1

Sotsioloogia – peatükk Eesti kultuuriloost

Käesolev tekst on valminud aastal 2007, peatükina ulatuslikuna mõeldud koguteosele Eesti kultuuriloost XX sajandil. Rahaliste raskuste tõttu jäi juba valmimisjärgus raamat ilmumata. Vahepeal kulunud kümne aastaga on Eestis jõudsalt arenenud nii sotsioloogia kui ka sotsiaalteadused üldisemalt. Käesolev tekst käsitleb peamiselt teaduse arengut 20. sajandit, ja sellisena nagu see paistis kirjutamise ajal. Teiste sõnadega, see ei käsitle hilisemaid sündmusi ega viita pärast 2007. aastat ilmavalgust näinud allikatele. Teksti ei ole pärastpoole parandatud ega toimetatud. Viimases peatükis öeldud kokkuvõtlikud hinnangud distsipliini arengule ja hetkeolukorrale peavad autori arvates siiski enamuses paika veel praegugi (jaanuaris 2017). Rääkides Eesti sotsioloogia arengust nõukogude perioodil on samuti siiamaani kehtiv märkus: „Täpse pildi saamine toonasest olukorrast nõuaks arhiivimaterjalide uurimist ja intervjuude tegemist sündmustes osalenutega. Tegemist on mahuka uurimistööga, mis seni veel ootab tegijat.“

Käesolevale tekstile tuleb tsiteerides viidata järgnevalt: Lagerspetz, Mikko (2007): Sotsioloogia – peatükk Eesti kultuuriloost. Kättesaadav aadressil: http://users.abo.fi/mlagersp/SotsAjalEestis2007.pdf (viidatud [kuupäev])

2

Sotsioloogia

Peatükk Eesti kultuuriloost

1. Sissejuhatuseks1

Käesoleva peatüki eesmärgiks on anda ülevaade sotsioloogia arengust 20. sajandi

Eestis; mõne sõna lisamisega ka 19. sajandil toimunu kohta püüan kõigepealt

raamistada selle Eestis noore teaduse kogu siinse ajaloo. See ei ole väga pikk ega ka

järjepidev: Teine Maailmasõda ja iseseisvuse kaotus katkestasid sotsioloogilise

mõttevahetuse, uurimis- ja õppetöö arengu Eestis. Nende taastekkimine alates 1960.

aastate keskpaigast toimus juba uutel alustel, ja Eestis varem tehtud

sotsioloogiaalased tööd olid tolleks ajaks unustatud. Tuleb tunnistada, et seni ei ole

süstemaatiliselt uuritud Eesti esimese iseseisvuse aegset ja sellele eelnenut teadus- ja

vaimuelu sellest seisukohast, kuivõrd ja millistel viisidel selles kajastusid

sotsioloogilised küsimuseasetused, mõisted ja teooriad. Ka käesolevas peatükis

piirdub varasema perioodi käsitlus ainult mõnede autorite ja tööde nimetamisega;

nende sisu üle arutlemine nõuaks omaette uurimustööd. Keskendume niisiis

perioodile 1960. aastate keskpaigast kuni 2000. aastate alguseni.

Ka Eesti sotsioloogia nüüdsemaid arenguid ei ole seni põhjalikult uuritud; võib siiski

täheldada, et Eesti sotsiaalteaduste ajaloo vastu tuntud huvi on viimati kulunud

aastatel selgesti kasvanud. See on väljendunud Eesti Sotsiaalteadusliku Andmearhiivi

loomises ja arendamises, sotsiaalteaduste ajaloo küsimustele pühendatud seminaride

ja arutluste korraldamises ning ka üksikutes eesti- ja inglisekeelsetes

publikatsioonides (Kiin/Vooglaid 1995; Lagerspetz 2002; Lagerspetz & Pettai 2003;

Ruutsoo 2000; Saar, Titma & Kenkmann 1994; Titma 2002; Vihalemm 2004).

Taolise huvi tekkele võib näha mitmeid põhjusi. Üks nendest on Eesti teadlaste

lülitumine rahvusvahelisse diskussiooni oma erialadel, mis on tekitanud võimaluse

ennast teistega võrrelda ka ajalooliste arengute osas. Olulisim põhjus on võib-olla

akadeemiliste õppekavade ja ülikoolide osakondade tekkimine sotsioloogias alates

1989. aastast. Sellega on praeguseks loodud sotsioloogia erinevaid uurimussuundi ja

rakendusalasid ühendavate arutlusplatvormide tekkeks eeldused, mida

nõukogudeaegne teaduse ja õppetöö praktika ei pakkunud. Varem oli iseloomulik

sotsioloogide jagunemine üksteisest suhteliselt eraldatult tegutsevatesse,

spetsialiseerunud uurimusrühmadesse, kellel üksteise tegevusest (ja üldse sotsioloogia

erinevatest uurimussuundadest) head ülevaadet ei olnud. Sotsioloogia ajaloo ja

hetkeseisu uurimist ei soodustanud ka see, et ülepea oli välistatud võimalus

ühiskonnateaduste rolli ja areguvajaduste üle arutleda.

Sotsioloogia ajaloo kirjutamisel on esimeseks probleemiks teema piiritlemine.

Ühiskonna empiirilise uurimisega tegeleb mitu erinevat teadust, ja nendevaheline

tööjaotus ei ole alati selge; sotsioloogia on üldine ühiskonnateadus, ja selle

1 Käesoleva peatüki mitmed olulised osad põhinevad koos Iris Pettaiga kirjutatud, 2003. aastal

inglise keeles avaldatud artiklile (Lagerspetz & Pettai 2003). Tänan Iris Pettaid toonase koostöö eest,

samuti neid inimesi ja asutusi, kes artikli jaoks meile andsid teavet ja materjale. Lisaks tänan

kommentaaride ja ettepanekute eest professor Rein Ruutsood. Artikkel on temaatiliselt seotud Eesti

Teadusfondi grandiga nr. 5854.

3

uurimusobjekt pole eristatav nt. politoloogia, ajalooteaduse või sotsiaalpoliitika

uurimusobjektist. Üks võimalus sotsioloogiat defineerida on viidata teatud iseäralikele

küsimustele, teooriatele ja mõistetele, millele see kui teadusliku uurimise ja arutelu

praktika tugineb. Norra sotsioloog Dag Østerberg (1989) peab sotsioloogiale

omasteks uurimisteemasid, mis puudutavad ühiskondi, kooskondi, interaktsiooni jne.

– niisiis nähtusi, mis ei ole üksikindiviidi tasandile redutseeritavad. Osa empiirilisi

sotsiaaluuringuid aga käsitlevad üksikindiviidide tegevusi, arvamusi ja elutingimusi;

seda sotsiaalteaduse tüüpi nimetab Østerberg sotsiaalstatistikaks. Distsipliini umbes

samasuguse piiritluseni jõuame, kui käsitleme sotsioloogiana selliseid empiirilistel

alustel põhinevaid analüüse ja aruteluid, milles on rakendatud ühiskonna, kooskonna

ja väikegrupi tasandeid puudutavaid mõisteid (nagu näiteks normid, väärtused,

kultuur, rollid, identiteedid). Kuigi teadustöö empiiriliseks aluseks võib olla

üksikindiviidide uurimine (näiteks küsitluse teel), peaksid sellest tehtud järeldused

niisiis seostuma siin mainitud, sotsioloogiliste mõistetega; statistika esitamine ja

kommenteerimine iseenesest veel ei kujuta ennast sotsioloogilist uurimust, aga võib

olla sellise alusmaterjaliks.

Teine võimalus sotsioloogiat defineerida oleks lähtuda selle sõna praktilisest

kasutamisest. Ajaloolistel põhjustel on Eestis sotsioloogilisteks uurimusteks harjutud

nimetama ka töid, milles eelpool mainitud klassikalisi sotsioloogiliseid mõisteid ei ole

rakendatud. Eestis (nagu võib tegelikult öelda kõigi Kesk- ja Ida-Euroopa endiste

sotsialismimaade kohta) on sõnakasutus siinkohal kujunenud mõnevõrra teistsuguseks

kui Lääne-Euroopas. „Sotsioloogilise uurimusena“ käsitletakse igasuguseid empiirilisi

ühiskonnauuringuid, mis enamasti sisaldavad statistilisi, tavaliselt ankeetküsitluse abil

kogutud andmeid. Sellise käsitlusviisi tugevusel ja kestmisel meie regioonis on omad

põhjused, mida käsitletakse allpool. Võib öelda, et suur osa Eestis (ja Ida-Euroopas)

tehtud sotsiaalteaduslikest uurimustest liigituksid Østerbergi jaotuses

„sotsiaalstatistika“, mitte „sotsioloogia“ hulka. Selleks, et kajastada võimalikult

paljude teadlaste ja akadeemiliste asutuste tegevusi, püüan aga käesolevas artiklis

sotsioloogiat käsitleda avaralt ja kajastada nii töösid, milles sotsioloogilisi mõisteid on

rakendatud, kui ka teisi uurimusi, mida praktikas sotsioloogiaks on nimetatud.

Käesoleva ülevaate teemaks on seega nii sotsioloogilisi mõisteid kasutavad uurimused

– olenemata nende autorite institutsionaalsest seotusest – kui ka institutsioonid mille

tegevus on formaalselt määratletud kui sotsioloogiateadusega seonduv – olenemata

selle tegelikust täpsemast suundumusest sotsiaalteadusliku teabe tootjana. Seetõttu on

järgnevas esitluses kasutatud sõnu „sotsioloogia“ ja „sotsiaalteadused“ ilma iga kord

neid üksteisest täpselt eristamata. Paljud siin kirjeldatud arengud puudutavad kõiki

sotsiaalteadusi.

