ARUSAAMINE JA MÕISTMINE

2519. peatükk: HARIDUS

Viisakus. Siiras soov käituda kooskõlas kultuuris fikseerunud heade tavade ja kommetega.

Võitlusvalmidus. Leppimatus igasuguse alatuse, valetamise, pet-mise, ahnitsemise, hoolimatuse jms ilmingute vastu, kõige selle vastu, mis on kõlvatu, mis ohustab riiki ja rahvast, loodust, kultuuri ja inim-likku väärikust, nagu ka kõige selle eest, mis on arukas, õige ja õiglane, mida ilmestab vaimne selgus, mõõdukus ja hoolivus.

Ennast on võimalik ka maatriksi abil analüüsida (vt joonis 9.3.1.).Seda oleme korranud nüüd juba järjest, et millegi nägemiseks tuleb

leida küllalt palju vaatepunkte. (Vt joonis 0.3.1.) Igast objektist võib olla hulk erinevaid, ent õigeid (või vääraid!) pilte. Ühest vaatepunktist näh-tud pilt võib olla õige või väär, aga ei saa olla küllaldane.

Vaja on anda igale mõistele ope-ratsionaalne määratlus igast vaa-tepunktist. Selleks tuleb mõistele lisada võimalikult täiuslikud tegu-rite ja toimete loendid, mis võimal-davad saada aru, kuidas mõiste on kujunenud ja millest sõltub. Mui-dugi on vaja mõiste ka defineerida.

ÕPPE KUI VALMISOLEKUTE KUJUNEMISE JADAKultuuriõpe – õpetus kirjutamata reeglite süsteemist, põlvest põlve edasi antud tarkusest, kus on väärtused ja normid, müüdid ja tabud, voorused, tavad, kombed, traditsioonid. Kultuuriõppe abil saavuta-vad inimesed enesetunnetuse ja eneseaustuse. Nad saavad teada, kuidas funktsioneerib holograafiline süsteem, mille esindajaks võib olla iga sel-les kultuuris kasvanud ja seda kultuuri endas kandev isik. (Vt 5)

Ühiskonnaõpe – õpetus kirjutatud reeglite süsteemist. Ühiskon-naõppes saab teada, kuidas funktsioneerib ja muutub institutsionaalne süsteem, mille liikmeks on iga selles ühiskonnas elav ja seda ühiskonda tundev inimene. (Vt 4)

Perekonnaõpe – õpetus esmasest kasvukeskkonnast. Just pere-konnaõppe abil saavad kujuneda sooidentiteet ja kuuluvustunne, mis

ARUSAAMINE JA MÕISTMINE• Aru on võimalik saada põh-

justest ja tagajärgedest, seostest ja sõltuvustest; süsteemidest, nende funkt-sioneerimisest, muutumi-sest, arengust jms.

• Mõista saab subjekt sub-jekti.

vooglaid_final.indd 251 23.01.2019 21:54.27

252 ELANIKUST KODANIKUKS

edaspidi kujuneb lojaalsuse ja truuduse aluseks. Põhiseaduse järgi on perekond rahva püsimise ja kasvamise eeldus ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Perekond on ühiskonna ja kultuuri algosake.

Kogukonnaõpe – kogukond on see laiem mõjuala, milles inimene kujuneb. Inimene kuulub samaaegselt mitmesse kogukonda – näiteks kiriku-, kooli-, või külakogukond, spordiselts.

Keskkonnaõpe – kõik kulgeb keskkonnas kui süsteemis. Keskkond on materiaalne, mittemateriaalne ja virtuaalne. (Vt 3)

Suhtlusõpe – inimesed on omavahel seotud mitmesuguste seos-tega. Näiteks perekondlikud ja kogukondlikud, ametkondlikud, era-kondlikud, piirkondlikud, formaalsed (ametialased), mitteformaalsed, avalikud ja varjatud, kohustuslikud ja vabatahtlikud seosed. Suhtlemi-ses eristatakse kommunikatsiooni, interaktsiooni, kohtlemises sõnalist informeerimist ja füüsilist mõjutamist. (Vt 6.)

Terviseõpe – igaüks peab tundma ja hoidma nii enda kui ka teiste tervist ja tervise tegureid. Tervise arvel ei tohi tegutseda! (Vt 2.4.)

Inimeseõpe – selles peaks olema ette nähtud käsitleda nii füüsi-list, vaimset, sotsiaalset, emotsionaalset kui ka intellektuaalset valmi-dust, maailmapilti ja kõlbelisi hoiakuid, voorusi, tahet, maailmavaadet, aateid, ideaale, kõikvõimalikke alternatiive, humaanse elukäsituse alu-seid jpm.

VALMIDUS

ÜHISKONNAÕPE

SUHTLUSÕPE

TERVISEÕPE

PEREKONNAÕPEKULTUURIÕPE

KESKKONNAÕPE

INIMESEÕPE

KOGUKONNAÕPE

JOONIS 9.2.1. Õppe tulemus.



9.3. KOMPETENTSUS

Õppest räägitakse meil alatasa, kompetentsusest üsna harva. Eestis ei ole kellelgi olnud veel nii palju jõudu, et kehtestada kompetentsuse printsiip. Kompetentsus tuleb peamiselt kõne alla siis, kui keegi on eba-kompetentne ja mingis valdkonnas on kõik ligadi-logadi.

Siin ei ole jutt kompetentsusest kellelegi hinnangu andmiseks, küll aga eneseanalüüsiks ja oma ning kolleegide kodanikuõppe täpsustami-seks. Igal alal on vaja kaasaegseks ja tulemuslikuks asjaajamiseks küllalt kõrget kvalifikatsiooni, aga kvalifikatsioonil on tähendus üksnes juhul, kui on ka õige orientatsioon ja tugev motivatsioon. Lähemal vaatlemi-sel selgub, et väärtuseks ei ole üks, teine või kolmas, vaid nende üht-sus. Teiste sõnadega öeldes: kui üks nendest kolmest on väga nõrk või puudub hoopis, siis pole teistel mingit tähtsust. Järelikult on kva-lifikatsiooni tõstmine eesmärgina naeruväärne.

Lisaks sellele kolmikule on koda-nikul vaja olla ka küllalt erude-eritud, et aduda regulatsioonitasandite seoseid, valdkondade seoseid, mineviku, oleviku ja tuleviku seoseid, looduse, inimese ja ühiskonna seoseid jne. Seda märgib eruditsioon.

Vajalik on ka affiliatsioon – südamlikkus, headus, inimlik hoolivus, humaansus.

Praktika näitab, et on veel üks tegur, mille tähtsust aimavad kõik, aga mille sisu ja kujunemist keegi päris hästi kirjeldada (seni veel) ei oska – see on intuitsioon. Suured otsused teeb inimene enamasti intuitsiooni, mitte ratsionaalsete arutluste, modelleerimise, ekstrapoleerimise, klassi-fitseerimise ja süstematiseerimise tulemusel

Diplom või tunnistus ei ole kvalifikatsiooni näitaja, ammugi mitte valmisoleku näitaja. Kusagile ametisse, saadikuks või nõunikuks taht-misel on oluline mitte koolis oldud aastate arv ja diplomite hulk, vaid valmisolek selleks tegevuseks, kuhu kandideeritakse. Seega on vaja läh-tuda mitte varasemast õppest, vaid eesseisvast tegevusest.

• Igal alal on vaja küllalt kõr-get kvalifikatsiooni.

• Kvalifikatsioonil on tähen-dus üksnes juhul, kui on ka õige orientatsioon ja tugev motivatsioon.



Sobivusotsuse saab langetada sõltuvalt sellest, kas on kujune-nud valmisolek vastutustundlikuks tegutsemiseks eeloleval ametiko-hal või saadikuna või nõunikuna. Siis, kui oleks vaja kandideerida, on hilja hakata mõtlema sellele, milline peaks olema ettevalmistus. Valmisoleku saavutamiseks võib kuluda aastaid. Niipalju peaks iga-ühel oidu olema, et analüüsida, mil määral juba kujunenud valmidus vastab vajadusele.

Siin on praegu kõne all nii professionaalne kui ka kõlbeline problemaatika.

Eestis, nagu ka kõigis teistes rii-kides on vaid üks jõud, kes on suu-teline erakondade juhtkondadele aru pähe panema. Selleks jõuks on kõrgeima võimu kandja – rahvas.

Kodanikud saavad valimistel näidata, kes kuidas hoolib oma kodumaast.Demokraatlik õigusriik püsib tänu kodanikele, aga kodanikuks ei

kujuneta niisama, möödaminnes, iseenesest. Selleks tuleb vaeva näha ja järjekindlalt õppes püsida. Pole vähimatki kartust, et keegi saaks liiga heaks kodanikuks. Pealegi on väärtuseks just mitmekesisus – üks oskab üht, teine teist, kolmas kolmandat.

Tähtis on, et inimesed saaksid üksteisest aru ja püüdleksid täius-tumise poole, ei imestaks ega ironiseeriks selle püüdluse üle. Kodanik hoiab oma kodumaad, on pühendunud ja ei hakka hoolimatult tegema seda, mis võib kodumaad kahjustada.

Jutt ei käi sellest, et igaüks kujuneks igas valdkonnas professionaa-liks, küll aga sellest, et igaüks orienteeruks tervikutes, näeks nii oma osa tervikus kui ka igasuguste valdkondade osa suurtes süsteemides.

Väärtuseks on valmidus süsteemselt mõelda ja tegutseda.

TÕHUSAKS TEGUTSEMISEKS ON VAJA ERIALASE, KUTSEALASE JA AMETIALASE ETTEVALMISTUSE ÜHTSUST:• kvalifikatsiooni – teadmiste-

oskuste ja kogemuste üht-sust;

• orientatsiooni – arusaama õigest-valest suunast , kõl-belisest-kõlvatust mõtte- ja tundeviisist jms;

• motivatsiooni – motiivide kogumit;

• eruditsiooni – avarat sila-maringi, haritust, õpetatust konteksti hoomamiseks;

• affiliatsiooni – inimlikku hea-dust, hoolivust, südamlik-kust;

• intuitsiooni – vaistlikku tun-netust, usaldusväärset tund-likkust.



Järgnevalt põgus loend sellest, milleks peaks valmidus kujunema. See loend ei saa olla täielik, sest on igaühel isesugune. Igaüks saab ise vaa-data, mis tal on juba rahuldav, mis veel mitte eriti, mis on lausa puudu või pigem eksitav kui vajalik. Lugeja saab end ise analüüsida ja soovi korral koostada endale elukestvas õppes püsimise kava.

Vaja on saavutada valmisolek:• Elamiseks – et ei oleks kahju elatud päevadest ja aastatest, et elu

oleks mõistlik ja valmistaks rõõmu. Et inimene saaks olla ise õnnelik ja luua teistele enda ümber eeldusi õnnelikuks eluks.

• Loomiseks – looming on inimese ja ühiskonna arengu eelduseks. NB! Edasi viib looming, mitte õpe.

• Tunnetuseks – enda ja teiste inimeste tundmaõppimiseks ja tundmiseks. Selleks, et tunnetada keskkonda (loodus- ja tehis-keskkonda, füüsilist, vaimset, sotsiaalset ja virtuaalset keskkonda, vt 3.0.). Tunnetust on vaja, et edasi- ja tagasisidestada otsuseid ja

1. KVALIFIKATSIOON

A. EL

AMISE

KSB.

KAITS

MISEK

SC.

LOOMI

SEKS

D. UU

RIMISE

KSE.

TOOTM

ISEKS

F. JU

HTIM

ISEKS

G. MÄ

NGIM

ISEKS

...

2. ORIENTATSIOON

3. MOTIVATSIOON4. ERUDITSIOON5. AFFILIATSIOON

6. INTUITSIOON7. STIIL

8. TERVIS

ETTEVALMISTUSMILLEKS

JOONIS 9.3.1. Maatriks kodanikuks oleku kompetentsuse analüüsimiseks.

Tabeli igasse ruutu tuleb panna oma hinnang nii enda ettevalmistusele kui ka edu-kusele. Seejärel tuleb liita hinded kokku mööda vertikaali ja mööda horisontaali. Nii saab leida, mis on juba hästi ja millele oleks vaja rohkem rõhku panna.



protsesse, koguda usaldusväärseid andmeid, muuta andmed kasu-tatavaks infoks.

• Juhtimiseks – igasuguste protsesside teadlikuks suunamiseks ja iseregulatsiooniks vajalike eelduste loomiseks. Juhtimisalane ette-valmistus on rahuldav, kui on ka teostusalane ettevalmistus.

• Teostamiseks – juhtimisalaste otsuste täitmiseks. Ei ole mõtet otsuseid teha, kui keegi ei oska, ei taha, ei suuda, ei jõua, ei saa hakkama või ei mõtlegi neid täita. Teostusalane ettevalmistus ei ole sugugi vähem tähtis kui juhtimisalane ettevalmistus.

• Võitlemiseks – elu on võitlus. Inimese põhiline võitlus käib iseen-das! Võitlevad need, kellel ei ole ükskõik. Võidavad need, kes on visad, järjekindlad, täpsed, arukalt tasakaalukad, nõudlikud nii enda kui teiste suhtes; samas tähelepanelikud, ausad, südamlikud, õiglased. Võitlus ei käi vaid relvaga käes ja võimaliku välise vaen-lase vastu, kuigi vajadusel on seegi oluline. Igaühel tuleb võidelda looduse ja kõigi kultuuriväärtuste hoidmiseks. Võidelda tuleb tõe nimel ja õiglase asjaajamise eest. Võidelda tuleb õiguse eest olla vaba ja iseseisev. Võidelda tuleb õiguse eest kasutada oma põhi-seaduslikke õigusi, luua uut ja hoida seda, mida muuta ei või.

• Kaitsmiseks – kaitsta tuleb ennast, oma lähedasi, kodu ja kodu-maad, vabadust, iseseisvust, inimõigusi, kodanikuõigusi, loodust, kultuuri, emakeelt, nõrgemaid jpm. Kaitsevalmidus on vähemasti sama oluline kui võitlusvalmidus. Kaitsta tuleb ennast ja kõiki teisi ka kaabakate, jõhkardite, petturite jt nn vähemuste eest.

• Mängimiseks – mäng on fundamentaalne tegevus, mille kaudu inimesed õpivad tundma ennast ja teisi inimesi, keskkonda ja tegevussüsteemi. Mängude kaudu nähakse, kes on kes, saadakse aru, mil määral keegi keskendub ja pühendub, on usaldusväärne, aus või kõlvatu. Kui isik näiteks mängib mängimist, siis kus on garantii, et ta muus tegevuses samuti ei mängi. Mida enam läheb ühiskonnas poliitika jm n-ö päriselu mänguks kätte ära, seda enam muutuvad mänguks mõeldud tegevused, sh teater ja sport, eriliselt tähtsaks ja tõsiseltvõetavaks.

Loomulikult on vaja ettevalmistust ka leiva teenimiseks. Produktiiv-selt saab inimene rakenduda, kui tal on nii erialane, kutsealane kui ka



ametialane ettevalmistus. Mitte üks, teine või kolmas, vaid need koos! Mõtleb-tunneb ja tegutseb muidugi mitte ettevalmistus, vaid isiksus.

9.4. HARIDUSPOLIITIKAST

Loomeliitudel ja -seltsidel tasuks luua kujutlust sellest, milline peaks olema ja on tegelikult nende valdkonnas tegutsevate isikute valmidus produktiivseks, intensiivseks ja efektiivseks tegutsemiseks.

Juhtunud on nii, et haridus (vilets haridus) on kujunenud Eesti (ja mitte ainult Eesti!) arengupeetuse oluliseks põhjuseks. NB! Jutt ei käi siin praegu sellest, mida tehakse lasteaias, põhikoolis ja gümnaasiumis.

Hädas oleme juba seetõttu, et paljud põhimõisted ja nende seosed on määratlemata. Seetõttu pole võimalik aru saada, millest jutt käib ja keegi ei saa kodanikuna reagee-rida, kui kusagil aetakse tegelikule olukorrale vastupidiseid jutte. Ini-mestele seletatakse, et PISA-test (majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni OECD programm õpilaste hindamiseks) mõõtis hariduse kvaliteeti ja selle mõõtmise tule-muste põhjal võib öelda, et Eestis on haridus maailma parimate hul-gas. Nähtavasti on haridusametnike hulgas ka selliseid, kes loodavad, et nende juttude põhjal peaksid kõik võtma teadmiseks, et „hariduses” on kõik laitmatult hästi. Igaüks teab, et kui muretsemiseks pole mingit põhjust, võib rahulikult jätkata vanas vaimus.

NB! Ühiskonnas saab kõik püsida paigal vaid teise analoogilise näh-tuse, oleku või protsessi suhtes! Kes kujutab ette, et saavutatu on juba selline ideaal, mida oleks vaja kõigil aina imetleda, tekitab tahestaht-mata olukorra, kus edasipüüdmise asemel on olemasoleva hoidmise sündroom ja on vaid aja küsimus, mil tagajärjeks on kõigist teistest mahajäämine (stagneerumine ja degradeerumine). Ühiskonnas on vaja kõiki süsteeme (vt joonis 4.0.3.), eeskätt haridussüsteemi pidevalt täius-tada, et see oleks ja püsiks parasjagu ajast ees.

Haridus on kujunenud Eesti (ja mitte ainult Eesti!) arengu-peetuse oluliseks põhjuseks.



EKSITAVAID ANDMEID JA ARVAMISISelles jutus, mida aetakse PISA ümber, on mitu jämedat viga:

• Test ei saa mõõta mitte midagi. Test on meetod. Inimesed saavad testiga koguda andmeid, mille põhjal saavad vastava ala eksperdid anda hinnanguid.

• PISA-testiga koguti andmeid IX klassi õpilaste mõningate oskuste kohta. Nende andmete alusel ei saa teha järeldusi ei õpilaste hari-duse ega arengutaseme kohta, ei kooli, õppesüsteemi ega haridus-süsteemi, ei õppe ega kasvatuse taseme kohta.

Palju on räägitud eri rahvusest elanike integratsioonist. Enam-vähem kõik arvavad, et integratsiooni esmane tegur on keel. Kujutatakse ette, et kui õpetada keel selgeks, siis inimesed integreeruvad ja adapteeruvad. (Vt 2.2.)

Keel ei saa suhelda. Suhelda saa-vad (kui tahavad) inimesed, täpsemalt öeldes isiksused kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektid. Väärtu-seks kujuneb mitte keel, vaid keele ja meele ühtsus. Väärtuseks kujuneb ini-mene, kes üha enam adub kultuuri- ja ühiskonnaseoseid ning tunneb ja mõtleb veidi uutmoodi, usub ja loo-dab, et on toiminud õigesti. Armas-tusest ei maksa esialgu unistada. Hea,

kui õnnestub nördimust ja vihkamist ära hoida.Tasub veel kord üle korrata see, mis sai peatüki alguses juba öeldud –

haridus ei saa olla mingi-keelne – õpe saab toimuda mingis keeles, mida õpetajad ja õpilased küllalt hästi valdavad.

Hariduses ei saa töötada – töötatakse mõnes koolis või muus õppe-asutuses. Haridust ei saa lõpetada – lõpetada saab mingi kooli. Õpitakse ka mitte õppekaval, vaid ülikoolis, kus õpe toimub mingi kava alusel. Haridust ei saa anda – anda saab kooli õppekava edukat läbimist tõen-dava tunnistuse või diplomi ning lisada ka sooja käepigistuse ja lilleõie. Haridust ei saa rahastada – rahastada saab õppeasutusi, õppe-, loome- ja uurimisprogramme.

• Väärtuseks kujuneb mitte keel, vaid keele ja meele ühtsus.

• Väärtuseks kujuneb ini-mene, kes üha enam adub kultuuri- ja ühiskonnaseo-seid ning tunneb ja mõt-leb veidi uutmoodi; usub ja loodab, et on toiminud õigesti.



Haridus nagu terviski ei saa olla kahe-, kolme- või enamakordne. Inimene võib käia mitmes koolis ja saada ka mitu tunnistust või diplo-mit. Koolides veedetud aastate arv ja haritus ei korreleeru.

SEGADUST TEKITAVAD SÕNADEelpool öeldust peaks paistma, et sellised sõnad, nagu „kooliharidus”, „huviharidus” ja „kutseharidus” on mõttetud.

Keegi ei saa kuidagi ära arvata, mida nimelt on keegi saanud selgeks koolis, kodus või kusagil mujal. Võimalik on teada, mida eri õppeai-nete raames õpiti või uuriti-puuriti, aga pole võimalik ära arvata, kuidas (tänu kellele või millele) õnnestus kellelgi kujuneda isiksuseks kui sub-jektiks või jääda manipuleerimise objektiks.

Mis puutub huvisse, siis huvi on igasuguse sihi- ja eesmärgipärase tegutsemise oluline eeldus. Haritud inimeseks kujunemises on oluline mitte ainult huvi, vaid huvi, tahte ja usu ühtsus (vt joonis 2.12.2).

Nii nagu ajaks naerma see, kui keegi eristaks tervist ja haiglatervist, on mõttetu tõemeeli eristada haridusest kooliharidust. Kui siiski rää-kida edasi huviharidusest, võib juhtuda, et keegi hakkab rääkima ka ais-tingu- või tajuharidusest, tähelepanu- või mõtlemisharidusest. Haritud inimesed loodetavasti ei tee selliseid loogikavigu.

Kordame: hariduse üle arutlemiseks on vaja aru saada ka sellest, et kõne all ei ole pelgalt koolid ja lasteaiad ning neis käivad lapsed! Hari-dusotstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel ja õppes on (peaks olema!) elukestvalt kogu elanikkond!

9.5. VALIK KULDREEGLEID

Edasimõtlemiseks on siin toodud valik kasvukeskkonna loomise ja hoidmise kuldreegleid.

• Ära räägi teistele seda, mida nad võiksid ja peaksid ise avastama või välja mõtlema!

• Ära otsusta seda, mida võiksid ja peaksid teised otsustama; aita, keda vaja, pigem küsimuste kui soovitustega!

• Ära tee teiste eest ära seda, mida nad võiksid ja peaksid tegema!



• Ära arva, et jutust piisab! Võimalda inimestel tegutseda ja koge-muse varal veenduda, et jutt on õige ning rääkija küllalt arukas, aus ja heatahtlik!

• Vastutustunnet ja aktiivsust ei saa tekitada; need tekivad, kui ini-mene saab tegelikult (mitte mängult) osaleda otsustamises.

• Arvesta, et kasvatuslikud efektid kujunevad vaid tõeses situatsioo-nis; mängulises situatsioonis mõjuvad nii märkused kui kiitused nagu hane selga vesi.

• Subjekti (indiviidide, gruppide jm) arengumehhanismiks on loo-ming. Loomingu eelduseks on vabadus ja iseseisvus, ent vabaduse kasutamise eelduseks on kord ja korraaustus. Vähe sellest, et kor-ralageduses ei tule loomingust kuigi palju välja; korralageduses võivad loovisikud hukkuda.

• Rahvuslikuks põhirikkuseks on anne (andekus). Paraku on sageli nii, et kui Looja on kellegi suhtes olnud millegi poolest väga helde, on ta olnud samas millegi poolest ka üpris kitsi.

• Õppe ja kasvatuse kõige olulisemaid eeldusi – usaldust, austust, hoolivust, armastust jms, ei saa tekitada ega asendada.

• Iga laps ja ka valdav osa täiskasvanutest on erilised ning kordu-matud! Igaühel on õigus kasvada imetlusväärseks ja kellelgi ei ole õigust kedagi nivelleerida (ühtlustada) või muul viisil kahjustada.

Siinsetes kuldreeglites on tähelepanu keskmes haridussfäär, aga põhi-mõtteliselt kehtivad need reeglid igas elusfääris.

HARJUTUS KODANIKULEVaja oleks vaadata endasse ja leida, kas kodanikuna tegutsemiseks vaja-lik ettevalmistus on juba rahuldav.

Tasub mõelda selle üle, kas midagi (mis?) ohustab meie:• emakeelt;• rahva elujõudu;• ülikoole;• rahvuslikku eliiti;• riiklikku ja kultuurilist iseseisvust;



• iga kodaniku isiksuslikku vabadust;• rahvuslikku ja riiklikku väärikust;• kommunikatsiooniruumi (kodaniku võimalust olla informeeri-

tud);• sõnavabadust (kodaniku õigust mõelda ja öelda oma tundeid ja

mõtteid nii, et üldsusel oleks võimalik sellest osa saada);• haridusruumi (kodaniku võimalust kujuneda haritud inimeseks

ja püsida harituna);• majandusruumi;• kultuuriruumi;• autoriteedistruktuuri kujunemist (valimisi, määramisi, nimeta-

misi);• loomepotentsiaali;• annet;• vaimsust;• vooruste süsteemi;• tervist;• tervishoiusüsteemi;• loodust;• oma riiki.

Seejärel tuleks sedasama loetelu kasutades mõelda, millised meetmed on vajalikud, et seda kõike hoida, kaitsta ja edendada.

NB! Meetmed võivad olla otsesed ja kaudsed, avalikud ja varjatud, lokaalsed ja globaalsed, süsteemsed, fragmentaarsed jne. Oluline on, kuidas need meetmed toimivad. Oluline on leida tõhus kaitse ohtude vastu ja jõudu uute edutegurite loomiseks ning rakendamiseks.



10. PEATÜKK: TÖÖ

Töö on eksistentsiaalne väärtus, mida peab tegema iga inimene.Meeldiv saab olla vaid vaba töö.

10.0. ÜLDIST

Mitmes keeles tähendab töö sellist ränka tegevust, mida inimene vaba-tahtlikult ei tee, või orjust, mida peab taluma (nt vene раб – ori, рабство – orjus, работа – töö; трудно – raske, труд – töö). Eesti keeles selliseid seoseid ei ole. Meil on peetud tööd auasjaks ja töökust vooruseks. Meistrit on kõrgelt hinnatud ning soss-seppade ja veniville-mite üle on naerdud.

Töö on teostus (ära tegemine). Tööle eelneb mõte. Tööle järgneb tänu ja rahulolu... või piinlik või pingestatud suhe.

Töö on eesmärgistatud tegevus tarbimisväärtusega (materiaalse või mittemateriaalse) produkti valmis-tamiseks, keskkonna korrastamiseks või teenuse osutamiseks. Kui ühtki nendest tulemustest ei taotleta ega saavutata, siis see tegevus ei olnud töö.

Hinnates tööd saab anda hinnangu üksikutele tööoperatsiooni-dele. Tööle kui tervikule saab anda hinnangu selle põhjal, mil määral (kas) töötulemus sobib sinna ja neile, kes tarbivad selle töö tulemust, kes peaksid kasutama seda oma eesmärkide saavutamiseks või oma

Töö on eesmärgistatud tege-vus tarbimisväärtusega pro-dukti valmistamiseks, kesk-konna korrastamiseks või teenuse osutamiseks.


26310. peatükk: TÖÖ

kohustuste-ülesannete täitmiseks. Tööle üldhinnangu andmisel tuleb muidugi võtta arvesse ka töö otseseid ja kaudseid tagajärgi.

Tööga ei saa rikkaks; rikkamaks saab mõtlemise, loomise ja müümi-sega. Muidugi tuleb osata ja tahta nii mõelda, luua kui ka tööd teha, et oleks, mida müüa. Midagi – ka töö ja tootmise tulemust – saab müüa, kui kellelgi on seda vaja. Müüa on mõtet, kui müügihind on omahin-nast küllalt palju kõrgem.

Tööl on ühiskonnas eksistentsiaalne tähendus – ühiskond, kus tööd ja tööinimest ei austata, saab vaid vireleda. Produktiivselt töötamiseks on vaja suurt hulka eeldusi (vt allpool).

Töö on riigi jõukuse allikas üksnes sel juhul, kui tootmine ja tarbi-mine on korraldatud otstarbekalt, küllalt efektiivselt ja intensiivselt. Sel-leks, et töö ja tootmine laabuks, on vaja luua süsteem, mis võimaldaks kindlustada töö ja tootmise eeldused (sh infrastruktuur ehk taristu).

Paraku on paljud riigid vaesed, paljudes riikides on ka palju vaeseid, sest rahuldavat haridussüsteemi, produktiivse töötamise ning õiglase rakenduse eeldusi pole suudetud luua ja hoida. (Vt 13.1.)

TÖÖ KUI SUNDTEGEVUSEnamasti kujutatakse ette, et tööalane haridus kujuneb tööõppe, töö-kasvatuse ja kogemuse ühtsuses. Käsitöölise kujunemiseks võib sellest mõnikord piisata. Kodanikule ei piisa. Tegevussüsteemis on kaks tege-vust, mis on põhimõtteliselt sundtegevused. Need on õppimine ja töö-tamine. Vanemate, õpetajate ja kõigi teiste lapsele oluliste isikute tar-kusest sõltub, kas lapsel kujuneb vajadus olla tark ja jõukas ning kas tal õnnestub aru saada, et järelikult tuleb õppida mõtlema, nägema, kuu-lama, uurima, elama, looma ja töötama, või käsitab ta õpet kui tööd (õppetööd) nagu vastikut sundust.

Selleks, et üha kiiremini muutuvas maailmas püsima jääda, tuleks Eestis saavutada seda, mis suurrahvastele tundub võimatu – integree-rida haridus-, teadus- ja kultuurisüsteem riiklikuks komiteeks, mis on nagu Kaitsevägi ja Kaitseliit väljaspool poliitilisi tõmbetuuli. Vastasel juhul ei õnnestu ühtegi neist rahuldaval määral reformida ja saavutada tase, millele saaks rajada Eesti tuleviku.



Eestis räägitakse tööst palju, ent töö kui probleem on siiani avamata. Töö ja töötamise kohta pole veel ilmunud ühtki sel-list teksti, mis sobiks kasutami-seks õpikuna. Lugeda on üht-teist mõningate töövõtete ja tööriistade kohta. Ka täiskasvanud kodani-kel ei ole võimalust süveneda töö tegurite süsteemi nii, et oleks või-malik aru saada, millistel eeldustel saaks töö kujuneda küllalt otstar-bekaks, efektiivseks ja intensiiv-seks. Muidugi oleks sellist õpikut hädasti vaja nii tööandjatel kui ka töövõtjatel, õpetajatel-lapsevane-matel, saadikutel-ametnikel.

Tänapäeval, välksõnumite ajal, mil inimene võib olla kõikjal ala-lises sides, pole alati enam vaja, et tegevus ja tegija asuksid ühes kohas. Töö sisu, vorm, tähtsus ja

tähendus, pinge ning kõik muu muutub iga aastaga. Paraku on töö ikkagi töö ja juhtimine ikka juhtimine, otsustamine ikka otsustamine jne.

Vanemad inimesed ehk mäletavad, et NSV Liidus, „töörahva riigis” oli tööviljakus kaks-kolm korda madalam kui paljudes teistes riikides. Miks? Sellele küsimusele on vastuseks arvamusi avaldatud, aga sotsio-loogilist uuringut, mille tulemust oleks võimalik pidada õpetlikuks, veel ei ole.

MILLEST TÖÖ SÕLTUB?Mõningatel puhkudel otsustab töötaja ise, mida teha ning kuidas, kus ja millal ta töötab, puhkab või teeb midagi muud. Paljudel puhkudel loob töökoha tööandja, kes määrab ka töökorralduse ja -tingimused,

TÖÖ ON:• tegevus (tegevussüsteemi

element);• protsess (ajalises järgnevuses

ja loogilises seoses olevate sündmuste järjepidev jada);

• ühiskondliku ja isikliku tähen-dusega nähtus (ühiskonna- ja kultuurifenomen);

• norm ja väärtus nii ühiskon-nas kui ka kultuuris;

• subjekti arengutaseme näi-taja;

• lisandväärtuse kujundamise allikas;

• eneseteostuse tee;• palga, tähelepanu ja tunnus-

tuse saavutamise võimalus;• elukestva enesetäiendamise

vorm;• ja veel palju muud.



koostab ohutuseeskirjad, tagab tervisekaitse, väljaõppe, täiendus- ja kordusõppe, töötulemuste arvestuse, palga ja muu kompensatsiooni, sh tõusu ametiredelil jms.

Edu saavutamiseks on vaja luua süsteem tegelemiseks kõige sellega, millest sõltub töö ja elanikkonna tööalane asjatundlikkus – kvalifikat-siooni, motivatsiooni ja orientatsiooni ühtsus, vabaduse, korra ja loo-vuse ühtsus koos korraaustusega.

Selleks, et töö ja selle tulemused oleksid ootuste ja vajadustega koos-kõlas, on vaja nii tööandjal kui töövõtjal ennekõike teadmist töö pro-dukti, võimaliku tarbijaskonna ja tarbimise kohta. Muidugi on vaja tunda ka töökeskkonda, sh suhteid ja suhtlemist, tervisekaitset, töö sisu ja vormi, korraldust, puhtuse, puhkuse ja ohutuse tagamiseks mõeldud meetmete süsteemi jms, millest sõltub tööks vajalik valmidus ja tegelik tööpanus.

Töö tulemuslikkuse saavutamiseks ei piisa ainult tööga tegelemisest. Küsimus ei ole selles, et tegeleda töö eeldustega, vaid tagada on vaja või-malikult kõik, millest sõltub töö ja selle tulemus.

10.1. TÖÖ KUI NÄHTUS JA PROTSESS

Nähtusena on töö inimese tegevussüsteemi üks element, mis sisaldab pisut tegevussüsteemi kõiki teisi elemente (teisi tegevusi, vt 7.0.). Kesk-mist tööd pole olemas. Igal tööl on oma eripära ja igas töös on selle tegi-jale ka erinevad nõuded. Tööde klassifikaatoris on ühes otsas raske füü-siline tervistkahjustav töö ja teises otsas kerge, vähese koormusega töö. Nende vahele saab paigutada kõik tööd.

Töötatakse tehases, põllul, laudas, metsas, merel... Haiglas töötavad sanitarid, hooldajad, köögipersonal jt töölised. Koolis töötavad koris-tajad. Enamik teistest inimestest haiglas ja koolis teeb midagi, mis on tööst võrratult keerukam.

Veidi tööd on kõikjal, ka kodus ja mujal, aga seda tööd tehakse muu tegevuse kõrvalt, möödaminnes. Koristamine on näiteks töö, ent koris-tajana on vormistatud tööle väike osa inimestest. Enamik koristab sel-leks, et endale ja lähedastele muuks tegevuseks paremaid tingimusi luua.



Töö nagu ka kõik teised tegevused edeneb seda paremini, mida enam valdab selle tegija töö kõrval tegevussüsteemi teisi elemente (teisi tegevusi).

Töö kirjeldamiseks on vaja avada (mõelda arusaadavaks):• töö sisu ja vorm ning nende vastavus;• töö tähtsus ja tähendus ning nende vastavus;• töötamiseks vajalikud ressursid ja tingimused ning nende vasta-

vus;• tööpinge ja -rütm ning nende vastavus;• töötulemus ja -tasu ning nende vastavus;• töö ohtude ja ohutuseks võetud meetmete vastavus kehtivale sea-

dustikule;• puhkuse ja muu kompensatsiooni vastavus ühiskonnas ja kultuu-

ris kujunenud standardile.

Iga konkreetset tööd saab käsitleda ja selguse saamiseks oleks ka vaja käsitleda n-mõõtmelise ruumina, millel on vähemalt kõik siin maini-tud vektorid.

Tööd iseloomustab:• füüsiline, intellektuaalne ja vaimne koormus;• pinge, mis kujuneb valikuvabaduse puudumisest, ajadefitsiidist,

erakordsest vastutusest jms;• rutiinsus või vaheldusrikkus;• õiguste, kohustuste ja vastutuse iseloom ja tasakaal;• vabaduse ja korra suhe;• võimalus osaleda:

- strateegiliste otsuste tegemises,- tulemuste hindamises,- kasumi ja muude hüvede jaotuses;

• jms, sest kõikjal võib olla midagi erilist ja omapärast.

Iga tööoperatsioon ja etapp nõuab omajagu oskusi, täpsust ja teadmisi, ent eriti keerukad on tavaliselt üleminekud ja töötulemuse



üleandmised-vastuvõtmised, selleks et jätkata protsessi, milles valmib produkt, teenus või keskkond.

Tööl ei ole ei tervist ega eetikat. Need on inimesel.

Töökoht ei iseloomusta tööd. Ka atesteerimine ei iseloomusta tööd. Atesteeritakse inimesi.

Seni loetu põhjal peaks olema lugejal selge, et igasugune tegevus ei ole töö ja kõiki ei võeta tööle (osa valitakse või nimetatakse ametisse) ning nad ka käivad mitte tööl, vaid ametis. Saadikud ega nende nõuni-kud ei käi ei tööl ega ametis. Nad on kas saadikud või nõunikud.

TÖÖ- JA AMETIKOHTTöölised üldjuhul ei saa luua töökohti ega ka korraldada tööd. Seda saab teha tööandja. Iga uue töökoha loomine on investeering ja see saab end ära tasuda juhul, kui on loodud vastav süsteem.

Otstarbekas on:• passistada kõik töö- ja ametikohad;• atesteerida iga 3–4 aasta järel kõik töötajad ja ametnikud;• akrediteerida iga 4–5 aasta järel organisatsiooni struktuursed

üksused;• koostada ja avalikustada ametialase karjääri printsiibid.

Eraõigusliku ettevõtluse osas need soovitused ei kehti – ettevõtja otsustab ise, kuidas tõhusalt tegutseda.

