Blokland & Kehayov2010_Vene Mõju Eesti Keeles

ESUKA JEFUL 2010, 2: 3554

35

VENE KEELE MJUST EESTI KEELES. TAGASIVAATEID JA PERSPEKTIIVE

1

Rogier Blokland

Hamburgi likool Petar Kehayov

Tartu likool

Kokkuvte. Artiklis uuritakse vene keele mju eesti keele snavarale ja morfosntaksile; venemjulise snavara ksitluses vetakse kriitiliselt kokku varasemate uurimuste tulemusi, vene-mjulise morfosntaksi ksitluses aga esitatakse rida uusi vene mju kandidaate eesti keele grammatika erinevates valdkonda-des. Artiklis videtakse, et vrmjulise morfosntaksi uuringu-te mahajmuse phjused vrreldes snavaraga ei ole niivrd ideoloogilised, kuivrd ontoloogilised. Grammatikauuenduste tekkimine ja juurdumine ei saa kunagi olla ainult teise keele

mju tulemus. Seetttu on vliseid uuenduste ajendeid raske uurida eraldi sisemistest ajenditest. Artiklis jutakse jrelduseni, et vene keele mju eesti keelele positsioneerub oma ulatuselt Thomasoni ja Kaufmani (1988) laenuskaalal teise ja kolmanda

intensiivsusastme vahel.

Mrksnad: keelekontakt, interferents, eesti keel, vene keel, snavara, morfosntaks

1. Sissejuhatus

Viimase kahekmne aasta jooksul on eesti ja vene keele staatus-vahekord Eestis muutunud ning koos sellega on nihkunud ka

eesti kontaktlingvistika fookus. Kui 1980ndatel ja 1990ndate al-

1 Artikli valmimist on toetanud ETFi grandid 7006 ja 7464. Oleme

tnu vlgu Nikolai Kuznetsovile ja Liina Lindstrmile, kes toimisid keelejuhtidena ning mtlesid aktiivselt meiega kaasa.

Vene keele mjust eesti keeles. Tagasivaateid ja perspektiive

36

guses olid tulipunktis vene keele ohud eesti keelele, siis tna-peval tegeletakse peamiselt eesti mjudega eestivenelaste ema-keeles, sealhulgas uuritakse vene keelel baseeruva vahekeele

kujunemist (vt nt Verschik 2008 ja Zabrodskaja 2009). Kandes

kahe aastakmne tagust knepruuki tnapeva, viksime neid moodsaid interferentsiuurimusi taandada ksimusele: millised on eesti keele ohud Eesti vene keelele ksimus, mis kogu oma spekulatiivsuses kneleb paradigma tielikust prdest.

Vaatamata kikidele muutustele, on keeled jtkuvalt kontak-tis, millest kumbki osapool ei pse tiesti puhtana. Vene keele mningases mjus on lihtne veenduda, lugedes niteks interneti-foorumeid, kus tuhanded eestivenelased kirjutavad pris heas eesti keeles, mille kaudu aga aega-ajalt imbub eesti keelde tlke-laenulisi struktuure. Need struktuurid vivad osutuda atraktiivse-teks, seda eriti eesti noorte jaoks, kes vene keelt ei valda ja kelle

jaoks on seetttu nende pritolu lbipaistmatu. Kesoleva artikli eesmrgiks on pakkuda lisamtlemisainet neile, kes nagu meiegi tahaksid kunagi juda selgusele, milline on vene keele mju te-gelik ulatus eesti keeles.

Arutelu koosneb kahest osast: a) vene keele mju eesti keele snavaras ja b) vene keele mju eesti keele morfosntaksis. See jaotus on paljuski tinglik: vene mjust niteks grammatiliste (suletud klassidesse kuuluvate) snade puhul tuleb juttu mle-mas peatkis, olgugi et erinevast vaatenurgast. Lisaks sellele on snavara ja morfosntaksi ksitlused oma sgavuse ja ldis-tusju poolest snagi erinevad: see tuleneb esiteks valdkondade ldisest uurituse astmest, teiseks rhuasetusest. Kui siinne sna-varaksitlus on juba olemasoleva eriuurimuse (Blokland 2009) kokkuvte ja edasiarendus, siis morfosntaksi ksitlus kesken-dub ainult varem uurimata nhtustele, kuid sedavrd pealiskaud-semalt. Snavara puhul on vimalik teha krvutavaid thelepa-nekuid ka vene mju kohta hiskeeles ja murretes, samas kui vene mjust murrete morfosntaksis on alusuuringute puudu-mise tttu hetkel vimatu rkida.

Rogier Blokland, Petar Kehayov

37

2. Vene keele mju eesti keele snavaras

Esimesed konkreetsed teated eesti-vene kontaktidest leksika

vallas prinevad ligi 300 aasta tagusest ajast: oma 1732. aastal ilmunud grammatikas ja snaraamatus lisab Anton Thor Helle lhikese vene laensnade nimekirja; seitset tema pakutud sna (aken, jaam, kapsas, raamat, saan, saabas ja ting) peetakse ka

tnapeval vene laenudeks. Varasemaid mrkusi eesti-slaavi keelekontaktidest on siiski olemas, niteks filosoof Gottfried Wilhelm Leibniz kirjutab 1693. aastal orientalist Hiob Ludolfile,

et ta uurib eesti keele ja slaavi keelte suhteid (Wessel 2003/

2004: 79), mainimata aga konkreetseid laene.

Esimene artikkel, mis on phendatud tervenisti vene laen-snadele eesti keeles, prineb 19. saj algusest (Brmsen 1814). Brmseni lhenemine on aga amatrlik: seda nitab tema nime-kiri, milles on eesti snu, millel on vene keeles sarnase hlik-koosseisu, kuid tiesti erineva thendusega vasted. 1832. aastal avaldas Hupel lhikese artikli laensnadest eesti keeles, milles ta mainib 37 oletatavat vene laensna neist 17 on aktsepteeritud ka tnapeval. Jrgmise vene laensnadele phendatud artikli ilmumiseks kulus enam kui sada aastat; see oli Villem Ernitsa

uurimus Russko-stonskie jazykovye otnoenija (rnits 1947). Arusaadavatel phjustel plvisid vene-eesti keelekontaktid nu-kogude ajal suuremat thelepanu kui kunagi varem. Mari Must kaitses juba 1954. aastal vene laensnadele eesti murretes p-hendatud vitekirja, mis ngi ilmavalgust (laiendatud kujul) alles 2000. aastal. Must uuris laensnu, mis tulid eesti murretesse ala-tes 17. sajandist. Varasemast ajast prit laensnu on ksitlenud oma sugulaskeeli puudutavates tdes Mikkola (vt nt 1894), Kalima (1952) ja Mgiste (1962). Selliseid varasemaid laensnu laenati idaslaavi kujust, mida nimetatakse kokkuleppeliselt

vanavene keeleks ja milles teatud hlikumuutused ei olnud veel toimunud. Kuulus nide on sundima, mida laenates asendati vanavene verbis sditi nasaalne vokaal vokaali ja nasaalse kon-sonandiga. Juhtumisi on seesama verb tulnud eesti murretesse ka

hilisemast vene keele kujust, mis enam nasaali ei sisaldanud (vrd

sudima hukka mistma, hurjutama, laitma, sdistama; keelt peksma, taga rkima; vt Must 2000: 383384). Enamik snu,


