PRANTSUSE REVOLUTSIOONPÕLLUMAJANDUS JA TALUPOJAD

Anna-Liis Uuetoa

8B klass

PRANTSUSMAA 18. SAJANDIL

18. sajandil oli Prantsusmaa Euroopa suurimaid riike. Elanikke oli umbes 26 miljonit inimest ja 20-21 miljonit neist olid talupojad.

Põllundus oli sarnane eelmiste sajanditega. Kuna kolmandik Prantsusmaa territooriumist oli mägismaa, siis seal karjatati loomi.

Põllunduseks oli kõige enam asustatud Põhja-Prantsusmaa, kus muld oli viljakas, kerge ja kergelt haritav. Enamus piirkonnast oli tasane ,suurte jõgede, viljakate orgudega.

TERAVILI

Teravilja kasvatamiseks kasutati kolmepõllusüsteemi, mille esimese välja hõlmas talinisu. Kasvatati selle kõrvalt ka rukkist, aga suhteliselt vähe.

Teine teravili mida kasvatati palju oli kaer, mida vajati hobuste jaoks, sest Põhja-Prantsusmaal oli hobune põhiline töö- ja veoloom.

Kolmandaks kasvatati põllul otra, läätse, uba, hernest ja ristikheina.

KARTULI KASUTUSELEVÕTT

Uus vili, mida kasvatama hakkati oli kartul. Kartul osutus kliima ja mulla suhtes nõudlikuks, ning algselt seda palju ei kasvatatud. Söödeti sellega ainult sigu. Tänu revolutsiooniaegsele näljale, hakkasid ka inimesed sööma kartulit. Kuid läks aega enne, kui inimesed harjusid mõttega, et kartul on kõlblik ka inimtoiduks.

PÕLLUNDUS LÕUNA-PRANTSUSMAAL

Lõuna-Prantsusmaal kasvatati kõige rohkem viinamarju. Viinamarjakasvatus oli saagikust, veinide kvaliteeti ja nende nõudlust arvestades tulukaim teiste viljade kasvatamisest. Lõuna eripäraks olid oliivi- ja mooruspuud.

Teravilja kasvatamine lõunas olenes sademetest. Välja arvatud mereäärsed alad, kannatasid enamus lõunaprovintsid põua all. Enamasti kasvatati nisu, mis valmisid enne suvist kuivust. 16. sajandist hakati kasvatama maisi.

KÜLAKOGUKOND

Põhja-Prantsusmaal oli kord, et külakogukond otsustab külvi,heinatöö ja lõikuse alguse ning lõpu. Oli oluline, et ühel põllul kasvatatakse ainult sama kultuurtaime.

Lõuna-Prantsusmaal oli külakogukonna tähtsus väiksem, sest seal ei jagatud põldu talude vahel väikesteks ribadeks.

TALUPOEGADE MAJANDUSLIK JA SOTSIAALNE SEISUND

Erinevalt Ida-Europpast, olid Prantsusmaa talupojad isiklikult vabad. Eranditeks olid nn. servid, kelle seisund sarnanes sunnimaiste talupoegadega.

Talupojad jagunesid kahte põhikategooriasse:1)Hinnusemaal asuvad talupojad2)Domeenimaal asuvad talupojad

SENJÖÖRI JA TALUPOEGADE VAHELISED SUHTED DOMEENIMAAL

Domeenimaal oli maa omanikul kergem, rentida kogu maa ühele rentnikule, kes rentis edasi maaosasid allrentnikutele ja need omakorda edasi talupoegadele.

Seoses sellega, hakkasid tekkima põllumajandusse 17. sajandi lõpus kapitalistlikud suhted. Renditalupoegi hakati taludest ära ajama ja nad muutusid põllutöölisteks.

SENJÖÖR JA TALUPOEG

Et raha teenida, oli ainult feodaalil õigus olla veskiomanik ja tal võis olla ainukesena leivaküpsetusahi, sepikoda või viinamarjapress. See oli selleks, et talupojad ostaksid välja õigused, näiteks õiguse enda kodus leiba küpsetada. Samuti oli ainukesena õigus senjööril pidada jahti, kalastada või tuvilaid pidada.

Teokohustus oli talupojal tühine. Tööd pidi rabama selleks, et oleks võimalus talus edasi elada

SENJÖÖRI EESÕIGUSED JA ERISEISUND

Senjööri eesõiguseid rõhutati igapäeva elus igal moel. Oma isandat kohates pidi sügavalt kummardama ja peale laulatust pidi noorpaar senjööril kätt suudlema.

Talupoegade isiklike kohustuste hulka kuulusid mitmed teisejärgulised tööd ja toimetamised feodaali heaks.

KIRIK JA TALUPOEG

Peale feodaali oli maaomanikuks ka kirik, kellele kuulus 6-20 % maast.

Talupoegade põhikohustuseks oli kümnis- üks kümnendik põllusaagist, viinamarjadelt, karja ja kodulindude juurdekasvult. Veel oli talupoegade kohustus oli kaasa aidata kiriku remontimisel ja uue inventari ostmisel.

KUNINGAS JA TALUPOEG Kuningale pidi talupoeg maksma kolme otsest

maksu:TailleKapitatsioon e. pearahaKahekümnendik e. maamaks 1737. aastal kehtestati veel üks riiklik koormis-

sillulkäimine e. teeorjus Enimvihatud olid kaudsed maksud, kurikuulsaim

neist gabelle-soolamaks.

TALUPOEGADE OLUKORD Ränkade maksude ja maapuuduse tõttu elas

prantsuse talupoeg vaeselt. Majadeks olid tavaliselt ilma akendeta ja korstnata puust onn. Riietus ja jalanõud tuli valmistada ise. Ei jätkunud peaaegu kunagi piisavalt toitu.

Paljud talupojad olidki juba laostunud. 18. sajandi lõpuosas halvendas seda olukorda feodaalne reaktsioon. Püüti veel lisaks talupoegadelt raha välja pressida. Talurahva kannatus oli katkemas. Toimusid aeg-ajalt ülestõusud. Et elada inimväärset elu oli talupoegadel vaja:

1) Kaotada feodaalne maaomand

2) Saada maad

3) Vabaneda rõhuvate maksude koormast