Üha enam täidavad rutiinseid operatsioone robotid. Oluline on arvestada, et robot on tööriist. Robot ei vastuta; vastutab inimene, kes robotit kasutab.

Otstarbekas on, et töötajal ja ametnikul on valmidus töötada mitmel kohal. Sel juhul ta väärib lisatasu juba selle potentsiaali eest. Normaal-sel juhul võimaldatakse kõigil olla õppes, olla küllalt haritud ja infor-meeritud, et oleks motivatsioon hoida ja kasutada materjali, energiat,

Käsitades tööd on võimalik (heal juhul) saada selle töö enam-vähem rahuldav kir-jeldus, aga ei ole võimalik selgust saada töö kohta, aru saada kujunenud tööolude, -olukorra ja -situatsiooni kujunemise põhjustest.



puhtust, töövahendeid, hooldada neid. Lisaks, et järgida ohutusees-kirju, tuleohutust, standardeid jm.

Erilist tähelepanu on vaja pöörata tööaja otstarbekale, efektiiv-sele, intensiivsele kasutamisele. Aja vargus ja raiskamine on suurimad kahjuliigid.

Krooniline ajapuudus on ebakompetentsuse tagajärg.

Põhjus võib olla see, et inimene:• lihtsalt ei oska oma ametikohal ei otsustada ega täita; kõhkleb-

kahtleb, aga aeg lendab;• ei julge otsustada; kardab, et äkki on vale otsus, äkki juhtub

midagi, äkki ülemus arvab teisiti.

Muidugi võib olla viivitamise ja veeretamise põhjuseks ka puudulik ettenägemisvõime, napp motivatsioon, vale orientatsioon, elukogemu-sega kujunenud ettevaatlikkus ja kes teab mis veel.

Inimene, kes ei ole mitte midagi otsustanud, pole ka vigu teinud. Tuleb ette, et neid, kes ei ole vigu teinud, eelistatakse edutamisel. Eba-kompetentsete ametnike selline tegevus võib algul ajada naerma, aga mõne aja pärast, kui kogu sellistest inimestest koosneva juhtkonna autoriteet on üsna ühtlaselt põhjendamatu, pole naermiseks enam min-git tahtmist.

Igas asutuses, organisatsioonis on erinevad tingimused, erinevad kohalikud tavad, kombed, traditsioonid jne. Tähtis on, et töökorraldus oleks kooskõlas inimeste arusaamadega sellest, mis on mõistlik, sobiv, inimlik, õiglane ja õige. Iga kodanik saab ise edasi mõtelda ja model-leerida endale aktuaalses valdkonnas kujunenud tegevusi ning võrrelda seda vajalikuks peetavaga, anda hinnangud ning tuletada järeldused, ettepanekud ja soovitused.

Samamoodi, nagu juba toimib isikukood, võiks tulevikus hakata toi-mima ka stratifikatsioonikood (vt 2.7.) ja rakenduskood – iga kodanik teaks oma asendit nii stratifikatsiooniindeksi kui ka tegevuste klassifi-kaatori alusel.

Krooniline ajapuudus on ebakompetentsuse tagajärg.



TÖÖTINGIMUSEDTöötamise tingimused toimivad süsteemina. Osa neist saab mõõta, osa kirjeldada ja hinnata. Igal juhul on vaja selle käsitluse aluseks töö teoo-riat, metodoloogiat, metoodikat ja praktikast ammutatud kogemust. Ja igal juhul tasub meeles pidada, et saatan redutab detailide taga. (Vt

1.0., tünnilauaseadus) Sobivate töö-tingimuste loomiseks, hoidmiseks või muutmiseks on vaja ettevalmis-tust eeskätt tööandjal, sealhulgas tippjuhtkonnal, keskastme ja esmataseme juhtkonnal. Töölised ei loo uusi töökohti ega korralda tööd, ent töölistele peab olema juhtide uks avatud selleks, et täiustada kõiki töö tegureid.

Enamasti pole ettevõtete juhtkonnas kujutlust töötingimustest kui süsteemist, rääkimata kooskõlast arusaamades selle kohta, mida silmas pidada töötingimuste hindamisel, mis on ohtlik, normatiivne, opti-maalne ja ideaalne. Enamasti teatakse-tuntakse vaid füüsikalisi tingi-musi (piirnorme) müra, temperatuuri, õhu puhtuse, sh tolmu, tuule-tõmbuse, radiatsiooni, koht- ja üldvalgustuse kohta.

Töötingimuseks on iseseisvuse ja vabaduse ning korra ja korraaus-tuse ühtsus, nagu ka kohustuste, õiguste ja vastutuse vastavus, asjaaja-mise õiglus, osalejate tähelepanelikkus, inimlik hoolivus, abivalmidus, usk ja usaldus, töö- ja palgasuhete läbipaistvus; võimalus end teostada ja täiendada, valmistuda kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvaks tööks jpm.

10.2. TÖÖ KORRALDAMINE

Mis peaks olema läbi mõeldud enne tööle või ametisse asumist? Esitame üsna pika loetelu, et lugeja saaks selle üle mõtelda ja võrrelda endale tut-tava tegelikkusega.

Küllap oleks vaja mõelda järgnevale:• kes, kus, millal ja milleks vajab selle töö tulemusi;• mis (kui palju ja millise kvaliteediga) on vaja valmis saada, keda

millega kuidas abistada või milline olek (keskkond) on vaja saa-vutada mingiks ajaks;

Töötingimusteks on kõik see, millest sõltub tööks vajalike ressursside kasutamine.



• kellel on õigus teha otsuseid töö laabumiseks (alustamiseks, muut-miseks, lõpetamiseks) ja kellel on ühtlasi kohustus vastutada töö, selle tulemuste, inimeste ja töökeskkonna eest;

• mida peavad tööandja ja töötegija teadma, oskama ja aru saama selleks, et tegevus ja tulemused, organisatsiooni potentsiaal ning materiaalne (aineline) ja mittemateriaalne keskkond oleksid vas-tavuses nii ootuste ja lootuste kui ka kirjutatud ja kirjutamata sea-duste nõuetega;

• millest peavad tööandja, töö korraldaja, töö tegija ja töötulemuste hindaja aru saama, mida peab suutma ette näha ja õigeaegselt ära tunda;

• millised peavad tööandja ja töötegija olema inimesena, kollee-gina;

• millal, millises järjekorras ja kuidas on otstarbekas tegutseda;• millest on otstarbekas midagi valmistada;• milliseid töö- ja kaitsevahendeid on otstarbekas (kohustuslik)

kasutada ja arvestada;• milline peaks olema meetmete süsteem selleks, et töölised tahak-

sid (kogu personal tahaks):- olla elukestvas õppes,- täiendada oma ja teiste teadmisi ja oskusi ning ühtlasi valmis-

tuda asjatundjana töötamiseks teistel aladel ning ametikohtadel,- kasutada ratsionaalselt nii töö- kui puhkeaega,- säästa materjali ja muid ressursse ning energiat,- hoida oma ja teiste tervist,- pidada korras töökoht, seadmed ja muud töövahendid,- luua vastastikku üksteisele eeldusi edu ja heaolu saavutamiseks,- hoida ja tugevdada oma organisatsiooni mainet;

• mis võib töötamisel (ka tööseisakute ajal) juhtuda ja milliseid ohutusnõudeid on vaja järjekindlalt järgida;

• milline peaks olema asutuse/ettevõtte/organisatsiooni kommuni-katsiooni- ja interaktsioonisüsteem;

• kuidas tagada subjekt-subjektsed suhted nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunal selleks, et kaasata kõiki (kogu personali) aktiiv-sesse loovasse otsingusse ja vältida igasugust hoolimatust, ebaõig-lust, ahistamist, tõrjumist vms;



• milline peab olema side, mis võimaldaks igal töötajal olla tegelikult ja sisuliselt (mitte mängult või formaalselt, kui-dagimoodi!) küllalt süsteem-selt ja operatiivselt informee-ritud kõige selle kohta, millest on vaja olla informeeritud, et subjektina osaleda olulistes arutlustes ja otsustamistes;

• milline peab olema kogu selle süsteemi edasisidestus, mille elemendiks on kõnealune töö või muu tegevus;

• milline peab olema kogu selle süsteemi tagasisidestus, mille ele-mendiks on kõnealune töö või muu tegevus;

• kuidas vältida inimeste läbipõlemist, võõrdumist ning töö, loo-mingu jm võõrandumist;

• kuidas tagada tööliste aktiivne osalemine nende tööd, töötingi-musi, töökorraldust (sh puhkust), töökeskkonda, töö tõhusust, tasu ja muud kompensatsiooni mõjutavate küsimuste käsitamisel;

• kuidas tagada kõigi töötajate, sh tööliste väärikus ning teadlikkus oma õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsusest;

• kuidas tagada personali, sh tööliste rahuldav kvalifikat-sioon (erialaste, kutsealaste ja ametialaste teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsus);

• kuidas tagada personali, sh tööliste õige orientatsioon ja kindel motivatsioon nii töö- kui ka töövälise aja ning muude ressursside kasutamisel;

• kuidas tagada igat liiki ametnike arusaam, et tööline on enne-kõike inimene – isiksus, aktiivne alge (subjekt), kellel on tunded ja mõtted, huvid ja tahe, hoiakud ja suhtumine, voorused, väär-tused ja normid, müüdid ja tabud, aated ja ideaalid, ning aduda,

• Eesmärk püstitatakse endale. Eesmärk on vaja saavutada.

• Ülesanne antakse kelle-legi teisele. Ülesanne tuleb täita või lahendada. Tavali-selt tuleb ülesande täitmi-sest või lahendamisest ka ette kanda.

• Kohustused kaasnevad.• Funktsioonid (objektiivsed

kaassõltuvused) on.

• Tööle saab sundida, koos-tööle ei saa!

• Koostöös saavad olla isik-sused või grupid, kes vas-tastikku üksteist austavad, usaldavad ja toetavad.



et Põhiseaduse järgi on igal kodanikul teistega võrdsed õigused, kohustused ja vastutus.

TÖÖ EDASI- JA TAGASISIDESTUSEnamasti on töö ja ka muu tegevus Eestis edasi- ja tagasisidestamata (vt

6.2.). Tegevus, mis on edasi- ja tagasisidestamata, ei saa olla juhitud. Kui keegi otsib madala tööviljakuse põhjuseid, siis vähemalt üks põhjus on siin, selles punktis.

Töö on tagasisidestatud, kui töö subjekt (töö kui tegevuse puhul on subjektiks see, kes otsustab, korraldab ja vastutab) töö esmalt edasisides-tab ehk loob kujutluse sellest, mida ta peaks või on kohustatud saavu-tama. Töö tulemus peab sobima sisendiks mingitesse järgmistesse prot-

sessidesse, olema millekski vajalik. Tagasisidestuseks on vaja vaa-delda, kas nii läks, nagu sooviti. Vaatluse tulemust tuleb edaspidise töö korraldamisel arvestada.

Puudulik edasi- ja tagasisides-tus ei iseloomusta pelgalt tööd. See puudus on üsna tavaline igal

regulatsiooni- ja juhtimistasandil ning kõigis eluvaldkondades. Koda-nikku ei pruugi selline praktika rahuldada. On, mille üle mõelda ja mille korrastamisel aktiivsust ilmutada.

Kui tagasisidestus on puudulik, ei saa süsteemid ka iseregulatiivselt funktsioneerida, muutuda ja areneda.

TÖÖ HINDAMINETööle hinnangu andmiseks peab vaatama mitte ainult tööd, vaid ka tulemust, selle kvaliteeti, hulka, õigeaegsust, selle saavutamiseks kulu-nud aega ja muid ressursse, mõju keskkonnale ja tegijale endale.

Selleks peab koguma küllalt palju usaldusväärseid andmeid, võrd-lema tegelikku vajalikuga ja muuski mõttes sobivaga nii ühiskonna- kui kultuurikontekstis. Mistahes hinnangute andmiseks peab hindajal ja üldsusel olema teada:

• Tagasisidestus ei seisne pel-galt andmete kogumises!

• Tegevus on tagasisidestatud, kui see on eelnevalt edasisi-destatud ja kui tegija tegeli-kult arvestab senise tegevuse kohta kogutud andmeid.



• mida hinnatakse;• milliste kriteeriumide süsteemi alusel hinnanguid antakse või

hindeid pannakse;• kes, kus, kuidas, millal peaks neid hinnanguid ja hindeid arves-

tama.

Töö tulemuse hindamine on võimalik, kui töö subjekt suudab ja tahab:• hoomata kvantiteedi, kvaliteedi ja tähtaja ühtsust;• võtta arvesse nii tulemused kui ka tagajärjed;• vaadata, mil määral töö tulemus vastab tarbija vajadustele;• arvestada, milline oli jälg, mille kõnealune töö jättis keskkonnale;• vaadata, kas tulemus on saavutatud tänu inimeste tervisele, loo-

dusele ja kultuurile või inimeste, looduse ja kultuuri arvel;• kompenseerida kogu kahju, mis kaasnes selle tegevusega.

Hinnata on mõtet, kui hindajad on asjatundlikud ja ausad, kui hin-nangud on usaldatavad, küllalt süsteemsed ja arusaadavad; kui tulemus-tele antud hinnangud laienevad hinnanguks ka otsustajatele-juhtidele-korraldajatele ning nende hinnangute alusel tehakse järeldused, mida edasises tegevuses arvestatakse (seotakse ka inimeste tasu tegevuse tingi-muste ja karjääriga).

Kui töö või muu tegevuse eest makstav tasu ei võimalda rahuldavalt elada, pole mingit alust eeldada, et töötajad annavad endast parima – õpivad, täiustavad tööoperatsioone, suhtuvad säästlikult ja loovad vas-tastikku üksteisele eeldusi edu saavutamiseks. Pigem vastupidi – töö-tajad võivad võõrduda (vt 3.3.) ja võimaluse korral lahkuda.

Igaühel on õigus saada oma panuse eest väärilist ja õiglast tun-nustust ja tasu. Palk ei ole ainus rakendussüsteemi korrastav tegur. Tõsi on see, et tasu peab võimaldama mitte ainult kuidagi elada, vaid luua perekonnale normaalse elukeskkonna, säästa nii eluaseme soeta-miseks ja täiustamiseks kui ka vanaduspäevadeks, õnnetusjuhtumi-teks jm. Selline palk, millest jätkub hädapärast eluasemekulude katmi-seks, ei tekita piisavat motivatsiooni. Osadele paistab, et ühiskond on

Riik edeneb, kui töö- ja elu-keskkond on mõeldud ini-mese arenguks ja arengu-potentsiaali hoidmiseks, mitte ruineerimiseks.



majandus, et nad peavad tegelema majandusega ja tegeledes majandu-sega on võimalik edendada majandust. Sellest ei piisa. Majandus on ühiskonna edenemise üks eeldus ja tulemus, arengutaseme üks näitaja.

Tõsiseltvõetavat selgitust selle kohta, miks on palgad Eestis endiselt mitu korda madalamad kui kõigis Põhjamaades, pole. Mõne meelest on viletsa olukorra põhjuseks ettevõtete väiksus ja nõrk ekspordivõime, teiste meelest aga juhtimise, haldamise ja organiseerimise vilets tase. Kolmandad avaldavad arvamust, et vaesuse põhjustab siinne madala lisaväärtusega allhange. Suuremat tulu, nagu teada, saab see, kes müüb tarbijale lõpptoodangut, mitte see, kes jupikesi valmistab ja on sun-nitud need odavalt ära andma sellele, kes seab kokku tarbimisväärtu-sega terviku. Allhange on vaesuse tõttu tekkinud („sõprade” tekitatud) vaesuslõks.

PALGALÕKS JA PUUDULIK INFRASTRUKTUUREestit on omajagu mõjutanud soov siia meelitada välisinvestoreid, kes looksid mingi hulga töökohti. Loodetud mõju pole, kui need investo-rid siin odavat allhanget teevad, oma kasumi maksuvabalt laenudena välja viivad ja teadusasutustest kauge kaarega mööda käivad. Samuti siis, kui eelistatakse hoida oma raha teiste taskus ja teha kõik võimalik, et vältida selliste kohalike hoiu-laenuühistute tekkimist, mis vähendak-sid välispankade tulusid ning võimaldaksid siinsel initsiatiivil tärgata ja iseseisvuda.

Enam-vähem kõigis arukates riikides on loodud tõhusad meetmed oma turu, st oma tootja kaitsmiseks. Mõnel üksikul maal ei söanda

valitsus pöörata tähelepanu oma tootjatele teistega vähemalt võrd-sete tingimuste loomisele. Vaesu-mist soodustab EL direktiivne sot-sialistlik mõtlemisviis, mille järgi võiks praegust aega pidada projek-

tide ja programmide ajaks ning seda, mida mõnele eraldatakse, on ette nähtud nimetada abiks.

Majandusteadlane Heido Vitsur on nimetanud olukorda, kuhu Eesti on langenud, palgalõksuks.

Kui tööandja teeb näo, et mak-sab palka, teeb ka töövõtja näo, et teeb tööd, aga ei mõtle, ei õpi, ei hoia.



Enam-vähem rahuldavalt elavad need, kes tegutsevad organisatsioo-nides, mis ei loo ega tooda mitte midagi, elavad looduse, kultuuri või teiste inimeste arvel.

Osa inimesi elab palgalõksus, paljud ka majalõksus – ei saa kusagile minna; kohas, kus on kinnisvara, pole tööd. Pole ka lootust, et tööd tekib, sest infrastruktuur on lagunenud – kauplust enam pole, kooli pole, postkontorit pole ja raamatukogugi on ammu suletud. Hobust enam ei ole ja bensiini ostmiseks pole raha.

Tasub mitu korda korrata ja meelde jätta, et efektiivsus on infra-struktuuri funktsioon. Kui infrastruktuur on puudulik, pole rahuldava efektiivsuse saavutamine võimalik. Investeeringutest, nagu ka riigieel-arvelisest ja kohalikust eelarvest peaks minema oluline osa infrastruk-tuuri täiustamiseks. Vastasel juhul on suurenev mahajäämus vaid aja küsimus.

10.3. TÖÖALANE ETTEVALMISTUS

Heal juhul algab tööalane ettevalmistus juba varases lapseeas. Lapsed võivad mängida tööd, aga töö ei ole mäng. Töö võib käia lusti ja lau-luga, aga töö peab olema mingiks ajaks tehtud! Töö on selline tegevus, mille tulemus on vajalik. Ka lapse puhul, kellel on oma jõukohased püsivad kohustused – näiteks, et tolm oleks pühitud, laud kaetud, laua-nõud kappi pandud. Töökus, täpsus, korraaustus, iseseisvus, tegevuste lõpuleviimine ja mitmed teised isiksuslikud omadused kujunevad välja lapseeas just püsivate pingutuste kaudu.

Kui need omadused õigel ajal ei kujune, on inimene hädas terve elu; teised temaga veel enam.

Töö kui väärtus ei kujune sunduse, käskimise ja keelamise kaudu.Lausa rumalad on vanemad, kes määravad lapsele karistuseks mõne

töö. Sama võib öelda ka nende ametnike kohta, kes määravad pahate-gude eest karistuseks töötamist. Masendavalt toimib ka mõttetu töö – selline, mille tulemust kellelgi vaja ei ole.

Lapsevanemad kui ka õpetajad saavad enamasti aru, et töö õppimine on valmistumine iseseisvaks eluks, eneseteostuseks. Sageli on arusaa-dav seegi, et töö saab laabuda neil, kes oskavad mõelda ja suudavad



otsustada. Jutud töö tähtsusest ja keerukusest on ka vajalikud, aga tõe-liselt toimib töö ise.

Õppimisel ja töötamisel nagu ka teistel tegevustel ei ole eesmärke; eesmärgid saavad olla inimestel. Selline termin nagu „õppetöö” on mõt-tetus. Õppe tulemus peaks kujunema õppijas; töö tulemus on väljas-pool tegijat. Kuhu küll saaks koguneda „õppetöö” tulemus? Eesmärgid saavad olla näiteks õpetajal ja õpilasel ja kõigil teistel, kes õppega kokku puutuvad, mitte tegevustel, asjadel, tekstidel, üritustel.

Oluline on märgata ja arves-tada, et töö on eksistentsiaalne väärtus, mida peab tegema iga ini-mene, ja et iga töötaja väärib täit tunnustust, tähelepanu ja austust.

ERIALA, KUTSE JA AMETErialasid on tuhandeid, kutsealasid sadu, aga ametialane ettevalmistus on üks: otsustamine ja otsuste täitmise korraldamine nii, et sellega kaas-neb ka vastutus. See on vajalik igal ametikohal ja kus tahes – tehases, haiglas, koolis, kaitseväes jm.

Eriala – vene специальность, ingl speciality; kutse – vene профессия, ingl profession; amet – vene должность, ingl occupation.

Rääkida saab erialasest, kutsealasest ja ametialasest ettevalmistusest eraldi, aga vaja on nende ühtsust – kõiki kolme vastastikustes seostes. (Vt ka 9.2.)

Eesti kutsekoolides ei eristu kutse, eriala ja amet ega kutsealane, eri-alane ja ametialane ettevalmistus. Raskusi on ka õppe ja hariduse eris-tamisega. Rõhk on erialaoskuste omandami sel. Õppes on lähtekohaks õppekava, mitte ühiskonnas kujunenud vajadused. Rahuldav ei ole, kui kutsekoolis ei pea õpetajad ega õpilased reaalseks, et oskustööline peaks suutma oma peaga mõelda. Võimalikuks peetakse, et ta omandab min-gid töövõtted ja suudab püsivalt ning korralikult ära teha selle töö, mis on antud ja selgeks seletatud.

Oskustööline, kelleks nn kutsekooli lõpetanud isikuid tuleks pidada, peaks omandama ka oskused võrrelda alternatiive, langetada

Ühiskonna edenemise eeldu-seks on, et elanikkond suhtub austuse ja tähelepanuga töö-inimesesse ning töötamine on au ja tunnustuse asi.



eelistusotsuseid, põhjendada, selgitada, seada eesmärke ja valida vahen-deid, kehtestada ja järgida tegevusprintsiipe, hinnata oma ja teiste töö tulemuste kvaliteeti, sobivust sisendiks nendesse protsessidesse, kuhu need olid mõeldud. Vajalik on võtta meetmeid elukestvale enesetäien-damisele – kvalifikatsiooni, orientatsiooni, motivatsiooni jt professio-naalseks tegutsemiseks vajalike eelduste järjekindlaks täiustamiseks. (Vt

9.3.)

Kui kutsekoolides on õppe keskmes vaid erialased oskused, kõrgkoo-lides ja ülikoolides vaid erialased teadmised, on kuri karjas. Paraku on nii, et eriala ei lähe tööle ega ametisse; läheb (kui võetakse) isiksus, kel-lel peab olema peale erialaste oskuste või teadmiste ka võimekus olla ja käituda kui aktiivne ja vastutusvõimeline kodanik.

Vastutusvõimeline kodanik suudab ja tahab:• orienteeruda ja osaleda otsustamises;• seostada oma tegevust teiste tegevusega;• tagada ohutu töökeskkonna endale ja teistele;• osaleda elukestvalt õppes;• kasutada iga võimalust enesetäiendamiseks, st valmistumiseks

uute, senisest vastutusrikkamate kohustuste täitmiseks.

Loomulik oleks, kui eelistatakse neid kandidaate, kellel on nii ame-tialane, erialane kui ka kutsealane ettevalmistus. Sellist õpet, kus ame-tialane kompetentsus pole poole sõnagagi kõne all, ei saa rahuldavaks lugeda. Oskustöölisel, nagu ka tehni kul või kesk astme ja iga muu taseme juhil on vaja ettevalmis-tust suhtlemiseks, loomiseks, uurimiseks, oma ja teiste tegevuse edasi- ja tagasisidestamiseks, riskide võt-miseks. (Vt ka 11)

Vaja oleks kujundada kogu riiki hõlmav hoiak, et tööinime ne on auväärne asjatundja, mitte kõr-valseisja. Inimesi ei saa Soomest ega mujalt osta. Immigrantide

• Töölised võetakse tööle, ametnikud ametisse.

• Töölised käivad tööl, amet-nikud ametis.

Vaja oleks kujundada kogu riiki hõlmav hoiak, et tööinime ne on auväärne asjatundja, osaleja, mitte kõrvalseisja.



lõimumise jutte võivad ajada isikud, kelle puhul on ammu selge, et nad ei saa aru, mida räägivad.

Õppe eeldused peavad kujunema siin, Eestis, meie ühiskonna- ja kultuuriseostes, meie praegusi ja tulevasi vajadusi arvestavalt.

Rahuldava tööalase ettevalmistuse saavutamiseks on vaja õpe seos-tada praktikaga. Töökus, virkus, visadus, täpsus, järjekindlus jms kuju-

nevad olulisel määral eeskujude ja praktilise eheda töötamise, mitte töö mängimise kaudu.

Tänapäeval õppes palju kasu-tatav infotehnoloogia, äpid jms ei asenda ehedat tööd ega tööõpet, vaid peaksid seda täiustama kui kaasaegsed töövahendid.

Tööõpe on inimese sotsialiseerumise, ühiskonda sisse kasvamise (vt

2.1., 2.2.) ja põlvkondade järjepidevuse hoidmise tegur.

10.4. TÖÖJÕUD

Töötamine on mõttetu, kui pole rahuldavat juhtimist, juhtimisel pole mõtet, kui pole töötamist, mida juhtida. Tööd ei tee tehas, kontor või asutus. Tööd teeb inimene. Töö on kas teadlik tegevus või roboti-laadne programmeeritud liigutuste kogum. Robot ei hooli sellest, mida tehakse, ega sellest, mis välja tuleb. Robot teeb seda, mida programm ette näeb.

Kui inimesele ette kirjutada tegevus, pole võimalik kvaliteetset tule-must nõuda. Sel juhul inimene teeb, mida kästud, ja seda, mis välja

tuleb, vaadaku käskija ise. Kui toi-mida vastupidi ja sõnastada tule-mus, mis oleks vaja saavutada mingiks ajaks, hakkab tegija mõt-lema selle üle, kuidas oleks kõige

otstarbekam toimida, ja vastutab nii oma tegevuse kui ka tulemuse eest.Samasugune seos on protsessi tulemuse kui seisundi või oleku vahel

– kui kirjutada ette protsess, pole korralduse andjal võimalik nõuda

• Tööd ja tööinimest on neil raske mõista, kes pole ise tööd teinud ja kes tegelikult ei oska tööd teha.

• See on nii, olenemata sellest, kui kõrgel ametipostil keegi tegutseb.

Meeldiv ja innustav on vaid vaba, mõtestatud ja jõukohane töö.



tulemust. Kui kirjutada ette tulemus, hakkab täitja mõtlema, looma, uurima, kuidas selline tulemus saavutada parimal võimalikul viisil.

Töötulemus võib olla müümise-ostmise objekt. Tarbija vajaduste rahuldamiseks on vaja tunda tarbijaskonna struktuuri ja konjunktuuri. Professionaalse taseme hoidmise ja monitooringuga tuleb tegeleda kogu aeg. Seda võiksid ettevõttes teada mitte ainult juhataja ja tema asetäit-jad, vaid ka kõik teised – toota on mõtet siis, kui on müük.

Tööjõu kvaliteedi määrab, kas inimesed erinevatel tasanditel ja eri-nevates rollides olles on võimelised süsteemselt mõtlema, kas neil on motivatsioon küllalt tugev, orientatsioon õige, kvalifikatsioon kõrge, eruditsioon avar, intuitsioon selge, affiliatsioon kindel, stiil selgelt eris-tuv ja sobiv ning tervis rahuldavalt hea. (Vt 9.3.)

MITTEARVESTAMINE TOOB PINGEDHeal juhul on töövõtjad küllalt haritud ja informeeritud selleks, et aru saada eesmärkidest ja vahenditest, piirangutest ja võimalustest, tegutse-mise põhimõtetest ja hindamise alustest.

LOODUSSIDEorganisatsiooniside

enesetäiendaminekoostöövalmidus

otsinguvalmidus

vastutustundlikkuskohusetundlikkus

täpsus

väärikus

vaimsususinusausus

ohutusevalve

x, y

ökosüsteemne mõtlemisviis

süsteemsuskomplekssus

kultuuriside

perekonnaside

ühiskonnaside

regulatsiooni- ja juhtimistasandite seostus

keskkonna ja tarbijatundmine ning arvestamine

looja side

sotsiaalnevaimne

identiteet(kultuuri esindaja)

füüsiline

identiteet(ühiskonna liige)

nõudlikkuskaitsevalmidus

kodanikuteadvus - piirkonna - valdkonna

tervis(heaolu)

JOONIS 10.4.1. Tööjõu kvaliteet.



Kui töö tegija tegelikult ei saa kaasa rääkida töökorralduses jms, ja temaga ei suhelda, vaid teda koheldakse; kui tal pole võimalik olla infor-meeritud ja keegi ka ei küsi temalt, kuidas läheb, siis võib juhtuda, et inimesed võõrduvad tööst (vt 3.3.), muutuvad hoolimatuks ja ükskõik-seks, ei suhtu säästvalt materjalidesse, energiasse, instrumenti ega kesk-konda, ka endasse ja kaaslastesse.

Kui inimesed ei saa osaleda töö tulemuste kasutamises ja nende palk ei sõltu töö tulemustest (töö tulemuste eest saadud ekvivalentidest), võib juhtuda, et töö pöördub inimese vastu, muutub talle vaenulikuks jõuks. Midagi hullemat kui töö võõrandumine (vt 3.3.) on raske ette kujutada.

Lootus asendada eesti kultuuris kasvanud töötegijad kuskilt teistes kultuurides kujunenud inimestega kuulub võib-olla julgete mõtete maa-ilma, aga tervikuna ei kannata kriitikat. Mida enam on riigis manipulee-rimise objektidena ja naeruväärse palgaga töötajaid, seda vähem on loo-tust, et kvalifitseeritud tööjõudu tekib juurde.


28111. peatükk: JUHTIMINE

11. PEATÜKK: JUHTIMINE

Juhtimine on keerukas, kuid palju vähem keeruline võrreldes sellega, kuidas saavutada juhtimise vältimine ehk isereguleeruv süsteem.Kodanikul on vaja vallata nii juhtimist kui ka juhtimise vältimist.

11.0. ÜLDIST

Mõnikord on inimesed raskustes, kuna ei saa päris täpselt aru, mil-lest jutt käib. Selliste sõnade hulka, mille tähendus võib ulatuda seinast seina, kuulub ka „juhtimine”, samamoodi „valitsemine”, „haldamine” ning teised sihi- ja eesmärgipäraseid tegevusi tähistavad sõnad.

Igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil (vt joonis 7.2.1.) on vaja tunda kõiki neid tegevusi koos teise poolega, tänu millele need omandavad mõtte. Juhtimine saab olla mõttekas koos täitmisega, valitsemine koos allumisega, haldamine koos hooldamisega jne.

Kodanik, kes tahab jõuda orienteeruma juhtimises ja teistes ees-märgipärastes süsteemides, peaks alustama inimesest, täpsemalt öel-des – endast. Kui see õnnestub, kujuneb sihiks saavutada enda ja teiste subjektide sellised suhted, tase ja koostöö, et regulatsiooniks piisab voo-rustest. Sel juhul on juhtkonnal vaja tegeleda keskkonna ja tulevikuga ning võimalust mööda vältida juhtimist. Selleks on vaja olla generalist. (Vt 1.7.)

Oluline on, et protsessid kulgeksid sobivas suunas, otstarbekalt ja rahuldavas tempos. Kõige keerukam on leida, milline suund on igas



mõttes õige ja milline tegevus rahuldavalt otstarbekas. Praktikas näeme, et enamasti muretsetakse efektiivsuse pärast. Rahuldavaks saab pidada siiski otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse ühtsust, mitte üht, teist või kolmandat!

Ühiskonnas võib olla nii, et see, mis tundub olevat kohe, lokaalselt ja avalikult väga meeldiv, on pikemas perspektiivis globaalselt ja varjatult hukatuslik. Ühiskond ei ole homogeenne. See, mis osa inimesi vaimus-tab, võib olla teisele osale vastuvõtmatu.

Paljud kardavad muutusi, sest mine tea, mis nende tagajärjel jälle juhtub.

Juhtimisest arusaamiseks tuleb tuvastada võimalikult kõik, millest sõltub iseregulatsioon ja juhtimine, ning ka võimalikult kõik, mis oma-korda sõltub nii iseregulatsioonist kui juhtimisest. (Vt ka joonis 0.3.2.)

Kuidagi oleks vaja jõuda aduma, et iseregulatsioon on pri-maarne ja juhtimine sekundaarne. Sellise taseme saavutamiseks on vaja rahuldavaks peetavat ameti-alast ettevalmistust, mida koolides praegu veel ei võimaldata.

Juhtimise objektiks on prot-sessid. Protsessidest on eesmärgis-tatud ja juhitav vaid tühine osa. Juhtimise subjektiks on isik või

isikute kogum, kellel on õigus otsustada ja normaalseks peetaval juhul ka kohustus vastutada kõigi oma tegevuse otseste ja kaudsete tulemuste ja tagajärgede eest – inimeste, keskkonna, organisatsiooni funktsionee-rimise, muutumise ja arengu ning arengueelduste eest.

Tähtis on meeles pidada, et areneda saavad vaid isereguleeruvad süs-teemid. Juhtimine-valitsemine-haldamine jne on vajalikud vaid siis, kui iseregulatsioon ei toimi või toimib vääras suunas, lünklikult, tulutult, ohtlikult. Juhtimiseks võib olla vajadus ka nendel puhkudel, mil süs-teem on kaotanud elujõu ja ei ole enam võimeline iseseisvalt jätkama. Kui sise- või välispinged on kasvanud ohtlikult suureks ja süsteemis ei ole potentsiaali allakäigu põhjuste avastamiseks, siis ei tohi – nagu

• Eesmärgipärase tegutsemise ja õppe abil oleks vaja jõuda aduma, et primaarne on ise-regulatsioon.

• Juhtimisalane kompetent-sus on vajalik eeskätt selleks, et vältida juhtimist ja vaja-duse korral korrigeerida üht-teist või alustada ja katsetada midagi täiesti uut.



juba Vana-Roomas teati – tugevdada korda, vaid siis peab avardama vabadust.

JUHTIMINE, TÄITMINE, OTSUSTAMINENeil, kellel on õigus midagi juhtida, on ühtlasi kohustus midagi täita. Igaüks peab vastutama nii juhtimise kui täitmise tulemuste ja tagajär-gede eest.

Inimesed saavad aduda sotsiaalset tegelikkust ja käituda kodanikuna (vt

1.6. ja joonis 2.9.1.), kui nad saavad aru, et:• juhtimine on mõttetu, kui

pole täitmist;• täita saab eelnevalt tehtud

otsuseid;• juhtimise keskne etapp on

otsustamine;• otsustamisel ei ole põhiküsi-

museks otsus, vaid kõik see, mis otsustamisega kaasneb;• otsustamisega (NB! mitte otsustamismängudega) kaasneb lisaks

otsusele ka otsustamises osalenud inimeste vastutustunne ja aktiivsus;

• kõik inimesed on mingites seostes otsustajad ja samas ka täitjad;• täita tuleb nii enda kui ka teiste tehtud (teistelt kohustuste või

ülesannetena saadud) otsuseid;• tunnustust saavad ja karjääriredelil tõusevad inimesed mitte juh-

timise, vaid täitmise alusel;• järelikult on nii juhtimisalast kui ka täitmisalast ettevalmistust

vaja kõigil inimestel, kes tahavad produktiivselt rakenduda ning kodanikuna hoida ja edendada oma riiki, kodukanti, asutust-ette-võtet-organisatsiooni ja kõike muud.

Juhtimise kohta on võima-lik öelda midagi hinnangulist nii tegevuste jada kui ka selle otseste ja kaudsete tulemuste-tagajärgede

Vastutustunne ja aktiivsus kujunevad otsustamises osa-lemisega – muid võimalusi ei ole teada!

Elanik saab käituda koda-nikuna, kui tal on rahuldav ettevalmistus nii juhtimiseks kui ka täitmiseks, mitte pel-galt üheks või teiseks!



põhjal. Midagi olulist saab öelda ka keskkonna ning avalike ja varjatud kaassõltuvuste alusel.

Juhtimise funktsioonide (objektiivsete kaassõltuvuste) süsteemi tagant paistab juhti-mise olemus. Juhtimise nähtu-muslik külg ehk kvaliteet ilmneb selle kaudu, kuidas (mil määral) juhtimine rahuldab tarbija vaja-dusi, vastab nii kultuuris kuju-

nenud stereotüüpidele ja kehtivatele standarditele kui ka ideaalile ning tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele.

KES SOBIB JUHTIMA?Toome ära pika loetelu, et lugeja saaks mõtlemiseks võimalikult palju pidepunkte.

Subjekt saab midagi juhtida, kui ta:• teab-tunneb lähtekohta (asukohta või olekut kui n-mõõtmelist

ruumi enne kavandatavat tegevust);• kujutab ette, mida ta tahab saavutada, kuhu jõuda, milline olla,

millised olud, milline olukord või situatsioon esile kutsuda;• kujutab ette otstarbekat suunda (sihti) ja juhtimise objekti (prot-

sessi) kui teekonda lähtekohast sihtkohta (seisundisse), kui etap-pide ja üleminekute järjepidevat jada;

• kujutab ette keskkonda, milles tuleb teel olles tegutseda;• suudab luua-hankida-hoida sihil püsimiseks ja eesmärkide saavu-

tamiseks vajalikke vahendeid (vahendite süsteemi), sh ressursse ja nende kasutamiseks vajalikke tingimusi; NB! Kui mõnd vajalikku ressurssi ei ole, pole ka vastavat tin-

gimust teiste ressursside kasutamiseks. Seetõttu protsess kas katkeb, aeglustub järsult ja/või muutub kallimaks, sest puu-duv (liiga nõrk) ressurss tuleb kuidagi kompenseerida. Enam-vähem kõike on võimalik kompenseerida mõni aeg; võimatu

• Funktsioonid on ja kaasnevad igasuguse tegevusega objekti tahtest sõltumata.

