TOOMAS VINT

KUNSTNIKU ELU

KUNSTNIKU ELU

TOOMAS VINT

KUNSTNIKU ELU

jutte ja mälestusi

Tallinn 2011

Toimetanud Velve Saar

Kujundanud Eva-Maria Vint-Warmington

Fotod autorist Eva-Maria Vint-Warmington

Kujunduses on kasutatud Toomas Vindi maale:

Maal maastikus 1998

Suvevalgus 1976

Kabiin pargis 1990

Saabumine parki 1984

Raamat ilmub Eesti Kultuurikapitali toel

ISBN 978-9949-30-105-8

Kõik õigused kaitstud

© Toomas Vint 2011

© Kirjastus Tulikiri 2011

Trükikoda PajoPrint

TIPUSKuulujutud, need vastikud või imepärased Tavalisel sügisõhtul Tipus Sajab ... sajab

Kuulujutud, need vastikud või imepärased

Härra Vahur Koolpuu ärkab sel päikeselisel hommikul halva

tundega. Ei, mitte ta ihuline tervis ei anna tunda, halb elab Vahuril

peas, kõnnib kutsumatult seal ringi ja peremehetseb nagu oma

kodus. Koolpuude korter on vaikne, lähedusest ei kostu ainsatki ko-

duhäält, üksnes läbi lahtise akna tuleb tänav tuppa. Korterivaikus

lisab Vahuri enesetundele portsu mahajäetuse või hüljatuse ängi ja

ta tajub, et see, mis teda jätkuvalt vaevab, ei ole ainuüksi halb ene-

setunne, vaid reaalne elu, mille siiani kenasti kulgenud lõim on vii-

masel ajal sasipuntraks muutunud. Arusaamatuks sasipuntraks,

muide.

See, et ta on füüsiliselt üksipäini – naine on läinud koos pojaga

sõbratari juurde suvevõõraks –, teeb Vahuri olukorra just hommikuti

väljakannatamatuks. Ta püüab ennast lohutada, et üksindus on küll

ängistav, kuid selles peitub ka annus müstilist salapära, midagi sel-

list, mida pole niisama lihtne kirjeldada, kuid ega seegi muuda olu-

korda talutavamaks. Minu ellu oleks nagu isevärki katkestus või

tühik tekkinud, arutleb Vahur ennast kõrvalt vaadates. Isegi parim

semu Igor, kellega nad olid aastate vältel nagu sukk ja saabas, reisis

mõne kuu eest ookeani taha ja viimasel ajal polnud temast enam

midagi kuulda. Elektronkirjad haihtusid ja telefon oli üha levist väl-

jas. Kas ta ongi enam elus, vaagib Vahur juba ei tea mitmendat

korda murelikult, kuid see pole ta muremõtetest peamine.

Peamine hakkas pihta eelmisel nädalal, neljapäeval täpsemalt,

kui Bergmann ta enda juurde kutsus ja asja ees teist taga sõimama

kukkus. „Teeme nii, et kirjutad nüüd palgata puhkuse avalduse, ja

kui kahe kuu pärast tagasi tuled, siis vaatame juba rahumeelselt, mis

sinust edasi saab,” ütles juhataja viimaks ja hakkas prille lapiga hõõ-

ruma. See prillide hõõrumine oli justkui rituaal, mis andis märku

jutuajamise lõplikust lõpust. Juhatajal oli üleüldse kümneid veidraid

harjumusi, mis muigamisi kinnistusid asutuse igapäevaellu. Mida

sõnadega ei soovitud öelda, seda teatati alluvatele kehakeele kaudu.

11

Bergmanni kabinetist väljudes ei mõistnud Vahur arvatagi, mida ta

oli valesti teinud või mille vastu eksinud, kuid tundis, et koridori põ-

rand kõigub, justkui seisaks ta mingi paadi või parve peal.

Oli päevselge, et temast taheti lahti saada. Mingil käsitamatul

hetkel oli ta üleliigseks muutunud ning otsustati, et asutuse elu võib

edasi rulluda ilma temata. Vahuri senised pingutused – oma arust

polnud ta halvem kui ükskõik kes, pigem vastupidi – olid tühja

jooksnud, edutamise asemel ootas teda lihtlabane vallandamine.

Kuid lõpparvega venitati veel. Miskipärast ... Vahur oli kindel, et

kõige selle taga seisab keegi, kellele ta oli valusalt varba peale asu-

nud, kuid ta ei osanud arvata, millal ja mismoodi, ega aimanud,

kellele nimelt.

Aga vahest jahtub asi aja jooksul maha – püüab Vahur ennast

rahustada. Võimalik, et ta kujutab praegu ette olematuid asju. Et

hirmul on suured silmad, sest kui oleks tegemist kindla vallanda-

misplaaniga, oleks Bergmann sellest otse rääkinud ... Lahti lastud

inimene peab ikka hulk aega uut töökohta otsima ja selleks oleks

kindlat teadmist vaja ... Ta on kuulnud, et keerulisel ajal mängitak-

segi mitmetes asutustes just palgata puhkusega, et palgafondi mitte

kärpida. Kuid selle asemel, et maha rahuneda, hakkab Vahuri aju

kirjutama üha hullemaid ja hullemaid tulevikustsenaariume. Vii-

maks ajab ta end voodist üles, aimates, et kuni ta oma sandiks läinud

olukorra üle juurdleb, muutuvad asjalood aina kehvemaks – üleko-

hus võtab suuremaid mõõtmeid, paisub lõpmatult ning teda kam-

mitsev nähtamatu nöör tõmbub üha koomale, köidab ta viimaks

ebamäärase kujuga õnnetusepuntraks ja kõik viib lõpuks selleni, et

ühel hetkel ei tunne ta iseennast enam äragi.

Kui Vahuril on hommikukohv joodud, kogeb ta jälle rõhuvat

tühjusetunne. Midagi väga harjumuspärast on ära võetud ja ta ei

tea, mida selle asemele sättida. Et mida võib inimene teha, kui tal

äkki töölemineku sundust ei ole? Magada, lehte lugeda, telerit vaa-

data. Võileibu teha, neid närida ja seedida. Musti muremõtteid heie-

tada? Ei, seda viimast ta enam ei taha, see oleks nagu suletud

12

labürint, millest välja ei pääsegi ... Ta kõnnib närviliselt mööda tuba,

seisatab korraks akna all, siis teise akna all, seejärel pistab rahakoti

taskusse ja võtab esikust turukoti.

Turuväravas kohtab ta tuttavat karikaturisti, kes justkui parasta-

des teatab, et on kuskilt või kellegi käest kuulnud, et Vahur olevat

taimetoitlaseks hakanud. „Mina ja taimetoitlaseks!” naerab Vahur

südamest, aga kui nad mõne aja pärast aiasaaduste leti ees jälle

kokku saavad, silmitseb karikaturist ühetähenduslikult ta kotist

paistvat rohelist selleripunti ja urahtab üsna kurjalt: „Näed, ikka

oledki taimetoitlane … Ma ei saa aru, mis sellest nii väga häbe-

neda.” Nad vahetavad seejärel veel mõned naljatlevad tühised fraa-

sid ja Vahur jälgib mõrult muiates, kuidas karikaturist, kes on

sügavalt veendunud tema taimetoitluses ja kelle veendumust ei

suuda enam miski kõigutada, lahustub aegamööda turul sagivate

inimeste sekka.

Turulettidele on laotatud kuhjade kaupa värvikirevaid suvevilju.

Parv herilasi tiirleb Ungarist pärit murelite kohal, aga Vahur märkab,

et suurem hulk sumiseb püünispurgis. Ta pole säherdust seadeldist

enne näinud, ja Helen Mirrenit meenutav puuviljamüüja seletab, et

algul pani ta peibutuseks purki mett, kuid herilased ei tundnud selle

vastu vähimatki huvi – alles siis, kui ta lömastas sinna mõned mure-

lid, hakkasid nad tuhinal lõksu lendama. „Herilased on meie iga-aas-

tane nuhtlus ja sel aastal on neid hästi palju,” kurdab ta.

