Embed Size (px)
Citation preview
Tallinn 2016
Analüüs ja ettepanekud Eesti biomajanduse strateegia koostamise kohta
2
Sisukord
1. Sissejuhatus ........................................................................................................................ 3 2. Biomajanduse mõiste ja selle juhtimine Euroopa Liidus ................................................... 4
2.1. Biomajanduse mõiste ................................................................................................... 4 2.2. Biomajanduse strateegiline juhtimine Euroopa Liidus ................................................ 4
3. Biomajandus – valdkond ja strateegiline vaatenurk – võimalus tootlikkuse kasvuks ...... 5 3.1. Biomajandus Eestis, selle ulatus ja meetod kaardistamiseks ..................................... 5 3.2. Biomajanduse seos kehtivate strateegiliste arengudokumentidega ............................. 6 3.3. Biomajandusega seotud probleemid ja võimalused Eestis .......................................... 6
3.3.1. Põhiprobleem – biomajanduse sektorite madal lisandväärtus inimese kohta. .. 6
3.3.2. Biomajanduse madala lisandväärtuse põhjused ja arengueeldused .................. 8 3.3.2.1. Biomassi ning maaressursi kasutusefektiivsus ................................................. 8
3.3.2.2. Isevarustatuse võimekus ja toidujulgeolek ....................................................... 9
3.3.2.3. Energiaga isevarustatus ja taastuvenergia osakaal tarbitavast kütusest .......... 10 3.3.2.4. Biolagunevate jäätmete taaskasutuse osakaal ................................................. 10 3.3.2.5. Teadus- ja arendustegevuse tulemuste rakendamine ...................................... 11 3.3.2.6. Kliimasoojenemisest tulenevad muutused biomajanduse sektorites .............. 11
3.3.2.7. Rahvatervis ja jätkusuutlikkus ........................................................................ 12 3.3.2.8. Maa-asulates elanike heaolu (elatustaseme, elustandardi ja elukvaliteedi)
erinevus linnaasulatest) .................................................................................................... 12 4. Vajadus biomajanduse valdkonna strateegiliseks koordineerimiseks ja selle uuenduslikkus
võrreldes olemasolevate arengukavadega ................................................................................ 14
5. Biomajanduse strateegilise arengudokumendi formaat .................................................... 15 5.1. Biomajanduse valdkondade juhtimise alternatiivid ................................................... 15
6. Biomajanduse strateegia valdkonna arengukavana .......................................................... 19
6.1. Eesmärgid ja oodatavad tulemused ........................................................................... 19
6.2. Struktuur .................................................................................................................... 20 6.2.1. Valdkonna arengukava koostamise raames kavandatud uuringud ................. 21
6.3. Peamised mõõdikud ................................................................................................... 22 6.4. Valdkondlikud vastutusalad ja korraldus .................................................................. 23
6.5. Ettepanekud ............................................................................................................... 24 7. Kokkuvõte ........................................................................................................................ 25 Lisa 1 – Biomajanduse seosed Vabariigi Valitsuse või Riigikogu tasandil kinnitatud
strateegiliste dokumentidega vastavalt Eesti Arengufondi Eesti biomajanduse analüüsile (2015)
.................................................................................................................................................. 27
Lisa 2 - Lühiülevaade seni tehtust „Eesti biomajanduse strateegia aastani 2030“ eelnõu
ettepaneku ettevalmistamiseks ................................................................................................. 29 Lisa 3 - Olemasolevates strateegiadokumentides kaardistatud biomajanduse väärtusahelatega
seotud probleemid .................................................................................................................... 30 Lisa 4 – Biomajanduse valdkonnaga seonduvad EMTAK koodid vastavalt Eesti Arengufondi
Eesti biomajanduse analüüsile (2015) ...................................................................................... 43
3
1. Sissejuhatus
Vastavalt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammile 2015–2019 (Vabariigi Valitsuse 29. mai
2015. a korraldus nr 231) ning kooskõlas Riigi eelarvestrateegiaga 2016–2019 (kinnitatud
21.05.2015) soovib Maaeluministeerium teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku koostada “Eesti
biomajanduse arengukava aastani 2030”. Maaeluministeerium on teinud pikaajalist eeltööd
valdkonna tutvustamiseks ning selle edendamiseks vajaliku arengukava koostamiseks,
kaasanud sellesse eeltöösse nii teisi ministeeriume, ülikoole, era- ja kolmanda sektori
esindajaid.
Tuginedes arengukava koostamise eelanalüüsidele saame järeldada, et analüüsidele ja
laiapõhistele otsustele tuginev eelarvega tihedalt seotud biomajanduse strateegiline dokument
aitaks tõhusalt kaasa eelkõige bioressursside tootlikkuse kasvule ja seeläbi ka maapiirkondade
arengule.
Biomajanduse valdkondi siduva strateegia eesmärgiks on inimeste heaolu kasvu nimel muuta
biomassi tootmise ja kasutamise võimalikult efektiivseks ja samas keskkonnasäästlikuks,
väärindades seeläbi maksimaalselt olemasolevat maa- ja veeressurssi (sh vee bioloogiline
eluressurss).
Biomassi efektiivsema kasutuse näeb ette valitsusliidu tegevuskava punkt nr 20.4 „Koostame
Eesti inimeste heaolu kasvuks ja bioressursi efektiivsemaks ning keskkonnasäästlikumaks
kasutamiseks biomajanduse strateegia aastani 2030“. Selle esmaseks tegevuseks on Vabariigi
Valitsuse tegevusprogrammis 2015–2019 määratletud „Analüüs ja ettepanekud biomajanduse
strateegia koostamise osas (sh strateegia ulatus, formaat, väljatöötamise korraldus ning
seonduvate valdkondade strateegilise juhtimise korraldus)“.
Sellest tulenevalt on Maaeluministeerium koostanud käesoleva analüüsi ja välja toonud
vastavad tegevused. Analüüsis on tuginetud muuhulgas Eesti Arengufondi Eesti biomajanduse
analüüsile (2015)1, mis annab olulise sisendi käesolevasse analüüsi. Analüüsi
ettevalmistamisel on arvestatud kaasvastutajateks määratud ja valdkonnaga seotud
ministeeriumite ettepanekutega, samuti oma arvamust avaldanud teadlaste ettepanekutega.
Biomajanduse strateegilise arengudokumendi väljatöötamise kontseptsioon, mis on parterite
kaasabil täienenud, on olnud ministeeriumi kodulehel kaasarääkimiseks ja
muudatusettepanekute tegemiseks alates 2014. a juunist.
Ettepanekud edasiseks biomajandusega seonduvaks protsessiks on toodud peatükkides 5
ja 6.
1 Allikas: Eesti Arengufond, „Eesti biomajanduse analüüs“, http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/6/62/EAF._Eesti_biomajanduse_anal%C3%BC%C3%BCs.pdf
4
2. Biomajanduse mõiste ja selle juhtimine Euroopa Liidus
2.1. Biomajanduse mõiste
Biomajandus2 on taastuva biomassi3 väärindamine omavahel seotud majandustegevuste
kaudu.
Biomajandus hõlmab majandussektoreid, mis kasutavad bioloogilisi ressursse: põllumajandus,
metsamajandus, kalandus, toidu-, sööda-, kiu-, paberi-, energia-, keemia-,
biotehnoloogiatööstus jt. Biomajandus tugineb bioteadustele, agronoomiale, ökoloogiale,
toiduteadusele ja sotsiaalteadustele, biotehnoloogiale, nanotehnoloogiale, info- ja
sidetehnoloogiale ning tehnilistele uuringutele4.
2.2. Biomajanduse strateegiline juhtimine Euroopa Liidus
Mitmed vastandlikud tendentsid nagu rahvastiku juurdekasvust tingitud toidunõudluse ja
energiavajaduse kasv, taastumatute ressursside ammendumine ning lühiajaliselt kasumlike
tegevuste tagajärjel põllumajandus- ja metsamaa kasutusest väljalangemine, on innustanud
Euroopa Komisjoni võtma viimasel viisaastakul biomajandussektori erilise vaatluse alla.
Vaatamata sellele, et kõikidel biomajanduse alavaldkondadel (metsandus, kalandus jne)
eksisteerivad Euroopa Liidu tasandil ka spetsiifilised strateegiad ja tegevusplaanid, näeb
Euroopa Komisjon selle valdkonna jõulisema edendamise eesmärgil olulist lisandväärtust
valdkondi ühendava strateegia loomisel. See aitab omavahel siduda biomajanduse
erinevate sektorite huvid ja viia need kooskõlla üldisemate biomajanduse eesmärkidega.
Biomajanduse väljakutsetega tegelemiseks on Euroopa Komisjon loonud biomajanduse
strateegia ja tegevuskava „Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus“,
mille eesmärk on rajada innovatiivsem, ressursitõhusam ja konkurentsivõimelisem ühiskond.
Strateegia raames vaadeldakse toiduga kindlustatust koostoimes taastuvate loodusvarade
jätkusuutliku tööstusliku kasutamisega, tagades sealjuures ka keskkonna kaitse4. Euroopa Liidu
biomajanduse strateegiat plaanitakse ka lähiajal (aastast 2016) ajakohastada ja üle vaadata,
kuhu oodatakse liikmesriikide ettepanekuid. Pärast Euroopa Liidu tasandil biomajanduse
strateegia vastuvõtmist 2012. aastal järgnesid mitmed rahvuslikud strateegiad mh Saksamaa
„National Policy Strategy for the Bioeconomy“ (2013), Soome „Finnish Bioeconomy
Strategy“ (2014), Hispaania „Spanish Bioeconomy Strategy: Horizon 2030“ (2015) jt.
Arvestades biomajanduse käibe suurust ja hõivatute hulka (käive on kokku umbes 2 triljonit
eurot ja biomajanduses on hõivatud 22 miljonit inimest5), on selle sektoriülese valdkonna
2Biomajandus on taastuva biomassi tootmine ja muutmine peamiselt toidu-, sööda- jt biotoodeteks ning bioenergiaks. Biomajandus hõlmab
põllumajandust, metsandust, kalandust, toidu-, kiu- ja paberitööstust ning osaliselt keemia-, biotehnoloogia- ja energiatööstust. Allikas: Komisjoni teatis „Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus“,
http://ec.europa.eu/research/bioeconomy/pdf/201202_innovating_sustainable_growth_et.pdf 3 Põllumajandusest (nii taimsetest kui ka loomsetest ainetest), metsatööstusest ja sellega seotud tootmisest, kalandusest ja vesiviljelusest saadav bioloogilise päritoluga toodete, jäätmete ja jääkide bioloogiliselt lagunev fraktsioon ning tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt
lagunev fraktsioon. Allikas: Välisõhu kaitse seadus RT I 2004, 43, 298; https://www.riigiteataja.ee/akt/110032015013.
Biomass on mis tahes bioloogiline materjal (põllumajandus-, metsandus- ja looma- ning vee elusressursi põhine) kas toote endana või kasutamiseks toormaterjalina. Allikas: „The European Bioeconomy in 2030“. 4 Allikas: Komisjoni teatis „Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus“,
http://ec.europa.eu/research/bioeconomy/pdf/201202_innovating_sustainable_growth_et.pdf 5 Allikas: http://ec.europa.eu/research/bioeconomy/policy/strategy_en.htm
5
edendamine ühiskonnas olulise mõjuga. Liikmesriigid on suunanud oma biomajanduse
strateegia vastavalt olemasolevatele ressurssidele ja potentsiaalsele võimekusele, mistõttu on
riikide vaatenurgad biomajanduse arendamisele erinevad. Paljud neist (sh Saksamaa, Holland,
Soome, Iirimaa) on seadnud oma riiklike biomajanduse strateegiate eesmärgiks eelkõige
konkurentsivõime kasvu ja jätkusuutlikkuse. Nende laialdaste eesmärkide saavutamisega on
enamasti seotud mitu ministeeriumit6, mida kinnitab ka JRC-SCAR uuring Euroopa
biomajanduse strateegia rakendamisest liikmesriikides. Biomajanduse eesmärkide täitmisesse
panustab oma tegevusega mitu ministeeriumit ning see tekitab vajaduse ka biomajandust
juhtiva ja koordineeriva strateegilise dokumendi järele.
Vajadus ressursside (sh biomassi) efektiivsemaks kasutamiseks on kajastatud nii strateegias
„Euroopa 2020“, Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni programmis Horisont 2020,
kui ka Euroopa Liidu seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis „Hea elu maakera
võimaluste piires“. Samuti on biomajanduse käsitlusel oluline koht Euroopa Liidu Läänemere
strateegias. Põhjamaade Ministrite Nõukogu eestvedamisel tõsteti biomajandus strateegia 2015.
aasta septembris uuendatud tegevuskavas poliitikavaldkonna staatusesse. Viimane aitab oma
ettevõtmistega suuresti kaasa biomajanduse edendamisele Põhjamaades. 2016. a märtsis toimus
Põhjamaade Ministrite Nõukogu kokkukutsumisel esimene Läänemere maade biomajanduse
nõukogu kohtumine, mille eesmärk on regioonis biomajanduse arengule kaasa aidata ja luua
pinnas riikidevahelisele kogemuste vahetamisele.
3. Biomajandus – valdkond ja strateegiline vaatenurk – võimalus
tootlikkuse kasvuks
3.1. Biomajandus Eestis, selle ulatus ja meetod kaardistamiseks
Biomajandus hõlmab majandussektoreid, mis kasutavad taastuvaid bioloogilisi ressursse (nt
vili, puit, kala jt saadused ning biojäägid) tootmaks toitu, energiat, materjale ja muud.
Kaardistamaks biomajanduse potentsiaalset ulatust Eestis on meetodina võimalik kasutada
väärtusahelapõhist lähenemist. Biomajanduse väärtusahel on maa- ja veeressursi kasutusega
omavahel seotud majandustegevuste kogum teenuste osutamisel ja biomassil põhinevate
toodete valmistamisel, mille käigus lisatakse neile väärtust. Väärtusahela osised on: taastuvad
loodusvarad, ressursside majandamine (sh jäätmete taaskasutus), toorme töötlemine, toodete
valmistamine ja teenuste osutamine, lõpptoodangu müük ja tarbimine, teadus, innovatsioon ja
teadmussiire.
Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatori (edaspidi EMTAK) koodide alusel saab eraldada
55 tegevusala, mis on kas otseselt (nt metsandus, põllumajandus, kalandus jms) või kaudselt (nt
energeetika, ehitus jms) seotud biomajandusega. Tegevusalade koondamisel saab eristada kuut
enim biomajandusega seotud tegevusalade väärtusahelat esmatootmisest tarbijani
(väärtusahelate koondamisel on võetud eeskuju mh teiste riikide biomajanduse valdkondadest):
1) toit ja sööt; 2) puit (ehitus, paber ja tselluloos, tooted); 3) tekstiil ja rõivad; 4) kemikaalid,
farmaatsia-, plasttooted; 5) kütused ja energia; 6) biomajandusega seotud muud ökosüsteemi
teenused. 1
EMTAK koodide baasil moodustatud kuus valdkonda (vt Joonis 3 lk 19) näitavad ära Eesti
biomajanduse võimaliku ulatuse. Samas tuleb arvestada, et biomajanduse ulatus ja prioriteedid
6 Allikas: „Results of the JRC-SCAR Bioeconomy Survey“, https://www.scar-swg-sbgb.eu/lw_resource/datapool/_items/item_24/survey_bioeconomy_report1501_full_text.pdf
6
on poliitiline otsus. Biomassiga seonduvaid tegevusalasid on palju ja seetõttu on erinevad riigid
valinud biomajanduse edendamisel keskmesse (prioriteediks) erinevaid valdkondi (nt
energeetika, metsandus, põllumajandus või teadus- ja arendustegevused), loobudes samal ajal
teatud teiste biomassiga seonduvate valdkondade aktiivsest edendamisest riiklikul tasandil.
Vastav valik on tehtud enamasti tulenevalt riigis olemasolevatest eeldustest (sh riigi senine
biomassi produktsioon ja selle kasutamine), võimekusest ning tuleviku potentsiaalist. Näiteks
on Soome biomajanduse strateegias valitud fookusesse muuhulgas ka biomajanduse valdkonna
uute tehnoloogiate arendamine ja teadmiste müümine – see tähendab, et alati ei pea olema
vastaval biomassil riigis endas potentsiaali, aga potentsiaal on muuta kasumlikuks sellega
seonduv teadus- ja arendustöö7. Vastavalt JRC-SCAR biomajanduse uuringule on Euroopas
siiski valdavalt biomajanduse keskmes põllumajandus, kui aluseks võtta ainult teadus- ja
arendustööde eelarve (57,5%)6.
3.2. Biomajanduse seos kehtivate strateegiliste arengudokumentidega
Kavandatud biomajanduse ulatuse võrdlemisel olemasolevate Eestis kehtivate strateegiliste
dokumentidega selgub, et Eestis puudub biomajanduse valdkonda määratlev, selle erinevaid
valdkondi koondav ja suunav strateegiline arengudokument. Osaliselt on biomajandust
strateegilise planeerimise tasandil käsitletud valdkonna arengukavades (nt „Eesti metsanduse
arengukava aastani 2020“), samas ei lähtu seni koostatud biomajandusega seonduvad
arengukavad ühtsest ressursi- ja mõjupõhisest analüüsist.
Hetkel on biomajandusega seotud sektoritest valdkonna arengukavadega (riigieelarve seaduse
(vastu võetud 19.02.2014, redaktsiooni jõustumise kuupäev 1.01.2016) käsitluses) katmata nii
põllumajandus, kalandus kui ka näiteks biokeemia, tekstiilikiu ja puidutööstuse valdkond.
Tulenevalt pikast tasuvusajast on biomajandusega seonduvates arengukavades vajalik ühtne
pikaajaline vaade (sarnaselt nt Keskkonnastrateegiale aastani 2030). Hetkel kehtivad
seonduvad strateegiadokumendid on koostatud valdavalt aastani 2020. Samuti tuleks
pikemaajaline planeerimine, tuginedes värskete rakendusuuringute tulemustele, kasuks
järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi kavandamise protsessis.
Eesti arengut suunab 2016. aasta seisuga üle 40 strateegilise dokumendi, millest ca 25 on
täielikult või osaliselt seotud biomajandusega1. Selline valdkonna eklektiline käsitlus erinevates
dokumentides ei ole hallatav, puuduvad üheskoos seatud valdkonna eesmärgid ja tegevuskavad,
millest rakendamisel juhinduda. Strateegilise dokumendi puudumine biomajanduse valdkonnas
on olnud arengut pärssivaks teguriks.
3.3. Biomajandusega seotud probleemid ja võimalused Eestis
3.3.1. Põhiprobleem – biomajanduse sektorite madal lisandväärtus inimese kohta.
Biomajanduse valdkonda käsitletakse enamasti kui majanduse alavaldkonda ˗ vastavalt JRC-
SCAR uuringule on biomajanduse arendamisel liikmesriikide tasandil peamiseks
majanduslikud tõukejõud6. Majanduslikust aspektist vaadatuna on Eesti biomajanduse
valdkonna põhiprobleemiks madal loodav lisaväärtus inimese kohta võrreldes EL keskmisega.
Sisult tähendab see, et me ei kasuta efektiivselt olemasolevat bioressurssi ja selle
tootmispotentsiaali.
7 Allikas: „Sustainable Growth from Bioeconomy: the Finnish Bioeconomy Strategy“, http://www.tem.fi/files/40366/The_Finnish_Bioeconomy_Strategy.pdf
7
Joonis 1. Biomajanduse ettevõtete ning biomajandusega seonduvate ettevõtete toodang8
Biomajandusega seotud (kaardistatud 55 EMTAK tegevusala) ettevõtete kogutoodang oli 2013.
aastal kokku ligi 11 miljardit eurot, mis moodustas 1/3 Eesti ettevõtete kogutoodangust (Joonis
1). Lisandväärtuse loomist hõivatu kohta nendes ettevõtetes kirjeldab joonis 2.