• Printsiibid (kokkulepitud põhi-mõtted) on prospektiivse (tule-vikku suunatud) toimega.

• Kriteeriumid (hindamise alu-sed) on retrospektiivse (mine-vikku suunatud) toimega.

• Prerogatiivid on õigused, mida ei delegeerita.



on kompenseerida kõike kogu aeg.

• suudab kehtestada tegutse-mise printsiibid, põhimõtete süsteemi, mille sisu, vorm ja järgimine kujundab organi-satsioonikultuuri;

• suudab kehtestada tegijate, tegevuse, tulemuste-tagajärgede ja keskkonna hindamise kriteeriumid, mille tundmine ja arvesta-mine kindlustab õiglase asjaajamise ning ausad vertikaalsuhted;

• suudab luua sideme, mis tagab võimaluse olla vastastikku opera-tiivselt ja süsteemselt informeeritud ning tunda end osalejana;

• suudab oma ja teiste tegevuse edasisidestada, st püüab saavutada, et iga etapi väljund sobib sisendiks järgmisele etapile ja protsessi väljund (tulemus) sisendiks järgmistele protsessidele (kõikidele nendele protsessidele, kuhu põhimõtteliselt peaks sobima);

• suudab oma ja teiste tegevuse tagasisidestada, see tähendab:- koguda andmeid nii iga etapi kui ka kogu protsessi kulgemise

ning tulemuste ja tagajärgede kohta,- interpreteerida neid andmeid (muuta infoks),- anda hinnangud nii tegevusele kui tegijatele ja tulemustele-

tagajärgedele ning keskkonnale,- teha järeldused ja arvestada neid edasises tegevuses;

• suudab kehtestada prioriteedid (eristada võtmetähtsusega tegurid ja kujundada toimingute pingerida);

• suudab luua koostööks vajalikud eeldused, sh täpsustada vastu-tusala, konkreetne vastutus ja subordinatsioon, õigused ja kohus-tused, aruandluse, enesetäienduse, loomingu, uuringu, karjääri jms alused;

• suudab kehtestada prerogatiivid (igaühe ainupädevuses olevad otsustus- ja vastutusvaldkonnad);

• suudab luua süsteemi selle kõige hoidmiseks, mida ei tohi muuta, mida peab hoidma-kaitsma-tugevdama;

• suudab luua süsteemi kõige selle küllalt operatiivseks muutmi-seks, mis on muutunud kõlbmatuks (on moraalselt või füüsiliselt vananenud);

Kõik isereguleeruvad süs-teemid, mida üritatakse ka juhtida, ent juhtkonnal pole võimekust süsteemseks mõt-lemiseks ning tegutsemiseks, kas kiratsevad või hukkuvad.



• suudab kindlustada või-malikult täiusliku infrast-ruktuuri, pidades silmas, et efektiivsus on infrastruktuuri funktsioon ja et rahuldavaks saab pidada vaid kaasajal ter-

viklikuks peetavat infrastruktuuri;• suudab arvestada, et organisatsioonide-institutsioonide edu sõl-

tub eeskätt personalist (inimeste kultuuri- ja ühiskonnaseose, motivatsiooni, orientatsiooni, kvalifikatsiooni, eruditsiooni, intuitsiooni, affiliatsiooni jms ühtsusest (vt 9.3.), koostöövõimest ja -tahtest);

• teab, et rahuldavaks saab kujuneda vaid süsteemne tegevus.

11.1. JUHTIMISE SUBJEKT JA OBJEKT

Juhtimise subjekt saab olla indi-viid või indiviidide kogum, kel-lel on adekvaatne enesetunnetus ja -teadvus (mina); grupitunne-tus ja -teadvus (meie); kultuuri-tunnetus ja -teadvus (identiteet) ning ühiskonnatunnetus ja -tead-vus (kodanikutunne). Muidugi peaks otsustajatel alati olema ka formaalne ja moraalne vastutus ning selle vastutusega kaasnevate kohustuste täitmiseks vajalikud formaalsed ja moraalsed õigu-sed. Rääkida saab siin omaette nii õigustest, kohustustest kui ka vastutusest, ent elus toimivad need kolm koos ja korraga. Kui

JUHTIMISE SUBJEKT ON INDIVIID VÕI INDIVIIDIDE ÜHTEHOIDEV KOGUM, KES OTSUSTAB JA VASTUTAB NING KELLEL ON:• adekvaatne enesetunnetus ja

-teadvus;• grupitunnetus ja -teadvus;• kultuuritunnetus ja -teadvus;• ühiskonnatunnetus ja -tead-

vus;• kaasaegne ametialane ette-

valmistus;• orientatsioon tegutseda nii

otsustaja kui ka täitjana;• valmidus püsida elukestvas

õppes (mitte mängida õppes olemist!);

• pealisülesanne (vt 2.12).

• Efektiivsus on infrastruktuuri funktsioon.

• Rahuldavaks saab pidada kaasajal terviklikuks peetavat infrastruk-tuuri.



kasvõi üks neist (ükskõik milline) on nõrk või puudu, pole teistelgi tähtsust.

Juhtimise subjekt on see, kes teeb otsuseid, korraldab otsuste täitmist ja vastutab selle eest, mis välja tuleb. Juhtimine kätkeb igavest dilem-mat. Kui kõik inimesed, keda otsus puudutab, osaleksid otsustami-ses, siis ei saaks öelda, kes otsustas, ja kõik peaksid koos ka vastutama. Tegelikult ei vastutaks siis mitte keegi. Kui juht (direktor, minister vm) kõige üle ise otsustab, peaks ta ise ka kõige eest vastutama. See ei ole praktikas võimalik. Kus on piir ja mis on mõõt, tuleb selgitada iga kord eraldi. Samasugune dilemma, nagu on juhtimises, on ka teistes sihi- ja eesmärgipärastes protsessides.

VÕTMEKÜSIMUS ON KAASAMINEVõtmeküsimuseks kujuneb üldsuse (organisatsioonis kogu personali) sisuline kaasamine.

Esmalt tuleb saavutada, et võimalikult paljud (kõik) oleksid rahul-davalt informeeritud mitte innovatsioonist, vaid kujunenud oludest ja olukorrast ning muudatuste otstarbekusest või koguni paratamatusest. Selleks on vaja võimaldada kõigile andmeid, mille varal saaks igaüks ise aduda, milline on kuhjuma hakanud vastuolude tähendus. Selleks, et inimesed saaksid veenduda uuenduste vajalikkuses, võib olla tõhu-saks argumendiks prognoosid ja nende varal koostatud stsenaariumid lähema ja kaugema tuleviku kohta. Kui personalil ei õnnestu aru saada uuendamisvajadusest ja vastuolude sallimise võimalikest tagajärgedest, on innovatsiooni ladus kulgemine ohus.

Inimestele ei maksa ajada ei mesi- ega hirmujutte. Vaja on küllalt ter-viklikku pilti, mitte paljaid arve ega kontekstita informatsiooni. Tuleb võimaldada olla informeeritud mitte ainult sellest, millised on olud ja olukord, vaid ausalt selgitada, miks on nii ja mida (milline olukord) oleks vaja innovatsiooniga saavutada.

PÕHIPROTSESS JA KÕRVALTEGEVUSMida oleks soovitav teha? Esimese sammuna tuleb olud ja olukord modelleerida nii staatikas kui dünaamikas. Seejärel saab võrrelda



olevikku nii mineviku kui ka tulevikuga ja sõnastada innovatsiooni põhjuseks olevad vastuolud probleemidena. Siis saab selgitada nii seda, milline olukord on siin ja mujal, kui ka näidata, millised on olukorra muutumise suunad ja muutumise intensiivsus. Vaja on saavutada, et kujuneks ning säiliks usk oma jõusse ja teadmine, et peame ise oma probleemide põhjustest jagu saama. Selleks, et rahuldavaks peetava süs-teemsusega küllalt kiiresti tuvastada probleemide põhjused ja muud seosed, tuleb korraldada analüüs. Enamasti on see jõukohane vaid vas-tava ettevalmistusega inimestele.

Kui õnnestub avastada probleemide otsesed ja kaudsed, avalikud ja varjatud, lokaalsed ja globaalsed põhjused ning need süsteemiks põi-mida ja avalikustada, saab teha sünteesi, anda hinnangud ja tuletada adekvaatsed järeldused.

Põhiprotsessi kõrval tuleb mõelda:• kuidas juhtida küllalt delikaatselt tähelepanu sellele, mida oleks

vaja igal juhul kindlasti hoida ja kaitsta;• kuidas luua alternatiivsed lahendusvariandid, igal oma head ja

vead;• kuidas toetada, kaitsta ja innustada neid, kes otsivad alternatiiv-

seid lahendusi, uusi argumente ja vastuargumente;• kuidas aidata personalil valmistuda eelseisva innovatsiooni kõiki-

deks etappideks;• kuidas hoida personal ja vajadusel ka laiem üldsus kursis innovat-

siooni kulgemisega;• kuidas toetada ja lohutada neid, kes sattusid innovatsiooni tõttu

keerulisse olukorda;• kuidas tunnustada neid, kes tegutsevad innovatsioonis erilise innu

ja hoolega;• kuidas teha tervikut hõlmav kokkuvõte, anda hinnangud ja teha

järeldused edaspidiseks.

Niisiis ei ole küsimus pelgalt selles, milline on parim lahendustee, vaid ka selles, kuidas saavutada, et inimesed, keda otsus puudutab, saak-sid olla küllalt pädevad, et kaasa mõelda ja kodanikuna otsustamises osaleda.



Kui juhtkonnal on küll enam-vähem rahuldav erialane etteval-mistus, aga kutsealast ja ametialast ettevalmistust pole, siis võib juh-tuda, et otsuste kvaliteet on kehva-võitu, asjatundjad tunduvad segavat ja vastutamisest ei tule juttugi.

SUURT EDU SAAVUTAVAD MEESKONNADEnesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektilt eeldatakse valmisolekut orienteerumiseks, otsustamiseks, teostamiseks, seostamiseks, analüüsi-miseks ja korrigeerimiseks, selle kõige tegelikku tegemist ning vastuta-mist oma tegevuse tegelike ja võimalike tagajärgede eest. (Vt joonis 1.4.1.) Pelgast valmisolekust ei piisa ja tegevus ilma valmisolekuta viib rappa.

Muidugi võib mõnikord edu saavutada ka üksi, aga suurt edu saa-vutavad meeskonnad, kus kehtib vastastikune usaldus ja koostöö (vt 12), hoolivus ja austus. Inimesi vaimustab sünergia. Eriliselt viljakad ning innustavad on sellised kooslused, kus valitseb kord, mis tagab kõigile vabaduse ning võimaluse luua ja hoida vaimuvara. Väärtuseks on vaba-duse, korra ja kaitse ühtsus, mitte pelgalt üks, teine või kolmas. Kui üks neist puudub, pole teistel tähtsust!

Selleks, et juhtida, peaks juhtimise subjekt valdama juhtimise objek-tiks olevat protsessi ja/või protsesside süsteemi, mille kaudu ta tahaks saavutada mingeid tulemusi. Juhtimiseks on vaja tunda juhtimise eel-dusi ja tõkkeid ning kujutada ette, mis juhtimisega võib kaasneda.

Valdav osa sellest, mida siin käsitatakse juhtimisest ja täitmisest aru-saamiseks, on n-ö universaalne. Igaüks saab ise läbi mõelda, kuidas on mõistlik tegutseda ka teistes sihi- ja eesmärgipärastes tegevustes (vt 2.10). Igal juhul on vaja orienteeruda, otsustada, teostada, seostada, hinnata tulemusi-tagajärgi ning (vajaduse korral) ka korrigeerida senist tege-vust, s.o edasi- ja tagasisidestada (vt 6.2.) oma tegevus. Oluline on meeles pidada, et otsustamisega nagu ka otsustamata jätmisega kaasneb (võib kaasneda või hävida) lisaks vastutusele ka usaldus, usk, austus, lootus, armastus, tasakaal jms.

Tähtis on muu kõrval saavu-tada, et inimesed, keda otsus puudutab, saaksid olla kül-lalt pädevad kaasa mõtlema ja kodanikuna otsustamises osalema.



ISEREGULATSIOON JA JÄRJEKESTVUSJuhtimine on tõepoolest keeruline ja oluline, ent palju keerukam ja tundu-valt olulisem on saavutada olukord, milles juhtimist ei ole vaja ja protses-sid kulgevad iseregulatiivselt. Sellise taseme saavutamiseks peavad olema juhtimine ning juhtkonna liikmete suhted ja suhtlemine heal järjel.

Nii juhtimise kui ka iseregulatsiooni eelduseks on:• probleemide ja nende põhjuste hoomamine;• probleemide tähenduse teadvustamine eri regulatsioonitasanditel

ja eri kontekstides;• prognooside valdamine;• sihi ja eesmärkide seadmine;• vahendite (ressursside ja nende kasutamiseks vajalike tingimuste)

hankimine;• tegutsemise printsiipide kehtestamine;• edasisidestuses selguse loomine;• vastastikuse side saavutamine;• hindamise kriteeriumide süsteemi loomine;• tagasisidestus;• avalik aruandlus;• koostöövaimu ja loomevõime (sh sünergia eelduste) hoidmine.

JUHT JA JUHTIV TÖÖTAJAJuhiks peetakse, juhtivaks töötajaks (ametnikuks) määratakse, kutsu-takse, nimetatakse. Juht on mitteformaalne staatus, juhtiv töötaja for-maalne staatus. Heal juhul peetakse juhtivat töötajat ka juhiks.

Igal juhtival töötajal nagu ka juhil ja täitjal on hulk rolle. (Vt 1.5.) Ini-mene saab elus hästi hakkama seda suurema tõenäosusega, mida roh-kem ja täpsemalt ta rolle valdab, mida kergemini ta rolle vahetab ja tunneb, ning mida paremini ta arvestab ka neid rolle, milles on tema partnerid.

Juhi maine ja edukus sõltub mitte ainult ja mitte eeskätt sellest, mil-listes rollides ta tegutseb, vaid sellest, kuidas ta oma rollides on. Hin-nang sõltub ka sellest, mida kolleegid, sõbrad-tuttavad ja kodused oota-vad ja loodavad, hindavad ja usuvad, kuidas teised temast ja ta muredest ning rõõmudest eri rollides aru saavad.



Iga juhtival ametikohal olev isik on tahes-tahtmata teravdatud tähe-lepanu all. Jälgitakse, milline ta on ideede generaatori ja asjatundjana, analüütiku ja otsustajana, innus-taja ja julgustajana, eeskujuna ja võitlejana, oma inimeste kaitsjana, mentorina-õpetajana (vt joonised

11.1.2.- 11.1.8.).Rollides käitumisest omakorda

sõltub, kas inimene tahab (ja saab) olla juht või on ta pelgalt juhtiv töötaja. Olenemata ametikohtadest, võimust, rahast vms, on ta ka oma vanemate laps, abikaasa, lapsevanem. Enamasti on kõigil ka sõbra ja kolleegi roll. Oluline on mitte segi ajada, millal ollakse sõbra, millal ametialases rollis. Ametialastes suhetes on mõistlik hoida mõningast distantsi, et ei saaks tekkida huvide konflikti ega ainet arutlemiseks teemal „kuidas vallandada sõpra”.

Eriliselt väärib esiletõstmist kodanikuks olemine ja sellega kaasne-vad rollid.

Rollides kujunenud staatuste sümbioosis kujuneb autoriteet. Auto-riteet on nagu peegel. Selle loomiseks ja lihvimiseks läheb vaja palju aega ja hoolt, järjekindlust, ausust, töökust. Nii nagu ei saa kildudeks purunenud peeglit taastada, ei saa taastada ka olematuks muutunud autoriteeti.

Maine kujuneb paljude tegurite toimel. Oma osa on nii isiksusli-kel kui rollilistel teguritel, humaansusel, viisakusel, riietusel, professio-naalse tegutsemise otstarbekusel, edukusel jne. Eriliselt oluline osa on kuulamis- ja rääkimisoskusel, sõnapidamisel, järjekindlusel, õiglusel.

Tippjuhtide ja juhtivate töötajate arukuse näitajaks kujuneb ena-masti lähemate kaastöötajate valik. Arukad juhid valivad endast mil-legi poolest asjatundlikumaid. Arukad korraldavad meeleldi seminare ja osalevad aktiivselt igat liiki õppes. Arukad ei aja arvamusi ja teadmisi segi. Nad esitavad oma väiteid koos argumentatsiooniga ja eeldavad, et teised toimivad samamoodi.

Juhi kui õpetaja kohta esitame hulga jooniseid. (Vt joonised 11.1.1. –

11.1.8) Suurem osa neist käsitlevad juhi kui õpetaja kompetentsust. Rää-kides juhist ei mõtle me mitte ainult direktoreid, vaid kõiki juhte (otsus-tajaid) igas eluvaldkonnas. Joonistel esitatu kehtib ka kõikide õpetajate kohta, olgu nad koolis, lasteaias või mujal.

• Juht on mitteformaalne staatus, juhtiv töötaja for-maalne staatus.

• Heal juhul peetakse juhti-vat töötajat ka juhiks.



juht kui õpetaja näeb

detaile teostajaidx,y

loojaidnäimist

(püüdu näida)

tulemusi

kujunemist

võimalusi

otstarvet

eeldusi

igaühe erisusistaatikat

- asju, nähtusi, keskkonda olemist

tagajärgi

toimimist

ohte - avalikke - varjatuid - lokaalseid ja globaalseid - otseseid ja kaudseid

kvantiteedi, kvaliteedi jatähtaja seost

igaühe sarnasusidünaamikat - protsessetervikut

- objektiivset ja subjektiivset

juhi kui õpetaja silm on teritatud, et märgata

juht kui õpetaja

VALDAB

KUTSEALA

AMETIALA

TUNNETUSSÜSTEEM

SUHTLUSALA JA SUHTEID

OHTE

x,y

ERIALA

TUNNETUSALA

SÜSTEEMe jasüsteemset mõtlemist

LOOMEALA

TEGEVUSSÜSTEEM

KAITSEALA

VÕIMALUSI, SH - VÄTIDA KRIISE - VÄLJUDA KRIISIST

... JA VASTAV ETTEVALMISTUS

ELUALA

JOONIS 11.1.1. Vaatepunktid juhi kui õpetaja nägemiseks.

JOONIS 11.1.2. Juhi kui õpetaja kompetentsus.



juht kui hea õpetaja tunneb

keskkonda

õpilase somaatikat

igaühe ohte ja hirme

sõltuvusi

kogukonda

kriteeriume

vahendeidkultuuri ja

kultuuriteoseid

inimest mAkroseostes(sotsioloogia)

inimest mikroseostes(sotsiaalpsühholoogia)

ennast(on adekvaatne)perekonda

seoseid

igaühe andeid

õpilase psüühikat

sihte ja eesmärke

printsiipe

ühiskonda ja ühiskonnaseoseid

suhtlemist

yx

x, Y, ...

kes usuvad, loovad, kardavadkes unistavad

kui isiksusi

kui subjekte

kui rollide kogumeid

suhteid

õpilasi

millest sõltuvad loodussuhtedja mis sõltub loodussuhetest

millest sõltuvad inimsuhtedja mis sõltub inimsuhetest

mis ängistab jamuserdab õpilast

mida tähendabõpilasele hinne

iga õpilase vanemate ootusija lootusi

milline on igaõpilase arengutase

mis põhjustab konformsust,orjameelsust

Y

x

... ja vaja on ka käitumises arvestada

iga õpilase individuaalseid

iseärasusi

mis põhjustab võõrdumistja võõrandumist

kuidas kujunevad ja toimivad sõltuvused

iga õpilase unistusi

mis innustab javaimustub õpilast

õpetaja kui juht teab, et oleks vaja teada ...

milline on poiste ja tüdrukutearengutrajektoor

mis on ja millest sõltub koolikultuur, käitumiskultuur, suhtlemiskultuur,elukultuur

millistes oludes, olukorras jasituatsioonis on õpilane kasvanud

kuidas kujuneb sünergia

mis soodustab ja raskendabiga õpilase arengut

milline on õpilasekasvukeskkond





sõprusaustus

ausus

edasisidestusja tagasisidestus

loogiline selgus,vabadus ja kord

olla, mitte näida teistega sarnane

teadmine

hoolivus

usk

arusaamine

loobumine selleks, et keskenduda

vahend

haritud inimene

arukus, tarkus, ehedusvaimsus

vaen

huvi, tahte,usu ühtsus

haritud - ühiskond - kogukond - perekond

usaldus

juht kui õpetaja teab, mis on ja kuidas kujuneb ...

õiglus

pühenduminemõistmine

armastus

eesmärk

nõudlikkus

oskamine

olla, mitte näida eriline

õpilase arengu etapidja üleminekud

KLASSIS SÕBRALIKUD,NÕUDLIKUD SUHTED

SÜNERGIA

KULTUURISEOSE

VABADUSE, MILLEGA KAASNEB VASTUTUS

ÕPILASTE USU ENDASSE

TÖÖKUSE, VISADUSE,JÄRJEKINDLUSE

SULETUSESURROGAATIDELE

juht kuiÕPETAJA PÜÜAB

SAAVUTADA

X,Y

SÜSTEEMSE HOOMAMISE VÕIMEVAPRUSE

USALDUSLIKU SIDEME

ISESEISVUSE, MILLEGAKAASNEB AKTIIVSUS

ÜHISKONNASEOSE

KODUGA SISULISE KOOSTÖÖ

KORRASTATUSE





juht kui õpetaja PÜÜAB

VÄLTIDA

DEMAGOOGIAT

HALVUSTAVAID MÄRKUSI VÕi KÄITUMISTRIIGISÜMBOOLIKA SUHTES

SALATSEMIST,KAEBAMIST

inimeste KÄSITAMIST OBJEKTIDENA

S.O MANIPULEERIMIST

ANTIPAATIA TEKET

KOHTLEMIST

KAHEMÕTTELISI NALJU isiksuse muserdamistEBAÕIGLASI HINNANGUID,

SÜÜDISTUSI

TEGEVUSLIKKU KÄSKIMIST

KELLEGI KAHJUSTAMIST

FAMILIAARSUST

juht kui õpetaja näeb

detaile teostajaidx,y

loojaidnäimist

(püüdu näida)

tulemusi

kujunemist

võimalusi

otstarvet

eeldusi

igaühe erisusistaatikat

- asju, nähtusi, keskkonda olemist

tagajärgi

toimimist

ohte - avalikke - varjatuid - lokaalseid ja globaalseid - otseseid ja kaudseid

kvantiteedi, kvaliteedi jatähtaja seost

igaühe sarnasusidünaamikat - protsessetervikut

- objektiivset ja subjektiivset

juhi kui õpetaja silm on teritatud, et märgata





KEDA PEETAKSE JUHIKS?Juhiks peetakse isikut, kes on pühendunud, on (tahab olla) juht, ei mängi juhti, on eneseteostuse eeskujuks. Ta on usaldusväärne, ustav, aus ja õiglane, hooliv ja tähe-lepanelik ning asjatundlik – mingil alal spetsialist ja kindlasti generalist. Profaani ja diletanti ei peeta juhiks. (Vt ka 1.7.)

Juhiks peetakse inimest, kes:• ei käsi ega kamanda, ei ütle, kuidas peab elama ja olema, ei arvusta

ega vihasta, ei virise, vaid aitab märgata võimalusi ja ohte, põhju-seid ja tagajärgi, ülesandeid ja kohustusi, eesmärke ja vahendeid, printsiipide ja kriteeriumite süsteeme;

• usub, endasse, kaaslastesse, ühise tegutsemise mõttekusse, tule-vikku jms;

• hindab endaks olemist, ausust, ustavust, töökust;• ei räägi mitte kuskil, mitte kellelegi võõrale, mis mõnel kolleegil

on juhtunud, mida mõni veel ei tea ega oska, millest mõni ikka veel ei saa aru jne, vaid kaitseb ja kiidab oma kolleege, innustab neid uurima, looma, otsima, avastama optimaalseid lahendusi;

• on samasugune kui teised, aga täpsemalt, kindlamalt, visamalt, julgemalt;

• ei seo oma kolleegide saavutusi oma nimega, ei kirjuta teiste saa-vutusi oma arvele;

• ei arva ega räägi, et edu saavutab peamiselt tema ja teised vaid aitavad sellele jõudumööda kaasa;

• eelistab väitlustes tähelepanelikult kuulata;• räägib vaid siis, kui on, mida öelda;• arvustab (kui arvustab) seisukohti, ideid, ettepanekuid, järeldusi

jms, mitte nende esitajat;

• Spetsialist on kõrge kvalifikat-siooniga oskustööline (teos-taja).

• Suurte süsteemide ette või-vad sobida praktikas vääri-kaks peetud, loova vaimuga generalistid, keda personal saab pidada „üheks meie hul-gast”, aga kes on peaaegu kõiges tegelikult pisut roh-kem.



• käsitleb oma kolleege võimekate ja töökatena, kes arenevad, saa-vutavad edu ja väldivad vigu üksteist täiendades ja rikastades, tegutsedes meeskonnana;

• julgustab ennast ületama, pingutama, järjekestvalt õppima, uurima, looma.

Juht hindab oma kolleegide iseseisvust, enesekriitilisust ja kind-lustunnet, loovust, sõprust ja vastastikust nõudlikkust. Juhtivad töö-tajad seevastu hindavad inimeste kuulekust, alandlikkust, orjameel-sust, nõustumist ülemuse seisukohtadega, korralduste täitmise täpsust (punktuaalsust).

Juht on oma kolleegidele õpetajaks ja kasvatajaks eeskätt eeskujuga. Edu eelduseks on suhete siirus ja ehedus, vastastikune usk, usaldus ja austus.

Sellega võiks siinkohal piirdudagi, kuid mõtlemise hõlbustamiseks esitame veel kaks loetelu.

Mitme aastakümnega on kogunenud palju tähelepanekuid, mille üldis-tusena saab juhiks peetava inimese kohta lisada, et ta:

• oskab pidada kolleegide vaimsust suureks väärtuseks ja on ise ees-kujuks inimese, kultuuri ja looduse hoidmisel;

• räägib seda, mida mõtleb, ja teeb seda, mida räägib;• mõtleb enne, kui ütleb, ei räägi sellest, mida ei tea;• tahab ja suudab siduda teooria, metodoloogia, metoodika ja prak-

tika üheks tervikuks;• oskab näha, ära tunda ja arvestada nii kultuuri- kui ka ühiskonna-

seoseid;• kasutab avalikku võimu ainult avalikes huvides ja seaduse alusel;• tahab teenida rahvast, mitte vastupidi;• adub, et inimestele ja organisatsioonidele saab olla abiks ainult

see, mis võimaldab neil saada iseseisvamaks;• jälgib et ta tegevus on kooskõlas nii Põhiseadusega kui ka heade

tavade ja kommetega;• saab aru, et ametisse valimise, nimetamise, kutsumisega jms kaas-

neb vaid administratiivne õigus osaleda otsustamises ja et otsusta-mises tegelikuks osalemiseks on vaja ka moraalset õigust.



Mõned detailid, millest sõltub juhi (ja ka juhtiva töö-taja) positsioon – kas ta saab aru, et:• alati ja igal juhul vastutab see, kes otsustab;

• mõistlik on jätta enda otsustada ainult seda, mida teised ei saa (ei tohi) otsustada;

• iga tund, mida õnnestub kasutada kolleegide iseseisvuse suuren-damiseks, on kasutatud paremini kui iga minut, mis kuluks, et need ülesanded või kohustused ise ära täita;

• teadmine, arvamine ja uskumine on kallis vara, aga neid ei sobi segi ajada ega üht teise pähe esitada;

• kompetentsus kujuneb erialase, kutsealase ja ametialase etteval-mistuse ning praktika ühtsuses;

• õiged, tulevikku suunatud otsused on harva populaarsed;• mittesüsteemsed käsitlused ja otsused on viletsad või lausa valed;• pelgalt personalile või rahvale meeldimiseks välja mõeldud jut-

tude ja otsustega kaasnevad sellised efektid, mis tegijale bumeran-gina tagasi tulevad;

• demokraatia on kultuuri ja hariduse funktsioon (objektiivne kaas-sõltuvus), ent kallis ja kohmakas;

• vene vanasõna „Kui jumal annab ameti, siis küllap ta ka kõik muu lisab!” ei kehti.

Juhiks peetav inimene saab aru, et tal ei sobi pidada ja esitada ennast asjatundjaks nendes küsimustes, kus kvalifikatsiooni tegelikult ei ole. Ta saab aru, et edevus, kõrkus, upsakus jms ei sobi teejuhiks inimesele, kes tahab olla juht, ja teab, et viletsate otsuste väga hea täitmisega läheb olu-kord aina hullemaks. Kui omal jõudu ei ole, on odavam kutsuda nõu-nik või grupp eksperte, selle asemel et otsustamist aina edasi või tagasi lükata ning ebaõnnestunud otsuseid muudkui parandada ja varjata.

Mida rohkem inimesi õnnestub arutlustesse kaasata nii, et nad see-juures ka usuksid, et neid kuulatakse ja arvestatakse, seda parem. Järe-likult on juhil vaja tegeleda rahvaharidusega kõige laiemas tähenduses.

• Ametisse valimise, nimetamise, kutsumisega vms kaasneb tegut-semise formaalne õigus.

• Formaalse õiguse kasutamiseks on vaja moraalset õigust!



PÕHJENDATUD JA PÕHJENDAMATU AUTORITEEDISTRUKTUURPõhjendatud autoriteet on inimesel, kes on saavutanud staatuse tänu oma võimekusele, tarkusele, visadusele, järjekindlusele ja paljudele ülal-pool nimetatud omadustele.

Siinkohal teeme väikese tagasi-vaate aegadesse 30–40 aastat tagasi, mil Eestis üritati juhtkonna autori-teedi suurendamiseks luua süsteem. Selle kohaselt pidi olema võimalik määrata kedagi juhtivale ametiko-hale isiksuslike ja käitumuslike eel-duste olemasolu korral, kui inimesel oli minimaalselt 4 aastat (edukat) juhtimispraktikat ja ta oli läbinud minimaalselt 6-kuulise ametialase koolituse. Lisaks oli direktoritel ja nende asetäitjatel (kogu tippjuht-konnal), ka keskastme juhtkon-nal kohustus iga nelja aasta järel läbida programmiline täiendõpe – tippjuhtkonnal kestis õpe kaks kuud, keskastme juhtkonnal pool-teist kuud. Need kursused lõppesid arvestuste, eksami ja iseseisva uuringu kaitsmisega komisjoni ees.

Loomisel oli muu hulgas kvalifikatsiooni tõstmise süsteem. 1980. aastate esimesel poolel rajati kõigis eluvaldkondades nn kvalifikat-siooni-instituute. Aastatel 1979–1998 tegutses JKI (täisnimega Eesti NSV Rahvamajanduse Juhtivate Töötajate ja Spetsialistide Kvalifikat-siooni Tõstmise Instituut), aastatel 1989–1992 tegutses sama asutus Eesti Majandusjuhtide Instituudi nime all. See juhtkonna koolituskes-kus oli meditsiini-, haridus-, põllumajandus- jm tegelaste tarbeks. Ame-tialase kompetentsuse nõue kaotati 1992. aastal.

Tallinnas Sütiste teel tegutsenud JKIst ja Tallinna Pedagoogi-lise Instituudi koolijuhtide täiendusteaduskonnast (kutsuti Lasnamäe

• Põhjendatud on inimese autoriteet siis, kui ta on saavutanud staatuse tänu oma võimekusele, tarku-sele, visadusele, järjekind-lusele.

• Põhjendamatu on auto-riteet siis, kui inimene on sattunud või seatud ame-tikohale petuskeemide kaudu, tugevate tutvuste või salalepetega, hoolimata sellest, mida ta teab-oskab, suudab ja tahab.

• Põhjendamatu autori-teedistruktuur põhjustab üleüldise salatsemise ja ebakindluse, mis toimib halvavalt nii ühiskonna- kui kultuuriseostes.



akadeemiaks) läbi käinud inimesed aitasid kujundada Eestis sellise kom-munikatsiooniruumi, et IME (isemajandava Eesti) programmi sõnumi-tel oli arusaadav tähendus. Igal aastal läbis JKIs õppe ligi 600 majandus-organisatsioonides juhtival ametikohal olnud inimest. Iseseisvuse ideaal lõi leegitsema üksteise innustusel.

Pole kahtlust, et JKIs paar-kolm korda kahekuulises või pooleteise-kuulises õppes olnud inimestel oli 1980. aastate sündmustele oluline mõju. Parteitegelased sellises täiendõppes ei käinud ning intellektuaalne vahe majandusjuhtide ja parteitegelaste vahel kasvas sedavõrd, et viima-sed muutusid majandustegelaste seltskonnas naeruväärseteks.

Toonases Eestis oldi professionaalsest tasemest kaugel, aga õppe-jõud andsid endast kõik. Prooviti saavutada ka kompetentsuse print-siibi rakendamist majandusüksuste mehitamisel.

Praeguses Eestis ei ole süsteemi põhjendatud autoriteedistruktuuri saavutamiseks ja hoidmiseks. See näitab, et kodanikel on palju, mille üle mõelda.

Mingile ametikohale põhjendamatult sattunud isik tavaliselt nii rumal pole, et ta ei saa aru, et ta ei saa aru. Ta saab aru, et see on häbi-väärne ja seetõttu hakkab tegema kõike võimalikku, et see puudus välja ei paistaks ja tunduks olevat vastupidi. Ta hakkab salastama seda, mida ta teeb ja miks ta teeb, muidugi ka seda, mis äpardub, kes ta üldse on, milline ettevalmistus tal on jms.

Kui salastamine on hästi õnnestunud, siis hakkab ta asjatundjaid minema ajama ja omasugustega või veel rumalamatega asendama. Nende stiil hakkab tavaliselt kiiresti levima, laienema, süvenema. Hari-dus muutub tarbetuks, õpetajad ülearuseks, ühiskonna-alased teadusli-kud uuringud hakkavad tunduma raiskamisena.

KOMPETENTSUSE PRINTSIIPKodanike asi on jälgida kompetentsuse printsiibi arvestamist igas elu-valdkonnas, igal tasandil ja igas piirkonnas. Hoolitseda on vaja, et üks-kõik millisele ametikohale võib kandideerida ja valida-määrata-nime-tada kedagi vaid juhul, kui tal on seal rahuldavaks tegutsemiseks vajalik ettevalmistus, isiksuslik, füüsiline ja vaimne sobivus. (Vt 9.3. ja joonis

6.0.5.)



Kandideerija asi on tõestada oma valmisolekut ja otsustajate kohus-tus on koostada sobivusotsuse tegemiseks vajalike kriteeriumide süs-teemi, see avalikustada ja kaasata otsustusprotsessi küllalt palju asja-tundjaid. Tänu kompetentsuse printsiibi järgimisele ei tohiks ühelegi ametikohale keegi juhuslikult sattuda – vaid nii on võimalik saavutada, et põhjendamatu autoriteedistruktuur ei saa laieneda ega süveneda.

TÄHTIS ON KOOSTÖÖ JA INFORMEERITUSJuhtkond ei ole lihtsalt üks hulk või kogum inimesi, vaid kvalitatiivse tähendusega üksus, kes vastastikku üksteist täiendades ja võimestades loob strateegia ja taktika ning kor-raldab süsteemi funktsioneerimise nii, et tulemuste (ja tagajärgede) eest täiel määral vastutada. Juhtkonna enda integreerimiseks ja täiustumi-seks tuleb järjekindlalt vaeva näha. Juhtkonna kui juhtimise subjekti kujunemisloogikat näeb jooniselt (vt

joonis 11.1.9).Juhtimisalane täiustumine saab rahuldavalt kulgeda üksnes ülalt alla,

aga sellel on mõtet juhul, kui võimalikult kohe käsitletakse sedasama ka vastupidises suunas – alt üles. Näiteks toimub innovatsioon juhtkonna vastava otsuse kohaselt, kulgeb ülalt alla (joonisel – 1), aga teostab inno-vatsiooni mitte juhtkond, vaid personal (2) ja järelikult tuleb võimali-kult kohe saavutada, et personal oleks hästi informeeritud kavandatava innovatsiooni kõikidest detailidest, selle põhjustest, eeldustest, ohtu-dest ja tulemuse tähtsusest. Ühtlasi peaksid kõik teadma, et seoses orga-nisatsiooni kvalitatiivse täiustamisega ootab kõiki palgatõus.

Kooskõlastuse saavutamiseks tuleb vaeva näha nii horisontaal- (3) kui ka vertikaalsuunal (4) või teiste sõnadega: personal peab olema üht-laselt informeeritud kõigil regulatsioonitasanditel ja kõikides tegevuslii-nides (tehnika, tehnoloogia, varustus, turustus, raamatupidamine jne). Vaja on saavutada, et juhtkond oleks küllalt integreeritud (5), et valit-seks kui mitte üksmeel, siis vähemalt koosmeel, ja oleks kaitse kõikvõi-malike rünnakute ja muude ohtude vastu ning side (vastastikune infor-meeritus) kõigi nendega, kellest organisatsioon sõltub ja kes sõltuvad

Võib loota, et kompetentsus-printsiibi kehtestamisel muu-tub elukestev õpe kogu ela-nikkonna elustiili osaks.



organisatsioonist. Seejärel võib olla üsna kindel, et on jõudu üksmeel-seks tegutsemiseks.