2. Eesti sotsioloogia sünd ja taassünd

Teadusliku distsipliini ja sellele põhineva uurimustöö nimetusena esineb sotsioloogia

teadupoolest esimest korda prantsuse positivistliku filosoofi Auguste Comte’i (1798-

1857) töödes. Teadusharu tegelik välja kujunemine toimus siiski kas varem (kui

peame selle all silmas sotsioloogia jaoks tüüpiliste küsimuste esitamist) või

märgatavalt hiljem, ehk 20. sajandi alguses (kui meie kriteeriumiks on teadussuuna

institutsionaliseeritus vastavate ajakirjade, teadusseltside, uurimisasutuste, õpikute,

ülikoolide kateedrite ja õppekavade näol). Järgnevail aastakümneil tekkis sotsioloogia

omaette akadeemilise distsipliinina Euroopa ja Ameerika ülikoolides. Tolle ja

4

eelnenud ajale ongi iseloomulik, et sotsioloogilisi teemasid käsitlesid teadlased, kes

oma ettevalmistuse ning institutsionaalse kuuluvuse poolest esindasid teisi teadusi.

Sotsioloogia kui teadusharu ja akadeemiline eriala institutsionaliseerus Eestis

märgatavalt hiljem kui Lääne- ja Põhja-Euroopas. Teatud mõttes on taoline protsess

Eesti sotsioloogial siiamani lõpuni läbimata – sellele viitavad näiteks juba eelpool

mainitud raskused sotsioloogia eristamisel teistest sotsiaalteadustest, sotsioloogide

vanema ja keskmise põlvkonna kirev, enamasti muude erialadega seotud hariduslik

taust ning sotsioloogiale pühendatud kodumaiste teaduskonverentside ja

teadusajakirja puudumine. Pärast 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel võetud

esimesi samme katkestasid Teine Maailmasõda ja nõukogude režiimi kehtestamine

1940. aastal sotsioloogia tekkimise Eestis. Eesti sotsioloogia nõukogudeaegse arengu

võib omakorda jagada kahte perioodi. Esimene nendest ulatub 1960. aastate

keskpaigast TRÜ sotsioloogialabori sulgemiseni 1975. aastal. Sealt alanud teine

periood jõudis lõpule esimeste sõltumatute avaliku arvamuse uurimusasutuste

loomisega 1980. aastate lõpul, veidi enne Eesti taasiseseisvumist. Taasiseseisvumise

eel ja 1990. aastate alguses toimunud muutused nii ühiskonnas, Eesti asendis kui ka

teaduses olid niivõrd sügavad, et on põhjendatud käsitleda 1990. ja 2000. aastaid uue,

kiireid ja huvitavaid muutusi sisaldanud perioodina.

Nõukogudeaegse sotsioloogia esimese perioodi jooksul tehti tutvust empiirilise

sotsiaalteaduse võimalustega ja ühtlasi kombati neid piire, mida sellele asetasid

võimukandjad. 1970. aastate teisel pool ja 1980. aastatel keskendusid sotsioloogid

oma meetodite ja uurimuspraktika lihvimisele, püüdes hoiduda võimude poolt

kitsamaks ahendatud piire ületamast. 1990. ja 2000. aastatel on jätkunud paljud varem

alustatud uurimussuunad ja tegevused. Samas on Eesti sotsioloogia üldine pilt aga

tugevasti muutunud: on lisandunud uued rahvusvahelised mõjutused ja eelkõige on

põhjaliku muutuse läbi elanud nii sotsiaalteadusliku uurimustöö tingimused kui ka

uurimuse objekt ise – Eesti ühiskond.

Enne 1960. aastaid tegelesid sotsioloogia valdkonda kuuluvate küsimustega Eestis

peamiselt teoloogid, filosoofid ja loodusteadlased. Ennast nimelt sotsioloogina

määratlenud varajaseks erandiks oli Eestist pärit Paul von Lilienfeld-Toal (1829-

1903), kes arendas organismianaloogiale põhinevat sotsioloogilist teooriat vene, saksa

ja prantsuse keeles kirjutatud teostes ning oli Pariisis tegutsenud Rahvusvahelise

sotsioloogiainstituudi (Institut International de Sociologie) president aastatel 1897-98

(Cohen 1994: 94, viide 181). Tema ametnikukarjäär aga kulges Peterburis ja otsest

mõju sotsioloogia arengule Eestis ta ilmselt ei avaldanud. Tartu ülikooli

teoloogiaprofessor Alexander von Oettingen (1827-1905) avaldas 1869-1874

kaheköitelise teose “Die Moralstatistik und ihre Bedeutung für eine Sozialethik” ning

1881. aastal teise uurimuse ”Ueber acuten und chronischen Selbstmord”, mida

mõlemat Émile Durkheim tsiteerib oma klassikalises uurimuses “Le Suicide”. 1920.-

1930. aastatel käsitlesid Eestis sotsioloogilist temaatikat nt. teoloog Hugo Rahamägi

(“Eesti rahva sündivuse vähenemise põhjused ja teed selle nähtuse kõrvaldamiseks”,

1924), geograaf Edgar Kant (“Tartu. Linn kui ümbrus ja organism”, 1927), filosoof

Alfred Koort (“Max Weberi sotsioloogia küsimuseseadest”, 1934), ja teoloog Eduard

Tennmann (”Usk ja majandus”, 1938). Ajakirjanik ja ühiskonnategelane Eduard

Laaman (1888-1941) avaldas populaarteaduslikke Eesti ühiskonna ja lähiajaloo

käsitlusi, kus ta rakendas muuhulgas Max Weberi ja Werner Sombarti mõisteid ja

meetodeid. Soomlane Eino Kuusi (1880-1936), kes hiljem avaldas tugevat mõju

5

sotsiaalteaduste, eriti sotsiaalpoliitika uurimise arengule Soomes, töötas Tartu

Ülikooli praktilise majandusteaduse professorina aastatel 1928-1931. 1930. aastate

lõpul luges ülikooli filosoofia õppetoolis sotsioloogiaalaseid kursusi Ilmar Tõnisson

(1911-1939), kes oli end sellel alal täiendanud London School of Economics’is.

Sotsioloogia niisiis ei jõudnud end sõjaeelses Eestis omaette teadusharuna kehtestada.

Eelpool nimetatud raamatud, samuti 1930. aastate teisel pool ajakirjas Akadeemia

avaldatud mõttevahetused siiski annavad tunnistust, et haritlaste hulgas leidus inimesi,

kes olid kursis eelkõige saksa sotsioloogide töödega.

Pärast II maailmasõda, kui Eesti oli NSV Liidu osa, ei olnud esialgu enam võimalik

tegelda ühiskonna empiirilise uurimustööga. Ühiskonna mõningane liberaliseerumine

nn. sulaajal siiski vähendas seda keelanud poliitilisi ja administratiivseid takistusi.

Selle tulemusel tekkis nõukogude sotsioloogia ”looteperioodiks” nimetatud faas

(Vihalemm 2004). Majanduse plaaniline arendamine ei saanud põhineda

ideoloogilisele doktriinidele, vaid võimalikult õigele teabele ühiskonna tegelikust

seisust. Seda aga ei saanud pakkuda ka ametlik statistika, mis juba oma

tekkemehhanismide tõttu oli moonutatud (Ruutsoo 1991). Tegelikkuse

usaldusväärsemat kajastamist loodeti saavutada elanikkonnaküsitluste ja teiste

sotsiaalteaduslike meetodite abil. 1958. aastal loodi NSV Liidu Sotsioloogia

Assotsiatsioon ja selle järel esimesed sotsioloogilised uurimuskeskused Moskvas,

Leningradis ja Novosibirskis. Kuuekümnendate aastate esimesel poolel tekkis mitu

sotsioloogilist uurimusgruppi ka Eesti NSV-s. Sündmustes osalenud Erkki Ranniku

sõnul tegutses Tallinnas juba kaksteist ja Tartus kaks uurimusrühma aastal 1965, kui

EKP Keskkomitee juures loodi sotsioloogilisi uurimusi koordineeriv ja kontrolliv

komitee (Rannik 1998). Millised kõigi erinevate uurimisrühmade ülesanded täpselt

olid, on seni uurimata ja tagantjärele arvatavasti raske tuvastada.

Esimeste sotsiaalteaduslike uurimuskeskuste tähelepanu all olid igal juhul

massiteabevahendite sisu ja publik. 1965. aastal alustas tegevust Eesti Raadio

sotsioloogiateenistus, mis koos Eesti Televisioonis moodustatud uurimisgrupiga tegi

uurimusi raadio ja televisiooni publiku struktuuri ja huvide kohta. 1970. aastate

alguses hakati tegema igas kvartalis korduvaid raadiokuulajate küsitlusi ning loodi

ülevabariigiline küsitlejate võrk (Saar, Titma & Kenkmann 1994: 157). Samal, 1965.

aastal alustati sotsioloogilisi meediauuringuid ka Tartu ülikoolis, esimese ülesandena

ajalehe Edasi lugejaskonnaküsitlus; sellele järgnesid lisaküsitlused ning ajalehe

toimetamispraktika analüüs (Kiin/Vooglaid 1995; Vihalemm 2004). Ülo Vooglaiu

juhtimisel tegutsenud uurimisrühma baasil moodustati 1967. aastal TRÜ

sotsioloogialabor, mis sai tegutseda 1975. aastani. Labori uurimussuunad täienesid

töömotivatsiooni, tööstusettevõte organisatsioonivormide ja tarbijauuringutega

(Kiin/Vooglaid 1995: 117). Kaheksa aasta jooksul jõudis labori tegevuses osaleda

suur hulk inimesi, kellest paljudest kujunesid aktiivsed, oma eriala arengut järgnevatel

aastakümnetel mõjutanud sotsiaalteadlased.