Jooniselt 2 järeldub, et Eesti-siseselt ei ole biomajanduse valdkondade lisandväärtus võrreldes
Eesti keskmise lisandväärtusega kehvas positsioonis. Võrreldes samas Eesti ja EL 2013.a
keskmist lisandväärtust hõivatu kohta kõikide tegevusalade kohta kokku, on vahe
peaaegu kolmekordne. Eesti ettevõtetes oli aastal 2013 keskmine lisandväärtus hõivatu kohta
24300 eurot/in (kõikide tegevusalade kohta kokku). Sealjuures on täielikult biomajandusega
seotud ettevõtetes keskmine lisandväärtus 23200 eurot/in ning biomajandusega seonduvates
ettevõtetes keskmiselt kokku 25700 eurot/in. EL-i 28 liikmesriigi keskmine lisandväärtus
töötaja kohta 2013. aastal ulatus 61 000 eurot/in, EL 15 kuni 71000 eurot/in (kõikide sektorite
kohta kokku). Riikide võrdlemine biomajanduse baasil on keeruline, kuivõrd ühtsetel alustel
statistilised andmed puuduvad.
8 Allikas: Eesti Statistikaamet. EM008: ETTEVÕTETE LISANDVÄÄRTUS JA TOOTLIKKUSNÄITAJAD (26.03.2015), vastavalt Eesti
Arengufondi analüüsile „Eesti biomajanduse analüüs“, http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/6/62/EAF._Eesti_biomajanduse_anal%C3%BC%C3%BCs.pdf
0%
10%
20%
30%
40%
50%
60%
70%
80%
90%
100%
2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013
Ett
evõ
tete
too
dan
gu
osa
kaa
l, %
Biomajandus Biomajandusega seonduvad Ülejäänud valdkonnad
8
Joonis 2. Tööviljakus hõivatu kohta lisandväärtuse alusel Eesti biomajanduse ning
biomajandusega seonduvates ettevõtetes võrreldes EL 28 keskmise lisandväärtusega kokku
2013. aastal8
Joonisel märgitud EMTAK koodide täispikad nimetused on toodud lisas 4.
3.3.2. Biomajanduse madala lisandväärtuse põhjused ja arengueeldused
3.3.2.1. Biomassi ning maaressursi kasutusefektiivsus
Eurostati 2016. a andmetel on kasutatava põllumajandusmaa hektari kohta loodav lisandväärtus
(sisaldab kõiki toetusi va investeeringutoetused) EL28-s 909,1 eurot/ha, kuid Eestis vaid 435,3
eurot/ha9. 40% põllumajanduslikku maad (375 000 ha) on seotud vaid 10%
põllumajandustootjate poolt loodava müügituluga10. Põllumajandustootmises (loomade
söödaks) ei kasutata ja jääb seetõttu väärindamata ligikaudu 64% rohtsest kasvavast biomassist
(kokku 1,4 miljonit tonni kuivainet)11. Tõenäoliselt suurem osa kasutamata rohumassist
purustusniidetakse ning jäetakse rohumaadele või põldude servadesse lagunema, marginaalne
osa kasutatakse loomakasvatuses allapanuna11. Vesiviljeluses on kasutamata ressursse (nii
maismaal kui merealadel) ning vesiviljelustoodete lisandväärtus on madal12. Metsandussektori
9Allikas: Eurostat [ef_oluft], [aact_eaa01] 10 Allikas: Villem Vohu (Eesti Arengufond) ekspertanalüüs Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti maakasutajate andmete, Äriregistri ja Maksu- ja Tolliameti andmete võrdlusel .
http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/e/e7/Vohu%2C_V._Biometaani_tootmine_ja_kasutamine._V%C3%A4%C3%A4rtusahel_ja_rak
endusettepanekud._27.03.2015.pdf 11 Allikas: Rohtse biomassi kasutamine loomasöödaks – biomassi tekke ja tarbimise ruumiandmete mudel. Dr. Allan Kaasik, Eesti
Maaülikool, veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Villem Vohu, Eesti Arengufond, biomajanduse ekspert
http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/8/8d/Eesti_Arengufond._Eesti_biometaani_programm_-_maakasutus._Vaheraport.pdf 12 Eesti vesiviljeluse sektori arengustrateegia 2014-2020
0,0
20,0
40,0
60,0
80,0
100,0
120,0
140,0L
isan
dvää
rtus
hõ
ivat
u k
ohta
, 1
00
0 €
/in
Tööviljakus hõivatu kohta 100% biomajanduses
EL28 Biomajandusega seonduvad tegevusalad
9
osatähtsus kogu Eesti ettevõtete poolt loodud lisandväärtusest on 1,4% (2013), kuigi Eesti on
üks Euroopa metsasemaid riike13. Lisandväärtuse suurendamise lähtekohalt puidutööstuse
arendamiseks puudub riiklik strateegia, samas osaliselt aitab sellele eesmärgile kaasa „Eesti
metsanduse arengukava aastani 2020“ metsasektori konkurentsivõime parandamise
meetmetega14.
Arengueeldused:
Primaarsektori olulisima tootmisvahendi põllumajandusmaa ja metsamaa olemasolu
Eestis on elaniku kohta ligi kaks korda enam põllumajandusmaad kui EL-27s. 2013. a
vastavalt 0,73 ha Eestis ja 0,34 ha EL28-s (allikas: Eurostat). 2013. aastal oli aktiivsest
põllumajandustootmisest väljas kuni 11,2% põllumajandusmaast 15.
Ligikaudu pool Eesti maismaast on metsamaa. Rohkesti kasutamata ressurssi leidub
eelkõige erametsades, kus ülekasvanud lepa- ja pajuvõsa saaks kasutada nii puidutööstuses
kui energiatootmises. Hinnanguliselt on 30 % Eesti metsamaast aktiivsest majandamisest
väljas14. Optimaalseks raiemahuks Eestis hinnati „Metsanduse arengukava aastani 2010“
järgi 12,6 miljonit m3 aastas, „Metsanduse arengukava aastani 2020“ optimaalseks
raiemahuks on 12–15 miljonit m3 aastas14. Aastatel 2005–2014 on uuendus- ja
harvendusraiete maht olnud keskmiselt 6,62 miljonit m3 aastas16. Seega ei kasutata hetkel
optimaalselt olemasolevat ja juurde kasvavat puitu kui taastuvat ressurssi.
3.3.2.2. Isevarustatuse võimekus ja toidujulgeolek
Lihatoodete, marjade, köögi- ja puuviljadega isevarustatus on Eestis madal - isevarustatus
puuvilja ja marjadega on 12%, köögiviljaga on 60%, munadega on 64%, kartuliga on 83%,
lihaga on 90%17. Kodumaine lihatoodang kattis viimati siseturu vajaduse 1993. aastal.
Toidujulgeolekut mõjutavad tarbimisharjumused ja madal ostujõud.
Arengueeldused:
Toiduga kindlustatus kui sisejulgeoleku osa
Olemasolevate ressursside tasakaalustatud kasutamine, tootlikkuse, saagikuse ja
ahelapõhise tootlikkuse suurendamine koos jätkuvalt hästitoimiva riskipõhise toiduohutuse
järelevalvesüsteemiga tagaks kodumaise põllumajanduse ja kalanduse suutlikkuse katta
kvaliteetsete toodetega siseturuvajadused.
Nõudlus toiduainete järele kasvab maailmas koos kiirelt suureneva rahvaarvuga, millest
tulenevalt võiks kasvada ka Eesti toiduainete ekspordi potentsiaal. Hinnanguliselt tuleb
rahvaarvu samasuguse kasvu jätkudes toota maailmas aastal 2050 70% rohkem toitu.18
13 Allikas: Statistikaamet. EM008. Ettevõtete lisandväärtus ja tootlikkusnäitajad tegevusala (EMTAK 2008) ja tööga hõivatud isikute arvu
järgi (26.03.2015) 14 Allikas „Eesti metsanduse arengukava aastani 2020“ 15 Statistikaameti andmetel oli 2013. a kasutatavat põllumajandusmaad 965,9 tuh ha, millest 108,4 tuh ha hoitakse vaid heades
põllumajanduslikes ja keskkonnatingimustes (ehk niidetakse). 16 Allikas: „Eesti metsanduse arengukava aastani 2020 täitmise aruanne 2011-2014“ 17 Allikas: Statistikaamet 18 Allikas: The State of the World´s Land and Water Resources for Food and Agriculture (FAO 2011) http://www.fao.org/nr/water/docs/SOLAW_EX_SUMM_WEB_EN.pdf
10
3.3.2.3. Energiaga isevarustatus ja taastuvenergia osakaal tarbitavast kütusest
2012. aastal tarbiti Eesti maanteetranspordis 8,33 TWh mootorikütuseid, millest valdava
enamuse moodustasid fossiilsed vedelkütused. Fossiilkütuste hinnast on eriti mõjutatud maa-
asulate elanikud, kelle kulud transpordile on võrreldes linnaliste asulate elanikega 1/5 võrra
suuremad19. Eestile on pandud kohustus 2020. aastaks saavutada olukord, kus taastuvate
energiaallikate osakaal transpordisektori energiatarbimisest moodustab 10%20. Aastal 2013 oli
taastuvenergia osakaal transpordisektoris vaid 0,2%. Oluliselt parem on olukord soojusenergia
sektoris, kus taastuvenergia osakaal oli 43%.21 Elektritarbimises oli taastuvenergia osakaal
2014. aastal 14,8%, millest 56% moodustasid biomass, biogaas ja jäätmed.22
Arengueeldused:
Biomassi väärindamine taastuvenergiaks
Uuringute põhjal on kinnitust saanud mitmed kohaliku taastuva biokütuse tootmise
võimalused, peamiselt biometaani23 ning bioetanooli tootmises24.
Uuringutele tuginedes prognoositakse, et kehtiva energiapoliitika jätkumisel suureneb
maailmas aastaks 2040 nõudlus energia järele 37%. See toob kaasa fossiilkütuste hinna
kallinemise ja vajaduse nii odavamate energialiikide kui rohelisema energia järele, et piirata
tarbimise suurenemisest tingitud kasvavat negatiivset mõju looduskeskkonnale. Biokütuste
osakaal tõuseb aastaks 2040 8%-ni maanteetranspordi kütusenõudlusest25.
3.3.2.4. Biolagunevate jäätmete taaskasutuse osakaal
Riigi jäätmekava 2014-2020 seab eesmärgiks jäätmete tekke vältimise ja vähendamise. Aastaks
2020 peab biolagunevate jäätmete ringlussevõtu osakaal olmejäätmete kogumassist
moodustama 13% ja biolagunevate jäätmete osakaal ladestatavate olmejäätmete kogumassis
moodustama 20%. 26
2012. aastal moodustasid Eestis segaolmejäätmetest biolagunevad jäätmed 48%, 2011. aastal
tekkis kokku ligi 1,2 mln t biolagunevaid jäätmeid, millest 2/3 moodustasid puidujäätmed27.
Arengueeldused:
Efektiivsem jäätmekäitlus
Jäätmete taaskasutust ja jäätmekäitlust reguleerib Vabariigi Valitsuse poolt 13.06.2014
kinnitatud „Riigi jäätmekava 2014–2020“. Biomajanduse arendamisel on vajalik
keskenduda erinevalt jäätmekavast spetsiifiliselt bioressurssidega seotud väärtusahelates
jäätmetekke vältimisele ja taaskasutusele ning selleks uute väärtusahelate tekke toetamisele
just ressursitõhusust ja lisandväärtust arvestades. See tähendab, et keskenduma peaks ja
19 Allikas: Statistikaamet LE201: Leibkonnaliikme kulutused aastas asutusüksuse liigi järgi 20 Allikas: Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/28/EÜ 21 Allikas: Taastuvenergia aastaraamat 2014. Kättesaadav:
https://www.dropbox.com/s/xfhlugdahwd364s/TE_aastaraamat_210x297mm_bleed_5mm.pdf?dl=0. 22 Allikas: http://elering.ee/taastuvenergia-moodustas-2014-aastal-148-protsenti-elektri-kogutarbimisest/. 23 Allikas: http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/a/a6/Oja%2C_A._Biometaani_kasutamise_avalikud_h%C3%BCved.pdf. 24Allikas:http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/8/81/Kask%2C_%C3%9C._Bioetanooli_kasutamise_eeldused_ja_v%C3%B5imalused_
Eestis.pdf 25 Allikas: World Energy Outlook 2014 Factsheet,
http://www.worldenergyoutlook.org/media/weowebsite/2014/141112_WEO_FactSheets.pdf 26 Allikas: Riigi jäätmekava http://www.envir.ee/sites/default/files/riigi_jaatmekava_2014-2020.pdf 27 Allikas: Olemasoleva jäätmekäitluse kirjeldus (2014), http://www.envir.ee/sites/default/files/jaatmekaitluse_hetkeolukord.pdf
11
võimalused tuleks luua nendele väärtusahelatele, kus biojäätmete ära kasutamine tekitaks
kõige suuremat majanduslikku lisandväärtust.
3.3.2.5. Teadus- ja arendustegevuse tulemuste rakendamine
Biomajanduse ühe võtmevaldkonna biotehnoloogia kiire arengu kõrval on täheldatud
puudujääke tööstusliku biotehnoloogia industriaalse väärtuse realiseerimisel ja suurema
lisandväärtusega valdkondade tööstusliku võimekuse rakendamisel (nt ravimitööstus).28
Arengueeldused:
Efektiivsem teadussaavutuste rakendamine ja tootearendus
Biomajanduse jätkusuutlikkuse eelduseks on tihe seotus teaduse ja arendusega. Eesti
teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 „Teadmistepõhine
Eesti” on ühe nutika spetsialiseerumise valdkonnaks just ressursitõhusus (näiteks
materjaliteadus- ja tööstus, tervist toetav toit, keemiatööstus jm). Valdkonna arendamiseks
on varasemalt väljatöötatud „Eesti biotehnoloogia strateegia 2008–2013“ ja „Eesti
biotehnoloogia programm 2007–2013“. Biotehnoloogilise innovatsiooni edendamisel on
Eestis edukalt aktiviseerunud toiduainetööstuse ettevõtted. Valdkonnas on arvestatav
teaduspotentsiaal.
3.3.2.6. Kliimasoojenemisest tulenevad muutused biomajanduse sektorites
Olenemata kliimamuutuse ja keskmise temperatuuri potentsiaalsest positiivsest efektist
saagikusele29, tuleb arvesse võtta ka negatiivseid mõjusid, milleks on erakorraliste
ilmastikunähtuste (põuad, liigniiskus, üleujutused jm) sagenemine, taimehaiguste ja kahjurite
ning loomataudide levik, tolmeldajate arvukuse ja liigilise mitmekesisuse muutus võivad
vähendada saagikust põllumajanduses. Probleemiks on maailmas järjest suurenev
kasvuhoonegaaside heide. Kui kliimamuutusele jäetakse reageerimata, võib kahju ulatuda 5%-
ni maailma majanduse kogutoodangust ning pikas perspektiivis isegi 20%-ni.30
Arengueeldused:
Kliimamuutuste leevendamine ja kliimamuutustega kohanemine
Kliimasoojenemisest tulenevate probleemidega kohanemist käsitleb Eesti
Keskkonnauuringute Keskuse poolt koostamisel olev Kliimamuutuste mõjuga kohanemise
arengukava aastani 203031, mis muuhulgas keskendub kohanemismeetmetele biomajanduse
valdkonnas.
Kliimamuutuste leevendamiseks on koostamisel ka 2014. aasta 7. augustil Vabariigi
Valitsuses heakskiidu saanud arengudokument "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050"32.
Kuna biomajanduse keskne idee on fossiilsete ressursside asendamine taastuvatega, siis on
sellel suur potentsiaal kasvuhoonegaaside heite vähendamisel. Puidu suurem väärindamine
ja kasutamine näiteks ehituses või mööblitootmisel võimaldab lisaks süsinikku ladustada.
28 Allikas: Eesti biotehnoloogia potentsiaal valdkonniti (Ernst & Young 2009) 29 Allikas: Eesti kuues kliimaaruanne http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/kliimaaruanne_et.pdf 30 Allikas: kliimamuutuse faktileht (DG Climate Action 2012) http://ec.europa.eu/clima/publications/docs/factsheet_climate_change_2012_en.pdf 31 Allikas: Kliimamuutustega kohanemine http://www.klab.ee/kohanemine/ 32 Allikas: Kliimapoliitika põhialused aastani 2050 http://www.envir.ee/et/eesmargid-tegevused/kliima/kliimapoliitika-pohialused-aastani-2050.
12
3.3.2.7. Rahvatervis ja jätkusuutlikkus
Statistikaameti rahvaarvu prognoosi kohaselt väheneb 13 maakonnas rahvaarv kuni 34% ning
ainult Harju ja Tartu maakonnas kasvab rahvaarv ligi 3,5% aastaks 204033. Sealjuures väheneb
aastaks 2040 tööealine elanikkond (15–64) 165 000 inimese võrra ning pensioniealine
elanikkond (65+) suureneb 88 000 inimese võrra.
Naiste ja meeste tervena elatud aastad on alates 2010. aastast Eestis ja ka EL-is langustrendis
(v.a 2013. aastal, kui Eesti näitaja kasvas 0,2 eluaastat). Kuigi Eesti näitaja langus on olnud
viimasel kolmel aastal (2011–2013) võrreldes EL keskmise langusega aeglasem, on meie
näitaja endiselt EL keskmisest madalam, kusjuures meeste tervena elatud aastate arv üks
madalamaid (2013. aastal oli antud näitaja Eestist madalam vaid Lätis)34. Eeldatav eluiga
sünnimomendil oli 2014. aastal meestel 72,3 ja naistel 81,5 eluaastat, mis võrreldes 2013.
aastaga meeste puhul mõnevõrra langes (-0,4 aastat) ja naistel endiselt kasvas (0,2 aastat)35.
Võrreldes EL keskmisega on Eesti näitaja küll madalam (Eestist madalam oli 2013. aastal naiste
eeldatav eluiga veel 9 EL liikmesriigis ja meeste osas 2 riigis), kuid eeldatava eluea kasv Eestis
on viimasel kolmel aastal (2011–2013) olnud EL keskmisest kasvust kiirem. Eestis kasvas
eeldatav eluiga naistel keskmiselt 0,38 ja meestel 0,63 eluaastat, samas kui EL-is keskmiselt oli
kasv naistel 0,17 ja meestel 0,30 eluaastat36. Biomajandus mõjutab eeldatavat ka tervena elatud
aastaid ohutu ja tervislikuma toidu ning kvaliteetsema elukeskkonna tagamisega.
Arengueeldused:
Toiduohutus ja tervisliku eluviisi propageerimine
Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020 raames on püstitatud eesmärgid rahvastiku
tervise jätkuvaks parandamiseks, sh on juhitud tähelepanu ka vajadusele suunata tarbijate
käitumist tervislikuma elustiili suunal.
Toiduohutus, loomade heaolu ja tervishoid ning taimetervis on olulised tegurid inimeste ja
loomade hea tervisliku seisundi, tootmise jätkusuutlikkuse ning ohutuma keskkonna ja Eesti
ettevõtjate ekspordivõimekuse tagamiseks. Valdkonnas on saavutatud järjepidevus
toiduohutuse ning loomade tervishoiu ja taimetervise seireprogrammide osas.