Innovatsiooni edenemise eelduseks on juhtimise-täitmise ja valitse-mine-allumise tasakaal. Ühtki organisatsiooni ei saa muuta, kui juht-kond või omanikud (riigiettevõtete puhul omaniku esindajad) on vastu või ei saa aru, milleks niisugune protseduur võiks olla vajalik.

Juhtkonnal on vaja saavutada, et organisatsioonis oleks teadmine kõikide metasüsteemideks olevate süsteemide kohta (8). Siis on vähem karta, et jäädakse ilma sellest, mida tahame, ja antakse seda, mida ei taha. Tähendus ja maine kujunevad mitmes kontekstis.

ANDMED MUUTUVAD KASUTATAVAKS INFOKSSUBJEKTI PEAS

8 e j

i

h

g

f

c

dba

1

6

3

7

4

5

2

ANDMED KASUTATAV INFO

INFORMEERITUS

KOGEMUS

TEOORIA

ANDMED

JOONIS 11.1.9. Innovatsioonivõimekuse kujunemise strateegia.



MAATRIKSANALÜÜSKui tahame midagi muuta, tuleb tuvastada, millest see valdkond sõltub ja mida kõike on tarvis muutmise korral arvestada. Enamasti on tegu-reid nii palju, et olulise eristamine ja prioriteedi leidmine pole kuigi kerge. Sellest tõkkest üle saamiseks on soovitav teha maatriksanalüüs.

Maatriksanalüüsi sammud (vt joonis 11.1.11.):

Esimene samm. Panna kirja võimalikult kõik, millest antud vald-kond, nähtus või protsess sõltub. Selles valdkonnas edu saavutamise

- juhi koht ei ole teada ja vahetub eri aegadel teiste lauasolijate suhtes - sünergia ja sotsiaalne keskkond on parim

- keegi jälgib ja kannab ette- saladus toimib halvavalt - tekib initsiatiivitu näimisele orienteeritud käitumine

asjaajamise kiirusasjaajamise täpsus

13

41

22

34

a autoritaarne

c individuaalne kabinetisüsteem D avatud kontor

b demokraatlik

JOONIS 11.1.10. Eksperiment rutiinse mõttetöö korralduse ja tulemuste seose tuvastamiseks.

Mõttetöö oli korraldatud nelja moodi:1. Juhataja istub eraldi ja annab korraldusi, teeb märkusi, annab hinnanguid ja innustab muul viisil.2. Isutakse ümber ümmarguse laua, kusjuures juhataja istub kord siin, kord seal, rõhutades nii, et kõik kohad on ühtviisi olulised.3. Kõik eksperimendis osalejad istuvad omaette kabiinides, Keegi ei jälgi, ei kont-rolli ega kiirusta tagant.4. Kõik istuvad ühes ruumis, ent igaüks omaette. Kõik teavad, et keegi jälgib teisi. Teeb märkmeid kõigi kohta ja kannab need hiljem kellelegi ette, aga keegi ei tea, kes on kaebaja.Hinnangu andmiseks võeti arvesse ülesannete lahendamise kiirust ja täpsust.Kiiruse järgi järjestusid grupid: A, B, D , C, täpsuse järgi: C, B, A, D. (NB! „D”-s oli nii palju vigu, et tulemust ei saa käsitada kordaminekuna.Ehkki „ümarlaud” (B) tuli nii kiiruse kui täpsuse järgi teisele kohale, osutus „ümar-laud” kokkuvõttes parimaks.



tegureid saab ise välja mõelda või selgitada, kasutades vastavaid käsiraa-matuid, eksperte või korraldada ajurünnak (vt 11.4.).

Vaja on saavutada, et tegurite loendis midagi põhimõtteliselt olulist ei puuduks ja poleks ka midagi ülearust. Maatriksi koostamisel tasub aeg-ajalt ikka meenutada vana tarkust, et saatan peitub detailides. Võib juhtuda, et see, mida on peetud tühiseks, osutub peamiseks põhjuseks.

Tegurid on otstarbekas jagada kaheks – siseteguriteks ja välisteguri-teks. Sisetegurid on need, mida saame ise muuta. Välistegurid need, mis meie tahtele ei allu ja mida tuleb arvestada kui paratamatust.

Teine samm. Koostada siseteguritest maatriks, kus veergudes ja rida-des on samad tegurid, näiteks A, B ja C . Esimeses lähenemises saab hinnata, kuidas tegurid üksteist mõjutavad (kuidas A mõjutab B-d, C-d jne; seejärel, kuidas B mõjutab A-d, C-d jne) ja maatriksi ruutudesse kantakse pluss, miinus või 0, mis tähendab, et mõju on kas soodustav, takistav või neutraalne (ei mõjuta üldse).

Teisel lähenemisel saab hinnata mõju tugevust, näiteks skaalal 1–10. Lisaks saab hinnata, kas mõju on suurenev, vähenev või sta-biilne – maatriksi igasse ruutu tuleb lisada nool, otsaga kas üles, alla või horisontaalselt.

TULEB LEPPIDA JA KOHANDUDA

SAAB MUUTA

1. SISE- JA VÄLISTEGURITE MAATRIKS

2. MAATRIKSI PÕHJAL SAAB KOOSTADA TABELI

a

b

A B

+3

-1+4+4

-2

-3

C

C. . .

. . . . . .

. . .

SISETEGURID

a

b

A B C

C

VÄLISTEGURIDSISETEGURID

välistEGURID

a

b

A B

+4

+1+2-3

-1

-2

C

C

JOONIS 11.1.11. Maatriksid prioriteedi tuvastamiseks.



Seejärel saab asuda liitma palle mööda horisontaale ja mööda verti-kaale ning tuvastama, mis mida ja kui tugevalt mõjutab ning mis on kui tugevalt mõjutatud.

Saab tuvastada tegurite pingerea maksimaalselt tugevast positiivsest mõjutajast maksimaalselt tugeva negatiivse mõjutajani. Seejärel saab teha sama ka maksimaalselt mõjutatud tegurite kohta.

Kolmas samm. Samasugune maatriks tuleks koostada välistegurite kohta.

Neljas samm. Sise- ja välistegurite korrastatud jadade tabel võimal-dab teha järeldusi strateegia ja taktika loomiseks. Saab vaadata, kuidas luua sündroomid või võrgud (tegu-rite kogumid) selliste muutuste esi-lekutsumiseks, mida otseselt saavu-tada ei ole võimalik.

Maatriksanalüüs võtab üsna palju aega ja nõuab päris suurt pin-gutust. (Oleks kiiduväärt, kui õige pea mõni arvutitark rõõmustaks rahvast vastava äpiga.) Maatriks-analüüsi järel on aga selgus majas ja arusaamad edu eelduste ja takistuste ning edasiste prioriteetide osas ühtlustunud.

Siin raamatus on võimalik käsitada üldist, aga iga organisatsioon on unikaalne, kõikjal on omad eripärad, tugevad ja nõrgad küljed, erine-vad ootused, ohud, vajadused, eesmärgid. See, mis on siin kirja pandud, võib parimal juhul olla teejuhiks otsingusuundade leidmiseks, aga mitte rohkem. Otsima tuleb asuda iseseisvalt!

KOOLITUS PEAB OLEMA VAJALIK JA KASULIKOn enesestmõistetav, et igasugune õpe on vajalik ja kasulik. Paraku on vähemalt kolm põhjust, mistõttu koolitus võib kujuneda kahjulikuks:

• Koolitusega ei hõlmata tervikut, käsitletakse fragmente. Iga frag-ment saab tähenduse kontekstis. Kontekst laguneb koolituse tõttu ja inimene võib olla pärast õpet veel suuremas segaduses kui ta enne oli.

• Areng on süsteemi täius-tumise suunas toimuvate kvalitatiivsete üleminekute jada.

• Areng on objektiivne. Me ei saa midagi ega kedagi arendada.

• Enamasti on võimalik luua ja hoida arengu eeldusi.



• Üks käib koolitusel siin, teine seal. Kuna terminoloogia ja kont-septuaalne käsitlus on eri maades ja eri kursustel erinev, võib hili-sem koostöö kujuneda väga keeruliseks.

• Kui kursuslased on kokku tulnud eri kohtadest, pole võimalik arvestada eri kultuuride, institutsioonide, organisatsioonide jms eripära. Kui koolitus ei ole seotud antud ühiskonnas, kultuuris ja organisatsioonis kujunenud kirjutatud ja kirjutamata reeglitega, on võimalik käsitada vaid üldprintsiipe ja peab arvestama, et sel-line abstraktne teadmine ei ole rakendatav.

Juhtimise täiustamiseks mõeldud õpet on otstarbekas korraldada kompaktses organisatsioonis, kus osalejatel on selge arusaam konteks-tist ja hälbimise põhjustest. Kui kõne all on tehnika, energeetika, tehno-loogia jms, siis selliseid raskusi pole, aga kui kõne all on organisatsioon ja juhtimine, osutub vajalikuks arvestada suhteid, subordinatsiooni, traditsioone ja inimeste iseärasusi ning tõhusaks osutub nn sisekoolitus, mis on põimitud uuringute, projekteerimise, konsulteerimise, sidusta-mise ja infoteenindusega.

11.2. OTSUSTAMINE

Otsustamine on kogu kodanikuks olemise, kodanikuõiguste kasuta-mise ja kodanikukohustuste täitmise tuum. Otsustamine on võtmekü-simus ühiskonnaelu igas valdkonnas ja igal regulatsioonitasandil. Otsu-seid võib teha üksi või ka kollektiivselt ja kollegiaalselt. Oma plussid ja miinused on igal variandil.

EESMÄRGISTATUD TEGEVUS JA PROTSESSIDOtsustamise käsitamiseks on vaja avada otsustamise kõik etapid nii staatikas kui ka dünaamikas. Mõlemat saab käsitleda probleemina. Sel-leks tuleb leida võimalikult kõik otsustamise olulised karakteristikud ja analüüsi alusel fikseerida nii nende praegune kui ka vajalik tase. See-järel saab neid tasemeid võrreldes tuvastada probleemid, heal juhul ka



probleemide põhjused ja raskendavate põhjuste vähendamise (või kõr-valdamise) teed. (Vt ka joonis 11.2.5.)

Järgnevalt vaatame jooniste abil, millest sõltub ja kuidas kulgeb otsustamine, otsuse vastuvõtmine, otsuse täitmine. Joonistelt näeb, et kõikjal on loendi hulgas ka x ja y, mis näitavad, et need loendid ei ole ega saa olla täielikud. Aeg ja olud muutuvad, üht-teist tuleb juurde ja nii mõnigi tegur võib kaotada oma endise tähenduse.

Mudelid, mis siin raamatus on esitatud, on mõeldud vaid sissejuha-tuseks ja iseseisva otsingu alustamiseks või jätkamiseks.

Esimesel joonisel (vt joonis 11.2.1.) on hulk otsustamise tegureid. Iga-üks saab ise vaadata, mis tal on juba läbi mõeldud ja tavaliselt ka arvesta-tud, ning mis vajab veel katsetamist ja mõtlemist.

Suuri otsuseid tehakse süsteemse analüüsi tulemuste põhjal, ent enne, kui see muutub tegutsemise aluseks,

järjekindlus

pühendumuspealisülesanne

julgus

arusaam, et otsustamisegakaasneb vastutus

tegutsemise printsiibid

kujutlus vajalikusttulevikust a) siht b) eesmärk

enesekindlus

kujutlus vahenditest

hindamise kriteeriumidõigus, kohustus, vaSTUTUS

A) MOTRAALNEB) ADMINISTRATIIVNE

visadus

otsustamineTAHE

KOHUSETUNNE

KUJUTLUS TULEVIKUSTA) VÕIMALUSTEST

B) OHTUDESTKUJUTLUS KESKKONNAST

KUJUTLUS PROBLEEMISTA) STAATIKASB) DÜNAAMIKAS usk

X,Y...

3) parimalternatiiv

4) katkestustei teki

2) avalik huvi on kaitstud

1) tulemus on vajalik

kujutlus probleemipõhjustest

kujutlus teostusprotsessist

kujutlus minevikust

JOONIS 11.2.1. Otsustamise tegurid.

Otsustamine on looming ja jääb loominguks, mingit determinatsiooni (ettemää-ratust) ning alati ja igal juhul kehtivaid norme otsida ei maksa.



OTSUSEVASTUVÕTMINE

VEENDUDA, ET...

... LAHENDUS ON OPTIMAALNE(PROFESSIONAALSUS)

... KESKKOND ON KAITSTUD

... VÕÕRDUMISE JA VÕÕRANDUMISEPÕHJUSED ON VÄLISTATUD

... KATKESTUST EI KUJUNE

KÜLLALT SULETUD OHTLIKULE

... TEOSTUSEKS VAJALIKUD RESSURSID ON OLEMAS VÕI LOODAVAD

... STRUKTUUR ON KÜLLALT SÜSTEEMNE(TEGEVUS SAAB KUJUNEDA EFEKTIIVSEKS)

X, y...

... INFRASTRUKTUUR ON KÜLLALT SÜSTEEMNE, KAASAEGNE JA USALDUSVÄÄRNE

...TEOSTUSEKS VAJALIKUD TINGIMUSEDON RAHULDAVAD

... TEOSTAJATE ÕIGUSED, KOHUSTUSED JA VASTUTUS ON FIKSEERITUDJA TASAKAALUS

... TÄITMISE STRATEEGIA JA TAKTIKA ONKOOSKÕLAS RAHVUSLIKE HUVIDE JA VAJADUSTEGA

... JÄRJEPIDEVUS ON TAGATUD (KULTUURISEOS),S.O FUNKTSIOONID TOETAVAD NII ARENGUT KUI STABIILSUST

... TULEMUS ON VAJALIK(EDASISIDESTUS)

... INIMESE TERVIS ONKAITSTUD

KÜLLALT AVATUD LOOMINGULE, UUELE

... AVALIK HUVI ON KAITSTUD

JOONIS 11.2.2. Otsuse vastuvõtmine.

JOONIS 11.2.3. Halb otsus.

OTSUSE OTSTARVE TÄITJATELE SELGITAMATA,LAIEM ÜLDSUS INFORMEERIMATA

OTSUSTAJATE JA TÄITJATE ÕIGUSED, KOHUSTUSED JA VASTUTUS AVALIKUSTAMATA

TULEMUSTE JA TAGAJÄRGEDEHINDAMISE KRITEERIUMID SÕNASTAMATA

ALTERNATIIVIDAVALIKUSTAMATA

SÜSTEEMSUSTASTE MADAL

REGULATSIOONI- JA JUHTIMISTASANDIDSEOSTAMATA (ÜLEMINEKUD MÄÄRATLEMATA) EI SAA TÄITA

X, Y...

ON MÕELDUD NÄIMISEKS(MULJE KUJUNDAMISEKS)

MINEVIK, OLEVIK JA TULEVIKSIDUMATA

KOMPLEKSSUSASTE MADAL

VÕIMALIKUD TAGAJÄRJEDSÕNASTAMATA

TAGASISIDESTAMATAEDASISIDESTAMATA

TEGUTSEMISE PRINTSIIBIDSÕNASTAMATA

TÄHENDUS METASÜSTEEMIDESÜSTEEMIS AVAMATA

POLE TEADA, MIDA TAGAJÄRGEDEGA TEHA, KES, KUS, KUIDAS.... VASTUTABTAGAJÄRGEDE - TÕKESTAMISE - KOMPENSEERIMISE - KASUTAMISE VMS EEST

HALBOTSUS



tuleks korraldada selle otsuse vastuvõtmine nende poolt, kellel on õigus ja kohustus veenduda, et otsus on võimalike hulgast parim. Järgmisel joonisel (vt joonis 11.2.2.) on hulk kriteeriume, mille alusel on võimalik kontrollida, kas tegemist on hea otsusega. Samas on igaks juhuks lisatud ka meie kujutlus halva otsuse kohta. (Vt joonis 11.2.3.)

Häid otsuseid tuleb asuda täitma. (Vt joonis 11.2.4.) Suur osa otsuse täitmiseks vajalikest eeldustest on joonisel näha ja neid siin pikemalt ei selgitata.

OTSUSTAMISEGA KAASNEB ALATI VASTUTUSNagu lugeja mäletab eelmistest peatükkidest, on nii, et see, kes otsus-tab, peab ka vastutama selle eest, mis edasi juhtub: kes, mida, kuidas, kus ja millal teeb ning saavutab või kaotab. Kellel on õigus ja võimalus otsustada, aga jätab siiski otsustamata, peab sellegi eest vastutama.

Ka eesmärgi seadmine ja vahendite valimine, hinnangute andmine, järelduste tegemine jms on otsustamine (otsustuste jada).

JOONIS 11.2.4. Otsuse täitmine.

OTSUSEtäitmine

tagada...

subordinatsioonkogu personaliaktiivne osalussuhtlemine (s s seos)

järjekindel loominguline sideuurimis- ja õppeasutusega

funktsioneerimise, muutumiseja arengu kooskäsitus

edasisidestus

tööohutuse tagamise süsteem

meetmete süsteem võõrdumise ja võõrandumise

vältimiseks

tööjaotus- haldamise ja hooldamise,- valitsemise ja allumise,- sidustamise ja koostöö ühtsus

side- usk- usaldus

töö ja juhtimise täiustamisesosalemise süsteem

meetemete süsteem sünergia tekkeks

personalikaitse

tagasisidestus

keskkonnakaitse

järjekindel enesetäiendamine

tervisekontroll ja meetmedtervise hoidmiseks

juhtimise ja iseregulatsiooni ühtsus;- kompetentsuse,- personaalse vastutuse,- vastastikuse toetuse ja rikastamise,- humaansuse, hoolivuse,- süsteemsuse jt printsiip

X, y



Seegi peaks eelnevast mee-les olema, et otsustada saab vaid valikusituatsioonis (vt

3.2.). Sundsituatsioonis tuleb teha seda, mida kästud, või ei ole valikut mingil muul põhjusel

Otsustamine on antud oludes, olukorras ja situat-sioonis kõige sobivama või-maluse leidmine ja tahteline

akt selle eelistuse esitamiseks ning täitmisele pööramiseks.Otsustamisega kaasneb kohustus vastutada mitte ainult edasise tege-

vuse, tegijate ja otseste tulemuste-tagajärgede eest, vaid ka keskkonna eest nüüd ning lähemas ja kaugemas tulevikus.

Hea otsuse tegemiseks on vaja hoomata tervikut, mille elemendiks on otsustamine. Muidu on raske küllalt hästi ette kujutada, mida oleks vaja saavutada ja kuidas otsust täita, mis kõik veel võib otsusega kaas-neda. (Vt joonis 11.2.5.) Joonisel esitatud detailidesse on vaja süveneda ja märgata, et pole vaja olla pelgalt haritud või informeeritud, vaid vaja on harituse-informeerituse ja kogemuse ühtsust. Vaja on ka õiguste, kohus-tuste ja vastutuse ühtsust, mitte üht teist või kolmandat, ja pidada sil-mas, et kõik kolm toimivad nii administratiivses kui ka moraalses (mit-teformaalses) mõttes.

Oluline on märgata, et otsus tuleb vastu võtta ja seejärel ka täita. Tänu otsustamisele tekib justkui kaks tasuta kaasannet, mis on sageli tähtsamad veel kui otsus ise. Need kaasanded on vastutustunne ja aktiivsus.

Väga tähtis on võtta arvesse, et hea otsus on selline, mille teostusest üks osa kulgeb eesmärgipärase regulatsiooni kaudu, teine osa iseregula-

tiivselt. Primaarne peaks olema iseregulatsioon. Juhtimisega – nagu lugeja juba teab – on heal juhul võimalik luua iseregulat-siooniks vajalikke eeldusi ning muuta juhtivaid töötajaid ja

OTSUSTAMISE KULDREEGLID:• Ära otsusta seda, mida võiksid ja

peaksid otsustama teised.• Aita kolleege ja teisi tasemele, kus

nad suudaksid ja saaksid teha häid otsuseid.

• Aeg, mis kulub kolleegide nõusta-miseks, on paremini kasutatud kui see aeg, mis kulub sama ülesande ise ära täitmiseks.

Otsustamine on antud oludes, olukorras ja situatsioonis kõige sobivama võimaluse leidmine ja tahteline akt selle eelistuse esitamiseks ning täitmisele pööramiseks.



juhtimist üha vähem vajalikuks (täpsemalt: tarbetuks).

Lisaks tulemustele tekivad eesmärgistatud protsessides igal juhul ja alati (!) ka tagajärjed – see, mida keegi ei taha, aga mis tekib igal juhul. Näiteks praak ja jäät-med igasuguses tootmises, ka õnnetused, amortisatsioon. Järelikult peab tegema kõik võimaliku ja pisut rohkemgi, et tagajärgi tekiks või-malikult vähem. Kui need siiski tekivad, peab olema läbi mõeldud, kui-das reageerida, mida nendega peale hakata.

HINNANGUD, KOMPROMISSHinnates otsust ei saa anda hinnangut otsusele; hinnangu saab loodeta-vasti tuletada otsuste täitmise ning sellega kaasnevate tulemuste ja taga-järgede põhjal.

Iga otsus võib olla kellelegi meelepärane ja samas kellelegi vastu-võetamatu. Kompromissi saavutamiseks (vt ka 12.2.) on vaja kaaluda nii poolt- kui vastuargumente. Need võivad olla otsesed või kaudsed, ava-likud või varjatud (latentsed) ning ilmnevad kohe ja siin või hiljem ja mujal, lokaalselt või globaalselt.

Kompromissi saavutamiseks tuleb pooltel loobuda selle mingist osast, mida nad esialgu tahtsid (pidasid soovitavaks või vajalikuks). Nii mõnigi kord on inimesed kõlbelise dilemma ees: kas loobuda kompro-missi saavutamiseks oma aadetest ja ideaalidest, müütidest ja tabudest ja saavutada tulemus, mis oleks hingetõmbeaeg ressursside taastami-seks, eneseleidmiseks, ümberseadistamiseks, või on kõlbeline kompro-miss põhimõtteliselt vääritu, s.o lubamatu. Pole just sageli arutatud, kas väärikus võib säilida ka vääritu kompromissi korral.

Kompromissid on enamasti ajutised lahendused, sest ei rahulda kedagi ja on tavaliselt tehtud üpris jõuetuna üksnes sundsituatsioonis viibimise tõttu.

Enne suurte otsuste tegemist on soovitav teha vähemalt kolm stse-naariumit („roosa”, „roheline” ja „must”, vt 2.10.) ja luua alternatiiv-sed strateegiad võimalike otsuste täitmiseks. Seejuures on otstarbekas

Hea otsus on selline, mille teostusest üks osa kulgeb eesmärgipärase regulat-siooni kaudu ja teine osa ise-regulatiivselt.

Jõu allikaks on alternatiivid.



mõelda midagi välja ka kompromissidega leppimi-seks, kompromisside tõttu ohverdatud väärtuste kom-penseerimiseks, „kaotajate” eneseuhkuse taastamiseks jne. Hiinas öeldakse, et neil, kes tahavad võita, tuleks ehi-tada kaotajale kuldne sild

taganemiseks. Oluline on mõista, et vastasel juhul vaid pikendatakse vastasseisu.

OTSUSE OSAD JA STRUKTUUROtsus on keeruka struktuuriga dokument, tahteavaldus või paratama-tusega leppimise märk.

Otsus iseloomustab eeskätt otsustajat, tema huvisid ja arusaamu, haritust ja informeeritust, ootusi, hirme jpm, aga ka oma aega ja ajas-tut, olusid, olukorda, organisatsiooni ja situatsiooni.

Hinnates otsust, saab sellele anda vaid osalise hinnangu. Kaalukam on otsuse täitmisega kaasnevate tulemuste ja tagajärgede kogum.

Otsuse sissejuhatuses on vaja selgitada (praktikas, nagu näeme, sageli ka peita): kes on otsustaja, miks ja kellele on antud otsust vaja; mida selle otsusega loodetakse reguleerida; millistest osadest otsus koos-neb; kes selle otsuse eeln koostas; kes on teinud milliseid täiendusi või kärpeid; keda otsustajad tänavad. Võib olla, et mitu siin märgitud osa esitatakse tegelikult kaaskirjas.

Kaaskirjas peaks olema olude, olukorra ja/või situatsiooni ning selle kujunemise-püsimise põhjuste ja muutumise tendentside kirjeldus.

Otsuses peaks olema fikseeritud otsuse subjekt; eesmärkide saa-vutamiseks vajalikud (kindlustatud) vahendid; juurutamise etapid ja nende alguse-lõpu tähtajad; subordinatsioon (kes peab kellega ja kui-das oma tegevust kooskõlastama ja kes peab kellele millises vormis ning mille kohta aru andma); osalejate õigused, kohustused ja vastutus; tegutsemise printsiibid; ressursikulu (eelarve) ja tingimused ressursside

• Vastutustunde ja aktiivsuse gene-reerimise ainukeseks meist endist sõltuvaks viisiks ühiskonnas on aidata inimestel kujuneda enese-juhtimise ja sotsiaalse juhtimise (otsustamise) subjektiks.

• Teisisõnu tähendab see kõigile eelduste loomist, et kujuneda kodanikuks ja käituda kodanikena.



kasutamiseks; finantseerimise kord ja allikad; kriteeriumid tunnustami-sest ja taunimisest arusaamiseks.

Otsuse kvaliteet sõltub sellest, millisel sihil ollakse ja mis on seatud eesmärgiks. Tuleb ette, et eesmärk on primitiivne ja formaalne. Sellis-teks eesmärkideks, mille kohta midagi head öelda ei saa, on vältimine, kulutamine, kokkuhoid vms tegevus. (Vt joonis 2.10.1.) Tunduvalt parem on, kui eesmärgiks on tulemus või seisund. Tulemusteni jõutakse tege-vuse kaudu, seisundini protsesside kaudu. Seetõttu ei ole mõistlik ees-märgistada (ette kirjutada) tegevusi ega protsesse.

OTSUSE TÄITMISE SUBJEKT JA OBJEKTKa otsuse täitmise subjektil peaks olema selge kujutlus:

• lähteseisundist ja sihtseisundist;• eesmärgi saavutamise teedest, igal teel varitsevatest ohtudest ja

võimalustest;• protsessist tervikuna ja selle etappidest;• probleemidest ja nende põhjustest igas etapis;• alternatiividest ja stsenaariumidest;• tegutsemise printsiipidest ja hindamise alustest;• loomingust ning selleks vajaliku vabaduse ja korra kindlustami-

sest;• tööst ja koostööst;• hindamisest kui protseduurist (kes, kus, millal, kuidas hindab);• tulemuste esitamise korraldamisest;• sidest, edasi- ja tagasisidestamisest;• sihi- ja eesmärgipärase tegevuse, nagu ka situatiivse, sundusliku ja

kaootilise tegevuse osakaalust;• vastutusest nii personaalses, kultuurilises kui ka ametkondlikus

mõttes.

Otsustamise objektiks võib olla süsteem või selle mingid osad, nende omadused, tegurid, sh koostöö, ala- ja metasüsteemid; süsteemi funkt-sioneerimine, muutumise ja/või arengu tegurid, stabiilsuse, otstarbe-kuse, efektiivsuse ja intensiivsuse kindlustamise tegurid; süsteemi mate-riaalne, mittemateriaalne ja/või virtuaalne keskkond.



Otsustajate tähelepanu keskmes võib olla:• mingi hulk inimesi, nende lootused, huvid, vajadused, suhted,

suhtlemine, elu ja elukorraldus, heaolu;• üksikud tegevused, tegevuse sisu ja vorm, rütm ja pinge, tähtsus

ja tähendus, vajalikud ja tegelikud tingimused, tulemused, tasu ja muu kompensatsioon;

• tegevussüsteem;• tegevuskultuur;• protsess või protsesside süsteem;• eeldused edu saavutamiseks;• strateegia ja taktika;• hindamise kriteeriumid ja nende süsteem hinnangute andmiseks;• printsiibid ja printsiipide süsteem järelduste tegemiseks;• eesmärkide, vajaduste ja ülesannete süsteem ettepanekute tuleta-

miseks;• ressursside ja nende kasutamiseks vajalike tingimuste süsteem

soovituste tuletamiseks;• side vastastikuse informeerituse saavutamiseks;• edasi- ja tagasiside eeldused otstarbekuse ja efektiivsuse saavuta-

miseks;• regulatsioonimehhanismid ja nende toimed tegevusloogika taga-

miseks;• toimemehhanismid ja nende toimed tulemuste ja tagajärgede

eristamiseks;• päästikmehhanismid ja nende toimed rahuldavaks peetava inten-

siivsuse saavutamiseks;• süsteemi funktsioneerimist, muutumist ja arengut soodustavad ja

raskendavad tegurid.

Otsus võib olla loodud selleks, et kindlustada süsteemi funktsio-neerimist, toetada muutusi; suurendada tõenäosust, et muutused vii-vad sihile, kinnistuvad ja osutuvad pöördumatuks; kujundada eeldusi kvalitatiivseteks üleminekuteks ehk arenguks. Muutused võimaldavad püsida sihil ja saavutada eesmärke.



NÕUNIKU ROLLISTMõnikord saab igaüks ise hakkama, mõnikord tuleb pead kokku panna, mõnikord on vaja teha uuring, aga mõnikord piisab nõunikest. Profaa-nil on nõunikku vaja oma taseme varjamiseks.

Muudel puhkudel võib olla nõunikku vaja:• kindlustunde saavutamiseks;• informeeritud oleku väärtustamiseks;• alternatiivide läbiarutamiseks;• käsitluse süsteemsuse ja komplekssuse tagamiseks;• regulatsioonitasandite spetsiifika märkamiseks;• ettenägemise ja äratundmise täpsustamiseks;• inimsuhetes ja suhtlemise spetsiifikas orienteerumiseks;• võimaluste ja piirangute arvestamiseks; • aja ja ruumi ratsionaalseks kasutamiseks;• pealiskaudsusest, mundriaust, hirmust vms tingitud kiirustamise

vältimiseks jms.

Nõunikust võib olla abi, kui nõunik on kasvanud samades ühiskonna- ja kultuuriseostes ning on inimene, keda peetakse asjatundjaks, kellel on puhtad käed ja suur süda (ei ole väiklane, ahne, edev vms) ja kui ta:

• on laitmatult aus, abivalmis, hooliv ja tähelepanelik;• ei kipu nõu andma, vaid aitab ette näha ja ära tunda nii võimalusi

kui ka ohte;• aitab vältida vigu ja leida optimaalseid lahendusi;• teab palju. NB! Teab ka seda, mida ta ei tea ja julgeb seda igal

juhul teatada, st ei esita end asjatundjana nendel puhkudel, mil ta seda tegelikult ei ole;

• eristab eksimatult teadmisi, arvamusi ja uskumusi (ei aja neid segi ja ei lase seda teha ka teistel);

• teab mineviku-, oleviku- ja tulevikuseoseid ning oskab neid arves-tada;

• saab aru, mis on mõõt ja kus on piirid.



Nõunikust võib olla abi, kui ta on delikaatne, ei hõõru kellelegi nina peale tema puudusi ja eksimusi; ei avali-

kusta saladusi ega räägi kusagil kellelegi, keda ja millistes küsimustes ta nõustab. Nõunik müüb (kui müüb) ainult aega, ei midagi muud! Nõu-nik ei saavuta edu, vaid edu saavutab see, kes teda nõustama kutsus.

Nõunik teeb kõik võimaliku, et muutuda tarbetuks, et edaspidi saa-daks hakkama ilma temata, iseseisvalt. Pikaaegne praktika näitab, et kui nõunik kõiki neid nõudeid erandita arvestab, osutub ta väga vajalikuks.

SUURED JA VÄIKESED, HEAD JA HALVAD OTSUSEDOtsuseid oleks vaja teha õigeaegselt, kiiresti, aga mitte kiirustades, kül-laldase süsteemsuse ja komplekssusega, rahuldava sügavuse ja ulatusega, ootuspärase ühiskonna- ja kultuuriseosega, nende osalusel, keda otsus vahetult puudutab. Otsustamisel on vaja veenduda, et kavandatav ei kahjusta inimeste tervist, loodust ja kultuuri.

Ükski otsus ei või kitsendada rahvastiku juurdekasvu eeldusi: pere-konda, emade, laste ja noorte kasvukeskkonda, vanemliku hoole kand-mist ning laste võimalusi hoolitseda oma vanemate eest. Rahvastik ja rahvastiku juurdekasv on Eestile eksistentsiaalse tähtsusega. Algatuseks võiks paluda rahvastikuekspertidel viseerida kõik Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse õigusaktid. Seda soovitas muide juba 1930. aastate lõpul pea-minister Kaarel Eenpalu – iga seaduse väljatöötamisel panna pearõhk sellele, et seadused ei takistaks, vaid soodustaks rahva arvulist kasvu.

Häid otsuseid valmistavad ette meeskonnad, aga neid langetavad isiksused, kes peavad (isiklikult!) ka vastutama nii järgneva tegevuse kui sellega kaasnevate tulemuste ja tagajärgede eest. Igasugused katsed peita otsustaja (vastutaja) viivad varem või hiljem bürokratiseerumisele

(vt 12.3.) ja teiste ühiskonna-ohtlike tagajärgedeni.

Organisatsioonis täida-vad otsuseid meeskonnad,

• Nõunik müüb (kui müüb) ainult aega, ei midagi muud!

• Nõunik ei saavuta edu; edu saavutab see, kes teda nõustama kutsus.

Igasugused katsed peita otsustaja (vastutaja) viivad varem või hiljem bürokratiseerumisele ja teiste ühis-konnaohtlike tagajärgedeni.



JOONIS 11.2.5. Kokkuvõtteks otsuse käsitlemisel.

Eristada tuleb otsustamist, otsust, otsuse vastuvõtmist ja otsuse täitmist.Igal oma eeldused, tulemused, tagajärjed.

uurin

gud,

vaat

luse

d, kü

sitlu

sed

avas

tada

ja s

õnas

tada

põh

juse

d

luua

või

võtta

tead

mise

ksalt

erna

tiivid

, pro

gnoo

sid ja

stsen

aariu

midide

ed otsus

tami

neots

usra

kend

us

avas

tada

ja s

õnas

tada

prior

iteed

idtä

psus

tada

õigu

sed,

sihid

ja e

esmä

rgid

täps

usta

da v

astu

tus,

üles

ande

d ja

koh

ustu

sed

otsus

eva

stu-

võtm

ine

otsus

etä

itmin

e

tule

muse

d

taga

järje

d

krite

erium

idesü

stee

m

hinna

ngud

ettep

anek

ud

soov

ituse

djär

eldus

ed-

kesk

konn

a-

taot

lust

e-

tegi

jate

- te

gevu

se-

tule

muse

koht

a

print

siipid

esü

stee

m

luua

infr

astr

uktu

ur

luua

iser

egul

atsioo

ni ja

juht

imise

eeld

used

av

asta

da ja

sõn

asta

dapr

erog

atiivi

d

norm

id

prob

leem

id

teoo

riad

uurim

used

koge

muse

d

kirjel

duse

d

meto

odik

a

mude

lid

prak

tika

olud

oluk

ord

situa

tsioo

n

meto

dolo

ogia

staa

tikas

strate

egia

ress

ursid

tingi

muse

d

takt

ika

düna

amik

as



aga tulemuste, eriti tagajär-gede eest, vastutab tippjuht. Järelikult peab organisatsioo-nis toimima vahearuandluse mingi vorm.

Iga ametniku ja saadiku palgast on suur osa ette näh-

tud riskide võtmise (otsustamisjulguse, kriitilise meele, loomingu ja loomingule virgutamise) eest.

JOONIS 11.2.6. Kokkuvõtteks otsuse käsitlemisel. 2.

Otsustamise eelduseks on ühelt poolt harituse, informeerituse ja kogemuste üht-sus ning teiselt poolt õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsus. NB! Kõik kuus nii formaalses kui ka moraalses mõttes.Otsuse täitmine kulgeb kas eesmärgistatud (juhitud) või iseregulatiivse protsessina.Tulemustele lisaks võivad otsuste täitmisel alati kaasneda soovimatud negatiivsed tagajärjed ja planeerimata positiivsed kõrvaltulemused.Otsustada saab vaid valiksituatsioonis.

FORMAALNE

MORAALNE

FORMAALNE

MORAALNE

FORMAALNE

MORAALNE

VALIKUSITUATSIOON

VASTUTUS

ÕIGUSED

KOHUSTUSED

AKTIIVSUSVASTUTUSTUNNE

SUBJEKT

OTSUSTAMINE

OTSUS

SAAVUTAMINE

UTILISEERIMINE,KOMPENSEERIMINE KASUTAMINE

HINNANGUD(KRITEERIUMITE

SÜSTEEMI ALUSEL)

TAGAJÄRJED- TULEMUSED

+KÕRVALTULEMUSED

+

EESMÄRGISTATUDPROTSESS

ISEREGULATIIVNEPROTSESS

MEETMETE SÜSTEEM TAGAJÄRGEDE VÄLTIMISEKSJA KOMPENSEERIMISEKS

MEETMETE SÜSTEEM TULEMUSE VÕIMENDAMISEKS

INFORMEERITUS

HARITUS

KOGEMUSRÄÄKIDA SAABÜHEST VÕI TEISEST,TOIMIB KOOSMÕJUTRIALEKTIKAS

JUHTKOND LOOB EELDUSI ISEREGULATSIOONIKS.ISEREGULEERUV SÜSTEEM (PROTSESSID) ON JUHTIMISE KÕRGEIM TASE.