Teine oluline sotsiaalteaduslike uuringute ja kraadiõppe keskus tekkis Tallinnas.

Aastal 1966 loodi ENSV TA Ajaloo Instituudi koosseisu sotsioloogia sektor, mida

juhatasid Juhan Kahk ja Erkki Rannik. Juhan Kahki sotsiaalajaloolised uurimused

käsitlesid Eesti talunikkonna arengut, aga samuti ”nõukogude rahva” sündi ka Eestis.

Sotsioloogia sektori kõrvale loodi 1975. ja 1976. aastal noorsoosotsioloogia ja

sotsiaalse struktuuri (hiljem sotsiaalse aktiivsuse) sektorid. Instituudi Sotsioloogia

6

Osakonna (mis koosnes mainitud kolmest sektorist) uurimusteemadeks olid töösuhted

ja tööpsühholoogia ning teiselt poolt teemad, mida võiks paigutada ”elulaadi”

nimetuse alla – kultuuri tarbimine ja kultuurielus osalemine; vaba aeg; perekond; ning

väärtusorientatsioonid (Rannik 1998). 1989. aastal moodustati ENSV TA juures

tegutsenud neljast osakonnast ENSV TA Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituut

(1994. aastast: Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut (RASI)). Instituut on

1998-2005 kuulunud Tallinna Pedagoogikaülikooli ja aastast 2005 Tallinna Ülikooli

koosseisu.

Nõukogude Liidu, sh. Eesti sotsioloogia taassünd 1960. aastatel sai võimalikuks

eelkõige seepärast, et võimud lootsid saada usaldusväärset, kvantitatiivset teavet mis

võimaldanuks ühiskonna teadlikku juhtimist ja planeerimist. Matemaatiliste

analüüsimeetodite arendamisele pandi suurt rõhku; psühholoogia ja

sotsiaalpsühholoogia mõjud olid tuntavad, kuna paljud uurijad olid oma hariduse

saanud selles vallas. Ankeetküsitluse (survey) olulisus uurimusmeetodina on ajastule

iseloomulik; nagu teistes sotsialistlikes maades, hakati kogu sotsioloogiat ajuti

samastama selle ainsa meetodiga. Kui eesti keeles 1967. aastal avaldati tõlkena

valitud peatükke Elisabeth Noelle ankeetküsitluse korraldamise õpikust, muutus

originaalis kasutatud termin ”Demoskopie” lihtsalt ”sotsioloogiaks” (vt. Noelle

1967).

Sotsiaalteaduste nägemine eelkõige ”sotsiaalse insenerikunsti” osana oli toona

tüüpiline ka Läänes, kuigi seal hakati 1960. aastatel juba rohkem toonitama nende

teistsugust, ühiskonnakriitilist rolli. Paljud Eesti sotsiaalteadlased lootsid ka ise, et

sotsialistliku ühiskonna sihipärane uuendamine teaduse abil oleks võimalik.

Praktilises tegevuses pidid nad aga varsti illusioonidest loobuma: umbusk

sotsioloogide tegevuse vastu oli üldine nii üldsuse kui võimukandjate hulgas ja

takistas nii loa saamist uurimustööle kui ka uuritavate inimeste koostööd uurijatega.

Olulisim takistus teaduse arengule oli aga ideoloogiline monopol. Osa teostatavatest

uuringutest olid otseselt suunatud teenima režiimi püüdeid manipuleerida

elanikkonnaga ja mõjutada selle meelsust nt. propaganda tõhustamise abil. Suur osa

uurimustest oli salastatud; EKP Keskkomitee juures tegutsenud sotsioloogia keskusel

oli võimalus kõiki uurimusi kontrollida ja nt. küsitlusankeetidest poliitiliselt

sobimatuid küsimusi kõrvaldada. Teoreetilised arutlused, isegi igasugused

empiirilistele uurimusandmetele põhinevad üldistused pidid varem või hiljem sattuma

konflikti ametliku, marksistlik-leninistliku ühiskonnakäsitlusega. Seetõttu võis nii

mõnigi kord teooriat asendada marksistlik retoorika, ja võimalikud

ühiskonnakriitilised järeldused jäid uurijate endi teada.

Teoreetilise diskussiooni katseid siiski tehti. Ülo Vooglaiu juhtimisel tegutsenud

massikommunikatsiooni uurijad alustasid 1966. aastal igaaastaste seminaride

korraldamist Kääriku spordibaasis. Kääriku seminaridest viimane toimus 1970. aastal.

Seminaridele kutsuti osa võtma nii noori sotsioloogiahuvilisi kui ka tuntud teadlasi

Nõukogude Liidu teistest uurimuskeskustest, nende hulgas tuntuimana Vladimir

Jadov. Diskussioonides aga käsitleti ka Lääne sotsioloogia teooriasuundi, nagu

struktuurfunktsionalismi ja sümbolilist interaktsionismi. Diskussioonide

stenogrammid avaldati väikses tiraažis, aga neid lugesid paljud (Kiin/Vooglaid 1995;

Stolovitš 2006). Kääriku seminaridele omistatud ideoloogiliselt kahtlane kuulsus ning

korraldajate seosed dissidentideks arvatud inimestega, aga eelkõige ideoloogilise

kontrolli üleüldine tugevnemine Nõukogude Liidus viisid lõpuks TRÜ

7

sotsioloogialabori sulgemiseni 1975. aastal. Sotsioloogiat jäid ülikoolis esindama

eraldiseisvad väiksemad uurimusrühmad, sh. Mikk Titma juhtimisel tegutsenud

Noorsoo Kommunistliku Kasvatuse Laboratoorium ning teiselt poolt Ajakirjanduse

kateeder, kus mõned endised Sotsioloogialabori töötajad (näiteks Marju Lauristin ja

Peeter Vihalemm) jätkasid varem alustatud uurimissuundasid. TRÜ

Sotsioloogialabori saatus on näidiseks kogu Nõukogude Liidu sotsioloogide hulgas

1970. aastate keskel aset leidnud ”puhastuste ajast” ning üldisemalt sotsiaalteaduste

võimaluste piiratusest ideoloogiliselt kontrollitud riigis.

1970. aastate teisel poolel organiseeriti omaette uurimuskeskusteks, -sektoriteks vms.

mitu tegutsevat uurimusrühma, nende hulgas juba mainitud Ajaloo Instituudi uued

sektsioonid ning Tallinna Polütehnilise Instituudi juurde loodud Linnauuringute

instituut, ning mitu majandusorganisatsioone ja tarbimist uurivat keskust (Saar, Titma

& Kenkmann 1994: 159-60). Konjunktuuriinstituudis tegeleti tarbijakäitumise

uurimisega, kus empiiriliste uurimuste kõrval arendati ka teoreetilist suunda. Teema

raames kirjutati mitmeid majandussotsioloogia valdkonda kuuluvaid väitekirju. Kuni

uute avaliku arvamuse ja turuuuringute keskuste loomiseni 1980. aastate lõpul jäi

Eesti sotsioloogia institutsionaalne raamistik püsima ilma suurte muudatusteta. Nüüd

alanud, Nõukogude Eesti sotsioloogia arengu teist perioodi iseloomustasid

professionaliseerumine ja huvi pöördumine meetodite, eelkõige statistiliste

analüüsimeetodite suunas (Pettai 2000). Vaatamata jätkuvale ideoloogilisele survele

oli vähemalt kaks põhjust, miks sotsiaalteaduslike uuringute jätkamist siiski lubati.

Kõigepealt ei olnud kadunud võimude soov avaliku arvamuse arengust teadlik olla ja

seda võimalust mööda mõjutada; olulise sihtgrupina nähti noori. Teiseks tunnetasid

nii ministeeriumid, majandusorganisatsioonid kui ka Tallinna linnavõimud vajadust

majandus- ja organisatsioonialase teabe järele. Kuna valitsev marksistlik-leninistlik

ühiskonnateoreetiline doktriin ei võimaldanud teiste makrotasandi teooriate – st.

ühiskonda tervikuna käsitlevate teoreetiliste vaatenurkade arendamist, said empiirilise

teabe kogumist ja tulemuste tõlgendamist suunama nn. keskastme teooriad (pms.

süsteemiteooria, organisatsiooni- ja juhtimisteooriad ning väärtusorientatsioonide

teooriad). Samal ajal alustati keerukamate statistiliste meetodite rakendamist (nagu

klastrianalüüs, faktoranalüüs ja regressioonianalüüs). Pöörati ka senisest rohkem

tähelepanu andmete kogumise standardiseerimisele, näiteks valimi moodustamisel,

intervjueerijate koolitamisel jne. (samas). Eesti sotsioloogia toonane kogupilt on

uurimusteemade ja meetodite valiku osas üpris sarnane samaaegse olukorraga nt.

Lätis (Tabuns 1996/1997: 35-7) või üldiselt Nõukogude Liidus.