3.3.2.8. Maa-asulates elanike heaolu (elatustaseme, elustandardi ja elukvaliteedi)
erinevus linnaasulatest37)
Vastavalt OECD heaolu indeksile on Eesti inimeste üldine eluga rahulolu (subjektiivne heaolu)
10 punkti süsteemis 5,4 punkti, mis on OECD riikide hulgas üks madalamatest tasemetest. 38
OECD heaolu indeks võtab arvesse lisaks subjektiivsele heaolule nii tervise, töö- ja pereelu,
hariduse, kogukonna, turvalisuse, keskkonna ja valitsemise ning kodanikuühiskonna
33 Allikas: Statistikaameti „Rahvastikuprognoos aastani 2040“, http://www.slideshare.net/Statistikaamet/alis-tammur-rahvastikuprognoos-
aastani-2040 34 Allikas: Eurostat, andmetabel tsdph100 35 Allikas: Statisikaamet, andmetabel RV045 36 Allikas: Eurostat, andmetabel tps00025 37 Elukvaliteedi määratlemisel ja hindamisel on esmatähtsad avalike
teenuste (haridus, tervisekaitse, ühistransport, turvalisus ja õiguskaitse, keskkonnakaitse, loodus- ja kultuuriväärtuste kaitse) kättesaadavus ja
kvaliteet. Elustandard (inglise living standard) riigi või kogukonna arengutaseme üldistatud mõõde, mis arvestab osistena isiklikke sissetulekuid, haridustaset, toiduainete tarbimist, tervisekaitset, toimetulekut ja väljavaateid ootuste täitumiseks, samuti juurdepääsu
moodsale tehnoloogiale ja loodusvarade kasutusele. Allikas: www.seit.ee säästva arengu sõnaseletusi 38 Eluga rahulolu indeks näitab, et OECD riikide seas on Eesti elanikud ühed madalaima eluga rahulolu hinnanguga Allikas: http://www.oecdbetterlifeindex.org/topics/life-satisfaction/
13
statistikat39. Eesti linna- ja maa-asulate erinevused tulevad välja mitmete näitajate alusel (nt
asustustiheduses, SKP elaniku kohta, lisandväärtus, tööhõive, vaesuse määr), kus maa-asulate
seis on pigem inimeste heaolu osas negatiivsem (maa-asulate elanike aasta
ekvivalentnetosissetulek on madalam kui linnalistes asulates (2013)40, maa-asulates on suurem
absoluutse ja suhtelise vaesuse määr (2013)41 jne). Eesti maa-asulates (alevikud ja külad) elas
1.01.2015 seisuga ligi 30 % rahvastikust42.
Arengueeldused:
Tasakaalustatud regionaalne areng
Biomajanduse kontekstis on peamised prioriteedid ja meetmed maaelu arendamiseks
määratletud „Eesti maaelu arengukava 2014–2020“ dokumendis. Maa-asulate võimalusi
biomajanduse kontekstis puudutab samuti Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi 2014–
2020 rakenduskava, kuivõrd kalandus on suuresti seotud maapiirkondadega. Samas nende
dokumentide strateegiline vaade ei kajastu hetkel üheski riiklikus tulemusvaldkonna
arengukavas. Vastavate dokumentide strateegiliselt määratletud eesmärgid oleks sisendiks
biomajanduse strateegilise dokumendi koostamisel ja vastupidi.
Valdkonna arengukavas „Eesti regionaalarengu strateegia 2020“ on defineeritud läbivad
põhimõtted, millest avalik sektor peab lähtuma ja on ka seni oma tegevustes lähtunud:
lähemuslikkus regionaalses ja kohalikus arengus; arengu ruumiline tasakaalustamine; tark
piirkondlik spetsialiseerumine; suurema tervikmõjuga piirkondliku arendustegevuse
eelistamine; halduspiiride üleste funktsionaalsete regioonide põhisus; keskuste tagamaaga
sidustatud areng; teenuste hea ruumiline kättesaadavus; avaliku sektori töökohtade
regionaalne hajutatus; valdkonnapoliitikate regionaalse mõju koordineeritus;
mitmetasandiline ja integreeritud valitsemine ja planeerimine.
39 Allikas: http://www.oecdbetterlifeindex.org/ 40 Alikas: Statistikaamet, andmetabel ST19 41 Allikas: Statistikaamet, andmetabel LES20 42 Allikas: Statistikaamet, andmetabel RV0282
14
4. Vajadus biomajanduse valdkonna strateegiliseks koordineerimiseks ja
selle uuenduslikkus võrreldes olemasolevate arengukavadega
Vastavalt peatükile 3 saab tuua välja järgnevad järeldused:
Riigi majanduslike tulemuste parandamiseks on võimaluseks Eesti maaressursi
efektiivsem kasutamine. Samas puudub ressursside efektiivseks kasutamiseks
erinevaid biomajanduse valdkondi siduv plaan. Seni koostatud biomajandusega
seonduvad arengukavad ei lähtu ühtsest bioressursside kasutamise analüüsist, mis
moodustaks tervikpildi ja samas looks eelduse selle valdkonna sihikindlaks arendamiseks.
Võrreldes EL keskmisega, on Eesti biomassi toorainena kasutavatel ettevõtetel
arenguruumi, loodav lisandväärtus on EL 2013. a keskmisest ligi kolm korda
madalam. Oluline on seejuures avaliku sektori eeskuju “rohelise majanduse”43
edendamisel. Majanduse konkurentsivõime parandamisel peame jälgima ja võtma arvesse
meetmete loomisel teiste riikide töö tulemusi biomajanduse arendamisel, et Eesti
mahajäämus ei kujuneks liiga suureks. Täna on Eesti biomajanduse valdkondade
lisandväärtus madal (vt Joonis 2).
Eesti võimalused biomajanduse valdkonna edendamiseks on alakasutatud, puudub
väärtusahelapõhine lähenemine biomassi kasutamisele. Ühtset strateegilist protsessi
mitteläbinud biomajanduse alavaldkonnad sh esmatootmine ja töötlemine ei võimalda saada
sellist ülevaadet, kui annaks alavaldkonnad ühes arengukavas integreerituna kogu
väärtusahela kontekstis. Arvestades, et muudatused ühes alavaldkonnas mõjutavad teiste
valdkondade tulemusi, siis loob nende kooskäsitlemine rikkalikuma pinnase uuteks
kokkuhoiu ja lisandväärtuse lahendusteks ning kasvuvaldkondade leidmiseks.
Biomajandusega seonduvates arengukavades puudub pikaajaline vaade (aastani 2030
ja 2050). Eesti (majanduse või ühiskonna) arengut on kavandatud 2015. aasta kevade
seisuga enam kui 50s koostatud ja kinnitatud strateegilises dokumendis. Biomajanduse
tegevusvaldkondadega (sh valdkonna arengukavad) seonduvad strateegiadokumendid
kehtivad valdavalt aastani 2020, kuid valdkonna jätkusuutlikuks arenguks ning
konkurentsivõime edendamiseks on otstarbekas luua valdkondi siduv pikaajalise vaatega
arengudokument visiooniga aastani 2030 ja 2050.
Koostamisel olevad arengudokumendid „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050“
ning „Kliimamuutuste mõjuga kohanemise arengukava aastani 2030“ hõlmavad
muude valdkondade kõrval ka biomajandust, kuid seda vaid otseselt
kliimamuutustega seotud küsimustes. Kliimamuutused on vaid kitsas osa probleemidest,
mille lahendamisele biomajanduse edendamine saab kaasa aidata. Sellele lisaks on
biomajanduse valdkonnas vaja suurendada sektori majanduslikku lisandväärtust, tõsta
biomassi ja maaressursi kasutamise efektiivsust, suurendada toiduga isevarustatuse taset ja
toidujulgeolekut, edendada kohaliku biomassi kasutamist energia tootmiseks, edendada
43 Roheline majandus – majandamisviis, mis väärtustab loodust ja inimesi ning loob oma toimimise käigus hästi tasustatud töökohti. Selle
eesmärk on parandada majandamise tõhusust ja saavutada olukord, kus heiteid, raiskamist ja ületarbimist on senisest oluliselt vähem. Ideaalis
nähakse rohelist majandust kui olukorda, kus pole saastamist, raiskamist ega ressursside ebatõhusat kasutamist. Allikas: INNOVE “Roheline majandus. Mis, milleks ja kuidas?” Kutsehariduse seirekeskus, Tallinn, 2010
Roheline majandus- - majandus, mille tagajärjel paraneb inimeste heaolu ja sotsiaalne õiglus, suurel määral vähenevad keskkonnariskid ja
surve loodusvaradele – see on vähese CO2-heitega, ressursitõhus ja ühiskonda kaasav majandus. Allikas: „Towards a green economy“,UNEP (2011), http://www.unep.org/greeneconomy/Portals/88/documents/ger/GER_synthesis_en.pdf
15
maapiirkondade majandustegevust ja tööhõivet ning lahendada mitmeid muid probleeme.
Seega ei kata kliimamuutustega seotud arengudokumendid enamikke biomajandusega
seotud küsimusi, mille lahendamiseks vaja on just biomajandusele suunatud
arengudokumenti. Analoogselt käsitletakse näiteks kliimapoliitika põhialustes aastani 2050
energeetika, transpordi, jäätmekäitluse ja metsanduse valdkondi, mille täpsemaks
juhtimiseks on loodud rakenduslikumad arengudokumendid.
Strateegia koostamise biomassi efektiivsemaks kasutamiseks näevad ette valitsusliidu
tegevuskava44 punktid 20.4 ja 20.5. Vajadusele koostada Eesti inimeste heaolu kasvu ja
bioressursi efektiivsemaks ning keskkonnasäästlikumaks kasutamiseks biomajanduse
strateegia aastani 2030 ja soodustada kohalikul toorainel põhinevate biokütuste ja
väheväärtusliku puidu kasutamist viitavad samuti ptk 5.9, 5.11, 5.12, 5.14, 9.2, 9.20 ja 20
tervikuna.
5. Biomajanduse strateegilise arengudokumendi formaat
Riigieelarve seaduse (vastu võetud 19.02.2014) §19 alusel määratletakse riigi strateegilised
arengudokumendid, milleks on poliitika põhialused, valdkonna arengukava, valitsemisala
arengukava ja programm:
poliitika põhialustes määratakse ühe või mitme omavahel seotud poliitikavaldkonna
visioon, üleriigiline eesmärk ja prioriteetsed arengusuunad;
valdkonna arengukavas määratakse terviklikult ühe või mitme tulemusvaldkonna
üldeesmärk, alaeesmärgid ja nende mõõtmist võimaldavad mõõdikud ning
poliitikainstrumendid, mille kaudu seatud eesmärke plaanitakse saavutada;
valitsemisala arengukavas kajastatakse ministeeriumi ja selle valitsemisala asutuste
panustamist tulemusvaldkondade üldeesmärkide saavutamisse;
programm on detailsem arengukava rakendusplaan, milles määratakse
tulemusvaldkonna alaeesmärgi saavutamisele suunatud meetmed, mõõdikud, tegevused
ja rahastamiskava (käesolevaga ei tule vaatluse alla, kuivõrd programm ei ole
arenguvisiooni loov dokument).
Seega biomajanduse strateegilise juhtimise võimalikeks arengudokumentideks on
poliitika põhialuste, valdkonna arengukava või valitsemisala arengukava koostamine.
5.1. Biomajanduse valdkondade juhtimise alternatiivid
Tänaseks hetkeks on kõik kaasatud ministeeriumid ja institutsioonid jõudnud üksmeelele, et
biomajanduse valdkond omab suurt potentsiaali ning selle arendamine vajab eraldi käsitlemist.
Sobiva strateegilise arengudokumendi formaadi valik on saanud protsessi komistuskiviks ja
pikendanud biomajanduse strateegia ettevalmistust.
Käesolevas alapeatükis analüüsitakse esmalt riigieelarve seaduses välja toodud neljast
strateegilise arengudokumendi alternatiivist kolme (programmi alternatiivi ei ole analüüsitud,
kuna selle koostamise eelduseks on valdkonna arengukava olemasolu, mida ei biomajanduses
44 Allikas: EESTI REFORMIERAKONNA, SOTSIAALDEMOKRAATLIKU ERAKONNA ning ERAKONNA ISAMAA JA RES PUBLICA
LIIT kokkulepe valitsuse moodustamise ja valitsusliidu tegevusprogrammi põhialuste kohta 8.04.2015 https://valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/failid/re-sde-irl-valitsusliidu-lepe-2015.pdf
16
ei ole). Lisaks analüüsitakse kahte soovituslikku alternatiivi, mis on esitatud strateegia
ettevalmistamise käigus kaasatud osaliste poolt.
Rahandusministeeriumi strateegilise juhtimise juhendmaterjalis „Käsiraamat: strateegiline
planeerimine ja finantsjuhtimine“45 kirjeldatakse vastavaid riigieelarve seaduses §19 nimetatud
strateegilisi arengudokumente omavahelises hierarhias lähtuvalt planeerimisdokumentide
juhtimistasandite eesmärkidest, kus kõrgeimal tasandil paiknevad poliitika põhialused, selle all
valdkonna arengukava või valitsemisala arengukava ning omakorda nende all programmid.
Alternatiiv 1: koostada Biomajanduse poliitika põhialused
Poliitika põhialused on pikaajaline visioonidokument, milles määratletakse ühe või mitme
omavahel seotud poliitikavaldkonna pikaajalised üleriigilised eesmärgid ja prioriteetsed
arengusuunad.
Valdkonna arengukavaga võrreldes on poliitika põhialuste sisu üldisem, see ei sisalda
rahastamisprognoosi ning enamasti ka indikaatoreid. Riigieelarvega tal otsest sidusust ei ole
erinevalt valdkonna arengukavast.
See tähendab, et poliitika põhialused on dokumendina pigem valdkondlik suunanäitaja
ning selle täpsustatud rakendumine saab toimuda kas valdkondade arengukavade või
valitsemisala arengukavade kaudu.
Riigieelarve seaduse §35 ja Rahandusministeeriumi juhendmaterjali41 järgi liigub riigi
strateegiline planeerimine ja finantsjuhtimine suunas, kus riigieelarve koostamise aluseks on
eelarvestrateegia, eelarvestrateegias kinnitatud kululaed ja valdkonna arengukava eesmärgid.
Biomajanduse poliitika põhialuste koostamine aitab jõuda valitsemisala üleste suunisteni
biomajanduse valdkonnas ja luua seeläbi üldisemal tasemel valdkonnast puuduolev tervikpilt.
Küll aga puudub poliitika põhialustel otsene seos riigieelarvega, mistõttu kannatab
kokkulepitud üldsuuniste rakenduslikkus (dokumendis seatud eesmärke saavutatakse kas läbi
olemasolevate arengukavade ja nende täiendamise või uue valdkonna arengukava loomise).
Siinkohal on tarvilik märkida, et olulised biomajanduse valdkonnad on praegusel hetkel riikliku
tasandi valdkonna arengukavadega katmata (nt põllumajandus, kalandus ja vesiviljelus,
biokeemia, biomassist pärineva tekstiilikiu ja puidutööstuse valdkonnad), mis muudab
võimalike suunistega arvestamise eriti halvasti hallatavaks.
Pelgalt poliitika põhialuste loomisele keskendumine lükkaks edasi konkreetsema ja
rakenduslikuma valdkonna arengukava koostamise, mis tagaks kiirema ja tulemuslikuma
arengu vastavalt planeeritule Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis 2015–2019.
Alternatiiv 2: koostada valitsemisala arengukava
Valitsemisala arengukavas kajastatakse ministeeriumi ja selle valitsemisala asutuste
panustamist tulemusvaldkondade üldeesmärkide saavutamisesse. Biomajanduse võimalik
tulemusvaldkonna ulatus (vastavad 6 biomassi tegevusvaldkonna väärtusahelat) ei ole otseselt
ühildatav ühegi hetkel eksisteeriva ministeeriumi valitsemisalaga. See tähendab, et ka hetkel
veel kehtivate ministeeriumite põhiste valitsemisala arengukavade kaudu ei ole võimalik
tagada ühtset valdkonnaülest koordinatsiooni ja edendamist.
Planeeritav Vabariigi Valitsuse määrus “Valdkonna arengukava, valitsemisala arengukava ja
programmi koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise ja muutmise kord“ eelnõu näeb ette
valitsemisala arengukavade asendamise valdkonna arengukavadega 2019. aasta alguseks,
45 http://www.fin.ee/riigi-strateegiline-juhtimine
17
mistõttu ei ole mõistlik biomajanduse valdkonna arendamine läbi valitsemisala
arengukavade. Valitsemisala arengu ulatusega võrdne Maaelu valdkonna arengukava kataks
Maaeluministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad valdkonnad ja tagaks tulevikus otsese seotuse
riigieelarvega, kuid oleks ulatuslikult väiksem ning ei võimaldaks poliitikavaldkonna
terviklikku ja ministeeriumite ülest planeerimist.
Alternatiiv 3: Koostada terviklik Biomajanduse valdkonna arengukava (vt täpsemalt ptk
6)
Valdkonna arengukava on arengudokument, mis määratleb terviklikult ühe või mitme
eelarvestrateegias määratletud poliitikavaldkonna üldeesmärgi, alaeesmärgi ning nende
mõõtmist võimaldavad mõõdikud. Biomajanduse koordineerimine valdkonna arengukava
kaudu võimaldab terviklikult koondada mh need biomajanduse valdkonnad, mis seni ei
ole kajastatud üheski valdkonna arengukavas. Biomajanduse eesmärgistamisel läbi
väärtusahelapõhise vaate saab analüüsi ühendada ka need valdkonnad, mis on kaetud ja jäävad
kaetuks eraldiseisvate valdkonna arengukavadega, et neid vajadusel täiendada.
Biomajanduse edendamine areneks sihikindlamalt ja kiiremini, kui valdkonna areng kajastuks
terviklikult konkreetses biomajanduse valdkonna arengukavas koos oma
rakendusdokumentidega, mis on seotud otseselt ka riigieelarvega. Juhul kui tegevused kattuvad
osaliselt mõne teise arengukavaga, siis tagatakse rahastamise läbipaistvus ning lisatakse juurde
selgitus, millise konkreetse arengukava eelarvest tegevust rahastatakse.
Biomajanduse strateegilisel juhtimisel valdkonna arengukava kaudu oleks olemasolevatele
strateegilistele arengudokumentidele järgmine mõju (võimalik mõju olemasolevatele
strateegilistele arengudokumentidele on põhjalikumalt analüüsitud Lisas 1):
Biomajanduse valdkonna arengukavas saavad valdkonna arengukava tasemel
(kooskõlas riigieelarve seadusega (vastu võetud 19.02.2014)) olema esindatud
kalanduse ja vesiviljeluse valdkond, põllumajanduse valdkond, puidutööstuse
valdkond, tekstiilikiu, biokeemia ja biotehnoloogia valdkond ning nende
väärtusahelapõhisus, mis aitab kaasa strateegilise juhtimisinfo ühtlustamisele riigis
(biomajanduse valdkondade vastutajate jaotus esitatud lk 21).
Kuivõrd juba kehtivate biomassiga seotud valdkonna arengukavade koostamisel ei ole
tuginetud biomassi puudutavalt väärtusahelapõhisele ega ühtsetele alusandmetele,
annab biomajanduse valdkonna arengukava loomine võimaluse analüüsida läbi
väärtusahelapõhise lähenemise ka nende valdkondade rolli biomajanduse edendamisel ning
vajadusel saab teha ettepanekud vastavate arengukavade täiendamiseks ja muutmiseks.
Mitmed biomassiga seotud olemasolevad arengukavad (nt Eesti metsanduse arengukava
2014–2020, Riigi jäätmekava 2014–2020 jt) on kestvusega aastani 2020. Biomajanduse
valdkonna arengukava loomisel on mõistlik lähtuda pikemast perspektiivist (aastani 2030
visiooniga aastani 2050). Sel juhul on võimalik biomassiga seonduvate arengukavade
uuendamisel nende biomajandust puudutav osa siduda biomajanduse valdkonna
arengukavaga. Biomajanduse valdkonna arengukava aitab luua ühiselt
läbianalüüsitud strateegilise raamistiku järgmiseks uueks EL finantsperioodiks
2020–2027 (mh Eesti maaelu arengukava ja merendus- ja kalandusfondi
rakenduskavale st nimetatud dokumendid rakendusdokumentidena säilivad, kuid
nad saavad biomajanduse valdkonna arengukava kaudu pikaajalise strateegilise
vaate).
Maaeluministeeriumi kliimamuutuse leevendamise ja kliimamuutusega kohanemise
tegevuskava on võimalik liita arengukava eelnõu ettepaneku heakskiidul Eesti
18
biomajanduse valdkonna arengukava ja selle rakenduskavaga. Eesti biomajanduse
valdkonna arengukava saab jätkata osaliselt biomassi ja bioenergia kasutamise
edendamise arengukava aastateks 2007–2013, vältides dubleerimist energiamajanduse
arengukavas kavandatavaga.