T

AGASISIDES

TUSEKS

AND

MED

• Otsustamise kirstunaelaks võivad kujuneda täitmisele üleminekud.

• Näiteks otsustatakse üksmeel-selt ära, aga keegi ei hakka täitma. Alustatu jääb pooleli, sest otsus-tatu ei sobi järgmistele tegijatele.



Kokkuvõtteks ja eespool olnud arutluse seostamiseks ning ülemine-kute üle arutamiseks esitame veel ühe joonise (vt joonis 11.2.5.). Käsitle-sime otsustamise ja teostuse etappe, aga kirstunaelaks võivad kujuneda üleminekud. Näiteks: otsustatakse ära, aga keegi ei hakka täitma; täi-detakse, aga keegi ei suvatse hinnata tulemust ja tagajärgi; hinnatakse tulemusi ja tagajärgi, aga keegi ei arvesta ega korrigeeri; õpitakse midagi selgeks, aga ei kasutata jne.

11.3. INNOVAATILINE PROTSESS

Mingeid muudatusi tavapärases asjaajamises tehakse alatasa. Siin käsi-tame põhimõttelise tähendusega muudatusi.

Eelkõige tasub meeles pidada, et moraalne õigus midagi muuta tekib alles siis, kui kaitsmise ja hoidmise pool on hästi korraldatud. Väärtus-likku lõhkuda on lihtne ja loomisega võrreldes võib see käia ülikiirelt – vastutuse printsiibi puudumise korral on lõhkumine kuritegelikult lihtne.

Innovatsioon kui protsess on ajalises järjestuses ja loogilises seo-ses olevate sündmuste jada, millega saavutatakse süsteemis põhimõtte-lise tähendusega muudatuste vastu-võtt ja kinnistumine nii, et süsteem funktsioneeriks pärast innovatsiooni senisest ladusamalt ja kindlamalt.

Innovatsiooni teevad rahvas või töötajad juhul, kui juhid eeldused loovad. Innovatsioon ei ole iseregu-leeruv protsess see on reguleeritud protsess.

Esimese sisulise sammuna peab juhtkond sõnastama probleemi. (Vt

joonis 0.3.3.) Seda siis, kui leitakse, et:• Kui uuendustele ei lähe, ähvardab mahajäämus.• On andmeid maailmas toimuva kohta, konjunktuuri ja tarbijas-

konna struktuuri muutumise kohta.

• Innovatsioon on sihiteadlik ja eesmärgipärane uuen-dus süsteemi funktsionee-rimise muutmiseks.

• Süsteemi üleminek kvali-tatiivselt uude olekusse on areng.

• Arengu soodustamiseks võib olla kavandatud hulk innovatsioone.



• Praegune olukord pole rahuldav, muutumise tendentsid panevad muretsema, põhjuste kohta on mõningaid oletusi.

• On mitmed ideed, aga ei tea, milline neist on muutusteks kõige parem.

• On teada, kes on võimeline kavandama ja ette valmistama inno-vaatilise protsessi.

• On teada, et innovatsiooni korral on lootust hoida tagajärjed kontrolli all. Ei kutsuta esile ohtlikke pördumatuid protsesse ega lõhuta iseregulatsiooni aluseid ning ei ohustata süsteemi elujõuli-sust.

TÄHTIS ON TABADA ÕIGE AEGEnamasti kaasneb innovatsiooniga langus, sest vanaviisi enam ei jät-kata, ent uutmoodi veel ei suudeta. Selleks, et langus ei oleks väga sügav ja ei kestaks kaua, tuleb juba tõusufaasis koguda ressursse innovatsioo-niga kaasneva languse üleelamiseks ja uude tõusufaasi jõudmiseks.

Praktika näitab, et kui innovatsiooniga hilinetakse, võib langus kuju-neda sügavaks.

Innovatsiooni alustami-seks sobiva aja leidmine on komplitseeritud ülesanne. Teha tuleb strateegiline otsus,

Innovatsiooniga on otstarbekas alustada juba siis, kui organisat-sioon asub veel tõusufaasis, ent on tunda märke, mis võivad kiiresti pai-suda kriisiks.

JOONIS 11.3.1. Innovatsioonimomendi tabamine.

TULEMUSED

UUENDUSI TULEB TEHA TÕUSUFAASIS. LANGUSE FAASIS UUENDAMINE KUTSUB ESILE SÜGAVA LANGUSE.

AEG



milles tuleb arvestada suurt hulka vastuolulisi tegureid. Innovatsiooniga on otstarbekas alustada juba siis, kui organisatsioon asub veel tõusufaa-sis, ent on tunda märke, mis võivad kiiresti paisuda kriisiks. (Vt joonis

11.3.1.)

Suur osa innovatsioone võib olla põhjustatud keskkonna poolt. Tei-seks suureks põhjuseks võib olla turukonjunktuuri ja tarbijaskonna struktuuri muutumine, kolmandaks teaduslikud avastused ning nen-dega kaasnev tehnika ja tehnoloogia muutumine. Muidugi võib olla innovatsiooni põhjuseks sisseseade, hoonete jms amortiseerumine, koli-mine, tegevussuuna kardinaalne muutmine jpm.

Innovatsiooni tuleks käsitleda ühiskonnas tegutsemise vajaliku ja enesestmõistetava osana. Euroopa Liidus oli 2009. aasta kuulutatud innovatsiooniaastaks. Kõikides EL-i maades toimus sel puhul suur hulk seminare, konverentse. Sellest hoolimata kulgevad innovaatilised prot-sessid ebaühtlaselt. Kui 2017. aasta haldusreformi korraldajatel oleks olnud mingisugunegi ettevalmistus innovaatika alal, poleks sellist sega-dust juhtunud, nagu juhtus.

IGA INNOVATSIOON ON UNIKAALNEKohata võib väikseid, keskmisi ja suuri innovatsioone. Standardit ei saa olla – iga innovatsioon on unikaalne. Allpool saame käsitada vaid mõningaid põhimõttelisi küsimusi.

On loomulik, kui kodanik tahab veenduda, et innovatsioon on ots-tarbekas, et on kõik eeldused sellega toime tulla ja et selle innovatsiooni tõttu ei juhtu ei siin ega kuskil mujal midagi hullu. Kui keegi märkab, et juhtkond kaldub ilustama, susserdama, on kõrgeima võimu igal asja-tundlikul esindajal mitte ainult õigus, vaid kohustus sekkuda ja selgust nõuda. Võib juhtuda, et juhtkond ei tee sellest välja ja kaotab autori-teedi ning täitjad soovi koostööks, aga kõik võib olla ka vastupidi.

Kui osalejad pole innovatsiooni põhjustest ja eesmärkidest infor-meeritud ja motivatsiooni napib, kui inimestele tundub, et uuendusi tehakse nende arvel, mitte koos nendega, kui tööd tuleb juurde, ohtlik-kus suureneb ja tasu väheneb, siis on suur tõenäosus, et innovatsioon kuigi hästi ei õnnestu.



Ainelist või materiaalset keskkonda on inimesel põhimõtteliselt või-malik muuta, mittemateriaalset ei ole. Võimalik on avastada tegelikkust kujundanud tegurid ning loota, et tegurite süsteemi muutmise mõjul hakkab tasapisi kujunema midagi sellist, mida oleks vaja, mis oleks praegusest mõnevõrra parem ja avatud edasistele täiustustele.

Innovaatikas kui teadusharus käsitatakse uuendusloogikat, uuendus-printsiipe ja -liike, uuendust kui nähtust ja kui protsessi, uuendamist soodustavaid ja raskendavaid asjaolusid. Mingit lootustki pole käsitada innovatsiooni kohta kõike nii, et loe, õpi selgeks ja asu tegema. Innovat-sioon on looming! Siingi on võimalik käsitada vaid põgusalt mõningaid detaile, et nende tähtsust rõhutada ja et iga uuendaja saaks neid oma otsingutes hoolikalt läbi mõelda.

Kavandada ja juhtida saab innovatsiooni kui protsessi, ent vaja on innovatsiooni tulemust, tänu millele saab süsteem ladusamalt toimida, muutuda kindlamaks, täp-semaks. Organisatsioonilise innovatsiooni tulemus saab olla senisest otstarbekam struktuur, selgem tööjaotus ja vastutus, meeskond, kus valitseb vastastikune nõud-likkus ja koostöövalmidus.

Ikka ja jälle on vaja üksteisele meelde tuletada, et iga vähegi olulise, st inimeste elu ja tervist, loodust ja kultuuri mõjutava innovatsiooni tegemiseks on vaja formaalse õiguse kõrval ka moraalset õigust. Juht-kond ei tee innovatsioone – innovatsioonid toimuvad juhtkonna toel ja abil.

Innovatsioon laabub seda paremini, mida selgemalt käsitatakse uuendust kui võimalust, mitte kui kohustust. Kui inimestel on selge, et vanaviisi ei ole mõistlik jätkata, et uuendus on hästi läbi mõeldud ja tulemus vajalik ning sõbralik, võib olla uuenduste üle õnnelik. Muidugi on juhtkonnal vaja luua neile, kes innovatsioonis vahetult osalevad, ka sellised tingimused, kus nad soovivad pingutada ja anda endast parim

INNOVATSIOONI ÕNNESTUMISEKS ON VAJA:• liidrit, keda kolleegid usuvad, usal-

davad ja arvestavad;• koostööaltist meeskonda, milles

igaüks on (tahab olla):- asjatundlik,- heatahtlikult nõudlik ja toetav,- pühendunud (hingega asja juu-

res),- aus, õiglane, usaldusväärne igas

mõttes.



uuendustega kaasnevate ebameeldivuste ületamiseks. Võib juhtuda, et seoses innovatsiooniga töökoormus suureneb ja vastutusala laieneb, aga töötasu peab kindlasti tõusma.

INNOVATSIOON KVALITATIIVSE ÜLEMINEKU SAAVUTAMISEKSSuure organisatsioonilise innovatsiooni näiteks on siin mudel (vt joonist

11.3.2.), mida on kasutatud õppevahendina mitmes ülikoolis nii Eestis kui mujal. Võimalik, et see käsitus äratab kodanikke mõtlema ka väljas-pool akadeemilisi asutusi.

Olles mingi süsteemi sees, on heal juhul võimalik näha süsteemi osi, alasüsteeme ja elemente. Selleks, et näha süsteemi, tuleb vaadata väljast ja leida küllalt palju vaatepunkte. Piltlikult: majas sees olles ei saa kirjel-dada maja – selleks peab välja minema ja vaatama mitmelt poolt.

Läbida tuleb vähemalt kümme etappi.

JOONIS 11.3.2. Innovatsioon kui protsess.

EELFAAS

EBAMEELDIVUS TULEB SÕNASTADA PROBLEEMINASTAATIKAS JA DÜNAAMIKAS

UURIMISFAAS(TEADMINE PÕHJUSTE KOHTA)

PROJEKTEERIMISFAAS

MOTIVATSIOONIFAAS

ETTEVALMISTUSFAAS

KORREKTSIOONIFAAS

KONTROLLIFAAS

SETTEFAAS

MUUTUS

KÕLBMATUKS VANANENUSTVABANEMINE

KATSETUS(EKSPERIMENT)

12

3

4

56

7

8

9

10

OTSUS

KINDLUS

SOOV

VALMIDUS

STABIILSUS

OTSUS UUEINNOVATSIOONI KOHTA

KOKKUVÕTE++,--

EBAMEELDIVUS



1. Eeletapp, milles muretsema panev ebameeldivus sõnastatakse prob-leemina nii staatikas kui dünaamikas. Praktika veenab, et selleks tuleb luua vastavad mudelid.

2. Uurimine, et avastada, miks need vastuolud on tekkinud, mille pärast on otsustatud innovatsioon ette võtta. Peenemalt öeldes tuleb avastada, sõnastada ja avalikustada kausaalsete (põhjuslike) ja funktsio-naalsete (kaassõltuvuslike) seoste süsteem. Kui need on leitud, siis tuleb keskenduda 3 + 5 reeglile (vt 13.4.).

3. Projekteerimine, milles luuakse otsus.Rahuldavas otsuses on vähemalt:• Kujutlus praeguse olukorra, olude ja situatsiooni kohta (A) nii

staatikas kui ka dünaamikas.• Kujutlus praegu vajaliku olukorra (olude ja situatsiooni) kohta (B).• Põhjendus, miks ei saa (ei või) A ja B vastuolu kauem kannatada.• Probleemi nende põhjuste pingerida (prioriteetsus), mis õnnestus

avastada ja sõnastada uurimisetapis.• Siht ja eesmärk (otstarbekas suund ja olek, mis on vaja saavutada

n ajaks).• Alternatiivsed teed; kõik oma plusside ja miinustega.• Eelistusotsus koos argumentidega, mis kallutasid eelistama eda-

sise tegevuse aluseks võetud alternatiivi.• Etapid eesmärgi saavutamiseks ja järjepideva edasisidestuse taga-

miseks.• Tegutsemise printsiibid.• Tegevuse, tegutsejate ja tulemuste hindamise kriteeriumid.• Meetmed järjepideva tagasisidestuse tagamiseks.• Tegevuskava, kus on kirjas, kes mida teeb, millal peab tehtud

olema ja kellele tuleb tulemus edasi anda.• Soovitusi, kuidas tegutseda selleks, et saavutada uus olukord B ja

vähendada raskete tagajärgede tekkimise tõenäosust.• Programmis osalejate otsene ja kaudne vastutus ning õigused oma

vastutusvaldkonnas iseseisvaks tegutsemiseks ja kohustuste täit-miseks.

• Aruandlus.



4. Katsetamine, kus kontrollitakse, kas idee on rahuldav ja kas ka teos-tamise protseduur on kavandatud otstarbekalt. Võib juhtuda, et idee sobib, aga protseduur on halvasti kavandatud või vastupidi. Mõlemal juhul tuleb tagasi pöörduda ja teha uus otsus.

5. Motivatsiooni loomisel tuleb saavutada nende inimeste aktiiv-selt heatahtlik ja hooliv hoiak, keda uuendus otseselt või kaudselt puudutab.

Kindla motivatsiooniga inime-sed osalevad, toetavad, täiustavad, kaitsevad jne. Motivatsiooni saavutamine on tähtsam kui võib esialgu paista. Kui täitjad kaasa ei tule ja innovatsiooni aktiivselt ei toeta, võib juhtuda, et suurepärase ideega innovatsioon jääb pikaks ajaks venima või kukub läbi.

6. Ettevalmistusega värskendatakse kõigi inimeste teadmisi-oskusi, täpsustatakse tegutsemise printsiipe ja koostöö eeldusi nii, et kujuneks valmisolek uutmoodi tegutsemiseks. Kui vaja, muudetakse struktuuri, hangitakse uusi seadmeid ja mudeleid, et tagada kõigi pädevus ja side ning luua kõik vajalikud eeldused edasi- ja tagasisidestuseks.Omaette vajab käsitlemist olukord, kus innovatsioon osutub võima-likuks vaid juhul, kui õnnestub vabaneda sellest, mis on vananenud kõlbmatuks, aga püsib sellises ringkaitses, millest pole õnnestunud läbi murda. Vananenust vabanemine võib osutuda nii keeruliseks, et selleks tuleb luua omaette programm või paralleelorganisatsioon.

7. Muudatus ise algab siis, kui kõik vajalikud ettevalmistused on teh-tud. Muudatus võib toimuda mõne tunni või päevaga, aga võib kesta ka aastaid ja aastakümneid.

8. Settimine. Nagu vanarahvas ütles, loetakse tibusid sügisel. Ka inno-vatsioonile ei maksa hinnangu andmisel olla kärsitu. Suhete settimine ja iseregulatsiooni kujunemine uutes tingimustes võtab aega.

• Motiveerida (selgitada, põhjendada, õigustada) saab seda, mis on juba teh-tud ja on retrospektiivne.

• Motivatsioon on suunatud tulevikku ja on prospek-tiivne.



9. Kontrollimisel tuleb vaadata, mis läks hästi ja mis ei õnnestunud nii, nagu oli kavandatud. Kontroll ei seisne tulemuse fikseerimises, ammugi mitte pelgalt vigade ja puuduste otsimises! Kontrollimisel tuleb avas-tada ja sõnastada, mis kõik õnnestus suurepäraselt ja miks midagi äpar-dus. Arvestada on vaja ka seda, mida kõnealune innovatsioon otseselt üldse ei puudutanud – mainet, potentsiaali, keskkonda jms.

10. Korrigeerimisel mõeldakse välja meetmete süsteem kontrollimisel avastatud puuduste põhjuste vähendamiseks (või kõrvaldamiseks) ning vajalike ressursside tugevdamiseks, tingimuste muutmiseks või tegutse-mise eelduste uue süsteemi loomiseks.

Kõik muutub aina kiiremini. Kes ei suuda adekvaatselt orienteeruda või ei pea vajalikuks muutustele reageerida, jääb elule jalgu. Rajal püsimise eelduseks on küllalt avar pilk ja ettenägemisvõime. Meetmeid on vaja võtta mitte alles siis, kui peab kuidagi reageerima, vaid ennetavalt. Rea-geerimine juba tekkinud muutustele tähendab üha kiirenevas maailmas hiljaks jäämist ja siis juba ka lootusetut maha jäämist.

Inimeste tunnustamine, autasustamine, premeerimine saavutatu, eneseületamise ja avaliku huvi nimel tegutsemise eest on kiiresti arene-vates organisatsioonides süsteemiks kujundatud.

IGA INNOVATSIOON ON JÄRGMISE EELDUSInnovatsioon järgneb innovatsioonile. Neid ei tohi teha liiga intensiiv-selt ega väga aeglaselt. Kui võtta käsile mitu innovatsiooni korraga, võib kõik minna sassi. Otstarbekas on arvestada, et inimesed vajavad kind-lustunnet. Oluline pole mitte ainult küsimus „mida me teeme, mida

oleme teinud või kavatseme teha?”, vaid „mida me oleme saavutanud, mida tahame saavutada ja kuidas me tegut-seme selleks”.

Kõik riiklikud reformid on sellised innovatsioonid, mis põhimõtteliselt puudutavad iga koda-nikku ja nendega kursis olek peaks olema iseenesestmõistetav.

• Täiustada ja hoida tasub ainult seda, mis on põhimõtteliselt hästi.

• Kõlbmatut ja kõlvatut ei või täius-tada!



Süsteemid funktsioneerivad, muutuvad ja arenevad. Primaarne on funktsioneerimine.

Oluline on avatus muutustele, mille toime on kooskõlas Põhiseadu-sega ja kindlalt suletud sellistele muutustele, mis ühiskonda, kultuuri ja loodust, kogu elu ja elukeskkonda ohustavad.

NÕELRAVILOOGIKAIidsetest aegadest Hiina rahvameditsiinis tuntud akupunktuuri põhi-mõtetega tutvumine viis autori mõttele, et sama loogika, mille koha-selt toimub nõelravi, peaks sobima kasutamiseks ka ühiskonnas. Sel-lest tähelepanekust on nüüd möödas juba üle 40 aasta ja on olnud päris palju võimalusi veenduda, et nii see ongi.

Seetõttu esitame selle käsitluse põhipunktid.

JOONIS 11.3.3. Innovatsiooni strateegia nõelraviloogika järgi.

5

4

6

1

ÜLDTUGEVDAV

päästik

TUGEVDAV

TÕKESTAV

PÕHIREGULATSIOON

KOMPENSATSIOONÄRATUS

3

2+-

+-

+-

+-

+--+



Nõelravi rakendamise eelduseks on teadmine energiakanalitest ja inimese organismis olevate erinevate regulatsioonimehhanismide bio-aktiivsetest punktidest. Kasutusel on 12 nõela (kuus nõelapaari), kogu tegevus on dubleeritud. Esimene nõelapaar pannakse organismi ärata-miseks, teine põhiregulatsiooni negatiivse toime tõkestamiseks, kolmas põhitoimeks, neljas põhiregulatsiooni positiivse toime võimendami-seks, viies nõelapaar võimaliku negatiivse toime kompenseerimiseks ja kuues organismi üldtugevdamiseks, toniseerimiseks.

Sama loogika kohaselt saab tegutseda ühiskonnas – organisatsioonis, institutsioonis jm isereguleeruvas süsteemis.

REGIONAALSE REGULATSIOONI KESKUSE STRUKTUURKolmas mõttekäik innovatsiooniks tugineb ideele, mis sündis Rapla-maal Pirgus, kus agro-tööstuskoondiste (ATK) ajal loodi õppekeskus regionaalse arengu toetamiseks. (Vt joonis 11.3.4.) Selle käsituse aluseks oli uuringud ja nii oma kui ka väliskogemuse üldistamine.

Uuringute kõrval ja tänu uuringutele oli moodustatud neli osa-konda: üks projekteerimiseks, teine konsulteerimiseks, kolmas infotee-ninduseks, neljas sidustuseks. Tänu nendele tegevustele tekkis potent-siaal õppeks ja tänu õppele potentsiaal innovaatilisteks protsessideks. Nii oli võimalik korraldada üpris süsteemne õpe, mis oli diferentseeri-tud nii regulatsioonitasandite kui ka tegevusvaldkondade alusel.

Kõnealused ühikud olid nominaalselt teada, igal oma juhatajagi, ent toimis maatrikssüsteem. Põhimõtteliselt pidi igaüks olema teistest min-gil alal asjatundlikum ja osalema kõigis ettevõtmistes siis ja sel määral, mil teda kutsuti või kaasati. Tulemusi taotleti ja saavutati kuues suunas (uuringutes, projekteerimises, konsulteerimises, infoteeninduses, sidus-tuses ja koolituses).

Sidustuse osas kandis põhiraskust mälusektor, mille erilist tegevust tasub meenutada. Mälusektoris oli ette nähtud koguda, talletada ja kor-rastada inimeste mälestusi ning lugusid nende elust. Nii oli kirjas ja seda ka tehti, ent selle kõrval said Merle Karusoo ja Katrin Saukas koos Mart ja Jaak Johansoniga teha läbi aegade ulatuva etenduse. Ella Kal-jase eluloo varal taastus vajadus ja julgus mõelda ja meenutada ka sõja-eelseid aegu, elu Siberis ning pärast Siberist tagasi saamist siinsamas



kodumaal. Etendustega taastati mitte ainult põlvkondade järjepidevust, vaid ka julgust mäletada, mõelda ja avalikult öelda, mida vaja. Rahva elujõudu ja usku ei saa taastada; see taastub, kui selleks on inimesi, kes tahavad teenida ühist huvi, kes ei karda oma isikliku heaolu pärast ja usuvad, et koosmeeles tegutsedes on rahvas kõikvõimas.

Pirgus ja TRÜ sotsioloogialaboris kogunenud kogemusele tugine-des võib julgelt öelda, et nii, nagu koolitus poleks saanud olla rahulda-val määral konkreetne ja tõhus ilma uuringuteta, poleks ka uuringutel, konsulteerimisel, projekteerimisel ja sidustamisel olnud erilist mõtet ilma koolituseta. Tõhusaks saab osutuda arendussüsteem, mitte selle mõni osa.

Suurte innovatsioonide korral on selliselt korraldatud sisekoolitus-keskused vajalikud. Näiteks võiks olla selline arendusüksus igas koha-likus omavalitsuses, üleriigilistes organisatsioonides ning institutsioo-nides. Kui tegelikult ettevalmistust ei ole ja innovatsioon viiakse läbi

JOONIS 11.3.4. Tegutsemisloogika Pirgu arenduskeskuses. Innovaatilise tegutsemise eeldused.

koolitusinnovatsioon 2

innovatsioon X

sidustamine

konsulteerimineprojekteerimine

informeerimine

uuringud

omakogemus

teiste

innovatsioon 1



administratiivsete vahenditega (sunni, surve ja äraostmisega), jääb süs-teem pikaks ajaks virelema, identiteet laguneb ja vastutusest ei taha keegi kuuldagi.

11.4. MÕNED OTSINGUMEETODID

Selleks, et sünergia hakkaks voolama, et inimesed ületaksid ennast ja genereeriks ideid, mida veel keegi pole suutnud, saab kasutada vasta-vaid meetodeid. Meetod on kallis vara, aga ainult sel juhul, kui neid kasutada täpselt. Kui kas või mõni meetoditest jääb kahe silma vahele, on suur tõenäosus, et pingutus jookseb liiva ja ei õnnestu jõuda kuhugi.

AJURÜNNAKSõna ajurünnak on üsnagi lörtsitud, ajurünnaku asemel on peetud nii-sama jututubasid. Ajurünnak kui loomemeetodi kasutamiseks on vaja teada, kuidas sünergia esile kutsuda. Sissejuhatuseks mõned organisat-sioonilised detailid:

• Ajurünnakuks tuleb varuda vähemalt neli tundi;• Tuleb leida ruum, milles on värske õhk, vaikus ja on kindel, et

keegi ei sega. Mugavad istmed, valgus, laual seda, mida osalejad soovivad.

• Kõik osalejatele olulised mured on korraldajad võtnud enda kanda – pole vaja mõelda selle üle, kuidas koju tagasi saab, kus on hotell, kus ja millal saab süüa vms.

• Ajurünnaku vältel keegi ruumist ei lahku. Võib juhtuda, et suit-setajate ja mittesuitsetajate rühmad peaks tegutsema eraldi.

Ajurünnaku alguses ulatatakse vastastikku käsi laua keskele ja sõlmi-takse džentelmenlik kokkulepe, et keegi kuskil kunagi ei meenuta seda, mida keegi ajurünnakus juhtumisi välja ütles. Rääkida tohib lühidalt ja siis, kui keegi teine parajasti ei räägi.

Aeg-ajalt on üks ajurünnakus osaleja dirigendi rollis ja vajaduse korral annab märku, kellel on parajasti sõnaõigus. Kui keegi on kategooriliselt



vastu, et arutlus lindistada, siis ei tule muidugi lindistamine kõne alla, aga on kirjutajad, kes teise laua taga, mõne meetri kaugusel, registree-rivad kõik vähegi väärtusliku. Väärtusliku leidmise korral pälvivad aju-rünnakus osalenud isikud kuninglikku honorari.

Ajurünnaku leid (suurepäraseks osutunud idee) kuulub võrdselt kogu genereerimisgrupile.

Ajurünnakut korraldavad need, kes saavad aru, et nad tõesti vastu-tavad ja tõesti peavad leidma väljapääsu keerukaks ja ohtlikuks kujune-nud olukorrast.

Kui aju kõvasti koormata, siis aju hakkab iseennast ületama. Loo-ming või loomepalang võib viia inimese seisu, kus ta ei märka midagi enda ümber, kaotab ajataju ja genereerib mõtteid, mida ka ise hiljem imeks peab.

Kui idee on leitud, siis on küsimus, kuidas seda rakendada.

OTSINGUMÄNGOtsingumäng korraldatakse süsteemse lahenduse leidmiseks.

Ettepanek mängus osaleda tehakse inimestele, kes valdavad kõne-alust problemaatikat ja kes on küllalt avatud ning nõudlikud eeskätt enda, aga ka isesuguste käsitluste suhtes. Samal ajal on küllalt tasakaa-lukad ja tähelepanelikud teiste seisukohtade suhtes. Soovitav on otsin-gurühmadesse kaasata loovisikuid ka sootuks teistelt aladelt.

JOONIS 11.4.1. Ideede tulv neljatunnises ajurünnakus.

Ideed sünnivad graafiku tippudes, eelkõige ajurünnaku viimasel tunnil. Ideede graafik on kui kahe küüruga kaamel. Kui esimese küüru juures lõpetada, jääb ena-mik väärtuslikust loomata.

IDEED

AEG (h)1 2 3 4



Mängu juhib mängujuht, kes annab sõna, kutsub korrale neid, kes reegleid unustavad, piirab neid, kes ise ei märka kella vaadata. Ta alustab ja lõpetab istungeid õigeaegselt, kuulutab välja vaheaegasid ja vahendab operatiivset teavet. Igasugused ettepanekud, soovitused ja korraldused antakse edasi mängujuhi kaudu.

Otsingumängus on oma ülesanded žüriil, kuhu soo-vitavalt saadavad ühe oma esindaja ka mõlemad osale-vad rühmad – esindaja jälgib, et kõik oleks küllalt täpne. Kõik võivad kaasa võtta igat liiki teavet. Avatud on inter-

net. Otsingumängu teeb eriliseks asjaolu, et ühel pool on rida eksperte, teisel pool eri positsioonidel olevate huvigruppide esindajad. (Vt joo-

nis 11.4.2.) Nii positsionääride kui ekspertidega võivad otsingugrupid konsulteerida. Iga etapi kohta esitavad nii eksperdid kui huvigruppide esindajad oma sisulise hinnangu koos argumentidega. Mõlemad otsin-gugrupid võivad esitada proteste.

Otsingumängu lähtekohaks on probleem, mille sõnastamine ongi mängu kutsutud poolte esimene kohustus. Probleem tuleb sõnastada nii staatikas kui ka dünaamikas. Soovitav on teha ka tagasivaade ja mingi hulk kõrvalevaateid teiste organisatsioonide või teiste riikide või

• Otsingumängu lähtekohaks on probleem, mille sõnastamine ongi mängu kutsutud poolte esimene kohustus.

• Otsingumängu esimene istung on mõeldud probleemist arusaamise ühtlustamiseks.

JOONIS 11.4.2. Otsingumäng.

otsingumäng

mängujuht

zürii

publik

positsionäärideksperdid

A B



rahvaste poole. Ettevalmistuseks on aega sõltuvalt probleemi suurusest ja raskusastmest. Võimalik, et selleks kulub aasta või rohkemgi, võima-lik, et üks nädal või vähemgi.

Oluline on, et probleem esitatakse mudelina ja otsingumängu esi-mene istung on mõeldud probleemist arusaamise ühtlustamiseks.

• Mängu esimesel istungil saavutatakse ühine alus (mudel) edasi-seks tegevuseks. Saadakse ühtemoodi aru, millest jutt käib. Võib juhtuda, et probleemi sõnastamiseks on vaja sõnastada ka kesk-kond ja keskkonda soodustavad või kahjustavad tegurid.

• Teisel istungil esitatavad mõlemad otsingumängus osalevad poo-led oma arusaama tegeliku olukorra, olude ja situatsiooni kohta. Nendel puhkudel, mil poolte arusaamad lahknevad üle kahe palli (10-pallisel skaalal), on vaja argumenteerida ja väidelda või kut-suda eksperte appi, et lähtekoht oleks küllalt täpne.

• Kolmandal istungil esitatakse arusaam praegu vajaliku oleku kohta. Ette on nähtud põhjendada oma seisukohti ning lisada tagasi- ja kõrvalevaateid.

• Neljandal istungil esitatakse oma arusaamad tegeliku ja vajaliku oleku võrdlemisel ilmnenud vastuolude põhjuste kohta.

• Viiendal istungil esitatakse ettepanekud põhjustest jagusaami-seks.

• Kuuendal istungil esitatakse oma kujutlus lähema ja kaugema tuleviku kohta ja edasiliikumise suund; teisisõnu täpsustatakse tegutsemise sihid ja eesmärgid. Heal juhul vormistatakse need programmina, kus on täpsustatud ka tähtajad, täitjad, vajalikud ressursid ja nende kasutamise tingimused, tegutsemise printsiibid ning kõik muu juhtimiseks ja iseregulatsiooniks vajalik.

Igal istungil nähtu-kuuldu põhjal annab žürii mõlemale mängus osalevale poolele hinnangu ja fikseerib selle mingites pallides. Võtab arvesse käsitluse süsteemsust, täpsust, argumenteeritust, arutluste valiidsust, käsituste esinduslikkust, aga ka ekspertide ja positsionääride hinnanguid.

Otstarbekas on paluda otsingumängu algusest lõpuni kriitilise pil-guga jälgima ja reflekteerima 2–3 ühiskonnategelast ja -teadlast koos



vähemalt ühe ajakirjanikuga. Otsingumängu võib kajastada ajakir-janduses ja salvestada videona, võtta intervjuusid eri rollides olevatelt osalejatelt.

Otsingumäng kestab olenevalt teemast ja probleemist 3–4 ja rohkem päeva. Soovitav on, et mängus osalejad oleks vabastatud muudest mure-

dest, mis võiks neid eksitada ja aega röövida. Mängus osa-lemise eest on ette nähtud soliidne honorar.

Pärast mängu on mõistlik luua algoritm sedalaadi probleemide käsitlemiseks.

Otsingumäng annab ka muid kaudseid tulemusi. Igas otsingumän-gus osaleb eri rollides oma 50–60 inimest, kes pärast mängu jätkavad otsinguid, mõtlevad edasi. Inimesed kujunevad tunduvalt paremateks asjatundjateks kui nad olid enne mängu. Otsingumäng on kollektiivne looming, mis on korraldatud mängulises vormis selleks, et anda pinget ja tekitada infrastruktuur, mis tagab efektiivsuse. Seega võib öelda, et otsingumäng on ühtlasi uurimismeetod ja õppemeetod.

Otsingumänguga võib leida suurepäraseid lahendusteid, olgu kõne all mingi transpordisõlm, teetrass, riigireform, loodushoid, puidu vää-rindamine, õpetajate ettevalmistamine, ülikoolide kaasajastamine, kohaliku omavalitsuse taastamine, rahvaharidussüsteemi loomine, mingi rahvarühma lõimimine vms.

DISPUUTDispuut on kindlate reeglitega raamistatud ja enam-vähem rangelt juhitud väitlus – ka dispuutide asemel harrastatakse niisama vestlemist. Siin on kõne all meetod, mille kõik detailid on olulised. Dispuut kor-raldatakse, kui on kujunenud mingi vaidlus, mis aina paisub ja milles osalevad pooled on risti vastupidistel seisukohtadel. Dispuut on piltli-kult öeldes duelliga sarnanev mõttevõitlus, mis lõpeb väga harva viigiga.

Algatuseks leitakse mõlema seisukoha esindajaks inimene, kes on veendunud oma seisukoha õigsuses. Neile tehakse ettepanek komplektee-rida endale mõttekaaslastest meeskond ja valmistuda nii oma seisukoha avalikuks kaitsmiseks kui ka vastaspoole seisukoha kummutamiseks.

Otsingumäng on kollektiivne loo-ming, mis korraldatakse mängulises vormis.



Korraldajate initsiatiivil lepitakse kokku dispuudi aeg, koht ja kest-vus, küsimuste arv, vastuse üle mõtlemise ja vastuse esitamiseks lubatud aeg, sõnavõttude arv ja kestus ja muud organisatsioonilised ning tehni-lised detailid.

Mõlemad dispuudiks valmis-tuvad pooled koostavad küsimu-sed sellise arvestusega, et vastami-sel peaks vastaspool märkama oma seisukoha ekslikkust, valmistutakse pareerima vastaspoole rünnakuid. Ühtlasi valmistatakse ette 4–5 lühikest (tavaliselt kuni kolm minutit) sõnavõttu oma põhiseisukohtade kaitsmiseks ja vastaspoole põhiseisu-kohtade kummutamiseks. Erijuhtudel võib dispuut kesta seni, kuni üks pool tunnistab, et on eksinud. Dispuudist võib välja kasvada pikemat aega kestev mõttevahetus nii ajakirjanduse vahendusel kui ka muudes vormides.

Ettevalmistusse võivad mõlemad rühmad kutsuda nii palju inimesi kui ise tahavad, aga lõpuks tuleb valida 4–6 inimest, kes dispuudi ajal laval ümmarguse laua taga istet võtavad ja aktiivselt väitlema asuvad. Mõlemat meeskonda juhib kapten, kes käib loosi võtmas ja, kui vaja, ka märkusi tegemas, protesti esitamas, ning kes peab dispuudi käigus otsustama, milline strateegia valida, kes millisele küsimusele grupi vas-tuse esitab, kes otsustab, kes küsib, kes sõna võtab jne.

Dispuudis on žürii, kelle kohustuseks on täpsustada, mida jälgitakse ja mille alusel väitlejaile hinnangut antakse. Muidugi tuleb žüriil tähe-lepanelikult jälgida kõiki küsimusi, vastuseid, sõnavõtte ning jõuda sel-gusele, kumb pool väärib teist ja esimest kohta.

Dispuudi võidab see, kellel õnnestub veenvamalt ja süsteemsemalt tõestada oma seisukoha õigsust. Seda juhtub harva, et dispuudi käigus üks pool ühtäkki tunnistab, et on seni eksinud, ja annab alla. Enamasti saavutatakse n-ö punktivõit, kus hindamisel võetakse arvesse käsitluse süsteemsust, argumentatsiooni veenvust ning sõna- ja mõtteilu.

Alustuseks on mõlemal poolel vaja esitada vastaspoole seisukoht ja veenduda, et saadakse üksteisest õigesti aru.

• Dispuut on kindlate reeglitega raamistatud ja enam-vähem rangelt juhitud võitlus.

• See on meetod, mille kõik detailid on olulised.



• Esimene samm. Mängujuht kutsub poolte esindajad loosimisele ja küsib kas kõige nooremalt või vanemalt vm, kas ta valib kulli või kirja. Nüüd visatakse loosi ja see, kellele loos naeratab, saab õiguse öelda, kas nad soovivad alustada küsimist või küsida tei-sena.

