Embed Size (px)
Citation preview
Tööjõu kasutamise intensiivsus 2007–2013
maaelu arengu osakond
maaettevõtluse büroo
30. oktoober 2014
1
Sisukord 1. Kasutatavad mõisted ....................................................................................................................... 2
2. Üldolukorra ülevaade ....................................................................................................................... 4
3. Tootlikkuse trendid ........................................................................................................................ 10
4. Keskmine tööjõukulu ..................................................................................................................... 24
5. EL riikide võrdlus SKP alusel.......................................................................................................... 27
6. Kokkuvõtteks ................................................................................................................................. 31
2
1. Kasutatavad mõisted Ettevõtte tööjõukulu 1 töötaja kohta kuus - aruandeaasta kogu tööjõukulu eurodes, jagatud töötajate
keskmise arvuga aruandeaastal ja see omakorda 12-ga. (osaajaga töötajad arvestatakse ringi
täistööajale). Tööjõukulu hõlmab brutopalka ning tööandja sotsiaalmakseid, -hüvitisi ja -toetusi
palgatöötajatele.
Ettevõtte tootlikkus 1 töötaja kohta – aruandeaasta müügitulu eurodes jagatud töötajate keskmise
arvuga aruandeaastal.
Müügitulu – kõikide nii põhi- kui ka kõrvaltegevusena valmistatud toodete, teenuste ja kaupade
müügist saadud või saadaolev müügitulu, mis ei sisalda käibemaksu ega aktsiise.
Tööjõu tootlikkus - lisandväärtus ühe tööjõuühiku kohta.
Lisandväärtus – toodang rahalises väärtuses, millest on maha arvatud vahetarbimine;
tootmisprotsessis lisandunud väärtus.
− Ettevõtte tasandil: lisandväärtus = müügitulu – kulud sisenditele (ostetud kaubad, materjalid
ja teenused);
− Riigi tasandil: SKP = e/v lisandväärtus + neto tootmismaksud.
Brutolisandväärtus (BLV) – leidmiseks lisatakse kogutoodangu väärtusele toetuste (v.a
investeeringutele) ja ettevõtlusega seotud maksude bilanss ning lahutatakse üld- ja erikulud.
Netolisandväärtus (NLV) = kogutoodang – vahetarbimine + toetused (v.a investeeringutoetused) –
maksud– kulum.
Netorealiseerimisväärtus – toote hinnanguline müügihind tavapärase äritegevuse käigus, millest on
maha arvatud hinnangulised kulutused, mis on vajalikud toote müügivalmidusse viimiseks ja müügi
sooritamiseks.
Keskmine brutokuupalk – tasu tegelikult töötatud ja mittetöötatud aja eest, mille summa on jagatud
täistööajale taandatud töötajate keskmise arvuga.
Töötajate arv – ettevõttes tööandjaga kokkuleppe (lepingu) alusel töötavad isikud, kes saavad töö
eest rahalist tasu (palk, töötasu, honorar, tänuraha, tükitöötasu, kompensatsioon). Töötajate arvu
mõõdetakse aastakeskmisena.
FADN – põllumajandusliku raamatupidamise andmebaas (Farm Accountancy Data Network).
ATÜ – tööjõu aastaühik on arvestuslikult 2 200 töötundi aastas.
Tööjõukulud – palk ja sellelt arvestatud sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse.
Töökulude tootlikkus = lisandväärtus/tööjõukulud.
Tööviljakus = lisandväärtus/keskmine hõivatute arv.
Investeerimismäär = investeeringud/lisandväärtus.
Puhaskasum (-kahjum) – aruandeaasta kõigi tulu- ja kulusummade vahe.
Vahetarbimine – kaupade ja teenuste tootmiseks kulunud ja tootmisprotsessi sisendina kasutatud
kaupade ja turuteenuste väärtus, v.a põhikapital, mille tarbimine on kirjendatud kui põhivara kulum.
3
VKE1 – väikese ja keskmise suurusega ettevõtted. Peamised näitajad selle määratlemiseks, kas
tegemist on VKEga, on:
1. töötajate arv ning
2. kas käive või bilansimaht.
Ettevõtja kategooria Töötajad Käive Bilansimaht
Keskmise suurusega ettevõtjad < 250 ≤ 50 miljonit eurot ≤ 43 miljonit eurot
Väikeettevõtjad < 50 ≤ 10 miljonit eurot ≤ 10 miljonit eurot
Mikroettevõtjad < 10 ≤ 2 miljonit eurot ≤ 2 miljonit eurot
Need piirmäärad kehtivad vaid üksikute ettevõtjate näitajate puhul. Ettevõtja puhul, kes moodustab
osa suuremast rühmitusest, peab eeldatavasti hõlmama ka andmed asjaomase rühmituse
töötajate/käibe/bilansimahu kohta.
Sisemajanduse koguprodukt (SKP) – riikide võrdluse aluseks on SKP, mis mõõdab majandustegevuse
tulemusi. See võrdub toodetud kaupade ja teenuste väärtuse ning nende tootmiseks kasutatud
kaupade ja teenuste väärtuse vahega.
MMIK – Maamajanduse Infokeskus.
Rahvamajanduse tööviljakus – SKP hõivatu kohta annab rahvamajanduse tööviljakuse üldülevaate.
Suhtelise vaesuse piir – 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.
T&A – teadus- ja arendustegevus.
Konkurentsivõime OECD definitsioon – ettevõtete, tööstuste, regioonide, riikide võime toota stabiilselt
võimalikult kõrget kasumit ja pakkuda töökohti, olles samal ajal nähtav rahvusvahelises konkurentsis.
Kontsern – juriidiliselt või finantsiliselt seotud ettevõtete assotsiatsioon, kuhu kuuluvad emaettevõte
ja tema otseselt või kaudselt kontrollitavad ettevõtted.
Eurofound – the European Foundation for the Improvement of Living and Working Conditions.
UNCTAD – UN Conference on Trade and Development, ÜRO Kaubanduse ja Arengukonverents
1 On määratletud ELi õigusaktides: ELi soovitus 2003/361.
4
2. Üldolukorra ülevaade Edukad riigid teostavad poliitikat, mis soodustab ettevõtetevahelise konkurentsi arengut. Seda
tehakse seepärast, et mida teravam on konkurents, seda selgemini avalduvad selle positiivsed jooned
majanduses. Riigid, kus on palju tugevaid, konkurentsivõimelisi ettevõtteid, arenevad kiiremini ja
tagavad kõrgema elutaseme oma kodanikele.
Konkurents kui majanduslik võistlus on edasiviiv jõud. Konkurents innustab ettevõtteid efektiivsemalt
tegutsema, taotlema pidevalt uuendusi, sunnib tootjaid ja vahendajaid kiirelt reageerima muutuvatele
vajadustele. Konkurents aktiviseerib ettevõtteid tõstma toodete kvaliteeti, alandama nende hindu ja
parandama ostjaskonna teenindamist.
Majanduse konkurentsivõimelisuse tõstmise põhiliseks küsimuseks on kuidas tagada majanduse
tootlikkuse selline kasv, mis annaks suurenevate palga- ja muude kulude korral ning tihenevates
konkurentsioludes toodangu üld- ja ekspordimahte suurendada. Tõeline majanduse
konkurentsivõime tuleneb valdavalt tootlikkusest töötlevas tööstuses ja muudes eksportivates
sektorites. Probleem on selles, kuidas võimalikult kallilt müüa võimalikult suurema lisandväärtusega
toodet (turundus on väga oluline). Kui selline tootmine õnnestub ja õitseb, on ka teenindajatel
piisavalt ostujõulist klientuuri ja seega tõuseb rahaliselt ka teeninduse lisandväärtus. Selle kõige
saavutamine omakorda eeldab põhjalikku majandusstruktuuri muutumist, odava allhanke
põlistamisega on sinna jõudmiseks paraku väga pikk ja konarlik tee.
Paljud meie väikeettevõtted on täitnud põhiliselt väiketellimusi naaberturgudele väga laia skaalat
tooteid või tootnud peamiselt siseturule, on sattunud kulude kiire kasvu tõttu raskesse olukorda.
Väikesed ettevõtted kuuluvad valdavalt kodumaisele kapitalile ja nende poolt kasutatav seadmestik ja
tehnoloogiad on põhiliselt kokku sobitatud ja vananenud ning sisuliselt ei ole toodete jaoks
optimaalsed. Väljapääsuks oleks kitsam spetsialiseerumine ja tootmismahtude tunduv suurendamine,
mis eeldab aga ettevõtete tehnoloogilise taseme olulist tõstmist ning ühistegevuse arendamist.
Elatustaseme ja palkade kasv on piiratud riigis loodava lisandväärtusega. Soodsate tingimuste korral
on võimalik väliskapitali sissevoolu arvel lühikest aega tarbida rohkem, kui riigis uut väärtust luuakse,
kuid pikemas perspektiivis ei ole võlakoormuse limiteerimata kasv võimalik.
2009. aastaks oli välisraha sissevool järsult vähenenud, senised välisrahastajate
investeerimisvaldkonnad nagu kinnisvara, kaubandus ja finantsvahendus ei olnud enam atraktiivsed.
Senini Eestisse aastas toodud 40-50 miljardi krooni asemel tuli ainult 10 miljardit (U. Varblane, „Eesti
majanduse arengutest maailmamajanduse taustal“, 2009). Investeeringutest ligi poole ehk 47% tegid
2010. aastal Eestisse Soome kontrolli all olevad ettevõtted ning peaaegu 30% Rootsi poolt
kontrollitavad ettevõtted.
Probleemiks on see, et eelmiste perioodide rahastamise valdav osa on läinud siseturule ning ei läinud
eksportivasse sektorisse. Sankt-Peterburgi panga järelevalvenõukogu esimees Indrek Neivelt tuletas
oma 2012. aasta intervjuus „Äripäevale“ meelde loosungit "Viieteistkümne aastaga viie rikkaima
hulka!" ning lisas, et kui tahame rikkaimate hulka saada, peaksime praktiliselt kõigile praegustele
välisinvesteeringutele ära ütlema, sest enamasti toovad välisinvestorid siia lihtsama töö ja sellega me
5
viie parima hulka ei saa. Peaksime toetama investoreid, kes toovad siia peakontori funktsioonid nagu
arenduse, turunduse jms ning seejuures pole tähtis, kas need on kohalikud või välisinvesteeringud.
Selle asemel, et hakata välisfirmadel Eestist saadud kasumi laenude näol väljavõtmist seadusega
piirama, tuleks taaskehtestada ettevõtte tulumaks. Palju mõistlikum on panna tagasi ettevõtte
tulumaks."
Kõigi ettevõtete kasum oli 2011. aastal ca 3,0 ja 2012. aastal 3,6 miljardit eurot. ESA esialgsetel
andmetel oli 2013. aastal ettevõtlussektori kogukasum 3,1 miljardit eurot. Kui oleks kehtinud kasvõi
10%-line ettevõtete tulumaks, laekunuks sellest meie riigieelarvesse vastavalt 280, 360 ja 310
miljonit eurot.
Praegu jääb koju ainult tööliste suhteliselt madal töötasu, sellega aga jõukat riiki ei ole võimalik
rajada. Välismaa ekspertide hinnangul olevat Eestis tehtav töö viljatu mitte töötaja, vaid tööandja süül
(http://uudised.err.ee/index.php?06245667).
Üheks edukuse kriteeriumiks tuleb seada rahvusvaheliste brändide regiooni peakorterite või
arenduskeskuste riikimeelitamine. Selles suunas saavutatud edusammud on olnud märkimisväärsed
näiteks Iirimaal ja Singapuris.
Allhanketööstuses, kuhu enamik Eesti ettevõtteid kuulub, on ostjal, eriti suurel, jõud dikteerida hindu.
Suuremad ja tugevama turupositsiooniga ettevõtted on enamasti väliskapitali osalusega ja on oma
sektorites majandustegevust koordineerival positsioonil. Nad hangivad osa oma tootmissisendeid
Eestist, selle osa suurendamist takistab kohalike tarnijate ja teenustepakkujate nõrgavõitu tase.
Statistikaameti andmetel oli 2013. aastal Eestis 5 815 kontserni, millest 3 860 ehk 66% olid Eesti
kapitali kontrolli all olevate ettevõtetegruppide roll on viimase kole aasta jooksul kahanenud. 2013.
aastal tegutses kontsernide koosseisus 25% kõigist kontserniüksustest (2011. aastal – 27%) ja neis
töötas 45% (2011. aastal 47%) kõigist kontsernides hõivatud isikutest.