Biomajanduse valdkonna arengukava koostamisel arvestatakse mh kõikide
Maaeluministri tasemel heakskiidu saanud ja kehtivate arengukavadega (jm
sellelaadsed strateegilised dokumendid) – nt Maaelu arengukava, Kalanduse
strateegia, Eesti aiandussektori arengukava 2015–2020, Eesti mahepõllumajanduse
arengukava 2014–2020, Eesti seemnemajanduse arengukava aastateks 2014–2020,
Eesti teraviljasektori arengukava aastateks 2014–2020, Eesti toidu tutvustamise ja
müügiedenduse kava „Eesti toit 2015–2020“, Eesti piimanduse strateegia 2012–2020
jt.
Alternatiiv 4: koostada Biomajanduse poliitika põhialused ja Biomajanduse valdkonna
arengukava (hõlmamata metsandust)
Ministeeriumite ja Riigikantselei vaheliselt kooskõlastusringilt jäi kõlama ettepanek, milles
soovitatakse koostada biomajanduse juhtimiseks biomajanduse poliitika põhialused ning
ulatuslikumalt väiksem biomajanduse valdkonna arengukava (hõlmamata metsandust).
Ettepanek võimaldab biomajanduse poliitika põhialuste kaudu valdkonna terviklikku suunamist
ja biomajanduse valdkondade (nt põllumajandus, kalandus jt) juhtimist riigi strateegilise
planeerimise süsteemis valdkonna arengukava kaudu olles tulevikus otseselt seotud
riigieelarvega. Koostatav biomajanduse arengukava (hõlmamata metsandust) ja uuendamisel olev
eraldiseisev metsanduse arengukava koonduks strateegiliseks tervikpildiks biomajanduse
poliitikapõhialuste kaudu
Alternatiiv 5: Riigikantselei ettepanek
Ministeeriumite ja Riigikantselei vahelisel kooskõlastusringil tegi Riigikantselei ettepaneku
biomajanduse juhtimiseks kutsuda kokku töörühm, kelle ülesandeks on analüüsida valdkonda
tervikuna, et välja selgitada valdkonna potentsiaal ning arendamisvajadused ning kaardistada
vajalikud riigipoolsed meetmed biomajanduse arendamiseks erinevates valdkondades.
Analüüside tulemuste alusel saab otsustada biomajandusvaldkonna arendamiseks sobivaima
strateegilise planeerimisdokumentide struktuuri ning teha ettepaneku valdkonna arengukavade
koostamise, täiendamise või koondamise kohta. Analüüside ettevalmistamisel, läbiviimisel
ning tulemuste põhjal ettepanekute koostamisel tuleb kaasata kõik biomajanduse valdkonnaga
seotud ministeeriumid.
Käesoleva analüüsi väljatöötamise käigus on korraldatud samal eesmärgil hulgaliselt
konsultatsioone kõigi asjaosalistega (vt Lisa 2) ning nende tulemus kajastub käesolevas
analüüsis. On jõutud ühisele arusaamale, et valdkonna arendamine on vajalik. Jõutud on ka läbi
analüüsitud alternatiivsete ettepanekuteni, mille osas oleks vajalik Valitsuse otsus.
Töörühmade kokkukutsumine ja kõikide seotud ministeeriumite kaasamine on biomajanduse
arengudokumendi koostamise käigus vältimatu iga alternatiivi puhul, mille osas otsus tehakse,
kuid konstruktiivsem on seda teha siis, kui on otsustatud, mis formaadis arengudokumenti
koostama hakatakse. Sellest sõltuvad otseselt mh uuringute lähteülesanded, kuna erinevate
dokumentide sisu kriteeriumid on erineva detailsusastme ja ulatusega.
19
6. Biomajanduse strateegia valdkonna arengukavana
Käesolevas peatükis on lähtutud eeldusest, et biomajanduse valdkonda juhtivaks strateegiliseks
arengudokumendiks saab valdkonna arengukava, mis on olnud Maaeluministeerium eelistatud
alternatiiviks. Seega on selle sisu indikatiivne kirjeldus siia täpsemalt lahtikirjutatud.
Biomajanduse valdkonna arengukava kuuluks „Põllumajanduse ja kalanduse“
tulemusvaldkonda. Strateegiliste arengudokumentide määratlemisel on nimetus strateegia ja
arengukava mõistetud seni sünonüümidena, millest annavad tõestust mitmed kehtivad
strateegiad, mis on koostatud valdkonna arengukavadena kehtiva riigieelarve seaduse mõistes.
Valdkonna arengukava koostamisel kehtivad vastavad nõuded, millest lähtuvalt on ka allolev
peatükk koostatud.
6.1. Eesmärgid ja oodatavad tulemused
Eesti biomajanduse strateegilise arengudokumendi koostamise põhieesmärk on juhtida,
planeerida ja arendada biomajanduse valdkonda terviklikult ühe arengudokumendi kaudu.
Biomajanduse valdkondi siduv valdkonna arengukava aitab inimeste heaolu kasvu nimel muuta
biomassi tootmise ja kasutamise võimalikult efektiivseks ja samas keskkonnasäästlikuks,
väärindades seeläbi maksimaalselt olemasolevat maa- ja veeressurssi.
Põhieesmärk tuleneb eeltoodud probleemide analüüsist (ptk 3.3).
Biomajanduse valdkonna arengukava koostamise tulemusena selgub vastus põhiküsimusele:
millisena näeme biomajandust Eesti majanduses aastal 2050?
Arengukava koostamise käigus leitakse vastused järgnevatele küsimustele:
Milline on Eesti ettevõtetes potentsiaal biomajanduses loodava lisandväärtuse tõstmiseks?
Millised on Eesti biomajanduse tegevusvaldkondade väärtusahelates kasutatavad ressursid
ja tehnoloogiad praegu (arengukava aluseks võetud baasaastal) ja tulevikus?
Milline on ühiskonna potentsiaalne nõudlus biomajanduse toodangu järele (sh
ekspordipotentsiaal)?
Milline on biomajanduse arenguga seonduvate valikute (arengustsenaariumite) mõju Eesti
(majanduse) konkurentsivõimele, looduskeskkonnale ning sotsiaalmajanduslikule
arengule?
Missugused on käsitletud arengustsenaariumitest tulenevad eesmärgid ja nende
saavutamiseks vajalikud meetmed biomajanduse arenguks Eestis ning milline on avaliku
sektori roll selles?
Milline on biomajandusega seotud valikute mõju siserändele ja asustusele (perspektiivsed
piirkonnad), maaelanikkonna elukvaliteedile, ääremaale (asustustihedus, tõmbekeskused,
ääremaastumise pidurdamise maksumus) ja maa efektiivsemale kasutusele?
Eesti biomajanduse valdkonna arengukava rakendamise eeldatavad tulemused:46
Eesti maa- ja veeressurssi on biomajanduse tegevusvaldkondade toodangu kaudu
efektiivsemalt ja keskkonnasõbralikumalt kasutatud ning maksimaalselt väärindatud,
46 Valik alaeesmärkidest, mis täpsustuvad ja täienevad indikaatoritega strateegia koostamise protsessi tulemusel
20
inimeste heaolu on kasvanud (sh suurema loodud lisandväärtuse kaudu on tagatud tööhõive
ja ühiskondlike hüvede kasv, tervena elatud aastate kasv jne).
Eesti toidujulgeoleku olukord on paranenud, sõltuvus imporditavatest põhitoiduainetest on
vähenenud; toiduainete eksport on kasvanud.
Sõltuvus taastumatutest energiaallikatest on vähenenud; Eesti energiajulgeolek on
bioenergiaks sobivate ressursside kasutuselevõtu läbi kasvanud, taastuvenergia osakaal
energiatarbimises on suurenenud.
Biolagunevate jäätmete väärindamine on nende taaskasutamisel suurenenud ning
biolagunevate jäätmete ladestamine on vähenenud tänu taaskasutuse suurendamisele ja
jäätmetekke vähenemisele.
Eesti biomajanduse edendamisel kasutatakse uusimaid teadus- ja arendustegevuse tulemusi
ja Eestil on oluline roll Euroopa Liidu tasandil biomajanduse arengusuundade edendamisel.
Eesti klimaatilistest tingimustest tulenevad väljakutsed on arvesse võetud ja ebastabiilsest
kliimast tulenevad riskid on maandatud.
Biomajanduse edendamisega on kaasnenud tööhõive kasv maapiirkondades, mis aitab
kaasa regionaalsele tasakaalustumisele.
6.2. Struktuur47
Eesti biomajanduse valdkonna arengukavas analüüsitakse biomajandust tegevusvaldkondade
väärtusahelate alusel. Väärtusahela osised on: taastuvad loodusvarad, ressursside majandamine
(sh jäätmete taaskasutus), toorme töötlemine, toodete valmistamine ja teenuste osutamine,
lõpptoodangu müük ja tarbimine, teadus, innovatsioon ja teadmussiire.
Biomajanduse valdkonna arengukava koostamisel analüüsitakse väärtusahelates lisandväärtuse
suurendamise võimalusi ja väärtusahelate vahelisi seoseid sünergia tekitamiseks. Analüüsi
aluseks on Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaator (EMTAK) koodid (vt biomajanduse
väärtusahelatega seotud EMTAK koode lisast 4). Joonisel 3 on esitatud kokkuvõtvalt
analüüsitavad kuus tegevusvaldkondade väärtusahelat (I-VI). Joonisel 3 esitatud mõõdikud
väljendavad väärtusahelate kogumõju majandusele, loodusele ja inimesele. Mõõdikute abil
kirjeldatakse mõju mh heaolule, ääremaadele, maaelanikkonna elukvaliteedile ja
põllumajandusmaa ja metsamaa väärtustamisele.
47 Arengukava koostamise struktuuri puhul tuginetakse Eesti arengufondi Eesti biomajanduse analüüsis (2015) kasutatud EMTAK-i põhisele lähenemisele.
21
Joonis 3. Biomajanduse kuues väärtusahelas loodavad tooted ja teenused (I-VI) ressursist
turustamiseni
6.2.1. Valdkonna arengukava koostamise raames kavandatud uuringud
Sõltuvalt sellest, mis strateegilise dokumendi vorm biomajanduse juhtimiseks valitakse, võib
uuringute vajadus, maht ja struktuur muutuda. Vastavalt Eesti Arengufondi Eesti biomajanduse
analüüsile (2015)1 on nimetatud kuue väärtusahela (vt Joonis 3) osas vajalik analüüsida järgnev:
1. Tegevusvaldkonna väärtusahela skeem ja kirjeldus (EMTAK alusel): näidata seosed
teiste väärtusahelatega (sh sama ressurss, töötajad), koondada süstematiseeritult
statistilised andmed ja siduda need ruumiliste andmetega (GIS, Google Maps).
2. Uuringud: töötada läbi väärtusahelatega seotud seni tehtud tegevusvaldkondade
uuringud ja koostada nende kokkuvõte, kirjeldada edasine uurimise vajadus, analüüsida
väärtusahela sisest ja väärtusahelate vahelist teadus- ja arendustegevust ja innovatsiooni
3. Strateegilised arengudokumendid: analüüsida ja integreerida tegevusvaldkondade
väärtusahelate kohta arengukavades jm arengudokumentides esile toodud probleemid,
eesmärgid, mõõdikud, alg- ja sihttasemed.
4. Probleemid ja väljakutsed: sõnastada tegevusvaldkondade väärtusahelate sisesed ja
ülesed probleemid ning väljakutsed, määrata lahenduste osapooled (erasektor, TA
asutused, avalik sektor) ja nende rollid.
5. Maa- ja veeressurss: analüüsida väärtusahela seni kasutatavat ja potentsiaalset maa- ja
veeressurssi (sh põllumaa ja metsa boniteedid, maakasutuse efektiivsus ja selle
potentsiaal), pinnaveekogude, põhjavee ja mere seisundit.
6. Tehnoloogia: analüüsida tegevusvaldkondade väärtusahelates kasutuses olevaid ja
potentsiaalseid tehnoloogiaid.
VI BIOMAJANDUSEGA SEOTUD
MUUD ÖKOSÜSTEEMI
TEENUSED
RESSURSID:
MAA
METSAMAA
PÕÕSASTIK
PÕLLUMAA
ROHUMAA
TOOTMISMAA
SOO
VEEKOGUD
INIMESED
HÕIVE
TEADUS JA
ARENDUS
INNOVATSIOON
HARIDUS
TEHNO-
LOOGIAD
taimekasvatus
sh aiandus
loomakasvatus
vesiviljelus
kalandus
jäätmemajandus
(biolagunevad)
tööstus
II TSELLULOOSI-, PABERI-,
PUITTOOTED JA PUITEHITUS
I TOIT ja SÖÖT
V KÜTUSED ja ENERGIA
IV BIOKOMPONENDID
KEMIKAALIDES
keemiatööstus, ravimitööstus,
TARBIJA
D JA
TURU
NÕUDLUS
Mõõdikud:
Isevarustatus
Toidu julgeolek
Sisetarbimine
Eksport
Import
Lisandväärtus
Tööviljakus
€/ha, €/el
CO2ekv
Elurikkus
TOOTMINE JA TÖÖTLEMINE:
III TEKSTIIL, RÕIVAD
22
7. Rahvastik ja tööhõive: analüüsida biomajanduse väärtusahela sisest tööhõivet, seoseid
muude töökohtadega (sh haridus- ja teadusasutused) ja biomajanduse kontekstis
tööhõive struktuursete (ealised, soolised) muutuste mõju, analüüsida väärtusahelate
sisest ja vahelist koostööd, tootjate ühistuid ja ühistegevust kasutusel olevate
ärimudelite sobivust biomajanduse väärtusahela arendamiseks.
8. Tarbimine: analüüsida siseriikliku tarbimise ja tarbimisharjumuste mõju biomajanduse
väärtusahelale, selle käigus selgitada välja turunõudlus, väärtusahelaga seotud turu
ulatus (seose olemasolu üleilmse väärtusahelaga48) ja selle piirangud ning
ekspordivõimalused.
9. Regionaalsed erinevused: analüüsida regionaalsete erinevuste mõju väärtusahela
toimimisele, sh ettevõtete jaotust regiooniti (mh võttes arvesse tööhõive, kasum jm
näitajad) ning biomajanduse väärtusahelaga seonduva riigisisese rände mõju kuni
vallatasandini, mis aitaks kaasa piirkonna elanike heaolu ja elukeskkonna kvaliteedi
kasvule.
10. Prognoos: analüüsida ja kaardistada biomajanduse kui terviku ja antud väärtusahela
arengut piiravad kriteeriumid (sh keskkonna-, turu-, tööhõive-, taristu- jms piirangud),
muutujad (kütusehinnad, ilmastik jne) ja prognoosid, väärtusahela võimalikud
stsenaariumid.
6.3. Peamised mõõdikud
Antud alapeatükk lähtub eeldusest, et biomajanduse strateegiliseks juhtimiseks on valitud
valdkonna arengukava (selle võimaliku alternatiivi, poliitika põhialuste sisu on võrreldes
valdkonna arengukavaga üldisem ning ei sisalda rahastamisprognoosi ning enamasti ka
mõõdikuid).
Biomajandusega seotud valikute võrdlemisel saab kasutada alljärgnevaid mõõdikuid. Siinkohal
on oluline märkida, et alltoodud mõõdikute nimekiri ei ole lõplik. Ammendava mõõdikute
nimekirja saab esitada biomajanduse valdkonna arengukava koostamise käigus, kui on
selgunud täpsemalt eesmärgid, meetmed ja tegevused. Seejärel lepitakse kokku mõõdikud,
mõõdikute baasaasta, sihttasemed, mille abil saab kõige paremini mõõta eesmärkide täitmist.
Majandusmõju mõõdikud (sh biomajanduse tegevusvaldkondade lõikes)
1. Lisandväärtuse muutus mln € ja muutus %
2. Lisandväärtuse muutus töötaja kohta €/in ja muutus %
3. Väliskaubanduse saldo muutus %
4. Valitsussektori neto-tulud, mln €49
5. Maakasutuse tootlikkuse muutus €/ha
6. Käive biomajanduse tegevusvaldkondade ettevõtetes, mln €
7. Toodang maa boniteedipunkti kohta, €/(ha*bp)
8. Biomassi materjalikasutus
Muud mõõdikud
1. Toiduga isevarustatus toidugruppide kaupa, %
2. Tervena elatud aastad (soopõhine mõõdik)
48 Üleilmne väärtusahel (global value chains) – ülemaailmne väärtusahel kirjeldab ettevõtte sellist toimimisviisi, kus tegevused
tootearendusest turustamiseni (koos tarbijale osutatavate turustamisjärgsete teenustega) on jaotunud eri riikides paiknevate teiste ettevõtete (või ettevõtte tütarettevõtete ja filiaalide) vahel.
http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Majandus/03Ettevetete_majandusnaitajad/14Rahvusvahelised_hanked/EMG_01.htm 49 Biomajandus hõlmab läbi bioloogilise materjali väärtusahelate ca. 30% majanduse kogumahust. Vaja on käsitleda tervikut ja näha seda kui palju genereerib näiteks primaarsektori tegevus väärtust ja riigi tulusid järgnevates väärindamise astmetes (töötlemine, teenindus).
23
3. Eeldatav eluiga sünnimomendil (soopõhine mõõdik)
4. Elanike sissetulekute muutus €/el/a (soopõhine mõõdik)
5. Tööhõive struktuurne muutus (vanus, haridus, soopõhine mõõdik)
6. Tööhõive regionaalne muutus %
7. Elurikkus (elupaikade, liigiline mitmekesisus – elupaikade, liikide arv)
8. Primaarenergia tarbimine/lisandväärtus, MWh/€SKP,
9. Taastuvenergia osakaal energiatarbimisest,
10. KHG heitkogused/SKP, tCO2/€SKP,
11. Biojäätmete teke ja taaskasutus
12. Biomajanduse mõju ääremaadele, maaelanikkonna elukvaliteedile, heaolule (mõõdik
täpsustub protsessi käigus)
Muutusi hinnatakse võrreldes baasstsenaariumiga, milleks on ühtse analüüsi tulemusel välja
töötatud meetmete rakendamata jätmine.
6.4. Valdkondlikud vastutusalad ja korraldus
Arengukava koostamise võimalik korraldus ja kaasatud osapooled
Arengukava sisu loomise protsessi toetavad paralleelselt valmivad vajalike täiendavate
uuringute ja analüüside tulemused, mida arvestatakse arengukava koostamise
otsustusprotsessis.
Tulenevalt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammist 2015-2019 on arengukava koostamise eest
vastutav ja arengukava koostamist koordineeriv ministeerium Maaeluministeerium,
kaasvastutajateks on Keskkonnaministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium,
Haridus- ja Teadusministeerium ja Rahandusministeerium. Biomajanduse efektiivne
edendamine eeldab erinevate valdkondade tõhusat koostööd, mida aitab tagada vastutava
ministri poolt moodustatud valdkondlik komisjon, kuhu kuuluvad lisaks eelpool nimetatud
arengukava kaasvastutajate rollis olevatele ministeeriumitele ka Riigikantselei ja teiste
asjaomaste organisatsioonide esindajad nt Sotsiaalministeerium ja Põhjamaade Ministrite
Nõukogu. Sotsiaalministeeriumi kaasatust nähakse eelkõige toitumisharjumuste, tervisliku
toitumise ja tervise, kemikaaliohutuse (biokeemia) ning teadmussiirde valdkondades, mida
arvestatakse biomajanduse edendamisel. Põhjamaade Ministrite Nõukoguga nähakse seost
arengukava koostamisel eelkõige põhjusel, et nende üks fookusteemasid Läänemere regioonis
on rohelise majanduse arendamine. Kuna piirkonda iseloomustavad sarnased
looduskeskkonnad ja kliimaolud ning sellest tulenevalt ka väljakutsed, aitab arengule kaasa
heade kogemuste ja parimate praktikate vahetamine, võrgustike loomine ning koostöö nii
riikide kui ka ettevõtjate vahel, millele Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Euroopa Komisjon
saab oma tegevusega oluliselt kaasa aidata.
Valdkondlikku komisjoni nõustab valdkondlikest ekspertidest (sh era- ja kolmanda sektori ning
ülikoolide esindajad) moodustatud nõuandev koda, luuakse erinevad valdkonnapõhised
töörühmad.