3. Eesti sotsioloogia institutsionaalne raamistik 1990. ja 2000. aastatel

Nõukogude Liidus 1987. aastal välja kuulutatud nn. uutmine (perestroika), Laulev

Revolutsioon, taasiseseisvumine ja sellele järgnenud reformiaastad muutsid

põhjalikult tingimusi, milles toimusid avalik arvamus, poliitika ja majandus. Kiire

reaktsioonina muudatustele tekkisid uued asutused, mis sotsioloogiliste meetoditega

(pms. küsitlusega) hakkasid uurima avalikku arvamust, poliitilisi hoiakuid,

sissetulekuid ja tarbimist. Nendest esimene oli 1988. aastal asutatud hilisem osaühing

EMOR, mille järel loodi varsti ka teisi (Saar, Titma & Kenkmann 1994: 160). Praegu

on EMOR osaliselt Soome ettevõtte MDC Gallup Finlandia omandis, ja on

turuuringutega tegelevatest asutustest suurim. Teiste hulgas tuntuimad on Faktum

OÜ, ES Turuuuringute AS ja AS Saar Poll, mis kõik tegutsevad eraettevõtetena ja

8

omavad üleeestilist küsitlejate võrgustikku. Nad teenindavad nii ettevõtteid,

riigiasutusi kui ka kodu- ja välismaiseid teadlasi. 1993 aastal asutati Eesti Avatud

Ühiskonna Instituut, mis samuti tegeles sotsiaaluuringutega.2

Teistest institutsionaalsetest muudatustest olulisimad on seotud ülikoolide kasvava

rolliga teaduskeskustena. Ühelt poolt tekkisid esimest korda Eestis sotsioloogiaalase

kõrghariduse õppekavad; teiselt poolt tegi Eesti valitsus 1995. aastal põhimõttelise

otsuse endiste Teaduste Akadeemia uurimusinstituutide administratiivsest

ühendamisest ülikoolidega. Sotsiaalteaduste vallas puudutas see otsus

Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute instituuti (RASI) (vt. eelpool). 1996. aastal loodi

Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduskonna juurde Eesti Sotsiaalteaduslik Andmearhiiv,

eesmärgiga säilitada ja teha uurijatele kättesaadavaks võimalikult suur osa

sotsiaalteaduslike uurimuste käigus tekkinud andmekogudest. Aastakümne alguses

toimunud muutuste hulgas oli oluline ka teadusasutuste rahastamise üldise korra

muutus: senise riigieelarvelise otsefinantseerimise asemele loodi projektipõhise

finantseerimise mehhanismid. Tulemuseks oli teadlaste koguarvu vähenemine, aga

samas järele jäänud teadlaste suurem teadlikkus vajadusest oma uurimustulemusi ka

publitseerida, eelistatavalt rahvusvaheliselt.

Sotsioloogide formaalne harimine oli Nõukogude Eestis leidnud aset

kandidaadiväitekirjade ette valmistamise vormis (sotsioloogiaalase doktoriväitekirja

kaitsmiseni jõudis eestlastest Mikk Titma Moskvas 1975. aastal). Väitekirja kirjutav

aspirant kasutas materjalina uurimustulemusi, mida ta kogus mõne tegutseva

uurimusrühma koosseisus. Kuna sotsioloogiaalast ülikoolidiplomit ei olnud olemas,

olid aspirandid oma varasema akadeemilise hariduse saanud teistel erialadel (nagu

psühholoogias, matemaatikas või ajaloos) ning täiendasid seda mõne sotsioloogiaga

seotud uurimusteemaga tegeledes. Selle praktika üheks tagajärjeks oli paljude

sotsiaalteadlaste üsna kitsas spetsialiseerumine kindlale teemale, samas kui teised

uurimusteemad ja sotsioloogia üldisemad küsimused jäid nende jaoks võõraks.

Olukord hakkas muutuma alles Eesti vabanemise künnisel.

Esimene sotsioloogiaalane diplomiõppe (hiljem bakalaureuseõppe) koolitusprogramm

avati Tartu Ülikoolis 1989. aastal, ja teisena jõudis õppekava avamiseni Eesti

Humanitaarinstituut 1992. aastal. Tallinna Pedagoogikaülikoolis avati sotsioloogia

bakalaureuseõpe 1997. aastal. Mõlemad viimatimainitud kuuluvad 2005. aastast

Tallinna Ülikooli koosseisu ja ühendasid kaks seni eraldi töötanud õppekava

sügissemestril 2006. Tartu Ülikooli sotsioloogia õppekava juures töötasid

professoritena noorsoo uurimusega tegelenud Paul Kenkmann (1945–2001) ja statistik

Liina-Mai Tooding, ning aastatel 1999 kuni 2005 Mikk Titma, kes samaaegselt töötas

ka Stanfordi ülikoolis USA-s. Eesti Humanitaarinstituudi sotsioloogia õppekava

käivitas Soome teadlane Mikko Lagerspetz, kes esialgu töötas lektorina ja aastast

1997 sotsioloogia professorina; 2006. aastast on ta ühtlasi sotsioloogia professor Åbo

Akademi ülikoolis Soomes. Tallinna Pedagoogikaülikoolis on õppekava käivitamist ja

arendamist juhtinud keskkonnapsühholoogiast oma doktoriväitekirja kirjutanud Jüri

Kruusvall (aastatel 1994-98 korraline, 1998-2004 erakorraline professor) ning

hariduse, töö ja kihistumise sotsioloogiale keskendunud Ellu Saar (sotsiaalse

stratifikatsiooni professor aastast 2005).

2 Vaatamata nimesarnasusele ei olnud sellel seost 1990. aastal asutatud Avatud Eesti Fondiga.

9

Sotsioloogiaalaseid õppeaineid sisaldub ka teiste erialade, näiteks meedia, majanduse,

õigusteaduse, teoloogia, psühholoogia, kasvatusteaduse ja politoloogia

eksaminõuetes. Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnas asub

majandussotsioloogia osakond, mida on juhtinud professor Marje Pavelson, ja

Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduskonnas haridussotsioloogia instituut. Samas

ülikoolis tegutseb Eesti Demograafia Instituut (professor Kalev Katuse juhtimisel)

ning Eesti Naisuurimise Teabekeskus. Nii Tartu Ülikooli Õigusinstituudis kui ka

Sisekaitseakadeemias õpetatakse sotsioloogiat ja kriminoloogiat (professorid Ivar

Aimre ja Jüri Saar). Kõik sotsioloogia õpetamisega seotud akadeemilised üksused on

suhteliselt väikesed, nende hulgas suurim on praegu ilmselt TÜ Ajakirjanduse ja

kommunikatsiooni osakond (professorid Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm).3

Kuni praeguse ajani (detsember 2006) on Eesti ülikoolides kaitstud ainult viit

sotsioloogia õppeainesse kuuluvat doktoriväitekirja, kuigi sotsioloogia

doktoriõppekavad on avatud nii TÜs kui TLÜs. Samas on muudel erialadel kaitstud

väitekirjade hulgas selliseid, mis on sisult sotsioloogilised või mis vähemalt mõnel

määral puudutavad sotsioloogiale lähedasi teemasid. Üsna mitmed Eesti

sotsiaalteadlased on kaitsnud doktorikraadi välismaal, nendest enamus Soomes.

Doktoriõpe suhteliselt madal efektiivsus Eestis ei ole tüüpiline ainult

sotsiaalteadustele, vaid on tuntav ka teistes teadusvaldkondades.

Eestikeelsed sotsioloogia ülikooliõpikud puudusid kuni 2000. aastani, millal ilmus

Hessi jt. (1993/2000) Ühendriikides kirjutatud õpiku tõlge. Teine, briti päritolu

väiksemamahuline tõlkeõpik ilmus 2002. aastal (Bruce 1998/2002). Eestikeelse

originaalõpiku kirjutamise üks katse pärineb küll juba aastast 1997, aga tookordne

tulemus on lugeja jaoks pigem eksitav, defineerides sotsioloogia teadusena

“ühiskonna formaalsest korraldusest” ja samastades kogu distsipliini omalaadse

süsteemiteoreetilise mudeliga (Graf & Paul 1997). Esimese tõsiseltvõetava eestikeelse

originaalõpiku on kirjutanud Sisekaitseakadeemia professor Ivar Aimre (2001). Eesti

keeles ei ilmu sotsioloogia või sotsiaalteaduste alast teaduslikku ajakirja. Eesti

Teaduste Akadeemia Toimetiste sotsiaal- ja humanitaarteaduste seeria ühendati 1996.

aastal Tartu Ülikooli toimetiste seeriaga ajakirjaks Trames, mis aga avaldab ainult

ingliskeelseid materjale. Eesti Kirjanike Liidu kuukirjad Vikerkaar (asutatud 1986) ja

Akadeemia (asutatud 1989) ning aastast 2000 ilmuv Riigikogu Kantselei väljaanne

Riigikogu Toimetised on muude materjalide kõrval avaldanud ka sotsiaalteaduslikke

uurimusi. Soouuringutele on pühendatud aastast 2000 ilmuv ajakiri Ariadne Lõng,

mida avaldab Eesti Naisuurimuse Teabekeskus. ÜRO Arenguprogramm ja RASI

andsid aastatel 1995-2003 välja aastaraamatut Eesti Inimarengu Aruanne, mis sisaldas

igal aastal veidi erineva temaatilise suunaga tehtud valikut Eesti ühiskonna hetkeseisu

kajastavaid teadusartikleid. Kuigi aastaraamat saavutas suhteliselt suurt

meediatähelepanu, tuli selle väljaandmine lõpetada kuna Vabariigi valitsus seda enam

rahaliselt ei toetanud.