Suurimad majandushuvid Eestis on meie põhjanaabritel. Soome ettevõtete kontrolli all tegutses 2013.
aastal 609, Rootsi kontsernide koosseisus 303 ja Ameerika Ühendriikide kontsernides 170 Eesti
ettevõtet.
Enim avaldub välismaise kontrolli all olevate ettevõtete mõju ekspordile orienteerituses: üle poole
ekspordist (60%) annavad need ettevõtted. Sageli suudavad välisosalusega firmad toota
konkurentsivõimelisemat toodangut kui kodumaisel kapitalil põhinevad ettevõtted, välisinvestoritel
on tavaliselt oma emamaal mitmeid kasulikke kontakte, mistõttu hakkab investeeringuid saanud
firma tihti eksportima investori kodumaale: Rootsi osalusega ettevõte ekspordib Rootsi, Soome
kapitaliga firma Soome jne. Tööviljakus ehk lisandväärtus hõivatu kohta on välismaise kontrolli all
olevates ettevõtetes üle kolmandiku kõrgem kui kodumaise kontrolli all olevates ettevõtetes
Samal ajal on aga paljud rahvusvahelised firmad dikteerimas toodangu odavat müüki (ebaaus
kauplemistava), mis muidugi mõjutab negatiivselt meie tootjaid. Heaks näiteks, kui tootjaid
sunnitakse müüma odavalt oma toodangut, on jaekaubandusketid: hankelepingud tootjaga on
suhteliselt karmid - selle võimaluse eest, et hankija müüa saab, peab päris korralikku protsenti
6
maksma. Tootjal peaaegu ei anta võimalust lepingu üle arutleda. Lepingud on ühepoolsed ja nende
stiil on täpselt sama: suurem ja tugevam pool paneb ette lepingu.
Äripäev2 avalikustas, et ehitus- ja aiakaupade jaemüüja Bauhof on kriminaalmenetluse all, sest sundis
hankelepingutes partnereid enesele kõige odavamat kaupa müüma. Asjaolu, et Bauhof on sellised
lepingud saavutanud paljude hankijatega, viitab n-ö tugevama õiguse kasutamisele. Nn tüüplepingu
nina alla pistmine ja väitmine, et kas see või mitte midagi, ei kuulu kindlasti heade äritavade hulka.
Hankijatelt, kes on Bauhofile madalaima hinnaga müümise nõuet eiranud, on ettevõte nõudnud ka
leppetrahvi.
Äripäev märgib, et 2010. aasta kevad ja sellele eelnenud aeg, mil kriminaalasjani viinud lepingud
sõlmiti, oli keeruline aeg.
Vaevalt oli Bauhofi tegevjuhtkonnale teadmata, et nõuda hankijalt enesele madalaimat hinda
konkurentidega võrreldes on seadusega keelatud.
Eestis 12 kaupluse ja Leedus viiega tegutseva Bauhofi omanikeringi kuuluvad seni rikkumata mainega
Eesti ärimehed, suurem osa ettevõttest kuulub aga Rootsi investeerimisfondile Askembla.
Jaekaupmehed rõhuvad sellele, et lepingud on rahvusvaheliste standardite põhjal koostatud ja
toimivad ka mujal maailmas. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja3 poolt toidutootjate hulgas läbi
viidud küsitlus kinnitab, et hankelepingute tingimused on siiski jaekettide poole kaldu. Vastajad
kinnitasid kui ühest suust (ühe erandiga), et suhetes jaekaubanduskettidega on nende ettevõttel
nõrgem läbirääkimispositsioon ja kaubandusel on ühepoolselt võimalik kehtestada lepingutingimusi.
Toidutootjate küsitlus põhineb Euroopa Komisjon konsultatsioonidokumendil (nn roheline raamat),
mis käsitleb ebaausaid kauplemistavasid Euroopa ettevõtjate vahelises toiduainete ja muude kaupade
tarneahelas. Komisjoni eelhinnangu põhjal võib väita, et ebaausate kauplemistavade puhul on
tegemist üle-euroopalise probleemiga, mis lisaks toiduainete sektorile hõlmab ka teisi
tegevusharusid.
Palju parem ei ole olukord ka Rimi Eesti Food AS hankelepingutega, mida iseloomustatakse kui
karmid ja ühepoolsed. Rimi tüüplepingud on koos Säästumarketiga koostatud nende endi
kesklogistika talituse poolt Stockholmis.
Ärileht4 on saanud paljudelt toidu- ja joogitootjatelt ning hulgimüüjatelt infot, et Maxima Eesti teeb
oma partneritega koostööd ühesuunaliselt. Maxima karistavat oma koostööpartnerite eksimusi
2 Äripäev; 09.05.2013, Nuga hankija kõril. http://www.ap3.ee/?PublicationId=64086562-aced-45cb-905d-35c59402a770
3 Toidutootjad jäävad jaekaubandusega läbirääkimistel alla. Äripäev, 15.05.2013. http://www.pollumajandus.ee/article/2013/5/15/toidutootjad_hadas_jaekaubandusega
4 Ärileht; 19.09.2014, Tootjad ja hulgimüüjad taunivad Maxima karmi trahvipoliitikat. http://arileht.delfi.ee/news/uudised/tootjad-ja-hulgimuujad-taunivad-maxima-karmi-trahvipoliitikat.d?id=69737
7
rängalt ja trahvid on ebaproportsionaalselt suured. Räägitakse, et lepingutes on pikk rida sanktsioone,
mida on kerge saada. Soolaste trahvide kirjutamist on nimetatud isegi Maxima ärimudeliks.
Suva AS juht Viktor Saarestik5 tõi välja, et pea kõikide jaekettidega on lepingud ühetaoliselt karmid.
Asja parandaks koguste eelkokkulepped. Lepingud on enam-vähem standardsed: oleme kõiges süüdi,
vastutame kõige eest ja jaeketil on ainus kohustus maksta kauba eest raha tähtaja saabudes.
Ülejäänud on meie kohustused.
Enne kriisi laenudel põhinevat majandusbuumi nautinud Eesti jaoks oli kriisi mõju suur: kapitali
sissevool lakkas otsekohe, kinnisvarahinnad kukkusid kokku, majandus pöördus suurde langusse ja
tekkis eelarvepuudujääk. Vastukäiguks olid riigipoolsed karmid kärped. Eesti kaotas kriisi tõttu
aastatel 2008-2012 kumulatiivselt kuni 43% riigi kriisieelsest sisemajanduse aastasest
kogutoodangust6. 2012. aasta viimases kvartalis oli Läti SKT 41% võrra madalam sellest tasemest,
kus kogutoodang oleks olnud juhul, kui kriisieelne trend oleks jätkunud. Eesti ja Leedu puhul on see
näitaja 34%.
Financial Times kolumnisti Martin Wolfi seisukohalt on Balti riikide üheks eeliseks madalad
tööjõukulud. Lätis oli näitaja 2012. aastal veerand eurotsooni keskmisest. Seetõttu ei olnud riigil
produktiivsuse kasvuks ja konkurentsivõime tõusuks tarvis siin tõsist allapoole korrigeerimist teha.
Teiseks on tegemist väga väikeste ja avatud majandustega. Mida avatum majandus, seda suurem on
see osa kogutoodangust, mis majanduslanguses löögi saanud sisetarbimisest ei sõltu. Samuti toob hr
Wolf välja välispankade suure osatähtsuse Balti riikides ning Balti riikide soovi kuuluda Euroopasse.
Siin peaks nägema ka kogu sellega kaasnevat tugevat negatiivset poolt: madalad tööjõukulud tulevad
inimeste heaolu arvelt (madal arengumaade tasemel elatustase), mille kvaliteeti ei anna võrrelda
arenenud majandusega riikide omaga, avatud majandus ei ole alati eelis ja Eesti puhul tähendab see
ka välisfirmade tulu maksuvaba väljaviimist riigist. Väliskapital tuleb aga ainult siis, kui ta saab siin
teenida küllaldast kasumit ning seda takistamatult välja viia.
Välispankade ülisuur osatähtsus on samuti suureks probleemiks Eesti rahvale ja riigile. 2011. aastal
teenisid ainuüksi välispangad Eesti infrastruktuuri baasil ca 760 miljonit eurot puhaskasumit.
Pankade (Swedbank, SEB pank, Danske Banki filiaal ja Nordea filiaal) puhaskasum 2010. aastast
2013. aasta kolmanda kvartalini ulatus 1383 mln euroni7, kuid makstud tulumaks oli ainult 22 miljonit
(1,59%).
Näiteks, Swedbank Eesti teatas, et teenis 2012. aastal 199,6 miljonit eurot kasumit, mis on eelmise
aasta tulemusest 9,5 miljoni euro võrra parem. See konsolideeritakse Rootsis emapanga kasumiga ja
5 Suva: jaekettide lepingud on jäigad. Äripäev; 09.05.2013. http://www.ap3.ee/?PublicationId=ccfb076d-ae4c-4f2c-8924-46c888044649
6 Martin Wolf, http://www.ft.com/home/uk,
7 http://e24.postimees.ee/2675912/pangad-maksavad-pea-olematut-tulumaksu
8
makstakse ca 30% Rootsi riigile ettevõtlustulumaksu, st. eestlased toetavad Rootsi majandust
praeguses seisus 60 miljoni euroga.
Swedbank teatas 29.04.2014 koos esimese kvartali majandustulemuste avalikustamisega, et alates
sellest aastast kehtib grupis värske kord. Nimelt hakatakse Eestis (aga ka teiste Balti riikide
tütarettevõtetes) kehtestama uut dividendipoliitikat, mille järgi võetakse omanikutuluna välja 60
protsenti kasumist. Eesti riigile tähendab see kümnete miljonite eurodeni ulatuvat maksutulu.
Hoiuste intressid Eestis aga on naeruväärselt madalad, isegi Euroala keskmise inflatsiooniga
arvestades panka pandud raha ei kasva.
Kuni sama töö eest saab mujal maailmas sama kvalifikatsiooni ja kogemustega töötaja kordades
enam palka, seni hääletataksegi jalgadega. Eestlane on töökas, ettevõtlik ja hinnatud, aga kui
kodumaal on palju ebaefektiivseid ja mittepiisava oskustasemega ning osaliselt ka märgatavalt
ahneid tööandjaid, kes seda ei hinda, vaid ainult kurdavad tööjõu ebapiisavat efektiivsust, kuid ei
maini sõnagi madalast palgast ja tootmisüksuse kehvadest tehnilistest seadmetest, iganenud
tehnoloogiast, tootmise liigist, töö organiseeritusest, oskamatust turundusest, oma ülbest
suhtumisest töötajatesse ja kehvadest töötingimustest ning puuduvatest sotsiaalsetest garantiidest,
siis pole sellistel hea pädevusega ja töökatel tööinimestel siin suurt midagi teha.
Nii näiteks tuvastas Tööinspektsioon8 2013. aasta 25. mail ühepäevase üle-eestilise ehituse
sihtkontrolli käigus 196 õigusaktide rikkumist, millest 37 olid nii ohtlikud, et tuli töö peatada või
töövahendi kasutamine keelustada. Ühe päeva jooksul tegid 22 tööinspektorit kokku 91 kontrolli. Ligi
pooltel juhtudest peatati töö, sest töötajad ei kasutanud isikukaitsevahendeid. 18 korral peatati töö,
kuna oli oht kõrgustest kukkumiseks või ei kasutatud kaitsemeetmeid kukkumise vältimiseks.
2013. aasta tööõnnetuste numbrid olid kurvastavad – 4158 tööõnnetust, millest 20 lõppes surmaga9.
Statistikaameti andmetel oli 2014. aasta 1. jaanuaril Eesti arvestuslik rahvaarv 1 315 819, mis on
4355 võrra väiksem kui aasta varem. Loomulik iive oli 2013. aastal negatiivne – suri 1 700 inimest
rohkem, kui sündis. Selle põhjus on sündide arvu järsk vähenemine – registreeriti 2000 sündi vähem
kui kolm aastat varem. Välisrände tõttu vähenes rahvaarv 2 600 võrra. Eesti väljarände juures teeb
eriti nukraks asjaolu, et lahkujate hulgas on arvukalt viljakas eas noori naisi. Viimaste lahkudes
sünnib ka vähem lapsi, mistõttu tulevikus on uued põlvkonnad veelgi väiksemaarvulised.