Ettepanek valdkondlikest vastutusaladest biomajanduse arengukava koostamisel
• Maaeluministeerium: üldine koordineerimine, maaelu, põllumajandus, kalandus,
toiduainetööstus, toiduohutus, põllumajandus/kalandus/toiduteadus ja innovatsioon (sh
teadmussiire)
• Keskkonnaministeerium: metsavaru, kalavaru, jäätmemajandus, kliimapoliitika,
ökosüsteemiteenused, keskkonnasõbralikud hanked, teadus ja teadmussiire
24
• Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium: biotehnoloogia, bioenergia,
tööstuspoliitika biomajandusse puutuv osa, innovatsioon ja teadmussiire
• Haridus- ja Teadusministeerium: teaduspõhine tugi, biomajanduse
tegevusvaldkondadega seonduv hariduspoliitika, teadmussiire
• Rahandusministeerium: riiklik strateegiline planeerimine ja regionaalvaldkond
Strateegilise arengudokument koostatakse koos selle keskkonnamõju strateegilise hindamisega
(edaspidi KSH).
Orienteeruv strateegilise arengudokumendi koostamise ajakava näeb arengukava valmimiseks
ette kahe aastast perioodi.
6.5. Ettepanekud
1) Biomajanduse strateegiliste arengudokumentide loomisel lähtuda eesmärkidest aastani
2030 ning visioonist aastateni 2030 ja 2050;
2) Eesti biomajanduse valdkonna arengukava koostamisel lähtuda Eesti Majanduse
Tegevusalade Klassifikaatorist (annab selge statistikapõhise lähenemise);
3) Biomajanduse strateegilise arengudokumendi loomisel tugineda biomassist saadavate
peamiste lõpptoodete ja -teenuste väärtusahelatele: 1) toit ja sööt (sh jook); 2) puit (ehitus,
paber ja tselluloos, tooted); 3) tekstiil ja rõivad; 4) kemikaalid, farmaatsia-, plasttooted; 5)
kütused ja energia; 6) biomajandusega seonduvad muud ökosüsteemi teenused.
4) Biomajanduse valdkonna arengukava loomisel võtta arvesse seniste arengukavade
koostamisel teostatud analüüsid ja seatud eesmärgid, integreerides eelnimetatud 6
tegevusvaldkonda ühtsesse strateegilisse dokumenti, sh:
• saada esindatud valdkonna arengukava tasemel (kooskõlas riigieelarve seadusega) ka
nendel biomajanduse alavaldkondadel, millel hetkel valdkonna arengukava puudub
(kalandus, vesiviljelus, põllumajandus, puidutööstus, tekstiilikiu ja biokeemia valdkond), et
tagada muuhulgas valdkonna arengukavadest tulenev tervikpilt riigi strateegilises
juhtimises;
• analüüsida läbi väärtusahelapõhise lähenemise biomassiga seotud olemasolevate valdkonna
arengukavade rolli biomajanduse edendamisel ning vajadusel teha ettepanekud vastavate
arengukavade täiendamiseks ja muutmiseks;
• olemasolevate biomassiga seonduvate arengukavade uuendamisel nende biomajandust
puudutav osa viia vastavusse koostatud biomajanduse valdkonna arengukavaga. Ühtlasi
välditakse arengukavade koostamisel ja täiendamisel dubleerimist (ka finantseerimisel)
ning otsustatakse, milline on rahastuse jaotus erinevate arengukavade lõikes.
• siduda valdkonna arengukavaga Eesti maaelu arengukava 2014–2020 ja Euroopa
Merendus- ja Kalandusfondi 2014–2020 rakenduskava tegevused ning Eesti vesiviljeluse
mitmeaastane riikliku tegevuskava 2014–2020 tegevused.
• selgitada välja järgmiseks EL finantsperioodiks 2020–2027 koostatavate maaelu
arengukava ning merendus- ja kalandusfondi rakenduskava strateegilised eesmärgid;
• jätkata osaliselt läbi valdkonna arengukava varasemat biomassi ja bioenergia kasutamise
edendamise arengukava 2007–2013;
• siduda valdkonna arengukavaga Maaeluministeeriumi kliimamuutuse leevendamise ja
kliimamuutusega kohanemise tegevuskava;
• arvestada valdkonna arengukava koostamisel juba kehtivaid Maaeluministri kinnitatud
strateegilisi dokumente (nt Eesti Toit, Eesti aiandussektori arengukava 2015–2020, Eesti
mahepõllumajanduse arengukava 2014–2020 jne). Sealjuures tuleb pikendada
vastavatest arengudokumentidest tulenevaid eesmärke aastani 2030.
25
7. Kokkuvõte
Biomajandus on biomassi väärindamine omavahel seotud majandustegevuste kaudu (nt
põllumajandus, metsamajandus, kalandus, toidu-, sööda-, kiu-, paberi-, energia-, keemia-,
biotehnoloogiatööstus jt).
Euroopa Liidu tasandil on Euroopa Komisjon võtnud biomajanduse üheks oma prioriteediks
läbi arengudokumendi „Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus.“
Mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid on loonud riiklikud biomajanduse strateegiad (nt
Saksamaa, Soome, Holland, Hispaania, Iirimaa) või valdkonna juhtimiseks valitsuse
tegevuspoliitika suunad (nt Taani), et kasutada efektiivsemalt ja jätkusuutlikumalt olemasolevat
biomassi. Mõni riik on lähiajal biomajanduse strateegiat välja kuulutamas (nt Rootsi eeldatavalt
2016. a esimesel poolel) ning mitmed teised on alustanud arutelusid, kuidas biomajandust
tulemuslikult juhtida (nt Läti).
Kuigi Eestis kehtivad mitmed biomassi kasutust reguleerivad arengukavad, ei põhine need
ühtsetel alusandmetel ega lähtu ühtsest väärtusahelapõhisest analüüsist ning lähenemisest
eesmärkide ja meetmete seadmisel. Lisaks on mitmed biomassiga seonduvad valdkonnad
valdkonna arengukavades kajastamata (nt põllumajandus, kalandus, biokeemia, tekstiilikiu ja
puidutööstuse valdkond).
Eesti biomajanduse lisandväärtus inimese kohta on võrreldav Eesti majanduse kõigi
tegevusalade keskmisega (Eesti ettevõtetes oli aastal 2013 keskmine lisandväärtus hõivatu
kohta 24300 eurot/in), mis on üle kolme korra madalam EL keskmisest. Biomassi kasutusega
seonduvaid ressursse (sh maaressurss) ei kasutata efektiivselt.
Biomajanduse strateegilise arengudokumendi koostamine annab võimaluse maksimeerida
lisandväärtust läbi kuue biomajanduse tegevusvaldkonna väärtusahela tekitades omavahelise
sünergia:
1) toidu ja sööda valdkonnas; 2) tselluloosi-, paberi-, puittoodete ja puitehitiste
valdkonnas; 3) tekstiili ja rõivaste valdkonnas (biokiud); 4) biokemikaalide valdkonnas; 5)
kütuste ja energia valdkonnas; 6) biomajandusega seonduvate muude ökosüsteemiteenuste
valdkonnas.
Vastavalt „Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammile 2015–2019“ on Maaeluministeerium
koostanud käesoleva analüüsi ja teeb ettepaneku kooskõlastatult kaasvastutavate
ministeeriumitega koostada biomajanduse tervikliku juhtimise tagamiseks ja edendamiseks
strateegiline arengudokument .
Tuginedes analüüsile teeb Maaeluministeerium biomassiga seotud valdkondade
konkurentsivõime kasvu eesmärgil Vabariigi Valitsusele otsustamiseks järgmised
ettepanekud:
Eesti biomajanduse tulemuslikuks strateegiliseks juhtimiseks kasutada vajalike kokkulepete
saavutamiseks, kaardistamiseks ja tegevuskavade koostamiseks:
a) eelistatult valdkonna arengukava vormi ja koostamise korraldust;
b) poliitika põhialuseid (hõlmates metsandussektorit) koos ulatuslikult väiksema
biomajanduse valdkonna arengukavaga. Biomajanduse valdkonna arengukava kataks mh
puuduoleva põllumajanduse ja kalanduse strateegilise vaate valdkonna arengukavades ja tagaks
sidususe tulevikus ka riigieelarvega. Koostatav biomajanduse arengukava (hõlmamata
metsandust) ja uuendamisel olev eraldiseisev metsanduse arengukava koonduks strateegiliseks
tervikpildiks biomajanduse poliitikapõhialuste kaudu;
26
c) Biomajanduse valdkonna arengukava, mis ei hõlmaks metsanduse valdkonda. Arengukavas
kajastuks maaelu, põllumajanduse, kalanduse, toiduainetetööstuse jt valdkondade
strateegiline vaade ja rakendusplaan. See on vajalik, et tagada ka nende oluliste
ülalnimetatud biomajanduse valdkondade strateegilise vaate olemasolu ja rakendumine
valdkonna arengukavas. Hetkel sisalduvad nimetatud valdkondade kesk-pikk strateegiline
vaade valitsemisala arengukavas, kuid need tulevikus kaovad.
Biomajanduse strateegilise arengudokumendi oodatavad tulemused aastaks 2030 visiooniga
2050 nimetatud a) Biomajanduse valdkondliku arengukava (koos metsandusega) või b)
Biomajanduse poliitika aluste (koos metsandusega) koos ulatuselt väiksema biomajanduse
valdkondliku arengukavaga (metsanduseta) alternatiivide kasuks otsustamise puhul:
Eesti maa- ja veeressurss (sh vee bioloogiline eluressurss) on biomajanduse
tegevusvaldkondade toodangu kaudu efektiivsemalt ja keskkonnasõbralikumalt kasutatud
ning maksimaalselt väärindatud, inimeste heaolu on kasvanud (sh suurema loodud
lisandväärtuse kaudu on tagatud tööhõive ja ühiskondlike hüvede kasv, tervena elatud
aastate kasv jne).
Eesti toidujulgeoleku olukord on paranenud, sõltuvus imporditavatest põhitoiduainetest on
vähenenud; toiduainete eksport on kasvanud.
Sõltuvus taastumatutest energiaallikatest on vähenenud; Eesti energiajulgeolek on läbi
bioenergiaks sobivate ressursside kasutuselevõtu kasvanud, taastuvenergia osakaal
energiatarbimisest on suurenenud.
Jäätmete väärindamine on läbi taaskasutamise suurenenud ning ladestamine on vähenenud
tänu taaskasutuse suurendamisele ja jäätmetekke vähenemisele.
Eesti biomajanduse edendamisel kasutatakse uusimaid teadus- ja arendustegevuse tulemusi
ning Eesti on rahvusvaheliselt eeskujulik biomajanduse arengusuundade edendaja.
Eesti klimaatilistest tingimustest tulenevad väljakutsed on arvesse võetud ja ebastabiilsest
kliimast tulenevad riskid on maandatud.
Biomajanduse edendamisega kaasneb tööhõive kasv maapiirkondades ning see toetab Eesti
regionaalarengu tasakaalustumist.
27
Lisa 1 – Biomajanduse seosed Vabariigi Valitsuse või Riigikogu tasandil
kinnitatud strateegiliste dokumentidega vastavalt Eesti Arengufondi Eesti
biomajanduse analüüsile (2015)Tõrge! Järjehoidjat pole määratletud.
Järgneval joonisel on toodud biomajandusega seonduvad Vabariigi Valitsuse või Riigikogu
tasandil kinnitatud strateegilised dokumendid (rohelise markeeringuga):
Valdkond Üldised (nt poliitika põhialused) Valdkondlik arengukava
Horisontaalne
arengukava Eesti julge-oleku-poliitika alused
Horisontaalne
arengukava Eesti 2020
Horisontaalne
arengukava Säästev Eesti 21
Perepoliitika Lastekaitse kontseptsioon
Laste ja perede arengukava 2012 – 2020
Rahvuslik julgeolek
Riigikaitse strateegia
Riigikaitse arengukava 2013 - 2022 mittesõjaline
osa
Riigikaitse arengukava 2013 - 2022 sõjaline osa
Eesti arengukoostöö põhimõtted Eesti arengukoostöö ja humanitaarravi arengukava 2011 - 2015
Küberjulgeoleku strateegia 2014-2017
Demokraatia ja
kaasamine Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon
Kodanikuühiskonna arengukava 2015 – 2020
Sotsiaalne
turvalisus
Rahvastiku tervise arengukava 2009 – 2020
Riiklik HIVi ja AIDSi strateegia aastateks 2006-2015
Haiglavõrgu arengukava
Eesti Vabariigi invapoliitika üldkontseptsioon
Haridus ja
teadus
Teadmistepõhine Eesti
Eesti elukestva õppe strateegia 2020
Noortevaldkonna arengukava 2014-2020
Ettevõtlus, innovatsioon ja
transport
Eesti ekspordipoliitika põhialused Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014-2020
Eesti riiklik turismiarengukava 2014-2020
Transpordi arengukava 2014-2020
Eesti rahvuslik liiklusohutusprogramm aastateks 2003-2015
Eesti merenduspoliitika 2012 – 2020
Energeetika
Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2020
Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2008-
2015
Eesti taastuvenergia tegevuskava aastani 2020
Eesti elektrimajanduse arengukava aastani 2018
Kodakondsus-, keele- ja
rahvuspoliitika
Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohad mitte-eestlaste
integreerimiseks Eesti ühiskonda
Lõimuv Eesti 2020
Eesti keele arengukava 2011-2017
Rahvuskaaslaste programm 2014-2020
28
Valdkond Üldised (nt poliitika põhialused) Valdkondlik arengukava
Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030
Keskkond
Riigi jäätmekava 2014-2020
Looduskaitse arengukava aastani 2020
Ehitusmaavarade kasutamise riiklik arengukava 2011-2020
Eesti metsanduse arengukava aastani 2020
Kiirgusohutuse riiklik arengukava 2008-2017
Maaelu,
põllumajandus
ja regionaal-
poliitika
Eesti maaelu arengukava 2014-2020
Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi rakenduskava 2014-2020
Eesti regionaalarengu strateegia 2014-2020
Üleriigiline planeering "Eesti 2030+"
Õiguskord ja
siseturvalisus
Õiguspoliitika arengusuunad aastani
2018 Siseturvalisuse arengukava 2015-2020
Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad
aastani 2015 Vägivalla ennetamise strateegia 2015-2020
Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani
2018
Korruptsioonivastane strateegia aastateks 2013-
2020
Kultuur ja sport
Eesti spordipoliitika põhialused aastani
2030
Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020
21. sajandi muuseumid. Arengu põhisuunad 2006-2015
Riigireform Eesti infopoliitika põhialused Eesti infoühiskonna arengukava 2020
*Biomajandusega seonduvad arengukavad on märgitud rohelisega.
29
Lisa 2 - Lühiülevaade seni tehtust „Eesti biomajanduse strateegia aastani
2030“ eelnõu ettepaneku ettevalmistamiseks
3. aprillil 2012 toimus Riigikogu majandus-, keskkonna- ja maaelukomisjonide avalik
biomajanduse ühisistung, kus esines ettekandega ka Euroopa Komisjoni esindaja
Esimesed biomajanduse strateegia koostamise vajadust analüüsivad arutelud toimusid
Maaeluministeeriumis 2012 a. juunis. 2012. aasta sügisel oli strateegia koostamise
ettepanek ministeeriumitevahelisel kooskõlastamisel. Eesmärgiks oli saada põhimõtteline
nõusolek. Ettepaneku kooskõlastasid kõik ministeeriumid v.a Keskkonnaministeerium,
Rahandusministeerium ja Riigikantselei. Suurimaks mittekooskõlastuse põhjuseks võib
lugeda ministeeriumite vähest kaasatust sh ettepanek ei läbinud avaliku konsultatsiooni
etappi.
2013. – 2014. aastal on täiendatud eelnõu ettepaneku teksti, tutvustatud ja selgitatud selle
vajalikkust erinevatele sihtgruppidele: kantsleritele, Riigikogu majanduskomisjonile,
temaatikaga seotud ametnikele kõigist ministeeriumitest, tutvustatud
põllumajandusnõukogule, kalandusnõukogule, ülikoolide esindajatele. Ettepanek on olnud
2014. aasta kevadest kaasa rääkimiseks kättesaadav Maaeluministeeriumi kodulehel.
Kahepoolselt on ettepanek 2014. aasta kevadel läbiräägitud eraldi veel Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumiga ning Keskkonnaministeeriumiga. Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium on näinud vajadust biomajanduse strateegia järele ka
energiamajanduse arengukava väljatöötamisel. 2014. aasta kevadel jäi
Keskkonnaministeeriumiga siiski veel teatav vastuseis, kuna ei mõisteta, mida antud
strateegia loomine ikkagi muudaks.
Lisaks ministeeriumitele on olulisteks partneriteks kujunenud selle valdkonna arendamisel
Põhjamaade Ministrite Nõukogu, kes on biomajanduse edendamise koordinaatoriks
Põhjamaades (mh on Põhjamaade Ministrite Nõukogu olnud mitme biomajanduse
konverentsi ja ümarlaua korraldajaks Eestis ja Baltikumis) ning Eesti Arengufond, kes on
aidanud kaasa Eesti Energiamajanduse Arengukava (edaspidi ENMAK) väljatöötamisele,
mis on tihedalt seotud ka biomajanduse valdkonnaga. Arvestades Eesti Arengufondi
kogemusi ENMAKi väljatöötamisel on ta olnud Maaeluministeeriumile heaks
koostööpartneriks valdkonna edendamisel.
2014. aasta oktoobri lõpus toimunud kokkusaamisel Keskkonnaministeeriumiga
(juhtkondade tasandil) oli Keskkonnaministeerium jätkuvalt kõhkleval seisukohal.
Koostöös Eesti Arengufondiga otsustas Maaeluministeerium enne eelnõu ettepaneku
esitamist edasi minnaettevalmistavate tegevustega olemasoleva ettepaneku täiendamise
eesmärgil (sh on Maaeluministeerium teinud ettepaneku Keskkonnaministeeriumi
kaasatuseks ka ettevalmistavates tegevustes).
4. veebruaril 2015 toimus „Biomajanduse arengukava avaseminar“, et kaasata valdkondade
asjatundjad biomajanduse arengukava väljatöötamisse ja informeerida osalejaid
käimasolevast protsessist, saada sisendit ja toetust strateegia koostamise eelnõu
ettepanekule, määratleda täpsemalt biomajanduse ulatus Eestis, saada tagasisidet võimalike
täiendavate uuringuvajaduste osas – kõik selleks, et eelnõu ettepanek oleks kvaliteetsem.
Järeldusi on arvestatud edasises töös.
26. märtsil 2015 toimus biomajanduse arengukava teemal ministeeriumitevaheline arutelu.
Esindatud oli lisaks Maaeluministeeriumi esindajatele Rahandusministeeriumi,
Keskkonnaministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Haridus- ja
30
Teadusministeeriumi ja Riigikantselei esindajad. Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi ja Rahandusministeeriumi esindajad avaldasid otsest
toetust arengukava koostamiseks ja eelnõu ettepaneku esitamiseks Vabariigi Valitsusele.
Keskkonnaministeeriumi esindajad arvasid, et teema on jätkuvalt oluline ja vajalik, aga et
nad ei saa aru valdkondliku arengukava koostamise vajadusest. Seni kestnud vastuseis
arengukavale on jäänud, hoolimata aina täienenud taustmaterjalist (sh arengukava vajaduse
osas).
9. aprillil 2015. aastal ametisse astunud Vabariigi Valituse valitsusliidu tegevuskava näeb
ette biomajanduse arengukava loomise punktis nr 20.4 „Koostame Eesti inimeste heaolu
kasvuks ja bioressursi efektiivsemaks ning keskkonnasäästlikumaks kasutamiseks
biomajanduse strateegia aastani 2030“. Samas 28. mail 2015. aastal kinnitatud Vabariigi
Valitsuse tegevusprogrammis määratleti vastava punkti esmaseks tegevuseks „Analüüs ja
ettepanekud biomajanduse strateegia koostamise osas (sh strateegia ulatus, formaat,
väljatöötamise korraldus ning seonduvate valdkondade strateegilise juhtimise korraldus)“.
