Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX · (3) Ülikool on universaalne integreeritud teadus-, arendus-, õppe- ja kultuuriasutus. Ülikooli eesmärk on edendada teadusi ja kultuuri,

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi

XXXXAkAdeemilise pärAndi mõTe

Tartu Ülikooli ajaloo muuseum

Toimetaja: Lea Leppik

Keeletoimetaja: Monika Salo

Resümeede tõlked: Luisa tõlkebüroo, autorid (Eero Kangor, Janet Laidla, Andres Tvauri ja Heiki Valk)

Kolleegium: PhD Lea Leppik, Dr iur Marju Luts-Sootak, Dr (uusaja ajalugu) Olaf Mertelsmann, PhD Erki Tammiksaar, PhD Tõnu Tannberg, DSc Tõnu Viik, PhD Seppo Zetterberg (Jyväskylä Ülikool), cand hist Jüri Kivimäe (Toronto Ülikool)

Küljendus: OÜ Intelligent Design

Autoriõigus Tartu Ülikool, 2012

ISSN 0206-2798ISBN 978-9985-4-0726-4

Kaanepilt:Kuulsa saksa filosoofi Immanuel Kanti (1724-1804) surimask (1804, autor A. J. F. Knorre) Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kogus (KMM s 371)

3

SisukordSisukord . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 3

Saateks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 6

ArtiklidMariann RaismaKuidas portreteerida akadeemilist vaimu? Ülikoolimuuseumide identiteedi muutustest viimase kahe sajandi jooksul . . . . . . . . 9

How to portray academic spirit. Identity changes in university museums over the last two centuries . . . . . . . . . . . . . . . 29

Ing-Marie Munktell, Cecilia ÖdmanMuseum Gustavianum – The interface between the academic world and the general public . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 31

Museum Gustavianum – vahendaja akadeemilise maailma ja tavainimeste vahel . . . . . . . . . . 35

Anne VähätaloWhy academic heritage should not be restored and exhibited? . . 36

Miks akadeemilist pärandit ei saa säilitada ja näidata? . . . . 49

Лилия КазанцеваУниверситетские музеи Украины: стадия возрождения . . . . 51

University Museums of Ukraine: the revival stage . . . . . . . 66Ukraina ülikoolimuuseumid: taassünni aeg . . . . . . . . . . 67

Tiina-Mall KreemAjaloopildid akadeemilises kunstikogus 19. sajandi esimesel poolel . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 68

Historical Imagery in the Academic Art Collection in the First Half of the 19th Century . . . . . . . . . . . . . . . . . . 91

4

Eero Kangor Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest ja kollektsioonide rollist kunstiajaloo professori valimistel aastatel 1919–1921 . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 93

Modernizing the teaching of art history at the University of Tartu and on the importance of collections in the election process of the first professor of art history in the years 1919-1921 . . . . . . 116

Janet LaidlaTartu Riiklik Ülikool pildis: kino-fotolabori negatiivikogu TÜ ajaloo muuseumis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 120

Tartu University in Pictures: Negative collection of Tartu State University’s Film and Photography Laboratory at the University of Tartu History Museum . . . . . . . . . . . . . 136

Andres Tvauri, Heiki ValkTartu Ülikooli arheoloogia kogud: minevik ja olevik . . . . . . . 138

Archaeological Collections of the University of Tartu: Past and Present . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 151

Leili KriisTartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise põhimõtetest: tagasivaatavalt tulevikku . . . . . . . . . . . . . 154

On the underlying principles of supplementing the collections of the University of Tartu History Museum: a future retrospect . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 172

MuuseumikogudTullio IlometsAjalooline 1560. aastast pärinev Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 174

Historically valuable scales (dated 1560) from Cologne at the University of Tartu History Museum . . . . . . . . . . 201

Egle TammVana ülikoolimaja uks? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 203

Door from the front of the old university building? . . . . . . 214

5

Mälestused

Toomas AlataluTartu esimesed üliõpilaspäevad said alguse Käärikult ja KVNi abil . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 216

The first Tartu Student Days owe a lot to the sports complex in Kääriku and the KVN show . . . . . . . . . . . . . . . . . 232

Milvi HirvlaaneTeaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus ülikooli ajaloo uurimisel aastatel 1984–1996. . . . . . . . . . . 234

Activities of the Laboratory of History of Science and Higher Education in the field of researching the university’s history from 1984-1996 . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 255

KroonikaTartu Ülikooli ajaloo muuseumi aruanne 2011 . . . . . . . . . 258Balti teadusajaloo konverents. . . . . . . . . . . . . . . . . . . 264

6 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012)

Akadeemilise pärandi mõteTartu Ülikooli ajaloo muuseumi aastakonverents, mis peeti 2011. aasta 5.–6. detsembril, oli keskendunud ülikoolide muuseumidele ja kollektsioonidele. Siiski ei vormunud kõigist ettekannetest artik-leid, samuti ei ole kõik selle kogumiku artiklid seotud konverentsi-ga. Neid ühendab püüd leida vastus küsimusele: mis on akadeemi-lise pärandi mõte?

Mida me hoiame ja miks me hoiame? Kas me talletame õigeid asju: kas tulevased põlved vajavad neid? Mida ootab meilt riik, mida ülikool ja mida ühiskond? Kuidas me peaksime oma kollektsioone näitama ja milleks saab pärandit veel kasutada? Kas nii sobib üld-se küsida? Kõik need küsimused on kerkinud enamikus Euroopa ja maailma ülikoolides. Viimasel paarikümnel aastal on akadeemilise-le pärandile pööratud märksa rohkem tähelepanu kui varem. Oma rolli on selles mänginud digitaalmaailma areng ja globaliseerumine. Kõikjal maailmas ei ole ülikoolid enam mitte üksnes valitud eliidi haridusasutused, vaid peavad üha enam pakkuma massiharidust. Sellega koos oodatakse ülikoolidelt aina rohkem ka vahetut suhtle-mist neid ümbritseva kogukonnaga – ja siin on muuseumid ning kol-lektsioonid väga kasulikud.

Eestis, nagu paljudes teisteski riikides, paiknevad ülikoolide muu-seumid omapärasel piirialal: kuuludes ülikoolide ja teadusasutuste juurde, alluvad nad teadus- ja haridusministeeriumile, rahvusliku kultuuripärandi osana aga mõnevõrra ka kultuuriministeeriumile. Traditsiooniliselt autonoomsed ülikoolid vajaksid rohkem toetust riigilt, kui jutt käib rahvusliku kultuuripärandi säilitamisest ja eks-poneerimisest; riiki esindav kultuuriminister aga soovib, et ülikoo-lid oma hea ühiskondliku renomeega võiksid neile kuuluvate muu-seumide kaudu aidata korrastada kogu Eesti muuseumimaastikku. Meeldib see meile või mitte, taanduvad sellised küsimused lõpuks ikka rahale.

Konverentsil räägiti vajadusest hoida ja näidata teadusolmet kui uute ideede kujunemise keskkonda; räägiti, kuidas pärand aitab luua organisatsiooni kultuuri, loob sidet põlvkondade vahel. Et inim-ühiskond, sealhulgas kultuur, on keerulised nähtused, mille seoseid ei saa alati üheselt vaadelda ega seepärast hõlpsalt analüüsida. Et

7

SaatekS

keerulistel küsimustel ei ole alati lihtsaid vastuseid või on lihtsad vastused paraku valed vastused.

Kogumikku on koondatud kirjutised, mis analüüsivad ülikoolide muuseumide funktsiooni muutumist läbi aegade (Raisma), hetke-seisu ja nii häid kui ka halbu lahendusi Soomes (Vähätalo), Rootsis (Munktell, Ödmann) ja Ukrainas (Kazantseva); mõjutegureid, mille tõttu on Tartu ülikooli kunstikogud (Kreem, Kangor) kujunenud just selliseks, nagu nad praegu on. Põhjalikuma vaatluse all on Tartu ülikooli ajaloo muuseumi kogumispoliitika (Kriis), Tartu ülikooli fo-toarhiivi kujunemislugu ja selle museoloogilise korrastamise prob-leemid (Laidla).

Teaduskogude oluline funktsioon on olla tõendusmaterjal. Üks tähtsamaid teaduslikkuse põhimõtteid on verifitseeritavus: iga tea-duslik fakt või väide peab rajanema mingil tõendusmaterjalil. Kord leitud taime ja talle antud nimetuse tõendiks jääb herbaarleht: kui seda enam pole, puudub alus nii nimetusel kui ka taime kohal süs-teemis. Sama kehtib loomade, putukate, mineraalide jpm puhul. Ar-heoloogiakogudel põhineb kogu teadusharu teadustöö: kui keegi neid enam ei hoiaks, kaoks alus paljul, mida me selle ainelise pärandi abil oleme teada saanud. Kuid nagu näitavad artiklid Tartu ülikooli arheoloogiakogudest (Valk, Tvauri) ja kunstiajalookogudest (Kreem, Kangor), on olemasolev kollektsioon vajalik ja rakendatav ka hoopis muuks: töö sellega ergutab esitama uusi küsimusi, toob juurde uusi uurijaid, seob põlvkondi, aitab luua koolkondi ja hoiab teadust elus – selleks ongi ülikoolid ühiskonnas ellu kutsutud ja seatud. Kollekt-siooni olemasolu või selle puudumine võib olla oluline kriteerium uue professori valimisel, samuti teadustöö teemade ja üliõpilaste suuna-valiku seisukohast. Kollektsioone terviklikult, igast küljest analüü-sides võime jõuda uute ja huvitavate metatasandi teadmisteni.

Muuseumikogude rubriigis kirjeldab Tullio Ilomets detailselt TÜ ajaloo muuseumi üht vanimat eset – Kölni kaalu, mis on valmistatud 1560. aastal; Egle Tamm tutvustab uurimistööd, mis on seotud pool-juhuslikult ülikooli tagasi jõudnud vana ülikoolimaja uksega.

Akadeemiline pärand ei hõlma üksnes ainelist osa, vaid ka kõrg-koolides edasikantavaid traditsioone, millest nii mõnigi ulatub väljapoole akadeemilist kogukonda. Mälestuste rubriiki mahtusid meenutused ühe traditsiooni tekkimise kohta, nimelt esimestest

8

SaatekS

Tartu üliõpilaspäevadest 1960. aastatel (Alatalu), ja sellest, kuidas ülikooli ajalookirjutust püüti 1980. aastatel institutsionaliseerida (Hirvlaane).

Kroonika osas on lühiülevaade Balti teadusloolaste 25. konve-rentsist Vilniuses 4.–6.oktoobril 2012 ja TÜ ajaloo muuseumi aruan-ne 2011. aasta kohta.

Iga pärand eeldab pärijaid, akadeemiline sealhulgas. Ülikoolid on Euroopas juba ligi tuhat aastat vana institutsioon. Ülikoolide muu-seumid tegutsevad selle nimel, et oleks, mida pärandada ja oleks, kellele pärandada.

Numbri koostajaLea Leppik

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX (2012) 9

ARTIKLID

Kuidas portreteerida akadeemilist vaimu? Ülikoolimuuseumide identiteedi

muutustest viimase kahe sajandi jooksul

MA MARIANN RAISMATÜ ajaloo muuseumi direktor

Me elame mäluajastul: me mõistame, mis on väärtuslik, ja püüa-me järjest enam tähenduslikku minevikku selle eri vormides alles hoida. Me elame teadusajastul: me mõistame, et teadus on tulevi-ku olulisemaid võtmesõnu. Mida teaduspõhisemaks muutub meie ühiskond, seda suurema tähenduse omandavad ülikoolile kuuluvad ehk akadeemilised muuseumid. Muidugi juhul, kui nad arvestavad ühiskonna vajadusi. Siinne artikkel käsitlebki ülikoolimuuseumide identiteedimuutusi viimase kahe sajandi jooksul ning analüüsib, mis kujundavad praeguste ülikoolimuuseumide palet ja rolli.

Mariann raiSMa

10

Ülikool on üks väheseid institutsioone, mis on säilinud järjepide-valt üheksa aastasaja vältel.1 Me saame rääkida Euroopa ülikoolide ühisest kultuuriruumist, kus oma osa mängivad ka akadeemilised muuseumid. Eestiski on ülikoolimuuseumid vanimad: loodusmuu-seumi algusaastaks peetakse aastat 1802, kunstimuuseumil aga 1803. aastat. Samas on paljud ülikoolidele kuuluvad muuseumid nii Eestis kui ka maailmas väga noorukesed ning paljudki neist vaid kollektsiooni staatuses, näiteks Tallinna Tehnikaülikooli muuseum taasavati alles 2011. aastal.

Keeruline on hõlmata akadeemiliste muuseumide hallatud pä-randit. Hinnanguliselt on Euroopa ülikoolides kokku üle 10 000 muuseumi ja kollektsiooni kümnete miljonite objektidega.2 Üldista-tult on need muuseumid ja kollektsioonid kui ühiskondliku eliidi aja-loo kogum, mille valiku aluseks on mõtlemise paradigma muutused ning hariduse ja teaduse mõtestamise areng. Just ülikoolimuuseu-mides talletatava kaudu saame aimu sellest, mida me teame looduse, universumi ja iseenda kohta. Ülikoolide kogud räägivad teadmiste lugu: need on materiaalsed faktid sageli mittemateriaalsest mine-viku, tänapäeva ja tuleviku teadmisest.3 Ülikoolile kuuluv on ühelt poolt tihedalt seotud rahvusliku identiteediga, teiselt poolt on tege-mist kollektsioonidega, mis peegeldavad kogu maailma. Selle kõige tõttu on ülikooli kogud väärtuslikud.

Kuigi ülikoolimuuseumid pole mäluasutusi käsitledes alati esi-plaanil, on enamik Euroopa ülikoolide muuseume avalikud muu-seumid: neid finantseerib kas riik või rahastatakse ülikooli eelarve kaudu. Sel juhul otsustab muidugi ülikool, mil määral on muuseumi-tegevus ülikooli huvide kõrval seotud üldsusega. Üha pingelisema-tes majanduslikes oludes soovitakse sageli just mäluasutuste pealt kokku hoida, kuid keeruline olukord annab põhjust küsida, miks

1 On öeldud, et alates reformatsioonist tänapäevani on vaid 66 institutsiooni säilinud suuremate muutusteta: katoliku kirik, luteri kirik, Islandi ja Mani saare parlament ning 62 ülikooli. Tsiteeritud: W. Rüegg (2002) in Marta C. Lourenço, Between two worlds. The distinct nature and contemporary significance of university museums and collections in Europe, doktoritöö (Paris: Conservatoire national des arts et métiers, École doctorale technologique et professionelle, 2005), 168 (edaspidi: Lourenço).

2 Lourenço, 231; ülikoolimuuseumide ja kollektsioonide kronoloogia, vt Lourenço, 353–380.

3 Lourenço, 168.

kuidaS portreteerida akadeeMiliSt vaiMu?

11

neid asutusi on tarvis ning kuidas neid kõige paremini hallata. Üli-koolimuuseumidel on kaks põhiülesannet: tegelda kogudega (uurida ja arendada kollektsioone ning akadeemilist pärandit ja teha need kättesaadavaks, olla õppe- ja teadustööle uurimisbaasiks) ja jaga-da teadmisi (õpetada tudengeid, populariseerida teadust ja laiemalt akadeemilist pärandit näituste, ürituste, trükiste jmt kaudu). Seotu-na ülikooli põhitegevustega, peaks muuseum peegelduma ka ülikooli põhikirjades ja arengukavades.

Akadeemilise muuseumi arengus etendabki kõige kaalukamat osa ülikool: kuidas ülikool määratleb tema hoolde usaldatud muuseumi-de rolli ning kujundab nende arengut? Kui palju näiteks ülikool ise oma muuseume väärtustab? Nii mõnigi kord ei suudeta neid oma ka-suks ära kasutada kas imagoloogilisel või turunduslikul eesmärgil, vaid muuseume käsitletakse kui ajaloolist kohustust; näiteks unusta-takse sageli rõhutada, et esimesed botaanikaaiad või muuseumid on olnud ülikoolile kuulunud asutused, nii Eestis kui ka Euroopas. Kuid muuseumid on väljakutse, mida ülikool saab arendada – juhul, kui need on ülikooli jaoks olulised. Muuseumid ei paikne väljaspool üli-kooli põhitegevusi, vaid on enamasti seotud õppe- ja teadustööga ning eelkõige ülikoolide kolmanda missiooniga, kultuuriedendaja rolliga. Tartu Ülikooli seaduses on see selgelt formuleeritud:

(3) Ülikool on universaalne integreeritud teadus-, arendus-, õppe- ja kultuuriasutus. Ülikooli eesmärk on edendada teadusi ja kultuuri, pakkuda teaduse ja tehnoloogia arengule tugine-vaid kõrghariduse omandamise võimalusi kõrgharidustaseme kolmel astmel humanitaar-, sotsiaal-, arsti- ning loodusteadus-te alal ning osutada õppe-, teadus- ja muul loometegevusel põ-hinevaid avalikke teenuseid.

(4) Ülikool edendab eesti keele ja kultuuri säilimise ning arengu eesmärgil Eestit ja tema rahvast uurivaid teadusi ning eestikeelset haridust, säilitab rahvuslikku kultuuripärandit ning pakub avalikkusele sellega seotud teenuseid.4

Hoolimata ülikooli juhtrollist ei tohiks ülikooli pärandit vaadelda eraldiseisvana, vaid seda tuleks käsitleda laiemal kultuuripoliitili-

4 Tartu Ülikooli seadus: https://www.riigiteataja.ee/akt/103032011023 (09.10.12).

Mariann raiSMa

12

sel taustal. Esiteks selleks, et näidata akadeemilist pärandit kui üht osa mälumaastikust; see eeldab, et riik arvestaks muuseumipoliiti-kat kujundades ka ülikoolimuuseumidega. Teiseks aga selleks, et ka ülikool teaks ja väärtustaks talle pandud kohustusi.

Väide, et ülikoolimuuseumide ja -kollektsioonide areng on pikka aega olnud enam seotud teaduse ja hariduse ning ülikoolide edene-misega kui üldisemalt muuseumide arenguga,5 kehtib üldjoontes ka Eesti ülikoolimuuseumide kohta. Alles viimastel aastakümnetel on see muutunud ning muuseumide areng on olulisel määral mõjuta-nud ka ülikoolimuuseumide nägu.

Ülikoolimuuseumide tüübidNii nagu paljudes teistes ülikoolides, on ka Tartu Ülikoolis peale muu-seumide hulgaliselt kollektsioone, mis kuuluvad eri instituutidele.6 Kollektsioonipõhisus on ülikoolis palju olulisem kui riigimuuseumides, kus kogud on kujunenud teistel alustel. Ülikoolides on peale tavapä-raste muuseumikogude eraldi õppekollektsioonid, toetamaks kogupõ-hist õppe- või teadustegevust (kogud võivad olla nii muuseumides kui ka kuuluda instituutidele). Samuti klassifitseeritakse eraldi teaduskol-lektsioone, mille esmane funktsioon on toetada teadustegevust.7

Kuid muuseumide ja kollektsioonide kõrval on ülikooliga seotud ka akadeemiline pärand laiemalt. Akadeemiline pärand hõlmab mo-numente ja parke, ajaloolisi auditooriumeid, raamatukogusid ja ar-hiive. Peale ainelise vara kuulub selle pärandi hulka mitteaineline pärand, sh see, mis on ammu unustatud või taasleiutatud, väärtused ja väärtushinnangud ning ülikoolielu ja traditsioonid, mis on muu-tunud selle paiga pärisosaks.8 Seega on tegemist väga kompleksse kogumiga, mis on üks ülikoolide identiteedi alus.

5 Lourenço, 160.6 Õppe- või teadustöö tulemusena kujunenud kollektsioonid kuuluvad eri insti-

tuutidele, nende avatus ning kogude säilimine ja arendamine oleneb instituutide huvist. Ülevaade Tartu Ülikooli kogudest: Tartu Ülikooli kollektsioonide kaar-distamine 2006–2007, koostajad: K. Lust, L. Leppik. http://www.ajaloomuuseum.ut.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=751798/TY_kollektsioonide_kaardista-mine.pdf (09.10.12).

7 Teaduskollektsiooni mõiste: https://www.riigiteataja.ee/akt/106042011005 (09.10.12).

8 Lourenço, 163.


13

Ülikoolikollektsioone saab klassifitseerida mitmeti, siinses artik-lis olen kasutanud dr Marta Lourenço liigitust.9

Aeg Tüüp Kollektsioneerimise siht

IAl 16. saj

Õppekollektsioonid Kogutud õppematerjali tarbeks

IAl (16)18. saj. lõpust

Teaduskollektsioonid Kogutud teadustöö jaoks või tulemusena

IIAl 20. saj

Ajaloolised õppe- ja teadus-kollektsioonid

Ajalooline akumulatsioon (kogutud pärast esmase otstarbe kadumist)

IIAl 20. saj

Ülikooli ajaloo kollektsioo-nid(ülikooli mälestusesemed, tudengielu, personaaliatega seotud esemed)

Ajalooline akumulatsioon

Tüpoloogia aluseks on kollektsioneerimise erisugused põhimõtted: nn esimese generatsiooni teadus- ja õppekollektsioonid on kujune-nud sisemiste vajaduste järgi, see on olnud eesmärgipärane ja se-lektiivne, lähtunud eeskätt õppe- ja teadustöö vajadustest. Nn teise generatsiooni ülikoolikogud on kujunenud peamiselt ajaloolise aku-mulatsiooni teel.10

Eri tüüpide vahel on märgatavad erinevused: tavapäraselt on teadus- ja õppekollektsioonid pigem ülikoolikesksed, ajalooliste õppe- ja teaduskollektsioonide ning ülikooli ajaloo kogude kasutajate sihtrühm on aga palju laiem. Ülikooli ajalugu kajastavad kogud on selgelt seotud tulevikuperspektiiviga: eesmärk on talletada olnut jä-reltulevate põlvede mälus; õppimisel ja teadustöös kasutatakse neid vähem. Nende muuseumide areng on paljuski seotud alates 1960. aastatest aset leidnud muutustega: muuseumide roll hakkas ühis-konnas muutuma, muu hulgas hakati looma teaduskeskusi. Viimas-tega võrreldes on sageli just ajaloolised õppe- ja teaduskollektsioonid ning ülikooli ajaloo kollektsioonid üldsusele atraktiivsemad. See on mõjutanud ka teadus- ja õppekollektsioonide hoidjaid enam arutlema 9 Lourenço, 40.10 Samas.

Mariann raiSMa

14

oma avaliku rolli üle. Seega on ülikoolimuuseumidel kaks lähtekohta ning ka kaks arenguteed, kuid muutused 21. sajandil on näidanud, et neid kahte suunda on osatud edukalt ühitada.

Ülikoolimuuseumide ideeÜlikoolide kollektsioonide vanus ulatub aastasadade taha. Juba re-nessansiajal kujunesid ülikoolide juurde meditsiiniõpingutega seo-tud ravimiaiad (hortus medicus, hortus simplicium) ja anatoomiku-mid (theatrum anatomicum), nendega kaasnes ka kollektsioonide ja muuseumide teke. Vanimateks anatoomikumideks võib pidada ana-toomikume Padua ülikooli (1594) ja Leideni ülikooli (1597) juures. Tegemist oli vanimat tüüpi õppemuuseumidega, mille asutamine peegeldas empiirilise teaduse jõudmist ülikoolidesse. Ka maailma esimene botaanikaaed loodi ülikooli juurde: 1540. aastatel rajati Itaalias Pisa ülikooli botaanikaaed.

Foto 1. Ashmole’i muuseumi peetakse vanimaks ülikoolimuuseumiks maailmas. Alates 1924. aastast paikneb vanas Ashmole’i muuseumi hoones Oxfordi ülikooli teadusajaloo muuseum (foto: M. Raisma)


15

17. sajandi teadusrevolutsioon oli asendanud imeväärse uudishi-muga.11 Üks uue paradigma eesmärk oli mõista ja klassifitseerida maailma ratsionalistlike põhimõtete alusel ning nõnda muuta ühis-konda – see tähendas ka paljude uute ülikoolide sündi. Moodne muu-seumitraditsioon ongi alguse saanud ülikoolist: 1683 asutati Oxfor-di ülikooli juurde Ashmole’i muuseum, mida võib pidada esimeseks kaasaegseks muuseumiks.12 Ashmole’i muuseum oli esimene avalik muuseum ning ka esimene ülikoolimuuseum, mis oli loodud hari-duslikel alustel.13 Kui kollektsionäär Elias Ashmole annetas 1677. aastal oma kuriositeetide kabineti14 Oxfordi ülikoolile, ehitati selle väärika kogu tarbeks uus hoone. See oli esimene muuseumi tarbeks ehitatud hoone maailmas (arhitekt Thomas Wood). Ametlikult avati Musaeum Ashmoleanum 21. mail 1683.15 Hoones paiknesid loodusloo õpetamiseks vajalikud loengu- ja demonstratsiooniruumid, kunsti-kogu, raamatukogu, ülemisel korrusel loodusloo ja kuriositeetide ko-gud ning keldrikorrusel Briti esimene keemialaboratoorium. Hiljem kasutati keldrit ka praktilise anatoomia jaoks, seal sooritati lahan-guid.

Kõige olulisem, mille Ashmolean ülikoolimuuseumidele jättis, oli struktuur: arhitektuurne, organisatoorne ja funktsionaalne komp-leks, kus olid ühendatud haruldaste ja huvitavate esemete reposi-toorium, uurimisinstituut ja haridust andev akadeemia. Struktuur, kus oli integreeritud õpetamine (kool), uurimine (laboratoorium) ja avalik ekspositsioon, markeeris uue elujõulise traditsiooni sündi. Alates 18. sajandi lõpust on see põhimõte laienenud ülikoolimuu-seumidesse üle maailma: ülikoolimuuseumides on klassiruumid, 11 Mourdaun-Crook, The British Museum (London: Pinguin Books, 1973), 37

(edaspidi: Mourdaun-Crook).12 Mourdaun-Crook, 34.13 1661. aastal asutatud ja alates 1671. aastast avaliku muuseumina tegutsenud

Baseli ülikoolimuuseumi (Amerbach Kabinet) peetakse vanemaks, kuid tema mõju pole olnud võrreldav Ashmole’i muuseumiga.

14 Antikvaari ja poliitiku Elias Ashmole’i (1617–1692) kogu aluseks oli isa ja poja John Tradescanti kollektsioon; ühtede esimestena jagasid nad oma väärtuslikku kogu ka avalikkusega: mitte seisuse ega soo järgi, vaid sissepääsutasu alusel. Sama traditsioon jätkus ka Ashmole’i muuseumis.

15 Tänapäevaks on Ashmole’i muuseumi kogud jaotatud Oxfordi ülikooli muuseu-mide vahel: looduslookogud on alates 1860 loodusmuuseumis, etnograafiakogud alates 1886 Pitt Riversi muuseumis; 1845 valmis Ashmoleani kunstikogu tarbeks uus suurejooneline muuseumihoone. Alates 1925. aastast on majas paiknenud teadusajaloo muuseum.

Mariann raiSMa

16

laborid, auditooriumid, raamatukogu ja ekspositsiooniruumid; töö kulges sageli professori juhatusel. Tänapäeval on see põhimõte võe-tud omaks enamikus muuseumides: tähtis ei ole üksnes vaatamine, vaid kaasatus.

18. sajandi lõpuks oli kaasaegne muuseum avaliku ja avatud institutsioonina välja kujunenud. Ühelt poolt rõhutati järjest enam selle hariduslikku külge, teisalt hakati muuseumi väärtustama kui vaimset pühapaika.16 Ülikoolimuuseumid olid seotud esimesena ni-metatud tavaga: 19. sajandil loodi suur osa teadus- ja õppekollekt-sioonidel rajanevaid ülikoolimuuseume, eelkõige oli tegemist loodus-loo-, meditsiini- või kunstimuuseumidega. Ega ilmaasjata võrreldud muuseume tollal entsüklopeediatega: nn entsüklopeediliste muuseu-mide üks eesmärk oli luua võimalikult täiuslikud kollektsioonid, mis inspireeris ka siinseid muuseumijuhte.17 19. sajandi teaduse väärtus-hinnangute järgi kuulusid kogud õppetöö kõrval ka uurimistegevuse keskmesse, ent uurimistegevus omakorda oli – Humboldti mudeli järgi – ülikooli keskne tegevus.18 Tegemist oli ülikoolimuuseumide esimese õitsenguajaga, mille peapõhjus oli tollane õppe- ja teadustöö seotus ning sõltuvus kollektsioonidest.

Nagu mitmel pool mujal Euroopas, on ka Eestis ülikoolimuuseu-mid riigi vanimad muuseumid, kuigi kollektsioone leiab ka varase-mast ajast.19 1802. aasta 6. aprilli (ukj) peetakse ülikooli loodusmuu-16 Valgustusajastu muuseumiideedest loe täpsemalt: M. Raisma, „Musée ideale.

Unistused täiuslikust muuseumist”, Kunstiteaduslikke Uurimusi, 1–2 (2008), 87–110 (edaspidi Raisma 2008).

17 Nt Karl Morgenstern käis tollal maailma suurimas ja täiuslikumas muuseu-mis, Napoleoni Muuseumis, 1809. aastal. Loe lähemalt: Raisma 2008, 93, 101; Monika Teemus, Musée Napoléoni maaligalerii Karl Morgensterni pilgu läbi 1809. aastal. Magistritöö (Tartu: Tartu Ülikool, ajaloo ja arheoloogia instituut, 2010) http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/15159/Teemus_Moonika.pdf?sequence=1 (10.10.12).

18 Lourenço, 160.19 Euroopaga võrreldes saab Eesti- ja Liivimaal teadlikust ja süsteemsest kogumi-

sest rääkida suhteliselt hilja. Kui kunstikogumise traditsioon Läti alal ulatub 18. sajandi keskpaika, siis nüüdsetel Eesti aladel pandi alus baltisaksa aadli vanematele ja väärtuslikumatele kunstikogudele – Stackelbergide kogule Vääna mõisas ja Liphartite kogule Raadi mõisas – sama sajandi lõpukümnenditel. Unustamata teisi varaseid Liivimaal tegutsenud kollektsionääre, nagu Eduard Philipp Körber ja Johann Christoph Brotze, on kohalikule muuseumimõttele kindlasti kõige laiemat mõju avaldanud Tallinna raeapteekri Johann VIII Bur-chardi väärtasjade kogu. 1802. aastal alguse saanud Burchardi muuseumikogu on praegu üks Eesti Ajaloomuuseumi aluskollektsioone. Pikemalt vt: Juta Keevallik, Kunstikogumine Eestis 19. sajandil. Kunstiteadus Eestis 19. sajandil (Tallinn,


17

Foto 2. TÜ ajaloo muuseumi esimene ekspositsioon avati ülikooli peahoone keldris 1. aprillil 1980 (TÜAM, foto: E. Sakk)

seumi tegutsemise algusajaks.20 1803. aasta 2. septembril ilmunud põhikirjas kinnitati ülikooli kunstimuuseumi loomine, haldamine ja eelarve. Ülikoolimuuseumide kogud olid avatud ka ülikoolivälise-le publikule. Esimesena avati loodusteaduslikud kogud: juba 1803. aasta teise semestri loengukavas soovitati huvilistel pöörduda loo-dusteaduste professori Gottfried Albrecht Germanni poole, et tut-vuda looduskabineti ehk loodusmuuseumiga (ametlikult Naturalien Cabinet ehk (Akademische) Naturhistorische Museum). 200 aastat tagasi oli loodusmuuseum huvilistele lahti kõigil kolmapäevadel ja laupäevadel kell 14–16. Aastast 1805 oli ametis esimene ülikooli

1993), 17–31; Johann Burchard, „Minu kogu, Mon Faible’i, ajalugu, kirja pandud mu kallite järeltulijate jaoks aastal 1825”, Mon Faible’ist ajaloomuuseumiks. Töid ajaloo alalt, 4 (Tallinn, Eesti Ajaloomuuseum, 2002), 87–96; Mariann Raisma, „Muuseumi mõte. Eesti muuseumide identiteedimuutustest 19.–20. sajandil”, Akadeemia, 4 (2009), 777–781.

20 Siis saabus esimene suurem kollektsioon – tema keiserliku kõrguse suurvürst Konstantin Pavlovitši kingitus: raamatud ja naturaalide kogu. Saadetis koosnes 11 kastist. http://natmuseum.ut.ee/395512 (08.10.12).

Mariann raiSMa

18

muuseumikogu hoidja – looduslookabineti inspektor Ernst Marcus Ulprecht.21

Kunstimuuseum avati ülikooli peahoones 1810. aasta tei-sel semestril (alates 1862 oli see avatud ka mitteakadeemilisele publikule).22 Tuntud saksa kunstiteadlase Aloys Hirti 1797. aastal sõnastatud mõte inspireeris looma kunstimuuseume paljude Euroo-pa õppeasutuste juurde. Hirti väitel saab kunstiteadust viljelda vaid seal, kus on välja pandud palju eri ajastute, eri koolkondade ja eri meistrite kunstiteoseid. See idee on pannud aluse ka Eesti kunsti-muuseumi traditsioonile.23 Sajandi teisel poolel keskendus ülikooli kunstimuuseum tollal populaarsele koopiamuuseumi ideele.24

19. sajandil kujunesid ülikooli juurde veel mitmed õppe- ja teadus-kollektsioonid, botaanikaaed ning muuseumid: 1843 asutati ülikooli juurde Kodumaa Muinsuste Keskmuuseum, 1888 loodi anatoomia õppemuuseum,25 umbes samal ajal ka kirikuarheoloogia muuseum.26 See peegeldab samasugust arengut nagu ülejäänud maailmas: sel ajal kujunes enamjagu ülikoolide kunsti-, loodus-, arheoloogia-, etno-graafia- ja meditsiinimuuseumidest. Üldistavalt võib öelda, et ülikoo-limuuseumidel ja -kollektsioonidel on olnud Eesti kultuuriloos väga suur roll, mis hilisemate muutuste tõttu praegu ehk nii selgelt välja ei paista. 19. sajandi muuseumidest oli suur osa seotud ülikooliga.

Eesti Vabariigi algusaegadel asutati ülikooli juurde ka arheoloo-giamuuseum27 (1922) ning tervishoiumuuseum (1924). Alati ei soovi-nud ülikool aga juhtpositsiooni võtta. Kui otsused olnuks teistsugu-sed, saaks ehk praegu rääkida ülikooli kunstimuuseumist kui Eesti

21 Vt Lea Leppik, Kalefaktoripojast professoriks (Tartu: Kleio, Tartu Ülikooli ajaloo muuseum, 2011), 120.

22 200 aastat kunstimuuseumi, koost Inge Kukk, Laidi Laverik, Ingrid Sahk jt (Tartu, 2006).

23 Vt täpsemalt: Inge Kukk, „Koopiad, reproduktsioonid, originaalid. Tartu Ülikooli kunstikogu kujunemisest”, Meistriteoste lummus. Koopia 19. sajandil. Eesti Kunstimuuseumi toimetused, 1, koost Tiina-Mall Kreem (Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2007), 99–104 (edaspidi: Kukk).

24 Kukk, 99–104, Raisma 2008, 103–105. 25 Elle Põldoja, Helle-Evi Simovart, Kersti Kokk, Ivo Kolts, „Professor August

Rauber ja anatoomia õppemuuseum”, Tartu ülikooli ajaloo küsimusi, XXXVI (Tartu, 2005), 39–45.

26 Loe pikemalt Eesti ülikoolimuuseumide ajaloost: Lea Leppik, Reet Mägi, „Ülikoolimuuseumid – kellele ja milleks?”, Akadeemia, 4 (2009), 811–818.

27 Arheoloogiamuuseum loodi Õpetatud Eesti Seltsi, arheoloogia õppetooli, Eesti Rahva Muuseumi ja Kodumaa Muinsuste Keskmuuseumi kogude põhjal.


19

ainsast kunstimuuseumist.28 Nõukogude aja alguskümnenditel teh-tud ümberkorraldused jätsid ülikooli ilma mitmest kollektsioonist ja muuseumist,29 millest osa ongi jäänud väljapoole Tartu Ülikoo-li. Muuseumid, kas siis Teaduste Akadeemia või ülikooli alluvuses, muutusid instituutide teadus- ja õppekollektsioonideks ega mängi-nud aktiivset rolli muuseumipoliitilisel maastikul. Erandiks oli uue muuseumina loodud ülikooli ajaloo muuseum (1976), mille tegevus oli eelkõige suunatud avalikkusele.

Teadusmuuseum või ülikoolimuuseum19. sajandi ülikoolimuuseumid keskendusid õppe- ja teadustegevu-sele; 20. sajandil muutusid oluliseks uut tüüpi ülikoolimuuseumid, mille keskmes olid ajaloolised teadus- ja õppekollektsioonid ning üli-kooli lugu. Võib väita, et teaduslugu ning ülikooli lugu on eristami-seks liiga tihedalt seotud ning sageli kasutatakse neid termineid va-heldumisi, kuid Euroopa muuseume analüüsides saab eristada kahte suunda: ühe rõhuasetus on teadus (science museum, museum of his-tory of science), teises on aga vaatluse all ülikooli ajalugu (university museum), sel eesmärgil kasutatakse ka teadusloolist materjali.

Teadusmuuseumi30 alused leiab kuriositeetide kabinettides ja val-gustusajastu uudishimus.31 Juba kaasaegse muuseumi kujunemis-aastatel oli Diderot entsüklopeedias (1765) maininud Louvre’i ku-jundamist kunstide ja teaduste muuseumiks ehk muuseumiks, mis

28 Mariann Raisma, „Uus mälu. Eesti Vabariigi muuseumipoliitika 1919–1924”, Mälu. Eesti Kunstiakadeemia Toimetised, 22 (2010), 53–54.

29 Tervishoiumuuseum suleti 1940; 1946 viidi Teaduste Akadeemia alluvusse nii arheoloogiamuuseum kui ka zooloogia- ja geoloogiamuuseum (need anti ülikoolile tagasi 1964 ja 1976). Arheoloogiamuuseumi kogud on praegu Tallinna Ülikooli ajaloo instituudis (v.a Õpetatud Eesti Seltsi kogu), osa geoloogiakollektsioonist paikneb Tallinna Tehnikaülikoolis. Ülikooli alluvusse jäi kunstimuuseum, tollase nimetusega klassikalise muinasteaduse muuseum.

30 Selles peatükis on teadust ja teaduslugu käsitletud angloameerika traditsiooni järgi (ingl science, science history), seetõttu ei ole siin vaatluse all eri teadusvaldkondade (nt kunst, loodus, arheoloogia, antropoloogia jt) muuseumid. Teadusmuuseumi teemad võivad hõlmata nii reaalteadusi, meditsiini kui ka loodusteadusi; olenevalt riikide traditsioonidest on teadusmuuseumid kas laiema teemavalikuga (nt hõlmavad ka loodusteadusi), keskendunud reaal- ja meditsiiniteadustele või vaid kitsalt reaalteadustele.

31 History of Museums http://www.britannica.com/EBchecked/topic/398827/history-of-museums?anchor=ref608809 (20.10.2012).

Mariann raiSMa

20

viitab kunagisele Aleksandria mouseion’ile.32 Siiski iseseisvusid need alles 19. sajandi teisel poolel maailmanäitustest välja kasvanud tea-dus- ja tehnikamuuseumidena, mille olulisim inspiratsiooniallikas oli nii teaduse kui ka tööstuse kiire areng.33 Järgmisel sajandil kuju-nesid nende kõrvale ka ülikoolide teadusmuuseumid, täpsemalt tea-dusloomuuseumid. Nende loomise põhiajend oli tahe talletada vanu õppe- ja teaduskollektsioone. Enne muuseumi võis selliseid ajaloo-lisi kogusid leida tavaliselt koridorides, klassiruumides, kabinetti-des jm. Enamasti oli teadusloomuuseume palju keerulisem rajada kui neid, mis kujunesid õppe- ja teadustöö tulemusena loomuliku arengu käigus. Esimeste seda tüüpi muuseumide hulka kuuluvad Stras bourgi ülikooli juures asuv seismoloogia- ja Maa magnetismi muuseum (1900), Lyoni ülikooli meditsiini ja farmaatsia ajaloo muu-

32 Denis Diderot, Jean le Rond d’Alembert, Encyclopédie ou Dictionnaire raisonné des sciences, des arts et des métiers, Vol IX (Paris, 1765), 707.

33 Näiteks kasvas 1851. aasta Londoni maailmanäitusest välja Londoni Teadusmuuseum.

Foto 3. TÜ ajaloo muuseumi kaasaja saal, 1991 (TÜAM, foto: E. Sakk)


21

seum (1914),34 Scotti Polaaruuringute Instituudi muuseum Oxfordis (1920) ja Oxfordi ülikooli teadusloomuuseum (1925). Üheks klassi-kalisemaks teadusloomuuseumiks võibki pidada väikest Oxfordi ülikoolile kuuluvat teadusajaloo muuseumi, mis avati 1925. aastal endise Ashmole’i muuseumihoone ülemisel korrusel. Muuseum ei keskendunud vaid ühele teadusalale, vaid vaatles reaalteadusi laie-malt. Tänapäeval on nende haruldaste ajalooliste esemete hulgas ehk kõige tuntum hoopiski väike must tahvel Albert Einsteini enda kirjutatud valemiga.

Teadusloomuuseumi kõige laiem eesmärk on dokumenteerida ning tutvustada, kuidas ideed on muutnud meie arusaama maail-mast. Mismoodi me teame? Kuidas on teadmised konstrueeritud? Kuidas on need edastatud? Kuidas on kulgenud erialade areng? See ongi põhjus, miks teadusajalugu on muutunud nüüdisaja ühiskonnas järjest olulisemaks. Võib väita, et need muuseumid on – vähemalt idee järgi – kõige enam tulevikku suunatud: sageli on need seotud ülikoolis tehtava moodsa teadusega.

Kui teaduse eesliinil on tähtsad uued teadussaavutused, siis muuseumis on teinekord peaaegu niisama tähtsad (või isegi huvita-vamad) teadussuunad, mis praegusajaks on ununenud, ent mis veel mõned sajandid tagasi olid inimese ja maailma mõistmise aluseks, või ideed ja katsed, mis pole andnud soovitud tulemusi. Ülikoolimuuseu-mid võivad proovida, eksperimenteerida, katsetada, nad võivad teha vigu35 – vead ja ebaõnnestumised on osa teaduse tegemisest ning aka-deemiline muuseum võib samuti kasutada sarnast lähenemist. Võib vaid kahetseda, et seda ideed ei ole veel piisavalt palju rakendatud.

20. sajandi keskel mõisteti, et traditsioonilistest muuseumidest, mis hõlmavad aja jooksul akumuleerunud ajaloolisi teadus- ja õp-pekogusid, siiski ei piisa teaduse tutvustamiseks. Vaja oli uut kä-sitluslaadi. Just 1960. aastaid peetakse teadusmuuseumide suuri-ma tõusu ajaks36: arvestades tollast ühiskondlikku konteksti, oli see loomulik. Arenguks andis hea tõuke ka teaduskeskuste edenemine

34 Lyoni Claude Bernardi ülikooli kodulehel on muuseumi asutamisaastana toodud 1896, 1914 pandi dekreediga paika reeglid, vt http://www.univ-lyon1.fr/l-universite/ patrimoine-scientifique-et-culturel/musee-d-histoire-de-la-medecine-et-de-la-pharmacie-de-lyon-19828.kjsp?RH=ACCUEIL (20.10.2012) (toim).

35 Tsiteeritud Aberdeeni ülikooli muuseumi juhti Neil Curtist. 36 Lourenço, 161.

Mariann raiSMa

22

1970. aastatel.37 Peale selle, et rajati uusi muuseume ning senistes muuseumides tehti uuendusi, loodi ülikoolide algatusel või koostöö-na hulk teaduskeskusi, et võimalikult professionaalselt jagada tead-misi oma kaasaja teadusest. Ka Ahhaa teaduskeskus kasvas välja Tartu Ülikoolist, toimides pikka aega Tartu Tähetorni ruumides.38

Viimase poole sajandi jooksul on mitme ülikooli juurde asutatud uued teadusmuuseumid, erilaadsete reaal- ja loodusteaduslike kol-lektsioonide alusel. Ülikooli vajadustest ja huvist on olenenud, kas hoitakse alles väikesed muuseumid ja kollektsioonid või luuakse nende põhjal suur(em) teadusmuuseum. Teise suuna hea näide on Coimbra Ülikooli teadusmuuseum, mis loodi 2006.–2007. aastal, kui ühendati füüsika-, zooloogia-, loodusteaduse, mineraloogia- ja geo-loogiamuuseum.39 Atraktiivne püsiekspositsioon valguse ja matee-

37 Esimese teaduskeskuse Exploratorium’i asutas füüsik F. Oppenheimer 1969. aastal San Franciscos.

38 Tartu Tähetorn, koost Lea Leppik (Tallinn: Aasta Raamat, 2011), 195–196.39 Paulo Gama Mota, The eighteenth-century Laboratorio Chimico in the context of

the Science Museum of the University of Coimbra.

Foto 4. Coimbra Ülikooli teadusmuuseum paikneb ajaloolistes keemia- ja füüsikahoonetes. Kaasaega ja minevikku omavahel hästi siduv püsieks-positsioon Laboratorio Chimico’s kõneleb mateeria ja valguse saladustest (foto: M. Raisma)


23

ria olemusest räägib teadusest nii ajalooliste kui nüüdisaegsete va-hendite kaudu ning on võitnud 2008. aastal Micheletti auhinna kui uuenduslik tehnika- ja teadusmuuseum. Samas on muuseume, mis hoolimata oma väiksusest on iseseisvad ülikoolimuuseumid (nt Ox-fordis) või mis kuuluvad teadusajaloo osakonna alla ning on tihedalt seotud õppetööga (nt Cambridge’i Whipple’i teadusajaloo muuseum või Harvardi teadusajaloo kollektsioon).

Teadusloomuuseumide arengusuunad erinevad suuresti. Mõned neist arendavad muuseume aktiivselt; teised ajalooliste kollektsioo-nidega teadusmuuseumid ei kogu isegi uusi esemeid, kuid on see-eest tihendanud koostööd eri teaduskondadega. Näiteks Cambridge’is Whipple’i teadusajaloo muuseumis on teaduskondade jaoks koosta-tud juhised, kuidas talletada ja eksponeerida kogusid võimalikult väikese vaevaga, mõistagi selleks, et teaduskonnad oleksid ise huvi-tatud oma pärandi hoidmisest ning võimelised seda tegema.

Teine oluline suund 20.–21. sajandil on ülikooli ajaloo kogumine ja talletamine. Nii mõneski ülikoolis on küll ametis ajaloolane, kes on pühendunud ülikooli ajaloole, kuid pole eraldi ülikooli muuseumi. Toetudes Euroopa akadeemilistele muuseumidele, oleks mõttemän-guna põnev arutleda, kas on vaja eraldi ülikoolimuuseumi, mis püsi-valt kajastaks ülikooli ajalugu, sh struktuurimuutusi, sotsiaalajalu-gu, igapäevaelu ning kõike seda, mis kaasneb ülikoolieluga; samuti tasub kaaluda, kui suur peaks seda laadi muuseum olema. Euroopas on rakendatud eri käsitusviise, nt Suurbritannia ülikoolide juures on eri teadusvaldkondi käsitlevad kollektsioonid ja muuseumid, aga puuduvad ülikooli ajalugu hõlmavad muuseumid. Väiksemates kul-tuurisootsiumides on ülikoolil olnud vaimukultuurile märksa laiem tähendus kui lihtsalt õppe- ja teadusasutus, mistõttu seal leidub roh-kem ülikooli ajaloo muuseume. Mõne ülikooli juures on olemas ka väike, ent representatiivne ülikoolimuuseum (nt Freiburgi ülikooli juures Saksamaal).

Ühed varasemad ülikooli ajaloo muuseumid on rajatud Soomes (Jyväskylä ülikoolimuuseum, asut 1900) ja Hollandis (Leideni (1928), Groningeni (1932) ja Utrechti (1936) ülikoolide muuseumid); seal on koos eksponeeritud ülikooli ajalugu ning teave eri teadusalade kohta. Uppsala ülikoolimuuseum, Museum Gustavianum, loodi praegusel kujul 1997. aastal, kui ülikoolimuuseumi koondati erisugused kol-

Mariann raiSMa

24

lektsioonid ning muuseumid (v.a loodusloomuuseumid, mille alusel loodi evolutsioonimuuseum). Ka Helsingi ülikoolimuuseum (2003) ja Brüsseli Vaba Ülikooli muuseum (2004) kujundati ümber, koonda-des sinna mitme väiksema muuseumi ekspositsioonid ja kogud.

Tartu ülikooli juurde loodi ülikooli ajaloo muuseum samuti kui klassikaline asutuse ajaloo muuseum.40 Rektor Arnold Koop allkir-jastas ülikooli ajaloo muuseumi asutamise määruse 1976. aasta 6. detsembril, kuid eellugu ulatub veel eelmisesse kümnendisse. Juba 1960. aastatel hakkasid Tullio Ilomets, Ivar Piir, Paul Prüller jt ülikooli õppejõud koguma ajaloolisi teadusinstrumente, mis lõid eelduse muuseumi tekkeks.41 Muuseum loodi väga õigel ajal: 1982. aasta suure juubeli eel ehitas ülikool palju ja sobival ajal rajatud muuseumis sai talletada mitmeid teadusajaloolisi kogusid, mis üm-berehituste käigus oleks võib-olla lihtsalt välja visatud. Nõukogude Liidus olid nii mõnegi ülikooli juurde rajatud muuseumid, kuid seal hoiti peamiselt ülikoolile tehtud kingitusi ning eksponeeriti ideoloo-gilist üliõpilaselu, ent Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi ambitsioon oli tunduvalt suurejoonelisem.

1980. aasta 1. aprillil avatud esimene püsiekspositsioon neljas ruumis peahoone keldris kajastas ülikooli ajalugu erialade ja teadus-riistade kaudu. Muuseum võimaldas kõneleda meie identiteediloo-mest, vaimukultuurist, olles ühtlasi sümboolne sissejuhatus 1982. aasta suurejoonelisele juubeliaastale. 1982. aastal, pärast Toomele kolimist, astuti esimene samm Toome muuseumikompleksi arenda-mise teel; ideena oli sellest olnud juttu juba 1970. aastatel.42 Viimas-tel aastatel on selle idee elluviimine jõudsalt edenenud: 2011 avati Tartu Tähetorn ning järge ootab vana anatoomikum.

40 Muuseumi loomisest loe täpsemalt: Ela Martis, „Tartu Ülikooli ajaloo muuseum 1976–1993”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXVII (Tartu, 1993), 158–164; Leili Kriis, „TÜ ajaloo muuseumi kogude kujunemine 1979–2000”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXII (Tartu, 2001), 31–41.

41 Paraku hävis suur osa kogutud füüsikainstrumentidest 1965. aasta ülikooli peahoone põlengus. Loe täpsemalt: Tullio Ilomets, „Meenutusi Tartu ülikooli peahoone põlemisest 21. detsembril 1965”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXI (Tartu, 2001), 209–214; „Mis on käes, see on käes”, intervjuu Tullio Ilometsaga, Muuseum, 2 (30) (2011), 41–44.

42 Edasi 25.04., 19.05., 18.07.1974; Heino Eelsalu, „Mõtteid tähetornist kui ülikooli ajaloo mälestisest ja teadusajaloo uurimisbaasist”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, VIII (Tartu, 1979), 129–134.


25

Akadeemiliste muuseumide ülesandedÜlikoolimuuseum on aken ülikooli. See lause iseloomustab tabavalt akadeemiliste muuseumide olemust. Muuseum on üks väheseid asu-tusi, mida ülikool saab hoida kõigile avatuna: vajadus selle järele aina suureneb.

Ülikoolimuuseumide areng oleneb paljuski ajaloolisest traditsioo-nist ning ülikooli ja ühiskonna huvidest. Sageli on ülikoolimuuseu-mid väga konservatiivsed, nii oma struktuurilt kui ka sisult, mistõt-tu on muutusi teha keeruline. Kuid ülikoolide arengusuundi kokku võttev „Magna Charta Universitatum” rõhutab hariduse, teaduse ja kultuuri sünteesi, mis on tähtis arengu alus ka ülikoolimuuseumi-dele.43 Muidugi juhul, kui akadeemilised muuseumid tahavad saa-vutada ühiskonnas kaalukama positsiooni. Alljärgnevalt käsitlen ül-distatult mõningaid põhijooni, mis eelneva arengu ja muutuste tõttu 43 Magna Charta Universitatum: http://www.bologna-bergen2005.no/Docs/00-Main_

doc/880918_Magna_Charta_Universitatum.pdf (08.10.12).

Foto 5. Museum Gustavianum Uppsalas asub Uppsala ülikooli vanimas hoones, mis pärineb 1620. aastatest. Hoone keskosas paikneb Põhja-Euroo-pa vanim anatoomiline teater (foto: M. Raisma)

Mariann raiSMa

26

on aktuaalsed ka praeguste akadeemiliste muuseumide jaoks ning millele vastamine aitab määrata nüüdsete ülikoolimuuseumide po-sitsiooni ülikoolis ja ühiskonnas.

Tsentraliseerimine ja detsentraliseerimineAjaloo vältel on muuseume ühendatud ja lahutatud, kas haldus- või sisuliste vajaduste järgi. Mitmel pool, eelkõige väiksemates riikides ja ülikoolides, on ühendatud väiksemaid ülikoolimuuseume (nt Upp-sala, Helsingi, Coimbra ülikoolis), selleks et ühtlustada ja tõhustada ülikoolimuuseumide positsioone.

Paljudes riikides, eelkõige (kunagistes) suuriikides, on säilinud iseseisvad ülikoolile kuuluvad teemamuuseumid (nt Hunter’i Muu-seum Kuningliku Kolledži juures Londonis, Allard Piersoni Muu-seum Amsterdami ülikooli juures jt). See kehtib ka ajaloolise taus-taga suurte loodusmuuseumide kohta, mis sageli on omandanud rahvusmuuseumi staatuse.

Vastupidi eelnevatele eksisteerivad ka detsentraliseeritud kol-lektsioonide klastrid, nt Humboldti ülikoolis. Mõningatel juhtudel käivad eri kollektsioonide valdajad koos, et vahetada infot (nt Ham-burgi ülikooli juures). Kuid ka Saksa ülikoolides korrastatakse prae-gu kogusid ja vähemalt teatud määral neid tsentraliseeritakse (nt Göttingeni ülikool). Kui tahetakse ülikoolimuuseumide positsioone tugevdada, on ühistegevus vajalik, olgu koostöövõrgustike või ühis-organisatsioonide kaudu (nt Oxfordis tegutsevad muuseumid küll eraldi, kuid muuseumidel on ühine hariduskeskus).

Ülikooli ajalugu või teadusluguEri maades on erisugused arusaamad sellest, kui palju peaks üli-koolimuuseum kajastama ülikooli lugu ning kui palju pühenduma laiemalt teaduse tutvustamisele: leidub ülikoole, kus esiplaanil on teaduslugu üldisemalt, ent on ka muuseume, kus peatähelepanu on pööratud asutuse ajaloole ja organisatsiooni enda arengule. Muuseu-mi ellujäämine ja edu oleneb suuresti teemavalikust: kuivõrd täh-tis on see ühiskonnale ja ülikoolile. Oluline on ka ülikooli sihiseade: kas muuseumist tahetakse kujundada riigi keskmuuseum või kitsalt oma teemale spetsialiseerunud nišimuuseum; mõistagi tuleb silmas pidada, kas on võimalusi soovitut ellu viia.


27

Ülikoolimuuseum või muuseum, mis kuulub ülikoolileEelmise sajandi lõpust alates on üha valdavamaks muutunud suun-dumus, et akadeemilised muuseumid kuuluvad küll ülikoolile, kuid ei ole ülikoolimuuseumid. Erinevus nn tavalistest muuseumidest on vähenenud ning muuseumide tegevus ei võimalda aru saada, mis eristab tavalist muuseumi ja ülikoolimuuseumi. Seda olukorda on viimastel aastatel mõnel pool püütud muuta, nt seoti Aberdeeni üli-koolimuuseumi kogu tegevus rangelt ülikooli eesmärkidega. Küsi-mus, kas, kui palju ja kuidas olla seotud ülikooliga, on endiselt üks ülikoolimuuseumide alusküsimusi.

Ülikoolimuuseumide avalik rollTänapäeval on ülikoolile kuuluvad kogud üha olulisem allikas õppe- ja teadustöö tarvis, kuid niisama oluline on ülikoolimuuseumide ava-lik roll: teaduse populariseerimine, haridustegevus ja kogude ekspo-neerimine. Praegune moesõna on „avalikkuse kaasatus” ja sama siht on ka nüüdisaegsetel ülikoolimuuseumidel. Muuseum on nii uurijate kui ka publiku tegevuse alus. Teadlastele on muuseum oluline kas või selleks, et harjutada, kuidas kõneleda tavainimestele. Näiteks Uppsala ülikoolimuuseumis pidi iga teaduskond tegema nn ühe vit-riini näituse, nõnda et see oleks huvitav ja arusaadav; see oli väga kasulik õppetund nii teadlastele kui ka muuseumile.

Kuraator või teadlaneÜlikoolile kuuluvate muuseumide suurus varieerub ühest äärmusest teise: mõnes töötab vaid paar inimest, teises aga mitukümmend töö-tajat. Ulatuslikum koosseis on põhiliselt suurtel teadusasutustel, kus peatähelepanu on teadustööl. Ülikooli ülesanne on tagada, et nendes muuseumides töötavad inimesed ei oleks professionaalid üksnes oma erialal, vaid ka museoloogias. Ülikoolimuuseumides on äärmiselt va-jalik museoloogiakompetentsus ning professionaalsus, sest ideaalis peaks just ülikoolimuuseumid õpetama üliõpilasi – tulevasi muuseu-mitöötajaid – arutlema valdkonna kõige uuenduslikumate ideede üle.

Parem kättesaadavus Arendada kollektsioone eri tasanditel – kogudel põhinevast teadus-tööst kollektsioonide kättesaadavuse parandamiseni – ning teha

Mariann raiSMa

28

seda ühtaegu nii füüsilisel kui ka virtuaalsel tasandil on kindlasti üks viimaste aastakümnete suuremaid proovikivisid. Sellega kaas-neb ka kollektsioonidele uue sisu, sh uue otstarbe andmine.

Kokku võttes: hea ülikoolimuuseum peab olema kättesaadav, seo-seid loov ja ühiskonnale oluline asutus. Siis elab seal ka akadeemi-line vaim. Portreteerides akadeemilist vaimu, on tähtis osata luua seoseid mineviku ja lähituleviku, lokaalse ja globaalse vahel; selle jaoks pakuvad ideaalseid võimalusi ülikoolimuuseumide teemad: ini-mene, loodus, kunst, teadus, mikro- ja makrokosmos.

Ülikoolimuuseumid on oma loomult erinevad, see oleneb nende teemast, ajaloolisest kujunemisest, positsioonist ülikoolis ja ühis-konnas. Kindlasti on oluline rõhutada, et ülikoolimuuseumid ei ole ülikooli siseasi, vaid üks osa muuseumimaastikust. Neile kehtivad vähemalt samad kriteeriumid, mis teistele professionaalsetele muu-seumidele. Seetõttu on tähtis, et akadeemilised muuseumid oleksid atraktiivsed nii vormilt kui ka sisult. On selge, et sisu poolest esi-tatakse neile eriti suuri nõudmisi, ülikoolimuuseum peab alati jää-ma teaduspõhiseks. Kuid niisama oluline on, et ülikoolimuuseumide puhul kehtiks kõiki mäluasutusi ühendav põhimõte: muuseum pole üksnes hariv, vaid ka inspireeriv keskkond.


29

How to portray academic spirit. Identity changes in university museums over

the last two centuriesMARIANN RAISMA, MA

Director of the University of Tartu History Museum

A university museum is like a window into the university. This sta-tement is a concise characterisation of the essence of academic mu-seums. This article examines the identity changes in university mu-seums over the last two centuries and analyses the issues shaping the appearance and role of university museums today. University museums and collections are aggregates of the history of the social elite. Items for such museums are selected based on paradigm shifts and developments in perception of education and science. It is na-mely through the things preserved in university museums that we see clearly what humankind knows about nature, the universe and human beings.

University-based museums are the oldest in Estonia, too: the Uni-versity of Tartu’s Natural History Museum was established in 1802, while its sibling, the Art Museum, was born just a year later. Yet many of the university-owned museums in Estonia and worldwide are quite young and quite a few have the status of mere collections. For instance, the Museum of Tallinn University of Technology was reopened only in 2011.

This article analyses types of university museums and the idea behind the concept of academic museums, using as an example the Ashmolean Museum of Oxford University. While the university mu-seums existing in the 19th century focused on lecturing and research work, the 20th century saw the emergence of a new type of univer-sity-based museum that concentrated efforts on historically valuab-le science- and education-related collections and the history of their university. Two trends are discerned from analysis of such museums in Europe: the first stresses science (science museum/museum of his-tory of science) and the second focuses on the university’s history (university museum), with historically valuable scientific materials serving the latter priority. This article highlights the typical issues

Mariann raiSMa

30

of modern-day university museums, such as centralisation vs decent-ralisation, university history vs history of science and curator vs re-searcher, and discusses the public role of university museums.


Museum Gustavianum – The interface between the academic world and the

general publicING-MARIE MUNKTELL, PhD

CECILIA ÖDMAN, MAMuseum Gustavianum

In Uppsala the Museum Gustavianum, with the Art Collections and the Numismatic Cabinet, occupies a unique position as an interface between the academic world and the general public. Situated in the medieval heart of the city, the Gustavianum is the former main buil-ding of Uppsala University. The Anatomical Theatre erected on the roof of the Gustavianum gives the building its characteristic appe-arance. The Museum Gustavianum was inaugurated in 1997. The main exhibition describes the history of Uppsala University through a collection of objects from a wide range of disciplines dating from 1477, when the university was founded, to the present. The Museum has become a popular attraction to the public, with around 150 000 visitors every year.

Museums of today represent wide spectra of different organiza-tions and content. But still the mission for us as museum profes-sionals stays the same – to document, to preserve and to present. Museums in general have changed from being collection based mu-seums for the elite to big centers for the broad public – from curiosity cabinets to science centers. In the strategic planning of the Museum

ING-MARIE MUNKTELL, CECILIA ÖDMAN

ing-Marie Munktell, CeCilia ÖdMan

32

Picture 1. The museum as a place where the past and the present meets the future (Photo Å. Nilsson)

Picture 2. Students documenting a collection at a department (Photo J. Worley)

MuSeuM guStavianuM

33

Gustavianum we decided to focus on the public side of our mission. We do believe that museums are important factors for the future in the field of mass-education, research and as public rooms for culture, knowledge and events. For university museums this public engage-ment is even more important because the benefits are many: wide-ning participation in the activities of universities and new groups with different backgrounds going to universities. There is a fragile balance between the inward and the outward work in university mu-seums, but in the long run there is a win-win situation in this area of community outreach. We must ask ourselves: who will use and who will pay for the future museums?

Today, when the perspective of using collections has changed from research and teaching to public interpretation, many museums and collections are at risk. To meet the future we must convince our university management about how useful the scientific and cultural heritage is and that it has a huge potential of knowledge for next generations. Many museums and collections are hidden treasures, unknown to the world outside, and sometimes even within, the uni-versities. Our success depends on whether we can make our heritage useful and accessible.

One way for the museums is not only to teach but to start dia-logues between those who can teach and those who wish to learn; to allow the visitors to teach the museum professionals about what their mission ought to be. Museums should work closely with the other departments at their universities as well as with other schools and organizations. The modern researcher is positive to the so called third mission when cooperation is made possible. Theme days on dif-ferent subjects, from mathematics to Chinese punk, give academics the possibility to meet the public. University museums can play an important role in these activities, as the museum staff are professio-nal public communicators.

Student participation is another important way of widening our mission. Ever since the museum was founded, student participation has played an important role in the ongoing work: with respect to documentation, exhibitions and education. In each semester since 1997 a number of students in the liberal arts were offered an in-ternship at the museums’ storage facility. During the internship the

ing-Marie Munktell, CeCilia ÖdMan

34

students gather insights into different aspects of inventorying and preserving objects. These students’ efforts have led to an acceleration of the documentation of the museums’ own collections.

Even on program days and for the education side of museum ac-tivity student participation has played an important and vitalizing role. Some of the implemented educational projects have been qui-te unique in its nature and have attracted attention at conferences and in the media. The Museum Gustavianums’ strategy has been to involve as many students as possible from as broad a spectrum of subjects as possible. We hope that in the future this work could be developed further and intensified. One example is from the autumn of 2010 and 2011 when students from the department of ALM (Arc-hives, Libraries and Museums) helped us to arrange holiday activi-ties for children. The activity was called Time Travel and was a new project where 4 stations were set up and the children could meet 4 different historical persons together with objects from the past.

In the Museum Gustavianum we start with pre-school children in our public work. University museums can support both students in their education to preschool teachers and the children’s joy in finding out how exciting experiments can be. At the Museum Gustavianum we have found the student participation to be a win-win concept.

Museums have unique collections and a great many stories that need to be told. If we dare to let in researchers and students and ot-hers as well, then together we can connect the past with the present and future. Then our university museums can become laboratories for new ideas and our collections can find new meanings.

MuSeuM guStavianuM

35

Museum Gustavianum – vahendaja akadeemilise maailma ja tavainimeste vahel

PhD ING-MARIE MUNKTELL, MA CECILIA ÖDMANMuseum Gustavianum

Museum Gustavianum täidab Uppsalas unikaalset rolli olla vahen-daja akadeemilise maailma ja tavainimeste vahel. Muuseum asub linna keskaegses südames, endises Uppsala ülikooli hoones. Anatoo-miateater katusel annab hoonele tema iseloomuliku ilme. Museum Gustavianum alustas tegevust 1997. Püsiekspositsioon kirjeldab Uppsala ülikooli ajalugu alates aastast 1477 kuni tänapäevani välja. Muuseum on populaarne, seal käib aastas 150 000 külastajat.

Tänapäevased muuseumid võivad olla sisult ja organisatsioonilt üsna erinevad. Kuid nende üldine ülesanne on ikka sama – dokumen-teerida, säilitada ja näidata. Üldine muuseumide areng on liikunud eliidile kuuluvatest kollektsioonidest kuni suurte laiale avalikkusele avatud keskusteni, kuriositeetide kabinettidest teaduskeskusteni. Museum Gustavianumi strateegilistes plaanides otsustasime kes-kenduda muuseumi missiooni avalikkusele suunatud osale. Usume, et muuseumid on tulevikus aktiivsed tegijad massihariduses ja uu-rimistöös, pakkudes avalikku ruumi kultuuri, teadmiste ja ürituste tarvis. Ülikoolide muuseumidele toob avalikkuse laiem kaasamine mitmesugust kasu, tuues ülikooli uusi inimesi erineva taustaga. Mõ-nikord on sisse ja väljapoole suunatud tööde vahel paraja balansi leidmine keeruline. Kuid pikemas perspektiivis annab kogukonna kaasamine kindlasti tulemuse, millest kõik võivad ainult võita. Me peame endalt küsima – kes hakkab tulevikus muuseumi kasutama ja kes hakkab selle eest maksma? Museum Gustavianum alustab tööd avalikkusega juba koolieelikutest, kaasab kollektsioone kirjel-dama ja muuseumitunde läbi viima üliõpilasi jmt. On väga oluline, et me suudaksime ülikoolide juhtkondadele selgitada, milles seisneb kollektsioonide väärtus. Edu sõltub sellest, kui hästi me oskame teha pärandi kasulikuks ja kättesaadavaks.


Why academic heritage should not be restored

and exhibited?

ANNE VäHäTALO, MScArchitect SAFA, Aalto University School of Engineering

IntroductionAcademic heritage reveals the paths, traditions and steps of creat-ing researchers and doing research, whether the steps were taken forwards or backwards. Denying, hiding and destroying one’s past ensures failures in the future.

In this paper I will discuss the relation between renovating or maintaining existing exhibitions of collections and museums. I also present some solutions on how to explain to the economists the value of university museums and collections for research as a source for creativity and inspiration, as a foundation of reputation and as a PR-device for a university.

I present a case study on the commercial approach of managing the premises of Aalto University and its impact on the preservation of heritage. I shall address the question of the compatibility of this commercial approach for the academic world and national build-ing heritage. I also raise the question about the ways alterations, rearrangements and modifications were made to the interiors and furnishing in the oldest parts of Otaniemi campus since the central area and its buildings are the masterpieces of Alvar Aalto, not only

Why aCadeMiC heritage Should not be reStored and exhibited?

37

because of exteriors but also, and especially, because of its interiors. The Otaniemi campus is on the Finnish DoCoMoMo list.1

Who and why needs collections and museums? There are various users of heritage although they may not know it in advance: researchers, students and future researchers and students: i.e. schoolchildren (and their teachers). Also those who are generally inter-ested in various branches of (doing) science and those who need to pro-mote the university to the surrounding society. Academic heritage can, and should be, used to promote a university for the public. The reason for this is simple: for an “outsider” a university museum with its café, shop and exhibitions is the easiest way to get in touch with the past and present of the academic world, research and science. The deeper reason for museums to exist is to serve as means for understanding how science-studies and the academic world work and how things were (taught) in preceding eras. Museums and collections may also serve as an inspira-tion for other professionals, such as artists, artisans, designers, inven-tors, and teachers. The significance of collections is obvious: they are the database and sources for research and very seldom only a showpiece.

A university museum might also show what had gone wrong in some cases or what might have been the direction of the research when some special branches of science would have survived. The changes in theories and common understanding of different branches of scientific knowledge can also be shown. An issue that most of us never even think about is the history of errors and other possible paths, but also ability to argue the so-called “we just agreed that this is ok” when it really has no scientific and up-to-date research to back it up.

How are the objects shown?Museums should use at least two levels of storytelling – scientific and popular – most preferably showing rather long but visible con-

1 http://www.docomomo-fi.com/index.php?k=218300 (20.10.2012) DoCoMoMo is a non-profit organization International Working Party for Documentation and Conservation of Buildings, Sites and Neighborhoods of the Modern Movement. It has also national sub-organizations and each country has its own list of items.

anne vähätalo

38

nections between early phase and current solutions. For decades the leading idea in restoration of architecture has been to show stratifi-cation and this could also be a solution for university museums.

Different ways of exhibiting various collections, spaces related to the collections and documents depend much on usable resources and possible users as well as money, space, and the nature of collection it-self, its quality and quantity. The policy of one truth, one universal ex-hibition ideology and graphical layout often leads to a situation where once you have seen one collection/museum, you have seen them all. Is it really necessary to wipe out all traces of previous permanent (col-lection) exhibitions just because they are shown in “old, out-of-date” style? Is it not part of history and science itself to show how a collec-tion was previously, and possibly originally, exhibited? The original interiors, showcases, arrangement of objects and information papers are an essential part of history of sharing information. By showing different and original ways of exhibiting objects from different eras you also pose a question: can you notice how the ways of doing science, knowledge and way of sharing information change? Can you relate this showpiece to its historical context and the world around it? His-tory has numerous levels and as many viewpoints as there are view-ers (pic 1).

Pic 1. Natural history museum of Berlin and three different samples. From left “wet collection in 21st century style”, “learned cabinet from 18th century” and exhibition with new and original cabinets – typical 18th and 19th cen-tury array as a picture on the background (Photo: A. Vähätalo)


39

Old arranged cabinets, dioramas, concept-shows, objects telling timeline, wow-showsIn some cases the most impressive and informative way is to show collections in their original cabinets and environment especially when both have survived through centuries. Although time is not the decisive factor, the entity and its meaning for research in situ. For example a nuclear reactor representing modern architecture from mid-1950’s can be an excellent showpiece (such as the linear accel-erator at Orsay in France2) as well as a collection room of scientific instruments from 1780’s (e.g. Cabinet of Physics at the University of Coimbra3). Sometimes it is difficult to fit the artefact into the basic concept of a showpiece or a museum, for example Germany’s first and still radioactive nuclear reactor, the visually stunning Atomei, literally “nuclear egg”4 – a piece of modern industrial and scientific

2 http://cerncourier.com/cws/article/cern/29096 (12. 01.2012).3 http://fisica.uc.pt/xt/mf/mf_main.php (20.10.2012).4 http://www.museion.ku.dk/2012/02/curating-a-nuclear-egg-roland-wittje-at-the-

muse-seminar/ (20.10.2012).

Pic 2. Cabinet of Physics at the University of Coimbra (Portugal), first room is in original array and shape. Cabinet is dated back to 1780’s and in the middle are shown devices for researching electricity. Devices are const-ructed of timber, glass and brass/copper (Photo: A. Vähätalo)

anne vähätalo

40

Pic 3. Modern, up-to-date showcase exhibiting evolution of telephone. Very informative but cold. Exhibition includes several similar stories. University of Porto in Portugal (Photo: A. Vähätalo)

Pic 4. Partly renovated (new worktables above old ones) laboratory of phy-sics at the main building of Helsinki University of Technology (now Aalto) in August 2011; original design by Alvar Aalto (Photo: A. Vähätalo)


41

architecture. Much depends on the tale and level of information the curators want to tell (pic 2, pic 3, pic 4).