Teise loosimisega tekib võimalus täpsustada, kes saab esimesena sõna (st selgub, kellele jääb viimasena sõna võtmise õigus).

• Dispuut algab, kui kõik protseduurilised küsimused on lahenda-tud, mängujuht palub vaikust ja annab loosi tahtel esimesena sõna saanud poolele õiguse esitada esimene küsimus. Seejärel pöördub mängujuht vastajate poole ja küsib, kas küsimus on arusaadav. Kui selgub, et küsimus tundub segane, tuleb mängujuhil pöör-duda žürii poole. Kui ka žürii meelest on küsimus segane, peab mängujuht paluma esitada uus küsimus ja vigase küsimuse esita-jad saavad esimese miinuse.

Küsimus on lihtlause, mille lõppu käib küsimärk. Kas-küsimused heade küsimuste hulka ei kuulu, sest neile saab vastata ühe sõnaga – jah või ei.

NB! Dispuudi küsimus ei tohi sisaldada väiteid ja küsimuses ei tohi olla üle ühe küsimuse.

Kui vastajad leiavad, et küsimus on arusaadav, kuulutab mängujuht välja aja mõtlemiseks ja palub vaikust ning jälgib kella. Vastamise ette-valmistuseks ette nähtud aja lõppemisel teatab mängujuht, et on aeg vastamiseks.

Vastuse lõpus on mängujuhi asi pöörduda küsijate poole ja selgitada, kas vastus käis küsimuse kohta. Kui küsijad väidavad, et vastus ei käi-nud selle kohta, mida küsiti ja vastamise asemel aeti mingit muud juttu, palub mängujuht žürii seisukohta. Kui ka žürii leiab, et vastus tõepoo-lest ei käinud selle kohta, mida küsiti, saavad küsijad uue küsimuse esitamise õiguse ja vastajad pika miinuse. Kui vastus on vastu võetud, läheb küsimisõigus üle teisele poolele.

Vastuse üle mõtlemiseks ja vastamiseks ei ole otstarbekas anda aega üle pooleteise minuti, muidu jääb dispuut venima. Pigem lubada roh-kem küsimusi kui pikki vastuseid. See ei ole reegel. Tõsiste akadeemi-liste dispuutide puhul võib vastus olla kordades põhjalikum.



Kui küsimused-vastused on ära kuulatud, algavad sõnavõtud.Lõpuks on repliikide voor. Repliik ei tohi kesta üle mõne sekundi ja

neid esitatakse vaheldumisi.Põhimõtteliselt võib dispuuti

pidada ka interneti teel ja kirjali-kult. Ka siis on mängujuht ja žürii ning reeglid, mida kõik vaidlevad pooled tunnevad ja on lubanud täpselt täita.

Väitluskultuur ei kujune üleöö ja iseenesest. Väitluses allajäämine pole mingi häbiasi ja ideede võitlus on igavene.

Tähtis on, et argumentatsioon saab süsteemselt esitatud ja argumen-teeritud. Sageli väidetakse üht, teist ja kolmandatki, kuid jäetakse argu-mendid lisamata.

Dispuuti võib jälgida saalitäis rahvast, kes elab väitlejaile kaasa. Kogemus näitab, et dispuut kestab paar-kolm tundi.

Kui näiteks käib vaidlus, kus ühed ütlevad, et harvesteriga lageraie on ainuõige, aga teised, et see meetod on kuradist, tasub korraldada dispuut.

• Dispuut on täpsete reeg-lite järgi korraldatud inten-siivne väitlus.

• Diskussioon on samuti väit-lus, aga kulgeb teises vor-mis vms.



12. PEATÜKK: KOOSTÖÖ

Elu viib edasi koostöö, mitte konkurents.Tegutseda saab ja võib igaüks omaette, aga suuri tulemusi on ena-masti võimalik saavutada vaid koostöös.

12.0. ÜLDIST

Vanemad inimesed mäletavad aega, kui maal pea kõik suuremad tööd tehti talgutega. Talgutel oli kogu küla. Osa tegi hommikust peale talgu-listele süüa, osa karjatas lapsi, osa tegi talgutööd – vedas sõnnikut või peksis reht.

Nendel puhkudel, mil oleks vaja kiiresti midagi sellist saavutada, mida keegi üksi ei suuda, pannakse ka nüüd pead või seljad kokku ja, kui vaja, ühendatakse igasuguseid ressursse, ka raha ja tutvusi, teadmisi ja oskusi.

Mõnel puhul läheb kõik hästi, aga kahjuks tuleb alatasa ette, et koos-tööst ei tule suurt midagi välja. Paljud pole harjunud nii palju pingutama, et midagi valmis saada. Mõned ei kujuta ette, miks nemad peaksid looma teis-tele edu saavutamiseks vajalikke eel-

dusi. Mõned kardavad, et keegi paneb pihta nende mõtte ja saab nende arvel äkki kuulsamaks ning rikkamaks. Mõned ei saa lihtsalt aru, mida räägitakse ja taotletakse.

Koostöö tähendab vastas-tikku üksteisele edu saavu-tamiseks eelduste loomist.


33912. peatükk: KOOSTÖÖ

Oluline pole see, mis inimesi eristab, vaid see, mis neil on ühist, mis liidab ja paneb pingutama, keskenduma, loobuma kõigest, mis segab ja eksitab.

12.1. KOOSTÖÖ EELDUSED

Nagu lugeja juba teab, saavad inimestevahelised suhted olla kas subjekt-subjektsed või subjekt-objektsed. (Vt 6.0.) Esimesel juhul peab kumbki pool teist subjektiks. Teisel juhul käsitab üks pool ennast subjektina, aga partnerit objektina. Suhtlemine saab toimuda vaid subjekti ja sub-jekti vahel. Kui jutt käib subjektist, kes käsitleb teist inimest objektina, on tegu kohtlemisega.

Võimed, sh koostöövõime, on subjektil; asjadel, nähtustel, protses-sidel jne võimeid ei ole.

Koostöö eeldab vastastikust kohandumist ja üksteisemõistmist, et sobitada taotlusi. Koostöö eelduseks on head suhted. Suhete eelduseks

JOONIS 12.1.1. Koostööks vajalikud ühised arusaamad.

... tagasisidest... puhtusest... austusest

... kus on piir

... juhtimisest... mis on kõlbeline

... vastutustundest... õigustest

... eesmärkidest

... vahenditest

... kriteeriumitest... huvidest

koostööks on vaja ühilduvat arusaama ...

... kohusetundest... kohustustest

... mis on kõlvatu... iseregulatsioonist

... mis on mõõt

... usaldusest

... edasisidest... täpsusest

x, y

... süsteemsusest... printsiipidest

... vajadustest

... komplekssusest



on omakorda suhtlemine, mis laabub, kui üksteist usaldatakse, austa-takse ja arvestatatakse. Sellest ei tulene, et erimeelsusi ei või olla. Küsi-museks on, kuidas erimeelsusi esitada, selgitada ja leida lahendusi, mis ei sea ühtki osapoolt kannatajaks.

Enamasti pole kerge leida selliseid lahendusi, kus kõik oleksid võit-jad, ent ladusas koostöös on just neid vaja otsida. Selleks, et kõik osa-pooled tunneksid end võitjana, tuleb süsteemselt tegeleda sellega, mil-lest sõltub koostöö.

Koostöö laabumiseks oleks vaja pingutada järjekindlalt:• et saavutada asjatundlikkus, sh keel (terminoloogiline ja kontsep-

tuaalne selgus);• et püsiks vastastikune soov tagada üksteisele operatiivne, süs-

teemne ja usaldusväärne side (võimaldada partneritele olla infor-meeritud meist ja meil olla informeeritud neist);

• et oleks ühilduv arusaam:- sihtidest, eesmärkidest ja vahenditest sihil püsimiseks ning ees-

märkide saavutamiseks,- õigustest, kohustustest ja vastutusest,

JOONIS 12.1.2. Koostööks on vaja kokku leppida.

... kohustustest

... vahenditest

... milliseid printsiipe onvaja järgida

... kuidas korraldada edasisidestus

... kuidas tagada vastastikune side(informeeritud olek)

... mida on vaja juhtida

KOOSTÖÖ

... mis on asjatundlikkus (erialane, ametialane ja kutsealane

pädevus)

... mida ei tohi juhtida

... kuidas tagada tagasisidestus

... eesmärkidest

... milliste kriteeriumite alustel antakse hinnanguid

... vastutusest

koostöö saab laabuda, kui on enam-vähem ühilduv arusaam...



- tegutsemise printsiipidest,- hindamise kriteeriumidest,- edasisidestusest ja tagasisidestusest,- olemusest ja nähtumusest;

• et hoitaks eeldusi:- üksteise panuse tunnustamiseks,- tulemuste õiglaseks jaotamiseks,- võimalike tagajärgede ühiseks kandmiseks.

Tegutseda saab ja võib igaüks omaette, aga suuri tulemusi on enamasti võimalik saavutada vaid koostöös, üksteist täiendades, üksteist innustades ja julgustades, vastastikku üksteisele edu ja kind-lusetunde saavutamiseks vajalikke eeldusi luues.

JOONIS 12.1.3. Koostöö tausta tegurid.

MIS ON INFRASTRUKTUUR

MIS ON KOGEMUSJA KUIDAS SIDUDA TEADMISED,

OSKUSED JA KOGEMUSEDOTSUSTUSPOTENTSIAALIKS

MIS ON STABIILSUSJA KUIDAS HOIDA KÕIKE SEDA,

MIS TUGEVDAB KINDLUSETUNNET

MIS ON DEMAGOOGIAJA KUIDAS VÄLTIDA DEMAGOOGIAT

MIS ON KULTUURJA KUIDAS VASTASTIKKU

HOIDA-ARVESTADATAVASID-KOMBEID-TRADITSIOONE

MIS ON ORIENTATSIOONJA KUIDAS KAASATA

KOGU PERSONAL OSALEMA

MIS ON HARIDUS JA KUIDAS TUGEVDADA PROFESSIONAALSUSE NÕUET NII ERIALA, KUTSE-, AMETI-, TUNNETUSE jm. ALALMIS ON ARENG JA KUIDAS HÄÄLESTADA TEGEVUS ARENGUSUUNALE

MIS ON MOTIVATSIOON JA KUIDAS HOIDA HEAD TAHET JA USKU EDUSSEMIS ON SÜSTEEMSUS JA KUIDAS VÄLTIDA SÜSTEEMITUT JAHMERDAMISTMIS OSAS ON VAJA VÄLTIDA JUHTIMIST

MIS ON KORD JA KORRA AUSTUS

MIS ON OLEMUSLIK JA MIS ON NÄHTUMUSLIK

MIS ON SÜNERGIAJA KUIDAS TAGADA

LOOMINGULINE SUHTLUS

MIDA SAAB JUHTIDAJA MIDA PEAB JUHTIMA

MIS ON KOMPLEKSSUSJA KUIDAS VÄLTIDA ÜHEKÜLGSUST

MIS ON ÜHISKOND JA KUIDAS VASTASTIKKU LUUA EELDUSI ÜHISKONNASEOSTE TUGEVDAMISEKS

MIS ON PARADOKS JA KUIDAS KÄSITADA PARADOKSE

• Koostöö eelduseks on head suhted.

• Suhete eelduseks on suhtlemine, mida kannavad vastastikune usaldus, austus, tähelepanelikkus, ausus, õiglus, täpsus, ehedus, asjatundlikkus.



Elu viib edasi koostöö, mitte konkurents. Koostöövõime ja -tahe on Eesti arengu üks peamisi eeldusi.

Lugeja saab uurida joonistelt koostöö eelduste, tegurite ja toimete kohta ning pikemalt lahti seletama me neid siinkohal ei hakka.

12.2. KONKURENTS VÕI KOOSTÖÖ?

Tuleb eristada võistlust ja võitlust. Konkurents on võitluse vorm – või-dab see, kes teise välja surub, jõuetuks lõhub, pankrotti ajab. Võitlus toimub ressursside hävitamise ja tingimuste ruineerimise hinnaga. Kon-kurents on „suurte poiste mäng”, surrogaat sõja asemel, mis mõnele pakub rahuldust, aga kodanikuühiskonnas vajalik ei ole.

Vajalik on saavutada koostöö. Näiteks saab tuua ettevõtete klastrid, kus hulk osaliselt kattuvaid organisatsioone loovad vastastikku eeldusi edu saavutamiseks ja rikastuvad kõik koos tunduvalt enam kui ükski nendest ettevõtetest suudaks omaette.

Lisaks üksteise austamisele ja usaldamisele on koostöös oluline suur hulk enam-vähem ühilduvaid arusaamu. (Vt joonis 12.1.1.) Sama efekti võib ühiskonnas anda ka maatriksstruktuuriga süsteem (vt näiteks joonis

JOONIS 12.1.4. Koostöö toimed.

vallandab sünergiat

kui on vabadust ja autoriteedistruktuur on põhjendatud, siis koostöö...

ajendab pidevale enesetäiendamisele

süvendab empaatiat

lisab kindlusetunnet

tekitab sotsiaalsekontrolli

suurendabpotentsiaali

vähendab enesekesksust

võimaldabspetsialiseeruda

koostöö...



11.3.4.), milles on vaja ja võimalik luua vastastikku üksteisele edu saavu-tamise eeldusi.

Kodanikel oleks mõistlik mõelda, kuidas konkurentsi ase-mel üksteisele vajalikke teenuseid osutada. Edenemine on kõlbelise ja professionaalse arengutaseme funktsioon nii üksikisikute, organisatsioonide, institutsioonide kui ka riikide tasandil.

Sõda on riikide konkurentsi ekstreemne vorm, kus eesmärgiks on hävitamine ja võitja saab kaotaja arvel otsustada, mida vajalikuks peab. Sõja puhul jääb tavaliselt ajaloolaste otsustada, millised riigid rohkem kaotasid. Sõda on globaalne õnnetus ja häving, mida tuleb alati enne-tada, sest kõige rohkem kaotab rahvas, kes poliitikute meelest ei mõista midagi.

Igasugune vastasseis võib lõppeda ka kompromissiga. Kompromiss on lahendus, kus kumbki osapool peab leppima osaga sellest, mida ta alguses lootis. Kompromissi saavutamiseks on vaja, et mõlemad konf-likti osapooled astuksid mõne sammu tagasi.

Kui luua mõni selline süsteem, mis sihilikult hävitab oma kõrval ole-vate süsteemide elujõu, on valitud kõlvatu tee. Hävitamise rafineeritud võtteks võib olla abi. Tasub korrata, et abiks saab olla ainult see, mis võimaldab saada iseseisvamaks – kõik muu, kõik, mis süvendab sõltu-vust ning lõhub elu- ja elamisloo-gikat, on ohtlik.

Eluloogika kehtib nii inimeste, ettevõtete kui ka teiste iseregu-leeruvate süsteemide kohta – on sünd, kasvamine, õitseng, hää-bumine, surm. Selleks, et organi-satsioonide elukaart pikendada, on oluline tabada ära, millal on õige aeg avaneda muutusteks ning olla küllalt radikaalne, et süsteem saaks tõusta kvalitatiivselt uude olekusse. (Vt 11.3.)

• Võistlemine käib parema tulemuse saavutamiseks.

• Võitlemine käib vastasest vabanemiseks.

• Kompromiss on lahendus, kus pooled lepivad osaga sel-lest, mida nad esialgu soovi-sid.

• Kompromiss ei rahulda täiel määral kedagi, aga kuna vas-tasel juhul ei saaks üldse midagi, soostutakse osaga loodetust või vajalikust.

• Suurem osa kaubanduslikest ja poliitilistest kokkulepetest on kompromissid.



Abirahadest sõltuva süsteemi loomine või projektide läbisuru-mine lõhub terve eluloogika, soo-sib rehepaplust ja süvendab vae-sust – „tasuta raha” tõttu pole võimalust ega justnagu mitte mõtetki ise midagi uut ja erilist välja mõelda või ette võtta. Rää-gitakse, et tasuta lõunaid ei ole.

On, aga mitte kõigile ja mitte lõpmata kaua. Mingil hetkel võib selline sõltuvussuhe lõppeda oma riigi kaotamisega või väljarändega, kõiksu-guste muude hädadega. Mõelgem, mis siis juhtub, kui mingis piirkon-nas hakkab keegi suvel linde söötma ja lõpetab pakase ajal söötmise ära. Abirahadest sõltuv majandusmudel on vale tee, mis abi lõppemisel esi-mesena kokku variseb.

Mitmed riigid ja rahvad on jäänud niisugusesse abilõksu.

AHNUS EI TOHIKS TEEJUHT OLLAMis majandus on? On loodus, tehnika, inimesed, igal oma struktuur (elementide-osade-alasüsteemide paiknemine üksteise suhtes). Akadee-mik Uno Mereste on öelnud, et majandus on suhtarvude süsteem, mis iseloomustab erinevaid struktuure, nende funktsioneerimise-muutu-mise-arengu efektiivsust, intensiivsust ja otstarbekust.

Ahnus ja jõhkrus rikastumiseks looduse, kultuuri, teiste inimeste arvel ei tohiks olla inimesele teejuhiks. Teejuhid võiksid olla hooli-vus, inimlikkus, pühendumine järgmistele põlvkondadele, elu ja elu-keskkonna kaitsmine ja hoidmine. Eelmise sajandi suurte sõdade val-lapäästjad olid sotsiopaadid, kellel moraalset kompassi polnud, kellele ei läinud korda teistele kannatuste tekitamine ja elukeskkonna hävita-mine. Kodaniku asi on olla valvel, et sotsiopaadid ei pääseks kuskíl nii-moodi võimu juurde, et mõni neist saaks taas hakata elu ja inimeste usku hävitama.

Väljapääsuks on koostöö, mis ei tähenda pelgalt tootmist või trans-porti. Koostöö on läbiva tähendusega ja oluline kõikides eluvaldkonda-des, sh valitsuses ja omavalitsustes, Riigikogus ja teistes põhiseaduslikes institutsioonides.

• Koostöö ei tähenda pelgalt tootmist või transporti.

• Koostöö on läbiva tähendu-sega ja oluline kõikides elu-valdkondades, sh valitsuses ja omavalitsustes, Riigikogus ja teistes põhiseaduslikes ins-titutsioonides.



Valimisvõitlus käib valimiste ajal, aga pärast valimisi peaks valitsema koostöö. Positsioonis olevate erakondade põhitaotlus ei peaks olema opositsioonis olevate erakondade mustamine ja seadusloomest eemale tõrjumine, vaid koostöö, kogu intellektuaalse potentsiaali kaasamine.

12.3. KOOSTÖÖ TÕKKED

Koostöö on väljapääs, aga jagu peame saama bürokraatiast ja demagoo-giast. Suurtest muredest (vt 13) saab jagu vaid ausameelselt tegutsedes.

Kuigi bürokraatiast on juttu olnud ka eelmistes peatükkides, pea-tume sellel veel kord. Sõna „bürokraatia” on kasutuses mitmes, sh lausa vastupidises tähenduses. Bürokraatia on ametlik asjaajamine, doku-mentide käitlemine täpses kooskõlas kehtiva korraga. Samas on sõnal „bürokraatia” ka teine tähendus – koloss kahel jalal, millest üks on põh-jendamatu autoriteedistruktuur ja teine saladus.

Pahena on bürokraatial metsik jõud. Ajalugu on täis näiteid, kus bürokraatia vastu on olnud jõuetud nii suured kui väiksed rahvad. Tõe-poolest, kui rahvas vaatab bürokraatia levikule mõne aja läbi sõrmede, pole enam jõudu, et bürokraatia edasisele levikule tõhusalt vastu seista. Siis on juba vaid aja küsimus, mil riigi- ja omavalitsusasutused üksteise järel imbuvad läbi formalismist, mida saadab hoolimatu õelutsemine, omakasupüüdlik lipitsemine „ülespoole” ja kõrkus „allapoole”, asja-tundjate kiusamine, infosulud, juhmardite ringkaitse jms. Bürokraadid ei hooli ei teadmisest, teadusest ega teadlastest.

Ühiskonnas on ka tänapäeval pidevalt õhus küsimus, kas rahvas suudab koos ajakirjandusega hoida bürokraatia levikut kontrolli all ja tagasi suruda, või surub bürokraatia rahva nurka. Kui see juhtub, hak-kab vohama demagoogia.

Kodaniku ja ühiskonna kõige õelama, kohati koguni fataalseks pee-tud vaenlase, bürokraatia äratundmiseks on siin veel kord nimetatud selle tunnused:

• formaalne, paberlik asjaajamine, JOKK-skeemitamine;• salastamine;• valetamine, demagoogia vohamine;• valimiste ja konkursside asendamine selliste petuskeemidega, mis

viiksid võimule „meile ustavad isikud”.



MIS ON DEMAGOOGIA?Et aru saada demagoogiast, et rahvas tunneks demagoogid ära ja dema-googidel oleks piinlik demagoogitseda, tuleb demagoogiavõtteid tunda.

Kui inimene ei oska olla, ei saa hakkama, ei viitsi õppida ja ära minna ei taha, on oma olemasolu õigustamiseks ja ametis püsimise tagamiseks vaja demagoogiat. Siis tuleb hakata rääkima sellest, kuidas teised ei saa oma tööga hakkama, kuidas nad ei taha end kokku võtta, ei soovi mitte kusagil õppida, ei suuda püsivalt pingutada ja teistele inimestele edu-kaks tegutsemiseks vajalikke eeldusi luua.

Teiste mustamine on üks sadadest demagoogiavõtetest, mis on iid-setest aegadest meieni kandunud, ehedana säilinud ja mida usinalt ka kasutatakse, et endast ja oma kaaslastest võimalikult head muljet jätta.

Kas keegi on näinud mõnda saadikut või ametnikku, kes teatab ava-likult, et ta ei saa mingist arutlusest ja otsustamisest osa võtta seetõttu, et ta ei ole antud valdkonnas küllalt haritud, informeeritud ja kogenud? Või tunnistab koguni, et ta ei suuda rahuldaval määral ette näha oma tegevuse võimalikke tagajärgi ja peab seetõttu tegelema millegi muuga?

Kui inimene satub mingile ametikohale, kus tal on administ-ratiivses mõttes õigus tegutseda, aga tal ei ole kohustust vastutada oma tegevuse eest, siis justkui ei ole ka vaja – õudne küll – olla asjatundja.

Põhjendamatult mingile ameti-kohale sattunud inimesed hakka-vad tavaliselt hoolitsema selle eest, et keegi ei saaks aru, kes nad on, mida nad teevad ja mis neil välja tuleb. Selleks, et ametis püsida, valib asjatundmatu isik enda kõr-vale omasuguseid või veel ruma-lamaid. (Vt 11.1.) Siis on vaja olla osav ja kaval ning peab tundma demagoogiat.

DEMAGOOGIA:• on võtete kogum inimeste

teadlikuks eksitamiseks;• on tõe väänamise selliste

meetodite süsteem, mille abil:- saab peita tegutseja ja

tegutsemise tegelikud motiivid,

- keerata vahendid eesmärki-deks,

- kutsuda esile absurdi-situatsioon, milles lakkaks teiste usk ja lootus, kus-tuks armastus ning kindlus-tunne asenduks hirmu ja kahtlustega.



ASJATUNDMATUSE KATTEVARIDemagoogia on võimas vahend araks kasvatatud inimeste maal. Inime-sed, kes on viletsa hariduse ja puuduliku infoga, kes ei oska oma peaga mõelda, ei näe ega tunne süsteemi, ala- ja metasüsteeme, milles kujune-vad tähendused, ei saa iseseisvalt hakkama. Inimesed, kes ei suuda näha seoseid ja sõltuvusi, põhjuseid ja tagajärgi, kes ei erista regulatsiooni- ja juhtimistasandeid, protsesse ja nähtusi, funktsioneerimist, muutu-mist ja arengut, olulist ja ebaolulist, osa ja tervikut jne, ei saa tege-likult aru ei võimalustest, piirangutest ega ohtudest. Selliste inimeste osalemine arutlustes ja otsustamises on enamasti amoraalne tegu, olene-mata administratiivsetest õigustest, mis kaasnevad kodakondsuse, ame-tikoha, mandaadiga vms.

Nõukogude ajal oli demagoogia tabuteemaks. Sellest võis rääkida ja kirjutada vaid fašistide ja imperialistide iseloomustamiseks. Perestroika-eelsel ajal kubisesid parteipoliitilised tekstid demagoogiast seda enam, mida räbalam oli olukord.

Põhjendamatult mingi positsiooni hõivanud isikud on enamasti ka parteisõdurid (või muud etturid), kelle isiklik arvamus ei tohi palju kaaluda. Enamasti ei tohi isiklikku arvamust ollagi; veel vähem võib seda avalikult välja öelda. Nõukogude korra ajal tundus, et selline käi-tumine on omane vaid totalitaarses ühiskonnas elavatele inimestele. Nüüd võime – tuginedes küllalt kaua kestvast praktikast ammutatud kogemustele ja vahetule kaemusele – öelda, et nii see ei ole.

Demagoogia on päästerõngas mitte ainult põhjendamatult min-gil ametikohal istuvale ametnikule, vaid ka erakondadele, kes pistavad oma programmidesse ükskõik mida, mõtlemata üldse sellest, kes, kus ja kuidas seda kõike tegelikult tegema peaks ja mis sellise tegevusega tõe-näoliselt kaasneb. Pärast valimisi ei jää PR firmade toel „valimisvõidu”

• Põhjendamatult mingi positsiooni hõivanud isi-kud on enamasti ka partei-sõdurid või muud etturid, kelle isiklik arvamus ei tohi palju kaaluda.

• Demagoogia on pääste-rõngas ka erakondadele, kes pistavad oma prog-rammidesse ükskõik mida, mõtlemata üldse sellest, kes, kus ja kuidas seda kõike tegelikult tegema peaks ja mis sellise tegevu-sega tõenäoliselt kaasneb.



saavutanud poliitikutel muud üle, kui rakendada tõe väänamise teh-nikaid ja loota, et keegi ei söanda süveneda ja tõsimeelselt analüüsida seda, mida neile on varem kokku lubatud.

Demagoogiale toetuvatel inimestel on võimalik tegutseda ja endaga rahul olla, kui teised inimesed:

• ei julge välja näidata, et nad saavad aru, mida nendega tehakse ja tahetakse edaspidi teha;

• on harjunud (on maast-madalast harjutatud) olema manipuleeri-mise objektid, mitte enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjek-tid ning manipuleeriksid meelsasti ka ise teiste inimestega;

• on nii „puuga löödud”, et usuvad pimesi, mida räägitakse ja kir-jutatakse, st võtavad igasuguseid tekste tõe pähe;

• ei oska, ei suuda ega taha analüüsida neid tekste, mida levitatakse; on tüdinenud ja väsinud, teevad näo, et neid ei huvita;

• loodavad ka kuuluda kuidagi võimu juurde ja olla sellevõrra täht-samad, mida enam neid võimul olijatega seostatakse;

• ei tunne ära ei demagoogiat, demagooge ega nende tegevuse taga-järgi.

DEMAGOOG SOOVIB INIMESTEGA MANIPULEERIDADemagoogiaga on see paha asi, et põhimõtteliselt võib ju iga jutt ka õige ja väärtuslik olla. Alati ei ole demagooge, nende taotlusi ja traagel-niite nii lihtne läbi näha, nagu tavaliselt siis, kui riiklik hinna (aktsii-side) tõstmise kampaania jälle lahti läheb. Tohutu hinnatõusu üle aru-tamise asemel puistatakse ajakirjandus siis täis artikleid ja usutlusi selle üle, kuidas ööd ja päevad koos ministriga ja ilma ministrita arutati hin-natõusu vähendamist. Paljud olid õnnelikud, et hind ei tõusnudki nii palju, kui esialgu oli „kõrgelt” teada antud.

Demagoogiavõtteid* tuleb tunda, et mitte lasta endaga manipulee-rida ega lubada ka kellegi teisega seda teha.

* Kellel sügavam huvi demagoogiavõtete vastu, võiks tutvuda artikliga „Juhtimise ja valitsemise eetikast” ajakirjas Vikerkaar 4–8/1987. Demagoogiavõtete kirjelduse (üle 100 võtte) leiab ka ......... (IVAR, PALUN TÄIDA LÜNK)


34913. peatükk: MURED

13. PEATÜKK: MURED

Tervet riiki puudutavad mured on rahva mured.Muredest saab ka jagu rahvas, kui valitsus loob selleks soodsad tingimused.

13.0. ÜLDIST

Eestis räägitakse tihti mitmesugustest suurtest muredest ja vastuolu-dest. Räägitakse nendest, mis puudutavad tervet riiki ja riigi osi kõi-gis ilmakaartes. Paraku on nendel juttudel üks ühine omapära – kõik need murelikud jutud, mida aetakse, on jäänud probleemidena (vt joonis

0.3.3.) sõnastamata – vaesus, madal sündivus, välja- ja sisseränne, töö- ja töötajate puudus, korruptsioon, bürokraatia, demagoogia jms. Prob-leemsaateid on ka rahvusringhäälingus, aga sealgi ei ole veel probleeme avatud. Seetõttu ei saa ka midagi ette võtta.

Neid nähtusi ja protsesse, mida muredena mainitakse, ei saa otse ja kohe vähendada ega kõrvaldada. Võimalik on saavutada nende muu-tumist, kui õnnestub avastada nende tekkimise, süvenemise ja laiene-mise põhjused. Seejärel oleks võimalik luua meetmete süsteem põhjuste vähendamiseks (või kõrvaldamiseks) ning vajalike eelduste loomiseks ja tugevdamiseks.

2000. aastal küsis president Lennart Meri „Miks on meie hoog rauge-nud?”. Vastust polnud siis ja pole tänaseni. Samas kõnes ütles president Meri: „Rahvusliku kapitali akumulatsioon on Eestis toimunud niisama räpaselt nagu ülemöödunud sajandi teisel poolel Euroopas ja Ameerika



Ühendriikides. Seda ei ole tasakaalustanud kodanikkond, kirik, ligime-searmastus ja – kohutav küll – isegi mitte teadmine, et Eesti oma läbi-paistvuses kannab riigi tunnuste kõrval suure perekonna tunnuseid.”

MURESID ON VAJA ANALÜÜSIDATõepoolest, jutumärkides „midagi tegemine” võib olla hullem kui mitte midagi tegemine. „Midagi tegemine” võib jätta elanikele mulje, et muret on märgatud ja nii oluliseks peetud, et on võimalik sellest varsti vabaneda. Tegelikult saab niisama tegemisega heal juhul ainult sooja. Eriliselt tühjad ja mõttetud on olnud arutlused, mida on ette nähtud nimetada „riiklikult eriti tähtsate teemade arutamiseks”. Kulunud on rohkesti aega ja teisi ressursse. Arutlused, mille algatajad ei suvatse või ei suuda probleemi sõnastada, lähevad lihtsalt raisku ja valmistavad pet-tumuse ning on vaid aja küsimus, mil kodanikel saab villand.

Riigile, kodanikele, ühiskonnale vajaliku selguse saavutamiseks on vaja teha ühiskonna-alast analüütilist tööd. See eeldab mõningast ette-valmistust. Elu võimalikkuse üle Maal või Kuul võib käia lobisemas

JOONIS 13.0.1. Mis ohustab riiki ja rahvast?

x, ysõnade tähendus sassis, ei saaüksteisest aru

tegevus tagasi- jaedasisidestamata

liidrite häbistamine

riigi (ametnike)võõrandumine rahvast

ülikooli ja teaduseallakäik, tagajärjeks

harimatus

ahnitsemine(ebavõrdsus)

majandussüsteemi otstarbekuse ja

efektiivsuse lõhkumine,

tagajärjeks vaesuspetuskeemid

valimiste asemelrahva võõrduminetagajärjed: - madal sündivus - suur väljaränne - surrogaadid - nihilism - kõlvatu meelelahutus - usu kaotamine tulevikku ja endasse

perekonna varisemine

andehukk, anderööv

“Abidest” elamine,parasiteeriv eluviis,lõhub eluloogika

informeerimatusriiki ohustavad lõksud

rahakeskne mõtlemisviisinimkeskse asemel

massiline migratsioon - pagulased - usuvaen põhjendamatu autoriteedi

struktuur - isikliku vastutuse puudumine - kvalifikatsiooni puudumine



ükskõik kus, aga kui oleks vaja tõepoolest midagi ette võtta näiteks sel-leks, et Eestis oleks ka maal võimalik edasi elada, tuleb esmalt model-leerida elu ja elukeskkond, tuua välja maa- ja linnaelu eripära ning ava-likustada nii avastatud ja sõnastatud vastuolude põhjused. Alles seejärel saab asuda mõtlema, mida nende põhjustega peale hakata. Vaja on võtta käsile süsteem ning käsitleda seda küllalt süsteemselt ja kompleksselt kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel (vt 7.2.).

Sellised arutlused, kus on eesmär-giks mulje jätmine, näimine olemise asemel, rahuldavate hulka ei kuulu.

Midagi tõhusat on võimalik saa-vutada, kui on teada murede põhju-sed (funktsionaalsete ja kausaalsete seoste süsteem). Küsimus pole selles, mida teha, kes teeb, millal alustab, palju maksab jne. Küsimus on sel-les, millised olud, milline olukord ja situatsioon on vaja saavutada ja mil-line meetmete süsteem on vaja luua selleks, et saaksid alata vastavad iseregulatiivsed protsessid. Järelikult on vaja räbala olukorra põhjuste tuvastamise kõrval luua ka kujutlus sihti-dest ja rahuldavast olukorrast, mida käsitatakse eesmärgina. Seni, kuni mured – olgu maaelu või midagi muud – on nii staatikas kui dünaami-kas probleemina sõnastamata, ei saa luua programmi nende põhjuste vähendamiseks ega selle oleku kavandamiseks, mida on reaalselt vaja.

Muredest vaatame allpool põhjalikumalt vaid mõningaid ja neidki vaid näidetena. Iga kodanik saab ise edasi mõelda ja otsida, kuidas ka teised mured piisava selgusega avada.

Valitsus ja Riigikogu ei saa lahendada riigis kujunenud vastuolusid. Võimalik on luua ühiskonnas kujunenud vastuolude ületamiseks vaja-like eelduste süsteem ja kanda hoolt, et need meetmed tegelikult raken-duksid. Mured on rahval ja muredest saab ka jagu rahvas, kui valitsus loob selleks soodsad tingimused.

• Küsimus pole selles, mida teha, kes teeb, millal alus-tab, palju maksab jne.

• Küsimus on selles, milli-sed olud, milline olukord ja situatsioon on vaja saavu-tada ja milline meetmete süsteem on vaja luua sel-leks, et saaksid alata vasta-vad iseregulatiivsed prot-sessid.



13.1. VAESUS

Vaesus on erakordselt keerulise tekke- ja toimemehhanismiga näh-tus. Selguse saavutamiseks oleks vaja vastata vähemalt järgmistele küsimustele:

• Mis see on, mida nimetatakse vaesuseks materiaalses (ainelises) ja mittemateriaalses (vaimses, intellektuaalses, sotsiaalses) mõttes?

• Mis iseloomustab vaesust, rikkust ja jõukust kui nähtusi, seisun-deid (olekuid) ja protsesse?

• Mis iseloomustab vaeseks jäänud isikut?• Kuidas ja millistel eeldustel saaks käsitada vaesust nii, et koguneks

usaldusväärne teave vaeseks jäämise põhjuste ja rikkaks (jõukaks) saamise eelduste kohta?

• Mida vaesus omakorda põhjustab?• Mis võib kaasneda jõukuse kasvuga?

Üritame täpsustada, mis see on, mida nimetatakse vaesuseks. Seejä-rel saame vaadata, millest on vaeseks jäämine tingitud. Kuidagi ei saa öelda, et seda pole varem üritatud. Öelda saab, et pilt on endiselt väga ähmane.

Kui rahval oleks teave, asjatundlikult läbi mõeldud vastused nendele küsimustele, saaks tänu sellele kavandada meetmete süsteeme vaesuse põhjuste vähendamiseks (või kõrvaldamiseks) ning jõukuse ja rikkuse tegurite tugevdamiseks (või kujundamiseks).

Tegelikult oleks hädasti vaja avastada, sõnastada ja avalikustada ka perekonna, piirkonna ja ühiskonna vaesumise ning arengu ja õitsengu tegurid, mida meie selles raamatus eraldi ei käsitle.

Inimesed on võrdsed vaid inimõiguste osas. Igas muus mõttes inime-sed ei ole võrdsed. Kõik on kor-dumatud ja erilised – igaüks on üsna ühtmoodi millegi üle õnne-lik ja isemoodi millegi pärast ka

õnnetu, millegi poolest rikas ja millegi poolest vaene, võimekas ja saa-matu, mõnikord ka imetlusväärne ja samas kahjuks mõnikord ahne, ülbe, hoolimatu, häbi- ja põlastusväärne.

Tegeledes vaesusega ei ole või-malik vaesust vähendada.



Millest sõltub vaeseks jäämine või jõukaks saamine?• Oma osa on sünnipärastel eeldustel ja võimetel (pärilikel oma-

dustel).• Vähemalt samasugune osa on ka:

- kasvukeskkonnal ja seal kujunenud hoiakutel,- harjumustel, tunnetusel ja tunnustusel,- lähedaste inimeste mõtlemisvõimel ja -viisil,- usul, lootusel ja armastusel,- tunde- ja tahtejõul,- maailmapildil,- kindlustundel.