38

milles on nasaalse vokaali asendus, esineb ka teistes lnemere-soome keeltes, kuid und (vrd vanavene *da; uusvene ) esineb ainult eesti ja liivi keeles ning rent (Reihe Wiedemann 1893; vrd vanavene rd; uusvene ) esineb ainult eesti keeles (EEW VIII: 2458), kuigi selle pritolu kohta on ka alternatiiv-seletusi (Blokland 2009: 235236). Vanemaid laensnu laenati murretesse ja hiljem fikseeris kirjakeel need hiskasutusse. H-likkuju aga reedab kohati murret, mis on toiminud sillana vene

keele ja eesti kirjakeele vahel; nt lahits, mis on laenatud vene

snast , nitab lunaeestilist muutust s > h (vrd Ahven 1958: 58).

Vene keele snavaraline mju on kirjakeeles ja murretes sna erineva tugevusastmega. Kige tugevam on see Ida-Eestis, eriti Setu alal, kus mju esineb ka foneemilises ssteemis (vrd Must 2000: 589591). Vib kindlalt vita, et mned eesti murded po-sitsioneeruvad Thomasoni ja Kaufmani (1988: 7576) kontakti intensiivsust nitaval laenuskaalal krgemal kui hiskeel, mis ise asub kuskil teise ja kolmanda intensiivsusastme vahel (vt

Blokland 2009: 357360). Huvitav on niteks nik-sufiksi juh-tum, mis esindab Thomasoni ja Kaufmani skaala kolmandat in-

tensiivsusastet, kus tuletussufikseid abstraheeritakse laensna-dest ja hakatakse kasutama oma tvedega. Kuigi see sufiks on kindlasti vene pritoluga, ei esine ta vga vanades laensnades (vanim dokumenteeritud sna on koddenick (VTS: 94)). Seetttu pakkus Mgiste (1968: 12), et antud sufiks on poollaenulise ja pooltlkelaenulise pritoluga; vastav areng oleks vn > ee aednik. htlasi on Kiparsky (1965: 431), viidates 16. saj. isikunimedele, nagu Jan Wabbenick, Hans Wabbenicks szone,

ahn Jurgen, des wabbenicken poysz, arvanud, et need ei ole eesti

keele enda tuletised (vaba + -nik), vaid laenud vanavene snast svobodnik, mis on ilmselt olnud ka selle sufiksi algallikaks. Tnapeva eesti kirjakeeles on see sufiks kaotamas oma produk-tiivsust (EKG I: 521), Luna-Eestis tundub aga olevat produk-tiivsem, sest seal tuletatakse sellega ka omadussnu (nt haldnik hale, hapnik hapu, EMS I: 314, 385). Muid morfoloogilisi laene vene keelest esineb natuke arhailisemas eesti hiskeeles alates 1920. vi 1930. aastatest; vrd nt -o snades kehvnoi, vahvnoi, - snas plikuska ja - snas tika (vt Blokland


39

2009: 4143). Nide nukogude terminoloogiast on prefiks kom- (vrd nt komnoor) ja vangide slngist pol- (vrd polvang, vn ). Vrdlemisi uus on prefiksoid euro-, mis on kahetist pritolu: snas eurointegratsioon on ta lne prit-olu, snas euroremont on aga tenoliselt laenatud vene mistest .2

Kirjakeele ja murrete laensnade snaliigi vrdlus nitab, et umbes 92% vene laensnadest eesti kirjakeeles on nimisnad ja 5% tegusnad (Blokland 2009: 357359), samas kui murretes on nimisnade osakaal ainult 80% ja verbide oma 9,7% (Must 2000: 581). Nimisnade krge osakaal on ootusprane, vttes arvesse nimisna ainulaadse referendi staatust. Verbid on ldju-hul nimisnadest morfoloogiliselt komplekssemad ning nende mugandamine eesti keelde on kulgenud erinevaid teid pidi. Ver-

bid on ldiselt laenatud kas infinitiivist vi finiitsest vormist, enamasti oleviku ainsuse esimesest vi kolmandast isikust (nt kladima tuleb kas vormist vi , mitte aga infinitii-vist ). On olemas ka laene imperatiivi vormist, mis on ldiselt mugandatud eesti verbimorfoloogiaga (nt joputama < ; vrd ), kuid esineb ka otsest sissetoomist ilma mugandamiseta (nt jebitvoju simusna, Must 2000: 5657). Sarnane nide on pastoi (< ) (Baxman 1956: 8 ja Must 2000: 247), mis on hdsna, ja padavai (< ) (Must 2000: 232), mis on mrsna. Vljend taibaru tegema liiga te-gema; valu andma; trelema, riidlema; minema ajama; karis-tama, peksma (Must 200: 398), milles esimese elemendi taga olev vene moodustab vljendverbi eesti verbiga tege-ma, on nide snamoodustusstrateegiast, mis on vga levinud idapoolsemates uurali keeltes. Ebaharilik on ka pogadii lauses

VNg r veel mene, pogadii minu ka (Must 2000: 233), mida Must peab hdsnaks (vrd Se mis ta nu oll, pagadi), kuid mis

2 Vene pritolule viitab asjaolu, et miste euroremont esineb ainult

endise Nukogude Liidu alal (vrd lti eiroremonts, leedu euroremontas ja ukraina ), mitte aga lejnud Ida-Euroopas, mis ei kuulunud Nukogude Liitu. Samas esinevad lnest prit euro-prefiksoidiga moodustised (nt euroskeptik, eurolaul, euroliiga) igal

pool Ida-Euroopas (vt ka Szilrd Tth, ksikiri).