It is very “hip” in the 2010’s to demolish old dioramas and collec-tion cabinets and show things in “concept exhibitions”, that is to put objects with same ideas, but from different eras in the same box and show “evolution and timeline” within one showcase. This is a very informative way of storytelling, but on the other hand, if you have a collection of electrical demo pieces from 1890’s in original cabinet and possibly in original environment – is that worth anything? Some 120 years of survival is not something you meet daily. How about diorama from 1970’s? Yes, it might be very ugly and old-fashioned but also a representation of its own time. What if you at least save the most popular, meaningful and typical ones and document all the others properly? You might make a virtual tour of the others before they are demolished and then you can put this documentation in ”3D goggles” and let the visitors see how the museum was before.

The most impressive example of new ways of exhibiting and pre-serving scientific samples (“wow-shows”) I have seen so far is the “wet” collection of Natural History Museum in Berlin. The collection con sists of thousands of samples that have been preserved in alcohol and glass tubes; animals from all over the world are all displayed within a kind of giant crystal cube – a room within a room. A regular visitor will see the examples from high and dark circulating corridor, meanwhile researchers and students of biology can see the illuminat-ed “cube” inside and make their observations. This collection is an ideal case: an impressive showpiece and used in everyday research at the same time. This new way of exhibiting has its parallels in the past: the collection exhibitions from 19th century in the wall-size vitrines full of stuffed samples of animals. A very beautiful and visually sim-ple example of this kind is the Gallerie des Oiseaux a series of collec-tion rooms of birds at the Musée Zoologique de la Ville de Strasbourg.

How to do it?Some universities have made an absurd and strict rule that their museum is not allowed to conduct research and then wonders why the museum does not achieve any scientific results and does not at-

anne vähätalo

42

tract a great number of visitors. A good exhibition is mostly based on careful research that at least partly comes from inside the museum.

Recycling is the day’s word. For a temporary exhibition this ide-ology is a bit difficult but still manageable: one has to create basic structural layout that can be used over and over again; just change the posters, content and composition. Old cabinets can usually be reused, repaired and if necessary, remodelled (pic 5, pic 6).

Connecting the work of science historians with museums is “sim-ply” solved: museums should employ researchers who know how to research, write and publish and how to prepare exhibitions. Muse-ums should also not forget an architect who knows how long one me-ter is, how heavy 40 kg are and how long it takes to build an exhibi-tion with a negative budget. Large audiences are quite easily pleased when they are shown how theories and scientific instruments have made their everyday life easier.

If you have to establish a new collection out of forgotten items in a storage cellar, quickly study the pieces, find any marks and notes and overtake all without hesitation. Later you can go to archives to re-search for inventory lists. Remember to doubt everything, ask stupid questions and not to assume anything. And you must remember to protect that which cannot speak for itself – the heritage as an entity. Sometimes this means changing locks and acting as a fire brigade in action. You must never panic or loose self-control, even when you are ‘the last man standing’.

Virtual object versus real item?We may think that virtual tours and archives give us all the informa-tion we need, but in reality we just see either a reflection made by camera lens or an animation. Virtual display does not have the same impact as the real existing thing; it does not give us the sense of ma-terial, size, colour, ageing, patina, and odour. Also, the original con-text is missing, though this also happens when an object is not shown in the original environment and showcase or laboratory context. But virtual 3D and 4D -models and photographs can give useful addition-al data and often allow us to see ‘inside’ or ‘behind’ the object or its path in time and timeline. Another advantage of virtual exhibition is


43

Pic 5. Stripping table designed for land surveying department. Unique set of furniture that will have a new life as exhibition table and after remodel-ling, cabinet (Photo: A. Vähätalo)

Pic 6. Cabinet designed by Alvar Aalto office, original furnishing of HUT. Mathematical models inside date back to 1910-20’s and are related to the main interest of science in those days in Finland. A small piece of tempo-rary exhibition about teaching on HUT in year 2008 (Photo: A. Vähätalo)

anne vähätalo

44

to make collections and museums known to those who are not situ-ated in its neighbourhood, therefore it is a good way to promote and share knowledge. Virtual archive also preserves objects from wear of handling and gives simultaneous access for several researchers but it can never replace actual archive.

Establishing virtual archive and exhibitions needs knowledge and understanding of software but also a clear vision of the visual outlook and simple user interface – and this system should work in harmony with other similar archives already established. Above all, this re-quires enough time to consider different solutions and money to pro-vide for memory storage, energy, counting capacity and also secure interactive web. However, we should not assume that everyone really has access to the Internet.

Is money the new god? Maintenance demands money, but the real issue is the worshipping of making money over university buildings. Why should university pay so high rent for its premises that it gives the ‘owner’ equal profit as large as any commercial real estate business over deposited capi-tal? In Finland the premises used to be the property of university and then in mid-1990’s they were given by state to profit-making statist company5 which led to a situation where rent formed over 50% of the costs of every faculty. This is what happened in HUT6 and in all other universities in Finland. Official explanation for later rent increases was that “university should pay its way due renovation costs.” But how can a university operate when its main product is knowledge and immaterial resources for economic life – that is, highly educated experts whose education is mainly paid by the state?

Museum and collection spaces should be valued to one tenth of the regular “rent price” or even less. Also, when a built-in scientific in-strument or its podium is in an ordinary university room, the volume of the area the podium takes should be reduced from the rent. A relic

5 Panu Nykänen, Otaniemen yhdyskunta. Teknillinen korkeakoulu 1942–2008 (Helsinki: WSOY, 2007), 348.

6 HUT is Helsinki University of Technology and since 1.1.2010 part of Aalto University (HUT is nowadays dealt in four different Schools of technology).


45

should be a matter of boast and pride, not a nuisance to get rid of. An issue that is quite difficult to explain to the euro-fixed-make-profit economists or the humble and diffident scholars. Inspiration comes from a little intellectual stimulus and trigger hidden in environment.

How to convert a “true-believer” or a “faint heart”?What if the emperor has no new clothes, not even the undergarments? How to make economists to understand that university’s main goal is not just to be an effective result-maker but to be a place for study, doubt, success and also errors. How to show that nothing new comes from empty hands? You need the history around you in order to un-derstand how it was before and how it is today – and create a question based on hands-on study: did we have it right or can we do better?

To get funding for a museum, collection and exhibition activity is to abuse the international ranking lists for your own purpose: check top-twenty of your own kind of universities and then study their web-sites and look if they mention a university museum specialized on the subject you are looking for and make your own statistics. You can also make a comparative study on top-twenty universities in general and make a similar list. The result is that at least 90% of the top-twenty have a museum or collections and funding for them. If you have the possibility, visit some of these, document them, interview the staff and ask for statistics. Then show your report to those who make the decisions in a way that it cannot be forgotten and recom-mend them to do an official visit to your collections and then to the best ones you visited. Lure in money to compete. A faint heart is a bit different but usually the eyes of scholars can be opened just by taking them to see the instruments and asking them what they are used for.

The Case: Aalto UniversityIn Aalto University the premises are now run by Aalto University Properties Ltd – a new organization taking care of the foundation based on Aalto University’s premises. The policy remains the same: money is taken from education to pay for the walls and equipment. A new pricelist is given for the renovated spaces: storage rooms are

anne vähätalo

46

equal to office rooms when it comes to rent per sq.-m.7 Everyone can see what this means to collections in faculties with a long history and huge instrument(s) or a collection with no present use.

The situation in Aalto’s Otaniemi campus is the following: old main building has been under renovation since August 2011 and land surveying department is the first in line for destruction. Land surveying collection consists of all kinds of measuring instruments from 1800’s to 1960’s, the biggest being half-the-elephant-size in-struments used to construct maps from aerial stereo photographs. The department also has teaching spaces specially made for them with tables joined to solid ground and a 75-metre measuring line for calibrating the devices and an unused laboratory for soil specimens. Most of this is going to be demolished due to price tag given to storage rooms, need for vast amount of HVAC-engine rooms8 and due to new techniques in land surveying and because some of these instruments are being used by very few people during an academic year. There is no room and no money for showing history or scientific progress because the rents are so high and also, possibly, there is not enough willpower to find a way to preserve bulky scientific instruments as a part of interiors even if there would be a possibility to do so.

The paradox is that the collections of Aalto’s engineering schools survived three different wars during the 20th century but not the time of peace and prosperity of the early 21st century. It is quite certain that in past many engineering-related vast objects and machines were destroyed when they became out-of-date but quite many of them ended up in museum collections outside the university. Luck-ily, this time most of the instruments used in land surveying were saved, some of the biggest found a new place in various land survey-ing related museums and smaller instruments got a shelter under the roof School of Engineering at Aalto for the sake of old times, in the spirit of the so-called “teekkarihenki”.

Most alarming is the ignorance and negligence towards architec-tural value of Alvar Aalto’s heritage in Otaniemi. The exteriors are considered to be of high value but interiors are very often altered for the sake of ‘modernization’. The central architectural ideas in the 7 Conversation with professor Henrik Haggrén, December 2010.8 http://www.aaltonet.fi/Otakaari-1-Peruskorjaus (24 .02.2012).


47

main building of HUT are the shape and interiors of the amphithea-tre-like auditorium, entrance halls in the main hall and those of the department of architecture and land surveying, the long corridors connecting the three and the additional “fingers” with upper light or sidelight depending on the location of the corridor in the plan. The newest idea from AU Properties Ltd is to demolish these walls be-tween old drawing halls and central corridors and build all dividing walls of glass and put students, researchers and assisting admin-istration staff in open-plan offices, just because it is so fashionable and new (this was so some twenty-forty years ago). These alteration plans are also going to ruin the main architectural interior features of the main building and also endanger the work peace of students, teachers and researchers. What makes it worse is that they thought of this plan when recent studies9 have shown that open-plan offices are non-efficient as a workplace. Why do non-professionals want to do

9 Article about sickness absence http://www.sjweh.fi/show_abstract.php?abstract_id=3167 (20.10.2012) and article about noise in general and in offices http://www.tiede.fi/artikkeli/1202/melu_vie_hengen_ja_hermot (20.10.2012).

Pic 7. Main hall of the main building of HUT. In the middle are shown wall cabinets made in 1998 for a history exhibition – these cabinets are updated and reused in situ year 2011. Exhibitions are integrated in departments since there is no actual museum (Photo: A. Vähätalo)

anne vähätalo

48

architects work when an architect never wants do economists’ work? We put our hope on the National Board of Antiquities to prevent this disaster, but due to present budget cuts it is likely that there is very little professional help available (pic 7).

However, there is a faint light at the end of the tunnel – the new school for architects and designers. They need a new house, not just for the studies but also for exhibitions and collections. Will there also be space for a museum? No one knows. It is possible that there will be some kind of museum-organisation in Aalto in future, but the strat-egy remains in shadows. Meanwhile the spiders of museum-minded weave their world-wide-web of co-operation in silence.

ConclusionsIn order to maintain the heritage it is essential to create guidelines, policy and grant funds for establishing proper framework and to make the wide range of heritage known to the whole of the university, from its students to the headmaster, and then practice this policy. One of the most important missions is to guide all those who work and study at the university to act in a way that the heritage is not endangered, but nourished and grown. The renovation of old exhibitions should be done after thorough consideration, since stratification is the timeline of all history and it can and must be shown. Original showcase also has its value of curiosity, as a means of information and as an histori-cal artefact. Virtual exhibition cannot replace real objects; however, it can give additional information that is not included in normal ex-hibition arrangement. Recycling and reusing are a good means to reduce costs if budget is low.

Once lost is gone forever. Money saved/gained in a quarter can turn into loss in centuries. It is essential to understand the meaning of his-tory and heritage, since they are the base of university’s reputation. Heritage and reputation can be established only by centuries of work, research and education and all of these are the most valuable PR-de-vices that a university can ever possess. Heritage is not just objects, it is also the built environment, both interiors and exteriors of university, and immaterial heritage e.g. in form of traditions of ceremonies, teach-ing procedures, student life and emblems showing academic identity.


49

Miks akadeemilist pärandit ei saa säilitada ja näidata?

MSc ANNE VäHäTALOAalto ülikool

Akadeemilist pärandit saab ja tuleb kasutada ülikoolide ja teaduse tutvustamiseks laiemale publikule. Teadusjalugu õpetab nii õnnes-tumisi kui ebaõnnestumisi ja arvamuste teaduslikku põhjendamist.

Kuidas mingeid kollektsioone näidata, sõltub suuresti ressurs-sidest nagu raha, ruumid, kollektsioonide olemus ja suurus, ning võimalikest kasutajatest. Ideaaljuhtumiks pean Berliini loodusmuu-seumi märgpreparaatide kollektsiooni, mis kõnetab nii teadlast kui tavakülastajat. Parim viis eksponeerida ajaloolisi kollektsioone on kahtlemata võimalikult originaalsetes kappides, karpides või vitrii-nides. Aeg ei oma tähtsust, labor 1960. aastast võib olla sama huvi-tav kui 1760. Virtuaaltuurid ei asenda kuidagi vahetut muljet ja ei maksa unustada, et igaüks ei kasuta ka internetti.

Raske koorem on muuseumidele kohustus teenida raha. Soomes maksavad ülikoolid poole oma eelarvest ruumide rendiks (sest need anti 1990. aastatel tuluteenivate firmade hallata). Igaüks saab aru, mida see tähendab, kui hoidla pinna eest tuleb maksta sama hinna-kirja järgi nagu kontorite eest. Ka 10 korda väiksem summa oleks muuseumile probleemiks.

Aalto ülikooli Otaniemi kampuse vana peahoone otsustati reno-veerida. Vana geodeesia ajaloo kollektsioon, milles on instrumente ajavahemikust 1800-1960 (sh suurimad on poole elevandi mõõtu, ka-sutatud kaartide tegemiseks aero-stereofotodest), spetsiaalsed lauad õppekabinettides jm on määratud väljaviskamisele, sest tänapäeval kasutatakse teistmoodi tehnikat ja hoidlapind on liiga kallis. Väga keeruline on selgitada, et ülikool ei saa olla efektiivne tuluteenija, vaid peab olema koht, kus on kohta kahtlustele ja edu kõrval ka vi-gadele. Ajalugu meie ümber sunnib esitama küsimusi, kas me teeme ikka asju kõige paremal viisil.

Aalto tehnikaülikooli kollektsioonid on 20. sajandil üle elanud kolm suur sõda, kuid on sattunud paradoksaalsel kombel tõsisesse ohtu 21. sajandil õitsengu ja rahu ajal. Loomulikult on ka varem osa

anne vähätalo

50

instrumente nende vananemise tõttu minema visatud, kuid paljud on jõudnud ka muuseumi. Selleks korraks said kollektsioonid pääs-tetud – need jagati laiali erinevate muuseumide vahel ja osad leid-sid pelgupaiga Aalto Inseneride kooli pööningul. Võimalik, et kunagi saab õppeasutus siiski oma muuseumi. Seniks peavad muuseumi-töötajad püüdma päästa, mis päästa annab. Pärand ei saa enda eest alati ise rääkida. Ikka tuleb meeles pidada, et lisaks esemete esma-sele väärtusele on hoopis teistmoodi väärtus tervikkollektsioonidel. Pärand – nii materiaalne kui mittemateriaalne – loob aluse ülikooli reputatsioonile ja on suurepärane PR vahend.


Университетские музеи Украины:

стадия возрожденияPhD ЛиЛия Казанцева

Киевский национальный университет имени Тараса Шевченко

в начале ХХІ века в разных концах мира заговорили о необходи-мости спасения так называемого академического наследия. При-забытые, часто запущенные по разным причинам в ХХ столетии движимые и недвижимые памятники истории развития науки и образования начали получать новую жизнь благодаря возвраще-нию к ним внимания общества. Этому предшествовала долгая и упорная исследовательская, популяризаторская и законотворче-ская работа. К сожалению, еще далеко не во всех странах удалось ее выполнить. Экономический кризис, смещение приоритетов на-ций и образовательных учреждений, вынужденные поиски инве-стиций для новых научных разработок часто оставляют на заднем плане интересы музеев и музейных коллекций. академическое наследие, как важная часть культурного наследия человечества, сконцентрировало в себе образцы интеллектуального развития всего общества и признаки национальной идентичности отдель-ных народов и стран. Без ее сохранения, изучения и трансляции история цивилизации, страны, нации, научного направления, учебного заведения или его подразделения останется неполной и до конца не понятой.

ЛиЛия Казанцева

52

Украина, молодая независимая страна с давней историей, се-годня пребывает в состоянии становления. ей приходится раз-решать очень много актуальных проблем одновременно с прео-долением мировых экономических, социальных и моральных катаклизмов. К сожалению, на первый взгляд небольшая пробле-ма сохранения академического наследия в Украине пока еще не попала в поле всеобщего внимания. Хотя, на самом деле, пробле-ма не такая уж и маленькая, актуальная и болезненная. Очень важно не опоздать с ее решением. Люди, которые находятся непо-средственно внутри этой проблемы – кураторы университетских музеев – как никто другой понимают своевременность поднятого вопроса. Они знают, что для сохранения уникальных научных коллекций, архивов, библиотек, ботанических садов, архитектур-ных комплексов нужно срочно что-то предпринимать. Попыткой найти выход стало создание в 2011 году Секции университетских музеев и коллекций высших учебных заведений при ICOM Укра-ины.

Секция поставила себе задачи: - изучить международный опыт в этом вопросе, - объединить усилия небезразличных к проблеме людей и орга-

низаций,- оценить современное состояние музейных коллекций высших

учебных заведений Украины, выделить их типичные пробле-мы и потребности,

- наладить популяризацию коллекций на разных уровнях, стре-миться сделать их максимально открытыми для общества,

- выработать предложения к нормативно-законодательной базе для этого типа музеев,

- способствовать местному и международному сотрудничеству в деле изучения и пополнения коллекций. Как и во всем мире, среди тысяч разнообразных по тематике,

профилю, форме собственности, фондовому наполнению и стилям работы музеев, особенный тип “университетского музея” оказался “между двумя мирами” и в Украине.1 С одной стороны универси-

1 Marta Lourenço, “Where past, present and future knowledge meet: an overview of university museums and collections in Europe”, Museologia Scientifica Memorie, N 2 (2008), 321-329.

УниверситетсКие мУзеи УКраины

53

тетские музеи в том или другом виде (кабинеты, коллекции, на-глядные пособия) возникли одними из первых среди музеев вме-сте с появлением образования для наглядной передачи знаний во многих отраслях. Они формировались и оттачивались столетиями на глубоком научном фундаменте. но по современным формаль-ным признакам и пониманиям они не являются в полной мере “музеями”, поскольку часто не имеют даже штата, специальных помещений, специалистов, в них часто не ведется фондовый учет, по отношению к ним не выполняются музейные нормы и законо-дательство. С другой стороны – эти “особенные музеи” активно ис-пользуются в учебных программах, их коллекции изучаются как научные объекты, но ни учебными, ни научно-исследовательски-ми подразделениями в университетах они чаще всего не счита-ются, а соответственно государственного финансирования не по-лучают. Университетские музеи оказались в положении “чужих среди своих”, их подавляющая часть в системе высшего образо-вания Украины курируется на общественных началах, их работа часто держится только на энтузиазме отдельных лиц.

Сколько существует подобных музеев, пока никто не может точно сказать. Причин этому много. Кто-то использует коллек-цию, которая могла бы стать отдельным музеем, в учебном про-цессе как набор наглядных пособий и никогда не рассматривал ее как музейную. Кто-то десятилетиями собирал уникальные образ-цы, уже имел опыт, когда наилучшие из них отчуждались из кол-лекции в «настоящие» музеи. а кому-то за недостатком времени и отсутствием помощников некогда разобраться, какими же сокро-вищами он или его кафедра (факультет, университет) владеет. Поэтому, иногда, о существовании таких коллекций знают только избранные. Таким образом, это огромное историческое наследие остается не очень хорошо изученным, неизвестным для общества, а потому – незаслуженно забытым, невостребованным и незащи-щенным.

на протяжении веков многие объекты коллекций переезжа-ли с места на место, из дисциплины в дисциплину, из коллекции в коллекцию, часто из университета в университет или даже из страны в страну. в процессе этих перемещений они изменялись и по своим функциям и по стоимости. Рассматривая коллекции как


54

систему динамических ценностей можно понять транс-дисципли-нарную модель высшего образования.2

во многих случаях университетские музеи размещаются в зданиях высокой исторической и культурной значимости, в об-щепризнанных муниципальных или национальных памятниках, включая и объявленных ЮнеСКО культурным наследием, поэ-тому эти музеи призваны стать защитниками и популяризатора-ми архитектурных недвижимых памятников, которые также вхо-дят в состав академического наследия.

анализируя опыт разных стран и наработанные рекоменда-ции для изменения положения музеев и коллекций в универси-тетской структуре, можно выделить определенные шаги преодо-ления сложившегося положения. Это- необходимость открытого диалога между музейными работни-

ками и структурами власти разных уровней (проблему необхо-димо озвучивать, предлагая выходы),

- развитие академического консультативного совета (более успешные проекты могут помогать и подсказывать менее успешным проектам),

- присоединение к университетским, национальным и междуна-родным проектам,

- разработка экономических стратегий (необходимо не просто просить увеличения финансирования, а аргументировать и строить долговременные планы),

- поиск партнеров, которые могут поддержать новые музейные про-екты (как в городе, внутри страны, так и в мировом масштабе),

- увеличение общественных инвестиций в университетские кол-лекции (финансовых, информационных, волонтерских),

- обеспечение географического обозначения музея на местных и на международных картах,

- развитие неожиданных сопоставлений и видений при подго-товке новых экспозиций,

2 M. A. Meadow, “Relocation and revaluation in university collections, or, Rub-bish Theory revisited”, Putting University Collections to Work in Teaching and Research, Proceedings of the 9th Conference of the International Committee of ICOM for University Museums and Collections (UMAC) (Berkeley, USA, 10th–13th September 2009), 3–10.


55

- превращение музея в место, где посетитель и коллекция взаи-модействуют и ведут диалог,

- поиск способов современного использования коллекций допол-нительно к традиционному в учебном процессе.При этом необходимо при объединении музеев или коллекций

в глобальном масштабе не забывать, что должна быть соблюде-на университетская идентичность каждого музея. если придер-живаться этих рекомендаций, университетский музей или кол-лекция вскоре сможет выполнить три своих основных функции 1) быть известным, 2) использоваться, 3) иметь влияние. а вместе с тем он станет более защищенным.

Музеи и коллекции университетов Украины хранят очень бога-тый и разносторонний материал по истории отдельных отраслей науки, образования в целом, по истории создания и функциони-рования учебных заведений. Учитываются при этом националь-ные, региональные и местные особенности, вклад личностей в процессы развития науки и образования.

Система образования на территории современной Украины по-явилась еще во времена Киевской Руси. Князь владимир в Киеве открыл первую школу в 988 году при Десятинной церкви, за ней начали открываться школы при других монастырях и церквях. в начале ХI века князем ярославом Мудрым была создана первая библиотека. в 1037 году при Софийском соборе в Киеве уже было открыто училище для 300 детей из знатных фамилий. в 1086 году княжна анна организовала при андреевском монастыре в Киеве первую школу для девочек. но постоянные войны, набеги кочев-ников, перекрой современных украинских земель разными стра-нами долгое время не давали возможности систематическому раз-витию образования, особенно национального. Образовательными центрами оставались монастырские школы, поддерживаемые местными общинами-братствами или отдельными меценатами, некоторые из школ впоследствии переросли в учреждения выс-шего образования. Так из монастырской школы францисканцев, созданной в 1372 году, берет свое начало современный Львовский национальный университет имени ивана Франко. Острожская славяно-греко-латинская школа, основанная в 1576 году князем Константином Острожским на волине, превратилась в Острож-


56

скую академию.3 из братской школы, основанной в 1615 году в Киеве, выросла Киево-Могилянская академия. Первый универ-ситет современного типа был учрежден в Харькове российским императором в 1804 году. Многие ранние высшие учебные заве-дения пережили много этапов: неоднократное закрытие, переи-менование, перестройка под систему образования другой страны, смена языка преподавания, расформирование, объединение, пе-реезды в другие города. истории их развития порой полны дра-матизма и даже трагизма, до сих пор незаполненными остаются некоторые белые пятна.

Сегодня Украина имеет большую разветвленную систему выс-шего образования, которая состоит (на начало 2012 года) из 369 высших учебных заведений: 197 университетов, 62 академии, 109 институтов и 1 консерватория.

По официальным данным, в этих учебных заведениях работа-ют 100 музеев (по опубликованным данным государственного смо-тра музеев системы Министерства образования, науки, молодежи и спорта Украины 2011 года).

наша Секция при иКОМ (ICOM) Украины провела свой поиск музеев и коллекций системы высшего образования. из опросов, личных связей с коллегами, публикаций, официальных сайтов учебных заведений нам удалось разыскать на начало 2012 года 495 музеев и коллекций системы высшего образования в 147 учеб-ных заведениях.

из них в 9 университетах музеи работают как комплексы, в остальных по отдельности. 315 имеют статус музея, 32 музейной коллекции (но это разделение на практике очень условно), 2 му-зея-усадьбы, 16 кабинета, 13 музейной аудитории, 2 музейного архива, 11 музейной лаборатории, 9 музейного фонда, 5 музей-ного зала или галереи, 2 парка (техники и камней). Кроме того, в общее число мы включили 24 ботанических сада, 7 дендрари-ев, 7 оранжерей, 12 гербариев, 3 заповедника, 1 биологическую станцию, аквариум и террариум, 17 обсерваторий и станций для наблюдений (астрономических, геофизических, радиоастрономи-ческих), 2 планетария, 2 анатомических театра. 3 І. з. Мицько, Острозька слов’яно-греко-латинська академія (1576-1636)

(Київ: вища школа, 1990), 290 с.


57

Только 180 из указанных 495 музеев или коллекций име-ют свои веб-страницы. если рассматривать тематику музеев и коллекций, то большинство из них имеет конкретную научную направленность. Только 96 из них являются музеями истории учебного заведения. если рассмотреть, какие высшие учебные заведения имеют больше всего музеев и коллекций, то тут ли-дируют так называемые классические университеты (рис. 1). на удивление мало сегодня коллекций в художественных учебных заведениях, а это может говорить только об их закрытости.

накопление и анализ данных об университетских музеях и коллекциях продолжается. анализируются условия работы пер-сонала, условия хранения коллекций, степень систематизации, каталогизации и изученности, стили работы с посетителями, ис-следовательская и фондовая работа и многое другое. Создается полная база данных академического наследия Украины.

в поисках сотрудничества каждый университет в отдельности, каждая отрасль науки уже имеют своих международных партне-ров по всему миру. Мы же пытаемся найти единомышленников среди кураторов университетских музеев, соответствующих обще-ственных организаций.

Рисунок 1. Распределение музеев по типу и специализации высших учебных заведений в Украине (черный цвет – количество учебных заведе-ний в подгруппе, серый – количество музеев и коллекций в подгруппе).

0 20 40 60 80 100 120 140 160 180

Agriculturial

Art

Church

Economic

Food technology

Law enforcementagencies

Medical

Teaching

Technical

Transportation

ClassicUniversities

Museums Universities


58

Сложные пути к независимости Украины и Эстонии не один раз пересекались. Это касается как исторических событий, так и истории развития науки и образования. Так сложилось, что Укра-ине долго не удавалось открытие университетов, поэтому доволь-но часто молодые люди выбирали возможность получить образо-вание и в Тарту.

Сколько их вернулось на Украину с дипломами Юрьевского (Дерптского) университета, точно не известно, но среди выдаю-щихся личностей прошлого их достаточно много. Музеи универси-тетов Украины среди прочего стараются восстановить эти имена и жизненные пути по тем материалам, которыми располагают, или по архивным данным.

Так Музей редкой книги нежинского государственного универ-ситета имени николая Гоголя к 240 годовщине со дня рождения известного закарпатского просветителя ивана Орлая (1771–1829) показал выставку его произведений, некоторые сохранились с его автографами.4

и. Орлай – доктор медицины, педагог, писатель учился во многих учебных заведениях разных стран, но диссертацию защи-тил в Дерпте.

Музей истории Киевского университета рассказывает историю создания Кирилло-мефодиевского общества, сыгравшего важную роль в истории Украины. Одним из его основателей был николай Гулак (1821–1899) – выпускник юридического факультета Дерпт-ского университета, впоследствии известный ученый, публицист.5

в Музее Леси Украинки волынского национального универ-ситета и в Музее истории Харьковского национального универ-ситета имени Каразина можно узнать об удивительной короткой судьбе выпускника Дерпта физика, метеоролога, писателя, брата известной украинской поетессы Леси Украинки Михаила Косача (1869–1903).6

известный филолог, писатель, лексикограф, этнограф, врач владимир Даль (1801–1872) окончил медицинский факультет

4 http://nigin-museum.do.am/publ/1-1-0-33 (20.10.2012).5 Ю. а. Пінчук, „Гулак Микола Іванович“, Енциклопедія історії України, T. 2

(К.: наукова думка, 2005), 248.6 І. Денисюк, Т. Скрипка, Дворянське гніздо Косачів (Львів, 1999).


59

Дерптского университета. автор «Словаря великорусского на-речия русского языка» и первого в истории Российской империи учебника зоологи называл себя Казаком Луганским.7 и именно в Луганске, в местном университете, который носит его имя, в музее истории университета можно ознакомиться с жизнью этого удиви-тельного разностороннего человека.

Окончил Дерптский университет президент всеукраинской ан Украины в 1921–1922 гг., историк, политик, член украинской центральной Рады, николай василенко (1866–1935), который много сделал для сохранения музеев Украины в тяжелое время революции и гражданской войны.8

известный украинский геолог александр Дубянский (1880–1974) окончил Юрьевский университет в 1908 г., открыватель многих месторождений, в том числе больших залежей железной руды в районе Курской магнитной аномалии, был одним из орга-низаторов сети музеев геологического профиля в разных учебных заведениях и городах.9

накануне Первой мировой войны сообщества украинцев в университете Тарту было самым большим в Российской империи, в него входили преподаватели, легальные и нелегальные студен-ческие общества (например «Музыкально-драматическое общест-во малороссов в Юрьеве», «волынское студенческое землячество в Юрьеве» и др.).

Многие профессора Киевского университета Святого владими-ра, открытого в 1834 году, были выпускниками Дерпта. К сожа-лению, еще детально не изучен жизненный путь многих из них. Благодаря поисковой работе национального музея медицины Ук-раины, который берет свое начало из нескольких университетских коллекций медицинского профиля, пока больше всего известно о профессорах-медиках.

7 Наші символи культури. Володимир Даль – Козак Луганський: навчальний посібник, Т. Б. Жулій, І. І. Постникова, в. М. Швирка; Під заг. ред. проф. в. К. Суханцевої (Луганськ: вид-во СнУ ім. в. Даля, 2010), 124с.

8 а. Д. Кістерська, а. в. Матвеева, Загублені президенти (з історії академії наук України), Сер. 8 «новини науки, техніки, виробництва»; № 7 (Київ: Т-во «знання» України, 1991), 48 с.

9 Г. и. Молявко, „Геологи“, Г. и. Молявко, в. П. Франчук, в. Г. Куличенко, Географы: Биографический справочник (Киев, 1985), 105.


60

Доктор медицины николай Козлов (1814–1889) начинал учебу в Казанском университете, закончил в Дерптском, углублял свои знания в Швейцарии, англии, Лейпциге и Бреславле (вроцлав), работал в университетах цюриха и вены, в Парижской медицин-ской школе. С 1841 преподавал в Киевском университете, основал медицинский факультет, организовал при нем первый патолого-анатомический музей, 30 лет редактировал военно-медицинский журнал, по его инициативе были открыты первые Женские меди-цинские курсы в империи.10

его коллега доктор медицины Эдуард Мирам (1811–1887), основатель кафедры физиологии университета Святого влади-мира, начинал учебу в Дерпте как вольный слушатель, усовер-шенствовал свои знания в Берлине, Лондоне и Париже, степень доктора получил в Кенигсбергском университете. С 1842 года пре-подавал в Киеве, был деканом медицинского факультета, во вре-мя эпидемий холеры 1847 и 1857 годов заведовал одновременно несколькими холерными больницами в городе.

выпускник Харьковского университета Федор цицурин про-должил учебу в профессорском институте Дерптского университе-та и там защитил диссертацию на тему о брюшном тифе, изучал вопросы организации лечебного дела в Германии, англии, Фран-ции, италии, Швейцарии и возглавил вначале кафедру терапев-тической клиники, а вскоре и медицинский факультет Киевского университета, лейб-медик императора александра II, один из со-здателей «Общества попечения о раненых и больных воинах».

известный хирург, один из основоположников пластической хирургии, консультант госпиталей в Гельсинфорсе и Киеве Юлий Шимановский (1829–1868) окончил Дерптский университет и защитил там диссертацию, стажировался в клиниках европы, преподавал в Киеве, один из первых в мировой медицине описал технику применения наркоза, сконструировал десятки новых ме-дицинских инструментов.11

Федор Борнгаупт (1842–1905) после окончания Дерптского университета долго занимался лечебной практикой в отдален-

10 в.С. иконников, Биографический словарь профессоров и преподавателей Императорского Университета Св. Владимира (1834-1884) (Київ, 1884).

11 О. а. Грандо, Визначні імена в історії української медицини (Київ, 1997).


61

ных городках империи и на золотых приисках, во время россий-ско-турецкой войны был военным врачом на Кавказе. После усо-вершенствования своих навыков в Париже, Лондоне и Берлине был приглашен преподавать на кафедру хирургии в университет Святого владимира. автор одного из первых пособий по хирургии на русском языке, один из основателей общества борьбы с зараз-ными болезнями.12

Рудольф Траутфеттер (1809–1889) закончил Дерптский уни-верситет с золотой медалью за публикацию по ботанике, в Киеве много сил уделил созданию университетского ботанического сада, возглавлял кафедру ботаники, а в 1847–1859 годах был ректором университета. изучал флору Киевщины, Бессарабии, Крыма, Кавказа, арктических областей Сибири, основал на кафедре боль-шой университетский гербарий.

еще один золотой медалист Дерптского университета, доктор римской словесности александр Деллен (1814–1882) читал в Кие-ве на латинском языке историю римской литературы и античную мифологию.

александр Миддендорф (1815–1894) вскоре после окончания Дерптского университета возглавил кафедру зоологии в Киеве, за-нимался биогеографией и зоотехникой, с экспедициями объездил Кольский полуостров, Сибирь, Ферганскую долину, Барабинскую степь, Таймырский полуостров. Был одним из организаторов пер-вого обследования скота в империи и aктивный пропагандист разумного использования биологических ресурсов.13

Профессор сравнительного языковедения Федор Кнауэр (1849–1917) обучался в Дерпте у Л. фон Шредера. в Киеве читал курсы истории греческого языка, староперсидский, готский язык и сан-скрит, литовскую граматику и др. Был уволен из университета во время I мировой войны как личность, имеющая немецкие корни. Преподавал на высших женских курсах, занимался археологиче-ской деятельностью.14

12 Медицина в Україні. Біобіліографічний словник, вип. 2, Р.О. Марценюк (Київ, 2005).

13 П. Б. Юргенсон, Александр Федорович Миддендорф как исследователь и его научное мировоззрение, Бюл. МОиП, Отдел биол., 1966, 71, вып. 1.

14 І. винниченко, Р. винниченко, Німці в історії Київського університету (ХІХ – I половина ХХ ст.) (Київ, 2009).


62

Даже небольшой и далеко не полный список выпускников эстон-ского университета показывает чрезвычайно интересные судьбы.

Было в Киевском университете и много уроженцев Эстонии, с первых лет работы университета некоторые из них навсегда свя-зали свою жизнь с Киевом.

Йоган Генрих нейкирх (1903–1870) родом из Тальсена (город в Латвии) профессор греческой филологии, выпускник Дерпт-ского университета избирался ректором Киевского университета в 1843, 1847, 1852, 1857, 1859–1862 годах, много лет возглавлял историко-филологический факультет, который современники в те годы называли «Счастливой аркадией»15.

Эрнест Гофман (1801–1871), уроженец г. Феллина (вильянди), доктор минералогии и геогнозии заведовал в Киеве кафедрой минералогии и геогнозии, был деканом физико-математического отделения философского факультета. Он провел научные обсле-дования Киевской, Подольской, Херсонской губерний и Крыма, пополнял фонды минералогического кабинета. Как геолог, он был участником кругосветной научной экспедиции Коцебу на шлюпе «Предприятие».16

Работали в Киевском университете уроженцы Ревеля (Талли-на), доктора медицины василий Беккер (1811–1874) и александр вальтер. Беккер был основателем кафедры рецептуры и фарма-кологи, читал курсы общей терапии, теоретической хирургии, офтальмометрии. вальтер после стажировки в Берлине и вене возглавил кафедру физиологической анатомии и микроскопии медицинского факультета Киевского университета, один из со-здателей анатомического театра университета, созданная им анатомическая коллекция расширенная и обогащенная хранится до сих пор.

Доктор медицины Кристиан Гюббенет (1822–1873) в Киеве на-чал преподавание судебной медицины, во время эпидемии холе-ры 1847–1848 годов заведовал холерным отделением Киевского военного госпиталя, в 1854 был назначен начальником военно-

15 Історичний факультет Київського національного університету імені Тараса Шевченка: минуле й сьогодення, під ред. проф. Г. Д. Казьмирчука (Київ, 2004).

16 Нариси з історії геологічних досліджень у Київському університеті, під ред. проф. В. Г. Молявка, доц. О. В. Зінченка (Київ, 1999).


63

полевого хирургического госпиталя и главным хирургом Севасто-польского гарнизона, лечил адмиралов нахимова и истомина, лечил раненых во время франко-прусской войны.

Карл Георгий Эмилий Гейбель (1839–1898) из валька после работы во многих лабораториях европы возглавил кафедру фар-макологи медицинского факультета Университета Святого вла-димира, заведовал фармакологической лабораторией, избирался деканом медицинского факультета, изучал распределение ве-ществ в организме человека.

вениамин Кордт (1860–1934) родился в Дерпте, там получил высшее образование и звание кандидата дипломатии, в Голлан-дии изучал архивы по истории российско-голландских и россий-ско-шведских отношений, а с 1894 работал в Киеве – преподавал историографию, историю картографии, библиотековедение и од-новременно был библиотекарем Университета Святого влади-мира, позже стал одним из основателей всенародной библиоте-ки Украины (сейчас национальная библиотека Украины имени вернадского).

некоторых профессоров считают своими и в Киеве и в Тарту. Украинец доктор славянской словесности александр Котлярев-ский (1836–1881) после окончания Московского университета преподавал и в Дерпте и в Киеве славистику, которую считал комплексной наукой, сочетающей фольклор, языкознание, архео-логию, историю и этнографию.

антон ясинский (1864–1933), выходец из Украины, выпускник университета Святого владимира вначале преподавал в Киеве, 1896–1914 в Дерптском университете, далее в Москве, Смолен-ске, воронеже. историк, специализировался по средневековью, изучал историю традиционного права и его эволюцию у западных славян.

имя доктора ботаники александра Фомина (1869–1935) носит ботанический сад Киевского университета, который он возглав-лял в 1914–1935 годах, а ранее работал в ботанической лабора-тории и на кафедре ботаники Дерптского университета, органи-зовал ботанический сад в Тифлисе, работал во Франции, Греции, италии, Швейцарии, Баварии и австрии. Он создал первый в Ук-раине институт ботаники, разработал первое в Украине ботаниче-


64

ское районирование Украины, его имя увековечено в названиях многих видов растений.17

Первый декан медицинского факультета Университета Свято-го владимира, основатель киевской хирургической школы доктор медицины владимир Караваев (1811–1892) несколько лет рабо-тал в Дерптском университете под руководством н. Пирогова, по-сле защиты диссертации был назначен профессором в Киев. Он основал первую в Российской империи клинику глазных болез-ней, первым в Украине произвел ряд сложных операций, автор многих хирургических методов.

Доктор математики, первый профессиональный астроном в Ки-еве василий Федоров (1802–1855) окончил Дерптский универси-тет, там работал помощником вильгельма Струве в обсерватори, участвовал в экспедиции к арарату, организованной профессором Парротом, из Дерпта был отправлен в экспедицию в Юго-запад-ную Сибирь.18 С конца1837 года он поселился в Киеве, возглавил кафедру астрономии и геодезии, практически создал астрономи-ческую обсерваторию при университете, стал ее первым директо-ром, избирался деканом, проректором, ректором университета.19

еще один директор Киевской университетской обсерватори андрей Шидловский (1818–1892), выпускник Харьковского уни-верситета получил степень магистра философии в Дерптском университете. Он работал также в Пулкове, Харькове, был участ-ником хронометрической экспедиции для определения разности долгот между Пулково и альтоной, в Финляндии выполнял ас-трономо-геодезические работы российско-скандинавских граду-сних измерений.20

Как сообщает на своем официальном сайте Посольство Укра-ины в Эстонской республике, двухсторонние отношения между Украиной и Эстонской Республикой в культурно-гуманитарной

17 в. в. Капустян, Биологи. Библиографический справочник (Київ, 1984).18 W. Federow’s Vorläufiger Bericht ueber die von ihm in den Jahren 1832–1837

in West-Sibirien aufgeführten astron.-geograf. Arbeiten, hrsg von W. Struve (St. Petersburg, 1838).

19 Ю. Г. Перель, „Русский астроном-путешественник в. Ф. Федоров“, Астрономический журнал, 30, вып. 1 (1953).

20 Д. в. Пясковский, „Развитие астрономии в Киевском университете“, Историко-астрономические исследования, вып.1 (1955).


65

сфере отличаются позитивным динамизмом развития, високим уровнем доверия, открытости и взаимопонимания.

Развитию сотрудничества в отрасли науки сопутствуют пар-тнерские отношения между высшими учебными заведениями двух стран. на сегодня они уже объединяют некоторые универси-теты и академии. Было бы хорошо, если бы Киевский националь-ный университет имени Тараса Шевченко и университет Тарту объединили свои усилия вокруг изучения общего академического наследия.

Будет еще лучше, если к этой важной долговременной рабо-те подключится секция университетских музеев иКОМ (ICOM) Украины и соответствующая организация в Эстонии. возможно, вместе нам будет легче возродить общественный интерес к уни-верситетскому наследию, обновить и обогатить методы музейной работы в университетах, тем самым обеспечить им сохранение и развитие.


66

University Museums of Ukraine: the revival stage

LILIYA KAzANTSEVA, PhDKyiv National Taras Shevchenko University

Young Section UMAC in Ukraine, which was created only in 2011, set a goal to change societal attitudes towards university collections for their conservation. To do this we are exploring the world experi-ence to overcome the problems of volume, typology and current sa-vings of academic heritage, the basic needs of museums. In addition, we pay much attention to promotion of university museums and their educational work, looking for partners for interdisciplinary research in the collections.

By the beginning of 2012 a total of 495 museums and collections housed in 147 educational establishments in Ukraine had been map-ped. Just 96 of these also cover the history of the educational estab-lishments, and only 180 have their own websites. The museums are also trying to raise the level of education of employees who are dea-ling with collections. Unfortunately, because we are confronted with mistrust, we have to unite ourselves as many preserved collections have the sad experience from the past with the collections of regional museums being scattered and most valuable exhibits removed from regional museums to the central museums. We hope that we will overcome temporary difficulties in the future and the collections of unique national university will become more accessible, understan-dable and useful not only to the Ukrainian community, but also the world community. It is important for a museum or collection to be widely known and frequented and influential because a combination of these factors makes its status more secure. And we have much to be proud of – the history of education in Ukraine dates back over a thousand years. Contact with Estonia and the University of Tartu dates back at least two hundred years.


67

Ukraina ülikoolimuuseumid: taassünni aeg

PhD LILIJA KAZANTSEVAKiievi Tarass Ševtšenko nimeline rahvusülikool

2011. aastal loodud UMACi sektsioon Ukrainas, mis ühendab ülikoo-lide muuseume, on seadnud enesele eesmärgiks muuta ühiskonna suhtumist ülikoolide kollektsioonide säilitamise vajadusse. Selleks oleme tutvunud maailma kogemusega, kuidas tulla toime suur hul-ga, tüpologiseerimise, ja jooksva kogumisega. Palju tähelepanu pöö-rame haridustegevusele muuseumides ja muuseumide reklaamimi-sele, püüame leida partnereid interdistsiplinaarseks kollektsioonidel rajanevaks uurimistööks.

2012. aasta alguseks oli kaardistatud 495 muuseumi ja kollektsiooni 147 õppeasutuses. Ainult 96 neist kajastavad ka õppeasutuse ajalugu. Ainult 180 on olemas oma veebileht. Muuseumid püüavad tõsta ka oma töötajate kvalifikatsiooni. Sageli põrkume umbusaldusele, sest paljudel kollektsioonidel ja nende valdajatel on minevikust kurvad kogemused, kus paremad kollektsioonid viidi regionaalmuuseumidest keskmuuseumidesse. Loodame, et sellised raskused on ajutised ja Ukraina ülikoolimuuseumid saavad tulevikus paremini kättesaadvaks, arusaadavamaks, ja kasulikumaks mitte ainult Ukraina ühiskonnale, vaid ka maailmale. On oluline, et muuseum või kollektsioon oleks tuntud, kasutuses ja mõjukas, sellega koos muutub ta ka kaitstumaks. Meil on, mille üle uhke olla. Hariduse ajalugu Ukrainas on rohkem kui tuhat aastat vana. Ka kontaktid Eesti ja Tartu ülikooliga ulatuvad vähemalt kahesaja aasta taha.


Ajaloopildid akadeemilises kunstikogus 19. sajandi

esimesel poolelPhD TIINA-MALL KREEM

Eesti Kunstimuuseum, Kadrioru kunstimuuseum

SissejuhatusTartu Ülikooli ajaloo väljaanne on üks paremaid kohti, kus juhtida tähelepanu alma mater’i kunstikogus peituvale potentsiaalile ajaloo kui teadusdistsipliini uurimisel. Soovimata lahtisest uksest sisse murda, lisan, et loomulikult on Eesti humanitaarteadlased kursis nn pildilise pöörde ja selle teoreetikute töödega1 ning et siinse artikli eesmärk on vaid teemat ülikooli varade näitel aktualiseerida ning suurt ajaloopiltide näitust Kadrioru kunstimuuseumis (sügis 2013 – kevad 2014) ette valmistada.

Jõudumööda uurib oma kogusid enamik Eesti (kunsti)muuseume. Uurimise esireas sammub kahtlemata Tartu Ülikool, kus asjaoma-ne töö algas juba 19. sajandi keskel. Omaette alalõigu selles moo-dustab kunstikogude uurimine2 ning selles omakorda kunstivarade 1 Vt nt eesti keeles ilmunud ülevaadet Krista Kodres, „Pildiline pööre”, Humanitaar-

teaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid, koost ja toim M. Tamm (Tallinn: TLÜ Kir-jastus, 2011), 80–109; samuti nt Francis Haskell, History and Its Images. Art and the Interpretation of the Past (Yale: Yale University Press, 1993); Peter Burke. Eyewitnes-sing. The Use of Images as Historical Evidence (London: Reaktion Books, 2011).

2 Nt Õie Utter, „Tartu ülikooli kunstivarade ajaloost”, Tartu Ülikooli ajaloo küsi-musi, I (TRÜ ajaloo komisjoni materjalid) (Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1975), 73; Inge Kukk, „University Art Collection and the Trends of Artistic Taste in the 18th and 19th Centuries”, Estonian-Russian co-operation in museology: the history and the disposition of an art collection established by professor Morgenstern at Tartu University in 1803 (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001), 97–108; Inge Kukk, „Kunstikogumine ja kunsti kogumine Karl Morgensterni ajal (1770–1852)”,

ajaloopildid akadeeMiliSeS kunStikoguS

69

liikumine: nii ülikooli ja sellest välja kui enda seinte vahel.3 Artik-li teemaarengu seisukohalt vajab lühitutvustust just kunstivara-de ümberpaigutamise lugu. Nimelt anti 19. sajandi esimesel poolel kunstimuuseumile ostetud graafika 1868. ja maalid 1872. aastal üle ülikooli joonistuskoolile, kust need pärast kooli tegevuse lõppu oma-korda 1890. aastate algul raamatukogule anti.4 Ühe väikse osa varem kunstimuuseumile, nüüd raamatukogule kuuluvast kogust, moodus-tavad ajaloopildid, mida järgnevalt käsitletakse. Milliseid ajaloopilte raamatukogule otse osteti või annetati, jääb siinsest käsitlusest välja.

Alustuseks paar sõna ajaloopildi mõiste täpsustuseks. Saksa kunstiajalookirjutuses on kasutusel neli terminit, mis seostuvad mõistega „ajalugu”. Kui püüda esitada nende mõistete vasted ees-ti keeles ning arendada meie kunstiterminoloogiat „ajaloomaalist” edasi, võiks tulemus olla järgmine: Historia-maal (Historienmalerei) on inimeste tegudest jutustav pilt, mis tähistab ühtviisi nii ajaloost, piiblist kui ka mütoloogiast laenatud lugusid. Mõiste tekkis juba 1435. aastal (kui Leon Battista Alberti sidus kunstiteooriaga termini historia) ning püsis žanrimääratlusena tarvitusel kuni 19. sajandini. Uuenenud ajaloomõistmise ajendil kasvas siis historia-maalist välja mõiste „ajaloomaal” (Geschichtsmalerei), mille aineks sai reaalse (või väidetava) ajaloo kujutamine. Ajaloomaali juurde kuulub üldmõis-tena ka „ajalookujutis” ehk suupärasem „ajaloopilt” (Geschichtsdar-stellung), mis käib ühtviisi maali, joonistuste, graafika jt kunstimee-diumide kohta. Mõisteid „sündmusepilt” ehk ka „sündmusekujutis” (Ereignisdarstellung) võiks kasutada aga kunstitööde kohta, kus on taotletud ajaloolise tegelikkuse väga konkreetset peegeldust.5

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXVI (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007), 90–102; 200 aastat Ülikooli Kunstimuuseumi, toim. Ingrid Sahk (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006); Ingrid Sahk, „Imeasjad ja pildid imeasjadest. Teadusli-ke uurimisreiside jäljed Tartu ülikooli kunstimuuseumis”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXVI (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007), 103–113 jmt.

3 Nt Inge Kukk, „Tartu Ülikooli kunstikogude reevakueerimine 1920–1930”, 70 aastat eesti ülikooli: TÜ ajaloo muuseumi materjalid. Tartu Ülikooli ajaloo küsi-musi, XXII (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1989), 122–134; Dorpat-Yuryev-Tartu and Voronezh : the fate of the University collection: catalogue. I. Compiled by A. Hindikainen, I. Kukk, J. Pshenitsyna, A. Vikov (Tartu: Ilmamaa, 2006); Inge Kukk, „Kremli täht valgustas muuseumi: stalinismiaegsetest ümberkorraldustest Eesti muuseumides”, Akadeemia, 2009, 4, 690–702.

4 Utter, „Tartu ülikooli kunstivarade ajaloost”, 73.5 Frank Büttner, Andrea Gottdang, Einführung in die Ikonographie. Wege zur Deu-

tung von Bildinhalten (München: Verlag C. H. Beck, 2006), 209.

tiina-Mall kreeM

70

Ajaloopildid akadeemilises kogusÜlikooli kunstimuuseumi kogusse muretsetud ajaloopiltide vaatluse alla võtmise eeldus on oletus, et need võimaldavad meile juurdepää-su omaaegsele ajalookultuurile, ajalooteadvusele, selle avaldumis-vormidele ja käibinud narratiividele. Teisisõnu: ajaloopildid on aja-loo uurimise tõendusmaterjalid.6

Uurimise ajendiks on aga veendumus, et ülikooli kunstikogude, kunsti- ja ajalooõpetuse suundumuste tundmine aitab mõista kuns-ti ja ajalooteadvuse suhet 19. sajandi Eestis laiemalt. Esiteks see-pärast, et Tartu ülikoolil oli Baltimaade ajalooteadvuse loomisel ja levitamisel, ajaloo uurimisel ja õpetamisel väga oluline, kui mitte kõige olulisem roll.7 Teiseks seetõttu, et ülikooli juures loodi Ees-ti esimene ametlik kunstiõppeasutus – joonistuskool, mille kasvan-dikeks oli Tiina Nurga hinnangul peaaegu 30 balti kunstnikku ja joonistusõpetajat.8 Ja kolmandaks, et võrreldes kõikide teiste Eesti vana kunsti kogudega, on ülikooli kunstikogu kujunemine 19. sajan-di jooksul kõige paremini jälgitav ja laiapõhjalisem: isegi kui tööde valiku kunstiturul tegi ülikooli esindajana selle kunstimuuseumi di-rektor Carl Morgenstern (1811–1893), pidi ta ostu eest tasumisel ar-vestama ülikooli juhtkonna nõusolekuga ning olema valmis vajaduse korral kunstioste põhjendama.

Selles, et Morgensterni ostuotsuste taga olid suured teadmised ja valgustatud arusaam akadeemilise elu vajadustest, pole põhjust ka-helda. Nagu pole põhjust kahelda ka ülikooli joonistuskooli juhatajas Karl August Senffis (1770–1838), kelle vahendusel käis hulk ülikooli kunstimuuseumi kunstioste.9 Isegi kui ülikooli kunstikogude uurija Õie Utter on 1975. aastal iseloomustanud kunstimuuseumi esimest, 6 Burke, „Introduction: The Testimony of Images”, Eyewitnessing, 9–19.7 Erik Amburger, „Die Geschichtsschreibung an der Universität Dorpat in der

ersten Hälfte des 19. Jahrhunderts”, Geschichte der deutschbaltischen Geschichts-schreibung (Köln, Wien: Böhlau Verlag, 1986), 89–103.

8 Tiina Nurk, „Tartu ülikooli joonistuskool aastail 1803–1891”, Tartu Ülikooli aja-loo küsimusi, I (TRÜ ajaloo komisjoni materjalid) (Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1975), 93.

9 Olgu märgitud, et A. Senff näib olevat eelistanud ajalooliste isikute kujutisi ajaloolistele sünd-mustele, nt 1804. a osteti ülikoolile tema vahendusel printsess Victoire zu Solms-Wildenfelsi portree (ÜR 1058, Senffilt (vt Mrg. 522, lk 100; Mrg. 526a, l. 47) ning 1826. a suurvürstinna Jelizaveta Aleksandrovna portree ja suurvürst Aleksander Fjodorovitši portree perekonnaga (ÜR 576, vt Mrg 524, lk 47; ÜR 534, Mrg 524, lk 46).


71

kokkuleppeliselt ajavahemikku 1802–1858 jäävat perioodi kui laia-haardelist, ent süsteemitut varade kokkuostu aega,10 peame olema hinnangutes ettevaatlikud. Kas või seetõttu, et nii Morgensterni kui ka Senffi puhul oli siiski tegemist Dresdeni (omaaegse Euroopa ühe olulisema kunstikeskuse) taustaga meestega, kellesarnaseid oli Ees-ti- ja Liivimaal tol ajal harva leida. Võib-olla paistab nende meeste tegevus meile süsteemitu ainult selle pärast, et me ei saa praegu-ses uurimisseisus nende süsteemist aru? Kui nii, siis oleks mõistlik arvata, et peale kunsti ja kunstiajaloo tundsid Morgenstern, Senff ning nende kolleegid ülikoolis huvi ka ajaloo ja selle kasvatusliku, nii üksikindiviidi kui ka ühiskonna moraali parandava mõju vastu. Just sellele näib osutavat ajaloopiltide ilmumine ülikooli kunstimuu-seumi kogusse.

Ajaloopiltide uurimiseks tegi Tartu Ülikooli raamatukogu harul-daste raamatute ja käsikirjade osakonna töötaja Kristiina Tiideberg ülikooli andmebaasist väljavõtte koondnimetusega „kunstimuuseu-mile ostetud gravüürid”. Selle, esialgu 924 nimetusega valimiku (sh mitu graafikamappi) analüüs näitas, et pärast religioossete ja mü-toloogiliste stseenide, ilukirjanduslike teoste illustratsioonide, žan-ripiltide ja maastikuvaadete väljasõelumist saab luua kaks selgete tunnustega uut alamkataloogi: ajaloolisi sündmusi ja isikuid kujuta-vate piltide kogu. Neist esimesse saab liigitada ligi 30, teise ligi 150 gravüüri.

Mida need numbrid näitavad? Esiteks seda, et konkreetsete aja-loosündmuste pildid hõlmavad kogust vaid umbes 3%, samal ajal kui ajalooliste isikute kujutisi on viis korda rohkem. Ajalooliste isikute portreede tugev ülekaal sündmuste kujutiste üle 19. sajandi esime-sel poolel on aga ootuspärane. Nimelt, 18. sajandi lõpp kuni 19. sa-jandi esimene pool oli Euroopa, sh Baltimaade kunstikultuuris nn geeniusekultuse aeg: suured isiksused tegid suuri tegusid ja määra-sid kunsti ja kirjanduse kulgu, inimeste ja riikide saatusi jne. Teisalt oli see aga aeg, kus huvi ajaloosündmuste vastu küll kiiresti kasvas, kuid alles otsis oma kunstilist väljundit. Mitte et varasemat ajaloo-pildi traditsiooni poleks olnud (žanr sündis juba antiikajal), vaid see-tõttu, et vanad ajaloopildid ei rahuldanud uue aja nõudmisi.

10 Utter, „Tartu ülikooli kunstivarade ajaloost”, 72.

tiina-Mall kreeM

72

Nii saabki öelda, et alles 19. sajandi keskpaigas, kui ajaloolased olid oma kogutud teadmised kirjasõna ja teaduslike illustratsiooni-dega laialdaselt kinnistanud, kui huvi mineviku vastu hüppeliselt kasvas, kui rahvusküsimus oli muutunud rahvaküsimuseks, sai alata ajaloopildi ja nüüd tõesti ka juba kohaliku ajaloomaali kui žanri õit-seng. See, mis kehtib kujutavas kunsti, kehtib muide ka kirjanduse ja täpsemalt ajalooromaani žanri arengu kohta.11 Ilmselt on lugejad tuttavad Friedrich Ludwig von Maydelli (1795–1846) 50-lehelisena kavandatud gravüüridesarja „Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Russlands nebst erklärendem Text“ (ill 1) looga: 1839. aastal sündinud sarja väljaandmine katkes pärast teise albumi avaldamist 1842. aastal; „tungiv nõudmine” kohaliku ajaloo-pildi järele osutus sarja autori soovunelmaks ja ähvardas kirjastaja Carl August Kluget pankrotiga.12 Ometi kandsid Maydelli pingutused pikemas perspektiivis vilja, täheldatav on tema kui balti ajaloopildi rajaja mõju 19. sajandi teise poolel siinsele ajaloomaalile.13 Maydelli lehed, olgu veel kord rõhutatud, ilmusid Tartus, ja ei kusagil mujal! Seda, et Maydell valis oma ainese kohalikust ajaloost, ja seda, kuidas ta oma valiku tegi, mil määral mõjutasid Maydelli saksa ajaloopildi suurkujud (ja sõbrad Rooma-päevilt) Julius Schnorr von Carolsfeld ja Ludwig Richter, mil määral aga Senff, tuleb veel uurida. Aga kindel on see, et ilma ajaloohuvita ja kohaliku ajaloo illustreerimise vaja-dust tunnetamata, samuti ilma ajaloopiltide traditsiooni ja mõjuvälja tundmata ei oleks Maydell kõnealuste vaselõigeteni jõudnud.11 Liina Lukas, Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918 (Tartu-Tallinn: Underi ja Tug-

lase Kirjanduskeskus, Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond, 2006), 245–247. Kujutava kunsti protsesse õigustab kirjandusega siduma P. Burke tõde-mus, mille järgi kaasnes ajalookujutiste hüppeline kasv Prantsuse revolutsiooni ja Esimese maailmasõja vahel just nimelt (Sir Walter Scotti ja Alessandro Mazoni stiilis) ajaloolise romaani populaarsuse kiire kasvuga. Täpsemalt kirjandusžanri arenguga, milles autor mitte ainult ei jutusta lugu minevikus, vaid ühtlasi üritab elustada ja kirjeldada omaaegset eluviisi ja inimeste mentaalsust. Burke, „From Witness to Historian”, Eyewitnessing, 157.

12 Ea Jansen, „Friedrich von Maydelli „Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deut-schen Ostsee-Provinzen Russlands“, Neli baltisaksa kunstnikku. Artiklite kogumik (Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Saksa Kultuuriinstituut Tallinnas, 1994), 29.

13 Parim näide selle kohta on 1887. a valminud ja Maydelli esimese albumi 3. pilti meenutav Arturs Baumansi maal „Liisuvõtt hobusega” (Riia kunstimuuseum, VMM GL-1419). Vrd: Friedrich Ludwig von Maydell, „Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Russlands nebst erklärendem Text” (Dorpat: A. Kluge, 1839), Bild 3, ja Secundum artem: 19. gadsimta akadēmiskā glezniecība, sast. K. Rudzīte (Rīga: Valsts Mākslas muzejs, 2003), 30–31.


73

Illustratsioon 1. Friedrich Ludwig Maydell. Lahing Saaremaal 1202. Vase-gravüür. Leht albumist Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Russlands nebst erklärendem Text (Dorpat: Kluge, 1839)

Illustratsioon 2. Pietro Testa. Cato surm. Ofort, 1648 (ÜR 40)

tiina-Mall kreeM

74

Ajaloopildi kõrgaeg ei olnud siis, kui vaatluse alla tulevad pil-did ülikooli kunstikogule muretseti, veel saabunud, vähemalt mit-te saksa kultuuriruumis. Aega, mida siinses artiklis kirjeldatakse, võiks nimetada pigem ajaloopildi žanri õitsengu ettevalmistuseks gravüüride ja raamatuillustratsioonide abil. Just nimelt gravüüre kui kergesti levitatavaid ja atraktiivseid infokandjaid, mille kaudu ajaloomaalijad teadlikult suurendasid oma tuntust ja sissetulekut, kasutati kõige laiemas plaanis ära oma maailmavaate ja poliitiliste tõekspidamiste väljendamiseks ning ühiskonna mõjutamiseks.14

Kuid milliseid ajaloosündmusi siis on 19. sajandi esimesel poolel Tartu ülikoolile ostetud gravüüridel kujutatud, kes on nende autorid ning kuidas nii üht kui ka teist võiks praeguses uurimisseisus kom-menteerida? Selguse huvides jagan kujutatud sündmused veel kord rühmadesse: ühes on antiikajaloo ja teises nn lähiajaloo ehk kunst-nike kaasaegsete sündmuste kujutised.

Antiikajalugu pildisValgustusajastu vaimus loodud Tartu ülikoolis oli huvi antiikkunsti vastu ja selle kogumine iseenesestmõistetav: kunstimuuseum asuta-ti klassikalise filoloogia õppetooli juurde, et toetada kunstiliste va-henditega seal antavat haridust. Klassikalise kunsti kõrval ei olnud aga antiikajalugu sugugi vähem tähtis. Mistõttu on ka arusaadav, et muuseumi osteti antiikmaailmas toimunut kujutavaid pilte, mis olid loodud juba 17.–18. sajandil.

Neist omaette rühma hõlmavad nn ajalookangelase surmahetke kujutised. Nii võib näiteks ülikooli kunstimuuseumi graafikakogust leida pildi Rooma poliitiku, Caesari vabariiklasest vastase Cato noorema (ill 2)15 ja Marcus Antoniuse16 ning Egiptuse valitsejanna

14 Daniel Arasse, „Kunstnik”, Valgustusaja inimene, koost M. Vovelle (Tallinn: Avi-ta, 2006), 261, 257.

15 Siin ja edaspidi on viidatud gravüüridele infosüsteemis ESTER olevate andmete järgi (kohaviit, teose autor(id), pealkiri, provenients). ÜR 40, Pietro Testa, [Cato surm], 1648. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1804 C. C. H. Rost & Co-lt Leipzigis (vt Mrg 522, l. 104; Mrg 526a, l. 31).

16 ÜR 191, Johann Georg Wille Pompeo Battoni järgi. La mort de Marc Antoine, 1778. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1803–1808 (vt Mrg 526a, l. 37).


75

Illustratsioon 3. Josef Abel. Sokratese surm. Ofort, 1800 (ÜR 251)

Illustratsioon 4. Johann Heinrich Lips Jean Germain Drouais`i järgi. Marius. Vasegravüür, u 1786–1789 (ÜR 2800)

tiina-Mall kreeM

76

Cleopatra surmast.17 Need tööd on ostetud ülikoolile üsna aegsasti: Cato ja Cleopatra surma kujutised 1804. aastal, Cleopatra laste isa Marcus Antoniuse surma pilt hiljemalt 1808. aastal.18

Mis võib olla nende piltide ostu taga? Ühelt poolt kindlasti kuulsad kunstnikud, Pietro Testa (1611–1650), Pompeo Battoni (1708–1787) ja Guido Reni (1575–1642), keda kõik 18. sajandi teise poole – 19. sajandi haritlased pidid tundma. Teisalt tuleb aga toonitada asjaolu, et kõigil nendel piltidel on kujutatud suitsiidi – teemat, mille üle valgustus-filosoofid intensiivselt arutlesid.19 Kuigi kristliku Euroopa traditsioo-nilise arusaama järgi peeti enesetappu kuriteoks, eksimiseks jumala vastu, kujunes just siis seisukoht, et enesetapp on inimese vabadus ja mõnes olukorras ka filosoofiale tugineva eetilise üleoleku näitami-ne. Selle seisukoha taustale paigutub 1806. aastal ostetud „Socratese surm”, mille Jacques-Louis Davidi (1748–1825) järgi on graveerinud Jean Massard,20 samuti Davidist, Testast, Battonist ja Renist vähem nimeka ja hilisema kunstniku Josef Abeli (1768–1818) Socratese sur-ma teemalise pildi ost ülikooli kunstimuuseumile 1836. aastal (ill 3).21

Suitsiididele sekundeerivad dramaatilised poliitilised sündmu-sed. Näiteks Vana-Rooma sõjaväge ja riiki reforminud talupojataus-taga konsuli ja väepealiku Gaius Mariuse mõrvamise katse Mintur-naes (ill 4):22 nimelt katse, sest vana legendaarset sõjameest tapma saadetud kimber keeldus seda tegemast, kui oli Mariusele silma vaa-danud. Kõnealuse gravüüri eeskujuks on noore Jean-Germain Drou-ais’ (1763–1788) 1786. aastal valminud maal, mida peaaegu kohe alguses hakati võrdlema kunstniku ülikuulsa õpetaja Jacques-Louis Davidi maaliga „Horatiuse vanne” ning mis sai reprodutseeriva graa-fika vahendusel kiiresti tuntuks üle Euroopa. Veel enne, kui Drouais’

17 ÜR 202, Robertus Strange Guido Reni järgi, [Kleopatra surm], 1753. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1804 C. C. H. Rost & Co-lt Leipzigis (vt Mrg 522, l. 104; Mrg 526a, l. 40).

18 Vt viide 14–16. 19 Daniel Arasse, „Kunstnik”, 259.20 ÜR 198, Jacues-Louis Davidi järgi Jean Massard. La mort de Socrate.

Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1806 raamatukaupmees J. L. F. Gaugerilt Tartus (vt Mrg 522, lk 112; Mrg 526a, l. 52).

21 ÜR 251, Josef Abel. [Sokratese surm], 1800. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1836 R. Weigelilt Leipzigis (kat. 3925; vt Mrg 524, lk 162).

22 ÜR 2800, Johann Heinrich Lips Jean Germain Drouais’i järgi, [Marius], u 1786–1789. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1804 C. C. H. Rost & Co-lt Leipzigis (vt Mrg 522, l. 104; Mrg 526a, l. 52).


77

Illustratsioon 5. Valentine Green Benjamin Westi järgi. Hannibali vanne. Metsotinto, 1773 (ÜR 46)

Illustratsioon 6. Gérard Edelinck ja Pierre Drevet` Pierre Mignard`i järgi. Dareiose perekond Aleksander Suure ees. Vasegravüür, 19. saj algus (ÜR 468)

tiina-Mall kreeM

78

Roomas maalitud pilt jõudis Louvre’i kunstimuuseumi (1816), oli sel-le graafiline reproduktsioon olemas Tartu ülikoolis (1804).23

Erutav teema ja selle kujutaja kuulus nimi tõid ülikooli kunsti-muuseumi kindlasti ka Benjamin Westi (1738–1820) maalide järgi valminud gravüürid „Hannibali vanne”24 (ill 5) ning lastega ümb-ritsetud ja Germanicuse urnile najatuvast Agrippinast25 (kes ka, muide, lõpetas elu poliitilise ebasoosingu tõttu enesetapuga), samuti kaks pilti teemal „Dareiose perekond Aleksander Suure jalge ees”. Neist ühe on Pierre Mignardi (1612–1695) järgi valmistanud Gérard Edelinck ja Pierre Drevet ning teise Charles Le Bruni (1619–1690) järgi graveerinud Gérard Edelinck.26

23 Samas. 24 ÜR 46. Valentine Green Benjamin Westi järgi, [Hannibali vanne], 1773. Provenients: ostetud

Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1803–1808 (vt Mrg 526a, l. 53).25 ÜR 344, Valentine Green Benjamin Westi järgi, Agrippina, surrounded by her children weaping

over the ashes of Germanicus, 1774. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1804 C. C. H. Rost & Co-lt Leipzigis (vt Mrg 522, l. 104; Mrg 526a, l. 52).

26 ÜR 468, Gérard Edelincki ja Pierre Drevet’ Pierre Mignardi järgi [Dareiose perekond Aleksander Suure jalge ees]. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1804 C. C. H. Rost & Co-lt (vt Mrg 522, l. 104; Mrg 526a, l. 51). ÜR 469, Gérard Edelinck Charles Le Bruni järgi [Dareiose perekond Aleksander Suure jalge ees], 1661. Provenients: ostetud Tartu ülikooli

Illustratsioon 7. Gérard Edelinck Charles Le Bruni järgi. Dareiose pere-kond Aleksander Suure jalge ees. Vasegravüür, 1661 (ÜR 469)


79

Illu

stra

tsio

on 8

. Gér

ard

Audr

an C

harl

es L

e Br

uni j

ärgi

. Con

stan

tinus

e lah

ing

Max

entiu

sega

. Vas

egra

vüür

, 166

6 (Ü

R 66

86)

tiina-Mall kreeM

80

„Hannibali vannet” kujutav pilt jõudis ülikooli kogusse ajavahe-mikus 1803–1808 ja pilt Agrippinast 1804. aastal. Koos Agrippina-pildiga osteti Leipzigi ärist C. C. H. Rost & Co ka Pierre Mignardi maali „Dareiose perekond Aleksander Suure ees” graafiline repro-duktsioon. Teine samateemaline pilt osteti ülikoolile 1831. aastal. Fakt, mis viitab mitte üksnes üheselt ajaloopildi huvile, vaid ka tek-kinud küsimusele: kui erinevalt võib ühte ja sama sündmust kujuta-da (vrd ill 6, 7).

Uurides ülikooli kunstimuuseumi kuulunud graafika provenient-si lähemalt, torkab silma, et 1831. aastal on kogusse ostetud teisigi Euroopas suurt tähelepanu leidnud ajaloomaalide reproduktsioo-ne. Näiteks Charles Le Bruni järgi juba 17. sajandi lõpus Gérard Audrani töökojas valminud lehed nimega „Constantinuse lahing Maxentiusega”27 (ill 8), „Constantinuse triumf”28, samuti Aleksander Suure kangelastegusid kujutavad pildid: „Granikose ületamine”29 ja „Gaugemala lahing”30 (ill 9).

Kas nende piltide ülikoolile muretsemise taga võis olla peale soo-vi – omada kuulsate maalide reproduktsioone – soov teha sümboolne kummardus 1825. aastal surnud keiser Aleksander I ja troonist Ni-kolai I kasuks loobunud suurvürst Konstantinile? Nominus dominus est, teadsid nii vanad roomlased kui ka nende kultuuri tundmist ha-riduse mõõdupuuks pidavad uusaegsed põlvkonnad. Teisisõnu, kui Charles Le Brun võis Constantinust ja Aleksander Suurt kujutades ülistada Prantsuse kuningat Louis XIV, siis võidi ka hilisemaid va-litsejaid samastada antiikkangelastega, seda enam kui neil juhtusid olema sarnased nimed. Võimatu tõestada, võimatu välistada. Ainus, mida teha saab, on korrata Peter Burke’i nukrat tõdemust: mitte kõike, ja eriti seda, mis puudutab ajaloos indiviidi(de) psüühikat, ei ole võimalik tavapäraste teaduslike kriteeriumide abil tõestada

kunstimuuseumile 1831 D. de Rubianilt Riias (vt Mrg 524, lk 93). 27 ÜR 6686, Gérard Audran Charles Le Bruni järgi [Constantinuse lahing Maxentiusega], 1666.

Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1831 D. de Rubianilt Riias (vt Mrg 524, lk 93).

28 ÜR 6687, Gérard Audran Charles Le Bruni järgi [Constantinuse triumf], 1666. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1831 D. de Rubianilt Riias (vt Mrg 524, lk 93).

29 ÜR 6688, Gérard Audran Charles Le Bruni järgi [Granikose ületamine], 1672. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1831 D. de Rubianilt Riias (vt Mrg 524, lk 92).

30 ÜR 6689, Gérard Audran Charles Le Bruni järgi [Gaugemala lahing], 1674. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1831 D. de Rubianilt Riias (vt Mrg 524, lk 92).