Eesti Sotsioloogide Liit (aastani 1999 Eesti Akadeemiline Sotsioloogide Liit) asutati

1990. aastal. Sellel on olnud nii aktiivsemaid kui passiivsemaid perioode, aga liikmete

arv on jätkuvalt olnud umbes 60. Liikmete enamus on tegelenud uurimustööga kas

3 Osa siinmainitud teadusasutuste tegevust hinnati Eesti Kõrghariduse Akrediteerimiskeskuse

poolt teostatud evalvatsiooni käigus (vt. Evaluation… 2002). Lisateave siin mainitud ja teiste Eesti

teadlaste kohta on hõlpsasti kättesaadav Eesti Teaduse Infosüsteemi kaudu

(www.etis.ee/portaal/isikud.aspx) (vaadatud 5. jaanuaril 2007).

10

ülikoolides ja teadusasutustes või uuringufirmades. Liit on Rahvusvahelise

Sotsioloogiaassotsiatsiooni (ISA) liige. Liit on korraldanud koosolekuid ja

arutlusõhtuid; aeg-ajalt toimusid ka ühepäevased teaduskonverentsid, kuni 2000.

aastal alustati Eesti Sotsiaalteadlaste Aastakonverentside seeriat. Aastakonverentside

korraldajateks on erinevad sotsiaalteadustega tegelevad akadeemilised institutsioonid,

ja nendes on esindatud lisaks sotsioloogiale ka teised sotsiaalteadused.

4. Uurimusteemad ja –meetodid

Suur osa sotsioloogilisest teadustööst Eestis on 1990. ja 2000. aastatel jätkunud

samades teemavaldkondades, mille uurimist eelnevatel aastakümnetel alustati. Samas

on tehtud ka mõned uued temaatilised ja teoreetilised avangud, mis on tihti seotud uue

teadlaspõlvkonna esilekerkimisega. Osa uurimusteemasid pärineb juba 1960.

aastatest; neid võib liigitada neljasse laiemasse teemavaldkonda, mida kõiki on

uurinud rohkem kui üks teadlasterühm.

Meedia kuulub nende valdkondade hulka, mida on Eestis kõige kauem järjepidevalt

uuritud.4 Eesti Raadio sotsioloogiateenistus alustas oma tegevust juba 1960. aastate

keskel; samuti kuulusid meediauuringud Tartu Riikliku Ülikooli sotsioloogialabori

uurimusteemade hulka. Meedia sisu ja tarbimise uuringutega tegeleb praegu mitu

turuuuringuettevõttet. Meedia akadeemilise uurimise keskuseks on olnud eelkõige

praegune Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond. Üks

uurimustöö suundadest on puudutanud massiteabevahendite ajalugu Eestis; kuna

arengutele on tihti otsitud tõlgendusi lähtudes modernisatsiooniteooriatest, on ka see

uurimussuund seotud sotsioloogiaga. Eesti, Läti ja Leedu Laulvate Revolutsioonide

käigus oli massiteabevahenditel oluline roll. Seetõttu avaneb meediauuringute läbi

võimalus revolutsioonilist protsessi ka üldisemalt vaadelda. Samuti võivad meedia

sisu ja tarbimise muutused 1990. ja 2000. aastatel anda olulist teavet poliitika ja

väärtuste kiirest muutusest, mis uut iseseisvusaega on iseloomustanud. Taolistele

küsimustele pühendatud, ajalooliselt orienteerunud sotsioloogilise uurimustöö

tulemusi on avaldatud näiteks koostöös Põhjamaade teadlastega ilmunud

artiklikogumikes. Eriti aastal 1997 ilmunud kogumik ”Return to the Western World”

(Lauristin & Vihalemm 1997) on leidnud sagedast tsiteerimist; see on ühtlasi esimesi

Eesti uurijate katseid tõlgendada 1990. aastate arenguid makroteoreetilisest

perspektiivist lähtudes. Autorid toetuvad oma tõlgendustes Ronald Ingleharti

postmateriaalsete väärtuste teooriale ning Samuel P. Huntingtoni Eestis suurt

tähelepanu ja poolehoidu leidnud arusaamale ”tsivilisatsioonide kokkupõrkest”.

Uurimusrühma hilisemas mahukamas uurimusprojektis ”Mina. Maailm. Meedia”

(Kalmus jt. 2004) on Huntingtoni arusaamad aga juba kõrvale jäetud. Samas võib

sellegi tulemustes ära tunda juba eelmisi uurimusi iseloomustanud tugevusi: tulemuste

seostamist laiema teoreetilise tagapõhjaga ja ajaloolise arenguga; vahel üllatavalt, aga

alati hoolikalt valitud näitajate kasutamist; rahvusvaheliste võrdluste esitamist; ning

informatsioonitihedate lisade pakkumist huvitatud lugejale. Meediauuringute

ajaloolist suunda on teise rõhuasetusega jätkanud Maarja Lõhmus (2002), kes on

keskendunud nõukogude meediat suunanud kontrollimehhanismide selgitamisele.

Oma uurimustes kasutab ta nii semiootilise kui kriitilise diskursuse analüüsi

meetodeid. Meedia poliitilist rolli ja poliitilist kallutatust on oma doktoriväitekirjas

4 Põhjaliku ülevaate Eestis tehtud meediauuringutest annab Peeter Vihalemma (2004) artikkel.

11

käsitlenud Raivo Palmaru, praegune (2007) kultuuriminister ja Akadeemia Nord

professor.

Massiteabevahendid on olnud uurimismaterjali osaks ka muude teemade uurimisel.

Sotsiaalsete probleemide diskursust uurinud Mikko Lagerspetz (1996) on kasutanud

allikatena muuhulgas ajalehti ja põrandaaluseid ajakirju. Raivo Vetik (1999) on

ajakirjanduse analüüsi abil uurinud etniliste identiteetide kujunemist.

Noorsoo ja hariduse sotsioloogiat on samuti uuritud juba 1960. aastatest alates.

Erakordselt järjepidevalt on jätkunud 1966. aastal alustatud keskkoolilõpetajate

longituuduurimise traditsioon. Esimene taoline uuring alustati 1966. aastal Mikk

Titma juhtimisel; kogu Eesti NSV keskkoolilopetajate aastakäik intervjueeriti,

eesmärgiga saada teavet noorte väärtustest, haridusplaanidest jne. Samade vastajatega

tehti veel viis kordusintervjuud umbes viieaastaste vahedega (Helemäe jt. 2000).

Samasugune longituuduuring uue vanusekohordiga alustati aastal 1983, seekord

võrdleva projektina milles osalesid sotsioloogid Noukogude Liidu 16 erinevast

rajoonist. Uurimust on siiamaani jätkatud (praegu peamiselt USA-st pärit

rahastamisel), kuigi osalevate uurimusrühmade arv on jäänud väiksemaks kui see oli

alguses (Titma 1999: 18). Longituuduuringud on pakkunud võimaluse uurida seoseid

selliste tegurite vahel nagu haridus, väärtused, eluplaanid, migratsioon,

perekonnasuhted, tööalane karjäär, sissetulekud jne. Lisaks pakub andmestik teavet

1990. aastate alguse kiire sotsiaalse mobiilsuse kohta; uurimus isegi käivitas

ajakirjanduses diskussiooni nn. ”võitjate põlvkonna” olemasolu kohta Eestis.

Noorsoosotsioloogiliste uurimusteemade hulka on kuulunud noorte väärtushinnangud

ning noorte hälbeline käitumine. 1990. aastatel on aga pööratud tähelepanu ka viimati

mainitud nähtuse teisele küljele, nimelt sotsialiseerivatele institutsioonidele ja

deviantsuse kontrollile. Samas on uurimusmetoodikat täiendatud n-ö. etnograafiliste

meetoditega (Strömpl 2002). Noorsoo subkultuurid on uurimusteemana kerkinud esile

suhteliselt hiljuti, seoses illegaalsete uimastite tarvitamise uurimisega. Airi-Alina

Allaste uurimused osutavad subkultuuriliste normide olulisusele selles, kas noorte

katsetused uimastitega viivad probleemse tarbimise ja uimastisõltuvuseni või mitte

(Allaste 2006).

Rahvastiku elutingimuste uurimine kuulus seegi empiiriliste sotsiaalteaduste

tähtsaimate uurimusteemade hulka Nõukogude Liidus. ENSV TA Sotsioloogia sektor

teostas 1966. aastal esimese tööealise elanikkonna esindusliku ankeetküsitluse, mille

eesmärgiks oli selgitada vastajate töö- ja elutingimusi ning vaba aja veetmise viise.

Viieaastaste intervallidega on sama uurimusrühm (praegu TLÜ RASI koosseisus)

jätkanud sarnaste küsitluste korraldamist. Kogutud andmestik võimaldab osa

küsimuste vastuseid võrrelda rohkem kui kolmekümneaastase perioodi vältel.

Andmete abil on analüüsitud suurt hulka erinevaid nähtusi, nagu tööd, majanduslikku

toimetulekut, tervist ja seda puudutavaid hoiakuid, vaba aega, kultuuri tarbimist ja

kultuurielus osalemist, perekonda ja väärtushoiakuid. Küsitlusandmed on

võimaldanud neid seostada erinevate sotsiaaldemograafiliste näitajatega (sugu, vanus,

rahvus, haridus, sissetulekud, elukoht). Mh. seoses Soome sotsioloogidega tehtud

koostööga vaadeldi tulemusi elulaadi laiemas mõistelises raamistikus; esimesed

kontaktid soomlastega said alguse juba 1960. aastate lõpus ja nendel oli oluline osa

Eesti sotsioloogide informeerimisel mujal maailmas toimuvast. RASIs töötanud Anu

Naruski (1948-1999) juhtimisel täienes elulaadi uurimine 1990. aastatel uute,

12

subjektikesksemate vaatenurkadega. Kui esimese eesmärgina oli kujunenud

elutingimusi puudutava usaldusväärse statistika kogumine, lisandus sellele

(Østerbergi mõistes ”sotsioloogilisem”) püüe selgitada ühiskonna liikmete motiive,

ressursse ja tegutsemisstrateegiaid kiire sotsiaalse muutuse tingimustes. Tavapärastele

ankeetküsitlustele lisaks on viidud läbi avatud intervjuusid, mida on tõlgendatud

kvalitatiivselt (Narusk & Hansson 1999). Pärast Anu Naruski lahkumist on

uurimusrühm töötanud edasi Leeni Hanssoni juhtimisel.