40

on sihitise minu tttu analsitav antud lauses pigem imperatii-vina.

Murded on laenanud rohkem omadussnu (4,1% kikidest laenudest; Must 2000: 581) kui kirjakeel (1,9% kikidest laenu-dest; Blokland 2009: 358). Nagu eelnevast selgus, on vene keele

omadussnasufikseid abstraheeritud ja kasutatud eesti oma (ena-masti slngi-) snavaras, kuid esineb ka selliseid niteid, nagu jrgnev nide Lutsi keelesaarelt, kus vene superlatiivne prefiks on kandunud eesti keelde; vrd preeillos vga ilus, mille pree- tuleb vene -st ja mis on moodustatud vene eeskujul (Ariste 1965: 24).

Grammatilise funktsiooniga snad jagunevad oma laenu-tundlikkuse poolest kaheks rhmaks: esiteks on diskursusemar-kerid ja sidesnad, mida laenatakse kergelt (nt vot; murd. a3 aga, hotehkki, -nibut liitasesnas kuna nibut kunagi; Must 2000: 549 ja Keevallik 2008); vrd ka vene keele emfaatilist

partiklit -, mis on laenatud kirderannikumurde Iisaku murra-kusse (kll `este mina olin `krme `marju-ta `korjama; Must 2000: 394); teiseks on arvsnad ja asesnad, mida ldiselt ei ole laenatud (sam naljatluses sam saks olema selbst herr sein (Wiedemann 1893) on vaevalt kunagi olnud kasutusel enese-

kohase asesnana). Nukogude ajal on eesti knekeeles esinenud vrdlemisi pal-

ju vene laene, enamikul aga ei lastud eesti kirjakeelde juurduda;

see on olnud eesti leksikograafide, kellest enamik olid Tartu li-kooli lpetanud eesti filoloogid, teadlik otsus4. Sellised laenud on niteks bardakk, fartsama, hrutovka, jeeli-jeeli, pohhuist, tavai (vrd Raag 1999: 218, Laanekask ja Erelt 2003: 329 ning

Blokland 2009: 60). Samas on olemas juhte, kus eesti vastele

eelistati pigem vene laenu, kui taheti nidata, et antud miste puhul on tegemist venelaste endi asjaga; nt perestroika uutmise

asemel ja glasnost avalikustamise asemel (Laanekask ja Erelt

2003: 329). Slngisnavaras on theldatav vene mju taga-nemine inglise mju ees, kuigi krge kasutussagedusega ning

3 Eesti knekeeles on vorm a sna aga rhutum teisend, kagueesti

murretes on ta aga pigem vene laen. 4 Lembit Vaba, isiklik info.


41

omaksvetud snad, nagu pohhui ilmselt jvadki esinema kr-vuti selliste inglise laenudega nagu kamoon.

3. Vene keele mju eesti keele morfosntaksis

Selles peatkis keskendume hele eesti keeleteaduses 1990. aas-tatel vaidlusi tekitanud teemale vene keele mjule eesti keele grammatikas. Nende vaidluste aluseks on olnud ks ja sama k-simus: kas teatud keelemuutuse taga on vene keele grammati-

lised mallid vi eesti keele sisemine areng? Vastavate kirjutiste loetelu on pikk, kuid selle verstapostideks vib pidada Hindi (1970, 1987, 1990, 1991, 1996 ja 1996a; vt ka Hindi seisukohta-

de koguteost: Hint 2002), Ehala (1994, 2000 ja 2009), Erelti ja

Metslangi (1998), Hasselblatti (2000, 2000a) ja Tommola (2010)

kirjutisi. ldjuhul on iga pakutud seletus, mis omistab vene m-jule otsustavat rolli teatud keelemuutuses, tekitanud vastureakt-

siooni ning soovi seletada sedasama muutust keele autonoomse

arenguna. Need sisemise arengu seletused on olnud kik veen-vad: Mger (1991) on niteks seadnud kahtluse alla Mati Hindi viteid vene mjust eesti refleksiivverbide ssteemis, Ehala (1994) ei ole olnud nus Hindi pakutud vene mjuga eesti ad-positsioonissteemis, ning Erelt ja Metslang (1998) on esitanud alternatiivseletusi praktiliselt kikidele Hindi esitatud nhtustele: kvantoritarinditele ja hildumisele, mruslikele tienditele, eituse paigutamisele, kaassnadele, ldksilausele, hendverbi-dele ja aspektile, liitsete minevikuaegadele ja saama-tulevikule.

Enamik uurijaid, kes seletab vene mjusid keelesiseste arengutena, on arvestanud ka vimalusega, et vene keel on siiski vinud toimida vimendajana muutuste levimisel. Kogu polee-mikale tagasi vaadates tekib aga ksimus, miks on morfosn-taksi puhul vrkeele mju nii raskesti testatav. Ei leidnud ju kski kirjanduses pakutud vene mju jrgnevate uurijate heaks-kiitu. Miks on olukord morfosntaksis niivrd erinev snavaras valitsevast olukorrast, kus on liigutud palju kiiremini ja hisjul etmoloogilise te suunas (vrd Must 2000 ja Blokland 2009)? Phjused ei ole niivrd ideoloogilised, nagu esmapilgul paista vib (vrmju oma keele phistruktuuris vib olla raske akt-


42

septeerida), kuivrd ontoloogilised. Grammatika teatavasti koos-neb ldistunud (abstraktsetest) konstruktsioonidest; seetttu avaldub vrmju siin pigem vormiainese kohandumisena v-raste struktuurimallidega kui otsese laenamisena. On teada ni-teks, et aja ja aspekti markereid laenatakse hest keelest teise harva, seevastu olemasolevate aja/aspekti vormistusmallide m-berstruktureerimist vrkeele mjul esineb tihti (Matras ja Sakel 2007: 844). Keele struktuurimallide (nt snajrje) kohandamine kontaktkeele mallidega aga peab alati olema koosklas selle enda struktuurilise eripra ja arengutrendidega. Kohandunud struktuur ei ole tavaliselt kontaktkeele omaga identne, sest vii-