Tulenevalt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammist 2015-2019 esitas Maaeluministeerium
17. novembril 2015 ministeeriumitevahelisele kooskõlastusringile kommenteerimiseks ja
tagasiside andmiseks analüüsi ja ettepanekud „Eesti biomajanduse arengukava aastani
2030“ koostamise osas. Ministeeriumitevahelisest kooskõlastusringilt laekunud täiendused
ja ettepanekud on analüüsi sisse viidud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga
ja Riigikantseleiga on täiendavalt ettepanekute osas kohtutud ja Haridus- ja
Teadusministeeriumiga on täiendavalt konsulteeritud ettepanekute osas.
Lisa 3 - Olemasolevates strateegiadokumentides kaardistatud biomajanduse
väärtusahelatega seotud probleemid
Lisaks peatükis 2.4 väljatoodud madala lisandväärtuse probleemile ja sellega seonduvatele
põhjustele on võimalik esinevaid biomajanduse probleeme vaadelda ka vastavalt kaardistatud
biomajanduse 6 võimaliku tegevusvaldkonna (väärtusahela) lõikes. Käesolevas lisas on
kaardistatud olemasolevate arengudokumentide baasil vastavate valdkondades esinevad
probleemid ehk need probleemid, mis on arengudokumentides juba välja toodud varasemate
analüüside tulemusena või ekspertarvamustena.
PROBLEEMID VÄÄRTUSAHELATES
TOIT ja SÖÖT
(vastavalt Põllumajandusministeeriumi valitsemisala arengukavas 2016-2019 välja toodud
probleemidele)
Võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega on Eesti elanike keskmine oodatav
eluiga madalam ning suremuse ja haigestumuse näitajad kõrgemad. Nii naiste kui
meeste tervena elatud aastad on EL keskmisest madalamad ning meeste tervena elatud
aastate arv liikmesriikide väikseim (2012)50.
50 Allikas: Eurostati andmed, tsdph100: Healthy life years and life expectancy at birth, by sex – Years
http://ec.europa.eu/eurostat/tgm/table.do?tab=table&init=1&language=en&pcode=tsdph100&plugin=1
31
Tootmisahela (tootmine – töötlemine – kaubandus - tarbija) lünklikkus, riiklikult
tunnustatud kvaliteediskeemide puudumine, nõrk ühistegevus ja turundus ning väikesed
kulutused innovatsioonile.
Regiooni julgeolekukriis on kaasa toonud Venemaale ekspordi olulise vähenemise. Eesti on
oluliselt mõjutatud maailmaturu nõudlusest ja konkurentsist. Ekspordi arengut takistavad
suhteliselt väikesed tootmismahud, sõltuvus sekkumistoodete turgudest ning liigne
orienteeritus toorainemüügile. Arvestades tooraine (eriti piimapulber, või) hindade suurt
kõikumist maailmaturul ning sellest tulenevat ebastabiilset sissetulekut tootjale, on suund
rohkem tähelepanu pöörata töödeldud toodetele turu leidmiseks väga olulise
tähtsusega.
Teadus- ja arendustegevuse väike maht ettevõtlussektoris. Biomajanduse ühe
võtmevaldkonna biotehnoloogia kiire arengu kõrval on täheldatud puudujääke tööstusliku
biotehnoloogia industriaalse väärtuse realiseerimisel ja suurema lisandväärtusega
valdkondade tööstusliku võimekuse rakendamisel (nt ravimitööstus).51 Panustamine
teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni on oluline Eesti tööstuste
konkurentsipositsiooni säilitamiseks koduturul ja võimalik, et ka võtmeks kõrge
lisandväärtusega isikupäraste toodetega maailmaturul kauplemisel konkurentsivõime
saavutamisel.
Tootmistoetused moodustavad 44% tootmisteguritulust. Põllumajanduse
majandusarvestuses on kasutatud tekkepõhist arvestusprintsiipi kasutades komisjoni
määruse (EÜ) nr 138/2004 kehtestatud nõudeid, tootmistoetustena kajastatakse ÜPP raames
ja riigiabina makstavaid tootmisest lahtiseotud toetusi, mis on suunatud esmatootjatele (va
investeeringutoetused).
Mullaga seotud põhiprobleemid on põllumuldade happelisus (u 300 000 ha) ning
orgaanilise aine ja toitainetevaru vähesus mullas (ca 45% põllumuldadest kannatab
kaaliumi ja ca 20% fosfori puuduses), mida põhjustab klassikaliste külvikordade
puudumine, toitainete bilansiandmete ja väetusplaanide puudumine, monokultuuride
kasvatamine ja tahke sõnniku ning mineraalväetiste piiratud kasutamine.
Maaparandussüsteemide uuendamise vajadus (enamik rajatud rohkem kui 30 aastat
tagasi) ja ühiseelvoolude korrashoid.
Sordiaretuse konkurentsivõime tõstmiseks on vajalik senisest enam suurendada
kaasaegsete biotehnoloogiameetodite rakendamist, teadus- ja õppetöö materiaal-
tehnilise baasi uuendamine/arendamine. Põllumajanduskultuuride geneetiliste
ressursside säilitamine on eluliselt tähtis nii sordiaretusele, kui põllumajandusteadusele ja
põllumajanduslikule tootmisele.
Taimekasvatuses saagi muutlik kvaliteet (andmeid kvaliteedi kohta ei koguta ja tegelik
ülevaade puudub) ja madal saagikus.
Toiduohutuse, loomade tervise ja heaolu, taimetervise järelvalve süsteemi hoidmine.
51 Allikas: Eesti biotehnoloogia potentsiaal valdkonniti (Ernst & Young 2009)
32
Reostuse peamine põhjus on enamasti nõuetele vastavate sõnnikuhoidlate vähesus,
sõnnikulaotamise halb korraldus ja laotusseadmete tehniline puudulikkus.
Karjakasvatus ja lihatööstus (vastavalt Põllumajandusministeeriumi valitsemisala
arengukavas 2016-2019 välja toodud probleemidele)
Kodumaine lihatoodang kokku kattis siseturu vajadused viimati 1993. aastal, misjärel
puudujääv osa on kaetud impordiga.
Piimatootmine ja –tööstus (vastavalt Eesti piimanduse strateegias 2012-2020 välja toodud
probleemidele)
Suur laenukoormus, ebavõrdne konkurents liikmesriikide vahel, ELi keskmisest madalam
lisandväärtus, põllumajandustootjate kõrge vanus, kvalifitseeritud tööjõu puudus, karja
taastootmine, ilmastikumuutused, eksporditurgude ebastabiilsus ja maailmaturu hindade
volatiilsus, tootjate ja tööstuste vähene võimekus muuta tootmisprotsessi
teadmispõhisemaks ja keskkonnasõbralikumaks, väiketootjatel ja raskemini
ligipääsetavates paikades asuvatel farmidel on raske tootmist säilitada ja suurendada,
vähene koostöövalmidus ahelas (nii tootjate kui ka tootja-töötleja vahel), ketistunud
jaekaubanduse mõjuvõimu suurenemine, piimatoodete tarbimise ja kohalike toodete
eelistamise vähenemine, tootjatel ja töötlejatel puudub kindlustunne, millisena riik näeb
sektori tulevikku, 2012 oli mahepiima osakaal piima kogutoodangust vaid 1,7 %.
Teraviljakasvatus
(vastavalt Eesti teraviljasektori arengukavas aastateks 2014-2020 välja
toodudprobleemidele)
Teraviljakasvatuse majanduslikult jätkusuutlikuks arenguks on oluline hektarisaagikuse
tõstmine, mis nõuab kaasaegsete agrotehnoloogiliste vahendite ja võtete kasutamist. See aga
omakorda eeldab nii suuri investeeringuid, kui ka vajaliku teabe viimist
põllumajandustootjateni koolituste ja infopäevade abil.
Eesti kliimatingimustesse sobivate taimesortide ja kvaliteetsete seemnete ning
kahjustajavaba ja nõuetekohase taimse paljundusmaterjali kasutamine
Teraviljakasvatuse saagikuse tõstmiseks Eestis on oluline sertifitseeritud seeme. Nõuetele
mittevastava seemnega võib põldudel levida raskesti tõrjutav umbrohi tuulekaer, mis
põhjustab põllumaa saastumist ja olulist majanduslikku kahju teraviljakasvatuses.
Euroopa võrdluses suured tootmiskulud ja vähe lisandväärtust, tööjõu vananemine,
oskustööliste ja kõrgteadmistega konsulentide vähesus, kaasaegse materiaal-tehnilise baasi
loomine ning rahvusvahelise põllumajandusteaduse integreerimine Eestis, ühistegevuse ja
tootjate ühistute arendamise vajadus (nt odavamate tootmissisendite nagu
taimekaitsevahendid, väetised, seemned jne, masinate ja seadmete varumiseks).
Köögiviljakasvatus
(vastavalt Eesti aiandussektori arengukavas aastateks 2015-2020 välja
toodudprobleemidele)
33
Avamaa köögiviljakasvatuses on arengut takistavateks teguriteks investeeringuteks vajalike
eelarvevahendite puudumine (näiteks taristu väljaehitamiseks, uute masinate soetamiseks),
vähene müüki toetav tegevus ja põllumajandustootjate vähene koostöö turustamisel. Lisaks
tekitavad probleeme köögivilja halvad säilitamistingimused, mis põhjustavad toodete
riknemist. Raskusi tekitavad ka tööjõupuudus ja väike investeerimisvõimekus kaasaegse
koristustehnoloogia soetamiseks. Köögiviljade töötlemise osas on arenguruumi
tootearendusel (näiteks funktsionaalne toit) ja töötlemise optimeerimisel.
Tootmise automatiseerimine katmikköögiviljakasvatuses vähendaks köögivilja omahinda
(sh energiakulu)
Aiandus
(vastavalt Eesti aiandussektori arengukavas aastateks 2015-2020 välja
toodudprobleemidele)
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) soovitab süüa päevas 400–450 grammi puu- ja
köögivilja. 2012. aastal tarbisid eestlased 350 grammi puu- ja köögivilja päevas.
Soovitatakse süüa vilju, mis on kasvatatud inimese elupaiga lähipiirkonnas.
Aiandussaaduste tootmise olulisemateks mõjuteguriteks on ilmastik (temperatuur, niiskus),
poliitilised otsused (kaudsed – näiteks maksud, teiste riikide toetused, otsesed – näiteks EL
ja siseriiklikud toetused), ettevõtjate otsuse (investeerimisotsused, ühistegevus jms),
ettevõtete vaheline konkurents, suurte jaekaubandusettevõtete ning tarbijate otsused. Eestis
on puu- ja köögivilja kasvupind taasiseseisvumise järgsel ajal märgatavalt vähenenud ning
isevarustatuse tase on madalam, kui klimaatilised tingimused seda võimaldaksid.
Kalamajandus ja vesiviljelus
(vastavalt Eesti kalanduse strateegias 2014-2020, Põllumajandusministeeriumi
valitsemisala arengukavas 2016-2019, Harrastuskalapüügi arengukavas välja toodud
probleemidele)
Kalapüügi maht võrreldes möödunud kümnendi lõpuaastatega on vähenenud üle 33 tuhande
tonni. Peamine vähenemine on toimunud kilu ja räime osas seoses Eestile eraldatud
püügivõimaluste olulise vähenemisega. Kalavaru seisundi halvenemine ja
püügivõimaluste jätkuv vähenemine on üheks peamiseks ohuks meie
kalandussektorile nii Läänemerel kui Atlandi ookeanil. 2012.a vähenes tavapärase 14,5
tuhande tonniga võrreldes oluliselt ka Eest kaugpüügi laevade väljapüük ja seda ligemale
17%. Põhjuseks on halvenev kalavaru olukord Atlandi ookeanis ja püügi keelu kehtestamine
meie püüdjate poolt kasutatavas kõige tähtsamas krevetipüügipiirkonnas. Perioodi 2007-
2013 on iseloomustanud püügikorralduse aspektist püügivõimaluste koondumine väiksema
arvu ettevõtjate kätte. Seoses püügivõimaluste vähenemisega on mitmed kalalaevad püügilt
kõrvaldatud kalandusfondi toetustega. Vähenenud on ka loale kantud kalurite arv
rannapüügi sektoris. Püügikorralduses on viimastel aastatel toimunud suur areng. Täiustatud
või loodud on mitmeid elektroonilisi andmebaase kalapüügiga seonduvate andmete
elektrooniline raporteerimise süsteem (ERS), laevade satelliitseiresüsteem (VMS),
Keskkonnainspektsiooni objekti kontrollimise andmekogu süsteem (OKAS), mis
tõhustavad valdkonnas toimuva jälgimist ja korraldamist. ERS andmebaas võimaldab
edastada kalapüügiandmeid laeva kaptenite poolt laevast elektroonselt.
34
Inimtoiduks kasutatava Läänemere kilu ja räime erinevad aspektid – hind, kvaliteet,
valmistatavad tooted, lõppturg – on suuresti seotud Läänemere keskkonnaseisundiga.
Läänemere traalpüük (üle 12 m pikkused kalalaevad): Eesti kalapüügikvoot jaotatakse
traalpüügifirmade vahel ajaloolise püügiõiguse alusel - 2007-2012 kahanes ettevõtete arv
peaaegu poole võrra 51-lt 29 ettevõtteni, laevade arv kalalaevaregistris 2011. aasta
lõpu andmetel on vähenenud 108 laeva võrra ehk 70%, eraldatud püügivõimalused on
aastate lõikes välja püütud ca 91% ulatuses. Kogu Eesti kalapüügi mahust moodustas
Läänemere traalpüük 2012. aastal 65%. Traalpüüki teostatakse Eestis peamiselt MRTK
Baltika tüüpi ahtertraaleritega, mille keskmine vanus on 26 aastat. Need on suure
amortisatsiooni tasemega ja madala efektiivsusega laevad. Seega püügireiside kulukus on
suur ning see tekitab olukorra, kus püügile minnes on eesmärk saada ka võimalikult suur
saak, et reis enda ära tasuks. Laevapere keskmine suurus on 5 meest ning töötajate
keskmine vanus on 50 aastat, 46 laeval kokku ca 215 töötajat. Traalpüügi ettevõtetest
on 3 tootjaorganisatsioonis 15 ettevõtet ehk ligikaudu 60% sektorist. Ajaloolisest traalpüügi
püügiõigusest on tootjaorganisatsioonide valduses 96% kilust, 92% räimest ja 33% tursast.
Tootjaorganisatsioonid koostavad iga-aastaselt oma ühistusiseselt püügi- ja turustusplaanid.
Ettevõtete ja sadamate investeeringud ning tootjaorganisatsioonide areng sõltub Euroopa
Kalandusfondi rakenduskava toetusmeetmetest.
Traalpüüki teenindavates kalasadamates (2012 a. seisuga 17 lossimiskohta) on enamus
probleeme seotud kai ja sadama juurde viivate teede halva seisukorraga, samuti
veevarustuse ja sadama tehnosüsteemidega. Eesti kalalaevadelt pärineva kala
sorteerimine ja kaalumine toimub enamasti tööstustes, ja seetõttu ei ole sorteerimis- ja
kaalumisseadmete olemasolu sadamas kala jaoks hädavajalik. Samas on teiste riikide
kalalaevade lossimiste kontekstis selliste seadmete olemasolule vajalik rohkem tähelepanu
pöörata. Samas on olulised ka pesemisseadmed ja jäämasinad, millega kõik
traalpüügisadamad täna varustatud ei ole. 2
Aastatel 2014 – 2020 Eesti traalpüügi arendamisel keskendutakse kolmele valdkonnale, et
aidata kaasa Eesti kujunemisele inimtoiduks kasutatava kilu ja räime logistikakeskuseks
Läänemere piirkonnas:
1. Sektoris toimijate teadlikkuse tõstmine läbi koolituste, uuringute ja teadlastega
koostöö, fookusega innovatsioonile.
2. Kala tarneahela – püügist töötlemiseni – etappide maksimaalne optimeerimine,
keskendudes kala kvaliteedi tagamisele ja ressursside kokkuhoiule.
3. Tootjaorganisatsioonide rahvusvaheline areng.
Harrastuskalapüügi arendamise eesmärk aastatel 2014-2020 on populariseerida, arendada ja
mitmekesistada harrastuskalapüüki ja kalaturismi ning sellele teenuseid pakkuvaid
majandusharusid. Looduslikest tingimustest tulenevalt on meie kalavarude seis kohati
ebastabiilne, mis on tingitud kalavarude madalast looduslikust taastootmisest
(rändetõkked, kudealadevähenemine ja halb kvaliteet). Samuti on probleemiks liigne
püügikoormus ja röövpüük (see varudele ohtu ei kujuta, sellest tulenev probleem on
kaetud röövpüügi ja liigse püügikoormusega). Kalurite saagile avaldavad survet lisaks
kalatoiduliste lindude ja mereimetajate arvukuse kasv ning võõrliikide levik. Kuna üht
ressurssi kasutavad nii kutselised kui harrastuskalastajad on nende gruppide vahel tekkinud
erimeelsusi, eriti püügil rannikumeres ja Peipsi järves. Oluline on, et nii harrastuslik kui
35
kutseline kalapüük koosmõjus ei ületaks kalavarude jätkusuutlikku kasutamise tagamiseks
seatud püügimahtu. Viimastel aastatel on harrastuskalastajate arv jõudsalt kasvanud ning on
suure tõenäosusega ka praegu kerges tõusutrendis. Kõige rohkem käib isikuid kalastamas
kevadisel kalade kudeajal ja sellele järgneval perioodil (aprill-juuni). Teine selgelt
populaarne aeg on talvine jääpüük püsiva jääkattega aastatel. Enamus harrastuskalastajaid
pole ühendustesse koondunud. Samuti ei ole nõrgematel ühendustel finantsvahendite
puudumise tõttu võimalus pidevalt osaleda harrastuskalapüüki puudutavatel aruteludel.
Harrastuspüüdjad va kalastuskaardi alusel püüdjad ei ole kohustatud saagiandmeid
esitama ja nende tegevuse sh saakide kohta kogutakse andmeid küsitluse teel üle aasta.
Populariseerida, lihtsustada ja mitmekesistada harrastuskalapüüki kui tervislikku vaba aja
veetmise võimalust ja säästlikku keskkonnakasutust ning suurendada seeläbi kalavaru
säästva harrastuskalapüügiga tegelevate isikute arvu aastaks 2018 saja tuhande
kalastajani (7,5% elanikkonnast). (mh elektroonilise kalastuskaardi juurutamine)52
Kalade rannapüük: Eesti rannakalandusega seotud piirkonnad võib jagada kaheks:
mereäärsed (Liivi laht, Väinameri ja Soome laht) ja siseveekogude äärsed (Peipsi, Lämmi-
ja Pihkva järv ning Võrtsjärv) piirkonnad. Püüki reguleeritakse püügivahendite arvu ja
osaliselt nn blokk-kvoodi (lubatud saak) abil. Püügivõimalused jaotatakse kutseliste kalurite
vahel ajaloolise püügiõiguse alusel püügivahendite piirarvudena. Blokk-kvoodi raames
toimub püük Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ja rannapüük tursa, räime, lõhi ja kilu osas.
Püügikorralduste aluseks on teadlaste soovitused püügivahendite arvu ja lubatud saakide
kohta. Rannapüük merel toimub 12 meremiili ulatuses või kuni 20 m samasügavusjooneni.