Küsitlusandmeid ja kvalitatiivselt analüüsitud materjale on ühendatud ka nt. sama

instituudi uurimusprojektis Eesti väikesaarte elust (Assmuth & Kelam 1998). Varem

Tallinna Linnauuringute Instituudis töötanud ja praegu Tallinna Tehnikaülikoolis

töötav Katrin Paadam on uurinud elulaadi koduloomise strateegiate seisukohast

(Paadam 2003). Oma tulemusi on ta tõlgendanud sümbolilisele interaktsionismile

ning Pierre Bourdieu teooriatele toetudes; ta kuulub kvalitatiivsete uurimusmeetodite

kõige järjekindlamate rakendajate hulka Eesti sotsioloogias.

Dagmar Kutsar (Tartu Ülikool) on uurinud postsotsialistliku muutusega kaasas käinud

majanduslike ja sotsiaalsete probleemide mõju perekonnale (nt. Kutsar 1995).

Statistikale ja küsitlusandmetele toetudes on ka paljud teised sotsiaalteadlased

osutanud kiire sotsiaalse muutuse negatiivsetele mõjudele – Eesti suhtelisel

makromajanduslikul edu eest on makstud kõrget hinda erinevate sotsiaalsete

probleemide näol. Töö ja stratifikatsiooni sotsioloogias on Statistikaameti igaaastane

tööjõuuuring saanud paljukasutatud andmestikuks, mis on võimaldanud analüüsida

majanduse, tööjõuturu ja haridussüsteemi vahelisi seoseid (nt. Saar 2002).

Pärast taasiseseisvumist tekkinud nähtuste hulka kuuluvad mittetulundusühendused ja

organiseerunud kodanikualgatus – nn. kolmas sektor. Nagu elulaadi uuringute puhul,

võib ka siin näha uurimustöö keskme nihkumist. 1990. aastate alguses oli eesmärgiks

sektori arvuline kaardistamine (Proceedings…, 1993). Hiljem on pööratud üha

rohkem tähelepanu mittetulundusühenduste ressursidele, eesmärkidele ja

tegutsemiskeskkonnale, seostades uuritavaid nähtusi eelkõige demokraatia

kinnistumise ja kodanikeühiskonna tekkimisega (Rikmann 2007; Ruutsoo 2002).

Küllalt mahukaks on 1990. ja 2000. aastatel kujunenud rahvussuhete ja etnilise

integratsiooni uurimine. Teemat on peetud poliitiliselt oluliseks, ja teadustööd on

toetatud nii välismaise kui ka riikliku rahastamisega. Uuritud on rahvusvähemuste

demograafiat, erinevate rahvusrühmade identiteeti ja suhtumist integratsiooni (Vetik

1999) ning elanikkonna suhtumist rahvussuhteid ja integratsiooni puudutavatesse

küsimustesse. Viimaks on püütud ka hinnata võimalikke poliitilisi strateegiaid etnilise

integratsiooni soodustamiseks (Lauristin & Heidmets 2002). Vabariigi Valitsuse poolt

2000. aastal vastu võetud “mitte-eestlaste” integratsioonikavale viidatakse tihti kui

poliitikute ja sotsiaalteadlaste koostöö õnnestunud näitele. Teadlaste ettepanekutele

toetumine andis poliitikutele vajalikul hetkel võimaluse pehmendada oma varasemaid

legalistlikke ja etnotsentrilisi seisukohti. Samas tuleb märkida, et tööjõuuuringud

(Saar 2002) osutavad selliste segreerivate ja vähemuste võimalusi nõrgendavate

mehhanismide olemasolule tööjõuturul, millele ei ole pööranud tähelepanu mainitud

riiklik integratsioonikava ega ka enamus rahvussuhteid puudutavaid uurimusi.

13

Uueks suunaks on kujunenud soouuringud. Korraldatud on kaks soolise

võrdõiguslikkuse alast monitooringut. Eesti Avatud Ühiskonna Instituut on uurinud

peresuhteid konfliktide ja vägivalla aspektist.

Sotsioloogia teoreetiline areng oli 1960.-1980. aastatel piiratud marksismi-leninismi

kohustuslike raamidega. Kui parafraseerida C. Wright Millsi (1959), võib öelda et ka

selle näol oli tegemist ”hiigelteooriaga”, mis oma kõikehõlmavuse tõttu ei suutnud

anda suuniseid teaduslikule uurimistööle. Praktikas juhindus uurimustöö pigem

konkreetsest uurimusülesandest ja -meetodist kui teooriast – niisiis jõuti tihtipeale

Millsi krititseeritud ”abstraktse empiritsismini”. Teoreetiline diskussioon on Eesti

sotsioloogias ka 1990. ja 2000. aastatel jäänud suhteliselt väheseks. Laiemate

üldistuste jaoks on 1990. ja 2000. aastatel tagapõhja kõige sagedamini otsitud

ühiskondlikku muutust evolutsiooniliselt tõlgendavatest teooriatest. Nende hulgas on

mõjukad olnud Ronald Ingleharti väärtuste postmaterialistliku muutuse teooria ning

teised moderniseerumise, postmoderniseerumise ning postkommunistliku “siirde”

(transition) teooriad. Elulaadi, sotsiaalsete probleemide ja kultuuri uuringutes on

umbes 1990. aastate teisest poolest alates esinenud katseid rakendada sümbolilise

interaktsionismi ja sotsiaalse konstruktsionismi teooriaid. Jõudsalt on 2000. aastatel

hakanud esile kerkima feministlik teooria ja sootemaatika.

Seni domineerinud kvantitatiivsete uurimusmeetodite kõrval on alates 1990. aastate

lõpust üha rohkem võetud kasutusele ka kvalitatiivseid meetodeid, mis on

sotsioloogiat lähendanud teistele kultuuri uurivatele teadustele. Tõsi küll,

kvalitatiivseid materjale on tihti kasutatud pigem illustreerimaks järeldusi, milleni on

jõutud kas intuitiivselt või kvantitatiivse analüüsi teel; 2000. aastatest on aga juba

rohkem näiteid uurimustest, kus kvalitatiivset analüüsi tehakse süstemaatiliselt,

näiteks nn. põhistatud teooria (Strauss & Corbin 1998) vaimus. Kvalitatiivselt

analüüsitud andmestikud on tavaliselt kogutud avatud intervjuude teel, aga kasutatud

on ka nt. osalusvaatlust (nt. Allaste 2006; Strömpl 2002), autobiograafiaid (nt.

Aarelaid 1998; Altnurme 2005; vt. ülevaadet Hinrikus 2003), diskursuse analüüsi

(Ruus 2000), rühmaintervjuud ning erinevaid kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete

meetodite kombinatsioone.

5. Sotsioloogid ühiskondliku rolli otsingutel

Sotsioloogia kui ühiskonda uuriva teaduse olukord oli autoritaarses riigis paratamatult

keeruline, ja selle areng otseses sõltuvuses režiimi muudatustest. Eesti sotsioloogia

uuema ajaloo jooksul on sotsioloogide ja muu ühiskonna suhe mitu korda ümber

kujunenud. 1960. aastatel oma tööd alustanud Tartu Ülikooli teadlased pidasid oma

kutsumuseks osaleda ühiskonna ja majanduse ratsionaalses ümber kujundamises. See

tähendas ka vähemalt põhimõttelist võimalust ühiskonnateadustel leida

arutlusplatvorm, mis erines seni veel ainuvalitsenud ametlikust ideoloogiast.

Ühiskonna empiirilist uurimist keelanud takistuste pehmenemine oli suurel määral

tingitud majanduse vajadustest, aga selle tagajärjel avanes korraks võimalusi ka muu

ühiskonna kriitiliseks analüüsiks.

1975. aasta sündmuste valguses aga osutusid ”sulaaja” lootused illusoorseteks. Kuni

hiliste 1980. aastateni oli igasugune ühiskonna empiiriline uurimine hoolikalt

kontrollitud ja kindlatele uurimusteemadele suunatud. Võimukandjad kasutasid

14

sotsioloogide uurimustulemusi valikuliselt viisidel, mis aitasid õigustada kehtivat

režiimi lugeva publiku silmes, tõestades ”nõukogude rahva” kujunemist, ideelisuse

kasvu jne. Poliitiliste rahvaliikumiste tekkimisel 1987. aastast alates said

sotsiaalteadlastest jälle aktiivsed ühiskondlikus muutuses osalejad. Paljud nendest olid

aktiivsed iseseisvust taastava vabariigi poliitilises elus, alates Isemajandava Eesti

kontseptsiooni väljatöötamisest ning lõpetades osalemisega Põhiseaduslikus

assamblees ja iseseisva Eesti Riigikogus ja valitsuses.