mases on omadusi, mille suhtes ei suudeta kompromissi saavu-

tada (vt Matras ja Sakel 2007). Uus struktuur on justkui kahe laenuvtja keele ja laenuandja keele struktuuri hbriidvorm. Lisaks sellele toimub laenuvtjas keeles ka sisearenguid, mis ei puuduta mitte ksnes uuendust lbivat struktuuri, vaid ka naaberstruktuure, mis teevad viimasele ruumi vi vastupidi takistavad selle levikut. Helle Metslang (1996: 8889) on toonud vlja grammatikauuenduste juurdumist mjutavate faktoritena 1) keelelise lhtematerjali olemasolu, 2) struktuurisobivuse, 3) kasutuspotentsiaali ja 4) tendentsisobivuse. Vimsaks struk-tuuri siselekande mehhanismiks on ka analoogia. Seega tuleb grammatika puhul arvestada alati ka sisemiste teguritega, mis

htlasi thendab seda, et kui snavara puhul saame ksida kas oma vi vras, siis grammatika puhul saame ksida ainult, kas teatud keelemuutuse phjused on vlised ja sisemised vi ainult sisemised. Vrmju eraldi ksitlemine ei olegi vimalik: seda saab uurida vaid keelemuutuse integreeritud vaatluse raames,

mis on aga ekspertiisi ja aega nudev t. Keolevas peatkis pakume mningaid vene mju kandidaa-

te, teisisnu nhtusi, mille tekke ja leviku phjused on ilmselt nii vlised kui ka sisemised. kski neist ei ole leidnud kajastust varasemas eesti-vene kontakte puudutavas kirjanduses.

1. Eesti keeles vib loendamisel sna kes esineda asesna mni vi arvsnade ks, teine, kolmas jne asemel, nt Nd on lapsed linnas. Kes lks tehasesse tle, kes mehele, kes pib ins-tituudis (VNN: 263). Vrd Mni lks tehasesse tle, mni me-hele, mni pib instituudis. / ks lks tehasesse tle, teine me-


43

hele, kolmas pib instituudis. Nendes loendites toimib kes umb-mrasuse markerina, selekteerides piiratud isikute hulgast varasemast jutust tundmatu referendi. Tavaliselt on kes osalause

subjekt, kuid registreeritud on ka ksikuid kasutusi objektina, nt .. viin ja lu oleksid nagu lbi purenud pidurdavad lukud ning riivid, viies kelle pisarateni, kelle uhkeldava praalimiseni, kelle

sjaka riiakuseni (EKSS). Taoline kasutus vib olla tekkinud vene keele eeskujul, kuna vene keel (erinevalt nt soome ja saksa

keelest) kasutab taolistes loendites ksisna kes, vrd - . , , .

2. Eesti verbidel tasuma ja maksma on ks omaprane kasu-tus: vrd Ukse tagant paistis ere kollane valgus, kuid tasus mul

koputada millisele tahes uksele, kui valgus kustus silmapilkselt

(VNN: 125). Kuid maksis nha vaid profiilis ta nina ja energilist luga, et veenduda ta isekas tahtekindluses (EKSS). Antud konstruktsioonis esinevad tavaliselt verbid tarvitsema ja pruuki-

ma: vrd Tasus (= tarvitses, pruukis) vral vaid aiale lheneda, kui koer endast mrku andis (EKSS). Kuigi tundub, et tegemist on ajalausetega, mida saab snastada mber, kasutades ajavl-jendit: Niipea kui vras aiale lhenes, andis koer endast mr-ku; tundub, et need laused vljendavad ka tagajrge vi isegi ots-tarvet: nt Maksab ks asi ra keelata, kui ta otsemaid ihaldus-vrseks muutub (EKSS) = selleks et asi ihaldusvrseks muu-tuks, tasub see ra keelata. Vahetegemine helt poolt aja- ja teiselt tagajrje-/otstarbelause vahel sltub ilmselt ka pimlause ajast: lihtminevik vormistab ajalauset, olevik aga tagajrje-/ots-tarbelauset (vrd veel olevikus tagajrjelauset: Tasub ainult kor-raks seisatada, kui sseparv rndab (EKSS) = Mille tagajrjel sseparv rndab?). Nende verbide soome ja saksa vastetel (vrd sm kannattaa, sks lohnen) ei ole sellist kasutust, seevastu on

kokkulangevus vene keelega kshene. Verb maksma, tasuma esineb samas funktsioonis ja samasuguses prdsna-jrjega tarindis, millele jrgneb kui-lause; vrd -, , - Tasub mul elda, kellena ma ttan, kui kaaslastel lhevad kohe silmad plema. Nii nagu eesti keeles, on vene keeleski olevikulised laused tlgendatavad pigem tagajrje- vi


44

otstarbelausetena, vrd , - - Mu kmblad higistavad vga kvasti, tasub mul vaid natuke erutuda vi nrvi minna, kui nad lhevad titsa mrjaks (mille tagajrel?), mine-vikulised laused aga pigem ajalausetena: vrd - -, Tasus mul ainult pudel alkoholi ra juua ja ks kslaugubatoon ra sa, kui mulle helistati t asjus ( = niipea kui jin pudeli ra ..).

3. Eesti keeles vib kasutada sna kik perfektiivses then-duses; vrd Need phitakse niiske lapiga ja ongi kik (VNN: 175). Eesti keele seletav snaraamat (EKSS) tleb, et kik esi-neb lause lpul kokkuvtva vi rhutava snana: Mis nad teha saavad, ma ei lhe ja kik!, Kuidas miks? Tahan ja kik. Selline kasutus peegeldab vene vljendit (vrd ! Ma ei lhe ja kik! ! Tahan ja kik!), seda eriti koopulaverbi puudumise osas (ja kik).

4. Eesti keeles vljendab prdsnajrg arvsnafraasis arvu umbkaudsust (numeerilist aproksimatiivi): sinna oli veel kilo-

meetrit viis umbes viis kilomeetrit, ta ootas minutit kmme umbes kmme minutit, Palju neid seal vankris on? Tkki kuuskmmend vi nii. umbes kuuskmmend tkki (VNN: 375). Numeerilise aproksimatiivi vljendamine snajrje pra-misega on tpoloogiliselt rmiselt haruldane. Konstanzi li-kooli grammatiliste harulduste kabinetis (http://typo.uni-

konstanz.de/rara/nav/browse.php) on see umbkaudse arvu vl-jendamise strateegia (nr 78) liigitatud kui rarissimum (kige haruldasem). Ainsate keeltena, kus see esineb, on toodud ida-

slaavi keeled. On limalt tenoline, et eesti keeles on see konst-ruktsioon tekkinud vene keele eeskujul. Esiteks on vene keeles

prdsnajrjega aproksimatiiv sna tavaline konstruktsioon, nt kogunes inimest kakskmmend, eesti keeles on see siiski marginaalne ja klab arhailiselt, ning soome keeles ei esine seda ldse. Teiseks on vhe tenoline, et konstruktsioon, mis esineb ainult hes maailma piirkonnas, oleks tekkinud piirkonna keeltes iseseisvalt. Kolmandaks on

teada, et sama tarind on levinud vene keelest ka niteks komi


45

keelde (Bubrix 1949: 95); vrd - sinna oli veel viis kilomeetrit ja sinna oli veel kilomeetrit viis.