Eestlaste loomulik iive oli aastatel 2008–2012 positiivne, kuid 2013. aastal negatiivne – suri ligi 400
eestlast rohkem, kui sündis. Maakondadest kasvas rahvaarv ainsana Harju maakonnas (4 136 võrra),
kahanes aga kõige rohkem Ida-Viru (–2 426) ja Tartu (–1 069) maakonnas.
8 Eile peatati 37 ohtlikul ehitusplatsil tegevus. http://www.tarbija24.ee/1237752/eile-peatati-37-ohtlikul-ehitusplatsil-tegevus.
9 Maret Maripuu: Tööinspektsiooni kõige valusam probleem on tööõnnetused.16.02.2014. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/maret-maripuu-tooinspektsiooni-koige-valusam-probleem-on-tooonnetused.d?id=6778943
9
Majanduses toimuvad praegu struktuurimuutused. Aastate jooksul kasvasid palgad Eestis
tootlikkuse kasvust mõnevõrra kiiremini, kuid tööjõukulude järgi (9 euro/h) oleme EL28 riikide
(keskmine 24,3, sh euroalal EL18 28,2 euro/h) hulgas 21 kohal.
Eesti majanduse üks peamisi eeliseid on senini olnud suhteliselt madalad kulud ja ostujõulise turu
lähedus. Käesolevaks ajaks aga ei ole meie tööjõud töötleva tööstuse ebapiisava tootlikkuse tõttu
(töö iseloomust tulenev liiga madal lisandväärtus) enam odav, vaid osutub mõnikord kallimaks, kui
palju kõrgema elatustasemega Soomes või Rootsis.
10
3. Tootlikkuse trendid 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmetel töötas Eestis 67% tööga hõivatutest
teenindussektoris, 29% tööstussektoris ja ainult 4% primaarsektoris. Eelmise rahvaloendusega
võrreldes on teenindussektorisse lisandunud ligi 43 000 töötajat, kuid primaarsektor (põllumajandus,
jahindus, metsamajandus, kalandus) ja tööstussektor on mõlemad kaotanud üle 10 000 töötaja.
Ehituses töötas 8% ning hulgi- ja jaekaubanduses 14% hõivatutest, 2000. aasta loendusega võrreldes
on mõlemal tegevusalal hõivatute osatähtsus veidi suurenenud.
Kõige enam levinud ametid olid poemüüja (26 155 hõivatut), müügiesindaja (16 236), veoautojuht (15
602), üldehitaja (13 112), raamatupidaja (11 171) ning üldhariduskooli vanema astme õpetaja (9 857).
Kõigist Eesti elanikest ligi 40% puhul on põhiline elatusallikas töötasu. Ülalpeetavaid (lapsed, aga ka
teised, põhiliselt pereliikmete poolt ülalpeetavad inimesed) oli 25% elanikkonnast.
24% elanikkonna puhul on peamine elatusallikas pension ning alla 1 protsenti on institutsioonides ja
asutustes ülalpeetavaid. Ettevõtjatulust elatub 2 protsenti elanikest ja toetustest 4 protsenti
2011. aasta 31. detsembri seisuga loendati Eestis 561 138 tööga hõivatut. Kuigi võrreldes eelmise
loendusega on rahvaarv vähenenud, oli hõivatuid üle 16 000 enam. 2013. aastal 15-74-aastaste
hõivatute arv kasvas 6 000 võrra (aasta varem 12 000 võrra) ja tööhõive määr oli 62,1% ning hõivatuid
oli 621 000.
Kui sektorite kaupa on Eesti elanike seas enim tööjõudu rakendatud teenindussektoris (372 840), siis
tegevusalade kaupa vaadatuna oli sarnaselt eelmisele loendusele töötajate arvu ja osatähtsuse
poolest esikohal töötlev tööstus. 2011. aastal töötas sellel tegevusalal 18% kõikidest hõivatutest,
2000. aastal 22%.
Tööstusharudest kasutavad enim tööjõudu toiduainete tootmine, puidutööstus ning metalltoodete
tootmine
2000-2006. aastate jooksul on Eesti ettevõtetes loodav lisandväärtus kasvanud 1,3 korda. Pärast
lisandväärtuse tugevat langust 2008. ja 2009. aastal toimub selle aeglane taastumine. Viimastel
aastatel on üheks SKP kasvu mootoriks olnud sisetarbimine.
Suurim lisandväärtuse kasv absoluutsummades on toimunud kuni 2008. aastani järgmistel
tegevusaladel: kinnisvara, rentimise ja äritegevuse sektor, hulgi- ja jaekaubandussektor ning töötlev
tööstus. Seejuures on hõivatute arv 2012. aastal jõudnud tagasi 2005. aasta tasemeni.
Tabel 1. Tootlikkus töötaja kohta Euroopa Liidus, aastad 2005, 2010 - 2013, 100 = EL27
2005 2010 2011 2012 2013
Luksemburg 170 164 169 163 164
Iirimaa 136 138 142 142 136
Belgia 130 127 128 128 127
11
2005 2010 2011 2012 2013
Austria 119 113 117 115 113
Prantsusmaa 117 117 117 116 116
Holland 114 114 112 108 109
Suurbritannia 113 102 104 99 99
Rootsi 112 109 116 114 115
Itaalia 112 111 109 109 109
Soome 111 109 110 109 107
Saksamaa 109 107 107 107 107
Taani 107 113 111 112 111
Hispaania 101 101 109 110 111
EL27 100 100 100 100 100
Kreeka 96 93 90 92 93
Malta 92 98 95 93 92
Küpros 83 91 91 92 92
Sloveenia 83 79 81 81 81
Portugal 73 77 76 76 77
Tšehhi 73 74 74 74 72
Slovakkia 69 82 80 82 83
Ungari 68 71 72 71 71
Poola 62 67 69 74 74
Eesti 61 70 70 70 70
Leedu 55 68 72 74 75
Läti 48 61 64 66 67
Rumeenia 36 49 49 51 52
Bulgaaria 36 41 44 44 43
Allikas: EUROSTAT.
12
Tootlikkus on meil veel märgatavalt madalam, kui Euroopa Liidu edukamates riikides – näiteks on
tootlikkus Luksemburgis 2,3, Iirimaal 1,9, Austrias, Prantsusmaal ja Rootsis 1,7 korda kõrgem.
Joonis 1. Tootlikkus töötaja kohta Euroopa Liidus, aastad 2005, 2010 ja 2013, 100 = EL27
Allikas: EUROSTAT.
Kuue aastaga (2000-2005) oli vahe Euroopa Liidu (27) keskmise tootlikkuse tasemega võrreldes
vähenenud 20 protsendipunkti. Järgnevatel aastatel oli kasv aeglasem: kui tööviljakus töötaja kohta
moodustas 2005. aastal 61%, siis 2008 ja 2009. aastal 66%, kuid 2010 - 2013. aastail on tööviljakus
olnud stabiilselt 70% EL27 keskmisest.
Ekspertide seisukohalt on lisaks töötleva tööstuse tootlikkuse suurendamisele vaja suuremat tähelepanu pöörata välisturgudele suunatud teadmusmahukate ja kõrge tootlikkusega teenuste arendamisele (infotehnoloogia täiustamine, tervishoiu- ja taastusraviteenused, loomemajandus, erinevad finantsteenused jne). Lihtne teenustemajandus ei vii Eestit arenenud tööstusriikidele järele.
Kui võrdlemisi suur osa elanikkonnast pakub madala lisandväärtusega teenuseid (hotellindus, maaturism, toitlustus, kaubandus jne), siis peab selle kõrval olema ka väga kõrge tootlikkusega töötlev tööstus ja välisturgudele orienteeritud teadmusmahukaid teenuseid pakkuvad sektorid.
Ekspertide seisukohalt peab meie töötlev tööstus läbima nii struktuuri- kui ka tehnoloogilise muutuse, saavutamaks kõrge tootlikkuse, toodangu kvaliteedi ja efektiivsuse. Näiteks, kui müügitulu töötaja kohta oli EL-i toiduainetööstuse keskmisena 2010. aastal 213 tuhat, siis Eestis oli see vaid 98 tuhat eurot. Ka Eesti toiduainetööstuses loodav lisandväärtus töötaja kohta jääb EL riikide keskmisega
164136
127113116
10999
115109
107107
111111
100939292
8177
7283
7174
7075
6752
43
0 50 100 150 200
LuksemburgIiirimaaBelgia
AustriaPrantsusmaa
HollandÜhenkuningriik
RootsiItaalia
SoomeSaksamaa
TaaniHispaania
EL27Kreeka
MaltaKüpros
SloveeniaPortugal
TčehhiSlovakkia
UngariPoolaEesti
LeeduLäti
RumeeniaBulgaaria
2013
2010
2005
13
võrreldes oluliselt väiksemaks. Kui Eesti vastav näitaja oli 2010. aastal ligikaudu 19 tuhat eurot, siis EL-i keskmine oli üle 45 tuhande euro.
Paljud meie ettevõtjad ja majandusspetsialistid ei ole teadlikud nn „Euroopa tootlikkuse mudelist” ja tootlikkuse tervikliku juhtimise süsteemist. Edukates firmades on välja töötatud tootlikkuse juhtimise strateegia ja taktika, rakendatud tootlikkuse juhtimise talitused, stimuleerimise süsteemid ja arvestuse ning kontrolli programmid.
Põhiliseks on seejuures omada operatiivselt informatsiooni kogu oma valdkonna kohta
rahvusvahelises ulatuses ja samuti ka autoriteetseid tulevikuprognoose, toota õiget toodet õiges
kohas efektiivsemalt, kvaliteetselt ja kiiremini vajalikus mahus ning omada soodsat turuväljundit.
Maailma paljudes riikides on kokku ligi 200 tootlikkuse keskust, USA-s ja Jaapanis igas osariigis. Meil
sisuliselt puudub tootlikkuse kasvu juhtimissüsteem nii riiklikul, regionaalsel, valdkonnalisel, kui ka
enamasti ettevõtete tasandil
Oleme situatsioonis, kus tööjõud ei ole enam nii odav ning peame välja mõtlema, kuidas kallinevat
tööjõudu efektiivselt kasutada, kuid paraku selleks jääb meie juhtidel/omanikel juba teadmisi napiks,
eriti viimase aja arengusuundade ja kaasaegsete juhtimismeetodite valdkonnas.
Senikaua kui Eestis ei väärtustata tööstust, tööstuse spetsialiste, tootmisjuhte ja keskastmejuhte
ning insenere, ei ole loota ka konkurentsivõime tõusu. Eesti langes viie koha võrra maailma riikide
konkurentsivõime edetabelis10, mida on 25 aastat järjest koostanud Šveitsi rahvusvaheline
ärikõrgkool IMD, vahendas ERR uudisteportaal. Eesti on vahetanud koha Leeduga, olles 60 riigi
edetabelis (The World Competiveness Scoreboard 2013) mulluse 31. koha asemel 36. kohal. Esikohale
on taas tõusnud USA tänu oma paranenud finantssektorile, innovatsioonile ja edukatele ettevõtetele.
Kõigis tulemustabeli11 eesotsas olevates riikides pannakse suurt rõhku teadus- ja arendustegevuse
toetamisele. Ettevõtlussektoril ja ülikoolidel on oluline osa riiklike innovatsioonialaste jõupingutuste
toetamisel.
Tabeli koostamisel on kasutatud EUROSTATi ja muude rahvusvaheliselt tunnustatud andmebaase
2011. aastast (12 indikaatorit) ja 2010. aastast (9 indikaatorit) ning 3 indikaatorit hilisemast ajast.
Võrreldes eelmise aastaga on enim edusamme teinud Eesti, Leedu ja Läti, tabeli eesotsas on aga
endiselt Rootsi, kellele järgnevad Saksamaa, Taani ja Soome.
Euroopa Komisjoni koostatud innovatsiooniliidu 2013. aasta tulemustabelist selgub, et Eesti koos
Hollandi, Ühendkuningriigi, Belgia, Madalmaade, Luksemburgi, Austria, Iirimaa, Prantsusmaa,
Sloveenia ja Küprosega kuulub innovatsioonitegevuse poolest paremuselt teise ehk innovatsiooni
järgijate gruppi. Need on riigid, kelle innovaatilisus jääb Euroopa keskmise taseme lähedale.
10 http://www.e24.ee/1253054/eesti-langes-konkurentsivoime-edetabelis-viie-koha-vorra/
11 Innovatsiooniliidu 2013. aasta täielik tulemustabel on kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/enterprise/policies/innovation/facts-figures-analysis/innovation-scoreboard/index_en.htm
14
Seejuures kuulub Eestile kindel liidriroll innovatsioonitegevuse suurendamises – kui ELi aastane
innovaatilisus suurenes ajavahemikul 2008–2013 keskmiselt 1,6 protsenti, siis Eestis oli see näitaja
7,1%.