81

Illu

stra

tsio

on 9

. Gér

ard

Audr

an C

harl

es L

e B

runi

järg

i. G

auge

mal

a la

hing

. Vas

egra

vüür

, 167

4 (Ü

R 66

89)

tiina-Mall kreeM

82

ja seda põhjusel, et oluline tõestusmaterjal on jäädavalt kadunud. Ajalooliste kujutiste interpreteerimine psühhoanalüütilisest vaate-punktist on seega paratamatult spekulatiivne. Tegelikult kehtib see ka kujutise ikonoloogilise ja ikonograafilise analüüsi kohta, kuigi mõneti vähem, sest erinevalt psühhoanalüüsist ei puuduta need ku-jutise alateadlikke tähendusi. Nimetatud paratamatusest hoolimata on Burke kutsunud (kunsti)ajaloolasi minema kujutiste avamisega edasi ja (teadlikult) spekuleerima, kuna see on sageli ainus võimalus saavutada oma eesmärk.31

Niisiis jätkan oletamisega ja lisan, et Charles Le Bruni maalide reproduktsioone ülikoolile ostma võis meelitada ka 17. sajandist pä-rinevate nn grand manner’is gravüüride erakordne suurus ja teostu-se meisterlikkus. Nii nagu Gérard Edelinck (1640–1707), oli ka Gé-rard Audran (1640–1703) 18. ja 19. sajandi algul erakordselt kuulus Charles Le Bruni, päikesekuninga aegse prantsuse maalikunsti va-litseja, tööde „tõlkijana” graafika keelde. Kahe ühel ja samal aastal sündinud Gérardi tuntust on võrreldud koguni Rembrandti ja Düreri omaga,32 mida Eesti kontekstis kinnitab ka nende teiste tööde kiire jõudmine ülikooli kunstimuuseumi kogusse.33

Ülikooli kunstikogu antiikajalugu kujutavate piltide lühitutvus-tuse lõpetuseks olgu veel öeldud, et kirjeldatud pilditeemad ei tundu mitte ainult 19. sajandi esimese poole klassikalise filoloogia, vaid ka ajaloo õppekava silmas pidades igati relevantsed: nimelt oli antiik-ajalool väga oluline osa ülikoolis antava ajaloohariduse programmis. Samas tuleb toonitada, et peale suurte väepealike (Alexander ja Constantinus) silmapaistvate tegude kajastuste on ajaloopilte üli-koolile soetades hinnatud neid, mis räägivad patriootlikest tunnetest (nt „Hannibali vanne”). Kas see valik on olnud juhuslik? Võib-olla siiski mitte, sest ei saa välistada, et antiikajaloole toetudes mõtisk-leti Tartus nii omaenda koha üle siin maailmas, siin Vene riigi Lää-

31 Peter Burke, „Beyond Iconography?”, Eyewitness, 171.32 http://www.getty.edu/art/exhibitions/grand_manner/ (1.10.2012).33 Nt Gérard Audranilt on ülikoolil kokku 20 tööd, nt ÜR 5660 [Puto Apolloni

vibu ja nooltetupega draakoni ees]. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1804 C. C. H. Rost & Co-lt Leipzigis (vt Mrg 522, l. 104; Mrg 526a, l. 9). Gérard Edelinckilt on ülikoolil seitse tööd, nt ÜR 383, Peter Paul Rubensi järgi valminud „Anghiari lahing”. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1822 Speckteri oksjonilt Leipzigis (vt Mrg 524, lk 10).


83

nemere-provintsis kui ka näiteks sellistel poliitiliselt aktuaalsetel teemadel nagu Prantsuse revolutsioon, selle tõstatatud vabariiklas-te ja monarhistide vastuoludel.34 Suitsiidipiltide olemasolu igatahes toetab nende küsimuste aktuaalsust.

Nn lähiajaloo ehk kaasaja ajaloo pildidSamamoodi kui antiikajalugu kujutavad pildid on ka nn lähiajaloo kujutised poliitilise laenguga. Kuigi 18. sajandi teisel kuni 19. sa-jandi esimesel poolel valminud piltides on valitsenud klassitsistlike vormikaanonite tõttu esmapilgul vähem dramaatikat, ei puudu see siiski. Lähiajaloopildid on pildid sündmustest, mida nende kaasaeg-sed tunnetasid erilistena, ajaloo edasist kulgu määravatena, ajaloo-listena.

Tartu ülikooli graafikakogus käsitlevad selliseid „dramaatilisi ajaloolisi hetki” eeskätt Napoleoni vallutuste ja kaotustega seotud pildid. Näiteks Johann Friedrich Bolti (1769–1836) gravüürid, mil-lest üks kujutab Vene keisri Aleksander I ja Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III sõpruse sõlmimist kuninganna Luise juuresolekul Fried-rich Suure sarga juures Potsdami garnisonikiriku krüptis 1805. aas-tal (ill 10)35 ja teine sama kolmiku kohtumist kolm aastat varem (ill 11).36 Neile kahele, ajavahemikus 1805–1808 ülikoolile ostetud Bol-ti tööle sekundeerib Ludwig Wolfi joonistuse järgi Friedrich Jügeli (1772–1833) graveeritud ja Berliinis välja antud leht keiser Napoleo-ni ja Aleksander I ning kuningas Friedrich Wilhelm III kohtumisest Tilsitis Neemeni jõe paviljonis 26. juunil 1807. aastal (ill 12).37 Vää-rib tähelepanu, et leht osteti Tartu ülikooli kunstimuuseumile va-hetult pärast sündmuse toimumist: kas juba 1807. või 1808. aastal.

34 Lea Leppik. „Rektor Ewers“ (Tartu: Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, 2011), 88.35 ÜR 539, Johann Friedrich Bolt, „Bey Friedrich’s des Unsterblichen Asche schwören Alexander I.

Kaiser von Rusland, und Friedrich Wilhelm III. König von Preussen sich unauflösliche Freundschaft, 1807”. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1807–1808 (vt Mrg 526a, l. 48).

36 ÜR 537, Johann Friedrich Bolt, „Kaiser Alexander in Memel empfangen von König Friedrich Wilhelm und der Königin Luise“. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1805–1808 (vt Mrg 526a, l. 48).

37 ÜR 538, Friedrich Jügel Ludwig Wolffi järgi, „Zusammenkunft der Kaiser Napoléon und Alex-ander und des Königs Friedrich Wilhelm III. zu Tilsit im Pavillon auf dem Niemen am 26. Junius 1807”. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1807–1808 (vt Mrg 526a, l. 48).

tiina-Mall kreeM

84

Illustratsioon 10. Johann Friedrich Bolt. Vene keiser Aleksander I ja Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III sõlmivad Friedrich Suure sarga juures igavese sõpruse kuninganna Luise juuresolekul. Punktiirma-neer, 1807 (ÜR 539)

Illustratsioon 11. Johann Friedrich Bolt. Keiser Aleksander kohtub Meme-lis kuningas Friedrich Wilhelmi ja kuninganna Luisega. Punktiirmaneer, 1805 (ÜR 537)


85

Iseloomulik siin on ajalookäigule osutamine suurte isiksuste kau-du ning dramaatika sidumine selliste märksõnadega, nagu „vana ja uus sõprus”, „Aleksandri rüütellikkus Luise suhtes”, „Napoleoni seljapööramine Friedrich Wilhelm III-le ja Aleksandri sõpruse üle-löömine” jne.

Mis puutub graveerija Friedrich Jügeli isiksusse, siis ilmselt jäi see Tartus tema kujutatud sündmuste varju: Jügeli puhul oli küll tegemist Berliinis kõrgelt hinnatud Preisi Kuningliku Kunstiaka-deemia vasegravüüri professoriga, kuid kindlasti mitte saksa kunsti-geeniusega, keda ja kelle käekirja Tartu tudengitele tingimata oleks pidanud eeskujuks tooma. Öeldu – rõhk on kujutatud ajaloosündmu-sel, mitte kunstnikul – kehtib ka Jügeli teise ülikooli raamatukogus oleva lehe kohta, mis kujutab Napoleoni auks korraldatud Prantsuse

Illustratsioon 12. Friedrich Jügel Ludwig Wolffi järgi. Keiser Napoleoni ja keiser Aleksandri kohtumine kuningas Friedrich Wilhelm III Neemeni paviljonis Tilsiti lähistel. Akvatinta, 1807 (ÜR 538)

tiina-Mall kreeM

86

sõjaväe paraadi38 Berliini Lustgartenis. Koos Lustgartenis toimunu graafilise jäädvustusega osteti ülikooli kunstimuuseumile Wilhelm Henscheli39 ja Daniel Bergeri Tilsiti rahuläbirääkimiste kujutised.40 See fakt osutab omakorda, et nimetatud sündmust tunnetati 1807.–1808. aastal erilisena.

Tartu ülikooli kunstikogu komplekteerijate huvi lähiajaloo vastu ei piirdunud aga ainult lähiajalooga geograafilises mõttes. Ülikooli graa-fikakogusse kuuluvad lehed kinnitavad, et tegeldi ka Inglise-Amee-rika ajaloo tulipunktidega, näiteks Pennsylvania asutamine kindral William Penni poolt41 ja kindral Wolfe surm lahingus Quebeci lähedal Kanadas (1759)42 (ill 13), samuti Ameerika iseseisvussõja ajalukku kuuluvad Bunker’s Hill’i lahing 1775. aastal Bostoni lähistel43 ja kind-ral Richard Montgomery surm Quebeci ründamisel 1775 (ill 14).44

Erinevalt eespool vaadeldud ja geograafiliselt lähemal, Preisi aladel toimunud sündmuste kujutistest, on nii ajas kui ka ruumis kaugemate sündmuste kajastused jõudnud Tartu ülikooli kunsti-muuseumisse ilmselt tänu oma kuulsatele autoritele, eeskätt maa-likunstnikele: William Penni kohtumist indiaanlastega45 ja kindral Wolfi surma46 kujutanud ja juba mainitud Benjamin West ei vaja

38 ÜR 500, Friedrich Jügel, „Parade der französischen Garde, vor Sr Kaiserl. Königl. Majestait Napoleon I. am Lustgarten in Berlin”. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1807–1808 (vt Mrg 526a, l. 48).

39 ÜR 532, Wilhelm Henschel, „Reconciliation sur le Nimen. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1807–1808 (vt Mrg 526a, l. 48).

40 ÜR 523, Daniel Berger, „Zusammenkunft Napoléons I, Kayser der Franzosen und König von Italien, mit Alexander I, Kayser aller Reussen, und Friedrich Wilhelm III, König von Preussen, bei Tilsit, auf dem Niemen, am 26 Juny 1807”, 1807. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1807–1808 (vt Mrg 526a, l. 48).

41 ÜR 100, John Hall Benjamin Westi järgi, „William Penn’s treaty with the Indians when he founded the Province of Pennsylvania in North America 1681”. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1821 (vt Mrg 527, l. 14).

42 ÜR 297, Theodor Falkeisen Benjamin Westi järgi, „The death of General Wolfe”, 1789. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1803–1808 (vt Mrg 526a, l. 53).

43 ÜR 83, Johann Gotthard von Müller John Trumbulli järgi, „The Battle at Bunker’s Hill, near Boston”. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1803–1808 (vt Mrg 526a, l. 53).

44 ÜR 136, Johan Frederik Clemens John Trumbulli järgi, “The death of General Montgomery”. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1803–1808 (vt Mrg 526a, l. 53).

45 ÜR 100, John Hall Benjamin Westi järgi, „William Penn’s treaty with the Indians when he founded the Province of Pennsylvania in North America 1681”, 1775. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1821 (vt Mrg 527, l. 14).

46 ÜR 297, Theodor Falckeysen Benjamin Westi järgi, „The death of General Wolfe”, 1789. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1803–1808 (vt Mrg 526a, l. 53).


87

Illustratsioon 13. Theodor Falkeisen Benjamin Westi järgi. Kindral Wolfe surm. Vasegravüür, 1789 (ÜR 297)

Illustratsioon 14. Johan Frederik Clemens John Trumbulli järgi. Kindral Montgomery surm. Vasegravüür, 1798 (ÜR 136)

tiina-Mall kreeM

88

ajaloomaali huviliste seas tutvustamist. Tegemist oli omamoodi geeniusega, ajaloomaali traditsiooni uuendajaga, kellele toetusid sajad ja sajad kunstnikud,47 teiste hulgas juba mainitud Friedrich Jügel. Benjamin Westiga võrreldavat kuulsust nautis tema õpilane, Bunker’s Hilli lahingut ja kindral Montgomery surma48 maalinud John Trumbull (1756–1843). Nende ajaloomaali suurkujude tööd os-teti Tartu ülikoolile teadaolevalt ajavahemikus 1803–1821, järk-jär-gult ja turu võimalust mööda.49

Kunstiajaloo suurmehe nimi ja „meistriteoste lummuse” feno-men50 ühelt poolt ning kunstiringkondi erutanud intriig teiselt poolt, täpsemalt – Leonardo da Vinci edukas maaliduell Michelangeloga ja originaalmaali kaotsiminek – tõid ilmselt ülikooli kunstimuuseu-mi kogusse ka ühe 15. sajandi ajaloosündmuse kujutise: pildi 1440. aastal peetud Anghiari lahingust. Publikule kättesaadavaks muu-tis lahingu pildi juba korduvalt esile tõstetud Gérard Edelinck, kes graveeris Peter Paul Rubensi joonistust Leonardo da Vinci kadunud lahingumaali keskosast.51

Viimati mainitud tööde puhul näib üldtuntud hinnang ülikoo-li muuseumikogule – kunstiostu puhul lähtuti eelkõige kunstnike nimedest ja teoste kunstilisusest – kahtlemata õige. Ent see ei vä-lista, et kord Tartu ülikooli ja selle muuseumi publiku ette jõudnu-na hakkasid need tööd elama oma elu: hakkasid tekitama vaatajas küsimusi pildil kujutatud sündmuse tagamaade ja tulemuste, pildi poliitilise ja üldinimliku sõnumi kohta, samuti üksikasjade ja nen-de ajaloolise tõesuse kohta; kujutatud isikute karakteri, rõivastuse,

47 Suurepärase ülevaate Benjamin Westi loomingust ja selle mõjust annab: Helmut von Erffa, Allen Statley, The Paintings of Benjamin West (Bew Hawen: Yale Uni-versity Press, 1986).

48 ÜR 83, Johann Gotthard von Müller John Trumbulli järgi, „The Battle at Bunker’s Hill, near Boston”, 1798. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuu-seumile 1803–1808 (vt Mrg 526a, l. 53); ÜR 136, Johann Frederik Clemens John Trumbulli järgi, „The death of General Montgomery”, 1798. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuuseumile 1803–1808 (vt Mrg 526a, l. 53).

49 Vt viide 46, 47. 50 18.–19. sajandi kunstiajalooteadvuses etableerunud „kunstigeeniuste” tööde ko-

peerimisest ja koopiate kogumisest Eestis vt Meistriteoste lummus. Koopia Eestis 19. sajandil. Koost A. Allikvee, T.-M. Kreem, A. Untera (Tallinn: Eesti Kunsti-muuseum, 2005).

51 ÜR 383, Gérard Edelinck Peter Paul Rubensi järgi (Peter Paul Rubens Leonardo da Vinci järgi), [Anghiari lahing]. Provenients: ostetud Tartu ülikooli kunstimuu-seumile 1822 Speckteri oksjonilt Leipzigis (vt Mrg 524, lk 10).


89

relvastuse jms kohta. Lühidalt – ajaloopilte ei peaks vaatama ainult kunsti, kunstnike ega kunstiajaloolaste positsioonilt, sest kokkupuu-de nende piltidega mõjutab arusaamist nii ajaloost kui ka eetikast ja esteetikast ühiskonnas laiemalt. Samas olgu aga lisatud, et küllap aitas eelkirjeldatud, nii ajas kui ka ruumis kauge ajaloo visualisee-ringute tundmaõppimine kaasa ka kohaliku ajaloopildi tekkele, ko-halike ajaloosündmuste n-ö pildistamisele.

KokkuvõtteksKokkuvõtteks tuleb siiski tõdeda, et töö Eestis leiduvate ja tradit-siooniliselt kunstiajaloolaste tööpõllule kuuluvate ajaloopiltidega on alles algusjärgus. Veel ei saa põhjalikult vastata küsimustele „Kui-võrd võib ajaloopiltide levikut pidada siinse ajalooteadvuse kasvu osaks?”, „Kas ülikooli seinte vahele 19. sajandi esimesel poolel koon-dunud ajaloopiltide ning Tartu akadeemilise ajalookirjutuse ja -õpe-tuse vahel on täheldatavaid seoseid?” ja „Kuidas kunstnikud kasuta-sid ajalugu ja ajaloolaste töid ning vastupidi, olgu siis ajalise nihkega või ilma, ning kuidas publik sellele reageeris?”.

Siiski lubab ülikooli kunstimuuseumi ajaloopiltide vaatlus teha mõningaid järeldusi: Eesti esimeses akadeemilises kunstikogus on ühed ajalooteemad olnud 19. sajandi esimesel poolel populaarse-mad kui teised. Raskuspunkt on antiik- ja lähiajalool. Varauusajal toimunut meenutab vaid üks pilt Anghiari lahingust ning seegi on ostetud pigem huvist kunstniku isiku kui ajaloo vastu. Täiesti puu-duvad kollektsioonist pildid sündmustest keskajal (millest ülikooli ajaloo loenguis 19. sajandi esimesel poolel küll juba räägiti). Seda keskajaloo piltide puudust võiks ühest küljest ehk põhjendada val-gustusaja põlgusega pimeda tagurlusperioodi vastu ning sellega, et ülikooli kunstimuuseum ei kuulunud mitte ajaloo, vaid klassikalise filoloogia õppetooli juurde. Teisest küljest tuleb aga meeles pidada, et kunstioste tehakse üldjuhul ettevaatlikult ning et keskaja kujutis-te tulek ajaloomaali žanrisse 19. sajandi esimesel poolel alles algas. See omakorda seostub (reprodutseeriva) graafika levitamisega tege-lenud raamatukaupmeestega, kes turu nõudmisi jälgisid ja sellele reageerisid. Turu valesti hindamine ja liigne risk tellimuste suhtes võis lõppeda pankrotiga, nagu kinnitas Friedrich Ludwig von May-

tiina-Mall kreeM

90

delli albumite sarja juhtum (sarja kaks ilmunud albumit kujutasid keskaja sündmusi).

Ja lõpuks lubatud vastus küsimusele „Miks peab Kadrioru kunsti-muuseumi ajaloopildi näituse ettevalmistamine olema seotud Tartu ülikooli kunstimuuseumi graafikakogu uurimisega?”. Eelkõige põh-jusel, et ülikooli kogus olevad ajaloopildid loovad Baltimaade teistes, nii riiklikes, munitsipaal- kui erakogudes olevatele ajaloopiltidele võimalikest parima akadeemilise tausta.

Kõige lõppu aga jäägu tõdemus, et kui ülikooli kunstimuuseumi kogusse kuuluvad ajaloopildid liita kokku ülikooli raamatukogus (sh Maydelli albumid) ning teistes kogudes olevate ajaloopiltidega, võib leida seni kasutamata ajaloodokumendi. Allika, mis võiks anda era-kordselt terava tõmmise oma tekkeaja ajalookultuurist.


91

Historical Imagery in the Academic Art Collec-tion in the First Half of the 19th Century

TIINA-MALL KREEM, PhDArt Museum of Estonia

The University of Tartu played a vital part in the shaping and pro-pagation of Baltic historical consciousness and in the study and teac-hing of history. The university was also the first institution here to establish an art museum and an art education establishment – the school of drawing. Proceeding from these facts, this article reviews the historical images depicting real events obtained for the Art Mu-seum of the University of Tartu from 1803–1868, examining whether and to what extent these images enable access to the historical cultu-re (Geschichtskultur) of that epoch.

The article challenges the opinion that the collection at the university’s Art Museum was accumulated randomly in the first half of the 19th century. The author explains the fact that historical ima-ges comprise a mere 0.3% of the total collection at the museum in the following manner: at the time, the peak of popularity of histo-rical imagery had not yet reached German linguistic space to which the University of Tartu belonged. Nonetheless, there was interest in the genre, confirmed by both the gradual supplementation of the university’s collection with historical images and the series of histo-rical images dedicated to the Baltic Provinces of the Russian Empire, published by artist Friedrich Ludwig von Maydell in Tartu.

Analysis of the university’s collection of historical imagery, which comprises around 30 sheets, enables us to divide it into two larger groups: antique history scenes and recent history scenes. In the first group we can isolate images depicting the deaths of such historical figures as Cato the Younger, Marcus Antonius, Cleopatra and Socra-tes. There were two reasons for purchasing such images: the wish to collect graphic reproductions of works by famous artists like Pietro Testa, Pompeo Battoni and Guido Reni and the perceived need to influence contemporaries through history – to exert moral influence. This assertion is supported by the interest displayed in acquiring imagery of dramatic political events, such as the battles fought by

tiina-Mall kreeM

92

the armies of Alexander the Great and Constantine the Great. The images in both groups seem to fit equally well into the classical phi-lology and history curricula at the university in the first half of the 19th century.

The imagery depicting recent historical events consists most-ly of European scenes: Napoleon and his adversaries, their treati-es and battles that shook Russia and which also affected the Baltic Provinces. In other words, the events that contemporaries deemed special, defining the subsequent course of history, seminal. But the sheets in the graphics collection of the university also reveal interest in the momentous events of English and American history, including the American War of Independence. The decisions to purchase such works by the University of Tartu for its Art Museum must also have been influenced by the prominence of their authors (Benjamin West, John Trumbull et al.). It is in any case the view of the author of this article that learning about the remote past through such visua-lisations facilitated the emergence of the local historical imagery as Maydell and other artists began creating “snapshots” of local histo-rical events. At the same time it should be noted that research into historical imagery in Estonia is still in its infancy and more definite results will become available in autumn 2013 at the exhibition of 19th century historical images at the Kadriorg Art Museum.


Tartu Ülikooli kunsti ajalooõpetuse moderniseerimisest ja kollektsioonide

rollist kunstiajaloo professori valimistel aastatel 1919–19211

MA EERO KANGOREesti Kunstiakadeemia

Muutused Euroopa ülikoolide kunstiajalooõpetuses olid seotud 19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole ühiskonna moderniseerimisega, mida Eesti kontekstis on seotud nn rahvusliku ärkamisega. Selle käigus kaotas senine eliit – baltisakslased – ühiskonnas juhtrolli ning ühiskondlikud institutsioonid kohandati eesti rahvuslikele va-jadustele. Isikute ja institutsioonide ning nende huvide kõrval olid olulised ka neid huvisid kujundanud isiklikud ja materiaalsed suh-ted, ideed, traditsioonid ja objektid. Siinse artikli fookuses on Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetooli rajamine ja professori valimine aasta-

1 Artikkel põhineb 2011. ja 2012. aastal Stockholmi arhiivides tehtud uurimistööl, mida toetas Euroopa Sotsiaalfond Sihtasutuse Archimedes koordineeritava programmi DoRa raames.

eero kangor

94

tel 1919–1921, ent laiemas, Põhja-Euroopa kontekstis. Kunstiajaloo professionaliseerimine mõjutas olulisel määral Eesti alal paiknevate kunstimälestiste ajaloo kirjutamist, põhjendamist ja selle kaudu pä-randi laiemat omaksvõttu eestlaste poolt. Tartu Ülikoolis pandi seal-juures alus põhjalikele uurimiskogudele, mis omakorda on hakanud mõjutama edasist Eesti kunsti ajaloo uurimislugu.

Alljärgnevas annan esmalt ülevaate kunstiajaloo õpetamisest saksakeelsetes ülikoolides 19. sajandil, mis oli eelduseks 20. sajandi alguses toimunud kunstiajaloo institutsionaliseerimisele. Selles kon-tekstis vaatlen Tartu Ülikooli kunstiajaloo professori valimisi, mida mõjutasid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond, professori valimis-se kaasatud konsultandid ja eksperdid ning professorikandidaadid ise. Kandidaatidele pakkusid peaasjalikult huvi Tartus paiknenud kunstivarad, millest saanuks nende uurimistöö lähtekoht. Tegeli-kult oleks ühe või teise kandidaadi professoriks nimetamine olulisel määral mõjutanud ka edasist Tartu Ülikooli kollektsioonide kujun-damist. Kaaludes ühe või teise kandidaadi argumente või nende ee-listamise põhjusi, saab üha selgemaks Tartu Ülikooli enda tradit-sioonide, ülesehituse, kogude ja materiaalsete võimaluste roll.

Akadeemiline kunstiajalooõpetus ja selle institutsionaliseerimine Euroopas19. sajandil oli teadustegevus2 rakendatud üha laienevate Euroopa impeeriumide tehnoloogilise arengu edendamise ja koloniaaltegevu-se õigustamise teenistusse. Teaduse kujundamisel professionaalseks tegevuseks loodi ülikoolides spetsiifilisemad erialad.

Teadusalade professionaliseerimist on seostatud ühiskondliku mobiilsuse ja natsionalismiga. Elizabeth C. Mansfieldi arvates on kunstiajaloo institutsionaliseerimine seotud keskklassi ühiskondli-ku rolli tähtsustumisega. Lähtudes Pierre Bourdieu’st väidab ta, et keskklassi kalduvus jäljendada aristokraatiat muutis kunstiajaloo eriti ahvatlevaks elukutseks, sest see pakkus materiaalset kinni-tust ühiskondlikule tõusule. Keskklassile oli oluline enese rahvuslik

2 Range eristus humanitaar- ja reaalteaduste vahel kujundati õigupoolest välja alles 20. sajandi alguseks (M. Tamm, „Quo vadis humaniora?”, Keel ja Kirjandus, 2008, 8/9, 578).

tartu Ülikooli kunSti ajalooõpetuSe ModerniSeeriMiSeSt

95

identifitseerimine ning lokaalne kultuuriline ja geograafiline enese-määratlemine.3

Kunstiajaloo institutsionaliseerimise ajalooline põhjus on kunsti ühiskondliku rolli tähtsustumine valgustusajastul.4 Euroopa ja Põh-ja-Ameerika ülikoolides toimus esteetika- ja ajaloodistsipliinide spet-sialiseerumine alles 19. sajandi lõpul.5 Seda mõjutasid nii positivism kui ka idealistlik filosoofia, mis tähendas vastavalt keskendumist faktidele ja süstematiseerimisele või taotlust leida kunstiarengus ül-disi seaduspärasusi, kuid üldiselt nihkusid esteetilised probleemid tagaplaanile. Institutsionaalselt oli tähtis kunstiajaloo muutmine iseseisvaks humanitaarteaduseks oma spetsiifilise uurimisobjekti, terminoloogia ja selgelt eristatava praktikaga.6

Kunstiajaloo uurimine tähtsustus saksakeelsetes maades seoses muuseumide rajamisega pärast Napoleoni sõdu.7 Preisi kuninglike Berliini muuseumide rajamine 19. sajandi esimesel poolel oli seotud vajadusega eksponeerida monarhia võimsust. 1848. aasta kodanlikul revolutsioonil oli tähtis roll mõlema saksakeelse suurriigi – Preisi kuningriigi ja Austria-Ungari keisririigi – kunstiajalooliste institut-sioonide tekkes. Revolutsioon ergutas kodanliku rahvusluse tõusu,

3 E. C. Mansfield, „Introduction: Making Art History a Profession”, Making Art History: A Changing Discipline and Its Institutions, ed. E. C. Mansfield (London, New York: Routledge, 2007), 3–5.

4 J. Keevallik, „Kunstikogumine Eestis 19. sajandil”, Kunstiteadus Eestis 19. sajandil. Uurimusi Eesti kunstist ja kunstielust (Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1993), 81–83.

5 Saksamaa kohta vt viide nr 9. Hollandis oli kunstiajalugu samuti esialgu seotud esteetikaga. 1907. aastal loodi Utrechtis esimene kunstiajaloo ja esteetika õppetool, mis alles 1921. aastal kunstiajaloo õppetooliks ümber nimetati (M. Halbertsma, „Die Kunstgeschichte in den deutschsprachigen Ländern und den Niederlanden 1764–1933: ein Überblick”, Gesichtspunkte: Kunstgeschichte heute, hrsg. v. M. Halbertsma, K. zijlmans (Berlin: Dietrich Reimer Verlag, 1995), 57). Prantsusmaal asus Eugène Emmanuel Viollet-le-Duc esimese kunstiajaloo ja esteetika professorina tööle 1863. aastal École des Beaux-Arts’s (P. H. Walsh, „Viollet-le-Duc and Taine at the École des Beaux-Arts: On the First Professorship of Art History in France”, Art History and Its Institutions: Foundations of a Discipline, ed. E. C. Mansfield (London, New York: Routledge, 2002), 85–99). Ameerika Ühendriikide kohta vt The Early Years of Art History in the United States: Notes and Essays on Departments, Teaching, and Scholars, eds. C. H. Smyth, P. M. Lukehart (Princeton: Princeton University, 1993).

6 H. Pettersson, „Konsthistoria som universitetsdisciplin”, 8 kapitel om konsthistoriens historia i Sverige, Red. B.-I. Johansson, H. Pettersson (Stockholm: Raster, 2000), 64–65.

7 Vt M. Raisma, „Musée ideale. Unistused täiuslikust muuseumist”, Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2008, kd 17 (1/2), 102.

eero kangor

96

mis tekitas pingeid Austrias, kuid põhja pool kulmineerus Saksa keisririigi loomisega 1871. aastal.8 Mõlema suurriigi jaoks kujunes kunstiajalugu tähtsaks ideoloogiavahendiks.

Kunstiajalugu muudeti iseseisvaks distsipliiniks peamiselt sak-sakeelses kultuuriruumis. Sealsetes ülikoolides hakati kunstiajalu-gu õpetama 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses akadeemilise kunstidiskursuse raames, seotuna antiikkunsti uurimise, esteetika ja klassikalise arheoloogiaga.9 19. sajandi viimasel veerandil ha-kati rajama eraldi nn üldise kunstiajaloo õppetoole, mis tähendas, et akadeemiline kunstiajalooõpetus hakkas käsitlema ka kesk- ja uusaja kunsti.10 Uue distsipliini emantsipeerumist tähistab 1873. aastal kogunenud esimene rahvusvaheline kunstiajalookongress Viinis, mis seadis sihi rajada kunstiajaloo õppetoolid kõigis ülikoo-lides.11

Põhjapoolsete Saksa riikide esimene kunstiajaloo professor oli An-ton Heinrich Springer (1825–1891), kes määrati 1860. aastal Bonni ülikooli vast asutatud kesk- ja uusaja kunstiajaloo õppetoolile. Enne akadeemilise karjääri alustamist oli A. Springer töötanud ajakirja-nikuna ja toetanud 1848. aasta revolutsiooni ülestõusjaid.12 Mõistagi olid tema rõhuasetused rahvuspoliitiliselt laetud ja nii pidas ta eriti oluliseks saksa keskaegset kunsti. Saksa gootikat väärtustasid kõrg-

8 Pärast Prantsuse-Preisi sõda kujunes Saksamaa peamiseks vaenlaseks Euroopas Prantsusmaa, kelle arvelt uus impeerium oli laienenud. Poliitiline vastasseis kandus üle ka kunstiajalukku. Kunstiajaloos oli esimene „lepitaja” saksakeelsete maadega wölffliniaan Henri Focillon 1920. ja 1930. aastatel (W. Cahn, Henri Focillon (1881–1943). Medieval Scholarship: Biographical Studies on the Formation of a Discipline, Vol. 3, Philosophy and the Arts, ed. H. Damico (New York, London: Garland Publishing, 2000), 263).

9 Heinrich Dilly on nimetanud esimese korralise kunstiajaloo õppetooli rajamist Göttingeni ülikoolis 1813. aastal – professor Johann Dominicus Fiorillo (1748–1821) –, kuid esimeseks on peetud ka Gustav Friedrich Waagenit (1794–1868), kes nimetati Berliini ülikooli korraliseks kunstiajaloo professoriks 1844. aastal, või Rudolf Eitelberger von Edelbergi (1817–1885) kutsumist Viini ülikooli professoriks 1852. aastal (H. Dilly, Kunstgeschichte als Institution: Studien zur Geschichte einer Disziplin (Frankfurt am Main: Suhrkamp, 1979), 174 jj).

10 Keskaja kunsti uurimisloo kohta vt W. E. Kleinbauer, „Introduction”, Medieval Scholarship, 215–229.

11 K. Brush, The Shaping of Art History: Wilhelm Vöge, Adolph Goldschmidt, and the Study of Medieval Art (Cambridge: Cambridge University Press, 1996), 19 jj.

12 P. Betthausen, „Springer, Anton”, Metzler Kunsthistoriker Lexikon: Zweihundert Porträts deutschsprachiger Autoren aus vier Jahrhunderten, Hrsg. v. P. Betthausen, P. H. Feist, C. Fork (Stuttgart, Weimar: Metzler, 1999), 391–393; K. Brush, The Shaping of Art History, 24–32.


97

perioodina ka paljud teised saksa kunstiteadlased,13 sh A. Springeri õpilased, kuigi selles pole põhjust näha üksnes õpetaja mõju, vaid saksa rahvusluse üldist tõusu. Ometi on A. Springeri tegevust õp-pejõu ja teadlasena väärtustatud ka kunstiteaduse metodoloogiliste aluste määratlemise aspektist, sest tal oli määrav mõju esimese pro-fessionaalsete kunstiajaloolaste põlvkonna kujundamises.

Ühe andekama õpilasena pälvis Adolph Goldschmidt (1863–1944) koguni rahvusvahelise tunnustuse keskaja kunsti autoriteedina.14 A. Goldschmidt, kes töötas õppejõuna Halles (1904–1912) ja Berlii-nis (1912–1932), määras paljuski 20. sajandi alguse kunstiteaduse arengu mitte ainult Saksamaal, vaid ka Põhjamaades, sest juhendas kokku ligi sadat kodu- ja välismaist doktoranti, sealhulgas mitut hi-lisemat korüfeed.15 Enne A. Goldschmidti oli Berliinis töötanud ka üks 20. sajandi tuntum kunstiteadlane, šveitslane Heinrich Wölfflin (1864–1945, Berliinis 1901–1912).16 Mõlemad andsid suure panuse sellesse, et Berliinist kujunes rahvusvaheline kunstiajaloo uurimise ja õppimise keskus. Kunstiajaloolaste koolitamine oli Berliinis tihe-dalt seotud muuseumitegevusega, kuigi seetõttu kindlamalt alluta-tud ka keiserlikule kultuuripoliitikale.17

13 S. Berger, „The Invention of European National Traditions in European Romanticism”, The Oxford History of Historical Writing, Vol. 4: 1800–1945, Eds. S. Macintyre, J. Maiguashca, A. Pók (Oxford: Oxford University Press, 2011), 32.

14 Üks Goldschmidti oluline saavutus on Püha Rooma keisririigi aegsete vandliskulptuuride süstemaatilise ja rohkelt illustreeritud kataloogi koostamine (A. Goldschmidt, Die Elfenbeinskulpturen aus der Zeit der karolingischen und sächsischen Kaiser. VIII–XI. Jahrhundert, 2 Bde (Berlin, 1914–1918)). Goldschmidti kohta vt G. Brands, H. Dilly, Adolph Goldschmidt (1863–1944): Normal Art History im 20. Jahrhundert (Weimar: Verlag und Datenbank für Geisteswissenschaften, 2007); K. Brush, „Adolph Goldschmidt (1863–1944)”, Medieval Scholarship, 245–257; P. Betthausen, „Goldschmidt, Adolph”, Metzler Kunsthistoriker Lexikon, 125–127.

15 Sh näiteks Erwin Panofsky (K. Brush, The Shaping of Art History, 97 jj).16 1910. aastal võeti Wölfflin esimese kunstiajaloolasena Preisi Teaduste Akadeemia

liikmeks, vt P. Betthausen, „Wölfflin, Heinrich”, Metzler Kunsthistoriker Lexikon, 483–486.

17 Pole juhuslik, et Berliini kunstiajaloolased valisid meelsasti uurimiseks Saksa Püha Rooma keisririigi keskaegse kunstipärandi. Riigivõimu mõju oli enamasti kaudne või sümboolne, kuigi toetati ka konkreetseid uurimisprojekte. Riigivõim teostas end kõige otsesemalt kultuuriasutuste tsentraliseerimises. Näiteks sai 1874. aastal Saksa arheoloogiainstituut keiserliku institutsiooni staatuse. 1905. aastal asutati Preisi ajalooinstituudi Rooma osakond, mille sekretäriks määrati Arthur Haseloff. Samal aastal toetas keiser Wilhelm II Haseloffi kunstiajaloolist ekspeditsiooni Lõuna-Itaaliasse; eesmärk oli uurida ja jäädvustada Saksa Rooma keisri Friedrich II pärandit (P. Betthausen, „Haseloff, Arthur”, Metzler Kunsthistoriker Lexikon, 154).

eero kangor

98

Viini kunstiteaduse koolkonnal oli 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse kunstiteaduses samuti mõjukas roll. Sellele aluse pannud institutsioonide rajamine 1850. aastatel oli otseselt seotud Austria monarhia vajadusega pärast 1848. aasta kodanliku revolut-siooni mahasurumist oma võimu kaalutletud kultuuripoliitika abil legitimeerida. Riigi teenistuses olevate kunstiteadlaste ülesanne oli inventeerida kohalik aineline pärand, see süstematiseerida ja eks-poneerida muuseumides ning lõpuks leida sellele tähendus ja koht universaalses kultuuriajaloolises süsteemis.18

20. sajandi alguse saksa kunstiteadusest juhindusid ka Põhja-maad, kus kunstiajalugu muudeti ülikoolidistsipliiniks 19. sajandil. Kunstiajalooõpetus oli esialgu seotud esteetika ja kirjanduslooga ning kujunes iseseisvaks erialaks 20. sajandi esimestel kümnenditel.19 Es-18 J. Bakoš, „From Universalism to Nationalism: Transformations of Vienna School

Ideas in Central Europe”, Die Kunsthistoriographien in Ostmitteleuropa und der nationale Diskurs, Hrsg. v. R. Born, A. Janatková, A. S. Labuda (Berlin: Gebr. Mann, 2004), 79–85.

19 Kõige pikemad esteetikaõpetuse traditsioonid on Rootsis Uppsala ülikoolis, kus Per Daniel Amadeus Atterbom (1790–1855) sai esimeseks esteetika ja moodsa kir-janduse professoriks 1835. aastal (S. Söderlind, „Konsthistorieämnets förhistoria”, 8 kapitel om konsthistoriens historia i Sverige, 11). Tema järel väärib mainimist Carl Rupert Nyblomi (1832–1907, professor 1867–1897) tegevus kunsti(ajaloo)institutsioonide edendajana (H. Pettersson, Konsthistoria som universitetsdiscip-lin, 66). Taanis peetakse kunstiajaloo akadeemilise õpetuse alusepanijaks Julius Henrik Langet (1838–1896), kes sai Kopenhaageni ülikooli dotsendiks 1871. aastal. Ta lõpetas Kopenhaageni ülikooli esimese kunstiajaloolasena 1866. aastal enda koostatud õppekava järgi (M. Marcussen, „The Danish Art Historian Julius Lange, His Attitude to Trends in Art History in Europe and His Collaboration with Scandinavian Colleagues”, Towards a Science of Art History: J. J. Tikkanen and Art Historical Scholarship in Europe, Ed. J. Vakkari (Helsinki: Taidehistorian Seura, 2009), 71–83). Neli aastat hiljem, 1875. aastal, Norra Christiania (Oslo) ül-ikooli erakorraliseks professoriks kutsutud Lorentz Dietrichsoni ülesanne oli muu hulgas olla riigi nõuandja kultuuriinstitutsioonide loomisel (M. B. Guleng, „Lo-rentz Dietrichson and the Making of Norwegian Art History”, Towards a Science of Art History, 59–69). Keiserlikus Aleksandri Ülikoolis Helsingis hakkas esteetika ja moodsa kirjanduse professor Carl Gustaf Estlander (1834–1910) kunstiajaloo loen-guid pidama 1868. aastal (E. M. Viljo, „Carl Gustaf Estlander and the Beginning of Studies of the Visual Arts at the University of Helsinki”, The Shaping of Art Histo-ry in Finland. Ed. R. Suominen-Kokkonen ( Helsinki: Taidehistorian Seura, 2007), 25–39). Viimased neli olid omavahel tihedates sidemetes ning tõelised avaliku elu tegelased, kes ülikoolitöö kõrval olid aktiivsed kunstiakadeemiates, muuseumide asutamisel ning restaureerimise ja muinsuskaitse korraldamises. Põhjamaade varasema kunstiajaloo historiograafia kohta vt „Konsthistorisk tidskrifti” 1933. aasta Stockholmi rahvusvahelise kunstiteaduse kongressi eriväljaanne (Kon-sthistorisk tidskrift 1933, vol. 2 (3): C. Elling, „Konsthistorien i Danmark”, 66–73; O. Okkonen, „Konsthistorien i Finland”, 73–77; A. Nygård-Nilssen, „Konsthisto-rien i Norge”, 77–86 ja E. Lundberg, „Konsthistorisk forskning i Sverige”, 86–102).


99

teetika domineerimist akadeemilises õpetuses soosis huvi Põhjamaa-de kaasaegse kunsti vastu. Rootsis sai kunstiajalugu ülikoolierialaks 1920. aastate alguseks.20 19. sajandi teise poole Norra kunstiteaduse keskne figuur oli Lorentz Dietrichson (1834–1917), kelle surma järel 1917. aastal tekkis Norra kunstiteaduses lühiajaline peataolek. Uus kunstiajaloo professor seati ametisse kolme aasta pärast.21 Soomes loodi korraline kunstiajalooõppetool alles 1920. aastal. Enne seda oli Helsingi ülikooli erakorralise kunstiajaloo õppetooli professoriks Jo-han Jakob Tikkanen (1857–1930).22 Kõige hiljem toimus kunstiajaloo akadeemiline iseseisvumine Taanis, kus pikka aega oli püsinud es-teetikale keskendunud uurimistraditsioon. 1939. aastal sai esimeseks korraliseks kunstiajaloo professoriks Christian Elling (1901–1974).23

Põhjamaade kunstiajaloolased olid omavahel tihedates sidemetes ja suhtlesid agaralt ka saksakeelsete maade kolleegidega. Kunstiaja-loo institutsionaliseerimises oli oluline roll saksa kunstiteadlastel, eriti A. Goldschmidtil ja H. Wölfflinil, kelle seminarides Berliinis osalesid paljud Põhja-Euroopa kunstiteadlased, sh hilisemad kuns-tiajaloo ja -teooria professorid Rootsis: August Hahr (1868–1947, Uppsala kunstiajaloo professor alates 1917. aastast), Axel Romdahl (1880–1951, kunstiajaloo professor Göteborgis alates 1920) ja Johnny Roosval (Stockholmis alates 1920. aastast).24 Samamoodi kui Saksa-maal muutus keskaeg 19. sajandi lõpus oluliseks uurimisteemaks ka Põhjamaade kunstiteadlastele: pandi ju sel ajal alus Põhjamaade riik-lusele. Keskaja uurimine intensiivistus 20. sajandi alguses veelgi.25

19. sajandil oli Kesk- ja Ida-Euroopa ülikoolides kunstiajalooõpe-tus samuti seotud teiste erialade, eelkõige esteetika ja klassikalise 20 Uppsalas, Lundis ja Göteborgis asutati kunstiajaloo ja teooria õppetoolid

vastavalt 1917., 1919. ja 1920. aastal (8 kapitel om konsthistoriens historia i Sverige, 249 jj), erandiks oli Stockholmi ülikool, kus Johan Adolf Bergi toetusel oli kujutavate kunstide teooria ja ajaloo õppetool rajatud juba 1889. aastal (H. Pettersson, Konsthistoria som universitetsdisciplin, 72).

21 M. B. Guleng, Lorentz Dietrichson and the Making of Norwegian Art History, 65.22 Tikkanen valiti erakorraliseks kunstiajaloo professoriks 1897. aastal. (J. Vakkari,

„J. J. Tikkanen and the Teaching of Art History”, The Shaping of Art History in Finland, 69.)

23 M. Marcussen, The Danish Art Historian Julius Lange, 81.24 H. Pettersson, Konsthistoria som universitetsdisciplin, 72 jj.25 Keskaeg avaldas mõju ka Rootsi kaasaegsele arhitektuurile: 1923. aastal avatud

Stockholmi uuest raekojast (arhitekt Ragnar Östberg) võib leida hulgaliselt keskaeg-seid ehitusvorme jäljendavaid detaile („Under verket – Stockholms Stadshus på Arki-tekturmuseet”, näitus Stockholmi arhitektuurimuuseumis 8. XII 2011–8. IV 2012).

eero kangor

100

arheoloogiaga.26 Vastsete rahvusriikide institutsioonide ülesehitami-sel olid eeskujuks senised suurriigid ning seetõttu hakkasid toimu-ma muutused ka ülikoolide kunstiajalooõpetuses. Baltimaades loodi kunstiajaloo õppetoolid mõni aeg pärast nende maade iseseisvumist: Tartus 1919.,27 Riias 1924.28 ja Kaunases 1927. aastal.29

Vene impeeriumi ikkest vabanemineSenise Jurjevi Keiserliku Ülikooli baasil loodud eesti rahvusliku Tartu Ülikooli struktuuri ja ülesannete kujundamisel 1919. aastal tuli kunstiajaloo erialaga sisuliselt alustada tühjalt kohalt, mis an-dis võimaluse kujundada selle akadeemiline õpetus kõige moodsa-mate põhimõtete järgi. Erinevad huvid eesti kunstiteaduse kujun-damisel akadeemiliseks distsipliiniks ilmnevad hästi Tartu Ülikooli kunstiajaloo professori otsimisel ja valimistel, mis toimusid aastatel 1919–1921.

Tartu Ülikooli ümberkujundamisel eesti rahvuslikuks ülikooliks võeti eeskuju Põhjamaadest ning loodi ajaloo-filosoofiateaduskonna haldusse esteetika ja üldise kunstiajaloo õppetool.30 Rahvusülikoo-

26 Eesti kunstiteaduse ajaloost 19. sajandil on kirjutanud Juta Keevallik (J. Keevallik, „Kunstikogumine Eestis...”).

27 M. Eller, „Kunstiajaloo uurimine”, Leninlik etapp Eesti ajalooteaduses. Historiograafilisi artikleid, koost ja toim E. Laul (Tallinn: Eesti Raamat, 1970), 256; M. Peil, „Kunstiteadlased Tartu ülikoolis 1919–1940”, Tartu ülikooli ajaloo küsimusi, VII (Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1979), 118.

28 S. Pelše, „Creating the Discipline: Facts, Stories and Sources of Latvian Art History”, Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2010, kd 19 (3/4), 30.

29 A. Slavinskiene, „Research of Art History in the Inter-War of Lithuania: Institutional Aspect”, ettekanne 15. X 2010 rahvusvahelisel konverentsil „Landmarks of Art History” Kaunases Leedus. Vilniuses rajati kunstiajaloo õppetool 1922. aastal, kuid linn kuulus aastatel 1922–1939 Poola riigi koosseisu ning 1922. aastal taasavati Vilniuse ülikool Stefan Batory ülikooli nime all. Sealne kunstiajaloo traditsioon oli tihedalt seotud Krakówi ja Lvovi (Lviv, tänapäeva Ukrainas) ülikooliga Poolas ning Krakówi kaudu omakorda Viini koolkonnaga (N. Lukšionytė, „School of Art History in the Inter-War Vilnius”, ettekanne 15. X 2010 rahvusvahelisel konverentsil „Landmarks of Art History” Kaunases Leedus).

30 M. Eller, „Tartu Ülikooli osast eesti kunstiteaduses 1920–1930-ndail aastail, I”, Kunstiteadus. Kunstikriitika, 5 (Tallinn: Kunst, 1983), 71, viide 1; P. Põld, Tartu Ülikool 1918–1929. Ülevaade Eesti ülikooli kujunemisest tema esimesel aastakümnel (Tartu, 1929), 19. Mõlemas allikas on mainitud „esteetika ja kunstiajaloo” õppetooli. Kirjavahetuses professorikandidaatidega kasutatakse nimetust „esteetika ja üldise kunstiajaloo õppetool” – Eesti Ajalooarhiiv (edaspidi EAA), 2100-5-257, l. 37. Vt ka Universitas Tartuensis 1632–2007, toim


101

li akadeemilist personali puudutavad üldised põhimõtted määrati kindlaks ülikooli asutamise komisjoni koosolekutel, mis peeti 1919. aasta kevad-suvel, kohe pärast Tartu vabastamist Punaarmee vä-gedest. Ühe olulisema ja palju vaidlust põhjustanud teemana aru-tati istungitel õppekeele küsimust, kuid ootuspäraselt tehti otsus eesti keele kasuks. Teisalt oli ilmne, et piisava teadusliku taseme-ga õppe- ja teadustöö korraldamiseks on möödapääsmatu kaasata muukeelseid ja välisõppejõude. Ülikooli esimestel tegevusaastatel lubati teatud erialadel õppekeelena kasutada saksa, vene keelt ja teisi võõrkeeli senikaua, kuni oli välja koolitatud piisava tasemega kohalik spetsialist. See tähendas, et teadlaste ja õppejõudude pärit-olumaale ei saanud piirangut seada.

Võimalikult palju sooviti ära kasutada kohalikku potentsiaali, sh tsaariaegseid baltisaksa ja vene õppejõude, kellelt iseendastmõiste-tavalt nõuti lojaalsust Eesti riigile. Reaalteadustes suudeti järgne-vatel aastatel kaasata suurel hulgal endise ülikooli õppejõudkonda. Nn rahvusteadustes sooviti leida kandidaate Põhjamaadest, sest teadvustati nende erialade tähtsust rahvusliku identiteedi kujun-damisel.31 Teaduslikus tasemes järeleandmisi ei tehtud,32 sest rah-vusvahelise teadusruumi diskussioonidesse sooviti astuda võrdsetel intellektuaalsetel alustel.

Kunstiajaloo õppetooli kujundamisel ei saanud esialgu eirata tsaariaegse ülikooli klassikalise filoloogia ja arheoloogia õpetamise traditsioone.33 Antiigiuurimisel oli saavutatud arvestatav rahvus-

T. Hiio, H. Piirimäe (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007), 289. Mõnetises segaduses õppetooli nimetamisel peegelduvad üldisemad muudatused kunstiajaloo õpetuses. Nimetus „esteetika ja üldise kunstiajaloo õppetool” on üleminekunähtus, sisaldades endas nii vana (esteetika ja kunstiajaloo õppetool) kui ka uut (üldise kunstiajaloo õppetool). Ka Põhjamaades ja näiteks Hollandis jäi kunstiajalooõpetus kuni 1920. aastate alguseni seotuks esteetikaga. Rootsis loodi Uppsalas, Lundis ja Göteborgis „kunstiajaloo ja teooria” õppetoolid vastavalt 1917., 1919. ja 1920. aastal. Hollandis Utrechti ülikoolis nimetati 1921. aastal senine kunstiajaloo ja esteetika õppetool ümber kunstiajaloo õppetooliks.

31 Põhjus oli ka selles, et neid erialasid Tartu Ülikoolis varem ei eksisteerinud.32 1919. aastal filosoofiateaduskonnale saadetud avalduse ja käsikirjaga

„Populaarsed ettelugemised kunsti ajaloo kohta” soovis Konstantin Mikfeld arvatavasti kandideerida kunstiajaloo õppejõuks. Teaduskonna poolt Mikfeldile edastatud soovitus astuda ülikooli stipendiaadiks näitab selgelt, et teaduslik tase oli esmatähtis rahvuslike eelistuste ees (EAA, 2100-5-959, l. 3).

33 Kunstiajalooga nüüdisaegses tähenduses tegeldi koguni kolmes õppetoolis: 1865. aastal loodi senise kõnekunsti, vanade keelte, filoloogia, esteetika ning kirjanduse ja kunstiajaloo õppetooli asemele klassikalise filoloogia ja arheoloogia õppetool.

eero kangor

102

vaheline tase,34 mis põhines hoolikalt kogutud ja hästi varustatud kunstimuuseumi kogudel, mis teatavasti evakueeriti Esimese maa-ilmasõja ajal Voroneži.35 Vastses rahvusülikoolis oli klassikalise fi-loloogia jaoks ette nähtud kaks õppetooli, kus õpetati ka klassika-list arheoloogiat.36 Selleks et hoida antiikkunsti uurimisel senist taset, tulnuks klassikalise muinasteaduse muuseumi kogud tagasi saada.37 Oletatavasti võinuks antiikkunsti uurimisele orienteeritud rahvusvahelise tasemega kunstiajaloo professori ametissenimetami-ne lihtsustada kogude tagasisaamist. Klassikalise arheoloogia aka-deemiliste traditsioonide sidumine kunstiajaloo õppetooliga oleks ar-vatavasti olnud meelepärane siinsetele baltsisakslastele, kuid oleks aidanud tõsta ka Tartu Ülikooli rahvusvahelist prestiiži.38 Seepärast pole üllatav, et Tartut külastanud baltisakslasele, Ermitaaži antii-giosakonna juhatajale Oskar Waldhauerile (1883–1935) tehti 1920. aasta suvel ettepanek kandideerida kunstiajaloo professoriks.39

Waldhauer oli õppinud klassikalist arheoloogiat tuntud kuns-tiajaloolase Adolf Furtwängleri (1853–1907) juures Münchenis ja kaitsnud doktoriväitekirja 1903. aastal.40 Pärast seda töötas ta Pet-rogradi Ermitaaži antiigiosakonnas, kus vahetas 1918. aastal välja

1874. aastal asutati veel klassikalise filoloogia (kreeka ja rooma muinsuste) õppetool. Kaudselt puudutati kunstiajaloo temaatikat ka klassikalise filoloogia ja kirjandusajaloo õppetoolis, vt Universitas Tartuensis, 146–147, 182–183.

34 Universitas Tartuensis, 208.35 Kogudega koos evakueerus ka klassikalise muinasteaduse professor Ernst Felsberg.36 Klassikalise, eeskätt ladina filoloogia ning kreeka filoloogia õppetoolid, peale

selle vanaaja ajaloo dotsentuur (Universitas Tartuensis, 324–327). Klassikalise arheoloogia loenguid pidas kuni 1922. aasta lõpuni rootslane, ladina filoloogia professor Johan Bergman (1864–1951). Vanaaja ajaloo loengute raames tutvustas klassikalist kunsti baltisakslasest emeriitprofessor Heinrich Alexander Pridik (1864–1936), vt Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli ettelugemiste kava 1921. a I poolaastal (Tartu: Tartu Ülikool, 1921), 9–12; Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli ettelugemiste kava 1922. a I poolaastal (Tartu: Tartu Ülikool, 1922), 13–16; Universitas Tartuensis, 338–339.

37 Universitas Tartuensis, 183. Muuseumi varasid pole tänini õnnestunud tagasi saada, kuigi see oli Tartu rahu järgi ette nähtud: Universitas Tartuensis, 303–304; Dorpat-Jurjev-Tartu ja Voronež: ülikooli kollektsiooni saatus. Kataloog. I. (Tartu: Tartu Ülikool, 2006), 13.

38 Kogude loomine on olnud kõikide kunstiajalooasutuste prioriteet, vt E. M. Viljo, Carl Gustaf Estlander ..., 35; K. Brush, The Shaping of Art History, 19; E. Mansfield, „Introduction”, Art History and Its Institutions, 12.

39 EAA, 2100-5-257, l. 53.40 Waldhaueri kohta: е. в. Мавлеев, Вальдгауер (Санкт-Петербург: издательство

Государственного Эрмитажа, 2005).


103

senise juhataja, baltisakslase Eugen Pridiku. Waldhaueriga seotud arhiividokumentidest ei selgu, kes oli ta Tartusse kutsunud või kas ta viibis siin mõnel isiklikul põhjusel.41 Võib-olla lootis filosoofiatea-duskond tema Petrogradi positsiooni ära kasutada ülikooli kunstiko-gude tagasisaamisel,42 sest 1920. aasta septembris kinnitati ta kuns-tiajaloo professori kandidaadiks.43 Kuu aja pärast saatis Waldhauer oma loobumisteate, milles selgitas asjaolusid, mis takistasid teda Tartusse tööle asumast. Ta mainis ülikooli õppevahendite puudulik-kust ja erialase kirjanduse vähesust. Antiigikollektsioonide lünklik-kuse tõttu oleks ta sunnitud teatud aja lugema uuemat kunstiajalu-gu, mis tema jaoks oli kaugem teema ja vajanuks ettevalmistamist. Kunstiajaloo professori töökohustuseks määratud Raadi mõisa kuns-tikogude kataloogimine olnuks tema arvates sobivam uuema kuns-tiajaloo spetsialistile. Kokkuvõtvalt kahtles ta, kas on otstarbekas määrata klassikalise arheoloogi haridusega spetsialist kunstiajaloo professoriks. Kirja lõpus andis ta ebamäärase vihje, et ei soovi teatud aja pärast muutuda ülikoolile koormaks.44 Võib-olla andis ta sellega mõista, et tema kandidatuuri eelistamine ei pruugi Tartu Ülikoo-li kunstivarade tagasisaamist hõlbustada. Ilmselt kadus see lootus ka filosoofiateaduskonnas, sest otsustati jätkata läbirääkimisi teiste kandidaatidega.45

Klassikalise arheoloogia ühitamine kunstiajalooga poleks rahvus-likke huvisid silmas pidades saanudki olla eriti tulemuslik, kuivõrd eestlaste ajaloos puudus (tolleaegsete teadmiste põhjal) antiikkuns-tiga mis tahes seos ning sellist institutsionaalset ülesehitust olnuks raske selgitada ajal, mil rahvusküsimused muutusid üha olulise-maks. Muuseumikogude tagasisaamist tõkestas ilmselt ka Nõukogu-

41 Waldhaueri esivanemad olid pärit Eestist. Kirjades rõhutas ta ka oma perekondlikke sidemeid Tartu Ülikooliga, kus oli keemiaprofessorina töötanud tema vanaisa Carl Schmidt ja vanavanaisa antropoloog Alexander Friedrich von Hueck (EAA, 2100-5-257, l. 53, vt ka Universitas Tartuensis, 194, 201). Tartusse võis Waldhaueri kutsuda emeriitprofessor Alexander Pridik, kes oli klassikalise arheoloogi Eugen Pridiku vend.

42 Kogude tagasisaamise küsimus oli kiireloomuline, sest pärast seda, kui Voronežis sai teatavaks, et Tartu rahu kohaselt tuleb varad reevakueerida, asusid endised Tartu ülikooli õppejõud neid kõrvale toimetama (Universitas Tartuensis, 303).

43 EAA, 2100-5-959, l. 12.44 Ich wünsche nicht, dass ein anderes wissenschaftliches Institut mich in absehbarer

Zeit als Last empfinden möchte. (EAA, 2100-5-257, l. 54.)45 EAA, 2100-5-257, l. 54.

eero kangor

104

de Venemaa uue poliitilise režiimi kindlustumine, millega kaasnes riigile kuuluvate varade tähtsuse teadvustamine.

Kirjavahetusest Waldhaueriga võib järeldada, et filosoofiateadus-konnas oli 1920. aastal kogude tagasisaamise küsimus veel priori-teetne ja Põhjamaade eeskujude järgimise eeldustest tulenev kunsti-ajaloo eriala moderniseerimine vähem tähtis. Filosoofiateaduskonna nõukogu üha rahvusvahelisemaks ja põhjamaisemaks muutuv koos-seis46 kallutas aga argumente uuenduste kasuks.

Eesti ala keskaegse kunstipärandi väärtustamise probleem Uuele professorile teaduslikult huvi pakkuva tegevuse jaoks olid olemasolevad kogud väga olulised. Voroneži evakueeritud kogudest „vabanemine” avas aga kunstiajaloo erialale uued perspektiivid, mis aitasid vastset teadusala orienteerida suunas, kuhu püüdlesid teised Põhjamaade eeskuju järgivad rahvusteadused Tartu Ülikoolis.

Teadustegevusega kaasneb sageli hoopis uute kollektsioonide loomi-ne, mis Eesti ala kunstipärandit silmas pidades tähendanuks varem või hiljem suurema tähelepanu pööramist keskajale. Alates 13. sajandi algusest siinsetel aladel valitsenud baltisakslased hakkasid keskaega uurima ja väärtustama alates 19. sajandi keskpaigast. 19. sajandi lõpu Vene tsaarivalitsuse tsentraliseerimis- ja venestuslaine ajal muutus oluliseks nn balti kunsti omapära määratlemine. Venestusaja Tartu ülikoolis jäi aga balti kunst kunstiajalooõpetuse huvisfäärist väljapoole, kuivõrd impeeriumimeelse klassikalise arheoloogia diskursuses oli koh-ta ainult antiikkunsti jaoks. Liivimaa tuntuim baltisaksa kunstiajaloo-lane Wilhelm Neumann (1849–1919) kritiseeris seda teravalt ja taunis mahajäämust rahvusteadlikust Saksamaa kunstiteadusest. Paradok-saalselt muutus baltisaksa kunstipärand mõned kümnendid hiljem olu-liseks eesti kunstiteadlaste jaoks, kuigi sellises ümberorienteerumises oli suunaandev Tartu Ülikoolis töötanud rootslastest kunstiajaloo pro-fessorite Tor Helge Kjellini (1885–1984) ja Sten Karlingi (1906–1988) tegevus. Sealjuures seisnes H. Kjellini peamine roll Eesti ala keskaegse kunstipärandi inventeerimisel moodustunud kollektsioonide loomises. 46 Aastail 1919–1921 suurenes seal Põhjamaadest pärit õppejõudude osakaal, kelle

seisukohtadel ja meelsuses oli suur ühisosa eestlastega.


105

Võib arvata, et enne H. Kjellini ametissenimetamist ei tahetud rahvus-likult meelestatud Tartu Ülikoolis baltisaksa kunstile orienteerumisest mitte midagi kuulda, seepärast rõhutati juba O. Waldhaueriga peetud kirjavahetuses võimalust pöörata rohkem tähelepanu uuemale kuns-tile, mille all peeti tõenäoliselt silmas 19. sajandi keskpaigani tagasi viidava eesti rahvusliku kunsti laiemat konteksti. Õigupoolest tekitas 19. sajandi kunst laialdast huvi ka Põhjamaades, kuid samal ajal tunti saksa kunstiteadusest ja seal õppinud noortest kunstiteadlastest mõ-jutatuna üha suuremat huvi ka keskaja vastu. 20. sajandi alguses olid rootsi kunstiteaduse kaks kõige olulisemat figuuri J. Roosval ja hilisem Rootsi riigiantikvaar Sigurd Curman (1879–1966). Saksamaa eeskujul algatasid nad 1911. aastal Rootsi kirikute inventeerimis- ja uurimis-programmi ja hakkasid välja andma publikatsioonidesarja „Sveriges kyrkor”, alustades esmajärjekorras just keskaegsete kirikutega.47

Nagu öeldud, eelistati Tartu Ülikoolis uute rahvusteaduste alal Põhjamaade õppejõude, kuid seal toimunud muutused kunstiajalooõpe-tuses olid alles väga hiljutised. Kui sobiv kunstiajaloo õppejõud oleks leitud Põhjamaadest, poleks see tingimata tähendanud, et tema uuri-mishuvid oleksid pidanud keskenduma keskaegsele kunstipärandile.48 Teisalt aga oli keskaeg muutunud väga oluliseks teemaks ambitsiooni-kamate, Saksamaal hariduse saanud rootsi kunstiteadlaste jaoks, kes tahtsid tõestada rootsi kunstiteaduse iseseisvust ja võrdväärsust tol-lases kunstiteaduses domineerinud sakslaste kõrval. Selle mõõduvõt-mise kõige sobivamaks platvormiks kujunes keskaja kunst Lääneme-re regioonis, mille kujunemises saksa kunstiteadlased nägid põhirolli Hansa liidu Saksamaa linnadel, seevastu J. Roosval tähtsustas kuns-timõjude vahendajana Läänemere kaubateede ristumiskohas asuvat Gotlandi saart.49 Eesti alad jäid selle kaubandus- ja kultuurivõrgustiku idapiirile. Tol ajal oma Läänemere kunstiriigi kontseptsiooni välja töö-tanud J. Roosvalil polnud siinsete alate kunstipärandist veel piisavalt

47 Tänapäevaks on sarjas avaldatud üle seitmesaja kiriku kunstiteaduslikud üle-vaated, http://www.raa.se/cms/extern/kulturarv/byggnader/sveriges_kyrkor.html (01.05.2012).

48 Lõpuks valituks osutunud H. Kjellini doktoritöö käsitles samuti Rootsi 19. sajandi kunsti. Ta kirjutas töö tuntud Rootsi 19. sajandi kunstniku Uno Troili loomingu kohta.

49 K. Markus, „Kultuuriregiooni probleem eesti vanema kunsti uurimisel. Rootsi ja Saksa kunstiajaloolaste seisukohtade erinevusest 1920.–1940. aastatel”, Eesti Tea-duste Akadeemia Toimetised. Humanitaar- ja Sotsiaalteadused, 1993, kd 42 (3), 301.

eero kangor

106

head ülevaadet, nii et Tartu Ülikooli kunstiajaloo professori valimised pidid pakkuma talle suurt huvi.

Tartu Ülikooli pakutud võimalused ja ülesanded välismaa professoriteleTartu Ülikoolil ei olnud võimalik pakkuda välismaa õppejõududele eriti suuri hüvesid.50 Eesti poliitiline ja majanduslik olukord 1920. aastal tegi kandidaadid ettevaatlikuks. Võimalike huviliste jaoks olid väga olulised teadusliku uurimistöö võimalused Tartus. Nagu eespool kirjeldatud, ei õnnestunud ülikoolil oma väärtuslikke kunstikogusid tagasi saada. 1919. aastal loodud kunstikaitse toimkondadel õnnestus Vabadussõja ajal panna alus tulevaste Eesti kunstimuuseumide kogudele, kuid kõige väärtuslikuma, Raadi mõisa kunstikogu, viis omanik 1920. aasta sügi-sel suures osas Eestist välja.51 Eestis paiknenud arhitektuuripärandile olid hiljutised revolutsioonid ja sõjad jätnud oma jälje. Kunstiajaloolist uurimistööd takistasid korrastamata arhiivimaterjalid.

Sobiva teadusliku tasemega kandidaate leida oli keeruline ja ae-ganõudev, samal ajal lasus ülikoolil surve kõik õppetoolid võimali-kult kiiresti täita. Professori leidmiseks tuli kõigepealt leida sobivad konsultandid, kes esitasid oma kandidaadid, seejärel tuli kandidaa-tidelt saada osalemise kinnitus ning saada sõltumatutelt eksperti-delt kandidaatide iseloomustused. Alles seejärel sai hakata filosoo-fiateaduskonna nõukogus professorit valima.

Kuidas valiti välja just allpool nimetatud konsultandid, pole tea-da.52 1920. aasta juunis saadeti kirjad mitmele rahvusvaheliselt tun-50 Kunstiajaloo professorile pakuti kuupalgaks 3500 Eesti marka, millele lisandus

60% nn elukalliduslisa. Lisatasu maksti ka perekonna ülalpidamiseks ning ümber-asumiskulusid lubati katta 60 Inglise naela ulatuses (EAA, 2100-5-959, l. 11). Eesti marga kiire inflatsiooni tõttu esimestel iseseisvusaastatel on seda palgataset keeruline hilisema ajaga võrrelda. Inflatsiooniriski sooviti välismaalaste jaoks maandada sellega, et osa palgast maksti neile välisvaluutas. Välismaalaste eri-kohtlemine põhjustas kohalike õppejõudude pahameele (Universitas Tartuensis, 292).

51 M. Raal, „Kunstiväärtuste kaitsmine Eestis 1919–1921”, Mälu, toim A. Randla, Eesti Kunstiakadeemia toimetised 20 (Tallinn, 2011), 140–176.

52 Kontakte loodi Eesti välisesinduste kaudu. Soomega olid kõige paremad sidemed ja seal esindas Eestit Oskar Kallas, kes oli õppinud Helsingi ülikoolis. Informatsiooni Euroopa kunstiteadlaste kohta võis ta saada professor Tikkanenilt, kellel olid pikaaegsed sidemed paljude välismaa kolleegidega, sh Goldschmidti ja Clemeniga (J. Vakkari, „Introduction: J. J. Tikkanen as an Art Historian”, Towards a Science of Art History, 10).


107

tud kunstiteadlasele53: Berliinis töötavale Goldschmidtile, Wölfflinile Münchenisse, Tikkanenile Helsingisse, Stockholmi ülikooli kunstiaja-loo professorile Osvald Sirénile (1879–1966) ja professor Ewert Wrange-lile (1863–1940) Lundi ülikoolis.54 Konsultandid esitasid Tartu Ülikooli professorikandidaatideks kokku kuus kunstiteadlast55 ja pakkusid eks-perdid, kellelt võiks küsida iseloomustuse. Filosoofiateaduskond soovis, et õppejõud hakkaks tööle juba 1921. aasta jaanuaris,56 kuid vastuste saamine viibis.57 1921. aasta jaanuari lõpul kinnitati kandidaatideks kolm kunstiteadlast: sakslased Fritz Knapp (1874–1938) ja Kurt Gers-tenberg (1886–1968) ning rootslane H. Kjellin. Pikka aega oldi kirjava-hetuses šveitslase Martin Wackernageliga (1881–1962). Kandidaatide kohta sooviti arvamust Joseph Strzygowskilt Viinist, Paul Clemenilt (1866–1947) Bonnist ja Johnny Roosvalilt Stockholmist.58 Seejärel li-sandusid kandidaatide nimekirja veel Strzygowski ja Wilhelm Worrin-ger (1881–1965).59 Keda need kandidaadid endast kujutasid ja mis võis olla nende motivatsioon asuda Tartus tööle?

M. Wackernagelit peetakse H. Wölfflini ja Jacob Burckhard-ti (1818–1897) kõrval üheks olulisemaks šveitsi kunstiteadlaseks. Tema tuntuim teos ilmus 1938. aastal ja käsitles renessansiaja kunstnike ja nende patroonide vahelisi suhteid.60 Oma dissertatsioo-ni kaitses ta 1905. aastal Berliinis H. Wölfflini juhendusel61 ja töötas pärast seda kolm aastat Roomas Preisi ajaloo instituudis62 Arthur

53 EAA, 2100-5-959, l. 11.54 Ainsana ei reageerinud üleskutsele Osvald Sirén, kes tegeles ilmselt oma

järjekordse Hiina-ekspeditsiooni ettevalmistamisega, mis haaras kogu ta tähelepanu (M. Törmä, „Decade of Change: 1920’s in the Life of Osvald Sirén”, The Shaping of Art History in Finland, 157). Oma kandidaadi(d?) esitas ka Wrangel, kuigi tema kirju pole arhiivis säilinud.

55 Alljärgnevatele lisaks veel Erwin Panofsky ja Onni Okkoneni. 56 EAA, 2100-5-959, l. 11p.57 See võis olla üks põhjus, miks tehti pingutusi Waldhaueri nõusoleku saamiseks.58 Arvamust küsiti esialgu ka Yrjo Hirnilt, kes aga vastas, et kirjandusloolasena

pole ta kunstiajaloo alal kompetentne nõu andma (EAA, 2100-5-257, l. 79).59 Aja kokkuhoiu mõttes ei hakatud viimaselt enam nõusolekut küsima ja seega ei

saadud teda kandidaadiks kinnitada (EAA, 2100-5-257, l. 98).60 Tema tuntuim raamat „Der Lebensraum des Künstlers in der florentinischen

Renaissance” (Leipzig: E. A. Seeman, 1938) on tõlgitud ka inglise keelde (The World of the Florentine Renaissance Artists: Projects and Patrons, Workshop and Art Market (Princeton: Princeton University Press, 1981)).

61 M. Wackernagel, Darstellung und Idealisierung höfischen Lebens in den Holzschnittwerken Kaiser Maximilians I (Berlin: G. Schade, 1905).

62 Abteilung des Preussischen Historischen Instituts in Rom.

eero kangor

108

Haseloffi (1872–1955) assistendina.63 Seal valmis tal Haseloffist ja Goldschmidtist inspireeritud uurimus, milles võib täheldada kriiti-list suhtumist Wölfflini „ilma nimedeta kunstiajaloosse” ning suure-mat rõhuasetust kontekstile, „kunstivälistele faktoritele”.64 See teeb Wackernageli lähedasemaks üle-eelmisele generatsioonile, keda esindas Burckhardt oma kultuuriajaloolise metodoloogiaga.

