseks. Ta on ka eelnevalt meiega pide-vas kontaktis ning on perede-le igati toeks.“

TARTU ÜLIKOOLI KLIINIKUMI LASTEFOND

KOMMENTAAR

Kliinikumi Lehe toimetaja: Helen Kaju, tel 731 9423, e-post: Helen.Kaju@kliinikum.ee trükk: Vali Press, trükiarv 1200 eks.ISSN 1736-1214 (trükis), ISSN 1736-1222 (võrguväljaanne)

12 Kliinikumi Leht november 2016

Vastuse palume saata 10. detsembriks e-postiga aadressile Helen.Kaju@kliinikum.ee või tigupostiga aadressile Kliinikumi Leht, L. Puusepa 1a, 50406, Tartu.Õigesti vastanute vahel loositakse välja Kliinikumi Lehe aastatellimus. Head nuputamist!

Oktoobrikuu pildimängu fotol osalesid 1973. aastal Balti laagris dr Helena Tulmin ja dr Helmi Viigimäe. Lehetellimuse võitis dr Urve Rink. Palju õnne!

Helve Maripuu

Kes on pildil?

Kes tulid 1978. aastal appi dr Laur Karule hävitama haigla juurde kantud vanakraami?

Helve Maripuu valiti aasta sotsiaaltöötajaksTartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond andis teist korda välja aasta sotsiaaltöötaja tiitli, mille pälvis tänavu kliinikumi sotsiaaltöötaja Helve Maripuu.

Helve näol on tegemist väga sõbraliku ja abi-

valmi inimesega. Meil oli temast suur abi, kui sattu-sime kevadel seoses tütre sünniga ootamatult abiva-jaja rolli. Helve hakkas meid kohe suunama, mi-da teha, kui perre sünnib puudega laps. Tänu tema-le saime kiiresti sotsiaal-kindlustusametile esitatud puudetaotluse ning ta rää-kis meile ka võimalusest paluda toetust tütre abiva-

hendite soetamiseks Las-tefondilt. Sellises raskes olukorras ei tea tihtipeale, kuidas toimida ja kust abi otsida. Meil oli hea meel, et Helve sai meid aidata ja suunata. Tänu temale sai-me oma tütre haiglast na-tuke kiiremini koju tuua, kuna tema organiseeris oma tuttavalt meile aspi-raatori ajaks, mil ootasime Lastefondi toetusotsust.

KRISTA NURK

Helve Maripuu on vä-ga meeldiv ja abival-

mis inimene, kes oskab kuulata ja suudab leida la-hendusi ka sellistes olu-kordades, mis ei kuulu

sotsiaaltöötaja töövaldkon-da. Ta räägib rahulikult ja õpetab, kuidas ja kuhu abi saamiseks pöörduda.

AGNE VALNER

Kommentaarid lapsevanematelt: