Mariko Faster

Mulgimaa

Tõrva

Valga

Karula khk

Urvastõ khk

T a r t o m a a

Otepää

Antsla

Kanepi khk

Harglõ khk

Põlva

Tarto

Põlva khk

Rõugõ khk

Räpinä khk

Vahtsõliina khk

S e t o m a aPetseri

V õ r o m a aVõro

Räpinä

Maastikusõnad ehk maastikuapellatiivid on osa sõnavarast, mis viitavad maastikuobjektile, nt mägi, läte, järv, org, mets jne. Tavaliselt vastab ühele maastikusõnale üks objekt, kuid mõni maastikusõna võib olla ka mitmetähenduslik.

Võrumaa kohanimistus on mitmetähenduslik nt kund (kond), millel on kolm tähendust:1) kehv vilets maa Urv (kond), Rõu (kund), Plv (kund)2) jõeäärne heinamaa – enamasti Har (kond)3) laas, mets – Vas (kund), Räp (kund), Se (kund)

veega ümbritsetud maa-ala (saar järves või jões) kõrgem koht soos või madalal heinamaal (soosaar) kõrgem koht põllul metsatukk (sageli ka suur mets või suurema metsa osa) poolsaar (mis on võinud olla endine saar) madalam koht järves vee all

Kohanimede jagunemine (Kiviniemi 1990):   kultuurnimed loodusnimed asustusnimed maastikuobjektide nimed artefaktide nimed hüdronüümid viljelusnimed  asustusüksused: külä 'küla', liin 'linn', mõisa 'mõis', maja,

tarõ 'maja; tuba' jt artefaktid: sann 'saun', ait, küün, veski, kõrts, sild, tii 'tee',

kurv, rist 'teerist', kaev) jt viljelused: nurm 'põld', põld, muu 'koristatud põld', pinnär

'põllupeenar', süüt 'sööt' jt

maastikuobjektid: mägi, org, haud 'auk', mõts 'mets', hõdso 'õõtsik', suu 'soo' jt

hüdronüümid: järv, jõgi, läteq 'allikas', land 'kinnikasvav järveke' jt

  hämarad: ussaid 'talu õu', asõq 'millestki järelejäänud osa',

kraav, tiik, lump 'tiik' jt

Võrumaal: pää ‘pea’, ots ‘otsmik; lõpp, ots’, perä ‘pära’, hand ‘saba’, kaal ‘kael’, kurk, nõna ‘nina’, nokk, sälg 'selg', põlv, nahk, jalg, võib-olla ka kont ~ kunt;

Saaremaal lisaks veel külg, kube, perse, suu, süda, silm ‘väin’, säär, selg, soon (Kallasmaa 2000);

Läänemurde alal ka keel, kõrv, kõri (Kallasmaa 2003); mujal Eestis saba (Ojansuu 1914); soome keeles: pää 'pea', korva 'kõrv', harja (Kukonharja)

'hari', kuono 'koon', kärsä 'kärss', leuka 'lõug', nenä 'nina', nokka 'nokk', silmä 'silm', kulkku ~ kurkku 'kurk', mälvä 'linnu rind, (tapetud) looma rinnaosa', selkä 'selg', vatsa 'kõht, vats', maha 'kõht, vats', lonkka 'puus', jalka 'jalg', sorkka 'sõrg', käpälä 'käpp', polvi 'põlv', kanta 'kand', häntä 'saba' ja perse. (Ojansuu 1914)

KAAL

haro ‘haru’, nukk või nulk ‘nurk; paikkond’, kolk ‘nurk, kõrvaline koht, kolgas’.

Oluline pole mitte see, milline objekt on vastava apellatiiviga tähistatud, vaid see, et objektid on mingi muu tunnuse poolest sarnased.

KOLK

salo - vana balti laen (ld salà ‘saar’, lt sala ‘saar; kõrgendik soos’ (SSA 2000: 149))

Sõna tähendused soome keeles: 1. ‘kõnnumaa, asustamata maa, puustusmaa, tühermaa, metsamaa; põlismets, ürgmets, laas’; 2. vanasti ka ‘suur metsane saar’; 3. metsasaar

Eesti kirjakeeles salu ‘kasvavate puude kogum’.

ura ~ ora‘oja, väike jõgi’

Üksikud näited: Saluora ~ Saluoja, Vinnora ~ Vinnuja (Ikuuja). Vaid ühes kaheosalises ojanimes esineb ura alati liigisõnana: Villigä ura.

Palju sagedamini esinevad ura ja ora nime esiosades, nt Pihkura (talu), Hainura suu, Viirgura hainamaa, Veriora (küla), Ora niidüq jt.

kuba ’laht’ (< vn губа) luussna, luuts(k)na, luudsna, luus, loosik, loośk 'madal

veeloikudega maa; soolaugas; mäda lohk jms' (< vn лужа, лужица)

plantska, plank 'väheviljakas maa' (< läti plancka, planskas)

palu Lääne-Eestis 'soomaa, madal tüma maa, sooheinamaa, vesine metsamaa' (< läti ?)

ett 'vana jõeharu' (< alamsks ettinge, etvenne 'niit)

TERMINNIMED

Pelgad liigisõnad kohanimedena: Järv Saar Liin ma lää Mõisahe ~ Mõisadõ ~ Mõisalõ

MAASTIKUSÕNAD KEELEKONTAKTIS

Prestiižse keele kogu sõnavara võetakse üle vähemprestiižsesse keelde (Thomason ja Kaufman).

Aga: kohanimed ja maastikusõnad rändavad vähemprestiižsest keelest prestiižsemasse keelde, sest sisserändajatel on vaja maastikus orienteeruda.

Lump (ka saun ja kohupiim) inglisekeelsetel inimestel.

mere ja muude veekogudega seotud sõnad, nt meri, siig, ahven;

mõningad loomanimed, nt ilves, jänes, konn; geograafilised mõisted, nt allikas, nõmm, oja, org, saar,

soo somaatilised sõnad, nt habe, higi, huul, koib, kubemed,

külg, liha muud sõnad, nt eile, hull, häbi, kiita, must, nüri, sugu

Ritva Liisa Pitkänen (1985): sm luoto 'väike saar, laid' > rts lot → Härkilot, Jäneslot, Kaslot, Grytlot. Soomerootsi murretes pole apellatiivi *lot, aga rootsikeelsed lot-nimede kasutajad saavad aru, et see tähistab väikest saart või laidu.

  Janne Saarikivi (2001, 2006): Põhja-Venemaal tuntakse

soome-ugri keeltest pärit maastikuapellatiive ja kasutatakse neid kohanimedes, nt Kaskoj < *Kaskioja (kaski 'ale'), Kaskonem < *Kaskiniemi; Mustaoj ~ Mustrutšei

AITUMA!