5. Eesti keeles hildub subjektina talitleva sidendiga kes al-gavate relatiivlausete eldis arvus relatiivlause korrelaadiga pea-lauses (EKG II 312). Siiski vib tnapeva eesti keeles kohata ka lauseid, kus sellist hildumist ei ole ; nt SPA-Ilu pakett on tiesti uus pakett neile, kes tahab hellitada end kige popu-laarsemate spa-hoolitsustega hes paketis (vrd .. neile, kes taha-vad hellitada end ..). hesnaga paras alternatiiv neile, kes ta-hab omanolist mnguasja, kuid kes ei taha selle eest maksta sellises suurusjrgus raha (vrd .. neile, kes tahavad omanolist mnguasja ..). Jelena Terednikova, kes on uurinud oma baka-laureusets hildumisvigu venekeelsete lipilaste tdes, vi-dab, et ks venelaste tpvigu on arvuhildumise neutraliseeri-mine krvallauses; nt Aga juhtub tihti nii, et likoolis hakkavad ppima need, kes maksis. Ta peab seda emakeelest tulenevaks interferentsiks, sest vene keeles esineb pronoomen, mille nime-

tava vormis eristatakse arvu (sg / pl ), eesti keeles aga sellist ei ole (vrd sg kes / pl kes) ning seetttu ksita-vad venelased pronoomenit kes ainsuslikuna (Terednikova 2002: 4546). Tenolisem siiski on analoogia vene hildumatu pronoomeniga , mis kontrollib ainsuslikku eldist, sltumata korrelaadi arvust pealauses; vene keeles eldakse , (otsetlkes kik inimesed, kes tahab rida Moskvas korterit) ja mitte * , kik inimesed, kes tahavad rida Moskvas korterit. Selleks, et relatiivlause eldis oleks vene keeles mitmuses, tuleks kasutada hilduvat pronoomenit ( , ). Vrib thelepanu ka asjaolu, et Terednikova rgib vigastest lausetest, milles kes lhtevormiks pealauses on subjekt. Eestlaste eespool esitatud internetilausetes (nt paras alternatiiv

neile, kes tahab omanolist mnguasja) on kes lhtevormiks aga saajat mrkiv mrus. Sellised laused alluvad vene keeles sa-male hildumisreeglile: (), vs. (), ). Kui oletada krvallause eldise hildumatuse puhul vene mju, tuleks jrelikult ksida, miks see


46

on eesti keeles vimalik ainult juhul, kui sna kes korrelaat pea-lauses on adverbiaal ja mitte subjekt vi objekt (vt *need, kes maksis ja *ngin neid, kes maksis).

Mati Erelt (vt Erelt 1996, 1999 ja 2000), kes on uurinud eesti

keele isikuhildumise struktuuri ning selles toimuvaid muutusi, on theldanud leldist langustendentsi: Mitmes [..] tbis on isikuhildumine ja sellega seostuv arvuhildumine kas pris ka-dunud vi kahanemas (Erelt 2000: 185). Seega oleks siin vaa-deldav juhtum veel ks nide arvuhildumise taandarengust. Huvitavam on aga Erelti (1999: 30) vide, et hildumise kohus-tuslikkus vheneb suunas subjekt > objekt > adverbiaal. hil-dumise kahanemise tendents peaks siis puudutama esiteks ad-

verbiaalist korrelaati ja hiljem nihkuma mda theldatud hie-rarhiat les. Erelti nited selle hierarhia kohta puudutavad kr-vallause eldise isikuhildumist pealause korrelaadiga. Adver-biaalist korrelaadi puhul esineb hildumiseta malle: Mulle, kes on siin juba tkk aega istunud (vrd Mulle, kes ma olen siin juba tkk aega istunud); subjektist korrelaadi puhul on hildumatus vimalik ainult minevikus (Mina, kes on elanud siin kogu oma elu), mitte aga olevikus (*Mina, kes elab siin ..) (Erelt 1996: 18).

Tulles tagasi arvuhildumise juurde, vime tdeda, et vene keelest tulev hildumatuse mall on tnaseks marginaalselt puu-dutanud ainult neid juhte, kus snale kes vastab pealauses ad-verbiaal. Objektilise ja subjektilise korrelaadi puhul on arvu-

hildumine ikkagi kohustuslik; vrd *Ma ngin neid, kes tahab korterit rida. *Kik need, kes tahab korterit rida.

6. Vene keel on eesti ja soome keelest elliptilisem. Selle el-

liptilisusega puutub kige paremini kokku, kuulates vi lugedes tekste vene keelest kvasti mjutatud idapoolsetes lnemere-soome keeltes, mille struktuuriline sarnasus eesti ja soome kee-

lega on muidu suur. Antud elliptilisus seisneb eelkige predi-kaadi ja objekti rajtmises. On usutav, et ulatuslikud kontaktid vene keelega 20. sajandil on mnevrra kasvatanud eesti keele elliptilisust. Ellipsit eesti keeles on ldse vga vhe uuritud: Du-vallon ja Chalvin (2004) ning Lindstrm jt (2009) on uurinud subjekti ellipsit, Kehayov (2009) on aga uurinud olema-verbi

ellipsit ja vimalikku vene mju selles. Peaaegu uurimata on objekti ellipsi ksimus. Nagu ka muude argumentide puhul, on


47

objekti ellips tenoliselt motiveeritud isiku varjamise taotlusest (vt Lindstrm 2010), kuid tundub, et teatud puuduva objektiga mallid on tlkelaenulised. Selline on niteks objekti vljajtt ob-ligatoorse laiendiga vgivallaverbi jrel: nt Katsu sa mul iitsa-tada tapan ra! Nagu iitsatad peksan lbi! Vene keeles on vgivallaverbi objekti ellips vga sagedane nhtus (vrd - ! ! , !), ning samas on vene keelest vhe mjutatud soome keeles taoline ellips vimatu (vrd *Tapan! *Hakkaan!).