„Räägitakse, et herilased aitavad impotentsi vastu”, naljatab

Vahur nagu muuseas. „Mismoodi siis, et kui lasta nõelata või?” tun-

neb vale-Mirren elavat huvi. Vahur tahab juba nõusolevalt noogu-

tada, aga kujutluses kangastub, kuidas lõksu püütud herilased

pannakse mõne mehe lõtva riista nõelama, ja see näib liiga karm

nali olevat. Ei olnud ju see vale-Mirren ega ta mees talle midagi

kurja teinud või teele ette jäänud. Vahur seletab, et tema meelest ole-

vat tegu tõmmise või salviga, ega ta täpselt tea. Ta ostab pool kilo

mureleid – need on suured, kuidagi liiga suured, ja võib kahtlustada,

et see pole eriti ökoloogiline kraam. Kuid Vahurile on see ükspuha.

13

„Et kui ma neile herilastele tulise vee peale valan ja tõmmata

lasen, siis saaks nagu ravimtee või …” küsib puuviljamüüja talle

ebalevalt otsa vaadates. „Küllap vist,” kohmab Vahur mureleid kotti

pistes ja järgmise leti juurde astudes. Tema jaoks on herilaste teema

ammendunud, järgmisel hetkel juba unustatud, kuid ta võib olla

üsna kindel, et äsja välja mõeldud impotentsiravimist hakatakse nii

mitmeski peres täna õhtul juttu tegema ja neid purki püütud herilasi

võib-olla keevas vees leotamagi.

Suvehari kestab, maasikate aeg on küll läbi saamas, aga nüüd

pakutakse ja ostetakse mureleid, kirsse, vaarikaid, mustikaid. Ini-

mesed liiguvad lettide vahel kiirustamata, mingi seletamatu, aga

kindla tempoga – igal juhul väga rahumeelselt, mis on lettide värvi-

kirevusega kummalises kontrastis. Värviline peaks olema närviline,

mõtleb Vahur kentsaka mõtte ... Huvitav, kust see karikaturist võttis,

et ma olen taimetoitlane? Kas keegi pajatas, et pean lugu salatitest?

Või kuulis ta kusagil midagi ebaselget, kus kõne all mina, taimed ja

söömine ... Vahur mõtiskleb, et kuulujuttude või õigemini kuuldus-

tega on lugu otsekui laste telefonimänguga – üks sosistab teisele

kõrva mingi sõna ning viimaks see moondub või teiseneb tundma-

tuseni. Sõna läheb isevoolu teed, ja karvasest saab armas või vastu-

pidi ning see lendab suust suhu nagu linnuke.

„Tuult sõnadele tiibadesse,” ümiseb Vahur ja tal hakkab äkki

lõbus. Ta silmitseb turulisi, kes rahumeelselt lettide vahel jalutavad.

Keegi neist ei või aimata, mida teised temast parasjagu räägivad.

Nad ei oska karta, et satuvad ehk juba järgmisel hetkel mõne hea

tuttava hammaste vahele ja saavad seal julmalt sakutada. Lahkest

inimesest saab hoobilt ahne – ja seda põhjustab üksnes pisuke kee-

levääratus või möödakuulamine ...

Vahurile meenub, kuidas ta naabrimehel oli hiljaaegu politseiga

tegemist. Mees üüris Inglismaal töötamise ajaks oma korteri välja,

see aga muudetud kohemaid ja tema teadmata hooramajade keti

üheks lüliks. Asi tuli avalikuks, algatati kriminaalasi ning muude

hulgas pidi Vahurgi uurija arvukatele küsimustele vastama. „Mulle

14

jätsid need neiud küll hea mulje …” oli ta tookord politseiametni-

kule muiates kinnitanud, aga kui mundrimehed tema korterist välja

läksid, võis juhuslikule pealtnägijale jääda mulje, et ka tema on kõ-

mulise looga seotud ...