Eestil on pikk rannajoon (3794 km). Kalapüügiloa omanikke oli 2011.aasta seisuga kokku
1320, rannapüügi lube oli sellest 1003, sisevee püügilube 178 ja luba püüda nii mererannas
kui sisevetel oli välja antud 139. 2012. aastal ranna püügi osakaal oli 13,0 % ja sisevetel 4,4
%. Ranna- ja sisevete kalanduse üheks oluliseks nõrkuseks on kalapüügi madal tulusus
ja sellest tulenev kalurite madal investeerimisvõimekus. Kalurite hulgas on vähe
juurdunud väiketöötlemine seoses pikaajaliste traditsioonidega ning kala müüakse ära
töötlemata kujul, mille tõttu saadakse ka väiksemat tulu. Väikesed püügimahud ja
kala madal hind ei võimalda teha suuremaid investeeringuid näiteks sadamate,
kalalaevastiku ja püügivahendite uuendamiseks. Euroopa Kalandusfondi toetuste abil
on kalurile loodud võimalused suuremate investeeringute teostamiseks ja
kalanduspiirkondade arendamiseks. Oluliseks probleemiks on lühike püügihooaeg,
mille tõttu ei ole kaluril aastaringselt stabiilset sissetulekut ning on vajadus leida
alternatiivseid töövõimalusi hooajavälisel perioodil. Omalaadse tegevusena Euroopas
teostatakse Eestis talvist jääalust püüki. Paljuski on sektori probleemid nagu madal tulusus
on seotud nii vähenenud kalavarudega, kala vähese väärindamisega kalurite poolt ning
vähese otseturundamisega. Seda soosib ka püügi hooajalisus sõltuvalt aastaaegadest ja
erinevate liikide püügiaegadest. Siirde- ja poolsiirdekalade arvukust pärsivad suures
ulatuses puudulikud elupaigad, mis tulenevad veekogude ebapiisavast füüsilisest
kvaliteedist nagu rändetõkked, kudealade vähesus ja halb kvaliteet. Lisaks tuleks parandada
ja arendada ka selektiivsete püüniste kasutamist ning optimeerida püügivahendite arvu
vastavalt püügivõimalustele.
Väikesadamad ja lossimiskohad. Rannasadamaid oli 2012. aastal 136, sisevete sadamaid 36.
Kala lossiti ranna- ja sisevete ääres 477 lossimiskohas. Sadamad ja lossimiskohad on
52 Allikas: http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/harrastuskalapyygiarengukava21.09.2009.pdf
36
üldjoontes halvas tehnilises seisukorras ega vasta sadamaseaduse nõuetele ja
mereohutuse tingimustele. Amortiseerunud on kaid ja tehnilised seadmed kala
lossimiseks ja esmatöötlemiseks. Hooned, kus kala säilitada või hoida püügivarustust,
on lagunenud või puuduvad üldse. Palju on sadamaid, kus puuduvad elektri- ja
veevarustussüsteemid. Euroopa Kalandusfondi toel alustati 2010. aastal kalasadamate
uuendamist, mille tulemusena on 2015. aasta lõpuks planeeritud uuendada 60
kalasadamat ja lossimiskohta. 2012.a lõpus oli Euroopa Kalandusfondi investeeringuid
tehtud 41 kalasadamasse ja lossimiskohta, mille tulemusena on sadamate olukord hakanud
paranema. Rannapüügis kasutati 2012.a lõpu seisuga kokku 1310 alla 12 m pikkuseid laevu,
sisevete laevu oli kokku 448, laevade keskmine vanus 20 a. Perioodil 2014-2020 on
prioriteediks toetada sadamate arendamist, säästvate ja innovaatiliste lahenduste elluviimist
töötlemises ja kalapüügis (selektiivsus), otse- ja ühisturustamisvõimalusi, tegevuste
mitmekesistamist ja koostöö edendamist
Eesti on jaotatud kaheksaks kalanduspiirkonnaks ning igaühes on loodud tegevusgrupp,
kuhu kuuluvad antud piirkonna kutselised kalurid, kalandus- ja muude tegevusalade
ettevõtjad, kohalikud omavalitsused ja teised kalandusega seotud organisatsioonid.
Tegevusgrupi eesmärk on piirkonna kalandussektori arendamine, koostöö edendamine ja
piirkonna jätkusuutlikule arengule kaasaaitamine.
Kalavarusid mõjutab lisaks püügile ka suurel määral keskkonnaseisund. Osad
majanduslikult olulised kalavarud on jätkuvalt madalseisus. Kormoranide suur arvukus
takistab varude taastumist, vähendab kalurite väljapüüke ja hüljeste arvukuse
suurenemisega kaasnevad suurenenud kahjustused püügivahenditele. Probleemiks on
kudemiseks sobivate vooluveekogude tõkestatus paisude jm tõketega, mille tõttu on
rannikumeres madalseisus lõhe, meriforelli ja teiste siirdekalade varud. Ohuks on
võõrliikide suurenemine, ebaseadusliku kalapüügi kasv ja inimtegevuse tagajärjel
keskkonnaseisundi halvenemine, samuti administratiivse koormuse kasv, mis võtab kaluril
aina suurema osa ajast.
2011. aastal moodustas kaugpüük Eesti kogupüügist koguseliselt 18%. Olulisemad liigid on
krevett, merluus (Edela-Atlandil), meriahven (Loode-Atlandil), kalmaar (Edela-Atland) ja
süvalest (Loode-Atland). Võrreldes 2004. aastaga, mil laevad kalalaevaregistrisse kanti,
on aktiivsete laevade arv vähenenud 12 laevalt kuuele, ehk poole võrra. Laevade
keskmine vanus on 28 aastat. Kahes kaugpüügiga tegelevas ettevõttes on kokku 79
töötajat. Vananev laevastik ja tööjõud ning kalapüügi väiksem atraktiivsus võrreldes teiste
sarnaste tegevusvaldkondadega, mistõttu on kvalifitseeritud tööjõu leidmine raskendatud,
on peamisteks kaugpüügisektori probleemkohtadeks püügivõimaluste vähenemise kõrval.
Samas on kalavarude säästliku kasutamise seisukohast oluline hoida tasakaalus
olemasolevad püügivõimalused ja püügivõimsus. Püügivõimaluste vähenemise tingimustes
tuleb laevastiku püügivõimsust vastavalt kohandada, jättes aga piisavalt arenguruumi, juhul
kui endised varud taastuvad või lisanduvad uued võimalused.
Kala töötlemine: 2013. aasta jaanuari andmetel oli Veterinaar- ja Toiduameti järelevalve
all 81 töötlemisüksust, kus toimub kala töötlemine ja kalatoodete valmistamine.
Põhitegevusalad Eesti kalatöötlemises on kala külmutamine, fileerimine, kalakonservide ja
–preservide ning valmistoitude tootmine. Kalatööstuste toodang jooksevhindades oli 2010.
aastal 110 miljonit eurot, töötaja kohta oli toodang jooksevhindades 63 tuhat eurot.
Kalatööstusettevõtete lisandväärtus 2010. aastal oli 26 miljonit eurot, lisandväärtus töötaja
kohta moodustas ca 15 tuhat Eurot. Alates 2005. aastast on kalatööstuste toodangu- ja
37
lisandväärtus tõusnud ca 20%, toodangu- ja lisandväärtuse näitajad töötaja kohta on tõusnud
ca 45%. Üheks sellise märkimisväärse tõusu põhjustajaks on kindlasti ettevõtete toodangu
kvaliteedi ning lisandväärtuse andmise kasv, teisalt on mõju avaldanud ka töötajate arvu
pidev vähenemine kalatöötlemissektoris, aastatel 2004-2010 ca 50%. Kala töötlemise ja
säilitamisega seotud ettevõtetes oli 2010. aastal keskmine hõivatute arv 1776. Sektorit
iseloomustab hooajaline tööhõive, suur kaadri voolavus, raskete töötingimuste kõrval
suhteliselt madal töötasu ning sageli vajalikku kvalifikatsiooni mitteomav
Töötajaskond. Eesti kalatöötlemisettevõtete põhiline tooraine on kohalikud Läänemere
kalaliigid räim ja kilu ning fileerimisettevõtetele mageveekalad ahven ja koha.
Mageveekalade tooraine pärineb nii Peipsi ja Lämmijärvest kui ka Läänemerest. Tooraine
parema ärakasutamise osas peab perioodil 2014-2020 keskenduma tootekvaliteedi
parandamisele, jäätmete käitlemisele, lisandväärtuse andmisele, uute turgude
leidmisele ja kaassaaduste ning mittekaubanduslike liikide töötlemisele. Tuleb teha
investeeringuid energia efektiivsuse suurendamiseks tootmisettevõtetes ning võtta
kasutusele keskkonnasäästlikumaid tehnoloogiaid. Kala ja kalatoodete tarbimise
suurendamiseks elanikkonna seas tuleb mõelda kala kättesaadavuse parandamisele ning
kala kui tervisliku toidu tarbimise propageerimisele. Kättesaadavuse probleemi võimalikeks
leevendajateks võivad olla e-turundamine, aga ka parema logistika väljatöötamine.
Turustamine: 2011. aastal jäi 22 % Eesti kogutoodangust (püük ja vesiviljelus) kala ja
kalatooteid riigisiseseks tarbimiseks, eksporditi 78%. Kala ja kalatoodete osakaal
toiduainete ekspordis oli 2011. aastal 24,6%. Peamised toodangu ekspordiriigid on Eestile
Venemaa, kuhu läheb 34% kogu ekspordi kogusest, ja Ukraina 24% osakaaluga ning kus
konkureeritakse Lätist eksporditud samaväärse toodanguga. Aastatel 2004-2012 on
eksporditavate kala ja kalatoodete koguväärtus tõusnud 53%, 94 miljonilt eurolt 176 miljoni
euroni. Tõus on põhjustatud peaasjalikult külmutatud kala kaubagrupi toodete poolt, mille
eksporditava ühiku väärtus on viimase kolme aasta jooksul tõusnud ca 50%. Ka koguseliselt
moodustab külmutatud kala ekspordist suurema osa, kokku 65%. Magevee kala ja punase
kala filee väärtus moodustab koguekspordist 19%, fileede eksporditavad kogused on
suhteliselt stabiilsed, moodustades ca 4% koguekspordist. Venemaale eksportimisel on
olnud läbivaks probleemiks ajutised impordikeelud. Ukraina turu probleem on nn
indikatiivhinnad, mis tõstavad kalatoodete hinda ligikaudu 30%. Pidevad takistused
ja ettearvamatud probleemid panevad kilu ja räime turustamisega tegelevad
ettevõtted väga raskesse olukorda.
Tootjaorganisatsioonid: Eestis tegutseb hetkel kolm kalapüügiga tegelevat
tootjaorganisatsiooni, kes töötlevad kilu, räime ja turska ning üks vesiviljelejate
tootjaorganisatsioon, mis tegeleb angerja ja vikerforelli tootmisega. Tootjaorganisatsioonid
tagavad oma kaluritele kala eest väärilise tasu, samuti seisavad ka selle eest, et saada
töödeldud toodangule võimalikult head turustustingimused. Kuna ettevõtted töötlevad
ühiselt, on pakutavad mahud suuremad ja ka kala kvaliteet ühtlane. Selle eelisega on kergem
opereerida idapoolsetel turgudel, kus soovitakse suuri koguseid.
Eesti vesiviljeluse moodustavad kolm tegevusvaldkonda: kaubakala kasvatamine, kala
kasvatamine looduslikesse veekogudesse taasasustamiseks ja vähikasvatus. Eestis on 2012.
aasta seisuga umbes 24 suuremat kala kasvatamisega tegelevat vesiviljelusettevõtet ning
lisaks veel 16 vähikasvandust. Väiksemaid kalakasvatajad, kellest osa on ka registreeritud
kalakasvatusettevõtetena, on Eestis ca 200. Nende ettevõtete tootmismaht varieerub vaid
paarisaja kilogrammi ja mõne tonni vahel. Lisaks kaubakala ja vähi tootjatele on Eestis üle
60 ettevõtte, kelle tegevusala on kalaturismi teenuse pakkumine, ostes kala teistelt
38
vesiviljelusettevõtetel. Hõivatute arv vesiviljeluses oli 2011. aasta Statistikaameti
andmetel ligikaudu 100 inimest ja see on püsinud suhteliselt stabiilsena
Eesti vesiviljelust iseloomustab suur killustatus mitmete väikesemahuliste toodete ja
tootmisviiside vahel. Kalakasvanduste arv muutub Eestis pea iga aasta. Sektoris
eksisteerivad vormiliselt ettevõtted, kes on tootmise lõpetanud, ning osa ettevõtteid Euroopa
Kalandusfondi toel alles alustavad ehitamist ning ei müü veel toodangut. Viimase viie aasta
jooksul on paljud Eesti kalakasvatajad investeerinud vee korduvkasutusega suletud
kalakasvatusrajatiste rajamisse, luues sellega võimaluse kasvatada ja pakkuda toodangut
aastaringselt. Kalakasvatusrajatise ehitamisest kuni toodangu saamiseni kulub mitu
aastat, mis nõuab mahukaid käibevahendeid. Selle pika tootmistsükli ajal peab
vesiviljelusega tegeleval ettevõtjal olema ka vee erikasutusluba, mille kehtivust peab
pikendama iga viie aasta möödudes. Samuti peavad mõned vesiviljelustootjad, kes jäävad
Natura 2000 piirkonda, arvestama täiendavate keskkonnanõuetega.
Traditsioonilistest liikidest on läbi aegade Eestis kasvatatud kaubakalana vikerforelli ja
karpkala ning lisaks veel angerjat, tuura, meriforelli, siiga ja haugi. Koorikloomadest
kasvatatakse jõevähki. Taasasustamise eesmärgil on kasvatatud haugi, lõhe, jõeforelli, koha,
linaski, meriforelli, merisiia, tõugja ja jõevähi noorjärke. Uutest liikidest on hakatud
kasvatama aafrika angersäga ja arktika paaliat. Euroopas väga levinud
molluskikasvatusalasid pole Eestis registreeritud.
Järkjärgulisest toodangu kasvust hoolimata ei ole suudetud tagada tööstusele toormaterjali
järjepidevat pakkumist. Eesti vesiviljelustoodangu kasvatamise tingimused ei ole
võimelised konkureerima kaubakala importtoodanguga ning turu ebastabiilne
varustamine vesiviljelustoodanguga toob kaasa omakorda suuri hinnakõikumisi.
Seega domineerib Eesti turul importtoodang, mis katab kalatöötlejate ja -kauplejate
ning tarbijate vajaduse.
Vesiviljelussektorit iseloomustab sõltuvus imporditavast noorkalast ja marjast, sest
puuduvad tõumaterjali paljundavad keskused. Eestis on tehnoloogiliselt hästi varustatud
veterinaarlaboratooriumid ja Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse
instituudi kalakasvatuse osakonna näol on tegemist teadusasutusega, mis tegeleb
kalakasvatuse eriala õpetamise ja teadusuuringutega. Lisaks on võimalus õppida Järvamaa
Kutsehariduskeskuses kalakasvatuse eriala. Siiski ei ole Eestis vajaliku väljaõppega
ihtüopatolooge kalahaiguste diagnoosimiseks, kellelt saaksid vesiviljelejad nõu küsida.
Samuti puudub Eestisse kasvatamiseks sissetoodavate kalaliikide ja sissetoomisega
kaasnevate haiguste ja parasiitide leviku tõkestamiseks vajalik karantiinikeskus.
Eesti Kalanduse Strateegia 2014-2020 peamine vesiviljelussektori arendamise eesmärk on
vesiviljelusele soodsa, jätkusuutliku ja kasumliku toimimiskeskkonna väljaarendamine.
Haridus ja TA: Eesti kalanduse strateegia 2014 – 2020 eesmärk on koostöö arendamine
teadus-, arendus ja -haridusasutuste ja sektori vahel, mida mõõdetakse arendusprojektide
rahalise mahu suhtega kalanduse SKP-sse. Suurimaks probleemiks on innovatsiooni
majanduslik mõju, mille osas on Eesti 23 kohal. Senised kasvuallikad majanduses on
ammendunud ja uusi kasvuallikaid soovitatakse otsida suurima ülemaailmse
kasvupotentsiaaliga ärialadelt, sh kohalike bioloogiliste ressursside efektiivsemast
kasutamisest ja biomajandusest.
39
Sellest tulenevalt on kalandussektori innovatsiooni osas oluline välja selgitada „sinise
kasvu“ võimalused rannikuturismis, vesiviljeluses, sinises biotehnoloogias (Blue
biotechnology), mere mineraalressurssides ja sinises energias (Blue energy). (Näiteks
vetikate kasvatamine biodiisli tootmiseks, kala sööda komponentide valmistamine
loomsetest jäätmetest, sulgedest jms, vesiviljeluses tekkivate jäätmete ärakasutamine ehk
akvapoonika, jne). Kalanduses on puudu püügivahendeid ja –tehnoloogiaid ning
kalahaigusi valdavatest teadlastest/õppejõududest.
Eesti vesiviljeluse toodangu- ja müügimahud on vaatamata viimase kümnendi mahukatele
investeeringutele oluliselt vähenenud. Aastatel 2011 ja 2012 on vesiviljelustoodete
müügimaht olnud alla 400 tonni. Samas on kõigi Euroopa Kalandusfondi toetuse
saanud vesiviljeluseprojektide maksimaalseks mahuks enam kui 4300 tonni, millele
lisandub toetustekolmandast taotlusvoorust tulenev maht. Investeeringutest toodangu
müügini jõudmine kestab teoreetiliselt kuni 5 aastat. Seda perioodi on pikendanud
mitmed ettevõtjatest sõltumatud mõjud nagu globaalne finantskriis, mille mõjul halvenesid
oluliselt laenuvõimalused omafinantseeringu osa ja käibevahenditevajaduse katteks ning
2010. aasta erakordselt kuum suvi, mis põhjustas kalade ja vähkide massilist
hukkumist ning täiendavaid rahalisi raskusi ettevõtjatele. Kulude kasvu mõjutavaks
teguriks on ka Eestis 2011. aastal rakendunud keskkonnatasud, mis lisavad toodangu
omahinnale täiendavalt 2–9%. Ettevõtjad ise tõdevad ka tagasilööke, mis on
tingitudvähestest kogemustest uute tehnoloogiate kasutuselevõtul ning vigu projekteerimise
ja ehituse käigus. Sektorikasvule ja jätkusuutlikkusele on otsustav toodete
konkurentsivõime turul. Täpsemalt hind ja kvaliteet võrreldes importtoodete (peamiselt
Norra lõhe) ja ka asendustoodetega. Importkalast tingitud hinnasurve ja sagedased
müügikampaaniad jaekettides on tekitanud ettevõtjatespõhjendatud kahtlusi esialgsete
äriplaanide jätkamisel. Strateegia väljatöötamine näitas, et Eestis puuduvad
konkurentsieelised lõhe ja forelli kasvatamisel. Eesti vikerforelli tootjate ainsaks
võimaluseks on kasutada koduturu eelist ehk pakkuda kohalikku ja värsket kala ning
eristuvaid, kõrgema lisandväärtusega tooteid. Eesti vesiviljelustoodete eksport on olnud
suhteliselt tagasihoidlik. Peamiseks artikliks on olnud angerjas, mida on müüdud Hollandi
töötlejale. Väikestes kogustes on eksporditud ka tuurlasi ja jõevähki. Ekspordi kasvu
peamiseks võimaluseks on Eesti viljelustingimustega sobivate ja kõrge välisnõudlusega
liikide nagu näiteks angerjas, jõevähk, tuurlased, siig ja perspektiivsete uute liikide
viljelemine ning seda toetav arendustöö. Enamiku nimetatud liikide puhul on suund
ekspordile ainuvõimalik, sest efektiivset tootmist võimaldava mastaabi saavutamisel jääb
Eesti turg väikeseks. 2014–2020 eelarveperioodi vesiviljeluse strateegia prioriteediks
olemasolevate, juba rajatud tootmiste konkurentsivõime arendamine ja
investeeringud turul edukate ettevõtete laiendustesse. Eestis on vesiviljelus
traditsiooniliselt tähendanud kalade kasvatamist. Viimasel kahekümnel aastal on
arendatud ka vähikasvatust.
PUIT (ehitus, paber ja tselluloos, tooted)
(vastavalt Põllumajandusministeeriumi valitsemisala arengukavas 2016-2019 ja Eesti
metsanduse arengukavas aastani 2020 välja toodud probleemidele)
40
Metsandussektori osatähtsus ettevõtete poolt loodud lisandväärtusest on 1,4% ringis (201353), kuigi Eesti on üks Euroopa metsasemaid riike. Väheneb tööhõive ning
kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus54. „Eesti metsanduse arengukava aastani 2020“ ei
käsitle probleeme puidukasutuse tootlikkuse ja lisandväärtuse tõstmisel väärtusahela
põhiselt ehk millises puidukasutuse etapis ja miks jääb kasu saamata. Välja on toodud,
et küpsete majandusmetsade pikema ajalise majandamata jätmise korral jäävad kaotajaks
nii metsaomanik (saamata jääb tulu, puidu väärtus langeb, vähenevad
investeerimisvõimalused), metsasektori ettevõtted (halveneb puittoorme kvaliteet, kasvab
sõltuvus importpuidust, millega kaasnevad riskid, metsaomanikel väheneb huvi metsaga
tegeleda, mis tingib madala varustuskindluse) kui ka riik (väheneb maksutulu, lisandväärtus
ja tööhõive, ebaefektiivseks muutub maakasutus, halveneb väliskaubandusbilanss).