7. Eesti keeles saab kasutada imperatiivi ainsuse teise isiku

vormi koos teiste isikutega ksu vi kohustusega mittenustu-mise puhul marginaalselt; nt Ise puhkab, aga mina (meie, ne-

mad) tta! Tnapeva eesti keeles on sellised kasutused rmi-selt haruldased; nendes on tavaliselt ksu titjaks kas eksplit-siitne vi implitsiitne esimene isik; nt Testi, tegemist on palju. Inimesed muudkui paluvad minult igasugu asju! Ja mina muud-

kui kuula siis nende hdasid ja katsu aidata! (Eesti Pevaleht 02.06.2007: . Vaadatud

30.03.2010); Ikka sama ja sama muudkui mtle teiste eest! Ai-nus mida pakkuda saan, on loomalaut.(. Vaadatud 30.03.2010). Antud

konstruktsioon, mida on nimetatud kajaimperatiiviks (Holvoet

2007: 118121), on ks vene keele iseloomulikumaid jooni; vrd , (, ) . Xrakovskij ja Volodin (1986: 237) on tstnud esile vene kajaimperatiivi kahte phiomadust: a) ta esineb tavaliselt liitlausetes, mille ks osa-lause vljendab soovitud olukorda, kus teised viibivad, teine aga kneleja mittenustumist tegevussubjektile peale sunnitud olu-korra vi kohustusega; b) sellised kajaimperatiivid on tavaliselt faktiivsed, mis thendab, et neid kasutatakse siis, kus tegevus-subjekt ikkagi tidab talle peale sunnitud kohustuse, olgugi et vastu oma tahtmist. Tpselt samu omadusi neme ka eesti kaja-imperatiivi puhul, nt Nemad on juba koju linud, aga mina muudkui korista! Irina Klmoja (Klmoja 1991: 153), kes on uurinud krvutavalt eesti ja vene imperatiivi sekundaarkasutusi, toob (muuhulgas) ra kaks hiskasutust, mis kuuluvad Xrakovskij ja Volodini esimese punkti alla: a) vljendada krvallauses kohustust, sundust: , (, )


48

teie rikute kike, aga mina toimeta. Klmoja nide sel-lise kasutuse kohta eesti keeles prineb Ernst Peterson-Srgava loomingust: Poiss ajab hbematusi suust vlja, papa kuuleb pealt ja mina saa tapelda; b) vljendada seda, et verbiga vl-jendatud tegevus on kneleja jaoks vastuvetamatu: . , .. Ta ksib mul mitte muretseda. Kuidas nii, mitte muretseda,

kui ..; eesti nide selle kasutuse kohta on Klmoja arvates Lonni, Lonni taltsuta end natuke, ise noor inimene! Mina taltsu-

ta end .. mina taltsuta, kui sina mammale liiga teed. (Peterson-

Srgava) Kuna struktuuriline ja funktsionaalne kokkulangevus on nii-

vrd suur, vime oletada, et vene keel on siin olnud eesti keelele eeskujuks. Selle hpoteesi kasuks rgib ka distributiivne kokkulangevus. Vene keeles saab ainsuse teise isiku imperatiivi

kombineerida mistahes isikuga ja ka isikunimega; sama on phi-mtteliselt vimalik ka eesti keeles, olgugi et vga margi-naalselt, nt Teised puhkavad, aga meie muudkui tta! Teised puhkavad, aga nemad muudkui tta! Kik puhkavad, aga Peeter muudkui tta.5 Lisaks sellele ei tundu eesti keeles tiesti vimatuna ka eitava imperatiivi vormi kombineerimine teiste isikutega; vrd !, ?Kuidas mina ra muretse! Vene keeles on see konstruktsioon aga palju suurema

kasutussagedusega, mis on ka ootusprane, sest see pidi eesti keeles konkureerima palju sagedasema jussiiviga.

4. Lpetuseks

Vene keele mju on uuritud eesti keele erinevatel tasanditel vga ebahtlaselt. Kui snavara kohta on hetkel olemas juba kaks ammendavat monograafiat (vt Must 2000 ja Blokland 2009), siis

morfosntaksi puhul saame sstemaatilistest vene mjule phen-

5 Tuleb tunnistada, et mned emakeelsed knelejad annavad snagi

erinevaid hinnanguid nende konstrueeritud lausete grammatilisusele.

Paljude jaoks on sellised kajaimperatiivid vastuvetavad ainult koos esimese isikuga.


49

datud uurimustest praegu ainult unistada. Enam-vhem sama-sugune olukord valitseb aga ka saksa ja lti morfosntaksi mju uurituse osas, mis jllegi nitab seda, et morfosntaksi maha-jmuse phjused ei ole niivrd ideoloogilised, kuivrd onto-loogilised.

Kesolev uurimus esitas mitu uut vene mju kandidaati. Oma ldises hinnangus vene-eesti keelekontakti intensiivsusele aga jme siiski Bloklandi (2009: 357360) seisukoha juurde, et vene keele mju eesti keelele positsioneerub oma ulatuselt Thomasoni ja Kaufmani (1988) skaalal allapoole kolmandat as-

tet. Kui tpsem olla, siis viksime eesti kirjakeele paigutada pi-gem teisele astmele, eesti idapoolsemad murded, kus on mnin-gaid kolmanda astme tunnuseid, aga kolmandale astmele lhe-male, ja knekeele nende kahe vahele.

Jme lootma, et tulevikus jtkub keeleuurijaid, kes tunnevad huvi vene mju vastu eesti keeles. Eesti venelaste eesti keele oskus kasvab vhemalt samas tempos, milles vheneb pealetule-vate eesti plvkondade vene keele oskus. Seega ei maksa vga muretseda, et eestlastest uurijate vhene keeleoskus seaks siin lati liiga madalale. Eesti-vene (mlemasuunaliste) kontaktide uurimine on tagatud seni, kuni suudetakse tagada Eesti venelas-

test uurijaplvkonna juurdekasv.

Rogier Blokland

Institut fr Finnougristik/Uralistik Universitt Hamburg Johnsallee 35, 20148 Hamburg

Saksamaa

[email protected]

Petar Kehayov

Eesti ja ldkeeleteaduse instituut Tartu likool likooli 18138, 50090 Tartu [email protected]


50

Kirjandus Aavik, Johannes (1936) Eesti igekeelsuse pik ja grammatika. Tartu:

Noor-Eesti Kirjastus.

Ahven, Eeva (1958) Eesti kirjakeele arenemine aastail 19001917. (Keele ja Kirjanduse Instituudi Uurimised IV.) Tallinn: Eesti

Riiklik Kirjastus.