Hoobilt on Vahuri lõbusus kustunud ja selle suitsevate tukkide

kohal viirastub hiljutine kahekõne juhusliku tuttavaga, pigem võõ-

raga, kelle nimegi ta ei teadnud, aga kes üsna koduselt nende asu-

tuse einelauas istus. „Kas tead,” sõnas tuttav-võõras, kobamisi sõnu

otsides, mõningaid leides ja seejärel neid ettevaatlikult ta kõrvadesse

poetades. „Nad räägivad, et sul olevat mingid jamad politseiga, et

käid ülekuulamistel ja muud seesugust, ega ma seda ei usu … aga

ikkagi … arvasin, et võtan selle sinuga jutuks.”

Tookord tegi asi Vahurile nalja, sest tundus koomiline, et kellegi

aju fabritseerib imelikke kujutluspilte tema ja seaduse ootamatutest

vastuoludest, ning veidra tuju ajel varjas ta esile tükkiva muige hoo-

pis kohkumist väljendava näoilme taha. „Ma ei tahaks sellest rää-

kida,” lausus ta tähendusrikka viivu pärast ja agaralt silmi

pööritades.

Nüüd seisab segadusse sattunud Vahur turuväravas. Soe suve-

päev õhkab kuumust, pilvitus taevas kiiskab päike, suvesärk ta seljas

on muutunud higiraskeks ja märga tilgub juustest näole nagu sau-

nalaval. Tundub üsna võimalik, et keegi kolleegidest on saanud hak-

kama räpase naljaga ning lasknud tema kohta lendu kõlaka, et näed,

Koolpuu on mingi afääriga seotud, teda kuulatakse politseis üle ja

kõike muud sellist. Nali naljaks, aga kuulujutud võisid juhtkonna

seas sobiva pinnase leida ja seal agaralt võrsuma hakata. Usalduse

kaotus on igati sobiv vallandamise põhjus ja miks peakski keegi usal-

dama tegelast, kes on millegi halvaga vahele jäänud.

Siiamaani oli Vahur elanud justkui naljaga pooleks, aga nüüd,

ühel ootamatul selgusehetkel, tajub ta, et elul on tõsi taga. Et üles-

poole ronimiseks võib keegi eimillestki kinni haarata, kui tal paras-

jagu kõva tahtmine on. Võimalik, et säherduse ilge tembu taga on

mõni noorem mees ... Juhan või Andres? Ta ei taha kedagi uisapäisa

15

kahtlustama hakata ja talle ei meeldi ülepea kolleegide süüdista-

mine. Ta on ikkagi korralik inimene.

Vahur seisab ikka veel turuväravas. Temast lähevad mööda

mehed ja naised, noored ja vanad, ta hajevil pilk seirab omavanust

meest, kes äkitselt jääb justkui jahmunult seisma. Ei liigu edasi ega

tagasi, täpselt nagu temagi. Huvitav, mida see mees ette võtaks, kui

tal sama hullud asjalood oleksid kui minul, arutleb Vahur. Järgmisel

hetkel pöörab too seisataja ümber ja jõllitab läbitungival pilgul Va-

hurit, nagu tahaks ta mõtteid lugeda.

Küllap arutab sedasama mis minagi. Et mida ma teeksin tema

olukorras, käib kummaline mõte Vahuril läbi pea.

Kui Vahur kodus mureleid nosib ja lahtisest aknast all liikuvat

tänavat vahib, tuleb talle uuesti pähe küsimus, mida mõni teine –

teistmoodi inimene – tema olukorras ette võtaks. Ta tahaks kellegagi

nõu pidada, aga kedagi ei ole ta kõrval ja tusk tõuseb jälle taevani.

Korraga jäävad ta silmad peatuma tuttavana tunduval tegelasel, kes

tänava teisel poolel, paar maja edasi asuva pudupoe vaateakna ees

seisab ja aeg-ajalt otsivalt ringi vaatab. Talle näib, et see võib olla

sama tegelane, kes teda turuväravas vahtis. „Mida kuradit …” vi-

hastab Vahur, uskudes, et mees on nüüd ta järele nuhkima saadetud.

Otsemaid moodustub peas keerulise kujuga vandenõuskeem, aga

see laguneb kohe koost, sest kui asjale kaine pilguga vaadata, siis

puudub skeemil igasugune mõte ja kaal. Ta ei ole kellelegi eriti olu-

line ning võimalik, et töökaaslased on temasuguse oma teadvusest

juba üldse maha kriipsutanud.