1990. aastate majanduslik ja poliitiline areng tõstsid esile hulgaliselt sotsiaalseid

probleeme, millele sotsiaalteadlased oma uurimustes osutasid. Potsotsialistliku

reformipoliitika suunaks oli aga valitud nn. šokiteraapia, mille tagajärgi valitsus ei

suutnud või soovinud aktiivse sotsiaalpoliitika abil pehmendada. Kuigi rahvussuhete

poliitikas tekkis sotsiaalteadlaste ja valitsuse vaheline koostöö (vt. eel), tunnetasid

muudes uurimusvaldkondades töötanud sotsioloogid pigem oma uurimustulemuste

ignoreerimist poliitiliste otsustajate poolt. Nagu Margaret Thatcher, paistsid Eesti

poliitikud juhinduvad väitest, mille kohaselt ”ühiskonda ei ole olemas”.

Sotsiaalteadlaste pettumus poliiliste otsustajate suhtes leidis väljenduse 2001. aasta

aprillis avaldatud avalikus kirjas (vt. Postimees, 23. aprill 2001). Kirjale oli alla

kirjutanud 26 sotsiaalteadlast, nende hulgas mitu sotsioloogi. Kirjas räägiti karmide

sõnadega rahva jagunemisest ”kaheks Eestiks”, millest teine oli ilma jäetud

võimalusest enda ja riigi arenguid mõjutada:

Kaks kolmandikku Eesti lastest kasvavad üles vaesuses, inimestel puudub elementaarne

turvalisus, paljud noored soovivad lahkuda mujale. Poliitika enesekesksus ja ebaeetilisus on

muutunud igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks, hägustunud on vastutuse mõiste. Riigi

jaoks oluliste majanduslike ja strateegiliste otsuste tegemine toimub ilma nende sotsiaalseid

tagajärgi analüüsimata. Raudteede ümber toimunu näitab, et rahvas on marginaliseeritud «tädi

Maaliks», kelle arvamust eiratakse isegi teda kõige vahetumalt puudutavates küsimustes. [---]

Eesti riigi kesksed institutsioonid ei täida oma funktsiooni. Riigijuhtide elitaarne ja mina-

keskne käitumine on kujundanud olukorra, kus rahvas ei suuda oma riiki enam tõsiselt võtta.

Kirjutajate väitel oli olukorrast väljumiseks vajalik ”objektiivne kriitiliste

valupunktide kaardistamine” ehk sotsiaalteaduslik uurimustöö ja selle tulemustega

arvestamine. Kiri käivitas mahuka ja ajuti emotsionaalse avaliku diskussiooni eesti

ühiskonna ja eesti sotsiaalteaduste olukorra üle. Sotsiaalteadlaste soovitud läbimurret

siiski ei saavutatud. Võib ütelda, et sotsiaalteadlased ei ole Eestis õnnestunud ennast

samal moel ”avalike intellektuaalidena” – ühiskonna poliitilisi ja väärtushinnanguid

puudutavate arutluste algatajatena ja nendes aktiivselt osalejatena – kehtestama, nagu

on juhtunud paljudes pikema demokraatliku traditsioonidega maades.

Sotsiaalteadlaste ja poliitiliste otsustajate suhteid tänases Eestis ja Baltimaades on

püütud hinnata rahvusvahelise uurimusrühma poolt (Purju jt. 2005). Ühelt poolt näib,

et teadlaste ja poliitikute vahelised ametlikud ja mitteametlikud kontaktid on

suhteliselt sagedased. Samas ei paistnud sotsiaalteaduslikel uurimustulemustel olevat

olnud suurt mõju poliitilistele otsustele. Purju jt. (2005: 25-27) hinnangul võis üheks

põhjuseks olla kolme riigi EL liikmelisus (ja sellele eelnenud kandidaatliikme

staatus), mistõttu oli paljude poliitikute arvates otsustusvabadus ja seetõttu ka avaliku

diskussiooni vajadus mitmes küsimuses piiratud. Teine põhjus oli välismaise

uurimusteabe olemasolu, mis ajuti võis vähendada huvi kodumaise teabe vastu.

Ootamatult oluliseks osutus aga nõukogude ajast pärit arusaam sotsiaalteaduste

ülesannetest. Teaduse empiirilist külge on rõhutatud teoreetilise arvelt; selle

15

ülesandena on nähtud varustada otsustajaid faktide, mitte analüüsiga. See arusaam

surub aga poliitilises protsessis nõuandjatena osalevad sotsiaalteadlased üsna kitsasse

rolli. Selle püsimises on muidugi süüdi ka sotsiaalteadlased ise.

6. Lõpetuseks

Käesoleva peatüki autor on teadlik, et ta selle kirjutamist alustades võttis endale

ülesande, mida tema või arvatavasti ka keegi teine ei saa piisaval tasemel täita.

Sotsiaalteadused on olnud palju suuremas sõltuvuses poliitilisest olukorrast ja selle

asetatud piirangutest kui enamus teisi kultuuri valdkondi. Sellest tulenevalt toimus

Eesti NSV-s nii sotsioloogilise mõtte areng kui ka selle võimude poolne ohjeldamine

ja kontroll suures osas varjatult. Nõukogude võimu surve ja meelituste risttules pidid

sotsiaalteadlased tegema raskeid valikuid, mida tagantjärgi kirjeldades tekib kiusatus

kas hukka mõista või õigustada. Aga nagu märgib Georg Simmel, ei ole sotsioloogia

ülesandeks kumbki nendest, vaid ainult mõistmine. Täpse pildi saamine toonasest

olukorrast nõuaks arhiivimaterjalide uurimist ja intervjuude tegemist sündmustes

osalenutega. Tegemist on mahuka uurimistööga, mis seni veel ootab tegijat.

Samas jääb iga ajalooline ülevaade puudulikuks ja subjektiivseks. Ei ole olemas

totaalset ajalugu, mis hõlmaks viimast kui detaili mis mõne nähtuse või

sündmustikuga on seotud. Seetõttu ei ole ka objektiivset ajalugu: iga ajaloolise

narratiivi aluseks on teadaolevatest faktidest tehtud valik. Selle peatüki kirjutamisel

on tulnud valida, milliseid sündmusi ja teaduslikke saavutusi mainida ja milliseid

mitte, ning kuidas üht või teist uurimussuunda rõhutada. Käesolevas raamatus ei ole

peetud ka otstarbekaks avaldada väga pikka viidete nimekirja – pean seetõttu

paljudele tähtsatele töödele jätma viitamata ning suunama lugejat uurimisretkele

Internetti, Eesti Teaduse Infosüsteemisse (www.etis.ee). On ka kindlasti olemas fakte,

mis veel ootavad avastamist põhjalikuma ja süstemaatilisema uurimuse poolt kui

käesolev. Lugeja osaks jääb kirjutamisel tehtud valikute paratamatut subjektiivsust

mõista ning teiste, seekord kajastamata jäänud küsimuste tulevasi käsitlusi ootama

jääda. Samas usub siinkirjutaja, et ta on sotsiaalteaduste ja eriti sotsioloogia arengust

ja hetkeseisust suutnud visandada pildi, mille üldjoonelist elusarnasust enamik Eesti

sotsiaalteadlasi tunnistab.

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti sotsioloogia on 2000. aastatel märgatavalt

mitmekesisem kui varem, ning et küsimuseasetuselt selgesti sotsioloogiliste

(Østerbergi sõnastuses niisiis mitte ”sotsiaalstatistiliste”) uurimuste osa on kasvanud.

Võib isegi näha selles ettevalmistumist teadusparadigma vahetumisele (Lagerspetz

2002). Lisandunud on nii uurimisteemade kui ka rakendatud meetodite hulk. Muutuse

üheks põhjuseks on kindlasti Eesti teaduse avanemine rahvusvahelistele mõjudele;

samas osutab see kogu ühiskonna muutumisele. Nõukogude tüüpi sotsialismi lõpuga

on loobutud püüdest majanduse ja ühiskonna arengut tervenisti ülevalt poolt

planeerida, ja nii on ka sotsioloogia roll saanud vähem sõltuvaks sotsiaalse

insenerikunsti vajadustest. Varem oodati sotsioloogialt vastuseid ette nähtud

küsimustele; praegu on üha olulisemaks osutunud selle võime uusi küsimusi

püstitada. Ka seetõttu osutub üha olulisemaks ühiskonna teoreetiline analüüs ja

laiemate üldistuste tegemine empiiriliste tulemuste alusel.

16

Vaieldamatult oli Nõukogude Liidu lagunemine ja nõukogude tüüpi sotsialismi lõpp

üks möödunud sajandi tähtsaimaid sündmusi Euroopas. Eesti oli selles nii aktiivne

osaleja kui ka soodus asukoht kogu protsessi jälgimiseks. Riigi pärastine (ja üha

jätkuv) lülitumine kapitalistlikku maailmamajandusse ning rahvusvahelistesse

poliitilistesse ja sõjalistesse struktuuridesse on seegi osaks suuremast, sotsioloogiliselt

äärmiselt huvitavast protsessist. Vaadeldes väikses, kiiresti muutuvas ühiskonnas

toimuvaid arenguid on võimalik jõuda selliste nähtuste analüüsini, nagu

institutsioonide, normide, subkultuuride, rollide või sotsiaalsete liikumiste teke.