Ariste, Paul (1965) A case of language contact in the East Baltic area. Sovetskoe finno-ugrovedenie I, 1, 2125.

Baxman, Karl I. (1956) Issledovanie russkix leksieskix zaimstvovanij v stonskom jazyke (po materialam publicistiki i leksikografii vtoroj poloviny XIX i naala XX vv). Avtoreferat dissertacii na soiskanie uenoj stepeni kandidata filologieskix nauk. Leningrad.

Blokland, Rogier (2009) The russian loanwords in literary Estonian.

(Verffentlichungen der Societas Uralo-Altaica 78.) Wiesbaden: Harrassowitz.

Brmsen, Karl Moritz von (1814) Sammlung von Wrtern, welche aus der russischen Sprache in die ehstnische gekommen sind. Beitrge zur genauern Kenntnisz der Ehstnischen Sprache 3, 139149.

Bubrix, Dimitrij Vladimirovi (1949) Grammatika literaturnogo komi jazyka. Leningrad: Izdatelstvo Leningradskogo Gosudarstvennogo Ordena Lenina Universiteta Imeni A. A. danova.

Duvallon, Outi, Antoine Chalvin (2004) La ralisation zro du pro-nom sujet de premire et de deuxime personne du singulier en fin-nois et en estonien parls. Linguistica Uralica XL, 4, 270286.

EEW = Mgiste, Julius (19821983) Estnisches etymologisches Wrterbuch IXII. Helsinki: Finnisch-Ugrische Gesellschaft.

Ehala, Martin (1994) Russian influence and the change in progress in the Estonian adpositional system. Linguistica Uralica XXX, 3, 177193.

Ehala, Martin (2000) Second language learners impact on the struc-ture of Estonian. Kiira Allikmets, toim. Languages at universities today and tomorrow, 2032. Tartu: Tartu University Press.

Ehala, Martin (2009) Keelekontakti mju eesti sihitisknete kasuta-misele. Keel ja Kirjandus 52, 3, 182204.

EKG I = Erelt, Mati, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi,

Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare Eesti keele

grammatika I. Morfoloogia. Snamoodustus. Trkki toimetanud Mati Erelt (peatoimetajana), Tiiu Erelt, Henn Saari, lle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 1995.


51

EKG II = Erelt, Mati, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi,

Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare. Eesti keele

grammatika II. Sntaks. Lisa: kiri. Trkki toimetanud Mati Erelt (peatoimetajana), Tiiu Erelt, Henn Saari, lle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993.

EMS I = Eesti murrete snaraamat I. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele Instituut, 19941997.

EKSS = Eesti keele seletav snaraamat. Tallinn: Eesti Keele Siht-asutus, 2009.

Erelt, Mati (1996) Relative words in Estonian relative clauses. Mati Erelt, toim. Estonian: Typological Studies I, 923. (Publications of the department of Estonian of the University of Tartu 4.) Tartu.

Erelt, Mati, Helle Metslang (1998) Oma vi vras? Keel ja Kirjan-dus 41, 10, 657668.

Erelt, Mati (1999) Agreement in Estonian. Mati Erelt, toim. Esto-nian: Typological Studies III, 746. (Publications of the department of Estonian of the University of Tartu 11.) Tartu.

Erelt, Mati (2000) Arvuhildumisest tnapeva eesti kirjakeeles. Keel ja Kirjandus 43, 3, 180189.

Ernits = rnits, Villem (1947) Russko-stonskie jazykovye otnoenija. Paul Ariste, toim. Filoloogilisi ettekandeid, peetud soome-ugri teaduste konverentsil Leningradis 1947. a, 115131. (Tartu Riikliku likooli Toimetised 4. Nukogude soome-ugri teadused 3.) Tartu: RK "Teaduslik Kirjandus".

Hasselblatt, Cornelius (2000) Estonian between German and Russian: facts and fiction about language interference. Dicky Gilbers et al., toim. Languages in Contact, 134144. (Studies in Slavic and General Linguistics 28.) Amsterdam/Atlanta, GA.

Hasselblatt, Cornelius (2000a) The Finnic verb pattern: clues to (mor-pho)syntactic change? Johanna Laakso, toim. Facing Finnic. Some challenges to historical and contact linguistics, 6479. (Papers from a symposium held in Tartu, Estonia, August 8th, 2000. Cast-

renianumin toimitteita 59).

Hint, Mati (1970) Eesti keelekorraldus kust, kuhu ja milleks? Mtteid viimaste aastakmnete tendentsidest ja tulevikuperspektii-videst. Looming 8, 12371245.

Hint, Mati (1987) Vaateid kakskeelsusele roosade prillideta. Viker-kaar 6, 5156; 7, 4650.

Hint, Mati (1990) Vene keele mjud eesti keelele. Akadeemia 2, 13831404.


52

Hint, Mati (1991) The changing language situation: Russian influ-ences in contemporary Estonian. Journal of Multilingual and Multicultural Development 12, 12, 111116.

Hint, Mati (1996) Indo-euroopa mallide lisandumine eesti keele analtilises morfoloogias. Congressus Octavus Internationalis Fenno-Ugristarum Jyvskyl 10.15. 8. 1995. Pars IV, 183185. Jyvskyl: Moderatores.

Hint, Mati (1996a) Eesti keel okupatsiooni jrel. Keel ja Kirjandus 39, 12, 802808.

Hint, Mati (2002) Keel on tde on ige ja vale. Tartu: Ilmamaa. Holvoet, Axel (2007) Mood and Modality in Baltic. Krakw: Wydaw-

nictwo Uniwersytetu Jagielloskiego. Hupel, August Wilhelm (1832) Erklrung des Ursprungs jetzt

ehstnischer Wrter aus fremden Sprachen. Ein Beitrag zu dem, im ersten Hefte S. 75 u. f. befindlichen, Aufsatze. Beitrge zur genauern Kenntnisz der Ehstnischen Sprache 20, 120129.

Kalima, Jalo (1952) Slaavilaisperinen sanastomme. Tutkimus it-merensuomalaisten kielten slaavilaisista lainasanoista. (Suomalai-

sen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 243.) Helsinki: Suomalaisen

Kirjallisuuden Seura.

Keevallik, Leelo (2008) Internal development and borrowing of pragmatic particles: Estonian vaata/vat look, nd you see, and vot. Finnisch-Ugrische Mitteilungen 30/31, 2354.

Kehayov, Petar (2009) Olema-verbi ellipsist eesti kirjakeeles. Ema-keele Seltsi aastaraamat 54 (2008), 107152. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.