Eesti tugevuseks on rahastamine ja investeeringud ettevõtetesse, nõrkusteks aga puudused avatud,
tipptasemel ning atraktiivse teadusuuringute süsteemi loomisel ning majanduslike mõjude
tasakaalustamisel.
Innovatsiooni kasvu tõukejõuks ELis tervikuna on VKEd, innovatsiooniliste lahenduste kasutuselevõtt
ettevõtluses ja tipptasemel teadusuuringusüsteemid. Majanduslangus ja riskikapitali investeeringute
vähenemine aastatel 2008–2012 on innovatsioonialast tegevust siiski negatiivselt mõjutanud.
Andmed 27 liikmesriigi ja teiste Euroopa riikide innovatsioonitaseme kohta on avaldatud dokumendis
MEMO/13/274.
Põhjala regioonis asuva ja Euroopa Liidu ühisturuga liitunud avatud majandusena oleme olnud
välisinvesteeringute sihtriigina suhteliselt edukad. Otseste välisinvesteeringute sissevoolu kogumaht
Eestisse on 75,4% SKP-st, Rootsis 63,4%, Tšehhi Vabariigis 58,2%, Iirimaal 112% ja Singapuris
203,8%, kuid Leedus 32,6% (2011, UNCTAD). Samas, valdav osa Eestisse sissevoolanud
investeeringutest on olnud seotud Eesti või Baltimaade siseturu hõivamisega (sh. kaubandus,
finantsvahendus, kinnisvara); töötlevasse tööstusesse on tulnud välisinvesteeringute kogumahust
vaid 16,4% (31.12.2012, Eesti Pank) ja valdavalt suhtelisele hinnaeelisele tuginedes ning lihtsamale
tööle keskendunult.
Eesti ettevõtete majandusolukorda saab hästi iseloomustada otseinvesteeringute sissevoolu
dünaamikaga, mis on otseselt aga seotud tootlikkuse suurendamise võimalustega.
Tabel 2. Otseinvesteeringute sissevool 2008-2013, % SKP-st
Aasta,
kvartal
Kokku Aktsia (osa)
kapital
Reinvesteeritud
tulu
Muu otse-
investeeringu
kapital
2008 (I) 14,3% 2,7% 9,3% 2,3%
08(II) 3,7% 0,7% 4,4% -1,4%
08(III) 7,1% -0,1% 6,1% 1,1%
08(IV) 4,5% 1,7% 1,9% 1,0%
2009 (I) 5,8% 3,5% 2,5% -0,2%
09(II) 1,9% 2,9% 2,3% -3,3%
09(III) 3,1% 3,2% 5,3% -5,4%
15
Aasta,
kvartal
Kokku Aktsia (osa)
kapital
Reinvesteeritud
tulu
Muu otse-
investeeringu
kapital
09(IV) 26,7% 24,9% 1,6% 0,2%
2010 (I) 8,1% 1,1% 6,2% 0,7%
10(II) 9,3% -5,2% 5,3% 9,2%
10(III) 7,3% 4,5% 8,6% -5,8%
10(IV) 8,9% 7,6% 7,9% -6,7%
2011 (I) 11,4% 0,6% 9,3% 1,5%
11(II) 10,2% 1,8% 0,7% 7,7%
11(III) -14,1% -11,0% 7,3% -10,5%
11(IV) -0,2% 1,2% 7,3% -8,7%
2012 (I) 3,5% -0,4% 6,0% -2,2%
12(II) 12,3% 7,5% 4,4% 0,4%
12(III) 5,6% 0,9% 7,9% -3,3%
12(IV) 5,6% 0,5% 4,1% 1,0%
2013 (I) 1,7% -0,6% 5,7% -3,4%
13(II) 1,2% 0,4% 0,8% -1,5%
13(III) 9,1% -1,4% 7,2% 2,6%
13(IV) 3,7% -0,96% 3,6% 1,1%
Allikas: Eesti Pank
Eesti Panga andmetel oli aastatel 2009-2013 kõige suurem otseinvesteeringute sissevoolu kasv 2009.
aasta IV kvartalis (+26,7%) 2008. aasta I kvartalis (+14,3%) ja 2012. aasta II kvartalis (+12,3%),
suurim langus aga 2011. aasta II kvartalis (-14,1%).
16
Joonis 2. Otseinvesteeringute sissevool 2008-2013, % SKP-st
Allikas: Eesti Pank, Swedbank AS
Mis tulevikku puudutab, siis hindab UNCTAD (2013) meie potentsiaali tulevikus välisinvesteeringuid
hankida väga tagasihoidlikuks (riikide võrdluses 75. positsioon)12. Ettevõtted investeerisid 2012.
aastal põhivarasse 3,5 miljardit eurot,13 s.o kümnendiku enam kui eelnenud aastal. 38%
investeeringutest tehti masinatesse, seadmetesse ja inventari, 33% ehitistesse ja 18%
transpordivahenditesse.
Eesti Pangaliidu poolt 2014. aasta septembris korraldatud nelja panga majandusanalüütikute
ümarlauadebatil tõdeti, et geopoliitilistest pingetest hoolimata liigub Eesti majandus kasvutrendis.
Edu võti pikas perspektiivis peitub aga oskuses suurendada ettevõtete tarku investeeringuid ja
suunata pilk eksportivale tootmisele. Swedbanki peaökonomisti Tõnu Mertsina sõnul on
investeeringud viimasel ajal kasvanud küll ebaühtlaselt14, kuid tänavu esimese poolaastaga siiski juba
5%. „Soodsamad kaubandustingimused möödunud aastal ja selle alguses on aidanud ettevõtetel
väljamüügist toorainet odavamalt sisse osta. See on parandanud nende finantsseisu samal ajal kui
tööjõukulud suurenevad. Kahjuks hoiab vähene nõudlus tagasi väljamüügihindade kiiremat tõusu,
kuid impordihindade langus on juba taandumas - seda osaliselt ka euro nõrgenemise mõjul“, selgitas
hr Mertsina.
12 Ott Pärna: strateegilised välisinvesteeringud ja äriturism vajavad panustamist. http://arvamus.postimees.ee/1244104/ott-parna-strateegilised-valisinvesteeringud-ja-ariturism-vajavad-panustamist
13 „Eesti statistika aastaraamat 2014“, Statistikaamet, 2014.
14 Swedbank – uudised: Eesti majandus vajab tarku investeeringuid, 18.09.2014. https://www.swedbank.ee/business/infoportal/portal/archive/news
-30%
-20%
-10%
0%
10%
20%
30%
2008 2009 2010 2011 2012 2013
aktsia(osa)kapital
reinvesteeritud tulu
muu otseinvesteeringukapital
kokku
17
Tootlikkuse tõstmisel pole meil põhiliseks probleemiks mitte ainult töötaja oskused või töökus, vaid
toodetud lisandväärtus e. töötunnis toodetud väärtuse suhe, millega lisandunud väärtus edasi
müüakse. Olles suures osas allhankija, on paljuski emafirmade teha, kuidas kajastatakse toodang
raamatupidamises ning kui palju väärtust juurde toodetakse.
Võib olla vabalt nii, et lisandunud väärtus on 0, sest nii on kontserni raamatupidamises kasulikum
kajastada. Seega töötajad oleks nagu superebaefektiivsed, ehkki rabavad keel vestil ja tegelik
lisandunud väärtus on raamatupidamislikkust aga kordades suurem.
Näiteks Ida-Virumaal on seitse aastat tegutsenud Baltikumi suurim Kunda paberimassi tehas, kus
valmistoodang hinnatakse bilansis lähtudes sellest, mis on madalam – tootmisomahind või
netorealiseerimisväärtus. 2011. aasta müügitulu 67,8 miljonit eurot vastab
netorealiseerimisväärtusele, mis tegi haavapuitmassi väärtuseks 453,3 euro/t; samal ajal oli keskmine
turuhind 661 euro/t (RISI PPI Pulp & Paper Week). 2013. aastal turustati 149 699 tonni puitmassi
(2012. a 158 413 t), müügitulu 65,2 miljonit eurot (2012. oli 67,5 miljonit). Koondkahjum oli 2 937
tuhat eurot (2012. a - 3 964 tuhat eurot). Töötajaid on 85. Suur osa toodangust müüakse samade
omanike teistes EL riikides olevatele firmadele, millest saab välja arvutada nende täiendavat kasumit
odava tooraine kasutamise arvelt.
Valitsuse poolt on tehtud soodustus – riik kindlustab fikseeritud hinnamehhanismiga toorme ehk
haavapuidu. 2013. aastal tarbis ettevõte 396 tuhat m³ haavapuitu.
EAS-i poolt määrati Kunda tehasele 2010. aastal 314 tuhat eurot ja 2011. aastal 219 tuhat eurot
tehnoloogiainvesteeringu toetust. 2012. aastal alustatud 17 miljoni suurune investeeringuprogramm
viiakse lõpule 2014. aasta jooksul. Käivitamisejärgselt 2,5-kordistunud energiatariifide tõttu on
tekkinud vajadus energiaefektiivsemate lahenduste järele.
Alates 2007. aastast on ettevõte oma aruandluse järgi kasumit teeninud vaid ühel aastal ning
kumulatiivne kahjum on 2013. aasta seisuga 22 miljonit eurot15. 2013. aasta kahjumi peamiseks
põhjuseks peab ettevõte püsivalt kõrgeid energiakulusid tooteühiku omahinnas.
Tehase ehitamine läks maksma 153 miljonit eurot. Tehas kuulub Heinzel Holding Austria kontserni,
selle 2013. aasta käive oli 1,3 miljardit ja kasum 57 miljonit eurot.
Eesti SKP kasv aeglustus 2013. aastal hinnamuutuste mõju arvestades 0,8%-ni, EL-i majandus kokku
suurenes aga 0,1%. Võti peitub meie ekspordi sisus: kas ekspordime tööd või teadmisi. Ainult töö
eest tänases maailmas palju ei maksta. Ka kõrgtehnoloogiliste toodete hinnas moodustab tööliste töö
kauba väärtusest väikese osa. Enamik väärtusest luuakse laborites ja konstrueerimisbüroodes ning
veel enam firmade müügiosakondades. Meie eksport enamikul juhtudest neid komponente ei sisalda.
15 Postimees, 02. mai 2014; http://e24.postimees.ee/2780452/eesti-unistuste-ettevote-voitleb-
ellujaamise-nimel; Äriregister
18
Ühiskonna rikkuse allikaks olev tööstus kuulub ca 80% ulatuses välismaalastele. Sama protsendi jagu
tööga loodud lisandväärtusest läheb aga piiri taha peremehe tasku. Sisuliselt oleme sulased oma
enese maal. Suurettevõtted nt. Saksamaal toovad riiki niivõrd palju raha, et ka kojamehele jätkub
sellest kolmekordse Eesti keskmise jagu. Meil aga pole selliseid ettevõtjaid-rahatoojaid – meie omad
viivad hoopis raha välja.
Ettevõtete tootlikkus ESA esialgsetel andmetel oli 2013. aastal ettevõtlussektori kogukasum 3,1 miljardit eurot, mis oli 5%
suurem kui aasta varem. Ettevõtlussektori kogukasum kasvas neljandat aastat järjest.
Võrreldes 2012. aastaga suurenes kogukasum enamikul tegevusaladel. Suurima panuse sektori
kogukasumi juurdekasvu andsid peamiselt siseturul tegutsevad kinnisvara-, energeetika- ja
kaubandusettevõtted. Ettevõtlussektori kasumi kasvu pidurdasid enim veondus ja laondus ning
töötlev tööstus. Kogukasumis suurima osatähtsusega töötleva tööstuse kasum vähenes
2012. aastaga võrreldes 6%, seda eelkõige põlevkiviõli- ja toiduainetetööstuse kasumi vähenemise
tõttu.
Ettevõtete kulud suurenesid 2012. aastaga võrreldes 9%, sealhulgas tööjõukulud samuti 9%. Nii tööga
hõivatud isikute kui ka töötatud tundide arv suurenes kumbki 2%.
Lisandväärtuse loomise seisukohalt jagunevad Eesti ettevõtted majandusharude lõikes väga
erinevalt. Vaid vähestes sektorites nagu telekommunikatsioon, finantsvahendus, õhutransport,
elekter, gaas ja veevarustus ning kinnisvara on loodav lisandväärtus oluliselt üle Eesti keskmise.