Metsamajanduslike investeeringute aluseks on enamasti puidu müügist saadav tulu. Vähene
metsakasutus põhjustab ka metsauuenduse, metsakaitse- ja metsahooldustööde ning
infrastruktuuri loomise ja hooldamise vähenemist ning halvendab metsanduse pikaajalist
tasakaalustatud arengut. Puidukasutusest saadav tulu võimaldab teha investeeringuid ka
looduskaitse, puhkemajanduse ja jahinduse arendamisse. Stabiilne ja aktiivne kodumaise
puidu kasutamine on nii metsasektori kui ka teiste sellega seotud sektorite jätkusuutliku
arengu eelduseks. Aastail 1991-2008 hukkus erinevatel põhjustel (juure- ja
tüvemädanikud, ulukid, kahjurid, haigused, torm, põud, liigniiskus, vale raieviis ja –
aeg) 0,1%-l puistute kogupindalast, mõjutatud on 403 000 ha. Kahjustused süvenevad
puude vananemisega ning mõjutavad oluliselt metsamajanduse tulukust. Metsakaitseliste
rakendusuuringute maht on nii kahjustuste põhjuste, ulatuse kui ka vältimise ja tõrjevõtete
aspektist pädevate otsuste langetamiseks ebapiisav. Kliima soojenemisest tulenevalt
kujutavad järjest suurenevat ohtu Eestis seni puuduvad või vähearvukad, kuid lähiriikides
üha suuremaid kahjustusi põhjustavad liigid (sealhulgas invasiivsed võõrliigid).
Olemasolevate geenireservimetsade majandamine ei ole olnud järjepidev. Omandireformi
käigus on osa maadest läinud eraomandusse, osa asub kaitsealadel ega täida oma
funktsiooni. Olemasolevate geenireservimetsade majandamine ei ole olnud järjepidev.
Omandireformi käigus on osa maadest läinud eraomandusse, osa asub kaitsealadel ega täida
oma funktsiooni. Imporditud puidu korral on loodav lisandväärtus 18 % madalam kui
kodumaise puidu töötlemisel metsasektoris. Tööstuse arengut on takistanud nõudluse
muutus, toormeressursi kasutamise vähene paindlikkus ja ebastabiilne kättesaadavus.
Metsasektori osakaal SKP-s on vähenenud. Eesti ettevõtluskeskkond ei arvesta selliste
füüsilisest isikust väikemetsaomanike eripäraga metsa kasutamisel (pikaajalised
metsakasvatus- ja hoolduskulud ning kõrgendatud maamaks), kelle eesmärk ei ole metsa
majandamisest pidevat tulu teenida. Sellise mittearvestamise tulemuseks on paljude
metsaomanike soovimatus metsi majandada. Metsaomandist ja metsaomanike vajadustest
puudub selge ülevaade. Metsandusalane ühistegevus on küll arenemas, kuid selles osaleb
vaid ca 6% metsaomanikest. Metsamaterjali vedu raudteed pidi on seni olnud alakasutatud
eelkõige selle kõrge maksustamise määra tõttu. Senine metsamaterjali transpordi korraldus
ei rahulda metsatööstusettevõtteid ja erametsaomanikke. Metsasektori transpordi parema
korraldamise võimalusi uuritakse. Puidukaubanduse regulatsioon Eestis on jäik ja
bürokraatlik, mistõttu osalised on tunnetanud vajadust olukorda muuta. Sellest tulenevalt on
alustatud paberveoselehe asendamist elektroonilise veoselehega ning puidukaubandusega
53 Allikas: Statistikaamet. EM008. Ettevõtete lisandväärtus ja tootlikkusnäitajad tegevusala (EMTAK 2008) ja tööga hõivatud isikute arvu
järgi (26.03.2015)
54 Allikas: Põllumajandusministeeriumi valitsemisala arengukava 2015-2018 ptk 2.1 http://www.agri.ee/sites/default/files/content/arengukavad/pollumajandusministeerium-vau-2015-2018.pdf
41
seotud info salvestamise ja jagamise lahenduse väljatöötamist. Erametsaomanike
majanduslik olukord ja metsanduse rentaablus ei ole piisav selleks, et investeerida
metsakuivendusse ja metsateede ehitusse ning võtta täiendavaid keskkonnakohustusi.
Metsamulla mittekülmumine talvel raskendab metsamaterjali väljavedu niiskematest
kasvukohatüüpidest, kus seda on traditsiooniliselt tehtud külmunud pinnasega.
Majandamisest väljas olevate metsade tõttu akumuleerus eelmise arengukava
kümneaastase perioodi vähemraiete tulemusena täiendavalt 44 milj m3 puidu
raiepotentsiaal 55.
Prognoosidest tulenevalt kujundavad järjest rohkem põllumajanduse ja metsamajanduse
mudeleid kliimamuutuse pikaajalised suundumused. Eesti asub kliimavöötmes, kus
sademete aastamaht (520–820 mm) ületab oluliselt aurumise (360–440 mm). Eestis
kasutusel olevast põllumajandusmaast on kuivendatud 430 tuhat ha, metsamaal on
kuivendusvõrke 690 tuhandel ha. Metsast kannatab liigniiskuse all veel ligikaudu 400
tuhat ha. Maaparandussüsteemid (enamik rajatud rohkem kui 30 aastat tagasi)
vajavad uuendamist ja ühiseelvoolud korrashoidu. Maaparandussüsteemid on valdavalt
60–400 ha suurused ja paiknevad üldjuhul mitme maaomaniku maal, mistõttu on oluline
maaparandussüsteemi omanike ühistegevuse arendamine ja toetamine56.
Puidutööstus
Riiklike strateegiadokumente, kus oleks väärtusahela põhiselt puidu kasutamisel
lisandväärtuse tõstmise jms seotud probleemid lahendamiseks püstitatud, ei eksisteeri.
Tselluloosi- ja paberitööstus
Riiklikke strateegiadokumente, kus oleks tselluloosi- ja paberitööstuses kasutatava biomassi
väärindamisega seotud probleemid püstitatud, ei eksisteeri.
Puitehitised
Riiklikke strateegiadokumente, kus oleks probleemid ja lahendused uusehituses puitehitiste
senisest enamaks kasutamiseks püstitatud, ei eksisteeri. „Eesti metsanduse arengukava
aastani 2020“ näeb ette puidu kasutamise ergutamise (nt riigihangete kaudu, mh
ehitistes ja energeetikas) leevendamaks kliimamuutust. Puidus talletunud süsinik
eemaldatakse mingiks ajaks süsinikuringlusest. Hinnanguliselt moodustab Euroopas
kasutusel olevates puidutoodetes ladestunud süsiniku kogus umbes 30% Euroopa metsades
ladestunud süsinukust. Eestis on metsade puidutagavara suur. Sellest tulenevalt on
puittoodetes ladestunud süsiniku osakaal väiksem kui Euroopas, kuid ikkagi on tegemist
100 miljonile tonnile lähedase süsiniku kogusega. Süsiniku puidutoodetes talletumise kestus
oleneb toodete liigist ja võib ehitustoodetes ületada pool sajandit. Puitehitiste elutsükli lõpus
on puit taaskasutatav või kasutatav kütusena oluliste energiakulutusteta. Puidu kasutamine
muude materjalide asemel aitab vähendada fossiilsete kütuste ja mittetaastuvate
loodusvarade tarbimist. Alternatiivsete materjalide tootmine on puiduga võrreldes
energiamahukas. Märkimisväärne osa puidutööstuse energiakulust kaetakse samuti
55 Allikas: Metsanduse arengukava aastani 2020 ptk 1, 1.5, 1.7, 4
http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/mak2020vastuvoetud.pdf 56 Allikas: Põllumajandusministeeriumi valitsemisala arengukava 2015-2018 ptk 2.1 http://www.agri.ee/sites/default/files/content/arengukavad/pollumajandusministeerium-vau-2015-2018.pdf
42
puidust toodetud energiaga ehk taastuvenergiaga ja selleks kasutatakse valdavalt
puidutootmise jäätmeid. „Nutika spetsialiseerumise ressursside väärindamise raport“ näeb
ette puidu suurema kasutamise ehituses57.
Muud puidust tooted
Riiklikke strateegiadokumente, kus oleks muude puittoodete efektiivsema tootmisega
seotud probleemid püstitatud, ei eksisteeri.
TEKSTIIL JA RÕIVAD
Riiklikke strateegiadokumente, kus oleks tekstiili- ja rõivatööstuses kasutatava biomassi
väärindamisega seotud probleemid püstitatud, ei eksisteeri.
KEMIKAALID
Kemikaalid: keemiatööstus, ravimitööstus, kosmeetika
Riiklikke strateegiadokumente, kus oleks kasutatava biomassi väärindamisega seotud
probleemid püstitatud, ei eksisteeri.
KÜTUS JA ENERGIA
(vastavalt Energiamajanduse riikliku arengukava aastani 2030 eelnõus58, Riigi
jäätmekavas 2014-2020 välja toodud probleemidele)
Mootorkütuste importkütustest, sh fossiilkütustest sõltuvus on probleemiks ning
biojäätmetest, bioloogilistest jäätmetest, reoveesettest biogaasi jt biokütuste tootmise
tasuvate lahenduste leidmine võimaluseks probleemi lahendamisel. Eesti energiaressursside
potentsiaal on hinnatud ja prognoositud, vt www.energiatalgud.ee Energiaressursid tabel 1
ja joonis 4 http://www.energiatalgud.ee/index.php?title=Energiaressursid&menu-24
BIOMAJANDUSEGA SEOTUD MUUD ÖKOSÜSTEEMI TEENUSED
(vastavalt Looduskaitse arengukavas aastani 2020, Eesti keskkonnastrateegias aastani
2030, Eesti riiklikus turismiarengukavas 2014-2020, Eesti aiandussektori arengukavas
aastateks 2015-2020 välja toodud probleemidele
Loodusturismiga seotud toodete ja teenuste välja arendamine, ettevõtjate loodushoiu ja
elurikkuse alase teadlikkuse tõstmine59. Loodusturismi seisukohalt on mh probleemiks maastike
mitmekesisuse vähenemine, maastike risustatus, võsastumine. Loodus- ja kultuurmaastike
mitmekesisuse säilitamine ja suurendamine ning toimivus traditsioonilise asustuse ja maakasutuse
kaudu tagab maapiirkondade kultuuripärandi säilimise ning loob eeldused maastikulise ja
bioloogilise mitmekesisuse säilimiseks. Inimtegevuse kaasmõjul kujunenud pärandkoosluste
ehk poollooduslike koosluste ja nendest sõltuvate liikide säilimise tagamine toimub alates
aastast 2001 toetuste abil60.
57 Allikas: Nutika spetsialiseerumise raportid - ressursside väärindamine (aastani 2021) http://ns.arengufond.ee/ressursside-vaarindamise-
raport 58 Allikas: ENMAK 2030 eelnõu seisuga 1302.2015
http://www.energiatalgud.ee/img_auth.php/5/5b/ENMAK_2030._Eeln%C3%B5u_13.02.2015.pdf 59 Allikas: Eesti riiklik turismiarengukava 2014-2020, https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3191/1201/3015/lisa.pdf 60 Allikas: Poollooduslike koosluste tegevuskava aastateks 2014-2020
43
Jahinduses tuleb tagada ulukiliikide mitmekesisus, asurkondade elujõulisus ja seonduv
ökoloogiline tasakaal ning Eestile omane jahikultuur61.
Iluaianduses vajalik ühistegevus turustamisel (ühise kaubamärgi loomine välisturgudele),
arenguhüppeks on vajalik investeeringute tegemine taristusse, tehnikasse ja seadmetesse
(kasvuhoonetes näiteks kastmine ja valgustus või väetamine, pakendamine) ja panustada
müüki toetavatele tegevustele kohalikku päritolu toodete osas ja realiseerida olemasolevad
konkurentsieelised, milleks on hooaegade erisus, sordiaretus ja väikese energiamahukusega
tooted62.
Lisa 4 – Biomajanduse valdkonnaga seonduvad EMTAK koodid vastavalt
Eesti Arengufondi Eesti biomajanduse analüüsile (2015)
EMTAK 2008
klassifikaator Tegevusala
I. TOIT ja SÖÖT
A01 Taime- ja loomakasvatus ja neid teenindavad tegevusalad, va jahindus
A03 Kalapüük ja vesiviljelus
C10 Toiduainete tootmine
C11 Joogitootmine
A0161-A0163 Põllumajandust abistavad tegevusalad ja saagikoristusjärgsed tegevused
G462 Põllumajandustoorme ja elusloomade hulgimüük
G463 Toidukaupade, jookide hulgimüük
F472 Toidukaupade, jookide jaemüük spetsialiseeritud kauplustes
I56 Toidu ja joogi serveerimine
M750 Veterinaaria
T981 Kodumajapidamiste oma tarbeks mõeldud eristamata kaupade tootmine
T982 Kodumajapidamiste oma tarbeks mõeldud eristamata teenuste osutamine
II. PUIT (sh ehitus, paber ja tselluloos, tooted)
A02 Metsamajandus ja metsavarumine
C161 Puidu saagimine ja hööveldamine
C162 Puidust, korgist, õlest ja punumismaterjalist toodete tootmine
C17 Paberi ja papptoodete tootmine
C31 Mööblitootmine
F411 Hoonestusprojektide arendus
F412 Elamute ja mitteeluhoonete ehitus
61 Allikas: Looduskaitse arengukava aastani 2020, https://valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/arengukavad/looduskaitse_arengukava_aastani_2020.pdf ja Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030,
https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/0000/1279/3848/12793882.pdf# 62 Allikas: Eesti aiandussektori arengukava aastateks 2015-2020 http://www.agri.ee/sites/default/files/content/arengukavad/arengukava-aiandussektor-2015-2020.pdf
44
EMTAK 2008
klassifikaator Tegevusala
F433 Ehitiste viimistlus ja lõpetamine
M711 Arhitekti- ja inseneritegevused ning nendega seotud tehniline nõustamine
III. TEKSTIIL ja RÕIVAD
C13 Tekstiilitootmine
C14 Rõivatootmine
C15 Nahatöötlemine ja nahktoodete tootmine
IV KEMIKAALID, FARMAATSIA-, PLASTTOOTED
C20 Kemikaalide ja keemiatoodete tootmine
C21 Põhifarmaatsiatoodete ja ravimpreparaatide tootmine
C22 Kummi- ja plasttoodete tootmine
V KÜTUSED ja ENERGIA
D35 Elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamine
E36 Veekogumine, -töötlus ja -varustus
E37 Kanalisatsioon
E38 Jäätmekogumine, -töötlus ja -kõrvaldus; materjalide taaskasutusele
VI. BIOMAJANDUSEGA SEOTUD MUUD ÖKOSÜSTEEMI TEENUSED
A0170 Jahindus ja seda teenindavad tegevusalad
I55 Majutus
N813 Maastiku hooldus ja korrashoid
R932 Lõbustus- ja vaba aja tegevused
Joonis 7. Biomajanduse valdkonnaga seonduvad EMTAK koodid.
Ülaltoodud tabelis on lihtsustatud nimistu biomajandusega otseselt ning kaudselt seotud
tegevusaladest biomajanduse alavaldkondade lõikes.
EMTAK 2008
klassifikaator Tegevusala
Seos bio-
majandusega
A01
Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja neid teenindavad
tegevusalad Otsene
A02 Metsamajandus ja metsavarumine Otsene
A03 Kalapüük ja vesiviljelus Otsene
C101 Liha töötlemine ja säilitamine ning lihatoodete tootmine Otsene
C102 Kala, vähilaadsete ja limuste töötlemine ja säilitamine Otsene
C103 Puu- ja köögivilja töötlemine ja säilitamine Otsene
C104 Taimse ja loomse õli ja rasva tootmine Otsene
C105 Piimatoodete tootmine Otsene
45
EMTAK 2008
klassifikaator Tegevusala
Seos bio-
majandusega
C106 Jahu ja tangainete, tärklise ja tärklisetoodete tootmine Otsene
C107 Pagari- ja makarontoodete tootmine Otsene
C108 Muude toiduainete tootmine Otsene
C109 Valmis loomasööda tootmine Otsene
C11 Joogitootmine Otsene
C131 Tekstiilkiudude ettevalmistamine ja ketramine Otsene
C132 Riidekudumine Otsene
C133 Tekstiili viimistlemine Otsene
C139 Muu tekstiilitootmine Otsene
C142 Karusnahatoodete tootmine Otsene
C151
Nahatöötlemine ja -parkimine; kohvrite, käekottide,
sadulsepatoodete ja rakmete tootmine; karusnaha töötlemine ja
värvimine
Otsene
C152 Jalatsitootmine Otsene
C161 Puidu saagimine ja hööveldamine Otsene
C162 Puidust, korgist, õlest ja punumismaterjalist toodete tootmine Otsene
C171 Paberimassi, paberi ja papi tootmine Otsene
C172 Paber- ja papptoodete tootmine Otsene
C201
Põhikemikaalide, väetise ja lämmastikuühendite tootmine; plasti
ja sünteeskautuki Kaudne
C202 Taimekaitsevahendite ja muude agrokeemiatoodete tootmine Otsene
C203
Värvide, lakkide ja muude viimistlusvahendite ning trükivärvide
ja mastiksite tootmine Kaudne
C204
Seebi, pesemis-, puhastus- ja poleervahendite, parfüümide ja
tualetitarvete tootmine Kaudne
C205 Muude keemiatoodete tootmine Kaudne
C206 Keemilise kiu tootmine Kaudne
C221 Kummitoodete tootmine Kaudne
C222 Plasttoodete tootmine Kaudne
C31 Mööblitootmine Otsene
D351 Elektrienergia tootmine, ülekanne ja jaotus Kaudne
D352 Gaasitootmine; gaaskütuste jaotus magistraalvõrkude kaudu Kaudne
D353 Auru ja konditsioneeritud õhuga varustamine Kaudne
E36 Veekogumine, -töötlus ja –varustus Kaudne
E37 Kanalisatsioon Kaudne
E381 Jäätmekogumine Kaudne
E382 Jäätmetöötlus ja –kõrvaldus Kaudne
E383 Materjalide taaskasutusele võtmine Kaudne
E39 Saastekäitlus ja muud jäätmekäitlustegevused Kaudne
F412 Elamute ja mitteeluhoonete ehitus Kaudne
F433 Ehitiste viimistlus ja lõpetamine Kaudne
46
EMTAK 2008
klassifikaator Tegevusala
Seos bio-
majandusega
G462 Põllumajandustoorme ja elusloomade hulgimüük Otsene
G463 Toidukaupade, jookide ja tubakatoodete hulgimüük Otsene
G472
Toidukaupade, jookide ja tubakatoodete jaemüük
spetsialiseeritud kauplustes Otsene
G473 Mootorikütuse jaemüük Kaudne
H49 Maismaaveondus ja torutransport Kaudne
I553 Laagriplatsid, vagunelamute ja haagissuvilate parkimisplatsid Kaudne
I559 Muu majutus Kaudne
M711
Arhitekti- ja inseneritegevused ning nendega seotud tehniline
nõustamine Kaudne
M721 Teadus- ja arendustegevus loodus- ja tehnikateaduste vallas Kaudne
M75 Veterinaaria Otsene
N813 Maastiku hooldus ja korrashoid Otsene
Joonis 8. Statistikakogumise ning avaldamisega hõlmatud biomajandusega seotud ettevõtete EMTAK 2008
klassifikaatorid ja tegevusalad ning nende seos biomajandusega.