Wackernagel alustas õppejõukarjääri pärast Rooma-aastaid, töötades eradotsendina Halles ja seejärel erakorralise professorina Leipzigis.65 1920. aastal kutsuti ta korraliseks professoriks Münsteri ülikooli, kus tal oli raske oma peret ülal pidada ja seepärast kan-dideeriski ta Tartusse. Eestis valitsevate poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste olude kõrval huvitas teda siinne kunstiajalooõpetuse traditsioon, õppevahendite (erialane kirjandus, fotod ja diapositiivid) olemasolu ja võimalused neid soetada. Filosoofiateaduskonnast vas-tati, et õppetool tuleb sisuliselt nullist rajada. Rahaliste võimaluste kohta midagi ei täpsustatud. Selle asemel teatati, et rohkem rõhku saaks panna uuemale kunstile.66

Saksamaa majanduse järjest halvenevat olukorda arvestades olid Tartusse asumise plussid ja miinused kaalumist väärt. Akadeemili-se karjääri võimalused olid Esimese maailmasõja järgsel Saksamaal drastiliselt vähenenud ning toimunud muutusi oli raske taluda nii praktilises kui ka psühholoogilises mõttes. Kunstiajaloolastele staa-tuse, töö ja tegevuse kindlustanud keisririigid olid kadunud ajaluk-ku. Saksa rahanduse ebastabiilsus Weimari vabariigi algusaastatel põhjustas pea kõigi ühiskonnakihtide jaoks suuri raskusi. Selle pe-rioodi akadeemilist kogukonda uurinud Fritz Ringer tõdeb aga, et õppejõudude jaoks muutus oma ameti staatusega kaasneva ja senini loomulikuks peetud elustiili viljelemine peaaegu võimatuks.67 Isegi

63 P. Betthausen, „Wackernagel, Martin”, Metzler Kunsthistoriker Lexikon, 441. Vt ka siinse artikli viidet 21. Lõuna-Itaalia ekspeditsiooni raames moodustus muu hulgas märkimisväärne, ca 3200 ühikut sisaldav fotokogu, http://www.ub.uni-kiel.de/ausstellungen/haseloff (01.05. 2012).

64 P. Betthausen, „Wackernagel, Martin”, 441.65 P. Betthausen, „Wackernagel, Martin”, 442.66 Aasta varem oli Tartus asutatud kunstiselts Pallas, mis oli siinses kunstielus

märgiline sündmus. Ilmselt peeti muu hulgas oluliseks, et ka vastne kunstiajaloo professor sellega kuidagi suhestuks.

67 F. K. Ringer, The Decline of the German Mandarins: The German Academic Com-mu nity, 1890–1933 (Hanover, London: University Press of New England, 1990), 63–66.


109

korralised professorid ei saanud enam endale lubada reisimist, mis kunstiajaloo erialal oli tollaste arusaamade järgi hädavajalik. Raa-matud ja õppevahendid muutusid luksuskaubaks, raamatukogud ei saanud soetada vajalikku erialakirjandust ning trükikulude kõrge hind takistas uurimistööde publitseerimist. Eriti halvas seisus olid just madalama astme akadeemilised töötajad: vastsed doktorid ju-hendajate, assistentide ja dotsentide ametikohtadel.

M. Wackernagel teatas oma kandidatuuri tagasivõtmisest alles 1921. aasta jaanuaris, kui oli Eesti olude kohta täpsemalt järele uu-rinud ja otsustanud, et 40-aastase katoliiklase, kuue lapse isa ja ma-japidamise peremehena ei soovi ta võtta riski, et ümber asuda riiki, mille tulevikuväljavaated on küsitavad.68 Küllap tundus Tartusse asumine Wackernageli jaoks ikkagi liiga suur ettevõtmisena ja siin-ne kultuuritaust liiga erinev.69

Eelnevaga on põhjendatud ka teiste saksa kandidaatide motivat-sioon. K. Gerstenberg70 õppis kunstiajalugu Berliinis ja asus 1912. aastal tööle Wölfflini assistendina Münchenis. Pärast habiliteeru-mist oli ta 1919. aastast eradotsent Halles ja pidi selle ebakindla positsiooniga leppima 1924. aastani, mil sai erakorralise ning 1937. aasta lõpuks ka korralise professori koha.71 Tartusse kandideerimise ajal oli ta alles oma akadeemilist karjääri alustamas. Tartusse kan-dideeris ka veidi vanemas eas Knapp72, kes sellal töötas Würzburgis korralise professorina.73 Fr. Knappi uurimishuvid olid keskendunud peamiselt Itaalia renessansile.74

68 EAA, 2100-5-257, l. 76.69 Tema hilisem aktiivne osalemine Münsteri kultuurielus näitab seda, et teda ei

takistanud Tartusse asumast mitte ainult perekondlikud või majanduslikud põhjused, vaid ka tihedad sidemed kohalike kunstiringkondadega (P. Betthausen, „Wackernagel, Martin”, 442).

70 Kirjavahetust Gerstenbergiga pole Eesti Ajalooarhiivis kahjuks säilinud.71 P. Betthausen, „Gerstenberg, Kurt”, Metzler Kunsthistoriker Lexikon, 116.72 Kahjuks pole Knappilt saadud kirju arhiivis säilinud, kuigi selgub, et ta on

palunud täpsemat infot tingimuste kohta ja kinnitanud kandideerimise soovi (EAA, 2100-5-959, l. 17).

73 Würzburgi ülikooli kunstiajaloo instituudi koduleht, http://www.phil1.uni-wuerzburg.de/institutelehrstuehle/institut_fuer_kunstgeschichte/institut/geschichte_des_instituts/ (01.05. 2012).

74 EAA, 2100-5-257, l. 85 p. Tema uurimused käsitlevad peamiselt itaalia renessans-skunstnikke: Piero di Cosimo: ein Übergangsmeister vom florentiner Quattrocento zum Cinquecento (Halle, 1899); Perugino (Bielefeld, Leipzig: Velhagen & Klasing, 1907); Andrea del Sarto (Bielefeld, Leipzig: Velhagen & Klasing, 1907); Michelan-gelo: des Meisters Werke (Stuttgart, 1912); Die künstlerische Kultur des Abendlan-

eero kangor

110

Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas püüti sakslastest hoiduda ja eelistada Põhjamaadest pärit õppejõude. Samuti võidi pidada keeru-liseks Saksa kandidaatide uurimishuvide ühistamist Eesti võimalus-te ja vajadustega. Tõsisemalt saanuks kaaluda vaid K. Gerstenbergi kandidatuuri, kelle väitekiri Saksa erigootikast oli Eesti kunstipäran-diga seotud.75 Ent K. Gerstenbergi seisukohad olid konfliktsed meile sümpaatsete Põhjamaade teadlaste omadega. Samamoodi kui tema õpetaja Wölfflin lähtus K. Gerstenberg oma kunstiajalookirjutuses arusaamast, et rahvaid ja rasse iseloomustavad neile ainuomased väljendusvormid, mida järgitakse intuitiivselt ja rakendatakse süste-maatiliselt. Oma uurimistöös polemiseeris ta Franz Kugleri ja Georg Dehio senise käsitlusega, mis kujutas Saksa hilisgootikat (1350–1550) arhitektuuris langusperioodina, ja väitis, et kõige näitlikumalt kodaki-rikutes väljenduv ehitusstiil kehastab Prantsuse gootika traditsioonist iseseisvunud erilist saksapärast vormitunnetust.76 Nn kohaliku oma-pära otsimine oli keskne teema 1920.–1930. aastate kunstigeograafias, mille üks esindaja K. Gerstenberg oli koos J. Strzygowski ja temast inspireeritud Rootsi kunstiteadlase J. Roosvaliga.77 Kohaliku omapä-ra selgitamine oli kultuuriregioonide määratlemise alus ja põhjustas Saksamaa ja Rootsi kunstiteadlaste omavahelisi konflikte Põhja-Eu-roopa kunstiajaloolise arengu mõtestamisel. Väikeriike käsitleti suur-riikide kunstiajaloo süsteemis eelkõige kultuurimõjude saajatena, mis K. Gerstenbergi töödes tähendas Eesti paigutamist Saksa mõjusfääri. Pole teada, mil määral võisid ülalkirjeldatud huvid olla kaalukeeleks filosoofiateaduskonna nõukogus kandidaatide sobivuse võrdlemisel, kuid arvatavasti sõltuti siiski suurel määral ekspertide arvamusest.

Üks ekspert oli vastne Stockholmi ülikooli professor J. Roosval, kellelt paluti arvamust Knappi, Kjellini ja Gerstenbergi teadusli-ku taseme kohta.78 J. Roosval möönis, et Knappi senine teaduslik

des: eine Geschichte der Kunst und der künstlerischen Weltanschauungen seit dem Untergang der alten Welt (Bonn, Leipzig, 1923).

75 K. Gerstenberg, Deutsche Sondergotik: eine Untersuchung über das Wesen der deutschen Baukunst im späten Mittelalter (München: Delphin-Verlag, 1913).

76 P. Betthausen, „Gerstenberg, Kurt”, 115. 77 Seda teemat käsitleti põhjalikult 1933. aastal J. Roosvali korraldatud rahvus-

vahelisel kunstiteadlaste kongressil Stockholmis, kus osalesid nii Kjellin kui ka hilisem Tartu Ülikooli professor Sten Karling (K. Markus, Kultuuriregiooni probleem ..., 302).

78 Teiste nõuandjate kirju pole arhiivis säilinud.


111

produktsioon on kõige mahukam ning kogemus kõige suurem, kuid märkis, et see on keskendunud peamiselt Itaalia renessansile.79 Ta soovitas eelistada ülejäänud kahte kandidaati, kelle senine uuri-mistöö oli Eestiga rohkem seotud. Ta arvas, et siinsete üliõpilaste ja õppejõudude praktiline tööpõld peaks esmajärjekorras olema ik-kagi Põhja-Euroopa uurimisala. Võrreldes omavahel Gerstenbergi ja Kjellini doktoritöid, tunnistas ta esimese üleolekut ning teaduslikku küpsust. Sellega tema iseloomustus Gerstenbergi kohta piirdus ning järgnes Kjellini senise tegevuse põhjalik ülevaade, milles ta tõstis esile tegutsemist Põhja-Euroopa uurimisalal, praktilisi kogemusi ki-rikute inventeerijana ning kunstitopograafilist uurimistööd „Rootsi kirikute” („Sveriges kyrkor”) jaoks.80 Kokkuvõttes kuulus tema kin-del poolehoid oma Uppsala-aegsele õpilasele Kjellinile.81

Kjellini iseloomustuses väärib erilist tähelepanu korduvalt mai-nitud „uurimisala” (Forschungsgebiet) mõiste. Tartu professori töö-põlluks pidi saama nn baltisch-nordische Kunstgebiet, Roosvali kunstiriigi kontseptsiooni põhielement. Selle kontseptsiooni esitas ta alles järgmisel aastal, kuid Kjellini kandidatuuri kiites võis ta silmas pidada võimalust määrata kindlaks kunstiriigi piiriala oma kaas-maalase teaduslikus töös. Seda, et Kjellini „missioon” oli edukas, tunnistab ju Roosvali Gotlandi meistrite eeskujul nn Karja meistri konstrueerimine, mis pakkus arutlusainet veel mitmeks kümnen-diks pärast Kjellini Karja-monograafia ilmumist.82 Teisalt oli Kjelli-ni teaduslik panus Eesti kunstiajaloo uurimisel tagasihoidlik, kuigi tema Rootsi Riigiarhiivis83 talletatavad uurimismaterjalid on väga põhjalikud ja võimaldanuks avaldada hulgaliselt uurimusi. Mõnin-79 EAA, 2100-5-257, l. 85–86.80 Kjellin osales arheoloogilistel kaevamistel Upplandis ja inventeeris kümneid

Wärmlandi ja Skåne kirikuid ning avaldas hiljem uurimistööde aruande: H. Kjellin, „Kyrkor i Grums härad. Konsthistoriskt inventarium”, Sveriges kyrkor. Värmland, 1 (Stockholm: Tisell, 1924).

81 Kjellin õppis Uppsalas aastatel 1907–1914. Uppsala ülikooli raamatukogu käsikirjade ja muusikaosakonnas on muu hulgas säilinud tema Roosvali loengute konspektid (Uppsala universitetsbibliotek, Handskrifts- och musikavdelningen, SE/UUB/REA000105691: T. H. Kjellin).

82 H. Kjellin, Die Kirche zu Karris auf Oesel und ihre Beziehungen zu Gotland (Lund: C. W. Gleerup, 1928). Vt ka A. Tuulse, „Die Kirche zu Karja und die Wehrkirchen Saaremaas”, Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat 1938 (Tartu, 1940); J. Roosval, „Kar-rismästaren i Uppsala och på Öland”, Konsthistorisk tidskrift, 1940, vol. 9 (1/2), 9–16.

83 Kjellini Balti kogu koosneb 65 kaustast Baltimaid puudutavate materjalidega, millest enamik seostub Eestiga (Helge Kjellins baltiska samling. Riksarkivet).

eero kangor

112

gad märkmed uurimistööde käsikirjades ning loengumaterjalides aga annavad tunnistust, et ebakindluse põhjuseks oli tugev sõltuvus Roosvali kontseptsioonist.

Deus ex machinaJ. Strzygowski, kes 1921. aasta aprillis Tartu Ülikooli esimeseks kunstiajaloo professoriks valiti,84 oli rahvusvaheliselt tunnustatud kunstiteadlane. Iseloomult vastuoluline ja konfliktne ning seisukoh-tades radikaalne, oli Strzygowski vaieldamatult oma kaasaja mõju-kamaid teadlasi ja võimekamaid õppejõude. Ideoloogia ja metodoloo-gia on omavahel tihedalt põimunud, nagu tunnistab ka Strzygowski 1923. aastal ilmunud teoses „Die Krisis der Geisteswissenschaften”,85 mis on ühest küljest kunstiteadusliku uurimistöö metoodiline ma-nuaal, kuid samal ajal autori teaduslike seisukohtade õigustus. Kas ja kuidas see meelsus oleks eesti üliõpilasi mõjutanud, pole võimalik öelda. Arvatavasti oleksid nad J. Strzygowski käe all saanud edasise teadustöö jaoks tugeva metodoloogilise põhja, mida kinnitab Soomes Turu Åbo Akademi esimese kunstiajaloo professori J. Strzygows-ki juures õppinud Lars-Ivar Ringbomi (1901–1971) rahvusvaheline tuntus ja tunnustus.86

J. Strzygowski kandidatuur Tartu Ülikooli professori kohale kerkis esile Põhjamaade teadlase, soome arheoloogi Aarne Michaël Tallgreni (1885–1945) algatusel. 1920. aasta mais valiti Tallgren Eesti ja Põhjamaade arheoloogia professoriks87 ning filosoofiateadus-konna nõukogu uue liikmena sai ta teada raskustest kunstiajaloo professori leidmisel. 1921. a kevadel teavitas ta sellest probleemist ka oma isiklikku tuttavat Strzygowskyt, kes oli sel ajal juba Abo Akademi esimeseks kunstiajaloo professoriks valitud. Strzygowski

84 EAA, 2100-5-257, l. 91.85 J. Strzygowski, Die Krisis der Geisteswissenschaften. Vorgeführt am Beispiele

der Forschung über bildende Kunst. Ein grundsätzlicher Rahmenversuch (Wien: Kunstverlag Anton Schroll & Co, 1923). Vt ka F. W. von Bissing, Kunstforschung oder Kunstwissenschaft? Eine Auseinandersetzung mit der Arbeitsweise Josef Strzygowskis (München: Verlag der Bayerischen Akademie der Wissenschaften, 1950–1951).

86 O. Lindberg, „Lars-Ivar Ringbom och teckningen som forskningsmetod”, The Shaping of Art History in Finland, 99 jj.

87 EAA, 2100-5-959, l. 10.


113

teatas 1921. aasta aprillist oma kandideerimise soovist, kuid suure pere ülalpidajana olid talle olulised praktilised küsimused.88 Ta oli mures Eesti marga kursi pärast, kartis kõige rohkem kolimiskulusid ja oletas, et Tartus valitseb korteripuudus. Kindlasti poleks ta Tar-tus püsivalt viibinud ja nägi ette sagedasi reise.89 Sellest hoolimata valiti Strzygowski professoriks, kuid 1921. aasta mai lõpus otsustas ta ise Tartusse tulemata jätta,90 seetõttu kutsuti Tartusse valimistel teiseks jäänud Kjellin.91

KokkuvõtteksSaksa ülikoolides kujundati 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses väl-ja kunstiteadusliku distsipliini mudel, mida toetas 19. sajandi alguses rahvusluse tõusust hoogu saanud muuseumide rajamine, mis omakor-da oli mõjutatud rahvusriiklikest ambitsioonidest. Samasugused taot-lused toetasid ka Tartu Ülikooli rajamist eesti rahvusliku ülikoolina, kuid siinses kontekstis oli kunstiajaloole hoopis raskem sobivat sisu leida. Eesti rahvusliku kunsti kõigest kolmveerandsajandipikkust aja-lugu oli raske ühitada eeskujuks seatud Põhjamaade kunstiajalooõpe-tuse uuenduslikuma suunaga, mis võttis kaasaaegse ja 19. sajandi rah-vusromantilise kunsti asemel fookusesse keskaja kunstipärandi. Tartu Ülikoolis oli kunstiajalooõpetuse kujundamisel mitu võimalikku suun-da, mis olid vahetult seotud nii kogude tagasisaamist ja olemasolevaid kogusid puudutava tegevuse kui ka uute kollektsioonide loomisega.

Lähtudes vajadusest taastada ülikooli sõjaeelne terviklikkus, oli kahtlemata tähtis lahendada Voroneži evakueeritud kunstivarade probleem. Peterburi Ermitaaži klassikalise arheoloogi O. Waldhaue-ri prestiižile toetudes loodeti arvatavasti edendada antiigikogude ta-gasisaamise läbirääkimisi. Sisuliselt tähendanuks tema professoriks valimine aga seda, et Tartu Ülikoolis oleks olnud kaks antiigiuurimi-sele keskendunud õppejõudu, mis näib ilmselge priiskamisena ja on pealegi põhimõtteliselt vastuolus kunstiajalooõpetuse kontseptsioo-

88 EAA, 2100-5-257, l. 28.89 Strzygowski ülalpidamine läks kulukaks isegi soomlastele, kuigi professuuri

rajamist toetasid Turu jõukad ettevõtjad (L. Berggren, „Josef Strzygowski – en främmande fågel i Finland”, The Shaping of Art History in Finland, 84–98.

90 EAA, 2100-2-1142, l. 4.91 EAA, 2100-2-353, l. 29.

eero kangor

114

niga Põhjamaade ülikoolides, mille ülesehitus võeti aluseks Tartu Ülikooli õppetoolide struktuuri kujundamisel. Lõpuks oli antiigiuu-rimine paratamatult seotud imperialistliku ideoloogiaga. Venemaa-le oli antiigipärand täies ulatuses imporditud ja selle edendamise põhjenduseks sai olla vaid Euroopa suurriikide matkimine. Selle eriala arendamine ei olnud Eestis põhjendatud ja vastavate kogude täiendamine polnuks Tartu Ülikoolile jõukohane. Sisuliselt puudus igasugune perspektiiv arendada kunstiajalugu senise tsaariülikooli klassikalise arheoloogia diskursuses.

Saksamaa kunstiteaduses ja Põhjamaades üha olulisemaks muu-tunud keskaegse kunstipärandiga seotud uurimistöö tähendas Ees-ti aladel loodud nn balti kunsti integreerimist Eesti kunstiajalooga, mis oli seni piirdunud vaid eesti rahvusest kunstnike loominguga. Ilmselt leidis selline suund Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna rah-vuslikult meelestatud õppejõudude hulgas tugevat vastuseisu, sest kirjavahetuses on korduvalt toonitatud võimalust tegeleda uuema kunstiga, milles võidi näha kõige eelistatumat tegevust kunstiaja-loo professorile Eestis. Samas oli see aga vastuolus Põhjamaades juba toimunud kunstiajaloo eriala moderniseerimisega ja eriti rootsi kunstiteaduse emantsipeerumise taotlustega. Neid seisukohti esin-das rahvusvaheliselt mõjukas rootsi kunstiteadlane J. Roosval, kelle ekspertarvamusel oli üha põhjamaisemaks muutuvas filosoofiatea-duskonna nõukogus palju kaalu. Teisalt võimaldas ju tema pakutav agenda õiendada arveid vanade vaenlaste sakslastega, kelle vastu J. Roosvali kunstiriigi retoorika oligi sisuliselt suunatud.

J. Strzygowski valimine kunstiajaloo professoriks võib esmapil-gul anda tunnistust filosoofiateaduskonna valimiskogu progressiiv-susest ja ambitsioonist panna alus võimalikult hea tasemega üldise-le kunstiajalooõpetusele. Välistatud pole aga võimalus, et isegi kui J. Strzygowski Eestisse asumist peeti tegelikult vähetõenäoliseks, sooviti saada kuulsa õppejõu professoriks valimisega laiemat rah-vusvahelist vastukaja vastse rahvusriigi ülikoolile või siis avaldada tunnustust aasta varem arheoloogiaõppejõuks valitud hõimurahvu-sest soome professorile A. M. Tallgrenile, kes oli ilmselt kandidaadi nõusoleku saamiseks palju vaeva näinud.

Kindlasti kaalus kolme lapse isa H. Kjellin perega Eestisse asu-mise plusse ja miinuseid, kuid võttis pakkumise siiski vastu. Küllap


115

meelitas teda siia Eesti keskaegse kunsti neitsilik staatus, milleks J. Roosvali käe all omandatud positivistliku kirjeldamise, süstemati-seerimise ja kataloogimise oskused kulusid marjaks ära. 1922. aasta jaanuaris Tartusse saabudes proovis ta esmalt saada ülevaadet siin-setest kogudest ja leida võimalusi korraldada õppe- ja uurimisrei-se teaduslikel ja pedagoogilistel eesmärkidel. Reiside sihtmärk olid loomulikult Eesti, aga ka Läti keskaegsed kirikud, kuivõrd keskajal moodustasid need alad omavahel seotud kunstipiirkonna. Esimene õppe- ja uurimisreis tehti juba 1922. aasta suvel; sellega pandi alus ka kunstiajaloo kabineti kollektsioonidele. H. Kjellin töötas Tartus kunstiajaloo professorina napilt kolm aastat ja lahkus muu hulgas materiaalsete võimaluste piiratuse tõttu. Eesti marga inflatsioon kahandas pidevalt professoripalgast elatumise võimalusi ning piiras kollektsioonide arendamise perspektiive. H. Kjellini tegevus Tartus oli sedavõrd intensiivne, et teadustöö kirjutamiseks ja publitseeri-miseks aega ei jäänudki. 1928. aastal ilmunud Karja monograafia aga tekitas aktiivset vastukaja ja seda kritiseeriti teravalt. Põhju-seks oli Saaremaa keskaegse kunsti ühekülgne käsitlemine ja Got-landilt pärinevate mõjutuste ületähtsustamine. Sellega oli Eesti ala-de keskaegse kunstipärandi käsitlemisel kaldutud baltisakslastega võrreldes küll teise äärmusse, kuid samal ajal andis tema uurimus tugeva tõuke, et muuta keskaja kunsti uurimine eestlaste jaoks vas-tuvõetavaks. Edasine uurimislugu sai aga paljuski põhineda hooli-kalt kogutud kunstiajaloo kabineti Eesti ehitus- ja kunstimälestiste kollektsioonil.92

92 Vt pikemalt E. Kangor, „Art historical photograph collection of the University of Tartu. From the past to the future”, Baltic Journal of Art History (Autumn 2009), 153–178.

eero kangor

116

Modernizing the teaching of art history at the University of Tartu and on the importance of collections in the election process of the first

professor of art history in the years 1919-1921

EERO KANGOR, MAEstonian Academy of Arts

The changes in the teaching of art history at the European universi-ties were the product of the modernization of the society in the 19th and the first half of the 20th century. In Estonia these changes were connected to the national movement of both Estonians and Baltic Germans as well as the Russification of the Universtity of Tartu. In 1919 the University was re-established as the national university with the ambition to give the best possible education for the future specialists of all fields of occupation in the Estonian Republic.

The article focuses on the election process of the professor of art history at the University of Tartu during the years 1919-1921 and attempts to analyze this in the Northern European context. It deve-lops from the academic background of the candidates and the experts involved in this process to reveal their possible interests directed to the position in Tartu. On the other hand the political situation in Estonia, the material conditions and possibilities but also the ideo-logical preferences of the administration of the University of Tartu have to be born in mind.

The election of the professor of art history effected the professio-nalization of art history and with this the new interpretations given to the arts of “all times” that were created and that had remained in the Estonian territory. More generally it influenced the acceptance of this art heritage as an object of the Estonian (national) art histo-riography. The work with art heritage assumed a more systematic knowledge about it and required the formulation of new special col-lections that were to be deposited at the Art History cabinet of the University of Tartu.

In the art historiography of this period the medieval art was an active field of heated debates that engaged a lot of many ambitious


117

and talented German and Swedish art historians. Their attention centered on the importance of the medieval Hanseatic League and its member cities and more generally the Baltic Sea as a space and medium of artistic influences. Until the 1920s medieval art in the territory of the Estonian Republic had been studied by the Baltic German art historians as part of the so-called Baltic art. Similarly the object of Estonian art was only the creation of Estonian artists from the mid-19th century onwards. None of this was of interest to the scholars at the University of Tartu where the academic study was exclusively involved with the problems of classical art.

At the time of Russification in the last quarter of the 19th century the city of Tartu (then Dorpat) was renamed “Jurjew” and followed by the renaming of the university and adding “Imperial” to it. The classical studies of the antique art where part of imperial discourse and possessed likewise importance in the British, Austro-Hungarian and Prussian Empire. For the new nation-states established after the collapse of the Russian and Austro-Hungarian Empires, this discourse had no relevance.

The founders of the Estonian national university in Tartu took the Scandinavian univesities as an example which also meant the ineluctable inclination to the ideology attached to it. As a result the chair of aesthetics and general art history was established in 1919. At the same time it could not be ignored that the Univeristy of Tar-tu had been a Baltic German institution since 1802 and possessed not only an internationally renowned prestige in classical archaeolo-gy but also a remarkable collection of Antique art. During the First World War this collection had been evacuated to the Russian Voro-nezh University and self-evidently it was the duty of the university administrators to get back its assets. This is the background for con-sidering the Baltic German classical archeologist Oskar Waldhauer as one of the candidates for the chair of art history. The Faculty of Philosophy that was in charge of the election process might have ho-ped to achieve a quicker solution to the problems of the art collections when electing Waldhauer as the professor. As I have tried to present in my article it was in conflict with first the progressive mindset and the modernization efforts of the university administrators and the pursuit to approach the Scandinavian examples. At this time a sig-

eero kangor

118

nificant change was taking place at the Scandinavian universities in the study and teaching of art history with the decreasing attention to antique art and aesthetic problems. Instead of the study of classical texts much importance was given to the meticulous study of the art objects, to stylistic generalizations and an attempt to chart the cultu-ral geographical migration of the art motives in the Baltic Sea region. This meant a totally different approach to art heritage and effected the formulation of new kinds of specialist collections, e.g. photo-col-lections that required notable financial support.

From the correspondence with the candidates it can be conclu-ded that it was not easy to attract foreign professors to the newly established Republic because the university could not offer sufficient financial and institutional support that was anticipated by the can-didates. For the candidates it was important to have modern equip-ment and the special collections (books, photos and artefacts) for teaching art history, on the other hand, the professor could become a pioneer in research on the heritage of Estonia.

The help of the most renowned scholars in Germany and Scandi-navia were contacted as experts to find the candidates: Fritz Knapp (1874—1938), Martin Wackernagel (1881—1962), Wilhelm Worrin-ger (1881—1965), Helge Kjellin (1885—1984), Kurt Gerstenberg (1886—1968), Onni Okkoneni (1886—1962) and Erwin Panofsky (1892—1968). Only four of them actually considered to accept the offer (Knapp, Gerstenberg, Kjellin and Wackernagel). The reason for the dominance of German candidates was first that in Germany the-re were enough professional art historians at that time. There was a surplus of scholars who looked for a stable job as the inflation during the 1920s affected foremost the German academic community. Howe-ver, the the University of Tartu had a cautionary standpoint towards the German candidates and the attitude towards (Baltic) Germans was also generally negative in Estonia.

Unlike in Germany there was scarcity of professional art histo-rians in Scandinavia and Finland. Though Estonian archaeology could profit from the Finnish scholars Aarne Michaël Tallgren and general history from Arno Rafael Cederberg there was less opportu-nity to provide the southern nation-relatives with a professor in art history. On the other hand the concept of Baltic-Nordic Art Region


119

put forward by the Swede Johnny Roosval could profit remarkably from the work of a disciple doing research on Estonian Middle Age art heritage. It is clear from the correspondence with Roosval that he made an effort to support his countryman Kjellin’s candidacy. Kjellin’s mission actually turned out to be successful in establishing that at least the Western-Estonian Medieval Churches have strong connections with the art of Gotland.

Finally, the Faculty of Philosophy elected the internationally re-nowned though notorious Strzygowski as the first professor of art his-tory at the University of Tartu. At this time Strzygowski was already a professor in Vienna and Åbo (Finland). Estonian art history stu-dents could have profited from his inarguably strong methodological teaching but his ideological inclination would certainly have been undesirable. Strzygowski seems to have rejected the chair because of practical reasons. This meant that the second in election — Kjellin — was given a chance to develop Estonian art history study.

One of Kjellin’s first jobs was the establishment of the research collections at the Art History cabinet. For this he organised research trips with his student to the medieval land churches, the cloisters, castles, fortressess and the old towns in Estonia and also northern Latvia. During his time in Estonia (1922-24) he could not publish any research on this material until 1928 when his monograph on the Karja Church in Saaremaa appeared. This received a sharp critique by other scholars mainly because of overinfluencing the artistic inf-luences from Gotland. This was achieved by matching the material with the Roosval’s conception of the Baltic-Nordic art region, but not convincingly enough. More important of this was that with his mono-graph Kjellin managed to open up a debate on Estonian medieval art heritage and make its study tempting for the Estonian researchers and in the long run this meant the integration of this heritage to Estonian art. This research profited greatly from the research collec-tions established by Kjellin during his time in Tartu.


Tartu Riiklik Ülikool pildis: kino-fotolabori

negatiivikogu TÜ ajaloo muuseumis

MA JANET LAIDLATÜ ajaloo muuseum

Fotod minevikusündmustest on ajaloolastele olulised nii allikana kui illustreeriva materjalina. Kaugemate minevikusündmuste pu-hul tuleb kohati leppida üksikute kaadritega, mis levivad laialdaselt ja kipuvad teosest teosesse korduma. Paljudest tagasivaates oluli-seks kujunenud ajaloosündmustest ei olegi illustratsiooni, mis aitaks sündmust tänapäeva uurijale lähemale tuua, ning selliste sündmus-te puhul peame leppima paremal juhul kunstniku nägemusega.

Fotograafia ajalugu ulatub 19. sajandi algusesse, selle tehnika ning aparatuur on peaaegu kahesaja aasta jooksul teinud läbi mitu arenguetappi. Ühe pikema peatüki sellest arenguteest hõlmab nega-tiivfilmide kasutamise aeg (alates 1880. aastatest), mis ei ole tänini täielikult kadunud.1 Fototööstuse arenedes on fotode tegemine muu-tunud aina odavamaks, lihtsamaks ja kättesaadavamaks ja üha roh-kem fotosid on säilinud. Ent uurijate hinnangul jõuab muuseumide

1 Fotograafia ajaloost on kirjutatud üsna palju. Eesti keeles vt näiteks ülevaadet vanemast ajaloost: Peeter Tooming, Hõbedane teekond (Tallinn: Valgus, 1990). Üks olulisemaid uuemaid uurimusi on Tõnis Liibeki Fotograafiakultuur Eestis 1839–1895 (Tallinn: Tallinna Ülikool, 2010).

tartu riiklik Ülikool pildiS

121

seinte vahele nendest fotodest tihtipeale vaid kaduvväike osa, sest paljud fotod sordivad välja nende autorid ja omanikud.2

Fotograafia, fotokogude ja fotode hoiu teemal on viimasel küm-nendil Eestis kaitstud mitu magistriväitekirja. Merilis Sähka (nüüd Roosalu) magistriväitekiri käsitleb fotograafia vanemat perioodi 19. sajandil,3 Leili Kriisi ja Eero Kangori tööd puudutavad mõlemad Tartu ülikooli fotokogusid: Leili Kriisi magistriväitekiri Tartu üli-kooli kirurgiakliiniku fotokogu ajavahemikust 1860–19184 ning Eero Kangori töö ülikooli kunstiajaloo kabineti kogu sõdadevahelisest pe-rioodist.5 Seega on fotograafia ajalugu ning fotode talletamine muu-seumis päevakajaline teema, kuid senised tööd käsitlevad pigem pe-rioodi enne Teist maailmasõda.

Enamasti ei teki Teise maailmasõja eelsete fotode puhul küsi-must, kas neid peaks talletama või mitte. Näib, et kuigi ka sellest perioodist pärineb laialt levinud fotosid ja postkaarte, ei ole neid mäluasutustes üleliia palju. Siinse artikli uurimisobjekt on aga nõu-kogude ajast pärinev mahukas fotokogu, mille puhul kipuvad selli-sed küsimused tekkima. Vaatluse all olev fotokogu ei kujuta endast teadusega õppetöö tarvis pildistatud tervikkogu, vaid selle autorite eesmärk oli dokumenteerida institutsiooni igapäevaelu ja tegevusi ning fotosid ühendab asjaolu, et need on teinud ühe asutuse töötajad ning ülesvõtted peegeldavad institutsiooni ja selle töötajate arusaa-ma sellest, mis on väärt jäädvustamist ja hoidu.

Artikli olulisim allikas ongi asjaomane fotokogu, mida kirjutises tutvustan, peale selle on antud ülevaade kogu vormilisest kujunemis-loost ehk kollektsiooni loonud Tartu ülikooli allinstitutsiooni TRÜ kino-fotolaboratooriumi ajaloost. Paraku ei suutnud siinkirjutaja lei-da kuigi palju teemakohaseid allikaid, kasutatud on mõningaid Aja-

2 Glenn Willumson, „Making meaning: displaced materiality in the library and art museum”, Photographs Objects Histories: on the materiality of image, Ed by Elizabeth Edwards and Janice Hart (London, New York: Routledge, 2004), 62–80, siin 62. Samas ei saa öelda, et muuseumide fotokogud hõlmaksid arvuliselt kogudest üldiselt väikese osa (toim).

3 Merilis Sähka, Fotokogu säilitamine muuseumis, magistritöö (Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2008).

4 Leili Kriis, Tartu Ülikooli kirurgiakliiniku ajalooline fotokogu 1860–1918, magistritöö (Tartu: Tartu Ülikool, 2007).

5 Eero Kangor, Fotode dateerimise ja atribueerimise probleeme Tartu Ülikooli Kunstiajaloolises Fotokogus, magistritöö (Tartu: Tartu Ülikool, 2008).

janet laidla

122

looarhiivi säilikuid Tartu Riikliku Ülikooli fondist. Väärtuslikud on ka Eduard Saki lühikesed mälestused6 kino-fotolaboratooriumi tööst, millele tuleb ulatuslikult toetuda. Seega peegeldab ajalooline ülevaa-de kogu kujunemisloost peamiselt seda, mida labori pikaajaline ju-hataja on ise oluliseks pidanud. Samuti on vähe teateid selle kohta, kas tõesti ei kasutanud ülikool enne Teist maailmasõda stabiilselt mõne konkreetse fotograafi teenuseid. Labori tööst on antud lühike ülevaade ka Tartu ülikooli ajaloo III köites.7

Tartu Riikliku Ülikooli kino-fotolaboratooriumi tööstEnne Teist maailmasõda ülikoolil ametlikku fotolaboratooriumi tea-daolevalt ei olnud. Selline allüksus loodi Eduard Saki mälestuste järgi 1949. aastal, kui Viktor Levitski esitas õppeprorektor Aleksan-der Pindile kino-fotokabineti loomise projekti.8 Allasutuse nimetust muudeti hiljem korduvalt.

Eduard Sakk (sünd 1930) lõpetas ülikoolis keemia eriala, kuid määratud koht Tartu Keraamikatehase peatehnoloogina ei pakku-nud talle huvi. Nii kandideeris ta tühjaks jäänud TRÜ kino-foto-laboratooriumi juhataja kohale, kuhu ta 1. augustist 1956 ka tööle asus.9 Sakk täiendas ennast Moskva kinoinstituudi operaatoritöö kaugõppes,10 tegeles fotograafia, filmimise ning laboratooriumi töö korraldamisega.

Kino-fotolabori tegevus oli mitmekesine: jäädvustati erilaad-seid sündmusi, filmiti õppefilme ja tegeleti mikrofilmimisega. Kõige

6 Eduard Sakk, „Kino-fotolabori töödest ja tegemistest”, Ülikooli teenistuses. Meenutusi ja materjale ülikooli tehnilistest teenistustest viimase poolsajandi jooksul, kogunud ja vormistanud Hillar Palamets (Tartu, 1992), 151–192, siin 151. Kasutatud TÜ ajaloo muuseumis asuvat käsikirja. Teine käsikiri: Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas: 141-1-89.

7 Hillar Palamets, „Õppemetoodiline töö ja õppetehniline baas”, Tartu ülikooli ajalugu, III köide, koost Karl Siilivask ja Hillar Palamets (Tallinn: Eesti Raamat, 1982), 221–223, siin 222.

8 Samas. Kino-fotolaborit on mainitud ka 1949/50. õppeaasta koondaruandes. EAA, 5311-1-89, l. 4. 1944/45. õppeaasta aruannetes figureerib ka fotograaf Kald, kelle asukohaks on märgitud Kloostri tn 6. EAA, 5311-1-3, l. 30. 1944/45. õppeaasta aruanne. Elmar Kaldi nimeline fotograaf tegutses Tartus kahe maailmasõja vahel.

9 Samas.10 Samas, 153.


123

suurema tähelepanu all on olnud laboratooriumi filmindustegevus. Vändatud filmid on hoiul Filmiarhiivis, mille andmebaasi järgi on ülikooli fondis üle 200 linateose, millest suurem osa näib olevat ki-no-fotolabori toodang. Üks varasemaid suurprojekte oli film „Kihnu saare pulmakombed”. Valdava osa selle filmi materjalist on filminud labori esimene juhataja Viktor Levitski koos keeleteadlase Eduard Laugastega. Eduard Sakk tegi lisavõtteid filmi eestikeelsele versioo-nile.11

Labori pakutud teenuste vilju sai kasutada nii õppe- kui ka tea-dustöös. Eduard Saki mäletamist mööda leidus ülikoolis rohkem ja vähem entusiastlikke kateedreid. Aktiivsed oli arstiteadlased ja nii filmiti näiteks Ernst Raudami tehtud ajuoperatsiooni ja professor Al-bert Kliimani südameoperatsiooni. Viimasest filmist oli huvitatud ka näiteks Eesti Televisioon. Meenutuste järgi oli keeruline filmida Leo Schotteri tehtud silmaoperatsioone, sest filmitav ala oli väga väike ja väga raske oli leida selle jaoks sobivat nurka.12 Leo Schotter tegi ettepaneku lavastada mängufilmi stiilis õppefilm, milles oli rohkem lavastuslikke jooni: kuidas patsient tuleb operatsioonile ja kuidas lahkub. Nii valmis film „Silma kae eraldamine”, mis pälvis ülelii-dulisel õppefilmide võistlusel kolmanda koha.13 Palju tehti koostööd kehakultuuriteaduskonnaga, eriti on Sakk tõstnud esile ujumiska-teedri juhatajat Roman Nõvandit ja suusataja Hans Grossi, kellel mõlemal oli endal huvi filmikunsti vastu. Suusatamist filmiti ka vä-lismaal, näiteks Norras.14 Õppefilmide kõrval jäädvustati filmilindile nii mõnigi ülikoolis ja Tartus toimunud sündmus.15

Oluline lisateenus, mida kino-fotolabor ülikooli töötajatele pak-kus, oli mikrofilmimine. Tol ajal oli see ainuke mehaaniline kopee-rimisviis, mille järele oli suur nõudlus. Alguses ei olnud selle jaoks sobivat masinat, mikrofilmiti kas fotoaparaadiga või käidi raama-tuga kirjandusmuuseumis spetsiaalse masinaga mikrofilme val-mistamas. Esimene mikrofilmimasin saadigi kirjandusmuuseumilt, kuhu osteti uus seade. Hulganisti raamatute ja ajakirjade mikrofil-

11 Samas, 152–153. Filmi hinnati kõrgelt ka mitmel üleliidulisel võistlusel. Palamets, „Õppemetoodiline töö ja õppetehniline baas”, 222.

12 Samas, 160–163.13 Samas, 167.14 Samas, 163–166.15 Samas, 167.

janet laidla

124

me tehti 1960. ja 1970. aastatel. Mikrofilmidega oli eriti kiire, kui õppejõududele saabus kirjandust raamatukogudevahelise laenutuse kaudu.16

Mälestustes tõdeb Eduard Sakk, et fotograafia jäi kino varju.17 Sakk ise on tõstnud esile näiteks ülikooli autahvlite jaoks pildista-mise, mida tehti mitme aastakümne vältel. Valminud alfabeetilises kartoteegis oli üle 5000 portree ning see kogu jäi ülikooli multimee-dia talitusele.18 Saki hinnangul jäi sündmustest ülesvõtteid tehes puudu süstemaatilisusest: labori töötajaid ei teavitatud tähtsatest sündmustest või tehti seda suure hilinemisega ja puudus selline töö-taja, kes olnuks ülikoolis toimuvaga kogu aeg kursis. Tagantjärele on Sakk märkinud, et mõningaid sündmusi või isikuid ei lubatud pildistada või vähemalt neid pilte avaldada.19 Pildistanud 1991. aas-tal dalai-laamat ja 1992. aastal Rootsi kuningapaari, meenutab ta oma seiklusrikkaid kogemusi: tulemuse tagasid ettenägelikkus ja hea planeerimistöö, kuid siiski tuli ette viperusi. Näiteks ei olnud tol ajal ülikooli ametlikul fotograafil mingisugust tõendit, mis taganuks läbipääsu turvameeste vahelt.20 Tuli ette ka rivaalitsemist, eriti Tal-linnfilmiga.21 Arhiivimaterjalidest nähtub, et mõneti pildistamistöid siiski suunati, nii on 10. novembril 1957 tulnud TRÜ kino-fotokabi-neti juhatajale haldusprorektorilt tellimus pildistada TRÜ staadioni ehitustööd kõigis etappides.22

Kino-fotolabori fotograafide töökohustuseks kujunes ka mitme-suguste trükiste illustratsioonide ettevalmistamine: need tuli kas pildistada või ümber pildistada. Välja anti erilaadseid õpikuid ja albumeid, näiteks üks enesekaitseõpik,23 mis jõuti ära trükkida enne, kui see ära keelati. Sakk oli pildistanud selle jaoks üle 2000 kaadri. Albumis „Alma Mater Tartuensis” tuli poliitilistel põhjustel ja vastavate organite nõudel vahetada hulk fotosid poliitiliselt so-

16 Samas, 158–160.17 Samas, 168.18 Samas, 169.19 Samas, 169–170.20 Samas, 179–185.21 Samas, 170.22 Kinofotokabineti tööplaanid ja kirjavahetus majanduslikes küsimustes 1957.

EAA, 5311-1-333, l. 4.23 Tõenäoliselt Andres Lutsar, Enesekaitse (Tallinn: Olion, 1994) (toim).


125

bivamate vastu.24 Kõigi kirjeldatud teoste negatiivid ei ole ilmselt jõudnud kõnealusesse kogusse, kuid paljud kindlasti. Nii suutis siinkirjutaja teha kindlaks mitu kaadrit, mis leidsid tee õpikusse „Naisvõimlemine”.25

Vanemaid fotosid pildistati tõenäoliselt eri trükiste tarvis ümber. Arhiivis on hoiul teadusprorektori 1956. aasta 14. mai kiri ENSV TA Etnograafia Muuseumi direktorile: soovitakse, et TRÜ kinokabineti-le laenataks koopiate valmistamiseks etnograafiamuuseumis talleta-tavaid negatiive fotodest, mis kujutasid Georg Friedrich Schlateri ja teiste pildistatud Tartu-vaateid, ning pildistamiseks mitut Schlateri gravüüri. Selgituseks oli märgitud, et ülikool vajab neid ülesvõtteid Tartu albumi koostamiseks.26

Eduard Sakk meenutab, et ülikooli kino-fotolabor õpetas välja üsna palju töötajaid, kes läksid fotograafiatööle teistesse asutustes-se. Laboratooriumi töös osales umbes 35 töötajat. Fotokogus on Saki tööde kõrval oma looduga hästi esindatud näiteks Raivo Velsker, kes läks edasi Vanemuisesse ja hiljem ajalooarhiivi, ning Jüri Laan, kel-lest sai pulmafotograaf.27

Fotolabor ise asus alguses tolleaegse keemiahoone (praegu filo-soofiateaduskonna hoone Jakobi 2) esimesel korrusel. Seal töötas esi-mene fotograaf, kes oli kogu ülikooli teenistuses, keegi Bachman.28 Seejärel asuti keemiahoone keldris, kus oli ateljee, laboratooriumid, laod ja kabinet.29 1950. aastate lõpus koliti tagasi esimesele korruse-le, sest keldris oli siiski liiga niiske ja rõske. Ka esimesel korrusel ei olnud ideaalsed tingimused, kuid olukord paranes, kui kunstiajaloo kabinet ära kolis ja saadi juurde neli ruumi.30 Vahepeal loodeti kolida valmiva Tähe tänava füüsikahoone uuemasse tiiba, kuid see lootus ei täitunud. Seejärel lubati ruume Lossi tänavale kerkivasse uude õppehoonesse, kuhu muu hulgas pidi tulema kinosaal31 ja kus praegu asubki multimeediatalitus.

24 Sakk, „Kino-fotolabori töödest ja tegemistest”, 172–178.25 Linda Martis, Ethel Kudu, Hilja Tidriksaar, Lidia Uustal, Naisvõimlemine

(Tallinn: Valgus, 1982).26 Kirjavahetus kino-fotokabineti töö kohta 1956. EAA, 5311-1-303, l. 12.27 Sakk, „Kino-fotolabori töödest ja tegemistest”, 186–187.28 Samas, 188. Kahjuks ei ole isiku kohta siiani õnnestunud rohkem teavet leida. 29 Samas. 30 Samas, 189–190.31 Samas, 190–192.

janet laidla

126

Varustuse puhul on Sakk oma mälestustes keskendunud jälle-gi filmile, mis arusaadavalt vajaski rohkem spetsiaalset varustust. Hulk vahendeid valmistati ise või koostöös ülikooli töökojaga. Fo-tograafiavarustusest on arhiivis hoiul paar tellimislehte. Laborit varustati tsentraalselt ning varustust tuli tellida aasta-paar varem. Vajaminevaid kemikaale saadi ka keemikutelt.32 Kasutatud on eri-suguseid negatiivfilme, nõukogude aja teisel poolel sai enam-vähem valdavaks Svema; harva on negatiivide hulka sattunud ka lääne päritolu filmirulle. 1980. aastate negatiive pisteliselt vaadates saab kinnitust väitele, et varustus telliti varem, sest nende valmistamise aeg on aasta või kaks vanem pildistamise dateeringust.

Enne Teist maailmasõda oli kõige populaarsem Nõukogude Lii-dus toodetud kaamera FED, mida hakati hulgi tootma alates 1934. aastast. Selle eeskujuks oli Saksa kaamera Leica.33 1960. aastatel tutvustati amatööridele teisi enim levinud fotoaparaate: väikesefor-maadilise filmi jaoks zenit, Start, Kiiev, zorki, Mir, FED ja zarja, 32 Samas, 188.33 Tooming, Hõbedane teekond, 95–99.

Foto 1. Õppefilmi „Kihnu saare pulmakombed“ filmimine 1953 (foto: J. Mikk, TÜAM)


127

peale nende automaatselt töötavate sõlmedega Leningrad ja Drug. Keskformaadi aparaadid olid Moskva, Iskra ja Moment. Tarvitusel oli veel mitmesuguseid eriaparaate.34 TRÜ kino-fotolaboris kasutati näiteks fotoaparaadi Zenit mudeleid ja ka aparaati Zorki, kuid head ülevaadet rakendatud varustusest ei ole autor siiani suutnud allika-test leida.

Ainelise poole pealt on Sakk mälestustes kurtnud, et kogu aeg oli sobivaid seadmeid vähe, mistõttu hakati ise ehitama ja leiutama. Näiteks ei ostetud kalleid heliseadmeid, vaid heli lindistati lihtsate magnetofonidega ja kanti filmilindile magnetribana. Koostööd tehti ülikooli töökojaga ning valmisid masinad, mille vastu tundis huvi ka Tallinnfilm.35 Entusiasm oli suur, palgad nigelad, tõdeb Sakk.36

TRÜ kino-fotolabori ajaloolise väärtusega esemed anti Tartu Ülikooli ajaloo muuseumile üle ajavahemikus 1997–1999. Üle anti mööblit ja mitmesuguseid aparaate (projektorid, fotoaparaadid, pro-žektorid jne) ning viimase laekumisena negatiivide kogu (vahetult enne Saki lahkumist ülikoolist). Tartu Kultuurkapitali toel süs-tematiseeris Eduard Sakk 2005. aasta alguses negatiivide kogu ja kontaktkoopiate kartoteegi muuseumis lõpuni, ühtlasi tuvastas ta negatiividel olevaid isikuid ja täpsustas sündmusi. Seejärel on muu-seumis tehtud olulisi ettevalmistusi, et võtta kogu arvele; kogu suu-rust arvestades võtavad need toimingud mõistagi palju aega. Kogu kasutavad võrdlemisi palju nii muuseumi näituste ning trükiste koostajad kui ka asjaomased inimesed väljastpoolt muuseumi.

50 000 negatiiviNegatiive on kogus üle 50 000 ja kogu juurde kuulub ka ligi 3000 ük-susega kontaktkoopiate kartoteek, mis on koostatud kino-fotolaboris.37 Kõik negatiivid ei kajastu kontaktkoopiate kartoteegis ja kõikide kon-taktkoopiate kohta ei pruugi olla negatiive. Fotod on kitsas- ja kesk-formaadis ning pealtnäha keskeltläbi üsna heas seisus. Skaneerimisel ilmnevad eriti vanemate kaadrite puhul väiksemad kahjustused.

34 Fotoamatööri käsiraamat, tõlk H. Märtson (Tallinn: Valgus, 1967), 95–112.35 Sakk, „Kino-fotolabori töödest ja tegemistest”, 154–158.36 Samas, 157–158.37 Samas, 171.

janet laidla

128

Eduard Sakk mainib, et ülikoolil oli juba kino-fotolabori tegutse-mise ajal kaks tegutsevat fotoarhiivi. Üks koosnes peamiselt vane-matest fotodest: kuni 1948. aastani. See arhiiv peaks asuma Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakon-nas. Teine arhiiv paiknes TÜ ajaloo muuseumis (alustas tegevust 1979 – toim), kes palus kino-fotolaborilt koopiaid huvitavamatest kaadritest.38 Fotokogu loomise eesmärk oli süstemaatiliselt jäädvus-tada ülikoolis toimuvaid sündmusi ning ülikooliga seotud isikuid ja esemeid. Süstemaatilist käsitlust peegeldavad näiteks katse luua osast kitsasformaadis negatiividest ülikooli kroonika, aga ka Tartu Ülikooli raamatukogus hoiul olev kollektsioon, mis on pildistatud 1970. aastal Tullio Ilometsa eestvedamisel. Sellesse kogusse kuu-luvad TRÜ isikkoosseisu grupifotod struktuuriüksuste kaupa, hulk ülikooli puudutavaid illustratsioone ja vanemate fotode reprodukt-sioone.39

Kontaktkoopiate kartoteek on liigitatud teemade kaupa: eri tea-duskonnad ja osakonnad, õppetöö, kaitsmised, konverentsid, aparaa-did, haldusüksused, aktused, juubelid ja muud tähtpäevad, külali-sed, TRÜ 350. aastapäev, raamatukogu, muuseumid, seltsid, sport, Kääriku spordibaas, hooned, ehitus, Tartu ja Eesti vaated. Jaotus eri teemade hulka ei ole alati olnud üheselt mõistetav, näiteks võib aktus olla nii teaduskonna kui ka eraldi aktuste all ning mõne sünd-muse kontaktkoopiad on jagunenud mitme teema alla.40 Kontakt-koopiate kartoteegi puhul on probleemiks asjaolu, et nähtavasti (nii kaadritel kujutatu kui ka kaadrite numbrite järgi) ei ole kontakt-koopiad ühe sündmuse fotodest kleebitud kaardile õiges järjekorras, vaid üsna meelevaldselt. Filmirull lõigati kas nelja või kuue kaad-ri pikkusteks ribadeks ja kuna kuus kaadrit ei mahtunud kõrvuti ühele perfokaardile, siis on üks või mitu kontaktkoopiat küljest ära lõigatud ja kleebitud mujale. Keskformaadis negatiivid on ümbrikus valdavalt üksikkaadritena. Põhimõtteliselt on nii lõhutud eri sünd-muste omavaheline järgnemine ajas. Mõned negatiivid on tõenäoli-

38 Samas, 170–171.39 Samas, 172. 1970. aasta pildid on arvel eraldi fondina TÜR KHO fond 68 (Tartu

Riiklik Ülikool 1970). 40 Kontaktkoopiate kohta on koostatud tööandmebaas Exceli tabeli kujul, mis aitab

kaardid pealkirja või märksõna abil eri teemade alt üles leida.


129

selt meelega jäetud kontaktkoopia kaardile panemata, kui need on olnud näiteks topeltkaadrid või siis ebaõnnestunud kaadrid (üle- ja alavalgustatud, väga udused, pildistatud on põrandat vms). Ometi on hulk ebaõnnestunud kaadreid siiski jõudnud ka kontaktkoopiate kaardile. Võimalik, et nende eristamine nõudis lisapingutust.

Kontaktkoopiate kaartidel on enamasti sama teave mis negatii-ve ümbritseval ümbrikul: sündmus, foto autor, kuupäev ja kohaviit. Ümbrikus võib olla negatiive ühest mitmekümneni. Ühe sündmuse kohta võib olla ka mitu ümbrikutäit negatiive. Aja jooksul on muu-seumis kontaktkoopiate kaarte pisteliselt täiustatud, näiteks mõni isik fotol tuvastatud. Hilisematel kontaktkoopiatel pole kaadrid nummerdatud, seda on tehtud nüüd, korrastamise käigus. Kuigi praegu on kontaktkoopiate kartoteegi järgi kõige lihtsam kaadreid välja valida ja neid ka andmebaasis kirjeldada, võib see hiljem muu-tuda probleemiks, sest kui kõik negatiivid on sisestatud, tuleks need pärast skaneerimist andmebaasis selguse mõttes võib-olla uuesti ümber nummerdada, sest nende järjestus negatiiviribadel erineb kontaktkoopiate järjestusest.

Tartu Riiklik Ülikool pildisNegatiividel kujutatu temaatika on väga lai ning maalib Tartu üli-koolist kirju ja mitmekülgse pildi, sest dokumenteeritud on nii vaiel-damatult olulisi sündmusi kui ka igapäevasemaid toimetusi. Allpool on antud ülevaatlik pilt tähtsamatest teemadest, millest kino-fotola-bori kogudes ülesvõtteid leidub.

Teadusülikool. Kontaktkoopiate teemakartoteegis on osa kon-taktkoopiaid sorditud teaduskondade kaupa ning nendele vastavad negatiivid annavad ülevaate ülikooli teadustegevusest ja ülikooli töötajatest. Pildistatud on õppetööd, laboreid, mitmesuguseid apa-raate ja õppejõude. Samuti on üles võetud konverentse, mille jaoks on eraldi teemakataloog. Samuti on pildistamas käidud kandidaa-di- ja doktoritööde kaitsmisi, mõneti harvem ka nendele järgnenud pidustusi. Arstiteaduskonna jaotise alt leiab ka pilte patsientidest, operatsioonidest ning protseduuridest.

Üliõpilaselu. Üliõpilasi on kujutatud õppetööl ehk loengutes, la-borites ja raamatukogus eksamiks valmistumas. Pildistatud on ka

janet laidla

130

mõningaid eksameid. Ühiselamuid on jäädvustatud nii lavastatud vormis (korras toad, õppivad või malet mängivad tudengid) kui ka fotosüüdistusena pärast suuremat pidu. Kajastatud on mitmesugu-seid üliõpilaselu sündmusi alates komsomoli ja ÜTÜ tegevusest kuni spordipäevade, rebaseks löömise ja ballideni.

Mitmekesised sündmused. Korduvalt on pildistatud nii ava- kui ka lõpuaktusi ning muude tähtpäevade tähistamist. Arvukalt on fo-tosid tähtpäevaaktustest. Eraldi teema on spordiga seotud sündmu-sed: eri spordialade võistlused ja treeningud. Fotografeeritud on ka ülikoolil külas käinud tähtsamaid isikuid ja delegatsioone nii kohali-kul tasemel kui ka välismaalt. Üles on võetud mitmete õppejõudude ja ülikoolitöötajate ümmarguse sünnipäeva tähistamine. Ulatusli-kult on pildistatud ülikooli 350. aastapäeva pidustusi Tartus ja väl-jaspool Tartut. Sama sündmust on pildistanud mitu fotograafi.

Ülikooli hooned ja haldustegevus. Peaaegu süstemaatiliselt on pildistatud ülikooli hooneid. Hoolikalt on üles võetud vanemad üli-koolihooned ning uuemate hoonete puhul saab vahel jälgida hoone valmimist maketist kuni piduliku avamiseni. Samuti ei ole tähelepa-nuta jäänud ülikooli haldusosakonnad, nagu rektoraat, trükikoda ja kino-fotolabor ise.

Ülikoolilinn Tartu. Kogus leidub mitmesuguseid uusi ja ümber-pildistatud vanu fotosid Tartu linnast, sh neist hoonetest, loodusob-jektidest ja mälestusmärkidest, mis ei ole seotud ülikooliga. Peale Tartu on ekskursioonide raames pildistatud ka teisi Eesti piirkondi, spordi teema all on arvukalt fotosid Kääriku spordibaasist.

Sündmuste kroonika kõrval annab fotokogu ajalooallikana pildi ka tolleaegsest ühiskonnast, moest, seadmetest ja kommetest. Olu-lise Eesti NSV institutsiooni koguna peegeldab see üsna tugevalt ajalooperioodile omaseid jooni ja iseloomustab ühiskondlikku elu Eesti NSVs. Ülesvõtetel on jäädvustatud mai- ja oktoobriparaade, ka-jastatud sõjanduse kateedri sündmusi ning tsiviilkaitseõppusi. Mit-mel ümbrikul on märge, et fotod on tehtud ülikooli voldiku jaoks, mis on mõeldud ülikooli tutvustama. Nende fotode puhul võib märgata nii lavastuslikke kui ka propagandaelemente. Nii domineerivad ülikoo-li tutvustavate trükiste jaoks pildistatud kaadritel laborid ja apara-tuur, praktiline õppetöö ja lavastatud stseenid ühiselamutubadest. Märgitud on ka seda, kui fotod on tehtud ülelinnalise autahvli jaoks.


131

Siinkohal on tarvilik märkida, et negatiivide kogu ajalistesse pii-ridesse mahub ka taastatud Eesti Vabariik ja 1990. aastate esimese poole sündmused ülikoolis, mis hõlmavad kogust väikese osa.

Fotokogu kui fotograafi igapäevaelu peegeldav allikas?Arvestades negatiivikogu pikka tekkeperioodi, institutsionaalset olemust ja terviklikkust, tekib küsimus, kui palju peegeldab kogu fotograafi igapäevatööd. Kindlasti näitab negatiivide sisu, milliseid üritusi või objekte käisid fotograafid pildistamas. Samuti ilmneb nii mälestustest kui ka säilinud negatiividest ja kontaktkoopiate kartoteegist, et tehtud fotode kohta peeti registrit: koostati kon-taktkoopiate kartoteek. Enamasti negatiivid ilmutati, neist tehti kontaktkoopiad, mis lõigati ribadeks või üksikkaadriteks ja liimiti kartoteegikaardile, kuhu märgiti teave sündmuse, fotograafi ja aja kohta (kuupäev). Negatiivid asetati seejärel enamasti ümbrikusse, kus pidi kajastuma sama teave.

Osa negatiive jäi aga rullidesse ja kõik kontaktkoopiate kaardid ei ole korralikult vormistatud. 1950. ja 1960. aastate algusest päri-nevate kontaktkoopiate kaartidel ei ole tihtipeale fotograafi nime, viimastel pole kas kaadrid nummerdatud või siis polnud kaardil numbrit. Eriti keskformaadis negatiivide puhul võib märgata, et la-boris antud kohaviidad ei ole kuni 1980. aastateni esitatud ajalises järjestuses, vaid võrdlemisi suvaliselt. Võimalik, et kohaviidad on li-satud alles hiljem, mitte jooksvalt töö käigus. Viimased täiendused kartoteeki tehti siis, kui kogu asus reaalselt juba muuseumis.

Negatiivid peegeldavad ka pildistamisega seotud asjaolusid. Va-hel on samast üritusest tehtud pilte nii kitsas- kui ka keskformaadis ning pigem on pilte tehtud rohkem kui vähem. Aeg-ajalt on muude-tud kas ava või säriaega, igal juhul lastes siis filmile rohkem valgust, teistel juhtudel ei ole võimalik kaadreid omavahel eristada ning on tehtud lihtsalt hulk sarnaseid kaadreid, lootuses, et mõni neist tuleb välja ja on hiljem kasutatav.

Enamik fotosid ei ole tehtud stuudios ehk fotograafi kontrollitud keskkonnas, vaid fotograaf pidi reageerima olukorrale ning ei saa-nud mõjutada sündmuste kulgu ega inimkäitumist. Pilte tuli teha

janet laidla

132

kiirustades, kasutades hetkevõimalusi ja fotograafi asukohta. Ees-märk oli sündmust võimalikult hästi kajastada oludes, mis ei olnud fotograafi enda valida, ja seetõttu ei ole filmi kokku hoitud. Siiski seadis filmirull kaadrite arvule teatava piiri, sest keset pildistamist filmi vahetades kulub aega. Korraga kanti kaasas mitut aparaati või käidi pildistamas mitmekesi.

Suuremate ürituste puhul on kaadrisse jäänud ka kolleeg tööpos-til. Pildistatud on kino-fotolaboratooriumi sisustust ja selle töötajaid. Vahel näib, et fotolaboratooriumi või töölauda on pildistatud kas fil-mirulli alguses või lõpus, et veenduda, kas kaamera on töökorras, või siis ei tahetud lasta kaadrit raisku minna. Tõenäoliselt nõnda on ne-gatiivide hulka sattunud peale fotolabori sisustuse ka tuvastamata isikuid ja kohti, millel arvatavasti ei ole pildistatud sündmusega mi-dagi ühist. Negatiivide ümbrikele on harva märgitud ka ilmutamise detailid, veel harvemini teave aparaadi kohta, sagedamini on kirjas pildistamise aeg, koht ja sündmus.

Kui negatiive on tõesti väga palju?Üks negatiivide kogu väärtus on kindlasti selle terviklikkus. Osali-selt on see terviklikkus näiline, sest korrastamise praeguses järgus näib, et osa negatiive on läinud kaduma. Samas peegeldavad talleta-tud ebaõnnestunud kaadrid (st udused, üle- ja alavalgustatud jms) ja hulk üksteisega väga sarnaseid kaadreid, et enne üleandmist tehtud sortimine ei ole olnud ulatuslik. Pigem võib negatiivide puudumist seostada sellega, et neid läks sel ajal mujal vaja ja sinna need jäidki. Peale pildistamise hetkel ebaõnnestunud kaadrite on ka ilmutamisel ja säilitamisel kahjustada saanud negatiive. Näiteks on nummerda-tud negatiividel sattunud viltpliiatsitäppe ka keset kaadrit ja vahel on tekst ümbrikule kirjutatud vildikaga siis, kui negatiivid olid juba ümbrikus, mistõttu on negatiivid määrdunud. Siiani on kätte sattu-nud üks negatiiv, kus rikkumine on olnud tahtlik. Mis inspireeris fotograafi joonistama negatiivile viltpliiatsiga kahte inimkogu, jääb selgusetuks.

Ühe institutsiooni tegevuse pikaajalise süstemaatilise pildistami-se tulemuseks on väga palju sarnaseid negatiive, kas siis sama laadi sündmustelt (avaaktused, paraadid, spordipäevad, tsiviilkaitseõp-


133

pused) või palju analoogseid kaadreid ühest sündmusest (professori juubelil on järjest pildistatud kõiki laua taga istunud külalisi vms). Selline kaadrite paljusus tekitab küsimuse, kas kõiki neid on ilmtin-gimata vaja hoida.

TRÜ kino-fotolabori negatiivide kogu puhul ei seisne probleem tingimata mitte selles, et kogu korrastamine, sisestamine või kirjel-damine oleks väga aeganõudev, vaid et seda kogu on tulevikus kee-ruline kasutada. Kui kogu digiteeritakse ja selle saab võtta tarvitu-sele mõne andmebaasi kaudu, tekib olukord, kus ühe pealkirja või märksõna alla koguneb väga palju vasteid. Oletame, et uurija otsib illustratsiooni mõiste „paraad” kohta. Siis saaks ainuüksi TRÜ kino-fotolabori kogu järgi otsingule tuhandeid vasteid. Kirjeldamine võib küll olukorda parandada, kuid ei pruugi seda teha, sest kirjeldaja ja kasutaja ei mõtle sama moodi.

Olukorrale on mitu lahendust, millel on omad eelised ja puudu-sed. Siinkohal esitan viis moodust.1. Võtta kogu arvele summaarselt tervikliku koguna ning kasutada

koostatavat andmebaasi muuseumis endas päringutele vastami-seks. Nii saab uurija teada, et selline kogu on olemas, kuid ta ei saa näiteks MuISi kaudu konkreetseid kaadreid leida.

Foto 2. TRÜ kino-fotolabor novembris 1977 (foto: J. Laanes, TÜAM)

janet laidla

134

2. Võtta arvele vaid olulisemad ja suurema ajaloolise tähtsusega kaadrid ning jätta ülejäänud abikogusse, mille kasutamisel on jällegi abiks loodav andmebaas. Nii on uurijal juurdepääs muu-seumi arvates olulisematele kaadritele, kuid mitte tervele kogule. Kui uurija soovib kasutada mõnda muud kaadrit, peab ta pärin-guga pöörduma muuseumi poole.

3. Võtta negatiivid arvele kontaktkoopiate kaupa nii, et ühe eral-diseisva kohaviidaga negatiivi ümbrik(ud) oleksid tervik, eraldi-seisvaid kaadreid kirjeldataks kui terviku osi. Sellisel juhul on terviklikke üksusi 50 000 asemel alla 3000, mis teeks otsimise ja haldamise hõlpsamaks. Uurija jaoks on sellise lahenduse puu-dujääk see, et tal ei ole võimalik näha kõiki kujutisi, kuid need võivad olla võrdlemisi hästi kirjeldatud.

4. Võtta arvele kõik negatiivid ühekaupa, kuid teha veebivärava kaudu kättesaadavaks vaid valitud olulisemad kaadrid. Siis ei teki veebivärava kaudu otsides probleemi liiga ulatuslike tule-mustega, kuid see probleem jääb lahendamata MuISi süsteemis endas.

5. Skaneerida ja võtta arvele kõik negatiivid eraldi ning teha kõik andmebaasis veebivärava kaudu kättesaadavaks. Uurija saab pii-rata otsingut näiteks ajavahemikku määrates ja kui kujutised on uurijale nähtavad, suudab ta vajaduse korral siiski läbi vaadata ka tuhandeid kaadreid.Suure negatiivikogu digiteerimine on aga omaette küsimus. Nii

digitaalselt sündinud kujutistele kui ka originaalide digitaalkoopia-tele on raamatukogudes, arhiivides ja muuseumides hakatud aina rohkem tähelepanu pöörama. Digikujutisel on analoogkujutise või originaaleseme ees mõned eelised (enamasti võtab vähem füüsilist ruumi ja on kopeeritav), kuid sellegipoolest on suure hulga digitaal-kujutiste talletamine samuti keeruline ning nõuab raha. Selge on see, et kino-fotolabori kogu kasutatakse ja eksponeeritakse tänapäe-val üdiselt vaid digitaalse vahelüli kaudu. Üks võimalus on ennetada kasutajat ning digiteerida terve kogu. Sellise tee valis näiteks Rah-vusarhiivi filmiarhiiv, kus digiteeriti üle 400 000 kaadri. Filmiarhii-vi fotode valik oli aga tunduvalt mitmekesisem, paljud fotod pärine-vad ajast, kus fotograafia oli haruldasem ning seetõttu on uurijate huvi filmiarhiivi fotode vastu tõenäoliselt mõnevõrra suurem. Teine


135

võimalus on digiteerida negatiive tellimuse järgi. Kolmas võimalus on jällegi sortida välja muuseumi arvates strateegilisemad ja oluli-semad negatiivid ning need digiteerida, skaneerides teisi kaadreid üksnes kellegi tellimusel.

Kui rääkida valikute tegemisest, siis tõenäoliselt ei ole keegi pä-dev otsustama, milliseid kaadreid soovivad uurijad kasutada aasta, viie aasta või viiekümne aasta pärast. Esiteks näitab seda ajalookir-jutuses viimaste aastakümnete jooksul poliitilise ajaloo ja nii-öelda kangelaste ja kuningate ajaloo kõrvale kerkinud mikro- ja menta-liteediajalugu, mis väärtustaks allikana hoopis teistsuguseid kaad-reid. Selline areng tekitab vajaduse talletada tulevasele uurijale seda, mis tänapäeval tundub triviaalne.41 Kino-fotolaboratooriumi kogu kui terviku tarvitus võib olla kaadrite paljususe tõttu keeruli-ne, kuid otsimise tulemusena võib uurija, kujundaja või kunstnik lei-da endale just kõige ideaalsema kaadri. Kas siis kaunistatud ülikooli peahoone, mis on pildistatud õige nurga alt ning paremas alumises nurgas paistab ajastule iseloomulik auto, või kaadri rongkäigust tri-büüni, lippude, iluvõimlejate ja hobustega või hoopiski kaadri ülikoo-li kohvikus tantsivatest üliõpilastest, kus esiplaanil oleval neiul on seljas ajastuomase lõikega kleit. Kui hakata negatiive ulatuslikult sortima, võime sellise võimaluse hävitada.

Kokku võttes: TRÜ kino-fotolabori negatiivikogu on Tartu ülikooli ja Eesti ajaloo uurijatele äärmiselt väärtuslik allikas. Et lahendada selle koguga seotud probleeme, tasub kahtlemata teha investeerin-guid ja kõikvõimalikke pingutusi.

41 Vt ka nt Yola de Lusenet, „Tending the Garden or Harvesting the Fields: Digital Preservation and the UNESCO Charter on the Preservation of the Digital Heritage”, Library Trends, Vol 56, no 1 (2007), 164–182, siin 169–170.

janet laidla

136

Tartu University in Pictures: Negative collection of Tartu State University’s Film and

Photography Laboratory at the University of Tartu History Museum

JANET LAIDLA, MAUT History Museum

Photographs of past events are deemed as valuable source material and as illustrations. As the photo industry is constantly evolving, the photographing process has become cheaper, simpler and more widely available, with more and more photos preserved as a result. Yet only a small number of photographs reaches museums because many images are discarded by their authors and owners. But what if the number of photos is really large?

Between 1997-1999 the University of Tartu History Museum received a collection of items that belonged to the Film and Photography Laboratory of the Tartu State University. Among these items was a collection of negatives that totals around 50,000 negatives and a card index with some 3000 contact copies. Not all of the negatives are listed in the card index with the contact copies, and not all of the contact copies have the corresponding negatives preserved in the collection. The photographs are in small and medium-sized format and their average condition is quite good.

One of the valuable factors of this collection of negatives is its integrity. The collection was created for the purpose of systematic perpetuation of university events and of the people and items associated with the university. The scope of topics recorded is wide. Represented are various university events (public ceremonies, anniversaries and visits by prominent guests), scientific activities (conferences, exhibitions, equipment, laboratories and experiments), administration and management aspects (construction work and employees) and student life (the Student Scientific Association, student construction crew, studies and housing). There are also many views of Tartu and events in the city that are not directly connected with the university. In addition to the chronicling of events, the photo collection shows the society, fashion, technology and customs of the


137

times. As this is an institutional collection, it offers a vivid imprint of the characteristic traits of the period, including public life in the Estonian SSR.

The main problem with the collection of negatives is not that its arrangement, registration or description require a lot of time, but that use of the collection by a visitor or researcher is likely to be quite complicated. Assuming the collection is transferred to digital format and made accessible via a database, there may be thousands of images matching one title or keyword. For instance, we can predict that the titles of at least 20,000 negatives are likely to include the phrase ‘Tartu State University’. Naturally, restrictions can be applied to displaying search results, but users might still experience difficulties, with no overview of the contents of the collection of negatives and no ability to discern the logic of the person who entered their descriptions (just as that person could not foresee the logic of the user’s search). At the same time, it is likely that no one is competent to decide in advance which negatives will be required by researchers in one, five or 50 years’ time, so it is not expedient to sort the negatives now.