Tabel 3. Tootlikkus hõivatu kohta lisandväärtuse alusel 2007-2012, tuhat eurot
2007 2008 2009 2010 2011 2012
Tegevusalad kokku 19,3 18,7 17,4 19,6 22,7 23,5
Primaarsektor 22,9 19,9 18 24,2 30,3 30,7
Töötlev tööstus 17,3 17,8 16 19,9 22,9 22,7
Elektrienergia, gaasi, auru ja
konditsioneeritud õhuga varustamine
48,9 47,5 72 78,5 83,8 96,2
Info ja side 36 37,1 34,6 34 34,4 34,0
Kinnisvaraalane tegevus 29 28,5 31,1 30,5 53,4 44,1
Majutus ja toitlustus 9 8,7 7,5 8,2 9,8 10,7
Hulgi- ja jaekaubandus 19,7 17,4 13,5 15,7 19,2 20,5
Ehitus 19,3 16,5 13,6 13,1 16,9 21,1
19
2007 2008 2009 2010 2011 2012
Veevarustus; kanalisatsiooni, jäätme- ja
saastekäitlus
28,8 29,7 34,1 38,3 38,7 36,4
Haridus 10 12 11,3 12,4 11,1 14,6
Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne 13,8 15,2 13,7 13,9 13,9 15,6
Allikas: Statistikaamet.
Ettevõtetes hõivatute arvu vähenemisega on oluliselt paranenud tootlikkuse näitajad. Hõivatute ja
töötundide arvestuses olid 2010. aasta tootlikkusnäitajad üle kahe korra kõrgemad kui kümme aastat
varem ja ühtlasi olid need ka viimase aastakümne parimad.
Joonis 3. Tootlikkus lisandväärtuse alusel, 2007-2012, tuhat eurot
Allikas: Statistikaamet.
0 30 60 90 120
Tegevusalad kokku
Primaarsektor
Töötlev tööstus
Elektrienergia, gaasi, auru jakonditsioneeritud õhuga varustamine
Info ja side
Kinnisvaraalane tegevus
Majutus ja toitlustus
Hulgi- ja jaekaubandus
Ehitus
Veevarustus; kanalisatsiooni, jäätme- jasaastekäitlus
Haridus
Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne
2012 2011 2010 2009 2008 2007
20
Ettevõtete 2010. a keskmine tootlikkus ehk lisandväärtus hõivatu kohta oli 19 600 eurot – 12,6%
suurem kui aasta varem. Tegevusaladest oli tootlikkuse näitaja parim energeetikasektoris – 78 472
eurot, s.o 9% suurem kui 2009. aastal. (+3,5%).
Aastate 2006-2011 jooksul on tegevusalade keskmine tööviljakus kasvanud 17,4 tuhandest kuni 22,7
tuhande euroni (+30,4%). Märkimisväärne kasv on toimunud primaarsektoris (+140%), mis on otseselt
seotud struktuursete muutustega ja efektiivsuse ning intensiivsuse suurenemisega selles sektoris.
2012. aastal suurenes tegevusalade keskmine tootlikkus 23,5 tuhandeni (+3,5%).
Lisandväärtus töötlevas tööstuses on meil veel kordades madalam, kui Euroopa Liidu edukamates
riikides ja on seotud selle sektori struktuuriga, kus vaatamata arengule aastatel 2006-2011 (kasv
89%) domineerivad valdavalt võrdlemisi madala lisandväärtusega allhankele keskendunud ettevõtted.
2012. aastal osutus töötlev tööstus majanduskasvu piduriks (-0,9%). Eestil on enamasti nõrk tootmise
struktuur, mis ei võimalda suurt lisandväärtust toota. Väljapääsuks oleks kõrgema lisandväärtusega
tootmise juurde suundumine.
Tugevalt positiivsed arengud on toimunud elektrienergiaga, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga
varustamise tegevusalal, kus tööviljakus on suurenenud 2007. aasta 48,9 tuhandelt kuni 96,2 tuhande
euroni 2012. aastal ehk +96,7%.
Majanduskriis väljendus Eestis tootmismahtude kiires vähenemises ning pidurdas tugevalt viimastel
aastatel üheks tootlikkuse kasvu mootoriks olnud sisetarbimist. Protsentuaalselt suurim
lisandväärtuse kasv on perioodil 2007-2012 peale elektrienergiaga varustamise leidnud aset
kinnisvaralises tegevus (+52,1%), hariduses (+46%), primaarsektoris (kasv 34%) ja töötlevas
tööstuses (+31,2%).
Aastatel 2011-2012 tööstuse tööhõive küll kasvas, kuid hõivatuid oli ikkagi 25 000 (ehk viiendiku)
võrra vähem kui 2007. aastal. Märkimisväärselt negatiivselt mõjus SKP-le ka ehituse ning jae- ja
hulgikaubanduse mahtude kiire kahanemine.
Suurele lisandväärtusele orienteeritud tootmine nõuab peale suurte investeeringute samas ka kõrge
kvalifikatsiooniga tööjõudu. Meil on praeguseks ikka veel võrdlemisi suur, kuid vähenev töötus, hulk
tööta jäänud ilma erilise kvalifikatsioonita ehitajaid ning jaekaubandustöötajaid. Samas puudub
efektiivne koolituse ja ümberõppe süsteem ja meie ei tea, kuidas neid töötuid kiiresti teistes tööjõudu
vajavates tootmis- ja teeninduse sektorites rakendada.
Eestis elatakse 20 pingereakoha võrra kehvemini kui inimvara kvaliteet seda lubab ja seda põhjusel, et
meie ettevõtlus pole piisavalt sisukas, väitis majandusteadlane Jüri Sepp16 inimarengu aruande
esitlusel. „Inimvara pluss riigi loodud majanduskeskkond on need, mis aitavad Eestit edasi. Samas
hoiavad meid tagasi ettevõtlusega seotud tegurid, mida tähistame äri sisukuse all,“ analüüsis Sepp.
16 Eesti majandushädade tuum on sisutu äri. Postimees, 15. mai 2013; 15. mai 2013; http://www.postimees.ee/1236440/teadlane-eesti-majandushadade-tuum-on-sisutu-ari
21
Majandusteadlane tõi välja, et kui vaadata Eesti kohta inimarenguindeksi alakomponendi
majandusarengu pingereas ning kõrvutada seda inimvara kvaliteedi, majandusvabaduse,
ettevõtlusvabaduse ja valitsemiskvaliteedi edetabelitega, siis kõigi viimaste puhul on Eesti positsioon
oluliselt parem. Teadlase sõnul saaks teha siit positiivse järelduse: Eesti ei ole jõudnud lihtsalt
realiseerida napi iseseisvusajaga meie majandusele loodud tingimusi.
Paraku on võimalik leida üles näitajad, mis selle optimismi kiiresti nullivad – kõigis Maailma
Majandusfoorumi äri sisukuse indeksites on Eesti majandusarengu pingereaga võrreldes tagapool.
«Kui me seda teame, pole imestada, et me ei suuda inimvara kvaliteeti majanduslikuks heaoluks
realiseerida,» märkis Sepp.
Äri sisukuse indikaatorid mõõdavad näiteks seda, kas meie konkurentsieelis on odav hind või toote
unikaalsus, ning seda, kas meie firmad loovad tegelikku rikkust või on tootmisahel allosas või
turunduse - brändinduse peal. Samuti mõõdetakse, kuivõrd on riigis arenenud ettevõtete sünergiat
soosivad klastrid ning mil määral kontrollitakse rahvusvahelisi turundusvõrgustikke.
Jüri Sepp ei soovinud siiski jagada retsepti, kuidas tekkinud probleemi ületada, viidates, et valikuid on
palju ning tegu on ülesandega, mille peavad lahendama ka näiteks Tšehhi, Slovakkia ja Sloveenia. Ta
meenutas samas, et arengupoliitika sõltub riigi ja erasektori koostööst. “Kui avalik ja erasektor koos
ei tööta, siis arengut ei tule.“
Kriisist väljumine algas meil peamiselt ekspordile suunatud majandusharudest, nagu töötlev tööstus,
infotehnoloogia, teenuste eksport ja transport.
Siin ei saa unustada, et teadus- ja arendustegevus on konkurentsivõime seisukohalt olulise
tähtsusega. Uuenduslikkusest, tootearendusest ja uutest teaduslahendustest sõltub
ekspordivõimekus ja lisandväärtuse kasv. Samas, näiteks, Eesti toiduainetööstuses on senini
teadus- ja arendustegevus peamiselt seisnenud tootearenduses, millega tehakse olemasolevate
toodete sisus küllaltki vähetähtsaid muudatusi või uuendatakse põhiliselt ainult pakendit.
Ettevõtte tööviljakust mõjutavad mitmed sisemised ja välised tegurid. Sisemised omakorda
jagunevad nn. "kõvadeks" teguriteks ja "pehmeteks" teguriteks. Keerulisem on investeerida uude
tehnoloogiasse ja tehnikasse, tootearendusse ning infotehnoloogiasse (ettevalmistus,
ümberkorraldused, suured väljaminekud jne), kohe saab aga alustada töötajate kaasamisega
kvalifikatsiooni tõstmise programmidesse, organisatsiooni- ja töömeetodite muutmisse ja
juhtimisstiili parendamisse.
Et tootlikkus paraneks, tuleb kitsaskohti, aja- ja tootmiskulusid ning finantsressursse analüüsida.
Määravad otsustavad (mitte pealiskaudsed) muudatused ning iga tootmises osaleva inimese panus ja
vastutus.
EUROSTAT-i andmetel töötab Euroopa rikka maa tööga hõivatu aastas 1 500 tundi, USA-s 1 700, Eesti
inimene aga töötab suhteliselt madala palga saamiseks 1 900 tundi. Keskmine töötatud tund Norras
loob 69 eurot väärtust (nafta), Luksemburgis 62 eurot (finantsvahendus), Iirimaal 52 eurot (rohkem
kui Saksamaal) ja Soomes 40 eurot. Eestis vaid 11 eurot.
22
Probleem on lihtsalt selles, et väliskapital toob siia enamasti odavaid allhankeid teostavad ettevõtted
ja ei finantseeri neid piisavalt tootmises tööviljakuse arendamiseks. Milleks seda ka teha, kui
käepärast on kodumaaga võrreldes kolm korda odavam tööjõud.
Töötaja jaoks tähendab väga paindlik tööturg stabiilsuse ja kindlustunde puudumist. Põhjamaades
kaasneb paindliku tööturuga laialdane sotsiaalsete tagatiste süsteem, mis võimaldab elamisväärse
sissetuleku ka sellel perioodil, mil tööd otsitakse. Hästi finantseeritud tööpoliitika tagab tõhusa
ümberõppe ja töötuse periood jääb suhteliselt lühikeseks.
Balti riike iseloomustab suhteliselt madal üldine sotsiaalse kaitse tase, alafinantseeritud tööpoliitika
ning pikaajaliste töötute suhteliselt kõrge osakaal (Masso & Krillo 2011). Samas sunnivad kiiresti
muutuv tööturg ja uute töökohtade teke töötajaid pidevale enesetäiendusele. Selleks et olla tööturul
heas vormis, tuleb osaleda elukestvas õppes.
Meil aga on suhteliselt kõrge tööpuudus ja raske on tööle saada. Sellest lähtuvalt on jõupositsioonil
tööandja ning töötajad ei julge ja ei saa oma õigusi nõuda. Tööinspektsioon17 tuvastas 2012. aastal
läbi viidud töö- ja puhkeaja sihtkontrolli käigus 46 rikkumist. Pea kõigis kontrollitud ettevõtetes
esines igapäevase ja iganädalase puhkeaja rikkumisi. Leidus töötajaid, kelle tööpäev kestis üle 13
tunni kuigi eeldused nii pika tööpäevaks olid täitmata. Mõnes kontrollitud ettevõttes ei võimaldatud
töötajale tööpäevasisest 30-minutilist vaheaega puhkamiseks ja einestamiseks või oli see jagatud 15-
või 10-minutilisteks pausideks, mis ei ole aga lubatud.
Sihtkontrolli käigus külastasid tööinspektor-juristid üle Eesti 17 ettevõtet. Tööinspektsiooni peajuristi
Meeli Miidla -Vanatalu sõnul on tööajaga seotud rikkumistel kolm peamist põhjust: „Esiteks: ettevõtja
ei tunne seadust. Teiseks: töötaja ei ole oma õigustest teadlik ega oska oma õigusi nõuda.