Kiparsky, Valentin (1965) Review of Mgiste 1962. Zeitschrift fr slavische Philologie 32, 428434.

Klmoja = Kjulmoja, Irina (1991) O vneimperativnom upotreblenii form povelitelnogo naklonenija v russkom i stonskom jazykax. Slavjano-slavjanskie i slavjano-finno-ugorskie sopostavlenija =

Slovensko-slovenska i slovensko-ugrofinska poredenja, 149157. (Slavica Tartuensia 3. Tartu likooli toimetised 932.) Tartu.

Laanekask, Heli, Mati Erelt (2003) Written Estonian. Mati Erelt, toim. Estonian language, 273342. (Linguistica Uralica. Supple-mentary Series / vol 1.) Tallinn: Estonian Academy Publishers.

Lindstrm jt 2009 = Lindstrm, Liina, Mervi Kalmus, Anneliis Klaus, Liisi Bakhoff, Karl Pajusalu (2009) Ainsuse 1. isikule viitamine eesti murretes. Emakeele Seltsi aastaraamat 54 (2008), 159185. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus.


53

Lindstrm, Liina (2010) Knelejale ja kuulajale viitamise vltimise strateegiaid eesti keeles. Emakeele Seltsi aastaraamat 55 (2009), 88118.

Matras, Yaron, Jeanette Sakel (2007) Investigating the mechanisms of pattern replication in language convergence. Studies in Language 31 (2007), 829865.

Metslang, Helle (1996) Evolutsioonilised ja revolutsioonilised uuen-dused grammatikas. Congressus Octavus Internationalis Fenno-Ugristarum. Jyvskyl 10.15. 8. 1995: Pars IV, 8792. Jyvskyl: Moderatores.

Mikkola, Jooseppi Julius (1894) Berhrungen zwischen den west-finnischen und slavischen Sprachen (Mmoires de la Socit Finno-Ougrienne 8.) Helsingfors: Finnische Litteraturgesellschaft.

Must, Mari (2000) Vene laensnad eesti murretes. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Mger, Mart (1991) Refleksiivid sajandi jrjepidevus. Keel ja Kirjandus 34, 6, 343355.

Mgiste, Julius (1962) ldre ryska lnord i estniskan, srskilt i det gamla estniska skriftsprket (Lunds Universitets rsskrift N. F. Avd. 1, Bd. 55. Nr. 1). Lund: Gleerup.

Mgiste, Julius (1968) Suffixentlehnung in den finnisch-ugrischen Sprachen, insbesonders aus dem Russischen. Suomalais-ugrilaisen seuran aikakauskirja 69, 130.

Raag, Raimo (1999) Frn allmogeml till nationalsprk. Sprkvrd och sprkpolitik i Estland frn 1857 till 1999 (Acta Universitatis Upsaliensis. Studia Multiethnica Upsaliensia 12.) Uppsala: Uppsala

University Library.

Zabrodskaja, Anastassia (2009) Russian-Estonian language contacts:

grammatical aspects of language use and change. (Tallinn Univer-

sity Dissertations on Humanities.) Tallinn: Tallinn University.

Thomason, Sarah Grey, Terrence Kaufman (1988) Language contact,

creolization, and genetic linguistics. Berkeley, Los Angeles and

Oxford: University of California Press.

Thor Helle, Anton (1732) Kurtzgefaszte Anweisung Zur Ehstnischen

Sprache. Halle: Stephan Orban.

Tommola, Hannu (2010) Estnisch unter Einfluss. Entartete uralische Morphologie, deutsche Syntax und russische Semantik? Tilman Berger, Markus Giger, Sibylle Kurt, Imke, Mendoza, toim. Von

grammatischen Kategorien und sprachlichen Weltbildern Die Slavia von der Sprachgeschichte bis zur Politsprache. Festschrift

fr Daniel Weiss zum 60. Geburtstag, 587600. (Wiener Slawis-tischer Almanach, Sonderband 73.) Mnchen/Wien: Sagner.


54

Tth, Szilrd, Kik euro-: he snamoodustuse vahendi semantikast, grammatikast ja etmoloogiast tnapeva eesti keeles. Artikli ksikiri.

Terednikova, Jelena (2002) hildumisvead vene lipilaste kirjalikes tdes. Ksikirjaline bakalaureuset. Tartu: Tartu likool. Eesti keele (vrkeelena) osakond.

Verschik, Anna (2008) Emerging bilingual speech: from monolingual-

ism to code-copying. London: Continuum publishers.

VNN = Vene nukogude novell. Koostanud Naftoli Bassel, Valeri Bez-zubov. Tallinn: Eesti Raamat, 1974.

VTS = Ehasalu, Epp, Klli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo (1997) Eesti keele vanimad tekstid ja snastik. (Tartu likooli eesti keele ppetooli toimetised 6.) Tartu: Tartu likool.

Wessel, Katri (2003/2004) Leibniz und das Finno-Ugrische in seinem Briefwechsel (Teil I). Ural-altaische Jahrbcher (Neue Folge) 18, 67102.

Wiedemann, Ferdinand Johann (1893) Ehstnisch-deutsches Wrter-buch. Zweite vermehrte Auflage. Redigirt von Jacob Hurt. St.

Petersburg: Eggers & Co.

Xrakovskij, Viktor Samuilovi, Volodin, Aleksandr Pavlovi (1986) Semantika i tipologija imperativa. Russkij imperativ. Leningrad.

Rogier Blokland, Petar Kehayov: The Influence of Russian on

Estonian: Hindsight and Outlooks. The present paper consists of two

parts: a) the influence of Russian on Estonian lexicon, and b) the

influence of Russian on Estonian morphosyntax. The first part is a

summary of previous research, whilst the second part deals with a

number of topics not explored previously. Estonian lexical loans can be

roughly divided into pre-Soviet and post-Soviet loans. In dialects and

colloquial Estonian Russian influence has been strong enough for a

number of morphological elements to have been borrowed in addition

to discourse markers and conjunctions. Russian origin is also suggested

for a number of morphosyntactic features: the use of kes who as a numerator; uses of the verbs tasuma and maksma in clauses embedding

purpose or result clauses; perfective use of kik all; numeral approximativity expressed by word order inversion; incongruence in

relative clauses, predicated and object ellipsis, and the use of the so-

called echoic imperative.

Keywords: language contact, interference, Estonian, Russian, lexicon,

morphosyntax

Documents

Blokland & Kehayov2010_Vene Mõju Eesti Keeles