Tartu Ülikooli arheoloogia kogud: minevik ja olevik

PhD ANDRES TVAURITÜ Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, arheoloogiakabinet

PhD HEIKI VALKTÜ Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, arheoloogiakabinet

Arheoloogilised kogud on Eesti vanema ajaloo uurimise peamine allikmaterjal, neil rajaneb teadmine Eesti ajaloost alates kiviaja al-gusest kuni muinasaja lõpuni. Ka keskaja ja varauusaja ajaloo koh-ta on arheoloogiakogud väga oluline allikas: eestlastest maarahva elu kohta keskaegsed kirjalikud teated peaaegu puuduvad, kui jät-ta mainimata Põhja-Eesti asustuslugu kajastav „Taani hindamis-raamat”, talurahva mõisakoormisi puudutavad andmed ja külade ning teise asustusüksuste mainimised kirjalikes allikates. Enamik informatsiooni maarahva keskaegse argielu ja kultuuri kohta päri-neb arheoloogilistest allikatest. Eesti linnade keskaegsetest arhii-videst on säilinud vaid Tallinna linnaarhiiv; teiste linnade kohta on kirjalike andmete hulk kuni 16. sajandini väike või olematu. Ka varauusaja puhul lisavad linnade kultuurkihist pärit leiud linna-elu kohta rohkesti teavet. Kirjalikes allikates mitte kajastuvat in-formatsiooni kannavad endas arheoloogilised inim- ja loomaluud: esimesed inimese kui füüsilise olendi, teised loomakasvatuse ja -ka-sutuse ajaloo kohta. Palju informatsiooni mineviku elukeskkonna kohta sisaldavad ka arheoloogilisest kontekstist pärit pinnaseproo-vid. Arheoloogiakogudeta pole mõeldav ei konkreetsete muinas- ja

ANDRES TVAURI, HEIKI VALK

tartu Ülikooli arheoloogia kogud

139

keskaega puudutavate üksikküsimuste käsitlemine ega üldkäsit-luste koostamine.

Tartu Ülikooli arheoloogiakogud kujutavad endast osa rahvus-likust kultuuripärandist, mis omakorda on osa Läänemere ruumi, Euroopa ja inimkonna kultuurivaramust. Eesti arheoloogiakogude ajalugu on suures osas seotud Tartu Ülikooliga, s.t arheoloogia aja-looga Tartu Ülikoolis.1 Tartu Ülikooli arheoloogiakogud on Eestis va-nima algupäraga ja nende pinnalt tekkinud Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arheoloogiakogude järel suuruselt teised.

Kogude tekkelugu: Õpetatud Eesti Selts ja Isamaaliste Muististe KeskmuuseumEesti muuseumisidusate arheoloogiakogude algus on seotud Tartu Ülikooliga. Kui jätta kõrvale üksikute harrastuskogujate väikesed varasemad erakollektsioonid ja Carl von Morgensterni rajatud, an-tiikkultuuri pärandit kajastavad klassikalise muinasteaduse kogud, siis kujunes Eesti esimene suurem arheoloogiliste esemete kogum 1838. aastal Tartus loodud Õpetatud Eesti Seltsi (Gelehrte Estnische Gesellschaft) juurde. Juba seltsi põhikiri nägi ette „eesti” muuseumi loomise. Õpetatud Eesti Selts (ÕES) asutaski peagi oma muuseumi ja arhiivi, mille aluseks said E. P. Körberi kogu ja A. L. W. Hupeli kollektsiooni jäänused.2 Seltsi asutajad Fr. R. Kreutzwald, anatoo-miaprofessor A. F. v. Hueck, kirikuõpetaja J. S. Boubrig jt. kaevasid mitmel kalmel, kust saadud leiud anti seltsi kogudesse. 1859. aastal koosnes ÕESi muinasesemete ja käsikirjade kollektsioon juba 7658 säilikust. Kuni 1860. aastani olid selle kogu hoiutingimused üpris kehvad: see asus eramaja kuuris.3

1843. aastal asutas Tartu Ülikooli ajalooprofessor Fr. Kruse üli-kooli juurde Isamaaliste Muististe Keskmuuseumi (Central-Museum

1 Valter Lang, Ain Mäesalu, Andres Tvauri, Heiki Valk, Aivar Kriiska, Marge Konsa, Mari Lõhmus, Ester Oras, Helena Kaldre, Martin Malve, Arheoloogia lugu Tartu Ülikoolis 1920–2010 (Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, 2010).

2 Richard Hausmann, „Überblick über die Entwicklung der archäologischen Forschung in den Ostseeprovinzen während der letzten fünfzig Jahre”, Труды X Археологического съезда, II (Рига, 1898), 1.

3 Lea Leppik, „Ewald Tobien – Vene Õiguse kaudu eestlaste ajaloo juurde”, Ajalooline Ajakiri, 2 (1999), 54.

andreS tvauri, heiki valk

140

vaterländischer Alterthümer). Pärast Fr. Kruse lahkumist ülikoolist 1853. aastal selle muuseumi väike kogu enam ei täienenud. Ka seda kogu, kus 1859. aastal oli 2533 eset,4 hoiti kehvades tingimustes ülikooli aula rõdul.5 1860. aastal liideti ÕESi ja ülikooli Isamaaliste Muististe Keskmuuseumi arheoloogilised kogud ÕESi esimehe pro-fessor Ewald Tobieni (1811–1860) ettepanekul ühiseks Isamaaliseks Muuseumiks (Das vaterländische Museum zu Dorpat), kusjuures mõ-lemad asutused jäid oma kogude valdajaiks. Ühendamise järel pai-gutati muuseum 1861. aastal ülikoolile kuuluvasse majja Suurturu ja Rüütli tänava nurgal (praegu Raekoja pl 6), kus see paiknes kuni 1921. aastani.

1860. aastatest alates hakkas arheoloogiakogu kiiresti kasvama. Eriti palju uusi esemeid saadi juurde 1870. aastatel, mil muinsushu-viline krahv Carl Georg von Sievers (1814–1879) kaevas peamiselt Põhja-Lätis mitut kalmet. Pärast kollektsioonide ühendamist tegi suure töö kogude korrastamisel joonistusõpetaja Hermann Eduard Hartmann (1817–1881), kes oli pikaaegne ÕESi kogude konservaa-tor (1857–1880). Tema koostatud ühendatud muuseumikogude il-lustreeritud kataloog, mis oli esimene seda laadi väljaanne Eestis, avaldati 1871. aastal.6 Selleks ajaks oli ÕESi muuseum suurim ja korrastatuim arheoloogiakollektsioon Baltimail.7 Enamik ÕESi kol-lektsiooni kuulunud esemetest olid tollal arheoloogilised leiud. Tei-ne kogude kiirema kasvamise periood oli vahetult enne 1896. aastal Riias peetud X ülevenemaalist arheoloogiakongressi. Siis kaevati hulgaliselt muistiseid, et saada esemeid kongressi ajal korraldatud näituse jaoks.

Õpetatud Eesti Seltsi kollektsioon täienes kuni Esimese maail-masõjani. Aastatel 1914–1918 selts ei tegutsenud. 1918. aastal Sak-

4 Ibid.5 Richard Hausmann, „Livländische archäologische Funde in der Ferne”,

Sitzungsberichte der Gesellschaft für Geschichte und Alterthumskunde der Ostseeprovinzen Russlands aus dem Jahre 1901 (Riga, 1902), 128.

6 Hermann Eduard Hartmann, H. E. 1871. Das Vaterländische Museum zu Dorpat oder die Sammlungen der gelehrten estnischen Gesellschaft und des Central-Museum vaterländischer Alterthümer der Kaiserlichen Universität zu Dorpat, Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, Band VI, Heft 3 und 4 (Dorpat, 1871).

7 Harri Moora, „Muuseum“, Õpetatud Eesti Selts 1838–1938. Lühike tegevus-ülevaade (Tartu, 1938), 53.


141

sa armee Tartust lahkumise või sellele järgnenud bolševike võimu ajal läks kaduma osa väärtuslikematest müntidest,8 kuid muud ko-gud säilisid kadudeta.

Tartu Ülikooli Arheoloogia Muuseum 1920.–1930. aastatel1921. aastal loodi Tartu Ülikooli arheoloogia õppetooli juurde omaette uurimis- ja tugiüksusena Arheoloogia Kabinet ning varasema Isamaa-lise Keskmuuseumi kogude alusel Arheoloogia Muuseum.9 Viimaste raames deponeeriti ülikooli kogudesse ka Õpetatud Eesti Seltsi arheo-loogilised kogud. 1921. aastal oli uues muuseumis 9983 eset.10 Arheo-loogia Muuseumi kogudesse deponeeriti 1920. aastate esimesel poolel veel Eesti Rahva Muuseumi, 1919. aastal asutatud Tallinna Eesti Muuseumi ja osalt Kuressaare Muuseumi arheoloogilised kollektsioo-nid.11 Arheoloogia Muuseumi kollektsioon oli suurim arheoloogiakogu Eestis ja kasvas kõige jõudsamini. 1931. aasta alguseks olid kogune-nud muuseumikogud, mis sisaldasid 2742 peanumbrit12 (umbes 20 000 eset) Eestist, osalt ka Lätist jm saadud muinasleide.13 1937. aastaks oli esemete hulk juba 26 173.14 1940. aasta aprilliks oli peanumbreid 3868.

Kollektsiooni asukohaks said Arheoloogia Kabineti ruumid Aia tänava õppehoones (nüüd Vanemuise tn 46). Esemed paigutati kap-pidesse ja vitriinidesse perioodide ja muistiseliikide kaupa. Kogudes orienteerumiseks koostas Tartu Ülikooli esimene arheoloogiaprofes-

8 Erik Tender, „Õpetatud Eesti Seltsi mündikabineti tegevusest”, Ajalooline Ajakiri, 1 (1938), 46.

9 Suur- ja väiketähtede tarvitamisel on siinses artiklis lähtutud käsitletavas ajas kasutatud kirjapildist; seega on 1920. aastatest kuni 1950. aastateni kirjutati Arheoloogia Kabineti ja Arheoloogia Muuseumi nimi suurtähtedega. Nüüdisaja puhul (alates 1990. aastatest) on lähtutud õigekirjareeglite põhimõttest, et asutuste allüksuste nimed kirjutatakse väiketähtedega.

10 Richard Indreko, „Mõtteid tuleviku töökava kohta muinasteaduse alal”, Eesti Rahvuslaste Klubid, nr 5/6 (1937), 110.

11 Harri Moora, „Meie arkeoloogilise uurimise seniseid saavutisi ja lähemaid ülesandeid”, Ajalooline Ajakiri, ½ (1930), 36.

12 Ühe peanumbri all võib Eesti arheoloogiakogudes olla kas vaid üks ese (näiteks juhuleid) või siis kõik ühe muistise kaevamisel saadud leiud. Kuna ka alanumbreid on arheoloogilistele leidudele antud eri põhimõtete järgi, on leidude koguarv väga hinnanguline.

13 Moora 1930, 36.14 Indreko 1937, 110.


142

sor Aarne Michaël Tallgren nii eesti- kui saksakeelse trükitud muu-seumijuhi.15 Pärast Tallgreni tagasipöördumist Soome 1923. aastal hakkas Arheoloogia Muuseumi tööd juhtima Harri Moora. Muuseu-mile hangiti ka põhilised leidude konserveerimise vahendid.16 Kir-jeldatud töö tulemusena oli Arheoloogia Muuseumis 1920.–1930. aastatel Eesti kõige paremini korrastatud ja täielikult kataloogitud arheoloogiakollektsioon. Suurema osa tööst kogudega tegi ära Mar-ta Schmiedehelm, kes alates 1924. aastast oli Arheoloogia Kabineti ja Arheoloogia Muuseumi konservaator. Enne teda – aastatel 1923–1924 – oli sellel ametikohal lühemat aega olnud H. Moora.

Enamik uut leiumaterjali saadi Arheoloogia Kabineti oma kae-vamiste kaudu. Alates 1925. aastast anti siia kui Eesti arheoloogia kesksesse varamusse üle ka muinasvarade kaitse seaduse põhjal rii-gile antud juhuleiud. 1939. aastal, kui baltisakslased Baltimaadest Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud salapakti järgi lahku-sid, täienes kogu ka mõnede baltisakslaste erakogudega. Ümberasu-jad pidid need enne Saksamaale lahkumist loovutama muinsuskait-seseaduse kohaselt Eesti riigile.

1920.–1930. aastatel oli materiaalsete võimaluste kasinuse tõt-tu arheoloogilisi leide võimalik eksponeerida vaid vähesel määral. Esimene väljapanek pandi üles Arheoloogia Kabineti ruumides juba 1923. aastal. Esimene avalik muinasteaduslik püsinäitus avati Ees-ti Rahva Muuseumis Raadil 1927. aastal püsiva etnograafianäituse sissejuhatava osana. Abiks arheoloogianäitusega tutvumisel koostas H. Moora põhjaliku näitusejuhi.17 1936. aastal korraldati Tallinnas Eesti muinaslinnustel paari eelneva aasta kaevamiste tulemuste põhjal näitus „Muinas-Eesti”, mida käis vaatamas 25 000 inimest.18 Sel puhul oli H. Moora koostanud ka näitusejuhi.19 1937. aastal oli sama näitus väljas Tartus.20

15 Aarne Michaël Tallgren, Tartu Ülikooli Arkeoloogia Kabineti muuseumi juht (Tartu, 1923); Aarne Michaël Tallgren, Führer durch das Museum des Archäologischen kabinets der Universität Dorpat (Dorpat, 1924).

16 Moora 1930, 36. 17 Harri Moora, „Muinasteaduslike kogude juht”, Eesti Rahva Muuseumi väljaanne,

27 (Tartu, 1927).18 Indreko 1937, 112.19 Harri Moora, Muinas-Eesti näituse juht (Tallinn, 1936).20 Lembit Jaanits, „Muinasteadus Tartu Ülikoolis 1920–1940”, Muinasaja Teadus, 3

(1995), 33.


143

Okupatsioonide aeg 1940–1944Nõukogude võim kuulutas 1940. aastal riigistatuks kõik seni selt-sidele või sihtasutustele kuulunud muuseumid.21 Okupatsioonivõim nägi muuseumides nõukogude propaganda tööriista ja asus neis kii-resti ümberkorraldusi tegema. Tartu Ülikooli Arheoloogia Muuseum reorganiseeriti õppe-keskmuuseumiks, aga see ei muutnud tegevuse sisu. Kuigi alanud okupatsiooni olud olid ärevad, jätkasid ülikooli arheoloogid 1941. aasta kevadel välitöid. Töö Arheoloogia Muuseu-mis katkestas Saksamaa kallaletung Nõukogude Liidule. Saksa väed jõudsid Tartusse sama aasta juulis.

Ehkki Tartu kesklinn oli lahingutes tublisti kannatada saanud, säi-lisid arheoloogiakogud tervena. Saksa okupatsioonivõimud kõrvalda-sid ülikoolist H. Moora ja määrasid tema elukohaks Tallinna, kus ta sai lühikeseks ajaks tööd endise Provintsiaalmuuseumi põhjal loodud Aja-loomuuseumi direktori kohusetäitjana. Arheoloogia Muuseum lahuta-ti vormiliselt ülikoolist, kuid jäi oma endisse kohta ja jätkas Richard Indreko juhatusel tööd. Muuseumis jätkasid tööd ka M. Schmiedehelm ja Artur Vassar. Kuigi teadustöö tegemine ärevates sõjaoludes oli tuge-vasti pärsitud, täienes Arheoloogia Muuseumi kogu isegi 1942. ja 1943. aastal nii juhuleidudega kui ka ülikooli arheoloogide tehtud väheste kaevamiste käigus saadud kaevamisleidudega. 1944. aastal, kui Sak-samaa olukord rindeil pidevalt halvenes, kerkis päevakorda ülikooli Arheoloogia Muuseumi kogude ja arhiivi päästmine nii Saksamaale evakueerimise kui ka võimalike sõjapurustuste eest. Enamik kogudest pakiti ja veeti laiali mitmele poole maale, peamiselt tugevate keldrite-ga vanadesse mõisahoonetesse. Selline ettevaatusabinõu oli põhjenda-tud: 1944. aasta kevadsuvel tabas Arheoloogia Kabineti tööruumi len-nukipomm, mis läbis nii lae kui ka põranda, kuid ei lõhkenud.22

Ülikooli arheoloogiakogud 1944–1951Sügisel 1944, kui rinne oli teist korda üle Eesti veerenud, asuti pu-rustatud Tartus ülikooli ja selle allasutuste tegevust taastama. Enam-jaolt kulus 1945. aasta sõja ajal eri kohtadesse evakueeritud kogude

21 „Eramuuseumide riigistamise seadus”, Riigi Teataja, 109, 1105 (1940).22 Lembit Jaanits, „Nõukogude Eesti arheoloogia Tartu-periood”, Muinasaja Teadus,

1 (1991), 22.


144

tagasitoomiseks. Õnneks olid arheoloogiakogud elanud sõja üle vaid minimaalsete kaotustega. Vaadeldaval ajal täienesid ülikooli arheoloo-giakogud peamiselt oma töötajate korraldatud kaevamiste leidudega.

Kuna Eesti Rahva Muuseumi hoone Raadil oli sõjas hävinud, avati esimene sõjajärgne esiajaloo ekspositsioon 1947. aastal ülikooli Arheoloogia Muuseumi ruumides. Näitus koosnes mõneteistkümnes vitriinis eksponeeritud esemetest ja nende kohal olevale seinapinna-le paigutatud stendidest. Väljas oli ka vitriin kiviaegse luustikuga, millest kujunes näituse tõmbenumber.23

Eesti suurim arheoloogiakollektsioon ei saanud aga enam kaua paikneda Tartus. Teaduste Akadeemia instituutide rajamise ja sel-les raamistuses Ajaloo Instituudi asutamise tõttu 1947. aastal anti sellele 1948. ja 1949. aasta jooksul üle ka ülikooli arheoloogiakogud, arhiiv ja raamatukogu, mis esialgu paiknesid oma senises asukohas. Sel puhul koostatud üleandmis-vastuvõtmisakti kohaselt kuulus ar-heoloogiakogusse tollal 51 412 säilikut.24 1950. aastal Tartu Ülikooli arheoloogia õppetool suleti ning Ajaloo Instituut viidi 1951. aastal Tallinna. Vanemuise tänava õppehoones paiknenud arheoloogianäi-tus suleti 1952. aastal. Ajaloo Instituudile antud arheoloogiakogud veeti 1952–1954 järk-järgult Tallinna ning paigutati Teaduste Aka-deemia hoone Estonia pst 7 vestibüülidesse ja koridoridesse.25 Ajaloo Instituudile anti üle ja Tallinna viidi ka arheoloogiaarhiiv ja -raama-tukogu. Ülikoolile jäeti vaid õppetöös vajalik mustvalgete diapositii-vide komplekt. Niisiis on Tartu Ülikool andnud väga suure panuse ka TLÜ arheoloogiakogude kujunemisse. Nende kogude vanem osa ja liigendamissüsteem on loodud Tartus.

Ülikooli arheoloogiakogude taastamine 1990. aastatel1990. aastate algul taastati Tartu Ülikoolis arheoloogia kui omaet-te eriala. Esimesed sammud selles suunas tehti aastatel 1990–1992, mil TÜ Eesti ajaloo kateedri alluvuses tegutses teadusliku uurimis-

23 Vello Lõugas, „Arheoloogid ja muinsuskaitse 1947–1950”, Muinasaja Teadus, 1 (1999), 15.

24 EAA, 5331-1-82.25 Jaanits 1991, 33.


145

töö eesmärke silmas pidades loodud arheoloogialabor.26 Laboris pan-di alus ülikooli uuele arheoloogiakogule ning alustati arhiivi taas-tamist. Esimene sissekanne kollektsiooni pearaamatusse on tehtud 11. aprillil 1991. Esialgu täienes kogu Tartu ümbruskonnas tehtud inspektsioonreiside ja Lõuna-Eestis 1990. aastatel tehtud kaevamis-te leidudega.

1993. aastal, pärast teadusprorektorile allunud laborite süsteemi lõpetamist Tartu Ülikoolis, viidi arheoloogialabor üle taasavatud ar-heoloogia õppetooli juurde ning taastati sellel pinnal ajaloolist järje-pidevust silmas pidades arheoloogiakabineti tegevus (juhataja Heiki Valk). Aastatel 1991–1997 paiknes ülikooli uus väike leiukogu kabi-neti ruumides, mis asusid Jaani kiriku kõrval oleva silikaatmaja ka-hetoalises korteris (Lutsu 16–4). 1997. aastal koliti hiljuti valminud humanitaarteaduste õppehoonesse aadressil Lossi 3, mille keldrikor-ruse vabadesse ruumidesse rajati spetsiaalsed hoidlaruumid. Samas seati sisse metallesemete konserveerimislabor. Leidude seisundi hin-damiseks osteti Maarjamõisa haigla traumatoloogiaosakonna vana röntgeniaparaat ning soetati fotolaud leidude pildistamiseks. Uue maja teisele korrusele, samasse ruumiplokki arheoloogia õppetooli ja -kabineti muude ruumidega, said omaette toa arheoloogiaarhiiv ja raamatukogu. Arhiivi taastamisel olid sellesse kopeeritud Ajaloo Instituudi arhiivi kihelkonnakarpides leiduvad materjalid; jõudsasti oli lisandunud säilikuid ka edasise jooksva töö käigus. Ülikoolile anti Ajaloo Instituudist tagasi ka Eesti kihelkondade arheoloogiliste kir-jelduste sõja ajal koostatud käsikirjalised turvakoopiad. Arheoloogia-raamatukogu taastamisel etendasid olulist osa Ferdinand Linnuse ja Vilma Trummali kogudest üle antud raamatud, samuti annetused Rootsi Ajaloomuuseumi ja Soome Muinsuskaitseameti raamatukogu dublikaatide kogust.

Tartu Ülikooli sõjaeelsete arheoloogiakogude kuuluvuse üle Aja-loo Instituudiga peetud läbirääkimiste kompromisslahendusena too-di 2000. ja 2001. aastal Tallinnast Tartusse tagasi Õpetatud Eesti Seltsi tsaariaegne arheoloogiakogu (2513 peanumbrit), milles leidub silmapaistvalt arvukalt ka Liivimaa kubermangu Läti-osa leide: nii

26 Heiki Valk & Romeo Metsallik, „Ühest vaheetapist Tartu arheoloogia ajaloos”, Stilus, 4 (1993), 43–48.


146

liivlaste kui ka latgalite muistiseid. Seltsi kollektsiooni kuuluvad arheoloogilised hõbeesemed, samuti mündikogu jäid edasi Ajaloo Instituuti: seal on nad haaratud aktiivsesse teaduskäibesse, kuid Tartus seni vastavate valdkondade uurijad puuduvad. Peale selle deponeeris Tartumaa Muuseum 1999. aastal arheoloogiakabinetti põhiosa oma arheoloogilistest esemetest (225 peanumbrit, enamikus juhuleiud). Kabineti hoidlatesse paigutati deponeerituna ka osa Tar-tu Linnamuuseumi, Viljandi Muuseumi ja Valga Muuseumi arheo-loogiakogudest.

Ülikooli arheoloogiakogud lähiminevikus ja praeguAlates 1990. aastate algusest on Tartu Ülikooli arheoloogilised leiu-kogud pidevalt täienenud oma arheoloogide kaevamis- ja inspekt-sioonileidudega – keskmiselt sajakonna peanumbri võrra aastas. Väga olulist osa on kogude kujunemisel etendanud arheoloogiakabi-neti tehnik ja metallikonservaator Andres Vindi, kes on avastanud maastikuinspektsioonidel arvukalt uusi muistiseid ja kogunud sealt rohkesti juhuleide. Oma panuse kogude juurdekasvu on andnud ka arheoloogia õppetooli ja -kabineti töötajate arvu jõudus suurenemi-ne. Kui 1990. aastate keskel oli töötajate arv 8 ja 2004. aasta lõpu seisuga oli tööl 12 inimest, siis 2012. aasta hilissügisel on töötajaid kokku 22 (suur osa neist osakoormusega üliõpilased). Kogud on täie-nenud ka 2012. aastal alanud rahvusvahelise europrojekti „Arheo-loogia, võim ja ühiskond” välitööde raames: üks projekti ülesanne on arheoloogilised maastikuinspektsioonid ja varasemate arhiiviteade-te kontrollimine 15 Ida-Eesti kihelkonnas. See töö hõlmab ka Rootsi-aegsetel kaartidel kajastuvate talukobarate lokaliseerimist maasti-kul ja nendega seotud kultuurkihilaikude ülesotsimist.

2012. aasta sügiseks sisaldab Tartu Ülikooli arheoloogiakogu leide kogu Eestist ja eri perioodidest, kokku ligi 2200 peanumbrit. Siiski mõjutab kogude geograafiat oluliselt ülikooli paiknemine: enamasti pärinevad arheoloogilistel inspektsioonidel saadud leiud Lõuna- ja Ida-Eesti maaruumist. Eesti teistest osadest on TÜ arheo-loogiakogusse arvukamalt leide toonud ulatuslikumad maastikuins-pektsioonid, mis on hõlmanud Lõuna-Harjumaad, Narva jõe äärseid


147

ja Hiiumaa kiviaja asulakohti ning Läänemere väikesaari – Kihnut ja Ruhnut. Tõsisemat tähelepanu on pälvinud veel Saarde, Hääde-meeste ja Tori kihelkond. Tartust kaugemal on tehtud ka suuremaid arheoloogilisi probleem- ja päästekaevamisi: Tartu Ülikooli kogudes on leiud Keava linnamägede ja selle juures paiknevate asulakohtade (2003–2006), Jägala linnamäe ja asulakohtade (alates 2005), samuti Kukruse kalme (2009–2010) kaevamiselt saadud leiud.

Kui Tartu Ülikooli vana keemiahoone (Jakobi 2) renoveeriti fi-losoofiateaduskonna vajadust mööda, kolisid ülikooli arheoloogia-üksused – õppetool ja kabinet – 2011. aasta septembris uutesse ruumidesse hoone Toome-poolse tiiva teisel korrusel. Ülikooli ar-heoloogiakogud paigutati nüüd uutesse, märksa avaramatesse ruu-midesse Jakobi 2 keldrikorrusel. Omaette hoidlad said nüüd peale leidudekogu ka osteoloogiakogu, arheoloogiliste loomaluude kogu ja loodusteaduslike abimaterjalide kogu. Tähtis uuendus kogude hooldamisel on omaette ruum kaevamistelt tulevate leidude puhas-tamise ja magasineerimise jaoks. Kui esemete leiuhoidlas leidub esialgu piisavalt kasvuruumi, siis osteoloogiliste ja zooarheoloogi-liste kogude hoidlad on juba praeguseks jõudsasti täitunud: suures-ti seni Ajaloo Instituudi luuhoidlates olnud ja Lõuna-Eestist pärit leidudega, mis ei kanna Ajaloo Instituudi peanumbrit. Ülikooli os-teoloogiakogudest hõlmavad suure osa Tartu Maarja kiriku kalmis-tu päästekaevamistel 2010.–2011. aastal leitud luustikud, millel oli õnne ka pärast väljakaevamist ja karpidesse paigutamist jääda sama kalmistu piiridesse: uus luuhoidla paikneb Tartu Maarja ki-riku kirikaia territooriumil. Aastail 2010–2012 on osteoloogilised, zooarheoloogilised ja loodusteaduslikud kogud süstematiseeritud, ümber pakendatud ja ülevaade neist on kantud andmebaasidesse. Neil kogudel on ka konkreetsed püsihooldajad: osteoloogiakogude-ga tegeleb doktorant Martin Malve, zooarheoloogiliste kogudega doktorant Eve Rannamäe. Mõlema doktoritöö teema on otseselt seotud vastavate kogudega. Alustatud on loomaluude määramisel tugimaterjaliks oleva luude võrdluskogu loomisega. Loodusteadus-likud arheoloogiakogud, mida korrastab ja haldab magistrant Rag-nar Saage, sisaldavad mitmesuguseid kaevamiste käigus saadud teaduslikke abimaterjale, peamiselt pinnase-, söe-, dendro- ja mör-diproove.


148

Jakobi 2 hoones olev suur uus arheoloogia laboriruum annab võimaluse kogusid konserveerida ja teha esemetega uurimistööd. Teadusaparatuuri nüüdisajastamise keskinfraprogrammi raames sisustatakse labor 2012. ja 2013. aastal uue teadusaparatuuriga. Hangitakse orgaanilisest ainest leidude ja arheoloogiliste tekstiilide konserveerimise seadmed (külmkuivati, vaakumlaud), samuti metal-lograafiaaparatuur ja osteomeetriliste mõõteriistade kompleks. Soe-tatavate laboriseadmete hulka kuuluvad käsispektromeeter ja täis-digitaalne röntgensüsteem. Uute uurimissuundadena arendatakse välja tekstiiliuuringud (doktorant Riina Rammo) ja metallograafia (magistrant Ragnar Saage). Tartu Ülikoolist on saanud Eestis ainus muinastekstiilide uurimise keskus. Viimaste aastate praktiline ko-gemus näitab, et kogud on etendanud väga olulist osa noorte spet-sialistide esilekerkimisel: kogud on aidanud määratleda huvideringe ja nende olemasolu on aidanud seada konkreetseid sihte kitsamal erialasel spetsialiseerumisel.

Kuigi ülevaade Tartu Ülikooli arheoloogiakogudes leiduvast on internetis kättesaadav (www.arheo/ut.ee), on 2013. aasta tähtis üles-anne ajakohastada ülikooli arheoloogiakogusid hõlmav infosüsteem. Uus veebipõhine infosüsteem liidab ühtseks tervikuks arheoloogia-kogude elektroonilise pearaamatu, leiukataloogid, arhiivi-, osteoloo-giakogude ja zooarheoloogiliste kogude ning loodusteaduslike kogu-de andmebaasid. Loodav infosüsteem ühildub TLÜ Ajaloo Instituudi arheoloogiakogude andmebaasiga, misläbi saab võimalikuks teha üheaegseid päringuid mõlemast Eesti suurimast arheoloogiaandme-baasist. Teine suur andmekogu, mida arendatakse, on Eesti arheo-loogilise kohainfo koondandmebaas, mis on seotud Eesti Kirjandus-muuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse andmebaasiga ning Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuses loodava loo-duslike pühapaikade andmebaasiga. See andmekogu võtab kokku arheoloogiaarhiivides, muuseumides, rahvaluulekogudes ja koha-nimekogudes leiduvad teated Eesti arheoloogiliselt huvi pakkuvate paikade kohta. Arheoloogilise kohainfo andmebaasi, mida haldab kabineti tehnik Riina Juurik, arendatakse koostöös Muinsuskaitse-ametiga ning see on seotud mälestiste riikliku registriga.

Tartu Ülikooli arheoloogiakogud on teaduskogude staatuses sa-mamoodi nagu TLÜ Ajaloo Instituudi arheoloogiakogud. Jooksvalt


149

rahastatakse kogusid Haridus- ja Teadusministeeriumist teadusko-gudele eraldatavate summade raames, ent pikemas perspektiivis ei ole see parim lahendus: pikaajalist püsirahastust vajavaid kogusid rahastatakse üheaastaste eraldiste kaupa. Omaette, kaugema tu-leviku ülesandeks jääb, kuidas siduda teaduskogude kohta loodud andmebaase Kultuuriministeeriumi süsteemis muuseumikogude kirjeldamiseks kasutatavate kultuuriväärtuste infosüsteemi (KVIS) ja muuseumide infosüsteemiga (MuIS): paikneb ju muuseumideski märkimisväärne hulk arheoloogilisi leide. Need infosüsteemid ei ar-vesta paraku arheoloogia spetsiifikat ja on arheoloogilise massma-terjali käsitlemisel ebaotstarbekad.

Tartu Ülikooli arheoloogiakogude mõte ja tähendusArheoloogia kujutab endast humanitaar- ja loodusteaduste kokku-puutealal paiknevat distsipliini, mille jaoks materiaalne külg on väga tähtis: ajalugu uuritakse ainelise minevikupärandi põhjal. Arheoloo-giakogud on Tartu Ülikooli arheoloogilise teadustöö tähtis baas ja allikmaterjal: ilma kogude ja arhiivita pole arheoloogiline uurimistöö mõeldav. Eestis kehtiv traditsioon, et suurimad arheoloogiakogud on seotud kesksete uurimisasutustega, ulatub järjepidevalt tagasi 1920. aastate algusesse. Arheoloogiakogude vahetu seotus uurimisasutus-tega on ennast igati õigustanud ning taganud nii kollektsioonide säi-livuse ja ligipääsu kui ka erialase hoolduse, käepärasuse ning hõlpsa ja paindliku kasutatavuse teadustöös.

Väga tähtis on kogude olemasolu ülikooli jaoks ka õppetöö ees-märke silmas pidades, s.t hea erialase väljaõppe andmiseks. Kogude olemasolu korral ei paikne tegev ja toimiv arheoloogiareaalsus – selle keskmes on aga paratamatult leiud ja muud kogudega seotud allik-materjalid – üliõpilaste jaoks mitte kusagil ebamäärases kauguses, vaid käegakatsutavas igapäevases õpikeskkonnas. Osalemine leidu-de korrastamisel, konserveerimisel ja andmebaaside koostamisel on oluline osa ülikoolis saadavast erialasest väljaõppest: alates baka-laureuseõppest kuni doktoriõppeni. Seda ka siis, kui töö leidudega ei ole formaalse õppetöö osa, vaid omaette praktiline tegevus õppejõu-dude või kogenumate üliõpilaste juhendusel. Kraadiõppe puhul seos-


150

tub üliõpilaste töö sageli juba omaenda juhendatud välitöödel kogu-tud leidude korrastamise ja üleandmisega alma mater’i kogudesse. Sellisel viisil loodud side jääb kestma ka pärast ülikooli lõpetamist.

Kuna Tartus hoitava arheoloogiakollektsiooni vanemad osad on maapõuest päevavalgele toodud juba 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil, on neil kogudel ka suur teadus- ja kultuurilooline väärtus. Vähetäh-tis pole kokkupuude reaalsete, mitte virtuaalsete ajaloo- ja kultuu-riväärtustega ka tunnetuslikul tasandil. Kogude suur vanus ja pikk ajalugu aitavad ülikoolis erialasisesel tasandil hoida ja taasluua akadeemiliste traditsioonide vaimsust. Viimastel aastatel on, tugi-nedes paljuski kogude olemasolule, jõudsasti edenenud arheoloogia eriala populariseerimine.

Kogude olemasolu on andnud väga olulise panuse Tartu Üli-koolis viimastel kümnenditel toimunud kvalitatiivsesse ja kvanti-tatiivsesse hüppesse arheoloogilises teadus- ja arendustöös, noorte spetsialistide väljakoolitamisse ja eriala haardeulatuse ning võime-kuse laiendamisse. Võib väita, et Tartu Ülikooli arheoloogia viimas-te kümnendite edulugu pole seotud mitte ainult inimestega, vaid ka erialale nii olulise ainelise küljega, sealhulgas kogude ja arhiiviga, mis on hõlpsasti kasutatavad ja alati käepärast ning suurte tradit-sioonidega.


151

Archaeological Collections of the University of Tartu: Past and Present

ANDRES TVAURI, PhD; HEIKI VALK, PhDUT Institute of History and Archaeology

Archaeological collections are the main source material for the study of prehistory and in the context of Estonia, and a most valuable source also for the study of the Middle Ages, especially of the native rural population. The archaeological collections of the University of Tartu are the oldest and second-largest in Estonia. Foundation to the collections at the University of Tartu was laid by the Learned Estonian Society (founded in 1838). During the Czar time, the col-lections gradually increased, involving also a multitude of finds from the Latvian part of the province of Livland. The collections were loca-ted at the Vaterländische Museum zu Dorpat that existed in Tartu in 1861–1921.

When Estonia became independent after World War I, the teac-hing of archaeology as a speciality began at the University of Tartu in 1920. In 1921 the Cabinet of Archaeology (Arheoloogia Kabinet) that became responsible for archaeological research together with the Museum of Archaeology were founded at the chair of archaeology. The archaeological collections of the Learned Estonian Society were now deposited to the University and in the first half of the 1920s also some other archaeological collections were deposited there. By 1940, the collections included 3868 main numbers already.

During World War II and also for some time after it, the continuity of teaching archaeology and archaeological collections was preserved in Tartu. When the Soviet system of the institutes of the Academy of Sciences was introduced in Estonia, the archaeological collections of the university were delivered to the newly founded Institute of His-tory in 1947. When the chair of archaeology was closed in 1950 and the institute was moved to Tallinn in 1951, also the archaeological collections and archives were taken to the capital of Estonia soon.

In the early 1990s teaching of archaeology as a speciality began in Tartu again. The new research unit Archaeological Laboratory (1990–1992) laid foundation to the new archaeological collections


152

and archives again. On the basis of the laboratory, the Cabinet of Archaeology was re-established in 1993 and the new archaeological collections continued constantly growing. In 1997 archaeology gained new rooms with special store rooms and conservation laboratory at Lossi Street 3. In 2000 and 2001 the old archaeological collections of the Learned Estonian Society (with the exception of collections of coins and silver artefacts) were returned to the University of Tar-tu. In 2011 archaeology moved to the new rooms in Jakobi Street 2, freshly reconstructed for the needs of the speciality. There the new complex of archaeology includes special store rooms also for human osteological and zooarchaeological collections and for archaeological samples. To the complex belong also room for work with finds, a big conservation and research laboratory, as well as archives and lib-rary. Presently the new archaeological collections include ca. 2200 main numbers, gained as a result of field inventories (mostly in sout-hern and eastern Estonia) and archaeological excavations carried out by the University. In the university store room are located also the old collections of the Learned Estonian Society, and some deposits from several local museums of southern Estonia.

The two largest archaeological collections of Estonia – at the Insti-tute of History, University of Tallinn (that keeps also the collections of the University of Tartu from 1921–1950) and at the University of Tartu – do not belong to the system of state museums but have the status of scientific collections. The location of collections at research and teaching institutions has granted a flexible access to them for research and teaching purposes. Archaeological collections and arc-hives are the main basis for the archaeological research conducted at the University of Tartu. The existence of collections and conservation facilities is also crucially important from the perspective of teaching archaeology. Participation in the work with finds forms an important part of practical teaching of archaeology. The presence of collections has provided a most essential contribution to the quantitative and qualitative progress in the research and development activities, in schooling of new specialists and in the development of the scope of archaeology at the University of Tartu. We also cannot deny the role of old collections at making and keeping academic university atmosp-here at the department of archaeology. The success story of archaeo-


153

logy at the University of Tartu during the last decades is connected not only with people, but greatly also with material preconditions for research and teaching, including the archaeological collections and archives.


Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude

täiendamise põhimõtetest: tagasivaatavalt tulevikku

MA LEILI KRIISTÜ ajaloo muuseumi peavarahoidja

„Ülikoolide muuseumid on võimsad ressursikeskused kõrgema hari-duse institutsioonidele nende püüdlustes saavutada maksimaalset mõju õppe- ja teadustöös ning soovis kaasata uut auditooriumi lähi- ja kaugemas ümbruses. Seetõttu on neil unikaalne, ühendav roll teadmiste ja teaduse mõistmise levitajana – kõrvuti nende pearolli, eri valdkondade kollektsioonide hoidjatena.”1

Leida ülikoolide muuseumidele 21. sajandil uued arenguväljavaa-ted on olnud proovikivi nii ülikoolidele kui ka muuseumidele endile. Aktiivsem tegevus ülikoolide muuseumide suhtluse ja koostöö val-las algas selle sajandi algul, ajendiks suured muutused ühelt poolt õppe- ja teadustöös ja teiselt poolt ülikoolide finantseerimises. Tõdeti, et kogudel, mis on moodustunud üldjuhul tähtpäevalistest, tseremo-niaalsetest, dekoratiivsetest ja õppekollektsioonidest, kogutud eri al-likatest ülikoolide tegutsemisaja vältel, peaks olema nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline tähtsus. Samas on paljud kollektsioonid muutu-nud (vanadele) ülikoolidele koormavaks, nõudes ressursse, ruume ja

1 „Foreword”, Managing University Museums (OECD: 2001), 3.

tartu Ülikooli ajaloo MuuSeuMi kogude täiendaMiSe põhiMõteteSt

155

aega. Kaunites muuseumihoonetes võib kõrvuti prestiižsete kollekt-sioonidega arvukalt leida ka juhuslikke kultuuriloolisi asju, mida on kogunud ammu unustatud professorid ja mis oma korrastamata ole-kuga vaid risustavad kabinette. Ajalugu kordub, kui uued ülikoolid, matkides vanu, kollektsioneerivad tahtmatult esemeid, õieti täpselt kindlaks määramata, mida ja milleks nad koguvad. Kahekümne aas-ta möödudes võivad ka need kollektsioonid muutuda koormavaks.2

Soovides muuta selliselt kirjeldatud kuvandit, leiti, et ülikoolide muuseumid peaksid pöörama rohkem tähelepanu oma kollektsioo-nide teaduslikule läbitöötamisele ja nende sisu avalikustamisele. Loodud akadeemilise vabaduse printsiibil, võiksid ülikoolide muu-seumid olla innovaatilise mõtlemise paigad. Nad võiksid julgustada akadeemilist seltskonda taashindama vanade kollektsioonide õppe- ja teaduslikku väärtust, parandama nende esitlust ja arendama neid. Muuseumid võiksid toimida ülikooli vaateaknana (public showcase of the university), st olema atraktiivsed üliõpilastele, pidama sidet ülikooli ja kohaliku kogukonna vahel ning tutvustama ülikooli hari-dus- ja kultuuriasutusena.

Rikkaliku ajalooga Tartu Ülikool kuulub Põhja- ja Ida-Euroopa vanemate ülikoolide hulka, olles asutatud Rootsi riigi koosseisus (1632), eeskujuks Uppsala ülikool. Põhjasõda katkestas ülikooli te-gevuse 92 aastaks ning see jätkus 1802 juba Vene tsaaririigi koossei-sus, eeskujudeks Saksamaa moderniseeruvad ülikoolid. Taasavatud ülikooli professuuril oli selge visioon ülikooli soovitavast arengust akadeemilise autonoomiaga õpetlasvabariigiks. Sihiks seati funda-mentaalse (teoreetilise) teaduse arendamine ja praktiline rakenda-mine, mida järgnevail aastakümneil tõestasid arvukad originaal-uurimused, avastused ja ekspeditsioonid.3 Asutamisaegadest peale on Tartu ülikool etendanud tähtsat rolli ka Eesti kultuuri- ja hari-dusloos, eriti rahvusliku ärkamise ajast saadik. Eestikeelne ülikool (alates 1919) on eesti rahvusteaduste häll, olles sellisena maailmas unikaalne. Alates 1802. aastast teadusliku uurimistöö ja ekspedit-sioonide käigus loodud kollektsioonid hõlmavad praegusajal suure osa ülikooli muuseumide kogudest.

2 Melanie Kelly, „Introduction”, Managing University Museums (OECD: 2001), 9–10.3 Vt Sirje Tamul, „Kapitulatsioon ja universitas: järjepidevus ja uued võimalused?”,

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXIX (Tartu, 2011), 136–140.

leili kriiS

156

TÜ ajaloo muuseumi (asutatud 1976, tegutsenud alates 1979) va-raseima, 1985. aastal kinnitatud põhimääruse järgi muuseum: 1. ko-gub süstemaatiliselt esemeid, fotosid, dokumente ja teisi materjale, mis kajastavad TRÜ ajalugu, tema teaduslikke ja muid sidemeid teiste kõrgkoolidega ning muude teaduslike asutustega. [---]; 3. selgi-tab välja ja võtab arvele kogu TRÜ ulatuses olevaid ajaloolise väär-tusega esemeid ning jälgib nende säilitamist, vajaduse korral – kui teaduskondades ei suudeta neile nõuetekohast säilitamist kindlusta-da – lülitab need oma fondidesse.4 Põhimäärusest järeldub, et juba tegutsemisaja algusest alates oli muuseumi kogumistöö pearõhk ol-nud ülikooli ajalool ja kohustusel hoida silma peal kogu ülikooli kul-tuurivaral, ka sellel, mis ei ole muuseumi jõudnud.

Eesti taasiseseisvumise järel üle vaadatud ja täiendatud ülikooli ajaloo muuseumi põhikiri (1994, 25. aprillist 1997 tehtud muudatus-tega kehtis see kuni 2004. aastani) ei toonud kaasa suuri muutusi. Kogumise kohta väitis 1997. aasta põhikiri järgmist: 7.1. Muuseum kogub süstemaatiliselt esemeid, fotosid, dokumente ja teisi materja-le, mis kajastavad ülikooli ajalugu, ning valikuliselt Eesti ja üldist teadusajalugu; [---] 7.3. Muuseum selgitab välja ja võtab kogu üli-koolis arvele olemasolevad ajaloolise väärtusega esemed, jälgib nende säilitamist, võimalusel lülitab need muuseumi fondi.5 Võrreldes va-rasemaga on ülikooli ajaloo muuseumi kogumisvaldkondade hulka lisandunud „valikuliselt üldine teadusajalugu”, mis oli õigustatud, kui pidada silmas, et pikka aega on olnud tegu ainsa teadusajaloo muuseumiga Eestis.

Alates 2004. aastast on ühendatud ülikooli muuseumidel (Tartu Ülikooli Muuseumid, TÜM) ühine põhikiri. Selles on muuseumi mis-sioon esitatud järgmiselt: - säilitada, täiendada ja teha kättesaadavaks Tartu Ülikooli loo-

dus- ja humanitaarteaduslikke kollektsioone, ajaloo-, kunsti- ja kultuuripärandit;

- arendada rahvusvahelisel tasemel teadustööd oma kogudele vas-tavates valdkondades loodus-, ajaloo- ja kunstiteaduses;

4 TRÜ ajaloo muuseumi põhimäärus. Käsikiri, 1985 (rektori allkirjaga kinnitatud, kuupäev puudu). ÜAM 1448:10/1 Ar.

5 Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi põhikiri. Kinnitatud TÜ nõukogu 25. aprilli 1997. a otsusega nr 20 (asub TÜ arhiivis).


157

- väärtustada teadus-, loodus- ja kultuuripärandit, rakendades sel-le hariduslikele eesmärkidele;

- aidata kaasa looduse, keskkonna ja tervise hoidmisele ja säästli-kele rakendustele.6

Täpsem kogumispoliitika on määratlemata, sest loomulikult on see loodusmuuseumil, kunstimuuseumil ja ajaloomuuseumil erinev. Seetõttu peab iga muuseum oma kogumispõhimõtted ise sõnastama.

Peale napisõnalise põhikirja koostati juba 1998. aastal üks ülikoo-li ajaloo muuseumi kogude täiendamise põhimõtete alusdokumendi esimesi kavandeid, 2004. aastal seda täiendati.

Muuseumi kogumisvaldkond on jäänud üldjoontes kogu aeg sa-maks, sest kogudes Tartu Ülikooliga seotut ongi ühtlasi kogutud Eesti ja valikuliselt maailma haridus- ja teadusajalugu, kuna Tar-tu ülikoolil on alati olnud kontakte teiste ülikoolidega, olles samal ajal piirkonna ainus kõrgkool. On loomulik, et kogumispõhimõtted

6 Tartu Ülikooli muuseumide põhikiri. Võetud vastu Tartu Ülikooli nõukogu 17. detsembri 2004. a määrusega nr 16 (jõustunud 01.01.2005, viimane muudatus 14.06.2012)

Foto 1. TÜ füsioloogiaprofessori Alfred Fleischi (1892–1973) aastal 1930 välja töötatud pulsiajakirjutaja. Selle tööpõhimõtet täiustasid 1960. a Vello Reeben ja Juhan Unger (ÜAM 1229:1ab, 4 AjM)

leili kriiS

158

muutuvad ja täienevad üldise arengu käigus nii Tartu Ülikoolis kui ka ülikoolide muuseumide maastikul laiemalt. Nii on aja jooksul muutunud ka ülikooli ajaloo muuseumi kogude täiendamise meeto-did ja viisid. 1980.–1990. aastail täienesid kogud peale annetuste ja ekspositsioonide ettevalmistamise käigus kogutu ka Tullio Ilomet-sa7 kogumistöö ja raamatupidamismaterjalide mahakandmise tõttu, ühtlasi lisandus vanakraamikaupluste oste ning ülikooli kirjastuse trükiseid ja TÜ ajalehe sundeksemplare. 1990. aastate teisel poolel loobuti ülikooli kirjastuse sundeksemplaride kogumisest, jättes sel-le raamatukogude prioriteediks. Uueks kogude täiendamise viisiks sai kogu ülikooli vanavara ülevaatamine muinsuskaitse komisjonis; selle tulemusena laekus muuseumikogusse nii vahetult selle käi-gus kui ka järgmise aastakümne vältel märkimisväärne hulk tea-dusriistu ja -kollektsioone. Muuseumi tegevuse ajal on suuremad kogumisaktsioonid toimunud ka ülikooli hoonestu uuenemise tõt-tu: sel ajal uuendatakse tavaliselt ka teadusaparatuuri ning kasu-tusest kõrvale jäänud materjalidest on olnud võimalik teha valik muuseumi kogusse.8

Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogude unikaalsusUue, 2012. aasta kogumispõhimõtete kavandi koostamisel kerkis kesksele kohale küsimus muuseumikogu erilisusest võrrelduna teis-te samalaadste muuseumikogudega kodu- ja välismaal.

Tartu Ülikooli pärand on jaotunud mitme ülikooli mäluasutuse, nimelt raamatukogu, botaanikaaia, ajaloo-, kunsti- ja loodusmuu-seumi ja ülikooli arhiivi (ka Eesti Ajalooarhiivi) vahel, neile lisan-duvad alles moodustuvad kollektsioonid ülikooli teaduskondade ja instituutide juures.

Eesti mäluasutuste kontekstis on TÜ ajaloo muuseumi kogud unikaalsed, sest tegu on piirkonna vanima ülikooliga, mis pealegi on

7 Tullio Ilometsa kohta vt: Jaak Järv, „Tullio Ilomets kui nähtus”, TÜ ajaloo küsimusi, XXXIX (Tartu, 2011), 250–253.

8 Viimaste aastakümnete jooksul on peaaegu kõik ülikooli teaduskonnad vahetanud asukohta; valminud on uued õppehooned (Biomeedikum, Chemicum); renoveeritud õppehooned on saanud uue sisu (Oeconomicum, Juridicum, Philosophicum, tehnoloogia instituut); vanad renoveeritud hooned on saanud või saavad peatselt uue otstarbe (vana ja uus anatoomikum).


159

pikka aega olnud ainuke. Kõrvutades teiste maailma klassikaliste ülikoolimuuseumidega, on meie kogud omalaadsed. Muuseumil on Eesti vanim, ulatuslikem ja ainulaadseim teadusaparatuuri kogu, rahvusvahelist huvi pakuvad eripärased, nii ülemaailmset kui koha-likku ainest sisaldavad õppe- ja teaduskollektsioonid.

Vaieldamatu rahvusvahelise väärtusega on Tartu tähetorni va-nem instrumentaarium (suur Fraunhoferi refraktor, Araabia taeva-gloobus, Herscheli, Dollondi, Reichenbachi instrumendid – kõik konstruktorid on maailmanimed ja nende tehtud instrumente on säi-linud vaid vähesel määral), mis ühtlasi kuulub maailmakultuuri pä-randisse; samuti füüsika ja keemia instituudi 19. sajandi aparatuur ja laborite sisseseaded ning mitme meditsiinivaldkonna seadmed ja kollektsioonid, mis kajastavad sageli omaaegset eesliiniteadust.

Muuseum peab eriti väärtuslikuks kohapeal loodud teadusapa-ratuuri, mis kuulub Eesti kultuuripärandisse, sageli pole neil inst-rumentidel analooge mujal maailmas. Sellised on näiteks 19. sajan-di ülikooli meistrite (Schulze, Brücker jt) valmistatud füüsika- ja meteoroloogiariistad; 20. sajandi esimese poole Golitsõni-Vilipi seismograafid (valmistatud Masingu töökojas Tartus, olid levinud üle maailma9); 20. sajandi teise poole ülikooli eksperimentaallabo-rite toodang (levik üle NSV Liidu) ning käesoleva sajandi ülikooli teadlaste saavutused, mis on leidnud või leidmas rakendust iga-päevaelus, nagu läbipaistvust muutev klaas, uudne kiirgustundlik materjal, silmakae diagnoosiaparaat, ME-3 bakter, müomeeter, mit-mesugused nutikad robotid jm. Kohapeal väljatöötatud teadusapa-ratuur ja -saavutused ning neid saatvate teaduslike ideede käsitus on muuseumi kogumistegevuse prioriteet, sest sellega ei tegele keegi teine maailmas.

Eesti piires on Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi kogudel kokku-puutepunkte ja sarnasusi järgmiste muuseumidega: Eesti Tervishoiu Muuseum kogub materjale Eesti meditsiini ajaloo kohta (inimese-õpetus, tervishoid), kogudes on arstiriistu, Tallinna Farmaatsiate-hase toodangu näidiseid jm, kuid need jäävad valdavalt 20. sajandis-se. TÜ ajaloo muuseumi meditsiinikollektsioon eristub selgelt, sest

9 Seismographen für galvanometrische Registrierung nach Fürst B. Galitzin und Prof. J. Wilip. H. Masing Werkstatt für Präzisionsmechanik Estland, Tartu-Dorpat (Jaani tn. 40) (Tartu, 1929), 19 lk.

leili kriiS

160

Foto 2. Laktodensimeeter. H. Kühn, Dorpat. 19. saj. Piima tiheduse mõõt-mise vahend, et määrata selle rasvasust (ÜAM 1150:18 AjM)

siin on rõhk teadusajalool, kogu on vanem, mitmekesisem ning selle koosseisus on mitu 19. sajandi teadus- ja õppekollektsiooni. Tallinna Tehnikaülikooli Muuseumile, mis on ametlikult tegutsenud aastast 2011 ja on samuti teadusajaloo muuseum, kuuluvad praegu põhili-selt fotokogud, esemelist kogu luuakse. Erinevalt Tartu Ülikoolist on tehnikaülikool noorem, eelkõige praktilise suunitlusega ning pakub haridust kitsamas valdkonnas, mis peegeldub ka võimalikes kogu-misallikates.

Üksikute teemade ja esemete puhul võib märkida sarnasusi Eesti Meremuuseumiga (mõningane kattuvus navigatsiooniriistade pu-hul, kuigi Tartus on neid kasutatud peamiselt geodeesiatöös); Tar-tu Linnamuuseumiga (Tartu linna ja ülikooli ühendavate teemade kattuvus, nagu laulupeod, linnaelu, sh üliõpilaselu jmt) ning Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Kirjandusmuuseumiga (rahvusteaduste ajalugu, kultuurilugu jm). Ükski kattuvus ei ole aga suuremahuline ja on paratamatu, kui püüda teemasid vähegi terviklikult haarata.

Väljaspool Eestit sarnanevad TÜ ajaloo muuseumi kogud mitmete, eriti vanemate klassikaliste ülikoolide muuseumide kogudega, lähe-mad näited on Soomes Helsingi ülikooli muuseum ja Rootsis Uppsala


161

ülikooli muuseum. Erinevalt paljudest Euroopa ülikoolimuuseumi-dest, mis on loodud kas ainult teaduslikest kollektsioonidest (valdav Lääne-Euroopas) või enamjaolt ülikoolile tehtud kingitustest (näi-teks Läti ülikooli muuseum), on Tartus (nagu ka Uppsalas ja Hel-singis) teatud määral kajastatud kõiki ülikoolielu valdkondi alates ülikooli valitsemisest ja lõpetades üliõpilaseluga.

TÜ ajaloo muuseum kuulub rahvusvahelisse koostöövõrgustik-ku, osaledes UNESCO egiidi all tegutseva Teaduse Ajaloo ja Filo-soofia Ühenduse (International Union of the History and Philosophy of Science, IUHPS) ühe alakomisjoni, teaduslike instrumentide ko-misjoni (Scientific Instrument Commission) töös (alates 1996) ning rahvusvahelise muuseumiühingu (ICOM) ülikoolimuuseumide ja akadeemiliste mäluasutuste alakomitee (UMAC) töös (alates 2006), muuseumi kogud on ära märgitud UMAC-i andmebaasis. TÜ kogud on alates 2006/2008. aastast osa Eesti kultuuriloolisest rahvuskol-lektsioonist.10

Muuseumikogu ja selle täiendamise põhimõttedMuuseumikogusid täiendades peaks tingimata olema ülevaade muu-seumikogu koosseisust, mis sisaldab (seisuga 01.01.2012) kokku 72 022 eset, dokumenti ja fotot. Vanim täpselt dateeritud muuseumi-ese on Kölni meistri valmistatud mündi- ja kullakaal aastast 1560.11 Araabia taevagloobus on ligikaudu dateeritud isegi XIV sajandi esi-messe poolde (!), vanim trükis pärineb aastast 162712 ning varaseim dateeritud foto (nn soolapaberifoto) pärineb aastast 1860 (see kuju-tab TÜ Kirurgiakliiniku patsienti Ann Parki).

Teadusajalugu – mille ainelisi jälgi muuseum hoiab – pole Tartu Ülikoolis vist kunagi eraldi distsipliinina õpetatud (samas on enamik erialasid siiski pööranud oma eelkäijatele teatud tähelepanu), vaeslap-se osas on olnud ennekõike teaduse materiaalosa. Eesti väiksuse tõttu on meil imevähe spetsialiste, kes tunneksid huvi ajalooliste teadus-instrumentide vastu, ja needki vähesed on entusiastlikud iseõppinud.

10 www.teaduskogud.org (13.10.2011).11 Vt põhjalikumalt Tullio Ilometsa artiklit samas numbris (toim).12 Respublica, Sive Status Regni Poloniae, Lituaniae, Prussiae, Livoniae, etc. (Lvgdvni

Batavorvm Ex Officina Elzeviriana, 1627).

leili kriiS

162

Kuigi valdavalt on teadusriistade valmistajad rahvusvahelised firmad, hõlmab teaduse materiaalosa alati ka kohalikku toodangut ja kohalik-ku aktsenti kas või valiku või kohandamiste tõttu. Muuseumi mitme-kesiseid kollektsioone on jõudumööda teaduslikult kirjeldatud ja uuri-tud, kuid need pakuvad ikka avastamisrõõmu iga taseme uurijatele.

Muuseumikogu koosneb (1) esemelisest kogust (21 037 sü), mille alakogud on järgmised: (1.1) astronoomia-matemaatika-, (1.2) kee-mia-füüsika-, (1.3) meditsiini-, (1.4) kultuurilooline- ja (1.5) kunsti-kogu; (2) arhiiv- (33 316 sü) ja (3) fotokogu (17 669 sü).13 Muuseumi-kogu tuum on teadusajaloolised kollektsioonid (1.1–1.3), mida võib tinglikult jaotada kolme liiki:

1) ülikoolis õpetatud ja uuritud teadusaladele (astronoomia, füü-sika, matemaatika, keemia, meditsiin ja loodusteadused) iseloomu-likud esemekogud (füüsikakabineti eksperimentaalriistad alates

13 Vt Leili Kriis, „TÜ Ajaloo Muuseumi kogude kujunemine 1979–2000”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXII (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001), 27–54; Leili Kriis, „Ülevaade muuseumi kogudesse aastail 2006–2011 laekunud materjalidest”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXIX (Tartu, 2011), 204–215.

Foto 2. Kaalud. J. C. Brücker, Dorpat. 19. saj teine pool (ÜAM 1528:1 AjM)


163

prof Georg Friedrich Parroti ajast 19. sajandi alguses,14 astronoo-mia-15 ja meteoroloogiariistad,16 keemia- ja farmaatsiaaparatuur,17 meditsiinis ja loodusteadustes kasutatud aparaadid, laboriseadmed ja õppevahendid (neist paljud kohapeal valmistatud18);

2) interdistsiplinaarsete, st mitmel erialal kasutatud esemete kol-lektsioonid (mikroskoobid,19 kaalud, termomeetrid, kuumutussead-med, laboriklaas ja -portselan,20 kirjutusmasinad,21 kirjatarbed jm);

3) üle maailma kogutud materjalidest koostatud (ja kirjeldatud) õppe- ja teaduskollektsioonid, nagu keemiaprofessor Carl Schmidti anorgaaniliste ainete22 ning mineraalide kollektsioonid, farmakoloo-giaprofessor Johann v. Erdmanni farmakoloogiakogu23 ja farmaat-siaprofessor Georg Dragendorffi farmaatsiakollektsioon jm.

14 Erna Kõiv, „G. F. Parrot’s Cabinet of Physics”, Annual report 1997 (Tartu: Museum of Tartu University History, 1998), 47–54; Erna Kõiv (1997), „Origins of Old Physical Instruments at Tartu University”, Annual report 1996 (Tartu: Museum of Tartu University History, 1997), 42–49; Erna Kõiv (koost), XIX sajandi alguse füüsikariistu Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis. Kataloog (Tartu: Tartu Ülikool, 1989), 78 lk.

15 Lea Leppik (koost), Tartu Tähetorn. Tartu Old Observatory (Tallinn: Aasta Raamat, 2011).

16 Toomas Pung, „Baromeeter”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXII (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001), 105–127; Toomas Pung, „Meteorological instruments at the Physics Cabinet of the University of Tartu in 1842–1893”, Annual Report 1997 (Tartu: Museum of Tartu University History, 1998), 67–76.

17 Leili Kriis, „Chemical instruments and collections from the 19th century in the History Museum of Tartu University”, Scientific Instruments and Museums, Mau-rice Dorikens (ed.). (Turnhout: Brepols: 2002), 261–270.

18 Vt ka TÜ ajaloo muuseumi väljaanne Leiutisi ja avastusi Keiserlikus Tartu Ülikoolis nr 1–4 (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002–07).

19 Leili Kriis, „Scientific Instruments by Carl zeiss, Jena at the Museum of Tartu University History”, Annual Report 1996 (Tartu: Museum of Tartu University History, 1997), 29–33.

20 Tullio Ilomets, „Laboratory Glassware and Ceramics at the Museum of Tartu University History”, Annual Report, 1996 (Tartu: Museum of Tartu University History, 1997), 17–20; Tullio Ilomets, „Ajaloolisest klaasist Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXIX (Tartu, 2011), 178–203.

21 Mare Viiralt, „Kirjutusmasinad muuseumi kogus”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXII (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001), 134–149.

22 Kalju Utsal (1997), „About the Mineral and Chemical Composition of Prof Carl Schmidt’s Rock Collection”, Annual Report 1996 (Tartu: Museum of Tartu University History, 1997), 84–86; Sirje Sisask, „Lühiülevaade professor Carl Schmidti kivimi- ja mineraalidekollektsioonist TÜ ajaloo muuseumis”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXVIII (Tartu, 2010), 192–201.

23 Tullio Ilomets, Margit Päid, „Johann Friedrich v. Erdmanns (1778–1846) pharmakognosische Sammlung in Dorpat (Tartu)“, Naturforschung, Experiment und Klinik. Deutsch-Russische Beziehungen in der Naturwissenschaftlichen Medizin des 19. Jahrhunderts, Bd. 5, Hgg. Ingrid Kästner, Regine Pfrepper (Aachen: Shaker Verlag, 2002), 81–88.

leili kriiS

164

Teadusajaloolised kollektsioonid kajastavad originaalsete ideede kõrval teaduslike ideede retseptsiooni. Esemete valik näitab, et te-geldi just nende probleemidega ja mitte teistega, sel viisil illustreeri-des ja dokumenteerides ülikooli teadus- ja õppetöö suundi. Maailma ülikoolide ajalooliste kollektsioonide võrdluses on jõutud arvamuse-le, et kohalik valik on tähenduslik, kuuludes sellisena maailma tea-dusajaloolise pärandi hulka, ning väärib tähelepanu ja talletamist. Pidades silmas sedalaadi kollektsioonide tulevase täiendamise vaja-dusi, on muuseum kaardistanud ülikooli instituutides olevaid, alles arengujärgus ning kujunevaid teaduskollektsioone.24

Tartu ülikooli kui institutsiooni ajalugu väljendavad kultuuri-loolised esemekogud (1.4). Siia kuuluvad ülikoolis kasutusel olnud pitsatid, isikute ja sündmuste auks vermitud medalid25 ning ülikooli tähtpäevade meened. Värvikat üliõpilaselu iseloomustavad üliõpilas-organisatsioonide (korporatsioonide, seltside, ühingute) esemed,26 üli-õpilaste vormiriietuse näidised jm. Ülikooli mees- ja naiskooride ning kolme Balti riigi üliõpilaste ühislaulupidude (Gaudeamus27) kohta pa-kub väga väärtuslikku materjali koorijuhi ja helilooja Richard Ritsin-gu (1903–1994) pärand (nootide kogu, raamatukogu, laulupidude mee-ned). Ajaloo kulgu kajastavad ülikooli hoonete interjööride elemendid: valgustid, sidevahendid ning rikkalik mööbliesemete kogu (ca 500).

Kultuuriloolisi esemekogusid täiendatakse kindlate teemade kaupa (ülikooli tähtpäevad, üliõpilasüritused jms). Kultuuriloo jääd-vustamine on vajalik nii ajaloo- ja kultuuriuurijatele kui ka üksik-isikutele, eriti silmas pidades kasvavat huvi oma juurte, perekonna/suguvõsa/kogukonna mineviku vastu.

Ülikoolile tehtud kingitustena on muuseumi jõudnud 20. sajandi eesti kunstnike loomingut: maale (portreesid, loodusvaateid), graafi-

24 Lea Leppik, Kersti Lust (koost), Tartu ülikooli kollektsioonide kaardistamine 2006–2007. http://www.ajaloomuuseum.ut.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=751798/TY_kollektsioonide_kaardistamine.pdf (11.10.12).

25 Terje Lõbu, «Tartu ülikooli medalitest», Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXII (Tartu, 2001), 82–104.

26 Indrek Ilomets (koost), Vivat, crescat, floreat alma mater! (Tallinn: Aasta Raamat, 2007).

27 Ene Puusemp (koost), Gaudeamus 50: Eesti, Läti ja Leedu üliõpilaste laulu- ja tantsupeod 1956–2006. Gaudeamus 50: Estonian, Latvian, and Lihuanian students’ song and dance festivals 1956–2006 (Tartu: Studium, 2006); Terje Lõbu, “Mõnda Tartu Ülikooli muusikaõpetajatest”, Teater. Muusika. Kino, 2007, 7, 60–70.


165

lisi lehti ja joonistusi. Peale selle sisaldab väike kunstikogu (1.5.) endiste õppejõudude pärandit (Gustav Suits jt), ülikooli temaatikat kajastavaid kunstitöid, toomkiriku interjööri alates 1806. aastast ilmestanud antiikskulptuuride ja -büstide kipskoopiaid, ülikooliai-nelisi skulptuure, ülikooli õppejõudude ja Eesti kultuuritegelaste eksliibriseid, ülikooli olulisemate juubelite järel kujunenud nahke-hisesemete kogu (auaadressid, külalisraamatud), klaasikunsti töid jpm. Tartu Ülikooli rahvusvahelise suhtluse käigus tekkinud teiste (partner)ülikoolide sümboolikaga meenete kogu kajastab eri maade tarbekunsti mitmekesisust ning lubab loota kasvutendentsi ka tu-levikus. Kunstiesemete kogusse vastuvõtmise määrav valikukritee-rium on olnud autorite-objektide seos ülikooliga.

Arhiivkogu (2) sisaldab trükiseid (ka väiketrükiseid): õpi-kuid, teadusajaloolisi kirjutisi (monograafiad, üksikuurimused, s.o artiklid ja separaadid), teadusaparatuuri valmistanud firmade tootekatalooge,28 valikut TÜ 19. sajandi magistri- ja doktoridissertat-sioonidest, ülikooliga seotud isikute dokumente ning vähesel määral ka isikuarhiive. Mahukaim terviklik arhiivdokumentide kollektsioon on ülikooli sisekliiniku haiguslugude arhiiv aastaist 1846–1962.29

Arhiivkogu täiendamisel lähtub muuseum kindlatest valikuprint-siipidest, olles keskendunud teaduslooliste (uurimused, ülevaated), ülikooliga seotud isikute (dokumendid, tunnistused), ning ülikooli instituutide ja asutuste (kaitstud magistri- ja doktoritööd, arhiivid) materjalide kogumisele. Toimib koostöö TÜ raamatukoguga, kelle prioriteet muu hulgas on ülikooli õppejõudude isikuarhiivid, insti-tuutide ajaloolised raamatukogud ja ülikooli kirjastuse trükised.

Fotokogu (3) koosseisus on TÜ tegevust ja isikuid kajastavaid fotomaterjale.30 Eesti haridus- ja kultuuriloo seisukohalt väga väär-tuslik ajalooliste fotode kogu on Tartu haridus- ja kultuuritegelasele Julius v. Schröderile (1808–1888) kuulunud album TÜ õppejõudude

28 Virge Lell, „Ülevaade vanematest teadusriistade tootekataloogidest”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXII (Tartu, 2001), 55–73.

29 Ela Martis, „The Collections of Case Histories of the Clinic of Internal Diseases of Tartu University Stored in the Museum of History: A Source for the Investigation of the History of Estonian Health Care”, History of Universities, Vol. XV: Oxford 1997–1999 (2000).

30 Peale AM on Tartu ülikooli varasem fotomaterjal hoiul ka TÜR KHO-s, digi fotode ajastu fotopank asub TÜ multimeedia talituses.

leili kriiS

166

ja üliõpilaste, Tartu haridustegelaste ning Eesti ärkamisaja- ja ava-liku elu tegelaste portreedega (dateeritud fotod alates 1860. aasta-test), üliõpilasorganisatsioonide albumid 19. sajandist (korp! Esto-nia album (v. Hueck) ning albumid-päevaraamatud fotodega (alates 1863. a) jm. Eelviimasest sajandivahetusest (1896–1901) pärinevad stereonegatiivid klaasil Tartu ja lähiümbruse vaadetega ning Pe-terburi ja Venemaa äärealade revolutsioonieelsed vaated (botaanik Sukatšovi ning meedik Jaan Ruga kogud). 20. sajandi ülikoolielu kroonika kajastub fotograaf Elmar Kaldi (1898–1969) ning TÜ kino- ja fotolabori (1948–1998, fotograaf Eduard Sakk jt) negatiivide ko-gudes.31 Eesti kontekstis unikaalne ning rahvusvaheliselt oluline on muuseumi teadusfotograafia kogu: TÜ kirurgiakliiniku ja Tartu meditsiinikliiniku patsientide haiguspiltide ülesvõtted (1860–1924)32 ning antropoloogia valdkonda kuuluv klaasnegatiivide kogu Balti provintsidest pärit meessoost isikute ülesvõtetega 19.–20. sajandi vahetusest.33

Uuemate, digifotode teemadeks on muutused ülikooli hoonestu-ses (vanad ja uued õppehooned, renoveerimised, sisseseade vahetu-sed), muuseumi tegevuse kajastused jpm.

Andmebaaside areng ja kogude digiteerimine Muuseumi tegevuse alguskümnenditel 1979–2004 dokumenteeri-ti muuseumikogu paberkandjal. Et kogu saaks paremini kasutada, loodi mitu kaartkataloogi varianti (lihtsast kataloogikaardist kuni kataloogideni perfokaartidel, millele kinnitati värvilised viidad ehk ratsurid), kuid ükski ei hõlmanud kõiki museaale.

1990. aastate keskpaiku seati esemelise muuseumikogu pare-maks haldamiseks sisse spetsiifilised andmebaasid, elektroonilised kohakataloogid (Exceli tabelitena), mida on täiendatud jooksvalt, ko-gude juurdekasvu tõttu. Need andmebaasid sisaldavad peale objekti

31 Vt Janet Laidla artiklit samas numbris.32 Jana Peterson, Helle Tapfer, „The story of the photoplates kept at the Institute

of Anatomy, University of Tartu”, Annual Report 1997 (Tartu: Museum of Tartu University History, 1998), 62–67.

33 Leili Kriis (2010). Historical Photos of the Surgery Clinic of Tartu University 1860–1918: Clinical cases from the history of modern surgery (Saarbrücken: LAP Lambert Academic Publishing, 2010), 264 Pp.


167

asukoha kõiki olulisi and-meid (ca 21 037) museaali kohta: nimetus, kogu, muu-seuminumber, daatum, val-mistaja, päritolu jm.

2005. aastal lisandus pa-berkandjapõhisele museaa-lide dokumenteerimisele arvutipõhine dokumenteeri-mine: esialgu kultuuriväär-tuste infosüsteemis KVIS, mille andmeid ei saanud kasutada Interneti kaudu. 2012. aasta märtsikuust alates on muuseumikogu KVIS-i sisestatud museaa-lide kirjed (ca 21% muuseu-mikogust) üle kantud Eesti muuseumide infosüsteemi MuIS (www.muis.ee) ning edaspidi dokumenteeritak-se selles infosüsteemis.

2006.–2007. aastal alus-tati trükiste, käsikirjade ja fotomaterjalide kataloogimist Eesti tea-dusraamatukogude ühtse elektronkataloogi ESTER (http://ester.ut-lib.ee) vahendusel; 2012. aasta alguse seisuga saab alakogust „TÜ ajaloo muuseumi raamatukogu” leida umbes 2600 trükise kirjed.