Vaesus võib olla:• õppe- ja kasvatussüsteemi tagajärg;• isiksusliku küündimatuse tagajärg;• ühiskonnas, kogukonnas ja perekonnas valitseva hoolimatuse

(minnalaskmise) tagajärg;• salakavalate (sõltuvust kujundavate) „abiprogrammide” rakenda-

mise tagajärg;• loodusliku või sõjalis-poliitilise katastroofi tagajärg;• mingi ideoloogilise voolu vm väärõpetuse tagajärg;• võõrdumise ja/või võõrandumise tagajärg.

Vaesus on ka subjekti võimetus antud oludes ja olukorras hakkama saada, hinnang subjekti olekule ja potentsiaalile jne.

Olenevalt vaatepunktist näeme, et vaesus on (võib olla ja paista) pikka aega kestnud ebaõiglaste suhete (õigusliku, poliitilise, ideoloogi-lise, kultuurilise jm regulatsiooni) tagajärg.

Lapse mahajäämus algab sellest, kui tal jäävad õigel ajal kujune-mata tunded, mis loodusseaduste kohaselt peaksid kujunema. Kui jää-vad omandamata ja seostamata need elementaarsed teadmised, oskused ja kogemused, mis peaksid kujunema, kui lapse sõnavara jääb vaeseks, kõne algeliseks ning iseseisvast mõtlemisest ei tule midagi välja, on vae-seks jäämist raske vältida.

Kohatu oleks öelda, et siis pole enam teha midagi. Midagi saab ikka teha! Pealegi on ka see tõsi, et mõned lapsed küpsevad kuidagi teisiti kui



enamus. Meenutame siin, et Albert Einstein, kes tunnistati XX sajandi inimeseks, oli veel 9-aastasena selline, et vanemad kaalusid võimalust panna ta vähearenenud (nõrgaandelistele) lastele mõeldud abikooli.

VAESUSE TEGURIDVaesuse teguriteks on:

• hirm kogu elu ja homse päeva ees, nõrk eneseusk, kandva eluidee ähmasus;

• väärad orientatsioonid ja lodev ajakasutus;• suutmatus seada sihte ja eesmärke, valida vahendeid ja kehtestada

endale mingeid reegleid;• harjumus põgeneda raskuste eest ja elada alkoholi, narkootiku-

mide vm surrogaatide meelevallas;• pessimismi sündroom, harjumus vaadata kõike läbi mustade pril-

lide;• harjumus mitte otsida võimalusi tegutsemiseks ja edu saavutami-

seks, vaid otsida põhjuseid mittetegemiseks või selleks, et lükata otsustamine ja tegutsemine edasi või teiste peale;

JOONIS 13.1.1. Vaesuse tegurid. (?)

VÄHENE SUHTLEMISVÕIME (KOHTLEMISE TAGAJÄRG,

VERMITUD MANIPULEERIMISE OBJEKTIKS)

PUUDULIK KASVATUS

PESSIMISMI SÜNDROOMJA ÕPITUD ABITUS

ISIKSUSLIK NIHE, S.H. KOMPLEKSID- ALAVÄÄRSUS, ÜLEVÄÄRSUS,

FOOBIAD, REKSIAD, FIILIAD, PAATIAD

ELU PEALISÜLESANDETAKEHV TERVIS (VAIMNE,

SOTSIAALNE VÕI FÜÜSILINE)

LODEV AJAKASUTUS, VÕIMETUS AEGA KASUTADA,

AJASTRESS

KESKENDUMISVÕIMETUS

VÄÄR ORIENTATSIOON

POLE GENERALISTE

OLEMATU LOOMISVÕIME (EITAMISEKS JA EITUSE EITAMISEKS)

ELUJÕUETUS, HIRM ELU EES

VÄHENE KINDLUSETUNNE, EI JULGE OTSUSTADASAAVUTUSMOTIVATSIOONI ASEMEL DOMINEERIB EBAEDU VÄLTIMISE MOTIIV

VAESUS

EBAADEKVAATNE TUNNETUS JA VASTAV TEADVUS -

ENESE, GRUPI, ÜHISKONNA, KULTUURI

NÕRK TAHE (ALUSTADA, LÕPUNI VIIA, RASKUSI ÜLETADA)TÄHELEPANU HAJUMINE

SÜSTEEMITU MÕTLEMINE JA KÄITUMINE

HUVIPUUDUS

KANDVA ELUIDEE ÄHMASUS (ASENDUSTEGEVUSED JA SÕLTUVUSED)

VÄHENE PINGETALUVUS

KESINE KOGEMUS (EI SUUDA ETTE NÄHA JA ÄRA TUNDA)

KEHV HARIDUSKADEDUS

NAPP ENESEUSK



• nõrk saavutusmotivatsioon. Manipuleerimise objektidena kasva-tatud inimestel domineerib saavutusmotiivi asemel ebaedu välti-mise motiiv ja kõik, mida nad teevad, on tehtud kuidagimoodi, pealiskaudselt, minnalaskmisega pooleks. Millessegi süvenemi-seks pole sellisel isikul enam ei tahtmist ega võimalust.

• ebaadekvaatne kujutlus elust. Eestis oli hiljuti üle 30 000 noore inimese, kes ei õppinud ega töötanud, st elasid vanemate kulul ja nurisesid, teadmata ise ka, mida tahaksid ja millest tegeli-kult puudust tunnevad. Suurel osal neist on kujunenud eba-adekvaatne kujutlus endast, elust ja elukeskkonnast, tege-vus- ja tunnetussüsteemist, inimsuhetest ja suhtetoimest;

• oskamatus ja tahtmatus tööd teha. Paljud on vaesed ja karta on, et ka jäävad vaeseks, sest ei oska ja ei taha teha tööd. Kogu tööõpe Eestis on süsteemitu ja häbiväärselt viletsal tasemel;

• väär vermumine ja sellest tingitud infantiilsus koos vähese pinge-taluvusega;

• suutmatus otsustada. Paljud on jäänud vaeseks seetõttu, et ei suuda otsustada, sest nende asemel on kogu aeg otsustanud keegi teine ja nad on kasvanud täitjatena. Osa aina kõhklevad ja kahtle-vad. Osa ei julge otsustada, sest hoomavad otsustamisega kaasne-vat vastutust ja on harjunud otsustamist alati kuidagi edasi, tagasi või kellegi teise kaela veeretama;

• suutmatus aru saada. Osal on nii „pikad juhtmed”, et ei õnnestu aru saada, miks mida ja kuidas teha, ega suuda mõistlikuks pee-tava aja jooksul ette näha, mis võib ühe või teise otsuse täitmisega kaasneda;

• suutmatus aega väärtustada. Mida varem hakkab inimene aru saama, et aeg on kallis vara ning iga möödunud päev ja tund on läinud igavesti, seda suurem on tõenäosus, et inimene ei vaju rappa;

• kehv tervis;

Manipuleerimise objekti-dena kasvatatud inimestel domineerib saavutusmo-tiivi asemel ebaedu vältimise motiiv ja kõik, mida nad teevad, on tehtud kuidagi-moodi, pealiskaudselt, minnalaskmisega pooleks.



• psüühilised pinged. Vaesus võib olla tingitud sellest, et inimese psüühika on korrast ära. Siin on kõne all n-ö piirijuhtumid või marginaalne olek, kus inimene haige veel ei ole, aga terve ka enam ei ole. Sageli esinevad ärevus- ja meeleoluhäired või läbipõlemine, stress, depressioon jms.

Sageli jäävad inimesed vaeseks kehva kasvukeskkonna, kesise kasva-tuse, valesti korraldatud õppe ja puuduliku kogemuse tõttu. Nii rää-gitakse, aga kui vaadata konkreetseid juhtumeid, mis ajavad inimesi muretsema, selgub, et teadmiste ja oskuste nappuses pole üldse asi. Teadmisi on, aga need pole süsteemsed ja need ei ole seotud veendu-musega, et teadmised on kallis vara, mida tuleb muus elus, väljaspool kooli, tegelikult arvestada ja pidevalt laiendada.

Mõnikord kujutatakse ette, et kui uurida vaesust, õnnestub aru saada vaesuse kujunemisest ning luua meetmed nii vaeseks jäämise tõkestami-seks kui ka juba kujunenud vaesuse vähendamiseks. Arvatakse, et seda tulemust saaks ühtlasi pidada jõukuse suurenemiseks. Nii ei pruugi olla.

Vaesuse asemel oleks vaja uurida inimest ja inimkooslusi, elu ja elu-keskkonda, inimsuhteid, suhtlemise ja kohtlemise eeldusi, ühiskonna- ja kultuuriseoste, aga ka kogukonna- ja perekonnaseoste tugevust ning tähendust.

Vaesuse, nagu ka vaeseks jäämise nägemiseks tuleb leida küllalt palju vaatepunkte inimese, inimkoosluste, suhete ja elu nägemiseks.

Vaesuse vähendamiseks on vaja tegeleda kõigega (!), millest sõltub inimeste, piirkondade ja riikide vaeseks jäämine ning vaesuses elamine.

Selleks, et elanikkond hakkaks jõukust koguma, on vaja kutsuda esile kardinaalseid muutusi haridussüsteemis ja mõtlemisviisis! Ükskord lõpuks peame vabanema nendest naeruväärsetest lihtsustustest, et hari-dusproblemaatika piirdubki laste aias ja koolis käimisega ning elukest-vat õpet ja kompetentsust tegelikult vaja ei ole.

Kodanikel tuleb jõuda selgusele, kas leppida sellega või muuta – vas-tasel korral vaesusest vabaneda võimalik ei ole.



VAESUS KUI PROBLEEMKäsitledes vaesust kui probleemi, on kõigepealt vaja avastada, sõnastada ja avalikustada nii vaesuse otsesed ja kaudsed põhjused kui ka jõukaks saamise eeldused. Vaesuse kui probleemi nägemiseks on vaja inimeste või mingi piirkonna eluolu ja potentsiaal modelleerida nii staatikas (nähtusena) kui ka dünaamikas (protsesside süsteemina).

Süsteemitud, pealiskaudsed ja diferentseerimata käsitused, mis on ühiskonna- ja kultuurikontekstita, sobivad heal juhul mõnevõrra illust-reerima vaesuse mõningaid tegureid. Vaja on selliseid uuringuid (vt joo-

nis 8.2.1.), millega kogutud andmeid oleks võimalik infoks üldistada ja kasutada sotsiaalse regulatsiooni täiustamiseks.

Rääkida saab nii vaesuse kui jõukuse teguritest ka ükshaaval, ent nad toimivad labiilse struktuuriga sündroomidena. Igal sündroomil on igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil erinev sisu ja tähendus. Mõttetu on otsida, mis on igal juhul ja alati „kõige tähtsam”. Kui juba kõige tähtsa-mat üldse otsida, siis tuleks vist soostuda maksiimiga: kõige tähtsam on, et me ei peaks elus midagi vähetähtsaks ja püüaksime olla oma käsitus-tes võimalikult süsteemsed.

Iga sündroomi koosseis ja toimed oleks vaja hoolikalt avastada, sõnas-tada, süsteemiks põimida ja avali-kustada igal maal ja ajal, piirkon-nas ja kogukonnas. Vastasel juhul pole nendel juttudel, mida vaesuse ümber aetakse, kuigi palju tähen-dust ega tähtsust.

Ehkki nii vaesuse kui jõukuse tegurite sündroomid muutuvad, võib ometi leida üht-teist ka sellist, mis on n-ö läbiva iseloomuga. Keskmisi tegureid pole; on üldised, eri-lised ja üksiktegurid, millest osa on olemuslikud ja osa nähtumuslikud.

VAESUS JA RIKKUSPaljude meelest on vaesuse ja jõukuse näitajaks asjad, kinnisvara ja raha ning teiste ekvivalentide hulk, mida subjekt võib oma suva järgi

• Vaesuse teguritest saab rääkida ükshaaval, aga nad toimivad labiilse struk-tuuriga sündroomina ehk koosmõjus.

• Iga sündroomi koosseis ja toimed oleks vaja hoolikalt avastada, sõnastada, süs-teemiks põimida ja avali-kustada igal maal ja ajal, piirkonnas ja kogukonnas.



kasutada. Aineline või materiaalne pool moodustab siiski vaid vaevu veerandi sellest problemaatikast.

Asjade ja raha vähesust (puudumist) peavad vaesuseks need, kes pea-vad rikkust eesmärgiks ja ei märka või ei hooli, et on ise muutunud see-tõttu oma eesmärgi saavutamise vahendiks.

Maailmas on rahvaid ja piirkondi, kus domineerib arusaam, et rikas on see, kellel on teistest rohkem asju, teistest uhkem eluase, teistest roh-kem ehteid, jalatseid ja rõivaid, liiklusvahendeid, toitu jms. Ent on ka rahvaid ja inimesi, kelle meelest on asjade kokkuajamine lolluse, ahnuse ja juhmuse tunnuseks.

Sageli on kurja juureks väärad stereotüübid. Jõukatele hakkab mõni-kord tunduma, et neil on kõike vähe. Tootmiskeskne (piirideta tootmis- ja tarbimiskeskne) mõtlemisviis on muutnud elulaadi ja -stiili priiska-vaks ja saastavaks. Teiste inimeste, looduse ja kultuuri arvel rikastunud inimesi häirib harva, et suurel määral just nende tõttu on teised nende kõrval vaesed ja õnnetud. Sageli ilmneb, et looduskeskkonna arvel rikastunud isikud suhtuvad loodusesse hoolimatult. Seda juhtub harva, et nad ei näe oma tegevuse tagajärgi ja ei saa seostest aru. Näevad küll ja saavad aru ka, ent vahele surub kõlvatut käitumist õigustav tunnetuslik ebakõla (vt 2.5.).

Kõlvatult käitunud isikud seletavad, et peabki olema nii, nagu on, et katki pole midagi, sest oleks võinud olla veel palju hullemini ja vaesus on vaeste oma süü, nende laiskuse tagajärg, lolluse näitaja.

Eks igaühel ole rikkuse kompo-nentide pingerida isesugune. Meie meelest on esikohal tervis, siis aeg, inimsuhted, vabadus ja kindlus-tunne, tasakaalukus, orientee-

rumine vaimsetes väärtustes, austus, staatus eluliselt olulistes rollides, väärikus, meelekindlus, intellektuaalne ja füüsiline võimekus ning seda kõike ühendav elutarkus.

Ammu on märgatud ja teada, et õnnetunne asjade omamisega ei korreleeru. Voorusteks (vt joonis 5.3.4.) on mõõdukus, ka väärikus, aland-likkus, vaprus, järjekindlus, sõnapidamine.

Küllaltki kõneka tulemuse andis TRÜ sotsioloogialabori 1974. aastal tehtud küsitlus, milles palusime vastajaid (respondente) kujutada ette,

Aineline või materiaalne pool moodustab vaid vaevu vee-randi vaesuse problemaatikast.



et nende ees on neli võlukasti: ühes piirideta võim, teises lõpmata palju raha, kolmandas täiuslik tarkus ja neljandas käed, mis oskavad kõike teha. Ülesandeks oli võtta neist see üks, mis tundub olevat kõige parem.

Kaukaasias eelistas nii noorem kui vanem põlvkond raha, Kesk-Aasias võimu, Eestis eelistas noorem põlvkond tarkust ja vanem põlv-kond valdavalt käsi. Põhjenduseks lisati, et käed on ainsad, tänu millele on võimalik saada ja jääda õnnelikuks; kõik teised muudavad õnnetuks.

Omamoodi käitus üks vene babuška (vanaema). Ta ei valinud ühtegi kasti, lõpuks küsis, kas neid ei võiks olla viis. Kui viies kast oli mõtte-liselt lisatud, ütles, et ta võtab selle, sest see on tühi. Selgitus oli, et ta on oma pika elu jooksul aru saanud – kui midagi muutub, siis ainult halvemaks.

KIRJELDUSEST EI PIISATegeledes vaesuse kui nähtusega ja protsessiga kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel, on võimalik jõuda vaesuse enam-vähem adekvaatse kirjelduseni. Kirjeldused paraku eelnevad uuringule ja on vajalikud vaid probleemide sõnastamiseks.

Nii vaesusel kui jõukusel on kõikjal oma eripära. Inimeste rahulolu ja õnnetunne sõltub eeskätt nende kujutlusest, mida oleks vaja omada, vallata, hallata. Illustreerigu seda tõdemust tõik, et harva võib näha veel õnnelikumaid ja rõõmsameelsemaid inimesi kui on nunnad, kellel asju ei ole ja kes asju ka ei taha. Nad on vaimselt rikkad ja nad on õnnelikud nii selle üle kui ka seda õnne hägus-tavate asjaolude puudumise üle.

Vaesuse peamiseks põhjuseks on olnud, on ja jääb vaesus, eeskätt vaimne ja intellektuaalne vaesus, tahtejõuetus, hoolimatus jms.

Vaesusest on raske välja rabeleda. Jutud võitlusest vaesuse vastu võivad tunduda huvitavad, aga sobivad vaid neile, keda tulemused ei huvita. Ühiskonnal, nagu ka riigi ja omavalitsuste juhtkonnal on vaja teada mitte pelgalt vaesuse, vaid ka jõukuse tegureid. Muidu ei saa võtta kirbule kõike, mis vähendab iseseisvust ja suurendab sõltuvust, pärsib kindlustunnet, huvi, tahet ja usku. Ükshaaval võttes on iga detail mingi

Enne kõike muud oleks vaja vabaneda mõtlemisviisist, mis muudab vaeseks ja jätab vaeseks.



pisiasi, aga koos toimivad nad nii, et suur osa rahvast on jäänud vaeseks ja jääb aina vaesemaks.

Midagi saab alati teha, aga rahuldava tulemuse saab kätte üksnes süs-teemse käsitusega. Talus ka on tööd alati, aga head saaki saavad ainult need, kes on suutelised hoomama tervikut.

„LAHENDADA” POLE VÕIMALIKMuidugi võib panna õlgu kehitama soovitus tegeleda kõigi vaesuse ja jõukuse teguritega. Neile, kellel ühiskonnaalast ettevalmistust ei ole, võib tunduda selle soovituse arvestamine liiga keeruline. Kerge see ei

ole, aga ometi on vaja püüda süs-teemsuse poole ja mitte imestada, et kui ettevalmistus veel ei võimalda küllalt süsteemselt mõelda ja tegut-seda, siis ka tulemused ei saa kedagi rahuldada.

Vaesuse vähendamiseks on vaja tegeleda mitte pelgalt vaesuse mõne teguriga, vaid tegurite süsteemiga ja jõukuse suurendamiseks on vaja samuti tegeleda kõige sellega, millest sõltub jõukus. Niisugune riiklik

Kui ettevalmistus veel ei või-malda küllalt süsteemselt mõelda ja tegutseda, siis ka tulemused ei saa kedagi rahuldada.

JOONIS 13.1.2. Hoidmise ja muutmise mudel.

1. MAAILMAS

HOIDA MUUTA LISADAMILLEST

VABANEDA MÄRKUSED

2. EUROOPAS

3. RIIGIS4. PIIRKONNAS5. MAAKONNAS

6. LINNAS/VALLAS7. LINNAOSAS/KÜLAS

8. OMA KODUS

ELUKESKKOND

KODANIKU-KOHUSTUS

MIDA OLEKS VAJA ....



strateegia saab praktikas toimida vaid sel juhul, kui rahva haridustase võimaldab sõlmida ühiskondliku leppe, mille kohaselt:

• Kellelgi ei ole õigust pidada Põhiseaduse ühtki paragrahvi sõna-kõlksuks.

• Kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel võetakse meetmed, et kodanikud saaksid kõiki oma põhiseaduslikke õigusi tegelikult kasutada.

• Ühiskonnas kehtestatakse personaalse vastutuse printsiip.

Samamoodi, nagu on iga muu probleemiga, on ka vaesusega: seda ei saa lahendada; võimalik on mõelda välja meetmete süsteem, mis hak-kab toimima iseregulatiivselt. Appi saaks võtta joonise (vt joonis 13.1.1.).

Alati tasub meeles hoida, et ükski probleem ei lahendu sellel regulat-sioonitasandil, kus see ilmneb!

Siin on kõne all olnud eeskätt indiviidi vaesuse ja jõukuse tegureid, aga – nagu juba ka eelpool rõhutatud – vaja oleks käsitada seda proble-maatikat tunduvalt põhjalikumalt ka perekonna, kogukonna, piirkonna ja riigi tasandil, samuti institutsioonide ja organisatsioonide tasandil. Paraku oleks selleks vaja akadeemilist keskkonda ja vähemalt samasu-gust sotsioloogialaborit, mis oli TRÜs 1970. aastate esimesel poolel.

Riiklikust vaatepunktist vaadatuna saab otstarbekaks ja tõhusaks kujuneda vaid selline käsitus, mis hõlmab tegurite süsteemi vähemalt viiel regulatsiooni- ja juhtimistasandil.

Igal regulatsiooni- ja juhtimista-sandil on nii vaesusel kui jõukusel oma tegurid ja ühelgi regulatsiooni-tasandil ei ole kõiki vaesumise väl-timiseks ja jõukuse saavutamiseks vajalikke tegureid. Paradokse on veel: ükski vaesuse tegur ei ole nii tugev, et saaks vältida vaeseks jäämist ja avada tee jõukusele; vaesuse iga tegur on nii tugev, et võib põhjustada vaeseks jäämise ning muuta jõu-kaks saamise võimatuks.

Tuleks püüda sõnastada printsiibid, mida oleks otstarbekas järgida selles otsingus, mis on olnud kahjuks siiani valdavalt intuitiivne. Lisaks

Riiklikust vaatepunktist vaa-datuna saab otstarbekaks ja tõhusaks kujuneda vaid selline käsitus, mis hõlmab tegurite süsteemi vähemalt viiel regulatsiooni- ja juhti-mistasandil.



regulatsiooni- ja juhtimistasandite eristamise ja seostamise printsiibile, millest oli äsja juttu, on vaja võtta arvesse ka metodoloogia kõik teised

komponendid. (Vt 8.3.)

Elu on kordades keerukam kui saaks olla mingi eluõpe. Elu on täis ootamatusi ja selliseid olukordi, võimalusi ja ohte, mida polegi

varem esinenud ja mille kohta ei saa keegi mingit õpetust ette anda. Elus orienteerumiseks, otsustamiseks ja tegutsemiseks on vaja osata ja julgeda oma peaga iseseisvalt mõelda ja olla (mitte näida) asjalik, nõud-lik, täpne, järjekindel.

13.2. SÜNDIVUS

Sündivus on Eestis juba aastaid alla rahvastikutaaste nivood. Riigiko-gus on moodustatud rahvastikukriisi komisjon ja rahvastiku juurdekasv on kuulutatud valitsuse prioriteediks. Midagi ei ole sellegipoolest muu-

tunud. Miks ei ole muutunud? Põhimõtteliselt oleme samas olu-korras, mida kirjeldasime vaesuse puhul.

Demograafilise käitumise kohta on Eestis rohkesti igat liiki

statistilisi andmeid, ent ei Toompeal ega Kadriorus, ei ülikoolides ega erakondades pole teadmist sündivuse madalseisu põhjuste kohta. See-tõttu ei ole saanud tulla kõne alla meetmete süsteem, mis võiks olla tõhus ning olulisel määral mõjutada elanikkonna turvatunnet, sh elu kõlbelisi aluseid, mis peegelduvad perekonna-alastes hoiakutes, suhtu-

mises ja käitumises.Sündivust ei saa otse mingite

„abinõudega” suurendada. Käsu-korras ei saa suurendada ei meeste

ega naiste väärikust, ei teo- ega vastutusvõimet.

Õnnelikud on inimesed ena-masti ühtemoodi, vaene ja õnnetu on igaüks omamoodi.

• Sündivus on rahvastikuprot-sessi karakteristik.

• Sündimus on selle protsessi tulemuse statistiline üldistus.

Sündivus on elukvaliteedi ja kindlustunde funktsioon.



Madala iibe põhjuste aus teadvusta-mine ja avalikustamine on rahvastiku-protsesside suunamise esimene eeldus.

Me saaksime sündivust mõjutada, kui teaksime, millest sõltub sündivus ja miks on sündivus nii madal. Et seda teada saada, oleks vaja kirjeldada sündi-vust kui probleemi nii staatikas kui ka dünaamikas.

Seejärel avaneks võimalus koostada sündivuse tegurite loend, teha maatrik-sanalüüs (vt joonis 11.1.11) ja tuvastada nende tegurite prioriteetsus.

Järgmise sammuna saaks koostada rahvusliku rahvastikutaaste programmi.

SÜNDIVUSE TEGURIDJärgnevalt on toodud vaid mõned näited sündivuse võimalike tegurite ja meetmete selgitamise teedest.

Me teame, et sündivus sõltub kindlustundest. Järelikult on vaja koostada nende tegurite võimalikult terviklik (täiuslik) loend, millest sõltub kindlustunne (mis soodustab ja mis vähen-dab kindlustunnet) eri eas poistel ja tüdrukutel, noormeestel ja neidudel, meestel ja naistel maal ja linnas jne.

• Rahvastikukriis ei ole mingi objektiivne para-tamatus, vaid juhtimis- ja haldusalaste vigade, sh väära orientatsiooni tagajärg.

• Ehkki otse ja kohe ei ole võimalik sündivust mõjutada, on võimalik ikkagi seda suunata ja võimestada.

JOONIS 13.2.1. Sündivuse tegurid.

füüsiline tervisvaimne, sotsiaalne heaolu

elujõud

usk&lootus(endasse, lähedastesse,tulevikku, jumalasse)

kultuuriline orientatsioon

“abid”, “toetused”, “pension”, ...ühiskondlik regulatsioon

armastus, kindlusetunne,truudus, ustavus

jõukus(elamisloogika töökus-arukus-teenistus)

usaldus, austus

sündivus



Seejuures tuleb arvestada, et keskmist elanikku pole! Järelikult on vaja avastada elanikkonna struktuur ja koostada tüpoloogia, mille aluseks on hoiakute ja suhtumiste, vooruste, väärtuste ja normide, müütide ja tabude ning reaalse käitumise seosed-sõltu-vused. (Vt joonis 5.3.3.)

Sündivus sõltub õppe- kasvatussüsteemi toimest. Järelikult on vaja koostada võimalikult terviklik loend teguritest, mis eri aren-gutappides võivad mõjutada poiste ja tüdrukute, noormeeste ja neidude, meeste ja naiste kujunemist:

• isiksuseks, subjektiks või manipuleerimise objektiks;• adekvaatseks ühiskonna liikmeks, kultuuri esindajaks, kogukonna

liikmeks ja esindajaks, perekonna liikmeks ja esindajaks jne;• inimeseks, kes tahab hoida loodust, Loojat ja loomingut;• inimeseks, kes tahab olla haritud, informeeritud ja kogenud, tahab

teada kõigest midagi ja millestki kõik, on altis tööks ja koostööks;• inimeseks, kes kasutab iga hetke loomiseks, tunnetuseks ja ene-

setäiendamiseks, kes tahab rajada oma kodu ja perekonna ning hoida ja kaitsta seda kõigi ohtude eest;

• inimeseks, kes on avatud uuele ja inimlikule ning suletud vääri-tule; saab aru, et õnnelik saab olla ainult siis, kui ta ümber on tei-sed õnnelikud jms.

Sündivust kahjustab esimese lapse saamise edasilükkamine. Järelikult me peame välja mõtlema meetmete süsteemi, mis vähendaks varase sünnitamisega kaasnevaid riske. Peaks kehtes-tama kõrgkoolidesse ja ülikoolidesse vastuvõtul lastega noor-tele eelised, ehitama kõrgkoolidele ja ülikoolidele ühiselamud ka perekondade jaoks, rajama koolides lastehoiukohad. Samamoodi tuleks süveneda sellesse, millised meetmed oleksid vajalikud, et noortel ja noortel peredel oleks kergem leida elamispinda jne.

Kui õnnestub koguda sündivust soodustavate ja raskenda-vate (kahjustavate) tegurite toime kohta võimalikult palju küllalt usaldatavaid ja süsteemseid andmeid, on see alles esimene samm. Järgmine samm on läbi mõelda, kuidas oleks võimalik ülendada



sündivuse kohta kogutud andmed infoks. Seejärel tuleb teha järg-mised sammud.

Eestisse võiks asutada riikliku sotsiaalinstituudi, kus saaks koonduda intellektuaalne potentsiaal rahvastiku-alaste teaduslike uuringut korral-damiseks, programmide koostamiseks, ametnike, saadikute ja nõunike väljaõppeks, täiendusõppeks, konsulteerimiseks jms.

13.3. HIRM

Inimese panevad liikuma vajadused ja huvid, mille kõrval on ka hir-mud. Hirm tähendab kindlustunde puudumist, kuid hirmu puudu-mine ei tähenda kindlustunnet.

Möödunud sajandil oli ühiskonnas nii palju metsikuid sündmusi, et inimesed on siiani hirmul. Olid sõjad, massipõgenemine, küüditamine, varade rekvireerimine, maaelu lõh-kumine, kollektiviseerimine jm, mis kõik jätsid sügava jälje rahvuslikku eneseteadvusse, aga muidugi räsisid rängalt ka geneetilist koodi.

JOONIS 13.3.1. Hirmu allikad.

EI TUNNE INIMESI

Y

x

ABSURDISITUATSIOON

TOIMIB VÄÄRAMATU JÕUD

HARIMATUS (EI SAA ARU, EI OSKA ETTE NÄHA JA ÄRA TUNDA PÕHJUSEID JA TAGAJÄRGI)

INFORMEERIMATUS (EI TUNNE OLUSID,

OLUKORDA, SITUATSIOONI)

ELIIDI TUNNUS ON VAPRUS - EI LASE HIRMU ENDALE TEEJUHIKS

ARVAMUS, ET KÕIK ON SUHTELINE (EBAKINDLUS)

HIRM

LÕKSUD (VÕLAORJUS,…)

EI USU OMA JÕUSSE EGA TEISTE ABISSE

KONFLIKT, MILLES KOMPROMISSI EI OLE

TUNNEB INIMESI JA TEAB, ET NAD ON JÕHKRAD, HOOLIMATUD JA VALELIKUD

EI TUNNE SÜSTEEMI (MAJANDUS, KULTUUR,

KEEL, TEGEVUSVALDKOND)

• Hirm tähendab kindlus-tunde puudumist.

• Hirmu puudumine ei tähenda kindlustunnet.



Hirmu allikad võivad olla:• Kehvavõitu haridus, mille tõttu inimene ei saa aru, mis toimub,

ei oska eristada ohustavaid, soodustavaid või tõkestavaid tegureid ega taipa, kuidas need koosmõjus (sündroomina) toimivad. Vaid edasiõppimiseks mõeldud hariduse toimel ei kujune võimet ette näha eluolu keerdkäike, ohtude põhjuste tundmisest rääkimata. Hirm tuleviku ees võib püsida põlvest põlve.

• Kehvavõitu informeeritus. Juhuslike uudiste ja kuulujuttude kaudu ei saa rahvas kujuneda rahuldavalt informeeritud subjek-tiks. Osaliselt informeeritud isik on petetud. Andmeid võib olla, aga kui inimene ei näe nende taha, ei oska süsteemiks põimida ja konteksti paigutada, ei muutu andmed infoks ja neist pole kasu.

Andmete interpreteerimiseks on vaja teooriaid – mõttemudeleid, mille varal kujuneb kujutlus eri-nevatest kontekstidest ja selgub andmete tähendus. Siis on või-malik andmeid kasutada mude-lite loomiseks ja probleemide sõnastamiseks. Andmete usaldus-väärsus ja süsteemsus on muutu-

nud üha olulisemaks, sest valetamine ja infooperatsioonid on jälle üha tavalisemad.

• Kogemuste nappus. Kui inimesel ei ole küllalt palju kogemusi, ei oska ta ette näha ega ära tunda. Ettenägemisvõime kujuneb hari-tuse-informeerituse-kogemuse ühtsuses.

• Süsteemide ja koodide (vt 2.3.) mittetundmine. Kui inimene ei oska vaadata ennast ja keskkonda tervikuna, ei oska luua mude-leid staatikas ja dünaamikas, et nende abil nii reguleeritavate kui ka isereguleeruvate süsteemide funktsioneerimise-muutumise ja

arengu tegureid tundma õppida, pole teadlikult tegutsemise eel-dused veel kuigi head. Regulee-ritavate süsteemide puhul tuleb aru saada, kes või mis ja kuidas

• Juhuslike uudiste ja kuulu-juttude kaudu ei saa rahvas kujuneda rahuldavalt infor-meeritud subjektiks.

• Osaliselt informeeritud isik on petetud

Andmeid võib olla, aga kui ini-mene ei näe nende taha, ei oska süsteemiks põimida ja konteksti paigutada, ei muutu andmed infoks ja neist pole kasu.



neid reguleerib, mis reguleerimisega kaasneb ja mis juhtub, kui jätta reguleerimata või valesti reguleerida.

• Sõnade tähendused on sassis (valiidsus on puudulik). Arutlustega on võimalik kaasa minna ja juttude mõttest (reemast, sihist ja eesmärgist, alltekstist jms) aru saada vaid siis, kui õnnestub teada küllalt täpselt, mida need sõnad ühes või teises kontekstis tähen-davad. (Vt joonis 6.0.2.)

• Inimeste mittetundmine. Need, kes ei kujuta ette, mida teised inimesed taotlevad, miks nad käituvad nii või teisiti, on ühtelugu mures oma staatuse ja julgeoleku pärast. Käitumise tegureid on ettearvamatu hulk. Inimene, kes on elanud vaid stabiilses ja tõeses või mängulises keskkonnas, ei kujuta ette, kuidas elatakse teistsu-gustes oludes ja olukordades ning mida inimesed võivad siis taot-leda. Seetõttu ei julge paljud üldse midagi teha.

• Umbusk võõraste suhtes. Kardetakse inimesi, kelle käitumine on ettearvamatu ja kelle puhul on raske uskuda, et mingisu-gunegi üksteisemõistmine ja kohandumine olekas mõeldav.

Tasub meenutada, et lõimida ei saa kedagi. Võimalik on luua ja hoida koostööd, mille eelduseks on keele ja meele ühtsus. Esmalt on vaja luua eeldused adapteerumiseks, siis sotsialiseerumiseks. Alles seejä-rel saab tulla kõne alla kas integreerumine või assimileerumine. (Vt 2.2.)

• Vääramatud jõud. Välk, põud, torm, üleujutused jms on läbi inimkonna ajaloo olnud hirmu põhjuseks. Kardavad nii need, kes tunnevad loodusseadusi, kui ka need, kellel pole loodussea-duste ilmnemise seaduspära-sustest veel aimu.

• Absurdisituatsioon. Kui ini-mene tunneb, et samamoodi jätkamine ei ole võimalik, ent

• Lõhestumine ühiskonnas ei ole tingimata vastan-dumine, vaid ennekõike eraldatus, st kontaktide, suhete, seoste ja kokku-kuuluvustunde puudu-mine.

Need, kes ei kujuta ette, mida teised inimesed taot-levad, miks nad käituvad nii või teisiti, on ühtelugu mures oma staatuse ja julge-oleku pärast.



rahuldavat väljapääsu ei ole, võib tekkida hirm, mis võib viia isegi enesetapuni. (Vt 3.3.)

• Rängad sündmused, vägivald, purustused. Näiteks sõda.• Üksindus.• Meeleolu- ja käitumishäired. Igasugused -maaniad, -ismid, -ras-

tiad, -fiiliad põhjustavad omajagu hirmu.• Psüühikahäired. Hirmuga seoses on eriti oluline tunda paranoiat

(haiglaslik ohtude nägemine) ja apaatiat (vt 3.3.). Sageli on häda selles, et elu muutub liiga rutiinseks või nii intensiivseks, et hoo ja hoobi vahe kaob ära, st individuaalne minut (vt 2.0.) venib väga pikaks või muutub nii lühikeseks, et pole võimalik enam süve-neda.

Elu hirmutab, kui see pole küllalt vaheldusrikas ega huvitav. Kui pole, mille üle mõelda, kui otsingud tunduvad ülearustena, looming võimatu, vedelemine kõlvatu, siis võib inimene hakata kartma elu ja ennast.

Mida kaugemale psüühikahäired lähevad, seda vähem inimene neile reageerib. Psüühika on hell ja õrn – seda tuleb hoida. Sageli pole põh-juseks teadmiste puudumine – ka alkohoolik teab, et kahjustab oma maksa, teiste inimeste kahjustamisest rääkimata, aga joob ikka, sest muidu poleks kuhugi põgeneda ja tunda end kasvõi mõni aeg väljas-pool tavalisi ohte, pilkeid, manitsusi.

13.4. MUUTMINE ON VÕIMALIK!

Ühiskonnas muutuste saavutamiseks ei piisa ühe või teise detaili muutmisest.

3 + 5 reegel kehtis juba kaks tuhat aastat tagasi, Vana-Roomas. Juba siis teati, et kui on vaja mingist pahest vabaneda ja jõuda rahuldava tulemuseni, on vaja vähemalt kolme eeldust ja vähemalt viie teguri muutmist.

Need kolm eeldust on:



1. Vaja on olla küllalt tark, et avastada põhjused – selgitada välja, miks on seis kehv.

2. Vaja on küllalt oskusi, et need põhjused lühidalt, selgelt ja täpselt sõnastada.

3. Vaja on olla küllalt julge, et need põhjused avalikustada – valjul häälel välja öelda või kirja panna.

Selleks, et miski muutuks, peeti vajalikuks muuta viit tegurit:1. Koosseisu – kes asja kihva ajasid, olgu edaspidi tublid kuskil mujal 2. Struktuuri – inimeste, organisatsioonide, allüksuste jms paikne-

mist üksteise suhtes.3. Eesmärke (eesmärkide süsteemi).4. Tegutsemise printsiipe.5. Hindamise kriteeriume.