Kolmandaks: töötaja on ise valmis seadust eirama, et teenida suuremat töötasu.“
Siia peaks lisama ka nõrgad ametiühingud või isegi nende puudumist. Kui tugineda Ametiühingute
Keskliidu ja Maksu- ja tolliameti andmetele, kuulub Eestis ametiühingutesse umbes 8% töötajatest.
Sisuliselt paljudes ettevõtetes ei olegi kedagi, kes ettevõtjaid, valitsust ja seadusandjaid survestaks,
nendega läbirääkimisi peaks ja seisaks töövõtjate õiguste eest.
2012. aastal toimus 4 148 tööõnnetust18, nendest 3 324 juhul said töötajad kerge kehavigastuse, 810
juhul raske kehavigastuse ning 14 tööõnnetust lõppesid surmaga. Tegevusalade lõikes registreeriti
eelmine aasta enim tööõnnetusi avaliku halduse ja riigikaitse sektoris. 100 000 töötaja kohta
arvestatuna toimus enim tööõnnetusi aga töötleva tööstuse harudes: puidutööstuses 1 817,
toiduainetööstuses 1 758 ning mööblitööstuses 1 157.
17 Tööinspektsioon: eestlaste tööpäevad venivad lubamatult pikaks. http://www.tarbija24.ee/1168748/tooinspektsioon-eestlaste-toopaevad-venivad-lubamatult-pikaks/
18 Tööinspektsioon. 08.04.2013. Tööõnnetuste arv kasvas aastaga 11%. http://www.ti.ee/index.php?article_id=2435&page=510&action=article&
23
Aastast aastasse on kasvanud püsivat töövõimetust taotlevate inimeste arv, tõustes 2013. aasta
alguseks juba üle 98 tuhande inimese (mis on üle 11% tööealisest elanikkonnast).
Töövõimetuspensionäride arv on 10 aastaga kahekordistunud ja riigi seotud kulud viiekordistunud
ning trend on jätkuvalt kasvav.
Eestis on tööjõu tootlikkus ja tööjõukulud (palk + tööandja sotsiaalmaks) kasvanud enam-vähem
samas tempos ning meie palkade kasv on olnud pikemas perspektiivis tasakaaluline. Meie elatustase
saab jõuda EL-i keskmisele tasemele järgi ainult eeldusel, et tootlikkus kasvab ka tulevikus Eestis
kiiremini kui EL-is keskmiselt.
Aastatel 2002 – 2012 oli Eestis tootlikkuse nominaalne aastakasv keskmiselt 7,4%, Soomes aga 2,3%.
Eeldades, et nominaalne tootlikkuse aastakasv on tulevikus samuti 5 PP Soomest kiirem, jõuab Eesti
tootlikkus Soomega samale tasemele 21 aastaga.
24
4. Keskmine tööjõukulu EUROSTAT-i tööjõukulude andmetest selgub, et Eesti tööjõukulu töötaja kohta oli 2,6 korda väiksem
Euroopa Liidu 28 liikmesriigi keskmisest ja 3,1 korda väiksem EL18 omast.
Aastal 2013 oli Eestis keskmine tööjõukulu tunnis 9 eurot, mis oli võrreldes 2008. aasta omaga
15,4% suurem, EL28 keskmine näitaja oli samal ajal 23,7 eurot ja kasv sama perioodi jooksul 10,2%.
Euroala riikide (EL18) vastavad arvud olid 25,5 eurot ja 28,2 eurot ning kasvuks 10,6%.
Tabel 4. Keskmine tööjõukulu tunnis, 2008, 2010 ja 2012–2013, eurodes
2008 2010 2012 2013
EL28 21,5 22,4 23,4 23,7
EL 27 21,6 22,5 23,5 23,8
EL18 25,5 26,7 27,8 28,2
EL17 25,7 26,9 28,0 28,4
Eesti 7,8 7,6 8,4 9,0
Läti 5,9 5,5 6,0 6,3
Leedu 5,9 5,4 5,8 6,2
Rootsi 31,6 33,6 39,0 40,1
Soome 27,1 28,8 30,8 31,4
Taani 34,4 36,7 38,1 38,4
Poola 7,6 7,2 7,4 7,6
Allikas: EUROSTAT.
Samal ajavahemikul on Läti, Leedu ja Poola keskmine tööjõukulu tunnis jäänud sisuliselt 2008. aasta
tasemele. Rootsis, Taanis ja Soomes oli vastav näitaja järk-järgult kasvanud (vastavalt +26,9%,
+11,6% ja +15,9%) ning oli 2013. aastal vastavalt 40,1, 38,4 ja 31,4 eurot, mis tähendab, et nende
toodangut saab oluliselt kallimalt müüa.
25
Joonis 4. Keskmine tööjõukulu tunnis, eurodes
Allikas: EUROSTAT.
Välismaale tööle läinud eestlased teenivad sõltuvalt oma haridusest, erialast ja töökogemustest
siinsetest kolleegidest ca 4....6 korda rohkem. Näiteks Soomes, tehes sama tööd, mis Eestis, saab
oskustööline kätte netopalgana 2 900 - 3 400€.
Soome statistikaameti andmetel käis 2012. aastal pidevalt tööl 30 000 Eesti elanikku, kelle püsiv
elukoht on aga Eestis. Võrreldes 2011. aastaga on põhjanaabrite juures käivate eestlaste arv
kasvanud 9 000 inimese võrra ehk 44%. Eesti elanikud moodustavad enam kui poole 58 900 Soomes
tööl käivatest välismaalastest.
Statistikaameti ülevaate „Ettevõtete majandusnäitajad“ andmetel19 on ettevõtete sektor Eesti
sisemajanduse koguprodukti (SKP) loomisel suurim lisandväärtuse tootja. 2010. aastal oli ettevõtete
lisandväärtus jooksevhindades 7,8 miljardit eurot – 8% suurem kui aasta varem. Peamiselt mõjutas
ettevõtete sektori lisandväärtuse kasvu välisnõudluse suurenemine töötlevas tööstuses, kuid ka
kaubandus- ja teenindustegevuse elavnemine. Neljandiku ettevõtete sektori lisandväärtusest andis
töötlev tööstus, tagades sellega ka lisandväärtuse kasvu eelnenud aastaga võrreldes. Tänu
suurenenud välisnõudlusele kasvasid tootmismahud ja välisturgudele müüdud tööstustoodangust
saadud tulu oli viimaste aastate suurim.
Lisandväärtuse jaotus komponentideks ehk tööjõukuludeks, kulumiks ja jääktuluks sarnaneb 2000.
aastate alguse omaga. 2010. aastal hõlmasid tööjõukulud lisandväärtusest 56%. Pärast tööjõukulude
ja kulumi mahaarvamist oli jääktulu osatähtsus lisandväärtuses nagu ka 2002. aastal 25%, jäädes alla
majanduskasvu aastate 30–35%-le. Jääktulu maksimaalne, 35% osatähtsus jäi 2006. aastasse, luues
ettevõtetele võimaluse kasvatada järgmisel aastal oma investeeringuid põhivarasse viimase kümne
19 Reet Nestor. Ettevõtete majandusnäitajad. http://www.stat.ee/publication-download-pdf?publication_id=2987
0 5 10 15 20 25 30 35 40 45
EL28
EL18
Rootsi
Taani
Soome
Eesti
Poola
Läti
Leedu
2013
2010
2008
26
aasta kõrgeimale tasemele. 2009. aasta lisandväärtuse jaotusele oli iseloomulik varade väärtuse
langust sisaldava kulumi kiire kasv ja tööjõukulude suur osatähtsus.
2010. aastal kahanes kulude kokkuhoiu tõttu nii kulumi kui ka tööjõukulude osatähtsus
lisandväärtuses. Samal ajal suurenes jääktulu osatähtsus 2009. aastaga võrreldes üheksa
protsendipunkti. See lõi ettevõtetele võimalusi investeerimiseks.
Tööandja keskmine tööjõukulu palgatöötaja kohta kuus suurenes 2011. aastal 5,8%. Tööjõukulu
hõlmab brutopalka ja tööandja sotsiaalmakseid, -hüvitisi ning -toetusi palgatöötajatele. Keskmine
tööjõukulu töötaja kohta tõusis 2011. aastal varasema aastaga võrreldes kõige enam
kinnisvaraalases tegevuses (+11,2%) ja langes ainult muudes teenindavates tegevustes (–5,2%).
Aastate 2010-2013 jooksul suurenes Eestis keskmine tööjõukulu tunnis 18,4%.
Isegi kui siinne palgatase oleks vaid 2 korda madalam Euroopa keskmisest, oleks see ikka odav
tööjõud. Pealegi sööb jätkuv inflatsioon selle vahepealse palgatõusu niikuinii ära. Kuna suurt
palgakasvu enam ei tule, on Eesti tööjõud tööandja jaoks veel kümmekond aastat piisavalt odav. Eestis on miinimumpalgaks 320 eurot kuus, Suurbritannias 1 223 ja Iirimaal 1 462 eurot.
OECD hinnangul ei maksustata kusagil mujal OECD riikides madalapalgalisi nii tugevasti kui Eestis ja
kusagil mujal ei maksustata kõrgepalgalisi nii vähe kui Eestis.
27
5. EL riikide võrdlus SKP alusel Tavaliselt on riikide võrdluse aluseks sisemajanduse koguprodukt (SKP). SKP mõõdab
majandustegevuse tulemusi. See võrdub toodetud kaupade ja teenuste väärtuse ning nende
tootmiseks kasutatud kaupade ja teenuste väärtuse vahega. SKP hõivatu kohta annab
rahvamajanduse tööviljakuse üldülevaate Euroopa Liidu (EL-28) keskmisega võrreldes - kui riigi
indeks on üle 100, on SKP Euroopa Liidu keskmisest suurem ja vastupidi. Põhinäitajaid väljendatakse
PPS-ides (ostujõu standardi alusel), mis kõrvaldab riikidevahelised hinnaerinevused ja võimaldab
võrrelda riikide SKP mahtu. Mõistes „hõivatu” ei eristata täis- ja osalist tööaega.
Erinevused SKPs elaniku kohta olid ELi liikmesriigiti üsna märkimisväärsed. Nagu ka eelnevatel
aastatel, oli Luksemburgi SKP elaniku kohta käesoleva analüüsiga hõlmatud 28 riigi hulgas kõige
suurem, olles enam kui kaks ja pool korda kõrgem EL-28 keskmisest ja umbes kuus korda kõrgem
vastavast näitajast Bulgaarias, mis oli kõnealuse näitaja põhjal ELi vaeseim liikmesriik.
Luksemburgi kõrge SKP elaniku kohta on osaliselt seletatav riigi majandusele iseloomuliku
omadusega, et riigis töötab palju välismaalasi, kes annavad oma panuse SKP-sse, kuid ei lähe
püsielanikena arvesse.
Holland oli ELi liikmesriikide hulgas 31% võrra EL-27 keskmist ületava SKPga teisel kohal, kuid teda
edestasid EFTA liikmesriigid Norra ja Šveits. Iirimaa säilitas oma koha rikkaimate ELi liikmesriikide
seas, kuigi aastatel 2008–2010 oli märgata selget langustrendi. See on peamiselt seletatav
nominaalse SKP 13-protsendilise langusega sellel perioodil.
Ülejäänud riigid, kus SKP elaniku kohta ületas 2011. aastal ELi keskmist vähemalt 20% võrra, olid
Taani, Austria, Rootsi ja Saksamaa. Neile järgnesid Belgia, Soome ja Ühendkuningriik ning
Prantsusmaa, edestades märgatavalt Itaaliat ja Hispaaniat, kes on püsinud viimased aastad
langustrendil.
Küpros, kelle SKP elaniku kohta jäi 2011. aastal vaid veidi alla EL-27 keskmise, edestas Kreekat, kes
2011. aastal kannatas majanduskriisi tõttu. Sloveenia, Malta, Portugal ja Tšehhi Vabariik, kelle SKP oli
ligikaudu 20% alla EL-27 keskmise, edestasid märgatavalt Slovakkiat, Ungarit ja Eestit. Poola
suhteline positsioon paranes aastatel 2008–2010 märgatavalt. Rumeenia ja Bulgaaria SKP elaniku
kohta jäi veidi alla 50% EL-27 keskmisest.