Muuseumikogu hakati digiteerima 2007. aastal fotokogu ajaloo-liste, 19. sajandi fotodega, kasutades elektronkataloogi ESTER ja TÜ raamatukogu digitaalsete kogude repositooriumi DSpace (http://ds-pace.utlib.ee). Praegu on andmebaasides üle 2300 fotomuseaali. Kok-ku võib eri avalikest andmebaasidest nüüd leida teavet umbes 25% muuseumikogu kohta. Fotomaterjalide digiteerimine jätkub mahuka TÜ fotolabori negatiivikoguga (1948–1998); tänavuse aasta alguseks oli skaneeritud ca 3700 negatiivi.34

34 Vt Janet Laidla artiklit samas numbris.

Foto 3. Perkolaator. C. H. Berg, Dorpat. 19. saj. Perkolaator on olemuselt vana tüüpi kohvimasin, nn mulksukann (ÜAM 1321:9 AjM)

leili kriiS

168

Muuseumikogusse on vastu võetud umbes 1500 uut digifotot. Aastail 2010–2011 digiteeriti ka muuseumikogu helisalvestised. TÜ AM kogudesse kuuluvat, kogumistöö käigus ja muuseumis loodud ning loodavat video- ja audiomaterjali, mis kajastab TÜ ajalugu, ha-katakse pikaks ajaks talletama, kirjeldama ja kättesaadavaks tege-ma UT TV videoportaali kaudu. Muuseumi kanda jääb digitaalselt loodava ja laekuva materjali talletamine, sest ühiste digipankade loomine seisab Eestil alles ees. Praegu kujundatakse muuseumi digi-arhiivi loomise põhimõtteid.

Kogude täiendamine tulevikuperspektiivisMuuseumikogu hetkeseisu analüüsides võib väita, et TÜ säilinud va-nem teadus- ja kultuurilooline materjal on kokku kogutud ning selles mõttes ei ole suurt lisa muuseumikogusse juurde tulemas (kui, siis ainult üksikuid leide). Lünkadest aitab mõnevõrra üle teadusloo uni-versaalne, rahvusvaheline iseloom, kuid kaugeltki mitte alati. Meile on oluline näha Tartu ülikooli teadlaste panust sellesse. Lähematel aastakümnetel on muuseumikogu täiendamise pearõhk nüüdisaegse (või lähimineviku) ainese kogumisel ja dokumenteerimisel. Muuseumi kogumistöö lähtub siin järgmistest eelistustest:1) ülikooli teadussaavutused: kohapeal (TÜ-s, Tartus, ka Eestis) val-

minud teadusriistade ja oluliste teadussaavutuste kogumine ese-melise, dokumendipõhise või digitaalse informatsiooni kujul;

2) ülikooli tähelepanuväärsed inimesed (teadlased/õppejõud/üliõpila-sed/vilistlased) ja nende loomingut/tegevust kajastavad materjalid;

3) ülikooli igapäevaelu muutuste fikseerimine: tähtpäevad, sündmu-sed, ajaloolise hoonestu renoveerimine, muu areng;

4) Tartu Ülikooliga seotud haridus- ja teaduslugu (Eestis, maailmas). Muuseum ei kogu üldjuhul argielu valdkonda kajastavaid esemeid,

nagu riietus, jalanõud, toiduga seotu jms. Neid objekte kogub muu-seum abikogusse vaid siis, kui on vaja dokumenteerida või eksponee-rida ülikooli õppe- ja töökorraldust (vormiriietus, peakatted) või tea-dustööd (Helluse piimatoodete sari). Eritingimusi nõudvaid esemeid ja kollektsioone kogutakse vaid juhul, kui see on teaduslikult põhjen-datud, seotud tähelepanuväärsete asjaolude, isikute või muu sellisega (näiteks kergelt mürgised ained, mis kuuluvad 19. sajandi keemiapro-


169

fessori koostatud teaduskollektsiooni). Muuseum teeb aktiivset kogu-mistööd järgmiste tegevuste kaudu:1) muuseumi püsi- ja ajutised näitused. Kogutakse kindla teema raa-

mides. Näituse jaoks tehtud uurimistöö võimaldab kogutud ese-meid paremini kirjeldada ning suurendab sünergiat muuseumi osakondade vahel;

2) teaduslik uurimistöö. Süvendatud uurimistöö kindla teema raa-mes võimaldab näidata ja hinnata materjali antud teema kohta ning viitab lünkadele;

3) Tartu Ülikooli teadustöötajate loomingu eksponeerimine ja tutvus-tamine. Uute teemade esitlemine võimaldab muuseumil esiteks talletada uuemat teaduslugu ning teiseks populariseerida teadus-ajalugu, sest iga teadlane seisab eelkäijate õlgadel.Muuseumikogu analüüs ja ülevaatamine (inventuur) viieaastaste

tsüklite kaupa on töömahukas, kuid vajalik. Kogusid hinnates saab liigsed eksemplarid, katkendid, seoseta detailid, hävinud või kahjus-tatud materjalid kogust välja arvata. See võimaldab muuseumikogu ülalpidamiseks kuluvat ressurssi (hoidlate pind, töötajate koormus) otstarbekamalt kasutada ning keskenduda kogu sisulisele arendami-sele ja täiendamisele. Kuid kindlasti peavad otsused arvata midagi ko-gudest välja olema põhjalikult kaalutud (seoseta detailid võivad meie teadmiste kasvades omandada seoseid ja katkendid leida õige koha).

Muuseumikogude poliitika tulevikuperspektiivi kavandades jää-vad aktuaalseks vanad tõed: kultuuripärandi hoid ja ajaloo uurimise võimaldamine. Uusi museaale kogudes peame võtma arvesse selleks ette nähtud hoiutingimusi (sh digitaalse materjali jaoks) ning ressurs-side olemasolu, mis võimaldaks kogusid sisu poolest läbi töötada ja üldsusele avada (andmebaaside, ekspositsioonide, publikatsioonide ja muu vahendusel). Kogumistöö on ja jääb, isegi kindlaksmääratud ko-gude täiendamispõhimõtete raames, loominguliseks tegevuseks, mis eeldab materjalide väärtuslikkuse hindamist ja valikute tegemist.

Kogude arengu tagab majanduslik kindlus ja kultuuriteadlikkusKogude arengu tagab muuseumi pidev ja selgetele põhimõtetele tu-ginev majanduslik võimekus. Kui rahalisi vahendeid või spetsialiste

leili kriiS

170

napib, võivad muutuda ka kogude täiendamise põhimõtted ja loobu-takse millestki meie ühise kultuuriloo kahjuks.

TÜ AM kogusid on aidanud tõhusalt edendada haridusministee-riumi teaduskogude programmi toetus, mida on olnud võimalik ka-sutada aastast 2006. Kuigi toetus ei ole olnud suur, on see kogude arenguks väga oluline. Selle programmi toetusel käivitus ja toimib fotomaterjalide digiteerimine ja andmebaasi kandmine, erialaspet-sialistid väljastpoolt muuseumi on teaduslikult kirjeldanud mitu kollektsiooni (professorite Carl Schmidti keemiliste ainete ja Georg Dragendorffi droogide, kiinapuukoorte ja vaikude kollektsioonid, füsioloogia eksperimentaalriistad), on soetatud spetsiaalset hoidla-mööblit ja kogude hoiustamistarvikuid, kaardistatud ülikoolis val-mistatud teadusaparatuuri jm.

Kindlasti vääriks TÜ ajaloo muuseumi kogu suuremat rahasta-mist. Kogude programmi rahastamise põhikriteeriumiks seati sel-line teaduskogu (-kollektsioon), mida teadlased ja kraadiõppurid ulatuslikult kasutavad. Ülikooli ajaloo muuseumi kogu ei kannata tõesti ühest võrdlust TÜ loodusmuuseumi kogudega, mis on pidevalt agaralt teaduskäibes. Seda põhjusel, et ajaloomuuseumis on hoiul peamiselt aktiivsest teaduskäibest välja jäänud kogud, teadusriistad ja kollektsioonid (kusjuures siin sisalduvate 19. sajandi loodustea-duslike kollektsioonide sisu on veel suuresti teadusüldsusele tund-matu). Teadusajaloo materiaalosa uurijaid saab Eestis aga lahedalt ühe käe sõrmedel üles lugeda. Tegu on distsipliiniga, mida pole seni arendatud, mis ei tähenda, et seda ei saaks või poleks mõtet teha. Seniste kogemuste põhjal võib kinnitada, et mida rohkem suudab muuseum jagada oma kogude kohta infot (see eeldab nende uuri-mist), sealhulgas rahvusvahelisele teadlaskogukonnale, seda enam on ka uurijaid ja publikatsioone.

Kuid teadusliku huvi rahuldamine on ainult osa selliste kollekt-sioonide funktsioonidest. Lisandub kultuuriavalikkuse teenindami-ne, mis on muuseumi ajalooliselt väljakujunenud ülesanne ja põhi-kirjaline igapäevatöö. Kultuurilooliste kogude rahastamisel tuleks ausalt arvesse võtta kõiki kogude väljakujunenud ja põhjendatud funktsioone, st tuleks mõista ja tunnustada, et kultuuriloolised ko-gud ei teeni ainult teadlaste, vaid kogu kultuuriavalikkuse huve: las-test vanemaealisteni.


171

TÜ ajaloo muuseum tutvustab oma ekspositsioonide ning hari-dus- ja meelelahutusürituste kaudu Tartu Ülikooli, tema ajalugu ja teaduskultuuri nii Tartu ja ümbruskonna elanikele kui ka kõigile huvilistele kodu- ja välismaalt. TÜ mäluasutused, sh TÜ ajaloo muu-seumi kogud, on osa mõtestatud rahvuslikust iseolemisest, identitee-di taastootjad ja seetõttu meie riikliku kultuurivara olulised kompo-nendid.

leili kriiS

172

On the underlying principles of supplementing the collections of the University of Tartu

History Museum: a future retrospect

LEILI KRIIS, MAChief Treasurer of the University of Tartu History Museum

The History Museum was created at the University of Tartu in 1976 with the aim of recording the history of the university in particular and of science in general. The museum statutes changed but its goals remained basically the same. From the outset the museum has been responsible for the safekeeping of the old items submitted to it – and for keeping an eye on the old items still used by the university. The elaborated plan with principles of collection was compiled in 1998. It was expanded in 2004 when the museums of nature, art and history of the University of Tartu were merged and each museum had to work on their autonomous collection policies. The sphere covered by the collecting work of the History Museum has essentially remained the same because while collecting things connected with the univer-sity the museum has also been collecting items pertaining to the Es-tonian (and, selectively, global) history of education and science. It is natural for the principles of supplementation of museum collections to be changing and evolving in accordance with overall developments at the University of Tartu and in universities worldwide.

When the new collection principles plan for 2012 was being com-piled, the focal issue was how the collections of the museum were special and different from other similar domestic and foreign col-lections. The collections of the University of Tartu History Museum are indeed unique in the context of Estonian memory institutions because it is the oldest (and, in the 17th and 19th centuries, the sole) university in the region. Our collections have distinctive features in the global context of university museum collections, too. This mu-seum has the oldest, most extensive and unique collection of scienti-fic equipment in Estonia. Of international interest are the collections dedicated to education and science and containing items of both local and foreign origin.


173

The main emphasis for museum collection supplementation over the next few decades must be on gathering and documenting modern subject matter (or that from the recent past). These are the prioriti-es: collecting of locally made (University of Tartu, City of Tartu and Estonia) scientific instruments and important scientific research re-sults in the form of material, documentary or digital information; remarkable people with connections to the university (scientists, lec-turers, students and alumni) and materials reflecting on their creati-ve and other activities; recording of changes in the daily functioning of the university (anniversaries, events, renovations of historically valuable buildings etc.); and the history of education and science (in Estonia and globally) in the context of the University of Tartu. All personal archives are still to be submitted to the university library while the archives of digital photographs and videos are to evolve as part of the multimedia department.

Among the planned activities for museum collection supplemen-tation are the invariably vital tasks of preserving cultural heritage and facilitating historical research. In our collecting work we must take into account the stipulated preservation conditions (also app-licable to digital materials) and the resources available for thorough processing of the collections and their public display (via databases, exhibitions, publications and otherwise). The collecting work is and will remain a creative activity, even within the framework of the set supplementation principles, and necessitates assessment of the va-lue of the potential museum items and making of choices.


MUUSEUMIKOGUD

Ajalooline 1560. aastast pärinev Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis

cand. chem. TULLIO ILOMETSTÜ ajaloo muuseum

Kaalu saabumine muuseumiTartu Riikliku Ülikooli anorgaanilise keemia kateedris, muude eelne-vatest aegadest pärinevate mõõduriistade hulgas oli säilinud ka väga vana kaal.1 1970. aastail kateedrist kuuldud pärimuse järgi olevat see kaal kuulunud omaaegsele Tartu ülikooli keemiaprofessorile Ferdi-nand Giesele (1781–1821, Tartu ülikoolis 1814–1821). Täpsemad and-

1 Vt foto 1. 1560. a Kölni kaalu muuseuminumber on ÜAM 1390:1 / 1, 2 Aj KF.

kÖlni kaal tartu Ülikooli ajaloo MuuSeuMiS

175

med kaalu omandamise ja kasutusajaloo kohta seni puuduvad. Kaal oli TRÜ anorgaanilise keemia kateedri valduses, kuni ta kateedri dot-sendi Lembit Suiti (1921–2006) vahendusel anti 1982. aastal Tullio Ilometsa kaudu TRÜ ajaloo muuseumile ja sai koha muuseumi uues asupaigas Toomemäel esimeses ekspositsioonis. 2012. aastal täitub 30 aastat selle kaalu eksponeerimisest muuseumi ühes näitusesaalis.

Kaalukasti kaane sisemisel küljel on kiri, millest nähtub, et kaal on valmistatud 1560. aastal Kölnis. See on ülikooli ajaloo muuseumi ajalooliste mõõteriistade hulgas kõige vanem museaal.

Kaal kuulub võrdõlgsete kangkaalude (Balkenwaage) liiki, mis lahtivõetuna pakitakse vastavasse kaanega varustatud, haagiga suletavasse puukasti, kus paiknevad ka vajalikud vihikomplektid. Kaalumiseks monteeritakse kaal samale puukastile. Vihid asetsevad kahes kaanega suletavas väikeses puukarbis, need omakorda vasta-vates süvendites, samuti kahes pealt lahtises neljakandilises süven-dis ehk sahtlis.

Kaal on senini jäänud kirjeldamata. Kaaluga kaasas oleva kolme-kümne ühe vihi mõõdusüsteemi kuuluvust analüüsis 1971. aastal TRÜ majandusgeograaf dots Leo Tiik (1910–1996), kuid see uurimis-töö jäi mitmel põhjusel pooleli. T. Ilomets kaalus 1971. a Mettleri firma poolmikro-analüütilisel kaalul (Mettler B 6) kõik kaaluvihid üle, et selgitada vihtide mõõdusüsteemi kuuluvust. Puust vihikarpi-des olevaile suurtele vihtidele tehti 2012. a veel kontrollkaalumine. Tulemused ühtisid vea piirides varem saaduiga.

Võib eeldada, et vihid (või vähemalt osa neist) on samaaegsed kaa-lu endaga, seega 462 aastat vanad.2 On tõenäoline, et vihid olid esial-gu ilma paatinakihita ning see on tekkinud sinna sajandite jooksul.

Kaalukasti kirjeldusKaalukast on valmistatud puidust, kahe messingtraadist aashinge-del lahti käiva kaanega, millel on avaus kaalu tugivarda paigutami-seks ning kaane peal parempoolses nurgas 2,4 cm pikkuselt messin-gist sulgemishaak ja kaanest läbi ulatuv kinnitusaas. Kasti värvus on pruun (peitsitud). Kasti kaanel on väike ülekriipsutatud paber-2 Numismaatik Ivar Leimuse arvates ei ole vihid ja kaal üheaegsed, sest vihtide

arv ei vasta tekstile (toim).

tullio iloMetS

176

Foto 1. Kokkupandud kaal kaalukastil (foto A. Tennus)


177

silt inventarinumbriga (№ 60). Kaalukasti mõõtmed on 12,5 x 22,0 x 2,7 cm, millest kaane paksus on 0,7 cm.

Kaane siseküljel on põiki käsitsi, ilmselt musta tušiga kirjutatud kaalu valmistamise koht, aeg ja valmistaja nimi.

Kirjutise all, osaliselt teksti sisseulatuvalt, on puidu sisse peente joontena kriibitud huvitav kaarekujuliste ristuvate joontega kujund.3

Kaalu ja vihtide paigutamiseks on kaalukasti alumisse ossa lõi-gatud vajaliku suuruse, sügavuse ja kujuga süvendid, millest osale on süvendi äärtele ja põhjale liimitud pehme pinnaga punane riie. Vihtide jaoks on neli nelinurkse kujuga süvendit. Kahe pealt lahtise süvendi põhjad on kaetud sinakat värvi paberiga.4

Ülemise vasakpoolse süvendi mõõtmed on 3,3 x 4,6 x 1,5 cm. Sel-lest allpool oleva süvendi mõõtmed on 4,6 x 4,6 x 1,5 cm. Selle kõrval paremal on nelinurkne süvend, kus paikneb kaanega suletav puust vihikarp, mille välismõõtmed on 4,2 x 4,0 x 1,6 cm. Karp on alt veidi kitsam (3,8 cm), et seda paremini avausest kätte saada. Karbi vihti-deruumi sügavus on 1,1 cm, seina paksus 0,7 cm. Kaane paksus on 0,3 cm, kaas liigub kaldsoontes.

Sellest karbist paremal, üle kaaluosuti laia süvendi on teine kaa-nega suletav vihikarp, mille mõõtmed on 4,2 x 4,6 x 1,6 cm. Karp on samuti alt veidi kitsam (4,4 cm). Karbi vihtideruumi sügavus on 1,2 cm, seina paksus 0,7 cm, kaane paksus 0,3 cm. Vihtideruum on õhukese vaheseinaga jagatud kaheks osaks, mille avad on 1,1 cm ja 1,3 cm. Kaas liigub kaldsoontes.

Kaalu kirjeldus1. Kaalu tugivarras ja messingnõelKaalu messingist tugivarda üldpikkus on 35,5 cm, arvestamata var-da konksu keeratud ülemist otsa, mille külge kaal riputatakse. Tugi-varda läbimõõt on 0,2 cm. Varras koosneb kahest osast, mis ühenda-takse omavahel 2,2 cm pikkuse vasktoru abil.

Tugivardaga samas paiknemisvahes asub messingtraadist terava otsaga nõel, mille ülemine ots on painutatud rõngakujuliseks. Nõela pikkus koos rõngaga on 5,9 cm, rõnga sisemise ava läbimõõt on 1 cm. 3 Vt foto 2.4 Vt foto 3.

tullio iloMetS

178

Foto 2. Kaalukasti kaane sisekülg (foto A. Tennus)

Nõela abil on võimalik vihikarpe õnarustest kätte saada ja ka vihte liigutada-libistada.

2. Kaalu õlad ja osuti (kaalukeel)Kaalu õlad peenenevad otste poole, mõlema õla lõpus on koonusjas laiend, mille taha on seotud kaalukausside ülesriputamise niidid. Õlgade kogupikkus on 19,5 cm. Õla läbimõõt koonilise otsa ees on 0,1 cm, keskpaiga lähedal 0,15 cm. Õlgade keskpaigas, õlgade suuna-ga risti mõlemal pool kaaluõlgade kinnitussüsteemi ulatuvad avaus-te sisse nõellaagrid, millele toetudes võnguvad kaaluõlad üles-alla. Nõellaagritel on kaalukangi ja kandeavauste vahel mõlemal pool ümarjad paksendid, ilmselt vältimaks nende paindumist.

Õlgade keskkohta, nõellaagrite kohale on kinnitatud omapäraselt kujundatud alumise osaga pikk osuti, mille otsas on väikene valge, tõenäoliselt klaasist ümmargune pärl.5 Osuti pikkus koos alusega on 9,5 cm, osuti läbimõõt on ülaosas 0,05 cm. Osuti aluse laius on 0,9 cm, kõrgus 0,8 cm. Kaaluõlgade ja osuti materjal on teras.

5 Vt foto 4.


179

3. KaalukausidKaalukausid on ümmargused, nõgusad ja messingist, pealt kaetud valge metalliga. Kaalukausi ääres on sümmeetriliselt kolm auku ülesriputamisniitide tarvis. Kaalukausi läbimõõt on 3,0 cm, sügavus (nõgusus) 0,5 cm.

Kaalukausside keermestatud riputusniitide pikkus kaaluõla otsa kinnituse ja kaalukausi kinnituse vahel on 17 cm. Niidi materjal on tõenäoliselt siid, nagu tolle aja normid seda ette nägid.

4. Kaaluõlgade kinnitussüsteemKaaluõlgade kinnitussüsteem koosneb kahest üksteise külge kinni-tatud metallosast.6 Tagumine pool on kaalu põhitugiosa, kuhu kinni-tuvad kaaluõlad,7 esimene, väliskülg on ühtlasi kaunistus ja kujun-datud seda arvesse võttes.8

6 Vt foto 5.7 Vt foto 6.8 Vt foto 7.

Foto 3. Kaalukasti sisevaade (foto A. Tennus)

tullio iloMetS

180

Foto 4. Kaaluõlgade osuti alumine osa (foto A. Tennus)

Foto 5. Kaaluõlgade tugiosa külgvaade (foto A. Tennus)

Foto 6. Kaaluõlgade tugiosa tagantvaade (foto T. Pung)

Tagumise, messingist tugiosa paksus on 0,2 cm. Tugiosa allpool-ne laiem osa on vajalikule kaugusele ettepoole üles painutatud ning selle ees- ja tagaküljes paiknevad kaaluõlgade nõellaagrite laagri-puksid-avad. Painde kohal on mõlemal pool sisselõiked, et tagada kaaluõlgade vaba üles-alla liikumine.9

Tugisüsteemi keskmine osa on kitsam, ülal rõngakujuline ja sellel veel kitsas jätk ristpoldi kinnituse tarvis.

Tugiosa pikkus ülalt kuni alumise laiema osa keerukohani on 12,0 cm.

Ülespoole keeratud alumise laia osa pikkus keerukohast on 1,5 cm, laius on 0,7 cm. Vastasoleva laiema osa pikkus kitsenemisko-hani on 1,4 cm. Laiema osa painde kohal olevate sisselõigete vaheli-ne kaugus on 0,3 cm.

Kitsama osa pikkus laiema osa kitsenemiskohast alates kuni rõn-gani on 8,25 cm, ühtlase osa laius on 0,3 cm.

Rõnga välisläbimõõt on 1,8 cm, siseläbimõõt on 1,5 cm.

9 Vt foto 8.


181

Rõngast ülalpool oleva kitsa osa pikkus on 0,4 cm, laius 0,5 cm.Eesmine tugiosa on 1 mm paksusest vaskplekist kohrutustehni-

kas valmistatud lilleõite kujundusega heleda metallkattega kaunis-tus, mis ülal on rõngakujuline, ülaosas paikneb veel neljakandiline ristpoldi kinnituskoht.

Kaunistus on kinnitatud alumise lilleõie keskelt kruviga tagumi-se tugiosa üleskeeratud osa külge ja ülalt neid ühendava neljakandi-lise vahepoldi külge. Ülemise vahepoldi keskelt on läbivalt paiguta-

Foto 7. Kaaluõlgade tugiosa eestvaade (foto A. Tennus)

Foto 8. Kaaluõlgade tugiosa alumine pool (foto A. Tennus)

Foto 9. Kaaluõlgade tugiosa ülemine pool (foto A. Tennus)

tullio iloMetS

182

tud messingteravik, mille suhtes tuleb kaalumisel kaaluõlgade osuti tippkuulike kohakuti seada. Teraviku ülaosa on aasakujuline ning selle taha kinnitub messingkonks, mis on vajalik kaalu riputamiseks tugivardale.10

Nii esimene kui ka tagumine rõngas on ühesuguse välis- ja sise-mõõduga ning nendevaheline kaugus on 1,7 cm.

Kaaluvihtide kirjeldus1. Parempoolne kaanega puust vihikarp Karbi ülemisele äärele on musta tušiga kirjutatud Eyn(?) kratgeuicht, alumisel äärel on kiri Eyn(?) pennickgeuicht.11

Karbis on kaks vahet, ülemises vahes kaks S-kujulist vasktraadist vihti:

viht nr 1 0,15486 gviht nr 2 0,15915 gPaberümbrisAlumises vahes on paberümbrises kaks musta paatinaga kaetud

neljakandilist messingvihti:viht nr 3 0,00175 gviht nr 4 0,00195 g

2. Vasakpoolne kaanega puust vihikarp Karbi vasakpoolsel äärel on musta tušiga kirjutatud kiri Eyn(?) zennt tergevicht.

Paberümbris nr 1, paberümbrisel kiri 4 Stuk ¼ gr.12 Ümbrises on neli musta paatinaga kaetud neljakandilist vihti:

viht nr 5 0,00056 gviht nr 6 0,00066 gviht nr 7 0,00056 gviht nr 8 0,00054 gPaberümbris nr 2, paberümbrisel kiri 2 St. a ½ gr. Paberümbrises

on üks neljakandiline musta paatinaga kaetud viht:viht nr 9 0,00126 g

10 Vt foto 9.11 Vt foto 10.12 Lühend gr tähistab kaaluühikut graan, g tähistab grammi.


183

Foto 11. Paberümbrises nr 3 olevad vihid (foto T. Pung)

Foto 10. Kirjadega vihikarbid* (foto A. Tennus)

* Ivar Leimuse kommentaar: Paberlipikute käekiri näeb hilisem välja kui karbil ja sahtlitel, võib-olla 18. sajandist. Seega pole kindel, kas vihid pärinevad ikka 16. sajandist, kuid võimalik on ka ainult ümbrispaberi vahetus (toim).

tullio iloMetS

184

Teine viht puudub.Paberümbris nr 3, paberümbrisel kiri abgezogen gr. Gewicht. 2 St.

6 gr., 3 St. 3 gr., 2 St. 2 gr., 4 St. 1 gr.Paberümbrises on üheksa vihti, millel on sissevajutatud punkt-

õnarused. Vihid on musta paatinaga kaetud messingvihid. Kaks 1 gr vihti on puudu.

Viht nr 10, neljakandiline, kuue punktiga 0,01435 gViht nr 11, neljakandiline, kuue punktiga 0,01415 gViht nr 12, neljakandiline, kolme punktiga 0,00721 gViht nr 13, neljakandiline, kolme punktiga 0,00720 gViht nr 14, neljakandiline, kolme punktiga 0,00719 gViht nr 15, neljakandiline, kahe punktiga 0,00480 gViht nr 16, neljakandiline, kahe punktiga 0,00490 gViht nr 17, neljakandiline, ühe punktiga 0,00235 gViht nr 18, neljakandiline, ühe punktiga 0,00246 g

Alumine, lahtine vihisahtelPaberümbris nr 1, paberümbrisel kiri 4 St. groβe Gewicht. Pabe-rümbrises on kaks musta paatinaga kaetud messingvihti:

viht nr 19, neljakandiline 0,40880 gviht nr 20, neljakandiline 0,10361 g[viht nr 21, neljakandiline 0,05270 g]Viht nr 21 oli eraldi, ent kuulub ilmselt nende kahe juurde.

Paberümbris nr 2, paberümbrisel kiri Zu Gewichten. Paber-ümbrises on kolm musta paatinaga kaetud messingvihti:

viht nr 22, neljakandiline 1,27760 gviht nr 23, neljakandiline 0,47760 gviht nr 24, neljakandiline 0,20481 g

Ülemine lahtine vihisahtelPaberümbris nr 1, paberümbrisel kiri (?) Gewichte. Paberümbrises

on kaks musta paatinaga kaetud messingvihti:viht nr 25, neljakandiline 0,06495 gviht nr 26, neljakandiline 0,01330 g


185

Paberümbris nr 2, paberümbrisel kiri 4 Stük. Kleine Gewichte. Paberümbrises on neli musta paatinaga kaetud messingvihti:

viht nr 27, neljakandiline 0,02540 gviht nr 28, neljakandiline 0,00626 gviht nr 29, neljakandiline 0,01395 gviht nr 30, neljakandiline 0,00695 gVihisahtlis on lahtiselt väike musta paatinaga kaetud 0,1 cm

paksune poolringjas vasetükk. Vasetüki kaal on 1,53371 g. Selle arvestame ka vihiks:

viht nr 31, poolkaarjas 1,53371 g

Kölni mündikaalude ajaloost13

Ammu enne müntide leiutamist ja tarvituselevõttu 7. sajandil e.m.a kasutati kaalusid selleks, et kaaluda väärismetalle ja vahetuskaupu. Müntide kasutuselevõtuga kerkis vajadus kontrollida müntide eht-sust ja mündi normkaalu. Seda võimaldasidki kaalud: sobiva suuru-sega võrdõlgsed kangkaalud.

Kaaludest said hädavajalikud tööriistad rahavahetajatele, kaup-meestele ja pankuritele, kellel tuli tegemist teha kuld- ja hõbemünti-dega, eriti just 16. sajandist alates. Selleks otstarbeks konstrueerisid kaalumeistrid spetsiaalsed täpsed mündikaalud, mis kokkupandult paigutati suletavasse puukasti-laekasse koos vajaliku valiku ja sobi-va kaaluga vihtidega.

16. sajand on spetsiaalsete mündikaalude kasutuselevõtu algus.Saksamaal pärineb ajavahemikust 16. sajandist kuni 18. sajan-

di keskpaigani enamik mündikaale Kölni, aga ka Nürnbergi kaalu-meistritelt. Kaalud olid neile linnadele ühtlasi tulutoov ekspordiar-tikkel.

Kölnis ei valmistatud mitte ainult mündikaale, vaid mitmesugu-seid kaale eri kaupade ja otstarbe jaoks: nii suurte kaubakoguste kaalumiseks kui ka väikekaupmeeste ja vürtspoodnike tarvis. Sa-

13 Kölni kaalude ajaloo kohta on andmed saadud väljaannetest: Bruno Kisch, Gewichte- und Waagemacher im alten Köln (16.–19. Jahrhundert), (Köln: Verlag Der Löve, 1960); Geldgeschichtliches Museum der Kreissparkasse Köln. Kölni mündikaalude ajaloost on ülevaade väljaandes: DAS FENSTER in der Kreissparkasse Köln, Thema 171, (Oktober 2007), 24 S. ning Münzwaagen: http://www.geldgeschichte.de/Muenzwaagen_aspx (03.10.2012).

tullio iloMetS

186

muti tehti nn proovimis- ehk analüüsikaale (Probierwaagen) mine-raalide, metallide, sealhulgas kulla ja hõbeda ning nende sulamite ja müntide koosseisu analüüsimiseks selle valdkonna ametimeestele (für die Wardeine: Bergwardein, Münzwardein, ec).14 Seda tüüpi kaa-le on kirjeldanud Georgius Agricola (1494–1555) pärast tema surma 1556. a ilmunud põhiteoses „De re metallica”.15

Kölni mündikaalud olid eriti kuulsad oma täpse ja kauni töötluse ning otstarbekalt vormistatud kaalukasti poolest. Kölni mündikaale võib pidada käsitöönduslikeks täppismõõteriistadeks.

Üle 250 aasta oli Köln mündikaalude ja kaaluvihtide tootmise tippkeskus. Sellest ajavahemikust on teada ligi viiskümmend Kölni kaalumeistrit. Mõnede meistrite kaale on säilinud rohkesti, mõnelt vähe ja on teada kaalumeistreid, kelle kaaludest pole ühtegi näidist alles jäänud. Kisch märgib, et 16. sajandist ja varasemast ajast pärit kullakaalud on äärmiselt haruldased. Sagedasemad on 17. sajandist, ja suuremal hulgal leidub 18. ja 19. sajandist pärinevaid kulla- ja mündikaale.

18. sajandi teisel poolel kaotas Köln mündikaalude tootmises oma juhtiva koha, kuna Kölnist kirde pool asuva Mägimaa (im Bergischen Land) linnades, nagu Elberfeld, Solingen, Lennep, Radewormwald jt, tekkis uus mündikaalude tootmise keskusala.

Kui 19. sajandi keskpaiku kadusid kuldmündid käibelt, lakkas ka mündikaalude tootmine.

Spetsiaalsete mündikaaludega ei olnud vajadust määrata mündi absoluutkaalu (massi) mingites ühikutes (untsides või loodides nagu apteegikaaludega), vaid taheti teha kindlaks kuldmündi vastavus ettenähtud normkaalule, seega tema ehtsus. Seetõttu kuulus kaalude juurde suurem või väiksem arv vihte, mis vastasid teatud mündi liigi nominaalile (nt tukat, cruzado, pistool jt) või selle osale. Oli mündikaale, mille juurde kuulus üksainus viht, mis vastas kõige sagedamini esinevale kuldmündile, tukatile. Leidus Kölni mündikaale, mille juurde kuulus üle 60 vihi kuld- ja ka teatud hõbemüntide kontrollimise tarvis. See viitab sellele, et rohkesti oli

14 B. Kisch on loetlenud üheksat liiki kaale, mida Kölni kaalumeistrid on valmistanud. Kisch, 36, 37.

15 G. Agricola, De re metallica libri XII. Bergbau und Hüttenkunde, 12 Bücher (Berlin, 1974), 139–145.


187

käibel mitut liiki välisraha, mille vahetusväärtust oli vaja hinnata. Mündivihtide kõrval olid vihikomplektides messingist õhukesed neljakandilised nn tasandusvihid (Ausgleichsgewichte), mille abil tehti kindlaks uuritava mündi ja standardvihi vaheline kaalu erinevus, alakaal.

Kölnist16 kui kaubalinnast kujunes juba varakult oluline eri liiki kaupade ümberlaadimispaik. 1259 andis Kölni peapiiskop Konrad von Hochstaden Kölnile lao- ehk turuõiguse (Stapelrecht17), seega pidi iga läbireisiv kaupmees, eriti aga Reini jõge pidi liikuv kaupleja, oma kauba Kölnis kolmeks päevaks maha laadima ja linna kodanikele müügiks välja panema. Enne seda läbisid kaubad maksustatud range kvaliteedikontrolli. Seejuures mõõdeti ja kaaluti kaubad üle Kölnis kehtinud mõõtude alusel. Praakkaup põletati või visati Reini jõkke. Kontrolli tegid vastavad vannutatud ametimehed. Hiljem tehti mõõtude, kaalude ja vihtide kontroll ning järelevalve kohustuseks spetsiaalsetele mõõdukontrollijatele (Eichmeister), kelle oli vannutanud linna raad.

Igal pool Kölnis, nii turgudel kui ka kaubamajades, olid eraldi kaalud mitmesuguste kaupade jaoks. Iga kaalumise eest tuli maksta. Ise tohtisid kaupmehed kaaluda alla ¼ tsentneri (12,5 kg) kaaluvat kaupa. Turuvihid olid kivist, pronksist, messingist või rauast.

Kaalud olid kõik valmistatud Kölnis, sest väljaspool Kölni tehtud kaalude ja vihtide müük ning ost oli keelatud. Erandiks olid ainult Nürnbergis valmistatud teatud liiki kaaluvihid, nimelt üksteise sisse käivad vihikomplektid (Einsatzgewichte).18 Kisch märgib, et veel 1818 oli nende kvaliteetsete vihtide valmistamise oskus ja laialdase ekspordi monopol vaieldamatult Nürnbergi käes.

Kaalude valmistajad kuulusid sepaameti alla ja arvatav esimene kaalumeistrite tsunftikorraldus pärineb aastast 1553.19 Kehtestatud tsunftinormid olid hädavajalikud „mõnede kaalumeistrite kuritarvituste ja puuduste tõttu”: kaalusid oli valesti taadeldud ehk kontrollitud. Sõnaselgelt vihjati sealhulgas kullakaalude tegijaile.

16 Vt Geschichte der Stadt Köln http://de.wikipedia.org/wiki/Geschichte_der_Stadt_Köln (03.10.2012).

17 Stapelrecht: http://de.wikipedia.org/wiki/Stapelrecht (03.10.2012).18 Vt Einsatzgewichte. Kisch, 111–116; ka Einsatzgewichte: http://wiki,.historische-

apotheke.de/index.php/Einsatzgewichte (03.10.2012).19 Vt Die Waagemacher-Ordnung von 1553. Kisch, 42.

tullio iloMetS

188

Kaalumeistrite tsunftikorraldus nägi ette kuueaastase õppeaja. Alles seejärel võis õpilane saada meistrikatsetele. Selliaeg ei olnud vajalik. Meistritööks pidi iga kaalumeistriks pürgija ilma võõra abita valmistama ühenaelakaalu20 kõrval veel neljaloodikaalu21 ehk kullakaalu, st mündikaalu koos vihtidega.

Iga kaalumeister tohtis nüüd pidada kahte selli, keda Kölnis kutsuti sulasteks. Trahvi ähvardusel ei tohtinud seda käsitööd selles tsunftis teha ükski naine. Kaalumeistri surma korral võis tema naine töökoda siiski edasi pidada.

Tööpäeva pikkus oli 15 tundi: hommikul kella viiest kuni kella kaheksani õhtul, välja arvatud muidugi püha- ja pidupäevad.

Reguleeriti ka mündikaalude valmistamisega seotut: pikkade ja lühikeste kaalude väljanägemisest kuni selleni, et kaalukausid pidid olema riputatud siidnööride otsa. Kuni 18. sajandini olid mündikaaludel enamasti erisugused kaalukausid: üks tasapinnaline ja kolmnurkne ning teine ümmargune, kausikujuline. Ümmargune oli vihi, tasane proovitava mündi jaoks. Eri kaalukausid olid kasutusel juba enne 1553. aastat. Kaalumisel hoiti väikseid kaale üleval käega.

Üks tsunftikorralduse lõik uuendas keeldu selle kohta, et kaalumeister ei tohi väljaspool Kölni valmistatud kaale ega vihte ei osta ega müüa ning omavalmistatud kaale ega vihte ilma kontrollmeistri (Schau- oder Eichmeister) ülekontrollimiseta müüki panna ega eksportida. Niisuguse range kvaliteedikontrolli tõttu oli Kölni mündikaaludel väljaspool Kölni hea kuulsus.

Kontrollmeistrid määras linna raad üldjuhul eluks ajaks ning nad andsid tsunftile ametivande. Mündikaalude müük, nii ilma vihtideta kui ka koos vihikomplektiga, oli linnale tulutoov äri.

Alles saja aasta pärast, 1655, sundis mündikaalu meistrite ameti areng vastu võtma uue tsunftikorralduse.22

Iga kaalumeister pidi oma kaalukasti kaane siseküljele kirjutama tušiga oma nime, kaalu valmistamise koha ja aasta. Hiljem, 18. sajandist alates, kleebiti kaalukaanele spetsiaalselt selleks trükitud sedel. On tähelepanuväärne, et 16. ja 17. sajandil tegutsenud Kölni kaalumeistrid kirjutasid sageli oma nime asemele selle koha nime,

20 Maksimaalne lubatud koormus kaalumisel kaalule oli üks nael (Pfund), ca 467 g.21 Maksimaalne lubatud koormus kaalumisel kaalule oli neli loodi (Lot), ca 4 x 15 = 60 g.22 Die erneuerte Waagemacher-Ordnung von 1655. Kisch, 53.


189

kust nad olid pärit. Näiteks 1590. a Arnold von Bochum, Gerhard von Düssel, Rütger von Essen, Tönnis von Aachen.

Kölni kaalumeistrite aadressidest selgub, et enamik mündikaalude valmistajaid ei elanud ega tegutsenud kuigi kaugel Kölni toomkirikust: sealses käsitööliste kvartalis Reini jõe ääres.

Mündikaalude ja vihtide hoidmiseks vajalikke puukaste valmistasid Kölni mööbelseppade tsunfti kuulunud eriväljaõppega kastimeistrid. Kischi väitel võis Kölnis juba 16. sajandil rääkida mündikaalu kastide tööstuslikust tootmisest.23 Olenevalt vihtide arvust olid kastid kas lihtsama või keerulisema ehitusega. Vajaduse korral olid vihtide paigutamiseks eraldi sahtlid ja siiberkaanega suletavad vihikarbid või õnarused. Kaalukast lõigati enamasti välja ühest, sobiva suurusega puidutükist. Kasti kaanel olid kaks messingtraadist aashinge ja kasti sai sulgeda kaane peal oleva ühe, kahe või kolme messinghaagiga, mitte esihaakidega. Enamikul kastimeistritel oli kastikaanel oma tähismärk, enamasti sissepõletatud initsiaalid, samuti võis sulgurhaagi kuju olla erisugune.

Kölni mündikaalude vihid olid eranditult messingist ning kuni 18. sajandi keskpaigani ilma haardenupu või -nurgata. Vihid olid põhiliselt neljakandilised.

Kölni individuaalkaalumeistrite aeg lõppes 19. sajandi keskel, kui kaale hakati valmistama vabrikutes.

Refereeritud 2007. aasta näitusekataloogis „Das Fenster” on lehekülgedel 6–7 toodud vanima säilinud Kölni kulla- ja mündikaalu fotod. Tõenäoliselt on kaalu valmistanud veidi pärast 1553. aastat kaalumeister Thomas von Dortman. Valmistamiskoht on St. Johannisstrasse Kölnis.24 Kaalu kaane siseküljel olevas pikas tekstis on puudu kaalu valmistamise aasta. Ühes 1555. aasta raeprotokollis on mainitud üht „Thomas Waagemacherit” ja on arvatud, et tegemist võiks olla Thomas von Dortmaniga.

Meie 1560. aasta kaalu meister on samuti Kölnis tegutsenud Thomas, kelle perekonnanimi, nagu kirjast saab välja lugeda, on

23 Laden und Lademacher. Kisch, 121.24 Item mester Thomas van Dortman wagemecher in Cöllne uff sent Jans straessen

gemacht.

tullio iloMetS

190

Wulmarhussenn25. Valmistamiskohana on märgitud seesama St. Johannisstrasse,26 kaalu valmistamise aeg on 1560, nagu öeldud.

Ilmselt pole tegemist ühe ja sama isikuga, sest mõlema kaalu juurde kuuluvate tekstide keel ja kirjaviis on hoopis erinev. Ühine võiks neil olla aga kaalude kastimeister, sest mõlemal kaalukastil on täpselt ühesuguse tegumoega kaane sulgemishaak.27 Võib aga ka olla, et niisuguse kujuga haagid olid hoopiski tollel ajal mingi standard, mida kaalukastide tegijad rakendasid. Nii et midagi kindlat ei saa väita. Mõlema kaalukasti kaanel on joonelised kujundid: Dortmani kaalukasti kaane peal on sirgete ristuvate tugevate joontega muster, meie kaalukasti kaane siseküljel kaarekujulised ristuvad vähenähtavad jooned.28 Kas neil joonmustritel on mingi tähendus: kas need on meistri märk, tähis, või on nad lihtsalt kaunistus?

Pigem võiks arvata, et ka kaalukastide meistrid on olnud erinevad. Kaalud on ju valmistusajalt üsna lähedased, aga kastide ehitus on erilaadne. Dortmani kaalukastil on esiküljel keskel mingid fotolt halvasti eristatavad initsiaalid, meie kaalukastil tegija initsiaalid puuduvad. Dortmani kaalukast ei ole tehtud ühest puidutükist, vaid on kokku pandud üksikosadest, meie kaalukastil on vajalikud väljalõiked ja õnarused lõigatud puidu sisse.

Kaalukasti mõõtmed on Dortmani kaalul 20,2 x 10,2 cm, meie kaalul 22,0 x 12,5 cm.

Mündikaalude kaalukastide pikkus on läbi aegade varieerunud vahemikus 25,5 cm kuni 12,0 cm, kaalukasti laius on olnud 12,5 cm 25 Kaalu kaane siseküljel on tekst (vt foto nr 2) bey mych gemacht Thomas

vulmarhussenn zu collenn vp synt yohans strassen nest Der bat stoffen anno 1560 ehk siis: tehtud minu, Thomas Vulmarshusseni juures Kölnis Püha Johani tänaval sauna kõrval 1560. aastal. Sellist kaalumeistrit leksikonid ei tunne. Nime Wulmar selgituseks: pühak Wulmar von Samer (620–697, Picardia, Prantsusmaa) oli kutsarite ja voorimeeste patroon. Ökumenisches Heiligenlexikon. http://www.heiligenlexikon.de (10.10.2012); Perekonnanimi Hussen on esinenud ka Nordrhein-Westfaleni alal. http://www.geneanet.org/abstammung/de/hussen.html (10.10.2012); Hussen on samuti üks maakoht Põhja-Rheinland-Pfalzis, mis maavalduslikult kuulus Kölni kuurvürstkonda. http://de.wikipedia.org./wiki/Hussen (10.10.2012).

26 Tänav sai oma nime St. Johanni ja Cordula kiriku järgi. Kirik, majad ja tänav on näha Arnold Mercatori 1571. a tehtud Kölni linna plaanist tehtud väljavõttel: S. Johanss straiß, S. Johan Cordulen. http://de.wikipedia.org/wiki/Datei:johannissraße-Köln-Mercator-1571.jpg (10.10.2012).

27 Vt Das Fenster, lk 17, kus on sulgemishaagi foto: Köln. Thomas von Dortman, wohl um 1560.

28 Vt foto 2.


191

kuni 6,0 cm.29 Väiksesse kaalukasti mõõtmetega 8,0 x 15,0 x 4,0 cm võis mahtuda kuni 40 vihti ning kaal.

Kasti laiusmõõt iseloomustab mündikaalude kaaluõla pikkuste erinevust: on pikema ja lühema õlaga kaale. Meie kaal ja Dortmani kaal kuuluvad pikaõlaliste mündikaalude hulka.

Huvitaval kombel on Thomas von Dortmani kaalu osuti alumine osa, mis kinnitub kaaluõlgadele, oma kuju poolest väga sarnane meie kaalu sama detailiga.30 Kui kaalumeistrid pole üks ja sama isik, siis võib see viidata kaalumeistrite teatud „koolkonna” tunnusele.

Ka selle poolest jääb asi selgusetuks ning vajab edasist uurimist.

Kaaluvihtide mõõdusüsteemi kuuluvuse selgitamineKölni kaalu juurde kuuluva 31 vihi identifitseerimisega tegi algust Leo Tiik. Alljärgnevalt on kasutatud tema uurimistulemusi, ent püü-tud leida lisaandmeid ja seisukohti nii uuemaist kui ka vanemaist allikaist.

Probleem seisneb selles, kuidas vihtide kaalumistulemuste alusel leida nende kuuluvus-vastavus tolleaegsele kuld- ja hõbemüntide rahasüsteemile ja nende omavahelistele kaalulistele suhetele põhi-ühiku suhtes.

Juba 12. sajandi keskelt pärinev Kölni-Erfurdi rahaühik mark31 kehtestati Püha Rooma riigi keisri Karl V32 valitsusajal 1524. a toimunud Esslingeni riigipäeval saksa mündi ja rahanduse ning kulla- ja hõbedakaubanduse ametliku alusena.33 See sai nimeks Kölni mark.34

29 Vt Das Fenster; Kisch, illustratsioonid.30 Vt Das Fenster lk 7; foto nr 4.31 Hans Joachim v. Alberti, Mass und Gewicht. Geschichtliche und tabellarische

Darstellungen von den Anfängen bis zur Gegenwart (Berlin: Akademie Verlag, 1957).

32 Karl V (1500–1558), Habsburg, 1519 Rooma-Saksa kuningas, 1520 Püha Rooma riigi keiser.

33 Kölner Mark. Artiklis on ülevaatlikud tabelid kuld- ja hõbemarga kohta: http://de.wikipedia.org/wiki/Mark-(Gewicht) (10.10.2012).

34 Christian Noback, Friedrich Noback, Vollständiges Taschenbuch der Münz-, Maass- und Gewicht Verhältnisse der Staatspapiere, des Wechsel- und Bankwesens und der Usanzen aller Länder und Handelsplätze, Erste Abtheilung (Leipzig: F. A. Brockhaus, 1851), 426–427. Die alten kölner Maasse und Gewichte:

tullio iloMetS

192

1566. a Augsburgi riigipäeval täiendati 1559. aasta riigi mündikorraldust sellega, et määrati ka taaler nn riigitaalriks (Reichstaler), millest sai käibemüntide vääringu alus.35

Meie Kölni kaal ja oletatavasti ka vihid kuuluvad samasse ajastusse, kui Kölni mark ja käibemündid said ametlikult kindla aluse.

Algse Kölni marga etalon, mille hoiukoht oli Köln, pole säilinud ja seetõttu on Kölni marga kaalu 233,8123 g selle 1524. a täpseks kaaluks pidamist varakult kritiseeritud.36 Hoolimata Hauschildi37 kriitikast kasutatakse Kölni marga algväärtusena vanemates ja

„Das Pfund enthielt 2 Mark des Gold- und Silbergewichts, war also 467,6246 Gramm = 9729,36 holländische As. Gold- und Silbergewicht war die kölnische Mark. Die Mark hatte 8 Unzen, 16 Loth, 64 Quentchen, 256 Pfennige, 912 Heller, 4020 (kölnische oder Dukaten-) As, 4352 Eschen oder 65536 Richtpfennigtheile, und wog 233,8123 Gramm= 4864,68 holl. As.” „Probiergewicht ist gleichfalls die Mark, mit der in Deutschland üblichen Einstellung: beim Golde in 24 Karat zu 12 Grän, beim Silber in 16 Loth zu 18 Grän, bei beiden Metallen also 288 Grän. „Eben diese Mark bildete früherhin und bis in die neueste zeit, mit ihren vielfachen (zum Theil abweichenden) Kopien, das Normal-Gold-Silber- u. Münzgewicht aller deutschen Staaten”. Samad autorid märgivad, et Kölni marga kaal senisäilinud vanima etaloni (aastast 1705) alusel on 233,8123 grammi.

35 Meyers Großes Konversations-Lexikon, Bd 14 (Leipzig, 1908), 269–270.36 Johann Friedrich Hauschild, Zur Geschichte des deutschen Maß- und Münzwe-

sen in letzten sechzig Jahren (Frankfurt a. Main, 1861). Autor kritiseerib lk 40 Johann Rogneri „Abriß der Meßkunde Wien 1860” raamatu autori seisukohta. Ja nimelt: „Wenn der Verfasser dieser Schrift auf Seite 15 derselben sagt: „Die von Kaiser Karl V anno 1524 im deutscher Reiche eingeführte und zu Köln auf-bewahrte Münzmark heißt Kölner (wahre köln.) Mark ..” , ferner auf S. 39: „Bis zum Jahre 1857 galt seit 1524 in sämmtlichen deutschen Staaten die Kölnische Mark als Münzgewicht, und es war 1 köln. Mark = 233,8123 Gramm”, so werde ich mich veranlaßt, darüber hier folgendes zu bemerken. Ueber das absolute Gewicht der echten Kölnischen Mark sind in einem Zeitraum von mehr als hun-dert Jahren viele genaue Untersuchungen angestellt worden, deren Ergebnisse aber nicht gehörig mit einander übereinstimmen. Dieser Mangel an Übereins-timmung ist indessen sehr leicht daraus zu erklären, daß das Vorhandenseyn des wahren Originals der Kölnischen Mark (unter den in Köln aufbewahrten Gewichte) sich nicht mit zweifelloser Gewißheit behaupten läßt und die Frage, wie schwer dieselbe damals (1524) eigentlich gewesen sey, als sie gesetzlich die allgemeine Münzmark der Deutschen wurde, also auch nicht sicher beantworten werden kann. Die Bestimmung der Kölnischen Mark zu 233,8123 Gramm ist also von Hoffmann, und erst im Jahre 1829 erfolgt. Sie galt in dieser Schwere auch nur in Leipzig, welche Schwere aber Rogner dem Urgewichte der Kölnischen Mark seit 1524 irrthümlich beilegt.” Teisal märgib autor: „Die Kölnische Mark war also 333 Jahre lang das gesetzliche Münzgewicht der Deutschen” (Esslinger Reichstag 1524–1857 Wiener Münzvertrag).

37 Johann Friedrich Hauschild (1788–1875) oli saksa kaubandusteadlane ja metroloog .


193

ka mõnedes uuemates teavikutes ikka sama kaaluväärtust.38 19. sajandi alguskümnenditel teostatud Kölni marga ja kontrollpenni (Richtpfennig)39 standardvihtide kaalumiste tulemusi on arvusta-nud ka Herbert Rittmann, kelle väiteid on refereeritud taalri kohta käivas artiklis.40 Tema hinnangul on vihtide kaaluandmeid tugevalt idealiseeritud, kuna kaalud ja vihid ei võimaldanud varem ega ka 19. sajandi alguskümnendeil vajaliku täpsusega andmeid saada, rääkimata kirjanduses leiduvaist arvutusvigadest. Hoolimata sel-lest, et Kölni mark võeti kasutusele paljudes kohtades, ei ühti nen-de „standardid” omavahel. Nii näiteks kaalus Dresdeni Kölni mark 233,543 g, Frankfurt am Maini oma aga 233,957 g. Teiste Saksa lin-nade Kölni marga väärtused mahuvad nende kahe vahele. Artikli andmeil on nüüdsel ajal kirjanduses kasutatud arvutuste alusena üldjuhul Brandenburgi-Preisi Kölni marka massiga 233,856 g.

Meetersüsteemi kui universaalse mõõdusüsteemi kasutamine algab 19. sajandiga. Napoleon I41 valitsuse ajal kehtestas Prantsuse Rahvuskogu 10. detsembril 1799. a seadusena meetermõõdustiku. Meetersüsteemi töötas välja 26-liikmeline Euroopa teadlastest koosnev komisjon. Määratleti algmeeter ja kilogramm.42 See uus „prantsuse mõõdu- ja kaalusüsteem” leidis poolehoidu eriti teadlaste

38 „As”, Meyers Großes Konversations-Lexikon, Bd. 1 (Leipzig, 1905), 840; „Richtpfennig”, ibid., Bd. 16 (Leipzig 1908), 912. Neid allikaid on praegusel ajal refereeritud paljudes Wikipedia artiklites.

39 Richtpfennig oli täpse kaaluga neljakandiline hõbeviht, mis oli mündinduses kasutuses põhikontrollvihina. Kölni mark jagunes 256 (kontroll)penniks ning 65536 kontrollpenni osaks (Richtpfennigteilchen).

40 „Taler” (http://de.wikipedia.org/wiki/Taler) (10.10.2012); Herbert Rittmann, Deutsche Geldgeschichte 1484–1914 (München, 1975). Vt veel viidatud artiklis lõiku: „Der Reichstaler von 1566”. Artiklis on Kölni hõbemarga väärtuseksehk massiks võetud 233,856 g. Selle kaaluga sulamhõbemargast vermiti 8 käibetaalrit kaaluga 29,232 g, mis oli hõbeda ja vase sulam. Hõbedasisaldus mündis pidi olema 889/1000. Puhas hõbemark jagati 9 hõbetaalriks (9 Taler Fuss), kaaluga 25,984 g. Vääringuks kehtestati, et 1 riigitaaler oli 68 kreutserit.

41 Napoleon I (1769–1821) valitses Prantsusmaad 1799–1814.42 7. aprillil 1795 kehtestas rahvuskonvent Prantsusmaal meetersüsteemi.

Prantsuse TA defineeris meetri juba 1791. a kui 10-7 Pariisi läbiva veerandmeridiaani pikkusest. Meridiaanikaare täpsed mõõtmised kestsid kuni 1799. Täpsustatud andmetel valmistati plaatinast esimene meetri etalon. Gramm defineeriti kui 0,01 m3 ja kilogramm kui 0,1 m3 destilleeritud vee kaal temperatuuril +4 ºC. Pärast Napoleoni langust meetersüsteem Prantsusmaal tühistati ja seadustati ainsa kehtiva mõõdusüsteemina alles 1840. a (Vt „Der Weg zum metrischen System” http://home.arcor.de/peter_klaering/alte_masse/alte_masse_wissen.html (10.10.2012)). Vt ka viide 31 Alberti, 126–131.

tullio iloMetS

194

ja inseneride hulgas. Senised kehtivad mõõdud ja kaaluühikud, samuti ajaloolised, oli vaja ümber arvutada meetersüsteemi, et võrrelda neid omavahel ühtse süsteemi alusel.

Seetõttu oligi oluline selgitada, kui palju oli säilinud 19. sajandi alguseks neid Kölni marga ja temaga seotud algetalonmünte ja -vihte. Kohe kerkib ka küsimus, millise täpsusega suudeti 19. sajandi alguskümnendeil kaaluda ja kui täpsed olid standardkoopiad. Meetersüsteemi eelsel ajal kasutasid keemikud nagu farmatseudidki apteekides kehtivat unts-drahm-graan-kaaluühikute süsteemi, mis Saksamaal põhines Nürnbergis 1555. a kehtestatud 12-untsisel Nürnbergi standardnaelal (Nürnberger Medizinalgewicht).43

19. sajandi algusaastail oli väikesi kaalutisi võimalik kaaluda juba kolme komataguse koha (mg) täpsusega.44 Teaduse arenedes täiustusid ka kaalud, suurenes kaalude tundlikkus, mõõtmistäpsus ja stabiilsus.

Kui palju kaalub meetersüsteemis Kölni mark, seda asus varakult selgitama Maini-äärse Frakfurdi metroloog Georg Kaspar Chelius,45 kes avaldas saadud esialgsed tulemused 1805. a ning 1808. a juba laiendatud ja täiustatud tulemused väljaandes „Kaubalinn Frankfurt am Maini mõõtude ja kaalude (massi) usaldusväärsuse võrdlus”.46 Mitme vana standardvihi alusel sai ta näiteks Maini-äärse Frankfurdi Kölni marga kaaluks (massiks) 233,9402 g, mida ta hiljem täpsustas. Samuti selgitas autor prantsuse mõõdusüsteemi ja õpetas kümnendmurdude rakendamist arvutamisel. Samalt autorilt ilmus 1817. aastal järjekordne ülevaade nii mineviku kui ka tema

43 1 Nürnbergi nael (Pfund) = 12 untsi = 96 drahmi = 288 skruupulit = 5760 graani = 357.8538 g. 1 unts = 29,82115 g, 1 drahm = 3,72764 g, 1 skruupul = 1,24255 g, 1 graan = 0,06213 g. Vt „Apothecaries’ system” http://en.wikipedia.org/wiki/Apothecaries`_system (10.10.2012).

44 F. Szabadvary, Geschichte der analytischen Chemie (Budapest, 1966), 168, 173. C. H. Pfaffi (1773–1852) kaaludel sai 10 g koormuse korral kaaluda 1 mg täpsusega juba enne 1821. a. J. J. Berzelius (1779–1848) oli esimene keemik, kes hakkas süstemaatiliselt kasutama meetersüsteemi. Tema kaalu kõige väiksem viht oli 5 mg, mis toimis kaaluõlal reiterina.

45 Georg Kaspar Chelius (1761–1828), saksa metroloog ja matemaatik.46 Georg Kaspar Chelius, Zuverlässige Vergleichung sämmtlicher Masse und

Gewichte der Handelstadt Franfurt am Main so wohl gegen einander selbst, als auch gegen die französischen und andere auswärtigen deren Inhalt als zuverlässig bestimmt ist. Zweite, ganz umgearbeitete und sehr vermehrte Auflage (Frankfurt am Main, 1808).


195

kaasaja mündinduse ja mündinduse-rahanduse seaduste kohta.47 Kolmas sama autori raamat mõõtude-kaalude kohta ilmus trükist pärast autori surma 1830. aastal, selle teose oli Cheliuse väimees Johann Friedrich Hauschild ümber töötanud ja laiendanud ning toimetanud.48

Kölni marga algkaalu (massi) väljaselgitamise ajaloo kohta järelejäänud-alleshoitud-ülesleitud standardvihtide alusel annab põhjaliku ja kriitilise ülevaate J. F. Hauschildi 1836. aastal ilmunud raamat, mis käsitleb paljude maade ja linnade mündivihtide võrdlevat uurimist ning mõõtude ja kaalude uurimise uuemaid saavutusi, aga ka kriitikat.49

Raamatu eessõnas on autor rõhutanud, et meetersüsteemi kaaluühik on meie jaoks väga suure tähtsusega, sest see on peaaegu igal pool peamine võrdlusühik või saab selleks.

Kölni marka käsitlevast peatükist saab lähemat teavet Kölni marga vihi kohta, mille mass on 233,8123 g; sellest on juttu eespool (vt viide 36). Nimelt kaalus Leipzigi mehaanik Hoffmann Kölnis

47 Georg Kaspar Chelius, Aphorismen aus dem Fache der Münzgesetzordnung und des Müntzwesens der vergangenen und gegenwärtigen Zeit (Frankfut am Main, 1817), Bayerische Staatsbibliothek München (digital).

48 Allgemaines Comtoir-Handbuch. Neunter Theil oder Maß- und Gewichtsbuch von Georg Kaspar Chelius. Dritte, von dem Verfasser selbst ganz umgearbeitete und sehr vermehrte Auflage, Nach dessen Tode herausgegeben und mit Nachträgen begleitet von Johann Friedrich Hauschild, Mit einer Vorrede von H. C. Schumacher (Frankfurt am Main: Verlag der Jägerschen Buch-, Papier- und Landkarten-Handlung, 1830. Parsons Library, University of Michigan (digital)).Kirjandusviidetes esineb raamatu autorina Hauschild.

49 Johann Friedrich Hauschild, Vergleichungs-Tafeln der Gewichte verschieder Länder und Städte nebst der neuesten Verordnungen und Untersuchungen über Maße und Gewichte, wie auch mehreren Beiträge zur Berichtigung der Gewichtskunde (Frankfurt am Main, 1836), Bayerische Staatsbibliothek München (digital). Raamatus on lk 30–46 peatükk, mis on pealkirjastatud „VI Die neueste Bestimmungen der Kölnischen Mark, mit Hinsicht auf frühere Bestrebungen für den gleichen Zweck”. Selles peatükis analüüsib autor eri autorite saadud tulemusi Kölni marga kohta. Selgus, et kaheksa autori määramiste-arvutuste tulemused mahtusid vahemikku 233,7500–233, 8619 g. Keskmine väärtus on 233,8133 g, sealhulgas: Hoffmanni tulemus on 233,8123 g, Vega oma 233,8557 g, mis on Preisi Kölni margale lähedane, s.o 233,8556 g. Noback (1851) on eessõnas lk XXII–XXIII esitanud 17 Saksa linna Kölni marga väärtuse: kõige väiksem on Dresdenil, 233,54308 g, ja kõige suurem on Nassau mark, 233,9569 g, mille Nassau oli võtnud üle Maini-äärselt Frankfurdilt. See omakorda võttis kasutusele Preisi Kölni marga 233,8555 g (ilmselt 1837). Ka Alberti (viide 31) (1957) Kölni mark on 233,8123 g. Tuleb tõdeda, et Kölni marga varasema perioodi kaalulisele väärtusele pole täpset meetrilist vastet veel lõplikult välja selgitatud, vt http://www.numispedia.de/K%F6lner_Mark (10.10.2012)

tullio iloMetS

196

4. augustil 1829 seal säilinud ja 21. jaanuaril 1705. a kaalumeister Caspar Grevenbergi50 valmistatud vihi, millel oli kiri:

Ein Mark Kölnisch zu 152 Engel.51 Sellest lasti valmistada täpsed koopiad, mis tembeldati Kölni linna kolme krooni vapiga. Igal koopial oli kiri: Copie der Kölnischen Mark vom Jahr 1705. Köln 1829. Kas see Kölni marga viht on senini teadaolevalt kõige vanem Kölni marga dokumenteeritud viht? Ilmselt küll.

Meie kaal ja arvatavasti ka vihid on samaaegsed Dortmani kaaluga. Tolle kaalukasti kaane siseküljel on tekst, mis on avaldatud Fensteris52 ja tõlgitud tänapäeva saksa keelde. Kirjutatud on vihist, mis on õige engeli-viht ja mille alusel on võimalik välja arvutada kõiki kaalu- (või vihi-) süsteeme (Gewichtssysteme) ja selle abil kõige väiksemate ühikuteni jõuda ning tuletada Kölni vihi õige kaal.53

Seega võiks see Kölni marga jaotus pakkuda huvi ka meie kaaluvihtide seisukohast. Kaalukasti kaanel olevas tekstis on Kölni mark 152 engelit, 1705. a 152 engelse-vihi kaal oli 233,8123 g, 1 engel on seega 1,5382 g ning vastab 32 Hollandi troy-ass’ile.54

Olgugi et Hollandi troy pound ja Inglise troy pond on nime poolest sarnased, erinevad nad kaalu (massi) poolest tunduvalt.55 Kölni

50 Kisch, 84. Caspar G. nimetati 17. veebruaril 1710 Kölni taadelmeistriks (Eichmeister). Surnud 1738. Tema poja, kaalumeister Jacob Grevenbergi 1765. a valmistatud vihikomplektis on viht, millele graveeritud „1 Marck Gewicht 65536” (lk 33). Mark on esitatud rihtpennides. Vihikomplekt on Kölni linnamuuseumis.

51 Tekst: „Solche ist am 21. Januar 1705 von dem Wagenmacher Caspar von Grevenberg verfertigt worden, und hat folgende eingegrabene Schrift Ein Mark Kölnisch zu 152 Engels.“

52 Das Fenster, 7.53 „Dies ist ein Engels-Gewicht, mit dem man alle Gewichtssysteme berechnen

kann. Und erstens gehen auf unsere kölnische Mark je Mark 152 Engels. Ein Lot kölnischen Gewichts sind 9½ Engels. Danach rechnet im Verhältnis hinunter bis auf die kleinste Einheit. Dies ist ein rechtes Engels-Gewicht, da man das rechte kölnische Gewicht herleiten kann”. Seega 1 Kölni mark oli 152 engelit ja üks Kölni lood 9,5 engelit. Fensteri autorid esitavad Kölni marga alajaotuste süsteemi: „Eine Kölner Mark entsprach 152 Engels = 8 Unzen = 16 Lot = 64 Quentchen = 4864 Ass. Engel war ein holländisches Gewicht zu 32 Ass. Ein holländisches Ass entsprach 0,048 g oder 13 12/25 (13,48) Kölner Richtpfennigen.“

54 Troy kaal on massiühikute süsteem, mis sai alguse Prantsuse kaubalinnast Troyes’st ja kasutati esimesena Inglismaal 1400-st aastaist ning seadustati ametlikult kulla ja hõbeda jaoks Inglise kuninga Henry VIII (1491–1547) valitsuse ajal 1527. Hollandi troy oli kulla ja hõbeda kaalusüsteemina kasutusel veel pärast meetersüsteemi kehtestamist. Hollandi nn troy-ass sai laialdase leviku. Vt „Troy weight“ http://en.wikipedia.org/wiki/Troy_weight (10.10.2012).

55 Hollandi troy-pond (nael) on 2 hollandi troy-marka = 492,16772 g. Inglise troy–pound (nael) = 373,242 g. Mõlemad jagunevad vastavalt 1 Hollandi troy-pond =


197

marga ajaloo ning Kölni kuld- ja hõbemarga jaotiste kohta annab hea lühiülevaate Wikipedia artikkel,56 kus Kölni marga väärtuseks on võetud 234,1011456 g. Meie peame Kölni marga väärtuseks siiski 233,8123 g.

Vihtide süsteemi arvutamisel peab arvestama nii vihtide võimalikku korrosiooni kui ka vihtide endi valmistamise vea piiri. Seetõttu ei tarvitse sama liiki vihid olla omavahel kuigi täpselt kooskõlas. Alljärgnevalt püüame välja selgitada vihtide tõenäolise jaotussüsteemi.

Vihid nr 5–18 sobivad kokku Hollandi troy-pond’i troy-as-süsteemiga. Võttes vihi nominaalkaalu näiduks (nt 0,5 gr või 6 gr) 1 graani ja korrutades 20-ga (1 as on 20 gr), saame mitmel vihil tulemuseks troy-as-väärtuse 0,048 g või sellele lähedase väärtuse. Ka on selle rühma vihid omavahel enam-vähem kooskõlas. Vihid 10–18 ühilduvad omavahel ja on troy-as-väärtuse suhtes täpsed, nt vihid nr 10, 12, 13, 15.

On teada, et mündikaalude vihikomplektis oli alati ka korralik troy-as-süsteemi kuuluv, „assideks” kutsutud, tasandusvihtide komplekt (Ausgleichsgewichte).57

Vihid nr 1, 2, ja 19, 20, 21, 24 kuuluvad arvatavasti ordinaarse karaadi vihtide süsteemi. Võttes aluseks, et karaat (kr) on neli korngraani (4 x 0,05074 g), saame vastavalt: vihid 1, 2 on 0,75 kr.

8 Onzen = 160 Engelsen = 5120 As = 246,08386 g; 1 Onze = 20 Engelsen = 640 As = 30,7604825 g; 1 Engelsen = 32 As = 1,538024125 g; 1 As = 0,0480632539 g. 1 Inglise troy-pound = 12 ounces = 240 pennyweihgts = 5760 grains = 373,242 g = 7765,6 Hollandi As; 1 ounce = 20 pennyweigts = 480 grains = 31,1035 g; 1 pennyweight = 24 grains = 1,555175 g; 1 grain = 0,06479896 g.

56 Vt 27 Kölni mark. 1 Goldmark = 24 Goldkarat = 288 Goldgran = 4608 Korngran = 233,8123 g. 1 Goldkarat = 12 Goldgran = 192 Korngran = 9,7421792 g. 1 Goldgran = 16 Korngran = 0,8118485 g. 1 Korngran = 0,0507405 g. Tavaline karaat = 4 korngraani = 0,202962 g. 1 Silbermark = 8 Unze = 16 Loth = 256 Pfennig = 512 Heller = 4068 Korngran = 65536 Richtpfennig = 233,8123 g = 4864,68 Holl. As. 1 Unze = 2 Loth = 8 Quentchen = 32 Pfennig = 64 Heller = 576 Korngran = 8192 Richtpfennig = 29,2265375 g. 1 Loth = 4 Quentchen =16 Pfennig =32 Heller = 288 Korngran = 4096 Richtpfennig =14,6132687 g. 1 Quentchen = 4 Pfennig = 8 Heller = 72 Kormgran = 1024 Richtpfennig = 3,6533171 g. 1 Silberpfennig = 2 Heller = 18 Korngran = 256 Richtpfennig = 0,9133293 g. 1 Heller = 9 Korngran = 128 Richtpfennig = 0,4566646 g. 1 Korngran = 0,0507405 g. 1 Richtpfennig = 3,5676 mg. 1 Silbermark = 4020 (kölnische oder Ducaten) As = 0,0581623 g und 4352 Eschen = 0,0537253 g. Komatagused kaugemad kohad on arvutuslikult vajalikud, reaalne kohtade arv oleneb kaalumise täpsusest.

57 Fenster, 4.

tullio iloMetS

198

viht 19 on 2 kr, viht 20 aga 0,5 kr, viht 21 on 0,25 kr, viht 24 aga 1 kr. Ühtset ühildumist, võttes ühe vihi kaalu aluseks, ei ole.

Kaks vihti sobivad Inglise troy-pound-süsteemi: viht 25 on 1 Inglise troy-grain, viht 26 aga 0,20 Inglise troy-grain’i.

Nürnbergi Pfund-süsteemi kuuluvad kolm vihti: viht nr 22 on 1 skruupul, viht nr 28 on 0,1 Nürnbergi graani, viht nr 27 on 0,4 Nürnbergi graani.58

Kölni marga süsteemi kuulub viht nr 23, mis vastab kaalult 1 hellerile.

Vihid 2 ja 3 ning 29 ja 30 kuuluvad rihtpennide (rp) (Richtpfennig) süsteemi. Jagades vihi nominaalväärtuse rihtpenni väärtusega (0,003567 g ), saame vihi väärtuse rihtpennides. Viht 3 ja 4 on 0,5 rp, sest vihi kaal on väiksem rihtpenni omast. Viht 29 on 4 rp, viht 30 on 2 rp.

Vasetükki nr 31 võime pidada vihiks, sest tema kaal vastab 1 engeli kaalule, st 1,53371 / 0,048 = 31,95 ≈ 32 (1 engel on 32 assi).

Hõbemarga mass, kui 1 Kölni mark on 152 engelit = 4864 Hollandi assi, on Kischi andmeil 233,75 g.59 Ühe engeli mass vastab sel juhul 1,5378 grammile.

Ülaltoodust on näha, et vihid kuuluvad mitmesse süsteemi ja eri sorti vihte on vihikomplektis eri hulgal. Kõige rohkem on troy-as’ile vastavaid vihte, 15 vihti (kaasa arvatud ka 1 engeli viht). Järgmised, kuue vihiga, on ordinaarse karaadi vihid, rihtpennide hulka kuulub neli vihti, Nürnbergi naela süsteemi kuulub kolm vihti, Inglise troy-pound-süsteemi kaks vihti. Üksik viht on 1 heller.

Tõenäoliselt pole niisugune vihisortide koosseis juhuslik, vaid on koostatud praktilist vajadust mööda.

Seda laadi vihikomplekti, milles enamik on tasandusvihid, kuulus käibevihtide ehtsuse kindlakstegemiseks vajaliku abivahendina ka spetsiaalne tabelite raamat.60 Teatavasti olid hõbemündid vermitud hõbeda ja vase sulamist kindlas vahekorras, mis oli seadusega

58 Vt Alberti, 377; vt ka viide 43 Apothecaris system.59 Kisch, 32, 33. „Übersichtlich zuzammengestellt ist 76 Ass = 1 Quentchen; 304 Ass

= 4 Quentchen = Loth; 608 Ass = 8 Quentchen = 2 Loth = 1 Unze; 4864 Ass = 64 Quentchen = 16 Loth = 8 Unzen = 1 Mark. 1 kölnische Mark wiegt 233 ¾ Gramm (233,75 g) und entspricht 152 Engels.”