Kuna kaks tuhat aastat on päris pikk aeg, siis tänapäeval võiks iga kodanik vaadata, kas piirduda nimetatud viie punktiga, või täiendada seda loendit. Näiteks tuleks arvestada, et kui muuta eesmärke, võib olla vaja muuta ka vahendeid.

Küllap väärib arvestamist ka teadmine, et ühiskonnas on efektiivsus infrastruktuuri funktsioon. Kui infrastruktuur ei ole kaasaegses mõttes rahuldaval määral süsteemne, ei ole pingutustest hoolimata kuigi palju lootust teiste kõrval edukalt hakkama saada.



LÕPETUSEKS JA EDASIMÕTLEMISEKS

RAHVAS JA POLIITIKA

Kõigil tuleks hoolikalt mõelda, mida tegelikult tähendab põhisea-duse postulaat, et rahvas on kõrgeima võimu kandja.

Poliitikal on rahva tulevikku mõjutavate (sageli määravate) tegurite kompleksis oluline osa, mitte väiksem kui õigusel või majandusel. Paraku ei ole poliitikat ja poliitilise tegevuse tagamaid avalikult kuigi palju käsitletud. Igatahes ei saa poliitikale osutatavat tähelepanu võr-relda õigusele või majandusele, kultuurile või haridusele osutatavaga.

Sellist isikut, kes end ühtäkki juristiks kuulutab, ei ole võimalik tõsi-selt võtta mitte kuskil, ka mitte Eestis. Poliitikuks hakanute kohta aga öeldakse mõnikord midagi taunivat alles siis ja pärast seda, kui nad on mingi kohatu teoga hakkama saanud, kusagil midagi kapitaalselt nässu ajanud või on jätnud tegemata selle, mida oleks pidanud tingimata tegema.

Poliitikaski tegutsemine eeldab teadmisi, oskusi ja kogemusi. Igat liiki saadikutel ja ametnikel on vaja midagi teada ka inimese, ühiskonna ja kultuuri kohta. Neil on vaja vallata mingeid prognoose, tunda tege-likku olukorda, saada aru ühiskonnas ja kultuuris valitsevatest seostest ja sõltuvustest, mis kujundavad iseregulatiivselt funktsioneeriva, muu-tuva ja areneva süsteemi.


371Lõpetuseks ja edasimõtlemiseks

Poliitikul on endas ja maailmas orienteerumiseks vaja ka maail-mavaatelist selgust ja maailmapilti, mis võimaldaks aru saada toimu-vast, mõista teisi inimesi siin ja mujal, varem, praegu ja tulevikus, ning aduda, et poliitikuna tegutsemiseks on vaja olla vastutusvõimeline.

***

Kõigil, nii poliitikutel kui politoloogidel, nii ajakirjanikel kui ka toi-metajatel, „laiast lugejaskonnast-vaatajaskonnast” rääkimata, tuleks hoolikalt mõelda, mida tegelikult tähendab põhiseaduse paragrahv 1, mis sätestab et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.

Valimistel osalemine nõuab ette-valmistust ja süvenemist nii neilt, kes tunnevad, et tahavad kogu jõuga teenida oma rahvast ning kaitsta ja edendada oma riiki (ja otsustavad kandideerida), kui ka neilt, kes saa-vad valimistel anda selleks vajaliku mandaadi (otsustada, keda volitada ennast esindama, riiki edendama, suhteid looma, rahvast, Põhiseadust, loodust ja kultuuri hoidma).

Eelistusotsuse tegemisega kaasneb vastutus ka valijal. See tähen-dab ühtlasi, et kodanikuks ei saa kujuneda kuidagimoodi, kogemata ja möödaminnes. Põgusast pilguheitmisest ei piisa. Selleks, et midagi sel-geks saada, on vaja süveneda.

• Valima saab minna isik, kellel on lisaks Põhiseadusest tule-nevale formaalsele õigusele ka moraalne õigus seisukohti avaldada ja eelistusotsuseid teha; kes saab aru, millest jutt käib, ning kes tunneb ära nii ausa pühendunud asjatundja kui ka tava-lise häältepüüdja („peibutuspardi”).

Ükskord oleks kõigil aeg aru saada, et valimised pole mingi „üritus”,• mille üle võib nalja teha ja

naerda,• mida võib korraldada üks-

kõik, kuidas,• mida võib kõrvalt vaadata

ja mille üle võib niisama ilkuda.

Kodanikuks ei saa kujuneda kuidagimoodi, kogemata ja möödaminnes.



• Põhiseaduslikku õigust kandideerida saab inimene kasutada, kui ta tunneb oma riiki, maad ja rahvast; teab, kuidas ja tänu millele ühiskond ning selle alasüsteemid funktsioneerivad, muutuvad ja arenevad. Ta peab teadma, millised olud valitsevad, milline olu-kord ja situatsioon on kujunenud maal ja linnas, riigi eri piirkon-dades ja valdkondades; millised võimalused ja ohud on tekkinud nii siin kui mujal. Ta peaks suutma kujutada ette, miks on nii, mis millest ja kellest sõltub.

Saadikukandidaat peaks teadma, mida on vaja valituks osutumisel süsteemselt teha, mida on vaja saavutada ja vältida nii riigis kui ka rah-vusvahelisel tasandil. Saadik annab rahva ees vande!

Mida peaks saadik taotlema? Saavutada oleks vaja, et riigis oleks:• vabadus (õigused) reaalselt tagatud ning kõigi õigused, kohustu-

sed ja vastutus tasakaalus;• kehtestatud õigusaktid, mida rakendatakse õiglaselt;• kehtestatud kord, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning

pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele;• loodud eeldused ühiskondlikuks eduks ja oma rahva teenimiseks

üldise kasu saamise nimel;• tagatud kõik vajalikud meetmed eesti rahvuse ja kultuuri säilimi-

seks läbi aegade.

***

Rahvas saab tegelikult olla kõrgema võimu kandja üksnes juhul, kui ta:• on küllalt vaba ja iseseisev, et osaleda arutlustes, ja ei pea muret-

sema selle pärast, et keegi hakkab pärast eriarvamuste avaldamist teda või ta lähedasi ahistama;

• arutlusel on vähemalt kaks enam-vähem võrdset ja võrreldavat võimalust, st vähemalt üks alternatiiv, igal oma plussid ja miinu-sed;

• teab ja tunneb alternatiive, sh iga alternatiivi plusse ja miinuseid, mis võivad ilmneda avalikult ja varjatult, kohe ja hiljem, lokaal-selt ja globaalselt, otseselt ja kaudselt;



• saab lisada alternatiive, sh ennast, kui varem esitatud alternatii-vide hulgas sobivat ei ole;

• saab aru, miks on kõnealune problemaatika nii oluline ja adub, et tuleb süveneda ja olla nõudlik nii enda kui teiste suhtes;

• kujutab ette, mida oleks vaja saavutada;• oskab kavandada sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks

vajaliku põhiprotsessi ning selle kulgemise kindlustamiseks vaja-likke abiprotsesse, kõrvalprotsesse, täiend- ja sundprotsesse;

• on kindlameelne ja ei osale mitte mingisugustes petuskeemides;• ei raja oma edulootust teiste inimeste, looduse, ühiskonna ja kul-

tuuri arvel, vaid neid kõiki hoides-kaitstes, täiendades ja rikasta-des, austades elu ja elukeskkonda nii ökosüsteemses kui ka sotsio-kultuurilises mõttes.

Rahvas saab tegelikult olla kõrgeima võimu kandja üksnes juhul, kui riigi kõikides eluvaldkondades ja piirkondades, kõikides ametkondades ja kõigil regulatsioonitasanditel järgitakse Põhiseadust.

Pärast selle raamatuga tutvumist peaks olema igati arusaadav, miks peaks riigis olema autoriteedistruktuur põhjendatud, miks peaks riik olema avalikult edasisidestatud ja tagasisidestatud ning miks peaks riigis kehtima personaalse vastutuse printsiip.

Riigi õigussüsteemi loomise (täiustamise) lähtekohaks peaks olema tegelikkus, mitte pelgalt kuskil kunagi kuidagi koostatud plaanid või muud paberid. Kellelegi ei tohiks olla liiga raske aru saada, et valitsus- ja omavalitsusasutustes suheldakse kodanikega, et kodanike kirjadele vas-tatakse sisuliselt ja võimalikult kiiresti ning otsitakse võimalusi nii igat liiki puuduste põhjustest vabanemiseks kui ka senisest tõhusama asja-ajamise süsteemi rajamiseks.

Riigi massiteabesüsteem peaks toimima avalik-õiguslikul alusel. Kõigi avalikus teenistuses olevate ametnike õigused, kohustused ja vas-tutus peaks olema selgelt sõnastatud, avalikustatud ja kooskõlas nii kehtivate seaduste kui ka ühiskonnas ja kultuuris kujunenud vajaduste, heade tavade ja kommetega. Kõik institutsioonid peaksid olema põhi-mõtteliselt läbipaistvad.

Esialgu tuleb poliitikast kõnelemisel ikka veel leppida fragmentidega, kogemustest tuletatud arvamustega, kuskil kunagi elanud asjatundjate



(kontekstist ja ajast välja rebi-tud) arusaamade ja hinnangu-tega, teistest riikidest ja insti-tutsionaalsetest süsteemidest üle

kantud tõdedega, ja lohutada üksteist, et mõnel naabril läheb veel hal-vemini, sest neil ei ole sedagi teadmist, oskust ja kogemust, mis meil on kuidagimoodi kujunenud.

***

Võimalik, et inimesed on maailma paljudes paikades selgeks saanud suhteliselt lihtsa tõe: poliitikaga tegelemise korral ei ole võimalik saada poliitika kohta mitte midagi peale enam või vähem korrektsete kirjel-duste ja/või meelevaldsete spekulatsioonide.

Poliitika kui nähtuse koosseisu ja struktuuri, nagu ka poliitilist tege-vust või tegureid, mis soodustavad või raskendavad poliitilist tegevust, on suhteliselt lihtne kirjeldada. Kõik need kirjeldused võivad olla üpris huvitavad, vajalikud ning õpetliku ivaga, aga nendega ei ole võimalik piirduda.

Poliitika kui ühiskonda ja kultuuri adekvaatselt esindava mõtte-konstruktsiooni loovad ja seda hindavad aktiivsed inimesed – elanikud, kes tahavad olla kodanikud.

Väga tugeva lihtsustamise korral saab öelda, et poliitika kui prob-leemi avamiseks on vaja neidsamu kolme eeldust, millest rääkisime sissejuhatuses:

• kirjeldust tegelike olude ning tegeliku olukorra ja situatsiooni kohta;

• kujutlust vajalike olude, vajaliku olukorra ja situatsiooni kohta ja• aktiivset suhtumist tegeliku ja vajaliku oleku võrdlemisel ilmne-

vatesse vastuoludesse (vastuolude põhjustesse).

Mõistlikuks või sobi-vaks peetava poliitika aja-miseks on vaja tunda ja arvestada mitte ainult ühis-konna- ja kultuuriseoseid,

• Poliitika ei ole mäng, vaid era-kordselt vastutusrikas tegevus.

• Riiki ei saa mängida kuigi kaua.

• Rahvas ei ole ei poliitika ega seda vil-jelevate poliitikute teenistuses.

• Poliitikud peaksid teenima oma rah-vast ja poliitika on seda teenimist korrastav ning mõtestav süsteem.



nagu eelpool rõhutatud, vaid kõike, millest poliitika sõltub, ja ka kõike, mis omakorda sõltub poliitikast. Ennekõike aga on vaja tunda ja arves-tada inimest ja elu.

Rahvas ei ole (ei või olla, ei pea olema!) poliitika ega seda viljelevate poliitikute teenistuses. Vastupidi! Poliitikud peavad teenima oma rah-vast ja poliitika on seda teenimist korrastav ning mõtestav süsteem.

***

Põhimõtteliselt on iga kodanik poliitik. Pole kahtlust, et elanike hulgas, Riigikogu igas koosseisus, ametnike ja nõunike seas on olnud ja on ini-mesi, kes on hoolikalt mõelnud poliitika, kodumaa ja rahva elujärje üle.

Need inimesed saavad aidata ka teistel süveneda poliitikasse, avas-tada, millest poliitika koosneb, millest sõltub ning millistel eeldustel oleks võimalik otstarbekalt, efektiivselt ja intensiivselt poliitilises tege-vuses ja õigusloomes osaleda.

Aidata saab neid, kes tahavad ennast täiustada, kriitiliselt mõelda, vastutustundlikult ja süsteemselt tegutseda.

Siinsed lõpusõnadki on selleks, et äratada ja julgustada kodanikke kaasa ja edasi mõtlema.

Kui meil õnnestuks siduda ühiskonna- ja kultuuriteooria, metodo-loogia, metoodika ja praktika kaasaegsete paradigmade kontekstis, siis võib Eestis hakata hellitama lootust, et meil ei tule, silmad maas, kõrvalt vaadata arukate rahvaste eluolu, enesekaitset ja arengut.

Autoril ei olnud ülesannet esitada poliitika kui süsteemi akadeemilist käsitlust. Sellise teksti järele on juba ammu vajadus, aga praegu on raske ennustada, kes selle tellib ja milline uurimisasutus söandab sellise mõt-tetöö ette võtta. Kuni niisugust kõikehaaravat teksti pole, tuleb igaühel endal mõelda ja üritada südametunnistuse varal selgust saada.

***

Lugejale edasimõtlemiseks mõned viited meie riigi elust. Neist igaühest leiab probleemi, mida on võimalik (vt joonis 0.3.3.) analüüsida.

Kas oleks vaja saavutada, et Eestis:• oleksid õigusaktid selges, ühetähenduslikult arusaadavas keeles;



• saaks riik funktsioneerida iseregulatiivselt ja oleks ka juhitav, s.o riik oleks edasi- ja tagasisidestatud;

• oleksid vertikaalne (valitsusasutuste) ja horisontaalne (omavalit-suslik) regulatsioon tasakaalus ning toetaksid teineteist;

• oleksid ettevõtluse eeldused kõikjal üle riigi enam-vähem ühesu-gused, st maksusüsteem oleks sedavõrd diferentseeritud, et infra-struktuur ei laguneks ja poleks karta elukvaliteedi langust riigi eri piirkondades;

• oleks välistatud profaanide ja diletantide sattumine riigiasutustes juhtivatele ametikohtadele;

• oleksid loodud kõigile head tingimused laste saamiseks ja kasvata-miseks ning eelistingimused lasterikastele perekondadele;

• käsitataks haridussüsteemis põhiprotsessina lapse arengut ja oleks võimalik kasvada haritud inimeseks;

• oleksid loodud eeldused, tänu millele oleks ülikoolis võimalik kujuneda haritlaseks ja patrioodiks, kes on suuteline osalema ja tahab osaleda ühiskonna- ja kultuurielus;

• võimaldataks lisaks erialasele õppele ülikoolides ja kõrgkoolides ka kutsealast ja ametialast (juhtimiseks, haldamiseks, sidustami-seks jne), generalistile vajalikku ettevalmistust;

• oleks tagatud andehoid; võetud meetmeid, et „peajaht” (andekate noorte mujale meelitamine) oleks Eestis edutu;

• oleks rahvaharidussüsteem, mis võimaldaks kogu elanikkonnal püsida elukestvas õppes;

• oleks massiteabesüsteem, mis võimaldaks kodanikel olla infor-meeritud – vähemalt üks ajaleht, kus kommertshuvid ei domi-neeri ja suudetakse käsitada riigis, ühiskonnas ja kultuuris kuju-nenud probleemide tegelikke põhjuseid (põhjuste ja võimalike meetmete süsteemi);

• oleksid taastatud ühiskonna-alased teaduslikud uuringud ning ühiskonnaõpe ja tagatud, et õigusaktid oleks varustatud teadus-liku argumentatsiooniga;

• oleks korraldatud tervishoiusüsteem nii, et see võimaldaks saada õigeaegset ja tõhusat ravi;



• oleks muudetud kohtusüsteem elanikkonnale kättesaadavaks; võetud meetmeid ebakompetentsete kohtunike asendamiseks ja kohtumenetluse kiirendamiseks;

• oleks saavutatud, et laste ja noorte vaba aja veetmise, sportimise ja loomekeskused oleksid haridussüsteemi osad ning kõigile õppe- ja muu maksuta;

• oleks võetud meetmeid, et vabastada elanikkond palgalõksust;• oleks loodud analoogiline riikliku või omavalitsusliku kokkuostu,

esmase töötlemise, kvaliteedikontrolli, pakendamise, reklaami ja transpordi süsteem, mis oli Eesti Vabariigi esimestel aastakümne-tel, mil see tagas efektiivse jaekaubanduse ja ekspordi;

• soodustataks igati hoiu-laenu- ja tootmisühistute rajamist; võe-taks meetmeid välispankade diktaadist vabanemiseks;

• hoitaks riigi ja riigiasutuste eelarveraha Eesti Vabariigile kuuluvas pangas.



AUTORIST

Ülo Vooglaid sündis Tallinnas 29. augustil 1935.1949–1953 õppis ta Haapsalu Pedagoogilises Koolis (1945–1950

Haapsalu Õpetajate Seminar) pedagoogikat, sealt saadeti kasvatajaks Tilsi lastekodusse.

1954–1960 kestsid õpingud Tartu Riiklikus Ülikoolis (TRÜ), mille ta lõpetas ajaloo erialal. Ülo maailmapildi kujunemisele eeldusi loonud õppejõud ülikoolis olid vene kirjanduse kateedri juhataja Juri Lotman, filosoofiakateedri juhataja Mihhail Makarov, professor Rem Blum, pedagoogikakateedri juhataja Heino Liimets, ajakirjandusõppejõud Juhan Peegel, poliitökonoomia kateedri juhataja Mihhail Bronštein. Poliitökonoomia oli TRÜ-s sisuliselt ühiskonnaõpetus, mille kirjuta-mata juhtmõte oli: „Üliõpilased peavad käsitama tegelikkust sellisena, nagu see on. Ideoloogiat tuleb teada, aga see ei tohi tegelikkuse käsita-mist segada.”

Meeldejäävaim tsitaat, mida Ülo oma õpilastele tänaseni korrata armastab, pärineb TRÜ psühholoogiakateedri professor Konstan-tin Ramulilt: „Üliõpilase rumalus võib olla piiritu ja ääretu. See ei või õppejõudu häirida! Õppejõu asi ei ole langeda üliõpilase tasemele. Üli-õpilase asi on tõusta õppejõu tasemele ja temast mööda minna!”

1963–1965 oli Ülo Vooglaid ajalehe Edasi ajakirjanik. Edasist sai Ülo ja tema kolleegide abil Eesti suurim linna- ja rajoonileht tänu julge-tele, loomingulistele, tollastest normidest oluliselt erinevast mõtlemis-viisist kantud tekstidele. Sügaval nõukogude ajal oli selline suund väga julge ja saavutus silmapaistev.


379Autorist

1970. aastal kaitses ta filosoofiakandidaadi väitekirja (tänapäeval võrdsustatud filosoofiadoktori kraadiga) NSVL Sotsiaaluuringute Insti-tuudi nõukogu ees teemal „Linna- ja rajoonilehe lugejate struktuuri sot-sioloogilise ja sotsiaalpsühholoogilise uuringu kogemus”. Ajalehe Edasi lugejate monitooringu kokkuvõte oli toonastes oludes originaalne ja tavatult põhjalik. Väitekirja kaitsmise tulemuseks oli Ülo Vooglaiu kasv NSVL üheks juhtivaks massikommunikatsiooni uurijaks.

1965–1975 oli ta TRÜ õppejõud ning TRÜ sotsioloogia laboratoo-riumi asutaja ja teaduslik juhendaja. Sotsioloogialabor oli NSVL tingi-mustes erandlik moodustis, mis pidi ise end ülal pidama. Ülo Vooglaid alustas esimesena Eestis ja ühena esimestest NSV Liidus sotsioloogiliste uuringutega kolmes valdkonnas:

• Tööga rahulolu ja tööd toetava keskkonna uurimine.• Ajalehtedes lugejaskonna (auditooriumi) jt massiteabevahendites

esitatud info leviku seaduspärasuste tundmaõppimine.• Elulaadi, elukorralduse ja tarbimise struktuuri uurimine.

Sotsioloogialabor sai mõne aastaga kuulsaks nii oma uurimuste ja üri-tustega kui ka üldise eluhoiaku ja mõtlemisviisiga, mida jagas üha roh-kem haritlasi, sh ajakirjanikke ja majandustegelasi, aga ka võimulolijaid.

1975. aastal Ülo Vooglaid vallandati TRÜ-st ja heideti NLKP-st välja. Sotsioloogialabor suleti. Laboris kogunenud tarkus pudenes üle terve Eesti laiali. Varsti selgus, et paljusid mõttekoldeid oli pea võimatu jälgimise all hoida.

1975–1977 töötas ta Eesti NSV Kergetööstuse Ministeeriumi Töö ja Juhtimise Teadusliku Organiseerimise Keskuses. Jüri Krafti eestve-damisel loodud koolitusstruktuur loodi kergetööstuse juhtkonna pro-fessionaliseerumiseks. Selle kohmaka nimetuse taga oli esimene prog-rammiline juhtkonnaõpe, mida käidi uudistamas lähedalt ja kaugelt, sh salamahti ka USA-st. Hiljem pandi loodud organisatsiooni nimeks Mainor. Seal kogunes ja küpses Rahvarinde tuumik – Edgar Savisaar, Jaak Tamm, Hardo Aasmäe, Liina Tõnisson, Jaak Leimann jt.

1977–1986 töötas Ülo Vooglaid Eesti NSV Rahvamajanduse Juh-tivate Töötajate ja Spetsialistide Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituudis. Kvalifikatsiooni-instituudist käisid õpilastena läbi enam-vähem kõik



toonased Eesti majandusettevõtete tipp- ja keskastme juhid – loodud oli ametialase kvalifikatsiooni tõstmise süsteem.

Majandusjuhtide saavutatud intellektuaalne tase oli üheks nurgaki-viks sündmustele, mis tipnesid Eesti taasiseseisvuse taastamisega 1991. aastal.

1986–1989, laulva revolutsiooni aastatel töötas Ülo Vooglaid Pirgu Arenduskeskuse juhatajana. Asutuse põhiülesanne oli välja töötada stsenaariumid horisontaalse ja vertikaalse regulatsiooni ning iseregulat-siooni täiustamiseks. Pirgus kujunes pealisülesandeks rahva enesetead-vuse äratamine.

1989. aastal valiti Ülo Vooglaid NSV Liidu Rahvasaadikute Kong-ressi liikmeks ja temast sai NSV Liidu Ülemnõukogu liige. Samal ajal oli ta ka Eesti NSV Ametiühingute Kesknõukogu Teadusliku Uurimise Keskuse juhataja (1989–1991).

Ülo Vooglaid kuulus inimeste hulka, kes pidasid toonase NSVL juhi Mihhail Gorbatšoviga läbirääkimisi Eesti NSV Nõukogude liidust väl-jaastumise teemal. Ta oli saadik, kes selgitas Mihhail Gorbatšovile süs-teemseid vigu ja NSVL kokkuvajumise vältimatust.

1991. aastal oli Ülo Vooglaid Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütli nõunik, seejärel Eesti NSV Valitsuse Teadus-osakonna ja ka Valitsuse Vastupropaganda Osakonna juhataja, ta oli ka Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige.

Ülo Vooglaid oli Riigikogu VII, VIII ja X koosseisu liige. 2004. aas-tal astus ta Riigikogu vanima saadikuna omal soovil tagasi, kommen-teerides, et „karikas ajas lihtsalt üle, sest kõik soovitused jooksid nagu vette ja vastu seina”.

1996. aastast alates on ta Tartu Ülikooli Õigusinstituudi (nüüd TÜ õigusteaduskonna Tallinna osakond) professor ja alates 2000. aastast Tartu Ülikooli emeriitprofessor. Tema teadustöö teemadeks on olnud sotsiaalne kommunikatsioon, organisatsiooni- ja juhtimisteooria, sot-siaalse juhtimise ja iseregulatsiooni mehhanismid, innovatsiooniteoo-ria ja -praktika, teadusmetodoloogia, andragoogika, haridusteooria ja haridusfilosoofia.

Ta on olnud ka Rahvusraamatukogu nõukogu esimees ja Rahvusraa-matukogu teadusnõukogu esimees; Rahvarinde korraldava toimkonna ja poliitikakomisjoni liige; täiskasvanute koolitajate assotsiatsiooni


381Autorist

ANDRAS asutajaliige ja juhatuse liige; Avatud Eesti Fondi asutajaliige; Eesti Euroopa Liikumise asutajaliige; maanoorte õppe edendamise siht-asutuse Arno Tali Fond asutajaliige ja juhatuse liige; Eesti Rooma Klubi asutajaliige, president ja asepresident; Toompea Haridusseminari asuta-jaliige; Eesti Looduskaitse Seltsi, Eesti Juhtimiskonsultantide Assotsiat-siooni, Saarte Kogu ja Eesti Ajakirjanike Liidu auliige; Sihtasutuse Ülo Vooglaiu mõttepärand asutaja ja nõukogu esimees.

Pärast Riigikogust lahkumist on Ülo Vooglaiu põhitähelepanu all teadustöö ja aktiivne ühiskondlik tegevus Eestis, aga ka välismaal. Näi-teks on ta Ukrainas asutatud mõtlejate ja juhtide mõttekoja Think Camp kaasautorina kirjutanud artikleid ja esinenud Ukraina mitme valdkonna liidrite ees. Oma riigi tuleviku pärast mures Ukraina harit-lased on palunud tal korduvalt läbi viia seminare generalistide ette-valmistamise, haridussüsteemi täiustamise, innovatsiooniteooria jpm teemadel.

Ukrainas ja Venemaal on Ülo Vooglaiu loomingu austajate vene keele kasutus muutumas – enam ei räägita mitte otsuse vastuvõtmisest (принять решения), vaid otsustamisest, otsuste loomisest (творить решения). Ukrainas on märgatud, et generalistide tekkeks tuleb tege-likult järgida kodanikuõigusi ja demokraatia on kultuuri funktsioon.

Inimesed, kes Ülo isiklikult tunnevad, teavad teda terava mõistusega särava isiksusena, kes on ka aval suhtleja. Ülo armastab viibida oma talus Raplamaal Kohila külje all Loonel. Seal on sepikoda, puidutöö-koda, hobusetall, kanala, lambalaut, õuna- ja ploomiaed, ebaküdoo-niaistandus, amfiteatrit meenutav koosolemise koht Lohu allikate ääres. Talukompleksi kuulub seminarimaja, mille seinte vahel toimus ka alla-kirjutanu esmakohtumine Üloga 1997. aastal. 2018. aasta juuni lõpus Ülo talus toimunud viiepäevasest seminarist sai alguse käesoleva käsi-raamatu loomine.

Ülo huumorimeele näitena meenutavad kunagised osalejad juh-tumeid TRÜ sotsioloogialabori seminaridelt. Need kujunesid 1966–1969. aastatel legendaarseteks NSVL sotsioloogide seas, kes soovisid tundma õppida massikommunikatsiooni seaduspärasusi. Vaba aja veet-miseks tutvustati eri kultuuride esindajatele kõige muu hulgas ka Eesti saunamõnusid. Külalised Gruusiast ei tahtnud alguses kuidagi kaasa tulla – polnud julgust leili võtta, jääaugus suplemisest rääkimata. Kui



nad selle vägitükiga siiski hakkama said, olid nad veendunud, et kodus keegi ei usu. Seminari viimasel päeval ulatas Ülo Vooglaid kõigi ees gru-siinidele pitsatiga tõendid, et lõunamaalased on viibinud eesti saunas 100-kraadises kuumuses, on jooksnud 22 miinuskraadiga pakases jää-auku ja pärast seal suplemist tagasi saunalava 100-kraadisesse kuumu-sesse – ja nii, väikeste vaheaegadega, kümme korda järjest.

Ülo on pisikesest peale olnud purjetaja. Ta on võitnud Eesti meistri-võistlusi nii Drakoni kui ka M klassis. Lisaks on ta võitnud palju kordi Tartu meistrivõistlusi. Ta on osalenud Eesti-Läti-Leedu-Leningradi matškohtumisel M klassis ja esindanud Eestit NSV Liidu meistrivõist-lustel Sevastoopolis.

Esimene Muhu väina regatt sai 1958. aastal teoks marsruudil Tal-linn-Pärnu. Ülolt oli regati idee ning tal õnnestus saavutada ka julge-oleku ja piirivalve nõusolek, märksõnadeks soov korraldada purjekate eskadrilli sõit Tallinnast Muhu väina. Purjepaadiga piiritsoonis sõit-mine oli niisugune teema, mis ei tulnud tol ajal üldse kõne alla.

Kapten Arnold Iraki juhendamisel saavutas purjejahi Brigitta kuue-liikmeline meeskond – sealhulgas Ülo, esimese Muhu väina regati võidu.

Kui ühel 2018. aasta tuulevaiksel oktoobrihommikul tegime selle käsiraamatu kaanepilti, tunnistas Ülo, et tema teadlikus elus on vaid mõni aasta läinud purjeka roolis olemata.

Eesti poliitiliste otsustajate hulgas on vähe neid, kes Ülo Vooglaiult kirju pole saanud. Kahjuks on enamik kirjadest jäänud vastuseta – mis iganes põhjusel.

Loodan, et raamatut lugedes võetakse need vanad kirjad välja. Võib-olla just selle raamatu abil saab selgemaks kirjade sisu. Kodanikud saa-vad muuta ühiskonda paremaks, kuid selleks, et osata kodanikuna käi-tuda ja seda päriselt teha, tuleb pingutada.

INDREK PAALÜlo Vooglaiu õpilane


383REGISTER

REGISTER

3 + 5 reegelaadeABC-kirjaoskusabiabstraheerimaabstraktsioonabsurdneadapteerumaadekvaatneadministratiivneadministratsioonaegaegruumaffiliatsioonajurünnakalateadvusalltekstalternatiivalusülesanneametametialane õpeametkondametnikamoraalneanatoomiaanalüüsandmedankruketiseadusanneanoomiaantipaatiaapaatiaarendamaarenemaarengarusaaminearvamusasjatundjaasjatundmatusasotsiaalneassimileerumaatesteerimaautoriteet

autoriteedistruktuur- põhjendamatu- põhjendatudavalikkusavalikustamine

bakalaureuseõpebürokraatia

degenereerumademagoogiademograafiademokraatiademokraatlikdepressioon- bipolaarnedeprivaatsusdeterminatsioondiaaddialektikadialoogdidaktikadidaktilinediletantdiskreetne struktuurdispositsioondiskussioondispuutdissidentdissidentsusdistsipliindünaamikadüsfunktsionaalne

edasisideedasisidestamaeeskujueesmärgipärane tegevuseesmärkeetikaefektiivsusekspertekstrapoleerima

ekstreemneekvivalentelujõudelukaarelukestev õpeemigrantempaatiaeneseanalüüserakonderialaerialane õpeeriarvamuseruditsiooneskapismettenägemisvõimeettepanekettevalmistus- ametialane- erialane- kutsealanefakt- empiiriline- statistiline- teaduslikfenomenformaalnefrustreeritusfundamentaalnefunktsionaalnefunktsionaalne kirjaoskusfunktsioneerimafunktsioonfülogeneesfüsioloogia

geneesgeneralist

haldamineharidusharidussüsteemheuristilinehindamine



hinnanghirmhistoloogiahoiakhoidmineholograafiline struktuurhomeostaashumaansushõivaminehäbi

ideaalindentifitseerimaidentiteet- riiklik- rahvuslik- kohalikideoloogiaimmigrantimmoraalneindeksindividuaalne minutindividuaalsusindiviidindolentsusinformatsiooninformeerimineinfrastruktuurinimeseõpeinnovatsiooninstitutsioon- põhiseaduslikinstitutsioonilineintegreerumainteraktsiooninterioriseerimainterpretatsioonintuitsiooninvariantneiseregulatsioonisereguleeruv süsteemiseseisvusisiksus

juhtjuhtiv töötajajuhtiminejuhtimistasandjõukus

kaasamine

kaitsekaitsemehhanismkarakteristikkarjäärkasvatuskausaalnekeelkeskkond- füüsiline- loodus-- psüühiline- sotsiaalne- tehis-- vaimne- virtuaalnekeskkonnaõpekirjeldaminekirjeldusklassifitseerimakodanikkondkodanikutunnekodanikuühiskondkogemuskognitiivne dissonantskogukonnaõpekohtlemakohusetunnekohustuskommekommunikaatorkommunikatsioonkompaatiakompenseerimakompetentsuskompetentsuse printsiipkomplekssuskompromisskonfliktnekonformsuskonkurentskonsensuskontekstkontroll- administratiivne- sotsiaalnekontsentrilinekontseptuaalnekorporatsioonkorrumpeerumakorruptsioonkood

koolituskoosmõjukoosseiskoostöökordkorraaustuskorrigeeriminekriteeriumkultuur- üldinimlik- rahvus-- oma-kultuuri esindajakultuurituskultuuriõpekutsekvalifikatsioonkvalitatiivnekvaliteetkvantiteetkõlbelinekõlvatukõrvaltegevuskõrvaltulemusküsitlus

labiliseerivlatentnelektorloendamineloomingloomaläbipõlemine

maatriksanalüüsmaatrikssüsteemmajandusmanipuleerimise objektmarginaalsusmassiteabesüsteemmateriaalne keskkondmittemateriaalne keskkondmeeskondmeetodmeie-tunnemetodoloogiametoodikamimpaatiamina-tunnemobiilsusmodelleerimine


385Autorist

moraalmoraalnemoraalsusmotiivmotivatsioonmotiveerimamudelmuutminemõistminemõtestamamõtleminemõtlemisvõimemõttemudelmõõtminemängmüramüüt

normnõelraviloogikanõuniknähtumusliknähtus

objektobjektiivneobjektiveeritud situatsioonolekolemusolemuslikoludolukordontogeneesorganisatsioonorientatsioonorienteerumineoskamineoskusotsingumängotsusotsustajaotsustamine

paatilised seosedpalgalõksparadigmaparadokspealisülesanneperekonnaõpepersonaalse vastutuse printsiippersonal

pesahariduspetuühiskondpoliitikaprerogatiivprimaarneprintsiipprioriteetprobleemprofaanprofessionaliseerumineprogrammiline õpeprospektiivneprotsesspsühhiaatriapsühholoogiapsühhopaatpõgeneminepõhiprotsesspõlvkondade järjepidevus

rahva teeniminerahvasrahvastikrahvaõpisturahvusrahvuslik eliitreegel- kirjutamata- kirjutatudreemareflektsioonregulatsioonitasandreliaablusreostusreproduktiivne frontaalõperessurssretrospektiivneretsipientriigireetmineriikringkaitserollrolli-identiteetrollikonfliktsaastamasalastamasallivusseadus- fundamentaalneseaduspärasusseisund

sekundaarnesidesidustaminesihipärane tegevussihtsituatsioon-absurdi-- ekstreemne- labiilne- mänguline- probleemne- rahulik- valiku-- tõene- stabiilne- sund-soovitussotsiaalnesotsiaalne pingesotsiaalpsühholoogiasotsiaalse juhtimise subjektsotsialiseerumasotsioloogiasotsiogrammsotsiomaatrikssotsiomeetriasotsiopaatspetsialiststaatikastabiliseerivstereotüüpstressstiilstohhastilinestraatstratifikatsiooniindeksstruktuurstsenaariumsubjektsubjektiveeritud situatsioonsubjektiivnesubordinatsioonsuhe- formaalne- mitteformaalnesuhtetoimesuhtlemasuhtlusõpesundtegevussurrogaatsuveräänsus



SWOT-analüüssümpaatiasündimus sündroomsünergiasünteessüsteem- super-- meta-süsteemi elementsüsteemi osasüsteemsussüstematiseerima

tabutagajärgtagasisidetagasisidestamatalenttavateadmineteadmistepõhine ühiskondteadmusühiskondteadusteaduslik uuringteadvus- enese-- grupi-- kultuuri-- ühiskonna-teemategevussüsteemteooriaterminoloogilinetervisterviseõpetingimusedtraditsioontriaadtrialektikatrialoogtulemustunnetus- argi-- filosoofiline- intuitiivne- kunstiline- religioosne- teadusliktunnetuslik ebakõlatunnetussüsteem

tunnetusteooriatähtaegtäiendusõpetäitjatäitminetöötöölinetöötajatöötingimustööõpetünnilauaseadustüviteadmine

unistususkuskumusuuring

vaatepunktvabadusvahendvaimnevaesusvaldaminevalgustatusvaliidsusvalimisedvalitseminevalmisolekvanus- sotsiaalne- vaimnevastandrollvastutaminevastutusvastutustunnevermumavoorusvõimvõistlusvõitlusvõõrandumavõõrdumaväljaränneväärikasväärikusväärtus

õigus- juriidiline- moraalne

õpeõpetajaõppejõudõppimine

äratundmisvõime

ühiskondühiskonna liigeühiskonnaalane ettevalmistusühiskonnaõpeühtsuse kategooriaüksindusülateadvusülatekstüldharidusüleminekülesanneüsaharidus


Documents

ARUSAAMINE JA MÕISTMINE