Viimaste aastate jooksul ei ole enamuses arenenud riikide tootlikkuse valdkonnas olulisi muutusi
toimunud. Aastate 2001-2011 jooksul vähenes SKP hõivatu kohta Itaalias 118-st kuni 100-ni,
Suurbritannias 119-st kuni 109-ni ja Prantsusmaal 115-st kuni 108-ni EL-27(=100) tasemega
võrreldes.
Tabel 5. SKP hõivatu kohta ostujõu standardi (PPS) järgi EL liikmesriikides, 2001-2013, (EL28 = 100)
2001 2003 2005 2007 2009 2011 2013
EL (28 liikmesriiki) 100 100 100 100 100 100 100
28
2001 2003 2005 2007 2009 2011 2013
EL (18 liikmesriiki) 112 110 109 (b) 109 108 108 108
Euro ala (17 riiki) 112 110 109 (b) 109 109 109 108
Belgia 124 124 120(b) 116 118 119 119
Bulgaaria 28 34 37(b) 40 44 46 47
Tšehhi 71 77 79 (b 83 83 80 80
Taani 128 124 123 (b) 122 123 125 125
Saksamaa 116 116 116 (b) 115 115 121 124
Eesti 46 55 61 (b) 70 63 67 72
Iirimaa 133 142 144 (b) 147 130 131 126
Kreeka 86 (p) 93 (p) 91(bp) 90 (p) 94 (p) 79 (p) 75
Hispaania 97 101 102 (b) 105 103 98 95
Prantsusmaa 115 111 102 (b) 108 109 108 108
Horvaatia 54 57 59(b) 62 63 60 61
Itaalia 118 111 102 (b) 104 104 100 98
Küpros 90 88 102 (b) 94 100 94 86
Läti 39 44 102 (b) 57 54 58 67
Leedu 42 49 53(b) 59 55 67 74
Luksemburg 234 247 254 (b 274 255 271 264
Ungari 58 63 63 (b) 61 65 66 67
Malta 79 80 78 (b) 76 83 85 87
Holland 134 129 131 (b) 132 132 129 127
Austria 126 128 131 (b) 124 125 129 129
Poola 48 49 51 (b 54 61 64 67
Portugal 80 79 79 (b 79 80 77 75
Rumeenia 28 31 35 (b) 41 47 49 54
Sloveenia 80 84 35 (b) 88 87 84 83
29
2001 2003 2005 2007 2009 2011 2013
Slovakkia 52 55 35 (b) 68 73 75 76
Soome 115 113 114 (b) 117 114 116 112
Rootsi 122 124 114 (b) 125 120 125 127
Suurbritannia 119 121 123 (b 117 112 105 106
(b) – aegrea katkestus;(p) – esialgne väärtus.
Allikas: EUROSTAT.
Euro ala (18 riiki) keskmine SKP hõivatu kohta vähenes sama perioodi jooksul 112-st kuni 108-ni.
Uued liikmesriigid (EL-12) on kõnealusel ajavahemikul oma näitajat tublisti parandanud. 2001.
aastaga võrreldes on 2011. aastal tootlikkus (EL28=100) kasvanud Rumeenias 28 kuni 49%-ni, Leedus
42 kuni 66%-ni, Eestis 46 kuni 67%-ni ja Lätis 39 kuni 58%-ni ning Poolas 48 kuni 64%-ni. Tootlikkus
kasvas 2013. aastaks eespool nimetatud riikides vastavalt 54%-ni, 74%-ni, 72%-ni ning Lätis ja Poolas
67%-ni.
Joonis 5. SKP hõivatu kohta ostujõu standardi (PPS) järgi, 2013
Allikas: EUROSTAT.
SKP hõivatu kohta (PPS)
Riike
29–54 2
54–74 7
74–87 6
87–119 7
119–264 8
30
Ei ole uudiseks, et Eesti mahajäämuse põhjustab kehv majanduse struktuur. Et tootlikkus paraneks,
tuleb kitsaskohti, aja- ja tootmiskulusid ning finantsressursse analüüsida ja leida optimaalsed
lahendused. Seejuures on määravad radikaalsed (mitte kosmeetilised) muudatused ning iga
tootmises osaleva inimese teadmised, oskused, kogemused ja vastutus. Oluline on ka
kontrollifunktsioon.
Määratletakse ka tootlikkuse tegurid, mis mõjutavad seda oluliselt ning otsitakse nende reserve, mida
oleks otstarbekas kasutusele võtta. Võimalik ja vajalik on arvutada aga ka osatootlikkust (väljund/üks
sisend), tegurirühma tootlikkus (väljundid/mitu sisendit), kogutootlikkus (väljundid/kõik sisendid).
Mõõdetakse ka informatsiooni, immateriaalse vara tootlikkust ja kaudseid tootlikkuse näitajaid.
Liidetuna kokku on tulemuseks üldtootlikkus. Tootlikkuse juhtimissüsteem eeldab ettevõtte
juhtkonna/omanike valmisolekut organisatsiooni arengusse investeerida.
31
6. Kokkuvõtteks Need ettevõtted, kelle põhiline konkurentsieelis seisnes ainult madalates palgakuludes, on juba
jõudnud suurtesse raskustesse või on oma tegevuse lõpetanud. Kolmanda maailma eelised
globaalmajanduses enam siin ei toimi. Nüüd toimivates tööjõuturu tingimustes hakkavadki
ebaefektiivsed ettevõtjad lõpetama, või minema oma tootmisega odavama tööjõuga piirkondadesse
ja siia jääb täpselt niipalju ja sellist konkurentsivõimelist ettevõtlust, nagu on meie ühiskonnale vaja,
et muutuda senisest parema sissetulekuga rahvaga edukamaks riigiks.
Vana mudel, mida on Eestis seni rakendatud, on püramiidskeem, mis rikastab kiiresti üksikuid
inimgruppe ja kus majandus on küll vahepeal kasvanud, kuid paljude inimeste elujärg halveneb, kuna
neil kas enam ei ole tööd, või on see alatasustatud.
Alates 1840-ndatest, kui mõisteti, et areng ja töökohad on omavahel tihedalt seotud, on Euroopa riigid
üritanud just selliste majandusmudelite eest hoiduda. Mida rohkem kõrgepalgalisi tarku töökohti,
seda suurem on töö tootlikkus ja tarbimine ning seda suuremad maksutulud, mida saab investeerida
tervisesse, haridusse, infrastruktuuri, mis omakorda tagab võimaluse ka 10 ja 20 aasta pärast
areneda.
Kõrgete palkade ja kõrge elustandardiga majandus saab aga tööhõivet tagada ainult siis, kui tööjõud
on produktiivne. Selleks on vaja, et ettevõtted oleksid innovaatilised. Kindlasti peavad ka töötajad
oma panuse andma. Et nad seda teeksid, on vaja pikaajalisi töösuhteid. Kui inimene eeldab, et ta
võidakse päevapealt lahti lasta, siis ei saa ka oodata, et ta ettevõtte edu nimel pingutaks.
Näiteks Saksamaal on kaheosaline haridussüsteem, mis tähendab, et kutsekoolis õppivad noored
käivad samal ajal ka tööl. Neil ei ole mitte lühiajalised, vaid tähtajatud töölepingud. See tähendab, et
tööandjal on väga tugev side kutsehariduse omandajatega.
Ekspertide seisukohalt tuleb tagada, et tööandjad panustaksid oma inimkapitali, et nad tagaksid
ettevõttes loova õhkkonna, investeeriksid ja oleksid aktiivsed uute turgude leidmisel. Tuleks senisest
rohkem toetada ettevõtetevahelist ja ettevõtete ning uurimisasutuste koostööd ja tootearendust
stimuleerivatele meetmetele, mis aitaksid kaasa loodavate teadmiste praktikasse rakendamisele.
Tööstus ja põllumajandus on majanduse alustalad, mitte kinnisvaraäri või kaubandus, aga senised
majanduspoliitilised otsused töötasid ja töötavad tööstusele ja põllumajandusele vastu. Meil lasti
hooletute reformide käigus suur osa majandusest lihtsalt pankrotti, selle asemel et olulise
rahvamajandusliku tähtsusega ettevõtteid toetada, töös hoida ja konkurentsivõimeliseks muuta. Osa
ettevõtteid osteti erastamise käigus välismaiste kontsernide poolt sümboolse hinnaga ainult selleks,
et tootmine siin lõpetada ja turg vallutada.
Nende ja muude järjepidevate möödalaskmiste tulemusena on riigi väliskaubandusbilanss pikemat
aega jätkuvalt negatiivne ja puudujääk ei vähene, vaid kasvab, mis tähendab, et meie tarbime rohkem
kui toodame. Selline olukord ei saanud aga lõputult kesta. Eesti majanduse senine suur areng ei
põhinenud ekspordisuutliku väärtuse lisamisel, vaid raha sisselaenamisel ja selle äratarbimisel.
Praegu võib järeldada, et riigi senine makromajanduslik strateegia ei ole ka perspektiivis elujõuline.
32
Suure majanduskasvu ajal kompenseerisid kiire kasv ja odav raha juhtimisvead, praegusel majanduse
kiire jahtumise ja seejärel aeglase taastumise ajal aga enam mitte.
Erinevalt enamikust EL-i arenenud riikidest iseloomustab Eesti majandusstruktuuri tööstuslik-
tehnoloogilist innovatsiooni toetava keskkonna ja lisandväärtuse ning tootlikkuse ebapiisav tase.
Senini toimunud areng ei ole oluliselt toetanud Eesti majanduse pikaajalist konkurentsivõimet.
Sisemaise tarbimise ja välismaise laenufinantseerimise tugev vähenemine avaldavad senisest
suuremat survet Eesti majanduse restruktureerimiseks. Tulevikuperspektiivid on suhteliselt
ebakindlad kodumaise kapitali põhistel ettevõtetel, kes täidavad väikesi üksiktellimisi ja kellel
puuduvad võimalused hankida tootlikkuse tõstmiseks vajalikke kõrgtehnoloogilisi sisseseadeid ning
kujuneda oma kaubamärkidega välisturu olulisteks turuosalisteks.
Eesti suureks probleemiks on see, et on vähe ettevõtteid, kus toimuks koos teadus- ja
tootearendustegevus, kuna välisfirmad ei ole huvitatud teadus- ja arendustegevusest tütarfirmades.
Positiivne on, et praegu on olemas juba sellised kodumaised ettevõtted, (näiteks ühest akadeemilisest
instituudist kasvas välja tugev AS Küberneetika), kus alusuuringud ja arendustegevus on lahutamatu
ettevõtte põhitegevusest, riist- ja tarkvara arendusest tootmises.
Eestis on tekkinud ka väikefirmad, kes tegelevad nanovaldkonnas. Üheks nendest on Skeleton
Technologies OÜ, kes arendab ja valmistab patenteeritud nanopoorsel süsinikul põhinevaid
superkondensaatoreid. Superkondensaator on energiasalvesti, mis omab üle miljoni elutsükli,
võrreldes tavapatareide paari tuhandega. Võrreldes tavaliste kondensaatoritega mahutavad nad
suurusjärkudes enam energiat ning võrreldes patareidega omavad suurusjärkudes kõrgemat
võimsust. Väikese riigina peab Eesti hoolitsema selle eest, et siin oleks hea töötada ja arendada oma
tegevust väikestel või keskmise suurusega kõrgtehnoloogilistel ettevõtetel, mille toodangul on suur
lisandväärtus.
Seega meil tuleks rohkem arvestada, et järjest suurem osa lisandväärtusest luuakse maailmas nn
teadmistepõhistel tegevusaladel: tootearenduses (innovatsiooni loomine, kõrgtehnoloogiliste
sisendite tootmine), disainis, logistikas ja turunduses.
Suurim osa innovaatilise toote lisandväärtusest läheb innovatsiooni loojale või kõrgtehnoloogiliste
sisendite tootjale, mitte toote kokku panejale. Näiteks, 299$ maksev i-POD pannakse kokku Hiinas,
kuhu jääb alla 4$ eest lisandväärtust20.
Senini on aga VKEde probleemiks nõrk rahvusvaheline turupositsioon ja rahvusvaheliselt tugevate
brändide vähesus, mis tuleneb vähesest spetsialiseerumisest, puudulikust turunduskogemusest ning
rahvusvahelistumiseks ja ekspordi käivitamiseks vajalike oskuste nappusest. Ettevõtlusuuringute
20 Linden et al (2009) Who Captures Value in a Global Innovation Network? The Case of Apple’s iPod. Communications of the ACM, Vol 52(3).
33
alusel on oma toodetele ja teenustele turu leidmine ettevõtluse arengut oluliselt takistavaks
probleemiks kolmandikule ettevõtetest.