Mees, kes oli kaupluse vaateakent uurinud, astub nüüd kohvi-

baari uksest sisse ja varsti saab Vahur näha, kuidas too on seal istet

võtnud ja ühtäkki muutunud ise justnagu vaateakna eksponaadiks.

Läheks sinna akna taha ja näitaks talle keelt, tuleb Vahurile pähe

lapselikult rumal mõte ning ta sülitab murelikivi tänavale. Hetkeks

viirastub talle, et tänav on nüüd sillutatud murelikividega, aga ei ole,

asfaldist õhkub üksnes suvepäeva kuuma päikest.

Majade vahel on tuulevaikne ja õige palav. Kui Vahur üle tänava

16

läheb, siis kipub pehme, sulama hakanud asfalt kingade külge

jääma. Kohvibaari suur aken ongi nagu kaupluse vitriin, klaasi taga

istuva mehe põlved jäävad otse Vahuri silmade kõrgusele – ta mär-

kab helebeežide suvepükste peal kohvipruuni plekki, mis meenutab

tuttava kujuga saart keset merd. Mehe laua taga on üks vaba, justkui

teda ootav tool. Valdur kõnnib mõned sammud edasi, silmitseb teise

laua taga istuvate naiste põlvi, ühel isuäratavalt ümaraid ja teisel

kondiseid, teeb kiire pöörde ning läheb kohvibaari trepist üles. Ini-

mesed joovad jahedas ruumis mahla ja söövad jäätist. Kuigi kohvi-

baar on ta kodu vastas, kohe üle tänava, pole Vahur siin eriti sage

külastaja ja mitte kunagi pole ta soovinud istuda akna all. Seekord

kõnnib ta vaba kohaga aknaaluse laua juurde ning küsib luba sinna

istuda. Talle tundub, et lauasistuja noogutab, pigem nõkutab kergelt

pead, mis võib kindlasti tähendada nõusolekut.

„Ma elan siinsamas, otse üle tänava,” ütleb Vahur, mispeale ta

lauanaaber ei lausu musta ega valget. „Ma nägin teid turul ja nüüd,

huvitav küll, istume ühe laua taga,” alustab Vahur justkui naljatoo-

nil, mispeale teine vaatab ta poole, aga ei poeta isegi mitte mõnda

viisakussõna.

Mida kuradit ma siit otsin, mõtleb Vahur solvunult, tõuseb püsti

ja läheb leti juurde. Selles kohvibaaris tuleb ennast ise teenindada.

Kui ta akna poole kiikab, näeb ta, et lauanaaber jõllitab tühja laua-

plaati. See on temavanune keskealine mees, võimalik, et teist korda

abielus nagu Vahurgi, ning samamoodi kiilaneva otsaesisega ja tü-

sedusele kalduv. Küllap ta on siin esimest korda, nüüd ootab ette-

kandjat, aga sedamoodi võib ootama jäädagi, arutab Vahur, aga siis

tuleb talle pähe mõte, et võiks lauanaabrit kostitada. Asja ees, teist

taga, mahla või jäätisega. Pigem mahlaga. Ta kujutab muiates ette

lauanaabri kohmetuvõitu üllatust, segadusseviidu hämmeldust, kuid

midagi sellist ei saa ta tunda – mehe näos ei liigu ainuski lihas, ta

üksnes surub sõrmed ümber klaasi ja vahib liikumatul ilmel kollast

vedelikku.

„Palav ilm on,” teeb Vahur juttu, aga pöörab vastust saamata

17

Toomas Vindi “Kunstniku elu” saate tellida soodsaltotse kirjastuse Tulikiri netiraamatupoest!

http://ostaraamat.com

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindikogumik „Kunstniku elu“ sisaldabjutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elustkui ka kunstimaailmast, mida autorise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.

Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvipealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri HeinzValgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurnemeelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikudtööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritustekskerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud väljanäevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugeltmu valmivat maali. Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need

tal jalast.“ „Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpen-

tiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmendsekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd paljaümariku tagumikuga naine.

Katkend autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“