Sellest seisukohast vaadates peaks Eestis (ja teistes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides)

olema äärmiselt soodus pinnas sotsioloogia edasisele arengule. Kõigele vaatamata on

aga praegune olukord teistsugune. Eelpool juba mainiti sotsiaalteadlaste suhteliselt

väikest rolli avalikus diskussioonis. Samuti on Kesk- ja Ida-Euroopa sotsioloogide osa

rahvusvahelises diskussioonis kokkuvõttes jäänud tagasihoidlikuks – kui seda hinnata

näiteks tähtsaimates rahvusvahelistes teadusajakirjades avaldatud artiklite hulgaga.

Kahtlemata on majanduslikult tugevate, eriti ingliskeelsete maade teadlastel palju

objektiivseid eeliseid rahvusvahelisel publitseerimisel. Nende puudumisest veelgi

suuremaks takistuseks võib Eesti ning Kesk- ja Ida-Euroopa sotsioloogiale aga

osutuda teoreetilise analüüsi ja üldistamise oskuse ning julguse vähesus.

Kirjandust:

Aarelaid-Tart, Aili (1998): Ikka kultuurile mõeldes. Tallinn: Virgela

Aimre, Ivar (2001): Sotsioloogia. Tallinn: Sisekaitseakadeemia

Allaste, Airi-Alina (2006): Drug Cultures in Estonia - Contexts, meanings and

patterns of illicit drug use in Estonia. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus

Altnurme, Lea (2005): Kristlusest oma usuni. Uurimus muutustest eestlaste

religioossuses 20. sajandi II poolel. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus

Assmuth, Laura & Aili Kelam (eds.) (1998): Saarte elu murdlainetes. Saaremaa ja

väikesaared üleminekuühiskonnas. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia kirjastus

Bruce, Steve (1998/2002): Sotsioloogia. Põgus sissejuhatus. Tlk. Maria Drevs.

Tallinn: Kupar

Cohen, I. Bernard (1994): Interactions: Some Contacts Between the Natural Sciences

and the Social Sciences. Cambridge, MA: The MIT Press

Evaluation… (2002): Evaluation of Estonian Sociological Research. Evaluation

Report, Estonian Higher Education Accreditation Center [kättesaadav võrguadressil

www.ekak.archimedes.ee/eval => sotsioloogia; vaadatud 14. augustil 2006. a.]

Graf, Eha-Mai & Maarja Paul (1997): Üldsotsioloogia. Tallinn: Pirgu Arenduskeskus

Helemäe, Jelena; Ellu Saar & Rein Vöörmann (2000): Kas haridusse tasus

investeerida? Tallinn: TPÜ RASI

17

Hess, Beth B.; Elizabeth W. Markson & Peter J. Stein (1993/2000): Sotsioloogia.

Tallinn: Külim

Hinrikus, Rutt (2003): Eesti elulugude kogu ja selle uurimise perspektiive. Arvo

Krikmann & Sirje Olesk (toim.): Võim & kultuur. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum

Kalmus, Veronika; Marju Lauristin & Pille Pruulmann-Vengerfeldt (toim.) (2004):

Eesti elavik 21. sajandi algul: ülevaade uurimuse Mina. Maailm. Meedia tulemustest.

Tartu: Studia Societatis et Communicationis I

Kiin, Sirje/Vooglaid, Ülo (1995): “Nõukogude Eesti sotsioloogia algus ja lõpp.

Intervjuu Sirje Kiinile”. Looming, 1/1995

Kutsar, Dagmar (1995): Transformation in Estonia as Reflected in Families: Insight

into Social Stress and Poverty. Tartu: Tartu University Press

Lagerspetz, Mikko (1996): Constructing Post-Communism: A Study in the Estonian

Social Problems Discourse. Turku: University of Turku

Lagerspetz, Mikko (2002): “The 1990s in Estonian Sociology: Developing a Tradition

or Preparing for a Paradigm Shift? - Review of the article by Mikk Titma: ‘Estonia’”.

[Kättesaadav võrguaadressil www.cee-

socialscience.net/archive/sociology/estonia/report1_review1.html; vaadatud 14.

augustil 2006. a.]

Lagerspetz, Mikko & Iris Pettai (2003): “Estonian Sociology of the 1990s: In Search

of an Identity”. Mike Forrest Keen & Janusz Mucha: Sociology in Central and

Eastern Europe at the Dawn of a New Millenium. Westport & London: Praeger

Lauristin, Marju & Heidmets, Matti (2002): The Challenge of the Russian Minority.

Emerging multicultural democracy in Estonia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Lauristin, Marju & Peeter Vihalemm (toim.) (1997): Return to the Western World.

Cultural and Political Perspectives on the Estonian Post-Communist Transition.

Tartu: Tartu University Press

Lõhmus, Maarja (2002): Transformation of Public Text in Totalitarian System. A

Socio-Semiotic Study of Soviet Censorship Practices in Estonian Radio in the 1980s.

Turku: Turun yliopisto

Mills, C. Wright (1959): The Sociological Imagination. Oxford etc.: Oxford

University Press

Narusk, Anu & Leeni Hansson (1999): Estonian Families in the 1990s: Winners and

Losers. Tallinn: Estonian Academy Publishers

Noelle, Elisabeth (1967): Sotsioloogilised küsitlused [osaline tõlge raamatust

"Umfragen in der Massengesellschaft. Einführung in die Methoden der

Demoskopie"]. Tallinn: Eesti NSV Ajakirjanike Liit

18

Paadam, Katrin (2003): Constructing Residence as Home: Homeowners and their

housing histories. Tallinn: TPÜ Kirjastus

Pettai, Iris (2000): “Küsitlusmeetodi areng Eestis”. Tallinn: Ettekanne Eesti

Sotsioloogide 10. aastapäeva konverentsil, 6. märtsil 2000. a.

Postimees, 23. jaanuar 2001

Proceedings… (1993): Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Humanities

and Social Sciences, Vol. 42, No. 2

Purju, Alari; Sirje Pädam; Merlin Müür; Alf Vanags; Julia Alasheyeva; Valts Kalnins;

Kristine Vitola; Mark Chandler & Virmantas Kvedaras (2005): Research policy

linkages in the Baltic States: comparative analysis of a natural experiment. Final

report (revised). Riga: Baltic International Centre for Economic Policy Studies.

[Kättesaadav võrguaadressil

http://www.biceps.org/files/Bridging%20Research%20and%20Policy_%20Baltic%20

States.pdf ;vaadatud 7. augustil 2006. a.]

Rannik, Erkki (1998): Käsikiri [Kõne Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi

10. aastapäeval Tallinnas]

Rikmann, Erle (toim.) (2007): Algatus, osalus ja organisatsioonid. Uurimusi Eesti

kodanikuühiskonnast. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus

Ruus, Viive-Riina (toim.) (2000): Kõnelev ja kõneldav inimene: Eesti erinevate

eluvaldkondade diskursus. Tallinn: TPÜ kirjastus

Ruutsoo, Rein (1991): "Miten neuvostotilastot on luettava?", Tiede ja Edistys, 1991,

No. 2

Ruutsoo, Rein (2000): “Sotsiaalteaduste võimalused: demokraatia diskursus ja

diskursiivne demokraatia annekteeritud Eestis”. Viive-Riina Ruus (toim.): Kõnelev ja

kõneldav inimene: Eesti erinevate eluvaldkondade diskursus. Tallinn: TPÜ kirjastus

Ruutsoo, Rein (2002): Civil Society and Nation Building in Estonia and the Baltic

States. Rovaniemi: Acta Universitatis Lapponiensis, 49

Saar, Ellu (toim.) (2002): Trepist alla ja üles: edukad ja ebaedukad

postsotsialistlikusEestis. Tallinn: Teaduste Akadeemia kirjastus

Saar, Ellu; Mikk Titma & Paul Kenkmann: “Estonian Sociology: The Emergence of

an Empirical Tradition”. Mike Forrest Keen & Janusz Mucha: Eastern Europe in

Transformation: The Impact of Sociology. Westport & London 1994: Greenwood

Press

Stolovitš, Leonid (2006): Kohtumised elu radadel. Tallinn: Ilo

19

Strauss, Anselm & Juliet Corbin (1998): Basics of Qualitative Research. Techniques

and procedures for developing grounded theory. Second Edition. Thousand Oaks,

London & New Delhi: SAGE

Strömpl, Judit (2002): The K. School. Residential Management of Troublesome Girls

in Transition-time Estonia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Tabuns, Aivars (1996/1997): “Sociology in Latvia: Yesterday, Today and

Tomorrow”. Humanities and Social Sciences – Latvia, Vol. 13, No. 14 – Vol. 14,

No.1

Titma, Mikk (toim.) (1999): Kolmekümneaastaste põlvkonna sotsiaalne portree.

Tartu-Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia kirjastus

Titma, Mikk (2002): “Estonia”. Rmt-s Max Kaase, Vera Sparschuh & Agnieszka

Wenninger (toim.), Three Social Science Disciplines in Central and Eastern Europe.

Handbook on Economics, Political Science and Sociology (1989-2001). Berlin &

Budapest: Social Science Information Centre, Collegium Budapest [Kättesaadav

võrguaadressil www.cee-socialscience.net/archive/sociology/estonia/report1.html ;

vaadatud 14. augustil 2006. a.]

Vetik, Raivo (1999): Inter-Ethnic Relations in Estonia, 1988-1998. Tampere: Acta

Universitatis Tamperensis, No. 655

Vihalemm, Peeter (2004a): “Empiiriliste meediauuringute areng Eestis 1965-2004”.

Rmt-s Peeter Vihalemm (toim.): Meediasüsteem ja meediakasutus Eestis 1965-2004.

Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Østerberg, Dag (1989): “Social Statistics, Social Research and Sociology”, Studies of

Higher Education & Research, 1989, No. 4