Väike- ja keskmised ettevõtted moodustavad 99% Euroopa ettevõtete arvust ning omavad seega
suurt rolli majanduses. Ka VKE-d vajavad muudatusi, kuid sageli viiakse restruktureerimisi ellu
laiaulatuslike eesmärkidega, jättes arvesse võtmata ettevõtete eripärasid. Eurofound21 on viinud läbi
suure uuringu 85 ettevõttes. Uuring keskendub erinevatele võimalustele, kuidas VKEsid
restruktureerida ning soovitab poliitikategijatel läbi mõelda abikõlblikkuse kriteeriumid ning tagada
finantsmeetmeid ning "ühe-peatuse" abi VKE-dele.
VKE-de 2011. aasta uuringu tulemusena selgus, et ekspordile orienteeritud ettevõtete osatähtsus
vähenes 32%-lt 2005. aastal kuni 30%-ni 2008. aastal ning 23%-ni 2011. aastal (Kaarna et al., 2012)22.
Need trendid on selgitatavad asjaoluga, et ettevõtted ei tegelenud ekspordiga majandusbuumi ajal
ning orienteerusid siseturule.
Eesti ettevõtjad, teadlased ja insenerid peaksid ise aktiivselt innovaatilisi lahendusi leidma ja
rakendama ning oma senist tegutsemisloogikat objektiivselt üle vaatama. Targad töökohad loovad
uusi mõtteid, need omakorda uut tööd. Riigi kohuseks oleks arenenud riikide eeskujul soodustada
tarkade töökohtade loomist. Riiklikud kriisiabipaketid on suunatud eelkõige ekspordisektori
toetuseks, kuid mõelda võiks ka uue ettevõtluse toetusele.
Tänapäeval on Eestis paljud tootmisettevõtted sattunud nõiaringi, kus vajalike investeeringute
teostamine omavahendite arvelt pole võimalik, kuna senise madala tootlikkusega ei suudeta piisavalt
kasumit saada. Majanduskriis mõjutas Eesti investeerimiskliimat üsna rängalt. Võrreldes kriisieelsete
aastatega on investeeringud materiaalsesse põhivarasse aastatel 2009-2010 tunduvalt vähenenud (-
39%). 2011. aastal investeeringud (3 176 miljoni eurot) ja 2012. aastal (3 475 miljonit eurot) küll
oluliselt suurenesid, kuid siiani pole saavutatud isegi 2008. aasta taset (3 564 miljoni eurot).
Valitsusel on võimalus soodsalt laenata, kasutada arukalt EL vahendeid ja reserve ja kiirelt rakendada
majanduse elavdamise paketid ning tekitada eeldusi järgnevaks ettevõtete spetsialiseerumiseks ja
majanduse kasvuks. Alates Adam Smithist teab majandusteooria tõsiasja, et lisandväärtuse kasvu
üks peamisi allikaid on spetsialiseerumine.
Tootlikkuse tõstmine Eesti majanduses on kompleksne tegevus: majandusstruktuuri muutmine saab
kõige paremini teoks koostöös oma valdkonna ettevõtlus- ja kaubandusorganisatsioonidega
koostoimes rahvusvahelise teaduse- ja insenerivaldkonna edendamisega ning uute
tegevusvormidega, mis annab kokkuvõttes parima tulemi. Peaksime tähtsustama
ettevõtlusorganisatsioonide rolli - erialaliidud on kursis majanduse dünaamikaga ja aitaksid
21 Understanding SME restructuring in Europe. (16 May 2013); http://ec.europa.eu/regional_policy/newsroom/detail.cfm?LAN=en&id=727&lang=en
22 Kaarna, R., Masso, M. and Rell, M. (2012), Eesti väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arengusuundumused, Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis, available at http://www.praxis.ee.
34
täpsustada oma valdkonna lähiaastate tehnoloogiapoliitika prioriteete ning vajadusel koordineeriks
koostööd.
Meie eksportivate tööstusettevõtete turuks on põhiliselt suured naaberriikide ettevõtted, kelle jaoks
valmistatakse erinevate toodete komponente, seadmeid või varuosi jne. Konkurentsieelise
suurendamine sõltub siin ettevõtete inseneriteenistuse tugevdamisest, tehnilis-tehnoloogilisest
arengust, spetsialiseerumisest ja kvalifitseeritud tööjõu olemasolust, mis edaspidi võimaldab sujuvalt
üle minna allhanketegevusest oma poolt välja töötatud ja disainitud kvaliteetsete toodete
valmistamisele.
Eesti ettevõtjate edukuse aluseks on soov ja suutlikkus juurde õppida. Tähtis on teadvustada, et
senise edukuse alus on olnud peamiselt madalad tootmiskulud. On vaja hakata aktiivselt huvituma,
milline on konkreetse ettevõtte valdkonnas maailmaturu nõudluse trendid ja konkurentide kasutatav
ja tuleviku tehnoloogia ning millised on uued organisatsioonilised ja juhtimislahendused, mis aitavad
ka nende ettevõttel edukamaks muutuda ja oma kaupa kasumlikult maailmaturul müüa.
Ettevõtjatel on vaja ühtlasi palju rohkem kaalutletud riski julgust, usku endasse, ambitsioonikust ja
pealehakkamist, laiemat tutvusringkonda ja tegevusulatust, suurelt mõtlemise ja prognoosimise
oskust ning rahvusvaheliste kogemuste omandamist. Kui Eesti ettevõtted ei suuda oma
konkurentsivõimet parandada, võivad nad kaotada ka oma seniseid turge, sest konkurents on tugev ja
turuolud suhteliselt heitlikud.
Üldine teadmistepõhise majanduse suunas liikumine ja ettevõtete arengu ümber-häälestamine
suuremat lisandväärtust loovatele tegevustele eeldab ka investeeringuid juhtide ja töötajate
teadmiste ja oskuste arendamisse. Seejuures on oluline uute ärimudelite, juhtimispõhimõtete,
erinevate rahvusvahelise koostöövormide, strateegilise planeerimise jms valdamine loomaks
eelduseid pikaajaliselt jätkusuutlikuks ettevõtlusalaseks arenguks.
Kõrgtehnoloogilistel majandusharudel ei ole võimalik areneda ilma riigi olulise toetuseta. Kasvanud
kulud suunavad ettevõtteid tugevdama tootlikkuse otsustavaks suurendamiseks tootmise juhtimise,
tehnoloogia ja disaini ning turustamise alast kompetentsi. On loogiline, et ettevõtted eeldavad, et riik
tegutseks aktiivsemalt hariduse kvaliteedi tõstmisel ja ühtlasi toetaks ka rohkemal määral
tehnoloogilist arengut.
Riik saab käivitada ka suunitletud programme, et sobivad suure lisandväärtuse tootmisele ja
ekspordile orienteeritud investorid oleks sellest huvitatud.
Pikaajalise kasvu ning majandusstruktuurimuutuse saavutamiseks on olulise tähtsusega soodustada
ka uute innovaatiliste kiire kasvuga ettevõtete teket, mis vajavad arenguks teistsugust infrastruktuuri,
tugistruktuuri ning finantseerimisallikaid. Eestis on taoliste ettevõtete osakaal Statistikaameti
hinnangul 1-2% piires ehk ca 2-4 korda madalamal tasemel kui Euroopas keskmiselt.
Majanduskriisi ajal on Eestis oluliselt langenud ka materiaalse põhivara kasutamise tase, mis viitab
vabade tootmisvõimsuste olemasolule. Kapitalimahukates tootmisharudes on põhivarade kasutamise
35
tase siiski parem kui ettevõtluses tervikuna. Kõrgtehnoloogilise tööstuse investeeringute
mahajäämus nõuab aga uusi investeeringuid ettevõtluse konkurentsivõime tõstmiseks.
Majandusekspertide hinnangul saab oodata suuremat investeeringute kasvu aga ainult siis, kui
ebakindlus väliskeskkonnas taandub ning ekspordi kasv hakkab oluliselt kiirenema.
Rahandusministeeriumi 2014. aasta suveprognoos ennustab tänavuseks majanduskasvuks 0,5
protsenti ning 2015. aastaks 2,5 protsenti. Majanduskasvu toetab ennekõike sisetarbimine. Ekspordi
kasv hakkab selle aasta teisel poolel kiirenema, kuid import kasvab ekspordist kiiremini. Kolmel
järgmisel aastal on oodata ekspordi kasvu kiirenemist, kuid ka sisenõudluse tugi püsib kindel.
Aastaks 2016 on oodata majanduskasvu kiirenemist 3,5 protsendini.
Rahandusministeerium on 2014. aasta suvise majanduskasvu prognoosi võrreldes kevadise
prognoosi põhistsenaariumiga alandanud, arvestades esimese poolaasta nõrku reaalkasvu näitajaid
ja halvenenud tulevikuväljavaateid. Prognoosis on arvestatud ka Venemaa kehtestatud
impordikeeluga toiduainetele, kuid piirangute otsene ennustatav mõju on siiski mõõdukas.
Eestis puuduvad tippettevõtted, ettevõtete kapitalisatsioon on väike ja ettevõtetesse on vaja
investeerida, et tagada tootlikkuse jätkuv kasv, tõdes Eesti Panga asepresident Ülo Kaasik 27.08.2014
ametiühingute korraldatud arutelul23.
“Kui rääkida palga kasvust ja pikaajalisest palgakasvust, siis pikas perspektiivis, 20–30 aasta lõikes
peame rääkima sellest, milline on Eesti majanduskasvu võimekus,“ märkis Kaasik ja ütles, et
kasvuvõimekus on Eestis jätkuvalt olemas, kuna inimesed on töökad ja tublid ning tehnoloogia
areneb. Siiski tõdes ta, et sarnast majanduskasvu, nagu oli 2000-ndate aastate alguses ja buumiajal,
oodata ei saa.
Kaasiku sõnul jääb Eesti Panga analüüside kohaselt reaalkasv pikemas perspektiivis 3 ja 4 protsendi
vahele, inflatsiooni arvesse võttes võib nominaalkasv olla 5–7 protsenti.
„Meil puuduvad tippettevõtted, suured ettevõtted, väga konkurentsivõimelised ettevõtted. Need ei saa
tulla siseturule suunatud sektoritest, need peavad tulema ekspordile suunatud ettevõtetest,“ rääkis
Kaasik kasvupotentsiaali suurendamisest. Ta lisas, et ettevõtete kapitalisatsioon on jätkuvalt väike
ning Eesti ettevõtetesse on vaja investeerida, et need oleksid jätkuvalt tootlikud.
Ettevõtete investeeringuid hoiab tagasi endiselt madal nõudlus toodangu järele ja valitsussektoris
süsinikdioksiidikvoodi müügituludest finantseeritavate projektide vähenemine. Elanike
eluasemeinvesteeringute maht on aegamööda kasvamas ning toetab ehitusturgu. Oodatav
välisnõudluse paranemine peaks 2015. aastal viima ettevõtete investeeringud taas selgele kasvule24.
23 Allikas: http://majandus24.postimees.ee/2900243/kaasik-tootlikkuse-kasvuks-jaab-ettevotete-kapitalisatsioon-vaikeseks
24 Allikas: RMi 2014. a suvine majandusprognoos, (01.09.2014), http://www.fin.ee/majandusprognoosid/?highlight=majandusprognoosid
36
Võti peitub meie ekspordi sisus: kas ekspordime tööd või teadmisi. Ainult töö eest tänases maailmas
palju ei maksta. Ka kõrgtehnoloogiliste toodete hinnas moodustab tööliste töö kauba väärtusest
väikese osa. Enamik väärtusest luuakse laborites ja konstrueerimisbüroodes ning veel enam firmade
müügiosakondades. Kahjuks aga meie eksport enamikul juhtudest neid komponente ei sisalda.
Kasvu eelduseks on kasutamata võimsuste olemasolu ja aktiivne turundustegevus eksportturgudel.
Keskmisest positiivsemad kasvuootused on seotud elektroonika-, elektriseadmete, puidu-, keemia-,
metalltoodete ning masinate ja seadmete tootmisega. Nii sellel kui järgnevatel aastatel peaks tööstus
kasvama majanduse keskmisest kasvust kiiremini. Tööstuse kasv sõltub eksportnõudlusest, kuid
kasvule peaks kaasa aitama uute tehnoloogiate juurutamine, uutele turgudele sisenemine ning
ümberorienteerumine kõrgema lisandväärtusega tööstusharudele.