60 Fenster, 4.


199

sätestatud.61 Kaalumise andmete järgi saadi tabelist näit, mille põhjal oli võimalik otsustada mündi kvaliteedi üle.

Müntide võltsimine on ju niisama vana kui mündid ise.Vihikomplekti vihtide koosseisu alusel võib arvata, et tegemist on

mündikaaluga. Enamikust varema ja hilisema aja mündikaaludest erineb meie kaal kunstilise kujundusega esikülje poolest ja selle poolest, et mõlemad kaalukausid on õõnsad. Kaalu esikülg ja kaalukausid on kaetud valge metallikihiga. Kaal pole ka käeshoitav, vaid riputatakse kastikaanele paigutatava messingist tugivarda külge.

Erinevus on veel selles, et vihid on kõik väikesekaalulised ja asetsevad paberümbristes, millel on vihtide kohta täpsem või üldisem kirje. Kaalukasti ehitusest ja kujundusest on näha, et suuri vihte polegi sellesse kaalukasti ette nähtud: puuduvad õnarused suurte vihtide tarvis.62

Võimalik, et sajandite jooksul on seda kaalu vajatud ka muuks kui ainult müntide kaalumiseks; võis kasutada ju teisi vihikomplekte. Kullaseppadel ja juveliiridel olid niisugused väikesekoormuselised tundlikud kaalud tol ajal kindlasti kasutusel.

Kaal on Tartu ülikooli keemiakabinetis kunagi ametlikult arvel olnud, mida tõendab kaalukasti kaanel olev inventarisilt, millel on nr 60. Samasuguse kujundusega inventarisilte leidub ka paljudel teistel muuseumis olevatel vanadel museaalidel. Hiljem on kaal inventari nimekirjast välja arvatud ning number läbi kriipsutatud, kaal ise aga uunikumina alles hoitud.

1827. a ülikooli taasavamise 25. aastapäevale pühendatud suureformaadilises albumis on juttu ka keemiakabinetist ja mainitud, et kabinetil on seitse proovimiskaalu (Probierwaagen), kuid eraldi pole seda kaalu seal mainitud.63 Proovimiskaale kasutati

61 Ka kuldmündid ei olnud puhtast kullast. Hõbeda ja kulla sulamid olid käibemüntidena kulumisele vastupidavamad kui puhtast metallist tehtuna.

62 Ivar Leimuse arvates võiks olla tegu etalonidega. Seepärast olidki vihid esialgu ühekaupa ja kaal nii uhke, lausa hõbedaga kaunistatud. Sel juhul oleks tegemist suure haruldusega, mida linnas võis ka valmistamise ajal olla ehk mõni üksik (või üksainus) eksemplar (toim).

63 Die Kaiserliche Universität zu Dorpat. Fünfundzwanzig Jahre nach ihrer Gründung (Dorpat, 1827), 9. Keemiakabineti aparaatide nimekirja on koostanud Giese järeltulija prof G. Osann (1797–1866, TÜ-s 1823–1828). Nimekirjas on 56 aparaati. Võib arvata, et neid kaale ei kasutatud praktiliste tööde jaoks juba

tullio iloMetS

200

analüüse tehes ja siis, kui oli vaja täpsemalt kaaluda suuremat hulka materjali (nt reaktiive, drooge jms). Seda Kölni kaalu võidi kasutada müntidega seoses, sest sel ajal olid mündikaalud veel hulk aega tarvitusel. Kahjuks ei ole sellest ajavahemikust säilinud keemiakabineti arhiivdokumente, ja kui ei leita uusi materjale, jäävad paljud küsimused lahtiseks.

Giese ajal, aga kindlasti mitte enam Osanni ajal, sest keemiakabinetil oli juba ajakohasemaid kaale.


201

Historically valuable scales (dated 1560) from Cologne at the University of Tartu

History MuseumTULLIO ILOMETS, cand. chem.

University of Tartu History Museum

The oldest of all the precision measurement instruments preserved at the University of Tartu History Museum is probably the complete set of coin scales manufactured in Cologne in 1560. It comprises the scales box (12.5 x 22.0 x 2.7 cm), the scales and the weights: 28 tet-ragonous brass weights, two S-shaped copper-wire weights and one semi-circular copper weight.

The scales were donated to the museum by the university’s Chair of Inorganic Chemistry in 1982. The chair staff believed that the scales had belonged to Ferdinand Giesele, Professor of Chemistry and Pharmaceutics (1781-1821, served at the university from 1814-1821). No other information about the original ownership of the scales or other aspects of their long existence is available.

The inside of the scales box lid contains an inscription telling us that a master by the name of Thomas Wulmar Hussen made the scales on St. Johan Street in Cologne in 1560. This particular set is different from most coin scales manufactured in Cologne because of the way it is suspended on the brass rod inserted into the lid. Both scalepans are round and the whole front part of the scales is covered with a flowery metal ornament. Another notable difference lies in the fact that the 31 weights are of very small mass and are stored not in special recesses in the scales box but mostly in paper envelopes with explanatory inscriptions. The scales box in fact has two compartments with lids and two open drawers for weight storage.

The main objective of this article is to describe the set in detail. The scales and scales box were thoroughly measured. The weights were weighed on Mettler B 6 analytical semi-micro scales.

The author attempts to determine the weight system to which those of this particular set of scales belong. For the purpose of this analysis the mass value of the Cologne mark was set to 233.8123 g.

tullio iloMetS

202

The calculations performed indicate the following: it is most likely that 15 of the weights belong to the Dutch troy-pound (as) system (weights 5-18 and 31); that two of the weights belong to the English troy-pound (grain) system (weights 25 and 26); that six of the weights belong to the ordinary carat weights system (weights 1, 2, 19, 20, 21, 24); that four of the weights belong to the Cologne mark’s penny (Richtpfennig) system (weights 3, 4, 29, 30); that three of the weights belong to the Nuremburg pound (Pfund) system (weights 22, 27, 28); and that one further weight (23) was denoted as a heller.

The article contains a brief overview of the Cologne coin scales manufacturing process, the coin-making industry and the history of the Cologne mark. The author also examines issues associated with the process of determining the initial mass value of the Cologne mark based on old and new reference sources.

This exhaustive description allows readers to draw the conclusion that this is a very rare reference-standard set of scales.


Vana ülikoolimaja uks?MA EGLE TAMM

Tartu Linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistus

Ukse taasavastamine2009. aasta varakevadel pöördus artikli autori poole üks Tartus Jaa-ma 27 asuva maja elanik, kes soovis vabaneda tema kuuris olevast uksest, mille koopia on ees Jaama 27 majal (ill 1). Koopia valmistasid 2000. aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli õpilased, originaal aga jäi kuuri. Oli tekkinud olukord, kus imposantne kahe reljeefse mehe-peaga uks (ill 2), mis oli mälestisena kaitse alla võetud kui Jaama tn 27 uks, ei olnud enam selle maja uks, vaid paiknes kuuris. Ilma sügavama analüüsita ja uuringuteta tundus uksele kõige sobivam uus omanik olevat Tartu ülikool.1 Uks viidi kuurist ülikooli hoidlasse restaureerimist ja paremat asukohta ootama. Uksega lähemalt te-geledes selgus, et intuitsiooni ajel tehtud otsus osutus õigeks: Jaa-ma 27 majal ees olnud uks võis esialgu kuuluda Tartu ülikoolile, olla Suurturu-äärse vana ülikoolimaja peauks.

Ülikoolimaja Suurturu ääres Enne Tartu ülikooli praeguse peahoone valmimist 1809. aastal toi-mus ülikooli õppe- ja administratiivtöö mitmes majas.2 Neist olulise-mad olid von Bocki maja (Ülikooli 16) ning Raekoja platsi ja Rüütli

1 Täna võib ust näha Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi varakambris (toim).2 Vt täpsemalt E. Kudu, Tartu Ülikooli üüritud õpperuumide asukohti 1802–1809”,

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, V (Tartu 1977), 3–9.

egle taMM

204

tänava nurgamaja (Raekoja plats 6 / Rüütli 2). Von Bocki maja sai ülikool esimesed viis õppeaastat kasutada tasuta ja seal avatigi üli-kool 1802. aasta kevadel. Hiljem maja renditi ja 1839. aastal ostis ülikool maja endale.3 Raekoja platsi äärset maamarssal von Ungern-Sternbergi maja algul renditi, kuid juba 1802. aasta sügisel sai üli-kool maja omanikuks.4 Seda maja nimetati akadeemiliseks majaks. Mõnda aega pärast praeguse peahoone valmimist oli kasutusel ka nimetus „esialgne maja” (Interims-Gebäude).5 Arhiividokumentides ja mitteametlikus keelepruugis oli levinud nimetus „ülikoolimaja Suurturu ääres” ja hiljem „vana ülikoolimaja Suurturu ääres”.6

Ei ole teada, millal hoone Raekoja plats 6 / Ülikooli 2 täpselt valmis sai, ent see pidi olema vahemikus 1798 kuni 1802. Ehitus-

3 EAA, 402-4-712, l. 274 Niina Raid, „Vana ülikoolimaja Suurturu ääres”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi,

1 (1975), 79.5 Nt: Die Kaiserliche Universität zu Dorpat, Fünfundzwanzig Jahre nach ihrer

Gründung (Dorpat, 1827).6 Nt: EAA, 2100-11-129; EAA, 402-5-55.

Illustratsioon 1. Jaama 27 maja, millel oli aastakümneid ees arvatav vana ülikoolimaja uks, tänapäeval majal ees olev mehepeadega uks on vana ukse koopia (Foto: Egle Tamm, 2011)

vana ÜlikooliMaja ukS?

205

meister Nicolaus Friedrich Lange (1756–1819) teadete järgi ei olnud kahekorruseline maja 1797. aasta oktoobrikuus veel täiesti valmis.7 Maja oli siiski niivõrd valmis, et uksed-aknad olid ees ja tisler palus nende eest töötasu välja maksta.8 Ülikool omandas maja 1802. aas-tal.9 Teadete järgi oli maja kolmel korrusel sel ajal kokku 25 tuba.10 Seega oli majale vahepealse viie aastaga lisandunud kolmas korrus. Varasemal säilinud plaanil (1840; ill 3) on Suurturu-poolne kolmas korrus ehitatud koridorisüsteemis nagu õppeasutusele sobilik, samal ajal kui ülejäänud maja järgib tollasele eluhoonele iseloomulikku lä-bikäidavate tubade süsteemi.11 Võimalik, et kolmas korrus ehitati ülikooli kui võimaliku rentniku vajadust mööda.

Kuigi ülikooli avaaktus peeti von Bocki majas, koondus ülikooli juhtimine algusaastatel akadeemilisse majja. Seal toimusid profes-sorite ametlikud koosolekud, seal peeti loenguid, näiteks ülikooli esi-mese rektori G. F. Parroti matemaatikaloenguid, ja hoiti teaduslikke kogusid, sh matemaatika õpetamiseks vajalikke kogusid.12 Majas asusid akadeemilise nõukogu ja kantselei ruumid ning kuratooriumi kantselei.13 Ülikooli esimestel aastakümnetel tehti ruumide tarvitu-ses tihti muudatusi. Teada on, et esimesel kahel aastakümnel peeti majas ka esteetika-, arheoloogia-, meditsiini-, teoloogia- ja õigustea-duse loenguid. Osa ruume kasutati ülikooli töötajate eluruumidena ja alumise korruse ruume anti üürile äridele.14

Kuni 1830. aastani üüris selles majas umbes kümnetoalist korte-rit professor Johann Karl Simon Morgenstern (1770–1852). Pärast uue peahoone valmimist kolis majja ka joonistusõpetaja prof Karl August Senff (1770–1838) koos joonistusklassiga ning majandus-, tehnoloogia- ja tsiviilehituse prof Johann Wilhelm Krause (1757–1828). Morgenstern oli Tartu ülikooli kõnekunsti, klassikalise filo-

7 EAA, 2381-2-690, 1. 2.8 EAA, 2381-2-690, l. 20-21.9 Kuigi eelarves olid kulud akadeemilisele majale ette nähtud juba 1799. aastal.

Die Kaiserliche Universität zu Dorpat, VIII.10 Die Kaiserliche Universität zu Dorpat, 38.11 EAA, 402-5-55, l. 1.12 Die Kaiserliche Universität zu Dorpat, 38. G. F. Parrot oli algul matemaatika ja

rakendusmatemaatika professor.13 Maret Eimre, Ajalooline õiend Raekoja plats 6 maja (Hambapolikliinik) kohta,

(Tartu 2001), 6. 14 Raid, „Vana ülikoolimaja Suurturu ääres”, 84–85.

egle taMM

206

loogia, esteetika-, kirjandus- ja kunstiajaloo professor ning raama-tukoguhoidja. Tema rajas ka ülikooli kunstimuuseumi, mille varad olid kuni praeguse peahoone valmimiseni hoiul akadeemilises majas Morgensterni korteris.15

19. sajandil olid humanitaarteadused, eriti antiikkultuur, ülikoo-lihariduses tähtsal kohal. Antiigi tundmine pidi aitama mõista val-gustusfilosoofiat ja humanismi. Vana ülikoolihoone ehk akadeemi-line maja oli kuni uue peahoone valmimiseni ülikooli akadeemiline keskus ning etendas ka järgnevatel kümnenditel tähtsat rolli vaimse kultuuri kandjana.

Ukse semantikast18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse valgustusfilosoofiast lähtuv mõtteviis pidas oluliseks n-ö kõnelevat arhitektuuri, st ehitiste ar-hitektuur pidi avama hoone tähenduse ja funktsiooni. Seda sai teha ühelt poolt hoone vorm ja teiselt poolt sümboolsed detailid. Vana ülikoolimaja oli ehitatud eluhoonena, seetõttu ei saanud see vor-mis peegeldada haridustempli üllast suursugusust. Alles valminud hoonet ei olnud otstarbekas põhjalikult ümber ehitada, kuid tellitud uus uks sai anda hoone sisule tähenduse, näidata piiri akadeemilise maailma ja mitteakadeemilise argielu vahel.

Kummagi uksetiiva keskmes on profiilis mehepea reljeef. Vasak-poolsel reljeefil on habeme, kergelt lokkis juuste ja otsatukaga vanem mees. Parempoolsel on habemeta, kergelt lokkis juuste ja otsatukaga noorem mees, võib isegi öelda noormees. Üldistatult võib neid vaa-delda kui professorit ja tudengit. Ikonograafiat silmas pidades saab selgeks, et tegemist ei ole 19. sajandi tüpaažidega. Tolleaegne mood soosis paljastatud laupa ja habemeta lõuga nii noorel kui ka vanal. Ukse ikonograafia allikas on antiikaja tüübid, keda iseloomustavad lokkis juuksed ja otsatukk, habemeta noored mehed ning habemega vanad mehed.

Suurturu-äärset ülikoolimaja nimetati akadeemiliseks majaks ehk akadeemiaks, mille algne tähendus viitab Platoni asutatud Ateena filosoofiakoolile (4 saj eKr). Seetõttu võib uksel kujutatud me-

15 Raid, „Vana ülikoolimaja Suurturu ääres”, 85.


207

hepeades näha Platonit (sur-nud 347 eKr) ja Aristotelest (384–322 eKr) kui antiikaja tuntuimat õpetaja ja õpilase paari. Mõtet, et kujutatud on antiikfilosoofe, toetab ka K. Morgensterni kui aka-deemilise maja hinge suur huvi ja austus antiikfilosoo-fide vastu. Kui Morgenstern õppis Halle ülikoolis, oli Platon stuudiumi peamine uurimisobjekt. Samuti ole-vat Morgenstern kandnud sõrmes Sokratese pea kuju-tisega kaunistatud oonüks-sõrmust.16 Semantiliselt oli see akadeemilise maja täpne ja sobiv sümbol, väljendades ajastu filosoofilisi suundu-musi ja mõttemaailma.

Kuivõrd on kujutatud figuurid pelgalt märgid, ajastut iseloomus-tavad koondportreed, kuivõrd on meister lähtunud konkreetsest isi-kust, jääb võrrandi suure hulga tundmatute tõttu esialgu lahtiseks. Ajastutäpsust ja koopialembust silmas pidades võib eeldada, et lähtu-tud on konkreetsest eeskujust. Tartu Ülikooli kunstimuuseumi tänini säilinud skulptuuri- ja gemmide koopiate kogus, mis on Morgensterni muretsetud, ei ole ukse reljeefidele sobivat vastet. Gemmide kogus (saadud alles 1825. aastal) on Platoni näoreljeefe, kuid uksel kuju-tatut ei saa pidada nende koopiaks. Isegi kui arvestada, et reljeefide tegija ei seisnud oma ülesannete kõrgusel ja kujutatud näojooned on välja tulnud eeskujust erinevad ega ole oskamatuse tõttu identifitsee-ritavad Platoniga, siis ukse figuuril puuduvad gemmidel kujutatud Platoni kuklalokid. Siiski võib vanema mehe puhul täheldada näo-joonte sarnasust Platoniga, keda tema kaasaegsed on kujutanud mit-16 „Johann Karl Simon Morgenstern” TÜ klassikalise filoloogia õppetooli koduleht,

http://www.ut.ee/klassik/isikud/morgenstern.html (05.10.2012).

Illustratsioon 2. Jaama 27 maja ees olnud uks (Foto: Toomas Tamm, 2011)

egle taMM

208

te eriti peente näojoontega, täidlusele kalduva näo ja lühemat tüüpi ninaga. Ukse reljeefil nähtava näo põhiolemus sobib Platoniga.

Reljeefil kujutatud õpilase näojoonte käsitlus on sarnane õpetaja omaga. Seetõttu on teda raske samastada Aristotelesega, keda on skulptuuridel ja joonistustel kujutatud peente näojoontega ja klassi-kalise saleda, n-ö kreekapärase ninaga.

Kuna õpetaja ja õpilane on näotüübilt sarnased, ei saa välistada võimalust, et kujutatud on ühte ja sama inimest noorena ja vanana.

Meistrist ja stiilist19. sajandi tislerite-puunikerdajate kohta puuduvad peaaegu täieli-kult andmed, teemaga ei ole kunstiajaloos tegeletud. Suurturu-äärse maja tisleritööd tegi tisler Christian Holz 1797. aastal, kes esitas ni-mekirja majas tehtud tisleritöödest.17 Nimestikus on mitu ust, kuid ühtki neist ei saa otseselt samastada mehepeade kujutisega topeltuk-sega. See on ka loogiline, sest sel ajal ehitas parun Ungern-Sternberg veel elumaja. Meister Christian Holz valmistas ka ülikooli peahoone aula sambad ja rõdu.18 See ei anna veel alust pidada ukse tegijaks Holzi, kuid edasises uurimises tuleb ta võimaliku meistrina arvesse.

Klassitsistlikku ust iseloomustab mõõdusuhe üks kolmandik ka-hele kolmandikule. Ukse keskne motiiv meenutab sammast, mille alumine kolmandik on samba baas. Esinduslikumatel ustel lõpeb samba baas tavaliselt jõulise karniisiga. Kogu samba motiiv eendub, tõuseb esile ukse raamist. Baas ja tüves moodustavad alt üles kulge-va terviku – reljeefse sambamotiivi. Mehepeade kujutisega uks eri-neb klassikalisest klassitsistlikust uksest, olles lihtne klassitsistlike proportsioonidega tahveluks, mille ülemist tahvlit kaunistab sõõris mehepea kujutis. Sellel uksel puudub terviklik sambamotiiv. Seetõt-tu ei ole välistatud võimalus, et tisler Holzi valmistatud ukse kum-magi poole ülemised tahvlid asendati ülikoolimajaks saades tahv-litega, mille reljeefid kujutavad mehepäid. Kas reljeefi autoriks oli Holz või keegi teine, ei ole võimalik tislerikunsti uurimise praeguses seisus kindlaks teha.

Märkimata ei saa jätta sedagi, et 1840. aasta joonisel on uksel 17 EAA, 2381-2-690, l. 19-22.18 Helmi Üprus, Tartu Riikliku Ülikooli peahoone (Tallinn 1959), 10.


209

baasiosa lõpetus rõhutatud ehk kujutatud on sambamotiiviga klas-sitsistlikku ust. Iseküsimus, kuivõrd täpseks võib uksejoonist pida-da, sest fassaadijoonise üldist täpsusastet silmas pidades võis ukse puhul olla peamine anda alumist kolmandikku lõpetava tugeva hori-sontaaljoonega edasi ukse proportsioone. Siiski ei saa säilinud ukse ja joonise erinevust edaspidi tähelepanuta jätta, kuna see viitab eri uste võimalusele.

Kahjuks on välja vahetatud Jaama 27 maja teine esifassaadi uks, mis oli 1949. aasta inventariseerimisjoonise põhjal lihtne klassitsist-like proportsioonidega tahveluks, tahvlijoonistelt sarnane mehepea-de kujutisega uksega, kuid ilma figuuride ja ülaosa dekoorita. Võr-reldes uste profiile, saanuks nende kokkukuuluvuse kindlaks teha.

Ukse dateerimisestKõnealuse reljeefidega ukse olemasolu vanal ülikoolimajal saab do-kumentaalselt tõestada 1840. aastast, kui E. F. T. Strauss koostas vana ülikoolihoone olukorra plaanid ja fassaadijoonised (ill 3).19 Uks paiknes Rüütli tänava poolse fassaadi põhikorruse kolme kolmnurk-frontooniga rõhutatud akna all keskel. See on praeguses uurimis-seisus ainuke dokumentaalne tõestus mehepeade kujutisega ukse asumisest nimetatud kohal. Vana ülikoolihoone suure kõrguse ja Rüütli tänava kitsuse tõttu on tänapäevalgi raske jäädvustada hoo-ne Rüütli tänava poolset külge. Saades maja kogu kõrguses ja laiu-ses sirgelt kaadrisse, ei ole selle avatäited nähtavad. Seetõttu ei ole hoone Rüütli tänava poolsest küljest detailselt loetavaid joonistusi ega fotosid.

Ukse tunnusjooned on teatud määral loetavad 1877. aastasse da-teeritud fotol (ill 4),20 kuid selle foto järgi on tegemist pigem nelja võrdse tahvliga kahepoolse uksega; fotolt ei nähtu klassitsistlikule uksele omane ühe kolmandiku alaosa ja kahe kolmandiku ülaosa tahvliproportsioonidega avatäide. Võrreldes 1840. aasta projekti ja 1877. aasta fotot, võib täheldada muutust ukseavade sillustes: va-rasem ümarkaarne sillus on asendunud sirge horisontaalse silluse-ga. Teada on, et 1840. aastatel tehti majas ehitus- ja remonditöid, 19 EAA, 402-5-55, l. 1.20 Tartu linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistuse arhiiv.

egle taMM

210

kõige ulatuslikumalt 1849. aastal, kui maja väljakuküljele ehitati uus trepikoda. Tõenäoliselt selle ümberehituse käigus sai platsipool-ne sissepääs portaalilaadse rustika ja profiilkarniisiga lahenduse.21 Arvatavasti siitpeale hakkas kasvama Suurturu-poolse sissepääsu tähtsus, mis muutus hoone peamiseks sissepääsuks. Võimalik, et sama ümberehituse käigus muudeti ka Rüütli tänava poolse osa esi-mese korruse silluseid ja vahetati välja vana uks.

Hiljem ehitati see ukseava kinni ja nii on olnud see tänini. Ukse-ava ehitati kinni tõenäoliselt juba Eesti Vabariigi päevil, sest 1914. aastal, kui Johannes Pääsuke maja jäädvustas, oli selle koha peal veel uks.22 Edaspidine plaanimaterjal, inventeerimisjoonised, pä-rineb juba Teise maailmasõja järgsest ajast, kui ukseava sel kohal puudub. Pääsukese fotol ei ole ukse tunnusjooned loetavad. Samuti ei ole Pääsukese ülesvõtete hulgas mehepeade kujutisega ukse fotot, ometi kuulus tema esimeste hulka, kes pani tähele detaile ja hakkas jäädvustama uksi. On vähetõenäoline, et Pääsuke pildistas maja, kuid jättis silmapaistvalt erilise ukse üles võtmata.

Selgust ukse eemaldamise ajas ei too ka Jaama 27 arhiivitoimikud, 21 Maret Eimre, Ajalooline õiend Raekoja plats 6 maja (Hambapolikliinik) kohta, 16.22 ERM, 349:163.

Illustratsioon 3. Suurturu-äärse ülikoolimaja 1840. aasta joonised (EAA, 402-5-55, l. 1)


211

sest ainukesed säilinud vaated selle maja kohta on nõukogudeaegsed inventeerimisjoonised 1949. aastast. Inventeerimisjoonistel ehib Jaa-ma tänava tagasihoidlikku puumaja mehepeade kujutisega uks. Nagu mainitud, oli ka hoone teine, esifassaadi uks klassitsistlikele ustele omaste proportsioonidega tahveluks, mis on nüüdseks hävinud. Prae-gune Jaama 27 maja oli Jaama ja Roosi tänava suurel nurgakrun-dil olemas hiljemalt 1862. aastal,23 kui teostati kinnistu mõõtmine ja märgiti sellele olemasolev elumaja. Võimalik, et maja on palju vanem, sest arhiividokumentides nimetatakse sellel krundil puumaja ja kõr-valhooneid juba 1788. aastal.24 Iluaednik Johann Georg Becker võttis suurema laenu 1845. aastal, mõni aasta pärast kinnistu omandamist; see viitab võimalusele, et sel ajal tehti suuremaid ehitustöid. Samast kümnendist pärineb ka enamik vana ülikoolimaja plaanidest-vaade-test ning tol ajal tehti ka enamjagu ümberehitustöid.

Jaama 27 kinnistu omanikud ja valdajad 19. sajandil olid paru-ness Caroline Sophie d’Osten, arst dr Johann Willmer, iluaednik Jo-

23 EAA, 2381-2-1872, l. 3.24 EAA, 2381-2-1872, l. 5.

Illustratsioon 4. Suurturu-äärne vana ülikoolimaja 1870. aastal (Tartu LV kultuuriväärtuste teenistuse arhiiv)

egle taMM

212

hann Georg Becker ja tema poeg Georg Christian Becker.25 Põhjaliku uurimiseta ei näi neist ühelgi olevat tihedamat sidet antiigitemaati-kaga. Seetõttu on vähetõenäoline, et antiikse ja akadeemilise temaa-tikaga uks lasti teha Jaama 27 majale.

Eelnevale tuginedes võib praeguses uurimisseisus oletada, et uks vahetati välja kas 1840. aastatel või hiljemalt 1870. aastatel. Võima-lik, et see oli seotud vana ülikoolimaja minekuga farmaatsia insti-tuudi valdusse: instituut ilmselt ei pidanud figuure sisuga kooskõlas olevaks.26

Veelgi keerulisem on dateerida ukse valmimisaega, sest ainuke dokumentaalne tõestus sellise ukse olemasolu kohta pärineb 1840. aasta jooniselt. Praegu ei saa ust dateerida suurema täpsusast-mega kui „pärast 1797. aastat ja enne 1840. aastat”. Teada on, et 1806. aastal tehti majas remonti, mille tarvis vaatas ülikooli arhi-tekt Krause maja üle.27 Tõenäoliselt oli maja remonditud ka enne 1840. aastat.

Ukse reljeefide temaatikat arvestades võis uks valmida ka pärast 1809. aastat, kui Morgenstern oli saabunud Euroopa-reisilt, mille käigus ta 1809. aasta sügisel külastas Roomat. 1813. aastal ilmus esimene osa Morgensterni reisimuljetest „Reise in Italien im Jahre 1809”,28 mis käsitleb kogu Itaaliat peale Igavese Linna. Rooma, Pa-riisi ja Saksa linnade muljed olid kavandatud teise köitesse, mis jäi ilmumata.29 Pole kahtlust, et Morgenstern käis Roomas olles Vatika-ni paleedes ja nägi oma suure lemmiku Raffaeli (1483–1520) maali-tud freskot „Ateena kool”, mille keskseteks tegelasteks on Platon ja Aristoteles.

Kuigi kindel teave mehepeade kujutisega ukse olemasolu kohta pärineb alles 1840. aastast, võib siiski arvata, et sellise ukse sai üli-koolimaja üsna varsti pärast ülikooli kasutusse minekut.

25 EAA, 2381-2-690.26 1940. aastal soovis farmaatsia instituut Jakobi tänava uue maja soklikorruse

vestibüüli allegoorilisi kujusid või farmaatsia suurmeeste skulptuure. EAA, 2100-6-536, l. 15.

27 EAA, 402-6-466, l. 3-4.28 Karl Morgenstern, Reise in Italien im Jahre 1809, Bd 1 (Dorpat-Leipzig, 1813).29 Tiina Nurk, „Karl Morgensterni kunstialased kirjutised”, Tartu Ülikooli ajaloo

küsimusi, 13 (1983), 28.


213

LõpetuseksKuna 19. sajandi tisleri-puunikerduskunst on täielikult käsitlemata valdkond ja siinne artikkel on esimene katse analüüsida peareljee-fidega ust, siis jääb endiselt õhku rippuma palju lahendamata küsi-musi ukse kuuluvuse, dateerimise, sisu ja mitme teisegi artiklis ai-nult riivamisi käsitletud teema kohta. Siiski on selge, et sisuliselt on tegemist ülikooli akadeemilisele majale kuulunud uksega, mis viis akadeemilise rahva – õpetaja ja õpilase – akadeemilisse maailma.

egle taMM

214

Door from the front of the old university building?

EGLE TAMM, MATartu City Government, Cultural Values Service

The door discussed in the article served as the entrance to the buil-ding at Jaama Street 27 until 2000. The article examines the possibi-lity of this door coming from the old building of the University of Tar-tu on Town Hall Square (Town Hall Square 6/Rüütli Street 6). The old university building was initially (late 18th century) constructed as a residential building, hence its appearance was not that of a grand temple of knowledge. The university purchased it in 1802, the year it was re-opened. An order was placed for an academically-themed entrance door to add appropriate and immediately visible meaning to the new content of the building – to demonstrate the boundary between the academic world and the mundane life of the city.

Both door wings had a reliefed profile of a male head in the midd-le. The head on the left depicted an older man with a beard, slightly curled hair and a fringe. The head on the right side depicted a youn-ger man with no beard, but again with slightly curled hair and a fringe. Generally speaking these two profiles should be interpreted as the professor and his student. This new iconography was based on typical antique male head styles: with curled hair and a fringe, younger men clean-shaven and older men bearded. The large univer-sity building by the market was referred to as the academic house or simply the academy, this reference harking back to the school of philosophy founded by Plato in Athens in the 4th century BC. This is why we can also assume that the two male heads on the door are Pla-to (who died in 347 BC) and Aristotle (384-322 BC), the most famous mentor/disciple pair of antiquity. Semantically this was a precise and suitable symbol for an academic building as it expressed the philo-sophical trends and the thoughts prevalent in that epoch.

It is currently impossible to date the door. The timeframe in which the door could have been made starts in 1797 and ends in 1840. The most likely time is the first decade of the 19th century. The door was removed from the old university building at some point between the


215

1840s and the 1870s, probably when the building was no longer used for humanities, being allocated instead to the pharmaceutical insti-tute. It is likely that the door was then installed in the building at Jaama Street 27.


MäLESTUSED

Tartu esimesed üliõpilas-päevad said alguse

Käärikult ja KVNi abilTOOMAS ALATALU

Tõuke selle ülevaate kirjutamiseks andis vaade ülikooli vana kohvi-ku rõdult, kus jälgisin koos praeguste Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmetega volbripäeva marssi peahoone ette. Seejärel rääkisin po-liitikahuvilistele sellest, kuidas me 1965. aastal suundusime sealt-samast samuti tõrvikurongkäigus, kuid ka hobuste ja vankriga, mil-lel lebasid topised „kõige halvemast õppejõust” ja „kõige halvemast tudengist”, teele läbi linna, et nood lauluväljaku servas pidulikult maha matta ja siis üle haua astuda, et halb sealt kunagi välja ei pääseks.

tartu eSiMeSed ÜliõpilaSpäevad

217

Kuna nüüdsed noored polnud sellest kuulnudki, saatsin ülikoo-li ajaloomuuseumile e-mail’i ettepanekuga vastav pildimaterjal üles otsida ja välja panna ning sain vastuettepaneku ka ise toimu-nut meenutada. Olen pakkumise eest siiralt tänulik, sest olin üks toonastest peategijatest ja hoolimata toimunu napist kajastatusest ajalehtedes osutus nii nende kui ka isikliku arhiivi lappamine ja tuttavatega rääkimine meeltülendavaks toiminguks. Sest meie elik Tartu tudengid 1963–66, me olime tasemel. Tegime seda, mis oli an-tud hetkel antud süsteemis võimalik ja enamgi. Tegime ise, omapäi ehk siis võimude kiuste ja isegi nende vastu. Seejuures oma tegude toonast sisu tegelikult adumata. See hakkas meile endile koitma al-les siis, kui 1967.–68. a tipud üksteise järel ametist maha võeti ja ikka poliitiliste süüdistustega. Meie aga olime olnud lihtsalt julged ja teotahtelised, valitud ja mõned ka isehakanud komsomolijuhid, kes oskasid Hruštšovi teise sulaperioodi (1963–66) liberaalsetest otsus-test üles leida ja välja noppida need vähesed demokraatiaelemendid, mis seal olid, ning üritasid neid ellu viia. Meid toetas selles kõvasti säilinud alma mater’i autonoomia ja Tartu traditsiooniline vastuseis võimule ehk Tallinnale ning edumeelne rektor Feodor Klement, kes oma komsomolijuhte kõhklematult toetas ja kaitses.1

Tegelikult soosis meid ka aeg ja valmisolek asuda seda minutitki kaotamata kasutama. Justkui oleksime teadnud, et seda aega pole kauaks. See tõbi polnud ainult meile omane. Ettevõetud uurimistöö ja meenutamise käigus hindasin ümber ühe eelmise põlvkonna te-gemised ja teatan siinkohal, et võtan mütsi maha nende tudengite ja õppejõudude ees, kes aitasid korraldada 1956. aasta esimest Bal-timaade üliõpilaslaulupidu Tartus. Miks? Ent süüvigem ajalukku: 1940. aastal süüdistas Moskva Balti riike „koostöös” (see sõna kor-1 Moskva esimene nõue mind Tartu linna komsomolijuhi kohalt maha võtta jäi

detsembris 1966 toppama, kui Klement tõusis püsti ja teatas parteikomiteele, et tema ei usu süüdistusi Alatalu „vastutustundetus suhtumises õppetöösse ja demagoogiliste avalduste tegemises”, istus uuesti ja tekkinud vaikuses oli kuulda vaid ühe toimiku sulgemist. Sealjuures käis viimase süüdistuse alla ELKNÜ XIII kongressi (veebruar 1966) alternatiivse programmi tutvustamine Moskva Kõrgema Komsomolikooli õppuritele Ida-Euroopast; selle meeliülendav järelkaja saabus juulis 1968, kui mind – juba põlu ja keeldude all olevat meest – ootamatult kutsuti komsomoli keskkomiteesse. äsja Tšehhoslovakkia seltsimehi ümber veenmast tulnud keskkomitee teine sekretär Ananits püüdis nimelt jõuda selgusele, miks Tšehhoslovakkia komsomolijuhid palusid mind ainsana Eestis tervitada.

tooMaS alatalu

218

Foto 1. Rektor Klement 1965.a I Tartu üliõpilaspäevade tõrvikut süütamas (TÜAM)

Foto 2. Üliõpilased tõrvikutega peahoone ees, 1965 (TÜAM)

dus kurikuulsates ultimaatumites 16 korda). Ma loodan, et keegi võ-tab kätte ja uurib, kuidas ja kelle eestvedamisel toonane Balti noorte ühislaulmine üldse võimalikuks sai. Eesti ladvik – ma pean silmas Tallinnas võimul olijaid — on ju alati olnud kartlikkus ise ja Tartule on jalga ette pandud küll ja küll. Sestap võib öelda, et tagantjäre-legi polnud mingi üllatus Balti üliõpilaste teise laulupeo pidamine 1958. aastal Riias, sest Läti (rahvus)kommunistid ja (rahvus)komso-molijuhid olid Baltikumis need, kes julgesid Hruštšovi esimest sula (1956–58) maksimaalselt ära kasutada (1958.–59. a vabastati Lätis ametist vähemalt 1500 tippjuhti, k.a kõik komsomolijuhid ja Minist-rite Nõukogu aseesimees Eduards Berklavs, kellest 1988. a sai Läti Rahvusliku Sõltumatuse partei rajaja).

„Sula, karistatuse ja aktiivsuse” seotust arvestades oli igati sea-duspärane korraldada Balti kolmas üliõpilaslaulupidu jällegi Tartus juulis 1967 ja siinsele üliõpilasaktiivsusele ja vaimsusele tuginedes. Ettevalmistused uueks üliõpilaslaulupeoks algasid varakult ja oma osa selles etendasid kindlasti kahed esimesed üliõpilaspäevad: 1965. ja 1966. a. Aga sellest peaks kirjutama mõni kolmanda laulupeo or-ganiseerija.


219

Tulenevalt Eesti praeguste poliitikutest teadlaste ja ajaloolas-test poliitikute omavahelistest suhetest ja muidugi ka enda isiku rolli kergitamise soovist on läinud nii, et n-ö teedrajav käsitlus ja sellele tuginevad esinduskogumikud alustavad Tartu üliõpilaspäe-vade käsitlemist alles kolmandatest ehk siis 1967. aastal toimunud üliõpilaspäevadest, kusjuures kõik muu 1963.–66. a toimunu ei ole väärinud rohkemat kui veerand lauset.2 Ma olen seda käsitlust ava-likult arvustanud ja kirjeldanud Tartu komsomoli tegevust ELKNÜ XIII kongressi ettevalmistamisel ja selle ajavahemikul 1966–2009 mahavaikitud otsuste koostamisel, kuid üliõpilaspäevad on neis jää-nud tagaplaanile.3 Kõigest ühel leheküljel on esimestest üliõpilas-päevadest juttu ka Tartu ülikooli 1962.–65. a komsomolijuhtide Karl Adamsoni ja Mikk Titma ühisartiklis,4 kuid kumbki neist polnud

2 Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, „Tartu 1968: kolmkümmend aastat hiljem”, Looming, 9 (1998), 1386, 1389; Eesti Vabariik 1990: Sündmused ja arengud. Koost Küllo Arjakas (Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008), 342.

3 Vt Toomas Alatalu, „Eesti kommunistliku partei lõpu lugu. Koos julgete komnoorte meenutamisega”, Akadeemia, 1 (2010), 42–50.

4 Karl Adamson, Mikk Titma (2009). „Nooruslikust eneseteostusest süsteemi kriitika-ni: 1960. aastate Tartu ülikooli komsomoliorganisatsioon”, Akadeemia, 12 (2009), 2294.

Foto 3. Üliõpilaspäevade rongkäik 1965 - vankril on halva tudengi ja halva õppejõu topised (TÜAM)

tooMaS alatalu

220

seotud esimeste üliõpilaspäevade ettevalmistamisega. Küll aga jõu-dis Mikk Titma mõjutada esimeste üliõpilaspäevade toimumisaega. Ehkki tal endal on sellest teistsugune ettekujutus, nimelt mainib ta viidatud artiklis, et üliõpilaspäevade korraldamine kerkis päevakor-da aprillis 1964.5

Tegelikult oli üliõpilaspäevade korraldamisest esimest korda jut-tu 14. aprillil 1965 peetud ELKNÜ TRÜ organisatsiooni XIII kon-verentsil ja selle jätkuna sai kohe konverentsi otsusesse lisatud uus viimane punkt, mis kõlas nii: „Organiseerida 1965. a. mais koos Eesti Põllumajanduse Akadeemiaga Tartu üliõpilaspäevad”.6 Toona ilmu-sid konverentside teesid alati nädal või kaks varem ja neis polnud päevadest sõnagi.7 Lihtsalt oli nii, et konverents toetas sõnavõtus veenvalt tehtud ettepanekut ja formuleeringu ning toimumisaja pak-kuja olin mina.

Sügisest 1963 kuni kevadeni 1965 olin üks neljast põhiotsustajast ja -tegijast TRÜ komsomolikomitees. Karl Adamson oli vaieldamatu juht, kuid pärast seda, kui oli kokku lepitud ideedes ja taktikas, läks lahti võitlus tegude reklaami ja tempo ning järjestuse pärast: jurist Mikk Titma püüdis kõike teha oma ettekujutust mööda, ja mina ning võõrfiloloog Priit Järve teist moodi. Tasapisi tõi Titma enda toetajaks ja järglaseks teise juristi Jaak Kaarma. Kahe tiiva peamine erine-vus oli selles, et mina olin kiire otsustaja ja autoriteetne tegija ning Järve oli ka venitamiste vastu, Titma aga harrastas kooskõlastamisi (parteikomiteega) ja heietamist.

Nende aastate noortele istus siiski selgelt tegutsemine, ja kohe — anna ainult sobiv idee. Noored oleksid nagu pikalt olnud paisu taga ja vaja oli vaid võimalust, kui sellest kinni kahmati ning midagi ka ära tehti. Ei mingeid erilisi koolitusi, alati võis leida kaks-kolm tegijat, kes võtsid teokstegemise enda õlgadele. Kogenematus tä-hendas ka eksimisi, ent eks noorus olegi selleks, et vigadest õpitaks. Kehakultuurlasest Karlast (nii kutsuti Adamsoni) oli ütlemata tark tegu hakata plaanide arutelusid ehk kaadri koolitamist korraldama ülikooli hiljuti valminud spordibaasis Käärikul. Parteikomiteede mehed sinna n-ö järele ei sõitnud ja nii sündisidki toonased suured

5 Ibid.6 Tartu Riiklik Ülikool, 13 (623), 30. aprill (1965).7 Tartu Riiklik Ülikool, 12 (622), 23. aprill (1965).


221

algatused vaid tudengite osalusel ehk siis ülemusteta ja ka õppejõu-dudeta.

Põhimõtteliselt me ise koolitasime iseendid, jagades üksteisega tarkusi ja vahetades kogemusi. Sisuliselt tähendas see bürokraatia- ja kooskõlastustevaba tegutsemist ning mõnel alal polnud õppejõu-de võttagi. Nii sündis kuulus Rahvusvaheliste Suhete Ring puhtalt tudengite ettevõtmisena, kuid sai teoks kahe nädalaga (september–oktoober 1963) ning paugupealt kuulsaks: lihtsalt oli nõudlus välis-poliitilise info järele ja me oskasime leida vormi selle edastamiseks. RSRi legendaarsed ja tasemel poliit-show’d – kohtuprotsessid de Gaulle’i, Barry Goldwateri, Mao Zedongi üle – valmisid nädala või kahega ning neid sai näidatud Tallinnaski täissaalile. (Ülikoolileh-te sirvides avastasin, et septembris 1965 külas käinud Leningradi Pedagoogilise Instituudi aktivistid olid üllatunud, et RSRis tegid ettekandeid üliõpilased ise, samal ajal kui Leningradis tegid seda õppejõud.8 Ei saa jätta lisamata, et ka praegune RSR tegutseb esine-jaid väljast värvates.) Üliõpilaste endi algatusena sündis samuti sot-

8 Tartu Riiklik Ülikool, 24 (634), 8. oktoober (1965).

Foto 4. Esimestest Tartu üliõpilaspäevadest osavõtjate rongkäik 12.10.1965 (foto K. Raud, EFA)

tooMaS alatalu

222

sioloogiagrupp (tulevane sotsioloogialabor), mis nagu RSRgi tegutses algul formaalselt ülikooli komsomolikomitee juures. Aga mõlemad olid ju sisult poliitilised ettevõtmised!

Just säärase ise-oleme-targad-poliitikaga kaasnes mõiste „Kää-riku vaim” kujunemine ja 1963–65 oli popp anda ülikooli leheski teada, kui mitu Kääriku aktiivilaagrit keegi on läbi teinud. Kääriku vaim tähendas sel ajal ka vastandumist Tartu linna juhtidele, sest nood sümboliseerisid nii bürokraatlikku võimu kui ka vanameel-sust. 1965/66. a asendus Kääriku vaim sujuvalt Tartu vaimuga, sest linna hakkas juhtima ülikooli lõpetanu ja juba esimeste üliõpilas-päevadega me n-ö vallutasime linna, täpsemalt linlaste sümpaatia. Eriliseks nutikuseks tuleb pidada linna koolijuhtide, õpetajate ja eriti õpilasliidrite kaasamist, keda — pean seda uhkusega enda tee-neks — kutsuti pärast komsomoli XIII kongressi kõikidele ülikooli komsomoliüritustele ja kes organiseerisid oma koolides poliitmän-gude nime all parlamendivalimisi, millest kirjutasid isegi Moskva ajalehed.9

Mainitud poliitmängud-valimised jms said kõik enne läbi proovi-tud Käärikul. Sealne sundimatu õhkkond tõi kiirelt välja liidrid ja talendid, sest polnud passiivseid, kõik lõid kaasa. Nii oli kuulsa Bo-rodino lahingu läbimängu alustades olemas vaid Napoleoni hobune, Kutuzov ja kolm marssalit, ent viie kuni kümne minutiga muutus mass kaheks juhendamisele kenasti kuuletuvaks armeeks ning al-gas nalja ja naeru saatel kestnud lahing, mida toodi aastaid eesku-juks kui käigult tehtud massiüritust. Peaidee tuli siiski Moskvast. 1964. a sündis Kesktelevisiooni kuulus lõbustusprogramm „KVN” („Klub vesjolõhh i nahhodtšivõhh”) ehk siis „Lõbusate ja leidlike klubi”, mida vene üliõpilased reklaamisid ülikoolis veel kevadel. 10. oktoobril 1964 otsustasime Leivi Šeri pealekäimisel Kääriku aktiivi-laagris seda ise proovida ja kuna nauding üksteise ületrumpamisest huumori ja naljaga oli täielik, alustas 29. oktoobril 1964 ülikooli klu-bis erialade KVN-i turniir, muide, sõnumi „Jätkugu Kääriku vaim ka meie klubi laudadel” saatel. Selles lõi kohe kaasa kakskümmend

9 Tartu toonaste koolinoorte eestvedajaid on praegugi uhke mainida: Jaak Viller, Jaak Järv, Agu Tuuling, Mare Taluri (Visnapuu), Triinu Tikand, Marianne Koskel, Martti Preem, Tiia Suuk ja kümned teised, kellest hiljem paljud ka alma mater’i lõpetasid.


223

kuni kümneliikmelist võistkonda. Novembris tuli osalejaid juurde ning lavale tuli mahutada kolm võistkonda. Seni varjusurmas olnud klubi oli järsku rahvast täis, kõik tema tööplaanid tehti kärmelt üm-ber (au klubi toonasele juhile Tõnu Sokule), kuu hiljem hakkasime juba publikut piirama, sest menu oli tohutu. Tudengite esinemis-lustil, vaimukusel ja leidlikkusel polnud piire, üks talent teise järel tegi endale nime (Jaan Rommot, Ain Kallis, Jaša Baturski, Tiit Me-sila, Mati Räbovoitra jne jne), tegevusega laval liitus tegevus saalis ja vastupidi. Oli, mida vaadata ja kuulata, ja paratamatult kerkis probleem, et sellest võiksid osa saada ja peaksidki osa saama kõik üliõpilased: nagu öeldud, pääsesid sisse üksnes valitud. Ja miks mit-te näidata sama ka kogu linnale!?

Tehkem siinkohal juttu ka järsult pulbitsema löönud üliõpilaselu kahest suurest soodustajast. Esiteks oli 1964. a Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva loomise aasta ja 24. septembril võeti ülikooli peahoone ees pidulikult vastu Kasahstanis töötanud malevlased (omaalgatus-lik rühm käis ka Estonka külas Abhaasias), kes maailma näinuna ja end ühtse perena tundjatena suisa otsisid võimalust lüüa kaasa kõiges, mis jäi väljapoole õppetööd.

Tegelikult oli ka päris maailm ise ehk punaimpeeriumist välja jääv selleks ajaks samuti jõudnud Tartu, mis sõjaväelennuvälja tõt-tu oli ju suletud linn. 12. märtsil 1964. a külastas ülikooli ja pi-das oma kuulsa eestikeelse loengu Soome Vabariigi president Urho Kaleva Kekkonen, kellega üliõpilased said järgmisel päeval suhel-da ka Käärikul. Kekkose visiidi tulemuseks võib pidada sedagi, et septembris 1964 peeti Helsingis taas kergejõustikumatš sealse ja Tartu ülikooli võistkonna vahel. Sealjuures oli esimene sõjajärgne kohtumine toimunud Tartus 1957. a, teine Helsingis 1958. a, kol-mas Tartus 1961. a ja viies peeti 1965. a Tartus ehk jällegi saab rääkida sellest, et oli mehi, kes suutsid (Tartus ja mitte Tallinnas!) ära kasutada supersüsteemi perioodilisi nõrgenemisi (nn sulad) ja oma noortele maailma näidata, mis andis eneseteadvusele kõvasti juurde.

Lisa tuli mujaltki. Kasahstanist tagasi saabunud ehitusmalevlas-te kannul jõudis 27. septembril 1964 Tartu sootuks eriline seltskond: kaks bussitäit Moskvas toimunud rahvusvahelisel noortefoorumil osalenud Aafrika ja Lääne-Euroopa noormehi, kes jäid ka Tartusse

tooMaS alatalu

224

ööbima.10 Kohtumisele ja õhtusöögile restoranis Kaseke kutsuti ka ülikooli naisaktiviste, kellel enne tuli läbida tollane kurikuulus inst-rueerimine „Kuidas käituda välismaalasega”. Mustad poisid polnud veel kohale jõudnudki, kui kogu ülikool rääkis juhtnööridest, mida Tartu komsomoli linnakomitee esimene sekretär ja kõva naisteme-hena tuntud Tarmo Merivälja oli tüdrukutele jaganud: umbes nii, et algul igal juhul puigelge vastu, aga kui tõesti suudlema kipub, siis ärge lõpuni vastu seiske! Selle „lõpu äratundmist” sai meie kaunita-ridelt pärast pikalt pinnitud.

Lõbusale teele libisenult meenub teinegi naerma ajav episood. 1965. aasta suvel pidi ülemaailmne üliõpilas- ja noorsoofestival toi-muma Alžeeria pealinnas ja vist aprillis tuli Tallinna vahendusel Moskvast soov, et Miss Festivali konkursist võtaks osa ja mõistagi võidaks selle just Tartu ülikooli esindav blondiin. Millegipärast su-rus Titma selle õige valimise minu kaela ja arvatavasti Priit Järve ja Ants Rieseni (?) osalusel lasime silme eest läbi kõik kaunitarid, siis tuhnisime arvestussektori kartoteegis, kuniks kolmandal või

10 Tartu Riiklik Ülikool, 23 (598), 2. oktoober (1964).

Foto 5. Tartu Ülikooli lipu kandmine II üliõpilaspäevade ajal Tartus, 1966 (foto A. Alla, EFA)


225

neljandal päeval esitas keegi targa küsimuse: „Kas loomulik või värvitud blondiin?” Nii ränk probleemiasetus võttis ka Titma tum-maks ja ta helistas kohe Tallinna. Sealt helistati omakorda Mosk-vasse. Igal juhul jõudsime veel kord Tallinna tülitada, enne kui toimus sõjaline riigipööre Alžeerias, kus esimese asjana jäeti ära festival. Ikkagi kahju, sest võitjaks oleks ju võinud osutuda Tartu ülikooli neiu!

Ent tulgem tagasi TRÜ XIII komsomolikonverentsi juurde, mille esimese päeva õhtul, 24. aprillil 1965, toimus ülikooli klubis KVNi finaal, mille kulminatsiooniks kujunes „TRÜ KVN-i sünni ja elu-loo” läbimängimine lõbusa paroodiana. Isegi mängujuhi pintsak oli salaja ühika kapist võetud, et kõik üks ühele välja näeks.11 Publi-ku vaimustus ja soov kõike kõigi osavõtul veel kord läbi teha oli nii suur, et järgmisel päeval lisatigi konverentsi otsusesse punkt: tee-me üliõpilaspäevad koos Eesti Põllumajanduse Akadeemiaga ja juba mais. Ehk kuu aja pärast. Arvan praegugi, et me oleks need siis ka teoks teinud, sest eestvedajad, teovõimeline mass ning atribuutika tegemise kogemused olid olemas ja EPA noortejuhid eesotsas Ilmar Mändmetsaga12 olid kohal ja lõid kaasa juba mainitud Kääriku laag-ris ning tegid oma KVN Järvselja puhkebaasis.13 Ent päev pärast konverentsi oli Mikk Titma see, kes hakkas rääkima kõikvõimalikest kooskõlastustest ja vastutusest, käis siin ja seal ning lõpuks — ik-kagi TRÜ komitee sekretärina — teataski, et teeme üliõpilaspäevad sügisel.14

11 Mulle kingiti sarja meenutuseks kaelaskantav rauast medal, mille esiküljel on härg ja teisel küljel finaalis esinenud võistkondade nimed KPTPK (Kes pani tooli peale knopka”), „Baba – eta sila”, I.D.I.O.T („Idealnõi drug i otlitšnõi tovarištš). Annetan selle ülikooli muuseumile nende ridade ilmumise puhul.

12 Oli 1995–97 põllumajandusminister, seejärel Riigikogu liige ja 2000-07 Eesti esindaja FAO peakorteris Roomas.

13 Tartu Riiklik Ülikool, 25 (600), 16. oktoober (1964).14 M. Titma teiste „õigele liinile” ärarääkimise tipuks sai ELKNÜ viimase,

XXI kongressi meelemuutus. Nimelt otsustati kongressi esimesel päeval, 24. novembril 1989 Tartu ülikooli komsomoli ettepanekul ÜLKNÜst lahku lüüa ehk iseseisvuda, ent järgmisel päeval pidas EKP ideoloogiasekretär M. Titma kõne, keelitades seda mitte tegema ja kongressi enamus muutiski meelt. Tegelikult tegi Moskva-meelne osa Eesti komsomolist ikkagi oma koosluse ja eestlastest ümbermõtlejad jäid ilma loorberitest olla esimene liiduvabariiklik institutsioon, mis lõi lahku üleliidulisest. See au kuulub Leedu Kommunistlikule Parteile, kes lõi NLKPst lahku 20. detsembril 1989 ehk üks kuu pärast Eesti noorte ümbermõt-lemise tagajärjel pooleli jäänud sammu. Vt T. Alatalu (2010), 53–55.

tooMaS alatalu

226

Üliõpilaspäevade toimumisaeg, 9.–10. oktoober 1965, sai kavan-datud, lähtudes septembrikuistest kolhoositöödest ja soojade ilmade eeldusest okoobri algul. Olin küll kevadel loodud orgkomitee liige, ent ülikooli lõpetamise tõttu töötasin tõlgina ajalehe Edasi toimetu-ses ja ootasin päris töökohta. Juba mainitud pikemas artiklis olen kirjeldanud, kuidas ülikooli komsomoliladvik ELKNÜ XIII kongres-siks valmistudes kavandas oma inimeste eelnevat valimist linnade ja rajoonide komsomolisekretäriks, et kongress otsustaks, mida vaja. Mind pidi valitama Tartu linnajuhiks, kuid suhted linnakomitee ja ülikooli vahel olid olnud neljandat aastat teravad ja kuna ma olin linnajuhtide töö kohta nii mõndagi öelnud, siis soovitati mul end ta-gaplaanil hoida. Mis teinekord ka õnnestus.

Üliõpilaspäevade stsenaarium oli selge juba kevadel: (KVN-ilik) erialade kaupa ja atribuutikaga kogunemine Toomemäel, kus Kura-disillal laulab naiskoor ja Inglisillal meeskoor. Seejärel kogunemine peahoone kuue samba ette, rektori sõnavõtt ja tõrvikutega rongkäik. Sel kohal algas vaidlus rongkäigu eesmärgi üle ehk millega see mas-side liikumine peaks lõppema ja kus. Ausalt öeldes olid meie teadmi-sed üliõpilaspäevadest mujal napid, kuid mingi vande andmine tun-dus mõttetuna. Siis aga turgatas kellelgi mõte, et viime ülikoolist ära ja linnast välja kõik halva ehk siis halva õppejõu ja halva tudengi. Kohe oli selge, et nood tulevad ka seal maha matta ja kohas polnud kahtlust: Tähtvere lauluväljaku servale.

Õnn oli, et jätsime kokkulepitu suveks oma teada. Kui septembri keskel uuesti kogunesime ja asi avalikustus, tekitas just „surnute” vedu poleemikat ja topiste nimed muutusid korduvalt. Väidetavalt olevat „halva tudengi” asendumine „laisa tudengiga” toonudki kaasa selle, et üks osa õppejõududest jäi protestiks kõrvale. Tagantjärele saime teada, et rektorit keelitati „surnutevedu” keelama, ent õigel ajal oli vastav troska koos koormaga ülikooli peahoone ees. Kuna ise, nagu ülal öeldud, püüdsin olla distantsil, siis oli mulle ratsanike ja eriti valge hobuse hankinud Laur Karu ilmumine kolonni peasse meeldiv üllatus, mis muutis liikumise eriti vägevaks.

Tõrvikute eest vastutajad ei näinud ette, et nood põlevad suhte-liselt vähe aega, mistõttu rongkäigu lõputseremoonia toimus võrd-lemisi pimedas. Ent haud oli valmis kaevatud, kujud pandi sisse ja lükati muld peale. Ametlikult olid järelehüüdjatena välja kuulu-


227

tatud mina ja Ain Kallis (ehk KVNide juhid15). Mina pidin pidama mälestuskõne tundmatule õppejõule, tema üliõpilasele. Rääkisid veel Kalju Kass, Jaak Uibu ja Toomas Sutt.16 Järelehüüded öeldud, taipasime järsku, et me polnud mõelnud hauatähisele, kuna ena-mik tuhandepealisest rongkäigust ei pääsenud „haua” lähedusse ja kuulas toimuvat eemalt või laulis. Samal ajal käis ka teatejooks ümber laululava, kus oli rohkem valgust. Sestap kirjeldasin kõval häälel „haua” asupaika ja soovitasin kõigil enne linna poole mine-kut sealt risti üle astuda, et halb maha jääks. Arvata on, et enamik seda ka tegi, umbkaudu, sest kalmu kontuurid kadusid sammude all ruttu.

Võrreldes üliõpilaspäevade muude üritustega — ballid mõlemas kõrgkoolis, kontserdid jmt — äratas rongkäik kõige suuremat tähele-panu ja ka poleemikat. Ja ikka võrrelduna KVN-idega. Pakuti välja teaduskondade suuremat n-ö dekoreerimist ja selle hindamist (Ülo Matjus17). EPA üliõpilased tunnistasid oma vähest osalust ja sedagi, et olid tulnud välja ilma plakatiteta.18 Ajalehe Edasi toimetaja ase-täitja Heino Kään pidas millegipärast vajalikuks sõna võtta ülikooli lehes, heites ette „olulise komponendi — linnavõimude esindajate tervituse puudumist”.19 Kui H. Kään soovitas üliõpilaspäevi korral-dada 1. mai paiku, siis bioloogiatudeng (praegune Tallinna Loomaaia direktor) Mati Kaal ruttas pakkuma 1. septembrit, mil „sümboolne matusetalitus oleks ka nagu rohkem omal kohal, väljendades soo-vi vabaneda uuel õppeaastal nendest pahedest, mida maetavad sümboliseerivad”.20

Tagantjärele võib öelda, et esimeste üliõpilaspäevade korralda-jad üritasid panna Tartu üliõpilasperet tundma end kui üks mees, kas või õnnestunud töövormide rakendamise kaudu. Pole juhus, et teiste üliõpilaspäevade (7.–9. oktoobril 1966) üritusi promoti kui

15 Tartu Riiklik Ülikool, 24(634), 8. oktoober (1965).16 Tartu Riiklik Ülikool, 25 (635), 15. oktoober (1965). 17 Ülo Matjus, „Tagantjärele üliõpilaspäevadest. Tarkusesammaste taga”, Edasi, 6.

november (1965).18 Põllumajanduse Akadeemia, 25 (285), 14. oktoober (1965).19 Tartu Riiklik Ülikool, 27 (637), 29. oktoober (1965). Kümme aastat hiljem

võttis Tallinnas kirjastuses töötanud H. Kään minu reisiraamatust välja lõigu Hongkongist, kus ma olin lennuki sundmaandumise tõttu veetnud pool päeva, põhjendusega, et pole vaja lugejat ärritada, sest nõukogude inimesed ei käi seal.

20 Tartu Riiklik Ülikool, 28 (638), 5. november (1965)

tooMaS alatalu

228

„reklaami ja satiiriõhtut à la Kääriku” ja „uudismaalaste kont-serti KVN-i vaimus”.21 Selles, et pärast poliitmängudega katseta-mist osutus sobivamaks eeskujuks KVN, pole midagi halba, ent üks asi oli KVN kinnises ruumis, teine nende sümboolne summa tänavatele laiali laotatuna. Ühekordsele näitamisele tuli lisada kõike ühendav idee ja arvan, et halva sümboolne mahamatmine oli selleks suurepärane. Seda jätkatigi järgmisel, 1966. aastal, kui matusepaigale paigutati mälestuskivi ja ennekõike meenutati „va-ralahkunud tudengit” mitme kandi pealt, sest mis sellest „igavast õppejõust” ikka meelde sai tulla.22 Igal juhul olid teised üliõpilas-päevad reklaami poolest (mis oli esimese üks nõrkusi) tipp-topp ette valmistatud: oma embleem, kõnevõistlus, moe-show jpt uued asjad. Päevad võtsid ilmet ja Tema Kõrgus Aeg esialgu seda ka lubas. (Olen Akadeemias kirjutanud, et veebruaris 1967 alanud NLKP kontrolli taaskehtestamine Eesti komsomoli üle viidi lõpule veebruaris 196823).

Esitan siinkohal kaks teemaga seotud kõrvalpala. Esiteks võtsid vanemad seltsimehed vaevaks arutada üliõpilaspäevi; ülikooli kom-somolikomitee vastas sellele aruteludega kõikides teaduskondades. 22. veebruaril 1966 toimunud üldistavale arutelule saadeti ülevalt paber, milles soovitati „arendada mõningaid nõukogulikke üliõpi-lastraditsioone”, mille peale ülikooli komsomolijuhiks tõusnud Jaak Kaarma jt „leidsid, et pole patt üht-teist väärtuslikku üle võtta ka seni kodanlikeks igandeiks taunitud korporatsioonikombeist, tradit-siooniks teha sellised üritused, nagu üliõpilaslaulupidu, ülikooli aas-tapäev ja teadusepäev”. (Pidage silmas, millal 1967. a üliõpilaslau-lupidu peeti ja kelle toetuse sai?!) Osalesin arutelul minagi, kaitstes rongkäigu ideed, selleks iga kord pealoosungit täpsustades.24

Teiseks, kuna ma ei ole oma Akadeemia artiklis sellest kirjutanud, pean oluliseks ja vajalikuks tuua esile peamine ülikooli XIV komso-molikonverentsi tööst. 23.–24. aprillil 1966 peetud konverentsil oli 40 sõnavõtjat; see oli vääriline järg veebruaris toimunud ja alter-natiivse tegevusprogammi vastu võtnud ELKNÜ XIII kongressile.

21 Vt Tartu Riiklik Ülikool, 24 (765), 7. oktoober (1966).22 Tartu Riiklik Ülikool, 25 (765), 14. oktoober (1966).23 T. Alatalu (2010), 47–49.24 Vt Tartu Riiklik Ülikool, 6 (687), 6. märts (1966).


229

Konverentsi aruandes mainiti komitee sotsioloogiagrupi uu-ringutele tuginedes „dialekti-lise materialismi ja poliitilise ökonoomia autoriteedi tõusu” ja nenditi, et „peaaegu täiesti üksmeelsed on üliõpilaskonna pretensioonid selles suhtes, et NLKP ajalugu ja ajaloolist ma-terialismi tuleks lugeda kont-sentreeritumalt ja muuta loen-gute ja seminaride vahekorda seminaride kasuks”. Bioloo-giatudeng (hilisem ülikooli komsomolisekretär) Toomas Sutt ütles otse välja, et NLKP ajalugu piisab ühest semest-rist küll. Konverentsi otsuses kõlas taotlus looritatult: „pöör-duda kõrgemalseisvate orga-nite poole taotlusega suuren-dada dialektilise materialismi erikaalu ühiskonnateadustes ja viia selle õpetamine vanematele kursustele”.25 Protsessis olnuna väidan, et tegu oli tollal — mõelda-vuse piirides — kõige julgema rünnakuga NLKP ajaloo ja ajaloolise materialismi õpetamise vastu, mis mõistagi lõppes tulutult: nõuko-gude aja lõpuni oli partei ajaloo kursuse pikkus kaks semestrit. Küll aga viidi ellu TRÜ XIV konverentsi otsuste teine punkt: alustada välisriikidega „üliõpilasgruppide vahetamist”, mis sai teoks Eesti Üliõpilaste ehitusmaleva raames — 1967. aastal sõitis 20 üliõpilast suvel tööle ja reisima Ungarisse. Igal juhul oli see läbimurre, kui mainida, et 1962.–66. a pääses välismaale vaid kaks kuni neli tu-dengit. 1968. aastal läks juba kaks rühma Ungarisse ja üks Tšeh-hoslovakkiasse ja nii aasta-aastalt tõusvas joones (nagu impeerium oli lubanud).

25 Tartu Riiklik Ülikool, 14 (695), 30. aprill (1966).

Foto 6. TRÜ üliõpilased RAT Vane-muise lavakunstistuudio liikmed Tar-tu III üliõpilaspäevadel Faehlmanni ausamba juures tema loomingut esitamas, 1967(foto K. Raud, EFA)

tooMaS alatalu

230

Tagantjärele võib ju öelda, et nii 1965. kui 1966. aasta üliõpilas-rongkäikudes oli vähe poliitilisi loosungeid, võrreldes näiteks 1967. aasta omaga, ent neid siiski oli ja peamine oli muus: 1965.–66. a tegid Tartu ülikooli tudengid poliitikat selle sõna otses tähenduses ja poliitika tegemise kohtades Tartus, Tallinnas ja Moskvas26 ning kogu vabariiki haarates, sest partei- ja komsomolikoosolekutel aru-tati ju ikkagi Tartus formuleeritud ja vabariigi tasemel vastu võetud poliitiliste reformide ettepanekuid. Rääkimata rahva hulgas levinud juttudest Kääriku vaimust ja Tartu vaimust. Mis sest, et pakutud reformid ja uuendused polnud kõige julgemini sõnastatud ja jäid eba-määrasteks, ent need ei jäänud tegemata ning selle nimel ponnistati tõsiselt ja tõemeeli. Mõistagi salgasid võimukandjad need kõik maha ja jätsid täitmata, ent 1963–66 kogunenud võitlusvaimu jätkus kauaks ja just sellele tuginesid kõik järgmiste aastate julged teod ja ettevõtmised, nii suurtes ruumides kui ka mõnes korteris tehtud.

Tõrvikurongikäikude saatus oli küllalt õpetlik, sest oktoobris 1969 “lubati” ametist lahkuma sunnitud Sirje Endre juhitud komsomoli-komiteel endal lükata üliõpilaspäevad 17. novembri lähedusse, mil tähistati rahvusvahelist üliõpilaste solidaarsuspäeva.27 Mõni aasta hiljem aga keelati tõrvikud. Tahaks loota, et neist üliõpilaspäevade korraldamist eri aastatel saatnud võitlustest, kaotustest, valearves-tustest, kompromissidest ja reetmistest ühiskonnas, kus õigel mõttel ja asjal oli vaid väike lootus saavutada edu, kuid ikka aeti seda taga, kirjutavad juba teised otsesed tegijad ja osalejad.

Septembris 2012 Tallinnas

26 Esimesest ja viimaseks jäänud üleliidulisest üliõpilaskomsomoli konverentsist aprillis 1996 Moskvas võtsid osa Karl Adamson, Toomas Alatalu, Mikk Titma, Priit Järve, Jaan Kark, Indrek Toome (TPI), Peeter Vähi (TPI), Jaan Kivimägi (EPA), Maasike Maasik (ERKI), Luule Piirsalu (TPedI), Riho Altrov (TRK).

27 17. novembril 1939 tapsid natsid Praha ülikooli tungides üheksa tšehhi tudengit ja professorit, keda hakati mälestama emigratsioonis veel 1941. a. Alates 1947. aastast tähistati seda päeva sotsialismileeris kuni selle kokkuvarisemiseni. Saatuse tahtel vallandas vastav toiming 17. novembril 1989 Tšehhoslovakkias Prahas kuulsa sametrevolutsiooni, mis detsembris pani punkti Ida-Euroopa vabanemisele totalitarismist.


231

Toomas Alatalu oli Tartu Riikliku Ülikooli ajalootudeng 1961–6528, Rahvusvaheliste Suhete Ringi asutaja ja juhendaja 1963–75, ühingu Teadus lektor 1963–91, ajalehe Edasi kolumnist-väliskommentaator

1963–85, TRÜ ajaloo osakonna komsomolisekretär 1963–64, KVN-ide õhtujuht 1964–65, ELKNÜ TRÜ komitee ja büroo liige 1964–65,

ELKNÜ Tartu Linnakomitee esimene sekretär 1965–67. 22.11.1966 heideti välja (väidetavalt esimesena) Moskva Kõrge-

mast Komsomolikoolist, 23.02.1967 vabastati Tartu ELKNÜ linna-komitee esimese sekretäri ametikohalt.29

28 Tegin algul ühe aastaga kaks kursust. 29 Minu sunnitud vabastamist selgitades ei osanud partei linnakomitee esimene

sekretär öelda muud, kui et „Alatalu kasvatas oma nõudmiste toetamiseks habeme ette“. Kui kõik naerma puhkesid, jätkas ta masinlikult „..ja koguni kaks korda kasvatas“. Kolmandat korda naersid kõik siis, kui ma 2. juulil 1967 avaldasin Edasis kommentaari „Habeme pärast ametist lahti?“, kus kirjeldasin sündmusi Küprosel. Kõik asjaga kursis olnud inimesed said muidugi analoogiast kohe aru, aga kuna parteikomitees ega mujalgi ei suudetud leida seda Kreeka ajalehte, mille ma väitsin olevat antud loo allikaks, rahunes asi septembriks maha. Pealegi töötasin juba Tallinnas ja võisin vaikselt kinnitada, et Küprose lugu oli mu enda väljamõeldis.

tooMaS alatalu

232

The first Tartu Student Days owe a lot to the sports complex in Kääriku and the KVN show

TOOMAS ALATALUStudent 1961-1965

Feodor Klement, Rector of the University of Tartu, and the univer-sity lecturers and students were all audaciously eager to use the “thaw” period in the Soviet regime’s policies following the revelations about Stalin’s personality cult and so they used the World Festival of Youth and Students in Moscow in 1957 as a pretext to organise in Tartu the Baltic Students’ Song Festival a year before. As the poli-tical “thaw” peaked for the second time, the students became more politically minded and active and this development was called the “Tartu spirit”, denoting opposition to official politics and submission of proposals aimed at reforming the system. The visit of the Presi-dent of Finland Urho Kaleva Kekkonen to Tartu in March 1964 and his lecture in Estonian helped to open the otherwise closed city (due to the military airport) of Tartu to foreign visitors. In accordance with the practice of the Soviet Union, the students were thoroughly instructed on how to communicate with the visitors, even when and how to kiss them, which understandably undermined the absurd sta-te power. Examples of students’ initiative and forward-looking ideas are a circle on international relations and a sociology circle, which were established in 1963-64. These were born at the university sports complex at Kääriku where students exchanged information they had received from the foreign visitors and planned their bold endeavours. The humour/skits competition format borrowed from the highly po-pular Soviet Central Television show called KVN (this Russian abb-reviation stands for the “Club of the Merry and the Inventive”) and the public political debates allowed the students to discover a feeling of empowerment. Thus the idea took shape of organising special days for all students. The first such student days took place in October 1965 and the key motif of the event was removal of all the bad things from the university and from the city itself: thousands of students participated in the mock funeral of the “boring professor” and the “lazy student”. The university’s Young Communist League leaders,


233

including Karl Adamson, Toomas Alatalu, Priit Järve, Jaak Kaarma and Mikk Titma, displayed a daring approach that engaged youth le-aders in most cities and districts of Estonia. As a result, in February 1966 the XIII Congress of the Estonian Leninist Young Communist League approved the alternative action plan drawn up in Tartu for the purpose of enhancing youth rights and voted against the Central Committee Secretary sent from Moscow. At the university’s Young Communist League Conference in April 1966 a proposal was put forward to reduce to a minimum the volume of teaching of the doct-rine of the Communist Party of the Soviet Union. The demand was made and met to increase tenfold the allocation of trips abroad to the students. These were the highest achievements of the Estonian stu-dent members of the Young Communist League who were oriented towards the stance taken by young people in Poland and Czechos-lovakia. Moscow then implemented direct party control over Young Communist League activities, culminating in the relegation of the Tartu Student Days to the level of an official ideology tool in 1970.


Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tegevus

ülikooli ajaloo uurimisel aastatel 1984–1996

MILVI HIRVLAANEajalookandidaat, laborijuhataja

Teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori loomineTartu Ülikooli ajaloo süsteemne uurimine sai alguse rektor Arnold Koobi ajal, kui 1972. aastal kutsuti rektori käskkirjaga ellu üleüli-kooliline ülikooli ajaloo komisjon eesotsas ajalooteaduskonna dekaa-ni professor Karl Siilivasega. Ainsa palgalise töötajana organiseeris komisjoni tööd, valmistas ette teaduslikke sessioone ja korraldas „Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste” väljaandmist komisjoni sekretär: 1972–1975 oli sel ametikohal ajaloolane Erik Selli (tuntud kui pos-tijaamade uurija), 1976–1980 siinse kirjutise autor Milvi Reinfeldt (alates 1984 Hirvlaane)1 ja 1980–1984 Mare Viiralt (ülikooli ajaloo muuseumist). Aastatel 1972–1983 ilmus ajalookomisjoni juhatusel 15 numbrit „Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi”, iga teadusliku sessiooni puhul kolm kogumikku, edaspidi jätkati muuseumi egiidi all.

1 Kandidaaditöö käsitles ülikooli ajalugu: Рейнфельдт, Мильви. Роль Тартуского университета в подготовке научно-педагогических кадров в годы 1944-1975: диссертация на соискание ученой степени кандидата исторических наук (07.00.02) : ТГУ, кафедра истории СССР, Тарту, 1980.

teaduSe ja kõrgkooli ajaloo labori tegevuS

235

1972. aastal, kui ajalookomisjoni sekretäri ametikoht loodi, pidi ülikoolide ametikohtade puhul järgima Moskvast NSVL Kõrghari-dusministeeriumi ette antud nomenklatuuri, kus sellist kohta loo-mulikult ei olnud. Rektor oli kõrgkoolipedagoogika uurimise prob-leemlabori2 teaduslik juhendaja ja nii saigi füüsikust laborijuhataja dotsent Valdo Ruttas (snd 1939, juhatas mainitud laborit 1976–1991, toim) korralduse luua ülikooli ajaloo komisjoni töö korraldamiseks vaneminseneri ametikoht. Insenerikutsega ei olnud sel mingit pist-mist, lihtsalt teadurite ametikohtade loomise võimalused olid väga rangelt piiratud. Ka järgmine ajalookomisjoni sekretär Mare Viiralt sai algul palka Ruttase labori vaneminsenerina, kuigi tegeles hoopis ajaloomuuseumi ülesannete lahendamisega.

Ülikooli ajaloo komisjoni olulisimad tööd olid ülikooli teadusliku ajaloo koostamise koordineerimine, teaduslike sessioonide korralda-mine, „Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste” sarja väljaandmine ja muu-seumi asutamise (käskkiri 1976, tegevust alustas 1979) ja ülikooli 350 aasta juubeli tähistuse ettevalmistamine (1982).

Kuigi ülikooli 350. aastapäevaks (1982) oli ilmunud kolmeköite-line ajalugu ja teised ajalooväljaanded, peeti uurimistöö jätkamist siiski vajalikuks, eriti uuema ajaloo kohta. Ülikooli ajaloo muuseu-mil polnud võimalusi spetsialiseeritud üksuse loomiseks, ka ajaloo-teaduskonnal mitte. Nii loodi 1984. aasta novembris rektori juhen-datava ja füüsik V. Ruttase juhatuse all oleva kõrgkoolipedagoogika labori haldusse sotsioloogiaosakonnas teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektor, juhatajaks vanemteadur Milvi Hirvlaane.3

1984. aasta detsembris kaotati ajaloomuuseumi ettepanekul4 ülikooli ajaloo komisjon. Sama käskkirjaga loodi ülikooli ajaloo alase uurimistöö ja publitseerimistegevuse juhtimiseks 30-liikme-line ajaloomuuseumi nõukogu eesotsas rektoriga. Sellesse kuulus kolm prorektorit ja parteikomitee sekretär, koosseisu oli arvatud ka M. Hirvlaane – ametinimetusega „rakenduspedagoogika sektori” (tegelik nimetus kõlas teisiti) vanemteadur. Ajaloolise paradoksina

2 Kirjanduses esineb ka nimetus kõrgkooli kompleksse uurimise labor (toim). 3 Rektori käskkiri nr 133, 6.11.1984, vt TRÜ teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori

kroonika 23.04.1985–15.01.1996, ÜAM 1281 2/1…3 (edaspidi Kroonika), l. 2. Valimine fikseeriti teadusosakonna nõukogus 19.02.1985. Samas, l. 32–33a.

4 Rektori käskkirjaga nr 173, 26.12.1984, vt Kroonika, l. 12, 13.

Milvi hirvlaane

236

likvideeris ülikooli muuseumi rajamisega tegelnud ajalookomisjoni tema „oma laps”. Ilmselt peeti vajalikuks vähendada professor Karl Siilivase rolli ülikooli ajaloo uurimise juhtimisel Teaduste Akadee-mia Ajaloo Instituudist Tallinnast. Nii oli Tartu ülikoolis 1984. aasta lõpuks kaks ülikooli ajaloo uurimisega tegelevat üksust.

Sektori kaader ja ruumidAlates 1978. aastast oli Tartu ülikool arvatud NSV Liidu juhtivate kõrgkoolide hulka. 1982. aastast oli teadusosakonnal esimene kate-gooria, mis võimaldas tal luua uusi allüksusi ja ametikohti. Oluliseks tuleb pidada fakti, et esimest korda loodi ülikooli ajaloo uurimiseks omaette koosseisuline allüksus. Sektori ainsaks asukohaks kogu ek-sistentsi vältel sai ruum füüsikahoone neljandal korrusel aedniku toas liftiruumi pööningul, mille väljaehitamine tuli endal korraldada. Esi-algu nõudiski sektori töölerakendamisel palju tähelepanu remont ja sisustamine. Töötajad olid laiali eri hoonetes, peale selle tuli asendada kõrgkoolipedagoogika labori juhatajat dotsent Ruttast tema äraolekul.

Kaadri valikul tuli sektoril arvestada „emalabori” temaatikaga mitte seotud töötajate üleandmisega. Kuni 27. juulini 1985 oli sek-tori koosseisus ainult kaks töötajat: juhataja M. Hirvlaane, ajaloo-kandidaat, uurinud uuemat ülikooli ajalugu, ja vanemteadur Hain Tankler, erialalt saksa filoloog, ajalookandidaat, kes töötas teadus-raamatukogus ja oli spetsialiseerunud teadusajaloole. Edaspidi toodi Ruttase laborist üle veel geograaf-kartograaf Jaks Lankots, kes te-geles kõrgharidusega eestlaste genealoogiaga. Kõikidest ülikooli aja-loost kirjutanud teadlastest hakkas kartoteeki koostama jurist Urve Liin. Lankots ja Liin olid varem uurinud kõrgharidusministeeriumi tellimusel kõrgkooli juhtimise probleeme ja neid tuli välja õpetada ajalooväljaandeid koostama.

1985. aasta novembrist võttis teadusprorektor sektori palgale Naima Sillari, EKP Tartu Linnakomitee I sekretäri abikaasa, kes sai tasu kui meie sektori lepinguline vaneminsener, kuid tema ülesanne oli rakendada tööle Tartu inseneride maja ja luua seal Tartu teadlas-te maja. Edaspidi tuli selliseid lepinguliste töötajate lisamisi pide-valt ette. Sektori tööd segas üsna palju ka see, et V. Ruttas rakendas kogu sektori tööperioodil Jaks Lankotsa loovmängude korraldajana.


237

Vaadates tagasi labori seitsmeaastasele tegevusele, võib rahul-oluga märkida, et selle koosseisus olnud neljast töötajast kaitses kolm aja jooksul oma väitekirja, laborijuhatajal endal oli juba varem (1980) kandidaadikraad. On teada, et isegi ülikooli prorektor ja tea-dusraamatukogu direktor lõpetasid küll aspirantuuri, kuid väitekirja kaitsmiseni ei jõudnud, samamoodi oli ajaloomuuseumi töötajatega.

Sektori kohustusteringi kujunemineNii ajaloomuuseumi nõukogu5 kui ka kõrgkooli ajaloo sektor pidid tegelema ülikooli ajaloo uurimistöö ja publitseerimisega. Tegelikult ei kujunenud alluvust ega koordineerinud tegevust ka nõukogu. La-bor esitas oma teadustöö aruanded otse teadusosakonnale (TO), kes korraldas ka uurimisteemade koordineerimist ülikoolis, ENSV Tea-duste Akadeemiaga ja üle Nõukogude Liidu, nagu tolleaegne juhti-missüsteem nõudis.

Kuna olin olnud 1980–1983 teadusosakonna teadussekretär, ol-les samal ajal seotud ülikooli 350. aastapäeva korraldamisega, jäi ka sektor tihedalt seotuks teadusosakonnaga. Sektori teaduslikuks juhendajaks määrati ENSV TA Ajaloo Instituudi direktor profes-sor K. Siilivask, kellega senine koostöö ülikooli ajaloo koostamisel oli edukalt sujunud. K. Siilivask oli Teaduse ja Tehnika Ajaloo ja Filosoofia Nõukogude Rahvusliku Ühenduse Eesti osakonna (Tea-dusloolaste Ühendus) esimees. Koos ühenduse teadussekretäri Karl Martinsoniga tagasid nad hea koostöö Teadusloolaste Ühendusega. Ühtlasi muutus seetõttu Tartu osakonna töö koordineerimine: selle ülesande sai teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektor, ning TA presidendi käskkirjaga nimetati mind Teadusloolaste Ühenduse Tartu osakon-na teadussekretäriks.

Teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori uurimissuundade esimene projekt valmis 29. juunil 1984,6 st veel enne sektori ametlikku asuta-mist. Laialisaadetud projekti arutati muu hulgas ajaloomuuseumi ja teadusosakonna, teadusprorektori ning rektoriga. Kõige põhjaliku-

5 1984. aastast läks suurem osa ajalookomisjoni ülesandeid ülikooli ajaloo muuseumi nõukogule (toim).

6 Kroonika, l. 6.

Milvi hirvlaane

238

malt vastas ootuspäraselt K. Martinson.7 Tema ideed ja soovitused olid küll igati õiged, kuid paraku ei saanuks neid esimese hooga rea-liseerida, näiteks võtta teadusajaloo õpetamist ülikooli õppeplaani ja valmistada selleks ette kaadrit. Teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori uurimissuunaks sai „Kõrgkooli osa teaduse ja kultuuri arengus XIX–XX sajandil”.

Teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori ellukutsumise tähtsust Tartu ülikoolis märgiti positiivselt ära XIV Baltikumi teadusajaloo konve-rentsil 25.–28. veebruaril 1985 Jūrmalas. Edaspidi esineti neil üle kahe aasta toimunud foorumitel regulaarselt ettekannetega.

12. juuniks 1985 tuli formuleerida uurimistemaatika aastaiks 1986–1990, et see nõuetekohaselt koordineerida NSVL TA teadus-nõukoguga. Maailma kultuuri käsitleva uurimistöö kui üldteema raames jäi sektori osaks Tartu ülikooli ajalugu XIX–XX sajandil, Tartu ülikooli teaduslikud sidemed Venemaa ja Lääne-Euroopa tea-duslike asutustega XIX sajandil. Teema täitjad olid H. Tankler (XIX saj) ja M. Hirvlaane (1944–1985).

Tööde jaotamisel teaduse ja kõrgkooli ajalooga tegelejate vahel oli oluline 1. augustil 1985 ajaloomuuseumis peetud suurem ühisis-tung, kus osalesid muuseumi nõukogu, teadusloolaste ühenduse esindajad ning teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori töötajad. Arutelul oli üheksa päevakorrapunkti, neist olulisemad olid järgmised: muu-seumi VII laiendatud sessiooni korraldamine 1987 ja selle temaatika kindlaksmääramine; Lomonossovi 275. sünniaastapäeva tähistami-ne (1986), „Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist” järgmiste köidete et-tevalmistamine ja Eesti teadlaste biograafilise leksikoni toimetus-kolleegiumi tegevus. Seni ilmunud „Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste” kohta peeti vajalikuks koostada vene- ja võõrkeelsed resümeed. Aja-loomuuseumi VII sessiooni teemaks määrati „Koolkondade, ideede ja teooriasuundade areng Tartu ülikoolis”. Kogumiku „Teaduse ajaloo lehekülgi Eestis” järgmised numbrid pidid olema: X keemia, XI fü-sioloogia, XII geograafia (1988); töös oli kolm teost: VI looduskaitse, VII geoloogia, VIII meteoroloogia. Eesti teadlaste biograafiline leksi-kon sooviti välja anda ENE väljaandena ettetellimisel. Kuna 1940. aastani langes see ligi 60–70% ulatuses kokku ülikooli biograafilise

7 Kroonika, l. 8–9.


239

leksikoniga, soovitati ülikooli leksikoniga kiirustada (tähtaeg 1986). Märksõnastikus oli kuni 1917 ca 1000 nime, kuni 1940. a 700–800 nime, nõukogude ajast ca 1000 nime, kokku ca 4000 isiku andmed.8 Väljaanne „Tartu Ülikool 1940–90” pidi ilmuma ENSV 50. aastapäe-vaks (1990). Kolmeköitelise ülikooli ajaloo koguteose tõlge vene keel-de otsustati mahutada kahte köitesse: 1632–1940 (originaalteosena) ja 1940–1990 (tõlkena). Levitski teatmeteose järje kohta otsustati, et koostaja H. Tankler tutvustab sessiooni plenaaristungil selle koosta-mise printsiipe. Esimene osa (1902–1918) pidi ilmuma aastal 1990, seejärel kavatseti jätkata järgmise perioodiga (1918–1944). Ülikooli õppejõudude biograafilise teatmeteose 1944–1980 käsikiri oli valmis (M. Reinfeldt). Pärast selle ilmumist tuli kohe asuda andmeid täien-dama ja järgmist osa ette valmistama. Nõupidamine oli väga oluline sektori edasiste uurimisülesannete kujunemisel. Tundus, nagu ol-nuks tegemist suure uurimisinstituudiga.

Veidi hiljem lisandus Leningradi teadlaste ettepanekul kavades-se veel revolutsioonilise liikumise kogumik. Ülesanded olid suured: tuli tegelda seitsme väljaandega (teadustöötajaid oli ju vaid kaks ja kaks vajasid eraldi juhendamist). Kaks väljaannet oli planeeri-tud vene keeles, resümeed samuti. Mõneti oli tajutav, et rektoraat tundis kergendust, et on tekkinud allüksus, kelle kohustuseks saab panna kõik need tööd, mida ühel või teisel põhjusel ei olnud võtnud oma kanda teised. Sektorijuhataja on kroonikasse märkinud: „nii et nutta ei ole aega, naerda on vara, tuleb töötada, töötada ja veelkord palehigis töötada oma alma mater’i eest!”9 Rektor oli K. Siilivase ja Valter Haameri juuresolekul veel rääkinud, et peaks koostama ühe väljaande ülikooli kuulsate kasvandike, teadlaste ning nende järel-tulijate (näiteks Kotelnikov, Skrjabin jt) kohta, samuti ülikooli kõigi audoktorite ja auliikmete kohta.10

8 Eesti teaduse biograafilise leksikoni koostamine takerdus riigivõimu vahetusse, kuid kavandatud neljast köitest on nüüdseks ilmunud kaks (2000, 2005) ja jõutud on M-täheni (toim).

9 Kroonika, l. 86.10 Audoktorite album ilmus 1997 (Album doctorum honoris causa sociorumque

honorariorum Universitatis Dorpatensis/Tartuensis, ab a. MDCCCIII usque ad a. MCMXCVII, koost Kalle Kroon, Tanel Rütman, Jaan Isotamm, Mart Orav; toim Toomas Hiio), teisi ei ole ilmunud (toim).

Milvi hirvlaane

240

Valminud ja valmimata publikatsioonidKui jälgida, millised väljaanded said teoks ja millised mitte, siis esi-mesena,1985. aasta mais, sai ülikooli kirjastuskomitee esimehele Valter Haamerile üle antud 500-leheküljeline käsikiri „Tartu Ülikoo-li 350. aastapäeva tähistamisest” (teine eksemplar teadusprorekto-rile ja kolmas rektorile). Väga väärtuslik oli selles sisalduv põhjalik ülikooli juubeli kronoloogia. Avaldasin lootust, et selle trükkitoime-tamine ei veni sama pikale kui taasavamise 175. aastapäeva tähis-tamise käsikirja puhul, mis valmis 1978 ja ilmus kolm aastat hiljem. Tegelikult kulus käsikirja läbilugemisele (prorektorid ja juubelistaa-bi ülem Laur Karu), toimetamisele (K. Siilivask) ja retsenseerimisele (H. Palamets, P. Kenkmann ja J. Kalits) poolteist aastat. 5. detsemb-ril 1986 anti käsikiri üle kirjastusele Valgus. Vahepeal, 1988. aastal, sai korrastatud ning kantseleile üle antud ülikooli 350. aastapäeva arhiiv.11 Kogumiku veerud saabusid kirjastuselt Valgus koostajale 22. novembril 1989, raamat pidi ilmuma emakeelse ülikooli 70 aasta juubeliks. Asusin hoolega veerge läbi lugema ja parandusi tegema, kuid hoo võttis maha asjaolu, et ainsa koostajana oli märgitud hoo-piski teine nimi (V. Haamer). Olin üllatunud, et nii suur mitmeaas-tane töö omistati teisele autorile, mille vastu ka kirjalikult protestee-risin. Edasine info veergude saatuse kohta puudub ja see ülevaatlik kogumik jäigi ilmumata. 1989. aasta lõpul sai sektor ülesande seada kokku emakeelse ülikooli juubeli arhiiv ja juubelikogumik. Teadus-töö ülesannete hulka seda paraku ei arvatud ja seegi juubelikogumik jäi ilmumata. Muutuvates poliitilistes oludes ei saanud asja ka ka-heköitelisest venekeelsest ülikooli ajaloost ja Leningradi uurijatega koostöös kavandatud revolutsiooniliikumise kogumikust,12 mis pida-nuks ilmuma Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäevaks (1987).

Oluliseks töölõiguks kujunes ülikooli jooksva kroonika koostami-ne, mis tehti sektorile ülesandeks 4. märtsil 1985 toimunud koh-

11 TÜ rektoraadi kirjavahetus alates 1981. aastast on hoiul TÜ arhiivis, varasem Ajalooarhiivis. TÜ raamatukogust võib tänapäeval leida Hillar Palametsa kogutu: Materjale Tartu ülikooli ajaloo koostamise ja 350. aastapäeva tähistamise kohta: [Ülikooli nõukogu ja EKP TRÜ komitee otsused, rektori käskkirjad, informatsioon autoritele, kirjavahetus jm]. TÜR KHO, 141-1-63 (toim).

12 Leningradi/Peterburi autorid võtsid oma kaastööd tagasi, ja väike kogumik hiljem siiski ilmus: Vt Р. Ш. Ганелин, Тартуское студенчество на пороге XX века (С. Петербург, 2002).


241

tumisel rektor A. Koobiga. Ühtlasi määrati sektori vastutusalaks ülikooli ajaloo alal tehtava teadusliku uurimistöö koordineerimine ja konkreetsete uurimisülesannete täitmine, ajaloo muuseumi tege-vus pidi aga hõlmama museoloogilist tööd.13 Esimesena pidi ilmuma kroonika-aastaraamat „Tartu Riiklik Ülikool 1985”, käsikirja esita-mise tähtaeg oli 1986. Rektori käskkirjaga14 asutati üleülikooliline kroonika toimetus (30 liiget), allasutusi kohustati looma oma kroo-nika toimetus. Rektor asus ise toimetuskolleegiumi etteotsa, ase-täitjateks said V. Haamer ja M. Hirvlaane. See oli ülikoolielus uus nähtus, mis paraku poliitiliste olude muutudes hääbus. U. Liini ja J. Lankotsa koostatud ja M. Hirvlaane toimetatud „Tartu Ülikooli kroonika 1985” ilmus trükist 7. detsembril 1989 ja jagati laiali üli-kooli allüksustele. Rektor Koobi soov seada sisse ülikooli kroonika oli täitunud, paraku sai ta seda materjali lugeda vaid käsikirjas. 1985. aasta kroonika jäigi ainsaks, mis trükki jõudis, sest ajaloo-osakonna nõudel lõpetati ülikooli kroonikate-aastaraamatute koos-tamine 1992. aastal. Käsikirjas olid materjalid koostatud ja arvutis-se sisestatud veel aastate 1986, 1987 ja 1988 kohta, viimased kaks numbrit ei olnud lõplikult valmis. Need käsikirjad ja materjalid di-skettidel said üle antud kirjastusosakonnale, kuid edasise saatuse kohta info puudub.

Ilmumata jäi ka kogumik pealkirjaga „Tartu Riiklik Ülikool nõukogude aastail”, mis oli kavandatud valmima aastal 1990, seega ENSV 50. aastapäevaks. Dotsent Hillar Palametsal oli valminud põhjalik käsikiri Saksa okupatsiooni ajast (1941–1944),15 seepärast muudeti pealkirja. 1985. aasta lõpul leiti, et väljaanne „Tartu Riiklik Ülikool 1940–1990” peaks olema piisava teadusliku sügavusega koguteos, mis põhineb ülikooli ajaloo III köitel ja sisaldab lisauurimusi teaduskondadelt. Nii mahukat tööd ei saanud ainult sektori õlgadele panna, seega soovitati kasutada sama koostööskeemi nagu ülikooli ajaloo koostamise puhul. Kuid olude muutudes ei tulnud sellest midagi välja.

13 Kroonika, l. 42.14 Rektori käskkiri nr. 81 (20.06.1985), vt Kroonika, l. 55.15 Palametsa käsikiri pealkirja all Tartu ülikool Suure Isamaasõja perioodil (1941–

1945): Materjale Tartu Riikliku Ülikooli ajaloost on hoiul ülikooli raamatukogus, vt TÜR KHO, 141-1-31…35 (toim).

Milvi hirvlaane

242

Trükki jõudis „Tartu Ülikooli õppe-teadusliku koosseisu bio-graafiline teatmeteos 1944–80”. Sellega olin alustanud juba enne üli-kooli tööleasumist 1975. aasta detsembris. Teatmeteosesse pidi tule-ma 1200 elulugu. Töö oli vastutusrikas ja ulatuslik, selle koostamise kaudu sai tuttavaks kogu ülikooli kollektiiv. Palju abi sain dotsent Richard Kleisilt (1896–1982), kes oli enne ebasoosingusse sattumist olnud eestiaegsete avaliku elu tegelaste biograafialeksikoni, aga ka „Eesti entsüklopeedia” toimetaja. Temaga konsulteerimist ei olnud ette nähtud avalikustada, kuid abi tuli igati kasuks. Lootsime, et see väljaanne ilmub ülikooli taasavamise 175. aastapäevaks 1979. aastal (siis oli pealkirjas esitatud periood lühem). Sellised teatme-teosed olid kogu Nõukogude Liidus keelu all. Meie käsikiri oli kolm korda ümber töötatud ja niisama palju kordi Glavliti tsensori käest läbi käinud. Iga lugemise järel tuli nende soovi järgi mõni käsitlus kellegi kohta välja jätta või mingi osa mõnest eluloost välja võtta. Siberi vangistust ei tohtinud mainida, represseerimise osa eluloost tuli „siluda”. Et mitte keelust üle astuda, asendati teatmeteose peal-kirjas „biograafiline” sõnaga „bio-bibliograafiline”, sest bibliograafiad ei olnud keelatud. Tolleaegse tehnoloogia järgi koostati teatmeteos masinkirjas ja iga parandus muutis lehekülje pikkust, seetõttu tuli muutuste puhul käsikirja iga kord kannatlikult lõikuda ja kleepida. Seda tegi masinakirjutaja Maie Sinijärv. 1987 ilmus lõpuks „Tartu Riikliku Ülikooli õppe-teaduskoosseisu bio-bibliograafiline nimestik 1944–80”, mille tiraaž oli 2000. Teaduskondadele ja raamatukogule, vahetusfondile (250) ja rektoraadile (120) jagati välja kokku 1866 ek-semplari.

1995 valmis nimetatud teose järg „Tartu Ülikooli õppejõudude elulood 1980–95”. Kui esimene osa sisaldas 1658 elulugu, siis teise osa käsikirjas oli ca 2500 elulugu. Käsikiri on 3. jaanuaril 1996 üle antud ülikooli kirjastusele arvuti prindina 225 leheküljel ja disketti-del. Kas need on kustutatud või talletatud ülikooli ajaloo jaoks, selle kohta puuduvad koostajal andmed.

Hain Tankleri kavandatud nn Levitski16 järje – Tartu ülikooli õppe-teadusliku koosseisu biograafilise leksikoni 1902–18 – artiklid

16 Биографический словарь профессоров и преподавателей императорского Юрьевского (бывшего Дерптского) Университета за сто лет его существования, сост. Г. в. Левицкий), т. 1-2 (Юрьев, 1903).


243

olid esialgu planeeritud kokku saada 1986. aasta jooksul. 1991. aasta seisuga oli koos 220 elulugu, puudus ca 50 elulugu.17 Sellist väljaan-net lõpuks ei ilmunud, kuid seda tööd – nagu ka eespool mainitud biograafialeksikone – kasutati hiljem Eesti teaduse biograafilist lek-sikoni koostades.

Rektori valimised 19881988. aastal hakkasid puhuma vabaduse tuuled. See algas sündmus-tega 2. veebruaril Tartu rahu sõlmimise aastapäeva tähistamisel; selleks et takistada rahulike miitinguliste kogunemist, toodi välja rohkelt miilitsajõude ja siseväe eriüksuslased kilpide ning koertega. Rahvarinde tugigrupp rajati Urve Liini eestvõttel ka sektori juures. Osalesime Balti ketis ja võtsime osa teistest aktsioonidest, nagu all-kirjade kogumine Austraalia ESTO-le ja Eesti Kongressile.

Aasta kurvemaks sündmuseks oli rektor Arnold Koobi ootama-tu surm 21. aprillil 1988 ja matused 27. aprillil.18 Tema toetusel sai teoks ülikooli ajaloo süsteemne uurimine, ülikooli teadusliku ajaloo koostamine, ülikooli õige vanuse taastamine ja 350. aastapäeva tä-histamine, ajaloomuuseumi rajamine, aga ka teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori loomine. Arvan, et viimane kohtumine toimus vahetult enne tema ärasõitu Moskvasse haiglasse. Sel kokkusaamisel infor-meerisin teda Tartu ülikooli 1985. aasta kroonika valmimisest aprilli lõpuks ja uue, 1986. aasta kroonika käsikirja seisust ning revolut-sioonilise liikumise kogumiku koostamise väljavaadete ebareaalsu-sest. Rektori jaoks oli oluline, et töö teiste väljaannetega liigub edasi ja et kõiki probleeme saab lahendada ka ilma tema sekkumiseta. Üli-kool jääb tänuga mäletama rektor Koobi poolt ülikooli heaks korda-saadetut, mille hulka kuulub kahtlemata tema suur panus ülikooli ajaloo jäädvustamisse. Rektori järelejäänud käsikirjade ja muude materjalide ettevalmistamiseks ja tema fondi avamiseks teadusraa-matukogus leidis teadusosakond võimaluse võtta meie sektori juurde

17 Pärast labori koosseisust lahkumist on Hain Tankler koostanud täpsema aruande leksikoni seisu kohta 9.01.1992, vt Kroonika, l. 351-353.

18 Arnold Koobi matuste trükitud originaalkava ja korraldajate (kas Uno Sahva või Laur Karu) lisatud arvukate käsikirjaliste märkuste ja osalejate paigutuste joonistega on leinatalituse lõpul hankinud M. Hirvlaane, et talletada need mater-jalid ajaloo jaoks. Vt Kroonika, l. 205-206.

Milvi hirvlaane

244

lepinguliselt poole kohaga tööle rektori lese Hilja Koobi (1. oktoobrist 1988 – 31. detsembrini 1992).19

21. juunil 1988 toimusid esimest korda pärast 48-aastast vaheae-ga uue rektori valimised. Kandidaatideks olid professorid Ain-Elmar Kaasik, Ants Kallikorm ja Jüri Kärner – oli põhjust rääkida K-al-gustähega rektorite rea jätkumisest. Õppeprorektor Jüri Kärneri ka-suks kallutas vaekausi arvatavasti tema kõne rektor Arnold Koobi kalmul ja väärikalt akadeemiline matustekorraldus, nii räägiti tol päeval ülikoolis. Vaatlesin ajaloo jaoks esmakordset rektori valimis-te protseduuri aula rõdult ja tunnetasin, et see oli liialt ametlik ja igapäevane, vajaliku akadeemilise särata. Pöördusin pärast toimu-nut ajalooteaduskonna ja mõnede teiste professorite poole ideega, kas ei peaks nüüd ka rektorile inauguratsiooniks ametiketi tegema. Sain jaheda suhtumise osaliseks, vaid professor Selma Teesalu toe-tas seda ideed innukalt. Kuna peahoone ees vestlesid kõrghariduse minister V. Rajangu, H. Roosvee ja P. Kenkmann, kasutasin sobivat juhust, et pöörduda ministri poole sama küsimusega: kas ülikoolil on õigus teha oma valitud rektorile ametikett? Minister vastas, et see kuulub ülikooli enda kompetentsi, tehke ära. Aga ta lisas, et see-kord ei ole ülikool esimene Eestis, Kunstiinstituut on oma rektorile ametiketi juba teinud. Helistasin veel samal päeval Kunstiinstituudi prorektorile professor Jaak Kangilaskile, kes kinnitas, et nende rek-torile Jaan Varesele kinkisid kolleegid tõepoolest juubeliks keti, aga see jäi tema isiklikuks meeneks. Küll oli ta meeleldi valmis aitama kaasata oma parimaid metallikunstnikke (A. Mölder), juhul kui üli-kool tellib ametiketi.

Kogusin infot õppejõududelt, kes olid viibinud Rootsis ja Soomes rektorite inauguratsioonidel, otsisin kokku Greifswaldi, Soome ja Rootsi ülikoolide albumeid. Sain kokku dotsent A. Järvega, kes oli valmis koos minuga selles küsimuses rektori juurde tulema. Rektor J. Kärner kuulas meid ära ja arvas, et kui ministri hinnangul võib üli-kool seda teha ja kui J. Kangilaski on valmis kaasa aitama teostami-sel, siis arutab ta seda küsimust kohe rektoraadis. Minu ülesandeks jäi teha vastav kirjalik ettepanek koos arvamusega keti välimusest ja lisada pildid teiste ülikoolide rektorite ametikettidest tellimuse

19 TÜR KHOs fond nr 105.


245

esitamiseks. Dotsent A. Järv pidi esitama kirjelduse inauguratsioo-nist Soomes ja Rootsis. Keti lähtealuseks võeti ülikooli juubeliks val-mistatud embleemid. J. Kangilaskile sai ülikooli ametlik tellimiskiri isiklikult üle antud üliõpilaslaulupeo ajal Tartus Kassitoomel. Selle-ga oli väga kiire, sest oli suvepuhkuste aeg ning ametiketi kavandi kooskõlastamiseks ja valmistamiseks jäi aega vaid napilt kaks kuud. Asi oli liikuma pandud, andsin kirjalikult asjaajamise käigu üle ja võisin puhkusele minna. Haldusprorektor Vello Peedimaa pidi sel-gitama, kuidas hankida hõbe ja muu vajalik. Ametikett valmis õigel ajal ja olin kutsutud ka rektori inauguratsioonile 31. augustil 1988. Rektori käskkirjaga tänati ametiketi sisseseadmise eest rektori abi J. Karu ja Tiit Matsulevitšit. Tartu Ülikooli rektori ametiketi amet-lik sisseseadmine oli teiste kõrgkoolide jaoks oluline signaal, mida kõik edaspidi järgisid.

Emakeelse ülikooli 70 aasta juubelJätkates Koobi-aegset koostöötraditsiooni rektoriga tegin 17. no-vembril 1988 rektor Kärnerile põhjalikuma ettepaneku (viiel lehel) eestikeelse Tartu ülikooli 70. aastapäeva tähistamise kohta.20 Sel-les juhtisin tähelepanu, et emakeelse ülikooli juubeli tähistamisel ei tuleks püstitada mõõdikuga eesmärki: kas tagasihoidlikum kui 350. aastapäev või suurem kui taasavamise 175. aastapäev. Ema-keelse ülikooli juubel peaks olema just nii suur, nagu on emakeel-se hariduse ja kultuuri tähtsus meie Eestimaal. Suurusjärk oleneb paratamatult Eesti muutunud ühiskondlik-poliitilisest õhkkonnast ja peab olema sellest sammukese ees, mitte mingil juhul taga. Sel-le järgi hindab rahvas oma ülikooli nüüdsel Eestimaal. Olulisem oli 1. detsembri muutmine taas ülikooli aupäevaks, mida tähistatakse igal aastal selsamal kuupäeval varem väljakujunenud akadeemiliste tavade järgi. Tegin ka lisaettepaneku, et esimene emakeelse ülikooli aastapäeva tähistamine võiks toimuda juba 1. detsembril 1988 kas või nõukogu piduliku koosolekuna. Seal võiks osaleda ka külaline Rootsist, ülikooli kasvandik, soliidse saksakeelse monograafia „Tar-tu ülikooli arstiteaduskonna ajalugu 1802–1940” autor dr Ilo Käbin,

20 Kroonika, l. 219-223.

Milvi hirvlaane

246

kes viibis ülikoolis arstiteaduskonna külalisena. Sektor tutvustas kü-lalisele ülikooli ajaloo materjale ja väljaandeid ning saatis ringkäigul ülikoolis ja linnas. Ilo Käbin täitis meeleldi palve pühendada planee-ritud esinemine arstiteaduskonnale 1. detsembril 1988 A. Linkbergi auditooriumis emakeelse Tartu ülikooli 69. aastapäevale. Seega sai sellest tagasihoidlikust koosolekust arstiteaduskonnas esimene ees-tikeelse ülikooli aastapäeva tähistamine 1. detsembril (pärast 1940. aastat). Sel päeval pühitseti Peetri kirikus ka Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp ja taastati üliõpilasorganisatsioon.

Sektori töös tekkis uus nähtus: ajalooteaduskonna õppejõudude stažeerimine sektori juures. NSV Liidu ajaloo kateedri dots A. Liim stažeeris sektori juures 10.09.–25.10.1988 ja 25.12.1988–10.02.1989, et koostada ülevaade „Tartu ülikooli üliõpilaste rahvuslikust koos-seisust 1944–88” (avaldatud „Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste” XXI köites) ja ettekanne emakeelse ülikooli 70. aastapäeva teadus-konverentsil 1989 detsembris. Ka sama kateedri juhataja dots H. Pa-lamets on stažeerinud teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori juures 15.12.1988–15.03.1989, mis andis talle võimaluse koostada „Mäles-tusi Tartu ülikoolist” II köide (1919–1944), mis hõlmab 13 isiku mee-nutusi (148 lk). Samuti oli tal käsil kogumik „Usinuses ja kasinuses” meenutustega üliõpilasolmest 1940–1955, kokku kümnelt autorilt 135 lk. Seda valikut võib pidada sektori autoriteedi mõttes positiiv-seks, kuigi reaalselt oli lihtsalt leitud formaalne võimalus saada uurimistööks õppetööst vaba aeg ja täita lahter aastaaruandes kui „kvalifikatsiooni tõstmine”.

Ülikooli uuenevad sidemed tõid kaasa ülesandeid uurida varase-maid teaduskontakte (näiteks Kieli, Bologna jt ülikoolidega). Nende õiendite jaoks kogusid operatiivselt andmeid kõik sektori töötajad.

1989. aasta algul asutati 11 toimkonda emakeelse ülikooli 70. aastapäeva tähistamise peakomisjoni juurde ja 30-liikmeline ajaloo-muuseumi nõukogu.21 Viimane koosnes suures osas samadest juhti-vatest isikutest ja oli samade ülesannetega nagu 1984, kuid seekord oli nõukogu eesotsas rektori asemel professor Helmut Piirimäe.

Jaanuaris algas intensiivsem töö: 17. jaanuaril 1989 kaalus juube-li kirjastustoimkond, milliseid trükiseid on veel võimalik nii lühikese 21 Rektori käskkiri nr 2 ajaloo muuseumi nõukogu loomisest 04.01 1989, vt Krooni-

ka, l. 217-218.


247

aja jooksul välja anda, veebruaris said paika juubeliüritused. Koge-mused ülikooli eelmiste juubelite ettevalmistamisel kulusid nüüd ära. 3. märtsil valiti ülikooli nõukogus seitse audoktorit. 7. märtsil oli lõplikult valmis juubeli põhiürituste plaan, agaralt tegutsesid kõik 11 toimkonda. 28. märtsil 1989 avati ülikooli nõukogu saalis TÜ rektorite ja nimekate teadlaste portreed. Ülikooli teaduspäevad rajoonides korraldati sama mudeli järgi nagu ülikooli 350. aastapäe-va puhul. Sügisel loodud juubeli keskstaap nõudis rohkem töötamist peahoones kui Tähe tänaval.

Hea märk oli kõigi Lenini portreede ja büstide eemaldamine üli-kooli peahoonest ja tasapisi ka õppehoonetest. Esialgu tõsteti need lihtsalt parteikomitee sekretäri Paul Kenkmanni kabinetti kapi taha, sealt viidi muuseumi.

31. oktoobril 1989 valiti Urve Liin ülikooli ametiühingu komitee esimeheks. Tema asemele ei lubatud enam uut töötajat võtta. Polii-tiline situatsioon Eestis muutus iga päevaga. Seega langes ülikooli kroonika-aastaraamatu koostamise kohustus edaspidi J. Lankotsa ja M. Hirvlaane õlgadele. Mõnda aega oli poole kohaga meie palgal Leida Noormaa informaatikakabinetist, ta sisestas kroonika mater-jalid arvutisse. Arvutitöö oskused olid tollal veel väga vähestel üli-kooli inimestel ja seetõttu ka nende töötajate koormus suur.

Ajaloomuuseum korraldas Tartu ülikooli 70. aastapäeva puhul 29. novembril 1989 teadusliku konverentsi.22 Juubelistaabi tööle tuli pühendada palju aega, audoktorite promotsioonil olla ka promooto-riks. Audoktoreid valiti pärast 350. aastapäeva juba teist korda, see-ga oli eesmärk kinnistada traditsiooni iga detaili. Üks juubeli ereda-maid sündmusi oli luuletaja Lehte Hainsalu poolt emakeelse ülikooli ülistuseks loodud oodi ühine valjuhäälne lugemine suurel vabaõhuü-ritusel Raekoja platsil autori enda ja Vanemuise näitlejate osavõtul, valjuhäälditest tuli tekst, mille oli sisse lugenud Vanemuise koor. Emakeelse ülikooli juubel õnnestus suurepäraselt, pannes aluse tä-nini vastu pidanud traditsioonile.

18. detsembril 1990 kinnitati mind Teadusloolaste Eesti Ühen-duse Tartu teadussekretäri kohale. Olin neid kohustusi täitnud juba tunduvalt varemgi. 19. detsembril 1990 on allkirjastatud teaduse 22 Ettekanded on ilmunud „Tartu Ülikooli ajaloo küsimuste” numbrites XXII (I) ja

XXII (II).

Milvi hirvlaane

248

ja kõrgkooli ajaloo labori kümneleheküljeline kokkuvõte viie aasta (1985–90) töö kohta.23 See jäi viimaseks korraks, mil nõuti teadustöö aruande esitamist sellisel kujul.

Eesti Vabariigi taastamisega 20. augustil 1991 algas uus ajas-tu ülikooli elus ja muutus ka senine teaduse juhtimise struktuur. Teaduste Akadeemia muudeti personaalakadeemiaks, teadusinsti-tuudid viidi kõrgkoolide juurde. Et noorendada õppe-teaduskaadrit, määrati professorite ja dotsentide tööea ülempiiriks 65 eluaastat. 6. veebruaril 1991 peeti Tartus Teaduste Akadeemia ja ülikooli tea-duskoostöö nõukogu istung. Märtsis langetati otsus taastada Gustav Adolfi monument. Ilmus Eesti Vabariigi ülikoolide seaduse eelnõu. 23. aprillil 1991 pandi nurgakivi ajaloomajale Lätte tänaval, 3. mail 1991 keeltemajale Lille mäel. 1. septembrist 1991 alustas taas te-gevust usuteaduskond ja lõpetati aspirantuuriosakonna tegevus. Sügiseks oli Tartu ülikoolis 133 magistranti ja 71 doktoranti. Algas akadeemiliste organisatsioonide taastamine.

Kõrgkooli ajaloo sektori sulgemine1990. aasta alguses hakkas järjest enam koomale tõmbuma kõrgkoo-lipedagoogika labori tegevus. Tegin kirjaliku ettepaneku eraldada teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektor kõrgkoolipedagoogika laborist,24 mis muudeti iseseisvaks riigieelarveliseks laboriks tagasiulatuvalt alates 20. veebruarist 1990.

Kõrgkoolipedagoogika labor suleti aasta hiljem, 19. veebruaril 1991.25 Selle kümneaastase eksistentsi jooksul dots Valdo Ruttase juhatusel anti välja 11 venekeelset teaduslikku kogumikku „Prob-lemõ võšei školõ” („Kõrgkooli probeeme”). Paraku ei tehtud kellelegi kohustuseks labori arhiiv kokku korjata ja tegevus ametlikult lõpe-tada. Juba 29. jaanuarist 1991 eraldasime oma teaduse ja kõrgkooli ajaloo sektori inventari kõrgkoolipedagoogika labori arvel olevast va-rast, et mitte võtta enda peale vastutust peremeheta jääva inventari eest.

1991. aasta oli esimene, mil ülikooli lõpetajaid ei saadetud enam

23 Vt Kroonika, l. 294-304.24 Ettepanek 5.2.1990 vt Kroonika, l. 252, rektori käskkiri nr 61 järgnes 16.03.1990. 25 Rektori käskkirjaga nr 25 (19.02.1991).


249

riikliku töölesuunamise komisjoni kaudu töökohtadele. Õppeplaa-nidesse ilmusid uued valikkursused, loodi uued kaitsmisnõukogud, kus sai eesti keeles kaitsta ka doktoritöid. Labori kroonikasse ilmus 19. juunil 1991 esimest korda ingliskeelne raport labori viie aasta tegevuse kohta: esitamiseks ja hindamiseks rahvusvahelisele eks-pertiisile „Raport for international evaluation”.26

Meie labori tulevik oli tume. Hain Tankler lahkus labori vanem-teaduri ametikohalt üleviimise korras raamatukogunduse teooria ja ajaloo laborisse vanemteaduri ametikohale.27 Läbirääkimistel fi-losoofiateaduskonna dekaani prof Peeter Tulvistega sai selgeks, et peame ise pidama läbirääkimisi ajaloo-osakonna juhataja prof Pii-rimäega. Prof Tulviste kinnitas, et ülikoolil on tingimata vaja, et ülikooli ajaloo väljaannete koostamine jätkuks ja mul ei tasu oma ametikoha pärast muret tunda.

Lõpuks õnnestus ka prof Piirimäe jutule pääseda. Saime läbi vaa-data meie laboris käsil olnud käsikirjalised tööd. Ülikooli kroonika puhul leidis ta, et seda ei tohi edaspidi jätkata, see ei ole ajalugu ja selle koostamise lõpetamine on ajaloo-osakonna vastuvaidlema-tu nõue. Ka ülikooli biograafiline leksikon aastate 1980–1995 õppe-teaduskoosseisu kohta tekitas prof Piirimäes kahtlusi, kas seda on üldsegi tarvis, sest oli teada, et käsil oli üldise Eesti teadlaste leksi-koni koostamine. Prof Piirimäe nõudis, et nüüd tuleb kõik muud tööd seisma jätta ja alustada Eesti Vabariigi aja õppejõude käsitlevat lek-sikoni. Väitsin, et see on väga vastutusrikas töö, andmed on raskesti kättesaadavad ja teostamine ei ole mõeldav üksi. Ajaloo-osakonnal endal olid selleks ju suuremad jõud ja paremad võimalused. Utoopi-line ülesanne jätta kõik muud tööd pooleli ja teha üksi ühe aastaga valmis biograafialeksikon Eesti Vabariigi Tartu ülikooli õppe-tea-duskoosseisust 1919–1940 näitas vaid ettekujutuse puudumist selle töö mahust, tähtsusest ja tähendusest. Sellepärast seda tööd ei alus-tatudki, hoolimata ähvardavast kriitikast.

Jaanuaris 1992 loodi komisjon28 teaduse ja kõrgkooli ajaloo la-boris valminud ja pooleli olevate käsikirjade läbivaatamiseks ning

26 Kroonika, l. 323-333.27 Kroonika, l. 344.28 Filosoofiateaduskonna dekaani prof Peeter Tulviste käskkiri nr 1(8.01.1992).

Kroonika, l. 369; aruanne l. 370-372.

Milvi hirvlaane

250

nende avaldamise vajalikkuse ja võimaluste hindamiseks eesotsas prof Ülo Lumistega, koosseisus dots Villu Tamul ja ajaloomuuseumi teadusliku uurimistöö osakonna juhataja Mare Viiralt.

Komisjon käis kohal ja märkis ära ilmunud tööd: 1) M. Hirvlaane kaastegevusel ilmunud „Tartu ülikooli biobiblio-

graafiline teatmeteos 1944–1980” (Tallinn: Valgus, 1987), 526 lk, ja M. Hirvlaane toimetatud, J. Lankotsa ja U. Liini koostatud „Tartu Ülikooli kroonika 1985” (Tartu, 1989), 138 lk. Koostatud on „Tartu Ülikooli kroonika 1986” samas mahus, olemas on selle print. Käsiki-ri on kirjastusosakonnas kooskõlastamisel. Komisjon peab soovitata-vaks selle ilmumist.

2) M. Hirvlaane koostatud ülevaade rahvusülikooli 70. aastapäe-va tähistamisest, käsikiri (153 lk), esitatud rektoraadile mais 1991. Avaldamist peetakse vajalikuks.

3) Valminud ja kirjastusele Valgus üle antud (dets. 1986) M. Hirv-laane koostatud Tartu Ülikooli 350. aastapäeva tähistamise kogu-mik. Korrektuuripoognatel on koostaja nimi muudetud. Avaldamine senisel kujul näib olevat väheperspektiivne, küll tuleks käsikiri koos korrektuuripoognatega ja koostaja(te) õiendiga nõuetekohaselt depo-neerida ja kättesaadavaks teha kui oluline ajaloodokument.

Pooleli olevatest käsikirjadest: 1) TÜ biograafialeksikoni 1902–18 (H. Tankler) jätkamine on va-

jalik, ettepanek avaldada tulemused vihikutena teaduskonda-de kaupa esialgu vene keeles rotaprindis, trükivõimaluste pa-ranedes anda koos välja kõrgtrükis, eesti keeles võõrkeelsete resümeedega.

2) TRÜ biograafialeksikoni 1980–90 (J. Lankots) 1600 lühielu-loost on kirjutatud ca 1400, võrreldes esimese osaga on ko-gumiku teaduskondlik ülesehitus muudetud alfabeetiliseks. Kommentaarid puuduvad.

Komisjon tegi ettepaneku kroonikate väljaandmine lõpetada, kuna need materjalid on kättesaadavad muude allikate kaudu; rah-vusülikooli õppekoosseisu biograafiate koostamist kogu perioodist 1919–1991 peeti vajalikuks ning seetõttu soovitati käsikirja aastate 1980–1990 kohta jätkata ja talletada arvutiketastel. Komisjon pidas esmatähtsaks Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli biograafilise leksikoni (1919–40) koostamist ja soovitas filosoofiateaduskonnal ja ajaloo-


251

osakonnal sellele igati kaasa aidata. Materjalid okupatsiooniaja (1940–1991) kohta tuli koondada ühtseks tervikuks, biograafialeksi-kon anda välja kahes osas: 1919–40 ja 1940–91.

15. septembril 1992 oli nõupidamine prof Piirimäe juures „Album Academicum 1919–40” koostamise asjus. Magistrant Lauri Lindst-röm (projektijuht) tutvustas projekti teatmeteose väljaandmiseks 1994. aastaks. Projekti realiseerimiseks vajati nelja töökohta ja ar-vutit selleks tööks. Prof Piirimäe teatas, et need ametikohad võetak-se teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori arvelt, ei koondata üksnes neid töötajaid, kes on selle projektiga seotud. Tegelikult ei olnudki laboris enam peale minu ühtki töötajat. Tõele au andes jäi märkimata seegi, et selle perioodi (1919–40) „Album Academicum’iga” oli pärast eelmi-se osa (1889–1918) ilmumist ülikooli toetusel tegelenud käsikirjaga arhiivis juba 10 aastat kaks töötajat: Malle Loit ja Salme Nõmmeots. Labor toetas neid poole koha palga ulatuses käsikirja trükkimisel ja olin osalenud ka toimetuskolleegiumi töös. Seega oli esialgne käsi-kiri olemas, seda oli vaja täiendada andmetega üliõpilaste edasise saatuse kohta.

TÜ reformikomisjoni ettepanekul suleti teaduse ja kõrgkooli ajaloo labor 20. novembril 1992. Mind viidi üle üldajaloo õppetooli vanemteaduriks. Juba eelmisel aastal oli lahkunud teadusraama-tukokku Hain Tankler; Urve Liin oli 1989 valitud TÜ ametiühingu esinaiseks, Jaks Lankots29 asus 1991/92. õppeaastal poole koormu-sega tööle Eesti Põllumajanduse Akadeemia kartograafiaassistendi kohale, hiljem valiti ta dotsendiks.

Aastatel 1993–1994 töötasin edasi aastaste töölepingute alusel ajaloo-osakonna juures, jätkates biograafilise leksikoni 1980–1993 koostamist. Lankotsa käsikirjalised elulood said sisestatud arvutis-se, kogutud veel 1500 elulugu. Kokku on 2770 elulugu esialgu täp-sustatud ja tehtud parandused ülikooli struktuuri muutumist arves-tades. Siinjuures tuleb märkida, et uurimistöös ja kirjavahetuses olen kasutanud alates 1993. aastast isiklikku arvutit ja printerit, samuti kandnud ise nendega seotud kulud. 1994. aasta sügisel said prindid (kokku 222 leheküljel) saadetud teaduskondadele täpsustus-te tegemiseks. 15. detsembril 1994 palusin ajaloo-osakonna juhatajal

29 Lankots vabastati teaduri kohalt rektori käskkirjaga 6.10.1992.

Milvi hirvlaane

252

pikendada töölepingut veel üheks aastaks, et korraldada teaduskon-dade tehtud paranduste ja täienduste tegemine ja valmistada kä-sikiri trükiks ette. See päädis kahjuks intsidendiga, kuid lepingut pikendati siiski aastaks.

Ajaloo-osakonna uue juhataja Tiit Rosenbergi korralduses oli kir-jas: „vältimaks omaaegse kõrgkooli kompleksse uurimise laboratoo-riumi ja selle ajaloosektori dokumentide ja raamatute peremeheta jäämist ning ohtu sattumist kohustan vanemteadur M. Hirvlaa-net k. a. lõpuks organiseerima nimetatud materjalide üleandmise vastavalt nende iseloomule ülikooli arhiivile, raamatukogule või muuseumile”.30 Vastasin, et nii lühikese aja jooksul ei õnnestu 20 üli-koolis töötatud aasta jooksul kogunenud ülikooli ajalugu käsitlevaid materjale üksinda üleandmiseks ette valmistada. Pealegi oli aasta lõpuks vaja lõpetada biograafialeksikoni käsikiri. Palutud kahe kuu lisaaja asemel anti kaks nädalat, ruumide ajaloo-osakonnale üleand-mise tähtaega pikendati 15. jaanuarini 1996.

Kuigi ajaloo-osakond ei hinnanud mingilgi määral tööd TRÜ õp-pe-teaduskoosseisu biograafiliste andmete kogumisel, hindas Eesti Entsüklopeediakirjastuse välja antava „Eesti teadlaste biograafilise leksikoni” (ETBL) toimetus seda andmestikku ometi kõrgelt. ETBL on praeguseks ilmunud kaks mahukat köidet ja kolmanda käsikiri antud üle kirjastusele, kuid see ei ole rahapuudusel tänini ilmunud. Et saada ülikooli töötajaid käsitlevatele elulugudele alusviiteid, trü-kiti kokkuleppel ülikooliga käsikirjast kolm eksemplari, mis läksid Eesti teadlaste leksikoni toimetuse käsutusse.

Andes 16 aastat hiljem oma hinnangut ülikooli ajalugu käsitleva-te väljaannete koostamise kohta teaduse ja kõrgkooli ajaloo laboris, tundub, et nii väikeste jõududega tehti ära küllaltki suur töö. Sama võib märkida ka koostöö kohta teadusloolastega, kes seda tööd tegid vaid puhtast entusiasmist. Juba ülikooli teadusliku ajaloo koostami-se ajal paistsid silma aktiivsed teaduskonnad ja allasutused, kelle ajalugu on ka põhjalikumalt uuritud. Kahjuks ei ole selles esirivis humanitaaralad. Eriti oluline oli koostöö ülikooli rektoritega, nen-de toetus ja huvi ülikooli ajaloo vastu. Töötanud 20 aasta jooksul

30 Ajaloo-osakonna juhataja korraldus nr 2 (12.10.1995). Kroonika, l. 380.


253

(1976–1996) kolme rektori alluvuses, võin väita, et kõige suurema panuse ülikooli ajaloo uurimistöösse, ennekõike süsteemse aluse panijana üleülikoolilisel tasandil, on andnud rektor Arnold Koop (1970–1988). Tema ajal jäädvustati olulisem osa ülikooli ajaloost, pandi alus ajaloomuuseumile ja mitmele ülikooli ajalugu käsitleva-le väljaandele. Pealegi toimus see üpris keerulistes nõukogude aja tingimustes. Näib, et praegusajal on ülikooli ajaloo uurimine kogu ülikoolis jäänud ainult ajaloomuuseumi õlgadele, kuigi selleks, et see asutus „jääks ellu” kasinates finantstingimustes, mil muuseu-me aina koondatakse ja suletakse, on hädavajalik pöörata põhitä-helepanu museoloogilisele tööle. Tundub, et ka praegu oleks vajalik teaduskondadest sõltumatu, vaid ülikooli ajaloole pühendunud uuri-jategrupp, kes korraldaks ülikooli ajaloo seni uurimata valdkondade uurimist, seni ilmunud väljaannete täiendamist ning uute loomist. Teadaolevalt võeti Vilniuse, Peterburi ja Läti ülikoolides eeskujuks just Tartu ülikooli ajaloo uurimise korraldus. Nagu ikka, on näiteks Vilniuses jõutud meist kaugemalegi: nende ülikooli juubelite tähista-mise kogumikud on ilmunud, meie 350. aastapäeva ja rahvusülikooli 70. aastapäeva tähistamise kogumikud, nagu ka biograafialeksiko-nid, ei ole ilmunud ega ilmu nähtavasti niipea või mitte kunagi.

Teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori tööle saavad hinnangut anda vaid need, kellel on sellest tööst põhjalikum ülevaade. 21. aprillil 2004 andsin ülikooli ajaloo muuseumile üle omal algatusel koostatud kroonika (kolm toimikut koos alusdokumentide ja aruannetega kogu tegevusperioodist). Kroonikas eristub selgelt töö intensiivsus esime-sel perioodil 1985–1990, mil labori tegevuseks olid olemas vajalikud tingimused. Alates 1991. aastast, mil toimus ülikooli ümberkorralda-mine Eesti Vabariigi ülikooliks, muutusid töötingimused tunduvalt raskemaks ja 1992. aastaks oli alles vaid üks töötaja.

Praegune rahvusülikool on oma uuestisünni 21. aastal kahtle-mata oma eesmärkide püstitamisel edukas, jääb kõigi oma laste sü-damesse ning tema edusamme jälgitakse tähelepanelikult. Ülikooli teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori töötajatest pooled (H. Tankler ja J. Lankots) on nüüdseks juba manalamehed, U. Liin töötab õppejõu-na õigusteaduskonnas. Kõik need, kes ülikooli ajalooga on kunagi tegelenud või tegelevad praegu, on alati olnud oma alma mater’i pat-rioodid. Nii tuleks ka selle allüksuse töö tulemusi püüda hinnata ja

Milvi hirvlaane

254

võimaluse korral mõni seismajäänud käsikiri uuesti elule äratada, sest tehtud töö on ikkagi olemas. Endine laborijuhataja M. Hirvlaa-ne uurib vabateadlasena kultuuri- ja hariduslugu ja on selles vald-konnas aastatel 1996–2011 koostanud ja välja andnud 16 raamatut.

Artikkel tugineb TRÜ teaduse ja kõrgkooli ajaloo labori 1984.–1996. aasta kroonikale, mis on talletatud ülikooli ajaloo muuseumis.


255

Activities of the Laboratory of History of Science and Higher Education in the field of researching

the university’s history from 1984-1996

MILVI HIRVLAANEcand. hist., Head of Laboratory

Systematic research into the history of the University of Tartu com-menced when Arnold Koop (1922-88) was rector, i.e. from 1970-1988. For this purpose, the University History Commission was establis-hed in 1972, supervised by Professor Karl Siilivask (Milvi Hirvlaane was secretary of the commission from 1976-1980) and entrusted with the tasks of organising the process of research into the university’s history, compiling an overview of the scientific history of the uni-versity, conducting scientific sessions and publishing the research results in a series of publications entitled “Issues of the history of the University of Tartu”. The University History Commission also worked to facilitate the founding of the University of Tartu History Museum in 1976. As a result of the commission’s activities the 350th anniversary of the University of Tartu was marked by a three-volume publication entitled “History of the University of Tartu (1632-1982)” (in Estonian), deemed worthy of an Estonian SSR State Prize. There were also single-volume editions in Estonian, English and Russian, the latter receiving a USSR State Prize, 3rd category. The commission was liquidated in 1984, its tasks adopted by the Scientific Council of the History Museum. The council continued to organise university-based history conferences and publication of the “Issues of the his-tory of the University of Tartu” under the auspices of the museum. Hirvlaane participated in the planning, preparation and conducting of the activities dedicated to the 175th anniversary of the re-opening of the university, the 350th anniversary of its foundation and the 70th anniversary of the People’s University.

In 1984 a rector’s decree established a Sector of History of Science and Higher Education (4 employees) as part of the Laboratory of Higher Educational Science in the Department of Sociology. The sector was later reorganised by the Science Department into

Milvi hirvlaane

256

an independent state-budget laboratory tasked with conducting research in the field defined as “The role of higher educational establishments in the development of science and culture in the XIX and XX centuries”. The sector was included in the Science Department but was directly subordinate to the rector. The sector was engaged in close cooperation with the Republican Association of Science History Researchers. The sector’s scientific supervisor, Professor Siilivask, was head of the republican association. Two of the sector’s employees, Hirvlaane and Hain Tankler, delivered speeches at conferences organised by the History Museum and Baltic science history researchers. As instructed by the rector, compilation began of yearbooks chronicling the university’s current activities. Only one, titled “The University of Tartu in 1985”, was eventually published (1989), with draft copies covering 1986 and 1987 only surviving on computer diskettes. One important task was to compile the biographical lexicon of the university’s lecturers and research staff. This was published in 1987 under the title “Tartu State University: Biographical and bibliographical list of lecturers and research staff from 1944-1980”. The manuscript covering the next period (1980-1995, with 2270 biographies) was never published but its entries about the university lecturers served as the basis for the “Lexicon of the history of Estonian science”, just as Tankler’s unfinished biographical lexicon (1902-1918) manuscript did. The laboratory prepared the manuscript of the compilation dedicated to the 350th anniversary of the University of Tartu (the printing house made the proof in 1989) but it was never published either. Nor did the manuscript of the compilation dedicated to the 70th anniversary of the Estonian University (1990) reach publication stage. The reforms that followed the restoration of the independent Republic of Estonia included liquidation of the Laboratory of Higher Educational Science, with the Sector of History of Science and Higher Education continuing its work as an independent lab for a while longer, only to be closed down in 1992. The head of the laboratory performed its unfinished work until 1996, employed on the basis of annual contracts. In summing up it should be noted that quite a lot was achieved with limited resources. During the existence of the sector/laboratory or at a later date all of the members of its research staff


257

successfully defended their theses. The head of the laboratory handed over to the University of Tartu History Museum a detailed chronicle of the Laboratory of History of Science and Higher Education. The university today might yet again need a special unit to research its history.


KROONIKA

Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi aruanne 2011

2011. aasta suurim projekt oli Tartu tähetorni ekspositsiooni etteval-mistamine ja muuseumi avamine 27. aprillil 2011.1 Suurejoonelisele avamisüritusele lisandus kahepäevane rahvusvaheline konverents „Expanding the Universe” (27.–29. aprillil 2011), anti välja Tartu tä-hetorni ajalugu käsitlev raamat ning aasta lõpus näidati ETV tehtud saadet Tartu tähetornist. Tegevusi toetas ka Archimedese „TeeMe” meetme raames käivitunud projekt „Astronoomia ja teaduslik maa-ilmapilt: videoloengud, vaatlused ja planetaariumitunnid” (koostöös teaduskeskusega Ahhaa, projektijuht Viljar Valder). Tähetornis käis kaheksa kuu jooksul üle 13 000 inimese (arvestamata tasuta külastu-si avamispidustuste ajal).

Aktiivselt koostati Toomemäe arenguvisiooni nii hoonete kui ka terviku kohta. Selgemaks sai vana anatoomikumi tulevik: koosta-1 Pikem ülevaade sellest projektist vt: TÜAK XXXIX (Tartu, 2011), Reet Mägi,

„Tartu tähetorn: teaduskeskusest hariduskeskuseks“, lk 243-249.

KROONIKAKROONIKA

kroonika

259

Graafik 1. Külastuskordi Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis, kunstimuuseu-mis ja loodusmuuseumis aastail 2009-2011.

Graafik 2. Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi külastuste statistika hoonete kaupa 2011.

12818

9420

13805

6446

toomkirik toomkiriku tornid tähetorn anatoomikum

TÜ ajaloo muuseumi külastused kokku :42 473

20 005 21 378

42 483

95007000

15 35718 789 19 892 18 890

0

5 000

10 000

15 000

20 000

25 000

30 000

35 000

40 000

45 000

2009 2010 2011

ajaloo muuseum kunstimuuseum loodusmuuseum

ti hoone üldkontseptsioon; anatoomikum koliti tühjaks ning teh-ti remondi ettevalmistusi. Alfried Krupp von Bohlen und Halbach Stiftung’ile tehtud rahataotlus lükati paraku tagasi.

Peale Tartu tähetorni 200. aastapäeva rahvusvahelise konverent-si tähistati suurejooneliselt ka ülikooli ajaloo muuseumi 35. sünni-päeva: 5.–6. detsembril 2011 peeti TÜ ajaloo muuseumi aastakonve-rents, mis oli pühendatud akadeemilisele pärandile. Avaldati mitu

kroonika

260

teadustrükist: „TÜ ajaloo küsimusi XXXVIII. Nõukogude teadus – sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik?” ja L. Leppiku „Kalefaktoripo-jast professoriks”.

Koostati kaks suurt näitust, neist ühe siht oli propageerida tea-dust ja teise eesmärk tutvustada ülikooli ajalugu: „Kukruse kaunitar ja tema kaasaegsed. Eesti rikkalikem kalmistu muinas- ja keskaja piirilt” (aprill 2011 kuni detsember 2011, kuraatorid Mari Lõhmus, Tõnno Jonuks, Terje Lõbu, Mariann Raisma, kujundajad Liina Unt ja Katre Rohumaa) ja „Moodne tudeng. Oh ajad, oh kombed!” (alates dets 2011, kuraator Terje Lõbu, kujundajad Margot Sakson ja And-res Kull). Koostati üks soomekeelne rändnäitus „Tartu Ülikool läbi sajandite” (T. Lõbu), mida eksponeeriti 3.–25. oktoobrini Helsingi Eesti Majas. Koostati ajaloo muuseumi ekspositsiooni uus plaan. Nii tähetorni ekspositsioon ja raamat kui ka näitus „Kukruse kaunitar ja tema kaasaegsed” olid Eesti muuseumide aastaauhindade kandi-daadid. Samuti sai tähetorni raamat Eesti teaduse populariseerimise au-hinna võistlusel ergutuspreemia.

Preemiaga käis kaasas õigus kasu-tada sellist märgist:

Püsiekspositsioonis tehti mitu muutust: osaliselt uuendati Mor-gensterni saali ekspositsiooni (tudengielu, toomkiriku arheoloogia, ülikooli ajaloolise hoonestu maketid, antiikskulptuuride koopiad, uued etiketid); muuseumi kohvikusse rajati töötajate fotogalerii ja pandi välja Tartu Ülikoolile tehtud kingitused; osaliselt vahetati väl-ja teadussaali ekspositsioon, kuna mõned eksponaadid olid viidud tä-hetorni; uuendati vana anatoomikumi näitust „Vana anatoomikum – Eesti arstiteaduse häll” (T. Lõbu).

Uue püsinäitusena avati Tartu Ülikooli ajalugu kajastav näitus valges saalis (L. Leppik, kujundus T. Jürna). Muuseumi fuajeesse loodi nn uue museaali vitriin, kus eksponeeritakse uusi või tähtpäe-vadega seotud museaale; sealsamas on võimalik vaadata Toomemäe ja toomkiriku ajalugu kajastavat slaidiprogrammi (M. Truman).

Nagu tavaks, korraldati teadust populariseerivaid teeõhtuid (kok-ku kaheksa), ent algatati ka uusi üritusi: Teaduslinn Toomel (han-sapäevade ajal, koordineeris U. Paloveer), kohviõhtud korüfeedega, näitustega seotud loengud jms, akadeemilise pärandi päev; need

kroonika

261

Foto 1. Näituse „Kukruse kaunitar ja tema kaasaegsed: Eesti rikka-likem kalmistu muinas- ja keskaja piirilt“ üldvaade.

Foto 2. Arheoloogianäitusel said igaüks ise arheoloogi tööd proovida

kroonika

262

osutusid väga populaarseteks. Peeti kaks teadusajaloo päeva mini-konverentsi ja väljapanekuga: „Prof. Johann Georg Dragendorff 175” (20. aprillil, koostöös Eesti Akadeemilise Farmaatsia Seltsiga ) ja „Rahvaloenduste minevik, olevik ja tulevik” (10. novembril).

Seisuga 01.01.2012 oli muuseumis arvel 70 968 museaali, 2011. aasta juurdekasv 1054 museaali. Ülikooli ajaloo muuseumi kui Ees-ti kultuuriloolise rahvuskollektsiooni osa finantseeriti Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu, mis võimaldas jätkata kollektsioonide korrastamist ja digiteerimist. TÜ ja Kultuuriministeerium allkirjas-tasid muuseumide infosüsteemi MUIS kasutamise lepingu. Muudeti TÜ Muuseumide muuseumikogu korralduse eeskirja ning loodi üli-kooli kultuurivara andmebaas (M. Jürgenstein). Positiivsena saab esile tuua, et huvi ülikooli kultuurivara vastu on üsna suur (nt aja-loolise mööbli kasutamisest ollakse huvitatud peahoones, sotsiaal-teaduskonna uues hoones Lossi 36 jm).

TÜ ajaloo muuseumi külastatavus suurenes tunduvalt: kokku 54 711 inimest (neist 42 473 muuseumikülastust; 2010 oli külastusi 21 378). Võrreldes eelmise aastaga suurenes külastajate hulk 50%, selle tingisid tähetorni avamine, anatoomikumi ühispilet (st ühe piletiga sai vaadata nii muuseumi näitust kui ka arstiteaduslikke kollektsioone) ja anatoomikumi hea turundus ning huvitavad üritu-sed. Samuti suurenes omatulu: renditulule lisandusid toetused. TÜ ajaloo muuseum sai peale Tartu Ülikooli toetust Tartu Linnavalit-suselt, Eesti Kultuurkapitalilt, Tartu Kultuurkapitalilt, Hasartmän-gumaksu Nõukogult, SA Archimedeselt ning Haridus- ja Teadusmi-nisteeriumilt. Muuseumi tegevust toetasid oma toodetega ka mõned firmad.

2011. aastal korraldati muuseumis 133 üritust, kus osales 12 238 inimest:

• 31 konverentsi ja seminari,• 34 vastuvõttu (muu hulgas juubelite tähistus ja konverentsi-

de pidulik lõpetamine);• 32 kontserti,• 19 abielu sõlmimise tseremooniat,• 17 aktust.Kokku käis muuseumis 54 711 inimest.

kroonika

263

Personali hulgas tehti muudatusi: loodi osakonnad (kogude osakond, näituste ja ürituste osakond ning tähetorn), täpsustati vastutus-alasid, võeti tööle uusi spetsialiste, kes on muuseumi töö muutnud märksa efektiivsemaks. Haldusasjadega hakkas tegelema kinnisva-raosakond.

Paraku oli ka tagasilööke: mitu koostatud projekti ei saanud toetust, peale eespool mainitud vana anatoomikumi projekti ei saa-nud toetust TÜ ajaloo muuseumi veeudusüsteemi ja arhiivkogu hoiutingimuste parandamise projektitaotlus (nn keskinfra taotlus), meetme „Kõrgkoolide ning teadus- ja arendusasutuste õppe- ja töö-keskkond” alameetme „Ülikoolide ning teadus- ja arendusasutuste juurdepääsetavuse suurendamine ja tuleohutusnõuetega kooskõlla viimine” projekt „Õppehoone Lossi 25 juurdepääsetavuse suurenda-mine” ning Eesti Teadusfondile esitatud grandiprojektid „Tartu üli-kool Eesti vaimse eliidi kujundajana 1802–1949 (Tartu University as a developer of the Estonian intellectual elite in 1802–1949)” ja koostöös kunstiajaloo õppetooliga „Valgustusajastu ülikool ja Tartu linnaruum (1799–1828). Perifeeriast metropoliks (The University of Enlightenment and a new Image of the City. From the Periphery to the Metropolis)”.

Koostöös Kesk-Euroopa ülikooliga ja Euroopa Teadusuuringute Nõukogu grandi toel jätkus Eesti haritud eliidi uurimine Euroopa väikerahvaste haritlaseliidi kontekstis (projekti juhib Victor Karady Kesk-Euroopa ülikoolis Budapestis). Projekti raames kaitsti Viljan-di kultuuriakadeemia infoteaduste osakonnas lõputöö „Agronoomide kutsekoda ja selle liikmeskond Eesti Vabariigis 1930. aastatel“ (Ee-rika Reiss). Projekti andmetöötlusega on seotud doktorant Toomas Hiio.

Sihtfinantseeritava teadusteema SF 0180040s08 „Ideede ja teoo-riate retseptsioon” üks põhitäitja on L. Leppik (projekti juht Pärtel Piirimäe), selle teema raames toetati osaliselt ka trükise „Tartu Üli-kooli ajaloo küsimusi XXXIX” väljaandmist. Janet Laidla on projekti „Vesimärgid ja paberi ajalugu varauusaegses Eestis” (ETF8205) põ-hitäitja.

kroonika

264

Balti teadusloolaste XXV kokkusaamine VilniusesBalti teadusloolaste XXV konverents pee-ti Vilniuses 4.–6. oktoobril 2012. See nõu-kogude ajal alguse saanud traditsioon2 on osutunud elujõuliseks ka muutunud olu-des. Iga kahe aasta tagant toimuva fooru-mi osavõtjaskond ei piirdu ammu enam ainult Eesti, Läti ega Leedu uurijatega, regulaarselt on esindatud Venemaa (en-nekõike Peterburi) ja Soome teadusloola-sed, sekka kolleege mujaltki.

Kolme päeva sisse mahtus ligi sada et-tekannet seitsmes sektsioonis, alguse ja lõpu plenaaristungid ja ekskursioonipäev. Kõik neli konverentsipai-ka asusid lähestikku Vilniuse kesklinnas Leedu Teaduste Akadee-mias ja selle ümbruses, nii sai liikuda eri sektsioonide vahel. 2012. aasta oli Leedus muuseumiaasta, seepärast olid ligi pooled ettekan-ded keskendunud muuseumidele ja kollektsioonidele. Konverentsi ametlik töökeel oli inglise keel, ja valdav enamik ettekandeid sel-les keeles tõesti peeti (varem on olnud osaliselt kasutusel ka vene või kohalik keel, st läti või leedu või eesti keel). Käsitletud teemad ulatusid sügavatest teadusfilosoofilistest küsimustest (näiteks „Kes valdab teadmist?”) antropoloogiliste kollektsioonide kasutamisega seotud praktiliste ja eetiliste probleemideni, kõne all olid elukestva õppe jaoks vajaliku eelhäälestuse loomine ja teenimatult unustuse hõlma vajunud teadlased ja saavutused. Kõlama jäi mõte, et teaduse ajaloost tuleb ühiskonnale rääkida just praegu, kui seisame silmitsi uue (bio)teadusrevolutsiooni ja digitehnoloogia võidukäiguga: muu-seumidel ja kollektsioonidel on käes selleks vajalik materjal.

Traditsiooniliselt jääb konverentsi meenutama trükitud teeside kogumik (141 lk). Järgmine Balti teadusloolaste konverents peetak-se 2014. aastal Jelgavas.

2 Ülevaadet varasematest konverentsidest vt Erki Tammiksaar, „50 aastat Baltimaade teadusloolaste konverentse”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXVII (Tartu, 2009), 189–192.

Documents

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XXXX · (3) Ülikool on universaalne integreeritud teadus-, arendus-, õppe- ja kultuuriasutus. Ülikooli eesmärk on edendada teadusi ja kultuuri,